Õiguse alused konspekt (0)

Õiguse alused MÕISTED PÄHE ÕPPIMISEKS!
ÕIGUSE OLEMUSEST
Õigus on ühiskonna juhtimise vahend raha jaotamise (riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarve) kõrval.
Õiguskord on teatud mängureeglite kogum, seaduste täitmine on selle mängu põhireegel. Terves ühiskonnas peab ühiskonnaliikmete enamus õigeks, vajalikuks ja võimalikuks seadusi jm. õigusnorme täita.
Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta (kahe eraisiku kohta; riigi ja eraisiku kohta jne): ühele pannakse mingi õigus –see on subjektiivne õigus - ja teisele kohustus, enamasti on neid ühe asja ajamisel mitmeid. Kirja pandud (ius scriptum ) , kehtestatud ettenähtud menetluses pädeva riigi- või kohaliku omavalitsuse organi poolt, nende täitmine tagatakse riikliku sunniga. Õigusnormid on kirja pandud ja ettenähtud korras avaliku võimu (Riigikogu, Valitsus, minister, valla- või linna volikogu jne) poolt vastu võetud ning nende täitmine tagatakse riikliku sunniga (asendustäitmine, sunniraha, karistused). Õigusnorme rakendavad riigiorganid , kes on varustatud võimualaste funktsioonide teostamiseks vajaliku pädevuse ehk kompetentsiga. Iga riigiorgan rakendab õigusnorme oma kompetentsi piires, mis on seadusega ära määratud. Põhiraskus õiguse rakendamisel langeb täidesaatva riigivõimu organitele - Vabariigi Valitsus koos allasutustega, ministeeriumid, ametid, inspektsioonid jne - ning kohtule.
Õigus (objektiivses mõttes) – riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid. Objektiivse õiguse moodustavad normid.
Õigus (subjektiivses mõttes) – objektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes. Subjektiivse õiguse moodustavad õigussuhted.
Õigusriik. - Õigusriigi põhimõtte elemendid: põhiõiguste tagamine , võimude lahusus ja tasakaalustatus, kohtute sõltumatus ,seadusandja enda, valitsuse ja kohtu seotus põhiseaduse ja seadustega; halduse seaduslikkus ( seadusliku aluse põhimõte, seaduse ülimuslikkus) , õiguskindlus (õiguse arusaadavus, tagasiulatuva mõju keeld, õiguse avalikkus , õiguspärase ootuse austamine).
Sotsiaalsed normid – normid, mis määravad, kuidas ühiskonna, mõne selles oleva grupi või organisatsiooni liikmed suhtlema peavad. Seotud sotsiaalsete rollidega (sooroll, ametiroll, jne). Sotsiaalne norm võib olla kirja pandud või kirja panemata.
Sotsiaalsete normide liigid – õigusnormid, õigusvälised sotsiaalsed normid (tava-, moraali-, korporatsiooni-, religiooni jms normid)
Õigusvälised sotsiaalsed normid- võivad olla samuti kirja pandud, aga nende täitmist ei tagata sunniga.
Sotsialiseerumine – inimese muutumine ühiskonna ja selle erinevate gruppide liikmeks.
Õiguse allikad - Põhiseadus, seadus, seadlus , määrus, EL õigus, rahvusvaheline õigus , tavaõigus nt tsiviilõiguses : tühine on tehing, mis on vastuolus heade kommetega, Riigikohtu lahendid , muud kohtulahendid (Euroopa Inimõiguste Kohus, Euroopa Liidu kohus), õigusteooria, õiguse üksikaktid.
Õigusharud – Õigus jaguneb – avalik õigus, eraõigus, kriminaalõigus. Avalik õigus jaguneb – rahvusvaheline õigus, riigiõigus, haldusõigus, finantsõigus, protsessiõigus. Eraõigus jaguneb – kaubandusõigus ja tsiviilõigus. Tsiviilõigus omakorda – võlaõigus, asjaõigus, perekonnaõigus, tööõigus.
Õigussüsteem jaguneb - avaliku õiguse ning tsiviil- ehk eraõiguse valdkonnaks.
avalik-õiguslik õigussuhe - õigussuhtes on üheks pooleks avalik-õiguslik organ (nt riik) kui avaliku võimu valdaja. Seotud riigi huvidega. Õiguse subjektid üksteisele allutatud.
Eraõiguslik õigussuhe - seotud üksikisiku kasuga. Õiguse subjektid üksteisega võrdses seisundis.
SEADUS/ÕIGUSRIKKUMISED/SUNNIVAHENDID/ÕIGUSLOOME
Seadus - õigustloov akt, st õigusnorme sisaldav akt. Seadusi võtab vastu Riigikogu või rahvas rahvahääletusel.
Lihtseadused - vajavad vastuvõtmiseks Riigikogu istungil Riigikogu poolthäälte enamust (kohalolijatest rohkem poolt kui vastu)
Konstitutsioonilised seadused - Riigikogu koosseisu häälteenamust vajavad seadused (vähemalt 51 häält)
Seadusandlik menetlus - hõlmab rea üksteisele järgnevaid, põhiseadusest, Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ja rahvahääletuse seadusest tulenevaid toiminguid (algatamine, arutamine, vastuvõtmine, väljakuulutamine, avaldamine ja jõustumine). Seaduseelnõu Riigikogu menetlusse võtmise otsustab Riigikogu juhatus.
Seaduse algatamise õigus - Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil, Vabariigi Valitsusel, Vabariigi presidendil.
Eelnõu menetlusetapid - Algatus - RK liige, RK fraktsioon , RK komisjon , VV, VP (PS). 1-lugemine – Juhtivkomisjon , Täiskogu. 2-lugemine - Juhtivkomisjon, Täiskogu. 3-lugemine, lõpphääletus – Juhtivkomisjon, Täiskogu.
Seaduseelnõu lugemised - Täiskogus toimuvaid arutelud.
Seaduse väljakuulutamine - Vabariigi President . Väljakuulutamisega kinnitab president eelkõige seda, et Riigikogu poolt vastuvõetud seadus on põhiseadusega formaalselt kooskõlas, st seaduse vastuvõtmisel on järgitud PS § 104 lõikes 2 sätestatud häälteenamuse nõuet. Lisaks kontrollib president vastuvõetud seaduse materiaalset kooskõla põhiseadusega, st seaduse vastavus näiteks põhiseaduse põhimõtetele ja põhiõigustele.
Kui Vabariigi President kuulutab seaduse välja, siis seadus avaldatakse. Kui Vabariigi President jätab seaduse välja kuulutamata, peab Riigikogu seda uuesti arutama ja otsustama, kas võtta seadus muutmata kujul uuesti vastu või mitte. Kui Riigikogu võtab seaduse muutmata kujul uuesti vastu, peab Vabariigi President: kuulutama seaduse välja või pöörduma Riigikohtu poole taotlusega tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks (PS § 107 lg 2). Kui Vabariigi President pöördub Riigikohtu poole, sõltub Riigikohtu otsusest menetluse edasine käik. Kui Riigikohus leiab, et seadus on põhiseadusega kooskõlas, kuulutab president seaduse välja. Kui Riigikohus tunnistab seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks, lõpeb sellega menetlus ning vaidlustatud seadus ei jõustu kunagi.
Poliitiline veto - seaduse väljakuulutamata jätmine ei tugine põhiseaduslikele argumentidele, vaid poliitilistel argumentidel.
Seaduse väljakuulutamine - Seadus avaldatakse Eesti Vabariigi ametlikus väljaandes – Riigi Teatajas. PS § 108 kohaselt jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega
Vacatio legis põhimõte- Õigustloova akti andja peab akti jõustama arvestusega, et normiadressaatidele jääks piisavalt aega aktiga sätestatud õiguste ja kohustustega tutvumiseks ning oma elu ümberkorraldamiseks.
Vabariigi Presidendi seadlus - Vabariigi Presidendil on õigus anda seadusjõulisi õigustloovaid akte – seadlusi. Seadluste andmisega teostab Vabariigi President sisuliselt seadusandlikku funktsiooni. Vabariigi Presidendil on seadluste andmise õigus põhiseaduse kohaselt: edasilükkamatu riiklik vajadus, Riigikogu ei saa kokku tulla, Vabariigi Presidendi seadlus peab kandma Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirja, Vabariigi Presidendi seadlusega ei saa reguleerida kõiki valdkondi, Vabariigi President peab esitama seadluse Riigikogule kinnitamiseks.
Vabariigi Valitsuse ja ministri määrus - Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Valitsuse määrused kehtivad, kui nad kannavad peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri allkirja. Ka minister annab määrusi seaduste alusel ja täitmiseks. Määrusi andes teostavad Vabariigi Valitsus ja ministrid sisuliselt seadusandlikku funktsiooni.
Määruste liigid - intra legem määrusi ehk seadusi täpsustavaid määrusi, praeter legem määrusi ehk seadusega käsitlemata valdkondi reguleerivaid määrusi ning contra legem määrusi ehk seadusi muutvaid või tühistavaid määrusi.
Intra legem määrused - Intra legem määruse puhul peab seaduses olema norm, mis sätestab selgelt, et haldusorgan võib selle alusel anda haldusakti . […] õiguse subjektil peab seadusega tutvumisel olema võimalik jõuda kindlale arusaamale, et selle seadusega reguleeritud küsimustes võib täitevvõim anda halduse üldakti. Samas ei tohi intra legem korras antud määrus väljuda volitusnormi sisaldava seaduse reguleerimiseseme raamidest.”
Praeter legem määrused - Vabariigi Valitsuse ja ministrite õigus anda praeter legem määrusi on vaieldav. Siiski võib Riigikohtu seisukohtadest järeldada, et teatavatel juhtudel on lubatav praeter legem määrusi anda. Tulenevalt võimude lahususe põhimõttest, mille kohaselt legislatiivfunktsiooni teostamine kuulub seadusandja pädevusse, on seaduse reguleerimiseseme raamest väljunud halduse üldakt praeter legem või contra legem määrus. Riigi põhiseadusest võib tuleneda seadusandja õigus seadusega volitada haldusorganit andma praeter legem määrust. Seadusega käsitlemata valdkonda reguleeriva määruse ehk praetar legem määruse volitusnorm peab sisaldama selget luba, et täitevvõim võib selle sätte alusel anda niisuguseid määrusi. Toimides praeter legem võtab valitsus üle osa seadusandja kompetentsist ning seda saab ta teha üksnes siis, kui seaduseandja on teda selleks expressis verbis volitanud.”
Contra legem määrused - Contra legem määrusi Vabariigi Valitsus ja ministrid anda ei tohi. Contra legem määrustega muudetakse ja tühistatakse seadusi. Eestis on võimude lahususe põhimõttest tulenevalt contra legem määrused Põhiseadusega välistatud.”
Riigikogu - Eesti rahva esinduskogu, kuigi põhiseaduses seda sõnaselgelt kirjas ei ole. Riigikogu on ainus riigiorgan, mis moodustatakse vahetult rahva poolt.PS § 59 järgi kuulub Riigikogule seadusandlik võim. Seadusandlik funktsioon seisneb riigi- ja ühiskonnaelu reguleerivate üldiste ja üldkohustuslike õigusnormide loomises. Funktsiooni teostab Riigikogu seaduste vastuvõtmisega. Riigikogu on keskne , kuid siiski mitte ainus õigusloomega tegelev organ. Õigusnorme võivad kehtestada veel rahvas , Vabariigi President , Vabariigi Valitsus , ministrid ning kohalikud omavalitsused .Riigikogu kui vahetult rahva poolt moodustatud organ peab jälgima, et riigivõimu teostataks rahva huvides. Riigikogu on ühekojaline parlament, mis koosneb 101 liikmest.
Riigikogu kontrolliõigused - arupärimisõigus ; uurimis- ja kontrollikomisjonide moodustamise õigus, riigieelarve vastuvõtmine ja selle täitmise aruande kinnitamine, umbusalduse avaldamise õigus.
Riigikogu koosneb – täiskogu, juhtimisorganid , tööorganid, fraktsioonid.
Täiskogu - Riigikogu pädevuses olevaid asju võib põhiseaduse järgi otsustada üksnes täiskogu.
Juhtimisorganid - PS § 69 järgi valib Riigikogu oma liikmete hulgast Riigikogu esimehe ja kaks aseesimeest, kelle ülesandeks on korraldada Riigikogu tööd. Riigikogu juhatus.
Tööorganid – komisjonid ( alatised , eri- ja uurimiskomisjonid)
Fraktsioonid - PS § 72 lõike 2 kohaselt on Riigikogu liikmetel õigus ühineda fraktsioonidesse. Fraktsioon on ühe erakonna kandidaatide nimekirjast Riigikogusse valitute ühendus.
Täidesaatva võimu ülesehitus - valitsusasutused; valitsusasutuste hallatavad asutused.
Valitsusasutused - Riigi eelarvest finantseeritavad asutused, millede põhiülesandeks on täidesaatva riigivõimu teostamine - ministeeriumid, Riigikantselei ja maavalitsused, samuti ametid ja inspektsioonid ning nende kohalikud täidesaatva riigivõimu volitusi omavad asutused. Haridus - ja Teadusministeeriumi valitsemisalas on Keeleinspektsioon. Kaitseministeeriumi valitsemisalaks on kaitsevägi, Kaitseliit , Teabeamet ja Kaitseressursside Amet.  siseministeeriumi valitsemisalas on Kaitsepolitseiamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet; maavalitsused.
Valitsusasutuste hallatavad asutused - põhiülesandeks ei ole täidesaatva riigivõimu teostamine. Nimetatud riigiasutused teenindavad valitsusasutusi või täidavad teisi riiklikke ülesandeid kultuuri, hariduse, sotsiaal- või muus valdkonnas. Küllalt suur osa avaliku halduse kandjaid , kes teostavad täidesaatvat riigivõimu, ei kuulu riigi haldusorganisatsiooni. nn iseseisvad õigussubjektid. (avalik-õiguslikud jur. isikud). Seda protsessi nim. detsentraliseerimiseks. Nt notarid, kohtutäiturid, volitatud veterinaararstid jne.
Õigusrikkumised - Karistusõigusega määratakse kindlaks, millised teod on karistatavad. Sellistele tegudele kehtestatakse karistused ja muud mõjutusvahendid ning korra, kuidas neid vahendeid kohaldatakse isikutele, kes on pannud toime teo ja on selles ka süüdi mõistetud.
Karistusõigus - eesmärk on takistada kuritegevust ning kaitsta ühiskonna põhiväärtusi. Karistusõigust reguleerib karistusseadustik ( KarS ). KarS sisaldab karistusi kuritegude ja väärtegude eest. Karistusõigust mõõdetakse süüteo mõiste abil, mis on üldmõiste – karistatav tegu. Süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.
Kuritegu - on süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine.
Väärtegu- on süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv või arest .
ÕIGUSAKT/ÕIGUSE REALISEERIMINE/ÕIGUSE TÕLGENDAMINE
Õigusakt - eriliselt vormistatud dokument, mille vahendusel kehtestavad riigiorganid vastavalt oma pädevusele ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad peale kohustusi. Õigusakte kehtestavad erinevad riigiorganid (Riigikogu, Vabariigi Valitsus, Vabariigi President, minister, ameti, inspektsiooni peadirektor, valla- ja linnavolikogu, valla- ja linnavalitsus jne). Igal riigiorganil on oma pädevus sõltuvalt organi kohast riigiaparaadis, tema funktsioonidest ja kompetentsi ulatusest. Sellest tulenevalt on erinevate riigiorganite õigusaktidel ka erinev juriidiline jõud. Riigi õigusaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, milles kõrgeimaks aktiks on seadus. Õigusaktid liigitatakse üldaktideks ehk õigustloovateks aktideks ja üksikaktideks.
Õigusaktide kehtivus - Iga õigusakt omab õiguslikku jõudu ehk on kehtiv: teatava aja jooksul teatud territooriumil ja teatud isikute ringi suhtes. Õigusakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Kehtima hakkamine ja lõppemine on erinev sõltuvalt õigusakti liigist. Nt seadus jõustub 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega (PS § 108).Nt Vabariigi Valitsuse ja ministri määrus jõustuvad 3. päeval peale selle Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat tähtaega. Õigusakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.
Õigusakti territoriaalne kehtivus - määratud riigi suveräänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega. Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu territooriumil. Kohaliku riigivõimu üldaktid kehtivad vastava haldusüksuse territooriumil. Õigusaktide kehtivus isikute ringi suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud õigusaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud või välismaalased. Asukohamaa jurisdiktsioonile ei allu siiski mõningad selles riigis asuvad välismaalased, näiteks välisriigi diplomaadid ja nende abikaasad , konsulaartöötajad.
Õigusaktide süstematiseerimine - õigusliku materjali ratsionaalse ja mugava kasutamise huvides toimub selle materjali seadmine kindlasse, mingitele põhimõtetele ülesehitatud süsteemi. Süstematiseerimist teostatakse: inkorporeerimise teel; kodifitseerimise teel.
Inkorporeerimise - korral seatakse õigusaktid mingisse (kronoloogilisse, alfabeetilisse vms järjestusse), inkorporeerimise korral ei toimu õigusaktide sisulist töötlemist.
Kodifitseerimine - on süstematiseerimise vorm, kus õigusaktid töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisuliselt. Tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt, mis kannab nime seadustik , määrustik vms.
Õiguse realiseerimine - Õigusnormide ülesanne on ühiskondlike suhete reguleerimine. Reguleerimine saavutatakse õiguse (õigusnormide) realiseerimisega. Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises. Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi, milleks on: õigusnormide nõuetest kinnipidamine ; õigusnormide kasutamine; õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.
Õigusnormide nõuetest kinnipidamine - Õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega. Niisuguses vormis toimub keelavate ja kohustavate normide täitmine.
Keelavate normide puhul peab subjekt passiivselt hoiduma teatud käitumisest, nt mitte ületama piirkiirust.
Kohustavate normide puhul peab subjekt sooritama aktiivseid tegusid , nt esitama nõuetekohaselt ja õigeaegselt tuludeklaratsiooni.
Õigusnormide kasutamine - seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises, see on subjektiivsete õiguste teostamine õigussuhtes. Selles vormis realiseeritakse õigusnorme, mis annavad isikule mingi õiguse teataval viisil käituda, nt töölepingulises suhtes töötasu saamine.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine - on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne). Õiguse realiseerija seisukohalt on need pädevad riigiorganid kõrvalisteks subjektideks, sest nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse . Õiguse rakendamise vajadus tekib: kui õigussuhte iseloom on selline, et see ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani abita , nt: avaliku teenistuse ametikoha täitmine; õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (nt töövaidlus vms vaidlus); kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja rakendada sanktsioone. Oma sisult seisneb õiguse rakendamine individuaalse õigusakti ehk üksikakti väljaandmises, millega isiku õiguslikku seisundit muudetakse (nt ametniku avalikku teenistusse võtmine). Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle käigus valib õiguse rakendaja õigusnormi elluviimiseks kõige ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures kõiki asja aspekte.
Õiguse rakendamise protsess - asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. õigusnormi valik ja analüüs – see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja kujunenud seisukoht ja vormistatakse see nõuetele vastaval kujul otsusena, käskkirjana, korraldusena vm üksikaktina. asjas tehtud otsuse täitmise tagamine – nt , isiku teenistusse lubamine , vangistuse täitmine vms.
Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded - seaduslikkuse nõue – rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest; põhistatuse nõue – kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ning otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele; õigluse nõue - õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Õiglase otsuse tagab see, kui otsuses väljendub õiguse rakendaja veendumus lahendi õiglases iseloomus. Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenvus ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.
Õiguse tõlgendamine - Õigusnorm on alati abstraktne mõttega, et selle alla mahuksid mitmed elulised asjaolud. Enne normi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja välja selgitama normi sisu ja mõtte, mis toimub läbi tõlgendamise. Tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleeme tekitava õigusnormi teksti arusaadavaks .Tõlgendamise esemeks on õiguse tekst. Tõlgendamise abil väljendatakse normi mõtet täpsemalt ja selgemalt, kui seda on tehtud normis eneses, kasutades teisi lausekonstruktsioone.
Õiguse tõlgendamise klassikalised viisid - Grammatiline tõlgendamine, Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine, Ajalooline tõlgendamine, Objektiiv - teleoloogiline tõlgendamine.
Grammatiline tõlgendamine - Iga tõlgendamise viis lähtub eelkõige normi tekstist, võttes esmalt abiks grammatikareeglid. Grammatilise tõlgendamise eeldus on hea keelereeglite tundmine, milles normid on väljendatud. Seadusandja püüe on samuti kasutada eelkõige sõnu ja konstruktsioone, mis oleksid selged ja ühemõttelised. Siiski on nii keel kui õigus ajas muutuvad ning sellega peab tõlgendaja grammatilisel tõlgendamisel arvestama. Aja jooksul võib muutuda sõnade tähendus.
Grammatiline tõlgendamine – normi tõlgendamine lähtudes eelkõige keele reeglitest.
Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine - See tõlgendamisvõte tähendab õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. See tõlgendamisvõte tuleneb sellest, et sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga (nt normi mõte selgub alles koostoimes teiste samas õigusaktis sisalduvate normidega). Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine on normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas, õigusharus.
Ajalooline tõlgendamine - Ajalooline tõlgendamine on subjektiivne tõlgendusteooria. Sel teel võib selgitada välja, millise idee on ajalooline normilooja pannud tõlgendatavasse normi, s.t milline oli nt seadusandja kavatsus , millised olid tema eesmärgid normi loomisel. Ajalooline tõlgendamine annab vastuse küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru selle looja, mis oli tema tahe selle normi loomisel. Allikaks on nt parlamendi aruteludest säilinud stenogrammid, seletuskirjad , koosolekute protokollid , juriidilise sisuga tolleaegsed artiklid normi kohta, n.n tolleaegse eliidi tolleaegsed arvamused normi kohta jne.
Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine - Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine on samuti nagu ajalooline tõlgendaminegi subjektiivne, lähtub normi eesmärgist. Aluseks on kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Tõlgendaja esitab siin küsimuse: millist eesmärki teenib norm, mis on selle mõte. Selle tõlgendamisvõtte kriteeriumid tulevad eelkõige õiguse objektiivsetest eesmärkidest, kuhu kuulub eelkõige “õigluse idee”, õiguse põhimõtted.
Lüngad õiguses - Igas õiguskorras esineb lünki, st seadusandja on jätnud midagi reguleerimata ja me ei leia teatud elulistele asjaoludele vastavaid abstraktseid õigusnorme. Sellisel juhul võib olla tegemist lüngaga õiguses, mida saab mõnedel juhtudel ületada analoogia abil.
Analoogia - on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist .Analoogia on kasutatav, kui leidub elulistele asjaoludele sarnane abstraktne faktiline koosseis ning muud tõlgendusvõtted ei aita.
Seaduse analoogia – otsustuse tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusele. Otsustuse tegemiseks vajalikud eeldused on sarnased.
Õiguse analoogia - puhul ei lähtuta aga õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, õigusprintsiipidest.
Üldakt ehk õigustloov akt - Üldakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ja kehtib laiale ja täpselt piiritlemata isikute ringile . Seadus, seadlus, määrus.
Üksikakt - Üksikakt annab subjektiivsed (ainult subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile. Üksikaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks.
Üksikaktide liigid – otsused, käskkirjad, korraldused, ettepanekud. Otsused - Otsuseid võtavad seadustest tulenevalt üksikaktidena vastu oma pädevuse piires nt: Vabariigi President –nimetab ametisse kohtunikud ja kõrgemad ametiisikud, kuulutab välja seadused, annab armu jne. Riigikogu, KOV volikogu, Eesti Panga nõukogu ja kohus - kohtuotsus. Käskkirju võtavad üksikaktidena oma pädevuse piires vastu nt: minister – teenistusalastes vm üksikküsimustes, riigisekretär, ministeeriumi kantsler, ameti ja inspektsiooni peadirektor, vallavanem, linnapea , Eesti Panga President. Korraldusi võtavad oma pädevuse piires üksikküsimustes vastu nt: Vabariigi Valitsus, peaminister , maavanem , valla- või linnavalitsus. Ettepanekuid teeb oma seaduses määratud pädevuse piires õiguskantsler, ettekirjutusi ameti või inspektsiooni peadirektor.
Seadus : õiguse üldakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletusel). Seetõttu on parlamendi poolt kehtestatud üldaktid - seadused – kõrgema juriidilise jõuga teiste riigiorganite õigusaktide suhtes. Kõik muud õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas. Selle nõudega tagatakse seaduste ülimuslikkus.
Seadused jagunevad – põhiseadus, konstitutsioonilised seadused, lihtseadused.
Põhiseadus - (PS) tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid, vastuvõtmiseks ette nähtud eriline kord.
Konstitutsioonilised seadused - täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on ära toodud põhiseaduse tekstis (PS § 104). Ka nende vastuvõtmiseks on põhiseaduses nähtud ette eriline kord, mis on küll lihtsam kui põhiseaduse muutmine, kuid keerulisem kui lihtseaduste muutmine.
Lihtseadused - moodustavad seaduste põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend. Nende vastuvõtmiseks lihtsam menetlus.
Seadlus - ehk dekreet on riigipea, presidendi õigusnorme sisaldav õigusakt (üldakt), sisult seaduse jõuga õigusakt. Vabariigi Presidendi seadlusele annavad kaasallkirja Riigikogu esimees ja peaminister. Kui Riigikogu on kokku tulnud, esitab Vabariigi President seadlused Riigikogule, kes võtab viivitamatult vastu nende kinnitamise või tühistamise seaduse. Presidendi seadlustega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada PS-i, samuti konstitutsioonilisi seadusi, riiklikke makse kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet.
Erakorraline dekreet – Presidendil õigus vastu võtta, kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja ilmnevad edasilükkamatud riiklikud vajadused.
Hädadekreet - Presidendil õigus vastu võtta, kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad Vabariigi Valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla.
Määrus – täidesaatva riigivõimu organi üldakt, mis juriidilise jõu poolest on seadusest ja riigipea üldaktist madalama õigusjõuga. Määruse andmise õigus Eestis on oma seadusega määratud pädevuse piires: Vabariigi Valitsusel, ministritel, kohaliku omavalitsuse volikogul ja omavalitsuse täitevorganil (valla – või linnavalitsusel) jt. Vabariigi Valitsus annab määrusi “seaduse alusel ja täitmiseks” . Sellega on määratud Vabariigi Valitsuse määruse allutatus seadusele. Seadusest peab tulenema otsesõnu Vabariigi Valitsusele luba – volitus - määruse andmiseks, s.t määruse preambul peab otse viitama vastavale määruse väljaandmist lubavale seaduse sättele. Vabariigi Valitsuse määrused on seaduste ja Vabariigi Presidendi seadluste järel kõige tähtsamad õigusaktid. Vabariigi Valitsuse määruse andmine otsustatakse Vabariigi Valitsuse istungil. Sellele kirjutavad alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär.
Ministri määrused - Minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Arvestades ministri kui Vabariigi Valitsuse liikme kohta riigiorganite hierarhias , peavad ministri määrused olema lisaks seadustele kooskõlas ka Vabariigi Presidendi seadluste ja Vabariigi Valitsuse määrustega. Määrus peab viitama seaduse sättele, mille alusel ta on välja antud. Ministri määrustele kirjutavad alla minister ja ministeeriumi kantsler.
KOHTUSÜSTEEM
Võimude lahusus - Traditsiooniline võimude lahususe teooria eeldab kolme iseseisvat võimuharu: seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Neid kolme erinevat võimuharu tuleks vaadelda terviksüsteemina, kus igal võimuharul on täita oma osa. Selles kolmikjaotuses asuvad võimuharud ühel tasandil ja on omavahel koordineeritud. Inimõiguste tagamiseks ja türannia vältimiseks peavad neid teostama erinevad võimukandjad.
Võimude lahususe nõue on sealhulgas ka see, et iseseisvad riigiorganid, omades enesekorraldusõigust ja otsustusõigust, täidaksid neile põhiseadusega (PS) antud pädevust iseseisvalt.
Seadusandlik võim – kuulub Riigikogule.
Täidesaatev võim – kuulub Vabariigi Valitsusele ja Vabariigi Presidendile.
Kohtuvõim – kuulub kohtutele.
Avaliku võimu kontroll - Igaühel peab olema võimalus pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse. Kohtute üks traditsiooniline funktsioon on täidesaatva võimu tegevuse seadusega kooskõla kontrollimine, st. isiku õigus esitada kohtusse kaebus (vaidlustada) täidesaatva võimu üksikakti või toimingu peale.
Põhiseaduslikkuse järelevalve - See on riigi tegevuse kontroll põhiseaduse valguses selle üle, et seadused ja muud üldaktid oleksid kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks Eestis on Riigikohus. Oma roll on põhiseaduslikkuse järelevalvel siiski ka harilikel kohtutel , kes peavad hindama , kas asja lahendamisel kohaldatavad seadused on kooskõlas PS- ga või mitte. Kui pole, siis madalama astme kohtud jätavad vastava normi kohaldamata ning saadavad kohtuasja Riigikohtusse, kes saab tunnistada kehtetuks PS-i sätte ja mõttega vastuolus olevad sätted.
Tsiviilõiguslikud nõuded, õigused ja kohustused - Lisaks avaliku võimu vastu esitatavatele kaebustele on kohtute pädevuses vaidluste lahendamine eraisikute vahel. Kui ühe isiku õigusi on rikutud teise isiku poolt (nt tekitatud kahju), on kohtute ülesanne see õigusrikkumine tuvastada ning teha õiglane otsus.
Kriminaalasjades esitatavad süüdistused - Ainult kohtutele on antud pädevus mõista isik süüdi kriminaalkuriteos, milleks on karistusseadustikus sätestatud süüteod, mille eest võib põhikaristusena mõista rahalise karistuse või vangistuse. Kohtute kui sõltumatute organite ülesanne on tagada erapooletu ja õiglane kohtumenetlus vastavalt kohtumenetluse seadustiku reeglitele.
Kohtute eripädevused - Nendeks on eelkõige avaliku võimu spetsiifilised kontrolliülesanded. Nt kohtu ülesanne on loa andmine isiku vahi all pidamiseks üle 48 tunni (PS § 21).See ülesanne on preventiivse iseloomuga, kuna muidu tegeleb kohus n.ö tagajärgedega. Lisaks on kohtutel ka laiem funktsioon: teatud määral on kohtud ka õiguspoliitika kujundajad , kuna tõlgendavad õigust, täidavad lünki õiguses.
Õigusemõistmise põhimõtted - Õigus olla oma kohtuasja arutamise juures s.t kohtumenetluses peab isikul olema võimalus võtta osa oma asja arutamisest kas isiklikult või esindaja kaudu. Õigusemõistmise avalikkus , Kohtuasi peab saama lahendatud mõistliku aja jooksul, Otsuse väljakuulutamise avalikkus , Süütuse presumptsioon , s.t kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama , s.t riik peab tõendama isiku süüdiolekut. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õigusrikkumise toimepanemise ajal. Kedagi ei tohi teist korda süüdi mõista, kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.
kohtute objektiivne sõltumatus – kohus peab olema vaba välistest mõjutustest, lisaks sellele peab kohus ka näima sõltumatu teistele ühiskonna liikmetele;
kohtunike personaalne sõltumatus – ametialased tagatised kohtunikele, mis tulenevad seadustest .
Kohtute tegevust reguleerivad õigusaktid - PS – ptk 2 ja 13.Kohtute seadus, mis sätestab kohtute ülesehituse, kohtute juhtimise, kohtute arvu, kohtunike sotsiaalsed tagatised jms kohtute tegevusega seonduva . Kohtumenetlust, s.t korda, mille alusel toimub kohtus õigusemõistmine, reguleerivad vastavad menetlusseadustikud: kriminaalmenetluse seadustik , tsiviilkohtumenetluse seadustik, halduskohtumenetluse seadustik. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust Riigikohtus reguleerib: põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus.
Eesti kohtusüsteem – kolmeastmeline. I kohtuaste, maakohtud (4) – Harju Maakohus , Viru Maakohus, Pärnu Maakohus ja Tartu Maakohus, mis arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalasju ühes või mitmes kohtumajas, mis asuvad maakohtu tööpiirkonnas; I kohtuaste, halduskohtud (2) – Tartu Halduskohus ja Tallinna halduskohus, mis arutavad esimese astme kohtuna haldusasju; II kohtuaste, ringkonnakohtud (2) – Tallinna Ringkonnakohus ja Tartu Ringkonnakohus, mis arutavad tsiviil-, kriminaal - ja haldusasju apellatsioonikohtuna; III kohtuaste, Riigikohus on kõrgeim kohus, põhiseaduse järelevalve kohus ning kassatsioonkaebusi ja teistmisavaldusi läbivaatav kohus.
Maakohtute - tsiviilasju arutab kohtunik ainuisikuliselt. Maakohtutes, kui arutamisel on esimese astme kuritegu, osalevad õigusemõistmisel rahvakohtunikud – eesistuja ja kaks rahvakohtunikku, kellel on asja arutamisel kohtunikuga võrdsed õigused. Teise astme kuritegude kriminaalasju arutab kohtunik ainuisikuliselt.
Kui esimese astme kohus (maa- või halduskohus) on teinud kohtuotsuse, on poolel/pooltel õigus see edasi kaevata teise kohtuastmesse – ringkonnakohtusse, mis vaatab asju läbi apellatsiooni korras õigusega tõendeid ümber hinnata.
Ringkonnakohus .- arutab kriminaal-, tsiviil- ja haldusasju vastavalt vähemalt kolmest ringkonnakohtu kohtunikust koosnevas kohtukoosseisus (vastavalt ringkonnakohtu kriminaal-, tsiviil- ja halduskolleegium).
Riigikohus - vaatab nii kriminaal-, tsiviil- kui haldusasju läbi vastavas vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus (kolleegiumid). Riigikohtus on 19 kohtunikku, kes kõik kuuluvad kas tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumisse. Lisaks on Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, kuhu kuulub 9 riigikohtunikku, esimees on Riigikohtu esimees .Riigikohtus on ka üldkogu, kuhu kuuluvad kõik riigikohtunikud. Riigikohtu üldkogu: vaatab läbi kohtulahendeid, teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku kohtuniku ametisse nimetamiseks ja kohtuniku ametist vabastamiseks jms. Riigikohtu üldkogust on õigus sõnaõigusega osa võtta justiitsministril, v.a juhul, kui vaadatakse läbi kohtulahendeid. Kohtumenetlus ja asjaajamine kohtus toimub eesti keeles ning kohtumenetluse seaduses sätestatud juhtudel muus keeles.
Kolmanda astme kohus, Riigikohus, vaatab asju läbi kassatsiooni korras, kusjuures Riigikohus tõendeid ei hinda - vaatab asju läbi õigusliku poole pealt: kas alama astme kohtud on seadusest õigesti aru saanud, seda õigesti kohaldanud ning kas alamates astmetes on järgitud kõiki menetlusnorme.
Euroopa Inimõiguste Kohus – Kui isik ei ole rahul Riigikohtu otsusega, on tal õigus kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse (asukoht Strasbourgis, Prantsusmaal), kuid seda ainult Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste rikkumiste osas.
Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioon , vastu võetud 1950, sätestab muuhulgas järgmiste põhiõiguste kaitse: õigus elule, õigus olla mitte piinatud või julmalt või alandavalt koheldud, õigus õiglasele kohtumõistmisele, õigus eraelu puutumatusele, õigus sõnavabadusele, jt.
Üldise kohtualluvusega - määratakse kohus, kuhu isiku vastu võib esitada hagisid, kui seaduses ei ole sätestatud, et hagi võib esitada muus kohtus.
Valikulise kohtualluvusega - määratakse kohus, kuhu võib isiku vastu esitada hagisid lisaks üldisele kohtualluvusele.
Erandliku kohtualluvusega - määratakse kohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda.
Kohtunikuks võib nimetada: EV kodaniku, kes on omandanud akrediteeritud õppekava alusel magistrikraadi õigusteaduses või kellel on samaväärsete õpingute kohta välismaal saadud kõrgharidustunnistus, kes oskab eesti keelt, on kõrgete kõlbeliste omadustega ning kellel on kohtunikutööks vajalikud võimed ja isikuomadused . Kohtunikuks ei või nimetada isikut, kes nt on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest, on advokatuurist välja heidetud jne. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsena .Kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär on 67 a. Kohtunik ei või väljaspool kohtunikuametit töötada mujal kui õppe- ja teadustööl.Kohtunik ei või olla Riigikogu liige ega valla- või linnavalitsuse liige, erakonna liige, äriühingu asutaja , äriühingu juhtimisõiguslik osanik , juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja, pankrotihaldur jms.
Kohtuniku immuniteet - Kohtunikku saab ametisoleku ajal võtta kriminaalvastutusele ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Riigikohtu esimeest ja liikmeid saab kriminaalvastutusele võtta vaid õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõudel.
Kohtute juures asuvad üksused - Maakohtutes on kinnistusosakonnad, kus peetakse: kinnistusraamatut; abieluvararegistrit; registriosakond, kus peetakse äriregistrit, mittetulundusühingute registrit ja sihtasutuste registrit, kommertspandiregistrit ning laevakinnistusraamatut. Lisaks on maakohtute juures kriminaalhooldusosakond, kus kriminaalhooldusametnikud valvavad kriminaalhooldusaluste käitumise üle.
ASJAÕIGUS
Asjaõigus – Tsiviilseadustiku üldosa seaduse alla käiv seadus (asjaõigusseadus, perekonnaseadus , pärimisseadus, võlaõigusseadus. Asjaõigus eraõiguse ühe valdkonnana on õigusnormide kogum, mis reguleerib asjadega seotud õigussuhteid. Asjaõiguse põhiülesanne määrata kindlaks asjade omanikud ja nende õigused. Asjaõiguse all mõistetakse õigust, mis reguleerib asjadega seotud suhteid, seda nii paigalseisus (nt omandiõigus) kui ka nende muutumises (nt asja võõrandamine).
Asjaõigust reguleerivad õigusaktid - Asjaõigusseadus (AS), Asjaõigusseaduse rakendamise seadus (ASR), Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS), Kinnistusraamatuseadus (KS), Korteriomandiseadus (KoS), Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsKMS).
Asi - Asi on kehaline ese . Asjadeks ehk kehalisteks esemeteks loetakse neid objekte, mida saab nende välise kuju kaudu ruumiliselt piiritleda ning mida saab ühtlasi “valitseda” ehk allutada inimese õiguslikule ja faktilisele meelevallale. Kehaliste esemetena võib käsitleda kõiki esemeid, mis füüsikalises mõttes ruumi täidavad ( tahked , vedelad, gaasilised ). Esemeid, mida ruumiliselt piiritleda ei saa, nagu vaba õhk, voolav vesi jõgedes, meri, asjadeks ei loeta.
Kinnisasi (res immobiles) – maapinna piiritletud osa (maatükk). Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Sellega välistatakse maa ja hoonete lahuskäive.
vallasasi (res mobiles) – asi, mis ei ole kinnisasi. Vallasasjad on asjad, mida saab ühest kohast teise paigutada ilma, et asi häviks või muutuks oma olemuselt .
Piiratud asjaõigused - servituut , reaalkoormatis, hoonestusõigus, ostueesõigus ja pandiõigus.
Servituut - võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus. Kinnisomandi spetsiifilise piiranguna ehk piiratud asjaõigusena on käsitletav servituut, mille eesmärk on ühitada ja kokku sobitada naabruses asuvate kinnistuste omanike huve. Servituudid liigitatakse: reaalservituutideks ja isiklikeks servituutideks.
Reaalservituut – koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt , et valitseva kinnisasja omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatud osas loobuma (AÕS § 172 lg 1). Levinumad servituudid on teeservituudid, liiniservituudid, veevõtuservituudid. Jalgteeservituut annab nt õiguse käia ja sõita jalgrattaga mööda jalgteed läbi teeniva kinnisasja. Reaalservituut tekib teeniva ja valitseva kinnisasja omaniku notariaalselt tõestatud asjaõiguskokkuleppe ja kinnistusraamatu kande alusel.
Isiklik servituut - esineb kasutusvalduse ja isikliku kasutusõiguse kujul.
Kasutusvaldus – koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. Kasutusvalduse tekkimise aluseks olev leping peab olema notariaalselt tõestatud.
Isiklik kasutusõigus – koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile .Isikulikku kasutusõigust võib seada ka elamule , kus see koormab kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Oluline erinevus reaalservituudist on see, et reaalservituut on seotud kinnisasjaga, isiklik kasutusõigus aga kinnisasja valdava konkreetse isikuga .
Valdus – tegelik võim asja üle. Valdus võib olla: seaduslik või ebaseaduslik. Seaduslik valdus põhineb õiguslikul alusel. Ebaseaduslik valdus ei põhine õiguslikul alusel. (See tähendab, et ka varas on valdaja. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõestatud vastupidist. (See tähendab, et ka varga valdus loetakse seaduslikuks, kuni kohtus hageja ei ole tõendanud vastupidist.
Heauskne valdus - Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata .
Pahauskne valdus - Valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
Valdaja - isik, kelle tegeliku võimu all asi on, kusjuures valdaja ei pea olema omanik.
Valduse omandamine - Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle (näiteks asja üleandmise või leidmisega) või abinõude üle, mis võimaldavad seda võimu (nt korterivõtme üleandmisega). Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
Valduse lõppemine - Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil (nt laps viskab märkamatult asja tänavale, asi varastatakse jne). Mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta (nt ajutine lahkumine korterist).
Omaabi - Kui vallasasi võetakse valdajalt ära salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Kui kinnisasja valdus võetakse üle salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire .
Otsimisõigus - Kui vallasasi on sattunud valdaja võimu alt teise isiku kinnisasjale, on selle valdaja kohustatud lubama asja otsida ja ära viia, kui asi ei ole vahepeal kellegi teise valdusse võetud. Kui asi on vahepeal teise reaalsesse valdusesse võetud, tuleb valduse kaitseks esitada AÕS §-s 45 tulenev nõue.
Valduse kohtulik kaitse - Valdusel on ka kohtulik kaitse: valduse igasuguse omavolilise rikkumise või selle omavolilise äravõtmise korral on valdajal õigus pöörduda valduse taastamiseks kohtusse. Valduse kaitse hagi aegumise tähtaeg on üks aasta, arvates valduse rikkumisest või äravõtmisest .
Kinnistusraamat – peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta ning sinna kantakse ainult seaduses sätestatud andmed.
Heauskne omandamine - Kui isik omandab tehinguga kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged.
Omand - on isiku täielik võim asja üle, ehk täielik asjaõigus. “Asi on minu omanduses” = asi on minu õigusliku võimu all. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada, käsutada. Samuti on omanikul õigus tõrjuda kolmandate isikute poolseid mõjutusi oma omandile (omandiõigus on absoluutne õigus). Omand on oma iseloomult tähtajatu ja pärandatav.
Valdamine (ius possidendi) – asja üle faktilise võimu teostamine
Kasutamine (ius utendi) – asja kasulike omaduste tarbimine ja asjalt vilja saamine.
Käsutamine (ius disponendi) – asja juriidilise staatuse määramine – eelkõige asja võõrandamine, asjaõigustega koormamine jne. Käsutamiseõiguse üleandmisel teisele isikule omand lõpeb.
Omand põhiseaduses - Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Igaühel on õigus oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Seadus võib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mõnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused või Eesti riik.
Omanik - Omanikuks võib olla iga isik. Isikuteks on (TsÜS § 7): füüsiline isik eraõiguslik juriidiline isik, avalik-õiguslik juriidiline isik.
Ühine omand - Mitmele isikule üheaegselt kuuluv omand on ühine omand. Ühise omandi tunnuseks on see, et asi ja omand selle suhtes ei ole jagatud, vaid kuulub kõigile omanikele ühiselt.
Ühisomand - Ühisomandi korral kuulub asi kõigile omanikele ühiselt. Ka kõik asjaga seotud õigused ja kohustused kuuluvad neile ühiselt ja ühelegi neist ei kuulu omandist midagi eraldi. Ükski ühisomanikest ei või asja käsutada üksinda, ilma teiste ühisomanike nõusoleku või volituseta. Ühisomandi aluseks on seadusel või tehingul põhinev ühissuhe (nt abikaasade või pärijate ühisus). Ühisomand jääb eelkõige perekonnasuhetesse (PKS abikaasade ühisomand).
Kaasomand - Kaasomandi puhul kuulub asi samuti kaasomanikele ühiselt. Kuid igale kaasomanikule kuulub siin mõtteline – mitte reaalne – osa, mida ta võib käsutada nagu ainuomanik. Iga omanik võib siin käsutada teatud osa, mis ei ole asja reaalosaks. Kaasomanik võib oma mõttelist osa vabalt, ilma teiste kaasomanike käest luba küsimata käsutada nii nagu ainuomandit. Asja ennast võivad kaasomanikud käsutada aga ainult ühiselt.Seega ühisomandi ja kaasomandi erinevus: ühisomand erineb kaasomandist selle poolest, et ühisomandil puudub omandi igasugune jagamine ühiste omanike vahel, s.h ka kaasomandit iseloomustav jagamine mõttelisteks osadeks (AÕS § 70 lg 4).
Omandi kaitse - Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab . Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul teel.
Vallasomand - Vallasomandi tekkimine toimub juriidiliste faktide toimel. Sellisteks juriidilisteks faktideks on näiteks: vallasasja üleandmine , peremehetu vallasasja hõivamine (§ 96), kaotatud vallasasja omandamine leiuga (§ 98-101.1), peitvara omandamine (§ 103-105), igamine - kui isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult 5 a jooksul nagu omanik saab ta asja omanikuks.
Kinnisomand - ulatub maapinnale ning õhuruumile ja maapõuele allpool, sügavuseni ja kõrguseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel . Kinnisomand ei ulatu maavaradele, mille loetelu sätestab seadus. Ühe kinnisasja piires olev veekogu kuulub omanikule. Maatükil kasvav mets ja muu looduslik taimestik on kinnisasja omaniku omandis .
Reaalkoormatis – kinnisasja võib koormata selliselt, et igakordne kinnisasja omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid. Reaalkoormatise erinevus reaalservituutidest seisneb asjaolus, et kui reaalservituutide puhul ei saa koormatud kinnisasja omanikult nõuda tegude sooritamist, siis reaalkoormatise sisuks on just teatud tegude sooritamine . Selleks võib olla nt hoida korras kinnisasja läbiv veejuhe , vedada teele killustikku. Reaalkoormatise võib seada teatud isiku, riigi, kohaliku omavalitsuse või 2. kinnisasja igakordse omaniku kasuks.
Hoonestusõigus – kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on hoonestusõigus seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omada kinnisasjal tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitis. Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitusalusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Maatüki omanik kaotab õiguse nimetatud maad vallata ja kasutada. Hoonestusõigus on vajalik neile, kelle ehitis on püstitatud või kes soovivad seda püstitada võõrale maale. Hoonestusõigus on ka ainsaks võimaluseks juhul, kui tahetakse, et maa ja sellega püsivalt ühendatud ehitised oleksid erinevate isikute omandis. Hoonestusõigus on tähtajaline õigus, kuni 99 a. Hoonestusõigus on üldjuhul tasuline . Hoonestusõigus kantakse kinnistusraamatusse.
Ostueesõigus - on üks kinnisasja koormamise viise, mille kohaselt isikul, kelle kasuks on ostueesõigus seatud, on õigus kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele. Ostueesõiguse võib seada teatud isiku või teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks.
Pant - Asja võib pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole koheselt täidetud .
Vallaspant - vallasvara tagatisel antav pant. Vallaspandi liigid: käsipant, registerpant .
Kinnispant - kinnisvara tagatisel antav pant. ehk hüpoteek.
Käsipant – panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse;
Registerpant – valduse üleminekut ei toimu ja pantimine registreeritakse vastavas registris (nt sõiduk).
Kinnispant ehk hüpoteek - Isikul, kelle kasuks kinnispant ehk hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel (AÕS § 325). Hüpoteeki võib käsitleda suhtena, milles osaleb 3 subjekti: hüpoteegipidaja; võlgnik, omanik. Hüpoteek on vahend rahalise nõude tagamiseks.
Hüpoteegipidaja - on see isik, kelle kasuks on hüpoteek kantud kinnistusraamatusse. Tema ja kinnisasja omaniku vahel ei pea tingimata olema võlaõiguslikku suhet. Hüpoteegi puhul on võlausaldajaks hüpoteegipidaja, kellele kuulub hüpoteek, mis tagab tema võlaõiguslikku nõuet VÕLGNIKU vastu. Hüpoteegipidajal on õigus nõuda vastavate tingimuste saabudes, s.o tavaliselt hüpoteegiga tagatud nõude mitterahuldamise korral, võlasumma tasumist hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist saadud rahast ja kinnisasja omanik on kohustatud lubama kinnisasja müümist.
Omanik - on hüpoteegi puhul koormatud kinnisasja omanik, kes ei pea tingimata olema võlgnik, kes laenu sai.
TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA
Tsiviilõigus – õigusnormide kogum, mis, üldisemalt, reguleerib suhte poolte vastastikust käitumist, lähtudes õiguslikust võrdsusest ja sõltumatusest, tunnustades tsiviilõigussuhtes osalejate tahte autonoomiat, nende varalist iseseisvust ja isiklikke mittevaralisi suhteid. Tsiviilõigus on eraõiguse osa, mis laieneb kõikidele õiguskäibes osalejatele (isikutele) ning millega reguleeritakse isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse abil.
Tsiviilõiguse valdkonnad - tsiviilõiguse üldosa, perekonnaõigus, pärimisõigus, asjaõigus ja võlaõigus.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) - sätestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja määrab ära olulisemad instituudi, nagu isikud, esemed, tehingud , esindus , tähtaja ja tähtpäeva arvutamine ning tsiviilõiguste teostamise viisid.
Asjaõigusseadus (AÕS)- sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.
Perekonnaseadus (PKS)- reguleerib mehe ja naise abielust tulenevaid varalisi ja mittevaralisi suhteid ning vanemate ja laste vahelisi suhteid.
Pärimisseadus (PärS)- reguleerib pärimist seaduse järgi, pärimist testamendi järgi, pärimislepingut ning pärimise käiku jms.
Võlaõigusseadus (VÕS),- mille üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele seaduses nimetatud lepingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.
Rahvusvahelise eraõiguse seadus- reguleerib, millise riigi õigust kohaldada , kui eraõiguslik vaidlus ei ole seotud ainult Eestiga , vaid ka teiste õiguskordadega. Rahvusvaheline eraõigus annab juhise , millise riigi seadust rakendada.
Äriõigus ehk kaubandusõigus - on valdkond , mis reguleerib isikutevahelisi kaubandussuhteid, kohalduvad tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja sätted.
Intellektuaalse omandi õigus - on tsiviilõigusest välja kasvanud õigusharu, millega reguleeritakse autoriõiguse, autoriõigustega kaasnevate õiguste (nt esitajad , fonogrammitootjad) ning tööstusomandi valdkonda.
Tööõigus - reguleerib töösuhteid töölepingu alusel (sageli paigutatakse avaliku ja eraõiguse vahele).
Tsiviilõiguse allikad - Tsiviilõiguse esmaseks allikaks on Põhiseadus, mis tagab tsiviilõiguste kaitse riigi suhtes ja teiste isikute suhtes. Tsiviilõiguse allikateks loetakse valdavalt seadusi: tsiviilseadustiku üldosa seadus, asjaõigusseadus, võlaõigusseadus, perekonnaseadus, pärimisseadus. Tsiviilõiguse allikaks on TsÜS § 2 kohaselt ka tava, mis tekib teatud käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Kaudsemaks tsiviilõiguse allikaks on ka kohtupraktika, mis ei anna uusi reegleid, vaid tõlgendusi (õigustatud ootus kohtute poolt normide tõlgendamise ühetaolisuse kohta).
Tsiviilõiguse põhimõtted - hea usu põhimõte, mõistlikkuse põhimõte, tsiviilõiguste takistamatu teostamise tagamine, õiguste taastamine – enne rikkumist kehtinud olukorra taastamine, tsiviilõiguste kohtulik kaitse jt
Hea usu põhimõte - on õiguse üldpõhimõte, mida järgides võib jätta võlasuhtele seadusest, tavast ja tehingust tuleneva kohaldamata, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Õiguste teostamise eesmärgiks ei saa olla teisele kahju tekitamine.
Mõistlikkuse põhimõte – võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Selle hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Põhimõte leiab rakendamist eelkõige kohustuse täitmise viisi, aja, koha jms kindlaksmääramisel.
Tõlgendamine - seaduse mõtte väljaselgitamine. Analoogia kasutamise võimalus: õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ja eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest.
Varalised õigused – suunatud rahaliselt hinnatavatele asjadele ja õigustele, nt müügilepingu alusel õigus nõuda varalise väärtuse üleandmist.
Isiklikud õigused – objektiks on au, isiku nimi või kujutis, eraelu puutumatus vms.
Tsiviilõigussuhe – tsiviilõigusega reguleeritud õigussuhe tsiviilõiguste ja kohustuste kandjate ehk isikute (subjektide) vahel. Tsiviilõigussuhtel on tavaliselt 2 poolt – õigustatud pool (võlausaldaja) ja kohustatud pool (võlgnik), kusjuures mõlemal poolel võib olla mitu isikut. Tsiviilõigussuhte subjektid ehk tsiviilõiguste- ja kohustuste kandjad on isikud.
Tsiviilõigussuhte esemeks ehk objektiks, - millele tsiviilõigussuhe on suunatud, võivad olla asjad või õigused (varalised õigused ja isiklikud õigused).
Tehing - on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus .
Sündmus - on asjaolu, mis ei sõltu inimese tahtest (nt surm) või mille tekkimine oli küll inimese tahtest sõltuv, kuid mis kulgeb sõltumata inimese tahtest (nt vigastusest tekib ettenägematu tervisekahjustus ).
Õigusvastane tegu – nt kahju õigusvastane tekitamine (nt võõra asja kahjustamisel tekib kahjustajal kohustus hüvitada omanikule tekitatud kahju).
Füüsiline isik - on inimene. Füüsilist isikut iseloomustavad tema õigusvõime ja teovõime.Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi- ja kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga ja lõpeb surmaga, seda ei ole võimalik piirata ega inimeselt ära võtta.
Juriidiline isik - seaduse alusel loodud õigussubjekt ehk üksus või organisatsiooniline tervik, millele seadus omistab õigussubjektsuse.
Eraõiguslikud juriidilised isikud - on loodud erahuvides. – täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, mittetulundusühistu, sihtasutus .
Avalik-õiguslik juriidiline isik - on loodud avalikes huvides. – riik, kohaliku omavalitsuse üksus.
täisühing - äriühing, milles on kaks või enam osanikku, kes tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Tegutsemise aluseks on ühinguleping. Lihtsustatud asutamine, juhtimine, raamatupidamine, aruandlus . Miinuseks osanike isiklik vastutus. Selline ühinguvorm on osanike kõrge riskifaktori tõttu vähe kasutatav.
usaldusühing – äriühing, milles on vähemalt üks täisosanik ja üks usaldusosanik. Täisosanik vastutab solidaarselt kogu oma varaga. Usaldusosanik vastutab vaid oma sissemakse ulatuses.
osaühing – äriühing, mille kapital on osadeks jaotatud. Osanik ei vastuta osaühingu kohustuste eest (piiratud vastutusega ühing). Võrreldes täis- ja usaldusühinguga, on osaühingu puhul kehtestatud rangemad nõuded asutamisele, juhtimisele ja raamatupidamisele, miinimumkapitali nõue on 2500 eurot.
aktsiaselts – äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsiaseltsi puhul on kehtestatud kõige rangemad asutamise, juhtimise, vähemusaktsionäride kaitse ja aruandluse nõuded. Miinimumkapitalinõue on 25 000 eurot.
tulundusühistu – äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad tarbijate või muude hüvede kasutajatena, hankijatena, tööpanuse, teenuste kasutamise jms kaudu.
Mittetulundusühing – isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine.
Sihtasutus – juriidiline isik, millel pole liikmeid ja mis on loodud vara valitsemiseks ning kasutamiseks.
Tsiviilõiguslik teovõime – isiku võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid.
Otsustusvõimetu - on teovõimeline isik, kes ajutiselt (nt ravimite mõju all, joobes) ei ole võimeline õigesti hindama, kuidas tehing mõjutab tema huve.
Elukoht - Elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht võib olla üheaegselt ühes või mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub elama mujale viisil, millest võib järeldada tahet elukohta muuta. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht.
Isiku teadmata kadumine - Kui isiku viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku osas.
Isiku surnuks tunnistamine - Kui 5 aasta jooksul ei ole teadmata kadunud isiku elusoleku kohta andmeid, võib kohus huvitatud isiku nõudel sellise isiku surnuks tunnistada.
Päraldis - on vallasasi, mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu.
Esemed - on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Esemele tehtud kulutused on kas vajalikud, kasulikud või toreduslikud.
Loodusvili - on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenev saadus (nt puu- ja juurviljad , mineraalvesi, liiv, kanamunad, piim jne).
Õigusvili - on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, s.o teatud õigussuhte tõttu saadav tulu (nt aktsiate dividendid, üüri- ja renditasud jne).
Vajalikud kulutused – nendega säilitatakse eset või kaitstakse teda täieliku või osalise hävimise eest (nt katuse parandamine).
Kasulikud kulutused – need, millega oluliselt parendatakse eset (nt uue küttesüsteemi panek ).
Toreduslikud kulutused – need, millega taotletakse peamiselt mugavust, meeldivust või ilu (nt kullatud kraanid, ukselingid, parkett jne)
Eseme väärtus - Asjade tsiviilkäibes olemisega tekib vajadus määrata eseme rahaline väärtus, hinnata asja. Selleks on eseme harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind ehk turuhind . Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Tehing - on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehing – olulisim subjektiivsete tsiviilõiguste- ja kohustuste tekkimise alus. Tehingud võivad olla ühepoolsed (nt testamendiga pärandamine) või mitmepoolsed (nt ostu-müügileping). Tehing on isiku tahteavaldus. Tahe peab kujunema välja tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ülevaadet omades. Mitmepoolsed tehingud on lepingud .
Otsene tahteavaldus – siin avaldub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg.
Kaudne tahteavaldus – see väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (nt kauba saatmine ostjale).
Vaikimist või tegevusetust - loetakse tahteavalduseks, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.
Tehingu vormid - Suuline , Kirjalik.
Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. - Tehing peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema allakirjastatud.
Elektrooniline vorm. - Tehing peab olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema elektrooniliselt allkirjastatud (digiallkiri).
Notariaalne kinnitamine. - Tehingudokument peab olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud.
Tühine tehing - Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse kui alusetu rikastumise läbi saadu. Tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Tühine on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing (nt tehing, millega piiratakse isikute vabadust). Seadusega vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Tühine on näilik tehing, s.t tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehing ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Eesmärk on jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida pooled tegelikult tahtsid sooritada.
Pettus – isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema.
Tühistatavad tehingud - Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikust asjaolust. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada seaduses sätestatud tingimustel , nt ostetud maal osutus võltsinguks. Isiku, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus ja vägivald oli vastavalt asjaoludele nii tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid asjaolusid. Tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele või avalikkusele. Tehingu võib õigustatud isik tühistada seaduses sätestatud tähtaja jooksul (nt pettuse või eksimuse korral 6 kuud arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest). Tehingu tühistanud isik võib nõuda teiselt poolelt ka kahju hüvitamist, kui viimane teadis või pidi teadma eksimusest, pettusest, ähvardusest või vägivallast. Kahju hüvitamise eesmärk on panna isik olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks tehingut teinud.
Esindusõigus - on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel.
Tähtaeg - on kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Tähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega.
Tähtaja kulgemine - algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
Tähtaeg lõpeb - tähtpäeva saabumisel.
Hädakaitse - Hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui seejuures ei ületata hädakaitse piire.
Hädaseisund. - Isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks, ei tegutse õigusvastaselt, kui kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.
Omaabi - (asjaõiguses): valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire.
Aegumine - Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. Ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenev nõue ei aegu enne viie aasta möödumist ehitise valmimist. Kui kohustatud isik rikkus tahtlikult oma kohustusi – aegumistähtaeg 10 aastat. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isik teada sai või pidi saama.
VÕLAÕIGUS
Võlaõigus - on eraõiguse osa, mille reguleerimisesemeks on võrdsete õigussubjektide vahelised võlasuhted.
Võlasuhe - on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või hoiduda mingi teo tegemisest (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
Lepinguväline võlasuhe - Võlasuhteid, mis tekivad seaduse alusel seaduses ettenähtud eelduste olemasolul .
kahju õigusvastasest tekitamisest (lepinguväline võlasuhe, nt süüline kehavigastuse tekitamine, omandi kahjustamine jms); alusetust rikastumisest (lepinguväline võlasuhe, nt lepingu tühisuse tagajärjel tekkiv kohustus õigusliku aluseta saadu tagastamine
Võlaõiguse üldpõhimõtted- hea usu põhimõte , mõistlikkuse põhimõte , lepinguvabaduse põhimõte , dispositiivsuse põhimõte, lepingute siduvuse põhimõte.
Hea usu põhimõte - Heas usus toimimise nõue tähendab, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamine eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Heausksuse all mõeldakse isiku psüühilist suhtumist oma käitumisse kui õigus- ja muude normidega kooskõlas olevasse. Hea usu põhimõte paneb pooltele kohustuse järgida ühiskonnas üldiselt tunnustatud moraali- ja kõlblusnorme. Hea usu põhimõte sisaldab endas õigluse ideed. Ebaõiglane nt võib olla leping, mille tingimused on vastuvõetamatud tasakaalu puudumisel lepingutingimuste osas. Heas usus käitumine: teistele sihiliku kahju tekitamisest hoidumine, petturliku või ülemäärase kasu saamisele suunatud käitumise vältimine.
Mõistlikkuse põhimõte - Mõistlikuks loetakse võlasuhtes seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Seega on mõistlik see, kuidas isikud tema olukorras on alati või enamasti käitunud ja mida on peetud õigeks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust, tehingu eesmärki jms.
Lepinguvabaduse põhimõte - Lepinguvabaduse teooria põhineb tahtevabaduse ehk mittevahelesekkumise filosoofial: igaühel on õigus ja vabadus kujundada oma elu oma tahte kohaselt tingimusel, et sellega ei piirata teiste ühiskonnaliikmete vabadust.
Dispositiivsuse põhimõte - Poolte õigus/võimalus teisiti kokku leppida kui seadus sätestab.
Lepingu siduvuse põhimõte - Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
Eelleping - sisaldab kohustust sõlmida leping tulevikus , sisaldab tulevikus sõlmitava lepingu tingimusi , on sõlmitud põhilepingule ettenähtud vormis.
Leping - on tehing kahe või enama isiku ( lepingupooled ) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
Pakkumus ( ofert ) - lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Ofert: suunatud konkreetsele isikule, olema piisavalt määratletud ning väljendama isiku tahet olla ettepaneku vastuvõtmisel kohustatud.
Nõustumus (aktsept) - on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast. Leping loetakse sõlmituks aktsepti kättesaamisest, kui on piisavalt selge, et kokkulepe on saavutatud.
Vormivabadus - tehingu võib teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Seega võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis.
Tüüptingimus - lepingutingimus, mida ei ole eraldi läbi räägitud, kuna: see on eelnevalt välja töötatud kasutamiseks tüüplepingutes ja mille tõttu ei olnud teine pool võimeline mõjutama tingimuse sisu.
Kohustuse täitmine – sellise teo tegemine või sellest hoidumine, millega saavutatakse võlasuhte eesmärk.
Täitmise kohaks - nimetatakse kohta, kus võlgnik peab tegema kohustuse täitmise esemeks oleva teo.
Kohustuse rikkumine - on võlasuhtest tuleneva kohustuse: täitmata jätmine või mittekohane täitmine või täitmisega viivitamine.
Süü vormid- hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
Õiguskaitsevahendid – sunnivahendid, mille eesmärgiks on: tagada võlgnikupoolne kohustuse täitmine, kõrvaldada rikkumise negatiivsed tagajärjed , õigussuhte tagasitäitmine või tulevikus mittejätkamine .
Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja- : nõuda kohustuse täitmist; oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda; nõuda kahju hüvitamist; taganeda lepingust või öelda leping üles; alandada hinda; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
Võlgniku poolt kohustuse täitmisest keeldumine - Kui võlgnikul on omapoolne nõue võlausaldaja vastu, on võlgnik ühtlasi ka võlausaldaja ja võib oma soorituse tegemisest keelduda, kuni on täidetud kohustus, mida tal on õigus nõuda võlausaldajalt.
Hinna alandamine - Eeldused: kehtiv leping , võlgnik on kohustust täitnud mittenõuetekohaselt , rikutud kohustus on tasuline ja tasu maksmise kohustusega vastastikuses seoses , võlausaldaja on mittekohase täitmise vastu võtnud , hinna alandamise avaldus.
Viivis - Viivist võib nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kui viivis ebamõistlikult suur – võib nõuda kohtult selle vähendamist, arvestades juba täidetud kohustusi, poolte majanduslikku olukorda jm
Lepingust taganemine või ülesütlemine - Lubatud ainult kohustuste olulise rikkumise korral (seadus täpselt loetelu ei anna, millised on olulised rikkumised, millised mitte). Igasugune kohustuse rikkumine muutub aga oluliseks rikkumiseks, kui võlausaldaja poolt antud täiendava tähtaja jooksul ei suuda võlgnik oma kohustusi nõuetekohaselt täita: võlausaldaja võib lepingust taganeda (või lepingu üles öelda).
Kahju hüvitamine - Kahju hüvitamise kohustuse aluseks on kehtiv võlasuhe. Kahju hüvitamise nõude eeldused : olemasolev võlasuhe , kohustust on rikutud , võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest , on tekkinud kahju , rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.
Deliktiõigus - Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist reguleeriv instituut.
Kahju hüvitamise eesmärk - on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud .
Otsene varaline kahju - kaotsiläinud, hävinud või halvenenud vara väärtuse vähenemine (ka tulevikus), vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine , kahju tekitamisega seoses kantud (või tulevikus kantavad) mõistlikud kulud .
Saamatajäänud tulu - kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud .
Mittevaraline kahju - hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitamine: isiku surm , kehavigastus, tervisekahjustus , elukorralduses ajutisest või püsivast piirangust tingitud heaolu langus , isikuõiguste rikkumine (vabaduse võtmine, au teotamine) jms.
Võlasuhte lõppemise alused on - kohane täitmine; tasaarvestus; kokkulangemine; võlasuhte lõpetamine kokkuleppega; lepingust taganemine; lepingu ülesütlemine; füüsilisest isikust võlgniku surm, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta; muu seaduses või lepingus ettenähtud juht.
Tasaarvestus - Kui kaks isikut ( tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestuse pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
Kokkulangemine - Võlasuhe lõpeb, kui võlgnik ja võlausaldaja langevad kokku ühes isikus (nt pärib võlausaldaja võlgniku vara).
Poolte kokkulepe - Võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses sellega, et võlausaldaja loobub nõudest.
Lepingust taganemine - Lepingust taganemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, ent see ei mõjuta lepingust enne lepingust taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.
Lepingu ülesütlemine - Ülesütlemine on üks õiguskaitse vahend, mida rakendatakse kestvuslepingute puhul. Need on lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
TÖÖÕIGUS
Tööõigus - on õigusnormide kogum, mis reguleerib töötaja poolt sõltuva töö tegemist tööandja alluvuses; tööõigus on sõltuva töötaja kaitseõigus, töötaja kaitseks loodud eriõigus; õigusnormide kogum, mis reguleerib töötaja ja tööandja vahel töölepingu alusel tekkinud töösuhteid töötaja poolt sõltuva töö tegemisel tööandja alluvuses.
Tööõiguse esemeks on kõige laiemas tähenduses inimtöö kasutamisel tekkinud vahekorrad, eelkõige töötaja ja tööandja vahelised vahekorrad, mis tekivad töölepingu sõlmimise tulemusena.
Tööõiguse allikateks on: Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonid (ILO) , Euroopa Sotsiaalharta ( Torino 18.10.1961), Euroopa Liidu töösuhteid reguleerivad õigusaktid, Eesti Vabariigi Põhiseadus (§ 29), seadused (töölepingu seadus, töötuskindlustuse seadus, individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, kollektiivse töötüli lahendamise seadus, täiskasvanute koolituse seadus jt), Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused, kohaliku omavalitsuse õigusaktid, kollektiivlepingud.
Tööõiguse rakendusala - Tööõigus reguleerib töölepingu alusel tekkinud suhteid. Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile . Tööandja maksab töötajale töö eest tasu (TLS § 1 lg 1).
Töölepingu põhitunnused: kahepoolne kokkulepe; töötaja kohustub tegema kokkulepitud tööd; töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile; oluline on tööprotsess; tööandja maksab töötajale kokkulepitud tasu. Töötaja annab tööandja käsutusse oma tööjõu ja ta on kohustatud tööandjale tegema kokkulepitud töö. Töötaja peab tööd tegema isiklikult, mitte kindlustama töö tegemise. Töötegijaks töölepingu järgi saab olla üksnes füüsiline isik. Lepingu esemeks on kokkulepitud töö üldjuhul tähtaega määramata või teatud aja jooksul. Töölepingulistes suhetes on oluline see, et töötamisel orienteerutakse töötegemisele kui protsessile, mitte kindlale tulemusele.
Töötingimused lepitakse kokku töölepingu sõlmimisel. Päris vabad pooled siin siiski ei ole. Teatud tingimustes kohustab seadus pooli kokku leppima (TLS § 5 lg 1 ). Töölepingu alusel tehtav töö on tasuline. Oluline on, et töötaja saab tasu tööandjalt. Töölepingus peab olema määratud palgamäär, mida makstakse töötamise eest teatud ajavahemikul. Täistööajaga töötajale peab olema tagatud vähemalt kuupalga alammäär, mille on kehtestanud Vabariigi Valitsus (TLS § 29 lg 5 ja 6).
Tööõiguse seos võlaõigusega - Võlaõigusseaduse (VÕS) üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele VÕS-s või muudes seadustes nimetatud lepingutele, s.h töölepingule. Töölepingule kohaldatakse VÕS-s käsunduslepingu kohta sätestatut, kui TLS-s ei ole sätestatud teisiti (VÕS § 1 lg 1, TLS § 1 lg 3).
Töösuhte piiritlemine - Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata: lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev, juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule (TLS § 1 lg 4 ja 5).
Töölepingu eristamine muudest teenuste osutamise lepingutest - Teenuse osutamise lepinguid reguleerib VÕS-i 8.osa. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest võib sõlmida ka muid lepinguid, mille sisuks on töö tegemine. VÕS-s sätestatud lepingutest on töölepinguga kõige sarnasemad käsundusleping (§ 619-634) ja tööettevõtuleping (§ 635-657
Lepingute eristamise vajadus: Töölepingu alusel töötaval isikul on mitmed sotsiaalsed tagatised, mis muude teenuste osutamise lepingute alusel töötamisel puuduvad, näiteks: õigus saada miinimumpalka, õigus saada puhkust, tööajapiirangud, töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise piirangud, ohutud töötingimused, jms
Töösuhte eristamine käsundist: Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid, käsundiandja aga peab maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud (VÕS § 619).
Käsunduslepingu tunnused on seega: teenuse osutamine, töö iseseisev korraldamine, isikliku täitmise eeldamine, võib olla nii tasuline kui tasuta.
Tööleping: töö tegemist korraldab tööandja, töötaja täidab kohustusi isiklikult, tasuline leping.
Käsundusleping: käsundisaaja korraldab oma tegevust ise, eeldatakse, et käsundisaaja täidab kohustusi isiklikult, tasu makstakse siis, kui selles on kokku lepitud.
Töövõtuleping – töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse ehk töö ning vastavalt kohustub teine isik (tellija) maksma selle eest tasu (VÕS § 635).
Töövõtulepingu tunnused on: leping on suunatud tulemuse saavutamisele, tööd ei pea tegema isiklikult, töö iseseisev korraldamine, tööd tehakse tasu eest.
abistavad küsimused lepingu olemuse väljaselgitamiseks: kes korraldab ja juhib tööprotsessi, kes määrab töö tegemise aja, koha, viisi, kellele kuuluvad töövahendid, kellel lasub töötegemisega kaasnev risk, kes saab tulu või kasumi, kas tööd tegev isik on arvatud töötajate koosseisu, kas tööd tegev isik allub töö sisekorrale..
Töölepingu eeldamise põhimõte : Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga.
Äriühingu juhatuse liige: valitakse tähtajaliselt ametisse (vajalik nõusolek), võib sõltumata põhjusest tagasi kutsuda, makstakse mõistlikku tasu, konkurentsikeeld ja ärisaladuse hoidmise kohustus, hoolsuskohustus , solidaarvastutus, võib mõjuval põhjusel tagasi astuda.
Äriühingu juhatuse liikme lepingu eristamine töösuhtest: Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata juriidilise isiku juhtorgani liikme lepingule (TLS § 1 lg 5). Töötamine kahe lepinguga – tööleping ja leping juhatuse liikme kohustuste täitmiseks (käsundusleping) – võimalik ainult siis, kui nende lepingute alusel tehtavat tööd saab eristada. Juriidilise organi liikme õigused ja kohustused võivad olla töötajaga sarnased.
Tööandjaks võib olla: juriidiline isik; juriidilise isiku struktuuriüksus; teovõimeline füüsiline isik.
Töötajaks võib olla füüsiline isik: täisealine töötaja – 18-aastaseks saanud täieliku teovõimega isik - TsÜS § 8 (eriseadusega on teatud töötajate suhtes kehtestatud kõrgem vanusemäär) alaealine töötaja: Alla 15-aastase ja koolikohustusliku alaealise töötamise keeld. Erandina võib: 13-14-a või 15-16.a koolikohustuslik alaealine teha kerget tööd, 7-12-a teha kerget tööd kultuuri-, spordi-, kunsti- või reklaamitegevuse alal (TLS § 7 lg 1 ja 4).
Alaealine ei tohi teha tööd, mis: ületab tema kehalisi ja vaimseid võimeid, ohustab tema kõlblust, sisaldab ohte, mida ta ei suuda õigel ajal märgata ega ära hoida kogemuse või väljaõppe puudumise tõttu, takistab tema sotsiaalset arengut või hariduse omandamist, ohustab tema tervist töö iseloomu või töökeskkonna ohutegurite tõttu. Kõikide alaealiste töötamiseks on vajalik seadusliku esindaja nõusolek. Esindaja ei tohi anda nõusolekut koolikohustusliku alaealise töötamiseks koolivaheajal rohkem kui pooleks koolivaheaja kestusest. 7-14-a alaealise töötamiseks on vajalik tööinspektori nõusolek, kes võib vajadusel 7-12-a alaealise tahte selgitamiseks kaasata lastekaitsetöötaja.
Töölepingu sõlmimine : Tööleping sõlmitakse kirjalikult (TLS § 4 lg 2). Samas, vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust (TLS § 4 lg 3).Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja nõustub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. (TLS § 4 lg 2).Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt, st ei pea kirjalikku vorminõuet järgima . Töölepingu andmed esitatakse heauskselt, selgelt ja arusaadavalt. Tööandja võib nõuda töötajalt kinnitust andmete esitamise kohta. Kui andmed ei ole töötajale enne tööle asumist esitatud, võib töötaja neid igal ajal nõuda. Tööandjal on kohustus esitada andmed kahe nädala jooksul, arvates nõude saamisest. Andmete muudatused esitatakse töötajale kirjalikult ühe kuu jooksul muudatuste tegemisest
Töölepingu kohustuslikud andmed (TLS § 5): poolte andmed, töölepingu sõlmimise ja töötaja tööleasumise aeg, tööülesannete kirjeldus, ametinimetus , kui sellega kaasneb õiguslik tagajärg, töötasu, selle arvutamise viis ja maksmise kord, palgapäev, maksud ja maksed, muud hüved, tööaeg, töö tegemise koht, puhkuse kestus, töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajad (viitena), tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele, viide kohaldatavale kollektiivlepingule.
Töötaja teavitamine töötingimustest erijuhtudel: seaduses sätestatust lühema katseaja kestus, tähtajalise töölepingu kestus ja sõlmimise põhjus, konkurentsipiirang , saladuse hoidmise kohustus, kaugtöö tegemine, renditöö tegemine, summeeritud tööaja puhul tööajakava teatavaks tegemise tingimused, tööaja kulutuste hüvitamine, välisriigis töötamise aeg, töötasu maksmise vääring, saadavad hüved ja tagasipöördumise tingimused.
Tähtajaline tööleping: Eeldatakse, et tööleping sõlmitakse tähtajatult. Tähtajalise töölepingu võib sõlmida kuni 5 aastaks, lähtudes: töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevatest mõjuvatest põhjustest, eelkõige töömahu ajutisest suurenemisest või hooajatöö tegemise vajadusest. vajadusest asendada ajutiselt äraolevat töötajat. Kui töötaja ja tööandja on töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevatel mõjuvatel põhjustel: sõlminud tähtajalise töölepingu samalaadse töö tegemiseks järjestikku rohkem kui 2 korda või tähtajalist lepingut on pikendatud rohkem kui 1 kord viie aasta jooksul LOETAKSE TÖÖSUHE ALGUSEST PEALE TÄHTAJATUKS. Tähtajaliste töölepingute sõlmimine loetakse järjestikuseks, kui kahe töölepingu vaheline aeg ei ületa 2 kuud.
Katseaeg : Töölepingu võib sõlmida poolte kokkuleppel katseajaga, mille käigus tehakse kindlaks töötajal vajalik tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastava töö tegemiseks. Seadusjärgne katseaeg on 4 kuud. Alla 8-kuulise lepingu puhul ei või katseaeg olla pikem kui pool lepingu kestusest. Pooled võivad kokku leppida katseaja mittekohaldamises või lühendamises.
Koolituskulude kokkulepe: Pooled võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures siduvusaja jooksul. Koolituskokkulepe kehtib, kui: see on sõlmitud kirjalikult, selles on näidatud koolituse sisu ja kulud, siduvusaeg ei kesta kauem kui 3 aastat, siduvusaeg ei ole koolituskulusid arvestades ebamõistlikult pikk, see ei ole sõlmitud seaduses ettenähtud koolituskohustuse täitmiseks. Töötaja hüvitab tööandja tehtud lisakulutused proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga , kui: ta ütleb töölepingu üles enne siduvusaja möödumist (v.a tööandjapoolse lepingurikkumise tõttu), tööandja ütleb lepingu üles.
Saladuse hoidmise kohustus: See on töötaja seadusest tulenev kohustus. Töötaja ei või töölepingu kehtivuse ajal avalikustada asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (tootmis- ja ärisaladus). Tööandja võib määrata saladuses hoitava info sisu. Pärast töölepingu lõppemist peab töötaja saladust hoidma ulatuses, mis on vajalik tööandja õigustatud huvide kaitseks. Pooled võivad kokku leppida leppetrahvis, mis ei välista kahju hüvitamise nõuet.
Konkurentsipiirang: See on töötaja kokkuleppeline kohustus mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. Piirangu eesmärk on kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi. Piirang peab olema esemeliselt, ruumiliselt ja ajaliselt piiritletud. Tööandja võib piirangu üles öelda vähemalt 30-kalendripäevase etteteatamisega. Töötaja võib piirangu üles öelda vähemalt 15-kalendripäevase etteteatamisega, kui: tööandja huvi ei ole enam mõistlik, töötaja ütleb piirangu üles tööandjapoolse lepingurikkumise tõttu. Töötaja peab andma tööandjale teavet oma tööalase ja majandus- või kutsetegevuse kohta piirangust kinnipidamise kontrollimiseks.
Tööraamat: Alates 1. juulist 2009 kadus tööraamatu pidamise nõue. Töölepingu lõppemisel antakse tööraamat töötajale. Töötaja, kelle tööraamatus on pensionistaaži arvutamisel kandeid, mis omavad õiguslikku tähendust, võib tööraamatu esitada sotsiaalkindlustusametisse. Tööandja võib tööraamatu, mida töötaja ei ole aasta möödumisel lepingu lõppemisest välja võtnud, esitada sotsiaalkindlustusametisse.
Töölepingu muutmine : Üldpõhimõte – töölepingut saab muuta ainult POOLTE KOKKULEPPEL (TLS § 12). Töölepingu muutmine tööandja initsiatiivil: tööandja võib tööaja korraldust muuta, kui muudatused tulenevad ettevõtte vajadusest ja on mõlemapoolseid huve arvestavad (TLS § 47 lg 4); hädavajadus – hädavajaduse puhul peab töötaja täitma töösuhtega otseselt mitteseotud tööandja korraldust. Hädavajadus on eelkõige seotud vääramatust jõust tuleneva kahjuga tööandjale. Tööandja võib töötaja töötasu vähendada, kui ta ei saa ettenägematutel, temast mitteolenevatel majanduslikel põhjustel kokkulepitud ulatuses töötajale tööd anda. Töötasu vähendamise tingimused on järgmised: kuni 3 kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul, töötasu ei või olla väiksem kui riiklik alammäär, töötajale tuleb eelnevalt pakkuda teist tööd, eelnevalt tuleb informeerida usaldusisikut. Töötaja võib samas töötada võrdeliselt vähem, samuti öelda lepingu üles ja saada hüvitist.
Töötasu alandamine: Tööandja võib alandada töötajale makstavat töötasu, kui töötaja rikub tööandja selget ja õigeaegset juhist töö tulemuse kohta. Tasu alandatakse võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Tasu tuleb alandada koheselt pärast mittenõuetekohase töö vastuvõtmist. Töötasu alandamise kohta teeb tööandja avalduse.
Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest eelkõige järgmistel ajavahemikel: puhkus, ajutine töövõimetus, teiste töötajate esindamine, streigis osalemine, aja- või asendusteenistus , jms.
Terviseseisundile vastava töö nõue: Nõudeõigus on arstitõendi alusel rasedal ja töötajal, kellel on õigus rasedus - ja sünnituspuhkusele, kui ta terviseseisund ei võimalda kokkulepitud tingimustel töölepingut täita. Kui tööandjal ei ole pakkuda sobivat tööd, võib töötaja töö tegemisest keelduda. Sel juhul makstakse töötajale ravikindlustushüvitust.
Ettevõtte üleminek : Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, s.h ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte üleminekul läheb üle terviküksus, sama tegevus jätkub. Ettevõtte üleminekul on tööandjad kohustatud vähemalt 1 kuu enne ettevõtte üleminekut kirjalikult informeerima usaldusisikut -ülemineku kuupäevast, ülemineku põhjustest, ülemineku tagajärgedest töötajatele, -töötajate suhtes kavandatavatest meetmetest. Tööandja peab konsulteerima usaldusisikuga juhul, kui ta kavatseb teha töötajate olukorda mõjutavaid muudatusi. Konsultatsioonide eesmärk on kokkuleppe sõlmimine.
Õiguste ja kohustuste üleminek: Ettevõtte üleminekul lähevad üle töölepingud ettevõtte omandajale . Ettevõtte üleminek ei sõltu lepingupoolte nõusolekust. Töölepingu muutmine on siin võimalik üldjuhul kokkuleppel. Tööandja ei või ettevõtte ülemineku tõttu töölepinguid üles öelda (TLS § 112 lg 3). Tööjõu vähendamise vajadusel on võimalik töötajaid koondada. Ettevõtte üleminekul vastutab senine tööandja solidaarselt uue tööandjaga töölepingust tulenevate kohustuste eest, mis: on tekkinud enne ettevõtte üleminekut, on muutunud sissenõutavaks ülemineku ajaks või 5 a jooksul peale üleminekut.
Tööleping lõpeb üldjuhul: poolte kokkuleppel, lepingu tähtaja möödumisel, töötajapoolsel lepingu ülesütlemisel, tööandjapoolsel lepingu ülesütlemisel.
Töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel: põhjus ei ole oluline, algatus võib tulla mõlemalt poolelt, kokkulepe võib olla suuline, hüvitise maksmine pole kohustuslik.
Töölepingu lõppemine lepingu tähtaja möödumisel: Tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel. Kui töötaja jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks, kui tööandja ei avaldanud teistsugust tahet 5 tööpäeva jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist. Kui tööandja ütleb tähtajalise töölepingu üles majanduslikel põhjustel, maksab ta töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni.
Töölepingu töötajapoolne ülesütlemine: Töötaja saab lepingu üles öelda kas korraliselt või erakorraliselt. Ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ülesütlemisavaldus ei või olla tingimuslik . Erakorralist ülesütlemist peab töötaja põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Töölepingu korralisel ülesütlemisel on töötajapoolsed etteteatamise tähtajad järgmised: Tähtajatu töölepingu ja teise töötaja asendamiseks sõlmitud tähtajalise töölepingu lõpetamiseks etteteatamise tähtaeg on 30 kalendripäeva. Katseajaga sõlmitud töölepingu lõpetamise etteteatamise tähtaeg on katseajal 15 kalendripäeva.
Töölepingu erakorralise ülesütlemise üldreeglid töötajale on järgmised: mõjuv põhjus, ette ei pea teatama, üles öeldakse mõistliku aja jooksul peale teadasaamist. Töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse olulise kohustuste rikkumisel, eelkõige kui aset on leidnud: ebaväärikas kohtlemine, oluline viivitamine tasu maksmisega, reaalne oht töötaja elule või tervisele jms – töötajal õigus saada hüvitist 3 kuu ulatuses, töötaja isikust tulenevatel põhjustel (töötaja tervislik seisund, perekondlikud kohustused jms)
Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda ainult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning ülesütlemist peab põhjendama. Tööandja võib töölepingu üles öelda erakorraliselt mõjuva põhjuse olemasolul (majanduslikud põhjused, koondamine ): kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (töö lõppemine), tööandja tegevuse lõpetamisel, tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Tööandja võib töölepingu üles öelda erakorraliselt ka töötaja isikust või käitumisest tulenevatel ning muudel töötaja tegevusest tulenevatel põhjustel.
Töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja 1 kuu keskmise töötasu ulatuses. Töölepingu ülesütlemisel on töötajal õigus saada kindlustushüvitist koondamise korral töötuskindlustuse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras (sõltuvalt töötaja tööl oldud ajast)
Ülesütlemise keeld: Töölepingut ei või üles öelda põhjusel, et töötaja: on rase või tal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust, täidab olulisi perekondlikke kohustusi, ei tule tervislikel põhjustel lühiajaliselt toime tööülesannete täitmisega, esindab teisi töötajaid, ei soovi muuta tööaja kestust, on aja- või asendusteenistuses.
Kui tööandja ütleb töölepingu üles: -raseda või alla 3-a last kasvatava isikuga, -töötajate esindajaga tema volituste ajal või aasta jooksul tema volituste lõppemisest eeldatakse, et tööleping on üles öeldud töölepingu ülesütlemise keeldu rikkudes , kui tööandja ei tõenda vastupidist.
Koondamise tõttu (v.a tööandja tegevuse lõpetamisel) ei või töölepingut üles öelda rasedaga; naisega, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust; isikuga, kes kasutab lapsehooldus- või lapsendaja puhkust. Töötaja peab teavitama oma rasedusest või rasedus- ja sünnituspuhkuse õigusest enne ülesütlemisavalduse kättesaamist või 14 päeva jooksul pärast seda.
Töötajate esindajad: Töötajate esindajad on: usaldusisik, ametiühingu valitud esindaja, töökeskkonna volinik, töökeskkonna nõukogu liige. Tööandja peab enne neile töölepingu ülesütlemist küsima töötajate esindajalt või ametiühingult arvamuse, mis antakse 10 tööpäeva jooksul. Tööandja peab arvamust mõistlikul määral arvestama.
Etteteatamine: Tööandja peab erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui töötaja on tööandja juures töötanud: -kuni 1 a – vähemalt 15 kalendripäeva, -1-5 a – vähemalt 30 kalendripäeva, -üle 10 a – vähemalt 90 kalendripäeva. Lepingu ülesütlemisel töötajast tuleneval põhjusel võib mitte ette teatada . Etteteatamistähtajast mitte kinnipidamisel on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Töötajale antakse mõistlikus ulatuses vaba aega uue töö otsimiseks.
Töötajate nõuete rahuldamine, kui tööandja on pankrotis: Hüvitise maksmine töötukassast, Töötukassa vastavat sihtfondi finantseerivad tööandjad. Töötajale hüvitatakse: - saamata jäänud töötasu kuni töötaja 3 viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui 3 Eesti keskmist brutopalka. -saamata jäänud puhkusetasu kuni töötaja ühe kuu puhkusetasu ulatuses, kuid mitte rohkem kui üks Eesti keskmine brutopalk . -saamata jäänud töölepingu ülesütlemise hüvitis kuni töötaja 2 kuu keskmise brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui 1 Eesti keskmine brutopalk, ülejäänud osas rahuldatakse töötajate nõuded pankrotimenetluse käigus.
Töölepingu lõppemisel töö lõppemise tõttu on eelisõigus töötajate esindajal ja töötajal, kes kasvatab alla 3-a last. Võrrelda tuleb töötajaid, kes teevad sama või sarnast tööd ja töötavad ettevõttes, kus koondamine toimub. Tööandja peab arvestama võrdse kohtlemise põhimõtet. Töötajale tuleb võimaluse korral pakkuda teist töökohta, kus töötamisega ta hakkama saab ning ka muudes tööandja ettevõtetes. Kui teist tööd pole pakkuda -koondamine.
Töötukassa maksab kindlustushüvitist koondamise korral, kui töötaja on tööandja juures töötanud: - 5-10 a - 1 kuu keskmise tasu ulatuses, -üle 10 a- 2 kuu keskmise tasu ulatuses. Hüvitise taotlemiseks esitab tööandja töötukassale avalduse 5 päeva jooksul töösuhte lõppemisest.
Töölepingu ülesütlemine töötaja isikust tulenevatel põhjustel 1. Katseaeg - ülesütlemine ei tohi olla vastuolus katseaja eesmärgiga - hinnatakse, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tehtavale tööle, -ei ole seotud töötajapoolse rikkumisega -etteteatamine 15 kalendripäeva 2. Üldreeglid. Ülesütlemise alused. - ei ole seotud töötajapoolse rikkumisega - töötaja ei ole pikka aega tööga toime tulnud terviseseisundi või ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanemise tõttu. Ülesütlemisele peab eelnema hoiatus ja teise töö pakkumine.
Töötaja käitumisest tulenevad põhjused Ülesütlemise alused - hoiatusest hoolimata tööandja korralduste eiramine /töökohustuste rikkumine; tööl joobes viibimine -varguse, pettuse toimepanemine -3. isiku usaldamatuse põhjustamine tööandja vastu -olulise kahju tekitamine tööandjale. Töötaja peab täitma tööandja kohustusi lojaalselt, tööandja kasu silmas pidades ja töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Töötaja hoolsuse määra kindlakstegemisel arvestatakse: -tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske , -töötaja väljaõpet, võimeid.
Ülesütlemisele peab eelnema: -hoiatus, -teise töö pakkumine (TLS § 88 lg 2-3) Tööandja ütleb töölepingu üles mõistliku aja jooksul ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teadasaamisest. Tööandja peab ülesütlemisest ette teatama.
Töötaja vastutus: Kui töötaja lahkub töölt ette teatamata, võib tööandja lepingu üles öelda ja nõuda kahju hüvitamist eelduslikult 1 kuu ulatuses. Pooled võivad kokku leppida leppetrahvis töölt omavolilise lahkumise eest. Seadusest tuleneva aluseta on ülesütlemine tühine. Töölepingu tühisuse korral ei ole tööleping lõppenud. Kohus võib poolte taotlusel töölepingu lõpetada, sel juhul saab tööandja nõuda mõistlikku hüvitist.