Veisekasvatus (3)

VEISEKASVATUSE KORDAMISKÜSIMUSED
1. Veiste kodustamine ja põlvnemine.
2. Veiste ulukeellased.
Veiste asend zooloogilises süsteemis.
Klass:imetajad
Selts:sõralised
Alamselts:mäletsejalised
Sugukond :veislased(Bovidae)
1.Perekond: veised (Bos)
1.1. Alamperekond :veised(Bos)
Liik:ürgveis( tarvas )(Bos taurus promogenius)
Kodustatud:koduveis
1.2.Alamperekond:jakid
Liik:jakk
Kodustatud:kodujakk
1.3.Alamperekond:kaugaasia veised(Bibos)
Liik:banteng
Kodustatud:baali kari
Liik:gaur
Kodustatud: gajaal
1.4.Alamperekond: piisonid
Liik:euroopa piison
ameerika piison
Kodustatud:puudub
2.Perekond: Aasia pühvlid(Bubalus)
Liik:india pühvel e arni
Kodustatud:india veepühvel
Filipiini pühvel
Kodustatud:puudub
3.Perekond:Aafrika pühvlid(synecrus)
Liik:kahverpühvel
Kodustatud:puudub
3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis.
Valdav osa veiseid on arengumaades, kus enamus rahvastikust elab maal ja tegeleb põllumaj. Arengumaadele on iseloomulik ekstensiivne piima- ja veiseliha tootmine. Arenenud riikides levinud intensiivne veisekasv.saaduste tootmine-Kogut. saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis võimaldab loomade arvu vähendada
Eestis veiste arv pidevalt väheneb. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 2007. aasta seisuga 254,4 tuhat .
Piimaveiste jõudluskontrollis oli 2011 seisuga 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg.
Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on
jõudluskontrollis aberdiin -anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja
herefordi (3442) tõugu lihaveiseid.
4. Tõu mõiste ja kujunemine.
Tõug on ühte liiki kuuluv koduloomade rühm mingil territooriumil. Neil on sarnane välimik ja majanduslikult kasulikud omadused.
Tõuaretus meetodid:
1)puhasaretus – paaritatakse omavahel ühte ja samasse tõugu kuuluvaid loomi (või sarnasesse tõugu kuuluvaid loomi)
2) ristamine – paaritatakse omavahel eritõugudesse kuuluvaid loomi(välditakse sugulaste vahelisi ristamisi). Ristandid on heade omadustega (kasvab kiiremini, elujõulisem, hea sigivustega, haigustele vastupidavam jne) – nim. heteroosi efektiks.
Inbriiding e sugulaste omavaheline paaritamine – võib põhjustada väärarengut või mõnd muud haigust. Inbriidingu depressioon – elujõuetud loomad, haiged, halva sigimisega, pärilike defektidega.
3)hübridiseerimine – eriliikidesse kuuluvate loomade paaritamine
5. Veisetõugude klassifikatsioon .
Arenguastme järgi jaotatakse tõud:
1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn. rahvaselektsiooni tulemusena. Suguloomadeks valitud juhuslikult paremaid loomi.
Enamasti väikesekasvulised, madala toodanguga, hästi kohanenud kk,vastupidavad.
on aretuskomponendiks uute tõugude loomisel.
2. ülemineku ehk parandatud tõud - kujunemisjärgus. enamasti kohalikud tõud, mida on parandatud teiste tõugudega. Eesti veisetõud 20.saj. sajandi I poolel.
3. aretus - ehk kultuurtõud - inimese poolt aretatud, kindla eripäraga ja iseseisvalt aretuseks sobivad tõud. Veisetõugude klassifitseerimisel võetakse aluseks loomade jõudlus. Veiste jõudlus liigitatakse: . piimajõudlus;
lihajõudlus.
6. Piima- ja lihatõud. (eeskätt Eesti veisetõud)
Oluline märksõna on jõudlus – loomade võime anda mingit toodangut teatud keskkonnatingimustes.
On olemas kahesuunalise jõudlusega tõud
piima-lihatõud ja liha-piimatõud (esimene pool näitab, kuhu poole suurem saagikus kaldub , puahs tõud siiski parem)
Piimatõud:
1)Eesti Holsteini tõug(EHF) – mustakirju veis
2)Punasekirju Holstein
3)Eesti Punane veisetõug (EPK)
4) Sveitsi tõug – valge suuümbrus
5)Dzorsi tõug – valge suuümbrus, ilusad silmad
6)Eesti maatõug (EK)
Tõu määramise aluseks värvus. (must vs punane – dom.must, sarved vs nudi – dom.nudi)
Lihatõud:
1)Aberdiin-Angus
2)Hereford – pea ja kõhualune valged
3)Sarolee
4)Limusiin
5) Soti mägiveis
6)Hele akviteen – kaksikpepu e topeltlihastik e Doppellender laudja osas
7)Belgia sinine - doppellender
7. Kasvu ja arengu mõiste. Absoluutne ja suhteline juurdekasv.
Kasv on looma organismi kvantitatiivne muutumine, mis avaldub massi, kudede ja organite suurenemises.
Areng on looma organismi kvalitatiivne überkujunemine. Arengu käigus rakkudel, kudedel ja organitel tekivad uued funktsioonid.
Kasvukiirus jagatakse kaheks – absoluutseks ja suhteliseks juurdekasvuks.
Absoluutne juurdekasv on looma kehamassi või mõõtmete suurenemine mingis ajaühikus.
