.....................................................................................................................4 SUGUKOND: SILMLASED, Petromyzonidae.......................................................................5 Merisutt (Petromyzon marinus)........................................................................................... 5 Jõesilm (Lampetra fluviatilis).............................................................................................. 6 Ojasilm (Lampetra planeri)..................................................................................................7 Erinevaid silmlasi maailmast............................................................................................... 9 KOKKUVÕTE.......................................................................................................................10 KIRJANDUS............................................................................................................
Liival epipsamsed Mudal epipeelsed Makrofüütidel epifüütsed Joonis 3. Luigelill (Butomus umbellatus), jõgitakjas (Sparganium sp.), jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) Eesti jõgedest leitud 34 kala- ning sõõrsuuliiki (35 taksonit) võib jagada järgmisse viide rühma: 1). Liigid, kelle levik piirdub ainult jõgedega (5 liiki + 1 takson): ojasilm, jõeforell, harjus, turb, tippviidikas, trulling; 2). Liigid, kellele jõed on tüüpiliseks elupaigaks, kuid kes esinevad ka muudes veekogudes (järvedes, riimveelistes merelahtedes) (21 liiki): haug, särg, teib, säinas, lepamaim (järvedes puudub), roosärg, tõugjas, mudamaim, linask, rünt, viidikas, latikas, koger, hink, vingerjas, luts, luukarits, koha, ahven, kiisk, võldas; 3). Liigid, kes esinevad jõgedes, kuid kes seal reeglina (või mitte
SILMULISED: · Merisutt · Jõesilm Ojasilm TUURALISED Atlandi tuur HEERINGALISED Räim Kilu Vinträim Ansoovis LÕHELISED Lõhe Meriforell Jõeforell Vikerforell Rääbis Siig Harjus TINDILISED Meritint Peipsi tint HAUGILISED Haug ANGERJALISED Angerjas KARPKALALISED Särg Roosärg Teib Turb Säinas Tõugjas Viidikas Tippviidikas Mudamaim Lepamaim Rünt Latikas Nurg Vimb Nugakala Linask Koger Hõbekoger Karpkala Hink
Põhjaloomad puhastavad otseselt vett planktonorganismidest, bakteritest ning surnud loomade ja taimede jäänustest Põhjaloomad aitavad kaasa hapnikurikkama vee toomisele sügavamatesse settekihtidesse ja kiirendavad viimaste mineraliseerumist. Samuti on põhjaloomad toiduks bentostoidulistele kaladele ning paljudele veelindudele KALASTIK Võrtsjärves ja selle sissevoolude suudmetes elab praegu püsivalt üks sõõrsuuliik (ojasilm) ja 31 kalaliiki Viimaseil kümnendeil on Võrtsjärves üsna arvukad olnud tint, kiisk ja viidikas Võrtsjärve peamised töönduskalad viimasel kümnendeil on latikas, koha, angerjas ja haug. Järgnevad säga, ahven ja luts. Vahel satuvad püünistesse ka säinas, koger, linask ning hõbekoger, peenkalast satub vähesel määral nurg ja kiisk. Ülejäänud kalaliike näiteks vimba, vingerjat ja trullingut püütakse vaid juhuslikult või üldse mitte,
