Must- toonekurg Valgest-toonekurest pisut väiksem. Tiiva pikkus keskmiselt 54 cm. Hea kontrasti loovad tema metalse läikega must sulestik, valge kõhupool ja erkpunased nokk ning jalad. Vanalind on rinnast sabaaluseni valge, kogu muu sulestik must tugeva purpurrohelise metalliläikega, nokk ja jalad on punased. Noorlinnul asendab sulestiku musta värvust tumepruun, jalad ja nokk on oliivrohelised kuni hallikasroosad. Miks on looduskaitse all? Toitumiskohtades ja pesitsusajal häirimist peetakse must-toonekure eduka pesitsemise põhiliseks ohuks. Metsade järjest intensiivsem kasutus sunnib paljusid linde oma pesa maha jätma. Laialdaste metsatööde tõttu on must-toonekurgedel väga raske leida sobiva vanuse ja suurusega puid, mis nende pesa raskusele vastu peaksid. Pesa võib kaaluda üle tonni ja sellist
Tabivere Gümnaasium Referaat Kuldnokk Juhendaja: Eve Aru Koostaja: Raahel Pärtel 6. Kl Tabivere 2008 KULDNOKK Kuldnokk on levinud haudelind kogu Euroopas. Eestis on levinud üle kogu vabariigi, kuigi arvukus on viimase 20 aasta jooksul tugevalt vähenenud. Praegu pesitseb meil 20 000-50 000 paari. Kuldnokk, keda ka kevadekuulutajaks kutsutakse, on musta, metalse läikega sulestiku, kollase noka ja pruunide jalgadega lind. Kehapikkus on 21-23cm, kaal 65-80g. Tasub teada, et kuldnokk liigub maapinnal joostes või astudes. Kuldnokk on lindude seas üks osavaimaid jäljendajaid - ta võib ülitäpselt matkida teiste lindude laulu ja muid loodushääli kana kaagutamisest hobuse hirnumiseni. Kuldnoka pesa kujutab endast korratut kuhja, mis on moodustatud mitmesugustest kõrtest, puulehtedest, karvadest ja muust pehmest materjalist. Munad on mu...
Kodukakk Kodukakk (Strix aluco) on peaaegu varese suurune, väga suure ja ümara peaga lind. Kodukakul leidub kaks sulestikuvormi roostepruun ja tuhkhall, üksikud linnud on ka tumepruunid. Kodukaku silmad on tumedad ja nokk kahkjaskollane, saba on lühike, sellest tulenevalt annab istuva kodukaku puhul tooni tema suur pea, mida suudab ta pöörata 270° Kehapikkus on neil 4045 cm. Isaslindude keskmine kaal on kirjanduse andmeil 420 g ja emaslindudel 600 g. Vanalindudel on kaks värvusevarianti: pruun ja hall. Mingil määral on see seotud geograafilise elukohaga. Hallide isendite ülapool on üldiselt hall, ookrivärvi märgistega. Õla sulgede ja suurte tiivakattesulgede välislabadel on suured valged laigud
puudub iseloomulik tutt, räägehääl, täielikult kohastunud vee, kuival maal ei liigu, pessa ronimine vaevaline, ujuvpesa. Haudeaeg 22-23 päeva. Keha tagaosas asetsevad jalad, head ujujad ja sukeldujad, toit kalad putukad ja koorikloomad, harv haudelind 3 kaitsekategooria. Jääkoskel 1,3 kg 90 cm tiibade siruulatus, valdavalt hele, tumeroheline pea, selg on must, emane on halli kehaga ja heleda pugualaga, nokk on hambuline ja otsas konksuga, kalatoiduline. Saabuvad märtsis, pesitseb puuõõnes, järvede jõgede ääres, suured pesakonnad -10 poega. Pojad seljas. 60-70 päevaselt pojad lendavad, lasteaiad, mitme pesa pojad. Siseveekogudelt lahkuvad isased suvel, emased lahkuvad novembris, jääga, talvituvad merel. Väiksearvuline eestis. Jahiliikide nimistus. Lauk 700-900g Siru 70-80cm. Nõgimust, nokk ja laup on valge. Punane silm, kolmas neljas elukuu saavad mustaks. Segamini ajada Taidaga
Kahepaiksete munaraku viljastumine toimub vees. 6. Mille poolest erinevad linnu ja roomajate munad? Lindude muna koor on palju tugevam. Linnud peavad mune soojendama ehk hauduma. Lindude pojad ei suuda ise kohe kõndida ja toitu otsida. Lindudel on moondega areng. 7. Iseloomusta linnu toitumist ning selgita, kuidas on seotud sellega tema noka ja jalgade ehitus. Ronijalg- võimaldab tüvel igas suunas liikuda nt. rähn, pikk terav nokk Kõnnijalg- lindudel, kes liiguvad vaid maas, puu okstel ei saa istuda. Nt. põldleoke Haardjalg- on hea oksast haarata nt. kuldnokk, nokk pikk ja terav Röövjalg- sobib saaklooma haaramiseks, pikad küünised nt. kanakull, terav kõverataoline nokk Ujujalg- veelindudel nt. part, nokk ümar 8. Milliseid loomi nimetatakse selgrootuteks? Neil loomadel puudub selgroog. 9. Milliseid loomi nimetatakse püsisoojasteks?
Piste moodustamise protsessid võib jagada viieks momendiks: I. Nõel liigub läbi riide alla alumisse piirasendisse. Tõusmisel 2 mm võrra ülespoole tekib nõelasilma juhtsoone poole niidi aas, mille haarab süstiku üks nokk. II. Süstiku nokk venitab pealmise niidi aasa pikemaks ja hakkab seda viima ümber alumise niidi pooli. Samal ajal laskub niiditõmmik alla ja annab pealmist niiti süstikule järele. Nõel jätkab tõusmist ülespoole. III. Süstik on teinud 180 kraadise pöörde, niidi aas libiseb poolilt maha, samal ajal tõuseb niiditõmmik järsult üles ja tõmbab piste kokku. IV. Nõel tõuseb ülemisse asendisse. Hammastik tõuseb üles ja nihutab riide ühe piste pikkuse võrra edasi.
Sissejuhatus Röövlinnud võib jagada päevasteks ja öisteks lindudeks. Päevased röövlinnud on näiteks pistrikud, viud ja kotkad, sealhulgas ka raisakotkad, kes toituvad loomade korjustest ning öisteks röövlindudeks on kakud, nt. kassikakk, kodukakk, värbkakk ja loorkakk. Kokku teatakse umbes 130 liiki kakulisi. Miks röövlindude ja ka teiste lindude arvukus Eestis väheneb? Mida saab inimene lindude heaolu saavutamiseks parandada? Millised näevad välja röövlinnu nokk ja jalad? Kõige enam ohustatud lindudeks ongi just röövlinnud, kuna enamus liike on väljasuremisohus. Seetõttu tuleb röövlinde kaitsta. Kuid kuidas seda teha ja mis mõjutab lindude elu ja arvukust? ~3~ Röövlinnud Röövtoidulised linnud toituvad lindudest või teistest loomadest. Neil on tugev kehaehitus ja hästi arenenud meeleelundid. Saagi haaramiseks ja kinnihoidmiseks on nende varvastel pikad ja kõverad küünised
*Metskiur Värvulised Laul on tal kiiretempoline ja lühike Emaslind on rohekaspruun, alapool Parkides, metsas, samuti rohekashall. Isaslinnu eesselg on linnas. kastanpruun, pea sinihall, põsed ja alapool punakad. Nokk on lühike ja *Metsvint kooniline. Must-kärbsenäpp *Mustpea- põõsaslind Värvulised Laul on musträstal ilus ja väga Isaslinnul on kollane nokk, sulestik Pesitsevad nad salu- ja musikaalne. on must ilmas läiketa. Emaslinnu lodumetsades,
enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid
Kodukakk (Strix aluco) Siia Pane Nimi … klass Ja Siia Kool Kodukaku välistunnused • Sulestik on hallikas või punakaspruun, nokk ja küünised on kollakasmustad. • Suuruselt on ta ronga ja varese vahepealne. • Kaalub 360-650 grammi. • Eluiga on kuni 21a. Kodukaku elupaik ja eluviis • Elupaigana eelistab ta kultuurmaastike ja vanu talukohti. • Levikualadeks on tal peamiselt Euroopa, Korea ja Hiina. • Elab paariti Kodukaku Toitumine • Toitub peamiselt närilistest, väikestest lindudest, kahepaiksetest, jms. • Toitu hangib öösiti kasutades oma teravaid küüniseid ja
informatsiooni jaoks nii raamatuid kui ka internetti. VEELINNUD Järvede, jõgede ja märgalade läheduses, kus on palju toitu, elab hulgaliselt veelinde. Paljud sukelduvad toidu otsimiseks vette. Veelindude suled on veekindlad ning kehakuju on voolujooneline. See soodustab nii ujumist kui ka lendamist. Toitumine Paljudel veelindudel on sellise kujuga keha, jalad ja nokk, mis aitavad neil toitu püüda. Jäälindudel on lühike keha, pikk nokk ja tugevad tiivad. Kõrgelt vette sööstes püüavad nad kalu. Troopikas elavad käärnokad lendavad madalalt vee kohal ning haaravad veepinna lähedalt kalu ja krevette. Noka alapool on neil pikem kui ülapool. Jakaanadel on pikad varbad ja nad jalutavad putukaid otsides vesiroosi lehtedel. Nad astuvad järgmisele lehele, enne kui leht, millel nad seisid, vee alla vajub. Haiguritel on pikad jalad. Nad seisavad või jalutavad madalas vees, oodates sobivat momenti kala või konna kättesaamiseks
aastas suudab lennata pesast 50-60 poega. Põhjuseks on DDT koguse vähendamine keskkonnas ja ulatuslik lihasöötmine. Ning samuti on lõppenud ka ,,kullisõda". Merikotkas on Eesti looduskaitse all ning on ka Eesti Punases Raamatus. Kirjeldus Merikotka tiibade siruulatus ulatub 200-245cm ja kehakaal on neil kuni 6kg. Vanematel lindudel on ülemine ja alumine pool pruun või tumepruun. Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine Saagialaks on merikotkal madalveeline rannikumeri ja sisemaal suuremad veekogud. Mõnda merikotkast võib kohata ka mõnel kalatiigil tegutsemas, kus ta ,,lööb üle" kalakotka saaki.
lindistada nende laulmist. Lindistamine oli mul alati viimane variant. Sest algaja linnuvaatleja ei erista paljude lindude laule. 2.4. Vaatlustulemused 2.4.1. Selts: tuvilised (Columbiformes), sugukond: tuvilased (Columbidae) 2.4.1.1. Kodutuvi (Columba livia) Minu vaatluse põhjal võik kodutuvi olla mitmevärviline ja mustriline sulestik, mõni täiesti valge- ja hallikirjud, osa üleni tumehallid, tumedatähnilised või valged. Nokk on neil tumedat värvi, pikk ja paks. Jalgade värvus on punakas. (Vaata pilt 5) Kodutuvisi leidub Eestis aastaringselt ehk ta on paigalind. Võib näha teda varahommikust kuni hilisõhtuni. Peamiseks tegevuseks on toidu otsimine. Leidub linnas või suuremates asulates, ehk inimeste ümbruses, sest eriti talvel neil pole mujalt toitu saada kui inimestelt. Kodutuvid tegutsevad valgel ajal, väljaarvatud vihmastel päevadel, siis nad rohkem poevad vihma eest peitu.
lindudele, kaladele ja erinevatele selgrootutele, vaid ka inimesele. Linnustik Lauk Kivirullija Punajalg-tilder Meriski Kühmnokk-luik Hahk Lauk Elab taimestikurikkas vees Igal laugupaaril on kindel pesitsusterritoorium Häälitsus kostab kaugele Välimuselt on lauk ümara keha ja lühikese sabaga, on mõlemast soost lind üleni süsimust ja siidiselt läikiv, välja arvatud nokk ja laubakilp, mis on valged ja silm, mis on erepunane. Isaslinnu laubakilp on suurem kui emaslinnu oma, kuid muidu on emas- ja isaslind sarnased. Jalad on neil hallid ning üsna suured ja tugevad, pikkade varvastega, varvaste vahel on ujunahad ning ujumise poolest meenutavad nad parti. Noorlind on pruunikam, valkja kaela, rinna ja põskedega. Päris noortel lindudel on punane nägu ja punakaspruunid udusuled ümber kaela. Musta värvuse saavutab lind 3-4 kuu vanuselt, valged alad
Sellele vaatamata kuuluvad kõik paradiisilinnud ühte ja samasse värvuliste seltsi. Toitumine Paradiisilinnud hangivad toitu harilikult puude otsast. Üksikutel liikidel on toidu suhtes erinevad nõudmised. Paradiisilinnud toituvad puuviljadest, lehtedest, pungadest ja õitest. Lisaks söövad nad putukaid ja muid tillukesi elukaid. Paradiisilindudel on erinevad nokad, mis on kohastunud eri liiki toidu söömiseks. Näiteks Suur-Paradiisilinnu nokk sobib ideaalselt papaiade, banaanide ja metskirsside söömiseks. Mõningatel paradiisilindudel on aga peenike vibukujuline kaardunud nokk, millega nad sambla seest ja puukoore alt putukaid otsivad. Paljunemine Erinevate paradiisilindude käitumine on mängimise ajal erinev. Iga isaslind proovib emaslindu enda juurde meelitada muljetavaldava pulmatantsuga, millele ta pühendab rohkesti aega
Merikotkas Välimus Inimesed pidasid vanasti kotkaid jumalikeks lindudeks. Neil on uhke välimus ja võimsad tiivad. Merikotkas on kõige suurem lind. Kui ta oma tiivad välja sirutab on nende laius kuni 2,5 meetrit. Ta kaalub kuni kuus kilogrammi. Tal on hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise nokkloomaga. Merikotka põhivärvuseks on pruun. Merikotka nokk on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskkohast sulgedega kaetud. Küüned on kotkal mustad. Teda tunneb ära kõige paremini tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Elupaik Merikotkas eelistab veekogulähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse- segametsad ja männikud
TA-08 Merikotkas Kirjeldus Merikotkas ladinakeelse nimega Haliaeëtus albicilla on tumepruun valge sabaga suur haugaslane. Merikotkas on Eestis suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba
· Arvukus. Eestis elab 2000-3000 paari, Euroopas 360.000-640.000. · Iseärasused. Hävitab palju kahjurputukaid, kuid samas armastab väga süüa metsale kasulikke sipelgaid. · Välimus. Hallrähni keha on pealtpoolt roheline, kollaka päranipualaga, altpoolt hallikas. Pea ja kukal on hall, peenike must haberiba, silma ja noka vahel peenike must silmalaik. Isalinnul on väike punane laik otsmikul, emalinnul punane laik puudub. Nokk lühike ja sale. Lend on tõtlik ja kiire, puude vahel põiklev ja üles-alla kõikuv. Karvasjalg-kakk e. laanekakk · Välimus. Karvasjalg-kakk on suure, ümmarguse peaga rästasuurune kakk. Tal on kollased silmad, näoovaalid on heledad, tumedamate valgetähniliste servadega. Nokk on hele. Keha pealmine pool on tumeruun suurte heledate laikudega. Kõhu alumine pool on hele, tumedate ebakorrapäraste triipudega. Isas- ja emaslind on sarnased. · Kus võib kohata
Reeglina on suurkonnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väikekonnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väikeja suurkonnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide. MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 k g. Vanalinnu üla ja alapool on (tume) pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. KALJUKOTKAS Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 k g ning emaslinnul 4,55,5 k g
Tema värvuses esinevad valged, pruunid ja kollased toonid. Kuna need on enamasti kogu keha ulatuses ühtlaselt esindatud, loob see kakust natuke rääbaka pruunikaskollase linnu mulje. Eespool domineerivad valged ja pruunid toonid, mistõttu see pool on "puhtam" kui ülejäänud. Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad
Loomade kehaosad Lea Palo 2011 KELLE SABA? KELLE SUU (NOKK, MOKK) KELLE? MIS?
Eesti vetes pesitseb hahk ainult Vaika kaljusaarekestel Saaremaa Lääneranniku lähedal. · Tüüpiline merelind · Pesitseb maismaal kolooniatena · Toiduks on karbid ja pisivähid · Poegade eest hoolitsevad peale oma ema ka teised linnud Kivirullija pesitseb Läänemeres kõikjal peale lõunaranniku, kõige arvukamalt Soome skääridel. Rändlind, kes talveks lahkub Läänemerest. Eesti rannikul vähearvukas. · Kurvitsaline · Häälitseb kimedalt · Tugev nokk, mis abistab toidu otsimisel · Jalad lühikesed · Pesitseb tiirude koloonias Alk pesitseb Soome ja Rootsi rannikul; Gotlandi läänerannikul. Läänemerel pesitsevad algid jäävad kohale ka talveks. Merelised linnud Siia kuuluvad need liigid, kes Läänemere alal pesitsevad ja tegutsevad valdavalt mererannikul. Mujal võib aga nendesamade liikide elupaigaline levik olla teistsugune. · Partlased: ristpart, rohukoskel, merivart, tõmmuvaeras. · Tüllaste sugukond: merisk e
Rahvuspärased nimed: Sopakukk Tapakikas Rookukk Karjamaa kana Kehapikkus: 25- 30 cm. Tiivaulatus: isastel 18- 19 cm, emastel 14- 16 cm. Kehamass: isastel 180 grammi, emastel 110 g. Isaslind: Kevadel ja suvel silmatorkava sulgkraega, mis muudab ta paksukaelseks ja mida ta mängu ajal laiali ajab. värvilt on need suled : mustad, valged, punased, vöödilised või nende värvide kombinatsioon Nokk ja jalad on isastel siis oranžid. Emaslind kevadsuvel on saledad, erksa laigulise sulestikuga, pruunika träpsulise kaela ja rinnaga Jalad oranžid, nokk tume Talvel on emas- ja isaslinnud hallikas pruunid, Aastaringselt on tiibadel kitsad valged vöödid ning sabaosas olevad valged küljed on hästi nähtavad. Noorlinnud on sügisel kollaseservalise sule mustriga. Häälitsevad üliharva TOITUMINE Selgrootud loomad Harva taimeseemned ELUPAIK
Kühmnokk-luik Cygnus olor Kühmnokk-luige kõige iseloomulikumaks tunnuseks on ülanokal laubani ulatuv must kühm. See suur lind (kaalub kuni 12 kilo) on üleni valge, ainult kühm, alanokk ja jalad on mustad. Kühmnokk- luik on Eesti suurim lind, tiiva pikkus on 57...62 cm. Ülanokk on helepunane. Ujudes hoiab kaele rõngjalt kõverana, nokk allapoole suunatud. Oma tiibu tavatseb ta sageli kilbina selja kohale kergitada. Kühmnokk-luik on väga vaikne lind. Kühmnokk-luiged on Eestisse levinud lõuna poolt üsna hiljaaegu. On teada, et aastatel 1908-1928 pesitsesid mõned paarid Saaremaa lõunaranniku lahtedel, kuid kadusid sealt jälitamise tõttu. Uuesti nähti looduses neid suuri ilusaid luiki alles 1955. aastal Virtsu lähedal. Esimene pesitsemine tehti kindlaks 1959. aastal Muhu Suuremõisa lahel
3 HIIREVIU VÄLIMUS Hiireviu on hallvaresest suurem,tumepruun kull.Ta pikkus on 46-57 cm, tiibade sirulaius 100-120 cm ja kaal 0,6-1,2 kg. Emaslind on märksa suurem kui isaslind. Lindude suurus sõltub ka nende elupaigast. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt.Hiireviu pea on samuti pruun ning nokk tüviku poolt kollane, ninasõõrmetest alates aga must.Hiireviu värvus muutub tema elu jooksul palju. Teisel eluaastal on linnu üldtoon ülapoolel pruunikas. Toonid võivad ulatuda tumepruunist roostepruunini. Alapool on ookerjas või pruun tumeda ja heleda põikmustriga. Värvuses võib olla veel punakas- ja ookerpruuni ( Seda seostatakse geograafilise levikuga ). Seljapoolel on heledaid sulgi vaid üksikuid, üldtoon on tumepruun.Hiireviu nokk ja
Metsalinnud Linnud Lindude skeletiluud on kerde ja õhukesed täis õhukambrikesi Lindudel on luuline nokk Pikk painduv kael Lindudel on paadikujuline rinnaluu koos rinnakukiiliga Linnu luustik Linnud Linnul on arteriaalne ja venoosne veri eraldatud Lindude kehatemperatuur on püsivalt 42- 44 C Lindudel on nelja kambriga süda Pöialpoiss (Regulus regulus) Sabatihas (Aegithalos caudatus) Suur-kirjurähn (Dendrocopus major) Mets-lehelind (Phylloscopus sibilatrix) Metsvint (Fringilla coelebs) Puukoristaja (Sitta europaea)
LINNUD Kordamiseks 5. klassile õpetaja Sigrid Mallene Lindude tunnused: Lindude esijäsemed on arenenud tiibadeks. Suurem osa lindude luudest sisaldab õhku. Lindude kõige silmapaistvam tunnus on sulgkate ja nokk. Pojad kooruvad munadest. Mune peavad linnud hauduma. Linnud on aktiivse ainevahetusega püsisoojased loomad. Nad on kohastunud aktiivseks eluks õhus (lendamine). Tiibade arenemine ja lendamine on põhjustanud rinnakukiilu tekke, tugevate lennulihaste arenemise, sõrmede jämenemise, hammaste kao, silmade suurenemise. Kopsudest väljuvad õhkotid, mille harud ulatuvad sisikonda ja luudesse. Esimesed linnud on teada Juura
– Kaldots - – Poomkant – osaliselt saejälijeta saematerjal – Koorelaik – puukoore ala spoonil – Kriipsud – nt sae jäljed – Lainelisus, pinnulisus, lemmelisus, narmalisus – metsamaterjali erinevad pinnakaredused – Sisseraie – kirvega tekitatud vigastus – Sisselõige – saeteekujuline vigastus – Murrend – puu langetamisel tekkiv ulatuslik välislõige – Killend – metsamaterjalist eraldunud puidukild – Nokk – metsamaterjali puudulikul läbisaagimisel jääb puiduosa – Kida – spooni või detaili servalt väljaultuv nokk – Rebis – puu langetamisel või töötlemisel paikne süvend – Muljutis – jeebus küll – Rõmelisus – spooni pinnakaredus – Torge – terava esemega tekitatud torkeava – Kriim – kitsas vagu puidu pinnal – Õnarus – freesimisel tekkiv süvend – Freesimisvajak – freesimata koht
Nurmkana Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalinnu kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Kaalub keskmiselt 400 grammi. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud. Hunt Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsate lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Talvel
vihmasajud ning maapinda katsid kõrged ja tihedad džunglid. Sellistes džunglites pesitsesid hiidroomajad – saurused. Loomad Juura ajastule eriti iseloomulikud olid aga hiidroomajad – saurused. Juura ajastu lõpul ilmusid ka esimesed linnud. Roomajate ja lindude vahevorm oli ürglind. Ta oli väike, tuvist pisut suurem olevus, kes lendas üsna halvasti, tema keha oli kaetud sulgedega, kuid tal oli pikk saba ja tiibade otsas paiknesid küünised, nokk puudus, seevastu olid tal aga hambad! Taimed Juuraajastu taimeriigis valitsesid paljasseemnetaimed ja sõnajalad, mis moodustasid igihaljastest okaspuudest ja lopsakatest sõnajalgadest koosnevaid troopilisi metsi. Maavarad Juura ajastust on pärit rohkesti kivi- ja pruunsütt, põlevkivi, naftat jne. Saurus Taimed Tänan kuulamast
......................,...........................................,........................ ............Toitumise järgi võib linde jaotada...........................................................ja................................. 3.Koosta tabel lindude ohutegurite kohta. Ohutegur Mõju lindudele Kuidas linde kaitsta? Naftareostus Mürgid Rannaniitude võssa kasvamine. 4.Iseloomusta 3 lausega metsalinde,joonista nende lindude nokk ja jalg ning too 2 näidet metsalindude liikidest. 5.Koosta ristsõna . Linnud. VÕTMESÕNAKS PESAKOHT Lahendussõnadeks peavad olema järgmised mõisted: kerge luustik,naftareostus,taimtoiduline lind,püsisoojane lind,udusulg,tiivad,rähn,veelind,raierahu. Lahendussõnade ja võtmesõna saamiseks tuleb koostada KÜSIMUSED!
Musträstas Saabub meile märtsi keskelt aprilli alguseni. Vähesed musträstad ka talvituvad Eestis. Sügisene ränne algab neil septembris ja kestab novembrini. Musträstas pesitseb Euroopas, Aasias ja PõhjaAafrikas, ta on inimese poolt viidud ka Austraaliasse ja UusMeremaale. Talvituvad Inglismaal ja mujal LääneEuroopa maades, Aasia kesk ja lõunaosas ning Põhja Aafrikas. Isaslinnul on kollane nokk, sulestik on must ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise
vihmametsi Levib Põhja- ja Kesk- Brasiilias, Loode- Paraguias ja Ida-Boliivias Pesitsemine Pesitsusaeg algab juulis ja lõpeb detsembris Pesa asub tavaliselt mõnes puuõõnes Mune 2-3 haudumine 27-30 päeva Kasvatavad ainult üles 1 poja Kohastumused Võimas ja tugev nokk, et puuvilju süüa Kummiviigipuu e. Kummipuu Ficus elastica Pildid Iseloomulikud omadused 20-25 m kõrge Pikergused suured tumedad nahkjad läikivad lehed Tema piimmahl sisaldab 18-20% kautsukit Lehed on 10-35 cm pikad ja 5-15 cm laiad Levila India rannikualade dzungleis Viljumine Kahekojaline taim Annab saaki 3 korda aastas: kevadel, suvel ja sügisel Viigimarja valmimiseni kulub50-90 päeva Kohastumused
Hallhaigur Georgi Kevorkyan 5.B Peetri Kool 2017 Välimus • Linnu üldpikkus: 90–98 cm • Tiibade siruulatus: 175–195 cm • Linnud kaaluvad: 1–2 kg • Hallikasvalge sulestik • Tugev roosakollane nokk • Lendavad aeglaselt ja hoiavad pikka kaela • Tüüpiline eluiga on 5 aastat Elupaik • Hallhaigrid asuvad Lõuna-, Kesk- ja Ida-Eesti metsades veekogude läheduses.. • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja Aafrikas • Pesitsevad kolooniates. Pesitsemine • Hallhaigur pesitseb parasvötme Aasias ja samuti Aafrikas • Suur pesa asub puuladvas ja koosneb kuivanud okstest. • Emane hallhaigur muneb märtsis-
Toitub limustest, planktonist, vähilaadsetest, veeputukatest ja nende vastsetest. Kalakajakas ja väikehüüp Kalakajakas Ladinakeelne nimetus: Larus canus. Rahvapärased nimetused: kalakull, räimekull, kudukajakas, valgepea- kajakas, jääkajakas, tuulekajakas, kaader, lõugas, ratas ja mereratas. Kuulub kajaklaste sugukonda ja kurvitsaliste hõimu. Elab Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Kaalub 315600 g. Tal on sinakasvalge sulestik. Nokk ja jalad on kollased. Väikehüüp Kuulub haigurlaste sugukonda ja toonekureliste seltsi. Ladinakeelne nimetus: Ixobrychus minutus. Pikkus: 2736 cm. Tiibade siruulatus: 4058 cm. Kaal: 60150 g. Hõbehaigur Ladinakeelne nimetus: Ardea alba. Kuulub haigurlaste sugukonda ja toonekureliste seltsi. Ta on levinud kõigil mandritel peale Antarktise. Elupaigana eelistavad roostikke. Pikkus: 85100 cm. Siru-ulatus: 143169 cm.
Linnud minu hoovist. Rsavatihane Pikkus keskmiselt 15 cm. Kaal 19 grammi. Helekollase kõhualusega. Iseloomulik lihtne ja meeldiv lauluviis ("tsitsifüüü, tsitsifüü"), mis kõlab kui "sitsikleit-sitsikleit" Isalinnu kõhuvööt on emaslinnuga võrreldes laiem ja ühtlasem. Noorlindude kõhualune heledam, pealagi pruunikas ja põsed kollakad. Koduvarblane Suure pea. Jäme nokk. Lühike saba. Sirgjoonelise kindla lennuga. Emas lind: vöödiline,kollakaspruun. Pea on ühtlaselt pruunikashall,kollase kulmutriibuga. Isas lind: seljalt pruunitriibuline, alapoolelt ühtlaselt hall. Hall pealagi on ääristatud kahe kaarja kastanpruuni laiguga kuklal, põsed hallid, kurgualune on süsimust ja silmi läbib must triip. Saba on ühevärviline, tuhm hallikas päranipuala ja tiival kitsas valge vööt. Koduvarblane. Emaslind.
Hahk Merit Visnapuu 5.a klass Välimus Isaslind on pulmasulestikus kontrastselt mustvalge ning emaslind ookerpruun. Hahapojad on musta sulestikuga. Nokk on teiste partidega võrreldes suurem, see läheb sujuvalt üle peaks. Eluviis Pesakonnad hoiduvad kaugele merele ja koonduvad mõnikord ühisperedeks, kus võib olla 40 ja enam poega. Isaslinnud koonduvad juuniks kaugetele pankatele sulgima. Toitumine Hahad toituvad rannakarpidest, mis asuvad 3-4 meetri sügavusel merepõhjas. Haha põhitoiduks on limused, eriti rannakarp, kelle levikust sõltub ka haha levik. Paljunemine Maiesimeses pooles on pesas 3-8
MERISK 6.C Hanna-Liisa Kuusik Rando Kleiman Välimus • Pea, saba ja selg, koos tiibadega on mustad, kõhualune ja tiiva ääred on valged. • Merisk on kiivitajast veidi suurem, pikkus 40–45 cm ja tiibade siruulatus 80–86 cm. • Pikk, kinaveripunane nokk. • Jalad punakaspruunid. • Kaalub 470-560 grammi. Toitumine • Merisk toitub selgrootutest loomadest, ta jahib neid madalas vees või siis nopib neid adruvallidest. • Limustest ning vähkidest keda ta rannalt või madalast veest oma pika nokaga korjab. Paljunemine • Pesa ehitab merisk klibule. Pesa põhi vooderdatakse ühesuurusega väikestest kivikestest. • Pesas on mai alguses 3, harva 4
Hahk Tegi: Celiina Valdner. Välimus: Hahk on väikese hane suurune rohmakas raskepärase lennuga lind. Isalind on hundsulestikus valge kaela ja keha ülapoolega, kukal on roheline, põsed ja kõhualune mustad, rind kreemikas. Emalind, noored ja sulgimisjärgne isalind on tumepruunikollaseviirulise sulestikuga. Nokk ja jalad on hahal rohekad. Hahk kaalub keskmiselt 2,2 kilogrammi. Elupaik ja viis ning levik: Hahk on jaheda kliima lind ja on levinud Põhja Euraasias. Eestis leiab hahka eelkõige LääneEesti saartel ja teda leidub ka Põhja Eesti rannikualal. Sisemaale hahk ei tule. Ta pesitseb peaaegu eranditult väikestel meresaartel tavaliselt rannaroostikus Toitumine: Hahk toitub limustest, eriti tähtsal kohal on rannakarp, kelle levikust sõltub ka haha levik. Areng: Pojad kooruvad juba alates mai keskpaigast ja lennuvõimestuvad juulis augustis. Juunis lahkuvad isalinnud kaugetele meresaartele sulgima. Pesits...
2 Sõrm Pöial 360,00 10,08 7,20
3 Nimetis Sõrm 500,00 14,00 10,00
4 Suur Mihkel 553,33 15,49 11,07
5 Väike Ats 628,33 17,59 12,57
6 Lumememm Tali 130,00 3,64 2,60
7 Louis Päikesekuningas 854,00 23,91 17,08
8 Kolla Nokk 999,99 28,00 20,00
9 Rein Rebane 1 001,01 28,03 20,02
10 Hunt Kriimsilm 1 234,00 34,55 24,68
Jõulutoetus
Kui palk on väiksem keskmisest (0,5keskmist) - toetus 500 EUR
Kui palk 0,5keskmist
Amatsoonpapagoid Amatsoonpapagoid kasvavad umbes 40 cm pikkuseks ning neid liigitatakse keskmiste ja suurte papagoide hulka. Valdavalt on nad rohelist värvi, tugeva kehaehituse ja lühikese sabaga. Neil on suur pea. Saba on sirge lõikega ja mõnevõrra pikem kui hallpapagoil, see on võrdne umbes poole või kolmveerandiga tiiva pikkusest. Mõnel liigil on punane tiivaküüdus või saba peal punased laigud. Nokk on tugev, keskmise suurusega ja ümar. Amatsoonpapagoid armastavad rutiini. Nad võivad võtta omaks vaid ühe pereliikme, võivad olla agressiivsed.Isased võivad suguküpseks saades (umbes 3-5 aastaselt) olla tigedad isegi oma lemmik-pereliikmele. Amatsoonidele tuleb võimaldada palju tegevust ja närimist, et nad ei hakkaks mööblit, tapeeti jms lõhkuma. Kindlasti ei ole nad ainult puurilinnud, kuigi puur
Lõuna-Eestis toonikurg. Valge-toonekurge on kaks alamliiki: Ciconia ciconia ciconia, kes elab Euroopas, Loode- Aafrikas ja Aasia lääneosas, talvitub Aafrikas; ja Ciconia ciconia asiatica, kes elab valdavalt Kesk- ja Lääne-Aasias; talvitub Indias. Ida-toonekurge (Ciconia boyciana), keda praegu loetakse omaette liigiks, käsitleti varem samuti valge-toonekure alamliigina. Välimus Sulestik on valge, vaid hoosuled on mustad, jalad ja nokk on punased. Täiskasvanud lind kaalub umbes 34 kg. Kehapikkus on 100115 cm, tiiva siruulatus 200215 cm. Levik Valge-toonekurg on levinud Euroopa ja Aasia metsavöötmes ning Lõuna-Aafrikas. Ta on rändlind, kes talvitub troopilises Aafrikas ja Indias. Hispaanias elavad isendid on paiksed. Eestis on levila põhjapiiril. Pesitsemine ja elupaigad Pesa teeb puu, elektriposti või korstna otsa. Kurnas on 3-5 muna, mida emalind haub 33 päeva
ning vähendab arvukust. Talvisel perioodil tuleb ka lagedamatesse piirkondadesse ja inimasustuse lähedusse. Pesitsusperioodil elab paaridena. Sügise poole koguneb parvedesse, kus siis ühiselt toitu otsitakse ja varutakse. Vanasti otsis pasknäär sageli putukaid hobusepabulatest, mis pole tänapäeval kahjuks enam võimalik. Taoline sita sees sonkimine ongi talle nime näol oma jälje külge jätnud. Teine talle tuntust toonud fakt on tammetõrudest toitumine. Pasknääri nokk on kohastunud jagu saamaks tõru kõvast kestast ja seda siledat silindrit kindlalt kinni hoidma. Iga pasknääri territooriumil ei pea oma tammikut olema, kuid see tuleks talle kasuks. See lind, kel tammesid läheduses ei kasva, peab oma talvetagavarad kaugemalt vedama, sageli isegi paari kilomeetri kauguselt. Vaenlased. looduslikud vaenlased on kullilised ja varesed ning öisel ajal öökullid. Saksamaal
kahepaiksetest südame vatsakeste ebatäielik või täielik vahesein. Nende liikuvus suureneb kuid sellega kaasneb jäsemete vöötmete tugevnemine. Roomajad on üks mitmekesisemaid selgroogsete klasse, nende hulka kuulusid ka imetajate ja lindude eellased. Roomajate hulka kuulub äärmiselt mitmekesise kehaehitusega loomade rühmi. Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed, sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Imetajad elavad igal pool - maa peal, maa all ja ka vees. Imetajad on väga kohanemisvõimelised, mistõttu leiame neid igalt kontinendilt . Imetajad on ettevaatlikud nad tegutsevad peamiselt õhtuhämaruses. Kõige rohkem imetajaid elab maa peal ja liigub neljal jalal.
krääk". Erinevalt teistest ruiklastest ei pesitse rukkirääk märgaladel, vaid niitudel ja haritavatel maadel. Tema pesitsusala hõlmab suure osa Euroopast ja Lääne-Aasia aladest, talvitub Aafrikas. Tänapäeval on intensiivse põllumajanduse ja varajase niitmise (enne linnu pesitsemise lõppu) tagajärjel linnu arvukus Lääne-Euroopas ja Eestis tugevasti langenud. Eestis on ta suhteliselt laialdaselt levinud, kuid kuulub III kaitsekategooriasse. Välimus Rukkiräägul on lühike nokk. Linnu üldpikkus on 16–18 cm, tiibade siruulatus 32–35 cm. Eluviis Tema toidu moodustavad muu hulgas putukad, seemned, lehed. Sümboolika Aastal 1995 valiti rukkirääk Eesti aasta linnuks. 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Rukkir%C3%A4%C3%A4k 3 Rukkirääk on Eestis, nagu kogu Euroopas, väheneva arvukusega huvitav lind. Huvitavaks võib pidada näiteks tema kangekaelsust. Nimelt ei taha rukkirääk mitte kunagi õhku tõusta
üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka kasulik, et see pugupiirkond hele oleks, see teeks nad kergesti märgatavateks. Kassikakul on ainsaks heledamaks kehapiirkonnaks kurgualune. Pealagi ja selg on keha üldtoonist tumedamad, seal domineerib pruun. Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikaspruuni sulestikuga ning nende vahelt paistab välja tugev massiivne must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Toitumine
Selgroogsed loomad Linnud Linnud on soojaverelised kahel jala kõndivad selgroogsed loomad, keda iseloomustavad tiibadeks arenenud esijäsemed (esijalad), sulgede olemasolu, ilma hammasteta nokk ja järglaste saamine munemise teel. Enamus linnud suudavad lennata, mis eristab neid teistest selgroogsetest loomadest. Linde võib leida pea igal pool maailmas, ka kõige külmemates ja soojemates paikades. Linnud elavad peamiselt maismaal. On küll liike, kes on kohandunud ka vees suurepäraselt hakkma saamiseks, näiteks pingviinid, kuid sigima tulevad nad ikka maale. Linnud elavad kõikidel kontinentidel, kaasa arvatud Antarktikas.
Kaljukotkas(Aquila chrysaetos) Välitunnused Kaljukotkas on suur röövlind, jõuline ja osav, tiibade siruulatus kuni 227 cm, kehakaal isaslinnul 33,5 kg ning emaslinnul 4,55,5 kg. Vanalinnu laup on tumepruun, ülejäänud lagipea ja kukal kuldpruun, nokk must ja vahanahk kollane. Linnu ülapool on tumepruun heledamate (kulunud) suleääristega ja kogu alapool näib välioludes üsna tumedana. Noorlind on tume-sokolaadpruun, kuldse pealaega, tiivalaigud ja sabatüvik laialt valged. Toitumine Eestis on kaljukotka põhitoiduks valgejänes, teder ja metsis. Vaheldust pakuvad imetajatest veel halljänes, metskits, orav, nugis, kährikkoer ning lindudest ronk, laanepüü, sinikael-part, sookurg. Talvel toitub sageli raipeist. Pesitsemine
Fantaasiajutt Surma suus Hirm, surm, adrenaliin, need on ainult mõned asjad, mis minus sellel hetkel võimust võtsid. Ma ei oleks iialgi arvanud, et minu nii tavalisest päevast võiks saada selline, nagu praegu on. Ühe silmapilgu vältel muutus kõik. Ma olin hukule määratud. Kõik muutus ähmaseks ja ma hakkasin peas kuulma hääli. Väike nagu ma olen, ei suuda ma võidelda suure tugeva linnuga, kelle nokk on hiiglaslik. Minu punane värvus hakkas juba hirmust halliks tõmbuma. Pea käis ringi ja ma korrutasin endale, et lõpp on käes. Ma tundsin järjest suuremat hirmu, kuid see kõik ei lugenud enam. Mind ei olnud enam kauaks. Järsku hakkas kõlama mu peas minu kõige kallima hääl. Ta palus mul võidelda. Ma ei suutnud uskuda, kui anuv ta hääl oli. Ma ei olnud mitte kunagi teda sellisena kuulnud. Ta muudkui anus, kuid mina ei suutnud ennast liigutada
Pojad sünnivad mägraperesse märtsis-aprillis.Perekonnas on 2-5 poega.Urust hakkavad nad väljas käima 2 kuu vanuselt.Mäkra ohustavad kiskjad on hunt ja ilves. 3. Linnud Palumets on nõmmemetsaga sarnane, sest mõlemad on suhteliselt linnuvaesed.Siiski võib seal kohata metsist ,musta rähni või metskiuri.Kui palumetsas kuuled iseäraliku kiljumisetaolist häält, siis on see üldjuhul musträhn.Musträhn on peaaegu poole meetri pikkune lind, ta nokk on kollane ning isaslinnul on ka punane lagipea. 4. Kokkuvõte Sain teada , et palumetsal on paris palju seoseid nõmmemetsaga. See on samuti linnuvaene nagu nõmmemets.Sain ka teada , et enamus palumetsas elavad putukad on seotud männiga.Endal pole seoseid palumetsaga. Palumets
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
