Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Veisekasvatuse vastused 2013 (1)

Kategooriata - Veisekasvatus
5 VÄGA HEA
Punktid
  • Veiste kodustamise aeg ja kohad
    Veiste ulukeellaseks peetakse tarvast. Tarva vanimateks kodustamiskeskusteks peetakse Indiat ja Pärsiat. Uurimistulemused näitvad, et tarvas kodustati 8000...2000 a. ema. Kesk-Aasias kodustati tarvas umbes 8000...7000 a. ema. Muinas-Roomas ja Egiptuses tunti koduveist väga kauges minevikus, Kreekas 5.aastatuhandel ema, Jeerikus 3500 a. ema. Tarva kodustamise üks vanimaid kohti on ka Kesk-Euroopa. Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna-Euroopa rahvastele. Koduveis kodustati 7000 ekr Põhja-Kreekas ja Anatoolias.
  • Veisekasvatuse areng maailmas
    (alljärgnevad on 2012 loengu andmed)
    Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias.
    • Veiste arv maailmas on üle 1,4 mld, millega ületab 10-kordselt hobuste ja eeslite arvu ja sigade arvu 2 korda.
    • Ainult lammaste arv on sarnane.
    • Loomade arv –
    • Esmane toodang –
    • Lõpptoodang –
    • Piima kogutoodang maailmas aastal 2010 oli 83,2 %.
    • Euroopas 34,5% kogu maailma veisepiima toodangust.
    • Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima.
    • Veiseliha kogutoodang maailmas 2010 aastal oli 21,2 %.
    • Lõuna-Ameerikas 24,1% kogu maailma veiseliha toodangust.
    • Elaniku kohta 2001 aastal oli 9,2 kg veiseliha.

    (vanad andmed)
    Maailmas on üle miljardi veise. Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias ja kõige vähem on veiseid Okeaanias . Veiseliha osakaal kogu lihatoodangust 24 %. Piima annavad lehmad maailma kogutoodangust 85 %. Elaniku kohta 80,5 kg aastas. Veise liha süüakse maailmas inimese kohta 9 kg päevas. 43 % piima kogutoodangust tuleb Euroopast ja 40 % kogu lihatoodangust tuleb Aasiast.
  • Veisekasvatus Euroopa Liidus
    (2009) Prantsusmaal on kõige rohkem veiseid (19 199 000), Saksamaal (12 987 000) ja piimalehmi kõige rohkem Saksamaal (4 169 000). Eestis on veiseid 235 000 ja piimalehmi 96 000. 2005. aasta andmete järgi oli Eestis lihalehmi 10 000. 2005.aasta andmete järgi on kõike rohkem lihalehmi Prantsusmaal, 4 029 000. (2009) Piima kg on kõige suurem Taanis 8 438 000 kg, Rootsis 8 248 000 kg, Ungaris 8 150 000 kg, Soomes 8 128 000 kg ja Eestis 7 136 000 kg.
  • Veisekasvatuse areng Eestis
    16.-17-saj suurem eesmärk saada võimalikult palju sõnnikut. 18.saj anti veistele ainult sooheina ja põhku. Lehm võis anda aastas 500-800kg. 19.saj väga visa arenema piimatoodangu suunas. 1885.a avati tõuraamat ja 1886. aastal see trükiti.
    • 1900-1940 – 1.karjakontrollühing suutis 1903.a kontrolli alla viia 34 mõisa karja 2500 lehmaga . 8.märtsil 1909 otsustati asutada karjakontrolli osakond , mille liikmeks asusid 19 talupidajat. Asutati ühispiimatalitusi, mis said ajendiks põllumeeste seltside loomisel.
    • Eestis on enamlevinud sügavallapanuga laudad . Noored talumehed pidasid õigeks minna üle puhaslautadele. Lähtepositsioon 1940.a – talud olid just jalgu alla saamas, 2000kg piimatoodang andis võimaluse võiekspordile välismaale; sisse oli ostetud täisväärtuslikku aretusmaterjali; rakendamisel olid mitmed uuenduslikud laudatööde tehnilised lahendused; ühistegevus veisepidajate vahel toimis.Võimuvahetus – 1940-1944 toimus pidev võimuvahetus ja sõda laastas Eesti veisekasvatust: loomade tapmine, äraajamine itta või läände, perede põgenemine taludest koos veisekarjaga või nende mahajärmine tõi kaasa veiste arvu kiire kahanemise. Teise hoobi veisekarjale andis sundkollektiviseerimine 1947-1949. Kollektiviseerimise käigus moodustati paari-kolme küla baasil üle 2000 väikekolhoosi. Lehmad koondati suuremate talude lautadesse. 1950dantel liideti väikekolhoosid. Mõnevõrra paranes majandamine ning hoogustus uute lautade ehitus.
    • Eestis oli veisekasvatus 17. saj. lõpul naturaalmajanduslik. Veisekasvatussaadusi toodeti tarbimiskohal (ka linnas). Kasvatati aborigeenset (kohalikku) karja ning piimatoodang oli väga väike. Veiseid hinnati peamiselt kui sõnnikutootjaid.

    1624. aastal kasutati Purtse mõisas (Virumaal) juba hollandi tõugu sugupulli ning seal oli ka Hollandist toodud lehmi. Seega hakati 17. saj. kohalikku karja parandama hollandi tõuga.
    18. saj. võeti veisekasvatuses suund lihakarjakasvatusele, sest sel ajal hoogustus viinatootmine, mis andis veiste nuumamiseks praaka. Mõisatesse toodi nuumamiseks halli stepitõugu veiseid Ukrainast.
     18. ja 19. sajandil ristati kohalikku karja välismaalt ostetud sugupullidega. Mõisnikud katsetasid mitme tõuga, kuid halvad söötmis- pidamistingimused olid põhjuseks, miks ei saadud soovitud tulemusi. 1840. aastal otsustati Lõuna- Eestis aretada äärširi tõugu, kuid hiljem loobuti sellest.
    A. Middendorff tõi 1862. aastal angli tõugu veiseid oma mõisatesse. Kuna eesrindliku teadlasena oskas ta  luua neile head söötmis- ja pidamistingimused, siis oli tulemuseks hea piimatoodang. Angli tõug muutus peagi populaarseks ning hakkas parandava tõuna kiiresti levima kogu Lõuna- Eestis. Seega algas Eestis kohaliku karja parandamine välismaalt ostetud suguloomadega vältava ehk ümberkujundava ristamise teel.
     19. saj. lõpul varuti lehmadele märksa rohkem sööta kui varem, mis võimaldas suurendada piimatoodangut. Tõuke piimakarjakasvatusele andis nõudmise suurenemine piima ja piimasaaduste järele Peterburi ja Tallinna turgudel.
    1885. aastal anti Tartus välja Balti kubermangudes aretatud veiste kohta tõuraamat, mis oli loomulikult saksakeelne .
    Esimene eestikeelne tõuraamat avaldati trükis 1918. aastal Tartus. Selles tõuraamatus olid andmed angli ja eesti maatõugu veiste kohta aastaist 1914...1918. Professor Jaan Mägi oli selle tõuraamatu koostaja ja organiseerija.
    Alates 1918. a. hakati eesti angli karja ja eesti maakarja kohta pidama eraldi tõuraamatuid. Liivimaa friisi karja tõuraamatut hakati pidama 1901. aastal. Loomade parema valiku ja söötmise tulemusena suurenes ka piimatoodang. 1913/14. aastal oli toodang kõige suurem KURISTA mõisas, kus aastalehma toodang oli 5063 kg.
     Pärast Esimest Maailmasõda hakkasid veiste aretust suunama 1920. aastal asutatud
    • Eesti Hollandi-Friisi Karja Kasvatajate Selts,
    • Eesti Anglerite Kasvatajate Selts,
    • Eesti Maakarja Kasvatajate Selts.

     Taludes hakati lehmade individuaalset piimatoodangut, piima rasvasisaldust määrama, s.o. jõudluskontrolli tegema 1909. aastal. Pärast Esimest Maailmasõda kujunes jõudluskontroll veiste tõuaretuse praktiliseks aluseks. Talupojad ühinesid kontrollühingutesse ja palkasid ametisse jõudluskontrolli assistendid, kes pidasid taludes zootehnilist arvestust ja juhendasid loomade söötmist ja valikut.
    Vaatamata sellele, et 1939. aastal oli jõudluskontrolli all kõigest 16,3% lehmadest, etendas see siiski märkimisväärset osa tõugude täiustamisel.
    Väärtuslikke sugupulle oli võimalik valida jõudluskontrolli andmete alusel.
    Kõige rohkem toodangut- 2187 kg piima- saadi 1938/39. majandusaastal. Lehmad moodustasid üle 67% veiste arvust.
    1950. aastal hakati Eestis veiseid kunstlikult seemendama. See võimaldas aretusest kõrvaldada väheväärtuslikud pullid ning viljastada lehmad kõrgväärtuslike pullide spermaga. 
  • Veisekasvatuse osa põllumajandustoodangus
    Piima kogutoodang(584651*103t) maailmas, sellest 84,5 % lehmapiim . Liha kogutoodang
    aastal 2001 (236 541*103 t)maailmas 23,9 %.
  • Piimatootmise kvoodisüsteem
    Veepro Holland – loodud 1969.a. Toetab piimakarja, sperma ja embrüote eksporti. Eraorganisastsioon. Töötab Hollandi piimasektori heaks. Saksamaa seisukoht – kvoodisüsteem kaob aastaks 2007. Taani, SB, Rootsi, Holland – kvoodisüsteem kaob aastaks 2015. Kvoodisüsteem piirab tootmist. Tarnekvoot on maksimaalne piima kogus, mida tohib müüa piima töötlejale. Eestis kvoot 2010. a. 672 548 t, tarne 663 670 t, otseturustus 8878 t. Otseturunduskvoot: piima ja piimatooted , mida müüakse otse lõptarbijale; piimatooted arvestatakse piimaks ümber.
    • Kvoodi suurendamine : 1-15.juuni võtab PRIA piimakvoodi omanikelt taotlusi sama kvoodiaasta piimakvoodi suurendamiseks .
    • Kvoodi muutmine: 1.nov kuni 10.jaanuarini eitleda PRIA-le avaldus oma otseturustuskvoodi või selle osa tarnekvoodiks muutmiseks (või vastupidi). Kvooti on võimalik muuta üks kord kvoodiaasta jooksul avalduse esitamise hetkeks täitmata kvoodi või selle osa suuruses.
    • Aruannete esitamine: Otseturustuskvoodi omanik peab 10.juulil, 10.oktoobril, 10.jaanuaril ja 10. aprillil esitama PRIA-le kvartali kohta vormikohase aruande turustatud piima ja piimatoodete kohta. Lisaks 15.maiks teavitama PRIA-t eelmise kvoodiaasta turustatud piima ja piimatoodete kogustest, ka juhul, kui otseturustust ei toimunud. Tarnekvoodi esitab PRIA-le kokkuostja iga kalendrikuu 10 päeva jooksul pärast kuu lõppu ja kogu kvoodiaasta kohta 15. maiks. Tarnekvoodi omanikud ei pea ise aruandeid esitama.

  • Veiste jõudluskontrolli korraldus
    Veiste nõuetekohane üleskasvatamine ja söötmine on tõuaretuse aluseks. Erilist tähelepanu on vaja pöörata noorkarja söötmisele ja kasvatamisele.
    Täpne algarvestus ja regulaarne jõudluskontroll peaksid olema rakendatud kõigis põllumajandusettevõtetes, kus eesmärgiks on karja jõudluse parandamine aretustööga.
    Täpne algarvestus ja regulaarne jõudluskontroll on aluseks, et karja jõudlust saaksime aretustööga parandada. Kontroll-lüpsi piimaproovid saadetakse Jõudluskontrolli Keskusesse (asukohaga Tartu, Kreutzwaldi 48A, kus Jõudluskontrolli Keskuse piimaanalüüside laboratooriumis :
    * mõõdetakse kogutud piimaproovide piimarasva, -valgu ja -suhkru sisaldus, somaatiliste rakkude arv (SRA) ja karbamiidi sisaldus;
    * tehakse esmane andmetöötlus;
    * piimaproovide tulemus
  • Tipptoodangud ja –karjad Eestis
    • Eesti holstein - JACQUELINE 1153 (rekordlehm) – 18 935 kg laktatsiooni piimatoodang, 110 439 kg eluea jooksul. Tartu Agro AS.
    • Eesti punane – Piimaauto 241305 – eluea jooksul 97 488 kg piima.
    • Eesti maakari – Nanna 675751 – eluea jooksul 67 012 kg piima

    Tippkarjad valgu ja rasvasisalduse järgi. Karja suurus üle 100 lehma.
    • Soone Farm OÜ, tartumaal , karjas 202 lehma, toodang aastalehma kohta 11 200 kg, 4,06% rasva, 3,38% valku, rasv +valk 833 kg
    • Põlva Agro Osaühing, põlvamaal – 1121 lehma, 11 076 kg, 3,93%, 3,31%, 802 kg
    • Suurekivi Osaühing, harjumaal – 134 lehma, 10 517 kg, 4,12%, 3,51%, 802 kg
    • Tartu Agro AS, tartumaal – 1196 lehma, 10 502 kg, 4,02%, 3,41%, 780 kg

  • Veiste märgistamine ja nudistamine
    MÄRGISTAMINE
    Loomade märgistamine püsivate ja selgesti loetavate inventarinumbritega on algarvestuse esimeseks võtteks, milleta ei ole mõeldav ka jõudluskontroll. Märgistamisega määratakse looma individuaalsus, sest see väldib nende segiminekut.
    Õigete põlvnemisandmete tagamiseks märgistatakse kõik sündinud vasikad ja ostetud veised inventarinumbriga sündimise või karja toomise päeval. Farmides on, noorkarjaraamat, kuhu vasikad sündimise järjekorras sisse kantakse. Neis põllumajandusettevõtetes, kus pullvasikaid kasvatatakse nii tõuloomadena kui ka lihaks võib pidada eraldi noorkarjaraamatut.
    Inventarinumber pandi varem veise paremasse kõrva. Alates 2000. aasta jaanuarist pannakse kollane kõrvamärk ehk nn. euromärk mõlemasse kõrva.
    Uue looma sünd on alati suure tähtsusega. Kui vasikas sünnib, siis hiljemalt 24 tunni jooksul tuleb vasikas märgistada. Iga looma märgistamine on vajalik selleks, et
      1. jõudlusandmeid täpselt registreerida;
      2. eristada looma teistest kogu tema eluea vältel (seda nii loomaomanikul, veterinaararstil, seemendustehnikul, konsulendil jne.);
     3. võimalik eksimatult kasutada loomade põlvnemis- ja jõudlusandmeid;
    4. kui loom vahetab omanikku , siis on ostjal hõlpsam olla kindel tema poolt ostetud looma tervises ja ka veterinaararsti poolt antud veterinaartõendi õigsuses;
      5. kui loomaomanik soovib piima- ja lihasaadusi realiseerida nii kodu- kui ka välismaal, on vajalik, et iga looma tervis oleks jälgitav kogu tema karjas elamise vältel. On tõsiasi, et looma tervisest sõltub jällegi saaduste kvaliteet.
    Ühe põllumajandusettevõtte piires oleks vajalik, et veisele kord antud number peaks jääma talle kogu eluks.
    Käesoleval ajal märgistatakse Eestis veiseid eluaegse kõrvamärgiga, millel on looma number.
    Kõrvamärk on valmistatud kollasest plastikust. Kõrvamärgi ühel poolel on järgmised tähised: 1. rida- kõrvamärke väljaandva asutuse logo ja Eesti ISO- kood "EE";
    •     2. rida  - teisel real on 10- kohalise registrinumbri 5 esimest kohta;
    •     3. rida - kolmandal real on ribakood;
    •     4. rida - neljandal real on 10- kohalise registrinumbri 6-s, 7-s, 8-s ja 9-s number suuremalt ja viimane 10-s koht on trükitud väiksemalt.

