Meriforell Meriforell on jässaka kehaga, suhteliselt suure peaga kala, kes asustab pea kogu Põhja-Euroopa rannikut kuni Murmanskini ning kogu Läänemerd. Meriforell on siirdekala, see tähendab, et oma elu veedab ta põhiliselt meres, kudema rändab aga jõgedesse. Eestis sobivad talle enam-vähem kõik merre suubuvad jõed, seda enam, et jõgede suhtes pole ta kapriisne. Meriforell talub pruuni ja kergelt hapukat jõevett, samuti ei põlga ta ära isegi päris kitsaid ojakesi, kuid vesi olgu külm ja hapnikurikas. Soodsatel aastatel algab meriforelli jõkketõus juba augustis, isegi juuli lõpus. Rännutuhinas on nad võimelised ületama kuni 1,5 m kõrguseid tõkkeid - jugasid ja tamme
ma nendest valmistatud roogasi söönud ja need olid väga maitsvad. Lõhe Lõhe ehk lõhi (Salmo salar) on lõhelaste sugukonda kuuluv kala. Eesti keeles kasutatud ka nimesid lohe, laks. Lõhet on nimetatud kalade kuningaks. Ta on suur ilus kala, kelle pikkus ulatub 1.5 meetrini, kaal 39 kilogrammini. Lõhe on siirdekala. Lõhe keha katab peen hõbedane soomus, allpoolt küljejoont lõhel tähnid puuduvad. Meres toitub lõhe väikestest kaladest ja koorikloomadest. Jõgedesse kudema tulles ta katkestab toitumise ja kõhnub tugevasti. Pulmarüüs lõhe keha tumeneb ning külgedele ja pähe ilmuvad punased ja oranzid tähnid. Isaskaladel lõuad pikenevad ja kõverduvad, alalõuale tekib konksjas jätke, mis läheb ülalõual olevasse väljalõikesse. Väliselt sarnaneb meriforelliga. Lõhe turgutuspiirkond on Atlandi ookeani põhjaosa. Siit läheb ta kudema Euroopa jõgedesse. Varem oli lõhe väga arvukas kõigis Euroopa jõgedes, kus leidus sobivaid koelmuid
imilehter, nahk on soomusteta, pea külgedel on seitse paari lõpuseavasid. Selg ja küljed on metalselt läikivad tumehallid, kõht valkjaskollane. Peale selle pole silmud head ujujad, vaid liiguvad edasi maotaoliselt loogeldes. Võivad kasvada kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Eestis asustab jõesilm pea kõiki Soome lahega seotud jõgesid, kõige silmurikkam on Narva jõgi. Silmu puhul väärib tähelepanu tema iseäralik elukäik ja areng. Ta suundub kudema merest jõgedesse, valides selleks välja kiirevoolulised ja kivipõhjalised kohad. Kudemise ajal toimuvad aga silmuga mitmed muutused: sarvhambad nüristuvad (kudemise ajal ta niikuinii ei toitu) ning kehapikkus väheneb isastel 1/6, emastel koguni 1/4 võrra. Ainus pulmareis jääb ühtlasi ka viimaseks nende elus. Silmud liiguvad üksnes pimeduse varjus: ränne toimub kottpimedatel kuuvalguseta öödel, mõnikord ka päeval, aga seda ainult siis, kui vesi on sogane ning ilm sombune
külgedel on tal seitse paari lõpuseavasi. Silmud kasvavad kuni poole meetri pikkuseks ja kaaluvad kuni paarsada grammi. www.sunsite.ee ajakiri.kalastaja.ee Elupaik: Jõesilm on tüüpiline siirdekala, kes suurema osa oma elust veedab meres, ent pulmade pidamiseks rändab massiliselt merre suubuvatesse jõgedesse. Jõesilm püüab naasta kudema alati oma sünnijõkke. Eestis on tuntuim silmu kudejõgi Narva jõgi, kuid kudema tullakse veel ka näiteks Pirita- ning mitmetesse Lääne- ning Pärnumaa jõgedesse. Silmule on iseloomulikud kaks kuderännet: sügisene võib soodsate tingimuste korral alata juba augustis, kevadine toimub pärast jääminekut, enamasti aprillis. Jõesilm on levinud kogu Lääne- ja Põhjamere vesikondades ja Vahemere lääneosas.
Koorunud maimud kanduvad Sargasso merest ~3 aastaga hoovuste abil Euroopa läänerannikule. Seal moonduvad läbipaistva lible taolised eelvastsed nn klaasangerjateks (endiselt läbipaistvad kuid rinnauimedega ja rohkem angerja sarnased), kes tungivad magevette. Seal elavad ja kasvavad nad suguküpseks saamiseni (isased 5...7 a., emased 7...12 a.) või ka kauem. Sugu on määramata kuni 24 cm kehapikkuseni. Täiskasvanuina laskuvad taas merre ning siirduvad Sargasso merre kudema. Eluiga võib küündida 25...40 a. eritingimustes isegi 88 a. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG.htm) Elupaik, -viis ning levik Angerjad on rangelt öise eluviisiga. Kogu valge aja veedavad nad üksikuna veekogu põhjamudas, kust õhtu saabudes avavette jahile siirduvad. Erinevatel eluperioodidel on angerja elupaik erinev, meil elavad riimveelistes merelahtedes ja mageveekogudes. Angerjas on levinud Eesti ranniku lahtedes ja väinades. Noored
keelatud. Läänemere loomastik Läänemeres elavad loomad jagunevad kaladeks , selgrootudeks ja imetajadeks. Kalad Läänemere mageda vee tõttu ei saa paljud merekalad seal elada, kuid osad merekalad siiski elavad seal.Seal elavad merekaladest põhiliselt räim , kilu, tursk , lest ja lõhe. Läänemeres elavad lisaks ka magevee ja siirdekalu.Magevee kalad elavad ranna lähedal.Mageda vee kalad on näiteks haug ja ahven.Siirdekalad on kalad kes elavad meres , kuid kudema siirduvad mujale.Sellised kalad on näiteks lõhi ehk rahvakeeles lõhe ja meriforell.Nemad siirduvad kudema jõgedesse. Selgrootud ja imetajad Läänemere selgrootud on peamiselt põhjaloomastikus elavad loomad ja loomhõljumid.Kevadel, kui vesi on soojenenud ja taimhõljumit piisavalt, hakkab kiiresti paljunema ka loomhõljum.Siis kooruvad marjast maimud ja leiavad rikkaliku toidulaua.Loomhõljum on Läänemere noorkalade peamine toit.Räim ja kilu toituvad isegi täiskasvanuna loomhõljumist
kõhuga. Neile iseloomuliku värske kurgi lõhna tõttu kutsutakse neid tihti ka "kurgikaladeks". Peipsi tindile on meelepärane aeglaselt voolav või seisev vesi. Nad on mageveekogudes põhja lähedal elutsevad parvekalad, kes toituvad põhiliselt zooplanktonist. Suguküpsed kalad neelavad meeleldi ka põhjas elavaid usse ning väikesi kalapoegi. Levinud põhjapoolkeral, Rootsis, Soomes. Eestis põhiliselt Peipsi järves ja Võrtsjärves. Kudema hakkab tint tavaliselt mai esimesel poolel tuulevarjulises veesisese taimestikuga kohtadesse. Marjaterad kleepuvad veetaimedele, liivale või kivisele põhjale. Tindi vastsed kooruvad 5 mm pikkustena, kuid nende edasine kasvutempo varieerub üsna tugevasti. Suur osa tinte sureb aga peale esmakordset kudemist. Väikeste tintlaste suurimaks vaenlasteks on kohad, kuid ka paljudele teistele näljastele röövkaladele on tindid ihaldatud saak. Tähtsamaks toidukonkurendiks peipsi
2. Soolarohi Suur soolataluvus, lihakad varred, soomusjad lehed. 3. Kõrbeliilia Sirgub pärast vihma maaalusest sibulast. 4. Okotiljo Piisava veega ilmuvad punased õied, kuivaperioodil langetab lehed. 5. Kivitaim Hea maskeering, taime osad on mulla sees , pärast vihma puhkevad õide, Looma nimi Kohastumise kirjeldus 1. Labidjalgkonnad Kuivaperioodil elavad maa sees, vihmaga tulevad kudema ,kullesed arenevad kiiresti, 2. Hiidsametlestad Punane kaitsevärvus, vihamaga tulevad välja. 3. Skorpionid Peidavad kuumuse eest, astel saagi tapmiseks, Saavad vedeliku saagist, 4. Kärssmadu Toitub roomajatest ja munadest, mängib surnut, 5. Surikaadid Elavad kolooniatena, lapsehoidjad, üks peab valvet puu otsas, Kokkuvõte: · Kõrbetaimedele on iselooomulik:
Särje-ahvena-hauge jõe tüüpi LUGUSE JÕGI Tausta jõgi, Liste, Luguse magistraalkraav Pikim ja suurima vesikonnaga jõgi Algab Lauka külast 7,5 km lõuna pool ja suubub Jausa lahte Pikkus 21 km Valgala 98 ruutkilomeetrit. Süvendatud ja voolab sirgendatud kunstlikus sängis Ülemjooksul läbib inimasustuseta soid ja metsi. Kesk- ja alamjooksul on jõe ümbruses põlde rohkem ja asustus tihedam. Kevadel tuleb merest jõkke kudema särgi, säinaid ja ahvenaid Know I Should be playing in the winter snow, or under the mistletoe.. But I'm here, making this presentation, hope you liked it!
Kõhtmine ehk alumine pool on kahvatu ja valkjas. Lest on merekala, keda võib leida kogu Eesti rannikuvetest. Lest elutseb kuni 40 m sügavuses, liivasel või savisel põhjal. Mõnikord harva võib ta tungida ka jõgede suudmealadele. Lest elab üksikult ning on küllaltki liikuva eluviisiga. Kudemispaiga otsinguil võib ta läbida pikki vahemaid. Vastavalt erinevatele kudemispaikadele, jaotatakse meie lestad 2 rassi:süvikukudulestad ja rannikukudulestad. Esimesed siirduvad kudema Gotlandi süviku piirkonda, teised koevad aga madalatel rannikualadel, 4...22 m sügavusel. Erinevused ilmnevad ka kudemisajas ja marja arengus. Süvikusse rändajad koevad aprillis-mais ning nende mari on vabalt vees hõljuv, rannikul kudejad koevad mais-juunis, nende mari on väiksem ja kandub kivide alla ning areneb seal. Lesta marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5-10 päeva. Vastse areng on omapärane. Vaatamata oma
aed-liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Oma liigikaaslaste suhtes on harjus nii noores kui vanas eas aastaringselt vaenulik. Ta elab põhja ligidal, kust sooritab lühikesi kiireid sööste veepinnale. Toidust moodustavad suure osa nii õhu- kui maismaaputukad ning nende vastsed, väikesed kalad (lepamaimud) ning lõhemari, juhul kui lõhi õnnetul kombel harjuse kodujõkke kudema satub. Harjus koeb tavaliselt mais. Nagu öeldud, on ta territoriaalne ja seetõttu jagatakse sobiv piirkond jõest isasharjuste vahel üksikuteks kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib ulatuda 4...5 meetrini ning seal peaks leiduma mõni soodne varjepaik kivi või puurondi näol. Isasharjus teeb kudemisperioodil iseloomulikke vabisevaid liigutusi, millega kaasvõitlejaid eemale peletatakse, emasisendeid aga ligi meelitatakse. Koetava
Soomuste asemel katavad keha kilprüüna asetsevad luuplaadikesed. Ogalik on pisike kala - kõigest 5…8 cm pikkune ning ta kaal ei ületa 4 g. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane, kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü - kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad siniseks. Emased nii erksaks ei muutu. Ogalik võib elada nii mere- kui magevees, kuid Eestis asustab ta peamiselt rannikualasid. Sealt siirdub ta kudema jõgede suudmealadele. Üksikuid ogalikke on leitud ka Peipsi-Pihkva järvest. Kudemiseks valib ogalik välja madalad ja vaiksed kaldaäärsed kohad, kuhu on sobiv pesa ehitada. Ogalik on kala, kellele pesaehitamises on võrdväärset vastast raske leida. Ta tassib kokku igasugust taimset materjali, mis elupaigas on kättesaadav. Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel
lemmikhobust, on peal kerged ja ületavad takistusi elegantselt. Lisaks on veel tantsijad. Kui õnnestub leida nende seast mõni mittehomo, tasub proovida! Puusade töö on fantastiline ja fantaasiast kah puudu ei tule. Lisaks veel see elegants! Vahet suurt pole, millise valiku Naine teeb, asi kipub ikkagi minema loodusseaduslikku, mitte muinasjutupõhist rada. Elus kehtib reegel, kui printsi piisavalt pikalt suudelda, muutub ta konnaks: hakkab kudema või hüppab ära. Ja Mehe tõotatud kuningriik asetseb nagunii soisel pinnasel ja kuu, mis taevast alla toodud, on peegeldus laukaveel...»
Kõhtmine ehk alumine pool on kahvatu ja valkjas. Lest on merekala, keda võib leida kogu Eesti rannikuvetest. Lest elutseb kuni 40 m sügavuses, liivasel või savisel põhjal. Mõnikord harva võib ta tungida ka jõgede suudmealadele. Lest elab üksikult ning on küllaltki liikuva eluviisiga. Kudemispaiga otsinguil võib ta läbida pikki vahemaid. Vastavalt erinevatele kudemispaikadele, jaotatakse meie lestad 2 rassi:süvikukudulestad ja rannikukudulestad. Esimesed siirduvad kudema Gotlandi süviku piirkonda, teised koevad aga madalatel rannikualadel, 4...22 m sügavusel. Erinevused ilmnevad ka kudemisajas ja marja arengus. Süvikusse rändajad koevad aprillis-mais ning nende mari on vabalt vees hõljuv, rannikul kudejad koevad mais-juunis, nende mari on väiksem ja kandub kivide alla ning areneb seal. Lesta marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5...10 päeva. Vastse areng on omapärane. Vaatamata oma
Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kes armastab oma lesilaid teha inimestest kaugele. Hallhüljestel on isasloomad suuremad kui emasloomad. Hallhüljes ei ole väga nõudlik toituja. Tema põhitoiduks on kala. Ta on pikaealine imetaja. Elupaik Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kelle peamised lesilad (1) asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Rannalähedal näeb hallhülgeid peamiselt kevadeti ja sügiseti kui nad lähevad kudema suunduvate järgi. Eestis asuvad hallhüljeste lesilad peamiselt Lääne-Eestis. Soome lahes on teada ainult kaks pidevalt kasutatavat lesilat - Uhtju ja Malusi saar. Eestis on umbes 1700-1900 isendit. Hallhüljeste arvukus tähtsamatel kogunemisaladel kevadise karvavahetuse perioodil 1989-2000. Välimus Hallhüljes on võrdlemisi suur loom. Isaste kehapikkus on 165-260 cm, mass umbes 300 kg. Emased on pisut väiksemad, kehapikkus 155-190 cm, mass 150-200 kg. Koon on
Kunstlikult põua tekitamine vähendab arvukust veelgi. Halvasti mõjub ka vooluhulga kõikumine. Kui pärast paisjärve vee kogumist turbiin jälle käima pannakse ja vooluhulk tunduvalt suureneb võib see olla hukatuslik kalade noorjärkudele ja marjale (lõhe, meriforell, jõeforell). Paisutamine halvendab ka vee kvaliteeti (vesi soojeneb, setted kuhjuvad, vetikad vohavad, hapnikureziim läheb tasakaalust välja). Tammid jõgedel taksitavad siirdekalade rännet, kes tulevad merest jõkke kudema. Keskkonnale kahjulike aspekte on veelgi. Väidetavalt ületab hüdroenergia tootmisega tekkiv kahju loodusele hüdroenergiast saadava tulu. Seega on hüdroenergeetika kasulikkus praegusel kujul küsitav. Eesti suurimad hüdroelektrijaamad on Linnamäe HEJ, Kunda HEJ ja Keila-Joa HEJ. Hüdroenergia tootmise suurt kasvu Eestis pole ette näha, kuna üksikute jaamade võimsused moodustavad väga väikse osa Eesti tarbimisvõimsusest ja uute väikeste hüdrojaamade vajalikkust on raske põhjendada
Soomuste asemel katavad keha kilprüüna asetsevad luuplaadikesed. Ogalik on pisike kala - kõigest 5...8 cm pikkune ning ta kaal ei ületa 4 g. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane, kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü - kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad siniseks. Emased nii erksaks ei muutu. Ogalik võib elada nii mere- kui magevees, kuid Eestis asustab ta peamiselt rannikualasid. Sealt siirdub ta kudema jõgede suudmealadele. Üksikuid ogalikke on leitud ka Peipsi-Pihkva järvest. Kudemiseks valib ogalik välja madalad ja vaiksed kaldaäärsed kohad, kuhu on sobiv pesa ehitada. Ogalik on kala, kellele pesaehitamises on võrdväärset vastast raske leida. Ta tassib kokku igasugust taimset materjali, mis elupaigas on kättesaadav. Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune
alumises osas paljanduvad pehmed glaukoniitliivakibi ja diktüoneemakilda kihid, millesse on uuristatud sügav kulbas. Joast pärivoolu on kujunenud kuni 15 meetri sügavune kitsas järskude kallastega org. Jõgi on seal kärestikuline. Ta säng langeb vähem kui 2 kilomeetri jooksul üle 13 meetri. Keila jõest püütakse ahvenat, särge, haugi. Ülemjooksul püütakse ahvenat ja haugi, aga alamjooksul ja keskjooksul särge. Keila jõkke tulevad kudema jõeforell, lõhe, mereforell ja vimb. Kalamehed püüavad Keila jõest kalu. Kevadeti, suurvee ajal, käivad inimesed Keila jõel palju kanuutamas. Kanuutamise ajal võib samuti külastada mitmeid vanu mõisaid. Samuti käiakse ka raftingul.
Elavad üksikuna Süvikulestad, kes koevad Gotlandi sügaviku piirkonnas Rannikukudulestad, kes koevad 4-22 m sügavusel Sööb merikarpe ja väikesi kalu Laia ja lapiku, veidi pikliku kehaga Lesta silmad on ühel küljel Tal on väga maitsev liha, mida suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse Meriforell ehk iherus Meriforell võib kasvada umbes 80 cm pikkuseks Siirdekala, veedab enamuse oma elust meres, aga läheb kudema jõkke Toitub selgrootutest, konnadest, vihmaussidest ja isegi oma liigikaaslastest Ta on ohus kudemispaikade hävimise tõttu Jässaka kehaga ja suure peaga kala Meriforell on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu Varusid püütakse suurendada kunstlikult Täname kuulamast!
· Märgala on tuntud Euroopa suurima sookurgede sügisese peatuskohana. Neid on siin loendatud maksimaalselt 21 000 isendit. Linnud, kalad, imetajad, sootaimed · Matsalu rahvuspark on üks suurimaid ja olulisemaid rändlindude sügisesi peatuspaikasid Euroopas ning täielik paradiis linnuvaatlejaile. · Matsalu märgala on ka oluliseks sigimis- ja noorkalade turgutusalaks Väinamere kaladele. Siinsetesse luhtadesse ja vanajõgedesse tuleb kudema rohkesti haugi, särge, säinast ja vimba. · Siiski on Matsalu lahe ja jõgede liigtoitelisuse tõttu siinne kalastik möödunud sajandi jooksul tuntavalt vaesunud. · Matsalu rahvuspargi unikaalse maastikuga pääseb tutvuma jalgsi, jalgrattal ja Matsalu lahel paadiga. · Rahvuspargis on 6 linnutorni (Keemu, Haeska , Suitsu, Penijõe, Kloostri ja Jugassaare) · Matsalu rahvuspargis on mitmeid infotahvlitega varustatud ja tähistatud loodusradasid, kus matkamine peaks
2. Veekogude reostamine- inimesed viivad oma mitte biolagunevat prügi (plastikut, kilekotte jne.) järvedesse, merre või jõgedesse 3. Võõrliigid- kui rändama juhtunud röövkalad või loomtoidulised kalad satuvad võõrastesse vetesse, võivad nad hakata sööma sellele veekogule omaseid liike ja nad võivad seal ka paljunema hakata 4. Tõkked rändeteel- kalad ei pruugi saada läbi paisudest mis takistavad nende teed kudema MIDA NENDE JAOKS TEHA SAAB: 1.Ülempüügi vähendamiseks on kehtestatud püüginormid. Tuleb pidada kinni kalastamise reeglitest ehk millal ja kus kala püüda, millised liigid on looduskaitse all ning kindlasti kontrollida, et püütud kala pikkus ületaks alammõõdu. 2.Veekogude reostamise ärahoidmiseks tuleb vähendada prügi ja toksiliste ainete tekitamist või vähemalt laiali kandmist. Igaüks saab aidata veekogusid puhtana hoida. Tuleb vältida
§ Septembrist märtsi-aprillini on talveunes näriliste urgudes või pinnasesse kaevunult, kus talvitub 3...4 isendit § On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga Toitumine § Toitub peamiselt mardikatest, röövikutest, lutikatest, sipelgatest ja tigudest § Hangib toitu maast § Püüab lendavaid putukaid harva § Kullesed on taimtoidulised, toitudes vetikatest Sigimine § Pärast ärkamist (aprillis) lähevad vee-kogudesse kudema § Iga emasloom koeb kuni 12 800 muna § Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas § Kudunöörid paiknevad veekogu põhjas või veetaimedele kinnitunult Areng § 5...6 päeva pärast kooruvad 6...7mm pikkused vastsed § Kulleste areng on kiire ja kestab veetempera-tuurist sõltuvalt 45...60 päeva § Moondunud noored konnad on u.1,6 cm pikkused, kasvades sügiseks 2...2,6 cm pikkuseks § Suguküpsuse saavutavad 3...4 aastaselt Levik §
• Mõnikord langevad talle ohvriks ahvenad, emakalad, räimed, kilud ja meripühvlid. https:// www.fiskefoto.dk/fangster/ulk-myoxocephalus-scorpius/47 PALJUNEMINE • Koeb novembrist veebruarini. • Emaskala koeb kivide vahele kämbu marjateri ning sellega on asi tema jaoks lõppenud. • Isane valvab marja kogu arenemisaja vältel, mis võib kesta 5 nädalast 3 kuuni. • Nolgus hakkab kudema 3-4 aasta vanuselt. • Eluiga võib ulatuda kuni 10 aastani. MERIKOTKAS http://pilt.delfi.ee/tag/merikotkas/ KIRJELDUS • Eesti suurim röövlind. • Tiibade siruulatus kuni 2,3 meetrit. • Kehakaal kuni 6 kg. LEVIK, ELUPAIK • Eelistab veekogu lähedasi elupaikasid. • Milleks on enamasti kuuse-segametsad ja männikud. • Sajandivahetusel arvati merikotkaid olevat ligi 30 paari. http://blog
Pelgulinna Gümnaasium Liisi Sõrmus 7k LATIKAS Tallinn2010 LATIKAS Latikas on üks meie tähtsamaid ja hinnatumaid sisevete töönduskalu. Ta on kõrget kasvu, külgetelt lamenud kollakashalli kehaga ja hallikate uimedega parvekala.Eestis elab latikas umbes 170 mandriosa järves ja suuremates jõgetes. Noores eas sööb latikas küll põhiliselt zooplanktoneid, kuid peatselt läheb üle põhjas elavatele selgrootutele.Pulmi peab ta kaldalähedases taimestikul enamasti mai teisel poolel ja juuni algul.Sageli koeb latikas mitmes rühmas(suuremad isendid tavaliselt varem, väiksemad hiljem), mida rahvasuu tavatseb kutsuda särje-, toome-ja uibulatikaks,kohati ka muud moodi.Latikas on meie teiste töönduskaladega võrreldes keskmise kasvutempoga: viiaastaselt kaalub ta tavaliselt 130-180 g.Kümmneaastaselt 0,6-0,8kg, viieteistkümnneaastaselt 1,3-1,7 kg.Latika väljapüügil on alammõõt 30 cm, mille ta saavutab tavaliselt 8-10 ...
et silm ei ole seal, kus ta tegelikult on. on öise eluviisiga loom. Väidetavalt võib rohukonn 1 hüppega läbida vahemaa, mis on võrdne tema 12 kordse kehapikkusega. sigimine, paljunemine ja arenemine- Pärast talveund algab konnadel paljunemisperiood. Rohukonnad kogunevad suurte hulkadena kudemispaikadesse: kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga järvedesse ja tiikidesse. Kudema siirduvad samasse paika, kus nad ise ilmale tulid. Algab nurrumist meenutav konnakontsert. Sigimisperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on samal ajal silmatorkavalt paksud. Aprilli lõpus koeb emasloom kuni 12 cm sügavusse vette 670–4000 muna, mis kleepuvad kuni 30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada mitme ruutmeetri suuruseid kuduvälju. Kullesed kooruvad 5–16 päeva pärast kudemist
Räim (Clupea harengus membras) Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tumesinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cmni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu ...
Suuremad kalad rändavad sügavamasse vette, et seal mudasel põhjal toitu otsida. Toidu leidmisel on peamiseks meeleks nägemine, tähtis roll on ka kuulmisel. Latikatel on söögiaeg ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul. Tavaliselt elavad nad suures parves, aga paljunemise ajaks otsib iga üksik isane endale kodu. Kudemisperioodil moodustub isaste peal, kehal ja uimedel tugev helmeskate. Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele emakala mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5...400 tuhat. Koetud marjatera suurus on 1,6...1,8 mm. Koevad sageli mitmes rühmas vastavalt
KIRJELDUS Hallhüljeste keha nagu nimigi ütleb on hallikas. Hallhüljeste tüvepikkus on 210330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170310 kg ja emastel 105186 kg. 4 LEVIK, ELUPAIK Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kelle peamised lesilad (1) asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Rannalähedal näeb hallhülgeid peamiselt kevadeti ja sügiseti kui nad lähevad kudema suunduvate järgi. Eestis asuvad hallhüljeste lesilad peamiselt Lääne-Eestis. Soome lahes on teada ainult kaks pidevalt kasutatavat lesilat - Uhtju ja Malusi saar. Eestis on umbes 1700-1900 isendit. Hallhüljeste arvukus tähtsamatel kogunemisaladel kevadise karvavahetuse perioodil 1989- 2000. 5 TOITUMINE Hülged toituvad peamiselt kaladest, keda nad püüavad kuni 70 meetri sügavuselt merest. Võib süüa ka kaheksajalgasid ning homaare
jõepõhja. Jõekarpidel ulatub jõepõhjast välja vaid osa kojast. Veekogu põhjas elavad puruvana vastsed ning ühepäevikute vastsed. Mõnes jões elavad jõevähid, kes tegutsevad öösiti ja toituvad veekogu põhjal peamiselt taime- ja loomajäänustest. Selgroogsed Jões elavad suures osas samad kalad kes järveski. Jahedamat ja hapnikurikkamat vett vajavad jõeforell ja lepamaim järves ei ela. Mitmed meres elavad kalad, näiteks meriforell ja lõhi, tulevad aga jõgedesse kudema. Jõgede läheduses elab mitmeid imetajaid. Saarmas ja mink (ameerika naarits) käivad vees toitumas. Koprale on jõgi ja selle kaldad peamiseks liikumisteeks ning varjekohaks. Suuremate jõgede aeglase vooluga osades ja jõesoppides elavad enam-vähem samad linnud kes järvedelgi. Vaid vesipapp ja jäälind on kohastunud elama kiirema vooluga jõelõikudel. Jõgede tähtsus ja kasutamine Jõgi on inimesele majanduslikult tähtis
aga ujuvad Detroidirikastesse jõeosadesse. (Christie et al., 2003) Joonis 2. (a) Kooruvad munast vastsed; (b) Vastsed elavad jõe mudas kuskil 5-6 aastat. Nad filtreerivad orgaanilist detriidi toiduks; (c) Vastsed moonduvad täiskasvanuteks ja rändavad merre; (d) Täiskasvanu elab 4 mere; (e) Täiskasvanud tagasi jõgedesse kudema ja see järel hukkuvad. (Cuddington and Yodzis, 2002) Kudemise ajal kogunevad silmud parvedesse ja ehitavad pesi piklikke ovaalse kujuga lohke. Pesa ehitamist alustab isane. Imedes end suulehtriga kivikese külge, tõstab ta seda tagakehale toetudes üles ja paigutab kõrvale, kaugemale tulevase pesa kohast. Siis, imedes end pesa eesosas mõne suure kivi külge, paiskab ta peenema kiviklibu ja liiva järskude madujate kehaliigutustega eemale (Stoddard et al., 2006)
..25 päeva pärast. Maimud toituvad alguses selgrootutest, kuid juba oma esimese suve lõpuks lähevad üle röövtoidule. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele. Marja hulk on 2...170 tuhat, marjatera läbimõõt 2,3...2,4 mm. Emased saavad Eesti vetes suguküpseks tavaliselt 3-5 aastaselt, isased kuskil aasta varem. Kudema hakkab haug jäämineku ajal, tavaliselt aprilli keskel. Kudemiseks sobivad madala veega üleujutatud kohad, peamiselt koetakse surnud luhataimestikule(peamiselt tarnale). Reeglina kestab kudemine umbes kuu aega, külmal kevadel pisut kauem. Madala veetasemega kevadetel võivad osa hauge jääda koelmute vähesuse tõttu kudemata. Mari inkubeerub 12-25 ööpäeva, moone toimub 3-4 nädalat pärast koorumist. ARENG Marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 10...25 päeva
Angerjas (Anguilla anguilla) Angerjas on tuntud ka rahvapärase nimega Ualan. Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Angerjas kuulub sõõrsuude hulka. (Sõõrsuud moodustavad omaette klassi luukalade ja kõhrkalade kõrval). Ta on maduja kehaga ja poolparasiitne eluviisiga. Ta sarnaneb veidi luukaladega, kuid tal puuduvad soomused, lõuad ja tüüpiline suu. Suu asemel on tal suulehter. Suulehtri serval ja keelel asuvad arvukad hambad. Nende abiga raspeldab ta lihatükikesi elusatelt kaladelt või laipadelt. Emased kalad kasvavad Eestis kuni 110 cm pikkuseks ja isased kuni 50 cm. Kehamass sõltub soost ja vanusest. 10...11 aastaga kasvavad emased umbes ühekiloseks ja 80 cm pikkuseks, isaste mass on kuni 150 g. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Eur...
Liiva-uurikarp ja tõruvähk on Läänemeres võõrliigid. Läänemeres on vetikate hulk suurenenud reostuse tõttu – N/P soolad. Hallhüljes on Läänemere hüljestest arvukaim! Koprad aitavad merereostust vähendada! Kalakotkad talvituvad Aafrikas ja Läänemere ääres pesitsevad aastaid samades pesades! Spetsiaalsete seadmete abil, mis imiteerivad pringlitele ohusignaali, peletatakse nad kalavõrkudest eemale! Lõhe läheb kudema samasse jõkke, kus ta marjast koorus. Aulid liiguvad kevadel põhja poole kaaslasi ja toitu otsima. Umbes 50 aastat tagasi langes hüljeste arvukus järsult ja see oli signaaliks Läänemere reostusest!! 70ndatel oli Läänemeri eriti saastunud. Läänemeri võib külmadel talvedel jäätuda peaaegu tervenisti. Merikotkaid toidetakse raibetega, et vähendada nende sõltuvust saastunud kaladest. Läänemeri on MEIE NUNNU meri!
Joonis 1 kaart), see piirkond on looduskaitseala. Pirita jõgi on selles kohas rahuliku vooluga ning üsna lai. Jõe kallastel on selles piirkonnas tervisespordirajad. Vaatlused toimusid talve lõpus ning kevade alguses. Joonis 1 kaart Koht, kus vaatluseid läbi viisin asub mere läheduses, seega mõjutab sealset elukeskkonda ka meri. Veelinnud, kes merel on satuvad ka siia. Kalad, kes tulevad jõgedesse kudema lõhelised ning forellid on siin samuti esindatud kui mitte pidevalt siis kudemisajal kindlasti. Üheks oluliseks faktoriks on see, et merelisele kliimale omaselt on siin talved pehmemad kui sisemaal ning suved veidi jahedamad, see avaldab mõju kooslusele. Pirita jõgi voolab kohas, kus on ka inimasustus, seega mõjutavad sealset elukeskkonda ka inimtegevus. Näitetena võib tuua jõe kallastel olevad terviserajad ning jõe suudmes asuv väikelaevade sadam.
hapnik (O) ning vesi liigub uuesti lõpusekaante avanedes välja. Kalade hingamine skeem O CO VESI VE SI 3. Kuidas kahepaiksed vees hingavad? · Kahepaiksed e amfiibid on konnad, kärnkonnad ja vesilikud. · Nad saavad elada ja hingata nii vees, kui maismaal. Rohukonn on üks Eesti tavalisemaid kahepaikseid. Tema tuleb vette vaid kudema. Konnade tunnused PUNNIS SILMAD LAME KERE TRUMMIKILE SUURED TAGAJÄSEMED Kahepaiksete hingamine · Kahepaiksed hingavad nii kopsude kui naha kaudu. · Vees hingavad nad naha kaudu, kuid aktiivselt vees liikudes vajavad nad rohkem hapnikku ning seega peavad vahel veepinnal hingamas käima. · Kõik konnakullused hingavad lõpustega.
konn. Ühenda lause algus ja lõpp! Rohukonn on levinud niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ja kultuurmaastikel. Eestis pole teda leitud peamiselt mardikatest, kahetiivalistest, nälkjatest ja sihktiivalistest. Rohukonn elutseb aprilli teisel poolel. Rohukonn talvitub kogu Euroopas. Rohekonn toitub konnakotkad, kakud, mägrad, rebased ja siilid. Rohukonn on tubli Saaremaalt. Rohekonn hakkab kudema mittekülmuvate veekogude põhjamudas. Looduses elab rohukonn putukate hävitaja. Rohukonna vaenlasteks on kaitstavate liikide III kategooriasse. Rohukonna ohustavad 4- 5 aastaseks. Rohukonn kuulub kudemispaikade vähenemine ja veekogude reostumine inimtegevuse tagajärjel. 2 Materjali koostas Sigrid Mallene,
Ained liiguvad tsükliliselt elus- ja eluta keskkonna vahel. Organismid toodavad eluta loodusest pärit anorgaanilistest ainetest orgaanilist biomassi, orgaanilised ained liiguvad erinevates toiduahelates ning lõpuks muudavad lagundajad need uuesti anorgaanilisteks aineteks. Nii kujunevad välja aineringed. Süsinikuringe: Süsinikuringe käigus liigub süsinik organismide, mulla, kivimite, vee ja atmosfääri vahel. Vesi ja süsinikuühendid moodustavad enamiku elusolendite biomassist. Selles leiduva süsiniku allikaks on fotosünteesi käigus seotud süsinikdioksiid. Taimed ja vetikad sünteesivad orgaanilisi süsinikuühendeid: süsivesikuid, samuti valke ja rasvu. Süsinikuühendid lagundatakse (oksüdeeritakse) nii tootjates, tarbijates kui ka lagundajates rakuhingamise käigus. See protsess varustab organisme neile elutegevuseks vajaliku energiaga. Selle protsessi tulemusena eraldub CO2 tagasi atmosfääri. 1 Süsinikdioksiid satu...
keltsanolgid olevat keskmised avid ning arvatavalt hallid jõekalad. Kahesuguseid haugisid teati ka LõunaEestis: Haug koeb igal ajal, kui järv kinni ja veere lahti. Haugi on kaks liiki. Üks on jäähaug, teine konnahaug. Jäähaug on pikk ja peenike, konnahaug on lühike ja jäme, tumedam. Teaduse andmed nende nn ökoloogiliste vormide olemasolu Eesti vetes siiski ei kinnita. Kudemisaja amplituudi märgib teade Räpinast: Haug nakas kudema küünlapäeval ja kudes jaanipäevani. Märgitud on veel ambrusepäeva ~ andrusõpäeva (4. aprill): Andrusõpääväl haug ujumõ (Karula). Selle vähetuntud tähtpäeva kohta muid teateid polegi. Nimetus ristipäevahaug on fikseeritud Torist, ehkki ristipäev ehk taevaminemispüha pole liikuva pühana kudemisaja dateerimiseks kuigi sobiv. Kalandusealastesse trükistesse on rahvapärase kalendaariumi interpreteerimisel sattunud eksitavat. Ülaltoodud teates, et
seisevnootadega.Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks (sprotid õlis ja räim tomatis). Erilise küpsetusmeetodi abil saadakse poolsuitsuräim. Väiksem osa saagist realiseeritakse jahutatult või külmutatult. Räime marineeritakse, suitsutatakse, praetakse või küpsetatakse hapukoore ja tilliga. 19541956 prooviti räime aklimatiseerida Araali merre. Kolm aastat pärast marja toomist Araali hakkasid räimed seal juba kudema. Esimestel aastatel kasvas räim Araalis väga hästi, tunduvalt paremini kui Liivi või Visla lahes, kust ta pärines. Räim sõi vähikesi Diaptomus ja Dikerogammarus, aga nende arvukus hakkas tunduvalt vähenema. Toidupuuduse ning vaenlaste ja toidukonkurentide arvukuse tõttu Araali meres töönduslikku räimevaru ei kujunenudki. Väikesearvuline räimepopulatsioon elab Väike-Araalis tänaseni. Joonis 4. Räim Tursk
ablas röövkala: peale kalade sööb ta isegi konni, veelindude poegi ja mügrisid ega põlga ära ka selgrootuid. Ta armastab taimerikast ala, kus on hea taimede vahel saaki varitseda. Ahvena toiduks on peamiselt kalad (nt särjed), sageli väiksemad ahvenad. Kaldavees ujuvad mitut liiki konnad. Rohelised konnad elavad vees kogu elu, maismaal käivad nad ainult putukajahil. Tavalisemad on maismaal elavad rohukonnad, kes aeg-ajalt vette sulpsavad. Igal kevadel tulevad nad vette kudema. Madal kiiresti soojenev kaldavesi sobib selleks hästi. Kudust koorunud konnakullesed leiavad toitu veetaimede pinnalt. Suur osa kullestest langeb saagiks ujuritele ja suurte kiilide vastsetele. Peipsi järvest leiavad ka toitu mõned imetajad. Järve ääres võib näha kopraid, mügrisid ehk vesirotte, kes kuuluvad näriliste hulka. Nad toituvad järvetaimede mahlastest osadest, neile sobivad pilliroog, hundinui, järvkaisel, tarnad jt. Kobras sööb ka lehtpuude ja
Tootlikkuse tase on määratud muutuva väikeste kalade hulgaga, mis on igal aastal saadaval. Tuunikalade suremus on jätkuvalt kõrge tingituna stressist ja naha kahjustustest. Samuti saavad tuunikalad haavu kiirest ujumisest vastu võrku. Probleemiks on saanud noorte kalade väljapüük, seoses millega on drastiliselt langenud tuunikalade looduslik taas toodang. Alles 2002.a. õnnestus uurijatel sundida emane tuunikala, kes oli aretatud ja kasvatatud vangistuses, vangistuses ka kudema. Seega saadi võimalus kasvatada noorkalu sumpade tarvis ja polnud enam põhjust püüda loodusest noorkalu. Lõhe kasvatus: Lõhede kasvatamine toimub kahes järgus. Lõhemari viljastatakse magedas vees, kus toimub ka kala noorjärkude areng ja kasv. See protsess toimub haudejaamas. Peale 12-18 kuud on noored lõhed (smoldid) valmis laskuma merre. Meres toimub nende kasvatamine sumpades veel 12-24 kuud, mil saak koristatakse.i
Rohkem kui pool kogu saagist läheb konservide valmistamiseks (sprotid õlis ja räim tomatis). Erilise küpsetusmeetodi abil saadakse poolsuitsuräim. Väiksem osa saagist realiseeritakse jahutatult või külmutatult. Räime marineeritakse, suitsutatakse, praetakse või küpsetatakse hapukoore ja tilliga. 19541956 prooviti räime aklimatiseerida Araali merre. Kolm aastat pärast marja toomist Araali hakkasid räimed seal juba kudema. Esimestel aastatel kasvas räim Araalis väga hästi, tunduvalt paremini kui Liivi või Visla lahes, kust ta pärines. Räim sõi vähikesi, aga nende arvukus hakkas tunduvalt vähenema. Toidupuuduse ning vaenlaste ja toidukonkurentide arvukuse tõttu Araali meres töönduslikku räimevaru ei kujunenudki. Väikesearvuline räimepopulatsioon elab Väike-Araalis tänaseni. Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid
Nimelt, kuigi vee abil saadav energia ei saasta õhku ning kuulub seega rohelise energia alla, rikuvad hüdroelektrijaamad keskkonnakaitsjate sõnul loodust rohkem kui toovad kasu. Looduskaitsjate hinnangul seisneb jõerajatiste probleem Eestis selles, et nendele pole ehitatud kalapääse, mistõttu on osa siirdekalu hävimisohus. Kalapääsud on aga eluliselt vajalikud siirdekaladele, nagu näiteks lõhelistele, et nad saaks merest jõele kudema ja pääseks kudemiseks sobilikule alale ka teisel pool paisu. Lisaks muudavad ülespaisutatud jõed jõekeskkonda, mis omakorda muudab selle liigilist kooslust. Eraettevõtjate sõnul on aga kalapääsude ehitamine kulukas, samas ei pruugi need oma ülesannet täita kalad ei tarvitse seda lihtsalt omaks võtta, kalapääsu suunatav vesi ei läheks aga elektriturbiinidele ning seega kaotaks ettevõtja kasumilt arvestatava summa. Lisaks sellele on hüdroenergia
LAHEMAA RAHVUSPARGI SÜND Lahemaa rahvuspark loodi 1971. aastal esimese omataolise kaitsealana tollases Nõukogude Liidus eesmärgiga kaitsta Põhja-Eesti iseloomulikke maastikke, rahva kultuuripärandit ning säilitada inimese ja looduse harmoonilist suhet. Rahvuspargi esmaseks suuruseks oli u. 440 km². Hiljem on territooriumi lõuna suunas laiendatud ning praegu hõlmab see 725 km², sellest 474 km² on maismaad ja 251 km² merd. Lahemaa rahvuspark paikneb kahe maakonna - Harjumaa ja Lääne-Virumaa ning nelja maastikulise rajooni - Põhja-Eesti rannikumadalik, Harju lavamaa, Viru lavamaa ja Kõrvemaa territooriumil. Lahemaa on Eesti esimene rahvuspark. Lahemaa on Euroopa üks tähtsamaid metsakaitsealasid. TAIMKATE Lahemaa kooslustest levinuimad on metsad, võttes enda alla 70% rahvuspargist. Rabasaartel võib leida ka päris inimpuutumatut metsa. Lahemaa metsadest on pooled palumetsad män...
· Kilu ja räime noorjärgud on püügis nn segakoondistena, seetõttu toimib noore räime väljapüük kilu kaaspüügina põhjustades varjatud kalastussuremuse 3 Liivilahe räim Arvukas!!! Ja põlvkonnad on varieeruvamad, sõltudes 1) talve karmusest 2) kevadisest zooplanktoni arvukusest · Arvukus on praegu 2 x suurem kui 1980ndatel · Liivi lahe räim on kohalik populatsioon, avamerest kudema saabuvaid isendeid on ca 5 %. · Varude säilitamiseks on rida püügipiiranguid Kilu · Pelaagiline parvekala · Kõrge viljakus keskkonna tingimused põlvkondade tugevus · Sigimise iseärasuseks on koelmualade paiknemine süvikute servadel põhilised koelmualad on Bornholmi ja Gdanski süvik. Meile oluliseim, aga Gotlandi süviku idanõlv. · Kui kilu on palju, siis levib üle Läänemere kõikjale v.a. magedaveelised Botnia ja Soome
paranenud meritindi, ahvena ja haugi varu. (Keskkonnaministeerium) Kliimamuutused Kalavarude olukord sõltub olulisel määral mereökosüsteemide seisundist, mis on mõjutatud kliimamuutuste poolt. Aasta- aastalt on muutunud kalade rändeteed, see põhjustab ka kalavarude muutumist. Lõuna- Euroopas kõrgelt hinnatud siirdekalad, näiteks Atlandi pelamiinid, sinikala ja makrell rändavad reeglina sügisel lõuna poole, Vahemerre ja kevadel põhja, Musta merre kudema. Aastate lõikes on läbi Türgi väinade rändavate kalade arv pidevalt vähenenud. (Euroopa Keskkonnaagentuur, 2010) Kalade rändeteekonda on ebasoodsalt mõjutanud veetemperatuuri ja vajalikke hoovuseid tekitavate hooajaliste tuulte muutused. Vahemeres elavad kalaliigid vajavad kindlaid tingimusi, mis tagaksid neile sobiva veetemperatuuri ja toidukoguse ning piisava aja kudemiseks. Kui veel paarkümmend aastat tagasi rändasid kalad lõunasse juba septembris,
b) Või on tegemist ülisuure levilaga, kus äärealade isendid kokku ei puutu ja omavahel ei ristu 2) Bioloogilised. Organismidel erinev tegutsemisaktiivsus. Näiteks on noorloomad vanematest aktiivsemad (mitmetel liikudel ajavad vanemad noorloomad oma territooriumilt välja, mis on muutunud probleemiks kobraste ja väikekiskjate puhul) a) Sünnipaiga truuduse efekt. Viib geneetiliste isolaatide kujunemisele. Näiteks lõhilastekudemisränded- pöördutakse kudema samasse jõkke, kus ise üles kasvas. 3) Antopogeenne. Inimene tekitab isolaate näiteks luues tehiskeskkondasid nagu suurlinnade pargid. Ka infrastruktuur on loomi mõjutanud, mitmerealised kiirteed ristuvad loomade liikumisteedega. Inimtegevuse alla läheb ka uute liikide sissetoomine. Tahtlik sissetoomine e. introduktsioon. (hõbekoger, Sovsnevski karuputk). Juhuslik introduktsioon (uued liigid on pääsenud vabadusse inimese
meredes ja ookeanides, mägijärvedest ja ojadest ookeani süvikuteni, päikesepaistelistest paikadest pimeda süvamereni. Kuid ka ränded on paljude kalade elutsükli lahutamatu osa. Juhindudes hoovustest, vee temperatuurist ja soolsusest ja toiduorganismide jaotumusest, sooritavad paljud kalad toitumis- ja kudemisrändeid. Paljud siirdekalad kasvavad ja toituvad meres kuid koevad magevees. Kuid on ka siirdekalu, kes elavad ja toituvad magevees, aga kudema laskuvad merre. (Loomade elu, 4 köide) 2 2.4 Luukalade sigimine Kõhuõõnes paiknevad sigimiselundid, isaskalal seemnesarjad ja emaskalal munasarjad. Kui sugurakud on küpsenud, jõuab kätte sigimisaeg, mis on kaladel enamasti kevade lõpul, suve algul. Kalad sigivad mittesugulisel teel. Luukalade viljakus kõigub mõnekümnest marjaterast kuni 300 milj. marjaterani.
vähearvukate püügikalade arvukuse suurendamiseks Eestis kasvatatakse looduslike vete kalavaru suurendamiseks üheksat liiki (lõhe, meriforell, jõeforell, merisiig, haug, angerjas, linask, koha, vähk) Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine - eesmärk, tehnoloogia, tulemuste hindamine, maht Eestis Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta) on siirdekalad, kelle jõgedes üles kasvanud noorjärgud laskuvad merre ja pöörduvad suguküpseks saades tagasi kudema oma kodujõkke. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja populatsioonide taastamise või kalade arvukuse suuren damise eesmärgil, et kompenseerida inimtegevusest tekkinud loodusliku lisandumise puudujääki. Samal ajal loob nende asustamine rannakaluritele täiendavaid kalapüügi võimalusi. Lõhe ja meriforelli kasvatamise tehnoloogia ja kasutatavad seadmed on üldjoontes sarnased vikerforelli omadega
vähearvukate püügikalade arvukuse suurendamiseks Eestis kasvatatakse looduslike vete kalavaru suurendamiseks üheksat liiki (lõhe, meriforell, jõeforell, merisiig, haug, angerjas, linask, koha, vähk) 19. Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine - eesmärk, tehnoloogia, tulemuste hindamine, maht Eestis Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta) on siirdekalad, kelle jõgedes üles kasvanud noorjärgud laskuvad merre ja pöörduvad suguküpseks saades tagasi kudema oma kodujõkke. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja populatsioonide taastamise või kalade arvukuse suuren damise eesmärgil, et kompenseerida inimtegevusest tekkinud loodusliku lisandumise puudujääki. Samal ajal loob nende asustamine rannakaluritele täiendavaid kalapüügi võimalusi. Lõhe ja meriforelli kasvatamise tehnoloogia ja kasutatavad seadmed on üldjoontes sarnased vikerforelli omadega
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