Suhteline juurdekasv näitab mingi ajaperioodi absoluutse massi- iibe suhet (wt-w0)ja perioodi alguse kahamassi keskmisesse(w0). K=(wt-w0)/w0*100 – (sünnimass-mingi kehakaal )/mingi kehakaaluga*100
8. Kasvu ja arengu etapid.
Looteline e embrüonaalne periood:
1)embrüoperiood e idulase periood
2)eellooteperiood
3) looteperiood
Lootejärgne e prostembrüonaalne periood
1)vastsündinuperiood
2)piimaperiood
3)puberteediperiood e sugulise küpsemise periood
4)täiskasvanuperiood
5) vananemis e raukumisperiood
9. Kasvu ja arengu seaduspärasused.
Kasvukoenfitsient k=täiskasvanu ute luude mass/sünnijärgse talle luude mass
Vastavalt kasvukoenfitsiendile rühmitatakse luud
1)suure kasvuga luud (k=13,2)
2)keskmise kasvuga luud (k=6,3)
3)väikese kasvuga luud (k=3,7)
I seaduspärasus - Organid , mis kasvavad aegalaselt looteperioodil, kasvavad kiiremini lootejärgsel perioodil ja vastupidi.
II seaduspärasus – Puudulik söötmine või haigus mingil kasvuperioodil pidurdab kõige enam nende luude ja organite kasvu, milliste kasvuintensiivsus on sel perioodil suurem.
10. Veise eksterjöör. (vt. Kehaosad ja nimetused)
Hindamisel pööratakse välimikule suurt tähelepanu, välimikuomadused tihedalt seotud toodanguvõimega, tervisliku seisundi ja konstitutsioonitüübiga. Välimikku vaadeldakse ja kirjeldatakse veel järgmistel eesmärkidel: looma tõutüübi ja toodangusuunale vastavuse hindamiseks, vanuseliste muutuste või individuaalsete iseärasuste kindlakstegemiseks, toitumusastme määramiseks jne.
Eksterjööri hindamise viisidest on enam levinud järgmised:
1) üldine hindamine silma järgi
2) mõõtmine ja indeksite arvutamine
3) hindamine punktisüsteemis
4) fotografeerimine
5) tingmärkidega hindamine
6) mõõtmine.
Alates 1990-ndatest aastatest hinnatakse välimikku lineaarse metoodika alusel. Igale tunnusele antakse hinne bioloogiliste äärmuste vahel 1-9 pallilisel skaalal. Hinnatavaid tunnuseid on 16.
11. Lehmade mõõtmed ja mõõtmine.
Veiseid mõõdetakse kasvu ja arengu jälgimiseks, kehaehituse tüübi ja kehamassi määramiseks. Mõõtmete arv sõltub sellest, milleks neid kasutatakse. Mõõtmisel peavad loomad asuma tasasel pinnal, nende jalgade seis peab olema nii eest kui ka külgvaates paralleelne. Loom peab olema normaalsel kõrgusel ja otse. Mõõtevahenditeks on mõõtekepp, sirkel , mõõdulint ja nurgamõõtja ehk goniomeeter.
Mõõtekepp on spetsiaalselt loomade mõõtmiseks kasutatav vahend, mis koosneb liikuvast sise- ja välisosast ning kahest liigendiga horisontaalsest metallvarbast. Kepi sise- ja välisosa on varustatud skaalaga.
Sirkel koosneb kahest liigendiga varustatud poolkumerast metallvarbast, mille ühenduskohas on skaala (cm). Sirkliharude vahekaugus näitab laiust cm.
Mõõtelint millel lisaks cm skaalale on loomade kehamass määramiseks kilogrammides. Mõõtelindiga võetakse ümbermõõtu ning määratakse kaudselt kehamassi, rinnaümbermõõdu alusel.
Loomade mõõtmed. Eristatakse kõrgus-(turi ja selg), laius-(otsmik, rind , laudis), pikkus-(keha, saba, pea), sügavus-(rind, kere )ja ümbermõõtmeid(rind).
12. Konstitutsiooni mõiste. Konstitutsioonitüübid Kulešovi ja Duersti järgi.
Konstitutsioon on organismi kui terviku tähtsamate morfoloogiliste ja füsioloogilite omaduste kompleks, mis on tingitud pärilikkus ja keskkonnatingimustest .
Kulesovi konstitutsioonitüübid:
1) tihke e tugev konstitutsioon (piimaveised)
2)õrn konst . (ülearenenud tõud)
3)kohev konst. (lihaveised)
4)toores konst. (tööveised)
Dueresti konstitutsioonitüübid:
1)hingamistüüp e leptosoomne tüüp (piimaveised)
2)seedetüüp e eurüsoomne tüüp (lihaveised)
3)vahepealne e mesosoomne tüüp ( kombineeritud tõud)
13. Konditsioon ehk toitumus .
Konditsiooni all mõeldakse looma söötmis ja pidamistingimustest tulenevat rasvainetega varustatuse seisundit teatud jõudluse saavutamiseks.
Eristatakse järgnevaid konditsiooni astmesid:
1)töökondditsioon
2)sugukonditsioon
3)näituse konditsioon
4)nuumakonditsioon
5) patoloogiline konditsioon (liigne rasvumine, näljakonditsioon)
14. Temperament ehk närvisüsteemi tüüp.
Olenevalt närvisüsteemi jõust, tasakaalust ja liikuvusest eristatakse nelja närvitegevuse tüüpi
1)sangviiniline tüüp e sangviinik – tugev, tasakaalukas, elavalt liikuv loom
2) flegmaatiline tüüp e flegmaatik – tugev, tasakaalukas, rahulik, väheliikuv loom
3)koleeriline tüüp e koleerik – tugev, tasakaalutu, rahutu , sõjakas loom
4) melanhoolne tüüp e melanhoolik – nõrk, halvastikohanev loom
15. Varavalmivus , suguküpsus, esmakordse seemendamise vanus.
Suguküpsus on veistel heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt.
Paaritada võib noorloomi, kui nad on saavutanud teatava arengu. Seepärast ei sõltu esmakordse seemenduse iga niivõrd vanusest kuivõrd kehamassist. Mullikate optimaalne esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel peaks olema 15…18 kuud.
16. Ind, tiinestamine , kunstlik seemendus , embrüosiirdamine.
Ind on emaslooma füsioloogiline seisund, mil ta otsib isaslooma lähedust ja laseb ennast paaritada. Ind on seotud munarakkude valmimisega mun asarjas. Innaperiood kestab keskmiselt 12-20 tundi (kõikumine 3-36 tundi).