    Kõrvamärgi teine pool on trükitud kahes reas: esimesel real on 10- kohalise registrinumbri 5 esimest kohta, teisel real on 5 viimast kohta. Kõrvamärgid, mis kinnitatakse veise mõlemasse kõrva, on identsete registrinumbritega. Kõrvamärke kinnitatkse kõrva spetsiaalsete aplikaatortangidega.
    Lisaks sellele märgistatakse veiseid ka kõrvade sälkimise teel, kasutades selleks spetsiaalset sälkimisvõtit. Sageli väidetakse, et suurtes karjades suurte numbrite sälkimisel vigastatakse liigselt veiste kõrvu ja kui loomad neid ka ise vigastavad, siis kaotavad numbrid loetavuse.
    Loomade kaugemalt äratundmiseks (karjamaal, lõastamata pidamisel laudas, lüpsiplatsil lüpsmisel jne.) kasutatakse veiste kõrva pandud numbrite dubleerimist kaugemalt loetava numbriga.
    Seni on meil kõige rohkem levinud numbri värvimine veise laudjale või mõnele teisele hästi silmapaistvale kehaosale.
    Praktikas kasutatakse selleks otstarbeks peamiselt musta karusnahavärvi.
    Värvitud number püsib 3...4 kuud ja vajab siis uuendamist.
    On kasutatud ka moodust, kus number külmutatakse vedelas lämmastikus jahutatud numbrirauaga mõnekuise vasika laudjale. Numbrirauaga külmutatud nahale kasvavad mõne nädala pärast valged karvad . Sellised valged numbrid püsivad aastaid.
    Mõnedes vabariigi veisefarmides on kasutatud ka inventarinumbritega markeeritud kaelarihmu.
    Märgistamisele lisaks antakse loomale ka nimi. Nimi võiks olla: selge, ilus, lühike.
    On kasutatud ka tätoveerimist: parem kõrvalest puhastatakse desinfitseeriva vedelikuga. Kõrvalesta sisekülg määritakse värviga ja sinna vajutatakse inventariseerimisnumber nõelnumbritega varustatud tätoveerimistangide abil.
    Aastaid tagasi kasutati inventarinumbri sarvedele põletamist numbriraudadega (tänapäeval seda enam ei kasutata). 
    NUDISTAMINE
    Vasikate nudistamine on hädavajalik loomade vabapidamisel, kuid ka lõaspidamisel on ohutum sarvedeta veis. EL maades ei müüda nudistamata tõuveiseid. Nudistamisel kasutatakse spetsiaalseid nudistamisaparaate, mis töötavad elektri või gaasiga .
    Elektriline  või gaasiga vasikate nudistamise aparaat .Aparaat lülitatakse vooluvõrku. Nudistamine teostatakse vasika sarvepõhja kõrvetamisega 2 – 6 nädala vanuselt. Tööelemendi temperatuur 400 ° C.  220 V / 280 W.
    Nudistamine on vajalik loomadel suuremate vigastuste ära hoidmiseks. Karjahierarhia määratakse võitluse teel. Võivad üksteist ja ka talitajat vigastada. Levinud on enamasti geneetiline nudipäisus.
    Maheloomakasvatuses on loomade nudistamine lubatud ainult loomade heaolu ja turvalisuse eesmärgil ning TTI peab selleks andma loa.
  • Kehaehituse mõju kasutuskestusele.
    Aretuse eesmärgiks on luu pikaealine, produktiivne ja majanduslik lehm. Karjas pilaealisuse tagavad: tugev kehaehitus , hea tervis, korralikud söötmis-pidamistingimused, sobiv genotüüp. Karja praakimise põhjused: aretuslik(>8%), tervis(47%), kehaehitus(40%), söötmine(>12%). Pea – hinnatakse pea pikkust, laiust, kuju, suurust ja profiili. Avaldub tõug või tootmissuund. Kael - hinnatakse pikkust, paksust, ülaserva sirgust. Naha paksust mõõdetakse kaelavoldilt. Piimalehmal küllaltki pikk, on tähtsaimaks tasakaalu hoidvaks kehaosaks. Lihaveistel kael lühem ja laiem, kaelalihased mahukad, mistõttu ülaserv on kumer. Turi, selg ja lanne –turi paikneb esimeste rinnalülide ogajätketel ja abaluukõhredel. Piimalehmadel on tüüpiline kitsas , kõrge, katusjas turi. Seebuveistele on iseloomulik turjakühm, kuhu ladestub ka rasvkudet. Veistele on iseloomulik sirge seljajoon. Eelistatud on sirge ja lai lanne. Lihaveistel on landel hea lihastus. Õlgmik – liikuvusele ja lihaskoe ladestumisele tähtis piirkond. Piimaveistel luuline alus nähtav. (Logeõlgsus – küünarliiges ebanormaalselt kehast eemal). Rind – peab mahutama kopsud ja südame. Mahukuse määravad selgroog , roided, rinnak ja vahelihas. Suhteliselt suurt mahtu vajavad piimalehmad. Hinnatakse mahtu, roiete pikkust, vahet ja asendit telgskeleti suhtes. Roiete nähtavus iseloomustab looma toitumust. Jäsemed ehk vundament – sõltumata tootmistüübist peavad jalad olema tugevad, hea seisuga nii eest, küljelt kui ka tagant vaates. Liigeste väiksem koormus pikendab eluiga. Kannaliigesed ja esijalgade randmeliigesed on ohustatud lauda ehitusvigadest. Veistel langeb suurem koormus tagajalgadele. Sõrad – noorloomad vajavad sõrahoolet, eriti kui on kalduvus sõrakuju vigadele. Udar ja nisad – piimalehma kõige olulisemad majanduslikud osad. Piimalehmade hindamisel antakse 40-50% pallidest udara eest. Hinnatakse udara pikkust, kinnitust, kuju, näärmelisust, verevarustust, mahtu, nisade mõõtmeid ja asetust. Udarapõhja kõrgus – väljendab udara kinnitumise tugevust: udarapõhi kannaliigestest kõrgemal või nõrkust:udarapõhi kannaliigesest all pool. Vanuse suurenedes nõuded leebemad . Liialt kõrge udarapõhi=väikemahuline udar, praakimine suurem. Udara eespoolne kinnitus võiks olla kõhujoonega ühtlaselt üleminev. See suurenab udara pikkust ja pamtu. Samas hoiab ära udara pendeldamise küljelt küljele kiirema liikumise korral. Mida kõrgem on udara näärmekude tagant poolt, seda pikem ja mahukam on udar. Koos laiema laudjaga veelgi mahukam udar.
  • Veiste sotsiaalne käitumine
    Veiste karja hierarhia kujuneb välja mõne aja jooksul ja on küllalt püsiv. Loomade omavahelised suhted avalduvad söömise ajal vabalaudas või karjamaal. Lihaveised on säilitanud karjainstinkti tugevamini: söömise ajal hajusamalt, puhkavad koos, vasikad ringi sees. Rahumeelsus püsib sarnasesse rühma kuuluvate loomade vahel. Närvilise õhkkonna loob uute loomade tulek karja. Kui uustulnukad leiavad oma koha, siis sisepinged jäävad, vähem on aga avalikke jõunäitamisi. Rahuliku õhkkonna loomiseks: viia miinimumi karja koosseisu muutmine, nudistada sarvilised tõud, vabalaudas tuleb tagada piisavalt sööta, sööda- ja puhkekohti.
  • Veiste suguline käitumine
    Suguline käitumine allub kesknärvi- ja hormonaalsüsteemile, kutsub lehma organismis esile tsüklilised muutused. Pulli suguline aktiivsus võib muutuda, kuis tsüklilisus puudub. Lehmade innatsükli pikkus keskmisel 21 päeva, millest 3-4 päeva jooksul on näha kõrvalekaldumisi käitumisviisis(suurenenud liikuvus, sagedam ammumine, roojamine, urineerimine , algavad katsed teistele peale hüpata ja vastupidi, tekib paigalseisurefleks). Vabalt karjas liikuv pull leiab ise indlevad loomad või vastupidi.
    • Emaslooma lakkumise, pea asetamisega tagakehale kutsub esile erektsiooni , järgneb pealehüpe, otsimisrefleks ning hüppega viiakse peenis sügavale tuppe ja paari sekundi pärast toimub ejakulatsioon .

    Sugulise käitumise tunnused järk-järgult kaovad, sõltumata kas seemendus toimus või mitte. Tiined loomad hoiavad teistest rohkem distantsi .
  • Maailma mustakirjud tõud
    Arvukaim piimatõugude rühm maailmas. Aretatud eeskätt suure piimatoodangu, lihasmassi ja tugeva tervise suunas. Piima rasva- ja valgusisalduses on teistele tõugudele alla jäänud. Küll aga rasva- ja valgutoodangu poolest ületavad teisi tõuge. Tänu küllaltki suurele kehamassile on noorloomade nuumamine edukas, kasvukiirus hea. Tähtsamad riigid Holland ja USA.
    Hollandi-friisi(holsteini) tõug – Hollandi-friisi, hiljem mustakirju tõug on üks vanimaid maailmas. On alustuseks paljudele mustakirjudele tõugudele. 20.saj keskpaigani oli tunnustatud kui kahesuunaline tõug. Sageli esines välimiku vigu. 1970ndalte tehti otsus, et on vaja kasutada holsteini tõugu piimajõudluse suurendamiseks. Veiseliha tootmiseks kasutati piimalehma ja lihaveise ristandeid. Hollandi holsteinil on suur piima rasvasisaldus (võrreldes holsteiniga). Holsteini pullide kasutamine on eemaldanud välimikuvead ning suurendanud piimatootmist. Praegu on Hollandi holsteini tõug eelistatuim aretuskomponent Eestis. Holsteini tõug – On aretatud Põhja-Ameerikas. Aretussuunaks suur piimajõudlus, lihajõudlusele tähelepanu ei pööratud. 1950ndaltel võeti kasutusele pullide hindamine järglaste järgi, kunstlikus seemenduses kasutati vaid häid pulle. Korraldati ümber ka veiste söötmine(põhiliseks sai maisi kuivsilo). Tulemuseks piimatoodangu kasv. See võimaldas vähendada piimalehmade arvu ja suurendada lihaveiste oma. Tänu pullide rangele hindamisele paranes udar ja kehaehitus ning tõug sai populaarseks. Hea kohanemisvõime tõttu levis kõikjale. Kõik maailmarekordid on ameerika holsteinide käes. Saksa mustakirju tõug- praegu kui holsteini tõu Euroopa variant. Head tööd on tehtud Saksamaal piima kuivainesisalduse suurendamisel. Eesti mustakirju tõug – aretusloo alguseks saab lugeda 1838.a, mil tehti esimene edukas import Hollandist. Hiljem Taanist , Inglismaalt ja mujalt. Tõug oli kuni 1980ndate aastateni hollandi mustakirju tõu mõju all.
  • Maailma punased veisetõud
    Ainult punaseid piimaveisetõuge pole palju, rohkem on punasekirjusid. Kõige arvukam on N.Liidu aladel levinud punane stepitõug. Tähtsuselt parim on taani punane tõug, keda on kasutatud paljude teiste tõugude kujundamisel, sealhulgas läti pruuni, eesti ja leedu punasel tõul. Tõugude hulka loetakse ka punasekirjud tõud: norra ja rootsi punasekirju ning äärširi tõug. Punasekirjut holsteini ei peeta omaks, aga aretuskomponendina kasutatakse. Angli tõug – Põhja-Saksamaal levinud tõug. 19.saj kasutati kohaliku tõu parandajana. Pole suure kasvuline, kuid hea kohaneja . Küllalt kaua aretati väikese mõju all või sõltumatult. Lehamd olid hea tervise ja sigivuse , pika eluea, hästi kürge rasva- ja valgusisaldus . Piimatoodang polnud kõrge(5000kg). Taani punane tõug – tuntuimaid punaseid tõuge maailmas. Kujunes välja Füüni saarel. Kuna lähedal asus angli tõug, siis aretustöö käigus kujunes välja suure kasvuline, heade proportsioonide ja tugeva vundamendiga veisetõug. Üheaegselt peeti silmas liha- ja piimajõudlust. 70ndate lõpuks oli näha, et taani punane ei suuda konkureerida mustakirju tõuga.
  • Maailma pruunid veisetõud
    Pruunidest tõugudest omavad tähtsust šviitsi ja džörsi tõug. Vastupidavad kombineeritud jõudlusvõimetega loomad levisid teistesse maadesse, sealhulgas ka Ameerika. Euroopas jätkati piima-lihatüübi kujundamist. USA-s suund piimatüübi kujundamisel. Šviitsi tõug – range aretusprogramm viis kiiresti hea piimalehma kujundamiseni. Pruunide tõugude säilitamise eesmärgil hakati Euroopa tõuge kaasajastama ameerika šviitisi tõuga. Ameerika šviitisd olid suurekasvulised, hea formaadi , tugevate jalgade ja hea udaraga loomad. Punastele tõugudele arvestatavaim aretuskomponent. Džörsi tõug – Aretuslikus mõttes pole õige käsitleda kui pruunide tõugude sugulastõugu. On üks vanimaid ja unikaalsemaid tõuge, kelle aretuses pole teisi tõugusid kasutatud. Värvus väga sarnane šviitis tõule. Nn jahumokad, mustad karvad silmade ümber ja jalad on tumedamad kuni mustad. Kehamassilt väike(harva lehmad 500kg). Silmapaistev on piima rasva(keskmiselt üle 6%)- ja valgusisaldus(4%). Haigustele resistentsus tagab lehmade pikaealisuse. Eestis kasutatud kahel korral: 1960- ja 1990-ndatel eesti maakarja ja piiratud määral ka eesti punase karja aretuses.
  • Eesti punane tõug ja aretuskomponendid
    1962.aastal akadeemik Middendorffi ettevõtmisel toodi Saksamaalt angli tõugu veiseid, eesmärgiga parandada kohalikku tõugu. Pandi alus eesti punasekirjule tõule. Lisaks toodi punaseid veiseid Taanist. Kõikide tõugude koosmõjul kujuned välja punaste veiste massiiv Eestimaal. Loomad vastupidavad ning sobisid taludesse ja mõisatesse. Küige suurem oli 50-ja 60- datel eesti punase tõu kujundamisel taani punasel tõul. Suurendati märgatavalt lehmade piima rasva- ja valgutoodangut ja kehamassi . Uueks komponendiks valiti angli tõug(esimesed pullid Tartus 1972.a). Anglil võrreldes taani punasega suurem piima rasvasisaldus, kui väiksem piimatoodang.
  • Eesti holsteini tõug ja aretuskomponendid
    1998.a. 1976. aastast alustati seemendusjaamades USA-st imporditud pullide kasutamist. Kõige suurem edu oli piimatoodangus, udara kujus, veidi vähem jalgade seisus ja sõrgade kujus. Poliitilistel põhjustel oli import USA-st takistatud, toodi pulle Saksamaalt, Kanadast . Kasvas kiiresti holsteini veresus eesti mustakirjus tõus.
  • Eesti maatõug
    Eesti maatõugu veis on eesti rahva kultuuripärand. Seda veisetõugu peetakse eelmistel sajanditel Eesti- ja Liivimaal levinud aborigeense veise lähimaks otseseks järeltulijaks. Eestlane on pidanud neid veiseid, sest kohalik tõug on olnud siinsetes karmides tingimustes kõige vastupidavam. Tema sihipärase aretusega on tegeletud alates eelmise sajandi algusest. Enne Teist maailmasõda oli Eesti taludes 20 000 maakarja veist, kuid ajalookeeriste käigus on neid praegu järel kõigest pooleteise tuhande ümber. Nendest alla poole tuhande on tõupuhtad põlvnemisandmetega loomad. Väikese arvukuse tõttu kuulub ta ohustatud tõugude hulka. Sellele vaatamata on väike, nudipäine, valkjaspunane veis leidnud veisekasvatuses oma kindla koha – juba 1977. aastast moodustab see tõug stabiilselt 0,4% kõigist Eestis peetavatest piimaveistest. Alates 2000. a on maatõugu veiste kasvatamist riiklikult toetatud. Tegelik geneetiline toodanguvõime heades söötmis-pidamistingimustes on aga eesti maakarjal 5000-10 000 kg piima. Piim on kõrge rasva,- valgu- ja suhkrusisaldusega ja väga head laapumisomadustega. Iseloomult on maatõugu veis sõbralik, uudishimulik , kuid isepäine, tugeva karjainstinktiga. Teiste piimaveisetõugudega koospidamisel on sageli karja juhiks. Sööda suhtes on nad valivad ja seetõttu esineb vähem ainevahetushaigusi. Tüüpilisteks omadusteks on veel vähenõudlikkus, haigustele vastupidavus (leukoos, jalahaigused ) ja pikaealisus ( Eesti vanim lehm Õõda, kes elas 23. aastaseks), kerge poegimine ja sobivus tavalistesse söötmis-pidamistingimustesse.
  • Veiste aretusväärtuse põhikomponendid
    Piima jõudlus, tiinuse pikkus, karjas püsivus, tervis, kogu toodang, jne
  • Veise aretusvaliku põhimõtted
    (– tõsta kaks kätt üles ja karju appi!)
    Aretusvaliku mõju avaldub enamasti alles 1.laktatsiooni jooksul või 2. Laktatsiooni esimesel poolel. Kui selgub , et esmapoeginu annab esimestel kuudel vähe piima või rasva-valgusisaldus on madal, praagitakse ta aks kohe või siis, kui päevalüpsid on langenud karja keskmisest madalamale. Kuigi aretuslik valik mõjub lühendavalt keskmistele näitajatele, otsustab kasutus perioodi pikkuse hoopis lehmakarja tervislik seisund. Aretusvaliku läbinud loomad peaksid karjas püsima võimaliklt kaua, et kasutada ära 3.,4. Ja 5. Laktatsiooni suurim piimatootlikkus. Kui sel juhul tuleb loom praakida madala toodangu tõttu, siis pole pühjus geneetikas vaid tervises.
  • Piimaveiste aretusprogramm
    Eesti holsteini, eesti punase ja eesti maakarja aretusprogrammid.
    Piimaveiste aretuse eesmärk on parandada tõu majanduslikult kasulikke omadusi: suurendada piimajõudlust, rasva- ja valgutoodangut, head tervist ja viljakust, sujuvat laktatsioonikõverat. Saada kvaliteetset ja stabiilset piimatoodangut, säilitada kiire kasvuintensiivsus. Parandada udara ja lüpsiomadusi. Aretusloomade valikul on põhitähelepanu jalgade, sõrgatsi ja sõrgade tugevusel. Loomad peavad olema tüübilt sarnased maailmas aretavatele sama tõugu loomadele. Aretusmeetodina kasutatakse puhasaretust. Pulliisade ja pulliemade valik. Valikutunnuste geneetiline ja majanduslik hindamine. Aretusmaterjalid.
    Eesti maakarja puhul on eesmärk säilitada:
    • eesti maakarja kui bioloogilist mitmekesisust
    • tõusisest geneetilist mitmekesisust
    • eesti maakarja kui kultuuripärandit
    • maakarjale omaseid tunnuseid

  • Aretussüsteem seoses genoomvalikuga
    Genoomvaliku olemus baseerub loomade populatsioonil, kelle kohta on teada võimalikult täpsed geneetilised hinnangud . Enamasti on tegu pullidega, kelle aretusväärtus on järglaste järgi suure täpsusega hinnatud ja kellel on lisaks genotüpiseerimise andmed. Loomade genoomaretusväärtus hinnatakse enamasti täisealisena. Pullid hinnatakse 100 tütre andmete põhjal.Väärtuslikud pullid järglaste ja nende järglaste hinnangute põhjalselgitatakse välja juba 3 aastaga võrreldes klassikalise hindamisega, milleks kulub vähemalt 7,5 aastat. Varajase hindamisega realiseeritakse aretuseks ebasobivad pullid varem ära, nii jäävad ära nende söötmis- ja pidamiskulud.
    Valitakse 1% parimate lehmade seast pullvasikaid, kelle hulgast valitakse genoomi hinnangu alusel aretuspullid, 15 kuu vanusena. Keskmiselt olid isad 3 aastat vanad kui tütred sündisid. Järglaste järgi hinnati pulle.
  • Suurekasvulised lihaveisetõud Eestis
    Šarolee – On vanemaid ja suurekasvulisemaid lihatõuge maailmas. Aretatud Prantsusmaal. Värvuselt valged kreemja kõrvaltooniga. Lihastik on väga hästi välja areneud. Luustik tugev. Suur sünnimass(rasked sünnitused).Suhteliselt vähe on lihaskoes rasva. Perspektiivikamaid tõuge lihavieste hulgas.
    Belgia sini-valge – on mitme tõu kombinatsioon. Tõu kujunemisel tähtis osa šaroleel, kes pärandas rasked poegimised. Topeltlihastik.
    Hele akviteeni tõug – veised on suured. Suhteliselt peen luusitk, lihaste kuju silmapaistev. Perspektiivikaimaid tõuge piimaveiste ristamisel.
    Simmental – maailma arvukaimaid tõuge. Mitmesuunaline. Eestis formuleerumas. Kiirekasvuline, varase tapaküpsusega.
    Limusiin – pärit Lääne-Prantsusmaalt. Punast värvi: nina, silmade ümbrus ja jalad on heledad. Suhteliselt peene luustikuga. Väga hästi on arenenud tagakeha. Poegimisraskusi pole, mistõttu on laialdaselt kasutuses ristamisel. Loomade kasvukiirus on suur. Liha kvaliteet hea.
  • Väiksekasvulised lihaveisetõud Eestis
    Aberdiini- angus – väiksemakasvuline tõug. Aretatud Ida-Šotimaal. Musta värvi, nudid. Iseloomult rahulikud. Levinud üle maailma. Varavalmiv. Lihaskiud peen, maitsev. Aretustööga kujundatud uus suurem tüüp. Suurema tüübi pulle võib kasutada ka ristamiseks piimatõugudega, väiksem tüüp sobib vaid puhtalt pidamiseks. Kerge sünnitus, kuna vasikad väikesed.
    Hereford – vanad on suhteliselt väikesekasvulised, kuid varavalmivad. Teisel aastal on tapaküpsed. Liha on maitsev. Kehaehituselt tugevad ja vastupidavad.
    Šoti mägiveis – väikesekasvuline, hiljavalmiv, vähenõudlik. Sobib looduskaitsealadele.
    Gallovei - väikesekasvuline. Pikakarvaline. Üleni mustad või valge triibuga. Vähenõudlikud. On sobilikud ekstensiivsele pidamisele.
    Piemonti tõug – aretatud Itaalias eelmisel sajandil. Pikakehalised. Pole probleeme poegimisega. Halli värvi. Ristamisel piimatõugudega annab häid tulemusi.
  • Lihaveiste aretustöö.
    Puhtatõulised
    Ristandveised
    Puhtatõuliste karjade esmaülesandeks on tõumaterjali paljundamine ja tõuloomade aretusväärtuse parandamine. Huvi tõuveiste vastu on suur, kuid importveiste hinnad on väga kõrged. Samas tõuveiste hinnad riigisiseselt on kõrgemad lihaks realiseerimisel. Eri tõugu puhtatõuliste lihaveiste ristamine Eesti oludes pole otstarbekas. Puhtatõulisi ammlehmakarju on vähe ja needki väikese arvulised.
    Lihatõugude omavaheline ristamine lihakvaliteedi ja kasvukiiruse parandamise eesmärgil on vajalik kuid jääb suurearvulisi lihatõuge kasvatavate riikide pärusmaaks. Eestis saab rääkida ristamisest peamiselt liha- ja piimaveiste vahel. Lihaveiste tõulisust määratakse isatõu alusel. Rakendatakse kahte meetodit: tarberistamine nuumvasikate saamiseks ja vältav ristamine piimatõult lihatõult üleminekuks. Vältav ristamist saab kasutada siis kui on kindel plaan ja äriidee.
  • Lihaveisefarmi asutamine.
    Mida peaks kaaluma enne lihaveiste kasvatamise  alustamist:
    1.  Kas jätkub kannatlikkust ja sõbralikkust lihaveiste kasvatamiseks.
    2.  Kui palju peaks farmis olema loomi, et kogu perele oleks tagatud sobiv töökoormus ja sissetulek.
    3.  Millist tõugu ja millise aretusväärtusega loomad peaksid farmis olema.
    4. Kas soovitakse suure- (šarolee, akviteeni hele, simmental), keskmisi või väikesekasvulisi (šoti mägiveis, dexter ) loomi.
    5.  Milline on lihaveiste pidamise kavandatav eesmärk (tõuloomade müümine, liha tootmine, karjamaade hooldamine, lemmikloomade pidamine jne.).
    Tuleks ka teada, millised on vajaminevad söödad ja nõuded loomakasvatushoonetele:
    1. Suvine söötmine rahuldatakse karjatamisel looduslikel, kultuur- metsa-, ranna- või mõnel muul karjamaal. Hea saagikusega kultuurkarjamaal võib 1 ha-l karjatada 2,5 ammlehma koos vasikatega, metsa- ja niidu-karjamaadel 0,3...0,5 ammlehma.
    2. Kui puudub karjamaa , võib veiseid sööta lauda kõrval söötmisplatsil.
    3. Karjamaa peab olema tarastatud , karjatada tuleb kopliviisiliselt.
    4. Talvised söödad on (kuiv) silo , teraviljapõhk, hein, juurvili , söödateravili.
    5. Laut võib olla kergehitis , kust loomad saavad soovikorral minna jalutusaeda või söötmisplatsile.
    6. Loomi pidada vastavalt vanusgruppidele rohke allapanuga kuival asemel.
    7. Piisavalt peab olema valgust, hea ventilatsioon , ei tohi olla tuuletõmbust.
    8. Iga vasikaga lehmale peaks laudas olema ruumi vähemalt 7m².
    9. Peaks olema poegimissulud mõõtmetega 2,5 X 3 m.
    10. Joogivee kättesaadavus, külmal ajal eelsoojendusega jootmisnõud.
    Mitmesugused variandid lihaveisekasvatuse alustamiseks
    1. Poolvereste lihatõugu pullvasikate ostmine . Kasvatada üles käestjootmismeetodil, nuumata nad 14...18 kuu vanuseks ning seejärel turustada. Järgmisel aastal alustada otsast peale samamoodi.
    2. Osta poolveresed lehmvasikad või lehmikud, need sobivas vanuses paaritada lihatõugu pulliga või seemendada ning seejärel saadud pulljärglased kasvatada üles, nuumata ja turustada, lehmikud tiinestada.
    3. Kui ei ole lüpsilehmi, siis osta neid ja paaritada lihatõugu pulliga, saadud lehmjärglased aretada edasi lihatõugu pulliga, pulljärglased turustada.
    4. Osta puhtatõulised lihatõugu lehmikud ning noorpull ja alustada kas puhtatõuliste veiste edasiaretamist või nende ristamist mõne teise tõuga lihatootmise eesmärgil.
    5. Eespooltoodud variantide põhjal mitmesugused kombinatsioonid, nagu osa karja aretamine puhtatõulisena, osa lihatootmisena jne.
  • Lihaveiste pidamine.
    Lihaveised peetakse aastaringselt väljas või talvel laudas sügavallapanul, jalutuskoplis käimise võimalusega. Lihaveised taluvad hästi külma (kuni -20⁰C) kuid laudas tuleb vältida liigniiskust ja tuuletõmmet. Puhkeala sügavallapanul – 7kg põhku/ päevas. Eestis on kohandatud piimakarja lautu, samuti on kasutusel küünid ja varjualused. Uusehitisi on vähe. Rühmad: lehmad+ vasikad+ tiined lehmikud, lehmikud, nuumpullikud ja sugupullid. Sulus kuini 20 veist.
    Suvine pidamine. Maksimaalselt 6-7 kuud ( maist oktoobrini). Looduslikku karjamaad vajatakse 1ha loomühiku kohta, kultuurkarjamaad poole vähem. Lehmikud ja pullikud eraldi karjamaadel. Lisasööta vajava vasikad, sügisel ka teised.
  • Udara kuju ja sobivus masinlüpsiks
    • Udara väliskuju on seotud lehma jõudluse, tervise ja sobivusega masinlüpsiks ning selle visuaalset hindamist kasutatakse tõuaretuse ühe kriteeriumina
    • Parimaks peetakse vannikujulist, tugevalt kõhu ventraalsele seinale kinnituvat udarat, mis on korrapärase ehituse, suhteliselt ühesuuruste veerandite ja nende jõudlusega
    • Selline udar jääb maapinnast umbes 65–40 cm kõrgusele.
    • Hea on ka kausikujuline udar, mis on kumeram ning kinnitub kõhule nõrgemalt.
    • Rahuldavaks loetakse ümarudarat, kuid selle eesveerandid on sageli tagaveeranditest märgatavalt väiksemad.
    • Vanemas eas võib ümarudar muutuda rippudaraks.
    • Rippudarad on altid mehhaanilistele traumadele, mis on üheks sagedaseks lehmade praakimise põhjuseks.
    • Muudest ebasoovitatavatest udarakujudest eristatakse veel nn. kitse - ja väikeudarat
    • Ebasoovitava kujuga udarad raskendavad masinlüpsi, sest rippudarale paigutatud lüpsimasin võib puutuda kokku põrandaga ning kitse- ja väikeudara puhul püsivad nisakannud halvasti nisadel.
    • Need asjaolud soodustavad ühtlasi udarahaiguste teket.
    • Samuti on olulise tähtsusega nisade asukoht udaral.
    • Kui nisad asetsevad teineteisele liialt lähedal, ei tarvitse nisakannude allapanuks jääda küllaldaselt ruumi.
    • Kui nisade vahemaa on liiga pikk, jäävad lühikesed piimavoolikud lüpsi ajal pingesse ja tõmbavad nisakannud viltu
    • Mõlemal juhul suureneb udarahaigustesse haigestumise risk.
    • Seega aitavad nii udara kui nisade sobiv kuju ning paiknemine kaasa lüpsi õnnestumisele ja vähendavad udarahaiguste riski.

  • Udara ehitus ja koeline struktuur
    • Udar kinnitub vaagnaliidusele ja kõhuseina lihaste külge.
    • Udara kandeaparaadi moodustab sidekude, mis on tugev ja elastne, et amortiseerida lehma liigutustest tekkivaid pingeid ja lööke.
    • Udara põhiraskust kannab liidusekõõlus, mis kinnitub vaagna liiduseharjale
    • Liidusekõõlus hargneb udarat pikuti läbivateks mediaalseteks lestmeteks ja kummaltki küljelt udarakude kandvateks lateraalseteks ehk külgmisteks lestmeteks.
    • Neist omakorda hargnevad ristisuunalised kandelamellid
    • Mediaalsed lestmed jaotavad udara vasakuks ja paremaks udarapooleks.
    • Selle kumbki pool sisaldab kahte iseseisvat veerandit, mis anatoomiliselt pole eraldi vaheseinaga eraldatud.
    • Kandeaparaat määrab paljuski udara välise kuju
    • Nii näiteks põhjustab nõrk kandeaparaat rippudara teket, mis on aldis mitmesugustele traumadele
    • Seetõttu pööratakse tõuaretuses udara kinnitusele väga olulist tähelepanu.
    • Piimajõudluse suurenemisega on kaasnenud udara kinnituste tugevnemine.
    • Lehma udara siseehituse moodustavad neli imetit ehk udaraveerandit, millest piim väljutatakse nisa kaudu. Kummagi poole udaraveerandeid eraldab teineteisest mediaalsete lestmete kiht, ühe poole ees- ja tagaveerandite vahel selgesti eristatav vahesein puudub. Sellele vaatamata on nende piimanäärmete ja viimajuhade süsteem iseseisev ega ole omavahel ühenduses
    • Igal udaraveerandil on oma piimanäärmed ja nendega seotud viimasüsteem, mis suubub nisas asuvasse nisakanalisse
    • Lehma peapoolseid veerandeid nimetatakse eesveeranditeks ja sabapoolseid tagaveeranditeks.
    • Lüpsitehnilisest seisukohast peaksid veerandid olema ühesuurused, sest siis kulutatakse kõikide veerandite tühjakslüpsiks ühepalju aega ning väheneb veerandite tühilüpsi oht.
    • Kuigi eesmised nisad on üldjuhul suuremad, on eesveerandid ise tagaveeranditest siiski väiksemad ja nendes toodetakse ligikaudu 40% piimast.
    • Enam kui kolmandikul lehmadest esineb lisanisasid, mis enamasti ei funktsioneeri ning tavaliselt need eemaldatakse kui mastiidiohu suurendajad.
    • Udaraveerandid koosnevad põhiliselt näärme-, side- ja rasvkoest.
    • Piim tekib näärmekoes,
    • sidekoes paiknevad närvid, vere- ja lümfisooned.
    • Kudede omavaheline osakaal muutub laktatsiooni jooksul.

  • Piima koostisosade süntees
    • Laktotsüütide ülesandeks on piima koostisosade süntees ja piima eritamine alveoolivalendikku. Näärmerakud on kuubi- või silindrikujulised, kuid alveoolide täitumisel surub piima rõhk need lapikuks.
    • Piim tekib lehma udara alveoolides ööpäevaringselt.
    • Kõik piima lähteained (kaasa arvatud vesi) kanduvad piimanäärme rakkudesse arteriaalse verega.
    • Piima põhilised koostisosad ( laktoos , rasv ja valk) sünteesitakse rasv- ja aminohapetest näärmerakus, kusjuures moodustub mitmeid sünteesi vaheprodukte
    • Sünteesiks vajalik energia saadakse glükolüüsil vere glükoosist, mis luuakse maksas lenduvatest rasvhapetest ja glükoneogeneesi käigus
    • Piimavalgud moodustuvad aminohapetest endoplasma võrgustikus.
    • Valkude koostis ja aminohapete järjestus on üheselt määratud rakutuuma DNA ja ribosoomide RNA poolt ning süntees ise toimub hormoonide (eriti prolaktiini, kortisooli ja insuliini) kontrolli all.
    • Valguloomeks peavad saadaval olema kõik antud valgu koostisse kuuluvad aminohapped , mistõttu piimavalkude koostist söötmisega mõjutada ei õnnestu.
    • Kui ka üks vajalik aminohape (limiteeriv aminohape) puudub, seiskub antud valgu süntees.
    • Valguloomes moodustunud molekulid transporditakse Golgi aparaati .
    • Osa valkudest liitub seal mineraalainetega ning süsivesikutega, moodustades glükoproteiine.
    • Kaseiin omandab Golgi aparaadis ühtlasi mitsellaarse struktuuri, kusjuures iga mitsell sisaldab α-, β- ja κ-fraktsiooni.
    • Üldine molekulide arv umbes 100 nm suuruse diameetriga mitsellis võib ulatuda kuni 25 tuhandeni.
    • Teiseks suuremaks sünteesitavate piimavalkude rühmaks on vadakuvalgud, mis esinevad piimas põhiliselt molekulaarsel kujul ja koosnevad α-laktalbumiinist ning β-laktoglobuliinist.
    • Piimsuhkru ehk laktoosi sünteesi lähteaineks on vere glükoos, kusjuures kogu sünteesiahel on viieastmeline.
    • Glükoos ise tekib glükoneogeneesi käigus maksas peamiselt propioonhappest
    • Laktoosi loome toimub näärmeraku Golgi aparaadis ensüümi laktoosi süntetaas (mille üheks koostisosaks on α-laktalbumiin) abil. See ensüüm liidab glükoosi ja galaktoosi molekulid laktoosi molekuliks. Laktoosi tekkeks vajalik galaktoos moodustatakse piimanäärme rakus glükoosist. Alveoolivalendikku transporditakse laktoos vakuoolides, koos sünteesitud valkude ja mineraalainetega.
    • Samadesse vakuoolidesse imendub osmootse rõhu toimel ka piimavesi.
    • Seega on vakuoolidega alveoolivalendikku transporditav sekreet oma koostiselt rasvavaba piim
    • Vee osmoosi vakuoolidesse põhjustab eelkõige laktoos, mistõttu sünteesitud laktoosi kogus määrab rasvavaba piima veesisalduse vakuoolis ning ühtlasi piima koguse.
    • See on ka põhjuseks, miks terve lehma piima laktoosisisaldus on suhteliselt püsiv ega ole mõjutatav söötmisega, sõltudes peamiselt tõust ja teatud ulatuses laktatsioonistaadiumist
    • Kuna propioonhape on läbi glükoneogeneesi lähteaineks laktoosile, siis saab propioonhappe tekke soodustamisega vatsas suurendada piimatoodangut (mida rohkem laktoosi, seda enam ka piima). Eriti rohkesti tekib vatsaseede käigus propioonhapet lehmade söötmisel energiarikaste söötadega.
    • Piimarasva sünteesivad näärmerakud glütseroolist, vatsas moodustuvatest lenduvatest rasvhapetest, keha rasvkoe rasvhapetest ning peensooles imenduvatest rasvadest ja rasvhapetest.
    • Lenduvad rasvhapped (äädikhape ja teatud määral ka võihape) osalevad lühiahelaliste (C4 … C14) rasvhapete loomes, kusjuures esialgset süsinikuahela pikkust kasvatatakse äädikhappe liitmisega esmasele baasahelale.
    • Sellega on seletatav ka piimarasva enamiku rasvhapete süsinikuahela paarisarvuline pikkus.
    • Koguseliselt kuni 45% piima rasvhapetest pärineb vatsaseedes tekkivatest äädik- ja võihappest.
    • Äädikhapet (atsetaatidena) kasutatakse selleks 90% ulatuses ja võihapet (butüraatidena) 10% ulatuses.
    • Kuna äädikhapet moodustub eriti rohkesti koresööda vatsakäärimisel, siis koresöödaga söötmine suurendab piima rasvasisaldust.
    • Piimarasva loomes osalevad pikaahelalised rasvhapped pärinevad kas rasvade seedest või keha rasvkoest.
    • Osaliselt on nende allikaks ka seede käigus verre imendunud rasvad, mis lipoproteiinsete kompleksühenditena transporditakse alveoole ümbritsevatesse kapillaaridesse
    • Seal need lõhustatakse ensümaatiliselt ja vabanevad rasvhapped ning glütserool satuvad näärmerakkudesse. Piimarasva sünteesiks vajalikku glütserooli suudab näärmerakk ka ise luua, kasutades selleks lähteainena glükoosi. Rasvhapete ja glütserooli ühinemine rasvamolekulideks toimub endoplasma võrgustikus
    • Piimaloome on kõige intensiivsem vahetult pärast lüpsi.
    • Teatud aja möödumisel valgub osa alveoolivalendikku kogunenud piimast udara piimaurkesse, kusjuures enne lüpsi võib selles paikneda kuni kolmandik piimast.
    • Ülejäänud piim jääb senini alveoolidesse, kust surutakse viimasüsteemi sõõrderefleksi toimel seoses lüpsi alustamise või vasika imemisega.

  • Piima teke, sõõrdumine ja väljutamine
    • UDAR hakkab arenema 1,4 cm pikkuse (1 kuu vanuse) idulase nahasopistisest. Udar kujuneb lõplikult välja tiinusajal. Alveoolides moodustub globuliinirikas kleepjas vedelik, mis annabki hiljem piimaga ühinedes ternespiima.
    • Piima eritumine algab alles veidi enne poegimist või kohe pärast seda.
    • Lehma toodanguvõime määrab alveoolirakkude arv udaras.
    • Alveoolide ja väikeste viimakäikude epiteelrakkudes toimuvad keerukad biokeemilised protsessid - piimasekretsioon
    • Piima moodustamisest udaras võtab kaudselt osa kogu organism.
    • Piimavalk moodustub vereplasma globuliinist ja vabadest aminohapetest.
    • Osa valke läheb verest üle piima keemiliste muutusteta
    • Piimasuhkur tekib veresuhkrust ja madalmolekulaarsetest lenduvatest rasvhapetest.
    • Piimarasva koostises on peamiselt vereplasma neutraalsed rasvad ja rasvhapped.
    • Vere glükoos muundub glütseriiniks, mida kasutatakse piimarasva sünteesiks
    • Vitamiinid ja mineraalid lähevad muutumatult verest piima.
    • Piimasekretsiooni reguleerib neurohormonaalne süsteem, milles on juhtiv osa närvisüsteemil.
    • Piima väljutamist udarast reguleerivad oksütotsiin ja adrenaliin.

  • Piima ja ternespiima koostis.
    Piim on keerulise koostisega valge või kergelt kollakas bioloogiline vedelik, mis sisaldab praktiliselt kõiki elusrakkude ehitamiseks ja funktsioneerimiseks vajalikke keemilisi aineid (süsivesikuid, valkusid, lipiide , mineraalsooli, vitamiine jne.). Ternespiim on pruunikaskollane, erütrotsüütidesisalduse korral isegi punakas vedelik. Laktatsiooniperioodi esimesl nädala ternespiim ehk kolostrumi koostis on erinev kui tavalisel piimal. Eriti palju sisaldab ternespiim albumiine ja globuliine. Kuivainet on kaks korda rohkem kui normaalpiimal. Rasvasisaldus on kolme ööpäeva pärast samasugune kui normaalpiimal. Piimasuhkrut on ternespiimas 1,5-2 korda vähem, mineraalaineid aga rohkem. Rikkalikult on B2- , B3- ja A-vitamiinining karotiini.
  • Piima füüsikalis- keemilised omadused.
    PIIMA TIHEDUSE all mõistetakse teatud mahuga piima massi suhet temperatuuril 20 kraadi niisama suure mahuga vee massisse temperatuuril 4 kraadi. Piima tihedus sõltub selle koostisest, sest valgud , laktoos ja soolad suurendavad tihedust , rasv aga vähendab. Piima tihedust määratakse spetsiaalse areomeetriga (laktodensimeeter) temperatuuril 20 kraadi. Keskmine tihedus on 1,029.
    PIIMA KÜLMUMISTÄPP on -0,520 kraadi, võides varieeruda -0,51...-0,55 kraadi. Külmumistäpp läheneb ühele, kui piimale lisada vett. Külmumistäpi määramine (krüoskoopiameetod) aitab avastada piima võltsimist veega. Laktatsioonijärk ja kasutatud söödad muudavad külmumistäppi vähe.
    VESI
    • Vesi on toitaine , mis osaleb paljudes ensüümreaktsioonides reagendina või keskkonnana.
    • Vees on lahustunud piima koostisse kuuluvad suhkrud , mineraalsoolad, vitamiinid.
    • Vees on emulgeeritud piimarasv ja suspendeerunud valgud.
    • Piima koostisse kuuluv vesi on erakordselt suure füsioloogilise tähtsusega, sest sellega rahuldatakse imetaja järglase veetarve elu algperioodil.

    KUIVAINE
    • Piima kuivaineks nimetatakse jääki, mis jääb järele piima kuivatamisel püsiva kaaluni temperatuuril 102...105 0C.
    • Piima kuivainesisaldus iseloomustab piima toiteväärtust ja mõjutab piima töötlemisel piimatoodete väljatulekut.

    PIIMARASV
    • Keskmiselt sisaldab lehmapiim 3,8% rasva. Sõltuvalt tõust ja söötmisest võib rasvasisaldus kõikuda 2-8%. Piimarasvast moodustavad triglütseriidid 96-98%, diglütseriide on kuni 1,6% (peamiselt 1,2-diglütseriidid). Neid peetakse ka triglütseriidide sünteesi vaheproduktideks . Rasvhapped, mis on esindatud monoglütseriididena, ei kuulu tavaliselt di- ja triglütseriidide koosseisu.
    • Piimarasval on looduslikest rasvadest kõige mitmekesisem koostis, selles on esindatud umbes 400 erinevat rasvhapet. Rasvhapete hulgas on nii küllastatud, küllastamata, hargnenud ahelaga kui ka hüdroksühappeid ja tsüklilisi ühendeid.
    • Võihapet leidub ainult mäletsejaliste piimarasvas.
    • Lühikese ahelaga rasvhapped inhibeerivad patogeensete mikroobide arengut.
    • Asendamatutest rasvhapetest tuleks esile tuua arahhidoonhapet ja linoleenhapet, mida on vaja eelkõige närvikoe ülesehitamiseks.
    • Üksikute rasvhapete sisaldus piimarasvas sõltub söödaratsioonist, laktatsioonijärgust, aastaajast , loomatõust jne. Piimarasva rasvhappelise koostise muutus avaldab mõju või maitsele, lõhnale, konsistensile ja säilivusele.
    • Kõige suuremas koguses sisaldab piimarasv müristiin-, palmitiin-, steariin - ja oleiinhapet. Neist esimesed kolm on toatemperatuuril tahked ning oleiinhape vedel.
    • Mida rohkem on piimarasvas madala sulamistemperatuuriga rasvhappeid , seda pehmem on või.
    • Suvine piim sisaldab harilikult rohkem küllastamata rasvhappeid.
    • Piimarasvas on lahustunud ka A-, D- ja E- vitamiin , β- karoteen , mis on A- vitamiini eellane, annab piimale kollaka värvuse.

    VALGUD
    • Lehmapiimas on 2,8-3,5% valku.
    • Põhilised piimavalgud jaotatakse tinglikult kaseiinideks, mis sadenevad pH väärtusel 4,6 ja vadakuvalkudeks.
    • Kaseiini on lehmapiimas keskmiselt 26g/ 100g , kaseiin moodustub 80% piimavalgust.
    • Vadakuvalgud koosnevad kahest piimanäärmes sünteesitud valgust - β-laktoglobuliinist ja α-laktalbumiinist, verest pärinevast seerumalbumiinist ja immuno-globuliinidest.
    • Tehnoloogilisest seisukohast on olulisim β-laktoglobuliin, mis esineb kahe põhilise isovormina A ja B.
    • Mõnede lehmatõugude piimas esineb variante C ja D.
    • β-laktoglobuliini leidub praktiliselt ainult mäletsejaliste piimas, kus ta moodustab kuni 50 % vadakuvalkude kogumassist.

    SÜSIVESIKUD
    • Süsivesikutest piimas on põhiline laktoos, taandav disahhariid , mida on lehmapiimas kuni 5% kogumassist.
    • Laktoos eraldati vadakust juba 1633. aastal ja 19. sajandist kasutatakse seda meditsiinitööstuses ravimite täiteainena.
    • Laktoos sünteesitakse piimanäärmes vere glükoosist.
    • Piima osmootne rõhk, külmumistäpi langus ja keemistemperatuuri tõus sõltuvad eelkõige laktoosisisaldusest. Laktoosil on väga oluline osa hapupiimatoodete, juustu ja mitmesuguste piimajookide tehnoloogias . Mikroorganismide vahendusel toimuvad käärimisprotsessid piimas ja piimatoodetes on võimalikud ainult laktoosi olemasolu tõttu.

    MINERAALAINED
    • Liiter lehmapiima sisaldab keskmiselt 7,3 grammi mineraalaineid.
    • Üle poole neist moodustavad kaltsiumi- ja fosforisoolad, tsitraadid, kloriidid, vesinikkarbonaadid.
    • Mineraalainete hulk ei sõltu oluliselt söödast ja aastaajast.
    • Piimas leidub nii orgaaniliste kui ka anorgaaniliste hapete soolasid.
    • Üheks tähtsamaks elemendiks piimas on Ca, mida on keskmiselt 1,2 grammi liitris piimas.
    • Mineraalainetest on kõige suuremas koguses piimas kaaliumi.
    • Mikroelementidest on piimas vask, raud, koobalt , molübdeen, tsink, mangaan , jood, floor , boor, kroom , nikkel, seleen , räni.
    • Piimas olev raud on seotud suures ulatuses kaseiini mitsellidega. Piim on suhteliselt hea tsingi allikas. Joodi sisaldus piimas on suurem talvel.

    PIIMA HAPPELISUS
    • Piima happelisus. Seda iseloomustab pH, mis enamikus proovides on 6,6...6,8. Segupiima keskmine pH 20 0C juures on 6,7. Normaalne piim on nõrgalt happeline lahus. Piima pH tõuseb laktatsiooni kestel, kinnijääjate lehmade piimas on see 6,9. Ternespiima pH võib olla 6,0.
    • Piima tiitritav happelisus sõltub valkude, soolade ja gaaside sisaldusest. Äsja lüpstud piima happelisus on 16...18 0Th.
    • Piima tiitritav happelisus peegeldab piima tehnoloogilisi omadusi: happelisuse tõusuga suureneb piimhappesisaldus ja häirub piima kaseiini püsiv kolloidsüsteem, mistõttu piim võib kuumutamisel kalgenduda.
    • Piima, mille happelisus on üle 18 0Th, ei kasutata pulbrite valmistamiseks.

  • Piima kvaliteeti mõjutavad tegurid.
    • Piima somaatiliste rakkude arvu (SRA) kasutatakse peamiselt piima kvaliteedi näitajana.
    • Somaatilised rakud on keharakud, mida leidub normaalses piimas madalal tasemel.
    • Kui piima somaatiliste rakkude arv järsult suureneb, siis harilikult on sellisel puhul tegemist udarapõletikuga.
    • Peamised rakud, mida nimetatakse somaatilisteks rakkudeks, on leukotsüüdid (vere valgelibled).
    • Samuti kuuluvad somaatiliste rakkude kooseisu udara näärmekoe rakud ( epiteelrakud ).
    • Epiteelrakud on organismi normaalse funktsioneerimise tulemusel kehas olemas, mil vanad rakud asenduvad uutega.
    • Vere valgeliblede hulk kasvab järsult siis, kui organismil tuleb asuda võitlusesse haigustekitajatega. Nad üritavad piirata haigustekitajate paljunemist.
    • Kui lehma udar on terve, siis on piima somaatiliste rakkude arv 50 000/ml või vähem.
    • Lehma nakatumisel udarapõletikku võib somaatiliste rakkude arv tõusta 500 000/ml ja enam.
    • Kliinilise mastiidi korral on esinenud juhtumeid, kus somaatiliste rakkude arvu kontsentratsioon piimas on tõusnud isegi 50 miljonini milliliitris . Sellisel puhul on udarakoe kahjustus tõsisem.
    • Mastiidi korral on 90...95% somaatilistest rakkudest leukotsüüdid.
    • Vastavalt sellele, kui äge on haiguse kulg, suureneb ka vere valgeliblede arv. Subkliinilised mastiidid põhjustavad piima tootvate rakkude hävimist, mille tulemusena omakorda piimatoodang väheneb.
    • Seega muutused piima somaatiliste rakkude arvus toimuvad just leukotsüütide tasandil.
    • Somaatiliste rakkude arvu suurenemine põhjustab järske muutusi ka piima koostises.
    • Kaseiin, fosfor ja kaalium vähenevad ning albumiin, naatriumkloriid ja vabad rasvhapped suurenevad.
    • Vabade rasvhapete suurenemine piimas põhjustab rääsumist ja sellest tulenevat vastuvõetamatut maitset .

  • Toorpiima kvaliteediklasside nõuded.
    Toorpiima kvaliteediklassi määrab toorpiima töötleja vastavalt toorpiimas sisalduvate bakterite üldarvule ja somaatiliste rakkude arvule. Eliit – bakterite üldarv ml-s kuni 50 000 , somaatiliste rakkude arv kuni 300 000, väga hea kvaliteet; Kõrgem - bakterite üldarv ml-s 50 000 kuni 100 000, somaatiliste rakkude arv 300 000 kuni 400 000, hea kvaliteet; I – bakterite üldarv ml-s 100 000 kuni 200 000, somaatiliste rakkude arv 400 000 kuni 600 000, rahuldav kvaliteet; II - bakterite üldarv ml-s üle 200 000, somaatiliste rakkude arv üle 600 000 , mitterahuldav kvaliteet.
  • Piima kvaliteedi kontroll
    Nõuded piimale ja piima kvaliteedi hindamine enne vastuvõtmist farmis
     Toorpiim peab olema saadud loomadelt, kellel ei ole tundemärke nakkushaigustest, mis võivad piima kaudu nakatada inimest;
     Loomadel ei tohi olla udarapõletikku, millega kaasnevad muutused udaras ja piimas, ning udarahaavu, mis võivad halvendada toorpiima kvaliteeti;
     Piim peab olema saadud lehmadelt, kes toodavad vähemalt kaks liitrit piima ööpäevas ja kellepoegimisest on möödas vähemalt neli ööpäeva (poegimispäev kaasa arvatud);
     Kui loomadele on manustatud veterinaarravimeid, millele on määratud keeluaeg, ei tohi piima kasutada toidutoormeks ja inimesele söögiks mõeldud toiduks enne keeluaja lõppu;
     Inimesele söögiks ja toidutoormeks mõeldud toorpiim peab olema saadud lehmadelt, kes on tuberkuloosi-, brutselloosi- ja leukoosivabad.
  • Masinlüpsile esitatavad nõuded
    Peab hakkama saama kõikide lüpsifaasidega: Nendeks on udara puhastamine ja massaaž, eellüps, nisakannude allapanek, lüpsi põhifaas, järellüps, lüpsiaparaadi eemaldamine ja nisade hooldus . Ei tohi kahjustada lehma tervist.
  • Lüpsiseadme üldehitus
    Lüpsmisseade on seade piima väljutamiseks udarast. Lüpsmisseade koosneb vaakumseadmest ja lüpsmismasinatest. Lüpsiaparaat koosneb nisakannudest, kollektorist ja pulsaatorist. Ühendamiseks on pikk pulsivoolik kollektori ja pulsaatori vahel , pikk piimavoolik kollektori ja lüpsikannu vahel , vaakumvoolik pulsaatori ja vaakumtoru vahel. Torusselüpsiseadmete korral lisanduvad piimaliin ja puhastusseade. Eristatakse kahe-ja kolmetaktilisi aparaate. Kahetaktilisel koosneb pulss kahest taktist: imemis ja pigistustakt, kolmetaktilisel lisandub kolmas- puhketakt. Tänapäeval kasutatakse põhiliselt kahetaktilisi lüpsiaparaate. Nisakannude koostöö seisukohalt eristatakse ühis-, paaris ja üksiktaktis töötavaid aparaate. Üksiktaktis töötaval on kõik 4 nisakannu ühes faasis. Paaristaktilisel töötavad nisakannud paariti ja kasutusel on 2 varianti - paaris vasemad ja paremad nisakannud või esimesed ja tagumised . Üksiktaktaparaatidel töötavad kõik nisakannud lahus(neid kasutatakse teaduslikes uurimistöödes). Kannulüpsi korral lisandub aparaadile lüpsikann, torusselüpsil kraan -käepide. Nisakannud on kas ühe või kahekambrilised. Tänapäeval kasutatakse peamiselt kahekambrilisi, mis koosnevad hülsist ja nisakummist. Tavalisel kollektoril on 2 kambrit(piima ja õhu). Pulsaator on lüpsiaparaadi süda.
  • Lüpsmisviisid.
    Käsitsilüps- aeganõudev, piima kvaliteet sõltub lüpsja oskustest ja vastutustundest.
    Kannulüps- mugavam, piima on puhtam kui käsitsilüpsil, aga seda on raskem viia jahutusruumi. Võimalikud suured vaakumi kõikumised. Lüpsjale füüsiliselt raske. Kasutusel väikekarjades, suvel karjamaal.
    Torusselüps- põhimõte kasutusel laudas ja platsilüpsil, probleemid vaakumiga, Eestis kasutati lõaspidamisega lautades.
    Lüpsiplatsid(kalasaba,poolautomaatne ja karusell)- töökäik lühike, piim ei puutu kokku välisõhuga, tehniline varustatus kordades parem, mõõteandureid palju.
    Robotlüps- inimesest sõltumatu(jälgib hooldab masinaid, majandab jne, kallis).
  • Töövõtted masinlüpsil
    • Masin kergendab lüpsmist, kuid samas peab lüpsja arvestama masinlüpsile esitatavate nõuetega.
    • Tehniliselt korras ja hügieeninõuetele vastavalt hooldatud lüpsiaparaat täidab oma ülesande ainult siis, kui lüpsja korraldab lüpsiprotsessi teadlikult ja oskuslikult
    • See eeldab iga üksiku lehma tundmist.
    • On vaja teada udara ehituse ja talitluse põhilisi iseärasusi ning rakendada nendel iseärasustel põhinevat lüpsitehnikat.
    • Üleminek masinlüpsile tingis ka kindlate reeglite kehtestamist, et mitte kahjustada lehma tervist.
    • Head lüpsmisoskust saab kõige paremini omandada praktilise tööga. Pealtvaatamisega meistriks ei saa.

  • Piima esmane käitlemine farmis
    Piima esmase käitlemine alla kuuluvad piima vastuvõtt, piima sisetransport farmis, piima puhastus kõrvalistest lisanditest, kurnamine, jahutus, säilitus ja piima transport piimatööstusse.
    Pärast lehmade lüpsmist tuleb piim võimalikult kiiresti laudast ära viia farmi piimahoidlasse.
    Piima saamise protsessis võib piim laudas sanitaarsetest ja zootehnilistest eeskirjadest mittekinnipidamisel saastuda loomakarvade, söödajäänuste ja teiste mehhaaniliste lisanditega. Koos nende lisanditega satuvad piimasse tohutu hulk mikroobe. Seepärast tuleb lüpstud piim viivitamata puhastada .
    Piima värskena säilitamiseks tuleb teda kohe, vähemalt kahe tunni jooksul, pärast lüpsi jahutada nelja kuni kaheksanda kraadini.
    Juhul, kui piima ei ole võimalik paari päeva jooksul pärast lüpsmist välja transportida, siis tuleb piima säilitada pikemaks ajaks, selleks tuleb piima külmutada või kasutada kuumtöötlust nagu pastöriseerimine, termiseerimine, UHT-töötlus ning steriliseerimine .
  • Piima saasteallikad
    Piima saastumine :
    • Bioloogilised
    • Keemilised
    • Füüsikalised

    BIOLOOGILINE SAASTUMINE
    • Makrobioloogiline – putukad, kärbsed, närilised
    • Mikrobioloogiline – mikroorganismid ( patogeensed bakterid ja mükotoksiinid)
    • Loomadel esinevad nakkushaigused – tuberkuloos , burtselloos, suu- ja sõrataud
    • Antisanitaarne pidamine – Pseudomonas synxanthus
    • Piima pikk säilivusaeg
    • Mittekvaliteetne vesi

    KEEMILINE SAASTUMINE

    FÜÜSIKALISED SAASTUMISED
    • Väljaspoolt piima sattunud osakesed
    • Klaas
    • Metallesemed
    • Puit

    Bioloogilised saastumised on oma esinemissageduse ja tõsidusastme tõttu kõige olulisemad. Keemilised saastumised esinevad toodetes harvemini, kuid nende toime inimesele võib olla palju tõsisem. Füüsikalised saastumised on piimatoodetes oma tõsiduselt ja esinemissageduselt viimasel kohal.
  • Lüpsiseadmete pesemine ja hooldamine
    • Enne lüpsi loputada lüpsiseade kuuma (75..80 oC) veega või jaheda (kuni 20 oC) kloori sisaldava desolahusega. Eemaldatakse kahe lüpsi vahepeal arenenud mikroorganismid.
    • Eemaldada torustikust vesi

    • Pärast lüpsi eemaldada lüpsisüsteemist piimajäägid, loputada leige 20..40 oC veega. Kuuma veega kleepuvad piimajäägid lüpsiseadme sisepindadele
    • Pesta 60…80 oC pesuaine lahusega. Vaheldumisi aluselist ja happelist pesuvahendit. Soovitatav ringlemisaeg 10…20 min. pesulahuse temperatuuri tõstmine vähendab vee karedust ja saaste kleepumist pindadele. Pesulahuse temperatuur ei tohi ringluse käigus langeda alla 40 oC.
    • Loputada veega pesuaine jääkide eemaldamiseks.
    • Kuivatada lüpsiseadme piimaliin, lastes läbi torustiku käsn-korgi. Kuivadel pindadel on kahe lüpsi vahepeal bakterite areng pidurdunud.

  • Piimajõudlust mõjutavad tegurid
    • Genotüüp ja tunnuste päritavus
    • Genotüüp ja keskkonna sobivus
    • Söödad ja söötmine
    • Pidamisviisid, lüpsmisviisid ja kordade arv
    • Lehmade vanus, söömus ja kasutusiga
    • Sigimisrütm
    • Laktatsiooni ja kinnisperioodi suhe
    • Poegimissessoon
    • tervis

  • Poegimissesoon ja piimatoodang.
    Talvise piimakoguse suurendamiseks on vaja suurendada lehmade poegimiste arvu alates oktoobrikuust arvestusega, et korduva poegimise korral võib poegimisaeg nihkuda kevadkuudele. Praegu on suurim poegimiste arv kevadel. Suvised poegimised on head kuna laktatsiooni kõrgperioodil on piisavalt karjamaarohtu.
    • Suuremad kontroll-lüpsid mai-august.
    • Suurema laktatsiooni piimatoodangu annavad lehmad, kes poegisid sügiskuudest kevadeni.
    • Sügiskuudel lüpsvate lehmade piimas, eriti laktatsiooni lõpus on kõrgem rasva- ja valgusisaldus.
    • Farmi majandamiseks sobib poegimiste ühtlane jagunemine kuudele.
    • Ühtlaseks piimakoguse saamiseks igal kuul peaks eelistama sügis-talvisi poegimisi.

  • Laktatsiooni põhinäitajad
    5 põhinäitajat:
    • laktatsiooni kestvus- mõõdetakse päevades, kuid sageli kasutatakse ka nädalat või kuud. Kestuse määrab piimatootja reproduktsioonitsükli reguleerimisega.
    • päevane piimatoodang – esimestel päevadel toodang madal, kuid seejärel kasvab väga kiiresti.
    • päevase piimatoodangu maksimum – teise või kolmanda laktatsioonikuu alguses, kõrgematoodangulistel lehmadel saabub päevane piimatoodangu maksimum enamasti madalatoodanguliste omast hiljem. Kui maksimumtoodang suureneb 1kg võrra päevas, siis suureneb laktatsiooni kogutoodang 100-200kg.
    • laktatsiooni kogutoodang – esimesel laktatsiooni kuul lüpsab 13-14% kogutoodangust, teisel kuul kõige rohkem 15%, edasi väheneb toodang iga kuuga 1% võrra.
    • laktatsiooni püsivus – iseloomustab laktatsiooni dünaamikat pärast päevase piimatoodangu maksimumi saavutamist.

    Laktatsiooni kestvus ja päevane piimatoodang määravad laktatsiooni kogutoodangu, seetõttu saab kestvuse sobiva valikuga optimeerida pikema ajavahemiku jooksul toodetavat piima kogust.
  • Piimalehmade optimaalne toitumus
    Toitumus- toitainete ladestamise määr, enamasti rasvkoe ladestumine nahaalusesse sidekoesse ja lihastesse.
    Kinnisperioodi lõpuks 3,75-4,0
    Poegimisjärgselt alaneb 3,0 kuni 3,25
    Seemenduse ajal 3,25-3,5
    Toitumise hindesse eri füsioloogilise seisundi korral tuleb suhtuda erinevalt. Madal hinne on halb enne poegimist ja seemendusperioodil, kõrge hinne laktatsiooni esimesel poolel- väikese piimajõudluse tunnus.
  • Piimaveiste nuumamine
  • Lihaveiste nuumamine
  • Veiselihatootmine.
    Veiselihatoomine Eestis.
    • Lihaveisekasvatus on levinud enam Euroopa lõunapoolsetes riikides, eriti aga Okeaanias, Ameerikas.
    • Eesti on teistest riikidest märgatavalt erinev.

  • Laudaperiood on pikem karjatamisperioodist ja ainult Põhjamaadest on Eesti asukoht lõunapoolsem.
  • Veiseliha söömise harjumus on vähene.
  • Teistes riikides ulatub dotatsioon 50 %ni, seetõttu on vabaturu tingumustes veiseliha hind kujunenud madalamaks teistest lihaliikidest.
  • Ainukese riigina loobuti ajutiselt pullvasikate nuumast.
  • Veiseliha kogutoodang moodustas põhiliselt praagitud lehmade ja lehmikute lihast.
  • Veiseliha kvaliteedi hindamine.
    Lihakusklassid SEUROP süsteemis
    Veiserümbad jaotatakse lihaste arengu ehk konformatsiooni järgi kuude põhikassi (S-E-U-R-O-P), kusjuures lihakusklassi määramisel pööratakse tähelepanu rümba väärtuslikumatele piirkondadele, so reie-, selja- ja abapiirkonna lihastele. Lihakusklasside määramisel suurema täpsuse saavutamiseks, ehk kui tekivad raskused täisklassi määramisel, on S-E-U-R-O-P klassid jaotatud alamklassideks, mida tähistatakse märkidega “+” ja “-“, näiteks R+ ja R-.
    S (Super) Kõik rümba piirkonnad eriti kumerad
    E (Ekstra) Kõik rümba piirkonnad kumerad, lihased massiivsed
    U (Väga hea) Rümba piirkonnad kumerad, lihaste areng väga hea
    R (Hea) Rümba piirkonnad lamedad või kerge kumerusega, lihaste areng hea
    O (Rahuldav) Rümba piirkonnad lamedad kuni vähese nõgususega, lihaste areng rahuldav
    P ( Lahja ) Kõik rümba piirkonnad nõgusad, lihased nõrgalt arenenud
  • Veiseliha hinna kujunemine
  • Lehmade sigimistsükli perioodid
    Esimesest poegimesest algab lehma produktiivsusperiood. Edasi sõltub lehma majanduslikkus sellest, kuidas tagatakse normaalne sigimisrütm. Majandusanalüüsid on tõestanud, et lehm on vaja tiinestada uuesti pärast poegimist 3 kuu jooksul. Eestis on praegu keskmisena uuslüpsiperiood e. Periood poegimisest tiinestumiseni 108 päeva.
  • Sigivuse ja piimajõudluse vastastikune mõju
  • Innatsükkel ja optimaalne seemendusaeg
    Kõige paremaid tulemusi annab seemendamine 15-20 tundi pärast inna algust. Tavaliselt jääb see aga märkamata ja seepärast seemendatakse praktikas lehm umbes pool päeva pärast inna avastamist. Soovitav on seemendamist poole päeva pärast korrata. Kui inna algusest on möödunud üle 30 tunni, siis seemendus tavaliselt tulemusi ei anna. Kui inna tunnused pole vaibunud ööpäeva jooksul pärast seemendamist, tuleb seemendamist korrata. Mittetiine lehma ind kordub umbes 3 nädala (20-21 päeva) järel. Poeginud lehm indleb tavaliselt esmakordselt 28-ndal päeval pärast poegimist. Selle inna ajal lehma veel ei seemendata (tavaliselt ta ei tiinestugi). 5000-6000 kg aastatoodanguga lehmi tuleb seemendada teisel poegimisjärgsel kuul, s.o teise inna ajal. Sellise toodanguga lehmad annavad põhilise osa piimast lüpsi esimesel poolel, teisel poolel langeb toodangutase kiiresti. Neilt saadakse kõige rohkem piima siis, kui kõrge päevatoodanguga kuid on võimalikult sageli (kui nad poegivad tihti). Kõrgetoodangulised lehmad, kes lüpsavad üle 5000-6000 kg piima aastas, suudavad tarbida umbes 2 korda suuremaid kuivaine koguseid ja nende päevatoodang ei lange kuni kinnijätmiseni alla 20-25 kg. Neilt saadakse rohkem piima siis, kui nad on võimalikult harva kinni ja poegivad harva. Seepärast soovitatakse neid seemendada alles 4-5-ndal poegimisjärgsel kuul. Esimest korda seemendatakse mullikas siis, kui tema kehakaal on umbes 65 % täiskasvanud looma kehamassist (võrreldakse ema või vanaema kaaluga). Normaalse söötmise korral saab mullikas seemendusealiseks 15-18 kuu vanuselt. Kui mullikas seemendatakse liialt väikesena, siis aeglustub tema kasv ja areng, esimeste laktatsioonide (lüpsiperioodide) toodangutase jääb väiksemaks ja vasikad sünnivad nõrgematena ning arenevad aeglaselt. Hilinenud seemendamine suurendab noorlooma üleskasvatamise kulusid ja piima omahinda.
    Et vältida spontaanseid tiinestumisi, tuleb kuuekuised vasikad sugude kaupa eraldada.
  • Kunstlik seemendamine
    Tänapäeval seemendatakse enamus lehmi kunstlikult, loomulikku paaritamist kasutatakse vähe. Kunstliku seemenduse eeliseks on on võimalus saada ühelt pullilt palju kordi rohkem järglasi, kui loomuliku paaritamise korral. See omakorda võimaldab hoida kokku pullide ülalpidamisele tehtavaid kulutusi ja teiselt poolt annab võimaluse valida pullide hulgast parimad (paremate ja kõrgema toodanguga vanemate järglased).
  • Ahtruse mõju veisekarja majanduslikkusele
    Kui lehm ei tiinestu ettenähtud aja jooksul, siis on tegemist ahtrusega. Meil loetakse ahtraks lehm, kes ei ole tiinestunud kahe poegimisjärgse kuu jooksul. Ahtruse põhjuseks võivad olla suguorganite haigused ja söötmisvigadest tingitud närvi- ja hormonaalsüsteemi häired. Näiteks, kui loom ei saa söödaga mõne hormooni tootmiseks vajalikke mikroelemente piisavas koguses, võib indlus hilineda, ära jääda, esineda ebaindlus või tekkida nümfomaania. Samasugused tulemused võivad ilmuda mürgituse puhul, ka hämaras ja niiskes ruumis pidamine võib põhjustada sugulise aktiivsuse langust ning ahtrust.
  • Põhikarja taastootmine
    Et saada võimalikult palju sissetulekut ja tulu piima, veiseliha ja tõunoorloomade müügist on vaja luua suuretoodanguline ja terve lehmakari. Et lehma piimajõudlus ja tervis muutub koos vananemisega, on vaja lehmakarja pidevalt uuendada noorlehmadega. Uuendkarja saab üles kasvatada ise kuid saab ka sisseosta väärtusliku tõunoorkarja. Aretusvaliku mõju avaldub 1. Laktatsiooni jooksul või 2 laktatsiooni esimesel poolel. Kui selgub, et esmaspoeginu annab esimestel kuudel vähe piima või rasva-valgusisaldus on madal, praagitakse ta kas kohe või siis kui päevalüpsid on langenud karja keskmisest madalamale.
  • Veisekarja struktuur ja käive (käive puudub)
    Veisekari koosneb lehmadest ja noorkarjast. Noorkarja kasvatatakse kolmel eesmärgil: uuendkarja saamiseks, lehmikute ja pullikute tõumöögiks, nuumvasikate möögiks. Nendest on esmatähtis uuendnoorkarja tootmine.
    Vanuserühmad: vasikad(kuni 6kuud), lehmikud(7-18kuud), seemendatud ja tiined lehmikud, lehmad. Vanuserühmade osatähtsus sõltub paljudest teguritest. 1930 70% lehmade osatähtsus, 1980 37%.
    Kui iga aasta tuleb uuendada 33% lehmadest, siis peab olema 7kuu vanuseid lehmikuid 40% lehmade arvust. Selleks peab poegima 85% lehmadest (pooled pullvasikad ning lõpmine esimestel elunädalatel kuni 5%).
  • Veisekarja sigimisolukorra hindamine
  • Veiste ainevahetushaigused
    Ketoos- on laktatsiooni alguses lehmadel, kes ei saa söödaga piisavalt energiat (süsivesikuid). Sel juhul kasutavad lehmad piimasuhkru tootmiseks keharasva. Keharasva lagundamisel suurtes kogustes tekib mitmeid ühendeid, millega organism hakkama ei saa. Need ketokehad kogunevad verre ja tekib ketoos. Raviks kasutatakse glükoosilahust või antakse propüleenglükooli või melassi.
    Maksa rasvumine - maks rasvub siis, kui ta ei suuda toota lipoproteiinide tarvis maksaspetsiifilist proteiini. Resünteesitud rasvatilgad kuhjuvad maksa rakkudesse. See on tüüpiline kõrgetoodangulistele lehmadele. Maksa rasvumine eelneb ketoosile. Maks hakkab rasvuma enne poegimist. Maksa rasvumist saame vähendada siis, kui lehm hakkab ise juurde võtma (tiine).
    Vatsaatsidoos- tekib suurte jõusöödakoguste korraga söötmisel. Vatsa pH langeb siis pikaks ajaks alla 6,0. Tekivad häired vatsaseedes ja häirub erinevate mikroobide omavaheline tasakaal vatsas. Üheks atsidoosi tagajärjeks on probleemid sõrgadega. Atsidoosi korral võib lehmadel esineda sõra nahktalla haavandumist ja lonkamist.
    Poegimishalvatus- vere kaltsiumi- ja suhkrusisaldus on sel korral tugevalt langenud. Poegimishalvatus tekib äkki ja kulgeb kiiresti. Algul esineb isutus , siis hakkab tagakehast alates halvatus ,mis levib üle kogu keha. Loom langeb maha ja ei suuda tõusta, seisund halveneb kiiresti. Ca ja glükoosi manustamisel veeni tervistub enami lehmi. Poegimishalvatust põhjustab Ca ülesöötmine kinnisperioodil.
  • Veiste ägedad nakkushaigused
    Marutaud- ägedalt kulgev nakkushaigus , kandub edasi haige looma hammustuste kaudu. Haigestunud loom on kergersti erutuv ja esinevad taju häired, enamasti lõpeb halvatuse ja surmaga. Haiged metsloomad ei karda inimesi, tulevad inimasulate lähedusse. Näiliselt rahulikud kuid võivad ootamatult hammustada. Peiteperiood 2 nädalat kuni 2 kuud. Haigusnähtude korral ravi tulemusteta.
    Teetanus - haava mürgistushaigus, iseloomustab üksikute lihaste või nende rühmade kramp , haiguse vältimiseks tuleb haavad kohe korrastada. Sagedamini haigestuvad kabjalised, harvemini veised, lambad ja kitsed.
    Botulism - söödamürgistus, mida põhjustavad botulismipisiku moodustunud mürgid saastunud söödas, suremus võib ulatuda 90...100%ni. Sagedamini haigestuvad hobused ja veised, vastupidavamad sead, koerad , ulukid . Iseloomulik on palaviku puudumine, ilmnevad kesknärvisüsteemi häired, lihaste toonuse järsk nõrgenemine, mälumislihaste, keele, silmalaugude ja neelu halvatus, limaskestad kollased .
    Suu- ja sõrataud- ägeda kuluga ja kiiresti leviv sõraliste viirushaigus . Iseloomulik kõrge palavik , villid suuõõne limaskestal, sörapiirdel, sõrgade vahenahas, udaral ja ninapeeglil. Noorloomadel kulgeb raskemalt, sageli pahaloomuliselt, põhjustades suurt suremust , sageli ville ei tekigi.
  • Veisekarja tervisliku olukorra hindamine
  • Veiste elu- ja majanduslik kasutusiga
    Esimesest poegimisest algab lehma majandusliku kasutamise periood e produktiivlooma periood. Majanduslikult on kasulik, et see periood kujuneks võimalikult pikaks, kuna noorveiste üleskasvatamiseks on tehtud palju kulutusi. On tähtis, et healt lehmalt saaks eluajal palju järglasi ja rohkesti piima. Praegu on lehmade majandusliku kasutamise periood suhteliselt lühike. 1998.a. kahe tõu keskmisena 3,5 aastat, eluiga seega 6 aastat.
    2006. aastal oli lehmade keskmine vanus 5 aastat (kolme tõu keskmisena). Ka arenenud loomakasvatusega riikides on tendents , et lehmade kasutusiga lüheneb. Kui lehm end majanduslikult ei tasu (madal toodang, haigused, jms) prakeeritakse ta karjast välja. Karjast prakeeritakse ka suhteliselt suure toodanguga lehmi.
    Lehmade eluiga jääb enamasti lühemaks nende tegelikust elu kestusest. Loomulikku surma surevad vaid üksikud tipplehmad. Vanusega lehmade toodang, sigivusnäitajad halvenevad ja nad prakeeritakse. Suguelu vaibub lehmadel 12...15 aastaselt, nende keskmine elu kestus on 20...25 aastat, maksimaalne teadaolev elukestus 40 aastat.
    Püütakse pikendada lehmade eluiga, sest lehmade kasvatamine on küllalt kallis.
    Mida lühem on lehmade eluiga s.t., mida suurem on praakimine, seda kiirem on karja käive ja seetõttu vajatakse ka rohkem noorloomi karja täienduseks.
  • Lüpsilehmade praakimise põhjused
    • nakkushaigused
    • vanus
    • traumad
    • madal toodang
    • ainevahetushaigused
    • jäsemete haigused
    • udarahaigused
    • ahtrus
    • muud põhjused

  • Veiselautade põhinõuded
    Temperatuur 15-180 C, minimaalselt 100, külmlautades välisõhu temperatuur, lisasoojendusega vaid lüpsikojas ja vasikaruumis. Põrandapinda peab olema 5,5-6,5 m2 looma kohta. Õhuruumi 18-25 m3 looma kohta. Valgustatus - akende ja põrandapinna suhe 1:12 - 1:15- Ventilatsioonikorstna ristlõikepindala peab olema 200-300 cm2 looma kohta. Õhu liikumise kiirus laudas 0,2-0,4 m/s
  • Farmi hügieeni profülaktika (enda arvamus on mul siia kirjutatud)
    Mida kõike tuleks teha, et enneteda (profülaktika) haigusi. Farmi hügieeni tagamiseks tuleks pärast lüpsilkäiku ja enne lüpsilkäiku lehmadel lasta läbi käia desovannidest. See tagab puhtuse nii lüpsilolles ja hiljem kui on piimas olnud haigusi/baktereid, et need ei leviks tagasi lauta, kus teised saaksid nakatuda. Samuti tuleks ka inimestel, kes käivad mitmes laudas või siis mitmes erinevas karja sulus/aias, puhastada oma jalad. Musta jalanõuga desovanni astumisest ei ole ka kasu, see saastab nii desovanni ning mustus jääb jalanõu külge ikkagi kinni. Jalanõud tuleks hoolikalt ennem ära puhastada, kasvõi veega ning näiteks desinfitseerida.
    Samuti tuleks puhastada vasikate boksid korralikult. Vasikad välja aiada ning korralikult puhastada boks põhust ja pesta ära, seejärel puhas boks desinfintseerida või ka desopulbrit alla panna, et parasiidid ei tekiks nii kiiresti, sest põhu all on neil hea keskkond selleks, sest vasika rooja ja uriin vajuvad alla ning seal on soe ja niiske kliima, kus nad tekivad kergesti.
    Samuti tuleks ka veiste sulge puhastada ning nende lamamisalasid. Sõnnikukraap peab liikuma aeglaselt lehmade vahel, kuid peab jõudma piisavalt puhastada, et lehmad ei suudaks kohe uuesti suuremal hulgal läga tekitada.
    Inimene peab endale kõik vajaliku hügieenilise murtesema ( kindad , desinfitseerivad asjad jne).
  • Noorkarjafarmi ehituslikud iseärasused
    Ühissulus peab vasika kohta olema vähemalt 1,5 m põrandapinda. Ühissulu pindala sõltub vasika massist: kuni 150 kg vasikatele - 1,5 m2; 150...220 kg vasikatele - 1,7 m2; üle 220 kg vasikatele - 1,8 m2. Ühte gruppi paigutatakse enam-vähem üheealised ja samasoolised loomad. Noorloomade pidamishooned on üldjuhul puit- või teraskonstruktsiooniga kergehitised. Väiksemate karjade korral peetakse noorloomi allapanukihil. Suuremate karjade jaoks sobib kõige paremini puhkelatrites pidamine.
  • Kaasaegsed lüpsikarja suurfarmid.
    Veiste pidamine toimub üldjuhul vabapidamisel. Lüpsiks on suured lüpsiplatsid või masinlüps. Puhkeala ja söömis ala on eraldatud. Puhkealaks on üldjuhul puhkelahtrid.
  • Kaasaaegsed noorkarja suurfarmid.
  • Veiste väikefarm
    on torusse lüps või väikesed lüpsiplatsid. Puhkeala on sügava allapanuga ja söömis ja puhkeala ei ole eraldatud.
  • Veiste asemetüübid ja allapanuliigid
    Asemed: matid ja madratsid. Allapanumaterjalid: hekselpõhk, saepuru , turvas.
  • Vasikate pidamine
    Alates 6 kuu vanuste vasikate lõastamine on loomakaitse eeskirjade kohaselt keelatud. Vahetult pärast sündimist viiakse vasikad individuaalsulgu, kus neid peetakse 1-2 nädalat. Kuni 2-nädalasi vasikaid tohib pidada ainult põhu või muu pehme materjaliga kaetud pinnal. Esimese 3 päeva jooksul peavad vasikad saama ternespiima, hiljem minnakse üle naturaalpiima või piimaasendaja jootmisele. Alates 8. Elupäevast peavad vasikad saama vabalt kvaliteetset heina. 2-nädalasi vasikaid peaks olema grupis 5-6. Sobiv on avatud söödafrondiga ja rikkaliku allapanuga ülalt kaetud boksid. Individuaalsulus tohib pidada kuni 8-nädalasi vasikaid. Individuaalsulud võivad paikneda nii hoones kui õues. Vasikate individuaalsulud valmistatakse plastikust, puidust või vineerist.
  • Noorkarja pidamine
    Ühissulus peab vasika kohta olema vähemalt 1,5m põrandapinda. Ühissulu pindala sõltub vasika massist: 150 kg-1,5 m2, üle 220 kg 1,8 m2. Ühte gruppi paigutatakse enam-vähem üheealised ja samasoolised loomad. Noorloomade pidamishooned on üldjuhul puit- või teraskonstruktsiooniga kergehitised. Väiksemate karjade puhul peetakse noorloomi allapanukihil. Suuremate karjade jaoks sobib kõige paremini puhkelatrites pidamine.
  • Nuumaveiste pidamine
    Nuumpulle on peetud lõas, kus palju tööaega kulutatakse asemete puhastamiseks . Nuumpulle oleks soovitav pidada kas restpõrandal või sõnnikukihil. Nuumveiseid peetakse üldjuhul aastaringselt laudas, mis võib olla nii soojustatud kui ka soojustamata välispiiretega. Ühes grupis peetakse tavaliselt 5..10 enam-vähem ühevanust nuumpulli. Rühmsulgude piirded valmistakse tavaliselt metalltorudest, nende kõrgus põrandast peab olema vähemalt 1,4m.
  • Lehmade lõaspidamine
    Igal loomal on kindel koht, seetõttu on normeeritud söötmise rakendamine lihtne ja ülevaade loomadest on pidevalt olemas. Söödakulu toodanguühiku kohta on väike. Puudused: kulutused aseme puhtana hoidmisele ning suurem inimtööjõu kulu, halb mõju loomade tervisele – liikumise piiratus ja lihaste toonuse langus ning rasked sünnitused ja jalgade hädad. ´laudad peavad olema soojustatud. Asemel suur roll.
  • Lehmade puhke -söötmislatrites pidamine
    See erineb lõastatud pidamisest vaid selle poolest, et lüpsmine toimub lüpsiplatsil. Asemete, söödalava vahel on piirded, mis moodustavad latri. Loomad suletakse latrisse tagantpoolt ketiga (söömise või traktoriga sõnniku väljalükkamise ajaks). Muul ajal võivad loomad sõnnikukäigus vabalt ringi liikuda . Innaavastamine on raske. Lehmade liikumisvajadust ei rahulda 2- kordne lüpsiplatsil käimine.
  • Lehmade vabapidamine
    Lehmade lõastamata pidamine on viimastel aastakümnetel kiiresti levinud. Selle pidamiseviisi puhul lüpstakse lehmi alati lüpsiplatsil. Võrreldes lõaspidamisega võimaldab lõastamata pidamine loomadel rohkem liikuda, mõnedel juhtudel lihtsustab ka söötade ja allapanu jaotust ning sõnniku eemaldamist.
    Käesoleval ajal kasutatakse selle pidamisviisi mitmesuguseid variante:
    * sügavallapanuga puhkealal pidamine,
    * söötmis-puhkelatrites pidamine,
    * puhkelatrites pidamine
    Sügavallapanuga puhkealal pidamine on nendest kõige odavam ja tehnoloogiliselt kõige lihtsam. Sel puhul on laudad odavad kergehitused, soojustamata, lauda üks külg on tavaliselt avatud. Laudas on lehmadel eraldi:
    * söötmisruum
    * puhkeruum
    * lüpsiruum
  • Veiste sügavallapanul pidamine
    • Veistel kõige parem heaolu
    • Puuduseks- palju põhku vaja
    • Puhke- ja lamamisala puhastamine 1-2 x aastas
    • Lehma 100 kg elusmassi kohta 1 m2 lamamispinda, seega igale loomale 5…7 m2
    • Kui sõnnikukiht on söödalavaga ühele pinnale tõusnud, tuleb söödalava tõsta

    On ühealaline ja kahealaline sügavallapanuga laudad
    Ühealaline: söödalava vahetult loomade lamamisala kõrval, päevane allapanu vajadus 10-15 kg looma kohta, sellis kasut noorkarja ja lihaveiste pidamiseks.
    Kahealaline: loomad liiguvad kahel alal. Söömiskäik ja sügavallapanuga puhkeala, peaks mahutama kogu talveper. Sõnniku tühjendamine 1-2 x aastas,
  • Veiste pidamisviiside võrdlev hinnang
    Lõas peetakse tavaliselt lüpsilehmi, harvem ka lehm- ja pullmullikaid. Vasikate pidamine on keelatud. harilikult on tegemist soojustatud ehitistega. Lõaspidamisega piimakarja laudad on tavaliselt varustatud torusse-, harvemini kannu- või platsillüpsi seadmetega. Sõnnik eemaldatakse lõaspidamisega laudast kas traktori või skreeperseadmetega. Suveperioodil lõaspeetavaid loomi harilikult karjatatakse.
    Vabapidamine Võrreldes lõaspidamisega on vabapidamine oluliselt loomasõbralikum, tagades
    loomadele paremad liigiomase ja sotsiaalse käitumise võimalused. Vabapidamisega loomapidamishooned võivad olla nii soojustatud kui soojustamata ehitised. Vabapidamisega piimakarja laudad on varustatud lüpsiplatsi või lüpsirobotiga. Vabapidamistehnoloogiaga lautades on võimalik rakendada nii aastaringset laudaspidamist kui ka suvist karjatamist. Sõnnik eemaldatakse vabapidamisega lautadest sõltuvalt lauda konstruktsioonist ning rakendatavast tehnoloogiast kas traktori, restpõrandad abil.
  • Veiste karjatamine
    Kultuurkarjamaapinda peab olema vähemalt 0,3 hektarit 1 lehma kohta, looduslike karjamaade pind peab olema mõnevõrra suurem (vastavalt karjamaa saagikusele). Kõige paremini söövad loomad madalat tihedat rohtu . Kevadel kasvab rohi kiiresti ja võib kasvada liialt pikaks. Rohu ülekasvamisel algab selle kõrsumine ja puitumine, rohu maitsvus ja väärtus vähenevad. Ülekasvamise vältimiseks alustatakse karjatamisega võimalikult vara, esimesed karjatamisringid viiakse läbi kiirendatud tempos ja vajaduse korral karjatatakse samas lambaid või niidetakse osa rohtu maha.
    Rammutukkade tekkimise vältimiseks tõmmatakse sõnnikuhunnikud äketega laiali. Sõnnikuhunnikud lööb laiali ka rootorniiduk, kui seda kasutatakse karjamaade järelniitmisel.
    Suve teisel poolel karjamaade saagikus väheneb, siis söödetakse lisaks haljassegatist ja heinaädalatelt niidetud rohtu. Võimaluse korral laiendatakse karjamaade pinda heinaädalatele.
    Karjamaa jaotatakse tavaliselt 5-6 kopliks, igaühes neist peetakse lehmi 4-5 päeva vältel, seejärel jäetakse paariks nädalaks kasvama. Koplite süsteemist parem on aga nihutatava söödarindega süsteem. Sellega ahvatletakse lehmi rohkem sööma, nad tallavad rohtu vähem. Lehmad eelistavad liikuda kodu suunas, seepärast viiakse nad söödarinde taha ja nihutatakse seda sujuvalt kodule lähemale.
    Niiske või märg ristikuädal võib põhjustada puhituse. Enne ristikukarjamaale viimist söödatakse loomadele laudas kuiva heina või põhku, karjamaale viiakse alles pärast kaste kuivamist.
  • Veiste jootmine ja veetarve
    • Noorveised 0-12 k – 2-15 l
    13-24 k- 15-35 l
    • Kinnislehmad 30-60 l
    • Lüpsilehmad:

    Päevatoodang 10 kg- 30-60 l
    20 kg- 80-100 l
    30 kg- 110-150 l
    40 kg- 140-200 l
    Kuumade ilmadega veevajadus suureneb. Talvel joodetakse lehmi  2 korda päevas, suvel 4-5 korda päevas.
  • Poegimiste korraldamine
  • Vastsündinu ja piimavasikate hooldamine
    Et tagada vasika tugev tervis, peab ta kindlasti saama ternespiima vähemalt esimese tunni jooksul pärast sündi. Söödetava ternespiima ühekordne kogus ei tohiks ületada 1,5 liitrit, sest nii suur on libediku mahutavus . Esimesel söötmisel peaks vasikas saama vähemalt 0,5 – 1 liitrit ternespiima. Peale ternespiimaga söötmise lõpetamist jätkatakse vasika söötmist kas täispiima või piimaasendajaga. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Kui kõrvale jätta majanduslik külg, tuleks eelistada piimaasendajaid, sest nende koostis on piimaga võrreldes oluliselt stabiilsem. Ka ei rikne piimaasendajad nii ruttu kui naturaalne piim. Kindlasti tuleks kinni pidada söötmisaegadest ja söötma peaks kas ainult piima või ainult piimaasendajat. Vasikat tuleb varakult harjutada ka põhisöötasid sööma. Heina võib pakkuda alates teisest elunädalast. Algul sööb üksikuid kõrrekesi. Vasikatele sobib hästi varakult niidetud peenekõrreline hein. Kvaliteetse heina söömisel hakkavad vasikad mäletsema umbes 4 nädala vanuselt. Heina söödetakse vasikatele vabalt. Suvel on kõige tervislikum ja majanduslikult kõige kasulikum karjatada vasikaid headel rohumaadel. Vasikal peaks olema kasutada korraga 70...100 m2 karjamaapinda. See võimaldab vabalt liikuda, väldib rohu tallamist. Ööseks tuleb vasikad lauta lasta, kus antakse piimsööt ja jõusööt. Vanemad vasikad, kellele lõssi ja muud lisasööta ei anta , võib suvel ööpäev läbi koplis pidada. Noorkarjakoplid peavad olema tingimata tarastatud.
    • Vasikate kadu peab olema alla 7%
    • Kuni 14. Elupäevani tuleb vasikaid pidada eraldi, vabalt vaikakuudis välistingimustes või vasikaboksis külmlaudas.
    • Seejärel ei tohi viia neid sooja lauta => hingamisprobleemid
    • Valitud pidamissüsteemi tuleb jätkata lõpuni
    • Sobiv temp +5…+18 ja õhuniiskus 60-80%

  • Veiste naha- ja sõrahoole
    Sõrad: puhastamine, lühendamine, värkimine, deso
    Nahk: puhastamine, deso
  • Udarahoole
    Mehaaniline puhastus, pesemine, deso
  • Maheveisekasvatus Eestis
    Suvel peetakse lihaveiseid karjamaal (6-7 k). Lihaveiseid on võimalik ka talvel väljas pidada, eelduseks on siiski varjualuse olemasolu. Laudas, kus loomi peetakse, peab olema piisavalt päevavalgust ja hea loomulik ventilatsioon. Laudas vajavad loomad nii palju ruumi, et nad saaksid vabalt liikuda, lamama heita, ennast puhastada jne. Puhkease- puhas, kuiv, põhk. Ei tohi lõastada. Laudaperioodil peavad nad pääsema jalutusalale, kui laudas pole vastavalt piisavalt ruumi. Lõppnuuma ajal võib laudas pidada (ei tohi ületada 1/5 nende elueast ega olla pikem kui 3 kuud).
    VASIKAD: Üle ühe nädala vanuste vasikate eraldi latrites pidamine ja lõastamine on keelatud.
    Ööpäevas peab neile võimaldama vähemalt kaheksa tundi loomulikku või kuntslikku valgust.
    Poegimiseks tuleb nii laudas kui ka karjamaal loomale eraldada varjuline koht. Laudas sobib selleks eraldi latter, kus lehm saab vasikaga mõned päevad peale poegimist kahekesi olla. Alates teisest elunädalast ei tohi vasikad koos emadega enam eraldi latrites pidada, sest nad peavad harjuma karjas olema.
    VILJASTAMINE JA RISTAMINE: Eelistatud loomulik viljastamine, vajadusel kuntslik seemendus.
    Muud meetodid on keelatud. Inna kuntslik esilekutsumine on keelatud. Ristamine peab olema planeeritud. Kari peab olema ühtlane – raske sööta-erinevate geneetiliste omadustega loomade toitainetevajadus on erinev- ammede rasvumine.
    TERVIS: Õige pidamine ja söötmine- ei haigused. Veterinaarravimeid haiguste ennetamiseks ei ole lubatud. Põhjendatud vajadusel on lubatud vaktsineerimine . Haige karjast välja. Haigestunud looma vaevuste ärahoidmiseks tohib siiski ka mehetootmises kasutada tavapäraseid keemiliselt sünteesitud veterinaarravimeid või antibiootikume
  • Mahetootmise põhinõuded
    • Mahetallu tuleb sisse osta maheloomi. Kui maheveiseid ei ole saada, võib Taimetoodangu Inspektsiooni nõusolekul osta koomika mittemahepõllumajanduslikest karjadest.
    • Vähemalt 60% päevaratsiooni kuivainest peab moodustama koresööt, haljassööt või silo. Keelatud on geneetiliselt muundatud organismide
    • Võib nudistada ja kastreerida
    • Eeltingimus on mahetaimekasvatuse viljelemine või sellega samaaegne alustamine. Kui mahepõllumajanduslikult hakatakse pidama lihaveiseid, tuleb mahepõllumajanduslikult pidada ka samas farmis olevaid teisi loomaliike.
    • Kui ettevõttes või talus alustatakse mahepõllumajanduslikku lihaveisekasvatust üheaegselt mahepõllumajandusliku taimekasvatusega, saab liha mahesaadusena müüa alles kahe aasta pärast. Kui üleminekut mahetootmisele alustatakse ettevõttes, kus taimekasvatus on üleminekuaja läbinud, tuleb selleks, et liha saaks mahesaadusena müüa, loomi pidada mahepõllumajanduslike nõuete kohaselt vähemalt ¾ nende elueast, seejuures mitte vähem kui 12 kuud.

  • Mahepiima käitlemine
    2009.a. seisuga tegutses Eestis kokku 40 piimakäitlemisettevõtet.
    N: Pajumäe talu ja AS Saidafarm
    Tooted: joogipiim , jogurt, kohupiim , kohupiimakreemid ja juustud .
    Ükski suur Eesti piimatööstusettevõte mahepiimast tooteid ei valmista .
    Lisandus TÜ E-Piim, kes plaanib hakata mahepiimapulbrit toota.
  • Maheveiseliha käitlemine
    Mahetunnustus: OÜ Saaremaa Lihatööstus ja OÜ Märjamaa Lihatööstus.
    Osa maheloomi müüdi aga tavatapamajadele ning liha mahedana turule ei jõudnud
  • Sõnnikuliigid, -kogused ja säilitamine
    • Tahesõnnik – aastane kogus 12 tonni? lüpsilehma kohta. Hoidla – betoneeritud plats , seinad betoonplokkidest, elementidest, tagatud virtsa äravool, tühjendamine traktori abil.
    • Vedelsõnnik – aastane kogus 23,4 tonni? lüpsilehma kohta. Hoidla – maa sisse ehitatud betoonist süvend, virtsa eraldamist ei toimu, tagatud traktori sissepääsu võimalus.
    • Virts – aastane kogus 11 tonni? lüpsilehma kohta. Hoidla – laguuntüüpi või tünnhoidlad, toimub segamine ja pumpamine , vettpidavuse kontrollimiseks paigaldatakse ringdrenaaž, külma eest kaistud täitmistoru.

    Virtsa ja vedelsõnnikuhoidlad peavad olema ammoniaagi lendumise vähendamiseks kaetud kergkruusa, hekselpõhu, rapsiõli kihiga, membraankattega, õhutihe telkkatusega või muu kattega .
    Hoidla mahutavus sõltub loomade liigist, vanusest ja arvust, hoiustamisperioodi pikkusest, pidamistehnoloogiast, allapanu liigist, niiskusest ja kogusest, lauta tuleva reovee hulgast.
    Veeseaduse järgi peab laudal, kus peetakse üle 10 loomühiku loomi, olema lähtuvalt sõnnikuliigist sõnnikuhoidla või sõnniku- ja virtsahoidla, mis mahutaks vähemalt 8 kuu sõnniku- ja virtsa.
    Sõnnikuhoidla ja -rennid peavad olema lekkekindlad ning olema ehitatud nii, et sademed ja pinna ning põhjavesi ei valguks sõnnikuhoidlasse. Ammoniaagi lendumise vähendamiseks peab vedelsõnniku-
    ja virtsahoidla olema kaetud. Aunas tohib hoida vaid tahesõnnikut ning mahus , mis ei ületa ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskogust. Maapind , millel sõnnikuaun paikneb, peab olema tasane ja suurvee eest kaitstud. Et toitaineid ei lenduks, tuleb sõnnikuaun katta vettpidava materjali või vähemalt 20 cm paksuse turba-, põhu-, saepuru- või puitlaastukihiga. Sõnnikuauna ei tohi kahel teineteisele järgneval aastal paigutada samasse kohta ning see võib mahutada ainult ühe vegetatsiooniperioodi kasutuskoguse. Sõnnikuaun ei tohi olla veekogule, allikale või karstilehtrile lähemal kui 100 m. Sõnniku tootmine ilma sõnnikuhoidlata tuleb kõne alla vaid vabapidamislautades sügavallapanul peetavate loomade puhul. Selline laut peab mahutama aastase sõnnikukoguse.
  • Veiste transportimine
    vähem kui kahe nädala vanuseid vasikaid ei tohiks transportida. Kaldteed , mida mööda peavad loomad peale- või mahalaadimisel üles või alla minema, peavad olema mittelibeda pinnaga ning kõvade külgedega. Loomale peab transpordi ajal olema tagatud piisav ruum, et loomad, kes eelistavad transpordi ajal seista, ei puutuks kokku teiste loomade ega sõiduki piirete või seintega ja et nad saaksid sõidu ajal tasakaalu säilitada. Loomadele, kes transpordi ajal eelistavad lamada, peab olema tagatud piisav ruum, et nad saaksid lamada valitud asendis ja et ei tekiks nende tallamise ohtu teiste loomade poolt. Veoki kõrgus peab veiste vedamisel olema 20 cm kõrgem seisva looma pea kõrgusest, kui looma hoiab seda loomulikus asendis. Sõidu ajaks ei tohi loomi kinni siduda. Hiljemalt 8 tundi pärast sõidu alustamist tuleb alla 6 kuu vanustele vasikatele võimaldada vähemalt 6 tundi kestev puhkepaus. Selle ajal tuleb loomadele pakkuda sööta ja joogivett nii, et seda saaksid kõik loomad. Täiskasvanud veistele tuleb tagada vähemalt 6 tundi kestev puhkepaus, mille käigus neid söödetakse ja joodetakse, mitte hiljem kui 12 tundi pärast sõidu alustamist. Kui reisi jooksul kasutatakse praami, peavad loomade transpordiks kasutatavad veokid olema varustatud sundventilatsiooniga
  • Piimafarmi töökorraldus
  • Piima omahinna arvestus
    Kui ettevõtte üldine hinnastrateegia on paigas, siis tuleb vaadelda hindu tootegruppide ja/või üksikute toodete lõikes. Ei ole olemas ühest valemit, mille alusel oleks võimalik välja arvutada täpne hind igale tootele, kuid hinnakujunduses tuleb kindlasti arvesta järgmisi asjaolusid:
    • kulud,
    • loodetav kasuminorm ,
    • konkurentide hinnad,
    • toote kvaliteet,
    • nõudlus, toote sihtgrupp

  • Piima kokkuostuhinna kujunemine
  • Veiseliha omahinna arvestus
  • Veiseliha kokkuostuhinna kujunemine
  • Veisekasvatuse majanduslikkus
    Aastaringi ühtlane kaubatoodang – ühtlane tööjõu kasutamine, võrdne sissetulek. Majanduslikkus sõltub tulude-kulude vahekorrast: tulud = kokkuostuhind + toetused ning kulud, suuresti sööda maksumusest. Piima käitlemise ühtlane maht, võimaldab vähendada tööstuste võimsust.
  • Veisekasvatajate organisatsioonid Eestis
    • ETLL – Eesti Tõuloomakasvatuse Liit – koordineerib aretusühistute ja seltside tegevust
    • ETKÜ – Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu - Keavas, Raplamaal. Osakond Märjal, Tartumaal. Tegeleb eesti holsteini ja eesti punase veisetõu aretusega. Ühistusele kuulub ka Kehtna kunstliku seemenduse jaam.
    • Eesti Maakarja Kasvatajate Selts – tegeleb eesti maakarja aretusega

  • Rahvusvahelised organisatsioonid
    • FAO – Food and Agriculture Federation – maailma põllumajandusriikide ühendus. Koordineerib riikide põllumajanduslike saadustega varustamist. Peakorter Roomas. Eesti esindaja ekspõllumajandusminister Ruve Schank
    • WTO – World Trading Organization – EV Põllumajandusministreeriumi Eesti Esindus Genfis ÜRO, Maailmakaubandusorganisatsiooni jt rahvusvaheliste organisatsioonide juures. Nõunik Tiina Vares.
    • ICAR – International Commitee Animal Recording – rahvusvaheline jõudluskontrolli komitee. Töötab välja jõudluskontrolli reeglistikku. Kontrollib iga liikmesriigi vastavust. Eesti sai 2006.a õiguse kasutada ICARi templit. Juhtivad riigid USA, Holland ja Saksamaa.
    • INTERBULL – ICARi alamorganisatsioon. Peakorter Uppsala Rootsi – Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikool. Eesti liige 1995.a. President Reinhard Reents – Saksamaa. Kaivo Ilves (JKK) – revident . Pullide rahvusvaheline hindamine: iga riik eraldi ühiste reeglite järgi, ühine hindamine iga riigi skaalal.
    • IRCC – International Red Cow Club – iga IRCC liige aktsepteerib ajakirja „The Red Cow“ kui oma rahvusvahelist publikatsiooni, saab tasuta ajakirja, maksab liikmemaksu 120 austraalia dollarit. Võib kopeeruda teiste IRCC liikmetega ja avaldada materjali punasest tõust, aretuspoliitika uurimisel ja punase tõu aretamisel, perioodiliste konverentside läbiviimisel ideede vahetamiseks.
    • ERDB – European Red Dairy Breed – liikmeteks 10 riiki, sh Poola.
    • WHFF – World Holstein – Friesean Federation – Eesti liige 1992. Aastast. Konverentsid nelja aasta tagant. USA Holsteiniföderatsiooni mõju all. On püütud ühendada EHRC -d. Euroopas esindab WHFF-d EHRC.
    • EHRC – European Holstein- and Red-Holstein Confederation – 30 riigi 31 aretusorganisatsiooni: Šveits on kahega esindatud. Eesti on liikmeks 1990.aastast. on WHFF-st aktiivsem: seminarid välimiku hindajatele; diskussioonid veiste hindamise üle; kahe aasta järel Euroopa holsteinide konkurss .
    • .DOC Laadi alla originaalfail 29 lk · .doc · 73 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Veisekasvatuse vastused 2013 #1 Veisekasvatuse vastused 2013 #2 Veisekasvatuse vastused 2013 #3 Veisekasvatuse vastused 2013 #4 Veisekasvatuse vastused 2013 #5 Veisekasvatuse vastused 2013 #6 Veisekasvatuse vastused 2013 #7 Veisekasvatuse vastused 2013 #8 Veisekasvatuse vastused 2013 #9 Veisekasvatuse vastused 2013 #10 Veisekasvatuse vastused 2013 #11 Veisekasvatuse vastused 2013 #12 Veisekasvatuse vastused 2013 #13 Veisekasvatuse vastused 2013 #14 Veisekasvatuse vastused 2013 #15 Veisekasvatuse vastused 2013 #16 Veisekasvatuse vastused 2013 #17 Veisekasvatuse vastused 2013 #18 Veisekasvatuse vastused 2013 #19 Veisekasvatuse vastused 2013 #20 Veisekasvatuse vastused 2013 #21 Veisekasvatuse vastused 2013 #22 Veisekasvatuse vastused 2013 #23 Veisekasvatuse vastused 2013 #24 Veisekasvatuse vastused 2013 #25 Veisekasvatuse vastused 2013 #26 Veisekasvatuse vastused 2013 #27 Veisekasvatuse vastused 2013 #28 Veisekasvatuse vastused 2013 #29
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 29 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-02-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 73 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor sigrid sild Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Osad küsimused on vastamata.
    piim veis tõug lehm udar veise piimas lehmad laktoos vasika kvoodi piimarasv piimatoodang Veisekasvatus

    Sarnased õppematerjalid

    Veisekasvatuse vastused
    42
    docx

    Veisekasvatuse vastused

    Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug ­ lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid ­ tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal. Suuruselt keskmine tõug- lehmad 650...850 kg, pullid 1000...1200 kg. Värvuselt kuld- või helepruunid. Valdavalt sarvedega, kuid leidub k

    Veisekasvatus
    Veisekasvatuse alused
    158
    pdf

    Veisekasvatuse alused

    EESTI MAAÜLIKOOL VETERINAARMEDITSIINI JA LOOMAKASVATUSE INSTITUUT LOOMAGENEETIKA JA TÕUARETUSE OSAKOND LOENGUKONSPEKT VEISEKASVATUSE ALUSED Koostas: dots. Einar Orgmets Tartu 2008 VEISEKASVATUS SISUKORD SISUKORD..................................................................................................................................2 1. VEISTE KODUSTAMINE JA ULUKEELLASED.....................................................................4 1.1. VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE. .............................................................................................................. 4 1.2. VEISTE ULUKEELLASED ...............................................................

    Põllumajandus
    Veisekasvatus
    14
    doc

    Veisekasvatus

    Liik:india pühvel e arni Kodustatud:india veepühvel Filipiini pühvel Kodustatud:puudub 3.Perekond:Aafrika pühvlid(synecrus) Liik:kahverpühvel Kodustatud:puudub 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veiseid on arengumaades, kus enamus rahvastikust elab maal ja tegeleb põllumaj. Arengumaadele on iseloomulik ekstensiivne piima- ja veiseliha tootmine. Arenenud riikides levinud intensiivne veisekasv.saaduste tootmine-Kogut. saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis võimaldab loomade arvu vähendada Eestis veiste arv pidevalt väheneb. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 2007. aasta seisuga 254,4 tuhat.

    Loomakasvatus
    Konspekt
    37
    doc

    Konspekt

    järgmise sissekande. Passi tagaküljele tuleb märkida veise karjatoomise kuupäev, ehitise registrinumber, millesse karjatoodud loom paigutati ning loomapidaja nimi ning aadress. Kõik nimetatud andmed kinnitab loomapidaja oma allkirjaga. Ka looma liikumine ühe loomapidaja erinevate ehitiste vahel tuleb passis kajastada. Kui muutub ainult ehitise registrinumber ja loomapidaja jääb samaks, siis tuleks uus ehitise registrinumber kirjutada vastavasse lahtrisse lisaks. Kui veis müüakse või saadetakse tapamajja, siis peab loomapidaja hoolitsema selle eest, et veisega läheks kaasa ka pass. Sel juhul tuleb PRIA-le looma liikumisest registrivormiga teada anda, et looma liikumine saaks registrisse kirja

    Veisekasvatus
    Veisekasvatuse arvestus
    45
    doc

    Veisekasvatuse arvestus

    india veepühvel. Liik ­ filipiini pühvel. 3. Perekond ­ aafrika pühvlid (Syncerus); liik ­ kahverpühvel. Koduveiste ulukeellasteks peetakse ürgveist ehk tarvast. Tarvas oli levinud laial territooriumil ja kodustati mitmes kohas. Ta oli suurt kasvu, raske pea, tugeva massiivse kaela ja sügava rinnaga, pika kerega, sirge seljaga ja jämedate jalgadega. Tarvast põlvnevad kõik kodustatud veised, k.a seebu (kühmuga veis). 3) VEISEKASVATUSE OLUKORD MAAILMAS JA EESTIS Veiste arv maailmas (miljonites) s.h.Euroopas Veised 1338 105,1 Pühvlid 158,6 0,2. Valdav osa arengumaades, kus enamus rahvastikust maal ja tegeleb põllumaj. Arengumaadele iseloom. ekstensiivne piima- ja veiseliha tootmine. S.t., et vajalik piima ja liha kogutoodang saadakse tänu suurele loomade arvule, keda karjatatakse suurtel madalasaagikusega maadel. Loomade produkt. võrreldes arenenud riikidega, madal. Arenenud riikides levinud intensiivne veisekasv

    Loomakasvatus
    Loomakasvatuse konspekt
    9
    docx

    Loomakasvatuse konspekt

    1.2 Alamperekond: jakid, liik: jakk, kodustatud vorm: kodujakk. 1.3 Alamperekond: kaguaasia veised, liik: banteng, kodustatud vorm: baali kari, liik: gaur, kodustatud vorm: gajaal. 1.4 Alamperekond: piisonid, liik: euroopa piison, ameerika piison, kodustatud vorm: puudub. 2) Perekond: aasia pühvlid, liik: inda pühvel, kodustatud vorm: india veepühvel, liik: filipiini pühvel, kodustatud vorm: puudub. 3)perekond: aafrika pühvlid, liik: kahverpühvel, kodustatud vorm: puudub. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub arengumaades, seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega. Vajalik piima ja liha toodang saadakse tänu suurele loomade arvule, keda karjatatakse suurtel madalasaagikusega põldudel. Loomade produktiivsus võrreldes arenenud riikidega, madal. Arenenud riikides saadakse vajalik kogutoodang loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis omakorda võimaldab loomade arvu vähendada

    Loomakasvatus
    Lamba- ja veisekasvatus
    54
    pdf

    Lamba- ja veisekasvatus

    lamamiseks ja 2,5 m2 jalutusalal. Ühe talle kohta on nõutav 0,35 m2 põrandapinda laudas ja 0,5 m2 jalutusalal. Samuti peab olema mahetingimustes vähemalt 50% põrandast sile ja jäik. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. Lammaste pidamisruumides tuleb vältida suurt õhuniiskust. Optimaalseks on 60-75% relatiivset õhuniiskust. Järelikult on vajalik ventilatsioonisüsteemide toimimine. 8 Veisekasvatus 1) Veisekasvatuse olukord Eestis (veiste ja lehmade arvukus, karjade suurus, veisekasvatuse suunad) Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele, veiste arv pidevalt vähenenud. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis 2010. aasta seisuga oli Eestis ligi 240 tuhat veist. Neist 200 tuhat piimaveist, kellest omakorda piimalehmi oli 96,7 tuhat. Lihatõugu veiste üldarv on pidevalt kasvanud ning neid oli 2010 a. seisuga 40,5 tuhat, kellest

    Loomakasvatus
    Veisekasvatuse kokkuvõte
    14
    docx

    Veisekasvatuse kokkuvõte

    Veisekasvatus KOKKUVÕTE arvestuseks *Koduveisel piimas umbes 4-5% rasva. *Eestis veiseid umbes 260-280 000. Nendest lihaveiseid ca. 70 000. *EHF (Eesti Holsteini tõug) – SUURIM PIIMAJÕUTOODANG. maailmas enimlevinud, Hollandi friisi tõug ristatud Eesti maatõuga *EPK (Eesti punane veisetõug) *EK (Eesti maatõug) *Koduloomadel, erinedes ulukloomadest on hästi välja arenenud inimestele vajalikud organid nt. piimanäärmed, HEA VEREVARUSTUSEGA UDAR, nõrk lihastik tagab ainult liikuvuse ja võime sööta. Lihaveistel tugev lihaskude, piim ainult järglastele. Tänu parematele keskkonnatingimustele koduloomade kasvukiirus on suurenenud, varasem suguküpsus ja majandusliku kasutamise küpsus. *Liigist tarvas põlvnevad kõik koduveised ning seebu. Liigist jakk on kodustatud kodujakk. Kaugaasia veiste perekond: liigist banteng on kodustatud baali kari. Liigist gaur on kodustatud gajaal. Piisonite perekond: ameerika piison ja euroopa piison, kodustatud vorm puudub. Aasia pühvl

    Loomakasvatus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    minastennu profiilipilt
    minastennu: Oukie doukie
    11:49 01-03-2015



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun