Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õiguse alused (harjutusküsimused+vastused) (2)

Tallinna Tehnikaülikool - Õigus - Õiguse alused
4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas tekib omand jt asjaõigused ehk kellele kuuluvad asjad?
  • Missugused õigused on isikutel asjade suhtes?
  • Kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?
Õppeaine: õiguse alused
Esialgsed harjutusküsimused loengute kohta (teemade edasisel käsitlemisel täiendatavad)
Loeng 1: Õiguse mõiste. Õiglus. Õiguse allikad. Sotsiaalne norm. Õigusnorm. Normihierarhia.
  • Õigusnormi ja sotsiaalse normi vahetegu .
    Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta (kahe eraisiku kohta; riigi ja eraisiku kohta jne): ühele pannakse mingi õigus –see on subjektiivne õigus - ja teisele kohustus, enamasti on neid ühe asja ajamisel mitmeid. Õigus normid on need sotsiaalsed normid, mis on kirjutatud seaduses. Õigusnorm ei tegele mitte üksnes sellega, mis on, vaid ka asjadega, mida veel ei ole, aga peaks olema ja mis iseenesest ei juhtu. Seadus, mida keegi ei riku, on mõttetu.
    Sotsiaalsed normid – normid, mis määravad, kuidas ühiskonna, mõne selles oleva grupi või organisatsiooni liikmed suhtlema peavad. Seotud sotsiaalsete rollidega (sooroll, ametiroll, jne). Sotsiaalne norm võib olla kirja pandud või kirja panemata.
    Õigusnormide ja õigusväliste sotsiaalsete normide vahe: õigusnormid on kirja pandud ja ettenähtud korras avaliku võimu (Riigikogu, Valitsus, minister, valla- või linna volikogu jne) poolt vastu võetud ning nende täitmine tagatakse riikliku sunniga (asendustäitmine, sunniraha, karistused).
  • Subjektiivse ja objektiivse õiguse vahetegu.
    Objektiivse õiguse moodustavad normid, subjektiivse õiguse moodustavad õigussuhted. Õiguse jaotamine objektiivseks ja subjektiivseks on vaid teoreetiline, tegelikult omavahel tihedalt seotud
    Õigus (objektiivses mõttes) – riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid. Nt: liiklusseadus.
    Õigus (subjektiivses mõttes) – objektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes. Nt saada juhiluba, kui eksamid on tehtud, arstitõend olemas jm nõuded täidetud
  • Õiguse allikad Eestis.
    Põhiseadus, seadus , Seadlus , Määrus, EL õigus, rahvusvaheline õigus
    Loeng 2: Õigussuhe. Õiguse realiseerimine . Õigusakt. Õiguse tõlgendamine.
  • Õigussuhe. Õigussuhte mõiste. Õigussuhte peamised tunnused. Õigussuhte elemendid.
    Õigussuhe on inimestevaheline suhe, mis tekib õigusnormi alusel. Õigussuhe on õigusega reguleeritud ühiskondliku suhte üks liik.
  • Õigussuhte subjekt . Õigussuhte subjekti mõiste ja liigid.
    Õiguse subjektid on õigussuhtes subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjad – füüsilised ja juriidilised isikud.
    Füüsiline isik – inimene
    Juriidiline isik – seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Juriidiline isik – eraõiguslik juriidiline isik, loodud erahuvides; avalik-õiguslik juriidiline isik – loodud avalikes huvides.
  • Füüsiline isik. Füüsilise isiku õigus-ja teovõime.
    Õigusvõime
    TsÜS § 7 lg 1, 2: Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on piiramatu ja ühetaoline õigusvõime (TsÜS § 7 lg 1). Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
    Inimloode – teatud juhtudel õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana.
    Teovõime
    Teovõime on isiku võime omandada oma tegudega õigusi ja kanda kohustusi.
    Tsiviilteovõime on isiku võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid (TsÜS § 8 lg 1).
    Tsiviilõiguses algab inimese teovõime täisealiseks saamisega . Inimene on täisealine, kui ta on saanud 18-aastaseks (TsÜS § 8 lg 1, 2).
  • Juriidiline isik. Juriidilise isiku mõiste. Juriidilise isiku liigid (nimetada). Juriidilise isiku õigus- ja teovõime.
    Juriidilised isikud luuakse seadusega või seaduse alusel täitma teatud ülesandeid, mis on määratud seaduses ja isiku põhikirjas.
    Juriidilise isiku õigusvõimet realiseerivad selle organid (juhatus, juhataja, nõukogu vms), mille pädevus tuleneb seadusest ja põhikirjast/põhimäärusest, ülesannetest.
  • Eraõiguslik juriidiline isik. Eraõigusliku juriidilise isiku mõiste ja liigid (nimetada). Avalik-õiguslik juriidiline isik. Avalik-õigusliku juriidilise isiku mõiste ja liigid (nimetada).
    Eraõiguslik on loodud erahuvides, liigi kojta käiva seaduse alusel.
    Avalikõiguslik on loodud avalikkes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.(riik, kohalik omavalitsuse üksus)
    Äriühingud
    Mitte äriühingud
    AS
    Aktsiaselts
    SA
    Sihtasutus
    OÜ
    Osaühing
    MTÜ
    mittetulundesühing
    TuÜ
    Tulundusühing
    TäÜ
    Täisühing
    US
    usaldusühing
    +EÄ, EÜ
    Euroopa Äriühing ja euroopa Ühistu
    + EÕ (EMH)
    Euroopa majandushuvijuhing
  • Õigussuhte objekt. Õigussuhte objekti mõiste.
    õiguse objektiks on kõik see, mis on subjektiivsete õiguste esemeks ) ehk millele on suunatud subjektide õigused ja kohustused
  • Õigussuhte juriidiline sisu. Subjektiivne õigus. Juriidiline kohustus.
    Õigussuhe on suhe, kus subjektid on omavahel seotud subjektiivsete õiguste ja kohustustega.
    Subjektiivne õigus – õigussuhte subjektile õigusnormi alusel kuuluv õigus teataval viisil käituda. Õigustatud subjektil on õigus nõuda kohustatud poolelt teatud käitumist, mis on riigi poolt tagatud riigi sunnijõu rakendamisega (nt üürilepingu õigustatud poolel on õigus üürida välja talle kuuluv korter , õigus lepingu sõlmimisel nõuda üüriraha tasumist). Samas on tal ka nt üürilepingu puhul kohustus võimaldada kohustatud poolel eluruumi kasutamist.
    Juriidiline kohustus – õigussuhte kohustatud poolel lasuv kohustus teataval viisil käituda. Kohustatud isik peab käituma õigustatud isiku seaduslike nõudmiste kohaselt (nt maksma üüri). Samas on tal ka subjektiivne õigus nõuda õigustatud poolelt nt eluruumi üürimisel selle kasutamise võimaldamist
  • Õiguse realiseerimine. Õiguse realiseerimise vormid. Õigusnormide nõuetest kinnipidamine . Õigusnormide kasutamine. Õigusnormide rakendamine. Õiguse rakendamise protsess ja rakendamisele esitatavad nõuded.
    Õigusnormide ülesanne on ühiskondlike suhete reguleerimine.
    Reguleerimine saavutatakse õiguse (õigusnormide) realiseerimisega .
    Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises.
    Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi, milleks on:
  • õigusnormide nõuetest kinnipidamine;
  • õigusnormide kasutamine;
  • õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.
    Õigusnormide nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega.
    Niisuguses vormis toimub keelavate ja kohustavate normide täitmine.
    Keelavate normide puhul peab subjekt passiivselt hoiduma teatud käitumisest, nt mitte ületama piirkiirust.
    Kohustavate normide puhul peab subjekt sooritama aktiivseid tegusid , nt esitama nõuetekohaselt ja õigeaegselt tuludeklaratsiooni.
    Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises, see on subjektiivsete õiguste teostamine õigussuhtes.
    Selles vormis realiseeritakse õigusnorme, mis annavad isikule mingi õiguse teataval viisil käituda, nt töölepingulises suhtes töötasu saamine.
    Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne).
    Õiguse realiseerija seisukohalt on need pädevad riigiorganid kõrvalisteks subjektideks, sest nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse .
    Õiguse rakendamise protsess:
    • asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on.
    • õigusnormi valik ja analüüs – see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus.
    • kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja kujunenud seisukoht ja vormistatakse see nõuetele vastaval kujul otsusena, käskkirjana, korraldusena vm üksikaktina.
    • asjas tehtud otsuse täitmise tagamine – nt , isiku teenistusse lubamine , vangistuse täitmine vms

    Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded:
    • seaduslikkuse nõue – rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest;
    • põhistatuse nõue – kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ning otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele;
    • õigluse nõue - õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Õiglase otsuse tagab see, kui otsuses väljendub õiguse rakendaja veendumus lahendi õiglases iseloomus . Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenvus ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.

  • Õigusakt. Õigusakti mõiste. Õigusakti liigid. Õigusaktide hierarhia .
    Õigusakt on eriliselt vormistatud dokument, mille vahendusel kehtestavad riigiorganid vastavalt oma pädevusele ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad peale kohustusi.
    Sõltuvalt isikute ringist, keda need õigused ja kohustused hõlmavad, liigitatakse õigusaktid üldaktideks ehk õigustloovateks aktideks ja üksikaktideks.
  • Üldakt. Üldakti mõiste. Seadus. Seaduste jagunemine juriidilise jõu järgi (Põhiseadus, konstitutsioonilised seadused, lihtseadused). Seadlus. Määrus.
    Üldakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ja kehtib laiale ja täpselt piiritlemata isikute ringile .
    Seadus, seadlus, määrus.
    Seadus : õiguse üldakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletusel).
    Määrus – täidesaatva riigivõimu organi üldakt, mis juriidilise jõu poolest on seadusest ja riigipea üldaktist madalama õigusjõuga.
  • Üksikakt. Üksikakti mõiste. Otsus. Käskkiri. Korraldus.
    Üksikakt annab subjektiivsed (ainult subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile.
    Üksikaktid ei sisalda õigusnorme, vaid rakendavad neid, kohustades konkreetset isikut konkreetseks käitumiseks.
    Otsuseid võtavad seadustest tulenevalt üksikaktidena vastu oma pädevuse piires nt:
    • Vabariigi President –nimetab ametisse kohtunikud ja kõrgemad ametiisikud, kuulutab välja seadused, annab armu jne.
    • Riigikogu,
    • KOV volikogu,
    • Eesti Panga nõukogu ja
    • kohus - kohtuotsus.

    Käskkirju võtavad üksikaktidena oma pädevuse piires vastu:
    • minister – teenistusalastes vm üksikküsimustes,
    • riigisekretär,
    • ministeeriumi kantsler,
    • ameti ja inspektsiooni peadirektor,
    • vallavanem, linnapea ,
    • Eesti Panga President.

    Korraldusi võtavad oma pädevuse piires üksikküsimustes vastu:

    Ettepanekuid teeb oma seaduses määratud pädevuse piires õiguskantsler, ettekirjutusi ameti või inspektsiooni peadirektor.
  • Õigusakti ajaline kehtivus. Õigusakti ajalise kehtivuse piirid.
    Õigusakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Kehtima hakkamine ja lõppemine on erinev sõltuvalt õigusakti liigist.
    Õigusakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.
  • Õigusakti territoriaalne kehtivus.
    Õigusakti territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega.
    Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu territooriumil.
    Kohaliku riigivõimu üldaktid kehtivad vastava haldusüksuse territooriumil.
  • Õigusakti kehtivus isikute ringi suhtes.
    Õigusaktide kehtivus isikute ringi suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud õigusaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud või välismaalased.
    Asukohamaa jurisdiktsioonile ei allu siiski mõningad selles riigis asuvad välismaalased, näiteks välisriigi diplomaadid ja nende abikaasad , konsulaartöötajad.
  • Õigusaktide süstematiseerimine. Inkorporeerimine. Kodifitseerimine .
    Õigusaktide süstematiseerimine – õigusliku materjali ratsionaalse ja mugava kasutamise huvides toimub selle materjali seadmine kindlasse, mingitele põhimõtetele ülesehitatud süsteemi. Süstematiseerimist teostatakse:
  • inkorporeerimise teel;
  • kodifitseerimise teel.
    Inkorporeerimise korral seatakse õigusaktid mingisse (kronoloogilisse, alfabeetilisse vms järjestusse), inkorporeerimise korral ei toimu õigusaktide sisulist töötlemist.
    Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus õigusaktid töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisuliselt. Tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt, mis kannab nime seadustik , määrustik vms.
  • Õigusaktide tõlgendamine. Õigusaktide tõlgendamise viisid. Grammatiline tõlgendamine. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine. Ajalooline tõlgendamine. Objektiiv - teleoloogiline tõlgendamine.
    Õigusnorm on alati abstraktne mõttega, et selle alla mahuksid mitmed elulised asjaolud .
    Enne normi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja välja selgitama normi sisu ja mõtte, mis toimub läbi tõlgendamise.
    Tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleeme tekitava õigusnormi teksti arusaadavaks (R.Narits, Õiguse entsüklopeedia, 2002, lk 145).
    Tõlgendamise esemeks on õiguse tekst. Tõlgendamise abil väljendatakse normi mõtet täpsemalt ja selgemalt, kui seda on tehtud normis eneses , kasutades teisi lausekonstruktsioone.
    1. Grammatiline tõlgendamine
    Iga tõlgendamise viis lähtub eelkõige normi tekstist, võttes esmalt abiks grammatikareeglid.
    Grammatilise tõlgendamise eeldus on hea keelereeglite tundmine , milles normid on väljendatud.
    Seadusandja püüe on samuti kasutada eelkõige sõnu ja konstruktsioone, mis oleksid selged ja ühemõttelised.
    Siiski on nii keel kui õigus ajas muutuvad ning sellega peab tõlgendaja grammatilisel tõlgendamisel arvestama. Aja jooksul võib muutuda sõnade tähendus.
    Grammatiline tõlgendamine – normi tõlgendamine lähtudes eelkõige keele reeglitest.
    2. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine
    See tõlgendamisvõte tähendab õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist (R.Narits, Õiguse entsüklopeedia, 1995, lk 81).
    See tõlgendamisvõte tuleneb sellest, et sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga (nt normi mõte selgub alles koostoimes teiste samas õigusaktis sisalduvate normidega).
    Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine on normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas, õigusharus (Ibid, lk 82).
    3. Ajalooline tõlgendamine
    Ajalooline tõlgendamine on subjektiivne tõlgendusteooria.
    Sel teel võib selgitada välja, millise idee on ajalooline normilooja pannud tõlgendatavasse normi, s.t milline oli nt seadusandja kavatsus , millised olid tema eesmärgid normi loomisel.
    Ajalooline tõlgendamine annab vastuse küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru selle looja, mis oli tema tahe selle normi loomisel.
    Allikaks on nt parlamendi aruteludest säilinud stenogrammid, seletuskirjad , koosolekute protokollid , juriidilise sisuga tolleaegsed artiklid normi kohta, n.n tolleaegse eliidi tolleaegsed arvamused normi kohta jne.
    4. Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine
    Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine on samuti nagu ajalooline tõlgendaminegi subjektiivne, lähtub normi eesmärgist.
    Aluseks on kehtiv õigus ja väärtussüsteem.
    Tõlgendaja esitab siin küsimuse: millist eesmärki teenib norm, mis on selle mõte.
    Selle tõlgendamisvõtte kriteeriumid tulevad eelkõige õiguse objektiivsetest eesmärkidest, kuhu kuulub eelkõige “õigluse idee”, õiguse põhimõtted.
  • Lüngad õiguses. Õigusakti analoogia . Õiguse analoogia.
    Igas õiguskorras esineb lünki, st seadusandja on jätnud midagi reguleerimata ja me ei leia teatud elulistele asjaoludele vastavaid abstraktseid õigusnorme.
    Sellisel juhul võib olla tegemist lüngaga õiguses, mida saab mõnedel juhtudel ületada analoogia abil.
    Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist (Ibid, lk 87).
    Analoogia on kasutatav, kui leidub elulistele asjaoludele sarnane abstraktne faktiline koosseis ning muud tõlgendusvõtted ei aita.
    Seaduse analoogia – otsustuse tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusele. Otsustuse tegemiseks vajalikud eeldused on sarnased.
    Õiguse analoogia puhul ei lähtuta aga õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, õigusprintsiipidest.
    Põhimaterjal
  • Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
  • R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Juura 2002 või 2004 või 2007.
  • T. Annus . Riigiõigus. Juura 2006. Lk 31-43.
    Loeng 3: Eraõiguse ja avaliku õiguse vahetegu. Õigusharud.
  • Dispositiivsuse põhimõte eraõiguses.
    • eraõiguses on lubatud kõik, mis ei ole keelatud,
    • eraõigus lähtub isiku privaatautonoomiast, teisisõnu on isikul vabadus tegutseda ja otsustada nii, nagu isik soovib. Isik saab endale suhetes teiste isikutega võtta endal selliseid õigusi ja kohustusi, nagu tahab (tõsi, see ei ole absoluutne ning seadusandja on siin siiski nõrgema poole kaitseks teatud kaitsvaid norme ette näinud – töösuhetes töötajale, üürniku kaitseks, tarbijakaitseks – eriti EL õigusest tulenevad normid jne);

  • Imperatiivsuse põhimõte avalikus õiguses.
    • avalikus õiguses on keelatud kõik, mis ei ole lubatud
    • avalikus õiguses saab avaliku võimu organ tegutseda vaid seaduse alusel ehk teha üksnes seda, mida seadus lubab.

  • Avaliku õiguse liigitus õigusharudeks.
    • riigiõigus;
    • haldusõigus;
    • rahvusvaheline (avalik) õigus;
    • karistusõigus**;
    • protsessiõigus (kohtumenetluste õigus);
    • maksuõigus;
    • kirikuõigus.

  • Eraõiguse liigitus õigusharudeks.
    • tsiviilõigus oma nn pandektilise süsteemiga: üldosa, asja-, perekonna-, võla-, pärimisõigus;
    • kaubandus- ehk äriõigus;
    • intellektuaalse omandi õigus: autoriõigus, kaubamärgid, tööstusdisaini lahendus jne;
    • rahvusvaheline eraõigus;
    • tööõigus*;
    • pankrotiõigus*, tarbijaõigus*.

  • Era ja avaliku õiguse eristamine: huviteooria ja subjektiteooria .
    K. Merusk. Haldusõigus. Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. Tallinn 1995, lk 24-26; H. Maurer . Haldusõigus, lk 31-32.
    Põhimaterjal
  • Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud konspekt.
  • Loengud . Sissejuhatus õigusteadusesse, Kirjastus Juura, Tallinn 2004.
    Loeng 4: Ülevaade kohtusüsteemist
  • Võimude lahusus .
    Traditsiooniline võimude lahususe teooria eeldab kolme iseseisvat võimu:
    • seadusandlikku (parlament),
    • täidesaatvat (Valitsus) ja
    • kohtuvõimu (kohus).

  • Kohtute õigusemõistmise funktsioonid tulenevalt Põhiseadusest.
    • Kohtute üks traditsiooniline funktsioon on täidesaatva võimu tegevuse seadusega kooskõla kontrollimine, st isiku õigus esitada kohtusse kaebus (vaidlustada) täidesaatva võimu üksikakti või toimingu peale.
    • Põhiseaduslikkuse järelevalve (PS § 15)
    • See on riigi tegevuse kontroll põhiseaduse valguses selle üle, et seadused ja muud üldaktid oleksid kooskõlas põhiseadusega.

    Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks Eestis on Riigikohus
    • Tsiviilõiguslikud nõuded, õigused ja kohustused (PS § 15)
    • Lisaks avaliku võimu vastu esitatavatele kaebustele on kohtute pädevuses vaidluste lahendamine eraisikute vahel.
    • Kriminaalasjades esitatavad süüdistused (PS § 22)
    • Ainult kohtutele on antud pädevus mõista isik süüdi kriminaalkuriteos, milleks on karistusseadustikus sätestatud süüteod, mille eest võib põhikaristusena mõista rahalise karistuse või vangistuse.
    • Kohtute kui sõltumatute organite ülesanne on tagada erapooletu ja õiglane kohtumenetlus vastavalt kohtumenetluse seadustiku reeglitele.
    • Kohtute eripädevused, mis tulenevad PS-st
    • Nendeks on eelkõige avaliku võimu spetsiifilised kontrolliülesanded.
    • Lisaks on kohtutel ka laiem funktsioon: teatud määral on kohtud ka õiguspoliitika kujundajad , kuna tõlgendavad õigust, täidavad lünki õiguses.

  • Kohtute õigusemõistmisega seotud põhimõtted.
  • Kohtusüsteemi üldiseloomustus. Kohtuastmed. Kohtuharud (haldus, tsiviil, kriminaal ). Kohtualluvus .
    • Eesti kohtusüsteemi moodustavad:

  • I kohtuaste, maakohtud (4) – Harju Maakohus , Viru Maakohus, Pärnu Maakohus ja Tartu Maakohus, mis arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalasju ühes või mitmes kohtumajas, mis asuvad maakohtu tööpiirkonnas;
  • I kohtuaste, halduskohtud (2) – Tartu Halduskohus ja Tallinna halduskohus, mis arutavad esimese astme kohtuna haldusasju;
  • II kohtuaste, ringkonnakohtud (2) – Tallinna Ringkonnakohus ja Tartu Ringkonnakohus, mis arutavad tsiviil-, kriminaal- ja haldusasju apellatsioonikohtuna;
  • III kohtuaste, Riigikohus on kõrgeim kohus, põhiseaduse järelevalve kohus ning kassatsioonkaebusi ja teistmisavaldusi läbivaatav kohus.
    • Kohtumenetlus ja asjaajamine kohtus toimub eesti keeles ning kohtumenetluse seaduses sätestatud juhtudel muus keeles.

  • Kohtunike personaalse sõltumatuse tagamine. Kohtuniku staatus. Kohtuniku ametissenimetamine. Kohtuniku ametikitsendused. Immuniteet. Kohtuniku sotsiaalsed tagatised. Kohtuniku ametist vabastamine ja tagandamine.
    • Õigusemõistmise ja kohtute sõltumatuse peab tagama kohtunikkonna sõltumatus (m.h et tagada võimude lahusus, samuti tagamaks erapooletut ja õiglast kohtumõistmist).
    • Kohtunikuks võib nimetada:
    • EV kodaniku,
    • kes on omandanud akrediteeritud õppekava alusel magistrikraadi õigusteaduses või kellel on samaväärsete õpingute kohta välismaal saadud kõrgharidustunnistus,
    • kes oskab eesti keelt,
    • on kõrgete kõlbeliste omadustega ning
    • kellel on kohtunikutööks vajalikud võimed ja isikuomadused (Kohtute seaduse § 47).
    • Kohtunikuks ei või nimetada isikut, kes nt on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest, on advokatuurist välja heidetud jne.
    • Kohtuniku ametikitsendused
    • Kohtunik ei või väljaspool kohtunikuametit töötada mujal kui õppe- ja teadustööl.
    • Kohtunik ei või olla Riigikogu liige ega valla- või linnavalitsuse liige, erakonna liige, äriühingu asutaja , äriühingu juhtimisõiguslik osanik , juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja, pankrotihaldur jms.
    • Kohtunik vabastatakse ametist:
    • tema soovil;
    • vanuse tõttu 68 a vanuseks saamisel;
    • ametisse sobimatuse tõttu (3 a jooksul peale ametisse nimetamist);
    • kohtu likvideerimisel;
    • kohtunike arvu vähendamisel jm seaduses loetletud põhjustel.
    • I ja II astme kohtuniku vabastab ametist Vabariigi President Riigikohtu esimehe ettepanekul.
    • Riigikohtunikud vabastab ametist Riigikogu.
    • Riigikohtu esimehe võib Riigikogu ametist vabastada esimehe enda soovil Vabariigi Presidendi ettepanekul, kui ta haiguse tõttu või muul põhjusel kuus kuud järjest on kestvalt võimetu täitma oma ametiülesandeid.

    Lisaks apellatsioonile ja kassatsioonile on kohtumenetlusseadustikes ette nähtud võimalus kohtulahendite teistmiseks.
    Teistmise aluseks on mõne uue asjaolu ilmnemine, mis ei olnud asja esmase arutamise ajal teada.
  • Kohtute juures asuvad üksused.
    • Kohtute juures asuvad üksused
    • Maakohtutes on kinnistusosakonnad, kus peetakse:
    • kinnistusraamatut;
    • abieluvararegistrit;
    • registriosakond, kus peetakse äriregistrit, mittetulundusühingute registrit ja sihtasutuste registrit, kommertspandiregistrit ning laevakinnistusraamatut.
    • Lisaks on maakohtute juures kriminaalhooldusosakond, kus kriminaalhooldusametnikud valvavad kriminaalhooldusaluste käitumise üle.

    Põhimaterjal
  • Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
  • T. Annus. Riigiõigus. Juura 2006. Lk 150-159, 373-398.
    Loeng 5. Perekonnaõigus. Pärimisõigus.
  • Perekonnaõigus
  • Perekonnaõiguse mõiste. Perekonnaõiguse allikad.
    Perekonnaõigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib abielust ja põlvnemisest tulenevaid inimestevahelisi isiklikke ja varalisi suhteid, samuti eestkostet ja lapsendamist.
    Perekonnaõiguse ülesanded:
    • tagada kord ühiskonnas;
    • kaitsta peret ja ühiskonda;
    • olla eeskujuks.

    Perekonnaõiguse reguleerimise ese
    1. Perekond
    2. Abielu
    3. Põlvnemisest tulenevad õigussuhted
    4. Eestkoste ja hooldus
    Perekonnaõiguse allikad
  • Rahvusvahelised õigusallikad ( konventsioonid jt)
  • Siseriiklikud õigusallikad
    • Põhiseadus
    • perekonnaseadus
    • kõrvalseisvad seadused ja protsessuaalsed õigusallikad

    Euroopa Nõukogu konventsioonid:
    ÜRO konventsioonid:
    Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi konventsioonid:
    Lisaks on perekonnaõiguse rahvusvahelisteks allikateks ka mitmed Euroopa Liidu määrused ning Eesti ja teiste riikide vahel sõlmitud õigusabi lepingud (nt Leedu, Vene, Ukraina ja Poolaga).
  • Perekonnaõiguse põhimõtted.
    Perekonnaõiguse põhimõtted on järgmised:
    abikaasade võrdõiguslikkus;
    vanemate võrdõiguslikkus;
    laste võrdõiguslikkus;
    lapse huvi ülimuslikkus.
  • Abielu sõlmimise eeldused.
    1) Heteroseksuaalsus - abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel (PKS § 1 lg 1);
    2) Abiellumisvõime - abielluda võivad täisealised isikud (18 a),
    • Kohus võib alaealise teovõime laiendamise sätete kohaselt laiendada vähemalt 15-aastaseks saanud isiku teovõimet nende toimingute tegemiseks, mis on vajalikud abielu sõlmimiseks ning abieluga seotud õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks (PKS § 1 lg 2 ja 3);
    • Piiratud teovõimega isik võib abielluda üksnes juhul, kui ta saab piisavalt aru abielu õiguslikest tagajärgedest. Kui isikule on määratud eestkostja , eeldatakse, et isik ei saa aru abielu õiguslikest tagajärgedest.

    3) Omavahel ei või abielluda veresugulased (PKS § 2) ega lapsendaja lapsendatuga ega sama isiku poolt lapsendatud omavahel (PKS § 3);
    4) konsensuslikkuse nõue - abielu sõlmitakse eeldusel , et abiellujad väljendavad isiklikult ühel ja samal ajal kohal viibides perekonnaseisuametniku ees oma tahet sõlmida abielu.
    Abielu sõlmimise eeldused II:
    • eelneva abielu lahutamist tuleb tõendada - monogaamia;
    • vallalisust tuleb kinnitada oma allkirjaga;
    • vaimuliku juures sõlmitava abielu konfessionaalsed lisatingimused.
    • Perekonnaseisuametnik kannab abielu sõlmimise rahvastikuregistrisse perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud korras.
    • Abiellumislubadus (kihlus)
    • Uues PKS-s abiellumislubadus §-s 8.

    Abiellumislubadus ei anna alust abielu sõlmimise nõudeks ega kahju hüvitamise nõudeks juhul, kui lubadust ei täideta.
  • Abielu sõlmimise õigust ning abielu kahutamise õigust omavad institutsioonid (Perekonnaseisutoimingute seaduse § 3).
    • valla- ja linnavalitsus,
    • maavalitsus,
    • Eesti välisesindus,
    • Siseministeerium (§ 3).
    • Kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulik täidab abielu sõlmimisega seonduvaid perekonnaseisuasutuse ülesandeid, kui regionaalminister on talle seaduse alusel vastava õiguse andud (§ 3 lg 7). (alates 1. juulist 2010 on see õigus 120 vaimulikul .)
    • Notar täidab abielu sõlmimise ja lahutamisega seotud perekonnaseisuasutuse ülesandeid notariaadiseaduses sätestatud erisustega (§ 3 lg 8).
    • Notari ametitoiminguks on abielu sõlmimise ja lahutamise kinnitamine ning abielukande ja abielulahutuse kande koostamine perekonnaseaduse ja perekonnaseisutoimingute seaduse alusel (vt notariaadiseaduse § 29 lg 3 p 7).

  • Abielu kehtetuks tunnistamise alused (PKS § 9). Abielu tühisuse alused (PKS § 10).
    Abielu kehtetuks tunnistamise alused on sätestatud PKS §-s 9, nendeks on nt: kui abielu sõlmides on rikutud nõuet abiellumisea või teovõime kohta, abielu on sõlmitud pettuse, vägivalla või ähvarduse mõjul, tegemist on näiliku abieluga (PKS § 9).
    Abielu on tühine, kui:
    • abielus on samast soost isikud;
    • abielu sõlmimise on kinnitanud perekonnaseisuametniku pädevuseta isik või
    • kas või üks pool ei ole avaldanud abielu sõlmimise tahet (PKS § 10).

  • Abielu üldised õiguslikud tagajärjed.
    • Abielu üldised õiguslikud tagajärjed:
    • perekonnanime valiku õigused - nimeseadus
    • vastastikune lugupidamine ja toetus;
    • abikaasadel võrdsed õigused ja kohustused teineteise ja perekonna suhtes;
    • osalevad ühise koduse majapidamise ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt;
    • tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks ja vajalike vahendite hankimiseks;
    • õigus teha omavahel tsiviilõiguslikke tehinguid.
    • Abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama .
    • Kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel § 16 lg 1 ja 2 kohaselt. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui on lahuselu põhjustanud ise oma käitumisega.
    • Kui abikaasad elavad lahus või kui üks neist tahab elada eraldi, võib üks abikaasa nõuda, et teine abikaasa loovutaks perekonna ühise eluaseme või osa sellest talle ainukasutamiseks, kui see on vajalik suurte isiklike vastuolude vältimiseks. Otsustamisel arvestatakse omandisuhteid ja piiratud asjaõigusi kinnisasjale, millel perekonna eluase asub. Eluaseme loovutamise võib määrata kindlaks tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui abielu lõppemiseni.

    Kui üks abikaasa on kohustatud loovutama perekonna eluaseme või selle osa ainukasutamiseks teisele abikaasale, võib ta sellelt nõuda õiglast kasutustasu
  • Abikaasade varasuhted kehtiva PKS-i järgi. Varasuhte liigid. Varaühisus (s.h vara valitsemine ja vara jagamine). Vara juurdekasvu tasaarvestus (s.h vara valitsemine ja vara jagamine). Varalahusus. Abieluvaraleping .
    • Eesti 1.07.2010 jõustunud PKS-i järgi võivad abiellujad kokkuleppel enne abielu sõlmimist abiellumisavaldusega perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras valida varasuhte PKS-s sätestatud varasuhte liikide hulgast.
    • Varasuhte liigid on:

    1. varaühisus
    2. vara juurdekasvu tasaarvestus
    3. vara lahusus.
    • Lisaks võivad abikaasad sõlmida ka abieluvaralepingu (PKS § 59-62).
    • Kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, kohaldatakse nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut (PKS § 24 lg 2).

    1. Varaühisus
    • Varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara).
    • Ühisvara ühtsuse põhimõte: abikaasad ei saa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikuid ühisvarasse kuuluvaid esemeid.
    • Lahusvara : ühisvara hulka ei kuulu kummagi abikaasa lahusvara.
    • Abikaasa lahusvara moodustavad:
    • abikaasa isiklikud tarbeesemed ;
    • esemed, mis olid abikaasa omandis enne abiellumist või mille abikaasa omandas abielu kestel tasuta käsutuse, s.h kinke alusel või pärimise teel.
    • esemed, mille abikaasa omandab oma lahusvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena lahusvarasse kuuluva eseme hävimise, kahjustamise või äravõtmise eest või lahusvaraga tehtud tehingu alusel.

    2. Vara juurdekasvu tasaarvestus
    • Kui abiellumisel on perekonnaseisutoimingute seaduses ettenähtud korras valitud või abieluvaralepinguga seatud vara juurdekasvu tasaarvestus, siis tasaarvestatakse abikaasade vahel kummagi abikaasa varale varasuhte kestel lisandunud osa (soetisvara).
    • Abikaasad valitsevad neile kuuluvat vara ühiselt, lähtudes perekonna vajadustest ja huvidest. Vara hulka kuuluvate üksikute esemete valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus on abikaasal, kes on eseme omanik, st abikaasad on oma vara käsutamises üldjuhul vabad, välja arvatud:
    • abikaasa võib ainult teise abikaasa nõusolekul käsutada või kohustada käsutama perekonna eluasemena kasutatavat või ühe abikaasa poolt eraldi kasutatavat eluruumi.
    • Varasuhte lõppemine ühe abikaasa surma, lahutuse korral, abieluvaralepingu sõlmimisel selgitatakse välja mõlema abikaasa soetisvara ja määratakse soetisvarade tasaarvestamisest tulenev rahaline nõue vastavalt PKS-le.
    • 3. Varalahusus
    • Abikaasad võivad abiellumisel valida või näha abieluvaralepinguga ette varasuhtena varalahususe.
    • Varalahususe korral käsitatakse abikaasasid varalises suhtes isikutena, kes ei ole teineteisega abielus.
    • Siiski kehtivad abikaasadele PKS-i sätted, mis näevad ette mõlemapoolse kohustuse tagada teineteise ja kogu perekonna igapäevaste vajaduste katmise .

    4. Abieluvaraleping
    • Abikaasad võivad omavahelise kokkuleppega – abieluvaralepinguga:

  • lõpetada nende vahel abiellumisel tehtud valiku või abieluvaralepingu alusel kehtiva varasuhte;
  • kehtestada muu seaduses ettenähtud varasuhte või
  • seaduses ettenähtud juhtudel varasuhet muuta.
    • Abieluvaralepingu võib sõlmida enne abiellumist või abielu kestel.
    • Abieluvaraleping sõlmitakse isiklikult ja kirjalikult ning notariaalselt tõestatud vormis. Leping jõustub alates selle notariaalsest tõestamisest.
    • Abieluvaralepingu andmed kantakse abikaasa nõudel abieluvararegistrisse.
    • Abieluvaralepinguga võib nt tunnistada ühisvara puhul üksikuid esemeid lahusvaraks.

  • Abielu lõppemine. Abielu lõppemise alused. Abielu lahutus. Perekonna eluase abielu lahutamise korral.
    Abielu lõpeb, kui:
  • abikaasa sureb :
  • abielu lahutatakse.
    • Abikaasade vastastikusel kokkuleppel võib abielu lahutada perekonnaseisuasutuses või notari juures abikaasade ÜHISE kirjaliku avalduse alusel.
    • Abielu lahutatakse kohtus, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise või lahutusega seotud asjaolude üle.
    • Perekonna eluase abielu lahutamise korral (PKS § 67)
    • Kui abikaasad ei jõua abielu lõppemise korral eluruumi ja selle juurde kuuluvate tavalise sisustuse esemete edasises kasutamises kokkuleppele, võib kumbki abikaasa nõuda, et kohus määraks kindlaks kummagi abikaasa õigused ja kasutustingimused nimetatud esemete suhtes.
    • Kohus arvestab eelkõige laste heaolu ja muid tähtsaid asjaolusid.

  • Kohtualluvus perekonnaasjade puhul.
    1. üldine kohtualluvus
    • kostja elukoht (TsKMS § 79 lg 1);

    2. erandlik kohtualluvus
    • abieluasja kohtualluvus - reeglina abikaasade ühise elukoha järgi (TsKMS § 102 lg 3);
    • põlvnemis- ja ülalpidamisasjas → reeglina lapse elukoha järgi (TsKMS § 103 lg 3 lause 1 ja lg 4 lause 1).

    3. hagita asjade kohtualluvus
    • eestkosteasi - reeglina eestkostet vajava isiku elukoha järgi (TsKMS § 110 lg 3);
    • lapsendamisasi - lapsendatava elukoha järgi (TsKMS § 113 lg 2);
    • põlvnemise tuvastamise ja vanema kande vaidlustamise asjas pärast isiku surma → isiku, kellest põlvnemise tuvastamist taotletakse või kelle kohta sünniakti tehtud kannet vaidlustatakse, viimase elukoha järgi (TsKMS § 115).

  • Abielu taastamine.
    Kui surnuks tunnistatud abikaasa on elus, loetakse abielu taastatuks, kui kumbki abikaasa ei ole vahepeal uuesti abiellunud.
    Abielu loetakse taastunuks pärast surnuks tunnistamise tühistamise jõustumist.
  • Lahutatud abikaasa ülalpidamine.
    Kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse 3-aastaseks saamiseni.
    Kui lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt.
    Ülalpidamise suurus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud abikaasa tavapärasest eluvajadusest lähtudes ning arvestades ka abikaasade varalist seisundit ja elutingimusi abielu ajal.
    Kui kohustatud pool ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus temalt õigustatud isiku nõudel välja elatise.
    Kohus või vabastada isiku ülalpidamiskohustusest, kui nt abielu kestis lühikest aega jm kaalukatel põhjustel (PKS § 76).
  • Sugulus . Hõimlus.
    Sugulus
    Kui üks isik põlvneb teisest, on nad otsejoones sugulased.
    Otsejoones sugulased on ülenejad ja alanejad.
    Ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad on lapsed ja nende järglased.
    Kui isikud põlvnevad samast isikust, kuid ei ole otsejoones sugulased, on nad külgjoones sugulased.
    Hõimlus
    Ühe abikaasa sugulased on teise abikaasa hõimlased.
    Hõimlus ei lõpe selle abielu lõppemisega, millest hõimlus on tekkinud.
  • Lapse põlvnemine. Lapse põlvnemise kindlakstegemine. Isaduse omaksvõtt.
    Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras.
    Lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud.
    Lapse isa on mees, kes on lapse eostanud. Loetakse, et lapse on eostanud mees:
  • kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus;
  • kes on isaduse omaks võtnud;
  • kelle isadus on tuvastatud kohtus.
    Kohus ei tuvasta lapse isana isikut, kelle seemnerakke on kasutatud kunstlikuks viljastamiseks.
    Kui lapse emaga abielus olev mees ei ole last eostanud ja abikaasad on selle kohta perekonnaseisuasutusele esitanud ühise kirjaliku avalduse, ei loeta meest lapse isaks.
    Isaduse omaksvõtt
    Isaduse saab omaks võtta üksnes juhul, kui lapse põlvnemine isast ei ole seaduses sätestatud alusel kindlaks tehtud.
    Isaduse omaksvõtuks on vajalik lapse ema nõusolek.
    Isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvestades päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud.
    Isaduse tuvastab sel juhul kohus.
  • Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus. Lapse sünni puhune ülalpidamine.
    Ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad.
    Ülalpidamist on õigustatud saama:
  • alaealine laps;
  • laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamisel.
  • muu abivajav alaneja või üleneja.
    • Ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.
    • Ülalpidamist antakse raha perioodilise maksmisega iga kalendrikuu eest.
    • Igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (1. juulist 2009 on see 4350 krooni, seega pool on 2175 krooni).
    • Isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

  • Vanema hooldusõiguse põhimõtted. Isikuhooldus. Varahooldus. Vanema hooldusõiguse piiramine. Ühise hooldusõiguse lõpetamine. Suhtlusõigus. Lahus elavate vanemate otsustusõigus.
    Vanema hooldusõiguse põhimõtted
    Vanematel on laste suhtes VÕRDSED õigused.
    Vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda lapse eest (vanema hooldusõigus).
    Vanema hooldusõigus hõlmab õigust:
  • hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus)
  • lapse vara eest (varahooldus);
  • otsustada lapsega seotud asju.
    • Omavahel abielus olevatel vanematel on oma lapse suhtes ühine hooldusõigus.
    • Kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldust esitades ei ole väljendanud soovi jätta hooldusõigus vaid ühele vanematest .
    • Hooldusõiguslik vanem on lapse seaduslik esindaja.
    • Ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus.

    Kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut
    Isikuhooldus (PKS § 124-126)
    Isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda –teha kõik tagamaks lapse heaolu.
    Isikuhooldus hõlmab õigust nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab.
    Isikuhooldus hõlmab ka õigust määrata need kolmandad isikud, kellega laps võib suhelda. Vanema otsus on siduv kolmanda isiku suhtes, kellel vanem on keelanud lapsega suhelda.
    Varahooldus (PKS § 127-133)
    Varahooldus hõlmab kohustust valitseda lapse vara, m.h last esindada.
    Vanemad peavad lapse varahooldust teostades ilmutama samasugust hoolt nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades.
    Lapse vara kasutamise üldreegel: vara ennast ei või vanemad ära kulutada, seda tuleb säilitada lapse jaoks ning anda lapsele täisealiseks saamisel üle.
    Vanema hooldusõiguse piiramine (PKS §-d 134-146)
    Kui lapse kehalist , vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või pole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke vahendeid.
    Lapse heaolu ohustamisest teatab lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele või kohtule riigiasutuse või omavalitsuse ametnik , politseinik , tervishoiutöötaja, kohtunik, prokurör, notar, kohtutäitur, õpetaja või muu isik, kellel on andmeid ohustatud lapse kohta.
    Ühise hooldusõiguse lõpetamine
    Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.
    Suhtlusõigus (PKS § 143-144)
    Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.
    Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult.
    Lahus elavate vanemate otsustusõigus (PKS § 145-146)
    Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt.
    Hooldusõigusega vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel alaliselt elab, on õigus otsustada lapse igapäevaelu asju ainuisikuliselt.
  • Lapsendamine. Lapsendamise lubatavus.
    Lapsendamise osas ei sisalda uus PKS võrreldes 1995.-.a PKS-ga väga olulisi muudatusi. Esmaseks lapse huvid.
    Lapsendamise lubatavus
    Lapsendada on lubatud, kui see on lapse huvides vajalik ning on alust arvata, et lapsendaja ja lapse vahel tekib vanema ja lapse suhe.
    Vallaline isik võib lapsendada ainult üksinda.
    Abielus olevad isikud võivad lapse lapsendada ainult ühiselt. Lapse võib lapsendada ka ainult üks abikaasa, kui:
    • ta lapsendab teise abikaasa lapse;
    • teine abikaasa ei saa lapsendada põhjusel, et ta on piiratud teovõimega.

  • Eestkoste. Eestkoste alaealise üle. Füüsiline isik eestkostjana. Juriidiline isik eestkostjana. Eestkoste teostamine. Järelevalve teostamine eestkoste üle. Eestkoste täisealise üle.
    Eestkoste alaealise üle
    Lapsele määratakse eestkostja, kui:
    1) esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal või
    2) kui lapse päritolu ei ole võimalik kindlaks teha.
    • Perekonnaseisuasutuse ametnik, politseinik jms isik, kellel on andmeid eestkostet vajava lapse kohta, on kohustatud sellest teatama selle isiku hariliku viibimiskoha järgsele valla- või linnavalitsusele. Sama kohustus on ka eestkostet vajava isiku sugulasel.

    Eestkostjale kuulub nii isiku- kui ka varahooldus.
    Eestkoste seadmise otsustab kohus.
    Eestkostjale esitatavad nõuded
    Eestkostjaks võib olla täisealine piiramata teovõimega füüsiline isik.
    Eestkostjaks ei või olla isik, kellelt on vanema hooldusõigus täielikult või osaliselt ära võetud või kes on varem rikkunud eestkostja kohustusi.
    Isiku võib eestkostjaks määrata ainult tema nõusolekul.
    Kui eestkostjaks ei leita sobivat füüsilist isikut või kui vanem on testamendiga või pärimislepinguga näinud eestkostjana ette juriidilise isiku, võib eestkostjaks määrata ka juriidilise isiku (uudne lahendus võrreldes 1995.a PKS-ga). Juriidiline isik peab süstemaatiliselt tegelema eestkostetavale füüsilisest isikust eestkostja otsimise, nõustamise ja koolitamisega.
    Eelkõige võiksid juriidiliste isikute puhul eestkostjatena kõne alla tulla heategevuslikud lastekaitsega tegelevad mittetulundusühingud (PKS eelnõu seletuskiri , lk 40).
    Kui sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita, määratakse eestkostjaks lapse rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne valla- või linnavalitsus.
    Eestkoste teostamine
    Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja. Tal on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava isiku ja vara eest oma ülesannete täitmiseks.
    Eestkostja ei või eestkostetava nimel kohtu eelneva nõusolekuta käsutada eestkostetavale kuuluvat kinnisasja või kinnisasjaõigust jms (PKS § 187).
    Eestkostet teostatakse üldjuhul tasuta.
    Eestkostja tegevuse üle teostab järelevalvet kohus, nagu see oli ka Eestis enne II maailmasõda. (1995.a PKSi kohaselt tegi seda eestkosteasutus .)
    Kohus võib igal ajal nõuda eestkostjalt informatsiooni tema ülesannete täitmise kohta.
    Eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta esitab eestkostja kohtule iga-aastase kirjaliku aruande.
    Eestkoste täisealise üle
    Seotud lahutamatult teovõime mõistega.
    Kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja.
    Eestkostjaks määratakse füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma.
    Juriidiline isik eestkostjaks – võib määrata, kuid juriidiline isik peab kontrollima vähemalt 1 kord aastas, kas eestkostetavale on võimalik määrata füüsilisest isikust eestkostja.
    Eestkostja kaitseb eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ning huve.
    Muus osas, kui PKS ei sätesta erisusi, laienevad täisealise eestkostele alaealise eestkoste PKS-i sätted.
    Põhimaterjal
  • Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
  • Kehtiv perekonnaseadus (PKS).
  • Pärimisõigus
  • Pärimisõigus. Pärimisõigus objektiivses tähenduses. Pärimisõigus subjektiivses tähenduses.
    Pärimisõigus on tsiviilõiguse haru.
    Pärimisõigus objektiivse õiguse tähenduses on õigusnormide kogum, mis reguleerib surnud isiku varaliste õiguste ja kohustuste üleminekut teistele isikutele.
    Pärimisõigus subjektiivse õiguse tähenduses: Konkreetsele isikule seadusega antud võimalus või talle seadusega pandud kohustus surnud isiku õiguste ja kohustuste suhtes.
    Pärimise mõiste - isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule
  • Pärimine. Pärimise mõiste. Õigusjärglus pärimise korral. Pärandaja. Pärija. Pärimisvõime. Pärimiskõlbmatus. Pärand. Pärandi avanemine .
    Isiku surmaga lõpeb küll isiku õigusvõime, kuid tema õigused ja kohustused lähevad pärimise kaudu üle teisele isikule, pärijale – õigusjärglus (TsÜS § 6).
    Pärimine on õigusjärglus surma tõttu.
    Pärandaja on isik, kelle vara läheb tema surma korral teisele isikule üle (PärS § 1 lg 2).
    Pärand avaneb isiku surma korral ja selle avanemise aeg on pärandaja surmapäev (PärS § 3).
    Sellest ajast algab pärimismenetlus ehk pärimise käik.
    Pärandi avanemise kohaks on pärandaja viimane elukoht ning seal viiakse läbi pärimismenetlus.
    Pärija on isik, kellele läheb pärandaja vara üle kas pärandaja tahteavalduse või seaduse alusel.
    Tahteavaldus on testament (PärS § 19) või pärimisleping (PärS § 95).
    Pärand on pärandaja vara.
    Pärimisvõimeline on iga õigusvõimeline isik.
    Pärimisvõimeline füüsiline isik peab olema pärandaja surma ajal elus, juriidiline isik olemas.
    Erandiks on laps, kes oli eostatud enne pärandi avanemist.
    Pärijaks saamise välistab isiku pärimiskõlbmatus (PärS § 6).
    Pärimiskõlbmatu on isik, kes nt tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha, võltsis pärandaja tehtud testamendi või pärimislepingu jne (vt loetelu PärSi §-s 6).
  • Pärimine seaduse järgi.
    Pärimise õiguslikuks aluseks võib olla kas seadus või pärandaja viimne tahe.
    Seaduse järgi päritakse siis, kui pärandaja ei ole jätnud kehtivat testament ega pärimislepingut (PärS § 10).
    PärS seab sugulased kolme järjekorda pärandaja ning tema ülenejate ja alanejate sugulaste sugulusseoste alusel.
    PärS järgi tekib esimesena õigus pärida lastel ja abikaasal. Kui need puuduvad või loobuvad pärandist, läheb pärimisõigus edasi teistele kaugematele sugulastele, kelleks võivad olla vanemad või nende puudumisel vennad-õed.
    Seadusjärgse abikaasa ja sugulaste puudumisel on seadusjärgseks pärijaks kohaliku omavalitsuse üksus või riik (PärS § 11, 18).
    Seega esimese järjekorra pärijateks on pärandaja alanejad sugulased: lapsed, lapselapsed jne.
    Teise järjekorra pärijateks on pärandaja isa, ema ja nende alanejad sugulased.
    Kolmandasse järjekorda kuuluvad pärandaja vanavanemad: emapoolsed vanaema ja vanaisa ning nende alanejad sugulased (pärandaja onud , tädid, nende lapsed jne).
    Teise järjekorra pärijad pärivad ainult siis, kui esimese järjekorra pärijaid pole ning kolmanda järjekorra pärijad siis, kui teise järjekorra pärijaid pole.
    Ühte ja samasse järjekorda kuuluvad pärijad pärivad põlvkondadena.
    Abikaasa pärijana
    Seadusjärgseks (mõneti eelistatud) pärijaks on pärandaja üleelanud abikaasa ( lesk ).
    Abikaasa ei kuulu otseselt ühtegi pärijate ringi, ta pärib sugulaste kõrval ja tema pärandiosa oleneb sellest, millise järjekorra sugulastega ta koos pärima kutsutakse (Vt PärS § 16, 17).
  • Pärimine pärandaja viimse tahte järgi. Testeerimisvabadus . Annak . Sihtkäsund. Sihtmäärang. Testament. Notariaalne testament. Kodune testament. Pärimisleping.
    Pärimine pärandaja viimse tahte järgi
    Pärandaja viimseks tahteks on PärS järgi testamendi või pärimislepinguga pärandaja korraldused enda surma puhuks.
    Testeerimisvabadus – pärandaja õigus määrata, kellele, mis tingimustel ja ulatuses läheb tema vara pärast tema surma.
    Pärandaja on piiratud oma tahte kindlaksmääramisel ainult nn sundosaga: pärandaja ei saa pärandist ilma jätta seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetut ülenejat või alanejat sugulast ega töövõimetut abikaasat.
    Annak – kui testaator ei ole määranud isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks.
    Annakusaaja erineb pärijast selle poolest, et talle läheb üle konkreetne varaline hüve (nt elamu) ja tal ei teki kohustust tasuda pärandaja võlgu
    Sihtkäsund on nagu annak, pärandaja surma puhuks tehtud testaatori korraldus, millega pärandaja paneb pärijale või annakusaajale mingid kohustused, ilma et tekiks sellele kohustusele vastavat õigust (nt nt sihtkäsundina korraldus oma hauaplats, kes sea hooldab jne).
    Sihtmäärang on testaatori korraldus, millega ta testamendis või pärimislepingus kohustub pärijat või annakusaajat kasutama pärandvara või annakut kindlal otstarbel , nt määrab kindla rahasumma raamatukogule.
    Viimse tahte avaldamisele seab PärS kindlad vormid – testament, pärimisleping.
    Testament on ühepoolne tehing, millega pärandaja teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.
    Pärandaja võib kaasata testamendi tegemisse tunnistajaid või notari, aga ka teha selle üksi.
    Kodune testament on ajaliselt kehtivuselt piiratud: kaotab kehtivuse, kui selle tegemise päevast on möödunud kuus kuud ja testaator sel ajal veel elab.
  • Pärandi vastuvõtmine. Pärandist loobumine.
    Pärandi vastuvõtmine ja loobumine
    Pärimise eeldus on pärandi avanemine.
    Pärijatel on õigus pärandist loobuda , kuid peale pärandi vastuvõtmist sellest loobuda ei saa. Samuti ei saa pärast loobumist ka pärandit vastu võtta.
    Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud.
    Loobumise tähtaeg hakkab jooksma hetkest, kui pärija saab teada või pidi teada saama pärandaja surmast ning oma pärimisõigusest.
    Kui pärija kolme kuu jooksul pärandi avanemisest pärandist loobumise avaldust ei tee, loetakse ta pärandi vastuvõtnuks.
    Põhimaterjal
  • Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
  • Kehtiv pärimisseadus.
    Loeng 6. Riik. Riigi tekkimine ja tunnused, riigivormid. Erinevad võimuharud. Täidesaatva võimu organid ja asutused.
  • Riigi kolm tunnust: territoorium ehk maa-ala; rahvas (elanikkond) ning avaliku võimu organisatsioon .
    Territoorium – ala, millel kehtivad riigi seadused ja riigil on õigus tagada (vajadusel sunnimeetmetega) seaduste täitmine ehk teostada tõhusalt riigivõimu (jurisdiktsiooni).
    Antud riigi jurisdiktsiooni alla ei kuulu:
    • teiste riikide välisesindused (saatkonnad ja konsulaaresindused) ning nendega võrdsustatud esindused - neil on diplomaatiline immuniteet (välisesindustega võrdsustatud võivad olla näiteks väliskaubandusesindused, rahvusvahelised missioonid ning nende töötajad);
    • teiste riikide sõjaväebaasid (nt USA Guantanamo baas Kuubal );
    • teiste riikide sõjalaevad antud riigi territoriaalvetes ja sadamates (nt kui nad on visiidil; nende omavoliline tulek antud riigi territoriaalvetesse on käsitatav agressiooniaktina); teiste riikide sõjaõhusõidukid antud riigi õhuruumis tema territooriumi köhal (nt kui nad käsutavad ülelennuluba määratud õhukoridoris; nende omavoliline sisenemine antud riigi õhuruumi on taas käsitatav agressiooniaktina);
    • teised teatud õigusliku režiimiga alad nii ajalooliselt (nt settlement; konsulaarjurisdiktsioon) kui ka kaasajal .
    • Rahvas on inimeste kogum, mille üle kehtib selle riigi võim (jurisdiktsioon), mille territooriumil nad alaliselt või ajutiselt elavad või viibivad.

    Rahvas (elanikkond) on liigitatakse poliitilise tähenduse alusel:
    • riigi kodanikud ehk kodakondsed;
    • välismaalased ehk apatriidid - jaotatakse omakorda:

    a) välismaalased
    - teiste riikide kodanikud:
    - diplomaatilise immuniteediga isikud,
    - diplomaatilise immuniteedita isikud;
    b) kodakondsuseta isikud (pole ühegi riigi kodakondsust).
    Avalik võim on suveräänse riigi õigus ja võime teostada takistamatult oma vabalt moodustatud riigiorganite süsteemi abil seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Avalik võim ning selle teostamine on riigi kolmanda põhitunnuse sisuline aspekt. Avalik võim baseerub riigi autoriteedil ning riiklikul sunnil (ultima ratio printsiip).
    Avaliku võimu organisatsiooniks on riigi süsteem. See on riigi kolmanda põhitunnuse vormi aspekt. Riigi süsteemi (veel ka: riigi poliitiline mehhanism ; riigi poliitiline süsteem) moodustavad riigiaparaat (st riigi süsteemi primaarsed elemendid) ning nn teised organisatsioonid (st riigi süsteemi sekundaarsed elemendid).
  • Vähemusrahvus.
    Vähemusrahvust on käsitatud kooslusena, kes võib elada kompaktsemalt sisemaal või hajusalt üle kogu riigi ning keda ühendab oma kordumatu keel ja kultuur, kuid kellel ei ole ühegi teise riigi territooriumil põhirahvusest tuge, st selle rahvuse esindajad ei ole mingil ajaloolis- poliitilisel põhjusel kusagil suveräänse omariikluseni jõudnud. Selline vähemusrahvus võib elada kas ainult ühes või ka mitmes rahvusriigis. Tuleb märkida, et rahvusvahelisel tasandil ei ole rahvusvähemuse (minoriteedi) mõiste ning selle eritunnused kõrgeimal tasemel veel lõplikult ametlikku määratlust leidnud. ÜRO ühele aukomiteele esitatud aruandes leidub ilmselt üks tänapäevasemaid määratlusi: rahvusvähemus on grupp inimesi, kelle arv on väiksem riigi elanikkonna enamusest.
  • Rahvusvähemus.
    Rahvusvähemust on käsitatud kooslusena, kes elab riigi piirialadel ning kelle keel, kombestik
    ja rahvuslikud sümpaatiad on orienteeritud piiritagusele naaberriigile, kus elabki tema
    põhirahvus (emarahvus), nt lätlased Eesti-Läti riigipiiri läheduses Eesti alal ning eestlased
    analoogiliselt Läti alal. Naaberriigi põhirahvus (emarahvus) on sel juhul rahvusvähemuse
    veresuguluslik, keeleline ning kultuuriline tugiala. Naaberriigi põhirahvus on
    seega ka rahvus, kes on vastaval territooriumil ajaloos enese määranud, st oma suveräänse
    rahvusriikluseni jõudnud.
  • Kodakondsus ; sünnijärgne kodakondsus; naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmine; kodakondsuse andmisest keeldumise alused.
    Kodakondsus on püsiv õiguslik seos isiku ja riigi vahel, mis annab kodanikule rea õigusi, pannes talle ka samaaegselt teatud kohustused antud rahvusriigi vastu. Vaid kodakondsus annab näiteks rahvusvaheliselt tunnustatud poliitilise õiguse valida parlamenti ning osaleda referendumil. Samuti võib üksnes kodanikel olla nt sõjaväeteenistuse kohustus.
    Kodakondsus tekib erilise püsiva õigusliku seosena isiku ja riigi vahel kas:
    • juriidilise fakti (sünd) või
    • õigusliku akti (kodakondsusesse vastuvõtmine ehk naturalisatsioon ).

    Sünniga saab (kodakondsuse saamise põhialus) isik kodakondsuse oma vanematelt järgmiste printsiipide alusel:
    • lähtudes vanemate või ühe vanema kodakondsusest - st ius sanguinis ehk vereõiguse ehk põlvnemise printsiip, arvestamata seda, kas laps sündis kodu- või välismaa pinnal;
    • sünnikoha riigi järgi – ius soli , kusjuures laps saab sünnikoha riigi kodakondsuse sõltumata vanemate või ühe vanema kodakondsusest;
    • segapõhimõttel – antud riigi kodanikeks loetakse:

    a) riigi kodanike lapsed sõltumata sünnikohast või
    b) välismaalaste või kodakondsuseta isikute lapsed, kes sündisid antud riigis.
    Naturalisatsiooni korras (naturalisatsiooni tuleks käsitada kodakondsuse saamise erialusena) saadakse kodakondsus kooskõlas antud riigis kehtiva protseduurimenetlusega põhiliselt kolmel alusel:
  • kodakondsuse taotleja abiellumisel antud riigi kodanikuga;
  • kodakondsuse taotleja lapsendamisel antud riigi kodaniku poolt;
    antud riigi kodakondsust taotleva isiku vormikohase taotluse (avalduse) põhjal antud riigis kehtivatel muudel naturalisatsiooni alusel (nt Eesti kodakondsus võidakse anda eriliste teenete eest riigile (naturalisatsiooni spetsiifiline alus kodakondsuse seaduses)
    Põhimaterjal
  • Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohane konspekt.
  • T. Anepaio jt. Loengud. Sissejuhatus õigusteadusesse, Juura, Tallinn 2005, lk 63–64.
  • R. Narits. Õiguse entsüklopeedia, Juura, Tallinn, 2004, lk 187–204.
  • T. Annus. Riigiõigus, Juura, 2006, lk 28–30.
  • R. Narits. Õiguse entsüklopeedia, Juura, Tallinn, 2004, lk 167–186.
    Loeng 7. Riigikogu. Õigusloome
  • Eelnõu väljatöötamise staadiumid – kaasamine; väljatöötamiskavatsus; mis on õigusakti eelnõu seletuskirja eesmärk; kuidas kooskõlastatakse õigusaktide eelnõusid.
    1. Kaasamine
    Õigusloome valdkonnas tähendab kaasamine (ehk osalus ehk konsulteerimine) puudutatud isikute, st kavandatavaid norme tulevikus rakendatavate asutuste, aga ka tulevaste normiadressaatide (isikute ja huvigruppide) osalemist eelnõude, strateegiate ja kontseptsioonide väljatöötamisel.
    Oluline on silmas pidada, et huvirühmade esindajate arvamus oleks piisavalt representatiivne.
    Kaasamine ei pea ilmtingimata olema õigusloomemenetluse esimene etapp, vaid seda on võimalik teha ka hilisemates menetlusetappides.
    2. VTK on seaduseelnõu välja töötada sooviva ministeeriumi poolt koostatud, huvigruppidega konsulteeritud ja Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks esitatud dokument, milles:
    põhjendatakse eelnõu väljatöötamise vajadust;
    kirjeldatakse kavandatava regulatsiooni sisu ning eesmärki;
    antakse hinnang sellele, kas väljatöötamisega seotud kulud on õigustatud;
    märgitakse eelnõu valmimise kavandatav tähtaeg.
    VTK peab sisaldama vähemalt järgmist teavet:
    valdkonna hetkeolukorra võimalikult täpne kirjeldus;
    kavandatava regulatsiooni eesmärk;
    kuidas kavandatud eesmärk seaduse abil saavutatakse;
    eesmärgi saavutamise võimalikud abinõud;
    regulatsiooni vahendi määratlemine ja põhjendus;
    kavandatava seaduseelnõu reguleerimisala;
    kavandatava regulatsiooni mõjud ;
    kavandatava regulatsiooni rahastamise allikas ja selle garanteeritus;
    eelnõu eeldatav valmimise aeg ning väljatöötamise eest vastutava ametniku ja juriidilise ekspertiisi teinud isiku nimed ja kontaktandmed.
    Enne koostamist selgitada välja, kas kavandatava õigusliku regulatsiooni järele on vajadus ja kas sellise regulatsiooni abil on üldse võimalik soovitud tulemust saavutada.
    VTK peab kirjeldama nii seda, miks on normihierarhia aspektist vaja vastu võtta uus seadus või teha muudatusi kehtivates seadustes , kui ka seda, millistest sisulistest asjaoludest eelnõu väljatöötamise vajadus tuleneb.
    Eelnõu- reguleerimisala; esialgse teksti ettevalmistamine töögruppides; ühtne terminikasutus; keeletoimetamine; tehniline redigeerimine .
    Seletuskiri - õigusakti kehtestamise eesmärk, selle vajalikkuse põhjendus; majanduslike kulude arvestus ja finantseerimisallikad ; kehtestamisega kaasnevate võimalike õiguslike, majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede prognoosi; milliseid teiste riikide õigusakte on kasutatud, aluseks võetud jne.
  • Kuidas toimub seaduste väljakuulutamine; milliseid vetosid Vabariigi President võib kasutada.
    Seadused kuulutab välja Vabariigi President (PS § 107 lg 1).
    Väljakuulutamisega kinnitab president eelkõige seda, et Riigikogu poolt vastuvõetud seadus on põhiseadusega formaalselt kooskõlas, st seaduse vastuvõtmisel on järgitud PS § 104 lõikes 2 sätestatud häälteenamuse nõuet.
    Poliitiline veto – seaduse väljakuulutamata jätmine ei tugine põhiseaduslikele argumentidele, vaid poliitilistel argumentidel.
    Vabariigi President võib seaduse välja kuulutada või välja kuulutamata jätta:
     
