Veisekasvatuse alused (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT
LOOMAGENEETIKA JA TÕUARETUSE OSAKOND
LOENGUKONSPEKT
VEISEKASVATUSE ALUSED
Koostas: dots. Einar Orgmets
Tartu 2008
VEISEKASVATUS
SISUKORD
SISUKORD..................................................................................................................................2
1. VEISTE KODUSTAMINE JA ULUKEELLASED.....................................................................4
1.1. VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE. .............................................................................................................. 4
1.2. VEISTE ULUKEELLASED ............................................................................................................................................... 5
2. VEISEKASVATUSE OLUKORD MAAILMAS JA EESTIS .....................................................8
3. VEISTE ARETUS ....................................................................................................................9
3.1. VEISETÕUD........................................................................................................................................................................ 9
3.1.1. TÕU MÕISTE JA KUJUNEMINE................................................................................................................................ 9
3.1.2. VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON. ............................................................................................................... 10
3.1.2.1. PIIMATÕUD........................................................................................................................................................ 10
3.2. KONSTITUTSIOON. JA EKSTERJÖÖR ...................................................................................................................... 15
3.2.1 KONSTITUTSIOONITÜÜBID.................................................................................................................................... 15
3.2.2 VÄLIMIK E. EKSTERJÖÖR JA SELLE HINDAMINE............................................................................................ 16
3.2.3 LOOMADE MÕÕTMINE............................................................................................................................................ 18
3.3. KONDITSIOON EHK TOITUMUS. ............................................................................................................................... 19
3.3.1 PIIMALEHMADE TOITUMUSE HINDAMINE ........................................................................................................ 20
3.4. TEMPERAMENT EHK NÄRVISÜSTEEMI TÜÜBID................................................................................................. 22
3.5. KASV JA ARENG ............................................................................................................................................................. 23
3.5.1 KASVU JA ARENGU MÕISTE. ................................................................................................................................. 23
3.5.2. KASVU JA ARENGU ETAPID.................................................................................................................................. 24
3.5.3. KASVU JA ARENEMISE SEADUSPÄRASUSED. .................................................................................................. 25
3.6. VEISTE ARETUSTEHNIKA........................................................................................................................................... 26
3.6.1 VARAVALMIVUS, SUGUKÜPSUS JA ESMAKORDSE SEEMENDUSE IGA...................................................... 26
2.6.2. VEISTE IND EHK ÖSTRUS ...................................................................................................................................... 27
3.6.3. VEISTE TIINESTAMINE JA EMBRÜOSIIRDAMINE ............................................................................................ 28
3.6.4. SÜNNITUS JA VASTSÜNDINU HOOLDAMINE. .................................................................................................. 29
3.6.5. ABORT, ENNEAEGNE SÜNNITUS JA AHTRUS. .................................................................................................. 29
3.6.6. MAJANDUSLIK KASUTUSIGA JA ELUIGA.......................................................................................................... 29
3.7. KARJA STRUKTUUR JA TAASTOOTMINE .............................................................................................................. 30
3.8. VEISTE ARETUSVÄÄRTUSE HINDAMINE JA PRAKTILINE VALIK................................................................. 31
3.9. VEISTE JÕUDLUS .......................................................................................................................................................... 32
3.9.1. JÕUDLUS MÕISTE. ................................................................................................................................................... 32
3.9.2 PIIMAJÕUDLUS JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID............................................................................................. 32
3.9.2.1. Udara ehitus, piima tekkimine ja väljutamine ...................................................................................................... 33
3.9.2.2. Lehmapiima keemiline koostis............................................................................................................................. 33
3.9.2.3. Piimajõudlust mõjutavad tegurid.......................................................................................................................... 34
3.9.3. PIIMAJÕUDLUSE ARVESTUS................................................................................................................................. 36
3.9.4. KONTROLL-LÜPSID JA PIIMAPROOVIDE VÕTMINE ........................................................................................ 36
3.9.5. PIIMAJÕUDLUSNÄITAJATE ARVUTAMINE ....................................................................................................... 39
3.9.6. VEISTE MÄRGISTAMINE JA NUDISTAMINE .................................................................................................... 42
3.9.7. KARJAKONTROLL JA JÕUDLUSKONTROLLI ARVESTUS ............................................................................... 46
3.10. PIIMA KVALITEET JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID....................................................................................... 48
3.10.1. PIIMA ORGANOLEPTILISED NÄITAJAD............................................................................................................ 48
3.10.2 PIIMA FÜÜSIKALIS- KEEMILISED OMADUSED................................................................................................ 48
3.10.3. PIIMA MIKROBIOLOOGILISED NÄITAJAD ....................................................................................................... 49
3.10.4. PIIMA SORDILISUS. ............................................................................................................................................... 50
4. VEISTE LIHAJÕUDLUS JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID ..............................................51
4.1. LIHASTE KASVAMINE JA RASVKOE MOODUSTUMINE. ................................................................................... 51
4.2. VEISTE REALISEERIMINE LIHAKS .......................................................................................................................... 51
4.3. LIHAJÕUDLUSE HINDAMINE..................................................................................................................................... 51
4.4. LIHAKEHA KVALITEEDI HINDAMINE .................................................................................................................... 52
4.5.LIHA KVALITEEDI ORGANOLEPTILINE MÄÄRAMINE. ..................................................................................... 53
5. VEISEKASVATUSE TEHNOLOOGIAD................................................................................53
5.1. LÜPSITEHNOLOOGIA................................................................................................................................................... 53
5.1.1. LÜPSISEADMETE KLASSIFIKATSIOON............................................................................................................... 53
5.1.2. LÜPSISEADME ÜLDEHITUS JA TALITLUS.......................................................................................................... 53
5.1.3. LÜPSIMASINA EHITUS JA TALITLUS. ................................................................................................................. 54
5.1.4. LÜPSIPLATSID. ......................................................................................................................................................... 56
2
VEISEKASVATUS
5.1.5. LEHMADE LÜPSMINE. ............................................................................................................................................ 60
5.1.6. LÜPSIINVENTARI PESEMINE. ............................................................................................................................... 62
5.1.7. PIIMA ESMANE JAHUTAMINE JA SÄILITAMINE. ............................................................................................. 62
5.2. VEISTE PIDAMINE ......................................................................................................................................................... 63
5.2.1.VEISTE KÄITUMINE. ................................................................................................................................................ 63
5.2.2. VEISELAUDA MIKROKLIIMA JA TERVISHOID.................................................................................................. 64
5.2.3. LEHMADE PUHASTAMINE JA SÕRGADE HOOLDAMINE................................................................................ 66
4.2.4. LEHMADE PIDAMINE.............................................................................................................................................. 67
4.2.4.1. Lõaspidamine ....................................................................................................................................................... 67
5.2.4.2. Kombiboksides (söötmis-puhkelatrites) pidamine. .............................................................................................. 71
4.2.4.3. Vabapidamine ehk lõastamata pidamine. ............................................................................................................. 72
5.2.4.4. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE.................................................................................... 75
5.2.4.5. NOORKARJA PIDAMINE ................................................................................................................................. 76
3
VEISEKASVATUS
1. VEISTE KODUSTAMINE JA ULUKEELLASED.
1.1. VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE.
Põllumajandusloomi ja -linde võib nende oma evolutsioonilise arengu järgi klassifitseerida
järgmiselt:
1) ulukloomad ja ­linnud,
2) taltsutatud loomad ja linnud,
3) koduloomad ja ­linnud.
Ulukloomad on need, kes looduslikes tingimustes vabalt elavad ja sigivad. Kinnipeetuna nad
enamasti ei sigi.
Taltsutatud loomad on inimese poolt kinnipeetavad ja ka dresseeritud loomad. Nad ei ole
tavaliselt kohanenud inimese poolt pakutud tingimustega ja seetõttu reeglina nad ei sigi (on ka erandeid).
Koduloomad on kohanenud inimese poolt loodud tingimustele ja tavaliselt ei suudagi inimese
abita eksisteerida. Sigivad ja annavad teatud toodangut või veojõudu. Kodustamise protsess on olnud
pidev ja jätkub kaasajal (põdrad, karusloomad).
Kodustamine toimus enamasti ürgkogukondlikul ajal ja täheldatakse erinevaid paikkondi ning
erinevaid perioode koduloomade evolutsioonis. Kodustamise ja põlvnemise kohta on saadud andmeid
enamasti arheoloogilistel kaevamistel, paleontoloogilistel uurimistel, etnograafiast, võrdlevast
anatoomiast, kuid abi on olnud ka geograafiast, antropoloogiast, füsioloogiast ning keeleteadusest.
Loomade kodustamine on tihedalt seotud inimese ühiskondliku arenguga ja sotsiaal-majanduslike
tingimustega. Loomade kodustamise algus langeb põhiliselt kiviaega (12-10 tuhat aastat e.m.a.).
Erinevate loomaliikide kodustamise järjekord ei olnud arvatavasti erinevates piirkondades ühesugune.
Ulatuslikumalt levinud ulukloomi võidi kodustada mitmes paigas üheaegselt. Piiratud levikuga
ulukloomade liike kodustati vaid mõnes piirkonnas, kust nad viidi teistesse maadesse. Esmalt kodustati
need liigid, keda oli vaja jahipidamisel, et tagada inimesele toiduhankimine. Seepärast arvatakse, et
kõigepealt kodustati koer (10-12 tuh.a.e.m.a.). Veise kodustamise ajaks võis olla umbes 6-2 tuhat aastat
e.m.a.
Kodustamise kolleteks on Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel.
Väidetakse ka Põhja-Aafrikat ja Sahara kõrbe. Mesopotaamias kodustati kitsed, lambad ja siga. Indias ja
Hiinas - seebu, pühvel, kana ja siga. Neilt aladelt levisid kodustatud loomad ka Euroopasse.
Kodustamise tagajärjel tekkinud muutused loomadel on märgatavad. Neid põhjustasid nii
looduslikud tegurid, kliima, mullastik, maapinna reljeef, taimestik kui ka inimese poolt loodud söötmis-
pidamistingimused. Käivitavaks jõuks nende muutuste esilekutsumisel oli looduslik ja kunstlik valik.
Viimane saavutas järjest enam ülekaalu ning tulemuseks oli koduloomade väga suur muutlikkus ja
mitmekesisus.
Värvuses domineerivad ulukitel kaitsevärvi toonid, mis tagab neile alalhoiu looduses.
Koduloomade värvus on kontrastsem, tugevama pigmenteerumisega.
Luustik on ulukitel peenem ja tihedam, lihastik samal ajal rasvavaesem ja õhem kui kodustatud
loomadel. Kogu ulukite kehaehitus on suunatud sellele, et kindlustada vastupidavus looduslikule valikule
- olla vähemärgatav vaenlastele, vastupidavam keskkonna mõjudele, head kiiruslikud omadused, jne.
Koduloomadel seevastu on väljaarenenud eeskätt need organid või organsüsteemid, mis
kindlustavad kõrge jõudluse inimeste vajaduste rahuldamiseks, näiteks piimanäärmete areng. Lihastik on
neil nõrgalt arenenud ja tagab üksnes loomade liikuvuse ja võime koguda sööta. Seevastu lihaveistel on
piimasekretsioon arvestatud ainult järglaste toitmiseks. Neil on väga mahukas lihaskude ja hästiarenenud
rasvkude.
Märgatavad muutused on toimunud sigimises. Koduloomadel on Näiteks sigadel ja kodulindudel
on järglasi oluliselt rohkem kui nende ulukeellastel. Olulisi erinevusi on ka sigimistsüklis. Ulukitel on
enamasti sesoonne (sigivad teatud kindlal aastaajal) sigimistsükkel. Koduloomadest on see säilinud
lammastel, hobustel ja karusloomadel. Looduslik mehhanism avaldub paremini karusloomadel, kus
tiinuse kestvus on labiilne. On võimalik lootelise arengu peatumine teatud perioodiks, mil keskkonna
tingimused ei ole soodsad ja tingimuste paranedes areng jätkub (näit. naarits).
Erinevus on varavalmivuses. Tänu keskkonnatingimuste paranemisele on oluliselt suurenenud
koduloomade kasvukiirus, mistõttu saabub varem suguküpsus ja majandusliku kasutamise küpsus.
4
VEISEKASVATUS
1.2. VEISTE ULUKEELLASED
Veiste asend zooloogilises süsteemis.
Klass: imetajad
Selts: sõralised
Alamselts: mäletsejalised
Sugukond: veislased (Bovidae)
1. Perekond: veised (Bos)
1.1. Alamperekond: veised (Bos)
Liik: ürgveis (tarvas) (Bos taurus primigenius)
Kodustatud vorm: koduveis
1.2. Alamperekond: jakid
Liik: jakk
Kodustatud vorm: kodujakk
1.3. Alamperekond: kaguaasia veised (Bibos)
Liik: banteng
Kodustatud vorm: baali kari
Liik: gaur
Kodustatud vorm: gajaal
1.4. Alamperekond: piisonid
Liik: euroopa piison
ameerika piison
Kodustatud vorm: puudub
2. Perekond: aasia pühvlid (Bubalus)
Liik: india pühvel ehk arni
Kodustatud vorm: india veepühvel
Liik: filipiini pühvel
Kodustatud vorm: puudub
3. Perekond: aafrika pühvlid (Syncerus)
Liik: kahverpühvel
Kodustatud vorm: puudub
Pärisveislaste sugukond jaguneb kolmeks perekonnaks:
1. veis (Bos)
2. aasia pühvel (Bubalos)
3. aafrika pühvel (Syncerus)
Veiste perekond on arvukas ja neist on paljud kodustatud.
Koduveiste ulukeellaseks peetakse ürgveist ehk tarvast (Bos taurus primigenius). Viimased
tarvad surid välja 17 sajandil. Tarvas oli levinud laial territooriumil ja teda kodustati mitmes kohas. Ta
oli suurt kasvu (turja kõrgus 140-150 cm), raske pea, tugeva massiivse kaela ja sügava rinnaga, pika
kerega, sirge seljaga ja jämedate jalgadega. Tarvast põlvnevad kõik kodustatud veised, kaasa arvatud
seebu (kühmuga veis).
Joonis 1. Ürgveis ehk tarvas
5
VEISEKASVATUS
Seebu Biifalo
Piison Jakk
Aasia vesipühvel Aafrika pühvel
6
VEISEKASVATUS
Gaur
Gajaal
Banteng (emasloomad heledad, isasloomad tumedad)
7
VEISEKASVATUS
Seebud on põhiliselt levinud Lõuna-ja Kesk-Aasias, Aafrikas, Madagaskaril ja Ameerikas.
Kasutatakse töö-, liha- ja piimaloomana. Nad on kohanenud kuiva ja kuuma kliimaga ning on eriti
vastupidavad parasitaarhaigustele.
Jakk on lähedane veistele ja annab hübridiseerimisel järglasi. Ulukjakk on levinud Tiibetis
mäestikus. Jakkide alamperekonnas esineb ulukvormina Kesk-Aasias üks liik, kes on andnud kodustatud
vorme. Kodustatud jakid on levinud Mongoolias, Pamiiris, Mandzuurias, Nepaalis, Kõrgõstanis ja
Tadzikistanis. Jakid on pikakarvalised ja suhteliselt väikesekasvulised jakipull kaalub 400-450 kg ja
jakilehm 250-300 kg. Põhiliselt kasutatakse jakki töö- ja kandeloomana, vähem piima- ja lihaloomana.
Jakilt saadakse aastas keskmiselt 575-600 kg piima, mille rasvasisaldus on ca 8%.
Kaguaasia veiste perekonnal on kaks ulukvormi ­ banteng ja gaur, kes on andnud kodustatud
vorme. Kaguaasia veised on ulatuslikult levinud Birmas, Tais, Vietnamis ja Indoneesias. Banteng on
levinud põhiliselt Indo-Hiinas ja Indoneesias. Nende turja kõrgus on 150-180 cm. Värvuselt on nad
hallikaspunased, kere tagumine osa hallikasvalge. Bali saarel on bantengid kodustatud ning neid
nimetatakse bali karjaks. Turja kõrgus on väiksem kui ulukvormil ­ 110-130 cm. Kasutatakse põhiliselt
lihaloomadena. Gaur on levinud Indias, birmas, Indo-Hiinas ja Malaka poolsaarel. Ulukgaur on suur
loom, turja kõrgus kuni 185 cm. Sarved on kuni 80 cm pikad. Elab põhiliselt mägimetsades. Põhiline
värvus on pruunikasmust. Gauri kodustatud vorm on gajaal, kelle turja kõrgus on 140-160 cm. Värvuselt
mustad, kusjuures jalgade alumised osad on valged. Nad kohanenud eluks mäestikutingimustes. Peetakse
põhiliselt lihaloomadena.
Piisonite alamperekonnas on kaks ulukliiki - euroopa piison ja ameerika piison, kes ei ole
kodustatud. Euroopa piisoni turja kõrgus on kuni 180 cm ja kehamass 500-700 kg. Ameerika piisonid on
suuremad ­ turja kõrgus kuni 190 cm ja kehamass kuni 1000 kg. Mõlemad liigid on kaitse all. USA-s on
ameerika piisoni ja veise hübridiseerimisel saadud uus lihaveisetõug ­ biifalo.
Pühvlid on laialt levinud Aasias ja Aafrikas. Aasia pühvlitest on olulisem liik india pühvel ehk
arni (turja kõrgus ca 180 cm, kehamass 500 kg). Värvuselt tumehallid. Pühvlid on veelembesed ja elavad
soodes. Nad on hästi kohanenud niiske troopilise kliimaga. Kasutatakse nii töö- kui ka piimaloomana.
Teine tuntud liik on filipiini pühvel, kes on india pühvlist väiksem. Aafrika pühvlitest on tuntuim
kahverpühvel, kes on levinud Aafrika lõunaosas. Teda ei ole kodustatud.
2. VEISEKASVATUSE OLUKORD MAAILMAS JA EESTIS
Veiste arv maailmas (miljonites)
Loomaliik Maailmas s.h.Euroopas
Veised 1338 105,1
Pühvlid 158,6 0,2
Valdav osa veistest asub arengumaades, kuna seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb
põllumajandusega. Arengumaadele on iseloomulik ekstensiivne piima- ja veiseliha tootmine. See
tähendab, et vajalik piima ja liha kogutoodang saadakse tänu suurele loomade arvule, keda karjatatakse
suurtel madalasaagikusega ,enamasti looduslikel, põllumassiividel. Loomade produktiivsus on võrreldes
arenenud riikidega, madal.
Arenenud riikides on levinud intensiivne veisekasvatussaaduste tootmine. See tähendab, et vajalik
kogutoodang saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis omakorda võimaldab loomade
arvu vähendada. Lisaks loomade produktiivsusele suurendatakse pidevalt ka taimede saagikust, et
ratsionaalsemalt kasutada põllumaad.
Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele, veiste arv pidevalt
vähenenud. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 30. juuni 2007. aasta
seisuga põllumajandusloomade registrisse kantud 254,4 tuhat veist, sealhulgas 109,0 tuhat piima- ning
6,0 tuhat lihalehma. Ülejäänud 39,9 tuhat moodustasid noor- ja nuumloomad. Kõige enam oli veiseid
Järvamaal ­ 33,4 tuh, järgnesid Lääne-Virumaa 31,4 tuh ja Pärnumaa 25,9 tuh veisega .
Piimatootmine koondub jätkuvalt suurtootjate majapidamistesse , kus üldjuhul on tootmise efektiivsus
kõrgem kui väiketootmises. Kuigi piimatootjatest 86%-l on väikesed karjad (1-9 lehma), kuulub siiski
neile vaid 11% kogu piimalehmade arvust. 46% piimalehmadest on 300 ja enama lehmaga karjades.
8
VEISEKASVATUS
31. märtsil lõppenud 2006/2007 kvoodiaastal tarnisid Eesti piimatootjad kokkuostjatele ja turustasid otse
lõpptarbijale 600,4 tuh t piima ning täitsid Eestile eraldatud piimakvoodist 93%. Eestile kinnitatud kvoot
oli 646,4 tuh t ­ sellest tarnekvoot 633,4 tuh t ja otseturustus kvoot 12,9 tuh t. Tarnekvooti täideti 593,0
tuha tonni ehk 94% ja otseturustuskvooti 7,4 tuh t ehk 57% ulatu ses.
Veiseliha osatähtsus kogu lihatoodangus oli tõusnud ning moodustas kogu lihatoodangus 28%. Veiseliha
tootmine suurenes eeskätt lihaveisekasvatuse edendamise tulemusena. PRIA andmetel oli lihatõugu
veiste arv 30. juuni seisuga 21,8 tuh, mis on 8,6% kogu veiste arvust.
3. VEISTE ARETUS
3.1. VEISETÕUD
3.1.1. TÕU MÕISTE JA KUJUNEMINE
Tõug on ühte liiki kuuluvate koduloomade küllalt suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine,
välimik, majanduslikult kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonnatingimuste suhtes. Tal
peab olema kindel levila e. areaal.
Tõug peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest erinevate isolatsioonivormide kaudu. Tõug
võib olla suletud (ei toimu genofondi juurdevoolu, samuti äravoolu) või osaliselt avatud. Viimasel juhul
esineb teistest tõugudest piiratult genofondi sissetoomist või väljaviimist. Täieliku avatuse korral toimub
erinevate tõugude segunemine ja tõule iseloomulike tunnuste kadumine. Loomade arvu tõus on raske
täpselt määratleda. Põhitingimuseks on, et mitme põlvkonna jooksul on võimalik läbi viia aretustööd nii,
et sugulusaretus ehk inbriiding oleks välditud või miinimumtasemel. Suguluste omavahelisel
paaritamisel kohtuvad viljastumisel suure tõenäosusega retsessiivsed geenid, mis põhjustavad järglastel
elujõuetust, kehaehituse halvenemist ja nõrka tervist. Seda nähtust nimetatakse inbriidingu
depressiooniks.
Arvukus sõltub veel tõu sisestruktuurist. Kui tõusiseselt suudetakse säilitada geneetiliselt
erinevaid loomarühmi ehk aretusliine, siis võib loomade koguarv olla mõnevõrra väiksem.
Inbriidingut saab vältida ristamisega. Ristamine on aretusmeetod, kus omavahel paaritatakse
erinevatesse tõugudesse kuuluvaid loomi. Kuna ristatavad loomad on geneetiliselt erinevad, siis on
vähetõenäoline, et kohtuvad retsessiivsed geenid, mis vähendavad toodangut, elujõudu ning sigivust.
Seepärast on ristandid elujõulisemad ja kiirema kasvuga kui puhtatõulised loomad. Seda nähtust
nimetatakse heteroosiks. Ristamisest saadavat majanduslikku efekti, mis on tingitud suuremast
kasvukiirusest nimetatakse heteroosiefektiks. Tänu heteroosile kasutatakse seda laialdaselt just
tarbeloomade saamiseks, kes realiseeritakse lihaks. Puhasaretuses kasutatakse ristamist uute kasulike
omaduste kinnistamise eesmärgil.
Tõud on oma arengus väga erinevates etappides. On stabiliseerunud kultuurtõud, millised on
püsivad, omavad kindlat struktuuri ja omapära. On tõurühmi või tõuge, millised on alles
kujunemisjärgus. Need ei ole veel saavutanud stabiilsust ning nende omaduste täiendamiseks või
parandamiseks kasutatakse erinevaid aretuskomponente. On hääbuvaid tõuge, milliste jõudlusomadused
ei parane ja puudub ka aretuskomponent teiste sugulastõugude näol.
Tõu areaal peab olema ulatuslik. Suurel areaaliga ja suurearvuliste tõugude puhul tekivad
geneetiliselt erinevad alapopulatsioonid, mis võimaldab genofondi vahetust eri areaalide vahel. Ühtlasel
alal levinud tõug on sarnase põlvnemisega.
Tõugude kujunemise protsess on mitmepärane, kuid küllalt sarnane aretusliinide kujunemisele.
I etapis toimub aretuskomponentide valik ja paaridevalik vastavalt aretuseesmärgile. Harilikult
toimub plaanipärane ristamine kohaliku ja parandaja tõu vahel. Ristandite hulgast valitakse
aretuseesmärgile sobivad loomad, et kujundada uut tõurühma. Selle etapi lõpus saadakse suur ja
omavahel sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv.
II etapis toimub tõu- ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel.
Sellel etapil võidakse kasutada veel mõnda aretuskomponenti mingi konkreetse tunnuse parandamiseks.
See etapp lõpeb tavaliselt tõu tunnustamisega ja talle nime andmisega. Alustatakse tõuraamatu pidamist.
III etapil ehk kultuurtõu perioodil on tõu jõudlusomadused, konstitutsioon ja kehaehitus
väljakujunenud ja kõige paremal tasemel. Vajadusel täiustatakse tõu genofondi sugulastõugudega.
IV etapp - tõu mandumine, kus ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist, pigem vastupidi.
Seega tõug on ennast ammendanud ja saavutanud maksimaalse taseme, mis uutes majanduslikes
9
VEISEKASVATUS
tingimustes ei vasta püstitatud nõuetele. Sel juhul loobutakse selle tõu säilitamisest või alustatakse uute
aretuskomponentidega, uue tõu loomist.
3.1.2. VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON.
Arenguastme järgi jaotatakse tõud:
1. primitiivsed e. kohalikud tõud- kohaliku tähtsusega tõud, millised on aretustööga oluliselt muutmata.
Need tõud on saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks on valitud juhuslikult
paremaid loomi. Enamasti on nad väikesekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi kohanenud
keskkonnatingimustega ja vastupidavad.
Nad on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel.
2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. Need on enamasti kohalikud tõud, mida on
parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel.
3. aretus- ehk kultuurtõud - inimtegevuse poolt väljaaretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks
sobivad tõud.
Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse:
1. piimajõudlus;
2. lihajõudlus;
Olenevalt jõudlusest kujunevad erinevad tõutüübid. Sellest lähtuvalt liigitatakse veisetõud
järgmiselt:
· Piimatõud ­ n.o aretatud suure piimajõudluse suunas. Neil on kiire hästiarenenud hingamis- ja
vereringeorganid ning kiire ainevahetus, mis tagavad võimalikult suure hulga piima tekke udaras. Neil on
hästiarenenud näärmerikas ja hea verevarustusega udar. Lihastik seevastu on tagasihoidlik, samuti
lihaomadused.
· Lihatõud - seda tõugu lehmade piimatoodang on madal, sellest piisab tavaliselt järglase
üleskasvatamiseks. Aastas saadakse lehmalt 1500...2000 kg piima. Lihatõugu veistel on hästiarenenud
lihaomadused. Nad on aeglase ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga. Mõnedele
lihaveisetõugudele on iseloomulik nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. Lihaomadused on
head.
· Kombineeritud jõudlusega n.o kahesuunalise jõudlusega tõud. Neil on küllalt kõrge
piimatoodang ja head lihaomadused. Olenevalt sellest kumb jõudluse liik on ülekaalus, liigitatakse need
omakorda liha-piima ja piima-lihatõugudeks.
3.1.2.1. PIIMATÕUD
Tõugude määratlemisel on üheks tunnuseks nende värvus. Sama värvus viitab tõugude
omavahelisele sugulusele, sest nad on kujundatud samu aretuskomponente kasutades. Ajalooliselt on
värvust tähtsaks peetud. Eestis kujunes kohaliku maakarja ristamisel põhiliselt kahte värvi tõud - eesti
punane ja eesti mustakirju. Punaste tõugude aretuses on kasutatud ka pruune tõuge. Mitmetes riikides on
levinud punasekirjud tõud, keda on kasutatud ka Eesti veisetõugude aretuses. Eraldi rühma moodustavad
aborigeensed veisetõud, kes kujunesid välja kohalikest veistest. Nende värvus on tavaliselt varieeruv ­
helekollasest tumepunaseni. Eesti veisetõugudest kuulub sellesse rühma eesti maakari.
· MUSTAKIRJUD TÕUD
EESTI HOLSTEINI TÕUG (EHF) (enne eesti mustakirju tõug)
Tõug on aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel hollandi mustakirju tõuga. Aretusloo alguseks
võib lugeda 1838. aastat, mil tehti esimene edukas mustakirjute veiste import Hollandist. Hollandi tõug
levis parandaja tõuna eeskätt Põhja ­Eestis. Algselt nimetati hollandi ja kohaliku (aborigeense) tõu
ristandeid eesti hollandi-friisi tõugu veisteks. Ristamise tulemusena kujunenud uus tõug sai 1951.a.
nimetuseks eesti mustakirju tõug.
Eesti mustakirju tõug oli kuni 1980-ndate aastateni hollandi mustakirju otsese mõju all. Tänu
hollandi tõule muutus mustakirjute veiste kehaehitus kompaktsemaks, märgatavalt paranes lihastus ja
suurenes piimajõudlus. Soovimatuks osutusid mitmed jalgade vead (püstiseis, halb sõrgade kuju) ja
udaravead (nõrk keskside, rippudar). Samad vead olid omased ka mustakirjutele veistele Hollandis.
10
VEISEKASVATUS
Alates 1976. aastast hakati seemendusjaamades kasutama USA-st imporditud pulle või spermat.
Holsteini tõu kasutamise tulemusena suurenes eesti mustakirju karja piimatoodang, paranes udara kuju,
veidi vähem jalgade seis ja sõrgade kuju. Holsteini tõu pikaajalise kasutamise tulemusena on eesti
Holsteini tõug Punasekirju holstein
Eesti punane tõug Eesti maatõug
Pruun sviits Dzörsi tõug
11
VEISEKASVATUS
mustakirju tõug muutunud geneetiliselt üha enam sarnaseks holsteini tõuga. Seepärast kannab eesti
mustakirju tõug alates 1998.a. uut nime ­ eesti holstein.
Lisaks USA holsteini tõule on eesti mustakirjute veiste aretuses kasutatud ka taani, hollandi ja
saksa mustakirjut ning rootsi holsteini ja briti friisi tõugu.
Eesti mustakirjute lehmade osatähtsus kogu veiste arvust on pidevalt suurenenud. Kui 1960-
ndatel aastatel oli mustakirjuid veiseid 30%, siis 1990-ndatel üle 65% veiste koguarvust.
Kui varasematel aastatel peeti kinni nn. tõugude regionaalsusest, oli mustakirjute veiste levikuala
peamiselt Põhja-Eestis, Harjumaal ja Raplamaal, aga samuti Järva- ja Virumaal, siis nüüd on
mustakirjuid lehmi kõikides maakondades. Eesti holsteini tõu lühend on EHF. Eesti holsteini tõu
aretusega tegeleb Eesti Tõuloomakasvatuse Ühistu, mis asub Kehtnas ja osakonnaga Tartumaal
Märjal. Kehtnas asub ka kunstliku seemenduse jaam.
PUNASED VEISETÕUD
Punast värvi piimatõuge pole maailmas palju, rohkem on punasekirjuid. Oma tähtsuselt parim on
taani punane tõug, keda on kasutatud paljude tõugude aretuses, sealhulgas läti pruuni, eesti ja leedu
punase tõu juures. Väikesearvuline angli tõug on samaväärselt aretuskomponendiks paljude tõugude
juures. Punaste tõugude hulka loetakse tegelikult punasekirjud tõud nagu rootsi ja norra punasekirju ning
äärsiri tõug. Punasekirjut holsteini ei peeta omaks, aga aretuskomponendina, eriti viimasel ajal
kasutatakse küll.
EESTI PUNANE VEISETÕUG (EPK)
Eesti punane veisetõug on aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel angli ja taani punase tõuga.
Esimesed angli tõugu veised toodi akadeemik A. F. Middendorffi eestvõttel Saksamaalt Pööravere ja
Hellenurme mõisa 1862. aastal. Eesmärgiks parandada kohalikku eesti karja. Sellega pandi alus eesti
punase tõu kujunemisele. Neile lisaks toodi Eestisse punaseid veiseid Taanist. Teiste tõugude mõju oli
väiksem, kuid kõikide koosmõjul kujunes välja punaste veiste massiiv Eestimaal. Loomad olid
vastupidavad ning sobisid mõisatesse ja taludesse.
1950-60-ndatel aastatel kasutati eesti punase tõu aretuses kõige enam taani punast tõugu. Taani
punane tõug suurendas eesti punast tõugu lehmade piimajõudlusnäitajaid märgatavalt. Suurenes ka
lehmade kehamass. 20 aastaks loobuti taani punase tõu impordist, kuna arvati, et taani veised levitavad
leukoosi (verevähk). Uueks aretuskomponendiks valiti angli tõug. Esimesed pullid toodi Tartu
seemendusjaama 1972. aastal. Erinevalt taani punasest tõust on angli tõug suurema
piimarasvasisaldusega, kuid väiksema piimatoodangu ja kehamassiga.
1980-ndate aastate teisel poolel hakati uuesti kasutama taani punast tõugu pulle. Uute
aretuskomponentidena hakati samal perioodil kasutama ka ameerika pruuni sviitsi ja punasekirjut
holsteini tõugu. Lisaks eelnimetatud tõugudele kasutatakse veel rootsi ja norra punasekirjut ning äärsiri
tõugu. Senised uurimused on näidanud, et eelistada tuleks lehmi, kes kannavad kolme erineva tõu geene:
eesti punase, ameerika sviitsi ja punasekirju holsteini oma. Eesti punast tõugu lehmade kehaehituses on
eeliseks suhteliselt tugevad jalad ja sõrad ning kõrge piima rasva- ja valgusisaldus. Probleemiks on
rippudar, pikad ja jämedad nisad ning väikesevõitu kehamass. Eesti punast tõugu veiseid on ca 1/3 veiste
üldarvust. Põhiliselt on see tõug levinud Lõuna-Eestis ja saartel. Eesti punast tõugu veiste tõumärk on
EPK. Eesti punase veisetõu aretusega tegeleb Eesti Tõuloomakasvatuse Ühistu, mis asub Kehtnas
ja osakonnaga Tartumaal Märjal. Kehtnas asub kunstliku seemenduse jaam ja Märjal
aretusosakond.
EESTI MAATÕUG (EK)
Eesti maatõug on ajalooline tõug, mis kujunes välja koos eesti rahvuse kujunemisega. Loomad
olid kohanenud siinse kliimaga, nad olid vähenõudlikud ja haigustele vastupidavad. Nad olid
väikesekasvulised (250-300 kg) ja väikese piimatoodanguga (1000 kg). Süstemaatiline maatõu aretus
algas 1910.a., mil hakati regulaarsel kasutama lääne-soome tõugu sugupulle ja seati sisse maakarja
tõuraamat. Põhiliseks aretuskomponendiks ongi jäänud lääne-soome tõug, kuid kasutatud on ka dzörsi
tõugu ja vähesel määral punasekirjut holsteini.
12
VEISEKASVATUS
Maakarja veiste värvus varieerub helebeezist punaseni. Iseloomulik on sarvede puudumine ehk
nudipäisus. Nende arvukus on pidevalt vähenenud, kuna see tõug ei ole suutnud teiste tõugudega
konkureerida. Kui 19.sajandi lõpul moodustasid maakarja veised 27% kogu veiste üldarvust, siis täna on
see vaid 0,4% ehk ca 600 isendit. Eesti maatõug on kantud hävimisohus olevate tõugude nimekirja ning
kuulub ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga säilitamisele. Eesti maakarja tõumärk on
EK. Eesti maatõu aretusega tegeleb Eesti Maakarjakasvatajate Selts, mis asub Pärnus.
3.1.2.2. LIHATÕUD
Lihatõugude mitmekesisus maailmas on suurem kui piimatõugudel. Mitmed tänapäeval tuntud
lihaveistõud olid vanal ajal tuntud rohkem veoloomadena. Tehnika arenguga minetasid veised
veoloomadena oma tähtsuse ning paljud tõud hävisid. Üha enam suurenes nõudlus veiseliha järele ning
suuremat tähelepanu hakati pöörama lihaveiste aretusele. Lihaveised on koheva konstitutsiooniga, hea
lihastusega ning aeglase (flegmaatilise) närvisüsteemi tüübiga. Piimatoodang on lihaveistel väike ja kogu
piim kulub vasika üleskasvatamisele.
Eestis on lihaveiste kasvatamine olnud tagasihoidlik, sest piiravaks on madal veiseliha hind, mis
omakorda sõltub söötade hinnast. Seepärast on lihaveised levinud enamasti sooja kliimaga piirkondades,
kus veiseid saab karjatada aastaringselt, mis omakorda võimaldab vähendada kulutusi söödale. Karmima
kliimaga piirkondades kasutatakse lihatõugu pulle madalama aretusväärtusega piimalehmade
seemendamiseks, et saada kiirekasvulisi ja parema lihakvaliteediga ristandeid, kes
Tuntumad lihaveistõud on aretatud Inglismaal ja Prantsusmaal, arvestatavaid tõuge on Itaalias,
Saksamaal ja mujal.
ENAMLEVINUD LIHAVEISETÕUD
HEREFORD
Herefordi tõug on vanemaid tõuge maailmas. Aretati välja Inglismaal Herefordshire krahvkonnas.
Värvus on valdavalt punane erinevate toonidega. Pea, kael ja jalad on enamasti valged. Neid
märgiseid pärandavad herefordid ka ristamisel järglastele. Tüüpilised on pikad sarved, kuid maailmas on
levinud ka nudid herefordid.
Eestis peeti hereforde rohkem 1980-ndatel aastatel, põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel.
ABERDIIN-ANGUS
Väikesekasvuline tõug on aretatud Ida-Sotimaal. Loomad on musta värvi ja nudid. Kehaehituselt
on kompaktsed, tugevad ja vastupidavad. Iseloomult on rahulikud. Tõug on levinud üle maailma.
GALLOWAY
Tõug on kujundatud Sotimaa, mistõttu ta on kohanenud külma ja niiske kliimaga. Veised on
vastupidavad, tugevad ja robustse kehaehitusega. Värvuselt on valdavalt mustad, kuid enamusel
loomadel on karvastiku tipp mahagonivärvi, mis annab üldmuljes pruunika tooni. Meie kliimavöötmes on
vähe perspektiivne.
LIMUSIIN
On aretatud Lääne-Prantsusmaal. Loomad on punast värvi, mis varieerub heledast tumedani.
Nina, silmade ümbrus ja jalad on heledad. Väga hästi on arenenud tagakeha. Poegimisraskusi esineb neil
vähe, mistõttu kasutatakse seda tõugu ulatuslikult piimatõugude ristamisel. Loomade kasvukiirus on suur.
SAROLEE
Aretatud on ta Prantsusmaal, kust on levinud teistesse maadesse. Värvuselt on loomad valged
kreemika kõrvaltooniga. Ka ninapeegel, sõrad ja sarved on heledad. Lihastik on väga hästi välja
kujunenud turjal, landel, laudjal ja sinkidel. Suur sünnimass (üle 40 kg) põhjustab raskeid sünnitusi. Pole
harvad keisrilõikused. Seepärast ei saa kasutada piimatõugu mullikate seemendamisel.
13
VEISEKASVATUS
Hereford Aberdiin-angus
Galloway tõug Hele akviteen
Sarolee tõug Belgia sini-valge tõug
14
VEISEKASVATUS
HELE AKVITEEN
Aretatud Prantsusmaal. Originaalnimega Blonde d`Aquitaine tõug on väga heade
lihajõudlusomadustega veis. Lihastik on väga hästi nähtav looma välimikus. Iseloomulik on nn
topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. Seda tunnust kannab üle 35% vasikatest.
Värvuselt heledad.
BELGIA SININE TÕUG
See tõug on kujundatud mitme tõu kombinatsioonina. Sagedased on rasked, sünnitused, mille
põhjustajaks on olnud sarolee tõu kasutamine aretuses. Rasked sünnitused on üheks põhjuseks, miks see
tõug pole väga ulatuslikult levinud.
PIEMONTI TÕUG
Tõug on aretatud Itaalias. Loomad on halli värvi, kusjuures värvitoon varieerub. Tänu sobivale
kehatüübile pole probleeme poegimisega.
3.2. KONSTITUTSIOON JA EKSTERJÖÖR
Kehaehituse võib jaotada põhimõtteliselt kahte ossa:
välimik ehk eksterjöör,
siseehitus ehk interjöör.
Välimiku e. eksterjööri all mõistetakse loomade välisvorme, mida on võimalik otseselt näha, mõõta või
hinnata.
Siseehituse e. interjööri all mõistetakse organsüsteemide, organite, kudede ja rakkude sisemist ehitust,
nende morfoloogilist ja histoloogilist koostist ning funktsionaalseid talitlusi. Interjööri tundmaõppimiseks
on vaja rakendada morfoloogilisi, histoloogilisi ja füsioloogilisi uurimismenetlusi. Teatud siseehituse
tunnuseid on võimalik hinnata ka väliste tunnuste kaudu. Näiteks udara kandeaparaadi tugevust ja
verevarustust saab hinnata ka välise vaatluse teel.
Sõna konstitutsioon on küllalt levinud ja tuleneb ladinakeelsest sõnast constitutio, mis tähendab
ehitust või koostist. "Constitutio corporis" tähendab keha põhiehitust.
Konstitutsioon on organismi kui terviku tähtsamate morfoloogiliste ja füsioloogiliste omaduste
kompleks, mis on tingitud pärilikkus ja keskkonnatingimustest
3.2.1 KONSTITUTSIOONITÜÜBID
P.N. KULESOV (1926.a.)lähtus konstitutsioonitüüpide klassifitseerimisel organismi morfoloogiast,
füsioloogiast ja nende seosest organismi kui terviku talitlusega. Ta eristas konstitutsioonitüüpide
klassifikatsioonis nelja põhitüüpi:
1. Tihke ehk tugev konstitutsioon.
Nahk on tihke, küllalt õhuke, nahaalune rasv- ja lihaskude on vähearenenud ja lihastik väikesemahuline,
luustik on tugev ja peen. Hästi on arenenud hingamis-, vereringe- ja suguorganid ning piimanäärmed.
Siia kuulub enamik piimatõugu veiseid.
2. Õrn konstitutsioon.
Õhuke ja hästiliikuv nahk, mis kaelal ja udaral moodustab kurdusid, luustik peen, lihastik vähearenenud,
karvkate hõre, peen. Pea kerge, jalad ja saba peened. Ka sarved on peened. Siia kuuluvad ülearenenud
tõud - dzörsi veisetõug.
3. Kohev konstitutsioon.
Hästiarenenud nahaalune rasv- ja sidekude. Samuti lihastik. Seetõttu lihaskude on lopsakas, läbikasvanud
rasvkoega, nahk on paks ja kaetud tiheda karvastikuga. See konstitutsioonitüüp on omane lihatõugu
veistele.
4. Toores konstitutsioon. Pea suur, luustik massiivne, lihastik mahukas, nahk paks ja kaetud jämeda
karvastikuga. Tavaliselt on nad flegmaatilise närvitüübiga. See konstitutsioonitüüp on omane
tööveistele (hall ukraina veis).
Peale eelnimetatud konstitutsioonitüüpide eristatakse veel kombineeritud tüüpe:
Toores-tihke ­ see on omane mäestiku veistele (näit. simmentali tõug).
15
VEISEKASVATUS
Õrn-tihke ­ omane piimaveistele ja kiirushobustele.
Õrn-kohev ­ omane lihatõugu veistele.
Toores-kohev - kõige ebasoovitavam tüüp. Niisuguse konstitutsiooniga loomad on vähe vastupidavad ja
haigustele vastuvõtlikud.
Hiljem (1931.a.) pakkus Sveitsi teadlane J.U. DUERST välja oma konstitutsioonitüüpide
klassifikatsiooni. Tema klassifikatsioon on rajatud ainevahetus- ja teiste füsioloogiliste protsesside
iseärasustele ning selles on kaks põhitüüpi.
1. Hingamistüüp ehk leptosoomne tüüp.
Sellise konstitutsioonitüübiga loomi iseloomustab kiire ainevahetus, kus ülekaalus on
oksüdeerimisprotsessid. Neil on hästiarenenud hingamis- ja vereringeorganid. Neil on pikk, sügav ja
kitsas rind. Roided asetsevad üksteisest kaugel ja on tugevasti tahapoole kaardunud. Looma kehakontuur
nii külg- kui ka pealtvaates on kolmnurkne. Sellesse tüüpi kuuluvad piimaveised.
2. Seedetüüp ehk eurüsoomne tüüp. Nii külg- kui pealtvaates omavad ristküliku kontuure. Turi on
laiem. Laudja laius ei ületa eriti eeskeha laiust. Neil on lühike silindriline rinnakorv, peaaegu
vertikaalselt asetsevate roietega. Hingamis- ja vereringeelundid on vähem arenenud. Loomad
nuumuvad hästi ja koguvad rasva nahaalusesse sidekoesse ning seedeorganite vahele. Seda tüüpi on
lihaveisetõud.
3. Vahepealne ehk mesosoomne tüüp. Siia kuuluvad ühele või teisele poole kalduvad ja ühe tüübi alla
raskesti klassifitseeritavad loomad. Siia kuuluvad liha-piimatõugu (kombineeritud tõud) veised.
Seedetüüpi (ülal) ja hingamistüüpi (all) veis (J.U.Duersti järgi).
3.2.2 VÄLIMIK E. EKSTERJÖÖR JA SELLE HINDAMINE
Põllumajandusloomade hindamisel pööratakse nende välimikule ehk eksterjöörile suurt
tähelepanu, sest looma välimikuomadused on tihedalt seotud tema toodanguvõimega, tervisliku seisundi
ja konstitutsioonitüübiga. Välimikku vaadeldakse ja kirjeldatakse veel järgmistel eesmärkidel: looma
tõutüübi ja toodangusuunale vastavuse hindamiseks, vanuseliste muutuste või individuaalsete iseärasuste
kindlakstegemiseks, toitumusastme määramiseks jne.
16
VEISEKASVATUS
Eksterjööri hindamise viisidest on enam levinud järgmised: 1) üldine hindamine silma järgi, 2)
mõõtmine ja indeksite arvutamine, 3) hindamine punktisüsteemis, 4) fotografeerimine, 5) tingmärkidega
hindamine, 6) mõõtmine.
Alates 1990-ndatest aastatest hinnatakse välimikku lineaarse metoodika alusel. Igale tunnusele
antakse hinne bioloogiliste äärmuste vahel 1-9 pallilisel skaalal. Hinnatavaid tunnuseid on 16.
Lehma välimik
1 - ninapeegel 18 - kägivagu 35 - rind
2 - ninaselg 19 - lott 36 - piimakaev
3 - otsmik 20 - eesrind 37 - piimasoon e.
4 - otsmikukant 21 - õlaliiges nahaalune kõhuveen
5 - sarved 22 - õlavars 38 - udar
6 - põsed 23 - küünarliiges 39 - tühimik
7 - lõuapärad 24 - küünarnukk 40 - külgkube
8 - kaela ülaserv 25 - küünarvars 41 - puusaliiges
9 - turi 26 - ranne 42 - reis
10 - selg 27 - kämmal 43 - põlv
11 - nimme e. lanne 28 - sõrgats 44 - säär
12 - puusanukk 29 - piire 45 - kand
13 - ristluuhari 30 - sõrg 46 - pöid
14 - sabajuur 31 - sõrakesed 47 - laudjas
15 - päraluunukk 32 - saps 48 - udara tagavara
16 - sabarood 33 - piht e. abu 49 - nisad
17 - sabatutt 34 - kael 50 - kõht
17
VEISEKASVATUS
3.2.3 LOOMADE MÕÕTMINE
Põllumajandusloomi mõõdetakse kasvu ja arengu jälgimiseks, kehaehituse tüübi ja kehamassi
määramiseks. Mõõtmete arv sõltub sellest, milleks neid kasutatakse. Mõõtmisel peavad loomad asuma
tasasel pinnal, nende jalgade seis peab olema nii eest kui ka külgvaates paralleelne. Loom peab olema
normaalsel kõrgusel ja otse. Mõõtevahenditeks on mõõtekepp, sirkel, mõõdulint ja nurgamõõtja ehk
goniomeeter.
Mõõtekepp on spetsiaalselt loomade mõõtmiseks kasutatav vahend, mis koosneb liikuvast sise-
ja välisosast ning kahest liigendiga horisontaalsest metallvarbast. Kepi sise- ja välisosa on varustatud
skaalaga. Uuematel mõõtekeppidel on lisaks ka vesilood, mis võimaldab fikseerida kepi õige asendi
mõõtmisel.
Sirkel koosneb kahest liigendiga varustatud poolkumerast metallvarbast, mille ühenduskohas on
skaala (cm). Sirkliharude vahekaugus näitab laiust sentimeetrites.
Mõõtelint ehk rulett on spetsiaalselt loomade mõõtmiseks valmistatud lint, millel on lisaks
sentimeeterjaotusele ka skaala loomade kehamass määramiseks kilogrammides. Mõõtelindiga võetakse
ümbermõõtu ning määratakse kaudselt kehamassi rinnaümbermõõdu alusel.
Loomade mõõtmed.
Eristatakse kõrgus-, laius-, pikkus-, sügavus- ja ümbermõõtmeid.
Kõrgusmõõtmed:
Turjakõrgus (tk) ­ turja kõige kõrgemast punktist mõõtetasapinnani. Võetakse mõõtekepiga.
Selja kõrgus (sk) ­ viimase rinnalüli ogajätke kohalt mõõtetasapinnani. Võetakse mõõtekepiga.
Ristluu kõrgus (rk) ­ ristluu kõige kõrgemast kohast mõõtetasapinnani. Võetakse mõõtekepiga.
Päraluunuki kõrgus (pk) ­ päraluunuki kõige tagumisest ja kõrgemast punktist mõõtetasapinnani.
Võetakse mõõtekepiga.
Laiusmõõtmed:
Otsmiku laius (ol) ­ kulmukaarte kõige kaugemate punktide vahelt. Võetakse sirkliga Otsmiku kitsus
(ok) ­ otsmiku kõige kitsamast kohast. Võetakse sirkliga.
18
VEISEKASVATUS
Rinna laius (rl) ­ vertikaaljoont mööda, mis riivab abaluukõhrede tagumisi punkte. Võetakse
mõõtekepiga.
Laudja laius1 (ll1) ­ puusanukkide kõige kaugemate punktide vahelt. Võetakse sirkliga.
Laudja laius2 (ll2) ­ puusaliigeste külgmiste punktide vahelt. Võetakse sirkliga.
Laudja laius3 (ll3) ­ päraluude külgmiste punktide vahelt. Võetakse sirkliga.
Pikkusmõõtmed:
Keha üldpikkus ­ nina otsast saba otsani.
Tüvepikkus ­ nina otsast pärakuni.
Sabapikkus - sabajuurest saba otsani.
Pea pikkus (pp) ­ otsmikukandi keskelt ninapeeglini. Võetakse sirkliga.
Otsmiku pikkus (op) ­ otsmikukandi keskelt jooneni, mis ühendab silma sisemisi nurki. Võetakse
sirkliga.
Kere põikpikkus ­ õlanuki eesmisest punktist päraluunuki tagumise punktini. Võetakse kepiga (kppk) või
lindiga (kppl).
Laudja pikkus (lp) ­ puusanuki eesmisest punktist tagumise punktini. Võetakse sirkli või kepiga.
Sügavusmõõtmed:
Rinna sügavus (rs) ­ turjast rinnakuni vertikaaljoont mööda, mis riivab abaluukõhrede tagumisi punkte.
Võetakse kepiga.
Kere sügavus (ks) ­ selja keskosast viimase roide ogajätke kohalt vertikaaljoont mööda kõhu alaservani.
Võetakse kepiga.
Ümbermõõdud . Rinna ümbermõõt (rü) ­ abaluude tagant vertikaaljoont mööda, mis riivab
abaluukõhrede tagumisi punkte. Võetakse lindiga.
Kämbla ümbermõõt (kü) ­ kämblaluu kõige peenemast osast. Võetakse lindiga.
Eesti holsteini ja eesti punast tõugu 1.laktatsiooni lehmade kehamõõtmed ja kehamass
Kehamõõtmed Eesti holsteini tõug Eesti punane tõug
Ristluu kõrgus (rk), cm 141,8 135,0
Turja kõrgus (tk), cm 134,4 127,0
Kere põikpikkus kepiga (kppk), cm 155,0 149,0
Rinna ümbermõõt (rü), cm 194,5 182,0
Laudja laius 1 (ll1), cm 50,2 46,9
Laudja laius 2 (ll2), cm 47,6 43,7
Laudja laius 3 (ll3), cm 30,2 29,1
Laudja pikkus (lp), cm 49,1 46,0
Kehamass, kg 592,6 485,0
3.3. KONDITSIOON EHK TOITUMUS.
Konditsiooni all mõeldakse looma söötmis- ja pidamistingimustest tulenevat reservainetega
varustatuse seisundit teatud jõudluse saavutamiseks.
Konditsiooni ehk toitumust hinnatakse eluloomade juures silma järgi. Toitumust hinnatakse selle
järgi kui palju on luuline alus (roided, päraluunukid) nähtaval. Hinnatakse nahaaluse rasvkoe paksust
kompamise teel.
Eristatakse järgmisi konditsiooni astmeid:
1. Töökonditsioon. Tööjõudluse jaoks on ka vaja reservaineid, et kindlustada lühikestel perioodidel
töövõime ka ülepingutuse korral. Siin ei ole rasvkude mahukas. Tavaliselt on vaatlemisel näha lihaste
kontuurid ja märgatav on roiete olemasolu.
2. Sugukonditsioon. See peab tagama hea sugulise aktiivsuse ja sugurakkude produktsiooni. Roided on
nõrgalt eristatavad. Ei tohi olla ületoidetud.
3. Näituse konditsioon. Pisut ületoidetud. Roided pole märgatavad ja hea toitumus tagab kena välimuse.
Punast tõugu veistele on iseloomulik nahaalusest rasvkoest tingitud heledamate laikude olemasolu.
4. Nuumakonditsioon. Roided ei ole märgatavad. Nahaalune rasvkude paks ja lihastik mahukas.
5. Patoloogiline konditsioon:
19
VEISEKASVATUS
a) liigne rasvumine ­ tingitud kõrvalekaldest endokriinorganite sekretsioonis või muu patoloogia.
a) näljakonditsioon e. kurtumus - tingitud organismi haigestumisest. Loomakasvatuses välditakse
näljakonditsiooni kujunemist. Kui prognoos on ebasoodne, realiseeritakse loom lihaks enne toitumuse
halvenemist.
3.3.1 PIIMALEHMADE TOITUMUSE HINDAMINE
Toitumuse hindamine,(inglise keeles Body Condition Scoring -BCS) on mitmetes riikides kasutusel olev subjektiivne
meetod kehavarude seisundi määramiseks. Lehma toitumusastet näitab nahaaluse rasvkoe paksus, mis moodustab enamuse
looma energiavarudest.
Miks on kehavarud olulised?
Kui lehma energiaga varustatus on vajadustest suurem, siis üleliigne energia säilitatakse keharasva tagavaradena.
Seda energiapanka saab kasutada negatiivse energiabilansi perioodil, mil organismi energiaga varustatus ei kata toodangule ja
elatusele vajalikku energiakulu. Selline olukord võib tekkida siis, kui:
1) lehmale ei anta piisavalt sööta;
2) kui sööt on madala kvaliteediga;
3) lehmal on haiguse tõttu isu vähenenud.
Enamasti tekib negatiivse energiabilansi periood laktatsiooni alguses, kui piimatoodang suureneb kiiresti ja lehm ei suuda
söödast saadava energiaga katta organismi kasvavat energiavajadust.
Laktatsiooni alguses on lehma toitumusel ehk kehavarudel eriti oluline seos tervise, toodangu ja sigimisvõimega. Sel
perioodil suureneb piimatoodang kiiremini kui kuivaine söömus. Tavaliselt on suurim piimatoodang 4-8.nädalal pärast
poegimist, kuid maksimaalne kuivaine söömus saavutatakse alles 10-14. poegimisjärgsel nädalal. Kuna maksimaalne söömus
toodangu tipphetke suhtes viibib, siis kasutab lehm intensiivselt kehavarusid, eriti rasvkoevarusid, et nende abil katta
piimatootmiseks vajaminev energia. Ühe kilogrammi kehavarude abil toodab lehm 7 kilogrammi piima. Keskmiselt kaotab
lehm laktatsiooni esimesel kuuel nädalal ca 25kg oma kehamassist. Väga suure piimatoodanguga lehmadel võib kehamass
väheneda isegi 50-60 kg. Hilisemas laktatsioonijärgus piimatoodang väheneb ja taastub järgmiseks laktatsiooniks vajalik
energiavaru. Seega kajastavad laktatsiooni jooksul toimuvad välimiku muutused ainevahetuse intensiivsust ja toitainete
kasutust. Vastavalt sellele tuleb reguleerida loomade söötmist.
Kuidas hinnatakse toitumust?
Toitumuse hindamise meetodi teeb otstarbekaks selle odavus ja lihtsus.
Toitumuse hindamisel on kasutatud mitmeid skaalasid, kuid enamlevinud on E.E. Wildmanni jt. poolt väljatöötatud 5-
palliline hindamissüsteem. Hindega üks hinnatakse kurtunud (kõhna) looma ja hindega viis tugevasti rasvunud looma.
Peamised kehapiirkonnad, mille põhjal lehma toitumust hinnatakse on puusa-ja päraluunukid, nimmelülide ristjätked, laudjas
ja sabajuure piirkond. Vaatluse ja kompamise ehk palpatsiooni teel hinnatakse nahaaluse rasvkoe varu nendes piirkondades.
Hindamisel kasutatakse vastavat skeemi, millele on märgitud eeltoodud kehapiirkonnad ja antud neile hinne sõltuvalt
nahaaluse rasvkoe paksusest. Hindamisel tuleb vältida vatsa täituvuse ja tiinuse mõju.
Piimalehma toitumuse hindamise skaala (McNamara järgi, 2002)
Hinne Iseloomustus Keha rasva- Välimiku kirjeldus
sisaldus; %
1 kõhn 5-10 Vaagnaluud ja roided selgelt eristatavad, sügavad vagumused roiete
vahel, kuivetu keha.
2 alla keskmise 10-15 Vaagnaluud ja roided eristatavad, tugevalt nähtavad vagumused roiete
vahel.
3 Keskmine 18-22 Selg sile, vaagnaluud ja roided raskesti eristatavad, roietevahelised
vagumused veel nähtavad, mõõdukas rasvakiht.
4 üle keskmise 25-30 Vaagnaluude kohal ümarad vormid, roiete peal sile pind,
roietevahelised vagumused pole eristatavad.
5 rasvunud üle 30 Roided pole nähtavad, peal tugev rasvakiht, ümar selja ristlõige,
esiletungivad rasvakogumid, vaagna ja sabajuure ümar välimus.
Optimaalseks toitumusastmeks sellel skaalal loetakse 3,0 kuni 3,5 palli. Wildmani 5-pallilisest hindamissüsteemist on
edasi arendatud vastavalt nende autorile A.J. Edmondsoni (1989) ja J.D. Fergusoni (1994) toitumuse hindamise süsteemid.
Mõlemad süsteemid kasutavad viiepallilist skaalat 0,25 pallilise astmega.
A.J. Edmondsoni poolt välja töötatud hindamisskeemis vaadeldakse kaheksat erinevat kehapiirkonda, mis on paigutatud
kolme gruppi:
1) nimmepiirkond; vaadeldakse nimmelülide ogajätkeid, ogajätke ja ristjätke vahelist nurka, eraldi ristjätkeid ning
ristjätketest moodustatud, tühimiku kohal asuvat "riiulit",
2) puusa- ja päraluunukid; hinnatakse ala puusa- ja päraluunukkide vahel ning ala puusanukkide vahel,
3) sabajuurepiirkond; hinnatakse sabajuure piirkonna aluse lohu sügavust. Lehmade toitumust hinnatakse eeltoodud
kehapiirkondade vaatluse ja palpatsiooni teel. Hindamisel võetakse aluseks kõik eeltoodud kehapiirkonnad ja toitumuse
üldhinne antakse nende võrdlemisel hindamisskeemil märgitud kehapiirkonna joonisega.
A.J. Edmondsoni skeemi kõrval on teine levinud toitumuse hindamise süsteem, mille autoriks on J.D. Ferguson. Selle
meetodi korral alustatakse hindamist lehma puusa- ja päraluunukkide ning reieluu suure pöörla vahelise ala vaatlemisest. Siin
20
VEISEKASVATUS
tehti kindlaks kas vaadeldavat ala läbiv mõtteline joon on V-või U kujuline. V- kujulise ala korral hinnatakse toitumus 3,0,
U-kujulise ala puhul
3,25. Edasi liigutakse 0,25 punkti kaupa üles- või allapoole sõltuvalt hindamisskeemil toodud joonise vastavusest lehma
vastava anatoomilise piirkonnaga.
2,0 palli 2,5 palli 2,75 palli
BCS = 3,0 palli BCS >/= 3,5 palli
BCS >/= 3,25 palli BCS >/= 3,5 palli BCS >/= 3,75 palli
Toitumuse hindamise näide 9-pallilisel skaala
1 pall 2 palli 3 palli
4 palli 5 palli 6 palli
21
VEISEKASVATUS
7 palli 8 palli 9 palli
Toitumuse mõju lehma tervisele ja piimatoodangule.
On teada, et just poegimise ajaks rasvunud lehmadel väheneb kehamass kiiremini ja suuremal määral võrreldes
normaalses toitumuses lehmadega. Kehamassi kiire langus on ainevahetushaiguste (rasvunud maks, ketoos, libediku
nihkumine) oluliseks riskifaktoriks. Rasvunud lehmadel esineb sagedamini raskeid sünnitusi ja päramiste peetust, nad on
vastuvõtlikumad infektsioonhaigustele, neil esineb sagedamini udarapõletikke (mastiit), emakapõletikke(metriit) ja
munasarjatsüste.
Olukord ei ole parem ka siis, kui lehm on kõhn ja alustab laktatsiooni ilma piisava energiavaruta. Sel juhul võib küll
esineda vähem tervisehäireid, kuid nii laktatsioonikõvera tipp, kogutoodang, samuti viljakus jäävad oodatust kesisemaks.
Toitumuse hindamise süsteem võimaldab loomi klassifitseerida nende kehavarude (keharasvade tagavara) järgi. Kas karjas
olevad lehmad, arvestades nende laktatsioonistaadiumi, on sobivas toitumuses, on nad rasvunud või hoopis kõhnad?
Millises toitumuses peaksid lehmad olema?
Kirjanduse andmetel on reproduktsioonitsükli kestel on kuus olulist perioodi, mil soovitatakse toitumust hinnata:
kinnisperioodil, poegimisjärgselt ning edaspidi ligikaudu 45. 90. 180. ja 270. laktatsioonipäeval.
Kinnislehma ideaalne toitumushinne peaks olema 3,5. Lehmad võtavad kaalus juurde efektiivsemalt laktatsiooni
kestel kui kinnisperioodil. Järelikult peaks lehm laktatsiooniperioodi lõpuks olema taastanud oma kehavarud ning
kinnisperioodil tuleks sobivat toitumust hoida ja vältida loomade rasvumist.
Laktatsiooni alguses tuleks samuti toitumust hinnata. Soovitatav toitumusaste poegimisel on 3,5 (maksimaalselt 4,0)
Mullikate poegimisaegne toitumushinne ei tohiks olla üle 3,5, vastasel juhul esineb neil rohkem raskeid poegimisi. Rohkem
probleeme on nende lehmade tervisega, kelle toitumushinne on üle 4,0. Lehmad, kelle toitumus poegimisel on alla 3,0 on liiga
kõhnad. Esimese 60-80 laktatsioonipäeva (negatiivse energiabilansi) vältel peaks lehmade kehakaal vähenema 0,5-1
kilogramm päevas ja toitumuse hinne langema poole kuni ühe ühiku võrra. Suurema toitumushinde languse korral kannatab
lehmade sigimisvõime, mis väljendub selles, et pikeneb päevade arv poegimisest tiinestumiseni ja esimese innani. Samuti
halveneb loomade tiinestumine esimese seemenduse järel. L.Kilmeri andmetel on nende loomade tiinestumine, keda
seemendati negatiivse energiabilansi perioodil, tunduvalt madalam (44%) võrreldes nende loomadega, kelle kehamass
seemendusperioodil suurenes (67%). Kokkuvõttes pikeneb seeläbi uuslüpsi- e. servisperiood ja poegimisvahemik tervikuna.
Sobiv toitumusaste seemendusperioodil peaks olema 2,5 kuni 3,5.
Need lehmad, kellel on suur piimatoodang ja kelle toitumus oluliselt ei lange, on tõenäoliselt väga head
söödakasutajad. Lehmadel, kelle toitumus laktatsiooni alguses suureneb on ilmselt väike piimatoodang. Söödaratsiooni
vähese energiasisalduse või söömuse vähenemise tõttu võib organismi keharasvade kasutus suureneda 1,5 kuni 2,0 kg
päevas. Sellise intensiivse keharasvade kasutamise puhul on oht, et rasv ladestub maksa, mistõttu maksatalitlus on
häiritud ja lehm võib tõsiselt haigestuda.
Laktatsiooni keskel ( 180 laktatsioonipäev) peaks kõrgetoodanguliste lehmade toitumus olema taastunud 3,0 ja
keskmise toodanguga lehmadel 3,0-3,5 hindepallini.
Laktatsiooniperioodi lõpus ( 270 laktatsioonipäev) peaks lehmade toitumuse hinne olema 3,5. Sellel perioodil
võib väikesetoodangulistel lehmadel esineda sageli rasvumist (toitumushinne>4,0). Samuti võib sel perioodil olla
rohkem rasvunud lehmi nendes karjades, kus halva sigimise tõttu on poegimisvahemik optimaalsest pikem.
Regulaarne toitumuse hindamine võimaldab teha olulisi otsuseid lehmade söötmise, sigimise ja tervise osas
eesmärgiga paremini kasutada toodanguvõimet ja vähendada haigestumist.
3.4. TEMPERAMENT EHK NÄRVISÜSTEEMI TÜÜBID
Närvisüsteem, on organismi keskne süsteem, mis reguleerib ja koordineerib kõiki protsesse.
Närvisüsteemi tüüp e. temperament ja konstitutsioon on vastastikuses toimes. Närviprotsesside tugevus e.
jõud, erutus- ja pidurdusprotsesside tasakaal ja erutus- ja pidurdusprotsesside liikuvus (s.o. ülemineku
kiirus erutuselt pidurdusele ja vastupidi) määravad ära looma käitumislaadi, mis omakorda sõltub ka
kehaehituse tüübist. Tavaliselt on suurema kehamassiga loomad tasakaalukamad (lihaloomad). Kerget
tüüpi õrna kehaehitusega loomad on sagedamini labiilse närvisüsteemiga ja ülekaalus on
erutusprotsessid. Seega närvisüsteemi tüüp on ainevahetuse kaudu seotud konstitutsioonitüübiga.
Olenevalt närvisüsteemi jõust, tasakaalust ja liikuvusest eristatakse põllumajandusloomadel nelja
närvitegevuse tüüpi.
22
VEISEKASVATUS
1. Sangviiniline tüüp e. sangviinik.
Tugev, tasakaalukas, elavalt liikuv. See on kõige täiuslikum tüüp ja sobib põllumajandusloomadele kõige
paremini. Loomad kohanevad hästi ning on suure jõudluse ja hea söödaväärindusega (söödakulu
toodanguühiku kohta). Sobib hästi piimaveistele.
2. Flegmaatiline tüüp e. flegmaatik.
Tugev, tasakaalukas, väheliikuv, rahuliku käitumisega. Sobib eriti lihaveistele. Need loomad
moodustavad oma kehas palju rasva ja nende massi-iive on suur. Nad on hea söödaväärindusega.
3. Koleeriline tüüp e. koleerik.
Tugev, tasakaalutu tüüp, erutus on pidurduse suhtes ülekaalus. Seda tüüpi loomad on sõjakad ja
kohanevad hästi, kuid pidurdusprotsessid on neil nõrgad. Suguloomadena on üliaktiivsed ja koormavad
end üle. põllumajandusloomadena ei soovitata, sest nad on liiga rahutud.
4. Melanhoolne tüüp e. melanhoolik
Nõrk, ülekaalus pidurdusprotsessid. Sellised loomad kohanevad halvasti keskkonnatingimustega ning
neil on madal produktiivsus. Seetõttu ei sobi nad produktiivloomadeks.
3.5. KASV JA ARENG
3.5.1 KASVU JA ARENGU MÕISTE.
Põllumajandusloomad on aretatud inimese poolt mingi toodangu saamiseks. Loomade
toodanguvõime oleneb nende pärilikkusest (geneetilistest teguritest) ja keskkonnateguritest. Selleks, et
saada täiskasvanuks, peavad loomad kasvama ja arenema.
Isendiareng e. ontogenees algab seemne- ja munaraku ühinemisega e. viljastumisega ja lõpeb surmaga.
Viljastatud munarakust e. sügoodist moodustub paljudest rakutüüpidest, kudedest ja organitest koosnev
terviklik organism. Ontogeneesi kestel tekivad uuesti kõik liigiomased tunnused, mis korduvad põlvest
põlve. Selline isendi arengu korduvus on määratud geneetilise informatsiooniga ­ genotüübiga. Kui
võrrelda loote arengut liigi ajaloolise arengu ehk fülogeneesiga, siis selgub, et iga loode läbib oma
arengus ajaloolise arengu etapid. Seega isendiareng on liigiarengu lühike, kuid kiire kordamine.
Ontogeneesis eristatakse kolme tüüpi arenguprotsesse:
· diferentseerumine ­ rakutüüpide ja kudede eristumine;
2) morfogenees ­ vormiteke;
· kasvamine ­ mõõtmete ja massi suurenemine.
Need arenguprotsessid on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad ning toimuvad tihti üheaegselt.
Arengu all mõistetakse organismi diferentseerumist ja kujunemist lihtsamatelt keerukamate
struktuuride ja funktsioonide suunas (diferentseerumine ja morfogenees). Seega on areng organismi
kvalitatiivne ümberkujunemine. Diferentseerumise all tuleb mõista organismi morfoloogiliste,
füsioloogiliste ja biokeemiliste erinevuste teket arenguprotsessis. Arengu käigus rakud, koed ja organid
diferentseeruvad ning neil tekivad uued funktsioonid. Arengu intensiivsus on ontogeneesi erinevatel
perioodidel väga erinev.
Kasv on looma organismi kvantitatiivne muutumine, mis avaldub massi, kudede ja organite
suurenemises. Selle aluseks on rakkude pidev pooldumine ja rakkudevahelise massi suurenemine. Kasvu
määratakse organismi massi ja mahu mõõtmete järgi.
Tavaliselt määratakse kasvukiirust, mille võib põhimõtteliselt jagada kaheks:
· absoluutne juurdekasv;
· suhteline juurdekasv.
Absoluutne massi-iive e. juurdekasv on looma kehamassi või mõõtmete suurenemine mingis
ajaühikus (näit. Aastas, kuus, ööpäevas). Looma kehamass määratakse looma kaalumisega või kaudsel
teel rinnaümbermõõdu alusel (mõõtelindiga). Absoluutne juurdekasv (A) saadakse, kui perioodi
lõppmassist (Wt ) lahutatakse sama perioodi algmass (W0).
Näide. Kui vasika kehamass 1. mail oli 65 kg ja 31.mail 82 kg, siis tema absoluutne juurdekasv on:
A= Wt ­ W0=83-65=17 kg ning ööpäevane juurdekasv=17:31=0,548 kg ehk 548 g.
Tavaliselt määratakse absoluutset juurdekasvu sünnist kontrollpäevani (kaalumise päevani), aastas, kuus
või ööpäevas. Ööpäevast juurdekasvu väljendatakse grammides ja teistel perioodidel kilogrammides.
Erinevate ajaperioodide ööpäevaste massi-iivete võrdlemine näitab kasvukiirust e. kasvuintensiivsust.
23
VEISEKASVATUS
Kasvukiirust kasutatakse nii majanduslikus analüüsis kui ka teaduslikus töös. Selle kaudu arvestatakse
söödatasuvust s.o. söödakulu 1 kg massi-iibe kohta.
Suhteline juurdekasv ehk massi-iive (K) näitab mingi teatud ajaperioodi absoluutse massi-iibe
(Wt ­ W0) suhet ja perioodi alguse kehamassi keskmisesse (W0) (%).
(Wt - W0 )
K= 100
W0
Näide.
Vasika sünnimass oli 35 kg ning kehamass 1-kuuselt 53 kg. Seega vasika 1.elukuu suhteline massi-iive
oli: K =
(53 - 35) 100 =51,4%
35
Kasvuintensiivsust erinevatel kasvuperioodidel hinnatakse kasvukoefitsientide abil. Kasvukoefitsiendi
leidmiseks jagatakse teatud kindla kasvuperioodi mõõtmed või kehamass kasvuperioodi algmõõtmete või
algmassiga (sünnimassiga):
Wt
Eelmise näite põhjal saame vasika kasvukoefitsiendiks 53:35=1,5
W0
Seega oli vasika kehamass 1.elukuu lõpus 1,5 korda suurem kui tema sünnimass.
Absoluutne ja suhteline massi-iive ei ole erinevatel kasvuperioodidel ühesugune. Suhteline massi-iive on
kõige suurem lootelise arengu ajal ning ka esimestel elukuudel ning seejärel järjest kiiremini vähenev.
Absoluutne kasv on suurim lootelise perioodi lõpus ja sünnijärgse perioodi esimestel kuudel.
3.5.2. KASVU JA ARENGU ETAPID
Organismi arengu ja kasvu intensiivsus ei ole eluaja jooksul ühesugune. Seepärast jaotatakse
põllumajandusloomade ontogenees looteliseks ja lootejärgseks perioodiks, mis omakorda jagunevad.
A. Looteline e. embrüonaalne periood
· idulase e. embrüoperiood
· eellooteperiood
· looteperiood
Looteline areng algab pärast viljastumist sügoodi e. isendi tekkimisega ja lõpeb sünniga.
Idulasperiood kestab veistel 5 nädalat. Sellel perioodil toimub intensiivne rakkude
diferentseerumine ning primitiivorganite kujunemine. Idulasperioodil pannakse alus elutähtsatele
organitele ja organsüsteemidele, nagu seedeaparaat, maks, neerud, süda jt. Absoluutne kasv on sel ajal
väike, kuid suhteline kasv suur ja diferentseerumine väga kiire. Loote arengu seisukohalt on
idulasperiood üks ohtlikemaid, sest sel ajal on ta ema kui puhverorganismi kaudu kõige enam mõjutatav
erinevatest keskkonnateguritest. Emaslooma söötmine, pidamine ja füsioloogiline seisund idulasperioodil
mõjutavad järglase eluvõimet, tervist ja hilisemat jõudlusvõimet. Ebasoodsate emaslooma söötmis-
pidamistingimuste korral võib embrüo hukkuda (embrüonaalne surm).
Eellooteperioodil toimub põhiliselt organogenees, kus formeeruvad organite morfoloogilised
iseärasused ja kujunevad tõulised erinevused. Tekib kõhreline skelett. Hakkab kujunema närvisüsteem,
tekivad piima- ja sugunäärmete algmed. Sugupoolt saab kindlaks määrata välistunnuste järgi. Sel
perioodil on areng kiire ja suhteline kasv suur, kuid absoluutne kasv väike. Eellooteperiood kestab veistel
4 nädalat.
Looteperiood ehk pärislooteperiood on kõige pikem ning kestab loomade sündimiseni. See
periood kesab veistel 32 nädalat. Looteperioodil arenguprotsesside intensiivsus langeb, kuid loote kasv
on kiire, eriti perioodi teisel poolel. Seda tuleb arvestada eriti emasloomade söötmisel, kus vajalikule
söödakogusele lisatakse ca 10% lisa loote tarbeks. Lisaks täiendavale söödakogusele tuleb arvestada ka
selle kvaliteeti. Madalakvaliteediline või riknenud sööt ning halvad pidamistingimused võivad
põhjustada aborte, enneaegset sünnitust või surnult sünde.
B. Lootejärgne e. postembrüonaalne periood
24
VEISEKASVATUS
· vastsündinuperiood
· piimaperiood
· puberteedi e. sugulise küpsemise periood
· täiskasvanuperiood
· vananemis- e. raukumisperiood.
Lootejärgne kasv ja arengu periood kestab noorlooma sünnist surmani. Kuna
põllumajandusloomade eluea pikkus on reguleeritud inimese poolt, siis jääb see tunduvalt lühemaks
nende bioloogilisest elutsüklist.
Vastsündinuperiood kestab sünnist 2...3 nädalani. Sel perioodil kujuneb noorloomal välja
termoregulatsioon ja närvisüsteem kohaneb keskkonnatingimustega. Vastsündinu esimeseks söödaks on
emapiim. Esimestel päevadel on emapiimale iseloomulik kõrge globuliinide ja antikehade sisaldus, mis
tagavad järglasele immuunsuse. Sellist piima nimetatakse ternespiimaks ehk terneks. Globuliinide ja
antikehade sisaldus ternespiimas väheneb iga tunniga. Seepärast on oluline, et vastsündinu saaks ternest
võimalikult kiiresti pärast sündi.
Piimaperioodil on noorlooma põhisöödaks ema- või segupiim.
Piimaperiood kestab kuni 4...6 elukuuni. Tähtis on, et selleks ajaks on noorloom harjunud sööma
teisi söötasid. Piimaperioodil on hea juurdekasv. Absoluutne juurdekasv saavutab maksimumi.
Sugulise küpsemise e. puberteediperiood algab pooleaastaselt. Sel perioodil arenevad kiiresti
suguorganid ja hormonaalsüsteem, tekivad sekundaarsed sugutunnused ning kujunevad välja
seksuaalrefleksid. Noorloomade kehavormid muutuvad sugupoolele iseloomulikuks. Sellel perioodil on
organismi kasv kõige intensiivsem, mistõttu tuleks jälgida, et noorloomad saaksid nõuetekohaselt
söödetud. Täiskasvanuperiood ei alga veel 1. seemendusest ega 1. poegimisest. Noorlehmade
organism kasvab veel ka 2. ja 3. laktatsioonil. Samuti jätkub piima- ja sugunäärmete areng.
Täiskasvanuks saavad veised 4...5-aastaselt. Seda tuleb arvestada noorlehmade söötmisel, kus täiendavalt
tuleb ratsiooni arvestada sööta organismi kasvuks.
Täiskasvanuna on veiste suguorganid ja piimanäärmed saavutanud funktsionaalse täiuse. Siis
sigivad nad regulaarselt ning annavad tugevaid ja terveid järglasi ning nende jõudlus on suurim Head
söötmis-pidamistingimused tagavad suure produktiivsuse pika eluaja jooksul.
Vananemis- e. raukumisperiood saabub põllumajandusloomadel haruharva, sest enamasti nad
enne bioloogilist vananemist praagitakse. Vananemise algus on väga individuaalne ja sõltub suurel
noorlooma söötmisest ja pidamisest.
3.5.3. KASVU JA ARENEMISE SEADUSPÄRASUSED.
Kasv ja areng ei ole ontogeneesi jooksul ühtlane. Kasvu seaduspärasusi on uurinud paljude maade
teadlased. Vene teadlane Tsirvinski lähtus oma uurimusel sellest, et luude kasv väljendab ühtlasi ka
kehaosade kasvu. Ta uuris mäletsejaliste skeleti kasvu normaalsetes söötmistingimustes ning leidis, et
luud kasvavad lootelisel ja lootejärgsel perioodil erinevalt. Lammaste luude kasvukoefitsiendid
lootejärgsel perioodil arvutas ta järgmise valemi alusel
täiskasvanu ute luude mass
Kasvukoefitsent, k= -------------------------------------
sünnijärgse talle luude mass
Vastavalt kasvukoefitsiendile lootejärgsel perioodil rühmitati luud:
1. suure kasvuga luud: - 13,2: roided - 18,2; rinnak - 13,5; abaluu - 13,1; lülisammas - 10,8;
keskmiselt k=13,2
2. keskmise kasvuga luud - 6,3: õlaluu - 7,0; reieluu - 6,6; sääreluu - 6,0; küünarluu - 6,3;
keskmiselt k=6,3
3. väikse kasvuga luud - 3,7: pöialuu - 3,8; kämblaluu - 3,6.
keskmiselt k=3,7
Selgub, et kõige kiiremini kasvavad kehatoese moodustavad luud ja aeglasemalt perifeersed luud.
Looteperioodil aga vastupidi kasvavad kiiremini perifeersed luud.
Saadud uurimistulemuste põhjal formeeris vene teadlane Maligonovi 1925.a. seaduspärasuse:
25
VEISEKASVATUS
I seaduspärasus
Organid, mis kasvavad aeglaselt looteperioodil, kasvavad kiiremini lootejärgsel perioodil ja
vastupidi.
Keskkonnateguritest mõjutab kasvu kõige enam söötmine. Sööt peab sisaldama kõiki toitaineid,
millest ehitatakse üles luu- ja lihaskude ning siseorganid. Seepärast tuleb tiineid emasloomi hästi sööta.
Kui tiineid lehmi puudulikult sööta, sünnivad väikesed ja lühikeste jalgadega vasikad. Seda nähtust
nimetatakse embrüonalismiks. Seega mõjutab puudulik söötmine kõige enam embrüonaalsel perioodil
kiiremini kasvavaid luid. Sünnijärgsel perioodil puudulikult söödetud vasikad jäävad kõrgejalgseteks,
lühikese ja kitsakehalisteks. Seda nimetatakse infantilismiks. Infantiilne loom sarnaneb
kehaproportsioonides vastsündinuga. Seega mõjutab söötmine kõige enam sellel perioodil kiiremini
kasvavad luid ja organeid.
Nende tähelepanekute alusel formuleeriti ka teine kasvu ja arengu seaduspärasus.
II seaduspärasus:
Puudulik söötmine või haigus mingil kasvuperioodil pidurdab kõige enam nende luude ja
organite kasvu, milliste kasvuintensiivsus on sel perioodil suurim.
Puuduliku söötmise või haiguse negatiivse mõju suurus luude ja organite kasvule sõltub
ebasoodsate tingimuste kestvusest. Mida kauem see on kestnud ja mida puudulikum on arenemine, seda
vähem on võimalik mahajäämust kompenseerida. Kui vaegsöötmine ei toimu pikka aega, on võimalik
järgneval perioodil kasvu kompenseerida.
Täiskasvanud lehma ja vasika kehaproportsioonid ühtlustunud turja kõrguse korral
3.6. VEISTE ARETUSTEHNIKA
Aretustehnika käsitleb veiste sugulise kasutamisega seotud küsimusi nagu veiste suguküpsus,
sigimine, tiinuse kestus, majanduslik kasutusiga, eluiga jne.
3.6.1 VARAVALMIVUS, SUGUKÜPSUS JA ESMAKORDSE SEEMENDUSE IGA
Varavalmivus on organismi omadus kiiremini kasvada ja areneda tasemeni, mis võimaldab looma
kasutada järglaste ning toodangu saamiseks, ilma et edasine arenemine ja eluea pikkus selle all
kannataks. Seega varavalmivusega taotletakse loomakasvatussaaduste tootmise suuremat majanduslikku
efektiivsust. Varavalmivuse määramise aluseks võib olla suguküpseks saamise aeg, sugulise kasutamise
algus, piima- või lihatootmiseks kasutamise algus või kasvuintensiivsus.. Põllumajandusloomade juures
26
VEISEKASVATUS
taotletakse enamasti seda, et noorlooma saaks võimalikult varem kasutada produktiivloomana, selleks et
vähendada üleskasvatamise kulutusi. Lihaloomade puhul püütakse vähendada aega tapaküpseks
saamiseni.
Seda saavutatakse intensiivse söötmise ja optimaalsete pidamistingimuste tagamisega. Varavalmivust
saab suurendada ainult sihipärase valiku teel. Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini organismi
täiskasvanu faasi ning neil on lühem eluiga kui hiljavalmivatel loomadel. Seepärast taotletakse kiiret
varavalmivust just lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel, kelle eluiga peaks
olema pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust. Samuti piimaveistel eelistatakse mõõdukat
varavalmivust. Seepärast ei taotleta noorloomade üleskasvatamisel maksimaalseid massi-iibeid, vaid
toidetakse normaalsel tasemel ja välditakse organismi ületoitmist ja kasvamist.
Lehmadel on varavalmivuse näitajaks tavaliselt esimese seemenduse vanus ja esmaspoegimise iga (EPI).
Veistel saabub SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt. Selles
vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma arengus järglase
saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud pullikutest eraldada umbes
poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga noores eas tiinestatud lehmikute kasv jääb
kängu ja järglased on sageli elujõuetud. Paaritada võib noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava
arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate
esmakordse seemendamisega ei tohi ka hiljaks jääda, sest majanduslikult ei ole see kasulik. Põhjuseks on
asjaolu, et aretuseks jäetavad noorloomade (kellelt loodetakse saada järglasi) üleskasvatamine sünnist
esmaspoegimiseni on seotud ainult kulutustega. Kõik üleskasvatamiskulud peab loom katma
täiskasvanuperioodil piima - ja/või lihatoodangu kaudu. Seepärast on oluline, et mullikad saavutaksid
seemenduseks nõutava kehamassi võimalikult lühikese perioodi jooksul, mis võimaldab neid tiinestada
võimalikult noores eas. Mullikate optimaalne ESMAKORDSE SEEMENDAMISE VANUS eesti
veisetõugudel on 15...18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama
vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. Eesti punast tõugu mullikatel peaks see olema vähemalt
350 kg ning eesti holsteini tõugu mullikatel 380...400 kg. Et sellist kehamassi saavutada, peaks
noorveiste ööpäevane massiiive olema esimesel eluaastal keskmiselt 700 g, teisel eluaastal 500 g.
Selleks, et neid nõudeid täita, tuleb noorloomi õigesti sööta ja pidada. Kahjuks see alati nii ei ole.
Tihtipeale püütakse söötmises kokku hoida noorloomade arvelt, et tugevamini sööta lüpsilehmi.
Tulemuseks on halvasti arenenud, alakaalulised lehmikud, mistõttu esmakordse seemenduse vanus venib
kuni kahe aastani või veelgi enam. Sellest tingitult suurenevad kulud üleskasvatamisele ja suureneb
esmaspoegimise vanus, mistõttu lehm hakkab piima andma ja tulu tooma hiljem. Seega jääb saamata
kasum selle perioodi eest, mille võrra pikenes esmakordse seemenduse iga. Noorpullidelt alustatakse
sperma võtmist 12-14 kuu vanuselt.
3.6.2. VEISTE IND EHK ÖSTRUS
Ind on emaslooma füsioloogiline seisund, kus ta otsib isaslooma lähedust ja laseb ennast paaritada.
Ind on seotud munarakkude valmimisega munasarjas. Sel ajal eritub munasarjadest verre innahormoon
östrogeen, mis põhjustab muutusi emasloomade käitumises. Lehm muutub rahutuks ja hüppab selga
teistele lehmadele või vastupidi. Indleva lehma tunnus on see, et ta laseb end teistel endale selga hüpata.
Välissuguelundid on turses ja tupest voolab nõret. Innaperiood kestab keskmiselt 12-20 tundi (kõikumine
3-36 tundi). Inna tunnused hakkavad ilmnema enne munaraku valmimist. Valminud munarakk vabaneb
munasarjast ja liigub munajuhasse. Seda nimetatakse ovulatsiooniks. Viljastumine toimub munajuhas.
Kui munarakk püsib liiga kaua munajuhas viljastamata, siis kattub ta valgukihiga, mis takistab
spermatosoidi tungimist munarakku. Selle tulemusena jääb munarakk viljastamata ja loom ei tiinestu.
Seepärast on oluline teada, millal on õige aeg lehma seemendada. Lehm või mullikas tuleks seemendada
10-12 tundi peale innatunnuste ilmnemist. Kui peale indlemist on emasloom viljastatud, siis järgneb
tiinus. Kui viljastumist ei toimu, siis keskmiselt 21 päeva pärast ind kordub. Seda perioodi, mil toimub
munaraku valmimine kahe innavahelisel ajal, nimetatakse innatsükliks.
27
VEISEKASVATUS
3.6.3. VEISTE TIINESTAMINE JA EMBRÜOSIIRDAMINE
Lehmi ja mullikaid tiinestatakse loomuliku paarituse teel pulliga või kasutatakse KUNSTLIKKU
SEEMENDUST. Kunstlik seemendus võimaldab vähendada emasloomade tiinestamiseks vajaminevat
pullide arvu. Tänu sellele on võimalik seemenduseks valida vaid parimaid aretusväärtusega pulle, mis
omakorda suurendab kogu karja aretusväärtust.
Kunstliku seemenduse korral saadakse ühelt pullilt tuhandeid spermadoose, mis lahjendatakse ja
säilitatakse kõrrekestes või graanulites sügavkülmutatult vedelas lämmastikus temperatuuril ­196 kraadi
C. Tänu sellele on kõrge aretusväärtusega pullilt koguda ja säilitada võimalikult palju spermadoose ning
suurendada seeläbi saadavate järglaste hulka. Seega sõltub kasutatavate pullist kogu karja tõuline väärtus
suuremal määral, kui lehmadest, sest pullil on rohkem järglasi, kes tema väärtuslikke geene
populatsioonis levitavad. Siit ka ütlus, et hea pull on pool karja!
Sügavkülmutamine võimaldab säilitada ja kasutada ka spermat aastaid pärast pulli surma. Samuti
võib spermat transportida ükskõik millisesse maailma ossa. Praegu on Eestis 1 kunstliku seemenduse
jaam, misa asub Kehtnas.
Loomulik paaritus jaguneb:
· reguleeritud paaritus ehk käestpaaritus, indlev emasloom
suunatakse isaslooma juurde ja teostatakse paaritus. Ühe pulli
paarituskoormuseks arvestatakse aastas 70-80 lehma.
· vabapaaritus, kus isasloom on vabalt karjas ja paaritab indlevaid
emasloomi. Vabapaarituse korral arvestatakse ühe pulli kohta 40-50
lehma.
Vabapaaritust kasutatakse enamasti mullikate puhul, kuna neil on sageli probleeme nende tiinestamisega,
kui kasutatakse kunstlikku seemendust.
Aretuslikust seisukohast on õigem kasutada kunstlikku seemendust, sest siis saab kasutada
väärtuslike pullide spermat, kelle aretusväärtus on järglaste andmete järgi kontrollitud. Seda ka
majanduslikust aspektist lähtuvalt, sest kunstliku seemenduse korral vajatakse tunduvalt väiksemat arvu
sugupulle kui loomulikul paaritamisel.
· EMBRÜOSIIRDAMINE
Loomulikul teel saadakse ühelt lehmalt 1, vahel ka 2 järglast. Embrüosiirdamine kui biotehnoloogiline
meetod võimaldab suurendada ühelt emasloomalt saadavate järglaste hulka. Lehm võib oma elu jooksul
toota kuni pool miljonit munarakku. Nendest kasutatakse ära vaid mõned. Heal juhul toovad pika elueaga
lehmad ilmale 8...10 vasikat. Embrüosiirdamisel kutsutakse hormoonpreparaatide süstimisega
doonorlehmal (kõrge aretusväärtusega lehm, kellelt embrüoid võetakse) esile superovulatsioon s.o mitme
munaraku üheaegne vabanemine. Seejärel seemendatakse lehm kõrge aretusväärtusega pulli spermaga. 6-
7 päeva pärast loputatakse embrüod emakast välja, kontrollitakse nende seisundit ja seejärel siiratakse
retsipiendile. Retsipientideks on seemendusealised terved mullikad või madala aretusväärtusega
noorlehmad. Eelnevalt sünkroniseeritakse retsipientidel ind eelnimetatud hormoonpreparaadi
süstimisega, et siirdamismomendil oleks emakas arengujärgus, mis võimaldab embrüol seal kinnitud ja
areneda. Eestis saadakse ühe siirdamisega ca 5 embrüot, millest 2-3 kinnitub emakasse. Osa neist hävib
ja järele jääb 1-2, millest areneb loode. Aasta jooksul võib ühelt doonorilt teha mitu embrüusiirdamist.
Esimene embrüosiirdamisega saadud vasikas sündis Eestis 17.juunil 1984.a.
· TIINUS
Pärast viljastumist algab tiinusperiood, mis lehmal kestab keskmiselt 9 kuud ehk 280 päeva
(270...290 päeva). Tõuti on tiinuse pikkus erinev. Nii kestab tiinus eesti holsteini tõul keskmiselt 280,
eesti punasel tõul ja eesti maatõul 282 päeva. Tiinuse pikkus sõltub mõningal määral ka vasika
sugupoolest. On kindlaks tehtud, et kui sünnib pullvasikas, siis kestab tiinus mõnevõrra kauem kui
lehmvasika sünni korral. Kaksikute sünni korral on tiinus enamasti lühem. Kuid see ei ole 100%-liselt
alati nii. Erisooliste kaksikute sünni korral on lehmvasikas enamasti sigimatu, mistõttu aretusloomana
teda kasutada ei saa. Põhjuseks on asjaolu, et looteperioodil võivad erinevate loodete lootekestad kokku
kasvada ning tekivad veresoonte ühendused- anastomoosid. Kuna erinevate loodete vereringe muutub
28
VEISEKASVATUS
ühtseks, siis võivad nad hormonaalsel teel hakata üksteist mõjutama. Isasloote suguhormoonide
produktsioon algab varem ning need lähevad emasloote verre ja põhjustavad selle sigimatust.
Tiinel lehmal toimuvad suured muutused organismis. Piimatoodang hakkab vähenema tiinuse teisel
poolel. 45-60 päeva enne poegimist lõpetatakse lüpsmine ­ lehm jäetakse kinni. Seda nimetatakse
kinnisperioodiks. Sel perioodil kogub lehm kehasse varuaineid, mis kindlustavad suure toodangu
järgmisel lüpsiperioodil ehk laktatsioonil. Märgatavalt suureneb kõht ja tiinus on väliselt diagnoositav.
Tiinuse lõpul on väliselt märgatav loote liigutused. Mõni päev enne sünnitust lõtvuvad vaagnasidemed ja
vaagnale mõlemale poole sabajuurt tekivad lohud. Paar nädalat enne sünnitust suureneb udar. Udar
tursub ja sinna tekib piim.
3.6.4. SÜNNITUS JA VASTSÜNDINU HOOLDAMINE.
Enne sünnitust muutub lehm rahutuks. Heidab maha ja tõuseb püsti, tammub jalalt-jalale.
Häbemest eritub lima. See on märk, et sünnitus on lähedal. Lehmale tuleb panna puhast allapanu ja
valmistada ette sünnitusabi vahendid. Normaalselt kulgeb sünnitus ilma abita, kuid sageli tuleb ka
inimesel sekkuda. Eriti siis, kui on tegemist suure lootega. Abistamiseks tuleb pesta ja desinfitseerida
käed ja sünnitusabinöörid.
Nöörid asetatakse ümber vasika kämblaluude ja tõmmatakse kuni nelja inimese jõuga. Tõmmata tohib
ainult siis, kui lehm väitab (pressib). Tõmmatakse kordamööda kummastki jalast. Normaalselt välju
loode eespikiasetuses (esijalad ees, pea nende peal). Kuni 5% esineb ka tagapikiasetust, kus loode
väljutatakse tagajalad ees. Viimasel juhul tuleb abistamisel tegutseda kiiresti, et loode ei tõmbaks
lootevedelikku kopsu, mis võib põhjustada lämbumist.
Igasuguste väärasendite korral tuleb kasutada veterinaari abi.
Kui vasikas on väljutatud, siis tuleb esmalt eemaldada ninast ja suust lima ning lasta lehmal
vasikas kuivaks lakkuda. See stimuleerib vasika vereringet ja ka hingamist. Kui lehm keeldub vasikat
lakkumast, siis tuleb vasikas puhaste õlgedega kuivaks hõõruda. Seejärel tuleb vasikas panna nisa otsa
imema nii ruttu kui võimalik, sest vastpoeginud lehma piim ehk ternespiim sisaldab rohkesti globuliine,
millega vasikas saab immuunsuse. Globuliinide tase piimas langeb iga tunniga, mistõttu on tähtis, et
vasikas saaks ema ternespiima võimalikult kohe pärast sündi.
3.6.5. ABORT, ENNEAEGNE SÜNNITUS JA AHTRUS.
Tiinuse katkemist kuni 210.tiinuspäevani (k.a.) nimetatakse abordiks. Tiinuse katkemist
alates 211...266 päevani nimetatakse enneaegseks sünnituseks. Aborti ja enneaegset sünnitust võib
põhjustada riknenud sööda söötmine, traumad või muud keskkonnategurid ja nakkushaigused.
Ahtraks nimetatakse looma, kes õigeaegselt ei tiinestu ega anna järglasi. Nagu eespool märgitud,
peaks mullikaid seemendama esmakordselt 15-18 kuu vanuselt, et nende esmaspoegimisiga (EPI) oleks
24-26 kuud (15...18+9 kuud tiinust). Mullikad, kes ei ole tiinestunud 21 vanuselt, loetakse ahtraks.
Eestis on lehmade keskmine esmaspoegimisiga keskmiselt 31 kuud, mis on tingitud nõrgast söötmisest
üleskasvatamisperioodil.
Lehmad loetakse ahtraks, kui nad ei ole kolme kuu möödudes peale poegimist tiinestunud.
Majanduslikult optimaalseks loetakse seda, kui lehmalt saadakse aastas 1 järglane. Ahtrus on
majanduslikult kahjulik, sest saamata jääb piimatoodang ja kasum lehma kohta tervikuna.
Ahtruse vältimiseks tuleb:
a) suguloomi hoida õiges toitumuses, mis saavutatakse nõuetekohaste söötmis-pidamistingimustega
b) avastada loomade ind õigeaegselt
c) õigeaegselt looma seemendada
d) korralik veterinaarne kontroll
e) kasutada seemendusel kvaliteetset ja kontrollitud spermat.
3.6.6. MAJANDUSLIK KASUTUSIGA JA ELUIGA
Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegmisest karjast väljaminekuni.
Majanduslikult on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste
üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. Üleskasvatamise kulud tuleb katta piima müügist saadava
29
VEISEKASVATUS
sissetulekuga ning osaliselt looma enda müügist saadava tuluga. Seega on tähtis, et healt lehmalt saaks
eluajal palju järglasi ja rohkesti piima. Praegu on lehmade majandusliku kasutamise periood suhteliselt
lühike. 2006 a. oli tõugude keskmisena karjast väljaläinud lehmade eluiga 72 kuud ehk 6 aastat.
Majanduslik kasutusiga sõltub suurel määral esmaspoegimise vanusest. Optimaalne esmaspoegimise
vanus peaks olema 24-26 kuud. 2006. aastal oli see näitaja Eestis 28,9 kuud. Esmaspoegimise vanus
sõltub suurel määral esmakordse seemendamise vanusest. Optimaalne esmakordse seemendamise vanus
peaks olema 15-18 kuud. Optimaalne kehamass seemendusealistel mullikatel peaks moodustama
vähemalt 65% täiskasvanud lehma kehamassist. Eesti punast tõugu mullikatel peaks see olema vähemalt
350 kg ning eesti holsteini tõugu mullikatel 380...400 kg. Et sellist kehamassi saavutada, peaks
noorveiste ööpäevane massiiive olema esimesel eluaastal keskmiselt 700 g, teisel eluaastal 500 g.
Selleks, et neid nõudeid täita, tuleb noorloomi õigesti sööta ja pidada. Kahjuks see alati nii ei ole.
Tihtipeale püütakse söötmises kokku hoida noorloomade arvelt, et tugevamini sööta lüpsilehmi.
Tulemuseks on halvasti arenenud, alakaalulised lehmikud, mistõttu esmakordse seemenduse vanus venib
kuni kahe aastani või veelgi enam. Sellest tingitult suurenevad ka kulud üleskasvatamisele.
Majanduslik kasutusiga on Eestis ca 3 aastat ja 9 kuud.
Seega lüpsab lehm keskmiselt kolm-neli laktatsiooni. Majanduslikust efektiivsuse seisukohast on see
liiga lühike, sest lehmade piimatoodang saavutab maksimumtaseme alles kolmandal laktatsioonil.
Lühikese kasutusea põhjuseks on siin ilmselt halvad söötmis-pidamistingimused ning tervisehäired, mis
põhjustavad loomade enneaegset praakimist. Liiga lühikese kasutusea korral vajatakse rohkem noorloomi
karja täienduseks. Noorloomade üleskasvatamise kulud tuleb katta aga toodangu müügist.
Majanduslik kasutusiga on enamasti lühem kui eluiga. Vananedes lehmade toodang väheneb,
sigivusnäitajad halvenevad, mistõttu tuleb nad praakida.
Majanduslik kasutusiga on lehmadel 8-10 aastat, pullidel 7-8 aastat. Maksimaalne eluiga võib olla 20
kuni 25 aastat. Kuid on ka erandeid. On teada lehmi, kes on elanud kuni 40 aastat.
3.7. VEISEKARJA STRUKTUUR, KÄIVE JA TAASTOOTMINE
Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja kooseisu vanuse ja soorühmade järgi protsentides.
Veisekarja võib struktureerida mitmeti.
Veisekarja võib struktureerida ka lihtsamalt:
a) lehmad
b) tiined ja seemendusealised mullikad
c) lehm- (lehmikud) ja pullmullikad (pullikud) 7...18 kuud
d) lehm- ja pullvasikad 0...6 kuud.
Optimaalne karja struktuur sõltub sellest, kui palju noorloomi vajatakse.
Noorloomi kasvatatakse karja täienduseks (uuendkari), müügiks tõuloomadena või realiseeritakse
lihaks. Tõuloomade müük ja lihaks realiseerimine sõltub turu nõudlusest ja realiseerimishindadest.
Praegusel ajal on tõuloomade müük suhteliselt tagasihoidlik. Kuna veiseliha kokkuostuhinnad on
madalad, siis noorloomade nuumamisega tegeldakse minimaalselt. Paljudes ettevõtetes tapetakse
pullvasikad juba nädala või kahe vanuselt, sest nende pidamine ei tasu ära.
Jõudluskontrollikeskuses on kasutusel järgmine struktuur (2006.a andmed):
Vanuserühm Arv %
0 - 2 kuud 8288 4,4
3 - 6 kuud 10926 5,8
7 - 12 kuud 20661 11
13 - 18 kuud 16038 8,5
19 - 24 kuud 18107 9,6
25 - 30 kuud 8528 4,5
30,,, kuud 4353 2,3
Lehmikud kokku 86901 46,2
1 laktatsioon 31862 16,9
2 laktatsioon 23808 12,7
3 laktatsioon 17543 9,3
30
VEISEKASVATUS
> 3 laktatsioon 28072 14,9
Lehmad kokku 101285 53,8
Kokku 188186 100
· VEISEKARJA KÄIVE JA TAASTOOTMINE
Veisekarja käibe all mõistetakse loomade liikumist rühmast rühma ja samuti loomade karja juurdetulekut
ning karjast väljaminekut. Karja käive sõltub mitmetest teguritest.
Veisekarja uuendamise ehk taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade
asendamist noorloomadega. Seepärast on kõige olulisem uuendnoorkarja kasvatamine. Karja
täienduseks vajaminev noorloomade arv sõltub lehmade kasutusekestusest, lehmade sigivusest, mullikate
esmaspoegimiseast ja karja suurendamise vajadusest. Mida lühem on lehmade eluiga s.t., mida suurem
on praakimine, seda kiirem on karja käive ja seetõttu vajatakse ka rohkem noorloomi karja täienduseks.
Kui loomade arvu põhikarjas soovitakse säilitada stabiilsena, siis on tegemist lihtsa taastootmisega. Sel
juhul võrdub karja täienduseks vajaminev noorloomade arv praagitud lehmade arvuga. Normaalseks
loetakse, kui aastas praagitakse 25% lehmadest. Seega tiineid mullikaid peaks olema karjas sama palju.
Kui soovitakse lehmade arvu suurendada, siis peaks tiinete mullikate arv olema suurem kui praagitavate
lehmade arv. Seemendusealisi mullikaid peaks olema mõnevõrra rohkem kui tiineid mullikaid (30-35%
lehmade arvust), sest kõik neist ei tiinestu ja realiseeritakse lihaks. Lehmavasikaid peaks olema vähemalt
mõnevõrra rohkem, kuni 40% lehmade arvust, sest osa vasikaid hukkub erinevatel põhjustel või
praagitakse. Pullvasikatest valitakse tervest populatsioonist ainult üksikud suguloomadeks, mistõttu
praktiliselt kõik realiseeritakse lihaks. Seega sõltub nende arv karjas veiseliha realiseerimise tingimustest.
Kui turul on veiseliha müügihind soodne, siis kasvatatakse pullvasikad lihaks. Spetsialiseeritud taludes,
kus tegeletakse ainult piimatootmisega, müüakse pullvasikad teistesse ettevõtetesse, kes tegelevad ainult
lihaloomade kasvatamisega.
Kui soovitakse põhikarja lehmade arvu suurendada, siis on tegemist laiendatud taastootmisega. Sel juhul
vajatakse karja täienduseks noorloomi rohkem kui lehmi välja praagitakse
3.8. VEISTE ARETUSVÄÄRTUSE HINDAMINE JA PRAKTILINE VALIK
Selleks, et veisekasvatus oleks tasuv, tuleb karja täienduseks valida parimad loomad, kes annavad
suurt toodangut ja püsivad kaua karjas. Enne valikut tuleb hinnata loomade aretusväärtus. Aretusväärtus
näitab loomade geneetilist väärtust võrreldes teiste loomadega. Aretusväärtuse arvutamisel võetakse
arvesse jõudlusandmeid, välimikutunnuseid, kasvu- ja tervisenäitajaid jne.. Aretusväärtust hinnatakse
eellaste, järglaste, külgsugulaste (pool- või täisõvede( õde-vend) )või looma enda tunnuste alusel.
Sugulaste andmeid kasutatakse selleks, et saada rohkem informatsiooni looma genotüübi kohta, kuna
eeldatakse, et hinnatav tunnus on päritav ning sugulastel on sarnased geenid. Sugulaste andmete alusel
hinnatakse looma aretusväärtust ka juhul, kui tunnust ei ole loomal endal võimalik mõõta. Näiteks
lehmvasikaid ei ole võimalik valida karja täienduseks nende enda piimajõudlusandmete alusel. Seepärast
arvestatakse valikul nende eellaste piimajõudlusandmeid. Sugupullide piimajõudluse aretusväärtuse
hindamisel kasutatakse sugulaste andmeid, kuna pull ise piima ei tooda. Määrava tähtsusega pullide
aretusväärtuse hindamisel on järglaste andmed.
Veiste aretusväärtus määratakse Jõudluskontrolli Keskuses (JKK). Aretusväärtus määratakse
matemaatilise ­statistika meetodi ­ BLUP meetodi -abil
Pullide hinnatakse veel ka rahvusvaheliselt, kuna neil on järglasi paljudes riikides. Sellega tegeleb
rahvusvaheline pullide hindamise organisatsioon INTERBULL, mille keskus asub Uppsalas.
Tõuloomade valikut teostatakse pidevalt alates vasika sünnist kuni looma väljaprakeerimiseni
karjast. Erinevas vanuses loomi valitakse erinevate kriteeriumide järgi. Valikukriteeriumid määratakse
ära aretusprogrammiga, mille koostab aretusühistu. Praktilist valikut teostab loomaomanik koos
aretuskonsulendiga.
Esimene valik toimub juba vasikaeas. Kui palju vasikaid kasvama jäetakse sõltub
turusituatsioonist. Kui veiseliha hind turul on soodne, jäetakse kõik sündinud vasikad kasvama. Madala
veiseliha hinna korral jäetakse alles ainult lehmvasikad. Pullvasikaid üle paari nädala enamasti ei peeta.
31
VEISEKASVATUS
Otsustav valik tehakse 6-kuu vanuselt. Valikul arvestatakse noorveiste kasvu ja arengut, mida
hinnatakse kehamassi ja mõõtmete järgi. Lisaks sellele võetakse arvesse nende geneetilist väärtust, mida
hinnatakse põlvnemisandmete (eellaste) alusel. Matemaatiliste meetoditega arvutatakse noorloomadele
põlvnemisindeks, mille alusel nad ka reastatakse. Hästiarenenud ja väärtusliku põlvnemisega lehmikud
valitakse karja täienduseks. Tagasihoidliku arenguga ja kehva põlvnemisega lehmikud, sõltuvalt
turusituatsioonist, jäetakse nuumale või realiseeritakse kohe lihaks.
Nuumale jäetud noorveised realiseeritakse lihaks 15...18 kuu vanuselt.
Teine otsustav hindamine ja valik toimub seemendusealiste mullikate hulgas 15...16 kuu vanuselt.
Parimatest lehmikutest moodustatakse seemendusrühm, keda hakatakse seemendama. Halvemad
realiseeritakse lihaks või müüakse teistesse ettevõtetesse karja täienduseks. Ka sel perioodil
hindamiskriteeriumiks lehmikute kasv, areng, välimikutunnused ja põlvnemisandmed.
Järgmine valik tehakse noorlehmade hulgas pärast I laktatsiooni lõppemist, kui on selgunud
nende piimajõudlus. Hinnatakse nende piimajõudlus ja välimik. Parimad noorlehmad jäetakse
aretusrühma, halvemad praagitakse. Soodsa turusituatsiooni korral seemendatakse madalama
aretusväärtusega lehmi lihatõugu pullide spermaga. Sündinud ristandjärglased nuumatakse ja
realiseeritakse lihaks.
Seemenduspullide esmane valik toimub 3-kuuselt. Hinnatakse nende kasvu, arengut ja
põlvnemist. Otsustatakse, millised pullid lähevad müüki, millised valitakse suguloomadeks ja millised
lähevad nuumale.
Teine valik toimub 12 kuu vanuselt, kui kontrollitakse noorpullide sigimisvõimet ja hinnatakse
nende spermakvaliteeti. 15-16 kuu vanuselt hinnatakse nende kasvu, arengut ja välimikku ning
spermiogeneesi taset. Noorpulli spermaga tehakse ca 1000 katseseemendust.
Lõplik hinnang antakse seemenduspullile ca 6 aasta vanuselt tütarde 1.laktatsiooni toodangu
alusel.
3.9. VEISTE JÕUDLUS
3.9.1. JÕUDLUS MÕISTE.
Jõudluseks nimetatakse loomade võimet toota teatud tingimustes ja teatud ajavahemikul vajalik
kogus mingit toodangut. Jõudluse hindamisel arvestatakse nii
toodangu mahtu e. kvantiteeti ja väärtust e. kvaliteeti.
Loomade jõudlusvõime oleneb:
1) pärilikest eeldustest
2) keskkonnatingimustest
3) nende omavahelisest koostoimest ehk interaktsioonist.
3.9.2 PIIMAJÕUDLUS JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID.
Lehmade kontrollaasta piimajõudlus Eestis tõugude viisi 2006.a.
Tõug Lehmi Piima ,kg Rasva% Rasv ,kg Valgu% Valk,kg Rasv+Valk,kg
EHF 72894 7069 4.13 292 3.32 235 527
EPK 25348 6338 4.31 273 3.44 218 491
EK 544 4394 4.56 200 3.40 149 350
Muud 161 4008 4.21 169 3.32 133 302
Kokku/ 98947 6862 4.17 286 3.35 230 516
keskmine
Andmed: JKK kodulehelt - http://www.jkkeskus.ee/
Parimate lehmade 305-päevase laktatsiooni piimatoodang Eestis ületab 17500 kg piiri. Rekord
kuulub Põlva POÜ lehmale Võrgu, kes lüpsis 305-päevase laktatsiooni jooksul 17535 kg piima.
Suurim kontrollpäeva toodang Eestis on 76,8 kg piima, mis kuulub Põlva POÜ holsteini tõugu
lehmale Hesa. Maailmas ulatub tipplehmade laktatsiooni piimatoodang isegi üle 25000 kg. Kõik
teadaolevad rekordid kuuluvad USA mustakirju holsteini tõule.
32
VEISEKASVATUS
3.9.2.1. Udara ehitus, piima tekkimine ja väljutamine
Udar on päritolult nahamoodustis, kuid talitluselt suguorgan, sest üleminek emakasiseselt toitumiselt
tavalisele toitumisele toimub piima kaudu. Udara anatoomiliseks ühikuks on imeti, mis koosneb
imetikehast ja nisast. Lehmal on arenenud 4 imetit, mis omavahel liitunult moodustavad udara (uber).
Liitunud imeteid nimetatakse udaraveeranditeks. Neid on 4 ­ 2 ees- ja 2 tagaveerandit. Udara vasak ja
parem veerand on eraldatud sidekoelise vaheseina abil. Ees- ja tagaveerandite vahel see puudub.
Udar koosneb: 1)näärmekude, mis on seotud piima produktsiooniga; 2)sidekoeline toestik ehk
kandeaparaat.
Piimanääre algab näärmealveoolidega, mis koosnevad näärmerakkudest. Neid omakorda ümbritsevad
kapillaarid. 1 liitri piima sünteesiks peab udarast läbi voolama 400-500 liitrit verd.
Piima teke ehk laktatsioon algab sünnitusega.
Piima väljutamine ehk ejektsioon. Kui udarale toimib meeldiv ärritus, siis hüpofüüsi tagasagarast
vallandub hormoon oksütotsiin, mis liigub vere kaudu udarasse ja põhjustab alveoolide kokkutõmbumise
ehk piima sõõrdumise. Alveoolidest koguneb piim alveolaarjuhadesse, mis omavahel seostudes
moodustavad suuremaid piimajuhasid. Need omakorda moodustavad veelgi suurema läbimõõduga
piimakogumisjuhasid, mis avanevad imeti alumises osas olevasse piimaurkesse. Selle mahutavus on 400-
500 ml. Igasse piimaurkesse avaneb 12-18 piimajuha. Piimaurkest väljub piim nisajuha kaudu
nisaavasse, mis asub nisa tipul. Nisaava on ümbritsetud sulgurlihasega, mis ei lase piimal
lüpsivaheaegadel väljuda.
Oksütotsiini mõju kestab keskmiselt 7 minutit. Sel ajal on lehma kerge lüpsta ning udarast
väljutatakse kogu piim. Piima peetus tekib juhul, kui loomale mõjub mingi stressor (näit. peksmine), mis
vallanadab neerupealistest hormoon adrenaliini. See omakorda pärsib oksütotsiini mõju, mistõttu lehm
ei sõõrdu täielikult ja osa piima jääb udarast väljutamata. Oksütotsiini mõju pärsib ka innahormoon
östrogeen, mistõttu indlev lehm ei sõõrdu täielikult ja sel perioodil jääb osa piimast udarasse.
3.9.2.2. Lehmapiima keemiline koostis
Lehmapiima keemiline koostis, %
Koostisosad Keskmiselt Min. Maks.
Vesi 87,2...88,5 83,0 89,0
Kuivaine 11,5...12,8 11,0 17,0
Rasv 3,8...4,0 2,5 7,0
Valk 3,0...3,5 2,7 5,0
Piimasuhkur e. laktoos 4,0...4,5 4,0 5,6
Mineraalained 0,7..0,8 0,6 0,9
Piima keemiline koostis oleneb suurel määral tõust. Suurema rasvasisaldusega on punast tõugu lehmade
piim ja väiksem mustakirjutel tõugudel. Piima keemiline koostis oleneb ka laktatsiooniperioodist.
33
VEISEKASVATUS
Suurema kuivaine sisaldusega on ternespiim, mis sisaldab rohkem rasva ja valku. Laktatsiooniperioodi
alguskuudel on piima rasvasisaldus tunduvalt madalam kui laktatsiooni lõpus. Piima koostis oleneb ka
söötmisest. Erinevate söötade söötmisel võib suureneda piima rasvasisaldus. Valgusisaldust söötmisega
eriti muuta ei saa. Piima keemiline koostis muutub ka lüpsmise ajal. Lüpsi algul väljutatud piim on
väiksema rasvasisaldusega kui lüpsi lõpul väljutatud piim.
3.9.2.3. Piimajõudlust mõjutavad tegurid.
Piimatoodangut mõjutab poegimisvahemik ja selle alaosade pikkus. Poegimisvahemik ehk
sigimistsükkel on periood ühest poegimisest teise poegimiseni. Lehmal peaks poegimisvahemik olema
365 päeva ehk aasta. Poegimisvahemik jaguneb laktatsiooniperioodiks ja kinnisperioodiks.
Laktatsiooni- e lüpsiperioodiks või lihtsalt laktatsiooniks nimetatakse piima eritamise perioodi
poegimisest kuni kinnijäämiseni. Laktatsiooniperioodi normaalseks pikkuseks peetakse 305 päeva
(kõikumisega 260...320 päeva).
Joonis Lehma poegimisvahemik.
Laktatsiooniperiood jaguneb lähtuvalt tiinusest uuslüpsiperioodiks ja tiineltlüpsiperioodiks.
Uuslüpsi- ehk servisperiood on ajavahemik poegimisest tiinestumiseni. See peaks olema 45-90
päeva. Tiineltlüpsiperiood on ajavahemik tiinestumisest kinni jätmiseni.
Kinnisperiood on ajavahemik kinnijätmisest poegimiseni. Kinnisperioodi võib vaadelda kui
puhkeperioodi, mis on vajalik kogu organismi ettevalmistamiseks uueks lüpsiperioodiks. Lehma
kinnijätmisel vähendatakse piima teket soodustavate söötade hulka, vähendatakse joogivee koguseid ja
hakatakse lüpsma üks kord päevas. Seejärel hakatakse lüpsma ebaregulaarselt vastavalt piima kogusele
udaras. Selline ebaregulaarne lüpsmine mõjub lehmale stressorina ja vähendab piima teket udaras. Lehma
võib kinni jätta, kui päevane piimatoodang on 3-5 kg. Seejärel tuleb lehma jälgida, et ei tekiks
udarapõletikku ehk mastiiti. Kinnijätmisperiood kestab kuni 10 päeva. Kinnisperioodita on tavaliselt
lehma järgmise laktatsioonitoodang väike. Liiga pikk kinnisperiood ei ole samuti õigustatud. Optimaalne
kinnisperioodi pikkus on 40-60 päeva.
Piima koostis ja ööpäevane toodang laktatsiooniperioodi kestel ei ole ühesugune. Laktatsiooni
kuutoodangute või keskmiste ööpäevaste toodangute graafikut nimetatakse laktatsioonikõveraks. Pärast
poegimist suureneb piimatoodang kuni seitsme nädala jooksul saavutades maksimumi 2-3
laktatsioonikuul. Pärast kõrgperioodi hakkab piimatoodang langema. Langus sõltub sellest, millal lehm
pärast poegimist tiinestub. Piimatoodang hakkab veidi vähenema pärast tiinestumist. Järsk langus toimub
alates viiendast tiinuskuust.
Heal piimalehmal peaks laktatsioonikõver olema ühtlaselt kõrge 5...6-nda laktatsioonikuuni ning
seejärel sujuvalt langema. Sellised lehmad annavad kogu laktatsiooni kestel enam-vähem ühesuguseid
toodanguid. Ebasoovitav on järsk laktatsioonikõver. Sellistel lehmadel on laktatsiooni algul
piimatoodang küll kõrge, kuid see kõrgperiood kestab vaid 1-2 kuud ning seejärel toodang väheneb
järsult kuni kinnijäämiseni. Enamasti on neil lehmadel ebanormaalselt pikk kinnisperiood ning
kokkuvõttes väiksem piimatoodang kui ühtlase laktatsioonikõveraga lehmadel.
34
VEISEKASVATUS
Laktatsioonikõvera kuju ja piimajõudlus sõltub ka aastaajast, millal lehm poegib. Sügistalvel
poeginud lehmadel suureneb piimajõudlus kuni märtsi-aprillini ja hakkab seejärel vähenema.
Karjatamisperioodi alguses (maikuus) piimatoodang jällegi suureneb seoses värske rohu söömisega.
Seega on laktatsioonikõver kahe sügis-talvel poeginud lehmadel kahe tõusuga. Kevadel ja suvel
poeginud lehmadel on see ühe tõusuga.
Laktatsioonikõver on pärilik ja seda tuleks arvestada noorveiste valikul.
Laktatsioonikõvera kujud: ülemine (katkendlik joon) graafik iseloomustab sujuvalt langevat
lakatasioonikõverat (soovitav); alumine (pidev joon) graafik iseloomustab järsult langevat
lakatasioonikõverat (ebasoovitav)
Kahe tõusuga laktatsioonikõver
Piimatoodang lehmal suureneb koos vanusega. Esimest korda poeginud (I laktatsiooni) lehmade
piimatoodang moodustab tavaliselt 60...70% ja teise laktatsiooni toodang 70...80% täiskasvanud
lehmade piimatoodangust. Noortel lehmadel kulub osa söötadega saadud toitainetest kehamassi
juurdekasvuks. Kõrgeima toodangu annavad lehmad tavaliselt 4...7 laktatsioonil, mil nad on 7...10
aastat vanad.
Piimajõudlust mõjutab ka lüpsireziim. Lehmi tuleb lüpsta kindlatel kellaaegadel, et neil
kujuneksid välja refleksid, mis mõjutavad piima eritumist. Ideaalne oleks, kui lüpsivaheaegade pikkus
oleks võrdne. Kui lüpsiaeg mingitel põhjustel (näit. elektrikatkestus vms.) hilineb või jääb koguni vahele,
35
VEISEKASVATUS
siis kulub 1-2 nädalat, et taastada avariieelne piimatoodang. Samuti toimib piimatoodangule negatiivselt
söötmises toimuvad järsud muutused. Eriti kiiresti reageerivad igasugustele muutustele
suurtoodangulised lehmad. Seda tuleb piimakarjakasvatajal alati arvestada.
Ka lüpsikordade arv mõjutab piimajõudlust. On leitud, et kolmekordse lüpsi korral on piimatoodang
kuni 25% suurem kui kahekordse lüpsi korral. Lüpsikordade arvu piirab majanduslik tasuvus. Iga
lüpsikord on seotud masinate ja tööjõu kuluga, mis võib olla suurem kui kolmekordsel lüpsil
enamtoodangust saadav sissetulek.
Loomulikult mõjutab lehmade piimatoodangut söötmine, pidamine ja tervis. Pidamistingimused
peavad olema loomasõbralikud ja tagama hea tervise. Söödaratsioon peab olema selline, mis võimaldab
lisaks elatustarbele anda ka suurt toodangut.
3.9.3. PIIMAJÕUDLUSE ARVESTUS
Piimajõudluse andmed on vajalikud:
1) tõuaretuseks
2) loomade tervise (eriti udara tervise) ja söötmise hindamiseks
3) piimatootmise tasuvuse selgitamiseks
4) teaduslikuks uurimistööks
Lehmade piimajõudluse hindamisel võetakse aluseks järgmiste perioodide toodangud:
1) 1. laktatsiooni 100 päeva toodang . See on vajalik selleks, et saada võimalikult kiiresti
informatsiooni pullide tütarde piimajõudluse kohta, mis omakorda on aluseks pulli
aretusväärtuse hindamisel.
2) 305 päevaste või lühemalt lõppenud laktatsioonide piimajõudlus. See arvutatakse kõikide
lõppenud laktatsioonide kohta (k.a. I laktatsioon).
305-päeva on rahvusvaheliselt kokkulepitud nn standardiseeritud laktatsiooniperioodi pikkus. Selline
standardiseeritud laktatsiooniperioodi pikkus võimaldab erinevaid loomi omavahel võrrelda. Kui lehma
laktatsiooniperioodi pikkus on pikem kui 305 päeva, siis enampäevi arvesse ei võeta. Kui
laktatsiooniperioodi pikkus on vähem kui 305 päeva, siis arvesse võetakse tegelik päevade arv (Näit. 290
päeva jne.).
Lehma aborteerumisel , s.o. tiinuse katkemisel, 210. või varasemal tiinuspäeval laktatsioon ei katke.
Pärast aborti saadud piim kuni kinnijätmiseni arvestatakse selle laktatsiooni piimatoodangu hulka, mis
algas viimasel poegimisel enne aborti. Lehma enneaegne sünnitus ,s.o. alates 211 tiinuspäevast,
loetakse uue laktatsiooni alguseks. Enneaegsele sünnitusele eelnenud laktatsioon loetakse lõppenuks ja
selle kohta tehakse kokkuvõte.
3) tegeliku laktatsiooni toodang. Arvestatakse tegelik piimatoodang tegeliku laktatsiooniperioodi
kohta.
4) kontrollaasta toodang. See on toodang, mis on lehmalt saadud vahemikus 01.01.-31.12 (365 või
366 päeva toodang).
5) eluaja toodang. Lehmalt eluaja piimajõudlus.
Lehmade piimajõudlust hinnatakse piimatoodangu, piima rasva- ja valgusisalduse ning rasva- ja
valgutoodangu alusel. Piimajõudlust väljendatakse kirjapildis: 305-7000-4,0-280-3,0-210-490 s.t 305
päevase laktatsiooni piimatoodang ­ 7000 kg, rasva % ­ 4.0, piima rasvatoodang ­ 280 kg, valgu % ­
3.0, valgutoodang 210 kg, rasva- ja valgutoodangu summa ­ 490 kg. Peale piima rasva- ja valgusisalduse
määratakse iga lehma piimast veel laktoosi, karbamiidi, bakterite ja somaatiliste rakkude arv. Karbamiidi
sisalduse alusel hinnatakse söötmise taset. Bakterite üldarvu ja somaatiliste rakkude arvu alusel
hinnatakse piima kvaliteeti. Somaatiliste ehk keharakkude suur arv piimas viitab udarapõletikele
3.9.4. PIIMAVEISTE JÕUDLUSKONTROLL
Piimaveiste jõudluskontrolli läbiviimine
Jõudluskontrolli läbiviimisel ja geneetilise väärtuse hindamisel lähtutakse Rahvusvahelise
Jõudluskontrolli Komitee (ICARi) kehtestatud reeglitest. Rahvusvaheline jõudluskontrollimeetodite
klassifikatsioon:
36
VEISEKASVATUS
Meetod A: Jõudluskontrolli andmete registreerimisega tegeleb inimene, kes on palgatud
jõudluskontrolliorganisatsiooni poolt.
Meetod B: Jõudluskontrolli andmete registreerimisega tegeleb loomapidaja või tema poolt palgatud
inimene (jõudlusandmete koguja).
Meetod C: Jõudluskontrolli andmete registreerimisega tegelev isik ei ole nii konkreetselt määratletud
ning jõudluskontrolli andmete registreerimisega tegeleb vastavalt olukorrale loomapidaja või
jõudlusandmete koguja või siis jõudluskontrolliorganisatsiooni ametlik esindaja (meetodite A ja B
kombinatsioon).
Eestis teostatakse jõudluskontrolli B-meetodil.
Jõudlusandmete kogumise, töötlemise, säilitamise ja hindamise statistiliste meetodite väljatöötamise,
geneetilise väärtuse hindamise ja saadud tulemuste avaldamise eest vastutab Jõudluskontrolli Keskus.
Kontroll-lüpsi läbiviimine
Lehmade piimajõudluse kindlakstegemiseks tuleb nende poolt lüpstav piimakogus mõõta. Piimajõudlus
määratakse kontroll-lüpside põhjal. Kontroll-lüpsi tehakse üks kord kuus ja seda nimetatakse
kontrollpäevaks.
Lehma piimatoodang arvutatakse kontroll-lüpside põhjal. Kontroll-lüpsil määratakse lehma
kontrollpäeva toodang ja võetakse piimaproov. Kontroll-lüps tehakse karjas üks kord igal
kontrollperioodil. Ajavahemik kahe kontrollpäeva vahel võib olla 22-37 päeva ning üks kord
kontrollaasta jooksul kuni 65 päeva. Kontroll-lüpsi võib läbi viia kolmel meetodil:
a) standardkontroll-lüps,
b) vahelduv kontroll-lüps,
c) lihtsustatud meetod kolmekordsel lüpsil.
Farmisiseselt erinevaid kontroll-lüpsi meetodeid kasutada ei ole lubatud.
Kontroll-lüpsid viib läbi jõudlusandmete koguja või sellekohase väljaõppe saanud isik. Kontroll-lüpsi
tehakse loomapidaja kõigil lüpsvatel lehmadel ja aborteerunud lüpsvatel mullikatel. Pärast poegimist
tehakse esimene kontroll-lüps alates 7. laktatsioonipäevast. Haigete lehmade piimakoguseid ei mõõdeta
ja nende piimast proovi ei võeta. Laudalehele tehakse märge "haige". Kontroll-lüpsil määratakse iga
lehma piimakogus kilogrammides kümnendiku täpsusega ehk üks koht peale koma (nt 12,1).
Piimakoguse määramiseks kasutatakse ICARi poolt heaks kiidetud piimameetrit või elektroonilist
piimamõõtmisvahendit, mis on JKKs või JKK poolt volitatud isiku kontrollitud üks kord 12 kuu
jooksul, või taadeldud/kalibreeritud kaalu, mis on kontrollitud üks kord 24 kuu jooksul jooksul.
Igal lüpsil võetakse säilitusainet sisaldavasse proovipudelisse nõutav kogus piima. Piimaproove tuleb 25-
30 minutit pärast proovivõtmist loksutada, et konservaine tablett täielikult lahustuks. Pärast teistkordset
proovivõttu tuleb piimaproov koheselt läbi loksutada, et piim ühtlaselt konservainega seguneks. Võetud
Pärast viimast lüpsikorda saadetakse 24 tunni jooksul proovikastides piimaproovid ning "Laudalehed"
JKK laboratooriumisse.
Standardkontroll-lüps
Kontroll-lüpsi tehakse 24 tunni jooksul toimuvatel kõigil lüpskordadel. Kahekordsel lüpsil
alustatakse õhtusest ja kolmekordsel lüpsil lõunasest lüpsist. Kontrollpäevaks loetakse see kuupäeva,
millal tehti esimene kontroll-lüps. Kontroll-lüpsi tehakse kõigil lüpsvatel lehmadel. Pärast poegimist
tehakse esimene kontroll-lüps alates 7.laktatsioonipäevast. Kinni jäetavatel lehmadel mõõdetakse
piimakogus juhul, kui neid lüpstakse veel regulaarselt üks kord päevas. Haige lehma piimakogust ei
mõõdeta ja piimaproovi ei võeta.
37
VEISEKASVATUS
Lisaks piimakoguse mõõtmisele võetakse iga lehma piimakogusest
igal lüpsikorral piimaproov sisaldusainete (rasva-, valgu- ja
karbamiidisisalduse ning somaatiliste rakkude ja bakterite üldarvu)
määramiseks. Selleks valatakse piimamõõturist piim vahenõusse,
segatakse ja võetakse igal lüpsikorral 1 kulbitäis (ca 20 ml).
Kolmekordse lüpsi korral võetakse igast lüpsikorrast ca 15 ml. .Proovi
üldmaht on ca 45 ml. Proov võetakse vahetult pärast lüpsi hoolikalt
segatud piimast. Seismisel piimarasv kerkib pinnale ja ei segune
vajalikul määral piimaga, mistõttu rasvasisaldus, mis analüüsil
saadakse, ei ole täpne. Kõikide lüpsikordade piimaproovid kogutakse
proovipudelisse, milles on säilitusaine. Proovipudelid on proovikastis
kindlas nummerdatud kohas. Igale numbrile vastab kindel
lehmanumber, mis on märgitud ka kontroll-lüpsi lehele.
Kontroll-lüpsi lehed ja proovikastid viiakse analüüsimiseks ja
andmetöötluseks Jõudluskontrolli Keskusesse (JKK), mis asub Tartus.
Kui tekib kahtlus, et piimaproove on võltsitud, siis teeb
anonüümselt (ilma ette teatamata) atesteeritud assistent järelkontrolli.
Piima kogus mõõdetakse kilogrammides 0,1 täpsusega. Mõõtmine
toimub spetsiaalsete piimamõõturite abil või kaalumise teel. Kõikidel
lüpsikordadel mõõdetud piimakogused märgitakse kontroll-lüpsi
lehele.
Piimameeter
LAUDALEHT
Laudaleht on jõudluskontrollis olevate lehmade igakuiste kontroll-lüpside ja sündmuste JKK-le
edastamise vorm.
Laudaleht ettetrükituna
Laudaleht trükitakse ette järgmise kuu kontroll-lüpsi läbiviimiseks koos kontroll-lüpsi vastustega, kas
inventari- või registrinumbrite järjekorras (kui loomapidaja soovib senikasutatud lehmade järjestust
muuta, peab ta sellest teavitama JKK vahendaja-peaspetsialisti).
Laudalehe täitmisel pöörata erilist tähelepanu sellele, et igale laudalehele saaks kirjutatud kontroll-
lüpsi läbiviimise tegelik kuupäev ja proovikasti number.
Ettetrükitud laudalehel on karjasolevate lehmade nimekiri ja eelmise kontrollpäeva piimatoodangud
ning lehma staatus eelmisel kontrollpäeval: kinni, vastpoeginud (poeg) või "haige". Lisaks on
järjekorra numbri lahtris (Jrk nr) lehma tiinuskontrolli tulemused (T-tiine, M-mittetiine, ? - kahtlane
tiinus).
Vahelduv kontroll-lüps
Et vähendada aja- ja töökulu kontroll-lüpsi läbiviimisel, on paljudes riikides kasutusel toodangu
arvutamise meetod, mis võimaldab lehma toodangut arvutada vaid ühe lüpsikorra tulemuste põhjal.
38
VEISEKASVATUS
Lüpsikorda ei saa valida, see peab olema vahelduvalt ühel kuul õhtune lüpsikord ning teisel kuul
hommikune lüpsikord. Proovipudel võetakse kontroll-lüpsikorral täis - s.t proovipudelisse võetakse
ühel lüpsikorral kaks kulbikese täit piima.
Vahelduvat kontroll-lüpsi saab rakendada karjades, kus teostatakse kahekordset lüpsi.
Kontroll-lüpsi lihtsustatud meetod kolmekordsel lüpsil
Kontroll-lüps tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil kõigil 24 tunni jooksul toimuvatel
lüpsikordadel. Kontroll-lüpsiga alustatakse lõunasest lüpsist ning kontrollpäevaks märgitakse lõunase
lüpsi kuupäev. Iga lehma piimakogus mõõdetakse kõigil kolmel lüpsikorral ning piimaproov võetakse
lõunasel lüpsikorral (lüpsi algus 10.00...17.59). Proovipudelisse võetakse 40 ml piima. Lüpsikordade
vahel olema võrdsed, ehk 8:8:8 tundi.
Nendel lehmadel, keda samas karjas lüpstakse kaks korda, tehakse kontroll-lüps
standardmeetodil.
Kontroll-lüpsi tulemuste ning piimaanalüüside tulemuste põhjal arvutatakse välja päeva piimatoodang
ning piima rasva- ja valgusisaldus. Saadud toodangu põhjal arvutatakse välja perioodi-, laktatsiooni-
ja aastatoodangud. Somaatiliste rakkude arv piimas ning karbamiidisisaldus avaldatakse
piimaanalüüsi tulemuse põhjal.
3.9.5. PIIMAJÕUDLUSNÄITAJATE ARVUTAMINE
Toodangu arvutamisel tuleb silmas pidada järgmist:
1) kinnijätmise päevaks arvestatakse päev, mil lehma ei lüpsta regulaarselt iga päev või
päevatoodang on alla 3 kg. Looma kinnijätmise kuupäeva ja karjast väljamineku päeva
kontrollpäeva hulka ei arvestata. Piimatoodangu arvestamisel võetakse aluseks viimase kontroll-
päeva toodang enne kinnijätmist või karjast väljaminekut.
Näide. Lehm viidi lihakombinaati 20.05. Kontroll-lüps toimus 14.05. Piimatoodang oli 10 kg.
Seega oli lüpsipäevi vahemikus kontroll-lüpsist väljaminekuni (15.05...19.05 k.a.) 5. Selle
perioodi piimatoodang oli 5x10=50 kg.
1) poeginud või karja juurdetoodud lüpsva lehma toodangut hakatakse arvestama poegimise või
karja juurdetoomise päevast alates
Näide. Lehm poegis 25.03. Seega oli märtsis sellel lehmal lüpsipäevi 7.
2) Kui lehm poegis pärast antud kuu kontroll-lüpsi päeva, siis toodangu arvestamisel võetakse
aluseks järgmise kontroll-lüpsi andmed
Näide. Lehm poegis 5.03. Kontroll-lüpsi tehti 14.03. Piimatoodang oli 21 kg.
Seega enne kontroll-lüpsi päeva oli lehmal lüpsipäevi (5.03..14.03k.a.) 10. Piimatoodang sel
perioodil oli 10x21=210 kg.
3) Laktatsiooni kogutoodangu leidmiseks summeeritakse kõigi poegimise ja kinnijätmise
vaheliste kontrollperioodide piimatoodangud
4) 305-päevase laktatsioonitoodangu arvutamisel arvestatakse laktatsiooni algusest kuni
305.päevani või lühema lõppenud laktatsiooni korral kõigi kontrollperioodide
piimatoodangut.
5) Kontrollaasta piimatoodang saadakse interpolatsioonimeetodil arvutatud kontrollaasta
kontrollperioodide piimatoodangute liitmise teel
Karja aastase piimatoodangu arvutamisel liidetakse kõigi kontrollaasta (01.01...31.12) jooksul
karjas olnud lehmade kontrollaasta piimatoodangud. Saadud summa jagatakse aastalehmade
arvuga ja saadakse keskmine piimatoodang lehma kohta aastas. Aastalehm on arvestuslik lehm,
mis arvutatakse kogu karja söötmispäevade summa jagamisel päevade arvuga aastas.
Söötmispäevadeks loetakse kõik päevad, mil lehm oli karjas, väljaarvatud karjast väljaviimise
päeva.
Mullika poegimise kuupäev ja lehmade sissetuleku päev (osteti mujalt) arvatakse lehmade
söötmispäeva hulka.
39
VEISEKASVATUS
Piimajõudlusnäitajate arvutamine
Piimajõudlusnäitajaid võib arvutada kuu, 100 päeva, 305-päeva laktatsiooni, tegeliku laktatsiooni,
kontrollaasta või eluaja kohta.
Toodangu arvutamisel kasutatakse interpolatsioonimeetodit.
(P1 + P2 ) (P2 + P3 )
Piim, kg = I 0 P1 + I1 × + I 2 × + .......+ I n Pn
2 2
Rasv, %=(Rasv, kg:Piim, kg)x100
I0 ­ laktatsiooniperioodi alguspäeva ja esimese kontrollpäeva vaheline intervall päevades
In- päevade arv viimasele kontrollpäevale järgnevast päevast kinnijätmiseni, karjast väljaminekuni või
arvestusperioodi (100 päeva, 305 päeva) lõpuni.
I1, I2, I3 jne. Kontrollpäevade vaheline intervall päevades ehk kontrollperioodi pikkus s.o. päevade arv
kontroll-lüpsi päevale järgnevast päevast kuni järgmise kontroll-lüpsi päevani (k.a.)
P1, P2, P3, ühe kontrollpäeva piimakogused, kg
Pn ­ viimase arvestusliku kontrollpäeva toodang
Rasva- või valgutoodangu arvutamisel tuleb piimatoodang (P) asendada valemis rasva-(R) või
valgutoodanguga (V).
Näide lehma 100-päeva piimajõudluse arvutamine:
Lehm poegis 15.07
Arvuta lehma nr. 345098 esimese 100 päeva piima-, rasva- ja valgutoodang, ning rasva- ja valgusisaldus,
kui kontroll-lüpsi andmed on järgmised:
Kuupäev P Piima, kg Rasv, % Valk, %
10.08 P1 26,0 4,10 3,05
13.09 P2 28,0 4,21 3,11
12.10 P3 24,0 4,30 3,08
Arvutuskäik:
1.Leian kuupäeva, mil täitub 100 lüpsipäeva:
Juuli: 17 lüpsipäeva (15.07...31.07), kusjuures poegimise kuupäev loetakse lüpsipäevade hulka.
August: 31 päeva
September: 30 päeva
Oktoober: 22 päeva
Kokku : 100 päeva
Seega tuleb arvutada piimatoodang vahemikus 15.07(k.a.) kuni 22.10(k.a.)
2. Leian kontrollpäevade vahelised intervallid, I.
I0-15.07 (k.a.) kuni 10.08 (k.a.)=27 päeva
I1- 11.08 (k.a.) kuni 13.09 (k.a.)=34 päeva
I2- 14.09 (k.a.) kuni 12.10 (k.a.)=29 päeva
In- 13.10 (k.a.) kuni 22.10 (k.a)= 10 päeva
3. Arvutan lehma 100-päeva piimatoodangu:
(P + P2 ) + I × (P2 + P3 ) + I P = 27× 26 + 34× (26 + 28) + 29× (28+ 24) +10× 24=2614 kg
Piim , kg = I P + I × 1
0 1 1 2 2 2
n n
2 2
4. Arvutan lehma 100 päeva rasva- ja valgutoodangu.
Rasva- ja valgutoodangu arvutamiseks piimakoguse ja rasvasisalduse alusel kasutatakse järgmisi
valemeid:
Rasv,% × Piim, kg Valk ,% × Piim, kg
Rasv, kg = Valk , kg =
100 100
Leian rasvatoodangu (R1..Rn) kõikidel kontrollpäevadel:
R1=(4,10x26):100=1,066 kg
R1=(4,21x28):100=1,1788 kg
R1=(4,30 0x24):100= 1,032 kg
5. Arvutan 100 päeva piimarasvatoodangu, kg .
40
VEISEKASVATUS
(R + R ) (R + R ) (1,066 + 1,1788) + 29 × (1,1788 + 1,032) + 10 ×1,032
Rasv, kg = I0R1 + I1 × 1 2 + I2 × 2 3 + InRn = 27 × 1,066 + 34 ×
2 2 2 2
=109,3202 kg
Rasv, kg
Arvutan keskmise piimarasvasisalduse, %. Selleks kasutatakse valemit: Rasv,% = ×100
Piim, kg
Samasuguse valemi alusel arvutatakse ka piima valgusisaldus.
Keskmine rasvasisaldus=(109,3202: 2614)X100=4,18%
Täpselt sama skeemi järgi arvutatakse ka valgutoodang ja ­sisaldus.
Näide: Kuu piimatoodangu arvutamine.
Arvuta septembrikuu piimajõudlusnäitajad interpolatsioonimeetodil
Kontrollüpside tulemused Lehmal 345098;.
Kuupäev Piima, kg Rasv, % Valk, %
10.08 27,0 4,18 2,98
15.09 21,0 4,19 2,85
12.10 21,0 3,63 3,05
.Piima päevas, kg ajavahemikul 11.08-15.09=(27+21):2=24 kg
Piima päevas, kg ajavahemikul 16.09-12.10=(21+21):2=21 kg
Septembrikuu piimatoodang = 15 päeva(01.09...15.09) x 24 kg+15 päeva(16.09...30.09)x21kg=675 kg
Rasvatoodang septembris arvutatakse analoogselt, lähtuvalt rasvasisaldusest ja piimatoodangust.
Rasv, kg.
Kõigepealt leitakse rasvatoodang päevas erinevatel perioodidel
Augustis: (27x4,18):100=1,1 kg
Septembris: (21x4,19):100=0,9 kg
Oktoobris: (21x3,63):100=0,8 kg
Keskmine päevane rasvatoodang ajavahemikus 11.08-15.09:
(1,1+0,9):2=1,0 kg
Keskmine päevane rasvatoodang ajavahemikus 16.09-12.10:
(0,9+0,8):2=0,8 kg
Septembrikuu rasvatoodang on (1,0x15)+(0,8x15)=27 kg
Keskmine rasvasisaldus septembris saadakse:
(septembrikuu rasvatoodang: septembrikuu piimatoodang)x100=(27:675)x100=4,0%
Täpselt sama skeemi järgi arvutatakse ka valgutoodang ja ­sisaldus.
Karja keskmise piimatoodangu arvutamine
Karja aastase piimatoodangu arvutamisel liidetakse kõigi kontrollaasta (01.01...31.12) jooksul karjas
olnud lehmade kontrollaasta piimatoodangud. Saadud summa jagatakse aastalehmade arvuga ja saadakse
keskmine piimatoodang lehma kohta aastas. Aastalehm on arvestuslik lehm, mis arvutatakse kogu karja
söötmispäevade summa jagamisel päevade arvuga aastas. Söötmispäevadeks loetakse kõik päevad, mil
lehm oli karjas, väljaarvatud karjast väljaviimise päeva.
Mullika poegimise kuupäev ja lehmade sissetuleku päev (osteti mujalt) arvatakse lehmade söötmispäeva
hulka.
Näide: Aasta algusest kuni aasta lõpuni oli karjas 100 lehma, 22.aprillil poegis 6 mullikat ja 16. mail 10
mullikat, 21.novembril osteti juurde 5 lehma, karjast praagiti 17.oktoobril 11 lehma.
Lahendus: 100x365 =36500 söötmispäeva
6x254 (22.04..31.12) =1524
10x230 (16.05..31.12) =2300
5x41 (21.11...31.12) =205
11x289 (01.01...16.10) =3179
Kokku 43 708 söötmispäeva
Keskmine aastalehmade arv=43708:365=119,75
Aastas toodeti piima selles karjas 511119 kg
Aastalehma keskmine piimatoodang oli 511119:119,75=4268 kg.
41
VEISEKASVATUS
3.9.6. VEISTE MÄRGISTAMINE JA NUDISTAMINE
Veiste märgistamine
Karjades, kus on sisse viidud ja teostatakse karjakontrolli, peavad olema kõik loomad märgistatud
eluaegse kordumatu numbriga. Loomade märgistamine on vajalik selleks, et:
· jõudlusandmeid täpselt registreerida;
· eristada looma teistest kogu eluea vältel;
· tagada loomade jõudlus- ja põlvnemisandmete õigsus;
· elusloomade müümisel saaks ostja veenduda veterinaartõendi õigsuses looma tervisliku
seisundi kohta;
· veenduda, kas müüdavad piima- ja lihasaadused pärinevad tervetelt loomadelt, kes on
läbinud eelneva veterinaarse kontrolli.
Kõrvamärgiga märgistatakse kõik karjas olevad loomad. Sündinud vasikas tuleb märgistada 20
päeva jooksul. Kui loom viiakse enne kohustuslikku märgistamise tähtaega karjast välja (s. t. tegemist
on elusmüügiga või lihakombinaati saatmisega), siis peab ta olema enne seda märgistatud.
Märgistamata looma ei tohi karjast välja viia. Märgistatud loomad registreeritakse PRIA-s
(Põllumajanduse Registrite ja informatsiooni Amet). Kõrvamärkide müüki korrladab JKK
(Jõudluskontrolli Keskus). Koos kõrvamärkidega antakse loomaomanikule kaasa tõend märkide
väljastamise kohta, kuhu märgitakse väljastatud numbriseeriad. Kõrvamärkide väljaandmise
registreerimine on kohustuslik. Loomade märgistamisel kõrvanumbritega tuleb täita registreerimisleht
(vorm 16) mille alusel nad kantakse registrisse kronoloogilises järjekorras.
Märgistamist korraldab Jõudluskontrolli Keskus (JKK), kes tagab:
· andmete kogumise, registreerimise, säilitamise ja kontrolli;
· kõrvamärkide ja aplikaatortangidega varustamise.
Tõuloomad märgistab ja registreerib kas maakonna tõuaretusinspektor, karjakontrolli assistent või
eelnevalt instrueeritud talunik JKK organiseerib kõrvamärkide numbriseeriate ja aplikaatortangide
väljastamise ja müügi ning peab sellekohast arvestust.
Kõrvamärke saab tellida:
· jõudluskontrolli assistendilt;
· maakonna tõuaretusinspektorilt;
· JKK-st.
Loomapidaja peab 7 päeva jooksul peale märgistamist looma PRIA-s põllumajandusloomade
registris registreerima. Teistest liikmesriikidest Eestisse toimetatud veisel säilitatakse päritoluriigi
registrinumber ning nad kantakse selle numbriga Eesti registrisse. EL-välisest riigist imporditud
põllumajandusloom tuleb märgistada Eesti registrinumbriga 14 päeva jooksul alates importimise päevast
ning registrile tuleb teada anda ka eelmine registrinumber.
EL-st Eestisse toimetatava veisega peab kaasas olema veise pass, mis on välja antud selle riigi poolt, kust
loom Eestisse tuuakse. Veisega kaasas olnud passi peab loomapidaja esitama Eesti loomade registrile,
mis asub PRIA-s.
VEISEPASS
PRIA põllumajandusloomade registrist saadetakse veisepass loomapidajale 14 päeva jooksul veise
märgistamise, EL liikmesriigist Eestisse toimetamise või ühendusevälisest riigist importimise kohta teate
saamisest.
Veisepassil on toodud looma kohta järgmised andmed: veise registrinumber, sünnikuupäev, sugu, veise
ema registrinumber, ehitise number, kus veis sündis (sünnikoht). Veise tõug esitatakse tõutähisega ning
ristandite puhul märgitakse sõna `Ristand' järele X. Lisaks looma andmetele on passil veel loomapidaja
andmed. Loomapidaja (äriühingute puhul esindaja) peab kontrollima talle saadetud veisepassile trükitud
looma andmed ja enda andmed ning kinnitama need allkirjaga.
Andmed veisel teostatud veterinaarsete menetluste kohta kannab veisepassi volitatud veterinaararst.
Veisepass peab alati loomaga kaasas käima.
Kui loomapidaja toob oma karja veise, kellega on pass juba kaasas, teeb ta ise koheselt veisepassi
tagaküljele järgmise sissekande. Passi tagaküljele tuleb märkida veise karjatoomise kuupäev, ehitise
registrinumber, millesse karjatoodud loom paigutati ning loomapidaja nimi ning aadress. Kõik nimetatud
42
VEISEKASVATUS
andmed kinnitab loomapidaja oma allkirjaga. Ka looma liikumine ühe loomapidaja erinevate ehitiste
vahel tuleb passis kajastada. Kui muutub ainult ehitise registrinumber ja loomapidaja jääb samaks, siis
tuleks uus ehitise registrinumber kirjutada vastavasse lahtrisse lisaks.
Kui veis müüakse või saadetakse tapamajja, siis peab loomapidaja hoolitsema selle eest, et veisega läheks
kaasa ka pass. Sel juhul tuleb PRIA-le looma liikumisest registrivormiga teada anda, et looma liikumine
saaks registrisse kirja.
Veise saatmise puhul teise ELi liikmesriiki peab veisepass samuti loomaga kaasa minema ning looma
eksportimisest tuleb PRIA-le teatada registrivormiga.
Kui loom saadetakse tapamajja, siis peab peale looma tapmist passi PRIA-le tagastama tapamaja.
Loomapidajal tuleb looma tapamajja saatmisest teavitada PRIA-t registrivormiga.
Kui loom hukkub, talle tehakse kohapeal hädatapp, tapetakse oma tarbeks lihaks või kui loom kaob
karjast, siis peab loomapidaja passi tagaküljele selleks ettenähtud lahtrisse märkima, millise sündmusega
oli tegemist, kirjutama sündmuse toimumise kuupäeva, kinnitama andmed oma allkirjaga ning saatma
passi 7 päeva jooksul PRIA-sse. Registrivormi loomapidaja sel puhul saatma ei pea.
Pass tuleb PRIA-sse 7 päeva jooksul tagastada ka juhul, kui loom saadetakse riiki, mis ei ole ELi
liikmesriik. Sel juhul tuleb loomapidajal veisepassi tagaküljel olevasse vastavasse lahtrisse märkida
looma eksportimise kuupäev ja sihtriik. Sel juhul ei ole vaja registrivormi lisaks saata.
Kui loomapidaja toob teisest EL liikmesriigist veise, peab veisega kaasas olema selles liikmesriigis välja
antud pass. Kaasasolnud veisepassi ning registrivormi veise Eestisse toimetamise kohta peab loomapidaja
saatma PRIA-sse ning veisele väljastatakse Eesti veisepass, mis erineb värvi poolest Eestis sündinud
veisele väljastatavast passist.
Reegel on järgmine: kui veis viiakse elusalt karjast välja, siis tuleb pass loomaga kaasa saata ja
PRIA-sse tuleb teatada registrivormiga. Kui loom tapetakse või sureb kohapeal, siis saadab
loomapidaja PRIA-sse veisepassi ning registrivormi lisaks saatma ei pea!
Veisepassi kadumise, loetamatuks muutumise või passis vigaste andmete avastamise korral peab
loomapidaja sellest PRIA-le teatama ning PRIA väljastab loomapidajale veisepassi duplikaadi. Vigane
või loetamatuks muutunud pass tuleb sel juhul PRIA-le tagastada. Duplikaatpass väljastatakse
loomapidaja taotluse alusel ka juhul, kui veisel on "EST" koodiga kõrvamärk asendatud "EE" koodiga
märgiga. Duplikaatpassi tagaküljele trükitakse registris kajastatud looma liikumised.
Kui loom on liikunud mitmete loomapidajate ja erinevate lautade vahel ning veise passi liikumise osa on
kannetega täitunud, siis väljastab PRIA loomapidaja taotluse alusel veisepassile lisalehe. Samuti
väljastatakse lisaleht veterinaartoimingute osa täitumisel. Lisalehe saamiseks tuleb PRIA-le saata
taotlusega koos ka pass, millele lisalehte taotletakse. Passile ja lisalehele tehakse vastavad märked ja
edaspidi kehtivad pass ja lisaleht ainult koos.
Juhul, kui loomapidaja saab PRIA-st veisepassi loomale, kes on karjast välja läinud ning kelle
väljaminekust on ta põllumajandusloomade registrit teavitanud, siis tuleb veisepass kindlasti edastada
uuele loomapidajale või tagastada PRIA-le.
Lisaks põllumajandusloomadele registreerib PRIA ka ehitised, et oleks võimalik määrata
registrisse kantud looma asukoht.
Kõrvamärgid ja märgistamistangid
Looma kõrvamärgi kadumisest peab loomapidaja PRIA-le registrivormiga teatama 1 päeva
jooksul ning talle väljastatakse 20 päeva jooksul looma märgistamiseks uus, sama registrinumbrit
kandev kõrvamärk. Kõrvamärgi kadumise puhul on oluline registrivormil ära näidata, kas asendamist
vajab 1 või mõlemad kõrvamärgid. Vanu loomi, kes on märgistatud ühe EST ISO-koodi kandva
kõrvamärgiga, ei pea hakkama uuesti märgistama. Nende loomade kõrvamärgid asendatakse EE ISO-
koodi kandva kõrvamärgipaariga juhul, kui loom on vana kõrvamärgi kaotanud või kui vana kõrvamärk
on muutunud loetamatuks ning loomapidaja soovib selle vahetamist. Looma registrinumber kõrvamärgil
jääb ka sel juhul endiseks, muutub ainult ISO-kood. EST-koodiga kõrvamärgi asendamiseks tellitud
EE-koodiga kõrvamärgid tuleb loomapidajal endal kinni maksta. Kui ära kaob EE-koodiga
kõrvamärgi paarist üks või mõlemad märgid, siis need asendusmärgid on tasuta.
Veisel, kelle EST-kõrvamärk vahetatakse EE-kõrvamärgi vastu, tuleb välja vahetada ka veise
pass, sest muutub veise registrinumber. Selleks tuleb loomapidajal saata PRIAsse avaldus veisele
duplikaatpassi saamiseks ning lisada ka vahetamist vajav pass. Registrivormid kõrvamärgi kadumisest
teatamiseks tuleb esitada PRIAsse, kuid asendusmärgid väljastab JKK.
43
VEISEKASVATUS
Veise kõrvamärk on plastikust ja kollast värvi. Kõrvamärgil on märgitud Eesti ISO-kood "EE" ning
trükitud 10-kohaline looma registrinumber. Lisaks on kõrvamärgil sama informatsiooni kandev ribakood.
Kõrvamärgi üks pool on trükitud neljas reas: esimesel real on JKK logo ja Eesti ISO-kood "EE", teisel
real on 10-kohalise registrinumbri 5 esimest numbrit, kolmandal real on ribakood ning neljandal real on
10-kohalisest registrinumbrist 6-s, 7-s, 8-s ja 9-s number trükitud suuremalt ja viimane 10-s number
väiksemalt.
Näide:
Registrinumber 0002790190, mis on kõrvamärgi ühel poolel:
1. rida JKK logo, EE
2. rida 00027
3. rida ribakood
4. rida 90190
Kõrvamärgi teine pool on trükitud kahes reas:
1. rida registri 5 esimest numbrit 00027
2. rida registri 5 viimast numbrit 90190
Registrinumbriks loetakse kõik kõrvamärgil olevad numbrid (ka viimane teistest väiksem number).
Antud näite puhul oleks looma registrinumbriks EE0002790190.
Veisele kinnitatakse identse registrinumbriga kõrvamärgid mõlemasse kõrva ja nii, et kõrvamärgi
suurem, nn esimene pool, jääb looma kõrva sisse.
Kõrvamärgi kinnitamise juhised
44
VEISEKASVATUS
Registreerimisnumber koos tähekombinatsiooniga EE kindlustab loomale eluaegse kordumatu
kõrvanumbri kogu maailmas. Seda numbrit on kerge lugeda, mis väldib segadusi loomade
identifitseerimisel. Kui varem kõrvamärgi kaotamisel kinnitati asemele numbrita kõrvamärk, millele
kirjutati spetsiaalse markerpliiatsiga sama number juhul, kui loom oli märgistatud ja on identifitseeritav,
siis uue numbrimärgi kaotamisel tellitakse tehasest koopia.
Lisaks kõrvamärkidele võib kasutada veel kõrvade sälkimist (joonis), tätoveerimist, kõrva plekke
või rõngast, numbrimärgi nahale külmutamist või põletamist. Tänapäeval on üha enam levinud
märgistamine mikrokiipidega, mis viiakse süstla abil naha alla. Numbrite lugemine on võimalik skänneri
abil.
Lisaks eelnimetatutele on kasutatud ka numbrite kõrvetamist nahale või sarvetohlule, numbrite
külmutamist nahale, tätoveerimist ning karjatamisperioodil ka numbrite maalimist vastava värviga
nahale.
Varem märgistati loomi sälkimise teel, kus kõrvadesse tehti sälgud või augud, mis omasid kindlat
numbrilist tähendust. Sälkude ja aukude kombinatsioonina saadigi vastav number.
Sälkimisvõti.
45
VEISEKASVATUS
· VASIKATE NUDISTAMINE
Veiste nudistamine on hädavajalik loomade vabapidamisel, kuid ka lõaspidamisel on ohutum
sarvedeta veis. Euroopa Liidu maades ei müüda nudistamata tõuveiseid, sest lehmade söötmisel
vabapidamisega lautades võivad suured sarved segada sõimevõre läbimist.
Nudistamisel kasutatakse spetsiaalseid nudistamisaparaate, mis töötavad elektri või gaasiga.
Elektriline aparaat töötab võrgupingel 220 V või akutoitel. Akut saab laadida spetsiaalse adapteri abil ka
auto sigaretisüütajast. See võimaldab nudistamist läbi viia ka karjamaal või kohas, kus puudub
võrgupinge. Gaasitoitel nudistaja töötab gaasitulemasina põhimõttel. Gaasi saab eraldi pudelites juurde
osta. Täidetud ballooniga saab töötada ca 25 minutit.
Vasikad on soovitav nudistada 3-6 nädala vanuselt, kui sarvealged on pähklisuurused ( 1-1,5
cm). Nudistamine on loomale valulik protseduur ning sellepärast oleks soovitav kasutada eelnevalt
kohalikku tuimestust. Selleks sobib näiteks 2%-line novokaiinilahus, mida süstitakse mõlemale poole 5
ml silma välisnurga kõrgusele oimukaare keskele. Eelnevalt tuleks sarvealgme ümbrus pügada.
Nudistamist peaks läbi viima kaks inimest.
Nudistamisaparaat
Kõigepealt lülitatakse sisse nudistamisaparaat, mis soojeneb ca 10 minutit. Nudistamiseks
valmistatakse ette 5 vasikat. Selleks pügab üks töötaja sarvealgme ümbruse ja teine töötaja süstib
tuimestusvahendit. Viis vasikat on optimaalne arv sellepärast, et viienda vasika süstimise ajaks on
esimesele vasikale tuimesti juba mõju avaldanud, mis lubab alustada nudistamist.
Järgmiseks kontrollitakse, kas nudistamisaparaat on piisavalt kuum. Selleks vajutatakse aparaadi
otsik lauatükile ja hoitakse 2-3 sekundit. Kui lauale tekib tugev põletusrõngas ning eritub suitsu, siis on
aparaat nudistamiseks vajaliku kuumuse saavutanud.
Vasikas pannakse külili, üks töötajatest fikseerib vasika ja teine alustab nudistamist. Ta asetab
kuumenenud aparaadi sarvealgme keskele 5-6 sekundiks, samal ajal pöörates aparaati mõlemale poole, et
veenduda, kas sarvetohl eraldus sarvealgmest.
Juhul, kui aparaat jäetakse liiga pikaks ajaks sarvealgmele, võib tekkida tugev verejooks, mille
peatamiseks tuleb haavale teha side.
Mõne aja möödudes kontrollitakse (eriti suveperioodil) põletushaavu ja vajadusel
desinfitseeritakse.
3.9.7. KARJAKONTROLL JA JÕUDLUSKONTROLLI ARVESTUS
Selleks, et saaks teostada aretustööd, tuleb koguda teatud andmed loomade kohta. Selleks, et
kontroll-lüpsi alusel lehmade piimajõudlust arvutada, tuleb täpselt teada, millal lehm poegis, seemendati,
kinni jäeti jne. Seepärast tuleb kõik vajalikud andmed registreerida vastavates algarvestusdokumentides.
Täpsed kuupäevad fikseerib loomaomanik. Loomaomanik teatab kontrollperioodi jooksul toimunud
sündmustest karjakontroll assistendile, kes need nõuetekohaselt vormistab. Algarvestusdokumentides
tuuakse ära:
· sünni- või karjatoomise kuupäev;
· märgistamine
46
VEISEKASVATUS
· andmed looma põlvnemise s.t esivanemate kohta kolme põlvkonna kestel;
· lehmade ja lehmikute seemendamise ajad, millise pulli spermaga, mitu korda seemendati;
· lehma poegimise aeg, vasika sugu, sünnimass;
· lehmade piimatoodang, piimarasva- ja valgusisaldus ja -toodang laktatsioonide järgi ja eluaja
kohta;
· lehma karjast väljaviimise aeg ja põhjused;
· karjakontrolli andmed kajastavad ka karja ajalugu, söötade kasutamist ja kulu jt näitajaid.
Karjakontrollialased dokumente säilitatakse, olenevalt neis sisalduvast informatsioonist, 5.a., 10.a. või
alaliselt. Alalisele säilitamisele kuuluvad need dokumendid, mis sisaldavad informatsiooni loomade
põlvnemise ja aretusväärtuse kohta.
Karjakontrolli teostab ja andmete õigsuse eest vastutab atesteeritud kontrollassistent (A meetod) või
looma omanik või tema poolt volitatud isik (B meetod).
Tulevikus jaotatakse kõik tootjad A- ja B- kontrolli taludeks. Aretuskarjades saab olema
kohustuslik A-karjakontroll.
Kontrollassistent edastab karjakontrolli andmed ja kontroll-lüpsi proovid Jõudluskontrolli Keskusesse
(JKK), mis asub Tartus Kreutzwaldi 48A. http://www.jkkeskus.ee
Karjakontrolli andmete ja kontroll-lüpsi tulemuste alusel teostatakse veiste jõudluskontrolli, mis on
reguleeritud Tõuaretuse Seadusega, mis jõustus alates 25.06.1995.a. Jõudluskontrollialast riiklikku
järelvalvet teostab Veterinaar- ja Toiduameti Põllumajandusloomade aretuse osakond.
http://www.vet.agri.ee/
Veiste (ka sigade) jõudluskontrolli teostab JKK oma osakondadega.
JKK piimaanalüüside laboratooriumis:
· mõõdetakse kogutud piimaproovide rasva-, valgu- ja piimasuhkrusisaldus, somaatiliste rakkude arv
ning karbamiidi sisaldus;
· tehakse esmane infotöötlus;
· proovitulemused saadetakse klientidele ning samad andmed edastatakse ka arvutuskeskusele;
· laboratooriumi ülesandeks on ka piimaproovikastide transport laborisse.
1999.a. jaanuaris sai JKKi piimaanalüüside labor rahvusvahelise akrediteeringu.
Kõik algandmed edastatakse JKKi arvutuskeskusesse, kus need töödeldakse.
JKK arvutuskeskuses ehk andmetöötlusosakonnas:
· kogutakse kokku piimaanalüüside laborist, põllumajandusettevõtetest ja seemendusjaamadest
laekuv informatsioon, see korrastatakse, töödeldakse ja salvestatakse;
· arvutatakse välja üksikloomade aretusväärtus ja karjade keskmised jõudlusnäitajad;
· karja jõudlusandmete tulemused ja muu informatsioon saadetakse posti teel farmidele,
aretusühistutele jm.
Alates 1998.a. septembrist toimub JKKis kogu andmetöötlus personaalarvutitel (ORACLE keskkonnas).
Tänapäeval toimub tõuloomade valik ja tõuaretustöö tervikuna arvuti kaasabil. Arvutisse on salvestatud
iga karjakontrolli all oleva lehma põlvnemise andmed, jõudlusnäitajad, haigestumised jt andmed. Nende
andmete alusel on võimalik hinnata iga looma objektiivset aretusväärtust ja saadud andmete alusel valida
karjast välja paremad tõuloomad.
Veiste jõudluskontrolli teostatakse Rahvusvahelise Jõudluskontrolli Komitee (ICAR) kinnitatud
eeskirjade alusel, mis kinnitati 1995.a. Roomas.
Jõudluskontrolli andmete alusel arvutatakse veiste jõudlusnäitajad ja aretusväärtus. Andmed
väljastatakse kiiresti ka looma omanikule. Jõudluskontrolli kokkuvõtete kohta antakse igal aastal välja
jõudluskontrolli aastaraamat.
Jõudluskontrolli andmed on aluseks loomatoetuste jagamisel.
Nüüdseks on nii loomade omanikul, nõustajatel kui ka aretus- ja valitsusorganisatsioonidel
võimalus kasutada online JKKi andmebaasi.
JKK väliteenistus korraldab koolitust ja vastutab uute teenuste arendamise eest. Igas maakonnas töötab
JKK väliteenistuse zootehnik, kelle ülesandeks on suhtlemine klientide, kontrollassistentide ning
tõuaretusspetsialistidega.
Lisaks JKK-ile on seotud veiste jõudluskontrolliga ka EPMÜ loomakasvatusinstituudi geneetika
laboratoorium, kus vereproovide alusel kontrollitakse veiste põlvnemise õigsust.
47
VEISEKASVATUS
Jõudluskontrolli ja põlvnemisandmed on aluseks veiste tõuraamatusse kandmisel ja tõutunnistuste
väljaandmisel. Tõuraamatusse kantakse ainult parimad tõuloomad, kes vastavad aretajate poolt
püstitatudkriteeriumitele. ESIMENE TÕURAAMAT ILMUS EESTIS 1885.A.
3.10. PIIMA KVALITEET JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID
Piima kvaliteet ja sisaldusained on olulised just piima turustamisel ja sellest toodete valmistamisel.
Seepärast sõltub piima kvaliteedist ja sisaldusainetest kokkuostu hind. Kokkuostetavale piimale on
kehtestatud ranged kvaliteedinõuded. 1995.a. jaanuarist hakkas Eesti piimatootjatelt kokkuostetavale
piimale kehtima uus standard EVS 594:1994 "Piim ja piimatooted. Kokkuostunõuded". Sellega tahetakse
viia toorpiima hügieeninõuded kooskõlla Euroopa Liidu EL soovitustega (92/46/EEC).
3.10.1. PIIMA SENSOORSED EHK ORGANOLEPTILISED NÄITAJAD
Piima kvaliteeti saab hinnata ka aistingute abil ehk sensoorselt ehk organoleptiliselt nagu lõhn,
maitse, värvus, konsistents.
Piim peab olema peale lüpsi kohe kurnatud ja maha jahutatud. Standardi järgi peab piim olema
värske, naturaalne, vee või lõssiga lahjendamata, puhas. Piimal peab olema temale omane puhas maitse,
lõhn ja valge kuni kreemikas värvus. Piimas ei tohi olla sadet ega helbeid. Haigete loomade piima ei
tohi üldpiima hulka segada. Mingid kõrvalmaitsed ei ole lubatud.
Piim on väga kergesti absorbeeriv vedelik, mis seob erinevaid lõhnu - laudalõhn, silolõhn, jms.
Lõhnade absorbeerumine sõltub kõige enam kasutatavast lüpsitehnoloogiast. Kõige enam absorbeeruvad
lõhnad piimasse käsitsilüpsi korral, kus piima lüpstakse lüpsinõusse ja kannulüpsi korral, kui piim
valatakse transportimiseks ämbrisse, kus see puutub kokku laudaõhuga. Võimalusel tuleks vältida piima
kokkupuudet laudaõhuga. Parima kvaliteediga piima saab torusse- või platsillüpsi tehnoloogia
kasutamisel. Piimale mitteomane lõhn ja kõrvalmaitse võivad kanduda piimasse ka läbi lehma
hingamiselundite, kust nad imbuvad verre ja sealt edasi piima. Silo lõhn võib sissehingamisel juba
15...30 sekundi pärast kanduda vere kaudu piima. Sellepärast peab laudas olema hea ventilatsioon.
Vahetult enne lüpsi ja lüpsiajal ei ole soovitav silo sööta. Erinevad söödad võivad tekitada kõrvalmaitset.
Piimas on täheldatud söödamaitset 20...40 minuti pärast teravamaitseliste söötade söötmist. Mõne aja
möödudes veri isepuhastub. Maitse- ja lõhna vead kaovad piimast u. 5 tundi pärast teravamaitselise sööda
söötmist. Seega tuleks teravamaitsega söötasid sööta kohe pärast lüpsmist (lüpsi vahe on 12 tundi).
Järgmiseks lüpsiks organism isepuhastub.
Maitsevigu piimal võivad põhjustada:
Haljaslutsern, -ristik, -raps ja nendest valmistatud silo, söödakapsas, söödakaalikas, linnaseeod,
värske kevadine rohi (piimal tekib rohumaitse). Rohumaitse vältimiseks tuleks varakevadel anda
lehmadele lisaks kuiva heina.
Ka piima värvus võib muutuda. Varakevadel kui värskes rohus on rohkesti taimseid pigmente
Kollast värvust võivad põhjustada ka mõned mikroobid oma elutegevusega.
3.10.2 PIIMA FÜÜSIKALIS- KEEMILISED OMADUSED.
· Piima tihedus (erikaal) ja külmumistäpp
Piima tihedus on kindlas mahuühikus sisalsuv piimamass 20º C juures (g/cm2 või kg/m3). Piima
tihedus sõltub koostiskomponentide tiheduste summast.
Keskmised piima koostiskomponentide tihedused, g/cm2
Piimarasv 0,922
Piimasuhkur e. laktoos 1,661
Valk 1,390
Soolad 2,857
Sõltuvalt piima koostisest võib tihedus olla 1,026...1,034 g/cm2. Keskmine piima tihedus on 1,030
g/cm2. Madalama tihedusega on kõrge rasvasisaldusega piim. Näiteks kinnijäävate lehmade piim.
Äsjalüpstud piima tihedus on keskmiselt 0,001 g/cm2 madalam 2-3 tundi seisnud piimast. See on tingitud
48
VEISEKASVATUS
sellest, et piimarasv seismisel hangub ja mõjutab piima tihedust. Kui piima tihedus on alla lubatud piiri
(1,028 g/cm2), siis ilmselt on piimale lisatud vett. Tihedust mõõdetakse areomeetriga ja väljendatakse
areomeetri kraadides: 1,030 g/cm2=30ºA. Liiga kõrge tiheduse korral võib olla tegemist lõssi (kooritud
piima) lisamisega piimale (lõssi tihedus on 1,033...1,036 g/m3).
Kõige usaldusväärsem meetod vee avastamiseks piimast on külmumistäpi mõõtmine. Piima
külmumistäppi ehk külmumistemperatuuri mõjutavad piima koostisosad, põhiliselt mineraalid ja suhkur.
Külmumistäpp on piima naturaalsuse näitajaks. See on konstantne suurus ja varieerub suhteliselt vähe - -
0,52..-0,54 ºC. Külmumistäpp näitab, kas piimale on lisatud vett või mitte. Kui lisada piimale vett, siis
külmumistemperatuur tõuseb (vee külmumistemperatuur on teatavasti 0ºC). Standardi järgi ei tohi
naturaalse piima külmumistäpp olla üle -0,520º.
Vett võib sattuda piima sisse erinevatel põhjustel. See võib olla tootjapoolselt tahtlikult lisatud või
juhuslikult ebaõigesti monteeritud piimatorustikust sattunud loputusvesi.
· Piima happesus
Happesus on üks olulisemaid piimakvaliteedi näitajaks, sest sellest sõltub piima sobivus erinevate
toodete valmistamiseks. Piima happesust väljendatakse Thörneri kraadides (Thº). Thörneri kraad näitab
mitu ml 0,1 N leelist (KOH või NaOH) kulub 100 ml kahekordselt veega lahjendatud piimas olevate
hapete neutraliseerimiseks. Värske piima normaalne happesus on 17...18 Thº. Kui happesus on üle 25
Thº, siis keetmisel piim kalgendub. Piima happesus tõuseb, kui piima säilitada kõrgematel
temperatuuridel. See on tingitud piimahappebakteritest, kes kõrgematel temperatuuridel paljunevad ja
oma elutegevusega produtseerivad piimhapet. Et seda vältida, tuleb piim võimalikult kiiresti pärast lüpsi
maha jahutada.
3.10.3. PIIMA MIKROBIOLOOGILISED NÄITAJAD
Puhtuseproov.
Puhtuseproov iseloomustab hügieenitingimusi laudas ja näitab mustuse (tolm, liiv, allapanu, karvad
jms.) kogust piimas. Proov võetakse üks kord kahe nädala jooksul üldpiimast, mis filtreeritakse läbi
vatiketta. Kettale jääva mustuse kogust hinnatakse vastavalt juhendile ja määratakse hinne. Kui vatiketas
on täiesti puhas on I sordi piim, kui kettal on üksikud väikesed mustuse osakesed ­ II sort.
Hügieeninõuete järgimine on puhta piima saamiseks kõige olulisem. Puhta piima saamiseks peavad
piimafiltrid olema ühekordse kasutusega, lüpsi ajal peab jälgima hügieeninõudeid. Lehmadel tuleks
pügada udar ja asemed olgu puhtad. Udarapesemisvesi ja puhastusrätikud olgu puhtad!
Piim peab olema saadud tervetelt lehmadelt. Lehmad ei tohi põdeda udarapõletikku ehk mastiiti
ja nakkushaigusi (tuberkuloosi, leukoosi (verevähk), brutselloosi jne). Selleks tuleb täita veterinaar- ja
sanitaarnõudeid. Seda jälgivad loomaarstid.
Udarahaigete lehmade piima ei tohi üldpiima hulka lisada. Udarahaigete lehmade lüpsmise järel
tuleb lüpsiaparaat pesta ja desinfitseerida, et haigustekitajad ei kanduks edasi tervetele lehmadele. Õigem
oleks lüpsta neid lehmi viimastena.
Üldpiima hulka ei tohi lisada ka vastpoeginud lehmade piima kuni 4 päeva pärast poegimist ja
kinnijäetavate lehmade piima, keda ei lüpsta vähemalt 1 kord päevas.
Antibiootikumid ja pidurdusained
Antibiootikume ei tohi piimas esineda. Kui lehma on ravitud antibiootikumidega, siis ei tohi piima
enne ooteaja möödumist üldpiima hulka lüpsta. Ooteaeg on periood, mis kulub antibiootikumide
eraldumiseks organismist. Erinevatel antibiootikumidel on see erinev. Seepärast peab lehmade ravimine
antibiootikumidega olema kirjalikult fikseeritud. Lüpsmisel tuleb rangelt jälgida, millisest kuupäevast
alates võib antibiootikumidega ravitud lehma piima üldpiima hulka lisada. Selleks tuleb haiged loomad
märgistada. Märgistamiseks võib kasutada erinevat värvi kleeplinte, mis seotakse lehmale ümber saba või
kasutatakse erinevaid värvaineid.
Antibiootikume ei tohi piima sattuda seepärast, et happeliste piimatoodete valmistamisel
(hapukoor, juust, või, jogurt ja kohupiim) kasutatakse piimahappebaktereid, mille areng antibiootikumide
toimel aeglustub või peatub täielikult. Antibiootikumide toimel hapupiimatoodete valmistamisel
hapendumisprotsess aeglustub või isegi peatub. Antibiootikumide sisaldus on kahjulik ka inimese
tervisele. Inimesed võivad teatud antibiootikumide suhtes muutuda immuunseks. Mõnedel inimestel
võivad esineda allergilised reaktsioonid isegi väikese koguse antibiootikume sisaldava piima joomisel.
Antibiootikumide sisaldust piimas kontrollitakse piimatööstuse kaks korda kuus. Antibiootikumid võivad
49
VEISEKASVATUS
terve piimapartii ära rikkuda juba väga väikeses koguses. Antibiootikumide avastamisel tootjalt piima
vastuvõtt lõpetatakse teatud perioodiks.
Pidurdusained.
Lisaks antibiootikumidele pidurdavad piimhappebakterite elutegevust keemilised jääkained.
Pidurdusaineteks on lüpsiaparaatide pesemisel ja desinfitseerimisel kasutatavad ained, mis satuvad piima
sisse torustiku ja muu inventari ebatäielikul loputamisel. Seepärast tuleb lüpsiinventar pärast pesemist ja
desinfektsiooni korralikult läbi loputada.
Bakterite arv piimas.
Bakterite arv näitab mikroobide arvu, mis kasvavad piimas teatud ajaperioodi jooksul. Tulemused
väljendatakse bakterite arvuna milliliitris piimas. Bakterite arv näitab piima mikrobioloogilist saastatust.
Tervelt lehmalt lüpstud piim on udarast väljutamisel steriilne. Bakterid satuvad piima põhiliselt õhust,
lohakalt pestud lüpsiinventarist ja lehma udaralt (nisadelt) lüpsihügieeninõuete eiramisel. Kuigi
tänapäeval kasutatakse kinniseid lüpsisüsteeme, kus piima kokkupuude laudaõhuga on minimaalne, satub
ikkagi mingi kogus mikroobe piima sisse. Lüpsisoojas piimas hakkavad mikroobid kiiresti paljunema.
Seepärast tuleb piim võimalikult kiiresti maha jahutada (3,5..4,0°). Bakterite arv piimas mõjutab samuti
piimatoodete valmistamise protsessi ja nende kvaliteeti.
Somaatiliste rakkude arv (SRA) piimas.
Somaatilised rakud koosnevad piimanäärme epiteelrakkudest, leukotsüütidest ja surnud
keharakkudest. Somaatiliste rakkude arv piimas suureneb udarapõletiku ehk mastiidi korral. Seepärast
hinnatakse somaatiliste rakkude arvu järgi udara tervislikku seisundit. Haigest udarast saadud piimal on
muutunud ka koostis. Piimas on helbed, piim on veniv. SOM rakkude arv on suur ka vastpoeginud ja
kinnijäetavate lehmade piimas. Enamusel lehmadest normaliseerub rakuarv esimese laktatsioonikuu
jooksul. SRA suur sisaldus piimas alandab oluliselt piima kvaliteeti. SRA vähendamiseks tuleb jälgida
lauda, lüpsja ja lüpsihügieeni ning kasutama õigestireguleeritud lüpsiaparaate.
Piima sordilisus.
3.10.4. PIIMA SORDILISUS.
Sõltuvalt piima füüsikalis- keemilistest ja mikrobioloogilistest omadustest jaotatakse vastuvõetav
toorpiim sortidesse, mille alusel toimub piima eest tasustamine. Somaatiliste rakkude ja bakterite arv
ning pidurdusainete sisaldus piimas määratakse kaks korda kuus. Pidurdusainete esinemisel piimas
võetakse piim vastu sordituna kuni järgmise proovini (kui teiste näitajate osas piim vastab standardi
nõuetele). Külmumistäpp määratakse kahtluse korral ja kehtib antud piimakoguse kohta. Ka
neutraliseerivaid aineid kontrollitakse kahtluse korral.
Organoleptiliste, füüsikalis-keemiliste ja mikrobioloogiliste kvaliteedinäitajate alusel
jaotatakse piim sortidesse, mis määrab ära piima kokkuostu hinna. Igal piimapartiil määratakse ka
rasvasisaldus.
Rasvasisalduse baasnäitaja (enamasti 3,5%) alusel toimub piima eest maksmine. Valgusisaldust
määratakse kokkuostetud piimal kaks korda kuus. Piima valgusisalduse baasnäitaja on 3,0..3,2%.
Baasnäitaja on erinevatel piimatööstustel erinev. Iga 0,1% rasva ja valgu eest, mis ületab baasnäitajat,
makstakse lisatasu. Iga 0,1% rasva ja valgu eest, mis on alla baasnäitaja, tehakse mahahindlus. Piima
sordilisuse määramisel arvestatakse ka maitset ja lõhna, bakterite üldarvu ja somaatiliste rakkude
arvu.
EL-I nõuetega ühtlustamiseks muutusid järkjärgult nõuded vastuvõetavale toorpiimale rangemaks. Alates
01.01.2002.a. võib maksimaalne bakterite ja üldarv olla piimas 100 000 ja somaatiliste rakkude arv
samuti 400 000. Tihedus võib olla minimaalselt 1,028 g/cm2 ja külmumistäpp vähemalt ­0,520°C.
Varem kehtisid erinevatel piimatööstustel ühtsed sordilisuse nõuded, kuid tänapäeval on need
erinevates ettevõtetes diferentseeritud.
Toorpiima kvaliteediklassi määrab toorpiima töötleja vastavalt toorpiimas sisalduvate bakterite
üldarvule ja somaatiliste rakkude arvule. * Kui toorpiimas sisalduvate bakterite üldarv ja somaatiliste
rakkude arv vastavad erinevate kvaliteediklasside nõuetele, kuulub toorpiim madalamasse
kvaliteediklassi.
* Kui toorpiim sisaldab pidurdusaineid või võõrvett, siis toorpiima proovi võtmise päeval
toorpiima töötlejale üleantud partii ei vasta ühegi kvaliteediklassi nõuetele ega kuulu ühessegi
kvaliteediklassi.
50
VEISEKASVATUS
Toorpiima kvaliteediklasside nõuded
Kvaliteedi-klass Kirjeldus Bakterite üldarv ml-s Somaatiliste rakkude
arv ml-s
Eliit Väga hea kvaliteet kuni 50 000 Kuni 300 000
Kõrgem Hea kvaliteet 50 000 kuni 100 000 300 000 kuni 400 000
I Rahuldav kvaliteet 100 000 kuni 200 000 400 000 kuni 600 000
II Mitterahuldav kvaliteet üle 200 000 üle 600 000
4. VEISTE LIHAJÕUDLUS JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID
4.1. LIHASTE KASVAMINE JA RASVKOE MOODUSTUMINE.
Veiste lihakeha väärtuslikuma osa moodustavad lihased. Noorveistel suureneb üheaegselt
lihastiku absoluutse massiga ka selle suhteline mass. Sünnijärgselt moodustab lehmvasikate lihastiku
mass kehamassist 28,7%, 18-kuiselt aga 33,5%.
Noorveiste lihased kasvavad kõige kiiremini esimese 14 elukuu kestel. Alates 18. elukuust
hakkab lihaste kasv vähenema. Seda tuleb arvestada noorveiste määramisel.
Kogu lihastikust on kõige suurem osatähtsus tagajäsemete lihastel, seejärel eesvöödet kerega
ühendavatel, selgroo- ja lõpuks eesjäsemete lihastel. Et kere tagumine kolmandik on lihakehas suure
osatähtsusega, siis tuleb selle kasvamise soodustamiseks noorveiseid intensiivselt sööta.
Erinevatel lihaveisetõugudel võib selja-, lande- ja laudjalihastik olla erakordselt lopsakas.
Mõõnedel lihaveisetõugudel (belgia sinine, hele akviteen jt) esineb nn kaksiklihas e. doppellender. Neil
on peen luustik, madalad jalad, suur massi-iive ja tapasaagis.
Rasvkude ladestub looma kasvamise ajal kindlas järjestuses. Lihakeha paremaks kirjeldamiseks
on soovitatav jaotada rasvkude paiknemise järgi organismis järgmiselt: 1)nahaalune rasv (katab
kõrgemas toitumuses loomal peaaegu kogu lihakeha pinna), 2) lihastevaheline rasv (kihtide või toppidena
lihaste või lihaserühmade vahel), 3)lihastesisene rasv (ka marmorsuse rasv, sidekoes, lihaskiudude ja ­
kimpude vahel) ja 4)sisemine rasv.
Rasvkoe osatähtsus looma kehas suureneb vanemas eas. Järsult suureneb rasvkoe ladestumine üle
aastastel noorpullidel, kes seetõttu tuleks realiseerida lihaks 12 kuuselt.
Liha kvaliteeti parandavad lihastevaheline rasvkude ja lihaskiudude vahel paiknevad rasvarakud.
Veised, kellel on kalduvus ladestada rasva siseelunditele ja naha alla, sobivad liha tootmiseks vähem, sest
nende liha on kuiv.
4.2. VEISTE REALISEERIMINE LIHAKS
Tapale suunatavad veised jaotatakse olenevalt vanusest 4 gruppi:
1) üle 3 aasta vanused täiskasvanud lehmad pullid ja härjad (kastreeritud pullid);
2) kuni 3 aasta vanused esmaspoeginud lehmad;
3) 3 kuu kuni 3 aasta vanused lehm- pull- ja härgmullikad;
4) 14 päeva kuni 3 kuu vanused lehm- ja pullvasikad.
Veiste vastuvõtmisel lihatööstuses määratakse nende eluskaal ja hinnatakse nende toitumust välise
vaatluse ja kompamise teel. Toitumuse määramiseks aetakse veis tasasele pinnale hästi valgustatud
kohas. Algul hinnatakse tervikuna lihaste arengut vaatluse teel ning nahaaluse rasvkoe ladestust. Hiljem
määratakse kompamise teel nahaaluse rasvkoe ladestus ja üksikute kehaosade lihastiku areng täpsemalt.
Kompamist alustatakse harilikult looma vasakult küljelt päraluunukini, kust minnakse edasi sabavoldile,
puusanukile, landele, viimastele roietele ning kubemevoldile, seejärel rinnalülide ogajätketele, abaluu
piirkonnale ja kaelalotile.
Olenevalt toitumusest jaotatakse tapaveised kategooriatesse:
Tapaveised, kes ei vasta standardis toodud kvaliteedinõuetele, loetakse mittestandardseteks (lahjadeks).
4.3. LIHAJÕUDLUSE HINDAMINE
Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel.
51
VEISEKASVATUS
Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehanassiga loomadelt saadakse harilikult rohkem
liha. Kehakaalu määramiseks kaalutakse loom tapa eel ettevõttes ja lihatööstuse vastuvõtupunktis.
Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea, siseorganid, esijalad kuni randmeteni ja tagajalad kandadeni.
Järele jääb lihakeha ehk rümp.
Tapamass on lihakeha mass koos sisemise rasvaga.
Lihakeha ehk rümba massi on lihakeha kaal ilma sisemise rasvata.
Tapasaagis on tapamass ja tapaeelse kehamass suhe protsentides.
tapamass, kg
Tapasaagis,% = X 100
tapaeelne kehamass, kg
Tapasaagis oleneb looma toitumusest, vanusest, tõust ja sugupoolest. Tapasaagis on suurem kõrgemas
toitumuses ja madalam lahjas toitumuses loomadel. Lihatõugu veistel on suurem tapasaagis (55-65%) kui
piimatõugu (45-55%) veistel. Pullidel ja härgadel (kastraat) on see näitaja suurem kui lehmadel ja
mullikatel.
Tapmisel saadavad subproduktid jaotatakse I ja II kategooriasse.
I kategooria subproduktid on maks, neerud, keel, ajud, lihalõiked, süda, diafragma, saba ja
udar.
II kategooria subproduktid on puhastatud vats, kiidekas, libedik, trahhea, põrn, kopsud, ajudeta
ja keeleta pea, jalad, sõrgats, mokad, kõrvad, pikaalliha söögitoru ümber ja kõrisõlm.
4.4. LIHAKEHA KVALITEEDI HINDAMINE
Lihakeha üksikasjalikul hindamisel arvutatakse välja pehme liha ja luudemassi vahekord ning
üksikute lihakehaosade osatähtsus lihakehas.
Lihakeha morfoloogilist koostist määratakse ka kaudselt reie ümbermõõdu, kere pikkuse ja reie
pikkuse järgi.
Pehmet (söödavat) osa protsentides lihakeha massist nimetatakse lihakeha lihasuseks. Selle
määramiseks arvutatakse koefitsiendid K1 ja K2:
K1=lihakeha mass kg x 100 / lihakeha pikkus cm;
K2=reie ümbermõõt cm x 100 / reie pikkus cm.
Leitud koefitsientide alusel määratakse vastavatest tabelitest lihakeha lihasus.
Silma järgi ja kompamise teel määratakse lihakeha kvaliteet lihastiku ja rasvkoe arenemistaseme järgi.
Hindamise lihtsustamiseks rühmitatakse kõik lihakehad, arvestamata looma vanust ja sugupoolt, I
või II kategooria lihakehadeks ning nõuetele mittevastavad lihakehad lahjadeks.
Euroopa Liidus jaotatakse lihakeha, olenevalt rümba arengust, viide klassi: EUROP, kusjuures kõige
paremini arenenud lihakeha saab hindeks E ja tagasihoidlikult arenenud lihakeha saab hindeks P.
Lihakusklass Kirjeldus Täiendavad määratlused
E - ekstra Kõik rümbaosad ümarad, kuni väga Reied: kumerad, väga tugevasti välja arenenud.
ümarad, lihased erakordselt hästi Selg: lai, väga kumer kuni turja tipuni. Turi. Tugevasti välja
arenenud arenenud
U- väga hea Rümbaosad ümarad, väga hea lihaste Reied: tugevasti välja arenenud.
arenenud. Selg: lai, kumer kuni õla tipuni.
Turi. kumer
R - hea Rümbaosad siledad, lihaste areng hea. Reied: hästi arenenud.
Selg: kumer, turi vähem lai, selgroo ogajätked ei tungi esile.
Turi. Küllaltki hästi arenenud.
O - keskmine Rümbaosad siledad kuni nõgusad, Reied: keskmiselt arenenud.
lihased nõrgalt arenenud. Selg: kumer, turi vähem lai, selgroo ogajätked tungi kergelt esile.
Turi. vähemarenenud
P - lahja Kõik rümbaosad nõgusad kuni väga Reied: nõrgalt arenenud, nõgusad.
nõgusad, lihased nõrgalt arenenud Selg: kitsas, väljatungivate luudega.
Turi. lame, väljatungivate luudega.
52
VEISEKASVATUS
4.5.LIHAKVALITEEDI SENSOORNE EHK ORGANOLEPTILINE HINDAMINE
Keemilised ja füüsikalised meetodid võimaldavad küll määrata mitmesuguseid liha kvaliteedi
näitajaid, kuid nende abil ei saa hinnata maitset ega lõhna.
Liha organoleptilisel hindamisel ehk degusteerimisel antakse lihale üldine hinnang, mis ei ole
vähem tähtis, kui teised hindamismeetodid.
Degusteerimiseks võetakse mitmelt lihakehalt ühest ja sellestsamast kohast lihaproovid (iga tükk
umbes 1 kg). Hindamiseks sobib kõige paremini seljaosa tükk 6...8 roide vahel. Liha koos pindmise
rasvaga keedetakse vees (noorveiste liha 1,5 tundi). Vett võetakse massi järgi kaks korda rohkem kui
liha. 20 minutit enne keetmise lõppu lisatakse vee massist 1% soola. Pärast keetmist tõstetakse liha veest
välja ning jahutatakse 30oC-ni, puljong 50oC-ni.
Praeliha hindamiseks võetakse selja pikimast lihasest tükk 10...13. roide vahelt või landelt ning
enne praadimist eemaldatakse lihase sidekoeline ümbris. Liha lõigatakse risti kiudu 1,5 cm paksusteks
tükkideks ja praetakse ühesuguses kuumuses kuni prae valmimiseni. Maitseainetest lisatakse ainult soola.
Degusteeritakse kuumalt või külmalt. Liha iga omadus saab tavaliselt maksimaalselt 5 punkti.
Igale degustaatorile lõigatakse umbes 30 g liha. Eri lihaproovide degusteerimise vahepeal
(vähemalt 2 minutit) loputatakse suud veega või süüakse saiakuivikuid.
Õrnust hinnatakse liha purunemise järgi hammaste all. Punkte määratakse järgmiselt: väga
vintske ­ 1, vintske ­ 2, mõõdukalt vintske ­ 3, pehme ­ 4, väga pehme ­ 5.
Mahlakust jälgitakse mälumisel ja neelamisel. Punkte antakse järgmiselt: väga kuiv ­ 0, puine ­
1, kuiv ­ 2, kuivavõitu ­ 3, mahlakas ­ 4, hästi mahlakas ­ 5.
Lõhn määratakse nuusutamise teel degusteerimistüki tükeldamise ajal. Punkte antakse järgmiselt:
ebameeldiv kõrvallõhn ­ 1, lõhnata ­ 2, nõrk veiselihale iseloomulik lõhn ­ 3, keskmise tugevusega
iseloomulik lõhn ­ 4, meeldiv iseloomulik lõhn ­ 5.
Maitse on tähtsamaid omadusi ning on mõningal määral seotud teiste omadustega. Punkte
antakse järgmiselt: ebameeldiv (kibe) kõrvalmaitse ­ 1, maitsetu ­ 2, nõrk veiselihale iseloomulik maitse
­ 3, meeldiv maitse ­ 4, väga maitsev ("viib keele alla") ­ 5.
Värvust hinnatakse samuti 5 punktiga. Mida heledam on liha, seda väärtuslikumaks teda peetakse
ja seda rohkem punkte antakse.
Puljongit hinnatakse lõhna, värvuse ja maitse järgi analoogiliselt lihaga.
5. VEISEKASVATUSE TEHNOLOOGIAD
5.1. LÜPSITEHNOLOOGIA
5.1.1. LÜPSISEADMETE KLASSIFIKATSIOON
Lüpsiseadmed liigitatakse:
1. kasutusalade järgi
a) asemetel lüpsmiseks ­ lehm asub laudas kindlal asemel, kuhu viiakse lüpsiaparaat ja toimub
lüpsmine
b) lüpsikojas ehk platsil lüpsmiseks ­ lüpsmiseks ettenähtud ruum või ala laudas, kus asuvad
lüpsiaparaadid ja kuhu lehmad aetakse vaid lüpsiajaks.
c) väljas lüpsmiseks ­ sama nagu eelmine, kuid selle vahega, et lüpsikoht asub väljas (karjamaal või
spetsiaalselt selleks ettenähtud kohas).
2. piimakogumisviisi järgi.
a) kannulüps (ehk ämbrisselüps) : udarast koguneb lüpsi ajal piim ämbrisse (lüpsikannu) ja
transporditakse sealt edasi piima jahutusnõusse.
b) torusselüps: kasutatakse nii asemetel kui platsil- ja välislüpsil. Udarast liigub piim piimatorustikku ja
sealt edasi läbi filtri piimatanki (piima jahutus-säilitusnõu).
5.1.2. LÜPSISEADME ÜLDEHITUS JA TALITLUS.
Kõik lüpsiseadmed töötavad vaakumi ehk alarõhu toimel, mille mõõtühikuks on Pa (paskaal).
1Pa=750 mmHg ;1kPa==0,75 cmHg. Peaaegu kõik lüpsiseadmed töötavad alarõhul 40-50kPA. See on
optimaalne vaakumitase piima väljutamiseks udarast. Varem kasutati rõhuühikuna torri (1T=133,3Pa).
53
VEISEKASVATUS
Seda tuleb arvestada vanemate vaakummeetrite kasutamisel ja vaakumitaseme hindamisel. Optimaalne
rõhk lüpsiseadmetes on 360-380 T.
Lüpsiseadme põhiosad on äratoodu joonisel.
Kannulüpsi masinal ühendab vaakumtorustikku ja lüpsmasinat vaakumvoolik. Vaakumvooliku
ühendamiseks on vaakumtorustiku küljes vaakumkraanid.
Torusselüpsiseadmel ei kogune piim lüpsiämbrisse, vaid klaasist või metallist piimatorustikku ja sealt
piimatanki.
Lüpsiseadme töö üldpõhimõte.
Elektrimootor käitab vaakumpumba, mis imeb õhu välja vaakumballoonist, vaakumtorustikust
ning piima- ja vaakumvoolikute kaudu lüpsiämbrist, (torusselüpsi korral piimatorustikust), pulsaatorist,
kollektorist ja nisakannudest. Pulsaator muudab alalisvaakumi vahelduvvaakumiks (alarõhk ehk
vaakum vaheldub välisõhu rõhuga), mille toimel nisakannude abil imetakse udarast piim välja. Edasi
liigub piim vaakumi abil nisakannudest kollektorisse, sealt edasi piimanõusse või piimatorustikku.
Lüpsiseadme üldskeem:
1­ vaakumpump; 2­ elektrimootor; 3­ vaakumballoon; 4­ vaakum-
regulaator; 5 ­vaakummeeter; 6­ vaakumtorustik; 7­ lüpsiämber;
8 ­ pulsaator; 9 ­ kollektor; 10 ­ nisakannud; 11 ­ voolikud.
Vaakumregulaatori ülesanne on reguleerida vaakumi taset süsteemis välisõhu lisamisega. Vaakumi
taset näitab vaakummeeter. Vaakumballoon on selleks, et koguda kokku juhuslikult vaakumtorustikku
sattuvat prügi või vedelikku. Vedelik ei tohi sattuda vaakumpumpa!
5.1.3. LÜPSIMASINA EHITUS JA TALITLUS.
Lüpsimasin koosneb neljast nisakannust, kollektorist, pikast piimavoolikust ja pikast
vaakumvoolikust ja pulsaatorist. Nisakann koosneb hülsist, nisakummist ja lühikesest piima- ning
vaakumvoolikust. Hülss on metallist või plastmassist silindrilise kujuga, mille otsad on kujundatud
vastavalt nisakummi tüübile. Hülsi alumises osas on torujätk, mille külge kinnitub vaakumvoolik.
Vaakumvooliku teine ots kinnitub kollektori jagaja otsiku külge. Nisakumm on painduv toru, mille
ülaservas on mansett ja allosas lühike piimavoolik, mis on nisakummiga ühes tükis või ühendatud
piimaklaasi abil. Nisakumm peab moodustama hülsi mõlemas otsas õhukindla ühenduse. Nisakummid
kaotavad teatud aja järel vajaliku elastsuse, mistõttu tuleb need iga 6 kuu järel välja vahetada.
Vahetatakse kõik neli korraga Ebakvaliteetsete nisakummide kasutamine võib põhjustada
udarapõletikku.
Kollektor ühendab lühikesed piima- ja vaakumvoolikud pika vaakumvooliku ja pika piimavoolikuga.
Kollektori sees on piimakamber, kuhu piimavoolikutes koguneb piim. Kollektori küljes asub piimakraan,
mis sulgeb õhu väljaimemise nisaalusest kambrist. See võimaldab nisakannud lüpsi lõppemisel nisade
küljest ära võtta. Kollektori ülaosas on jagaja, mis on ühendatud vaakumvoolikutega. Jagaja kambris on
vaheldumisi välisõhk või vaakum.
54
VEISEKASVATUS
Pulsaator võimaldab tekitada nisakummi ja hülsi vahel tekitada vaakum või lasta sinna välisõhku. Seda
nimetatakse vahelduvvaakumiks. Pulsaatoreid on erinevaid. Lihtsamad töötavad pneumaatiliselt või
elektrooniliselt.
Lüpsiaparaadi talitlus
Lüpsiaparaadid jagunevad töötamisviisilt kahe- või kolmetaktiliseks.
Need on:1) imemistakt; 2) massaazitakt; 3) puhketakt.
Lüpsiaparaadi põhiliseks tööorganiks on nisakannud.
NISAKANNU EHITUS
Nisakannud on kahekambrilised:
1. alalisvaakumi kamber ehk nisaalune kamber. See on nisakummi sees asuv nisa all olev kamber,
kuhu nisast voolab piim. Selles kambris on pidevalt vaakum.
2. vahelduvvaakumi ehk vahekamber ­ hülsi ja nisakummi vaheline kamber, kus on vaheldumisi
vaakum ja välisõhk (vahelduvvaakum).
Pulsaator annab vaheldumisi nisakannu vahekambrisse välisõhku või tekitab vaakumi.
Imemistakti ajal ehk avatud faasis on nisakannu mõlemas kambris alarõhk ehk vaakum. Nisakumm
on sel ajal avatud, sest rõhk on mõlemal pool võrdne. Sel ajal toimub piima väljutamine nisast.
Massaazitakti ajal ehk suletud faasis tuleb pulsaatorist vahekambrisse välisõhk. Kuna nisaaluses
kambris on vaakum, siis rõhkude vahe tõttu surutakse nisakumm kokku. Piimavool nisast lakkab ja
toimub massaaz.
55
VEISEKASVATUS
NISAKANNU TALITLUS LÜPSMISE AJAL
Enamus lüpsiaparaate töötab kahetaktilisel reziimil. Taktide vahekord on 1:1.
Kolmetakatilisel lüpsiaparaadil lisandub veel puhketakt, mis seisneb selles, et mõlemas kambris on sel
ajal välisõhk.
Pulsatsioonisagedus on erinevatel lüpsimasinatel erinev. Keskmine pulsiarv on 80-90 lööki minutis.
FIKSAATOR LEHMA JALAGA LÖÖMISE LÜPSIPINK NISAKUMMID
VÄLTIMISEKS
5.1.4. LÜPSIPLATSID.
Lüpsiplatsidel võib kasutada ühte lüpsimasinat iga lehma kohta või siis jagatakse ühte masinat kahe
lehmakoha vahel. Lüpsiplatsidel kasutatavatel masinatel on sageli lisaks rekorder. See on skaalaga
varustatud klaasist piimakogumisnõu, mis võimaldab määrata lüpstud piima koguse. Uuematel platsidel
kasutatakse enamasti piimamõõtureid.
Peamisi eesmärke lüpsplatside kujundamisel on suurendada piimatootmise efektiivsust käsitsitöö
vähendamise teel. Lisaks vähendavad lüpsplatsi täiustused teepikkust, mis lüpsjal tuleks läbida ja
käsitsitöö raskust. Lüpsplatsi valik sõltub loomade arvust laudas. Kui loomi on vähe, siis ei ole kasulik
valida suurt lüpsplatsi. Lüpsiplatsid võib jagada paigalseisvateks ja pöörlevateks.
Paigalseisvad lüpsplatsid.
56
VEISEKASVATUS
Kalasaba tüüpi lüpsiplats. See üks levinumaid lüpsiplatsi tüüpe. Kalasaba platsil on kombineeritud
kaherealine lüpsmine koos lehmade grupiviisilise liikumisega. Lehmad paiknevad mõlemal pool
lüpskäiku 25-35° nurga all ja üks lüpsja suudab lüpsta suhteliselt palju lehmi. Kalasaba plats võimaldab
kasutada laialdaselt automatiseerimist (väravate avanemine ja sulgemine, jõusööda automatiseeritud
söötmine lüpsi ajal, nisakannude automatiseeritud eemaldamine jms). Seda tüüpi lüpsiplatsil võib
kasutada ühte masinat iga sulu kohta või keskel paiknevat lüpsimasinat kahe vastamisi paikneva sulu
kohta.
Kalasaba lüpsiplats
Koridorplats (suletud tandem)
Koridorplatsil seisavad lehmad üksteise järel (tandemina) individuaalsulgudes. Väravad avanevad
paralleelselt lüpskoridorile nii, et lehmad kõnnivad sisse ja välja kogu grupina üksteise järel. Platsi
efektiivsuse tõstmiseks tuleb eelnevalt lüpsigrupid komplekteerida ühesuguse lüpskiirusega lehmadest.
Avatud tandemplatsi korral ei ole see vajalik, sest igal sulul on individuaalvärav, mis võimaldab iga
lehma eraldi sulust välja lasta ja uue lehma asemele võtta.
Polügoon lüpsiplats.
Polügoonil on neli kalasaba platsi taolist rida, mis paiknevad rombikujuliselt ümber lüpsja tööala. Seega
suureneb lehmade arv keda korraga lüpsta saab ning vähenevad "aeglaselt" lüpsvatest lehmadest tingitud
viivitused. Enamasti on vajalik kaks lüpsjat.
57
VEISEKASVATUS
Polügoon lüpsiplats
Kolmnurk lüpsiplats.
Kolmnurk plats on kolmeküljeline kalasaba.
Kolmnurk lüpsiplats
PÖÖRLEVAD LÜPSIPLATSID.
Kõikidel liikumatutel lüpsplatsidel on lehmade sisenemise ja väljumise kontroll oluline osa
igapäevasest töörutiinist. Efektiivsus varieerub vastavalt platsi tüübile, sõltudes eeskätt individuaalsest
või grupiviisilisest liikumisest ning platsi jõudlus on piiratud. Pöörlevate (karusselltüüpi) lüpsplatside
kavandamisel lähtuti eeskätt lehmade liikumise automatiseerimisest ja platsi efektiivsuse suurendamisest.
Järgnevalt tutvustame enamlevinud pöörlevate lüpsplatside tüüpe.
Kalasaba ­ karussell.
Sellel lüpsplatsil seisavad lehmad peadega väljapoole sarnaselt kalasaba platsile. See võimaldab
väikesesse hoonesse paigutada rohkem lüpsikohti, kuid nende arv on siiski piiratud seetõttu, et lüpsja
tööala asub seespool. Maksimaalne lüpsikohtade arv ühe lüpsja kohta on 22-24.
58
VEISEKASVATUS
Kalasaba-karusell lüpsiplats
Radiaalkarusssell- lüpsiplats.
See sarnaneb eelmisele lüpsplatsi tüübile, välja arvatud see, et lehmad seisavad tööala suhtes risti, külg-
külje kõrval peaga väljapoole. Lüpsaparaat paigaldatakse lehmale mitte küljelt, vaid tagajalgade vahelt.
Radiaalkarusell lüpsiplats
Lisaks eelnimetatud lüpsiplatsidele on kasutusel mitmeid erinevaid variante. Tuleks nimetada
tänapäeval veel vähelevinud robot-lüpsiplatse. Robot-lüpsiplatsid on täielikult automatiseeritud. Kõik
protseduurid tehakse ära masinate abil. Kogu informatsioon iga lehma kohta k.a. udar tervis fikseeritakse
arvutis. Robot-lüpsiplats töötab põhimõttel, et lehm ise, vastavalt vajadusele, liigub lüpsplatsile ja laseb
end lüpsta. Lüpsikordade arv on 3-4. Arvutiprogrammiga on võimalik seda piirata. Igal lehmal on kaelas
andur, mille abil arvuti tunneb looma ära. Kui mõni loom tahab lüpsmist rohkem kordi, siis enne teatud
aja möödumist teda lüpsiaparaadi juurde ei lubata.
Lüpsiplatsi valikul tuleb arvestada lüpsiaja pikkusega. Kui lüpsiaja pikkus on otsustatud
(enamasti on see kuni 2 tundi), siis saab vastavalt sellele ja karja suurusele kalkuleerida platsi
tootlikkuse. Selleks, et lüpsta 2 tunni jooksul 180 lehma, peab platsi tootlikkus olema 90 lehma tunnis.
Järgmisena tuleb otsustada, mitu lüpsjat vajatakse. Enamasti ühte või kahte, mis tähendab, et üks lüpsja
lüpsab platsil 90 või 45 lehma tunnis. Sellised majandusotsused on vajalikud, et määrata kindlaks
käsitsitöö hulk tundides lehma kohta, mis omakorda võimaldab otsustada tööjõuvajaduse ja
mehhaniseerimise ja/ või automatiseerimise vajaduse.
59
VEISEKASVATUS
5.1.5. LEHMADE LÜPSMINE.
Kvaliteetse piima tootmiseks tuleb kinni pidada järgmistest nõuetest:
1) lehmi tuleb lüpsta iga päev kindlatel kellaaegadel;
2) laudas peab olema kord ja puhtus. Hiljemalt pool tundi enne lüpsi tuleb eemaldada sõnnik.
3) tõusööta anda enne lüpsi, sest lüpsiajal söötes muutuvad lehmad rahutuks,
4) teravalõhnalisi sööti nagu silo ei tohi sööta vahetult enne lüpsi. Soovitav on seda teha lüpsjärgselt,
et piimale ei jääks ebameeldivat lõhna.
5) vältida võõraste isikute ja loomade (eeskätt koerte) viibimine laudas lüpsi ajal.
6) enne lüpsi tuleb ette valmistada kogu vajaminev lüpsiinventar (asemetel lüpsi korral ämbrid
udarapesu ja ka masinapesu veega, udarapesu ja kuivatamise lapid, eellüpsinõud, desonõu);
7) jälgida, et kogu lüpstehnika oleks töökorras. Enne vaakumpumba käivitamist tuleb jälgida õlitaset
ja vajadusel lisada õli. Vastasel korral kiilub vaakumpump kinni ja kogu lüpsiprotsess peatub.
Lüpsmisel tuleb kinni pidada kahest nõudest:
1) Lüpsiaparaati ei tohi lehmale enne alla panna, kui lehm on sõõrdunud.
2) Lüpsiaparaat tuleb koheselt alt ära võtta, kui piimavool on udarast lõppenud.
Ettevalmistus lüpsiks:
a) pesta udar
Udara pesemiseks kasutatakse udarapesulappe (kannu- ja torusselüpsil) või dussi. Udarapesuvett tuleb
vahetada iga 6-8 lehma järel, et vältida infektsiooni kandumist haigetelt lehmadel tervetele.
Udarapesulappi tuleb samuti vahetada. Ideaalne on kui igal lehmal oleks individuaalne udarapesulapp.
Puhastamiseks võib kasutada ka paberit (kuivmeetod) või desinfitseerivas lahuses immutatud paberit.
b) kuivatada udar kuivatuslapiga
c) teha eellüps vastavasse nõusse.
Eellüpsi tehakse järgmistel põhjustel:
i) vähendab piima bakteriaalset saastumist, sest esimesed piimajoad on bakteriaalselt kõige
enam saastunud, kuna lüpsivaheajal tungivad bakterid nisaava kaudu nisajuhasse (eeskätt
nõrga sfinkter- e. ringlihasega lehmadel)
ii) udarahaiguste kindlaks määramisel. Eellüpsinõu on varustatud tumeda plaadiga. Kui piima
sisaldab helbeid, siis on need tumedal plaadil kohe nähtavad. Helbed viitavad sellele, et
lehmal on udarapõletik. Sellist piima ei tohi üldpiima hulka lüpsta.
iii) soodustab ja intensiivistab sõõrdumist.
Eellüpsinõusse lüpstud piima ei tohi valada üldpiima hulka või sõnniku kanalisse! Eellüpsinõusse
lüpstud piim on mikroobidega ja võib olla ka haigustekitajatega saastunud. Sõnnikus levivad
haigustekitajad tervetele loomadele ja põhjustavad udarapõletikku ehk mastiiti.
Lüpsiks ettevalmistus ei tohi kesta kauem kui 1 minut, sest juba lehma juurde minemisel tekib
sõõrdumine (hormoon oksüdotsiini mõjul hakkab udarast erituma piim), mis kestab keskmiselt 7 minutit.
Kui ettevalmistusega venitada, siis oksüdotsiini mõju enne lehma tühjaks lüpsmist taandub ja osa piima
võib seetõttu jääda saamata.
Pärast eellüpsi tuleb lüpsimasin kohe lehmale alla asetada, sest sõõrdumisprotsess on käivitunud.
Nisakannude allaasetamisel tuleb arvestada järgmist:
a) lehma vasakult poolt (määratakse lehma tagantvaates) lüpsmisel asetatakse nisakannud alla
vasaku käega. Parem käsi hoiab kollektorit. Vastasel korral hakkab üks käsi teise tööd segama.
Nisakannude allpanekul alustatakse lüpsjapoolsest tagumisest (vasak tagumine) nisast, seejärel
asetatakse nisakann kaugemale tagumisele, kaugemale esimesele ja lõpuks lüpsjapoolsele
esimesele nisale. Selline nisakannude allapaneku järjekord on tähtis seepärast, et vastasel juhul
hakkavad allapandud nisakannud segama ülejäänud nisakannude allapanekut.
Paremalt poolt lüpsmisel pannakse nisakannud alla parema käega ja vasak hoiab kollektorit.
Allapaneku järjekord on sama nagu vasakult poolt lüpsmisel. Alustatakse lüpsjapoolsest tagumisest
nisast, seejärel asetatakse nisakann kaugemal asuvale tagumisele nisale, kaugemal asuvale esimesele
nisale ja lüpsjapoolsele esimesele nisale.
b) Lüpsiajal ei tohi vaakum- ja piimavoolikud olla keerdus! Kannulüpsi korral asetatakse lüpsikann
lehma rinna kõrvale nii, et vaakum- ja piimavoolikud oleks lehma kerega paralleelselt.
60
VEISEKASVATUS
c) Nisakannude allaasetamisel ei tohi nisakannud imeda laudaõhku. Seepärast tuleb nisakanne enne
allaasetamist hoida langevas asendis. Peale kollektori piimakraani avamist tuleb vajadusel
nisakannude piimavoolikud keerata allapoole. Enamasti on see vajalik uute piimavoolikute korral.
Nisakann haaratakse kätte mansetist ja hoitakse vertikaalasendis, kusjuures lühike piimavoolik on
kollektori otsikust vajutatud allapoole (suleb vooliku avause). Kollektori piimakraan avatakse
vahetult enne nisakannu nisale aetamist.
d) Nisakannud ei tohi allapanekul lauda põranda vastu puutuda.
L ÜP SM IN E
1 2 3 4 5 6
1- UDARA JA NISADE PUHASTAMINE
2- EELLÜPS
3- NISAKANNUDE ALLAASETAMINE
4-5 LÜPSIJÄRGNE DESINFEKTSIOON
6 NISADE MÄÄRIMINE SALVIGA
NISAKANNU KORK DESONÕUD JA PRITSPUDELID
NISAKANNUDE ALLAASETAMINE JA LÜPSMINE
61
VEISEKASVATUS
Lüpsi ajal jälgitakse piimavoolu udarast. Kui piimavool on järsult vähenenud, siis tuleb alustada
järellüpsi tegemist. Uuematel lüpsimasinatel seda teha ei ole vaja.
Järellüpsi tehakse kahel põhjusel:
a) lüpsmise ajal "ronivad" nisakannud üles ja vajutavad kokku nisajuha, mis takistab piima
väljutamist
b) järellüpsi ajal toimub teistkordne, täiendav sõõrdumine, mis võimaldab kätte saada
maksimaalse piimakoguse.
Järellüpsil:
a) masseeritakse kahe käega kõiki udaraveerandeid
b) surutakse ühe käega kollektorile ja teise käega masseeritakse udaraveerandeid (ca 10 sek.)
c) kõik nisakannud surutakse kordamööda allapoole ja jälgitakse, et igast nisast oleks piimavool
lakanud. Enamasti lõpeb piimavool enne esimestest nisadest.
Järellüps kestab 20-30 sekundit. Lehmade viisi on see individuaalne. Mõnedel lehmadel lüpsavad
tagumised veerandid tunduvalt kauem kui esimesed veerandid. Kui piimavool on udarast täielikult
lakanud, siis tuleb sulgeda kollektori piimakraan ja nisakannud alt ära võtta.
Uuematel lüpsiseadmetel teeb masin ise järellüpsi ja võtab nisakannud alt ära.
Pärast nisakannude äravõtmist on nisaava veel mõni aeg avatud. Selleks, et bakterid ei tungiks nisasse
ega tekitaks udarapõletikku, tuleb nisad pärast lüpsi desinfitseerida. Desinfitseerimiseks kastetakse nisad
desolahusesse või pihustatakse lahust pritspudelist.
Lüpsmisel tuleb vältida nn tühjaltlüpsi. See tähendab, et lüpsimasin tuleb kohe ära võtta kui piimavool on
lõppenud. Tühjaltlüpsi korral vigastatakse nisas asuvat limaskesta, mistõttu võib bakterite sattumisel
sinna tekkida udarapõletik. Uuemat tüüpi lüpsaparaadid on konstrueeritud nii, et tühjaltlüps on
piimavoolu lõppemisel välditud.
5.1.6. LÜPSIINVENTARI PESEMINE.
Lüpsiaparaatide pesemine mõjutab suurel määral piimakvaliteeti. Kannulüpsimasina pesemisel
eemaldatakse enne pesemist piimajäägid 30-40 kraadise veega. Selleks kastetakse nisakannud
veeämbrisse ja imetakse vett vaheldumisi õhuga, et paremini piimajääke eemaldada. Seejärel pestakse
pesemislahusega. Loputamiseks imetakse ämbrist masinasse puhast vett nagu piimajääkide
eemaldamiselgi. Desinfitseeritakse kuuma (90°) veega. Kui kasutatakse desoaineid, siis tuleb lüpsiaparaat
jällegi loputada. Hoolikalt tuleb pesta nisakannud, kollektor ja voolikud spetsiaalsete harjadega.
Vähemalt kord nädalas tuleb voolikud ja kollektor lahti võtta ja kogu aparaat põhjalikult läbi pesta ning
desinfitseerida.
Enne lüpsmist tuleb lüpsiaparaati imeda kuuma vett. See kasulik kahel põhjusel: soe vesi desinfitseerib
täiendavalt aparaati ja eelsoojendab nisakummid enne lehmale allapanekut. Torusselüpsiseadmetel on
automaatne pesemissüsteem. Enne pesemist eemaldatakse piimajäägid torustikust poroloonkorgi abil,
mis imetakse läbi piimatorustiku koos piimajääkidega piimakogurisse. Edasi ühendatakse torustik
automaatsele pesemisreziimile. 2 korda nädalas pestakse happelise pesemislahusega, et vältida
"piimakivi" teket torustiku siseseinale. Enne lüpsmist tuleb piimatorustik sooja veega läbi loputada ja
eraldada veejäägid vahtkummist korgi abil.
Hoolikalt tuleb pesta ja desinfitseerida udarapesulapid, et vältida udaranakkuste levikut ühelt lehmalt
teisele ning mikroobide sattumist piima, mis alandab omakorda kvaliteeti.
5.1.7. PIIMA ESMANE JAHUTAMINE JA SÄILITAMINE.
Piima jahutamine vahetult peale lüpsi on vajalik selleks, et piirata mikroobide kasvu ja tagab
seeläbi piima säilimise. Transpordi vahemaad on suurenenud ja piima säilitamistingimused paranenud
nii, et piima äravedu saab teostada üle päeva, mitte iga päev nagu varem. Lautades kasutatakse erinevaid
jahutus- ja säilitusseadmeid. Praegusel ajal on enamlevinud piima jahutamine ja säilitamine
piimatankides.
Piima jahutamine piimatankide on muutnud piimatootmise ilmet. Piima bakterioloogiline
kvaliteet on oluliselt paranenud tänu piima kiiremale jahutamisele ja madalamal temperatuuril
62
VEISEKASVATUS
säilitamisele. Paljudes riikides on piima maksimaalseks säilitustemperatuuriks 4,4 °C. Temperatuuri
tõusuga 5°C suureneb bakterite arv märgatavalt. Enamus piimatanke on varustatud segistitega, laiade
labadega, mis aeglase kiiruse juures perioodiliselt piima segavad. Segamine väldib koore tõusmist
pinnale ja pinnakihi temperatuuri tõusu. Kui piima transporditakse piimatööstusesse üle päeva, siis see
tähendab, et piimatanki kogutakse kahekordse lüpsmise korral nelja erineva lüpsikorra piim. Sellest
tingitult toimub iga uue piimakoguse lisandumisel mõningane temperatuuri tõus, mis on vältimatu.
Seepärast on enamus piimatanke reguleeritud jahutus-säilitus temperatuurile 3°C.
Piimatangi suurus sõltub piima äraveo sagedusest, karja suurusest ja poegimisajast.
Piima jahutamiseks ja säilitamiseks on piimatank varustatud jahutussüsteemiga, mis töötab samal
põhimõttel nagu külmutuskapp. Osadel tankidel toimub jahutamine jääveega. Selleks on tank ühendatud
torustiku abil jäävee vanniga, milles asub külmutusradiaator. Selline süsteem on energiamahukam kui
otsese jahutussüsteemiga jäätanki puhul.
Jahutustanke sõltuvalt tüübist saab pesta automaatselt või käsitsi.
SULETUD PIIMATANK AVATUD PIIMATANK
5.2. VEISTE PIDAMINE
5.2.1.VEISTE KÄITUMINE.
Etoloogia ehk käitumisõpetus uurib loomade liigiomast käitumist. Veiste käitumise tundmine on vajalik
selleks, et osata loomi õigesti kohelda ning luua neile pidamistingimused, mis tagavad maksimaalse
jõudluse.
Käitumise pärilikul alusel kujunevad eluajal õpitavad käitumisviisid, mis varieeruvad indiviiditi. Näiteks
ei talu veised masinate ja seadmete poolt tekitatud müra. see võib põhjustada psühholoogilisi ja
füsioloogilisi häireid, mis alandavad toodangut. Veised vajavad piisavalt ruumi lamamiseks, tõusmiseks,
ümberpööramiseks, jäsemete sirutamiseks, pea ja kaela pööramiseks ning enese väljaheidetest puhtana
hoidmiseks.
Veiste kontsentreerumine piiratud territooriumile ja pidamisevead põhjustavad stressi. Stressorid
(stressi põhjustavad tegurid) võivad olla tingitud:
a) väliskeskkeskkonnast tingitud ­ müra, vibratsioon, loomade ümberpaigutamine uude
keskkonda jne;
b) geneetilised ­ näiteks paraskliimas aretatud veiste paigutamisel troopilisse kliimasse nad
kõhnuvad ja jõudlus langeb;
c) karjas valitsevast nn "kastisüsteemist" ja liikumist piiravatest faktoritest.
Stressoritele reageerimise kestus ja tugevus, mis avaldub toodangu vähenemises, on pärilikult
määratud. Seda tuleb arvestada loomade valikul. Loomad, kes ei kohane pidamissüsteemidega, näiteks
masinlüpsiga, enamasti praagitakse. See ei tähenda seda, et loomi tuleks aretada tehnoloogilise sobivuse
järgi. Vastupidi ­ erinevate tehnoloogiate väljatöötamisel tuleb arvestada eelkõige seda, et oleks
tagatud loomade heaolu, mis võimaldab neilt saada maksimaalset toodangut. Veiste pidamisel tuleb
arvestada seda, et paljude stressoritega pidamisviis ei ole loomadele vastuvõetav. Seepärast tuleb
63
VEISEKASVATUS
loomapidamishoonetesse valida niisugused masinad, seadmed ja sisustus, millised on loomadele
vastuvõetavamad.
Veiste käitumine allub ööpäevasel bioloogilisele rütmile. 24 vältel on nende aktiivsus erinev.
Veised puhkavad, söövad ja mäletsevad peaaegu võrdse osa ööpäevast ­ 8 tundi. Erinevatel kellaaegadel
on erinevate tegevuste aktiivsus erinev.
Veised orienteeruvad mälupildi järgi. Nad on head orienteerujad. Veised leiavad oma koha
laudas küllaltki kiiresti üles. Eriti ilmekas on see lehmade karjamaalt lauta tulles, kus enamus lehmi
liigub oma õigele kohale. See paistab silma just vanade lehmade juures, kes eksimatult liiguvad oma
kohale laudas.
Veised on kontakttüüpi loomad, kes on harjunud karjas elama. Karjamaal süües lähenevad
veised üksteisele 1...2 m kaugusele. Kui mõni loom ilmub lähemale, tõrjutakse ta kaugemale (ca 10 m)
s.o. individuaaldistantsini. Neid aspekte tuleks arvestada ka veiste pidamisel laudas ja karjatamisel.
Seda tuleb arvestada loomade pidamis- ja karjatamistiheduse määramisel. Lõastamata pidamisel
moodustavad veised karjas hierarhia ehk astmejärjestuse. Hierarhia määratakse otsese võitluse,
ähvarduse, passiivse allumise, tõrjumise või kõrvalehoidumisega. Hierarhia ei ole püsiv, vaid muutub
pidevalt, eriti uute loomade karja toomisel. Looma koht hierarhias sõltub kehamassist, sarvede suurusest
ja temperamendist, mitte toodangust. Hierarhiline struktuur on üks peamisi põhjusi, miks kasutatakse
veiste nudistamist. Hierarhia olemasolu tuleb arvestada just lehmade söötmisel lõastamata pidamisel, kus
hierarhia ülemisel astmel asuvad loomad tõrjuvad söödakohast kõrvale madalamal astmel asuvad
loomad. Kõrvale tõrjutakse enamasti suurematoodangulised lehmad. Selleks, et saada maksimaalseid
toodanguid, tuleb söötmistehnoloogia vabapidamisel (lõastamata) kavandada selliselt, et söödakohti
oleks piisavalt ja kõik loomad saaksid oma toitainete vajaduse rahuldatud.
Veisekarjas on iseloomulik, et mingit tegevust alustab üks kindel loom - algatajaloom. Tema
eeskuju järgivad kõik teised. Kui näiteks algataja lehm lõpetab karjamaal söömise ja heidab puhkama,
siis teevad seda ka teised vaatamata sellele, et mõnel neist ei ole söödatarve veel rahuldatud.
Algatajaloom ei pruugi olla astmejärjestuse tipus.
Veiste pidamisel tuleb arvestada seda, et igasugune ümberpaigutus mõjub neile stressorina. Kui
lehm paigutada samas laudas uuele asemel, siis tema piimatoodang väheneb. Veel suurem on stress, kui
lehmad paigutatakse ühest laudast teise. Piimatoodang taastub alles ühe või kahe nädala pärast. Eriti
tundlikud igasuguste ümberpaigutuste suhtes on vanemad ja suuretoodangulised lehmad. Seda tuleb
arvestad igasuguste tehnoloogiliste muutuste korral. Näiteks lüpsitehnoloogia muutmisel. Kui kannu- või
torusselüpsisüsteem asendatakse platsillüpsisüsteemiga, siis kulub paar nädalat enne kui loomad harjuvad
sellega. Jällegi kohanevad halvemini vanemad lehmad. Noored lehmad ei ole enamasti muutuste suhtes
nii tundlikud. Samamoodi reageerivad lehmad ka söötmistehnoloogiate muutustele. Seepärast peab
igasugune tehnoloogiline muutus toimuma võimalikult sujuvalt. Näiteks kannulüpsilt üleminekul
platsillüpsile tuleks lehmi juba eelnevalt harjutada platsil käima enne, kui neid seal lüpsma hakatakse.
Pidamistehnoloogiate valikul tuleb arvestada, et suuremad muutused põhjustavad veistel alati suurema
stressi kui väikesed muutused.
5.2.2. VEISELAUDA MIKROKLIIMA JA TERVISHOID.
Veiselautade projekteerimisel ja veiste pidamisel tuleb loomadele luua niisugused tingimused,
mis tagaksid loomade heaolu ja hea tervise. Loomade pidamine tuleb korraldada nii, et oleksid välditud
loomade haigestumine, lõpmine ja jõudluse vähenemine. Nende abinõude rakendamiseks tehtavad kulud
on harilikult väiksemad kahjust, mis tekib loomade haigestumise, suremise ja jõudluse vähenemise läbi.
Eriline tähtsus on noorloomade tervishoiul. On ju noorloomade vastupanuvõime haigustele
tunduvalt nõrgem kui täiskasvanuil. Seetõttu haigestuvad kasvikud (kasvavad noorloomad) märksa
sagedamini ja raskemalt kui täiskasvanud loomad. Kahjuks ei anna nende ravimine alati soovitud
tulemusi, mistõttu osa haiguse läbipõdenud noorloomadest kängub ja nende jõudlusvõime jääb
normaalsest väikeseks.
Pidamissüsteemide valikut tuleb arvestada, et loomade jõudluse suurenemisega on kaasnenud
nende tundlikkus keskkonnategurite suhtes ning vastuvõtlikkus haigustele. Loomade tihe paigutus
suurtes lautades on suurendanud haigestumisohtu nakkus- ja invasioonihaigustesse. Seetõttu nõrgestavad
halva mikrokliimaga laudad loomade organismi ja soodustavad haigestumist.
64
VEISEKASVATUS
Loomadele soodsate tingimuste loomisel tuleb rakendada selliseid profülaktilisi abinõusid, mis
tõkestavad haiguse levikut laudas ja väldivad haiguste levikut loomalt loomale või ühest laudast teise.
Tähtsamad profülaktilised abinõud, mis säästavad loomade tervist, on järgmised:
1. Loomade kontrollitud pidamine - loomade sigimise, rühmitamise, lautadesse paigutamise,
söötmise planeerimisel ja mikrokliima loomisel tuleb rangelt järgida loomatervishoiu nõudeid.
2. Ühe vanuserühma loomi tuleks võimalusel pidada omaette laudas, sektsioonis, ruumis või koplis,
et vältida kokkupuudet teiste vanuserühmade loomadega. Selline nõue on vajalik seepärast, et
vanemad loomad ei nakataks nooremaid loomi. Haigustekitajad, mis põhjustavad vasikate
haigestumist, ei pruugi mullikate organismis esile kutsuda mingeid muutusi.
3. Loomade viimisel ühest laudast või sektsioonist teise tuleks võimalusel kasutada põhimõtet: kõik
korraga sisse ja korraga välja. Seejärel tuleb ruum puhastada, pesta ja desinfitseerida. Sellega
välditakse haiguste levikut väljaviidavatelt loomadelt sissetoodavatele loomadele. Suurtes
ettevõtetes, kus erinevas vanuses veiseid peetakse erinevates lautades, on seda lihtsam teha.
Väiksemates taludes on erinevas vanuses loomad sageli ühes ja samas laudas. Seal tuleks samuti
jälgida, et enne uue looma paigutamist eelmise looma asemele, tuleb ase eelnevalt puhastada ja
desinfitseerida. Eriti oluline on see noorloomade ümberpaigutamisel.
4. Laudas tuleb hoida puhtust ja korda ning sissekäigu ette asetada desinfitseerivas lahuses
immutatud jalamatt.
5. Loomade sissetoomisel teistest ettevõtetest tuleb loomaarstil eelnevalt kontrollida nende tervist.
Õhk
Õhk on üks tähtsamaid väliskeskkonna tegureid, mis mõjutavad looma elutalitlusi, tervislikku
seisundit ja jõudlust,. Õhk on loomale vajalik hingamiseks ja liigse soojuse äraandmiseks. Õhu
keemilised ja füüsikalised omadused ning temas leiduvad tahkete ainete osakesed mõjutavad looma
organismi talitlusi.
Lautades erineb õhu koostis normaalsest tunduvalt. Loomade elutegevuse tagajärjel satub õhku
erinevaid gaase. Hingamisel eritavad loomad süsinikdioksiidi ja veeauru. Peale selle satub õhku
soolegaase ja higi, väljaheidete ning söödajäätmete lenduvaid koostisosi ja laguaineid. Tuntum neist on
ammoniaak, mis satub õhku põhiliselt uriini ja väljaheidetega. Eriti suures kontsentratsioonis esineb
ammoniaaki nendes lautades, kus loomi peetakse vähesel allapanul või restpõrandal. Ammoniaak ärritab
loomade silma sidekesta ja hingamisteede limaskesta ning häirib ja nõrgestab organismi talitlust
tervikuna. Sõltuvalt tehnoloogiast võib erinevate masinate töötamisel sattuda laudaõhku vingugaasi ehk
süsinikoksiidi, mis on mürgine gaas. Orgaaniliste ainete roiskumisel ja soolegaasidena tekib veel mitmeid
loomade tervisele kahjulikke gaase. Saastatud õhk on väga soodne mikroobide paljunemiseks ja
levimiseks.
Loomadele soodsa mikrokliima loomiseks peab laudas olema korralik ventilatsioon. Eelkõige on
seda vaja piisava koguse värske õhu tagamiseks. See tähendab õhu tsirkuleerimist laudas, kahjulike
gaaside (näiteks ammoniaagi) ja niiskuse ning loomade poolt toodetud soojuse eemaldamist. Hea
ventilatsioon väldib haiguste esinemist ja loob loomadele värske ning kuiva keskkonna.
Enamasti kasutatakse loomulikku ventilatsiooni, mis põhineb asjaolul, et soe õhk on kergem kui
külm. Õhk laudas soojeneb loomade kehasoojusest ja tõuseb lauda lae alla. Loomade kohal tekib alarõhk,
mis võimaldab külmal õhul sisse voolata.
Loomuliku ventilatsiooni kasutamisel on lauda katuses õhu väljavooluavad (korstnad). Õhu
väljavool peab olema piisavalt suur, et eemaldada kahjulikud gaasid, niiskus ja soojus.
Lisaks piisava pindalaga väljavooluavadele peavad olema värske õhu sissevooluavad. Kui
sissevooluavasid laiendatakse, siis tuleb suurendada ka väljavooluavasid.
Loomulik ventilatsioon sõltub lauda suurusest, õhutusavade pindalast ja kõrguste erinevusest õhu
sisse- ja väljavooluavade vahel. Laiad ja suhteliselt kõrgele paigutatud ventilatsiooniavad tekitavad kiire
õhuliikumise loomade ümber. Soovitav on rajada õhu sissevooluavad külgseintesse umbes 2 m kõrgusele
põrandast. Sissevooluavade kanalid peavad olema piisavalt pikad tagamaks värske- ja laudaõhu kiiret
segunemist. Nii ei lange sisenev külm õhk vahetult õhuavade all seisvatele või lamavatele loomadele.
Sundventilatsiooni korral saavutatakse õhuvahetus ventilaatorite abil.
Õhu liikumine. Laudas tuleb vältida tõmbetuult, mis põhjustab, eriti noorloomadel, külmetushaigusi.
Tõmbetuul tekib külma õhu kiire liikumise juures lauda mõnedel osades, seda tuleks vähendada
miinimumini. Tõmbetuule korral kaotab loom kiiresti soojust ja võib haigestuda. Õhu liikumise kiirus
65
VEISEKASVATUS
võib loomakasvatushoonetes olla talvel maksimaalselt 0,6 m/sek ja suvel kuni 1,5 m/sek. Tervislik kliima
tähendab head ventilatsiooni ja õhu aeglast liikumiskiirust laudas.
Oluline mikrokliimat mõjutav tegur on õhuniiskus. Õhuniiskuse näitajaks on suhteline ehk relatiivne
niiskus, %. Relatiivne niiskus =(absoluutne niiskus/maksimaalne niiskus)x100. Maksimaalne niiskus
näitab veeauru hulka, mis teatud temperatuuril küllastab 1m3 õhku. Absoluutne niiskus näitab tegelikult 1
m3 leiduvat veeauru hulka. Kui õhu relatiivne niiskus on suur, siis annab keha rohkem sooja ära kui
madala niiskuse korral. Seepärast tuleb loomakasvatushoonete projekteerimisel arvestad seda, et
loomaruumid oleksid kuivad.
Optimaalne õhu relatiivne niiskus veisekasvatushoonetes on 50-70%. Relatiivset niiskust määratakse
loomakasvatusruumides psühromeetri abil.
Temperatuur.
Sobiva mikrokliima saavutamiseks laudas on lüpsilehmadele sobiv temperatuur +10oC.
Vasikalautades kuni +12oC. Mida kõrgemale tõuseb temperatuur, seda raskem on loomadel vabaneda
ülearusest kehasoojusest. Lehmad on kõrge temperatuuri suhtes väga tundlikud. Piimatoodang väheneb
järsult, kui temperatuur tõuseb üle 24oC. Piimatoodangu vähenemine on tingitud sellest, et üleliigse
kehasoojuse tootmise alandamiseks tarbivad lehmad vähem sööta.
Madal temperatuur ei vähenda piimatoodangut, vaid vastupidi, mõjub soodsalt lehmade tervisele
ja sigivusele. Madalatel temperatuuridel suureneb lehmade söödakulu 100 kg kehamassi kohta.
5.2.3. LEHMADE PUHASTAMINE JA SÕRGADE HOOLDAMINE
Puhtus on looma tervise, toodangu ja sigivuse tähtsaim eeldus. Looma puhtana hoidmiseks peab
laut olema puhas ja ase kaetud allapanuga. Allapanuks kasutatakse põhku, saepuru, höövlilaaste või
purustatud freesturvast. Kuiva allapanu korral püsib loomade karvkate puhas, kui seda regulaarselt
puhastada. Puhastamist ei ole soovitav teha vahetult enne lüpsi või lüpsiajal, sest karvadest lenduv tolm
ja mustus võib sattuda piima sisse. Puhastamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid. Enamlevinud on
käsitsi puhastamine. Naha ja karvkatte puhastamine kammi ja harjaga täidab ühtlasi massaazi ülesannet.
Nahka tuleb puhastada energiliste liigutustega. Harjaga puhastatakse algul pea, kael, turi ja seljaosa kuni
sabani, seejärel kere, külg ja jalad ülalt alla. Kui üks pool on puhas, tehakse samasuguses järjekorras
puhtaks teine külg. Saba on otstarbekas läbi kammida ja seejärel harjaga pärikarva puhastada. Kammi
kasutatakse ka harja puhastamiseks.
Väljaheidetega määrdunud kohad tuleb veega puhtaks pesta ja kuivatada.
Sõnnikutükkide kuivamist karvade külge saab vältida karvakatte pügamisega. Selleks kasutatakse
elektrilisi pügamismasinaid. Enamasti pöetakse karvad enne laudaperioodi algust. Automatiseeritud
pidamissüsteemide korral kasutatakse karvakatte puhastamiseks mehhaanilisi harjasid, mille vastu
lehmad ennast ise puhtaks hõõruvad. Samal põhimõttel töötavad ka elektrilised puhastusharjad.
Sõrgade hooldamine.
Laudaperioodil kasvavad veistel sõrad pikaks, mistõttu need murduvad või mõranevad. Selle
tagajärjel arenevad põletikud ja mädanikud. Sõrgade vigastused vähendavad toodangut. Sõrgade
hooldamiseks kasutatakse fikseerimispukki.
Sõrgade hooldamiseks tuleb kari iga 3...4 kuu tagant üle vaadata ja pikaks kasvanud sõrgu
sõratangide, peitli, kabjanoa või ketassaega värkida.
Sarvedel tuleb teravad otsad ka sae või terastrossiga ära lõigata.
PUHASTUSHARJAD SEINALE KINNITATUD UDARA PÜGAMINE
HARI
66
VEISEKASVATUS
4.2.4. LEHMADE PIDAMINE
Lehmade pidamisel on enamlevinud kaks põhilist pidamisviisi:
1) fikseeritud pidamine
· lõaspidamine;
· kombiboksides pidamine
2) lõastamata pidamine ehk vabapidamine:
· sügavallapanuga pidamine,
· puhkelatrites pidamine.
4.2.4.1. Lõaspidamine
Lõaspidamine on kõige enam levinud. Selle pidamisviisi korral asub iga lehm laudas kindlas kohas.
Lehmad on lõastatud, mistõttu nende liikumisvabadus laudaperioodil on piiratud. Lõastamiseks
kasutatakse erinevat tüüpi lõõgasid (vt. Joonist). Väiketaludes kasutatakse lõastamiseks ka päitseid, kuid
enamasti talveperioodiks need vahetatakse teiste lõõgade vastu. Päitsed asetatakse ümber lehma ninaselja
ja alalõua ning kinnitatakse otsmikukandi tagant. Kasutatakse nii kett- kui rihmpäitseid. Päitsed on
vajalikud ka loomade transpordil looma fikseerimiseks. Lõõgadest on enamlevinud neljaharulised
kettlõad ja püstkettlõad. Neljaharuliste kettlõõgade puhul tuleb loomade karjamaale laskmiseks nad
individuaalselt lõast vabastada, mis on küllaltki töömahukas. Püstkettlõa kasutamisel on püstketi ülemine
ots kinnitatud lehma kaela kohal asuva toru konksu külge, mis võimaldab toru pööramisel kõik ühe rea
lehmad korraga vabastada.
Lõaspidamise puuduseks on loomade piiratud liikumisvõimalus. Mõnevõrra kompenseerib seda
suvine karjatamine, kuid on ettevõtteid, kus loomi peetakse aastaringselt laudas. Lõaspidamisel tuleb
söödad, vesi ja allapanu lehma juurde tuua ning sõnnik ära transportida. Tööde mehhaniseerimise
hõlbustamiseks paiknevad lõastatud loomad laudas enamasti pikiridadena. Eestis on esineb kõige enam
neljarealisi lautu. Kahe- või neljasajakohalistes lautades on pikiread keskelt poolitatud, mis hõlbustab
inimeste liikumist laudas. Pikiridade vahel asuvad sööda- ja sõnnikukäigud. Söödakäik on enamasti
kahepoolne, mis tähendab, et korraga saab sööta kahe rea lehmi. Osades lautades on ka ühepoolseid
söödakäike. Sõnnikukäik jääb lehma tagumisele poolele. Sõnnikukäigu ja aseme vahel asub ca 15-20 cm
sügavune sõnnikukanal. Mitmetes lautades on sõnnikukäik täies laiuses kasutusel sõnnikukanalina.
Loomakohad on varustatud nimetahvlitega, millele kantakse lehma nimi, nr, sünniaeg,
põlvnemisandmed, poegimise ja seemendamise aeg, viimase laktatsioonitoodang, jooksva laktatsiooni
kontrollpäevade toodangud jne.
Lehmi peetakse tavaliselt puhaslautades, kus mitu korda päevas koristatakse lehmade asemetelt sõnnik ja
vahetatakse allapanu. Lehmade asemed on valatud betoonist. Betoonpõrand on küll vastupidav, kuid
põhjustab lehma jalgade haigestumist.
A B
C
67
VEISEKASVATUS
Lõad. A ­ neljaharuline kettlõõg; B ­ Grabneri lõõg; C ­ ranglõõg
Mingil määral pehmendab aset allapanu. Allapanuks kasutatakse põhku, turvast või saepuru. Allapanu on
oluline mitte niivõrd lehma jalgade tervise kuivõrd hügieenilisest aspektist lähtudes. Loomade heaolu,
eeskätt jalgade tervise säilitamiseks kasutatakse asemete katmiseks kummimatte. Nende kasutamist
piirab aga kõrge hind.
Asemete söödakäigupoolses osas asub söödalava või sõim (vanemates lautades). See on piiratud
sõimevõrega või piirdetorudega, et lehm ei saaks söödalavale või sõim astuda. Sõimepõhi ja söödalava
on valatud betoonist, mille asemepoolse serva kõrgus on keskmiselt 20-30cm. See on vajalik selleks, et
sööt ei langeks looma asemele. Söödalava söödakäigupoolne serv on söödakäiguga samal tasemel või 10
cm madala, mis võimaldab sööta otse söödakäigu põrandalt. Sõimedel on söödakäigupoolne serva kõrgus
60-80 cm.
Lehmade pidamisel on oluliseks asemete suurus. Sellest olenevad lüpsjate töötingimused, töötamise
mugavus, hügieeninõuete täitmine laudas. Aseme laius on keskmiselt 120...140 cm. Pikkuse järgi
jaotatakse asemed lühikesteks, pikkadeks ja poolpikkadeks.
· Lühikesed asemed, mille pikkuseks on 150...170 cm s.o söödalava servast kuni sõnnikurenni
servani, aseme laius on 110...120 cm. Moodsamates lautades on aseme taga restiga kaetud sõnnikukanal.
Väljaheited langevad ca 80% sõnnikurenni või restpõrandale. Sõnnikukoristamisele kulub vähem aega.
Lehmad on puhtad. Lühikeste asemete kasutamisel peab söödalava asemepoolne serv olema madal, et
lamades saaks lehm hoida pead söödalava kohal.
· Pikad asemed. Nende pikkuseks on 200...220 cm. Lehmal on palju ruumi ette-taha liikumiseks.
Sõnnik langeb aga suures osas (u 70%) asemele, mis põhjustab lehmade määrdumist. Selle vältimiseks
kasutatakse elektrilisi "treenereid", mis on paigutatud 3-4 cm turjast kõrgemale. Roojamisel on loom
sunnitud taganema sõnnikukanali poole. Vastasel juhul saab ta juhtmest elektrilöögi.
· Poolpikad asemed, mille pikkuseks on 170...190 cm.
Asemete vahel võivad olla metallpiirded, mis takistavad lehmal naaberasemele astumast. See on vajalik
selleks, vältida kõrvalasuvale lehmale magamise ajal udara või nisade peale astumist.
A B
68
VEISEKASVATUS
C
Pikk (A), lühike (B) ase ja lamav lehm lühikesel asemel (C).
1­ asemeeraldaja; 2­ joogiautomaat; 3­ puhketsoon; 4­ söötmistsoon;
5 ­ sõnnikutsoon; 6 ­ klambriga Grabneri lõõg.
Jootmine toimub üldjuhul automaatjootjate abil. Jootjad on monteeritud sõimevõrele arvestusega 1 jootja
kahe lehma kohta. Veekulu sõltub looma füsioloogilisest seisundist ja piimatoodangust. Tiined
kinnislehmad vajavad päevas ca 45l ja üle 25 kg päevatoodanguga lehmad kuni 80l vett.
Lüpsmine toimub torusse- või kannulüpsiaparaatidega.
Söötmine toimub käsitsi või mehhaniseeritult. Vanemates lautades söödetakse nii jõusööta kui ka
koresöötasid käsitsi. Paljud vanat tüüpi laudad ei võimalda kasutada tänapäevaseid seadmeid. Uuemates
lautades söödetakse koresöötasid liikuvalt lindilt või traktori järel veetava söödajagajaga või kasutatakse
relsil liikuvat söödajagajat. Talvisteks söötadeks on hein, silo, vähesel määral ka põhk (madala
toiteväärtusega) ja jõusööt, mida jagatakse vastavalt ettenähtud ratsioonile. Jõusööta jagatakse
mõõtkühvliga või kasutatakse spetsiaalseid kärusid, mis on varustatud kaalu ja mõõtskaalaga.
Moodsamad jõusöödajagajad jagavad jõusööta automaatselt vastava programmi alusel.
Sõnniku eemaldamine toimub mehhaniseeritult või käsitsi. Mehhaniseeritud eemaldamisviisi korral
kasutatakse erinevat tüüpi transportööre või traktorit, mis lükkab sõnniku laudast välja. Sõnnik
eemaldatakse laudast 1-2 korda päevas. Mõnedes lautades asub sõnnikukäigu all mahukas kogumiskanal,
kust sõnnik eemaldatakse vastavalt kanali täitumisele. Selle viisi korral säästetakse energiat, kuid halav
ventilatsiooni korral võib tekkida liigselt ammoniaaki. Olenemata pidamisviisist, kogutakse sõnnik lauda
kõrvale hoidlasse.
Hoidlad peavad olema vettpidavad, et vältida keskkonna saastumist. Hoidlal peaks olema katus, et
vältida liigset veesisaldust sõnnikus. See vähendab sõnniku väetusomadusi.
JOOTMINE JA JÕUSÖÖDA SÖÖTMINE
KLAPPJOOTJA SÖÖDAKÜHVEL AUTOMAATNE JÕUSÖÖDAJAGAJA
JÕUSÖÖDA KAALUMINE
69
VEISEKASVATUS
Ühise söödakäiguga lõaspidamisega laut
70
VEISEKASVATUS
Lõaspidamisega lehmalauda ristlõige. Sõnniku eemaldamine traktori-frontaal-laaduriga ja sööda
jaotamine söödajagajaga. (Mõõtmed millimeetrites).
5.2.4.2. Kombiboksides (söötmis-puhkelatrites) pidamine.
1 ­ Söödalava
2 ­ Lüpsiooteala
3 ­ Vasikad
4 ­ Sööt
5 ­ Mootoriruum
6 ­ Piimaruum
7 ­ Personaliruum
8 ­ Sansõlm
Söötmis- puhkelatritega e. kombiboksidega laut 36 lehmale.
71
VEISEKASVATUS
Kombiboksides pidamise korral asuvad lehmad metaalltorudega kolmest küljest piiratud asemetel
(boksides). Boksi tagumisest küljest on lehm fikseeritud nööriga. Lõastamist ei kasutata. Selle
pidamisviisi korral asuvad lehmad söötmise ja puhke ajal boksides. Lüpsmise ajaks võetakse fiksaator
lehma tagant ära ja Lüpsmine toimub lüpsplatsil, kuhu lehmad tuleb eelnevalt ajada. See võimaldab
loomadel platsil käies liikuda. Söötmine toimub söötmislaval. Jõusööta antakse kas söötmislaval või
lüpsiplatsil. Jootmisel ja sõnniku eemaldamisel kasutatakse samasugust tehnoloogiat nagu
lõaspidamiselgi. Kombiboksides pidamist kasutatakse suurtes lautades, kuna seal on lüpsplatsi
kasutamine efektiivsem. Enamasti on sellistes farmides mitu lauta, kus kinnislehmi ja vastpoeginud lehmi
koos vasikatega peetakse eraldi osakonnas poegimisosakonnas. Sinna tuuakse ka tiined mullikad 1-2
kuud enne poegimist.
Kombiboksides pidamise puuduseks on see, et lehmad ei asu kindlatel asemetel, mis muudab
algarvestuse tegemise keeruliseks.
4.2.4.3. Vabapidamine ehk lõastamata pidamine.
Vabapidamine on viimastel aastakümnetel kiiresti levinud. Selle pidamiseviisi puhul lüpstakse lehmi
alati lüpsiplatsil. Võrreldes lõaspidamisega võimaldab lõastamata pidamine loomadel rohkem liikuda ja
töid paremini mehhaniseerida, mis omakorda vähendab tööjõukulu ja suurendab piimatootmise
efektiivsust.
Käesoleval ajal kasutatakse selle pidamisviisi mitmesuguseid variante. Sõltuvalt laudatüübist eristatakse
külmlaudas või soojustatud laudas pidamist. Sõnniku eemaldamise viisi alusel jaotatakse:
· sügavallapanuga puhkealal pidamine,
· puhkelatrites pidamine.
Külmlaudas pidamisel on laut ühest otsast avatud soojustamata kergehitis, mis kaitseb tuule ja
sademete eest. Sügavallapanuga pidamise korral peetakse paksul sõnnikukihil, kuhu lisatakse
vajadusel põhku. Sõnnik eemaldatakse 1-2 korda aastas. Lisaks sellele, et niisugune pidamisviis aitab
säästa energiat, võimaldab see saada ka väärtuslikku ja heade väetusomadustega sõnnikut.
Sügavallapanul vabapidamine soojustatud laudas: 1 ­2 ­ katuslagi, 3 ­ ventilaator; 4 ­
sügavallapanuga puhkeala; 5 ­ söötmisala (allapanuta).
Puhkelatrites pidamine. Selle pidamisviisi korral on laudas igal lehmal eraldi puhke- ehk
lamamisala puhkeala, kus asuvad puhkelatrid. Lehm saab vabalt sisse ja välja. Aseme taga on
sõnnikukanal. Lehmade söötmine toimub söödalavalt, mis asub eraldi laudaosas või spetsiaalselt selleks
ehitatud varjualuses. Sööt transporditakse sinna traktori või käsikärude abil. Jõusööta andmise ajaks
lehmad fikseeritakse. Selleks kasutatakse sõimekonstruktsioone, kus lehma pea jõusööda söömise ajaks
fikseeritakse automaatselt. Pärast jõusööda söömist saab üheainsa liigutusega kõik lehmad fiksaatorist
vabastada. Moodsamates ettevõtetes kasutatakse automatiseeritud jõusööda söötmise süsteemi, kus
kogu protsessi juhitakse arvuti abil. Lehmale kinnitatakse kaelarihma külge andur, millega arvuti
identifitseerib iga looma. Kui lehm ligineb jõusööda künale, mis asub eraldi boksis, siis arvuti käivitab
jõusööda jagamise mehhanismi, mis annab ette vajaliku söödakoguse. Jõusöödakogus sõltub lehma
piimatoodangust. Korraga ei anta ühel külastuskorral tervet jõusöödakogust vaid see jagatakse ööpäeva
72
VEISEKASVATUS
peale 4-5-portsjoniks. Üks söödaboks on arvestatud 25 lehmale. Seega 100-pealise karja jaoks on tarvis 4
söötmisboksi.
Lehmade jootmiseks on külmpidamise korral eelsoojendusega jootmisautomaadid, kus vesi ei külmu ka
väga madalal temperatuuril.
1 ­ Puhkeala 37 lehmale
2 ­ Söötmiskäik
3 ­ Söödakäik
4 ­ Lüpsiplats
5 ­ Lüpsieelne plats
6 ­ Piimaruum
7 ­ Mootoriruum
8 ­ Personaliruum
73
VEISEKASVATUS
Sügavallapanuga laut 37 lehmale, söödalava asub lamamisalaga ühes ruumis.
1 ­ Puhkeboksid 56 tk
2 ­ Söötmiskäik
3 ­ Söödalava
4 ­ Lüpsiplats
5 ­ Lüpsieelne plats
6 ­ Puhkeruum-kontor
7 ­ Piimaruum
8 ­ Mootoriruum
Puhkelatritega laut 56 lehmale, puhkelatrid ja söödalava paiknevad kõrvuti
74
VEISEKASVATUS
Puhkelatritega lauda ristlõige
Lüpsmine toimub vabapidamise korral lüpsiplatsil, mis asub eraldi (soojustatud) ruumis.
Vastpoeginud lehmad ja vasikad asuvad eraldi soojustatud ruumis. Seal asuvad ka haiged lehmad.
Samasuguseid tehnoloogiad kasutatakse ka vabapidamisel soojustatud lautades. Sügavallapanuga
pidamist soojustatud lautades kasutatakse siiski tagasihoidlikumalt. Enamasti kasutatakse puhkelatrites
pidamist. Soojustatud laudas võib kasutada ka lehmade pidamist pilupõrandal, kust sõnnik valgub
isevoolu toimel põranda all olevasse kogumiskaevu ja sealt pumbatakse hoidlasse. Selle pidamisviisi
korral allapanu ei kasutata. Puuduseks on see, et palju esineb jalgade ja sõrgade haigusi. Lehmade
tervisest lähtuvalt on sobivam külmlautades pidamine. Jahedas ei levi mikroobid intensiivselt, mistõttu
esineb tunduvalt vähem ka udarahaigusi. Lehmad karastuvad jahedas ja paraneb sigivus. Lehmade inda
on vabapidamisel kergem avastada.
Lõastamata pidamise üks põhieeliseid on see, et tööviljakus on kõrgem kui lõastamata pidamisel.
Seoses platsillüpsi süsteemi kasutamisega suudab üks lüpsja teenindada rohkem lehmi kui teiste
lüpsisüsteemide korral lõaspidamisega lautades. Väheneb töökulu loomade söötmisele, sest seda on
võimalik mehhaniseerida
5.2.4.4. LEHMADE KARJATAMINE JA SUVINE PIDAMINE
Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal. Karjamaarohi on kõige odavam sööt,
kuna jääb ära sööda koristamine ja ettevalmistamine. Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini.
Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale
lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadine noor rohi on väga kiire kasvuga ja tuleb jälgida,
et see üle ei kasvaks, sest kõrge rohu korral lehmad tallavad seda. See vähendab omakorda karjamaa
efektiivsust. Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See
on vajalik selleks, et lehma vatsas peab kujunema välja rohu seedimiseks vajalik mikrofloora. Sellist
ülemineku perioodi talviselt söötmiselt karjamaasöötmisele nimetatakse siirdeperioodiks. Kui heina ei
anta, siis tekib lehmadel kõhulahtisus ja piimatoodang väheneb.
Lehmi karjatatakse kopliviisiliselt, kus ühe kopli paljaks söömise järel aetakse lehmad järgmisse
koplisse. Ühes koplis söövad lehmad 3-4 päeva. Kopliviisilise karjatamise asemel võib kasutada ka
portsjonkarjatamist. Selle viisi korral piiratakse üks osa karjamaast elektrikarjusega, kus lehmad söövad
1-2 päeva. Seejärel söödetakse järgmisel portsjonil jne. Nii kopliviisilisel kui ka portsjonkarjatamisel
välditakse lehmade liikumist suurel territooriumil, mis suurendab rohu tallamist. Suve jooksul karjatakse
loomi ühel ja samal maaalal mitu karjatamisringi. Päevas sööb lehm, olenevalt piimatoodangust,
kehamassist ja rohu saagikusest; 40-80 kg rohtu. Hea saagikuse korral enamgi.
Karjatamisel tuleb jälgida, kui pikaks kujuneb teekond laudast karjamaale. See ei tohiks olla üle
kahe kilomeetri, sest liiga pikk teekond on lehmale väsitav ja piimatoodang väheneb.
75
VEISEKASVATUS
Lehmi joodetakse karjamaal looduslikust veekogust või mobiilsest veenõust, mis on varustatud
jootmisautomaatidega.
Lüpsmine ja jõusööda jagamine toimub laudas. Jõusöödakogus sõltub piimatoodangust ja rohu
saagikusest. Suve teisel poolel rohukasv aeglustub, mistõttu tuleb suurendada jõusöödakoguseid ja anda
lisaks haljassööta või silo.
Karjatamine toimub enamasti ööpäevaringselt.
Karjatamine mõjub soodsalt looma tervisele ja aitab vähendada piima tootmiseks vajaminevaid kulusid.
5.2.4.5. NOORKARJA PIDAMINE
Noorveise periood kestab sünnist kuni põhikarja viimiseni s.o 28...30 elukuuni, nuumpullikutel
kuni realiseerimiseni. Sellel perioodil on noorveistel pidamistingimuste (nagu söötmistingimustegi)
suhtes oma erinõuded, mis on tingitud eaga kaasnevatest muutustest­ kehamass ja kehamõõtmed
suurenevad ning muutub söötmistüüp. Selletõttu tuleb suurtes farmides noorveiseid tihti ümber
paigutada.
Kõige nõudlikumad on nii söötmise kui ka pidamise suhtes vasikad esimestel elukuudel. Siis
võib neid pidada väga mitut moodi. Tähtis on, et nende ase oleks kuiv, puhas, soe. Sulud või boksid
peaksid olema sellise ehitusega, et neid oleks kerge puhastada, pesta ja desinfitseerida (et vältida
nakatumist).
Suurtes farmides, kus kevad-talvel poegib päevas sageli mitu lehma, peetakse vasikad eraldi
vasikate ruumis, rühmasulgudes või boksides. Vasikate sulud või boksid võivad olla puidust, metallist,
ratastel liikuvad. Boksid on kitsad, selle mõõtmed ei võimalda vasikal ennast ümber pöörata, mistõttu
vasikad ei saa lakkuda boksi sõnnikuga määrdunud tagumise osa seinu. Raamsulud on tagant avatud.
Vasikas lõastatakse kohe pärast sündi. Asemete vahel on kergesti lahtivõetavad vaheseinad. Vasikad ei
saa üksteist ega ka sulu tagumise osa määrdunud vaheseinu imeda ega lakkuda, kuid liikumisvabadus
vasikatel on piiratud.
Et vasika ase oleks kuiv ja puhas, võib vasika boksi või sulu põranda teha puidust restpõrandana
50 cm võrra põrandast kõrgemale. Allapanuks kasutada põhku.
Söödaanumad tulevad paigutada väljapoole boksi või sulgu, nii et sõnnik ei satuks söödanõusse.
Kui laudas ei ole eraldi ruumi vasikatele siis, paigutatakse nad lehmade vahele või vabadele
lehmakohtadele. Ühele lehma kohale võib lõastada kaks vasikat või paigutada vabadele lehma kohtadele
vasika sulud. Vasikad peaksid laudas asuma kohas, kus ei ole tõmbetuult.
Poegimisperioodil, kui korraga sünnib palju vasikaid, siis võib kasutada ka ammlehmade juures
vasikate pidamist. Sel juhul hoitakse ühe poeginud lehma juures 3-4 vasikat, kes isu järgi udarast piima
imevad. 4-5 päeva järel amm vahetatakse.
Vähemlevinud on vasikate pidamine väljas kolmest küljest piiratud katusega majakestes. Sinna
viiakse nad juba mõne päeva vanuselt. Allapanuks kasutatakse põhku, mida pidevalt uuendatakse, et ase
oleks kuiv. Esimese elukuu jooksul antakse neile (lüpsisooja!) täispiima, 6-7 l päevas. 2-3 elunädalal
hakatakse andma peenekõrrelist ja kvaliteetset heina.
Vasikaid tuleks pidada lüpsikarjafarmis 6...8 nädala vanuseni. Seejärel viiakse nad noorkarjalauta
või peetakse lehmadega samas laudas. Peetakse lõastatult või vabalt rühmasulgudes. Kasvu ja arengu
seisukohast on parem vaba pidamine, et võimaldada liikumist. Vabalaudas peetakse neid pilupõrandatel,
puhasasemetel või sügavallapanul. 2-6 elukuuni antakse vasikatele täispiimaasendajat või lõssi. Jootmine
on küllalt töömahukas, mistõttu on viimasel ajal levinud ka täispiimaasendajaga segatud spetsiaalse
vasikate sööda andmine kuivalt. Vett joovad juurde automaadist.
Vabapidamisel eraldatakse 6-7 kuu vanuselt lehmikud pullikutest, kuna nad saavad suguküpseks.
Edasine pidamisviis võib olla lõastatult võib vabalt. Enamasti peetakse lehmikuid rühmasulgudes kuni
tiinuse lõppjärguni. Lõpptiined lehmikud viiakse 1...2 (3) kuud enne loodetavat poegimist
lüpsikarjalauta. Noorloomi võib pidada ka sügavallapanuga külmlautades. Tuleb vältida tõmbetuult ja
lamamisala peab olema kuiv.
Suvel peetakse mullikaid ööpäevaringselt karjamaal, kus neile antakse juurde mineraal- ja
jõusööta. Vihma ja tuule kaitseks on võimalik varjuda katusealusesse. Vasikaid peetakse karjamaal
enamasti vaid päevasel ajal.
76
VEISEKASVATUS
Vasikate joogiseadeldis: 1 ­ joogi mahuti; 2 ­ joogitorustik;
3 ­ jooginõud.
LUTTJOOTJA
ÄMBRIST JOOTMINE JÕUSÖÖDA KÜNAD
Nuumpulle peetakse tavaliselt lõastatult, kuid neid võib pidada ka vabalt rühmasulgudes. Sel
juhul peavad nad olema nudistatud. Söötmise ­ ja sõnniku eemaldamise tehnoloogiad sarnanevad
lüpsikarja pidamisel kasutatavate tehnoloogiatega.
77
VEISEKASVATUS
VÄLIMAJAKESED VASIKATELE
78
Filename: kokku2004.doc
Directory: C:\Documents and Settings\Orgmets\My
Documents\Õppetöö\veisekasv
Template: C:\Documents and Settings\Orgmets\Application
Data\Microsoft\Templates\Normal.dot
Title: 1
Subject:
Author: Einar Orgmets
Keywords:
Comments:
Creation Date: 7.01.2004 13:04:00
Change Number: 52
Last Saved On: 12.02.2008 20:11:00
Last Saved By: Orgmets
Total Editing Time: 288 Minutes
Last Printed On: 13.02.2008 9:08:00
As of Last Complete Printing
Number of Pages: 78
Number of Words: 30 957 (approx.)
Number of Characters: 179 556 (approx.)