põllumajandushobune, kelle: pea proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. kael suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. turi madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. selg lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. laudjas lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe. rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas. jalad kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega. Iseloom Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure pretensioonikuse ja raskeveohobuste
käitunimine. Kehaehitus HOBUSE KEHAOSAD. Eestpoolt tahapoole tunnustatakse üldiselt alljärgnevaid kehaosasid või punkte: pea koos ninamiku, ninasõõrmete, lõua, otsmiku, kukla ja põskedega; kael kägivao või vaskulaarse soone, kaelaharja ja lakaga; esijalad küünarnukkide, õlavarre, kämblaluude, randmeliigeste, sõrgatsite ja kapjadega; rinnak; õlad ja turi; rinnakorv; kõht ja selg; ja lõpuks tagaveerandid: nimmepiirkond, tagakülg, puusaliiges, laudjas, sabajuur või sabaroots, tuharad, reied ning tagajalad: sääred, põlveõndlad, kannakõõlused, sõrgatsid, sääreluud, sarvnaastud ja kabjad. HEA KEHAEHITUS Kui hobuse kehaosad on üksteise suhtes proportsionaalsed ja laitmatu kujuga, siis öeldakse, et loomal on hea kehaehitus. Igal tõul on erinevad suuruse ja kuju normid erinevate kehaosade jaoks. HOBUSE KEHA ESIOTS Hobuse keha esiotsa all mõtleme pead, kaela, pihta, turja ja esijalgu. Need hobused
poolt ja keskkonnatingimuste poolt. Interjööri alla mõistetakse sisemisi morfofüüsioloogilisi ja biokeemilisi omadusi olenevalt hobuse töövõimest. Konstitutsioonid tugev, õrn, toores. Söötmine: enne sööki tuleb joota, sööki tuleb ette anda kuni 2 kg korraga ja 3 korda päevas. Kaerad tuleb teha keeva kuuma veega, N: lõunased kaerad teed hommikul valmis. Hobune sööb veel peale kaera ka heina, juurvilju, jne. Antakse ka jõusööta. Kehapiirkonnad - turi, selg, tühemik, laudjas, tuhar, lõuats, piht, eesrind, kõht, kabjad, otsmik, nina, jne. I Skelett ja lihased Vastsündinul moodustab skelett 23-25% elusmassist. Kasv peatub 5- 6 aastaselt, kui luustik moodustab 7-12%. Ratsahobustel pjäsemad pikemad ja peenemad. II Karvkate ja nahk kaitse funkts ja soojusregulatsioon. Naha paksus ühesugune, seljal paksem Naha moodustiseks on kabjad, naastud, sarvaine. III hingamiselundkond- Hingab sõõrmete kaudu, sisse-ja väljahingamiste arv 8-16 korda minutis
Silmad on suured, ilmekad, sageli viltused ja ülalauga rohkem kaetud. Kõrvad enamasti pikad, õhukesed, terava tipuga ja väga liikuvad. Mokad ja sõõrmed õhukesed ja kuivad. Kukal pikk, sageli iseloomuliku tugeva nn. kuklajõnksuga. Kaela asetus on püstine, kõrge liitumisega. Kael pikk ja sirge või S-kujuline. Lakk on hõre või puudub üldse. Turi kõrge, pikk ja hea lihastikuga. Rind on kitsam ja mitte väga sügav. Õlad pikad ja kaldus. Selg ja nimme sirged ja suhteliselt pikad. Laudjas lai, pikk ning libajas. Lihastik hästi arenenud. Saba madala asetusega, sageli hõre. Jalad pikad ja kuivad, tugevate liigeste ja selgelt eristatavate kõõlustega. Tagajalgadel võib esineda saabeljalgsust. Sõrgatsid pikad ja elastsed kuid mitte pehmed, väheldase või puuduva sõrgatsitutiga. Kabjad reeglina väikesed ja tugevad. Karvkate on õhuke, peen ja siidine. Enamlevinud värvused on kõrvid ja võigud, esineb ka musti, raudjaid, halle, kollaseid ja kreemjaid
5. a) 1 minutis hingab hobune sisse ja välja 8- 16 korda. b) max pingutuse korral 120 korda c) südame erimass 100kg elusmassi kohta suurim.. raskeveohobustel d) täisk. Hobusel veri mood.7-11% 12% tema elusmassist. e) hobuse magu on ..7-15 15-17 liitrit. 6. a)Rakke(veohobune) ristkülikukujuline, indeks on 104-108 b)ratsahobune on ruudukujuline, indeks on 98-103 c) eetsirandmeline seisutunnus on see kui kabjad on ettepoole. d) o-kujuline seis on väljapoole hoidvatel jäsemetel e) laudjas langeb tugevasti sabajuureni, siis see on luipu 7. hobuse neli põhimõõdet ja täpsusklass cm? Turjakõrgus...172 Kere põikpikkus..176 Rinna ümbermõõt...196 Kämbla ümbermõõt...22,5 Kämbla koormuse indeksi valem on.. kehamass(kg)/kämbla ümbermõõt(cm) 8. a) põlveliigesest allapoole jäävat piirkonda nim. sääreks b) kannaliigesest allapoole. pöid c) kui suur on märgis/laik- laik on üle 10 cm d) harilik lauk on: 3 sõrme e) võik,kõrb 9. a) 3,5 aasatselt 10.
Rind on lai, hästi lihastunud ning sügav. Roidekaar on kumer. Turi on lai ja hästi lihastunud, pigem madal ning lühike, kuid võib olla ka keskmise kõrguse ja pikkusega. Abaluu asend on pigem püstjas kuni püstine. Abaluu piirkond on hästi lihastunud. Selg on lühike, tugev, hästi lihastunud, kusjuures arenenud laudja lihastikuga hobustel tekib nõgusa selja mulje, mis on aga näilik. Lanne(nimme) on lühike, lai, hästi lihastunud ning tugevasti seotud laudjaga. Tühimik on lühike. Laudjas on pikk ja suhteliselt lai. Väga hästi lihastunud hobustel on rennlaudjas, kusjuures renn ulatub ka seljale. Laudja kallak on libajas. Reis ja säär on kaetud reljeefsete võimsate lihastega. Õla- ja küünarvarre-ala paistab silma oma reljeefsete lihasgruppide poolest, mis on üheks vana-tori hobuse eriomadusteks. Liigesed on laiad, tugevad ja reljeefselt piiritletud. Jäsemed on kuivad, tugeva luustikuga, selgesti nähtavate kõõlustega
põllumajandushobune. Pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. Kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. Turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. Selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. Laudjas on lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe. Rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas. Jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva värviga. Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik, temperament energiline. Eesti hobuse iseloom on eriti sümpaatne ratsahobuste suure
järgmiselt. Hobusel on pikk kere, ta on lühijalgne ja tugeav kehaehitusega. Pea on tal terviklik, koos laia otsmikuga, mis on kas nõgusa või sirge profiiliga, väikeste hiirkõrvadega, mänglevate silmadega, muskliliste lõupärade ja avara lõupärade vahega. Kael on hobusel lühike, muskliline, mis on kaetud paksu lakkaga. Turi on madal, lihaseline ning tavalise pikkusega. Selg on tavaliselt sirge, kuid harva esineb ka nõgusust, lühike ja lai, lanne lai ja tugev. Laudjas on munajas ja pikk ning saba asetseb all pool ning on tihe. Rind, rinnakorv ja roided on hästi väljaarenenud. Jalad on lühikesed, kuid tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased. Selle hobuse samm ja traav on lai ja hoogne, kuid vahepeal esineb ka sõudmist.(Mauring 1988: 242) Sellel hobusel puuduvad erinevad kalduvused jäsemete haigestumiseks. Harva esineb lonkimist ning kõõluste välja venimist, ükskõik kui raske töö ei oleks.(Bellegarde 1940: 149)
tuleb aretustöös pidevalt arvestada. Lande piirkonnast saab head filee- ja rostbeefiliha, mispärast lihaloomadel eelistatakse pikka, laia, sirget ja hästi lihastunud lannet. 2.8 Kõht Kõht on loomal seedeorganeid sisaldav kehaosa, mida piiravad pehme kõhusein ja selgroo rinna-nimmelülid, osalt ka puusaluud. Kõhtu hinnatakse kuju ja suuruse järgi. Lihaloomadel on enamasti tünjas kõht, piimalehmadel heina- ja rippkõht, kiirushobustel kägi- ehk hurdakõht. 2.9 Laudjas Laudjas on loomadel tähtis kehaosa, sest sellega on seotud sugu- ja piimaorganid ning mahukad lihased. Laudjat hinnatakse laiuse, pikkuse ja sirguse järgi. Piima- ja lihaveistel eelistatakse pikka, sirget, ruutjat, tasast laudjat, mis on hästi lihastunud. Kiirushobustel eelistatakse pikka, keskmise kumerusega, ovaalset, laia laudjat. 2.10 Udar Udar on kõigil emasloomadel oluline kehaosa, sest sealt saavad järglased piima ehk toitu elu alguspäevadel
püstised, veidi ümardunud püstiste tippudega. KAEL: Keskmise pikkusega, kaarduv, tüvest hästi püstine. Traavil sirutub kael niimoodi välja, et pea on veidi ettepoole ulatuv. KERE: Selg: Sirge ja tugev, turjast kuni laudjani kulgeva horisontaalse ülajoonega. Keskmise pikkusega,mitte ebaproportsionaalselt lühike ega ka ülemäärasest pikkusest tulenevalt nõtkuv. Nimme (lanne): Tugev ja hästi kuivade lihastega, rinnakorvist kitsam ja külgsuunas kergelkumerdunud. Laudjas: Laskuv, kuid mitte nii järsk, et selle tõttu oleks tagajalgade tõuge jõuetu. Rindkere: Sügav ja jõuline, kuid mitte liiga lai; rinnakorvi kõige madalam punkt asub vahetult küünarnukkide taga ja nendega samal kõrgusel. Roided on kohe lülisambast alates hästi kaardunud ja muutuvad külgedel allapoole suundudes lamedamaks, et võimaldada vaba liikumist. SABA: Saba on hästi karvane ja kujult rebasehända meenutav. Saba kinnitub pisut allpool
1. Eesti hobune Eesti hobusel on iidne põlvnemine, kuid andmed hobuse põlvnemise kohta otseselt puuduvad. Ta kuulub põhja metshobuste rühma. Eesti hobune on loomu poolest vähenõudlik, vastupidav ja lisaks on ta kasvult väike. Oma osa on antud iseloomujoontes kehvadel söötmis- ja pidamistingimustel ning karmil looduslikul valikul. Hobust hinnatakse eelkõige tema välimiku põhjal. Tal on küllaltki väike, lai ja sügav pea. Kael on lai paks, rind lai ja laudjas munajas. Jalad on tal tugevad ja kabjaserv vastupidav. Ta on elava temperamendiga ja hea iseloomuga. Puuduseks on vahest esinev nõgus selg ja ebakorrektne seis. Antud hobused on üldiselt vilkad, vähenõudlikud ja küllaltki vastupidavad. Samuti on nad energilised, hea liikumisega, stabiilsed ja kergesti alluvad. Värvuselt on eesti hobused enamasti kõrvid, raudjad ja mustad, leidub ka kollaseid, võike, halle ja hiirjaid. Eesti hobusel on ülesandeks
täisverelistel? Inglise täisverelistel Täiskasvanud hobuse veri moodustab 7-11 % tema elusmassist. Hobuse magu on 7-15 liitrit Rakke/veohobune on (missuguse kujuline) ristkülikukujuline, indeks 104-108 Ratsahobune on ruudukujuline, indeks 98-103 Eetsirandmelise seisu tunnus: küljelt vaadates jääb mulje nagu ei toetuks esijalgadele O-kujuline seis on esi- ja tagajäsemetel. Laudjas langeb tugevasti sabajuureni , nimeta kuju -luip. LK 2 7. Hobuse 4 põhimõõdet on (ja täpsusklass) a) turjakõrgus (tk, täissentimeetrites) b) kere põikpikkus kepiga (kppk, täissentimeetrites) c) rinnaümbermõõt (rü, täissentimeetrites) d) kämbla ümbermõõt (kü, +/-0,5cm) e) Kämbla koormuse indeksi valem on (kehamass,kg) jagada (kämbla ümbermõõt,cm) 8) a) põlveliigesest allapoole jäävat piirkonda nimetatakse sääreks
selgelt väljendunud sootunnused. 2.1.4. Kehaehitus Kehaehitus on suursugune ja harmooniline, mis soodustab hobuse saavutusi sportlikel aladel. Siia kuuluvad: keskmise pikkusega, pealt kumer ning kuklaga hästi ja kergelt ühendatud kael, suured libajad abaluud, selgelt eristatav kaugele seljale ulatuv turi, töövõimeline selg, mis vastab atleetliku sporthobuse standardile ja ühendab endas liikumise, kandejõu ja tasakaalu, pikk, kergelt kaardunud muskliline laudjas ning harmooniline kerejaotus eeskehaks, keskosaks ja tagakehaks (Joonis 2). Edasi on soovitav kehaehitusega sobivad jäsemed korrektsete suurte liigestega, keskmise pikkusega sõrgatsitega ja hästivormitud kapjadega, mis lubab eeldada pikka kasutusiga. Peale selle korrektne, st. tagantvaates otsene jäsemeteasetus, külgvaates otseasetsev esijalg ja hästisuunatud hüppeliigesega umbes 150- kraadise nurga all tagajalg ja igal juhul sirge varbatelg umbes 45-50- kraadise nurgaga aluspinna suhtes
Eesti hobune on madalajalgne, pika kere ning tugeva kehaehitusega kerge põllumajandushobune. Tema: - pea on proportsionaalne, laia otsmikuga, enamasti sirge, harva nõgusa profiiliga, lühikeste kõrvadega, elavate silmadega, lihaseliste lõuapärade ja laia lõuapärade vahega. - kael on suhteliselt lühike, lihaseline, tiheda lakaga. - turi on madal, lihaseline ja keskmise pikkusega. - selg on lühike, lai ja sirge, harva pehme; lanne lühike, lai ja tugev. - laudjas on lihaseline, ümar, keskmise pikkuse ja laiusega; saba asetseb madalal ja on tihe. - rind ja rinnakorv on lai ja sügav, roided hästi kaardunud, kõht mahukas. - jalad on kuivad, lihaselised, tugevate kõõluste ja liigestega, kabjad on korrapärased ja tugeva tinakarva sarvega. [4] Eesti hobuse samm ja traav on avar ja hoogne, kuid tuleb ette ka sõudmist ja kerimist. Tõule omast värvust eesti hobusel ei ole. Värvuselt on eesti hobused keskmiselt 25,8%
3. tarpan E. caballus gmelini primitiivne koduhobune. Kuni 135 cm. Trulljas kere, ümarad vormid. Hiirjas vööt seljal. Tagajalgadel naastud puuduvad. Veel 1870-l oli teda veel looduslikult. Tuntumaid pidajaid oli Krahv Samolski loomaaed. Eeslid E.asinus (raamatus olemas) metsikuid eesleid kohtab vaid Aafrikas.Tiinus kestab 12 kuud Iseloomulik on pikk kandeaeg. Suurem pea ja pikemad kõrvad kui hobusel. Ka pikem lande osa. Kere laudjas on luippu. Kabjad on kitsamad, ka kõrged ning värvuselt hallid raudja vöödiga. Nad ei hirnu, ega pruuska, kuid on vastupidavamad. 1. Kodueesel E. asinus tuntud veoloom. Aafrikas, Vahemeremaades, Kesk-Ameerikas. Kodustatud 4000 aastat tagasi. Euroopas oli Hispaania maades ja teisel reisil viidi ka Ameerikasse 2. Somaali ulukeesel Equus asinus somaliensis 3. Nuubia ulukeesel Equus asinus africanus Eeslikud Equus Hemionus kiltmaades
massiliselt välja vedama. Landrassi tõugu sead on viljakad, varavalmivad, kiirekasvulised, heade lihaomadustega ja neilt saadakse kvaliteetset peekonit. Sead on peekoni-tüüpi, tugeva konstitutsiooniga, kuid küllalt peene luustikuga. Värvus on valge, pea kerge, sirge koonuga, kitsa lauba ja suurte lontis kõrvadega. Käel keskmise pikkusega, liitub turjaga märkamatult, turi vähearenenud, roided kaardunud, rind sügav ja lai. Selg sirge või veidi kaardus. Kõhu-joon sirge. Laudjas lai, lihaseline ja sirge. Singid hästi arenenud. Jalad sirged, liigesed hästi arenenud. Nahk elastne, peen, harjased läikivad, valged. Temperament elav. Landrassi tõugu sead on varavalmivad, noorsead on kiirekasvulised ja väärindavad hästi sööta. Tapmisel saadakse pikad, ühtlase õhukese pekiga lihakehad, eriti hästi on arenenud fileeosa ja tagumine kolmandik. Emised on viljakad, suure piimakusega ja hästi arenenud emainstinktiga.
Koduhobused arvatakse põlvnevat tarpanist, sest kõigil on kromosoomiarv 2n=64, mongoolia hobusel aga 2n=66. Ida- ja läänehobuste laiaulatuslik ristamine on andnud väga mitmekesiseid hobuste tüüpe ja tõuge, kelle põlvnemise kindlakstegemine on tihti raske. · Przevalski hobust võib leida loomaaedades ja vähesel arvul Dzungaarias (Gobi kõrbes). Ta on madala kasvuga (turja kõrgus kuni 140 cm), rind ja laudjas on lai, kael lühike, massiivne, pea pika ninaosaga ja tugevad lõualuud, jalad peened. Olenevalt elukohast on värvus heledam või tumedam võik. 11. variatsioon-statistika osa tõuaretuses 12. variatsioonirea hindamise ja võrdluse põhimõtted 13. dispersioonianalüüsi kasutamine Dispersioonanalüüsi eesmärk on kontrollida gruppidevaheliste erinevuste statistilist olulisust. Erinevalt
inglise keeles lühisarviline). Sellest pärinevad paljud kaasaegsed lihaveisetõud vanad tõud enne lühisarvelisi olid pikasarvelised. Liha on väga rasvane - majanduslik tasuvus on vähenenud. Tapasaagis 70 %. Lehmad lüpsavad 3005-4000 kg piima aastas. Tänapäeval on eraldatud tõurühm, keda aretatakse piimatoodangu suurendamise suunas, et luua uut piima-lihatõugude hulka kuuluvat tõugu. Longhorni tõug Limousine'i tõug ... laudjas ebaharilikult kõrge võrreldes turja kõrgusega suured singid Belgian Blue ... silmapaistvalt arenenud lihastikuga, geenimutatsiooni tulemusena kahekordne lihastik Mahuka lihastiku tõttu on vasikad nii suured, et tavapäraselt tulevad ilmale keisrilõike abil. Soti mägiveised Väga maitsva, kõrge kulinaarse väärtusega, metslooma liha meenutava lihaga. Soti mägiveise liha on mitmetes riikides moes ja selle eest makstakse tootjale ja restoranis kuni pooltesit korda
Przevalski hobune o Turja kõrgus 124...145 cm o Kere lai ja sügav, kael paks, lakk püstine o Pea on lai ja raske o Karva värvus kollasest pruunini Tarpan o Oli levinud Euroopas ja Ees-Aasia steppides o Turjakõrgus kuni 135 cm o Ümarate vormidega, trulja kerega o Värvuselt hiirjas Eeslid o Eeslitel on hobusega võrreldes suurem pea, pikemad kõrvad, pikem lanne ja kere o Laudjas on lihasevaene, lühike, luip o Saba on lühike, ainult otsast jõhvidega kaetud Eeslikud o Aasia poolkõrgete, kiltmaade ja kuivade steppide asukad o Kõrvad lühikesed, kabjad laiad Sebrad o Hobuslaste hulgas vanim alamperekond, kuid arengus mahajäänud Muul=eeslitäkk+hobusemära Muulakas=hobusetäkk+eeslimära Evolutsioon Hobuse areng algas rebasesuurusest loomast 65 milj aastat tagasi. Jalad toetusid 3...4 varbale, mis
lamades hoiavad paljud koerad oma krvu tahapoole vastu pead surutuna, see ei ole viga. Kael peab olema tugev, hästi arenenud lihastega, kaelalotita. Kael on horisontaaltasapinnalt vaadatuna 45-kraadise nurga all. lajoon läheb kaelalt üle hästi märgatavale turjale ja horisontaaljoonega veidi kaldu olles üle selja, kuni kergelt kaldu asetseva laudjani ilma mingi nähtava katkemiseta. Selg on tugev, kindel ja lihaseline. Nimme on lai, tugeva ehitusega ja hea lihastikuga. Laudjas peab olema pikk ja veidi kaldu (umbes 23 kraadi horisontaaljoonest) ja ilma katkemiseta ülajoonelt sabale üle minema. Rind peab olema mdukalt lai, alarind vimalikult pikk ja hästi arenenud. Rinna sügavus peab olema 45 kuni 48% turja krgusest. Roided peavad olema mdukalt vlvjad. Tünjas rind on viga nagu ka liiga kitsas rind. Saba ulatub vähemalt kannani, kuid ei tohi ulatuda üle poole pöiast. Saba alumisel küljel on karv veidi rikkalikum ning saba hoitakse alla rippuvana veidi kaardu
9 - turi 26 - ranne 42 - reis 10 - selg 27 - kämmal 43 - põlv 11 - nimme e. lanne 28 - sõrgats 44 - säär 12 - puusanukk 29 - piire 45 - kand 13 - ristluuhari 30 - sõrg 46 - pöid 14 - sabajuur 31 - sõrakesed 47 - laudjas 15 - päraluunukk 32 - saps 48 - udara tagavara 16 - sabarood 33 - piht e. abu 49 - nisad 17 - sabatutt 34 - kael 50 - kõht 17 VEISEKASVATUS 3.2.3 LOOMADE MÕÕTMINE Põllumajandusloomi mõõdetakse kasvu ja arengu jälgimiseks, kehaehituse tüübi ja kehamassi määramiseks
enam järgmisi tunnuseid: 1) jõudlusnäitajad (piima-, liha-, villatoodang jne.). Need on kõige enam arvestatavamad tunnused. 2) välimikutunnused eelkõige arvestatakse neid tunnuseid, millised on mõjutavad produktiivlooma kehaehituse tugevust, toodanguvõimet ja eluiga (karjaspüsivust). Näiteks piimalehmadel määravad udaratunnused ka piimatootmisvõime. Tugevad jalad tagavad lehmade karjaspüsimise mitme laktatsiooni vältel. Näiteks tõusev laudjas võib põhjustada rasket sünnitust, mis võib viia lehma karjast väljalangemiseni. Seega tuleks eelistada mõõdukalt luipu (langevat) laudjat jne. 3) kasv ja areng ning lihajõudlus. Eelistatakse suurema kasvukiirusega ja parema lihajõudlusega loomi ja linde. 4) viljakus (järglaste arv), mida arvestatakse enam emasloomade puhul. Suurem järglaste arv tagab suurema selektsiooniintensiivsuse ja valikuedu, sest valida saab suurema arvu isendite hulgast
4. Toores konstitutsioon pea suur, luustik massiivne, lihastik mahukas, nahk paks ja kaetud jämeda karvastikuga. Omane tööveistele. Duerst: 1. Hingamistüüpi ehk leptosoomne tüüp kiire ainevahetus, ülekaalus on oksüdeerumisprotsessid. Hästiarenenud hingamis- ja vereringeorganid. Pikk, sügav, kitsas rind. Roided asetsevad üksteisest kaugel. Kehakontuur kolmnurkne. Piimaveised. 2. Seedetüüpi ehk eurüsoomne tüüp ristküliku kontuur. Turi on laiem, laudjas laius ei ületa eeskeha laiust. Lühike silindriline rinnakorv, peaaegu vertikaalselt asetsevate roietega. Hingamis-ja vereringeelundid vähem arenenud. Lihaveised. 3. Vahepealne ehk mesosoomne tüüp liha-piimatõud. Raske määrata. 13) KONDITSIOON EHK TOITUMUS Konditsiooni all mõeldakse looma söötmis- ja pidamistingimustest tulenevat reservainetega varustatuse seisundit teatud jõudluse saavutamiseks. Konditsiooni astmed: 1
juhtivate lambakasvatusriikide pügajad. Euroopas on selle meetodi peamiseks juurutajaks British Wool Marketing Board. Suurbritammias eksisteerivad lambavillapügajatel kutsestandardid, kusjuures eristatakse alg-, pronks-, hõbe- ja kuldtaset. Rahvusvahelistel võistlustel pöevad enamasti kuldtasemel pügajad. Kiirpügamise meetodi puhul pügatakse lammas ligi 40 erineva lõikega, kusjuures on välja kujunenud kindel lõigete järjekord (kõht, udara ümbrus, vasak aba ja kints, laudjas ja saba, pea, kael, vasak külg ja selg, parem aba, külg ja kints. Meisterpügajad pöevad lamba alla ühe minuti. Peale lammaste pügamist intensiivistub lammaste ainevahetus ja on teada, et lambad tarbivad pügamisjärgselt enam sööda kuivainet. Seepärast arvatakse, et tallede sünnimass on 10-15 % võrra kõrgem just pügatud lammastel. Samuti on teada, et ka söödakasutus on efektiivsem, sest toit on vatsas lühemat aega ja seetõttu proteiini lõhustub vatsas vähem, mis
annaabi.ee 