    1) Kui Vabariigi President kuulutab seaduse välja, siis seadus avaldatakse.
    2) Kui Vabariigi President jätab seaduse välja kuulutamata, peab Riigikogu seda uuesti arutama ja otsustama, kas võtta seadus muutmata kujul uuesti vastu või mitte.
  • Kus avaldatakse seadused ja millistel tingimustel on nad kohustuslikud kõigile.
    Seadus avaldatakse Eesti Vabariigi ametlikus väljaandes – Riigi Teatajas.
    PS § 108 kohaseltjõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
  • Vacatio legis põhimõte.
    Õigustloova akti andja peab akti jõustama arvestusega, et normiadressaatidele jääks piisavalt aega aktiga sätestatud õiguste ja kohustustega tutvumiseks ning oma elu ümberkorraldamiseks.
    Põhimaterjal
    Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
    Loeng 8 ja 9. Tsiviilõiguse üldosa
  • Tsiviilseadustik. Tsiviilõiguse allikad. Tsiviilõiguse üldprintsiibid ja põhimõtted.
    Eesti tsiviilõiguses järgitakse ajalooliselt väljakujunenud pandektilist süsteemi, mille kohaselt on tsiviilõiguse (eraõiguse üldosa) valdkondadeks
    Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) sätestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja määrab ära olulisemad instituudi, nagu isikud, esemed, tehingud , esindus , tähtaja ja tähtpäeva arvutamine ning tsiviilõiguste teostamise viisid.
    Asjaõigusseadus (AÕS) sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele .
    Perekonnaseadus (PKS) reguleerib mehe ja naise abielust tulenevaid varalisi ja mittevaralisi suhteid ning vanemate ja laste vahelisi suhteid.
    Pärimisseadus (PärS) reguleerib pärimist seaduse järgi, pärimist testamendi järgi, pärimislepingut ning pärimise käiku jms.
    Võlaõigusseadus (VÕS), mille üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele seaduses nimetatud lepingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.
    Rahvusvahelise eraõiguse seadus reguleerib, millise riigi õigust kohaldada , kui eraõiguslik vaidlus ei ole seotud ainult Eestiga , vaid ka teiste õiguskordadega. Rahvusvaheline eraõigus annab juhise , millise riigi seadust rakendada.
    • Äriõigus ehk kaubandusõigus on valdkond , mis reguleerib isikutevahelisi kaubandussuhteid, kohalduvad tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja sätted.
    • Intellektuaalse omandi õigus on tsiviilõigusest välja kasvanud õigusharu, millega reguleeritakse autoriõiguse, autoriõigustega kaasnevate õiguste (nt esitajad , fonogrammitootjad) ning tööstusomandi valdkonda.
    • Tööõigus reguleerib töösuhteid töölepingu alusel (sageli paigutatakse avaliku ja eraõiguse vahele).
    • Tsiviilõiguse esmaseks allikaks on Põhiseadus, mis tagab tsiviilõiguste kaitse riigi suhtes ja teiste isikute suhtes (õigus elule § 16, au ja hea nime kaitse § 17, võrdsuspõhimõtte järgimine lepingu sõlmimisel, omandi puutumatus § 32 jne).
    • Tsiviilõiguse allikateks loetakse valdavalt seadusi:
    • tsiviilseadustiku üldosa seadus
    • asjaõigusseadus
    • võlaõigusseadus
    • perekonnaseadus
    • pärimisseadus.
    • Tsiviilõiguse allikaks on TsÜS § 2 kohaselt ka tava, mis tekib teatud käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks.
    • Kaudsemaks tsiviilõiguse allikaks on ka kohtupraktika, mis ei anna uusi reegleid, vaid tõlgendusi (õigustatud ootus kohtute poolt normide tõlgendamise ühetaolisuse kohta).
    • Tsiviilõiguse lahutamatuks osaks on järgmised põhimõtted:
    • hea usu põhimõte –TsÜS § 138 ja VÕS § 6– võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma nagu õiglased ja ausad inimesed.
    • Hea usu põhimõte on õiguse üldpõhimõte, mida järgides võib jätta võlasuhtele seadusest, tavast ja tehingust tuleneva kohaldamata, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu.
    • Õiguste teostamise eesmärgiks ei saa olla teisele kahju tekitamine.
    • mõistlikkuse põhimõte – võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
    • Selle hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.
    • Põhimõte leiab rakendamist eelkõige kohustuse täitmise viisi, aja, koha jms kindlaksmääramisel.
    • tsiviilõiguste takistamatu teostamise tagamine
    • õiguste taastamine – enne rikkumist kehtinud olukorra taastamine
    • tsiviilõiguste kohtulik kaitse jt

  • Tsiviilõiguse mõiste. Tsiviilõigussuhe (pooled, objekt, sisu).
    Tsiviilõigus – õigusnormide kogum, mis, üldisemalt, reguleerib suhte poolte vastastikust käitumist, lähtudes õiguslikust võrdsusest ja sõltumatusest, tunnustades tsiviilõigussuhtes osalejate tahte autonoomiat, nende varalist iseseisvust ja isiklikke mittevaralisi suhteid.
    Tsiviilõigus on eraõiguse osa, mis laieneb kõikidele õiguskäibes osalejatele (isikutele) ning millega reguleeritakse isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse abil.
    Tsiviilõigussuhe – tsiviilõigusega reguleeritud õigussuhe tsiviilõiguste ja kohustuste kandjate ehk isikute (subjektide) vahel.
    Tsiviilõigussuhte sisu – selles osalevate isikute konkreetsed õigused ja kohustused.
    Tsiviilõigussuhte esemeks ehk objektiks, millele tsiviilõigussuhe on suunatud, võivad olla asjad või õigused (varalised õigused ja isiklikud õigused).
  • Tsiviilõiguste tekkimise alused. Tehingud. Sündmused. Õigusvastased teod.
    Tsiviilõigused ja kohustused tekivad:
    • tehingutest;
    • sündmustest ja muudest seaduses sätestatud toimingutest;
    • õigusvastastest tegudest.

    Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.
    Sündmus on asjaolu, mis ei sõltu inimese tahtest (nt surm) või mille tekkimine oli küll inimese tahtest sõltuv, kuid mis kulgeb sõltumata inimese tahtest (nt vigastusest tekib ettenägematu tervisekahjustus ).
    Õigusvastane tegu – nt kahju õigusvastane tekitamine (nt võõra asja kahjustamisel tekib kahjustajal kohustus hüvitada omanikule tekitatud kahju).
    Muud seaduses sätestatud toimingud , nt üleskutse, teade jms.
    Tsiviilõigussuhte subjektid ehk tsiviilõiguste- ja kohustuste kandjad on isikud.
  • Tsiviilõigussuhte subjektid. Füüsiline isik. Tsiviilõiguslik õigus- ja teovõime. Otsustusvõimetus. Deliktivõime. Füüsilise isiku elukoht. Isiku teadmata kadumine. Isiku surnuks tunnistamine.
    Füüsiline isik on inimene ja juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Füüsilist isikut iseloomustavad tema õigusvõime ja teovõime.
    Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi- ja kohustusi.
    Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga ja lõpeb surmaga, seda ei ole võimalik piirata ega inimeselt ära võtta.
    Tsiviilõiguslik teovõime – isiku võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid.
    Täielik teovõime tekib inimesel 18-aastaseks saamisel.
    Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.
    Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sel juhul otsustab kohus, milliseid tehinguid alaealine võib teha iseseisvalt.
    Alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing on tühine. Tema poolt tehtud mitmepoolne tehing on tühine, v.a juhul, kui alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või selle nõusolekul kolmas isik (TsÜS § 12).
    Alaealise piiratud teovõimet võib laiendada tema seadusliku esindaja nõusolekul. Samas, kui seaduslik esindaja keeldub nõusolekust, võib kohus ikkagi alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui esindaja keeldumine on ilmselgelt vastuolus alaealise huvidega.
    Otsustusvõimetu on teovõimeline isik, kes ajutiselt (nt ravimite mõju all, joobes) ei ole võimeline õigesti hindama , kuidas tehing mõjutab tema huve.
    Kui isik on vaimutegevuse ajutise häire mõjul teinud endale ilmselt kahjuliku tehingu, eeldatakse, et ta on teinud tehingu otsustusvõimetuna.
    Otsustusvõimetu isiku poolt tehtud tehing vajab kehtivuseks tehingu teinud isiku hilisemat heakskiitu.
    Eristatakse ka isiku deliktivõimet, mis on isiku võime vastutada süülise käitumise korral. Alla 14-aastasel isikul ning psüühilise või füüsilise puuduse all tegutsenud isikul deliktivõime ehk süülisus puudub, st ta ei vastuta enda poolt tekitatud kahju eest.
    Elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.
    Elukoht võib olla üheaegselt ühes või mitmes kohas.
    Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub elama mujale viisil, millest võib järeldada tahet elukohta muuta.
    Kui isiku viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku osas, loetakse isik teadmata kadunuks (faktiline seisund).
    Teadmata kadunud isiku varale võib kohus huvitatud isiku taotlusel seada hoolduse, kui see on teadmata kadunud isiku või tema ülalpeetava huvides.
    Kui 5 aasta jooksul ei ole teadmata kadunud isiku elusoleku kohta andmeid, võib kohus huvitatud isiku nõudel sellise isiku surnuks tunnistada.
    Kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli elule ohtlik või annab alust oletada, et isik on hukkunud (nt oli laevas , mis läks põhja), võib kohus tunnistada isiku surnuks 6 kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest.
    Kohus võib teadmata kadunuks jäänud isiku tunnistada surnuks seoses sõjategevusega või loodusõnnetusega, kui andmed isiku elusoleku kohta puuduvad 2 aasta jooksul peale sõjategevuse või loodusõnnetuse lõppu.
    Isiku surnuks tunnistamisel on samad õiguslikud tagajärjed kui tegeliku surma korral
  • Tsiviilõigussuhte subjektid. Juriidiline isik. Juriidilise isiku tunnused. Juriidilise isiku asukoht. Juriidilise isiku seaduslik esindamine . Juriidilise isiku lõpetamine. Juriidilise isiku liigid. Eraõiguslik juriidiline isik. Mittetulundusühing. Sihtasutus. Äriühing. Osaühing. Aktsiaselts. Tulundusühistu. Täisühing. Osaühing. Ettevõte. Avalik-õiguslik juriidiline isik. Avalik-õigusliku juriidilise isiku mõiste ja liigid.
    Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt ehk üksus või organisatsiooniline tervik, millele seadus omistab õigussubjektsuse.
    Juriidilist isikut kui organisatsiooni iseloomustavad järgmised tunnused:
    • organisatsioon on võimeline omama iseseisvat vara, mis on eraldatud selle liikmete varast;
    • selline vara moodustab omakorda erilise vastutusüksuse;
    • võime osaleda tsiviilõigussuhetes poolena;
    • olemasolu on sõltumatu liikmete vahetusest.
    • Teatud juhtudel on seadusandja teinud mööndusi iseseisva vastutuse põhimõttest (nt täis- ja usaldusühingud).
    • Juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole määratud teisiti.
    • Juriidilise isiku juhatus või teda asendav organ loetakse juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks .
    • Eraõiguslik juriidiline isik lõpetatakse reeglina üldkoosoleku (või muu pädeva organi) sellekohase otsusega.
    • Juriidilise isiku lõpetamisel toimub reeglina selle likvideerimine, mille käigus realiseeritakse isiku varad, täidetakse kohustused võlausaldajate ees ning ülejäänud vara jagatakse seaduses ette nähtud isikutele (nt aktsiaseltsi puhul aktsionäride vahel).

    Äriühingute liigid on järgmised:
    täisühing (ÄS § 79)- äriühing, milles on kaks või enam osanikku, kes tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Tegutsemise aluseks on ühinguleping. Lihtsustatud asutamine, juhtimine, raamatupidamine, aruandlus . Miinuseks osanike isiklik vastutus. Selline ühinguvorm on osanike kõrge riskifaktori tõttu vähe kasutatav.
    usaldusühing (ÄS § 125) – äriühing, milles on vähemalt üks täisosanik ja üks usaldusosanik . Täisosanik vastutab solidaarselt kogu oma varaga. Usaldusosanik vastutab vaid oma sissemakse ulatuses.
    osaühing (ÄS § 135) – äriühing, mille kapital on osadeks jaotatud. Osanik ei vastuta osaühingu kohustuste eest (piiratud vastutusega ühing). Võrreldes täis- ja usaldusühinguga, on osaühingu puhul kehtestatud rangemad nõuded asutamisele, juhtimisele ja raamatupidamisele, miinimumkapitali nõue on 2500 eurot.
    aktsiaselts (ÄS § 221 jj) – äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsiaseltsi puhul on kehtestatud kõige rangemad asutamise, juhtimise, vähemusaktsionäride kaitse ja aruandluse nõuded. Miinimumkapitalinõue on 25 000 eurot.
    tulundusühistu – äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad tarbijate või muude hüvede kasutajatena, hankijatena, tööpanuse, teenuste kasutamise jms kaudu.
    Äriühingute kõrval käsitleb ÄS ettevõtjatena ka oma nimel püsivalt majandustegevusega tegelevaid füüsilisi isikuid (füüsilisest isikust ettevõtjad).
    Mittetulundusühing – isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine.
    Sihtasutus – juriidiline isik, millel pole liikmeid ja mis on loodud vara valitsemiseks ning kasutamiseks.
    Avalik-õigusliku juriidilise isikuna tegutsevad riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle konkreetse juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
  • Esemed. Esemete liigitus. Asi. Kinnisasi . Vallasasi . Asja oluline osa. Kinnisasja oluline osa. Ehitise oluline osa. Asja mõtteline osa. Päraldis. Vili. Loodusvili ja õigusvili. Esemele tehtud kulutused. Vajalikud kulutused. Kasulikud kulutused. Toreduslikud kulutused. Eseme väärtus.
    Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks.
    Asi on kehaline ese.
    Asjade olulisim liigitus jagab asjad kinnisasjadeks ja vallasasjadeks.
    Kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk), kõik ülejäänud on vallasasjad ehk liikuvad asjad (nende asukohta saab ruumis muuta).
    Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks (nt maal ja selle raam).
    Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis. Asi ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Ehitise olulised osad on asjad, millest need on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata (nt küttesüsteem, mört hoone kivide vahel jne).
    Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast (nt 1/3 mõttelist osa elamust).
    Päraldis on vallasasi, mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu.
    Esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised ( kasutuseelised ).
    Eristatakse loodus- ja õigusvilja.
    Loodusvili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenev saadus (nt puu- ja juurviljad , mineraalvesi , liiv, kanamunad, piim jne).
    Õigusvili on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, s.o teatud õigussuhte tõttu saadav tulu (nt aktsiate dividendid , üüri- ja renditasud jne).
    Esemele tehtud kulutused on kas vajalikud, kasulikud või toreduslikud.
    Vajalikud kulutused – nendega säilitatakse eset või kaitstakse teda täieliku või osalise hävimise eest (nt katuse parandamine).
    Kasulikud kulutused – need, millega oluliselt parendatakse eset (nt uue küttesüsteemi panek ).
    Toreduslikud kulutused – need, millega taotletakse peamiselt mugavust, meeldivust või ilu (nt kullatud kraanid, ukselingid, parkett jne)
    Eseme väärtus
    Asjade tsiviilkäibes olemisega tekib vajadus määrata eseme rahaline väärtus, hinnata asja. Selleks on eseme harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind ehk turuhind .
    Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti.
  • Tehing. Tehingu mõiste ja liigid. Tehingu vormid. Tühine tehing. Tühistatav tehing. Leping. Lepingu mõiste ja liigid.
    Mitmepoolsed tehingud on lepingud.
    Tehing on isiku tahteavaldus. Tahe peab kujunema välja tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ülevaadet omades .
    Tehingu vormid:
    • Suuline
    • Kirjalik. Tehingudokument peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allakirjastatud.
    • Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Tehing peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema allakirjastatud.
    • Elektrooniline vorm. Tehing peab olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema elektrooniliselt allkirjastatud (digiallkiri).
    • Notariaalne kinnitamine. Tehingudokument peab olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud.
    • Notariaalne tõestamine. Tehingu tõestamiseks tuleb notariaalakt notari juuresolekul osalejatele ette lugeda, nende poolt heaks kiita ning osalejate ja notari poolt omakäeliselt allkirjastada.

    Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.
    Samuti on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.
  • Esindus. Esindusõiguse mõiste. Volitus . Volikiri . Esindusõiguseta tehtud tehing.
    Juriidiline isik saab teha tehinguid ainult esindaja kaudu.
    Esindaja tegutseb alati esindatava nimel ja huvides, tema tegevuse kaudu luuakse, muudetakse või lõpetatakse tsiviilõigussuhteid esindatava ja kolmanda isiku vahel.
    Esindamine ei ole lubatud puhtisiklike tehingute puhul (nt abielu sõlmimine, testamendi tegemine jt)
    Esindaja poolt tehtud tehingu kehtivuseks esindatava suhtes peab esindaja olema toiminud esindusõiguse piires.
    Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel.
    Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus), kuid see võib tuleneda ka seadusest (seadusjärgne esindusõigus, nt juriidilise isiku organi esindusõigus).
    Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale.
    Volitus peab olema samas vormis esindaja poolt tehtud põhitehinguga, kui viimase suhtes on seaduses kehtestatud vorminõue, mille mittetäitmisel on tehing tühine (nt kinnisasja võõrandamiseks antud volitus peab olema notariaalselt tõestatud).
    Volikiri on kirjalikus dokumendis väljendatud volitus.
    Volituse andmine võib põhineda sisesuhtel esindaja ja esindatava vahel (nt tööleping) – määravad, mida esindaja võib teha.
    Esindusõiguseta või esindusõigust ületades tehtud tehingu puhul jäävad esinduse tagajärjed esindatava suhtes saabumata (tehing on tühine)., v.a kui viimane tehingu heaks kiidab.
    Esindusõiguseta tehingu teinud isik peab hüvitama tehingu tühisusest tekkinud kahju.
  • Tähtaeg. Tähtaja kulgemine. Tähtaja lõppemine.
    Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Tähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega.
    Tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
    Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel.
  • Aegumine . Aegumise mõiste. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg. Ehitise puudusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Aegumine erijuhtudel.
    Aegumise mõiste
    Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul.
    Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
    Tehinguga võib nõude aegumise tingimusi kergendada. Aegumise kergendatud tingimusi ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus tahtlikult oma kohustusi.
    Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat.
    Ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenev nõue ei aegu enne viie aasta möödumist ehitise valmimist. Kui kohustatud isik rikkus tahtlikult oma kohustusi – aegumistähtaeg 10 aastat.
    Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isik teada sai või pidi saama.
    Aegumine erijuhtudel
    Surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
    Põhimaterjal
  • Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
  • Tsiviilseadustiku üldosa seadus.
    Loeng 11. Asjaõigus
  • Asjaõigus. Asjaõiguse mõiste (asjaõigus objektiivses tähenduses).
    Asjaõiguse (objektiivses tähenduses) mõiste määratlusi:
    1. Asjaõigus eraõiguse ühe valdkonnana on õigusnormide kogum, mis reguleerib asjadega seotud õigussuhteid.
    2. Asjaõigus kui eraõiguse haru reguleerib õigussuhteid, mis on suunatud asjadele (asjaõiguslikud õigussuhted), tegeledes põhiliselt küsimustega:
    • kuidas tekib omand (jt asjaõigused) ehk kellele kuuluvad asjad?
    • missugused õigused on isikutel asjade suhtes?
    • kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?

    Seega on asjaõiguse põhiülesanne määrata kindlaks asjade omanikud ja nende õigused.
    3. Asjaõiguse all mõistetakse õigust, mis reguleerib asjadega seotud suhteid, seda nii paigalseisus (nt omandiõigus) kui ka nende muutumises (nt asja võõrandamine)
  • Asjaõiguse allikad.
    Põhilisteks asjaõigust reguleerivateks õigusaktideks ehk asjaõiguse allikateks on:
    Asjaõigusseadus (AS), mis sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele;
    Asjaõigusseaduse rakendamise seadus (ASR) sätestab juhud, mil kohaldub enne 1993.a 1. detsembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele suhetele ARSi kohane regulatsioon , vastasel juhul kohaldub AÕS kohane regulatsioon;
    Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) sätestab tsiviilõiguse põhimõisted jms, mis kohalduvad ka asjadega seonduvale;
    Kinnistusraamatuseadus (KS) sätestab kinnistusraamatu pidamise korra;
    Korteriomandiseadus (KoS) reguleerib korteriomandiga seonduvat.
    Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsKMS) tuleb kohaldamisele asjaõigusest tulenevate õigusvaidluste korral.
  • Asi. Asja mõiste.
    Asjaõiguse keskne mõiste on asi.
    Asi on kehaline ese (TSüS § 49).
    Asjadeks ehk kehalisteks esemeteks loetakse neid objekte, mida saab nende välise kuju kaudu ruumiliselt piiritleda ning mida saab ühtlasi “valitseda” ehk allutada inimese õiguslikule ja faktilisele meelevallale.
    Esemeid, mida ruumiliselt piiritleda ei saa, nagu vaba õhk, voolav vesi jõgedes, meri, asjadeks ei loeta.
    Loomi käsitletakse üldmõistena õiguse objektina, kuid neile kohaldatakse vallasasjadele rakendatavaid sätteid, neid asjadega võrdsustamata.
  • Asjade tähtsaim liigitus. Kinnisasi ja vallasasi (mõisted). Kinnisasja oluline osa.
    Asjade tähtsaim liigitus:
    • Kinnisasi (res immobiles) – maapinna piiritletud osa (maatükk);
    • vallasasi (res mobiles) – asi, mis ei ole kinnisasi.

    Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Sellega välistatakse maa ja hoonete lahuskäive.
    Vallasasjad on asjad, mida saab ühest kohast teise paigutada ilma, et asi häviks või muutuks oma olemuselt .
  • Valdus . Valduse mõiste. Seaduslik valdus ja ebaseaduslik valdus. Heauskne valdus ja pahauskne valdus. Valduse omandamine. Valduse lõppemine.
    Valdus – tegelik võim asja üle (AÕS § 32).
    Tegelik võim asja üle – võimalus asja mõjutada ja teiste isikute mõjuavaldusi asjalt välistada.
    Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on, kusjuures valdaja ei pea olema omanik.
    Asja võib vallata rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab isikule õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata.
    Seaduslik valdus põhineb õiguslikul alusel.
    Ebaseaduslik valdus ei põhine õiguslikul alusel, nt rajaneb vägivallal, salalisusel jne. Kuid see tähendab, et ka varas on valdaja.
    Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõestatud vastupidist. (See tähendab, et ka varga valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendanud vastupidist.)
    Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
    Valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
    Presumptsioon: iga valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
    Valduse omandamine
    Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle (näiteks asja üleandmise või leidmisega) või abinõude üle, mis võimaldavad seda võimu (nt korterivõtme üleandmisega).
    Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
    Valduse lõppemine
    Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil (nt laps viskab märkamatult asja tänavale, asi varastatakse jne).
    Mööduv takistus või katkestus tegeliku võimu teostamisel valdust ei lõpeta (nt ajutine lahkumine korterist).
  • Valduse kaitse instrumendid . Omaabi . Otsimisõigus. Kohtulike nõuete esitamine.
    Valdus on kaitstud seadusega omavoli vastu, s.t valduse rikkumise või selle äravõtmise vastu.
    AÕS annab valduse kaitseks valdajale kaks instrumenti:
    omaabi (§ 40)
    kohtulike nõuete esitamine (§-d 44 ja 45).
    Omavoliline valdus on reeglina ebaseaduslik ning pahauskne.
    Omaabi
    Kui vallasasi võetakse valdajalt ära salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta.
    Otsimisõigus
    Kui vallasasi on sattunud valdaja võimu alt teise isiku kinnisasjale, on selle valdaja kohustatud lubama asja otsida ja ära viia, kui asi ei ole vahepeal kellegi teise valdusse võetud.
    Valduse kohtulik kaitse
    Valdusel on ka kohtulik kaitse: valduse igasuguse omavolilise rikkumise või selle omavolilise äravõtmise korral on valdajal õigus pöörduda valduse taastamiseks kohtusse.
  • Kinnistusraamat . Kinnistusraamatu eesmärk. Kinnistusraamatu andmete õigsuse eeldamine.
    Kinnistusraamat – peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta ning sinna kantakse ainult seaduses sätestatud andmed.
    Kinnistusraamatut peavad maakohtute kinnistusosakonnad selleks, et fikseerida , kellele kinnisasi kuulub ja millised on teiste isikute piiratud kinnisasjaõigused, mis seda kinnisasja koormavad.
  • Omand. Omandi mõiste. Omaniku õigused asja suhtes.
    Omand (dominium) on isiku täielik võim asja üle, ehk täielik asjaõigus.
    “Omand” – kasutatakse AÕS-s nii asja kui asjaõiguse tähenduses.
    “Asi on minu omanduses” = asi on minu õigusliku võimu all.
    Omanikul on õigus asja vallata, kasutada, käsutada. Samuti on omanikul õigus tõrjuda kolmandate isikute poolseid mõjutusi oma omandile (omandiõigus on absoluutne õigus).
    Valdamine (ius possidendi) – asja üle faktilise võimu teostamine
    Kasutamine (ius utendi) – asja kasulike omaduste tarbimine ja asjalt vilja saamine.
    Käsutamine (ius disponendi) – asja juriidilise staatuse määramine – eelkõige asja võõrandamine, asjaõigustega koormamine jne.
    Käsutamiseõiguse üleandmisel teisele isikule omand lõpeb.
    Omandi objekti ja subjekti vaheline side kestab seni, kuni saabub juriidiline fakt, mis selle sideme katkestab (nt asi hävib).
    Omand on oma iseloomult tähtajatu ja pärandatav.
  • Ühine omand. Ühisomand. Kaasomand .
    Ühine omand
    Mitmele isikule üheaegselt kuuluv omand on ühine omand.
    Ühise omandi tunnuseks on see, et asi ja omand selle suhtes ei ole jagatud, vaid kuulub kõigile omanikele ühiselt.
    Ühine omand võib esineda kaas- või ühisomandina
    Ühisomand
    Ühisomandi korral kuulub asi kõigile omanikele ühiselt.
    Ka kõik asjaga seotud õigused ja kohustused kuuluvad neile ühiselt ja ühelegi neist ei kuulu omandist midagi eraldi. Ükski ühisomanikest ei või asja käsutada üksinda, ilma teiste ühisomanike nõusoleku või volituseta.
    Kaasomand (condominium)
    Kaasomandi puhul kuulub asi samuti kaasomanikele ühiselt. Kuid igale kaasomanikule kuulub siin mõtteline – mitte reaalne – osa, mida ta võib käsutada nagu ainuomanik.
    Iga omanik võib siin käsutada teatud osa, mis ei ole asja reaalosaks.
  • Omandi kaitse.
    Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab .
    Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse.
    Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul teel.
  • Vallasomandi tekkimise aluseks olevad juriidilised faktid. Kinnisomandi tekkimine. Kinnisomandi ulatus. Mõned kinnisomandi kitsendused.
    Vallasomandi tekkimine toimub juriidiliste faktide toimel. Sellisteks juriidilisteks faktideks on näiteks:
    • vallasasja üleandmine
    • peremehetu vallasasja hõivamine (§ 96)
    • kaotatud vallasasja omandamine leiuga (§ 98-101.1)
    • peitvara omandamine (§ 103-105)
    • igamine - kui isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult 5 a jooksul nagu omanik saab ta asja omanikuks (§ 110-114.1) .

    Kinnisomandi tekkimine ja lõppemine
    Kinnisomandi tekkimine toimub võrreldes vallasomandi tekkimisega erinevalt, siin on seadusandja pannud suurema rõhu omandiõiguse ülemineku vormistamisele.
    AÕS § 119 lg 1 kohaselt tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud, omandamise aluseks olev testament ja abieluleping peavad aga olema tehtud seaduses sätestatud vormis.
    Kinnisomandi üleandmiseks on vaja:
  • võõrandaja ja omandaja kokkulepet üleandmise kohta (asjaõiguskokkulepe), mis peab olema notariaalselt tõestatud;
  • kannet kinnistusraamatus.
  • Piiratud asjaõigused. Servituut . Reaalservituut ja isiklik servituut. Kasutusvaldus . Isiklik kasutusõigus. Reaalkoormatis . Hoonestusõigus. Ostueesõigus. Pant . Vallaspant ja kinnispant ehk hüpoteek. Käsipant ja registerpant .
    Piiratud asjaõigused
    Kinnisomandi spetsiifilise piiranguna ehk piiratud asjaõigusena on käsitletav servituut, mille eesmärk on ühitada ja kokku sobitada naabruses asuvate kinnistuste omanike huve.
    Servituut – võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus.
    Servituudid liigitatakse:
    • reaalservituutideks ja
    • isiklikeks servituutideks.

    Reaalservituut – koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt , et valitseva kinnisasja omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatud osas loobuma (AÕS § 172 lg 1).
    Isiklik servituut esineb kasutusvalduse ja isikliku kasutusõiguse kujul.
    Kasutusvaldus (AÕS § 201) ehk vilikasutus – koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju .
    Kasutusvalduse tekkimise aluseks olev leping peab olema notariaalselt tõestatud.
    Kasutusvaldus näide – omanik müüb maa ära, kuid jätab endale kasutusvalduse oma elu lõpuni.
    Isiklik kasutusõigus – koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile (AÕS § 225 lg 1).
    Reaalkoormatis – kinnisasja võib koormata selliselt, et igakordne kinnisasja omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, perioodilisi makseid rahas või natuuras või tegema teatud tegusid (AÕS § 229 lg 1)
    Hoonestusõigus – kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on hoonestusõigus seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omada kinnisasjal tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitist (AÕS § 241 lg 1).
    Ostueesõigus on üks kinnisasja koormamise viise, mille kohaselt isikul, kelle kasuks on ostueesõigus seatud, on õigus kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele.
    Pandi mõiste
    Asja võib pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole koheselt täidetud (AÕS § 276).
    Asjaõigus tunneb 2 liiki panti:
  • vallasvara tagatisel antav pant ehk vallaspant;
  • kinnisvara tagatisel antav pant ehk kinnispant.
    Nõude tagamisel vallasvara pantimisega võib pantimine toimuda 2 erineval viisil, mida võib nimetada ka vallaspandi liikideks:
  • käsipant – panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse;
  • registerpant – valduse üleminekut ei toimu ja pantimine registreeritakse vastavas registris (nt sõiduk).
    Kinnispant ehk hüpoteek
    Isikul, kelle kasuks kinnispant ehk hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel (AÕS § 325).
    Hüpoteeki võib käsitleda suhtena, milles osaleb 3 subjekti:
  • hüpoteegipidaja;
  • võlgnik;
  • omanik.
    Põhimaterjal
  • Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
  • Asjaõigusseadus.
  • T.Anepaio jt. Loengud. Sissejuhatus õigusteadusesse. Juura, 2005.a (lk 130-137).
    Loengud 12 ja 14. Võlaõigus
  • Võlaõiguse mõiste (objektiivne tähendus).
    Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või hoiduda mingi teo tegemisest (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist (VÕS § 2 lg 1).
  • Võlaõiguse üldpõhimõtted. Hea usu põhimõte. Mõistlikkuse põhimõte. Lepinguvabaduse põhimõte. Dispositiivsuse põhimõte. Lepingute siduvuse põhimõte ( pacta sunt servanda).
    Heas usus toimimise nõue tähendab, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamine eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
    Mõistlikuks loetakse võlasuhtes seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
    Lepinguvabaduse teooria põhineb tahtevabaduse ehk mittevahelesekkumise folosoofial: igaühel on õigus ja vabadus kujundada oma elu oma tahte kohaselt tingimusel, et sellega ei piirata teiste ühiskonnaliikmete vabadust.
    Dispositiivsuse põhimõte
    Poolte õigus/võimalus teisiti kokku leppida kui seadus sätestab (VÕS § 5).
    Piirangud: seadus, sätte olemus, vastuolu avaliku korraga/heade kommetega või isiku põhiõiguste rikkumine .
    Pacta sunt servanda
    Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2)
  • Lepingueelsed võlasuhted. Lepingueelsed läbirääkimised. Eelleping .
    Lepingueelsed võlasuhted
    lepingueelsed läbirääkimised
    eelleping.
    Läbirääkimistest tekkivad kohustused:
    • üldine kohustus käituda heas usus
    • teatamiskohustus
    • tõeste andmete esitamise kohustus
    • konfidentsiaalsuskohustus.

    Eelleping (VÕS § 33):
    • sisaldab kohustust sõlmida leping tulevikus
    • sisaldab tulevikus sõlmitava lepingu tingimusi
    • on sõlmitud põhilepingule ettenähtud vormis.

  • Lepingu mõiste. Pakkumus ( ofert ) ja nõustumus ( aktsept ). Ettepanek esitada pakkumus (ofert).
    VÕS § 8. Lepingu mõiste
    (1) Leping on tehing kahe või enama isiku ( lepingupooled ) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
    (2) Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
    Lepingu sõlmimine (§ 9):
    - pakkumus + nõustumus
    Pakkumus (ofert) (VÕS § 16 lg 1)
    lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.
    Ofert: suunatud konkreetsele isikule, olema piisavalt määratletud ning väljendama isiku tahet olla ettepaneku vastuvõtmisel kohustatud.
    Ettepanek esitada oferte (VÕS § 16 lg 2) – ei ole pakkumus (nt reklaam , hinnakirjade, näidiste jms saatmine jms).
    Nõustumus (VÕS § 20)
    (1) Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
    (2) Vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast.
    Leping loetakse sõlmituks aktsepti kättesaamisest, kui on piisavalt selge, et kokkulepe on saavutatud.
  • Lepingu vormivabadus.
    Vormivabadus (§ 11 lg 1)
    Lepingu sõlmimisel on oluline, mis vormis võib lepingut sõlmida või peab sõlmima.
    TSÜS-s on üldlevinud lepingu vormi vabaduse printsiip: tehingu võib teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
    Seega võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis.
    Vastavalt VÕS § 13 lg 2 saab lepingut, mis on sõlmitud poolte kokkuleppel teatud vormis, muuta või lõpetada ka muus vormis, kui lepingus endas ei ole ette nähtud teisiti.
  • Tüüptingimused.
    Tüüptingimus (VÕS § 35 lg 1) - lepingutingimus, mida ei ole eraldi läbi räägitud, kuna:
    see on eelnevalt välja töötatud kasutamiseks tüüplepingutes
    ja mille tõttu ei olnud teine pool võimeline mõjutama tingimuse sisu.
  • Kohustuse tekkimine ja sisu. Võlasuhte tekkimise alused.
    Kohustuste tekkimine ja sisu
    Võlasuhte mõiste on sätestatud VÕSi §-s 2 järgmiselt:
    Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
    Võlasuhete ja seega kohustuste täitmise alused võivad olla erinevad.
    Kõige sagedamini tekivad võlasuhted lepingutest.
    Samas võivad õigused ja kohustused tekkida ka ilma poolte sellekohase kokkuleppeta lepingu vormis.
    Võlasuhteid, mis tekivad seaduse alusel seaduses ettenähtud eelduste olemasolul , nimetatakse lepinguvälisteks võlasuheteks.
    Seega võib võlasuhe võib tekkida
    • lepingust;
    • kahju õigusvastasest tekitamisest (lepinguväline võlasuhe, nt süüline kehavigastuse tekitamine, omandi kahjustamine jms);
    • alusetust rikastumisest (lepinguväline võlasuhe, nt lepingu tühisuse tagajärjel tekkiv kohustus õigusliku aluseta saadu tagastamine);
    • käsundita asjaajamisest (nt tulekahju korral teise isiku vara päästmine ja sellest tulenev õigus nõuda kulutuste hüvitamist);
    • tasu avalikust lubamisest (nt asja leidjale avalikult tasu lubanud isik peab maksma asja leidnud isikule lubatud tasu);
    • muust seadusest tulenevast alusest .

  • Kohustuse täitmine. Kohane täitmine. Täitmine õigele isikule. Täitmine õigel ajal. Täitmine õiges kohas. Täitmine õigel viisil.
    Kohustuse täitmine – sellise teo tegemine või sellest hoidumine, millega saavutatakse võlasuhte eesmärk.
    Kohase täitmisega võlasuhe lõpeb.
    Täitmine õigele isikule:
    võlausaldaja
    võlausaldaja esindaja
    kolmas isik
    Täitmine õige isiku poolt
    Täitmine kolmanda isiku poolt on võimalik, kui tegemist pole isikliku iseloomuga kohustusega.
    Täitmine õigel ajal
    tähtpäeval
    tähtaja jooksul
    Täitmine õiges kohas:
    rahalised kohustused: võlasuhtega kõige enam seotud kohas või võlausaldaja elu/ asukohas
    asja üleandmise kohustus - asja asukoht võlasuhte tekkimise ajal,
    muud kohustused - võlgniku tegevus/elu/asukohas
    Täitmine õigel viisil:
    raha üleandmine
    asja omandisse andmine
    asja kasutusse andmine
    teenuse osutamine
    jms
  • Kohustuse rikkumine. Vastutus. Võlgniku teatamiskohustus. Kohustuse täitmise vabandatavus. Vääramatu jõud. Süü kohustuse rikkumise vastutuse alusena . Süü vormid.
    Kohustuse rikkumine (§ 100)
    Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse:
    • täitmata jätmine või
    • mittekohane täitmine või
    • täitmisega viivitamine.

    Vastutus: õiguskaitsevahendi kohaldamise võimalus õigusrikkumise korral (§ 101).
    Vääramatu jõud:
    asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja
    mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal:
      • selle asjaoluga arvestaks või
      • seda väldiks või
      • takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.

    Vääramatuks jõuks on nt loodusjõud (orkaan, üleujutus jne), kuid ka sotsiaalsed asjaolud (streik, tulekahju, tehase seiskumine jne)
    Süü
    Seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral (§ 104 lg 1)
    Süü vormid:
    • hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine)
    • raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine)
    • tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel).

  • Õiguskaitsevahendid. Kohustuse täitmisnõue. Võlgniku poolt kohustuse täitmisest keeldumine. Hinna alandamine . Viivis . Lepingust taganemine või ülesütlemine.
    Õiguskaitsevahendid – sunnivahendid, mille eesmärgiks on:
    • tagada võlgnikupoolne kohustuse täitmine
    • kõrvaldada rikkumise negatiivsed tagajärjed
    • õigussuhte tagasitäitmine või tulevikus mittejätkamine

    Kohustuse täitmise nõue (§ 108)
    Täitmisnõude materiaalsed eeldused:
  • kehtiv kohustus
  • kohustust on rikutud (§ 100)
  • võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest (§ 103 jj)
  • mitterahalise kohustuse korral: täitmist saab nõuda (§ 108 lg 2)
    Võlgniku poolt kohustuse täitmisest keeldumine (§ 110)
    Kui võlgnikul on omapoolne nõue võlausaldaja vastu, on võlgnik ühtlasi ka võlausaldaja ja võib oma soorituse tegemisest keelduda, kuni on täidetud kohustus, mida tal on õigus nõuda võlausaldajalt.
    Hinna alandamine (§ 112)
    Eeldused:
  • kehtiv leping
  • võlgnik on kohustust täitnud mittenõuetekohaselt
  • rikutud kohustus on tasuline ja tasu maksmise kohustusega vastastikuses seoses
  • võlausaldaja on mittekohase täitmise vastu võtnud
  • hinna alandamise avaldus.
    Hinda võib alandada ka enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, kui on ilmne, et teine pool paneb toime lepingurikkumise (eelkõige, kui teatab, et ei kavatse lepingut täita (§ 117)
    Viivis (§ 113)
    Hilinenud täitmine toob kaasa õiguse nõuda viivist.
    Viivist võib nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
    Kui viivis ebamõistlikult suur – võib nõuda kohtult selle vähendamist, arvestades juba täidetud kohustusi, poolte majanduslikku olukorda jm.
    Lepingust taganemine või ülesütlemine (§ 118, 195, 188-194)
    Lubatud ainult kohustuste olulise rikkumise korral (seadus täpselt loetelu ei anna, millised on olulised rikkumised, millised mitte).
    Oluline rikkumine: nt kui üks pool jääb kohustuse rikkumise tõttu olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust õigustatult lootis (kokkulepitud tähtajaks kauba mittehankimine).
    Igasugune kohustuse rikkumine muutub aga oluliseks rikkumiseks, kui võlausaldaja poolt antud täiendava tähtaja jooksul ei suuda võlgnik oma kohustusi nõuetekohaselt täita: võlausaldaja võib lepingust taganeda (või lepingu üles öelda).
    Selle õiguskaitsevahendi kasutamisel tuleb teisele poolele teha taganemis- või ülesütlemisavaldus.
  • Kahju hüvitamine. Kahju hüvitamise nõude eeldused.
    Kahju hüvitamise kohustuse aluseks on kehtiv võlasuhe.
    § 115 Kahju hüvitamise nõude eeldused
  • olemasolev võlasuhe
  • kohustust on rikutud
  • võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest
  • on tekkinud kahju
  • rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.
    Kahju = igasugused negatiivsed tagajärjed
        • varaline kahju
        • mittevaraline kahju

  • Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamine (deliktiõigus).
    Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivat instituuti nimetatakse deliktiõiguseks.
    Deliktist tuleneva tsiviilvastutuse eeldusi reguleeritakse seaduses lepingulise vastutuse sätetest eraldi, kuid tagajärgi (milline kahju, kuidas hüvitada) reguleerib VÕSi ptk 7.
    Deliktiõigusega reguleeritakse:
  • Kahju süülist põhjustamist
  • Riskivastutust
  • Tootjavastutust.
  • Kahju hüvitamise eesmärk. Varaline kahju. Otsene varaline kahju. Saamatajäänud tulu. Mittevaraline kahju.
    Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud .
    Varaline kahju
  • otsene varaline kahju (§ 128 lg 3)
  • kaotsiläinud, hävinud või halvenenud vara väärtuse vähenemine (ka tulevikus)
  • vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine
  • kahju tekitamisega seoses kantud (või tulevikus kantavad) mõistlikud kulud (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-125-01; 3-2-1-66-05)
  • saamatajäänud tulu (§ 128 lg 3)
  • kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud
    (Vt Riigikohtu otsused, nt 3-2-1-13-06; 3-2-1-64-05; 3-2-1-123-05)
    Mittevaraline kahju
    Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (§ 128 lg 5)
  • Kohustuse lõppemine. Kohustuse lõppemise alused. Kohane täitmine. Tasaarvestus. Kokkulangemine. Võlasuhte lõpetamine kokkuleppega. Taganemine. Ülesütlemine. Füüsilisest isikust võlgniku surm, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta.
    Võlasuhte lõppemise alused on (VÕS § 186):
  • kohane täitmine;
  • tasaarvestus;
  • kokkulangemine;
  • võlasuhte lõpetamine kokkuleppega;
  • lepingust taganemine;
  • lepingu ülesütlemine;
  • füüsilisest isikust võlgniku surm, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta;
  • muu seaduses või lepingus ettenähtud juht.
    Neist kõige olulisem on täitmine, kuna täitmisega saavutatakse kohustuse eesmärk.
    Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
    Tasaarvestus (VÕS § 197)
    Kui kaks isikut ( tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestuse pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
    VÕS § 200 ei luba tasaarvestada nt ülalpidamise nõuete, surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet jms.
    Kokkulangemine
    Võlasuhe lõpeb, kui võlgnik ja võlausaldaja langevad kokku ühes isikus (nt pärib võlausaldaja võlgniku vara).
    Poolte kokkulepe (VÕS § 207)
    Võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses sellega, et võlausaldaja loobub nõudest.
    Lepingust taganemine
    Lepingust taganemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, ent see ei mõjuta lepingust enne lepingust taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.
    Lepingupool võib taganeda lepingust, kui teine pool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud.
    Lepingu ülesütlemine
    Ülesütlemine on üks õiguskaitse vahend, mida rakendatakse kestvuslepingute puhul. Need on lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
  • Võõrandamislepingud. Müügileping. Kinkeleping .
  • Kasutuslepingud. Üüri- ja rendileping .
  • Laenu- ja krediidilepingud. Kindlustusleping.
  • Teenuse osutamise lepingud. Käsundusleping. Töövõtuleping.
    Põhimaterjal
  • Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
  • Võlaõigusseadus
  • T.Anepaio. Sissejuhatus õigusteadusesse. Juura 2005.a (lk 112-130).
    Lisa võiks uurida, nt:
  • I.Kull jt. Võlaõigus I. Üldosa. Juura 2004.
  • T. Tampuu . Lepinguväliste võlasuhete õigus. Juura 2007.
    Loeng 13. Süüteod. Kuriteod
  • Süüteo mõiste ja astmed .
    Süütegu = karistusõiguslik õiguserikkumine
    Ultima ratio, kriminaliseerimine
    Hüpotees → Dispositsioon → Sanktsioon
    Tavaliselt: Hüpotees → Dispositsioon
        • “Tehingu teine pool ei pea kahju hüvitama, kui ta eksimusest, ... ei teadnud ega pidanudki teadma.”

    Sanktsiooninorm: Dispositsioon → Sanktsioon
        • “Ebaseadusliku läbiotsimise või eluruumist väljatõstmise eest – karistatakse rahalise karistusega.”
        • (Sanktsiooninormi eristamise teooria ei ole nii selge, kui paistab!)

    2. Süüteokoosseisu tunnused.
    § 12. (2) Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. (3) Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus . Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.
    3. Tahtlus ja ettevaatamatus.
    § 16. (1) Tahtlus on kavatsetus , otsene ja kaudne tahtlus. § 18. (1) Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus.
    4. Katse ja ettevalmistus.
    § 25. (1) Süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. (2) Süüteokatse algab hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist.
    Ettevalmistamine
    Ei ole karistatav !
    Erandid:
      • kui see on teo koosseisuline element
      • kui on tegu kuriteole kihutamise katse, kuriteo toimepanemise ettepanekuga nõustumise või kuriteo kaastäideviimise kokkuleppega (§ 22')
    5. Õigusvastasuse välistamine.
    § 27. Õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.
    6. Süü välistamine.
    § 32. (1) Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu.
    (2) Toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle, sõltumata teiste toimepanijate süüst.
    § 33. Isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane.
    7. Nulla poena sine lege.
    Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.
    Nullum crimen, nulla poena sine lege praevia
    8. Ne bis in idem.
    Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis.
    9. Karistussätte tagasiulatuva kohaldamise keeld.
    § 22. Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
    Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.
    Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.
    § 23. Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal.
    Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust.
    Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.
    10. Jurisdiktsiooni põhimõtted.
    Jurisdiktsioon:
    Territoriaalsuspõhimõte (§ 6)
    Passiivne ja aktiivne personaalsuspõhimõte (§ 7)
    Universaalsuspõhimõte (§ 8)
    Kaitsepõhimõte (§ 9)
    11. Süüteo aegumine.
    § 81. (1) Kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud: 1) 10 aastat I astme kuriteo toimepanemisest; 2) 5 aastat II astme kuriteo toimepanemisest.
    (2) Süütegu inimsuse vastu, sõjasüütegu ja süütegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, ei aegu.
    (3) Väärtegu on aegunud , kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud 2 aastat. ...
    12. Karistamise alus.
    KarS § 2 (2) Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
    § 3 (5) Kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest.
    Põhimaterjal
    1. Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
    2. Karistusseadus
    Loeng 16. Tööõigus
  • Tööõiguse mõiste. Tööõiguse allikad.
    Tööõigust on erialases kirjanduses väga erinevalt määratletud:
    • tööõigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib töötaja poolt sõltuva töö tegemist tööandja alluvuses;
    • tööõigus on sõltuva töötaja kaitseõigus, töötaja kaitseks loodud eriõigus;
    • õigusnormide kogum, mis reguleerib töötaja ja tööandja vahel töölepingu alusel tekkinud töösuhteid töötaja poolt sõltuva töö tegemisel tööandja alluvuses.

    Tööõigust loetakse eraõigusesse kuuluvaks õigusharuks koos mõningate avalik-õiguslike tunnustega.
    Tööõiguse allikateks on:
    • Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonid (ILO)
    • Euroopa Sotsiaalharta ( Torino 18.10.1961)
    • Euroopa Liidu töösuhteid reguleerivad õigusaktid
    • Eesti Vabariigi Põhiseadus (§ 29)
    • seadused (töölepingu seadus, töötuskindlustuse seadus, individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, kollektiivse töötüli lahendamise seadus, täiskasvanute koolituse seadus jt)
    • Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused
    • kohaliku omavalitsuse õigusaktid
    • kollektiivlepingud.

  • Tööleping. Töölepingu põhitunnused.
    Töö tegemine võib toimuda erinevates õiguslikes vormides .
    Tööõigus reguleerib töölepingu alusel tekkinud suhteid.
    Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile . Tööandja maksab töötajale töö eest tasu (TLS § 1 lg 1).
    Töölepingu põhitunnused:
  • kahepoolne kokkulepe;
  • töötaja kohustub tegema kokkulepitud tööd;
  • töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile;
  • oluline on tööprotsess;
  • tööandja maksab töötajale kokkulepitud tasu.
  • Tööõiguse seos võlaõigusega. Töösuhte piiritlemine. Töölepingu eeldamine (TLS § 1 lg 2)
    Tööõiguse seos võlaõigusega
    Võlaõigusseaduse (VÕS) üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele VÕS-s või muudes seadustes nimetatud lepingutele, s.h töölepingule.
    Töölepingule kohaldatakse VÕS-s käsunduslepingu kohta sätestatut, kui TLS-s ei ole sätestatud teisiti (VÕS § 1 lg 1, TLS § 1 lg 3).
    Töösuhte piiritlemine
    Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata:
    lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev,
    juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule (TLS § 1 lg 4 ja 5).
  • Tööandja kui tööõigusliku suhte subjekt. Töötaja kui tööõigusliku suhte subjekt.
    Tööandjaks võib olla:
  • juriidiline isik;
  • juriidilise isiku struktuuriüksus;
  • teovõimeline füüsiline isik.
    Töötajaks võib olla füüsiline isik:
  • täisealine töötaja – 18-aastaseks saanud täieliku teovõimega isik - TsÜS § 8 (eriseadusega on teatud töötajate suhtes kehtestatud kõrgem vanusemäär)
  • alaealine töötaja:
    Alla 15-aastase ja koolikohustusliku alaealise töötamise keeld.
    Erandina võib:
    • 13-14-a või 15-16.a koolikohustuslik alaealine teha kerget tööd,
    • 7-12-a teha kerget tööd kultuuri-, spordi-, kunsti- või reklaamitegevuse alal (TLS § 7 lg 1 ja 4).

  • Töölepingu sõlmimine. Töölepingu kohustuslikud andmed. Andmete esitamise viis. Töötaja teavitamine töötingimustest erijuhtudel.
    Tööleping sõlmitakse kirjalikult (TLS § 4 lg 2). Samas, vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust (TLS § 4 lg 3).
    Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja nõustub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. (TLS § 4 lg 2).
    Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt, st ei pea kirjalikku vorminõuet järgima (TLS § 4 lg 5).
    Töölepingu kohustuslikud andmed (TLS § 5):
    • poolte andmed,
    • töölepingu sõlmimise ja töötaja tööleasumise aeg,
    • tööülesannete kirjeldus,
    • ametinimetus , kui sellega kaasneb õiguslik tagajärg,
    • töötasu, selle arvutamise viis ja maksmise kord, palgapäev, maksud ja maksed,
    • muud hüved,
    • tööaeg, töö tegemise koht,
    • puhkuse kestus,
    • töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajad (viitena),
    • tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele,
    • viide kohaldatavale kollektiivlepingule.