Kunstlik seemendamine võimaldab vähendada pullide arvu, võimalik seemenduseks valida vaid parimaid aretusväärt. pulle, mis suurendab kogu karja aretusv. Kunst .seem. saadakse ühelt pullilt tuhandeid spermadoose, mis lahjendatakse ja Säilit. kõrrekestes või graanulites sügavkülmutatult vedelas lämmastikus temp. –196 C.
17. Sünnitus ja vastsündinu hooldamine,
Mõni päev enne sünnitust lõtvuvad vaagnasidemed ja vaagnale mõlemale poole sabajuurt tekivad lohud. Paar nädalat enne sünnitust suureneb udar . Udar tursub ja sinna tekib piim. Enne sünnitust on lehm rahutu.
Lehmale tuleb panna puhast allapanu ja valmistada ette sünnitusabi vahendid. Norm. kulgeb sünnitus ilma abita , kuid sageli tuleb ka inimesel sekkuda, siis kui on tegemist suure lootega. Kui vasikas on väljutatud, siis tuleb esmalt eemaldada ninast ja suust lima ning lasta lehmal vasikas kuivaks lakkuda. See stimuleerib vasika vereringet ja ka hingamist. Seejärel tuleb vasikas panna nisa otsa imema nii ruttu kui võimalik, sest vastpoeginud lehma piim ehk ternespiim sisaldab rohkesti globuliine, millega vasikas saab immuunsuse. Globuliinide tase piimas langeb iga tunniga, mistõttu on tähtis, et vasikas saaks ema ternespiima võimalikult kohe pärast sündi.
18. Abort , enneaegne sünnitus, esmaspoegimise vanus, ahtrus.
Tiinuse katkemist kuni 210.tiinuspäevani nim. abordiks.
Tiinuse katkemist alates 211...266 päevani nim. enneaegseks sünnituseks.
Ahtraks nimetatakse looma, kes õigeaegselt ei tiinestu ega anna järglasi.
Esmaspoegimise vanus 24-26 kuud.
19. Majanduslik kasutusiga ja eluiga.
Majanduslik kasutusiga on periood esimesest poegmisest kuni karjast väljaminekuni. Majanduslikult on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. Seega on tähtis, et healt lehmalt saaks eluajal palju järglasi ja rohkesti piima. Lühikese kasutusea põhjuseks on siin ilmselt halvad söötmis-pidamistingimused ning tervisehäired. Majanduslik kasutusiga sõltub suurel määral esmaspoegimise vanusest. Optimaalne esmaspoegimise vanus peaks olema 24-26 kuud.
Majanduslik kasutusiga on enamasti lühem kui eluiga. Maks. eluiga võib olla 20 kuni 25 a.
20. Karja struktuur, käive ja taastootmine.
Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja koosseisu soo- ja vanuserühmade järgi protsentides.
Veisekarja struktuur:
a) lehmad
b) tiined ja seemendusealised mullikad
c) lehm- (lehmikud) ja pullmullikad (pullikud)
d) lehm- ja pullvasikad
Veisekarja uuendamise ehk taastootmise all mõistetakse karjast väljaprakeeritud lehmade asendamist noorloomadega.
Mida lühem on lehmade eluiga ja mida suurem on praakimine, seda kiirem on karja käive.
21. Veiste aretusväärtuse, hindamine ja praktiline valik.
Veiste aretusväärtuse, hindamise ja valiku teostab loomaomanik koos aretuskonsulendiga.
1)Esimene valik toimub juba vasikaeas(alles jäetakse lehmikud, pullikud lähevad müüki)
2) Otsustav valik tehakse 6-kuu vanuselt – lehmikud valitakse karja täienduseks
3)Teine otsustav hindamine ja valik toimub mullikate hulgas -seemendatakse, realiseerit.lihaks või müüakse
4) valik noorlehmade hulgas – hinnatakse piimajõudlust
5)Seemenduspullide esmane valik - toimub 3-kuuselt, hinnatakse nende kasvu, arengut ja põlvnemist
6)seemenduspullide teine valik - toimub 12 kuu vanuselt, kontrollitakse sigimisvõimet
7)Lõplik hinnang seemenduspullile - 6 aasta vanuselt
22. Jõudluse mõiste.
Jõudluseks nim. loomade võimet toota teatud tingimustes ja teatud ajavahemikul vajalik kogus mingit toodangut. Jõudlusvõime oleneb pärilikest eeldustest, keskkonnatingimustest ja nende omavahelisest koostoimest ehk interaktsioonist.
23. Udara ehitus, piima tekkimine ja väljutamine.
Udar päritolult nahamoodustis, talitluselt suguorgan. Udara anatoomiliseks ühikuks on imeti, mis koosneb imetikehast ja nisast. Lehmal on arenenud 4 imetit. Liitunud imeteid nim.udaraveeranditeks. Udara vasak ja parem veerand on eraldatud sidekoelise vaheseina abil. Ees- ja tagaveerandite vahel see puudub.
Udar koosneb:
1)näärmekude, mis on seotud piima produktsiooniga
2)sidekoeline toestik ehk kandeaparaat.
1 liitri piima sünteesiks peab udarast läbi voolama 400-500 liitrit verd.
Piima teke ehk laktatsioon algab sünnitusega. Piima väljutamine ehk ejektsioon. Kui udarale toimib meeldiv ärritus, siis vallandub hormoon , mis liigub vere kaudu udarasse ja põhjustab alveoolide kokkutõmbumise ehk piima sõõrdumise. Piimaurkest väljub piim nisajuha kaudu nisaavasse, mis asub nisa tipul . Nisaava on ümbritsetud sulgurlihasega, mis ei lase piimal lüpsivaheaegadel väljuda.
24. Lehmapiima keemiline koostis.
Koostisosadeks: vesi, kuivaine, rasv , valk, piimasuhkr e laktoos ja mineraalained
Piima keemiline koostis oleneb suurel määral tõust, laktatsiooniperioodist(perioodi algul rasva % madalam kui perioodi lõpus) ja söötmisest(erinev rasvasisaldus).
