Dimorfism Aleksandra- Juzeffa Belaišis 9B Paabulind ● Isane ● Emane Lõvi ● Isane ● Emane Faasan ● Isane ● Emane Sinikael part ● Isane ● ● Emane Hirv ● Isane ● Emane Põder ● Isane ● Emane
2. Läänemere kalastiku üldiseloomustus 3. Eesti tursklased 4. Neutraalne ujuvus miks on tähtis ja kuidas see saavutatakse? Pilet 6 1. Ahvenlased 2. Kus toimub luukaladel ja kõhrkaladel loote areng? 3. Valem (mis täht, mida sümboliseerib) 4. Ohustatud ja kaitstavad kalaliigid Eestis Pilet 7 1. Eesti kalafauna üldiseloomustus 2. Kalanduse ja kormoranide interaktsioon 3. Eesti võldaslased 4. Sooline dimorfism kaladel Pilet 8 1. Haug, angerjas, harjus 2. Võõrliigid Eestis 3. Kalavalem 4. Kõhrkalad
KANAKULL Kanakull on haukaliste seltsi, haugaslaste sugukonda ja haugaste perekonda kuuluv kulliline. Sellel keskmise suurusega röövlinnul on märkimisväärne suguline dimorfism: emaslind on märksa suurem (kaal 8202054 g) kui isaslind (5171170g), ka sulestiku erinevused on sugude vahel olemas, kuid mitte väga silmatorkavad. Kanakull pesitseb hajusalt üksikpaaridena, hõivates selleks pesitsusterritooriumi ala, mida kaitstakse teiste sama liigi isendite eest. Pesitsusterritooriumi olulisimaks osaks on pesapaik väiksem pesaehituseks sobiv piirkond, kus asub üks või mitu pesa. Pesitsusterritoorium ning seda ümbritsevad toitumisalad
*Erinevused intronite arvus (S.cerevisiae275 e. 5%, S.pombe43%), transposonite arvus (S.cerevisiaearvukalt, S.pombevaid mõned) Protozoa: *Esimene sekveneeritud eukarüootne parasiit Plasmodium falsiparum2002 a. (samal aastal P.yoelii yoelii, näriliste parasiit). Genoomi suurus 23 Mb, 14 kromosoomi, umbes 5300 geeni. Geenid on pikemad, kui pärmidel (2.4 kb.). Intronid moodustavad 54% genoomist. Retroposonid puuduvad. *Aspergillus nidulans, Neurospora grassa, Tetrahymena (nukleaarne dimorfism!) ja mitmete patogeenide projektid Metazoa: *Hulkraksete organismide genoomiprojektid keskenduvad valdavalt:Arengulistele aspektidele. Haigustekke põhjuste selgitamisele. On juhitud kolmest motivatsioonist: Alusuuringud, Kommertsiaalsed huvid, Meditsiinikesksed huvid Caenorhabditis elegans: Ülitähtis mudelorganism arengubioloogias. Genoomi sekveneerimine lõpetatud 1999 a. Genoom ca 100Mb ja 20 000 geeni (1000 RNA kodeerivad)
kõrvuti asetsevast jalajälgede reast. 3,7 miljonit aastat tagasi tehtud jalajäljed on omistatud Australopithecus afarensis'ele (,,Afari lõunainimahv"). Kuigi A. afarensis olibipedaalne, tundis ta ennast ka puu otsas koduselt. Tal olid pikad ja kaardus sõrmeluud, mis tõttu sõrmed olid võimelised ronimise ajal tugevalt haarduma. Morfoloogia Australopiteekuse aju on umbes 35% nüüdisinimese omast. Graatsiline australopiteekus oli umbes 1,2 1,4 m pikk. Neil esines ka sooline dimorfism (sugudevaheline väline erinevus). Eeldatava suure dimorfismi tõttu on inimese eellasi ette kujutatud polügaamsetena . Liigi muutused Teadlased leidsid LõunaAafrikast suuremate koljude ja tagahammastega fossiile. Algselt arvasid, et need tulenevad soolisest erinevusest: väiksemad olid emased, suuremad ja massiivsemad isased. Tegelikult avastati teine australopiteegi liik ja nimeks pandi Austalopithecus robustus .See oli jõuline ehk robustne australopiteekus
Isaste tüvepikkus võib ulatuda kuni 180240 cm-ni, saba pikkus 6090 cm-ni, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud suguline dimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel. Lõvi sobivamateks elupaikateks on avarad, veekogudega savannid, kus leidub ohtralt sõralisi. Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või rohkem isendit. Päeval puhkavad lõvid tavaliselt kusagil vilus. Jahti peavad nad õhtul
põhjal - Keskmise suurusega või väikesed linnud - Värvuliste selts hõlmab ~5700 liiki - Kõige enam troopiliste alade metsades Seltsi suurim lind: - Ronk 1100-1600 grammi - Väiksemad põialpoiss 6-7g Välimus - Noka kuju varieeruv, sagedamini sirge - Küünised on kõverad ja ainult tagavarbal võib mõnikord olla pikk ja sirge küünis - Tiivad võivad olla pikad ja üsna teravatipulised või lühikesed ja tömbid - Saba – Väga erineva kujuga - Suguline dimorfism väljendub mõõtmetes hääles, sageli sulestiku värvuses, mõnikord isastel tuttide ja ilusulgede esinemises - Peaaju on värvulistel kõrgelt arenenud Eluviis - Enamik liike seotud puistute või põõsastikega Porr (Certhia familiaris) Hänilane (Motacilla flava) - Värvulised on monogaamsed pesahoidjad linnud - Pojad kooruvad munadest abitutena, pimedatena - Pesas viibivad vähemalt 10 päeva, kuni
Soolane litoriinameri muutus vähemsoolasemaks limneomereks. Primaarproduktsioon endiselt suur. Siia levisid randalhüljes, lendorav, kaljukass, ulukhobune. Lindudest siberi faunistilise kompleksi liikide sissetung. Neoliitikumis tulid lõuna poolt venekirveskultuuri hõimud. Koduloomad: lehmad, lambad, kitsed, sead, hobused. Metsloomade kodustamine inimeste huvides. 4. oma väljaheidete söömine. Esineb jänestel. 5. imetajad. eestis põder, metskits ja punahirv. Esineb selgesti märgatav dimorfism. Tulevad sageli poegima tsivilisatsiooni lähedale et kaitsta kiskjate eest. Sõralised on kabjulkõndijad. Enamus on taimtoidulised kuid osad loomad söövad ka loomset toitu. Hästi arenenud kuulmine ja haistmine. 6. radiosüsiniku meetod mõõdetakse uuritavas objektis süsiniku radioaktiivse isotoobi jääksisaldust. Paleontoloogia - möödunud geoloogilistel aegadel elanud organismide jäänuste uurimisega tegelev teadus. põhineb kivististe ehk fossiilide uurimisel
mürginäärmad ELUVIIS/KOHT öise eluviisiga soojalembesed ja valguskartlikud; peamiselt maapinnal; emane muneb ühe kogumi mune ja valvab neid, vastsed jäävad emase hoole alla = lõimetishoole. 10. O. Blattodea – prussakalised Eestis 5 liiki MORFOLOOGIA 2,5 – 100 mm lame, ovaalne keha, pea varjatud kilbitaolise eesseljaga, kõik jooksujalad; lõhnanäärmed, mis eritavad suguferomoone; suguline dimorfism (isastel tiivad pikemad) ELUVIIS/KOHT Öise eluviisiga, toituvad peam. taimejäänustest; munad ooteegis. 11. O. Psocoptera – kõdutäilised Eestis 36 liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 10 mm Meenutavad lehekirpusid, kuid imilont puudub; Lai pea ja haukamissuised; näokilbi ja suiste vahel lisanäokilp. ELUVIIS/KOHT enamasti troopilised; hoonetes, pesades; segatoidulised 12. O. Mallophaga – väivilised Eestis ~40 (250) liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 11 mm tiivutud; keha lapik; silmad tihti puuduvad.
kihvad tungivad sügavale ohvri lihasse ja rebivad sellest tükke. Suured kisk- ja purihambad tükeldavad liha ning purustavad luid. Jäsemed lüheldased ja väga tugevad, pikk saba lõpeb tutiga. Väga iseloomulik on täiskasvanud isaste pikk lakk, mis katab kaela, õlgu ja rinda, kusjuures ülejäänud keha on kaetud lühikese pruunikaskollase karvaga. Lakk on märksa tumedam. Lõvi on väheseid kiskjalisi, kellel on selgelt välja kujunenud suguline dimorfism. See ei seisne mitte üksnes emasloomade väiksemates mõõtudes, vaid ka laka täielikus puudumises emastel. Veel VII-X sajandil elasid lõvid Lõuna-Euroopas (näiteks Kaukaasias), kuid selle kiskja areaal on pidevalt ahenenud. Kunagi kogu Aafrikas elanud ja sealt ida poole laialdast ala (kuni Hindustani poolsaareni) asustanud liik on nüüd säilinud vaid Kesk-Aafrikas ja väga vähesel arvul ka Indias (Gujarati osariigis Giri metsas). 1969.a. loenduse andmeil elas Giri metsas 177 lõvi.
Ulukibioloogia Kanalised Laanepüü ja nurmkana elab metsas. Kaalub kusagil 0,5 kg. Eelistab segametsa kuuse alusmetsaga, mis sisaldaks tingimata leppa, haaba, kaske. Ei ütle ära ka lodumetsast. Noorena tarbivad loomset toitu, täiskasvanuks üle minnes lähevad üle taimsele toidule. Väga palju süüakse sipelgaid taimsest toidust. Monogaamne. Pesitsevad mõlemad maapinnal. Pesa puu otsa ei tee. Sooline sekundaarne dimorfism vähe arenenud. Laanepüül isastel väike tutt kukla peal. Nurmkanal rinna peal tumedam laik. Laanepüü pesakonnas kuskil 6-7 muna. Mais kooruvad. Kuskil 30 000 isendit. Nurmkana levinud hästi lõunapoole. Meenutab väikest kana. Tema on tuntud kui kõige suurema kurnaga ehk pesakonnaga lind Eestis. Metsis sööb männiokkaid. Närilised, jäneselised, kärplased Kütitakse põhiliselt kobrast. Kobras on meile reintrodutseeritud liik. Suri välja 1870 ja
(2) Karvkate on väga mitmekesine: pikast, kohevast ja pehmest kuni karmi ja torkavani. Enamik liike on vähemärgatava värvusega, valdavalt hallid, tumepruunid või ookerjad toonid. Kõige eredama värvusega liigid elavad troopikas või subtroopikas. Paljudele liikidele on omane värvuse aastaajaline muutumine (näiteks valgejänes suvel pruun, talvel lumivalge). Halljänese sesoonne värvusemuutus pole nii silmatorkav. Koguni ühel ja samal liigil avaldub sesoonne dimorfism areaali eri osades erinevalt. (3) Paljunemine Jäneselised sigivad aastas 2-4 korda. Tiinus kestab 45-50 päeva. Pesakonnas on 4-5 poega. Sündides on pojad umbes 100g raskused. Halbades tingimustes võivad looted resorbeeruda. Emajänes jätab pojad varjulisse kohta ja käib neid päevas mitu korda imetamas. Kahe nädalaga neljakordistub nende kaal ja nad hakkavad taimset toitu sööma. Urgudes ja pesades sünnitavatel jäneselistel on pojad abitud, paljad ja pimedad
· Head nuuma- ja lihajõudlusnäitajad Liik Realiseerimisvanus Realiseerimismass Lihakeha Tapsaagis, , päeva , kg mass, kg % Munakana 510 1,6-1,8 1,08 60 Lihakana 42 2,2-2,4 1,54-1,68 70 Põldvutt(eesti) 42 0,25 0,175 69-70 Suguline dimorfism kui emas- ja isasloomal ei ole väliseid erinevusi · Munalindude suur toitainete saagis kehamassi ühiku kohta ja nende võrdlusastmed lehma ja emisega · Noorlindude kiire kasv Tibude sugupoole määramine: 1. Jaapani meetod (kloagi kaudu) 2. Autoseksed tibud (erinev värvus emasel ja isasel) 3. Tiiva hoosulgede kasvu järgi. Sobib ainult munakanadele ja faasanitele Haudumiseajad vutt 17 kana 21 jahifaasan 23-24
Mõisted Rakutsükkelehk raku jagunemistsükkel on raku elukäik pooldumisest pooldumiseni. Mitoos keharakkude paljunemine, tekib diploidne kromosoomistik Amitoos (ka lihtpooldumine) on otsene raku või rakutuuma jagunemine ilma mitoosile omaste protsessideta. Meioos rakujagunemise viis, mille käigus eellasrakust tekib neli haploidse kromosoomistikuga tütarrakku. Nii tekivadsugurakud. Interfaas päristuumse raku kahe jagunemise (mitoosi või meioosi) vahele jääv eluperiood. Ovogenees munaraku areng ovogoonist küpse munarakuni. Spermatogenees on protsess, mille käigus diploidsed tüvirakud spermatogoonid algul jagunevad mitoosi teel, seejärel moodustuvad neist meioosi teel haploidsed spermatiidid, millest küpsevad spermatosoidid. Haploidne kromosoomistik kõik kromosoomid esinevad ühes korduses. kõigis inimese sugurakkudes. Diploidne kromosoomistik enamikule liikidele iseloomulik kahekordnekromosoomistik , milles k...
Isaste tüvepikkus võib ulatuda kuni 180 240 cm-ni, saba pikkus 6090 cm-ni, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud suguline dimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel. Lõvi sobivamateks elupaikateks on avarad, veekogudega savannid, kus leidub ohtralt sõralisi. Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või rohkem isendit. Päeval puhkavad lõvid tav aliselt kusagil vilus. Jahti peavad nad õhtul
Kärplased on ammustest aegadest tuntud, hinnatud ja seetõttu palju kütitud karusloomad: soobel (Martes zibellina), euroopa naarits (Mustela lutreola), metsnugis (Martes martes), kärp. 3. PISIKISKJA Eestis elab kümme liiki kärplasi. Nirk on nendest kõige väiksem. Väga hea isuga ettevaatliku nirgi keha võib kasvada kõige rohkem 25 cm pikkuseks. Saba lisab kuni 10 cm. Pisike loom ei kaalu palju, sajagrammine nirk on haruldus. Kehamõõtmetes avaldub suguline kahepalgelisus ehk dimorfism: kahest ühevanusest loomast kogukam on kindlasti isane, pisem emane. Suvel kannab nirk selja pealt punakaspruuni, kõhu alt valget kasukat. Talveks värvub loomake üleni valgeks. Karvavahetuse ajal võib näha lapilist nirki. Kui tekib kahtlus, kas pisikiskja on nirk või tema veidi suuremat kasvu sugulane kärp, tuleks uurida looma sabaotsa: kärp käib terve aasta ringi justkui musta värvipotti pistetud sabaotsaga, nirgil on see suvel pruun, talvel valge. 4. HIIRTEHIRM
Isaste kehapikkus on 180– 240 cm, saba pikkus 60–90 cm, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud suguline dimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel. Isalõvi on kergesti emasloomast eristuv tema uhke laka poolest. Isaslooma nägu on enim tunnustatud sümbol kultuuris. Lõvi nägu on kujutatud kirjanduses, skulptuuridel, maalidel ja riigi lippudel. Looduses on lõvid praegu olemas Põhja- Aafrikas, Edela- Aasias ning ka Indias. Lõvid elavad vabas looduses 10-14 aastat. Vangistuses võivad nad elada ligi 20 aastat. Looduses isalõvid
Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu
Kalkunite bioloogilised iseärasused Kalkunid on kanadest aeglasema kasvuga, mistõttu nende üleskasvatamine kestab märgatavalt kauem. Kalkunite generatsioonidevaheline intervall on minimaalselt 8...9 kuud. Kergetesse ja keskmise raskusega tõugudesse kuuluvad emaskalkunid alustavad munemist 7-kuuselt, raskete tõugude emaskalkunid ligi 8-kuuselt. Intensiivne munemine kestab umbes 5 kuud, sulgimine 3...4 kuud. Kalkunitel ilmneb tunduv sugupooltevaheline dimorfism nii kasvukiiruses, kehamassis kui ka realiseerimisküpsuses. Emasnoorkalkunid saavad tapaküpseks 3...4-kuuselt, isaskalkunid 5...6-kuuselt. Täiskasvanud raskete tõugude emaskalkunite kehamass on kuni 11, isaskalkunitel 20...22 kg. Kalkunitele on omane tugev haudeinstinkt. Vutid Vuttide bioloogilised iseärasused Kõige väiksem kanaline. Kaalub 73...134 g. Elutseb maapinnal, lendab harva. Põldvutt ei moodusta alatisi paare. Kurnas 8...20 pruunitaustalist mustjaspruunide tähnidega muna
8 4.3 Šimpans Leviala Šimpans on inimlaste sugukonda kuuluv perekond ahve. Šimpansid on levinud Ekvatoriaal- Aafrikas, kus nad elavad troopilistes vihmametsades ja mägimetsades (kuni 3000 m üle merepinna). Välimus Šimpansid on suured loomad üldpikkusega kuni 150 cm, millest tüvepikkusele langeb 75-95 cm; mass on 45-50 kg, mõnikord isegi 80 kg. Šimpansidel on erinevalt orangutanist on sooline dimorfism vähe väljendunud - näiteks moodustab emase mass 90 % isase omast. Käed on tunduvalt pikemad kui jalad. Sõrmed on võrdlemisi pikad, ainult pöial lühike. Suurvarvas on pikk, ülejäänud varbad aga väikesed ja nahkse kilega ühendatud. Kõrvalestad on suured nagu inimesel, ülahuul pikk, nina väike. Näonahk, käeseljad ja pöidade pealispind on kortsulised. Karv on must, mõlemal sugupoolel kasvavad lõual valged karvad. Keha kattev nahk on hele, kuid näonaha toon alamliigiti erinev
suunas lamendunud laia nokalahuga nokka. Jookse ja varbad on mõõduka pikkusega , varbaid on neil neli, esimene on neist tahapoole suunatud. Küünised on kõverad ja ainult tagavarbal võib mõnikord olla pikk enam-vähem sirge küünis. Tiivad võivad olla pikad ja üsna teravatipulised või lühikesed ja tömbid. Labahoosulgi on 10- 11, küünarhoosulgi 9. Mõnikord on seespoolsed küünarhoosuled märgatavalt pikenenud. Tüürsulgi on tavaliselt 12, harva rohkem või vähem. Suguline dimorfism väljendub mõõtmetes, hääles, sageli sulestiku värvuses, mõnikord isastel tuttide ja ilusulgede esinemises. Paljude värvuliste pesasulestikku iseloomustab omapärane soomusjas muster. Sageli esineb noortel poegadel tähne ja tavaliselt sarnaneb sulestik emalinnu omaga. Värvulised sulgivad üks kord aastas; see on ka täielik sulgimine. Paljude liikide ere kevadsulestik ei teki sulgimise tulemusel , vaid tuhmide suleservade kulumise tõttu need varjavad sule eredamat keskosa. (Ling, R
TARTU FORSELIUSE GÜMNAASIUM LIBLIKALISED PÄÄSUSABA Referaat bioloogias Koostaja: Kairit Veri 8a Tartu 2012 Sisukord Sissejuhatus..........................................................................................3 1. Liblikalised.........................................................................................4 1.1. Areng...........................................................................................4 1.2. Toitumine.....................................................................................4 1.3. Levik............................................................................................4 1.4. Sise- ja välisehitus.......................................................................5 2. Pääsusaba........................................................................................6 2.1. Paljunemine........................
Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism - isaste loomade tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma (Eudia pavonia) isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti
-isaduse tuvastamine DNA abil Vahepealne tasakaal on jälle kõikuma löönud. Uue tasakaalu otsinguid ilmestavad: -perekonnakriis -naiste võrdõiguslikkuse liikumine ja feminism Võitlus jätkub! ÜRGMEHEST DZENTELMENIKS: SOOROLLIDE MUUTLIKKUSEST KÄITUMISES (R. Mänd) · Mis on seni teada keskkonnatingimuste mõjust soolisele dimorfismile (SD) kehasuuruses ja mõnedes muudes tunnustes? Dimorfism - ehk kahekujulisus on bioloogias ühe taime- või loomaliigi morfoloogilis(t)e tunnus(t)e esinemine kahe erineva vormina ehk mille alusel saab ühte liiki jämedalt jagada kaheks. Enamasti peetakse silmis soolist dimorfismi, aga esineb ka põlvkondlikku ja aastaajalist dimorfismi. Seni teada: Ebasoodsad keskkonnatingimused kajastuvad soolise dimorfismi puhul kehasuuruse vähenemises,
õunapuuõies, maasika-õielõikaja A. rubi maasikaõites, pähklikärsakas Curculio nucum sarapuupähklites. Ülemaailma on tuntud ladudes teravilja rikkuv terakärsakas Sitophilus granarius. Eestis umbes 3000 liiki. Selts: Lehviktiivalised (Strepsiptera) Esineb tugev suguline dimorfism isas- ja emasputukad erinevad omavahel. Isased: suised mandunud (valmikud ei toitu üldse). Silmad suured, kerajad; paiknevad pea külgedel. Silmad koosnevad 20-70 tihedalt paiknevatest osasilmadest. Tundlad koosnevad 4-7 lülist; kaetud haistepungadega.
boisei (tänapäeval Paranthropus boisei). Hiljem on Leakeyde pere samast välja kaevanud rohkemgi australopiteekusi, samuti inimese perekonda kuuluvate osava ja püstise inimese säilmeid. Teadlased veel uurivad, kas Ardipithecus oli australopiteekuse eellane ja kas Australopithecus anamensis oli Australopithecus africanuseeellane. Australopiteekuse ajumaht on umbes 35% nüüdisinimese omast. Graatsiline australopiteekus oli umbes 1,21,4 m pikk. Neil esinessuguline dimorfism (sugudevaheline väline erinevus). Suure dimorfismi tõttu on inimese eellasi ette kujutatud polügaamsetena. Tänapäeva inimestel ei ole suguline dimorfism nii selgelt väljendunud. Mehed kaaluvad naistest keskmiselt üksnes 15% rohkem, aga australopiteekustel võis see erinevus isegi 50% olla. Homo habilis Homo habilis ehk osavinimene on liik inimese perekonnast, kes elas umbes 2,4 kuni 1,5 miljonit aastat tagasi. Liigi määratles esimesena Louis Leakey, kes 1964 leidis Tansaaniast Olduvai
..9 kuud. Kergetesse ja keskmise raskusega tõugudesse kuuluvad emaskalkunid alustavad munemist 7- kuuselt, raskete tõugude emaskalkunid ligi 8-kuuselt. Intensiivne munemine kestab umbes 5 kuud, sulgimine 3...4 kuud. Teist munemisperioodi (aastat) munevate kalkunite munatoodang võib olla 20...30% väiksem kui esimesel munemisperioodil, kuid sundsulgimise rakendamisel on toodang kõrge (kuni 100% 1. a). Kalkunitel ilmneb tunduv sugupooltevaheline dimorfism nii kasvukiiruses, kehamassis kui ka realiseerimisküpsuses. Emasnoorkalkunid saavad tapaküpseks 3...4-kuuselt, isaskalkunid 5...6-kuuselt. Täiskasvanud raskete tõugude emaskalkunite kehamass on kuni 11, isaskalkunitel 20...22 kg. Kalkunitele on omane tugev haudeinstinkt. Kalkunid on kõrgendatud tundlikkusega mitmesuguste stressorite, s.h. ümberpaigutuse ja veterinaarse töötlemise suhtes. Kalkunitelt on raske saada suurt heteroosiefekti. Neljaliinilise krossi korral peaks
Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis need????? 8. Kalade suguelundkond ja sigimine. Sugunäärmed, nende nimed teadus- ja rahvakeeles. Nende areng kala elu vältel. Küpsuskoefitsent ja viljakus, absoluutne, suhteline ja tarbeviljakus. Marjaterade suurus. Kudemine. Kudemisaeg. Kudemiskäitumine. Kudemissubstraadi tüübid. Marja embroüonaalne areng ja seda mõjutavad tegurid, temperatuuri mõju kalade paljunemisele. Lõimetishoole. Suguline dimorfism emas- ja isaskala on erinevad. Enamasti väljendub kudemisajal. See seineb linaskil, haidel, gupidel, vilgerjatel jne. Kalade sugu on eristatava vaid kudemisajal ja harva ka väliselt. Välised suguelundid esinevad vähestel kaladel haidel pterügopoodid, gupidel gonopooodid. Sisemised suguelundid. Gonaadid on sugunäärmete üldmõiste. Emastel munasari ehk mari ja isastel seemnesari ehk testis ehk niisk. Sugujuhad.
*Antakse orgaanilisi väetisi ( sõnnik , haljasväetis ) pealtväetamine 2-3 korda. *Külvile eelistatakse taimede istutamist . *Riis on suure võrsumisvõimega( kuni 70 produktiivvõrset) Külvisenorm 180-230 kg/ha *Koristatakse kahefaasiliselt. Tatra kasvatamine *On tangukultuur: tatratang heade maitseomadustega ja kerge seeedida. *Juurte toitainete omastamisvõime suur kuna juured eritavad happeid . *Õied on viietised, õisik on kobar, taimel 500-1500 õit. Esineb dimorfism õied kahesugused: Lühikesed emakakaelad ja pikad tolmukaniidid , pikad emakakaelad ja lühikesed tolmukaniidid. Viljastumine parem kui omavahel tolmlevad eri tüüpi õied. Putuktolmleja. *Soojanõudlik taim . Min. idanemistemp 7-8 kraadi , optimaalne 12-15. *Niiskusenõudlik taim, transpiratsioonikoefitsent 500-600. *Lühipäevataim *Mullastiku suhtes vähenõudlik , talub ka happelisi muldi . *Kasvuperiood 60-90 päeva . *Õitseb ja valmib kaua.
Tuhkrute kõige lähemateks sugulasteks on kärp, nirk ja euroopa naarits; kaugemad sugulased on nugis, soobel ja mäger. Tuhkrud väikesed loomad, kelle kehapikkus on 35-60 cm ja kehamass 350 g kuni 2.5 kg (kuigi esineb ka rohkem kui 3.5 kg massiga eksemplare). Kehamass kõigub sõltuvalt aastaajast: talvel on see tänu tagavaraks kogutud ,,talverasvale" tunduvalt suurem kui suvel. Tuhkrutel on tugevalt avaldunud sooline dimorfism: isasloomad on emasloomadest suuremad, mõnikord isegi poolteist kuni kaks korda, neil on laiem ja lamedam koon, suuremad käpad ja tihedam karusnahk. Samuti on isastel ja emastel erinev käitumine: isased on enamikul juhtudel rohkem peremehesse kiindunud, emased on sõltumatumad, kuid kuulekamad ja mänguhimulisemad. Vaatamata sellele, et tuhkrute metsikud sugulased on öise eluviisiga, kohanevad kodustatud tuhkrud oma peremehe elurütmiga kergesti. Nad magavad kaua 12-18
Euroopa naaritsa tunnustega isendeid, ei ole naaritsa leidumine meie looduses kinnitust leidnud. www.jahindusinfo.ee Tüvepikkus: 35-40 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: sarnaneb tuhkru omale Mink e ameerika naarits sarnaneb välimuselt euroopa naaritsale, kuid ta on pisut suurem ning mingil on valge vaid alamokk (vahel harva on neil valget ka ülemokal). Kehasuuruses avaldub sooline dimorfism: isased on emastest suuremad ja raskemad. Fotodel ja loomafilmides (eriti juhul, kui neid näidatakse paralleelselt euroopa naaritsaga) kujutatakse neid tihti ,,tigedatena" sakris karvaga (pärast veest väljumist) või ,,aplatena" mõne suurema toiduobjektiga. Mingi ,,päriskodu" on Põhja-Ameerika, kust ta 20. saj algul farmiloomana Euroopasse toodi. Loodusesse pääsesid farmidest põgenedes, aga ka sihilikult lahti lastes. Mink on
Röövikute toidutaimed Paakspuu, türnpuu Ristõielised (aas-jürilill, salukõdrik) Röövikute välimus Mattroheline, valge Rohelise-valgekirju küljetriibuga Talvitumine Valmikuna Nukuna Põlvkondade arv Üks Üks Suguline dimorfism Vähe välja kujunenud Tugevalt välja kujunenud Nukk Roheline, terav ots ja suur Sile, roheline või helepruun punnis kõht valgete külgtriipudega Lapsuliblikas ja koiduliblikas on mõlemad Eestis tavalised, aga minu kodukohas on koiduliblikas üpriski haruldane. Koiduliblikas on lapsuliblikast väiksema tiibade siruulatusega. Värvi poolest on need liigid täiesti erinevad
Hecki veise pullid on tüüpilist musta värvi, iseloomulike sarvede ja heleda triibuga piki seljaharja. Lehmad ja vasikad on kõrbjad. Tüüpiline Hecki pull on 1,6 m kõrge ja lehm on 1,4 m kõrge. Veis kaalub 600900 kg. Hecki veis on 2030 cm tarvast madalam. Hecki pullid ei ole suuremad enamiku koduveisetõugude pullidest, kuid usutakse, et tarvapullid kaalusid sageli üle tonni, olles juba nii suured kui pool ninasarvikut. Vendadel Heckidel õnnestus taastada suguline dimorfism, mida polnud ühelgi lähtetõul. See tõestab, et saadud looma geneetiline kood on oluliselt muutunud. Kuid sellegi poolest jääb Hecki veis kõigest üheks koduveise tõuks. Praegu on maailmas üle 2000 Hecki veise.(Heck cattle) Enderby saare veis See veisetõug on üks haruldaseim tõug tänapäeval, pärit on see tõug Uus-Meremaa Enderby saarelt. See saar asub 320 km kaugusel Uus-Meremaalt, avastati see alles 1806 aastal.
..9 kuud. Kergetesse ja keskmise raskusega tõugudesse kuuluvad emaskalkunid alustavad munemist 7- kuuselt, raskete tõugude emaskalkunid ligi 8-kuuselt. Intensiivne munemine kestab umbes 5 kuud, sulgimine 3...4 kuud. Teist munemisperioodi (aastat) munevate kalkunite munatoodang võib olla 20...30% väiksem kui esimesel munemisperioodil, kuid sundsulgimise rakendamisel on toodang kõrge (kuni 100% 1. a). Kalkunitel ilmneb tunduv sugupooltevaheline dimorfism nii kasvukiiruses, kehamassis kui ka realiseerimisküpsuses. 8 Emasnoorkalkunid saavad tapaküpseks 3...4-kuuselt, isaskalkunid 5...6-kuuselt. Täiskasvanud raskete tõugude emaskalkunite kehamass on kuni 11, isaskalkunitel 20...22 kg. Kalkunitele on omane tugev haudeinstinkt. Kalkunid on kõrgendatud tundlikkusega mitmesuguste stressorite, s.h. ümberpaigutuse ja veterinaarse töötlemise suhtes. Vutid Vuttide bioloogilised iseärasused
1. Aine, alajaotused (allpool) , areng. Ökoloogia - teadus, mis uurib elusa ja eluta looduse omavahelist suhet, ei keskejdu ühele objektile, vaatleb tervikut. E. Haeckel 1869 - ökoloogia on teadus organismide ja kk suhetest. E. Odum - teadus looduse struktuurist ja funktsoonist. 2. Ökoloogia pôhimôisted. Ökoloogia valdkonnad: 1) Organelli tase- uurib olulisi eluavaldusi madalamal str tasemel 2) Raku tase (ainurakse puhul isend) 3) Koe tase 4) Organi tase- autökoloogia, org. Ja keskk. Suhete uurimine isendi tasandil 5) Isendi tase - autökoloogia, uurib abiootilisi kk faktoreid. 6) Populatsiooni tase - demökoloogia e. populatsiooni ökoloogia. 7) Koosluse tase - kooslusökoloogia e. sünökoloogia, uurib mitmeliigilisi pop. süsteeme. 8) Ökosüsteem - süsteemökoloogia, uurib energia- ja ainereingeid teatud valdkondades. 9) Biosfäär - kuna ei ole absoluutselt kinnist ökosüsteemi, käib süsteemökoloogia ka siia alla. Kogu maa elustik - globaalökol...
1. Aine, alajaotused (allpool) , areng. Ökoloogia - teadus, mis uurib elusa ja eluta looduse omavahelist suhet, ei keskendu ühele objektile, vaatleb tervikut. E. Haeckel 1869 ökoloogia on teadus organismide ja kk suhetest. E. Odum teadus looduse struktuurist ja funktsoonist. 2. Ökoloogia põhimõisted. Ökoloogia valdkonnad: 1) Organelli tase 2) Raku tase (ainurakse puhul isend) 3) Koe tase 4) Organi tase 5) Isendi tase autökoloogia, uurib abiootilisi kk faktoreid. 6) Populatsiooni tase demökoloogia e. populatsiooni ökoloogia. 7) Koosluse tase kooslusökoloogia e. sünökoloogia, uurib mitmeliigilisi pop. süsteeme. 8) Ökosüsteem süsteemökoloogia, uurib energia- ja aineringeid teatud valdkondades. 9) Biosfäär kuna ei ole absoluutselt kinnist ökosüsteemi, käib süsteemökoloogia ka siia alla. Kogu maa elustik globaalökoloogia. Ökofüsioloogia hõlmab tasemeid organellist kuni organini ning osaliselt ka isendeid; uurib nende koha...
KEILA KOOL 8.C klass Anna-Liisa Tiismaa JÄÄLIND Uurimustöö Juhendaja: õp. Raul Rändla Keila 2010 SISUKORD SISUKORD..................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS......................................................................................................................... 2 LIIGIKIRJELDUS.......................................................................................................................4 TÄIENDAV INFO.......................................................................................................................4 JÄÄLIND, SMARAGD MEIE JÕEMAASTIKEL.....................................................................6 JÄÄLIND PÕHJAMAINE KALLISKIVI......................................................
..9 kuud. Kergetesse ja keskmise raskusega tõugudesse kuuluvad emaskalkunid alustavad munemist 7- kuuselt, raskete tõugude emaskalkunid ligi 8-kuuselt. Intensiivne munemine kestab umbes 5 kuud, sulgimine 3...4 kuud. Teist munemisperioodi (aastat) munevate kalkunite munatoodang võib olla 20...30% väiksem kui esimesel munemisperioodil, kuid sundsulgimise rakendamisel on toodang kõrge (kuni 100% 1. a). Kalkunitel ilmneb tunduv sugupooltevaheline dimorfism nii kasvukiiruses, kehamassis kui ka realiseerimisküpsuses. Emasnoorkalkunid saavad tapaküpseks 3...4-kuuselt, isaskalkunid 5...6-kuuselt. Täiskasvanud raskete tõugude emaskalkunite kehamass on kuni 11, isaskalkunitel 20...22 kg. Kalkunitele on omane tugev haudeinstinkt. Kalkunid on kõrgendatud tundlikkusega mitmesuguste stressorite, s.h. ümberpaigutuse ja veterinaarse töötlemise suhtes. Kalkunitelt on raske saada suurt heteroosiefekti
Gordius L. Estonian Journal of Ecology, 59 (1). Lk. 41,45 Hõimkond: Keriloomad (Rotifera, ka Rotatoria) Mikroskoopilised hulkraksed organismid (kuni 3 mm), rakkude arv kehas elu jooksul ei muutu; koed osaliselt süntsütiaalsed Kehas eristub pea, kere ja jalg Keha katab sageli paks kitiinjas kest e pantser. Keha eesmises otsas asub keriaparaat. Esineb keerulise ehitusega seedesüsteem, mille keskne osa on mälumik e mastaks. Ringe- ja hingamiselundkond puuduvad. Lahksugulised, esineb suguline dimorfism. Sigivad valdavalt partenogeneetiliselt. Oluline lüli veeökosüsteemis. Liikide arv: 209 Kirjandus: ? Praegu uurib neid bioloogiadoktor Taavi Virro Hõimkond: Rõngussid Annelida Keha koosneb lülidest, lülistus väliselt mõnikord mittenähtav. Esineb prostoomium ja pügiidium. Kehaõõnsus täidetud vedelikuga ning on vaheseintega suuremal või vähemal määral jaotunud kambriteks. Keha on enamasti varustatud suurema või vähema hulga harjastega. Nahklihasmõik väga hästi arenenud
cerevisiae, Erinevused intronite arvus (S. cerevisiae 275 e. 5%, S. pombe 43%), transposonite arvus (S. cerevisiae arvukalt, S. pombe vaid mõned). Esimene sekveneeritud eukarüootne parasiit Plasmodium falsiparum 2002 a. (samal aastal P.yoelii yoelii, näriliste parasiit). Genoomi suurus 23 Mb, 14 kromosoomi, umbes 5300 geeni. Geenid on pikemad, kui pärmidel (2.4 kb.). Intronid moodustavad 54% genoomist. Retroposonid puuduvad, Aspergillus nidulans, Neurospora grassa, Tetrahymena (nukleaarne dimorfism!) ja mitmete patogeenide projektid. Hulkraksete organismide genoomiprojektid keskenduvad valdavalt: Arengulistele aspektidele, Haigustekke põhjuste selgitamisele, On juhitud kolmest motivatsioonist: Alusuuringud, Kommertsiaalsed huvid, Meditsiinikesksed huvid. Caenorhabditis elegans genoom: Ülitähtis mudelorganism arengubioloogias. Genoomi sekveneerimine lõpetatud 1999 a, Genoom ca 100Mb ja 20 000 geeni (1000 RNA kodeerivad)
võib esineda invasioonivastne. Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Kolm ökoloogilist gruppi: 1. Vabalt elavad ümarussid 2. Taimeparasiidid: kiduussid (kartuli-, ristiku-, kaera-kiduuss). 3. solkmed (inimese-, sea-, hobusesolge jne), piuguss, kõõrpea, naaskelsaba, keeritsuss, elevantsustõve tekitaja, mediina niituss jne HÕIMKOND JÕHVUSSID: Pikk niitjas kutiikulaga kaetud keha. Seedeelundkonnaks pikk kanal. Ringe- hingamis- ja erituselunkond puuduvad. Esineb suguline dimorfism, isastel tagakeha tipp kaheharuline.Omapärased vastsed nt hobusejõhvuss 6 HÕIMKOND LÜLIJALGSED Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon –lülid on erineva ehitusega 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul –tugeva välisskeletiga. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi
Dryopithecus, elas Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Neile oli iseloomulik tänapäeva primaatidele sarnane suur aju, kuid nende jäsemete ehitus viitab sellele, et nad elasid puu otsas. Drüopiteekused elasid metsas, toitusid taimedest. Drüopiteekuseid oli mitu liiki. Üheks alaliigiks oli Proconsul africanus. Tema luid on leitud Ida-Aafrikast esimest korda 1948. a (Mary Leakey). Proconsul africanuse keha oli nagu ahvil, hambad sarnanesid inimahvide omadele, esines tugev suguline dimorfism,. Elasid 2512 miljonit a tagasi. Oli arvatavasti simpansi eelkäija. Hilismiotseenis elas Kreekas ouranopithecus (drüopiteekuste hulka kuuluv liik). Tema luuleiud u 8 miljonit a vanad. Arvatavasti oli suhteliselt sarnane gorilladega. Türgis ja Pakistanis on leitud sivapithecuse luid, samuti u 8 milj a vanad. Oli u simpansisuurune, kuid koljuehituselt sarnanes orangutangile. Hammaste kulumisjälgede põhjal on oletatud, et ta sõi pehmeid puuvilju.
siis on pojad juba nii tugevad, et jõuavad emaga ette võtta pikki rännakuid. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Eluiga - Karud elavad kuni 50 aasta vanuseks. PUNAHIRV (Cervus elaphus) Hirv on imetajate perekond hirvlaste sugukonnast sõraliste seltsist. Välimus - Hirv on välimuse poolest kuninglik loom. Suuruselt metskitse ja põdra vahepealne. Hirvede kehasuuruses väljendub sooline dimorfism. Pullid kaaluvad 160–200 kg, harva kuni 300, lehmad 100 kilo. Isaslooma ehivad sarved, mis heidetakse enamasti märtsis. Esimesed sarved hakkavad kasvama alles teise eluaasta alguses ja need puhastatakse augustis-septembris. Valmis sarved kaaluvad enamasti 2–5, üliharva kuni 20 kg. Normaalselt on täiskasvanud pullil ühel sarvel 5 või enam haru. Eluiga ulatub kuni 20 eluaastani. Hammaste kulumise järgi määratakse vanus. Hirvepulli välimus muutub elu jooksul üsna oluliselt
Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Kolm ökoloogilist gruppi: 1. Vabalt elavad ümarussid 2. Taimeparasiidid: kiduussid (kartuli-, ristiku-, kaera-kiduuss). 3. solkmed (inimese-, sea-, hobusesolge jne), piuguss, kõõrpea, naaskelsaba, keeritsuss, elevantsustõve tekitaja, mediina niituss jne. 13. Hõimkond Jõhvussid (Nematomorpha) Pikk niitjas kutiikulaga kaetud keha. Seedeelundkonnaks pikk kanal. Ringe- hingamis- ja erituselunkond puuduvad. Esineb suguline dimorfism, isastel tagakeha tipp kaheharuline.Omapärased vastsed. Jõhvuss Gordius aquaticus. SUBDIVISO: Deuterostomia teissuused 14. Hõimkond Käsijalgsed (Brachiopoda) Kinnistunud, üksikeluslised kahepoolmelise kojaga loomad. Suuava äärest algab paar erilisi lisandeid nn. käsijäsemeid. Mereloomad. 15. Hõimkond Okasnahksed (Echinodermata) Vastne bilateraalsümmeetriline, täiskasvanu radiaalsümmeetriline. Väheliikuva põhjaeluviisega mereloomad.
hästi arenenud ning veri voolab enamiku teest veresoontes. Süda paikneb jõevähil selgmiselt ning sellest väljuvad veresooned viivad vere kehasse. Tagasiteel koguneb veri kehaurgetest alumistesse veenidesse, läbib lõpused, kus rikastub hapnikuga ning jõuab tagasi südamesse. Seega on nende veri nii toitainete kui ka hapniku transportija kehas. Erituselunditeks on tundlate alusel paiknevad antennaal- ehk rohelised näärmed. Ülemvähid on lahksugulised ja neil esineb suguline dimorfism. Emaste tagakeha on laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad iseseisvat elu
sugupooltel, kellel esineb polügaamia (üks isane, tavaliselt suurem ja tugevam, paarub mitme emasega). Kui õigus on aga Selanderil, siis on loogilisem eeldada vastupidist: sugudevaheline erinevus peaks olema suurim just monogaamsetel paaridel, kel üks isane ja emane elavad koos ühel ja samal toitumisterritooriumil ja järelikult konkureerivad toidu pärast. Kontrollimine näitas, et tegelikkus toetab rohkem Darwini hüpoteesi. "Mitmenaisepidajail" primaatidel on kehasuuruse sooline dimorfism (isaste ja emaste erinevus) harilikult suurem kui monogaamidel. Ülaltoodud olid vaid mõned näited sellest, kuidas võrdleva meetodi kasutamisel valida sobiv taksonoomiline tase, kontrollida alternatiivseid hüpoteese ja elimineerida segavate muutujate (näiteks allomeetriliste seoste) mõju tulemustele. Lisaks tuleb alati meeles pidada, et kui ükski alternatiivne hüpotees ei leia kinnitust, võib tegemist olla lihtsalt alternatiivsete kohastumuste või neutraalsete tunnustega
Orronin tugenensis säilinud reieluu alusel on öeldud, et on kohastumus bipedaalsuseks. Ardipithecus redutseerunud loomahambumus, väike ajumaht, etteulatuv kolju. Perekonna Homo eellane, Homo habilis ja Homo rudolfensis on vanimad homode perekondadest. Homo rudolfensisest sai lõpuks Homo erectus. 5. Milline oli põhiline hominiinidegrupp Pliotseenis (ca5...2,5 Mat)? Iseloomusta neid lühidalt. Austrolopiteegid, kellel oli bipedaalsus, tugevalt eristunud suguline dimorfism, etteulatuv näokolju, väike ajumaht (varem eeldati, et just bipedaalsuseks on vaja suurt ajumahtu). 6. Millised olid paleoökoloogilised muutused inimlaste väljakujunemise ajal, mis eristasid oluliselt Kvaternaari tingimusi eelnevast Pliotseeni ja Miotseeni lõpu omadest? Missugusi biotoope eelistasid erinevad varased hominiidid? Esimene külmumine toimus 35 MAT, toimusid esimesed mandrijäätumised. 2,5 MAT tekkis Panama maakitsus, tekkis Golfi hoovus
dd. Veekogudes, kus värvusega antavad signaalid on tähtsamad kui varjumine, on eredad ee. värvid tavalised. ff. Värvinägemine vaidlusküsimus!!!!! Kõhrkalad värve ei nägevat. Luukalad nägevat kollast gg. ja rohelist, punast mitte. Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis hh. need????? 34. Kalade suguelundkond ja sigimine. a. Suguline dimorfism emas- ja isaskala on erinevad. Enamasti väljendub kudemisajal. b. See seineb linaskil, haidel, gupidel, vilgerjatel jne. c. Kalade sugu on eristatava vaid kudemisajal ja harva ka väliselt. Välised suguelundid d. esinevad vähestel kaladel haidel pterügopoodid, gupidel gonopooodid. e. Sisemised suguelundid. Gonaadid on sugunäärmete üldmõiste. Emastel munasari ehk f. mari ja isastel seemnesari ehk testis ehk niisk. Sugujuhad. g
· Soovahetusel soodustavad vastassoo väliste tunnuste arengut vastava suguhormooni suured kontsentratsioonid · Suguelundite areng määratakse 6 nädalat peale viljastamist, mil Y kromosoom käivitab H-Y antigeeni sünteesi · Sellega määratakse meessoo sugunäärmete, suguteede & välissuguelundite areng · Sünnilähedasel perioodil toimub ka meesloote aju nn maskuliniseerimine, mille mõjud avalduvad täielikult alles täiskasvanuea seksuaal- & muudes käitumistes Sooline dimorfism ajus · Sooliselt dimorfne tuum hüpotalamuses on isastel rottidel 5 - 7 korda suurem kui emasrottidel · Isasrottide ajukoor on ruumilisi funktsioone täitval paremal poolkeral paksem kui vasakul. Emasrottidel see erinevus puudub. Samalaadne leid on tehtud ka inimloodetel, ent selle kehtivus võib olla küsitav · Aju vasakut & paremat poolkera ühendav mõhnkeha on oma teatud osas naistel suurem kui meestel & see erinevus võib põhjustada naiste suuremat edukust keelelistes ülesannetes
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
