Kartulikahjurid Kartulimardikas valmik-munad-vastne-nukk-valmik. Talvitub mardikana mullas. Munemist alustavad kevadel lehtede alaküljele. Esialgu toitutakse koorumiskohas, siis liigutakse edasi tipmistele lehtedele, peale kolmandat kasvujärku hajutakse üle taime laiali (lehed JA varred). Nukkub mullas. Aastas 1 põlvkond, väga sooja suve korral ka teine põlvkond. Selts: nokalised Sugukond: lehetäilased vaegmoone, pistmis-imemissuised. Neitsisigimine (eluspoegimine),
või üksikud varred. Kandub edasi seemnemugulatega ja taimejäänustega mullas. Mullas säilivad bakterid kuni 3 aastat. Nakatumist soodustab liigniiskus, taimekahjurid, mugulavigastused. Varajase nakatumise korral mugulaid ei moodustu. Säilitamine niisketes tingimustes suured kaod. Tõrje: regulaarne seemneuuendamine, täielik haigete taimede eemaldamine põllult. o Harilik kärn kartulil bakter talvitub haigestunud mugulal ja kandub noortesse mugulatesse. Levikut soodustab madal mullaniiskus ja lupjamine. Nakatunud mugulad tõmbuvad krimpsu. Tõrje: vältida kärnaseid seemnemugulaid, soovitav kasta kartuleid mugulate moodustamise ajal, haiguskindlad sordid. o Kartuli-ringmädanik haigustekitaja säilib nakatunud mugulates. Levib ainult seemnemugulatega. Nakkust soodustab niiske ilm koristamise ajal. Eriti vastuvõtlikud noored mugulad. OHTLIK KARTULIKAHJUSTAJA
Valge-toonekurg (Ciconia ciconia) on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks, Lääne-Eestis on kasutusel ka vorm toonakurg, Lõuna-Eestis toonikurg. Valge-toonekurge on kaks alamliiki: Ciconia ciconia ciconia, kes elab Euroopas, Loode- Aafrikas ja Aasia lääneosas, talvitub Aafrikas; ja Ciconia ciconia asiatica, kes elab valdavalt Kesk- ja Lääne-Aasias; talvitub Indias. Ida-toonekurge (Ciconia boyciana), keda praegu loetakse omaette liigiks, käsitleti varem samuti valge-toonekure alamliigina. Välimus Sulestik on valge, vaid hoosuled on mustad, jalad ja nokk on punased. Täiskasvanud lind kaalub umbes 34 kg. Kehapikkus on 100115 cm, tiiva siruulatus 200215 cm. Levik Valge-toonekurg on levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Ta on rändlind, kes talvitub troopilises Aafrikas ja Indias
Koerliblikas Koerliblikas on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikaid. Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna ta talvitub valmikuna. Koerliblikas elab suuremas osas Euraasias. Et eristada teda sama perekonna teistest liikidest, nimetatakse teda ka väike- koerliblikaks või väikeseks koerliblikaks. Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Koerliblika tiibade siruulatus on 40-50 mm, teistel andmetel 50-60 mm. Tiibade ülapooltel on oranz põhivärvus. Kinnituskoha lähedalt on tiib (eriti tagatiib) tumepruun
Koerliblikas · Koerliblikas on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikaid. · Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna. · Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Röövik toitub kõrvenõgestel ja raudnõgestel Nõgeseliblikas · Nõgeseliblikas (Araschnia levana) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas. · Röövikud toituvad pesakonniti kõrvenõgesel. Luhatäpik · Luhatäpiku tiibade siruulatus on 3442 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega
Vee elupaik: kaladeta selge veega seisuveekogud, madala veetaimestikuga, laugete kallastega(madal kiiresti soojenev vesi), päikesepaistel. Maismaa elupaik: kergesti kaevatava pinnase olemasolu. Väldib kivist pinnast ja asustab pigem kergete muldadega alasid. ROHELISED KONNAD iseloomulik veeline eluviis. Tiigikonn asustab väiksemaid mageveekogusid (nt väikejärved, tiigid, kraavid, kopra üleujutusalad, turbaaugud, karjääriveekogud). Talvitub maismaal, kaevab endale kaldaäärsesse pinnasesse uru, ülejäänud aja elab vees. Veekonn veedab vees kogu oma elu. Maismaale väljub vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis ainult kaldaäärsesse taimestikku. Järvekonn elutseb erinevates mageveekogudes (järved, suuremad tiigid, jõed) veedab vees kogu oma elu. Maismaale väljub vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud.