25. Piimajõudlust mõjutavad tegurid. Laktatsioonikõver. Poegimisvahemik ja selle alaosad ( laktatsiooniperiood , kinnisperiood , uuslüpsi- ehk servisperiood, tiineltlüpsiperiood).
Piimatoodangut mõjutab poegimisvahemik ja selle alaosade pikkus.
Poegimisvahemik e.sigimistsükkel on periood ühest poegimisest teise poegimiseni(1 aasta). Poegimisvahemik jaguneb laktatsiooniperioodiks ja kinnisperioodiks.
Laktatsiooni- e lüpsiperioodiks või lihtsalt laktatsiooniks nimetatakse piima eritamise perioodi poegimisest kuni kinnijäämiseni(305 päeva).Laktatsiooniperiood jaguneb lähtuvalt tiinusest uuslüpsiperioodiks ja tiineltlüpsiperioodiks.
Kinnisperiood on ajavahemik kinnijätmisest poegimiseni.
Tiineltlüpsiperiood on ajavahemik tiinestumisest kinni jätmiseni.
Uuslüpsi- ehk servisperiood on ajavahemik poegimisest tiinestumiseni(45-90 päeva).
Laktatsiooni kuutoodangute või keskmiste ööpäevaste toodangute graafikut nimetatakse laktatsioonikõveraks.
26. Piimajõudluse arvestus.
Piimajõudluse hindamisel võetakse aluseks järgmiste perioodide toodangud:
1) 1. laktatsiooni 100 päeva toodang
2) 305 päevaste või lühemalt lõppenud laktatsioonide piimajõudlus (kui laktatsiooniperioodi pikkus on pikem kui 305 päeva, siis enampäevi arvesse ei võeta. Kui laktatsiooniperioodi
pikkus on vähem kui 305 päeva, siis arvesse võetakse tegelik päevade arv )
3) tegeliku laktatsiooni toodang
4) kontrollaasta toodang
5) eluaja toodang
Lehmade piimajõudlust hinnatakse piimatoodangu, piima rasva- ja valgusisalduse ning rasva- ja valgutoodangu alusel. Peale piima rasva- ja valgusisalduse määratakse iga lehma piimast veel laktoosi, karbamiidi(sööt), bakterite ja somaatiliste rakkude arv(põletikud).
27. Kontroll-lüpsid ja piimaproovide võtmine.
Lehmade piimajõudluse kindlakstegemiseks tuleb nende poolt lüpstav piimakogus mõõta. Piimajõudlus määratakse kontroll-lüpside põhjal. Kontroll-lüpsi tehakse üks kord kuus ja seda nimetatakse kontrollpäevaks. Kontroll-lüps tehakse karjas üks kord igal kontrollperioodil.
Kontroll-lüpsi võib läbi viia kolmel meetodil:
a) standardkontroll-lüps,
b) vahelduv kontroll-lüps,
c) lihtsustatud meetod kolmekordsel lüpsil.
Lisaks piimakoguse mõõtmisele võetakse iga lehma piimakogusest igal
lüpsikorral piimaproov sisaldusainete (rasva-, valgu- ja karbamiidisisalduse ning somaatiliste rakkude ja bakterite üldarvu) määramiseks. Proov võetakse vahetult pärast lüpsi hoolikalt segatud piimast.
Kontroll-lüpsi lehed ja proovikastid viiakse analüüsimiseks ja andmetöötluseks Jõudluskontrolli Keskusesse (JKK).
28. Piimajõudlusnäitajate arvutamine interpolatsioonimeetodil.
29. Veiste märgistamine ja nudistamine.
Kõik loomad peavad olema märgistatud eluaegse kordumatu numbriga.
Loomade märgistamine on vajalik selleks, et:
1)jõudlusandmeid täpselt registreerida
2)eristada looma teistest kogu eluea vältel
3) tagada loomade jõudlus- ja põlvnemisandmete õigsus
4)elusloomade müümisel saaks ostja veenduda veterinaartõendi õigsuses looma tervisliku
seisundi kohta
5)veenduda, kas müüdavad piima- ja lihasaadused pärinevad tervetelt loomadelt, kes on läbinud eelneva veterinaarse kontrolli.
Märgistamisele kuuluvad järgmised liigid:
1) kitsed
2)veised
3)sead
4)lambad
Märgistamine toimub 6 kuu jooksul alates sünnist või enne looma ühest karjast teise liikumisel.
Kõrvamärgiga märgistatakse kõik karjas olevad loomad. Sündinud vasikas tuleb märgistada 20 päeva jooksul. Kui loom viiakse enne kohustuslikku märgistamise tähtaega karjast välja, siis peab ta olema enne seda märgistatud. Märgistatud loomad registreeritakse PRIA-s 7 päeva jooksul pärast märgistamist. Kõrvamärgid on ISO- koodiga ja EE reg.10 nr. ( lammastel ja kitsedel, sigadel tempel)
Varem märgistati loomi sälkimise teel, kus kõrvadesse tehti sälgud või augud, mis omasid kindlat numbrilist tähendust. Praegu on levinud ka kiibistamine.
PRIA-st saadetakse veisepass loomapidajale 14 päeva jooksul veise
Märgistamise. Veisepassil on toodud looma ja loomapidaja andmed. Pass peab alati loomaga kaasas käima.
Vasikate nudistamine on hädavajalik loomade vabapidamisel, kuid ka lõaspidamisel on ohutum sarvedeta veis. EL maades ei müüda nudistamata tõuveiseid, Nudistamisel kasutatakse spetsiaalseid nudistamisaparaate, mis töötavad elektri või gaasiga . Vasikad on soovitav nudistada 3-6 nädala vanuselt, kui sarvealged on pähklisuurused ( 1-1,5 cm).
30. Karjakontroll ja jõudluskontrolli arvestus.
Selleks, et saaks teostada aretustööd, tuleb koguda teatud andmed loomade kohta.
Seepärast tuleb kõik vajalikud andmed registreerida vastavates algarvestusdokumentides.
