Haug ehk havi ( Esox lucius ) . Haugil on noolias keha, mis on natuke külgedel lamenend. Haugi seljauim on keha tagapool suurendades saba tõukepinda, mis võimaldab välkkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Tema suurel peal on pardi nokka meenutav suu, millel on tahapoole kaldu olevad hambad. Haugi värvus sõltub keskkonnast, keha on selja pealt tavaliselt rohekassinakas, mis muutub allapoole minnes üha heledamaks, kõhualune on tal valge. Haugi tavaline suurus on 50100 cm, mõni kord võib ulatuda tema suurus isegi kuni 150 cm ja kaal kuni 25 k g. Vangistuses võib haug elada kuni 30 aasta vanuseks. Haug on põhiliselt paikne kala, kes eelistab aeglase vooluga jõgesid, järvesid ja rannikumerd, hoidudes enamasti kalda lähedale taimestikku või teistesse varju pakkuvatesse paikadesse. Samas esineb ka hauge, kes elavad avavees ja jällitavad pisemaid kalaparvi. Haug on röövkala, kes toitub teistest kalades, ka ...
Läänemere kalad Gretlin Isoborn Raud 2010 Kalad Läänemeres · Räim · Meriforell · Kilu · Lõhi · Lest · Angerjas · Emakala · Tursk Räim Kilu · Eesti rahvuskala · Enamasti 10-13 cm. · Umbes 15 cm. · Keskmiselt 7-15 g. · Keskmiselt 14-43 g. · Alammõõt 9 cm. · Koeb aprilli teisest poolest · Toitub ainult päeval. juulini. · Alammõõt 13 cm. · Kudemiseks vajalik vee soolsus. · Keskmine eluiga 2-4 aastat. · Sööb ainult päeval. · Keskmine eluiga 2-4 aastat. · Marjast toituvad siig, emakala, · Toiduks paljudele ogalik. Tarvitatakse värskelt, röövkaladele, hüljestele, suitsutatult ja konserveeritult. veelindudele. Lest · Üldjuhul on nad parempoolsed. · Keskmine k...
Läänemere kalastik Õppejõud Teet Krause Läänemere kalastik peegeldab vee soolsust, mis muutub seoses vee sissevooluga, kas Põhjamerest tuultega 10 x jõgede sissevoolust enam või jõgedest 160 000 m3 s-1. Kalad, kes mõnes oma elustaadiumis elavad meres, on soolataluvad e eurühaliinsed Keskmine sügavus, m Max sügavus, m Keskmine psu vee pinnakihis Suur Belt 18 15 Øresund 8 Läänemeri 60 250 6 Põhjameri 100 700 35 Haliinsus mitu grammi soola on liitris vees, Joonis 1. Läänemere pinnavee soolasus Psu Practical salinity units vee elektrijuhtivus standard KCl lahuse suhtes ...
Ahven Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 59 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranzid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Sotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Isasahvenad saavad suguküpseks varakult: 1-2-aastaselt. Emased suguvõimestuvad 3-4-aastaselt. Kud...
jõgedesse. Eestis sobivad talle enam-vähem kõik merre suubuvad jõed, seda enam, et jõgede suhtes pole ta kapriisne. Meriforell talub pruuni ja kergelt hapukat jõevett, samuti ei põlga ta ära isegi päris kitsaid ojakesi, kuid vesi olgu külm ja hapnikurikas. Soodsatel aastatel algab meriforelli jõkketõus juba augustis, isegi juuli lõpus. Rännutuhinas on nad võimelised ületama kuni 1,5 m kõrguseid tõkkeid - jugasid ja tamme. Kudemine toimub aga alles siis, kui vesi on muutunud jahedaks (4...6 °C). Tavaliselt leiab see aset oktoobris-novembris. Jõkke jõudnud, valib isane kala välja sobiva paiga võimalikult kruusases ja allikarohkes jõelõigus ning jääb paarilise ootele. Samal ajal kaevab emane meriforell valmis pikliku pesalohu, millesse ta marja koeb. Meriforelli kudemisseltskond koosneb 1 emaskalast ning 1...5 isasest ning partnereid ei vahetata
ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kudemine: Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3-4 päeva pärast, 2,5-4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. 2 Toitumine: Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja
Kohad tegutsevad ja püüavad saaki ainult öösiti ning veekogu põhja lähedal. Röövkalana langevad talle saagiks enamasti peipsi tindid, ahvenad, kiisad ja särjed. Soojätkamine võetakse ette mai lõpus või juuni alguses, kui vesi on juba piisavalt soe. Koelmuteks on kõva põhjaga, 2...3 m sügavused veekogu osad. Kudemisel võtavad kohad end paaridesse ning toimuvad pulmamängud. Paar ujub kudemisplatsil 1...2 ööpäeva ringi, tekitades tugevat veepladinat. Kudemine toimub tavaliselt päikesetõusul. Isaskala puhastab kudemiseks väljavalitud platsi mudast ja prahist ning kaevab sinna pesalohu. Vastandina tormakale pulmamängule, on kudemine vaikne ja tähelepandamatu tegevus. Peale kudemist emane koha lahkub, isase osaks jääb aga lõimetishoole: ta valvab arenevat marja kuni vastsete koorumiseni. Isaskoha õhutab pesas olevat marja rinnauimede liigutamise abil, kõrvaldab pesast prahti ja muda ning ajab minema marjavargaid
Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi. HAUGI KUDEMINE Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge
Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees. Kudemisrühmad pole püsivad, vaid liiguvad pidevalt ühest kohast teise kattes tunnis mitusada meetrit. Isashaugid löövad kudemise ajal sabaga tugevalt laksu, mis on kuulda kuni 100 m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule. Vastsed kooruvad olenevalt veetemperatuurist 10...25 päeva pärast. Maimud toituvad alguses selgrootutest, kuid juba oma esimese suve lõpuks lähevad üle röövtoidule.
