Õigusteaduse eksam (3)

• Õigusnormid vormistatakse kirjalikult õigusaktidena.
  
• Seega: õigusnorm on käitumisreegel inimese teadvuses; samas on õigusnorm ka reegel dokumenteerituna õigusaktis.
  
• Dokumenteerimisel järgitakse spetsiifilisi vorminõudeid (loogiline struktuur, sümbolid, normikeel).
  
• Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavat dokumenteerimist tähistatakse terminiga sätestamine.
  
• Sätestamine – normatiivne toiming (juriidilisi järelmeid tekitav toiming).
  
• Õigusaktis dokumenteeritud õigusnormi (käitumiseeskirja) tähistatakse terminiga säte.
  
• Säte peab vastama grammatikareeglitele ning normitehnika sisu- ja vorminõuetele.
  

• Grammatikareeglite järgimine tagab keelelise mõtteselguse.
  
• Formaalloogika reeglite järgimine tagab mõtlemise ja mõisteselguse.
  
• Normitehnika reeglite järgimine tagab spetsiifilise esitusviisi selguse ja esitusviiside ühetaolise üldkasutuse.
  
• Normitehnika reeglite järgi konstrueeritakse õigusnorm keeleliselt erilises ülimas ratsionaalses ja lakoonilises vormis, kasutades spetsiifilisi tähistusi:
  

• Kasutatakse ka erilisi mõisteid tähistavaid spetsiifilisi
  

• Õigusnormide liigid
  
• Liigitatakse erinevatel alustel.
  
• Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi liigitatakse õigusnorme:
  
• 1) regulatiivsed – määravad õigusi ja kohustusi;
  
• 2) õigustkaitsvad – näevad ette juriidilise vastutuse õigusrikkumise eest.
  
• Regulatiivne norm on nt kohtute seaduse § 10 lg 1: Maakohtu tööpiirkonna määrab justiitsminister.
  
• Selle normi kohaselt on maakohtu tööpiirkonna määramise õigus justiitsministril, mis on samas ka tema juriidiline kohustus.
  
• Õigustkaitsev norm on nt karistusseadustiku ( KarS ) § 113: Teise inimese tapmise eest karistatakse kuue kuni viieteistaastase vabadusekaotusega.
  

• Õigusnorm reguleerib inimeste käitumist mõttelise käsu või keeluna, mis jõuab adressaadini (täitjani) tema teadvuse kaudu. Vajaliku reguleeriva toime avaldamiseks peab õigusnorm määrama:
  

• Näiteid:
  

• õiguslikud tavad
  
• lepingud
  
• kohtulahendid ehk –pretsedendid
  
• õigusteadlaste arvamused
  
• õigustloovad aktid
  

• Riikluse arenedes säilis osatavanorme traditsioonilisel kujul, osaaga panid aluse kirjalikule õigusele.
  
• Tavaõigusest eristus ajapikku teatudpüsikogum, mida tänapäevaltuntakse rahvusvaheliseltüldtunnustatud tavadena (näitekssaadikupuutumatus)
  
• Riikluse areng tekitas ka uusi tavasid(näiteks parlamentaarsed tavad)
  

• Leping on vabatahtlik kokkulepepoolte vahel
  
• Lepingu kui õiguse allika efektiivsusetagab eeskätt kokkuleppevabatahtlikkus, mis omakordapõhineb vastastikusel huvitatusel jakasul
  
• Riikidevahelistes suhetes ehkrahvusvahelises õiguses on lepingtava kõrval õiguse allikaks.
  

• See õigusallikas on eriti olulineanglosaksi maades, kus kohtudtuginevad õigusemõistmiselvarasematele kohtulahenditele.
  
• Kui varasemaid analoogseidlahendeid pole, siis kohtu otsus loobpretsedendi, mida hiljemarvestatakse.
  
• Nii loob kohus oma otsusega õigust,olles seega õiguse allikaks.
  
• Kuigi Eesti õigussüsteem onpõhimõtteliselt erinev anglosaksimaades kehtivast, leiavad ka meilRiigikohtu lahendid madalama astmekohtutes arvestamist kohtuasjadelahendamisel
  

• Vana-Roomas olid õigusallikatenatuntud autoriteetsete juristidearvamused. Tänapäeval on eritianglosaksi maades kohtuteslaialdaselt kasutatud tuntudjuristide, eriti kohtunikemitteametlikud kommentaarid.
  
• Ka Eesti õigussüsteemis on levinudseaduste kommenteerimine võikommentaaride avaldaminejuriidilistes väljaannetes.
  
• Ka Riigikohus on mitmes omaotsuses viidanud õigusteadlastearvamustele.
  

• ehk normatiivaktid ehkõiguse üldaktid
  
• on sellised seadused jamäärused, mis sisaldavadõigusnorme –üldkohustuslikkekäitumiseeskirju
  

• Mandri-euroopa (ehk kontinentaal-euroopa) õigussüsteem – seadusõigus
  
• Anglo-ameerika õigussüsteem – pretsedendiõigus
  

• Kesksel kohal on seadused, kirjutatud õigus, õigusteaduse tähelepanu ennekõike seaduse tekstil – Eesti, kogu Euroopa, v.a Briti saared
  

• Kohus tegeleb eeskätt kindla juhtumi lahendamisega, arvestades varasemate samasuguste juhtude pretsedente ja õiguse üldpõhimõtteid.
  
• Common law on suuremas ulatuses säilinud Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Uus- Meremaal .
  
• Kirjutatud õiguse osa tõus 20. saj II poolel (Euroopa ühisõiguse mõju Briti harule)
  
• Ühendatud Kuningriik ja Iirimaa on Euroopa Liidu liikmetena sunnitud üle võtma EL õigust, õiguse määratletuse põhimõte ja põhiõiguste üksnes seaduse alusel piiramise lubatavuse tõttu võetakse EL direktiive üle vastavate siseriiklike õigusaktide kaudu.
  

• Leidub üldlevinud ja arusaadav põhimõte, millest saab tuletada üksiklahendi selleliigilistele juhtudele ning mis seeläbi on justkui mõtteline õigusnorm.
  
• Kohtuasja lahendamise käigus esilekerkivad õiguslikud juhtmõtted, oletused ja arvamused, mis viivad lahendini.
  
• Põhimõte, et madalama astme kohtud on lahendite kujundamisel seotud kõrgema kohtu lahenditega kui juhenditega hilisemate suhtes. Siduv ei ole mitte lahend kui selline, vaid lahendis sisalduv põhimõte.
  

• eraõigus
  
• avalik õigus
  

• Kõige üldisemalt reguleerib eraõigus eraisikute (füüsiliste isikute ja eraõiguslike juriidiliste isikute) vahelisi suhteid.
  
• Avalik õigus reguleerib avaliku võimu (s.o riik, kohalik omavalitsus , avalik-õiguslikud juriidilised isikud, eraisikud, kes tegutsevad avalikke ülesandeid täites) organite pädevust ja moodustamist ning avaliku võimu ja eraisikute vahelisi suhteid.
  

• Olulisemad põhimõtted:
  
• Eraõigus on dispositiivne, avalik õigus imperatiivne , st:
  
• eraõiguses on lubatud kõik, mis ei ole keelatud, avalikus õiguses on keelatud kõik, mis ei ole lubatud.
  
• eraõigus lähtub isiku privaatautonoomiast, mis tähendab, et isikul on vabadus tegutseda ja otsustada nii, nagu isik soovib. Isik saab endale suhetes teiste isikutega võtta endal selliseid õigusi ja kohustusi, nagu tahab (tõsi, see ei ole absoluutne ning seadusandja on siin siiski nõrgema poole kaitseks teatud kaitsvaid norme ette näinud – töösuhetes töötajale, üürniku kaitseks, tarbijakaitseks – eriti EL õigusest tulenevad normid jne);
  

• Eraõiguse kõige tavalisem n.ö õiguslik väljund või tegevusvorm on leping (mis on kahe- või mitmepoolne), avalikus õiguses aga avaliku võimu ühepoolne akt, olgu selleks siis üksikakt (nt haldusakt – otsus maksta sotsiaaltoetust, otsus anda tegevusluba , ettekirjutus kõrvaldada puudused) või üldakt (määrus või seadus).
  
• Samas ei ole mitmepoolsed tegevusvormid võõrad ka avalikule õigusele, nt haldusleping haldusõiguses või riikidevahelised lepingud rahvusvahelises õiguses.
  

• Era- ja avaliku õiguse eristamisest lähtub ka kohtusüsteem. Eristatakse:
  
• maakohtud (nimetatakse sageli ka üldkohtuteks) – jagunevad tsiviilasju arutavateks kohtunikeks ja süüteoasju arutavateks kohtunikeks;
  
• halduskohtud – arutavad vaid haldusasju.
  
• Seega on meil Eestis sisuliselt 3 liiki kohtunikke ja 3 liiki kohtumenetlusi: tsiviilkohtumenetlus , süüteokohtumenetlus (hõlmab nii kriminaalasju kui ka väärteoasju) ning halduskohtumenetlus . Nii on igas kohtumenetluses ka erinevad menetlusreeglid ja -põhimõtted, mis on omased just sellele kohtumenetlusele. Nt tsiviilkohtumenetluses kehtib nn dispositiivsuse põhimõte, halduskohtumenetluses seevastu uurimispõhimõte.
  

• Era- ja avalik õigus ei ole täiesti lahutatud.
  
• Omavaheline seos nt: eraõiguslikke nõudeid saab maksma panna riigi kaasabil, pöördudes kohtu poole. Ka võib eri valdkondades era- ja avalik õigus olla seotud, nt konkurentsiõiguses – ettevõtete omavaheliste kokkulepete üle (eraõiguslikud lepingud) teostab järelevalvet Konkurentsiamet (saab anda haldusakte – teha ettekirjutusi) ning kohaldada saab ka karistusõiguslikke sanktsioone.
  
• Lisaks osaleb avalik võim eraõiguslikes suhetes, st nt justkui eraõiguslik juriidiline isik sõlmib eraõiguslikke lepinguid. Seejuures jääb suhe eraõiguslikuks vaatamata sellele, et üks pool on avaliku võimu esindaja.
  
• Avalik võim osaleb eraõiguslikes suhetes, nt:
  
• tegutseb vara omanikuna (nt ostab ja müüb vara);
  
• sõlmib rendi-, töö- jms eraõiguslikke lepinguid;
  
• osaleb eraõiguslikes juriidilistes isikutes jne.
  

• Õigusnormide alusel tekkivaid suhteid nimetatakse õigussuheteks.
  
• Inimeste kogu sotsiaalne elu toimub nende omavahelistes majanduslikes, poliitilistes, töö-, perekonna- jm suhetes – ühiskondlikud suhted.
  
• Riigi tekkimise protsessis tekib vajadus reguleerida riigi jaoks kõige olulisemad ühiskondlikud suhted õigusega (õigusnormidega) – anda neile riigile soovitud vorm ning kaitsta neid riigi käsutuses olevate sunnivahenditega.
  

• Seega: õigustloova õigusakti õigusnorm on abstraktne , kuid selle alusel tekkiv õigussuhe konkreetne.
  

• Kokkuvõttes: õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv isikutevaheline individualiseeritud ühiskondlik suhe, mida iseloomustab subjektide vastastikune seotus subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustustega ning toetumine riigi kaitsele.
  
• Lühidalt: õigussuhe on õigusega reguleeritud ühiskondliku suhte üks liik.
  

• Reguleeritavate suhete valdkonna järgi liigitatakse õigussuhted normide õigusharulise kuuluvuse alusel:
  

• riigiõiguslikud suhted (nt Vabariigi Valitsuse ametisse astumine );
  
• võlaõiguslikud suhted (nt ostu-müügilepingu sõlmimine);
  
• asjaõiguslikud suhted (nt teeservituudi sõlmimine);
  
• tööõiguslikud suhted (nt töölepingu sõlmimine);
  
• perekonnaõiguslikud suhted (nt lapsendamine ) jne.
  

• Õigussuhte struktuuri järgi eristatakse kahepoolseid ja ühepoolseid õigussuhteid:
  

• kahepoolsed suhted – nt ostja ja müüja vaheline suhe;
  
• ühepoolsed suhted – toetub ühe poole tahteavaldusele, nt testamendi koostamine
  

• Õiguse subjektid on õigussuhtes subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjad – füüsilised ja juriidilised isikud.
  
• Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) 2 osa 1. ptk annab füüsilise isiku kohta käiva ja 2. ptk juriidilise isiku kohta käiva.
  
• Füüsiline isik – inimene
  
• Juriidiline isik – seaduse alusel loodud õigussubjekt.
  
• Juriidiline isik – eraõiguslik juriidiline isik, loodud erahuvides; avalik-õiguslik juriidiline isik – loodud avalikes huvides.
  
• Avalik-õiguslik-juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega või seaduse alusel (TTÜ, TÜ, Teater “Estonia” jt).
  
• Kokkuvõttes on õiguse subjektiks siiski inimene.
  
• Füüsilise isiku kui õigussubjekti iseloomustamisel on oluline rääkida tema õigusvõimest ja teovõimest.
  

• TsÜS § 7 lg 1, 2: Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on piiramatu ja ühetaoline õigusvõime (TsÜS § 7 lg 1). Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
  
• Inimloode – teatud juhtudel õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana.
  
• Teovõime
  
• Teovõime on isiku võime omandada oma tegudega õigusi ja kanda kohustusi.
  
• Tsiviilteovõime on isiku võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid (TsÜS § 8 lg 1).
  
• Tsiviilõiguses algab inimese teovõime täisealiseks saamisega. Inimene on täisealine, kui ta on saanud 18-aastaseks (TsÜS § 8 lg 1, 2).
  
• Tsiviilõiguses on sätestatud üldisest tsiviilteovõime saabumise juhust (18 a) mõned mööndused. Nt TsÜSi § 9.
  
• Isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määratakse kohtu poolt eestkostja – sel juhul on see isik piiratud teovõimega ulatuses, milles talle määrati eestkostja.
  

• Füüsiliste isikute kõrval on õigussubjektideks ka juriidilised isikud (era- ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud).
  
• Juriidilised isikud luuakse seadusega või seaduse alusel täitma teatud ülesandeid, mis on määratud seaduses ja isiku põhikirjas.
  
• Nende ülesannete teostamine tingib juriidiliste isikute spetsiifilise õigusvõime, mis eksisteerib paralleelselt nende teovõimega (pädevus).
  
• Juriidilise isiku õigusvõimet realiseerivad selle organid (juhatus, juhataja, nõukogu vms), mille pädevus tuleneb seadusest ja põhikirjast/põhimäärusest, ülesannetest.
  
• Pädevuse all mõeldakse küsimusteringi, millega juriidilisel isikul kui õigussubjektil on õigus tegeleda ja milles tema otsused on kohustuslikud.
  

• Juriidiline isik – seaduse alusel loodud õigussubjekt.
  
• Juriidiline isik – eraõiguslik juriidiline isik, loodud erahuvides; avalik-õiguslik juriidiline isik – loodud avalikes huvides.
  
• Avalik-õiguslik-juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega või seaduse alusel (TTÜ, TÜ, Teater “Estonia” jt).
  

• Äriühingud:
  
  • Täisühing
    
  • Usaldusühing
    
  • Osaühing
    
  • Aktsiaselts
    
  • Tulundusühistu
    
• Mittetulundusühing
  
• Sihtasutus
  

• Riik ja kohalik omavalitsusüksus osalevad tsiviilõiguslikus suhtes avalik-õigusliku juriidilise isikuna, kusjuures oma tsiviilõigusi ja kohustusi teostavad nad oma organite ja asutuste kaudu. Avalik-õiguslik juriidiline isik võib omada ainult selliseid õigusi ja kohustusi, mis ei ole vastuolus tema eesmärkidega
  
• Juriidiline isik võib sarnaselt füüsilisele isikule omada tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele. Eesti õiguskorras võib juriidilist isikut ka kriminaalkorras karistada rahatrahvi või sundlõpetamisega.
  

• notarid
  
• Eesti advokatuur
  
• kohaliku omavalitsuse üksused, näiteks Tallinna linn
  

• Eesti Raadio, Eesti Televisioon
  
• RahvaRaamatukogu, Töötukassa
  

• Õigussuhte tekkimise ja säilimise eeldus on selle subjektide tahte suunatus ühele ja samale asjale.
  
• Seega: õiguse objektiks on kõik see, mis on subjektiivsete õiguste esemeks (R.Narits, Õiguse entsüklopeedia, 2002, lk 129) ehk millele on suunatud subjektide õigused ja kohustused.
  
• Nt auto ostu-müügilepingu sõlmimine (objekt-auto), korteri üürimine (objekt- korter ) jne.
  
• Õigussuhte objektiks on eelkõige materiaalsed esemed, aga ka vaimsed või sotsiaalsed esemed, millega seoses õigussubjektid astuvad õigussuhtesse, kus teostavad oma subjektiivseid õigusi ja kohustusi (nt autoriõiguste teostamine).
  

• Õigussuhte juriidiline sisu
  
• Õigussuhe on inimestevaheline tahteline suhe ja tekib subjektide vahel nende teadvuses.
  
• Abstraktne õigusnorm hakkab mõjutama subjektide käitumist hetkel, kui leiab aset mõni õigusnormi hüpoteesis sisalduv asjaolu või tingimus (nt laenu võtmine, kuritegu vms).
  
• Sel hetkel tekib subjektil õigus või kohustus käituda teise poole suhtes nii, nagu näeb ette õigusnormis antud üldine käitumisreegel (nt õigussuhe üürniku ja üürileandja vahel).
  
• Õigussuhe on suhe, kus subjektid on omavahel seotud subjektiivsete õiguste ja kohustustega.
  

• Subjektiivne õigus – õigussuhte subjektile õigusnormi alusel kuuluv õigus teataval viisil käituda. Õigustatud subjektil on õigus nõuda kohustatud poolelt teatud käitumist, mis on riigi poolt tagatud riigi sunnijõu rakendamisega (nt üürilepingu õigustatud poolel on õigus üürida välja talle kuuluv korter, õigus lepingu sõlmimisel nõuda üüriraha tasumist). Samas on tal ka nt üürilepingu puhul kohustus võimaldada kohustatud poolel eluruumi kasutamist.
  

• Juriidiline kohustus – õigussuhte kohustatud poolel lasuv kohustus teataval viisil käituda. Kohustatud isik peab käituma õigustatud isiku seaduslike nõudmiste kohaselt (nt maksma üüri). Samas on tal ka subjektiivne õigus nõuda õigustatud poolelt nt eluruumi üürimisel selle kasutamise võimaldamist.
  
• Seega on õigussuhte õigustatud ja kohustatud poolte subjektiivsed õigused ja kohustused vastastikused ehk korrespondeeruvad.
  
• Õigussuhte juriidilise sisu moodustavadki selle subjektide korrespondeeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused.
  

• Sõltuvalt õigusaktis sisalduvate õiguste ja kohustuste iseloomust, eelkõige aga isikute ringist, keda need õigused ja kohustused hõlmavad, võivad õigusaktid olla kas üldaktid või üksikaktid
  
• Üldakt ehk õigustloov akt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud, vahel ka spetsiifilise väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme.
  
• Üldakt:
  

• sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme
  
• Kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi .
  

• Üksikakt – annab subjektiivsed (ainult subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile
  
• Sellised õigusaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks.
  
• Näited: ametisse nimetamise või ametist vabastamise käskkiri, armuandmise otsus jms üksiksubjekti puudutav üksikakt.
  

• Õigusakte kehtestavad erinevad riigi ja kohaliku omavalitsuse organid.
  
• Igal organil (nt Vabariigi president , Riigikogu, Vabariigi Valitsus, Keeleinspektsiooni peadirektor jt) on oma pädevus, sõltuvalt organi kohast riigiaparaadis, tema funktsioonidest ja kompetentsi ulatusest. Sellest tulenevalt on erinevate riigiorganite õigusaktidel ka erinev juriidiline jõud.
  
• Iga riigi õigusaktid moodustavad HIERARHILISE süsteemi.
  
• See tähendab, et alamalseisvad õigusaktid peavad olema kooskõlas ülemalseisvate õigusaktidega.
  

• Euroopa Liidu õigus omab prioriteeti siseriiklike seaduste ja määruste ees, põhiseaduse ees aga seni, kuni EL õigus ei lähe vastuollu põhiseaduse aluspõhimõtetega. Viimasel juhul tuleks algatada Euroopa Liidust väljaastumise menetlus. Nimelt sätestab rahvahääletusel vastuvõetud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 1, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.
  

• Põhiseaduse täiendamise seadus (PSTS)  
  
• PSTS jõustumisega tekkis üheainsa põhiseaduse asemele konstitutsiooniliste aktide süsteem. PSTS on muutnud kogu põhiseadust ehk Eesti konstitutsiooni I akti, mille pealkiri on “Põhiseadus”. PSTS on nö sulgude ees: temaga tuleb läbi võrrelda iga PS säte, vastuolu korral kohaldatakse ühinemislepingus ning aluslepinguis öeldut.
  
• Nt õigusaktide kehtivus ning kohaldamine ja § 3, erakondadesse kuulumise õiguse reserveerimine üksnes kodanikele ja § 48, euro käibelevõtt ja § 111
  
• “Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus
  
• Eesti rahvas võttis 2003. aasta 14. septembril rahvahääletusel põhiseaduse § 162 alusel Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamiseks vastu järgmise seaduse:
  
• § 1. Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.
  
•  § 2. Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.
  
•  § 3. Käesolevat seadust saab muuta ainult rahvahääletusega.
  
•  § 4. Käesolev seadus jõustub kolm kuud pärast väljakuulutamist.”
  

• Määrus on üldkohaldatav õigustloov akt, tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides.
  
• Direktiivid on täitmiseks kohustuslikud nendes liikmesriikides, kellele need on suunatud. Riigil on õigus otsustada rakendamise meetodi ja vormi üle.
  
• Otsus on tervikuna siduv, kuid see ei ole õigustloov akt. Kui otsuses on täpsustatud selle adressaate, siis on see täitmiseks kohustuslik ainult neile.
  
• Soovitused ja seisukohad ei ole juriidiliselt siduvad ega loo õigusi või kohustusi üksikisikutele.
  

• Üldakt ehk õigustloov akt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud, vahel ka spetsiifilise väliskujuga dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme.
  
• Üldakt:
  
• sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ehk õigusnorme
  
• Kehtib määratlemata isikute ringi suhtes ja kuulub rakendamisele määratlemata arv kordi.
  

• Seadus: õiguse üldakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletusel)
  
• Seetõttu on üldaktid - seadused – kõrgema juriidilise jõuga teiste riigiorganite õigusaktide suhtes
  
• Kõik muud õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas. Selle nõudega tagatakse seaduste ÜLIMUSLIKKUS.
  

• PS-i alusel võib järeldada, et presidendil on õigus vastu võtta:
  

• erakorralisi dekreete – kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja ilmnevad edasilükkamatud riiklikud vajadused (§ 109)
  
• hädadekreete – kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad Valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla (§ 87 p 8)
  

• Määrus – täidesaatva võimu organi õigusakt, mis juriidilise jõu poolest on seadusest ja riigipea õigusaktist madalama õigusjõuga.
  
• Määruse andmise õigus on Eestis Vabariigi Valitsusel, ministritel, kohaliku omavalitsuse volikogul ja omavalitsuse täitevorganil (valla – või linnavalitsusel).
  
• Samuti annavad määrusi seadusest tulenevalt ka Vabariigi Valimiskomisjon (Riigikogu valimise seaduse § 15), ülikoolid (ülikooli seaduse § 15) ning Eesti Pank (Eesti Panga presidendil – Eesti Panga seaduse § 1 lg 5).
  
• Määrusi antakse Eestis “seaduse alusel ja täitmiseks” (PS § 87 p 6).
  

• Eeltoodud hierarhias olid kirjas üldaktid (põhiseadus, seadus, määrus) – aktid, mis reguleerivad piiritlemata arvu juhtumeid, kehtestades abstraktseid käitumisjuhiseid. Tegelikult annavad avaliku võimu organid ka üksikakte – akte , mis reguleerivad üksikjuhtumeid.
  
• Üksikaktidest eristatakse:
  
• asutusesiseseid üksikakte (nt ülemuse antud teenistuskorraldus) ning
  
• haldusakte (mõiste annab ja haldusaktide andmise vormi- ja menetlusnõudeid reguleerib üldseadusena haldusmenetluse seadus; nt otsus maksta toetust, otsus anda välja tegevusluba, ettekirjutus vms).
  
• Üksikakt – annab subjektiivsed (ainult subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile
  
• Sellised õigusaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks.
  
• Näited: ametisse nimetamise või ametist vabastamise käskkiri, armuandmise otsus jms üksiksubjekti puudutav üksikakt.
  

• Iga õigusakt omab õiguslikku jõudu ehk on kehtiv:
  

• teatava aja jooksul
  
• teatud territooriumil ja
  

• teatud isikute ringi suhtes.
  
• Õigusakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Kehtima hakkamine ja lõppemine on erinev sõltuvalt õigusakti liigist.
  
• Seadus jõustub 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega (PS § 108).
  
• Vabariigi Valitsuse ja ministri määruse jõustumine: haldusmenetluse seaduse § 93 lg 2: Määrus hakkab kehtima (jõustub) kolmandal päeval pärast kehtivas korras avaldamist, kui seaduses või määruses endas ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. Seaduses ettenähtud juhul jõustub määrus käesolevas lõikes sätestatust varem.
  
• Õigusakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.
  

• Õigusakti territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega.
  
• Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu territooriumil.
  
• Kohaliku omavalitsuse üldaktid kehtivad vastava haldusüksuse territooriumil.
  

• Õigusaktide kehtivus isikute ringi suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud õigusaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud või välismaalased.
  
• Asukohamaa jurisdiktsioonile ei allu siiski mõningad selles riigis asuvad välismaalased, näiteks välisriigi diplomaadid ja nende abikaasad , konsulaartöötajad.
  

• Õigusaktide süstematiseerimine – õigusliku materjali ratsionaalse ja mugava kasutamise huvides toimub selle materjali seadmine kindlasse, mingitele põhimõtetele ülesehitatud süsteemi. Süstematiseerimist teostatakse:
  

• Inkorporeerimise korral seatakse õigusaktid mingisse (kronoloogilisse, alfabeetilisse vms järjestusse), inkorporeerimise korral ei toimu õigusaktide sisulist töötlemist.
  
• Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus õigusaktid töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisuliselt. Tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt, mis kannab nime seadustik , määrustik vms.
  

• Õigusnormide ülesanne on ühiskondlike suhete reguleerimine.
  
• Reguleerimine saavutatakse õiguse (õigusnormide) realiseerimisega.
  
• Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises.
  

• Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi, milleks on:
  

• Õigusnormide nõuetest kinnipidamine
  
• Õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega.
  
• Niisuguses vormis toimub keelavate ja kohustavate normide täitmine.
  
• Keelavate normide puhul peab subjekt passiivselt hoiduma teatud käitumisest, nt mitte ületama piirkiirust.
  

• Õigusnormide kasutamine
  
• Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises, see on subjektiivsete õiguste teostamine õigussuhtes.
  
• Selles vormis realiseeritakse õigusnorme, mis annavad isikule mingi õiguse teataval viisil käituda, nt töölepingulises suhtes töötasu saamine.
  

• Õigusnormide rakendamine
  
• Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne).
  
• Õiguse realiseerija seisukohalt on need pädevad riigiorganid kõrvalisteks subjektideks, sest nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse .
  

• Õiguse rakendamise protsess:
  

• asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on.
  
• õigusnormi valik ja analüüs – see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus.
  
• kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja kujunenud seisukoht ja vormistatakse see nõuetele vastaval kujul otsusena, käskkirjana, korraldusena vm üksikaktina.
  
• asjas tehtud otsuse täitmise tagamine – nt , isiku teenistusse lubamine , vangistuse täitmine vms
  

• Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded:
  

• seaduslikkuse nõue – rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest;
  
• põhistatuse nõue – kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ning otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele;
  
• õigluse nõue - õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Õiglase otsuse tagab see, kui otsuses väljendub õiguse rakendaja veendumus lahendi õiglases iseloomus. Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenvus ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.
  

• Tõlgendamine liigitatakse:
  

• Tõlgendusvõtete järgi (tõlgendamise klassikalised viisid):
  

• grammatiline ehk filoloogiline ehk keeleline ehk keeleteaduslik tõlgendamine
  
• süstemaatilis-loogiline tõlgendamine
  
• ajalooline tõlgendamine
  
• objektiiv-teleoloogiline ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine.
  

• Tõlgendamise ulatuse järgi:
  

• Iga tõlgendamise viis lähtub eelkõige normi tekstist, võttes esmalt abiks grammatikareeglid.
  
• Grammatilise tõlgendamise eeldus on hea keelereeglite tundmine , milles normid on väljendatud.
  
• Seadusandja püüe on samuti kasutada eelkõige sõnu ja konstruktsioone, mis oleksid selged ja ühemõttelised.
  
• Siiski on nii keel kui õigus ajas muutuvad ning sellega peab tõlgendaja grammatilisel tõlgendamisel arvestama. Aja jooksul võib muutuda sõnade tähendus.
  
• Grammatiline tõlgendamine – normi tõlgendamine lähtudes eelkõige keele reeglitest.
  

• Grammatiline tõlgendamine hõlmab:
  

• Tõlgendamisel oluline juriidiliste terminite tundmine.
  
• Nt sõnal “kuritegu” on tavalises keelepruugis laiem tähendus kui KarS-s. Seetõttu esitatakse õigusaktis legaaldefinitsioon .
  
• Nt termin “üleastumine” ei tähenda juriidilises tekstis mitte esemest või takistusest üleastumist, vaid õigusnormi rikkumist, mida ei loeta kuriteoks.
  

• Seega peab piiritlema:
  

• 1. Loogiline tõlgendamine
  
• Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendamisviis, kus õigusakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid.
  
• Loogilise tõlgendamise eesmärgiks on õigusakti või õigusnormi mõistliku eesmärgi (ratio legis) väljaselgitamine.
  
• Kui nt ilmneb, et kaks käsku on teineteisega täiesti vastuolulised ja mõlemaid üheaegselt täita on võimatu, tuleb loogiliselt järeldada, et hilisem käsk annulleerib varasema.
  
• Kui tapmise eest karistatakse, siis tuleb loogiliselt järeldada, et sellega on ühtlasi tapmine keelatud.
  
• Kui kahest võimalikust käsu tõlgendamisest on üks eesmärgitu, teine aga ühiskonnale kasulik, tuleb eelistada viimast lahendust .
  

• Ajalooline tõlgendamine on subjektiivne tõlgendusteooria.
  
• Ajalooline tõlgendamine selgitab välja õigusakti väljaandmise ajal olnud tingimused, olukorrad ja põhjused, mis tingisid akti väljaandmise.
  
• Lihtsamalt öeldes uurib ajalooline argumentatsioon sätte tekkelugu .
  
• Õigusakti loomise ajalugu vaadatakse koos muude ajalooliste seikadega.
  
• Arvesse tuleb võtta, et nt elutingimuste muutumisel muutub ka mõnede terminite sisu (nt solvamine , ebahügieeniline olukord jne).
  
• Sel teel võib selgitada välja, millise idee on ajalooline normilooja pannud tõlgendatavasse normi, s.t milline oli nt seadusandja kavatsus, millised olid tema eesmärgid normi loomisel.
  
• Ajalooline tõlgendamine annab vastuse küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru selle looja, mis oli tema tahe selle normi loomisel.
  
• Allikaks on nt parlamendi aruteludest säilinud stenogrammid, seletuskirjad, koosolekute protokollid , juriidilise sisuga tolleaegsed artiklid normi kohta, n.n tolleaegse eliidi tolleaegsed arvamused normi kohta jne.
  

• Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine on samuti nagu ajalooline tõlgendaminegi subjektiivne, lähtub normi eesmärgist.
  
• Aluseks on kehtiv õigus ja väärtussüsteem.
  
• Tõlgendaja esitab siin küsimuse: millist eesmärki teenib norm, mis on selle mõte.
  
• Selle tõlgendamisvõtte kriteeriumid tulevad eelkõige õiguse objektiivsetest eesmärkidest, kuhu kuulub eelkõige “õigluse idee”, õiguse põhimõtted.
  

• Tõlgendamise ulatus võib olla erinevate aktide tõlgendamisel erinev.
  
• Tõlgendamise tulemusena võidakse öelda, et ühel juhul tõlgendus langeb tõesti ühte akti tekstiga, selle täht-tähelise tähendusmahuga, teisel juhul võib tõlgendus olla kitsam akti sõnalisest väljendusmahust (kitsendav tõlgendus), kolmandal juhul võib tõlgendus olla laiem sõnalisest väljendusest (laiendav tõlgendus).
  

• Kohtunikud alluvad ainult seadusele.
  
• Siin ei tule siiski arvestada mitte ainult seadusi, vaid ka PS-i ja seaduse alusel antud õigusakte, sest viimaste loomine on toimunud nende täitmiseks.
  
• Seaduse mõiste alla mahub ka PS.
  

• Seaduses, mis käsitleb nt gümnaasiumide korraldust, esineb termin “õpilane”. Siin mõeldakse gümnaasiumiõpilast, mitte õpetajat, kes võib olla mõne teise kooli õpilane. Siin tuleb tõlgendada terminit “õpilane” kitsendavalt.
  

• 1) ametlik ehk ofitsiaalne tõlgendamine
  

• Lüngad õiguses
  
• Igas õiguskorras esineb lünki, st seadusandja on jätnud midagi reguleerimata ja me ei leia teatud elulistele asjaoludele vastavaid abstraktseid õigusnorme.
  
• Kehtiva õiguse lünga all mõistame neid juhtusid, kus seadusandlus küll reguleerib õigusnormidega vastavat elunähtust või ühiskondlikku suhet, kuid ebapiisavalt.
  
• Lünk õiguses tähendab, et seadusandja ei ole suutnud ette näha kõiki tüüpilisi juhte ühiskonnas.
  
• Sellisel juhul on riigiorganid või kodanikud kohustatud või õigustatud vastava küsimuse mingil viisil siiski lahendama , kuigi nt kehtivast õigusest ei selgu, kuidas.
  
• Loomulikult tuleks sel juhul ka õigusnorme vastavalt täiendada, kuni aga seda tehtud ei ole, tuleb olemasolevat puudulikku normi või akti täita.
  
• Lünkade nn “ületamiseks” kasutatakse analoogiat, kui ja kus võimalik.
  

• Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist (R.Narits).
  
• Analoogia on kasutatav, kui leidub elulistele asjaoludele sarnane abstraktne faktiline koosseis ning muud tõlgendusvõtted ei aita.
  
• Seaduse analoogia – otsustuse tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusele. Otsustuse tegemiseks vajalikud eeldused on sarnased.
  
• Õiguse analoogia puhul ei lähtuta aga õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, õigusprintsiipidest.
  

• Millal saab analoogiat kasutada, millal mitte – see on juristidele keeruline küsimus.
  
• Seaduse ja õiguse analoogiat ei saa kasutada, kui teatavat nähtust pole üldse reguleeritud.
  
• Seaduse analoogia näiteks võib tuua mingi riigiorgani kohustuse lahendada teatav küsimus õigustrakendava aktiga, kusjuures pole otseselt ette nähtud, kas see akt tuleb vormistada kirjalikult või mitte. Võttes arvesse seda, et:
  
• 1) paljude vähemtähtsate korralduste puhul on kirjalik vormistamine ette nähtud,
  
• 2) valiku puhul tuleb eelistada seda lahendust, mis riigi ja ühiskonna huvides kõige kasulikum,
  
• 3) kirjalik vormistamine välistab vaidlused,
  
• 4) praktikas on alati vastavad otsused kirjalikult vormistatud - tuleb järeldada, et teatavatel juhtudel on vaja korraldus vormistada siiski kirjalikult, ehkki seda sõnaselgelt pole väljendatud. Selline olukord tuleb arvesse näiteks siis, kui mingis eeskirjas on ette nähtud, et teatav organ peab ära hoidma vaidlused ja arusaamatused ning sellest kohustusest kohustatule sobival viisil teatama.
  

• Kollisioon tähendab, et ühte ja sama õigussuhet reguleerivad võrdselt kaks õigusnormi, mis samas kumbki välistavad vastastikku teineteist.
  
• Kollisiooni puhul on reaalselt võimatu:
  
• 1) teha kindlaks normilooja tegelikku tahet;
  
• 2) rakendada mõlemat normi;
  
• 3) hüljata lahendamine ehk lõpetada menetlus alustatud teo osas.
  
• Kollisioonide lahendamise alustena tuntakse õigusteoorias järgmisi võimalusi:
  
• 1) mõnes teises õigusaktis või -normis leiduvad õigusnormid, mis sätestavad kollisioonide lahendamise alused, juhud ja korra;
  
• 2) rakendatakse põhimõtet lex specialis derogat legi generali - eriseadus tühistab üldseaduse (või sama õigusjõuga muu eriakt tühistab üldakti) ;
  
• 3) rakendatakse põhimõtet lex posterior derogat legi priori - hilisem seadus tühistab varasema (või sama õigusjõuga hilisem õigusakt tühistab varasema);
  
• 4) rakendatakse põhimõtet lex superior derogat legi inferiori - õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga seadus või muu õigusakt tühistab madalama õigusjõuga akti (vt eespool nii õigusaktide hierarhia kui ka legislatiiv - ning eksekutiivaktide suhe);
  
• 5) kui ühtegi muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija oma juriidiliste mõtiskluste ning kaalutluste alusel (õiguslik motivatsioon) ja personaalse õigusteadvuse mõjul ühe kahest normist ning välistab nüüd ja järgnevalt alatiseks teise - kollisiooni jääva normi (J.Liventaal).
  

• looduslike pinnavormide poolt determineeritud piirid (nt kontinendi maismaaosa lõpp vastu merede või ookeanide rannajoont; jõgede ning järvede rannajoon või telgjoon mõlemast kaldast; mäe või mäeaheliku tipud ) – neid nimetatakse teoorias loomulikud piirid;
  
• inimese poolt rajatud märgistused ehk tähised looduses (sihid, sillutatud piiriribad, kraavid, kupitsad, tarad, lõigud elektrooniliste andurite vahel jne) – neid nimetatakse teoorias kunstlikud piirid.
  

• antud riigi registrisse kantud õhu- ja kosmosesõidukid;
  
• avamere põhja pandud ning avameres antud riigile kuuluvad rajatised;
  
• tema sõja- ning kaubalaevad ja sõja- ning tsiviillennukid väljaspool antud riigi piire.
  

• teiste riikide välisesindused (saatkonnad ja konsulaaresindused) ning nendega võrdsustatud esindused – neil on diplomaatiline immuniteet (välisesindustega võrdsustatud võivad olla näiteks väliskaubandusesindused, rahvusvahelised missioonid ning nende töötajad);
  
• teiste riikide sõjaväebaasid (nt USA Guantanamo baas Kuubal );
  
• teiste riikide sõjalaevad antud riigi territoriaalvetes ja sadamates (nt kui nad on visiidil; nende omavoliline tulek antud riigi territoriaalvetesse on käsitatav agressiooniaktina); teiste riikide sõjaõhusõidukid antud riigi õhuruumis tema territooriumi kohal (nt kui nad käsutavad ülelennuluba määratud õhukoridoris; nende omavoliline sisenemine antud riigi õhuruumi on taas käsitatav agressiooniaktina);
  
• teised teatud õigusliku režiimiga alad nii ajalooliselt (nt konsulaarjurisdiktsioon) kui ka kaasajal .
  

• etnograafiline (erinevaid aspekte avavad sisus mõisted rahvas ning rahvus);
  
• poliitiline (peamiselt käsutatakse mõistet rahvas).
  

• põhirahvuseks ning
  
• minoriteetideks ehk rahvusvähemusteks.
  

• rahvusvähemusteks ning
  
• vähemusrahvusteks.
  

• riigi kodanikud ehk kodakondsed;
  
• välismaalased ehk apatriidid - jaotatakse omakorda:
  

• juriidilise fakti (sünd) või
  
• õigusliku akti (kodakondsusesse vastuvõtmine ehk naturalisatsioon ).
  

• lähtudes vanemate või ühe vanema kodakondsusest - st ius sanguinis ehk vereõiguse ehk põlvnemise printsiip, arvestamata seda, kas laps sündis kodu- või välismaa pinnal;
  
• sünnikoha riigi järgi – ius soli , kusjuures laps saab sünnikoha riigi kodakondsuse sõltumata vanemate või ühe vanema kodakondsusest;
  
• segapõhimõttel – antud riigi kodanikeks loetakse:
  

• seadusandliku riigivõimu organid ( parlament );
  
• riigipea: valdavalt täidesaatva riigivõimu organ – (reeglina ainuisikuline institutsioon : vabariigis – president; dualistlikus monarhias – nt kuningas – teatud juhtudel on riigipeal seadusejõuga legislatiivfunktsioon (dekreediõigus);
  
• täidesaatva riigivõimu organ – valitsus ( kollegiaalne institutsioon, temale subordineeritud hierarhilises keskorganite ning regionaalsete ja lokaalsete struktuuride süsteemis võib olla nii kollegiaalseid kui ka ainuisikulisi); justiitsorganid.
  

• I rühm – kohalikud omavalitsused ; riigikaitselised organisatsioonid; kultuurautonoomia ; kutsealade omavalitsused;
  
• II rühm – poliitilised organisatsioonid;
  
• III rühm – muud organisatsioonid (tulunduslikud ja mittetulunduslikud).
  

• juriidiline laad ,
  
• pädevus
  
• ning struktuur.
  

• avalik haldus formaalses mõttes on haldusorganite kogu tegevus, vaatamata selle materiaalsele sisule . Siia kuuluvad peale materiaalselt mõistetud halduse ka teised riikliku tegevuse liigid;
  

• avalik haldus materiaalses mõttes on haldustegevus, s.o. riikliku tegevuse liik, mida teostavad peamiselt haldusorganid ja teised haldusinstitutsioonid. Avalik haldus materiaalses mõttes on täidesaatev tegevus, mis on riigi üks põhifunktsioone;
  

XV. peatükkPÕHISEADUSE MUUTMINE 

§ 163. Põhiseadust saab muuta seadusega, mis on vastu võetud:

§ 168. Põhiseaduse muutmist ei saa samas küsimuses algatada ühe aasta jooksul, arvates vastava eelnõu tagasilükkamisest rahvahääletusel või Riigikogus

• Avalik haldus – riigi või teiste halduse kandjate poolt teostatav haldus arvestamata seda, kas see toimub avaliku või eraõiguse reeglite kohaselt
  
• Puudub mõiste legaaldefinitsioon
  

• Positiivne määratlus - avalik haldus on mitmekesine, konditsionaalne või üksnes eesmärgistatud, üldist huvi silmas pidav ja vastutav , plaaniline, täidesaatev ning kujundav tegevus kogukonna asjade kasutamisel
  
• Negatiivne määratlus – haldus on kõik see, mis ei ole seadusandlus ja kohtuvõim
  

• Organisatoorne – haldusorganisatsioon (halduse kandjate, haldusasutuste, haldusorganite süsteem haldusülesannete täitmiseks
  
• Formaalne – kõigi haldusasutuse tegevus. Arvestamata siin tegevust sisuliselt
  

• Mõlemad mõisted on määratletud haldusorganisatsiooniga
  

• Materiaalne – riigi jt halduse kandjate tegevus avaliku halduse ülesannete täitmisel/ avalike asjade korraldamisel.
  

• Sotsiaalselt kujundav tegevus. Orienteeritud avalikule/üldsuse huvile
  
• Avalik-õiguslik õigussubjekt
  
• Avaliku võimu pädevus
  
• Aktiivne, tulevikku suunatud tegevus
  
• Etteantud raamid (PS, seadus) – seaduste elluviimine. Rakendab konkreetseid abinõusid üksikjuhtumite reguleerimiseks. Seotud haldus. Halduse kaalutlusõigus (diskretsioon)
  
• Kontrollisüsteem – teenistuslik järelevalve, haldusjärelevalve, kohtulik kontroll, avalik arvamus
  

• Seadusandlus ja haldus
  

• Kohtuvõim ja haldus
  

• VV ja haldus
  

• Eraõiguslikud tehingud – ostmine /müümine
  
• Majanduslik tegevus – riigi osalemine äriühingutes
  
• Haldusülesannete täitmine eraõiguslikus vormis – avalike ülesannete täitmiseks kasutab haldus eraõiguslikke võimalusi ( elekter , vesi, küte)
  

• Haldusõigus – õigusnormide kogum, mis kehtib haldustegevuse suhtes. Haldusele omane õigus
  
• Avaliku võimu haru, mille normid reguleerivad avaliku haldust teostavate organite moodustamist ning sealjuures tekkinud suhteid eesmärgiga tagada avalike huvide realiseerimine
  

• Haldusmenetluse seadus – haldusorgani tegevus
  
• Märgikirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus
  
• Asendustäitmise ja sunniraha seadus
  
• Riigivaraseadus
  
• Riigivastutuse seadus
  
• Vabariigi Valitsuse seadus (halduskorraldus)
  
• Halduskoostöö seadus
  

• Avaliku teenistuse õigus
  
• Kohaliku omavalitsuse õigus
  
• Sotsiaalõigus
  
• Ehitusõigus
  
• Korrakaitseõigus
  
• Metsaõigus
  
• Kultuuri- ja teadushaldusõigus
  

• Eelarve- ja finantsõigus
  
• Andmekaitseõigus
  
• jt valdkonnad
  

• Haldusõigus avaliku õiguse alaliigina koosneb paljudest eriliigilistest õigusallikatest
  
• Õiguse äratundmise allikas – koht, kus õigust leida
  

• Põhiseadus
  
• Formaalne seadus
  
• Seadlus
  
• Määrus
  
• Kohaliku omavalitsuse määrus
  
• Tavaõigus
  
• Halduseeskiri
  
• Rahvusvahelised lepingud
  

• Põhiseadus – riigi õiguslik kord, riiklikud institutsioonid ja nende funktsioonid. Riigi ja isikute suhe.
  

• Formaalne seadus – seadusandluse menetluses teoks saanud seadusandlusorgani tahteakt, sõltumata sisust.
  

• Seadlus – õigusnorme annab Vabariigi President (PS § 109). Juriidiline jõud võrdne seadusega. Lubatud ainult siis, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja seadluse andmiseks on edasilükkamatud riiklikud vajadused.
  

• Määrus – täitevvõimu õigustloovad aktid
  

• Kohaliku omavalitsuse määrused (statuut)
  

• KOV määrused riiklike ülesannetee täitmiseks
  

• Tavaõigus
  

• Kohtunikuõigus
  

• Haldusesisene
  

• EL õigus
  

• Rahvusvaheline õigus – vajalik vastava riigisisese õigusaktiga vastu võtta (PS § 123)
  
• Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted asuvad PS ja formaalse seaduse vahel (PS § 3).
  

• Materiaalne seadus - riigi jt halduse kandjate tegevus avaliku halduse ülesannete täitmisel/ avalike asjade korraldamisel. Avalik haldus - riigi materiaalne tegevus
  
• Formaalne seadus - kõigi haldusasutuse tegevus. Arvestamata siin tegevust sisuliselt. seadusandluse menetluses teoks saanud seadusandlusorgani tahteakt, sõltumata sisust.
  

• Organisatsiooniliselt ja õiguslikult iseseisvad
  
• Teostavad ainuvastutavalt haldust
  
• Seotud riigiga - määrab ülesanded
  

• Avalik – õiguslik ühendus
  

• Organiseeritud liikmeskonna alusel. Liikmetel on teatud kaasaotsustamise õigus ülesannete täitmisel
  
• Liikmete vahetumisest sõltumatult eksisteeriv
  
• Luuakse riikliku aktiga
  
• Täidab avalikke ülesandeid.
  

• Territoriaalne – liikmelisus füüsilise isiku elukoht, juriidilise isiku asukoht – riik, linn, vald, valdade ja linnade ühendused)
  
• Personaalne – liikmelisus seotud teatud omadustega, eelkõige kutsekuuluvus – advokatuur, ülikool, kaitseliit
  
• Reaalkorporatsioon – omandist kinnisasjale, ettevõttele
  
• Liitkorporatsioon – liikmeteks ainult juriidilised isikud
  

• § 25. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik
  
• (1) Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.
  
• (2) Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
  
• (3) Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes kohaldatakse juriidilise isiku kohta sätestatut niivõrd, kuivõrd seadusest ei tulene teisiti.
  
• (4) Avalik-õiguslik juriidiline isik ei või omada tsiviilõigusi ja kohustusi, mis on vastuolus tema eesmärgiga
  

• Kõik juriidilise isiku tunnused: vara, sõlmida lepingud, olla kohtus pooleks jne
  
• Originaarne haldusekandja . Käsutab algset võimu. Tema eksistents ja võimuvolitused ei ole tuletatud mingist teisest instantsist.
  
• Riigil on kompetentsi jaotamise kompetents
  

• Riik täidab ise haldusülesandeid oma ametiasutuste ja haldusorganite kaudu – vahetu riigihaldus
  

• Riik annab teatud osa haldusülesannetest üle iseseisvatele õigussubjektidele - avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ja ka eraõiguslikele isikutele – kaudne riigihaldus
  

• Avalik-õiguslik asutus on personali ja materiaalsete vahendite kogum, mis täidab vastavalt asutamise eesmärgile teatavaid avalikke ülesandeid.
  
• ERR; Rahvusraamatukogu , Rahvusooper Estonia
  
• Ei ole liikmeid, on kasutajad.
  
• Reeglina ei teosta avalikku võimu, vaid osutavad teenuseid (sotsiaal-, kultuurivaldkonnas). Soodustava halduse valdkond
  

• Avalik-õigusliku asutuse eriliik.
  
• Kultuurkapital, Haigekassa,
  

• Teeb haldusekandja teovõimeliseks.
  
• Tegutseda saavad ainult inimesed, kes realiseerivad haldusekandja õigusi ja kohustusi.
  
• Haldusekandja Halduse kandja Inimesed
  

• On haldusekandja pädevus, mitte isiklik pädevus
  
• Organid väljendavad haldusekandja tahate oma pädevuse piires.
  

• Haldusorgan ei ole juriidiline isik, esindab riiki, esineb tema nimel ja sellises ulatuses ja volitustega nagu seaduses on sätestatud.
  
• Teenistuslik järelevalve
  
• Kaebeõigus
  

• Ruumiline
  

• Otsuste vastuvõtmise kord
  

• Haldusekandjate ja haldusorganite õiguste ja kohustuste maht.
  
• Piiritlemine
  

• Reaalpädevus – valdkond
  
• Territoriaalpädevus
  
• Instantsiline pädevus
  
• Funktsionaalne pädevus – ametiasutuse sisemine töökorraldus
  

• Teeb haldusekandja teovõimeliseks.
  
• Tegutseda saavad ainult inimesed, kes realiseerivad haldusekandja õigusi ja kohustusi.
  
• Haldusekandja Halduse kandja Inimesed Organ
  

• KarS § 2 (2) Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
  
  • § 3 (5) Kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.
    
• § 12. (2) Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. (3) Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus. Seaduses võib olla ette nähtud motiiv , eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.
  
  • § 13. (1) Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud.
    

• KarS § 2
  
  • Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.
    
    • Nullum crimen, nulla poena sine lege praevia
      
  • Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis.
    
    • Non bis in idem
      
  • Tegu ei või tunnistada süüteoks seaduse analoogia põhjal.
    
    • Kitsendava tõlgendamise põhimõte; täpsus ja selgus
      

• § 5. (1) Karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.
  
  • (2) Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. (3) Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu.
    
    • (4) Süüteod inimsuse vastu ja sõjasüüteod on karistatavad, sõltumata teo toimepanemise ajast. [tagasiulatuv mõju – põhimõtete tasakaal!]
      
  • § 81. (1) Kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud: 1) 10 aastat I astme kuriteo toimepanemisest; 2) 5 aastat II astme kuriteo toimepanemisest.
    
    • (2) Süütegu inimsuse vastu, sõjasüütegu ja süütegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, ei aegu.
      
    • (3) Väärtegu on aegunud , kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud 2 aastat. ...
      

• Arhailises õiguses puudub piir tsiviil- ja kriminaalõiguse vahel. Kahju tuli hüvitada või heastada ning see võis toimuda kas talioonipõhimõtte alusel (silm silma vastu) või valurahaga (wergeld).
  
• Süü kontseptsioon ei olnud määratletud, pigem lähtuti põhjuslikust seosest subjektiivsetele asjaoludele vaatamata (õigusseadus nagu loodusseadus ).
  
• Kirjutatud (tava-)õigus Mesopotaamias jm: sarnanevad hinnakirjale.
  
• Arhaline protsess: erasüüdistus, ordaalid, piinamine .
  

• See, mis on omane igasugusele õigusele
  
  • Materiaalne aspekt (nt õiguserikkumine ei tohi olla kasulik, teisele ei saa anda enam kui endale kuulub)
    
  • Formaalne aspekt (nt poolte võrdsed vahendid vaidluses)
    
• Spetsiifilised põhimõtted
  
  • Riikide võrdne suveräänsus
    
  • Erga omnes ja jus cogens
    
  • Konfliktide rahumeelne lahendamine
    
• Sektoripõhimõtted
  

• Rahvusvaheline leping
  
  • Seadus-leping ja leping-leping
    
  • Bilateraalne ja multilateraalne leping
    
  • Universaalne ja regionaalne leping; jaotus objekti järgi
    
• Allika kujunemine ja iseloom
  
  • Esindus , läbirääkimine, konsensus, signeerimine
    
  • Ratifitseerimine/ühinemine, jõustumine riigi suhtes
    
    • Reservatsioonid
      
  • Rahvusvaheline jõustumine; tõlgendamine ja kohaldamine
    
  • Denonsseerimine; muutmine; lõppemine; tühisus
    
  • Wieni konventsioon
    

• Tava(õigus) – normatiivse fakti küsimus
  
  • Objektiivne element
    
  • Subjektiivne element – tahe end siduda
    
    • Vastuvaidlemine
      
  • Suhe muude allikatega
    
• Kohtulahendid
  
  • Rahvusvaheline kohus
    
  • Riiklik kohus – nt õiguse üldiste põhimõtete osas
    
• Doktriin
  

• Riik – loomine, ümberkujundamine, õigusjärglus, kadumine
  
  • Territoorium, rahvas, võim
    
  • Võime ja tahe täita rahvusvahelisi kohustusi
    
  • Tunnustamine
    
• RV organisatsioonid
  
  • Loomine, liikmed, organid, staatus
    
• Füüsilised ja juriidilised isikud
  
  • Mittetulundusühingud (NGO-d), transnatsionaalsed äriühingud
    
  • Ülestõusnud, rahvad ; üksikisikud
    

• RVÕ kui avalik õigus, mis käitub nagu eraõigus:
  
  • Riigid on võrdsed, nende üle ei ole avalikku võimu
    
  • “Rahvusvaheline avalik õigus”
    
  • Reguleerib suhteid, kus riik toimib riigina
    
    • Riik saab toimida ka “igaühena”
      
• Rahvusvaheline eraõigus
  
  • Reguleerib tavalisi eraõiguslikke suhteid, milles on rahvusvaheline element
    
  • “õiguste (õigussüsteemide) konflikt”, konfliktinormid
    
  • Allikad: riigisisene ja rahvusvaheline (avalik) õigus (nt Haagi konventsioonid )
    

• “Asjad”: territoorium, meri, kosmos , keskkond
  
  • Isikutele kuuluvad asjad ja õigused: kultuuriväärtused, autoriõigus
    
• “Isikud”: sõjavangid, põgenikud, inimene, lapsed
  
• “Tehingud”: kauplemistingimused , laenud
  

• Tsiviilõigus jaguneb:
  

• objektiivne tsiviilõigus
  
• subjektiivne tsiviilõigus.
  

• Objektiivne tsiviilõigus on tsiviilõiguse normid ja tavad, mis tegelevad isikutevaheliste varaliste ja isikutevaheliste suhete reguleerimisega võrdsuse põhimõtet silmas pidades.
  
• Subjektiivne tsiviilõigus võimaldab isikul ise teatud viisil käituda või nõuda teiselt isikult vastavat (seaduslikku) käitumist.
  
• Esmane tsiviilõiguse allikas: Põhiseadus (§ 32)
  

• Tsiviilõiguse valdkonnad:
  

• üldosa (tsiviilseadustiku üldosa seadus)
  
• võlaõigus (võlaõigusseadus)
  
• asjaõigus (asjaõigusseadus)
  
• perekonnaõigus ( perekonnaseadus )
  
• pärimisõigus (pärimisseadus).
  

• Neid valdkondi reguleerivad seadused moodustavad tsiviilseadustiku.
  

• Eestis on tänase Euroopa üks kõige kaasaegsemaid tsiviilõiguse süsteeme.
  
• Tsiviilseadustikust saab rääkida tinglikult, seadusandja ei ole ühiste kaante vahele seda seadustikku moodustavaid seadusi kogunud.
  
• Samas võib kindlalt väita, et kuigi tsiviilseadustik koosneb eraldi seadustest ja nende rakendusseadustest, on siiski sisuliselt tegemist ühtse ja tervikliku õigusnormide kogumiga.
  

• Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) kehtestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted kogu tsiviilõigusele ning defineeritakse mõisted ja antakse õiguslikud alused isikute, esemete ja tehingute käsitlemiseks tsiviilõiguses.
  
• Asjaõigusseadus (AÕS) sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.
  
• Perekonnaseadus (PKS) reguleerib mehe ja naise abielust tulenevaid varalisi ja mittevaralisi suhteid ning vanemate ja laste vahelisi suhteid.
  
• Pärimisseadus (PärS) reguleerib pärimist kui isiku surma korral tema vara üleminekut teisele isikule. Seaduses on sätestatud reeglid pärandi avanemise ja vastuvõtmise kohta, pärimiseks seaduse või testamendi järgi, pärimislepingute sõlmimise kohta jms.
  
• Võlaõigusseaduse (VÕS) üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele seaduses nimetatud lepingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis eole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.
  
• Rahvusvahelise eraõiguse seadus reguleerib, millise riigi õigust kohaldada, kui eraõiguslik vaidlus ei ole seotud ainult Eestiga , vaid ka teiste õiguskordadega. Rahvusvaheline eraõigus ei sisalda lahendust konkreetsele probleemile – annab juhise , millise riigi seadust rakendada.
  

• Õigusvõime
  
• TsÜS § 7 lg 1, 2: Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on piiramatu ja ühetaoline õigusvõime (TsÜS § 7 lg 1). Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
  
• Inimloode – teatud juhtudel õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana.
  

• Teovõime on isiku võime omandada oma tegudega õigusi ja kanda kohustusi.
  
• Tsiviilteovõime on isiku võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid (TsÜS § 8 lg 1).
  
• Tsiviilõiguses algab inimese teovõime täisealiseks saamisega. Inimene on täisealine, kui ta on saanud 18-aastaseks (TsÜS § 8 lg 1, 2).
  
• Tsiviilõiguses on sätestatud üldisest tsiviilteovõime saabumise juhust (18 a) mõned mööndused. Nt TsÜSi § 9.
  
• Isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määratakse kohtu poolt eestkostja – sel juhul on see isik piiratud teovõimega ulatuses, milles talle määrati eestkostja.
  

• Juriidiline isik – seaduse alusel loodud õigussubjekt.
  
• Jaguneb kaheks: eraõiguslik juriidiline isik, loodud erahuvides; avalik-õiguslik juriidiline isik – loodud avalikes huvides.
  
• Avalik-õiguslik-juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega või seaduse alusel (TTÜ, TÜ, Teater “Estonia” jt).
  
• Kokkuvõttes on õiguse subjektiks siiski inimene.
  
• Füüsilise isiku kui õigussubjekti iseloomustamisel on oluline rääkida tema õigusvõimest ja teovõimest.
  

• Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks.
  
• Asi on kehaline ese.
  
• Kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk).
  
• Asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi.
  
• Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis. Asi ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
  
• Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.
  
• Asja mõtteline osa on tegelikkuse piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast.
  
• Päraldis on vallasasi, mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu (nt viiul ja poogen ).
  
• Asja vili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused , samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu.
  

• Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus .
  
• Tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus (nt testament ).
  
• Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud.
  

• Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
  
• Tehingu vormid:
  

• Suuline
  
• Kirjalik. Tehingudokument peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allakirjastatud.
  
• Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Tehing peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema allakirjastatud.
  
• Elektrooniline vorm. Tehing peab olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema elektrooniliselt allkirjastatud.
  
• Notariaalne kinnitamine. Tehingudokument peab olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud.
  
• Notariaalne tõestamine. Tehingu tõestamiseks tuleb notariaalakt notari juuresolekul osalejatele ette lugeda, nende poolt heaks kiita ning osalejate ja notari poolt omakäeliselt allkirjastada.
  

• Omand Põhiseaduses
  
• Enamiku EL liikmesriikide põhiseadustesse on sisse kirjutatud omandi kaitse.
  
• Euroopa õiguskultuurile omane omandi tagamine on kirjutatud ka Eesti põhiseadusesse (§ 32):
  

• OMAND (AÕS § 68-167)
  
• Omand (dominium): isiku täielik võim asja üle, ehk täielik asjaõigus.
  
• “Omand” – kasutatakse AÕS-s nii asja kui asjaõiguse tähenduses.
  
• “Asi on minu omanduses” = asi on minu õigusliku võimu all.
  
• Omanikul:
  

• õigus asja vallata, kasutada, käsutada,
  
• õigus tõrjuda kolmandate isikute poolseid mõjutusi oma omandile (omandiõigus on absoluutne õigus).
  

• Valdamine (ius possidendi) – asja üle faktilise võimu teostamine
  
• Kasutamine (ius utendi) – asja kasulike omaduste tarbimine ja asjalt vilja saamine.
  
• Käsutamine (ius disponendi) – asja juriidilise staatuse määramine – eelkõige asja võõrandamine, asjaõigustega koormamine jne.
  
• Käsutamiseõiguse üleandmisel teisele isikule omand lõpeb.
  
• Omandi objekti ja subjekti vaheline side kestab seni, kuni saabub juriidiline fakt, mis selle sideme katkestab (nt asi hävib).
  
• Omand: oma iseloomult tähtajatu ja pärandatav.
  

• Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand.
  
• Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Nt abikaasade ühisomand.
  
• Seega ühisomandi ja kaasomandi erinevus: ühisomand erineb kaasomandist selle poolest, et ühisomandil puudub omandi igasugune jagamine ühiste omanike vahel, s.h ka kaasomandit iseloomustav jagamine mõttelisteks osadeks (AÕS § 70 lg 4).
  

• Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale.
  
• Kinnisomand tekib vastava kande tegemisel kinnistusraamatusse. Tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Samuti peab olema notariaalselt tõestatud kinnisomandi üleandmiseks vajalik asjaõigusleping.
  

• Tsiviilkäive vajab kindlaid aluseid.
  
• Mida väärtuslikum asi, seda olulisem, et teataks kindlalt, kes on asja omanik.
  
• Vallasasjade puhul eeldame valdajalt, et ta on ka omanik, kinnisasjade puhul on omanik vaid see isik, kes on omanikuna kantud kinnistusraamatusse.
  
• Kinnistusraamat – peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta ning sinna kantakse ainult seaduses sätestatud andmed.
  

• Kinnistusraamat: avalik, s.t igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras.
  
• § 74. Kinnistusraamatu avalikkus
  
• (1) Igaüks võib registriosaga tutvuda ja saada sellest väljatrükke. Tutvumiseks piisab registriosa (kinnistu) numbri, aadressi või omaniku nime teadmisest.
  
• (Väljavõte kinnistusraamatuseadusest)
  
• Kuna kinnistusraamatusse märgitakse ka kinnisasja koormavad asjaõigused, võimaldab see kõigil isikutel hinnata adekvaatselt kinnisasja väärtust.
  
• Kinnistusraamatu esmane ülesanne: anda autentne ja kindel informatsioon kõikide kinnisasjade omanike kohta.
  
• Keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega.
  
• Kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse.
  

• Kinnistusraamatuga seonduvat reguleerib AÕS-i ptk 2 ning kinnistusraamatuseadus, õigusteoorias räägitakse kinnistusraamatuõigusest.
  
• Kinnistusraamatut peavad maakohtute kinnistusosakonnad selleks, et:
  

• fikseerida, kellele kinnisasi kuulub,
  
• millised on teiste isikute piiratud kinnisasjaõigused, mis seda kinnisasja koormavad.
  

• Kinnistusosakond peab kinnistusraamatut tema teeninduspiirkonnas asuvate kinnistute kohta.
  

• Piiratud asjaõigused
  
• Kinnisomandi spetsiifilise piiranguna ehk piiratud asjaõigusena käsitletav servituut
  
• Servituudi eesmärk: ühitada ja sobitada kokku naabruses asuvate kinnistuste omanike huve.
  
• Servituut – võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus.
  
• Servituudid liigitatakse:
  

• reaalservituutideks
  
• isiklikeks servituutideks.
  

• Pärimisõigus reguleerib füüsilise isik surma korral tema vara üleminekut teisele isikule ehk pärimist.
  
• Pärimine on isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule.
  
• Pärandaja on isik, kelle vara tema surma korral teisele isikule üle läheb.
  
• Pärand avaneb pärandaja surma või surnuks tunnistamise korral.
  
• Pärija võib olla füüsiline isik, kes pärandaja surma ajal on elus, või juriidiline isik, kes sel ajal on olemas.
  

• Pärimise aluseks on seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi).
  
• Pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistatakse pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi.
  

• 01.01.2009 jõustunud uus pärimisseadus näeb ette pärandi vastuvõtusüsteemi asendamist loobumissüsteemiga.
  
• Pärandi vastuvõtmine ja loobumine
  
• Pärimise eeldus on pärandi avanemine.
  
• Pärijatel on õigus pärandist loobuda, kuid peale pärandi vastuvõtmist sellest loobuda ei saa. Samuti ei saa pärast loobumist ka pärandit vastu võtta.
  
• Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud.
  
• Loobumise tähtaeg hakkab jooksma hetkest, kui pärija saab teada või pidi teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest.
  
• Kui pärija kolme kuu jooksul pärandi avanemisest pärandist loobumise avaldust ei tee, loetakse ta pärandi vastuvõtnuks.
  
• Võrreldes eelmise, 1997.a vastuvõetud pärimisseadusega on siin suur muudatus : 1997.a PärSi kohaselt läks pärand pärijale üle üksnes juhul, kui pärija pärandi vastu võttis (n.n vastuvõtusüsteem), aega oli selleks 10 a.
  

• Kehtiva PärSi kohaselt läheb pärandvara pärijale üle automaatselt (n.n loobumissüsteem ehk vahetu ja kohene pärandi üleminek seaduse alusel, Prantsuse süsteem). Loobumissüsteemi kohaselt võib pärija seaduses sätestatud aja jooksul pärandist loobuda (kolm kuud).
  
• PärSi eelnõu seletuskirjast: “Loobumissüsteem peaks teenima eelkõige selguse, õiguskindluse ja vara säilitamise eesmärki.”
  
• Euroopa riikide pärimissüsteemid kasutavad enamuses loobumissüsteemi.
  
• Vastuvõtusüsteemi kasutab Austria pärimisõigus.
  

• Perekonnaõiguse mõiste: õigusnormide kogum, mis reguleerib abielust ja põlvnemisest tulenevaid inimestevahelisi isiklikke ja varalisi suhteid, samuti eestkostet ja lapsendamist.
  

• tagada kord ühiskonnas;
  
• kaitsta peret ja ühiskonda;
  
• olla eeskujuks.
  

• abikaasade võrdõiguslikkus;
  
• vanemate võrdõiguslikkus;
  
• laste võrdõiguslikkus;
  

• Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel (heteroseksuaalsus).
  
• Abielluda võivad täisealised isikud (abiellumisvõime).
  
• Kohus võib laiendada vähemalt 15-aastaseks saanud isiku teovõimet nende toimingute tegemiseks, mis on vajalikud abielu sõlmimiseks ning abieluga seotud õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Piiratud teovõimega täisealine isik võib abielluda üksnes juhul, kui ta saab piisavalt aru abielu õiguslikest tagajärgedest. Kui isikule on määratud eestkostja, eeldatakse, et isik ei saa aru abielu õiguslikest tagajärgedest.
  
• Omavahel ei või abielluda veresugulased (PKS § 2) ega lapsendaja lapsendatuga ega sama isiku poolt lapsendatud omavahel (PKS § 3);
  
• Konsensuslikkuse nõue: abielu sõlmitakse eeldusel, et abiellujad väljendavad isiklikult ühel ja samal ajal kohal viibides perekonnaseisuametniku ees oma tahet sõlmida abielu.
  

• eelneva abielu lahutamist tuleb tõendada - monogaamia;
  
• vallalisust tuleb kinnitada oma allkirjaga;
  
• vaimuliku juures sõlmitava abielu konfessionaalsed lisatingimused.
  

• Abiellumislubadus (kihlus)
  

• Uues PKS-s abiellumislubadus §-s 8.
  
• Abiellumislubadus ei anna alust abielu sõlmimise nõudeks ega kahju hüvitamise nõudeks juhul, kui lubadust ei täideta.
  

• Seadus sätestab 3 alternatiivset režiimi:
  

• Abikaasade vastastikusel kokkuleppel võib abielu lahutada perekonnaseisuasutuses või notari juures abikaasade ÜHISE kirjaliku avalduse alusel.
  
• Abielu lahutatakse kohtus, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise või lahutusega seotud asjaolude üle.
  

• 1952: Euroopa Söe- ja Teraseühendus (loodi 50.aastaks, 2002 ühenduse tegevus lõpetati)
  
• Ühenduse eesmärk: saada sõjatööstuse jaoks olulised tööstusharud liikmesriikide (LR) kontrolli alla, et muuta võimatuks uue sõja ettevalmistamine.
  
• Asutajad: Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Holland , Luksemburg.
  
• Sellest sai alguse LR-de koostöö: edaspidi sooviti seda laiendada.
  

• 1955: Euroopa Majandusühendus (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergia Ühendus (Euratom).
  
• Mõlemad asutamislepingud jõustusid 1958 (nimetatakse Rooma lepinguteks).
  
• EMÜ eesmärk: luua ühisturg, mis põhineb lisaks kaupade vaba liikumise põhimõttele ka isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise põhimõttel.
  
• Euratomi eesmärk: tuumaenergia rahumeelse kasutamise tagamine – teostada ühiselt tuumauuringuid, vahetada ja arendada tehnoloogiat.
  

• Kokkuvõttes: loodi kolm ühendust (kõik juriidilised isikud) oma eraldi nõukogude ja komisjonidega.
  
• Assamblee ehk parlament ja kohus olid alates EMÜ ja Euratomi loomisest ühised.
  
• 1967: otsustati kolme ühenduse institutsioonid liita.
  
• Institutsioonidel oli õigus teha LR-dele siduvaid otsuseid.
  

• Sellised otsused ehk õigusaktid, mis on asutamislepingu alusel kehtestatud, olid määrused, direktiivid ja otsused; LR-dele täitmiseks kohustuslikud; panid peale kohustusi ning andsid õigusi ka LR-de füüsilistele ja juriidilistele isikutele.
  
• Euroopa Kohus tunnustas ka ühenduse õiguse ülimuslikkust.
  

• 1986: kolme ühenduse liikmed kirjutasid alla ühtsele Euroopa aktile (jõustus 1.07.1986).
  
• Selle lepinguga tehti muudatused kolme aluslepingusse.
  
• Eesmärk: arendada edasi ühenduste loomise ideed, viia läbi reforme, et tulevikus oleks võimalik moodustada Euroopa Liit.
  
• Lepinguga lisati mõned LR-de vahelised koostöövaldkonnad: keskkond, sotsiaalpoliitika , teadusuuringud, tehnoloogia arendamine.
  
• Uudsena lisati Euroopa poliitilise koostöö põhimõtted (pani aluse ühisele välispoliitikale). Koostööd tehti valitsuste vahel, Ühenduse institutsioonide roll vähendatud.
  

• 1992: kuna EMÜ nimi ei väljendanud enam laialdast koostööd, muudeti see EL lepinguga ( Maastrichti leping) Euroopa Ühenduseks (EÜ).
  
• Sama lepinguga loodi ka uus organisatsioon: EL.
  
• EL lepingusse kirjutati sisse uued valdkonnad:
  

• ühine välis- ja julgeolekupoliitika ,
  
• justiits- ja siseküsimused, s.h politseikoostöö, varjupaigaõigus, välispiiride kontroll ja immigratsioonipoliitika.
  

• Maastrichti leping: alus ühisele majandus- ja rahaliidu loomisele (selle tulemusena pidi kasutusele võetama ühisraha). Moodustati Euroopa Keskpank (EKP).
  
• Alates 1.01.1999 alustas EKP ühise rahapoliitika elluviimist.
  
• Sularahana lasti 1.01.2002 käibele euro.
  

• Euroopa Liidu õigusaktid
  
• Määrus on üldkohaldatav õigustloov akt, tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides.
  
• Direktiiv on täitmiseks kohustuslik nendes liikmesriikides, kellele see on suunatud. Riigil on õigus otsustada rakendamise meetodi ja vormi üle.
  
• Otsus on tervikuna siduv, kuid see ei ole õigustloov akt. Kui otsuses on täpsustatud selle adressaate, siis on see täitmiseks kohustuslik ainult neile.
  
• Soovitused ja seisukohad ei ole juriidiliselt siduvad ega loo õigusi või kohustusi üksikisikutele.
  

• Euroopa Liidu ja Eesti õigusruumi suhe
  
• Põhiseaduse täiendamise seadus (PSTS)
  
• PSTS jõustumisega tekkis üheainsa põhiseaduse asemele konstitutsiooniliste aktide süsteem. PSTS on muutnud kogu põhiseadust ehk Eesti konstitutsiooni I akti, mille pealkiri on “Põhiseadus”. PSTS on nö sulgude ees: temaga tuleb läbi võrrelda iga PS säte, vastuolu korral kohaldatakse ühinemislepingus ning aluslepinguis öeldut.  
  
• Nt õigusaktide kehtivus ning kohaldamine ja § 3, erakondadesse kuulumise õiguse reserveerimine üksnes kodanikele ja § 48, euro käibelevõtt ja § 111
  
•  
  
• “Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus
  
• Eesti rahvas võttis 2003. aasta 14. septembril rahvahääletusel põhiseaduse § 162 alusel Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamiseks vastu järgmise seaduse:
  
•  § 1. Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.
  
•  § 2. Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.
  
•  § 3. Käesolevat seadust saab muuta ainult rahvahääletusega.
  
•  § 4. Käesolev seadus jõustub kolm kuud pärast väljakuulutamist.”
  

• Mitteametlikult nimetatakse ka ELi tippkohtumiseks
  
• ÜK koosneb liikmesriikide riigipeadest või valitsusjuhtidest koos ÜK eesistuja ja komisjoni presidendiga. ÜK töös osaleb liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja
  
• ÜK annab liidule selle arenguks vajaliku tõuke ning määrab kindlaks selle poliitilised sihid ja prioriteedid . Ülemkogu ei toimi seadusandjana.
  
• ÜK käib koos vähemalt 2 korda poole aasta jooksul.
  

• Ülemkogu valmistatakse ette ministrite nõukogu tasandil (EL Nõukogu).
  
• Kuni LL jõustumiseni ei olnud ÜK ametlik EL institutsioon, vaid poliitiline institutsioon.
  
• Erinevalt varasemast on ÜK-l pädevus võtta vastu ka õiguslikult siduvaid otsuseid, samas on lepingus selgelt sätestatud: ÜK ei toimi seadusandjana.
  

• Nõukogu koosneb liikmesriikide ministritest. Millised ministrid osalevad, sõltub teemast (10 erinevat koosseisu).
  
• Nõukogu pädevuses on EL õigusaktide vastuvõtmine, üldine majanduspoliitika koordineerimine, rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamine jt.
  
• Nõukogul on eesistujariik, mis vahetub iga 6 kuu tagant.
  
• Eesti on Nõukogu eesistujariigiks 2018 I poolaastal
  

• Nõukogu istungeid valmistab ette Alatiste Esindajate Komitee ( Coreper ).
  
• Coreperi kuuluvaid liikmesriike esindavad alalised esindajad ehk suursaadikud EL juures
  
• Coreper käsitleb nõukogu otsuseid ettevalmistavate valdkondlikke töögruppide tasandil lahendamata jäänud probleeme ning kinnitab töögruppide tasandil saavutatavad kokkulepped.
  
• Nõukogu töö ettevalmistamisega madalamal tasemel tegelevad valdkondlikud töögrupid (kokku paarisaja ringis ) ja erikomiteed.
  

• EK koosneb 27 volinikust (igal riigil oma volinik ), kes nimetatakse ametisse viieks aastaks. Komisjoni juhib president, kes nimetab volinike seast 5 asepresidenti.
  
• EK peamiseks ülesandeks on osalemine EL õigusaktide väljatöötamisel, oma pädevuse piires otsuste ja rakendusmeetmete vastuvõtmine, soovituste ja arvamuste andmine, EL õiguse rakendamise jälgimine. Reeglina seadusandluse algatamise ainuõigus.
  

• EK koosneb peadirektoraatidest (DG – Directorate General), millele lisanduvad erinevad teenistused , nt õigusteenistus.
  
• Iga DG vastutab konkreetse poliitikavaldkonna eest.
  
• Komisjoni õigusaktide jm otsuste ettepanekud töötab välja vastav DG.
  
• Ametliku otsuse võtab alati vastu EK.
  

• Üldjuhul teatab EK oma võimalikest algatustest varem erinevate teatiste ja konsultatsioonidokumentidega, mida kutsutakse „roheliseks“ või „valgeks raamatuks“ (Green Paper , White Paper).
  
• „Roheline raamat“: dokument, mis püstitab probleemi (kas EL peaks mõnda küsimust reguleerima, kui jah, siis millises ulatuses ja vahenditega) ning on suunatud avalikuks aruteluks. LR-i tasandil tähendab see valitsuse või ministeeriumi tasandil tagasisidet EK-le.
  
• „Valge raamat“: jätk rohelisele raamatule, mis võtab arvesse LK-delt saadud tagasisidet, kirjeldab tulevikus vastuvõetava õigusakti põhijooni
  

• Tänasel päeval peamine otsuseid tegev institutsioon.
  
• LL-ga tugevnesid EP volitused kolmes põhifunktsioonis (õigusloome, eelarve kinnitamine ning järelevalve) veelgi.
  
• EP valib komisjoni presidendi ja kiidab heaks komisjoni koosseisu ühtse nimekirjana.
  

• LL-i kohaselt on EP-s 2014. aastaks 754 liiget.
  
• Parlamendiliikmed valitakse otsestel valimistel viieks aastaks ja ühest riigist valitud parlamendisaadikute arv sõltub rahvaarvust selles riigis, jäädes vahemikku 6 kuni 96.
  
• Eestil 6 saadikut.
  

• EP-l on 20 alalist komisjoni, millest igaüks tegeleb ühe poliitilise valdkonnaga.
  
• Lisaks võib EP moodustada ajutisi komisjone, mis keskenduvad konkreetsele teemale .
  
• Komisjonides tehakse enamik EP detailsest tööst: valmistatakse ette täiskogu istungeid ning koostatakse raporteid õigusloome ettepanekute kohta.
  

• Iga komisjon valib esimehe ja neli aseesimeest kahel korral pooleks ametiajaks korraga.
  
• Lisaks komisjonidele on EP-s loodud erinevad delegatsioonid, kes korraldavad suhteid EL-i mittekuuluvate riikide parlamentidega.
  
• Delegatsioonidel suur osatähtsus EL-i mõju suurendamisel väljaspool EL-i.
  

• Euroopa Liidu Kohus ja Üldkohus
  
• Kontrollkoda
  
• Euroopa Keskpank
  
• Nõuandvad organid:
  

• Majandus- ja Sotsiaalkomitee
  
• Agentuurid ja ametid
  

• Eesti EL-i asjade koordinatsioonisüsteemi eesmärk: tagada terviklik, tõhus ja tõrgeteta osalemine EL-i otsustusprotsessis .
  
• Siseriiklikult vastutavad küsimuse menetlemise eest erinevates etappides erinevad ametkonnad (valdkondlik ministeerium, Välisministeerium, Riigikantselei ).
  
• Kui tegemist Eestile olulise küsimusega, tuleb seisukohad eelnevalt kooskõlastada ning valitsuses ja Riigikogus heaks kiita.
  

• Koordinatsioonisüsteemi peamine ülesanne: tagada, et erinevad ametkonnad oleksid toimuvast teadlikud, saaksid vajadusel panustada Eesti seisukoha kujundamisse ning esitaksid EL Nõukogus ühtset arusaama sellest, millises suunas Eesti soovib küsimuse arutelu mõjutada.
  

• Koordinatsiooniprotsessis osalevad institutsioonid:
  

• Peaminister: juhib kõikide oluliste EL-ga seotud strateegiliste küsimuste siseriiklikku koordineerimist ning kannab poliitilist vastutust protsessi tõhusa ja eesmärgipärase kulgemise eest. Peaminister esindab Eestit ka ÜK kohtumistel ning valitsusjuhtide tasandil kokkutuleva EL Nõukogu kohtumistel.
  
• Ministeeriumid: vastutavad EL-i algatuste ja eelnõude kohta Eesti seisukohtade väljatöötamise eest oma vastutusalas ja nende kaitsmise eest EL-i otsustusprotsessis. Ministeeriumide ametnikud osalevad nõukogu töögruppides ja komiteedes eelnõude menetlemisel, valmistavad ministrile taustamaterjale nõukogu kohtumisteks.
  

• Konsultatsioonikogu (KOK): valitsuse korraldusega moodustatud ministeeriumidevaheline komisjon.
  
• Koordinatsioonisüsteemi keskne organ, peamine ülesanne arutada ja lahendada kõiki Eesti EL-is osalemise küsimusi ja võimalikke probleeme.
  
• Läbi KOK-i tagatakse valitsusele esitatavate seisukohtade kooskõlastatus ministeeriumide vahel.
  
• Lähtuvalt seaduses toodud kriteeriumidest sõelub KOK välja need küsimused, mille osas on vajalik seisukohtade kinnitamine VV-s, määratleb vastuvõetud EL-i õigusaktide siseriikliku rakendamise eest vastutavad ministeeriumid.
  
• KOK-i koosseis: kõigi ministeeriumide ja Eesti panga esindajad, lisaks vaatleja staatuses Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) ja presidendi kantselei esindajad.
  

• Riigikantselei EL asjade sekretariaat : nõustab valitsust EL-ga seotud küsimustes ja osaleb valitsuse EL asjade seisukohtade kujundamises, toetab peaministrit tema EL-i suunalises töös.
  
• Välisministeeriumi EL osakond : aitab kujundada Eesti seisukohti üld- ja institutsionaalsetes küsimustes.
  
• Eesti alaline esindus EL juures: esindab valitsust EL-i institutsioonides (nõukogu, Coreper, nõukogu töögrupid, erikomiteed, EK komiteed)
  

• Siseriiklikud töögrupid (ministeeriumidevahelised ja ministeeriumide sisesed): loodud, tagamaks erinevate huvide paremat arvestamist Eesti seisukohtade kujundamisel. Konsulteeritakse ka riigisektori väliste huvigruppidega.
  

• Seadusandlik võim: Kuigi Eesti seisukohti kujundavad ja esindavad EL-i institutsioonides täitevvõimu esindajad, on Riigikogul oluline roll EL-is esitatavatele Eesti seisukohtadele võimalikult laia ühiskondlik- poliitilise kandepinna tagamisel ning valitsuse EL-suunalise töö järelevalvel.
  
• Seisukohtade kujundamise kolm märksõna:
  

• proaktiivsus
  
• prioriteetsus
  
• koostöö.
  

• Juhtudel, kui tegemist oluliste või poliitiliselt tundlike küsimustega, kujundatakse Eesti lõplikud seisukohad valitsuse ja Riigikogu tasandil.
  
• Olulisuse kriteeriumid (Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152.1):
  

• seisukohad EL-i õigusaktide eelnõude kohta, mis eeldavad rakendamisel Eesti seaduste, Riigikogu otsuste või valitsuse määruste vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist;
  
• seisukohad eelnõude kohta, mille vastuvõtmisega kaasneks oluline mõju riigieelarvele või ulatuslik majanduslik ja sotsiaalne mõju.
  

• EL õigusakti eelnõu (vm otsuse) osas seisukoha kujundamisel koostab valdkonna ministeerium: 1) mõjuanalüüsi, 2) seletuskirja , 3) Eesti seisukohad.
  

• Eesti seisukohti arutab KOK, Vabariigi Valitsus ja seejärel Riigikogu.
  
• Vastav menetlus Riigikogus on sätestatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ptk-s 18.1 “Euroopa Liidu asjade menetlemise kord”.
  
• Vabariigi Valitsus on kohustatud Riigikogu seisukohast kinni pidama. Kui VV ei ole nii teinud, peab ta seda esimesel võimalusel ELAKile põhjendama.