Karjakontrollialased dokumente säilitatakse, olenevalt neis sisalduvast informatsioonist, 5.a., 10.a. või alaliselt . Karjakontrolli andmete ja kontroll-lüpsi tulemuste alusel teostatakse veiste jõudluskontrolli, mis on reguleeritud Tõuaretuse Seadusega
Jõudluskontrolli andmete alusel arvutatakse veiste jõudlusnäitajad ja aretusväärtus. Jõudluskontrolli andmed on aluseks loomatoetuste jagamisel. JÕudluskontrolli ja põlvnemisandmed on aluseks veiste tõuraamatusse kandmisel ja tõutunnistuste väljaandmisel.
31. Lihaste kasvamine ja rasvkoe moodustamine.
Noorveiste lihased kasvavad kõige kiiremini esimese 14 elukuu kestel. Alates 18. elukuust hakkab lihaste kasv vähenema.
Lihakeha paremaks kirjeldamiseks on soovitatav jaotada rasvkude paiknemise järgi organismis järgmiselt:
1) nahaalune rasv (katab kõrgemas toitumuses loomal peaaegu kogu lihakeha pinna),
2) lihastevaheline rasv (kihtide või toppidena lihaste või lihaserühmade vahel),
3)lihastesisene rasv (ka marmorsuse rasv, sidekoes , lihaskiudude ja – kimpude vahel)
Rasvkoe osatähtsus looma kehas suureneb vanemas eas. Järsult suureneb rasvkoe ladestumine üle aastastel noorpullidel, kes seetõttu tuleks realiseerida lihaks 12 kuuselt.
32. Veiste realiseerimine lihaks ja lihajõudluse hindamine ( EUROP hindamise olemus)
Lihajõudlusel hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja lihakeha kvaliteedi alusel. Kehakaalu määramiseks kaalutakse loom tapa eel ettevõttes ja lihatööstuse vastuvõtupunktis. Tapmisel saadavad subproduktid jaotatakse I ja II kategooria subproduktideks
33. Lihakeha morfoloogiline koostis ja lihakeha kvaliteedi hindamine.
Hindamisel arvutatakse välja pehme liha ja luudemassi vahekord ning üksikute lihakehaosade osatähtsus lihakehas.
Lihakeha morfoloogilist koostist määratakse ka kaudselt reie ümbermõõdu, kere pikkuse ja reie pikkuse järgi. Pehmet (söödavat) osa protsentides lihakeha massist nim. lihakeha lihasuseks. Selle
määramiseks arvutatakse koefitsiendid K1 ja K2:
K1=lihakeha mass kg x 100 / lihakeha pikkus cm;
K2=reie ümbermõõt cm x 100 / reie pikkus cm.
Leitud koefitsientide alusel määratakse vastavatest tabelitest lihakeha lihasus.
Silma järgi ja kompamise teel määratakse lihakeha kvaliteet lihastiku ja rasvkoe arenemistaseme järgi. Hindamise lihtsustamiseks rühmitatakse kõik lihakehad, arvestamata looma vanust ja sugupoolt, I või II kategooria lihakehadeks ning nõuetele mittevastavad lihakehad lahjadeks
34. Liha kvaliteedi organoleptiline määramine.
Liha organoleptilisel hindamisel ehk degusteerimisel antakse lihale üldine hinnang. Degusteerimiseks võetakse mitmelt lihakehalt ühest ja sellestsamast kohast lihaproovid.
Õrnust hinnatakse liha purunemise järgi hammaste all 5 punkti süsteemis.
Mahlakust jälgitakse mälumisel ja neelamisel.
Lõhn määratakse nuusutamise teel degusteerimistüki tükeldamise ajal.
Maitse on tähtsamaid omadusi ning on mõningal määral seotud teiste omadustega.
Värvus Mida heledam on liha, seda väärtuslikumaks teda peetakse ja seda rohkem punkte antakse.
Puljongit hinnatakse lõhna, värvuse ja maitse järgi analoogiliselt lihaga.
35. Piima organoleptilised näitajad (maitse, lõhn, värvus).
Piim peab olema pärast lüpsi kohe kurnatud ja maha jahutatud. Standardi järgi peab piim olema värske, neutraalne , puhas ja lahjendamata. Piimal peab olema omane puhas maitse, lõhn ja kreemikas kuni valge värvus. Piimas ei tohi olla sadet ega helbeid .
36. Piima füüsikalis-keemilised omadused (tihedus, külmumistäpp, happesus ).
Piima füüsikalis- keemilistest ja mikrobioloogilistest omadustest jaot. vastuvõetav toorpiim sortidesse, mille alusel toimub piima eest tasustamine.
Külmumistäpp – määratakse kahtluse korral ja see näitab, kas piimale on lisatud vett või mitte. Kui vett on lisatud, siis piima külmumistemperatuur tõuseb.
Happesus – sellest sõltub piima sobivus erinevate toodete valmistamiseks. Piima happelisust väljendatakse Thörneri kraadides . See näitab mitu ml 0,1N leelist kulub 100ml piimas olevate hapete neutraliserimiseks.
Piima tihedus on kindlas mahuühikus sisalduva piimamass 20 kraadi juures. Piima tihedus sõltub koostiskomponentide tiheduste summast.
37. Piima mikrobioloogilised näitajad (puhtuseproov, antibiootikumid ja pidurdusained, bakterite ja somaatiliste rakkude arv piimas).
Puhtuseproov.
Iseloomustab hügieenitingimusi, näitab kogust piimas. Proov võetakse üldpiimast, mis filtreeritakse läbi vatiketta. Kettale jääva mustuse kogust hinnatakse vastavalt juhendile ja määratakse hinne. Täiesti puhas on I sordi piim, üksikud väikesed mustuse osakesed – II sort.
Antibiootikume ja pidurdusained ei tohi piimas esineda. Kui lehma on ravitud antibiootikumidega, siis ei tohi piima enne ooteaja möödumist üldpiima hulka lüpsta.
