Lamba- ja veisekasvatus (0)

LOOMAKASVATUS  
Lambakasvatus  
1)  Lambakasvatuse  olukord  ja  perspektiivid  Eestis  ( lammaste   arvukus,  karjade  suurus, 
lambakasvatuse suunad). 
 
Aasta 
Lammaste arv (tuh) 
1992 
123,1 
2000 
29 
2010 
78,6 
Viimastel  aastatel  on  probleemiks  tõusnud  lammaste  müük  lihatööstustele,  sest  lihaks 
müüdavate lammaste hulk on kasvanud, kuid  lambaliha  kokkuostvaid ja lammaste tapmisega 
tegelevaid lihatööstuseid on jäänud vähemaks ja nende tapavõimsus on väike. 
 
Enamasti  on  karjas  üle  100  lamba.  Aastal  2010  moodustasid  sellised  karjad  59%  lammaste 
üldarvust. 
Eesti  suurim  lambakari  asub  Valgamaal  Laatres,  kus  OÜ   Kopra   Karjamõisa   kuuluvas  
mahefarmis peetakse 2300- 2400 põhikarja utte . 
 
2010 
Lammaste arv kokku 
87140 
Karjas 1-2 lammast 
0,3% 
Karjas 3-9 lammast 
3,2% 
Karjas 10-19 lammast 
7,3% 
Karjas 20-29 lammast 
7% 
Karjas 30-39 lammast 
9,8% 
Karjas 50-99 lammast 
13,6% 
Karjas üle 100 lamba 
58,8% 
 
Lambakasvatuse suunad Eestis: 
Lihaloom – Euroopa, Uus- Meremaa , USA ida osariigid . 
Villalambad – meriino  lambad ; peenvilla – Austraalia , Lõuna-Ameerika. Villa osatähtsus on 
langenud. Ka lambanahk. 
Piimakasvatus 
 
2) Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu . 
Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958.a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise 
lamba nime all. Nende lambatõugude  väljakujunemisel eristatakse 4 perioodi:  
1) Kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega. 
2) Peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. saj esimesel poolel. 
3) Lihalammaste kasvatamise periood 19 saj teisel poolel. 
4) Kohalike lihavillalammaste aretamine aastatel 1926.-1958. 
 
1 
 
Eesti  tumedapealise  lambatõu  sihikindlama  aretuse  alguseks  võib  pidada  1926.  aastat,  kui 
Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 šropširi jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada 
nende abil  eesti maalammast.  
Seega  eesti  tumedapealise  lambatõu  lähtetõugudeks  olid  eesti  maalammas  ja  šropširi  
lihalambatõug. 
 
Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1. jaanuari seisuga 3611 eesti tumedapealist utte 
24 erinevast karjast. 2010. aastal 3246 utte 19 karjast. 
Eesti  tumedapealine  lambatõug  on  üldiselt  suurema   kehamassi   ning  villatoodanguga  kui 
eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama 
villaga. 
Jäärad  kaaluvad  ca  95  kg,   uted   76  kg,  villatoodang  3,7  kg  ja  viljakus  ligikaudu  1,50  talle 
poeginud ute kohta. 
Eesti tumedapealiste  uttede   tiinestumine  oli 2010. aastal 84,5 % ning uttede viljakus oli 1,56 
talle  poeginud  ute  kohta.  Kõikide  eesti  tumedapealiste  karjade  keskmisena  oli   talledel   100 
päeva  kehamass  24,2 kg, mis oli ligikaudu 1 kg võrra madalam kui eesti valgepealiste lammaste 
tõukarjades.     
 
3) Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. 
Ka eesti valgepealise lambatõu teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. aastat, kui alustati 
inglise päritoluga ševioti  tõugu lammaste kasutamist  eesti maalammaste parandamiseks. Nii 
toodi 1926. aastal 1 ševioti jäär ja 2 utte Rootsist. 
Seega  eesti  valgepealise  lambatõu  lähtetõugudeks  olid  eesti  maalammas  ja  ševioti 
lihalammas. 
 
Lammaste jõudluskontrollis osales 2007.aasta 1. jaanuari seisuga 2906 eesti valgepealist utte 
20 karjast. 2010. aastal 2646 utte 14 karjast. 
Eesti valgepealine on üldiselt mõnevõrra väiksema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti 
tumedapealine lambatõug, kuid veidi kõrgema viljakusega. 
Jõudluskontrolli programmi tulemuste põhjal 2010. aasta kohta võib öelda, et eesti valgepealist 
tõugu  uted  olid  heade  sigimisnäitajatega,  sest  uttede  tiinestumine  oli  89,1  %  ning  uttede 
viljakus oli 1,61 talle poeginud  ute kohta.  Viimasel  kahekümnel aastal on eesti valgepealist 
tõugu uttede viljakus olnud kõigil aastal kõrgem kui eesti tumedapealistel uttedel. 
 
4) Eesti lambatõugude parandajad tõud . 
Eesti tumedapealise  tõu  parandajad: 
Suffolk – lai, sügav rind, arenenud kintsud, viljakad . 
Oksforddaun – suure  tailiha  sisaldusega rasked lihakehad, jäme  vill (Taani). 
2 
 
 
 
Eesti valgepealise  tõu parandajad: 
Teksel  – suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suur villatoodang ja kvaliteetne 
vill. 
Dorset –  lihakeha  kvaliteedi tõstja tailiha hulga suurenemise läbi, head emaomadused, talledel 
hea kasvukiirus, pikk innasessioon. 
Dala  (Norra valgepealine) –  tallede  hea kasvukiirus, uttede kõrgem viljakus, kõrge villajõudlus 
ja kvalikteetne vill. 
 
 
5) Lammaste paaritamine, innasesoon. 
Innasesoon –  ajavahemik , mil uted indlevad. Lihalambal 6 kuu pikkune .  
Seotud  valguspäeva  pikkusega.  Valguspäeva  lühenemise  tingimustes  augusti  algusest 
detsembri lõpuni. 
Inna tsüklid  pikkusega 16-17 päeva. Inna kestvus keskmiselt 36 tundi. 
 
Lammaste innasesoon on seotud käbinäärme hormooni melatoniini sisaldusega veres. 
Kõige pikema innasesooniga tõugudeks loetakse kõrge viljakusega lambatõuge (8-9 kuud). 
 
Puhtatõuline sugujäär tagab järglastele kõrgema produktiivsuse. Oluliseks näitajaks on jäära 
ema  keskmine  viljakus   poegimise   kohta  (keskmiselt  üle  1,6  talle  poegimise  kohta).  Olulisel 
kohal on sugujäära tõu valik. Tähtsal kohal on ka jäära vanus. Kõige viljakamad on jäärad 2.–
5. eluaastal. Sellisele jäärale võib arvestada 40-päevaseks paaritusperioodiks ca 50 utte. 
 
2 nädalat enne paaritusperioodi algust hakatakse uttedele andma lisaks karjamaasöödale 200–
300 g ning jääradele 400–500 g teravilja looma kohta päevas. 
 
Õrritaja“  jäära  kasutamise  eesmärgiks  on  tuua  uttedel  esimene  aktiivne  ind   ettepoole   ja 
sellega  lühendada  aktiivset  paaritusperioodi,  millega  kaasneb  lühem  poegimisperiood. 
„Õrritaja“  jäära  kasutamine  on  efektiivne,  kui  ligikaudu  1  kuu  on  uttesid  peetud  eemal 
isasloomadest enne, kui „õrritaja“ jäär on karja  lastud . Uted on koos „õrritaja“ jääraga 16-17 
päeva, siis võetakse ta uttede hulgast välja ja asendatakse sugujääraga. 
 
Valik paaritusperioodi osas. 
Haarempaaritus – igale isasloomale rühm emasloomi (uttede rühma pannakse sugujäär).  
Paaritusperiood 40 päeva. Paaritusgruppide moodustamine. 
 
Suurus uttede osas sõltub  isaslooma  vanusest. 
Täiskasvanud jäärale       40-50 utte 
1-2  aastasele  jäärale       30-40 utte 
Noorjäärtallele                 20-25 utte 
 
Utt eelistab samast tõust jäära. Jäär eelistab vanemat, suuremate kogemustega utte. 
Käestpaaritus – karjast  tuleb eraldada  hommikul  indlevad uted ning jätta utt päevaks jäära 
sulgu . Töömahukam, sest on vaja indlevad uted ära tunda, mis aga pole lihtne, sest inna välised 
tunnused avalduvad uttedel sageli varjatult. 
 
3 
 
Eraldi koplites, eraldi sulgudes. 
Paaritusaja valik on oluline, sest kogu lambakasvatusaasta sõltub sellest. 
 
Uttede  tiinus  5 kuu pikkune (147 päeva). 
 
Sesoonne   poegimine   –  sesoonne  tallede   realiseerimine   lihaks.  Probleem  –  tuleb  vähendada 
lihaks realiseerimist sesoonsusest; kulud. 
 
Talvine  poegimine 
Kevadine poegimine 
Jaanuar, veebruar 
Märtsi  keskpaik , aprill 
Viljastatud august, september 
Viljastamise algus  oktoobri  keskpaik, november 
Soojustatud   laudad  
Külmlaudad; soojustamata varjualused 
Talvist sööta vaja rohkem ( silo , hein, teravili  Kulub vähem talvist sööta (teravili) 
–  kaer , oder) 
Uttede  toitumus   aastaringselt  ühtlasem 
 
 
6) Lammaste poegimise korraldamine, tallede surevuse peamised põhjused. 
 
Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes (  ̴50 utte). 
Poeginud utt koos talledega eraldatakse sulgu 1-2 päevaks, nii tekib ute ja talle vaheline side, 
tall võetakse ute poolt omaks, lakutakse ema poolt kuivaks. 
 
Ternespiim  – 200 ml sünnimassi 1 kg kohta 18 tunni jooksul; sündinud tall 4kg  200 = 800g 
ternespiima. 
 
 
Tallede surevuse peamised põhjused: 
Abordid   ja  surnultsünnid  (40%)  –  infektsioonihaigused,  ainevahetushaigused,  uttede 
mehaanilised vigastused, loote mürgistused. 
Tallede   külmumine   ja   nälgimine   (30%)  –  halb   söötmine   ja  pidamine;  farmeri  oskamatus 
hooldada  nõrku tallesid; probleemiks eelkõige väikese (alla 3kg) sünnimassiga jõuetud talled . 
Nakkushaigused (20%) – pastörelloos, klostridioos, tallede düsenteeria ja  teetanus . 
Muud põhjused (10%). 
 
 
Talle normaalne kehatemperatuur  39-40˚C. 
Tallede alajahtumine e  hüpotermia  – alla 37˚C.  
Talle ülessoojendamine – glükoosi süstimine; ternespiima joomine. Ühel jootmiskorral 50mg 
sünnimassi 1 kg kohta. 4 kg  50 = 200 ml 
Jõuetuid tallesid joodetakse maosondiga. 
 
Rasked poegimised: liiga suured talled; tõug ; väärasendid 
 
Peale individuaalsulgu          rühmasulgu         imiktallede pidamise periood  
         imetavate uttede pidamise periood. 
 
 
7) Tallede võõrutamine, võõrdetallede nuumamine. 
4 
 
Tallede  võõrutamine  on  iga-aastane  protseduur,  kus  talled  eraldatakse  uttedest  ning 
võõrutusejärgselt talled ei saa enam oma emadelt utepiima, sest neid peetakse eraldi. Tallede 
võõrutusvanus võib varieeruda 14 päevast kuni 6  kuuni . 
Varase   võõrutuse  (14  päeva  kuni  2  kuud)  eelisteks  loetakse  seda,  et  tallesid  ei  ole  vaja 
kastreerida, uted saavad enne järgmist paaritust pikemalt  taastuda  parandades oma toitumust 
ning talled saavad kiiremini tapaküpseteks, sest varase võõrutuse puhul viiakse talled söötmine 
võõrutusjärgselt üle teraviljarikastele ratsioonidele.  
Hilise võõrutuse (4 kuud ja hiljem) eelisteks loetakse väiksemat stressi nii talledele kui uttedele 
ning väiksemat mastiidi ohtu uttedele. 
 
Eestis tallede võõrutamine enamasti 3-4 kuu vanuses. 
Tallede  kaalumine , et määrata nende 100 päeva kehamass (võõrutusmass). 
 
Kuni  võõrutuseni  saavad  talled  emadelt  utepiima,  kuid  võõrutusejärgselt  peavad  talled 
kohanema vaid rohusöötadel põhineva  dieediga . 
Valiku tunnus noorlammastel: 
Lihaks 
Karjatäienduseks 
Kasvatatakse  6-7  kuu  vanuseks,  Utt-talled paaritatakse: 
kui kehamass on 40-45 kg. 
1)  ̴̴̴̴̴̴̴̴̴10-12 kuu vanuses 
2)  18 kuu vanuses 
 
 
8) Tiinete ja imetavate uttede söötmine. 
0 punkti (kurtunud) – äärmiselt nälginud loom, võimatu tunda lihastust ja rasvaladestust.  
1 punkt (väga  lahja ) – rasvaladestus puudub.  
2 punkti (lahja) – õhukese rasvakihiga.  
3 punkti (hea toitumus) – nimmelüli ogajätked ja roidejätked on ümarad, tuntavad tasastena, 
need  on  tunda  vaid  tugevamai  vajutusel.  Sõrmed  tungivad  roidejätkete  alla  vaid  tugeval 
surumisel. Lihassilm on hästi tuntav, rasvakiht  mõõdukas.  
4 punkti (rasvunud) – paksu rasvakihiga.  
5 punkti (väga rasvunud) – väga paksu rasvakihiga. 
 
Tiinusperioodil peaks olema uttede söötmine sellisel tasemel, mis  tagaks  uttedele hea toitumuse 
(tiinuse kestel 3 punkti ja tiinuse lõpul 3,5 punkti). Suurem uttede toitainete vajadus on tiinuse 
4. ja 5 kuul. 
Tiinuse 2. ja 3. kuul võib ute toitumus langeda isegi 0,5 punkti võrra. Sel ajal võib neile sööta 
vähemväärtuslikku sööta (näiteks põhku koos vähemväärtusliku heinaga) ilma, et see mõjuks 
negatiivselt  loote  kasvule.    Kuid  tiinuse  4.  ja  5.ndal  kuul  on  vaja  utte  sööta  kvaliteetsete 
söötadega ja tugevalt, sest on teada, et tall kasvab viimasel kuuel tiinusnädalal 2/3 sünnimassist. 
60  kg  raskune  utt  vajab  vabal  algtiinuse  perioodil  9,4  MJ,  lõpptiinuse  ajal  14,7  MJ  ja 
imetamisperioodi alguses (imetamisperioodi 1 pool) juba 19 MJ. 
 
Talviste söötade kulu aastas: 
5 
 
Kui lambad on tiinuse ja  imetamise  ajal laudas ning neid on kavas sööta heinaga, tuleb varuda 
orienteeruvalt 400 kg heina, 70 kg teravilja ja 10 kg mineraalsööta ute  kohta aastas. Samas 
heina-silotüübilise söötmise puhul peab arvestama, et ute kohta vajatakse aastas 800 kg silo,  
umbes 100 kg heina, 70 kg jõusööta ja 10 kg mineraalsööta. 
 
Uttede söötmine imetamisperioodil: 
Vahetult peale poegimist eraldatakse utt koos sündinud talledega individuaalsulgu, mil utele 
antakse  vabalt  kõrge  kvaliteediga  heina  ligikaudu  5-7  päeva  jooksul.  Poegimisjärgselt  on 
vajalik utele tagada puhta  joogivee  saadavus. Kohe peale poegimist ei soovitata sööta teravilja. 
Alles ligikaudu nädala möödudes viiakse utt üle imetavatele uttedele ettenähtud ratsioonile. 
Imetamisperioodil  on  uttede  piimatoodangu   suurendamiseks   sobilik  kasutada  juurviljade 
söötmist.  Sobivad  söödakapsas,  söödapeet,  kapsalehed,  porgand,  mida  võib  sööta  1...3  kg 
päevas. 
 
9) Lammaste karjatamine  
Karjamaarohi on lammaste peamiseks söödaks, mida lambad tarbivad pika perioodi jooksul 
(7-8 kuud) aastas. Poollooduslike rohumaade  saagikus jääb alla kultuurrohumaade saagikusele 
ning ka rohu  toiteväärtus on madalam (9,59,7 MJ/kg/ka) kui kultuurrohumaade karjamaadel. 
Eestis karjatatakse  lambaid  ligikaudu 160-180 päeva aastas, mil tänu soodsamale ilmastikule  
toimub  kas  intensiivne  või  vähem  intensiivne  rohu  kasv.  Karjatatakse  lambaid  enamasti 
kultuurrohumaadel, kuid ka poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel. 
Ute  päevaseks  karjamaarohu  söömuseks  on  keskmiselt  7-8  kg  karjamaarohtu.  Tallede 
tarbitavad  rohu   kogused   sõltuvad  eelkõige  talle   suurusest .  Näiteks  10  kg  elusmassiga  talle 
söömus  on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg 
karjamaarohtu päevas. 
 
Lambakarjamaadeks  sobivad  kõrreliste-liblikõieliste  (eelkõige  valge  ristiku)   segud . 
Lammaste  karjamaad  peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad 
haigestuvad. 
 
Karjatamiskoormus  kultuurkarjamaadel  8-10  utte/ha.  Ühele  utele  0,125  ha  karjamaad.  Hea 
kultuurrohumaa  karjamaarohu toiteväärtuseks kuivaines on 10…10,5 MJ/kg. 
Tegelik karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Pool-looduslikel karjamaadel on 
karjatamiskoormuseks ligikaudu 1-3 utte/ha. Ühe ute kohta koos talledega vajatakse ligikaudu 
0,33- 1 ha poollooduslikku karjamaad. 
 
Koplite tarastamiseks kasutatakse võrku, pinnalaudu või latte nii, et aed saaks tihe. Kuna need 
on suure materjalimahukusega, võib need  asendada  elektritaraga.  
Lammaste väljaõppeks on vajalik ajutine 3  traadiga  elektritaraga  koppel  nii, et ühe lamba 
kohta  tuleb  15...20  m2  pinda.  Õppekoplis  on  traadiliinide  kõrgus  12...15  cm,  25...30  cm  ja 
6 
 
50...60 cm selleks, et ka talled saaksid väljaõppe. Edasisel karjatamisel võib alumise traadi ära 
jätta, sest rohi kasvab kiiresti ning maandab elektrikarjuse.  
Väljaõppinud loomade ja suurte pindade puhul võib karjakoplid piirata vaid ühe  liiniga , mis 
asub  50...60  cm  kõrgusel.  Lambad  on  väga  kergesti  paanikasse  sattuvad  loomad  ja  iga 
väiksemagi  ehmatuse  korral  võivad   aiast   läbi  murda.  Selleks,  et  loomad  saaksid  ohu  korral 
joosta  turvalisse paika, tuleb hoida karjatee kuni laudani alati  avatuna . 
 
Karjatamisviisid: 
Karjatamine  kogu  karjatamisperioodi  vältel  olemasoleval  rohumaal  –  odav,   karjamaa  
välispiiride tarastus. 
Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8  koplit , lambaid karjatatakse neis vastavalt rohu kasvule; 
ühed koplid on uttedele, teised talledele. Rohu kasutuse efektiivsus suurem, sest teatud koplitest 
saab  teha  talvist  sööta  heina  või  silo  näol.  Suuremad  kulutused  tarastusele  (vaja  ka  koplite 
sisepiirdeid), väravatele ja joogikohtadele. 
Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt  veised  ja lambad). Kui lambad veistega, siis 
veised enne, sest söövad  rohtu  kõrgemalt. Kui lambad kitsedega, siis kitsed enne. Igal aastal 
vahetatakse  rohumaid järgmises rotatsioonis. 
 
Kõige   suuremaks   terviseprobleemiks  lammaste  karjatamisel  on  lammaste   nakatumine  
siseparasiitidega,  erinevatest  mineraalainete  puudusest  tingitud  ainevahetushaigused  ning 
lammaste  puhitused , mis tekivad suure koguse liblikõieliste rikka värske rohu söömist. Sööda 
seedimisel tekivad gaasid, mida loom ei suuda ise väljutada. 
Mineraalainete  defitsiidist  tingitud   puudushaigused   võivad  karjatamisel  olla  põhjustatud 
naatriumi, seleeni , koobalti ja magneesiumi puudusest 
Puhitused  võivad  tekkida,  kui  lammaste  ratsioonis  toimuvad  järsud  muudatused  ja  lambad 
söövad korraga palju liblikõielisterikast rohtu. 
Siseparasiitidega   nakatumise   ärahoidmiseks  on  võimalikud  erinevad  meetmed.  Nende 
eesmärgiks  on  tagada  lammastele  ja  eriti  võõrutatud  talledele  siseparasiitide  munadest  ja 
vastsetest  puhas  karjamaarohi.  Paljude  lammaste  siseparasiitide  levik  toimub  läbi 
karjamaarohu,  kus  arenevad  nende   vastsed   või   vaheperemehed .  Profülaktilise  meetmena  on 
kasutusel termin lammaste karjatamine “parasiitidevabal karjamaal“. 
 
„Puhtad“  karjamaad  kevadeks    on  eriti  vajalikud  võõrutatud  talledele.  Sellisteks 
karjamaadeks  on  uued,  alles  rajatud  karjamaad  või  karjamaad,  kus  pole  lambaid  karjatatud 
viimased 12 kuud. 
„Puhtad“ karjamaad suve teiseks pooleks – paljudes farmides võõrutatakse talled suve teisel 
poolel  ja  võõrutatud  talled  vajavad  rohumaid,  kus  ei  ole  lambaid  karjatatud  alates  eelmisest 
sügisest. 
 
10) Lambalaudad. 
Tänapäeval  eelistatakse  sageli  külmlautasid,  sest  lambad  on  vastupidavad  külmale,  kuid 
tundlikud  liigse  niiskuse  suhtes.  Külmlautade  ehitus  on  lihtsam  ja  odavam,  sest 
ehitusmaterjalide  kulu on väiksem.  
Kui  laut  on soe ja niiske, muutub vill märjaks ja  märja  villaga lambad võivad külmetuda ja 
haigestuda  erinevatesse  hingamisteede   haigustesse .  Samas  võib  soojustatud  lautades,    kus 
temperatuur  on  kõrge,    esineda  lammastel  kuumastressi  ja  seda  just  tiinetel  uttedel  kevad-
talvisel perioodil. 
 
7 
 
Külmlautade puhul on sageli kasutusel pidamisviis, kus lammastele tagatakse aastaringne vaba 
väljapääs jalutuskoplitesse. Jalutuskoplites toimub lammastele koresöötade  etteandmine  (silo, 
hein). Teraviljasöötade (teravili, koogid, jõusöödad) ja mineraalsöötade andmine korraldatakse 
enamasti laudas. 
Lammaste  aastaringne  väljaspidamine.  Sel  juhul  peab  lammastele  kindlustama  teatud 
kergehitise,  kuhu  loomadel  on  võimalik  varjuda  niiske  ilma  ja   tuulega .  Kergehitise  põrand 
kaetakse sügavallapanuga.  Lammaste aastaringse väljapidamise puhul eelistavad lambad isegi 
kõige külmema  pakasega  välja viibida, sisetingimustesse tulevad nad vihmase ja tuulise ilmaga.  
Sõnnikut koristatakse reeglina 1 kord aastas. Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes.   
 
Varasematel  aastatel  on  uttede  poegimisajad  Eestis  langenud  talvekuudele  (detsember, 
jaanuar, veebruar). Selline poegimisaeg sobib rohkem lammaste pidamisel soojemates lautades. 
Soojustatud lautades toimub lammaste söötmine ja talvine pidamine laudas. Sellistes lautades 
peab toimima  õhu loomulik   ventilatsioon .  Laed  peavad olema soojustatud. Ka soojustatud 
lautades  peetakse  lambaid  rühmasulgudes.  Rühmasulu  mõõtmed  sõltuvad  hoone  suurusest. 
Ühes  sulus  soovitatakse pidada kuni 50 utte. Söödasõimed ja  sulud  ehitatakse nihutatavatena, 
et oleks tagatud kergem sõnniku väljaviimine. Vaheaiad on  95-100 cm kõrgused. 
 
Lambalautade    põrandad  peavad  olema  ehitatud  nii,  et  oleks  tagatud   vedelate   väljaheidete 
äravool  või nende imendumine allapanusse. Loomadel peab olema kasutada kuiv lamamissala, 
kuhu nad kõik korraga ära mahuksid.  
Lammaste pidamise ruum või ehitis peab olema piisavalt valgustatud kas loomuliku valguse 
või  kunstliku valgustusega.  Restpõrandate  konstruktsioon  peab olema selline, et  lambad ei 
vigastaks oma sõrgasid ega udaraid. 
 
Karjatamisperioodil  peab  olema  tagatud  lammaste  pääs  karjamaale  või  väliaedikusse. 
Lammaste  pidamisel  peab  olema  tagatud  pidev  juurdepääs  joogiveele  alates  esimesest 
elunädalast. Kui lambaid ei söödeta vabalt, siis peab olema tagatud lammaste üheaegne ligipääs 
söödasõimele. 
Söötmiskohal  arvestatakse  vähemalt  35  cm  pikkuse  söödafrondiga  ja  vähemalt  45  cm 
sõimepikkusega  tiine  ute  kohta.  Ühe  tallega  utt  vajab  60  cm,  kahe  tallega  utt  ca  70  cm 
söödafronti. 
 
Mahelambakasvatuses  peab  olema  ühe  ute  kohta  tagatud  laudas  1,5  m2    põrandapinda 
lamamiseks ja 2,5 m2 jalutusalal. Ühe talle kohta on nõutav 0,35 m2 põrandapinda laudas ja 0,5 
m2 jalutusalal. Samuti peab olema mahetingimustes vähemalt 50% põrandast sile ja jäik. Uttede 
poegimised toimuvad rühmasulgudes. 
 
Lammaste  pidamisruumides  tuleb  vältida  suurt  õhuniiskust.  Optimaalseks  on  60-75% 
relatiivset õhuniiskust. Järelikult on vajalik ventilatsioonisüsteemide  toimimine . 
 
 
 
 
 
 
8 
 
Veisekasvatus 
1) Veisekasvatuse olukord Eestis  (veiste ja lehmade arvukus,  karjade suurus,  veisekasvatuse 
suunad) 
Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja  üleminekuga  turumajandusele, veiste arv pidevalt 
vähenenud .  
Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis 2010. aasta seisuga oli Eestis ligi 240  tuhat  
veist.  
Neist 200 tuhat piimaveist, kellest omakorda piimalehmi oli 96,7 tuhat.  
Lihatõugu veiste üldarv on pidevalt kasvanud ning neid oli 2010 a. seisuga 40,5 tuhat, kellest 
lihalehmi oli 12,5 tuhat. 
 
Suunad: 
Piima- ja veiseliha . 
Piima toodeti 2009. aastal 676,1 tuh tonni. 
Veiseliha toodeti 2009. aastal eluskaalus 25,2 tuh tonni. 
 
Aastatel  2005-2009  ehitati  või  rekonstrueeriti  144  piimakarjafarmi  kokku  üle  46  tuh 
lehmakohaga. 
Kaheteistkümne  registrisse  kantud lihaveisetõu nimistus oli kõige enam  aberdiin -anguse tõugu 
veiseid - 9 216, järgnesid herefordid - 8 538 ja limusiinid - 7 897. 
 
 
2) Eestis aretatavad piimaveisetõud , jõudlus, arvukus, lühiajalugu. 
 
EESTI HOLSTEINI TÕUG (EHF) – enne eesti mustakirju tõug. 
 
Tõug on  aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel hollandi mustakirju tõuga.  
Aretusloo  alguseks  võib  lugeda  1838.  aastat,  mil  tehti  esimene  edukas  mustakirjute  veiste 
import  Hollandist.  Algselt  nimetati  hollandi  ja  kohaliku  tõu  ristandeid  eesti  hollandi- friisi  
tõugu  veisteks.  Ristamise  tulemusena  kujunenud  uus  tõug  sai  1951.a.  nimetuseks  eesti 
mustakirju tõug.  
Eesti mustakirju tõug oli kuni 1980-ndate aastateni hollandi mustakirju otsese mõju all. Tänu 
hollandi  tõule  muutus  mustakirjute  veiste   kehaehitus   kompaktsemaks,  märgatavalt  paranes 
lihastus ja suurenes  piimajõudlus . Soovimatuks osutusid mitmed jalgade vead (püstiseis, halb 
sõrgade  kuju)  ja  udaravead  (nõrk  keskside,  rippudar).  Samad  vead  olid   omased   ka 
mustakirjutele veistele Hollandis.   
Alates  1976.  aastast  hakati  seemendusjaamades  kasutama  USA-st  imporditud  pulle  või 
spermat . Holsteini tõu kasutamise tulemusena suurenes eesti mustakirju karja  piimatoodang , 
paranes   udara   kuju,  veidi  vähem  jalgade  seis  ja  sõrgade  kuju.  Holsteini  tõu  pikaajalise 
kasutamise tulemusena on eesti mustakirju tõug muutunud geneetiliselt üha enam  sarnaseks 
holsteini tõuga. Seepärast kannab eesti mustakirju tõug alates 1998.a. uut nime – eesti  holstein .   
 
2013. aastal oli 71 716 eesti holsteini aastalehma piimatoodang 8611 kg, piima rasvasisaldus 
3,97% ja piima  valgusisaldus  3,36 %. 
 
Eesti holstein moodustas 79,1% aastalehmade arvust. Kõikides maakondades. 
 
9 
 
EESTI PUNANE  VEISETÕUG  (EPK) 
 
Aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel angli ja taani punase tõuga. 
Esimesed  angli  tõugu  veised  toodi  Saksamaalt  Pööravere  ja  Hellenurme  mõisa   1862 .  aastal. 
Eesmärgiks parandada kohalikku eesti karja. Sellega pandi alus eesti punase tõu kujunemisele. 
Neile lisaks toodi Eestisse punaseid veiseid Taanist . 
 
1950-60-ndatel  aastatel  kasutati  eesti  punase  tõu  aretuses  kõige  enam  taani  punast  tõugu. 
Taani punane tõug suurendas eesti punast tõugu lehmade piimajõudlusnäitajaid märgatavalt. 
Suurenes ka lehmade kehamass.  
20 aastaks loobuti taani punase tõu impordist, kuna arvati, et taani veised levitavad leukoosi 
( verevähk ). Uueks aretuskomponendiks valiti angli tõug.  
Esimesed  pullid  toodi  Tartu  seemendusjaama  1972.  aastal.  Erinevalt  taani   punasest   tõust  on 
angli tõug suurema piimarasvasisaldusega, kuid väiksema piimatoodangu ja kehamassiga. 
 
1980-ndate  aastate  teisel  poolel  hakati  uuesti  kasutama  taani  punast  tõugu  pulle.  Uute 
aretuskomponentidena  hakati  samal  perioodil  kasutama  ka  ameerika  pruuni,  šviitsi  ja 
punasekirjut  holsteini  tõugu.  Lisaks  eelnimetatud  tõugudele  kasutatakse  veel  rootsi  ja  norra 
punasekirjut ning äärširi tõugu. 
Senised  uurimused  on  näidanud,  et  eelistada  tuleks  lehmi,  kes  kannavad  kolme  erineva  tõu 
geene: eesti punase, ameerika šviitsi ja punasekirju holsteini oma.  
 
Eesti  punast  tõugu  lehmade  kehaehituses  on  eeliseks  suhteliselt  tugevad  jalad  ja  sõrad  ning 
kõrge  piima  rasva-  ja  valgusisaldus.  Probleemiks  on  rippudar,  pikad  ja  jämedad  nisad  ning 
väikesevõitu kehamass. 
 
Eesti punast tõugu veiseid on ca 1/3 veiste üldarvust. Põhiliselt on see tõug levinud Lõuna-
Eestis ja saartel. 
 
2013.  aasta  jõudluskontrolli  andmetel  moodustas  eesti  punane  tõug  20%  aastalehmade 
üldarvust. 
Eesti  punase  tõu  aastalehma  keskmine  piimatoodang  oli  2013.  aastal  7820  kg,  piima 
rasvasisaldus 4,12% ja piima valgusisaldus 3,44%. 
 
 
EESTI MAATÕUG (EK) 
 
Kujunes välja koos eesti rahvuse kujunemisega. Loomad olid kohanenud siinse  kliimaga , nad 
olid  vähenõudlikud  ja  haigustele  vastupidavad.  Nad  olid  väikesekasvulised  (250-300  kg)  ja 
väikese piimatoodanguga (1000 kg). 
Süstemaatiline  maatõu   aretus   algas   1910 .a.,  mil  hakati  regulaarsel  kasutama  lääne-soome 
tõugu sugupulle ja seati sisse maakarja tõuraamat. Põhiliseks aretuskomponendiks ongi jäänud 
lääne-soome tõug, kuid kasutatud on ka džörsi tõugu ja vähesel määral punasekirjut holsteini.   
 
Maakarja veiste värvus  varieerub  helebeežist punaseni. Iseloomulik on sarvede puudumine ehk 
nudipäisus. 
 
Nende  arvukus  on  pidevalt  vähenenud,  kuna  see  tõug  ei  ole  suutnud  teiste  tõugudega 
konkureerida. Kui 19.sajandi lõpul moodustasid maakarja veised 27% kogu veiste üldarvust, 
10 
 
siis täna on see vaid 0,4% ehk ca 600 isendit. Eesti maatõug on kantud hävimisohus olevate 
tõugude nimekirja ning kuulub  ÜRO  bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga säilitamisele. 
 
Eesti maatõugu oli 2013. aasta jõudluskontrolli andmetel 0,5% aastalehmadest. 
 
Eesti  maatõu  aastalehma  keskmine  toodang  oli  2013.  aastal  4697  kg,  piima  rasvasisaldus 
4,53%, piima valgusisaldus 3,42%. 
 
3) Eestis aretatavad lihaveisetõud ja  lihaveiste  erinevus piimatõugudest. 
Piimatõud  –  aretatud  suure piimajõudluse suunas. Neil on kiire hästiarenenud  hingamis - ja 
vereringeorganid  ning  kiire   ainevahetus ,  mis  tagavad  võimalikult  suure  hulga  piima  tekke 
udaras. Neil on hästiarenenud näärmerikas ja hea verevarustusega  udar .  Lihastik  seevastu on 
tagasihoidlik , samuti lihaomadused. 
Lihatõud  –  seda  tõugu  lehmade  piimatoodang  on  madal,  sellest   piisab   tavaliselt  järglase 
üleskasvatamiseks.  Lihatõugu  veistel  on  hästiarenenud  lihaomadused.  Nad  on   aeglase  
ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga. Mõnedele lihaveisetõugudele on iseloomulik 
nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. Lihaomadused on head. 
 
HEREFORD  –  vanemaid  tõuge  maailmas.  Aretati  välja  Lõuna-Inglismaal.  Pikaealised,  hea 
tervisega  ja rahuliku  iseloomuga . Hea viljakus, kerge poegimine, elujõulised  vasikad . Värvus 
on valdavalt punane erinevate toonidega. Tüüpilised on pikad  sarved , kuid maailmas on levinud 
ka nudid herefordid.  Eestisse toodi 1978.a ning peeti rohkem 1980-ndatel aastatel, põhiliselt 
Lääne-Eestis ja saartel.   
ABERDIIN- ANGUS   –  väikesekasvuline  tõug  on  aretatud  Ida-Šotimaal.  Loomad  on  musta 
värvi  ja  nudid.  Kehaehituselt  on   kompaktsed ,  tugevad  ja  vastupidavad.  Iseloomult  on 
rahulikud. Tõug on levinud üle maailma. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. aastal. 
GALLOWAY  – pärineb Šotimaalt, mistõttu ta on kohanenud külma ja niiske kliimaga. Veised 
on vastupidavad, tugevad ja robustse kehaehitusega. Värvuselt on valdavalt mustad,  vähesel 
määral  on  ka  punaseid,  kollakashalle  ja  pruune.  Sarvedeta.  Meie  kliimavöötmes  on  vähe 
perspektiivne . Eestisse osteti esmakordselt 2006. aastal. 
LIMUSIIN  –  aretatud  Lääne-Prantsusmaal.  Värvuselt  kuld-  või  helepruunid.  Väga  hästi  on 
arenenud  tagakeha.  Poegimisraskusi  esineb  neil  vähe,  mistõttu  kasutatakse  seda  tõugu 
ulatuslikult piimatõugude ristamisel. Loomade kasvukiirus on suur. Valdavalt sarvedega, kuid 
leidub ka nudisid. Eestisse toodi 1995. aastal. 
ŠAROLEE – pärineb Prantsusmaalt. Värvus varieerub  valgest  helepruunini. On nii sarvilisi 
kui  ka  nudisid.  Varem  oli  selle  tõu  miinuseks  raske  poegimine.  Kuulub  maailma   parimate  
lihatõugude hulka. Esimesed heade jõudlusnäitajatega šaroleed toodi Eestisse 2000 a. 
AKVITEENI  HELE  –  aretatud  Prantsusmaal.  Väga  heade  lihajõudlusomadustega   veis . 
Lihastik on võimas, väga hästi nähtav looma välimikus. Iseloomulik on nn topeltlihastik laudja 
11 
 
osas. Värvus kollakasvalgest pruunini. Nii sarvedega kui ka nudid. Eestisse toodi esmakordselt 
2002. aastal. 
BELGIA  SININE  TÕUG  –  see  tõug  on  kujundatud  mitme  tõu  kombinatsioonina.  Värvus 
varieerub  helesinise,  musta  ja  valge  kombinatsioonis.   Luustik   on  suhteliselt  nõrk.  Rasked 
sünnitused   on  üheks  põhjuseks,  miks  see  tõug  pole  väga  ulatuslikult  levinud  (98%  asub 
Belgias). 1996. aastal osteti Eestisse 200 doosi belgia sinise spermat. Esimesed kolm noorpulli 
osteti Belgiast Karistu rantšosse 2006. aastal. 
PIEMONT – aretatud Itaalias. Värvuselt on loomad valged ja  hallid . Kõik loomad on nudid. 
Tänu sobivale kehatüübile pole probleeme poegimisega.  
SIMMENTAL  – pärineb Šveitsist. Sobib nii piima kui ka liha tootmiseks. Nad kohanevad hästi 
igasugustes klimaatilistes tingimustes. On nii sarvedega loomi kui ka nudisid loomi.  Värvus: 
valge, helekollasest tumekollaseni ka pruunist punakaspruunini. On sarvilisi ja nudisid. Eestisse 
toodi esmakordselt 2003. aastal. 
AUBRAK  –  pärit  Lõuna-Prantsusmaalt.  Värvuselt  liivakarva  kuni  kahvatu  hallini, 
isasloomadel  on tume  rant  ümber kaela. Hea lihastuse ja keskmise suurusega lihaveised, kes 
kasutavad hästi rohusöötasid. Arenevad ja kasvavad keerulistes tingimustes. 
ŠOTI  MÄGIVEIS – pärineb Šotimaalt. Vanim tõug maailmas. Suuruselt kuuluvad väikeste 
tõugude  hulka.  Värvuselt  kuldpruunid,  on  kollaseid,   halle ,  valgeid  ja   musti .  Pikad 
laialiasetsevad sarved. Kasvukiirus on aeglane. Väga maitsev liha. 
 
4) Veisetõugude klassifikatsioonid. 
 
Arenguastme  järgi jaotatakse tõud:  
1.   primitiivsed   e  kohalikud  tõud  –  kohaliku  tähtsusega  tõud,  mis  on   aretustööga   oluliselt 
muutmata. Need tõud on saadud nn rahvaselektsiooni tulemusena.  Suguloomadeks  on valitud 
juhuslikult paremaid loomi. Enamasti on nad väikesekasvulised, madala toodanguga, kuid hästi 
kohanenud keskkonnatingimustega ja vastupidavad.  Nad on aretuskomponendiks uute tõugude 
loomisel.  
2. ülemineku ehk parandatud tõud – kujunemisjärgus. Need on enamasti kohalikud tõud, 
mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj I poolel.  
3. aretus- ehk kultuurtõud – inimtegevuse poolt väljaaretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt 
aretuseks sobivad tõud. 
 
Veisetõugude  klassifitseerimisel  võetakse  aluseks  loomade  jõudlus.  Sellest  lähtuvalt 
liigitatakse veisetõud järgmiselt: 
1. Piimatõud – nö aretatud suure piimajõudluse suunas. Neil on kiire hästiarenenud hingamis- 
ja vereringeorganid ning kiire ainevahetus, mis tagavad võimalikult suure hulga piima tekke 
udaras. Neil on hästiarenenud näärmerikas ja hea verevarustusega udar. Lihastik seevastu on 
tagasihoidlik,  samuti  lihaomadused.  (hollandi  friisi,  džörsi,  äärširi,  görnsi,  taani  punane) 
Suurima piimatootlikkusega – mustad. 
 
2.  Lihatõud  –  seda  tõugu  lehmade  piimatoodang  on  madal,  sellest  piisab  tavaliselt  järglase 
üleskasvatamiseks.  Aastas  saadakse  lehmalt  1500…2000  kg  piima.  Lihatõugu  veistel  on 
12 
 
hästiarenenud lihaomadused. Nad on aeglase ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga. 
Mõnedele lihaveisetõugudele on iseloomulik nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. 
Lihaomadused on head. (herefordi, šorthorni, aberdiin-anguse) 
 
3.   Kombineeritud   jõudlusega  –  nö  kahesuunalise  jõudlusega  tõud.  Neil  on  küllalt  kõrge 
piimatoodang  ja  head  lihaomadused.  Olenevalt  sellest   kumb   jõudluse  liik  on  ülekaalus, 
liigitatakse need omakorda liha-piima ja piima-lihatõugudeks. 
 
5) Veiste  varavalmivus , suguküpsus , tiinestamine , majanduslik kasutusiga . 
 
Varavalmivus  on  organismi  omadus  kiiremini  kasvada  ja  areneda  tasemeni,  mis  võimaldab 
looma kasutada järglaste ning toodangu saamiseks, ilma et edasine arenemine ja  eluea  pikkus 
selle  all  kannataks.  Varavalmivusega  taotletakse  loomakasvatussaaduste  tootmise  suuremat 
majanduslikku efektiivsust .  
Varavalmivuse  määramise  aluseks  võib  olla  suguküpseks  saamise  aeg,  sugulise  kasutamise 
algus, piima- või lihatootmiseks kasutamise algus või kasvuintensiivsus. 
 
Põllumajandusloomade juures taotletakse enamasti seda, et noorlooma saaks võimalikult varem 
kasutada  produktiivloomana,  selleks  et  vähendada  üleskasvatamise  kulutusi.  Lihaloomade 
puhul püütakse vähendada aega tapaküpseks saamiseni .  
Seda   saavutatakse   intensiivse  söötmise  ja  optimaalsete  pidamistingimuste  tagamisega. 
Varavalmivust saab suurendada ainult sihipärase valiku teel.  
 
Varavalmivamad loomad saavutavad kiiremini organismi täiskasvanu faasi ning neil on lühem 
eluiga  kui  hiljavalmivatel  loomadel.  Seepärast  taotletakse  kiiret  varavalmivust  just 
lihaloomadel ( tarbeloomadel ), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel, kelle eluiga peaks olema 
pikem,  taotletakse  mõõdukat  varavalmivust  (toidetakse  normaalsel  tasemel  ja  välditakse 
organismi ületoitmist ja kasvamist). 
 
Veistel saabub suguküpsus heades söötmis -pidamistingimustes juba 6-8 kuu vanuselt.  
Selles vanuses ei ole õige noorloomi veel seemendada, sest noorloomade organism pole oma 
arengus järglase saamiseks valmis. Et vältida noorveiste juhuslikke paaritusi, tuleb lehmikud 
pullikutest eraldada umbes poole aasta vanuselt ja pidada neid eraldi sulgudes. Liiga  noores  eas 
tiinestatud  lehmikute  kasv  jääb  kängu  ja  järglased  on  sageli  elujõuetud.  Paaritada  võib 
noorloomi siis, kui nad on saavutanud teatava  arengu.  
Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate 
esmakordse seemendamisega ei tohi ka  hiljaks  jääda, sest majanduslikult  ei ole see kasulik. 
Põhjuseks  on  asjaolu,  et  aretuseks  jäetavad  noorloomade  (kellelt  loodetakse  saada  järglasi) 
üleskasvatamine  sünnist  esmaspoegimiseni  on  seotud  ainult  kulutustega.  Kõik 
üleskasvatamiskulud peab loom  katma  täiskasvanuperioodil piima - ja/või lihatoodangu kaudu. 
Seepärast  on  oluline,  et  mullikad  saavutaksid  seemenduseks  nõutava  kehamassi  võimalikult 
lühikese   perioodi  jooksul,  mis  võimaldab  neid  tiinestada  võimalikult  noores  eas.  Mullikate 
optimaalne esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15…18 kuud. 
13 
 
 
Lehmi ja mullikaid tiinestatakse loomuliku paarituse teel pulliga või kasutatakse kunstlikku 
seemendust.  
Kunstliku seemenduse korral saadakse  ühelt  pullilt tuhandeid spermadoose, mis lahjendatakse 
ja säilitatakse kõrrekestes või graanulites sügavkülmutatult vedelas lämmastikus temperatuuril 
-196˚C.  Tänu  sellele  on  kõrge  aretusväärtusega  pullilt  koguda  ja  säilitada  võimalikult  palju 
spermadoose ning suurendada seeläbi saadavate järglaste hulka. 
Sügavkülmutamine   võimaldab  säilitada  ja  kasutada  ka  spermat  aastaid  pärast   pulli   surma. 
Samuti võib spermat transportida ükskõik  millisesse  maailma  ossa . Praegu on Eestis 1 kunstliku 
seemenduse jaam, mis asub Kehtnas. 
 
Loomulik paaritus jaguneb: 
Reguleeritud paaritus ehk käestpaaritus – indlev  emasloom  suunatakse isaslooma juurde ja 
teostatakse paaritus. Ühe pulli paarituskoormuseks arvestatakse aastas 70-80 lehma. 
Vabapaaritus  –  isasloom  on  vabalt  karjas  ja  paaritab  indlevaid  emasloomi.  Vabapaarituse 
korral arvestatakse ühe pulli kohta 40-50 lehma.  Vabapaaritust kasutatakse enamasti mullikate 
puhul,  kuna  neil  on  sageli  probleeme  nende  tiinestamisega,  kui  kasutatakse  kunstlikku 
seemendust. 
 
Aretuslikust  seisukohast  on õigem kasutada kunstlikku seemendust, sest siis saab kasutada 
väärtuslike pullide spermat, kelle aretusväärtus on järglaste andmete järgi kontrollitud. Seda ka 
majanduslikust   aspektist   lähtuvalt,  sest  kunstliku  seemenduse  korral  vajatakse  tunduvalt 
väiksemat arvu sugupulle kui loomulikul paaritamisel. 
 
 
 
Majanduslik kasutusiga – periood esimesest poegimisest karjast väljaminekuni.  
Majanduslikult  on  kasulik,  et  see  periood  kujuneks  võimalikult  pikaks,  kuna  noorveiste 
üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. Üleskasvatamise kulud tuleb katta piima müügist 
saadava sissetulekuga ning osaliselt looma enda müügist saadava tuluga. Seega on tähtis, et 
üleskasvatamise periood kujuneks võimalikult lühikeseks. 
Eestis on lehmade keskmine esmaspoegimisiga keskmiselt 28 kuud. Majanduslikult on kasulik 
see, kui lehm püsib kaua karjas ja temalt saab eluajal palju järglasi ning rohkesti piima. 
 
Praegu  on  lehmade  majandusliku  kasutamise  periood  suhteliselt  lühike.  2008  a.  oli  karjast 
väljaläinud lehmade keskmine eluiga ca 5 aastat. Kui sellest lahutada maha esmaspoegimisiga 
28  kuud,  siis  keskmine  väljapraagitud  lehmade  majandusliku  kasutuse  periood  oli  ainult  3 
aastat.  
Seega lüpsab  lehm  keskmiselt neli-viis laktatsiooni. Majanduslikust efektiivsuse seisukohast 
on see liiga lühike, sest  lehmade piimatoodang saavutab maksimumtaseme alles  kolmandal 
laktatsioonil.  
 
Optimaalne  majandusliku  kasutuse  periood  võiks  olla  lehmadel  8-10  aastat  ja  eluiga  10-12 
aastat.  
Lühikese kasutusea põhjuseks lehmade praakimine liiga  varajases  eas. Peamisteks praakimise 
põhjusteks on udarahaigused, sigimisprobleemid, jäsemete haigused ning ainevahetushaigused.  
 
Maksimaalne eluiga võib olla 20 kuni 25 aastat. Kuid on ka  erandeid . On teada lehmi, kes on 
elanud kuni 40 aastat.   
14 
 
6) Veisekarja struktuur 
 
Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja  kooseisu  vanuse ja soorühmade järgi protsentides.    
 
Veisekarja võib struktureerida lihtsamalt: 
a) lehmad   
b) tiined ja seemendusealised mullikad  
c) lehm- (lehmikud) ja pullmullikad (pullikud) 7…18 kuud  
d)  lehm-  ja  pullvasikad  0…6  kuud.  Optimaalne  karja  struktuur  sõltub  sellest,  kui  palju 
noorloomi vajataks. 
 
Optimaalne karja struktuur sõltub sellest, kui palju noorloomi vajatakse. 
Noorloomi  kasvatatakse  karja  täienduseks  (uuendkari),  müügiks  tõuloomadena  või 
realiseeritakse  lihaks.  Tõuloomade  müük  ja  lihaks  realiseerimine  sõltub  turu  nõudlusest  ja 
realiseerimishindadest.  
Praegusel ajal on tõuloomade müük suhteliselt tagasihoidlik. Kuna veiseliha kokkuostuhinnad 
on  madalad,  siis  noorloomade  nuumamisega  tegeldakse  minimaalselt.  Paljudes   ettevõtetes  
tapetakse  pullvasikad juba nädala või kahe vanuselt, sest nende pidamine ei tasu ära. 
 
7) Lehmapiima kvaliteet, veiste piimajõudlus, veiste lihajõudlus. 
 
Piima  kvaliteet  ja  sisaldusained  on  olulised  just  piima  turustamisel  ja  sellest  toodete 
valmistamisel. Seepärast sõltub piima kvaliteedist ja sisaldusainetest kokkuostu hind.  
 
Kokkuostetavale  piimale  on  kehtestatud   ranged    kvaliteedinõuded .  1995.a.   jaanuarist   hakkas 
Eesti  piimatootjatelt  kokkuostetavale  piimale  kehtima  uus  standard  "Piim  ja   piimatooted . 
Kokkuostunõuded". Sellega tahetakse viia toorpiima  hügieeninõuded  kooskõlla Euroopa Liidu 
EL soovitustega. 
 
Piima kvaliteeti saab hinnata ka lõhna, maitse, värvuse, konsistentsi järgi. 
Piim peab olema peale  lüpsi  kohe  kurnatud  ja maha jahutatud. Standardi järgi peab piim olema 
värske,  naturaalne,  vee  või  lõssiga  lahjendamata,  puhas.  Piimal  peab  olema  temale  omane 
puhas  maitse,  lõhn  ja  valge  kuni  kreemikas  värvus.  Piimas  ei  tohi  olla  sadet  ega   helbeid . 
Haigete loomade piima ei tohi üldpiima hulka segada. Mingid kõrvalmaitsed ei ole lubatud. 
Parima  kvaliteediga piima saab torusse- või platsilüpsi  tehnoloogia kasutamisel. 
 
Piimale  mitteomane  lõhn  ja  kõrvalmaitse  võivad  kanduda  piimasse  ka  läbi  lehma 
hingamiselundite, kust nad imbuvad verre ja sealt edasi piima. Silo lõhn võib  sissehingamisel  
juba  15…30  sekundi  pärast  kanduda  vere  kaudu  piima.  Sellepärast  peab  laudas  olema  hea 
ventilatsioon. Vahetult enne lüpsi ja lüpsiajal ei ole  soovitav  silo sööta. Erinevad  söödad  võivad 
tekitada kõrvalmaitset. 
 
 
Parimate lehmade 305-päevase laktatsiooni piimatoodang Eestis ületab 17500 kg piiri.  
Suurim kontrollpäeva toodang Eestis on 76,8 kg piima. 
Piimatoodangut  mõjutab   poegimisvahemik   ja  selle  alaosade  pikkus.  Lehmal  peaks 
poegimisvahemik  olema  365  päeva  ehk  aasta.  Poegimisvahemik  jaguneb  laktatsiooni-  e 
15 
 
lüpsiperioodiks ja kinnisperioodiks. Laktatsiooniperioodi normaalseks pikkuseks peetakse 305 
päeva (kõikumisega 260…320 päeva). Optimaalne kinnisperioodi pikkus on 40-60 päeva. 
 
Lehmade piimajõudluse hindamisel võetakse aluseks järgmiste perioodide toodangud:  
1)  1.  laktatsiooni  100  päeva  toodang  –  see  on  vajalik,  et  saada  võimalikult  kiiresti 
informatsiooni  pullide  tütarde  piimajõudluse  kohta,  mis  omakorda  on  aluseks  pulli 
aretusväärtuse hindamisel.  
2)  305  päevaste  või  lühemalt  lõppenud  laktatsioonide  piimajõudlus  –  see  arvutatakse 
kõikide lõppenud laktatsioonide kohta. 
 
 
 
Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel.   
 
Kehamass on kaudne lihajõudluse näitaja. Suurema kehamassiga loomadelt saadakse harilikult 
rohkem  liha.  Kehakaalu   määramiseks   kaalutakse  loom   tapa   eel  ettevõttes  ja  lihatööstuse 
vastuvõtupunktis. 
Tapmisel eraldatakse veistel  veri , nahk, pea,  siseorganid , esijalad kuni randmeteni ja  tagajalad  
kandadeni. Järele jääb lihakeha ehk  rümp .  
Tapamass  on lihakeha  mass koos  sisemise  rasvaga .   Lihakeha  ehk  rümba  mass  on lihakeha 
kaal ilma sisemise rasvata.  
Tapasaagis   on  tapamass  ja  tapaeelse  kehamass  suhe  protsentides.  Tapasaagis  oleneb  looma 
toitumusest,  vanusest,  tõust  ja  sugupoolest.  Tapasaagis  on  suurem  kõrgemas  toitumuses  ja 
madalam  lahjas  toitumuses  loomadel.  Lihatõugu  veistel  on  suurem  tapasaagis  (55-65%)  kui 
piimatõugu (45-55%) veistel. Pullidel ja härgadel ( kastraat ) on see näitaja suurem kui lehmadel 
ja mullikatel. 
 
I kategooria  subproduktid  on maks,  neerud , keel, ajud, lihalõiked, süda,  diafragma , saba ja 
udar. 
II  kategooria  subproduktid  on   puhastatud    vats ,  kiidekas,  libedik,   trahhea ,   põrn ,   kopsud , 
ajudeta ja keeleta  pea, jalad, sõrgats, mokad , kõrvad , pikaalliha söögitoru ümber ja kõrisõlm. 
 
 
8) Veiste lüpsiseadmete  klassifikatsioon , lüpsiplatside tüübid. 
 
Kasutusalade järgi  
a) asemetel lüpsmiseks – lehm asub laudas kindlal asemel, kuhu viiakse lüpsiaparaat ja toimub 
lüpsmine. 
b)  lüpsikojas ehk platsil lüpsmiseks – lüpsmiseks ettenähtud ruum või ala laudas, kus asuvad 
lüpsiaparaadid ja kuhu lehmad aetakse vaid lüpsiajaks.   
c)  väljas  lüpsmiseks  –  sama  nagu  eelmine,  kuid  selle  vahega,  et  lüpsikoht  asub  väljas 
(karjamaal või spetsiaalselt selleks ettenähtud kohas). 
 
Piimakogumisviisi järgi 
a) kannulüps (ehk ämbrisselüps) – udarast koguneb lüpsi ajal piim ämbrisse (lüpsikannu) ja 
transporditakse sealt edasi piima jahutusnõusse.  
b)  torusselüps  –  kasutatakse  nii  asemetel  kui  platsil-  ja  välislüpsil.  Udarast  liigub  piim 
piimatorustikku ja sealt edasi läbi filtri piimatanki. 
 
16 
 
Lüpsiplatsid võib jagada paigalseisvateks ja pöörlevateks. 
 
Paigalseisvad lüpsiplatsid: 
Kalasaba  tüüpi lüpsiplats –  kaherealine  lüpsmine on kombineeritud lehmade grupiviisilise 
liikumisega. Lehmad paiknevad mõlemal pool lüpskäiku 25-35° nurga all ja üks lüpsja suudab 
lüpsta suhteliselt palju lehmi. 
Koridorplats  –  lehmad  seisavad  üksteise  järel  individuaalsulgudes.  Väravad   avanevad  
paralleelselt lüpskoridorile nii, et lehmad kõnnivad sisse ja välja kogu grupina üksteise järel. 
Polügoon  lüpsiplats – neli kalasaba platsi taolist rida, mis paiknevad rombikujuliselt ümber 
lüpsja   tööala .  Seega  suureneb  lehmade  arv,  keda  korraga  lüpsta  ning  vähenevad  “aeglaselt” 
lüpsvatest lehmadest tingitud viivitused. Enamasti on vajalik kaks lüpsjat. 
Kolmnurk  lüpsiplats – kolmeküljeline kalasaba. 
 
Pöörlevad lüpsiplatsid: 
Kalasaba-karussell  –  lehmad  seisavad  peadega  väljapoole  sarnaselt  kalasaba  platsile.  See 
võimaldab väikesesse hoonesse paigutada rohkem lüpsikohti, kuid nende arv on siiski piiratud 
seetõttu, et lüpsja tööala asub seespool. Maksimaalne lüpsikohtade arv ühe lüpsja kohta on 22-
24. 
Radiaalkarusssell  – sarnaneb eelmisele, välja arvatud  see, et  lehmad seisavad tööala suhtes 
risti, külgkülje kõrval peaga väljapoole. Lüpsaparaat paigaldatakse lehmale mitte küljelt, vaid 
tagajalgade vahelt. 
 
Veel on: 
Robot -lüpsiplatsid – täielikult  automatiseeritud . Kõik protseduurid tehakse ära masinate abil. 
Kogu informatsioon iga lehma kohta k.a. udar tervis fikseeritakse arvutis. Töötab põhimõttel, 
et lehm ise, vastavalt vajadusele, liigub lüpsplatsile ja  laseb  end lüpsta. Lüpsikordade arv on 3-
4. Arvutiprogrammiga on võimalik seda piirata. Igal lehmal on kaelas andur, mille abil arvuti 
tunneb looma ära. Kui mõni loom tahab lüpsmist rohkem kordi, siis enne teatud aja möödumist 
teda lüpsiaparaadi juurde ei lubata. 
 
9) Veiste pidamine. 
 
1) fikseeritud pidamine: 
Lõaspidamine  –  iga  lehm  asub  laudas  kindlas  kohas.  Lehmad  on  lõastatud,  mistõttu  nende 
liikumisvabadus laudaperioodil on piiratud. Lehmade pidamisel on oluliseks asemete suurus. 
Aseme laius on keskmiselt 120-140 cm. Pikkuse järgi jaotatakse asemed lühikesteks, pikkadeks 
ja poolpikkadeks. Jootmine toimub üldjuhul automaatjootjate abil (1 jootja kahe lehma kohta). 
Tiined kinnislehmad vajavad päevas ca 45l ja üle 25 kg päevatoodanguga lehmad kuni 80l vett. 
Lüpsmine  toimub  torusse-  või  kannulüpsiaparaatidega.  Söötmine  toimub  käsitsi  või 
mehhaniseeritult. Sõnniku eemaldamine toimub mehhaniseeritult või käsitsi. 
 
Kombiboksides pidamine – lehmad asuvad metalltorudega kolmest küljest piiratud asemetel 
(boksides). Boksi tagumisest küljest on lehm fikseeritud nööriga. Lõastamist ei kasutata. Selle 
pidamisviisi korral asuvad lehmad söötmise ja  puhke  ajal boksides. Lüpsmise ajaks võetakse 
fiksaator lehma tagant ära ja lüpsmine toimub lüpsplatsil, kuhu lehmad tuleb eelnevalt ajada. 
See  võimaldab  loomadel  platsil  käies   liikuda .  Söötmine  toimub  söötmislaval.  Jootmisel  ja 
sõnniku eemaldamisel kasutatakse samasugust tehnoloogiat nagu lõaspidamiselgi. 
 
2) lõastamata pidamine ehk  vabapidamine : 
17 
 
Sügavallapanuga pidamine – peetakse paksul sõnnikukihil, kuhu lisatakse vajadusel põhku. 
Sõnnik   eemaldatakse  1-2  korda  aastas.  Lisaks  sellele,  et  niisugune  pidamisviis  aitab  säästa 
energiat, võimaldab see saada ka väärtuslikku ja heade väetusomadustega sõnnikut. 
 
Puhkelatrites pidamine – laudas on igal lehmal eraldi puhke- ehk lamamisala puhkeala, kus 
asuvad puhkelatrid. Lehm saab vabalt sisse ja välja. Aseme taga on sõnnikukanal. Lehmade 
söötmine  toimub  söödalavalt,  mis  asub  eraldi  laudaosas  või  spetsiaalselt  selleks  ehitatud 
varjualuses.   Sööt   transporditakse  sinna  traktori  või  käsikärude  abil.  Jõusööta  andmise  ajaks 
lehmad  fikseeritakse.  Lehmade  jootmiseks  on  külmpidamise  korral  eelsoojendusega 
jootmisautomaadid, kus vesi ei külmu ka väga madalal temperatuuril. 
Lüpsmine toimub vabapidamise korral lüpsiplatsil, mis asub eraldi (soojustatud) ruumis. 
 
 
 
 
 
 
 
 
18 
 
Kokkuvõte olulisimast 
Lambakasvatus 
Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. 
Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. 
Enamasti on karjas üle 100 lamba. 
Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. 
 
Lambakasvatuse suunad Eestis: 
Lihaloom 
Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. 
Piimakasvatus 
 
Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. 
Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958.a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise 
lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926. 
aastat. 
Eesti  tumedapealise  lambatõu  lähtetõugudeks  olid  eesti  maalammas  ja  šropširi  
lihalambatõug. 
Suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama 
viljakuse ja jämedama villaga. 
2010. aastal 3246 utte 19 karjast. 
Jäärad  kaaluvad  ca  95  kg,  uted  76  kg,  villatoodang  3,7  kg  ja  viljakus  ligikaudu  1,50  talle 
poeginud ute kohta. 
Uttede tiinestumine oli 2010. aastal 84,5%. Tallede 100 päeva kehamass 24,2 kg. 
 
Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. 
Teadlikuma aretuse alguseks peetakse 1926. aastat. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja 
ševioti lihalammas. 
 
Väiksema  kehamassi  ning  villatoodanguga  kui  eesti  tumedapealine  lambatõug,  kuid  veidi 
kõrgema viljakusega. 
2010. aastal 2646 utte 14 karjast. 
Heade sigimisnäitajatega, uttede tiinestumine 2010.a oli 89,1 % ning uttede viljakus oli 1,61 
talle poeginud ute kohta. 
 
Eesti lambatõugude parandajad tõud. 
Eesti tumedapealise tõu parandajad: suffolk, oksforddaun 
Eesti valgepealise tõu parandajad: teksel, dorset, dala 
 
Lammaste paaritamine, innasesoon. 
Innasesoon – ajavahemik, mil uted indlevad. Lihalambal 6 kuu pikkune.  
Seotud  valguspäeva  pikkusega.  Valguspäeva  lühenemise  tingimustes  augusti  algusest 
detsembri lõpuni. 
Inna tsüklid pikkusega 16-17 päeva. Inna kestvus keskmiselt 36 tundi. 
Lammaste innasesoon on seotud käbinäärme hormooni melatoniini sisaldusega veres. 
 
Olulised on: puhtatõuline sugujäär, sugujäära tõu valik, jäära vanus (2-5a), jäära ema keskmine 
viljakus poegimise kohta. 
Täiskasvanud jäärale 50 utte. 
 
19 
 
2 nädalat enne paaritusperioodi algust hakatakse uttedele ja jääradele andma teravilja. 
Õrritaja“ jäära kasutamine, kui 1 kuu on uttesid peetud eemal isasloomadest, hoitakse koos 
16-17 päeva, siis asendatakse sugujääraga. 
 
Käestpaaritus – karjast  tuleb eraldada hommikul indlevad uted ning jätta utt päevaks jäära 
sulgu. 
Haarempaaritus – igale isasloomale rühm emasloomi (uttede rühma pannakse sugujäär).  
Paaritusperiood 40 päeva. Paaritusgruppide moodustamine. 
 
Suurus uttede osas sõltub isaslooma vanusest. 
Täiskasvanud jäärale       40-50 utte 
1-2 aastasele jäärale       30-40 utte 
Noorjäärtallele                 20-25 utte 
Paaritusaja valik on oluline, sest kogu lambakasvatusaasta sõltub sellest. 
 
Uttede tiinus 5 kuu pikkune (147 päeva). 
 
Sesoonne  poegimine  –  sesoonne  tallede  realiseerimine  lihaks.  Probleem  –  tuleb  vähendada 
lihaks realiseerimist sesoonsusest; kulud. 
 
Talvine poegimine 
Kevadine poegimine 
Jaanuar, veebruar 
Märtsi keskpaik, aprill 
Viljastatud august, september 
Viljastamise algus oktoobri keskpaik, november 
Soojustatud laudad 
Külmlaudad; soojustamata varjualused 
Talvist sööta vaja rohkem (silo, hein, teravili  Kulub vähem talvist sööta (teravili) 
– kaer, oder) 
Uttede toitumus aastaringselt ühtlasem 
 
Lammaste poegimise korraldamine, tallede surevuse peamised põhjused. 
 
Uttede  poegimised  toimuvad  rühmasulgudes  ( ̴  50  utte).  Poeginud  utt  koos  talledega 
eraldatakse sulgu 1-2 päevaks, nii tekib ute ja talle vaheline side, tall võetakse ute poolt omaks, 
lakutakse ema poolt kuivaks. 
Ternespiim – 200 ml sünnimassi 1 kg kohta 18 tunni jooksul; sündinud tall 4kg  200 = 800g 
ternespiima. 
 
Tallede  surevuse  põhjused:  abordid  ja  surnultsünnid,  tallede  külmumine  ja  nälgimine, 
nakkushaigused. 
Talle normaalne kehatemperatuur 39-40˚C. 
Tallede alajahtumine e hüpotermia – alla 37˚C.  
Talle ülessoojendamine – glükoosi süstimine; ternespiima joomine. Ühel jootmiskorral 50mg 
sünnimassi 1 kg kohta. 
Jõuetuid tallesid joodetakse maosondiga. 
 
Peale individuaalsulgu          rühmasulgu         imiktallede pidamise periood  
         imetavate uttede pidamise periood. 
 
Tallede võõrutamine, võõrdetallede nuumamine. 
Tallede võõrutamine – talled eraldatakse uttedest ning nad ei saa enam oma utepiima. Tallede 
võõrutusvanus võib varieeruda 14 päevast kuni 6 kuuni. 
20 
 
Varane  võõrutus  – tallesid ei ole vaja kastreerida, uted saavad enne järgmist paaritust pikemalt 
taastuda  parandades  oma  toitumust  ning  talled  saavad  kiiremini  tapaküpseteks,  sest  varase 
võõrutuse puhul viiakse talled söötmine võõrutusjärgselt üle teraviljarikastele ratsioonidele.  
Hiline võõrutus – väiksem stress nii talledele kui uttedele ning väiksem mastiidi oht uttedele. 
 
Eestis tallede võõrutamine 3-4 kuu vanuses. 
Tallede kaalumine, et määrata nende 100 päeva kehamass (võõrutusmass). 
Võõrutusejärgselt peavad talled kohanema vaid rohusöötadel põhineva dieediga. 
 
Lihaks 
Karjatäienduseks 
Kasvatatakse  6-7  kuu  vanuseks,  Utt-talled paaritatakse: 
kui kehamass on 40-45 kg. 
1)  ̴̴̴̴̴̴̴̴̴10-12 kuu vanuses 
2)  18 kuu vanuses 
 
Tiinete ja imetavate uttede söötmine. 
3 punkti (hea toitumus) – lihassilm on hästi tuntav, rasvakiht mõõdukas.  
 
Tiinusperioodil  peaks  olema  uttede  söötmine  sellisel  tasemel,  mis  tagaks  uttedele  hea 
toitumuse (tiinuse kestel 3 punkti ja tiinuse lõpul 3,5 punkti). Suurem uttede toitainete vajadus 
on tiinuse 4. ja 5 kuul. Siis on vaja utte sööta kvaliteetsete söötadega ja tugevalt. 
60  kg  raskune  utt  vajab  vabal  algtiinuse  perioodil  9,4  MJ,  lõpptiinuse  ajal  14,7  MJ  ja 
imetamisperioodi alguses juba 19 MJ. 
 
Imetamisperioodil: 
Vahetult peale poegimist eraldatakse utt koos sündinud talledega individuaalsulgu, mil utele 
antakse  vabalt  kõrge  kvaliteediga  heina  ligikaudu  5-7  päeva  jooksul.  Poegimisjärgselt  on 
vajalik utele tagada puhta joogivee saadavus. Kohe peale poegimist ei soovitata sööta teravilja.  
Imetamisperioodil  on  uttede  piimatoodangu  suurendamiseks  sobilik  kasutada  juurviljade 
söötmist. 
 
Talviste söötade kulu aastas: 
Kui lambad on tiinuse ja imetamise ajal laudas ning neid on kavas sööta heinaga, tuleb varuda 
orienteeruvalt 400 kg heina, 70 kg teravilja ja 10 kg mineraalsööta ute kohta aastas.  
Heina-silotüübilise söötmise puhul vajatakse ute kohta aastas 800 kg silo,  100 kg heina, 70 kg 
jõusööta ja 10 kg mineraalsööta. 
 
Lammaste karjatamine 
Kultuurrohumaade rohi. Utt sööb päevas 7-8 kg karjamaarohtu. 
Eestis  karjatatakse  lambaid  ligikaudu  160-180  päeva  aastas,  enamasti  kultuurrohumaadel. 
Lambakarjamaadeks  sobivad  kõrreliste-liblikõieliste  segud.  Lammaste  karjamaad  peavad 
olema kuivad. 
Karjatamiskoormus  kultuurkarjamaadel  8-10  utte/ha.  Ühele  utele  0,125  ha  karjamaad. 
Karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. 
Koplite  tarastamine .  
 
Karjatamisviisid: 
Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal. 
Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit. 
Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt veised ja lambad). 
 
21 
 
Terviseprobleemid :  
Puudushaigused – ainevahetushaigused; tekitatud mineraalainete puudusest. 
Puhitused – kui lambad söövad korraga palju liblikõielisterikast rohtu. 
Siseparasiitidega nakatumine. 
 
Lambalaudad. 
Eelistatakse  külmlautasid.  Külmlautade  puhul  on  lammastele  tagatud  aastaringne  vaba 
väljapääs jalutuskoplitesse. 
Lammaste aastaringse väljaspidamise puhul peab lammastele kindlustama kergehitise, kuhu 
loomadel  on  võimalik  varjuda  niiske  ilma  ja  tuulega.  Sõnnikut  koristatakse  1  kord  aastas. 
Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes.   
 
Kui poegimisaeg talvekuudel, siis peetakse lambaid soojemates lautades. Soojustatud lautades 
toimub  lammaste  söötmine  ja  talvine  pidamine  laudas.  Õhu  loomulik  ventilatsioon,  laed 
soojustatud,  valgustatus,  restpõrandad.  Optimaalseks  on  60-75%  relatiivset  õhuniiskust. 
Lambaid peetakse rühmasulgudes, ühes sulus kuni 50 utte. 
Lammaste pidamisel peab olema tagatud pidev juurdepääs joogiveele ja söödasõimele. 35 cm 
pikkune söödafront. 
 
Mahelambakasvatuses  peab  olema  ühe  ute  kohta  tagatud  laudas  1,5  m2  põrandapinda 
lamamiseks ja 2,5 m2 jalutusalal. Ühe talle kohta on nõutav 0,35 m2 põrandapinda laudas ja 0,5 
m2 jalutusalal. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. 
 
 
 
Veisekasvatus 
Veisekasvatuse olukord Eestis 
Veiste arv pidevalt vähenenud.  
2010. aastal 240 tuhat veist. Neist 200 tuhat piimaveist, kellest omakorda piimalehmi oli 96,7 
tuhat.  
Lihatõugu  veiste  üldarv  on  pidevalt  kasvanud  ning  neid  oli  2010  a.  40,5  tuhat,  kellest 
lihalehmi oli 12,5 tuhat. 
 
Suunad: 
Piima- ja veiseliha. 
Piima toodeti 2009. aastal 676 tuh tonni. 
Veiseliha toodeti 2009. aastal eluskaalus 25 tuh tonni. 
 
1 karjas kuskil 300 lehma. 
Kõige enam aberdiin-anguse tõugu veiseid, järgnesid herefordid ja limusiinid. 
 
 
Eestis aretatavad piimaveisetõud, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. 
 
EESTI HOLSTEINI TÕUG (EHF) – enne eesti mustakirju tõug. 
Kohaliku karja ristamisel hollandi mustakirju tõuga.  
Aretuse algus 1838. a. Algselt nimetati ristandeid eesti hollandi-friisi tõugu veisteks, hiljem 
eesti mustakirju tõug. Alates 1998.a – eesti holstein.   
22 
 
2013.  a  oli  eesti  holsteini  aastalehma  piimatoodang  8611  kg,  piima  rasvasisaldus  3,97%  ja 
piima valgusisaldus  3,36 %.  Eesti holstein  moodustas  79,1%  aastalehmade arvust.  Kõikides 
maakondades. 
 
EESTI PUNANE VEISETÕUG (EPK) 
Kohaliku karja ristamisel angli ja taani punase tõuga. 
Aretuse alguseks 1862 a. 1972. a toodi sisse angli tõug, loobuti taani tõust. 1980-ndatel hakati 
uuesti kasutama taani punast tõugu pulle. 
 
Eesti punast tõugu veiseid on ca 1/3 veiste üldarvust. Levinud Lõuna-Eestis ja saartel. 
2013. a moodustas eesti punane tõug 20% aastalehmade üldarvust. 
2013. a oli Eesti punase tõu aastalehma keskmine piimatoodang 7820 kg, piima rasvasisaldus 
4,12% ja piima valgusisaldus 3,44%. 
 
EESTI MAATÕUG (EK) 
Kujunes välja eesti rahvuse kujunemisega. 
Aretus algas 1910.a, mil hakati kasutama lääne-soome tõugu sugupulle. 
 
Arvukus  on  pidevalt  vähenenud,  moodustavad  kogu  veiste  üldarvust  vaid  0,4%  ehk  ca  600 
isendit. Eesti maatõugu oli 2013. aastal 0,5% aastalehmadest. 
2013. a oli Eesti maatõu aastalehma keskmine toodang  4697 kg, piima rasvasisaldus 4,53%, 
piima valgusisaldus 3,42%. 
 
Eestis aretatavad lihaveisetõud ja lihaveiste erinevus piimatõugudest. 
Piimatõud  –  kiire  hästiarenenud  hingamis-  ja  vereringeorganid  ning  kiire  ainevahetus,  mis 
tagavad võimalikult suure hulga piima tekke udaras. Neil on hästiarenenud näärmerikas ja hea 
verevarustusega udar. Lihastik seevastu on tagasihoidlik, samuti lihaomadused. 
Lihatõud  –  seda  tõugu  lehmade  piimatoodang  on  madal,  sellest  piisab  tavaliselt  järglase 
üleskasvatamiseks.  Lihatõugu  veistel  on  hästiarenenud  lihaomadused.  Nad  on  aeglase 
ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga. Mõnedele lihaveisetõugudele on iseloomulik 
nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. Lihaomadused on head. 
 
HEREFORD  –  pikaealised,  hea  tervisega  ja  rahulikud.  Hea  viljakus,  kerge  poegimine, 
elujõulised vasikad. Pikad sarved või nudid.  Eestisse toodi 1978.a 
ABERDIIN-ANGUS – väikesekasvuline, nudid. Rahulikud, tugevad ja vastupidavad. Eestisse 
toodi 1994. a. 
GALLOWAY – kohanenud külma ja niiske kliimaga. Vastupidavad, tugevad, nudid. Eestisse 
toodi 2006. a. 
LIMUSIIN – Väga hästi on arenenud tagakeha. Poegimisraskusi esineb neil vähe, kasvukiirus 
on suur. Sarvedega või nudid. Eestisse toodi 1995. a. 
 
ŠAROLEE – Sarvedega või nudid. Kuulub maailma parimate lihatõugude hulka.
Eestisse 
toodi 2000 a. 
AKVITEENI  HELE  –  Väga  heade  lihajõudlusomadustega.  Lihastik  on  võimas,  väga  hästi 
nähtav looma välimikus, iseloomulik on topeltlihastik laudja osas. Nii sarvedega kui ka nudid. 
Eestisse toodi 2002. a. 
BELGIA  SININE  TÕUG  –  on  kujundatud  mitme  tõu  kombinatsioonina.  Luustik  on  nõrk, 
rasked sünnitused. Pole väga ulatuslikult levinud. Eestisse toodi 2006. a. 
PIEMONT – Pole probleeme poegimisega, nudid. 
SIMMENTAL  –  Sobib  nii  piima  kui  ka  liha  tootmiseks.  Kohanevad  hästi  igasugustes 
klimaatilistes tingimustes. On sarvilisi ja nudisid. Eestisse toodi 2003. aastal. 
23 
 
AUBRAK – Hea lihastuse ja keskmise suurusega lihaveised, kes kasutavad hästi rohusöötasid. 
Arenevad ja kasvavad keerulistes tingimustes. 
ŠOTI  MÄGIVEIS  –  Vanim  tõug  maailmas.  Väike  tõug,  kasvukiirus  aeglane.  Pikad 
laialiasetsevad sarved. Väga maitsev liha. 
 
Veisetõugude klassifikatsioonid. 
Arenguastme järgi jaotatakse tõud:  
1. primitiivsed e kohalikud tõud 
2. ülemineku ehk parandatud tõud 
3. aretus- ehk kultuurtõud 
 
Loomade jõudluse alusel: 
1. Piimatõud – hollandi friisi, džörsi, äärširi, görnsi, taani punane. Suurima piimatootlikkusega 
on mustad. 
2. Lihatõud – herefordi, šorthorni, aberdiin-anguse 
3. Kombineeritud jõudlusega – kahesuunalise jõudlusega tõud. 
 
 
Veiste varavalmivus, suguküpsus , tiinestamine, majanduslik kasutusiga. 
 
Varavalmivusega vähendatakse üleskasvatamise kulutusi. 
Lühem  eluiga  kui  hiljavalmivatel  loomadel.  Seepärast  taotletakse  kiiret  varavalmivust  just 
lihaloomadel (tarbeloomadel), kelle eluiga on lühike. Piimaveistel, kelle eluiga peaks olema 
pikem, taotletakse mõõdukat varavalmivust. 
 
Veistel saabub suguküpsus 6-8 kuu vanuselt.  
Mullikate optimaalne esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15…18 kuud. 
 
Lehmi ja mullikaid tiinestatakse loomuliku paarituse teel pulliga või kasutatakse kunstlikku 
seemendust. Sügavkülmutamine. 
 
Loomulik paaritus jaguneb: 
Reguleeritud paaritus ehk käestpaaritus – indlev emasloom suunatakse isaslooma juurde ja 
teostatakse paaritus. Ühe pulli paarituskoormuseks arvestatakse aastas 70-80 lehma. 
Vabapaaritus  –  isasloom  on  vabalt  karjas  ja  paaritab  indlevaid  emasloomi.  Vabapaarituse 
korral arvestatakse ühe pulli kohta 40-50 lehma. 
 
Majanduslik kasutusiga – periood esimesest poegimisest karjast väljaminekuni.  
Majanduslikult  on  kasulik,  et  see  periood  kujuneks  võimalikult  pikaks,  kuna  noorveiste 
üleskasvatamiseks  on  tehtud  palju  kulutusi.  Üleskasvatamise  periood  peaks  kujunema 
võimalikult lühikeseks. 
Eestis on lehmade keskmine esmaspoegimisiga keskmiselt 28 kuud. Majanduslikult on kasulik 
see, kui lehm püsib kaua karjas ja temalt saab eluajal palju järglasi ning rohkesti piima. 
 
Praegu on lehmade majandusliku kasutamise  periood suhteliselt lühike. 2008 a. oli lehmade 
majandusliku kasutuse periood ainult 3 aastat.  
 
24 
 
Seega lüpsab lehm keskmiselt neli-viis laktatsiooni. Majanduslikust efektiivsuse seisukohast 
on see liiga lühike, sest  lehmade piimatoodang saavutab maksimumtaseme alles kolmandal 
laktatsioonil. Lühikese kasutusea põhjuseks lehmade praakimine liiga varajases eas. 
 
Optimaalne  majandusliku  kasutuse  periood  võiks  olla  lehmadel  8-10  aastat  ja  eluiga  10-12 
aastat.  
Veisekarja struktuur 
 
Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja kooseisu vanuse ja soorühmade järgi protsentides.   
Optimaalne karja struktuur sõltub sellest, kui palju noorloomi vajatakse. 
 
a) lehmad  
b) tiined ja seemendusealised mullikad  
c) lehm- (lehmikud) ja pullmullikad (pullikud) 7…18 kuud  
d)  lehm-  ja  pullvasikad  0…6  kuud.  Optimaalne  karja  struktuur  sõltub  sellest,  kui  palju 
noorloomi vajataks. 
 
 
Lehmapiima kvaliteet, veiste piimajõudlus, veiste lihajõudlus. 
 
Piima kvaliteet sõltub kokkuostu hind.  
Piima kvaliteeti saab hinnata ka lõhna, maitse, värvuse, konsistentsi järgi. 
Piim peab olema värske, naturaalne, vee või lõssiga lahjendamata, puhas. Piimal peab olema 
temale omane puhas maitse, lõhn ja valge kuni kreemikas värvus. Piimas ei tohi olla sadet ega 
helbeid. Haigete loomade piima ei tohi üldpiima hulka segada. Mingid kõrvalmaitsed ei ole 
lubatud. Parima kvaliteediga piima saab torusse- või platsilüpsi tehnoloogia kasutamisel. 
 
Parimate lehmade 305-päevase laktatsiooni piimatoodang Eestis ületab 17500 kg piiri.  
Suurim kontrollpäeva toodang Eestis on 76,8 kg piima. 
Piimatoodangut  mõjutab  poegimisvahemik  ja  selle  alaosade  pikkus.  Lehmal  peaks 
poegimisvahemik  olema  365  päeva  ehk  aasta.  Laktatsiooniperioodi  pikkus  305  päeva, 
kinnisperioodi pikkus 40-60 päeva. 
 
Lehmade piimajõudluse hindamisel võetakse aluseks järgmiste perioodide toodangud:  
1. laktatsiooni 100 päeva toodang  
305 päevaste või lühemalt lõppenud laktatsioonide piimajõudlus 
 
Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel.   
 
Suurema kehamassiga loomadelt saadakse rohkem liha. Kaalutakse. 
Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea, siseorganid, esijalad kuni randmeteni ja tagajalad 
kandadeni. Järele jääb lihakeha ehk rümp.  
Tapamass  on lihakeha  mass koos  sisemise rasvaga.   Lihakeha  ehk rümba mass on lihakeha 
kaal ilma sisemise rasvata.  
Tapasaagis on tapamass ja tapaeelse kehamass suhe protsentides. 
 
I kategooria subproduktid on maks, neerud, keel, ajud, lihalõiked, süda, diafragma, saba ja 
udar. 
25 
 
II  kategooria  subproduktid  on  puhastatud  vats,  kiidekas,  libedik,  trahhea,  põrn,  kopsud, 
ajudeta ja keeleta pea, jalad, sõrgats, mokad, kõrvad, pikaalliha söögitoru ümber ja kõrisõlm. 
Veiste lüpsiseadmete klassifikatsioon, lüpsiplatside tüübid. 
 
Kasutusalade järgi: 
a) asemetel lüpsmiseks – lehm asub laudas kindlal asemel, kuhu viiakse lüpsiaparaat ja toimub 
lüpsmine. 
b)  lüpsikojas ehk platsil lüpsmiseks – lüpsmiseks ettenähtud ruum või ala laudas, kus asuvad 
lüpsiaparaadid ja kuhu lehmad aetakse vaid lüpsiajaks.   
c)  väljas  lüpsmiseks  –  sama  nagu  eelmine,  kuid  lüpsikoht  asub  väljas  (karjamaal  või 
spetsiaalselt selleks ettenähtud kohas). 
 
Piimakogumisviisi järgi: 
a) kannulüps (ehk ämbrisselüps) – udarast koguneb lüpsi ajal piim ämbrisse (lüpsikannu) ja 
transporditakse sealt edasi piima jahutusnõusse.  
b) torusselüps – udarast liigub piim piimatorustikku ja sealt edasi läbi filtri piimatanki. 
 
 
Paigalseisvad lüpsiplatsid: 
Kalasaba tüüpi lüpsiplats – kaherealine lüpsmine on kombineeritud lehmade grupiviisilise 
liikumisega. Lehmad paiknevad mõlemal pool lüpskäiku 25-35° nurga all ja üks lüpsja suudab 
lüpsta suhteliselt palju lehmi. 
Koridorplats  –  lehmad  seisavad  üksteise  järel  individuaalsulgudes.  Väravad  avanevad 
paralleelselt lüpskoridorile nii, et lehmad kõnnivad sisse ja välja kogu grupina üksteise järel. 
Polügoon lüpsiplats – neli kalasaba platsi taolist rida, mis paiknevad rombikujuliselt ümber 
lüpsja  tööala.  Seega  suureneb  lehmade  arv,  keda  korraga  lüpsta  ning  vähenevad  “aeglaselt” 
lüpsvatest lehmadest tingitud viivitused. Enamasti on vajalik kaks lüpsjat. 
Kolmnurk lüpsiplats – kolmeküljeline kalasaba. 
 
Pöörlevad lüpsiplatsid: 
Kalasaba-karussell  –  lehmad  seisavad  peadega  väljapoole  sarnaselt  kalasaba  platsile.  See 
võimaldab väikesesse hoonesse paigutada rohkem lüpsikohti, kuid nende arv on siiski piiratud 
seetõttu, et lüpsja tööala asub seespool. Maksimaalne lüpsikohtade arv ühe lüpsja kohta on 22-
24. 
Radiaalkarusssell  – sarnaneb eelmisele, välja arvatud  see, et  lehmad seisavad tööala suhtes 
risti, külgkülje kõrval peaga väljapoole. Lüpsaparaat paigaldatakse lehmale mitte küljelt, vaid 
tagajalgade vahelt. 
 
Veel on: 
Robot-lüpsiplatsid – täielikult automatiseeritud. Lüpsikordade arv on 3-4.  
Veiste pidamine. 
 
1) fikseeritud pidamine: 
Lõaspidamine – iga lehm  asub laudas kindlas kohas.  Lehmad on lõastatud, mistõttu  nende 
liikumisvabadus laudaperioodil on piiratud. Aseme laius on keskmiselt 120-140 cm. Pikkuse 
järgi  jaotatakse  asemed  lühikesteks,  pikkadeks  ja  poolpikkadeks. Jootmine  toimub  üldjuhul 
automaatjootjate  abil  (1  jootja  kahe  lehma  kohta).  Lüpsmine  toimub  torusse-  või 
26 
 
kannulüpsiaparaatidega.  Söötmine  ja  sõnniku  eemaldamine  toimub  käsitsi  või 
mehhaniseeritult. 
 
Kombiboksides pidamine – lehmad asuvad metalltorudega kolmest küljest piiratud asemetel 
(boksides).  Lehmad  asuvad  söötmise  ja  puhke  ajal  boksides.  Lüpsmine  toimub  lüpsplatsil. 
Söötmine toimub söötmislaval. 
 
2) lõastamata pidamine ehk vabapidamine: 
Sügavallapanuga pidamine – peetakse paksul sõnnikukihil. Sõnnik eemaldatakse 1-2 korda 
aastas. 
Puhkelatrites  pidamine  –  laudas  on  igal  lehmal  eraldi  puhke-  ehk  lamamisala.  Lehm  saab 
vabalt  sisse  ja  välja.  Aseme  taga  on  sõnnikukanal.  Lehmade  söötmine  toimub  söödalavalt. 
Jõusööda  andmise  ajaks  lehmad  fikseeritakse.  Lehmade  jootmiseks  on  külmpidamise  korral 
eelsoojendusega jootmisautomaadid.  
Lüpsmine toimub vabapidamise korral lüpsiplatsil, mis asub eraldi (soojustatud) ruumis. 
 
 
 
27