(kudemise ajal ta niikuinii ei toitu) ning kehapikkus väheneb isastel kuuendiku võrra, emastel koguni neljandiku võrra. Ainuke pulmareis jääb ka viimaseks nende elus, peale sigimist silmud kahe nädala jooksul surevad. Silmud liiguvad ringi üksnes pimeduses: ränne toimub kottpimedatel kuuvalguseta öödel, mõnikord ka päeval, aga seda ainult siis, kui vesi on sogane ning ilm sombune. Jõepõhjas valib isane silm sobiva platsi ja kaevab sinna pesalohu. Kudemine leiab aset kiire vooluga jõelõikudes. Kui pesa on valmis, ilmub kohale ka emane. Paaritusmängud võivad kesta mitu päeva. Peale marja kudemist ja viljastamist kaetakse see hoolikalt liiva ja kruusa kihiga ajakiri.kalastaja.ee Jõesilm toiduna Ehkki piltide järgi võiks eeldada, et oma toitumis- ja eluviisist tulenevalt ei ole jõesilm toidulaual kuigivõrd hinnatud, on kulinaarsetelt omadustelt tegemist
Elupaik ja -viis Mageveekala, elab kiirevoolulistes, jaheda ja selge veega jõgedes ja ojades, eelistab mudapõhja. Oluline on varjepaikade olemasolu (vette langenud puutüved, kaldauurded). Toitumine Jõeforellide toit on mitmekesine: vee- ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad, hiired ja sipelgad. Sigimine Kudemiseks vajab kruusast põhja. Kudemine algab, kui veetemperatuur langeb alla 6...8 °C, ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Kudemisel on territoriaalne, partnereid vahetab harva. Mari koetakse mitmesse pesalohku, ning kaetakse peale viljastamist kruusaga. Marja arenguks on olulise tähtsusega vee hapnikusisaldus, mis ei tohi langeda alla 4 mg/l. Koeb 200...1500 marjatera, mille läbimõõt on 2,3...3 mm.
Kehasisesel jaguneb kaheks: viljastumisel on Kehasisene Kehasisene ja sugurakke vähe ja viljastumine toimub kehaväline. viljastumise ainult kehas, tõenäosus suur. kehaväline ainult väljas.Nt kudemine, toimub ainult vees.
Kaalub tavaliselt kuni 1...3 kg, suguküpsed alates 400 g Elupaik: Koha eelistab suuremaid (üle 50 ha), piiratud taimestikuvöötmega, väikese vee läbipaistvusega, ühtlaselt läbisoojenevaid toitesooladerikkaid järvi, milles samal ajal leidub küllaldaselt hapnikku. Elab põhja lähedal ja on öise eluviisiga. Toitumine: Röövkala. Toiduks on peamiselt peipsi tint, ahven, kiisk, särg. Noored kohad toituvad planktilistest selgrootutest. Paljunemine: Koeb puhtal ja kõval põhjal. Kudemine leiab aset mai lõpust juuni alguseni, kui veetemperatuur on 16...18 °C. Koeb 2...3 m sügavusel, enamasti päikesetõusu ajal. Marjaterade hulk on tavaliselt 300 tuhat kuni 1 miljon, läbimõõt 1,5...1,6 mm. Uskumatu aga tõsi:
Tüüpilised meretaimed ja mageveekogule iseloomulikud taimed Taimhõljum, vetikad ja õistaimed Põhjataimestik on liigivaene Loomastik Rohkelt isendeid, kuid neil pole palju liike Loomhõljum ja väikesed selgrootud Imetajad hülged ja viigrid Riimveega kohastunud karbid Rohkelt võõrliike Kalad Elavad suurte parvedena avavees Toituvad loomhõljumist, väiksematest kaladest või põhjaloomakestest Riimvees on paljunemine ja kudemine raskendatud - siirdekalad Läänemeres elavad näiteks: räim, kilu, tursk, lest, lõhe, forell, angerjas, lõhi Toiduahelad Algavad fütoplanktonist -> zooplankton -> väike kala -> suur kala Näiteks: taimhõljum -> loomhõljum -> ahven -> haug Inimkäsi võib mõjutada toiduahelaid, mis omakorda mõjutavad toiduvõrgustikke ja seeläbi populatsioonidevahelisi toiduahelaid Tänan kuulamast!
Noored kalad sulistavad rohkem kaldavees taimede vahel peitust mängides. Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi. Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub. Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine. Emakala mari kleepub taimedele. Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu. Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele. Looduskaitse alla ei kuulu.
seal mudasel põhjal toitu otsida MIDA LATIKAS SÖÖB? Nad püüavad söögiks pisikesi veeloomi Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul KUIDAS LATIKAS PALJUNEB? Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu Koduks on lihtsalt üks maatükk, mida ta oma silmadega vaatama ulatub Sinna tuleb ka emane ning seal toimubki kudemine Emakala mari kleepub taimedele Selleks ajaks peab vesi olema juba üsna soe - umbes 15 °C Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt OHUD Latika vaenlasteks on suured röövkalad Ta on Eesti sisevete üks tähtsamaid püütavaid kalu Latikast saab valmistada palju maitsvaid toite ka inimesele Looduskaitse alla ei kuulu ATIÄH!
HARILIK AHVEN (Perca Fluvaitilis) Anica Juur 7c klass SISUKORD · Kala elupaik , kust saab püüda · Kala andmed · Püügi aeg · Paljunemine(kudemine) · Kala toit · Info allikas Kala elu paik, kust saab püüda Rannikumeres Väinameres Rabajärvedes Turbaaukudes Kala andmed Mõõtmed : · Kuni 35-40 cm · Tavaliselt püütakse20-25 cm pikkuseid kalu · Isasahvenad saavad suguküpseks varakult: 1-2-aastaselt · Emased suguvõimestuvad 3-4-aastaselt. Püügi aeg Aastaringselt Paljunemine Kudenemisaeg algab kevadel pärast jääminekut . Koeb tavaliselt aprilli lõpusmais ja seesee kestab kuni ühe kuu. Kleepuvad marjalintide jupid takerduvad tihti veelindude jalgade külge, kes neid ka teistest täiesti eraldatud umbveekogudesse kannavad ja sellisesel kombel ahvena elupaika laiendavad. Vastsed kooruvad sõltuvalt veetemperatuurist 4-21 päevaga ...
kudemisajal värvub vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Räägitakse veel, et harjusel on eriline aed-liivatee lõhn. Harjus koeb maikuus ja kuna ta on territoriaalne, jagatakse jõgi mitmete isaharjuste vahel kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib olla umbes neli kuni viis meetrit. Seal peaks kindlasti olema kas kivi või mingi puuront varjepaigaks. Kudemisperioodil teeb isaharjus veidraid vabisevaid liigutusi, mis peletab eemale kaasvõistlejad, kuid tõmbab ligi emasisendeid. Kudemine toimub ainult valgel ajal- umbes keskpäevast kuni pärastlõunani. Vastne koorub juba umbes 12 kuni 14 päeva pärast, toitudes algul planktonorganismidest, vahetades selle hiljem putuktoidu vastu. Harjuse püük on keelatud igal pool, sest sobivate elupaikade vähesus on tinginud selle liigi hävimist. Atlandi tuur on iidne kala, kes meenutab välimuselt natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi
Liikuda aitavad lihased Närvisüsteemi moodustavad peaaju ja seljaaju Seedeelundid magu, maks, kõhunääre Hingamiselundid lõpused Vereringeelundid süda, veresooned, veri Sigimiselundid: isasel seemnesarjad (niisk), emasel munasarjad (mari). Kalade sigimine ja areng Sigimine toimub Viljastatud üldiselt kevadel munarakust areneb Kehaväliselt vastne Marja vette heitmine Vastsest areneb maim kudemine Maimust kasvab kala Seemnerakkude heitmine marjale - viljastamine Kalade mitmekesisus Läänemere jõekalad järvekalad kalad kilu roosärg ahven räim lõhe haug lest latikas kiisk Kalade mitmekesisus lepiskalad röövkalad särg haug latikas ahven Kalade mitmekesisus luukalad kõhrkalad haug hai säga rai Kalapüügiseadused
...... 5 Uurimistöö sisu....................................................................................................... 6 Ümarmudila välimus........................................................................................... 6 Elupaik................................................................................................................ 7 Toitumine............................................................................................................. 7 Kudemine............................................................................................................ 8 Ümarmudila kahjulikus........................................................................................ 9 Lisad..................................................................................................................... 11 Sissejuhatus Minu uurimisvaldkond on Eesti vetes elavad kalad.
Lõhi Lõhi on suur ja tugev kala. Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass on 10 kg. Maksimaalne pikkus võib ületada 1,5 m ja mass võib ulatuda 46 kg-ni. Noored lõhed elavad algul jões, siis meres ja suguküpsuse saabumisel suunduvad tagasi oma sünnijõgedesse. Eestis on lõhejõed Vasalemma, Pirita, Rutja, Keila, Loobu, Kunda ja Pärnu jõgi ning Valgejõgi. Alates juulikuust suunduvad suguküpsed kalad merest jõgedesse. Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris. Kudemiseks valivad kalad kiirevoolulise kärestikulise koha. Emane kaevab sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga. Osa isendeid sureb pärast kudemist, kuna nad on nälginud ning kurnatud. Osa läheb merre, kuid väga vähesed koevad kaks või kolm korda. Marja areng kestab ligikaudu viis kuud. Paari sentimeetri pikkused vastsed kooruvad varakevadel. Nad lahkuvad pesast alles kuu aja pärast
..) Haugi toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremad isendid söövad ka konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidupuudusel esineb ka kannibalismi. Maimud toituvad planktonvähkidest ja putukavastsetest. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Kogre toiduks on põhjaorganismid (eriti surusääsklaste vastsed), ka zooplankton ja taimse kõdu rikkas põhjamuda. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haug koeb madalas kuni 0,5 m sügavuses vees suurveest üleujutatud luhtadel. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab kudemine aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele. Marja hulk on 2 kuni 170 tuhat ning marjatera läbimõõt 2,3 kuni 2,4 mm. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Mari kleepub veetaimedele. Kudemiseks peab veetemperatuur olema vähemalt 16 kuni18 °C. Koger koeb 50 kuni 300 tuhat
kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad
Üldiselt armastavad mudamaimud taimestikurikkaid ja sooje veekogusid. Oma väikese kasvu tõttu hoiduvad nad parvedesse, mis tegutsevad päevasel ajal ja veekogu pinnalähedastes kihtides. Mudamaimud koevad kevadsuvel, kui vesi on piisavalt soe. Vaatamata oma miniatuursetele mõõtmetele, hõivab isane kala omale kudemisterritooriumi, mis kujutab endast meetrilaiust või väiksemat lagedavõitu kohta veetaimede vahel või ujuvate roosaarte ümbruses. Kudemine leiab aset enamasti hommikuti. Emane mudamaim paigutab oma marja 1...3 marjatera laiuse ribana veetaimede ujuvate lehtede alumisele küljele. Ühes ribas on mõnikümmend kuni sada marjatera. Marjaterade triipe võib leida ka veekogu põhja löödud postidelt, vaiadelt, veepinnal ujuvatelt keppidelt, pudelitelt ja muudelt esemetelt. Tähelepanuväärne on see, et lehe alapoolele kudemiseks pöörab mudamaim enda kõhu ülespidi ja libistab end mööda lehepinda. Pärast kudemist ujub
Rabakonn Rabakonn on üsna väike, umbes 5-7 cm pikkune konn, kes kuulub pruunkonnade hulka ning on värvuselt pruun või hallikas ja tumedate laikudega, mis muudab ta oma keskkonnas raskesti märgatavaks. Rabakonn on levinud üle Eesti ja ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ning soode äärealad. Rabakonn püüab toitu peamiselt õhtuti. Rabakonn sööb peamiselt mardikaid kuid ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal lehtede ja heinaga täidetud aukudes, haohunnikute all, näriliste urgudes jne. Talvituma siirduvad nad juba septembris. Nooremad konnad väljuvad talvituspaikadest 1-3 nädalat hiljem aga sügisel viibivad väljas mõni nädal kauem. Rabakonnade kudemisaeg jääb sageli aprilli lõpust juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikas taimestik veekogus ja kõige sobivaimad paigad on rohuse ...
Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees. Kudemisrühmad pole püsivad, vaid liiguvad pidevalt ühest kohast teise kattes tunnis mitusada meetrit. Isashaugid löövad kudemise ajal sabaga tugevalt laksu, mis on kuulda kuni 100 m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule. Vastsed kooruvad olenevalt veetemperatuurist 10...25 päeva pärast. Maimud toituvad alguses selgrootutest, kuid juba oma esimese suve lõpuks lähevad üle röövtoidule.
võib ulatuda 4...5 meetrini ning seal peaks leiduma mõni soodne varjepaik kivi või puurondi näol. Isasharjus teeb kudemisperioodil iseloomulikke vabisevaid liigutusi, millega kaasvõitlejaid eemale peletatakse, emasisendeid aga ligi meelitatakse. Koetava marja jaoks valmistab emasharjus lohukese, mis pärast marja viljastamist kruusaga kaetakse. Pärast kudemist tungib isane tavaliselt emasele kallale, viimane aga sellest eriti ei hooli ja jätkab pulma kas endise või uue partneriga. Kudemine toimub ainult valgel ajal, tavaliselt keskpäevast pärastlõunani. Vastne koorub juba 12...14 päeva pärast ning toitub alguses peamiselt planktonorganismidest, minnes hiljem üle putuktoidule. Harjus on looduskaitse all ja tema püük on igal pool keelatud. Selle liigi hävimist on põhjustanud sobivate elupaikade vähesus - eeskätt varjepaikade puudus jõgedes. Selleks oleks tarvis säilitada veekogude looduslikku ilmet, piirates mulla- ja metsatöid kallastel.
jääda antud veekogu ainsaks kalaliigiks. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama. Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusääsklaste vastsetest, aga ka lihtsalt taimsest kõdust ja mudast. Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Et ta on väga soojalembene kala, siis peab ka veetemperatuur kudemise alguseks olema vähemalt 16...18 °C. Kudemine toimub rühmiti ning on kärarikas ja silmapaistev tegevus. Tavaliselt on emased sügavamal, isased aga karglevad ja hüplevad ülevalpool. Koetud ja viljastatud mari areneb veetaimedele kleepunult. Sõltuvalt veetemperatuurist, koorub 6 mm pikkune vastne 4...6 päeva pärast. Koger saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning pikaealise kalana võib ta eluiga ulatuda 20...30 aastani. Kogred on hinnatud püügikala maitsva liha tõttu. Ka kokrede mudamaitse, mis on
Talvel parved lagunevad ning kalad veedavad rohkem aega põhja lähedal. Tavaliselt on harilikul lepamaimul rohekat värvi, tähnilise mustriga keha ning hõbedane kõht. Kala pikkuseks on 7 kuni 17 sentimeetrit ning emakalad on isastest suuremad. Kudemise ajal muutub isakala kõhu esiosa punakaks. Isakalad ühinevad koos emakaladega, kelle kõhud on sel ajal marjast pungil, suurtesse parvedesse, moodustavad paarid ning langevad siis koos põhja, kus toimub kudemine. Kudemisaeg on harilikul lepamaimul aprillist juunini. Keskmiselt kestab marja areng 5-10 päeva. Soodsates tingimustes saab noor lepamaim suguküpseks üheaastasena, Eestis kulub selleks umbes kaks aastat. Lepamaim märkab muutusi ümbruskonnas kuulmise ja keha külgedel asuvate meelerakkude, ehk küljejoonte abil.
Kullesed on päevase eluviisiga. Toitumine Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) vähilaadsetest selgroogsetest kalamaimudest konnakullestest karihiirtest ja linnupoegadest. Kullesed toituvad üherakulistest räni- ja rohevetikatest. Sigimine Koevad kevadel, kuni kuu aega pärast ärkamist, kui veetemperatuur on tõusnud 15...18 °C-ni. Kui veetemperatuur langeb alla 14 °C, siis kudemine katkeb. Emasloom koeb munad ühe kämbuna või 3...10 portsjonina 5...10 cm sügavusse vette. Kudemisel on muna läbimõõt 1,5...2 mm, hiljem 7...8 mm, üks emasloom koeb kokku kuni 3000 muna. Areng Inkubatsioon kestab sõltuvalt vee temperatuurist 7...16 päeva. Vastsete areng 5 päeva moondeni on pikk, kestes 80... 90 päeva. Kui vee temperatuur langeb 5...6 °C-ni, siis kulleste areng peatub. Enne moonet on kullesed ...9 cm pikkused,
Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees. Kudemisrühmad pole püsivad, vaid liiguvad pidevalt ühest kohast teise kattes tunnis mitusada meetrit. Isashaugid löövad kudemise ajal sabaga tugevalt laksu, mis on kuulda kuni 100 m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule. Vastsed kooruvad olenevalt veetemperatuurist 10...25 päeva pärast. Maimud toituvad alguses selgrootutest, kuid juba oma esimese suve lõpuks lähevad üle röövtoidule.
vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse, süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani. Kaheksa tuhande kilomeetrise retke Soome lahest Sargasso merre läbivad meie angerjad pooleteise aastaga. Märgistamise teel on välja selgitatud, et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas. Kudemine toimub sügaval, 500...1000 meetri sügavusel. Angerjad koevad vaid üks kord elus, nad ei rända enam tagasi vaid hukkuvad sealsamas. Angerjas on väga maitsva lihaga kala (eriti suitsutatult või marineeritult), tema liha sisaldab kuni 25% rasva. Vaatamata sellele, et viimase poolsajandi jooksul on Võrtsjärve asustatud miljoneid maime, on angerja püüdmisel kehtestatud piiranguid. Looduskaitse alla ta siiski ei kuulu.
Jõeforell Jõeforelli elab Eesti paljudes jõgedes. Ta on umbes 25...45 cm pikkune suhteliselt jässakas kala, kelle küljed ja selg on punase-pruuni-mustatähnilised. Nagu nimigi ütleb, elab ta ainult jõgedes ja ojades. Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol. Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Isaskala hõivab omale territooriumi, mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb. Võib näida uskumatuna, aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks. Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist sabast, uimedest või seljast hammustada. Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama, end üle kogu keha vabistades.
Karpkala Karpkala ja sasaani all mõeldakse tegelikult ühte ja sedasama kala, kuid sasaan elab looduselt vabalt, karpkala on aga tema kultuurvorm, keda inimene on kasvatanud juba aastaid. Eestisse toodi karpkala 1893. aastal ning praegu kasvatatakse teda mitmetes kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse tõttu, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega: karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii taimset kui loomset toitu. Sasaanid toituvad peamiselt vee- selgrootutest, keda nad veekogude põhjamudast otsivad. Tiigikarpkaladele antakse lisaks loomsele toidule taimekasvatussaadustest valmistatud kunstlikku sööta. Suuremad sasaanid võivad toituda...
Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, e...
Kuulmiselundid väliskõrvu ei ole. Sisekõrv on ühtlasi tasakaaluelund. Ovaalkotike, ümarkotike ja poolringkanalid. Kuulmekivid ehk otoliidid koosnevad lubiainest, nende gravitatsioonile reageerimine annb akalae signaali põhja ja pinna asukohast. Neid on 3 tt. Suurimat kasutatakse vanuse määramiseks. Külm võib häirida tasakaalorgani tegevust, nt forellil. Helivõnked antakse seiskõrva edasi kogu keha kaudu. Weberi aparaat karpkaladel aitab kaasa kuulmisele latika kudemine ja õngitsemine. Haistmiselundid kaks ninasõõret, ninaõõs ehk aistmiskotike. Haistmine on kaladel hästi arenenud, eriti näiteks angrjal. 10 Maitsmiselundid tundlike närvilõpmetega maitsmispungad paikevad suuõõnes, neelus, sögitorus kuid ka kõikjal mujal, sh kehapinnal. Kala tunneb toidu maitset isegi saba pinnaga ja pöörab ennast sinna poole. Hästi tunneb kala magusat ja soolast maitset.
Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4 cm pikkusena teevad nad läbi moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised
· Piiratud liikumisvõime · Paljunevad vegetatiivselt,suguliselt Loomad · Liikumisvõimelised · Ei oma rakukesta · Pajunevad suguliselt sugurakkude abil Kõigusoojased/Püsisoojased Kõigusoojaste ainevahetus e isaärasused ei võimalda püsivat kehatemperatuuri hoida. Sõltub ümbritsevast temperatuurist-kahepaiksed Pärilikkus -Pärilikkus järglased sarnanevad oma vanematele -Pärilikkuse kandjateks on geenid , mis paiknevad kromosoomides Paljunemisvõime(elutunnus) -Suguline- kudemine,õun,tomati vili, ise tolmlemine. Toimub sugurakkude abil. Rakkudel on võime ühineda. -Mitte suguline- küüslaugu sibul, kartuli mugul, maikellukese risoom, tammetõru, maasika tütartaim. Erilisi rakke ei moodustu. Uus organism Saab alguse ühe vanema keharakkudest. Epiteelkoe rakkude ülesandeks on teiste kudede kaitsmine väliskeskonna mõjutuste eest. Seetõttu paiknevad epiteelkoe rakud tihedalt üksteise kõrval ning rakuvaheaine peaaegu puudb.
Kogu oma elu veedab liik avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille kogupikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kala leviku määravad talvitumistingimused ja üldine soolsus, kuna viimasest sõltub kudemise edukus. Seda seetõttu, et liiga madala soolsuse tagajärjel võib mari hukkuda. Marja areng aga saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsuse korral vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3-e kuni 4-a päeva
toitumine suvel, ööpäeva jooksul aga hommikul ja õhtul. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel SIGIMINE Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5...400 tuhat. Koetud marjatera suurus on 1,6...1,8 mm. Koevad sageli mitmes rühmas vastavalt isendite suurusele. Inkubatsiooni aeg 10 päeva. Koorunud vastse pikkus on 5 mm. Suguküpsus saabub ~6 aasta vanuselt. Kõrgeim teadaolev eluiga on ulatunud 32 aastani. VAENLASED
Õhtu eel hakkavad parved hõrenema. Suurematel veekogudel kalastades ongi kalameeste eesmärgiks leida üles, kus paikneb ahvenaparv. Ahven võib kasvada üle 4 kg raskuseks ja 50 cm pikkuseks ning elada kuni 20–25 aastaseks. Eestis ahvena alammõõduks loetakse 19 cm kogupikkusest või 16 cm sabauimeni, siseveekogudes alamõõt puudub. Sigimine. Eestis saavad emased suguküpseks keskmiselt 3-5-aastaselt (14- 21 cm), isased aasta nooremalt (9-17 cm). Kudemine algab mõni päev pärast jääminekut, tavaliselt aprilli lõpul (vee tº 6-8 ºC juures), rooahvenal järveahvenast väheke varem, kestab harilikult 3-4 nädalat, lõpeb mai keskel. Küpsed 1,3-1,6 mm-se läbimõõduga helekollased marjaterad väljutatakse meie teiste kalade omadega võrreldes ainulaadselt pika võrkja seintega toruja marjalindina, mis kinnitub kõiksuguste vees olevate esemete (kivide, okste, rampade, kuhjalavade, isegi seisevpüüniste, tugevamate veetaimede jne
Kudemisperioodil moodustub isaste peal, kehal ja uimedel tugev helmeskate. Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele emakala mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5...400 tuhat. Koetud marjatera suurus on 1,6...1,8 mm. Koevad sageli mitmes rühmas vastavalt isendite suurusele. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Inkubatsiooni aeg 10 päeva. Koorunud vastse pikkus on 5 mm. Suguküpsus saabub ~6 aasta vanuselt. Kõrgeim teadaolev eluiga on ulatunud 32 aastani. Latika vaenlasteks on suured röövkalad
RHB I Karpkala Cyprinus carpio Karpkala Karpkala on looduslikult elava sasaani kultuurvorm Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda (Cyprinidae ) ja omanimelisse perekonda (Cyprinus ) Levik Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi, Ida- ja Kagu-Aasia Karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme Eestisse toodi karpkala aastal 1893 Karpkala levik Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Karpkala elupaik Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid Elupaikades kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhja...
katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes jahile siirduvad. Angerjas on röövtoiduline, toitudes vastavalt oma suurusele jõukohasest saagist: veeputukate vastsetest, ussidest, väikestest kaladest. Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse, süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani. Kudemine toimub sügaval, 500...1000 meetri sügavusel. Angerjad koevad vaid üks kord elus, nad ei rända enam tagasi, vaid hukkuvad sealsamas. Kasutatud kirjandus http://kalatoidud.files.wordpress.com/2010/12/raim.jpg http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/angerjas_kaisa.jpg http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/esoluck.jpg http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CLUHAR2.htm http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG2.htm
Tavaliselt jääb pikkus siiski 0,5...1,5 meetri vahele ning sellele vastavalt jääb kaalgi enamasti nelja kilo piiridesse. Alammõõt angerjate püüdmisel merest on 45 cm, siseveekogudest 60 cm. Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Kudemiseks rändab ligi 8000 km kaugusele Sargasso merre. Koeb avavees suhteliselt sügaval (~400 m, vahel isegi üle 1000 m). Marja hulk vastavalt kala suurusele 1...2,5 miljonit. Marjatera suurus 1,1...1,3 mm. Kudemine leiab aset üks kord elus, peale seda surevad. 12.11.2009 1.4. ANGERJAS JÕUAB OHUSTATUD LIIKIDE NIMEKIRJA Angerjavarud on vähenenud drastiliselt. Haagis toimunud loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse konventsiooni osapoolte 14. konverentsil osalejad otsustasid kanda Euroopa angerja ohustatud liikide nimekirja. Kõige
kalamaimudest, konnakullestest ja -poegadest, karihiirtest ja linnupoegadest. Kullesed toituvad üherakulistest räni- ja rohevetikatest. Sigimine Koevad kevadel, kuni kuu aega pärast ärkamist, kui veetemperatuur on tõusnud 15...18 °C-ni. Kui veetemperatuur langeb alla 14 °C, siis kudemine katkeb. Emasloom koeb munad ühe kämbuna või 3...10 portsjonina 5...10 cm sügavusse vette. Kudemisel on muna läbimõõt 1,5...2 mm, hiljem 7...8 mm, üks emasloom koeb kokku kuni 3000 muna. Areng Inkubatsioon kestab sõltuvalt vee temperatuurist 7...16 päeva. Vastsete areng 5 päeva moondeni on pikk, kestes 80...90 päeva
Kadri Mekk MERISUTT Referaat Juhendaja: lektor Triinu Tõrv Tallinn 2012 SISUKORD SISUKORD.............................................................................................................................2 1. MERISUTI ÜLDISELOOMUSTUS..................................................................................3 2. ELUTSÜKKEL JA KUDEMINE.......................................................................................4 2.1. VÕRGUSTIKU SÕLTUVUS..............................................................................................5 3. ELUPAIK............................................................................................................................6 4. TOITUMINE...................................................................................................................... 7 5. PÜÜK...
väikestest kaladest. Esineb ka perioode, kui ta ei toitu. Piisavalt suureks kasvanud angerjatega toimub taas muutus: nad omandavad heledama värvuse, süvaveekaladele sarnaselt pungis silmad ning lahkuvad magedast veest ookeani. Kaheksa tuhande kilomeetrise retke Soome lahest Sargasso merre läbivad meie angerjad pooleteise aastaga. Märgistamise teel on välja selgitatud, et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas. Kudemine toimub sügaval, 500...1000 meetri sügavusel. Angerjad koevad vaid üks kord elus, nad ei rända enam tagasi vaid hukkuvad sealsamas. Angerjas on väga maitsva lihaga kala (eriti suitsutatult või marineeritult), tema liha sisaldab kuni 25% rasva. Vaatamata sellele, et viimase poolsajandi jooksul on Võrtsjärve asustatud miljoneid maime, on angerja püüdmisel kehtestatud piiranguid. Looduskaitse alla ta siiski ei kuulu. Angerjas areneb moondega
Kalade ehitus ja mitmekesisus Andrus Metsma Rapla Ühisgümnaasium 2006 Kala siseehitus Kala kereosas selgroo all paikneb suur kehaõõs, kus asuvad siseorganid. Kala siseehitus Kala välisehitus Kala skelett Lesta areng Lesta vastne ja maim sarnaneb väliselt teiste kaladega. Täiskasvanud lest muutub aga tüüpiliseks põhjakalaks. Kala areng Viljastatud Kala vastne Kala maim kalamari Kala areng toimub moondega. Kala vereringe Süda asub kehaõõne eesosas ja koosneb kojast ja vatsakesest. Kaladel on kahekambriline süda ja üks suletud vereringe. Südamest lähtuvaid sooni nimetatakse arteriteks ja südamesse verd toovaid sooni veenideks. ...
kalamaime). Esineb ka perioode, kui ei toitu. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG.htm) 3 Sigimine Nagu suurem osa kaladest koeb ka angerjas. Kuid angerjas ei tee seda kohalikes vetes, vaid rändab selleks soolasesse Sargasso merre Atlandi ookeanis. Eestist on see ~8000km kaugusel. Selle teekonna läbivad meie angerjad pooleteise aastaga. Märgistamise teel on välja selgitatud, et soodsates tingimustes läbivad nad kuni 50 km ööpäevas. Kudemine toimub sügaval, 500...1000 meetri sügavusel. Angerjad koevad vaid üks kord elus, nad ei rända enam tagasi vaid hukkuvad sealsamas. Marja hulk sõltub kala suurusest - 1...2,5 miljonit. Marjatera suurus on neil 1,1...1,3 mm. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG2.htm) Areng Angerja areng on moondeline. Koorunud maimud kanduvad Sargasso merest ~3 aastaga hoovuste abil Euroopa läänerannikule. Seal moonduvad läbipaistva lible
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
