Loomakasvatuse arvestus - kokkuvõte olulisimast (0)

LOOMAKASVATUS  
Lambakasvatus 
 
Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. 
Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. 
Enamasti on karjas üle 100 lamba. 
Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. 
 
Lambakasvatuse suunad Eestis: 
Lihaloom 
Piimakasvatus 
Villalambad – meriino lambad . Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. 
 
Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus,  lühiajalugu . 
Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise 
lamba nime all.  
Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja 
šropširi  lihalambatõug.  
 
Suurema kehamassi  ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid madalama 
viljakuse ja jämedama villaga. 
2010. aastal 3246 utte  19 karjast. 
Jäärad  kaaluvad  ca  95  kg,   uted   76  kg,  villatoodang  3,7  kg  ja  viljakus  ligikaudu  1,50  talle 
poeginud ute kohta.  Uttede   tiinestumine  84,5%, tallede  100 päeva  kehamass  24,2 kg. 
 
Eesti valgepealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. 
Aretuse algus 1926. a. Lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja ševioti lihalammas. 
 
Väiksema  kehamassi  ning  villatoodanguga  kui  eesti  tumedapealine  lambatõug,  kuid  veidi 
kõrgema viljakusega. 
2010. aastal  2646 utte 14 karjast. Heade sigimisnäitajatega,  uttede tiinestumine oli  89,1 % 
ning uttede viljakus oli 1,61 talle poeginud ute kohta. 
 
Eesti lambatõugude parandajad tõud . 
Eesti tumedapealise  tõu  parandajad: suffolk, oksforddaun 
Eesti valgepealise tõu parandajad: teksel, dorset,  dala  
 
Lammaste paaritamine, innasesoon. 
Innasesoon –  ajavahemik , mil uted indlevad. Lihalambal 6 kuu pikkune .  
Seotud  valguspäeva  pikkusega.  Valguspäeva  lühenemise  tingimustes  augusti  algusest 
detsembri lõpuni. 
Inna  tsüklid pikkusega 16-17 päeva. Inna kestvus keskmiselt 36 tundi. 
Lammaste innasesoon on seotud käbinäärme hormooni melatoniini sisaldusega veres. 
 
Olulised on: puhtatõuline sugujäär, sugujäära tõu valik, jäära vanus (2-5a), jäära ema keskmine 
viljakus poegimise kohta. 
Täiskasvanud jäärale 50 utte. 
 
1 
 
2  nädalat  enne  paaritusperioodi  algust  hakatakse  uttedele  ja  jääradele  andma  teravilja. 
Õrritaja“ jäära kasutamine, kui 1 kuu on uttesid peetud eemal isasloomadest, hoitakse koos 
16-17 päeva, siis asendatakse sugujääraga. 
 
Käestpaaritus – karjast  tuleb eraldada  hommikul  indlevad uted ning jätta utt päevaks jäära 
sulgu . 
Haarempaaritus – igale isasloomale rühm emasloomi (uttede rühma pannakse sugujäär).  
Paaritusperiood 40 päeva. Paaritusgruppide moodustamine. 
 
Suurus uttede osas sõltub  isaslooma  vanusest. 
Täiskasvanud jäärale       40-50 utte 
1-2  aastasele  jäärale       30-40 utte 
Noorjäärtallele                 20-25 utte 
Paaritusaja valik on oluline, sest kogu lambakasvatusaasta sõltub sellest. 
 
Uttede  tiinus  5 kuu pikkune (147 päeva). 
 
Sesoonne   poegimine   –  sesoonne  tallede  realiseerimine  lihaks.  Probleem  –  tuleb  vähendada 
lihaks realiseerimist sesoonsusest; kulud. 
 
Talvine  poegimine 
Kevadine poegimine 
Jaanuar, veebruar 
Märtsi  keskpaik , aprill 
Viljastatud august, september 
Viljastamise algus  oktoobri  keskpaik, november 
Soojustatud   laudad  
Külmlaudad; soojustamata varjualused 
Talvist sööta vaja rohkem ( silo , hein, teravili  Kulub vähem talvist sööta (teravili) 
–  kaer , oder) 
Uttede  toitumus   aastaringselt  ühtlasem 
 
Lammaste poegimise korraldamine, tallede surevuse peamised põhjused. 
 
Uttede  poegimised  toimuvad  rühmasulgudes  ( ̴  50  utte).  Poeginud  utt  koos  talledega 
eraldatakse sulgu 1-2 päevaks, nii tekib ute ja talle vaheline side,  tall  võetakse ute poolt omaks, 
lakutakse ema poolt kuivaks. 
Ternespiim  – 200 ml sünnimassi 1 kg kohta 18 tunni jooksul; sündinud tall 4kg  200 = 800g 
ternespiima. 
 
Tallede  surevuse  põhjused:  abordid  ja  surnultsünnid,  tallede   külmumine   ja  nälgimine, 
nakkushaigused. 
Talle normaalne kehatemperatuur 39-40˚C. 
Tallede alajahtumine e  hüpotermia  – alla 37˚C.  
Talle ülessoojendamine – glükoosi süstimine; ternespiima joomine. Ühel jootmiskorral 50mg 
sünnimassi 1 kg kohta. 
Jõuetuid tallesid joodetakse maosondiga. 
 
Peale individuaalsulgu          rühmasulgu         imiktallede pidamise periood  
         imetavate uttede pidamise periood. 
 
Tallede võõrutamine, võõrdetallede nuumamine. 
Tallede võõrutamine –  talled  eraldatakse uttedest ning nad ei saa enam oma utepiima. Tallede 
võõrutusvanus võib varieeruda 14 päevast kuni 6 kuuni. 
2 
 
Varane  võõrutus  – tallesid ei ole vaja kastreerida, uted saavad enne järgmist paaritust pikemalt 
taastuda   parandades  oma  toitumust  ning  talled  saavad  kiiremini  tapaküpseteks,  sest   varase  
võõrutuse puhul viiakse talled söötmine võõrutusjärgselt üle teraviljarikastele ratsioonidele.  
Hiline võõrutus – väiksem stress nii talledele kui uttedele ning väiksem mastiidi oht uttedele. 
 