o Harilik kärnkonn – kuni 15 cm pikad, Euroopa suurim. Krobeline nahk, halvamaitseline nahaeritis ja silmataguste paratoidnäärmete eritis kaitsevad kiskjate vastu. Hääl on lühike ja vaikne krooksumine. Eestis on kõikjal levinud. Öise eluviisiga. o Juttselg-kärnkonn e kõre – kuni 10cm, seljal iseloomulik kolklane pikitriip. Videviku – ja ööloom. Liigub joostes ja ronides. Kaevub pinnasesse ja talvitub pinnases. Elupaik – liivase pinnasega tasased, päikeselised, niisked maastikud, kus on madal ja hõre taimestik ning kudemiseks sobivad madalad veekogud. Rannaniidud ja karjäärid. Elupaikade võsastumine ja roostumine on peamised ohutegurid. On muutunud haruldaseks liigiks. o Rohe-kärnkonn – kuni 10 cm, kaitsevärv on laiguline-roheline. Hääl on sirisev trillerdus, öise eluviisiga, kaevub liivasesse pinnasesse. Elab külades ja teistes asulates
Eesti paigalinnud on: laanepüü, sinitihane(tema on ka hulgulind, kuid põhiliselt paigalind), kodukakk, pasknäär( tavaliselt on paigalind, kuid on ka juhuseid kus on ka hulgu- ja rändlind kui ka lihtsalt läbirändaja), musträstas(on rändlind ainult põhjaosas muidu on paigalind), rasvatihane, hallvares ja harakas( vanalinnud on paiksed, aga noored hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt- põõsalind( talvitub Ida-Aafrikas), kaelustuvi ehk meigas, ööbik, metsvint, kägu, punarind( üksikud võivad talvituda meil), hallrästas ehk paskrästas, peoleo, metskiur, rohevint( Eestis võib olla ka hulgulind), kuldnokk, käosulane, karmiinleevike, väänkael ning väike-lehelind, salu-lehelind ja mets-lehelind. Ja hulgulindudeks on suur-kirjurähn ja puukoristaja. Salumetsa kõige tavalisemad imetajad on siis taimtoidulistest: metskits, punahirv, põder, valgejänes
Rainer Otstavel Tallinna Tehnika- gümnaasium 8a klass Märts, 2009 Väike-koerliblika välisehitus Tundla Tiib d Pea Rindmik Tagakeh a Väike-koerliblikas Tunneb maitset jalgadega Suu on muundunud imilondiks Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid on lülijalgsete selts putukate klassist Tundlad võivad olla kehast mitu korda pikemad Tavaliseim liblikaliik Eestis Talvitub valmikuna Põhja-Euroopas väikesed ja tumedad, lõunas suuremad ja heledamad Väike-koerliblikas areneb täismoondega MUNA VASTNE NUKK VALMIK Võrdlus ristämblikuga Erinevused
vastupidav aga Pamjat Vavilova. Soovitatakse sibulakoore leotist (300 g sibulakoori 10 l sooja vett. 1 ööpäev leotada ja pritsida lahjendamata kujul. Sõstra-kublatäi – Cryptomyzus ribis Lehtede alaküljel imevad mahla 1-2 mm pikkused valkjasrohelised õrnad putukad. Lehtede pealmisel küljel on punakad kublad. Kahjustuse tõttu võrsete kasv aeglustub, põõsad känguvad, saak väheneb. Sõstra-kublatäi talvitub munadena võrsetel või okstel pungade kaenlas. Suve jooksul areneb mitu partenogeneetilist põlvkonda. Osast vastsetest arenevad tiivulised valmikud, kes lendavad uutele okstele või põõsastele või ka huulõielistele (iminõges, liivatee, münt) rohttaimedele. Rohttaimedel arenevad tiivulised isendid tulevad sügisel tagasi põõsastele. Põõsastel areneb suguline põlvkond, paaritunud emased munevad talvituma jäävad munad.
SOOKASK Puurinne Loomad RABAKONN Kahepaikne Põhitoiduks mardikad Vaenlasteks mägrad, rebased, siilid, Kaitsealuste liikide III kategoorias Loomad RÄSTIK Roomaja Toiduks hiired, rabakonnad, lindude äsjakoorunud pojad Vaenlasteks mägrad, rebased, tuhkrud Kaitstavate liikide III kategoorias Loomad SOOKURG Lind Elupaik soodel ja rabadel Talvitub Põhja-Aafrikas Toiduks jõhvikad, seemned, rohukõrred Kuulub kaitstavate linnuliikide III kategooriasse Loomad METSSIGA Imetaja Toiduks võililled, teelehed, teravili, vihmaussid, konnad, pisiimetajad Vaenlasteks hundid, karud, inimene Mis ohustab soid Soode kuivendamine Turbavarude liiga intensiivne kaevandamine Soode kaitseks moodustatud sookaitsealad
Tööleht Uuri rohukonna arengut. Kasuta sõnu: konnakudu, kulles, sabaga konn, täiskasvanud konn. Ühenda lause algus ja lõpp! Rohukonn on levinud niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ja kultuurmaastikel. Eestis pole teda leitud peamiselt mardikatest, kahetiivalistest, nälkjatest ja sihktiivalistest. Rohukonn elutseb aprilli teisel poolel. Rohukonn talvitub kogu Euroopas. Rohekonn toitub konnakotkad, kakud, mägrad, rebased ja siilid. Rohukonn on tubli Saaremaalt. Rohekonn hakkab kudema mittekülmuvate veekogude põhjamudas. Looduses elab rohukonn putukate hävitaja. Rohukonna vaenlasteks on kaitstavate liikide III kategooriasse. Rohukonna ohustavad 4- 5 aastaseks. Rohukonn kuulub kudemispaikade vähenemine ja veekogude reostumine inimtegevuse
Laululuik ja luitsnokk-part Laululuik Ladinakeelne nimetus: Cygnus cygnus. Pesitsevad Euraasias. Eestis väga haruldane, kuid suureneva arvukusega. Kuulub partlaste sugukonda ja haneliste seltsi. Üldpikkus on 145160 cm. Tiibade siruulatus 218243 cm. Luitsnokk-part Ladinakeelne nimetus: Anas clypeata. Rahvapärane nimetus luitsnokk. Kuulub partslaste sugukonda ja haneliste seltsi. Elab Euraasia parasvöötmes ja Põhja-Ameerika lääneosas. Talvitub lõunas. Kaalub: 4701100 g. Lühikene kael ja väike pea. Toitub limustest, planktonist, vähilaadsetest, veeputukatest ja nende vastsetest. Laululuik ja luitsnokk-part Laululuik Ladinakeelne nimetus: Cygnus cygnus. Pesitsevad Euraasias. Eestis väga haruldane, kuid suureneva arvukusega. Kuulub partlaste sugukonda ja haneliste seltsi. Üldpikkus on 145160 cm. Tiibade siruulatus 218243 cm. Luitsnokk-part Ladinakeelne nimetus: Anas clypeata
Enamasti tegutseb maapinnal või peatub madalatel kohtadel. Maapinnal jookseb väga osavalt ja kiiresti. Linavästrik on ka lendaja, tema lend on madal ja lainjas. Iseloomulik on tema mängulend koos lauluga. Eestis elab linavästrike kuni 100 000 paari. Linavästrikud toituvad mardikatest, tõukudest, ämblikest ja paljudest teistest putukatest. Kahjurputukate hävitajana on linavästrik kasulik lind. Linavästrik on rändlind, aga üksikud isendid võivad ka Eestis talvituda. Enamasti talvitub linavästrik Aafrikas. Eestisse saabub linavästrik kas aprilli alguses või märtsi teisel poolel. Sügisel lahkub tavaliselt oktoobri alguses, hilinejad ka detsembri alguses. Linavästrik pesitseb mitmesugustes poollahtistes õõnsustes ja varjete all, nii maapinna tasemel kui ka mitme meetri kõrgusel. Pesa rajab umbes kuu möödudes pärast saabumist. Pesa on kausikujuline ja linavärstik muneb kaks korda, 4- 7 muna. Haudumine kestab ligikaudu 13 päeva. Pojad on pesas umbes kaks nädalat,
• Pesitseb märtsist aprillini • Pesapaigaks eelistab ta õõnsustega puid. • Pesa tunneb ära tema ebameeldiva lõhna ja omapärase vooderduse poolest, milleks on tema enda räppetompude ja kõdunenud puupuru segu. • Muneb tavaliselt 2-5 muna. • Haudumine kestab 30 päeva. • Pojad on pesahoidjad. Kodukaku pojad • Kooruvad eri aegadel. • Väljuvad pesast pooleldi udusulgedes. • Lendama hakkavad 30-35 päevaselt. Kodukaku talvitumine • Talvitub enda tavalisel territooriumil, ei rända. • Kodukakk on paigalind Kasutatud materjal • Couzens, D. “Linnud”. Varrak 2005 • Kuresoo, R. jt. “Eesti elusloodus”. Varrak 2001 • Jonsson, L. “Euroopa linnud”. Eesti Etsüklopeediakirjastus 2008 • Ling, R. “Loomade elu. Linnud”. Valgus 1980 • www.looduspilt.ee/loodusope/index.php? page=liigitutvustused_liik&id=81 • http://www.eoy.ee/kodukakk/kodukakk/koduka kk
munetud munad on helerohelised, kuid enne röövikute koorumist muutuvad need pruunikasvioletseks. Röövikud kooruvad kõigepealt ülemisest, seejärel keskmisest ja lõpuks alumisest munakihist. Täiskasvanud röövik on kuni 40 mm pikkune, värvuselt roheline, hall või pruun, kaetud hõredate harjastega. Harjase alusel on must laik, mida ümbritseb valge triip. Külgedel on kollakas ja tume triip. Päeval ta enamasti ei toitu, vaid peitub liikumatult lehtede all või mullakonarustes. Talvitub kookonis nukuna mullas paari sentimeetri sügavusel. Liblikad toituvad õienektarist ja kahju ei tee, kuid röövikud jätavad lehtedest järele vaid rootsud. Tomatimajas võivad röövikud suurt kahju teha, sest vanemad isendid kahjustavad peamiselt vilju, närides neisse suuri auke ja koopaid, mille reostavad väljaheidetega. Rikutud viljad lähevad mädanema. Tõrje- Sügisel kaevake kasvuhoones muld läbi ja hävitage nähtavale ilmunud pruunid kuni 1,2 cm pikkused nukud
Ujurite keha on kaetud õhukese rasvakihiga, mistõttu veest väljaroninud mardikas on kuiv ja võib peagi lennata. Vastsed Ujurlaste vastsed elavad vees. Vastsetel on sooleväline seedimine. Nende teravate ja pikkade mõõkjate lõugade sees on kanal, mis viib suuõõnde. Vastne laseb saagi kehasse seedemahlad ning imeb hiljem poolseeditud toitu. Suuremate ujurite vastsed võivad isegi konnakulleseid süüa. Nukkumiseks tulevad vastsed kuivale. Vastne kaevab mudasse koopa ja nukkub. Talvitub tavaliselt valmik, kes läheb kevadel vette. Eestis elavad ujurlased Meie tiikides ja järvedes on väga tavaline kollaserv-ujur, kelle kolme sentimeetri pikkune rohekasmust keha on ääristatud kollase vöödiga. Võrdlemisi haruldane on kuni nelja sentimeetri pikkune järvedes elav laiujur. Peale nende on Eestist leitud veel 5 liiku ujurlasi. Kasutatud Kirjandus · http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/ujurlased.htm · http://et.wikipedia.org/wiki/Ujurlased · http://et.wikipedia
Tavaliselt elab inimasulates või nende lähedal olevates parkides. 3 Eluviis Suurkõrv on öise eluviisiga. Suvel elab aedades, parkides ja pargi taolistes puistudes. Päeval varjub ta lindude pesakastidesse või puuõõnsustesse. Varjepaigas on suurkõrv üksinda või väikese grupina. Septembrist aprillini talvitub kartulikeldrites või pae- või liivakoobastes, kus temperatuur on tavaliselt 6 °C. Suurkõrv on paikne ja ta suvised ja talvised elupaigad asuvad lähestikku. Toitumine Suurkõrv on putuktoiduline. Peamiselt sööb liblikaid. Erinevalt teistest nahkhiirtest püüab ta mitte ainult lendavaid, vaid ka maapinnal, lehtedel ja puuokstel peatuvaid putukaid. Sigimine Paaritumine võib toimuda kogu talve jooksul. Mai lõpus koonduvad
Tartu Kunstigümnaasium 9.A klass 2012.a Eestis on kokku üle 15 000 loomaliigi, põhiline osa neist putukad. Imetajaid on kokku 64. Neist 3 ondatra, kährikkoer ja ameerika naarits on Eestisse sisse toodud ja kaks kobras ning euroopa hirv on reintrodutseeritud (taas tutvustatud, sisse juhatatud). Linde on Eestis registreeritud 329, kellest pesitseb siin 222 liiki, läbi rändab või talvitub 38 liiki, ülejaanud on eksikülalised. Eesti vetest on leitud 65 liiki kalu. Kahepaikseid on kokku 11 liiki. Roomajaid on 5 liiki. Eesti aladel on teada ligi 15 000 liiki putukaid ning üle 3500 liigi muid selgrootuid Imetajad ...elavad kõigis elukeskkondades: metsades, niitudel ja veekogudes, aga ka maaall ning inimasulates. Tuntumad on karu, ilves, metssiga, põder, karihiired jne. Avamaad eelistavad elupaigana halljänes ja
loom sureb. Sest looma süstitakse surmav mürk. Hüdra sigib pungumise teel. Välispinna moodustab esialgu väike kühmuke. Kui pung on kasvades omandanud hüdra kuju eraldub see ja alustab iseseisvat elu.(kevadest sügiseni pungumise teel.) Sügisel sigib hüdra sugulisel teel. Tema kehas arenevad sugurakud. Hüdra on lahksuguline loom st et emasloomas arenevad munarakud ja isasloomas seemnerakud. Pärast sugulist sigimist loomad hukkuvad. (hüdra talvitub viljastatud munarakk elab üle talve) Ujuvat kumera kehaga ainuõõsset looma nim. meduusiks. Suuava on keha alapoolel. Meduusid toituvad väikestest veeorganismidest. Saaki püüab kombitsatega ja suu ümber paiknevate suusagaratega. Meriroosid elavad merepõhjas üksikute kivide ja kaljude küljes. Ümber suuava on kõrverakud mis varustatud kombitsatega. Meriroosid võivad inimest kõrvetada. Korallid on väikesed mõne mm pikkused polüübid kes vajavad eluks sooja ja väga soolast vett
· Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu. · Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustit septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. Ta muneb kuni 500 muna korraga. Elupaik ja toitumine · Täiskasvanud päevapaabusilmad elavad metsadel, põldudel, aasadel, karjamaadel, parkides ja aedades. Nad elavad mägedes kuni 2500 m kõrguseni ning toituvad mitmesuguste taimede nektarist, samuti toituvad nad puumahlast ja mädanenud puuviljadest Rööviku kirjeldus, toitumine ja areng · Röövik on kuni 42 mm pikk. Tal on 6 rida jäiku ogasid ja igal kehasegmendil on
Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine Kaljukotkas on paigalind, kes talvitub oma pesitsuspaiga lähistel. Noored, mitte veel suguküpsed isendid hulguvad ringi laiemalt. Kaljukotkas asustab sobivaid pesapaiku aastakümneid vähemalt veerandi praegusaegsete pesapaikade eellugu ulatub kirjanduses leiduvate viidete või suulise pärimuse järgi ülemöödunud sajandisse. Pesapuuks on kaljukotkad valinud enamasti männi, vaid üksikutel juhtudel on pesa asunud kuusel või haaval. Mõnikord on ühel paaril kaks pesa, mida asustatakse kordamööda
on kaetud igijää ja jäävaba ala on 410 449 km2.. Kõikjal Gröönimaa jäävabadel aladel leidub elu. Maismaaimetajaid on Gröönimaal natukene üle 9 liigi: hunt, põhjapõder, kärp, ahm, lemming, jänes, jääkaru, jne. Kõigil loomadel on paks rasvakiht või tihe karvkate, mis kaitseb neid Gröönimaa külma ilma eest. Vees elavaid imetajaid on 21 liiki: 15 vaalalist ja 6 liiki hülgeid. Gröönimaal on märgatud 235 erinevat linnuliiki, kellest umbes 60 pesitseb seal ja ligi 30 talvitub seal. Sealsetes vetes ujub umbes 225 kalaliiki, osa järvedes ja jõgedes, osa meres. Piisavalt on ka erinevaid putukaliike. Nii nagu loomi, leidub ka taimi kõikjail jäävabadel aladel. Taimestik on kidur ja kasvab aeglaselt. Saare lõunaosas kasvab üksikult madalaid puid ja põõsaid, kanarbikku, kukemarju, mustikaid ja samblikke. Orgudes esineb kohati isegi üsna lopsakaid niite. Ka vili ei jõua neis arktilistes tingimustes valmida.
lahjendades 1:10, mõjub karilasele ja lehetäile • Võib kasutada veel võilille, kesalille, raudrohtu Roosisordid • TH teehübriidroosid: ‘Ashram’ – vaskkollase põhitooni ja oranzika südamikuga, on saanud aastaid hindamisel (dekotatiivsus) kõige kõrgemaid kohti. Vajab aga hoolikat katmist • ‘Canary’ – sügavkollaste õitega, tundlik tahmlaiksuse suhtas • ‘Carte Blanche’ – puhasvalge väärisroos, talvitub hästi • ‘Die Welt’ – kollased, tumeroosa äärisega õied Roosisordid • ‘Evening Star’ – üks kaunimaid koorvalgeid lõhnaroose • ‘Flora Danica’ – oranzide õitega üks uuemaid aretisi, talveks hoolikalt katta • ‘Gloria Dei’ – Euroopa kuulsaim suureõieline roos, õied sidrunkollased õrnroosa äärisega, talvitub hästi ja vähenõudlik • ‘Kardinal’ – vanem tumepunane lõikeroos Roosisordid
sääsk. · Herbivoorid: hall-jänes, lehetäi, põder, mardikas, metskits. Pilt 8: põder Pilt 9: rabakonn Ökoloogiline püramiid Joonis 4: siirdesoo ökoloogiline püramiid Populatsiooni näide · Sookure arvukus on kasvav, suuresti tänu uute elupaikade tekkimisele. · Eestis pesitseb aasta 200. seisuga ca 6000 paari sookurgi. Läbirändajate hulk küündib kümnetesse tuhandesse. · Euroopas pesitseb umbes 74000-110 000 paari ning talvitub umbes samapalju paare. Pilt 10: sookurg Inimmõju · Inimesed ehitavad rabadesse ja soodesse matkaradasid, vähesel määral võivad reostada soid. Pilt 11: matkarada Kasutatud allikad · Pilt 1: http://blog.devion.ee/kastemarg-johvikas · Pilt 2: http://tigupilt.blogspot.com/2008/05/sookail-itseb-labrador-tea-ledum.html · Pilt 3: http://retsiem.blogspot.com/2009_11_01_archive.html · Pilt4: http://nagi.ee/stats/interesting/year/?init=22&lastindex=764
Rabapistrik Referaat Olustvere 2010 Rabapistrik Kaitse Eestis. I kategooria (I kaitsekategooriasse kuuluvad valdavalt vähenenud arvukuse ning kriitiliselt halvas seisus elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav) Millal võib Eestis kohata... Rabapistrik saabub Eestisse märtsis ja lahkub septembis. Harva ka talvitub meil. Välimus. Rabapistrik on tugevate lihaste ning või jõulise kehaehitusega. Sulestik on voolujooneline ning vastu keha liibuv. Saba ja jalad on suhteliselt lühikesed, pikad varbad lõppevad tugevate teravate küünistega. Tiivad on pikad ning teravad. Rabapistriku sulestiku ülapool on hallikaspruun ning tumepruun, alapool aga valkjas ja roostekarva triipude või laikudega. Emaslind on umbes kolmandiku võrra kogukam kui isane. Segamini võib ajada... Sarnane teiste pistrikulistega
ka rohkete kanalite äärde on rajatud kaitsetamme, seepärast on nende veepind tihti ümbritsevast alast kõrgemal. Tänu inimtegevusele ja looduskatastroofidele on Hollandi rannajoon oluliselt muutunud. Maavaradest leidub rikkalikult maagaasi, vähem naftat, turvast, kivisütt ja kivisoola. Taimkatet, mullastikku ja loomastikku on inimtegevus tugevasti muutnud. Kultuurrohumaad ja põllud hõlmavad 70%, metsad (enamasti istutatud männi- või paplisalud) 8% pindalast. Rannikualadel pesitseb, talvitub või peatub läbirändel palju veelinde; suurimetajaid (hirve, metskitse, metssiga) leidub ainult rahvusparkides. Kasutatud allikad: http://www.vm.ee/?q=node/10379, http://koolielu.ee/waramu/view/1-55864f9f-5c87-4fd0-94a5- c9975c234024, http://www.google.ee/url? sa=t&rct=j&q=&esrc=s&source=web&cd=14&ved=0CH8QFjAN&url=htt p%3A%2F%2Fgeo1.weebly.com%2Fuploads %2F1%2F9%2F3%2F4%2F1934718%2Fpllumajandus.ppt&ei=kqxBUqe mGpCshQffxoGgCg&usg=AFQjCNGKJuF55Kk-
tuhande kilomeetri kaugusele Kesk- ja Lääne-Euroopasse. Seega mitte lõunasse, vaid hoopis edelasse. Haned, luiged, pardid jpt vee- ja rannikulinnud koonduvad 2 peamiselt Saksamaa, Taani ja Hollandi põldudele ja rannikule. Üha rohkem veelinde jääb talveks ka Eestisse või lähikonda. Värvulised ja paljud teised liigid hajuvad aga Euroopasse laiali. Paljud lendavad ka Lõuna-Euroopasse ja Vahemere ümbrusesse. Seal talvitub näiteks meie sookurgi, röövlinde, tikutajaid, värvulisi jt. Mõned võivad lennata ka Musta mere poole. Kõiki neid linnuliike nimetatakse lähiränduriteks. Ülejäänud on kaugrändurid, kellest enamik läheb Aafrikasse teisele poole Sahara kõrbe. Neist tuntuimad on suitsupääsuke, valge-toonekurg, kägu ja ööbik, kuid sinna lendavad ka kahlajad, kalakotkas, rukkirääk, väänkael, piiritaja, öösorr, põõsalinnud, kärbsenäpid, peoleo jpt
Second level Third level Fourth level Fifth level Elupaik ja -viis § Valdavalt maismaalise eluviisiga, läheb vette vaid kudemisperioodil § Talub ka riim- ja soolast vett § On avamaastiku liik, asustades aiamaid, põlde ja muid suhteliselt kuivi elupaiku § Septembrist märtsi-aprillini on talveunes näriliste urgudes või pinnasesse kaevunult, kus talvitub 3...4 isendit § On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga Toitumine § Toitub peamiselt mardikatest, röövikutest, lutikatest, sipelgatest ja tigudest § Hangib toitu maast § Püüab lendavaid putukaid harva § Kullesed on taimtoidulised, toitudes vetikatest Sigimine § Pärast ärkamist (aprillis) lähevad vee-kogudesse kudema § Iga emasloom koeb kuni 12 800 muna § Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas
Inimpelglikud linnud. Loomtoiduline, kalad ja kahepaiksed. 1 kaitsekategooria. Kühmnokk-luik 9-12kg. Siru 200-240cm. Valged, iseloomulik punane nokk ja must kühm. Sumbunud kärina sarnane heli. Toitub veekogu põhjataimedest. Ei kuulu looduskaitse alla. Jäälind Koduvarblase suurune. Siru 24-26cm. Väga eredavärviline, selg, neoonsinine, kõht oranz. Iseloomulikuks tunnuseks pikk nokk. Toitub kaladest, kiirevooluliste ojade ääres. Kaldajärsakutes pesitsev. Haudeaeg 21-päeva. Talvitub Eestis. Sukeldub vee alla toidu järgi. 2 kaitsekategooria. Mudatilder Siru 65cm. Pidev võnge, pikad jalad. Selg on tähniline. Jalad rohekas-hallid. Segamini ajada teiste tildritega. Pesitseb enamjaolt rabades ja soodes. Toiduks selgrootud. 3 kaitsekategooria. Naerukajaks Siru 105cm. Elab üsna vanaks -10a (30). pea must, kael ja keha valged, tiivad hallid. Pesad madalas vees asuvatel mätastel, pesitseb kolooniates. Toitub kalades, konnadest ja selgrootutest, vahel ka pisinärilistest
saavad lennuvõimeliseks nelja nädala pärast. Suguküpseks saavad noorlinnud 2 aastaselt. Rohunepil on 1 kurn aastas. Toidulaud. Tarvitab toiduks peamiselt vihmausse ning vähesel määral ka teisi mullaasukaid – mardikate ja kahetiivaliste vastseid, kaane ja hulkharjasusse. Vaenlased. Röövlinnud ja vareslased, kiskjatest rebane, kährik ja mink. Arvukus. Eestis pesitseb 600-800 rohunepi paari, Euroopas pesitseb 0,9- 1,9 miljonit paari. Euroopas talvitub üle 310 tuhande linnu. Iseärasused. Julge lind, tõuseb lendu lähenejast vaid mõne meetri kauguselt kas hääletult või madala käheda „gääh“-häälitsuse saatel; lennutee üsna sirgjooneline ja lõpeb 20-40 m kaugusel äkilise mahapotsatusega (teistkordse ehmatamise puhul lendab kaugele). Kasutatud allikad. C-F. Lundevall, M. Bergström „Põhjamaa linnud“, D. Couzens, „Linnud“, E.Kumari, „Eesti lindude välimääraja“, L.Jonsson , „Euroopa Linnud“, http://www
salkadesse. Kus võib kohata: Teda võib olla keeruline märgata tema hiiliva käitumise tõttu, peidab ennast kõrges rohus. Kõige kindlam viis teda leida on vaadelda tähelepanelikult kõrge kattega põlde, heinamaid. Eluiga: 70-90% juhtudel suremus esimese eluaasta jooksul. Poegade hukkumine 50-60% ulatuses esimeste nädalate jooksul on tavaline. Vähesed linnud elavad 3 aastaseks. Eluviis: Pesitseb ja talvitub avamaal, elab maapinnal, peamiselt põllumajandusmaastikus - karjamaal, heinamaal ning põldudel. Enamasti liiguvad joostes, lendu tõusevad peamiselt siis, kui oht ähvardab või vaja liikuda kaugemale. Lendab madalalt ja kiirelt, tiibadega veheldes või liueldes. Häirimisel lendab tiibadega veheldes veidi eemale, lastes lendu tõustes kuuldavale heli pri-pri-pri. Talvel ööbivad lume all ,,soojas", mis võib saada saatuslikuks kui lumele jääkoorik peale tekib.
Eelistab rikkaliku taimestikuga merelahti ja siseveekogude kaldaid. Pesa on maapinnalohus, mis on kõrtega vooderdatud ja paikneb enamasti tihedas rohus. Kesk-Eesti põhiliseks leiukohaks on Emajõe jõgikond, aga põhiliselt on levinud Lääne ja Põhja-eesti rannavööndis või ranniku lähedastel aladel. Matsalu ja Kasari lahe ümbrus, Saaremaa rannikuniidud RÄNNE • Tutkas pesitseb Euraasia tundravööndis ja parasvöötmes ning talvitub Lääne-, Ida- ja Lõuna-Aafrikas ning Kagu- ja Lõuna-Aasias • Saabuvad Eestisse aprilli teisel poolel ja lahkuvad juuni alguses. • Sügisränne algab juuli lõpul ja viimased isendid lahkuvad septembris • Kevadisest saabumisest alates kuni juuni keskkpaigani hulguvad isaslinnud ringi ja peavad kõrgematel kühmudel või kraavide kallastel võitlusmänge ja kaklusi, võtmata osa pesade ehitamisest ja paaritades iga ettetuleva emaslinnuga
Välimus Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun [1]. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu. Sigimine Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustist septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. Ta muneb kuni 500 muna korraga. Rõõvik Röövik on kuni 42 mm pikk. Tal on 6 rida jäiku ogasid ja igal kehasegmendil on palju pisikesi valgeid täppe. Ta koorub munast umbes nädal aega pärast munemist ning toitub kõrvenõgestel ja humalatel. Röövikud elavad mitmekaupa. Nukk on nurgeline ja liblika pea on nukus suunatud allapoole. Elukoht ja toitumine Täiskasvanud päevapaabusilmad elavad metsadel, põldudel, aasadel, karjamaadel, parkides ja aedades
lahti ja need langevad maha. Lehepungadest arenevad lehed, õiepungadest õied taimed lehtivad ja õitsevad. Kõik külgpungad siiski ei paisu ja ei avane. Osa külgpungadest jäävad püsima, ilma et nad edasi areneksid. Neid pungi nimetatakse uinupungadeks. Maa-alused muundunud võsud ehk võsu muudendid on iseloomulikud vaid mitmeaastastele rohttaimedele ehk püsikutele. Sügisel kuivavad nende maapealsed varred ja lehed ära. Püsikutel talvitub siis ainult maa-alune võsu muudend. Maa- alune võsu muudend on ka varuainete säilituspaigaks. Nende varuainete mõjul kasvab kevadel uus maapealne võsu. Vastavalt maa-aluse võsu muudendi väliskujule ja siseehitusele eristatakse risoomi, sibulat ja mugulat. Risoom asetseb maapinnaga suhtes rööbiti või püstiselt. Risoom on varuainete säilitamise kohaks ja enamasti ka taime vegetatiivseks paljunemiseks. Ebasobivad
Eluviis. Vaskusse avalikult päikest võtmas väga tihti ei näe. Nad eelistavad end kivide või mahalangenud puutüvede alla peita, kui kusagil vedeleb mõni kilekott või plekkpurk, siis ka selle all. Aedades meeldib neil peesitada kompostihunnikus. Oma tegemisi teevad nad peamiselt peale loojangut ja ka peale vihma päevasel ajal. Vaskussil on võime, nagu ka teistel sisalikel, end vaenlase eest päästes saba maha jätta. Saba kasvab hiljem tagasi, kuid mitte endises pikkuses. Vaskuss talvitub 20-30 kaupa gruppides lehehunnikutes, puujuurte all või maapragudes. Mõnikord jagavad nad talvitumusipaika ka teiste sisalikuliikidega. Pereelu. Paaritumist alustavad vaskussid juba aprillis, kuid munade viljastamine toimub alles mais. Isased vaskussid võitlevad teineteisega paaritumisõiguse eest. Emane võib paarituda ka mitme isasega. Paaritumine käigus hoiavad isased vaskussid emast lõugade vahel. Kuna vaskussil on päris korralikud hambad, siis tihti vigastatakse emaslooma soomust
suurem, suur-kirjurähnist on ta aga koguni üle kahe korra suurem. · Olemas on tal ka rähnidele omane suur ja väga tugev nokk ning ilus sulestik. Laanekuklasne · III kategooria kaitsealune liik Eestis · Levinud peamiselt Ida-Eestis · 1964 a. Loodi tema jaoks Padakõrve kaitseala mis oli tollas NSV liidus esimene sipelgakaitseala Koerliblikas · Lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna · Lendab kogu suve mille käigus valmib tihti 3 põlvkona · Röövik toitub kõrve- ja raudnõgestel. Kuldpõrnikas · Suur rohekaskuldselt läikiv lameda seljaga mardikas. · Kuldpõrnikas toitub nii nagu teisedki põrniklased taimelehtedest ja -õitest. Taimestik · Puurinne Kask, Mänd, Saar, Vaher, Tamm. · Põõsarinne Pihlakas, Paju, Kadakas, Kibuvits. · Puhmarinne - harilik kastehein, kanarbik, lubikas)
alaküljed on roheliste ja valgete laikudega ning pakuvad suurepärast maskeeringut, kui liblikas istub sellise lille nagu mets-harakputke või salukõdriku õiel. Sealjuures tiibade roheline värv, kui lähedalt vaadata, koosneb kollasest ja mustast värvist. Tundlad on hallid valge otsaga. Isasliblikal on pea ja rind kaetud kollakashallide karvakestega, emasliblikal on karvad tumehallid. Areng Koiduliblika valmikud toituvad paju ja mitmesuguste lillede õitel. Sügisel nad surevad ära, talvitub üksnes nukk. Emane muneb munad ükshaaval mõne ristõielise taime, näiteks aas-jürilille või salukõdriku õiele. Ta valib neid õisi, mis sisaldavad glükosinolaate. Emaseid köidavad suured õied, nagu näiteks hariliku öölille omad, isegi kui seal on röövikule vähe süüa. Koiduliblika viljakus ei ole nii suur kui teistel liblikatel, vaid on piiratud sobivate toidutaimede arvuga. Sellepärast ongi koiduliblikal
vähenevad koos soolsuse vähenemisega ida ja põhja suunas. Taimestik Taimestik on Läänemeres liigivaene. Selle põhiosa moodustavad vetikad. Väheseid õistaimeliike (meri- särjesilm, sõõr-särjesilm, räni-kardhein, tähk- vesikuusk, kamm-penikeel jt) loetakse teisesteks mereasukateks. Räni-kardheina vars kasvab 13 m pikkuseks. Räni-kardhein Tähk-vesikuusk Kamm-penikeel Meri-särjesilm talvitub terve taimena, talub jäässe külmumist. Meri-särjesilm Loomastik Läänemere loomastiku moodustavad eri ajajärkudel sisserännanud organismid: · riimveelised ja merelised glatsiaalreliktid (Joldiamerre rännanud liikide järglased) · merelised boreaalsed (põhjamaised) liigid · mandriveekogudest pärit mageveeliigid Lühikese eksisteerimisaja tõttu ei ole Läänemeres
Esineb teraviljadel (peamiselt siiski rukkipeades). Tungaltera on sarvetaoline (piklik kõver), sooniline, väljast tumevioletne, seest valge rabe kõva moodustis. Suuremal hulgal võib teda esineda vilja puhastamisel saadavas alusviljas, kliides ja jahvatusjäätmetes, mida kasutatakse kanade, sigade ja veiste söödana. Eriti rohkesti esineb teda vihmastel aastatel, millal ta võib tekitada isegi massilisi mürgistusi. Ta langeb kõrreliste viljapeadest kergesti (lõikuse ajal) maapinnale ja talvitub seal. Kevadel kasvavad tungalterast välja valged nupukesed, mis arenevad 1 cm pikkusteks varteks, mille otsas on purpurpunane mütsike. Viimane sisaldab seeneeoseid. Eosed nakatavad õitsemise ajal kõrreliste emakaid. Taime emakasse tunginud seeneniidistik moodustab lülieoseid ja eritab magusat mahla, mida korjavad putukad levitavad ühtlasi lülieoseid. Tabandatud taime emakast areneb tera asemel tungaltera s.o seene kõvaks muutunud kude, mille abil seen talvitub.
Harilik haab ja paju on täiesti külmakindlad, harilik sarapuu on külmakindel, aga ei talu väga karmi külma, hall lepp talub pimedust ja külma, seevastu tamm on külmatundlik, eriti hiliskevadel. Rohurinde taimed jäävad tavaliselt lume ja jää alla ning kasvavad järgmisel aastal uuesti. Järgmiseks võiks vaadelda loomade kohastumisi. Loomadest on lindude kohastumused kõige huvitavamad. Kõige levinum kohastumus on väljaranne talvel. Väljarändajate hulka kuulub kiivitaja, kes talvitub Euroopas, täpsemalt Prantsusmaal, tutkas elutseb siin läbirände ajal (aprilli 2.pool-juuni lõpp ja juuli lõpp-september), sinikal-part rändab ära sügise lõpus, kui osa jääb ka siia, tikutaja (märts-oktoober), must-toonekurg (märts, aprill-august), lendab talvituma Aafrikasse või Lõuna-Aasiasse, valge-toonekurg (aprill-september), üliharva jääb ka talvituma, üldjuhul lendab Lõuna-Aafrikasse, suurkoovitaja (aprill-august), talvitub Inglismaal, Aafrika idarannikul
ökosüsteemide aine ja energiaringes. Eestis on kõik 11 kahepaikseliiki looduskaitse all. Mudakonn Roomajad Eestis on kahte liiki madusid ning kolm sisalikuliiki. Nastik Roomajad on üpris varjulise eluviisiga loomad. Arusisalik on tüüpiline niiskete niitude ja heinamaade, puisniitude, rabade, kiviaedade ning raiesmike asukas. Seal ta talvitub, peab päikesepaisteliste ilmadega jahti, paaritub ja poegib. Rästik elutseb rabades ja metsades, valdavalt vee vahetus läheduses. Nastikul on kombeks paigutada oma munad kas sõnnikuhunnikusse või saepurukuhja hauduma. Kivisisalik tegutseb valdavalt inimtekkelises kuivas maastikus: maanteede ja raudteede pervedel, teeradade läheduses. Vaskuss elab peamiselt niiskemates metsades ja on küllaltki varjatud eluviisiga. Kõik meie roomajad talvituvad metsakõdus või
või parasiidid. • Röövikud on oligofaagid lehtpuudel või rohttaimedel, mõned neist taluvad üsna suurt hulka spetsiifilisi toksiine taimedes. • Röövikute arengukiirus sõltub temperatuurist ning mõned põhjamaa ja kõrgete piirkondade liigid päevitavad arengu kiirendamiseks. • Röövikud kaevuvad pinnasesse nukkumiseks, kuhu nad jäävad kaheks kuni kolmeks nädalaks enne kui väljuvad täiskasvanutena. • Paljudel liikidel nukk talvitub. • Nukkudel on spetsiifiline „nokk“. Hall haavasuru Kimalas lottsuru Harilik (Hemaris fuciformis) lottsuru(Hemaris tityus) Joonsuru (Hyles Kassitapusuru (Agrius Madara vöötsuru(Hyles lineata) convolvuli) gallii) Männisuru (Hyloicus Oleandrisuru (Daphnis Piimalille vöötsuru (Hyles
kujunesid, oli mõnevõrra soojem kliima kui meil praegu. Kääpa, kõige vanem neist, jääb nn. atlantilise kliimaperioodi lõppu, mil Eesti alal valitsesid laialehised metsad ning juuli keskmine temperatuur oli võrreldav KeskEuroopa praegusega. Tamula ja Kudruküla asulate aeg jääb küll juba nn. subboreaalsesse kliimaperioodi, mida iseloomustatakse kui kontinentaalset, s.t. valitsesid külmad talved, kuid samas soojad suved. Ilmselt pole talvekülm sookilpkonnale ohtlik (talvitub ju veekogu põhjamudas), küll aga vajab ta järglaste saamiseks suvesoojust. Seega pole midagi kummalist, et sookilpkonn oli neil aegadel Eesti alal laiemalt levinud. Sigimine Sigimine. Pärast talvitumist veekogu põhjas muutuvad sookilpkonnad märtsisaprillis jälle aktiivseks ja hakkavad peagi sigima. Sel ajal võib täiskasvanud loomi näha tihti maismaal, mõnikord veekogust üsna kaugel. Sigima hakkavad 613aastased
Mõlema sugupoole tagatiibade alaküljed on kaetud rohekas- hallide täppidega. Reseedaliblikat võib kohata meil juunist augustini, augustis lendavad ka kevadise rändelaine kohalikud järglased. Lendab orunõlvadel, raudteetammidel ja teeservadel. Liblikad peatuvad nektari imemiseks õitel (lutsern). Röövikud toituvad reseedaliste sugukonda kuuluvatel taimedel (valge reseeda, kollane reseeda, rihu-peenlook) süües õisi ja valmivaid seemneid. Talvitub nukk. Meie kliimas ei suuda see liik kahjuks talve üle elada. (Viidalepp, Remm 1996: 204) Eelmisel aastal leidis minu isa vaid ühe isendi 1. oktoobril lutsernil toitumas. 5 Reseedaliblikas lutsernil nektarit imemas 31.08.2013. 2.3. Ruuge- võiliblikas (Colias crocea) Võiliblikate perekonna liigid elavad enamasti stepis mõned liigid ka tundras ja mägedes. Eriti
Rahaühik: Taani kroon Loomastik Kõikjal Gröönimaa jäävabadel aladel leidub elu. Maismaaimetajaid on Gröönimaal 9 liiki: hunt, põhjapõder, kärp, ahm, lemming, jänes, jääkaru,jne. Lisaks neile võib Lõuna-Gröönimaal kokku joosta ära karanud metsistunud lammastega. Vees elavaid imetajaid on 21 liiki: 15 vaalalist ja 6 liiki hülgeid. Gröönimaal on märgatud 235 erinevat linnuliiki, kellest ca. 60 pesitseb gröönimaal ja ligi 30 talvitub seal. Gröönimaa vetes ujub umbes 225 kalaliiki, osa järvedes ja jõgedes, osa meres. Piisavalt on ka erinevaid putukaliike. Kuna meie ekspeditsioon kulgeb valdavalt mööda mandrijääd, ei kohta me loodetavasti rannikuil toitu jahtivat jääkaru. Samas loodame ekspeditsiooni lõpuosas saada osa Gröönimaa elusloodusest ja ehk õnnestub kohata mõnda põtra või muud looma. http://www.greenland-guide.gl/animal_life.htm ehk siis loomade pildid ja txt
Leemeti isa sai niimoodi surma,et kui tema ema jäi oma mehele karuga vahele siis karu segaduse hoos hammustas mehel pea otsast lihtsalt ära, peale seda hakkas Leemeti ema Karusid kõvasti vältima. Leemeti õde Salme hakkaski Mõmmiga elama ja elas kuni surmani koos õnnelikult. Raamatus on rõhutatud viimaseks jäämiseks, seda võib pidada ülekantud tähenduses uuenemiseks ja sellega kaasnevalt vanade asjade unustuse hõlma lagunemiseks. Kuna Leemet on viimane, kes osakb ussisõnu,talvitub viimasena metsas, abiellub viimasena metsas jne. Minu arvamus: Enne selle raamatu lugemist olin kuulnud, et see on väga hea. Seega mu ootused olid suured ja see raamat ei täitnud minu ootusi. Siin võib öelda, et maitse asi. Huvitav oli ta sellessuhtes,et ta on erinev teistest tavalistest raamatutest, sellise südmustikuga, kus inimesed ja loomad on võrdustatud sellist polnud ma ennem lugenud.Ebameeldiv oli see, kui oli kirjeldatud, kuidas keegi surma sai
kopsuhingamine,silmalaud. 2) eluks vees on nahahingamine, varvaste ujunahad. Kahepaikne on lahksuguline nagu kalagi. Isaskonnal on häälitsemise võime. Konnal on kehaväline viljastamine. Rohukonna munad moodustavad vees vormitu kogumi konnakudu. Munadest väljuvad vastsed, keda nimetatakse kullesteks. Algul on nad rohkem kala kui konna moodi. Areng toimub moondega. Mõnel konnaliigil hakkavad munarakkudest arenema järglased vanemate seljal. Rohukonn talvitub vees. Toiduks sobivad rohukonnale putukad, ämblikud, teod, vihmaussid kõik kellest jõud üle käib. Konn neelab toidupala tervena. Soojalembese loomana saab rohukonn tegutseda ainult soojal ajal ning ta vajab siis palju toitu. Jahedal ajal on rohukonn loid, sööb vähe või ei toitu üldse. Konn saab tegutseda ainult siis kui on soe ja niiske. Töntsakamad, kuivema ja krobelisema nahaga konnad on kärnkonnad. Kärnkonnad liiguvad peamiselt kõndides
Rukki vähenõudlikkus hakkas silma ja talle anti kultuurtaime õigused.Nii kasvatataksegi tänaseni rukist põhjapoolsetes maades rohkem kui nisu. Rukkist saadi rukkijahu, millest küpsetati must leiba. Vanasti saadi rukkipõllult muudki - näiteks põhku loomadele allapanuks ja rukkiõlgi katuste tegemiseks. Meie esivanemate katused olidki kaetud õlgedega. Katuseõled lõigati sirbiga käsitsi. Kasvatatakse talirukist, mis talvitub orasena lume all ja suvirukist, mida saab koristada veel samal aastal. Heino Kiik - Maailma viljad, Tallinn "Valgus", 1989 Oder Reelika Rattus Otra kasvatatakse kõige rohkem söödaks, kuid sellest valmistatakse ka väärtuslikke toiduaineid, samuti õlut ja linnaseid. Odrateradest valmistatakse tangu, kruupe ja jahu. Need on toitainerikkad ja kergesti seeditavad
(paaride arv, võimalikult kaasaegne info, mitte vanem kui 10 aastat) Väike-konnakotka asurkond on meil Eestis hetkel suhteliselt stabiilne ning heas seisus. Eesti mandriosas pesitseb umbes 500-600 paari. Kõige sagedamini võib neid kohata Lõuna- ja Ida- Eestis, kuna Eesti asub selle liigi levila loodepiiril. Saartel aga pole senini liigi pesitsemist tuvastatud. Väike-konnakotka asustusala pole väga suur- ta pesitseb ainult Kesk- ja Ida-Euroopas ning talvitub Lõuna-Aafrikas. (Looduskalender 2011) Peamiseks ohuteguriks on Väike-konnakotkal nii Euroopas kui ka Eestis pesapaikade hävimine, jahialade kadumine või nende kvaliteedi langus ning see häirib pesitsuse ajal. (Sulbi 2010)
annaabi.ee 
