TALLINNA
ÜLIKOOLÜHISKONNATEADUSTE
INSTITUUT
ÕIGUSE
ALUSED
Loengukonspekti
alus
Lektor Aare
Kruuser Tallinn, 2015
SISUKORDPROGRAMMI KORDAMISKÜSIMUSED
ÕIGUSE ALUSED. ÕIGUSTEADUSE PÕHIMÕISTED
SISSEJUHATUS ÕIGUSTEADUSESSE
01 SISSEJUHATUS
02 ÕIGUSE ROLL ÜHISKONNAS. Miks peab õigust
tundma
03
ÕIGUSLIK REGULEERIMINE
03.1.
RIIK JA ÕIGUS. PÕHIMÕISTED
REFERAADID JA
ESSEED TEEMADE KAUPA
VASTUSED
KORDAMISKÜSIMUSTELE
Õigusvõime, sest Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime. 5
PROGRAMMI KORDAMISKÜSIMUSED TEEMADE KAUPA 5
MIS ON ÕIGUS. MIKS PEAB ÕIGUST TUNDMA. 148SOTSIAALNE REGULEERIMINE 148Sotsiaalsete normide mõiste ja põhitunnused. 148
Sotsiaalsete normide funktsioonid 151
Sotsiaalsete normide liigid. 152
ÕIGUSLIK REGULEERIMINE 156RIIK JA ÕIGUS. PÕHIMÕISTED 156
Riigiteooriad 158
Õiguse mõiste, tunnused ja tähtsus 162Õiguse tunnused 165
Õiguse ülesanded 165
Miks ja kellele on see küsimus, mis on õigus, oluline? 167
Õiguse operatsionaalsed ja formuleeritud allikad 174Õiguse argimõiste. 175Õiguse tunnused teaduslikus käsitluses 176Õigusallikad. Õiguskeel ja normitehnika 182ÕIGUSTLOOVATE JA –RAKENDAVATE ÕIGUSAKTIDE PÕHIMÕTTELINE SÜSTEEM EESTIS 190
Vabariigi president Seadlus e dekreet Otsus; käskkiri 190MUUD NORMATIIVAKTID 191Tööandja ja töökollektiivi vaheline 191
Äriühingu üldkoosoleku otsus 191ÕIGUSE ALLIKATE HIERHARHIA 192ÜLDIST INFOT SISALDAVAD ALLIKAD, MIS ON KÕIGILE KÄTTESAADAVAD 194
EESTI.EE EESTI ÕIGUSSÜSTEEMIST 194Õiguse allikad 194Õigusaktide liigid – kirjeldus 194
Õigusaktide
hierarhia 196
Institutsiooniline raamistik 197Õigusaktide vastuvõtmise eest vastutavad
institutsioonid 197
Otsuste tegemise protsess 198Algatamine 198
Eelnõu
menetlemine 198
Vastuvõtmine 199
Väljakuulutamine 201
Õigusaktide avaldamine 201
Lühike sisukirjeldus 201
EESTI.EE EESTI ÕIGUSHARUDEST 205Õigusharud 205
Riigiõigus 205
Tsiviilõigus 206
Haldusõigus 206
Karistusõigus 207
Protsessiõigus 207
EUROOPA LIIDU ÕIGUSSÜSTEEM 209ELi õiguse allikad 209
ELi esmane õigus (
aluslepingud ) 209
ELi teisene õigus (õigusaktid,
lepingud , kokkulepped jne) 210
Õigusaktide kokkuvõtted ja lisateave 210
Õiguse allikad 211
Õiguse valdkonnad 211
ÕIGUSALLIKATE TEEMA ANNAB AINET MÕTISKLUSTEKS 212Järgmiselt esmalt mõned näited sellest, et õigusallikate teema annab põhjust aruteludeks. Seejärel näiteid meie õigussüsteemi osade täiendavatest kirjeldustest. 212Avalik- ja eraõigus 214Miks on eraõiguse ja avaliku õiguse eristamine oluline? 214
Riigiõigus 215Haldusõigus 215Karistusõigus 216Protsessiõigus 216Rahvusvaheline õigus 217EV ERAÕIGUS 218Tsiviilõigus 218
TSIVIILÕIGUS 222VÕS § 293.
Maksud ja koormised 222
VÕS § 573. Ülalpidamislepingu vorm 222
Ülalpidamisleping peab olema notariaalselt tõestatud. 222
Tsiviilõiguse mõiste 226
VÕLAÕIGUS 227ASJAÕIGUS 227KAUBANDUSÕIGUS, MAJANDUSÕIGUS, ETTEVÕTLUSÕIGUS (vahel ka äriõigus) 228ÄRIÜHINGUÕIGUS 230ÜHINGUÕIGUS 231PEREKONNAÕIGUS 231Perekonnaõigus reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid. Iseloomulik on autonoomia meetod aga spetsiifiline reguleerimisobjekt ( perekonnasuhted ). 231PÄRIMISÕIGUS 231TÖÖÕIGUS 231TSIVIILPROTSESSIÕIGUS 231
KOKKUVÕTE TEEMAST TSIVIILÕIGUSE ALLIKAD 232ÕIGUSPOLIITIKAST 236SEADUS PEAB OLEMA MÕJUS 237ÕIGUSTEADUSE ASEND TEADUSE ÜLDISES STRUKTUURIS 242 JURISPRUDENTS 245TÕLGENDAMINE 249METOODILISED SELGITUSED TÄITEMENETLUSE KAASUSE EKSPERT-STIILIS LAHENDAMISEKS 251Sissejuhatus 251
Abiskeem: 259Kaasus täitemenetlusõiguses 260
TÄITMISAVALDUS 262
Õigusvõime, sest Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime.
- Teovõime- täisealine ning võimeline iseseisvalt tegema kehtivaid tehinguid
- Tööleping-sõlmin isiklikult
- kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.
PROGRAMMI KORDAMISKÜSIMUSED
TEEMADE KAUPA
I. Riik.
Riigi tekkimine ja olemus. Kuidas määratlete riigi olemust? Mis on riiki kui organisatsiooni iseloomustavad tunnused?
Tänapäevane riik
kujutab endast universaalset poliitilist vormi, mille moodustavad
rahva ja territooriumi ühtsus ja mille kaudu teostub suveräänne
riigivõim. Riigi tunnused on Territoorium,
rahvas ja suveräänne riigivõim.
Millised on riigivalitsemise vormid? Mis eristab parlamentaarset ja presidentaalset vabariiki?
Riigivalitsemise
vormid on:
A. Monarhia
– on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu
kuulumine monarhile, kes
omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt
vastutamatu.
B. Piiramata
monarhia – selle korral kuulub
monarhile kogu võimutäius
C. Piiratud
monarhia – on monarhia alaliik,
milles isevalitseja suva on kitsendatud
mingi riigiorgani või
seisusliku esinduse poolt.
D. Seisuslik- esinduslik monarhia
E. Konstitutsiooniline monarhia – on selline
riigivalitsemise vorm, mille puhul
monarhia pädevus on
kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud
konstitutsiooniga.
F. Vabariik
– on riigivalitsemise vorm, mille puhul riigipeaks on
kindlaksmääratud
tähtajaks valitav
president.
a. Orjanduslik aristokraatlik vabariik – kuulus
võim kitsale
pärilikule
privilegeeritud eliidile, üldine valimisõigus puudus
b. Demokraatlik
vabariik – kuulus võim rahvale,
valimistest
võisid osa võtta kõik
vabad kodanikud.
G. Sotsialistlik
vabariik – seadusandliku organina
ja parlamendi ülesannetes tegutses
otseste valimistega
valitud rahvaesindus, mille kooseisus olid täidesaatva võimu
organina täidesaatev komisjon .
H.
Nõukogude vabariik – seda
iseloomustas riigi kõikidel tasanditel
rahvaesindusorganite
ülesandeid täitev nõukogude süsteem.
I. Rahvademokraatlik
vabariik
J. Presidentaalne vabariik – kujutab endast
riigivalitsemise vormi, mida iseloomustab
võimu koondumine parlamendist sõltumatu presidendi kätte (nt. USA)
K. Parlamentaarne
vabariik – on riigivalitsemise
vorm, mis rajaneb parlamendi võimu
ülimuslikkusel. (nt
Eesti)
Parlamentaarse vabariigi
president omab esindusfunktsiooni, tal puudub normaalses olukorras
seadusandlik pädevus ja
ta ei ole aktiivselt tegev riigi poliitilises elus (erinevalt
presidentaalsest).
Samuti erinevalt
presidentaalsest valitsemisvormist kannab valitsus parlamendi ees
poliitilist vastutust.
Millised on riikliku korralduse vormid?
Riikliku korralduse
vormid on:
L.
Unitaarriik ehk lihtriik – on
riik, mis territoriaal-poliitilselt kujutab endast ühtset
tervikut.
M. Föderatsioon ehk liitriik – on riik mille
koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised
(föderatsiooni subjektid ). (nt USA, India, Mehhiko jne.)
N. Konföderatsioonid
– on riikide liit, mis luuakse mingi ühise (tavaliselt poliitilise
või sõjalise) eesmärgi saavutamiseks.
Autonoomia
– kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist
omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel . (nt. Korsika , Ahvenamaa jne).
Mida mõistetakse poliitilise režiimi all?
Poliitiline režiim
kujutab endast poliitilise võimu teostamise meetodite kogumit, mis
iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist
ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike
alustega. Poliitilise režiimi põhitüübid on demokraatlik,
autoritaarne ning totalitaarne režiim. ( lisa lk 23)
Mis on riigi funktsioonid?
Riigi funktsioon on riigi
tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seisvatele ülesannetele ja
annab riigile sotsiaalmajandusliu ja poliitilise iseloomustuse . Riigi
funktsioonid liigitatakse sise- ja välisfunktsioonideks.
1. Sisefunktsioonideks
loetakse riigivõimu säilitamise ja
kindlustamise funktsiooni, õiguskorra tagamise f. ,
sotsiaalmajanduslikku f. , kultuuriliskasvatuslikku f.
2. Välisfunktsioonidest
on kõige olulisemad kaitsefunktsioon, vastastikkuse koostöö ja
abistamise funktsioon.
Mis on riigiaparaat ja riigiorgan ? Kuidas riigiorganeid liigitatakse?
Riigiaparaat
kujutab endast riigiorganite süsteemi, mille abil teostatakse võimu.
Riigiorgan
on riigiaparaadi struktuurne element, selle funktsionaalne osa.
Riigiorganeid
liigitatakse võimude lahususe põhimõttel:
seadusandlikuks, täidesaatvaks ja
kohtuvõimu organiteks.
Milline on riigi ja õiguse omavaheline seos?
Riik ja õigus on
omavahel lahutamatult seoses. Õigus ei saa tekkida ilma riigi vastva
tahteta, samas õiguses väljendub riigi tahe.
Mis on õigusriik, seadusriik, politseiriik, haldusriik , totalitaarriik ?
Õigusriik on
riigivõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste
ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi
võrdõiguslikkuse
Politseiriik
on riigikorra korraldus, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke
õigusi, pole tagatisi politsei ega muude sunniorganite omavoli
vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning
inimeste eraelu on üksikasjalikult reglemeteeritud
Haldusriik
kujutab sellist riigivõimu korraldust, kus kõige tähtsamat osa
etendavad riigi täidesaatva võimu organid ja neil on võimalik
otsustavalt mõjutada nii seadusandliku kui ka kohtuvõimu tegevust.
Seadusriik
on ühiskonnas toimuvate industrialiseerimisprotsesside tulemus.
Euroopas toimunud tööstuse areng võimaldas indiviidil saavutada
ühiskonnas suurema isesisvuse.
Totalitaarriik-
kogu võim on koondunud ühe isiku või partei kätte ning kogu riigi
tegevus on allutataud sellele võimule ning reguleeritud selle võimu
poolt.
Mis on sotsiaalriigi printsiip?
Majandusliku mõjuga
konstitutsiooniprintsiipide all mõitsetakse ühe printsiibina
sotsiaalriigi printsiipi . Riik peab tagama kõigile elanikele
inimväärse elamise . Riik tegutseb kui sotsiaalse õigluse ja
avaliku heaolu kaitsja. Sotsiaalriigi põhimõtete realiseerimine viib heaoluriigini.
Millisel alusel eristatakse liberaalset ja sotsiaalriiki?
Liberaalset ja
sotsiaalriiki eristatakse riikliku tegevuse ulatuse järgi
ühiskonnas. Liberaalses seisavad esiplaanil indiviid ja tema õigused
moraalsele, majanduslikule ja poltilisele vabadusele. Sellele
vastavalt peab riik oma tegevust piirama. Sotsiaalriik sekkub
laialdaselt ühiskonnaellu. Riik tegutseb kui sotsiaalse õigluse ja
avaliku heaolu kaitsja.
Õigusriigi kujunemine, põhimõtted, tunnused.
Õigusriigiks nimetatakse
ühiskonda, kus võimukorraldus põhineb seaduste ülimuslikkusel.
Õigusriigis on ühiskonnaliikmete omavahelised suhted ja riigivalitsemine korraldatud üldiselt tunnustatud ja üldkehtivatest
õiguspõhimõtetest lähtudes. Õigusriigi vastandiks on võimuriik,
kus läbi distsipliini ja vägivalla surutakse alla inimeste vabadusi
ning püütakse kindlustada riigivõimu.
Õigusriigi
tunnused:
a) Riigivõimu piirab
põhiseaduslik alusdokument (konstitutsioon e põhiseadus).
b) Ühiskondlikke
probleeme lahendatakse vaid seadusandlusest lähtudes.
c) Seadused kehtivad
ühesuguselt kõigi ühiskonnaliikmete suhtes.
d) Eksisteerib võimude lahusus - seadusandlik-, täidesaatev- ja kohtuvõim on üksteisest
lahutatud.
e) Õigus arvamuste
pluralismile ja nende vabale levitamisele.
f) Eraomandi kaitse ja
kodanikuõiguste tagamine riikliku omavoli eest.
Kuidas on seotud õigus ja poliitika?
Riik annab temale
vajalikele käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Seega ei saa
õigus tekkida ilma riigi vastava tahteta. Õiguses väljendub riigi
tahe. Samas ei saa riik läbi ilma õiguseta, kuna õigus on
riigivõimu teostamise vahend, mille abil riik loob tingimused oma
eesmärkide saavutamiseks. Kehtestades riigile vajaliku käitumise
reeglid ja keelates käitumise, mis on riigile kahjulik või ohtlik,
suunab riik ühiskonna arengut temale vajalikus suunas.
Millised on õiguse ja majanduse omavahelised seosed?
Õiguse ja majanduse
omavaheline seos on kahesugune. Ühelt poolt on majanduslikud suhted
objektiivse iseloomuga , nad arenevad majanduse arengu üldiste
seaduspärasuste järgi, mida õigusega muuta ei ole võimalik.
Teisalt aga õigus, kehtestades majanduslikele suhetele õigusliku
vormi, avaldab mõju ka majandusele, mistõttu majanduse määravat
mõju õigusele ei tule mõista absoluutsena.
- Õigus on majanduse peegeldus . Kui majanduses toimuvad olulised muudatused, siis peavad need toimuma ka õiguses. Samas avaldab õigus mõju ka majandusele. Õigusel on majandusele reguleeriv toime: ta võib lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutada ühe või teise majandussuhte arengut kas soodustavalt või takistavalt.
Millised on riikide tekkimise enamlevinud teooriad ning mis on lepingu, orgaanilise ja võimu teooria põhiline sisu?
Teooriad- seotud
tööjaotuse kujunemisega,territoorium. Lepinguteooria ,orgaaniline
teooria, võimu teooria. Lepinguteooria-riik
luuakse lepingu sõlmimisega. Orgaaniline
teooria-riik ise on
loomulik,orgaaniline yhiskonna struktuur, kooseluks ja koostööks on
riik inimese jaoks loomulik vajadus. Võimuteooria-tänu
yhe inimgrupi võimule luuakse poliitiline yhendus.riik ei saa
tekkida teisiti kui võimu haaramise teel.
II. Õigus
nähtusena. Õiguse mõiste ja tähtsus.
Kuidas defineerida õigust? Missuguste tunnuste alusel saab määratleda õigust?
Õigus on
käitumisreeglite kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud
riik ja mille täitmist tagatakse riigi sunniga ning mis vastab
ühiskonna õiglustundele. // Õiguse
tunnused: 1) Käitumisreeglite kogum
ehk terviklik süsteem. 2) Riigi poolt kehtestatud normide kogum/ või
sanktsioneeritud. Õigusnorme loob ainult riik. 3) Selles väljendub
riigi tahe. 4) Õigus on üldkohustuslike normide kogum ehk
kohustuslik kõigile riigis asuvatele isikutele. 5) Õiguse täitmist
tagatakse riigisunniga. Riik püüab kõikide tema käsutuses olevate
seaduslike vahenditega ära hoida tema poolt kehtestatud õiguse
rikkumisi 6)õigus peab vastama
yhiskonna õiglustundele.
Mis eristab õiguse juriidilist , sotsioloogilist ja loomuõiguslikku käsitlust?
Õiguse juriisilise
käsitluses ehk õiguse normatiivse
konseptsioonis on õigus riigi poolt kehtestatud normistik , mis on
väljendatud õigusaktides. Sotsioloogilise
käsitluse kohaselt on õigus
inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiallsete suhete kord,
mitte aga seaduste tekstid. Õiguse
loomuõigluslik käsitlus on rajatud
õiguse, eetika ja õigluse tiheda seose tunnustamisele
Mille poolest erineb riigieelse ühiskonna sotsiaalse võimu korraldus riigivõimust?
Riigieelne ühiskond ei
tundnud talle väljastpoolt pealesunnitud võimu. Ei olnud
ühiskonnaväliselt kehtestatud käitumisreegleid. Käitumist
juhtisid tavad.
Ürgkogukondliku korra
ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne. Sugukonnas teostas
võimu pealik , kes oli
valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu, sugukonna käitumist juhtisid tavad, eriaparaati võimu teostamiseks pealikul
polnud (erinevalt riigivõimust).
Mis on ühiskondlike suhete sotsiaalne reguleerimine?
Sotsiaalne
reguleerimine on inimeste
käitumisele piirde kehtestamist, indiviidide ja nende
gruppide sotsiaalse
suhtlemise korrastamist.
Milles seisnevad normatiivse reguleerimise ja individuaalse reguleerimise eelised ja puudused teineteisega võrreldes?
Individuaalse
regulatsiooni eeliseks
on, et ta võimaldab lahendada probleemi, arvestades
situatsiooni ja isiku
eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat. Team puuduseks
aga tuleb läbitöötada lõpmata palju kongreetseid situatsioone ja
võtta iga kord vastu uus otsus, puuduvad ühesed lahendid , määravat
osaetandab lahendaja suva. Normatiivne regleerimine erineb kvalitatiivselt
individuaalsest ja on kogu nüüdisaegse sotsiaalse regulatsiooni
aluseks, võimaldades luua ühtset korda ühiskondlikes suhetes ja
saavutada sotsiaalsete suhete stabiilsust ning vähendades juhuse ja
suva mõju reguleerimisprotsessis. Puuduseks
on, et see ei arvesta konkreetse situatsiooni kordumatust.
Milline norm on sotsiaalne norm?
Sotsiaalne norm on üldise
iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimsete käitumist
suhtlemises omavahel ja
mitmesuguste kollektiivsete subjektidega (ühiskonnaga, riigiga,
kollektiiviga)
Milline on sotsiaalsete normide enamkäsitletud, kõige üldistatum ja elementaarsem liigitus? Millised on sotsiaalsete normide põhiliigid?
Moraalinormid ,
korporatiivsed normid, tava, traditsioonid, religioossed normid,
valise kultuuri normid
Milline on õiguse ja moraali seos?
Õigusnormid reguleerivad
ühiskonna ja riigi seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid (omand,
ühiskondlik ja riiklik korraldus, avalik kord jne.) Suur
hulk suhteid, mis ei kuulu õiguse reguleerimise objektide hulka
(perekondlikud suhted, välise käitumise reeglid).Kogu see valdkond jääb moraalinormide reguleerida. On olemas suhteid, mis ei ole
moraali kriteeriumidega hinnatavad (õiguslike protsesside normid,
sündmuskoha vaatlus jne.). Enamuses langevad õigusnormid ja
moraalinormid kokku. Õigusrikkumine on amoraalne tegu. Õigusnormi
ja moraalinormi piirid on suhteliselt nihkuvad. Ka moraalinormid
arenevad. Kõige tähtsamad moraalinormid on õigusnormides
fikseeritud.
III
Õigusnorm ja õigussüsteem
Missugused tunnused on iseloomulikud õigusnormile ja mis on õigusnormi funktsioonid?
õigusnorm lähtub
riigist,selle täitmine tagatakse riigi sunniga,on üldkohustuslik
käitumisreegel,annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed
juriidilised õigused,on formaalselt määratletud reegel.funkt-on
suunata ja juhtida kodanike ja ametnike käitumist.
Kuidas määratletakse õigusnormi mõistet? Miks nii?
Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt
kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki
korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse
subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
Milline on õigusnormi loogiline struktuur? Miks just selline?
Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist
mõtelise käsu või keeluna, mis jõuab adressaadina (täitjani)
teama teadvuse kaudu. Eristatakse õigusnormi loogilises struktuuris
kolme elementi: hüptees; dispositsioon ja sanktsioon .
Seega on õigusnorm üles ehitatud
tingimuslausena: nt. Kui...........(hüpotees),
siis.................(dispositsioon) – vastasel juhul (sanktsioon).
Selline loogiline struktuur on üldjuhul omane ka teistele
sotsiaalsetele normidele, õigusnormide kõrval eriti
mängureeglitele.
Mis on õigusnormi hüpotees? Kuidas hüpoteese liigitatakse?
Õigusnormi hüpotees näitab selle kehtivuse
tingimused. Ta sisaldab tingimusi, kriteeriume,
mille abilnormi täitja määrab kindlaks, kas
normi toime hõlmab antud fakti, suhet või isikut. Hüpoteesi
tingimuste määratluse astme järgi eristatakse määratletud ehk
absoluutselt määratletud, suhteliselt määratletud ja määratlemata
hüpoteese. Kongreetse astme järgi eristatakse kasulikke ja
abstraktseid hüpoteese. Rakendamist määrava tingimuse iseloomu
järgi eristatakse lihtsaid, liit- ja alternatiivseid hüpoteese.
: 1) Määratletud hüpotees – Määrab
täpselt ja konkreetselt normi teostamise ringimused. 2) Suhteliselt
määratletud hüpotees – Näitab samuti ära normi kehtimise tingimused, kuid tingimuste spetsiifika on selline, et nende
olemasolu või puudumine vajab igal konkreetsel juhul eraldi
tutvustamist. 3) Määratlemata hüpotees – Ei määra rakendamise konkreetset tingimust. // Hüpoteeside liigitus
konkreetsuse astme järgi: 1) Kasuistlik hüpotees – Näitab
üksikasjalikult ära tingimused, millest sõltub õigusnormi
kohaldamine. 2) Abstraktne hüpotees – Esitab normi
kohaldamise tingimused üldistatult, abstraktsel kujul. //
Hüpoteeside liigitus õigusnormi rakendamist määrava tingimuse
iseloomu järgi: 1) Lihtne hüpotees – Esitab normi rakendamise
tingimusena üheainsa faktilise asjaolu. 2) Liithüpotees –
Nõuab normi kohaldamiseks enam kui ühe üheagselt esineva tingimuse
olemasolu. 3) Alternatiivne hüpotees – Seab normi
kohaldamise eelduseks ühe tingimuse olemasolu kahe või enama
hulgast, mis on õigusaktis esitatud.
Mis on õigusnormi dispositsioon? Kuidas dispositsioone liigitatakse?
Õigusnormi dispositsioon on normi
element, mis näitab, kuidas peab õigussubjekt käituma hüpoteesi
tingimuste olemasolul, missugune käitumine on talle lubatud,
keelatud või kohustuslik. Dispositsioonide liigitus normatiivses aktis väljendamise viisi järgi: 1) Lihtne dispositsioon – Näitab
ära käitumise sisu ilma seda lähemalt iseloomustamata. 2)
Kirjeldav dispositsioon – Iseloomustab lubatud, keelatud või
kohustuslikku käitumist lähemalt. // Dispositsioonide liigitus
käitumise määratluse astme järgi: 1) Absoluutselt määratletud
– Määrab täpselt ja ammendavalt kindlaks poolte õigused ja
kohustused, jätmata subjektidele valikuvabadust. 2) Suhteliselt
määratletud – Annab suhte pooltele võimaluse seadusega
kindlaksmääratud õigusi ja kohustusi täpsustada või valida kahe
või enama käitumisvariandi vahel. // Dispositsioonide liigitus
igusliku iseloomu järgi: 1) Imperatiivne dispositsioon –
Teeb subjektile kategoorilises vormis kohustuseks teatud viisil
käituda ega luba sellest kõrvale kalduda. 2) Dispositiivne
dispositsioon – Annab suhte subjektile võimaluse teataval
määral ise kindlaks määrata oma õigused ja kohustused.
Seadusandja annab sellisel juhul suhte pooltele võimaluse
vastastikuses käitumises ise kokku leppida.
Mis on õigusnormi sanktsioon? Kuidas sanktsioone liigitatakse?
Õigusnormi sanktsioon näitab ära need
riiklikud mõjustusevahendid, mis kuuluvad
rakendamisele vastava normi rikkuja suhtes.
Sanktsioonide liigitus rakendatavate vahendite iseloomu ja neid
rakendavate organite järgi: 1) Kriminaalõiguslikud sanktsioonid
– Kuritegude toimepanemise eest kohaldatavad sunnivahendid. Kõige
karmimad karistused. 2) Haldussanktsioonid – Sunnivahendid,
mida kohaldatakse väärtegude eest. 3) Distsiplinaarsanktsioonid –
Karistused distsiplinaarsüütegude, st töölepingu seaduses
ettenähtud süütegude eest. 4) Varalised ehk tsiviilõiguslikud
sanktsioonid – Mõjutusvahendid, mida rakendatakse
tsiviilõiguslike üleastumiste eest. // Sanktsioonide liigitus
määratletuse astme järgi: 1) Absoluutselt määratletud
sanktsioonid – Üheselt, täpselt ja konkreetsel kujul ilma
valikuvõimaluseta antud sunnivahend. 2) Suhteliselt määratletud
sanktsioon – Fikseerib sunnivahendi minimaal- ja
maksimaalpiirid, nendes piirides kohaldab karistust õigusnormi
rakendav isik. 3) Määratlemata sanktsioon – Ei näita
rakendatavat sunnivahendit, jättes selle normi rakendaja otsustada.
// Sanktsioonide liigitus struktuuri järgi: 1) Lihtsanktsioon
– Näeb sunnivahendina ette ühe mõjutusvahendi, mis kuulub
kohaldamisele dispositsiooni nõuete mittetäitmise eest. 2)
Liitsanktsioon ehk kumulatiivne sanktsioon – Sisaldab kaks
või enam erinevat sunnivahendit, mida kohaldatakse üheaegselt ühe
ja sama õigusrikkumise eest. 3) Alternatiivne sanktsioon –
Võimaldab õigusnormi rakendajal valida kahe või enama sunnivahendi
hulgast, rakendades erinevalt liitsanktsioonist vaid ühte neist.
Kuidas sõnastatakse õigusnormid õigusaktides?
Õigusnormid väljendadakse õigusaktides,
kõige olulisemad neist seadustes . Õigusakti teksti sõnastamisel
peab seadusandja lähtuma eesmärgist anda tema poolt vajalikuks
peetava käitumismudeli adekvaatselt edasi selle adressaadile,
isikutele, kellele see käitumismudel on ettenähtud. Õiguse
kasutaja või rakendaja peab õigusaktis sõnastatud teksti kaudu
võimalikult adekvaatselt mõistma selles aktis sisaltuvaid norme.
Mis on õigusharu?
Õigusharu on õigusnormide kogum, mis
moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse
rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid
Milliste kriteeriumide alusel liigitatakse õigusnormid õigusharudesse?
Õigusnormide õigusharudesse liigitamise kriteeriumideks on õigusliku reguleerimise objekt ja meetod.
Õigusliku reguleerimise objekt – Teatava eluvaldkonna
ühiskondlikud suhted. // Õigusliku reguleerimise meetod –
Juriidiliste vahendite kogum, mida kasutatakse ühiskondliku suhte
reguleerimisel kõige efektiivsema tulemuse saavutamiseks
Mis on õigusliku reguleerimise meetod? Mis eristab autoritaarset reguleerimismeetodit autonoomsest?
Õigusliku reguleerimise meetod on juriidiliste
vahendite kogum, mida kasutatakse ühiskondliku suhte reguleerimisel
kõige efektiivsema tulemuse saavutamiseks. Autoritaarne
reguleerimismeetod vastandina autonoomsele (õigussuhte objektid on
võrdsed) loob sellise suhte konstruktsiooni, milles üks õigussuhte subjekt on teise suhtes allutatud, madalam pool. (nt. avalik õigus,
riigi valitsemine).
Mis on õigusinstituut? Milline on õigusinstituudi seos õigusharuga?
Õigusinstituut on õigusharu sees kujunev
õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa
õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.
Mis on õigussüsteem?
Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt
kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus
õigusharude ja instituutide kaupa.
Mis on õigusperekond?
Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis
rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel
alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
Kuidas iseloomustatakse romaani-germaani ja anglo-ameerika õigusperekonda?
Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse
perekonda iseloomustab eelkõige asjaolu, et õigusteaduses on
peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele
käitumisreeglile.
Anglo-ameerika ehk üldise õiguse
perekonda iseloomustab madalam abstraktsuse aste kui romaani-germaani
perekonda, eesmärgiks ei ole üldise reegli sõnastamine tulevikuks,
vaid käsiloleva konkreetse kaasuse õiglane lahendamine. Seda
eesmärki silmas pidades on õigusmõistmist reguleerivad normid
märksa olulisemad kui käitumise üldised reeglid ja peamiseks
õiguse allikaks ei ole mitte normatiivne akt, vaid kohtu ja
halduspretsedent.
Määratlege õiguse mõiste ja õiguse tähtsus.
Õigus on käitumisreeglite kogum, mille on
kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse
riigi sunniga ning mis vastab ühiskonna õiglustundele.
Millised õigusharud kuuluvad avalikku õigusesse ja millised eraõigusesse?
Eraõigus:
tööõigus, tsiviilõigus (võlaõigus, asjaõigus, perekonnaõigus,
pärimisõigus), kaubandus- ja majandusõigus (ühinguõigus,
väärtpaberiõigus, panga- ja börsiõigus, konkurentsi- ja
tarbijakaitseõigus, intellektuualse omandi õigus (autoriõigus,
tööstusomandiõigus, naaberõigused)). // Avalik
õigus: tööõigus, rahvusvaheline
õigus, riigi- ja konstitutsiooniõigus, haldusõigus, kirikuõigus,
karistusõigus, kohtu- ja protsessiõigus, finantsõigus,
sotsiaalõigus.
Esitage skemaatiliselt:
ajalooliselt
väljakujunenud õigussüsteem õigusperekondade kaupa ning
Õigus: Läheb kaheks (Eraõiguseks ja
Avalikuks õiguseks).
Eraõigus: laieneb tsiviilõiguseks (mis
omakorda võlaõuguseks, asjaõiguseks, perekonnaõiguseks ja
tööõiguseks), kaubandusõiguseks, majandusõiguseks
Avalik Õigus laieneb Rahvusvaheliseks
õiguseks, riigoõiguseks (konstitutsiooniõigus), kirikuõigus,
haldusõigus (laieneb veel omakorda materiaalne, formaalne ,),
kriminaalõigus (materiaalne, formaalne), protsessiõigus (laieneb
tsiviilprotsessiõigus, kriminaalprotsessiõigus), finatsõigus.
kaasaegne
Eesti Vabariigi õigussüsteem põhiliste õigusharude kaupa.
Õigus laieneb eraõiguseks ja avalikuks
õiguseks
Eraõigus: Laieneb tsiviilõiguseks mis
omakorda tsiviilmenetlusõiguseks (s tsiviiltäitemenetluseks,
asjaõiguseks (laieneb maaõiguseks), võlaõigus (laieneb
tööõiguseks), pärimisõiguseks ja perekonnaõiguseks.
Avalik Õigus:
Riigiõigus, finantsõigus, haldusõigus
(jaguneb omakorda haldusmenetlusõiguseks), Rahvusvaheline õigus,
kriminaalõigus (jaguneb omakorda kriminaalmenetlusõigus, sh
kriminaaltäitevmenetluseks) (lk 26)
Milline
on rahvusvahelise õiguse asend riigi õigussüsteemi suhtes?
Vaatamata paljudele erisustele tunnustavad
tänapäeva demokraatlikud riigid rahvusvahelise õiguse normide
kehtejõudu võrdselt riigisiseselt kehtestatud õigusnormidega või
peavad neid isegi siseriiklike normide suhtes ülimuslikuks.
Esitage üksikute õigusaharude iseloomustus.
https://www.eesti.ee/est/teemad/oigusabi/oigusest_uldiselt/millised_on_oigusharud
Riigiõigus-õigusnormide
ja institutsioonide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja
määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi.
Siia kuuluvad avaliku võimu organisatsioon(riigivalitsemise vorm) ,
riiklik korraldus, valimisõigus, kohalike omavalitsuste
süsteem,õigusloome põhimõtteline korraldus, riigi ja üksikisiku
suhted.
Haldusõigus
e administratiivõigus- reguleerib riigi täitev –korraldavat
tegevust,sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad. Reguleerib
suhteid riigiorganite vahel, riigi valitsemisorganite ja ühiskondlike
organisatsioonide vahel ning riigivalitsemisorganite ja indiviidide
vahel.
Finantsõigus-reguleerib
riigiorganite tegevust rahandussuhetes
Karistusõigus-
võitlus süütegude vastu , rakendades karistusi süüteo
toimepanijate suhtes.
Kriminaalprotsessi
õigus- reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu
tegevust kriminaalasjade menetlemisel.
Tsiviilõigus-reguleerib
varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest, aga ka
mõningaid mittevaralisi isiklikke suhteid.
Tsiviilprotsessiõigus-
reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust füüsiliste
ja juriidiliste isikute õiguste kaitsmisel jaa nendevaheliste vaidluste lahendamisel
Perekonnaõigus-
reguleerib abielu ja perekonnasuhteid, suhteid, mis tulenevad
abielust, sugulusest, lapsendamisest, vanemate kohustustest laste
vastu, laste kohustustest laste vastu.
Tööõigus-
reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid ja nendega
seotud suhteid.
Protsessiõiguse
ehk menetlusõigusega määratakse kindlaks kohtupidamise kord
Rahvusvaheline
õigus- reguleerib suhteid riikide ja rahvusvaheliste
organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise, majandusliku ja
kultuurilise, aga ka sõjalise suhtlemise pinnal.
IV
Õiguse allikad ehk vormid.
Mida mõistetakse õiguse vormide (õiguse allikad) all? Milliseid õiguse vorme on ajaloo jooksul kasutatud?
Õigusvorm (ehk õigusallikas) on õigusnormi
väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi
poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse.
Õiguse ajaloolise arengu protsessis on õigusvormidena olnud
kasutusel õiguslik tava (tekkis ürgühiskonna imperatiividena ja
nende täitmise tagamiseks riigi sunnivahendite rakendamise. Õiguslik
tava toetub rahva moraalsetele tõekspidamistele ja harjumustele,
seetõttu on ta püsiv ja konservatiivne , kaitstes sageli arhailisi
ja mineviku eelarvamustel rajanevadi suhteid.), juristide arvamus
(ehk õigusteadus etendas õigust tähendust teatud ajaperioodil
(2.-3. saj) vanas Roomas, kus mõned juristid said anda
tsiviilvaidlustes arvamusi , mis olid kohtutele kohustuslikud.),
kohtu- ja halduspretsedent (saavad üldise reegli tähenduse ja neid
hakatakse õigusvormina kasutama siis, kui riik omistab
kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud
otsusele kohustusliku jõu jägrmiste samasisuliste asjade
lahendamisel.), leping ja normatiivne akt (leping pole üldjuul
õigusvorm, sest kujutab kahe või enama isiku vahelist kokkulepet,
mis
on kohustuslik vaid lepinguosalistele. Kuid
teatavatel juhtudel võib lepingul olla laiem
juriidiline tähendus ja kõrgem
kohustuslikkuse aste, mistõttu ta on käsitletav õigusvormina.
Leping on õigusvorm siis, kui ta määrab
kinldaks lepingupoolte konkreetsed kohustused ja
õigused ning lisaks sellele reguleerib nende
edaspidiseid suhteid või õiguslikke vahekordi teiste subjektidega; normatiivakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud
vahel ka spetsiaalse väliskujuga dokument, mis sisaldab
üldkohustuslikke käitumisreegleid.).
Mis on tänapäevased õiguse allikad?
õiguslikud tavad
lepingud
kohtulahendid ehk –pretsedendid
õigusteadlaste arvamused
õigustloovad aktid
Missugune on Euroopa Liidu õigussüsteem?
EL-i liikmesriigid seob terviklikuks
organisatsiooniks keeruline normistik, mis on kujunenud selle
ühenduse arengu käigus ja mis määrav kindlaks mitte ainult liidu
struktuuri, juhtimise põhimõtted ja juhtorganid, liikmesriikide
õigused ja kohustused, vaid ka need sisulised ja vormilised nõuded
ja tingimused, millele peab vastama ühenduse liikmeks olev riik.
EL-i liikmesriikide põhiline õiguslik regulatsioon peab olema
omavahel kooskõlastatud. EL-il on oma iseseisev õigussüsteem,
mis koosneb: 1) EL-i esmane õigus – Moodustub
asutamislepingutest ja neid täiendavatest lepingutest. Need
õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks. Esmase õiguse
aktidega määratakse kindlaks liidu eesmärgid, territoriaalsed
piirid, institutsioonid, nende pädevus ja moodustamise kord, samuti
liikmesriikide majanduspoliitiliste suhete põhialused.
Liikmesriikidele kohustav ja siduv ning seda võib liikmesriigi
territooriumil rakendada otseselt, st ilma riigi õigusaktide
vahenduseta. Vastuolu korral siseriikliku õiguse ja EL-i esmase
õiguse vahel tuleb kohaldada EL-i õigust. 2) EL-i teisene õigus
– Koosneb EL-i institutsioonide õigusaktidest. See on liidu enda
õigusloome tulemus. Selle moodustavad määrused, direktiivid ,
otsused, soovitused ja arvamused, mis on liikmesriikide jaoks erineva
siduvuse ja kohustuslikkuse astmega aktid.
Euroopa
Liit on organisatsioon, millel on oma iseseisev õigussüsteem,
milles eristatakse esmast (e.
primaarset )
ja teisest (e. sekundaarset ) õigust. ELi esmane õigus moodustub
asutamislepingutest ja neid
täiendavatest
lepingutest, need õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks.
Lepingud liigitatakse:
1.
ühenduse asutamilepinguteks (nt. Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping );
2.
riikide liitumislepingud;
3.
olulisemad asutamislepinguid muutvad kokkulepped (nt. 1992.a
Maastrichti leping EL
loomiseks);
4.
eelnimetatud lepinguid muutvad või täiendavad kokkulepped.
Esmase
õiguse aktidega määratakse kindlaks liidu eesmärgid,
territoriaalsed piirid, institutsioonid,
nende
pädevus ja moodustamise kord, samuti liikmesriikide
majanduspoliitiliste suhete põhialused.
EL
esmane õigus on liikmesriikidele siduv ja kohustav ning seda võib
liikmesriigi territooriumil
rakendada
otseselt, st ilma riigi õigusaktide vahenduseta.
ELi
teisene õigus koosneb liidu institutsioonide õigusaktidest, see on
liidu enda õigusloome tulemus.
ELi
institutsioonid (Eur.Nõukogu ehk Ministrite Nõukogu, Eur. Parlament , Eur. Komisjon, Eur. Kohus)
annavad
õigusakte volituste alusel, mis nad said lepingutega (esmase õiguse
põhjal). Teisese õiguse
moodustavad
määrused (kõige kõrgema juriidilise jõuga), direktiivid (kõige
olulisemad õigusaktid),
otsused,
soovitused ja arvamused, mis on liikmesriikide jaoks erineva siduvuse
ja kohustuslikkuse
astmega
aktid
Missugused Euroopa Liidu õigusaktid on kohustuslikud liikmesriikidele?
Kohustavad õigusaktid kõikidele
liikmesriikidele on määrused ja direktiivid. Otsused,
soovitused ja arvamused on suunatud
konkreetsetele subjektidele, kas siis riigile,
organisatsioonile või üksikisikule, ning on
ainult temale kohustavad.
Milles seisneb üld- ja üksikakti erinevus?
Üldakt
ehk normatiivakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta
sisaldab
üldkohustuslikke
käitumisreegleid ehk õigusnorme. Õigusnormide olemasolu annab
normatiivaktile
üldise tähenduse: ta kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja
kuulub
rakendamisele
määratlemata arv kordi , mistõttu teda nimetatakse ka õiguse
üldaktiks. Samas
nimetatakse
ka üld- ehk normatiivakti õigustloovaks aktiks , kuna normatiivakti
kaudu loob riik
õigusnorme
ehk teisisõnu objektiivset õigust.
Üksikakt
ehk mittenormatiivakt on selline akt, mis annab subjektiivseid (antud
objektile
kuuluvad)
õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektidele või täpselt
määratletud
subjektide ringile . Seetõttu nimetatakse neid ka individuaalseteks
õigusaktideks. Sellised
õigusaktid
ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset
isikut
konkreetseks
käitumiseks, mistõttu nad on oma iseloomult õiguse rakendamise
aktid.
Üksikaktiks
on nt. kohtuotsus, ametisse nimetamise või ametist vabastamise
käskkirjad,
armuandmise
otsused jms.
Missugune on Eesti Vabariigi normatiivaktide süsteem?
Iga riigi normatiivaktid moodustavad
hierarhilise süsteemi, milles kõige kõrgemaks aktiks on seadus –
s.o. normatiivakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima
esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena
(rahvahääletusel). Seadused liigitatakse juriidilise jõu järgi
omakorda põhiseadusteks, konstitutsioonilisteks seadusteks ja
lihtseadusteks
Missuguseid etappe läbib seadusloome protsess Eestis?
1) Seaduse algatamine – Teatavate
isikute, riigiorganite ja organisatsioonide õigus esitada
parlamendile seaduseelnõu, mille see on kohustatud läbi vaatama ja
seisukoha võtma. 2) Seaduseelnõu arutamine – Toimub
Riigikogu kodukorra seaduse kohaselt vähemalt kahel, vajaduse korral
ja seaduses sätestatud juhtudel (nt riigieelarve ) ka kolmel
lugemisel, mis kujutavad eelnõu läbitöötamise vormi Riigikogu täiskogu istungil . 3) Seaduseelnõu vastuvõtmine seadusena –
Toimub hääletamise teel, vastuvõtmiseks vajalik häälte arv
sõltub sellest, kas tegemist on lihtseadusega (nõutav poolthäälte
enamus) või konstitutsioonilise seadusega (nõutav Riigikogu
koosseisu häälteenamus). 4) Seaduse väljakuulutamine ehk
promulgatsioon – Seaduse ametlik sanktsioneerimine riigipea poolt ja selle teatavaks tegemine rahvale. 5) Seaduse avaldamine
– Seaduse kehtimise eeltingimuseks. Tätimiseks kohustuslikud
saavad oll vaid avaldatud seadused. Pärast seaduse väljakuulutamist
avaldatakse see EV ametlikus väljaandes Riigi Teataja .
Millise õigusakti nõudeid tuleb Eestis järgida õigusaktide eelnõude koostamisel?
Justiitsministeeriumi peamisi töövaldkondi on
õigusloome ehk õigusaktide eelnõude koostamine. Peale eelnõude
koostamise kontrollib justiitsministeerium alati teiste
ministeeriumide algatatud eelnõude vastavust põhiseadusele ja
teistele seadustele ning era- ja avaliku õiguse
üldpõhimõtetele. Kui eelnõu on läbinud kõikide ministeeriumide
kooskõlastusringi, esitab valitsus selle riigikogule.
Missugune on täidesaatva riigivõimu õigusaktide süsteem Eestis ja milline on nende aktide juriidiline jõud?
Vabariigi Valitsus teostab igapäevast
riigijuhtimist, täites parlamendi suuniseid. Vabariigi Valitsus
annab määrusi ja korraldusi oma funktsioonide teostamisel, tehes
seda „seaduse alusel ja täitmiseks“. Vabariigi Valitsuse määrus
on normatiivse iseloomuga ehk üldakt, korraldustega lahendatakse
konkreetseid üldküsimusi (nimetatakse ametisse, eraldatakse raha
jne.). Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt „Vabariigi Valitsus
annab määrusi valitsusasutuste ülesehituse, asjaajamise ja töö
korraldamiseks, samuti teenistusliku järelvalve teostamiseks“,
kehtestab aga nõude, et määrus peab viitama selle andmise aluseks
olevate seaduse sättele. Määruse või korralduse andmine
otsustatakse Vabariigi Valitsuse istungil. Määrusele kirjutab
alla peaminister , asjaomane minister ja
riigisekretär, korraldusele aga peaminister ja
riigisekretär. Nii määrused kui ka korraldused avaldatakse Riigi Teatajas. Määrus on juriidiliselt
jõult seadusest ja riigipea normatiivsest aktist madalam.
- Määrus – Täidesaatva võimuorgani normatiivakt, mis juriidiliselt jõult on seadusest ja riigipea normatiivsest aktist madalam. Määruste andmise õigus on Eesti Vabariigi Valitsusel, ministritel ning kohaliku omavalitsuse volikogul ja omavalitsuse täitevorganil (linna- ja vallavalitsusel). Vabariigi Valitsus annab määrusi ja korraldusi oma funktsioonide teostamisel, tehes seda “seaduse alusel ja täitmiseks”. Vabariigi Valitsuse õigusaktid on allutatud seadustele. Vabariigi Valitsuse määrus on normatiivse iseloomuga ehk üldakt, korraldustega lahendatakse konkreetseid üksikküsimusi. Need on üksikaktid, mis täidavad õiguse raknedamise ülesandeid. Vabariigi Valitsuse määrused on seaduste ja Vabariigi Presidendi seadluste järel kõige tähtsamad õigusaktid. Määruse või korralduse andmine otsustatakse Vabariigi Valitsuse istungil. Määrusele kirjutab alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär, korraldusele aga peaminister ja riigisekretär. Nii määrused kui korraldused avaldatakse Riigi Teatajas. Minister annab määrusi ja käskkirju seaduse alusel ja nende täitmiseks.
Milliseid õigusakte annavad Eesti kohaliku omavalitsuse organid ja milline on nende juriidiline jõud?
Põhiseaduse järgi korraldavad ja otsustavad
kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused , kes tegutsevad
seaduste alusel iseseisvalt. Kohaliku omavalitsuse volikogu ning
valla- ja linnavalitsus annavad normatiivsete aktidena määrusi,
mittenormatiivsetena aga volikogu otsuseid ja valitsuse korraldusi.
Kohaliku omavalitsuse organite aktid peavad olema antud vastavuses
kohaliku omavalitsuse funktsioone ja tegevust sätestavate seadustega
ning nendele seadustele vastavate riigivalitsemisorganite
õigusaktidega. Kohaliku omavalitsuse volikogu määrustele ja
otsustele kirjutab alla volikogu esimees. Valla- ja linnavalitsuse
määrustele ja korraldusele kirjutavad alla vallavanem või linnapea ja valla- või linnasekretär.
Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja
korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel
iseseisvalt. Kohaliku omavalitsuse volikogu ning valla- ja
linnavalitsus annavad normatiivsete aktidena määrusi,
mittenormatiivsetena aga volikogu otsuseid ja valitsuse korraldusi.
Kohalike omavalitsue organite aktid peavad olema antud vastavuses
kohaliku omavalitsuse funktsioone ja tegevust sätestavate seadustega
ning nende seadustele vastavate riigivalitsemisorganite
õigusaktidega. Kohaliku omavalitsuse volikogu määrusele ja
otsustele kirjutab alla volikogu esimees. Üldise tähtsusega
volikogu määrused saadetakse riigikantseleile avaldamiseks, otsused
aga saadetakse täitjatele ja asjaosalistele. Valla- ja
linnavalitsuse määrustele ja korraldustele kirjutavad alla
vallavanem või linnapea ja valla- või linnasekretär., need peavad
olema valla või linna põhimääruses kehtestatud korras kas
avalikustatud enne nende jõustumist ja kättesaadavad kõigile
isikutele; korraldused saadetakse täitjatele ja teistele
asjaosalistele.
Milline on õigusaktide jõustumise ja kehtivuse kord?
Normatiivaktide kehtima hakkamise ehk
jõustumise kord on kehtestatud õigusaktidega ja on erinev sõltuvalt
õigusakti liigist ja tema kohast õigusaktide süsteemis. Seadus
jõustub 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Mahukamate ja
suuremate seaduste korral on jõustumise aeg märgitud seaduses eneses , kusjuures seaduse avaldamise ja jõustumise vahele jäetakse
pikem ajavahemik , et seaduse täitjatel oleks võimalik uue seadusega
kohaneda ja teha selle rakendamiseks vajaduse korral ka vastavad
ettevalmistused. Põhiseaduse muutmise seadus jõustub seaduses
eneses määratud tähtajal, kuid mitte varem kui 3 kuud pärast
väljakuulutamist. Vabariigi Valitsuse ja ministri määrus jõustuvad
3. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses
ei sätestata hilisemat tähtaega. Kohaliku omavalitsuse volikogu ja
valitsuse määrused jõustuvad 3. päeval pärast nende
avalikustamist, kui määruses eneses ei ole sätestatud hilisemat
tähtpäeva. // Normatiivakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja
lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi
poolt. Kehtivusaja möödumisel kaotab akt juriidilise jõu juhul,
kui ta on kehtestatud kindlaksmääratud tähtajaks, st on ajutine
õigusakt. Selliseid akte võetakse vastu harva, tavaliselt
kehtestatakse alalised õigusaktid, st nad jõustatakse määramata
ajaks. Normatiivakti kehtivuse lõpetamiseks võtab selleks pädev
riigiorgan vastu akti, millega tunnistatakse seni jõus olnud
normatiivakt kehtetuks. Seda tehakse kas 1) eraldi aktiga, mille sisuks ongi ainult seni kehtinud õigusakti kehtetuks tunnistamine
või 2) uue samasisulise normatiivakti vatuvõtmisega, mis kehtestab
suhtele uue reguleerimismehhanismi ja ühtlasi tunnistab seni seda
suhet reguleerinud akti kehtetuks.
Millistel asjaoludel on õiguse üldaktil tagasiulatuv jõud?
tavaliselt üldaktil ei ole tagasiulatuvat
jõudu, kuid on kaks erandit : 1.tagasiulatuva jõuga on
seadused, mis seda sõnaselgelt sätestavad,
kuid seadusandja ei tohi kehtestada tagasiulatuvalt kohustusi ega
piirata õigusi; 2. Tagasiulatuva jõuga on kriminaalseadus , kui ta
kõrvaldab teo karistatavuse või keergendab karistust.
Mis on riigi territoorium õigusakti ruumilise kehtivuse tähenduses?
Riigi suveräänsuse ruumiline ehk
territoriaalne ulatus. Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad
üldjuhul kogu riigi territooriumil. Ühe riigi territooriumil teise
riigi seadused üldjuhul ei kehti. Riigi keskvõim võib kehtestada
ka lokaalse iseloomuga normatiivakte, st selliseid akte, mis kehtivad
vaid riigi teatud piirkonnas või piirkondades, mitte aga kogu riigi
territooriumil. Kohaliku riigivõimu või kohaliku omavalitsuse
üldaktid on kohalikud normatiivaktid, mis kehtivad ainult vastava
haldusüksuse või kohaliku omavalitsuse territooriumil.
Milliste isikute kohta kehtivad nende asukohariigi õigusaktid?
Kõik riigi seadused ja muud normatiivaktid
kehtivad kõigile selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes,
sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, apatriidid ,
bipatriidid või välismaalased. Asukohamaa jurisdiktsioonile ei allu
välisriikide diplomaadid ja nende abikaasad , konsulaartöötajad,
mõne riigiasutuse ja rahvusvahelise organisatsiooni ametnikud, kes
omavad nn eksterritoriaalsuse õigust ehk diplomaatilist immuniteeti.
Mis on normatiivmaterjali süstematiseerimine, kuidas ja millistes vormides see toimub?
Materjali seadmine kindlasse, mingitele
põhimõtetele ülesehitatud süsteemi. Normatiivse materjali
süstematiseerimisel on suur tähtsus ka seaduslikkuse tagamise
seisukohalt. Õigusaktide süstematiseerimine tähendab nende aktide viimist kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist kindlas järjestuses.
Õigusaktide süstematiseerimist teostatakse: 1) Inkorporiseerimine –
Normatiivaktid seatakse mingisse järjestusse, kusjuures ei toimu
õigusaktide sisulist töötlust. Tulemuseks on õigusaktide kogumik.
2) Kodifitseerimine – Normatiivmaterjal töötatakse põhjalikult
läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisemiselt. Tavaliselt
tehakse kodifitseerimisel seadusandlusse parandusi, täiendusi,
muudatusi, võetakse vastu uusi norme, tunnistatakse kehtetuks vanu.
Seega erinevalt inkorporeerimisest töötatakse kodifitseerimisel
normatiivmaterjal läbi ka sisuliselt.
V-VII
Õiguse realiseerimine õigussuhetes. Õigussuhe. Õiguse
rakendamine.
Milles seisneb õiguse realiseerimine ja millistes vormides see toimub?
Õiguse realiseerimine-
õigusnormide elluviimine õiguse subjektide tegevuses ja see väljendus subjektide käitumises. Vormid-õigusnormide
nõuetest kinnipidamine :õigusnormide
täitmine,et subjekt käituks kooskõlas õigusnormi nõuetega.
Õigusnormide
kasutamine:õigussubjekti poolt om
aõiguste aktiivses teostamises . Õigusnormide
rakendamine ehk kohaldamine:
Millised spetsiifilised tunnused eristavad õigussuhet muudest ühiskonnasuhetest?
Õigussuhe on
inimestevaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel. Õigussuhe on
inimestevaheline seos,
mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste
kaudu. Õigussuhe on inimestevaheline seos, mille säilimise taga
riik. Õigussuhe on inimestevaheline seos, mis kannab
individualiseeritud, määratletud iseloomu. 1)
Tekib õigusnormi alusel. 2) Tekib inimeste subjektiivsete
juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. 3) Säilimise tagab riik.
4) Kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu.
Kuidas määratleda õigussuhet ja milline on õigussuhte struktuur?
Õigussuhe on õigusnormi
alusel tekkib isikutevaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe,
mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete
juriidiliste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele.
Õigussuhte struktuursed elemendid: 1) Õigussuhte subjektid ehk
suhte pooled. 2) Subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused,
mis suhte subjekte omavahel seovad. 3) Õigussuhte objekt.
Kes on õigussuhte subjektid ja millistele tingimustele peab vastama õigussuhte subjekt?
Õigussuhte subjektiks
võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes
vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis
moodustavad õigussubjektsuse. Õigussubjektsus on isiku võime olla
õigussuhtest osavõtja. Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema
õigusvõime, teovõime ja deliktivõime. // Õigusvõime on riigi
poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, olla
õiguste ja kohustuste kandja. // Teovõime on isiku võime
subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada
ehk võime neid õigusi ja kohustusi oma tegudega omandada. //
Deliktivõime on isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust
toimepandud õigusrikkumise ( delikti ) eest.
Mis on õigussuhte juriidiline sisu ja millised struktuurielemendid selle moodustavad?
Õigussuhte juriidilise
sisu moodustavad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused.
Subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused on omavahel
korrespodeeruvad ehk juriidiline kohustus on vastavuses teise
subjekti subjektiivse õigusega ja vastupid ning nede vastastikune
seos ja toime määravad ära õigussuhte iseloomu, selle juriidilise
sisu. // Subjektiivne õigus tekib õigusnormi alusel. Õigusnormist
tulenevalt tekib seos selle õiguse kandja ja riigi vahel. Riik lubab
subjektiivse õiguse kandjal teataval viisil käituda ja lubab selle
käitumise tagada oma autoriteediga, vajadusel ka sunnivahenditega.
Seega on subjektiivne õigus lubatud käitumise määr. Teiselt poolt
seob subjektiivne õigus selle kandjat kohustatud isikuga , lubab
õigustatud isikul nõuda, et kohustatud subjekt täidaks tema
subjektiivsele õigusele vastavaid (seaduslikke) nõudmisi. Seega on
subjektiivne õigus ka võimalus nõuda kohustatud isikult teatavat
käitumist. // Juriidiline kohustus tugineb samuti õigusnormile ja
kujutab kahesugust seost: ühelt poolt kohustatud isiku ja riigi
vahel, teiselt poolt aga kohustatud isiku ja õigustatud isiku vahel.
Seosed on vastupidised: see, mis on õigustatud subjektile õiguseks,
on kohustatud subjektile kohustuseks. Juriidiline kohustus on riigi
poolt kehtestatud kohustusliku käitumise määr. Kohustatud isik
peab käituma õigustatud isiku seaduslike nõudiste kohaselt.
Mis on õiguse ja õigussuhte objekt?
Õigussuhte objekt on
materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses
õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma
subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.
Millistel alustel ja kuidas liigitatakse õigussuhteid ning millised on õigussuhte põhiliigid?
1) Reguleeritavate suhete
valdkonna järgi: riigiõiguslikud, haldusõiguslikud,
tsiviilõiguslikud, tööõiguslikud, perekonnaõiguslikud jne
õigussuhted. 2) Õigussuhte struktuuri järgi: kahepoolsed (õigused
ja kohustused) ja ühepoolsed õigussuhted (ühe subjekti tahteavaldus ). 3) Õigussuhte funktsiooni järgi: regulatiivsed (tekitavad subjektidele õiguseid ja kohustusi seoses nende
õiguspärase käitumisega) ja kaitsvad õigussuhted (riikliku sunni kohaldamine isikuile, kes on rikkunud õigustatud subjektide õigusi
või ei ole täitnud õiguslikke kohustusi).
Millised tegelikkuses asetleidvad muutused on juriidilised faktid?
Juriidilised faktid
on sellised tegelikkuses asetleidvad muurused, millega õigusnorm
seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise,
muutumise või lõppemise
Juriidilisteks
faktideks nimetatakse selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi,
millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste
kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise. Sündmus on selline
tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest.
Tegu on tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel,
see on väliselt väljendatud inimese tahteavaldus, käitumisakt.
Tegusid võib omakorda liigitada nende suhte järgi kehtiva õigusega
õiguspärasteks ja õigusevastasteks tegudeks. Õiguspärane tegu on
tegu, mis vastab kehtiva õiguse nõuetele. a) juriidiline akt –
selline käitumine
mis
on otseselt suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele . b)
juriidiline toiming – toiming, mis kutsub esile juriidilised
tagajärjed sõltumata sooritaja tahtest. c) juriidilise resultaadiga
tegu – käitumine, mis on suunatud vaimse loomingu saaduse
loomisele.
Õigusvastane
tegu on õigusrikkumine, õigusnormidega vastuolus olev käitumine.
Õigusvastaseid tegusid saab liigitada õigusharude järgi. Õiguslike tegude järgi, mis juriidiline fakt esile kutsub, eristatakse
õigusloovaid, õigustmuutvaid ja
õigustlõpetavaid
juriidilisi fakte.
Millistel alustel liigitatakse juriidilisi fakte ja milline on nende liigituse praktiline tähtsus?
Juriidilise fakti seotuse alusel subjekti tahtega: sündmused (tegelikkuses ettetulev muutus, mis toimub sõltumata inimese tahtest) ja teod (tegelikkuses aset leidev muutus, mis toimub inimese tahtel, see on väliselt väljendatud inimese tahteavaldus, jaguneb õiguspärane ja õigusvastane tegu. 2) Õiguslike tagajärgede järgi: õigustloovad, õiustmuutvad ja õigustlõpetavad juriidilised faktid. 3) Juriidilise fakti struktuuri järgi: lihtfakt (kujutab ühte õigusnormi hüpoteesiga määratud faktilist asjaolu ja toob kaasa vaid ühe õigusliku tagajärje), liitfakt (sisaldab ühes käitumisaktis samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa ka mitu erinevat õiguslikku tagajärge), juriidiline ehk faktiline koosseis (avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes). Juriidilistel faktidel ja nende liigitusel on oluline tähtsus õiguse rakendamise praktikas.
Mis tingib õiguse rakendamise vajaduse ja milles seisneb selle erinevus õiguse realiseerimise teistest vormidest? Kuidas defineerite õiguse rakendamise mõiste?
Õiguse realiseerimise
vajadus tekib:
1. kui õigussuhte
iseloom on selline, et ta ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani
aktita
(kaitseväeteenistusse
astumine, avaliku teenistuse ametikoha täitmine jms);
2. õigusliku vaidluse
korral subjektiivsete õiguste kasutamine võimalikkuse üle
(omandiõiguse küsimuse vaidlustamine või muu varaline vaidlus, töövaidlus jms);
3. kui on toime pandud
õigusrikkumine ja on vaja kahaldada sanktsioone.
Õigusnorme rakendavad riigiorganid , kes on varustatud võimualaste funktsioonide
teostamiseks vajaliku kompetentsiga. Iga riigiorgan rakendab
õigusnorme oma kompetentsi piires, mis on seadusega ära määratud.
Oma sisult seisneb õiguse rakendamise individuaalse õigusakti ehk
üksikakti ehk õiguse rakendamise akti andmises, millega isiku
õiguslikku seisundit muudetakse (pannakse talle uusi või
vähendatakse või muudetakse vanu ülesandeid või määratakse karistus ). Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle
käigus valib õiguse rakendaja õigusnormid elluviimiseks kõige
ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, rakendamine nõuab riigiorganilt sageli ulatuslikku organiseerivat
tegevust, mis mõnikord peab toimuma erilises, seadusega ettenähtud
vormis. Õigusnormide rakendamine on kompetentsete riigiorganite
riigivõimualane organiseeriv tegevus
õigusnormdie
realiseerimisel konkreetsetes elujuhtumites.
Õiguse rakendamine-
ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad
pädevad riigiorganid
Kuidas toimub õiguse rakendamise protsess? Millised on õiguse rakendamise staadiumid?
Õiguse rakendamise
terviklikus protsessis täheldatakse erinevadi staadiume, mis
kujutavad asja läbivaatamisel suhteliselt iseseisva tähendusega
etappe. Esimene staadium
on asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude
analüüsTeine staadium on
õigusnormi . valik ja analüüs. See staadium taandub käsitletava
teo juriidilisele kvalifitseerimisele. Kuigi teo lõplik õiguslik kvalifikatsioon võidakse anda hiljem otsuse tegemisel, määratakse
sellele staadiumil kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi
rakendamise juriidiilne alus. Õigusnormi valiku õigsuse
kontrollimiseks ja tagamiseks peab tähelepanelikult ja kriitiliselt
analüüsima kasutatavat õiguslikku materjali. Vajadusel toimub
sellel õiguse rakendamise staadiumil ka õiguse tõlgendamine, mille
käigus mitmesuguste võtete kasutamisega tehakse kindlaks õigusakti
tegelik sisu. Kolmas staadium
on kompetentse organi poolt otsuse tegemine (vastuvõtmine).
Vormiliselt kujutab see staadium õiguse rakendamise akti ehk
individuaalakti vormistamist. Neljas
staadium on asjas tehtud otsuse
täitmise tagamine.
Õigusnormi
rakendamine- ehk
kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad
riigiorganid
Faktiliste
asjaolude väljaselgitamine, asjakohase õigusnormi kindlakstegemine ,
õigusnormi lahkamine, subsumeerimine ehk allutamine-
Subsumeerimine on õiguse rakendamine
tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes.,
õigusliku tagajärje kindlaks tegemine, õigusliku tagajärje
kohaldamine.
Milliseid nõudeid esitatakse õiguse rakendamisele seaduslikkuse, põhistatuse, otstarbekuse, õigluse seisukohalt?
Õiguse
rakendamise seaduslikkuse
nõue tähendab, et kogu rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva
õiguse normides, sel juhul on ka asjas tehtud otsus kooskõlas
õigusega. Otsus peab rajanema asja juriidilisel alusel. 1) Õiguse
rakendamise otsus peab rajanema õigusnormidel, mis otseselt
käsitlevad lahendatavat juhtumit. 2) Otsus peab olema tehtud vastava
riigiorgani kompetentsi piires. 3) Õigusnormi rakendamine, kui see
on seaduses ette nähtud, on kohustuslik igal juhul ega sõltu
õigustrakendava organi suvast. 4) Senikaua kui antud asjas on olemas
kehtiv otsus, ei tohi samas asjas vastu võtta uut otsust, et mitte
tekitada otsuste kollisiooni . Kui on vaja uut lahendit, tuleb eelnenud otsus enne tühistada. 5) Kui õigus näeb ette otsuse
vastuvõtmiseks erilise vormi, tuleb sellest rangelt kinni pidada. //
Õiguse rakendamise põhistatuse
(põhjendatuse) nõue tähendab, et kõik asjasse puutuvad faktid
peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ja tundma
õpitud ning rakendamise otsus peab tuginema ainult antud asja
faktilisele alusele. // Õiguse rakendamise otstarbekohasuse
nõue on käsitletav kahest aspektist . 1) Seadus ise annab
ainuvõimaliku otstarbekohase lahendi kõikidele juriidilist
tähendust omavatele suhetele. 2) Ühiskondlikest suhetest osavõtjate
käitumine seaduse ramides võib olla teatavates piirides erinev.
//Õiguse rakendamise õigluse nõue
tähendab, et õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles
väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi
seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna.
Millistel alustel ja kuidas liigitatakse õiguse rakendamise akte?
Reguleeritava suhte ja
rakendatava normi iseloomu järgi: 1) Regulatiivsed aktid –
Määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende
õiguspärase käitumisega. 2) Juridiktsioonilised aktid –
Kohaldatakse kaisvaid õigusnorme, seega seonduvad nad
õigusrikkumistega. // Akti välja andnud organite järgi: 1)
Seadusandliku võimu aktid 2) Täidesaatva riigivõimu aktid 3)
Kohtuorganite aktid 4) Kontroll- ja järelevalveorganite aktid.
Milles seisneb õiguse tõlgendamine? Kuidas toimub sätte tõlgendamine? Millised on tõlgendamise klassikalised viisid ja kuidas need toimivad ?
Tõlgendamine on tegevus,
mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleemetekitava õigusnormi
teksti arusaadavaks. Probleem ise tekib õiguse rakendajal seoses
rakendatava normi sobivuse määratlemisega konkreetsete eluliste
asjaolude suhtes. Tõlgendamine on mõtteline protsess, mille algseks
objektis on normide keel.
Süstemaatiline tõlgendamine tähendab
õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. Sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga. Ajalooline
tõlgendamine/subjektiiv- teleoloogiline - Tõlgendamise eesmärgiks
võib olla selgitada välja, millise idee on ajalooline normilooja
kätkenud tõlgendatavasse normi. Milline oli ajaloolise sadusandja kavatsus , millised olid tema eesmärgid ja ettekujutused normist
selle loomisel.
Ajalooline tõlgendamine annab vastuse
küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru ja kuidas soovis mõista
normi ajalooline seadusandja.
Objektiiv -teleoloogiline tõlgendamine-
Siin ei oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid
kehtiv õigus ja väärtussüsteem.
Eesmärgid, mida seadusandja normi loomisega tahab saavutada, on valdavalt õiguse objektiivsed eesmärgid.
Nt.rahu ja julgeoleku kindlustamist, õiglast vaidluste lahendamist,
sotsiaalset võrdsust jm.
Mida tähendab lünk õiguses ja kuidas need lüngad ületatakse? Kuidas toimub seaduslünga ületamine, vastuolu lahendamine? Milline on rakendaja otsustusruum? (Vt Sander Põllumäe, lk 80-101.)
Igas õiguskorras esineb
lünkasid. Sellisel juhul ei leia me teatud elulistele asjaoludele
vastavaid abstraktseid faktilisi koosseisusid objektiivsest õigusest.
Õiguse rakendamine ei ole osutunud võimalikuks ka tõlgendamise
teel. Õiguse rakendaja peab veenduma, kas tegemist ei ole lüngaga
õiguses.
Lünkade ületamisest
saab rääkida ehtsate ja väärtuslünkade esinemisel. Kõige
üldisemalt öeldes saab saab lünkasid õiguses ületada analoogia abil.
Mis eristab õigusrikkumist õiguspärasest käitumisest?
Õiguspärane käitumine
on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitatav või lubatav
õigussubjekti käitumine. Õiguspärane on ka käitumine, mis ei ole
õiguslikult reguleeritud. // Õigusrikkumine on õigusnormidega
vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab
õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriigilist
kohustust või ületab tema käitumsele õigusnormidega lubatud
piirid.
Mida mõistetakse õigusrikkumise koosseisu all ja millised elemendid sellesse koosseisu kuuluvad? Defineerige õiguserikkumise mõiste.
Õigusrikkumine-
õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega
käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu,
ei täida oma juriigilist kohustust või ületab tema käitumsele
õigusnormidega lubatud piirid.
Õigusrikkumise koosseis
on käitumise elementide tervik. 1) Õigusrikkumise
subjekt – õigusrikkuja, kelleks
võib olla inimene, sõltumata tema seosest riigiga. Õigusrikkujaks
saab olla vaid õiguslikus suhtlemises osalev isik, seega
õigussubjektsust, eelkõige deliktivõimet omav isik. 2)
Õigusrikkumise subjektiivne koosseis
– Isiku suhtumine oma teosse, teistesse isikutesse, ühiskonna ja
riigi huvidesse, õigusesse. Huvid, eemsärgid, motiivid.
Õigusrikkumise püshholoogilised aspektid. Isiku süü – Tahtlus või ettevaatamatus , mis väljendub õigusvastases teos. 4)
Õigusrikkumise objekt
– Iga õigusrikkumine kahjustab kas teise isiku mingit õigust või
vabadust või mingit suhet, mis on kaitstud õigusnormidega.
Õigushüved, mille vastu on suunatud õigusrikkumine. 5)
Õigusrikkumise objektiivne koosseis
– Inimeste teod, mitte aga nende mõtted või kavatsused. Üldjuhul
on õigusrikkumine aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel ka tegevusetus .
Kes võib olla õigusrikkumise subjektiks?
Õigusrikkujaks saab olla
vaid õiguslikus suhtlemises osalev isik, seega õigussubjektsust,
eelkõige deliktivõimet omav isik. Õigusrikkumise
subjektiks on õigusrikkuja, kelleks võib olla inimene sõltumata
tema seosest riigiga – nii riigi kodanik, apatriid kui ka
välisriigi kodanik.
Mida hõlmab õigusrikkumise subjektiivse külje mõiste?
Isiku
suhtumine oma teosse, teistesse isikutesse, ühiskonna ja riigi
huvidesse, õigusesse. Huvid, eemsärgid, motiivid. Õigusrikkumise
püshholoogilised aspektid. Isiku süü – Tahtlus või
ettevaatamatus, mis väljendub õigusvastases teos. ////
Õigusrikkumise subjektiivne külg hõlmab subjekti suhtumist oma
õigusvastasesse teosse ja sell tagajärgedesse. süü 1) tahtlik :
otsene või kaudne 2) ettevaatamatus: kuritegelik kergemeelsus või
kuritegelik hooletus
Mis on õigusrikkumise objekt?
Õigushüve, mille vastu
on suunatud õigusrikkumine
Mis on õigusrikkumise objektiivne külg?
Aktiivne tegu või
tegevusetus. Üldjuhul on õigusrikkumine
aktiivne tegu, kuid teatavatel juhtudel on õigusrikkumisena
käsitletav ka tegevusetus
Millised on teo õigusvastasust välistavad asjaolud ?Hädakaitse, hädaseisund, kurjategija kinnipidamine, kuritegude matkimine , kohustuste kollisioon ,eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus, kannatanu nõusolek, teenistus - või kutsealase
kohustuste täitmisel
toime pandud tegu, oma õiguste teostamisele suunatud tegu, alluva
poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine
Hädakaitse – Kaitsjat ennast või teist isikut või nende õigusi või ettevõtte, asutuse, organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid ohustava õigusvastase ründe tõrjumine. 2) Hädaseisund – Tegevus, millel on küll õigusrikkumise tunnused, kuis mis pandi toime ohu kõrvaldamiseks, mis ähvardas hädasolijat või teist isikut või nende õigusi või ettevõtte, asutuse või organisatsiooni õigusi või riigi õigushüvesid. Ei ole õigusrikkumine. Olukord, mis vajab inimese aktiivset sekkumist ja ka mingi kahju põhjustamist, et ära hoida suuremat kahju. 3) Kurjategija kinnipidamine – Isiku tegevus, kes üritab kurjategijat kinni pidada, kannab väliselt karistusseadustikus ettenähtud teo tunnuseid, kuid ei ole kuritegu . 4) Kuritegude matkimine – Tegevus, millel on karistusseadustikus ettenähtud teo tunnused, kuid mis oli suunatud kurjategija isiku või kuriteo väljaselgitamisele. 5) Kohutuse kollisioon – Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohutust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita. 6) Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus – Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Ekslik arusaam oma käitumise aluseks olevatest asjaoludest, olukorra ebaõige hindamine. 7) Kannatanu nõusolek – Näiteks oaniku nõusolek tema omandit kasutada. Nõusolek peab olema õiguspärane ja ei tohi olla suunatud sotsiaalselt kahjulike tagajärgede saavutamiseks. Nõusolek peab olema vabatahtlik ja antud teovõimelise isiku poolt. 8) Teenistus- või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud tegu. 9) Oma õiguste teostamisele suunatud tegu. 10) Allluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine – Üldine põhimõte on, et käsu täitmise tagajärgede eest vastutab käsu täitja.
Mis on juriidiline vastutus?
Juriidiline vastutus on
retrospektiivne vastutus, mis on seotud õigusnormidega. See on
riiklik sunnivahend, mis seisneb õigusrikkuja ja tema käitumise
hukkamõistmises õigusvastase süülise teo toimepanemise pärast
ning temale isikliku, organisatsioonilise või varalise iseloomuga
kitsenduse tekitamises. Realiseerub õigussuhetes riigi ja
õigusrikkuja vahel
Millistel alustel ja kuidas toimub õigusrikkumiste ja juriidilise vastutuse liigitamine ?
Õigusrikkumiste liigitamine õigusharulise kuuluvuse , aga ka nende kahjulikkuse astme ja rakendatavate
mõjutusvahendite iseloomu järgi: 1) Kuritegu –
Karistusseadustikus sätestatud karistatav tegu – tegevus või
tegevusetus, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena
ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele
isikule rahaline karistus või sundlõpetamine. 2) Väärtegu ehk
haldusõigusrikkumine – Karistusseadustikus või muus seaduses
sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest . 3) Tsiviilõigusrikkumine – Lepinguliste
kohustuse mittetäitmine või kahju tekitamine lepinguvälistes
suhetes. 4) Tööõigusrikkumine ehk distsiplinaarsüütegu –
Seisneb tööõiguslpeingust tulenevate kohustuste rikkumises. //
Juriidilise vastutuse liigitamine õigusharude järgi: 1) Kriminaalvastutus – Hõlmab riikliku sunni vahendeid, mis järgnevad
kuriteole. 2) Haldusvastutus – Järgneb väärteole, selle
üleastumise väiksem ühiskonnakahjulikkus tingib ka kriminaalvastutuse vahenditega võrreldes leebemate karistuste
kasutamist. 3) Tsiviilõiguslik ehk varaline vastutus järgneb
tsiviilüleastumisele ja seda rakendatakse varalistes suhetes kas
lepingu rikkumisel või kahju tekitamisel. 4) Distsiplinaarvastutus –
Järgneb distsiplinaarüleastumisele ja seda kohaldatakse
töödistsipliini rikkumise eest. // Juriidilise vastutuse
liigitamine juriidilist vastutust kohaldava organi järgi: 1)
Kohtulik vastutus – Seda kohaldab kohus või kohtunik . 2)
Haldusvastutus – Seda rakendavad selleks pädevad haldusorganid (nt
politsei, toll, inspektsioonid jms). // Juriidilise vastutuse
liigitamine sõltuvalt õiguskorra kaitse tagamise viisist: 1)
Karistav mõjutusvahend – Kriminaal - ja haldusõiguslikud
sunnivahendid, distsiplinaar - ning mõned tsiviilõiguslikud
sanktsioonid. Põhieesmärk on avaldada riiklikku hukkamõistu
õigusrikkujale tema taunitava õigusvastase käitumise pärast,
samuti mõjutada teda ja muid isikuid edaspidi hoiduma sellisest
käitumisest. 2) Õigusttaastavad – Üldjuhul tsiviilõiguslikud
sanktsioonid. Peaeesmärk on ennistada õigusrikkumisele eelnenud
olukord, taastada õiguspärane suhe.
Milline on Eesti Vabariigis toimiv õiguskaitsesüsteem? Millised on võimalikud õiguskaitsevahendid? Kuidas toimub vaidluste lahendamine? Kuidas toimub tõendamine? Mis on tõendid ja millised on tõendite liigid?
AVALIK
ÕIGUS
VIII
Riigiõigus
Mida hõlmab riigiõigus? Riigiõiguse mõiste.
Riigiõigus
on avaliku õiguse haru, mis reguleerib põhiseaduslike riigiorganite
ülesehitust ja toimimist ning määratleb isikute põhiõigused, vabadused
Mis on riigiõiguse allikad?
Riigiõigus on avaliku
õiguse haru, mis reguleerib põhiseaduslike riigiorganite
ülesehitust ja toimimist ning määratleb isikute põhiõigused,
vabadused ja põhikohustused. Riigiõiguse olulisim allikas on riigi
põhiseadus.
Mis ja millised on põhiseaduse printsiibid ?
Eesti õigusloome
reguleerimise, ÕMA ja õigusaktide kvaliteedi hindamise aluseks on
esijärjekorras Eesti Vabariigi Põhiseaduses sätestatud õigusaktide
väljatöötamisele kohalduvad printsiibid. Põhiseaduse
printsiipidest saab seadusandjale kohustuslike kvaliteetse õigusloome
peamiste alustena nimetada kolme: demokraatia printsiipi, õigusriigi
printsiipi ja võrdsuse printsiipi
Mis ja millised on põhiõigused?
põhiseaduslikud
inimõigused, mis on kaitstud Eesti Vabariigi põhiseadusega. Igaühel
on õigus põhiõiguste rikkumise puhul pöörduda kohtu poole.
põhiõigused kui riikliku õiguskorra olulised
elemendid ühelt poolt ja teiselt poolt põhiõigused ulatuvalt
üle riiklikest
õigussüsteemidest: sisaldavad inimõigusi (Inimõiguste
Ülddeklaratsioon)
Euroopa liikmesriikide
Euroopa põhiõiguste tasand (Euroopa Liidu põhiõiguste Harta)
Millistel tingimustel saab põhiõigusi piirata?
Põhiõigusi saab piirata
ainult seadustega (mitte alamalseisva õigusaktiga.
Kui piirangu eesmärgiks
on tagada teiste isikute põhiõigusi või muid põhiseaduslikke
väärtusi.
Põhiõigusi või piirata
kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tõkestamiseks (tohib rikkuda
kodu
puutumatust")õigusi
tohib teatud tingimustel seaduse alusel piirata, kui see on
õigustatud kas teiste isikute õiguste kaitse või muude üldiste
kaalutlustega (näiteks õigusemõistmise huvides, avaliku korra või
riigi julgeoleku kaitseks). Nende hulka kuuluvad: õigus vabadusele
ja isikupuutumatusele, liikumisvabadus , sõnavabadus, õigus koguneda
ja ühineda, eraelu ja kodu puutumatus, kutsevabadus, kirjavahetuse saladus , õigus informatsioonile, hääleõigus, omandiõigus ja
palju teisi
IX
Haldusõigus ja avalik haldus.
Millele rajaneb ja millega seondub haldusõigus?
Haldusõigus on avaliku
õiguse haru, mis reguleerib haldusorganisatsiooni ülesehitust ja
avaliku halduse teostamist. Haldusõigus reguleerib ametivõimude
tegevust, nende moodustamise korda, volitusi, suhteid kodanikega,
vastutust haldusõiguse rikkumise eest jms. Haldusõigus on avaliku
õiguse haru, mille normid reguleerivad avalikku haldust teostavate
organite moodustamist ja toimimist ning seejuures tekkinud suhteid,
eesmärgiga tagada avalike huvide elluviimine
Haldusõiguse ülesanne
on luua avaliku haldust teostavate organite moodustamise alused,
sisustada nende pädevus ja luua õiguslikud raamid pädevuse
teostamisel tekkivatele suhetele
Kuidas määratleda avalik haldus, millised on avaliku halduse tüüpilised tunnused ja ülesanded?
on täidesaatva
riigivõimu tegevus. Riigivõimu otsuste igapäevane täideviimine.
Ülesanded:
• Avaliku korra ja
julgeoleku kaitse
• Üksikisiku arengu ja
toimetuleku toetamine
• Ühiskonna arengu
soodustamine ja juhtimine
• Avalikule võimule
aineliste vahendite kindlustamine
• Haldusvõime
korralduslik tagamine: institutsioonid, töötajaskond, töövahendid
o Tunnused:
• Ühiskondlik,
inimestevaheline tegevus
• Suunitletus avalikele
huvidele
• Aktiivne, sageli
tulevikku suunatud
• Sisuks kindlate
abinõude rakendamine üksikjuhtumite lahendamiseks ja tegevuskavade teostamine
• Ulatusliku
järelevalve olemasolu
• Riigivõimu vahendite
kasutamine haldusülesannete täitmisel
• Üldtegevusvahendid ennustamine - kavandamine, täitmine ja järelevalve
Milline on avaliku halduse vahendite õiguslik toime isikutele?
Traditsiooniliselt
eristatakse koormavat haldust ja soodustavat haldust. Koormava
haldusega on tegu kui
haldus
sekkub isiku õigussfääri ja piirab tema õigusi või vabadusi,
seega kui ta paneb isikule kohustusi
või
koormisi.
Soodustava halduse olemasolu tuleb eeldada, kui see tagab isikule soodustavad
toetused. Esimesel juhul
toimib
haldus käskivalt ja viib oma käsud vajadusel ellu sunni abil,
teisel juhul pakub haldus abi ja soodustusi.
Millised on avaliku halduse õiguslikud vormid ja funktsioonid?
FUNKTSIOONID
:
- - planeerib riiklikku ja ühiskondlikku tegevust;
- - teostab järelevalvet ja korraldab või juhib üksikisikute ja gruppide tegevust;
- - ta tagab soodustused abivajajatele ja jaotab vahendeid ning
-
ta edendab ühiskondlikke ettevõtmisi
Vorm:
Haldus toimib reeglina võimualaselt, s.t. Haldusõiguse vastava
valdkonna normide kohaselt ja seega avalik-õiguslikult (võimuhaldus)
ta võib aga teatud tingimustel kasutada ka eraõiguse õiguslikke
vorme (eraõiguslikult toimiv haldus).
Haldusõiguse mõiste, õigusliku reguleerimise erisused ja süsteem?
Haldusõigus on avaliku
õiguse haru, mille normid reguleerivad avalikku haldust teostavate
organite moodustamist ja toimimist ning seejuures tekkinud suhteid,
eesmärgiga tagada avalike huvide elluviimine. Reguleerib
haldusorganisatsiooni ülesehitust ja avaliku halduse teostamist.
Haldusõigusliku reguleerimise mehhanism kujutab endast selliste
suhete juriidilise vahendamise vormi, kus üks pool esineb haldaja ja
teine hallatava rollis. Sellised suhted eeldavad alati hallatavate
tahte teatud allutamist haldaja ühtsele tahtele, mille väljendajaks
on täidesaatva võimu teatud subjekt. Järelikult on haldusõiguslik
reguleerimine mõeldud valdavalt selliste ühiskondlike suhete jaoks,
mille on välistatud nende osaliste juriidiline võrdsus. Kõiki
haldusõiguse reguleerimise vorme iseloomustab ühine meetod -
autoritaarne meetod.
Millised on haldusõiguse õigusallikad?
Kirjalikud õigusallikad:
põhiseadus, formaalne seadus, seadlus, määrus, käskkiri, kohaliku
omavalitsuse määrus. haldusõiguse
üldpõhimõtted, kohtunikuõigus, rahvusvahelised lepingud,
täiendavad allikad
Millised on haldusõiguse üldpõhimõtted?
Tegemist on mitte üksnes
üldprintsiipidega, vaid sageli ka reeglitega, mida õiguskirjandus
ja eelkõige õigusemõistmine on kuni üksikasjadeni
konkreetiseerinud, välja arendanud ja süvendanud. Nad ei kujuta
endast iseseisvat õigusallikat, neid ei saa ka taandada teatud
kindlale õigusallikale.
a) tavaõigus;
b) riigiõiguse
konkreetiseerimine;
c) toetumine
olemasolevale seadusandlikule regulatsioonile;
d) tuletised nn
õiguspõhimõtetest.
Kes on avaliku halduse kandjad ?
Avaliku halduse kandjaks
võib olla riik või mõni muu avaliku võimu kandja, näiteks
kohalikomavalitsus
Avaliku
halduse subjekt
– institutsioon , millele õiguskorras on antud õigusvõime avaliku
halduse õiguste ja kohustuste kandmiseks:
- Riik
- Tuletatud (derivatiivsed) haldusekandjad:
- Avalik-õiguslik korporatsioonid
- Avalik-õiguslikud asutused ja sihtasutused
- Osalise haldusõigusvõimega institutsioonid
- Näitena eraõiguslikest isikutest kui avaliku halduse kandjatest võib tuua notari ja kohtutäituri.
Haldusmenetluse seaduse eesmärgid, põhiprintsiibid ja mõisted: haldusmenetlus , kaalutlusõigus, vormivabadus, eesmärgipärasus, uurimispõhimõte, haldusorgan jne.
Haldusmenetlus on
haldusorgani tegevus määruse või haldusakti andmisel, toimingu
sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel.
Põhiprintsiibid:
Haldusasjad kuuluvad lahendamisele halduskorras ning halduskohtus. Kaebused ja protestid , mis on esitatud avalik-õiguslikke
haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku
korralduse, käskkirja, otsuse, ettekirjutuse või õigusakti peale,
mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi
reguleerimiseks, kuuluvad lahendamisele halduskohtus. Haldusasja võib
algatada ka avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse,
ametniku või muu isiku tegevuse, tegevusetuse või viivituse suhtes
avalik-õiguslikes suhetes (nt politsei tegevusetus teatud
olukorras). Põhimõtted:
Õiguste kaitse, Kaalutlusõigus-haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist
või valida erinevate otsustuste vahel , Vormivabadus- ja eesmärgipärasus-
Menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab
haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei
ole sätestatud teisiti. Haldusmenetlus viiakse läbi
eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja
kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.
, Uurimispõhimõte-
Haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise
tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel .. Haldusorgan-Õiguslikult
loodud haldusekandja asutus.
Kõige
laiemas tähenduses kujutab haldusmenetlus endast haldusfunktsiooni
täitva organi igasugust
otsuse
tegemisele, muu abinõu rakendamisele või lepingu sõlmimisele
suunatud tegevust
Mõiste:
Haldusmenetlus
on haldusorgani (§ 8) tegevus määruse (§ 88) või haldusakti (§-d
51 ja 52) andmisel,
toimingu
(§ 106) sooritamisel või halduslepingu (§ 95) sõlmimisel.
(2)
Tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus, riigihangete
teostamine ja vaidlustuste
lahendamine
riigihangete seaduse tähenduses ning väärteomenetlus ja süütegude
kohtueelne uurimine ei
ole
haldusmenetlus käesoleva seaduse tähenduses
.
Kaalutlusõigus
(1)
Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud
volitus kaaluda otsustuse tegemist
või
valida erinevate otsustuste vahel.
(2)
Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride,
kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse
üldpõhimõtetega,
arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
(3)
Vormivabadus
ja eesmärgipärasus
(1)
Menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad määrab
haldusorgan kaalutlusõiguse
alusel,
kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti.
(2)
Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt,
samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt,
vältides
üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.
(3)
Menetlustoimingute sooritamise eest võib haldusorgan tasu võtta
üksnes seaduses sätestatud juhtudel
ja
suuruses.
[RT
I 2002, 61, 375 -
jõust. 01.08.2002]
(4)
Menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui
seaduses või määruses sätestatud
tähtaja
jooksul.
[RT
I 2002, 61, 375 -
jõust. 01.08.2002]
(5)
Kui
haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal,
kohaldatakse menetluse
alguses
kehtinud õigusnorme .
(6)
Elektrooniline asjaajamine on haldusmenetluses võrdsustatud
kirjaliku asjaajamisega.
Digitaalallkirja
ja digitaalset templit kasutatakse haldusmenetluses digitaalallkirja
seaduses ja teistes
õigusaktides
sätestatud korras. Õigusakti või volikirja võib anda
elektroonilises vormis seaduses või
määruses
sätestatud juhtudel.
(7)
Uurimispõhimõte
Haldusorgan
on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega
asjaolud ja vajaduse
korral
koguma selleks tõendeid oma algatusel.
Haldusorgan
(1)
Haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või
halduslepinguga avaliku halduse
ülesandeid
täitma volitatud asutus, kogu või isik.
(2)
Haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes
tegutsevad
haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei
ole sätestatud teisiti
X
Rahvusvaheline õigus
http://www.lvrkk.ee/kristiina/rahv.oig/sissejuhatus.html
Rahvusvahelise õiguse mõiste ja olemus.
Rahvusvaheline õigus -
on õigusnormide ja -printsiipide kogum, mis reguleerib nii riikide
ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide omavahelisi suhteid kui
ka teatud määral nende suhteid füüsiliste ja juriidiliste
isikutega.
Milline on olnud rahvusvahelise õiguse ajalooline areng?
Rahvusvahelise õiguse
ajaloolist arengut on võimalik periodiseeida mitmeti...
- Varajasest ajaloost Kolmekümneaastase sõja lõpuni (kuni1648);
- Vestfaali rahust Esimese maailmasõja lõpuni (1648-1919);
- Rahvaste Liiga loomisest Teise maailmasõja lõpuni (1919-1945);
- ÜRO loomisest kuni Külma sõja lõpuni (1945-1989);
- Külma sõja lõpust tänapäevani (alates 1989).
Teist ja kolmandat
perioodi tuntakse kui rahvusvahelise õiguse klassikalist ajastut
ning viimast kahte perioodi ühiselt kui rahvusvahelise õiguse
kaasaegset ajastut.
Rahvusvahelise õiguse
termin pärineb aastast 1789 . Mõiste looja oli J. Bentham . Esmased
rahvusvahelise õiguse normid olid tuletatud lääne tsivilisatsiooni
poolt, mille märksõnad olid eurotsentrism, ristiusk ,
vabaturumajandus. Kõik rahvusvahelise õiguse normid olid loodud
euroopa suurriikide või keskmiste riikide poolt
(koloniaalimpeeriumite poolt) peamiselt nende enda huvides.
Rahvaste Liidu
loomisest Teise maailmasõja lõpuni (1919-1945)
Esimene maailmasõda mõjutas oluliselt rahvusvahelise õiguse arengut. Võitjad
otsustasid luua Rahvasteliidu (1919), mis aitaks vältida
laiaulatuslikke relvakonfliktide tekkimist. 1928 sõlmiti üldine
sõjast loobumise leping - Briand- Kellogg ´i pakt. Hakati tähelepanu
pöörama üksikisiku ja vähemusgruppide kaitsele.
ÜRO põhikiri ja
külma sõja lõpp 1945-1989
1945 loodi Ühinenud
Rahvaste organisatsioon. Rahu ja stabiilsus muutusid Teise
maailmasõja tagajärjel üldiseks ja peamiseks eesmärgiks. ÜRO
põhikiri keelustas jõu kasutamise ja jõuga ähvardamise. Keeld
hõlmab kõiki relvakonflikte. Põhikirjaga loodi julgeolekunõukogu,
keda volitati tarvitusele võtma meeetmeid, juhul kui mõni riik
rikub vastavat keeldu.
Külma sõja lõpp
tänapäevani
Oluline muutus
rahvusvahelises ühiskonnas toimus Nõukogude Liidu lagunemisega,
millega kadus põhimõtteline vastasseis endise sotsialistliku bloki
riikide ning lääneriikide vahel. Sel perioodil võib täheldada USA
positsiooni tugevnemist lääneriikide eesotsas. Varasemal perioodil
kujunesid välja rahvusvahelise õiguse erinevad harud (nt
inimõiguste õigus, humanitaarõigus, keskkonnaõigus,
kaubandusõigus, kriminaalõigus, riikide vastutuse õigus).
Rahvusvahelise õiguse olulisemad printsiibid.
Rahvusvahelise õiguse
põhimõtted:
Riigi siseasjadesse sekkumise keeld.
Tülide rahumeelse
lahendamise kohustus.
Relvastatud jõu
kasutamise ja sellega ähvardamise e agressiooni keeld.
Rahvaste
võrdõiguslikkus ja enesemääramisõigus.
Rahvusvahelise õiguse kehtivus.
Rahvusvahelise õiguse
kehtivus põhineb otsesel või varjatud kokkuleppel: kehtib siis, kui
riigid tunnustavad/järgivad (voluntarism, konsensualism).
Loomuõiguse varjatud mõju ius cogensi
käsitluse arengule. Üldtunnustatud tava ja uued tavad.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus Vajalikkuse põhimõte: rahvusvahelise
õiguse tunnustamise taga on praktiline vajadus, muidu ubi societas,
ibi ius
Rahvusvahelise õiguse allikad.
Rahvusvahelise õiguse
allikad jagunevad:
Formaalseteks
- tähendavad vormi, milles esinevaid norme tuleb lugeda
õigusnormideks .
Materiaalsed
- milles õigusnorm tegelikult väljendub.
Kehtivusulatuse alusel
liigitatakse rahvusvahelise õiguse allikaid :
üldised allikad
- tavad jaõiguse üldpõhimõtted, mis seovad valdavat enamust rahvusvahelise õiguse subjektidest; universaalsed allikad seovad
kõiki subjekte;
partikulaarsed
allikad - rahvusvahelised lepingud
ja rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, mis seovad subjekte,
kes on andnud sellekohase nõusoleku; alaliigiks on regionaalsed
allikad.
Tähtsuse alusel võib
rahvusvahelisi õiguse allikaid liigitada:
põhiallikad
- tavad ja lepingud;
lisaallikateks - õiguse
üldpõhimõtted (rahvusvaheliste organisatsioonide otsused, kohtuotsused , õigusteaduslik arvamus)
Rahvusvahelise õiguse subjektid
Põhilised subjektid on
riigid
Teised toimijad on:
Ajalooliselt riikidega
võrdsustatud subjektid (Püha Tool ja Vatikani riik, Malta Ordu e.
johanniidid e. hospidalivennad, Punase Risti Rahvusvaheline Komitee)
Riikidevahelised
rahvusvahelised ühendused ja institutsioonid, millest mõned (nt.
Euroopa Liit) on muutumas riigiülesteks, st. samuti esmatasandi subjektideks
Valitsusvälised
rahvusvahelised ühendused
Rahvusvahelised e.
hargmaised suurettevõtted (MNC-d)
Tunnustatud valitsuste
välised kehamid: rahvuslikud jm. vabastusliikumised, mässulised, de facto valitsused
Üksikisikud alati
vaieldava subjektideringina
Rahvusvahelised käitumisaktid ja nende tagajärjed
Tava välendusvormidena
on loetletud väga erinevaid rahvusvahelisi ja riiklikke dokumente
ning käitumisakte:
diplomaatiline kirjavahetus ;
poliitilised
avaldused;
pressiteated;
ametlike õigusnõunike
arvamused;
täitevvõimu
korraldused ja toimingud;
riikide esindajate
kommentaarid;
siseriiklik õigus;
rahvusvahelised ja
siseriiklikud kohtuotsused;
rahvusvaheliste
lepingute ja muude instrumentide preambulad;
samasisuliste
rahvusvaheliste lepingute kogum;
rahvusvaheliste
organite praktika;
ÜRO Peaassamblee
õigusalased resolutsioonid jne.
Rahvusvahelise õiguse järgimise tagamine
Lisaks lepingutele on
rahvusvaheline kogukond loonud viimasel poolteisesajal aastal mitmeid
institutsioone, mis peavad tagama rahvusvahelise õiguse järgimise:
Alaline Ar-bitraažikohus, Rahvusvaheline Kohus, Rahvusvaheline
Kriminaalkohus, Rahvasteliit ja terve rida institutsioone, mis
moodustavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni.
Diplomaatiline õigus
Diplomaatiline õigus
laiemas mõistes on rahvusvaheliste normide kogumik, mis reguleerib
diplomaatilist suhtlemist.
Diplomaatiline õigus
reguleerib diplomaatiliste suhete sisseseadmist ja lõpetamist,
käsitleb rahvusvahelise suhtlemise organite ja nende töötajate
õiguslikku seisundit ja tegevust, privileege ja immuniteete.
Diplomaatilise õiguse
kitsamas mõistes saab jagada: passiivseks
aktiivseks
diplomaatiliseks õiguseks.
XI
Karistusõigus.
Milline on karistusõiguse koht ja ülesanne õiguse üldises süsteemis?
Karistusõigus
kaitseb isikut ja õiguskorda õigusvastaste rünnete eest
karistusõigusele omaste vahenditega. Kar.õiguse ül. On tagada
inimeste sotsiaalse kooselu aluste, nende põhiväärtuste ehk
õigushüvede kaitse. Karistusõigus
kuulub üldisesse erinevatest era- ja avalik-õiguslikest
õigusnormidest moodustuvasse õigussüsteemi
Mis on karistusõiguse peamised ülesanded?
Karistusõigus lähtub
õigushüve teooriast ja tema ülesandeks on hoida tasakaalus
isikuvabaduste piiramist ja kaitsta isikut, hoidudes samas isiku
eraellu liigselt sekkumast. Karistusõiguse
ülesanne on kindlaks määrata süüteod, neid lahendavad organid,
süütegude eest kohaldatavad karistused, kohtu ja teiste
õiguskaitseorganite tegevuse õiguslikud alused ja tegevuse
põhiprintsiibid jne, selleks et kaitsta isikut seaduslike
vahenditega õigusvastaste rünnete vastu.
Kuidas kaitseb karistusõigus isikute õigushüvesid?
Kar. õigus määrab
kindlaks süüteod, süütegude eest kohaldatavad karistused, kohtu
ja õiguskaitseorganite tegevuse õiguslikud alused ja nende tegevuse
põhiprintsiibid, selleks et seaduslike vahenditega kaitste isikut
õigusvastaste rünnete vastu. See peab aitama kaasa süüteoga
tekitatud kahju heastamisele ning toetama teadmist, et õigusnorm
kehtib ning selle rikkumine on karistatav. Karistusõigus peab aitama
kaasa mõistliku kompromissi leidmisele riigi ja üksikisiku huvide
kaitsel.
Lähtudes õigushüve
teooriast, peab karistusõigus hoidma tasakaalus isikuvabaduste
piiramist ja kaitsma isikut, hoidudes samas isiku eraellu liigselt
sekkumast. Samas peab karistusõigus aitamataastada süüteoga
tekitatud kahju ning toetama teadmist, et õigusnorm kehtib ning
selle rikkumine on karistatav. Kuna karistuõigus peab kaitsam nii
riigi, kui ka isiku õigustatud huve, on tema ülesandeks leida
mõistlik kompromiss riigi ja isiku huvide kaitsel.
Millest lähtuti karistusseadustiku eelnõu ettevalmistamisel?
Karistusseaduse
väljatöötamise aluseks võeti 1975. a Saksa karistusseadustik ja
1994.a
Prantsuse Code Penal ning
selles võib leida Eestis varem kehtinud kriminaalseaduste, eelkõige
kriminaalkoodeksi sugemeid.
Eesti kar. sead.
Põhimõttelised alused on sätestatud põhiseaduses, mis määrab
kindlaks põhiõigused ja vabadused, mida riik tagab, kaitstes neid
ka karistusõiguslike sanktsioonidega
Millisest seadusest lähtutakse karistuse kohaldamisel?
Karistusseaduse sätete
kohaldamise korral lähtutakse printsiibist, et tegu, mille eest
isikut saab karistada , peab olema seadusega karistatavana ette
nähtud. Kar.õig. kehtestamisel ja
kohaldamisel arvestatakse lisaks põhiseadusele ka rahvusvahelise
õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ja norme. Karistusõiguse
peamiseks allikaks on karistusseadustik.
Kas karistust kehtestaval seadusel on tagasiulatuv jõud?
Karistusõiguses
kehtib üldine põhimõte, mille kohaselt seadusel ei ole
tagasiulatuvat jõudu.
Sellest
üldisest reeglist on aga mõned erandid. Karistusseadusel
on tagasiulatuv jõud siis, kui seadus:
1)
välistab teo karistatavuse, st tunnistab seni karistatava teo
mittekaristatavaks; 2) karistusseadusel on tagasiulatuv jõud juhul,
kui ta kergendab karistust, s.o näeb ette sanktsiooni madalama ülem-
ja alamäära või madaldab alammäära või madaldab ülemmäära,
või välistab mõne lisakaristuse kohaldamise, või kehtestab
kergemaid alternatiivseid põhi- või lisakaristusi, või leevendab
mõnel muul viisil isiku olukorda.
Millisel territooriumil kehtib Eesti karistusõigus?
Karistusõiguse
ruumiline kehtivus ulatub
tegudele, mis on toime pandud:
1) Eesti
territooriumil
2) Eestis
registreeritud laeval või õhusõidukil (või selle vastu),
sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise
ajal ja asukohamaa karitusseadusest. Karistusseadus kehtib ka
väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, kui see tulenebn
välislepingust või kui on toime pandud esimese astme kuritegu,
millega kahjustati Eesti elanikkonna elu ja tervist või riigivõimu
teostamist ja kaitsevõimet või keskkonda.
Kes on isikud, kes alluvad karistusseadusele? Kes on need isikud, kellele ei kohaldata karistust?
1.Kõik süüteo
toimepannud süüvõimelised ja süüdistatavad füüsilised isikud
olenemata kodakondsusest, sealhulgas ka välisriikide kodanikud,
kellel puudub välislepingust tulenev immuniteet, ning eraõiguslikud
juriidilised isikud.
2. Süüdimatud,
ta ei ole võimeline oma teo keelatusest aru saama ega oma käitumist
juhtima vastavalt sellele seoses vaimuhaigusega, ajutise raske
psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega, muu
raske psüühikahäirega, mille tuvastab kohtupsühhiaatriline
ekspertiis.
Milline tegu või tegevus on süütegu?
Süütegu on tegu, mis
vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle
toimepanemises süüdi. Karistusseadustikus
või muus seaduses sätestatud karistatav tegu on süütegu. Süüteod
on kuriteod ja väärteod
Mille poolest erineb väärtegu kuriteost?
Kuritegu on vaid
niisugune süütegu, mille kirjeldus on esitatud karistusseadustikus
ja mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud
rahaline karistus või sundlõpetamine. Väärtegu on aga süütegu,
mis võib olla karistatavana kirjeldatud nii karistusseadustikus kui
ka mõnes muus seaduses ja mille eest seaduseandja on ette näinud
põhikaristusena rahatrahvi või aresti .
Kas on võimalik karistada tegevusetuse eest?
Jah, kui tegu on
tahtliku tegevusetusega, isiku passiivse käitumisega, hoidumisega
teatud kohustustest või tegevustest, milleks isik on õiguslikult
kohustatud.
Millised on süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused?
Objektiivsed- kui isikul
on selle toimepanemisel faktiliselt võimalik valida käitumise mitme variandi vahel, see valiku tegemine allus isiku kontrollile ja ta
valis oma vaba tahte alusel õiguspärase käitumise asemel
õigusvastase käitumise. Tegevus või tegevusetus, seaduses
ettenähtud tagajärg, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, isiku
erilised isikutunnused ja teo modaliteedid . Subjektiivsed- tahtlus
või ettevaatus.
Objektiivsed tunnused:
tegevus või tegevusetus, seaduses ette nähtud tagajärg.
Subjektiivsed tunnused:
tahtlus või ettevaatus teo toimepanemisel, teo motiiv , eesmärk või
muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus
Kuidas anda hinnang teole , mis võib olla süütegu?
Tegu hinnates peab
arvestama nii karistusseadustiku üldosa sätteid kui ka süüteo
tehiolude vastavust seaduses kirjeldatud süüteo asjaoludele
Süüteokoosseisu
olemasolu või selle puudumist hinnatakse selle järgi:
1) kas teol (tegevus või tegevusetus) esinevad karistusseadustiku eriosas
kirjeldatud teo tunnused;
2) kas
teo toimepanemisel esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu
(näiteks hädakaitse- või hädaseisund, kohustuste kollisioon või
mõni muu õigusvastasust välistav asjolu);
3)
kui õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, siis on tegemist
küll õigusvastase teoga, kuid on vaja hinnata, kas seda ebaõiget
käitumist saab isikule ette heita (s.o kas isik oli
vastutusvõimeline vaimse seisundi, situatsioonist tingitud hingelise
seisundi e afektiseisundi tõttu, kas isikut ei ole selle teo eest
juba varem karistatud jne).
Millised on teo õigusvastasust välistavad asjaolud? Kuidas neid piiritleda ja kuidas tulemit hinnata?
Välistavad asjaolud:
1)hädakaitseseisund- seotud õigusvastase ründe tõrjumisega, tegu
pole õigusvastne kui isik vahetut või vahetult eesseisvat
õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedel,
kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire , 2)hädaseisund- tuleb lähtuda ähvardanud ohu suurusest ja
selle tõrjumisel teo ohtlikkusest, kas puudusid mud võimalused ohu
kõrvaldamiseks, 3)kohustuste kollisioon- kui isik peab täitma
samaaegselt mitut õiguslikku kohustust j ata ei ole võimeline kõiki
neid üheaegselt täitma, kuid ta teeb endast oleneva, et täita
kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus,
4)eksimus teo toimepanemisel- seotud oma käitumise asjaolude ebaõige
hindamisega, 5)muu seaduses ettenähtud õigusvastasust välistav
asjaolu.
Nimetage kuritegude raskusastmed?
Esimese astme kuritegu-
seaduseandja on ette näinud karistuseks rahalise karistuse ja
tähtaegse vangistuse viieks või enamaks aastaks või eluaegse
vangistuse ja juriidilisele isikule sundlõpetamise. Teise astme
kuritegu- seaduseandja on ette näinud kas rahalise karistuse või
vangistuse või vaid vangistuse alla viie aasta.
Millised on süüteost osavõtu vormid?
Kihutaja -
isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele
teole. Kaasaaitaja-
isik, kes tahtlikult osutab kaasabi teise isiku tahtlikule
õigusvastasele teole, millel on kuriteo tunnused. Süüteo toimepanija on täideviija ja osavõtja. Süüteost osavõtjad on
kihutaja ja kaasaaitaja
Kes on süüdimatu ja kes on piiratud süüdivusega isik?
Süüdimatu-
ei ole võimeline oma teo keelatusest aru saama ega oma käitumist
juhtima vastavalt sellele seoses vaimuhaigusega, ajutise raske
psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega, muu
raske psüühikahäirega, mille tuvastab kohtupsühhiaatriline
ekspertiis. Piiratud süüdivusega-
kui isik on eelnevast tingituna vaid oluliselt piiratud
Mis on karistus ja millised on karistuse eesmärgid?
Karistus-
vastus sellele, et süüdlane kuritegu toime panes, lähtudes oma
tahtevabadusest, valis seadusega keelatu ja otsustas ebaõigsuse
kasuks, kuigi tal oli võimalus otsustada õigsuse kasuks.
Karistus peab aitama tekitatud
ebaõiglust heastada ja samaaegselt toimib preventiivse vahendina,
mis peab ära hoidma süüteo toime panemist tulevikus või vähemalt
selle toimeoanemist piirama.
Nimetage põhi- ja lisakaristused.
Füüsilisele
isikule kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused on rahaline
karistus ja vangistus.
Füüsilisele
isikule kuriteo eest kohaldatavad lisakaristused on tegutsemiskeeld,
sõiduki
juhtimise
õiguse äravõtmine, relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine,
jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine, varaline karistus
ning väljasaatmine.
Füüsilisele
isikule väärteo eest kohaldatavad põhikaristused on rahatrahv
ja arest. Juriidilisele
isikule kohaldatavad põhikaristused on kuriteo
eest rahaline karistus ja sundlõpetamine
ning
väärteo eest rahatrahv.
Milliseid mõjutusvahendeid saab ja võib kohaldada süüdlasele lisaks karistusele?
Mittekaristuslikud
mõjutusvahendid: konfiskeerimine, psühhiaatriline sundravi,
alaealistele kohaldatavad mõjutusvahendid (üle 14a - hoiatus ,
allutamine käitumiskontrollile, noortekodusse paigutamine , kasvatuse
eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamine).
Kas juriidiline isik saab olla karistusõiguse subjektiks? Kui jah, siis milline on juriidilise isiku karistamise võimalus?
Eraõiguslik juriidiline
isik saab olla karistusõiguse subjektiks. Talle kohaldatavad
põhikaristused on kuriteo eest mõistetav rahaline karistus ja
sundlõpetamine ning vöörteo eest rahatrahv. Võib lisanduda
lisakaristus.
Nimetage vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud.
Kergendavad:
1)süüdlase poolt süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine,
2)kahju vabatahtlik hüvitamine, 3)süüdlase süü vabatahtlik
ülestunnistusele ilmumine , puhtsüdamlik kahetsus või süüteo
avastamisele aktiivne kaasaaitamine, 4)süüteo toimepanemine raske
isikliku olukorra mõjul 5)süüteo toimepanemine ähvarduse või
sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse
mõjul 6)süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega
esilekutsutud hingelise erutuse mõjul 7)süüteo toimepanek raseda
või kõrges eas isiku poolt 8)süüteo toimepanemine hädakaitse
piiride ületamisel 9) leppimine kannatanuga. Raskendavad:
1)kur.töö toimep. Omakasu või muu madal motiiv, 2)süüteo toimep.
Erilise julmusega või kannatanut alandades, 3) sü.t. toimep.
Teadvalt noorema kui 12-aastase, raseda, kõrges eas või abitus
seisundis isiku või raske psüühikahäirega isiku suhtes, 4)süüteo
t.p. isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus
või perekondlikus sõltuvuses, 5)s.t. toimep. Erakorralise või
sõjaseisukorra ajal, 6) s.t. toimep. Ühiskondlikku või
loodusõnnetust ära kasutades, 7) s.t. toimep. Üldohtlikul viisil,
8)süüteoga raske tagajärje põhjustamine, 9) s.t. toimep. Teise
s.t. hõlbustamiseks või varjamiseks, 10)s.t. toimep. Grupi poolt,
11) s.t. toimep. Hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või
ametitunnuste kasutamine
Millal kohaldatakse liitkaristusi?
?
Kui isik paneb toime mitu tegu, mis vastavad mitmele eri
kuriteokoosseisule ja teda ei ole nende eest varem karistatud. Kui
isik paneb toime mitmes eri paragrahvis sätestatud kuriteod ja teda
ei ole nende eest varem karistatud, mõistetakse karistus iga kuriteo
eest eraldi ning seejärel liitkaristus kas karistusi liites või
ühte neist suurendades, lugedes kergema raskemaga kaetuks, ületamata
seejuures raskema paragrahvi sanktsiooni ülemmäära. Kui
peale kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku
ärakandmist tuvastatakse, et süüdimõistetu
on
toime pannud veel mõne kuriteo, liidetakse uue otsusega mõistetud
karistusele eelmise otsuse järgi
kandmata
karistus osaliselt või täielikult. Seejuures ei tohi liitkaristus
olla väiksem eelmise otsusega
mõistetud karistusest ja tähtajalise karistuse korral ei tohi ületada
kolmekümmet aastat. Juhul kui
kuritegudeks
olid samas paragrahvis ettenähtud teod, ei tohi liitkaristus ületada
sama paragrahvi
sanktsiooni
ülemmäära.
Nimetage liitkaristuste piirmäärad.
Liitkaristus ei tohi olla
väiksem eelmise otsusega mõistetud karistusest ja tähtajalise
karistuse korral ei tohi ületada 20 aastat. Kui kuritegudeks olid
samas paragr. Ettenähtud teod, ei tohi liitkaristus ületada sama
paragrahvi sanktsiooni ülemmäära. KUi üks karistustest on
eluaegne vangistus, on see ainsaks karistuseks. Kui
liitkaristuse mõistmisel on üheks neist eluaegne vangistus, on
liitkaristuseks ainult eluaegne vangistus.
Millised on karistused väärteo eest?
Põhikaristused:
rahatrahv või arrest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.
Rahatrahv
(1) Kohus või
kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm
kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma,
mille suurus on neli eurot.
(2) Juriidilisele
isikule võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest
kohaldada rahatrahvi 32–32 000 eurot.
Kes lahendavad väärteoasju?
Väärteoasju
lahendavad vastavalt väärteomenetluse seadustikule kohtuvälised
menetlejad ja kohtud.
Kohtuväline
menetleja on
seadusega sätestatud juhtudel täidesaatva riigivõimu volitustega
asutus ning valla- ja linnavalitsus, kes osaleb menetluses ametniku
kaudu (n. politseiperfektuur, julgestuspolitsei, inspektsioonid,
ministeeriumid jne).Kohtulik
menetlus toimub
juhul, kui:
selle arutamine või konfiskeerimise otsustamine on seaduse alusel maa- või linnakohtu pädevuses 2. on vaja otsustada aresti mõistmine
Milline on väärtegude üldine aegumise tähtaeg?
3.a Väärteo aegumine ei
uuene, kui selle toimepanemisest on möödunud kolm aastat.
Kuidas toimub väärteo kohtuväline ja kohtulik menetlus?
Kohtuväline
menetlus toimub kas hoiatusmenetlusena, kiirmenetlusena või
üldmenetlusena.
Kohtuliku
menetluse käigus teeb kohus otsuse rahatrahvi, aresti mõistmise või
väärteomenetluse kohta. Kohtuväline-
toimub kas hoiatusmenetlusena, kiirmenetlusena või üldmenetlusena.
(vt lk 381). Kohtulik- pärast väärteo asjaolude kohtulikku uurimist ja kohtuvaidlust teeb kohus otsuse rahatrahvi või aresti
mõistmise kohta või väärteomenetluse lõpetamise kohta.
Kuidas sõnastatakse
süütegu karistusseadustikus? Riigi poolt karistatavaks tunnistatud käitumisakt. Iga üksikisiku süüteokoosseisu kirjeldus on antud
ühesuguse konstruktsiooniga, mis sisaldab objektiivseid ja
subjektiivseid tunnuseid.
Kuidas sõnastatakse süütegu karistusseadustikus?
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle esimeses lõikes on antud vastava süüteo
lihtkoosseis e. põhikoosseis ja sama, kuid oma iseloomult ohtlikuma
teo kirjeldus vastavalt teises, mõnikord ka kolmandas lõikes.
Kuidas on süüteod karistusseadustiku eriosas süstematiseeritud ja mis on selle süstematiseerimise aluseks?
Kõik karistusseadustikus
sätestatud süüteod on jaotatud seadustiku eriosa 17 peatüki
vahel, kusjuures igasse peatükki on koondatud üht õigushüve või
üheliigilisi õigushüvesid kaitsvad süüteod või nende
karistusseadustikku koondamise aluseks on subjekti erilised
isikutunnused.
Missugused süüteod on karistusseadustiku eriosas kõige raskemini karistatavad?
? Esikohale on seatud inimsuse - ja rahvusvahelise julgeoleku vastased süüteod.
XII Kohtukorraldus
Milline on Eesti kohtusüsteemi ülesehitus ja ülesanded?
Eesti kohtusüsteem on
3-astmeline. Eesti kohtusüsteemi moodustavad: 1) maakohtud ,
2) halduskohtud , 3) ringkonnakohtud , 4) riigikohus . Ülesanded: Rahu
tagamine, Avaliku võimu kontroll, Põhiseaduslikkuse
järelevalve,Vaidluste lahendamine eraisikute vahel,Kriminaalasjades
esitatavad süüdistused,Õiguse kujundamine ja loomine
Keda saab nimetada kohtunikuks ja rahvakohtunikuks ning kes nad nimetab?
Eesti kodaniku, kes on omandanud akrediteeritud õppekava alusel magistrikraadi
õigusteaduses või kellel on samaväärsete õpingute kohta
välismaal saadud kõrgharidustunnistus, mida EV tunnustab vastavalt
välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadusele ja kes oskab
eesti keelt, on kõrgete kõlbeliste omadustega ning kellel on
kohtunikutööks vajalikud võimed ja isikuomadused. Teenistusvanuse
ülemmäär on 67 aastat. Esimese ja teise astme kohtunikud nimetab
ametisse Vabariigi President. Ettepaneku selleks teeb Riigikohtu üldkogu. Riigikohtu esimehe nimetab 9 aastaks Vabariigi Presidendi
ettepanekul Riigikogu.
Milline on kohtuniku ettevalmistusteenistus?
Ettevalmistusteenistus
kestab kaks aastat. Ettevalmistusteenistus toimub kohtuasutuses, kuhu
kohtunikukandidaat on ametisse nimetatud, kuid osa
ettevalmistusteenistusest tuleb kavandada teistes kohtutes selliselt ,
et kohtunikukandidaat oleks ettevalmistusteenistuses nii maa-,
haldus- kui ringkonnakohtus. Samuti võib osa
ettevalmistusteenistusest toimuda Riigikohtus, prokuratuuris või
advokatuuris või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse
asutuses.
Millised on kohtute ülesanded ja nende lahendamise viisid?
Maakohtud- arutavad kõiki
tsiviil- ja kriminaalasju. Halduskohtud- pmst sama mis eelmine …vist
. ringkonnakohtud- Iga ringkonnakohus vaatab läbi tema tööpiirkonda
jäävate esimese astme kohtute lahendite peale esitatud kaebusi.
Riigikohus- vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras.
Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus
Millised on kohtunike kohustused?
Vaikimiskohustus,
kohtunik peab täitma oma ülesandeid erapooletult ja
omakasupüüdmatult ning järgmia teenistushuve ka väljaspool teenistust . Peab käituma laitmatult nii teenistuses kui väljaspool
seda ja hoiduma tegudest, mis kahjustavad kohtu mainet.
Millised on kohtunike sotsiaaltagatised ?
Hõlmavad ametipalka,
kohtuniku lisatasusid, kohtuniku pensioni, kohtuniku puhkust jm
tagatisi, mis kaasnevad kohtuniku kui kõrge riigiametniku
ametiseisundiga ja tema kõrgendatud vastutusega kohtuasjade
arutamisel ja otsustamisel EV nimel
Milline on kohtunike distsiplinaarvastutus?
Kohtunik kannab
distsiplinaarvastutust süüliselt ametikohustuste täitmata jätmise
või mittekohase täitsmise eest, samuti väärteo eest. Karistuseks
võib olla: 1) noomitus , 2)rahatrahv kuni 1 kuu palga ulatuses,
3)ametipalga vähendamine kuni 30% kuni 1 aastaks, 4)ametist
tagandamine.
Milline on justiitsministeeriumi roll kohtute tegevuse korraldamisel?
Eestis kuuluvad kohtud
Justiitsministeeriumi valitsemisalasse
Ministeerium
tegeleb õigusloome koordineerimise, õigusaktide
terviktekstide
koostamise, Eesti õigusaktide Euroopa
Liidu õigusega
ühtlustamise tagamise, rahvusvaheliste õigusabitaotluste
menetlemise, esimese
ja
teise
astme kohtute,
prokuratuuri,
vanglate,
kohtulike registrite ning kohtuekspertiisi tegevuse, notariaadi
ametitegevuse,
kohtutäituri- ja vandetõlgiteenistuse, õigusteenuse
ja
pankrotihaldurite töö korraldamise, kuriteoennetuse koordineerimine
ja vastavate õigusaktide eelnõude ettevalmistamisega ministeeriumi
pädevuse kohaselt.
ERAÕIGUS
XIII
Tsiviilõiguse üldküsimused.
Milline on eraõiguse reguleerimise objekt ja meetod?
See on õiguse osa, mis
reguleerib isikutevahelisi suhteid poolte võrdsuse põhimõttel
Eraõiguslikel suhetel ei ole iseloomulikud reeglina alluvussuhted
(nagu haldusõiguses), eraõiguse üldosaks on tsiviilõigus
Millest koosneb Eesti tsiviilseadustik ?
Tsiviilseadustiku
üldosast
Millised on tsiviilõiguse printsiibid?
Tsiviilõiguse
printsiibid on teatud aluspõhimõtted, millel rajaneb
tsiviilõiguslik regulatsioon. 1) Tsiviilõigussuhete osaliste
võrdsuse printsiip – Võrdsed tingimused oma õiguste teostamiseks
ja kaitseks. 2) Rikutud õiguste taastamise printsiip – See
tähendab enne rikkumist kehtinud olukorra taastamist, aga ka sellise
tegevuse kõrvaldamist, mis rikub õigusi või tekitab selle
rikkumise ohu. 3) Omandi kaitse printsiip – Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. 4) Lepinguvabaduse printsiip –
Füüsilised ja juriidilised isikud on lepingute sõlmimisel vabad.
Nad ise võivad otsustada, kellega lepingulisse suhtesse astuda või
mitte astuda. 5) Tsiviilõiguste takistamatu teostamise tagamise
printsiip – Isik teostab oma õigusi omal äranägemisel. Selle
õiguse teostamise piirid ja piirangud kehtestatakse seadusega. 6)
Tsiviilõiguste kohtuliku kaitse printsiip – Igaühel on õigus
pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.
Mittetäielik
kohustus on: 1) hasartmängust, välja arvatud loa alusel
korraldatavast loteriist või kihlveost tulenev kohustus. 2)
kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale
3)mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus
4)kohustus, mille mittetäielikkus on seaduses ettenähtud
Mis on hea usu põhimõte?
Väljendab isikute
soovitavat käitumist üksteise suhtes nii lepingulistes kui ka
lepinguvälistes suhetes. Õiguse teostamine ei ole lubatud
seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise
eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
võlaõiguslikud
suhted rajanevad hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetel. Võlasuhtele
ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see on
hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Mõistlikuks
loetakse võlasuhtes seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad
isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Seega on mõistlik see,
kuidas isikud tema olukorras on alati või enamasti käitunud ja mida
on peetud õigeks.
Mis on mõistlikkuse põhimõte?
Eesmärgiks on tagada
lepinguliste suhete majanduslik efektiivsus, kindlus ja ettenähtavus
Mis on õigusvõime ja teovõime? Mis on füüsilise isiku õigusvõime ja teovõime?
Õigusvõime – Võime
omada tsiviilõigusi ja –kohustusi. Teovõime – Isiku võime
iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Võime teostada tsiviilõigusi
ja –kohustusi. //
Õigusvõime
on omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi (Tsiviilseadustiku
üldosa seaduse eelnõu) Füüsilise isiku õigusvõime: igale
füüsilisele isikule kuuluv ühetaoline ja piiramatu võime omada
tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi.
Teovõime
on isiku võime osaleda õiguskäibes ja teha tehinguid. Füüsilise
isiku teovõime: isiku võime teha iseseisvalt tehinguid.
Kes on juriidilised isikud ja kuidas neid liigitatakse?
Juriidiline isik on
seaduse alusel loodud õigussubjekt. // Eraõiguslik juriidiline isik
– Loodud erahuvides. Liigitatakse: täisühing, usaldusühing,
osaühing, aktsiaselts , ühistu, sihtasutus ja MTÜ. //
Avalik-õiguslik juriidiline isik – Loodud avalikes huvides.
Liigitatakse: riik, kohaliku omavalitsuse üksus, avalikes huvides
loodud juriidiline isik.
Kuidas tekivad tsiviilõigused ja kohustused?
Tsiviilõigused
ja –kohustused tekivad seaduses sätestatud sündmustest,
tehingutest ja muudest toimingutest, millega seadus seob
tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest
tegudest. Tekivad ka toimingutest, mis ei ole vastuolus
tsiviilseadustiku sisu ja mõttega, kuigi nad ei ole seaduses
sätestatud. Tsiviilõigused ja –kohustused võivad üle minna
ühelt isikult teisele õigusjärglusena, kui need ei ole isikuga
lahutamatult teostud seaduse järgi. Õigusjärgluse aluseks võib
olla tehing või seadus.
Mis on tehing?
Tehing on toiming või
omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku
tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehingud võivad
olla ühepoolsed ja mitmepoolsed. // Tühised on tehingud: 1)
Kasutuskeeldu rikkuv tehing (seaduses määratud või kokkulepitud
vormi järgimata jätmise korral). 2) Heade kommete või avaliku
korraga vastuolus olev tehing. 3) Seadusega vastuolus olev tehing. 4)
Näilik tehing.
Mida tähendab tehingu vormivabadus?
Tehingu võib teha mis
tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku
vormi. 1) Tehingu kirjalik vorm. 2) Tehingu notariaalne tõestamine
või notariaalne kinnitamine. 3) Tehingu elektrooniline vorm.
Mis on tingimuslik tehing?
Tehing, mis on tehtud
edasilükkava või äramuutva tingimusega . // Edasilükkava
tingimusega tehing – Tehinguga kindlaksmääratud õiguslike
tagajärgede tekkimine sõlub asjaolust, mille kohta ei ole teada,
kas see saabub või mitte. // Äramuutva tingimusega tehing –
Tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine
sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei.
Kuidas toimub isikute esindamine tsiviilõiguslikes suhetes? Mis osa on volitusel ja millal volitus lõpeb?
Tehingu võib teha ka
esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui
esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu
tegemiseks esindusõigus. Esindaja tegutseb esindatavalt saadud
volituse alusels. Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava
tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu
tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Volitus lõpeb, kui
esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud, või tehingu
tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks või
volituse tähtaeg möödub, samuti siis, kui saabub äramuutev
tingimus, millega on seotud volituse lõppemine; esindatav võtab
volituse tagasi või sureb ; kui esindaja loobub volitusest; kui
volituse lõppemine tuleneb volituse andmise aluseks olevast tehingust ning kui volituse andmise aluseks olev tehing lõpeb;
esindatavaks või esindajaks olev juriidiline isik lõpeb;
kuuulutatakse välja esindatava pankrot või esineb muu seaduses
sätestatud volituse lõppemise alus.
et isikut
esindada on vaja esindusõigust,selle võib esindatav anda volituse
andmisega esindajale. Volitus lõppeb : a)kui esindaja on teinud
tehingu,milleks volitus anti, b)tehingu tegemine,milleks volitus
anti,on muutunud võimatuks,c)volituse tähtaeg möödub, d)saabub
äramuutev
tingimus,millega
on seotud volituse lõppemine e)esindatav võtab volituse tagasi
f)esindaja võtab volituse tagasi. g)see tuleneb volituse andmise
aluseks olevast tehingust h)volituse andmise aluseks olev leping
lõpeb i)esindatav sureb j)esindatavaks või esindajaks olev
juriidiline isik lõpeb k)kuulutatakse välja esindatava pankrot
l)muu seaduse säte volituse lõppetamiseks.
Millised on tsiviilõiguste teostamise viisid?
Õiguste teostamine ei
ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse
teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega ei
tohi keegi saada kasu teise isiku teadmatusest, mittearusaamisest või
õnnetusest ja hädast. Tsiviilõigusi kaitstakse hageja nõude ehk
hage esitamisega. Hagiavalduses esitatakse hageja nõue teisele
tsiviilõigussubjektile – kostjale. Hagi saab esitada
egumistähtaegade piires, mille möödumisel isik kaotab võimaluse
kaitsta oma tsiviilõigusi hagi korras.
Õiguste teostamine ei
ole lubatud seadusvastasel viisil,samuti selliselt,et õiguse
teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega ei
tohi keegi saada kasu teise isiku
teadmatusest,mittearusaamisest,õnnetusest ja hädast.
Mis on aegumine? Mis tähtsus sellel on?
Aegumine on seotud kindla
tähtajaga,mille möödudes ei saa enam hagi esitada.
Aegumistähtajad on
seadusega määratud ning on erinevate rikkumiste puhul erineva
pikkusega.
Millised on aegumise tähtajad?
Aegumistähtajad
on seadusega määratud ning on erinevate rikkumiste puhul erineva
pikkusega.Aegumistähtaega
võib poolte kokkuleppel muuta. Aegumistähtaeg algab nõude
sissenõutavaks muutumisega,kui seaduses pole teisiti
sätestatud.Näiteks:
Tehingust
tulenea nõude aegumistähtaeg on 3 aastat. Seadusest tuleneva nõude
täntaeg on 10a selle nõude sissenõutavaks muutumisest,kui seadus
ei sätest teisiti. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude
aegumistähtaeg on 3a.
Millal kohaldatakse rahvusvahelise eraõiguse seadust?
Rahvusvahelist eraõigust
kohaldatakse juhtudel, mil õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe
riigi õigusega.
Millal ja kuidas kohaldatakse välisriigi õigust?
Kui seaduse, välislepingu
või tehingu kohaselt kuulub kohaldamisele välisriigi õigus,
kohaldab kohus seda sellest sõltumata, kas selle kohaldamist
taotletakse või mitte. Kui rahvusvahelise eraõiguse seadus näeb
ette välisriigi õiguse kohaldamise (edasiviide), kohaldatakse selle
riigi norme. Kui need näevad ette Eesti õiguse kohaldamise
(tagasisaade), siis kohaldatakse Eesti materiaalõiguse norme.
Millist õigust kohaldatakse inimese elukoha kindlaksmääramisel?
Eesti õigust
Millist riigi õigust kohaldatakse inimese õigus- ja teovõimele?
Tema elukohariigiõigust,
kuid elukohariigi vahetamine ei kitsenda kord omandatud teovõimet.
Millist õigust kohaldatakse juriidilisele isikule?
Selle riigi õigust,
mille kohaselt ta on asutatud. Juriidilisele
isikule kohaldatakse selle riigi õigust,mille kohaselt ta on
asutatud. Kui juriidilist isikut juhitakse tegelikult Eestist või
tema põhitegevus toimub Eestis,kohaldatakse juriidilisele isikule
Eesti õigust
Millise riigi õiguse alusel määratakse asjaõiguste tekkimine ja lõppemine?
Selle riigi õiguse
järgi, kus asi asus asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal.
. Asjaõiguse tekkimine ja lõppemine
määratakse selle riigi õiguse järgi,kus asi asus asjaõiguse
tekkimise või lõppemise ajal.
Millise riigi õigust kohaldatakse lepingule?
Selle riigi õigust,
mille kohaldamises pooled on kokku leppinud. Lepingule
kohaldatakse selle riigi õigust,mille kohaldamises pooled on kokku
leppinud
Kas lepinguvälisest kohustusest tekkinud kahju puhul võivad pooled kokku leppida Eesti õiguse kohaldamises?
Jah võivad,kui see kahju
tekkis Eesti vabariigi pinnal
XIV
Asjaõigus
Mis on asjaõiguse reguleerimisobjekt?
Reguleerimisobjektiks on
asjaõigused, nende sisu, tekkimine ja lõppemine.
Kuidas liigitatakse asju ja milline õiguslik tähendus sellel liigitusel on
1) Kinnis - (maatükk ehk
maapinna piiritletud osa) ja vallasasjad (asi, mis ei ole kinnisasi ).
2) Asendatavad asjad (määratakse arvu, mõõdu või kaalu järgi ja
tal puuduvad seda teistest sama liiki asjadest eristavad tunnused).
3) Äratarvitatavad asjad (otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast
või võõrandatakse).
Mis on valdus ja kuidas valdus tekib?
Valdus on tegelik võim
asja üle. Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle (nt
asja üleandmisega või leidmisega) või abinõude üle, mis
võimaldavad seda võimu (nt korteri võrme üleandmisega). Valduse
omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest
Mis on omand ja millised on omandi liigid?
Omand on isiku täielik
õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata , kasutada
ja käsutada ning nõuda kõigilt isikutelt nende õiguste rikkumise
vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. // Omand võib
olla: 1) Vallasomand . 2) Kinnisomand. // Ühine omand võib olla: 1)
Kaasomand – Kahele või enamale isikule üheagselt mõttelistes
osades ühises asjas kuuluv omand, nt ühise omandina kolmele
kaasomanikule kuulub majavaldus omandi osadega ½ majast. 2)
Ühisomand – Kahele või enamale isikule üheaegselt
kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand, nt abielu
jooksul abikaasade poolt soetatud vara.
Kuidas tekib ja lõpeb vallasomand?
Vallasomandi tekkimine
toimub juriidiliste faktide toimel. Sellisteks juriidilisteks
faktideks, millega seadus seob omandi tekkimise, on 1) vallasasja
üleandmine 2) peremehetu vallasasja hõivamine 3) kaotatud vallasasja omandamine leiuga 4) peitvara omandamine 5) vallasasja
ümbertöötamine, segamine või ühendamine 6) igamine 7)
loodusvilja omandamine.
Mis on reaalservituut ? Kuidas reaalservituut tekib ja lõpeb?
Servituut on võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus, mis jaotatakse
reaalservituutideks ja isiklikeks servituutideks. Reaalservituut –
Koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et
valitseva kinnisasja omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud
viisil kasutama või et teeniva kinnisasja omanik on kohustatud oma
omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatud osas loobuma . See tekib kinnistusraamatusse
kansmisega ja lõpeb kustutamisega.
Mis on kasutusvaldus ? Kuidas see tekib?
Kasutusvaldus tähendab,
et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud
kasutama asja ja omandama selle vilju. Kasutusvalduse tekkimise
aluseks olev leping peab olema notariaalselt tõestatud.
Kasutusvalduse tekkimise aluseks on seadus või
tehing. Kasutusvaldus vallasasjale tekib üleandmisega omanikult
kasutusvalduse saajale ja kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.
Kasutusvaldus kinnisasjale tekib kinnistusraamatusse kandmisega.
Kasutusvaldus õigusele tekib vastava õiguse üleandmisega.
Kasutusvaldus võib lõppeda poolte kokkuleppel. Omanik võib nõuda
kasutusvalduse lõppemist, kui 1) see on kaotanud kasutusvaldaja
jaoks tähtsuse; 2) omaniku7 kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja
kasust; 3) kasutusvaldaja ei anna
omanikule tagatist.
Mis on isiklik kasutusõigus?
Isiklik kasutusõigus
tähendab, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud
kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes
teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile
Mis on hoonestusõigus?
Hoonestusõigus –
Võõrandatav või pärandatav õigus omada kinnisasjal tähtajaliselt
sellega püsivalt ühendatud ehitist.
Kinnisasja
võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on hoonestusõigus
seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omanadad kinnisajsale
tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitist. Kinnisasja võib
koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on hoonestusõigus
seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omanadad kinnisajsale
tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitist. Hoonestusõigus
ulatub lisaks
ehitisealusele
maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks.
Maatüki omanik kaotab õiguse nimetatud maad vallata ja kasutada.
Hoonestusõigus on vajalik neile, kellel ehitis on püstitatud või
kes soovivad seda püstitada võõrale maale. Hoonestusõiguse
mõistest tuleneb, et see on tähtajaline õigus, teda võib seada
kindlaks tähtajaks, kuid mitte vähem kui 36 ega mitte rohkem kui 99
aastaks. See tähtaeg võib kujuneda lühemaks, kui ehitise omanik
kasutab talle seadusega antud õigust nõuda, et
hoonestusõiguse
tähtaeg ei oleks lühem kui ehitise eeldatav püsimise tähtaeg või maaomanik kasutab talle sama sättega antud õigust nõuda, et see
tähtaeg ei oleks pikem kui ehitise eeldatav püsimise tähtaeg.
Mis on ostueesõigus? Kuidas see seatakse?
Ostueesõigus – Õigus
kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele.
Ostueesõigus
on üks kinnisasja koormamise viis, mille kohaselt isikul, kelle
kasuks on ostueesõigus seatud, on õigus kinnisasja müümisel asuda
omandaja asemele. Seda võib seada teatud isiku või teise kinnisasja
igakordse omaniku kasuks. Ssee õigus võib tekkida seaduse või
tehingu alusel. Tehingu alusel tekib ostueesõigus
kinnistusraamatusse kandmisega ja lõppeb sealt kustutamisega.
Seadusejärgne ostueesõigus kehtib senikaua, kuni kehtib vastav
seadus. Ostueesõiguse mõiste ei tulene, et müüjal on kohustus
teatada seda eesõigust omavale isikule soovist asi müüa. Küll aga
müüja, kui ta ei teata, võtab
endale
riski, et ostueesõigust omav isik kasutab kinnisasja müümisel oma
õigust asuda omandaja asemele.
Mis on pant ? Millised on pandi liigid?
Pant – Õiguslike
kohustuste täitmise tagamise üks olulisemaid vahendeid. Isikul,
kelle kasuks on pant seatud, on õigus pandiga tagatud nõude
rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt
täidetud. Pantida võib põhimõtteliselt kõike, mis on üleantav
ja mille pantimine pole seadusega keelatud, seega nii asju kui ka
õigusi, v.a selline vara, millele seadusega ei ole lubatud
sissenõuet pöörata. // Pandi liigid: 1) Vallaspant – Vallasvara tagatisel antav pant. Jaguneb ksäipant, registerpant , kommertspant ,
õiguste pant. 2) Kinnispant ehk hüpoteek – Kinnisvara tagaitsel
antav pant. Jaguneb lepinguline hüpoteek ja kohtulik hüpoteek.
Mis on registerpant?
Registerpant –
Vallaspant, mille puhul valduse üleminekut ei toimu ja pantimine
registreeritakse vastavas registris. Registerpandi puhul koormatakse vallasasja pandiga selliselt, et pandituud asi jääb pantija valdustesse ning pant registreeritakse seaduses sätestatud
korras.
Kuidas toimub transpordivahendi pantimine?
Transpordivahenditele
seatakse registerpante. See saab toimuda autoregistrisse kantud autode või lennuregistrisse kantud õgusõidukite suhtes. Sealjuures registerpant ulatub nii transpordivahendile kui ka selle
päraldistele, kindlustushüvitusele, veorahale ning avarii puhul
makstavate viivistele kui pandileping ei näe ette teisiti.
Mis on kommertspant? Kuidas see tekib ja lõpeb?
Kommertspant –
Valduseta pandi liik. Registreeritakse äriregistris ja talle
kohaldatakse asjaõigusseaduses registripandi kohta sätestatud, kui
kommertspandiseadusest ei tulene teisiti. Pant seatakse ettevõtja
kogu vallasvarale või füüsilisest isikust ettevõtja vallasvarale
seaduses märgitud ulatuses, ilma et ta annaks üle panditava vara
valdust. Kommertspant ei eelda tagatava nõude olemasolu ega lõpe
nõude lõppemisega. // Kommertspandi kanne jõustub selle
allkirjastamisest ja kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, v.a siis
kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige.
Kommertspant lõpeb registrist kustutamisega, kui seaduses pole
sätestatud teisiti.
Mis on õiguste pantimine?
Üks tagatise liike.
Õiguste pantimiseks on vaja pantija ja pandipidaja vahelist
kirjalikku kokkulepet pandi seadmise kohta. Panditud õigust saab
tehinguga lõpetada üksnes pandipidaja nõusolekul. Õiguste
pantimisele kohaldatakse käsipandi sätted, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti. Õiguste pantimisele ei kohaldata AÕS paragrahv
282.3 lõikes sätestatut
Mis on hüpoteek? Kuidas see tekib ja lõpeb?
Isikule,
kelle kasuks on hüpoteek seatud on õigus hüpoteegiga tagatud nõude
rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Kinnisasja omanik on
kohustatud lubama kinnisasja müümist. Hüpoteeki võib käsitleda
suhtena, milles osaleb kolm subjekti: hüpoteegipidaja, võlgnik,
omanik. Hüpoteek on vahend rahalise nõude tagamiseks. Hüpoteegi
mõte ongi selles, et selle kaudu saab hüpoteegipidaja nõuda
sundkorras oma sissenõutavaks muutunud nõuete rahuldamist
kinnisasjast, kusjuures ta on eelistatud hüpoteegipidajaist, kes
asuvad tagapoolsetel järjekohtadel. Hüpoteegiga võib koormata
mitte ainult kinnisasja, vaid kka kinnisasjana käsitletavat õigust,
milleks on hoonestusõigus ja korteriomand. Hüpoteetgiga koormatud kinnisasja omanikule jääb kinnisasja esasise valdamise ja
kasutamise ning koormamise õigus ainult niivõrd, kuivõrd ta
sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtusts ega kahjusta
hüpoteegipidaja õigusi muul viisil. Hüpoteegipidaja võib
hüpoteeki käsutada, sh pantida või võõrandada. Hüpoteek tekib
kande tegemisega kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti.
Samuti nagu kõik kinnisasja koormavad asjaõigused, lõpeb ka
hüpoteek kande kustutamisega kinnistusraamatust.
Kkinnistusraamatusse kandmisel saab hüpoteek järjekoha, millel on
suur majanduslik ja õõiguslik tähtsus. Esimesel järjekohal oleva
hüpoteegi puhul on laen alati tagatud. Sellist kindlust ei ole
teisel ega kolmandal järjekohal oleval hüpoteegil. Sundtäitmisel
võib juhtuda, et neil järjekohtadel asuv hüpoteek langeb kas
osaliselt või täielikult välja
Kuidas toimib hüpoteeginõude rahuldamine?
Hüpoteegiga tagatud
võlausaldaja nõude rahuldamine võib toimuda kas nn vabakäelisel
müügil või sundtäitmise teel, poolte kokkuleppel või mõnel muul
rahategemise viisil. Vabakäelisel müügil on müüjaks omanik,
faktiliselt on teostajaks pank . Vabakäeline müük on otstarbekam ,
sest lahendus on kiiremini saavutatav. Kinnisasja sundmüül toimub
avalikul enampakkumisel, Selle korraldab kohtutäitur. Sundtäitmisest
saadud raha jagatakse hüpoteegipidajate vahel, kes sundtäitmist taotlesid , vastavalt nende hüpoteekide järjekohtadele, kusjuures
järgenevl järjekohal asuv nõue rahuldatakse
pärast eelneval
järjekohal asuva nõude rahuldamist.
Mis on ühishüpoteek ja kohtuhüpoteek?
Ühishüpoteegi mõiste
(1) Ühe hüpoteegiga
võib koormata mitut kinnisasja. Sellisel juhul vastutab iga
kinnisasi kogu hüpoteegiga tagatud nõude eest.
(11) Ühishüpoteegi
suhtes loetakse kinnisasjaks ka kaasomaniku mõtteline osa
kinnisasjas.
(2) Ühishüpoteegi
seadmisel tuleb kinnistusraamatus iga koormatava kinnisasja osas ära
märkida teised ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjad .
Kohtuliku hüpoteegi
mõiste
(1) Hagi tagamiseks võib
kohus seada haginõude ulatuses hüpoteegi, mis peab olema
kinnistusraamatusse
kantud kohtuliku hüpoteegina.
(2) Kohtuliku hüpoteegiga
on tagatud kohtulahendi alusel rahuldatud nõue.
XV
Võlaõigus
Mida reguleerib võlaõigusseadus?
koosneb üldosast ja
eriosast ja reguleerib kõike seda, mis seondub võlasuhtega, millest
tuleb ühe isiku kohustus (võlgnik), teha teise isiku (võlausaldaja)
kasuks mingi tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus
nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Alles jõustunud
võlaõigusseadus reguleerib ka lepinguväliseid suhteid (näiteks
tasu avalik lubamine).
Millele kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosa sätteid?
1) VÕS seaduse üldosas
sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes
seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja
muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole
küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega
vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.
(2) Kui leping vastab
kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele,
kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut
üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei
ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse
või eesmärgiga.
(3) Rohkem kui kahe poole
vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse
käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole
vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga.
Mis on võlasuhe ja millest see tekib?
võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe
isiku ( kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku
(õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta
see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus on nõuda
võlgnikult kohustuse täitmist. Tekib: 1) lepingust 2)kahju
õigusvastasest tekitamisest 3) alusetust rikastumisest 4)käsundita
asjaajamisest 5) tasu avalikust lubamisest 6) muust seadusest
tulenevast alusest
Mis on tsiviilõiguse allikad?
Tsiviilõigus on eraõiguse kõige mahukam osa.
Eesti tsiviilõiguse süsteem on üles ehitatud Pandektide
põhimõttele, mille järgi kõik tsiviilõiguse normid jaotatakse viide ossa: tsiviilõiguse üldosa, perekonnaõigus, pärimisõigus,
asjaõigus ja võlaõigus. Pandektide süsteem ise pärineb
Vana- Rooma õigusest.
Mis on tehing?
tehing on toiming või omavahel seaotud
toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje
kaastootmisele suunatud tahteavaldus. Tehingud on vastavalt kas ühe-
või mitmepoolsed. Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute
kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele
suunatud tahteavaldus.
Mis tähendus on pakkumusel ja nõustumusel, oferdil ja aktseptil?
Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja
sellele nõustumuse andmisega. Pakkumus (ofert), nõustumus (aktsept)
leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse
andmisega, samuti muul viisil vastastikuse tahteavalduse vahetamise
teel, kui on piisavalt selge, et tehingupooled on saavutanud
kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud
ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. kui nõustumus
väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud
ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, v.s juhul, kui
pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast
tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest.
Millised nõuded esitatakse tehingu vormile?
Tehingu vormivabadus selle üldine põhimõte
on, et tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole
sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
Mida tähendab tahteavaldus lepingu sõlmimisel?
Lepingupoolte
tahteavaldus on tsiviilõigusliku lepingu aluseks. See võib olla
väljendatud nii otseselt (sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa
õiguslik tagajärg) kui kaudselt (väljendub teos, millest võib
järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg).
tsiviilõigusliku
lepingu aluseks on lepingupoolte tahteavaldus. See võib olla
väljundatud mis tahes viisil, kui seadusesa ei ole ette nähtud
teisiti. Võib olla väljendatud kahel viisil: 1) Otsene
tahteavaldus,
milles sõnaselgelt avaldubtahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. 2)
Kaudne
on
tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet
tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seega on tahteavaldamine võimalik
nii kõnes, kirjas kui ka vastavates märkides, millel on sõnaline
tähendus. Tahteavalduseks loeatakse samuti
vaikimist
või isegi tegevusetust.
Mis on eelleping ?
Kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus
sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel.
Mida tähendab seaduse dispositiivsuse põhimõte (Võlaõigusseaduse järgi)?
seaduses sätestatust võib võlasuhte poolte
või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole
otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks
vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku
põhiõigusi.
Mis on lepingute siduvuse põhimõte?
VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping
lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingupooled võivad
lepingulistest kohustustest vabaneda kas lepingulistel või seadusest
tulenevatel alustel. VÕS annab mitmeid võimalusi kõrvuti TsÜS-s
sätestatud alustega (pettus, eksimus, raskete asjaolude
ärakasutamine, ähvardus, vägivald) vabaneda lepingulistest
kohustustest. Lepingute siduvuse põhimõte ei saa aga kehtida
olukorras, kus lepinguliste kohustuste tasakaal võrreldes lepingu
sõlmimise ajaga on oluliselt muutunud, mistõttu ei saa enam
mõistlikult eeldada, et pooled peavad võetud kohustusi
tingimusteta täitma.
Missugused on kohustuste täitmise põhimõtted?
Kohustus tuleb täita vastavalt seadusele või
lepingule. Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja
mõistlikkuse põhimõtetest, võttes arvesse tavasid ja praktikat.
Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava
kvaliteediga. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud
või tuleneb võlasuhte olemusest tuleb kohustus täita sellel
päeval. Võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega
kindlaksmääratud kohas.
Millega määratakse lepingupoolte kohustused?
Lepingupoolte kohustused
võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses.
Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka: 1) Lepingu olemusest ja
eesmärgist. 2) Lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast. 3)
Lepingupoole kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest . 4) Hea usu
või mõistlikkuse põhimõtetest.
Kuidas toimub lepingu sõlmimine?
Leping sõlmitakse
pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul
viisil vastastikuse tahteavalduse vahetamise teel, kui on piisavalt
selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele
nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse
esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis
ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse
esitaja teost teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte
vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping
sõlmituks teo tegemisest. Kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele
või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud
tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes
tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti.
Mis vormis võib/peab leping olema sõlmitud?
Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. (2) Kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. (3) Kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. (4) Kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool . (5) Kui leping tuleb notariaalselt kinnitada või notariaalselt tõestada, on leping sõlmitud lepingu notariaalsest kinnitamisest või notariaalsest tõestamisest alates. Kui lepingu sõlmimiseks tehtud vastastikused tahteavaldused kinnitatakse või tõestatakse eraldi, on leping sõlmitud viimase tahteavalduse kinnitamisest või tõestamisest alates.
Kuidas võib lepingut muuta?
Seadusega ettenähtud
vormis tehtud tehingut saab muuta samas vormis, milles tehing tehtud
on, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega
ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuda muus vormis üksnes
siis, kui pooled on selles kokku leppinud.
(1)
Lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte
kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel.
(2)
Kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei
pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui
lepingust ei tulene teisiti.
(3)
Kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping
lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele
lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema
käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või
lõpetamisega teistsuguses vormis.
Millal loetakse kohustus täidetuks?
Kui kohustus täideti
võlgnikule, loetakse kohustus täidetuks üksnes juhul, kui
täitmiseks üleantu on pankrotivaras säilinud või kui pankrotivara
on üleantu arvel suurenenud.
Kui kohustus täideti võlgnikule enne pankrotiteate avaldamist, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustuse täitnud isik ei teadnud täitmise ajal pankroti väljakuulutamisest ega pidanudki sellest teadma.
Mis on kohustuse rikkumine ja millised on rikkumise korral rakendatavad õiguskaitsevahendid?
Kohustuse rikkumine on
võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane
täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohutuse rikkumise
korral võib võlausaldaja: 1) Nõuda kohustuse täitmist. 2) Oma
võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda. 3) Nõuda kahju
hüvitamist. 4) Taganeda lepingust või öelda leping üles. 5)
Alandada hinda. 6) Rahalise kohustusega viivitamisel nõuda viivist.
Milliseid õiguskaitsevahendeid võib võlausaldaja kasutada, kui võlgnik on kohustust rikkunud?
Kohutuse rikkumise korral
võib võlausaldaja: 1) Nõuda kohustuse täitmist. 2) Oma võlgnetava
kohustuse täitmisest keelduda. 3) Nõuda kahju hüvitamist. 4)
Taganeda lepingust või öelda leping üles. 5) Alandada hinda. 6)
Rahalise kohustusega viivitamisel nõuda viivist.
Mis on varaline kahju ja mittevaraline kahju?
Varaline kahju
– Võib olla kas otsene varaline kahju või saamata jäänud tulu.
Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud
vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse
vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega
seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sh
mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja
hüvituse saamiseks, muuhulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju
hüvitamisega seotud nõude esitamiseks . Saamata jäänud tulu on
kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt
tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju
hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud . Saamata jäänud
tulu võib seisneda kasu saamise võimaluse kaotamises. //
Mittevaraline kahju
– Ennekõike kahjustatud isiku füüsiline ja hingeline valu ning
kannatused.
Mis on kõrvalkohustused?
Kohustused, mille
ülesanne on tagada võlasuhtest tulenevate kohustuste kohane
täitmine. käendamisest ja garantiist
tulenevad kohustused 2) käsiraha andmisest tulenevad kohustused 3)
leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevad kohustused
Kuidas toimub käenduse ja garantii andmine?
käenduslepinguga
kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees
vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kui käendajaks on
tarbija - tarbijakäendusleping. Käenduslepingu suhtes pole
kirjaliku vormi nõuet, v.a tarbijakäendusleping, mille puhul
käendaja avaldus peab olema kirjalikus vormis. Käendust võib
tõendada igasuguste lubatud tõenditega, milleks võivad olla
tunnistajate ütluse, kontoülekanded, kirjavahetus. Käenduslepingu
muutmine peab toimuma samas vormis, kui käendusleping oli sõlmitud.
Seda võib ka vaidlustada. vastuolu korral võib käendusleping olla
tühine. Garantii alla moistetakse oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku (garantiiandja) lepinguga võetud kohustust
võlausaldaja suhtes, et garant (garantiiandja) täidab võlausaldaja
nõudel garantiist tuleneva kohustuse.
Mis on käsiraha?
Ühe lepingupoole poolt
teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle
täitmise tagamiseks antud rahasumma .
Mis on leppetrahv ?
Leppetrahv - on lepingus
ettnähtud lepinut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud
lepingupoolele lepingus
määratud lepingusumma. Leppetrahv ei pea olema tingimata raha, võib
olla ka tegu. Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus
leppetrahvi vähendada
Mida tähendab ja kuidas toimub ettevõtte üleminek?
Ettevõtte üleminek
tähendab kõige lihtsamalt seda, et üks isik omandab tehingu või
seaduse alusel ettevõtte
Mis on müügileping (mõiste)? 211. Millised on müügilepingu kohustuslikud tingimused
Leping, millega kohustub
müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja
poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi
ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu
Mis on vahetusleping ?
vahetuslepinguga
kohustuvad pooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema
võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva
õiguse ülemineku. vahetusleping on oma olemuselt sarnane
müügilepinguga
Mis on faktooringleping?
Leping,
millega üks isik (faktooringu klient) kohustub loovutama teisele
isikule (faktor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringu võlgnik)
vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb
faktooringu võlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või
osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) Tasuma nõude eest ja kandma
nõude täitmata jätmise riisikot või 2) Andma faktooringu
kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi
jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muuhulgas
korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist ja nõude sisu.
Mis on kinkeleping ?
Leping, millega üks isik
(kinkija) kohustub tasuta teisele isikule ( kingisaaja ) üle andma
talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku
kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks
loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama
Nimetage kasutuslepinguid.
Üürileping,
rendileping, liisinguleping , litsentsileping , frantsiisileping ,
ehitise ajutise kasutamise leping, tasuta kasutamise leping, laenuleping , krediidileping.
Mis on üürileping ja rendileping ja milles seisneb nende vahe?
Üürileping
– Leping, millega kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele
isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma
üürileandjale selle eest tasu (üüri). // Rendileping – Leping,
millega üks isik (rendileandja) kohustub andma teisele isikule
( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle
rendilepingu eseme korrapärase majandamise reeglite järgi saadava
vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu. // Üüri- ja
rendilepingut eristab asjaolu, kas asja kasutajal tekib õigus selle
viljadele või mitte. Rendilepingu puhul on peamine eesmärk vilja
saamine, üürilepingu puhul aga kasutamine. Üüri- ja rendilepingu
eristamise kriteeriumiks on asjaolu, kas asja kasutajal tekib
õigus
selle viljadele või mitte, rendilepingu puhul on peamine eesmärk
vilja saamine, üürilepingu puhu aaga kasutamine.
Mis on üür ja kõrvalkulud?
Üür – Tasu, mida
üürnik on kohustatud üürileandjale maksma. // Kõrvalkulud –
Muud üüritud asjaga seotud kulud, mida peab üürnik kandma vaid
juhul, kui selles on kokku seotud.
Mis on liisingleping ja millised on liisinguandja ja –võtja kohustused?
Leping, millega
liisinguandja kohustub omandama liisinguvõtja poolt määratud
müüjalt teatud eseme (liisingueseme) ja andma selle liisinguvõtja
kasutusse, liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme
kasutamise eest tasu. // Liisinguandja on kohustatud tagama
liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama
liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel. Kui
liisingueset ei ole liisinguvõtjale üle antud lepingus ettenähtud
tähtaja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga mõistliku aja jooksul,
võib ta lepingust taganeda. // Liisinguvõtja on kohustatud: 1)
Liisingueset kasutama hoolikalt ja vastavalt otstarbele, millest
lähtuti liisingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel. 2) Säilitama liisingueset sellisena, nagu see
temale üle anti, v.a muutused, mis tekivad liisingueseme
sihtotstarbelise kasutamise tulemusena. 3) Lepingu lõpetamisel
tagastama liisingueseme liisinguandjale sellisena, nagu see temale
üle anti
Nimetage teenuste osutamise lepinguid.
Käsundusleping,
töövõtuleping, maaklerileping , agendileping , komisjonileping,
maksekäsund, arveldusleping, tervishoiuteenuse osutamise leping,
veoleping (kaubaveoleping, reisijaveoleping), ekspedeerimisleping , pakettreisileping , hoiuleping
Mis on litsentsileping?
litsentsilepinguga annab
üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse
teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud
ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub
maksama selle eest tasu (litsentsitasu).
Mis on frantsiisileping?
Leping, millega üks isik
(frantsiisiandja) kohustub andma teisele isikule (frantsiisivõtja)
õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses
frantsiisiandjate kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muuhulgas
õigust frantsiisiandja kaubamärdile, ärilisele tähistusele ja
oskusteabele.
Mis on ehitise ajutise kasutamise leping?
Leping, millega annab või
kohustub kutse. või majandustegevuses tegutsev isik ( pakkuja ) andma
tarbijale õiguse kasutada ehitist vähemalt kolme aasta jooksul
kindlaksmääratud või kindlaksmäärataval ajavahemikul
kalendriaastas. Tarbija kohustub maksma selle eest tasu.
Mis on tasuta kasutamise leping?
Leping,
millega üks isik (kasutusse andja) kohustub andma teisele isikule
(kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Seadus sätestab
üksikasjalikult kasutaja kohustused ja vastutuse.
Mis eristab laenu- ja krediidilepingut? Mis on laenuintress ?
Laenuleping
– Leping, millega üks isik (laenuandja) kohustub andma teisele
isikule ( laenusaaja ) rahasumma või asendatava asja (laen),
laenusaaja aga kohusutb tagasi maksma sama rahasumma või tagastama
sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Krediidileping –
Leping, millega üks isik (krediidiandja) kohusutb andma teise isiku
(krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga
kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidid tagasi maksma. // Laenuintress – Rahasumma, mida makstakse
majandus- või kutsetegevuses antud laenult. Muu laenulepingu puhul
tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
Mis on kindlustusleping , kindlustusrisk , kindlustusjuhtum , kindlustussumma, soodustatud isik?
Kindlustusleping –
Leping, millega üks isik ( kindlustusandja ) kohustub kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu
tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või
osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil
(kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja)
kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmaksed. // Kindlustusrisk
– Oht, mille vastu kindlustatakse. // Kindlustusjuhtum –
Eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab
kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse ja
see on alati sätestatud lepingus. // Kindlustussumma –
Kindlustusobjekti kindlustusväärtus. // Soodustatud isik – Isik,
kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada
kindlustushüvis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja
kohustuse täitmine vastavalt lepingule.
Mis on elurendis ja ülalpidamisleping?
Elurendis –
Toetamisleping, millega kohustub üks isik (elurendise andja) maksma
teisele lepingupoolele või kolmandale isikule (elurendise saaja)
elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul
perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega
piiritletud esemeid (elurendis). Eeldatakse, et elurendise maksmine on tasuta. // Ülalpidamisleping – Toetamisleping, millega kohustub
üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või
kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub
ülalpeetavat viimse eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama
Mis on kompromissleping ?
Leping õiguslikult
vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks
poolte vastastikuste järeleandmiste teel.
Mis on seltsinguleping ?
Leping, millega
kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise
eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud
viisil, eelkõige panuste tegemisega. See on kehtivas õiguses uus
mõiste, mis asendab varem tsiviilkoodeksis sätestatud ühise
tegutsemise lepingut
Mis on käsundusleping?
Leping, millega kohustub
üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule
(käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga
maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud
Mis on töövõtuleping? Mis seda iseloomustab?
Leping,
millega kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja
või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö),
teine isik ( tellija ) aga maksma selle eest tasu.
Mis leping on maaklerileping?
Leping, millega kohustub
üks isik ( maakler ) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu
sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu
sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle
selle eest tasu (maakleritasu).
Mis on agendileping?
Leping, millega üks isik
( agent ) kohustub teise isiku (käsundiandja) jaoks ja tema huvides
iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja
nimel ja arvel sõlmima. Käsundiandja kohusutb maksma talle selle
eest tasu.
Kes on maakler ja agent ja kuidas nad tegutsevad?
Maakler – Tutvustab
käsundiandjale erinevaid lepingu sõlmimie võimalusi, tutvustab
lepingu sõlmimisest huvitatud kliente ja on abiks lepingu
sõlmimisel. Kogenud maaklerid koostavad sageli ise vastava lepingu
projekti, tellivad notari teenuse ja teevad muid lepingu sõlmimisega
kaasnevaid toiminguid . // Agent – Lähendab ostjat müüjale, ta kogub ostjate müügitellimused ja annab need ettevõtjale, hoides
sellega kokku ettevõtja aega ja avhendeid, kes vastasel korral peaks
ise tegelema väikeostjaga
Mis on komisjonileping?
Leping, millgea üks isik
(komisjonär) kohustub teise isiku (komitent) jaoks oma nimel ja
komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile kuuluva
eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Komitent
kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu (komijsonitasu).
Mis on maksekäsund ja arveldusleping?
Maksekäsund – Sellega
käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja
arevl kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha
või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud
isikule õigus täitmine vastu võtta. // Arveldusleping – Leping.
millega vastavalt seadusele arveldamise õigust omav käsundisaaja
(kontopidaja) kohustub avama käsundiandjale konto ja tegema
käsundiandja korraldusel toiminguid kontol oleva rahaga või muude
õigustega, käsundiandja aga kohustub maksma selle eest tasu.
Mis on tervishoiuteenuse osutamise leping ja millised on selle erisused?
Leping, millega kohustub
üks isik ( tervishoiuteenuste osutaja ) osutama oma kutsetegevuses
teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama
patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi,
nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi,
samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning
tulemusest. Tervishoiuteenuste osutamine hõlmab ka patsiendi
hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud
tervishoiuteenuse osutamisega osaliselt seotud tegevust. //
Tervishoiuteenuse lepingu täitmise eest on kehtestatud arsti ja
keskmeditsiinipersonali isiklik vastutus. // Tervishoiuteenuse leping
loetakse sõlmituks ka tervishoiuteenuse alustamisega või selle
teenuse ostuamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi nõusolekul,
samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse
osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele.
Selline lepingu sõlmimise erisus tuleneb tihti esinevast olukorrast,
kus arst peab iseseisvalt kiiresti otsustama abi andmise ja seda ka
reaalselt kandma võttes riski endale. // Tervishoiuteenuse leping on
omamoodi ka n-ö sundleping. Arst on kohustatud osutama
meditsiiniteenust isikule, kes seda taotleb, kui taotletavad
lepingutingimused ei ole vastuolus seadusega ega tervishoiuteenuse
ostuamise lepingu tüüptingimustega
Mis on kaubaveoleping?
Veoleping, millega
kohustub üks isik ( vedaja ) teise isiku ( saatja ) eest vedama
vallasasja ( veos ) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule
(saaja). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu ( veotasu ).
Mis on reisijaveo leping, tšarterleping, pagas ?
Reisijaveoleping –
Veoleping, millega üks isik (vedaja) kohustub teise lepingupoole ees
vedama ühe või mitu isikut ( reisija ) sihtkohta koos pagasiga või
ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). // Tšarterleping
ehk tellimusveoleping – Reisijaveoleping, millega vedaja kohustub
vedama teist lepingupoolt või reisijat sõidukiga, mille ta annab
vedamise eesmärgil koos juhiga täielikult teise lepingupoole või
reisija kasutusse. // Pagas – Asjad, mida vedaja kohustub vedama
reisijaveolepingu alusel.
Mis on ekspedeerimisleping?
Leping, mille kohaselt
kohustub üks isik ( ekspedeerija ) korraldama veose vedamise teise
isiku (saatja) arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu
Mis on pakettreisileping?
Leping, millega kohustub
üks isik (reisikorraldaja) teise lepingupoole ees osutama ühele või
mitmele isikule (reisija) reisiteenuste kogumi (pakettreis), teine
lepingupool aga maksma tasu (reisitasu).
Mis on hoiuleping? Mis on hoiutasu? Milles seisneb hoidja vastutus?
Hoiuleping – Leping,
millega üks isik (hoidja) kohustub hoidma teise isiku (hoiuleandja)
poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle
hoiuleandjale tagastama. // Hoiutasu – Tasu, mida hoidjal on õigus
saada, kui hoiulepingu pooled on selles sõnaselgelt kokku leppinud
või kui asjaolude kohaselt võib eeldada tasu maksmist ning sel
juhul peab hoiuleandja hoiutasu maksma hoidmise lõppemisel.
Hoidja vastutus Vastutus tasuta hoidmise puhul
Tasuta hoidmise puhul ei vastuta hoidja asja kaotsimineku, hävimise,
kahjustumise või asja mitteõigeaegse tagastamise eest, kui ta on
asja hoidmisel ilmutanud samasugust hoolt, nagu ta rakendab oma
asjade hoidmisel. Vastutus asja kaotsimineku või kahjustumise eest
Hoidja peab hüvitama asja kaotsiminekust või kahjustumisest
tekkinud kahju, kui see tekkis ajavahemikul asja ladustamiseks
vastuvõtmisest kuni asja väljaandmiseni. Hoidja vastutab ka juhul,
kui ta ladustas asja kolmanda isiku juures
Millal ei vasta töövõtulepingu alusel teostatud töö lepingutingimustele?
http://www.tallinn.ee/est/tarbija/Millal-ei-vasta-teenus-lepingutingimustele-ja-tellijal-on-oigus-pretensiooni-esitamiseks
Tööl ei ole
kokkulepitud omadusi. 2. Kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta
ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida
töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma.. 3. Töö
kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida töövõtja lepingu
sõlmimisel teadis või pidi teadma. 4. Kolmandal isikul on töö
suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada. 5.
Tarbijatöövõtulepingu puhul ei ole töö tavaliselt seda liiki
tööle omase kvaliteediga, mida tellija võis mõistlikult eeldada,
lähtudes töö olemusest ja arvestades töövõtja poolt töö
teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi , eelkõige töö
reklaamimisel või etikettidel.
XVI
Äriõigus (Äriühinguõigus)
Mida reguleerib äriseadustik?
Majandustegevuse
eraõiguslikku, s.o kaubandusõiguslikku poolt (kuid ei reguleeri nt
kaubandustehinguid ja väärtpabereid, mis sätestatud võlaõiguses)
Kes või mis on ettevõtja, ettevõte ja tegevusala ?
Ettevõtja- füüsiline
isik, kes pakub enda nimel tasu eest kaupu või teenuseid ja kellele
kaupade müük või teenuste osutamine on püsivaks tegevuseks, või
seaduses sätestatud äriühing; on õiguste ja kohustuste kandja,
kes on juriidiliselt lepingupooleks, omavad õigus- ja teovõimet jne
Ettevõte- kasutatakse
objekti tähenduses, st ta on majandusüksus, sellesse kuuluvad
kinnis- ja vallasvara, sh ärisuhted, firmaväärtus jms, mis saab
olle lepingu objektiks, mida saab osta, müüa, rentida jne.
Tegevusala- valdkond,
millega tegeldakse
Millised on äriühingute liigid ja kuidas neid iseloomustada?
Täisühing- kaks või
enam osalist tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu
kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga
Usaldusühing- kaks või
enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja täisosanik vastutab
ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ja usaldusosanik vastutab oma
sissemakse ulatuses
Osaühing- äriühing,
millel on osadeks jaotatud aktsikapital, osanikud ei vastuta
isiklikult OÜ kohustuste eest, OÜ aga vastutab oma kohustuste
täitmise eest kogu oma varaga; miinimumkapitalinõue on 2500 eurot
Aktsiaselts- äriühing,
millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital, aktsionär ei vastuta
isiklikult Asi kohustuste eest, selts aga vastutab oma kohustuste
täitmise eest oma varaga; miinimumkapitalinõue on 400 000 krooni
ehk ligikaudu 25 565 eurot
Tulundusühistu-
äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete
majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed
osalevad tarbijate või muude hüvede kasutajatena, hankijatena,
tööpanuse kaudu, teenuste kasutamise kaudu või mõnel muul
sarnasel viisil. Kui põhikirjas pole ette nähtud ühistu liikmete isiklikku vastutust, peab osakapital olema vähemalt 40 000 krooni
ehk ligikaudu 2500 eurot. Pole reguleeritud Äsis, vaid
tulundusühistuseaduses.
Kes on füüsilisest isikust ettevõtja?
Füüsilisest isikust
ettevõtjaks võib olla iga füüsiline isik.
Füüsilisest isikust
ettevõtja peab enne tegevuse alustamist esitama avalduse enda
kandmiseks äriregistrisse. peab olema kantud äriregistrisse, kui ta
on
käibemaksukohustuslasena
registreeritud maksuametis. Muul juhul ei ole äriregistrisse
kandmine kohustuslik, vaid sõltub ettevõtja oma soovist.
Registrikandel pole füüsilise isiku õigusvõimetele mingit
tähendust. Füüsilise isiku ettevõtlus pole ka põhimõtteliselt
piiratud ei tegevusala ega tegevuse ulatusega (kaupluse pidamiseks ei
pea moodustama AS-i)
Mis on ärinimi? Kuidas neid eristatakse? Kuidas neid kaitsta saab?
Ärinimi- ettevõtja
poolt äriregistrisse kantud nimi, mille alla ta tegutseb ehk firma
Äriühingu ärinimi peab
sisaldama tema liigile viitavat täiendit või vastavat lühendit:
TÜ, UÜ jne. Tulundusühistu puhul seadus lühendi kasutamise
võimalust ette ei näe. Äriühingul või olla ainult üks nimi.
Fie ärinimi peab erinema
kõigi nende ettevõtjate ärinimedest, kes on kantud registrisse
samas piirkonnas. Peab sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime või
talu nimi. Äriühingu nimi peab olema suurema eristatavusega , ei või
olla eksitav, vastuolus heade kommetega, ei või kasutada KOV
organite ega asutuste nimesid.
Kaitsmiseks- kohus võib
keelata kasutada nime, mis ei vasta nõuetele või mille kasutamiseks
ei ole isikul õigust ja keelu rikkumise korral rikkujat karistada
Mis on prokuura ?
Prokuura- volitus,
millega ettevõtja võib anda esindajale (prokuristile) õiguse
esindada ettevõtjat kõigis tema majandustegevusega seotud
õigustoimingutes, v.a kinnisasjade võõrandamisel ja koormamisel,
mille õiguse võib prokuristile anda eraldi.
Mis andmeid saab äriregistrist?
1) Registrikartoteegis
sisaldub iga ettevõtja kohta registrikaart, kus ärinimi, asukoht,
tegevusala, esindusõiguslikud isikud jm ettevõtjat iseloomustavad
andmed.
2) Äritoimikus
säilitatakse dokumente, mis ettevõtja ise on enda kohta seaduse
alusel äriregistrile esitanud , n.o kandeavaldused, majandusaasta aruanded , põhikiri, asutamisleping, nõukogu liikmete nimekiri jms.
3) Registritoimik sisaldab dokumente, mis on konkreetse ettevõtja kohta registripidaja
poolt koostatud või saadud teistelt ametiasutustelt seda ettevõtjat
puudutavates küsimustes kirjavahetuse korras.
Kuidas toimub äriregistri kannete tegemine?
Kannete tegemine toimub
enamasti ettevõtja enda avalduse alusel. Avalduse allkirjad tuleb
tõestada notariaalselt. Äriühing on võimalik asutada ka
veebipõhises kiirmenetluses.
Teiseks aluseks kannete
tegemisele on tsiviilprotsessi korras tehtud kohtuotsused, mille
tagajärjel tuleb kanne teha, nt pankrotiotsus või ühingu
sundlõpetamise otsus.
Kolmandaks on võimalik
algatada kandetegmist ka registripidajal endal. Seda juhul, kui tal
andmeid, et registrisse kantud ühingul vara reaalselt puudub või
pole esitatud kuue kuu jooksul majandusaruannet. Kui hoiatusele ei
reageerita, kustutatakse ühing registrist.
Kuidas toimub osaühingu asutamine? Millised on osaühingu asutamisdokumendid ?
Asutamine:
1) sõlmida
asutamislepingu
2) tasuda osade eest
3) esitada kandeavaldus
Seadus annab võiamluse
asutada osaühing ka ühel isikul.
Pärast osade eest
tasumist peab juhatus esitama äriregistrile avalduse OÜ kandmiseks
äriregistrisse. Avaldusele tuleb lisada üldjuhul järgmised dokumendid :
1) asutamisleping või asutamisotsus , mis peab olema notariaalselt tõestatud
2) põhikiri
3) panga teatis osakapitali sissemaksmise kohta
4) kui tasutakse
mitterahaliselt pole audiitori kontrolli sissemakse hindamiseks vaja,
ta peab seda tegema üksnes juhul, kui väärtus ületab 40000 krooni
või kui kõik mitterahalised sissemaksed moodustavad kokku rohkem
kui poole osakapitalist
5) teave kavandatud
põhitegevusala kohta
6) nõukogu liikmete
nimed ja isikukoodid
7) sidevahendite andmed
8) Eesti väärtpaberite
keskregistripidaja teatis OÜ registreerimise kohta
9) seaduses sätestatud
dokumendid
Kuidas toimub osaühingu juhtimine?
Osaühingu juhtorganiks
pole vaid koosolek, vaid ka osanike pädevus. Seadus annab võiamluse
kutsuda koosolek kokku siis, kui see on OÜ huvides vajalik, aga
annab ka teatud juhtudel osanikele pädevuse otsuseid vastu võtta
koosoleku kokku kutsumata. Osanikud võivad võtta vastu otsuseid ka
juhatuse ja nõukogu pädevusse kuuluvates küsimustes.
Osanike koosolek on pädev
vastu võtma otsuseid, kui on esindatud üle poole osadega esindatud
häältest. Koosoleku kutsub kokku juhatus.
Kui osanike otsus
võetakse vastu koosolekut kokku kutsumata, peab juhatus saatma
kõigile osanikele kirjalikult otsuse eelnõu, et saaks hääletada
nn kirja teel.
Osanik, juhatus või
nõukogu võivad pöörduda kohtusse, nõudes osanike otsuse
kehtetuks tunnistamist (nõue 3 kuu jooksul).
Millised on osaühingu lõpetamise alused?
1) osanike otsusega
2) kohtumäärusega
3) seaduse või
põhikirjaga ettenähtud muudel alustel
Kuidas toimub aktsiaseltsi asutamine?
Aktsiaseltsi asutajaks
võib olla füüsiline või juriidiline isik ja seltsi võib asutada
aktsiate märkimiseta.
Aktsiaseltsi võib
asutada ka üks asutaja .
Asutamiseks peab
asutajapool tegema 3 õigustoimingut:
1) sõlmida
asutamisleping (notariaalselt tõestatud)
2) tasuda osade eest
(rahaga või mitterahaliselt)
3) esitada kandeavaldus
Asutamise korral
kinnitatatakse asutamislepingga ka põhikiri ning määratakse
juhatuse ja nõukogu liikmed, samuti audiitor .
Aktsiate eest tuleb
tasuda enne ASi äriregistrisse kandmise avalduse esitamist . Koos
avaldusega esiatada järgmised dokumendid:
1) asutamisleping või
asutamisotsus, mis peab olema notariaalselt tõestatud
2) põhikiri
3) panga teatis
aktsiakapitali sissemaksmise kohta
4) kui tasutakse
mitterahaliselt, siis leping sissemakse üleandmise kohta ASile ja
sissemakse väärtust tõendavad dokumendid, samuti audiitori arvamus
mitterahalise sissemakse hindamise kohta
5) teave kavandatud
põhitegevusala kohta
6) nõukogu liikmete
nimed ja isikukoodid, samuti audiitorite
7) sidevahendite andmed
8) Eesti väärtpaberite
keskregistripidaja teatis ASi registreerimise kohta
9) seaduses sätestatud
dokumendid
Kuidas toimub aktsiaseltsi juhtimine?
Aktsionäril on võimalus
kasutada oma õigusi aktsiaseltsi suhtes ainult üldkoosolekul
osalemise kaudu, mis on kõrgeim juhtimisorgan. Üldkoosolek saab
võtta vastu otsuseid ainult seadusega tema pädevusse antud
küsimustes. Üldkoosolekud on korralised (1 kord aastas) ja
erakorralised, mille kutsub kokku juhatus. Üldkoosoleku päevakorra
määrab nõukogu. Üldkoosolek viiakse läbi Asi asukohas .
Üldkoosolek võib võtta
vastu otsuseid, kui kohal on üle poole aktsiatega esindatud
häältest.
Üldkoosoleku otsuse
kehtetuks tunnistamist võivad taotaleda aktsionär, juhatuse või
nõukogu liige (3 kuud).
Üldkoosoleku kohta
koostatakse protokoll .
Seltsi juhtimisorganiteks
on nõukogu ja juhatus.
Juhatus esindab ja juhib
seltsi. Juhatuse liikmed valib ja kutsub tagasi nõukogu. Juhatuse
liige ei pea olema aktsionär, kuid teovõimeline füüsiline isik.
Osanike otsusega määratakse liikme tasu. Seltsi esindamiseks pole
tal vaja volitust .
Nõukogu annab juhatusele
korraldusi seltsi juhtimise korraldamisel. Tehingute tegemiseks, mis
väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, on vajalik nõukogu
nõusolek. Nõukogu pädevusse kuulub prokuristi nimetamine ja
tagasikutsumine.Nõukogul tavaliselt kolm liiget, kuid ei pea olema
aktsionär. Liikmed valib üldkoosolek viieks aastaks. Nõukogu
tegevust korraldab nõukogu esimees, kes kutsub kokku nõukogu
koosoleku, mis on otsustusvõimeline, kui sellest võtab osa üle
poole liikmetest. Koosolek protokollitakse. Liikme suhtes kehtib
konkurentsikeeld (nt ei või olla FIE). Üldkoosolek määrab liikme
maksmise tasu.
Mis on aktsiad ja millised on nende liigid?
Aktsia - väärtpaber, mis
tõendab teatava summa sissemaksmist aktsiaseltsi põhikapitali
Lihtaktsia - ühesuguste
õigustega aktsiate liik; võrdse nimiväärtusega, mis annavad ka
võrde häältearvu
Eelisaktsia-
hääleõiguseta aktsia, kuid annab eelisõiguse dividendide
väljamaksmisel ja Asi lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel
198. Millised on
aktsiaseltsi ja selle aktsionäride vahelised suhted?
Aktsionäre tuleb
võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt. Erinevused õigustes saavad
tuleneda ainult neile kuuluvate aktsiate erinevusest. Igale
aktsionärile makstakse osa puhaskasumist (dividend) vastavalt aktsia
nimiväärtusele.
Aktsionäri mittevaraline
õigus on teabe saamise õigus üldkoosolekul.
Aktsiaselt ei või anda
laenu ega seda tagada teatud juhtudel.
Millised on aktsiaseltsi ja selle aktsionäride vahelised suhted?
Aktsionäre või osanikke
tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt. Niisugune võrdse
kohtlemise põhimõte on suhete eelduseks. Erinevused õigustes
saavad tuleneda ainult neile kuuluvate aktsiate erinevusest.
Väljamakseid
aktsionärile võib teha ainult puhaskasumist.
Aktsionäri peamine
mittevaraline õigus on teabe saamise õigus.
Missugune on aktsiaseltsi struktuur? Mis on aktsiaseltsi juhtorganid? Kuidas toimub aktsiaseltsi juhtimine?
Seaduse kohaselt
teostavad aktsionärid oma õigusi aktsiaseltsi aktsionäride
üldkoosolekul, kusjuures üldkoosolek(korraline 1kord aastas,
erakorraline aktsionäride taotlusel, need kelle vähemalt 1/10
aktsiakapitalist, samuti kapitalikaotuse korral) on aktsiaseltsi
kõrgeim juhtimisorgan. Üldkoosolek viiakse läbi AS-i asukohas
Üldkoosolek võib võtta vastu otsuseid kui kohal on üle poole
aktsiatega esindatud häältest. AS-i juhtimisorganiteks on juhatus
ja nõukogu. AS-i juhatus esindab ja juhib AS-i. Juhatuse liikmed
valib ja kutsub tagasi nõukogu. AS-i juhatuse liige ei pea olema
aktsionär ega ei tohi olla nõukogu liige.....edasi lk 245 AS-i
nõukogu planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab juhtimist ning
teostab järelvalvet juhatuse tegevuse üle. Nõukogu tegevust
korraldab nõukogu esimees, kelle valivad nõukogu liikmed endi
hulgast.
Millised on aktsiaseltsi lõpetamise alused ja protseduurid ehk selleks vajalikud sooritused?
1) üldkoosoleku
otsusega- nõutav 2/3 aktsionäride häälteenamus
2) kohtulahendiga-
sundlõpetamisega lõpetatakse, kui üldkoosolek pole võtnud vastu
lõpetamisotsust, kuigi nad on selleks kohustatud seaduse alusel või
kui juhatuse volituse tähtaeg on lõppenud rohkem kui 2a tagasi ja
uut pole valitud; kohtumäärusega lõpetatakse kui kahe viimase
majandusaasta jooksul pole toimunud üldkoosolekut
3) muul seaduses või
põhikirjaga ettenähtud juhtudel
Lõpetamine kantakse
äriregistrisse. Asi lõpetamisel ta likvideeritakse.Likvideerijateks
on üldjuhul juhatuse liikmed. Sundlõpetamise korral määrab likvideerija kohus.Likvideerija kohuseks on ärisühingu tegevuse
lõpetamine, võlgade sissenõudmine, vara müümine ja
võlausaldajate nõuete rahuldamine, samuti esitama pankrotiavalduse, koostama bilansi. Asi varadae jaotamine toimub likvideerija poolt
koostatud jaotusplaani alusel. Väljamaksed tehakse rahas.
Likvideerijad annavad seltsi dokumendi hoiule.
Aktsiaselts lõpeb tema
registrist kustutamisega, dokumente säilitatakse tavaliselt 10 a.
Millised on aktsiaseltsi kasumijaotuse ja aruandluse põhimõtted?
Pärast majandusaasta
lõppu koostab juhatus majandusaasta aruande raamatupidamise seaduses
sätestatud korras. Pärast majandusaasta aruande koostamist esitab
juhatus selle viivitamata audiitorile. Juhatus esitab majandusaasta
aruande, vandeaudiitori aruande ja kasumi jaotamise ettepaneku
üldkoosolekule. Kasumi jaotamise ettepanekus märgitakse:
1) puhaskasum;
2) eraldised reservkapitali;
3) kasumi kandmine
teistesse seaduses või põhikirjaga ettenähtud reservidesse;
4) aktsionäridele
väljamakstava kasumiosa suurus;
5) kasumi kasutamine
muuks otstarbeks.
Juhatus peab tagama
aktsionäridele võimaluse tutvuda raamatupidamise seaduse §-s 25
sätestatu kohaselt allkirjastatud majandusaasta aruandega vähemalt
kahe nädala jooksul enne üldkoosolekut.
Kasumi jaotamise otsuse
võtab vastu üldkoosolek kinnitatud majandusaasta aruande alusel.
Kasumi jaotamise otsuses märgitakse:
1) puhaskasumi suurus;
2) eraldised
reservkapitali;
3) eraldised teistesse
seaduses või põhikirjaga ettenähtud reservidesse;
4) aktsionäride vahel
jaotatav kasumiosa;
5) kasumi kasutamine
muuks otstarbeks.
Juhatus esitab käesoleva
paragrahvi 2. lõikes nimetatud andmed kasumi jaotamise otsuse kohta
äriregistrile koos majandusaasta aruandega, kui see teave ei ilmne
majandusaasta aruandest.
Millised on aktsiaseltsi aktsiakapitali muutmise võimalused ja põhimõtted?
Aktsiakapitali suurendamine - toimub kas täiendavate sissemakstega või sissemakseid
tasumata ehk fondiemissioonina (uute aktsiate väljalaskmine või
olemasolevate nimiväärtuse suurendamine); erivormina on lubatud
suurendamine nõukogu otsusega (kiire; täiendavad rahalised
sissemaksed) ning aktsiakapitali tingimuslik suurendamine (võlakirja
vahetamine aktsia vastu).
Suurendamise otsustab
üldjuhul üldkoosolek. Suurendamisel peab igal juhul toimuma
aktsiate märkimine.
Aktsiakapitali
vähendamine- aktsiate nimiväärtuste vähendamine või aktsiate
tühistamine. Aktsiakapitali lihtsustatud vähendamine on vähendamise erijuht ja võib kasutada kahjumi katmiseks. Sel juhul aktsionäridele
väljamakseid ei tehta (võlausaldajaid ei pea teatama).
Vähendamisel peab olema
tagatud võlausaldajate huvide kaitse, selleks on ette nähtud
teatamine
Mida tähendab aktsiate ülevõtmine ja kuidas see on reguleeritud?
Aktsionäri taotlusel,
kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 9/10 aktsiaseltsi
aktsiakapitalist (põhiaktsionär), võib aktsionäride üldkoosolek
otsustada aktsiaseltsi ülejäänud aktsionäridele
(vähemusaktsionärid) kuuluvate aktsiate ülevõtmise põhiaktsionäri
poolt õiglase rahalise hüvitise maksmise vastu.
Taotlus esitatakse
juhatusele, kes kutsub kokku üldkoosoleku, kellele põhiaktsionär
esitab ülevõtmisaruande, mille kontrollib audiitor.
Ülevõtmise otsus on
vastu võetud, kui selle poolt on vähemalt 95/100 aktsiatega
esindatud häältest. Otsuse protokoll peab olema notariaalselt
tõestatud. Kohus võib tunnistada otsuse kehtetuks. Avaldus koos
otsuse ärakirjaga esitatakse Eesti väärtpaberite keskregistri
pidajale.
Tehakse, et ettevõte
saaks laiendada tegevust, kuna väikeaktsionärid pole tavaliselt
võimelised investeerima.
Millised on äriühingute juhtimisorganid ?
Juhatus, nõukogu
Milline on välismaa äriühingu filiaali üldiseloomustus?
Välismaa äriühingu filiaal pole iseseisev juriidiline isik, vaid on välismaa äriühingu
osa. Seega vastutab välismaal asuv äriühing Eestis asuva filiaali
poolt võetud kohustuste eest.
Filiaali asutamisel peab
ühing määrama isiku, kes Eestis filiaali tegevust korraldab,
ühingut esindab ja filiaali tegevuse eest vastutab. Vähemlat ühe
juhataja elukoht peab olema Eestis, mõnes Euroopa Majanduspiirkonna
liikmesriigis või Šveitsis. Juhataja nimi tuleb kanda
äriregistrisse.
Filiaal kantakse
registrisse filiaali juhataja avalduse alusel.
Välismaa äriühing peab
pidama filiaali kohta eraldi raamatupidamist.
Filiaal ei saa jääda
püsima, kui lõpetatakse filiaali asutanud äriühingu tegevus.
Filiaali registrist kustutamine toimub siis, kui äriühing on
lõppenud, ühingu enda taotlusel, kui filiaalil pole juhatajat ja
teda ei määrata 3 kuu jooksul pärast hoiatust või ei esitata
nõutavaid aastaaruandeid ega tehta lisatähtaja jooksul; samuti
sunkorras kohtumääruse alusel.
Enne filiaali registrist
kustutamist tuleb läbi viia likvideerimine.
Millistel tingimustel saab äriühinguid ühendada, jagundada, ümberkujundada?
Ühinemine:
1) äriühing võib
ühineda teise äriühinguga, kusjuures teine loetakse lõppenuks
2) äriühingud ühinevad
selliselt, et asutavad uue äriühingu, kusjuures ühinevad ühingud
loetakse lõppenuks
Mõlemal juhul toimub
ühinemine likvideerimismenetluseta. Ühineda võivad kõik omavahel,
v.a tulundusühingud võivad ühineda vaid omavahel.
Ühinemiseks tuleb
koostada ühinemisleping, vajadusel teha audiitorkontroll , koostada
ühinemisaruanne, kiita otsus heaks, teatada võlausaldajaid ja
esitada avaldus äriregistrile.
Jagunemine:
1) jaotumisena, kui
jaguneva ühingu kogu vara läheb üle olemasolevatele või
asutatavatele ühingutele ja jagunev ühing ise lõpeb
2) eraldumisena, kui
omandavatele ühingutele läheb üle ainult osa jaguneva ühingu
varast ning jagunev ühing jääb ka ise eksisteerima
Jagunemine toimub etapiti
nagu ühineminegi, samad on ka põhimõtted jagunemislepingu
audiitorkontrolli läbiviimise kohta.
Eraldumise erijuht on
ettevõtja poolt 100 %-lise tütarettevõtja asutamine emaettevõtja
poolt üleantud vara baasil. Sel juhul ei pea läbima kõiki etappe.
Sel juhul vastutavad jagunemisel osalenud ühingud võlausaldajate
suhtes solidaarselt.
Ümberkujundamine:
Toimub äriühingu soovi
korral jätkata tegevust mõnda teist liiki äriühinguna, ilma et
ühing tuleks livideerida ja asutada uus ühing ning seniste osanike
ja aktsionäride osalus säilib.Pole lubatud tulundusühistutele.
Etapid:
1) ümberkujundamisaruande
koostamine (kirjalik, kus selgiatada tagajärgi)
2) ümberkujundamisotsuse
tegemine
3) võlausaldajate teavitamine
4) vara hindamine
5) avalduse esitamine
äriregistrile ja ümberkujundamise registrisse kandmine (peale
kandmist loetakse ühing ümberkujundatuks)
Milline on piiriülese ühinemise kord?
Eesti äriregistrisse
kantud aktsiaselts või osaühing võib ühineda teise Euroopa
Majanduspiirkonna lepinguriigi (edaspidi lepinguriik) õiguse alusel
asutatud piiratud vastutusega äriühinguga, mis vastab Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi piiratud vastutusega äriühingute
piiriülese ühinemise kohta sätestatud nõuetele ja mille
registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või peamine tegevuskoht
asub lepinguriigis (edaspidi piiriülene ühinemine).
Piiriüleses ühinemises
ei või ühendatava ega ühendava ühinguna osaleda tulundusühistu
Tuleb koostada
ühinemisleping, ühinemisaruanne, kus selgitada tagajärgi ka
töötajatele ja võlausaldajatele, tuleb läbida audiitorkontroll,
peab toimuma ühinemisotsus, koostada ühinemiskanne ja -tõend.
XVII Pankrot ja saneerimine
Mida reguleerib pankrotiseadus ja mida reguleerib saneerimisseadus ?
Pankrotiseadus reguleerib
pankrotiga seonduvate probleemide lahendamist ja sätestab nende
õigusliku menetlemise korra. // Saneerimisseadus reguleerib
saneerimisega seonduvaid probleeme. Pankrotiseadus
reguleerib pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemise
järjekorda. Kehtiva korra kohaselt tehakse enne võlausaldajatele
jaotiste aluse
Mis on pankrot?
Võlgniku kohtuotsusega
väljakuulutatud maksujõetus
Kuidas pankrotimenetlus algatatakse ja välja kuulutatakse?
Pankrotiavalduse võib
esitada nii võlgnik ise kui ka võlausaldaja. Võlgniku surma korral
võib pankrotiavalduse esitada ka tema pärija, testamenditäitja või
pärandi hooldaja . Seaduses sätestatud juhtudel võib
pankrotiavalduse esitada ka muu isik. Selleks, et pankrotiavaldust
esitada, peab esinema maksejõuetus. Pankrotimenetluse algatamise
otsustab kohus määrusega 10 päeva jooksul arvates pankrotiavalduse
esitamisest. // Kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on
maksejõuetu. Kohtul on õigus pankrot välja kuulutada ka siis, kui
selgub, et pankrotiavaldus ei olnud piisavalt põhjendatud või kui avalduses märgitud alus on ära langenud, kuid ajutise halduri
aruandest on näha, et võlgnik on maksejõuetu. Kohus kuulutab
pankroti välja määrusega, mida nimetatakse ka pnkrotiotsuseks.
Pankroti väljakuulutamisega samal päeval tehtud tehingute puhul
peab võlgnik tõendama, et need tehti enne seda, kui kohus tegi
pankrotiotsuse. Pankroti väljakuulutamise tagajärjel: 1) Võlgniku
varast moodustub pankrotivara. 2) Võlgniku vara valitsemise õigus
läheb üle haldurile. 3) Füüsilisest isikust võlgnik kaotab
õiguse teha tehinguid seoses pankrotivaraga. 4) Juriidilisest
isikust võlgnik kaotab õiguse teha mis tahes tehinguid. 5) Võlgniku
muud õigused on piiratud pankrotiseaduses ettenähtud korras. 6)
Võlgniku vastu vastu suunatud nõuetelt lõpetatakse intressi ja
viivise arvestamine . 7) Järgnevad muud pankrotiseaduses ettenähtud
tagajärjed.
Tuleb esitada
pankrotiavaldus. Seda kas võlausaldaja või võlgnik
Kes on pankrotivõlgnik ja pankrotivõlausaldaja?
Pankrotivõlgnik
(võlgnik) on füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes kohus
on välja kuulutanud pankroti.
Pankrotivõlgnikuks võib
olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti.
Pankrotivõlgnikuks ei
või olla riik ega kohalik omavalitsusüksus.
Pankrotivõlausaldaja
(võlausaldaja) on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue,
mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist.
Millised on pankrotiorganid ja milline on nende pädevus?
Pankrotihaldur – Pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Halduri pädevus on erinev sellest, kas ta esindab juriidilisest isikust võlgnikku või füüsilisest isikust võlgnikku. Juriidilisest isikust võlgiku puhul võib haldur esindada võlgnikku kõigis tehingutes ja õigustoiminugtes, füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur teha ainulte neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. 2) Pankrotitoimkond – Esindab võlausaldajate huve, valavb halduri tegevuse üle ja täidab muid ülesandeid. Toimkond kontrollib, et haldur tegutseks otstarbekalt ja kooskõlas seadusega, jälgides selleks võlgniku majandustegevuse käiku, raamatupidamist ning finantsolukorda. 3) Võlausaldajate üldkoosolek – Selle pädevuses on pankrotimenetluse olulised toimingud ja tegevused, nagu halduri kinnitamine ja pankrotitoimkonna valimine; võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise või lõpetamise otsustamine; kompromissi tegemine; nõuete kaitsmine; pankrotitoimkonna liikmete tasustamiseotsustamine jt küsimused. 4) Kohus – Teostab järelevalvet pankrotimenetluse seaduslikkuse üle ja täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid. Kohtunikuabi on pädev tegema juriidilisest isikust võlgniku pankrotimenetluses kohtumäärusi ja teostama kohtupoolset järelevalvet ning osalema võlausaldajate üldkoosolekul. Kohtu ainupädevusse kuuluvad pankrotimenetluse algatamine, pankroti väljakuulutamine, samuti ärikeelu, sundtoomise, aresti ja elukohast lahkumise keelu kohaldamine, hagimenetlused ning menetluse lõpetamine.
Millised on võlgniku õigused ja kohustused pankrotimenetluses?
Võlgnikul on õigus
tutvuda halduri toimikuga ja pankrotiasja kohtutoimikuga. // Võlgniku
kohustused: 1) Andma teavet oma vara kohta. Kohus võib kohustada
võlgnikku oma teabe õigsust kinnitama vandega. 2) Peab olema
menetluse vältel kättesaadav, võtma osa menetluse toimingutest. +
3) Kohtuotsusega võib kohaldada võlgniku suhtes elukohast lahkumise
keeldu, suntoomist ja aresti, ärikeeldu
Millest moodustub pankrotivara?
Pankrotivara on vara, mis
on võlgnikul pankroti väljakuulutamise hetkel, aga samuti vara, mis
nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik pmandab
pankrotimenetluse ajal. Pankrotivara hulka ei arvestata vara, millele
ei saa seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet
Mis on tagasivõitmine ja välistamine pankrotimenetluses?
Tagasivõitmisel
tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud alustel
kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne
pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.
Välistamine: Võlgniku valduses oleva teistele isikutele kuuluva
vara tagastamine pankrotihalduri poolt (pankrotiseadus)
Kuidas toimub pankrotivara valitsemine?
Pankrotivara valitsemine
seisneb pankrotivara säilitamiseks ja pankrotimenetluse
läbiviimiseks vajalike toimingute tegemises pankrotivaraga, samuti
juriidilisest isikust võlgniku tegevuse juhtimises või FIE
majandustegevuse korraldamises. Haldur koostab pärast pankroti
väljakuulutamist võlgniku vara nimekirja. Võttes aluseks
pankrotivara nimekirja, teeb haldur võlausaldajate esimesel
üldkoosolekul ettekande võlgniku majandusliku olukorra ja
maksejõuetuse põhjuste kohta. Võlausaldajad otsustavad, kas on
võimalik võlgnikule kuuluva ettevõtte tegevus lõpetada või saab
teda tervendada. Kui üldkoosolek otsustab ettevõtte tegevuse
lõpetada, siis peab haldur lõpetamisotsuse esitama kohtule
kinnitamiseks. Kui üldkoosolek otsustab koos ettevõtte tegevuse
lõpetamisega ka juriidilisest isikust võlgniku lõpetada, esitab
haldur ka selle otsuse kohtule kinnitamiseks. Kui juriidilise isiku
tegevus lõpetatakse, on likvideerijaks haldur. Haldur peab esitama
kohtule ja toimkonnale ettekande pankrotivara kohta, lisades sellele
raamatupidamise aastaaruande.
Kuidas pankrotimenetlus lõpeb?
Pankrotivara lõppetmise
alused: 1) Pankrotiavalduse rahuldamata jätmine. 2)
Pankrotimenetluse raugemine. 3) Pankroti aluse äralangemine. 4)
Võlausaldajate nõusolek. 5) Lõpparuande kinnitamine. 6)
Kompromissi kinnitamine. 7) Muu seadusest tulenev alus
Mis on kompromiss pankrotimenetluses?
Võlgniku
ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta,
millega vähendatakse võlgu või pikendatakse nende tasumise
tähtaegu.
Millised on füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise võimalused ja tingimused?
Kohustustest vabastamist
peab taotlema võlgnik. Avaldus tuleb esitada kohtule hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks. Võlgniku
kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustab kohus
lõpparuande kinnitamisel. Kohus ei algata kohustusest vabanemist,
kui võlgnik on toime pannud kuriteo, varjanud oma vara ja kohustusi,
ise põhjustanud maksejõuetuse, raisanud vara või viivitanud
pankrotiavalduse esitamisega. Kohustustest vabastamise menetluse
kestel peab võlgnik tegema tööd või seda otsima , saadud tulust
tuleb osa üle kanda kohtu poolt määratud usaldusisikule. Kui
võlgnik ise 5 a jooksul, arvates kohustusest vabastamise menetluse
algatamist, on täitnud oma kohustusi pankrotimenetluse kestel ega
ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos, otsustab kohus võlgniku
taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest
vabastamise. Kui võlgnik 5 a jooksul on täitnud oma kohustusi
pankrotimenetluse kestel ega ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos,
otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata
jäänud kohustustest vabastamise. Kohustusest vabastamise puhul
lõpevad võlausaldajate nõuded võlgniku vastu. Kui selgub, et
võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi
tahtlikult rikkunud ja sellega oluliselt takistanud võlausaldajate
nõuete rahuldamist, võib kohus võlausaldaja taotlusel ühe aasta
jooksul kohustustest vabastamisest, selle vabastamise määruse
tühistada. Selle tagajräjeks on, et võlausaldajad saavad jälle
esitada menetluse kestel rahuldamata jäänud nõudeid
Mida reguleerib saneerimisseadus?
Saneerimisseadus
reguleerib ettevõtte saneerimise menetlust, mille eesmärgiks on
ettevõtja, võlausaldaja ja kolmanda isiku huvide arvestamine ja
õiguste kaitsmine ettevõtte saneerimise käigus
Mis on saneerimine?
Abinõude kompleksi
rakendamine ettevõtte majanduslike raskuste ületamiseks, tema
likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku
majanduse tagamiseks
Kuidas saneerimismenetlus algatatakse?
Saneerimismenetluse algatab saneerimisavaldus, mille peab esitama ettevõtja ise. Selles
esitab ta selgituse majandusraskuste põhjuste kohta ja märgib et:
1) Tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on ebatõenäoline. 2)
Ettevõte vajab saneerimist. 3) Ettevõtte jätkusuurlik majandamine
on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. Avaldusele tuleb
lisada mitmeid dokumente, nt raamatupidamisaruanne, ülevaade
võlgniku finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest,
võlanimekiri saneerimisavalduse esitamise aja seisuga
Millised on saneerimisnõustaja ülesanded?
Teavitada võlausaldajat
ja kohut erapooletult ning asjatundlikult ettevõtte
majandusolukorrast ja saneerimisvõimalustest, nõustada ja abistada
ettevõtjat saneerimismenetluse jooksul ning kontrollida võlausaldaja
nõude õiguspärasust ja ettevõtja tehingute otstarbekust.
Kuidas toimub saneerimiskava koostamine, vastuvõtmine, kinnitamine?
1)
Pärast saneerimismenetluse algatamist koostab saneerimisnõustaja
ettevõtja nimel saneerimiskava.
(2)
Kui saneerimiskava koostatakse pärast saneerimismenetluse
algatamist, tuleb käesoleva seaduse § 10
lõike
2 punktis 2 nimetatud tähtaja jooksul:
1)
selgitada välja ettevõtte saneerimise võimalused ja
finantseerimise allikas;
2)
vajaduse korral pidada võlausaldajaga läbirääkimisi nõuete
ümberkujundamiseks;
3)
teha muid ettevõtte saneerimiseks vajalikke toiminguid.
(3)
Vähemalt kaks nädalat enne käesoleva seaduse § 12 lõike 2
punktis 6 nimetatud tähtaja lõppu
toimetatakse
saneerimiskava projekt võlausaldajale kätte sellega tutvumiseks ja
seisukoha võtmiseks.
(4)
Saneerimiskava projekt toimetatakse võlausaldajale kätte,
arvestades käesoleva seaduse §-s 12
saneerimisteate
kättetoimetamise kohta sätestatut.
Kinnitamine:
(1)
Kui võlausaldajad on saneerimiskava vastu võtnud, esitatakse see
käesoleva seaduse § 10 lõike
2
punktis 3 nimetatud tähtaja jooksul kohtule kinnitamiseks.
Saneerimiskavale lisatakse
hääletusprotokoll
koos lisadega .
Kuidas saneerimismenetlus lõpetatakse?
Saneerimismenetluse
lõpetamise alused on sätestatud saneerimisseaduse paragrahv 38.
Saneerimismenetlus lõpeb
ennetähtaegsel lõpetamisel, saneerimiskava tühistamisel,
saneerimiskava ennetähtaegsel täitmisel või saneerimiskavas märgitud saneerimiskava täitmise tähtaja
,õõdumist.Saneerimismenetlus võib ka lõppeda saneerimiskava
ennetähtaegsel täitmisel
Kuidas saneerimiskava ja pankrotimenetlus seostuvad?
Saneerimine on
pankrotikaitse kava sisuliselt. Põhja läinud ettevõtte põhjast
väljatõmbamise kava on saneerimine. , pankrott tuleb siis kui
saneerimine ebaõnnestub
XVIII
Pärimisõigus
Mida reguleerib pärimisseadus?
Pärimisseadus reguleerib
seadusjärgset ning testamendiga pärimist, samuti pärimislepingute
sõlmimist. Testament peab olema notariaalselt kinnitatud
Mis on pärimisõigus?
Pärimisõigus on
tsiviilõiguse haru, Rooma õigeuse põhimõtetele tugineb.
Objektiivse õiguse
tähenduses: Pärmisõigus on normide kogub, mis reguleerib surnud
isiku varaliste õiguste ja kohustuste üleminekut teistele
isikutele.
Subjektiivse õigusena
aga kujutab pärimisõigus endast konkreetsele isikule seadusega
antud mingit võimalust või talle seadusega antud kohustust surnud
isiku õiguste ja kohustuste (üldjuhul vara) suhtes
Kuidas toimub pärimine seaduse järgi?
Päritakse seaduse järgi,
kui pärandaja ei ole jätnud kehtivat testamenti või
pärimislepingut. Kui pärandaja testament või pärimisleping käib
ainult pärandi osa kohta, päritakse ülejäänud osa seaduse järgi
Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja käesolevas
seaduses nimetatud sugulased. Pärimisseaduse §-s 18 sätestatud
alusel on seadusjärgne pärija kohalik omavalitsusüksus või riik.
Kolmes järjekorras on pärijad. Esimese järjekorra seadusjärgsed
pärijad on pärandaja alanejad sugulased.
Teise järjekorra
seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad
sugulased. ) Kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad on
pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased
Milline on abikaasa seisund pärijana?
1) Koos pärandaja sugulastega pärib pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi:
1) esimese järjekorra
pärijate kõrval võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem
kui ühe neljandiku pärandist;
2) teise järjekorra
pärijate kõrval poole pärandist.
(2) Kui ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast, pärib pärandaja abikaasa kogu
pärandi.
(3) Pärandaja abikaasa
võib lisaks oma pärandiosale nõuda asjaõigusseaduse §-s 227
sätestatud
asjaõiguse seadmist
kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel, et pärandaja
abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks.
Üleelanud abikaasal ei ole pärimisõigust ega õigust eelosale, kui pärandaja oli enne oma surma esitanud kohtule abielu lahutamise nõude või andnud abielu lahutamiseks kirjaliku nõusoleku, samuti siis, kui pärandaja oli oma surma ajal õigustatud nõudma abielu kehtetuks tunnistamist ja oli esitanud kohtule sellekohase nõude.
Kuidas saavad kohaliku omavalitsuse üksus ja riik seadusjärgseks pärijaks?
(1) Käesoleva seaduse §
11 lõikes 1 nimetatud pärijate puudumisel on seadusjärgne pärija
pärandi
avanemise koha kohalik
omavalitsusüksus.
(2) Kui pärand on
avanenud välisriigis ja pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, on
käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 nimetatud pärijate puudumisel
seadusjärgne pärija Eesti Vabariik.
Kuidas toimub pärimine pärija viimase tahte järgi?
Pärimisseaduse järgi on
selleks testament.
Testament on ühepoolne
tehing, millega pärandaja (edaspidi testaator) teeb oma surma puhuks
pärandi kohta korraldusi.
(2) Testamendi teeb
testaator isiklikult
Mis on annak ja selle ese?
Annak on pärandaja testamendis või pärimislepingus tehtud korraldus, millega ta jätab
kellelegi mingi asja (kinnisasja, auto jms), õiguse (näiteks korteris seeselamise õiguse või õiguse saada elatist), rahasumma
või vabastab kellegi kohustusest (laenu tagasi maksmisest
pärijatele). Isikut, kelle kasuks selline korraldus tehakse
nimetatakse annakusaajaks. Annakusaaja võib olla samaaegselt ka
surnud isiku pärija, kuid ei pruugi seda olla (annak sõbrale,
naabrile). Näiteks määrab pärandaja kogu oma vara võrdsetes
osades oma poegadele , aga ühe konkreetse korteri jätab nooremale
pojale annakuna. Annak on nõudeõigus pärijate vastu, st et pärijad
peavad pärast isiku surma annaku (asja või rahasumma) annakusaajale
üle andma. Kui annakut ei täideta tuleb pöörduda kohtusse ja
vajadusel saab lasta annakusaaja kinnistusraamatusse sisse kanda
märkuse oma õiguste tagamiseks. Annakut ei pea täitma, kui
pärandaja varast ei jätku tema kohustuste katmiseks vahendeid.
Annakust saab sama moodi loobuda nagu pärandist – kolme kuu
jooksul annakusaamisest teadasaamisest.
Mis on sihtkäsund ja selle ese?
Sihtkäsund on testaatori
korraldus, millega ta testamendis paneb pärijale või annakusaajale
(sihtkäsunditäitjad) kohustuse, ilma et kellelgi tekiks sellele
kohustusele vastavat õigust. (2) Kui testamendist ei selgu, kas
testaator on teinud tingimusega korralduse (§ 33) või sihtkäsundi,
loetakse, et tehtud on sihtkäsund.
Mis on sihtmäärang ja selle ese?
(1) Sihtmäärang on
testaatori korraldus, millega ta määrab testamendis pärandile või
selle osale sihtotstarbe ja nimetab isiku, kes pärandit või selle
osa määratud otstarbel peab valitsema (sihtmäärangutäitja).
(2) Sihtmäärangutäitjaks
võib olla olemasolev õigus- ja teovõimeline füüsiline või
juriidiline isik või sihtmäärangu kohaselt selleks loodav
juriidiline isik.
Kes on testamenditäitja?
Testaator võib
testamendis määrata selle täitjaks ühe või mitu isikut. Kui
määratud isik seda ülesannet ei täida, võib testaator nimetada
testamenditäitjaks teise isiku.
(2) Testamenditäitjaks
võib määrata üksnes teovõimelise isiku
Millised on testamenditäitja kohustused?
1)
Testamenditäitja täidab seadusest ja testamendist tulenevaid
ülesandeid.
(2)
Testamenditäitja võib testamendis antud ülesannetest huvitatud
isikute nõusolekul kõrvale kalduda, kui see on testaatori viimse
tahte täitmise huvides. Kui huvitatud isikud testamendis antud
ülesannetest kõrvalekaldumisega ei nõustu, lahendab vaidluse
testamenditäitja nõudel kohus.
(3)
Kui testamendiga ei ole testamenditäitja ülesanded määratud, on
testamenditäitja kohustatud hoolt
kandma,
et testaatori viimne tahe saaks täidetud. Kui see on testaatori
viimse tahte täitmiseks vajalik,
peab
testamenditäitja pärandit hoidma ja selle pärijale ja
annakusaajale üle andma.
(4)
Kui pärija ei ole pärandit vastu võtnud ning pärandi hooldajat ei
ole määratud, täidab
testamenditäitja
pärandi valitsemisel hooldaja kohustusi kuni pärandi vastuvõtmiseni
või pärandvara hooldaja määramiseni.
(5)
Pärandisse kuuluvaid asju võib testamenditäitja võõrandada
üksnes siis, kui see on ette nähtud testamendis või vajalik
pärandi korrashoiuks või säilitamiseks või testamendi täitmiseks.
(6)
Testamenditäitjal on õigus testamendi täitmiseks esitada
testamendiga õigustatud isikute huvides nõudeid kohustatud isikute
vastu, kui testamendist ei tulene teisiti.
Mis on testament ja millised on testamendi liigid?
19. Testamendi mõiste
(1) Testament on
ühepoolne tehing, millega pärandaja (edaspidi testaator) teeb oma
surma puhuks pärandi kohta korraldusi.
(2) Testamendi teeb
testaator isiklikult.
§ 20. Testamendi liigid
(1) Testament võib olla
notariaalne või kodune.
(2) Notariaalne testament
võib olla notariaalselt tõestatud või notari hoiule antud
testament.
(3) Kodune testament võib
olla tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud või omakäeliselt
kirjutatud testament.
Mille poolest erineb pärimisleping testamendist?
Pärimisleping on selles
mõttes " karmim ", et muuta seda ühepoolselt reeglina ei
saa. Pärandaja võib seda ühepoolselt tühistada või muuta ainult
juhul, kui isik, kelle kasuks pärimisleping on tehtud, on toime
pannud kuriteo pärandaja või tema abikaasa või pärandaja alaneja
või üleneja sugulase vastu. Testamendi tühistamiseks või
muutmiseks selliseid piiranguid ei ole. Pärimislepinguga võib
määrata teise lepingupoole (ehk siis pärija või annakusaaja)
kohustused, mis on aluseks pärandi või annaku saamisele.
Testamendis neid jällegi määrata ei saa (kuna tegu on ühepoolse
tehinguga ning selle sisu kuulub avalikustamisele alles peale
pärandaja surma, kui pärandaja seda varem teha ei soovi).
Mis on pärandi avanemine ?
Pärandaja surm või surnuks tunnistamine, pärandi avamisel tekib ppärijal õigus pärida
Kuidas saab pärandist loobuda?
(1) Pärija võib pärandi
vastu võtta või pärandist loobuda.
(2) Pärast pärandi
vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti. Pärast pärandist loobumist ei saa seda enam
vastu võtta.
Pärandist loobumise
tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija
saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ning oma
pärimisõigusest.
Mida kujutab endast pärandi vastuvõtmine ja pärimistunnistus?
Pärandi vastuvõtmine on
pärija tahteavaldus asuda pärija õigustesse.
Pärimistunnistus on
notari poolt pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale
väljastatav tunnistus pärimisõiguse kohta, kui isiku pärimisõigus
ja selle ulatus on piisavalt tõendatud
Kuidas toimub testamendi täitmine?
§ 78. Testamenditäitja
määramine
(1) Testaator võib
testamendis määrata selle täitjaks ühe või mitu isikut.
Testaator võib määrata asetestamenditäitja.
(2) Testamenditäitja
võib olla üksnes teovõimeline isik.
83. Testamenditäitja
vastutus
(1) Testamenditäitja
vastutab oma kohustuste rikkumisega pärijale või annakusaajale
süüliselt tekitatud kahju eest.
(2) Kui testaator on
määranud mitu testamenditäitjat, kuid ei ole ülesandeid nende
vahel jaganud, täidavad testamenditäitjad oma ülesandeid ühiselt
ja vastutavad solidaarselt. Üksikult tegutseda on neil lubatud
möödapääsmatu vajaduse korral. Testamenditäitjad vastutavad
solidaarselt ka siis, kui nad on ülesanded omavahel ära jaganud.
(3) Kui mõni
testamenditäitja oma ülesandeid ei täida või täita ei saa,
jätkavad teised testamenditäitjad testamendi täitmist.
§ 84. Testamendi
täitmise kulutused ja testamenditäitja tasu
(1) Vajalikud kulutused,
mida testamenditäitja on oma kohustuste täitmiseks teinud,
hüvitatakse pärandi arvel.
(2) Testamenditäitja
võib nõuda oma tegevuse eest mõistlikku tasu, kui testamendist ei
tulene teisiti. Kui testamenditäitja on pärija või annakusaaja,
tuleb tasu määramisel arvestada pärandiosa või annaku väärtust,
kui testaator ei ole määranud teisiti.
(3) Kui pärijad,
annakusaajad ja testamenditäitja ei jõua tasu suuruses
kokkuleppele, määrab testamenditäitja nõudel tasu suuruse kohus.
§ 85. Testamenditäitja
aruanne
(1) Testamenditäitja on
kohustatud oma tegevusest pärijatele ja annakusaajatele aru andma.
(2) Testamenditäitja on
kohustatud viivitamata pärast oma ülesande vastuvõtmist esitama
pärijale nimekirja pärandi esemetest, mida ta vajab oma kohustuste
täitmiseks.
§ 86. Testamenditäitja
ülesandest vabastamine
Kui testamenditäitja on
oma kohustusi oluliselt rikkunud, võib kohus ta pärija, annakusaaja
või muu pärandist huvitatud isiku nõudel testamenditäitja
ülesandest vabastada.
Kes on kaaspärija?
Kui pärandi on vastu
võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile
ühiselt
(edaspidi pärandvara
ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele
suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid.
Milles seisneb pärandvara ühisus?
Sisuliselt tähendab see
mõiste seda, et juhul kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat
(kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt ning moodustub
pärandvara ühisus. Ükski kaaspärijatest ei saa osa konkreetsetest
pärandvara hulka kuuluvatest esemetest ja õigustest, vaid osa
pärandvara hulka kuuluvate õiguste ja kohustuste kogumist
XIX
Tööõigus
Milliseid ühiskondlikke suhteid reguleerib tööõigus ja mida tähendab turvalise paindlikkuse põhimõte tööõiguses?
Tööõigus on õigusharu,
mis reguleerib töösuhteid, need aga tekjivad töötaja ja tööandja
vahelsõlmitava töölepingu alusel. Tööõigus on eraõiguse
eriharu.
Turvalise paindlikkuse
põhimõte: TLS seadus lähtub turvalise paindlikkuse (flexicurity)
põhimõttest ja viib Eesti tööõiguse kooskõlla eraõiguslike
printsiipidega ning muudab õigusruumi selgemaks. Mitu seni kehtinud
seadust asendusid ühe tervikliku õigusaktiga, võimaldades
tööandjal ja töötajal lihtsamalt aru saada, millised on nende
õigused ja kohustused. Kaotatud on tööõiguse formaalsed sätted
ja vähendatud halduskoormust. Uus seadus soosib töötaja ja
tööandja partnerlussuhet ning suunab pooli rohkem omavahelisi
kokkuleppeid sõlmima
Mida reguleerib töölepingu seadus?
Töölepingu vormistamise
nõuded. Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja)
teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja
kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu
Milline on töölepingu seaduse ja võlaõigusseaduse omavaheline seos?
Võlaõigusseaduses
sätestatut kohaldatakse ka töölepingule
Mis on tööleping?
Tööleping on leping kus
1 isik (töövõtja) kohustub töövõtulepinguga valmistama või
muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud
tulemus (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.
Milles seisneb töölepingu ja töövõtulepingu erinevus?
Töölepingu alusel teeb
füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd,
alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale
töö eest tasu.
Töövõtulepinguga
kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või
saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö),
teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu
Millised on töölepingu kohustuslikud andmed ja tingimused?
Töölepingus peavad
olema järgmised tingimused ja andmed:
1) poolte andmed (nimi, isikukood või registreerimisnumber, elu- või asukoht);
2) töölepingu sõlmimise
ja töötaja tööleasumise aeg;
3) tähtajalise
töölepingu korral töölepingu kestus ja alus;
4) ameti- või
kutsenimetus või kvalifikatsiooninõuded ja tööülesannete
kirjeldus;
5) töö tegemise koht
või piirkond;
6) palgatingimused;
7) tööajanorm;
8) töötaja põhi- ja
lisapuhkuse kestus, samuti alused lisapuhkuse andmiseks ;
9) töölepingu
lõpetamise etteteatamistähtajad või nende tähtaegade määramise
alused;
10) viide
kollektiivlepingu rakendatavuse kohta töölepingule.
Töötaja töötamise
korral välisriigis üle ühe kuu sisalduvad töölepingus ka
välisriigis töötamise kestus, palga maksmise vääring,
välisriigis viibimisega seotud lisatasud, hüvitised ja erisoodustused , töötaja välisriiki tööle suundumise ja
välisriigist tagasipöördumise tingimused. Töölepingus võib
täiendavalt kokku leppida ka muudes küsimustes. Üldjuhul
sõlmitakse tööleping määramata ajaks. Määratud ajaks võib
töölepingu sõlmida:
1) teatud töö tegemise
ajaks;
2) ajutiselt äraoleva
töötaja asendamiseks;
3) tööde mahu ajutisel
suurenemisel;
4) hooajatööde
tegemiseks;
5) kui töölepingus
nähakse töötajale ette erisoodustused (nt väljaõpe tööandja
kulul);
6) seadusega, samuti
vabariigi valitsuse määrustega ettenähtud juhtudel
Kui pikaks ajaks sõlmitakse tööleping?
Oleneb kas tegemist on
tähtajalise või tähtajatu lepinguga.
(1) Tähtajaline
tööleping lõpeb tähtaja möödumisel.
(2) Kui tähtajalise
töölepingu sõlmimine oli vastuolus seadusega või
kollektiivlepinguga, loetakse leping algusest peale sõlmituks
tähtajatult.
(3) Kui töötaja jätkab
töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping
tähtajatuks, välja arvatud, kui tööandja avaldas teistsugust
tahet viie tööpäeva jooksul arvates ajast, millal ta sai teada või
pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmis
Mis on katseaeg , mis on selle eesmärk ja kui pikk katseaeg võib olla?
§ 33. Katseaeg
(1) Töölepingus
kokkulepitud tööde tegemiseks töötajal vajaliku tervise, võimete,
suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks võib
töölepingus ette näha katseaja .
(2) Katseaeg ei või
ületada nelja kuud.
(3) Katseaja hulka ei
arvata aega, mil tööleping oli peatatud § 55 punktide 1–6
alusel.
(4) Katseajal on töötajal
kõik seadustest , haldusaktidest ning kollektiiv - ja töölepingust
tulenevad õigused ja kohustused.
(5) Katseaega ei
rakendata:
1) alaealistele;
2) invaliidide
töölevõtmisel neile ettenähtud töö- (ameti-) kohtadele
Millised on töötaja kohustused?
(1) Töötaja täidab oma
kohustusi tööandja vastu lojaalselt.
(2) Kui seadusest,
kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja
eelkõige järgmisi kohustusi:
1) teeb kokkulepitud tööd
ja täidab töö iseloomust tulenevaid kohustusi;
2) teeb tööd
kokkulepitud mahus , kohas ja ajal;
3) täidab õigel ajal ja
täpselt tööandja seaduslikke korraldusi;
4) osaleb oma tööalaste
teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitusel;
5) hoidub tegudest, mis
takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad
tema või teiste isikute elu, tervist või vara;
6) teeb tööülesannete
täitmiseks koostööd teiste töötajatega;
7) teatab viivitamata
tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning
võimaluse korral kõrvaldab erikorralduseta takistuse või selle
tekkimise ohu;
8) tööandja soovil
teavitab tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest
asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi;
9) hoidub tegudest, mis
kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või
partnerite usaldamatust tööandja vastu;
10) teatab tööandjale
esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse
korral selle eelduslikust kestusest.
(3) Töötaja täidab oma
kohustusi isiklikult, kui ei ole kokku lepitud teisiti
Millised on tööandja kohustused?
(1) Tööandja täidab
oma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt.
(2) Tööandja on
eelkõige kohustatud:
1) kindlustama töötaja
kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi;
2) maksma töö eest
töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal;
3) andma ettenähtud
puhkust ja maksma puhkusetasu ;
4) tagama kokkulepitud
töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust ;
5) tagama töötajale
tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte
huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma
koolituse ajal keskmist töötasu;
6) tagama töötervishoiu
ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused;
7) tutvustama töötajale
tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal tuleohutuse ,
tööohutuse jatöötervishoiu nõudeid ning tööandja kehtestatud
töökorralduse reegleid;
8) tutvustama töötajale
tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal töötaja suhtes
kohaldatavate kollektiivlepingute tingimusi;
9) teavitama tähtajalise
töölepinguga töötajaid nende teadmistele ja oskustele vastavatest
vabadest töökohtadest, kus töötamiseks on võimalik sõlmida
tähtajatu tööleping;
10) teavitama
täistööajaga töötajat osalise tööajaga töötamise võimalusest
ning osalise tööajaga töötajat täistööajaga töötamise
võimalusest, arvestades töötaja teadmisi ja oskusi;
11) austama töötaja
privaatsust ja kontrollima töökohustuste täitmist viisil, mis ei
riku töötaja põhiõigusi;
12) andma töötaja
nõudmisel andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele
kuuluva töötasu kohta ning muid töötajat või töösuhet
iseloomustavaid teatisi;
13) mitte avaldama
töötaja nõusolekuta või seadusest tuleneva aluseta andmeid
töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu
kohta.
Millistel tingimustel võivad alaealised töölepingu sõlmida?
§ 7. Töölepingu
sõlmimine alaealisega
(1) Tööandja ei tohi
töölepingut sõlmida alla 15-aastase või koolikohustusliku
alaealisega ega teda tööle lubada, välja arvatud käesoleva
paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhtudel.
(2) Tööandja ei tohi
töölepingut sõlmida alaealisega ega lubada teda tööle, mis:
1) ületab alaealise
kehalisi või vaimseid võimeid;
2) ohustab alaealise
kõlblust;
3) sisaldab ohte, mida
alaealine ei suuda õigel ajal märgata ega ära hoida kogemuse või
väljaõppe puudumise tõttu;
4) takistab alaealise
sotsiaalset arengut või hariduse omandamist;
5) ohustab alaealise
tervist töö iseloomu või töökeskkonna ohutegurite tõttu.
(3) Käesoleva paragrahvi
lõike 2 punktis 5 nimetatud tööde ja ohutegurite loetelu kehtestab
Vabariigi Valitsus määrusega.
(4) Tööandja võib
13–14-aastase alaealisega või 15–16-aastase koolikohustusliku
alaealisega sõlmida töölepingu ja lubada teda tööle, kus
töökohustused on lihtsad ega nõua suurt kehalist või vaimset
pingutust (kerge töö). 7–12-aastasel alaealisel on lubatud teha
kerget tööd kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamitegevuse alal.
(5) Vabariigi Valitsus
kehtestab määrusega alaealisele lubatud kergete tööde liigid.
(6) Käesolevas
paragrahvis nimetatud piiranguid rikkudes sõlmitud tööleping on
tühine
Kuidas saab töölepingut muuta?
Töölepingut saab muuta
ainult poolte kokkuleppel
Mis on ettevõtte üleminek ning kas ja kuidas mõjutab see töölepingute kehtivust?
VÕS § 180. Ettevõtte
üleminek
(1) Ettevõtte üleandja
võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle
ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel.
(2) Ettevõttesse
kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist
teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega
seotud lepingud.
Mis on töölepingu lõppemise alused?
§ 79. Töölepingu
lõpetamine kokkuleppel
Pooled võivad nii
tähtajalise kui tähtajatu töölepingu igal ajal kokkuleppel
lõpetada.
§ 80. Töölepingu
lõppemine tähtaja möödumisel
(1) Tähtajaline
tööleping lõpeb tähtaja möödumisel.
(2) Kui tähtajalise
töölepingu sõlmimine oli vastuolus seadusega või
kollektiivlepinguga, loetakse leping algusest peale sõlmituks
tähtajatult.
(3) Kui töötaja jätkab
töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping
tähtajatuks, välja arvatud, kui tööandja avaldas teistsugust
tahet viie tööpäeva jooksul arvates ajast, millal ta sai teada või
pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist.
§ 81. Töölepingu
lõppemine töötaja surmaga
Tööleping lõpeb
töötaja surmaga.
§ 82. Töölepingust
taganemise keeld
Töölepingust taganemine
on keelatud.
§ 83. Töölepingu
lõppemine ülesütlemisega
Tööandjal ja töötajal
on õigus tööleping üles öelda üksnes käesolevas seaduses
sätestatud alustel.
Mis on töölepingu ülesütlemine ja kuidas see saab toimuda?
(1) Töölepingu võib
üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik
ülesütlemisavaldus on tühine.
(2) Tööandja peab
ülesütlemist põhjendama. Töötaja peab põhjendama erakorralist
ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis.
(3) Käesoleva paragrahvi
lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ei mõjuta ülesütlemise
kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele
poolele sellest tekkinud kahju.
Mis on tööaeg ja kuidas see on õiguslikult reguleeritud?
Tööaeg on aeg mil
töötaja täidab tööüöesandeid. Tööaeg võib olla päevane või
öötöö (22:00-06:00). Tavaline tööaeg jaguneb täistööajaks,
osaliseks tööajaks ja lühendatud tööajaks. (8 tundi, 50 tundi
nädalas)
Lühendatud tööaeg on
7-12 aastastel (3 tundi
päevas) 15 nädalas
13-14 või
koolikohustuslikul, 4 tunmdi päevas, 20 nädalas
15 aastasel kes ei ole
koolikohustuslik, 6 tundi päevas, 30 nädalas.
16, kes ei ole
koolikohustuslik, 7 tundi päevas, 35 nädalas.
Mis on ületunnitöö ja kuidas see on õiguslikult reguleeritud?
Ületunnitöö on töö
tegemine ole kokkulepitud tööaja. Üldjuhul on ületunnitöö
lubatud poolte kokkuleppel.
(2) Ületunnitöö
kokkulepe alaealisega on tühine.
(3) Ületunnitöö
kokkulepe töötajaga, kes puutub töökeskkonnas kokku ohuteguriga
ja kelle tööaega on sellest tulenevalt seaduse alusel lühendatud,
on tühine.
(4) Tööandja võib
töötajalt vastavalt hea usu põhimõttele nõuda ületunnitöö
tegemist tööandja ettevõtte või tegevusega seotud ettenägematute
asjaolude tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks.
(5) Käesoleva paragrahvi
lõikes 4 sätestatud ületunnitöö tegemist ei saa nõuda
alaealiselt, rasedalt ja töötajalt, kellel on õigus rasedus - ja
sünnituspuhkusele.
(6) Tööandja hüvitab
ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui
ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas.
(7) Ületunnitöö
hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5-kordset töötasu.
Mis on puhkeaeg ja kuidas see on õiguslikult reguleeritud?
§ 51. Igapäevane
puhkeaeg
(1) Kokkulepe, mille
kohaselt töötajale jääb 24-tunnise ajavahemiku jooksul vähem kui
11 tundi
järjestikust puhkeaega,
on tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Tühine on kokkulepe,
mille kohaselt:
1) 7–12- aastasele alaealisele töötajale jääb 24-tunnise ajavahemiku jooksul vähem
kui 21 tundi järjestikust puhkeaega;
2) 13–14-aastasele
alaealisele või koolikohustuslikule töötajale jääb 24-tunnise
ajavahemiku jooksul vähem kui 20 tundi järjestikust puhkeaega;
3) 15-aastasele
alaealisele töötajale, kes ei ole koolikohustuslik, jääb
24-tunnise ajavahemiku jooksul vähem kui 18 tundi järjestikust
puhkeaega;
4) 16-aastasele
alaealisele töötajale, kes ei ole koolikohustuslik, ja 17-aastasele
töötajale jääb 24-tunnise
ajavahemiku jooksul vähem
kui 17 tundi järjestikust puhkeaega.
(3) Käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud piirangust võib teha erandeid
kollektiivlepinguga Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/88/EÜ tööaja
korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, 18.11.2003, lk 9–19)
artikli 17 lõikes 3 nimetatud juhtudel ning tingimusel, et töötamine
ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust.
(4) Käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud piirangut ei kohaldata tervishoiu- ja
hoolekandetöötajatele tingimusel, et töötamine ei kahjusta
töötaja tervist ja ohutust.
(5) Tööandja annab
töötajale, kes töötab 24-tunnise ajavahemiku jooksul rohkem kui
13 tundi, vahetult pärast tööpäeva lõppu täiendavat vaba aega
võrdselt 13 töötundi ületanud tundide arvuga. Kokkulepe, millega
13 tundi ületav töö hüvitatakse rahas, on tühine.
(6) Käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud puhkeaega võib jagada osadeks töölepingu või
kollektiivlepinguga Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/88/EÜ tööaja
korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, 18.11.2003, lk 9–19)
artikli 17 lõigetes 3 ja 4 nimetatud juhtudel ning tingimusel, et
ühe puhkeaja osa kestus
on vähemalt kuus järjestikust tundi ja töötamine ei kahjusta
töötaja tervist ning ohutust.
[RT I 2009, 36, 234 -
jõust. 01.07.2009]
§ 52. Iganädalane
puhkeaeg
(1) Kokkulepe, mille
kohaselt töötajale jääb seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähem
kui 48 tundi järjestikust puhkeaega, on tühine, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti.
(2) Kokkulepe, mille
kohaselt töötajale jääb summeeritud tööaja arvestuse korral
seitsmepäevase ajavahemiku jooksul vähem kui 36 tundi järjestikust
puhkeaega, on tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Eeldatakse, et
iganädalane puhkeaeg antakse laupäeval ja pühapäeval.
Mis on osaline tööaeg ja kuidas seda rakendatakse?
Osalise tööajaga on
tegemist kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud täistööajast,
sealhulgas lühendatud tööajast, lühemas tööajas. Tööandja on
kohustatud teavitama täistööajaga töötajat osalise ajaga
töötamise võimalusest. Ning vastupidi. Üldjuhul ei tohi osalise
tööajaga töötaja suhtes rakendada töösuhtes ebasoodsaid
tingimusi täistööajaga töötajaga võrreldes
Mis on puhkus ja kuidas see on õiguslikult reguleeritud?
Puhkus on ajavahemik,
mille jooksul on töötajal õigus keelduda töö tegemisest.
Puhkuse liigid:
1. põhipuhkus
2. vanemapuhkus (rasedus-
ja sünnituspuhkus, isapuhkus , lapsendaja puhkus, lapsehoolduspuhkus ,
lepsepuhkus)
3. õppepuhkus. 28 päeva
aastas (põhipihkus kui ei ole kokku lepiutud pikemas puhkuses) Haridus - ja teadustöötaja põhipuhkus on kuni 56 kalendripäeva
aastas. (kui kokku pole lepitud pikemas puhkuses)
Kuidas toimub põhipuhkuse andmine?
Põhipuhkust antakse
töötatud aja eest, kusjuures põhipuhkuse andmise õiguse aluseks
oleva aja hulka arvestatakse lisaks:
1. ajutise töövõimetuse
aeg
2. puhkuse aeg
3. aeg, millal töötaja
esindab seaduses või kollektiivlepingus ettenähtus juhtudel
töötajaid ja
4. muu aeg, milles pooles
on kokku leppinud.
Põhipuhkuse andmise
õiguse aluseks oleva aja hulka ei arvestata:
1 lapsehoolduspuhkust ja
2. poolte kokkuleppel
antud tasustamatta puhkust
Mis on vanemapuhkus ja kellele seda antakse?
vanemapuhkus (rasedus- ja
sünnituspuhkus, isapuhkus, lapsendaja puhkus, lapsehoolduspuhkus,
lepsepuhkus).
Mis on puhkusetasu ja puhkusehüvitis?
§ 70. Puhkusetasu
(1) Töötajal on õigus
saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud
puhkusetasu.
(2) Puhkusetasu makstakse
hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja
ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti. Kokkulepe, mille alusel
puhkusetasu makstakse hiljem kui puhkuse kasutamisele järgneval
palgapäeval, on tühine.
(3) Kokkulepe puhkuse
hüvitamiseks raha või muude hüvedega töölepingu kestuse ajal on
tühine.
§ 71. Kasutamata puhkuse
hüvitamine
Töölepingu lõppemisel
on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud
aegumata põhipuhkuse rahas.
Mis tingimustel antakse õppepuhkust?
TLS§ 67. Õppepuhkus
(1) Töötajal on õigus
saada õppepuhkust täiskasvanute koolituse seaduses ettenähtud
tingimustel ja korras.
(2) Töötajal on õigus
saada tasustamata puhkust sisseastumiseksamite tegemiseks
Mis on töötasu ja kuidas seda arvestatakse?
Töötasu on töö eest
makstav tasu, milles on kokku lepitud või mis tuleneb seadusest või
muust õigusaktist. Töötasu suuruses lepitakse kokku töölepingu
sõlmimisel. Tööandja täiendavalt teavitab
töötajat:
1. majandustulemustelt ja
tehingutelt
2. makstavast
tasustamatatöötasu arvutamise viisist
3. maksmise korrast
4. sissenõutavaks
muutumise ajast (palgapäevast)
5. tööandja
makstavatest ja kinnipeetevastes maksudest ning maksetest.
Kuidas toimub töö tasustamine eritingimustes?
Ületunnitöö
hüvitamisel rahas maksab tööandja töötajale 1,5 kordset töötasu.
Öötöö eest makstakse
1,25 kordset töötasu iga öötunni eest, kui ei ole kokku lepitud
kõrgemas määras. Öötöö kompenseerimisel vaba ajaga tuleb iga
tunni eest anda 15 min vaba aega. Riigipühal on tasu kahekordne.
Milliseid tagatisi ja hüvitusi näeb töölepingu seadus ette töötajale?
Töökähetuse puhul on
õigus nõuda lähetusega kaasnevate kulude hüvitamist vastavalt VÕS
628 (mõistlikud kulud tuleb hüvitada) On õigus nõuda võimalike
tekkivate kulude hüvitamist mõistliku aja jooksul enne lähetuse
algust. On õigus keelduda lähetusest kui tööandja ei ole
mõistliku aja jooksul ettemaksu teinud ja on õigus saada
välislähetustel päevaraham kui pooled ei ole kokku leppinud
hüvitamist suuremas määras. TLS sätestab veel hulga hüsvituisi
Mis on töölähetus?
Tööandja võib lähetada
töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga
ettenähtud töö tegemise kohta
Kuidas toimub töötaja töötasust kinnipidamine?
TLS § 78.
Tasaarvestamise erisus
(1) Kohtuväliselt võib
tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada
töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud
nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Enne tasaarvestuse õiguse tekkimist antud nõusolek on tühine, välja arvatud, kui
tegemist on nõusolekuga töötaja poolt tööandja arvel tehtavate
kulude kokkulepitud limiiti ületava summa tasaarvestamiseks.
(3) Tööandja võib
käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja
töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja
peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu
väljatöötamata põhipuhkuse eest.
Mis on töötaja varaline vastutus ja kuidas see on õiguslikult reguleeritud?
TLS § 75. Varalise
vastutuse kokkulepe
(1) Varalise vastutuse
kokkuleppega võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse temale
tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest.
(2) Varalise vastutuse
kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui:
1) see on sõlmitud
kirjalikult;
2) see on ruumiliselt,
ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt
piiritletud;
3) töötajale usaldatud
varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud
töötajate ringil;
4) on kokku lepitud
vastutuse rahalises ülempiiris;
5) tööandja maksab
töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist
Millised on kahju hüvitamise põhialused?
VÕS 128 Hüvitatava
kahju liigid
, VÕS 104 Vastutus süü
puhul,
TLS 16. Töötaja
hoolsuse määr
Millised on varalise vastutuse kokkuleppele esitatud nõuded?
TLS 75, lõige 2:
(2) Varalise vastutuse
kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui:
1) see on sõlmitud
kirjalikult;
2) see on ruumiliselt,
ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt
piiritletud;
3) töötajale usaldatud
varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud
töötajate ringil;
4) on kokku lepitud
vastutuse rahalises ülempiiris;
5) tööandja maksab
töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist
Kuidas toimub tööandjale tekitatud kahju hüvitamine?
Kohtuväliselt võib
tööandja teha tasaarvestuse töötaja palgast, selleks peab aga ka
töötaja kirjalikult nõus olema. Tööandja järgib selle juures
täitemenetluse seadustiku 132 paragrahvi.
Millised on töötaja õigused ja kohustused töötingimuste tagamisel, sh töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise osas?
TTS (töö-tervishoiu
seadus)§ 14. Töötaja kohustused ja õigused
(1) Töötaja on
kohustatud:
1) osalema ohutu
töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse
nõudeid;
2) järgima tööandja
kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust;
3) läbima
tervisekontrolli vastavalt kehtestatud korrale;
4) kasutama ettenähtud
isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt ning hoidma neid töökorras;
[RT I 2007, 3, 11 -
jõust. 01.03.2007]
5) tagama vastavalt
väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei
ohustaks tema enda ega teiste
elu ja tervist ega
saastaks keskkonda;
6) kohe teatama
tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule
õnnetusjuhtumist või selle
tekkimise ohust,
tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast
tervisehäirest ning kõikidest
kaitsesüsteemide
puudustest;
[RT I 2007, 3, 11 -
jõust. 01.03.2007]
7) täitma tööandja,
töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti, tööinspektori ja
töökeskkonnavoliniku
töötervishoiu- ja
tööohutusalase korralduse;
8) kasutama töövahendeid
ja ohtlikke kemikaale nõuetekohaselt;
[RT I 2007, 3, 11 -
jõust. 01.03.2007]
9) hoiduma omavoliliselt
lahti ühendamast, muutmast või eemaldamast töövahenditele või
ehitistele
paigaldatud
ohutusseadiseid ja kasutama neid seadiseid nõuetekohaselt.
[RT I 2007, 3, 11 -
jõust. 01.03.2007]
(2) Töötajal on
keelatud töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes
või psühhotroopse aine
mõju all.
[RT I 2007, 3, 11 -
jõust. 01.03.2007]
(3) [ Kehtetu - RT I 2009,
5, 35 - jõust. 01.07.2009]
(4) Töötaja
töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ei vabasta tööandjat
asjaomasest vastutusest.
(5) Töötajal on õigus:
1) nõuda tööandjalt
töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi
ning ühis- ja
isikukaitsevahendeid;
2) saada teavet
töökeskkonna ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi
tulemustest, tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest
abinõudest, tervisekontrolli tulemustest ja tööinspektori
ettekirjutusest tööandjale;
3) tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral peatada töö ning lahkuda oma töökohalt või
ohualalt;
[RT I 2007, 3, 11 -
jõust. 01.03.2007]
4) keelduda tööst või
peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute
tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades
sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale ja
töökeskkonnavolinikule;
5) nõuda tööandjalt
arsti otsuse alusel enda üleviimist ajutiselt või alaliselt teisele
tööle või oma töötingimuste ajutist kergendamist;
51) nõuda enda
üleviimist sobivale päevasele tööle, kui ööajal töötamine on
isikule arsti otsuse alusel tervise tõttu vastunäidustatud ning
tööandjal on võimalik töötajat vastavale tööle üle viia;
6) saada tööst
põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses
sätestatud ulatuses;
7) pöörduda
töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikmete, töötajate
usaldusisiku ja tegevuskohajärgse tööinspektori poole, kui tema
arvates tööandja poolt rakendatavad abinõud ja antud vahendid ei
taga töökeskkonna ohutust.
Millised on tööandja õigused ja kohustused töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise osas?
Mida tähendab kaasamine ning informeerimise ja konsulteerimise kohustus töösuhetes?
t
öötajate usaldustiku seadus:
§ 19. Informeerimise ja
konsulteerimise mõiste
(1) Informeerimine
tähendab usaldusisikule või tema puudumisel töötajatele
asjakohasel tasandil teabe
edastamist, mis võimaldab
töötajatel saada õigeaegselt selget ja piisavalt põhjalikku
ülevaadet tööandja
struktuurist,
majanduslikust ja tööhõive olukorrast ning nende võimalikust
arengust ja muudest töötajate
huve puudutavatest
asjaoludest, samuti saada aru olukorra ja muude asjaolude mõjust
töötajatele.
(2) Konsulteerimine
tähendab usaldusisiku või tema puudumisel töötajate ja tööandja
vahelist
seisukohtade vahetamist
ning dialoogi pidamist asjakohasel tasandil, mis võimaldab usaldusisikul või
töötajatel avaldada
arvamusi ning saada tööandjalt põhjendatud vastuseid avaldatud
arvamustele
eesmärgiga jõuda
kokkuleppele käesoleva seaduse § 20 lõike 1 punktides 2 ja 3
sätestatu osas.
Kes teostab riiklikku järelevalvet tööseaduste täitmise üle?
Tööinspektsioon
Mis on individuaalne töövaidlus?
ndividuaalse töövaidluse
lahendamise seadus. § 2. Individuaalse
töövaidluse mõiste
Individuaalne töövaidlus
on töötaja( te) ja tööandja vaheline lahkarvamus , mis on tekkinud
töösuhteid reguleeriva seaduse, haldusakti või tööandja
kehtestatud eeskirja kohaldamisel, samuti sõlmitud kollektiiv- või
töölepingu täitmisel, ja mida pooled ei ole suutnud lahendada
kokkuleppe teel. Nimetatud vaidlus lahendatakse käesoleva seaduse
alusel
Kes lahendab töövaidlusi?
Töövaidluskomisjon
Kes on usaldusisik ning millised on usaldusisiku õigused ja kohustused?
Töötajate usaldusisiku
seadus
§ 2. Usaldusisik
(1) Usaldusisik on
tööandja töötaja, kelle on valinud tööandja töötajate
üldkoosolek
(edaspidi üldkoosolek)
oma esindajaks seadusest tulenevate ülesannete täitmisel suhetes
tööandjaga.
(2) Usaldusisikut
käsitletakse töötajate esindajana Eesti Vabariigi töölepingu
seaduse tähenduses.
§ 9. Usaldusisiku
õigused
Usaldusisikul on õigus:
1) tutvuda takistamatult
töötingimuste, sealhulgas töökorraldusega;
2) saada tööandjalt oma
ülesannete täitmiseks vajalikku teavet ning konsulteerida selle
teabe alusel
tööandjaga;
3) [kehtetu - RT I 2009,
5, 35 - jõust. 01.07.2009]
4) pidada tööandjaga
läbirääkimisi kollektiivlepingu sõlmimiseks kollektiivlepingu
seaduses sätestatud
tingimustel ja korras,
kui tööandja juures ei ole ametiühingut või ei tööta
ametiühingusse kuuluvaid
töötajaid;
5) esindada töötajaid
kollektiivse töötüli lahendamisel kollektiivse töötüli
lahendamise seaduses sätestatud tingimustel ja korras, kui tööandja
juures ei ole ametiühingut või ei tööta ametiühingusse kuuluvaid
töötajaid;
6) teavitada huvitatud
ametiühingut ning tööandjate ja ametiühingute liitu või
keskliitu tööandjapoolsest töötingimuste rikkumisest ;
7) pöörduda saadud
teabe konfidentsiaalsusest või teabe andmisest keeldumisest tuleneva
vaidluse lahendamiseks töövaidlusi lahendavasse organisse;
8) saada koolitust oma
ülesannete täitmiseks käesoleva seaduse §-s 14 sätestatud
korras;
9) kaasata oma ülesannete
täitmiseks eksperte;
10) kokkuleppel
tööandjaga kasutada usaldusisiku ülesannete täitmiseks vajalikke
tööandja ruume ja muid vahendeid.
§ 10. Usaldusisiku
kohustused
Usaldusisik on
kohustatud:
1) osalema
informeerimisel ja konsulteerimisel;
2) vahendama teavet
tööandjale ja töötajatele;
3) jälgima töötingimuste
täitmist ning teatama rikkumisest tööandjale ja vajadusel tööandja
tegevuskohajärgsele tööinspektorile;
4) töötaja taotlusel
esindama töötajat töövaidluses tööandjaga enne töövaidlusi
lahendavasse organisse pöördumist;
5) aitama kaasa töörahu
hoidmisele, kui kollektiivlepingu on kollektiivlepingu seaduses
sätestatud tingimustel ja korras sõlminud usaldusisik;
6) tegema koostööd
ametiühingu usaldusisiku, töökeskkonna voliniku ja töökeskkonna
nõukoguga
Mis on kollektiivleping ja kes on kollektiivlepingu poolteks?
Kollektiivleping on
vabatahtlik kokkulepe töötajate ja tööandjate ühingu või liidu
ja tööandja või tööandjate ühingu või liidu, samuti
riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vahel, mis reguleerib
tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid (Kollektiivlepingu
seadus KLS 35)
Mis on kollektiivne töötüli ja kuidas seda lahendada?
Kollektiivne töötüli
on lahkarvamus tööandja või tööandjate ühingu või liidu ja
töötajate ühingu või liidu vahel, mis on tekkinud
kollektiivlepingute sõlmimisel ja täitmisel ning uute töötingimuste
kehtestamisel.
Kes on lepitaja ja millised on tema funktsioonid?
Lepitaja on erapooletu asjatundja , kes aitab töötüli pooltel leida neid rahuldavat
lahendust. Lepitaja ülesandeks on poolte lepitamine, kusjuures ta
selgitab välja töötüli põhjused ja asjaolud ning pakub välja
lahendusi
Mis on streik ja töösulg ning kuidas on reguleeritud nende korraldamine?
A. Streik on kollektiivne
töötüli, mida reguleerib Kollektiivse töötüli lahendamise
seadus (KTLS). Streik on töökatkestus, mis toimub töötajate või
töötajate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks
tööandjalt
järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes
b. Töösulg on
töökatkestus tööandja või tööandjate ühingu või liidu
algatusel saavutamaks
töötajatelt või nende
ühingutelt järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes
c. Korraldamine – juhib
streigijuht.
XX
VARIA
Kes on jurist ja kuidas õppida juristiks ?
Jurist on isik kellel on
eriharidus õigusteaduse alal. Juristiks saab õppida kõrgkoolis.
Millega tegeleb õigusteadus? Millised on õigusteaduse harud?
Õigusteadus on teadus,
mis selgitab kehtivate õigusnormide sisu.[1] Tavakasutuses jäävad
tahaplaanile küsimused õigusteaduse teaduslikkusest ja õigusnormide
kehtivusest, mida lihtsalt eeldatakse, ja keskendutakse küsimustele
õigusnormide sisust
Millisel alusel jaotatakse õiguse kui teatud sotsiaalse korra kujunemise protsess õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks? Kuidas seonduvad selle jaotusega mõisted “ius non scriptum ” ja “ius scriptum”?
Õiguse kui teatud
sotsiaalse korra kujunemine on protsess, mida vôiks tinglikult jagada ôiguse eelajalooks ja ôiguse ajalooks. Sellise jaotuse
aluseks on kirjaliku ôiguse allikate olemasolu vôi nende puudumine.
Kuna ôigus eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed
kirjalikud allikad. Seda perioodi ôiguse ajaloos vôibki nimetada
ôiguse eelajalooks e. ius non scriptum. Nii kohtab ôiguse ja
ôigusemôistmise tunnusjooni juba sugukondliku korra ajal, kus
sugukonna koosoleku positiivselt vôi negatiivselt otsustatud küsimus
muutus üldkohustuslikuks otsuseks.
Näiteks tavade vastu
eksimise korral sugukonnast väljaheitmine, mis sisuliselt vôrdus
surmanuhtlusega (kiviaja tingimustes üksi elamine). Igal juhul on
siin olemas kriminaalkaristuse
Õigusteaduse valdkond Uurimisobjekt Meetod
Õigussotsioloogia
Kogemuslik
Õigusdogmaatika
Õigusnormid
Õigusajalugu
Õigusnormide areng Ajaloolised meetodid
Võrdlev õigusteadus
Õiguselu
seaduspärasused
Tõlgendamine (ja
süstematiseerimine)
Teiste maade
õigusnormid
Tõlgendamine, lisaks
kogemuslikud ja
ajaloolised
uurimismeetodid.
pôhitunnused hukkamôistva hinnangu ja väljaheidetule kitsenduste
ja keeldude näol. Ajaloost on tuntud ka näiteks veretasu
(sisuliselt veel eelmise sajandi algul, teatud tasemel rahvaste
juures)
kui kättemaks perekonna
vôi sugukonna liikme vastu toimepandud ränga eksimuse eest. Õiguse
eelajalugu iseloomustab see, et ôigus kui sotsiaalne kord polnud
piisavalt eraldunud moraali- ja tavakorrast. Normatiivsed üldistused
olid lihtsad ja primitiivsed. Hiljem omandab ôiguse üks vôi teine
element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab ôiguse ajalugu -
ius scriptum. Vanimad kirjapandud ôiguse allikad on näiteks: Manu
seadused, XII tahvli seadused ( Leges duodecim tabularum) Russkaja
pravda. Ius scriptum'i algperioodil säilisid veel pikka aega
sugukondliku korra iseloomulikud jooned. Nii ei iseloomusta ius
scriptum'i algperioodil ôigusnormide sunniseloom riikliku sunni
tähenduses. Rooma riigis eksisteeris kuni III sajandini pärast
kristust eriline ôiguse süsteem ühelt poolt rooma kodanike ja
teiselt poolt vôôramaalaste jaoks; pikka aega eksisteeris ka
Mandri-Euroopa riikides nn. isiklik süsteem, mis tähendas et igal
ühiskondlikul grupil (näiteks käsitööliste tsunftil, asustatud
punktil jne. vôis olla oma ôigus (ka Eesti territooriumil keskajal
näit Tallinnas Lüübeki linnaôigus).
Millest koosneb õiguse idee?
"Ius est ars boni et
aequi" - ôigus on headuse ja ôigluse kunst.. õiguse idee
koosneb õiglusest, eesmärgipärasusest ja õiguskindlusest.
Õiguse idee koosneb
kolmest pôhielemendist:
1) ôiglusest;
2) ôiguslikust
garanteeritusest;
3) eesmärgipärasusest
Kuidas defineerida õiglust? Milline on õiguse ja õigluse seos? Kuidas defineerida võrdsustavat ja jaotavat õiglust? Absoluutset ja relatiivset õigluskontseptsiooni?
Õiglus on inimeste
kooselu pôhiväärtus. Täiuslik ôigluse definitsioon puudub tänase
päevani ja vaevalt seda kunagi leitaksegi. Küll aga on läbi aegade
ôigusteadlased ja filosoofid püüdnud leida ôiguse ja ôigluse
vahelisi seoseid . Valdavalt on jôutud järeldusele, et ôiglus ei
esita ôigusele nôuet "igaühele vôrdselt", pigem on see
nôue "igaühele oma".
Nii näiteks kohtleb
ôigus alaealist soodsamalt kui täiskasvanut. Vôi nende suhtes
kellel on füüsilisi puudeid (soodustused invaliididele).
Seega ei ole ôiglane
ôigus "sobiv" ôigus. Küll aga on sobiva ôiguse näiteks
kohtuniku otsus. Tegu on otsusega, mis peab arvesse vôtma kôiki
üksik juhuga seotud juriidilisi fakte ja otsustamisel lähtuma
objektiisest ôigusest. Pôhimôtteliselt sisaldab ôiguskord kahte
liiki ôiglust: vôrdsustavat ja jaotatavat. Vôrdsustav ôiglus
realiseerub valdavalt eraôiguse valdkonnas. Jaotatava puhul peetakse
silmas riigi suhet kodanikesse. Relatiivne, subjektiivne õigus,
millele vastab ainult teatava isiku või teatavate isikute kohustus.
Absoluutne, subjektiivne õigus, millele vastab kõikide kohustus.
Mida tähendab kaks lähenemist õigusele: legistlik (lad. k. Lex – seadus) ja juristlik (lad. k. Jus – õigus)
Milline on positiivse ja ülipositiivse õiguse vahekord ?
Ülipositiivne õigus ehk
teistesõnadega loomuõigus on põhi õigusnormide kogum, mis
vastavad inimese loomusele. Esamlt võeti kasutusele loomuõiguse
mõiste Rooma riigis seoses eraõiguse kujunemisega (ladina keeles
terminiga ius naturale). Ülipositiivseks õiguseks võiks nimetada
kõike seda, mida inimesed on looduselt õppinud. Loomuõigust on
püüd ühendada moraalne juriidilise seadusandlusega ehk siis
positiivse õigusega. Õigus seisab paljuski kõrgemal inimlikest
seadusandijate toimingutest, moodustades objektiivse
printsiibikogumi. Tänapäeva rahvusvahelise õiguse üks “isasid”
Madalamaade jurist ja riigimees Hugo Grotius kaitses loomuõiguse
teooriat. Tema meelest rajaneb loomuõigus pigem mõistusel kui
jumalikul korraldusel: loomuõigus on nii püsiv, et isegi Jumal ei
saa seda muuta. Aegade vältel on sisustatud ülipositiivse õiguse
mõistet erinevalt, kuid põhimõtteliselt on selle olemus jäänud
samaks – õiguseks, mis inimesel on tema sünnist alates, sõltumata
tema elukoha riigist, ja mida keegi ei saa talt ära võtta
Millistest põhimõtetest lähtudes jaotatakse õiguskord era- ja avalikuks õiguseks? Millised on era- ja avaliku õiguse piiritlemise õiguslikud alused?
Üldtuntud on kolm
eristamise teooriat: huviteooria, subordinatsiooniteooria ja subjektiteooria .
Huviteooria
Õigusnormi
huvisuundumisest lähtuva huviteooria kohaselt on avalik õigus on
see, mis lähtub Rooma
riigi huvist, eraõigus
see, mis puudutab üksikisiku kasu. Ulpianuse (170–228 eKr) sõnade
kohaselt: publicum ius
est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum
utilitatem. Teooria puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad
samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Võib ka väita, et
kogu õigus teenib ennekõike avalikke huvisid, mis samas omakorda koosnevat üksikute isikute erahuvidest.
Subordinatsiooniteooria
Subordinatsiooniteooria
eristab avalikku ja eraõigust selle järgi, et avalik õigus
reguleerib alluvussuhteid, aga eraõigus võrdsusel põhinevaid
suhteid. Avaliku õiguse tüüpiline reguleerimisvorm on ühepoolne
ja kohustuslik (nt seadus), eraõigusele on omane leping. Ka see
teooria ei ole rahuldav, kuna ka eraõiguses esineb alluvussuhteid
(suhted vanemate ja laste vahel, eestkoste) ning avalikus õiguses
võrdsusel põhinevaid suhteid ( haldusleping )
Subjektiteooria
Subjektiteooria kohaselt
on avalik õigus õigusnormide kogum, mille õigustatud või
kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja.
Teooriate rakendamine
Üksikjuhul on kõikide teooriate kriteeriumid rakendatavad,
kasutatakse ka erinevaid teooriaid koos.
Praktika
Praktikas,
õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest
raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu
sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu
tühisuse. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi
tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega.
Struktuurselt:
Eraõigus: Tsiviilõigus,
kaubandusõigus, majandusõigus.
Avalik õigus:
Rahvusvaheline õigus, riigiõigus, kirikuõigus, haldusõigus,
kriminaalõigus, protsessiõigus, finantsõigus.
Milliste põhimõtetega tuleb arvestada õiguskorra normatiivsuse tagamisel?
Ülipositiivse õigusega
võiks olla see kooskõlas. , arvestab nii loomuõigusega ja
õiguspositivismiga
Milline on õiguse allikate formaalne jaotus ja funktsionaalne liigitus?
Õiguse allikate
formaalne jaotus:
1. Legislatiivaktideks-
vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt.
2. Haldusaktideks- vastu
võetud riigi eksekutiivorganite poolt.
3.
Jurisdiktsiooniaktideks- vastu võetud riigi juristiktsiooniorganite
poolt.
Funktsionaalne liigitus:
1. Legislatiivfunktsiooni
täitev õigusakt.
2. Haldusfunktsiooni
täitev õigusakt.
3. Jurisdiktsioonilist
funktsiooni täitev õigusakt
Mida tähendavad mõisted: generaaldelegatsioon; spetsiaal -delegatsioon; intra legem määrused; praeter legem määrused; contra legem määrused?
Generaaldelegatsioon
kujutab endast tavaliselt pôhiseaduses sätestatud kestvat volitust
määrusandluses. Spetsiaaldelegatsioon on ühekordne, seaduses
sisalduv volitus. Määrusandluse mahu alusel eristatakse:
1.Intra legem määrused
- kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused;
2. praeter legem määrused
- kus sisaldub uus ôigus;
3. contra legem määrused
- määrused, mille vastuvôtmiseks peab olema pôhiseaduslik
volitus.
Eesti ôiguskorras vôivad
valitsus ja ministrid vastu vôtta intra legem ja praeter legem
määruseid. Intra legem määruste vastuvôtmine tuleneb pôhiseaduse
§-dest 87 ja 94 ja praeter legem määruste vastuvôtmine
pôhiseaduse §-dest 3, 87, ja 94.
Mida tähendab, et õigusnormid ei ole lihtsalt olemisnormid vaid pidamisnormid?
Õigusnormid ei ole
lihtsalt olemisnormid vaid pidamisnormid. Õigusel kui reeglil on ius
scriptumis lause vorm. Tegemist on nn. " ôiguslausega".
Seega on ôiguslaused sellised laused , mis sisaldavad ülestähendust
ôiguse sisu vôi ôiguse kehtimise kohta. Õigusnorm kirjutab midagi
ette, tagab vôi jätab koguni millestki ilma. Õigusnormid on niisiis käitumiseeskirjad, mis on formuleeritud ôiguslausetena.
Õigusnomid on kas kehtivad vôi mitte (ei sa öelda tôesed vôi
väärad). "Õigusnormi ülesanne on kontinentaalses
ôigussüsteemis anda küllaldaselt üldised, kättesaadavad ja
môistetavad käitumisreeglid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud
minimaalselt pingutades vôiksid määratleda, millisel viisil tuleb
probleem lahendada" - R. David.
Kuidas määratleda absoluutne subjektiivne õigustus; relatiivne subjektiivne õigustus; konstitutiivne ehk õigustmoodustav õigustus; isiku-, perekonna- ja varanduslik õigustus?
Absoluutsele
subjektiivsele õigustusele vastab kõikide kohustus.
Relatiivsele
subjektiivsele õigusele vastab teatava isiku või teatavate isikute
kohustus. Konstitutiivne õigus ehk riigiõigus on avaliku õiguse
haru, mis reguleerib riigi- ja kohaliku omavalitsuse organite
omavahelisi nind riigi- ja kohaliku pmavalitsuse organite ja
isikutevahelisi suhteid, riigi- ja kohaliku võimu teostamist ning
isikute põhiõigusi ja vabadusi. Õigustus on juriidiline luba
sooritadaoma äranägemisel teatud toiminguid.
Eraõiguslikud
subjektiivsed õigused
Tulnenevalt subjektiivse
õiguse sisust, jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:
1.Absoluutsed õigused -
subjekti õiguslik võim asja üle ning õigus välistada kolmandate
isikute mõju. Nt omand.
2.Relatiivsed õigused -
nõudeõigused. Õigus nõuda kolmandatelt isikutelt tegevust /
tegevusetust. Tekib
absoluutse õiguse rikkumisel. Nt õigus nõuda omandi tagastamist.
3.Konstitutiivsed õigused
- annavad isikule õiguse ühepoolselt õigusi luua/muuta/lõpetada.
Nt testament, edasikaebamisõigus, ühepoolne lepingu annulleerimine .
Tulenevalt õiguse
objektist, jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:
1.Isikuõigused -
suunatud õiguse omajale. Õigus vabale arengule
2.Perekondlikud õigused
- abikaasade absoluutsed õigused.
3.Varanduslikud õigused
- õigus oma vara režiimi määrata. Teenivad majanduslikke huve
Millised on üksikkodaniku huvid riigi suhtes (3) ja milline on neist huvidest lähtuv subjektiivsete avalike õiguste liigitus?
1) huvide väljendamine,
täpsustamine, mida inimesed, kodanikud ja sotsiaalsed grupid ootavad
riigilt.
2)inimeste huvide
koondamine ( agregatsioon ), mis tähendab poliitiliste huvide
kristalliseerumist mingiks kindlaks poliitikaks;
3)poliitiline
sotsialiseerija, st riiklikus keskkonnas ( kool , massiteabevahendid )
kujunevad välja inimeste väärtused ja orientatsioonid;
4)seaduste tegija ja
poliitiliste otsuste tegija ja elluviija, nende seaduste
täitmisekontrollija; 5)poliitline kommunikatsioon, st poliitilise
informatsiooni edastamise mehhanismi, riik juhib seda suurel määral;
6) teravate sotsiaalsete
konfliktide, eriarvamuste õiguslik, kohtulik reguleerija.
Milline on seos õiguse realiseerimise ja jurisprudentsi vahel?
Jurisprudents on
õigusdogmaatika. Sisu selgitamisele suunatud tegevust nimetatakse
tõlgendamiseks.
[4] Tõlgendamine ongi
jurisprudentsi meetod, mille objektiks on õigusnormid.
Uurimisobjekti järgi võib jurisprudentsi täpsemalt liigitada,
näiteks karistusõigusjurisprudentsiks, riigiõigusjurisprudentsiks
jne.
Õiguse realiseerimine -
ei kujuta endast muud, kui nende elluviimist õigussubjektide
tegemisel, kusjuures õigusnormide realiseerimine väljendub
subjektide käitumises. See võib olla väga erinev, sets motiiv ja
õigusnormid ja subjektid on erinevad. Sõltuvalt õigusnormi
realiseerimis etingimustest
Kuidas defineerida õiguskindlust?
See on põhimõte, mille
kohaselt ametiasutused respekteerivad kehtivat õigust, õigusaktidel
puudub tagasiulatuv jõud, isikul on õigus tegutseda mõistlikus
lootuses, et rakendatav õigusakt jääb kehtima ning nõuded ja
süüteod aeguvad teatava tähtaja mõõdudes
Mida peab õiguskindlus tagama?
Isikul on õigus
tegutseda mõistlikus lootuses, et rakendatav õigusakt jääb
kehtima ning nõuded ja süüteod aeguvad teatava tähtaja mõõdudes
Mis on subsumeerimine ja milles seisneb subsumeerimise loogiline olemus?
Subsumeerimine on õiguse
rakendamine tegelike eluliste asjaolude suhtes.
Olemus seisneb selles, et
tuleb võrrelda konkreetseid elulisi asjaolusid
õigusnormis esitatud
abstraktse faktilise koosseisuga ning kui nad on omavahelises seoses,
siis teha lõppjäreldus selles õigusnormis ettenähtud õigusliku
tagajärje osas
Kuidas aitab õiguse rakendajat protsessiõigus?
Protsessiõigus ehk
menetlusõigus.- menetlusosalisele kuuluv õigus. Tsiviil-
haldusmenetluse korda reguleerib, sealhulgas kohtu- ja kohtueelset
menetlust. Subjektiivses osas on see menetluse osalisele kuuluv õigus
Kuidas selgitatakse välja õigusnormi sisu ja mõte?
RKHKo 06.11.2003,
3-3-1-72-03, punktid 15 ja 16: "Samas on seaduse tekst vaid
lähtekohaks seadusandja tahte ja sellest tuleneva õigusnormi sisu
väljaselgitamisel. Seadusandja tahte väljaselgitamise edasisel
täpsustamisel tuleb
kasutada lisaks nii
klassikalisi tõlgendusviise, nagu teleoloogiline, süstemaatiline,
ajalooline kui ka vajadusel muid täiendavaid tõlgendusargumente
Mis on tõlgendamise funktsiooniks subsumeerimisel?
Võrreldakse konkreetseid
elulisi asjaolusid õigusnormis esitatud abstraktse faktilise
koosseisuga ning kui nad on omavahelises seoses, siis teha
lõppjäreldus selles õigusnormis ettenähtud õigusliku tagajärje
osas
Mis on legaaldefinitsioon ?
Legaaldefinitsioon on
õigusaktis sisalduv definitsioon, mille eesmärk on
määratleda sõna või
väljendi tähendus selle õigusakti raames
Mida tähendavad mõisted kumulatiivne konkurents ; alternatiivne konkurents; konsumtiivne konkurents?
Kumulatiivne konkurents
on normide konkurents, mille puhul erinevad õiguslikud tagajärjed
saabuvad paralleelselt.
Alternatiivne konkurents
on normide konkurents, mille puhul õigustatud pool võib valida
erinevate õiguslike tagajärgede vahel.
Konsumtiivne konkurents
on normide konkurents, mille puhul mitu õiguslikku tagajärge on
suunatud võrdse tulemuse saavutamisele.
Millised on tõlgendamise klassikalised viisid ja tõlgendamiskriteeriumid?
A) Grammatiline
tõlgendamine- iga tõlgendamise viis peab lähtuma seadusesättest
B)
Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine- tähendab õigustloovate
aktide tekstivaheliste seoste nägemist.
C) Ajalooline
tõlgendamine- see on subjektiivne tõlgendamisteooria.Tõlgendamise
eesmärgiks võib olla välja selgitada millise idee on ajalooline
normilooja kätkenud tõlgendatavasse normi.
D)
Objektiiv-telegoogiline tõlgendamine- See on nagu ajalooline
tõlgendaminegitahtetõlgendamine. Kuid siin ei oma tähtsust
ajaloolise seadusandja ettekirjutused, vaid kehtiv
väärtsüsteem.
Eesmärgid, mida seadusandja normi loomisega tahab saavutada, on
valdavalt õiguse objektiivsed eesmärgid.
Mis on lüngad õiguses ja kuidas toimub nende ületamine? Millised on ehtsad, näivad ja väärtuslüngad?
Lünk on auk seaduses.
Lünkade ületamisest saab rääkida ehtsate javäärtlünkade
esinemisel. Kõige üldisemalt õeldes saab lünkasid õiguses
ületada analoogia abil. Analoogia on ühe või paljude õigusliku
tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud
või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes,
mis vajavad õiguslikku reguleerimist. Ehtsad lüngad on tungitud
eelkõige meie õiguskorra kujunemisloo suhtelisest lühiajalisusest
ja elu enda kiirest muutumisest. Kui ka üks situatsioon, mis
seadusandja, selget kavatsust silmas pidades peaks olema õiguslikult
reguleeritud, kuid tegelikult seda ei ole, siis ongi tegemist ehtsa
lüngaga. Näiva lüngaga on tegemist siis, kui seadusandja polegi
kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise koosseisu kaudu siduda
õiguslike tagajärgede saabumisega. Sellisel juhul ei õnnestu
probleemi lünga ületamisest või täitmisest, sest see on näiv
lünk. Elulised asjaolud ei esine siin juriidilise fakti tähenduses
ega tekita juriidilisi tagajärgi.
Väärtlüngad tekivad
õiguskorda siis, kui seadusandja on omalt poolt küll püüdnud
lünki ära hoida, kuid samas formuleerib õiguse mitte niivõrd
üldsise (üldistatud) reegli kujul, kuivõrd üleüldisel
(generaalklausli) kujul
Mis on seaduse analoogia ja õiguse analoogia?
Seaduse analoogiat
nimetatakse ükiskanaloogiaks. Otsuste tegemisel võetakse aluseks
sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka
õigusega mittereguleeritud juhusele. Otsuse tegemiseks vajalikud
eeldused on sarnased.
Õiguse analoogia puhul
ei lähtuta üksikust õigusnormist, vaid paljudest objektiivse
õiguse normidest, mis summa summarum põhinevad samadel
õiguspoliitilistel alustel. Tegu on üldisel põhimõttel või
printsiibil rajaneva analoogiaga
Mida oodatakse juristilt?
Peab tundma hästi
kehtivat normi. Teadmisi normi olemusest , loogikast, liikidest,
struktuursetest seostest, funktsionaalsetest seostest jne
Kuidas kujundatakse ja esitatakse arvamus õigusliku sisuga küsimuses? Kuidas lahendatakse kaasuseid? Mis vahe on otsuse- ja ekspert-stiilis arvamusel?
Vaadatakse läbi vastavad
seadused ja õigusaktid, uuuritakse senist kohtupraktikat antud
küsimustes ja välisriikide lahendeid antud küsimustele.
Õigusliku, sealhulgas ka
eraõigusliku kaasuse lahendamisel tuleb kasutada analüüsivat
stiili, st tuleb toimida
järgmiselt:
1) hüpoteetilise
tulemuse esitamine;
2) selle tulemuse eelduste kirjeldamine;
3) eelduste
kontrollimine;
4) tulemuse
kindlakstegemine
Otsuse stiilis arvamus
tähendab, et otsus tehakse vastavalt seadusele. Ekspertstiilis
uuritakse seaduseid ja õigusakte ja senist praktikat ja lähtuvalt
sellest kujundatakse välja arvamus.
VALMISTUGE LAHENDAMA ÜLESANDEID, MIS NÕUAVAD OSKUST LEIDA VAJALIKKE ÕIGUSAKTE, ET
VASTATA ALLJÄRGMIST LAADI KÜSIMUSTELE:
Kuidas leida vastus küsimusele, kuidas saab ja peab toimima töötaja, kes asus tööle suulise kokkuleppe alusel ning ei ole tööandjalt kahe kuu jooksul tööle asumise päevast arvates saanud kirjalikku töölepingut ega kirjalikku või kirjalikku taasesitamist võimaldavat kinnitust töölepingu sõlmimise ja tingimuste kohta, kui töötaja soovib saada kirjalikku töölepingut? Mida saab ja peaks töötaja tegema oma eesmärgi saavutamiseks?
Tuleb ühendust võtta
tööandjaga kirjalikult ja paluda tööleping sõlmida viidates
töölepingu seadusele. Võiks ka mainida, et vastasel korral tuleb
põõrduda töövaidluskomisjoni. Pparagrahv 4, lõige 2: 2 Tööleping
sõlmitakse kirjalikult. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul,
kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt
asjaoludele eeldada üksnes tasu eest
Milline on Eesti Vabariigi maksusüsteem? Mis on maks? Nimetage seejuures riiklikud maksud Eesti Vabariigis ja võimalikud kohalikud maksud.
Eesti maksusüsteem koosneb maksuseadustega
sätestatud ja kehtestatud riiklikest
maksudest ning seaduse alusel valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil kehtestatavatest
kohalikest maksudest.
Eesti maksusüsteem on valdavalt
proportsionaalne: maksumäärad ei sõltu maksustatavast summast.
Maksukorralduse seadus paragrahv 3:
§ 3. Maksusüsteem
(1) Eesti maksusüsteem koosneb maksuseadustega
sätestatud ja kehtestatud riiklikest maksudest ning seaduse alusel
valla- või linnavolikogu poolt oma haldusterritooriumil
kehtestatavatest kohalikest maksudest.
(2) Riiklikud maksud on:
1) tulumaks;
2) sotsiaalmaks ;
3) maamaks;
4) hasartmängumaks;
5) käibemaks;
6) tollimaks;
7) aktsiisid ;
8) raskeveokimaks .
Mis on tarbijakaitseseaduse ülesanne?
Tarbijakaitse seadus
paragrahv 1, punkt 2:
(2) Käesolev seadus
reguleerib tarbijale kauba või teenuse pakkumist ja müümist või
muul viisil turustamist kaupleja poolt, määrab kindlaks tarbija kui
kauba või teenuse ostja ja kasutaja õigused, sätestab
tarbijakaitse korralduse ja järelevalve ning vastutuse seaduse
rikkumise eest
Kes on tarbija?
Tarbijakaitse seaduse
tähenduses, ehk siis tuginedes tarbijakaitse seadusele paragrahv 2
ja punkt 1, siis:
tarbija – füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega
Millised on tarbija põhiõigused?
Jällegi, tarbijakaitse
seadus, seekord siis paragrahvi 3 kõik punktid:
§ 3. Tarbija põhiõigused
Tarbijal on õigus:
1) nõuda ja saada kaupa
või teenust, mis vastab nõuetele, on ohutu tarbija elule, tervisele
ja varale ning mille omamine ja kasutamine ei ole keelatud;
2) saada pakutavate
kaupade ja teenuste kohta vajalikku ja tõest teavet teadliku valiku
tegemiseks ning õigeaegset teavet kauba või teenusega seotud
riskide kohta;
3) saada tarbijaõigus-
ja tarbimisalast teavet;
4) saada nõu ja abi, kui
tema õigusi on rikutud;
5) nõuda endale
tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist;
6) taotleda oma huvide
arvestamist ning olla oma ühingute ja liitude kaudu esindatud
tarbijapoliitikat kujundavate otsuste tegemisel.
Millised on müüja ja teenuse osutaja tarbijakaitsealased kohustused?
Kui tuua välja tarbijaitse seaduses olevad
üldised nõuded, siis antud seaduse 3 peatükk, 1 jagu
paragrahv 9:
§ 9. Üldine nõue
(1) Kaup ja teenus peavad vastama kehtestatud
nõuetele, olema sihipärasel kasutamisel ohutud tarbija elule,
tervisele ja varale ning selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt
õigustatult eeldab. Tarbijale müüdav kaup või osutatav teenus
peab vastama lepingutingimustele võlaõigusseaduses sätestatu
kohaselt.
(2) Nõuded kauba ja teenuse ohutusele, tootja
ja kaupleja sellealased kohustused ning vastutus on sätestatud toote
ohutuse seaduses ja teistes õigusaktides.
(3) Sihipärasel kasutamisel tarbija elule,
tervisele või varale ohtlikuks osutunud kaubast või teenusest teabe
saamisel edastab kaupleja selle viivitamata pädevale
järelevalveasutusele.
Mis on maks?
Maks on maksuseadusega riigi ja omavalitsuste
avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks
maksumaksjale pandud, ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel
ilma otsese vastutuseta rahaline kohustus.
Mida tähendab töölepingu seaduse eelnõule seatud eesmärk reguleerida tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid, tagades töötajatele heaoluriigi põhimõttest tulenev piisav turvalisus? Andke hinnang, kas see eesmärk on saavutatud. Põhjendage oma hinnangut .
Minu subjektiivsel hinnangul aitab see seadus
eesmärki saavutada, kuid kahtlen kas eesmärk on juba
saavutatud, siiski usun, et meie töötav
ühiskond liigub sinna poole. Nagu jurist ja USA 37 president Richard Nixon on õelnud: "Muutus võtab alati aega", seega ka
selle seadusega, läheb aega enne kui me näeme tulemust
Mida reguleerib perekonnaseadus ?
Perekonnaõigusega
(Perekonnaseadus) reguleeritakse kõiki perekonna ja abieluga seotud
suhteid (näiteks abielu sõlmimine, abikaasade vastastikused
kohustused, kohustused laste suhtes jt).
Millised on abielu üldised õiguslikud tagajärjed?
(1) Abiellumisega
alustavad mees ja naine abielulist kooselu, mis kohustab neid
vastastikuseks
lugupidamiseks ja toetuseks . Abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed
õigused ja
kohustused. Nad
korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste
rahuldamise,
pidades silmas teineteise
ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud
kohustuste
täitmise eest.
(2) Abikaasad osalevad
ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises
oma
võimaluste kohaselt.
Tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa
parimal viisil
kasutama oma võimalusi
perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.
(3) Käesoleva paragrahvi
lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumine võib olla üksnes
abielu
lahutamise nõude
aluseks.
16. Perekonna
ülalpidamise kohustus
(1) Abikaasad on
vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama.
(2) Perekonna
ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna
elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks
ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning
erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused).
(3) Kui abikaasad elavad
lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste
rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena
samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel käesoleva paragrahvi
lõigete 1 ja 2 kohaselt. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud
teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end
ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma
käitumisega.
(4) Abikaasa võib nõuda
ülalpidamiskohustuse täitmist või kohustuse täitmata jätmise
tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta
eest enne ülalpidamishagi kohtule esitamist.
§ 17. Kulutused perekonnale
Kui üks abikaasa teeb
perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa,
eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem
panustatud vahendite hüvitamist.
Millised on abikaasade võimalikud varasuhted?
(1) Abiellujad võivad
kokkuleppel enne abielu sõlmimist abiellumisavaldusega
perekonnaseisutoimingute
seaduses ettenähtud korras valida varasuhte käesoleva peatüki
teises jaos toodud varasuhete liikide hulgast. Nimetatud tahteavaldus
jõustub abielu sõlmimisel.
(2) Kui abiellujad ei
vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi
abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu
sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut.
(3) Kui abikaasad valivad
varasuhte abiellumisavaldusega ning sõlmivad lisaks ka
abieluvaralepingu, siis
kohaldatakse abikaasade varalistele suhetele abieluvaralepingut.
Mis on sugulus ?
On põlvnemisel või
lapsendamisel põhinev suhe isikute vahel
Mida tähendab põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus?
On kohustatud ülaval
pidama.
Ülalpidamist on
õigustatud saama:
1) alaealine laps;
2) laps, kes täisealiseks
saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis,
gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui
21-aastaseks saamiseni;
3) muu abivajav alaneja
või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal
pidama.
ÕIGUSE
ALUSED.
ÕIGUSTEADUSE
PÕHIMÕISTED.
SISSEJUHATUS
ÕIGUSTEADUSESSE.
LOENGUKONSPEKTI
I OSA
KURSUSEL
OSALEVAD ÜLIÕPILASED PEAVAD OLEMA VALMIS LAHENDAMA ÜLESANDEID, MIS
NÕUAVAD OSKUST LEIDA VAJALIKKE ÕIGUSAKTE, ET VASTATA ALLJÄRGMIST
LAADI KÜSIMUSTELE:
- Kuidas leida vastus küsimusele, kuidas saab ja peab toimima töötaja, kes asus tööle suulise kokkuleppe alusel ning ei ole tööandjalt kahe kuu jooksul tööle asumise päevast arvates saanud kirjalikku töölepingut ega kirjalikku või kirjalikku taasesitamist võimaldavat kinnitust töölepingu sõlmimise ja tingimuste kohta, kui töötaja soovib saada kirjalikku töölepingut? Mida saab ja peaks töötaja tegema oma eesmärgi saavutamiseks? 376
- Milline on Eesti Vabariigi maksusüsteem? Mis on maks? Nimetage seejuures riiklikud maksud Eesti Vabariigis ja võimalikud kohalikud maksud.
- Mis on tarbijakaitseseaduse ülesanne?
- Kes on tarbija?
- Millised on tarbija põhiõigused?
- Millised on müüja ja teenuse osutaja tarbijakaitsealased kohustused?
- Mis on maks?
- Mida tähendab töölepingu seaduse eelnõule seatud eesmärk reguleerida tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid, tagades töötajatele heaoluriigi põhimõttest tulenev piisav turvalisus? Andke hinnang, kas see eesmärk on saavutatud. Põhjendage oma hinnangut.382
- Mida reguleerib perekonnaseadus?
- Millised on abielu üldised õiguslikud tagajärjed?385
- Millised on abikaasade võimalikud varasuhted?386
- Mis on sugulus?
- Mida tähendab põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus?388
- Mis on narkootilise aine käitlemine suures ulatuses ja milline võib olla selle eest mõistetav karistus? § 184 – Narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine (suur kogus on aine hulk, mis põhjustab joovet kümnele või enamale inimesele. Käitlemine tähendab sedasama, mis eelmiseski paragrahvis) – karistatakse vangistusega ühest aastast kuni eluaegse vangistuseni; NPALS
- jms
MÕISTED
(Näitlik
loetelu, täieneb kursuse käigus)
Üliõpilane peab oskama:
A. Seletada (defineerida ja/või tunnuste jms
abil seletada) ja kasutada kontekstis õigesti kursusega seonduvaid
mõisteid, sh alljärgmisi.
Sotsiaalne reguleerimine, sotsiaalne norm,
õigusnorm, õigusnormi loogiline struktuur, hüpotees,
dispositsioon, sanktsioon, tava, õigus, tavaõigus,
seadus, kohus, õigussüsteem, inimõigused,
kodanikuõigused, Mandri-Euroopa õigussüsteem,
Anglo-Ameerika õigussüsteem, eraõigus, avalik
õigus, õiguse allikas, rahvaste enesemääramisõigus,
õigusliku järjepidevuse printsiip, õigusriik,
õigussuhe, subjektiivne õigus, juriidiline
kohustus, juriidiline fakt, tegu, sündmus,
õigussuhte subjekt, õigussuhte objekt, õiguse
rakendamine, õigusotsustus, kaalutlusõigus, subsumeerimine, tõlgendamine, lünk, lünkade ületamine, juriidiline isik,
juriidilise isiku organ, õigusvõime, teovõime,
inimõigused, põhiõigused, kodanikuõigused,
autoriõigused, inimõiguste subjekt, pärimine ja
pärandamine, perekond, perekonnaseisuasutus,
perekonnaseisuakt, perekonnaseisutunnistus,
abieluvaraleping , ühisvara, lahusvara , ülalpidamiskohustus, elatis , elatisraha,
vanemlikud õigused, pärimine, pärandaja,
pärand, pärija, annak, pärandi avanemine,
pärimisleping, testament, seaduse järgi pärimine,
omand, valdus, asi, kinnisasi, vallasasi,
omaabi , kinnistu, piiratud asjaõigused, leping,
lepingu tingimused, suuline leping, kirjalik leping,
notariaalne leping, notar , lepinguline kahju,
lepinguväline kahju, mittevaraline kahju, viivis ,
leppetrahv, käendus, tööleping, katseaeg,
töövaidluskomisjon, töövõtuleping, avalik
teenistus, tarbija, kaup, teenus, kvaliteet,
hind, pretensioon , süütegu, süüteo
koosseis, tahtlus, kavatsetud tegu, kaudne
tahtlus, ettevaatamatus, kergemeelsus, hooletus,
süü, õigusvastane tegu, süüvõimelisus,
karistus, aegumine, kohtumenetlus , tsiviilasi,
haldusasi , kriminaalasi, maakohus , halduskohus,
ringkonnakohus, riigikohus, hagiavaldus ,
võistlevuse printsiip, uurimisprintsiip,
inkvisitsiooniline menetlus, süütuse presumptsioon, esindaja,
kaitsja, võimude lahusus, avalik haldus, riik, kohalik omavalitsus .
B.
LAHENDADA ÜLESANDEID, mis nõuavad oskust leida vajalikke õigusakte,
et vastata alljärgmist laadi küsimustele:
- Mida reguleerib ja millised nõuded kehtestab «Vabariigi Valitsuse seaduse» § 27 lõike 3 alusel valitsusasutuste poolt väljatöötatavate õigustloovate aktide eelnõudele esitatavate nõuete ühtlustamiseks 22.12.2011 vastu võetud hea õigusloome ja normitehnika eeskiri (RT I, 29.12.2011, 228, jõustunud 01.01.2012)?
- jms
ANALÜÜSIDA õppejõu poolt nimetatud või vabalt valitud õigusakti vastavust hea õigusloome ja normitehnika eeskirjaga sätestatud nõuetele ning
ESITADA omapoolseid ettepanekuid mingi küsimuse õiguslikuks reguleerimiseks (nt olemasoleva õigusakti täiendamiseks, parandamiseks, muutmiseks vms).
MIS ON ÕIGUS. MIKS PEAB ÕIGUST TUNDMA.
SOTSIAALNE REGULEERIMINE
Saab väita, et
inimese sotsiaalset käitumist mõjutavad reeglina kõige rohkem
riik, ühiskond, usk ja perekond ning inimese sotsiaalset käitumist
(vähemalt ilmalikus valdkonnas) kujundavad õigus, tava ja kõlblus.
Sotsiaalsete normide mõiste ja põhitunnused.
Ühiskonnale on omane määrata kindlaks,
millisel viisil peab inimene mingis olukorras, kus tal on tema
tahtest sõltuvad käitumisvariantide valikud , käituma. See
tähendab, et inimühiskonna eksisteerimiseks vajalik inimeste omavahelise suhtlemise normatiivne reguleerimine saavutatakse sotsiaalsete normidega ja sotsiaalse reguleerimisega.
Sotsiaalne
reguleerimine on inimese kui
ühiskonna liikme käitumise mõjutamine kavandatud soovitud suunas,
mis ideaaleesmärgina peaks silmas pidama ühiskonna säilitamise ja
arengu eesmärke.
Sotsiaalne
reguleerimine saavutatakse käitumisreeglite ehk käitumisnormide
abil ning kogumis on sotsiaalne
reguleerimine süsteem, milles ühe elemendina toimivad ka
õigusnormid.
Koos käitumisreeglite ja
normide (väärtushinnangute) kehtestamisega on välja kujunenud või
kujundatud ka nendest reeglitest ja normidest (väärtushinnangutest)
kinnipidamise tagamise vahendid (hukkamõist, karistused,
sunnivahendid jm).
Norm on üldise määratluse järgi reegel,
juhis, mall (Vt Aarnio , A. Õiguse tõlgendamise teooria.
Tallinn 1996, lk 56). Eespool juba nimetasime, et valdkonniti
tuntakse mitmesuguseid reegleid, nt matemaatika - ja formaalloogika
reeglid, esteetika ja tavanormid , moraalinormid (kõlblusnormid),
tehnilised normid ehk normatiivid jne. Mitte kõik need ei ole normid
sotsiaalse normi tähenduses.
Sotsiaalsed normid on üldise
iseloomuga käitumisreeglid (käitumiseeskirjad), mis kehtestavad,
kuidas konkreetses normis nimetatud olukorda sattunud inimene (või
juriidiline isik) käituma peab või peaks.
Sotsiaalsed normid väljendavad
ühiskondlikku tahet. Nad reguleerivad
ühiskondlikke suhteid, st inimeste käitumist üksteise suhtes.
Eeltoodud eesmärkidele vastav sotsiaalne norm
on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist
käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või mõne
konkreetse ühiskonna osaks oleva sootsiumi huvides. Selline
sotsiaalne norm tähendab eelkõige sotsiaalset kohustust.
Sotsiaalne reguleerimine saab toimuda kahel
viisil: individuaalse ehk kasuaalse reguleerimisena ja
normatiivse reguleerimisena.
Individuaalse ehk kasuaalse reguleerimise
iseloomulik tunnus on, et inimeste käitumine määratakse
kindlaks ühekordsete personaalsete aktidega. See tähendab, et iga
konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle konkreetse juhu
kohta konkreetsele isikule või konkreetsetele isikutele antava
ettekirjutusega. Ühelt poolt on positiivne, et individuaalne
reguleerimine võimaldab probleemi lahendamisel maksimaalselt
arvestada situatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjekti
spetsiifikat, aga teiselt poolt on selle puuduseks, et individuaalse
reguleerimise meetodil ühiskondlikke suhteid reguleerides tuleks
lahendada lõpmata palju konkreetseid olukordi , võtta vastu
lõpmatult palju alati individuaalseid otsuseid, millega paratamatult
kaasneb, et puuduvad ühesed lahendid, oluliselt määrav on otsuse
langetaja suva ning tagatud ei ole võrdne kohtlemine.
Normatiivne reguleerimine saavutatakse
inimeste käitumise üldiste reeglitega, mis määravad kindlaks
käitumismudeli, nn käitumisetaloni, mida rakendatakse kõikide
vastavat liiki käitumisaktide ja -subjektide suhtes (st kõigi
isikute suhtes või teatud sarnaste tunnustega kogumi isikute suhtes,
kes satuvad konkreetsesse olukorda ehk suhtesse, mida antud norm
reguleerib), korraldamisega. Eelduseks on, et asjakohane norm
kehtestab selleks, et inimesed saaksid konkreetsetes elulistes
situatsioonides mõista ja otsustada, milline reegel sellisel juhul
juhindumiseks tuleks võtta ning kuidas on lubatud ja õige käituda,
piisavalt selged ja täpsed reeglid.
Just viimatinimetatud tingimustele vastav
normatiivne reguleerimine võimaldab luua ühtset korda ühiskondlikes
suhetes; saavutada sotsiaalsete suhete stabiilsust; vähendada juhuse
ja suva mõju reguleerimisprotsessis; ning on seetõttu nüüdisaegse
sotsiaalse regulatsiooni peamiseks vahendiks ja aluseks.
Eestikeelsetes õiguskirjanduses on ülaltoodud
tänaseks üldiselt teada olevaid seisukohti põhjalikult esitanud
õigusteadlased Raul Narits ja Advig Kiris . (Vt Narits, 2004, lk 90;
Kiris, 2012, lk 38-39).
Tüüpilised sotsiaalsed normid on üldise
iseloomuga ja üldkohustuslikud.
Kohustus normis tähendab, et inimene peab
käituma üksnes teatud viisil, sooritama mingi teo. Tegu võib
siinjuures esineda tegevuse või tegevusetuse vormis. Seetõttu annab
kohustus konkreetses normis kas õigustuse käituda üksnes nii või
kehtestab keelu käituda nii, st sooritada just selline tegu või
hoiduda sellest.
Käitumise vastavust normile (reeglile)
hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: kas see tegu, mis põhjustas
selle tagajärje, vastas sotsiaalse normi reeglile, mallile (st
prognoositud teole ja tagajärjele).
Sotsiaalsetele normidele on iseloomulikud
alljärgmised põhitunnused:
1. Sotsiaalsel normil on eesmärk:
sotsiaalse normi eesmärk on saavutada kehtestatud reegli või
malliga ettenähtud vajalik (prognoositud) käitumine.
2. Sotsiaalsel normil on inimeste käitumist
motiveeriv toime: sotsiaalne norm reguleerib inimeste toiminguid
ning järelikult on käitumiseeskiri (sotsiaalne kohustus) üks
faktoreid, mis mõjutab inimeste tahet, motiveerib neid mitmete
valikuvõimaluste hulgast toimima just normis antud reegli ehk malli kohaselt.
3. Sotsiaalne norm on kohustus: inimene
allutab oma tahtelise käitumise normi eeskirjale, kusjuures normi
autoriteedi tingivad üksikisiku jaoks välised põhjused – näiteks
austus, jõud või võim, mida valdab normiandja.
4. Sotsiaalse normiga seondub selle
realiseerimise viis: sotsiaalne norm täidetakse kas
vabatahtlikult või sotsiaalse surve ehk sunni mõjul.
5. Sotsiaalne norm on abstraktne:
sotsiaalne norm reguleerib tüüpilisi juhtusid, ta tugineb korduvate
samatüübiliste olustike üldistusele.
6. Sotsiaalset normi iseloomustab konkreetne
ajaline ja ruumiline kehtivus, kehtivus aegruumis: sotsiaalsete
normide teke, muutumine ja kadumine on pidev aegruumis toimiv
protsess, kuid samas kehtivad nad püsivalt mingil kindlal
ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes. Üksiku
käitumisakti ühekordsel reguleerimisel ei ole sotsiaalse normi
tähendust.
Sotsiaalsete normide funktsioonid
Sotsiaalsete normide funktsioonid on:
1) reguleeriv
2) koordineeriv
3) stabiliseeriv
4) sotsialiseeriv.
Sotsiaalsete normide mõjusfääri sattunud või
neile allutatud isik integreeritakse normide abil vastavasse
sootsiumi. Sotsiaalsete normide olemasolu tõttu pole inimene oma
tahteaktides enam absoluutselt vaba. Ta peab arvestama üldisi
huvisid ning tagajärgi, mida tooks kaasa üldiste huvide eiramine.
Sotsiaalsed normid on seega inimeste käitumise suunamise viisiks ja
vormiks ning seeläbi ka üksikisiku sotsialiseerimise vahendiks.
Kõik need sotsiaalsete normide funktsioonid
on suunatud ühiskonnas kõigi ja igaühe kaitstuse tagamisele ning
kooselu korrastamisele. Sotsiaalne regulatsioon kui nähtus on
käsitatav ühiskonna alalhoidlikkuse, nö sotsiaalse enesekaitase
ilminguna.
Liigist sõltuvalt seisneb vastava sotsiaalse
normi funktsioon kas vastava sootsiumi või ühiskonna terviku
käitumise mõjutamises soovitud suunas. Selles seisneb reguleeriv
funktsioon.
Sotsiaalse normi koordineeriv funktsioon
seisneb käitumise ühtlustamises. Sotsiaalsed normid kooskõlastavad
inimeste käitumist ning suurendavad käitumise prognoositavust.
Sotsiaalsete normide stabiliseeriv
funktsioon seisneb selles, et sotsiaalsed normid vähendavad
huvide konflikti võimalust, ehkki inimestel võib olla ka selliseid
huvisid, mis pole sootsiumile vastuvõetavad. Sotsiaalsed normid
aitavad kinnistada positiivseid väärtusi ja käitumismalle.
Sotsiaalsete normide sotsialiseeriv
funktsioon seisneb selles, et osa sotsiaalseid norme võib
toimida mitte kogu ühiskonna vaid vastava sootsiumi tasandil.
(Vt Narits, 2004, lk 90; Kiris, 2012, lk
38-39).
Sotsiaalsete normide liigid.
Sotsiaalsete normide ülesandeks on reguleerida
konkreetset liiki ühiskondlikke suhteid.
Sotsiaalsete normide enamkäsitletud, kõige
üldistatum ja elementaarsem liigitus on alljärgmine:
- tavanormid
- kõlblus- ehk moraalinormid
- õigusnormid
Ühiskonna vastavaid valdkondi nimetatakse
tavaks, kõlbluseks (moraaliks) ja õiguseks.
Samas on olulised sotsiaalsed normid veel:
- korporatiivseid normid
- ning religioossed normid ja kombed.
Kõigi sotsiaalsete normide puhul on oluline
asjaolu, et need hakkavad ühiskonnas või mingis sotsiaalses grupis kehtima siis, kui
ühiskonna või grupi liikmed seda järgivad ja
norm pälvib antud sotsiaalse keskkonna heakskiidu ning normi eiramine toob kaasa hukkamõistva reaktsiooni.
Tavanormid ehk tavad on
ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid,
mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning
juhtudel. Pikemaajalise kasutamise tulemusena kujunenud harjumus,
mida kasutajad tunnustavad kui siduvat. On universaalseid tavanorme
(nt tervitamine, külalislahkuse osutamine), aga ka ainult teatud
sootsiumide käitumist reguleeriv.
(Tavast, kui õiguslikku tähendust
omavast sotsiaalsest reeglist, võib üritada eristada kombeid,
kui vähema tähtsusega rituaalseid käitumisnorme.)
Riikluse tekkides ja arenedes jäi üks osa
tavanorme kehtima senisel traditsioonilisel kujul (nn kirjutamata
õigus, ius non scriptum). Selle osa kohta öeldakse selle
maa tava. Teine osa aga pani aluse kirjutatud õigusele (ius
scriptum) ehk kehtestatud õigusele.
Tavanormide seast on selekteerunud ka teatud
püsikogum, mida tänapäeval tuntakse rahvusvaheliselt
üldtunnustatud tavadena (nt saadikupuutumatus ehk immuniteet), kuid riiklus tekitas ka uusi spetsiifilisi tavasid (nt parlamentaarsed
tavad).
Kõlblus- ehk moraalinormid on
stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis on vastavas aegruumis inimeste
käitumise pidevalt toimivaks süvamotivatsiooniks. Kriteeriumid,
mille alusel hinnatakse inimkäitumist hea ja kurja skaalal.
Kõlblusnorm on alati käitumise kohustus, millel pole alternatiivi.
Kõlblusnormid toimivad kas kogu ühiskonnas
või mingi sootsiumi piires. Samas on kõlblusnormid ka kõigi teiste
sotsiaalsete normide hindamiskriteeriumiks selles, kas nad vastavad
sootsiumis omaksvõetud kõlbluspõhimõtetele.
Kõlblusprobleemid on lahutamatult seotud
eetikaprobleemidega. (Sealhulgas ka ärieetikaga.)
Kõlblusnormide seast on selekteerunud üldiste
positiivsete väärtuste püsikogum, mida tänapäeval tuntakse
rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldhumanistlike printsiipidena,
väärtustena (nt õiglus, vägivalla eitamine jne).
Kõlblusnormid omandatakse õppimise teel.
Kõlblusnormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele.
Ühiskondlik praktika on näidanud, et kõigist sotsiaalsetest
normidest on kõlblusnormid kõige vähem sõltuvad jõu ning võimu
alustest. Samas on demokraatlikus riigis üldhumanistliku kõlbluse
normid õigusloome aluseks ja kriteeriumiks. Õigusloome praktikas
toetatakse neid igati. Ideaaljuhul kattub kõlblusnorm õigusnormiga
(nt õiglus on õiguse sisuks).
Korporatiivsed normid on
erilises korras kehtestatud käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud ja
täitmise osas garanteeritud korporatiivsete suletud ühikute poolt
ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid.
Korporatiivsetes
normides sisalduv sotsiaalne kohustus (õigused ja kohustused) kehtib
üksnes selle organisatsiooni (nt klubi, erakond) liikmete suhtes.
Need normid reguleerivad organisatsiooni liikmete käitumist
organistasiooni sisestes suhetes ja ka väljapoole suunatud suhetes
(suhetes teiste isikutega). Korporatiivsed normid võivad olla
kehtestatud üldaktiga, mis kehtestab üldised käitumisnormid, või
üksikaktiga (nt juhtimisotsusega). Järgitakse neid norme huvi tõttu kuuluda just sellesse korporatiivsesse organisatsiooni.
Üldaktiga
kehtestatavad korporatiivsed käitumisnormid võivad olla sellised,
mis erinevad seadusega kehtestatud käitumisreeglitest või ka
seadusega reguleerimata käitumisreeglid. Üksikaktiks olevad
juhtimisotsused aga käsitlvad organisatsioonisiseste ja
organisatsiooniväliste kohustuste täitmist (nt vastavalt juhend
personali tööle võtmiseks ja kauba vastuvõtmiseks).
Religioossed
normid ehk religiooninormid on usuorganisatsiooni poolt kehtestatud
reeglid usuorganisatsiooni liikmete suhtlemiseks omavahel ja
kirikuga, samuti usuühenduse korraldust ja funktsioone reguleerivad
normid. On tigedalt seotud usulis-eetilise maailmavaatega.
Täiendavalt
nimetatakse veel välise kultuuri norme ehk kombestiku ehk
konventsionaalsuse norme (viisakusreegleid), mis reguleerivad
inimeste käitumise välist külge.
Kogumis
koosneb elu ühiskonnas mitmetest omavahel suuremal või vähemal
määral põimunud sotsiaalsetest kordadest: moraalikorrast,
tavakorrast, korporatiivsest korrast, religioossest korrast,
õiguskorrast jne, sest eelnimetatud kordade kujunemise aluseks on
eriliigilised sotsiaalsed normid. Kordadest, mida iseloomustab
samaaegselt ühtsus, terviklikkus ja iseseisvus , sest suhted süsteemi
sees on arvukad ja tugevad. (Vt Narits, 2004, lk 91-92.)
Tava ja kõlbluse (moraali) paremaks
mõistmiseks on asjakohane selgitada järgmist.
Tava ja kõlbluse (moraali) struktuur koosneb
käitumiseeskirjadest ehk tava- ja kõlblusnormidest. Tava ja kõlblus
( moraal ) on sotsiaalsed harjumused, mis korrastavad inimkäitumist.
Tava ja kõlblus vastavad ühiskondlikule tahtele (ühiskondlike
gruppide või ühiskonna terviku ehk suurema osa tahtele) ning
reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist.
Tava ja kõlblus on välja kujunenud
pikaajalise inimkäitumise tulemusena. See (inim)käitumine, mida me
nimetame “tavakäitumiseks”, peab olema kujunenud inimesele
harjumuspäraseks käitumiseks.
Tava ja kõlblus on kindla sisuga. Kindlast sisust saab rääkida seetõttu, et antud ajas ja ruumis eksisteerib
ühiskonnas valdavalt üks tava ja kõlblus (moraal). See tähendab,
et domineerib üks tava ja moraal (kõlblus).
Ühiskond ootab inimestelt tava- ja
kõlblusnormidest kinnipidamist. Tava või moraali (kõlbluse) vastu
eksija peab arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga, mis eksija
suhtes võib olla vähem või rohkem kahjulik. Kuid käitumistavade ja kõlblus- ehk moraalinormide taga ei ole sellist sundi, mis tagaks tava- ja kõlblusnormide rakendumise. (Välja arvatud juhud, kui
kõlblus- või tavanorm on ühtlasi õigusnorm.)
Seega on tava- ja kõlblus- ehk moraalikorra
kindlus otseselt sõltuv inimeste sisemisest valmisolekust teatud
viisil käituda. Põhimõtteliselt otsustab igaüks ikkagi ise,
kuidas käituda. Kes eksib kõlbluse ehk moraali või tava vastu,
peab arvestama ühiskonna võimaliku negatiivse reaktsiooniga, mis
eksija suhtes võib olla vähem või rohkem kahjulik. Käitumistavade
taga ei seisa arvestatavaid võimuvahendeid (sundi), mis nende tavade
piiramatu realiseerumise kindlustaks. Kõlbluse (moraali) ja
tavakorra kindlus sõltub ikka otseselt inimeste sisemisest
valmisolekust teatud viisil käituda. Kui selline valmisolek on
olemas, siis määrab käitumise eelkõige sisemine veendumus, mitte
väline mõjutusvahend.
Sellisele sisemisele valmisolekule ei saa
aga lootma jääda. Seepärast reguleeritakse ühiskonna
eksisteerimise seisukohalt olulisemad ühiskondlikud suhted õigusega,
mille järgimine tagatakse riigi poolt.
ÕIGUSLIK REGULEERIMINE
RIIK JA ÕIGUS. PÕHIMÕISTED
Demokraatliku
tsiviilühiskonna riikliku poliitika üheks tunnuseks on ühiskondlike
suhete reguleerimine õiguse kaudu ja legaalsuse põhimõtte
järgimine. Selliselt käsitlevad ühiskonnakorraldust Euroopa Liit
ja Euroopa Nõukogu. (Peeter Järvelaid jt. Akadeemiline õigusharidus ja juristide täienduskoolitus.
Tartu Ülikool, 1996, lk 3.)
Riigist ja õigusest rääkides rõhutavad
õigusteadlased ikka, et organiseeritud ühiskonnale on omane
sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allumissüsteemi
olemasolu. Selleta ei ole inimeste ühine eesmärgistatud tegevus
võimalik. (Kiris, 2012, lk 8.)
Võimu organisatsioon ja võimu teostamise
vahendid on inimühiskonna ajaloo vältel arenenud ja muutunud.
Tänapäeval seostatakse sotsiaalset võimu riigi ja rahvusvaheliste
organisatsioonidega, kuid sotsiaalne võim oli omane ka riigieelsele
ühiskonnakorraldusele ning on erinevates vormides omane igale
ühiskondlikule organisatsioonile ja inimkooslusele alates
perekonnast ja lõpetades riigiga. (Kiris, 2012,
lk 8.)
Riigiteooriad
1990-ndate aastate alguseks välja kujunenud
riigiteooriate põhiseisukohtadest annab hea ülevaate Eesti
Haldusjuhtimise Instituudi poolt kirjastuses Külim 1995. aastal
välja antud eesti keelde tõlgitud Patryk Dunleavy ja Brendan
O`Leary teos „Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika“.
Selles teoses esitatud ülevaadet peetakse
oluliseks, sest vaja on mõista kuidas meie poliitiline süsteem
toimib. Selle mõistmiseks on omakorda oluline mõista, kuidas toimib
riik.
Teoses esitatud seisukohad saab kokku võtta
alljärgmiselt.
Paljudel hinnangutel on riik nüüdisaegsetes
keerulistes ühiskondades vältimatu ja hädavajalik nähtus. Riigi
mõiste ise on kindlasti teatud abstraktsioon. Määratledes riiki
organisatsioonilisest ja funktsionaalsest aspektist lähtudes, saab
välja tuua alljärgmise.
Organisatsioonilises määratluses esitatakse
riiki kui valitsemisinstitutsioonide kogumit, millest olulisemad on
riigi suunamise ja reguleerimise, seadusandluse ja kontrollimise
protsess. Üldine arvamus on, et mõned valitsemisvormid on
iseloomulikud enamikule inimühiskondadele, sest mõeldamatuks
peetakse inimühiskonda, mida üldse ei kontrollita , suunata ega
reguleerita. Samas ei ole organisatsiooniliselt määratletud riik
kui valitsemisinstitutsioonide kogum olnud iseloomulik mitte kõigile
ühiskondadele ning ka tänapäeval esineb ühiskondi, kus riik
puudub. See tähendab, et ei eksisteeri mingit spetsiaalset valitsust
ning reeglid ja otsused tehakse kollektiivselt juhindudes seejuures
sageli tavadest või religioonist.
Nüüdisaegsele riigile kui spetsiifilisele
valitsemisinstitutsioonile peetakse aga iseloomulikuks viit peajoont,
mis eristavad neid varasematest riigisüsteemidest.
1. Riik on ülejäänud ühiskonnast eristuv
(ja koguni eraldiseisev) spetsiifiline institutsioon või
institutsioonide kogum ning ühiskonnas eristuvad riigi ja eraelu
valdkonnad (avalik- ja eraõigus?).
2. Riik on suverään, oma territooriumil
kõrgeima võimu kandja, ning omab absoluutset võimu kõikide
seaduste kehtestamiseks ja elluviimiseks ning selleks vajalikke
sunnivahendeid. Seejuures loovad avaliku õiguse riigiametnikud ning
riigi tahte elluviimise tagab riigile kuuluv jõu kasutamise
formaalne monopol .
3. Riigi suveräänsus laieneb tema
territooriumil kõikidele, sh ka seadusandliku, täidesaatva ja
kohtuvõimu teostajatele, mistõttu ei samastu suveräänsus isikute
grupiga, kes mingil ajahetkel omavad riigis mingit rolli
valitsemisinstitutsioonides.
4. Riigi institutsioonide koosseis värvatakse
ja koolitatakse riigi bürokraatlikuks juhtimiseks.
5. Riigil on õigus koguda oma tegevuse
finantseerimiseks makse ja riik teostab seda õigust.
Funktsionaalselt määratletakse riiki kahel
viisil:
Ex ante lähenemisviis määratleb riiki kõigi institutsioonide kogumina, mis teostab teatud eesmärke, kavatsusi, sihte (riiklikke funktsioone).
Ex post lähenemisviis määratleb riiki selle tegevuse tulemuste alusel, so – sotsiaalse korra tagajana, ja riiki samastatakse nende institutsioonide ja/või käitumisstruktuuridega, millel on stabiliseeriv toime.
Funktsionaalsete käsitluste osas on väidetud,
et need määratlevad riiki ühtse subjektina, mis välistab riigi
käsitlemist indiviidide kogumina. Nii on jõutud järelduseni, et
kui riigi üheks põhiülesandeks peetakse sotsiaalse terviklikkuse
kujundamist ja selles on oma osa perekonnal, siis saab ka perekonda
riigi osaks pidada.
Riik liberaalse demokraatia kontekstis
Liberaalse demokraatia tingimustes ei osale
kodanike hulgad otseselt poliitika kujundamises ja haldusjuhtimises.
Seadusi teevad ja poliitikaid kujundavad kodanike esindajad. Nende
realiseerimise ülesanne on pandud pidevalt ametis olevatele
riigiteenistujatele (keda on nimetatud ka bürokraatideks).
Liberaalse demokraatia põhisisu seisneb
arusaamas, et ühiskonnas peavad olema teatud individuaalsed vabadused, mis tagavad vabaduse ka riigist endast, st - peavad olema
sellised individuaalsed vabadused või õigused (nt õigus vabaks
eneseväljenduseks, organiseerumiseks, vabadeks valimisteks), mis on
kaitstud nii riigi kui enamuse põhimõttel otsustamise eest. Riik
peab liberaalses demokraatlikus ühiskonnas reguleerima ühiskonnas
eksisteerivaid konfliktseid huvisid.
Ülaltoodut arvesse võttes on liberaalset
demokraatiat iseloomustatud kui enamuse võimu põhimõttel rajanevat
representatiivvõimu süsteemi, milles mõned kindlad oluliseks peetavad indiviidiõigused on kaitstud riigi sekkumise eest ning neid
ei saa piirata ka mitte valijaskonna enamus.
Arvamus selles osas, milline on riigi roll ja
sekkumise tase ühiskonna asjadesse, on erinev.
Praktilise poliitika tasemel eristatakse
vähemalt kaht riigi sekkumise valdkonda.
1. Ühiskonna õigusliku süsteemi loomine.
Seaduse ja korra tagamine. Territooriumi kaitse väliste ohtude ja
rünnakute vastu. Ühiskonnas levinud väärtuste toetamine ja
kaitsmine.
2. Majandussüsteemi toimimiseks vajalikud
tegevused.
Väidetavalt saab iga eelmise aastatuhande
viimastel kümnenditel domineerinud nüüdisaegse lääneliku
liberaalse riigiteooria puhul välja tuua kolm erinevat nägemust
riigist.
1. Riik kui passiivne kodeerimismasin, mis teeb
seda, mida ühiskonnas domineeriv (valitsev) grupp riigilt nõuab.
2. Riik kui parteistunud institutsioon, mis
realiseerib ennekõike valitsevate riigiametnike eesmärke sobitades
neid kokku ühiskondlike gruppide, kellega on vajalik teha koostööd,
huvidega.
3. Riik kui eestkostja , mis lähtub
pikaajalistest ja/või üldistest huvidest ja suudab ümber kujundada
ühiskonnas eksisteerivate jõudude vahekorda . Mõistagi nähakse
huvisid erinevalt. Näiteks ühiskonna sotsiaalse heaolu
kontseptsiooni arendamisena; õigluse ja poliitilise stabiilsuse
tagamisena jne.
Aktuaalne on riigi ja kodanikuühiskonna ning
riigi ja indiviidi suhte küsimus; mõjuvõimsate sotsiaalsete huvide
ja valitsemisaparaadi vastastikuste suhete küsimus; kuidas
sotsiaalne ja majanduslik võim piiravad poliitilist käitumist ja valikuid .
Äramärkimist väärivaks peetakse (vt lk 247)
esitada ülevaade W. Brunham`i poolt 1982. aastal ilmunud raamatus
„The constitution, capitalism and the need for rationalised
regulation“: R. Goldwin ja W. Schambra (eds.) How Capitalistic is
the Constitution? (Washington DC: American Eneterprise Institute, lk
75) avaldatud arvamus, mille kohaselt efektiivse valitsemissüsteemi
sihiks on tegutseda ühiskonnas kõige enam võimu omava grupi või
gruppide huvides ning igasugune riik täidab seejuures kolme
põhifunktsiooni:
1. Kaitseb nende põhivajadusi ja –huvisid,
kes kontrollivad antud ühiskonnas tootmisvahendeid.
2. Riigi legitiimsuse ja sotsiaalse harmoonia
tagamine.
3. Riigi ning majanduses ja ühiskonnas
domineerivate jõudude kaitsmine väliste ohtude ja rünnakute eest.
Seega on liberaalne demokraatlik riik
kokkuvõtvalt eelkõige omandisuhete kaitsja, mis tegelikult ongi
riigi suveräänse võimu allikas, ning legitiimse sunduse monopoolne
kasutaja.
2011. aastal ilmunud Leif Kalevi ja Anu Tootsi toimetatud autorite Mari-Liis Jakobson , Leif Kalev, Ott Lumi, Rein Ruutsoo , Tõnis Saarts , Georg Sootla, Anu Toots , Raivo Vetik koostatud Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi kõrgkooliõpikus
„Poliitika ja valitsemise alused“, esitatakse riigi osas (vt lk
79) alljärgnev kokkuvõte.
- “ Riik on riigiaparaadi ja kodanikkonna koostoimes kujunev terviklik võimukorraldus ühiste eesmärkide määratlemiseks ja teostamiseks. Riiki iseloomustavad avaliku võimu eristumine erasfäärist, suveräänsus ja legitiimsus. Inimühiskonnad on selle saavutanud pika arengu tulemusel, mille käigus on varastest linnriikidest ja andamile tuginenud impeeriumidest feodalismi, seisuseriigi ja absolutismi kaudu jõutud modernse rahvusriigini.
- Tänapäeva riik on kodanikeriik, kus avalik võim on kodanike teenistuses ja kodanike valitud. Ka kodanikeriigis struktureerib avalik võim riigi toimimist ning selle tegevus mõjutab oluliselt riigi konkurentsivõimet ja inimeste heaolu. Riigiaparaadi töökorraldust ning kodanikega seostumise viisi seletavad mitmesugused riigiteooriad.
- Kodakondsus on inimese seisund poliitika subjektina – nii rahvana kõrgeimat riigivõimu teostades kui ka üksikisikuna õigusi ja vabadusi kasutades. Suurema osa ajaloost on inimesed olnud pigem valitseja väheste õigustega alamad kui kodanikud. Kodanikeriik kujunes Lääne-Euroopas välja 18.-19. sajandil.
- Kaks põhilist vaadet riigi ja kodanike suhtele on vabariiklik ja liberaalne traditsioon. Vabariiklik (sügav) kodakondsus eeldab indiviidilt positiivset aktiivsust, liberaalne (õhuke) ei pea seda obligatoorseks ning väärtustab rohkem indiviidi vabadusi ja õigusi.“
Viimatinimetatud teoses esitatakse üldistatult
riigi 5 tunnusjoont, mis on järgmised:
1. Riik on sidus kogum konkreetsel maa-alal
tervikliku avaliku korra loomisele suunatud võimuinstitutsioone
(riigiaparaat).
2. Riigiaparaadi ülesanne on saavutada
kollektiivselt siduvad ja järgitavad (täidetavad) otsused.
3. Riik on suveräänne, sh tunnustatud de
iure rahvusvahelises suhtlemises.
4. Riik on legitiimne (st – elanikkonna
arvestatava osa poolt tunnustatud).
5. Riigiaparaadi tegevus kujundab tegevuse
eesmärkide ja põhimõtete poolest erasektorist eristuva avaliku
sektori, mis määratleb ja viib ellu avalikke huve, kehtestab
õiguskorra ning vajadusel kasutab selle tagamiseks jõudu.
Õiguse mõiste, tunnused ja tähtsus
Kuna õigus on mitmetähenduslik sõna, siis on
vaja tähele panna, millises tähenduses õigusest konkreetsel juhul
räägitakse. Õigus ideaalses mõttes on väärtusmastaap, millega
saab mõõta õiguskorda ja sellest tulenevaid õigustusi. Selles
tähenduses sisaldub õiguse mõistes ka õiglus.
Õiguse mõiste määratlemisel tuleb alustada
juba põhikooli ühiskonnaõpetuse õpikus esitatud tõdemusest, et
küsimusele, mis on õigus, on väga raske vastata ja ühest vastust
küsimusele, mis on õigus, meil ei ole.
Päris üheselt õigeks ja kõikehõlmavalt
täpseks vastuseks eeltoodud küsimusele ei saa pidada ka samas
õpikus esitatud määratlust, mille kohaselt “tänapäeval on
õigus objektiivses mõttes käitumisreeglite süsteemne kogum, mille
riik on teinud kõigile ühtmoodi kohustuslikuks ja mille reeglite
rikkumise eest saab karistada.” ( Taagepera , R. Ühiskonnaõpetus
põhikoolile. I osa. Avita , 2008, lk 29)
Aga raske on selles vanuses õpilastele ka
mingit muud õiguse määratlust esitada. Õigust on tõepoolest
sageli nimetatud riigi sunninormide kogumiks, mille täitmine
tagatakse riigi sunnijõuga. Kuid see on vaid üks paljudest
määratlustest.
Tänapäeval ollakse seisukohal, et õigus on
osa kultuurist, kuid kultuuri enda määratlusi on väidetavalt üle
900. Sama kehtib ka õiguse kui kultuuri osa kohta. Eesti keeleski on
sõnal “õigus” mitmeid erinevaid tähendusi ning juristi ja
tavakodaniku arusaamad õigusest ei ole sageli kattuvad. ( Anepaio , T.
jt. Sissejuhatus õigusteadusesse. Tallinn 2005, lk 17.)
Siinkohal on põhjust märkida, et ka Eesti
keeles on sõnal “õigus” segadust tekitav
mitmetähenduslikkus. Tavaliselt tähistab sõna “õigus”
eesti keeles nelja kategooriat või nähtust.
Esiteks, õigus kui ajalooliselt muutuv
ühiskondlik nähtus ja üldine sotsiaalne kategooria
(selliste mõistete kõrval ja seostes, nagu ühiskond, riik,
majandus, kultuur jt).
Teiseks, õigus kui konkreetne õiguse
allikate süsteem; samuti õigus kui antud ühiskonnas selle
liikmete suhtes kehtiv, või rahvusvaheliste või rahvusüleste
subjektide suhtes kehtiv õigusnormistik; nt Eesti Vabariigi õigus,
Briti Common Law, rahvusvaheline kaubandusõigus; samuti üldine
õigusallikate jaotus, nt seadusõigus, pretsedendiõigus, ius
respondendi jne.
Kolmandaks, õigus kui üksik instituut
ehk teatud juriidilise keskmõiste ümber koonduv normistik (nt
autoriõigus).
Neljandaks nn subjektiivne õigus, mida
eriti interdistsiplinaarses kontekstis oleks mõistlik ja põhjendatud
nimetada subjekti õiguseks.
( Mario Rosentau 2004. aastal kaitstud väitekiri
“Õiguse olemus: sotsiaalse käitumise funktsionaalne programm”.
Rosentau 2004, lk 18-19).
Tõdetakse,
et õiguses ei ole võimalik rangelt aksiomaatiline süsteem.
Aksiomaatilis-deduktiivse meetodi ideaali ei õnnestu õigusteaduses
realiseerida. Õigust ei ole võimalik taandada mingitele vähestele
põhimõistetele, mis toimiksid aksioomidena. See ei võimaldaks
piisavat teavet õigusnormi kohta ega empiirikat. Positiivse
õiguskorra ühtsus on eelkõige õigusteaduse süstemaatilise
tegevuse tulemus. (Pawlowski, H.-M.
Einführung in die juristische
Methodenlehre. Heidelberg , 1986.
Nagu on viidatud Narits, 2004, lk 92.)
Tänapäevane arusaam õigusest Eestis
käsitleb õigust eelkõige normatiivse (siduva) kommunikatsiooni- ja
sotsiaalstruktuurina, mida pole võimalik funktsionaalselt ja
sotsiaalselt adekvaatselt kirjeldada ja seletada, kui lähtuda vaid
printsiibis vabadest a priori mitteseotud indiviididest (õiguse
subjektidest). Õigus haarab endasse kõik selle, mis on seotud
inimkäitumise õiguslikult relevantse osaga. (Anepaio jt., 2005,
lk 19.)
Õiguse arengus eristatakse kolme ajaloolist
arengujärku:
1. Tavaõigus – õigus kujunes läbi
kogukonna jaoks oluliste tavade kinnistumise ja nende tavade
järgimiseks sunnimehhanismide tekkimise.
2. Kohtutavaõigus – õiguseks kujunes
see osa tavadest, mida kohus tunnistas õiguslikult siduvana ja mida
kohus võttis aluseks küsimuste otsustamisel.
3. Riiklik õigus – õigus on
käitumisreegel, mida riik õigusena loob või tunnistab.
Nagu keeruliste mõistete puhul omane, on ka
õiguse mõistet võimalik avada läbi selle oluliste tunnuste
nimetamise.
Õiguse tunnused
Kursuse programmis nimetatud õpikutes
esitatakse järgmised õiguse tunnused, millega seonduvalt
kirjeldatakse ka õiguse ülesandeid.
Normatiivsus. Õigusega määratakse
kindlaks, mida peetakse konkreetsel ajahetkel selles ühiskonnas
heaks ja mida halvaks, mida soodustada ja mida mitte.
Regulatiivsus . Õigusega kujundatakse
inimeste käitumist.
Ühiskondlikkus. Õiguse normid
reguleerivad inimese käitumist ühiskonnas, inimeste suhteid teiste
inimestega.
Ajaloolisus. Õigus kujuneb ja muutub
aja jooksul.
Õiguse ülesanded
Õigusel on ühiskonna elu korraldamisel
oluline ülesanne, sh:
Korrafunktsioon. Ülesanne tagada kord
inimeste vahelistes suhetes ja inimese suhetes riigiga. Määrata
kindlaks suhetest tulenevate õiguste, kohustuste ja vastutuse piirid
ning nende teostamise kord. Korrafunktsiooni täitmiseks peab õigus
olema kõigi jaoks haaratav (kättesaadav, mõistetav) ning
üksikasjalik ja üheselt tõlgendatav.
Rahufunktsioon . Ülesanne tagada rahu
inimeste vahelistes suhetes. Määrata kindlaks isikute vahelised
õigused ja kohustused ning õiguste kasutamise ja kohustuste
järgimise kord.
Otsustusfunktsioon. Õigusnorm annab
isikutele juhise kuidas käituda olukordades , kus on
käitumisvariantide valiku võimalus.
Laiemalt võib õiguse peamisi ülesandeid
nimetada ka alljärgmise jaotusena:
sisemise rahu kindlustamine, mis hõlmab konfliktide ennetamist ja lahendamist;
vabaduse kindlustamine, mis hõlmab kaitset teiste sekkumise eest isikuvabadustesse; kaitset riigi sekkumise eest; vabaduste realiseerimise garanteerimist;
õigusliku võrdsuse tagamine;
sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse kindlustatuse tagamine;
sotsiaalsete protsesside juhtimine.
Miks ja kellele on see küsimus, mis on õigus, oluline?
Õiguse mõistete probleemi peetakse vähemalt
kahetasemeliseks.
Esiteks õiguse (eelkõige kehtiva
õiguse) mõisted, mida kasutatakse õigusallikate tekstides
õigusnormide formuleerimisel ja juriidilistes otsustes õigusnormi
rakendamise formuleerimisel.
Teiseks õigusteaduse kõrgema
abstraktsiooni ja üldistustasemega mõisted, mida kasutatakse õiguse
üldiste fenomenide kirjeldamisel ja õiguse kui kõrgema sotsiaalse
nähtuse kirjeldamisel; ja/või millega määratletakse või seletatakse kehtiva õiguse mõisteid.
Mõisteid ja teooriaid või teoreetilisi
seisukohti on tarvis teada eelkõige juristidel ja õigusteadlastel
ning tõenäoliselt õigusaktide väljastöötajatel ja õiguse
rakendajatel, et mõista õigust, osata seda tõlgendada, rakendada,
kujundada. Teatud määral igal inimesel, et mõista õigusega
kehtestatud reegleid. Kindlasti kõigil neil, kes soovivad õigust
õppida, sest teatud mõttes on õiguse mõistete ja õigusteaduse
teoreetiliste seisukohtade tundmine õiguse õppimisel ja mõistmisel
sama oluline, nagu sõnade ja keelereeglite tundmine keelteõppes.
Asjakohase selgituse eelnimetatud küsimustes
on andnud õigusteadlane Mario Rosentau tõdemusega oma 2004. aastal
kaitstud väitekirja “Õiguse olemus: sotsiaalse käitumise
funktsionaalne programm” alguses sellest, et “kui selle
küsimusega mõeldakse õigust kui suurt ja kauget, ühiskondlikku ja
abstraktset asja, siis pole paljude inimeste jaoks sellele vastamise
raskustel erilist tähtsust: elu läheb edasi ka sellele mõtlemata
ning isegi enamik juriidilisi päevaprobleeme saab selge vastuseta lahendatud. Kui aga inimesel tekivad küsimused, et millised on tema
õigused, kuidas hoiduda liigsetest kohustustest, kuidas kõige
kindlamalt korraldada üht või teist tehingut, siis on ta sunnitud
pöörduma selle suure, kauge ja tundmatu õiguse poole. Üllatav
küll, aga vaatamata raskustele nii lihtsale ja üldisele küsimusele
vastamisega, isiku õiguslikult koormatud probleem saab reeglina
edukalt lahendatud. Miks nii? Aga selle pärast, et niiviisi on asjad
ka teiste inimeste loodud suurte, kompositsiooniliste ja süsteemsete
asjadega: näiteks, kui me kasutame Internetti mingi teabevajaduse
rahuldamiseks, siis pole meil vaja teada, mis asi on Internet ja mida
kõike muud seal võib olla /…/ (Autori märkus: Siinkohal
esitab Mario Rosentau veel näiteid, et vooluvõrgust elektri
kasutamisel ei ole vajadust minna otsima elektri allikaid ja laevaga
sõitmisel ei pea huvituma sellest, kuidas see on ehitatud, miks see
veepeal püsib, kuidas õige kursi leiab, ja jätkab oma mõttekäiku)
Kuid veidigi järele mõeldes on igaühele selge, et kõigi nende
suurte asjadega on seotud suured hulgad inimesi, kellele sellised
fundamentaalsed küsimused on elukutseliselt tähtsad. Ja neid
küsimusi kroonib tavaliselt küsimus “mis see on?”, ehkki
vastusel võib olla pigem tunnetuslik kui praktiline väärtus.
Seepärast ka õiguse teoreetikud, alustades
suuremaid arutlusi õiguse teemal, esitavad kõigepealt lihtsa
küsimuse “mis on õigus?” Tõsi küll, enamik õigusest
mõtlejaid sõnastab esmaesituse järel selle küsimuse ümber,
lisades filosoofilist sügavust, näiteks: “Mis on õiguse
olemus?”” [Autori märkus: Näiteks tuuakse siinjuures Hart ,
H. L. A. (1961) The Concept of Law. The Clarendon Press, Oxford , lk
6.] Mario Rosentau jätkab, et “sellise ümbersõnastusega saab
ühtlasi tõstatatud küsimus piirist tavaarusaama ja mingi
rafineerituma käsituse vahel, ehk selle vahel, mida inimesed
õigusest esmapilgul näevad ja selle vahel, mida metoodiliselt järjekindlad analüüsid, üldjuhul mingid teooriad ja nende rakendused – kontseptsioonid – võiksid nähtava tagant
paljastada. Küsitakse ka “Mis on õiguse alused?” [Autori
märkus: Näitena tuuakse siinjuures Dworkin , Ronald (1986a) A Matter of Principle. Clarendon Press, Oxford, lk 4-5] ning [seda]
küsimust peetakse oluliseks ennekõike selle pärast, et vastusest
sõltub, kuidas kohtunikud lahendavaid keerulisemaid, mitterutiinseid
asju.” [Autori märkus: Näitena tuuakse siinjuures Dworkin,
Ronald (1986b) Law`s Empire . The Belknap Press of Harvard University
Press, Cambridge, Massachusetts, London, lk 1].
Siinjuures toob Mario Rosentau välja, et nende
küsimustega seatakse ülesandeks “millegi sellise avastamine, mida
argiselt rutiinses tegevuses otseselt ja silmnähtavalt (prima
facie) ei nähta, kuid mis peitub kusagil sügavamal või taamal,
argiselt nähtava all või taustal. (Siin võib küsijalt endalt
ennatlikult küsida, et kas silmaspeetav taust või alus peab samuti
kuuluma õiguse valdkonda või võib see olla õiguseväline või
koguni õigusest täiesti puutumatu? Ja sedagi, et kas lepingut
sõlmides peavad pooled arvestama sellega, mida kohtunik lepingust
arvata võiks, või pigem sellega, mida nad lepingu abil teha
tahavad?)”
(Rosentau 2004, lk 12-13)
Praktika näitab, et vastuseks küsimusele “Mis
on õigus?” osutavad õigusteoreetikud reeglina varasema
uurimistööga antud vastuste sisulisele ühekülgsusele ja asendavad
ühtlaadi ühekülgse määratluse sageli, ja seda teadlikult,
teistlaadi ühekülgsusega, keskendudes õiguse mõistuspärastele
(ratsionaalsetele) omadustele.
(Aarnio, Aulis. Reason and Authority . Dartmouth
Publishing Company, Ashgate Publishing Company,
Aldershot/Brookfield/Singapore/ Sydney , 1997, lk 17 ja 37. Nagu on
viidatud Rosentau 2004, lk 13: Arnio 1997 lk 17 ja 37. )
Olukorra võtab kokku ja edasise käsitluse
aluseks saab tõdemus, et ühest, täpset, kõikehõlmavat,
üldtunnustatud õiguse definitsiooni õigusteadus ei tunne.
See on ka arusaadav, sest mingil kirjeldusel on
pea võimatu asendada niivõrd keerulist nähtust, mida loovad suured
inimhulgad ja millest iga inimene on ehk suuteline hoomama vaid
mingeid fragmente.
Õigust on püütud kirjeldada erinevate
meetoditega. Näiteks substantsiaalse reduktsiooni teel, mis seisneb
uuritava nähtuse taandamises mingitele olemuslikele, relevantsetele
ja selgelt eristatavatele alustele; ning kontseptuaalse reduktsiooni
teel, mille “olemuseks on üksikmõistete klassifitseerimine ja
kategoriseerimine, eesmärgiga suurendada kirjeldatavate mõistete
mahtu ja seeläbi neid lihtsustada, vähendamaks kirjelduse üldist
(füüsilist) mahtu”. Viimatinimetatud kontseptuaalse “reduktsiooni
eesmärk on sisuliselt episteemiline suurendada kirjelduse
seletusjõudu ja lihtsustada arusaamist.” (Rosentau 2004, lk 14)
Paljud nüüdisajal eksisteeriva õiguse
teooriad ongi eelkõige nn kontseptuaalsed reduktsioonid, kus käsu-,
efektiivsuse, realistlikkuse jt. õiguse teooriates taandatakse
õiguse komponentide kirjeldused “mõnedele baasmõistetele:
ähvardusega tagatud käskudele, kohtunike tegevusele
õigusemõistmises, õigusliku korralduse käitumuslikule
reaktsioonile, jne”. Kontseptuaalse reduktsiooni meetodiga kaasneb
kaks olulist halba tagajärge: osa õiguse komponentidest ei ole
baasmõistetega kirjeldatavad või vajalikul määral kirjeldatavad
ning eelnevalt nimetatud puuduse ületamiseks püütakse allesjäetud
baasmõistete kirjeldusjõudu suurendada ja “tulemuseks on
keerulised, vastuolulised ja argimõistetega mitteühilduvad
“kategooriad””. (Rosentau 2004, lk 14)
Mario Rosentau ise panustab kolmandale
reduktsioonitüübile, milleks on temaatiline reduktsioon , mis
“seisneb uurimisobjekti rekonstrueerimises või modelleerimises
läbi ettevõetud temaatiliste piirangute”.
Mario Rosentau on seisukohal, et temaatiline
reduktsioon “näib olevat enam õigustatud siis, kui uuritava asja
kohta on olemas väljakujunenud koolkonnad ja teooriad, ent
ponnistustele vaatamata esinevad vastamata küsimused”.
Viimatikirjeldatud olukord näib olevat ka
õigusega – “on olemas põhjalikud ja tõepärased teooriad ja
nende järgi joonduvad koolkonnad, ent üha võib küsida “Mis on
õigus?” Kui nii, siis on kaks võialust: 1) õiguse mõiste on
keeruline kompleksmõiste (nagu “elu” bioloogias) ja õiguse
käsitlused lähevad mõiste taandamisega liiga kaugele, või 2)
“õigus” on hägus, täpselt määratlematu mõiste.” (Rosentau
2004, lk 15)
Mario Rosentau väitekiri uurib õigust
temaatilise reduktsiooni meetodil. “Ettevõetud ja piiravateks
teemadeks on vajadus õiguse järele, õigusvahendite otstarve
(funktsioon) kui rahuldav vastus vajadusele ning õiguse
teadmispõhine (episteemiline) funktsioneerimisviis”. (Rosentau
2004, lk 15)
Doctor iuris kraadi taotlemisel kaitstud
väitekirja kohta kirjutab autor ise sissejuhatuses , et
“dissertatsioon on õigusest ja filosoofiast ning üritab teostada
kahesuunalist kommunikatsiooni – filosoofiast õiguse teooriasse ja
õiguse teooriast filosoofiasse .
Dissertatsiooni kesksed väited ja hüpoteesid
on järgmised:
Õiguse sisu on avaldatav kindlate juriidiliste funktsioonidena ning funktsionaalsel alusel on liigitatavad ka õiguse põhilised entiteedid, õigusnormid.
Juriidilised funktsioonid on sõltuvuses nendest sotsiaalsetest vajadustest (ehk erilistest sunnifaktoritest), mille rahuldamiseks (ehk sunni kõrvaldamiseks) on juriidilised vahendid õigusloome protsessides tekkinud. Sellisena õigus ei saa olla puhtalt positiivne ega ka loomulik.
Õiguse funktsioonid on tehislikud ja algoritmilised, ehkki õiguse esmane tekkimine ei ole taandatav selge intentsiooniga õigusloome sammudele; õiguse esmased funktsioonid vastavad teatud tegevusskeemide täpsustamise ja kindlustamise vajadustele.
Õiguse funktsioonide hulgas leiduvad sellised, mis on analoogsed etteprogrammeeritud ja signaalselt vallanduvatele algoritmilistele tegevuskavadele; see tähendab, et lisaks autoritatiivsetele käskudele toimivad õiguses ka programmeeritud käsud (algoritmilised sammud).
Õiguse funktsionaalses käsitluses ehk juhtumil, kui esineb vajadus tõlgendada teatud õigusnormide hulka juriidilise vahendina mingi ülesande täitmiseks, võib kõnesoleva normisüsteemi struktuurist abstrahheeruda funktsioneerimisviisi mõiste abil; funktsioneerimisviis osutab süsteemi sisemistele funktsionaalsetele seostele ja komponentidele, kuid ei kirjelda süsteemi struktuuri.
Õigusel on funktsioone, mis pole lihtsalt moraalselt hinnatavad, vaid mille olemus (efektid ja toimimise viisid) on eetiline. Selline seisukoht avab õiguse funktsionaalsele käsitlusele uue perspektiivi: õigus ei ole moraalineutraalne vahend, millele tuleb eetilised atribuudid “külge pookida”, vaid õiguse otstarve (funktsioonid) määravad õiguse eetilise väärtuse.
Õiguse olemuslik funktsioneerimisviis on
episteemiline. /…/ Mitte-episteemilised komponendid, nagu näiteks
füüsiline sund ja vägivald, võivad abivahenditena tagada õiguse
toimimist, kuid eraldi võetuna ei kujuta need endast üldse
õiguslikke entiteete. Metafoorselt öelduna: infoühiskonna
õigusriigi õigust ei tunne me omal nahal, vaid õiges usus.”
(Rosentau 2004, lk 11.)
Nagu autor isegi sissejuhatuses tunnistab,
leiab väitekirjas hulga vihjeid õiguse epistemoloogiale, kuid see
ei ole õiguse funktsioneerimise epistemiloogiline analüüs.
Juuratudengitele olulise Ronald Dworkin`i
esitatud kirjeldus õiguse ajalooliste koolkondade võitlusest
lühikokkuvõte on Mario Rosentau väitekirjas alljärgmine.
“ Kriitilised õigusajaloolased kirjeldavad õigust geneetiliselt, taandades erinevaid õigusdoktriini komponente
huvidele ja ideoloogiatele, mis peituvad õiguses või vormivad seda.
Nad ründavad teisi ajaloolasi, kes pakuvad kausaalseid teooriaid,
mis üritavad seletada ajaloolist arengut kui mingit üldist
funktsionalistlikku disaini paljastavat; neil pole raske kaitsta
kausaalsete käsitluste vastu vähem struktureeritud lähenemisviise,
mis palju rohkem sallivad juhuslikkust.” (Dworkin 1986b, lk 273,
nagu on viidatud Rosentau 2004, lk 291)
Mario Rosentau toob esile ja rõhutab juhuse
tähendust viimatinimetatud käsitluses ning väidab, et “õiguse
vajadusele vastav õiguse otstarve ei tähenda mingit ajaloolist
ettemääratust, kavatsetud disaini, vaid on juhuslik: esiteks
ontiliselt, sest vajadused on sotsiaalsed faktid (Mario Rosentau selgitus : Fakt teatavasti on juhuslike fenomenide kategooria;
sotsiaalsus omakorda aga osutab juhuslikult emergentsele
ühiskonnale.), ja teiseks geneetiliselt, sest vahendite loomine,
valik, kasutus ning efektiivsus on juhuslikud suurused – kui mitte
muu, siis tahteliste ja emotsionaalsete isikute määrava osaluse
tõttu”. (Rosentau 2004, lk 291)
Mario Rosentau doktoritöös esitatud algsete käibeskeemide (näiteks väärtustatud asjade üleandmine ühelt
inimeselt teisele) analüüs osutab sellele, miks on vajalik
käibe- skeemide normatiivne kehtestamine. Seda on vaja, et vältida
arusaamatusi, eksimusi, vaidlusi ja konflikte nende realiseerimisel
ning tagada “ettenähtud tegude ja ootamatutele sündmustele
reageeringute kindlat predikteeritavust”. (Rosentau 2004, Rosentau
2004, lk 292).
Käitumise õigusliku reguleerimise mehhanism
tugineb selle, et vajadusele (midagi reguleerida) vastab mingi
otstarbekas vahend, mis omakorda tekitab või tingib tagajärgi (nn
funktsionaalseid efekte), mis vastavad vahendi rakendaja ja kasutaja
eesmärkidele.
Sotsiaalse reguleerimise funktsioon (otstarve)
ja seetõttu oluline omadus on rahuldada mingit konkreetset vajadust
– tekitada vajadust rahuldav efekt. (Rosentau, 2004, lk 292)
Õiguse puhul on oluline, et käsitletuna lahus
materiaalsetest teostistest, on see (st õigus) vahend inimese
vajaduste rahuldamiseks, “mille ainus materiaalne väljendusvorm on
kiri või kood, millega vahendit fikseeritakse, säilitatakse ja
edastatakse, kuid mis toimivad üksnes läbi inimteadvuse, st
eksisteerivad üksnes abstraktsioonidena”. (Rosentau 2004, lk 293)
Õiguse vahendid on tehislikud vahendid. Keegi
on need loonud mingite (loomulike) vajaduste survel neile vajadustele
kavatsuslikult vahendlikult reageerides ning see vahendi otstarve on
vahendisse sisse kirjutatud, sisse ehitatud. (Rosentau 2004, lk 293).
Eelkirjeldatud õiguse entiteetide tehislik
funktsioon avaldub eriti selgelt tänapäevases äriõiguses,
konkurentsiõiguses, autoriõiguses jms. Need on õigusharud ja
õigusliku regulatsiooni valdkonnad, millele varasemad
õigusfilosoofid vähe tähelepanu pöörasid ja milles juristi
esmane küsimus tänapäeval on suunatud sellele, et tuvastada,
kuidas ja milliste juriidiliste vahenditega saaks kavandatava asja
parimal õiguspärasel viisil ära korraldada ja maksimaalse hulga
ootamatuste vastu ära kaitsta; mitte aga küsimus sellest, mis oli
fakt ja mis on kohaldamiseks õige norm. (Rosentau 2004, lk 293).
Õiguse nagu paljude teiste tehisvahendite
puhul on oluline, kuidas see vahendina toimib. Õiguse toimimise
viisist ehk funktsioneerimise moodusest (tööpõhimõttest) sõltub
vahendi (üldine ja suhteline) efektiivsus või kasutegur ning
vahendi kestvus ja tootlikkus ; samuti ebameeldivate või kahjulike
kaas- ja kõrvalefektide hulk. (Rosentau 2004, lk 293)
Normid eksisteerivad ka operatsionaalsel,
formuleerimata kujul.
Õiguse operatsionaalsed ja formuleeritud allikad
Õiguse vormide jagamisel kirjutamata ja
kirjutatud õiguseks, saab öelda, et ius scriptum on õiguse
üldine ja moodne vorm. Sellega seoses tuleb juhtida tähelepanu
asjaolule, mida märgib ära Mario Rosentau. Õigusallikate
liigituses kirjutamata ja kirjutatud õiguseks esineb üks oluline
peen semantiline nihe . Nimelt ei moodusta ius non scriptum ja
ius scriptum samaväärset (binaarset) mõistete paari.
Kirjutamata õigus on kirjutatud õiguse täiendmõiste, sest
kirjutamata õigus võib põhimõtteliselt esineda mistahes vormides,
samas kui kirjutatud õigusel on ainult üks kuju – kirjalik tekst.
Seejuures ei seisne probleem mitte ainult dihhotoomilises liigituses,
vaid selles, et ka kirjutamata õigus võib olla täpselt sõnastatud
aga probleemiks on kirjutamata õiguse kestev säilitamine, selle
mälus säilimise tagamine. (Rosentau 2004, lk 245-246)
Mario Rosentau seisukohtade tutvustusi leiate
käesolevast kogumikust ka edaspidi. Nüüd aga tõdeme, et nüüdisaja
õiguse mõiste määratlemisel tuleb lähtuda õiguse sellistest tunnustest, mis eristavad teda tänapäeva ühiskonna teistest
regulatsioonivahenditest (tavast, moraalist, korporatiivsetest ja
religioossetest normidest ja nende süsteemidest), ning määratleda
õiguse mõiste nende õigust iseloomustavate tunnuste kogumis.
Õiguse argimõiste.
H. L. A. Hart on visandanud haritud inimesele
intuitiivselt tajutava skeemi õigusest oma 1961.a. avaldatud teoses
“The Concept of Law.”(Hart, H. L. A. (1961) The Concept of
Law. The Clarendon Press, Oxford, lk 3.), mis eesti keeles on
esitatud Mario Rosentau poolt alljärgmiselt.
“Esiteks on olemas normid, mis
keelavad või käsevad karistuse ähvardusel kindlaid käitumise
tüüpe; teiseks on normid, mis nõuavad inimestelt nende
poolt [teatud viisil] tekitatud kahjude hüvitamist; kolmandaks on
normid, mis määratlevad kuidas teha testamente, lepinguid
või teisi õigust loovaid ja kohustusi tekitavaid korraldusi;
neljandaks on olemas kohtud, mis peavad kindlaks tegema,
millised on olemasolevad normid ja millal neid on rikutud, ja määrama
rikkumise eest karistused ja hüvitused; ja viiendaks on olemas
seadusandlus uute normide tegemiseks ja vanade tühistamiseks.
Need [eeltoodu] oleksid justkui pertseptuaalsed faktid. Paraku on
sellisest tervele mõistusele apelleerivast miinimumist lootusetult
vähe õiguse analüüsi alustamiseks. Esiteks, tegemist ei ole
pelgalt empiiriliste faktidega, need on sotsiaalsed faktid;
sotsiaalsete faktidega seotud episteemilised mehhanismid ehk
sündroomid – need mis tekitavad meis uskumusi ühiskondlike suhete
ja seisundite kohta – on aga oluliselt erinevad pertseptuaalsete
faktide sündroomidest. (Pertseptuaalne
– taju, objektiivse tegelikkuse peegeldumine teadvuses meelte
kaudu.) Teiseks, nimetatud faktid näitavad õiguse
legaal-dogmaatilist olekut (kui selline on üldse määratletav
ja tuvastatav): haritud inimesele pakuvad palju mõtlemisainet
õigusest ka sellised talle õpetatavad distsipliinid, mis otseselt
õigust ei puudutagi, kuid mis käsitlevad õigusvajaduse tekitajaid
(infotehnoloogia, geenitehnoloogia jmt).”
Õiguse tunnused teaduslikus käsitluses
Mario Rosentau käsitluse kohaselt selgub
õiguse mõiste:
a) õiguse entiteetide (tunnuste) äratundmises
ja kirjelduses,
b) õiguse entiteetide (tunnuste)
süstematiseerimises,
c) seletustes õiguse multisubjektsuse
tekkimise ja koosseisu kohta,
d) õiguse entiteete iseloomustavate üksikute
oluliste tunnuste (atribuutide) kirjeldustes ja definitsioonides,
e) avastatud oluliste seaduspärasuste
formuleeringutes, mis käsitlevad õiguse entiteetide teket,
muutumist ja toimimist,
f) üldistes hüpoteesides ja teooriates õiguse
entiteetide kui sotsiaalsete nähtuste klassi tekkimisest,
g) juristide ja õigusteadlaste analüüsides,
süstematiseeringutes ja seletustes oma teadmiste allikate kohta.
Seejuures on oluline, et eristatakse õiguse
instituuti (nt abielu) ja juriidilist instrumenti (nt nn legal due
dilligence), mis on juriidilises praktikas konstrueeritud ja
sellisena kasutatav praktilise töö vahend.
(Rosentau 2004, lk 27).
Õiguse otstarve
Nõudlus sotsiaalsete normide järele on olemas
siis, kui üksikisikud on huvitatud sellest, et iga kollektiiviliikme
(individuaalne) käitumine konkreetses valdkonnas sõltuks mitte
konkreetse kollektiiviliikme enda vahetust ettekujutusest, vaid
ühiskonnast kehtivast standardist. Ka kehtiv
õigus on inimeste vaimutegevuse tulemus ning õigus muutub koos
ühiskonna ja kultuuri muutumisega. Õigus on reaktsioon
ühiskonnas esinevale vajadusele. Subjekti vajadus reguleerida asjade
seisu; vajadus sunni järele; vajadus vahendi järele.
“Aga õigus teeb enamat , kui pelgalt käseb,
keelab, lubab ja karistab”. (Rosentau 2004, lk 219)
Õiguse “suur väljundfunktsioon” –
kord anarhiast
Õigus kui sotsiaalseid vajadusi rahuldav
tegevusprogramm, tegevusjuhiste süsteem. (Rosentau 2004, lk 222-223)
Õigus on riigi sunninormide kogum.
Õigusnorm on üldkohustuslik käitumiseeskiri. Õigusnorm kirjutab
midagi ette, tagab või jätab millestki ilma. Õiguskord tagatakse
riigi sunnijõuga.
Tavanormi ja õigusnormi erinevusest
Hästi on Mario Rosentau selgitanud ka
tavanormi ja õigusnormi erinevust alljärgmise hästi tuntud
tavanormi, mille kohaselt söögilauda istudes võetakse müts maha,
ja õigusnormi, mis sätestab keelu autoga punase fooritule alt läbi
sõita, näitel.
Eelnevalt nimetatud näiteks võetud tavanormi
vorm: “on [heaks] tavaks, et söögilauda istudes võetakse müts
maha”
“Tavanormi kehtivuse kriteeriumid:
a) kogukond peab sündsaks ja kiidab heaks, et
söögilauda istudes võetakse müts maha;
b) kogukond taunib seda, kui söögilauda
istudes ei võeta mütsi peast ,
c) tavaliselt söögilauda istudes võetakse
müts peast ja taunitakse neid, kes seda ei tee,
d) üldiselt tuntakse ära söögilauda
istumise olukord ja osatakse müts peast võtta.
Eelnevalt nimetatud tingimus (d) on normi
kehtivuse episteemiline eeldus. Normi sõnastuse teadmine ei
ole tarvilik tingimus, sest õpetuslause “tee nii nagu teised
teevad” ja käitumise matkimine on küllaldased.
“Sotsioloogilisest aspektist on huvitav, et
tavade juures võib rolli mängida etalon-käitumine: grupi liikmed
jäljendavad liidri(te) käitumist.”
Oluline roll on seejuures kriitikal ja hirmul
kriitika ees.
Näiteks võetud õigusnormi ehk legaalse
käitumisjuhise vorm on esitatav järgmiselt: “on seaduseks, et on
keelatud autoga punase fooritule alt läbi sõita”.
Kehtivuse kriteeriumid:
a) On välja kuulutatud seadus, milles on
olemas viide nimetatud normile ja sanktsioon,
b) on kästud, et seadused on täitmiseks,
c) on kästud ja sanktsioneeritud, et
õigusnormide täitmist valvavad ametnikud karistavad keelu
rikkujaid,
d) norm kehtib efektiivselt ehk funktsioneerib,
kui seda üldiselt täidetakse, rikkujaid karistatakse ja üldsus
kiidab seaduskuulekuse heaks,
e) norm kehtib formaalselt, kui tingimused (a),
(b) ja (c) on legitiimselt vormistatud ja kehtestatud; vorminõuded
esinevad ühtlasi kas tavaõiguse normidena või seadusenormidena,
f) seadusandja, seaduste vastuvõtmise ja
avaldamise kord on üldiselt teada ja äratuntav,
g) normi ettekirjutus on reaalselt täidetav
ega ole vastuolus teiste normidega
h) normi subjektid üldiselt teavad normi
ettekirjutust või oskavad sellele vastavalt käituda.
Õigusnormi eristab tavanormist:
Legaaldefinitsioon (a), konstitutsiooniline
üldnorm (b), kompetentset organit volitav sanktsioon (c), formaalse
kehtimise tingimus (e) ja normi formaalse kehtivuse üldine
episteemiline eeldus (f).
Tingimus (g) on normi funktsionaalse kehtivuse
eeldus, (h) on õigusnormi funktsioneerimise episteemiline moodus .
Tingimused (g) ja (h) kehtivad ka tavanormi
puhul, kuid selle erinevusega, et nende lõppemisel lakkab tavanorm
eksisteerimast (tavad muutuvad), kuid õigusnormi puhul tekib
vastuolu õigusnormi formaalse kehtivusnõude ja normi
operatsioonilise (funktsionaalse) kehtivuse vahel.
Ühisosaks on imperatiivne atribuut - norm
on täitmiseks; sotsiaalne fakt – normi täidetakse; täitmisele
sundimine – normi täitmist tagatakse otsese mõjutamisega.
(Rosentau 2004, lk 230-232).
Õigus realiseerub, kui õiguse subjektide
käitumine on vastavuses õigusnormide nõuetega. Selle ja
õiguspärase käitumise saavutamiseks tuleb õigust tunda ja
analüüsida. Tuleb endale selgeks teha, mida õigusnormiga öelda
tahetakse ja kuidas seda täita.
Õigusnorm kui sotsiaalne norm saab olla üldise
iseloomuga, ta ei saa anda juhiseid konkreetse juhuse jaoks.
Sellepärast leiame õigusnormist elulised asjaolud (juriidilised
faktid) üldistatud kujul ning rakendame neid õigusnormi sisu ja
mõttega kooskõlas.
Õigusnormi ülesannet võib
kokkuvõtlikult tähistada järgmiselt:
Õigusnormi keskne funktsioon on suunata ja
juhtida inimeste (sealhulgas kodanike ja ametnike) käitumist ning
stabiliseerida seeläbi suhteid ühiskonnas. Õigusnormi ülesanne
(kontinentaalses õigussüsteemis) on anda küllaldaselt üldised,
kättesaadavad ja mõistetavad käitumisreeglid, mille alusel
inimesed minimaalselt pingutades võiksid määratleda, millisel
viisil tuleb käituda.
Õigus on inimese tegevuse ja headuse kujundaja
siiski ainult juhul, kui inimene võib mõistlikult eeldada, et see,
mis õigusena kehtib, viiakse ka tegelikkuses ellu.
Õiguskindluse idee kohaselt peab
õiguskord olema kujundatud selliselt, et inimesel on võimalik oma
käitumist õiguse järgi seada. Õiguskindlus tähendab eelkõige
inimese usaldust õigusnormi kehtimisse ja sarnasesse
realiseerimisse.
Õigusnormi loogiline struktuur on samasugune nagu igal käitumisreeglil:
KUI ……….. (I), SIIS ………… (II),
VASTUPIDISEL JUHUL ………… (III).
Struktuuri alusel liigitatakse õigusnormid
täielikeks ja spetsialiseeritud õigusnormideks.
Täielik õigusnorm koosneb faktilisest
koosseisust ja õiguslikest tagajärgedest.
Täismahus norm koosneb kolmest elemendist:
hüpotees, dispositsioon, sanktsioon. See on üldistus, mis
erinevates õigusnormides avaldub erisustega.
Õigusnorme liigitatakse mitmel alusel
järgmiselt:
Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi:
1) regulatiivsed – määravad õigused ja
kohustused;
2) õigustkaitsvad – näevad ette juriidilise
vastutuse õiguserikkumise eest.
Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi:
kohustavad;
keelavad;
õigustavad ehk lubavad või volitavad.
Subjektide ringi järgi:
üldised;
spetsiaalsed.
Ettekirjutuste kohustuslikkuse järgi:
imperatiivsed ehk kategoorilised;
dispositiivsed;
soovitavad (ka juhendavad või selgitavad).
Eriliigitused:
1) definitsiooninormid ehk
legaaldefinitsioonid;
2) delegatsiooninormid;
jne.
Era- ja avaliku õiguse normid ning normid
õigusharude järgi (tsiviilõiguse, kriminaalõiguse,
tsiviilprotsessiõiguse, kriminaalprotsessiõiguse, riigiõiguse,
tööõiguse jne normid).
Olulisemad normiteooriate tänapäevased
käsitlused on esitanud õiguskantsleri asetäitja-nõunik Madis Ernits 14. detsembril 2009 Justiitsministeeriumis õiguskeele
päeval peetud ettekande täiendatud versioonina ajakirja
“Õiguskeel” 2010. aasta numbris 1 avaldatud artiklis “Õigusnormi
struktuur” pärast stažeerimist Karlsruhes Saksa
Liidukonstitutsioonikohtu juures 2009. aastal Euroopa Liidu
personaliarendusmeetme raames. (Ernits, M. Õigusnormi struktuur.
Õiguskeel, 2010-1. Vt http://www.just.ee/et/oiguskeele-numbrid-2007 / http://www.just.ee/49512 .)
Õigusallikad. Õiguskeel ja normitehnika
Õiguse allikate all peetakse silmas õiguse
esinemise vormi. Narits (2002) jagab õiguse kujunemise sellest
sõltuvalt, kas esineb õiguse kirjalikke allikaid või neid ei
leidu, kaheks – vastavalt siis õiguse ajalooks ja õiguse
eelajalooks. Ühtlasi jaotatakse ka õiguse allikaid vastavalt
kaheks – suulisteks (ius non scriptum) ja kirjalikeks
allikateks (ius scriptum).
Õigusnormid vormistatakse õigusaktides,
mis liigituvad:
- õigustloovad aktid ehk normatiivaktid ehk üldaktid,
- õigustrakendavad ehk üksikaktid.
Õigusaktid
on eriliselt vormistatud dokumendid, mille vahendusel riigiorganid
vastavalt oma pädevusele kehtestavad ühiskondlikest suhetest
osavõtjatele õigusi ja panevad kohustusi.
Normatiivakt
e. üldakt on suunatud objektiivse õiguse kehtestamisele, ta
sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme.
Mittenormatiivne
õigusakt ehk üksikakt on selline akt, mis annab subjektiivsed
õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt
määratud subjektide ringile.
Euroopa
Liidu õigusloome nurgakivid peavad olema läbipaistvus ja selge
keel.Sellest kirjutas Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna
nõunik Eneli Illaru ajakirja „Õiguskeel“ 2009 aasta numbris 4
artiklis „Läbipaistvusest ja selgest õiguskeelest Euroopa
Liidus“. (Vt Illaru, E. Läbipaistvusest ja selgest õiguskeelest
Euroopa Liidus. Õiguskeel 2009-4, http://www.just.ee/et/oiguskeele-numbrid-2007 / http://www.just.ee/47851 )
Õigus ja selle rakendamise praktika peab olema
sihtrühmale selge ja arusaadav. Selle üheks oluliseks eelduseks on
selge ja üheselt mõistetava õigusliku regulatsiooni olemasolu.
Samuti on tähtis, et regulatsioon oleks mõsitlik ja toimiv. See
tähendab, et õigusega reguleeritakse mõistlikul ja arusaadaval
viisil seda, mida on vajalik reguleerida ning välditakse
ülereguleerimist.
Eestis pööratakse tähelepanu samadele asjadele. On ju õigusnormi keskseks funktsiooniks suunata ja juhtida inimeste (sealhulgas kodanike ja ametnike) käitumist; anda neile küllaldaselt üldised, kättesaadavad ja mõistetavad käitumisreeglid, mille alusel inimesed minimaalselt pingutades võiksid määratleda, millisel viisil tuleb käituda ning ning stabiliseerida seeläbi suhteid ühiskonnas.
Seetõttu on alates 1.01.2012 oluline teada, mida reguleerib ja millised nõuded kehtestab «Vabariigi Valitsuse seaduse» § 27 lõike 3 alusel valitsusasutuste poolt väljatöötatavate õigustloovate aktide eelnõudele esitatavate nõuete ühtlustamiseks 22.12.2011 vastu võetud hea õigusloome ja normitehnika eeskiri (RT I, 29.12.2011, 228, jõustunud 01.01.2012)?
Tegelikult on igas arenenud ühiskonnas suur
hulk erinevaid eluvaldkondi reguleerivaid õigusnorme. Õigusnormid
grupeeruvad süstematiseeritult moodustades üheskoos õiguskorra.
Õigus – õigussugukond – õigusperekond
– õiguskord – õigusvaldkond – õigusharu – õigusinstituut.
Tänapäevase õigustaksonoomia kohaselt
moodustavad õiguse õigussugukonnad, mis omakorda koosnevad
lähedastest õigusperekondadest. Õigusperekonnad jagunevad
õiguskordadeks, mis omakorda jagunevad õigusvaldkondadeks.
Õigusvaldkonnad jagunevad õiguse alavaldkondadeks, kuhu lisanduvad
asjakohased kõrvalvaldkonnad. Kõige alamal taksonoomia ehk
liigitamiskategooria astmel asuvad õigusharud ja õigusinstituudid
(üksikud või kodifitseeritud õigusallikad konkreetsete seaduste,
koodeksite või muude õigusnormide või nende kogumite kujul).
Õigus ning õiguskord ehk õigussüsteem
on eri riikides ja eri piirkondades erinev.
Õigus kõige laiemas tähenduses on
õigus kui inimühiskonnale (tsivilisatsioonile) omane meetod korra
tagamiseks.
Õigussugukonda saab koondada
ajalooliselt õigusteadusliku sekkumiseta kujunenud arhailiseks
õiguse, religioosse ja ilmaliku õiguse.
Õigusperekond on sarnastel arusaamadel
õiguse sisust, lähtealustest ja õigusasutuste korraldusest põhinev
rühm õiguskordasid. Suuremad õigusperekonnad on romaani-germaani
õiguse perekond; anglo-ameerika õiguse perekond; islami
õigusperekond; hinduistlik õigusperekond; judaistlik õigusperekond;
Kaug-Ida õigusperekond; Aafrika ja Madagaskari õigusperekond;
sotsialistlik õigusperekond.
Õiguskord ehk õigussüsteem
(õiguse abil loodud terviklik elukorraldus ühiskonnas; õigusnormide
hierharhiliselt ja valdkondlikult korrastatud süsteem) on ühe maa
(riigi) kehtivate õigusnormide kogum, õigussüsteem kui tervik.
Õigusvaldkond (eraõigus ja avalik õigus).
Õigusharu – õigusnormide ja
–instituutide kogum, mis moodustab iseseisva osa
õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma
üheliigilisi ühiskondlikke suhteid (näiteks tööõigus,
perekonnaõigus, finantsõigus jne).
Õigusnormide õigusharudesse liigitamise
aluseks on:
- õigusliku reguleerimise objekt (varalised suhted, perekonnasuhted, töösuhted, suhted riigihalduses jne.) ja
- õigusliku reguleerimise meetod.
Õigusinstituut - õigusharu sees kujunev
õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist
osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest. Õigusinstituut
on õigusharu üks osa.
ARHAILINE ÕIGUS
RELIGIOOSSED
ÕIGUSSÜSTEEMID
ISLAMI
ÕIGUS HEEBREA ÕIGUS KANOONILINE HINDU
ÕIGUS Rooma-katoliku ÕIGUS
kiriku
õigus
ILMALIKUD
ÕIGUSSÜSTEEMID
LÄÄNELIK
ÕIGUS QUASI -LÄÄNELIK MITTE-
ÕIGUS LÄÄNELIK
ÕIGUS
ROMAANI-GERMAANI SOTSIALISTLIK KAUG-IDA
ÕIGUSPEREKOND ÕIGUS ÕIGUS
CIVIL
LAW
ANGLO-AMEERIKA AAFRIKA
ÕIGUSPEREKOND; ÕIGUS
ÜLDINE
ÕIGUS
COMMON
LAW
SKANDINAAVIA ÕIGUSPEREKOND
NB!
Viimati esitatud skeemi osas palun analüüsida, kuidas seda on
võimalik täiendada ja kas ja kuidas on seda võimalik ka teisiti
esitada. Arutasime seda seminaril. Vt lisatud skeeme .
ÕIGUS
AVALIK
ÕIGUS ERAÕIGUS
RIIGIÕIGUS TSIVIILÕIGUS ÄRI- e. KAUBANDUSÕIGUS
RAHVUSVAHELINE
ÕIGUS VÕLAÕIGUS
HALDUSÕIGUS ASJAÕIGUS
FINANTSÕIGUS PEREKONNAÕIGUS
KARISTUSÕIGUS PÄRIMISÕIGUS
PROTSESSIÕIGUS TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA
TÖÖÕIGUS
NB!
Viimati
esitatud skeemi osas palun analüüsida, kuidas seda on võimalik
täiendada ja kas ja kuidas on seda võimalik ka teisiti esitada.
Arutasime seda seminaril. Vt lisatud skeeme.
ÕIGUSAKTIDE
FUNKTSIONAALNE LIIGITUS
LEGISLATIIFUNKTSIOONI
TÄITEV ÕIGUSAKT
HALDUSFUNKTSIOONI
TÄITEV ÕIGUSAKT
JURISDIKTSIOONILIST
FUNKTSIOONI TÄITEV ÕIGUSAKT
JURISDIKTSIOONIAKTID
Iga riigi normatiivaktid moodustavad
hierharhilise süsteemi, milles kõige kõrgemaks aktiks on seadus.
Eesti õiguskorra kohustuslikud õiguse allikad
on rahvusvahelised lepingud; Euroopa Liidu aluslepingud, määrused
ja otsekohaldatavad direktiivid; EV seadusandliku pädevusega
institutsioonide seadused ja määrused; Riigikohtu lahendid; tava,
kui see ei ole vastuolus seadusega.
Soovituslikud allikad on Riigikohtu ning
ringkonna-, maa- ja halduskohtute lahendid; asutuste väljatöötatud
juhised; halduspraktika; õigusteadlaste ja teiste asjatundjate
arvamused; jms.
ÕIGUSTLOOVATE JA –RAKENDAVATE ÕIGUSAKTIDE PÕHIMÕTTELINE SÜSTEEM
EESTIS
(NB! LIHTSUSTATUD, MITTETÄIELIK)
ORGAN ÕIGUSTLOOV ÜLDAKT ÕIGUSTRAKENDAV
ÜKSIKAKT
Riigikogu või rahvahääletus Põhiseadus
Vabariigi president Seadlus e
dekreet Otsus; käskkiri
Vabariigi Valitsus Määrus Korraldus
Minister (VV liige) Määrus Käskkiri
Seejuures peaminister - korraldus
Vabariigi Valimiskomisjon Määrus
Ministeeriumi kantsler - Käskkiri
Ameti peadirektor - Käskkiri
Inspektsiooni peadirektor - Käskkiri; ettekirjutus;
Otsus
Maavanem - Korraldus; käskkiri
Volikogu Määrus Otsus
Valla- ja linnavalitsus Määrus Korraldus
Vallavanem, linnapea - Käskkiri
Linnaosa vanem;
Osavalla vanem - Korraldus;
käskkiri
Õiguskantsler Ettepanek
Eesti Panga president Määrus Käskkiri
Eesti Panga nõukogu Otsus Otsus
Kohus - Otsus (kohtuotsus;
Kohtumäärus).
MUUD NORMATIIVAKTID
Kollektiivleping
Tööandja ja töökollektiivi vaheline
MUUD
TÄITMISEKS KOHUSTUSLIKUD AKTID
Äriühingu
(aktsiaseltsi) juhtorganite otsused:
Äriühingu
üldkoosoleku otsus
Nõukogu
otsus
Juhatuse
otsus
Ettevõtte
juhtide otsused:
Peadirektori,
tegevdirektori jt. pädevate juhtide
Käskkiri,
korraldus, direktiiv , juhend jms.
ÕIGUSE ALLIKATE HIERHARHIA
RAHVUSVAHELISE
ÕIGUSE ÜLDTUNNUSTATUD PÕHIMÕTTED NING INIMÕIGUSED JA
PÕHIVABADUSED
PÕHISEADUS
VÄLISLEPING
SEADUS SEADLUS
VV
MÄÄRUS KOV OMAHALDUSMÄÄRUS
MINISTRI
MÄÄRUS
KOV
MÄÄRUS
ÕIGUSE
ALLIKATE HIERHARHIA
RAHVUSVAHELISE
ÕIGUSE ÜLDTUNNUSTATUD PÕHIMÕTTED NING INIMÕIGUSED JA
PÕHIVABADUSED
PÕHISEADUS
VÄLISLEPING
SEADUS SEADLUS
VV
MÄÄRUS KOV OMAHALDUSMÄÄRUS
MINISTRI
MÄÄRUS
KOV
MÄÄRUS
ÜLDIST INFOT SISALDAVAD
ALLIKAD, MIS ON KÕIGILE KÄTTESAADAVAD
EESTI.EE EESTI ÕIGUSSÜSTEEMIST
Kõige
kiiremini kätte saadava esmase ülevaate Eesti õigussüsteemist
annab riigiportaalist eesti.ee.
(Vt https://e-justice.europa.eu/content_member_state_law-6-ee-et.do?member=1 )
Õiguse allikad
Eesti
kuulub Mandri-Euroopa õigussüsteemi (tsiviilõiguse süsteem).
Kõige tähtsamad õiguse allikad on õigusaktid, nagu põhiseadus,
Euroopa Liidu õigus, rahvusvahelised lepingud, seadused ja määrused.
Samuti
võetakse eeskujuks kõrgeima kohtu – Riigikohtu – tõlgendused
ja asjatundjate kommentaarid (nt põhiseaduse kommenteeritud
väljaanne). Kohtuotsustega õigusi ei looda ning kõrgema astme
kohtute otsused ei ole reeglina madalama astme kohtute jaoks siduvad.
Samas on Riigikohtul, mis on ühtlasi ka põhiseadusliku järelevalve
kohus, õigus tunnistada kehtetuks õigusaktid, mis ei ole kooskõlas
põhiseaduse või kõrgemalseisvate õigusaktidega. Konkreetsete
kohtuasjade lahendamisel ei või ükski kohus sellist õigusakti
kohaldada ning kohtutel on õigus kuulutada kõnealune õigusakt
põhiseadusevastaseks (kuid mitte kehtetuks).
Rahvusvahelise
õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi
lahutamatu osa.
Õigusaktide liigid – kirjeldus
Põhiseadus
–
põhiseaduse § 3 lõike 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes
põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
Seadused
–
põhiseaduse
§ 65 kohaselt võtab seadusi vastu parlament – Riigikogu -,
kellele kuulub seadusandlik võim. Seadused võetakse vastu vastavalt
põhiseadusele ning avaldatakse selleks ettenähtud viisil Riigi
Teatajas. Täitmiseks on kohustuslikud vaid avaldatud seadused.
Määrus
–
põhiseaduse §-de 87 ja 94 alusel on Vabariigi Valitsusel ja ministril õigus anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi.
Kohaliku tähtsusega küsimuste korraldamiseks või seaduses
sätestatud juhtudel on õigus anda määrusi ka kohalike
omavalitsuste volikogudel. Määrus on materiaalses mõistes üldakt.
Määrusi võib anda üksnes seaduses sätestatud volituse alusel
piiratud ulatuses. Peale Vabariigi Valitsuse on määrusandlusõigus
antud ka teistele iseseisvatele õigussubjektidele –
avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele (ülikool) ja
asutustele. Lisaks on põhiseaduse § 154 lõike 1 alusel
määrusandlusõigus ka kohaliku omavalitsusüksuse volikogudel ja
Eesti Pangal (§ 111).
Vabariigi
Valitsusel ja ministritel on õigus anda intra
legem
määrusi. Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused jõustuvad
kolmandal päeval pärast nende avaldamist Riigi Teatajas, kui
määruses ei ole teisiti sätestatud.
Korraldus
–
halduse üksikakt, millega avaliku õiguse valdkonnas
administratsioon otsustab ja korraldab õigusliku elu üksikjuhtumeid.
Põhiseaduse § 87 punkti 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus seaduse
alusel ja täitmiseks korraldusi. Korralduste andmise õigus on ka
peaministril, maavanemal, kohaliku omavalitsuse valitsusel.
Otsus
–
halduse üksikakt, mis tehakse haldusvaiete või - kaebuste alusel või
millega määratakse karistusi. Samuti võtavad otsuseid vastu
Riigikogu, kohaliku omavalitsuse volikogu, Vabariigi Valimiskomisjon
ja kohus.
Käskkiri
–
põhiseaduse § 94 alusel annab minister seaduse alusel ja täitmiseks
käskkirju. Käskkiri sisaldab üldkohustuslikke käitumiseeskirju
ministeeriumi siseselt teenistusküsimustes või ministeeriumi
valitsemisalas tegutsevate riigivalitsemisasutuste struktuuri
määramiseks ja tegevuse korraldamiseks.
Rahvusvahelised
lepingud ja Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus –
põhiseaduse § 3 lõike 1 kohaselt on rahvusvahelise õiguse
üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi
lahutamatu osa. Põhiseaduse § 123 sätestab, et Eesti Vabariik ei
sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Põhiseaduse
täiendamise seadus sätestab Euroopa Liidu ülimuslikkuse põhimõtte.
Nimelt täiendamise seaduse § 2 kohaselt kohaldatakse Eesti
kuulumisel Euroopa Liitu Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades
liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kui Eesti seadused
või muud õigusaktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud
välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Välislepingud
jõustuvad lepingus sätestatud korra kohaselt.
Välisriigi
õiguse kohaldamist reguleerib rahvusvahelise eraõiguse seadus.
Kui
seadus, välisleping või tehing näeb ette välisriigi õiguse
kohaldamise, kohaldab kohus seda vaatamata vastavasisulise taotluse
olemasolule. Välisriigi õigust kohaldatakse vastavalt kohaldatava
õiguse tõlgendamisele ja kohaldamise tavadele kõnealuses riigis.
Välisriigi õigust ei kohaldata, kui selle tagajärjel tekib ilmne
vastuolu Eesti õiguse (avaliku korra) oluliste põhimõtetega.
Sellisel juhul kohaldatakse Eesti õigust.
Seadlus
– kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib Vabariigi President
põhiseaduse § 109 kohaselt anda edasilükkamatute riiklike
vajaduste korral seaduse jõuga seadlusi, mis kannavad Riigikogu
esimehe ja peaministri kaasallkirja. Põhiseaduse kohaselt võib
president anda:
- nn eriseadlusi, edasilükkamatute riiklike vajaduste korral, kui Riigikogu ei saa kokku tulla;
- nn erakorralisi seadlusi, edasilükkamatute riiklike vajaduste korral, mis väljenduvad Vabariigi Valitsuse kehtestatud erakorralistes seisukordades, kui Riigikogu ei saa kokku tulla või tal ei ole kogunemiseks piisavalt aega.
Vabariigi
Presidendi seadlus jõustub kümnendal päeval pärast selle
avaldamist Riigi Teatajas, kui seadluses ei ole sätestatud teisiti.
Kui
Riigikogu on kokku tulnud, esitab Vabariigi President seadlused
Riigikogule, kes võtab viivitamata vastu nende kinnitamise või
tühistamise seaduse. Põhiseaduse § 110 kohaselt ei saa Vabariigi
Presidendi seadlusega kehtestada, muuta ega tühistada põhiseadust
ega põhiseaduse §-s 104 loetletud seadusi, riiklikke makse
kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet.
Õigusaktide hierarhia
Õigusaktide
hierarhia on järgmine: põhiseadus, Euroopa Liidu õigus,
välisleping, seadused ja seadlused, Vabariigi Valitsuse määrused
ning ministri määrused. Õiguse üldaktide kõrval on ka õiguse
üksikaktid, mida antakse seaduse alusel ning mis asuvad hierarhias
seadustest ja määrustest allpool. Iga tasandi õigusaktid peavad
olema kooskõlas kõrgema tasandi õigusaktidega.
Institutsiooniline raamistik
Õigusaktide
vastuvõtmise eest vastutavad institutsioonid
Eesti
institutsioonilises korralduses järgitakse võimude lahususe ja
tasakaalustatuse põhimõtet (põhiseaduse § 4).
Seadusandlik
võim kuulub Riigikogule. Seaduste algatamise õigus on põhiseaduse
§ 103 kohaselt Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu
komisjonil, Vabariigi Valitsusel ja Vabariigi Presidendil. Vabariigi
President võib siiski algatada üksnes põhiseaduse muutmist.
Riigikogu arutab eelnõusid ning otsustab eelnõude seadusena
vastuvõtmise või tagasilükkamise üle.
Riigikogul on õigus koosseisu häälteenamusega tehtud otsuse põhjal pöörduda
Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu.
Riigikogul
on õigus panna seaduseelnõu või mõni riigielu küsimus
rahvahääletusele. Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute
häälteenamusega. Rahvahääletusel vastuvõetud seaduse kuulutab
Vabariigi President viivitamata välja. Rahvahääletuse otsus on
kõikidele riigiorganitele kohustuslik. Kui rahvahääletusele pandud
seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust, kuulutab Vabariigi
President välja Riigikogu erakorralised valimised. Rahvahääletusele
ei saa panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste,
välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise, erakorralise
seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi.
Täidesaatvat
riigivõimu teostab Vabariigi Valitsus. Enamikul juhtudel esitab
eelnõud Riigikogu menetlusse Vabariigi Valitsus. Vabariigi
Valitsusele esitavad seaduse eelnõusid ministeeriumid, kes peavad
need enne omavahel kooskõlastama.
Vabariigi
Valitsuse istungil osalevad sõnaõigusega õiguskantsler ja
riigikontrolör, kelle ettepanekud ei ole küll valitsusele siduvad,
kuid kelle soovitusi ja ettepanekuid võetakse sageli arvesse. Kui
õiguskantsler ja riigikontrolör peavad vajalikuks, võivad nad
esitada oma ettepanekud otse Riigikogu vastavale komisjonile, kes
tegeleb õigusakti eelnõuga. Õiguskantsler analüüsib põhiseaduse
§ 139 kohaselt seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja
riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab
vajaduse korral Riigikogule ettekande. Kui õiguskantsler leiab, et
seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku
omavalitsuse õigustloov akt on põhiseaduse või seadusega
vastuolus, teeb ta akti vastu võtnud organile ettepaneku viia see
kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla. Kui
akt ei ole selle aja jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla viidud , teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see
akt kehtetuks (põhiseaduse § 142).
Vabariigi
President kuulutab Riigikogus vastu võetud seadused välja või
jätab need välja kuulutamata. Viimasel juhul saadab Vabariigi
President seaduse koos motiveeritud otsusega Riigikogule tagasi uueks
arutamiseks ja otsustamiseks.
Justiitsministeerium
avaldab vastu võetud ja Vabariigi Presidendi poolt väljakuulutatud
seaduse Eesti riigi ametlikus väljaandes Riigi Teataja.
Otsuste tegemise protsess
Õigusloome
protsess Riigikogus koosneb järgmistest etappidest:
- õigusakti eelnõu algatamine;
- õigusakti eelnõu menetlemine;
- õigusakti eelnõu vastuvõtmine.
Algatamine
Õigusakti
eelnõu algatamise õigus on põhiseaduse § 103 kohaselt olnud
Vabariigi Valitsusel, Riigikogu liikmetel, Riigikogu fraktsioonidel,
Riigikogu komisjonidel ja Vabariigi Presidendil. President võib
siiski algatada üksnes põhiseaduse muutmise eelnõu. Õigusakti
eelnõu peab vastama Riigikogu juhatuse kehtestatud normitehnika
eeskirjale, samuti Vabariigi Valitsuse kehtestatud hea õigusloome ja
normitehnika eeskirjale. Riigikogu juhatus suunab õigusakti eelnõu
ühte Riigikogu alatisse komisjoni, kes on eelnõu juhtivkomisjoniks.
Oluliseks muudatuseks selles valdkonnas on rahva representatiivse osa
õigusloomealgatuse tunnustamine.
Eelnõu
menetlemine
Õigusakti
eelnõu valmistab Riigikogu täiskogu istungiks ette Riigikogu alatine komisjon (õiguskomisjon, põhiseaduskomisjon,
majanduskomisjon jt). Juhtivkomisjoni ettepanekul võetakse eelnõu
Riigikogu täiskogu istungi päevakorda.
Eelnõu
esimene lugemine peab toimuma Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse
kohaselt Riigikogu täiskogu seitsme töönädala jooksul eelnõu
menetlusse võtmisest arvates. Seaduseelnõusid arutatakse Riigikogu
täiskogu istungil kolmel lugemisel, kus esimesel lugemisel toimub
eelnõu üldpõhimõtete arutelu. Kui juhtivkomisjon ega
läbirääkimiste käigus ükski fraktsioon ei tee eelnõu
tagasilükkamise ettepanekut, lõpetatakse eelnõu esimene lugemine
ilma hääletamiseta. Pärast eelnõu esimese lugemise lõpetamist
võivad Riigikogu liikmed, komisjonid ja fraktsioonid kümne tööpäeva
jooksul esitada eelnõu muutmise ettepanekuid. Juhtivkomisjoni
ettepanekul võib Riigikogu esimees määrata teistsuguse
muudatusettepanekute esitamise tähtaja.
Juhtivkomisjon
vaatab läbi kõik eelnõu muutmiseks esitatud ettepanekud ning
otsustab nende arvestamise eelnõu uue teksti koostamisel.
Juhtivkomisjon koostab eelnõu teiseks lugemiseks eelnõu uue teksti,
millesse lisatakse kõik arvestatud muudatused ja juhtivkomisjoni
enda tehtud muudatused. Juhtivkomisjon koostab eelnõu teiseks
lugemiseks seletuskirja , mis sisaldab eelnõu menetlemisega seonduvat
teavet, nagu muudatusettepanekute arvestamise ja arvestamata jätmise
põhjendused, eelnõu algataja või esitaja, eelnõu menetlemisest
osa võtnud ekspertide ja teiste isikute seisukohad.
Eelnõu
võetakse teiseks lugemiseks päevakorda juhtivkomisjoni ettepanekul.
Riigikogu juhatuse, juhtivkomisjoni või eelnõu algataja ettepanekul
katkestab Riigikogu eelnõu teise lugemise ilma hääletamiseta. Kui
fraktsiooni teeb ettepaneku lugemine katkestada, pannakse see
hääletamisele. Kui eelnõu teine lugemine katkestatakse, võib
esitada veel muudatusettepanekuid. Kui Riigikogu eelnõu teist
lugemist ei katkesta , loetakse teine lugemine lõpetatuks ning eelnõu
saadetakse kolmandale lugemisele.
Riigikogu
otsuse eelnõu võib pärast teise lugemise lõpetamist panna
lõpphääletusele.
Juhtivkomisjon
koostab eelnõu kolmandaks lugemiseks eelnõu lõppteksti, mida ta
pärast teise lugemise lõpetamist keeleliselt ja tehniliselt
täpsustab. Juhtivkomisjon võib koostada eelnõu kolmandaks
lugemiseks seletuskirja, milles antakse ülevaade eelnõuga pärast
teise lugemise lõppemist tehtust. Eelnõu kolmandal lugemisel
avatakse läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega
fraktsioonide esindajad. Eelnõu kolmandal lugemisel viiakse läbi
eelnõu lõpphääletus.
Vastuvõtmine
Seadused
ja Riigikogu otsused võetakse vastu Riigikogus toimuval avalikul
hääletamisel. Seaduseelnõude kolmandal lugemisel toimub
lõpphääletus. Seaduse vastuvõtmiseks nõutav Riigikogu liikmete
häältearv tuleneb põhiseaduse §-dest 73 ja 104, mille kohaselt
jagunevad seadused:
- konstitutsioonilisteks ehk Riigikogu koosseisu häälteenamust nõudvateks seadusteks (101-st Riigikogu liikmest peab üle poole liikmetest seaduse vastuvõtmise poolt hääletama) ning
- lihtseadusteks ehk poolthäälte enamust nõudvateks seadusteks (seaduse vastuvõtmiseks peab selle poolt hääletama enam Riigikogu liikmeid kui vastu).
Ainult
Riigikogu koosseisu häälteenamusega võib vastu võtta ja muuta
järgmisi seadusi:
- kodakondsuse seadus;
- Riigikogu valimise seadus;
- Vabariigi Presidendi valimise seadus;
- kohaliku omavalitsuse valimise seadus;
- rahvahääletuse seadus;
- Riigikogu kodukorra seadus ja Riigikogu töökorra seadus;
- Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete tasu seadus;
- Vabariigi Valitsuse seadus;
- Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse liikmete kohtulikule vastutusele võtmise seadus;
- Vähemusrahvuste kultuurautonoomia seadus;
- riigieelarve seadus;
- Eesti Panga seadus;
- Riigikontrolli seadus;
- kohtukorralduse seadus ja kohtumenetluse seadused;
- seadused, milles käsitletakse välis- ja siselaene ja riigi varalisi kohustusi;
- erakorralise seisukorra seadus;
- rahuaja riigikaitse seadus ja sõjaaja riigikaitse seadus.
Pärast
seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist kirjutab sellele alla
Riigikogu esimees, tema äraolekul istungit juhatanud Riigikogu
aseesimees hiljemalt viiendal tööpäeval pärast vastuvõtmist.
Väljakuulutamine
Pärast
vastuvõtmist ja allakirjutamist saadetakse seadus Vabariigi Presidendile väljakuulutamiseks. Vabariigi President võib jätta
Riigikogu poolt vastu võetud seaduse välja kuulutamata ning saata
selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul,
arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja
otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab Vabariigi
President seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga
tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Riigikohus
tunnistab seaduse põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuulutab
Vabariigi President seaduse välja.
Seadus
jõustub kümnendal päeval pärast selle avaldamist Riigi Teatajas,
välja arvatud juhul, kui seaduses endas on sätestatud teisiti.
Õigusaktide avaldamine
Tähtsamad
õigusaktid ja välislepingud avaldatakse Riigi Teatajas. Seadused ja
määrused saavad õigusjõu alles pärast Riigi Teatajas avaldamist.
Riigi
Teataja
on Eesti ametlik võrguväljaanne ja õigusaktide keskne andmebaas.
Alates
2011. aasta 1. jaanuarist annab Riigi Teatajat välja
Justiitsministeerium.
Lühike
sisukirjeldus
Riigi
Teatajas avaldatakse seadused ja määrused, välislepingud,
Riigikogu otsused, Vabariigi Valitsuse korraldused ning võidakse
teha kättesaadavaks muu oluline teave (nt eelnõude seletuskirjad ).
Riigi
Teatajas on kättesaadav enamik akte alates 1990. aastast.
Alates
2002. aasta 1. juunist on Riigi Teatajas avaldatud seaduste,
Vabariigi Presidendi seadluste, valitsuse määruste ja korralduste,
ministrite määruste, Eesti Panga presidendi määruste ja Vabariigi
Valimiskomisjoni määruste ametlikud terviktekstid. 2010. aasta 1.
juunist avaldatakse Riigikogu otsuste terviktekste ja 2011. aasta
lõpust kohalike omavalitsuste määruste terviktekste.
Nende
õigusaktide igakordse muutmise korral koostatakse muudatusi sisaldav terviktekst ja avaldatakse muutva aktiga samal ajal koos teabega
selle kehtivusaja kohta.
Terviktekste
võib vaadata mis tahes kuupäeva kehtivuse seisuga. Samuti on
juurdepääs kõnealuste õigusaktide võimalikele
tulevikuredaktsioonidele. Tervikteksti iga redaktsioon on seotud
sellele eelneva ja sellele järgneva redaktsiooniga. See võimaldab
kasutajatel liikuda kronoloogiliselt tervikteksti eelmiselt
redaktsioonilt järgmisele ja vastupidi. Võimalik on ühe ja sama
õigusakti tervikteksti eri redaktsioone omavahel võrrelda nii, et
kasutaja näeb, millised muudatused on õigusaktis tehtud.
Seaduse
terviktekstilt on võimalik linkide kaudu avada seaduse alusel
kehtestatud määrusi ja määruselt liikuda seadusesätetele, mille
alusel määrused on kehtestatud.
Riigi
Teatajas avaldatud aktidele lisatakse menetlusteave, sealhulgas
tehakse kättesaadavaks seletuskirjad (lingid kooskõlastamise
infosüsteemile ja menetlusele Riigikogus), seosed Euroopa Liidu
õigusaktidega, tõlked jm lisateave, mis on õigusakti mõistmiseks
vajalik.
Riigi
Teataja veebilehel on võimalik otsida jõustunud maa- ja
ringkonnakohtu ning Riigikohtu lahendeid. Samuti leiab teavet
kohtuistungite toimumise aja ja koha kohta.
Riigikohtu
lahenditest ja kõikidest Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)
lahenditest avaldatakse kokkuvõtteid ja ülevaateid. Kokkuvõtted on
süstematiseeritud ja Riigikohtu lahendite kokkuvõtteid saab otsida
märksõnade või õigusakti viidete abil. EIK lahendite kokkuvõtted
on leitavad artiklite kaupa.
Riigi
Teatajas avaldatakse ka erinevaid seadus- ja õigusuudiseid.
2011.
aastast alustati seaduste tõlkimist inglise keelde. Tõlked
avaldatakse ajakohases seisus seaduse juures. Kõigi inglise keelde
tõlgitud seaduste nimekiri
on kättesaadav Riigi Teataja avalehel. 2014. aasta lõpuks on kavas
tõlkida kõik Eesti seaduste ajakohased terviktekstid inglise
keelde.
Lisaks
on võimalik kasutada ka õigusaktide eelnõude otsingut, mis
võimaldab otsida juba vastuvõetud õigusaktide ja menetluses
olevate eelnõude erinevaid menetlusetappe ning nende kaudu juurde
pääseda kõikidele menetlusandmetele ja koostatud dokumentidele.
Igaühel
on võimalik luua oma isiklik kasutajaportaal ja märkida seal aktid
lingimärkmikusse ning tellida endale portaali kaudu teavitusi uutest
aktidest ja lisandunud teabest oma e-posti aadressil.
juurdepääs
Eesti õigusaktide andmebaasile on tasuta
Juurdepääs
Riigi Teatajale, samuti kõik õigusteabeteenused on kasutajale
tasuta.
Kohaliku
omavalitsuse üksustes ja rahvaraamatukogudes (ligikaudu 600)
võimaldatakse soovijatel tasuta kasutada Riigi Teatajat ja neid
abistatakse aktide leidmisel. Kuni 20 lehekülge väljatrükki peab
kasutajale võimaldama tasuta.
Eesti
õigusaktide andmebaasi ajalugu
Riigi
Teataja
on Eesti Vabariigi ametlik väljaanne, mis ilmub alates 1918. aasta
27. novembrist. 1940. aastal Riigi Teataja väljaandmine katkes, kuid
seda jätkatakse 1990. aastast.
Alates
1996. aastast alustati Riigi Teataja väljaandmist Internetis ja
alates 2002. aasta 1. juunist on ametlik Internetis ilmuv Riigi
Teataja väljaanne.
Alates
2010. aasta 1. juunist ilmub Riigi Teataja ainult Internetis ametliku
võrguväljaandena. Sellest ajast Riigi Teatajat paberil välja ei anta .
2010.
aasta novembris võeti kasutusele uus kasutajasõbralikum ja rohkem
õigusteavet pakkuv Riigi Teataja infosüsteem. Infosüsteem on
Riigikantselei juhtimisel välja töötatud Euroopa Liidu
regionaalarengu fondi finantseeringuga.
Riigikohtu
ja EIK lahendite kokkuvõtted, erinevaid õigusuudiseid ning teave
jõustunud kohtulahendite ja kohtuistungite toimumise kohta on
kättesaadav Riigi Teataja veebilehel alates 2012. aasta 20.
jaanuarist.
Õigusaktide
eelnõude otsing võeti kasutusele 2012. aasta lõpus.
2013.
aastast avaldatakse Riigi Teatajas kõigi omavalitsuste vastuvõetud
määrused ja nende ajakohases seisus terviktekstid.
Elektroonilise
Riigi Teataja uue süsteemi arendamise osana luuakse ühendus Euroopa
N-Lex portaaliga.
( https://e-justice.europa.eu/content_member_state_law-6-ee-et.do?member=1 )
EESTI.EE EESTI ÕIGUSHARUDEST
( https://www.eesti.ee/est/teemad/kodanik/oigusabi/oigusest_uldiselt/millised_on_oigusharud )
Õigusharud
Õigusharudes
eristatakse kahte suurt valdkonda: eraõigust ja avalikku õigust.
Erinevus nende kahe õigusharu vahel tuleneb põhimõtteliselt
sellest, kes osalevad uuritavas õigussuhtes.
Eraõiguseks
nimetatakse norme, mis reguleerivad suhteid üksikisikute vahel
(õiguslikult võrdses situatsioonis olevaid õigussubjekte. Näiteks
õigussuhe ostja ja müüja vahel, kus mõlemal poolel on omad
õigused ja kohustused). Eraõiguse alla kuuluvad tsiviilõigus,
äriõigus, rahvusvaheline eraõigus ja ka intellektuaalne omand
(näiteks autoriõigus, patendiõigus).
Avaliku
õiguse moodustavad
aga need normid, kus üheks pooleks on riik, kes õigussuhtes osaleb
jõupositsioonilt – teostades oma võimu. Avaliku õiguse all
mõistetakse ka põhimõtteid, mille alusel on korraldatud riigi
ülesehitus ning riigi suhted kodanikega. Avaliku õiguse alla
kuuluvad peale riigiõiguse veel haldus-, finants -, kriminaal- ja
protsessiõigus ning ka rahvusvaheline õigus.
Riigiõigus
Õigusharude
iseloomustamist alustatakse traditsiooniliselt riigiõigusest, mis on
teistele õigusharudele aluseks, baasiks. Riigiõigus reguleerib
üldistatult kõiki riiki ja õigust käsitlevaid õigussuhteid
(võimude lahusus, riigi põhitunnused, seadusandlus). Riigiõigus
reguleerib riikliku korralduse vormi ning territooriumi
haldusjaotust; kõrgeima riigivõimu kandja staatust ja rolli,
inimõiguseid; riigi süsteemi primaarsed elemendid (näiteks
parlament), nende funktsiooni, juriidilist laadi, struktuuri,
pädevust ning moodustamise aluseid ja korda (näiteks valimiste
korda), samuti seoseid riigi süsteemi teiste elementidega (näiteks
kohaliku omavalitsusega).
Kõrgeima
õigusjõu tõttu kuuluvad riigiõiguse alla ka kõik
konstitutsioonilised õigusnormid. Seega kuuluvad riigiõiguse alla
põhiseadusega reguleeritud põhimõtted, mis on kohustuslikud
kõigile ja igaühele. Riigiõiguslikeks normideks on ka kõik
need õigusnormid, millega reguleeritakse kõrgemate riigiametnike
ametisse määramist või valimist. Riigiõiguse järgi toimub ka
õigusloome ning õiguse realiseerimine. Riigiõiguslike normide
hulk ja iseloom erinevad riigiti ja sõltuvad suuresti riigi
valitsemise vormist .
Tsiviilõigus
Tsiviilõigus
on eraõiguse kõige mahukam osa. Eesti tsiviilõiguse süsteem on
üles ehitatud Pandektide põhimõttele, mille järgi kõik
tsiviilõiguse normid jaotatakse viide ossa: tsiviilõiguse üldosa,
perekonnaõigus, pärimisõigus, asjaõigus ja võlaõigus.
Pandektide süsteem ise pärineb Vana-Rooma õigusest.
Tsiviilõiguse
üldosa
(tsiviilseadustiku üldosa seadus) reguleerib tsiviilõiguse
üldpõhimõtteid. Tsiviilõiguse üldosa on kohaldatav perekonna-,
pärimis-, võla-, asjaõigusseaduse ja äriseadustiku üldosana.
Tsiviilseadustiku üldosa seadusega on reguleeritud isikud
(juriidilised ja füüsilised isikud), esemed, tehingud, esindus ,
tähtajad ja tähtpäevad, tsiviilõiguste teostamine ja kaitse.
Perekonnaõigusega
(Perekonnaseadus) reguleeritakse kõiki perekonna ja abieluga seotud
suhteid (näiteks abielu sõlmimine, abikaasade vastastikused
kohustused, kohustused laste suhtes jt).
Pärimisõiguse
(Pärimisseadus) alla käivad kõik suhted, mis seotud pärimisega,
pärijate ja pärandajatega.
Võlaõigus
(Võlaõigusseadus) koosneb üldosast ja eriosast ja reguleerib kõike
seda, mis seondub võlasuhtega, millest tuleb ühe isiku kohustus
(võlgnik), teha teise isiku (võlausaldaja) kasuks mingi tegu või
jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult
kohustuse täitmist. Alles jõustunud võlaõigusseadus reguleerib ka
lepinguväliseid suhteid (näiteks tasu avalik lubamine).
Asjaõigus
(Asjaõigusseadus), mille reguleerimisobjektiks on asjaõigused,
nende sisu, tekkimine ja lõppemine.
Haldusõigus
Haldusõigus
reguleerib ametivõimude tegevust, nende moodustamise korda,
volitusi, suhteid kodanikega, vastutust haldusõiguse rikkumise eest
jms. Haldusasjad kuuluvad lahendamisele halduskorras ning
halduskohtus. Kaebused ja protestid, mis on esitatud
avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või
muu isiku korralduse, käskkirja, otsuse, ettekirjutuse või
õigusakti peale, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes
üksikjuhtumi reguleerimiseks, kuuluvad lahendamisele halduskohtus.
Haldusasja võib algatada ka avalik-õiguslikke haldusülesandeid
täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevuse, tegevusetuse või
viivituse suhtes avalik-õiguslikes suhetes (nt politsei tegevusetus
teatud olukorras).
Karistusõigus
Karistusõigus
määrab, millised teod on käsitletavad süütegudena ja milliseid
karistusi nende eest määratakse ehk karistusõigus määrab
kindlaks nende ühiskondlike suhete ringi, mis on riigi kaitse all ja
mille rikkumine toob kaasa karistuse. Alates 1. septembrist 2002
kehtib Eestis ühtne karistusõigus karistusseadustiku näol.
Karistusseadustik jaguneb üld-ja eriosaks.
Karistusseadustiku
üldosa annab teo
karistatavuse alused üldiselt ning jaguneb kolmeks põhiosaks:
õpetus karistusseadusest, õpetus kuriteost ja õpetus karistusest.
Üldosa koosneb seitsmest peatükist. Esimene peatükk käsitleb
üldsätteid, teine peatükk süütegu ja peatükid kolmest seitsmeni
karistusega seonduvat.
Eriosa
annab konkreetsete
karistatavate tegude kirjeldused ning karitused nende eest. Eriosa
määratleb süüteokoosseisud (karistusseadustiku § 12 lg 1
süüteokoosseis on käesoleva seadustiku eriosas või muus seaduses
sätestatud karistatava teo kirjeldus).
Protsessiõigus
Protsessiõiguse
ehk menetlusõigusega määratakse kindlaks kohtupidamise kord.
Protsessiõigus tagab õigusliku julgeoleku ja välistab kohtuliku
omavoli. Menetlusõiguse normid on üldjuhul üpriski keerulised ja
neid tuleb väga hoolikalt järgida, et kaitsta õigusemõistmist
kohtu omavoli eest, aga samuti hoolitseda, et kohtuvaidluse üks
osalistest ei saaks protsessis ebaausat eelist teise suhtes.
Protsessinormide oluline rikkumine võib kaasa tuua näiteks
kohtuotsuse tühistamise.
Kriminaalprotsessi
õigus on seotud
karistusõigusega. Kriminaalprotsessiõigus reguleerib juurdlus - ja
uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust menetluse teostamisel
kriminaalasjades. Kriminaalprotsessi eesmärgiks on, et süütegude
toimepanijad saaksid kohase karistuse ning et ühtki süütut ei
mõistetaks süüdi.
Tsiviilprotsessiõigus
on seotud tsiviilõiguse ja selle allharudega.
Tsiviilkohtumenetlusega reguleeritakse tsiviilasjade lahendamise
korda, kohtu ja protsessiosaliste tegevust, mis on vajalik kodanike
õiguse kaitsmisel. Tsiviilprotsessiõiguse normid määravad ära
kohtuorganite õigused ja kohustused ning reguleerivad protsessist
osavõtjate suhteid protsessi käigus, samuti notariaalorganite ja
arbitraažiorganite (majanduskohtud, kus lahendatakse vaid
majandusvaidlusi) tegevust.
( https://www.eesti.ee/est/teemad/kodanik/oigusabi/oigusest_uldiselt/millised_on_oigusharud )
EUROOPA LIIDU ÕIGUSSÜSTEEM
Euroopa
Liidul on oma õigussüsteem ja õigusaktid: peamised eeskirjad ja
põhimõtted on sätestatud aluslepingutes. EL võib võtta vastu
õigusakte, mida liikmesriigid peavad järgima ja kohaldama .
ELi
õigus on siduv ja üldsusele kättesaadav kõikides
ELi ametlikes keeltes.
EUR-Lex
veebisaidi kaudu saab kasutada ELi õigusaktide terviktekste kõikides
nimetatud keeltes ja otsida teatavaid õigusakte.
ELi
õiguse allikad
ELi
õiguse kaks peamist allikat on esmane
õigus
ja teisene
õigus.
Esmase
õiguse moodustavad lepingud, millega sätestatakse Euroopa Liidu
õigusraamistik. Teisene õigus koosneb nende lepingute alusel
vastuvõetud õigusaktidest, nagu määrused, direktiivid, otsused,
kokkulepped ja lepingud. Peale selle on olemas ELi õiguse
üldpõhimõtted, Euroopa Liidu Kohtu kujundatud kohtupraktika ja rahvusvaheline
õigus.
ELi
õiguse eriomane joon on võimalus seda ELi liikmesriikide kohtutes
otse kohaldada (vahetu mõju) ning ELi liikmesriikide õigusakte ei
kohaldata, kui need satuvad vastuollu ELi õigusega (ülimuslikkus).
ELi
esmane õigus (aluslepingud)
Esmast
õigust võib pidada Euroopa Liidu ülimaks õiguse allikaks. Esmane
õigus on Euroopa õiguskorra hierarhia tipus ja koosneb peamiselt
järgmistest lepingutest:
- aluslepingud: Euroopa Liidu leping, Euroopa Liidu toimimise leping ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping,
- aluslepingute protokollid ja lisad, liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemise lepingud ja muud lepingud.
Koos
sätestatakse nendes lepingutes võimu jaotus liidu ja liikmesriikide
vahel, määratakse kindlaks otsuste tegemise protsess, ELi
institutsioonide pädevus ja nende tegevuse ulatus
poliitikavaldkondade kaupa.
Viimati
vaadati ELi esmane õigus läbi Lissaboni
lepinguga
, mis jõustus detsembris 2009. Eespool nimetatud lepingud sisaldavad
Lissaboni lepinguga tehtud muudatusi.
ELi
teisene õigus (õigusaktid, lepingud, kokkulepped jne)
Teisene
õigus sisaldab nn ühepoolseid akte ning lepinguid ja kokkuleppeid.
Ühepoolsed
aktid on enamjaolt loetletud Euroopa
Liidu toimimise lepingu
artiklis 288: määrused, direktiivid, otsused, arvamused ja
soovitused. Peale selle on eelnevatele lepingutele tuginevaid
eriakte. Näiteks kriminaalasjades kohaldatakse endiselt raamotsuseid
(need võeti vastu enne Lissaboni lepingu jõustumist, kui politsei-
ja õigusalasel koostööl kriminaalasjades oli eristaatus, mille
kohta leiate rohkem teavet järgmiselt lingilt: kokkuvõtted
- kriminaalasjad kuni novembrini 2009).
Õigusloomeprotsessiga vastuvõetud õiguslikult siduvaid akte, nagu
määrused, direktiivid ja raamotsused, nimetatakse õigustloovateks
aktideks ehk õigusaktideks.
Lepingud
ja kokkulepped hõlmavad rahvusvahelisi lepinguid ja kokkuleppeid või
konventsioone, millele on alla kirjutanud ühendus või Euroopa Liit
ning väljaspool ELi asuv riik või organisatsioon,
liikmesriikidevahelisi lepinguid ja kokkuleppeid ning
institutsioonidevahelisi kokkuleppeid või lepinguid ELi eri
institutsioonide vahel.
Õigusaktide
kokkuvõtted ja lisateave
Lisaks
EUR-Lexile
, mis sisaldab ELi õiguslike dokumentide terviktekste, on
veebisaidil ELi
õigusaktide kokkuvõtted
esitatud ELi õigusaktide peamised aspektid kokkuvõtlikult ja
hõlpsasti mõistetavas keeles. Selles on esitatud umbes 3000 ELi
õigusakti kokkuvõtted teabelehtedena, mis on liigitatud ELi
tegevusvaldkondadele
vastavate teemade kaupa. Teemad ulatuvad põllumajandusest
transpordini ja hõlmavad laiaulatuslikku ja ajakohastatud ülevaadet
ELi õigusaktidest. Kajastamata on jäetud siiski vaid ajutist huvi
pakkuvad juriidilised otsused, nagu toetuse andmise otsused. Praegu
on see sait kättesaadav 11 keeles.
PreLex
veebisaidil jälgitakse õigusloome ettepanekuid ELi institutsioonide
otsuste tegemise protsessi käigus ning Europe Direct
täiendab muid andmebaase, pakkudes hõlpsasti loetavaid kokkuvõtteid
ELi kohati pikkadest ja tehnilistest õigusaktidest (selle kaudu
vastatakse ka kodanike küsimustele ELi kohta).
Ülaltoodud
materjal on avaldatud Euroopa Komisjoni poolt hallataval veebilehel.
Sellel veebisaidil avaldatud teave ei kajasta tingimata Euroopa
Komisjoni ametlikku seisukohta. Komisjon ei võta mingit vastutust
ega kohustusi seoses ülaltoodud dokumendis esitatud või viidatud
teabe ega andmetega . Palun lugege õigusteabe viida alt ELi veebilehtede autoriõiguste eeskirjade kohta.
https://e-justice.europa.eu/content_eu_law-3-et.do
Igal
Euroopa Liidu (ELi) liikmesriigil on oma õigus ja õigussüsteem.
Liikmesriigi õigus võib hõlmata riigi tasandi õigust (ehk
siseriiklikku õigust, mis kehtib kogu riigis) ja vaid teatavas
piirkonnas, linnas või muus haldusüksuses kohaldatavat õigust.
Õiguse allikad
Liikmesriikide
õigus tuleneb eri allikatest, eelkõige põhiseadusest, muudest
õigusaktidest (mida võib vastu võtta nii riiklikul , piirkondlikul
kui ka kohalikul tasandil) ja/või valitsusasutuste määrustest.
Peale selle võib liikmesriikide kohtute otsustest saada
kohtupraktika.
Iga
ELi liikmesriigi õiguskorra ülevaade koos õiguse allikate,
hierarhia, staatuse ja õigusaktide jõustumise tingimustega on
esitatud Tsiviil-
ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku
veebisaidil.
Õiguse valdkonnad
Tavapäraselt
jaguneb liikmesriigi õigus era- ja avalikuks õiguseks.
- Eraõigus ehk tsiviilõigus on ühiskonna õiguse see osa, mis käsitleb üksikisikute või rühmade suhteid ilma riigi või valitsuse sekkumiseta.
- Avalik õigus reguleerib suhteid üksikisikute ning riigi, selle organite ja asutuste vahel, samuti viimaste pädevust ja asjaomaseid menetlusi. Üldiselt koosneb avalik õigus riigiõigusest, haldusõigusest ja kriminaalõigusest. Kriminaalõiguse erilist laadi arvestades võib seda pidada ka eraldi õiguse liigiks.
(Üksikasjalikum
teave: https://e-justice.europa.eu/content_member_state_law-6-et.do )
ÕIGUSALLIKATE TEEMA ANNAB AINET MÕTISKLUSTEKS
Järgmiselt
esmalt mõned näited sellest, et õigusallikate teema annab põhjust
aruteludeks. Seejärel näiteid meie õigussüsteemi osade
täiendavatest kirjeldustest.
Õiguskirjanduses
käsitletakse õigusallikatena tavaõigust (nn kehtestamata õigus)
ja kehtestatud õigust ning ka kohtupraktikat ja käibetava.
Üldlevinud ja tuntud seisukoha järgi muutuvad tavad ja kombed
tavaõiguseks, kui need nö tugevnevad tavaõiguseks. Seejuures tuleb
silmas pidada, et tava õiguslik mõju on oluliselt kitsendatud, sest
tava ei muuda seadust.
Kirjutatud
õiguse asemele räägitakse kehtestatud õigusest, milleks Eesti
õiguses on peamisteks allikateks seadused ja määrused. Neile
lisanduvad mitteriiklikud õigusaktid: kohalike omavalitsuste
määrused ning eraõiguslike ühenduste põhikirjad ja põhimäärused.
Viimatinimetatud põhikirju käsitletakse siiski õigusaktina vaid
juhul, kui ühendusele on antud õiguse kehtestamise pädevus
seadusega.
Põhiseadus
Seadused
Määrused
Mitteriiklike
ühenduste (kohalikud omavalitsused, ülikolid, äriühingud,
mittetulundusühingud jms) õigusaktid.
Ka
rahvusvahelise õiguse asetuse osas Eesti õigusnormide hierharhias
on eriarvamusi . Määramatuse põhjusena esitatakse asjaolu, et
rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse põhimõte ei ole saanud üldist
rahvusvahelist tunnustatust ning rahvusvahelise õiguse
üldtunnustatud normide prioriteedist seadusandja suhtes ei tulene
nende otsest ja selget ülimuslikkust EV Põhiseaduse suhtes.
EV
Põhiseadus, par 3 komm lg 1 sätete kohaselt on Eesti õiguskorra
osaks sisemaise õiguse kõrval ka rahvusvahelise õiguse
üldtunnustatud põhimõtted ja normid, millest tuleneb, et
rahvusvahelise õiguse normid võivad riigisisestes suhetes luua
õigusi ja kohustusi Eesti õigussubjektidele ning abistada ka Eesti
õigusaktide tõlgendamisel. Eriti kehtib see EL õigusaktide suhtes.
Euroopa
Kohtu seisukoht on, et ka riigi põhiseadus ei jää EL õiguse
mõjualast välja.
(Vt
Tiivel,
R. Sissejuhatus tsiviilõigusesse. Kirjastus Agitaator, 2011, lk 1-5.
Tiivel, R. Tsiviilõiguse üldosa. Kirjastus Juura , 2009.
EV
Põhiseadus, par 3 komm 3.5.3; Annus, par 22 2.1; Kiris, lk 57;
Lõhmus,
lk 8-9.)
EV
Riigikohus on seisukohal, et põhiseaduse täiendamise seaduse
vastuvõtmisega muutus EL õigus üheks põhiseaduse tõlgendamise ja
rakendamise aluseks. Seejuures saab kohaldada üksnes seda osa PS-st,
mis on kooskõlas EL õigusega või reguleerib suhteid, mida EL
õiguse ei reguleeri. PS sätteid, mis ei ole kooskõlas EL õigusega,
ei saa kohaldada ning nende toime peatub. EL ainupädevuses või
EL-ga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse vastuolu
korral EV õigusnormidega EL õigust. (RKPJKa 3-4-1-06 p-d 15 ja 16)
Ilmselt
vajaks põhjalikumat analüüsimist, milline on sellise seisukoha
mõju, sh rahvusriigi põhimõtetele ja eesmärkidele.
Avalik- ja eraõigus
Õigusharudes
eristatakse kahte suurt valdkonda: eraõigust ja avalikku õigust.
Erinevus nende kahe õigusharu vahel tuleneb põhimõtteliselt
sellest, kes osalevad uuritavas õigussuhtes.
Eraõiguseks
nimetatakse norme, mis
reguleerivad suhteid üksikisikute vahel (õiguslikult võrdses
situatsioonis olevaid õigussubjekte. Näiteks õigussuhe ostja ja
müüja vahel, kus mõlemal poolel on omad õigused ja kohustused).
Avaliku
õiguse moodustavad
aga need normid, kus üheks pooleks on riik, kes õigussuhtes osaleb
jõupositsioonilt – teostades oma võimu. Avaliku õiguse all
mõistetakse ka põhimõtteid, mille alusel on korraldatud riigi
ülesehitus ning riigi suhted kodanikega. Avaliku õiguse alla
kuuluvad peale riigiõiguse veel haldus-, finants-, kriminaal- ja
protsessiõigus ning ka rahvusvaheline õigus.
Eraõiguse
alla kuuluvad tsiviilõigus, äriõigus, rahvusvaheline eraõigus ja
ka intellektuaalne omand (näiteks autoriõigus, patendiõigus).
Miks on eraõiguse ja avaliku õiguse eristamine oluline?
Avaliku
õiguse ja eraõiguse piiritlemisest sõltub vaidluste lahendamise
kohtualluvus ning see, millise menetluse liigiga on tegemist. Näiteks
halduskohtumenetluse seadustiku alusel halduskohtus maksuhalduri
tegevuse peale; tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel linna- või
maakohtus üürivõla nõudes.
Samas ei
saa era- ja avaliku õiguse norme alati üheselt ja täielikult
eristada, sest nad on kohati üksteisega mitmeti seotud. Nii näiteks
sisaldavad tööõigus ja konkurentsiõigus mõlemad kõrvuti nii
era- kui avalikõiguslikke norme.
Näiteks
võivad tööandja ja töötaja kokku leppida töötasus, kuid
seejuures ei tohi maksta vähem kui Vabariigi Valitsuse poolt
kehtestatud miinimumpalka. Vaba konkurentsi takistamise eest võib
olla ette nähtud nii eraõiguslik õiguskaitsevahend (kahju
hüvitamise kohustus) kui ka avalikõiguslik sanktsioon (rahatrahv).
Riigiõigus
Õigusharude
iseloomustamist alustatakse traditsiooniliselt riigiõigusest, mis on
teistele õigusharudele aluseks, baasiks. Riigiõigus reguleerib
üldistatult kõiki riiki ja õigust käsitlevaid õigussuhteid
(võimude lahusus, riigi põhitunnused, seadusandlus).
Riigiõigus
reguleerib riikliku korralduse vormi ning territooriumi
haldusjaotust; kõrgeima riigivõimu kandja staatust ja rolli,
inimõiguseid; riigi süsteemi primaarsed elemendid (näiteks
parlament), nende funktsiooni, juriidilist laadi, struktuuri,
pädevust ning moodustamise aluseid ja korda (näiteks valimiste
korda), samuti seoseid riigi süsteemi teiste elementidega (näiteks
kohaliku omavalitsusega).
Kõrgeima
õigusjõu tõttu kuuluvad riigiõiguse alla ka kõik
konstitutsioonilised õigusnormid. Seega kuuluvad riigiõiguse alla
põhiseadusega reguleeritud põhimõtted, mis on kohustuslikud
kõigile ja igaühele.
Riigiõiguslikeks
normideks on ka kõik need õigusnormid, millega reguleeritakse
kõrgemate riigiametnike ametisse määramist või valimist.
Riigiõiguse järgi toimub ka õigusloome ning õiguse
realiseerimine.
Riigiõiguslike
normide hulk ja iseloom erinevad riigiti ja sõltuvad suuresti riigi
valitsemise vormist.
Haldusõigus
Haldusõigus
reguleerib ametivõimude tegevust, nende moodustamise korda,
volitusi, suhteid kodanikega, vastutust haldusõiguse rikkumise eest
jms.
Haldusasjad
kuuluvad lahendamisele halduskorras ning halduskohtus. Kaebused ja
protestid, mis on esitatud avalik-õiguslikke haldusülesandeid
täitva asutuse, ametniku või muu isiku korralduse, käskkirja,
otsuse, ettekirjutuse või õigusakti peale, mis on antud
avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks, kuuluvad
lahendamisele halduskohtus. Haldusasja võib algatada ka
avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või
muu isiku tegevuse, tegevusetuse või viivituse suhtes
avalik-õiguslikes suhetes (nt politsei tegevusetus teatud
olukorras).
Karistusõigus
Karistusõigus
määrab, millised teod on käsitletavad süütegudena ja milliseid
karistusi nende eest määratakse ehk karistusõigus määrab
kindlaks nende ühiskondlike suhete ringi, mis on riigi kaitse all ja
mille rikkumine toob kaasa karistuse. Alates 1. septembrist 2002
kehtib Eestis ühtne karistusõigus karistusseadustiku näol.
Karistusseadustik jaguneb üld-ja eriosaks.
Karistusseadustiku
üldosa annab teo
karistatavuse alused üldiselt ning jaguneb kolmeks põhiosaks:
õpetus karistusseadusest, õpetus kuriteost ja õpetus karistusest.
Üldosa koosneb seitsmest peatükist. Esimene peatükk käsitleb
üldsätteid, teine peatükk süütegu ja peatükid kolmest seitsmeni
karistusega seonduvat.
Eriosa
annab konkreetsete karistatavate tegude kirjeldused ning karitused
nende eest. Eriosa määratleb süüteokoosseisud (karistusseadustiku
§ 12 lg 1 süüteokoosseis on käesoleva seadustiku eriosas või
muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus).
Protsessiõigus
Protsessiõiguse
e. menetlusõigusega määratakse kindlaks kohtupidamise kord.
Protsessiõigus tagab õigusliku julgeoleku ja välistab kohtuliku
omavoli. Menetlusõiguse normid on üldjuhul üpriski keerulised ja
neid tuleb väga hoolikalt järgida, et kaitsta õigusemõistmist
kohtu omavoli eest, aga samuti hoolitseda, et kohtuvaidluse üks
osalistest ei saaks protsessis ebaausat eelist teise suhtes.
Protsessinormide oluline rikkumine võib kaasa tuua näiteks
kohtuotsuse tühistamise.
Kriminaalprotsessi
õigus on seotud
karistusõigusega. Kriminaalprotsessiõigus reguleerib juurdlus- ja
uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust menetluse teostamisel
kriminaalasjades. Kriminaalprotsessi eesmärgiks on, et süütegude
toimepanijad saaksid kohase karistuse ning et ühtki süütut ei
mõistetaks süüdi.
Tsiviilprotsessiõigus
on seotud tsiviilõiguse ja selle allharudega.
Tsiviilkohtumenetlusega reguleeritakse tsiviilasjade lahendamise
korda, kohtu ja protsessiosaliste tegevust, mis on vajalik kodanike
õiguse kaitsmisel. Tsiviilprotsessiõiguse normid määravad ära
kohtuorganite õigused ja kohustused ning reguleerivad protsessist
osavõtjate suhteid protsessi käigus, samuti notariaalorganite ja
arbitraažiorganite (majanduskohtud, kus lahendatakse vaid
majandusvaidlusi) tegevust.
Rahvusvaheline õigus
Rahvusvaheline
õigus reguleerib
suhteid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis
tekivad poliitilise, majandusliku ja kultuurilise, aga ka sõjalise
suhtlemise pinnalt.
Suhte
subjektid on riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid.
Rahvusvahelise
õiguse normide jaoks ei ole ühtset seadusandjat, neid loovad
suhetes osalejad ise.
Põhiliseks
õigusallikaks on lepingud ( paktid , konventsioonid ) ja tavad.
Puudub
tsentraliseeritud sunniaparaat õiguse täitmiseks.
EV ERAÕIGUS
Eesti
eraõigus kuulub süsteemi ja põhiliste instituutide poolest
Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemi. Eesti eraõiguse kujundamisel
on eeskujuks olnud eelkõige Saksa Liitvabariigi eraõigus,
rahvusvahelise kaubandusõiguse mudelseadused ja põhimõtted,
rahvusvahelised konventsioonid ning Euroopa Liidu õigus.
Teiste kogemusest õppimise
tulemusena on Eestil
tänase Euroopa üks kõige kaasaegsematest tsiviilõiguse
süsteemidest. Eesti nüüdisaegne tsiviilseadustik moodustavad
seadused, mis võeti vastu ja hakkasid kehtima ajavahemikul
1994-2010. Ehkki tsiviilõigus koosneb meil eraldi seadustest ja
nende rakendusseadustest ning ühtset, ühtede kaante vahel olevat
tsiviilseadustikku meil ei ole, on sisuliselt tegemist ühtse ja
tervikliku õigusnormide koguga, millele viitab ka ühe olulise
seaduse – Tsiviilseadustiku üldosa seaduse – pealkiri (nimetus).
Aga veelgi olulisem, seetõttu, et enne tsiviilseadustiku üldosa
seaduse vastuvõtmist 28.06.1994 oli otsustatud, et Eesti uus
tsiviilseadustik hakkab koosnema viiest osast: üldosast,
perekonnaõigusest, asjaõigusest, pärimisõigusest ja võlaõigusest,
mis võetakse vastu eraldi seadustena.
Asjaõigusseadus
hakkas kehtima 1.12.1993, perekonnaseadus 1.01.1995, pärimisseadus
1.01.1997 ja võlaõigusseadus 1.07.2002. 1992. aastal alanud Eesti
uue tsiviilseadustiku koostamine viidi lõpule Võlaõigusseaduse
vastuvõtmisega 28.09.2001.
Tsiviilõigus
Tsiviilõigus
on eraõiguse kõige mahukam osa. Eesti tsiviilõiguse süsteem on
üles ehitatud Pandektide põhimõttele, mille järgi kõik
tsiviilõiguse normid jaotatakse viide ossa: tsiviilõiguse üldosa,
perekonnaõigus, pärimisõigus, asjaõigus ja võlaõigus.
Pandektide süsteem ise pärineb Vana-Rooma õigusest.
Tsiviilõiguse
üldosa (vt
tsiviilseadustiku üldosa seadus) reguleerib tsiviilõiguse
üldpõhimõtteid. Tsiviilõiguse üldosa on kohaldatav perekonna-,
pärimis-, võla-, asjaõigusseaduse ja äriseadustiku üldosana.
Tsiviilseadustiku üldosa seadusega on reguleeritud isikud
(juriidilised ja füüsilised isikud), esemed, tehingud, esindus,
tähtajad ja tähtpäevad, tsiviilõiguste teostamine ja kaitse.
Perekonnaõigusega
(vt Perekonnaseadus)
reguleeritakse kõiki perekonna ja abieluga seotud suhteid. (näiteks
abielu sõlmimine, abikaasade vastastikused kohustused, kohustused
laste suhtes jt.)
Pärimisõiguse
(vt Pärimisseadus) alla käivad kõik suhted, mis seotud pärimisega,
pärijate ja pärandajatega.
Võlaõigus
(vt Võlaõigusseadus)
koosneb üldosast ja eriosast ja reguleerib kõike seda, mis seondub
võlasuhtega, millest tuleb ühe isiku kohustus (võlgnik), teha
teise isiku (võlausaldaja) kasuks mingi tegu või jätta see
tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse
täitmist. Alles jõustunud võlaõigusseadus reguleerib ka
lepinguväliseid suhteid (näiteks tasu avalik lubamine).
Asjaõigus
(vt Asjaõigusseadus), mille reguleerimisobjektiks on asjaõigused,
nende sisu, tekkimine ja lõppemine.
Tsiviilseadustik
moodustab eraõiguse üldosa.
Eraõiguse
nö eriosa alla kuuluvad eelkõige äri(ühingu)õigus,
intellektuaalset vara puudutav regulatsioon, konkurentsiõigus ning
suur osa tööõigusest.
(Vt
lisatud jooniseid / skeeme: 1. Eesti õiguskorra liigitus era- ja
avalikuks õigusvaldkonnaks, õigusharudeks ning õigusinstituutideks.
2. Ettevõtluse, organisatsiooni ja juhtimise õigusliku korralduse
süstemaatika.)
Võlaõigusseaduse
ettevalmistamise käigus tehti parandusi ka tsiviilseadustiku üldosa
seadusesse. Selgeks oli saanud, et 1994.a seadus vajas sisulist
täiustamist ning 27.03.2002 võeti vastu uus tsiviilseadustiku
üldosa seadus, mis jõustus 1.07.2002. Seejärel muudeti veel
pärimisseadust, mille uus redaktsioon kehtib alates 1.01.2009, ja
võeti vastu uus perekonnaseadus, mis kehtib alates 1.07.2010.
Nii valmis
uus, nüüdisaegne Eesti tsiviilseadustik, mille struktuur baseerub
Eesti Vabariigi Tsiviilseadustiku 1940. aasta kevadeks valminud aga
tollal vastuvõtmata jäänud eelnõul ning sarnaneb Saksa
Tsiviilseadustiku ülesehitusega.
Tsiviilseadustik
on Eesti eraõiguse keskne ja kandev osa, kuhu üksikseadustena
kuulub kümneid seadusi. Tsiviilõiguse objektiivne sisu avaneb
tsiviilõiguse süsteemi, so tsiviilõiguse normide omavahelise
paiknemise kaudu normide süsteemis. Eestis järgitakse tsiviilõiguse
ajalooliselt väljakujunenud pandektilist süsteemi, mille kohaselt
on tsiviilõiguse valdkondadeks üldosa, võlaõigus, asjaõigus,
perekonnaõigus ja pärimisõigus.
Tsiviilseadustik
Asjaõigusseadus Tsiviilseadustiku
üldosa seadus
Rahvusvahelise
eraõiguse seadus
Võlaõigusseadus Perekonnaseadus
Pärimisseadus
Oluliseks
osaks tsiviilseadustikus on veel Kinnistusraamatuseadus (jõustus
1.12.1993), Perekonnaseisutoimingute seadus (1.07.2001),
Asjaõigusseaduse rakendamise seadus (1.12.1993) ning
Võlaõigusseaduse, Tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja
Rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus (jõustunud
1.07.2002).
Asjaõiguslikust
regulatsioonist tervikpildi saamiseks tuleb ära nimetada ka
Korteriomandiseadus (1.07.2001).
Lisaks veel
kümneid üksikseadusi, mida siinkohal ei nimetata.
Tsiviilseadustiku
osana jäeti esialgselt jõusse ka Eesti NSV Tsiviilkoodeksi (1964) 4
paragrahvi.
Tsiviilseadustiku
üldosa seaduse normid ja põhimõtted kehtivad ülejäänud
tsiviilseadustiku osaseaduste ning muude seaduste suhtes, mis
sisaldavad tsiviilõigusnorme. Samuti on neil oluline tähendus kogu
eraõiguse ja ka avaliku õiguse jaoks.
Esmase
tsiviilõiguse allikana tuleb ära nimetada ka põhiseadus, mis tagab
tsiviilõiguste kaitse riigi suhtes ning teiste isikute suhtes. Nii
tuleb erasuhetes õiguste teostamisel arvestada, millised teiste
isikute avalikud või eraõiguslikud subjektiivsed õigused võiksid
olla puudutatud või rikutud. Olulisteks põhiõigusteks peetakse
eelkõige õigust elule (PS § 16), au ja hea nime kaitset (PS §
17), perekonna- ja eraelu (PS § 26) ning eluruumi puutumatust (PS §
33). Samuti peetakse oluliseks võrdsuspõhimõtte järgimist lepingu
sõlmimisel. Näiteks on selle põhimõtte kaitse vajalik olukorras,
kus üks pooltest on monopoolses seisundis, mis välistab
tegelikkuses privaatautonoomia põhimõtte realiseerimise. Samuti
omab erasuhetes olulist tähtsust ka PS § 19 lg 2, mis sätestab
igaühe kohustuse austada ja arvestada teiste inimeste õiguste ja
vabadustega ning järgida seadusi.
Alates
1994. aastast kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse rakendamise
praktika on mahukas ning selle seaduse osa tsiviilasjade lahendamisel
on oluline.
TSIVIILÕIGUS
Tsiviilõigus
reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektist
(üksikisik, organisatsioon, riik), samuti mõningaid isiklikke
mittevaralisi isiklikke suhteid (autorsus jm). Tsiviilõigus määrab
tsiviilõiguslikest suhetest osavõtvate füüsiliste ja juriidiliste
isikute õigusliku seisundi.
Tsiviilõiguse
üldised põhimõtted (riigi suhtumine omandisse, üksikisikute
vabadused majandusliku tegevuse valdkonnas) määrab EV põhiseadus.
Reguleerimismeetodina
kasutatakse tsiviilõiguses autonoomia meetodit. Tsiviilõigus
reguleerib oma objekti kuuluvaid suhteid kui võrdsete subjektide
vahelisi suhteid.
Tsiviilõiguses
domineerivad dispositiivsed normid, so normid, mis annavad suhte
pooltele võimaluse kokku leppida vastastikuses käitumises. Muu
hulgas ka sellises käitumises, mis on erinev seaduses sätestatust,
kui see ei ole vastuolus avaliku korra või heade kommetega ega riku
isiku põhiõigusi. (VÕS § 293).
VÕS
§ 293. Maksud
ja koormised
Üürileandja
kannab asjaga seotud maksud ja koormised, kui ei ole kokku lepitud
teisiti.
Harvemini
kasutatakse imperatiivseid norme. (Tehingute notariaalne tõestamine,
kinnistusraamatusse kandmine, hagi aegumine jne.)
VÕS
§ 573. Ülalpidamislepingu
vorm
Ülalpidamisleping
peab olema notariaalselt tõestatud.
Tähtsamateks
tsiviilõiguslikeks õigusaktideks loetakse EV omandireformi aluste
seadust, tsiviilseadustiku üldosa seadust (TSÜS), võlaõigusseadust
(VÕS), asjaõigusseadust (AÕS) ja äriseadustikku (ÄS).
Tsiviilõigus
täidab eraõiguse üldosa funktsioone. Reguleeritavate suhete ringi
ja normistiku mahult on tsiviilõigus mahult üks suuremaid
õigusharusid.
Eraõiguse
eriosa moodustavad sellised õigusvaldkonnad nagu äriõigus,
intellektuaalse omandi õigus, rahvusvaheline eraõigus jt.
Tsiviilõiguse
lahutamatuks osaks on õiguse
üldised printsiibid ehk
õiguspõhimõtted.
See tähendab, et kogu tsiviilõiguslik regulatsioon rajaneb teatud
aluspõhimõtetel, nn tsiviilõiguse printsiipidel, mis on
alljärgmised:
- tsiviilõigussuhte osaliste võrdsuse printsiip
- rikutud õiguste taastamise printsiip
- omandi kaitse printsiip
- lepinguvabaduse printsiip
- tsiviilõiguste takistamatu teostamise tagamise printsiip
- tsiviilõiguste kohtuliku kaitse printsiip
laiemas
plaanis ka
- hea usu põhimõte
- mõistlikkuse põhimõte
- heade kommete järgimine, headest kommetest kinni pidamine.
Õiguspõhimõtted
on üldised, kaaluväärtusega juhised nii õiguse arendamiseks kui
ka poolte käitumise hindamiseks.
Näiteks on
tsiviilõiguse kandvateks põhimõteteks õigusriigi ja eraomandi
kaitse põhimõte; võlaõiguses hea usu ja lepingutruuduse põhimõte.
Tsiviilõiguse
põhimõtete hulgas on tähtsaimaks privaatautonoomia põhimõte, so
– isikute omavastutuslik vaba otsustamisõigus õigussuhete
kujundamisel.
Privaatautonoomia
põhimõte paneb aluse majanduslikule tegevusvabadusele, mis omakorda
on eelduseks efektiivsele majanduskäibele. Isiku privaatautonoomia
väljendub tsiviilõigusnormide dispositiivsuse põhimõttes, mille
kohaselt võib tsiviilõigussuhet reguleerivast sättest reeglina
poole kokkuleppel kõrvale kalduda, va kui see pole lubatud avalikes
huvides.
Privaatautonoomia
põhimõte hõlmab lepinguvabaduse põhimõtet, mille kohaselt on
isikutel õigus valida kas üleüldse ja kellega teha lepinguid
(sõlmimisvabadus),
samuti on isikutel õigus vabalt kujundada tehingu sisu
( sisuvabadus ).
Lepinguvabadus võib avalikes huvides (käibekaitse, nõrgema poole
kaitse vajadus) olla piiratud keeldude, hooldus - ja
kaitsekohustustega. Tehingu tegemise vabaduse piiranguks on eelkõige
lepingu sõlmimise sund (nt peab monopoolses seisundis olev teenuse
pakkuja nagu näiteks Eesti Energia lepingu sõlmima igaühega, kes
vastab seaduses sätestatud tingimustele).
Sisu
kujundamise vabadust piiravad seaduse imperatiivsed sätted. Nii peab
tehingu sisu olema kooskõlas heade kommete ja avaliku korraga,
vastasel korral ei ole tehing kehtiv. Samuti ei ole tarbijalepingutes
lubatud seaduses sätestatust tarbija kahjuks erinevalt kokku leppida
– sellised kokkulepped oleksid tühised. Üldist lepinguvabadust
täiendab vormivabadus,
st õigus vabalt valida tehingu vorm. Arvestada tuleb siiski
seadusest tulenevate vorminõuetega teatud tehingute jaoks (nt
tehingud kinnisasjadega peavad olema notariaalselt tõestatud).
Hea usu
põhimõtte
tsiviilõiguses
sätestab TsÜS § 138 ja võlasuhetes VÕS § 6. Tsiviilõiguste
teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus.
Võlasuhetes tähendab heas usus käitumine õiguslikult seotud
poolte jaoks seda, et nad peavada käituma teineteise suhtes nagu
õiglased ja ausalt mõtlevad inimesed. Hea usu põhimõtet ei saa
pooled omavahelise kokkuleppega välistada. Hea usu põhimõte on
õiguse põhimõte, mida järgides võib jätta võlasuhtele
seadusest, tavast või tehingust tuleneva kohaldamata, kui see oleks
hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu (VÕS § 6 lg 2).
Samasuguse tähendusega on tsiviilõiguses üldiselt kehtiv keeld
teostada oma õigusi seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et
õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
Mõistlikkuse
põhimõtet kohaldatakse võlasuhetes siis, kui seadusandja on
pidanud vajalikuks võtta arvesse ratsionaalsuse kriteeriumi. Seda
põhimõtet kasutatakse nt kohustuse täitmise viisi, koha, aja jms
kindlaksmääramisel. Võlasuhetes loetakse mõistlikuks seda, mis
samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt
mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhete
olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid
ja praktikat, aga samuti muid asjaolusid.
Objektiivne
õigus (õigusnorm) sisaldub õiguse allikas.
Õiguse
allikateks on Eesti õiguskorras kehtestatud õigus ehk riigi
seadusandliku või viimase poolt volitatud organi poolt vastuvõetud
õigusaktid ja tava. Öeldakse, et õigus koosneb õiguspõhimõtetest
ja õiguslausetest (normidest), mis on saanud õigusakti vormi. (TsÜS par 2 komment 3.1., lk 3). Mitmed üldised
õiguspõhimõtted, nt lepinguvabaduse ja nõrgema poole kaitse
põhimõte, tulenevad seaduses sätestatud õigusnormidest ja võivad
olla üldiselt tunnustatud ka seaduses sätestamata.
PS § 3
määratleb õiguse allikatena põhiseaduse ja sellega kooskõlas
olevad seadused ning rahvusvahelise õiguse, eelkõige EL õiguse
üldtunnustatud põhimõtted ja normid. Seaduseks PS § 2 mõttes on
siis põhiseadus, põhiseaduse alusel vastu võetud muud seadused
ning seaduses sisalduva delegatsiooninormi alusel vastu võetud
seadusest madalamal seisvad õigusaktid (määrused, normatiivse
tähendusega põhikirjad ja juhised jne). PS § 3 alusel on
tsiviilõiguse allikaks ka rahvusvahelise õiguse normid ja
üldtunnustatud põhimõtted.
Õiguse
allikaks on õigustloov akt ehk üldakt, mille legaaldefinitsiooni
saab tuletada PS § 139 alusel, mis eristab õigustloovat akti ja
individuaalakti selle alusel, et õigustloov akt on allutatud
põhiseaduslikkuse kontrollile ja sisaldab üldkohustuslike norme.
Individuaalne akt võetakse vastu õigustloovate aktide alusel ega
sisalda üldkohustuslike norme. Seaduses selle legaaldefinitsiooni
antud ei ole.
TsÜS § 2
komm 3.1.
Tähtsamateks
tsiviilõiguse allikateks on valdavalt seadused:
- tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS), milles sätestatakse tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja olulisemad instituudid, nagu isikud, esemed, tehingud, esindamine, tsiviilõiguste teostamine
- asjaõigusseadus (AÕS), milles on sätestatud asjaõigused, kinnisturaamatu pidamine ja õiguslik regulatsioon, valduse ja omanduse ning piiratud asjaõiguste õiguslik regulatsioon
- võlaõigusseadus (VÕS), mis reguleerib võlasuhete tekkimise aluseid, lepingulisi võlasuhteid ja lepinguväliseid kohustusi nagu tasu lubamine, asja ettenäitamine, käsundita asjaajamine, alusetu rikastumine ja kahju õigusvastane tekitamine
- perekonnaseadus (PKS), milles reguleeritakse abielu, perekonnaliikmete vahelisi õigussuhteid, lapsendamist, eestkostet ja hooldust
- pärimisseadus (PärS), milles reguleeritakse pärimist seaduse järgi, testamendi järgi, pärimise käiku, kaaspärijate vahelisi suhteid ja pärimisregistri pidamist.
Tsiviilõiguse
allikaks on ka õiguslikku tähendust omav tava. Õiguslikku
tähendust omav tava tekib teatud käitumisviisi pikemaajalisest
rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult
siduvaks. Siiski ei saa tava muuta seadust. Tavanormid ei pea olema
kirja pandud. Tava võib olla kirjapandud vormis aga võib kehtida ka
üldiselt tunnustatud ja järgitava käitumisviisina, mida ei ole
formuleeritud kirjapandud reeglina.
Kohtupraktika
annab tõlgendusi, aga mitte otseselt uusi reegleid ning on seega
Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemis siiski vaid kaudseks õiguse
allikaks. Kohtupraktikal on oluline roll käibes osalejate edasises
käitumise kujundamisel – õigustatud on ootus, et kohtud
tõlgendavad seadust sarnaste olukordade jaoks ühetaoliselt.
Tsiviilõiguse mõiste
Tsiviilõigus
on eraõiguse osa, mis laieneb kõikidele õiguskäibes osalejatele (isikutele) ning millega reguleeritakse isikute varalisi ja isiklikke
suhteid poolte võrdsuse printsiibil. Tänapäeva tsiviilõigus on
kujunenud välja Rooma eraõiguse osast ius civile ning see on
eraõiguse kõige mahukam osa.
Tsiviilõigus
jaguneb objektiivseks ja subjektiivseks õiguseks. Tsiviilõigus
objektiivses tähenduses on tsiviilõiguse normid ja tavad, mis
reguleerivad isikutevahelisi varalisi ja isikutevahelisi suhteid
poolte võrdsuse põhimõttel.
Tsiviilõigus
subjektiivses tähenduses on konkreetsele isikule kuuluv
juriidiliselt tagatud õigus ise teatud viisil käituda või nõuda
vastavat käitumist teiselt poolelt. Selline õigustus tuleneb
objektiivsest tsiviilõigusest. Nt on A-l kui omanikul õigus asja
vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning samas õigus nõuda
kõigilt teistelt nende õiguste austamist. Kui A omandit rikutakse
(nt asja kahjustatakse), on tal õigus nõuda kahju hüvitamist.
Eeltoodud näidetes põhinevad isiku õigused vastavatel AÕS-i ja
VÕS-i normidel .
Õigussubjektsust
määravateks omadusteks tsiviilõiguses on subjekti õigusvõime ja
teovõime.
Tsiviilõigussuhte
subjektideks on isikud: füüsiline isik või juriidiline isik.
Juriidiline
isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Seda kas teatud liiki
juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel (eraõiguslikud
juriidilised isikud, mis on loodud erahuvides: äriühingud –
täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu,
sihtasutus, mittetulundusühing) või otse selle juriidilise isiku
kohta käiva seaduse alusel (avalik-õiguslikud juriidilised isikud:
riik, kohaliku omavalitsuse üksus, avalikes huvides loodud
juriidiline isik).
Tsiviilõigus
sätestab tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, muutumise ja
lõppemise reeglid ja tsiviilõiguste teostamise viisid.
Tsiviilõigussuhtes
siduvad tsiviilõigused ja –kohustused tekivad seaduses sätestatud
sündmustest, tehingutest ja muudest toimingutest, millega seadus
seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti
õigusvastastest tegudest. Samuti toimingutest, mis ei ole vastuolus
tsiviilseadustiku sisu ja mõttega, ehkki ei ole seaduses sätestatud.
Suhteid,
mis tekivad eraõiguslike küsimuste lahendamisel erinevate
õigussüsteemide vahel, reguleerib rahvusvaheline eraõigus.
VÕLAÕIGUS
Võlaõigus
sätestab tsiviilõiguslike suhete subjektide õigused ja kohustused,
mis tekivad lepingutest, kahju õigusvastasest tekitamisest,
alusetust rikastumisest, käsundita asjaajamisest, avalikust
lubamisest, muust seadusest tulenevast alusest.
ASJAÕIGUS
Asjaõigus
reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas. Asjaõigus on õigusnormide
kogum, mis reguleerib asjadega seotud õigussuhteid. Asjaõigused on
absoluutsed õigused. Nad kehtivad kõigi isikute suhtes ja neid
tuleb kõigil järgida. Asjaõigused on avalikud.
Lisaks
asjaõigusseadusele on allikateks asjaõigusseaduse rakendamise
seadus (AÕS RS), TSÜS, korteriomandiseadus (KOS),
kinnistusraamatuseadus (KRS).
Eristatakse
valdust (tegelik võim asja üle) ja omandit (isiku täielik õiguslik
võim asja üle; õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning
nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist
ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist).
Olulised on
sätted kinnisomandist ja sellega seotud õigustest. Kinnisomandi
tekkimine ja lõppemine ning kitsendused; reaalkoormatised;
hoonestusõigus; ostueesõigus. Pant.
KAUBANDUSÕIGUS, MAJANDUSÕIGUS, ETTEVÕTLUSÕIGUS (vahel ka
äriõigus)
Äriõigus
(kaubandusõigus) on õigusnormide kogum, mis reguleerib ühiskonnas
toimuvat vahetusprotsessi kõige laiemas tähenduses, sealhulgas
selles protsessis osalevate majandusüksuste liike ja vorme ning
nende asutamise, juhtimise ja lõpetamise korda ning nende üle
arvestuse ja järelevalve teostamise korda.
Teema
määratlemiseks tuleb esmalt selgeks teha, millised õigusnormid on
need, mis reguleerivad äri tervikuna, sätestavad selle üldkehtivad
olulised põhireeglid, mida peavad teadma kõik ärijuhid ja
ärijuhtimise spetsialistid .
Selleks
tuleb mõista, mis on äri.
Argiteadvuse
tasemel on enamlevinud arusaam ärist ehk ettevõtlusest selline, et
äri (ehk
ettevõtlus)
on isiku tegevus, mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmise,
müümise, teenuse osutamise, vara rentimise või võõrandamisega
või muu tegevusega.
Eesti
Majandusjuhtide Instituudi poolt 1992.a. välja antud “Inglise-eesti
majandusterminite seletussõnastik”, mille toimetas prof . Uno Mereste , annab mõistete
äri;
äritegevus; ärindus (business);
äri,
firma, majand, farm , (äri)ettevõte;
ettevõtlus,
kohta
alljärgmised seletused:
1. Äri;
äritegevus; ärindus (business)
- see on kasumi saamiseks sooritatav tegevus, nt kaupade tootmine või vahendus või avalikkusele finants- või muude teenuste osutamine.
2. Äri,
firma, majand, farm, (äri)ettevõte
– see on kasumit taotlev majandusettevõte.
3.
Ettevõtlus
– see on kasumit taotleva ettevõtte asutamine, käigus hoidmine,
arendamine ja laiendamine.
Tulumaksuseaduse
§ 14 lõikes 2 antud ettevõtluse
mõiste definitsiooni
kohaselt on ettevõtlus isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus (sealhulgas ka notari ja kohtutäituri, samuti vandetõlgi seaduse
§ 9 lõikes 3 nimetatud juhul vandetõlgi kutsetegevus
ning vabakutselise loovisiku loometegevus), mille eesmärgiks on tulu
saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse
osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline või
teaduslik tegevus.
(Seejuures
ei loeta ettevõtluseks füüsilise isiku poolt oma väärtpaberite
võõrandamist. /Tulumaksuseaduse § 14 lg 3./)
Äri
põhiolemust on selliselt aastaid käsitletud ning kindlasti on äri
olemuse põhisisu sel moel ka avatud. Aga kaasaja integreeruvas
maailmas reguleeritakse äritegevuse reeglitega igasugust
majandustegevust, sealhulgas ka mittetulundusühingute ja
sihtasutuste majandustegevust.
Äritegevust
reguleerivate üldiste reeglite väljaselgitamiseks tuleb teada
paljude õigusaktide sätteid aga samuti standardeid ja häid
tavasid. Ühte äriõiguse
nime kandvat õigusharu, seadust ega muud õigusakti ei ole.
Äriõiguseks hakati nimetama ärikorraldust ja äritegevust
(Haridusministeeriumi kutsehariduse osakonna keelepruugis –
ärinduse valdkonda) ning majandustegevust üldse reguleerivate
õigusnormide kogumit, mis on kehtestatud erinevate õigusaktidega.
Äriõigus
(laiemas tähenduses)
on õppeaine ehk õppekava osa mittejuristidele, mis annab ülevaate
erinevate õigusaktidega kehtestatud äritegevuse üldistest
reeglitest, millised reguleerivad äri- ja majandustegevust üldse
või milliste teadmine on oluline igasuguse äri- ja majandustegevuse
korraldamise seisukohalt.
Äriõiguse
(laiemas tähenduses) kui õppeaine
eesmärk on anda teadmised äri- ja majandustegevuse põhilistest
õigusnormidega kehtestatud reeglitest, millised reguleerivad äri-
ja majandustegevust üldse või milliste teadmine on oluline äri- ja
majandustegevuse korraldamise seisukohalt.
Äriõiguse
kui õppeaine objektiks ei ole konkreetsete tegevusvaldkondade
spetsiifilised reeglid, milliste teadmine ja järgimine on vajalik
vastavas valdkonnas tegutsejale, kuid ei laiene teistele
tegevusvaldkondadele.
Seega
tähistab mõiste “äriõigus”
ärikorralduse kutseõppes õppekava osa või osi, mis annab/annavad
teadmised äri- ja majandustegevuse õigusnormidega kehtestatud
reeglitest, millised reguleerivad äri- ja majandustegevust üldse
või milliste teadmine on oluline äri- ja majandustegevuse
korraldamise seisukohalt. Edaspidi kasutame mõistet äriõigus
ainult viimatinimetatud tähenduses.
Äriõiguse
esmane ja peamine eesmärk on anda teadmised äritegevust
reguleerivatest õigusaktidest
ning kujundada isiksus, kellel on teadmised, praktilised oskused ja
vilumused töötamiseks õpitud valdkonnas.
Äriõigust
laiemas tähenduses nimetatakse ka kaubandusõiguseks või
majandusõiguseks. Äriõigus kitsamas tähenduses on äriühinguõigus.
Äriõigust
laiemas plaanis on vaja tunda, et majandustegevust tervikuna kõigis
aspektides nõuetekohaselt korraldada. Äriõigust kitsamas
tähenduses kui äriühinguõigust on vaja tunda, et teada, kuidas
äriühinguid asutada, korraliku ettevõtja hoolsusega juhtida,
ümberkujundada, jagada, ühendada, lõpetada; millised on omanike ja juhtimisorganite liikmete õigused ja kohustused. Aga ka selleks, et
osata otsustada, millises vormis oma äriplaane realiseerida.
ÄRIÜHINGUÕIGUS
Äriõiguse
kui äriühinguõiguse peamiseks õigusallikaks on äriseadustik
(ÄS), mille üheks peamiseks eesmärgiks on vastutuse tagamine
majandustegevuses ja soodsa õiguskeskkonna loomine ettevõtluse
arendamiseks Eestis. Äriseadustik sätestab normid füüsiliste
isikute ja äriühingute osalemiseks majandustegevuses. Reguleerib
äriühingute asutamise, juhtimise, ümberkujundamise ja lõpetamise
ning omanike õigustega seonduvaid küsimusi.
ÜHINGUÕIGUS
Äriühinguõigus
pluss mittetulundusühingute ja sihtasutuste õiguslik regulatsioon.
PEREKONNAÕIGUS
Perekonnaõigus
reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid. Iseloomulik on autonoomia
meetod aga spetsiifiline reguleerimisobjekt (perekonnasuhted).
PÄRIMISÕIGUS
Pärimisõigus
reguleerib pärimisega seonduvat.
TÖÖÕIGUS
Tööõigus
reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid.
Spetsiifiline kombineeritud meetod. Ühelt poolt autonoomne, teiselt
poolt riiklik-imperatiivne.
TSIVIILPROTSESSIÕIGUS
Tsiviilprotsessiõigus
reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust isikute
õiguste kaitsmisel ja nendevaheliste vaidluste lahendamisel. Avaliku
õiguse haru, mis kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
KOKKUVÕTE TEEMAST TSIVIILÕIGUSE ALLIKAD
Õiguse
allikate määratlemine, st - selguse kujundamine küsimuses, mis on
konkreetses õigussüsteemis õiguse allikateks, on oluline ülevaate
saamiseks sellest, mis on kehtiv õigus, millest tuleb juhinduda käitumise kujundamisel ja hindamisel, sh siis ka selleks, et oleks
ülevaade sellest, mille alusel toimub või vähemalt peaks toimuma
käitumisele õigusliku hinnangu andmine ja õigusemõistmine;
piltlikumalt öeldes, et oleks selgus mille poole peaks pöörduma,
et õigust leida.
Irene Kull märgib oma artiklis tsiviilõiguse allikatest ära üldtuntud
seisukoha, et „kõige olulisemaks siduvate õiguslausete kogumiks
on seadused, mis koos põhiseadusega moodustavad õiguse allikad
seaduse rakendaja jaoks. Seadused on õiguse normatiivsed ja seega
tugevasti kohustuslikud allikad, mis õiguse normatiivsete allikate
hierarhilises süsteemis paigutuvad põhiseadusest madalamale astmele (PS § 3). (Irene
Kull. Eesti
tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus .
- Juridica ,
2010, nr 7, lk 463-472.
Vt
R. Maruste . Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste
kaitse. Tallinn: Juura 2004, lk 70-71.)
Normatiivseteks
allikateks on samuti välislepingud (Välislepingute kohaldamise
kohta Vt A. Albi. Rahvusvaheliste lepingute iserealiseeruv olemus ja
otsekohaldatavus. - Juridica 1998/1, lk 37-40; P. Pikamäe.
Rahvusvaheliste lepingute rakendamisest Eesti õigussüsteemis. –
Juridica 1995/8, lk 343-344; T. Sillaste. Rahvusvaheliste
inimõigusnormide rakendatavusest Eesti õigussüsteemis. –
Juridica 1993/1, lk 13; R. Maruste. EIÕK staatus eesti
õigussüsteemis. – Juridica 1996/9, lk 474-478.), seadusest
alamalseisvad õigusaktid ning halduse üldaktid. (lk 463.)
Kuivõrd
põhiseaduse vahetut kohaldatavust tsiviilõiguses peetakse
vajalikuks eitada (Vt Irene
Kull. Eesti
tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus.
- Juridica,
2010, nr 7, lk 464.),
siis omistatakse põhiseadusele tsiviilõiguse allikana alusnormi
tähendus ning põhiseaduse mõju tsiviilõigusele avaldub eelkõige
ja peamiselt tsiviilõiguse üldpõhimõtete ja konkreetsete sätete,
seejuures eelkõige määratlemata õigusmõistete tõlgendamisel ja
nende konkretiseerimisel. (Vt D. Belling . Põhiõiguste tähendus
eraõigusele. – Juridica 2004/1, lk 3-10.; Vt Irene
Kull. Eesti
tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus.
- Juridica,
2010, nr 7, lk 464.)
Loomulik
asjade käik on, et põhiseaduses sätestatud põhiõigused on
tagatud tsiviilõiguse normidega. See toimib põhiseaduses sätestatud
põhiõiguste osas nagu õigus elule (PS § 26); aule ja heale nimele (17); eluruumi puutumatusele (33); perekonna- ja eraelu puutumatusele
(26). Õigusteadlaste hinnangul (Vt Irene
Kull. Eesti
tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus.
- Juridica,
2010, nr 7, lk 464) tagab tsiviilõigus ka PS § 19 lõikes 2 sätestatud igaühe
kohustust austada ja arvestada teiste inimeste õiguste ja
vabadustega ning järgida seadusi; materiaalse ja mittevaralise kahju
hüvitamise nõudeõiguse (25); abielu ja perekonna (27 lg 1 p 4);
omandi (32 lg 1) ja autori õiguste kaitse (39); samuti PS § 19
lõikes 1 sätestatud õiguse vabale eneseteostusele ning PS § -s 31
sätestatud tegutsemisvabaduse. Samas esineb PS-s eraõiguse
(täpsemalt tsiviilõiguse) valdkonnaga seonduvaid põhiõigusi ja
vabadusi, mille kaitse ei ole tsiviilõigusega tagatud. Nii on
seaduses kohase kaitse puudumisel Riigikohus kohaldanud otse PS
sätteid realiseerimaks mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigust.
(vt RKTKo 12.12.1996, 3-2-1-111-96; RKTKo 28.05.1997 3-2-1-70-97. Vt
464.)
Õigusteadlaste
arvamus sellise praktika osas on kriitiline. Rõhutatakse, et
„põhiõiguste ja vabaduste kaitse peab toimuma tsiviilõiguse
normide kaudu“. (Vt Irene
Kull. Eesti
tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus.
- Juridica,
2010, nr 7, lk 464)
Seadus
on normatiivse allikana tugevasti kohustav allikas, mis PS § 139
sätetest tulenevalt sisaldab üldkohustuslikke norme ja on allutatud
põhiseaduslikkuse kontrollile. Kõik seadusest alamalseisvad
õigusaktid (määrused, normatiivse sisuga põhikirjad, juhised,
kollektiivlepingud jne), peavad õiguse allikana sisaldama üldnorme,
mis nii üksikult kui kogumis on kooskõlas seadusega.
Tuleb
nõustuda tõdemusega, et kuna TLS-st tulenevalt jääb
kollektiivlepingule ainult üksikutel juhtudel TLS-i täpsustamise
roll, on kollektiivlepingul töösuhetes tegelikult väga marginaalne
normiloov funktsioon“. (Vt Irene
Kull. Eesti
tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus.
- Juridica,
2010, nr 7, lk 464,
viitab K. Pärnits, Juridica 2009/4 lk 216 ehk K. Pärnits (viide 4),
216.)
Konkreetselt
tuleb kollektiivlepinguga arvestada TLS § 80 lõike 2 sätetega,
millest tulenevalt kollektiivlepinguga vastuolus oleva tähtajalise
töölepingu sõlmimine toob kaasa sama tagajärje, mis seadusega
vastuolus olev leping, ning TLS § 100 lg 5 alusel on võrdsustatud
TL ülesütlemistähtaja seadusega sätestatud ja KL-s sätestatud
ettenähtud pikkuse arvestamata jätmise õiguslikud tagajärjed.
Õigusteadlaste
hinnangul on seadus seega TsÜS § 2 lõike 1 tähenduses laiem
mõiste kui ainult normatiivse tähendusega üldakt ning seaduse
mõiste TsÜS § 2 lõike 1 tähenduses hõlmab kõikki normatiivsete
õigusaktide hierarhiasse kuuluvaid õiguse allikaid ning
kollektiivlepingu(d). (I. Kull lk 464). Seejuures on õigusallikate
normatiivsust ja kohustuslikkust aluseks võttes oluline, et seadused
on tugevasti kohustavad normatiivsed õiguse allikad ja seadusest
alamalseisvad õigusaktid (sh kollektiivleping) nõrgalt
kohustuslikud õiguse allikad. (Vt Irene
Kull. Eesti
tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus.
- Juridica,
2010, nr 7, lk 464, vt EV PS. Kommenteeritud väljaanne (viide 1).
ÕIGUSE
ALLIKAD
Tugevalt kohustuslikud allikad
Nõrgalt kohustuslikud allikad
Tõlgendamisel lubatud allikad
Normatiivsed õiguse allikad
– Põhiseadus
– Seadused
– Välislepingud
– EL õigusaktid
– Seadusest alamalseisvad õigusaktid
– Kollektiivleping
– Välisriikide seadused
Mitte-normatiivsed õiguse allikad
– TsÜS § 2 lg 2 mõttes õiguslikult siduvad tavad ( riigisisesed , rahvusvahelised)
– Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtted
Nõrgalt kohustuslikud tavad, millel puuduvad TsÜS § 2 lg-s 2 nimetatud tunnused
– Riigikohtu lahendid
– Doktriinid , teadlaste arvamused
– Välisriikide kohtupraktika
– Õiguse üldpõhimõtted
Tänases
globaliseerunud maailmas on õigus eriti komplitseeritud ja mitmetasandiline mitmekihiline nähtus, milles konkreetses
õiguskorras kehtivate seaduste kõrval omandavad üha enam tähtsust
õiguse üldpõhimõtted, lex
mercatoria
reeglid, EL õiguse raames rakendatavad tõlgendamisreeglid ning
allikaõpetus. (Vt Irene
Kull. Eesti
tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus.
- Juridica,
2010, nr 7, lk 471.
Vt J. Smits. Lk 233-235 nagu on viidatud I. Kulli artiklis.)
EL-s
toimub tsiviilõiguse ühtlustamise protsess, mille eesmärgiks on
kehtiva õiguse mitmetasandilisuse vähendamine, et tagada
õiguskindlus, ühetaoline arusaam õigusest ja õiguse
rakendamispraktika prognoositavus. (Vt Irene
Kull. Eesti
tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus.
- Juridica,
2010, nr 7, lk 471-472. Vt M. Bartl. Book revew. Making European Private Law:
Governance Design. F. Cafaggi; H. Muir Watt (eds.). Chaltenham, Elgar
2008. – European Journal of Legal Studies (EJLS). Arvutivõrgus: http://www.ejls.eu/search.php .
Nagu on viidatud eelnevalt nimetatud I. Kull 2010 artiklis. )
Mõistmata
seda, mis toimub õigusloomes Euroopa Liidus, kuidas õigus ja
ühiskond toimivad Euroopa Liidu liikmesriikides ja Euroopa Liidus
tervikuna, ei ole täna enam võimalik seda mõista, mis toimub ja
kuidas toimib õigus meie oma õiguskorras.
(Vt
A.Watson. Legal Transplant and European Private Law. – European
Journal of Contract Law (EJCL), vol. 4.4 (December 2000).
Arvutivõrgus: http://www.ejcl.org/ejcl/44/44-2.html .
Nagu on viidatud eelnevalt nimetatud I. Kull 2010 artiklis lk 472.)
ÕIGUSPOLIITIKAST
Õiguspoliitika
mõiste hõlmab palju erinevaid aspekte . Üldiselt ollakse arvamusel,
et intensiivse õigusloome perioodil 1992-2002 oli õigusloome Eestis
edukas ja kvaliteetne. Samas märgitakse, et viimastel aastatel on
aga märgatav selge langustendents ja peamiseks probleemiks on just
õigusloome kvaliteet. Üheks süsteemi puuduseks võib olla asjaolu,
et õigusloomes lähtutakse rohkem poliitilistest soovidest ja
huvidest kui asjatundlikkusest ja ühiskonna vajadustest. Lahendusena
nähakse õigusloome hea tava järgimist ning ultima ratio põhimõtte
rakendamist.
SEADUS PEAB OLEMA MÕJUS
„Inimene
on Jumala looming.
Riik
on inimese looming.
Seepärast
on riik inimese pärast – ja mitte inimene riigi pärast.
Inimesed
on mõeldavad ilma riigita – riigid inimesteta pole mõeldavad.
Inimene
on eesmärk, mitte abinõu.
Riik
on abinõu, mitte eesmärk.
Riigi
väärtus pole suurem, kui tema teene inimesele: sel määral, kui ta
aitab areneda inimest, on ta hea – niipea kui ta takistab inimese
arengut, on ta halb.
Nii
võib riik olla inimsõbraks või inimvaenlaseks: seejärel, kas ta
inimese vabadust, julgeolu ja arengut soodustab või takistab.
Riik
pole ei elusolend, ei organism ega organ. Ta on masin, mehhanism,
tööriist inimesele võitluses kaose ja anarhia vastu.“
Eeltoodu on
väljavõte Paneuroopa-liikumise ühe juhi krahv R. N. Coudenhove -Kalergi 1937. aastal ilmunud riigi ja õiguse rolli
käsitleva teose „ Totaalne riik – totaalne inimene“ algusest. (R. N.
Coudenhove-Kalergi. Totaalne riik – totaalne inimene. Kirjastus
„ Perioodika “ . Loomingu Raamatukogu 1988 nr 39, lk 8.)
Avaldatuna Eestis eesti keeles esialgselt kahes trükis 1938. ja
1940. aastal Joakim Puhk `i poolt kirjutatud saatesõnadega, kui Eesti
oli kaotamas oma iseseisvust, ning kolmandat korda „Loomingu
Raamatukogu“ väljaandena 1988. aastal, kui oli alanud Eesti
Vabariigi taasiseseisvumisprotsess, on krahv Coudenhove-Kalergi
1930-ndate keskpaigas lühidalt ja selgelt avaldatud seisukohad
kujundanud mitme põlvkonna lugejate arvamust riigist ja õigusest.
Viimastel aastatel taas aktiviseerunud mõttevahetus Eesti riigi ja
õiguse teemal näitab, et teos on endiselt aktuaalne. Selles
avaldatud seisukohad (riik kui kindlustusselts jt) leiavad jälle kasutust ja edasiarendamist arvamusartiklites. Samas on näha, et
vaatamata teema pidevale käsitlemisele ei ole arusaam demokraatliku,
autoritaarse ja totalitaarse poliitilise režiimi sisulisest
erinevusest ning meetoditest, võimalustest ja puudustest ikka veel
piisav, mistõttu sageli ei osata eesmärke püstitada ega mõisteta
tehtud ja tehtavate otsuste tagajärgi. Demokraatliku õiguseriigi ja
totalitaarse võimuriigi olemus, erinevus ja võimalused, on
paljudele endiselt ebaselged. Unustatakse või ei mõisteta, et
demokraatliku poliitilise režiimi valikuga tehti valik kapitalismi
kasuks, sest eesmärgiks seatud demokraatia olemasolu nagu see on
kehtinud Inglismaal ja Šveitsis võimaldab selle maailmavaate
kohaselt üksnes kapitalism . Individualismi arendavalt
demokraatlikult ja õigusriigilt oodatakse ja nõutakse võimuriigile
iseloomulikku kollektivistlikku poliitikat. (Samas, lk. 74.)
Selline
olukord on ohtlik, sest põhitõdesid teadmata-tundmata on riiki ja
õigust kui vahendit raske kasutada ja juhtida. Krahv R. N.
Coudenhove-Kalergi ise on sellega seonduvalt tabavalt kirjutanud, et „riik on kasulik kui
masin ja ohtlik kui masin. Seni kui inimene suudab teda valitseda,
suurendab masin ta võimu, ta vabadust ja julgeolu. Niipea aga kui
inimene kaotab juhtimisvõime, muutub masin inimese vaenlaseks: ta
purustab ja hävitab tema.“
(Samas, lk. 9.)
Riigi ja
õiguse võimaluste rakendamise edukus puudutab meid kõiki ning
loomulikult on asjakohane esitada küsimus, kas ja millises ulatuses
krahv Coudenhove-Kalergi pea kaheksakümmend aastat vana teos
tänapäevaseid probleeme lahendada aitab. Tuleb tõdeda, et selle
teose seisukohtade kasutamine ajalehe arvamusartiklis tundus esialgu
üllatav. Seda siiski ainult hetkeni, kui teadvusesse jõudis, et ega
palju paremat riigi ja õiguse sellise kontsentratsiooni, selguse ja
veenvusega käsitlust eesti keeles kergesti ei leiagi, mis ühtlasi
selgitaks ka taasiseseisvumisel tehtud valikute tausta ja tähendust.
Viimatiöeldu ei tähenda, et need teemad ei vajaks tänapäeva
tasemel uuesti läbi kirjutamist ja lahti mõtestamist. Viimase paari
kuu sündmused on tõestuseks, et selline protsess on juba
käivitunud. Loodetavasti aitab aktiivsust koguv arutelu meie ees
Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus seisvaid lahendamist vajavaid
küsimusi ning nende võimalikke lahendusteid paremini mõista ja
edaspidi teadlikke valikuid tehes ka võimalikult hästi lahendada.
Õigus
on vahend eesmärkide saavutamiseks
Eesti
Vabariigi õiguspoliitika rajaneb põhimõttel, et õigus on
demokraatlikus riigis peamine poliitiliste eesmärkide ja otsuste
elluviimise vahend. Seetõttu sõltub poliitiliste eesmärkide
saavutamise ja otsuste elluviimise edukus väga suurel määral
valitud ja rakendatava õigusliku lahenduse kvaliteedist. Sellest,
kuidas õigus realiseerub ja rakendub, kuidas õigusnormide nõuetest
kinni peetakse, kuidas õigusnorme kasutatakse, kuidas õigusnorme
rakendatakse ehk kohaldatakse. Pidades
stabiilset ja
ülereguleerimata õiguskeskkonda riigi toimivuse ja selle
ülesehituse efektiivsuse oluliseks eelduseks, oleme õigusloomes
seadnud eesmärgiks, et õiguslikku sekkumist peab olema nii vähe
kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik.
Vajalikud
kriteeriumid eesmärkide saavutamise edukuse hindamiseks leiame
Riigikogu poolt 2011. aastal kinnitatud Eesti Vabariigi
õiguspoliitika arengusuundades aastani 2018 . Kokkuvõtlikult saab
olulised nõuded õigusaktile sõnastada alljärgmiselt. Õigusakt
peab olema selge, sõnastatud lihtsas keeles, selgelt ja täpselt,
raskusteta kogumis kättesaadav ja mõistetav arvestades eelkõige
isikuid, kes on antud õigusakti peamiseks sihtgrupiks nii
adressaatide kui rakendajatena. Õigusnormide realiseerimisel
saavutatakse õigusaktile seatud eesmärgid.
Tavalise
mõistliku inimese jaoks ei ole õigusaktid selged
Õigusainete
õpetamine ning nõustamine toob selgelt välja olulise puudusena, et
nn tavalise mõistliku inimese jaoks ei ole õigusaktid siiski
piisavalt selged. Õigusnormid, millest tuleb juhinduda, on laiali
kümnetes erinevates õigusaktides. Õigusnormi sisu ja eesmärk ei
ole täiendava tõlgendamiseta mõistetav. Omajagu segadust tekitab
asjaolu, et esmapilgul iga tavalise mõistliku inimese jaoks selge
sisu ja eesmärgiga õigusnorme ei suudeta eesmärgipäraselt
rakendada.
Näiteks
ettevõtluse korraldamisel on üheks märksõnaks nõuetelevastavus,
mis tähendab, et ettevõtja ja ettevõtlus peavad vastama
õigusnormidega kehtestatud reeglitele ja headele tavadele. Lihtne
arvutus näitab, et iga ettevõtja, vaatamata tegevusalale, peab
tagama tegevuse vastavuse enam kui seitsmekümne erineva õigusakti
nõuetele, mis kehtestavad üldnõuded igale ettevõtjale sõltumata
tegevusalast. (Äriseadustik, töötervishoiu- ja tööohutuse
seadus ning selle alusel välja antud enam kui kakskümmend
õigusakti, raamatupidamise seadus, maksuseadused jt.) Lisaks peavad
ettevõtja poolt olema järgitud õigusaktid, mis kehtestavad
erinõuded konkreetsele tegevusvaldkonnale, valdkonnale laienevad kohustuslikud standardid ja tegevusvaldkonnas kehtivad head tavad.
Kõik see on kokku võetud äriseadustikus sisalduva sättega, et
juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja
hoolsusega.
Kahjuks
tuleb tõdeda, et paljudel juhtudel jääb ettevõtjale
viimatinimetatud nõude sisu selgusetuks, sest ta lihtsalt ei hooma,
mida see tegelikult tähendab. Äriplaanide koostamisel ettevõtlus-
ehk majandustegevust reguleerivat õiguslikku keskkonda täies mahus
ei avata ning õigusaktide nõuete täitmiseks vajalikku
dokumentatsiooni täies mahus ei koostata. Ressurssi nende küsimuste
lahendamiseks ei kavandata ning majandustegevuse alustamise järel
tekivad raskused õigusliku sisuga küsimuste lahendamisel, oma
õiguste ja huvide kaitsmisel ning kohustuste täitmisel, sest
selleks ei olda valmis. Puudub oskus teoreetiliselt omandatud
teadmiste praktikas rakendamiseks.
Ettevõtluse
õiguslik regulatsioon annab kindlasti põhjust analüüsida, ega ei
ole tegemist ülereguleerimisega. Samas on ilmselge, et esmaseks ja
peamiseks lahenduseks võiks vähemalt väikeettevõtluses ja ka
keskmise suurusega ettevõtetes olla erinevate kommenteeritud tüüp-
ja näidislahenduste kasutamine. Kindlasti ei tohiks ka ükski
äriplaani koostamist sisaldav kursus lõppeda äriplaani õiguskeskkonna kirjelduse ja äriplaani realiseerimisega seonduvate
õigusdokumentide (nt äriühingu asutamisdokumendid, tegevusega
seonduvad lepingud ja muud dokumendid) ning õigusaktidest tulenevate
nõuete täitmist tõendavate dokumentide (nt töötervishoiu ja
tööohutuse nõuete täitmist tõendavad dokumendid, töökorralduse
reeglid jms) projektide koostamiseta, mis kataksid ära kogu
äriplaani realiseerimise vajadused.
Ettevõtlust
reguleerivatest õigusnormidest ülevaate saamist ja järgimist
lihtsustaks nende süstematiseerimine. Esmajärjekorras oleks aga
vajalik tagada nende täitmine.
Olulised
eesmärgid on jäänud saavutamata
Õiguse
toimivust vähendab asjaolu, et olulised õiguspoliitilised eesmärgid
ei ole saavutatud, sest tavalisele mõistlikule inimesele jääb
arusaamatuks, miks maksejõuetusmenetlus ei taga võlgniku poolt
kohustuste täitmist. Miks ei toimi kohustus esitada avaldus
pankrotimenetluse algatamiseks? Kuidas on võimalik, et pankrotis
olevate varatute äriühingute asemel on tegevus kandunud uutesse
ettevõtetesse ning kannatanuks osutuvad oma lepingujärgsed
kohustused nõuetekohaselt täitnud isikud? Miks ei toimi ärikeeld?
Miks ei võeta vastutusele karistusseadustikus sätestatud kuritegude
eest? Miks on kohtumenetlus nii pikk, aeganõudev ja kulukas?
Kindlasti
ei eeltoodu ammendav loetelu lahendamist vajavatest küsimustest.
Olulise teemana tuleks pikemalt käsitleda küsimust, kuidas
toimida, kui Eestis ei olegi võimalik seadusega pandud kohustusi
nõuetekohaselt täita. Seaduste mõjususele ning õigusteadlikkuse
tõusule, mis on seaduse eesmärgi saavutamise oluline eeldus,
selline olukord kindlasti kaasa ei aita.
Kokkuvõtteks
Võttes
arvesse ka õiguspoliitika
arengusuundade kinnitamisel märgitud asjaolu, et „tänapäevases
globaalsete majandussuhetega maailmas tegutsevad riigid nii Euroopa
Liidu sees kui ka laiemalt regulatiivse konkurentsi olukorras, milles
riigi majanduslik edukus sõltub suurel määral ka sellest, kui
kvaliteetne on tema õiguslik keskkond“, ei saa eelnevalt nimetatud
küsimustega tegelemist edasi lükata. Nõuetelevastavuse ning
eetilise ettevõtluskeskkonna tagamine paistab täna olevat juba
lausa rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmise võtmeküsimus.
Kasutatud
allikad:
1. R. N.
Coudenhove-Kalergi. Totaalne riik – totaalne inimene. Kirjastus
„Perioodika“ . Loomingu Raamatukogu 1988 nr 39.
2. Eesti
Vabariigi õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018. RT III,
07.03.2011.
ÕIGUSTEADUSE ASEND TEADUSE ÜLDISES STRUKTUURIS
TEADUS
LOODUSTEADUSED
ÜHISKONNATEADUSED
TEHNIKATEADUSED
2.1. HUMANITAARTEADUSED
2.2. SOTSIAALTEADUSED
SOTSIOLOOGIA
MAJANDUSTEADUS
ÕIGUSTEADUS
Õigusteadus on konkreetne ja praktiline
teadus, mis peab suutma adekvaatselt reageerida sotsiaalsele
reaalsusele. Õigusteadus on väga vana teadus.
Kaasaegne arusaam õigusteadusest on n.ö. kompleksne käsitlus, mis tähendab, et õigusteadus on koguv mõiste,
mitmest õigusteadusest koosnev teadus:
- õiguse filosoofia
- õiguse ajalugu
- õiguse teooria
- õigusdogmaatika e jurisprudentsi
- õiguse sotsioloogia
Kõik nimetatud teadused, õiguse filosoofia,
õiguse ajalugu, õigusdogmaatika e jurisprudents, õigusteooria ja
õiguse sotsioloogia, on õigusteadused ja samas moodustavad kogumis
ühe õigusteaduse. Küsimus on seejuures selles, millisest aspektist
õigust uuritakse.
Et teadus kujutab endast paljus süstemaatilist
uurimistööd, siis on ka õigusteaduses mõnikord raske määratleda, millisesse õigusteadusesse üks või teine uurimistöö kuulub
Teadust iseloomustatakse sageli tema objekti
järgi. Vanim õigusteaduse haru ongi õigusdogmaatika ehk
jurisprudents, so teadus kehtivast kehtestatud ehk positiivsest
õigusest, mille ülesandeks on õigusnormide tõlgendamine ja
süstematiseerimine.
Jurist ei saa piirduda nn tehnilise oskusega
normi lugeda ja süstematiseerida. Tuleb osata vastata ka küsimusele,
miks tuleb normi just nii mõista ja mitte teisiti? Miks on lahendus
just selline? Miks on õiguslik institutsioon kujunenud just selliseks ?
Õigussotsioloogia uurib õigusnorme
inimeste käitumist juhtivate teguritena. Selgitab muu hulgas, kuidas
normidest kinni peetakse, kuidas normid mõjuvad, milline on õiguse
ja ühiskonna seos (üldiselt). Annab õigusteaduse kasutusse
põhiteadmised ühiskonnast.
Õigusajalugu vaatleb minevikku , norme
mis pole enam kehtivad, ja arenguid, mis on viinud kehtinud või
hetkel kehtivate normide tekkele.
Võrdlev õigusteadus on lähedane
õigusdogmaatikale. Selle uurimisobjektiks on norm kui süsteemi
saadus ning peamiseks ülesandeks teiste õigussüsteemide
struktuuride ning neis jõustunud normide sisu selgitamine .
Õigusfilosoofia on üks osa nn
praktilisest filosoofiast. Õigusfilosoofias käsitletakse
filosoofiale omasel moel ühte piiratud ala olevast - õigust üldse
koos kõige sellega seonduvaga.
Ülejäänud filosoofiast eristub
õigusfilosoofia sellega, et käsitleb õiguse põhimõttelisi
küsimusi, juriidilisi põhiprobleeme filosoofiale omasel kombel ja
filosoofiliste meetoditega. Õigusfilosoofia ülesanne, tema teema on
muu hulgas “õige õigus”, “õiglane õigus”, “õiglus”.
JURISPRUDENTS
Õiguse realiseerimine, õigusnormidest
tulenevate nõuete faktiline kajastumine inimkäitumises, võib
esmapilgul tunduda suhteliselt lihtne. Lihtne selles mõttes, et on
vaja teada, milline eluline situatsioon on juriidiline fakt ja
millised õigused ja kohustused see juriidiline fakt (faktide kogum)
endaga kaasa toob. Tegelikkuses ei pruugi see väga lihtne olla, sest
norme on vaja teada, tunda ja mõista ning selleks läheb sageli vaja
õigusalaseid eriteadmisi. Õiguse realiseerimisele laias tähenduses,
so õiguse kasutamisele, õigusnormidest kinnipidamisele ja õiguse
rakendamisel, aitab kaasa jurisprudents.
Jurisprudents on õigusteaduse osa, mis
käsitleb õigust just normatiivsest aspektist ja tegeleb normi
„mõttega“, keelelisest väljendist arusaamisega tema
normatiivses tähenduses. Õiguse rakendamine on üheks õiguse
realiseerimise viisiks.
Õigusest kinnipidamine ja õiguse kasutamine
on vahetult seotud isiku tegevusega kas aktiivses või passiivses
tähenduses. Sellise tegevuse õiguslik iseloom tuleneb tegevuse
aluseks olevast õiguslikust nõudest ja õigusnormis kirjapandud
käitumise võimalusest (õigustusest) või käitumise vajalikkusest
(kohustusest). Seejuures pole oluline, kas õigust realiseerib riigiametnik või eraisik. Õigus on realiseerunud, kui
õigussubjektide käitumine on olnud vastavuses õigusnormi nõuetega.
Õiguse rakendamine on spetsiifiline õiguse
realiseerimise viis. Ühine õigusest kinnipidamise ja õiguse
kasutamisega on see, et ka õiguse realiseerimise aluseks on
õigusnormist tulenev nõue. Peamine erinevus seisneb selles, et
õiguse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. Õiguse rakendamine
on erisubjekti – kompetentse riigiorgani – tegevus, mida
nimetatakse subsumeerimiseks.
Subsumeerimise loogiline olemus seisneb
selles, et konkreetseid elulisi asjaolusid võrreldakse õigusnormis
esitatud faktilise koosseisuga ning kui need on omavahelises seoses,
siis tehakse lõppjäreldus selles õigusnormis ettenähtud õigusliku
tagajärje osas.
Subsumeerimise protsess on sarnane
formaalsest loogikast tuntud süllogismile ja seetõttu saab
subsumeerimise all rääkida õigusliku tagajärje
kindlaksmääramise süllogismist.
Täielikust õigusnormist nähtub, et kui
abstraktne faktiline koosseis (T) kajastub tegelikkuses
(konkreetsetes elulistes asjaoludes) S, siis kehtib S suhtes õiguslik
tagajärg R ning abstraktne faktiline koosseis (T) on tänu
konkreetsetele elulistele asjaoludele (S) ellu viidud, kui S on
loogiliselt võetuna üks T „juhustest“.
Õiguse rakendamisel tuleb kontrollida, kas S
on loogiliselt võetult üks T „juhustest“. Kui see on nii, siis
tuleneb õiguslik tagajärg süllogismist, millel on alljärgmine
kuju:
Kui konkreetne(-sed) eluline(-sed) asjaolu(-d)
vastab(-vad) abstraktsele faktilisele koosseisule T, siis kehtib S
jaoks õiguslik tagajärg (reegel) R.
T R ehk T iga juhuse osas kehtib R.
S T ehk S on samane T-ga, on üks T „ juhus “.
S R ehk S osas kehtib R.
Eeltoodud moel on tähistatud õigusliku
tagajärje kindlaksmääramise lihtsaim juhus, mille puhul on
tegemist lihtsa faktilise koosseisuga ja ühe elulise asjaoluga,
millele vastab üks õiguslik tagajärg. Tegelikkuses esineb ka
olukordi, kus üks ja seesama käitumine tegelikustab eri
õigusnormides esitatud faktilisi koosseisusid, mida saab ka
paralleelselt rakendada. Viimatikirjeldatud juhtudel näeb õigusliku
tagajärje kindlaksmääramine selle formaliseeritud kujul välja
järgmine:
T (1)R(1) T(2)R(2)
S T(1) S T(2)
SR [T (1)] SR [T(2)]
Nt võib olla tegu käitumisega, mis rikub
lepingu tingimusi ja on ühtlasi ka lubamatu käitumine. Taolisel
juhul tähistab T(1) lepingu rikkumise faktilist koosseisu ja T(2)
lubamatut käitumist ning R on rakendatav nii T(1) kui T(2) suhtes.
Konkreetse elulise asjaolu sobimatus mõne
konkreetse õigusnormi faktilise koosseisuga ei luba veel kohe teha
järeldust, nagu ei tooks see eluline asjaolu endaga kaasa üldse
mingeid õiguslikke tagajärgi. Tuleb kontrollida, kas konkreetne
eluline asjaolu sobib mõne muu faktilise koosseisuga ja toob selle
alusel ikkagi õiguslikke tagajärgi kaasa.
Selle kindlakstegemine, kas konkreetne eluline
asjaolu on reguleeritud mingi õigusnormiga ja toob kaasa õiguslikke
tagajärgi, kas S on üks T-juhus, ongi subsumeerimisprotsess.
Subsumeerimine on seotud õigusnormi „mõtte“
mõistmisega, õigusnormi „mõttest“ arusaamisega. Õiguse
rakendaja peab looma endale selge ettekujutuse sellest, milline on
nende eluliste asjaolude iseloom, mida ta paigutab faktilise
koosseisu alla.
TÕLGENDAMINE
Enne abstraktse õigusnormi rakendamist
konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja endale
selgeks tegema õigusnormi sisu ja mõtte. Õigusnormi rakendamisel
on hädavajalik õiguse tõlgendamine.
Juriidiline interpretatsioon (tõlgendamine) on
seotud filosoofilise hermeneutikaga. R. Ihering on juristide
interpreteerivat tegevust iseloomustanud kui vahendamist kirjutatud
õiguse ja elu vahel. Jurist soovib õigust mõista selleks, et
rahuldada aktuaalse sotsiaalse tegelikkuse nõudmisi.
Tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaja
muudab õigusnormi teksti arusaadavaks.
Subsumeerimine on õiguse rakendamine
tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Seega kujutab
subsumeerimise algusfaas endast mitte õigusliku hinnangu andmist,
vaid juriidilist tähendust omavate eluliste asjaolude leidmist,
nende olemuse määratlemist.
Elulistele asjaoludele antakse õiguslik
hinnang, mis võimaldab õiguse süsteemset iseloomu arvestades välja
jätta rakendamisele mittekuuluvad õigusnormid ning jätta vaatluse
alla võimalikud rakendatavad normid. Õigusliku kvalifikatsiooni
andmiseks vajalikud otsustused tehakse seega enne õiguse
rakendusakti vastuvõtmist. Õiguse rakendamine ehk subsumeerimine
lõpeb rakendusakti vastuvõtmisega. Eelnevad otsustused on abistava
iseloomuga, milleta pole subsumeerimist võimalik lõpule viia.
Vajalikud otsustused põhinevad tajumisel,
inimkäitumise tähenduse hindamisel ja/või otsustaja ( hindaja )
sotsiaalsel kogemusel .
Sarnaselt subsumeerimisele toimub ka
eluliste asjaolude õiguslik hindamine, õiguslik kvalifitseerimine,
õigusnõustamise käigus.
Siinjuures aitab palju protsessiõigus, mis
määratleb objektiivse tõe tuvastamiseks lubatud ja nõutud
tunnetamisallikad ja vormi.
Tsiviilprotsessis kehtib dispositiivsuse
põhimõte, mis tähendab, et kohtunik tugineb otsuse tegemisel
ainult poolte poolt esitatud tõenditele ja asjaoludele. Kohus hindab
ettekantud asjaolusid. Elulisi asjaolusid, mille üle poolte vahel
erimeelsusi ei ole, peab kohtunik käsitlema tõestena. Seda isegi
juhul, kui ta ei ole veendunud nende õigsuses. Asjaolusid ja
tõendeid, mida pooled ei ole esitanud, ei pea õiguse rakendaja asja
faktiliste asjaolude tuvastamisel arvesse võtma.
Kriminaalprotsessis on määravaks tõe
väljaselgitamine ehk kohtuliku uurimise printsiip, mis tähendab, et
kohtunik pole seotud sellega, mida pooled – prokurör ja
süüdistatav ning tema kaitsja – väidavad. Süüdistajal poolel
lasub tõendamise koormis. Süüdistatavale peab tõendama, et ta on
süüdi. Kui süüdistaja ei suuda seda tõendada, siis peab tegema
õigeksmõistva otsuse (in dubio pro reo).
Tuntakse veel ühte tõendusmaterjali kogumise
viisi, mida nimetatakse kogumise maxime. Sellisel juhul
koguvad kohtunik ja pooled tõendeid koos. Dispositiivsuse printsiip
asendub kogumise maxime´ga seal, kus tsiviilprotsess hakkab
täitma sotsiaalseid funktsioone.
Tallinna Ülikool
Ühiskonnateaduste
instituut
METOODILISED SELGITUSED TÄITEMENETLUSE KAASUSE EKSPERT-STIILIS
LAHENDAMISEKS
Sissejuhatus
Kaasuse ülesanne on
koostatud eesmärgiga kontrollida teadmisi ja nende rakendamise
oskust (vastused on õiged või valed) ja/või oskuste arendamiseks
(õigeid vastuseid ei ole, hinnatakse analüüsi mitmekülgsust ja
sügavust). Juhtumi analüüsi meetod hõlmab endast tavaliselt mingi
sündmuse või juhtumi uurimist. Kaasuse analüüsi meetodi
rakendamisel pannakse selle lahendajad probleemi lahendamisel
otsustajarolli.1
Kaasuse lahendamise
üldine algoritm :
- „Loe kaasus läbi. Kas said aru, mida on küsitud? Kui ei, siis loe veelkord ning vajadusel küsi täpsustavaid küsimusi.
- Too välja, milline informatsioon tekstis on vajalik küsimustele vastamiseks (keerulisemates kaasustes on palju informatsiooni, mis ei ole relevantne ).
- Otsi üles täiendav informatsioon (õigusaktid jm), vajadusel esita küsimusi.
- Paku välja erinevaid lahendusvariante.
- Too välja poolt ja vastuargumendid erinevate variantide puhul.
- Esita lõplik variant ja põhjenda seda.“2
Hindamine
Kaasuste lahendamisel hinnatakse üliõpilase
oskust esitada lahendus(käik) kooskõlas kaasuste lahendamise ja
õigusliku sisuga küsimustes arvamuse andmise metoodikaga.
Hindamisel võetakse alused juristi tegevuses olulised
tegevusnäitajad3,
mille kohaselt jurist:
1)
lahendab õigusalaseid küsimusi iseseisvalt oma vastutusala piires;
2)
tunneb ära õigusliku sisuga küsimused ning suudab seda teha ka
suures struktuuritus faktihulgas;
3)
määratleb lahendamist vajavad õigusliku iseloomuga küsimused ja
nende lahendamiseks vajaliku õigusharu ning leiab ja rakendab
vajalikud õigusallikad ja –normid küsimuste lahendamiseks;
4)
analüüsib, hindab ja otsustab, kas faktilised asjaolud on õigusliku
hinnangu andmiseks piisavad;
5)
kasutab töös analüüsivalt ja allikakriitiliselt rahvusvahelise,
Euroopa Liidu ja Eesti õiguse põhiprintsiipe ning kohtupraktikat ja
vaidlusi lahendavate organite praktikas ja erialakirjanduses
väljakujunenud seisukohti õigusprobleemide lahendamisel;
6)
esitab probleemide võimalikud lahendused, prognoosib lahenduse ja
õigusvaidluse võimalikke tulemusi ning selgitab erinevatele
tulemustele viivaid lahendusi;
7)
valib välja olulised teoreetilised seisukohad ning kaitseb oma
valikuid (vaidlustes jne);
8) argumenteerib oma seisukohti ja hindab neid kriitiliselt;
9)
läheneb õiguslikele küsimustele süsteemselt ja
multidistsiplinaarselt;
10)
lahendab õigusliku sisuga küsimusi ettenähtud ajaks kasutades
õigeid ja asjakohaseid töömeetodeid ja lahendusi;
11)
eristab argumenteerimisel õiguslikke, majanduslikke ja poliitilisi
argumente.
Kaasusülesanded tuleb
lahendada ekspertarvamuse (või esseevormis,
kui nii on nimetatud juhendis) ning võttes eeskujuks
kohtunikueksamil rakendatavaid põhimõtteid4
hinnatakse lahendaja oskust näha õiguslikke probleeme ning neid
argumenteeritult lahendada: kaasuse lahendamisel oluliste
asjaolude väljatoomist; vastust
vajavate õigusliku sisuga küsimuste määratlemist, sh oskust näha
ja määratleda, kas on olulisi küsimusi, millele ei saa vastust
anda, sest ei ole piisavalt andmeid ning kas ja millega oleks
baasandmeid vaja täiendada, et anda vastus kõigile olulistele
küsimustele; lahendamisel aluseks võetavate õigusallikate ja
normide määratlemist ning kaasuse lahendamisel esitatavate
seisukohtade (õigusliku sisuga arvamuse) õigsust, argumenteeritust
ja selgust.
Eelkõige hinnatakse
oskust:
orienteeruda esitatud andmetes ja välja tuua kaasuse lahendamisel olulised asjaolud;
sõnastada lahendamist vajavad õigusliku sisuga küsimused;
määratleda kaasuse lahendamiseks vajalikud õigusaktid;
esitada kaasuse lahendamise olulised õigusliku sisuga hinnangud /arvamused viidetega asjakohastele õigusaktidele;
esitatud arvamuste põhjendatust ja selgust, sh kasutatud mõistete õigsust ja selgust.
Konkreetne
punktide arv ja hindamissüsteem (punktide teisendamine pallideks)
avaldatakse eksamitöö juures.
Kaasust hinnatakse soovitatavalt esimese
eelistusena kujundava hindamise rakendamisel skaalal F-A vastavalt
saadud punktidele, mille andmise tingimused sõltuvad konkreetsest
kaasusülesandest.
Kaasuste lahendamise juhendi eesmärgiks on
anda üliõpilaste suunised õiguslike probleemide teoreetiliseks ja
praktiliseks lahendamiseks.
Metoodilised
nõuanded
Üldiselt teada olevad
metoodilised nõuanded kaasuste lahendamiseks on kokkuvõtvalt
alljärgmised.
Juriidilist kaasust ei
lahendata esmamulje põhjal, vaid süstemaatiliste
testide abil järk-järgult.
Kaasuste lahendamise metoodikad on püütud välja töötada
sellisena, et neist oleks võimalikult palju abi.
Kaasuse lahendamiseks tuleb esmajärjekorras
välja selgitada õigussuhte olemasolu, olemus ja sisu. Tuleb
eristada nn olulist informatsiooni ebaolulisest informatsioonist, mis
omab kaasuse lahendamise seisukohast tähtsust.
Kaasuse lahendamisel tuleb lähtuda üksnes
kaasuse tekstist. Kaasuse teksti ei peeta mõistlikuks korrata ,
samuti on keelatud juurde mõelda täiendavaid seisukohti ja
argumente. Lisaks ei tohi rajada oma otsust oletustele.
Seega tuleb esimeses etapis leida kaasusega
seotud faktilised asjaolud ehk asjaolud, mis on kaasuse lahendamisel
olulise tähtsusega. Muu hulgas tuleb tähelepanu pöörata:
1. Õigussuhte olemasolule ja liigile
(seega siis ka osapooltele). Kas õigussuhte tekkimise eeldused on
täidetud.
2. Millistest allikatest tuleb lähtuda
õigusliku vaidluse lahendamisel. Seejuures tuleb kontrollida,
kas on olemas Riigikohtu (RK) lahendeid sarnaste või ligilähedaste
probleemide lahendamiseks. Samuti tuleb kontrollida, ega ei esine
ekspertarvamusi nimetatud probleemi lahendamiseks.
3. Kas olemas olevatest andmetest piisab
õigusliku probleemi lahendamiseks. Millist informatsiooni oleks vaja
täiendavalt koguda, õigusliku probleemi lahendamiseks (milliseid
küsimusi tuleb esitada).
Ühtlasi
tuleb:
1)
analüüsida kaasuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, et
tuvastada, millist eesmärki vaidluse pooled saavutada tahavad;
2)
leida sellise eesmärgi täitmiseks vajalik nõudenorm ning
kontrollida, kas nõudenormi kohaldamise eeldused on täidetud ning
kas nõudeõigust omav pool saab teise poole vastu esitada nõudenormi
õiguslikuks tagajärjeks oleva nõude;
3)
leida abinormid.
Kaasusega võib kerkida
üles väga erinevaid küsimusi. Bakalaureuseeksamil tuleb reeglina5
siiski lahendada tüüpprobleeme ja vastata küsimustele, mis
praktikas kõige sagedamini ette tulevad. Näiteks (ei ole ammendav
loetelu):
1. Millist liiki
õigussuhtega on kaasuses tegemist
ja millised normid sellele laiendavad?
2. Kas ja/või milline
õigussuhte osalise tegevus on õiguspärane?
3. Kas otsus kuulub
täitmisele (on
kehtiv)?
4. Kas õigussuhte
osalise tegevuse (või tegevusetuse) vastu on võimalik kasutada mõnd
õiguskaitsevahendit?
Millised need on ja mida nende rakendamiseks teha tuleb?
5. Kas asendustäitmine
ja sunniraha rakendamine on
õiguspärane?
Jne.
Kaasuse lahendamisel tuleb välja tuua
õiguslikud probleemid, asjaolud, mis omavad kaasuse lahendamisel
tähtsust. Välja tuleb tuua ka väidete/nõuete/soovituste jne
aluseks olevad normid ning tõlgendamisel ja seisukoha kujundamisel
kasutatud allikad. Oma seisukohti tuleb üliõpilasel argumenteerida.
Oluline osa on lahenduse õiguslikul
põhjendusel koos võimalike alternatiivide ning täiendavalt
lahendamist vajavate küsimuste esitamisega, kui seda asjaolud
võimaldavad või tingivad.
Lõppkokkuvõttes järgib
süstemaatiline kaasuse lahendamine teatud süsteemi, mida on
võimalik erinevalt kirjeldada ja mille kohta on esitatud esinevaid
kirjeldusi ja skeeme.
Kaasuse lahendamise
metoodika põhiidee seisneb kaasuse kõigi oluliste aspektide
analüüsimises ja kontrollimises süstemaatiliselt
ja loogilises
järjestuses. Skeemist täpne
kinnipidamine ei ole eksamil kohustuslik, kuid reeglina soovitav,
sest tagapool asuvate küsimuste lahendamine sõltub tihti vastustest eespool seisvatele küsimusele. Seega tuleb silmas pidada, et
esitatud skeemid on siiski üksnes abivahendid ,
mis hõlbustavad ja arendavad süstemaatilist mõtlemist. Et kõiki
elulisi situatsioone ei ole võimalik viia universaalsete skeemide
alla, tuleb lähtuda eelkõige lahendatava kaasuse eripäradest ning
rakendada etteantud juhendeid ja skeeme paindlikult.
Lisaks õiguse üldosa
normidele sõltub lahendus eriosa
seaduste sätetest, mida tuleb
samuti osata õiguse üldpõhimõtete valguses õigesti kohaldada.
Samuti on mitmete õiguslike kaasuste lahendamisel vältimatu
riigiõiguse põhialuste tundmine ja rakendamine: (põhiõiguse riive
mõiste ja riive lubatavuse eeldused, riigivõimu seaduslikkuse ja
seaduse reservatsiooni, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise
põhimõtted).
Meeles tuleb pidada, et:
1. Lahenduskäigus
sisalduvad väited peavad olema põhjendatud,
vastasel juhul ei ole esitatud
seisukoha õigsus kontrollitav (ega ka hinnatav ).
2. Lahenduskäigus ei
tohi normi kohaldatavuse analüüsimisel piirduda vaid lingvistiliste
argumentidega, vaid kasutada tuleb ka teleoloogilist ja
süstemaatilist tõlgendust. Püüdke näha ette võimalikke
vastuväiteid oma argumentidele ja need lahenduskäigus ümber
lükata.
3. Lisaks normi
kohaldamise positiivsetele eeldustele tuleb kontrollida ka seda
välistavaid negatiivseid tingimusi. Näiteks ei saa piirduda vaid
normidega, mis ütlevad, millal haldusmenetluse osaline tuleb ära
kuulata, vaid selgitada tuleb ka, ega ei esine erandit üldisest
ärakuulamise kohustusest.
4. Lahenduskäik tuleb esitada ekspertstiilis
(või esseestiilis, kui juhend seda võimaldab). See tähendab, et
lahenduskäik esitatakse versiooni püstitades ja siis seda
kontrollides.
5. Hinnatakse lahendaja oskust näha ja
sõnastada õiguslikke probleeme ning neid argumenteeritult
lahendada.
Lahendit
hinnatakse järgmiste kriteeriumide järgi:
1. Lahendamisel oluliste asjaolude (faktide)
kirjeldus on esitatud selgelt ning eristatud on poolte väited
ning tuvastatuks loetud asjaolud. Faktijärelduste põhjendamiseks on
analüüsinud tõendeid ja märkinud, millistele tõenditele
tuginedes ta mingid asjaolud tuvastatuks loeb. Kui osa tõendeid on
lubamatuks või mitteveenvaks tunnistatud, on kandidaat selgitanud,
millisel põhjusel.
2. Õigusnorm või -normid, mille põhjal
arvamus esitatakse, on esitatud ja viidatud. On selgitatud, kuidas
lahendaja normi tõlgendab ja miks.
3. Riigikohtu lahendid või muud kõrgema
kohtu lahendid, mis asjasse puutuvad, on viidatud ja esitatavat
arvamust on nende lahendite valguses analüüsitud.
4. Lahendi vormistus vastab
ekspertarvamuse vormile (või esseestiilis lahendusele, kui juhend
seda võimaldab) esitatud nõuetele. Sealhulgas on arvamus
arusaadavalt liigendatud lõikudeks, mis on vajadusel varustatud
alapealkirjadega. Lõppjäreldus on selgelt välja toodud.
5. Arvamus on kirjutatud korrektses keeles
ja arusaadavalt. Tekstis ei esine sisemisi vastuolusid ja
üleliigselt keerukat sõnastust. Arvamuses ei sisaldu põhjendamata
järeldusi või asjakohatut teksti.
Nagu eelnevalt märgitud, sõltub konkreetne
hindamissüsteem kaasustest. 5-pallise hindamissüsteemi puhul võib
näiteks iga kriteeriumi täitmise eest olla võimalik saada
maksimaalselt 1 punkti ja minimaalselt 0 punkti ja hindamine teostada
0.1 punkti täpsusega. Aga rakendada võib ka teistsuguseid süsteeme.
Ülaltoodu tähendab mh, et:
- Mõisteid tuleb kasutada täpselt.
- Õigusaktide teksti lahenduses reeglina ei korrata, kuid seadusele viidatakse maksimaalse täpsusega, mida võimaldab seadusparagrahvide liigendus lõigeteks, lauseteks ja punktideks. Ka kaasuse teksti ümberkirjutamist tasub kaasuse lahendamisel vältida.
Seda eelkõige põhjusel, et kui õigusaktide
ja kaasuse tekstide kordamine põhjustab asjatut ajakulu , siis
kaasuse põhiprobleemide õigeaegne tuvastamata jätmine võib kaasa
tuua terve lahenduskäigu ebaõnnestumise. Seepärast peetakse
oluliseks, et juba enne kaasuse lahendamisele asumist – nt
lahenduskäigu märksõnalise kavandi abil – selgitatakse välja,
millised on kaasuse peamised õiguslikud probleemid.
Tehiolude osas tuleb hoiduda igasugusest
fantaseerimisest. Kui kaasuse faktoloogiast ei selgu vastupidist,
siis tuleb eeldada, et õigussuhte osalised (haldusorgan, menetlusosalised jne) on käitunud õiguspäraselt, st neile
aspektidele ei pea lahenduskäigus tähelepanu pöörama. Nt kui
kaasuses ei ole vihjeid sellele, et kohtutäitur peaks menetlusest keelduma või haldusorgan oleks asja otsustamisel olnud erapoolik , ei
pea hakkama tema erapooletust analüüsima. Kui kaasuse tekstist ei
nähtu asjaosaliste vaidlust faktiliste asjaolude üle, siis tuleb
eeldada, et asjaosaliste faktiväited on tõendatud.
Kaasuse
lahendamisele asudes tulebki esmalt tähele panna, mida üldse
kaasuse lahendajalt küsitakse ja ehkki tavaliselt on küsimuseks
mingi nõude olemasolu X-l Y vastu, võib konkreetse kaasuse puhul
olla küsimuse püstitus ka teistsugune. Sageli võib aga küsimus
olla ka palju üldisem, nt „milline on õiguslik olukord“ või
„analüüsige kõikide isikute omavahelisi nõudeid“. Sellisel
juhul eeldatakse kaasuse lahendajalt, et ta kontrolliks kõigi
kaasuses esinevate isikute kõiki võimalikke omavahelisi nõudeid.
Oluline on lähtuda täpselt esitatud küsimus(t)est ja mitte hakata
vastama küsimustele, mida tegelikult esitatud ei ole.
Kuna
sageli esineb konkreetses kaasuses rohkem kui kaks isikut, siis tuleb
esmalt kaardistada see, millised suhted kaasuse osaliste vahel
(eelduslikult) eksisteerivad ning missugused nõuded osaliste vahel
põhimõtteliselt üldse kõne alla saaksid tulla. Selleks on hea
kasutada lihtsa joonise abi.
Õigusliku
sisuga küsimuse lahendamisel ongi meil reeglina vaja leida
kohaldamisele kuuluv norm ja selle kohaldamise õiguslik
alus.
Kaasuse
lahendamise etapid
Ülaltoodut
kokkuvõtvalt on kaasuse lahendmaisel kolm etappi .
Kaasuse
lahendamise esimene etapp: õigusliku sisuga küsimuse lahendamise
(hinnangu andmisel, nõude esitamisel, õiguskaitsevahendi
kasutamisel jne kasutatava ) õigusliku aluse väljaselgitamine ja
hüpoteetilise tulemuse esitamine (hüpoteesi formuleerimine)
NB!
Isegi siis, kui me oleme leidnud ühe või mitu näiliselt sobivat nõude alust, ei saa me kohe teha otsust. Enne peame me kontrollima,
kas meile lahendamiseks antud kaasuse asjaolud vastavad nõude
aluseks oleva normi koosseisule. Teisisõnu: kas on täidetud normi
abstraktse faktilise koosseisu elemendid ehk eeldused? See ongi
õiguse entsüklopeediast tuttav subsumptsioon .
Kaasuse
lahendamise teine etapp: Kas õigusliku sisuga küsimuse lahendamise
(hinnangu andmisel, nõude esitamisel, õiguskaitsevahendi
kasutamisel jne kasutatava) õigusliku aluse abstraktse faktilise
koosseisu elemendid on täidetud ehk kas nõude, õiguskaitsevahendi
kasutamise jne eeldused on täidetud?
NB!
Isegi juhul, kui me oleme kindlaks teinud nõude/õiguskaitsevahendi jne kasutamise võimaluse olemasolu, võib selle maksmapanek olla
välistatud kas seetõttu, et nõue,
õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus jne on vahepeal lõppenud
(näiteks
täitmise, tehingu tühistamise, tasaarvestamise tõttu või nt
seetõttu, et on mööda lastud õiguskaitsevahendi kasutamiseks
antud tähtaeg) või saab selle vastu esitada vastuväite
ning
seega kohustuse täitmisest keelduda. Kui kaasuse asjaoludest
nähtuvalt selliseid vastuväiteid ei esine, tuleb formuleerida kaasuse tulemus stiilis “A saab nõuda B-lt kahju hüvitamist …….
alusel”.
Kaasuse
lahendamise kolmas etapp seisneb selge ja üheselt mõistetava
tulemuse formuleerimises.
NB! Õigussuhte osalise
tegevuse õiguspärasus sõltub sellest, mis liiki tegevusega on
tegemist (nt haldusakti peab koheselt motiveerima, toimingut aga ei
pea). Samas ei pruugi skeemides käsitletavate teemade järjekorrast
kinnipidamine kõigi kaasuste puhul õigustatud olla. Näiteks kui
kaasuses tuleb lahendada nii haldusakti õiguspärasuse (punkt B) kui
ka haldusakti kehtivuse (punkt C) küsimus ning kaasusetekstist
nähtuvalt ei ole haldusakti selle adressaadile teatavaks tehtud,
siis on loogiline kõigepealt välja selgitada, kas haldusakt üldse
kehtib (vt HMS § 61 lg 1) ning alles siis, kui on jõutud
seisukohale, et tegemist on kehtiva haldusaktiga, asuda lahendama
haldusakti õiguspärasuse küsimust.
Kasulikku meelespidamiseks
Kaasuste lahendamisel tuleb meeles pidada ja
kasutada muu hulgas õppekava teiste kursuste raames antud ja
üliõpilaste endi koostatud selgitusi ja ülevaateid ning miks mitte
internetis avaldatud materjale. Kindlasti tasub vaadata läbi Tartu
Ülikooli õigusteaduskonna kaasuste lahendamise metoodilised
juhendmaterjalid6,
mida on arvesse võetud ja kasutatud ka käesoleva juhendmaterjali
koostamisel, aga muu hulgas vaadata näiteks ka pealkirja alla Õiguse
teooria ja metodoloogia avaldatud Õiguse metoodika lühiülevaadet
(Günther Kreuzbaueri, Michaela Dötschi, Sirko Harderi jt jg), mis
on avaldatud ZONE.ee veebilehel.7
Viimatinimetatud lühiülevaate mõttega
läbilugemine ja selles esitatu läbimõtlemine aitab kaasuste
lahendamise metoodika omandamisele kindlasti kaasa, sest tekst on
kokkuvõtlik ja süvenemist nõudvalt hea sõnastusega.
Viimatinimetatud kokkuvõtte kohaselt on kaasus
olukord, millele tuleb anda õiguslik käsitlus küsimustes:
- Mis on siis toimunud?
- Kuidas seda aset leidnut õiguslikult hinnata?
- Millised on toimunuga seonduvad võimalikud õiguslikud tagajärjed, sh kujunenud õigussuhte osaliste õigused ja kohustused ning võimalikud (kohustusliku vm) käitumisvariandid.
Kaasuse
elementide esitamiseks ja nende selgitamiseks meenutatakse, et:
faktiline olukord – so alamlause, empiiriline pool, st see, mis õigusnormidest sõltumata on tegelikult toimunud;
õigusnormid – so ülemlause, normatiivne pool, st objektiivne õigus.
Õigusnormid on aga informatsioon
sellest,
- mida (so normi/õigusssuhte sisu)
- kellel (so õigussuhte subjekt) ja
- mille suhtes (so õigussuhte objekt)
on positiivse õiguse kohaselt
kästud/lubatud/keelatud teha ja mida mitte.
Õigusnormil on reeglina kaks olulist osa:
- teokoosseis (hüpotees, karistusnormis dispositsioon) ja
- õiguslik tagajärg (dispositsioon, karistusnormis sanktsioon).
Eelnevalt nimetatud teokoosseis määrab, millisele faktilisele olukorrale vastav õiguslik tagajärg kohaldub.
Normi teokoosseisuna nähakse ette kõik see, mis peab reaalses
maailmas toimuma, et järgneks sama normi õiguslik tagajärg.
Teokoosseisuna ei sätestata seejuures mitte konkreetset sündmust,
vaid tüüpilist ehk abstraktset olukorda, mida saab kasutada
šabloonina konkreetsete olukordade suhtes. Just seetõttu on ka
õiguslik tagajärg normis üldine.
Õigusliku tagajärje all mõistetakse aga
„teokoosseisu õiguslikku konsekventsi (tagajärge), mitte reaalset
tagajärge ( tapmine põhjustab õigusliku tagajärjena karistuse,
mitte matused).
Õigusliku tagajärje element sisaldab sageli
(kuid mitte alati!) modaalset tunnust nagu peab, tohib, võib, on
õigustatud, on kohustatud, on keelatud jne“
Teksti aitavad mõista järgnevad skeemid ja
selgitused.
„Õigusnorm H à D
(karistusõigusnorm D à S)
↑ ↓
Faktiline olukord Õiguslik
tagajärg:
subj. õigus ó
jur. kohustus
(õigussuhe)
Kaasuse
lahendamine hõlmab alljärgmisi osi:
- Kaasusküsimuse väljaselgitamine
- Subsumptsioon
- Konkurentside lahendamine
Kaasusküsimus võib olla konkreetne või
abstraktne. Kui kaasustekstis (mis on faktilise olukorra piisav
kirjeldus) on küsimus toodud, on tegemist konkreetse
kaasusküsimusega ja vastata tuleb ainult sellele. Kui küsimust ei
ole toodud (abstraktne kaasusküsimus), tuleb ka küsimused ise
tuletada kaasustekstist – ja nendele vastata. Kaasusteksti ei tohi
muuta.
Konkreetne kaasusküsimus ei pea olema
küsilause vormis; näiteks „A ei taha enam B-lt korterit üürida“
tuleb lugeda: „Millised on A õigused üürisuhte lõpetamiseks?“
ehk „Millised on A nõuded B vastu?“. Kuid ka abstraktne
kaasusküsimus võib olla väljendatud (abstraktse) küsilausega:
„Milline on õiguslik tagajärg?“. Siis tuleb käsitleda kõiki
võimalikke lahendusi.
Kaasusküsimused
saab näiteks redutseerida mudelile:
KES KELLELT MIDA nõuab MILLE ALUSEL?
Kes – hageja/kaebaja, kellelt –
kostja/ vastustaja , mida – objekt, mille alusel – nõude aluseks
olev õigusnorm.
Arvestada tuleb lisaks peanõudele ja selle
alusele ka võimalikke nõude täiendusi ja nende aluseid, nt
aegumist, teovõime puudumist, jne. Neid õiguslikke asjaolusid
tuleb teada, sest kaasustekst neid otse ei pruugi nimetada.
Õigusnorme tuleb kohaldada süsteemselt – need on osad tervikust.
Subsumptsioon on juriidilise
metoodika tuum. See tähendab faktilise olukorra ja õigusnormi
teokoosseisu vastavuse (kui šablooni) kontrollimist: “millisele
õigusnormile saab soovitud tagajärje saavutamiseks nõuet toetada?”
NB! See ei pea olema lihtne! Sageli on tarvis
kontrollida mitut astet ja faktilise olukorra klassifitseerimine
sõltub pisidetailist (legaaldefinitsioonid tuleb eraldi välja
tuua).
Mõnikord tuleb õige normi leidmiseks lihtsalt
teada, kuidas praktikas seda liiki (piiripealseid) olukordi
käsitletakse. Õigus ei koosne ainult normidest, vaid ka
printsiipidest, presumptsioonidest, institutsioonidest,
protseduuridest, praktikast jne.
Kui üks faktiline olukord on sobitatav mitme
õigusnormi teokoosseisu alla, räägitakse konkurentsist.
Konkurentsi
liigid:
Antinoomia (normide vasturääkivus), kui võimalike normide õiguslikud tagajärjed erinevad ja on lepitamatud (ei saa koos eksisteerida, välistavad üksteist). Kui ei õnnestu antinoomiat lahendada, ei saa ühtki vasturääkivat normi kohaldada. NB! Spetsiaalnorm omab kehtivuseelist üldnormi ees ja uuem norm vanema ees (materiaalderogatsioon).
Kumulatiivkonkurents – juhul, kui tagajärjed erinevad, aga on lepitatavad. Kohaldatakse kõiki tagajärgi koos.
Nõudekonkurents – juhul, kui olukorrale kohalduvate teokoosseisude õiguslikud tagajärjed on identsed. Subjektil on võimaik valida nõuet, aga mitte tagajärge. Mitut nõuet identse tagajärjega ei saa esitada.
Alternatiivkonkurents – juhul, kui mitme olukorrale sobiva teokoosseisu õiguslikud tagajärjed erinevad, kuid annavad siiski sama (majandusliku või õigusliku) tulemuse. Ka siin on subjektil võimalus valida, millise normi alusel nõuet esitada. Mitut nõuet erineva tagajärjega ei saa esitada.
Abiskeem:
- milles on küsimus (kaasusküsimus);
- millised on võimalikud nõuded;
- kõigi võimalike nõuete kontroll (subsumptsioon);
- konkurentside lahendamine.
Kaasuse kirjalik vormistamine peab olema
korrektne. See koosneb neljast taktist:
võimalik lahendus „A nõue B vastu võib tuleneda § X-st“;
viide õigusnormi teokoosseisule(hüpotees) „Selleks on vajalik lepingusuhe A ja B vahel.“;
subsumptsioon: kas olukord vastab teokoosseisule?;
„Seega, A-l on õigus B-lt nõuda § X alusel.“
Ühe taktineliku sisse võib olla põimitud
eraldi nelikuid, kui need asjakohased on. Taktinelikud peavad olema
täielikud (kui on algus, peab järgnema järeldus).“
Järneb
näide bakalaureuseõppe tasemel kaasusest
Kaasus täitemenetlusõiguses
Teie poole pöördus OÜ XXL juhataja, kes
esitas Teile alljärgmise ülevaate.
Viljandis asuva ehitusmaterjalide hulgi- ja
jaemüügiga tegeleva äriühingu OÜ XXL kasuks on Narvast pärit,
kuid Tallinnas üürikorteris elavalt Olev Tulevik`ult, kellele
Narvas kuulub ridaelamuboks, mille ta on koos mööbli ja
kodutehnikaga välja üürinud neljale Narvas õppivale üliõpilasele,
Pärnu Maakohtu 30.10.2014 maksekäsuga välja
mõistetud võlg koos inressidega kogusummas 6400 eurot. Koos
maksekäsu tegemisega on kohus kinnitanud maksegraafiku, mille
kohaselt Olev Tulevik on kohustatud tasuma 6400 eurot OÜ XXL
pangakontole 1111111111 Bpangas alates 2014.a. novembrikuust (kaasa
arvatud) 8 kuu jooksul igakuuliste maksetega 800 eurot kuus tasudes
igakuise osa hiljemalt kalendrikuu viimaseks päevaks. Olev Tulevik
ei ole käesoleva ajani tasunud mitte ühtegi maksegraafikujärgset
makset.
OÜ XXL juhataja palub
Teil selgitada, millised on OÜ XXL võimalused ja mida peab OÜ XXL
tegema võlgnikuks oleva Olev Tulevik`u suhtes täitemenetluse
algatamiseks?
Teie ülesandeks on anda esitatud küsimustega
seonduv õigusliku sisuga arvamus, sh selgitada, mida saaks/peaks OÜ
XXL tegema oma eesmärgi saavutamiseks.
Andke siinjuures
võimalikult täpne ülevaade kõigist otsustustest, mida OÜ XXL
peab seejuures langetama .
Kaasuse täitemenetlusõiguses nr 1 võimalik lahend
Üliõpilane peab esitama
lahenduskäigu kooskõlas kaasuste lahendamise metoodikaga eesmärgiga
anda põhjendatud selgitused õigusliku sisuga küsimustes viidetega
kasutatud asjakohastele õigusallikatele. Positiivse tulemuse
saamiseks peaks üliõpilase õigusliku sisuga arvamusele põhinev
selgitus olema sisuliselt vähemalt alljärgmine.
Hüpoteesi versioon
Nimetatud Pärnu Maakohtu 30.10.2014
maksekäsk on täitedokument, millest tulenevaid nõudeid
täidetakse tsiviiltäitemenetluses täitemenetluse seadustiku
alusel. Seega, kui võlgnik ei maksa kohtu poolt määratud summat
sissenõudjale vabatahtlikult, on OÜ-l XXL kui sissenõudjal õigus
ja võimalus esitada maksekäsk täitmiseks kohtutäiturile, et
taotleda võlgniku suhtes täitemenetluse algatamist.
Lahendamist
vajavad õigusliku iseloomuga küsimused, lahendamiseks vajalik
õigusharu, õigusallikad ja –normid küsimuste lahendamiseks
Võlgniku, sissenõudja ja kohtutäituri
õigused ja kohustused ning täitedokumendi täitmise menetluse
küsimusi reguleerib (sätestab) täitemenetluse seadustik (TMS).
Ülesandega seonduvalt tuleb esitatud hinnangu
kontrollimiseks vastata küsimustele:
- Kas tegemist on TMS reguleerimisalaga?
- Kas nimetatud Pärnu Maakohtu 30.10.2014 maksekäsu näol on tegemist täitedokumendiga TMS § 2 tähenduses?
- Kas OÜ XXL on sissenõudja TMS tähenduses?
- Milline on täitemenetluse territoriaalne alluvus?
- Kas esineb täitemenetlust välistavaid asjaolusid?
- Millised küsimused tuleb lahendada, mida arvesse võtta ja millised sooritused teha täitedokumendi täitmiseks esitamisel?
- jm
Täitedokumentide loetelu, mida täidetakse TMS
alusel sätestab TMS § 2 lg 1. Nimetatud Pärnu Maakohtu 30.10.2014
maksekäsk on täitedokument, millest tulenevaid nõudeid
täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel, sest hagita menetluse
lahend (maksekäsk) on TMS § 2 lg 1 punktis 1 nimetatud kohtumäärus,
mis kuulub viivitamata täitmisele. Seega, kui võlgnik ei maksa
kohtu poolt määratud summat sissenõudjale vabatahtlikult, on OÜ-l
XXL kui sissenõudjal õigus ja võimalus esitada maksekäsk
täitmiseks kohtutäiturile, et taotleda võlgniku suhtes
täitemenetluse algatamist.
Maksekäsu saab esitada täitmiseks
kohtutäiturile, sest kooskõlas TMS § 3 lg 1 sätetega korraldavad
täitedokumentide täitmist kohtutäiturid, kui seaduses ei ole
ette nähtud teisiti. Käesoleval juhul seadus teisiti ette ei näe.
Kohtutäituri valikul , kellele esitada maksekäsk täitmiseks, tuleb arvesse võtta
TMS § 4 lõiget 1, mis sätestab, et sissenõude pöörab võlgniku
varale kohtutäitur, kelle valdkonna eest vastutava ministri
määrusega määratud tööpiirkonnas on võlgniku elu- või asukoht
või kelle tööpiirkonnas asub võlgniku vara, kui käesolevas
seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul seadus
teisiti ette ei näe.
Kohtutäiturimäärustiku
§ 1 sätestab, et kohtutäiturite tööpiirkonnad on järgmised:
1)
Harju tööpiirkond, mis hõlmab Harju maakonda ;
2) Viru
tööpiirkond, mis hõlmab Lääne-Viru ja Ida-Viru maakonda;
3)
Tartu tööpiirkond, mis hõlmab Tartu, Viljandi, Jõgeva, Põlva,
Valga ja Võru maakonda;
4) Pärnu tööpiirkond, mis hõlmab
Pärnu, Saare, Hiiu, Lääne, Järva ja Rapla maakonda.
Seega tuleb OÜ-l XXL otsustada, millise
piirkonna kohtutäiturile esitada avaldus maksekäsu täitmiseks,
sest kooskõlas TMS § 23 lõigete 1, 2, 3 ja 4 sätetega viib
kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse
(edaspidi täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel.
Täitmisavaldus
esitatakse kohtutäiturile kirjalikult ja selles märgitakse:
1)
kohtutäituri nimi;
2)
nii sissenõudja kui ka võlgniku nimi, isikukood või sünniaeg,
elukoht ja sidevahendite numbrid , juriidilise isiku puhul
registrikood, selle puudumise korral viide juriidilise isiku
õiguslikule alusele, asukoht ja sidevahendite numbrid;
3) kui
sissenõudjat esindab avalduse esitamisel esindaja, siis tema nimi ja
esinduse õiguslik alus;
4)
võimaluse korral andmed võlgniku vara kohta.
Kui
sissenõudja soovib pöörata sissenõude kinnisasjale, tuleb
avalduses märkida võimaluse korral ka andmed selle kinnisasja
kohta, millele soovitakse sissenõue pöörata. Sissenõudja nimetab
mitme kinnisasja korral, millisele neist ta soovib sissenõude
pöörata.
Täitmisavaldusele
lisatakse täitedokument. Täitedokument esitatakse algdokumendina
või notariaalselt või sellega võrdsustatud korras kinnitatud
ärakirjana. Kohtuotsuse võib esitada kohtu kantselei kinnitatud
ärakirjana.
Seega tuleb täitmisavalduse esitamisel ühtlasi
ka otsustada, millistel tingimustel täitemenetluse läbiviimist
taotletakse (st – millisele varale sissenõude pööramist
soovitakse).
Täitmisavalduse
vormistamisel on aluseks Justiitsministri 15. detsembri 2009. a määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ lisa 5.
TÄITMISAVALDUS
TÄITEMENETLUSE
LÄBIVIIJA
Kohtutäitur
_____________________________________________________________
SISSENÕUDJA
_______________________________________________________________________
Nimi Isikukood
(selle puudumisel sünniaeg) või registrikood
________________________________________________________________________
Elu-
või asukoht
________________________________________________________________________
Sidevahendid
(telefon, faks, e-post)
________________________________________________________________________
Panga rekvisiidid
________________________________________________________________________
Muud
andmed
SISSENÕUDJA
ESINDAJA
________________________________________________________________________
Nimi Isikukood
(selle puudumisel sünniaeg) või registrikood
________________________________________________________________________
Elu-
või asukoht
_______________________________________________________________________
Sidevahendid
(telefon, faks, e-post)
________________________________________________________________________
Panga
rekvisiidid
________________________________________________________________________
Muud
andmed
VÕLGNIK
________________________________________________________________________
Nimi Isikukood
(selle puudumisel sünniaeg) või registrikood
________________________________________________________________________
Elu-
või asukoht
________________________________________________________________________
Sidevahendid
(telefon, faks, e-post)
________________________________________________________________________
Panga
rekvisiidid
________________________________________________________________________
Muud
andmed
VÕLGNIKU
ESINDAJA
________________________________________________________________________
Nimi Isikukood
(selle puudumisel sünniaeg) või registrikood
________________________________________________________________________
Elu-
või asukoht
________________________________________________________________________
Sidevahendid
(telefon, faks, e-post)
________________________________________________________________________
Panga
rekvisiidid
________________________________________________________________________
Muud
andmed
Palun
pöörata täitmisele „Täitemenetluse seadustiku“ § 2 lõike 1
punkti ___ alusel_____
________________________________________________________________________
Nõude
sisu:
Nõude
suurus:
VÕLGNIKU
KINNISVARA
Kinnisvara
liik Aadress
………
Soovin
pöörata sissenõuet võlgniku kinnisasjale (alus: „Täitemenetluse
seadustiku“ § 23 lõige 3):
jah ei
Soovin
pöörata sissenõuet võlgniku vallasvarale:
jah ei
Soovin
pöörata sissenõuet võlgniku nõudeõigustele:
jah ei
Avaldusele
lisatud dokumendid:
Kuupäev_____________
Avaldaja allkiri _________________________
Avaldaja
andmete muutumisest palun kohe teavitada kohtutäiturit.
Mitteteatamise tagajärjel tekkinud arusaamatuste eest kohtutäitur
ei vastuta.
Märkused
(täidab büroo töötaja):
______________________________________________
Kas faktilised asjaolud on õigusliku
hinnangu andmiseks piisavad
Faktilised asjaolud on õigusliku hinnangu
andmiseks piisavad.
Täiendavalt on asjakohane selgitada
kohtutäituri õigust küsida ettemaksu. Samuti seda, kas ja
millistel alustel on kohtutäituril õigus keelduda täiteasja
menetlusse võtmisest.
Suurepärase hinde saamise eelduseks on
asjakohaste näidete, kohtulahendite jms toomine. Samuti
rakenduspraktika probleemide nimetamine.
SOOVITUSTE KOOSTAMISEL KASUTATUD ALLIKAD
1.
Ülo Vooglaid. Valik
täiskasvanute koolituses kasutatavaid meetodeid . https://docs.google.com/document/d/1xMmGG-RlqNxcsZozyc31Dzj6r5gb24R0p6G3F2UOu1M/edit #
Kuvatud 10.05.2015 kell 15.15.
2. Õiguse teooria ja metodoloogia. Õiguse
metoodika lühiülevaade (Günther Kreuzbaueri, Michaela Dötschi,
Sirko Harderi jt jg). ZONE.ee veebilehel. http://web.zone.ee/carolus/otmTeema-uus.doc kuvatud 10.05.2015 kell 15.15
3. Kohtunikueksami programm.
4. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna eraõiguse
instituudi 2015 eraõiguslike kaasuste lahendamise metoodika.
5. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 2015
bakalaureuseeksami haldusõiguse kaasuste lahendamise metoodika.
6. Õigusnõuniku 7. taseme kutsestandard .
MUUD KONSPEKTI KOOSTAMISEL KASUTATUD ALLIKAD
- A. Kiris; A. Kukrus ; P. Nuuma; E. Oidermaa . Õigusõpetus. Õpik. 3. täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Koostaja A. Kiris. Kirjastus “Külim”, 2012. (403 lk)
- R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. 2. täiendatud trükk. – JUURA, ÕIGUSTEABE AS. Tallinn, 2004. (242 lk)
- Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri. RT I, 29.12.2011, 228, jõustunud 01.01.2012.
- Õppejõu poolt kursuse käigus nimetatavad õigusaktid, nende eelnõude seletuskirjad ja muud allikad
ning
asenduskirjanduseks (mis on ühtlasi soovitatav täiendava
kirjandusena):
- A. Aarnio. Õiguse tõlgendamise teooria. Tallinn 1996.
- A. Aarnio. Reason and Authority. Dartmouth Publishing Company, Ashgate Publishing Company, Aldershot/Brookfield/Singapore/Sydney, 1997. Nagu on viidatud Rosentau, 2004.
- T. Anepaio, A. Hussar, K. Jaanimägi, S. Kaugia, S. Land , V. Olle, P. Roosmaa . Sissejuhatus õigusteadusesse. Loengukonspekt. Kirjastus JUURA. Tallinn, 2005.
- U. Arumäe. Organisatsiooni ja juhtimise õiguslik korraldus. Kirjastus Juura. Tallinn 2013.
- M. Bartl. Book revew. Making European Private Law: Governance Design. F. Cafaggi; H. Muir Watt (eds.). Chaltenham, Elgar 2008. – European Journal of Legal Studies (EJLS). Arvutivõrgus: http://www.ejls.eu/search.php . Nagu on viidatud I. Kull, 2010.
- W. Brunham. The constitution, capitalism and the need for rationalised regulation: R. Goldwin ja W. Schambra (eds.) How Capitalistic is the Constitution? Washington DC: American Eneterprise Institute, 1982. Nagu on viidatud P. Dunleavy, B. O`Leary, 1995.
- R. N. Coudenhove-Kalergi. Totaalne riik – totaalne inimene. Kirjastus „Perioodika“ . Loomingu Raamatukogu 1988 nr 39.
- 2. Eesti Vabariigi õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018. RT III, 07.03.2011.
- P. Dunleavy, B. O`Leary. Riigiteooriad. Liberaalse demokraatia poliitika. Eesti Haldusjuhtimise Instituut. Kirjastus Külim: 1995.
- R. Dworkin. A Matter of Principle. Clarendon Press, Oxford,1986. Nagu on viidatud M. Rosentau, 2004.
- R. Dworkin. Law`s Empire. The Belknap Press of Harvard University Press, Cambridge, Massachusetts, London, 1986. Nagu on viidatud M. Rosentau, 2004.
- H. L. A. Hart. The Concept of Law. The Clarendon Press, Oxford, 1961. Nagu on viidatud M. Rosentau, 2004.
- E. Illaru. Läbipaistvusest ja selgest õiguskeelest Euroopa Liidus. Õiguskeel 2009-4, http://www.just.ee/et/oiguskeele-numbrid-2007 / eelnevalt http://www.just.ee/47851
- M. Ernits. Õigusnormi struktuur. Õiguskeel, 2010-1. http://www.just.ee/et/oiguskeele-numbrid-2007 / eelnevalt: http://www.just.ee/49512 17.10.2011.
- H. Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. Juura: 2007
- M.-L. Jakobson, L. Kalev, O. Lumi, R. Ruutsoo, T. Saarts, G. Sootla, A. Toots, R. Vetik. Poliitika ja valitsemise alused. - Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi kõrgkooliõpik. Tallinn 2013.
- P. Järvelaid jt. Akadeemiline õigusharidus ja juristide täienduskoolitus. Tartu Ülikool, 1996.
- M Kairjak, jt. Lepingud. Näidised ja kommentaarid. Käsiraamat. Äripäeva Kirjastus, 2015.
- G. Kreuzbaueri, M. Dötschi, S. Harderi jt jg. Õiguse teooria ja metodoloogia. Õiguse metoodika lühiülevaade ZONE.ee veebilehel. http://web.zone.ee/carolus/otmTeema-uus.doc kuvatud 10.05.2015 kell 15.15
- I. Kull. Eesti tsiviilõiguse allikate tugev ja nõrk kohustuslikkus. - Juridica, 2010, nr 7.
- S. Kärson, jt. Äriõigus. Näidised ja kommentaarid. Käsiraamat. Äripäeva Kirjastus, 2015.
- E. Laks , jt. Dokumendid. Näidised ja kommentaarid. Käsiraamat. Äripäeva Kirjastus, 2015.
- J. Liventaal . Riik ja õigus. Põhimõistete õpetus. Tallinn, 1999.
- Ü. Madise , jt. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kolmas, täiendatud väljaanne. Juura, Tallinn 2012. Arvutivõrgus: http://www.pohiseadus.ee/ (11.10.2015).
- R. Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura 2004.
- M. Mikiver; S. Põllumäe. Sissejuhatus õigusesse. Sisekaitseakadeemia 2003. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/16845/9985670744.pdf?sequence=1 .
- H.-M. Pawlowski. Einführung in die juristische Methodenlehre. Heidelberg, 1986. Nagu on viidatud Narits, 2004, lk 92.
- S. Põllumäe. Sissejuhatus õigusesse. Näiteid ja harjutusi õppeaine “Sissejuhatus õigusesse” HLSC5001 loengukursuse juurde.
- M. Rosentau. Väitekiri. Õiguse olemus: sotsiaalse käitumise funktsionaalne programm. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu 2004.
- R. Taagepera. Ühiskonnaõpetus põhikoolile. I osa. Avita, 2008.
- T. Taube, jt. Tööõigus. Näidised ja kommentaarid. Käsiraamat. Äripäeva Kirjastus, 2015.
- R. Tiivel. Tsiviilõiguse üldosa. Kirjastus Juura, 2009.
- R. Tiivel. Sissejuhatus tsiviilõigusesse. Kirjastus Agitaator, 2011.
- Ü. Vooglaid. Valik täiskasvanute koolituses kasutatavaid meetodeid. https://docs.google.com/document/d/1xMmGG-RlqNxcsZozyc31Dzj6r5gb24R0p6G3F2UOu1M/edit #
- A.Watson. Legal Transplant and European Private Law. – European Journal of Contract Law (EJCL), vol. 4.4 (December 2000). Arvutivõrgus: http://www.ejcl.org/ejcl/44/44-2.html . Nagu on viidatud eelnevalt I. Kull, 2010.
- Kohtunikueksami programm.
- Normitehnika käsiraamat.- http://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/normitehnika-kasiraamat
- Tartu Ülikooli õigusteaduskonna eraõiguse instituudi 2015 eraõiguslike kaasuste lahendamise metoodika.
- Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 2015 bakalaureuseeksami haldusõiguse kaasuste lahendamise metoodika.
- Õigusnõuniku 7. taseme kutsestandard.
- Õppejõu poolt kursuse käigus nimetatavad õigusaktid, nende eelnõude seletuskirjad ja muud allikad, sh:
- Eesti Vabariigi põhiseadus
- Haldusmenetluse seadus
- Vabariigi Valitsuse seadus
- Kohtute seadus
- Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus
- Karistusseadustik
- Tsiviilkohtumenetluse seadustik
- Halduskohtumenetluse seadustik
- Kriminaalmenetluse seadustik
- Tsiviilseadustiku üldosa seadus
- Võlaõigusseadus
- Töölepingu seadus
- Töötervishoiu ja tööohutuse seadus
- Individuaalse töötüli lahendamise seadus
- Äriseadustik
- Pankrotiseadus
- Saneerimisseadus
- Perekonnaseadus
- Pärimisseadus
- Kaubandustegevuse seadus
- Tarbijakaitse seadus
- Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri
EESTI.EE
EESTI ÕIGUSSÜSTEEMIST
https://e-justice.europa.eu/content_member_state_law-6-ee-et.do?member=1 )
EESTI.EE
EESTI ÕIGUSHARUDEST
https://www.eesti.ee/est/teemad/kodanik/oigusabi/oigusest_uldiselt/millised_on_oigusharud
EUROOPA
LIIDU ÕIGUSSÜSTEEM
https://e-justice.europa.eu/content_law-2-et.do
https://e-justice.europa.eu/content_eu_law-3-et.do
https://e-justice.europa.eu/content_member_state_law-6-et.do
1 Ülo Vooglaid. Valik täiskasvanute koolituses kasutatavaid meetodeid. https://docs.google.com/document/d/1xMmGG-RlqNxcsZozyc31Dzj6r5gb24R0p6G3F2UOu1M/edit # Kuvatud 10.05.2015 kell 15.15.
2 Samas.
3 Õigusnõuniku 7. taseme kutsestandard.
4 Kohtunikueksami programm
5 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 2015 bakalaureuseeksami haldusõiguse kaasuste lahendamise metoodika.
6 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna eraõiguse instituudi 2015 eraõiguslike kaasuste lahendamise metoodika; Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 2015 bakalaureuseeksami haldusõiguse kaasuste lahendamise metoodika jt.
7 http://web.zone.ee/carolus/otmTeema-uus.doc kuvatud 10.05.2015 kell 15.15.
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 269 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2016-01-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
155 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Tirtssu
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid