lihalambatõug. Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1. jaanuari seisuga 3611 eesti tumedapealist utte 24 erinevast karjast. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti tumedapealiste uttede tiinestumine oli 2010. aastal 84,5 % ning uttede viljakus oli 1,56 talle poeginud ute kohta. Kõikide eesti tumedapealiste karjade keskmisena oli talledel 100 päeva kehamass 24,2 kg, mis oli ligikaudu 1 kg võrra madalam kui eesti valgepealiste lammaste tõukarjades. 3) Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. aastat, kui alustati
Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja šropširi lihalambatõug. Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama viljakuse ja jämedama villaga. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Uttede tiinestumine 84,5%, tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. Väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta.
kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Suffolki tõug, pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn dauni tõugu kuuluvaks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpsirdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113-150 kg), uted 80-110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30-36 µm, pikkus 7-8 cm, villatoodang 2,5-3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002. a kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära. Oksforddauni tõug, hämpsiri (ingl. k. Hampshire) uttede ja pikavillaliste kotsvoldi jäärade ristamisega. Tänapäeval on oksforddauni tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge. Lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid
lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a.jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur tallede üleskasvatamise võime) dala (kõrge viljakus tallede hea kasvukiirus)ja soome maalambatõug. 4.Teised Eestis aretatavad lambatõud Swifter viljakad lihatõud. Islandilambad (aborigeensed tõud)-võivad aastaringselt õues olla ja iseseisvalt toimetulevad. Muulad-ristandtõud on tallede tootmiseks. Saadud swaledale x sinisepealine leiaster-neil on palju piima. 5.Lammaste lihajõudlus, villajõudlus, piimajõudlus, reproduktsioonijõudlus
- kr., 2003.a. 223.-kr. 2003.a. maksti toetust 1073 lamba-ja kitsekasvatajat 17147 ute ja kitse eest. Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes pidasid 26790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15.juuli 2001.a. Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001) Nimetus Kokku Karja suurus 1-4 5-9 10-20 21-50 51- Üle utte utte utte utte 100 100
liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha (uted, jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1. Rasked talled enamustes riikides on lambakasvatuse suund raskete talledel, tapetakse u 6-8 kuu vanuses, kehamassil 42-45 kg. 2. Kerged talled Vahemereäärsed riigid. Tallesid kasvatatakse 3,5 kuud, tapaeelne kehamass on 22-25 kg Lammaste lihajõudluse hindamine
lambakasvatusele raske periood. Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha-ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik üheksakümnendate aastate alguses ning probleemid lambaliha ja villa realiseerimisel. Karjade suurus 2001.a. 4850 lambafarmi- uttedega majapidamisi, kes pidasid 26790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Lammaste arvu suurenemisega muutuvad suuremaks ka karjade suurused. Keskmine karja suurus oli 2001.aastal 9 lammast, 2003.aastal 14 ja 2005. aastal 21 lammast karja kohta. Kasvatuse suunad Viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind. Suurenenud on toetused riigi ja EL poolt. Erinevad toetused, ka pool-looduslike rohumaade karjatamiseks. Suurenenud ka mahekasvatuse maht. 2