    Andmete esitamise viis
    • Töölepingu andmed esitatakse heauskselt, selgelt ja arusaadavalt.
    • Tööandja võib nõuda töötajalt kinnitust andmete esitamise kohta.
    • Kui andmed ei ole töötajale enne tööle asumist esitatud, võib töötaja neid igal ajal nõuda.
    • Tööandjal on kohustus esitada andmed kahe nädala jooksul, arvates nõude saamisest.
    • Andmete muudatused esitatakse töötajale kirjalikult ühe kuu jooksul muudatuste tegemisest.

    Töötaja teavitamine töötingimustest erijuhtudel:
    • seaduses sätestatust lühema katseaja kestus,
    • tähtajalise töölepingu kestus ja sõlmimise põhjus,
    • konkurentsipiirang ,
    • saladuse hoidmise kohustus,
    • kaugtöö tegemine,
    • renditöö tegemine,
    • summeeritud tööaja puhul tööajakava teatavaks tegemise tingimused,
    • tööaja kulutuste hüvitamine,
    • välisriigis töötamise aeg, töötasu maksmise vääring, saadavad hüved ja tagasipöördumise tingimused.

  • Tähtajaline tööleping.
    Tähtajaline tööleping
    Eeldatakse, et tööleping sõlmitakse tähtajatult.
    Tähtajalise töölepingu võib sõlmida kuni 5 aastaks, lähtudes:
    • töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevatest mõjuvatest põhjustest, eelkõige töömahu ajutisest suurenemisest või hooajatöö tegemise vajadusest.
    • vajadusest asendada ajutiselt äraolevat töötajat.

  • Katseaeg .
    Katseaeg
    Töölepingu võib sõlmida poolte kokkuleppel katseajaga, mille käigus tehakse kindlaks töötajal vajalik tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastava töö tegemiseks.
    Seadusjärgne katseaeg on 4 kuud.
    Alla 8-kuulise lepingu puhul ei või katseaeg olla pikem kui pool lepingu kestusest.
    Pooled võivad kokku leppida katseaja mittekohaldamises või lühendamises.
  • Koolituskulude kokkulepe. Saladuse hoidmise kohustus. Konkurentsipiirang.
    Koolituskulude kokkulepe
    Pooled võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures siduvusaja jooksul.
    Saladuse hoidmise kohustus
    See on töötaja seadusest tulenev kohustus.
    Töötaja ei või töölepingu kehtivuse ajal avalikustada asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (tootmis- ja ärisaladus).
    Tööandja võib määrata saladuses hoitava info sisu.
    Pärast töölepingu lõppemist peab töötaja saladust hoidma ulatuses, mis on vajalik tööandja õigustatud huvide kaitseks.
    Pooled võivad kokku leppida leppetrahvis, mis ei välista kahju hüvitamise nõuet.
    Konkurentsipiirang
    See on töötaja kokkuleppeline kohustus mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal.
    Piirangu eesmärk on kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi.
    Piirang peab olema esemeliselt, ruumiliselt ja ajaliselt piiritletud.
  • Töölepingu muutmine. Töölepingu muutmise üldpõhimõte. Töölepingu muutmine tööandja algatusel. Töölepingu muutmine töötaja algatusel.
    Üldpõhimõte – töölepingut saab muuta ainult POOLTE KOKKULEPPEL (TLS § 12).
    Töölepingu muutmine tööandja initsiatiivil:
  • tööandja võib tööaja korraldust muuta, kui muudatused tulenevad ettevõtte vajadusest ja on mõlemapoolseid huve arvestavad (TLS § 47 lg 4);
  • hädavajadus – hädavajaduse puhul peab töötaja täitma töösuhtega otseselt mitteseotud tööandja korraldust.
    • Hädavajadus on eelkõige seotud vääramatust jõust tuleneva kahjuga tööandjale.

    (TLS § 17 ja 36)
  • Ettevõtte üleminek.
    Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb.
    Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, s.h ettevõttega seotud lepingud.
    Ettevõtte üleminekul läheb üle terviküksus, sama tegevus jätkub.
    (TLS § 112 lg 1)
  • Töölepingu lõppemise alused. Töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel. Töölepingu lõppemine lepingu tähtaja möödumisel. Töölepingu lõpetamine töötaja algatusel. Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel.
    Tööleping lõpeb üldjuhul:
    • poolte kokkuleppel,
    • lepingu tähtaja möödumisel,
    • töötajapoolsel lepingu ülesütlemisel,
    • tööandjapoolsel lepingu ülesütlemisel.

    (TLS § 79, 80, 83, 84)
    Töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel:
    • põhjus ei ole oluline,
    • algatus võib tulla mõlemalt poolelt,
    • kokkulepe võib olla suuline,
    • hüvitise maksmine pole kohustuslik.

    (TLS § 79)
    Töölepingu lõppemine lepingu tähtaja möödumisel
    Tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel.
    Kui töötaja jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks, kui tööandja ei avaldanud teistsugust tahet 5 tööpäeva jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist.
    (TLS § 80)
    Kui tööandja ütleb tähtajalise töölepingu üles majanduslikel põhjustel, maksab ta töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni (TLS § 85 lg 2 ja 100 lg 3).
    Töölepingu töötajapoolne ülesütlemine
    Töötaja saab lepingu üles öelda kas korraliselt või erakorraliselt.
    Ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
    Ülesütlemisavaldus ei või olla tingimuslik .
    Erakorralist ülesütlemist peab töötaja põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
    (TLS § 85, 95)
    Töölepingu korralisel ülesütlemisel on töötajapoolsed etteteatamise tähtajad järgmised:
    • Tähtajatu töölepingu ja teise töötaja asendamiseks sõlmitud tähtajalise töölepingu lõpetamiseks etteteatamise tähtaeg on 30 kalendripäeva.
    • Katseajaga sõlmitud töölepingu lõpetamise etteteatamise tähtaeg on katseajal 15 kalendripäeva.

    (TLS § 85 lg 1 ja 2, § 86 lg 1, § 98 lg 1)
    Töölepingu erakorralise ülesütlemise üldreeglid töötajale on järgmised:
    • mõjuv põhjus,
    • ette ei pea teatama,
    • üles öeldakse mõistliku aja jooksul peale teadasaamist.

    (TLS § 87, § 98 lg 2 ja § 91)
    Töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse olulise kohustuste rikkumisel, eelkõige kui aset on leidnud:
    -ebaväärikas kohtlemine, oluline viivitamine tasu maksmisega, reaalne oht töötaja elule või tervisele jms – töötajal õigus saada hüvitist 3 kuu ulatuses
    -töötaja isikust tulenevatel põhjustel (töötaja tervislik seisund, perekondlikud kohustused jms)
    (TLS § 91, 100 lg 4)
    Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda ainult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning ülesütlemist peab põhjendama.
    Tööandja võib töölepingu üles öelda erakorraliselt mõjuva põhjuse olemasolul (majanduslikud põhjused, koondamine):
    1) kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (töö lõppemine),
    2) tööandja tegevuse lõpetamisel,
    3) tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu.
    (TLS § 89 lg 1 ja 2)
    Tööandja võib töölepingu üles öelda erakorraliselt ka töötaja isikust või käitumisest tulenevatel ning muudel töötaja tegevusest tulenevatel põhjustel.
    (TLS § 87-89)
    Materjal
    1. Loengus käsitletud ja moodle-keskkonda ülesriputatud teemakohased slaidid.
    2. Töölepinguseadus.
    3. Töölepinguseaduse kommenteeritud väljaanded, kui on soovi.
    Lisamaterjal, mida oleks kasulik kõikide teemade osas juurde lugeda, on antud moodle-keskkonnas ülesriputatud teemakohaste slaidide lõpus.
    54
    • .DOC Laadi alla originaalfail 54 lk · .doc · 288 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #1 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #2 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #3 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #4 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #5 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #6 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #7 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #8 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #9 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #10 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #11 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #12 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #13 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #14 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #15 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #16 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #17 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #18 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #19 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #20 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #21 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #22 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #23 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #24 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #25 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #26 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #27 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #28 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #29 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #30 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #31 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #32 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #33 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #34 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #35 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #36 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #37 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #38 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #39 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #40 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #41 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #42 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #43 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #44 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #45 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #46 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #47 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #48 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #49 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #50 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #51 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #52 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #53 Õiguse alused-harjutusküsimused vastused #54
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 54 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-01-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 288 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Kristina Pärn Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Esialgsed harjutusküsimused loengute kohta (teemade edasisel käsitlemisel täiendatavad)
    õiguse alused õigus avalik õigus

    Sarnased õppematerjalid

    Õigusõpetus
    59
    doc

    Õigusõpetus

    ÕIGUSÕPETUS Sissejuhatus õigusesse ÕIGUSE EELASTMED: Normatiivse reguleerimise alustalad on tavad, moraal, religioon, korporatiiv, õigus. Moraal ja tava on enne õigust · Tava ­ kõige vanem käitumise korrastaja, mis on kujunenud pika ajaperioodi jooksul läbi paljukordsete inimkäitumiste aktide ja on saanud harjumuseks. Tavad kujundasid väga kindla kvaliteediga korra inimeste käitumises. Praegugi kujundavad tavad mõnel alal kindlama korra kui õigus. · Moraal - tekib juurde korrareegleid. Tavale järgnev korrareeglistik on moraalinormid.

    Õigusõpetus
    Õiguse alused konspekt
    30
    docx

    Õiguse alused konspekt

    omavalitsuse eelarve) kõrval. Õiguskord on teatud mängureeglite kogum, seaduste täitmine on selle mängu põhireegel. Terves ühiskonnas peab ühiskonnaliikmete enamus õigeks, vajalikuks ja võimalikuks seadusi jm. õigusnorme täita. Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta (kahe eraisiku kohta; riigi ja eraisiku kohta jne): ühele pannakse mingi õigus ­see on subjektiivne õigus - ja teisele kohustus, enamasti on neid ühe asja ajamisel mitmeid. Kirja pandud (ius scriptum) , kehtestatud ettenähtud menetluses pädeva riigi- või kohaliku omavalitsuse organi poolt, nende täitmine tagatakse riikliku sunniga. Õigusnormid on kirja pandud ja ettenähtud korras avaliku võimu (Riigikogu, Valitsus, minister, valla- või linna volikogu jne) poolt vastu võetud ning nende

    Õiguse alused
    Õiguse alused eksami konspekt
    44
    doc

    Õiguse alused eksami konspekt

    Selles protsessis otsustatakse, mis kellele lubatud, mis keelatud, kuidas õigused ja kohustused on jaotatud- need otsused pannakse õigusaktide vormi. Terves ühiskonnas peab ühiskonnaliikmete enamus õigeks, vajalikuks ja võimalikuks seadusi jm õigusnorme täita. Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta: ühele pannakse mingi õigus-subjektiivne õigus- ja teisele kohustus. Objektiivse õiguse moodustavad normid, subjektiivse õiguse moodustavad õigusuhted. Õigus objektiivses tähenduses- riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid, nt. liiklusseadus Õigus subjektiivses tähenduses- õbjektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes, nt. saada juhiluba, kui eksam tehtud. Õigusriigi põhimõte: ka riigivõimu kandjad on oma tegevuses seotud seadusega ning kohustatud tagama üksikisikute õigused ja vabadused. Õigusriigi põhimõtte elemendid:

    Õiguse alused
    Tsiviiliguse konspekt
    56
    doc

    Tsiviiliguse konspekt

    Tsiviilõiguse üldosa Paul Varul Seminarid alates 12.märtsist. Seminarid ja kontrollkaasus kohustuslikeksamile pääs. Õppematerjaliks loengukonspekt + Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) + Köhleri õpik 1998 (abivahendina). 1. Sissejuhatus eraõigusesse. Tsiviilõiguse mõiste ERAÕIGUS JA AVALIK ÕIGUS Mis on õigus? Õigust võib vaadelda kahes tähenduses: Objektiivne õigus ­ õigus kui õigusnormide kogum. Õigusnorm on riiklikult tagatud üldise iseloomuga kirjutatud käitumisreegel; õigusnorm on liik sotsiaalseid norme. Subjektiivne õigus ­ kellelegi kuuluv õigus kas ise midagi teha või nõuda teistelt millegi tegemist/millestki hoidumist. Riiklikult tagatud käitumisvõimalus. Objektiivne õigus Eraõigus Avalik õigus

    Tsiviilõigus
    Tsiviilõigus
    39
    doc

    Tsiviilõigus

    TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA Konspekt Tartus 2008 1. MUGANDUS KURSUSEKAASLASTE KONSPEKTIDEST Mis on õigus? Objektiivne õigus ­ õigus kui õigusnormide kogum. Õigusnorm on riiklikult tagatud üldise iseloomuga kirjutatud käitumisreegel; õigusnorm on liik sotsiaalseid norme. Subjektiivne õigus ­ kellelegi kuuluv õigus kas ise midagi teha või nõuda teistelt millegi tegemist/millestki hoidumist. Riiklikult tagatud võimalus ise teatud viisil käituda ja nõuda vastavalt käitumist. Objektiivne õigus jaguneb kaheks osaks avalikuks ja eraõiguseks. Selline liigitus on omaks võetud riikides, kus on toimunud Rooma õiguse retseptsioon, eelkõige Kontinentaal-Euroopas (versus common law süsteem). Kolm olulist õigussüsteemi 1

    Õigus
    Õiguse alused kordamisküsimused vastustega
    214
    docx

    Õiguse alused kordamisküsimused vastustega

    teiseseid (sõltuvad kujundusviisilt ja volitustelt esmasest) riigiorganeid. Moodustamisviisi järgi valitavaid (Riigikogu) ja mittevalitavaid (Riigikogu ja president nimetavad ametisse kõrgemaid ametnikke, kaitseväe juhataja määrab ametisse kaadriohvitsere). Volituse ajalise kestuse järgi alaline (nt Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu) või ajutine (nt Riigikogu uurimiskomisjon, valitsuskomisjon, ekspertkomisjon). Milline on riigi ja õiguse omavaheline seos? Ühiskonna juhtimissuhted vajavad reguleerimiseks norme ja aktsepteerivad tavasid, mis talle sobivad ja nõuavad nende täitmist (tavaõigus). Riik loob sisult uusi norme ja kehtestab neid (riigi õigusloome). Riik annab läbi õiguse temale vajalikele käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu, õiguses väljendub riigi tahe. Õigus on riigivõimu teostamise vahend, mille abil riik loob tingimused oma eesmärkide saavutamiseks

    Õiguse alused
    Tsiviilõigus KT2
    38
    doc

    Tsiviilõigus KT2

    Imperatiivseid norme, s.o norme, mis rangelt määravad ära poolte vastastikuse käitumise, kasutatakse tsiviilõiguslikus regulatsioonimehhanismis märksa harvemini Tsiviilõigus täidab eraõiguse üldosa funktsioone. Eraõigus aga on õigussüsteemi osa, mis reguleerib isikutevahelisi suhteid poolte võrdsuse alusel. Eraõiguse eriosa moodustavad sellised õigusvaldkonnad nagu äriõigus, intellektuaalse omandi õigus, rahvusvaheline eraõigus jt. Tsiviilõigus on niisiis eraõiguse haru, see on õigusnormide kogum, mis üldisemalt käsitledes, reguleerib suhte poolte vastastikust käitumist, lähtudes õiguslikust võrdsusest ja sõltumatusest, tunnustades tsiviilõigussuhetes osalejate tahte autonoomiat, nende varalist iseseisvust ja isiklikke mittevaralisi suhteid. 51. Tsiviilõigussuhte mõiste ja suhtest osavõtjad (isikud).

    Õigus alused
    Õigusõpetus - Kordamine eksamiks
    39
    docx

    Õigusõpetus - Kordamine eksamiks

    Küsimused/Konspekt pärinevad ainekavas nädalatekaupa läbi võetud teemadest ja lisaks tunnis kirja pandud üksikuttest infokildudest. Kollasel higlightidud osad pidavat eksamile tulema Popovi sõnul. Pool infot on raamatust, ülejäänud netist leitud materjalidest. Lisaks on konspekti lõpus 2017 aastal küsitud eksamiküsimused. Vigade eest ei vastuta. Teema 1. Õigus ja ühiskond 1. Õiguse olemus ja mõiste - õigus on käitumisreeglite ja normide kogum. Teisisõnu inimeste vahelise sotsiaalsete suhete reguleerimise vahend. Enne seda olid väljakujunenud tavad. Need muutusid omakorda sätestatud õigusteks. Tava = käitumisviis + õiguslik tunnustamine. Õiguse allikaks on õigust seadvad faktid ja õigusnormid. Õigusnorm on üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras

    Õigusõpetus


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (2)

    mina596 profiilipilt
    mina596: korralik materjal
    13:08 20-01-2013
    margittl profiilipilt
    margittl: korralik materjal
    16:13 27-05-2013



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun