on pikk, mis moodustab peaaegu pool tema keha pikkusest. Nahk on sile ja peensõmerjas. Päriskonnlased Keha on Mudakonlased Mudakonn- lamendunud. Nahk Suhteliselt väikest on õhuke. Elavad nii kasvu.Ümara maismaal, kui ka kehakujuga.Nahk on vees. Pikad tagajalad, sile. Sil on püstise lühike keha, (vertikaalse) varvastevahelised pupilliga silm. ujunahad, Kärnkonlased
Seetõttu on võimalus lendoravat looduses kohata väga väike. 3 1. Lendorava välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall
Harjus Harjus on levinud peaaegu kogu Põhja-Euroopas. Eestis on ta muutunud haruldaseks ja elutseb vaid mõnedes jõgedes - kõige rohkem Narva jões, ka Ahja ja Piusa jões ning piiratud hulgal vähestes Põhja-Eesti jõgedes. Ta on süstja kehakujuga, kuni 0,5 meetri pikkune, külgedelt lamendunud kala, keda iseloomustab hästi pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisperioodil värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed-liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Oma liigikaaslaste suhtes on harjus nii noores kui vanas eas aastaringselt vaenulik. Ta elab põhja ligidal, kust sooritab lühikesi
Kiisk Kiisk on küllaltki tüseda, külgedelt kergelt lamendunud kehaga kala. Seljauimed on liitunud ja nii on kiisal üks pikk seljauim, mis eest on kõrgem ja tagant madalam. Ta on keskmise suurusega kala, kelle keskmine pikkus on 10...15 cm ja kaal 10...50 g. Iseloomulikuks võib veel pidada seda, et kiisa keha on kaetud märgatava limakihiga. Silmad on suured ja pungis. Kiiskade värvus on erinev, üldiselt on suuremad isendid märgatavalt tumedamad, kuid tavaliselt on seljal valdavad pruunikad-kollakad toonid
isegi 1750 km) Balti klindil on paljanduvat astangut kokku vaid u 170 km, siis ligi 135 km sellest langeb Põhja-Eesti klindi arvele. Klindivööndi laius suureneb Põhja-Eesti klindi lääneosa 35 kilomeetrilt kuni 40 kilomeetrini idas ja kõrgus enam kui 230 meetrini. Ingeri klint on Balti klindi idapoolseim lõik ja hõlmab u 250 km Narva jõe ja Laadoga järve suubuva Sjassi jõe vahemikus. Klindiastang on siin kogu ulatuses mattunud ja enamasti ka lamendunud. Aluspõhjakivimite paljandeid võib kohata vaid klindiastanguisse lõikunud jõgede kallastel. Nime on Ingeri (Ingermanland) klindile andnud A. Tammekann (1940) selles piirkonnas elanud läänemeresoome hõimude (vadjalaste, vepslaste, karjalaste, isurite) ühendnimetuse järgi. Ingeri klindil Koporje lähistel on Balti klindi paeplatoo kõrgeim punkt (kuni 140 m ümp). Suurim (kuni 50 km) on siin ka klindivööndi laius.
Talveks kogub ta endale ka toiduvarusid külmade päevade üleelamiseks. 1 Välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall
kala. Pikkus 40-50 cm -1,5 m, kaal 19 kg, elab 10-20 aastaseks. Tal on pikk süstjas keha, seljalt rohekashall, külgedel kollakate triipudega. Elab jõgedes, järvedes. Toitub ka väiksematest kaladest. Kasutamine: hea maitsega valge liha, vähe väikseid luid. Rasva on kohas vähe ( 0,5 -2%) kalorid 80-100 küpestamine,praadimine (paneeritult, parim) Haug (Esox lucius) Haug on hauglaste sugukonda haugi perekonda kuuluv röövkala. Haugil nooljas keha, mis külgedelt lamendunud, pardinokka meenutav suu. Pikkus 50 150 cm, 35 kg, elab kuni 30 aastat. Paikneb jõgedes, järvedes, rannikumeres, toitub kaladest, konnadest, pardipoegadest, vesikirpudest, zooplanktonist. Kasutatakse: Haugi liha on rasvavaene 1- 1,5%, kalorsus 80-90 kcal 100g kohta. Liha on eripärase lõhna ja maitsega, natuke kuiv ja tuim. Keskpärane söögikala. Keedetult/ hautatult (supid, road) soolatatult, kuivatatult. Angerjas ( Anguilla anguilla) Angerjas on angerlaste sugukonda
osa, nn karbiliiva. Okasnahksed jaotatakse: · meriliiliad (Crinozoa) · homalosoad (Homalozoa) · meritähed (Asterozoa) · meripungad (Blastoidea) · merisiilikud (Echinozoa) Kõiki okasnahkseid ühendab radiaalsümmeetriline ehitus. Meritähed ehk asteroiidid (Asteroidea) on okasnahksete hõimkonda kuuluvad tähte (enamasti viieharulist) meenutavad organismid. Meritähtede keha on dorsoventraalselt lamendunud ja ehitusplaanilt on nad radiaalsümmeetrilised, enamasti viiekiirelised. Arvatakse, et meritähtede eellane oli bilateraalne organism. Enamik meritähti elab meredes. Ainus vähesoolasemat vett taluv liik, kes elab ka Läänemeres, on verev meritäht (Asterias rubens). Enamik meritähti on röövloomad, nad söövad näiteks limuseid ja vähke. Meritähtedel on väga suur regeneratsioonivõime. Merisiilikud (Echinoidea) on väikesed okkalised mere-elulised loomad, kes kuuluvad
roidenurga tõttu komataolised, mäletsejalistel on suhteliselt laiad, tervate servadega, hobusel kitsad, ühtlase laiusega ja vähearenenud nurgaga. 13. Rinnaku iseärasused. Veistel puudub rinnakupideme esileulatuv osa. Rinnakukeha koosneb karnivooridel 6, seal 4, mäletsejalistel ja hobustel 5st segmendist. Kiskjalistel on rinnakukeha kepikujuline, kassil ümar, koeral neljakandiline. Mäletsejaliste ja sea rinnak on lamendunud dorsoventraalselt, hobusel on terav ventraalhari ja rinnak meenutab laevakiilu. Mõõkjätkekõhr on veisel ja hobusel lehekujuliselt lai, kuid teistel loomaliikidel suhteliselt väike. Hobusel mõõkjätke luuosa tavaliselt puudub, luu ventraalne serv moodustab kõhrelise rinnakuharja(crista sterni) 14. Kuidas on tekkinud roiejätked? Ristijätke ja roiderudimendi kokkukasvamisel. 15. Nimmelülide iseärasused. Karnivooridel nimme skelett liikuv, leidub lisajätke.
Toetudes võrdselt mõlemale jalale, jaotades keharaskuse jalataldale, vabastades põlveliigesed pingest, sirutades end lülisambast kuni kuklani lae suunas, pöörates õlad taha-alla ja vabastades nad pingest ja hoides lõuga paralleelselt põrandaga. Halb rüht Pea ees või kössis asend: kumerad õlad Pea ees, ümar ülaselg liialt võlvunud alaselg esile ulatuvad tuharad rindkere lamendunud kõhuorganid allavajunud, südame ja kopsude töö suurenenud enamasti vanematel naistel kellel esineb osteoporoos. Rühihäired ja mõju Rühihäirete süvenemise ja fikseerumisega kaasnevateks probleemideks on kiire väsimine, valu, funktsiooni häired või liikumisvõimetus. Rühihäiretest saab eristada kaasasündinuid ja elu jooksul omandatuid. Omandatud rühihäirete põhjuseks võivad olla ebaõiged harjumused, näiteks raskuste kandmine,
Latikas Liiginimi ladina keeles Abramis brama (L.) Rahvapäraseid nimesid Latik, preeks, preks, prõks, lasn, lahn Latikas on üks meie tähtsamaid ja hinnatumaid sisevete töönduskalu. Latikas on silmatorkavalt kõrge ja külgedelt tugevasti lamendunud kehaga, noorte kalade keha on tunduvalt madalam, kui suurematel. Seljauim paikneb selja keskel on kitsas ja kõrge, kõik uimed on hallid. Suuremate kalade selg on rohekaspruun, küljed pronksikarva, noored valkjashallid või hõbedased. Ta on suur ja pikaealine. Täiskasvanud latika pikkus 20...30 cm, maksimaalselt 50 cm. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm. Eestis elab latikas umbes 170 mandriosa järves ja suuremates jõgetes.
Krabiämbliklased (Thomisidae) on sugukond ämblikuliste seltsist. Krabiämbliklaste sugukonda kuuluvatel liikidel on keha munajas või pirnjas, mõnel liigil tunduvalt lamendunud. Pearindmiku ja tagakeha pikkuse ja laiuse suhe on ligilähedane ühele või kuni poolteist. Külgsilmade kõrgendikud on esilekerkivad ja pearindmiku eesserv kantis. Keha on kaetud lühemate või pikemate ogadega. Näokilbi ogad on koondunud eesservas ühte ritta, üksik oga asub näokilbi eesserva ja kesksilmade vahel. Krabiämblikeks kutsutakse neid, sest nende esimesed kaks paari jalgu hoiavad kaugemale kui järgmised ja annavad neile ka krabilaadse välimuse
Merisiig on külma ja selge vee elanik, kes elutseb vähese soolsusega merelahtedes ning jõgede suudmetes. PEIPSI SIIG.(keha jäsakam, kui eelmisel, suu otseseisus) PELED. (keha kõrgem , kui siigadel kõhuuim peaaegu kohakuti seljauimega) HARJUS. (seljauim pikk ja kõrge) Eestis on ta muutunud haruldaseks ja elutseb vaid mõnedes jõgedes. Ta on süstja kehakujuga, kuni 0,5 meetri pikkune, külgedelt lamendunud kala, keda iseloomustab hästi pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisperioodil värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed- liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Sugukond tintlased. MERITINT. (suur suu, sale, sabauim sügava väljalõikega)
põhjaorganismidest, keda nad põhjast oma ninamikuga välja kaevavad. Emane saaghai sünnitab kuni 12 maimu. Juba emaüsas on maimudel olemas (sae)hambad, kuid vältimaks emaslooma vigastusi on need kaetud erilise kestaga. Saaghaide liha on maitsev ja hinnatakse kõrgelt. Ingelhailised (Squantiniformes) Sellesse seltsi kuulub üks sugukond (ingelhailased Squantinidae) ühe perekonna (ingelhaid) ja 11 liigiga. Ingelhaidel on lai lamendunud keha ja tömp ümardunud ninamik poisetega sõõrmete juures. Rinnauimed on tugevasti suurenenud, mis nähtavasti ongi põhjustanud neile sellise nime andmise. Väliselt on ingelhaid väga sarnased raidega, kuid lõpusepilud on neil, nagu kõikidel teistel haidel, keha külgedel. Tunnused, mis lähendavad ingelhaisid railaadsetele, on lamendunud keha, eesosas laienevad rinnauimed ja seljauimede pikenemine keha tagaosal. See ei näita, et need kalarühmad on lähedalt sugulased.
Surulased Evelyn Landing 2016 Taksonoomia • Klass: Putukad • Alamklass: Välislõugsed • Selts: Liblikalised (Lepidoptera) • Sugukond: surulased • Eestis on registreeritud 18 liiki surusid • nendest 6 ei suuda siin talvituda ja lendavad siia harva sisse. • Suurim siin registreeritud Tontsuru (Acherontia atropos) surulastest on tontsuru, kes siin ei talvitu, kuid on Eesti suurim liblikas siruulatusega kuni 12 cm • Kokku kuulub maailmas surulaste sugukonda umbes 1200 liiki • Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, • väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. • Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. • Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Ainul...
· Nendest tulenev elektrivool on kaladele kaitse- ja ründevahendiks. · Kõige tüüpilisem esindaja on elektrirai KALAD · Mõned kalaliigid tekitavad elektrit saagi surmamiseks, teised aga toodavad elektrit, kasutamiseks abivahendina liikumisel. Organid mida eri liigid kasutavad on kujunenud erinevatest lihastest, kuid elektri saamise viis on kõikidel sama. KALAD · Kalade elektrielundid koosnevad kilbikestest, lamendunud rakkudest mis asetsevad püstiste sammastena üksteise otsas. Iga kilbike tekitab veidi enam kui 0.1 volti elektrit, aga kuna iga kilbike on ühendatud endast eelneva ja järgneva kilbikesega (samuti on ühendatud ka sambad) tugevneb elektrienergia tunduvalt. MEREVEE KALAD · Kuna merevees on elektrijuhitavus parem kui magevees siis pole merelistel kaladel tarvidust genereerida elektrit, et saavutada sama voolutugevus võrreldes mageveekaladega.
nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis. Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu taandunud hingatsiks. Üle keha nahahambad N: haid, raid 8 Haid – käävjas keha, heterotserkne sabauim, palju teravaid hambaid, enamasti röövkalad N: saaghai Raid – keha dorsoventraalselt lamendunud, saba piitsjalt peenike, suured peaga liitunud rinnauimed, väikesed hambad. N Mõrtsukhai, tömpnina-hallhai, liivhai, vaalhai, koerhai, harilik saagrai/hai ehk saagkala KLASS KIIRUIMSED rohkesti luid, ujupõis, uimi toetavad luulised või sarvjad kiired, nahas tõelised soomused, puudub hingats, lõpusepilude vaheseinad taandunud, südames arterioossibul N ogalik, ronikala Kehakuju tüübid:• Süstjas ehk torpeedokujuline (tuun, makrell, mõõkkala, heeringas, kilu)•
Väga vähe võib neid leiduda ka mõnedes Põhja- Eesti jõgedes. Harjus pesitseb jõe põhja lähedal, tehes kiireid sööste veepinnale, et seal püüda endale toiduks putukaid ja nende vastseid. Veel toitub ta lõhe marjast, kui seda leiab. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, taimestikuvaest ja kiirevoolulist vett. Ta on paikne ja territooriumihoidja, kuid oma liigikaaslaste suhtes aastaringselt vaenulik. Harjus on süstja kujuga, umbes pool meetrit pikk ja külgedelt lamendunud, keda iseloomustab pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisajal värvub vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Räägitakse veel, et harjusel on eriline aed-liivatee lõhn. Harjus koeb maikuus ja kuna ta on territoriaalne, jagatakse jõgi mitmete isaharjuste vahel kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib olla umbes neli kuni viis meetrit. Seal peaks kindlasti olema kas kivi või mingi puuront varjepaigaks. Kudemisperioodil teeb isaharjus veidraid
Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes. Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad. Välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks eelpool mainitule on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall
Looduses paljuneb seemnetega Juurestik- sügavale ulatuv peajuur ja horisontaalsed külgjuured, (soodes on juurestik pinnalähedasem) Emaskäbi- 3-7 cm, värvuselt pruunid või hallikad. Isaskäbi- 0,5-0,6 cm, kollased ning hävivad kohe pärast tolmlemist Kuusk 50 liiki Click to edit Master text styles Vajab head pinnast, varjutaluv Second level Okkad- 2,5cm, 5-7a, kinnituvad ühekaupa, Third level neljakandilised või lamendunud. Fourth level Käbid- rippuvad, Fifth level Seeme- tiivuline, munajas, tumepruun, 4 mm Peajuur nõrgalt arenenud Kannatab hästi okste kärpimist- sobib hekipuuks. Kadakas Hea saunapuu Okkad vahetuvad märkamatult Marikäbid (käbi ja marja "segu") Head raviomadused Click to edit Master text styles Käbid valmivad kaks aastat- esimese aasta
EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Vee ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia õppekava Referaat Surulased Evelyn Landing Tartu 2016 Sissejuhatus Surulaste sugukonda kuulub umbes 1 200 liiki. Eestist on teada 17 liiki. Tegemist on valdavalt suurte liblikatega, kõige väiksemate surude siruulatus on umbes 2 cm. Surulaste hulka kuulub ka Eesti suurim liblikas - harva sisse lendav tontsuru (Acherontia atropos), kelle siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle koh...