mõjutavad paljud tegurid, millest olulisemaks peetakse lamba sugu, iga, tõugu ja füsioloogilist seisundit ning söötmist ja pidamist. · Villa kasv ja omadused on seotud lamba füsioloogilise seisundiga. Tiinus ja imetamisperioodil kasvab uttedel peenem ja vähem tugev vill. Villakasvu pidurdust esineb tiinuse viimastel ja imetamise esimestel nädalatel. Villa kasvu mõjustab ka uttede paljupoegisus. KLIIMA MÕJU · Kliima ja aastaaegade mõju villa kasvule võib täheldada kõigil lambatõugudel, eriti aga jäme- ja pooljämevillalammastel, kellel igal kevadel esineb villkarvade vahetus ehk nn. karvaheide.Villa kasv on intensiivsem suvel ja sügisel, eriti siis kui lambad viibivad heal karjamaarohul. · Tugev päikesepaiste ja palavus mõjub lammaste villakasvule negatiivselt. Põuaajal on lammastel
Eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade 1997-2001.a.jõ udluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli(head lihavormid), dorset(tailiha palju, hea liha kvaliteet, uttede suur tallede üleskasvatamis e võime) dala (kõrge viljakus tallede hea kasvukiirus)ja soome maalambatõug.Teised kavatatavad tõud:Suffolki tõug, Oksforddauni tõug;VP: Tekseli lambatõug, Dorseti tõug , Dala tõug Lihajõudluse määrab lammaste toituvus ja kehakaal. Mida väiksem on rasva sisaldus ja Suurem valgu sisaldus, seda kvaliteetsem on liha. Villajõudlus- orienteeruvalt saadakse lambalt 3-5 kg villa aastas. Vill kaalutakse kohe peale pügamist
investeeringuid. Farmide suurus Eesti lambakasvatuse nõrkuseks on lambafarmide väike suurus. Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud põllumajandusloenduse andmeil (tabel 2) oli Eestis 2001. a 4850 lambafarmi - uttedega majapidamisi, kes pidasid 26 790 utte. Keskmine lambafarmi suurus oli seega 5,5 utte majapidamise kohta. Enamikes majapidamistes (91,7%) peetakse alla 10 ute ning alla 10 pealistes lambafarmides peetakse 54 % uttede üldarvust. Üle 100 pealisi lambafarme oli 10 ja neis peeti 5,9 % uttede üldarvust. Tabel 2. Lambafarmide suurus ja nende struktuur 15. juuli 2001. a Põllumajandusloenduse järgi (Eesti Statistikaamet, 2001) Karja suurus, utte Nimetus Kokku 1-4 5-9 10-20 21-50 51-100 Üle100 Uttedega majapidamised, arv 4850 3190 1110 380 130 30 10
Kas emiste sigimistsükkel koosneb kolmest perioodist- tiinuse algperioodist, tiinuse lõppeperioodist ja imetamisperioodist? Õige Imetavaid emiseid peetakse? Individuaalsulus Kas hea söötmis-pidamistingimuste juures on võimalik saada ühelt emiselt kolm pesakonda aastas? Jah Sead saavutavad majandusliku varavalmivuse keskmiselt? 6-7 kuuga Kas on tarvis poeginud utt koos talle(dega) paigutada peale poegimist üksiksulgu? Jah Uttede kehamass on jõudluskontrolli järgi kõrgem...? Eesti tumedapealisel lambatõul Miks on vaja talledele manustada sünnijärgselt E-vitamiini ja seleeni? Et vältida tallede valgelihastõbe Milline peaks olema kvaliteetse liha saamiseks noorlammaste kehamass enne lihaks realiseerimist Eesti tingimustes? 40-45 kg Millisel loomaliigil kodustatud vorm puudub? Filipiini pühvel Mis on konditsioon? Toitumus Kuna saavad veised keskmiselt suguküpseks? 6-8 kuuselt Kaua kestab (keskmiselt) lehma tiinus
Amnon Ahinoami ja Taaveti poeg; tavaline; hea südamega; tal on palju sõpru ja naisi; puuduvad vaenlased Absalom Maaka ja Taaveti poeg; kõige ilusam mees Batseba arvates; kütkestav; suhtleb naistega hädasunnil; kitsad puusad ja võlvjas rinnakorv; paremas kõrvas kuldrõngas, kannab tihti nahkvööd ja mantlit õlal Taamar Maaka ja Taaveti tütar, sama ilus ja kütkestav kui Batseba; põsed kui granaatõunad; hambad nagu äsjaniidetud uttede summ; Amnon võtab tema neitsilikkuse Kokkuvõte Taavet, Iisraeli kuningas, silmab lossiaknast imeilusat Batsebat ja temas tärkab kirg. Et Batseba on väepealik Uurija naine, peab Taavet oma ustava sõdalase surma saatma. Säärane patt on Jumalale liig ja karistuseks sureb patu vili - Taaveti ja Batseba esmasündinud poeg. Aasta pärast sünnitab Batseba uue poja, Saalomoni, kellele ema hakkab iisraeli troonile teed rajama aidates kaasa tema vendade surma saatmisel.
Poegimisaegne töökorraldus Olenemata sellest, kas lambad poegivad laudas või väljas, tuleb poeginud utt peale poegimist eraldada koos oma tallega individuaalsulgu 1-2 päevaks Siis võetakse kõik talled oma ema poolt omaks, tekib ute ja talle vaheline side ning tall saab paremad tingimused ternespiima imemiseks Vajalik ööpäevaringne loomade jälgimine: seepärast peaks püüdma poegimise kestvust vähendada, näiteks enne paaritust lasta uttede sekka 1-2 nädalaks paaritusvõimetud jäärad, kes panevad uted indlema Esimesel elupäeval on see 200 ml talle kehamassi kohta päevas (4 kg tall- 800 ml ternespiima) Ühel jootmiskorral 50 ml talle kehamassi kohta päevas (4 kg tall 200 ml ternespiima) Karjammde vajadus Kultuurkarjamaadel 8...10 utte/ha-l (võib varieeruda 4-15 utte/ha), toiteväärtus (10…10,5 MJ/kg/KA) Karjatamiskoormusega 8 utte hektaril peaks saagikus olema 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet hektarilt)
peenevillalist lõnga. Suurema kehamassi ning villatoodanguga, kuid samas madalama viljakuse ja jämedama villaga. 3. Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud emane: eesti maalammas jai sane sevioti lammas Ev parandajad ( liha jõudlust ja kvaliteeti parandavad) Tekseli lihatõug- lihakehad head Dorseti tõug- kõrge tailiha sisaldus, head emaomadust ( piima palju, hoolitseb tallede eest) Dala tõug- tallede kasvukiirus ( 100p mass kõrge) hea uttede viljakus ( 200% ) 4. Teised Eestis aretatavad lambatõud suffolki tõug, oxforddauni tõug, teksel, dorset , dala 5. Lammaste lihajõudluse hindamine Elusalt: Toitumuse järgi ( 1-5) 3 on normaalne (ombelda landepiirkonnast, et välja selgitada nimmelüli ogajätkede ja roidejätkede teravust ning rasvaladestust selles piirkonnas.) Uttede toitumust tuleks kontrollida 3korda aastas ( võõrutamisel ( 3,5), tiinuse keskel (3 )ja tiinuse lõpul( 3,5))
..5 kg, villa peenuse 35...36 m ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta. EESTI VALGEPEALINE LAMMAS Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist evioti tõugu jääradega. Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati tõuna eesti valgepealine lammas. Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30...33 m). Pea ja jalad on kaetud valge villaga. Uttede kehamass on keskmiselt 60...70 kg, järadel 85...95 kg, villatoodang aastas 2,5...3,5 kg, villa peenus 30...33 m ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta. MERIINO LAMMAS Meriino on maailma vanim ja arvukaim lambatõug. Arvatakse, et tõug pärineb Hispaaniast või Põhja-Aafrikast. Meriinodel on tihe vill- ligikaudu 50 miljonit kiudu- mis on peaaegu kolm korda rohkem kui teistel lambaliikidel. Vill on väga kaunis ja pehme, kuigi pealt tundub villak hallikas on see
Poegimisaegne töökorraldus · Olenemata sellest, kas lambad poegivad laudas või väljas, tuleb poeginud utt peale poegimist eraldada koos oma tallega individuaalsulgu 1-2 päevaks · Siis võetakse kõik talled oma ema poolt omaks, tekib ute ja talle vaheline side ning tall saab paremad tingimused ternespiima imemiseks · Vajalik ööpäevaringne loomade jälgimine: seepärast peaks püüdma poegimise kestvust vähendada, näiteks enne paaritust lasta uttede sekka 1-2 nädalaks paaritusvõimetud jäärad, kes panevad uted indlema Poegimisel on vajalikud individuaalsulud, kuhu paigutatakse peale poegimist sündinud tall (talled) koos emaga 1-2 päevaks Individuaalsulg poeginud ute ja tallede paigutamiseks tagab tallede suurema säilivuse, sest tall saab emalt vajaliku koguse ternespiima Esimesel elupäeval on see 200 ml talle kehamassi kohta päevas (4 kg tall- 800 ml ternespiima)
Lammaste pidamisel peab olema tagatud pidev juurdepääs joogiveele alates esimesest elunädalast. Kui lambaid ei söödeta vabalt, siis peab olema tagatud lammaste üheaegne ligipääs söödasõimele. Söötmiskohal arvestatakse vähemalt 35 cm pikkuse söödafrondiga ja vähemalt 45 cm sõimepikkusega tiine ute kohta. Ühe tallega utt vajab 60 cm, kahe tallega utt ca 70 cm söödafronti. Vaba põrandapinna vajadused sõltuvad lamba suurusest ja kehamassist ja need on esitatud tabelis. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Vabapidamisel või lammaste jalutusalal viibimisel läheb poegiv utt tavaliselt ise ehitisse, kus põrand on kaetud kuiva põhuga. Vahetult pärast poegimist tuleb utt koos talle/talledega eraldada üheks-kaheks päevaks sulgu, mille mõõtmed lubavad utel vabalt ringi pöörata ning mis asub laudas või ehitises. Sellises sulus tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, ta lakutakse ema poolt
kg utt 9 kg karjamaarohtu päevas. Seega võib arvestada ute päevaseks karjamaarohu söömiseks keskmiselt 7-8 kg karjamaarohtu. Tallede tarbitavad rohu kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg, 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23) Lammaste põhisöödaks on koresööt, lisaks antakse kaera-herne segu. Talveks
Igale emisele tuleks arvestada 0,4–0,5 m künafronti. ERITI TÄHTIS! Kui siga kasutab 1 kg kehamass juurdekasvu kohta 4 kg jõusööta, siis milline on söödaväärindus? Emiste sigimistsükkel (3 perioodi) – vaba, tiinus, imetamis. Kokku 150 päeva. Kesikuid peetakse rühmasulus. Sigade tiinusperiood: 115 päeva. Sigade keskmine viljakus on 10-14 põrsast perekonnas. Lammaste arv 100tuh kandis. 4. ja 5. tiinuskuul on vajalik uttede söödaratsioonis vähendada rohusöötade osakaalu ja suurendada jõusöötade osakaalu. Ühel jootmiskorral peab tall saama 50ml/kg ternespiima. Täiskasvanud sugujäära paaritumiskoormus – 50 utte. Toitumisõpetus ja veiste söötmine Loomorganismi toitumine. Õhk, vesi, toit. Söödad on põhiliselt taimse päritoluga. Orgaanilised ained – valgud, rasvad, süsivesikud, vitamiinid. Energia – süsivesikutest, rasvast ja proteiinist. Proteiin Rasv 14 vitamiini 24 mineraalelementi
Päike paistab ainult Tema naha poleerimiseks ja juuste kuldamiseks, tuul puhub vaid Tema põskede jume suurendamiseks, meri pingutab, et Teda vannitada, lilled surevad rõõmuga, et vaid Tema nahk võiks luksuslikult nende lõhnas mõnuleda. Ta on loodu kroon, meistritöö. Rüüstatakse meresügavusi, et vaid Teda katta pärlite ja korallidega; maapõu kistakse lahti, et Ta võiks kanda kulda, safiire, teemante ja rubiine. Hülgepoegi pekstakse keppidega surnuks, sündimata talled kistakse uttede emakaist, miljonid mutid, piisamrotid, oravad, naaritsad, kärbid, rebased, koprad, tshintshiljad, ilvesed ja teised armsad väikesed olevused surevad varajast surma selle nimel, et Temal oleks karusnahku. Jaana- ja paabulinnud loovutavad Talle oma suled. Mehed jahivad oma eludega riskides leoparde Tema kasukate ja krokodille tema kingade ning kottide tarvis. Miljonid siidiussikesed pakuvad Talle oma kollast tööd, õmblejannad mässavad õmblustega ja teevad pitsi
82. eesti lambatõud · .Eesti valgepealine - Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist sevioti tõugu jääradega. · Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati eesti valgepealine tõug. · Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30 33 m). Pea ja jalad on villavabad ning kaetud valge karvaga. · Uttede kehamass on keskmiselt 6070 kg, jääradel 85 95 kg, villatoodang aastas 2,53,5 kg ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta. · Eesti tumedapealine - Sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi sropsiri ja oksforddauni tõugu jäärad ja uted. · Kohalike, valge villaga eesti maalammaste ning sropsiri ja oksforddauni lammaste kasutamise tulemusena loodi tugeva tervise, hea söödakasutusega
Võis olla seotud loomade kaitsejumaluse Belenosega. Sõna ,,bel" tähendab sära, hiilgust, vaögusega seotust võis olla seotd valguse jumalanna Bel'iga. Valguse aega tagasi minek. Mõned kohas (Põ-Sotimaal nt) ka hiljem, nt 15. mail. Ka inimesed, mitte vad kariloomad, käisid kahe lõkke vahelt läbi, mis pidi tooma õnne ja viljakust. Lambapiim oli Iirimaal ja Sotimaal väga hinnas eriti talvel, kuna lehmadel sel ajal oli piim kinni. Imbolc. Uttede piimaandmise püha. Tähendusi võib olla palju, nt 1) roomlastel oli samal ajal luperkaaliad (rooma regiooni puhastuspidu) aga selle üle vaieldakse väga tugevalt, pigem usutakse 2) inimeste seksuaalkäitumisega seost. Muistsel Iirimaal abielluti kõige enam kolmekuninga laupäeva (5. jan) ja vastlate vahel. Noorpaarid elasid koos 1. maini, siis läksid mehed loomi karjatama (st lapsed pidid olima eostatud enne)
ärritades.) Kutsa, säh - üks käsi, kutsa, säh - teine! Kutsa, säh - üks jalg, kutsa, säh -teine! (Kui Margus asjata napsab.) Mitte ei saa! Ei saa!... Rõõmus naerulagin. Margus on väsinud, pöörab end ära. TIINA (kirglikult Margusele kaela lennates). Hahaha! Sina, rumal poiss, sina, tossikene! Ei saa tüdrukut kätte! Ja see tahab minu Margus olla! Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab! Sind oleks vaja juustest kiskuda ja katkuda, kuni sulle jalad alla saavad, ja mitte käsi ümber kaela heita! MARGUS. Sina! Sina vaata, kui ma tõmban su sülle ja viin, kuhu ise tahan ja teen sinuga viis imet, mis aga meelde tuleb. Sina - sind oleks vaja pigistada, nõnda et karjud! TIINA {nagu angerjas Marguse käte vahelt välja libisedes). Jaa, ja muidugi! Seda sa oskad! Selle peale oled sa mees! MARGUS
temperament muutus närvilisemaks, isegi tigedust esines.; raskeveohobune- kasutati rootsi ardenni, belgia ardenni, saksa külmaverelist, leedu raskeveohobust. eesti valgepealine lammas- ildefransi tõug: suurendas kehamassi ja lihajõudlust, villa kvaliteet jäi samaks; dala tõug norrast:suhteliselt suurekasvulised lambad parandasid peale kehamassi ka villakvaliteeti;teksli tõug: parandas kahtlematult lihaomadusi, vähem villaomadusi; dorset: parandas kasvukiirust, liha kvaliteeti, uttede emaomadusi; soome maalammas- parandas viljakust; islandi lammas: parandas vastupidavust. eesti tumedapealine lammas- suffolk: parandas lihajõudlust, liha kvaliteeti ja kasvukiirust; soomemaalammas: parandas viljakust; islandi lammas: parandas vastupidavust. 85. Kunstliku seemenduse aretuslik hinnang Kunstlik seemendus võimaldab suurendada ühelt isasloomalt saadavate järglaste arvu, mistõttu väheneb vajalik isasloomade arv. Mida vähem isasloomi aretuseks vajatakse, seda
Kui veisekasvatuses taotleda intensiivset piima- ja lihatootmist, on kasulik tõsta ka veiste varavalmivust. See võimaldab toota rohkem veiseliha, kiirendada karja käivet ja parandada liha kvaliteeti. Loomade eluiga ja majandusliku kasutamise iga ei lange kokku. Harilikult on esimene tunduvalt pikem kui teine. Näiteks on veiste eluiga 20...25 aastat, lehmade kasutusiga 8...12 ja pullidel 4...6 aastat. Lambad võivad elada 10...15 aastat, uttede kasutusiga 6...8 ja jääradel 4...5 aastat. Sead võivad elada 15...20 aastat, emiseid kasutatakse 4...5 aastat ja kulte 3...4 aastat. Hobused võivad elada 35...40 aastat, täkkude ja märade kasutusiga on 18...20 aastat. JÕUDLUS Jõudluseks nimetatakse loomade võimet toota teatud tingimustes ja teatud ajavahemikul vajalik kogus kvaliteetseid loomakasvatussaadusi. Põllumajandusloomade jõudlus oleneb nende pärilikest omadustest ja tingimustest, milles nad elavad.
vähenenud, põhjuseks madalad kokkuostuhinnad, maailmaturul valitsev loomakasatuste ületootmine, suhteliselt suured impordimahud ning põllumajandusreformi järelmõjud. Loomade arvukuse veelgi enama vähenemise hoidsid ära riigi kaudu antud toetused SAPARDi programmi raames ning otsetoetuste maksmine mitmete põllukultuuride, piimalehmade, noor- ja nuumloomade, ammlehmade ning uttede-kitsede kaasvatajatele. Kuueteistkümne aastaga vähenes veiste arv 3.2 korda. Karjade likvideerimine ebasoodsate tootmistingimuste tõttu peatus 2003.aasta lõpuks, alles on jäänud tugevamad ning konkurentsivõimelisemad tootjad. Lähiaastatel ei oodata lehmade arvukuses enam märkimisväärset langust, pigem võib eeldada mõningast tõusu, sest 2004.aastal ostsid edukamad piimatootjad juba Hollandist ja Saksamaalt karja täiendamiseks ligi 1000 holsteini tõugu
annaabi.ee 