Eestis tallede võõrutamine 3-4 kuu vanuses. 
Tallede  kaalumine , et määrata nende 100 päeva kehamass (võõrutusmass). 
Võõrutusejärgselt peavad talled kohanema vaid rohusöötadel põhineva  dieediga . 
 
Lihaks 
Karjatäienduseks 
Kasvatatakse  6-7  kuu  vanuseks,  Utt-talled paaritatakse: 
kui kehamass on 40-45 kg. 
1)  ̴̴̴̴̴̴̴̴̴10-12 kuu vanuses 
2)  18 kuu vanuses 
 
Tiinete ja imetavate uttede söötmine. 
3 punkti (hea toitumus) – lihassilm on hästi tuntav, rasvakiht  mõõdukas.  
 
Tiinusperioodil  peaks  olema  uttede  söötmine  sellisel  tasemel,  mis   tagaks   uttedele  hea 
toitumuse (tiinuse kestel 3 punkti ja tiinuse lõpul 3,5 punkti). Suurem uttede toitainete vajadus 
on tiinuse 4. ja 5 kuul. Siis on vaja utte sööta kvaliteetsete söötadega ja tugevalt. 
60  kg  raskune  utt  vajab  vabal  algtiinuse  perioodil  9,4  MJ,  lõpptiinuse  ajal  14,7  MJ  ja 
imetamisperioodi alguses juba 19 MJ. 
 
Imetamisperioodil: 
Vahetult peale poegimist eraldatakse utt koos sündinud talledega individuaalsulgu, mil utele 
antakse  vabalt  kõrge  kvaliteediga  heina  ligikaudu  5-7  päeva  jooksul.  Poegimisjärgselt  on 
vajalik utele tagada puhta  joogivee  saadavus. Kohe peale poegimist ei soovitata sööta teravilja.  
Imetamisperioodil  on  uttede  piimatoodangu  suurendamiseks  sobilik  kasutada  juurviljade 
söötmist. 
 
Talviste söötade kulu aastas: 
Kui lambad on tiinuse ja  imetamise  ajal laudas ning neid on kavas sööta heinaga, tuleb varuda 
orienteeruvalt 400 kg heina, 70 kg teravilja ja 10 kg mineraalsööta ute kohta aastas.  
Heina-silotüübilise söötmise puhul vajatakse ute kohta aastas 800 kg silo,  100 kg heina, 70 kg 
jõusööta ja 10 kg mineraalsööta. 
 
Lammaste  karjatamine  
Kultuurrohumaade  rohi . Utt sööb päevas 7-8 kg karjamaarohtu. 
Eestis  karjatatakse   lambaid   ligikaudu  160-180  päeva  aastas,  enamasti  kultuurrohumaadel. 
Lambakarjamaadeks  sobivad  kõrreliste-liblikõieliste   segud .  Lammaste   karjamaad   peavad 
olema kuivad. 
Karjatamiskoormus  kultuurkarjamaadel  8-10  utte/ha.  Ühele  utele  0,125  ha  karjamaad. 
Karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. 
Koplite  tarastamine .  
 
Karjatamisviisid: 
Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal. 
Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit . 
Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt veised ja lambad). 
 
3 
 
Terviseprobleemid :  
Puudushaigused – ainevahetushaigused; tekitatud mineraalainete puudusest. 
Puhitused  – kui lambad söövad korraga palju liblikõielisterikast rohtu . 
Siseparasiitidega nakatumine . 
 
Lambalaudad. 
Eelistatakse  külmlautasid.  Külmlautade  puhul  on  lammastele  tagatud  aastaringne  vaba 
väljapääs jalutuskoplitesse. 
Lammaste aastaringse väljaspidamise puhul peab lammastele kindlustama kergehitise, kuhu 
loomadel  on  võimalik  varjuda  niiske  ilma  ja   tuulega .  Sõnnikut  koristatakse  1  kord  aastas. 
Lautades peetakse lambaid rühmasulgudes.   
 
Kui poegimisaeg talvekuudel, siis peetakse lambaid soojemates lautades. Soojustatud lautades 
toimub  lammaste  söötmine  ja  talvine  pidamine  laudas.  Õhu  loomulik  ventilatsioon,   laed  
soojustatud,  valgustatus,  restpõrandad.  Optimaalseks  on  60-75%  relatiivset  õhuniiskust. 
Lambaid peetakse rühmasulgudes, ühes sulus kuni 50 utte. 
Lammaste pidamisel peab olema tagatud pidev juurdepääs joogiveele ja söödasõimele. 35 cm 
pikkune söödafront. 
 
Mahelambakasvatuses  peab  olema  ühe  ute  kohta  tagatud  laudas  1,5  m2  põrandapinda 
lamamiseks ja 2,5 m2 jalutusalal. Ühe talle kohta on nõutav 0,35 m2 põrandapinda laudas ja 0,5 
m2 jalutusalal. Uttede poegimised toimuvad rühmasulgudes. 
 
 
 
Veisekasvatus 
 
Veisekasvatuse olukord Eestis. 
Veiste arv pidevalt  vähenenud . 2010. aastal 240  tuhat  veist. Neist 200 tuhat piimaveist, kellest 
omakorda piimalehmi oli 96,7 tuhat.  
Lihatõugu  veiste  üldarv  on  pidevalt  kasvanud  ning  neid  oli  2010  a.  40,5  tuhat,  kellest 
lihalehmi oli 12,5 tuhat. 
 
Suunad: 
Piima- ja veiseliha. 
Piima toodeti 2009. aastal 676 tuh tonni. 
Veiseliha toodeti 2009. aastal eluskaalus 25 tuh tonni. 
 
Ühes karjas kuskil 300 lehma. 
Kõige enam  aberdiin -anguse tõugu veiseid, järgnesid herefordid ja limusiinid. 
 
 
Eestis aretatavad piimaveisetõud , jõudlus, arvukus, lühiajalugu. 
 
Eesti holsteini  tõug (EHF) – enne eesti mustakirju tõug. 
Kohaliku karja ristamisel hollandi mustakirju tõuga. Aretuse algus 1838. a. Algselt nimetati 
ristandeid eesti hollandi- friisi  tõugu veisteks, hiljem eesti mustakirju tõug. Alates 1998.a – 
eesti holstein .   
Aastalehma  piimatoodang  8611 kg, piima rasvasisaldus 3,97% ja piima  valgusisaldus  3,36 %. 
Eesti holstein moodustab 79,1% aastalehmade arvust. Kõikides maakondades. 
4 
 
Eesti punane veisetõug (EPK) 
Kohaliku karja ristamisel angli ja taani punase tõuga. 
Aretuse alguseks 1862 a, hiljem loobuti taani tõust ja toodi sisse angli tõug. 1980-ndatel hakati 
uuesti kasutama taani punast tõugu pulle. 
Eesti punast tõugu veiseid on 1/3 veiste üldarvust. Levinud Lõuna-Eestis ja saartel. 
Moodustab 20% aastalehmade üldarvust. Aastalehma keskmine piimatoodang 7820 kg, piima 
rasvasisaldus 4,12% ja piima valgusisaldus 3,44%. 
 
Eesti maatõug (EK) 
Kujunes välja eesti rahvuse kujunemisega.  Aretus  algas 1910.a, mil hakati kasutama lääne-
soome tõugu sugupulle. 
Arvukus  on  pidevalt  vähenenud,  moodustavad  kogu  veiste  üldarvust  vaid  0,4%  ehk  ca  600 
isendit.  Moodustab  0,5%  aastalehmadest.  Aastalehma  keskmine  toodang  4697  kg,  piima 
rasvasisaldus 4,53%, piima valgusisaldus 3,42%. 
 
 
Eestis aretatavad lihaveisetõud ja  lihaveiste  erinevus piimatõugudest. 
Piimatõud   –  kiire  hästiarenenud   hingamis -  ja  vereringeorganid  ning  kiire   ainevahetus ,  mis 
tagavad võimalikult suure hulga piima tekke udaras. Neil on hästiarenenud näärmerikas ja hea 
verevarustusega udar.  Lihastik seevastu on tagasihoidlik , samuti lihaomadused. 
Lihatõud  –  seda  tõugu  lehmade  piimatoodang  on  madal,  sellest   piisab   tavaliselt  järglase 
üleskasvatamiseks.  Lihatõugu  veistel  on  hästiarenenud  lihaomadused.  Nad  on   aeglase  
ainevahetusega ja flegmaatilise närvisüsteemiga. Mõnedele lihaveisetõugudele on iseloomulik 
nn. topeltlihastik ehk Doppellender laudja osas. Lihaomadused on head. 
 
Hereford  – pikaealised,  hea  tervisega ,  rahulikud, hea viljakus, kerge poegimine, elujõulised 
vasikad . Pikad sarved  või nudid.  Eestisse toodi 1978.a 
Aberdiin-angus – väikesekasvuline, rahulikud, tugevad, vastupidavad, nudid. Eestisse toodi 
1994.a. 
Galloway  – kohanenud külma ja niiske  kliimaga , vastupidavad, tugevad, nudid. Eestisse toodi 
2006.a. 
Limusiin – väga hästi arenenud tagakeha, kasvukiirus on suur, poegimisraskusi esineb vähe. 
Sarvedega või nudid. Eestisse toodi 1995.a. 
Šarolee – kuulub  maailma  parimate  lihatõugude hulka. Sarvedega või  nudid. Eestisse toodi 
2000.a. 
Akviteeni hele – Väga heade lihajõudlusomadustega, võimas lihastik (välimikus), iseloomulik 
on topeltlihastik laudja osas. Sarvedega või nudid. Eestisse toodi 2002.a. 
Belgia  sinine  tõug  –  kujundatud  mitme  tõu  kombinatsioonina.   Luustik   on  nõrk,  rasked 
sünnitused. Pole väga ulatuslikult levinud. Eestisse toodi 2006.a. 
Piemont – pole probleeme poegimisega, nudid. 
Simmental  – sobib nii piima kui ka liha tootmiseks. Kohanevad hästi igasugustes klimaatilistes 
tingimustes. Sarvedega või nudid. Eestisse toodi 2003.a. 
Aubrak  –  hea  lihastusega,  keskmise  suurusega,  kasutavad  hästi  rohusöötasid,  arenevad  ja 
kasvavad keerulistes tingimustes. 
Šoti  mägiveis – vanim tõug maailmas. Väike tõug, kasvukiirus aeglane, pikad laialiasetsevad 
sarved. Väga maitsev liha. 
 
 
5 
 
Veisetõugude klassifikatsioonid. 
Arenguastme järgi jaotatakse tõud:  
1. primitiivsed e kohalikud tõud 
2. ülemineku ehk parandatud tõud 
3. aretus- ehk kultuurtõud 
 
Loomade jõudluse alusel: 
1. Piimatõud – hollandi friisi, džörsi, äärširi, görnsi, taani punane. Suurima piimatootlikkusega 
on mustad. 
2. Lihatõud – herefordi, šorthorni, aberdiin-anguse 
3.  Kombineeritud  jõudlusega – kahesuunalise jõudlusega tõud. 
 
 
Veiste  varavalmivus , suguküpsus , tiinestamine , majanduslik kasutusiga . 
 
Varavalmivusega vähendatakse üleskasvatamise kulutusi. Lühem eluiga kui hiljavalmivatel 
loomadel. Seepärast taotletakse kiiret varavalmivust just lihaloomadel ( tarbeloomadel ), kelle 
eluiga on lühike. Piimaveistel taotletakse mõõdukat varavalmivust. 
 
 
Veistel saabub suguküpsus 6-8 kuu vanuselt.  
Mullikate optimaalne esmakordse seemendamise vanus eesti veisetõugudel on 15…18 kuud. 
Lehmvasikad paaritatakse järgmisel suvel – 15 kuuselt!! 
 
Lehmi ja mullikaid tiinestatakse loomuliku paarituse teel pulliga või kasutatakse kunstlikku 
seemendust. Sügavkülmutamine. 
 
Loomulik paaritus jaguneb: 
Reguleeritud paaritus ehk käestpaaritus – indlev  emasloom  suunatakse isaslooma juurde ja 
teostatakse paaritus. Ühe pulli paarituskoormuseks arvestatakse aastas 70-80 lehma. 
Vabapaaritus  –  isasloom  on  vabalt  karjas  ja  paaritab  indlevaid  emasloomi.  Vabapaarituse 
korral arvestatakse ühe pulli kohta 40-50 lehma. 
 
 
 
Majanduslik kasutusiga – periood esimesest poegimisest karjast väljaminekuni.  
Majanduslikult  on  kasulik,  et  see  periood  kujuneks  võimalikult  pikaks,  kuna  noorveiste 
üleskasvatamiseks  on  tehtud  palju  kulutusi.  Üleskasvatamise  periood  peaks  kujunema 
võimalikult lühikeseks. 
Eestis on lehmade keskmine esmaspoegimisiga keskmiselt 28 kuud. Majanduslikult on kasulik, 
kui lehm püsib kaua karjas ja temalt saab eluajal palju järglasi ning rohkesti piima. 
 
Praegu on lehmade majandusliku kasutamise periood lühike, 2008.a. oli see ainult 3 aastat. 
Seega lüpsab lehm keskmiselt neli-viis laktatsiooni. Majanduslikust efektiivsuse seisukohast 
on see liiga lühike, sest  lehmade piimatoodang saavutab maksimumtaseme alles  kolmandal 
laktatsioonil. Lühikese  kasutusea põhjuseks lehmade praakimine liiga  varajases eas. 
 
Optimaalne  majandusliku  kasutuse  periood  võiks  olla  lehmadel  8-10  aastat  ja  eluiga  10-12 
aastat.  
6 
 
Veisekarja struktuur 
 
Veisekarja struktuuri all mõistetakse karja  kooseisu  vanuse ja soorühmade järgi protsentides.   
Optimaalne karja struktuur sõltub sellest, kui palju noorloomi vajatakse. 
 
a) lehmad   
b) tiined ja seemendusealised mullikad  
c) lehm- (lehmikud) ja pullmullikad (pullikud) 7…18 kuud  
d)  lehm-  ja  pullvasikad  0…6  kuud.  Optimaalne  karja  struktuur  sõltub  sellest,  kui  palju 
noorloomi vajataks. 
 
 
 
Lehmapiima kvaliteet, veiste  piimajõudlus , veiste lihajõudlus. 
 
Piima kvaliteet sõltub kokkuostu hind.  
Piima kvaliteeti saab hinnata ka lõhna, maitse, värvuse, konsistentsi järgi. 
Piim peab olema värske, naturaalne, vee või lõssiga lahjendamata, puhas. Piimal peab olema 
temale omane puhas maitse, lõhn ja valge kuni kreemikas värvus. Piimas ei tohi olla sadet ega 
helbeid . Haigete loomade piima ei tohi üldpiima hulka segada. Mingid kõrvalmaitsed ei ole 
lubatud. Parima  kvaliteediga piima saab torusse- või platsilüpsi  tehnoloogia kasutamisel. 
 
Parimate lehmade 305-päevase laktatsiooni piimatoodang Eestis ületab 17500 kg piiri.  
Suurim kontrollpäeva toodang Eestis on 76,8 kg piima. 
Piimatoodangut  mõjutab   poegimisvahemik   ja  selle  alaosade  pikkus.  Lehmal  peaks 
poegimisvahemik  olema  365  päeva  ehk  aasta.  Laktatsiooniperioodi  pikkus  305  päeva, 
kinnisperioodi pikkus 40-60 päeva. 
 
Lehmade piimajõudluse hindamisel võetakse aluseks järgmiste perioodide toodangud:  
1. laktatsiooni 100 päeva toodang  
305 päevaste või lühemalt lõppenud laktatsioonide piimajõudlus 
 
 
 
Lihajõudlust hinnatakse looma kehamassi, tapamassi, tapasaagise ja  lihakeha  kvaliteedi alusel.   
 
Suurema kehamassiga loomadelt saadakse rohkem liha. Kaalutakse. 
Tapmisel eraldatakse veistel veri, nahk, pea,  siseorganid , esijalad kuni randmeteni ja  tagajalad  
kandadeni. Järele jääb lihakeha ehk  rümp .  
Tapamass  on lihakeha  mass koos  sisemise  rasvaga .   Lihakeha  ehk  rümba  mass on lihakeha 
kaal ilma sisemise rasvata.  
Tapasaagis  on tapamass ja tapaeelse kehamass suhe protsentides. 
 
I kategooria  subproduktid  on maks,  neerud , keel, ajud, lihalõiked, süda, diafragma, saba ja 
udar. 
II  kategooria  subproduktid  on   puhastatud   vats,  kiidekas,  libedik,   trahhea ,  põrn,   kopsud , 
ajudeta ja keeleta  pea, jalad, sõrgats, mokad , kõrvad , pikaalliha söögitoru ümber ja kõrisõlm. 
 
7 
 
Veiste lüpsiseadmete  klassifikatsioon , lüpsiplatside tüübid. 
 
Kasutusalade järgi: 
a) asemetel lüpsmiseks – lehm asub laudas kindlal asemel, kuhu viiakse lüpsiaparaat ja toimub 
lüpsmine. 
b)  lüpsikojas ehk platsil lüpsmiseks – lüpsmiseks ettenähtud ruum või ala laudas, kus asuvad 
lüpsiaparaadid ja kuhu lehmad aetakse vaid lüpsiajaks.   
c)  väljas  lüpsmiseks  –  sama  nagu  eelmine,  kuid  lüpsikoht  asub  väljas  (karjamaal  või 
spetsiaalselt selleks ettenähtud kohas). 
 
Piimakogumisviisi järgi: 
a) kannulüps (ehk ämbrisselüps) – udarast koguneb  lüpsi  ajal piim ämbrisse (lüpsikannu) ja 
transporditakse sealt edasi piima jahutusnõusse.  
b) torusselüps – udarast liigub piim piimatorustikku ja sealt edasi läbi filtri piimatanki. 
 
 
 
Paigalseisvad lüpsiplatsid: 
Kalasaba  tüüpi lüpsiplats –  kaherealine  lüpsmine on kombineeritud lehmade grupiviisilise 
liikumisega. Lehmad paiknevad mõlemal pool lüpskäiku 25-35° nurga all ja üks lüpsja suudab 
lüpsta suhteliselt palju lehmi. 
Koridorplats  –  lehmad  seisavad  üksteise  järel  individuaalsulgudes.  Väravad   avanevad  
paralleelselt lüpskoridorile nii, et lehmad kõnnivad sisse ja välja kogu grupina üksteise järel. 
Polügoon  lüpsiplats – neli kalasaba platsi taolist rida, mis paiknevad rombikujuliselt ümber 
lüpsja   tööala .  Seega  suureneb  lehmade  arv,  keda  korraga  lüpsta  ning  vähenevad  “aeglaselt” 
lüpsvatest lehmadest tingitud viivitused. Enamasti on vajalik kaks lüpsjat. 
Kolmnurk  lüpsiplats – kolmeküljeline kalasaba. 
 
Pöörlevad lüpsiplatsid: 
Kalasaba-karussell  –  lehmad  seisavad  peadega  väljapoole  sarnaselt  kalasaba  platsile.  See 
võimaldab väikesesse hoonesse paigutada rohkem lüpsikohti, kuid nende arv on siiski piiratud 
seetõttu, et lüpsja tööala asub seespool. Maksimaalne lüpsikohtade arv ühe lüpsja kohta on 22-
24. 
Radiaalkarusssell  – sarnaneb eelmisele, välja arvatud  see, et  lehmad seisavad tööala suhtes 
risti, külgkülje kõrval peaga väljapoole. Lüpsaparaat paigaldatakse lehmale mitte küljelt, vaid 
tagajalgade vahelt. 
 
 
Veel on: 
Robot -lüpsiplatsid – täielikult  automatiseeritud . Lüpsikordade arv on 3-4.  
 
 
 
 
 
8 
 
Veiste pidamine. 
 
1) fikseeritud pidamine: 
Lõaspidamine – iga lehm  asub laudas kindlas kohas.  Lehmad on lõastatud, mistõttu  nende 
liikumisvabadus laudaperioodil on piiratud. Aseme laius on keskmiselt 120-140 cm. Pikkuse 
järgi  jaotatakse  asemed  lühikesteks,  pikkadeks  ja  poolpikkadeks. Jootmine  toimub  üldjuhul 
automaatjootjate  abil  (1  jootja  kahe  lehma  kohta).  Lüpsmine  toimub  torusse-  või 
kannulüpsiaparaatidega.  Söötmine  ja  sõnniku  eemaldamine  toimub  käsitsi  või 
mehhaniseeritult. 
 
Kombiboksides pidamine – lehmad asuvad metalltorudega kolmest küljest piiratud asemetel 
(boksides).  Lehmad  asuvad  söötmise  ja   puhke   ajal  boksides.  Lüpsmine  toimub  lüpsplatsil. 
Söötmine toimub söötmislaval. 
 
2) lõastamata pidamine ehk  vabapidamine : 
Sügavallapanuga pidamine – peetakse paksul sõnnikukihil.  Sõnnik  eemaldatakse 1-2 korda 
aastas. 
Puhkelatrites  pidamine  –  laudas  on  igal  lehmal  eraldi  puhke-  ehk  lamamisala.  Lehm  saab 
vabalt  sisse  ja  välja.  Aseme  taga  on  sõnnikukanal.  Lehmade  söötmine  toimub  söödalavalt. 
Jõusööda  andmise  ajaks  lehmad  fikseeritakse.  Lehmade  jootmiseks  on  külmpidamise  korral 
eelsoojendusega jootmisautomaadid.  
Lüpsmine toimub vabapidamise korral lüpsiplatsil, mis asub eraldi (soojustatud) ruumis. 
 
 
Kasv ja arenemine 
 
Looteline periood algab peale viljastumist, lõpeb sünnitamisega. 
1) Idulasperiood 
2) Eellooteperiood 
3) Looteperiood 
 
Lootejärgne periood 
1)  Vastsündinu  periood – vastsündinule antakse ternespiima. 
2)  Piima  periood  –  täispiim  ja  sellele  lähedase  koostisega  sööt.  Teisel  poolel  kohanevad 
põhisöötadega. 
3)  Sugulise  küpsemise  e  puberteetperiood  –  arenevad   suguorganid   ja  sekundaarsed 
sugutunnused . Ei seemendata enne 15-18 kuu vanuseks saamist. 
4)  Täiskasvanuperiood  –  suguorganid  on  saavutanud  funktsionaalse  täiuse.  Annavad  kõige 
paremaid järglasi, suurema jõudlusega. 
5) Vananemis- ja raukumisperiood 
 
 
 
 
9 
 
Linnukasvatus 
 
2012. a oli  kanamuna kogutoodang 11,2 tuhat tonni. (2005.a. oli 59 milj t) 
Munakana  ja vutt munevad aastas keskmiselt 300 muna. 
1 kg kanamunamassi tootmiseks kulub 2,2 kg sööta. 
 
Kanamuna hautamine kestab 21 päeva. 
Haudumise temperatuur 37…40 ºC.  
Kanatibu koorumiskaal 38 g. 
 
Kanamuna realiseerimise vanus – 42 päeva. 
Kanamuna on elliptilise kujuga, ühest otsast jämedam. 
Kanamuna kaalub 60g (45-75). 
Kanamuna tihedus 1,09 g/cm3. 
Munad jagatakse kolme kvaliteediklassi: A, B ja C. 
Üks  kanamuna  katab  inimese  päevasest  tarbest  (%):  energia  3,3,  valk  8,0,  asendamatud 
aminohapped 9,4, fosfor  8,0, kaltsium  3,8, raud 5,0.  
 
Munavalge ja rebu on arenevale lootele  toitainete tagavaraks. 
Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete 
allikaks. 
Munakoore paksus on kanamunadel 0,25–0,40 mm. 
 
 
Lindude  majanduslikult  kasulikud  omadused  ja  linnukasvatussaaduste  tootmise  kiire  kasvu 
soodustegurid 
Suur sigivus – munakana ja vutt munevad aastas keskmiselt 300 muna. 
Lühike   tootmistsükkel   –  munakanad  hakkavad  munema  140…150-päevaselt,  vutid  45-
päevaselt. Tapaküpseks saavad kana- ja vutibroilerid 42-päevaselt. 
Kunstlik hautamine 
Noorlindude  kiire  kasv  –  kanabroileritibu  (koorumiskaal  38  g)  suurendab  oma  kehamassi 
tapaküpsuseni 42 päeva kestel umbes 60 korda.  
Väike söödakulu toodanguühikule – 1 kg kanamunamassi tootmiseks kulub 2,2 kg sööta.  
Suur tapasaagis – kanabroilerite tapasaagis on ~70%. 
Suur toiduainete toodang kehamassiühiku kohta 
Munade  ja linnuliha väga head dieetilised omadused 
Lihalindude  tapmine , linnuliha töötlemine ja toidumunade sorteerimine on kõrgtasemel 
mehhaniseeritud ja automatiseeritud. 
 
 
 
 
10 
 
Seakasvatus 
 
Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused. 
Sigade suur viljakus, suhteliselt lühike tiinusperiood, varavalmivus, kõrge tapasaagis, sealiha 
kõrge   toiteväärtus   ja  selle  head  kulinaarsed  omadused,  hea   söödaväärindus ,  sead  on 
kõigesööjad. 
 
Imetavate  emiste söötmine ja pidamine. 
Imetavaid emiseid söödetakse puderja söödaga. 
Emisel peab olema võimalus takistusteta põrsaid imetada. Põrsastel peab olema magamisala, 
pidevalt vaba juurdepääs emise juurde ja võimalus vajadusel emise eest  peitu  minna. Põrsaid ei 
tohi emisest võõrutada varem kui 28 päeva vanuselt. 
Emiste  lõas  pidamine  on  keelatud.  Tiinestunud  emiseid  tuleb  pidada  rühmana  kuni 
poegimisele eelneva nädala alguseni . 
 
Emisepiim , piimakus ja seda mõjutavad tegurid. 
Emisepiim  rahuldab  esimestel elunädalatel põrsaste kõikide toitainete tarbe peale raua ja vee 
ning on kogu imemisperioodi ajal peamiseks põrsaste söödaks.  
Ternespiimas on rohkem kuivainet, mineraalaineid, valku, energiat ja C-vitamiini, vähem aga 
rasva ja piimasuhkrut. 
Emised   toodavad  kahekuuse  imetamisperioodi  keskmisena  7–8  kg  piima  ööpäevas. 
Piimatoodangu maksimum saabub emistel 4. laktatsiooninädalal. 
 
Piimakust mõjutavad: põrsaste arv pesakonnas, emiste söötmistase ja vanus (poegimiskord), 
keskkonna (lauda) temperatuur, emise kehavarude suurus laktatsiooni algul.   
Emise piimatoodang ja selle koostis muutub kogu laktatsiooniperioodi jooksul. 
 
Põrsaste rauatarve, jootmine ja lisasöötmine. 
Põrsad vajavad esimesel paaril elunädalal 5–7 mg rauda päevas. Emisepiim ei rahulda põrsaste 
rauatarvet.  Rauda vajab  põrsas vere   hemoglobiini  moodustamiseks. Juba esimese  elunädala 
lõpul tekib põrsastel rauavaegus, mis põhjustab aneemiat.  
 
Põrsad peavad vett saama alates 4.–5. elupäevast soovi järgi. Vett vahetada vähemalt 2 korda 
päevas. Künad või jooturid. 
 
Võõrdepõrsaste söötmine ja pidamine. 
Tagada  mikrokliima , nõuetekohane  sulg  ja õige söötmine.  
Võõrdepõrsad peetakse rühmasulus. Optimaalne võõrdepõrsaste arv sulus võib ulatuda 20-ni. 
Ühele võõrdepõrsale tuleb sirge küna korral tagada söödafronti 0,2 m. 
 
Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul. 
Tiinuse  ajal  saavad  emised  sööta  rohkem,  imetamisel  vähem.  Tiine  emise  söötmistugevus 
mõjutab tema söödatarbimist ka imetamise ajal. 
 
Vabade ja tiinete emiste pidamine. 
Vabad  emised  eelistavad  enamiku  magamisajast  olla  lamamisalal,  harvem  sõnnikualal. 
Normaalne lamamisala emise kohta ei tohi olla alla 1,1 m2.  
 
Vabu ja tiineid emiseid peetakse ka individuaalsulgudes. 
11 
 
Rühmasulus pidamisel on oluline emiste arv sulus. Optimaalne paigutustihedus on 4–10 emist 
sulu kohta, sulu pind emise kohta rühmasulus vähemalt 1,9 m2 (künata). Igale emisele tuleks 
arvestada 0,4–0,5 m künafronti. 
 
ERITI TÄHTIS! 
Kui  siga  kasutab  1  kg  kehamass  juurdekasvu  kohta  4  kg  jõusööta,  siis  milline  on 
söödaväärindus? 4 kg (ühe toodanguühiku saamiseks kulutatud söödakogus) 
Emiste sigimistsükkel (3 perioodi) – vaba, tiinus, imetamis. Kokku 150 päeva. 
Kesikuid peetakse rühmasulus. 
Sigade tiinusperiood: 115 päeva. 
Sigade keskmine viljakus on 10-14 põrsast perekonnas. 
 
Lammaste arv 100 tuh  kandis . 
4.  ja  5.  tiinuskuul  on  vajalik  uttede  söödaratsioonis  vähendada  rohusöötade   osakaalu   ja 
suurendada jõusöötade osakaalu. 
Ühel jootmiskorral peab tall saama 50ml/kg ternespiima. 
Täiskasvanud sugujäära paaritumiskoormus – 50 utte. 
 
 
Toitumisõpetus ja veiste söötmine 
 
Loomorganismi toitumine. 
Õhk, vesi, toit.  Söödad on põhiliselt taimse päritoluga. 
Orgaanilised ained –  valgud , rasvad,  süsivesikud , vitamiinid . 
 
Energia – süsivesikutest, rasvast ja proteiinist. 
Proteiin  
Rasv  
14 vitamiini 
24 mineraalelementi 
vesi ja õhuhapnik 
 
Katabolism  – keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja vabaneb energia. 
Metabolism – ainevahetus; ainete lagunemise ja sünteesiprotsessid kokku. 
 
Söötade ja looma keha keemiline koostis. 
Süsinik , vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium, fosfor moodustavad mitmesuguste  ühenditena   
taime- ja loomorganismist põhiosa. 
Kõik söödad ja looma keha koosnevad veest ja kuivainest. 
 
Proteiin kui toitaine . 
Lämmastikku sisaldavad ühendid!! 
Proteiin on energia järel tähtsuselt teine toitaine. Selle väärtuslikuma osa moodustab valk.  
 
Valgud  on  vajalikud   keharakkude   uuendamiseks,  kasvamiseks,  sigimiseks,  toodangu 
moodustamiseks. Proteiinirikkaid söötasid vajavad piimalehmad ja munakanad. 
 
Proteiinirikkad söödad: verejahu,  kalajahu , liha- kondijahu , srotid, söödapärm!! Ka kaunviljad 
ja nende jahud, vikk , hernes, uba, lõssipulber . 
Proteiini on ka: karjamaarohi, silo, hein, kapsas, juurviljapealsed, nisuterad, nisukliid. 
12 
 
Toorkiud, toorrasv ja N vabad ekstraktiivained kui toitained . 
 
Rasv  loomorganismis  tähtsaks  varuaineks.  Loomorganismis  rasvasisaldus  keskmiselt 
18...25%. 
Rasva koostises on 3 rasvhapet (linool-, linoleen- ja arahhidoonhape), mida loomad tingimata 
vajavad, kuid ise ei sünteesi. 
Rasvas lahustuvad 4 vitamiini (A, D, E, K) 
Vastsündinud loomad peavad seda saama piimarasva näol. 
Rasva on rohkesti: õlitaimede seemned. 
 
Toorkiudu  leidub  ainult   taimsetes   söötades.  Mida  suurem  on  sööda  toorkiu  sisaldus,  seda 
madalam  on  tema  toiteväärtus.  Toorkiud  söödas  –  negatiivne,  sellest  ei  saa  energiat  kätte. 
Raskesti seeduvate süsivesikutega!! 
Mäletsejalised  seedivad  hästi. Teatud kogus toorkiudu on vajalik normaalseks seedimiseks. 
Nooremates taimedes on toorkiudu vähe. 
Rohkesti on toorkiudu: põhkudes, heintes!! (mida puisem taim, seda rohkem) 
 
Lämmastikuvabad  ekstraktiivained  on  kergesti  seeduvate  süsivesikutega!!  (tärklis, 
suhkrud), mis on loomale peamiseks energiaallikaks. 
Palju  lämmastikuvabasid  ekstraktiivaineid  on  rohusöötades  –  põhk,   teraviljad ,   kartul , 
juurviljad . 
Tärklisrikkad söödad on: teraviljad ja kartul. 
Suhkruid on rohkesti: maisis, peedis, kõrrelistes heintaimedes. 
Orgaanilisi  happeid  leidub heas silos. 
 
 
Mineraalelemendid (kaltsium, fosfor, naatrium , magneesium ; raud, tsink , seleen ). 
 
!!  Makroelemendid : kaltsium, fosfor, naatrium,  kaalium , magneesium, kloor  
!! Mikroelemendid: raud, tsink, seleen, vask 
 
Kaltsium leidub organismis kõige rohkem (luukude, hambad). Vajalik kõigeks. 
Kaltsiumi  sisaldavad:  kalajahu,  piim,  liblikõieliste  rikas  rohi,  hein,  silo,   haljas   raps, 
söödakapsas!! 
 
Fosfor – veisel kõige rohkem  luudes !! 
Fosforirikkad söödad:  tera - ja kaunviljad, õlikoogid ja srotid, piim ja piimasaadused. 
 
Kaalium, naatrium ja kloor – kõikides keha kudedes ja organites . 
Naatrium – vereseerumis, süljes ja mõnedes seedenõredes.  
Vajalikud närvi- ja  lihaskoes ; sõltub südame korrapärane, rütmiline kontraheerumine.  
Rohkesti on naatriumi loomsetes produktides – lihas, lihajahus, mereandides (kalas, kalajahus).  
Loomade naatriumi ja kloori tarve  rahuldatakse  keedusoola  (NaCl) söötmisega. 
 
Magneesiumi – luudes. 
Magneesiumi vaegusel – karjamaakramp. 
Rohkesti  leidub  teda  rohelistes  taimedes  klorofülli  koostises;  kõikides  rohusöötades  (rohus, 
heinas, silos). 
Magneesiumirikkad: nisukliid, srotid. Teraviljades on magneesiumi rohkem kui kaltsiumi. 
 
13 
 
Raud – vere hemoglobiini koostises. 
Rauarikkad on:  rohusöödad  (hein, rohi, silo, rohukuivised), srotid.  
Sigadele süstitakse rauda, mitte vaske!! 
 
Tsink – kõikides kudedes. 
Rohkesti sisaldavad tsinki : pärmid, teraviljad, piim. 
 
Seleen – vajalik mõnede ensüümide koostisosana. Seleeni puudusest – valgelihastõbi. 
 
Vitamiinid (A, D, E; veeslahustuvad vitamiinid). 
!! Rasvaslahustuvad: A, D, E, K 
!! Veeslahustuvad: B-rühma vitamiinid, H, P, C, foolhape, inosiit. 
 
A-vitamiin: nägemine, kasv,  sigimine , nahaainevahetus, närvisüsteem, abordid,  väärarengud , 
toodang,  väsimus . 
Loomse päritoluga produktides – kala, kalamaks, kalamaksaõli, piim, koor, või,   munarebu , 
veri.  
Taimsetes toiduainetes pole!! 
 
D-vitamiin – soodustab luukoe protsesse. 
D-vitamiini vaeguse korral:  rahhiit , luude  haprus . 
Leidub rohkesti: kalamaksaõlis, munakollases, ternespiimas, söödapärmis, kuivatatud heinas. 
Taimed sisaldavad D-vitamiini vähe. 
 
E-vitamiin – oluline osa rasvade ja valkude ainevahetuses. 
E-vitamiini vaegusel – valgelihastõbi. 
Rohkesti taimede rohelistes lehtedes.  
 
B-rühma  vitamiine  (üle  20)  sünteesivad  vatsabakterid.  Tähtis  osa  kogu  organismi 
ainevahetuses. 
 
Energia kui toitefaktor . 
Energia on kõikide  elusorganismide  tähtsaim toitefaktor!! 
Energia materiaalseks  kandjaks  on sööda orgaanilised toitained (rasv, süsivesikud, proteiin)!! 
Peamise koguse vajaminevast energiast saavad loomad sööda süsivesikutest, kuna neid leidub 
söötades koguseliselt kõige rohkem.  
Teatud  koguse  ka  rasvast  ja  proteiinist.  Kuigi  rasv  on  kõige  energiarikkam  toitaine,  leidub 
seda taimsetes söötades vähe ning see ei mõjuta sööda energiasisaldust. 
 
Energia kategooriad. 
Kogu- ehk brutoenergia (põlemissoojus) – mõõdetav soojusega, mis eraldub sööda täielikul 
põlemisel. Brutoenergia sõltub orgaanilistest ainetest!! 
Seeduv energia – seedunud orgaanilistes ainetes sisalduv energia.  
Metaboliseeruv ehk ainevahetuslik energia – näitab tegelikult söödast imendunud toitainete 
energiat. 
Netoenergia  – energia, mida loom kasutab siseelundite ja lihaste mõningaks tööks magavas 
olekus ja mis eritub organismist toodangu energiana. 
 
Kui sööda metaboliseeruva energia sisaldus on 15 MJ, siis sööda brutoenergia on suurem,  neto  
madalam!! 
14 
 
Veiste söödad. 
Talve  söödad:  hein,  põhk,  silo,  juurviljad,  kartul,  õlle-  ja  piiritusetööstuse,  jõusööt  ja 
mineraalsöödad. Talvel kulub piimakilo kohta 250-400 g jõusööta. 
Suvel: haljassööt (karjamaarohi), jõusööt ja mineraalsöödad. 
 
Piimakarja söötmine laktatsioonitsükli eri perioodidel ja kinnisperioodil. 
Kui enne poegimist lehma udar on liiga tugevalt  turses , tuleks teda sööta  nõrgemini , tuleks ära 
jätta piimateket soodustavad söödad (silo), vähendada jõusööda kogust. 
Pärast poegimist tuleb peatselt lehma lüpsta (isegi öösel), et  vasikas  saaks kiiresti sooja ema 
ternespiima. 
 
Laktatsiooni  algul  tuleb  sööta  mõnda  aega  isu  järgi.  Sel  perioodil  lehm  lüpsab  rohkem  ja 
võtab kaalust maha.  
Kehavarude arvelt lüpsmise ajal lehm jääb 35…40 kg kergemaks ning kehavarude arvelt on 
võimalik saada 150…250 kg piima. Sel perioodil peaks olema ülekaalus jõusöödad. 
Tiinusperioodi algul peaks söötmine olema endiselt tugev ja vastama toodangule. 
 
Lüpsiperioodi teisel poolel hakkab toodang langema. Tugevamal söötmisel loom läheb rasva. 
Sel  perioodil  tuleks  vähendada  jõusööda  koguseid.  Normide  järgi  peaks  lehm  aga  saama 
mineraalsöötasid.  
 
Kinnisperioodil  tuleb  lehmi  sööta  mõnevõrra  tugevamini  ning  ainult  heakvaliteediliste 
söötadega. Põhisöötasid söödetakse samadel alustel kui lüpsikarjalegi. Jõusööta ja silo vähem. 
 
 
Piimakarja suvine söötmine. 
Kevadine  siirdeperiood  – üleminekuperiood talviselt söötmiselt suvisele!! (paar nädalat)  
 
Lisaks värskele rohule antakse laudas toorkiurikast kuiva heina või  kuivsilo . Mai lõpul juuni 
alguses minnakse täielikult üle karjamaasöödale. 
Tuleb mõõdukates kogustes ka jõusööta juurde anda. 1 kg piima kohta 500 g jõusööta. 
Suve  keskel  tuleb  hakata  lehmadele  andma  etteniidetult  mitmesuguseid  lisahaljassöötasid 
(haljas põldhein, haljassegatis, -mais). 
Joogivesi  peab olema kättesaadav. Lehm joob päevas, olenevalt ilmastikust 60…70 l, isegi 100 
l vett.   
 
 
Vasikate söötmine ja hooldamine sünnist kuni kuue kuu vanuseni. 
 
Vasikale  ei  tohi  korraga  palju  piima  joota.  Piim  –  kehasoe,  väikeste  sõõmudena  (imedes). 
Esimestel elunädalatel suudab vasika  magu  seedida ainult vedelat sööta – piima, energiaallikana 
vajavad nad rasva. 
Mäletsema hakkavad vasikad 4…6 nädala vanuselt.   
 
Esimesel  3…4  elupäeval  on  vasika  söödaks  ema  ternespiim.  Seda  peab  pärast   sündimist  
jootma  kohe – 45 minutit kuni 2 tundi pärast sündi (ka öösel). Seda tuleks joota võimalikult 
palju. Päevas peaks vasikas jooma 5…6 l ternespiima.  
Ternespiim oluline: toitainete sisaldus ja antikehad!! 
 
15 
 
Peale  ternespiima  hakatakse  vasikale  jootma  täispiima  või  täispiimaasendajat.  Täispiimaga 
joodetakse vasikat u 3 nädalat, 5-6 l päevas. Täispiimaasendajale võib üle minna kümnendaks 
elupäevaks. Enne jootmist lahustatakse täispiimaasendaja soojas vees.  
 
Alates  4ndast  elunädalast  hakatakse  vasikatele  lõssi  või  kooritud  piima  jootma.  Rasva  ja 
rasvaslahustuvaid vitamiine tuleb vasikale lisaks anda. Lõssi joodetakse kuni vasika 4…5 kuu 
vanuseks saamiseni . 
 
Heina võib pakkuda alates 2st elunädalast. 3 kuune vasikas sööb ära 1…1,2 kg heina päevas, 
6 kuune kuni  3 kg. Head  silo  võib  hakata söötma alates  4ndast  elukuust . Alates 3…4ndast 
elukuust võib kuivsilo vasikatele olla ainsaks koresöödaks. 
 
 
16