Bakterite arv piimas näitab mikroobide arvu, piima mikrobioloogilist saastatust.
Tervelt lehmalt lüpstud piim on udarast väljutamisel steriilne. Bakterid satuvad piima põhiliselt õhust, lohakalt pestud lüpsiinventarist ja lehma udaralt lüpsihügieeninõuete eiramisel.
Somaatiliste(som) rakkude arv (SRA) piimas. Somaatiliste rakkude arv piimas suureneb udarapõletiku ehk mastiidi korral, kinnijäetavate lehmade piimas,alles poeginud lehmadel,mis normaliseerub esimese laktatsioonikuu jooksul..
38. Piima sordilisus.
Sõltuvalt piima füüsikalis-keemilistest ja mikrobioloogilistest omadustest jaotatakse piim sortidesse. Toorpiimale on kehtestatud kvaliteedi näitajad.
39. Lüpsiseadmete klassifikatsioon.
Lüpsiseadmed liigitatakse:
1. kasutusalade järgi
a) asemetel lüpsmiseks
b)
lüpsikojas ehk platsil
c) väljas lüpsmiseks
2. piimakogumisviisi järgi
a) kannulüps (ehk ämbrisselüps
b) torusselüps
40. Lüpsiseadme üldehitus ja talitlus.
Lüpsimasin koosneb neljast nisakannust, kollektorist, pikast piimavoolikust ja pikast
vaakumvoolikust ja pulsaatorist. Nisakann koosneb hülsist, nisakummist ja lühikesest piima- ning vaakumvooikust. Kollektori sisse koguneb piimavoolikutega piim.
Lüpsiaparaadid jagunevad töötamisviisilt kahe- või kolmetaktiliseks(imemisakt, massaaziakt, puhkeakt).
41. Lüpsimasina ehitus ja talitlus.
42. Kannulüpsi masin ja torusselüpsiseade.
43. Lüpsiplatsid.
Lüpsiplatsid võib jagada paigalseisvateks ja pöörlevateks.
Paigalseisvad lüpsplatsid. Kalasaba tüüpi lüpsiplats. Kalasaba platsil on kombineeritud kaherealine lüpsmine koos lehmade grupiviisilise liikumisega. Lehmad paiknevad mõlemal pool lüpskäiku ja üks lüpsja suudab lüpsta suhteliselt palju lehmi. Kalasaba plats võimaldab
kasutada laialdaselt automatiseerimist (väravate avanemine ja sulgemine , jõusööda automatiseeritud söötmine lüpsi ajal, nisakannude automatiseeritud eemaldamine jms). Seda tüüpi lüpsiplatsil võib kasutada ühte masinat iga sulu kohta või keskel paiknevat lüpsimasinat kahe vastamisi paikneva sulu kohta.
Koridorplats (suletud tandem ) seisavad lehmad üksteise järel (tandemina) individuaalsulgudes. Väravad avanevad paralleelselt lüpskoridorile nii, et lehmad kõnnivad sisse ja välja kogu grupina üksteise järel. Avatud tandemplatsi korral ei ole see vajalik, sest igal sulul on individuaalvärav, mis võimaldab iga lehma eraldi sulust välja lasta ja uue lehma asemele võtta.
Pöörlevad lüpsiplatsid. kavandamisel lähtuti eeskätt lehmade liikumise automatiseerimisest ja platsi efektiivsuse suurendamisest. tänapäeval veel vähelevinud robot-lüpsiplatse. Robot-lüpsiplatsid on täielikult automatiseeritud. Kõik protseduurid tehakse ära masinate abil. Robot-lüpsiplats töötab põhimõttel, et lehm ise, vastavalt vajadusele, liigub lüpsplatsile ja laseb end lüpsta. Igal lehmal on kaelas andur , mille abil arvuti tunneb looma ära.
44. Lehmade lüpsmine.
Nõuded:
1)lehmi tuleb lüpsta iga päev kindlatel kellaaegadel
2)laudas peab olema kord ja puhtus
3)vältida võõraste isikute ja loomade viibimist laudas lüpsi ajal
4)enne lüpsi tuleb ette valmistada lüpsiinventar
5)tuleb jälgida lüpsitehnikat
Lüpsmisel tuleb kinni pidada kahest nõudest:
1) Lüpsiaparaati ei tohi lehmale enne alla panna, kui lehm on sõõrdunud.
2) Lüpsiaparaat tuleb koheselt alt ära võtta, kui piimavool on udarast lõppenud.
45. Lüpsiinventari pesemine.
Lüpsiinventari pesemine mõjutab suurel määral piimakvaliteeti. Lõpsiinventar pestakse veega ning seejärel pesemislahusega, loputatakse ja desinfitseeitakse kuuma veega. Vähemalt kord nädalas tuleb kogu aparatuut lahti võtta ning pesta ja desinfitseerida . Enne lüpsi tuleb samuti kuuma veega aparatuur läbi loputada ja piimajäägid eemaldada. 2korda nädalas pestakse aparatuuri happelise pesemislahusega, et vältida torustiku seinale piimakivi teket.
46. Piima esmane jahutamine ja säilitamine.
Piima jahutamine vahetult peale lüpsi on vajalik selleks, et piirata mikroobide kasvu ja tagada
seeläbi piima säilimine. Lautades kasutatakse erinevaid jahutus- ja säilitusseadmeid. Praegusel ajal on enamlevinud piima jahutamine ja säilitamine piimatankides. Enamus piimatanke on varustatud segistitega, laiade labadega , mis aeglase kiiruse juures perioodiliselt piima segavad. Segamine väldib koore tõusmist pinnale ja pinnakihi temperatuuri tõusu. Piimatangi suurus sõltub piima äraveo sagedusest, karja suurusest ja poegimisajast. Piima jahutamiseks ja säilitamiseks on piimatank varustatud jahutussüsteemiga, mis töötab samal põhimõttel nagu külmutuskapp. Osadel tankidel toimub jahutamine jääveega.
47. Veiste käitumine ( etoloogia ).
Etoloogia ehk käitumisõpetus uurib loomade liigiomast käitumist. Veiste käitumise tundmine on vajalik , et osata loomi õigesti kohelda ning luua neile pidamistingimused, mis tagavad maksimaalse jõudluse.
Käitumise pärilikul alusel kujunevad eluajal õpitavad käitumisviisid, mis varieeruvad indiviiditi. Näiteks ei talu veised masinate ja seadmete poolt tekitatud müra. see võib põhjustada psühholoogilisi ja füsioloogilisi häireid, mis alandavad toodangut. Veised vajavad piisavalt ruumi lamamiseks, tõusmiseks, ümberpööramiseks, jäsemete sirutamiseks, pea ja kaela pööramiseks ning enese väljaheidetest puhtana hoidmiseks. Veiste kontsentreerumine piiratud territooriumile ja pidamisevead põhjustavad stressi.
Stressorid (stressi põhjustavad tegurid) võivad olla tingitud:
a) väliskeskkeskkonnast tingitud
b) geneetilised
c) karjas valitsevast nn “kastisüsteemist” ja liikumist piiravatest faktoritest.
On oluline, et oleks tagatud loomade heaolu, mis võimaldab neilt saada maksimaalset toodangut.
Veiste käitumine allub ööpäevasel bioloogilisele rütmile. Veised puhkavad, söövad ja mäletsevad 8 tundi ööpäevast Veised orienteeruvad mälupildi järgi. Nad on head orienteerujad. Veised on kontakttüüpi loomad, kes on harjunud karjas elama. Lõastamata pidamisel moodustavad veised karjas hierarhia ehk astmejärjestuse. Hierarhia ei ole püsiv, vaid muutub pidevalt, eriti uute loomade karja toomisel.
Veisekarjas on iseloomulik, et mingit tegevust alustab üks kindel loom - algatajaloom. Tema eeskuju järgivad kõik teised.
48. Veiselauda mikrokliima ja tervishoid .
Loomadele tuleb luua niisugused tingimused, mis tagaksid loomade heaolu ja hea tervise. Loomade pidamine tuleb korraldada nii, et oleksid välditud loomade haigestumine, lõpmine ja jõudluse vähenemine.
Õhk
on üks tähtsamaid väliskeskkonna tegureid, mis mõjutavad looma elutalitlusi, tervislikku seisundit ja jõudlust. Lautades erineb õhu koostis normaalsest tunduvalt. Loomade elutegevuse tagajärjel satub õhku erinevaid gaase( ammoniaak peamine). Loomadele soodsa mikrokliima loomiseks peab laudas olema korralik ventilatsioon . Eelkõige on seda vaja piisava koguse värske õhu tagamiseks.
Oluline mikrokliimat mõjutav tegur on õhuniiskus. Optimaalne õhu relatiivne niiskus veisekasvatushoonetes on 50-70%.
Temperatuur. Sobiva mikrokliima saavutamiseks laudas on lüpsilehmadele sobiv temperatuur +10oC. Vasikalautades kuni +12oC. Lehmad on kõrge temperatuuri suhtes väga tundlikud, mis võib põhjustada piimatoodangu vähenemist või söödakulu suurenemist .
49. Lehmade puhastamine ja sõrgade hooldamine.
Puhtus on looma tervise, toodangu ja sigivuse tähtsaim eeldus. Looma puhtana hoidmiseks peab laut olema puhas ja ase kaetud allapanuga. Allapanuks kasutatakse põhku, saepuru , höövlilaaste või purustatud freesturvast. Kuiva allapanu korral püsib loomade karvkate puhas. Puhastamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid . Enamlevinud on
käsitsi puhastamine. Harjaga puhastatakse algul pea, kael , turi ja seljaosa kuni sabani, seejärel kere, külg ja jalad ülalt alla. Kui üks pool on puhas, tehakse samasuguses järjekorras puhtaks teine külg. Saba on otstarbekas läbi kammida ja seejärel harjaga pärikarva puhastada .
Loomadele tehakse ka karvapügamist. Selleks kasutatakse elektrilisi pügamismasinaid. Enamasti pöetakse karvad enne laudaperioodi algust. Automatiseeritud pidamissüsteemide korral kasutatakse karvakatte puhastamiseks mehhaanilisi harjasid, mille vastu lehmad ennast ise puhtaks hõõruvad.
Sõrgade hooldamine. Laudaperioodil kasvavad veistel sõrad pikaks, mistõttu need murduvad või mõranevad. Selle tagajärjel arenevad põletikud ja mädanikud. Sõrgade hooldamiseks kasutatakse fikseerimispukki. Sõrgade hooldamiseks tuleb kari iga 3…4 kuu tagant üle vaadata ja pikaks kasvanud sõrgu sõratangide, peitli, kabjanoa või ketassaega värkida. Sarvedel tuleb teravad otsad ka sae või terastrossiga ära lõigata.
50. Lõaspidamine.
Iga lehm laudas kindlas kohas, on lõastatud, liikumisvabadus on piiratud. Tööde hõlbustamiseks paiknevad loomad laudas enamasti pikiridadena. Pikiridade vahel asuvad sööda- ja sõnnikukäigud. Loomakohad on varustatud nimetahvlitega, millele kantakse lehma nimi, nr, sünniaeg jne.
Lehmi peetakse tavaliselt puhaslautades, kus mitu korda päevas koristatakse lehmade asemetelt sõnnik ja vahetatakse allapanu(põhk, saepuru) .
Lehmade pidamisel on oluliseks asemete suurus. Pikkuse järgi jaotatakse asemed lühikesteks, pikkadeks ja poolpikkadeks.
Lüpsmine toimub torusse- või kannulüpsiaparaatidega. Söötmine toimub käsitsi või mehhaniseeritult.
51. Kombiboksides (söötmis-puhkelatrites) pidamine.
Lehmad asuvad metaalltorudega kolmest küljest piiratud asemetel (boksides). Boksi tagumisest küljest on lehm fikseeritud nööriga. Selle pidamisviisi korral asuvad lehmad söötmise ja puhke ajal boksides. Lüpsmine toimub lüpsplatsil, kuhu lehmad tuleb eelnevalt ajada. See võimaldab loomadel platsil käies liikuda .
Kombiboksides pidamist kasutatakse suurtes lautades
Kombiboksides pidamise puuduseks on see, et lehmad ei asu kindlatel asemetel, mis muudab algarvestuse tegemise keeruliseks.
52. Vabapidamine ehk lõastamata pidamine.
Selle pidamiseviisi puhul lüpstakse lehmi alati lüpsiplatsil. Selline pidamine võimaldab loomadel rohkem liikuda. Käesoleval ajal kasutatakse selle pidamisviisi mitmesuguseid variante . Sõltuvalt laudatüübist eristatakse külmlaudas või soojustatud laudas pidamist. Külmlaudas pidamisel on laut ühest otsast avatud soojustamata kergehitis, mis kaitseb tuule ja sademete eest.
Sügavallapanuga pidamise korral peetakse paksul sõnnikukihil, kuhu lisatakse vajadusel põhku. Sõnnik eemaldatakse 1-2 korda aastas.
Puhkelatrites pidamine. Selle pidamisviisi korral on laudas igal lehmal eraldi puhke- ehk lamamisala. Lehm saab vabalt sisse ja välja.
Lüpsmine toimub vabapidamise korral lüpsiplatsil, mis asub eraldi (soojustatud) ruumis.
Lehmade tervisest lähtuvalt on sobivam külmlautades pidamine. Jahedas ei levi mikroobid intensiivselt, mistõttu esineb tunduvalt vähem ka udarahaigusi. Lehmad karastuvad jahedas ja paraneb sigivus.
Lõastamata pidamise üks põhieeliseid on see, et tööviljakus on kõrge, vähem töökulu loomade söötmisele.
53. Lehmade karjatamine ja suvine pidamine.
Suvel karjatatakse lehmi kultuur- või looduslikul karjamaal Karjatamisperiood kestab Eestis maist oktoobrini. Karjamaale lastakse lehmad sõltuvalt karjamaarohu kasvust. Rusikareegel on, et lehmad tuleb karjamaale lasta siis, kui rohi on käelaba kõrgune (10 cm). Kevadel tuleb lehmadele paari nädala jooksul lisaks karjamaarohule anda juurde heina. See on vajalik selleks, et lehma vatsas peab kujunema välja rohu seedimiseks vajalik mikrofloora. Sellist ülemineku perioodi talviselt söötmiselt karjamaasöötmisele nimetatakse siirdeperioodiks. Kui heina ei anta, siis tekib lehmadel kõhulahtisus ja piimatoodang väheneb. Lehmi karjatatakse kopliviisiliselt, kus ühe kopli paljaks söömise järel aetakse lehmad järgmisse koplisse. Ühes koplis söövad lehmad 3-4 päeva. Kopliviisilise karjatamise asemel võib kasutada ka portsjonkarjatamist. Selle viisi korral piiratakse üks osa karjamaast elektrikarjusega, kus lehmad söövad 1-2 päeva. Seejärel söödetakse järgmisel portsjonil jne. Karjatamisel välditakse lehmade liikumist suurel territooriumil, mis suurendab rohu tallamist. Suve jooksul karjatakse loomi ühel ja samal maaalal mitu karjatamisringi. Karjatamisel tuleb jälgida, kui pikaks kujuneb teekond laudast karjamaale. See ei tohiks olla üle kahe kilomeetri, sest liiga pikk teekond on lehmale väsitav ja piimatoodang väheneb. Lehmi joodetakse karjamaal looduslikust veekogust või mobiilsest veenõust, mis on varustatud jootmisautomaatidega. Lüpsmine ja jõusööda jagamine toimub laudas. Jõusöödakogus sõltub piimatoodangust ja rohu saagikusest. Suve teisel poolel rohukasv aeglustub, mistõttu tuleb suurendada jõusöödakoguseid ja anda lisaks haljassööta või silo . Karjatamine toimub enamasti ööpäevaringselt. Karjatamine mõjub soodsalt looma tervisele ja aitab vähendada piima tootmiseks vajaminevaid kulusid .
54. Noorkarja pidamine.
Noorveise periood kestab sünnist kuni põhikarja viimiseni s.o 28…30 elukuuni.
Kõige nõudlikumad on nii söötmise kui ka pidamise suhtes vasikad esimestel elukuudel. Siis võib neid pidada väga mitut moodi. Tähtis on, et nende ase oleks kuiv, puhas, soe. Sulud või boksid peaksid olema sellise ehitusega, et neid oleks kerge puhastada, pesta ja desinfitseerida (et vältida nakatumist). Söödaanumad tulebpaigutada väljapoole boksi või sulgu , nii et sõnnik ei satuks söödanõusse. Kui laudas ei ole eraldi ruumi vasikatele siis, paigutatakse nad lehmade vahele või vabadele lehmakohtadele. Ühele lehma kohale võib lõastada kaks vasikat või paigutada vabadele lehma kohtadele vasika sulud. Vasikad peaksid laudas asuma kohas, kus ei ole tõmbetuult.
Vähemlevinud on vasikate pidamine väljas kolmest küljest piiratud katusega majakestes. Sinna viiakse nad juba mõne päeva vanuselt. Allapanuks kasutatakse põhku, mida pidevalt uuendatakse, et ase oleks kuiv.
Vasikaid tuleks pidada lüpsikarjafarmis 6…8 nädala vanuseni. Seejärel viiakse nad noorkarjalauta või peetakse lehmadega samas laudas. Peetakse lõastatult või vabalt rühmasulgudes. -6 elukuuni antakse vasikatele täispiimaasendajat või lõssi.
Suvel peetakse mullikaid ööpäevaringselt karjamaal, kus neile antakse juurde mineraal- ja jõusööta. Vihma ja tuule kaitseks on võimalik varjuda katusealusesse. Vasikaid peetakse karjamaal enamasti vaid päevasel ajal.