16.3.3. Klass kõhrkalad Toes koosneb täielikult kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund), nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis. Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu taandunud hingatsiks. Üle keha nahahambad N: haid, raid Haid käävjas keha, heterotserkne sabauim, palju teravaid hambaid, enamasti röövkalad N: saaghai Raid keha dorsoventraalselt lamendunud, sba piitsjalt peenike, suured peaga liitunud rinnauimed, väikesed hambad. 16.3.4. Klass kiiruimsed 1. rohkesti luid 2. uimi toetavad luulised või sarvjad kiired 3. nahas tõelised soomused, puudub hingats 4. lõpusepilude vaheseinad taandunud 5. südames arterioossibul Keha käävjas, külgedelt lamendunud, paarilised ninaavad, silmad suured, küljejoon, lõpuseid katavad lõpusekaaned
3. (2) Kus esinevad sigisibulad? Näide sigisibulad esinevad maapeal ning on muguljalt paksenenud. Arenevad õisikus(küüslauk) või lehtede kaenlais. 4. (2) Mis on mükoriisa? Kellel esineb? On seeneniidistiku ja juurekoe tihe ühendus, moodustuvad põhiliselt kübarseened. 5. (1) Mis on fülloklaadid? on lame, lehekujuline lehe ülesannet täitev vars, nagu näiteks ruskusel, viigikaktusel. Erinevalt lehest kannab kladood pungi. Füllood on ilma labata, lamendunud lehekujulise rootsuga leht, nagu paljudel akaatsia 1. (3) Õhulõhe ehitus (joonis) 2. (2) Mis on pung? Kuhu pungad tekivad? Pungaks nimetatkse kasvukuhikut koos teda katvate soomustega. Pungas asuvad lehealgmed. Pungad asuvad lehtede kaenaldes. 3. (3) Millistest taimeorganitest saadakse linakiudu? Miks kasutatakse just lina ja mitte nt kõrrelisi? Linakiudu saadakse varrest. Kiud ulatuvad linavarres enamasti juurekaelast kuni hargnemiskohani
a) autosoomsed genoommutatsioonid 1) polüploidsus (69 kromosoomi igas rakus) eluvõimetud isendid, Hukkuvad esimestel arengukuul. 2) Üksikute autosoomide kordistumine. ü 13,18,21 kromosoom on kolmes korduses ü 13 ja 18 kromosoom kolmes korduses lõpevad surnud laste sünniga, või surevad nad esimestel arengukuudel. ü 21 kromosoom kolmes korduses põhjustab Downi sündroomi. · avatud suu · lamendunud nina · kõõrdsilmsus. Ülemiste silmalau lihaste osaline halvatus · keskmisest lühem kasv (150cm) · ahvi käejoon · siseelundite väärarengud(süda, seedekulgla, luustik) · talituslikud häired(10 eluaastaks 50% surmajuhte, nõrgenenud immuunsussüsteem, nõrgamõistuslikkus, võivad teha lihtsamaid töid, leebed, mehed on steriilsed, naised on harva viljakad)
munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest (Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest. Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014. 2. Kehaehitus 2.1 Vastsed Vastse keha koosneb kolmest osast, mis on omavahel selgesti eristatavad: pea, rindmik, tagakeha. Jalad vastsetel puuduvad (Remm, 1954). A. Pea Pea on pistesääsklastel selgmiselt ja kõhtmiselt lamendunud. Silmadest eespool asuvad tundlad. Pistesääskedele on tähtsaks tunnuseks peas asuvad karvad (laubakarvad). Tublisti või lihtsalt hargnevaid karvu tundlate vahel on kolm paari ja 2 paari laubal (Remm, 1954). B. Rindmik Rindmik on peast ja tagakehast laiem, koosneb kolmest liitunud lülist(Remm, 1954). C. Tagakeha Tagakeha on 9-lüliline. Esimesed 7 on sarnased. 8. Lüli küljel asub hingamisava. 8. Lüli küljel asetseb pistesääskedel soomusjas ogaline kogumik (hari)
- suu kombitsate vahel - pärak väljas 21 ANATOOMIA JOONIS: PILT: 22 PH kärssussid nemertea LEVIK: enamik vabalt elavad, osa parasiteerivad, mere ja magevees, aga ka niiskel maismaa pinnasel LIIKIDE ARV: PALJUNEMINE: suguline ja sugutu EHITUSE ERIPÄRAD: - bilateraalsümmeetrilised ussikujuga loomad - keha eesmine osa on silindriline, tagumine lamendunud - kehaõõs ja hingamiselundid puuduvad - avatud seedetrakt lõppeb pärakuga - kärsal võivad paikneda mürginäärmed ANATOOMIA JOONIS: 23 PILT: PH limused mollusca CL karbid bivalvia CL peajalgsed cephalopoda CL teod gastropoda CL lasnjalgsed scaphopoda CL soomuslimused polyplacophora LEVIK: mere- ja magevees, maismaal LIIKIDE ARV: üle 100 000
Põhiline leviala on Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondades. Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu. Bioloogia. Süstemaatiline kuuluvus. Karpkala on karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ) kuuluv kala. Välimus, iseloomulikud tunnused. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud, suu juures on kaks pikka poiset. Selle sugukonna kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neelhammaste olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Võrreldes teiste kalaliikidega teevad karpkala eelsitatuimaks tema järgmised omadused: · Tarkus, hea mälu ja kõrge ohutunne. · Plastilisus temperatuuri ja teiste keskkonnatingimuste ( ka hapnikusisalduse ) suhtes
Rahvasuus tuntakse teda kui karp, karvikala ja karbikala. Karpkala looduskaitse alla ei kuulu.( Tartu Ülikool) 1. Bioloogia 1.1 Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ja( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ).(Wiki, 2012) 1.2 Välimus Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud, suu juures on kaks pikka poiset. Selle sugukonna kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neelhammaste olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Karpkala iseloomulikud tunnused: (Wiki, 2012) · Poised suu nurkades · Päraku ja selja uimel hammastunud kiir (Joonis nr 1) · Suur kasv · Tarkus ja kõrge ohutunne Joonis . Karpkala seljauim Joonis . Soomuskarpkala 1.3 Levik looduses
muutub kera või põiesarnaseks. · Sellises olekus ta jääb veepinnale, olles pöördunud kõhuga ülespoole, tema keha ogad tõusevad püsti nagu siilil ning on kindlaks kaitseks vaenlaste vastu. · Kui hädaoht möödub, laseb kerakala oma vatsast õhu välja, laskub sügavamale ning tema keha omandab uuesti värtnataolise kuju. Kerakala · Troopikameredes elab hiiglaslik, üle 1000 kg raskune ja rohkem kui 2 m pikkune kuukala. · Tema külgedelt lamendunud keha on ümmargune nagu täiskuu. Saba on kalal väike, otsekui ära raiutud, selja ja pärakuuim on pikad. · Üksikasjalised andmed kuukala elust seni puuduvad. Kuukala: · Austraalia randadel esineb narmas- ehk vetikkala, kelle keha on hämmastavalt sarnane merevetikatega. Sellele kalale on antud irooniline nimetus- ,,mere kaltsukaupmees". · Niisugune kehakuju muudab kala vetikate vahel nähamatuks ja päästab teda arvukate vaenlaste eest.
Kokkutõmbumine soodustab uriini liikumist kusepõide, ei lase kusel tagasi valguda. ● Adventitsiaalkest koosneb sidekoest. Kusepõis (lad.k) vesica urinaria Millest oleneb kusepõie kuju? Uriiniga täitumusest. Tühjana lamendunud, täidetuna muna/pirni kuju. Kui suur on täiskasvanu kusepõie 500-700ml mahutavus? kuse ja suguelundid 2 Mis on kusejuha ülesanne? Juhtida neerudest uriin kusepõide. Kusepõie limaskest.. vooderdab põit seespoolt ja moodustab kurde nn põiekortse. Kusiti (lad.k) urethra
1. Sissejuhatus Kalad jagunevad kolme rühma luukalad, sõõrsuud ja kõhrkalad. Selles jutus käsitleme lähemalt luukalu ning kõhrkalu. Luukalad on soomustega veeloomad, kes on painduva ja voolujoonelise kehaga. Nad on kõigusoojased. Hingamiseks on neil lõpused. Maailmas elab 25 000 luukalaliiki, kellest 73 liiki elavad Eesti vetes. Luukalad elavad tiikides, jõgedes, järvedes, ookeanides ja meredes. (Bioloogia põhikoolile I) 2. LUUKALAD (OSTEICHTHYES) 2.1 Luukalade välisehitus Luukalade keha on voolujooneliline, paindlik ning kohastunud vee-eluga. Keha on enamustel luukaladel enam-vähem torpeedo kujuline. Paljude põhjakalde keha on selja-kõhu suunas lamendunud, keha laius on on suurem kõrgusest ja silmad on suunatud üles. Peaaegu kõigil kaladel on selg tumedama värvusega kui küljed, keha kõige heledam osa on aga kõht. Väikeses sügavuses põhja lähedale hoiduvate kalade värvus on aga väga mitmekesine, mida nime...
Paljudel juhtudes ei õnnestu leida piisavalt põhjendatud kriteeriume, et jaotada seltsi sugukondadeks või et määratleda nende mahtu süsteemis. Suurema osa värvulistest moodustavad laululinnud. (Ling, R 1980; Eneke 1986 ) Välimus Värvulised on keskmise suurusega või väiksed linnud. Välimuselt on värvulised mitmekesised. Noka kuju on neil väga varieeruv, sagedamini enam-vähem sirge, ent leidub ka pikka paindunud, lühikest massiivset, mõnikord kolmnurkset ülalt-alla suunas lamendunud laia nokalahuga nokka. Jookse ja varbad on mõõduka pikkusega , varbaid on neil neli, esimene on neist tahapoole suunatud. Küünised on kõverad ja ainult tagavarbal võib mõnikord olla pikk enam-vähem sirge küünis. Tiivad võivad olla pikad ja üsna teravatipulised või lühikesed ja tömbid. Labahoosulgi on 10- 11, küünarhoosulgi 9. Mõnikord on seespoolsed küünarhoosuled märgatavalt pikenenud. Tüürsulgi on tavaliselt 12, harva rohkem või vähem. Suguline dimorfism
3 heitgaasidele. Muldade suhtes pole ta eriti nõudlik ja kasvab ka liivmuldadel. Kõige paremini kasvab ta huumusrikastel liivsavimuldadel ja mustmuldadel. Kasvukohas ei talu ta aga kõrget põhjavett ja soostunud alasid. Jaapani nulg Abies veitchii Puu kasvab tavaliselt 20–30 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 0,9 m. Võra on kitsaskooniline kuni kooniline, ulatub valgusküllases kasvukohas maapinnani, vanadel puudel sammasjas ja lamendunud ladvaga. Tüve koor on noortel puudel pruunikashall ja vaigumuhkudega, vanadel puudel peaaegu sile ja hall. Jaapani nulg õitseb mais-juunis, käbid valmivad septembris-oktoobris. Jaapani nulg kasvab meil päris hästi ja on osutunud üsna külmakindlaks, taludes talvel külma kuni –34...–40 °C. Ainult meie kõige karmimatel talvedel on üksikutel puudel esinenud väikseid külmakahjustusi. Harilik kuusk Picea abies
rahvused. 2) Pärilike haiguste esinemist ja esinemissagedusi (nt soomlaste spetshaigused) 3) Võimaldavad kaardistada vigaste alleelide esinemissagedust- nt Islandi saare elanike uuring. 31. Inimese genoommutatsioonid: Downi sündroom.- 9., 13., 18. või 21. kromosoomi 3 korduses. Esinemissagedus sünnitaja vanusest. paksud huuled, kõõrdsilmsus, avatud suu, silmalaugude vaje, lamendunud nina, siseelundite väärarengud, lõdvad lihased, peos 1 joon, lühikesed, nõrk immuunsüsteem, viljatud, intellektipuudega. Sugukromosoomidega: Turneri sündroom- X Supernaine- XXX Klienefelter- XXY Supermees XYY 32. Inimese geenmutatsioonid: 1) ainevahetushäired a) albinism- pigmendi täielik puudumine, tundlikkus UV suhtes, punased silmad, risk nahavähiks.
*limaskest - seda katab mitmekihiline siirdeepiteeliga, ta sisaldab limanäärmeid ja moodustab pikikurde; *silelihaskest - on kolmekihiline, mille kokkutõmbumine soodustab uriini liikumist kusepõide ega lase tal tagasi valguda; *adventitsiaalkest - koosneb sidekoest. Kõhukelme katab kusejuhasid ainult eest. Kusepõis vesica urinaria Kusepõis on õõneselund, mille kuju oleneb uriiniga täitumusest: tühjana on ta lamendunud, täitununa omandab muna või pirni kuju. Mahutavus on individuaalselt erinev, kuid kõigub täiskasvanul 500-700 ml piires. Kusepõis asub väikevaagna eesmises osas ja toetub vaagnapõhja lihastele. Põie ette jääb sidekoega eraldatud häbemeliidus e. sümfüüs. Põie taga asuvad naisel emakas ja osa tupest; mehel pärasool ja seemnepõiekesed. Põie all asub meestel eesnääre, naistel urogenitaaldiafragma. Kusepõiel eristatakse tippu (suunatud ette üles), keskmine osa on põie keha
Ganglion - on väljaspool KNS-i paiknev sidekoega ümbritsetud neuronite kogumik. Hallaine- närviraku kehad (moodustab ajukoore, seljaajus tsentraalselt). Valgeaine – närviraku jätked( müelliinkestaga)peaaju sisemuses, seljaajus perifeerselt. Sünapsi joonis Refelksikaare joonis 56. Seljaaju paiknemine, mõõtmed. Seljaajusegmendi mõiste, arv, jagunemine: Seljaaju on sagitaalsuunaliselt lamendunud väätjas moodustis, mis asetseb lülisambakanalis. Tema läbimõõt on ligi 1cm ja pikkus 45cm, Kraniaalselt läheb seljaaju üle piklikajuks, kaudselt lõpeb 1-2. Nimmelüli kõrgusel tervikuna. Pärst seljaajust väljumist liituvad selgmine ja kõhtmine juur vastavate lülivaheliste mulkude prk.-s seljaajunärviks e. spinaalnärviks. Seljaajusegmendiks nim. seljaaju osa , millest väljub paar selgmisi ja kõhtmisi juuri. Seljaaju segmente kokku 31: 8 keala-, 12 rinna-, 5 nimme-, 5
laskub sügavamale ning tema keha omandab uuesti värtnataolise kuju. 4 Kerakalalaste üht esindajat okaskõhtu- võib kohata meie Kaug-Idas, Primorjes. See kala on kuni 25 cm pikkune. Pilt 2. Kerakala (Tetrodon sp.)(http://mangukoobas.lahendus.ee/media_files/210865l.JPG) Troopikameredes elab hiiglaslik, üle 1000 kg raskune ja rohkem kui 2 m pikkune kuukala. Tema külgedelt lamendunud eha on ümmargune nagu täiskuu. Saba on kalal väike, otsekui ära raiutud, selja ja pärakuuim on pikad. Kuukala on pelaagilise eluviisiga s.t. ta ujub avavees. Üksikasjalised andmed kuukala elust seni puuduvad. Pilt 3. Kuukala( Mola mola). (http://static.panoramio.com/photos/original/9540319.jpg) Austraalia randadel esineb narmas- ehk vetikkala, kelle keha on hämmastavalt sarnane merevetikatega. Sellele kalale on antud irooniline nimetus- ,,mere kaltsukaupmees". Vaadates
kogunenud uriini tagasivoolu kusejuhadesse. Kusepõis on vaagnapõhjas pärasoole ja suguorganite all asetsev muutuva suurusega pirnjas uriinireservuaar. Kusiti ehk ureetra erineb sugupooliti. Emaskusiti on lühike torujas organ, mis põiekaelast sisemise kusitisuudme kaudu suundub taha- üles, avanedes tupe ja tupeesiku piiril ventraalselt. Isaskusiti ulatub põiekaelast alates peenisetipuni. Rinnaõõs- sarnaneb külgedelt lamendunud viltsuse alusega kuhikuga, mida väliselt ümbritsev luine rinnakorv koos sellele kinnituvate struktuuridega.Läbilõikes koosneb rinnaõõne sein järgmistest kihtidest : nahk, pindmine kerefastsia koos nahalihasega,süva kerefastsia,lihased koos luudega ja rinnakorvisisene.Rinnaõõs rinnakorvist tunduvalt väiksem. Kõhuõõs- asetsev rinna-ja vaagnaõõne vahel,olles neist ruumikam.Kõhuõõs ulatub ulatuslikult ka rinnakorvi sisemusse.Kõhuseinad koosnevad mitmest kihist.Eristatakse
Täiskasvanud veise luud sisaldavad vett keskmiselt 50%, rasva 15%, osseiini 12% ja mineraalaineid 13%. Luu anorgaanilise aine peamiseks koostisosaks on kaltsiumfosfaat (u.85%). Organismi kaltsiumivarudest paikneb luudes 97%. Mineraalainete sisaldus luudes sõltub suurel määral looma söötmisest. Päevavalgus ja D-vitamiin soodustavad mineraalainete ladestumist luudes. 5. Rinna-, kõhu-, ja vaagnaõõs Rinnaõõs Sarnaneb külgedelt lamendunud viltuse alusega kuhikuga, mida väliselt ümbritseb luine rinnakorv koos sellel kinnituvate struktuuridega. Läbilõikes koosneb rinnaõõs järgmistest kihtidest: nahk, pindmine kere fastsia koos nahalihasega, süvakere fastsia, lihased koos luudega ja rinnakorvisisene kiht. Rinnaõõnt eraldab kõhuõõnest diafragma. Rinnnaõõnes paiknevad söögi-ja hingetoru, veresoonte ja närvide tüved, südamepaun koos südamega, südamesse suubuvad ja väljuvad veresooned ja lümfisõlmed.
tõkestab põide kogunenud uriini tagasivoolu kusejuhadesse. Kusepõis on vaagnapõhjas pärasoole ja suguorganite all asetsev muutuva suurusega pirnjas uriinireservuaar. Kusiti ehk ureetra erineb sugupooliti. Emaskusiti on lühike torujas organ, mis põiekaelast sisemise kusitisuudme kaudu suundub taha- üles, avanedes tupe ja tupeesiku piiril ventraalselt. Isaskusiti ulatub põiekaelast alates peenisetipuni. Rinnaõõs- sarnaneb külgedelt lamendunud viltsuse alusega kuhikuga, mida väliselt ümbritsev luine rinnakorv koos sellele kinnituvate struktuuridega. Läbilõikes koosneb rinnaõõne sein järgmistest kihtidest : nahk, pindmine kerefastsia koos nahalihasega,süva kerefastsia,lihased koos luudega ja rinnakorvisisene.Rinnaõõs rinnakorvist tunduvalt väiksem. Kõhuõõs- asetsev rinna-ja vaagnaõõne vahel,olles neist ruumikam.Kõhuõõs ulatub ulatuslikult ka rinnakorvi sisemusse.Kõhuseinad koosnevad mitmest kihist
kõverdumine külgsuunas, lordoos selja alaosa süvenenud nõgusus ja küfoos rinnaosa suurenenud kumerus. Vale rüht 1)Pea ees või kössis asend 2) Militaarne asend · õlad kumerad · pea tagapool · pea eespool · õlavööde surutud pingestatult taha · ülaselg ümar · kõht ette võlvunud · tuharad ulatuvad esile · alaselja nõgusus suurenenud · rindkere lamendunud · põlved lukustatud · kõhuorganid alla vajunud, · seisund vähendab tunduvalt lülisamba võimet südame ja kopsude töö suurenenud. olla keha toes ja koormuse vähendaja 3)Kössis isteasend · ülakeha küürus või liiga kumer · pea ettepoole · alaselg kumer · tavaliselt algab teismelises eas Kokkuvõte Rüht on harjumuslik kehahoid seismisel, istumisel ja liikumisel. Rüht sõltub luustikust, lihaskonna toonusest ning indiviidi eluviisist
esijäsemed. Kõige tähelepanuväärsem on aga lindude lennuvõime. See on tekkinud tänu arengule, mis ühendas mitmed muudatused kehaehituses, et kujuneks loom, kes on piisavalt kerge õhus püsima ja piisavalt tugev seal edasi liikuma. Ruiklaste sugukonna liigid jässakad, jalad pikkade varvastega, peidulised ja häälitsevad pms. öösel; kurglased (st. sookurg) suur pika kaela ja pikkade jalgadega lind. Väikesevõitu, külgedelt lamendunud, tihnikutes kulgemiseks kohastunud kere ja madalate jalgadega linnud. Kurglased on peente jalgadega, varvaste vahel ujulest puudub, ent sellest hoolimata ei vaju kurglane sohu. Taraplased on üsna suured ja pelglikud linnud. Nad on küll lennuvõimelised, kuid eelistavad siiski oma tugevate jalgadega maapinnal viibida. Joonis 1 Lindude välisehitus Lindude kergus tuleneb luustiku kaalu vähenemisest, sest paljud luud on õõnsad. Suled täidavad kahte ülesannet
Vürtsid, Rosinaid, Piiniaseemned ja teisi lisandeid. Haarmeid ja päid kasutatakse kastme valmistamiseks ja hautatakse koos täidetud kehaga. Seepiat võib kasutada samades retseptides mida kasutatakse ka teiste peajalgsete puhul. Eriti väikesed tindikalad, kääbusseepiad on väga maitsvad friteeritult. 3-6 cm pikkustel seepiatel on peen, pähklit meenutav aroom. Seepiate keha on jässakas, selja-kõhu suunas veidi lamendunud. Nahk on paks ja limanäärmeterikas ning sisaldab palju pigmendirakke. Üks tindikaladest.Valmistatakse sarnaselt kalmaari ja kaheksajalaga. Tuleb enne valmistamist pehmendada, sest muidu on liiga vintske. Populaarsed Jaapanis, Indias ja Vahemeremaades. Kuivatatud seepiat ehk tindikala müüakse aasia kauplustes ja neid tuleb enne tarvitamist leotada. 'Sarume' - maitsestatud ja küpsetatud seepia, samuti saadaval aasia kauplustes. 14
hulka on segatud maitserohelist, Vürtsid, Rosinaid, Piiniaseemned ja teisi lisandeid. Haarmeid ja päid kasutatakse kastme valmistamiseks ja hautatakse koos täidetud kehaga. Seepiat võib kasutada samades retseptides mida kasutatakse ka teiste peajalgsete puhul. Eriti väikesed tindikalad, kääbusseepiad on väga maitsvad friteeritult. 3-6 cm pikkustel seepiatel on peen, pähklit meenutav aroom. Seepiate keha on jässakas, selja-kõhu suunas veidi lamendunud. Nahk on paks ja limanäärmeterikas ning sisaldab palju pigmendirakke. Üks tindikaladest. Valmistatakse sarnaselt kalmaari ja kaheksajalaga. Tuleb enne valmistamist pehmendada, sest muidu on liiga vintske. Populaarsed Jaapanis, Indias ja Vahemeremaades. Kuivatatud seepiat ehk tindikala müüakse aasia kauplustes ja neid tuleb enne tarvitamist leotada. Kalmaar söödav mollusk peajalgsete klassist. Kaheksajalaga lähedases suguluses olevad kalmaarid on pehme kehaga, mis on kaetud
amortisatsiooni, aitavad säilitada keha tasakaalu, suurendavad kehaõõsi. 97. Rindkere skeleti areng, deformatsioonid. Väikelapse rinnakorv on silindrikujuline, roided asetsevad horisontaalselt, mistõttu rinnakorvi liikumine hingamisel on suhteliselt väikese amplituudiga. Roiete eesotsad kinnituvad rindluule, mis on nooremas eas kõhreline ning luustub alles 35 eluaastaks. Pärast 3. eluaastat hakkab rindkere lamenema, sarnanedes üha enam täiskasvanu sagitaalsuunas (eest-taha) lamendunud rindkerega. 12-13 aastase õpilase rindkere, vaatamata oma väiksematele mõõtmetele, vastab kujult täielikult täiskasvanu omale. Deformatsioonid on eelmises vastuses. 99. Skeletideformatsioonide profülaktika. *Optimaalse kõrgusega töölaud *Optimaalne valgustus *Vajadusel prillide kasutamine *Skeletilihaste treening *Värskes õhus viibimine, päikesevalgus *Õige toitumine *D-vitamiin*Õige koolikott-seljakott, Õiged hügieenilised jalanõud
maismaal. Sigimiseks peavad nad minema vette, seal arenevad nende järglased. Nii nagu kaladki on kahepaiksed kõigusoojased ja arenevad moondega. Hingata saavad nad kopsudega ja läbi naha. Kuival maal liikumiseks on neil kujunenud jäsemed. Kohata võib neid eelkõige niisketes elupaikades. Kahepaikseid on maakeral üle 3000 liigi, neist Eesti elab 10. Kahepaiksete hulka kuuluvad päriskonnad ja sabakonnad. Välimus Sabakonnalised on sisalikulaadse kehakujuga, päriskonnaliste keha on lamendunud. Enamikul neil on täiskasvanutena kaks paari jalgu, mida nad liikumisel erineval määral ka kasutavad. Vees elavatel vastsetel - kullestel - jalad esialgu puuduvad. Kahepaiksete nahk on õhuke ja paljas, kuid näärmeterikas. Vees elavatel liikidel on nahk ühtlaselt limaga kaetud. Troopiliste alade kahepaiksed on tihti väga erksavärvilised, meil levinud liigid on aga enamasti silmatorkamatu varjevärvusega. Sabakonnalistest on suurim hiidsalamander (kuni 30 kg), päriskonnalistest Aafrikas
Enamik kõhrkalu on keskmise suurusega või suured kalad (kõhrkalade hulka kuulub ka maailma suurim kalaliik vaalhai). Suu asub pea alaküljel, pea külgedel on silmad ja nende taga viis paari lõpusepilusid. Uimed on (erinevalt alamatest kaladest) kahte tüüpi- paaritud ja paarisuimed. Kuna kõhrkaladel puudub ujupõis, peavad nad vajaliku sügavuse säilitamiseks olema pidevas liikumises, vastasel korral vajuvad nad põhja. Raid kuuluvad kõhrkalade klassi. Nende keha on lamendunud ja neil on pikk saba. Nende mõned nahahambad on muutunud ogadeks või haagikesteks. Raid ujuvad oma tiivakujulisi rinnauimi lehvitades. Raid toituvad enamasti väikestest kaladest ja selgrootutest. Siseehitus Skelett Kõhrkalade skelett on luustumata ja kõhreline, kohati lubisoolade sisalduse tõttu jäik. Selgroog on liigendunud keha- ja sabaosaks. Lihaskond Kõhrkalade lihaskond on nagu enamikul kaladel suhteliselt lihtne. Keerulisem,
vihmauss Lumbricus terrestris, harilik mullauss Allolobophora caliginosa, mudatuplane Tubifex tubifex. Liikide arv: 136 Uurija: Bioloogiadoktor Tarmo Timm (EMÜ) Kirjandus:Timm T. 1999. Eesti rõngusside (Annelida) määraja. A Guide to the Estonian Annelida. Looduseuurija käsiraamatud 1. - Eesti Loodusuurijate Seltsi väljaanne. TeadusteAkadeemia Kirjastus, Tartu-Tallinn. 208 lk. Alamklass: Kaanid Hirudinea Lülide arv kehas ei ületa 33. Dorsoventraalselt (selja-kõhu suunas) veidi lamendunud kummaski keha otsas üks iminapp. Väline liigestus ei vasta sisemisele lülide jaotusele. Suu asub eesiminapa põhjas ja on osal kaaniliikidest varustatud lõugadega. Kehaõõs redutseerunud ning elundite vahel paikneb parenhüüm. Seedesüsteemi ruumikam osa on pugu. Raigasid mitu, munasarju tavaliselt üks paar. Kookonisse munetud munadest arenevad vastsed, kes kookoni vedelikus ringi ujuvad, läbinud metamorfoosi väljuvad kookonist. Liikide arv:21 Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole
Uimede nimed, uimekiirte tüübid, lõpuspiid, küljejoonesoomused. Kalade kehaosad: pea, kere, saba ja uimed. Kala on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk. Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kehakuju. Samal ajal on vajalik ka 3 maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest seetõttu on kehakuju ka vastav eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju. Kehakuju muutub elutsükli looksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsuse staadiumist. Päripäeva lugedes on kala uimed seljauim (D), sabauim(C), pärakuuim(A), kõhuuimed(V), rinnauimed(P). Omaette nähtus on rasvauim(ad) . Kalade uimede paigutus lõhe näitel Kaks paari uimeisid on paarilised (need on maismaaloomade esi- ja tagajäsemete eellased)
ümbritsedes lihaste kõõluseid. Nende ülensandeks on vähendada hõõrdumist. Sünoviaalpaunad esinevad sagedamini lihaste kinnituskohtade lähedal kõõluse ja naha all. Nad kujutavad endast pilujaid sünooviat sisaldavad öönsusi, mis samuti vähendavad liikumisel tekkivat hõõrdumist kõõluse ja naaberstruktuuri vahel. 10. Rinna-, kõhu- ja vaagnaõõs (algus, lõpp) Rinnaõõs Sarnaneb külgedelt lamendunud viltuse alusega kuhikuga, mida väliselt ümbritseb luine rinnakorv koos sellel kinnituvate struktuuridega. Läbilõikes koosneb rinnaõõs järgmistest kihtidest: nahk, pindmine kere fastsia koos nahalihasega, süvakere fastsia, lihased koos luudega ja rinnakorvisisene kiht. Rinnaõõnt eraldab kõhuõõnest diafragma. Rinnnaõõnes paiknevad söögi-ja hingetoru, veresoonte ja närvide tüved, südamepaun koos südamega, südamesse suubuvad ja väljuvad veresooned ja lümfisõlmed.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