270,7km²; pikkus: 35km; laius 15km) Saari vähe (Ainsaar, Heinassaar, Pähksaar, Tondisaar) Võrtsjärve voolab 18 jõge ja oja (suurimad: Väike Emajõgi, Õhne, Tänassilma, Järvejõgi) Ainus väljavoolav jõgi on Emajõgi Järve kaldad madalad (lõunaosas soised, põhjaosas liivased, Idakallas on suhteliselt kõrge) Madalaveeline Sügavaim koht - Sapi süvik 6m, keskmine sügavus 2,8m Eutrofeerunud KALAFAUNA 31 kalaliiki Püsivalt elab Võrtsjärves ojasilm Peamisteks töönduskaladeks on koha(25-50t), angerjas(20-45t), latikas(30-100t) ja haug(20-40t). Järves leidub palju ahvenat ja särge. Kaitsealused liigid: Säga ja Tõugjas Viimase 50 aasta jooksul asustatud hulgaliselt angerjamaime Võrtsjärve kalavarud heal tasemel Võrtsjärve koevad erinevad kalaliigid peaaegu aasta läbi, va märtsis, septembris, oktoobris. KALANDUS Intensiivne kalapüük Võrtsjärve kalanduspiirkonnas on registreeritud 143
· Lappalainen ja Pönni, 2000. Ahven, koha, haug, luts, latikas, säinas jt. karpkalalsed, tint, siig, jõeforell, lõhi, räim, lest · Väljapüük oli seda suurem, mida eutroofsem oli püügipiirkond 6 MATSALU LAHES 39 kalaliiki, kellest 28 elavad ka magevees Vetemaa jt. 2006 · Seirevõrkudega: ahven, emakala, haug, hõbekoger, kiisk, koger, koha, latikas, lest, linask, luts, meritint, nugakala, nurg, ojasilm, roosärg, räim, siig, säinas, särg, teib, tuulehaug, turb, viidikas, vimb, vinträim · Käsinooda ja mõrraga: angerjas, hink, karpkala, lepamaim, luukarits, madunõel, meriforell, merivarblane, ogalik, pisimudil, rünt, tõugjas, väike mudil. · 10 enimpüütud liiki: Ahven, haug, kiisk, koha, lest, nurg, roosärg, särg, viidikas ja vimb LIIVI LAHE KALASTIK lisaks Matsalu lahest püütud liikidele elavad Liivi lahes:
Kalastiku koosseisu järgi on Pärnu jõe keskjooksu ülemine osa produktiivne särje-haugi jõgi ning keskjooksu alumine ja alamjooksu ülemine osa produktiivne särje-turva jõgi. Pärnu jõele on moodustatud ulatuslik Natura 2000 võrgustiku kaitseala, mis peaks tagama Euroopa Liidu loodusdirektiivi lisades I, II, IV ja V nimetatud elupaikade (looduslikus seisundis jõed ja ojad) ning liikide (jõesilm, ojasilm, lõhe, siirdesiig, hink, võldas, paksukojaline jõekarp, jõevähk, saarmas) kaitse. Natura alaks on kavandatud Pärnu jõe osa alates Vodja jõe suudmest kuni suubumiseni Pärnu lahte. 5 Suurus Pärnu Jõgi on Eesti üks suurimaid jõgesid. Jõe pikkuseks on 144 km, langus on 76,2 m, lang on 0,53 m/km ning valgala pindala on 6920 km². Selle jõgikond katab umbes kuuendiku Eesti pindlast
toob jõkke sisse suurel hulgal jahedat vett. Olgugi, et tema vooluhulk on suurem, kui Peeda jõel, kannab ta siiski ametlikult lisaoja nime. Idaoja on üpris kärestikuline ning kohati kruusase põhjaga. Forell levis kiiresti ka Idaojja, mis oma kruusase põhja, kiire voolu ja jaheda veega on ideaalne elupaik ja sigimispaik jõeforellile.(E. Pihu) Lisaks jõeforellile on ojas ihtüloogiliste uuringutega kindlaks tehtud, et seal elavad ka lepamaim, särg, trulling ja ka ojasilm.(kaitsekorralduskava) Porijõgi Porijõgi on väike vooluveekogu, milles on mitmeid kiviseid ja suure langusega lõike. Kuid Peeda jõega liitumise kohal muutub jõgi aeglase vooluga sügavaks mudapõhjaga veekoguks. Kuumematel suvedel soojeneb selle vesi üle kahekümne kraadi. Ülalpool Peeda jõe suudmest ülesvoolu asub kõrge pais, mis isoleerib kärestikud ülejäänud jõest. Ometigi on sellesse jõkke
Sulbi-Parmu ja Utita lõigus, endiste veskipaisude ümbruses, oli kalastik mitmekesisem (6 liiki). Sulbi lõigus oli väga arvukalt jõeforelle, lepamaimu ja võldast, keskmisel arvul trullingut. Räägo ja Osula lõigus oli jõgi toidu- ja kalavene. Sõmerpalu lõik oli samuti võrdlemisi kalavaene, kus keskmisel hulgal leidus särge, alla keskmise haugi ja ahvenat. Suur-Võhandus oli kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku registreeriti 23 liiki: ojasilm, harjus, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, roosärg, lepamaim, linask, rünt, viidikas, tippviidikas, nurg, latikas, koger, trulling, hink, vingerjas, luts, ahven, võldas. Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond. Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud. 1989
suvilate juures, kus on isegi väikene veetõus on koheselt märgatav. Võhandu jõgi on kalarikas ja kalanduslikult väga väärtuslik. Kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku on registreeritud 23 liiki: haug (Esox lucius), lepamaim (Phoxinus phoxinus), angerjas (Anguilla anguilla), vingerjas (Misgurnus fossilis), särg (Rutilus rutilus), tippviidikas (Alburnoides bipunctatus), teib (Leuciscus leuciscus), turb (Leuciscus cephalus), ojasilm (Lampetra planeri), säinas (Leuciscus idus), roosärg (Scardinius erythrophthalmus), linask (Tinca tinca), harjus (Thymallus thymallus), rünt (Gobio gobio), nurg (Blicca bjoerkna), latikas (Abramis brama), koger (Carassius carassius), trulling (Barbatula barbatula), viidikas (Alburnus alburnus), hink (Cobitis taenia), ahven (Perca fluviatilis), luts (Lota lota), võldas (Cottus gobio). Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) on esindatud ka karpkalaliste sugukond
keskkonda nõudvad põhjaloomad on peaaegu kõikjalt kadunud, mitmesse järve on lisaks järve- ja jõekarbile lisandunud randkarp. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 280-281) Kalastik Väikejärvede kalastikus on arvatavasti umbes 30 liiki, neist sagedaimad ahven, haug, särg, koger, linast, latikas, roosärg, kiisk, luts, mudamaim ja viidikas. Haruldased on ojasilm, jõeforell, rääbis, peipsi siig, peipsi tint, teib, säinas ja võldas. Kõige rikkalikum kalafauna on suuremates, mõõduka toitesisaldusega järvedes. Liigivaene on näiteks madalate kinnikasvavate düseutroofsete või hüpereutfrootsete, sageli täielikult ummuksisse jäävate järvede kalastik. Kalade ummuksisse jäämist põhjustab järvede tugev eutroveerumine. Väikejärvede suure
2) veekogu hüdroloogiline reziim (eelkõige jõe piisavalt suur miinimumvooluhulk); 3) veekogu vee kvaliteet (eelkõige orgaanilise reostuse puudumine); 4) vooluveekogu tõkestamatus (loob kalastikule võimaluse ränneteks ning vabalr valda neile antud eluperioodil sobivamaid elupaiku). 3.2 Elustik Võhandu jõgi on kalarikas ja kalanduslikult väga väärtuslik. Suur-Võhandus oli kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku registreeriti 23 liiki: ojasilm(Lampetra planeri), harjus(Thymallus thymallus), haug(Esox lucius), angerjas(Anguilla anguilla), särg(Rutilus rutilus), teib (Leuciscus leuciscus), turb (Leuciscus cephalus), säinas (Leuciscus idus), roosärg (Scardinius erythrophthalmus), lepamaim(Phoxinus phoxinus), linask(Tinca tinca), rünt (Gobio gobio), viidikas(Alburnus alburnus), tippviidikas (Alburnoides bipunctatus), nurg (Blicca bjoerkna), latikas(Abramis
Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid. Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling. Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes (alla 13°'C) siiski harvemad kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13° C. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13°- 17°C. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas ning kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15° - 16°C. 1) Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib, harjus ning erandlikult ka latikas, säinas, rünt, koger ja kiisk.
Klass SÕÕRSUUD Selts silmulised Sugukond silmlased. ( ussitaolised, t täppi) MERISUTT. Ühevärvilised, mustrita. JÕESILM Jõesilm on maolaadse kehakujuga, esmapilgul angerjat meenutav kala. Suu asemel on tal sarvhammastega imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Suurem sõrmejämedune. OJASILM. Väiksem pliiatsijämedune mageveeline. Klass LUUKALAD Selts tuuralised (luukilbid, 4 poiset) TUUR. Esmapilgul meenutab ta natuke haid. Tuura keha ei kata mitte soomused, vaid 5 rida luukilpe, mille vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Pea on lamenenud ja koon terav. Pea alaküljel paikneb väike suu. Silmad on pisikesed ja veidi ovaalsed. Saba on samuti teistsugune - sabauime ülemine hõlm on alumisest märgatavalt suurem. Selts lõhilased. LÕHI. (kehal valdavalt ülalpool
Kalad- jõeforell, haug, ahven, särk Linnud- jäälind, sookiur, põldlõoke Imetajad- saarmas, ondatra, kobras Kalade rühmad: Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (haug, võldas, lepamaim, trulling). Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes siiski harvemad, kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13 kraadi. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13 – 17 kraadi. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas, kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15-16 kraadi. Minimaalse suvise vooluhulga järgi jagatakse vooluvete kalu järgnevalt: Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg,
Phryganea grandis puruvanalased (Phyganeidae) kihulane kihulased (Simuliidae) maakimalane (Bombus kimalane (Bombus) mesilaslased, mesilased lucorum) (Apidae), ülemsugukond mesilaselaadsed (Apoidea) ojasilm (Lampetra planeri) jõesilm (Lampetra) silmlased (Petromyzontidae) jõeforell (Salmo trutta fario) lõhi (Salmo) lõhilased (Salmonidae) haug (Esox lucius) haug (Esox) hauglased (Esocidae) karpkala (Cyprinus carpio) karpkala (Cypriunus) karpkalalased (Cyprinidae) tursk, atlandi tursk (Gadus tursk (Gadus) tursklased (Gadidae) morhua), alamliik tursk, läänemere tursk (Gadus morhua callarias)
- puurivad end kalade kehasse - lõpuseavad tagapool ANATOOMIA JOONIS: PILT: Eestis pole 49 CL silmud petromyzontida LEVIK: LIIKIDE ARV: PALJUNEMINE: lahksugulised, mune palju EHITUS: - pole välja kujunenud selgroolülisid - puuduvad paarilised uimed - poolparasiitse eluviisiga - söövad raipeid - pikki keha 2 seljauime - saba ümbritseb sabauim - pehme ja sile nahk ANATOOMIA JOONIS: PILT: NÄIDE: jõesilm ojasilm 50 CL kõhrkalad chondrichthyes O ogahailised squaliformes O railised rajiformes LEVIK: LIIKIDE ARV: PALJUNEMINE: sisemine viljastamine, mune vähe, esineb ka sünnitajaid EHITUS: - nokis- suuavast ettepoole jääv pea osa - nokise alaküljel ninaavad - pea külgedel silmad - paaritud uimed - rinna ja kõhuuimed paarilised
Mürgiputk kuidas tunda: iseloomulik kasvukoht: niisked porimülkad, järve- ja kraavikaldad, kinnikasvavate veekogud. Kuivas ei kasva! Veidi kaardunud varrega. Parim määramistunnus on maa-alune risoom - pikuti pooleks lõigatult, on seest tühi, kuid ristivaheseintega kambriteks jaotatud. Jõeloomastik. Selgrootud(kiiljas jõekarp,keeristigu,liuskur,jõevähk) Jõekalad: Eurütermsed(veetemp ei piira-haug,lepamaim), Külmaveelised(temp kuni 13c- jõeforellm,ojasilm), Jahedaveelised(13C-17C-harjus), Soojaveelised(15C-16C- koger,säinas,hink,kiisk) Loomad- rohu-,järvekonn/vesipapp,jäälind,vihitaja,lauk/saarmas,ondatra,kobras IX Antropogeensed kooslused. Eesti ala tulnuk ja kultuurtaimestik. Umbrohud - on üldnimetus kõigile neile taimedele, kes kasvavad haritud maal inimese tahte vastaselt. Umbrohuks olemine ei ole liigiomane tunnus, see omistub taimedele üksnes nende kasvupaiga kaudu
tobijat, väikest mudilat, merihärga, lesta ja kammeljat. Teiste siinkohal vaadeldavate kalade välimus muutub märksa rohkem. Järgnevalt püüame pulmarüü arengust liigiti anda ülevaate: Tähistused: e-emaskala ; i-isaskala; hk- helmeskate, K-kõhuium(ed); P-pärakuuim, R- rinnauim(ed), S- seljauim. Jõesilm: hiilgavpronksjas värvus muutub tuhmiks sinakashalliks, 1.S ja 2. S kõrgenevad, e-l mandunud (uimekiirteta) P suureneb, i-l tekib sugunibu. Ojasilm: e-l suureneb , i-l tekib sugunibu. Lõhi: e-muutub tumedamaks, külgedele ilmuvad väikesed mustad ja punased tähnid ning punakaspruuni või halliga ääristatud silmtäpid, i-l lähevad küljed tellispunaseks või tumepruuniks, tekivad terassinised marmoreeritud laigud, kõht muurub tumedaks või sidrunkollaseks, alalõuale kasvab kõhrest konks jätke, mis ei lase suud sulgeda. Meriforell: i-l tekib alalõuale väike kõhrjätke, kehal suureneb roosade tähnide hulk.
suletud vereringe KLASS PIHKLASED n limapihklane Sõlme moodustamise eesmärgid: keha limast puhastamiseks, vabanemiseks, toidu tõmbamiseks Merelised. Kalade välisparasiidid. Silmad mandunud, seljauim puudub, lõpusekorv redutseerunud, suulehtri ümber poised KLASS SILMUD Mageveelised ja merelised. Seljauim hästi arenenud, silmad ei ole mandunud, lõpusekorv hästi arenenud. Eestis 3 liiki: jõesilm, ojasilm, merisutt KLASS KÕHRKALAD Toes koosneb täielikult kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund), nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis. Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu taandunud hingatsiks. Üle keha nahahambad N: haid, raid 8 Haid – käävjas keha, heterotserkne sabauim, palju teravaid hambaid, enamasti röövkalad N:
veekogude põhjasetetest kaladele mürgised metalliühendid. Alla pH 5,5 kaovad järvedest viimastena haug ja ahven. Eestis on 7 kalaliiki looduskaitse all. http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/kalalist11.htm Eesti kalade süstemaatiline nimestik Ülemklass: LÕUATUD, AGNATHA Klass: Pteraspidomorphi I selts: SUTILISED, PTEROMYZONTIFORMES 1. sugukond: Silmlased, Petromyzonidae 1. Merisutt, Petromyzon marinus L. 2. Jõesilm, Lampetra fluviatilis (L.) 3. Ojasilm, Lampetra planeri (Bloch) Ülemklass: LÕUGSUUSED, GNATHOSTOMATA Klass: Kiiruimsed, Actinopterygii II selts: TUURALISED, ACIPENSERIFORMES 1. sugukond: Tuurlased, Acipenseridae 1. Tuur, Acipenser sturio L. III selts: HEERINGALISED, CLUPEIFORMES 2. sugukond: Heeringlased, Clupeidae 2. Räim, Clupea harengus membras L. 3. Kilu, Sprattus sprattus balticus (Schneider) 4. Vinträim, Alosa fallax (Lacépéde) 3. sugukond: Ansoovislased, Engraulidae 5. Ansoovis, Engraulis engrasicholus (L.)
elustikus, on veetemperatuur ja veerikkus. Temperatuurinõudluse järgi võib eesti jõgede kalad jagada nelja rühma: Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (haug, võldas, lepamaim, trulling). Seejuures on kaks viimast liiki külmades vetes siiski harvemad, kui soojades vetes. Sellesse rühma kuulub ka luukarits, kes on elupaiga suhtes vähevaliv. Särg, luts ja ahven väga külmades vetes suvel puuduvad. Külmaveelised liigid. Jõeforell ja ojasilm. Veetemperatuuril kuni 13 kraadi. Jahedaveelised liigid. Harjus esineb temperatuurivahemikus 13 – 17 kraadi. Soojaveelised liigid. Teib, säinas, hink, tippviidikas, roosärg, koger, vingerjas, kiisk. Turb, rünt ja viidikas võivad elada ka veidi jahedamas vees, alates 15-16 kraadi. Minimaalse suvise vooluhulga järgi jagatakse vooluvete kalu järgnevalt: Liigid, kes elavad ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: hink, roosärg, tippviidikas, teib,
Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk. Kalastiku levik sõltuvalt vooluveekogu veerikkusest ja vooluhulgast: *Liigid, kes esinevad püsivalt ainult keskmistes ja suuremates jõgedes: Harjus, säinas, teib, roosärg, tippviidikas, latikas, koger, rünt, hink, kiisk. *Liigid, kes eelistavad keskmisi ja suuremaid jõgesid, kuid esinevad ka väiksemates jõgedes-ojades: särg, turb, viidikas, võldas, ojasilm. *Liigid kelle levikut jõe veerikkus ja vooluhulk ei piira: haug, lepamaim, trulling, luts, luukarits, ahven, jõeforell. Eesti jõelõikude jaotus kalakoosluste alusel: Külmaveelisi jõelõike võib nim. liigivaeseks forellipiirkonnaks, kus jõeforellile esinevad reeglina veel laialevikuga liigid-võldas, lepamaim, haug, trulling, luukarits. Jõeforelli puudumine selles piirkonnas on peaaegu alati seotud levikutõkete olemasoluga.
16.3. Alamhmk. koljused (Craniata) Seljakeelik/selgroog. Tsefalisatsioon. Kõrgem NS. Kolju. Suletud vereringe. 16.3.1. Klass pihklased Merelised. Kalade välisparasiidid. Silmad mandunud, seljauim puudub, lõpusekorv redutseerunud, suulehtri ümber poised N: limapihklane 16.3.2. Klass silmud Mageveelised ja merelised. Seljauim hästi arenenud, silmad ei ole mandunud, lõpusekorv hästi arenenud. Eestis 3 liiki: jõesilm, ojasilm, merisutt 16.3.3. Klass kõhrkalad Toes koosneb täielikult kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund), nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis. Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu taandunud hingatsiks. Üle keha nahahambad N: haid, raid Haid käävjas keha, heterotserkne sabauim, palju teravaid hambaid, enamasti röövkalad N: saaghai
detriiti ja pisioleseid. 83. Jagatakse suureks rühmaks:lõuatud e. sõõrsuud ja lõugsuused. Lõuatud on silmud- Luudeta, soomusteta, usja kehaga. Suu iminapana. Sarvhambad. Kummalgi pool seitse lõpuspilu. Toitub meres kaladest, Lahksooline. Kudemisrändel jõgedesse ei toitu; sureb pärast kudemist. Vastne elab põhjasettes; suu ümber väädikud ja ülahuul. Sööb detriiti ja pisioleseid, filtreerides nagu süstikkala N: jaapani jõesilm, ojasilm - Pärast moonet on väiksem kui enne, ei toitu enam, sureb pärast kudemist. Vahel saab suguküpseks juba vastsena. Tavaline paljudes Eesti vooluveekogudes ja pihklased usjad, luudeta ja soomusteta, toituvad elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Väike rühm mereloomi.suu ja paaritu ninasõõrme ümber poised. Ninasõõre neeluga ühenduses. Lõpuspilusid 1-15 paari. Kõhu all kaks rida limanäärmete avasid. Luid pole; on seljakeelik. Neli südant
Leiukohtade kaitse, sobivate elupaikadega kaitsealad, kogumiskeeld. LOOMAD II SELGROOGSED 65 miljonit - 1,8 miljonit aastat tagasi nn tertsiaar ehk ajastu, mille jooksul on välja kujunenud enamik praegu tuntud selgroogsete perekondi ja liike. Sõõrsuud - maduja kehaehitusega poolaprasiitsed või parasiitsed veeloomad; meenutavad kalu, kuid neil puuduvad lõuad, paarilised uimed, tõelised hambad, soomused ja ninaõõs. Eestis 3 liiki: merisutt, jõesilm ja ojasilm. Silmud on suhteliselt tavalised mageveekogudes. Luukalad esineb vähemalt osaliselt luulise koostisega siseskelett, veeloomad, hästi arenenud meeleelundid. Kalade ,,moodsaim" rühm, isolatsiooni tingimustes toimub suhteliselt kiire liigiteke (nt kiriahvenad Aafrika järvedes). Eestis on kaladest looduskaitse all säga, tõugjas, atlandi tuur, harjus, hink, võldas, vingerjas. Teistele kaladele rakendatakse kudemisaja, alammõõdu ja püütava koguse piiranguid.
Suurimad Eesti kalad ja nende rekordsuurused on tuur 136 kg, säga 56 kg, lõhe 37 kg, haug ja karpkala 19 kg. Väikseimad on mudilad, mudamaim ja Peipsi tint. Enamus Eesti kalu talub ka riimvett (Läänemere ranniku vähesoolast vett) ja seetõttu elavad rannikumeres koos mere- ja mageveekalad. 14 KALAKASVATUSE ERIALA Mageveekalad Merekalad Jõesilm Ojasilm Jõeforell Vikerforell Rünt Rääbis Viidikas Peled Tippviidikas Peipsi siig Nurg Merisutt Harjus Latikas Tuur Peipsi tint Vimb Vene tuur Haug Nugakala Siberi tuur Emakala Angerjas Koger Sevrjuuga Väike tobias,
liiki, nad katavad ligikaudu 15% järve pindalast, enim on neid järve lõunaosas. Tavalisim kaldaveetaim on harilik pilliroog, veesisestest taimedest kaelus-penikeel ja tähk-vesikuusk. Loomastik. Loomhõljumi mass on väike – umbes 1 g/m3. Kalastik on aegade jooksul muutunud. Kolga-Jaani lähedalt kiviaegsest asulast leitud kalaluude järgi on Võrtsjärvest püütud isegi lõhet. Nüüdis-Võrtsjärves ja tema sissevoolude suudmeis elab püsivalt 32 kalaliiki ja üks sõõrsuuliik (ojasilm), kokku on loendatud (koos ajutiste liikidega) 36 liiki. Töönduskaladeks on olnud haug, säinas, särg, roosärg, latikas, nurg, koger, linask, viidikas, luts, koha, ahven, kiisk, angerjas, tõugjas ja hõbekoger. Viimaseil kümnendeil on Võrtsjärve tähtsaimateks püügikaladeks latikas, koha, angerjas ja haug. Saakide suuruse järgi järgnevad särg, ahven ja luts. 1996–2000 püüti Võrtsjärvest keskmiselt 266 t, 2010. aastal 227,7 t kala.
annaabi.ee 
