Õiguse üldteooria (4)

ÕIGUSE ÜLDTEOORIA 
 
I teema. Õigusteadusest   
 
 
 
 
 
 
 
0. Sissejuhatav loeng: Õiguse topeltloomusest globaliseerumise tingimustes. 
1. Õigusteadus : süsteemne- struktuurne   käsitlus  
1.1. Süsteemse-struktuurse käsitluse olemus 
2. Õiguse tunnetusviisidest. 
2.1. Õiguse filosoofia kui õiguse tunnetusviis  
2.2. Õiguse sotsioloogia kui õiguse tunnetusviis 
2.3. Õiguse ajalugu kui õiguse tunnetusviis 
3.  Multi Level Approach  moodsas õigusmõtlemises 
4. Tänapäevane õiguse mõiste 
 
0. Õiguse topeltloomusest globaliseerumise tingimustes. 
 
Õiguse topeltloomusest 
Allikas: The Dual Nature  of Law. Alexy . 
 
Õiguse topeltloomusest on tänapäeval saanud üks kesksemaid doktriine. Rober Alexy selgitab 
topeltloomust läbi kahe  dimensiooni  ehk faktilise ja  kriitilise . Esimene neist tähendab õigust 
positiivses mõttes ehk selle sotsiaalset mõjusust ning teine loomuõiguslikku sisu ehk õigluse 
ideed.  Alexy  tõestab  oma  väite  läbi  reaalse  õiguskorra,  demonstreerides  nii  õiguse 
kohustuslikku  normatiivset  loomust  kui  ka  loomuõiguslikku,  ilma   milleta   ei  ole  samuti 
võimalik õigust tänapäeval ette kujutada.  
Alexy  ütleb,  et  õigus  kutsub  üles  õiguspärasele  (õiglasele)  käitumisele  mitte  ise,  vaid  läbi 
esindajate  (otsustajate).   Laias   laastus  on  siin  tegemist  kõigiga,  kes  osalevad  õiguslikult 
relevantses  elus.  Nende  ülesandeks on tõstatada  oma  tegevusega  nõude sisu.  Selles avaldub 
muidu neutraalse sätestatud õiguse  ülipositiivne  loomus. Alexy demonstreerib, et  õiglus  pole 
midagi  muud,  kui  õiglane  jaotamine  ja  õiglane   hüvitamine   ning  see  eksisteerib  kõikjal 
õigussüsteemis.  Lisaks  eristab  Alexy  ametnike  subjektiivset  arvamust  käitumisest  seaduse 
nimel.  Viimasel  juhul  lähtutakse  alati  seadusest  ja  selle  mõttest  taaskord  üles  kutsudes 
õiguspärasele  käitumisele.  Taolise  üleskutse  sisuna  näeb  Alexy  kõigi  poolt  aktsepteeritavat 
ning kõigile suunatut. Seetõttu kuulub ta samuti õiguse kriitilisuse dimensiooni.   
Teine  samm  on   diskursus   kui  oluline  element  õiguse  topeltloomuse  doktriini  jaoks. 
Diskursuse    doktriin ,  see  on  praktilise  õigsuse  või  siis  tõe   protseduuriline   teooria.  Kõikide 
protseduuriliste  teooriate  peatees  räägib  sellest,  et  ühe  normatiivse  ülestähenduse   õigsus  
sõltub sellest, kas see ülestähendus on saadud teatud protseduure jälgides, see on iseloomulik 
kõikide  doktriinide  kohta.  See  ongi  protseduurilise  teooria  kvintessents.  See  kriitilise 
dimensiooni  puudulikkus,  nagu  otsustuse  protseduur  ette  näeb,  on  õiguse  positiivne 
dimensioon .  See  vajadus  tuleneb  moraalsetest   vajadustest   vältida  anarhiat  ja   kodusõda   ning 
saavutada sotsiaalse koostöö eelis.  
Neid kahte  etappi  tuleb selgelt üksteisest eristada, kuid nad on üksteist täiendavad ning läbi 
nende seotakse kaks õiguse dimensiooni üheks - kriitiline ja faktiline. 
Õigluse  printsiip  on  oluline  printsiip.  See  nõuab  moraalselt  õiget  otsustust.  Mõlemad 
printsiibid  võivad omavahel põrkuda ning teevad seda tihti. Õiguse topeltloomus nõuab, et 
nad oleks vaadeldud õiges proportsioonis. Kui see  proportsioon  on õigesti määratletud, 
on saavutatud ka õiguskorra harmoonia .  
Ent  tänapäeva  maailm  on  tinginud  vajaduse  seada  diskursusele  ka  selged  piirid.  II  MS 
sõjakoledused  on  tinginud  selle,  et  mitte  kõik  seadused  ei  ole  seadused.  Siin  tuleb  jällegi 
nähtavale  õiguse  kriitiline  dimensioon.  See  avaldub  tänapäeval  läbi  demokraatia  poliitilise 
vormi.  Otsustus on tegelik demokraatia külg.  
Demokraatia   väljendus   on  konstitutsioonilised  õigused.  Need  on  õigused,  mis  on  pandud 
põhiseadusse eesmärgiga muuta  inimõigused   positiivseks   õiguseks . Nad kuuluvad ideaalesse 
õiguse  dimensiooni,  seega  nende  positiviseerimine  kätkeb  endas  püüdu  ühendada  ideaalset 
reaalse dimensiooniga. 
Ideaalses  demokraatias  ei oleks põhiseaduslike õiguste ja demokraatia enese vahel konflikti. 
Reaalses demokraatias aga on konflikt – poliitiline elu ja idee põhiseaduslikest inimõigustest 
vajab  kontrollimist.  Seda  kontrolli  võib  vaadelda  kui  argumenteerivat  või  diskursiivset 
inimeste  esindatust.  Sel  juhul  ideaalne  ja  reaalne  õiguse  loomus  eksisteerib   parlamentaarse  
seadusandluse  ja  põhiseadusliku  kontrolli  vahel.  Võimude   lahusus   tasakaalustab  nende 
vahekorda , seega on täidetud õiguskorra harmoonia. Järelikult on süsteem suletud ning õiguse 
topeltloomuse  teoreem tõestatud. 
 
Õiguse topeltloomusest arusaamiseks tuleb astuda kolm sammu:  
1.Õigsus  (küsida  õigsuse  kohta  e  vajalikkuse  ja  nõude  sisu  kohta.  Õigus  omab  nõuet 
õigsusele. 
Õigsuse 
nõue 
tuleb 
tõstatada 
nende 
poolt, 
kes 
õigust 
loovad/rakendavad/tõlgendavad) 
2.  Diskursus  (läbida  see).  Diskursus  on  praktilise  õiguspärasuse  (õigsuse)  või  tõe 
protseduuriline  teooria.  See  räägib  sellest,  et  õigsus  on  tagatud  siis,  kui  on  järgitud  teatud 
protseduure. Diskursuse reeglid formuleerivad sh üldised õiguspärasuse nõuded: 
-  mittevastuolulisus 
-   universaalsus  kasutatavate  eelduste  mõttes 
-   keelelis -mõisteline selgus 
-  empiiriline tõesus 
-  tagajärgede, rollivahetuse, kaalutluse silmaspidamine ehk see on monoloogi tase. 
3. Mõistuse institutsionaliseerimine (püstitada tees, et õigus nõuab midagi õiget) 
 
Ideaalse  diskursuse  probleem  on  see,  et  tegelikkuses  on  piiratud  aeg,   osalejate   arv,  vabadus 
osalemiseks,  keelemõisteline  ebaselgus,  piiratud  informeeritus,  rollivahetuse  võimatus. 
Ideaalset   varianti   kritseritakse  tugevalt,  sest  keegi  pole  ideaalse  diskursuse  situatsioonis 
viibinud. See pole seega reaalne diskursus. 
 
Diskursus praktilise õigsuse (õiguspärase) doktriinina. 
Diskursiteooria praktiline väljendus seisneb selles, et ta on hea tõlgenduse ja tõlgenduse 
põhjenduse  mall .   Tõlgendaja võib kontrollida oma arutlust diskursiteooria abil, samuti võib 
protsessist väljaspool olev isik kontrollida tõlgendaja arutlust. Diskursiteooria ei nõua, et 
tõlgendajad suudavad de  facto täpselt järgida kõiki selle teooria põhimõtteid, kuids 
diskursiteooria eeldab (loogiliselt), et inimesel on nende põhimõtete järgimise võimalus. See 
võimalus peab olema igal inimesel põhiseaduse alusel hinnagute  andmiseks , kuid see ei eelda , 
et kõik seda teevad. 
Kui suurel määral näiteks demokraatia ideaale teoks tehakse, ei ole  ideaali  asi. Sellel on oma 
jõud just vaid ideaalina, mallina. Sama kehtib ka diskursiteooria kohta. See pakub juristile 
eesmärgi, mille poole ametioskustes püüelda ja loob aluse tema kutse-eetikale. Kui ta 
püüab saavutada tulemusi, mida õiguse ideaal eeldab, peab ta olema valmis ka kontrolliks, 
mida eeldab ratsionaalne   diskurss . Siis teostab ta ennast ja saavutab oma eesmärgi nii hästi 
kui see  temal inimesena  ja  juristina on võimalik.  
Diskursiteooria  teenib  juriste  ka   kaudselt .  Ta  pakub  vahendeid  eneseanalüüsiks.  see  on  üks 
kasutuskõlblik vahend, kui püüda vastata küsimusele – mida ma tegelikult teen, kui ütlen, et 
tõlgendan  seadust?  Iga  samm,  mis  süvendab  enesemõistmist,  muudab  õigusühiskonna 
tugevamaks. See teeb lihtsalt juristidest tõelised  juristid . 
 
Õigluse ja õiguse vahekorrast 
 
Õigluse  probleemiga  tegelevad   suuremal   või  vähemal  määral  enamus  inimest  ja  ühiskonda 
uurivatest teadustest,  ehkki  põhitegijateks siin on arusaadavatel põhjustel  filosoofid , teoloogid 
ja   õigusteadlased .  Kui  filosoofid  ja  teoloogid  otsivad  võtit  õigluse  olemusse  (inimliku) 
olemise kõige üldisematest dimensioonidest, siis õigusteadlased tavaliselt asetavad probleemi 
konkreetsemale alusele ning püüavad leida sellele  lahendust  õiguse  teoreetilise  käsitluse või 
õiguspraktikas tõusetunud ülesannete kontekstis.  
 
Õigusteadlaste jõupingutused leida õiglase õiguse kriteeriumid lõpevad sageli tõdemusega, et 
neid  polegi  või  on  nad  oma  abstraktsuses  sedavõrd  ähmased  ning  praktiliseks  kasutamiseks 
kõlbmatud, et muudavad õigluse idee kui niisuguse juristile väärtusetuks. 
 
Õigluse erinevatelt tunnetuslikelt või kontseptuaalsetelt alustelt üles ehitatud käsitlused viivad 
ja  peavadki  viima  sisult  erinevate  tulemusteni.   Tingituna   ainuüksi  lähteseisukohtade 
erinevusest pole saadud tulemused sellepärast vahetult võrreldavad. Kui neid siiski kõrvutada 
ja  võrrelda  tahetakse,  veelgi  enam,  kui  tahetakse  leida  erinevate  käsitluste  nn   ühisosa , 
jõutaksegi harilikult mõtteliste konstruktsioonideni, mis oma ebamäärases väheütlevuses või 
siis ülimas abstraktsuses ei saa õieti kedagi rahuldada. 
 
Sellepärast  on  ilmselt  mõistlik   loobuda   katsetest   konstrueerida   õigluse  universaalset 
määratlust.  Kuna  tegemist  on   tõepoolest   inimliku  olemise  mõttes  kõikehõlmava,  olemise 
praktiliselt kõiki struktuure läbiva fenomeniga, mis paraku  nähtub , avaldab ennast olemise eri 
tasandite,  vormide,  aspektide  jne  lõikes   erineval   kujul,  siis  on  ülimalt  keeruline,  kui  mitte 
päris  võimatu  sõnastada  õigluse   sisuline   ja   vormiline   rikkus  ühe  universaalse  definitsiooni 
raames. Küll aga tasub näha vaeva selle nimel, et avada õigluse objektiivne alus ja tunnetuslik 
sisu  ühiskonna,  inimliku  olemise  kontekstis  niivõrd,  kui  suudame  seda  olemist 
konkretiseerida, mingist üheselt  piiritletud rakursist vaadelda. 
 
-  Mõiste õiglus (ld iustitia) esindab sisu aspekti, mõiste õigus (ld ius) selle objektiivses 
tähenduses aga vormi aspekti 
-  Õiguse  igipõliseks  ideaaliks  on  õiglane  õigus,  st  õiglus  on  õiguse   sisuks ,  õigus  aga 
õigluse vormiks 
 
1. Õigusteadus: süsteemne-struktuurne käsitlus 
1.1. Süsteemse-struktuurse käsitluse olemus 
 
NB! Siin on oluline, et milliseid  küsimusi  on vaja esitada õiguse kohta, et teda tundma õppida 
–  horisontaalne  ja  vertikaalne.  Õigusteaduse  ülesanne  on  õigusteaduse  kui  reaalselt 
eksisteeriva sotsiaalse fenomeni tundmaõppimine .  
 
Iga  teadust  saab  määratleda  selle  uurimiseseme  ja  uurimisviisi  kaudu.  Otsides  õigusteaduse 
uurimiseset,  leiame   keeruka   normikompleksi.   Muuhulgas   eristuvad  siin  ka   õigusnormid . 
Kontinentaal-Euroopas  võime   viimased   omakorda  jagada  tinglikult  kaheks:  era-  ja  avaliku 
(sh  suhteliselt  iseseisvama  alaliigina   kriminaalõigus )  õiguse  normideks.  Ligemal   uurimisel  
võib  nende  valdkondade  raames  omakorda  eristada  kitsamaid  alajaotusi.  Neid  norme  võib 
uurida  aga  erinevaid  võtteid  kasutades  ning  erinevatest  vaatepunktidest.  Oma  spetsiifiline 
tunnetus-huvi  on  õiguse  dogmaatikal,  õiguse  ajalool,  õiguse  sotsioloogial,  võrdleval 
õigusteadusel, õiguse filosoofial. Kõik see kokku moodustab õigusteaduse  tervikuna .  
Olulised   märksõna   veel  õiguseprintsiibid,  uurimisese.  Erinevad  ained  ehk  distsipliinid,  mis 
tegelevad objektiivse  õigse  vahetu tundmaõppimise ( dogmaatika ). nende kõrval eksisteerivad 
alusained,  mille  hulka  kuuluvad  õiguse  ajalugu,  õiguse  filosoofia,  õiguse  teooria,  õiguse 
sotsioloogia jne. 
Õigust  tuleb  tundma  õppida  erinevatel   tasemetel   (rahvuslik   õiguskord   või  EU  õigus). 
Jutt  on  õiguse  tundmaõppimisest,  tema  seletamisest,  tunnetamisest  alates  rahvuslikest 
õiguskordadest kuni interaktiivsete õiguskordadeni välja. 
Õigusteaduse  tekkest  võib rääkida seoses  Rooma  riigi õiguskorra kujunemisega. See dateerub 
kuhugi II saj. e. Kr. Teadus, sh õigusteadus on  internatsionaalne  nähtus, sest selle uurimisese 
on  universaalne.  Samas  võib  uurimisese  –  õigus  aeg-ruumis  oluliselt  erineda,  mistõttu 
tunnetamise  konkreetne  ese  ja  ka  viisid  sõltuvad  ajast  ja  kohast.  Hoolimata  niisugusest 
erinevusest  võib  eelneva  pinnalt  sõnastada  õigusteaduse  ülesande,  milleks  on  õiguse  kui 
tegelikkuses esineva sotsiaalse fenomeni  igakülgne  ja süsteemne  uurimine  selle kriitilise 
interpretatsiooni ja esitatud  seisukohtade   põhjendamise abil. 
Õigusteaduse  õppimisel  võib eristada kahte sorti aineid – positiivõiguslikke e dogmaatilisi ja 
alusaineid.  Esimeste  raames  käsitletakse  õiguse  üldobjekti  teatud  osa  –   distsipliini  
(lepinguõigust,  haldusõigust  vms),  teiste  raames  õpitakse  aga  tundma  mingit  kindlat 
lähenemisviisi  õigusele  ( õigusdogmaatika ,  õiguse  sotsioloogia  jne).  Õigusteadus  on 
kompleksne  fenomen ja koondab endasse terve perekonna “õigusteadusi”. 
 
 
 Kokkuvõte artiklist : Narits. R. Õigusteadus. -  Juridica , 1995, 3, lk. 86 
 
Peaks olema kirjutatud märksõnast „õigusteadus“, aga ei ole. Selline jutt on hoopis: „1995, 
Eesti taastab ja loob oma rahvuslikku õiguskorda. See on huvitav ja mahukas töö. Kahtlemata  
on  siin  oma  kindel  osa  ja  koht  juristidel  –  nii  teadlastel  kui  ka  praktikutel.  Kuid  selline 
eesmärgipärane tegevus õiguskorra kujundamisel ei ole „sile“ ja probleemivaba. Nii näiteks 
püüab  seadusandja  transformeerida  olulisemad  eluvaldkonnad  õiguse  keelde.  Jõudumööda 
aitavad  teda  siin  õigusteadlased.  Juristid  –  õiguse  rakendajad  –  omakorda  püüavad 
juriidiliste  otsustuste  tegemisel leida olemuslikke  seoseid  keerulise eluliste asjaolude maailma 
ja  õigusnormis  esitatud  abstraktse  faktilise  koosseisu  vahel.  Nii  kontrollivad  nad   kaasuste  
õiguspärasust  või  õigusvastasust.  Seega  puutuvad  nii  ühed  kui  ka  teised  kokku  juriidiliste 
mõistete  maailmaga .“ 
 
Õigusteaduse süsteemne-struktuurne käsitlus 
 
Õigusteaduse  ülesanne  on  õiguse  kui  reaalselt  eksisteeriva  sotsiaalse  fenomeni  igakülgne  ja 
süsteemne uurimine selle kriitilise interpretatsiooni ja esitatud seisukohtade argumenteerimise 
abil. NB! Teadmistesse tuleb  suhtuda  kriitiliselt ja ka enesekriitiliselt. Ülevaate   saamiseks   
õigusteaduse      süsteemsest-struktuursest      käsitlusest,  on  eelkõige  vaja  piiritleda 
küsimustering, millele tuleb leida vastused õigusteadusest rääkides: 
1. Mis on õigusteadus: mõiste, olemus, millest koosneb, milline on ta struktuur/süsteem;  
2. Kas õigusteadus on teadus (-haru); 
3.  Millega  õigusteadus  tegeleb:  mis  on  õigusteaduse  ülesanne,  mis  on  õigusteaduse 
uurimisese/-objekt; . 
4. Kui vana on õigusteadus ja kust ta pärineb; 
5. Kust pärinevad õigusteadlaste seisukohad, tulenevalt millest on antud vastused eelmistele 
küsimustele? 
Õiguse kohta küsimuste esitamine jaguneb kaheks: 
1)  horisontaalne – mitte sügavutti minek  
Õigusliku praktika küsimused käivad: a) õiguse filosoofia b) õiguse sotsioloogia c) õiguse 
teooria  e  õigusdogmaatika  ( võrdlev   õigusteadus)  d)õiguse  ajalugu  (võrdlemine  õiguses) 
kohta Kui küsida ühe ja sama asja kohta aga erineva kvaliteediga küsimusi, siis saame ka 
eri  vastuse.  Igas  küsimuses  on  peidus  juba  pool  vastust.  Nii  on  ka  õiguse  kohta 
küsimisega. Kui juba küsida oskad, siis pool võitu  juba olemas.  
2)  vertikaalne  küsimine  –  õigust  on  võimalik  tundma  õppida  mitmetasandilise 
tundmaõppimise  teel.  Esitame  samuti  õiguse  kohta  küsimusi,  kuid  lähme  sügavuti. 
mNeid  teese  ühendab  järgnev:  õiguslik  praktika  tarnib   toormaterjali   erineva 
kvaliteediga  vastuste  jaoks. Õigusteadus on praktilise  iseloomuga  teadus.  Õigus tuleb 
süstematiseerida.  Õigus  oleks  sellisel  juhul  süsteemne,  kultuuriline  käsitlus  -  mingi 
osa reeglitest, mida inimesed jälgivad. Õigust peab tundma õppima igakülgselt. Tuleb 
tundma õppida kõiki õiguse tunnetusviise. 
 
Õigusteadus kuulub sotsiaal- ehk ühiskonnateaduste alarühma. Seejuures  on õigusteadus: 
1) 
poliitiline, 
2) 
nii  üldistav kui ka  rakenduslik , 
3) 
nii ühtne kui ka  diferentseeritud . 
Poliitiline  on  õigusteadus  seetõttu,  et  kuulub  sotsiaalteaduste  sellesse  rühma,  mis  uurib 
poliitilisi suhteid ühiskonnas (ühiskonna poliitilist organisatsiooni). 
Üldistav kui ka rakenduslik on ta seetõttu, et kujuneb ja areneb valdavalt sotsiaalse praktika, 
st  riigi  organiseerimistegevuse  ning  õigusliku  reguleerimise  mõjul,  üldistades  saadud 
kogemusi ning  andes üldistuste 
pinnalt praktikale tagasi teaduslikult põhjendatud lahendeid. 
Ühtne on ta selles mõttes, et esineb sotsiaalteaduste süsteemis tunnetuse  objekti alusel ühtsena 
(terviklikuna), kuid seesmiselt on ta ise omakorda diferentseeritud erinevateks harudeks ning 
allharudeks. 
Õigusteadus  on  teadus  õigusnormide  sisust,  mis aitab  teisi  ühiskonnateadusi  nende  teaduste 
eesmärkide  saavutamisel.   Kesksed   nähtused,  mida  õigusteadus  uurib  on  inimene,  sotsiaalne 
keskkond  (ühiskond),  riik  kui   organisatsioon   sotsiaalses  keskkonnas,  õigus(-normid)  kui 
sotsiaalsete  protsesside   regulaator ,  inimese  tegu  (tegevus  ja   tegevusetus )  aegruumis,  teo 
tagajärg, kausaalne seos teo ja tagajärje vahel. 
 
Õiguse tõlgendamise teooria.  Aarnio , lk 45 jj. 
 
Aarnio  räägib  aga  õigusteadusest  järgmist.  Teadust  iseloomustatakse  sageli  tema  objekti 
järgi.  Objekti  järgi  iseloomustades  on  õigusteadus  teadus  õigusest.  Õigusteadus  selgitab 
kehtivate  õigusnormide sisu. Sellisel ülesande kirjeldusel on kaks poolt:  
1.  õiguse  kehtimise  tõdemine ja 
2.  õigusnormide sisu  selgitamine .  
Praktilises  uurimistöös  ja  normide   kasutamisel   esimesele  punktile  eriti  tähelepanu  ei 
pöörata, vaid keskendutakse teisele punktile.  
Õigusteadus on teadus õigusnormide sisust, mis aitab teisi ühiskonnateadusi nende teaduste 
eesmärkide saavutamisel. Kesksed nähtused, mida õigusteadus uurib on  inimene, sotsiaalne 
keskkond  (ühiskond),  riik  kui  organisatsioon  sotsiaalses  keskkonnas,  õigus(-normid)  kui 
sotsiaalsete  protsesside  regulaator,  inimese  tegu  (tegevus  ja  tegevusetus)  aegruumis,  teo 
tagajärg, kausaalne seos teo ja tagajärje vahel. 
Õigusteadusel  on  sügavalt  praktilised  eesmärgid  –  sel  saab   otsustamisel   kindlas 
õiguskorras kasutada. Võib eristada vähemalt nelja õigusteaduste hulka kuuluvat uurimisala – 
õigussotsioloogia , õigusdogmaatika, õiguse ajalugu ja võrdlev õigusteadus. 
 
Mis  on  teadus  kui  selline?  iga  õpetus,  mis  on  on  süsteemselt    korrastatud  terviku 
tunnetamine . Narits rõhutab veel, et teaduse ülesanne on toota uut teadmist.  Õigusteadus 
on tüüpiline teadus. 
 
Õigusteadus  hõlmab  mitmeid  teadusi  õigusest  –  õiguse  sotsioloogia,  õiguse  ajalugu, 
õiguse filosoofia, õiguse teooria ja  jurisprudents  (e õiguse dogmaatika). See on võimalik, 
sest õigus on kompleksne fenomen. +  omavahelised  seosed. 
 
Õigusteadusest  saab  rääkida  seoses  Rooma  riigi  õiguskorra  kujunemisega.    Rooma 
õigusteaduses  seadusel  erilist  rolli  ei  olnud  (seega  sarnane  pigem  common  law’ga).  
Rooma õigusteaduse hiigelhooneks on „Corpus Iuris Civilis“.  
 
Õigusteaduse  metodoloogia . Narits, lk 9 jj  
 
Õigusteaduse  eesmärk  on  sellise  sotsiaalse  fenomeni  nagu  õiguse  tundmaõppimine 
(lühidalt). Õigusteaduse ülesanne on õiguse kui reaalselt eksisteeriva sotsiaalse fenomeni 
igakülgne ja süsteemne uurimine - selle kriitilise interpretatsiooni ja esitatud seisukohtade 
argumenteerimise  abil  ( pikemalt ).    Õigusteadus,  millega  tegeletakse   ülikoolides , 
produtseerib nii õiguslikku kirjandust kui ka uusi asjatundjaid, kes keerulist õigusmaailma 
seletaks ja objektiivset õigust rakendaks. NB! Narits rõhutab korduvalt, et õigusteadus on 
teadus, kuigi  valemites  tema tulemus ei realiseeru.1  
 
Õigusteaduse raames saab eristada: 
1.  kindlale  õiguse  valdkonnale  vastavad  ja  positiivõiguslikud  distsipliinid.  näiteks 
lepinguõigus ,  kriminaalõigus  jne.  Need  tegelevad  vahetult  objektiivse  õiguse 
tundmaõppimisega 
2.  neid  distsipliine,  mille  olemust  ei  määra  mitte  vaatlusobjekt,  vaid   uurimisviis .  N 
õiguse filosoofia, õiguse sotsioloogia jne. Tegemist on alusainetega,  
 
Tänapäeva  ühiskonda  iseloomustab  inimsuhete   keerukus   ja  ühiskonna  diferentseeritus 
(näiteks on meil nüüd kübermaailm). Tekkinud on väga keerukas õigusnormide  kompleks , 
mille struktuuri tuleb tundma õppida erinevatel tasemetel.  
 
Süsteemi  küsimusest:  aktsiomaatilise  süsteemi  kriitika  (Engish),  suletud  ja  avatud 
süsteem õiguses ( Esser ) 
 
Elu  ühiskonnas  koosneb  mitmetest  sotsiaalsetest  kordadest:  moraalikorrast,  tavakorrast, 
korporatiivsest  korrast,  religioossest  korrast  jne.  Siia  alla  kuulub  ka  õiguskord  -  aluseks 
õigusnormid.  Kontinentaalses  õigussüsteemis  paigutuvad  õigusnormid  kodifitseerimisideest 
tulenevalt tinglikult suletud süsteemi, millele vastandub  case  law avatud süsteem. Samas on 
ka  iga  suletud  süsteem  avatud  kõrgema  astme  süsteemile  (nt  kaubandusõigus  -  eraõigus  - 
õigus). Õiguse tõlgendamine eeldab õiguse mõistmist teatud tervikuna. Väärtusjurisprudentsi 
kontekstis on ka Mandri-Euroopa õiguse puhul tegemist avatud süsteemiga. 
                                                           
1 Eelneva käsitluse allikas on õpik „Õigusteaduse metodoloogia“ ja 2006.a. konspekt. 
Õigusele  on  ette  antud  ontoloogilised,  antropoloogilised,  kultuurilised  ja  sotsiaalsed 
kriteeriumid.  Seega  pole  õigusele  vastav  järeldus  tuletatav  neist  faktidest,  mis 
konkreetse kaasusega on seotud. Seaduses sisalduv norm pole see norm, mille põhjal 
lõplikult  otsustatakse,  s.t  ta  pole  lahendusnorm  vaid  lähtekoht.  Norm  pole  valmis  ja 
rakendatav ,  tema  mõte  leitakse  konkretiseerimise  teel.  Seaduses  sisalduva  normi 
tähendus  –  otsuse  tegija  peab  sellega  arvestama,  s.t   viide   peab   tulema   objektiivsest 
õigusest. Probleem  viitab  tüübi mõtlemisele. Õigusmõtlemine ei tohi olla suletud ega 
kapseldunud  ühte  normi.  K.  Engisch  on  leidnud,  et  õigusele  vastavas  otsustuses 
kujundab  otsus  ise  võimalikud  konkretiseerimise  viisid.  Alles  juriidilise 
argumentatsiooniga  saab  normi  tekst  oma  tähenduse.  Moodustuv   õigusnorm ,  mille 
alusel otsustatakse, koosneb kahest osast: 
 
1)  faktid,  mida  norm  seob  (tegeliku  elu   asjaolud )  ja  mida  me 
subsumeerimismudelit kasutades peame kohale seadma; 
 
2) normi programm – faktide korrastamisega saavutatav õiguslik määr. 
Õigusega  püütakse  korraldada  tähtsamaid  inimkäitumise  liike,   teisalt   aga  tüüpilist. 
Õigusmõtlemine sisaldab opereerimist  nö tüüpilisega.  Ühelt  poolt on see konkreetne,  teiselt  
poolt  aga  universaalne  (avatud)  mõtlemise  viis.  See  põhineb  väärtusmastaapidel  ja  kujutab 
endast arutluskäiku normi sisust ja reaalsest struktuurist. 
 
Vt lisaks ÕE lk 92 
 
Esser 
 
 
 
2. Õiguse tunnetusviisidest. 
NB! Need on horisontaalsed õiguse tunnetusviisid. Erinevalt MLA-st.s 
 
Aarnio tunnetusviisid 
 
A.Aarnio õiguse tundmaõppimise käsitlus. 
Uurimiseseme    kaudu    õigusteaduse    määratlemine    on    suhteliselt   kitsas .    Tänapäeval    on  
õigus  keerukas õigusnormide kompleks, mistõttu õiguse mõistmine omab mitmeid erinevaid 
tasemeid: 
l)  Tehnilise  teadmise  tasand  –  „normide  (teadmise)  tasand“.  Tehniliste  teadmiste  olemasolu 
normist   –  on  teada,  kust  leida/lugeda,  teame,  missugune  on  norm.  Normi  sisust   arusaamist  
pole. 
2) Mõistmine; l tasand – arusaamine normide  süsteemist : normid kui süstemaatiline tervik –  
seosed, suhe  tervikuga . Annab ülevaade õiguskorrast. 
3)  Mõistmine;  2  tasand  –  normi  seletamine:  miks  tuleb  mõista  normi  nii  või  naa?  Annab 
ülevaate õigusloome allikmaterjalist, pilt õigusteaduse töömaast. 
4) Mõistmine; 3 tasand – mõistmise põhitasand: miks on õiguslik  institutsioon  just  selliseks  
välja  kujunenud,  miks  on  lahendus  just  selline?  Mõistmiseks  vaja  tunda  alusaineid, 
uurimisviise jms. 
 
 
 
2.1. Õiguse filosoofia kui õiguse tunnetusviis 
 
NB! ÕF on lihtne, sest õiguse filosoofia räägib korraga vaid ühe inimese arusaamisest, kuid 
keeruliseks teeb selle filosoofide  paljusus ja filosoofia keele keerukus.  
 
Õigusfilosoofia  on filosoofia osa, mis küsib õiguse küsimusi. Tegemist on praktilise filosoofia 
hulka  kuuluva  distsipliiniga.  Õiguse  filosoofia  tegeleb  laias  tähenduses  õiguse  mõttega. 
Filosoofia  on  orienteeritud  „mina“  tunnetuse   saavutamisele   übrisevast  maailmast, 
tegelikkusest,  et  oleks  võimalik  tõmmata  paralleele  eesmärgipärase  käitumise  ja 
tegelikkuse  vahel.  Ta  küsib  põhimõtteliste  küsimsute  kohta  ning  püüab  neile  küsimustele 
vastata  kasutades  ratsionaalselt  kontrollitavat,   metoodiliselt   süstmeaatilist  menetlust. 
Üksikteadustest  eristab  filosoofiat  tema tunnetuseseme ulatus  –  kui  üksikteadused tegelevad 
suhteliselt  piiratud  esemetega,  siis  filosoofia  tegeleb  nende  üksikteaduste  põhimõtteliste 
küsimustega.  Filosofeerimisel  on  oht  kaotada  side  tunnetuse  ja  tegelikkuse  vahel.  Sellisel 
juhul  ei  oma  teoretiseerimine  aga  enam  väljundit  reaalsusesse  ja  seepärast  on  eriti  oluline 
säilitada  paralleelide  tõmbamise  oskus  eesmärgipärase  käitumise  ja  tegelikkuse  vahel. 
Õigusfilosoofia  on  teadus,  mis  käsitleb  õiguse  põhiprobleeme  filosoofiale  omasel  moel  – 
filosoofiliste meetoditega. Ta ei ole õigusteaduse haru selle puhtas tähenduses. 
Õiguse  filosoofias  käsitletakse  õiguse  põhimõttelisi  küsimusi,  juriidilisi  põhiprobleeme. 
Sellisteks on: õigusfilosoofia olemus, õiguse olemus, õiguskorra struktuur, õiguse muutumine 
e ajaloolisus,  õiguse tunnetamise võimalused ja  viisid,  õiguse kehtimise alused, õiguse idee 
jne. 
Õiguse  filosoofia  eseme  moodustavad:  maailm  kui  olemine,  äratundmine  ( subjekt )  ja 
õiguse eksisteerimisviis (õigus kui protsess). Kas õigus on midagi inimestele etteantut ehk 
siis  ontoloogiline  kategooria  või  tekib  ta  läbi  teadvuse  ja  selle  abil  (arusaamisteooria)  või 
saavutab ta oma läbilöögivõime tänu eksisteerimisele ja rakendamisele. Kas õiglus on olemas, 
milline peab olema õiglane õigus? 
 
Õiguse filosoofia põhiküsimused jaotuvad kolmeks suureks probleemide ringiks: 
1.  Kas  õigus  on  olemise   komponent   ja  kas  ta  eksisteerib  inimeste  jaoks  kui  reaalselt 
olemasolev  objekt?  küsimus  Õiguspositivistile   piisab   sellest,  kui  ta  leiab  normi,  siis 
tema jaoks õigus olemas. (kas õigus on olemas?  ontoloogia ) 
2.  Kas on üleüldse võimalik midagi (õigusest) teada saada ja millest lähtuvalt saab seda 
väita.  (gnoseoloogia)  –  see   valdkond   on  andnud  alust  loomuõiguslikele  teooriatele; 
millistele  argumentidele  tuginevalt  võin  ma  öelda,  et  ma  olen  midagi  teada  saanud? 
Nb! See on maailma suhe inimesega. 
3.  küsimus  õiguse  eksistentsialistlikust  tähendusest  –  inimese  olemise  mõttekusest, 
inimese  mõttekusest  –  esimesed  kaks  lähenemist  ei  selgita  mingil  viisil  küsimust 
õiguse 
eksisteerimise 
viisist, 
seda 
selgitabki 
antud 
lähenemine  
(eksistentsiaalfilosoofia).  See  küsimus  on  seotud  eksist  vapustustega,  surm,   Ukraina  
kriis jne. 
 
Lisaks  eelmainituile  on  õiguse  filosoofial  veel  2  sõltumatut  probleemi,  mis  selle  alaga 
tegelejate meeli läbi aegade  erutavad : 
1)  õigluse  küsimus  –  vastuse  otsimine  eetiliselt  (moraalselt)  õigele  käitumisele 
õiguslikult reguleeritud inimkäitumise sfääris; 
2)  riik  –  mis  on  riigi  ülesanded,  eriti  õigusloome  vallas.  Ka  riigi   temaatika   kuulub 
lahutamatult õiguse filosoofia esemesse. 
 
 Õiguse filosoofia struktuur võttes aluseks olulisemad tunnetusprobleemid. 
Sellele küsimusele on vastatud juba  eespool . Tuleb tuletada õigus-filosoofia probleemidest. 
 Õigustunnetuse arengu tähtsamad punktid Kontinentaal-Euroopa õigusfilosoofias 
Filosoofia on pärit Kreekast . Platon eritas eetikat (õpetus õigest käitumisest), loogikat (õpetust 
mõtlemise seaduspärasustest) ja esteetikat (õpetus tajumisest). Tema õpilane  Aristoteles  nägi 
filosoofias midagi   enamat  kui  õpetaja ning  eristas metafüüsikat  (õpetus  loomuliku teadmise 
taga  seisvatest  üldistest  tegelikkuse  seadustest),  natuurfilosoofiat  (selle  alusel  on  tekkinud 
loodusteadused ), retoorikat (õpetus argumenteerimisest), riigifilosoofiat. Uue aja filosoofilises 
mõistmises  (kuni  Kantini)  kujutab  filosoofia  endas  metafüüsikat  või  ontoloogiat  (õpetus 
olemisest),  loogikat,  eetikat,  esteetikat,  tunnetusteooriat.  Üksikteaduste  eraldumine 
filosoofiast  toimus   loodusteaduste   puhul  17.  ja  18  saj,  teiste  teadusvaldkondade  puhul  veidi 
hiljem.  Õiguse  ja  riigi  filosoofia  olid  algselt  üldise  filosoofia  klassikalisteks 
ainevaldkondadeks. 19. saj kaotasid nad sellise rolli ja sellest alates tegelevad õiguse ja riigi 
filosoofiaga  (mida  nimetatakse  enamasti  õiguse  filosoofiaks)  väljaõppinud  juristid,  kes 
peaksid olema suutelised orienteeruma üldise filosoofia ja õiguse probleemistikus, sest õiguse 
filosoofias  esitab  küsimuse   jurist   ja  vastab   filosoof .   Enamuses   pole  Kontinentaal-Euroopa 
õiguse filosoofid universaalid. Universaalsus  eeldaks  mõlema valdkonna põhjalikku  tundmist 
–  nii  era-  kui  ka  avaliku  õiguse  (viimases  ka  karistusõigus).  Anglo-Ameerikas  seevastu 
käsitletakse filosoofia probleeme „üldise õpetuse õigusest“ stiilis.  
Olenemata rõhuasetusest õiguse filosoofias on ta otsinud vastust küsimusele, teeb seda täna ja 
ilmselt  ka  homme  -  mis  on  õigus?  Otsides  vastust  küsimusele  „Milline  peab  olema  õiglane 
õigus  ?“  otsib  õiguse  filosoofia  vastust  eetiliselt  õigele  käitumisele  õigusega  reguleeritud 
inimkäitumise  sfääris.  Nii  ei  saa  õiguse  filosoofia  kunagi  mööda  vaadata  õiguslikust 
tegelikkusest,  kehtestatud  käitumise  mastaapides  ja  nende  vastavuses  vähemalt  eetilisele 
miinimumile. 
 
2.2. Õiguse sotsioloogia kui õiguse tunnetusviis 
  
Õiguse  sotsioloogia  on  sotsioloogia  osa,  mille  huviobjektiks  on  õiguselu  seaduspärasused, 
õiguse eksisteerimistingimused. Tegu on tunnetusteadusega. Uurides õiguse ja ühiskondliku 
elu  vahelisi  mõjutegureid,  kasutab  õigussotsioloogia  mõistetavalt  empiirilisi   meetodeid . 
Püütakse  leida  uuritavate  protsesside  tekkepõhjusi  ja  nende  protsesside  mõjureid.  Seega 
võimaldab see  teadusharu  ka ulatuslikku  formaliseerimist  ja  rahuldab  ehk nende  ootusi, kes 
otsivad  õigusteaduses  matemaatilist  eksaktsust.  Õigussotsioloogia  uurib   niisiis   õiguse 
tekketingimusi,  õiguse  mõjusid  mingis  konkreetses ühiskonnas. Selle teadusharu erilised 
ülesanded on selgitada: 
a) õiguse suhe ühiskonnaga; 
b) kuidas õigus reageerib ühiskonna sotsiaalsete seaduspäraste muutustesse; 
c) kas ja mis eeldustel võimaldab õigus inimkäitumist juhtida; 
d) kuidas õigus reguleerib järjest pealetulevaid uusi ühiskondlikke suhteid. 
 
Kuna  õiguse  sotsioloogia  uurib  õiguse  tekkimise  tingimusi,  õiguse  mõjusid  alati  mingis 
konkreetses  inimühiskonnas,  siis  kasutab  ta  selleks  empiirilisi  meetodeid.  Just  nende 
kasutamine  eristab  õiguse  sotsioloogiat  järsult  õiguse  filosoofiast  või  ajaloost.  Seoses  õ 
sotsioloogia selliste võimalustega õigust tundma õppida on tal otsene väljund – urimistöö 
tulemuste  kaudu  õigusloomingule  ja  õiguse  rakendamisele.  Kui  seadusandja  ei  uuri 
piisavalt sotsioloogilist  tausta , on oht, et ta annab vale seaduse – keelava asemel  lubav  jne. Õ 
sotsioloogia pakub siin abi uurides süstemaatiliselt õiguse jaoks olulisi elulisi  asjaolusid. 
 
Õigussotsioloogial  on  oluline  tähendus  õiguse  erinevatele  valdkondadele.  Seos 
õiguspraktikaga  ilmneb  ühiskondlike  tingimuste  ja  õigusnormide  vastastikuses  mõjus 
( kohtunik   ei  pea  mitte  üksi  õigusest   terviklikku   ülevaadet  omama,  vaid  mõistma  ka 
reguleeritavate  ühiskondlike  suhete   tegelikku   tähendust).  Seos  jurisprudentsiga  avaldub  aga 
selles,  et  õigussotsioloogia  võimaldab  jurisprudentsile  adekvaatsemat  ja  terviklikumat  pilti 
ühiskonnast  ja  õiguse  rollist  selles,  mida  arvesse  võttes  saab  õigusteadus  omakorda 
adekvaatsemalt  areneda.  Vähemalt  ideaalis  peaks   eksisteerima   ka  tihe  seos  õigusloome  ja 
õigussotsioloogiliste uurimuste vahel. Tänases Eestis see paraku nõnda ei ole. 
 
 Õigussotsioloogia põhiprobleemid 
Õigusteaduse metodoloogia. Narits, lk 11 jj 
 
 Õigussotsioloogiline tunnetusviis 
 
Sotsioloogia  tunnetusesemeks  on   inimühiskond   –  inimkoosluse  pinnalt  kujunenud 
inimestevaheliste  suhete  kogum.    Moodustab  ühe  osa  sotsioloogiast.  Sotsioloogiat  huvitabki 
ühiskondade ja inimeste vaheliste suhete teke, areng, perspektiivid ja selle uurimise kaudu ja 
abil  püütakse  leida,  mis  mõjutavad  ja  tekitavad  uuritavaid  protsesse.  Õiguse  sotsioloogia 
spetsiifiline  ülesanne  on  selgitada,  kuidas  õigus  suhtub   inimühiskonna   seaduspärastesse 
muutustesse ning kuidas ta uusi, järjest juurde tekkivaid sotsiaalseid suhteid reguleerib. 
 
2.3. Õiguse ajalugu kui õiguse tunnetusviis 
  
Allikas: Õigusteaduse metodoloogia. Narits, lk 11 jj 
 
NB! Keerulisus seisneb selles, et vanade allikate keel võib ise ka vana olla, lisaks ei oska me 
ennast asetada olukorda/ühiskonda, kus vastav ajalooline tekst sündis. Isegi kehtivast õigusest 
saavad  inimesed  erinevalt  aru.  Lisaks  tihti  ühe  ja  sama  allika  põhjal  tehakse  erinevaid 
järeldusi. 
 
Õigusajaloo   problemaatika  seisneb selles, et  õiguse tekkimise varajased  etapid pole uurijale 
kunagi  ius   scriptum   vormis  tunnetatavad  olnud.  Õigusega  kuuluvad  tihedalt  kokku 
seadusandja, kohus, õiguskaitse riiklikud  struktuurid  jne. Õiguse ajaloo eesmärk on avardada 
meie  tunnetamisulatust  õigusest.  Kuid  lisaks  on  vaja  kunagi  eksisteerinud  positiivse  õiguse 
tähendust  tänapäeva  kanda,  selleks  on  vaja  võrrelda.  Õigusajaloo   esemeks   peab  olema 
varasemate ajalooliste epohhide õiguskorrad.  Esiplaanil  asuvad kirjaliku õiguse allikad, 
ilma selleta ei ole võimalik olukorda täielikult mõista. 
Tõelise  tähenduse  õiguse  tunnetuse  viisina  saavutas  õiguse  ajalugu  Savigny  koolkonnaga. 
Tema jaoks elas õigus nn rahvavaimus, kust teda leida tuleb läbi oma teaduslike arusaamade. 
Õigusajalugu   on  filosoofiale  märksa  lähemal,  kui  näiteks  sotsioloogia,  tal  on   filosoofiline  
funktsioon. Teda tuleb tundma õppida sellest  seisukohast , milline oli kunagi  kehtinud  õiguse 
eesmärk, millised olid tolle aja ja ruumi poolt üldiselt omaksvõetud  ettekujutused õiglusest, 
mis  seisnesid  objektiivse  õiguse  taga.  Geneetiline  funktsioon  tähendab  seda,  et  kunagi 
eksisteerinud  õigust  käsitletatakse  tänapäeva  õiguse  eelastmena  ja  nii  konstrueerib  teatud 
astmestik ,  mis  on  pidevas  arengus.  Traditsiooniliselt  on  see   kantud   aga  õiguse  eelajaloo 
ideest .  see on periood, kus õigust  ei  fikseeritud  kirjalikult, kuid  oli võimalik rääkida õiguse 
geneesist  eelajaloo  või  eelastmete  tähenduses.  Seda  funktsiooni  tuleb  mõistma  nii  laias  kui 
kitsas  tähenduses.  Siin  tuleb  rääkida  õiguslikust  kontituiteedist  ehk  järjepidevusest  (1940 
katkes  ja  ei  saa  rääkida  geneetilisest  funktsioonist).  Õiguse  ajaloolastel  on  alati  eesmärk 
tagada õiguskorra  järjepidevus . 
Lisaks  on  ajalool  kogemuslik  funktsioon  ehk  teadasaamine  olnust.  Aitab  üldse  paremini 
mõelda järele inimese ja tema tegevuse üle maailmas (osaliselt õiguse filosoofia). See annab 
võimalusi  võrrelda  tänapäeva  ja  olnud  õigussüsteeme  ning  näha  alternatiivseid  võimalusi  ja 
funktsionaalseid  seoseid.   Teadasaamise   funktsioon  laias  plaanis  võimaldab  näha  seoseid 
ja suhteid õigusinstituutide ja koguni õiguskordade vahel. 
Kui  ei  tugineta  võrdlemisele  õiguses,  jäävad   arutelud   spekulatiivseteks,  ainult  empiiriliselst 
kontrollitav  õiguslik  materjal  pakub  võimaluse  ratsionaalseks   sotsiaalseks   relevantsiks. 
Tegemist  pole  pelgalt  uue  teabe  kogumisega  ja  selle  analüüsi-sünteesiga,  vaid  see  kuulub 
mõistmise  probleemi  juurde  tervikuna.  See  pakub  tuge  juriidiliste  otsustuste  langetajatele, 
tähendab õiguse edasiarendamist. Tegemist on kvantitaviiselt kõige mahukama uurimisviisiga 
( Naritsa arvates kõige  keerukam ). 
Uurija  peab  olema  kodus  teaduslike   uurimismeetoditega ,  tundma  süstemaatiliselt  õigust, 
olema  võimeline  tegema  põhimõttelisi  ja  suuri  üldistusi;  oskama  näha  ja  hinnata  sidet 
möödaniku ja oleviku vahel tõmbamaks minevikust olevikku ratsionaalseid „sildu“. 
 
2.4 Interdistsiplinaarse lähenemise olemus õigusteaduses 
 
Ilma üldfilosoofiliste teadmisteta pole võimalik tegutsea tõeliselt eesmärgipäraselt mitte 
üheski teadusvaldkonnas. Küll aga eeldab tegutsemine üksikteaduses, meie puhul 
õigusteaduses, eelkõige juriidilise baashariduse olemasolu. Siiski kujunevad ka sellisel juhul 
uurijatel õiguses oma lemmikalad, millede tundmaõppimisega nad ennast rohkem seovad. 
Selle näiteks on õiguse õiguse sotsioloogide sümpaatia  avaliku õiguse suhtes. 
Meetodiõpetusest ei saa olla selle ratsionaalsel tasemel juttu , kui me ei kujuta endale ette 
õigusteaduse ainega seonduvat erinevate tunnetusviiside mitte lihtsalt võimalikkust, vaid ka 
vajalikkust . Erinevad  
  
3. Multi Level Approach moodsas õigusmõtlemises 
Allikas: Õigusteaduse metodoloogia I. Narits, lk 27 jj  
 
NB!  See  on  vertikaalne  lähenemine,  sügavuti  minek.  Ei  tohi  minna  nii  sügavale,  et  side 
reaalsusega kaob. 7 levelit: 
1.  Õiguspraktika - õiguslikult  relevantne tegelikkus 
2.  õigusdogmaatika/paktiline õigusteadus/ 
3.  juriidiline meetodiõpetus 
4.  üldine  õpetus  õigusest  (õiguse  teooria)    meie  püüame  olla  sellel  tasandil  ja 
proovime siin välja tuua mõned olulised probleemid. 
5.  õiguslingvistika 
6.  sotsioloogia 
7.  filosoofia 
 
Õigusemõtlemine on väga mitmetasemeline  ning ei kulge ainult horisontaalseid teid pidi, 
sest  sellel  on  erinevad   tasemed   (level’id).  Õiguse  tundmaõppimise  vertikaalne  tee  pole  nii 
pika  ajalooga  olnud kui horisontaalsed viisid. Kuni 17. saj valitses arusaam, et jurisprudents 
on paljalt praktiline distsipliin, mis tähendas seda, et õiguse teooria (õigusteaduse teooria) 
jaoks  jäi  väga  vähe  ruumi  ( sajandeid   samastati  õigusteadust  jurisprudentsiga). 
Diferentseerumine õigusteaduses (eelkõige jurisprudentsis) sai hoo sisse 19. saj Saksamaal.  
 
Pole  kahtlustki  selles,  et  üldtunnustatud  teooria  ja  praktika  vahel  on  side.  Õigusest 
arusaamine  ise  baseerub  õigusmõtlemisel.  Õigusteoreetiline   mõtlemisviis   jaotatakse 
tavaliselt kolmeks: 
-  Õiguslikke  ilminguid  käsitletakse kui tõsiasju (fakte). See on  realistlik  mõtlemisviis. 
-  Analüütiline  mõtlemisviis,  mille  raames  käsitatakse  õigust  (kui  süsteemi  ja 
mõtlemist sellest) sisemise korrastatuse pinnalt. Selles õiguses on fakti, filosoofiat, 
mis  mõjutanud  teda  saama  selliseks,  nagu  ta  on  ning  lisaks  tuleb  arvestada  veel 
ajalugu, kust ta on tulnud. 
-  Väärtustele rajatud mõtlemine. Aluseks õiguslikud väärtused, väärtused õiguses. 
 
Tänapäevases   õigusmõtlemises  seletub  see  praktilise  juriidilise  argumentatsiooni 
iseloomus,  mille  moodustavad  ühelt  poolt  õiguspraktika  ja  teiselt  poolt  praktiline 
( dogmaatiline )  õigusteadus  (e  jurisprudents).  Sellist  korrelatsiooni  õiguspraktika  ja 
praktilise  õigusteaduse  vahel  võib  käsitada  kui  kahte  level’it  õiguse  tundmaõppimisel, 
kusjuures  level 1 on alati igal juhul õiguspraktika. 
 
Nagu juba  öeldud , mõisteti jurisprudentsi all pikka aega ainult praktilist õigusteadust, millel 
on  vahetu  seos  õiguspraktikaga,  kus  teooria  ja  praktika  endast  midagi  homogeenset  ja 
ühtset kujutavad. Tänapäeval aga ollakse veendunud, et seesmiselt pole jurisprudents ühtne. 
Seejuures  ei  ole  aga  kindlasti  tegemist  praktika  ja  teooria  teineteisest  lahutamisega,  vaid 
tunnetuse  sügavuti  minekuga.  Side  praktikaga  ei  kao  ja  ta  ei  tohi  kaduda.  Ükskõik  kui 
kaugel meie tähelepanekud õiguse kohta ei lähe, tuleb tähele panna, et me ei kaotaks sidet 
tegelikkusega,  mille  kohta  me  otsustame.  Vastasel  juhul  muutuvad  meie   arutlused  
spekulatsioonideks,  aga  neil  on  siis  vaid  iseseisev  tähendus,  s.t  neil  pole  tähendust  ei 
õigusteadusele ega ka praktikale. Oluline on ikka ja alati toetuda praktikale – ja seda juba 
esimesest   level’ist  alates  –  praktiline  õigusmõtlemine  saab  alguse  sellest  level’ist  ja  jääb 
sellega seotuks alati!  
 
Siiani on toodud kaks  level’it. Neile kahele saab lisada juriidilise meetodiõpetuse (level 3) 
ja  üldise  õpetuse  õigusest  (level  4).  60.ndate  aastate  teisel  poolel  üldise  õiguseõpetuse 
kontseptsioon  ja  tähistus  muutusid. Üldise õigusõpetuse asemele tuli üldine õiguse teooria 
ehk  lühidalt  õiguse  teooria.  Uus  tähistus  toob  paremini  esile  muutunud  tunnetushuvi. 
Õiguse  mitmetasandilist  tundmaõppimist  tähistatakse  ka  mõõdetud  konstruktivismina 
(Krawietz ütles nii). 
Sisuline  murrang  Multi  Level  Apprroach’i  saabus  60.ndate  aastate  teisel  poolel.  Sellel  on 
aga  oma  eelareng,  mis  ulatub  19.  saj  lõppu  ja  20  saj   algusesse .  Samas  hoiavad  paljud 
tänapäeva juristid kiivalt kinni  vanadest  arusaamadest ning nad on võimelised opereerima 
kolmel esimesel tasandil, neljandaga jäävad juba hätta. 
Level  4    on  niisiis  üldine  õpetus  õigusest/õiguse  teooria,  level  5     lingvistika ,  õiguse 
lingvistika,   sotsioloogiline   lingvistika,  level  6    sotsioloogia,  õiguse  sotsioloogia,    level  7  
filosoofia (riigi-, õigus-, sotsiaal- ja  keelefilosoofia ) ja level 8 õiguse  loogika . 
 
Tegemist on teatud teadmiste  ringiga , sellel tasandil, mis puudutab õigusliku praktika ja selle 
kohta käivate õiguslike doktriinide vahekordi. !960.ndate aastate teisel poolel jõudis see areng 
siia. Üldise õiguseõpetuse asemele tuli üldine õiguse teooria. Uus tähistus toob paremini esile 
muutunud ja selle uue tunnetushuvi ja selle parim tähistus ongi õiguse teooria. Nii nagu üldine 
õpetus  õiguses,  peab  ka  õiguse  teooria  lõppastmes  lähtuma  õiguspraktikast.  Selline 
õiguspraktika  primaarsuse  välistab  juba  eos  mingid  omalaadsed  tähendused.  Märkisime,  et 
sisuline murrang selles õiguse mitmetasandilises tundmaõppimises sai alguse 60. teisel poolel. 
Sellel  muutusel  on  oma  backround,  kus   paradigma   vahetus  on  seotud  20.  saj  keskpaigaga. 
Mitte  ainult  tunnetushuvi  muutus,  vaid  ka  selle  huvi  muutumise  tulemusena  kaasatoodud 
argumentatsioon muutus ka. Mandri- Euroopas on nii praktikud kui  teoreetikud  kinni  hoidnud  
oma  aja  ära  elanud  õigusest,  ei  tunnetata  või  ei  teata  uutest  tunnetamisvõimalustest.  Tuleb 
vaadelda!  Tuleb  täehele  panna  seda,  millisel  määral  loeb  jurist  end  seotud  olevaks  kehtiva 
õigusega. See peaks (vähemalt esimel 3 tasandil selge olema). 
 
 
Õiguslik praktika 
 
Praktiline (dogmaatiline) õigusteadus 
Jurisprudents 
 
Juriidiline meetodiõpetus 
 
Üldine õpetus õigusteadusest 
Õiguse teooria 
 
Lingvistika, õiguslingvistika, sotsioloogiline lingvistika 
 
Sotsioloogia, õiguslik sotsioloogia 
 
Filosoofia (õiguse, riigi ja sotsiaalne filosoofia) 
Õiguse loogika 
 
 
Tänapäeva õigusmõtlemine eriti Mandri- Euroopas tundub toimuvat hästi esimesel 3 tasemel. 
Aga õigusteoreetikud räägivad õigesti, et probleemid algavad alles 4. tasemest. 
 
4.  Tänapäevane õiguse mõiste 
Allikas: Õiguse entsüklopeedia . Narits, lk 38 jj 
 
NB!   
Traditsiooniline arusaam õigusest: 
1.  õigus kui objektiivne fenomen, objektiivne arusaam.  
2.  õigus kui subjektiivne fenomen, subjektiivne arusaam.  
Tänapäevane arusaam õigusest: 
3.  õigus  kui   normatiivne   info  ja  kommunikatsioonimeedium  –  selle  on  tänapäevane 
olukord juurde  toonud . Infotehnoloogiaga seotud.  
 
Traditsioonilise  arusaamaga  õigusest:  Mandrieuroopaliku  õiguskultuuri  silmas  pidades 
peetakse õiguse all sageli silmas õigust objektiivses mõttes. Objektiivse õiguse all mõistetakse 
kehtivate  õigusnormide  kogumit  (õiguskord  tema  staatikas).  Et  õigus  kehtiks  objektiivses 
mõttes, peab ta olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla formaalse tee. See  formaalne  tee 
ise  on  vastavate  õigusnormide  poolt  reguleeritud.  Kuid  õigus  võib  mõista  ka  õigusena 
subjektiivses mõttes.  
Õigus subjektiivses mõttes tähendab õigussubjetile objektiivsest õigusest tulenevat õigustust.  
Õiguskord  tema  staatikas  ja  dünaamikas:  Õiguskorda  tema  staatikas  saame  määratleda 
kehtivate  õigusnormide  kogumina  ehk  õigusena  objektiivses  mõttes.  Õiguskorda  tema 
dünaamikas iseloomustab kindlas korras teostatav õigusloome ning õigus subjektiivses mõttes 
koos  õiguse  realiseerimisega.Kogu  kehtivat  õigusnormistikku  nimetatakse  positiivseks 
õiguseks. Varem kehtinud ja kehtivuse kaotanud õigust nimetata-kse ajalooliseks õiguseks 
 
Tänapäevane  arusaam  õigusest:  on  lisanud  arusaama  õigusest  kui  normatiivsest 
informatsiooni-  ja  kommunikatsioonimeediumist.   Teisisõnu   õigus  on  normatiivne  (siduv) 
kommunikatsiooni-ja  sotsiaalstruktuur,  mida  pole  võimalik  funktsionaalselt  ja  sotsiaalselt 
adekvaatselt  kirjeldada  ja  seletada,  kui  lähtuda  vaid  printsiibist  a  priori   mitteseotud  
indiviididest  (õiguse  subjektidest).  Õigus  haarab  endasse  kõik  selle,  mis  on  seotud 
inimkäitumise   relevantse   osaga.  Sellepärast  on  õiguse  tunnetamiseks  vaja  seda  normatiivset 
korrelatsiooni,  mis  seisab  õiguse  ja  ühiskonna  vahel.  Õigust  o  ühiskonnas  täpselt  niipalju, 
kuipalju seda lõppastmes ütlevad oma käitumise kaudu ja abil ’iguse subjektid  – inimesed. 
Õigus  kui  normatiivne  (siduv)  informatsiooni-  ja  kommunikatsioonimeedium  –  eelduslikult 
on indiviidid vabad ja mitteseatud, õigus on vahendiks , mille abil riik saab korrastada, suunata 
ja käskida õiguse subjekte. Õigus haarab endasse kogu inimkäitumise õiguslikult relevantse 
osa. 
 
Interdistsiplinaarse lähenemise olemus õigusteaduses. 
Kontinentaal-Euroopa  õiguskultuur  tunneb  kolme  suurt  õiguse  valdkonda:  eraõigus,  avalik 
õigus ja kriminaalõigus (viimane kuulub sisuliselt avalikku õigusesse). Õiguse valdkondadest 
lähtuvalt  leiavad  endale  koha  õiguse  püsiväärtused,  millede  hulka  tuleb  arvata  ka  õiguse 
printsiibid.  Üksikud  õiguse  valdkonnad  lubavad  eristada  erinevatid  aineid.  Distsipliine,  mis 
tegelevad  vahetult  objektiivse  õiguse  tundmaõppimise  (seletamisega)  võiks  nimetada 
dogmaatilisteks aineteks. Nende kõrval eksisteerivad alusained, mille hulka kuuluvad näiteks 
õiguse ajalugu, õiguse filosoofia, õiguse teooria, õiguse sotsioloogia jms.  
Tänapäeva ühiskonda iseloomustab mitte lihtsalt suhteline keerukus, vaid ühiskond on tõesti 
diferentseerunud.  Keerukaks  on  muutunud  inimestevaheline  suhete  kogu  kompleks. 
Õigusteaduse  raames  saab  seega  eristada  kindlale  õiguse  valdkonnale  vastavate  ja 
positiivõiguslike  distsipliinide  kõrval  suurt  hulka  üksteisega  suuremal  või  vähemal  määral 
põimunud   distsipliine,  mille  olemust  ei  määra  mitte  vaatlusobjekt,  vaid  uurimisviis.  Kui 
illustreerida   seda   liigitust ,  siis  kuuluksid  esimesse  gruppi  näiteks  lepinguõigus, 
kriminaalõigus,   haldusõigus   jms,  teise  gruppi  aga  õiguse  filosoofia,  õiguse  teooria,  õiguse 
etnograafia , õiguse sotsioloogia jms. 
 
Õigusteoreetilise mõtlemisviisi struktuur 
Õigusteoreetiline mõtlemisviis jaotatakse tavaliselt kolmeks: 
Õiguslikke  ilminguid  käsitletakse  kui  tõsiasju  (fakte).  Sellist  mõtlemisviisi  võib  nimetada 
realistlikuks. 
Teiseks  on  analüütiline  õigusmõtlemine,  mille  raames  käsitatakse  õigust  (kui  süsteemi  ja 
mõtlemist sellest) sisemise korrastatuse pinnalt. 
Kolmandaks   on  väärtustele  rajatud  mõtlemisega.  Selle  mõtlemisviisi  aluseks  on  õiguslikud 
väärtused või väärtused õiguses. 
Tänapäevases  õigusmõtlemises  seletub  see  praktilise  juriidilise  argumentatsiooni  iseloomus, 
mille  moodustavad  ühelt  poolt  õiguspraktika  ja  teiselt  poolt  praktiline  õigusteadus.  Sellist 
korrelatsiooni õiguspraktika ja praktilise õigusteaduse vahel võib käsitada ka kui kahte level’it 
õiguse  tundmaõppimisel,  kusjuures  level  1  on  alati  ja  igal  juhul  õiguspraktika.  Level  2  on 
praktiline (dogmaatiline) õigusteadus. Level 3 on juriidilise meetodiõpetus. Level 4 on üldine 
õpetus  õigusest.  Märkus:  üldise  õigusõpetuse  asemel  konstitueerus  tähistus  üldine  õiguse 
teooria või siis ka selle lühendatud variant õiguse teooria. Level 5 on õiguse lingvistika. Level 
6 on õiguse sotsioloogia. Level 7 on riigi-, õigus-, sotsiaal- ja keelefilosoofia. 
Kõrgemad level’id „kaugenevad“ õiguspraktikast. Samas pole  sugugi  kadunud side eelnevate 
level’itega. 
 
„Õigusteadliku mõtlemise" ja "juriidilise mõtlemise" eristamine ratsionaalsusest. 
Uue  paradigma  raames  mõtlemine  nõuab  õigusmõtlemiselt  selget  vahetegemist  juriidilise 
mõtlemise, st  juristi - praktiku  mõtlemise, ja jurisprudentsile iseloomuliku mõtlemise vahel, st 
mõtlemine  õiguse  teaduslikul  tundmaõppimisel.  Sellisel  vahetegemisel  on  konkreetsed 
tulemid,  mis  lubavad  arvata,  et  „teaduslik“  õigusmõtlemine  on  omane  eelkõige 
õigusteadlastele.  
„Õigusteadusliku mõtlemise“ ja „juriidilise mõtlemise“ eristamine tähendab lisaks seda: kogu 
õiguslik mõtlemine levelite 1-3 tasemel ei tähenda nendevaheliste sidemete mittenägemist või 
koguni  mittetunnistamist.  Kogu  õigusliku  mõtlemise  aluseks  saab  olla  ainult  õiguslik 
praktika,  mis  toob  endaga  kaasa  tervikliku  juriidilise  mõtlemise  võimalikkuse  ja  samas 
vajalikkuse.  Samas  toob  alles  level  4  või  sellele  järgnevad   tasandid   (abstraktsiooninivood) 
endaga kaasa võimaluse, et õigusteoreetiline uurimistöö saaks oma kasutusse kõik teadusliku 
(kuni filosoofilise tasandini välja) uurimistöö jaoks tarvilikud vahendid.  
Traditsiooniline  juriidiline  mõtlemine  on  aga  selgelt  normatiivne  juriidiline  mõtlemine,  mis 
muudab juriidilise mõtlemise enda „empiiriliseks“, deskriptiivseks uurimiseks. 
 
II teema. Õigusteaduse metodoloogia 
 
 
 
 
 
 
1. Süstemaatiline osa: kesksed mõisted õiguses 
 
1.1. Inimene õiguses 
 
1.2. Tegu õiguses 
 
1.3. Ese õiguses 
 
1.4. Ruum ja aeg kui teadmiste ühiskonna õigustunnetuse kesksed probleemid 
 
1.4.1. Inimeste, aja ja ruumi muutumine 
 
 
1.4.2. Õigus ja aeg 
 
 
1.4.3. Õigus ja ruum 
 
 
1.4.4. Küberruum ja reaalaeg 
 
 
1.4.5. Vajadus “teistsuguse” õiguse järele. 
2. Õigusfilosoofiline ajalooline osa 
 
2.1. Õigus kui jumala tahe  
 
2.2. Õigus kui õigluse väljendus 
 
2.3. Õigus kui inimese loomu väljendus 
 
2.4. Õigus kui rahukorraldus 
 
2.5. Õigus kui  jumaliku maailmakorralduse osa 
 
2.6. Õigus kui ajaloo fenomen 
 
2.7. Õigus kui seadusele põhinev fenomen 
 
2.8. Inglismaa  õigusriik  
 
2.9. Õigus kui  käsk  
 
2.10. Õigus kui õiguslik staatus 
 
2.11. Õigus kui “puhta mõistuse” väljendus 
 
2.12. Õigus kui rahvavaimu väljendus 
 
2.13. Õigus kui  klassiideoloogia  
 
2.14. Õiguslik liberalism  
 
2.15. Loomuõiguse taaselustumine 
 
 
1. Süstemaatiline osa: kesksed mõisted õiguses 
Allikas: Taska  
 
Maailmas on olemas erinevad  õiguskultuurid . Kultuurid on kujunenud väga pika aja jooksul 
ja neil on väga palju omast, mis on leidnud vastavad tähistused. See tekitab raskusi teineteise 
mõistmisel.  Kesksed  mõisted  on  vaatamata  erinevatele  õiguskultuuridele  ühtsed.  Kesksed 
mõisted  õiguses  (õigusteaduses)  on:  inimene,    tegu  ja  töö,  aeg  ja  ruum  (aegruum),  ese  ja 
kausaalsus . sNendega  seondub  õigusliku otsustuse mõiste. 
 
 1.1. Inimene õiguses 
Õigus on selline, et on alati olnud seotud inimesega, alati inimeste poolt loodud ja inimestele 
suunatud.  Konkreetsed  inimesed  riigistruktuuris.  Inimene  kui  loodusest  tõusnud  sotsiaalne 
olend   on  alati  püüelnud  teatud  korra  poole  ja  kvaliteeti  arvestades  on  oluline  kvaliteetne 
õigus.  Normid  on  mõeldud  inimeste  jaoks.  On  kohtuprotsesse,  kus   subjektideks   nt  loomi. 
Hüljeste  subj  õiguste  kaitsmine  jäi  sisulise  lahenduseta,  sest  ei  suudeta  seda  osa  loodusest 
identifitseerida. See oli 20 sajandil. 
 
Inimene seisab õigusteadlase  silmis   vastamisi  kõige  muuga , mis teda ümbritseb. Inimene on 
õiguse  subjekt,  kellega  vastamisi  seisavad  õiguse  objektid.  Õigusobjektiks  on  omand,  ese, 
neid  võib  vigastada,  purustada.  Ainult  inimene  on  õigustatud  ja  kohustatud.  Õiguslikud 
mõisted  on  kohaldatavd  ainult  inimesele.  Ta  on  lepinguosaline,   võlanõudja ,  abielupool, 
kurjategija   jne.  Rääkides  inimese  käsitlusest  õiguses,  tuleb  aru  saada,  kes  inimestest  kehtib 
täieliku inimesena õiguses ehk kellele  omistatakse  õigussubjektsust,  kas  ka lastele?  Inimese 
pilt  õiguses  on  ajas  muutuv,  vastavalt  filosoofilstele,  maailmavaatelistele  ja  sotsiaalsetele 
tõekspidamistele.  Näiteks  ei  omistatud  õigussubjektiviteeti  vanemates  õiguskoradades 
orjadele ,  lastele  ja  võõrastele.  Või  oli  see  seotud  ristimisega.    Taska  järgi  inimene  kui  a) 
bioloogiline olend – liigi homo sapiens  ( nüüdisaegne  arukas inimene) esindaja.  
Ta  on  sotsiaalne  olend  ja  inimse  kooselu  vormiks  on  ühiskond.  Sellest  kooselust  tuleneb 
sotsiaalsete suhete ja institutsioonide võrgustik. 
 
Inimese  seisund  on   erinevas   ajas  ja  ruumis  olnud  erinev.  Nt  keskajal  loeti  õigusega  seotud 
olevaks inimest, kes kuulus ühiskonna juurde läbi religiooni, tavade ja  kommete . Kui tahtsid 
kuuluda ühiskonna juurde, pidid olema religiooniga seotud.  
Kes 
kehtib 
õiguses 
inimesena, 
on 
ajas 
ja 
ruumis 
erinev. 
Õigus on inimühiskonna looming. Ja ehk just sellest tulenevalt võibki öelda, et õiguses kehtib 
inimese  seisukohalt  vaadatuna  lähenemine  “mina  ja  maailm”.  Inimene  vastandub  õiguses 
kõigele ümbritsevale – ta on õiguse subjekt, olles ümbritsetud hulgast väga erinevatest õiguse 
objektidest .  Eelnevast  nähtub juba oluline järeldus õiguse jaoks. Nimelt saab üksnes inimene 
olla lõppastmes õigustatud ja kohustatud – juriidilised mõisted kohalduvad üksnes talle.  
 
Tänapäevases  maailmas  erineb  aga  inimese  positsioon  õiguses  tunduvalt  sellest,  milline  ta 
ajaloo  erinevatel   etappidel   on  olnud.  Eelkõige  nimetaksin  siinkohal  märksõnana 
universaalsust.  On  alles  20.  sajandi  saavutus,  et  inimest  on  õiguslikus  mõttes  hakatud 
käsitlema  universaalselt kui õiguse subjekti.  Varasemast  aga mäletab inimkond ka aegu, kus 
orje, naisi, lapsi, välismaalasi jne ei peetud õiguslikult inimesteks  – õiguse subjektideks või 
siis tehti seda piiratult.  
 
Küsimus inimesest õiguses tähendab ka küsimust inimesepildist õiguses – kuidas siis “ainsat 
tõelist  õiguse  subjekti”  õiguses  mõistetakse.  Ka  see  on  läbi  aegade  olnud  väga  erinev 
(loomulikult  ei  saa  unustada  ka  ruumimõõdet  –  ka  tänapäeval  erineb  nt  õhtumaa  ja 
islamimaailma  inimesepilt  oluliselt,  et  mitte  öelda  diametraalselt).  Tänapäeva  läänemaailma 
inimesekäsitlus lähtub aga inimesest kui mingi grupi liikmest – kollektiivinimesest. Inimene 
on alati seotud mingi sootsiumiga ja tema individualism on piiratud. 
 
Lisada tuleb veel,  et inimene on välja mõelnud  omapärase  fiktsiooni , mille kaudu praktilise 
vajaduse  tõttu  teostatakse  õigussubjektsust.  Jutt  käib  juriidilisest  isikust.  Juriidilise  isiku 
fenomen seisneb selles, et selles saab ühendada paljude inimeste tahte ja seda autonoomselt 
teostada.  Tänapäeval  on  antropotsentriline  maailmapilt  aga  servast  ka  murenema  hakanud. 
See  paistab  silma  nt  selles,  et  üha  kõvemini  kostuvad   hääled ,  mis  nõuavad  loomade 
mõtestamise  muutmist . USA-s on teadaolevalt toimunud  kohtuprotsess , milles vaidluse üheks 
subjektiks oli koer. 
  
Inimese käsitluse muutumine - infotehnoloogilised vahendid 
Allikas: Tikk . Nõmper.  
Ühiskond  on  liikunud  sihikindlalt   infotehnoloogia   arendamise  teel.  Inimene  on  kõnealuse 
arengu  lähtekoht  ja  aines.  Miks?  Sest  inimeseta  poleks  arvutitel  ega  infol  tänapäevast 
funktsiooni  ega  tähendust.  Õiguseta,  mis  mõjutab  inimkäitumust,  on  inimese  elu  masinate 
maailmas aga üha raskem ette kujutada. Infoühiskonna üks olulisemaid nähtuseid on inimese 
ja masina vaheliste suhete keerukus ja  integratsioon .  Infotehnoloogia mõju inimpotensiaalile 
on tohutu. Suurendab inimeste võimalusi meditsiinialaste jne leiutistega.  
Iga järgmine põlvkond on üha enam sõltuv infost. Edu tagab sellises ühiskonnas võime infot 
töödelda ja info töötlemise efektiivusus 
 
1.2. Tegu õiguses 
 
Tegu:  teo  mõistele  on  eriti  tähelepanu  pööratud   kriminaalõiguses .  Teo  võib  moodustada  ka 
mittetegu,  see  on  tegelik  tegemata  jätmine.  Ka  mittetegu  võib  olla  õigsulikest  olukordadest 
vaadatuna  tegu.  Teo  mõiste  aluseks  õiguses  on  praktilise,  loomuliku,  sotsiaalse  elu  mõiste. 
Teostemine  ehk  teo  kordasaatmine  tähendab  õigusteadlasele  ettearvestuslike,  sotsiaalselt 
oluliste  tagajärgede  tahtlikku  esilekutsumist,  millistena  tuleb  mõista  kõiki  loomulikke 
sündmusi  maailmas.  Ehk  siis  sihitedaliku,  ettearvatava  või  ettearvestatava  tagajärje 
esilekutsumine.  Seostuvad  veel  mõisted  nagu  tahe,   kavatsus ,   tahtlus .  Teo  erimõistena  tuleb 
vaadelda  tööd.  Seda  on  erinevalt  defineeritud,  näiteks  töö  on  inimlik  tegevus,  mis  on 
suuteline  rahuldama  võõrast  vajadust.  Õiguses  vaadatuna  on  töö  inimliku  tegevuse  üks 
avaldusviis  üldises   igapäevases ,  loomulikus,  sotsiaalses  ja  majanduslikus  elus.  Tegu  on 
inimese  mistahes  käitumisakt,  millel  on  põhjuslik  (kausaalne)  seos  sellega  esile  kutsutud 
tagajärje suhtes ümbritsevas keskkonnas. 
  
           1.3. Ese õiguses 
 
Õigussubjektide ehk teotsevate inimestega seisab vastamisi õigusobjekt ehk ese.  
Objektide hulgas võib eristada kolme põhilist liiki: 
1) 
õigused; 
2) 
vaimse 
töö 
tulemused 
(vaimne 
looming); 
3) kehalised objektid (asjad). 
Õigusi käsitatakse siinkohal samastena subjektiivsetele õigustele – need on õiguskorra poolt 
omistatud  ja  lubatud  tahteteondused.  Vaimne  looming  (luule,   muusika   jms)  on  õigusliku 
iseloomu  poolest  sarnased  subjektiivsetele  õigustele.Asjad  puhul  on  lugu  keerulisem,  sest 
nagu  õigusteaduses  tihti  juhtub,  tuleb  end  vabastada  nö  materialistlikust  silmavaatest  ning 
näha  asju  kui  õiguslikku  kategooriat  erinevalt  asjadest  füüsilises  mõttes.  Õiguslikult 
relevantsed kriteeriumid asja mõiste määratlemisel oleksid: 
1) 
asi 
peab 
olema 
teatud 
vaimse 
kvaliteedi 
kandja; 
2) 
asi 
peab 
olema 
relatiivselt 
konstantne; 
3) 
asjal 
peab 
olema 
väärtus 
õiguslikus 
mõttes; 
4)  asja  peab  iseloomustama  teatud  kasulikkus  ja  see  peab  olema  kasutatav; 
5)  asja  peab  olema  võimalik  mingil  viisil  muuta,  purustada,  rikkuda  ja  üle  anda  (see 
kriteerium  
pole 
teatud 
juhtudel 
siiski 
täiel määral obligatoorne). 
Asja puhul on olulised veel osa ja terviku mõistete omavaheline suhe, üle ega ümber ei saa ka 
omandi mõistest. Asja  juriidilist  mõistet võik püüda  kokkuvõtlikult  esitada siis järgmiselt: asi 
on  kasutatav,   teatava   kestvusega  ese,  mida  saab  muuta,  purustada,  rikkuda  ja  üle  anda 
(õiguslikus mõttes üleandmine ei võrdu alati füüsilise käest-kätte ulatamisega – nt kinnisvara 
puhul).  Asi  on  ruumiliselt  teistest  objektidest  piiritletud,  enesega  identsed,  ajas  püsivad  aga 
siiski  muutuvad esemed, mida inimesed kasutavad.  Asjast   rääkides tuleb  juhtida tähelepanu 
ka  sellistele  probleemidele  nagu  loomad  ja  energia.  Kumbki  ei  kuulu  otseselt  asjade  hulka, 
kuid  neid  käsitatakse  õiguses  sageli   samade   reeglite  alusel  kui  asju.  Nt  Asjaõigusseaduses 
nimetatakse,  et  loomad  pole  asjad,  kuid  neile  rakendatakse  asjaõigusseaduse  vallasasju 
puudutav  regulatsioon . Energia puhul on probleemiks see, et tegu pole kehalise esemega, see 
pole ka kuigi lihtsalt individualiseeritav  koguseliselt . 
 
1.4. Ruum ja aeg kui teadmiste ühiskonna õigustunnetuse kesksed probleemid 
 
Ruum: 
Ühest  küljest  vaadatuna  millegagi  täidetud  ja  teisest  küljest  vaadatuna  millegai  piiratud. 
Faktiline  eluruum  – õigusteadlase pilgu läbi leiab elu aset maakeral, veidi selle all ja sees ja 
kohal.. Eluruum jaguneb veel üksikuteks  ruumideks  – koht, ala, riigi  territoorium ,  õhuruum , 
merepõhi,  krunt  jne. Ruumi mõiste tähendab õiguses üksikute ruumide liigi mõistet. Üksikud 
ja  erinevad  ruumid  on  kõik  üldise  ja  kogu  eluruumi   otsesed ,  loomulkiud  ja  vajalikud  osad. 
Õiguslik  koguruum  on  kolmedimensioonilne  –  laius,  pikkus  sügavus.  Kõige  väiksem 
ruumilne  üksus  on  koht,  nt  elukoht.  Ruum  õiguses  on  eeskätt  seotud  inimeste   elamis -  ja 
tegutsemisruumina. 
–  nii  siseriiklikus  kui  ka  rahvusvahelises  õiguses  üldtunnustatud  territoriaalsuse  põhimõte  à 
riigi  õigus  kehtib  selle  territooriumil;  rahvusriikide  valmisolek   kohaldada   rahvusvahelisel 
tasandil 
tunnustatud 
põhimõtteid 
ja 
käitumisnorme 
oma 
territooriumil 
–  rahvusvahelise  õiguse  kehtivusala  määratletav  ka  teatud  hulga  rahvusriikide 
territoriaalruumide summaga à ruum mitte üksnes õiguse objekt, vaid ka selle kehtivuse üks 
eeldus. 
 
Aeg: 
aja mõiste on väga erinev ja seda saab süstematiseerida järgnevalt: 
a)  minevik , olevik ja tulevik – ajadimensioonilised mõisted, nt kohene;  
b) aja kestvuse  mõisted – kulgev aeg ehk ajaline kestvus, nt abielu kestvus;  
c) aja suhte mõisted – olemasoleva või möödunu ajalist suhet millessegi muude, nt sõja kestel, 
teo kordasaatmise ajal;  
d) ajapiiri mõisted – mõisted, mis leiavad piiritlemist ajaga  – nt algus ja lõpp, sünd ja surm; 
e) ajamäärusmõisted – seotud ajaga kui määrusmõistega – nt tähtaeg, ööaeg, nädal; 
f) tempo mõisted – nt sõidu kiirus 
g) rütmi mõisted – primaarseks tunnuseks on teatava tegevuse kordumine ajas, nt  järelmaks  
– aeg on õiguse kehtivuse määrata (nt seaduse jõustumine; seaduse kehtivuse algus on  otseses  
seoses 
kalendri 
järgi 
vastava 
ajavahemiku 
möödumisega) 
– aeg kui õigusnormi objekt (nt tööaeg ) 
à õiguse kehtivuse otsene seos nii ajaga, mille vältel õiguse looja peab vajalikuks õigusnormi 
kehtimist, kui ka ruumiga, mis määrab ära õigusnormi kehtivuse geograafilise ala; inimesed 
kui mõtlevad olendid on aga õiguse kaasaegse  kontseptsiooni lahutamatuks osaks. 
 
Ruum 
ja 
aeg: 
Ruum  ja  aeg  on  tihedalt  seotud,  side  nende  vahel  on  nii  suur,  et  nad  võivad  isegi  üksteist 
asendada . Ka  inimkäitumine  saab kehtiva õiguse käsitluses aset leida teatud ruumis ja teatud 
ajal.  Vähemalt  tundub  see  olevat  kehtiva  õiguse  kohaldamise  üks  eeldus.  Teadaolevalt  ei 
suuda  inimene  väljuda  ajast  ja  ruumist,  sest  isegi  tavaliselt  nähtamatu  ning  kättesaamatu 
avakosmos  ning  iga  avamere  sopp  on  kehtiva  õiguse  mõttes  ruum,  mis  allub  kokkulepitud 
õiguslikule režiimile. 
  
1.4.1. Inimeste, aja ja ruumi muutumine 
Kuna õigus on selle algusaegadest peale olnud pidevas, ehkki mitte väga kiires muutumises, 
eri ruumides ühel ja samal ajal kehtiv õigus on erineva sisuga, ja ka samal ajal samas ruumis 
kehtivaid õigusnorme võivad eri inimesed erinevalt mõista à küsimus õiguse, selle loojate ja 
adressaatide ning aja ja ruumi seostest on  aktuaalne pea igal ühiskonna arenguetapil. 
 
 1.4.2. Õigus ja aeg 
Aeg  kuulub  õiguse  põhimõistete  hulka.  Aeg  seondub  tihedalt  ruumi   mõistega   õiguses.  Aja 
mõistet  on  selle  abstraktsuse  tõttu  väga  raske  anda  ja  õigupoolest  pole  see  õigusteaduse 
seisukohast ka oluline. Pigem on tähtis aru saada, millist kohta omab  ettekujutus  ajast (ja ette 
võiks seda kujutada nö ajateljena – sirgena) õigusteadlasele. Meie elu siin ilmas on ajalik – 
juba  see  pühakirjast  tuntud  ütlus  iseloomustab  aja  tähtsust  ka  õiguse  jaoks,  seondub  ju  iga 
inimkäitumine  ajaga.  Aeg  esineb  väga  erinevates  seostes  ja  tähendustes.  Seetõttu  on  veel 
eriliselt raskendatud mingi kõikehõlmava ja ühtse ajamõiste loomine. 
 
 1.4.3. Õigus ja ruum 
Õiguslik ruumi tuleks vaadelda kui ühelt poolt kui millegagi täidetud ja teisalt kui piiritletud 
nähtust.  Kõige  laiemalt  tuleks  õiguslik  ruum  piiritleda  kui  inimese  eluruum  –  s.o   maapind , 
maapõue osa,  milleni  ulatub tema huvi  ja tegutsemisvõimalused,  atmosfäär  ja maailmaruum 
samuti selle kauguseni, milliseni tal on huvi ja võimalusi seda ekspluateerida. Siit ilmneb, et 
ruumimõõde avardub pidevalt, sest võimaluste kasvades kasvab ka ruumi kasutamise huvi nii 
maapõue  sügavusse  kui  maailmaruumi  avarusse  (kui  veel  50  aasta  eest  oli  mõttetu  rääkida 
õiguslikus  mõttes  kuust,  siis  tänaseks  on  selline  käsitlus  igati  mõistetav  ja  vajalik).  Olles 
ruumi  üldiselt  piiritlenud  saab  omakorda  eristada  pisemaid  piiritletud  alasid,  mis  evivad 
õiguslikku tähtsust ja tähendust (riigi territoorium, lepingu sõlmimise koht, õhuruum,  riigipiir , 
välismaa  jne).  Ruumi  “täidist”  võib  mõista   sellena ,  mis  on  mingi  ruumi  liigi  õiguslik 
tähendus,  mis  on  nt  riigi  territoorium,  st  juriidilist  määratletust  (territoorium  on  riigi  üks 
põhitunnus, riigipiiriga eraldatud maismaa ja mere ning siseveekogude osa ning sinna juurde 
kuuluv õhuruum ja maapõu, millel riik teostab oma suveräänset võimu). Ruumi mõistetakse 
üldiselt kolmedimensioonilisena, õiguses saab seda (vt kasvõi eeltoodud näiteid) käsitada nii 
ühe-, kahe- kui kolmemõõtmeliselt. Kahemõõtmelise õigusliku ruumi näitena võib tuua nt tee 
kui ühenduse kahe punkti vahel (nt töötee) siit on redutseeritud  faktiliselt  eksisteeriv kolmas 
mõõde, sest see ei oma õiguslikult mingit tähtsust iseloomustamaks antud probleemi. Kõige 
väiksem  ruumimõiste  on  ühedimensiooniline  –  punkt,  koht  (lepingu  sõlmimise  koht). 
Punktide  õiguslik  tähtsus  on  õiguse  jaoks  väga  suur,  sest  suur  osa  õiguslikest  mõistetest 
seondub mingi kohaga. Õiguses tekib ka fiktiivseid punkte, siin tuleb ruumi mõistes end taas 
lahti kiskuda füüsikast. Nt võib selliseks fiktiivseks punktiks olla teo toimepanemise koht (kui 
faktiliselt tegu on toime pandud kohas A ja tagajärg saabub kohas B, siis on võimalik, et teo 
toimepanemise  kohaks  õiguslikult  loetakse  koht  B).  Ruum  õiguses  seondub  tihedalt  aja 
juriidilise käsitlusega. Nende side on olemuslikku  laadi . Nt lepingu sõlmimisel eemalviibivate 
poolte  vahel  on  ühelt  poolt  tegu  ruumilise  dimensiooniga  (kaugus,  mida  lugeda  lepingu 
sõlmimise  kohaks),  teisalt  aga  tuleb  siin  mängu  ka  ajakriteerium  ( oferdi   ja  aktsepti 
küsimused, lepingu sõlmituks lugemise hetk jne). 
 
1.4.4. Küberruum ja reaalaeg 
 
Ruumi ületamise küsimus on päevakorda  kerkinud  seoses mõistega „küberruum“.  Virtuaalne  
reaalsus  kui virtuaalse reaalsuse kasutajatel võimaldatakse käsitleda virtuaalseid objekte ning 
asustada virtuaalseid paiku, siis kas kasutajatel on võimalik neid omada või vallata ning neid 
kooskõlas 
seadusega 
kolmandate 
isikute 
eest 
kaitsta? 
à  tänane  õigus  osutub  seesuguste  küsimuste  lahendamisel  kohati  puudulikuks 
Mitmete   autorite   väitel  toimub  arvutite  vahendatud   suhtlemine   teatavas   iseseisvas   ning 
reaalsest  maailmast  eraldatud  ruumis.  Probleemid  ka  termini  „reaalaeg“  kasutuselevõtuga 
(„suhtlemine 
reaalajas “ 
= 
suhtlemine 
arvutite 
vahendusel) 
Klaus  W.  Grewlich:  termini  „küberruum“  seos  füüsilise  ruumiga  on  eksitav. 
Lawrence Lessig: küberruumi sisenedes ei välju inimene oma geograafilisest asukohast. 
Asjaolu,  et  arvuti  vahendusle  on  võimalik  kokku  puutuda   nähtustega ,  mida  inimene  on 
harjnud kompima, lisab  segadust . Praegu on tavakäitumine, toimunud on tohutu hüpe, sellega 
peab aga juurde tulema juriidiline mõtlemine. Küsimus on sellest, mida mõista küberruumi all 
ja  kas  on  ruumi  ületusega  tegemist.  Mitmete  autorite  väide,  nagu  arvuti  vahenditega 
suhtlemine on iseseisvas ruumis. Küberruum, milles uued suhted aset leiavad, muudavad meie 
arusaamu. Reaalaeg, suhtlemine arvutite vahendusel. Kulub ikkagi teatud aeg, aga väga väike. 
On  seisukohti,  mille  kohaselt  termin  küberruumi  ja  füüsilise  ruumi  vahel  seose  vahel  on 
eksitav.  On  seisukohti  mille  kohaselt  küberruumi  mõiste  puhul  on  tegemist  pigem 
ilukirjandusliku  terminiga,  mida  inimesed  on  kasutusele   võtnud   seose  mõistega   internet . 
Küberruumi sisenedes ei välju inimene oma tegelikust ruumist. Sellised küsimused tekitavad 
omakorda küsimuse, kas me vajame uut õigust 21. sajandi jaoks? 
  
1.4.5. Vajadus “teistsuguse” õiguse järele. 
NB! Ruumi ületamise küsimus. Infot edastatakse digitaalsel kujul, küberruumis. Kogu maailn 
on  ühtses  ruumis  –   internet .  Küsimus,  kas  21.  saj  vaba  teistsugust  õigust  seoses 
infiühiskonnaga.    Eriti  oluline  siin  juristi  koostöö  valdkonnaspetsialistiga.  Traditsooniliste 
vahenditega ei saa alati uuele tegelikkusele kallala minna. Vaja uue kvaliteediga lahendusi ja 
alternatiivseid õiguse loojaid. 
 
V.Petev:  olles  kindlaks  teinud,  et  kaasaegne  õigus  on  peaaegu  täielikult  antud  riigi  või 
supranatsionaalsete institutsioonide poolt, tuleb meil küsida nende normiloojate võime järele 
luua  häid  seadusi  hilismodernistliku  ühiskonna  jaoks;  millises  ulatuses  on  selline  õigus 
õiglane? 
à 
spetsialistide 
roll 
kaasaegses  
õigusloomes  
à 
meie 
aja 
poolt 
võimaldatava 
õiguse 
idee 
P.Trudel:  vaja  tasakaalu  teabe  vaba  kättesaadavuse,  inimõiguste  kaitse  ja   demokraatlikes  
ühiskodades tunnustatud põhiväärtuste vahel. Traditsioonilised reguleerimismehhanismid, mis 
arenesid välja siis, kui infot oli vähe ja selle  käive  kontrollitav, ei jõua reageerida muutustele 
uues olukorras, kus info liigub reaalajas, simultaanselt ja vahetpidamata uuenedes. 
Kaasaegne õigus on antud riigi poolt, tuleb küsida nende võime järele luua häid seaduse ka 
modernse ühiskonna jaoks. Millises ulatuses on selline uus õigus õiglane? Spetsialistide roll 
tänapäevases  õiguses  oluline.  Siseriiklikul  õigusl  pole  küberruumis  kohta.  Sarnased 
küsimused  kehtivad  ka  EL  õigusharude  ja  instutsioonide  jaoks.  Mitmete  rahvusvaheliste 
nõupidamiste tulemusel on järeldatud, et uus on kujunenud situatsioon. 
  
2. Õigusfilosoofiline ajalooline osa 
 
NB! See räägib õiguse erinevatest tähistamise võimalustest Madri-Euroopas. Sest õigusest on 
aru saadud ja õigust on hinnatud eri aegades erinevalt. Euroopas on ajaloos olnud väga erinev 
arusaam õigusest. See siin on õigusajalooline pilk tagasi minevikku . 
 
1.  ÕIGUS KUI JUMALA TAHE 
Läänemaise  õigusarusaama  kujunemisele  on  etendanud  kõige  osustavamat  osa   judaism   – 
samastab  õigust  Jumala  tahtega,  talle  on  omistatud  seadusandluse  võim  ja  omadused. 
Judaismi   keskne   printsiip    -  õigus  on  Jumala  tahe  –  on  otseselt  ülekandunud  läänemaailma 
ning on suuremal määral omane kogu kristlikule maailmale. 
Judaism  pärandas  ka  seaduse  järgimise,  seaduse  austamise  ja   karistamise   probleemide 
lahendamisviisi.  Kehtib põhimõte, et  usklik   juut  seaduse järgimisega saab end avaldada kui 
headus ja tema väärtus avaldub nende normide järgimises. 
Egalitaarsuse põhimõte – kõigi inimeste ühetaolisus seaduse ees. Vastupidiselt kreekale, kus 
Platoni  ja  Aristotelese  esituses  omistati  õigusmõtlemine  vaid  vaimsele  eliidile,  toonitab 
judaism egalitaarset hoiakut õigusse. 
2.  ÕIGUS KUI ÕIGLUSE OSA 
Kreekas  -  Ühiskondlik  kord  on  inimeste  looming,  looduslik  saavutis.  Kõik  inimesed  on 
looduslikkusest lähtudes võrdsed ja ühetaolised, neile on ühine nomos (algeline püha  komme , 
mis kehtib) Platonile ja Aristotelesele on õigus ja seadus olulised ainult polise kujundamiseks 
– põhikorrad on alati õiguslikud  korrad . Tekib küsimus, mis on õiguse allikaks, kui see pole 
valitseja  tahe?  P  –  ideeõpetus:  õigus  on  headuse  idee.  Õigus  on  samaaegselt  kujundatud  ka 
õigluse idee  osana  ja õiguse kujunemine ei ole esitatud tahte, vaid mõistuse probleemina. P – 
seadusandlus ja riikliku korra loomine on täielikumaid vahendeid, et jõuda voorusele. 
A tuleb eraldada otsuseid, mis põhinevad looduslikule õigusele, neist otsustest, mis põhinevad 
ühe  õigusühistu  positiivsetele  seisukohtadele.  Eraldab  avalikku-  ja  eraõigust  ( põhiseaduslik  
õigus ja muu õigus) põhieaduslikule (politeia) omistab ta eesõiguse, muud seadused peavad 
sellel põhinema. 
3.  ÕIGUS KUI INIMESE LOOMUPÄRASE SEADUSLIKKUSE VÄLJEND  
Roomas omava keskset kohta  stoikud  (peaesindaja Zeno 295-261 eKr) ja  Cicero  (106-43 ekr) 
– purustavad P-le ja A-le olulise polise mõiste ja proklameerivad inimkonna kõikehaaravaks 
ühistuks. Üks Jumal, üks riik, üks õigus. Õiguses eristatakse -  ius naturale, ius  gentium  ja ius 
civile .  Neist  tõuseb  esiplaanile   loodusõigus .  Inimliku  iseloomu  seadusele,  mis  põhineb 
mõistuse eetikale, omistatakse üldkehtivus, seda vaadatakse kui looduseaduste mõtet ja sisu, 
sellele  põhinab  ka  õigus.   Loodusseadus   väljendab  endas  looduse  jõudu  –  andis  reeglid  ka 
õiguse ja ülekohtu kohta . 
Kogukonnad  väljastavad ühistes ius gentiumi normides õiget õigust, igal civitasel on oma ius 
civile aga kumbki neist (civile ega gentium) ei tohi olla vastuolus ius naturalega. 
4.  ÕIGUS KUI RAHUKORRALDUS ÜHISKONNAS 
Õigust määratletakse vaadete ja seisukohtade järgi, mida esitab kirikujuht ja katoliikluse isa 
Aureliua Augustinus ( 354-430) rahukorraldusena armastusühiskonnas. Võtab üle lex aeterna 
mõiste  ja  fikseerib  seda  kui  „Jumala  korraldav  tarkus“,  väidab,  et  lex  aeterna  koopia  in 
teadvuses  on  ius  naturalis.  Kujutab  inimkonna  ajalugu  kahe  võitleva  riigina:  Civitas  dei  ja 
Civitas Terrena. Kui seadus ei põhine õiglusel, ei saa seda pidada õigeks õiguseks. Õiguse all 
tuleb  mõista  õigluse  hoovuseid.  Õiglus  –  vagaduse  ja  jumalakartlikkuse  kvaliteet;  usk 
Jumalasse,  Jumala  austamine  ja  palumine,  eelkõige  aga  kirikule  tema  väärika  koha 
omistamine .  Tuleb  esile   tendents   rakendada  poliitilist  korda  rahu  teenistusse.  Seega  Civitas 
Terrenale omistab ainult korra funktsiooni. 
Alates  Augustinusest  oluline  pööre  õiguse  mõiste  sisustamises  –  suunab  kiriku  ja  riigi 
ühinemisele., kuid hiljem viib nende lahutamisele. 
5.  ÕIGUS KUI JUMALIKU ILMAKORRA OSA 
Keskaegse  õigusfilosoofia  kujunemiskäigus  moodustub  skolastikute  koolkond(mõistuse 
esiletõstmine  tahte  ees,  rõhutatakse  Jumala  tahet  –  see  on  õiguse  ja  seaduse  ürgne  põhi), 
Aquino   Thomas   (1225-1274)  –  „Summa  Theologica“  Skolastikud  lähtuvad  põhimõttest,  et 
teadusele moodustavad aluse kristlikes dogmades leiduvad tõed. AT tõstab esile loodusõiguse 
tähtsust  .  Inimlik  õigus  on  sisse  lülitatud  jumalikku  õigusse    -  loodusõigusse.  Otsustava 
tähtsusega on kujutlus, et kõik õigus on  tavaõigus , seadusandlus – tavaõiguse selgitamine ja 
tõlgendamine. Seadus –  mõistuslik  korraldus üldiseks heaoluks, mis on teatavaks tehtud selle 
poolt, kelle ülesanne on ühiskonna eest hoolitseda. 
Skolastikud  –  õiguse  kujunemises  on   otsustav   tähtsus  ka   rahval .  Õigus  kehtib  kui  kõrgeim 
kord riikliku korra üle. Vürst on kõrgeim  kohtunik  
6.  ÕIGUS KUI AJALOO FENOMEN 
Humanistid   16  saj  –  juhivad  õigusmõtlemise  tagasi  stoilisele  loodusõigusele,  lisades  sellele 
õiguse  olemusest  ajaloolise   arusaamise .  Tekib  Euroopa  kontinendi  ja  Inglismaa 
õigusmõtlemise kujunemises erinevus ja vastuolu. Mandril – on olemas üks õigus, mis kehtib 
kõigi  inimeste  kohta.  Humanistid  kuulutavad  rooma  õiguse  ainukeseks  õiguse  allikaks. 
Nõuavad  rooma  õiguse  retseptsiooni.  Kalduvad  äärmisse  dogmatismi,  tasakaalustava 
faktorina hakkab esiplaanile kerkima seadusele rajanev õigus. 
7.  SEADUSELE PÕHINAV ÕIGUS VASTANDINA LOODUSÕIGUSELE 
Jean   Bodin   (1550- 1596 )  –  vabastab  ja  eraldab  õiguse  religioossetest  alustest.  Õpetuse 
keskpunkt  –  õpetus  suveräniteedist  –  suveräänne  võim  kui  seadusandlik  võim.  Vaba 
õiguslooming nihkub vaatluse  keskpunkti . Bodini õigusmõtlemine toob esile antiteesi seaduse 
ja õiguse vahel (lex ja ius)  – seadus võib õigusest olla väga kaugel. Asetab rõhu seadusele, 
vaatleb  seda  kui  suverääni  (kõrgeima  võimu  käsku)  Õigus  ei  vaja  käsku,  vaid  kehtib 
loomulikkusele rajanevalt. Seadusel põhineva õiguse mõiste esiletõstmine ja suverääni käsuga 
samastamine loob olulised eeldused  hilisematele sündmistele – võimuriigi –  contra  õigusriigi 
– tekkimisele. 
Bodini  õpetustele  tekib  mitmeid  vastuväiteid  –  Hugo   Grotius   (1583-1645)  –  lähtub  Rooma 
stoikude  filosoofiast,  käsitleb  õigust  kui  inimese  loomu-  ja  mõistuspärase  seaduslikkuse 
väljendit .  Rahvusvahelist  õigust  esitab  kui  kõiki  suverääne  siduvat  mõistusõigust. 
Õiglusväärtuse  mõiste  on  allutatud  korra-väärtuse  mõistele.  Sellest  ajast  alates  tekib 
õigusfilosoofiasse puht positivistlik lähtealus ja õiguse käsitlus. 
8.  INGLISE ÕIGUSRIIK 
Sir Thomas Smith (1514-1577) ja Richard Hooker (1553-1660)  
Smith  arendab  välja  õpetuse  parlamendi  võimutäiusest,  käsitleb  kuninga  ja  parlamendi 
koostööd  ja  nende  võimude  lahusust.  Hooker  tõstab  esile  probleemi  legitiimsest 
võimuteostamisest  põhiseaduspärase  seadusandluse  alusel.  Põhjendades  õiguse  olemust  ja 
seadusandlust, vaatleb H „Law´d“ kui ühtset süsteemi kogu maailmale. Jagab süsteemi 4 ossa: 
1.  Jumala  igavene  seadus 
2.  Loodusseadused 
3.  Inglite seadused 
4.  Inimeste seadused : 
  Mõistusõigus 
  Seadusele põhinev õigus 
  Tavaõigus 
  Rahvusvaheline õigus 
Kõigi nende aluseks mõistus. Inglismaal valitseb õigus kui kord ka kuninga üle. 
9.  ÕIGUS KUI KÄSK 
Thomas  Hobbs  ( 1588-1679) tunnustab ainukeseks õiguse allikaks suverääni tahet. See kellel 
on õigus teisi käskida, selle sõna on seadus. Väidab, et puht loodusõiguslikud mõisted nagu – 
õiglus, mõõdukus, otstarbekus, armuand jäävad in poolt  tähelepanuta  ilma võimu ja hirmuta, 
need 2 hoolitsevad selle eest, et in neid põhimõtteid järgiksid. Looduslikus seisundis valitseb 
kõikide sõda kõikide vastu, seepärast ühinevad inimesed riigiks ja allutavad end valitsejale, et 
leida kaitset ning võimalust eluks. In tunnustavad korda ja rahu ainult niivõrd kuivõrd see on 
neile kasulik. Ainult kasulikkuse seisukohalt on nad valmis taluma õiguse kehtivust ja järgima 
seadust. 
10. ÕIGUS KUI PÕHISEADUSLIK  PÕHIÕIGUS  
John   Locke   (  1632-1704)    ja  Charles  de  Secondat  Motesquieu  (  1689  –  1755)    L  kujundab 
oma  õigusfilosoofia  tahtele  põhineva  positiivse  seadusandluse   vaimus .  Selle  seob  ta 
positivistliku  põhiseadusliku õigusega, mille allikaks on rahva tahe.  Keskpunktis  seadusandlik 
võim,  see  ulatub  kõrgemale  kohtuvõimust  ja  tavaõigusest,  kuid  mitte  loodus-  ja 
mõistusõigusest.  Õigus  on  positiivne  seadusandlus,  mida  loob  üldiseks  heaoluks  ja  hüveks 
riigi kõrgeim seadusandlik võim vastavalt rahva põhiseaduslikule otsusele. 
M keskne koht õpetusel võimude lahususest – seadusandlik, halduslik ja  kohtuvõim . Õiguse 
suunab õigluse ideele – õigust tuleb käsitleda lähtuvalt õiglusest. Tuleb esile nähe – vaadelda 
õigust  ja  seadust  kultuurse  korra  raamides.  Riigivormidena  esitleb  vabariiki,  monarhiat  ja 
despootiat  (ei  pea  seda  õiguskorraks,  sest  see  põhineb  ainult  hirmule,  mitte  seadusele) 
võimude  lahusus  peab  põhinema  põhiseadusele.  M  püüab  seadusi  mõista  lähtudes  nende 
funktsioonist ( miljööteooria) 
11 ÕIGUS KUI „PUHTA MÕISTUSE „ VÄLJEND 
Kontinendil  püütakse  suveräniteedi  mõistes  sisalduvat  võimupiiratust  pehmendada 
loodusõiguse  ümberkujundamisega  mõistusõiguseks,  viimane  võetakse  aluseks   paljudele  
positiivse  õiguse  aladele,  nii  loomisel  kui  muutmisel.  Mõistusõiguse  rakendamiskäik  algab 
Hugo Grotiusega ( 1583-1645) – käsitleb loodusõigust kui teoloogiast täiesti sõltumatut ning 
ainult  eetikasse  juurduvat  nähet,  in  elu  ühiskonnas  on  loomulik  vajadus.  Hobbs  väidab 
ristivastupidist – kasulikkusele orienteeritud käitumisreeglite  koodeks . Baruch Spinoza (1632-
1677) – identifitseerib õigust võimuga, in on puhas looduslik olend, kelle käitumist määravad 
looduse  seadused.  Väidab,  et  mõistus  peab  olema  vaba  –  kõige  loomulikum   riigivorm   on 
demokraatia,  aga  igas  riigivormis  suveräänil  piiramatu  õigus,  kannab  vastust  ainult  Jumala 
ees. 
Puffendorf  –  loodusõigus  põhineb  Jumalikule  tahtele,  aga  tuleneb  vaatamata  sellele 
mõistusest. Õigus põhineb in ühiskondlikule vajadusele ja enesealalhoiuinstinktile, toonitab et 
rahu on in loomulik seisund. „De  iure  naturae et gentium“ 1672 
Thomasius  –  arendab  õiguse  süstematiseerimist  mõistusõiguslikul  baasil.  Loodusõigus  on 
konkreetsete  nõuannete  summa  –  Consilia.  Seadus  –  õiguse  algelisem  ja  kõrgem  allikas, 
ülemuslku isiku käsk, seadus kohustab. 
Leibnitz – kogi inimlik ühiskond põhineb loodusõigusele, see on igaveste ideede süsteem, on 
rajatud igavese õiguse ideele 
Wolff – ei ole olemas ühtegi õigust ilma moraalse kohustuseta, kaasasündinud inimõigused ja 
kohustused, need on kõigile inimestele  samased . Inimesed on loomult vabad – kellelgil ei ole 
õigus  teist  in  käskida.  Lodusõigus  põhineb  puhtal  mõistusel  ja  moodustab  enesest  moraali 
süsteemi. 
Loodusõigusel  põhinevad  suured  kodifikatsioonid  18  saj-l:  Baier,  Preisi,  Austria,  Prantsuse 
revolutsiooni  tulemusena   Code   Civile  .  Kõiki  loodusõiguslikke  õpetusi  tuleb  vaadelda 
vastavalt valitsevale absolutismile – kõik on suunatud selle piiramisele ja ratsionaliseerimisele 
12. ÕIGUS KUI RAHVA ÜLDISE TAHTE VÄLJEND 
Jean     Jacques   Rousseau  ( 1712 -1778)  –  vaatleb  in  olemust  eetilise   autonoomia  
seisukohalt.  Õigusnorm  omab  ainult  siis  legitiimset  siduvust,  kui  temale  allutatud  inimesed 
loomisele  vaba  otsustavusega  on  kaasa  aidanud  ning  see  vaba  otsustus  enenst  moodustab 
inimliku  autonoomia  väljendit  kui  ka  üldise  tahte  näite.  Seadus  on  ühiskondliku  elu 
keskpunktis,  riikliku  sundvõimu  autoriteet  ja  legitiimsus  tekib  üldise  tahte  põhjal  antud 
seaduste alusel. 
Immanule   Kant   (1724-1804)  –  kuivõrd  ja  missuguses  mõttes  üksikisiku  autonoomne 
tahe  võib  kehtida  üldist  tahet  konstrueeriva  tahtena.  Puhta  praktilise  mõistuse   põhiseadus   – 
„tegutse  nii,  et  maksimum  sinu  tahtest  alati  võib  kehtida  pintsiibina  ja  alusena  üldisele 
seadusandlusele “  Õpetuse  õigusest  paigaldab  ta  praktilise  mõistus  valdkonda,  kuna  õiguse 
aluseks  on  inimeste  vabadus  ja  autonoomia  ja  väljendiks  tegu.  Õpetuses  riigist  –  toonitab 
konstitutsionalismi ja asetab selle vastakuti despotismiga. Võtab omaks Montesquieu õpetuse 
võimude  lahususest,  tõstab  esile  seadsandluse,  riigivormidest  demokraaatia  –  ainult 
konstitutsionaalne  demokraatia  on  võimeline  täielikult  siduvat  õiguskorda  looma,  mis  on 
kõigile üksikisikutele kohustuslik. 
13. ÕIGUS KUI RAHVAVAIMU JA MAAILMAVAIMU VÄLJEND 
 Ajalooline koolkond  ja  Georg Wilhelm  Hegel   (1770-1831)  –  uurib ja vaatleb õigust 
moraali ja kõlbluse raamides, riik kui õiguse, moraali ja kõlbluse kroon. Õigus, riik ja kõlblus 
on  ajaloolise  kujunemise   väljendid ,  mis  avaldavad  ja  teostavad  end  rahvavaimus.  Riik  on 
rahva hingestatud vaimu õiguslik korraldus, kõlblus – vabaduse idee. Riik on kõlbelise idee 
teostus . Õiguse lähtealuseks on vaba tahe, järelikult on õigus vabaduse teostus. 
Friedrich  Carl von Savigny (1779- 1861) rõhutab veel rohkem rahvavaimu, õiguse ja 
rahva vahel valitseb orgaaniline side. Rahva  veendumus  liidab need kokku ühtseks tervikuks, 
mis samaaegselt  lülitab  välja kõik jumaliku ja suvalise  – tavaõigus kui  elav õigus tähtsuselt 
esikohale, seadusandlus omab ainult deklaratiivset iseloomu. 
14. ÕIGUS KUI KLASSIIDEOLOOGIA 
Karl  Marx  (1818-1883)  –  materialism , keskse tähtsusega on võim, vaatleb õigust kui 
võimuväljendust.  Friedrich   Engels   (1820-1895)  Õigus  on  ainult  võimuteostamise  vahend 
klassihuvide  teenimisel,leiab  tunnustamise  ainult  klassis  ideoloogiana.   Riigivõim   ainult 
nõukogu,  mis  valitseb  kodanliku  klassi  ühiskondlikku  tegevust.  Dialektisilne  materialism  – 
tuntud  kolmiklõige  :  kapitalism  (tees),  proletariaadi  diktatuur  (antitees)  klassideta  ühiskond 
ning ühtlane õnn kõigile (sünstees). 
15. ÕIGUSFILOSOOFILINE LIBERALISM 
Rudolf  von   Ihering   (1818-1892)  eesmärk  ja  võitlus.  Nihutab  keskpunkti  isiksuse  ja 
tema vabaduse, väidab ,et isiku seisudmaailmas põhineb 3-le lausele: 
  Ma olen enese jaoks siin 
  Maailm on minu jaoks siin 
  Ma olen siin maailma jaoks 
Nendele lausetele põhineb õiguskord ja kogu maailma kõlbeline kord. Tahe on autonoomne, 
allutatud  eesmärgi  seadustele.  Eesmärgid  on  kas  organiseeritud  (kehastatud  ühingus  ja 
ühiskonnas ja saavutanud oma tipu riigis) või organiseerimatud. Õiguskord on riigi eesmärk. I 
eesmärk õiguses on liberaalne , vabadusühiskonna  teostamine . 
Rudof Stammler ( 1856 -1938) seab ülesandeks välja töötada õige õigus (õiglusõigus), selle all 
mõistab ta erilist seadusandlikku õigust, mis teatavas olukorras õigusprintsiipidega kattub. Ei 
tähenda  seda,  nagu  oleks  õige  õigus  tegelikult  loodusõigus,  õige  õigus  ei  seisa  väljaspool 
seadusandlikku  õigust.  Õige  õiguse  mõtet  näeb  S  üldistes  õiguse  mõistetes  :  usk,  truudus, 
mõõdukus, kõlbelisus, kombelisus jne. Õige õiguse reeglid korraldavad koostööd ühiskonnas, 
mille lõppeesmärk on „vaba tahtega inimeste ühiskond“ (sotsiaalne ideaal) – eeskuju. 
16. EEMALDUMINE ÕIGUSFILOSOOFIAST 
 
Skepitsismi  õhe  varjundi  moodustab  relativism.  Gustav  Radbruch  (1878-1949)  õpetuse 
aluseks  „sein“  ja  „sollen“  eraldmine  ,  Georg  Jellinek,  Max   Weber ,  Hans   Kelsen   –  puhta 
õiguse  õpetus,  teravas  vastuolus  loodusõigusega,   tipus   seisab   hüpoteetiline   põhinorm  –  ei 
põhine  ühelegi  kõrgemale   normile ,  ning  on  samaaegselt  kehtiv  norm.  Eestlastest  Artus-
Tõeleid  Kliiman  – nimetab seda ürgnormiks või fundamentaalnormiks. Põhinormist tulenevad 
kõik positiivse õiguse normid. K samastab riiki õiguskorraga. 
Kõikidele  posistivistidele  on  omane  õigusfilosoofiast  eemaldumine,  selle  asemele  asetavad 
nad võimu kui normiloova tõelikkuse, mille suhtes filosoofia ei ole rakendatav. 
Õigusfilosoofia  tegeleb  õiguse  alguse,  aluse  ja sisu  probleemidega;  positivistlik  käsitlus 
usub end olevat saavutanud kõik oma sihid ja eesmärgid. 
17. LOODUSÕIGUSE TAASELUSTUMINE 
Alates  20  saj-stkäsitletakse  loodusõigust  positivismi  antiteesina.  Peamine  põhjus  –  riikliku 
võimu  otsustatava  tegevuse  pidev  suurenemine  ja  laienemine.  Lähtealus  on  Ameerika 
Kõrgema Kohtu poolt välja toodud  põhiõigused  – võrdsus seaduse ees, vaba ühiskonliku elu 
korraldus  jne.  Hiljem  nim  neid  üldisteks  inimõigusteks  ning  ka  põhiseaduslikeks 
üldprintsiipideks. 
Loodusõigus  kui  muutuv  õigus,  mitte  kui  igavene  ja  muutumatu,  sisu  muutub  koos  aja  ja 
olukorraga.  Õiguse  alused  õigustundes  ja  rahva  kollektiivses  teadvuses.  Õigusvastase 
seadusele mittejärgimine on legitiimne . Kõrgeim võim ei ole riigi käsk vaid rahva kollektiivne 
õgusteadvus, millel põhinevad inimõigused ja põhiseaduslikud ürgprintsiibid. 
18.  ÕIGUSFILOSOOFILIS-AJALOOLISE  OSA  KÄSITLUSE  SÜSTEMAATILINE 
KOKKUVÕTE 
1.  Ruumilise kehtivus ulatus – Euroopa, Kesk- Aasia  + saared, Lõpus ka Põhja Ameerika. 
2.  Isikulise  kehtivuse  ulatus  –  eeskätt  haarab  neid  inimesi,  kes  on  omanud  või  omavad 
elukohta  antud  õigusfilosoofia  kehtivusruumis.  Koos  rahvaste  koloniserimise  ja 
vallutustega ulatub kaugemale otsesest eluruumist. Mõju ka kõikidele võõrastele, kes 
on viibinud otseses mõjupiirkonnas 
3.  Esemelise kehtivuse ulatus – peamised probleemid: 
  Õigluse ja õiguse selgitamine 
  Õigus, autoriteet, legitimiteet ja legaliteet 
  Õigus ja kord 
  Põhiseaduslik õigus kui õigussüsteemi alus 
  Rahu kui maailmaõiguskord 
4.  Ajalise  kehtivuse  ulatus  –  üldises  ajaloos  väljakujunenud  perioodidesse  jaotamisest 
lähtudes : vana-aeg  keskaeg , uusaeg, kaasaeg . 
  Vanaaeg – 2000 a eKr lõpeb lääne –Rooma riigi langemisega 476 a pKr- 
Palestiinas  õigus  jumala  tahtena,  Kreekas  P  ja  A  filosoofia,  Roomas 
inimese  loomupärase  seaduslikkuse  väljendus,  Augustinuse  õpetus 
rahukorraldusest armastusühiskonnas. 
   Keskaeg 476-1453 (ida-Rooma riigi  langemine ) õiguse mõiste sisustamine 
on tihedalt usuga seotud, AT õpetus õigusest kui jumaliku ilmakorra osast 
  Uusaeg  1453-1789  (Suur  Prantsuse   revolutsioon )    sellele  järgnem  kõige 
uuem aeg tänapäevani  
  1400-1600 Humanism – õigus kui ajaloo fenomen, hiljem Grotius ja Bodin 
–  eraldavad  õiguse  teoloogiast,  asetavad  seadusele  põhineva  õiguse  kui 
mõistusõiguse  vastakuti  loodusõigusega.   Positivism   sai  alguse,  samuti 
Mandri-Euroopa  ja  Inglismaa  erinevus  õiguse  mõiste  käsitlemisel  ja 
praktilisel sisustamisel 
  1600-1700 – Inglismaal äärmine materialism ja positivistlik õpetus, õigus 
kui käsk, kontinendil põhiseaduslik ürgõigus 
  1700-1800 – õigus kui rahva tahte väljend 
  1800-1900  Marx-Engels – klassiideoloogia  
  1900-tänapäev  püütakse  elimineerida  õigust  kõigest  õmbritsevast. 
Loodusõiguse taaselustumine, uue sisu ja vormiga. 
Uusajal  õigusfilosoofiliste  vaadete  paljusus,  õiguse  mõiste  erinev  sisustamine,  see  algab 
samaaegselt suveräniteedi  teooriate ja positivismi tekkimisega ning õiguse elimineerimisega 
usust.  Tausta  sellele  moodustavad  üldine  reformatsioon  (tsivilisatsiooni  kiire  tõus)  ja 
absolutism ja diktatur.  
 
KOKKUVÕTE: Tikk, Nõmper. Informatsioon ja õigus  
 
Informatsiooniõiguse vahendid ja nende lühiiseloomustus: 
NB!  Oluline.  Need  on  vahendid  on  need  traditsioonilised   instrumendid ,  millega  saab  veel 
läheneda uuele tegelikkusele.  
 
Rakendamise   eesmärgil  kasutab   infoõigus   üldjoontes  neidsamu  tööriistu,  mida  muudki 
õigusvaldkonnad.  Nende  efektiivsus  ja  omadused  on  teistest  õigusharudest  läbi  proovitud. 
Need on litsentsid,  load  ja trahvid. Samas on infoõiguses probleeme, mis seonduvad seaduse 
rakendatavuse  ja  rakendamisega.  Näiteks  vaatamata  õiguslikule  regulatsioonile  on  palju 
rämpsposti. 
 
Informatsiooniõigus vahendid on võimalik liigitada (Klopfer): 
1. 
Planeerimisinstrumendid 
2. 
Otsesed käitumise kujundamise instrumendid 
3. 
kaudsed  käitumise kujundamise instrumendid  
4. 
võimu- ja korraldusinstrumendid 
5. 
isregulatsiooniinstrumendid 
6. 
täiendavad eraõiguslikdu instrumendid 
7. 
täiendavad avalik-õiguslikud instrumendid 
 
1) 
planeerimisinstrumendid  -  infoühiskonna   planeerimine   eeldab  väga  läbimõeldud 
kavasid,  kuna  see  toimub  väga  mitmel  tasandil.  Toimib  nii   riiklikul   kui  ka  tööstuslikul 
tasandil.  Mida  efektiivsemalt  suudab  riik  ette  näha  võimalike  poliitiliste  prioriteetidega 
kaasnevaid  lahendamist  vajavaid  küsimusi,  seda  tõhusamalt  on  võimalik  reageerida  IT 
tööstusel  ehk  kogu  erasektoril,  kelle  tegevust  kavandatavad  meetmed  puudutavad.  Ka 
nõuavad  teatud  riiklikul  tasandil  tehtud  otsused  täiendavat  regionaalset  planeerimist. 
Planeerimine kaasneb iga seadusemuudatusega – a la kulude, mõjude jne planeerimine. 
2) 
otsese  käitumise  kujundamise  vahendid  –  vahetud  ja  kohustavaid  tegutsemisjuhised, 
mis  antakse  seadusest  teatud   tegude   tegemise  või  nendes  hoidumise  kohustuste 
kehtestamisega.  Õigusriigis  peaks  see  olema  seaduse  tasandil,  mitte  määrustes.  Just 
tegevusjuhise  iseloom  alternatiivide  õiguspärane-mitteõiguspärane  kaudu  eristab  neid 
kaudsetest  käitumise  kujundamise  instrumentidest.  Nt  teatud  informatsiooniõiguslike 
kohustuste  kehtestamine,  tegutsemisloa  andmise  kontroll  (nt  isikuandmete  töötlemiseks), 
järelevalveinstrumendid,  repressiivsed  e  rikkumisjärgselt  kohandatavad  instrumendid  (nt 
trahv ).  Normitehniliselt  toimub  otseselt  käitumist  kujundavate  instrumentide  loomine  läbi 
seadusandja  tegevuse:  poliitikuilt  suuniseid  saanud  seadusandja  kujundab  oma   pädevuse  
piires konkreetsed kohustused ja keelud, millele antakse seaduse või muu õigusaktiga õiguslik 
jõud.  
3) 
Käitumist kaudselt kujundavad instrumendid – need kujundavad käitumist kaudselt. N 
soovitused. Need ei saa seega olla õigusliku vahendiga tagatud. Neil puudub iseseisev tähtsus. 
loovad   positiivset   või  negatiivset  tegutsemismotivatsiooni  ning  mõjutavad  seeläbi 
adressaatide  käitumist..  Pole  tegemist  millegi  keelatud/lubatuga,  vaid  soovitatava-
ebasoovitatavate  käitumisnormidega,  mis  pole  õiguslike  sunnivahenditega  tagatud  ja  pigem 
mõjutavad  isiku  otsust  kahe  õiguspärase  käitumisviisi  vahel.  Seega  puudub  kaudsetel 
käitumist  kujundavatel  instrumentidel  iseseisev  tähtsus,  kui  puuduvad  kaks  konkureerivat 
õiguspärast  käitumisviisi,  nende  roll  on  peamiselt  kahe  või  enama  võimaliku  käitumisviisi 
vahel  valiku  langetamise  hõlbustamine,  seal  hulgas  nt  adressaadile  käitumise  võimalike 
eeliste ja tagajärgede selgitamine. 
Riiklik infopoliitika ja riigi enda infoalane tegevus 
Riigil  on  võimalik  infopoliitika  abil  kujundada  nii  õigusloomet  kui  ka  organisatsioonide  ja 
üksikisikute infoalast käitumist.  Infoühiskond  on pööranud uue lehekülje riigi enda avatuses 
ja  kommunikatsioonis:  võimukandjatel  on  tekkinud   motivatsioon   tagada  võimu  toestamise 
läbipaistvus,  mis  suurendaks  usaldust  ja  konstruktiivset  diskussiooni  ühiskonda  huvitavatel 
teemadel .  Ka  ettevõtjal  on  võimalik  kehtiva  õiguse  põhjal  otsustada,  kas  ja  kui  palju 
informatsiooni  enda  kohta  nt  kodukal  v  pressiteadetes  avaldada,  ent  suurem   avalikkus  
võimukandjate  poolt  motiveerib  ka  organisatsioone  suuremale  läbipaistvusele,  suurendades 
seejuures riigi kui terviku kohta avalikult kättesaadava teabe hulka ning aidates kaudselt kaasa 
nt investeeringute kasvule. 
Toetuste   kaudu  motiveerimine  –  näiteks  antakse  klientidele,  kes  ise  andmeid  uuendavad, 
soodsaid lisapakkumisi. 
4) 
Võimu  ja  korraldusinstrumendid  –  nende  abil  realiseerub  riiklik  ja  ametkondlik 
järelevalvepädevus..  NT:  järelevalvekohustust  määratlevad  instrumendid,  auditikohustus 
sätestavad instrumendid, muud organisatsioonilisteks, tehnilisteks jm meetmeteks  kohustavad  
instrumendid. N. Andmekaitse  inspektsioon. 
Riiklik infopoliitika, enda infoalane tegevus võib kujundada nii õloomet kui ka üksikisikute 
infoalast  käitumist.  Väga  mitmed  asutused  ja   institutsioonid   on  hakanud  avaldama  selliseid 
juhendeid,  mis  võimaldavad  isikutel  saada  infot  oma  käitumise  tagajärgede  kohta.  Riiklik 
infopoliitika 
peab 
rajanema 
kokkulepetel 
–  need  peavad  olema  olemuslikult 
informatsiooniõiguslikud (peale õiguse ei saa riik kuidagi olukorda reguleerida) 
5) 
iseregulatsiooni  instrumendid  –  siin  küsimus,  kas  õigus  on  alati  parim  kätumise 
korrastaja ja kas on äkki mõni parem viis. st et valdkonda reguleeritakse vaid ulatuses, mis on 
vajalik  põhiõiguste  minimaalseks  tagamiseks.  Iseregulatsiooni   instrument   on  n 
sisekorraeeskirjad .  laiemas  mõttes:  mistahes  normatiivsel  alusel  põhinevate  käitumisjuhiste 
kehtestamine 
konkreetsete 
subjektide 
huvide 
paremaks 
saavutamiseks 
(n 
töösisekorraeeskirjad). 
Õloome 
viis, 
mis 
keskendub 
dünaamiliste, 
mobiilsete 
reguleerimisvõimaluste loomisele, teades, et ainult need  lahendid  ei pruugi olla lahendusteks 
piisavad . Nt levinumad on käitumisjuhised, mida võib kehtestada eri tasanditel nt RhVlised, 
valdkonnad,  üksiktasandil.  Samas  sõltub  iseregulatsiooni  kasutamise  võimalus/lubatavus 
konkreetsest riigist. 
6) 
täiendavad eraõiguslikud instrumendid 
Eraõiguslikud  instrumendid  võimaldavad  seaduses  sätestatud  üldisi  tingimusi  täpsustada, 
sätestades  lepingulselt  nt  täpse  soorituskohustuse,  kahju  hüvitamise  alused  jne.N.  leping: 
eraõiguslik.  keskmes  on  isikute  subj  õigused,  seadusega  tagatud  võimalused.  Seaduses 
sätestatud õiguste ja kohustuste tasakaal kujuneb eraõiguslikke  kokkulepete  alusel. Lepingute 
uus kvaliteet - näiteks vanasti polnud pakettreisilepingut jne. 
(Õigusel on oma koht uues ühiskonnas, tal on oma potentsiaal. Samas on oht, kui keskkonna 
kvaliteeti ära ei tabata, siis võib tekkida õigusest nihilistlik arusaam – ei austata midagi sellist, 
mis ei toimi. Õigusel siis ei arvata olevat potentsiaali.) 
7) 
täiendavad avalik-õiguslikud instrumendid 
?? kahepoolsed välislepingud?? 
 
Infoühiskonna arendamise riiklik korraldus Eestis. Tikk, Nõmper lk 173 
Majandus-  ja  Kommunikatsiooniministeeriumi  pädevuses  on:  korraldada  IT- alaste  
õigusaktide  eelnõude  ettevalmistamist  ja  teiste  õigusaktide  ekspertiisi  ning  selle  valdkonna 
standardimistegevust;  koordineerida  riigi   andmekogude   süsteemi  eri  osade  tööd,  tehnilist 
tegevust ja andmehõivet; korraldada ministeeriumide ja maavalitsuste IT juhtide töörühmade 
tööd;  koordineerida  IT  alast  riigihanketegevust  ja  osaleda  sellealase  korra  väljatöötamisel; 
koordineerida riigi infosüsteemide ja nende projekteerimise infotehnoloogilist auditit jne. 
Tegevuse koordineerimiseks avaliku sektori, kolmanda sektori org.ja erasektori vahel on ellu 
kutsutud Informaatikanõukogu, kes nõustab VValitsust.  
 
Infoühiskond – elukorraldus, kus enamik inimkonna loodud väärtustest on kätketud teabesse 
ja  suuremat  osa  ühiskonnas  talletatud  teavest  hoitakse,  teisendatakse  ja  edastatakse 
digitaalselt. Nüüd  masinad  varjavad üldsuse eest isiku identiteeti ja omadusi, sajandi eest ei 
olnud   privaatsus   rahvusvaheliselt  tagatud  põhiõigus.  Oskuslikum  ja  efektiivsem  teabe 
kasutamine ühiskonna ühsikonna üheks kvaliteedimärgiks on suutlikkus töödelda infot.  
 
Peamine  oht  seondub  õiguse  suutmatusega   tehnoloogia   arenguga  sammu  pidada. 
Nüüdisaegsele  kommunikatsioonile  on  iseloomulik  piiriülesus,  millest  on  tingitud  vajadus 
senisest   suurema  harmoniseerituse  järele.  Nii  EL  kui  ka  Eesti  infopoliitilised   prioriteedid  
näevad ette vajaduse siduda õigusloome teadusuuringute ja arnedustegevusega. Õiguskindlus 
selles  valdkonnas  kahaneb  ühtsete  infoõiguspoliitiliste  lähtekohtade  puudumise  tõttu. 
Tehnoloogia  arengu  kiirusest  on  tingitud  juriidilise  analüüsi  puudulikkus.  Infoühiskonna 
probleemid on interdistsiplinaarsed.  
 
Seaduste täitmise tagamine. Tikk, Nõmper lk  175 jj 
• 
Väär- ja kuriteokoosseisud (nt AvTS-s sätestatud väärteod ) 
• 
Seaduse enda selgus 
• 
vastavus ühiskonna õigustunnetusele 
• 
Andmekaitse  Inspektsioon  -  sõltumatu   järelvalve   teostamine.   Ariklis   on  kirjeldatud 
AKI funktsioonid.  
• 
IKSi rikkumise sanktsioonid, peamiselt rahatrahvid 
 
III Teema Tänapäevane  diskussioon  õiguse teooria üle 
1. Väärtusjurisprudents kui XX saj. jurisprudents 
 
1.1. Seadusest kõrgemal seisvad väärtusmastaabid 
 
1.2 Normi sisu ja reaalne struktuur 
 
1.3. Üksikjuhu õiglase lahenduse otsing 
 
1.4. Topik ja argumentatsiooniprotsess 
 
1.5. Seotus seadusega ja subsumeerimismudel 
 
1.6. Süsteemi küsimusest 
 
1.7. Õigusfilosoofiline diskussioon õigluse üle. 
2. Juriidilise argumentatsiooni teooria 
 
2.1. Juriidilise argumentatsiooni teooria piirid 
2.2. Juriidilise argumentatsiooni teooria struktuur 
3. Kommunitarism  kui põhiseadusest arusaamise teooriaz 
 
0. Õiguse teooria ja tänapäevane diskussioon selle üle 
Õiguse  ja  õiguslike  nähtuste  teoreetiline   vaatlus .  Tavapäraselt  loetakse   õigusteooria   alla 
kuuluvateks järgmised valdkonnad. 
1.  Teooria  õigusest  (seadusandluse  teooria),  s.o  õigusnormide  tekkest,  olemusest  ja  mõjust 
ühiskonnas.  Siia  kuuluvad  küsimused  olemise  ja  pidamise  erinevustest,  õiguse  ja  moraali 
vahelistest suhetest, normide hierarhilisest korraldusest, normide andjast, nende jõustumisest 
ja kehtimise  alusest ning normatiivsete väljenduste olemusest. 
2.  Teooria  õiguslikust  praktikast.  Siia  kuulub  see,  kuidas  norme  rakendatakse  (kohtute  töö, 
haldusorganite  tegevus).  Seda  nimetatakse  ka  õigusliku  otsustuse  teooriaks,  mis  võib 
kirjeldada otsuste tegemise praktikat, sündimisprotsessi või vastata küsimusele, miks otsus oli 
just  selline  või  vaadelda  otsuse  põhjendamist  (viimasel  ajal  keskendutakse  just  viimase 
uurimisele). 
3.  Teooria  õiguse  uurimisest  ehk  uurimisteooria,  mis  võib  olla  kas  õiguse  sotsioloogia, 
õigusajaloo,  võrdleva  õigusteaduse  või  õigusdogmaatika  teooria.   Objektiks   on  alati 
õigusteadus ise. 
Kõik  need   teoreetilised   lähenemisviisid  tähendavad  tegelemist  õigusteooriaga,  mis   omalt  
poolt on osa õigusfilosoofiast ja  – kõrgemal tasemel – osa üldfilosoofiast.  
 
Aarnio räägib kokkuvõtteks veel nii: 
1. Õigussotsioloogia uurimisobjekt on õiguselu seaduspärasused, meetod kogemuslik. 
2.Õigusdogmaatika 
uurimisobjekt 
on 
õigusnormid, 
meetod 
tõlgendamine 
ja 
süstematiseerimine. 
3. Õigusajaloo uurimisobjekt on õigusnormide areng, meetodiks ajaloolised meetodid. 
4.Võrdleva  õigusteaduse  uurimisobjekt  teiste  maade  õigusnormid,  meetodiks  tõlgendamine, 
lisaks kogemuslikud ja ajaloolised uurimismeetodid . 
 
Tänapäevases  teooriadiskusioonis  osalevad  kolm  suunda:  diskursiteooria,  õiguse  diversne 
institutsiooniteooria ja sotsioloogiline normi- ja süsteemiteooria . 
Diskursiteooriast lähtuvalt on raske, kui mitte võimatu, näha sidet ja suhet õiguse teooria ning 
õiguse sotsioloogia ja õiguse filosoofia vahel s.t õiguse sotsioloogia ja õiguse filosoofia puhul 
ei ole tegemist juriidiliste distsipliinidega, vaid nende aladega peaksid tegelema kas filosoofid 
või sotsioloogid.  
Tänapäevane  õiguse  teooria  käsitleb  õigust  kui  sotsiaalset  struktuuri.  Selline  struktuurne 
käsitlus peab silmas kehtiva õiguse ja tema normatiivsete regulatsioonide  ajalisi  perspektiive. 
Perspektiiv   ei  ole  seotud  ainult  tulevikuga,  vaid  ka  minevikuga.  Seega  peab  tänane  õiguse 
teooria  olema   ajaloolis -ühiskondlik,  mida  teame  alates  Iheringist  ja  Weberist.  Tänapäevane 
õiguse  teooria  jõuab  sotsiaalsest  üldsituatsioonist  –  ajaloolis-ühiskondliku   prisma   läbi  – 
objektiivse õiguse uurimise metatasemel konkreetsete tulemusteni. Teisisõnu aitab tänapäeva 
õiguse  teooria  luua  silla  olnu  ja  kehtiva  vahel,  kusjuures  silla  tõmbamiselt  saab  üle  minna 
tänapäeva õiguse teooria korrigeerimisele. Jutt on siin rahvavaimust, mis tuleb üles leida. 
On  igati  põhjendatud  normide  ja  käitumise  normatiivne  ja  kausaalne  käsitlemine  kas 
mõistelisel tasandil või teoreetiliselt teineteisega seotult. Teooria ja praktika on teatud ühtsed. 
Samas  on   olukordi ,  kus   analüütilis -   hermeneutiline   õiguse  teooria  ja  lingvistika  kuni 
keelefilosoofiani välja profileerivad õiguse sotsioloogilise teooria ees. 
 
1.  Väärtusjurisprudents kui XX saj. jurisprudents 
  
NB! See räägib  seadusest  kõrgemalseisvatest  väärtusmastaapidest. Selline lähenemine leidis 
oma  koha  XX  sajandil.  (Siin  tuleb  toetuda  Ilmar  Tammeloole).  20.  saj  tõi  enesega  kaasa 
midagi  sellist,  kus  mõtlemine  õigusest  (õigusteadus)  hakkas  opereerima  sellise 
mõtlemisviisidega  nagu   analoogia ,  asjade  võrdlus,  tüüpilisus,  mastaabid,  väärtused,  avatud 
väärtused,  avatud  väärtusmastaapid  jne.  Õigusteaduslikku  mõtlemisse  tuli  juurde  midagi 
sellist,  mida  varem  polnud.  See  on  selline  mõtlemine,  kus  miski  seisab  seadusest 
kõrgemal/seaduse  kohal.  Jutt  on  väärtusmastaapidest.  Need  peaksid  olema  aluseks  meie 
korrastatud mõttele, kuid ka seadusloojale/rakendajale  omased . See pole puhtalt normikeskne 
arusaam õigusest, vaid midagi enamat. Kust neid väärtuseid leida? Erialakirjandusest.  
 
Kokkuvõtvalt:  Jurisprudents  on  arusaamise  teadus.  Reaalsete  huvide,  kirja  pandud 
mõistete/normide  ja  poliitiliste  võimusuhete  kõrval  tuleb  näha  väärtusi  –  see  on 
väärtusjurisprudents.  Väärtusjurisprudents  ei  ole  algoritmidele  suunatud  mõtteviis  –  see  on 
avatud mõtteviis, kus peetakse silmas tüüpilisust. 
 
 
Väärtusjurisprudentsi näol on tegemist tänapäevase arusaamaga, kuidas jõuda seaduse abil ja 
seaduse kaudu õigusele vastava – õiglase – lahenduseni. Väärtusjurisprudents on XX sajandi 
jurisprudents. 
 
Süsteemset  käsitlust  seaduse  mõttest  ja  eesmärgist  teadasaamisest  nimetataksegi 
jurisprudentsiks. Tegemist on õigusteaduse osaga, mida  huvitab  objektiivne ehk kehtiv õigus, 
kehtiva õiguse keel. Jurisprudents asub õiguslikule tegelikkusele väga lähedal, võrreldes teiste 
õigusteaduse  osadega  (õiguse  filosoofia,  õiguse  sotsioloogia,  õiguse  ajalugu).  Lausa  kõige 
lähemal. Jurisprudents on objektiivset õigust (kehtivat õigust) seletav teadus. Jurisprudents on 
esimene  õiguse  kohta  küsimise  viis,  mis  kujunes  Vanas  Roomas,  kus  õigusteadus  sündis. 
Rooma õigus oli formaalne, üldine,  abstraktne  – see on ka tänapäeval  kõrgele  õguskultuurile 
omane. Kausaalsed normid ei  paku häid  lahendusi,  kuigi  ka formaalsete normide ja tegeliku 
olukorra   subsumeerimine   võib  keeruline  olla.  Juba  eelklassikalisel  ajal  oli  palju  juriidilist 
kirjandust,  mis  sisaldas  kujundlikke/piltlikke  ütlusi  selgitamaks  õiguse  mõisteid. 
Erialakirjanduse kommenteeriti riigiametnike seisukohti – selle kaudu seletati kehtivat õigust. 
Jurisprudentsi  kutsustakse  ka  õiguse  dogmaatikaks.  Dogmaatika  ei  ole  siin  traditsioonilises 
tähenduses  (staatiline  ja  väljakujunenud),  sest  õiguse  dogmaatika  ehk  jurisprudents  muutub 
ajas ja ruumis ning vajab ikka ja jälle uuesti selgitamist. 
Juriidilist  probleemi   lahendama   asudes  tuleb  küsida  õigusnormi  kehtivuse  ehk  objektiivse 
õiguse järele ning seejärel normi mõtte ja sisu järele. 
Väärtusjurisprudents saavutab oma tähenduse seeläbi, et ta tunnustab ja on seotud seadusest 
kõrgemalseisvate  või  seadusele  „eelnevate“  väärtustega.  Tegemist  võiks  olla 
väärtusmastaabiga,  nad  peavad  olema  aluseks  õiguslikule  reguleerimisele,  seaduste 
täiendamisele ja samuti seaduse tõlgendamisele. 
Zippelius toonitab, et meist igaüks saab väärtuskogemusi, mida inimesed, kas heaks kiidavad 
või hukka mõistavad. ta näeb kohtunike või siis valitsusametnike jaoks väärtuste suunamäära 
valitsevaid  ettekujutusi  õigusest.  põhiõigustega  seoses  on  ühiskonnas  valitsev  õiguslik  eetos 
kirjas  põhiseaduses.  Ühiskonnas  on  igas  ajas  ja  ruumis  midagi  sellist,  mis  on  paljudele 
omaseks  saanud.  Ühiskonnas  on  alati  midagi  sellist,  mis  garanteerib  laiaulatusliku 
konsensuse.  Valitsevad   väärtushinnangud   on  ise  pidevas  muutumises.  Seetõttu  on  küsimus 
„juba  valitsevast“  või  „enam  mitte  valitsevast“  väärtusest  alati  päevakorral.  Nii  võivad 
mõnedki  juriidilised  otsustused  olla  kantud   otsustaja   personaalsest  väärtusest  (õiglusest). 
Zippel  ütleb,  et  tähtis  on  teadmine,  et  väärtused  kui  teadvuse  sisu  pole  identsed  aktidega, 
milles me neid kogeme. 
  
Juridkatuuri ja jurisprudentsi roll 
 
Lahusvõimude  süsteemis  on  õiguse  kohaldamise   aspektist   eriti  kaalukad  kohtuvõimu 
õiguslikud otsustused vaatamata sellele, et need on prima  facie  aspektist nõrgalt kohustavad 
allikad. Nagu A.Aarnio märgib, on “...kohus üks osa riigi sunniorganisatsioonist. Selles rollis 
on  kohtunikul  otsustamisele  tulevate  asjade  suhtes  otsustamisvõim.  Võimukasutuse 
vastujõuks  on  temale  säilitatud  siiski  ka  otsustamis-kohustus.  Kohtunik  ei  saa  keelduda 
otsustamisest  selle  põhjendusega,  et  asi  on  raske,  ega  ka  –  viidates  raskusele  –  lükata 
otsustamist  edasi  määramatusse  tulevikku.”  (Aarnio,  lk  144  –  145).  Otsustamiskohustus 
tuleneb  lahusvõimude  süsteemis  kohtuvõimu  selliste  printsiipide  koostoimest  nagu 
kohtuvõimu  separatsiooni  ja õigusemõistmise monopoolsuse ning obligatoorsuse printsiibid. 
Õigusriigi tingimustes on seaduslikkuse  ja üldtunnustatud väärtuste küsimustes viimane sõna 
sõltumatul,  neutraalsel,  asjatundlikul  ja  õiglasel  kohtuvõimul.  Kuna  kohtunik  vastutab 
asjakohase  õigusliku  otsuse  tegemise  eest,  siis  peab  ta  paratamatult  eelnevalt  jõud-ma  ka 
argumenteeritud   ja  legitiimse  tõlgendustulemuseni.  Siin  aitavad  teda  jurisprudentsi 
saavutused:  teooriad,   doktriinid ,  kontseptsioonid,  kuid  samuti  kohtute,  eriti  kõrgema  astme 
kohtute  tõlgenduste  ja   kohtupraktika   üldistused.  Kaasaegses  postindustriaalses  ja  samas 
õigusriiklikus  demokraatias  rajaneb  õigusliku  otsuse  autoriteet  asjatundlikule  ja 
õigusteaduslikule  õiguse  ideest  lähtuvale  argumentatsioonile.  Vaid  selline  otsus  rahuldab 
kaasaegset õiguskaitseootust. Teadlased ei ole samas olukorras kui  kohtunikud . Doktrinäärsed 
tõlgendused  on  prima  facie  aspektist  lubatud  õiguse  allikad.  Ka  ei   laiene   õigusteadlasele 
otsustamis-kohustus, v.a juhtudel, mil ta on kaasatud kohtumenetlusse selle osalisena, näiteks 
eksperdina.  Samas  lasub  teadlasel  üldse  ja  sh  õigusteadlasel  moraalsest  aspektist 
põhjendamisvastutus.  See tuleneb, nagu A.Aarnio  märgib,  “...teadusele  omastest reeglitest” 
(vt  Aarnio,  lk  145  –  146),  see  on  ka   eeti -line  kohustus  järgida  teadustegevuses 
üldhumanistlikke 
eesmärke 
ning 
üldist 
teadusuuringute 
objektiivsuse 
nõuet. 
Põhjendamisvastutusest tuleneb  teadlaste  kohustus esitada õigusteaduslikult argumenteeritud 
tõlgendusi,  mis  aitavad  õiguskaitset  ellu  viia.  Kohtunikud  õiguse  kohaldajatena  puutuvad 
kokku  empiirika  tasandiga,  mis  on  ammendamatuks  teadusliku  uurimise  ja  teoreetiliste 
üldistuste allikaks ja vahendavad seda MLA tasanditel ülespoole. Miski ei takista kohtunikke 
seejuures sattumast lisaks igapäevasele kutsetegevusele ka õigusteadlase rolli, kui nad asuvad 
õiguslikke  probleeme   uurima .  Ja  vastupidi:  õigusteadlasest  võib  saada  kohtunik. 
Õigusteadlased  abistavad  praktilise kohaldamise tasandit teoreetilise pagasiga ja kontrollivad 
samas teooriate tegelikku paikapidavust (tõeväärtust).  Riigikohus  on rõhutanud, et  legislatiiv - 
ja  haldusfunkt-sioonide  täitmine  peab  toimuma  kooskõlas  Põhiseadu-sega  ja  õigusteoorias 
tunnustatud põhimõtetega.  
 
Teaduse ja praktika paradoksist: 
• 
1) õiguse kohaldaja otsib “retsepti” antud juhule;  
• 
2)  õigusteadlased  annavad  selgitusi  ja  juhendeid  tüüp-juhtude  üldistuste,  teooriate, 
doktriinide ja  kontsept -sioonide  pinnalt. 
 
1.1.Seadusest kõrgemal seisvad väärtusmastaabid 
  
NB! Väärtusmastaabid, mis seisavad seadusest kõrgemal – mis need on, kust leida ja kuidas 
nad meid aitavad õigusliku otsustuse tegemisel? 
 
Erinevad positsioonid: 
1. 
Valitsev ettekujutus väärtustest 
2. 
Üldine kehtivus 
3. 
Väärtuste aegumatus 
4. 
väärtuste sekejteerimine õiguse kategooriate abil 
5. 
väärtused kui kehtiva õiguse  immanente osa  
 
Tänapäeval  töötab  õigusteadus  selliste  mõtlemisviisidega  nagu  analoogia,  võrdlus  ja 
tüüpilisus  ning teiste  avatud  väärtusmastaapidega. Eesmärgi  saavutamise nimel  toimub  alati 
konkretiseerimine.  Väärtusjurisprudentsi  puhul  tuleb   vabaneda   mõistete  ikkest. 
Väärtusjurisprudents  seob  õiguse   rakendaja   seadusest  kõrgemal  seisvate  või  seadusele 
eelnenud   väärtustega/väärtusmastaapidega,  mis  on  aluseks  õiguslikele  regulatsioonidele, 
nende  täiendamisele,  neist  aru  saamisele  ja  argumenteerimisele  (need  on  jurisprudentsi  ehk 
õiguse dogmaatika küsimused). 
Tänapäevane  juriidiline  otsustus  peab  olema  väärtusotsustus.  Kust  leida  väärtusi,  millele 
toetuda? See ongi põhiküsimus – kas on määra või mastaapi, millele  tugineda ? 
 
1) Väärtused on valitsev ettekujutus (R. Zippelius).  
Esimene  positsioon  küsib,  kui  kaugele  me  nende  väärtuste  järele  minna  võime  või  peame 
minema? Mille põhjal me väärtusotsustuse langetame? Meist igaüks sotsiaalne olendina saab 
teatud  väärtuskogemusi,  mille  ühed  heaks  kiidavad  ja  teised  peavad  oma  kogemust 
neutraalseks ja  kolmandad  ei pruugi oma kogemust väärtustada. Kuid kogemusi saavad kõik. 
Tundub,  et  ühes  kindlas  ajas  ja  ruumis  ei  ole  siiski  raske  selle  aja  ja  ruumi  poolt  enam 
tunnustatud väärtuskogemusi ära tunda. Ei ole raske ära tunda väärtuste vundamenti, küll aga 
on  raske  saavutada  kooskõlastatud  väärtuste  laia  baasi.   Nendest   tähelepanekutest  lähtuvalt 
väidetakse, et ühiskonnas eksisteerib valitsev ettekujutus väärtustest. Ja see on kirjas eelkõige 
põhiseaduses. Siit ka küsimus kas PS  aegunud . 
Väärtuste  järele  küsimist   seostatakse   põhiseaduse  ja  põhiõigustega.  Laiapõhjalist  väärtuste 
alust  on  raske  välja  pakkuda.  Ühe  inimese  väärtushinnangutest  jääb  väheks,  sest  vaja  on 
valitsevat  väärtushinnangut  –  neid  võib  leida  põhiseadusest.  Põhiseaduses  olevad 
väärtushinnangud  on  imperatiivse  iseloomuga,  sest  need  sisalduvad  põhiseaduses  – 
põhiseadus   on  kirjasolev  mastaap,  mis  tähendab  otsustamise  juures  tuge,  millele  viidata  ja 
millega ennast  siduda. Aeg ja ruum muutuvad ning väärtused koos nendega. Seega ei  vasta 
põhiseaduses  olevad  väärtused  täielikult  tegelikkusele  –  pidevalt  tuleb  küsida,  kas  mingi 
väärtus  on  endiselt  kehtiv  või  juba  aegunud.  Põhiseadus  on  koht,  kust  väärtusi  otsida,  kuid 
sellega ei või üle pingutada. 
2)  Väärtused  kehtivad  üldiselt/objektiivselt  (E.  Hubmann).  See  tähendab  seda,  et  nad  ei 
kujuta  väärtust  mitte  üksikule,  vaid  nad  peavad  oma  olemusest  lähtuvalt   tooma   rahuldust 
kõigile.  Siit  konstrueerub  tema  arvates  moraalinormistik,  mida  objektiivne  õigus  peab 
arvestama ja millele õigus peab olema ka suunatud. Just nii konstrueerubki inimese loomusele 
vastav  õigus  –   loomuõigus .  Samas  on  väärtused  teatud   hierarhias ,  neil  on  „erinev  järk“. 
Väärtuste eelistatavus sõltub konkreetsetest asjaoludest ja nii peab kõrgemajärguline väärtus 
taanduma  madalamajärgulise  ees,  kui  seda  nõuab  eluvajadus.   Õigusesse  tuleb  sisendada 
eetiline miinimum. 
Väärtusjurisprudents sisustab väärtust mitte läbi  üksiku , vaid sisustab väärtust nii, et see oma 
olemusest  peaks tooma rahuldust  võimalikult paljudele. ( Benthami  utilitaristlik arusaam,  et 
õigus peaks õnne tooma võimalikult paljude jaoks). See positsioon on väga tihedalt seotud 
moraalinormidega.  Hierarhia : väärtused ise on hierarhias ja neil on nö erinev järk. Väärtuste 
eelistatavus  mõnes  küsimuses  sõltub  konkreetsetest  asjaoludest.  Ja  ei  ole  välistatud,  et 
kõrgemajärguline  peab  taanduma  siis  madalamajärgulise  eest,  kui  seda  nõuab  elu  vajadus. 
Sellele viimasele ka Riigikohus kunagi põhinenud (taluseadus) 
3)  Väärtused  on   aegumatud   (H.  Coing).  Tema  räägib  „aegumatutest  väärtustest“,  mis 
manifesteeruvad  õigusnormides  (n  PS  põhiõiguste   kataloog ),  ja  sellele  vastavalt 
loomuõigusest  kui  õiglusnormide  kogumist.  Ta  ei  käsitle  väärtust  kunagi  irratsionaalsena. 
Subsumeerimisel  (õiguse  rakendamisel)  saab  väärtusi  nende  olemuses  tunnetada.  Otsustaja 
(kohtunik)  käsitleb  tema  poolt  tunnetatud  seaduses  sisalduvat  väärtust  kui  juhtnööri 
tegutsemiseks. 
Kolmas positsioon rõhutab väärtuste aegumatust. Aegumatud väärtused peaksidki oma koha 
leidma  õigusnormidest.  Õigusnorm  peab   niikaua   kehtima,  kuni  ta  sisaldab  aegumatuid 
väärtusi.  Subsumeerimine  on  täiesti  väärtuspõhine  tegevus  selle  konspetsiooni  raames. 
Otsustaja,  õiguse  rakendaja  käsitleb  seaduses  sisalduvat  kui  väärtust,  kui  juhtnööri 
tegutsemiseks.  
4) Kust tulenevad väärtusmastaabid, kui objektiivne õigus selleks mingit pidet ei anna? 
(F. Bydlinski) So väärtuste selekteerimine õigus kategooriate abil Mõnede arvates on see 
väärtusjurisprudentsi  põhiküsimus.  Mõtlemises,  arusaamises  ja  väärtustes  peab  olema 
mõistete abil kord majja löödud. Õiguse kategooriateks on õiguse printsiibid, mis vahendavad 
õiguse ideed ja positiivset õiguse toimet. Mööda ei saa minna ka objektiivsest õigusest – seda 
tuleb korrigeerida õiguse printsiibi suunas. 
Kust  tulevad  väärtusmastaabid  siis,  kui  objektiivne  õigus  ei  ole  ise  selleks  küllaltki  selge? 
Kõik  korras  sinnamaani,  kuni  õigus  selge.  Aga  tihti  pole.  Siit  ka  selekteerimise  vajadus. 
Lahendus   juristide   jaoks  olemas:  selektsioon  peab  ka  sellises  olukorras  toimuma  õiguslike 
kategooriate  abil,  kui  objektiivne  õigus  ise  pole  meile   toeks .  Võtad  abiks  õiguslikud 
kategooriad – need mis peaksid olema meie korrastatud mõtlemises. Mis on need õiguslikud 
kategooriad? Need on õiguse printsiibid. Need võtad appi. Need vahendavad õiguse ideed ja 
positiivse õiguse toimet. Õiguse printsiibid pole lahutatud õigusnormide maailmast. Need on 
normi  kohal  kõrguvad  tähelepanekud  õiguse  kohta.  Norm  peab  olema  abstraktne  ehk 
üldistatud  –  elu  on  liiga  keeruline  muuks.  Kuid  õiguse  printsiip  on  veel  abtsraktsem 
kategooria  normist,  see  on  veel  üks  samm  edasi.  Ja  see  on  seega  võimalik  lahendus. 
Küsimuse  peab  lahendama  jurist  ka  siis,  kui  obj  õigus  ise  ei  anna  vastust.  Siis  kasutad 
printsiipe . Väärtusõiguse tekkimine = objektiivne õigus + printsiibid.  
5) Väärtused on kehtiva õiguse immanentseks osaks (R. Dreier).  
Valitseva  eetilise  seisukohaga  vastuolus  olev  norm  ei  saa  kehtiv  olla.  See  saab  olla  küll 
objektiivne õigus, kuid ei midagi enamat. Minimaalne eetiline õigustus peab alati juriidilise 
õigustuse juurde  kuuluma  (seega on  JOKK  üksi paha). Selle rõhutamine, et väärtused peavad 
olema kehtiva õiguse immamentne osa. Kehtiv õigus on normid+see mis on hea ja õiglane 
(mitte ainult normide maailm, mitte ainult õiguspositsivistlik arusaam). Väärtusjurisprudents 
on  olnud  abiks  otsuste  tegemisel  ajast  aega.  20  saj  ja  21  saj  jätkuvalt  on  toonud  jõuliselt 
juurde väärtuspõhise lähenemise. 
  
1.2.Normi sisu ja reaalne struktuur 
Väärtusjurisprudentsi  jaoks  ei  ole  norm  (ei  see  mis  on  kirja  pandud  ega  ka  see,  mille  ise 
kujundame)  kunagi  valmis  ja  rakendatav.  Normi  tegelik  mõte  saab  selgeks  normi 
konkretiseerimise käigus – selguvad faktid, mida norm tegelikus elus seob, ja normiprogramm 
–  tõlgendamise  tulemusel  saavutatud  korrastatud  ja  korrastav  mastaap  ehk  määr.  Seaduses 
sisalduv  norm  vajab  selgitamist  ja   tõlgendamist .  Normi  tõlgendamise  protsess  peab  olema 
korrastatud,  mitte   suvaline   (meie  mõtlemine  peab  olema  varustatud  teatud  kategooriatega, 
nende  suhete  ja  sisu  teadmisega),  et  jõuda  korrastava  mastaabi  juurde.  Tõlgendamist 
käsitatakse  kui  paragrahvi  väänamist,  millel  on  mittejuristide  seas  negatiivne  tähendus  – 
loetakse sättest see välja, mida vaja. Tegemist pole aga pahatahtlikkusega, vaid puudujäägiga 
meie mõtteaparaadis. Paragrahvi ei tohi väänata nii nagu juhtub – tuleb tabada  tegelikkust  ja 
selles   sisalduvaid   fakte.  Ka  väheolulise  asja  üle  otsustades  seadust  tõlgendades  ja  otsust 
teistele  argumenteerides  selgeks  tehes  öeldakse  välja,  mis  on  õigus  selle  situatsiooni 
kontekstis  –  seega  tuleb  ka  siis  normi  korrektselt  tõlgendada.  Ka  abstraktsed  arutelud  on 
võimalikud,  kuid  side  tegelikkuse  ei  tohi  seejuures  kaduda  nagu  ka  kaasuse  lahendamisel. 
Normi  tekst  on  kindel  koht   lahenduskäigu  alguspunkti  tähenduses,  kuid  kaasuse 
lahendamiseks  tuleb  ikkagi  jõuda  lahendusnormini.  Õigusnorm  lahendusnormina  ei  sisaldu 
objektiivses  õiguses  –  objektiivses  õiguses  sisalduv  norm  on  vaid   pide   lahendusnormi 
leidmiseks. 
Väärtusjurisprudentsi  puhul  on  mõtlemises  olulised  asjade  loomus  ja  tüüpilisus.  Kui 
abstraktsed mõisted on suletud, siis tüüp on üsna keeruliselt defineerimisele alluv ning avatud. 
Õiguslikus  keskkonnas  viitab  tüüp  omamoodi  keskpunktile,  mis  on  õiguse/õiguse  idee  ja 
eluliste  asjaolude  vahel.  Ta  on  justkui  keskpunktiks  normiõigluse  ja  asjaolu  õigluse  vahel. 
Seadusandja  peab  tüüpilist  kirjeldama,  Mandri-Euroopa  õiguse  põhiolemuseks  ongi 
abstraktsus  ja  tüüpilisus.  Isegi  sellisel  juhul,  kui  seadusandja  püüaks  elulisi  asjaolusid 
võimalikult  üksikasjalikult  kirjeldada,  peab  õiguse  realiseerija  või  jurisprudents  mõisted 
uuesti õhku laskma ja elu tegelike väärtustega arvestama. 
Kirjanduses on mõttekäik, mille kohaselt on arusaam õigusest alati nn analoogiline arusaam. 
See arusaam ei sea  kahtluse  alla analoogia kui sellise keeldu  karistusõiguses . Põhimõtteliselt 
on  see  mõttemall  suunatud  sellele,  et  just  analoogia  saab  olla  õigusest   arusaamisel   kõige 
otsustavamaks,  paremaks  aluseks.  Silmas  ei  ole  peetud  mitte  asjaolude  võrdlusest,  vaid 
asjaolu võrdlusest  normis  sisalduvaga, sest ainult nii saab teada, kas võrreldav asjaolu vastab 
normis  toodule  või  mitte.  Elu  on  alati  rikkam  igasugusest  skeemist  –  vajalik  on  küllaldase 
vastavuse ja sarnasuse saavutamine. Sellisel teel tehtud otsustus saabki olla väärtusotsustus. 
  
Juriidilise  argumentatsiooni  teooria:  otsustuse   transformatsioon   eeldades  ainult  ühe 
õigusnormi rakendamist. 
 
So tihedalt seotud õigusnormi transformatsiooniga. 
Paljudel juhtudel pole juriidiline otsustus vahetult relevantne või  ei järgne loogiliselt õiguse 
allika  enda  formuleeringust  ega  muudest  allikatest.  Vahel  jääb  isegi   tavast   ja  printsiipidest 
vähe
seoses hinnata kui adekvaatseimat.  
 
 
Otsustuse transformatsioonil võib  olla  mitmeid  liike. Nende kõigi  ühisosa  – otsustust ei  ole 
võimalik  taandada  ainult  olemasolevale  juriidilisele  materjalile.  Otsustuse   transformatsiooni  
kvaliteet  seisneb  selles,  et   tehtav   juriidilisse  pidamiskorda  kuuluv  otsustus  ei  ole  loogiline 
olemasoleva  juriidilise  materjali   tuletis   ja  selle  lihtne  kirjeldus.  Seega  otsustuse 
transformatsiooni mõiste on suhteliselt lai ja hõlmab paljusid probleeme. 
 
Otsustuse transformatsiooni mõjutavad olulisemad komponendid: 
1) 
Otsustuse täpsus e juriidiliselt vastava normi valik. Täpsuse saavutamiseks tuleb appi 
võtta subsumeerimise „ kuldreegel “ – loogiline  süllogism , et tuvastada, kas subjekti käitumine 
teatud  situatsioonis  on  vastavuses  õigusnormi  abstraktses  faktilises   koosseisus   kirjeldatuga. 
Otsustaja võrdleb konkreetseid elulisi asjaolusid õigusnormi  abstraktse faktilise koosseisuga 
ja  teeb  lõppjärelduse  õigusliku  tagajärje  rakendumise  suhtes.  Täielikku  õigusnormi  aluseks 
võttes nähtub, et kui faktiline koosseis (T)  kajastub  konkreetsetes elulistes asjaoludes (S), siis 
kehtib  S  suhtes  õiguslik  tagajärg  (R).  Subsumeerimisel  peab  kontrollima,  kas  S  on  üks  T 
juhustest.  
Formaliseeritud kujul võib selle protsessi skeemina esitada järgnevalt: 
  (T iga juhuse  osas kehtib R) 
S=T 
(S on samane T-ga) 
  (S osas kehtib R) 
Tegelikkuses võib aga T olla raskesti subsumeeritav (kui T on ebamäärane, mitmetähenduslik 
vms  põhjus).  Seega  on  sageli  vajalik  mitme  subsumeerimise   läbiviimine   paralleelselt. 
Positiivne  otsustus  osutub  sellisel  juhul  võimalikuks  kahte  või  enamat  juriidilisse 
pidamiskorda  kuuluvat  normi  silmas  pidades.  Sellist  juhtumit  võib  käsitleda  ühe  otsustuse 
transformatsiooni võimaliku liigina. 
 
2) 
Otsustuse  tegemisel  eeldatakse  ainult  ühe  õiguslikku  pidamiskorda  kuuluva  normi 
rakendamise  võimalikkust  ja  vajalikkust,  otsustajal  ei  tki  kahtlust  rakendatava  normi  enda 
kindel,  kas  ka  normist  tulenevad  õiguslikud  tagajärjed  on  kohaldatavad.)  Nüüd  lisatakse 
normi lisatunnus, mis S-st ei tulene, muutes nii mingis mõttes normi (seda tähistataksegi kui 
reduktsiooni) 
Elimineerimine –  kahtlus  normi  kohaldatavuse  suhtes puudub, kuid õiguse ideest lähtuvalt ei 
ole selle kohaldamine aktsepteeritav mitte iga juhuse suhtes. 
 
3) 
Uue normi loomine – vajalik, kui otsustaja ei leia vahetult juriidilisest pidamiskorrast 
vajalikku normi. See olukord võib ette tulla juba peale elimineerimist. Kirjanduses on esitatud 
vastakaid  seisukohti  –  seadust  tuleb  käsitleda  programmina  ja  määravaim  on  kohtuniku 
õigustunnetus  vs  õiguse  edasiarendamist  otsustuse  langetaja  poolt  tuleb  pidada  erandlikuks 
fenomeniks.  Nii  või  teisiti  näitab  just  see  transformatsioon  otsustuse  transformatsiooni 
ulatust;  seni  kuni  on seotud  normi transformatsiooniga, hõlmab põhjendamismenetlusi  nagu 
analoogia, induktsioon jne. 
 
4) 
Kollisioonide  lahendamine  võib  samuti  olla  otsustuse  transformatsiooni  sisuks. 
Kollisioonid võib liigitada:  
- 
kollisioonid:   vahekord   juriidilise  pidamiskorra  reeglite  ja  olemiskorra  reeglite  vahel,  lex 
posteriori  derogat  legi  priori,  lex  specialis  derogat  legi  gneralis  jne),  Metanormid,  mis 
sedalaadi  kollisiooni  väljendavad, peavad olema olemas vahetult õiguse allikatena. Mõnedel 
juhtudel  on  lahendus  saavutatav  õigusnormi  transformatsiooniga,  mõnedel  juhtudel 
õigusesisese transformatsiooni viisidega. 
- 
formuleeritud, võetakse nn eelduslauseks, mis nende tingimuste  olemasolul  seotakse õiguslike 
tagajärgedega; 
- 
Reeglite ja printsiipide vaheline  kollisioon  
Neile  kõigile  ühine:  deduktiivse  otsustamise  aluseks  olev  üldine  reegel  pole  veel  kindlaks 
tehtud;  
Kollisioonide  lahendamine  on  nõutav  ka  siis,  kui  alamalseisva  normi  õigustühisus  ei  tulene 
mitte  üksnes  eksimusest  protseduurireeglite  vastu,  vaid  ka  siis,  kui  ta  on  selliste  normidega 
vastuolus,  millest  tulenevad  eelkõige  sisulised  nõuded  temale.  Probleemi  teine  pool  – 
alamalseisvat  normi  tuleb  käsitleda  kehtivana,  kuigi  ta  on  loodud  normide  hierarhia  vastu 
eksides. Seega võib teatud juhtudel otsus olla  jõus , kuigi ta on seaduse teatud positsioonidega 
vastuolus (ekstreemseim näide: nn contra  legem määrused). 
 
Transformatsioone  mitteomava  õigussüsteemi  olemasolu  –  võimalik  ainult  juhul,  kui 
õigussüsteem  koosneks üksnes primaarsetest õigusallikatest, mis oleksid võimelised kaitsma 
ka  mitteõiguslikke  väärtusi  ja  kui  otsustamist  oleks  võimalik  taandada  lihtsalt  loogiliste 
tulemuste jadaks. 
 
 
1.3.Üksikjuhu õiglase lahenduse otsing 
Kõik  tänase  meetodiõpetusega  kokkupuutuvad  tööd  arutlevad  selle  üle,  millisel  viisil  on 
õiguse  rakendajal  võimalik  jõuda  õiglase  otsuseni  ning  millist  rolli  mängib  selles  protsessis 
seadus.  Õiglusele  vastava  otsuseni  on  vaja  jõuda,  aga  kas  seaduse  abiga  või  ilma  selleta? 
Laias laastus eristatakse  printsiipi ja normi. 
Õigluse  printsiibid  ei  ole  normid,  nad  ei  saa  olla  aksiomaatilise  tähendusega   laused   ehk 
pidamislaused,  kuid  neid  saab  sõnastada  olemislausetena.  Printsiipe  saab  leida  konkreetses 
juhuses  endas.  Tegemist  on  tüüpiliste  seisukohtade  vormeliga,  mida  saab  kasutada  ka  a-
tüüpiliste  juhuste  puhul.  Seleks,  et  printsiibil  oleks  läbilöögijõudu,  tuleb  printsiipi 
legislatiivselt  kujundada.  Algselt  avastatud  printsiip,  ka  kaasuse  enda  koes,  on  stardipunkt 
õiguse  rakendaja  poolsele  normiloomele.  Teatud  mõttes  on  see  kasuistlik  lahendus  –  norm 
luuakse  juriidilise süntesi teel printsiibist, mitte ei tulene otseselt juhtumist endast. Seal, kus 
printsiip  seadusest  puudub,  on  oma  koht  ka  kasuistikal  või  lausa  õiguse  allikal. 
Interpretatsiooni  käigus  luuakse  rakendatav  norm  –  see  on  side  ius  scriptumi  ja  ius 
nonscriptumi vahel. 
Teise  positsiooni  kohaselt  peetakse  eelpositiivset  vähetähtsaks  ning  igalt   sammult   õigusele 
vastavuse  leidmisel  nõutakse  ratsionnalset  kontrollitavust.  Tegemist  on  samm-sammulise 
protsessiga,  mille  käigus  õiguse  rakendaja  konkretiseerib  ja  spetsifitseerib  seadust  talle  ette 
antud  eluliste  asjaolude  suhtes,  kuni  jõuab  õigusele  vastava  lahenduseni  –  see  on 
hermeneutiline  ehk  arusaamilisele  suunatud  protsess,  mis  lõppeb  hermeneutilise 
pöördepunktiga, mis  saavutatakse , kui  edasine õiguslik ja faktiline tihendamine ei  võimalda 
enam normi spetsifitseerimist ja eluliste asjaolude mõttelist jaotamist. 
Need  olid  kaks  väärtusjurisprudentsile  omast  lähenemise  viisi.  Millist  osa  mängib  selles 
kontekstis seadus? Harva  laseb  norm end vahetult subsumeerida, sest norm ja eluline asjaolu 
ei lange enamasti üks ühele koku. 
  
1.4.Topik,/topoi ja argumentatsiooniprotsess 
 
Kõigil  õiguslikel  reeglitel  on  oma  kindel  koht,  kust  me  nad  võime  leida  (kr  k  topos). 
Toopiline  meetod  võtab  lähetpunktiks  probleemi  sisu  ja  püüab  leida  selle  lahendamiseks 
vajalikke väärtusargumente. 
See meetod abistab otsustajaid üksikjuhu lahendamisel. Üksikjuhu õiglase lahendue otsing on 
tegevus, argumentatsiooniprotsess. Toopilisel meetodil on kaks taset: 
1) argumendid valitakse juhuslikult, suvalise otsustuse teel (igapäevaelu otsustamine) 
2) argumente valitakse kindlaid meetodeid arvesse võttes (toopiide kataloog). 
Viimane ananb otsustajale orienteerumisvõimaluse ja otsustamiskindluse. juriidilist tähendust 
omavate argumentide täielikku kataloogi pole olemas. 
 
Toopiline  otsib  vastavaid  seisukohti  ning  teeb  kindlaks  nende  mõju  lahendatavale 
probleemile. Topoi on laialdaselt aktsepteeritav seisukoht, mis võimaldab käivitada probleemi 
arutelu,  probleemi  igakülgselt  käsitleda  ning  jõuda  probleemi  lahenduseni.  Juhuslikud 
seisukohad  ja  suvaline  valik  on  primitiivseks  topoiks.  Teiseks  astmeks  on  kindla  probleemi 
lahendamiseks  sobiva  nn  topoikataloogi  otsimine  ja  moodustamine.  On  oluline,  et  sellisesse 
kataloogi  ei  satuks  mitte  juhuslikud  seisukohad,  vaid  sellised  seisukohad,  mis  annavad 
lahendusvõimalusi. Topoid ehk juriidilised argumendid, mis on kindla juhuse lahendamiseks 
leitud  ning  millest  on  moodustatud  topoikataloog,  on  erineva  kaalu  ehk  kohaväärtusega. 
Abstraktset  topoikataloogi  ei  ole  olemas  –  topoikataloog  saab  sündida  üksnes  kaasuse  enda 
lahendamise  käigus.  Topoid  saavad  oma  kohaväärtuse  seoses  situatsiooni  või  küsimusega, 
mida   parajasti   lahendatakse.  Seega  võib  üks  topoi  ühe  küsimuse  lahendamisel  mängida 
otsustavat, kuid teise küsimuse lahendamisel juhuslikku või väheolulist rolli. Kohaväärtus on 
alati hindamise küsimus. 
 
Ilmar Tammelo õigluse kriteeriumitest edasi: 
Kuidas  Tammelo  sai  aru  õiglusele  vastavate  seiskukohtade  põhjendamisest-
argumenteerimisest,  st  oma  argumenteeritud  konstitutsiooni  rakendamisest?  Eelkõige  on  ta 
seisukohal,  et  õiglasi  otsuseid  saab  põhjendada  teatud  protsessi  käigus.  Seda  õiglaste 
otsustuste  protsessi  nimetatb  ta  paraduktsiooniks.  Paraduktiivse  protsessi  meetod  on 
valdavalt   dialoog   (ütlemine,  ärakuulamine,  mõistapüüdmine).  Erapooletus,  asjatundlikkus, 
spetsiifilistes  teadmistes   orienteerumine   –  see  on  paraduktsiooni  protsessi  puhul  oluline. 
Teine  element  paraduktsioonis  argumentatsiooni  protsessi  ja  toopika  juures  on  topos  – 
põhimõtted,  mis  kanaliseerivad  arutelu  ja  näitavad  arutelule  oma  kohta  kätte,  topoid  on 
arutelu  suunajateks.  Aitavad  probleemile  lahendust  leida.  Kõigil  õiguslikku  tähendust 
omavatel reeglitel (õigusteaduse seadustel) on oma koht (kr k topos), kust saame teada reegli 
õigusliku  probleemi  lähendamiseks.  Toopiline  Topoi  on  laialdaselt  aktsepteeritav  seisukoht, 
mis  võimaldab  käivitada  probleemi  arutelu,  probleemi  igakülgselt  käsitleda  ning  jõuda 
probleemi  lahenduseni  Topoid  ehk  juriidilised  argumendid,  mis  on  kindla  juhuse 
lahendamiseks  leitud  ning  millest  on  moodustatud  topoikataloog,  on  erineva  kaalu  ehk 
kohaväärtusega.  Abstraktset  topoikataloogi  ei  ole  olemas  –  topoikataloog  saab  sündida 
üksnes  kaasuse  enda  lahendamise  käigus.  Topoid  saavad  oma  kohaväärtuse  seoses 
situatsiooni või küsimusega, mida parajasti lahendatakse. Seega võib üks topoi ühe küsimuse 
lahendamisel mängida otsustavat, kuid teise küsimuse lahendamisel juhuslikku või väheolulist 
rolli. 
   
1.5. Väärtusjurisprudentsi seotus seadusega ja subsumeerimismudel 
Arusaam  seadusest  enesest  seostatakse  arusaamaga  väärtusest  enesest.  Kui  seadusandja  on 
tabanud  väärtuse  olemuse  ja  selle  õnnestunult  seaduses  sõnastanud,  siis  on  ka  seadusega 
seotusel väärtusjurisprudentsis oma koht. Püüeldakse õiglase otsustuse järele, samas püütakse 
siduda seda seadusega seotud raamidega. /Kohtunik pole otsustamisel vaba. Ta on ühelt poolt 
seotud otsustamise kohustusega ja teiselt poolt ka kehtiva õigusega. Kontinentaal-Euroopas ei 
oma  niivõrd  tähtsust  see,  kuidas  kohtunik  otsuseni  jõuab,  vaid  millised  on  otsustuse 
seaduslikud alused. Parim tee seaduslikul alusel otsustamiseks on traditsiooniline  deduktiivne  
rakendusmudel,  e subsumeerimine.  Tuleb leida side seaduse semantilise kuju  ja seadusandja 
tahte  vahel.  See  kindlustab  kaasustele  võrdse  lähenemise.  Subsumptsiooniga  ületatakse 
keeleline  mudel. See on skemaatiliselt lihtne tee – väikse eelduse hõlmatusel suurest eeldusest 
järgneb sünteesina järeldus. Tegemist on süllogismi mudeliga ja siin saab kasutada formaalse 
loogika  reegleid.  Väidetakse,  et  õiglane  otsustus  peab   sündima   kehtiva  seaduse  raames,  see 
vajalik, et tagada võrdsuse printsiip ja õiguskindlus. Väidetakse veel, et küsimuse aitab lihtsalt 
lahendada  hoolikas  normi  valimine.  Siiski  ei  saa  eelnevaga  päriselt  nõustuda.  Seadus  saab 
ikkagi  vaid  siis  õigus  olla,  kui  temas  sisaldub  õiguse  idee.  Deduktiivne  otsustusmudel  pole 
seega  piisav,  vaid  vaja  on  süstemaatilist  lähenemist.  Kehtivast  õigusest  võiks  tuua  viimast 
seisukohta  kinnitava  näite  –  kohtunik,  menetledes  mingit  asja  ja  leides,  et  seda  reguleeriv 
õigusnorm  ei  vasta  põhiseadusele  (aga  PS  peaks  eelduslikult   garanteerima   ka  ühiskonnas 
aktsepteeritud  väärtuste  rakendumise),  peab  jätma  normi  kohaldamata  ning  käivitub 
põhiseaduslikkuse   järelevalve   menetlus.  Subsumeerimismudeli  kriitikas  väidetakse  veel,  et 
põhirõhk 
pole 
loogilisel 
tuletamisel, 
vaid 
väärtusotsustustel. 
Iga 
argument 
argumentatsiooniketis  peab   võimaldama   otsustuse  taandamist  väärtusotsustusele. 
Subsumeerimine on alles viimane aste. 
 
1.6.Süsteemi küsimusest 
  
Pawlovski järgi on seadusel normatiivne, parandamis- ja planeerimisfunktsioon. 
Normatiivne funktsioon – seaduse rakendaja on seadusega seotud tehniliselt, dogmaatiliselt 
ja  õiguslikult.  Tehniline  seotus  tähendab  seda,  et  kõik  õiguse  rakendajad,  sidudes  end 
seadusega, tagavad võrdse kohtlemise. Dogmaatiline seos tähendab seda, et objektiivne õigus 
konstrueerub  alati  teatud  doktriinidest  lähtuvalt,  teatud  dogmaatika  on  seadusesse  sisse 
konstrueeritud ning rakendades saab seda lahti konstrueerida. Õiguslik seos tähendab seda, et 
seadus on töövahendiks.  
Parandamise ehk väärtustamise funktsioon – jutt on normide õigest sisust ning faktilisest 
võrdsusest,  aga  ka  normide  objektiivsest  sobivusest.  Õiguse  rakendaja  ei  saa  end  siduda 
isikliku arusaamaga asjade  seisust .  
Planeerimisfunktsioon  –  riigivõim  piirab  õiguse  rakendaja  õiguspärast  käitumist,  määrab 
kindlaks üksiku staatuse ja õiguslikud võimed. Selles osas kehtib positivism üsna  rangelt , mis 
viib  üsna  konkreetsele  seotusele  seadusega  –  selles  kontekstis   mahub   seadus 
väärtusjurisprudentsi päris hästi ära. 
Eristatakse  suletud  ja  avatud  süsteeme  (case  law  on   lahtine   süsteem).  Väärtusjurisprudentsi 
kontekstis on ka Mandri-Euroopa õiguse puhul tegemist avatud süsteemiga. 
  
1.7.Õigusfilosoofiline diskussioon õigluse üle 
 
ILMAR TAMMELOO ÕIGLUSE KRITEERIUMID 
 
Allikas: Elutee, mis oli pühendatud õigluse otsinguile.Ilmar Tammeli Narits,R. 
 
Ilmar  Tammeloo  otsis  elu  aeg  õigluse  kriteeriumeid.   Tammelo  tõdes,  et  õigluse  idee  taga 
peituvad  konteptsioonid  pole  mitte  lihtsalt  erinevad,  vaid  need  võivad  olla  isegi 
vasturääkivad.  Samas  ei  süvenenud  ta  erinevalt  teistest  filosoofidest  mõiste  analüüsi,  vaid 
püüdis  ise  välja  pakkuda  normatiivseid  kriteeriume,  mille  alusel  tehtud  otsused  oleksid 
õiglased.  Tammelo  tahtis  need  kriteeriumid  leida  praktilise  mõistuse  alal,  kus  praktilise 
mõistuse  sisu  teadasaamiseks  tuleb  küsida  selliste  tingimuste  järele,  mille  täitmise  korral 
toimiks rahumeelne kooselu, üksikindiviidi  vabadust aluseks võttes. Tammelo püüdis ise välja 
töötada normatiivseid kriteeriume, mille olemasolul oleksid otsustused õiglased. Adekvaatse 
normi  sünd  seisneb   püüdes   õiguse  sisemise  õigustusvõime  poole.  Teisisõnu  -  õigus  peaks 
olema  üha  enam  mõistuse  poolt  põhjendatav.  Tammelo  proovib  sellised  kriteeriumid  ka 
formuleerida. 
Tammelo 
eristab 
õigluse 
moraalseid, 
juriidilisi 
ja 
tõelisi 
põhimõtteid/kriteeriume.  Ta  formuleerib  need  kriteeriumid  normidena.  Nende  kriteeriumite 
kriitika  on  see,  et  ta  ei  lisa  kriteeriumite  juurde  selgitusi  ja  need  on  esitatud  ilma  seoseid 
näitamata.  Kriteeriumid  ei  ole  mõeldud  üksijuhtumi  lahendamiseks,  vaid  need  on  aluseks 
õigluskorra kujundamisel. Kriteeriumid on avatud, võib ka uusi lisanduda. 
 
Tammelo  eristab  õigluse  moraalseid,  juriidilisi  ja  tõelisi  põhimõtteid,  mis  kõik  kuuluvad 
õigluskorda. 
Tammelo  formuleerib  need  kriteeriumid  normidena,  mille  eesmärk  on  esitada  õigluse 
põhikord, mis saab olla aluseks kõikidele mõeldavatele õigluskordadele.  
Moraalsete kriteeriumitena (põhimõtetena)näeb I. Tammelo järgmisi printsiipe. 
1.   Vaesust  peab vähendama või kõrvaldama. 
2.  Ühe jaoks ebasoovitavat ei tohi teise jaoks lisada. 
3.  Otsustus  peab  olema  tehtud  sellisest  juhtideest  juhindudes,  mis  on  kasutatav 
kõikide sarnaste juhtude puhul. 
4.  Kedagi ei tohi ilma piisava aluseta soodsamalt või ebasoodsamalt kohelda, kui 
iga teist samas situatsioonis. 
5.   Kedagi ei tohi piisava põhjuseta takistada tegemast seda, mida ta tahab. 
6.  Igaühelt tohib nõuda seda, mille suhtes ta seda loodab ja ootab. 
Juriidiliste kriteeriumite hulka kuuluvad I. Tammelo arvates järgmised    
põhimõtted. 
1.  Igasuguse võimu kuritarvitamise vastu peab olema tagatud kaitse. 
2.   Igat inimest tuleb tunnustada õiguse subjektina. 
3.  Lepingutest peab kinni  pidama . 
4.  Igasuguse  juriidilise  menetluse  tingimused  ja  kulgemine  peavad  välistama 
otsustuse parteilisuse. 
5.  Kedagi ei tohi takistada ennast kaitsmast ebaõiglase ründe vastu. 
6.  Kellegi jaoks ei tohi korraline õigustee olla suletud või enneolematult raskeks 
tehtud. 
Tõeliste õigluse kriteeriumite hulka kuuluvad I. Tammelo arvates järgmised põhimõtted. 
1.  Igaühele peab andma kasutamiseks niipalju vahendeid, kuipalju ta teenib. 
2.   Igale  teenele  peab  vastama  vastuteene,  mis  on  kohane  vastavale 
suhtlemisevajadusele. 
3.   Kahjude  korral peab olema tagatud nende heastamine, mis on kohane vastavale 
suhtlemisevajadusele. 
 
 
2. Juriidilise argumentatsiooni teooria 
  
NB! Seda katab  Mario  Rosentau aine „Õiguslik analüüs ja argumentatsioon“. §-i ülesleidmine 
on  alles 
algus. 
Argumentatsiooni 
on  vaja  sealt  edasi 
lahenduse  leidmiseks. 
Argumentatsioonist sõltub juristi kvaliteet. Tuleb minna grammatilistest argumentidest edasi. 
 
JAT on juba aastakümneid olnud õigusteoreetiliste ja õigusfilosoofiliste diskussioonide üheks 
keskseks   teemaks  (nt   1971    Brüsselis   ülemaailmne   kongress ,  1978  Saksamaal  konverents, 
1979  Šveitsis  ja  Soomes  jne).  Põhjused,  miks  pole  juriidilises  meetodiõpetuses  võimalik 
JAT-ist mööda minna: 
1)       Esimene  põhjus  seotud  õiguse  teooria  arenguga  mandri-euroopalikus  õiguskultuuris  – 
kõigi  koolkondade  lähenemises on nõrku kohti ja seega ei saa tänapäeval erinevate teooriate 
vahel valida, vaid pigem tuleb luua integraalne (võimalikult laiapõhjaline) teooria. 
2)       Väljavaated  seda  eesmärki  saavutada  olid  soodsad,  polnud  ohtu,  et  JAT  muutuks 
ühekülgseks. 
3)       Kolmas  põhjus  kujutab  endast  kompleksi,  milles  eristuvad  kaks  aspekti.  JAT  pakub 
teoreetiliselt kindlad raamid, milles saab toimuda erinevate teooriate integratsioon. Lisaks on 
JAT  suuteline  ehitama  „silla“  õiguse  teooria  (juriidilise  meetodiõpetuse)  ja  õiguspraktika 
vahel  (praktiline  eelis).  Silla  rajamine  loob  kindla  aluse  teooria  väärtustamiseks 
õiguspraktikas.  Lisaks  ootavad  ka  subjektid,  kelle  jaoks  õigussüsteem  eksisteerib, 
põhjendatud  vastuseid  juriidilistele  küsimustele,  mis  võivad  aha  sisalduda  ka  vastavates 
teooriates, sh JAT-is. Juristide jaoks on JAT peamiseks abimeheks jõudmaks õigusele vastava 
otsustuseni. 
Kuigi need argumendid räägivad tervikliku JAT-i poolt, pole sellist teooriat kerge luua. Tegu 
on  integratiivset  iseloomu  omava  ja  laia-aluselise  teooriaga,  mis  on  küll  vajalik,  kuid  mille 
realiseerimine  on teoreetilisel tasemel äärmiselt keerukas ülesanne. 
JAT puudutab esitatud seisukohtade argumenteerimist (so üks kahest õigusteaduse olulisimast 
ülesandest,  teine  on  õiguse  uurimine  selle  kriitilise  interpretatsiooni  läbi).  JAT-is  ilmneb 
ilmekalt  Multi Level Approach, sest JAT peab leidma vastuse küsimusele: kuidas põhjendada 
juriidilisi otsustusi õigesti? 
  
Miks  on  aga  juriidilise  argumentatsiooni  jaoks  vaja  teooriat,  kui  kontinentaalne 
õiguskord põhineb ometi seadusõigusel? 
 
1)  Õigusnormide   üldisus   (abstraktne  iseloom)  –  õigustloovate  aktide  tekstid  vajavad 
tõlgendamist, kaasuse lahendamine lihtsa subsumeerimise teel pole võimalik. 
  Nt  PS  §  3:  „Rahvusvahelise  õiguse  üldtunnustatud  põhimõtted  ja  normid  on  Eesti 
õigussüsteemi   lahutamatu   osa“.  See  tekitab  küsimused,  mida  lugeda  üldtunnustatud 
põhimõteteks, mida normideks ja kuidas on võimalik nende otsene kohaldamine. 
  Lisaks  ei  selgu  sageli  seadusest  mõne  mõiste  tegelik  sisu  –  kui  on  jõutud  sellise 
üldistustasemeni, kus samasuse kindlakstegemine raskendatud. Samas on loomulik, et 
on vastuolud õiguse üldise iseloomu ja sellest tuleneva mõistete ebatäiuslikkuse vahel, 
sest õigus peabki andma piisavalt üldised otsustamisreeglid. 
  Siiski jagab Narits Eesti tegevjuristide muret selle kohta, et Eesti õiguskorras peaksid 
seaduste  tekstid  sisaldama  rohkem  legaaldefinitsioone,  et  praktikutel  oleks  kergem 
kiiresti muutunud ühiskondlike ja õiguslike suhete üle otsustada. 
  
2) Kuna  tänapäevased  õiguskorrad on keerulised  juriidilised süsteemid, pole põhimõtteliselt 
välistatud  nn  normide  konflikti  situatsioon.  Normide  konflikt  tuleneb  sagedasti  asjaolust,  et 
õiguskorra  struktuur  on   hierarhiline   (vähem  õiguskorra  horisontaalsest  struktuurist  ehk 
jagunemisest era- ja avaliku õiguse normistikuks). 
  Nt  RK  tsiviilkolleegiumi  määruse  kohaselt  lahendatakse  eluruumide  erastamisest 
keeldumisest  tulenevad  vaidlused  tsiviilkohtumenetluse  korras;  erikogu  lahendi 
kohaselt  aga  ei  saa  eluruumide  erastamist  vaadelda  eraõigusliku  tehinguna  (näide 
puudutas horisontaalset struktuuri). 
  Õiguskorra hierarhilisuse põhiidee –  madalamas  astmel asuv norm või õigustloov akt 
peab olema vastavuses kõrgemalseisva normi või õigustloova aktiga. Vastuolu korral 
on tekkinud konfliktsituatsioon. 
  Konflikt võib tuleneda ka nt sellest, et üht ja sama  elulist  asjaolu reguleerivad mitmed 
õigusnormid. 
  
3) JAT on vajalik seoses sellega, et igas õiguskorras esineb lünkasid. 
  Kõiki  võimalikke  arenguid  ei  suuda  ükski  seadusandja  ette  näha.  Õiguse  rakendajat 
lahutab  objektiivse  õiguse  sünnist  alati  ka  ajaline   distants   –  õiguse  rakendaja  kätte 
jõuab tekst, mis on vastu võetud teatud aeg tagasi. See distants muutub iga ajaühikuga 
suuremaks .  Seega  on  objektiivne  õigus  õiguse  rakendaja  jaoks  suhteliselt  staatiline 
nähtus võrreldes dünaamilise ühiskondliku eluga. 
  Elulistele  asjaoludele  vastava  abstraktse  faktilise  koosseisu  mitteleidmine  võib  olla 
tingitud ka sellest, et seadusandja pole töötanud küllalt kvaliteetselt. Sel juhul on  lünk  
juba algselt sisse programmeeritud. 
  
4)  Võimalus  contra  legem  otsustuste   langetamiseks   (jutt  pole  siin  contra  legem  määrustest, 
mille  vastuvõtmiseks  peab  PS-st  tulenema   volitus ).  Probleem  on  õiguse  mõistmisest  õiguse 
rakendamisel ja see on taandatav kahele arusaamale – positivistlikule ja loomuõiguslikule. 
  Positivism  –  iga  korralist  õigusteed  pidi  sündinud  seadus  on  vaatamata  tema  sisule 
kohustuslik (Hobbes, Kelsen, Hart); 
  Loomuõigus – kutsub õigust ennast üles järgima „õiget“ õigust (Platon, Kant, Hegel). 
Kumbki käsitlus pole probleemivaba – objektiivset õigust ei saa jätta tähelepanuta, samas pole 
olemas absoluutset moraali ja absoluutset õiglust, mis  vastaks  inimese loomusele ja tuleneks 
inimese loomusest, mistõttu poleks vaja ideaalse põhinormi üle diskuteerida. 
  
JAT pole mitte ainult õiguspraktika ja praktilise õigusteaduse põhisisuks. JAT kujutab endast 
meetodiõpetuse  keskset  osa,  mis  baseerub  just  JAT-il.  Siia  käivad  nii  reeglid  õiguse 
tõlgendamisest  ja  rakendamisest  kui  ka  reeglid,  mis  puudutavad  juriidilist  mõiste-  ja 
süsteemimoodustamist. 
  
Kaasajal  eksisteerib  mitmeid  JAT-e:  nt   ratsionaalse   juriidilise  diskursi  teooria  (Alexy), 
praktilise  diskursi  teooria  (Habermas),  argumentatsiooni  teooria  kui  ühiskonna  teooria 
(Rodingen), nn „uus  retoorika “ (Perelman), „õiguse transformatsioonide  teooria“ (Peczenik) 
jt.  Seega  tuleb  rääkida  juriidilise  argumentatsiooni  metateooriast,  sest  vaatamata  paljudele 
erinevatele  JAT-idele,  pole  nende  seas  ühte  ja  ainuõiget.  Tänapäevane  JAT  peab  rajanema 
erinevate  teooriate  integreerimisele.  Samas  pole  JAT  võimeline  andma  absoluutselt  lõplikke 
vastuseid. 
  
Ratsionaalse juriidilise diskursi reeglid: 
Transformatsioonide  juures  on  tarvis  neid  õigustada.  Selleks  pakub  võimaluse  ratsionaalne 
juriidiline  argumentatsioon  (diskurss).  See  on  üks  praktilise  ratsionaalse  diskursi   erijuht . 
Teooria rajaneb kolmel põhimõttel: 1) juriidilise argumentatsiooni juures on tegu praktilise 
küsimusega;  2)  erilist,  alati  toimivat  juriidiliste  põhjendusreeglite  süsteemi  ei  ole,  diskurss 
peab õigustama väärtuste rolle üldistes praktilistes argumentides; 3) juriidiliste argumentide 
avatus ei tähenda, et õiguslik oleks redutseeritav pelgalt praktilisele. 
 
Diskursiteooriad on protseduurilise iseloomuga. Võib eristada praktilise ratsionaalse diskursi 
alaliikidena õigusloomet, juriidilist diskurssi ja kohtumenetlust. Kui õigusloome abil luuakse 
õigus, siis juriidilise diskursi raames peab saama öelda: 
 
a) mida kujutab endast õiguse raames sündiv lahendus; 
 
b) milline on mõistlik lahendusprotseduur. 
Ratsionaalse juriidilise diskursi reeglid on: 
a)  sisemise  põhjendamise  reegel  –  so  tüüpiline  transformatsioon  õiguse  see  – 
otsustamisnormi konstrueerimine  ja selle kohaselt  subsumptsioon ; 
b)  välise põhjendamise reeglid  – see on õigusliku argumentatsiooni  tegelik tegevusväli, mis 
esineb juriidilise diskursi mõttes järgmistes vormides : 
i)  tõlgendamine;  ii)  dogmaatiline   argumenteerimine ;  iii)  pretsedendile  viitamine;  iv)  üldine 
praktiline  põhjendamine;  v)  empiirilised  argumendid;  vi)  spetsiaalselt  piiritletud 
argumenteerimisvormid.  
Just  välise  põhjendamise  vormid  lubavad  järeldada,  et  juriidiline  diskurss  erineb  üldisest 
praktilisest  diskursist,  sest  juriidiline  diskurss  seondub  alati  objektiivse  õigusega  ja  lisaks 
sellele õigusteaduse seisukohtadega. 
 
 2.1. Juriidilise argumentatsiooni teooria piirid 
  
Juriidiline  argumenteerimine  on  kõigi  õiguskultuuride  immanentne  osa  ja  juriidilised 
otsustused sünnivad valdavalt läbi juriidilise argumentatsiooni (nii mandri-Euroopas, common 
law’s,  islamis,  sotsialistlikus  õiguses).  Kuid  õiguskultuurist  lähtuvalt  on  JAT-i  jaoks  välja 
kujunenud  teatud  kindlas  piirid  (küsimus  sellest,  mis  kuulub  millises  süsteemis  juriidiliste 
argumentide hulka). Seetõttu ei tule argumentatsiooni  piire  ega teoria põhiküsimusi vaadelda 
universaalsetena. 
  
Kontinentaal-Euroopa 
õiguskultuuri 
kujundanud 
mõjurid  
seavad 
juriidilisele 
argumentatsioonile kontinendil omad piirid. Juriidilise argumentatsiooni  piire oleks mõistlik 
näha järgnevas: 
1)       Juriidiline  argumentatsioon  on  vahetult  seotud  otsustamisprotsessi  endaga  ja  seega  ka 
sotsiaalsete konfliktide  menetlemisega. Juriidiline argumentatsioon ei  saa väljuda menetluse 
siduvate reeglite nõuetest. 
2)      Juriidiline otsustamisprotsess  peab võimaldama ratsionaalset  dirkurssi  (vaidlust), mille 
sisuline  külg  on  määratud  sotsiaalse  konflikti  olemuse  ja  tegelikkuses  asetleidnud  eluliste 
asjaoludega. Sisuline diskurss peab olema piisav selleks, et jõuda õigusele vastava otsustuse 
langetamiseni. 
3)       Juriidilist  otsustamisprotsessi  ja  juriidilist  argumenteerimist  ei  tohi  välja  rebida 
ühiskondlikust  kontekstist.  Juriidiline  otsustamisprotsess  ja  juriidiline  argumenteerimine  on 
üldise  otsustamisprotsessi  ja  üldise  argumenteerimise   juhud ,  juriidiline  diskurss  (p  2)  on 
üldise diskursi erijuht. 
4)       Juriidiline  argumentatsioon  on  praegusaja  riikluse  tingimustes  teatud  ulatuses 
kontrollitav ja kritiseeritav legislatiiv- ja täidesaatva võimu poolt. 
Toodud  piirid  iseloomustavad  juriidilise  argumentatsiooni  „mänguruumi“  koninentaal-
Euroopa  õigusruumis,  õigusteaduse  seisukohalt  ei  oma  need  aga  siduvat  tähendust. 
Õigusteadus  on  internatsionaalne  teadus  ja  pole  õiguskultuuri,  kus  puuduks  JAT.  Õigusest 
olemas  olevad  erinevad  ettekujutused  ja  uurimisviiside  erinevused  võivad  teadusliku 
tunnetuse viia erinevatele tulemustele. 
  
2.2. Juriidilise argumentatsiooni teooria struktuur 
  
Juriidilisest  argumentatsioonist  saab  ratsionaalselt  rääkida  siis,  kui  ühiskonnas  on 
õigusnormid  kui  üldise  iseloomuga  käitumismastaabid.  Eriti  aktuaalseks  muutub  küsimus 
juriidilisest  argumentatsioonist  siis,  kui  on  toimunud  sotsiaalne  konflikt.  Õiguse  realiseerija 
seisukohast vaadatuna toimub õiguse realiseerimine sageli märkamatult, mis on ka loomulik. 
Juriidilise argumentatsiooni küsimus tõusetub päevakorda siis, kui: 
(i)                 õigus sünnib õiguskorda ja 
(ii)                on  toimunud  sotsiaalne  konflikt  sellises  ühiskondliku  elu  sfääris,  mis  kuulub 
õiguslikult reguleeritud või kaitstud suhete sfääri. 
  
Konstrueerime  juriidilise  otsustamisprotsessi  ja  leiame  selle  seosed  ja  suhted  juriidilise 
argumentatsiooniga: 
1)      Sotsiaalse konflikti situatsioon: 
1.   Elulised asjaolud e probleem kui selline; 
2.  Õigus kui juriidiline alus konflikti lahendamiseks. 
2)      Sisemine argumenteerimine: 
1.  Abstraktne faktiline koosseis; 
2.  Juriidilist tähendust omavad elulised asjaolud; 
3.  Juriidiline otsustus (punkti b suhe punkti a) 
4.  Otsustuse väärtustav järelkontroll (õiguse printsiibid, sotsiaalse korra printsiibid jms). 
3)      Väline argumenteerimine: 
1.  Tõlgendamine ( teleoloogiline aspekt)  
1.                                                                i.      Keeleline 
2.                                                              ii.      Ajalooline 
3.                                                            iii.      Süstemaatiline 
4.                                                            iv.      Mõtte- ja eesmärgikohane. 
  
Seega  juriidiline  argumentatsioon  tuleb  kõne  alla  siis,  kui  on  vaja  langetada  juriidiline 
otsustus. Järelikult on JAT seotud ka argumenteerija subjekti küsimusega. Oluline on tähele 
panna,  et  tegu  pole  suvalise  subjekti  poolt  tehtud  juriidilise  otsustusega  (nt  ei  kuulu  JAT 
valdkonda  ükskõik  kui  juriidilistel  argumentidel  põhinev  ühe  abikaasa  poolne 
argumentatsioon  teisele  abikaasale  sellest,  miks  ta  otsustas  laenata  tuttavale  raha). 
Õigusteaduses räägitakse juriidilisest argumentatsioonist siis, kui argumenteerimisega tegeleb 
subjekt,  kellel  lasub  otsustamise  kohustus.  JAT  ongi  mõeldud  nendele  subjektidele,  kes 
tegelevad  juriidiliste  otsustuste  vastuvõtmisega  ametikohustuste  tõttu.  Argumenteerimise 
põhitõdede  teadmine  kuulub  aga  ka  juriidilise  hariduse  juurde,  seega  on  JAT-i  tunnetuslik 
tähendus laiem. 
  
Multi Level Approach’ist lähtuvalt kuulub juriidiline meetodiõpetus level 3 tasandil praktilise 
jurisprudentsi järel järgmise tasandina õiguspraktikast õiguse tunnetusvahendite hulka. 
  
3. Kommunitarism kui põhiseadusest arusaamise teooria 
Allikas: konspekt ja Naritsa artikkel Juridica 10, 1999 
 
NB!  Kommunitarism  räägib  ühtekuuluvusest,  kuulumisest  ühiskonda  ja  vastandub 
kapitalismile,  kus  igaüks  võitleb  iseenda  eest  (nindividualism).  Esiplaanil  kommunitarismi 
jaoks  ei  ole  isiku  vabadus  ühiskonnast  (negatiivne  vabadus)  vaid  isiku  ühtsus  ühiskonnaga 
ehk ühtsete eksisteeruimisvormide vabadus.   Individualism peegeldub ka õiguses. Aga isegi 
kapitalismis on alati midagi, mis inimesi ühendab. N Euroopa väärtused – midagi, mis inimesi 
ühendab. Kommunitarism on vaid üks põhiseadusest arusaamise teooria, on ka teisi. Jaguneb: 
1.   Konservatiivne kommunitarism 
2.  Universaalne kommunitarism 
3.  Liberaalne kommunitarism 
 
Kommunitarismi  doktriin  –  õiguse  teooria  eesmärk  on  õiguse  adekvaatse  tunnetuse 
saavutamine, üks võimalus selleks on pöördumine doktriinide poole. Eriti kasulik on selline 
lähenemine Põhiseaduse lahtimõtestamisel, kuna siin on paljudel juhtudel tegemist printsiip-
normidega.  Kommunitarism  on  üks  sotsiaalsetest  teooriatest,  mis  taaselustus  USA-s  paar 
aastakümmet tagasi vastukaaluks seal valitsenud individualismile. Individualismile heidetakse 
ette  isiku  ühekülgset   nägemist ,  kõige  redutseerimist  isiku   tasemele .  Kommunitarism  asetab 
rõhu kokkukuuluvusele, teatud ühtsusele – alates ühiskonnas eksisteerivatest väikegruppidest 
kuni  ühiskonna  kui  tervikuni  välja.   Esmalt   tuleks  leida  vastus  küsimusele,  mis  on  see,  mis 
inimesi või nende ühendusi ühendab. Vastuseid  on siin erinevaid olenevalt sellest, mida me 
kokkulangevate  huvide  (identiteetide)  all  mõistame.  Näiteks   inimõigusi   silmas  pidades  on 
küsimus  rassist,  religioonist  või  rahvusest  irrelevantne.  Kui  aga  mõelda  ühtsuskriteeriumina 
näiteks kodakondsust, siis tuleb näha diferentsi riigi rahva ja mitte-rahva vahel.  
Kommunitarism  juhib  tähelepanu  sellele,  et  isiksuse  areng  ei  vaja  mitte  ainult  vabadust 
millestki   (nn  negatiivne  vabadus),  vaid  vabadus  peab  olema  „millegi  peale“  suunatud  – 
selleks  on  kommunitarismi  doktriini  järgi  kollektiivsete  eksisteerimisvormide  vabadus,  mis 
rahuldab inimese vajadust ühiskonnastumiseks. 
Vaatamata  kommunitaristliku  mõtlemisviisi  jõulisele  taaselustumisele,  on  tänapäeval 
valdavaks  vastupidised  tendentsid,  mis  viivad  inimese  suurema  individualiseerimiseni.  Kõik 
kommunitarismi  vormid  on  omaolemuselt  demokraatlikud  ning  annavad  vabaduse 
iseotsustamiseks inimese ühiskonnaga seotuse mõttes. Eristub 3 kommunitarismi vormi: 
 
1.  Konservatiivne  kommunitarism  –  lähihorisont.  käsitleb  indiviidi  väga  tugevalt 
ühiskonna  juurde  seotuna  –  konservatiivne  seotus.  Kõik  indiviidid  on  olnud  ja  on 
seotud  ühiskonnaga  ühe  kindla  ajaperioodi  kaudu,  millesse  on  kätketud  ühiskonna 
eelnev  arengulugu.  Indiviid  vajab  eksisteerimiseks  temani  pärandunud  eluvormi.  See 
ei välista aga valikuvabadust, pärandunud eluvormide vastu otsustamiseni välja. Kõik 
see, mille meie elu on päranduseks saanud, pole valimist väärt, küll aga tuleb olla väga 
tähelepanelik  kõige  selle  suhtes,  mis  on  püsinud  pikka  aega.  Seega  väärtustab 
konservatiivne  kommunitarism  traditsioone,  mis  on  ajaproovile  vastu  pidanud,  sh 
moraali.  Riik  ja  õigus  saavad  üksnes  siis  olla,  kui  eksisteerib  selliste  tingimuste 
kooskõla, mis ongi suunatud kodanike lojaalsuse garanteerimisele riigi suhtes Riik ja 
tema  tööriist  õigus  peavad  olema  suutelised  abstraheeruma  sellistest  kriteeriumitest 
nagu   rass ,   religioon   jne  ja  pakkuma  täisväärtuslikku  kohta  erinevatele  ühendustele. 
Liikuda   tuleb  lepinguliste  eluvormide  juurde,  riik  kui  raamühiskond  ei  saa 
propageerida  üksnes  üht  eluviisi.  Küll  aga  jääb  konservatiivse  ühiskonnamudeli 
puuduseks  see,  et  riik  organiseerib  neid  lähihorisondist  lähtuvalt  vajalikke 
homogeenseid ühendusi, gruppe. 
2.  Universaalne  kommunitarism  –  kaughorisont.  Universaalse  kommunitarismi  jaoks 
on  inimesed  autonoomsed  indiviidid,  kes  enda  eest  ise  otsustavad.  Neile  kuulub 
samaaegselt nii otsustamise õigus kui ka kohustus. Selles arusaamas on oma loogika, 
sest  olgu  nende  pärandatud  eluvormidega  kuidas  on,  lõpuks  peab  indiviid  ikkagi 
ennast  ise  arendama  ja  kujundama,  distantseerudes  nii  või  teisiti  talle  pärandatud 
ühiskonnast.  Seega  selline  täisväärtuslik  elu  saavutatakse  tehes  vabu   valikuid ,  mille 
jaoks  on  avatud  kõik  koosluse  vormid.  Kui  konservatiivne  kommunitarism  hindab 
eelkõige  moraali,  siis  universaalne  kommunitarism  on  meile  pärandatud  moraali 
suhtes  kriitiline.    Seega  on  pigem  kriitiline  meile  pärandatud  moraali  suhtes.   Moraal  
pretendeerib  universaalsusele,  lojaalsuse  tingimuseks  on  iga  inimese  vabadus  ise 
eesmärke  seada.  Seega  on  iga  eraldivõetud  inimese  elu,  huvid  ja  vajadused  võrdselt 
väärtuslikud. Sellisel inimesepildil on kindlalt üks positiivne külg  – alati peab olema 
aus   tasakaalustatus ,  ei  tohiks  olla  võimalik,  et  ainult  mehhaaniline  enamus  oma 
ülekaalu realiseerib. Universaalse kommunitarismi jaoks nii lähihorisont (nt  hoolitsus  
oma  lähedaste  eest)  kui  kaughorisont  (nt  Euroopa  solidaarsus)  pigem  aimatavad. 
Kirjeldatud  horisondid  võivad  formeeruda  ümber  hoopis  etnotsentrismiks, 
sallimatuseks  mitteomade  suhtes.  Esitatud  universaalse  kommunitarismi  seisukohad 
räägivad  lausa  ühise  maailmariigi  kasuks  ning  on  vastukaaluks  konservatiivsele 
kommunitarismile,  mis,  panustades  lähihorisondile,  eirab  tõsiasja,  et  riik  ja  tema 
loodud  kord  on  midagi  suuremat  kui  perekond  ja  klann.  Kuid  samas  on  täheldatav 
tendents,  kus  tuleks  hoiduda  kõigest  sellest,  mis  võimaldab  eristada  indiviide 
gruppidest, tähtsustades üle kaughorisonti. Tähelepanu alt jääb välja see, et just riik on 
tähtis   vahendaja    lähi -  ja  kaughorisondi  vahel,  hõlmates  nii  elukeskkonna  kui  ka 
poliitilised otsustajad 
3.  Liberaalne  kommunitarism  –  kõige  rahulikum  neist  kolmest.  püüab  hoiduda  ühe 
segmendi  liigsest  rõhutamisest.  Seisukoht,  et  indiviid  on  küll  ühiskonnastunud,  kuid 
see on toimunud  erinevate vastuolude kaudu ning on mitmetasandiline.  Inimene elab 
läbi ning vajabki mitmeid ühiskonnastumisi. Eelduslikult pole võimalik tunnistada ei 
sisehorisondi  ega  välishorisondi  primaarsust,  liberaalse  kommunitarismi  on  kõigis 
ühiskonnastumise vormides potentsiaal, kujundamaks täisväärtuslikku elu. Tundub, et 
toodud  seisukoht  peegeldab  adekvaatsemalt  ning  õigemini  kommunitarismi 
kokkukuulumise ideed. Sotsiaalne elu koosnebki paljudest ühisvormidest, mis saavad 
alguse millestki väikesest, kuid ulatuvad kaughorisondini välja (n perekond, EL jne?). 
Lähihorisondi puhul on indiviidi vastutuse tase suurem – lähedaste eest ollakse valmis 
rohkem  välja  panema;  kui  vastutust  õpitakse  tundma  kitsamast   ringist   alates,  siis 
vastutuse  järgmised   astmed   tähendavad  konventsionaalse  moraali  ületamist  –  isegi 
inimkonna moraali tekkimiseni, mis on positiviseeritud inimõigustes. 
Liberaal -kommunitaristlik põhiseadusteooria: 
Tänapäevased   põhiseadused   võimaldavad  luua  erinevaid  ühendusi  ja  tekkida  erinevatel 
ühendustel. Poliitika ülesanne taandub seejuures vastavate organisatsioonivormide leidmisele. 
Organisatsioonivorm  ise  peab  mahtuma  lähi-  ja  kaughorisondi  vahele.  Kõik  kulgeb 
normaalselt, kui võetakse üle positiivne kogemus ajaloost. 
Rahvusriik  peab  olema  võimeline  avama  ennast  nii  sisse-  kui  ka  väljapoole.  Avanemine 
väljapoole  on  seotud  kolme  tendentsiga:  siirdumisega  Euroopa  Liitu,  rahvusvahelise  õiguse 
rolli  kasvuga  ja  inimõiguste  jätkuva  seadustamisega.  Väline  avanemine  kajastub  läbi 
vastavate  normide-printsiipide  põhiseadustes.  Kuna  eelkõige  nimetatud  normid  seadustavad 
inimlikku  (moraalset),  siis  sobib  see  eriti  liberaalse  kommunitarismi  ideestikuga.  Kõrvuti 
põhiseadusega mängivad riigi avanemisel väljapoole suurt rolli rahvusvahelised lepingud . 
Enamus  põhiõigusi  ei  saa  olla  seotud  ainuüksi  riigi  rahvaga  (kodanikega).  Kodakondsuse 
institutsioon reguleerib isikute kui riigi rahva hulka kuulujate õigusi ja kohustusi. Põhiseaduse 
põhimõtted võetakse ainult siis omaks, kui neil on kontekst ajalooga, rahvuste ajalooga, riigi 
kodanike ajalooga. Seega ei  pea demokraatlik   kodakondsus   jäigalt kinni olema ühe rahvuse 
rahvuslikus  identiteedis,  küll  nõuab  see  kõigi  riigi  kodanike  sotsialiseerumist  ühtsesse 
poliitilisse  kultuuri.  Kommunitarismi  suurim  eelis  seisnebki  selles,  et  see  käsitleb  poliitilise 
tahte kujunemist eetilise diskursina, mille käigus leitakse riigi kodanike ja nende eluvormide 
jaoks (arvestades traditsioone) parim lahendus. Tähtis on selle tunnetamine, millises  riiklikult  
organiseeritud  ühiskonnas  me   soovime   elada,  milliseid  traditsioone  jätkata,  kuidas  suhtuda 
vähemusrahvustesse,  põgenikesse,  marginaalsetesse  sotsiaalsetesse  ühendustesse  jne.  Kõik 
see kuulub riikliku poliitika – ka õiguspoliitika – hulka. 
Kommunitarismi  eelis  seisneb  selles,  et  läbi  sellise  arusaama  on  ka  poliitiliste  tahte 
kujunemine  selline,  mis  on  eetiline  ja  selle  läbi  leitakse  inimeste  jaoks  parim  lahendus 
(konkreetne  aeg,  konkreetne  ruum).  Õiguslike  otsustuste  langetamisel  ei  tohiks  jätta  ka 
kõrvale mõtet isikute kokkukuuluvusest. 
 
Loogilised meetodid: terminoloogiline meetod 
 
Sõnastamine  (terminoloogiline  meetod)  on  loogilis-tehniline  meetod:  väljendi  iseloomu 
selgitamine  termini  vajalikkuse  tuvastamiseks,  mõiste   määratlus   loogikareeglite  alusel: 
termini  suhtestamine  üldmõistega,  mõiste  mahu  määramine  jne,  mõistele   lühikese   sõnalise 
vormi andmine, mõiste liigi arendamine iseseisvaks soomõisteks (üldistav mõiste, kategooria 
e. liik). 
Termineid  vajatakse  igas  süsteemis  lisaks  definitsioonidele  ja  mõistetele.  Termin  hõlmab 
mõistet, olles maksimaalselt lühike keelemärk mingi mõiste tähistamiseks. Termin ei või olla 
meelevaldne,  sest  siis  ei  oleks  võimalik  selle  abil  mõista  väljendatavat  mõistet.  Termini 
vajalikkus seisnebki aga selles, et taibata mõiste sisu. Meetodi positiivset külge iseloomustav 
võluv lühidus ja spartalik konkreetsus on ka selle negatiivse külje peamine iseloomustaja, sest 
tihtipeale  ei  võimalda  just  äärmine  lühidus  avada  tähistatava  mõiste  kogu  sisu. 
Terminoloogilise meetodi kasutamisel tuleb silmas pidada: 
 
1) termini iseloomu – tuvastada, kas see pole juhuslik, meelevaldne märk  elik  on tegu 
tõelise terminiga; 
 
2) termini paigutamist üldmõistesse; 
 
3) mõiste mahu määratlemist; 
 
4) mõiste liigi arendamist iseseisvaks soomõisteks. 
Termini  meetodi  ebaõige  kasutus  tuleneb  sellest,  et  ei  järgita  vajalikke  tehnilisi  nõudmisi. 
Terminite  kasutamisel kehtib muuhulgas järjepidevuse nõue, et vältida süsteemi hägustumist 
ja ebaselgusi tõlgendamisel. Termini mahu varieerumisel, tuleb selle maht õigusnormi jaoks 
määratleda. Järjepidevuse nõue ei puuduta  vaid üksiktermineid vaid ka nende liike ja tüüpe 
 
IV teema. Keeletunnetus ja õigusteaduse metodoloogia 
 
 
 
 
1. Keeleteooria kohaväärtusest õigusteaduse meetodiõpetuses 
2. Struktureeriv õigusõpetus  
 
2.1. Praktilise  semantika  juriidilise aspekti tähendusest Eesti õiguskorras 
3. Grammatilise tõlgendamise võimalustest 
4. Analüütiline jurisprudents ja  kõneaktiteooria tänapäeva õigusmõtlemises 
5. Eesti õigussõnavara kujunemise  loost  
5.1. Oskussõnade lähteallikad 
5.2. Sõnaloome viisid ja võtted 
 
Sissejuhatus:  Õiguskeele  areng  vajab  sisulisi  ja  institutsioonilisi  lahendusi.  Eesti  keeles  ei 
piisa  enam  sõnu  objektide,  nähtuste  jm  tähistamiseks.  Aju  on  aga  koormatud  võõrkeeltega. 
Oskus  selgelt  ja  lihtsalt  end  väljendada  on  oluline.  Jurist  peab  mõtlema  nagu  filosoof  ja 
rääkima nagu talupoeg . 
 
1.  Keeleteooria kohaväärtusest õigusteaduse meetodiõpetuses 
  
Õiguskeele  areng  vajab  sisulisi  ja  institutsioonilisi  lahendusi.  Objektiivsetest  põhjustest 
tingituna  on  olukord,  et  eesti  keeles  ei   jätku   sõnu  suhete/terminite  tähistamiseks. 
Tunnetusfunktsiooni  täidab  mingi   võõrkeel ,  suhtlusfunktsiooni  aga  eesti  keel.  Seadus  peab 
olema  tavainimesele  arusaadav.  Seadusandja  peab  mõtlema  nagu  filosoof  ja  rääkima  nagu 
talupoeg. 
  
Õigusteaduse  metodoloogia  üks  suundadest  on  seaduse  keelelise  interpretatsiooni 
(tõlgendamise)  probleem  seoses  õigusnormide  tõlgendamisega.  Seaduse  tekstide 
tõlgendamine on  tähenduselt  alati mingis ulatuses küsimus keele tundmisest. See tähendab, et 
õigusteaduse  metodoloogia  peab  toetuma  keeleteaduslikele  ja  keelefilosoofilistele  nn. 
tähendusteooriatele. Klassikaline argument juriidilises hermeneutikas on: eksisteerib “sõnade 
tähenduse  piir”,  mis  võimaldab  tõlgendamise  eristamist  õiguse  edasiarendamisest  (õiguse 
loomisest  selle  formaal -juriidilise välises tähenduses). Õigus kui  keelevorm  on Hume’i järgi 
keele  funktsioonide  ülekandmine  õigusele,  kuigi  sagedamini  on  keele  funktsioonide 
ülekandmist  õigusele  sisustatud  kui  keele  kommunikatiivne  funktsiooni.  Seadus  on 
kommunikatsioonimeedium seadusandja ja seaduse rakendaja vahel. Keel on esimene ja 
oluline  eeldus  õiguse  kehtimise  jaoks.  Seega  on  õigus  keele  alusel  kehtiv  õigusreeglite-
normide süsteem. 
  
Iga  teksti  tõlgendamine  algab  sõnade  mõtte  tõlgendamisega,  st  milline  on  sõna  tähendus 
üldises keelekasutuses. Tõlgendamisel on tegemist nn. arusaamise ringstruktuuriga. Ükskõik 
millise  tõlgendamisviisiga  tegu  poleks,  on  tegemist  mitte  üksikute  sõnade  tõlgendamisega, 
vaid  terviku  tõlgendamisega  (laused,  normatiivsed   aktid   jne.).  Seejuures  on  oluline  sõnade 
asukoht  ja  järjestus  terviku  suhtes.  Nii  jõutakse  hermeneutilise  (tähendusliku)  ringini,  mille 
aluseks on aktide endi iseloom, sõnade, lausete koha väärtus (arusaamise ringstruktuur). 
  
Keel  pole  samas  mitte  ainult  õigustloovate  aktide  kirjalik  vorm,  vaid  näiteks  ka  kohtuniku 
tegevuse  resultaat  subsumeerimisel  (paigutades  elulisi  asjaolusid  õigusnormi  abstraktse 
faktilise  koosseisu  alla,  toimub  igapäevaelu   transformeerimine   “seaduse  keelde”,  s.o. 
väljendamine  õiguskeeles).  “ Õiguskeel ”  pole  eriline  süsteemne  allkeel,  vaid   oskuskeel ,  kus 
erivahendiks on vaid spetsiifiline sõnavara – terminid. Kogu ülejäänud atribuutika õiguskeeles 
on sisuliselt ühiskeel. Oluline on, et ühiskeele sõnade tähendust võib oskuskeeliti kitsendada, 
täpsustada,  piltlikustada,  kuid  teda  ei  tohiks  avardada  ega  muuta.  Seega  juriidilise 
hermeneutika esemeks pole ei abstraktne faktiline koosseis ega elulised asjaolud, vaid nende 
keele  abil  kirja  pandud  kirjeldused.  Nii  õigusnorm  kui  otsustamist  vajav  kaasus  on  õiguse 
rakendaja jaoks esitatud kirjaliku teksti kujul. 
  
Juriidilises    meetodidiskussioonis    (meetodiõpetuses)    on    märgata    uut    rõhuasetust   
seoses    õigusnormide  tõlgendamise  ja  õiguse  rakendamisega  –  õigustekstide  semantiline 
interpretatsioon.  Kuna  tekstide  tõlgendamine  on  nende  tähenduse  interpreteerimine, 
kasutatakse  tekstide  tõlgendamisel  keeleteaduslikke  ja  -filosoofilisi  tähendusteooriaid. 
Traditsiooniline  juriidiline  hermeneutika  otsib  “sõna  tähenduse  piire”,  püüti  eristada 
tõlgendamist  õiguse  edasiarendamisest  või  üksikjuhtumil  ka  selle  loomisest.  Uudne  on 
küsimuse  püstitus   lähtub  õigusreeglist  (normist)  ja  tähendusreeglist  (semantiline  või 
süntaktiline )  juriidilises  mõttes.  Õigusreegel  saab  oma  sõltumatu  reaalsuse  kirjaliku  vormi 
kaudu.  Õigustekst  on  keele  kirjalik  väljendus,  mida  on  võimalik  seletada  teatavate  reeglite-
mõistete  abil  (fonoloogilised,  semantilised,  süntaktilised  reeglid).   Lingvistilise   pragmaatika 
abil saab  seostada  keelereegleid ja käitumist. Sõnade/tähemärkide kasutamine õigustekstides 
on  kirjeldatav  kui  käitumine  keelereeglite  põhjal.  On  olemas  2  põhimõtteliselt  võimalikku 
lähtekohta: 1) nn kindlad juhused, kus tähendusküsimused vähemalt esialgu päevakorras pole. 
Interpretatsiooniühiskonnas (Juristide hulgas) valitseb konsensus.; 2) nn avatud juhused, kus 
interpretatsiooniühiskonnas üksmeel puudub. 
  
Humanitaarteadustes  toimus  “lingvistiline  pööre”  märgatav  70-ndate  aastate  algusest. 
Õigusteaduses  sestpeale  3  märksõna  :   normatiivsus ,  tähendus,  interpretatsioon  – 
iseloomustavad õiguse ja keele vaheliste sidemete raskuspunkte. Nii õigus kui keel põhinevad 
teatud reeglitel. Võrdluse (õigus «-» keel) võib rajada reeglite endi kehtimisele. Samas  jääb   
ilma   õiguse  ja   keele   valdkondade   reeglite   tundmiseta    “sugulussuhete”    konstateerimine 
pinnapealseks.  Juriidilise      semantika      või     juriidiliste     tekstide-mõistete      semantika    
pole      tehniliselt      lahendatav  interpretatsiooniprobleem.  Teisalt  ei  saa  juriidiliste  tekstide-
mõistete    semantika  piirduda  üksnes  õiguskeele  kriitikaga,  mille  käigus  kaheldakse 
võõrsõnade,  uudissõnade,  keerulise  süntaksi  jms.  käsutamises.  Õiguse  ja  keele  vahelised 
seosed  pole  taandatavad  paljale  kriitikale.  Loobumine  õiguskriitikast  kui  keelekriitikast  ei 
välista  muidugi   eelpool   nimetatud  puudustele  tähelepanu  juhtimast.  Õiguskeel  vajab 
süsteemset käsitlemist; seda tuleb ka kritiseerida. Tuleb silmas pidada, et õigustekstide keele 
vahenditeks  on  ühiskeele  sõnavara,  õigusterminid,  õigusteksti  esemeks  oleva  eluvaldkonna 
terminid, tänapäevane kirjakeele grammatika. Lingvisti töö õigustekstidega omab spetsiifikat, 
mis tuleneb õigusteksti enda olemusest. Samas vaja tunda ka keelereegleid ja -norme. Ühes 
oma osas on õiguse teooria kindlasti õiguse keeleteooria. 
  
Sotsiolingvistika   –  sotsioloogia  ja  lingvistika  vahealal  kujunenud  integratsioonteadus,  mille 
käsitlusobjektiks on keele ja ühiskonna vastastikused seosed. Mistahes  õigusakt  on keelerüüs 
antud  eeskiri  sotsiaalsuhete korraldamiseks ja kuulub Sotsiolingvistika huviorbiiti. Järgnevalt 
seaduskeele käsitlus sotsiolingvistika seisukohast vaadatuna: 
  
Üldkeel                                             Rahvuskeel                                        Ühtluskeel 
  
                                                                       Allkeeled 
  
                                   Dialektid Sotsiolektid ( terminoloogia )  Funktsionaalstiilid 
  
                         Õigusteaduse  oskuskeel  e  terminoloogia              Seaduskeel,  laiemalt 
õigusaktide keel 
  
Õiguskeel 
 Sõna “õiguskeel” pole vaja tarvitada, sest pole tegemist mingi erilise keelega, spetsiifilise osa 
moodustavad  ainult  terminid  –  Narits.  Juriidiline  oskuskeel  on  vajalik  õigusteaduslike 
probleemide täpseks mõistmiseks, seadmiseks ja lahendamiseks. Õigusaktide keel peab olema 
arusaadav  enamikule  rahvast,  muidu  pole  seadusandja  tegevus  kommunikatiivne  ja  seaduste 
tõhusus   väheneb.  Kui  seaduse  tekstis  ei  peegeldu  meile  omane  mõtlemine  ning  pole 
saavutatud  õiguskeelele  vajalikku  täpsust,  on  isegi  kohtunikku  raske  süüdistada  vale  otsuse 
tegemises. (…) Iga hinna eest ei pea seadus olema lihtne ja arusaadav, sellele on oma hind. 
(R.  Narits.  Jurisprudents  ja  keel.  –  Õiguskeel).  Õigusakti  keelel  pole  lokaalset/erialaselt 
piiratud  keeleühiskonda,  mistõttu  seadus  ei  tohi  olla  õigusteaduse  oskuskeeles.  Õigusteksti 
üldarusaadavuse  tagatisena  taotletakse  kolme  komponendi  eristamist  ning  iga  komponendi 
asjakohast käsitlemist: 
  
Seaduskeel = õigusteaduse oskuskeel + üldkeel + reguleeritavate alade oskuskeel 
  
Õiguse  tõlgendaja  saab  oma  tööd  alustad  alles  siis,  kui  tema  käes  on  osa  objektiivsest  (sh 
kunagi  kehtinud)  õigusest.  Objektiveeritud  tähendab  vaid  kirjapandud  õigust.  Õiguskeele 
keelelis-filosoofiline  uurimine  on  õigusteaduse  metodoloogias  oluline.  Mõistmaks 
objektiivset õigust kui tähemärkide süsteemi (+ kui  keelelist  väljendust), peab temast  esmalt 
kui  keelest  selle   normatiivses   tähenduses   aru   saama.   Taoline   arusaamine   peab   eelnema 
õiguse   realiseerimisele   üksikjuhul,    õiguse  rakendamisele,  õiguse  konkretiseerimisele 
kaasuse suhtes. 
  
Keelefilosoofiliste üksikteemade sügav käsitlus on jurisprudentsi seisukohalt vastuvõetav, kui 
see aitab lahendada õigusteaduse nn. standardprobleeme : 
a)      kehtiva õiguse normide identifitseerimine; 
b)      normide tõlgendamine-rakendamine kuni üksikjuhu õigusele vastava lahendini välja; 
c)      juriidilise mõiste ja süsteemi moodustamine (selle abil püütakse kujutada kogu kehtivat 
õigust  ühtse mõistete-normide  süsteemina . 
Loetletud  ülesannete  täitmist  tagab  moodsale  keeleanalüüsile  orienteeritud  analüütiline 
jurisprudents.  Tänapäeva  analüütiline  jurisprudents  ja  sellega  seotud  praktiline  juriidilise 
argumentatsiooni teooria koormab täna üha enam moodsat keelefilosoofiat ennast. 
  
Õiguse tõlgendaja saab oma tööd alustada siis, kui ta käes on mingi osa objektiivsest (antud 
juhul ius scriptum ehk kirjapandud Õigus) või ka kunagi kehtinud õigusest. Keelefilosoofiline 
lähenemine  õigusteaduse  metodoloogias  on  seotud  kirjalike   allikatega .  Samas  õigus  ja  keel 
on  seotud  nii  kujapandud  keelepildi  kaudu  kui  ka  suulise  õiguskeele  kaudu.   Suuline   ja 
kirjapandud õiguskeel on omavahel mitte ainult  tihedalt seotud, vaid nad mängivad võrdset 
osa  juriidilises  hermeneutikas.  Formaalne  loogika  ja   moodsa   keelefilosoofia  kasutuselevõtt 
on  aidanud  oluliselt  kaasa  õiguses  uue  ja  kõikehõlmava  normi-  ja  struktuuriteooria 
ülesehitamisele.   Baasiks ,  siinjuures  õiguse  keelefilosoofilised  uuringud.  (R.  Narits. 
Jurisprudents ja keel. – Õiguskeel.) 
  
2. Struktureeriv õigusõpetus 
2.1. Praktilise semantika juriidilise aspekti tähendusest Eesti õiguskorras 
  
Põhiallikas: R. Narits Juriidiline semantika ehk õiguskeel Eesti õiguskorra kontekstis 
  
Keele ja õiguse vahekorda puudutavaid probleeme ei saa lahendada ainuüksi lingvistide 
või  juristide  eraldi  jõupingutustega.  Hädavajalik  on   konstruktiivne   koostöö.  Kohtusse 
minnakse  mitte  seadust,  vaid  õigust   otsima .  Mandrieuroopalikus  õiguskultuuris  on  õigusele 
vastava  otsustuse  tegemine  seotud  otseselt  õigustloovate  aktide  tekstidega.  Need  tekstid  on 
normatiivne (siduv) alus õigusele vastava otsustuse leidmisel. 
Praktilise  semantika  uurimisobjektiks  on  seejuures  keelereeglid,  mis  on  omakorda  aluseks 
keelekommunikatsioonis  osalejate  käitumisele.   Wittgenstein ’i  reegli-mõiste  kontseptsioon  – 
sõnad  ja  laused  omandavad  konkreetse  tähenduse  nende  rakendamise  kontekstis 
(“keelemängus”).  “Keelemängu”  sisenemata  polegi  võimalik  kindlaks  teha  õigusreeglit  ehk 
formuleeringu  tähendust.  Üldkeelt  vajavad  kõik  keelekasutajad.  Oskuskeel  kui  kirjakeele 
allkeel  on  seotud  mingi  kitsama  valdkonnaga,  seepärast  on  oskussõnade  tähendus  tihti 
arusaadav  üksnes  selle  eriala  esindajaile.  Nende  peamine  erinevus  on  keelekasutuse 
täpsusastmes.  Oskuskeeles  taotletakse  väljenduse  maksimaalset  täpsust,  terminite  vastavust 
mõistetele ja nähtustele, mille tähistamiseks neid kasutatakse. Siiski  pole oskus- ja üldkeele 
sõnavara  selgepiiriliselt  eraldatav.  Uute  erialamõistete  tähistamiseks  terminitega  kasutab 
oskuskeel  mõnikord  üldkeele  sõnavara.  Oskuskeelest  kandub  omakorda  osa  uusi  termineid 
üldkeelde.  Õiguskeelele   laienevad   loomulikult  kõik  üldkeele  nõuded.  Kuid  õiguskeel 
erialakeelena  erinevalt  teistest  erialakeeltest  ei  ole  enamikul  juhtudel  suunatud  pelgalt 
erialainimestele.  See  tähendab  seda,  et  õiguskeelelt  nõutakse  ühel  ajal  nii  täpsust  kui  ka 
üldarusaadavust. 
  
Õiguskeele  peamine  tunnus  on  abstraktsioon,  mis  avaldub  nominaalstiili  eelistamises. 
Nominaalstiilis   lausetes   kasutatakse  verbi  asemel  üldjuhul  sellest   tuletatud   teonime. 
Nominaalstiili kasuks räägib ka asjaolu, et mõisted kui sellised esinevad nimisõnadena. Kuid 
nimisõnade ohtra kasutamise tagajärg on suhteliselt ilmetud tekstid. Siiski toob nominaalstiili 
õigustamatu kasutamine kaasa pelgalt sõnastusvead (“nimisõnatõbi”). 
Siiski tundub, et õiguskeele stiiliküsimused pole tänapäeva Eestis põhilised mureküsimused. 
Et seadused on ühiskonna normaalse toimimise siduv ehk normatiivne alus, peavad nad olema 
arusaadavad  selle  ühiskonna   liikmetele .  Hume  postuleeris  õiguse  keelevormiks,  st  keele 
funktsioonide ülekandumist õigusele. Seetõttu on seadus kui seaduse looja ja seaduse kasutaja 
suhtlemisvahend.  Vähemalt  mandrieuroopalikus  õiguskultuuris  on  keel  õiguse  kehtimise 
esimene ja olulisim eeldus. 
Ka USA-s   otsustati,  et  hea  seaduseelnõu    kirjutamisel   peab end väljendama täpselt, lühidalt, 
selgelt  ja  lihtsalt.  Euroopa  Liidus  peab  normi  sõnastus  olema  selge,  lihtne,  lühike  ja 
ühemõtteline;  vältida  tuleb  ebavajalikke  lühendeid,  “Ühenduse  žargooni”  ja  liiga   pikki  
lauseid . Oluline on see, et keegi selle eest ka vastutaks, mitte et kusagil on seadus. Nt Rootsi 
valitsuse juures tegutseb juba aastast  1980 keeleteadlaste rühm, kes kontrollib,  et  kõrgemad 
riigiametnikud   kasutaksid  seaduseelnõude  kirjutamisel  tavalist  keelt,  ja  vaatab  üle  kõik 
parlamendile esitatavad seaduseelnõud. Mitmes riigis on loodud ühendusi, mille eesmärk on 
lihtsama   keelekasutuse  populariseerimine  ja  selle  kasutamise  vajalikkuse  ja  kasulikkuse 
rõhutamine. Kuid on vaja mõelda ka nn sisuliste lahenduste peale olukorras, kus me oleme. 
Meil tuleb aga peale erialaterminoloogia luua oskussõnavara ka eri  eluvaldkondade  jaoks. 
  
Struktureerivat õpetust õigusest kritiseeritakse eelkõige demokraatia teooria aspektist. Nimelt 
väidab see teooria, et sisuline õiguse ja tegelikkuse üle otsustamine ja  vahendamine  kantakse 
seadusest õiguse konkretiseerimisele ja seetõttu pole legaalsus seotud mitte enam seadusega, 
vaid  see  tehakse  kindlaks  metoodika  abil.  Sellega  ei  saa  nõustuda,  sest  just  struktureeriv 
õpetus õigusest on võimeline näitama, kuidas funktsioneerib kommunikatsioon. Struktureeriv 
õpetus  õigusest  näitab  ka  seda,  mis  ei  funktsioneeri.  Õiguspraktika  ei  saa  ennast  siduda 
märkide või märgikettidega, st seaduse tekst ei saa ainuüksi valitseda otsustuse üle. Olukord 
peab olema  vastupidine , mis tähendab seda, et õiguse rakendaja peab “ valitsema ” teksti ning 
tegema ta n-ö otsustamisküpseks. Juriidiline metoodika saab luua praktika jaoks õigusriiklike 
ülesannete lahendamisele suunatud töökeskkonna ja see toimub pärast seda, kui seadusandja 
on normiteksti andmisega oma töö lõpetanud. 
  
Keele ja õiguse vahekordi puudutavad probleemid ei ole lahendatavad ainuüksi keeleteadlaste 
või  juristide  eraldi  jõupingutustega.  Hädavajalik  on  konstruktiivne  koostöö.  Nii  ei  tohikski 
õigust  keelest  kõrgemale  asetada  ning  näha  keeles  pelgalt  õigusvankrit  liikuma  panevat 
vahendit.  Õigus  ise  peab  olema  rakendatud  keele  teenimisse  –  eelkõige  keele  säilimise  ja 
säilitamise eesmärgil loodud seaduste näol. 
  
Allikas: R. Naritsa Õigusteaduse metodoloogia õpik lk-d 84-88): 
 
Õigusele vastava otsustuse tegemine on Kontinentaal- Euroopa õiguskultuuris otseses seoses 
õigustloovate aktide tekstidega.  Õigustloova akti  tekst on normatiivne alus õigusele vastava 
lahenduse  leidmisel.  Normatiivne  alus  jõuab  juristi  ette  mitte  “valmis  kujul”,  vaid  tekstina, 
milles sisaldub õigustloova akti või selle sätte normatiivne ehk siduv mõte ja eesmärk. 
  
Keelereeglite   järgimine   ning  sõna  tähenduse  otsimine  on  oluline  osa  tõlgendamisest, 
tõlgendamine on meetodiõpetuse tähtsaim osa. Jurist peab õigusest ARU  SAAMA selleks, et 
rahuldada aktuaalse sotsiaalse tegelikkuse nõudmisi. 
Tõlgendamine  on  üheltpoolt  teaduse  enda  osa  kui  meetodite,  vahendite,  võtete  süsteemne 
seletamine  ja  teiselt  poolt  kindlate  seaduspärasuste  ja  reeglite  alusel  toimuv  tegutsemine 
objektiivse õiguse mõtte ja eesmärgi teadasaamisel 
Tõlgendamine  ei  ole  mitte  niivõrd  arusaamine,  kui  just  tunnetusprotsessi  kõrvallüli. 
Tõlgendaja  vaeb  mitmeid  võimalikke  tähendusi,  tuginedes  eelnenud  teksti  seostele  ja 
teadmistele , mis on saadud varem tõlgendatud tekstist. Siia lisanduvad veel hermeneutilised 
(tähenduslikud)  asjaolud.  Otsus,  milleni  nii  jõutakse,  ei  ole  loogiliselt  sunnitud  otsus,  vaid 
piisavatest alustest tehtud valik. Tegelike õigustekstide keelehädad on tõsised, neid pole kerge 
ületada.  Põhjus  ei  seisne  mitte  keeleõppe  piiratuses,  vaid  selles,  et  õiguskeel  omandatakse 
õigusallikate tekstide endi kaudu ja toel. 
  
K. Larenz ja õiguskeel: 
Mandri-Euroopas  tegeleb  jurisprudents  e.  õigusdogmaatika  objektiivse  õiguse  “mõttega”. 
Jurisprudentsi meetodiõpetus on normatiivsete lausete (õigusnormide) keel. Jurisprudents on 
teadus õigusnormidest, kuid mitte norme  andev  teadus. Ta on arusaamade süsteem kehtivast 
õigusest, mis teeb ülestähendusi kehtiva õiguse kohta. 
Wittgenifeini (tähendus)teooria:  
Õigusakti keel peab olema  korrektne , vastama reeglitele. Keele kasutamisreegli olemust saab 
taandada W. tähendusteooriale, mis üldistatult väidab, et sõna tähendus on tema tarvitamine 
keeles.  Seejuures  on  keel  teatud  viigil  käsutatavate  tähemärkide  kogum.  Keelest  aru 
saamiseks  tuleb  teada,  mis  rolli  või  millist  osa  sõna  keeles  üldse  mängib.  Siit  konstrueerub 
“Keelemängu”  mõiste.  Õiguskeelest  arusaamiseks  tuleb  osaleda  keelemängus.  Keelemäng 
pole  sõnade  või  keelega   manipuleerimine .  Taolisest  mängust   osavõtt   kujutab  endast  erilist 
viisi,  millega  ühe  keele  raames  on  võimalik  jõuda  just  keele  abil  teatud  eluvaldkonna 
tähistuste ratsionaalse tuumani. Õigusega seoses on keelemängus osalemisega võimalik jõuda 
tähistuste normatiivse tähenduse tunnetamiseni. 
  
3. Grammatilise tõlgendamise võimalustest 
  
Tõlgendamise viisid jagunevad 2 rühma: 
1)      subjektiivsed tõlgendamise viisid; 
2)      objektiivsed tõlgendamise viisid; 
  
Subjektiivsel tõlgendamisel püütakse teada saada ajaloolise seadusandja poolt kunagi seaduse 
teksti   sisestatud   mõte  ja  eesmärk.  Objektiivse  tõlgendamise  jaoks  on  määrav  seaduse  mõte, 
mis  on  sõltumatu  ajaloolisest  seadusandjast.  Mõlemaid  ülaltoodud  tõlgendamisviise  tuleb 
lugeda nn. teleoloogilisteks, sest mõlemad püstitavad kindlad eesmärgid. 
  
Ajalooline  tõlgendamine  näitab,  kuidas  ajajalooline  seadusandja  normi  mõttest  aru,  samuti 
kuidas  ta  soovis  näha  selle  rakendamist.  Kui  on  teada  ajalooline  taust,  saab  kindlas  aeg-
ruumis langetatud otsuste kohta kindlamini midagi väita. 
  
Mõlema  tõlgendamise  juures  tuleb  küsida  seaduse   RATIO    LEGIS   ‘e  (Seaduse  mõte)  järele. 
Tuleb leida vastus küsimustele : “Millist eesmärki teenib norm?” ja “Milline on normi mõte?” 
Ei subjektiivne ega objektiivne tõlgendamine saa toimuda ilma grammatilise tõlgendamiseta 
kindla tõlgendamisvõtte kasutamiseta. 
  
Tänapäeva tõlgendamise metoodikas eristatakse järgmisi tõlgendamise kaanoneid: 
1)      tõlgendamine sõnade tähenduse alusel ehk grammatiline tõlgendamine; 
2)      süstemaatiline ehk loogiline tõlgendamine; 
3)      tõlgendamine tekkeloo järgi ehk ajalooline tõlgendamine; 
4)      tõlgendamine seaduse eesmärgi järgi ehk teleoloogiline tõlgendamine. 
  
Grammatiline  tõlgendamine  –  juriidiliste  erialaterminite  ja  muude  õiguskeeles  käsutatavate 
tähistuste semantika selgitamine, milles on oma osa ka süntaksil ehk keele grammatikareeglite 
käsutamisel.  Normatiivaktide  grammatiline  (filoloogiline;  keeleteaduslik)  tõlgendamine 
selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade 
ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Ühel sõnal võib sageli olla mitu tähendust, mis teksti 
mõistmist raskendavad.  Appi tuleb võtta mitte  ainult vastava keele seletavad sõnaraamatud, 
vaid  ka  eri  teadusharude  sõnastikud,  võõrsõnade  ja  isegi  võõrkeelte  sõnaraamatud, 
entsüklopeediad. Veel keerulisem on lausete grammatiline analüüs (süntaksi probleemid). 
  
Grammatiline tõlgendamine hõlmab: 
1)       leksikaalse  tõlgendamise  –  see  haru  uurib  üksikute  sõnade.  (terminite)  või  mõnest 
sõnast (terminist) koosnevate fraaside tähendust; 
2)       puhtgrammatilise  tõlgendamise  kitsamas  tähenduses  –  see  haru  uurib  sõnade  ning 
fraaside vahelisi süntaktilisi seoseid. 
  
Grammatiline  tõlgendamine   klassikalisel   kujul  saab  alguse  peale  nn.  faktiküsimuse 
lahendamist.  Juriidilise  küsimuse  lahendamisele  saab  jurist   asuda   siis,  kui  ta  on  leidnud 
vastuse  küsimusele  :  mis  tegelikult  juhtus?  –  Antud  küsimusele  vastuse  leidmine  ongi 
faktiküsimuse  lahendamine.  Subsumeerides  jõuab  jurist  kindla  osani  õiguskorrast,  mille  üle 
tal tuleb otsustada. Kui tegu on lüngaga, on vastuolu õigusnormide vahel vms., jõutakse ikka 
grammatilise  tõlgendamise  juurde.  Õigusest  sisuliseks  arusaamiseks  tuleb  ratio  legis  endale 
selgeks teha. Õigustloovate aktide tekste silmas pidades, tuleb arvestada võimalusega, et need 
tekstid on mingis mõttes puudustega. Puudused õigustekstides võivad esineda järgmisel kujul: 
  
1)      Tekst on ebatäpne 
a)          Tekst on  ebaselge  
b)         Tekstis on semantiline ebamäärasus                                                             \ 
  
2)      Tekst on mitmetähenduslik 
c)          Süntaktiliselt mitmetähenduslik 
d)         Semantiliselt mitmetähenduslik 
  
Ebatäpsete  olukordade  puhul  ei  ole  teada,  missugused  on  võimalikud  väljendi  tähendused. 
Ebatäpsuse  ületamiseks  antakse  väljendile  mingi  mõttekas,  ratsionaalne  ja  juriidiliselt  siduv 
tähendus. Samas tuleb valitud termineid käsutada järjekindlalt. 
  
Ebaselgus  –  Keeleline  väljendus  on  ebaselge,  kui  selle  tähendus  pole  teada.  Ebaselgus  võib 
tekkida,  kui  tekst  pole  selgelt  sõnastatud:  on  kasutatud  sõnu,  mis  pole  tuntud,  sõnad  on 
ebaloogiliselt  rivvi  aetud,  mõtted  on  kadunud  sõnaderägastikku,  tõlgetes  on  jäänud 
võõrkeelne  õigus-ja  muu  fraseoloogia  ümber  tõlkimata  eesti  keelde;  samuti  võib  põhjuseks 
olla  see,  et  ei  järgita  keelereegleid.  (N:  kaupade   kombineeritud   nomenklatuur  =  kaupade 
loetelu , nimestik; kaubanimestik jne.) 
  
Semantiline ebamäärasus on võimalik kahel juhul : 
a)          pole  teada  küllaldaselt  tunnuseid  väljendi  täpseks  mõistmiseks  (“säte  on 
lahtine”)/semantiline lahtisus ; 
b)         väljend on “nõrk” (selle kasutamispiirid on ebamäärased) 
  
Semantiline lahtisus – ei ole teada kõiki tunnuseid väljendi käsutamiseks in  casu . Nii, kuidas 
ka seadusandja poleks püüdnud avada täielikult väljendi mõtet antud seaduse jaoks, pole see 
tal lõpuni õnnestunud. Õigustekstis ei piisa alati legaaldefinitsioonidest, et kõrvaldada teksti 
lahtine iseloom. Mittetäielikud õigusnormid ei too iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi, kuid 
teevad  seda  koos  täielike  õigusnormidega.  Kui   legaaldefinitsioon   tüüpilise  mittetäieliku 
õigusnormina  ise  on  lahtine,  võivad  tekkida  suured  raskused  tema  kokkuviimiseks  mõne 
täieliku  õigusnormiga.  Tekib  oht,  et  mõnikord  võivad  kokku  sattuda  valed  normid  ja 
juriidiliste tagajärgede rakendamisega ei realiseeru mitte õigus, vaid omavoli. 
  
Mitmetähenduslikkus – väljendi tähendusalasse kuuluvad võimalused on teada. Tõlgendamise 
vajadus  seisneb  selles,  et  pole  teada,  milline  teadaolevatest  tähendusvõimalustest  in  casu 
sobib. Mitmetähenduslikkus võib olla : 
a)      süntaktiline (lauseõpetuslik) 
b)      semantiline (keeleelementide tähenduslikku külge puutuv) 
  
Süntaktilise mitmetähenduslikkuse puhul mängib võtmerolli sõnade ja väljendite koht  lauses .  
Semantiline mitmetähenduslikkus on seotud täpsustaotlusest tulenevate oskuskeelekorralduse 
raskustega, mis on seotud leksikoloogia teatud aladega: 
1)       Homonüümia  –  sõnade  samakujulisus;  st  erinevate  mõistete  tähistamisega  sama  sõna 
abil  ühel  samakujulisel  sõnal  on  niitu  tähendust  (N:  keel  - elund   suuõõne  põhjas; 
suhtlemisvahend; sümbolite ja reeglite kogum jms.) 
2)       Sünonüümia  –  teisendsõnalisus;  st  ühe  ja  sama  sõna  mõiste  tähistamisega  erinevate 
sõnade abil – häälikuliselt erinevad sõnad on tähenduselt samased või väga lähedased; Mitu 
väljendit tähendavad sama mõistet. 
3)      Paronüümia –  Paronüümid  on kirjapildilt lähedased, kuid erineva tähendusega sõnad. 
väline sarnasus sunnib neid sageli segi ajama. Paronüümide tähendused on sageli lähedased, 
(tunnistama  ja  tunnustama;  tõendama- tõestama   jne.)  Paronüüme  võidakse  käsutada  kas 
ekslikult  või  sõnamänguks.  Õiguskeeles  peaks  sõnamäng  olema  välistatud.  Paronüümia 
situatsiooni  saab  ületada  ainult  teadmisega  paronüümide  tähendusest.  Paronüüme  võidakse 
nende kujusarnasuse, eriti samatüvelisuse pärast kasutada üksteise asemel kas ekslikult või ka 
sõnamänguks. õiguskeeles peaks ka sõnamaängu variant olema välistatud. 
4)       Polüseemia  –  sõna  mitmetähenduslikkus  (N:  kantima  –  kandiga  ääristama;  midagi 
ebaausalt omandama jne.) 
  
Igale  mõistele  peaks  ideaalvariandis  vastama  l  termin,  praktiliselt  on  see  saavutamatu. 
Seepärast peetakse lubatavaks kahesuguste sünonüümipaaride  esinemist  oskuskeeles : 
1)      Termini grammatilised variandid; 
2)      Oma-ja võõrtermini paralleelsus 
  
Võõrterminite  kasutamist  põle  põhimõtteliselt  võimalik  vältida  (EL  mitmekeelsuses  esinev 
võrdõiguslikkus ). 
  
4. Analüütiline jurisprudents ja kõneaktiteooria tänapäeva õigusmõtlemises 
  
Analüütilisel  ja  keelefilosoofilisel   lähenemisel   õigusele  on  mitmeid  võimalusi   ja  teid,  mis 
sõltuvad   üldiselt sellest: 
1)      Mida hõlmab õigus inimese jaoks; 
2)      Kuidas sisustatakse jurisprudentsi ja õigusteadust tervikuna; 
3)       Kuidas  kujutatakse  ette  normiteoreetiliselt  ja  keelefilosoofiliselt  keele,  õiguse  ja 
inimkäitumise (nii aktiivses kui passiivses mõttes) suhet. 
  
Nii  õigusteoreetiliselt  kui  õigusfilosoofiliselt  on  õiguse  reeglite  olemuses  ja  nende  reeglite 
alusel  toimuvas  palju  vaieldavat.  Lahendusi  vaieldavatele  probleemidele  on  võimalik  leida 
Muti! Level Approach’i abil [eriti õigusdogmaatikat, juriidilist meetodiõpetust ja üldise õiguse 
teooriat arvestades]. Formaalse loogika ja moodsa keelefilosoofia areng on toonud kaasa uue 
suuna:  ulatuslike  loogikareeglite  käsutamisele  allutatud  normi-  ja  struktuuriteooria 
ülesehitamine.  Selle  baasiks  on   uusimad   õiguse  ja  õigusteaduse  põhiprobleemide 
keelefilosoofilised  uuringud,  mis  toetuvad  formaalse  loogika  ja  keeleloogika  käsutamisele 
õiguses ja jurisprudentsis. 
  
Kõrgeim  tase,  milles  avab  ennast  tänapäeva  moodne  keelefilosoofia  ja  normiteooria, 
väljendub  eriti  normide  ja  käitumise  seoste  seletamises.  Tegemist  Õigusnormide  esitusliku 
iseloomu  ja  nende  kaudu   esitatavate   kõneaktidega.  (Eriti  palju  on  juriidilisele  retoorikale 
tähelepanu pööratud  Common Law riikides, kus õigusele vastav otsus on seotud  induktiivse 
mõtlemisega.  Olulisel  kohal  on  nii  retoorika  kui   kõnekunst ,  samas  pole  eriti   käsitletud  
retoorika otseseid seoseid analüütilise jurisprudentsiga). 
  
Kõneaktiteooria seoste uurimine analüütilise jurisprudentsi kontekstis seotud J. L. Austini7 ja 
K. Opaleki nimedega. Mõlemad teadlased väidavad, et  teadused , mis tegelevad normidega ja 
nende  jooksva  rakendamise  küsimustega  (eriti  mis  puudutab  õigust  ja  õigusteadust) 
puudutavad paratamatult normide võimalike erinevate käsitlemisviiside küsimusi. 
  
J. L. Austini ja K. Opaleki õpetus 
Normide võimalike erinevate käsitlemisviiside iseloomustused: 
1)      norm on keeleline  moodustis , mis on esitatud grammatilises vormis (lausena); 
2)      norm on ka mittekeeleline tõsiasi (eluliste asjaolude kogum). 
  
Tegelikkuses  lahendus  käsitluse  kombinatsioonis.  Norme  (sh.  õigusnorme)  saab 
iseloomustada  sisuliselt  nii  süntaktilistest,  semantilistest  kui  ka  pragmaatilistest 
seisukohtadest  väga  erinevalt.  Samas  võimalik  norme  identifitseerida  erinevate  eluliste 
asjaoludega (Norm kui sotsiaalne fakt, kui  elamus  psüühiliselt üleelatud asjaolust jne). 
  
K.  Opalek  on  lisaks  mitte  ainult  näinud  normi  kahe  põhimõtteliselt  erineva  sisustamise 
võimalusi,  vaid  ta  on  –  kasutades  kõneaktiteooria  seisukohti  –  pakkunud  ka  ratsionaalse 
võimaluse  õigusteaduses  sellise  dualismi  ületamiseks.             Normide  mittelingvistiline 
kontseptsioon  teeb  vahet:  a)  normeerimisakti       ja  b)  normi  kui  selle  produkti  ja  c) 
normatiivse  ütluse  vahel.  Kõneakti   teoorias   normeerimisaktile  omane  pidev  “psühho- 
füüsiline” käitumine. Norm pole aga  veel  ütlus,  vaid  normeerimisakti  produkt .  Normatiivne 
ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitusliku ütluse üks liikidest. Õigusakt on tekst, ent õigusest 
arusaamine  pole  taandatav  normide  lingvistilisele   käsitlusele .  Keele  abil  on  võimalik/tuleb 
norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks siin lähtekohti. 
  
Keeleaktiteooriast lähtuvalt on normil peale kõige muu mittelingvistilise detsisiooni tähendus. 
Normi kui detsisiooni saab välja anda, jõustada ja järgida ning kõik see moodustabki normi 
mittelingvistilise iseloomu. 
  
Õiguse normatiivsust tuleb hinnata seoses inimkäitumisega; seoses sellega, mida inimene on 
kogenud.  Sellega  seoses  keeleteooria  kõrval  (keeleakti  teooria,  keelefilosoofia)  tõusetuvad 
õiguse sotsioloogiliste, õiguse psühholoogiliste ja muude teooriatega seonduvad küsimused. 
  
Normatiivne  kommunikatsioon  on  siis  mõistetav  ja  õiguse  vallas  piisav,  kui  normide 
põhjendamise  keeleanalüütiliste  ja  keelefilosoofiliste  teooriatega  piisavalt  arvestatakse. 
Loomulikult  ei  tule  siduda   endid   vaid  keeleanalüütiliste  ja  -filosoofiliste  teooriatega. 
Kõneaktiteooria annabki siin võimaluse ületada piiratud käsitlusi. 
  
5. Eesti õigussõnavara kujunemise loost 
 
5.1. Oskussõnade lähteallikad 
N  vene  keelest.  Privljekat  kaasutama  kaasama.  Võõrsõnade  invasioon  eesti  keelde. 
Teatud ulatuses lubatud, pole mõtet lõpuni leiutada, aga kuskil on piir. Oma keele põhjalikum 
tundmine . Toona  mindi  teist teedpidi ja hakati otsima oma sõnavara  allikaid . Mis need allikad 
olid,  kust  on  eestikeelseid  oskussõnu  saadud?  Neid  on  saadud  murretest,  üldkeelest  ja  väga 
paljudel juhtudel soome keelest = kolm allikat.  Veski  ütles: tema veendumuse kohaselt peitub 
kõik  keele  arenguks  vajaminev  keeles  endas!  Väga  palju  aga  vaja  tööd  teha,  et  see  ülesse 
leida. Mõned sõnaloome viisid ja võtted.  Tuletamine  on kõige viljakam  moodus  sõnaloomeks. 
Olgu  see  tegusõnade  tuletamine  või  olgu  see  nimisõnade  tuletamine.  Näiteks:  -mine  ja  –us 
liide   –  säilitamine,  tõestus  jne.  Kuid  ka  liitsõna  moodustamine  kuni  sõnasarjade 
kujudanmiseni  välja  on  olnud  meie  oskussõnavara  loomise  viljakateks  meetoditeks.  Keele 
uuendamise ja korraldamisega peab tegelema ning juristid ei tohi sellest kõrvale jääda! Eesti 
õugussõnavara kujundamisel peab ka juristidel olema roll.  
 
5.2. Sõnaloome viisid ja võtted 
 
Sõnaloome viisid ja võtted  
(Põhiallikas A. Vettik , R. Kull . Tagasivaade Eesti õigussõnavara kujunemisloole.) 
1) 
tegusõnade tuletamine (u-liite abil) 
2) 
nimisõnade tuletamine (t(mine); t(-us) ; t (is);  -dis; - dus;  
3) 
liitkäändsõnad 
4) 
liittegusõnad 
5) 
sõnasarjad  (laps,lapseaps, võõraslaps) 
 
Tagasivaade Eesti õigussõnavara kujunemisloole: 
Allikas: Vettik. Kull 
 
Eelugu: Varaseim säilinud maakeelne juriidiline tekst pärineb 16. saj teisest veerandist  - see 
on sõdurivanne. Ridamisi hakatakse eestikeelseid seadusi välja andma 19. saj alguses. 1802. a 
ilmub nn Iggaüks - seaduse nime all tuntud regulatiiv. Järnevalt "Eestima Tallorahwa Seadus, 
Moisawannemattest noutud ja meie  Sure  armolisse Keisri Herrast kinnitud, 1805. aasta sees" 
jne.  Enne  Eesti  riigi  ja  oma  rahvusest  kõrgharitud  juristkonna  teket  sõltus  õiguskeele  areng 
paljuski  juhusest.  Puudus  õiguskeele  sihiteadlik  kujundamine.  Seadused  olid  ebaselgelt 
sõnastatud ja see põhjustas nt 1856. a Mahtra  rahutused . 
 
Õigussõnavara  kujunemine  1920-1940  ja  oskussõnade  komisjon:  Oskuskeele  aluseks  ja 
eelduseks   on  üldkeele  teatav  tase.  20.  saj  alguseks  oli  üldkeel  läbi  teinud  suurema  arengu. 
Selle  sajandi  teisel  kümnendil  tegutseti  keele  reformimisega.  Ka  algas  1920ndatel 
õigussõnavara põhjalik uuendamine. 1920. moodustas Tartu Õigusteadlaste Selts oskussõnade 
komisjoni,  kuhu  kuulusid  F.   Karlson   ja  J.  V.  Veski  -  need  kaks  meest  kandsid  põhiraskust 
emakeelse  õigussõnavara  väljakujundamisel.  Alguses  võeti  ette   nuhtlusseadustik ,  kuid  siis 
otsustati,  et  tuleks  ette  võtta  ka  teiste  õigusharude  sõnavara.  Oskussõnade  loetelud  avaldati 
ajakirjas  Õigus.   Kõigepealt   ilmus  siis  nuhtlusseadustikku  puudatavad  oskussõnad,  siis 
kriminaalkohtu-seadustiku, tsiviilkohtuseadustiku ning tsiviilseadustiku omad 
 
Õiguskeele  kujundamisel  tehti  1920-1930ndatel  ära  suur  töö.  Esmakordselt  läheneti 
probleemile  konstruktiivselt,  täie  jõu  ja  tahtmisega.  Õiguskeeles  kinnistusid  terminoloogias 
üldkehtivad põhimõtted, mis väljendusid järgmiste asjaoludena: 
1) Terminiloome oli avalik- selles võisid osaleda kõik asjast huvitatud 
2)  Uute  terminite  loomisel  lähtuti  eelkõige  eesti  üldkeelest,  murretest  ,  vähem  soome  keele 
eeskujust 
3) võõrterminitele eelistati omasõnu 
4) arendati välja terminimoodustuse põhiprintsiibid. Leiti uusi tuletusmalle 
5) Pöörati tähelepanu terminite süsteemsusele. 
 
Tehtud töö  kandis  vilja. Seaduskeel ühtsustus.Põhimõisted ja põhiterminid kinnistusid. Paljud 
pakutud  terminid ja terminikujud ei tulnud küll kasutusele kuid nii mõnigi võiks praegusele 
keelekasutaja huvi pakkuda kui erksa mõttetöö vili 
 Oskussõnade lähteallikad 
 
 
Kaks teed: võõrsõnade ülevõtmine; enda sõnade loomine 
Oskussõnu on saadud: murretest; üldkeelest; soome keelest. 
 
Juriidiliste  oskussõnade  komisjoni  töö  kokkuvõttena  ja  edasiarendusena  ilmus  1934.  a 
"Õigusteaduse   sõnastik ".  Selles  sisaldus  alates  1920ndatest  tehtud  töö  vili.  Sõnavara  mõttes 
on  1934.a.  Karlsoni-  Veski  "Õigusteaduse  sõnastik"  tänaseks  vananenud,  ent  toonane 
põhisõnavara  püsib  tänaseni.  Terminiloomes  otsustati  lähtuda  eesmärgist  luua  oma,  eesti 
keelele tuginev terminisüsteem.  Ka tänapäeval  kasutavad juristid  paljusid  sellest  sõnastikust 
tulenevaid väljendeid, nt esildis,  hageja , käive, omand,  toimik , tõkend jne. Teise maailmasõja 
eelse   perioodi  õiguskeele  parimaks  näiteks  peetakse  1939.  a  valminud  tsiviilseadustiku 
eelnõu. 
 
Oskussõnu saadi nii murretest, keele ajaloost, üldkeelest kui soome keelest. Kõige viljakam 
moodus sõnaloomeks oli tuletamine (jõustama > jõustuma), peale selle ka liitsõnamoodustus 
(nt kaasomand, sundvõõrandama). 
 
R. Narits Juriidiline semantika ehk õiguskeel Eesti õiguskorra kontekstis 
Eesti õiguskeelele pani aluse 1934. aastal valminud F. Karlsoni ja J. V. Veski "Õigusteaduse 
sõnastik",  Sõnastiku  ilmumise  järel  arvati  ühelt  poolt,  et  õiguslik  tekst  peab  olema  oma 
väljenduselt  rahvale  võimalikult  kättesaadav  ja   lähedane ,  kuid  sinnamaani,  et  mõtte  selgus 
(täpsus) ei kannataks, ning et sõnastikus endas on rahvapärasust vähe. Nagu praegu, nii seisti 
ka siis valiku ees. Kas minna lihtsama vastupanu teed ja võtta oskussõnu üle rahvusvahelisest 
pagasist või luua oma, eesti keelele tuginev terminisüsteem. Esimene, lihtsam viis tähendas - 
ja  tähendab  praegugi  -  eesti  keele  struktuuri  kahjustavat  võõrsõnade  invasiooni,  teine  - 
raskem,  aga  ohutum  -  nõudis  oma  keele  põhjalikku  tundmist,  head  intuitsiooni,  leidlikkust 
ning  pidevat  valmisolekut  ületada  vastasseise.  Karlson  ja  Veski  valisid  teise,  raskema  tee". 
Ilmselt  on  just  see  nn  raskema  tee  valik  ratsionaalne  tee  ka  tänapäevase  eesti  õiguskeele 
kujundamisel. 
 
R. Narits. Jurisprudents ja keel. – Õiguskeel. Käsitleti loengus ka. 
Tolleaegsed seisukohad (J. Uluots): 
a) 
Seadustik peab olema  loetav igale keskmisele kodanikule; 
b) 
Tekst  tuleb  sõnastada  selgelt,  vältides  võõrsõnu  ja  keelelisi  uuendusi,  mis  pole 
küllaldaselt juurdunud; 
c) 
Sõnavara peab olema täpne ning andma küsimustele vastused; 
d) 
Sõnastus olgu piisavalt abstraktne, kuid üheselt mõistetav; 
e) 
Sama mõiste  väljendamiseks  tuleb käsutada võimalikult üht ja sama sõna, tarbe korral 
ühtsama lauset; 
f) 
Kasutada tuleks võimalikult lühikesi lauseid, millest igaühes sisaldugu iseseisev, kuid 
eelmise ja järgmise mõttega seotud mõttekäik 
 
Oskuskeele  arengu  eelduseks  ja  arenguks  on  üldkeele  teatav  tase.  20. sajandiks   oli  üldkeel 
teinud  läbi  suure  arengu.  Põhja-Eesti  keel  sai  määravaks.  Keele  põhjalikum  reformimine  ja 
rikastamine  algas 20.saj alguses – keele uuendus + keele korraldusliikumine. Vajadus soov oli 
arendada   kohmakas   talupoeglik  igapäevakeel  polüfunktsionaalseks   keeleks .  Liikumist 
kandsid  noored  haritlased  –  jäädes  eestlasteks,  peame  saame  eurooplasteks.  Uuendajad 
tegelesid  keele  paindlikkusega  –  sõnavara,  lause  edasiarendamine  (Aavik).  Tekkis  ka 
vastuliikumine  –  kardeti,  et  uuenduste  tulv  võib  keelele  ohtlikuks  saada.   Alternatiivne  
keelekorraldusliikumine  –  keele  stabiliseerimine,  süstematiseerimine,  normimine  (J.V. 
Veski),  kelle  eestvõttel  korraldati  keele  korraldus,  pandi  alus  ja  töötati  välja  kümneid 
õigekeelsussõnarmt-d.  Tema  tegevus  oskuskeele  väljaarendamisel  on  väga  tähtis  –  40 
terminoloogiakomisjoni töötas tema alluvuses. Üle 30 oskussõnastiku.  
1920 – õsõnavara väga põhjaliku uuendamise aastad.  
Seadusi  hakkasid  algselt  küll  tõlkima,  kuid  ka   koostama   eesti  rahvusest  tõlkijad,  poliitikud. 
Seaduse  sisulise  külje  kõrval  hakati  tähelepanu  pöörama  nende  vormile,  keelelisele 
korrektsusele.  Keele puhul  ei  ole kuskilt eeskuju võtta. EV kuulutati eesti  keel  riigikeeleks, 
tekkis  tungiv  vajadus  emakeele  arendamise  järele,  nii  üld-kui  teaduskeele  mõttes.  Alustati 
õteaduses  omakeelse  oskussõnavara  loomist.  Kalsson  +  Veski  põhimehed.  Vaadati  läbi 
nuhtlusseadustik. Otsustati läbi vaadata ja korrastada ka teistegi õvaldkondade oskussõnavara. 
Komisjoni  töö  tulemusel  on  pidevalt  jälgitavad  muudatused.  10  a  sihikindlat  tööd 
oskussõnade kallal ja jõuti õigussõnastiku valmimiseni 1934.  
Kuidas  jõuti  sobiva  sõnani?  Seadused  ei  tekkinud  tühjale  kohale.  Eeskujuks  võeti  vene  ja 
skskeelsed seadused. Vaja oli leida nende mõistetele eesti  vaste . Sõnu või tüvesid on saadud 
murretest,  üldkeelest  ja  soome  keelest.  Sõnaloome  tegevust  iseloomustab  tervikuna  selline 
allikate baas. Veski veendumuse kohaselt peitub kõik keele arenguks vajalik keeles endas.  
Kas  oma  või  võõrsõna?  Küsimus  tõlketöös.  Seisti  valiku  ees  –  kas  minna  lihtsa  vastupanu 
teed ja võtta oskussõnu rhvlisest varamust või luua oma.  Võõrsõnad  võivad kahjustada eesti 
keele  struktuuri.  Tuleb  leida  mõistlik  kompromiss.  Sõnaloome  enda  viiside  kohta  on 
tuletamine  kõige  viljakam  moodus.  Liidete  abil  tuletamine.  Eesti  keeles  on  arvutul  hulgal 
Liiteid, mille abil võib arvutult tüvesid aretada. Kui enne Veskit kasutati liiteid suvaliselt, siis 
selgitas Veski, millised on nüansid igasugustel liidetel. Eesistmik, üüritama, kaavitama. Mine 
on  universaalne  liide,  mis  võimaldab  luua  teonime.  Us  –  tõestus,  edendus,  kasutus. 
Täiendsõna käände alusel võib ka liitsõnu teha – õnorm, õakt.  
Sõnasarjad  –  oskuskeeles  püütakse  luua  mõisterühmade  alusel  terminisarju  –  tava,  tavaline, 
tavand, tavandlik, tavavaimus, tavaõigus.  
 
Teksti  ebaselgus  või  semantiline  ebamäärasus  on  probleemid.  Viimane  on  võimalik  kahel 
juhul – on teada vaid mingi tähendusulatus, aga me ei ole kindlad, et teame kõiki tähendusi. 
Meil  on  aga  vaja  teada  siduvat  tähendust.  Tähendus  võib  olla  ka  nõrk.  Ei  tehtud  vajalikul 
määral tööd. Seadusandjal oli kiire ja ta ei mõelnudki midagi.  
Üritati  niisiis  praegu  U.Mereste  initsiatiivil  leida  lahendus  arusaadava  keele  seaduse 
 
1)Keeleteooria kohaväärtus – struktureeriv 2)Grammatilise tõlgendamise võimalused 3) Eesti 
õigussõnavara 
 
KOKKUVÕTE artiklist: Kõnekeel, erialakeel , õiguskeel. Els Oksaar. Ele Liiv 
I. 
Loomulikust keelest 
Keelest  üldiselt    tegemist  komplekssete  väljendamisja  mõistmissüsteemidega,  mille 
analüüsimisel  tuleb  silmas  pidada  heterogeensusprintsiipi.  Ka  keelelisi  käitumisviise  peaks 
selle  printsiibi  järgi  uurima.  Mida  see  tähendab?  Heterogeensusprintsiip  ei  redutseeri 
inimestevahelist  kommunikatsiooni  ühedimensioonilisele   tasandile   ja   arvestab   niimoodi 
reaalse  kõneleja-kuulajaga.  Metoodiliselt  sobib  selleks  mõiste  „keelevariatsioon“,  mille  all 
mõeldakse  ühes  keelekogukonnas  kasutatavaid  situatsiooni,  klassi-ja  grupispetsiifilisi  ja 
funktsionaalseid varieteete. 
II.  
Igapäevakeele heterogeensusest 
Igapäevakeel  =  üldkeel    üldiselt  kasutatavat  ja  kõikidele  keelekogukonna  liikmetele 
arusaadavat  keelt  (ilma  murrete,  erialakeelteta).  Igapäevakeelele  on  omased  variatsioonid, 
mis tulenevad eelkõige vanuselistest, soolistest, rolli ja situatsiooni spetsiifilistest variantidest. 
Ühte  väljendit  võib  interpreteerida  erinevalt,  vastavalt   vastuvõtja   vanusele,  soole  ja 
sotsiaalsele  biograafiale.  Sama  kehtib  erialakeeleliste  väljendite  kohta.  Õiguskeeles  peab 
tsivilist hooletust defineerima erinevalt kriminalistist. Keel on sotsiaalse kontrolli ja sotsiaalse 
mõju  tähtsaim  vahend:  ilma  keeleta  ei  saa  funktsioneerida  ühiskonna  sotsiaalsed 
institutsioonid. 
III. 
Keel ja mõtlemine 
On 2 vastandlikku seisukohta: „Nagu mõtled, nii ütled“ – „Nagu ütled, nii mõtled“. Nendest 
esimene  ulatub  Aristoteleseni,  teine  seotud  Wilhelm  von  Humboldti  renessanssiga.  Kuivõrd 
mõjutab  keel  mõtlemist?  Lingivistilise  determinismi  suund  esindab  arvamust:  kogu  keel  – 
mitte ainult  leksikaalne  süsteem, vaid ka grammatika, mille üle  domineerib   tunnetusprotsess  – 
määrab  ja  pidurdab  tajumist  ja  mõtlemist.  Keele  isikustamine  viib  kergesti  ütlusteni, 
milles  keelele  omistatakse  omadusi,  mida  keelel  lihtsalt  pole,  nt  “keel  valitseb  õigust”. 
Inimene pole oma keele vang. Ta võib valida erinevate formuleeringute vahel – aga alati vaid 
etteantud  võimaluste  raamides.  Meie  suhtumisi  ja  reaktsioone  isikute,  asjade  seisu  ja 
olukordade  suhtes  vahendatakse  läbi  märgistamiste  ja  need  võivad  sõltud  konkreetsest 
märgistusest: Cicero: nt kedagi, kes olevat  vaenlane  tähistatakse kui võõras ehk ebameeldivus 
on  pehmendatud  leebusega.  Igapäevakeele  kasutamisel  on  hulgaliselt  võimalusi  sellisteks 
sotsiaalpoliitilisteks  ja  humaniseerivateks  eufemismideks  (Võrlde:  ruumihooldaja   versus  
koristaja). Eeltoodud igapäevakeele käsitlus  on jäänud siiani  ühetasandiliseks, kuna me pole 
käsitlenud räägitava ja kirjutatava keele erinevusi: Vahetu suulise kommunikatsiooni korral 
ei  saa   kuulaja   informatsiooni  vaid  ühest  kanalist  nagu  kirjutatud  keele  korral,  vaid 
samaaegselt  mitmest.  Kuulatakse  ja  nähakse  teist  isikut,  võidakse  teineteist  ka  puudutada. 
Inimese  riietus,  kehahoiak  ja   miimika   võivad  vahendada  uinformatsiooni  enne   ühegi   sõna 
lausumist. Mitteverbaalsed vahendid – miimika, žestid ja teised kehaliigutused – võivad saata 
kõnet  seda  väärtustades,  selgitades,  esile  tõstes  ja  liigendades.  Neil  võivad  aga  olla  ka 
semantilised  funktsioonid,  nt  jaatust  asendab  peanoogutus;  keerutatakse  oma  meelekohal 
nimetissõrme  solvang. Inimestevahelises kommunikatsioonis on oluline mitte ainult MIS 
on  informatsioon,  vaid  ka  MILLINE  on  kirjeldamisviis.  See  kehtib  kõikide  keele 
varieteetide  kohta.  Iga  teate  juures  esineb  mitte  ainult  sisuaspekt  ja  suhteaspekt,  vaid  ka 
väärtustamisaspekt. 
IV.  
Erialakeelest 
Hoolimata  arvukatest  definitsioonidest  pole  ühtset  seisukohta  erialakeele  olemuse  suhtes: 
puudub  erialakeele  üldkehtiv  definitsioon.  Erialakeel  pole  „homogeenne  nähtus“,  pigem 
„kokkuvõtlik   konstruktsioon “.  Erialakeeli  tuleb  vaadelda  kui  „tüüpilisi  funktsionaalseid 
keeli”.  Erialakeel  -  keelekasutuse  kompleksne  ala  (väljalõiget,  varieteeti),  mis  tingituna 
erinevate  erialaliste  situatsioonide  spetsiifikast  toob  nähtavale  sisemise  diferentseerituse. 
Erialakeelt  kasutavad  kompetentsed  kirjutajad,  rääkijad,  et  teha  kindlate  eesmärkidega 
arusaadavaks  teistele  sama  eriala  (ka  tulevastele)  spetsialistidele  või  võhikutele  erialased 
asjaolud. Erialakeel hõlmab kasutatavate keeleliste vahendite kogumi ja toob nähtavale kõik 
seni  lingvistika  poolt  metoodilistel  põhjustel  eristatavad  tasandid.  Keel,  mida   spetsialistid  
omavahel  kasutavad,  ei  saa  olla  samane  keelega,  mida  nad  kasutavad  võhikutega.  Erialade 
keelt  tuleb  varieerida  vastavalt  kommunikatiivsele  situatsioonile.  Erialakeeltele  peetakse 
omaseks:  selgus  ja  ühemõttelisus,  väljendite  formaliseeritus  ja  normeeritus, 
rahvusvahelisus.  Enamik  inimestest  puutub  kokku  nt  kantseliidiga  v  meditsiinilise 
erialakeelega. Kui ühte väljendit ei mõisteta võib kontekst jääda arusaamatuks. Olukord võib 
muutuda  ebakindlaks,  kui  arvatakse  end  mõistvat  väljendit  ja  võhikuna  interpreteeritakse 
tehnilisi  termineid  teisiti  kui  spetsialist,  nt  põhiseaduse  art  3  räägib  kõikide  inimeste 
võrdsusest.  Et  selle  sisu  juristidele  sugugi  nii  selge  ei  ole,  annab  tunnistust  üle  400  lk 
kommentaar.  Erialakeele  problemaatilisus  seisneb  ka  selles,  et  väljendi  õigeks  kasutamiseks 
on  vajalikud  teadmised  asja  ja  situatsiooni  kohta.  Ehtne  erialakeel  on  alati  seotud 
spetsialistiga...  Kui  seda  kasutab  diletant,  kaotab  erialakeel  oma  vahetu  seose  erialase 
mõtlemisega; mõisted ja ütlused minetavad olulise osa oma sisust ja täpsusest, eelkõige aga 
oma  suhtest  erialase süsteemiga, millest võhik ei oma ülevaadet. Teisisõnu, spetsialist  valdab  
oma  erialakeelset  väljendit  sotsiaalkultuurilises  raamis  suurimal  konkretiseerimistasemel, 
võhik on väljendit kasutades abstraktsel tasandil. Ehk, juristile on õigusteaduslik mõiste (nt 
„nõue  tegevusetusest)  kindlalt  piiritletud  termin,  mille  kohta  ta  teab  komplekssust.  Võhikul 
puuduvad seoste üksikasjad. Juristi interaktsioonilise  kompetentsi  tõttu eeldatakse,  et  ta on 
võimeline  erialaterminite  sisust  rääkima  ka  teisel  konkretiseerimistasandil  ja  selgitama 
seoseid igapäevakeeles (võrdle “valdus” & “omand”). 
V. Õiguskeelest 
Õigus saavutab oma mõjujõu seaduse keele läbi. Seaduse keel moodustab õiguskeele aluse. 
Õiguskeel  sisaldab  väljendeid,  mis  ühtivad  igapäevakeele  väljenditega.  Õiguskeele 
väljendusviisi  seevastu  iseloomustab,  nagu  ka  teistes  erialakeeltes,  tundeneutraalsus  ja 
emotsioonivaba asjalikkus. Mittejuristi jaoks on seetõttu väärtust kandvate sõnade neutraalse 
sisuga kasutamine – nagu „positiivne lepingurikkumine“ otsetõlkes ebatavaline  ja arusaamatu. 
On  seisukohti,  et  õiguskeel  mõjutavat  igapäevakeelt  kõigist  teistest  erialakeeltest  kõige 
rohkem  -  õiguskeelt  tuleb  tihti  kasutada  sünteesis  igapäevakeelega.  Seaduskeele  kõrval  on 
halduskeel,  õigusemõistmise  keel,  keel  juristide  läbikäimises  võhikutega.  Friedrich  II 
kritiseerib  seadusi,  kuna  need  on  kirjutatud  keeles,  mida  ei  mõista  need,  kes  peavad  neid 
juhtnööre  järgima.  Tänapäeval  on  siiski  lisandunud  keelelisele  problemaatikale  veel  teinegi 
aspekt  –  informatsiooni  hulk.  Seaduskeele  funktsioon  ja  mõistetavus  -  tegemist  on 
adressaatide  küsimusega.  Demokraatiapõhimõtte  valguses:  kodanikele  peab  olema 
kindlustatud  oma  õiguste  kaitsmisel  võimaluste  võrdsus.  Teisalt  on   arvamusi ,  et  seadus  on 
vaid spetsialistidesse puutuv. Kodanikul ei olevat võimalik ega vajalik seadust mõista, piisab, 
kui  sellest  saavad  aru  kohtunikud,  täitevametnikud  ja  advokaadid.  Selles  debatis  tuleb 
tugevamini  esile  tõsta  üht  argumenti  lingvistilise   variatsiooni   sotsiaalse  dimensiooni  taustal: 
see  on  mõistmise  fenomeni  mitmekihilisus  (iga  isik  saab  erinevalt  aru).  Fakt,  et  seaduse, 
ametlike kirjade ja kodanike vahel on vahendajad – näiteks kohtunikud, advokaadid, notarid – 
näitab, et täiesti võimalik on teha abstraktset õiguskeelt kodanikulähedasemaks. 
 
Konstitutsioonikohtute tänapäevastest töömeetoditest mandrieuroopaliku õiguskultuuri 
ja common law kui mõtlemisviiside lähenemise tingimustes* 
Dogmaatika ja õiguspoliitika. R. Narits. Riigikogu Toimetised 
 
Õiguse dogmaatilise käsitluse tunnetusmeetodid. Poliitilis-õiguslik  hindamismeetod . 
Dogmaatikal  on  teatud  seos  õiguspoliitikaga.  Iga  riik  tegelikustab  mitte  ajatuid  väärtusi  või 
ajatut õiglust, vaid orienteerib ennast ühiskonnas (tänapäeval aga globaliseeruvas maailmas) 
enam tunnustust leidnud väärtusmastaapidele. See tähendab, et sageli konkureerivadisegi ühe 
riigi  piires  valitsuse  ja  parlamendi,  aga  ka  õigusemõistmise  tasandil  mitmed  erinevad 
arusaamad “õiglustest”. Õiguse rakendamiseks on aga kirja pandud seadused, nii viiakse ellu 
seadusandja tahe. Seega peab õiguse rakendaja leidma normist eelkõige need väärtused, 
mida ka seadusandja on väärtusteks pidanud. Ent tulenevalt ajalisest nihkest, võib juhtuda, 
et  väärtused  on  otsuse  vastuvõtmise  ajaks  muutunud.  Ilmselgelt  tuleb  sel  juhul  otsustus 
langetada  kehtivate  väärtusmastaapide  alusel.  Tõusetub  küsimus,  kas  ja  kuidas  “vanu” 
õigusnorme  uutele  faktilistele  asjaoludele  ja  väärtusettekujutustele  redutseerida,  et  neid  siis 
rakendada.  Sellist  olukorda  on  hinnatud  kriitiliselt  ning  väidetakse,  et  sisuliselt  on  tegemist 
lausa võimuküsimusega parlamendi ja õigusemõistmise organite vahel. Seadused vananevad 
ja  on  mingis  mõttes  lünklikud  juba  nende  vastuvõtmise  momendist,  sest  elu  on 
dünaamiline   ja  seda  ei  saa  seaduste  vastuvõtmisega  peatada.  Seepärast  on  seaduste 
ratsionaalne  mõtestamine  alati  olnud  ja  jääb  õigusemõistmisorganite  põhiseaduspäraseks 
kauakestvaks  ülesandeks,  kus  õigusdogmaatika  selle  ülesande  täitmist  tugevalt  toetab. 
Kohtunikud on selles olukorras ühelt poolt seotud seadustega, objektiivse õigusega, kuid 
teiselt  poolt  kujundavad  nad  iseseisvalt  õiguskorda,  kasutades  sealjuures 
õigusdogmaatikat. Kohtunikuõiguse kaudu ja õigusdogmaatika abil astub kohtunik igal 
juhul  õiguspoliitikasse.  Kuid  niisamuti  tuleb  näha  ja  tunnistada,  et  õigusriigi 
paratamatuseks  on  normiloomise  (-kujundamise)  võimu  dualistlik  iseloom.  Nii 
objektiivselt kui ka tegelikult on see seadusandja ja kohtuvõimu, eriti kõrgema kohtuvõimu 
käes.  Õigusdogmaatika  on  kohtunikele  “kompass”,  mida  kasutades  saab  sündida 
õigusele vastav otsustus. 
V  teema.  Tänapäevased  töömeetodid  õiguse  rakendamisel  mandri- euroopaliku   ja 
common law kui mõtlemisviiside lähenemise tingimustes 
 
 
 
 
1. Õiguse printsiibid kui tänapäevane õiguse  rakenduse  meetod 
2. Õiguse dogmaatika kui tänapäevane/traditsiooniline õiguse rakenduse meetod 
3. Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtete sisustamise metodoloogiast 
 
NB! Mandri-Euroopas on põimunud kaks olulist, aga erinevat mõtteviisi õigusest arusaamisel. 
Nendeks  on  mandrieuroopalik  arusaam  ja  common  law  ehk  pretsedentidel/printsiipidel 
rajanev arusaam. 
 
1. Õiguse printsiibid kui tänapäevane õiguse rakenduse meetod 
  
Mis  on  printsiibid?  Üks  lühemaid  printsiipide  määratlusi  on  “väga  tähtis  üldine  reegel”. 
Õigusprintsiibid  on  seotud  väärtustega.  Printsiipide  tähtsus  on  ka  tingitud  nende  seosest 
õiguse  ideega  ja  seadusega.  Printsiipide  tähtsust  on  rõhutatud  ka  metanormatiivse 
funktsiooniga  (programmeerimise  ja  põhjendamise  funktsioon).  Hesser  leiab,  et  printsiibid 
laiendavad  kohtuniku  otsustamisruumi.   Dworkin   leiab  vastupidist.  Alexy   toetub   Dworkini 
seisukohale. (Karin oli koolis, äkki sai kirja). Normide konflikti puhul kuuluvad rakendamisel 
teatud  kollisioonireeglid,  siis  printsiipide  konflikti  korral  tehakse  kindlaks  eelisregulatsioon 
mõlema võimaliku printsiibi puhul. Eelistus tähendab seda, et järgneb just printsiibist tulenev 
ja printsiibis nõutud õiguslik tagajärg. Mida kõrgem on mittetäitmise tase, seda kõrgem peab 
olema  teise  printsiibi  täitmise  tähtsus.  Mandri-Euroopaliku  õiguskultuuri  jaoks  on  kõige 
loomulikum  leida  printsiipe  objektiivsest  õigusest  endast.  Teine  võimalus  on  kehtiva 
õiguse…need mõlemad on omased nii mandri-euroopaliku õiguskultuuri kui ka common law 
jaoks.  Printsiibid  ei  ole  midagi  täiesti  eraldi  seisvat  võrreldes  objektiivse  õigusega,  nad  on 
abstraktsete  normidega  sarnased,  kuid  nende  üldistatuse  tase  on  veelgi  kõrgem.  Esimene 
suund  on  suunatud  traditsioonilisele  normipõhilisele  üldistusele  ja  teine  kaasab  lisaks 
poliitilise,  moraalse,  sotsiaalse  konteksti  uurimise.  Õiguse  printsiipe  aitab  kujundada  ka 
õigusteadus.  Tänapäev  on  toonud  kaasa  ka  kohtupraktika  (eriti  konstitutsioonikohtute 
praktika). See on igati loomulik ja õigusriigis lausa vajalik, kuna just kohtutel lasub viimase 
instantsi juriidilise otsustamise kohustus. Eriti äratuntav on see seal, kus objektiivne õigus on 
suure  abstraktsioonitasemega  või  seal,  kus  on  tegemist  regulatsiooni  lünklikkusega. 
Printsiipide rakendamisel on võimalik korrastada õiguslikult relevantset tegelikkust kooskõlas 
poliitilise  tahtega.  Printsiip  tuleb  esmalt  kujundada  ja  alles  siis  rakendada.  Printsiipidel  on 
praktiline funktsioon,  mis tähendab,  et  neil on oluline koht  argumenteerimisel  (printsiip kui 
argumentatsiooni  reegel).  Praktiline  funktsioon  ehk  interpreteeriv  funktsioon,  printsiipi 
kasutatakse  kui  meetodit  argumenteerimisel  eesmärgi  saavutamiseks.  Olukord,  kus  otsustus 
on   põhistatud ,  tuginedes  ainult  printsiibile  –  selline  võimalus  on  tingutud  asjaolust,  et 
õigusprintsiip  on  väga  kõrge  abstraktsiooniastmega.  Formaalselt  välditakse  viitamist 
õigusnormile, kuid kaudselt elab vastavate õigusnormide kvaliteet  edasi? See on meetodiks, 
kuidas võrdlev õigus siseriiklikku õigust võib mõjutada. Õigusprintsiipide ja moraali seotus – 
Kelsen  rõhutas,  et  printsiibid  jätavad  alati  kaalutlusruumi.  Ka  õigusaktide  endi  kehtivus  on 
sõltuvuses  nende  vastavusest  õigusprintsiipidega  –  õigusprintsiipide  mastaabi  positsioon. 
Vertikaalne struktuur – printsiibid on a priori tugevamad kui madalamal seisvad õigusnormid, 
sest nad asuvad õiguskorras kõrgemal astmel. Nad võivad leida oma koha ka nt põhiseaduses, 
kuid see ei ole hädavajalik. Seega pole mastaabifunktsioon mitte printsiibi spetsiifiline, vaid 
õiguskordadele omane hierarhiline asi. 
  
2. Õiguse dogmaatika kui tänapäevane/traditsiooniline õiguse rakenduse meetod 
  
Õiguslikust  vaatepunktist  on  dogma  avatud  süsteem,  mis  hõlmab  peale  kehtiva  õiguse 
teadusliku läbitöötamise 
ka täiendavaid  dogmaatilisi  meetodeid nagu kohtulik  tõlgendamine, teaduslik tõlgendamine, 
kehtivate 
õigusnormide kommenteerimine ja süstematiseerimine. Dogmaatilised meetodid on vajalikud 
progressiks. 
Dogmaatiliste meetodite määratlemiseks tuleb lahti mõtestada üksikud dogma elemendid : 
l)materjal (positiivne õigus, kohtulikud lahendid); 
2)materjali läbitöötamine (tegelevad õiguse rakendajad) 
3)süsteem (teatud korra olemasolu ka kõige lühemas seaduses); 
4)õigusliku tegevuse normeerimine; 
5)õigusliku  loomise  ja  rakendamise  aeg  (positiivne  õigus  on  normatiivse  tegelikkuse 
formuleering) 
6)kogu positiivse õiguse üldine lähtepunkt (õiglus, mida võidakse erinevalt tõlgendada). 
  
Dogmaatilised meetodid jagunevad: 
l .Õigusloome ja õigusttunnetavad meetodid:  
1) seadusandlik-dogmaatiline meetod õigusloome tehnilise meetodina (vt allpool aga lühidalt: 
sea  eesmärgid,  sünteesi  neid,  formuleeri,  süstematiseeri,  ole  terminoloogiliselt  järjekindel, 
kasuta võrdlevat meetodit, seaduste redaktsiooone tehes lähtu loogilisusest,  vormista  sõnastus, 
pea  silmas  seaduse  orgaanilisust)  Lõpetuseks  pead  arvestama  ka  seaduse  motiividega,  neid 
motiive  võib  vaadleda  väga  mitmest  lähtekohast  –  nt  kui  seaduse  juurde  kuuluvate 
kohustuslike kommentaaridena) 
2)kohtulik-dogmaatiline  õigusloome  meetod  st  dogmaatiliste   sätete   muutmine  kohtu 
interpreteerivas tegevuses, väljendub (3);  kehtivate normide kitsendamine, laiendamine, uue 
õiguse kehtestamine. Võtted (4): uuri kohtulikku materjali, too sellest välja üldised tunnused, 
sünteesi tunnuseid, kontrolli kas sätted vastavad seadusandlikele normidele. 
3)teaduslik-dogmaatiline  õigusloome  meetod  rakendatakse  teoreetiliste  kommentaaride 
väljatöötamisel 
4)õigustunnetuse meetod seadusetekstide tõlgendamisel seögita sätte mõte. 
5)pedagoogiline meetod dogmaatilises kasuistikas. 
2.Õiguse  dogmaatilise  käsitluse  uurimismeetodid  (paljuski  puhtteaduslikud  eesmärgid, 
vähene praktiline 
tähendus): 
l) üldise temaatika ja problemaatika meetodid; 
2)dogmaatilise evolutsiooni meetod; 
3)dogmaatiline võrdlev meetod; 
4)hindamismeetod; 
5)jääkide meetod juriidilis-dogmaatilistes töödes; 
6)poliitilis-õiguslik hindamismeetod. 
  
Paljudel juhtudel sisustatakse dogmaatikat, kui midagi muutumatut ja kivinenut. Kindlasti ei 
ole  õigusdogmaatika  üheselt  määratletav.  Õigusdogmaatika  all  tähistatakse  praktilist 
õigusteadust. Õigusdogmaatika on õiguse mitmetasandilise tundma õppimise juures õigusliku 
tegevusega  kõige  otsesemalt  seotud.  Üldisel  tasandil  mõeldakse  dogmaatika  all  kogu 
õigusmaterjali  süstemaatilist  töötlust  ja  kitsamas  tähenduses  saab  dogmaatika  all  mõista 
teatud  süsteemi  moodustavaid  lauseid,  mille  abil  on  võimalik  mõisteid  süstemaatiliselt 
väärtustada  õiguse  rakendamisel.  Just  mõistelis-süstemaatilisel  tasandil  eristuvad  valdkonna 
spetsiifilised   dogmaatikad,  mis  kujutavad  endast  õigete,  st  kehtiva  õiguskorra  raames 
mõistuspäraselt  põhistatud   lahendite   koguseid.  Erinevas  ajas  ja  ruumis  on  ikka  leidunud 
õigusdogmaatika kriitikuid – dogmaatika ei saa kuidagi vastu seista ajaproovile, kuna ta oma 
olemuselt   on  midagi  muutumatut.  Õigusdogmaatika  ei  ole  dogmade  kogum,  vaid  õpetus 
dogmadest.  Ühine  on  dogmade  jaoks  see,  et  nad  kujutavad  endast  tunnustatud, 
kasutuskõlblikke ja siduvaid põhiteadmisi selle valdkonna jaoks. Erinevas kontekstis võib neil 
olla  erinev  väärtus,  kaal  ja  siduvusaste.  Õigusteaduses  on  tuntav  tendents  ratsionaalselt 
tõestatud  põhiseisukohtade  formuleerimise  järele.  Dogmaatika  peab  kehtivat  õigust 
ratsionaalse  veenmisjõuga  ja  põhiväärtuste  valguses  selgitama.  Õigusdogmaatikal  on 
korrastav  roll  –  ta  aitab  korrastada  ja  vahel  isegi  süstematiseerida.  Ilma  dogmaatikata  oleks 
tänapäevane õiguspraktika ilmselt hõlmamatu. Õigusdogmaatika poolt loodud kord aitab heita 
pilgu  kogu  õiguskorra  sisemisse  ellu.  Tal  on  stabiliseeriv  roll.  Õigusdogmaatika  aitab  ka 
kaasa  mandri-euroopaliku  õiguskultuuri  ja  common  law  lähenemisele.  Just  õigusdogmaatika 
aitab  kaasa  sellele,  et  sama  kvaliteediga  vaidlusküsimusi  ei  lahendata  ikka  uuesti,  vaid 
lähtutakse õigusdogmaatikast, kus on juba välja pakutud teatud lahendusmuster. 
 
Õiguse dogmaatika kui õigusest tänapäevane arusaamise meetod: 
Õiguse  dogmaatika  analüüsib  objektiivset  õigust,  kehtivaid  õigusnorme.  Temaga  üsna 
lähedane  on  võrdlev  õigusteadus.  Sellegi  huviobjektiks  on  süsteemi  saadus  ehk  norm  ja 
esmaseks  ülesandeks  on  teiste  õigussüsteemi  struktuuride  ja  neis  jõustunud  normide  sisu 
selgitamine.  See  aitab  kaasa  oma  õiguskorra  mõistmisel.  Õiguse  dogmaatika  on  vanim 
õigusteadus,  annab  vastuse  küsimusele  kehtiva  õiguse  sisu  kohta.  Tegeleb  õigusnormide 
tõlgendamise (sisu selgitamise) ja süstematiseerimisega. 
Õiguse  mitmetasandilise  tundmaõppimise  doktriini  (Multi  Level  Approach)  pooldajad  
tähistavad  õigusdogmaatikat  ka  kui  praktilist  õigusteadust.  Seda  sellepärast,  et  just 
õigusdogmaatika  seisab  õiguse  mitmetasandilise  tundmaõppimise  kontekstis  õiguspraktikale 
kõige  lähemal  ja  on  tunnetuslikus  plaanis  selle  tegelikkusega  kõige  otsesemalt  seotud. 
Traditsiooniliselt saab dogmaatikat käsitleda kahel tasandil. Esiteks üldisel, kus dogmaatika 
all  mõistetakse  kogu  õigusmaterjali  teaduslikku  töötlust.  Kitsamas  ehk  spetsiifilisemas 
tähenduses  mõistetakse  dogmaatika  all  teatud  süsteemi  moodustavaid  lauseid,  mille  abil  on 
võimalik  mõistelis-süstemaatiliselt  väärtustada  õiguse  rakendada.  Sellel  tasandil  eristuvad 
valdkonnaspetsiifilised  dogmaatikad.  Valdkonnaspetsiifilised  dogmaatikad  kujutavad  endast 
“… õigete, s.t kehtiva õiguskorra raames mõistuspäraselt põhistatud lahendite “salvestatud” 
kogusid“. 
Eri  ajas  ja  ruumis  on  ikka  leidunud  õigusdogmaatika  kriitikuid.  Põhjusi on  mitmesuguseid, 
kuid üks n-ö läbiv põhjus on see, et dogmaatika ei saa vastu seista ajaproovile, sest juba oma 
olemuselt  peab  ta  endast   kujutama   midagi  muutumatut,  kivinenut.  Nii  õigusdogmaatikat 
sisustades seisaks ta tõepoolest konfrontatsioonis elu tegeliku kvaliteediga ja nende nõuetega, 
mida  muutuv  tegelikkus  ikka  ja  jälle  õigusele  esitab  ning  õiguselt  ootab.  Õigusteaduses 
tuntakse seda olukorda kui tsükliliselt korduvat vaidlust “kehtiva” dogmaatika vabastamisest 
tema  ajaloolistest  juurtest.  Vaidlus   kerkib   päevakorda  eriti  siis,  kui  ühiskonnas  toimuvad 
põhjapanevad  muutused.  Seega  on  tegu  vana  vaidlusteemaga.  Õigusdogmaatikat  ei  tuleks 
siiski  peljata.  Asi  on  selles,  et  õigusdogmaatika  ei  ole  mitte  dogmade  kogum,  vaid  õpetus 
dogmadest  (ükskõik  kui  palju  nendel  dogmadel  ajalooga  pistmist  on).  Eri  valdkondades  on 
dogmaatikal  erinev  tähendus  ja  kaal,  isegi  funktsioon.  Ühine  on  dogmadele  ilmselt  see,  et 
dogmad   kujutavad  endast  siduvaid,  tunnustatud  ja  kasutuskõlblikke  põhiteadmisi  teatud 
valdkonna jaoks, seejuures võib dogmade loomus ja siduvuse aste olla erinev. Õigusteaduses 
on  selle  algusest  peale  tuntav  tendents  (isegi  vajadus)  ratsionaalselt  tõestatavate 
põhiseisukohtade formuleerimise järel. 
Tänapäevase  väärtusjurisprudentsi  aksioomiks  saab  näiteks  pidada  tõdemust,  et  õigusele 
vastav otsustus peab olema väärtusotsustus, ning esmane allikas, kuhu väärtusi otsima minna, 
on  põhiseadus,  kust  leiame  põhiõiguste  ja  -vabaduste  siduva  kataloogi  (Narits  1995,  378–
380).  Dogmaatika  tähendabki  selles  kontekstis,  s.t  õigusele  rakendatuna,  põhiväärtuste, 
probleemi lahendus(t)e ja põhistuste selgitust. “Dogmaatika peab kehtivat õigust ratsionaalse 
veenmisjõuga ja üldiselt tunnustatud põhiväärtuste (väärtusveendumuste) valguses seletama. 
Ta  on  samal  ajal  erinevatest  arenguastmetest  kasvanud,  mitteülevaatliku  ja  sageli 
vastuoluliselt kirjapandud õiguskorra sisemine süsteem.” (Rüthers 2005, 3.) 
On  igati  normaalne,  kui  Euroopas,  kus  juba   ammu   on  kõrvuti  eksisteerinud  seadusõigus  ja 
pretsedendiõigus,  kaks  õiguskultuuri  lähenevad.  Jutt  ei  ole  ega  saagi  olla  kultuuride 
asendamisest  –  seda  vist  enamasti  kardetaksegi  –,  vaid  kultuuride  kui  suhteliselt  iseseisva 
kvaliteediga  õiguse  tunnetusviiside  konvergentsist,  põimumisest.  Seega  on  tegemist  nii 
ajaloolise kui ka objektiivset tagapõhja omava protsessiga. Ilmselt seda ka tunnetatakse, sest 
Schlink  lõpetab  oma  artikli  alaosaga  “Uus  konstitutsiooniõigusteadus”  ( ibid   161–162). 
Kvalitatiivselt   uue  konstitutsiooniteooria  vajalikkusest  kõneldi  ka  2005.  aastal  peetud 
konstitutsioonikohtute kollokviumil. 
Kuidagi  ei  tohiks  tõsiselt  võtta   ettepanekuid   ja  üleskutseid  õigusdogmaatikast  loobumiseks. 
Õigusdogmaatikal  on,  mida  õiguspraktikasse  panustada.  Nimetaksin  esimesena 
õigusdogmaatika  korrastavat  rolli.  Just  õigusdogmaatika  aitab  korrastada  –  vahest  isegi 
süstematiseerida  –  üha  ulatuslikumaks  muutuvat  õigusmassiivi.  Dogmaatikata  oleks 
tänapäevane  õiguspraktika  selle  laias  tähenduses  ilmselt  hõlmamatu.  Õigusdogmaatika 
loodud  teatud  kord  aitab  heita  pilgu  kogu  õiguskorra  sisemisse  väärtussüsteemi. 
Õigusdogmaatika  on  alati  täitnud  stabiliseerija  rolli.  Õigusdogmaatikas  settinud 
tähelepanekud on rakendatavad erineva kvaliteediga reguleerimisvaldkondades. Tänapäeval 
aitab  õigusdogmaatika  kaasa  kahe  erineva  õiguskultuuri  vastastikusele  lähenemisele. 
Õigusdogmaatikata  jääksid  püsima  õiguskultuuride  vahelised   pinged   ning  nende  kultuuride 
lähenemist  võiks  käsitleda  kui  kultuuride  asendamist.  Vähemalt  mandrieuroopalikus 
õiguskultuuris  aitab  dogmaatika  kaasa  sellele,  et  sama  kvaliteediga  vaidlusküsimusi  ei 
vaielda   ikka  ja  jälle  uuesti,  vaid  lähtutakse  juba  olemasolevast  dogmaatikast,  mis  on  teatud 
lahendused väärtustanud ja pakkunud dogmaatilise lahendusmustri. Ei tohi unustada  sedagi , 
et  õigusdogmaatika  on  sündinud  ja  sünnib  pingesituatsioonis  –  vaidluste  ja  isegi 
konfrontatsioonide  olukorras.  Kuid  ennast  kord  juba  kehtestanud,  on  sellisele 
õigusdogmaatikale  raske  vastu  seista  ja  vastu  vaielda.  Vähemalt  ratsionaalselt  mõistetavas 
õiguspraktikas peaks see nii olema. Samal ajal ei saa õigusdogmaatika olla midagi kivinenut 
ja  kui  õiguspraktikas  vaadatakse  olemasolevast  mööda,  siis  tuleb  seda  põhjendada  ehk 
teisisõnu  leida  kehtivad  argumendid.  Õigusega  on  juba  nii,  et  ka  näiteks  analoogiliste 
olukordade  korduv  regulatsioon  võib  olla  kantud  erinevatest  eesmärkidest.  Juristid 
lahendavadki  eilseid  kaasusi  üleeilsete  seaduste  alusel.  See  tähendab,  et  õigusdogmaatika 
eesmärk ei saa olla olemasolevate lahendusjuhiste igavikustamine, kuid ka mitte olemasoleva 
kergekäeline tähelepanuta jätmine.  
 
3. Eesti vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtete sisustamise metodoloogiast 
  
NB!  PS  põhimõtteid  me  juba  teame,  kuid  neid  on  ka  vaja  sisustada.  Selleks  on  alljärgnev 
metodoloogia. 
 
Kuna  põhiseaduse  aluspõhimõtetel  on  regulatiivne  toime,  nad  on   siduvad ,  siis  pole  nende 
leidmise  vajaduses  kahtlust.  Alustada  tuleks  üldisest  õigusteoreetilisest  teadmisest 
(aluspõhimõtetest),  et  tervikpildi  kujundamiseks  on  vaja  arvestada  esiteks  kooskõlalisust 
tagava   aluspõhimõttega  ja  teiseks  kontekstilisuse  põhimõttega.  Jätkata  tuleb 
meetodiotsinguga,  kus   tulemuslikum   tundub  olevat  väärtusjurisprudentsiga  seotud  meetodite 
kasutamine. 
Kuna 
põhiseaduse 
aluspõhimõtted  
on 
väärtuskategooria, 
siis 
väärtusjurisprudentsi vahendite abil saab ja tulebki neid väärtusmastaape konkretiseerida. Nii 
konstrueeritakse põhiseaduse aluspõhimõtete kataloog. Kuid see ei saa olla suletud kataloog. 
Väärtusjurisprudentsi  kasutamine  ise  räägib  igasuguse  suletuse  vastu.  Aluspõhimõtete 
kataloog  saab  olla  ainult  avatud  iseloomuga.  Nagu  näeme,  on  põhiseaduse  aluspõhimõtete 
kataloogi  konstrueerimine  vajalik,  kuid  raske  ülesanne.  Selle  ülesande  täitmiseks  ei  piisa 
ainult  juriidilise  meetodiõpetuse  rakendamisest.  Vaja  on  tänapäevast  jurisprudentsi, 
väärtusjurisprudentsi  rakendada.  Aluspõhimõtete  tunnetamisel  on  oma  koht  ka   autoriteedi -
dilemmal,  see  on  olukorral,  kus  omavahel  saavad  kokku  või  õigemini  on  põimunud 
meetodiprobleem ja aluspõhimõtete leidja kui õigusteadlane/õiguspraktik. Ilmselt võib kindel 
olla selles, et kui mingi oluline osa ülipositiivsest õigusest kuulub inimühiskonna normatiivse 
pärandi  hulka,  siis  peab  olema  võimalik  seda  ülipositiivset  normide  (aluspõhimõtete)  sisu 
leida ja sõnastada. Ei tohiks unustada sedagi, et  aluspõhimõtete leidmisel tuleb osata ennast 
siduda  meie  kultuuriruumiga  –  nii  tänapäeva  kui  ka  retrospektiivses  kontekstis. 
Kultuurikontekstiga  arvestamine  on  seotud  ajaloolise  tõlgendamisega,  kuid  pole  sellele 
taandatav, sest Eesti põhiseaduse ajalugu ulatub formaalselt pelgalt eelmisse sajandisse. Eesti 
põhiseadusliku  korra  juured  ulatuvad  aga  kaugesse  minevikku,  kus  13.  sajandiks  oli  nii 
majandusliku,  sotsiaalse  ja  vaimse  arenguga  seoses  kui  ka  võitluses  võõrastega  välja 
kujunenud  oma  ühiskondlik-poliitiline  kord  (Uluots  2004,  278).  Kindlasti  pole 
aluspõhimõtete  leidmine  ja  formuleerimine  juristide  n-ö  argipäevaülesanne.  Aluspõhimõtete 
(väärtuste  konkretiseerimise)  juurde  jõutakse  mitte  deduktiivse  otsustamise  kaudu,  mis  on 
juristide tavaline töömeetod, vaid nn väärtustaval teel. Ning just aluspõhimõtete mittetingitus 
võimaldab jõuda sobivate, samal ajal erinevate konkretiseeringuteni. Nimetaksin sellist juristi 
tööd  “aluspõhimõtete  konformseks  konkretiseerimiseks”.  See  ei  olegi  töö  põhiseaduse 
tekstiga ,  vaid  põhiseadust  tõlgendav  tegevus,  mille  eesmärk  peaks  olema  tuleviku  suhtes 
avatud  põhiseadusliku  korra (riikluse)  edasiarendamine. Nagu  kirjutatakse  erialakirjanduses: 
“… et materiaalne põhiseadusõigus tema kesksetes osades sisalduks vähem tekstis kui kohtu 
otsustustoimikutes.” (Würtenberger 2001, 234.) 
Põhiseadust tuleks tegelikustada nii, nagu kõneles põhiseaduse 20. aastapäeval  professor  Jüri 
Uluots:  “Isiklikult  arvan,  et  uue  põhiseaduse   elluviimine   ja   toetamine   leplikus  meeles, 
üksteisest  arusaamises  ja  koostöös  oleks  kõige  ilusamaks  ja  võimsamaks  tunnistuseks 
vabariikliku  riigikorra  pooldamisest  ja  ühtlasi  selles  korra  küpsusest.”  (Uluots  2004a,  361.) 
Kui  tänapäevased   tunduvad   need  sõnad!  Õigusühiskonnas  tuleb  osata  põhiseaduses 
sisalduvaid  aluspõhimõtteid  leida  ja  neist  lugu  pidada  ning  juristid  peavad  neile  ka 
igapäevatöös  toetuma.  Kui  sellega  kaasneb  üldinimlike  väärtuste,  leplikkuse,  arusaamise  ja 
koostöö arvestamine, kestab Eesti riik mitte ainult praegu, vaid ka tulevikus. 
  
EV põhiseaduse aluspõhimõtete avatud kataloogi leidmise meetod 
 
Õigusdoktor  Schneider  leiab  õigustatult,  et  „põhiseaduse  aluspõhimõtted“  on  selline 
kategooria,  mille  päriskodu  on  põhiseaduse  preambul.  Põhiseaduse  preambul  –  see  on 
põhiseaduse  ideeline   vundament .  Kuna  preambul  ei  ole  põhiseaduse  jaoks  mitte  ripats, 
lihvitudsõnastusega kaunistus, vaid kogu põhiseadust  integreeriv  tuumik, regulatiivne tuumik, 
siis  muutubalus  põhimõtete  kategooria  seda  olulisemaks.  Mida  suurem  on   preambuli   sätete 
üldistusaste,  seda  laiemon  selle  integreeriv  roll  ja  sisuline  kontroll  põhiseaduse  ülejäänud 
sätete üle. Kuid aluspõhimõtete sisu ei piirdu ainult preambulis nimetatud ideede, väärtuste ja 
tõeks pidamistega. See ulatub palju kaugemale, meie ajalukku, meie esivanemate kogemuste, 
väärtuste ja tõekspidamisteni. See asjaolu, et seadusest ei selgu aluspõhimõtete sisu, ei tohiks 
olla  takistuseks  nende  sisustamisel.  Aluspõhimõtted  on  samuti  põhimõtteliselt  väga  kõrge 
üldistus tasemega mõiste. Põhiseaduse aluspõhimõtete päriskodu ongi põhiseaduse preambul. 
Mandri  euroopaliku  õigus  kultuuri  väga  oluline  tunnus  ongi  õigus  normide  abstraktne, 
üldistatud  iseloom.  See  jätab  õiguse  leidmisel  alati  tõlgendamis  ruumi,  kaalumis  ruumi. 
Põhiseaduse vaim ei mahu põhiseaduse normidesse, teksti ega sõnadesse. See on hoopis laiem 
arusaam  sellest  vundamendist,  mis suunab ja juhib ühiskonna korraldust. Põhiseaduse sätted 
on põhiseaduse vaimule üksnes tekstiline tugi. Ilmselt pole põhiseaduse vaimu võimalik  defi  
neerida, kuid teda on võimalik ja vajalik seletada. Euroopa põhiseaduslepingu riigiõigusliku 
analüüsi töörühma  materjalidest  leiame: „Põhiseaduse aluspõhimõtted on alusväärtused, ilma 
milleta Eesti riik ja selle nimel  kehtestatud  põhiseadus  kaotavad  oma olemuse. Põhiseaduse 
aluspõhimõtted  on  paljuski  universaalse  iseloomuga.  Täiesti  selge  on  see,  et  üldinimlikud 
püsiväärtused jätavad ruumi ka uutele. PS aluspõhimõtete kataloog on avatud kataloog. Nad 
peaksid  olema  piisavalt  abstraktsed,  samas  regulatiivsed,  tänapäevased  ja  orienteeritud 
inimese  eelis  seisundile  riigi  ees.  Põhiseaduse  aluspõhimõtetena  tuleks  käsitleda  rahva 
suveräänsust, riigi rajanemist vabadusele, õiglusele ja õigusele, sisemise ja välise rahu kaitset, 
õiguslikku järje pidevust, eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade,  inimväärikust , 
sotsiaal  riiklust,  demokraatiat,  õigus  riiklust,  põhiõiguste  ja  vabaduste  austamist  ning  riigi 
võimu tegevuse proportsionaalsust. 
 
VI  teema.  Hea  õigusloome  tava,  õigusaktide  mõju  analüüs  ja  sellele  vastavast 
õigusloomest Eestis     
1. Hea õigusloome tava: olemus, vajalikud tegevused ja õigusloome kvaliteedi indikaatorid  
2.  Eesti  Vabariigi  põhiseadusest  õigusloome  kvaliteedile  tulenevad  alusnõuded  ja  selle 
kvaliteedi indikaatorid 
3. Hea õigusloome tava ja  normitehnika  eeskiri: 
3.1. seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusele esitatavad nõuded; 
3.2. eesmärkide püstitamine, kriteeriumid ja hierarhia. 
 
1.  Hea  õigusloome  tava:  olemus,  vajalikud  tegevused  ja  õigusloome  kvaliteedi 
indikaatorid 
 
Hea  õigusloome  tava  eesmärk  on  õigusliku  regulatsiooni  maksimaalne  kasu.  Peaaegu  kõik 
hea  õigusloome  tava  reeglid  on  tuletatud  õigusloome  mõjude  erinevatest  analüüsidest. 
Kontinentaal-Euroopaliku  õiguskultuuri   konstitutiivne   aspekt  –   õiguspositivism   –  piirab  aga 
hea õigusloome tava mõistmist. Tänasel päeval peame arvestama, et kultuuriliste, sotsiaalsete, 
õiguslike,  majanduslike  ja  muude  distsipliinide  osakaal  õiguses  pidevalt  kasvab  (Eestis  on 
vastav  trend  alanud  hiljuti  ja  paljud  aspektid  on  seega  veel  avastamata).  Formaalne-  ja 
õiguspositivistlik  lähenemine  õigusloomele  on  hakanud  kaduma  ja  modernsetel  väärtustel 
põhinevad  konstitutsionaalsed  õigussüsteemid  ja  institutsioonid  otsivad  globaliseeruvas 
maailmas uut teoreetilist baasi. 
 
Hea Õigusloome Tava. 
Allikas: http://teenusmajandus.ee/teemad/hot/ 
1. 
Seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga, mitte 
teenima kitsalt erakonna, selle liikmete või toetajate huve. 
2. 
Õigusloomeprotsess peab olema ettenähtav ja avatud. 
3. 
Õigusloomes  tehtavad  otsused  peavad  olema  läbipaistvad  ja  põhjendatud.  Mida 
olulisem muudatus , seda põhjalikum peab olema põhjendus. 
4. 
Huvigruppide   kaasamine  toimub  selgete  ja  formaliseeritud  menetlusreeglite  järgi. 
Aruteluks tuleb esitada nii eelnõu väljatöötamise kavatsus, eelnõu kontseptsioon kui ka lõplik 
eelnõu tekst. 
5. 
Seadus 
peab 
olema 
Eesti 
õigussüsteemi 
sobiv 
ja 
rahvusvaheliselt 
konkurentsivõimeline. Vältida tuleb õiguslikult autistlike lahenduste kehtestamist. 
6. 
Seadus  peab  olema  mõjus,  mistõttu  eelnõuga  kaasnevaid  mõjusid  tuleb  teadvustada 
ning  hinnata  enne  seaduseelnõu  väljatöötamist  ning  prognooside  paikapidavust  kontrollida 
peale seaduse jõustumist. 
7. 
Seadus  peab  olema  selge  ja  üheselt  mõistetav,  mistõttu   õigusaktid   tuleb  koostada 
võimalikult  lihtsas keeles, selgelt ja täpselt, silmas pidades õigusakti peamisi sihtgruppe. 
8. 
Õiguskorras  tehtavad  muudatused  ei  või  olla  õigusakti  adressaatide  suhtes 
meelevaldsed ega sõnamurdlikud. Õigusaktide jõustamiseks jäetakse piisav aeg. 
 
Õigusloome indikaatorid: 
Poliitika  või  ka  organisatsiooni  tegevuse  tulemuslikkuse  hindamiseks  kasutatakse 
indikaatoreid.  Indikaatorid  jagunevad  järgmiselt  vastavalt  sellele,  millise  taseme  tulemust 
(püstitatud eesmärgi suhtes) soovitakse mõõta: 
1.  väljundiindikaatorid,  mis  iseloomustavad  konkreetse  tegevuse  eeldatavat  vahetut 
tulemit  .  Nt  toimunud  koolituste  arvu,  toetust  või  nõustamist  saanud  väikeettevõtjate 
arvu jne.Sobivad tegevuseesmärkide hindamiseks; 
2.  tulemusindikaatorid,  mis  näitavad  taotletava  tulemuse  saavutamist  või  saavutamise 
suunas  liikumist.  Need  on  näiteks  otsesed  mõjud  sihtrühmale,  nt  väikeettevõtjate 
rahulolu  saadud  nõustamisega.  Sobivad  kesktaseme  (strateegiliste)  eesmärkide 
hindamiseks;  
3.  mõjuindikaatorid,  mille  abil  on  võimalik  mõõta  või  hinnata  soovitud  sotsiaal-
majanduslikku vm mõju saavutamist. Need iseloomustavad tagajärgi väljaspool selle 
otsest  ja  kohest  kokkupuudet  adressaatide  või  sihtrühmaga.  Sobivad  valdkonna 
(strateegiliste) eesmärkide hindamiseks. 
Need hõlmavadkeskmise või pika perioodi jooksul avalduvaid: 
3.1.  soovitud  ja  soovimatuid  mõjusid  programmi  otsestele  adressaatidele  ja  sihtrühmale,  nt 
jätkuvalt tegutsevate väikeettevõtjate arv 3 aastat pärast toetuse saamist; 
3.2. soovitud ja soovimatuid mõjusid isikutele ja organisatsioonidele, kes ei kuulunud meetme 
otseste  adressaatide  ja   sihtrühma   hulka,  nt  mõju  toetatud  firmade  varustajatele  või 
allhankijatele. 
Lisaks  eristatakse  veel  valdkonna  üldisi  näitajaid,  mis  loovad  tulemusindikaatoritele  sobiva 
konteksti. Need hõlmavad kogu territooriumi, rahvastikku või selle osa, sõltumata sellest, kas 
poliitikainstrument  puudutas  neid  või  mitte,  nt  põhikooliõpilaste  arvu  muutus  järgneval 
kümnendil  või  regulaarselt  internetti  kasutav  protsent  elanikkonnast.  Seega  ei  mõõdeta 
selliste indikaatoritegaaatlusaluse poliitika, programmi või asutuse tulemuslikkust, kuid need 
aitavad  mõista  poliitika,  programmi  või  asutuse  tegevuskeskkonna  dünaamikat  või 
hetkeolukorda. 
Kirjeldatud 
indikaatoreid, 
eriti 
väljundindikaatoreid, 
saab 
kombineerida 
ressursidimensiooniga,  mis  annab  informatsiooni  raha,  tarvikute,  inimressursi  ja  muude 
sisendite kasutamise tulemuslikkuse kohta nii tõhususe kui ka 
mõjususe aspektist. Näiteks tee-ehituses on  väljundiks  ehitatud teede kilometraaž ning tõhusu 
st väljendavaks suhteks ehitatud teekilomeetri hind. 
Regulatiivsel sekkumisel nii käegakatsutavat väljundit ei pruugi tekkida, seega võib väljundiks 
pidada regulatsiooni sihtrühma tehtud tegevusi,  et saavutada  kooskõla uue regulatsiooniga. 
Kui seaduseelnõu väljatöötamisel on probleemi lahendamiseks valitud tegevusega kaasnevad 
konkreetsed  mõjud  tuvastatud  ja  analüüsitud,  siis  tuleb  järelhindamisel  vaadata,  kas  need 
mõjud  on  avaldunud.  Sõltumata  poliitikainstrumendi  sisust  peaks  selle  tulemuslikkuse 
mõõtmiseks kasutatavad indikaatorid olema: 
- 
asjakohased , st väljendama selget seost eesmärgiga 
- 
legitiimsed,  st  usutavad  mitteasjatundjate  jaoks,  üheselt   mõistetavad   ja  kergelt 
tõlgendatavad; 
- 
olulised, st mõõtma võimalikult täpselt asjassepuutuvaid tulemusi; 
- 
lihtsalt jälgitavad (sh andmete kogumise kulud peaksid olema madalad); 
- 
mittemanipuleeritavad,  st  mitte  motiveerima  valdkonnas  tegutsejaid  sisuliselt 
ebasoovitavale 
tegevusele 
---- 
1. Hea õigusloome tava: olemus ja struktuur 
Õigus  on  õigusriigis  põhimõtteliselt  ainuke  vahend  erinevates  valdkondades  eesmärkide 
saavutamiseks.  Õigus  on  inimeste  juhtimisevahend,  mille  legitiimisuse  taga  on  kokkulepe 
kodanike ja riigivõimu vahel. Kui riigi ja rahva vajel ei toimu sisulist kommunikatsiooni, siis 
on  õigusriigist  rääkida  kohatu.  Õigusliku  regulatsiooni  vajalikkuse  tõestamine  avalikkusele 
on  eelnõu   koostaja   kohustus.  Iga  vastuvõetud  seadus  mõjutab  riigis  otseselt  ja  kaudselt 
mingite  sotsiaalsete rühmade elu.  Seega peaks enne seaduse vastuvõtmist  juba  teadma oma 
otsustuste tagajärgi. Iga seadus muudab midagi ka  riigieelarve  kontekstis. Sellest tekiivad ka 
järgmised küsimused, kelle kanda jäävad kulud, kes saab tulud jne. Vastused küsimustele saab 
õigusaktide  mõju  analüüside  abil.  Mõjude  hindmaiseta  ei  ole  seadusandja  teadlik,  kas 
tagajärjed  on  üldse  soovitavad.  ÕMA  on  otsustusvahend,  mis  aita  süstemaatiliselt  hinnata 
õigusloomelise  tegevuse  eeldatavaid  mõjusid,  andes  infot  eelkõige  otsuse  tegijatele.  Selles 
protsessis  on  oluline  eristada  mõjude  prognoosi  (ex   ante )  ja  juba  kehtiva  õigusakti 
realiseerimise analüüsi (ex post). Mõlema analüüsi meetodid on põhimõtteliselt kattuvad eh 
erineb   milleski   andmete  kogumine,  analüüsi  läbiviimine  jne.  Eesmärgid:  parandada 
teadlikkust,  et  määratleda  paremini  õigusliku  reguleerimise  prioriteedid;  integreerida 
omavahel  mitmesuguseid  valitsuse  poliitika  eesmärke;  parandada  õigusloomeprotsessi 
läbipaistvust; suurendada valitsuse aruandlus- ja vastutusvõimet. ÕMA meetodite eesmärgina 
saab  esile  tuua  poliitiliste  ja  õigusloomeliste  protsesside  optimeerimist.  ÕMA  oluline 
kasutusala  on  ka  majanduse  arendamine.  ÕMA  aitab  otsustajatel  mõista  regulatsioonide 
põhjuseid  ja  tagajärgi,  nende  vastavust  avalikele  ootustele  ja  ühiskonna  ressursside 
optimaalset paigutust. See aitab kaaluda alternatiive, et saada paremad otsused ja parandab 
arusaamist  õigusakti  eesmärgist,  poliitiliste  eesmärkide  lõimumist  õiguslike  eesmärkide. 
Analüüs  peaks  suunama  tulemuslikumale  tegutsemisele  ja  looma  soodsa  pinnase 
majanduskasvuks, konkurentsiks. ÕMA aitab toetada ka erinevaid kompromisse. ÕMA ei ole 
iseseisvana piisav alus otsustamiseks, ta on oluline kvalitatiivne  abivahend . 
ÕMA  võib  ka  ebaõnnestuda.  Valede  prognooside  korral  saame  regulatsiooni  pärsib 
ühiskonnas oleva potentsiaali kasutamist või ei ava selleks võimalustki. 
 
ÕMA – Õigusakti mõjude analüüs 
 
Õigusakti  mõjude  analüüs  peaks  võimaldama  õigusloomes   osalejal   mõista  hetkeolukorda 
reguleerimisvaldkonnas  ning  ette  näha  uute  õigusaktide  rakendamise  tagajärgi  tulevikus. 
Õigusakti mõjude analüüs hõlmab nii õigusaktide ex ante (jõustumiseelse) kui ka ex post facto 
(pärast jõustumist toimuva analüüsimise).Õigusakti mõjude analüüs aitab süsteemselt mõelda 
õigusliku  reguleerimise  eesmärgi  ning  vahendite  valiku  üle.  Tavaliselt  on  reguleerimiseks 
mitmeid  alternatiive  ning  analüüsi  tulemusena  peaks  selguma  parim  võimalik  lahendus. 
Õigusakti  mõjude  analüüs  on  vajalik  riigiasutuste  tegevuse  hindamiseks  ja  reformimiseks, 
riigivõimu  otsuste  põhjendamiseks  ja  usaldusväärsuse  tõstmiseks  ning  majanduskeskkonna 
stabiilsuse  tagamiseks.  Õigusakti  mõjude  analüüs  täidab  ka  kontrollfunktsiooni  võimu  üle. 
Õigusakti  mõjude  analüüs   soodustav   osalusdemokraatia  põhimõtete  rakendamist.  Õigusakti 
mõjude  analüüsiks  vajaliku  teabe  kogumine  hõlmab  huvigruppie  seisukohtade  süsteemset 
tundmaõppimist 
 
Peamised ÕMA meetodid on kulu-tulu analüüs, kuluefektiivsuse analüüs ja täideviimiskulude 
analüüs. Olulised on ka ettevõtluse mõju analüüs, keskkonnamõju analüüs, eelarve analüüs ja 
riskianalüüs. 
ÕMA parimad kasutusviisid: 
1. Suurendage poliitilist pühendumust ja otsustavust kaasata ÕMA poliitikate kujundamisse ja 
hindamisse.  
2. Jaotage vastutus ÕMA rakendamise eest.  
3. Koolitage ÕMA eksperte ja arendage nende analüüsioskusi. 
4. Kasutage ÕMA meetodeid süsteemselt ja paindlikult. 
5. Kujundage ja viige ellu andmete kogumise strateegiad.  
6. Andke ÕMA-alastele jõupingutustele õige suund.  
7. Integreerige ÕMA poliitika kujundamise protsessi selle võimalikult varases staadiumis . 
8. Tehke ÕMA tulemused teatavaks.  
9. Kaasake avalikkust: konsulteerige laialdaselt ja õigeaegselt huvirühmadega.  
10. Kasutage ÕMA-d nii kehtivate kui ka uute õigusaktide puhul. 
  
ÕMA valdkonnad ja meetodid 
  
Esmalt  määratletakse  lahendamist  vajav  probleem  ja  seejärel  hinnatakse  erinevaid 
alternatiive  küsimuse  lahendamiseks  ja  edastatakse  analüüsi  tulemused  otsuse  tegijatele. 
ÕMA võib olla  kvantitatiivne  ehk arvude põhine või kvalitatiivne ehk kirjeldav. Kvantitatiivse 
analüüsi  koostamine  pole  alati  teostatav  ja  alati  põhjendatud.  Kvantitatiivne  analüüs  võib 
olla   proportsionaalselt   liiga   kulukas   ja  aeganõudev.  Levinumad  ja  traditsioonilisemad  on 
erinevate majanduslike kriteeriumide hindamine. 
ÕMA põhimeetodid: 
1)       tasuvuse  ehk  kulude-tulude  analüüs:  kõige  kallim  analüüsi  meetod,  samas  tõhus. 
Ressursid   on  alati  piiratud  ja  ideaalis  tuleks  neid  kasutada  nii,  et  see  annaks  ühiskonnale 
maksimaalset  kasu.  Arvestatakse  kokku  kõik  regulatsiooniga  seotud  kulud  ja  tulud  ja  selle 
vahe  abil  antakse  hinnang  regulatsioonile.  Iga  seadusandja  otsuse  puhul  peavad  valitud 
tegevusega kaasnevad kulud olema õigustatud sellega kaasnevate  kuludega . 
2)       Kulude  tõhususe  analüüs.  See  meetod  on  ratsionaalne  ja  eriti  kasulik,  kui  sarnaste 
tulemuste  saavutamiseks  on  pakutud  erinevad  alternatiivid.   Kulusid   ei  hinnata  rahalises 
väljenduses vaid muudes asjades. 
3)       Rakendus - ehk täideviimiskulu analüüs. See on haardelt veel kitsam kui   eelmine , mida 
kasutades  ei  püüta  kulu  kvantitatiivselt  kirjeldada,  keskendutakse  kuludele,  mille  kohta  on 
kergem teavet saada ja mida on kergem hinnata. See on väärtuslik juhul, kui põhiküsimuseks 
on kas mõne aktiga kaasnev koormus on proportsionaalne vms. 
4)      Ettevõtete mõju analüüs. Täideviimiskulude analüüsi osaline variant, kus keskendutakse 
kuludele, mida peab kandma teatud sektor või teatud ettevõtted üldse. Paljude regulatsioonide 
puhul langeb kulutuste  koorem  ettevõtetele ja see meetod aitab kindlaks teha kõige otsesemad 
kulud.  See  ei  haara neid kulusid, mida kannavad tarbijad  ja   riigiorganid  ise. Seda meetodit 
kasutatakse siis, kui küsimuseks on ettevõtlusele avaldatava mõju piiramine või vähendamine. 
5)       Fiskaal-  või  eelarve  analüüs.  See  on  samuti  täideviimise  kulude  analüüsi  osaline 
variant, kus vaadeldakse üksnes analüüsitavast regulatsioonist tulenevaid tagajärgi eelarvele. 
Annab täpseid andmeid juhul, kui esinevad suured rakenduskulud või kui kulusid kannab riik 
erinevatel tasanditel. 
6)      Riski hindamine. Ohtude otsimine tegevuse õigustamiseks. Meetod on abiks nn künnise 
küsimuse  lahendmaisel,  kas  reguleerida,  kas  teha  selline  poliitiline  valik.  Riski  analüüs 
vaatleb riske kui kompromisse. 
7)      Riski-riski analüüs 
8)      Mitmekriteeriumiline analüüs 
  
ÕMA  majanduslike  analüüside  kõrval  teostatakse  ka  sotsiaalsete  ja  keskkonna  mõjude 
analüüsi.  Nt  millised sotsiaalsed grupid mingist meetmest  võidavad, kaotavad või  ei  muuda 
see midagi ja milles see väljendub. Sotsiaalsete mõjude all peetakse silmas igasuguseid era- 
või avaliku sektori meetmete põhjustatud tagajärgi. Keskkonna mõjude analüüsi kaudu saab 
avalikkus  teada,  milliseid  keskkonnakaitselisi  abinõusid  tarvitustele  võetakse.  Tänapäevane 
lähenemine asjale tähendab mitmeplaanilist analüüsi. 
 
Hea õigusloome tava 
  
Soovitused tulevad meile väljastpoolt. Eduka regulatsioonipoliitika komponendid: 
  Poliitikate rakendamise valikute alternatiivide hindamine. 
  Õigusaktide regulatsioonide mõjude süsteemne hindamine. 
  Konsulteerimine ekspertide ja huvigruppidega. 
  Õigusaktide regulatsioonide lihtsustamine . 
  Osapoolte juurdepääs reguleerimisteabele. 
  Efektiivsed ÕMA eest vastutavad struktuurid valitsuses. 
  
Hea õigusloome tava sisu (1997. aastast): 
1.  Suurendage  poliitilist  otsustavust.  S.t  õigusliku  mõju  analüüsi  võimalikult  laialdast 
kasutamist. 
2. Jaotage vastutus programmide rakendamise eest. 
1.  Andke reguleerijaile ekspertide väljaõpet. 
2.  Kasutage süsteemselt ja paindlikult meetodeid. 
3.  Kujundage ja viige ellu andmete kogumise strateegiad. 
4.  Andke jõupingutustele õige suund. 
5.  Integreerige  poliitika  kujundamise  protsessi  selle  võimalikult  varases  staadiumis  (sh 
alternatiivid). 
6.  Pöörduge avalikkuse poole, konsulteerige julget ja õigeaegselt huvigruppidega. 
  
3. Poliitilise otsustavuse suurendamine õigusakti mõjude analüüsi kontekstis 
  
Hea õigusloome tava  konventsioonid  hõlmavad poliitilise otsusekindluse kasvu ning õigusakti 
mõju  analüüsi  laialdasemat  kasutamist  paljudes  erinevates  valdkondades  (nt  poliitiline 
planeerimine,  huvigruppidega  konsulteerimine  jpm).  Õigusakti  mõjude  analüüsi 
planeerimisel,  arutamisel  ja  hindamisel  tuleb  kasutada  laiemalt  kui  varem.  2001.  a  kevadel 
uuriti kas ning millises ulatuses Eesti valitsusorganisatsioonid vastavad kehtestatud nõuetele 
õigusloome  vallas.  1.  Eesti  õigusloome  paljastab  probleeme  Eesti  rahvusliku  õiguskorra  ja 
Euroopa Liidu  ühtsuse  ning sotsiaalse, majandusliku ja  eelarvelise  analüüsi osas. 2. Akte, mis 
kehtestavad  nõuded  õigusloomele,  ei  ole  analüüsitud  Eesti  ühiskonna  vaatepunktist.  3. 
Eelarve  ülevaated  ei  ole  asutuste  vahel  ega  ka  interneti  vahendusel  kättesaadavad.  4. 
Parlamendi mõõdupuuks on moraalse ja vastutustundliku poliitika kontseptsioon, mis eeldab 
seaduseelnõude  mõjude  ja  riskide  analüüsi.  Kui  sotsiaalsed  faktid  (nt  eelarve,  avalik 
arvamus)  ei  toeta  uue  eelnõu  vastavaid  sätteid,  toob  see  kaasa  poliitilisi,  majanduslikke  ja 
õiguslikke  probleeme.  Mida  paremini  on  seadusandja  võimeline  mõjusid   analüüsima ,  seda 
paremini  täidab  seadus  sellesse  kätketud  sotsiaalseid  eesmärke.  Hea  õigusloome  tava 
kontekstis on olulised järgmised poliitilised  valikud , mis eeldavad poliitilist tahet parandada 
avalikku õigust ja -haldust: 1. Igasugune uuring süsteemi reguleerimiseks peab arvestama nii 
eelnevat   praktikat  kui  ka  olemasolevaid  intellektuaalseid  jm  vahendeid.  2.  Eesti  vajab 
riiklikku  programmi  teadmistepõhise   seadusloome   ja  avaliku  halduse  edendamiseks.  3. 
Rahvuslike  parlamentide  rolli  muutumine  globaliseeruval  poliitika-  ja  majandusmaastikul 
nõuab  kindlate   mehhanismide    rajamist   rahva  esindajate  ja  parlamentaarse  järelevalve 
nimetamisel.  4.  Kord  kahe  aasta  jooksul  peaks   Haridus -  ja  teadusministeerium,  mis  juhib 
uuringuid   kogu  täidesaatva  võimu  tasandil,  andma  Riigikogu  kultuurikomisjonile  ülevaate 
tehtud  uuringutest,  et  arutada  uuringute  probleeme  ja  prioriteete.  5.  Igaaastane 
seaduseelnõude  kava  peaks  sisaldama  nimekirja  prioriteetsetest  uurimisvaldkondadest  koos 
vastava eelarvega . 
Manderkerni   raport   –  kuskohast  leiame  üldise  õigusloome  kvaliteedi  hindamise  meetodi  või 
printsiibid, millest kvaliteetne õigusloome peaks lähtuma.  
Õigusloome  kvaliteedi  hindamise  meetodi  omapärane   defineerimine   läbib  seitsme  üldise 
põhimõtte. 
1. vajalikkus – enne uue poliitika rakendamist tuleb kindlaks teha, kas selleks on ilmtingimata 
vaja 
uue 
õigusakti 
väljatöötamine 
2.   proportsionaalsus   –  seostub  vajalikkusega  –  erinevate  instrumentide  vahel   valides   tuleb 
leida 
kõige 
sobivam  
eesmärgi 
saavutamiseks 
3.  subsidiaarsus  –  otsused  tuleb  vastu  võtta  kodanikule  võimalikult  lähedal  või  madalamal 
oleval 
võimalusel 
4.  läbipaistvus  –  õigusakti  kvaliteedi  tõstmiseks  on  vajalik  nii  selle  kavandamise  faasis  kui 
järgnevatel  etappidel  kaasata  või  konsulteerida  huvitatud  või  puudutatud  isikutega 
5. 
vastutus 
– 
poliitika 
autor, 
algatajad 
peavad 
teada 
olema 
6.  kättesaadavus  –  õigusakt  peab  olema  kättesaadav  adressaatide  jaoks,  et  rakendamine 
õnnestuks 
7.  lihtsus  –  peab  olema  nii   detailne   kui  vajalik.  Peab  olema  üldine,  üldistatud.  Lihtne,  et 
sellest oleks võimalik aru saada. Iga keskmine kodanik peab aru saama.  
Need põhimõtted, mis puudutavad seda õigusloomet.  
Holland  räägib seaduslikkusest, tulemuslikkusest, subsidiaarusest, jõustamisest, hallatavusest 
ning lihtsusest ja selgusest.  
Üldisi põhimõtteid rakendatakse erinevates õiguskordades veidi erinevalt.  
Vaatame Eestit. 
1.   seaduslikkus   –  õigusriigi  printsiibist  tulenev  põhimõte,  mis  tagab  selle,  et  meie 
regulatsioon  ja  selle  mõjud  peavad  olema  põhiseaduse  ja  seaduse  pärased.  Hõlmab  ka 
regulatsiooni  jõustamise  protsessi,  täitmiseks  kohustuslikud  saavad  olla  ainult  avaldatud 
õigusaktid.  Laiemalt  proportsionaalsus,  mistõttu  eraldiseisvat  proportsionaalsust  ei  rõhuta. 
2. õiguskindlus – põhimõte, mille kohaselt loodav regulatsioon peab olema lihtne ja selge, et 
lihtne  inimene  sellest  aru  saaks.  Sisaldab  ka  õiguspärase   ootuse   põhimõtet. 
3. vajalikkus – proportsionaalsus põhimõtte üks osa, mille kohaselt kavandatav regulatsioon 
on selline, et soovitud eesmärki ei ole võimalik mõne teise regulatsiooniga saavutada, isegi 
kui  mõni  teine  regulatsioon  on  isikut  vähem  koormav.   Vastand   on  mittevajalikkus,  seega 
vajalikkuse  põhimõte  peaks  põhimõtteliselt  vältima  ebavajalike  regulatsioonide  loomist. 
4.   sobivus   –  ka  sobivus  on  üks  proportsionaalsuse  põhimõtte  osa,  mille  kohaselt  peab 
regulatsioon 
soodustama 
sobivat 
meedet. 
5.  proportsionaalsus  –  kitsamas  tähenduses  mõõdukus.  Regulatsioon  on  mõõdukas  siis,  kui 
kasutatud  vahendid  on  soovitud  eesmärgiga   proportsionaalsed .  St  loodavad  piirangud, 
koormised  või muud regulatsiooni kavandatavad negatiivsed mõjud ei tohi tekitada suuremat 
kahju kui see on regulatsiooni eesmärgiga põhjendatud. Proportsionaalsust peab väga palju 
selgitama 
teatud 
juhtudel. 
6.  avatus  –  kui  demokraatia  põhimõttest  tuletatav  kohustust  teostada  riigivõimu  kõrgema 
võimukandja 
osalusel. 
7. vastutus – see hõlmab nii riigivõimu teostajate vastutust kui ka demokraatliku kontrolliga 
kaasnevat poliitilist vastutust. Vastutus ei saa olla seotud ainult juriidiline vastutus.  
Sellised põhimõtted peaksid olema omased meil siin.  
 
Mõjude hindamise etapid (Euroopa komisjoni mõjude hinnangul) 
 Euroopa Komisjoni mõjude analüüsi juhise kohaselt läbitakse ÕMA käigus järgmised etapid: 
1.  probleemi  määratlemine  –  vastamine  küsimustele,  kus  me  oleme  praegu  ja  miks  me 
soovime midagi muuta?; 
2. eesmärkide püstitamine – vastamine küsimusele, kus me soovime olla?; 
3.  peamiste  poliitikavalikute  kujundamine  –  vastamine  küsimusele,  kuidas  me  võime  sinna 
jõuda?; 
4. poliitikavalikute mõjude analüüs – vastamine küsimusele, mis on võimalikud mõjud?; 
5.  alternatiivsete  valikute  võrdlemine  –  vastamine  küsimustele,  milline  tee  soovitud 
eesmärgini  on parim ja kas valitud tee  hüved õigustavad kulusid?; 
6.  poliitika   järelhindamine   –  vastamine  küsimusele,  kas  poliitika  saavutas  soovitud 
eesmärgid?. 
 
3. Hea õigusloome tava ja normitehnika eeskiri: 
 
Justiitsministeerium on võtnud südameasjaks hea õigusloome, eriti selles osas, mis puudutab 
eelnõudele eelnevat analüüsi (n mõjude hindamise metoodika, väljatöötamiskavatsuse norm) 
ning ekspertide ja huvirühmade kaasamist eelnõude loomisse (n kaasamise hea tava).  Üheks 
hea  õigusloome  osaks  on  ka   HÕNTE !!  01.01.2012.  aastal  jõustunud  Vabariigi  Valitsus 
määrus  „Hea  õigusloome  ja  normitehnika  eeskiri“  sätestab   põhinõuded   nii 
õigusloomemenetlusele  kuni  eelnõu  valmimiseni  kui  ka  õigusakti  rakendamisel  selle 
järelmõju hindamisele ning seaduseelnõu ja määruse eelnõu normitehnilistele nõuetele.  
 
HÕNTE  reguleerib  põhiosas  seaduseelnõule  esitatavaid  nõudeid.  Sh  seaduseelnõule 
esitatavad  põhinõuded  (n  vastavus  ülimuslikule  aktile),  seaduseelnõu  keel,  vormistus  ja 
ülesehitus,  seadust  muutva  ja  kehtetuks  tunnistava  seaduse  eelnõule  esitatavad  nõuded, 
seaduseelnõu   seletuskiri   (lisaks  sisaldab  HÕNTE  Vabariigi  Valitsuse  määruse  ja  ministri 
määruse  eelnõu  põhinõudeid).  Kõige  olulisem  HÕNTE´s  on  regulatsioon  termini 
määratlemise kohta. See ütleb, millal tuleb termin lahti kirjutada. Termini sisu määratlemine 
selle põhitunnuste kaudu seal. Kui mitu tähendust terminil, siis lisatakse „Käesoleva seaduse 
tähenduses...“. kui teises seaduses määratletud juba, siis võib sellele seadusele viidata, mille 
tähenduses terminit kasutatakse.  
Lisaks  reguleerib  ka:  väljatöötamiskavatsus  (VTK),  kontseptsioon  ja  seaduse  mõju 
järelhindamine.  
 
3.1. seaduseelnõu väljatöötamiskavatsusele esitatavad nõuded; 
 
VTK: 
VTK koos HÕNTEga – oluline murrang Eesti õigusloomes. Oluline erinevus on see, et juba 
enne  normide  sõnastamist,  projekti  eelses   etapis   analüüsitakse,  koostöös  sihtrühmadega, 
probleemi olemust, parimaid võimalikke lahendusi, määratakse kaasnevad olulised mõjud. 
„Väljatöötamiskavatsus: on samm, mis peaks käima iga seadusemuudatuse ees ning selgitama 
välja   muudatuse   vajaduse,  võimalikud  muudatused,  aga  ka   muudatuste   mõju  inimestele.“ 
Seaduseelnõu  väljatöötamiskavatsus  ei  ole  nõutav  HÕNTE-s  sätesatud  juhtudel,  n 
välislepingu  puhul  või  kui  eelnõu  on  kiireloomuline.  Väljatöötamiskavatsus  koostatakse 
VORMile.  
Väljatöötamiskavatsus peab käsitlema (ehk kõige olulisemad sammud VTK koostamisel):  
 1) valdkond või lahendamist vajav probleem (edaspidi ka küsimus) ja sihtrühm ; 
 2) eesmärk;  
 3) küsimuse võimalikud lahendused, võimalike lahenduste võrdlus ja eelistatav lahendus; 
 4) valitud lahenduse sobivus kehtivasse õiguskorda; 
 5) küsimuse lahendus Eestiga  sarnase ühiskonnakorralduse ja õigussüsteemiga riikides; 
 6)  kavandatava  regulatsiooni  kirjeldus  ja  ülesehitus,  sealhulgas  regulatsiooni  tasandi 
kindlaksmääramine, eelnõu eeldatav valmimise aeg ja regulatsiooni soovitav kehtivusaeg; 
 7)  Mõjud  –  meeletult  tähtis!  millised  olulised  mõjud,  lähtudes  nende  esinemise  sagedusest, 
ulatusest,  sihtrühma   suurusest   ja  ebasoovitavate  mõjude  riskist,  võivad  seaduse 
rakendamisega kaasneda; 
 8)  kuidas  kaasnevaid  olulisi  mõjusid  analüüsitakse  ja  põhjendus,  milliseid  kaasnevaid 
mõjusid ei analüüsita; 
 9) seaduseelnõu edasise väljatöötamise tegevuskava; 
 10) muu küsimuse lahendamisel tähtsust omav asjaolu 
 
Eesmärgid VTK-s: 
Eelnevalt  määratletud  probleemide  lahendamise  teel  jõutakse  eesmärgini.  Eesmärkide 
püstitamisel  ei  tohiks  tegelikult  aluseks  võtta  ühte  poliitikaalgatust,  kuigi  tihti  see  nii 
seaduselenõude puhul on. Sealt ka vastuseis VTK-le. Eristada üldeesmärki, üksikeemärke ja 
tegevuseesmärki. 
Eesmärkide kriteeriumid: 
1)  Peab olema konkreetne 
2)  Mõõdetav 
3)  Legitiimne 
4)  Realistlik 
5)  Ajastatud – eesmärgil peavad olema ka adekvaatsed ajapiirid 
Eesmärkide püstitamine: 
1.  Probleemi lahenduseks sobilik 
2.  Eesmärkide hieraehia 
3.  Eesmärkide kooskõlastatus 
 
Millal ei ole nõutav VTK:  
1.  menetlus peab olema põhjendatult kiireloomuline e aega pole 
2.  Kui EL õiguse rakendamine või kui juba EL õigusakti menetlemisel on juba lähtutud 
VTK-st sisuliselt 
3.  välislepingud 
4.  Riigieelarve seadus 
5.  Kui rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku  muudatust  
 
3.2. eesmärkide püstitamine, kriteeriumid ja hierarhia. 
Eesmärkide  püstitamine  tugineb  lahendamist  vajavatele  probleemidele,  kus  eesmärki  võib 
vaadelda  kui  teatud   seisundit   või  olukorda,  milleni  soovitakse  jõuda.  Konstrueeritakse 
hetkeolukorrast  lähtudes  soovitud  olukord.  Oluline  on  ,  et  aluseks  ei  võeta  konkreetset  üht 
poliitilist olukorda. Ei lähtuks ühe erakonna vaadetest ega oleks konstrueeritud ühe erakonna 
jaoks. 
Eesmärkide kriteeriumid:  
- 
Konkreetsed 
- 
Mõõdetavad 
- 
Legitiimne 
- 
Realistlik 
- 
Asjakohased 
- 
Adekvaatse ajapiiriga 
Hierarhia:  Üldine  >  üksik  (peaks  olema  vahetult  seotud  poliitikaga,  et  jõuda  üldise 
eesmärgini,  saab  väljendada  poliitika  otsesre  ja  lühikeste  mõjudega  >  tegevuse  eesmärk 
(väljund, mida riigi sekkumine peaks kaasa tooma) 
 
http://valitsus.ee/UserFiles/valitsus/et/riigikantselei/strateegia/strateegiate-mojude -
hindamine/MHM_03-12-12.pdf lk 14 p 3.2 
VII teema. Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemi põhimõisted                                      
Teema nõuab õiguse entsüklopeedia keskset põhimõistete sisulist tundmist. 
 
Definitsioonid   
Ius  non  scriptum  —  õiguse   eelajalugu   (periood,  mil  õiguse  kohta  ei  olnud  veel  tekkinud 
kirjalikud allikad, millele vaatamata õigus siiski eksisteeris). Õigus kui sotsiaalne kord polnud 
õiguse eelajaloo vältel piisavalt tava- ja moraalinormidest eraldunud. 
Ius  scriptum  —  õiguse  ajalugu  (ius  non  scriptumis  domineeriva  tähtsuse   omandanud  
elemendid, mis pandi kirja). Õigus kui sotsiaalne kord eraldus tava- ja moraalinormidest. 
Tabu  —  tava,  mis  on  kujunenud  üldkohustuslikuks  keeluks.  Näiteks  teatud  toidu  söömise 
keeld, jumalate või kuningate nimepidi nimetamise keeld.  
Õiguse eesmärk — teatud inimkäitumises korra ja julgeoleku loomine. Õiguse eesmärk leiab 
väljenduse  õigusnormides.  Õigusnormide  loomisel  tuleb  pidades  silmas  õiguse  idee 
komponente. 
Õiguse idee — koosneb kolmest põhielemendist: õiglus, õiguskindlus, eesmärgipärasus. 
 
Õiguse eesmärgipärasus: 
Õigus  on  tahtelise,   teadliku   ja  eesmärgipärase  tegevuse  tulemus.  Kuna  õigus  ei  eksisteeri 
väljaspool  ühiskonda,  siis  on  alati  oluliseks  küsimuseks,  kelle  huve  kehtiv  õigus  teenib, 
millest  lähtuvalt  see  loodi.  Kõige   üldisemalt   tuleb  demokraatliku  poliitilise  režiimiga 
õigusriigile  kohase  õiguse  kaheks  olulisimaks  eesmärgiks  pidada  õiguse  idee  ja  õigusliku 
garanteerituse  nõuete  täitmist.  Õiguslik   garanteeritus   on  õiguse  idee  element.  Garanteeritus 
hõlmab ka õigluse printsiibid. 
•  Nt põhiseaduslikkuse aspektist on õiguse kõige üldisemaks eesmärgiks põhiõiguste ja 
vabaduste ning põhiseaduslike printsiipide tagamine. 
•  Normatiivse  reguleerimise  aspektist  on  õiguse  eesmärgiks  luua  õigusnormid,  mille 
abil saavutatakse õiguse adressaatide prognoositud käitumine. 
Samas on igal seadusel ja teisel õigusaktil oma konkreetne  reguleerimise eesmärk ja 
reguleerimise  objekt  (reguleerimisala),  samuti  on  antud  riigi  õiguspoliitikal  mingil 
konkreetsel  ajal mõni vahetu eesmärk. 
 
Õiglus — inimeste kooselu põhiväärtus; õiglus on riigi alus (iustitia fundamentum regnorum 
est).  Õiguskord  sisaldab  kahte  liiki  õiglust:  võrdsustavat  (iustitia  distributiva)  ja  jaotatavat 
(iustitia  communitiva).  Võrdsustav  õiglus  realiseerub  valdavalt  eraõiguse  valdkonnas,  nt 
kahjude hüvitamine. Jaotatav õiglus realiseerub valdavalt riigi ja kodaniku suhtes (igaüks saab 
selle  osa,  mis  on  talle  ette  nähtud).  Aristotelese  seisukohalt  esitab  õiglus  õigusele  nõude 
’igaühele  oma’,  mitte  nõuet  ’igaühele  võrdselt’  (iustitia  ernitur  in  suum  cuique  tribuendo – 
õiglust viiakse ellu siis kui igaüks saab oma). 
 
Õiguskindlus: 
—  võimalikult  heatasemeline  õiguse  realiseerimine  valdavalt  tema  rakendamise  kaudu,  et 
valitseks  tasakaal  objektiivse  ja  õiglase  vahel.  Iustitia  distributiva  puhul  tähendab  see,  et 
sarnased kaasused tuleb õigusega sarnaselt reguleerida ja õigusliku vaidluse korral sarnaselt 
lahendada.  Iustitia  communitiva  puhul  peab  saama  arvestada  põhimõttega  ’igaühele  oma’  ja 
seadus peab olulisi õigusega kaitsmist väärivaid asjaolusid arvesse võtma. 
•  Õiguslik  garanteeritus    e  õiguskindlus  tähendab,  et  õigus  peab  olema  kehtiv  nii 
formaalsest  kui  ka   materiaal -sest  aspektist,  olema  selge  (õigusselge)  ja  vastama 
õiguskorra  lahutamatuks  osaks  olevaile  teistele  õiguse  üldpõhimõtetele,  sh 
õiguspärase ootuse põhimõttele 
•  Formaalsest  aspektist  on  õigus  lihtsustatult  seletades  kehtiv,  kui  see  on  loodud 
kooskõlas  õigusloome  promulgeerimisnõuetega  (legitiimne  algatamine,   arutamine , 
jõustamine ja jõustumine, sh avaldamise põhiseaduslik  üldine nõue  – vt PS § 3 lg 2 
lause 2) 
•  Materiaalsest  aspektist  on  õigus  lihtsustatult  seletades  kehtiv,  kui  see  vastab  PS  ja 
õigussüsteemis kehtivatele volitustele, PS printsiipidele ja õiguse üldpõhimõtetele. 
•  Konstitutsiooni  põhistamiseks  võime  rääkida  põhiliselt  kahest  enim  levinud 
doktriinist: loomuõiguslikust ja positivistlikust. 
•  Loomuõiguslik  doktriin  räägib  sisuliselt  nõudest,  et  õigus  peab  olema  kooskõlas 
õiguse  ideega,  st  õiglusega.  Õiguse  idee  on  positiivse  õiguse  ülene.  Põhiseadus  ja 
seadused peavad olema kooskõlas ülipositiivse õiguse põhimõtetega ja kultuurrahvaste 
( tsiviliseeritud ühiskon-dade) seas tunnustatud õiguse üldpõhimõtetega. 
•  Õiguspositivism  vaatleb  õigusnormi  ja  õigussuhteid  nagu  need  olema  peavad  (sk. 
Sollen).  See  suund  püüab  kindlaks  teha,  kuidas  õigusnorm  annab  ühele  õigusi  ja 
teisele kohustusi, milles seisneb olemiskord ja pidamis-kord (saksa k. Sein ja Sollen). 
 
Individuaalne 
reguleerimine 
— 
inimkäitumise 
korrastamine 
ühekordsete 
reguleerimissanktsioonide teel. 
Normatiivne  reguleerimine  —  inimkäitumise  korrastamine  üldiste  ja  üldkohustuslike 
käitumismudelite abil, mis laieneb kõigile sama liiki juhtudele . 
Põhimõtteliselt  on  võimalik  lahendamist  vajavate  probleemide  esilekerkimisel  neile 
kahesugune  lähenemine. Neid võib vaadelda kui üksiknähtusi, kui case’i, mis tuleb lahendada, 
või siis näha nö puude taga metsa, hoomata analoogsete küsimuste võimalikku kordumist ja 
püüda neile sellest  tulenevalt leida tüüpiline lahendus kui  tüüpilisele probleemile. Kui nüüd 
täpsemalt  regulatsioonist  rääkida,  siis  väljenduks  esimene  võimalus  individuaalse 
reguleerimisena, teine aga normatiivse reguleerimisena. Seega on individuaalne reguleerimine 
üksikjuhu lahendamine. Selle eelisteks on võimalus arvestada täpselt konkreetseid asjaolusid 
ja kujundada seetõttu suhteliselt lihtsalt just sellele üksikjuhule sobiv  lahend . Paraku pole aga 
mõeldav tegelik elukorraldus  eelmainitud  viisil, sest  lahendamist  vajavate probleemide hulk 
on  liiga  suur,  teiselt  poolt  aga  vajavad  ühiskonnaliikmed  oma  otsustuste  tegemiseks 
prognoosimise  võimalust  –  sisuliselt  on tegu  õiguskindluse  küsimusega.  Seepärast  on  tarvis 
kujundada  niisugune  regulatsioonisüsteem,  kus  tüüpilistele  asjaoludele  kujundatakse 
tüüpilised  lahendused  –  kujundatakse  norm.  Norm  on  seega  üldistus  teatud  elulistest 
asjaoludest,  millele  on  lisatud  üldistus  sellistele  asjaoludele   järgnevast   tagajärjest. 
Normatiivsus väljendub siduvuses. Kui esinevad teatud elulised asjaolud, siis peab  järgnema  
normis  kirjeldatud  tagajärg.  Normatiivsel  reguleerimisel  on  mitmeid  vorme.  See  võib  aset 
leida nt tavade tasemel või moraaliprintsiipidena. Üheks tüüpiliseks normatiivse reguleerimise 
vormiks on ka õiguslik reguleerimine. 
Õiguse  eelastmed  
Õigus  on  loomu  poolest  sotsiaalne  kord,  reguleerides  inimsuhteid.  Samuti  on  sotsiaalse 
korrana käsitletavad moraal ja tava. Need on õiguse eelastmed objektiivses tähenduses. Nende 
struktur   koosneb  normidest,  mis  on  tüüpilised  sotsiaalsed  normid  ja  oma  olemuselt 
üldkohustuslikud. Nad on ajapikku kujunenud ja on suuresti omased vastavale ajaperioodile. 
Moraal ja tavad peegeldusid inimkäitumise tolleagsedi väärtusmastaape.  
Eristama   peab  individuaalset  ja  normatiivset  reguleerimist.  Viimane  tähendab,  et  norm  on 
üldkohustuslik.  Moraal  ja  tava  on  sisult  normatiivsed  st  üldkohustuslikud,  lisaks  ühiskonna 
poolt  garanteeritud  e  nende  rikkumisele  reageeritakse.  Kuigi  moraal  ja  tava  on  käsitatavd 
õiguse  eelastmetena, on  loomulik, et  nad omavad mingit mõju ka tänapäeva ühiskonnas (nt 
väikesed sotsiaalsed grupid). Moraalinormide heaks näiteks on erinevad eetikakoodeksid.  
Tava, moraal, õigus, sund ja võim: 
Tava  ja  moraalikorrast   kinnipidamine   on  pigem  isiku  sisemise  otsustuse  küismus,  õiguse 
eritunnus on sunnivõimu olemasolu. Avalikul sunnil on ka tänapäeva ühiskonnas kindel koht 
– seda ei  kohaldata alati ja pidevalt, pigem on oluline, et  subjekt  sisemisi  käitumisotsustusi 
tehes  teab  karistuse  vms   sunni   olemasolu.  Õigus  pole  siiski  sunnikord,  ta  juhindub  õiguse 
ideest  ja  eetilisest  miinimumist.  Lisaks  –  enamus  õigusnorme  ei  näe  ette  sunnivõimu  vms 
kohaldamist. 
ius non scriptum, ius scriptum: 
Õiguse  kui  teatud  sotsiaalse  korra  kujunemine  on  protsess,  selle  võib  jagada  õiguse 
eelajalooks  ja  õiguse  ajalooks.  Eristusaluseks  siis  kirjalike  õigusallikate  teke.  Kuigi  meil 
puuduvad  kirjalikud  andmed,  võib  ka  eelajaloolise  perioodi  puhul  rääkida  õigusest  ja 
õigusemõistmise  ilmingutest  (kasvõi  veritasu  eraõigusliku  kriminaalõiguse  näitel).  Sel  ajal 
polnud  õigus  piisavalt  eraldunud  tava-  ja  moraalikorrast.  Ka   varase   kirjapandud  õiguse  ajal 
säilisid kunagised sugukondlikud lahendused, varased õigusallikad on hämmastavalt sarnased: 
puudus riigi sunnivõim, palju keelati lihtsalt tabusid (nt mürgiseente söömise keeld jne), riigi 
piires  kehtisid  killustatud  iguskorras.  Samas  oli  juba  varajane  kirjapandud  õigus  läbi  oma 
formaalse määratluse kõigile võrdse võimaluse oma käitumist kujundada + ta lähtus riigist. 
Õiguspositivism  —  Ülimalt  lihtsustatult  seletades  on:  positiivne  õigus  antud  ajal  ja  antud 
riigis  kehtiv  õigus  –  õigusnormid,  mis  on  loodud  inimeste  poolt  –  positiivselt  õiguselt 
oodatakse ,  et  temas  kätketud  õiguslikud  lahendid  oleksid  head  ja  õiglased.  „Õige  õiguse“ 
tabamiseks  tuleb  kinni  pidada  kahest  reeglisy.  Esimene  neist  nõuab  positiivse  õiguse 
sügavamat tundmist. Teine reegel nõuab teadlikkust.  keskendumine  kehtivale ehk positiivsele 
õigusele. Õigus ja  eetika  on erinevad valdkonnad, mida tuleb eraldi hoida. Õigussüsteem on 
suletud  loogiline  süsteem,  milles  õiged  otsused  tuletatakse  varem  kindlaksmääratud 
õigusnormidest. 
Ülipositiivne  õigus  -  loomuõigus.  Selle  all  mõistetakse  õigusfilosoofias  õigust,  mis  eelneb 
sotsiaalsete  normidega  reguleeritavale  positiivsele  õigusele  ning  seisab  viimasest  kõrgemal. 
Loomuõigust   postuleeriva  õigusfilosoofia  suuna  järgi  on  loomuõiguse  näol  tegu 
põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Positiivse õiguse normid olevat  ainult  siis 
tõelised  kehtivad  ja  õiglased,  kui  nad  vastavad  loomuõigusele.  nn  ülipositiivne  õigus  aga 
kaasaegselt  paradigmaatiliselt   aluselt   mõistetud  üldinimlike  väärtuste  süsteem,  millele  peab 
positiivne  õigus  vastama.  Põhineb  kas  jumalikul  ilmutusel,  inimloomusel  või  –mõistusel. 
Sellepärast nimetatakse seda õigust loodus- (loomu-) õiguseks või mõistuseõiguseks. 
Paljuski on seega tegemist nn kaasaegse loomuõiguse käsitlustega õiguse olemusest, taas ka 
õiglase õiguse küsimusega, samuti õigusriigi doktriiniga. 
Loomuõiguses nähakse võrreldes positiivse õigusega ülimat korda. Tegu on põhinormidega, 
mis vastavad inimese loomusele.  
Positiivse  õiguse  normid  on  ainuly  siis  tõeliselt  kehtivad  ja  õiglased,  kui  nad 
vastavadloomuõigusele ehk ülipositiivsele õigusele. 
 
 
 
Common  law  —  kohtuniku  loodud  õigus  on  oluline  õigusallikas.  Pretsedendiõiguse  e  stare 
decisis‘e  kohaselt  peab  kohus  järgima  varasemates  kohtuasjades  tehtud  otsuseid,  eriti 
kõrgema  kohtu  lahendeid.  See  on  siiski  tava,  mitte  siduv  reegel,  mida  ei  saa  muuta. 
Kõnealune  seaduste  kogu  hõlmab  eeskirju  ( rules ),  üldpõhimõtteid  (general  principles), 
suuniseid (canons of  construction ) ja maksiime (maxims). 
Väärtusjurisprudents  —  XX  sajandi  jurisprudents.  Tegemist  on  tänapäevase  arusaamaga, 
kuidas jõuda seaduse abil ja seaduse kaudu õigusele vastava õiglase lahenduseni. Sealjuures 
tunnustab väärtusjurisprudents seadusest kõrgemalseisvaid väärtusi ja on nendega seotud. 
Jurispudents — õigusteadus, (laiemalt) õigusteadus koos õigusfilosoofia ja õigusteooriaga. 
Judikatuur   —kohtulahendid  ja  kohtujuhised.  Kohtuotsus  on  juriidiline  akt,  mis  on  reeglina 
üksik  akt,  aga  tema  motiveeriv  osa  võib  järgmiste  lahendite  jaoks  kujuneda  üldakti 
tähenduslikuks (normi tähenduslikkusega või printsiibi rakendamise tähenduslikkusega). See 
on muuseas Dworkini õpetuse järgi pretsedendiõiguse olemus. 
Doktriin — mingi üldine seisukoht, millest peetakse kinni teatud eesmärgi saavutamise jaoks. 
Rahvusvahelises  õiguses  on  kõige  levinum  doktriin  Rahvaste  Õiguse  doktriin,  Põhiõiguste 
Kaitse  doktriin,  mille  tagamiseks  on   ÜRO   vastu  võtnud  Inimõiguste  Üldkonventsiooni, 
Poliitiliste ja Majandushuvide konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste konventsiooni. Ja siis on 
veel  selline doktriin, et  ühed kuriteod on inimsuse vastased ja aegumatud.  Seega tuleb neid 
kõikides riikides käsitleda aegumatutena kuritegudena ja neid tuleb kõikides riikides jälitada. 
Seadus materiaalses mõttes — õigusakt, milles on olemas määratud subjektiivsed õigused, 
juriidilised  kohustused.  Kui  seaduses  on  olemas  vähemalt  üks  norm,  millega  määratakse 
subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohtusi, on tegemist seadusega materiaalses mõttes. 
Seadus  formaalses  mõttes  —   haldusakt ,  millele  on  antud  suurema  legitiimsuse  nimel 
seaduse tähendus (nt  Riigikohtu  esimees ja riigikontrolör ja  õiguskantsler  määrati 1993. a ja 
1994. a ametisse seadusega, nüüd tehakse seda siiski otsusega). Seadusteks formaalses mõttes 
loetakse igaaastaseid eelarve seaduseid. 
Seadlus  —   riigipea   õigusakt.  Õigust  anda  seadusejõulist  õigusakti  nimetatakse 
dekreediõiguseks. Dekreete on kolme liiki lähtuvalt tema õiguslikust jõust: dekreetseadused, 
erakorralised dekreedid, hädadekreedid. 
Seadlus  on  sisuliselt  seadusjõuga  õigusakt  (formaalses  mõtte  siiski  ei  ole  seadus).    See  on 
funktsionaaselt   õigustloov  akt.  PS  annab  seadLusandluse  õiguse  presidendidle.  Seega  kuigi 
President   on  tema  pädevust  silmas  pidades  haldusorgan,  siis  on  tal  täita  ka 
legislatiivfunktsioon.  Seadlused  on  sarnased  dekreetidega,  sest  nad  on  funktsionaalselt 
haldusorganiks  oleva  riigiorgani  aktid  (dekreedid  on  õigustloovad  aktid,  mida  võtab  vastu 
haldusorgan). Dekreediõiguse all mõeldakse seadusandlusõigust täidesaatva võimu käes. Ent 
parelamentaristlik  riigimudel  ei  suhtu  sellese  eriti  soosivalt,  sest  dualism  vähendab 
parlamendi osatähtsust. Presidendil õigus anda vastavalt PS-le: 
1. 
erakorralisi  dekreete–  juhtudel,  kus  RK  ei  saa  kokku  tulla  ja  on  tekkinud 
edasilükkamatu riiklik vajadus (PS § 108); ja 
2. 
hädadekreete  –olukord,  kus  VV  on  välja  kuulutanud  eriolukorra  -    RK  ei  saa  või  ei 
jõua kokku tulla ja on tekkinud edasilükkamatu riiklik vajadus (PS § 87 p 8). 
Dekreetseadus  —  ülima  õigusliku  jõuga   dekreet ,  mis  konkureerib  seadustega  (võib  muuta, 
asendada seadust). Seda tavaliselt ei loeta kokkukuuluvaks demokraatlike režiimidega. 
Erakorraline  dekreet  —  on  välja  antud  riigi  kaitseks  põhi-  ja  eriseaduste  alusel.  Tuuakse 
sisse teatud  juriidiline sündmus või  kellegi   toimingud , mis seavad ohtu  riigikorra eksistentsi 
(sõda, vandenõu, mäss, maavärisemine jne). 
Hädadekreet  —antakse situatsioonide puhul,  mis nõuavad kiiresti rakendatavat  abinõud,  et 
olukord hullemaks ei läheks. 
Intra legem määrus — antud seaduse alusel ja seaduse täitmiseks. Määrust võib anda ainult 
siis  kui  on  olemas  seaduses  spetsiaaldelegatsioon  ehk   erivolitus ,  mitte  mingil  juhul 
generaaldelegatsioon. Generaaldelegatsioon on antud PS-is või vastava riigiorgani üldaktis (nt 
VV  seaduses:  VV  võib  anda  määrusi).  Aga  võib  olla  ka  subdelegatsioon,  mis  on  edasi 
volitamise õigus. Eesti õiguspraktikas tuli see formuleering siis kui  parlament  hakkas andma 
spetsiaalvolitust  ministrile  või  isegi  ametile,  millega  tekkis  legislatiivvõimu  ja 
eksekutiivvõimu konflikt. Seega on sellisel juhul võimalik ainult subdelegatsioon. 
Praeter   legem  määrus  —  loob  uut  õigust.  Kliiman  märgib,  et  on  tegemist  õigusaktiga,  mis 
asendab  seadust  ehk  teeb  seda,  mida  peab  tegema  seadusandja,  aga  selleks  peab  olema 
otseselt  PS-lik  ja  seadusandja  delegatsioon.  Seadusandja  võib  anda  küll  delegatsiooni,  aga 
selle  juures  peab  olema  viide  PS-i  vastavale  sättele,  kus  see  õigus  antakse.  Meie  PS-is  pole 
sellist  normi,  mis  annaks  võimaluse  nii  teha.  On  püütud  kasutada  ära  riigikogu  pädevuse 
avatud  loetelu  PS  §  65  punktis  16,  siiski  Eesti  riigi  kohtupraktika  on  kõik  praeter  legem 
määrused tunnistanud õigusvastaseks, v.a need, millega reguleeritakse kohaliku elu küsimusi, 
aga need on riivanud jälle muid seadusi, mille tulemusena ei ole ükski praeter legem määrus 
läbi  läinud.  Teoorias  tunnistatakse  praeter  legem  määrusteks  küll  neid,  mis   lahendavad  
enesekorralduslikke  küsimusi  (sisekord  jne).   Ainsana   on  praeter  legem  tunnustega  tegemist 
kohaliku  elu  küsimuste  lahendamisel  ja  teine  on  enesekorralduslikud  määrused  (ainult 
tunnusedon). 
Contra legem määrused — muudavad kehtivat seadust. Neid ei peeta heaks demokraatlikes 
õigussüsteemides, kuigi contra legem määruste doktriinides on ka olemas nn lubatud riived. 
Üks  lubatud  riive  on:  kui  contra  legem  määruse  säte  ei  ole  vastuolus  kehtiva  õiguse  antud 
valdkonna  eesmärgiga,  vaid  teeb  selle  eesmärgi  realiseerimise  selgemaks  ja  efektiivsemaks, 
siis  on  see  lubatud.  Tihti  kasutatakse  määrusandlusõigust  erisituatsioonides,  et  saaks  anda 
kiirema lahenduse (isegi Asutava Kogu valitsemise ajal). Meil antud situatsioonis tänapäeval 
ei ole contra legem määruste andmise võimalust. 
Hüpotees  — eeldus ehk mallolustik, millele järgneb õiguslik tagajärg. 
Dispositsioon  —  normi  loogilise  struktuuri  element:  kui  on  niisugune  olukord,  siis  on 
niisugune  tagajärg,  mis  võib  seisneda  kas  õigustuses,  kohustuses  või  keelus.  Normi  tuleb 
vaadata  D  järgi,  st  kui  sama  õigusakti  sees  D  on   viidatud   (viidatud  on  sama  õigusakti 
vastavatele  sätetele),  siis  on  tegemist  viitava  normiga.  Kui  D  viitab  antud  õigusaktist  välja, 
siis on tegemist ka viitava normiga, aga viite puhul on tegemist blanketse  viitega . Seega, iga 
kord  kui  kuskil  on  mingisugune  viide  (otsene  või  blanketne),  on  tegemist  viitava  normiga. 
Blanketse viite puhul võib seadus viidata seadusest alamal seisvale aktile. 
Sanktsioon   —õiguslik  tagajärg,  milleks  võib  olla  kas   karistus   või  muu   abinõu   (mingist 
hüvest ilma jätmine, õigussuhte  kehtetus  jne). Sanktsioon saab olla määratletud kas suhteliselt 
või  absoluutselt.  Suhteliselt  määratletud  sanktsioonile  on  antud  mingisugune   alternatiiv , 
absoluutselt määratletud sanktsioonis on üksainus liik või määr. Sanktsioon koosneb reeglina 
sanktsiooni liigist ja määrast. 
Juriidiline fakt —  asjaolu,  mis  on õigussuhete  tekkimise, muutumise ja lõppemise aluseks. 
See  sisaldub   hüpoteesis   ja  võib  olla  lihtfakt  ja  liitfakt.  Juriidiliste  faktide  jaotus:  tahtlus 
(tahtlus  ja  mittetahtlus),  sündmus  (suhteline  sündmus  ja  absoluutne  sündmus)  ja  tegu 
(õigusvastane tegu ja õiguspärane tegu). 
Juriidiline tegevus juriidilise faktina  — Teatavasti jagunevad juriidilised faktid  tegudeks  ja 
sündmusteks.  Käesolevalt  ei huvita meid teine liik. Esimene jaguneb omakorda tegevuseks ja 
tegevusetuseks. Ka selles jaotuses jätame teise liigi tähelepanuta ning keskendume järgnevalt 
esimesele. Juriidiline tegevus on niisiis üks juriidilise fakti  alaliik . See jaguneb õiguspärasteks 
ja 
õigusvastasteks 
tegudeks. 
Õigusvastased 
teod 
omakorda 
jagunevad: 
haldusõiguserikkumisteks  (peagi  väärteod!),  tsiviilõiguslikeks  deliktideks,  kuritegudeks  ja 
distsiplinaarõiguserikkumisteks. Siin võib veel omakorda eristada tahtlikult (otsese või kaudse 
tahtlusega) ja ettevaatamatusest (kergemeelselt, hooletult) toimepandud  tegusid . Õiguspärased 
teod  jagunevad  samuti  mitmesse   alaliiki .  Nii  võib  eristada:  juriidilisi   toiminguid ,   tehinguid  
(ühe- või kahe(mitme)poolseid), haldusakte. 
Juriidilised  toimingud  on  selliseks  juriidilise  tegevuse  eriliigiks,  mille  sooritamisel  pole 
isikule  otseselt  võimalik  omistada  eesmärki  saavutada  mingeid  õiguslikke  tagajärgi,  aga 
millele nende tagajärgede saabumine õiguskorras ette nähakse. Nt autori poolt teose loomine 
–  kui  ka  isikut  üldse  ei  huvita  tema  poolt  loodu  õiguslik  režiim,  siis  ometi  tekivad  tal  oma 
teosele   isiklikud  ja   varalised   õigused.  Haldusakt  esineb  juriidilise  faktina,  ta  on   üksikakt   ja 
nõnda  suunatud  konkreetsele  adressaadile.  Tema  eesmärgiks  on  haldus-  või  ka  eraõigusliku 
tagajärje  saavutamine.   Tehingud   on  sellised  õiguspärased  teod,  millega  tekitatakse, 
muudetakse või lõpetatakse eraõigussuhteid. 
Actus   contrarius  printsiip  —  igat  õigusakti  võib  esimesena  tühistada  või  muuta  see  organ 
või isik, kellele õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb. See võimalus võib haarata 
endasse nii vormi muutuse kui ka menetluse. 
Õiguslik kontinuiteet — õiguslik järjepidevus.  Iga objektiivse õiguse norm,  iga  õigussuhe , 
iga subjektiivne õigus ja kohustus püsivad  senikaua , kuni langeb ära nende alus või kuni neid 
muudetakse. 
Prerogatiiv  — eelisõigus. ☺ 
Seaduse  formaalne   põhiseaduspärasus   —  põhikohustused  on  kõik  põhiõiguste  kandjate 
kohustused,  mis  tulenevad  vahetult  põhiseadusest  või  ( kitsamalt )  vahetult  põhiõiguste 
kataloogist, sõltumata nende sisust.  
Seaduse  materiaalne  põhiseaduspärasus  —  Materiaalse  kontseptsiooni  kohaselt  ei  piisa 
põhikohustuse olemasoluks sellest, et põhiõiguste kandja kohustus on põhistatav põhiseaduse 
sättega.  Kohustus  peab  lisaks  sellele  vastama  veel  ka  teatud  sisulistele  kriteeriumitele  (nt 
olema vabadust garanteeriva riigi seisukohast vajalik). 
Riive formaalne põhiseaduspärasus — 1) Pädevusmenetlusvorm: seadus peab olema vastu 
võetud ja avaldatud riigiteatajas 2) seadus peab olema õigusselge 3) parlamendireservatsioon: 
seadus peab sätestama olulised küsimused, ei tohi  delegeerida  täitevvõimule. 
Riive  materiaalne  põhiseaduspärasus  —  1)  Riive  eesmärgi  legitiimsus  2) 
Proportsionaalsuse põhimõte. 
Proportsionaalsuse  printsiip  —   õiguste  riive  peab  olema  kooskõlas  põhiseadusega  ning 
sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist; vajalik on 
abinõu,  kui  eesmärki  ei  ole  võimalik  saavutada  mõne  teise,  kuid  isikut  vähem  koormava 
abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene; mõõdukas on abinõu, mille puhul on 
kaalutud ühelt poolt põhiõigusse  sekkumise  ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi 
tähtsust. 
Sotsiaalne  norm  —  käitumiseeskiri,  millega  mõjutatakse  inimeste  tahtelist  käitumist 
soovitud  tulemuse  saavutamiseks  kogu  ühiskonna  või  konkreetse  sootsiumi  huvides. 
Sotsiaalne  norm  tähendab  eeskätt  sotsiaalset  kohustust.  Kohustus  on  tegu  või  tegevusetus 
teatud viisil. Kohustuste liigid on: autonoomne kohustus, autonoomne  imperatiivne  kohustus, 
heteronoomne kohustus. 
Autonoomne kohustus — üksikisiku vaba tahte akt. 
Autonoomne  imperatiivne  kohustus  —  kohustuse  allikas  ei  ole  enam  täitja  ise,  vaid  teine 
subjekt.  Tegemist  on  isikliku  suhtega  kahe  või  enama  subjekti  vahel:  käsu  või  keelu  andja 
ning selle täitja vahel, milles lõpliku otsuse kas täita või mitte teeb ikkagi käsu saaja. 
Heteronoomne  kohustus  —  reguleerib  paljude  või  kõigi  käitumist  mitte  isiklike  suhete 
alusel ühiskonnaga vaid üldistes huvides. Realiseeritakse vajadusel sotsiaalse surve abil. 
Tavanorm  —  ajalooliselt  kujunenud  pärimuslik  käitumisreegel,  mis  reguleerib  inimeste 
käitumist teatud eluvaldkonnas ning juhul. 
Moraalinorm  —  eriliselt  stabiilne  kõlbluspõhimõte,  mis  reguleerib  inimeste  käitumist 
vastavas  aegruumis  mingi  sootsiumi  (nt  inimkond;  rahvas;   hõim ;  sotsiaalne  kiht)  piires,  on 
väärtustatud selle sootsiumi poolt pidevalt toimiva süvamotivatsioonina. 
Korporatiivne   norm  —  käitumiseeskiri,  mis  on kehtestatud  korporatiivsete  suletud  ühikute 
poolt ning reguleerib nende ühikute ja liikmete tegusid. 
 
Õigusnorm — kuulub samuti sotsiaalsete normide hulka. Õigusnorm on üldise iseloomuga, 
üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas 
korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga. 
Õigusnorm  on  ülipostiivsetele  põhimõtetele  vastav  üldise  iseloomuga,  üldkohustuslik  ja 
avalik,  formaalselt  määratletud  käitumisreegel.  Aitab  elu  reaalselt  korraldada.  Õigusnormid 
on  kirjapandud  normid.  Õigusnormi  mõte  ei  seisne  mitte  igal  juhul  käsu  ja  keele 
formuleerimises, vaid õigusnormi mõtteks on õigusliku tagajärje esilekutsumine (Narits lk 97 
jj).  Kehtestatakse  riigi  nimel  kindlas  korras  pädevate  institutsioonide  poolt  õigussüsteemis 
sisalduva volituse alusel, mida tagatakse viimase variandina riikliku sunniga. Õigusnorm on 
objektiivse õiguse norm kõigile. Objektiivsetetst õigustest tulenevaid subjektiivseid kohustusi 
ja õigusi saab õigustatud subjekt vahetult rakendada vaid õiguse järgimise ja kasutamise teel. 
Norm on üldine määratluse järgi reegel, juhis või mall. Norm ei ole tõene ega väär-Normide 
abil  liigitatakse  või  klassifitseeritakse  asjad  käskudeks,  keeldudeks  või  lubatuteks.  Norme 
võib liigitada mitmel viisil: 
-  Loogika ja  matemaatika  normid 
-   Esteetika  normikd 
-  Kombestiku normid 
-  Usunormid 
-   Moraalinormid  
-  Õigusnormid 
Väga  üldiste  tunnustega  õigusnormi  võib  teistest  normitüüpidest  eristada  selle  põhjal,  et 
õigusnorm on alati – otseselt või kaudselt – ametivõimude käsutuses . 
Õigusnormi iseloomulikuks  jooneks  on peetud ka abstraktsust, sest normiga sätestatakse vaid 
tüüpjuhtumeid. Harvadel juhtudel puudutab norm üksikjuhtumeid. Õigusnormide abstraktsust 
on peetud õigusriifi üheks vältimatuks tunnuseks. Kolmas nõue õigusnormile on see, et nad 
peavad  olema  üldkehtivad.  Abstraktsuse  ja  üldisuse  kõrbal  nõutakse  alati  teatud  ajalist 
kehtivust. 
Õigusnormi ül : 
-  Suunara ha juhtida kodanike käitumist. 
-  Stabiliseerida suhteid ühiskonnas 
-  Suurendavad prognoositavust 
-  Rakendada sanktsiooni kui normi rikutakse 
-   Integreerimine  ja sotsialiseerumine 
-  Pakuvad sotsiaalset kaitset 
 
1)  Konstitutiivsed normid – luuakse asju ja nähtusu nt „kuulutan teid abikaasadeks.“ See 
on võimalik st, et on olemas kogumõigusnorme, mis määravad, mis viisil abielu tekib- 
2)  Kompetentsinormid 
3)   Menetlusnormid  
4)  Moodsa õiguse normina – kaalutlusnorm 
 
Abstraktne  faktiline  koosseis  õigusnormi  loogilises  struktuuris    —  Abstraktne  faktiline 
koosseis  e  õigusnormi  hüpotees  on  õigusnormi  struktuuri  obligatoorne   põhielement ,  ilma 
milleta  ei  ole  võimalik  normi  ette  kujutada.  Abstraktses  faktilises  koosseisus  kajastatakse 
elulised  asjaolud,  mida  seadusandja  on  pidanud  vajalikuks  õiguslikult  reguleerida  (neile 
õiguslikku kvaliteeti anda). Hüpotees võib olla lihtne (kirjeldatakse vaid üht elulist asjaolu), 
keeruline  (kirjeldatakse  mitut  elulist  asjaolu,  mille  puhul  on  vajalik  nende   kumulatiivne  
esinemine,  et  järgneks  dispositsioonis  ettenähtud  õiguslik  tagajärg)  või  alternatiivne 
(kirjeldatakse  mitut  elulist  asjaolu,  millest  kasvõi  ühe  esinemisel  järgneb  dispositsioonis 
ettenähtud  õiguslik  tagajärg).  Hüpotees  võib  olla  täielikult  (absoluutselt)  määratletud  või 
osaliselt  määratletud  –  esimesel  juhul  sisalduvad  hüpoteesis  kõik  olulised  elulise  asjaolu 
tunnused,  teisel  juhul  on  mõned  tunnused  seal  antud   selliselt ,  et  neid  tuleb  mõne  teise 
õigusnormi kaudu täpsustada. 
Teadus  —  loogiliselt  korraldatud,  praktikas  kontrollitud,  tõestatav  ning  pidevalt  arenev 
mõistete süsteem  looduse ja ühiskonna kui  nähtuste ning nende tunnetuse seaduspärasustest 
inimese poolt. 
Õigus  —  (Narits)  sotsiaalne  kord,  kuna  reguleerib  inimeste  omavahelisi  suhteid;  (Kelsen) 
inimkäitumise normatiivne sunnikord (käituma peab nii nagu see vastab positiivsele õigusele 
selle  kogumis);  (Dreier)  õigusnormide  ühtsus  riiklikult  organiseeritud  või  riikidevahelises 
normide  süsteemis  kui  ta  on  üldiselt  ja  täielikult  kehtiv  ja  kui  ta  vastab  õiguse  eetilisele 
miinimumile;  (Henke)  otsus  rahu  ja  õigluse  üle;  (Truuväli)  riigi  tahteaktina  kehtestatav 
üldkohustuslik  käitumisnormistik,  mis  luuakse  kindlal  viisil  ja  üksnes  pädevate 
institutsioonide poolt ning tagatakse mittejärgimisel riigi sunniga. 
Õigussuhe — õigusnormi (või printsiibi või õigusallika või väärtuspõhimõtte) alusel tekkiv 
tahteline  seos  õigussubjektide  vahel,  mille  tulemusena  tekivad  neil  õigused  ja  kohustused. 
Õigussuhe  tekib  ainult  siis,  kui  mõlemal  poolel  on  olemas  tahe  ja  õigussubjektid  on 
teovõimelised ja õigusvõimelised.  Õigussuhted  võime liigitada järgmiselt: 1) õigusliku toime 
iseloomu  alusel:  a)  regulatiivsed  –  põhinevad  regulatiivsetel  õigusnormidel  –  õigusnormi 
struktuur  on  sättes  väljendatud  tavaliselt  H-D  (kasutatakse  poolte  õiguste  ja  kohustuste 
määramisel); b) õigustkaitsvad – põhinevad õigustkaitsvatel  normidel  – õigusnormi struktuur 
on  sättes  väljendatud  tavaliselt  H-S  või  H-D-S  (kasutatakse  õiguserikkumiste  puhul).  2) 
juriidilise  kohustuse  iseloomu  alusel:  a)  aktiivsed  (mida  kohustatud  subjekt  peab  tegema)  – 
põhinevad  juriidilist  kohustust  kandva  poole  kohustusel   sooritada   tegu  aktiivses  vormis;  b) 
passiivsed  (mida  kohustatud  subjekt  ei  tohi  teha)  –  põhinevad  juriidilist  kohustust  kandva 
poole  kohustusel  mitte  sooritada  tegu  aktiivses  vormis  st  hoiduda  tegevusest.  3.  õiguste  ja 
kohustuste  jagunemise  alusel:  a)  lihtsad  õigussuhted  –  üks  pool  on  üksnes  õiguste  ja  teine 
üksnes kohustuste kandja; b) liitõigussuhted  – mõlemad pooled on nii teatud õiguste kui ka 
kohustuste kandjad . 
Subjektiivne õigus — õigussubjektile kuuluv õiguskorrast ehk objektiivsest õigusest tulenev 
õigustus  ehk  seaduste  ja  teiste  õigusaktidega  garanteeritud  õigustus  konkreetsele  isikule 
selles, et ta võib realiseerida õigusnormis sätestatud käitumiseeskirja. 
Õigusliku  reguleerimise  objekt  —  nähtus,  mida  riik  ühiskondlikes  suhetes  mõjutab 
(reguleerib). Ühiskondlikud suhted on õiguse üldobjekt, konkreetse õigusnormi  objektiks on 
nõue subjektidele käituda üksnes teatud viisil. Seega õigussuhte üldobjekt on õigussubjektide 
õigusnormis sätestatud käitumine (vastav käitumiseeskiri). 
Õiguse  allikas  —  materiaalses  tähenduses:  sotsiaalsed   faktorid ,  mis  põhjustavad  ning 
kujundavad  riigi  tahte  ja  on  seetõttu  õigustloovaks  allikaks  (st:   reaalsed   ühiskondlikud 
suhted); formaalses tähenduses: õigusloome, st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglile 
üldkohustusliku jõu ehk legislatiivtegevus.  
Õigusakt  —  õigusnormid  vormistatakse  kirjalikult  ning  nende  süsteemne  kogum 
koondatakse  kindlatele  nõuetele  vastavana  vormistatud  ja  struktureeritud  dokumenti. 
Õigusnorm õigusaktis on  paberkandjal fikseeritud (dokumenteeritud) käitumiseeskiri. 
Üldakt   =   normatiivakt   =  õigustloov  akt  —  üldaktid  üldkohustuslikke  õigusnorme  loovas 
tähenduses on alati ka legislatiivaktid. Ainuüksi legislatiivaktid on seadused (legislatuuri ehk 
seaduseandja – parlamendi – legislatiivaktid). 
Õigustloov akt (mõiste): 
Üldakt=õigustloov  akt=normatiivakt=  legislatiivaktid  –  seadus  kitsas  ja  laias  tähenduses  – 
seadus, seadlus, määrus;  
Õigustloov  akt  (seadus,  määrus  jne)  peab  sisaldama  õigusnormi  (formuleeritud 
käitumiseeskiri). Oluline on see, et kui õigusakt ei pruugi  sisaldada  õigusnormi (ta võib olla 
loodud ka ükskijuhtumi reguleerimiseks), siis õigustloov akt PEAB seda sisaldama. Norm on 
käitumiseeskiri, õigusnorm on aga formuleeritud käitumiseeskiri.  
Õigustloovad  aktid  on  alati  legislatiivaktid,  olenamata  sellest,  kas  seda  võtab  vastu 
seadusandlik,   täitevvõim   või  kohalik   omavalitsus .  ÕLA-d  kehtestatakse  seega  erinevate 
riigiorganite   poolt.  Iga   riigiorgan   omab  õigusloomeks  teatud  pädevust,  sõltuvalt  riigiorgani 
kohast  riigiaparaadis,  tema  funktsioonidest  ja  tema  kompetentsi  ulatusest.  Vastavalt 
riigiorgani  asendile  riigiaparaadis  erineb  ka  õigustloovate  aktide  juriidiline  jõud.  Kõige 
kõrgemaks organiks kõikides riikides on parlament.  
 
Õigustloova akti ehk üldakti ehk normatiivakti tunnused:  
• 
Piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks 
• 
Adressaat  on  määratletud  üldtunnustega.  Ehk  suunatud  impersonaalselt  kõigile  või 
üldiste  tunnuste  alusel  kindlaksmääratud  isikutele.    spetsiaalsubjekt  võib  siiski  liigimõiste 
alusel olla piiritletud, nt  pensionärid  
• 
Sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid  ehk üldnorme. 
• 
Kõigile järgimiseks kohustuslikud 
• 
Reeglina kehtivusaeg puudub 
• 
Seadusandliku või täitetevvõimu või kohaliku omavalitsuse oragni legislatiivakt 
• 
Vaidlustatav põhiseaduslikkuse järelevalve korras (õiguskantsler) 
 
Põhiseaduslikkuse  järelevalve  ehk   normikontrolli   menetluse  korral  kontrollib  õiguskantsler, 
kas  õigustloovad  aktid  on  põhiseaduse  ja  seadusega  kooskõlas.  Õiguskantsler  kontrollib 
järgmisi  õigustloovaid  akte:  Riigikogu  seadused;  Vabariigi  Presidendi  seadlused;  Vabariigi 
Valitsuse  määrused;  ministrite  määrused;  kohalike  omavalitsuste  volikogude  ning  valla-  ja 
linnavalitsuste määrused; avalik-õiguslike juriidiliste isikute õigustloovad aktid. 
 
Õigustloova akti õiguspärasus:  
• Peab olema kooskõlas põhiseadusega 
• Õigust loov akt peab olema õiguspärane ehk materiaalselt ja formaalselt korrektne. Eeldus 
akti kehtivusele. 
• Peab olema õige kuupäeva ja allkirjaga 
• Peavad olema avalikustatud 
• Konkreetne sõnastus 
• Peab olema vastu võetud selleks volitatud organi poolt 
• Õige vastuvõtmise aeg ja koht 
 
Vt ka üksikakt. Üksikakt e õigustrakendav akt e individuaalakt  
 
Üksikakt  =  õigustkohaldav  (õigustrakendav)  akt  =  individuaalakt  —  üldakti  üldnorme 
realiseeriv  iseloom  määrab  üksikakti  olemuse:  üksikakt  ning  õigustrakendavad  üksiknormid 
on üldakti ning üldnormide suhtes eksekutiivse, st kohaldava, täitmisele  allutatud iseloomuga. 
Õigusaktide  tõlgendamine  —  tegevus,  millega  selgitatakse  välja  õigusnormi  tegelik  sisu 
(mõte). 
Tõlgendamise klassikalised viisid - 
Grammatiline  tõlgendamine  —  filoloogiline,  keeleteaduslik  tõlgendamine.  Selgitab 
normatiivakti  sõnastuse  tähendust  keeleteaduse  seisukohalt,  määrates  kindlaks  sõnade  ja 
terminite tähenduse ning lauseehituse. Ühel sõnal võib sageli olla mitu tähendust, mis teksti 
mõistmist raskendavad.  Appi tuleb võtta mitte  ainult  vastava keele seletavad sõnaraamatud, 
vaid  ka  eri  teadusharude  sõnastikud,  võõrsõnade  ja  isegi  võõrkeelte  sõnaraamatud, 
entsüklopeediad.  Veel  keerulisem  on  lausete  grammatiline  analüüs  (süntaksi  probleemid). 
Esmalt tuleb uurida ÕN-i teksti grammatikareeglite abil. Õiguse keel välistab paljude sõnade 
mitmetähenduslikkuse sellega, et neil on õiguskeeles spetsiifiline tähendus, nt leping, pärand. 
Õiguse  tekstil  on  kahesugune  ülesanne:  ta  on  lähtekohaks  mõtte  avamisel  ja  seab  piirid 
tõlgendamisele endale. 
Loogiline tõlgendamine — selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel 
kasutatakse formaalloogika reegleid. Siia alla käib ka teleoloogiline tõlgendamine. 
Süstemaatilis-loogiline  tõlgendamine:  Tähendab  õigustloovate  aktide  tekstidevaheliste 
seoste  nägemist.  Sageli   selgub   sõna  mõte  alles  seoses  teksti  muu  osaga.  Süstemaatilisel 
tõlgendamisel  selgub  üldnormi  mõte  seoses  teiste  normide  võ  reguleerimisaladega.  See  on 
normi  koha  leidmine  õiguse  süsteemis,  õiguse  valdkonnas,  õigusharus.  Edasi  tuvastatakse 
normide loogilised funktsionaalsed seosed. Kõige alusels tõlgendatavate normide tekst.  
Teleoloogiline tõlgendamine — mõistab mitte niivõrd seda, mida õigusakti vastuvõtmise või 
andmise ajal mõeldi, vaid õigusakti või selle sätte  momendil   esinevat  tähendust ja eesmärki. 
Praktikas tähendab see, et ei tohi vastu võtta või rakendada õigusakte, mis meie põhiseaduse 
kohaselt on ülalmainitud põhimõtteid või printsiipe eiravad. 
Objektiiv -teleoloogiline tõlgendamine 
On samamoodi tahtetõlgendamine. Kuid tähtsust ei oma siin mitte ajaoolise seadusandja tahe, 
vaid  kehtiv  õigus  ja   väärtussüsteem .  Eesmärgid,  mida  seadusandja  normi  loomisega  tahab 
saavutada.  Tõlgendaja  peab   küsima :  mis  eesmärki  teenib  norm,  mis  on  selle  mõte? 
Objektiivsed eesmärgid: rahu, julgeoleku kindlustamine, sotsiaalne võrdsus, õiglanevaidluste 
lahendamine. 
Siin 2 tõlgendamiskriteeriumi: 
1. 
eluvaldkonna struktuur –  faktilised  asjaolud, mida seadusandja muuta ei aa, aga peab 
silmas pidama; 
2. 
õiguse printsiibid, mis asuvad väljaspool reguleerimist ennast. 
Ajalooline tõlgendamine — Eesmärgiks välja selgitada, millise idee on ajalooline normilooja 
kätkenud tõlgendatavasse normi, oluline tema kavatsus. Annab vastuse küsimusele, kuidas sai 
normi mõttest aru ja soovis mõista ajalooline seadusandja. Põhjus: antud ajas saab langetada 
kindlama  otsuse,  kui  on  välja  selgitatud  analoogilise  reguleerimise  ajalooline  taust= 
kongrueerimine  (algse  ja  antud  ajas  tehtava  ühildamine).  selgitab  välja  normatiivakti 
väljaandmise  ajal  olnud  tingimused,  olukorrad  ja  põhjused,  mis  tingisid  normatiivakti 
väljaandmise. 
Süstemaatiline tõlgendamine — võtab arvesse ühe õigusnormi sisu kindlakstegemisel mitte 
ainult  ühte  normatiivakti  või  selle  osa,  vaid  ka  teisi  normatiivakte.  Mitmed  terminid, 
täpsustused jne, mis leiavad täieliku määratluse ainult ühes normatiivaktis, esinevad samas ka 
paljudes teistes normatiivaktides. 
Kehtiva õiguse lüngad — juhud, kus seadusandlus küll reguleerib õigusnormidega vastavat 
elunähet  või  ühiskondlikku  suhet,  kuid  ebapiisavalt.  Sellisel  juhul  on  riigiorganid  või 
kodanikud  kohustatud  või  õigustatud vastava küsimuse mingil viisil siiski  lahendama, kuigi 
näiteks kehtivast õigusest ei selgu, millisel. Niisugune olukord on loomulikult  ebanormaalne  
ja tuleb seetõttu  lahendada õigusnormide täiendamise teel.  Kuni aga olukorda uute normide 
loomise  ja  täpsustava  reguleerimisega  ei  lahendata,  tuleb   olemasolevat ,  ehkki  puudulikult 
sisustatud õigusnormi või -akti täita. Lünk õiguses tähendab, et seaduseandja ei ole suutnud 
realiseerida nn suletud õigussüsteemi ja seotud lahendi ideed – st, ta ei ole suutnud ette näha 
kõiki (või piisavat hulka) tüüpilisi juhtumeid ühiskonnas. 
Lüngad õiguses ja nende ületamine 
Õiguse  rakendaja  peab  kontrollima,  kas  elulised  asjaolud  on  sarnased  õiguslikku  tähendust 
omavate eluliste asjaoludega, st kas tegemist pole lüngaga õiguses. Lüngad tekivad, sest elu 
on dünaamiline. Eesti puhul põhjuseks õiguskorra noorus. 
Lüngad võivad olla ehtsad, näivad või väärtuslüngad : 
- Ehtsad lüngad – kui on situatsioon, mida seadusandja selget kavatsust silmas pidades peaks 
olema õiguslikult reguleerinud, aga ei ole seda teinud. 
-Näivad  lüngad    -  seadusandja  polegi  kavatsenud  elulisi  asjaolusid  reguleerida,  st  on  mingi 
olukorra meelega korrastamata jätnud. Selles situatsioonis pole vaja õigust rakendada. 
-Väärtuslüngad  –  seadusandja  püüdnud  küll  lünki  ära  hoida,  kuid  on  formuleerinud  reegli 
üleüldisel  kujul  (generaalklausel),  mistõttu  raske  mõista,  millistele  tunnustele  peab  eluline 
situatsioon  vastama,  et  sel  õiguslik  tähendus  oleks.  +Ka  siis,  kui  seadusandja  jätnud  mõne 
õigusliku mõiste ebamääraseks või ebatäpseks.  
Kõige  üldisemalt  saab  lünkasid  õiguses  ületada  analoogia  abil.  Analoogia  on  ÕN-ide 
rakendamine  õigusega  mittereguleeritud  või  ebapiisavalt  reguleeritud  eluliste  asjaolude 
suhtes, mis vajavad reguleerimist.  
a) 
esmalt  seaduse  analoogia  –  leian  õiguskorrast  sarnast  olukorda  korrastava  normi. 
Üldjuhul  sarnase  rakendamine  lubatud,  va  karistusõiguses  –  seal  analoogia  keelatud.  Kui 
sarnast normi pole, siis edasi: 
b) 
õiguse  analoogia  –  tuginen  oma  otsuses  mõnele  õiguse  printsiibile,  nt  võrdne 
kohtlemine,  proportsionaalsus  jne.  Kui  ÕN=abstraknte  käitumismall,  siis  printsiip  on  veel 
abstraktsem.  Nt  loobumine  haginõudest,  karistuse  täideviimisest  –  nende  alusel  saame 
konstrueerida põhimõtte, et on olemas võimalus loobuda õigusemõistmisest. 
Kui  tõlgendamisest  ega  ka  analoogiast  abi  ei  ole,  peab  õiguse  rakendaja  tegema  otsuse, 
lähtudes loomuõigusest. Kui ka sellest ei piisa, on kohtunik õigustatud looma õigust, kuid ei 
tohi seejuures üldtunnustatud õiguse põhimõtetega vastuollu minna.  
Kollisioon  —  ühte  ja  sama  õigussuhet  reguleerivad  võrdselt  kaks  õigusnormi,  mis  samas 
kumbki  välistavad  vastastikku  teineteist.  Kollisiooni  puhul  on  reaalselt  võimatu:  1)  teha 
kindlaks normilooja tegelikku tahet; 2) rakendada mõlemat normi; 3) hüljata lahendamine ehk 
lõpetada  menetlus  alustatud  teo  osas.  Reaalse  kollisiooni  tunnused  on:  tegemist  on  ühe  ja 
sama normiadressaadiga; tegemist on ühe ja sama õigussuhtega. 
Õiguserikkumine  —  õigussuhte  subjektide  selline  tegu  (tegevus  või  tegevusetus),  mis  on 
vastuolus õigusnormides sätestatud keelatud, kohustatud või lubatud käitumisega ning millega 
kaasnes kahjulik tagajärg. 
Juriidiline vastutus — õigusnormidega sätestatud ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu 
poolt seaduses sätestatud viisil, mis toob kaasa õiguserikkuja suhtes isikliku, samuti  varalise  
või organisatsioonilise sanktsiooni kohaldamise. 
Õigusriigi  formaalsed tunnused: 
Õigusriigi  form  tunnused:  võimude  eristamine  ja  nende  lahusus,  formaalse  seaduse  mõiste, 
seadusest  kinnipidamine  ja  täidesaatva  võimu  seaduslikkus,  õiguslik  kaitse  sõltumatute 
kohtute poolt, põhiõiguste ja –vabaduste garanteerimine.  
Tööjaotus riigivõimu sees: 
o  Seadusandlik  võim  (parlament)  –  põhineb  dem  riigis  parlamendi  tegevusel. 
Parlamentaarne  dem  raliseerub  rahva  poolt  valitud  esindajate  tegevuses 
( parl =tähtsaim  organ,  sest  seadus=tähtsaim  õiguse  allikas).Parl  liikmed 
valitakse  õigusriigis  ühetaolise,  üldise  valimisõiguse  alusel,  otsestel,  vabadel 
valimistel  salajase   hääletamise   teel.  Seadusi  võetakse  vastu  lihtsa 
häälteenamusega. 
o  Täidesaatev  võim  (valitsus  ja  haldus)  –  teostavad  riigipea  (monarh/ 
president)  ja  valitsus  (peamin  +  ministrid).  Seaduseelnõud  esitatakse 
parlamenti  valitsuse  kaudu.  Nt  president  peab  parlamendi  poolt  vastu  võetud 
seaduse välja kuulutama. Peamin valitakse parl või pres poolt. Olul: seaduste 
elluviimine val poolt.   
o  Õigusemõistmine (kohtud) – teostavad kohtud. Kohtunikud on objektiivselt ja 
isiklikult  sõltumatud  ja   alluvad   ainult  seadusele.  EV-s  mõistab  õigust  ainult 
kohus. I aste – maakohtud vt läbi tsiv/krim/väärteoasju, haldusk haldusasju. II 
aste vt ap korrast I astme lahendeid, III aste kass korras. 
o  Seadusest  kinnipidamine  ja  täidesaatva  võimu  seaduslikkus  –  õigusriigis 
tohivad  täidesaatvad   organid   sekkuda  kodaniku  ellu,  kui  nad  on  selleks 
volitatud. Oluline, et nad seadusest täpselt kinni peaksid.  
o  Õiguslik kaitse sõltumatute kohtute poolt – peab garanteerima seaduslikkuse 
printsiibi  täieliku  realiseerimise.  Kodanikel  peab  olema  võimalus  pöörduda 
vaidluste  lahendamiseks  kohtu  poole.  Kohtud  peavad  olema  isiklikult  + 
objektiivselt  sõltumatud,  st  ei  allu  riigiasutustele  ega  ametiisikutele. 
Sõltumatust  tagab:  kohtunik  eluaegselt  ametis,  ametist  saab  tagandada  vaid 
kohtuotsuse alusel, piirangud kriminaalsüüdistuse esitamisel.  
o  Põhiõiguste  ja  vabaduste  garanteerimine  –   isikuvabadus   on  printsiibis 
piiramatu ning riigivõimu sekkumine isiku ellu on põhimõtteliselt piiratud.- Jur 
isiku  vabadus  tuleneb  formaalsest  seadusest.  On  riigieelsed  ja  riigi  ppolt 
annetatud   põhiõigused,  inimõigused  ja  kodanikuõigused,  põhiseaduslikud 
põhiõigused  ja  seadusest  tulenevad  põhiõigused.  Kolmandate  mõju  –  mitte 
ainult  riik,  vaid  ka  indiviidid  saavad  omavahelises  suhtlemises  tagada 
põhiõigusi.  Sotsiaalsete  põhiõiguste  probleem:   mõningaid   põhiõigusi  ei  saa 
turumajandusele orienteeritud riik tagada, nt  tööhõive , aga saab sellega seoses 
endale teatud kohustusi võtta. 
 
Õigusriigi materiaalsed tunnused: 
-  käsk  austada  ja  kaitsta  järjekindlalt  inimväärikust,  “ülipositiivse”  õiguse  tunnustamine, 
seaduseandja seotus konstitutsiooniga. 
o   Inimväärikuse   austamine  ja  kaitse  –  õigus  on  alati  seotud  inimesega,  in= 
õiguse keskne mõiste. 
o  Ülipositiivse  õiguse  tunnustamine  –  inimõiguste  ja  põhivabaduste 
ülipositiivne  iseloom,  nende  loomuõiguse  ideest  kantud  põhiõiguste  ja 
vabadustega 
on 
seadusandlikud 
organid 
seotud. 
Seadused 
peavad 
loomuõigusega kooskõlas olema. 
o  Seadusandja  seotus  konstitutsiooniga  ja  ülipositiivse  õigusega  –Hoolimata 
sellest,  et  riik  on  meist  tugevam,  ei  saa  ta  teha  seda,  mida  tahab,  vaid  peab 
suutma  end  piirata  PS-iga  –  see  paika  pandud  referendumil,  kus  PS  vastu 
võetakse.  Realiseerub  kohtuliku  kontrolli  võimalusega.  Tavaliselt  see  õigus 
kõrgeim  kohtu  käes.  Riigikohus  teostab  PS  järelevalvet  (seaduse  või  muu 
õigusakti  vastavust  PS-le  või  seadusele).  Riigikogu,  presidendi,  valisuse  ja 
kohtute  töö  on  korraldatud  võimude  lahususe  ja  tasakaalustatuse  põhimõttel. 
Aga absoluutset võimude lahusust pole. 
võimude eristamine ja võimude lahusus, formaalse seaduse mõiste, seadustest kinnipidamine 
ja täidesaatva võimu seaduslikkus; õiguslik kaitse sõltumatute kohtute poolt, põhiõiguste ja -
vabaduste garanteerimine. 
 
Õigusriigi  põhiprintsiibid  —  vabadus,  õiglus  ja  õigus  ning  nende  rakendamisel  kõikjal 
legaalsuse  ja  egaalsuse  põhimõtete  tagamine  nii  igaühe  kui  ka  üldistes  huvides.  Seega  – 
õigusriik on ideaal, milles realiseeruvad täiuslikeimal kujul humanistliku moraali põhimõtted 
riikluse praktikas ning kehtivas õiguses. 
Õigusakti  struktuur  —  näitab  kuidas  ning  millistele  unifitseeritud  nõuetele  vastavalt 
struktureeritakse õigusnormid õigusakti raames, kuidas on õigusakt üles ehitatud ning millised 
on õigusakti obligatoorsed ning fakultatiivsed rekvisiidid . 
lex   superior   derogat  legi  inferiori  —  õigusaktide  hierarhias  kõrgema  õigusjõuga  õigusakt 
või  -norm  on   ülimuslik   madalama  suhtes  ehk  vastuolu  puhul  kõrgema  ning  madalama 
õigusjõuga õigusakti (-normi) vahel lähtutakse kõrgema õigusjõuga õigusaktist (-normist). 
lex specialis derogat legi generali — erinorme eviv õigusakt on reeglina ülimuslik üldnorme 
eviva suhtes ehk vastuolu puhul erinorme ( erandeid ) ning üldnorme (reegleid) eviva õigusakti 
juhul lähtutakse erandist selles  mahus , milles ta on vastuolus reegli suhtes; NB!: 1) kui  erand  
kummutab mingil juhul kogu reegli, on ta ise uus reegel; 2) kui üldnormis või üldaktis selles 
tähenduses on sätestatud alus, et kõik selles küsimuses järgnevalt vastuvõetavad eriaktid või -
normid peavad olema kooskõlas osundatud üldakti või -normiga, siis ei tohigi erandeid vastu 
võtta. 
lex   posterior   derogat  legi  priori  —  hilisem  sama  õigusjõuga  õigusakt  või  -norm  on  sama 
õigussuhte  reguleerimisel  ülimuslik  varasema  suhtes  ehk  vastuolu  juhul  varasema  ning 
hilisema vahel lähtutakse hilisemast. 
Õiguse  süsteem  —  positiivset  õigust  moodustavate  õigusnormide  klassifitseerimine 
( liigitamine )  õigusliku  reguleerimise  objekti  ja  õigusliku  reguleerimise  meetodi  järgi 
erinevatesse rühmadesse. Klassifitseerimisel on põhilised viisid  rühmitamine : 1) spetsiifilise 
objekti alusel, 2) spetsiifilise reguleerimise meetodi alusel. Õiguse süsteem hõlmab kogumina 
ning kindlates seostes kogu positiivset õigust: kõiki õigusnorme ning -akte, õiguse instituute 
ja õigusharusid ning õiguse põhivaldkondi. 
Õigusharud   —  positiivse  õiguse  süsteemi  ning  põhivaldkondade  liigitamine  õigusliku 
reguleerimise  vastava  objekti  ning  õigusliku  reguleerimise  meetodi  järgi  erinevatesse 
rühmadesse.   Õigusharu   koondab  õigusnorme,  milledega  reguleeritakse  sellele  harule 
spetsiifilise meetodiga kvalitatiivselt ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid (era- ehk  tsiviilõigus ; 
kriminaalõigus, riigiõigus , rahvusvaheline õigus jt). 
Prejudikaat  —  pretsedent.  Prejudikaatide  liigid  on  ratio  decidendi,  obiter   dictum ,  stare 
decisis. 
Ratio  decidendi  —  eksisteerib  mingi  põhiprintsiip  või  -alus  (üldlevinud  ja  arusaadav 
põhimõte),  millest  saab  tuletada  üksiklahendi  selleliigilistele  juhtudele  ning  mis  seeläbi  on 
justkui  mõtteline  õigusnorm.  Seejuures  on  ta  printsiibinorm.  Kui  üksikjuhu  käsitlemiseks 
sellist lahendamise ratio‘t aluseks ei leitud, siis ei saa kohtuniku poolt rakendatud lahendit ka 
ratio decidendi’ks nimetada (st ei olnudki sellist printsiibi tähenduses alusnormi). 
Obiter  dictum  (obiter  dicta)  —  kaasuse  reaalse  lahendustegevuse  käigus  esilekerkivaid 
juriidilisi juhtmõtteid (juriidilisi mõtisklusi) ja oletusi ning arvamusi selle kaasuse pinnalt, mis 
lõppkokkuvõttes  viisidki  tegeliku  lahendini,  kuid  seejuures  ilma  ratio  decidendi  aluseta. 
Obiter  dictum-normilaused  võivad  olla  vormistatud  näiteks  kohtutoimikus  eraldi  või 
ääremärkustena või vahemärkustena või viiteliste märkustena. 
Stare  decisis  —  põhimõte,  mille  kohaselt  alama  astme  kohtud  on  oma  lahendite 
konstrueerimisel  seotud  kõrgema  astme  (eriti  kõrgeima)  kohtu  lahendite  kui  juhenditega, 
kõrgeima  astme  kohus  aga  oma  varasemate  lahendite  kui  juhenditega   hilisemate   suhtes. 
Seejuures ei ole siduv mitte lahend ise kui selline tervikuna, vaid üksnes selle lahendi aluseks 
olev ratio decidendi. 
Inkorporeerimine   —  õigusaktide  (enamasti  seaduste  kui  õigustloovate  aktide)   koondamine  
ja  süstematiseerimine  publikatsioonideks  kronoloogilises,  tähestikulises,  õigusharude  või 
muus   järjestuses .  Inkorporeerimise  otsustuse  langetab  pädev  riigiorgan  (enamasti  parlament 
või valitsus), kes määrab ka inkorporeerimise põhimõtted, ülesanded ning lubatud tehnilised 
võtted. Inkorporeerimisel ei muudeta ega täiendata inkorporeeritavaid normatiivakte. 
Kodifitseerimine  —  paljude  seni  üksikute  õigusnormide  või  õigusaktide  kaupa  nende 
normide  kogumite  (nt  üksikute  seaduste  kaupa)  sisuline  süstematiseerimine  enamasti  mingi 
õigusharu  ulatuses  ning  nende  ühendamine  uueks  kvaliteediks  –  terviklikuks,  ühtseks, 
süsteemseks  ja  seejuures  sünteesitud  koguks  (koodeks  ehk  seadustik).  Kodifitseerimisel 
kooskõlastatakse  süsteemselt  ja  sünteesivalt  nt  vastava  õigusharu  seni  eri   aegadel   ja  eri 
seadustes   (võimalik  ka  lisaks  teistes  õigustloovates  aktides)  laialipaisatud  õigusnormid, 
kõrvaldatakse  nende  vasturääkivused  (vastuolud  ehk  normikollisioonid),  reguleeritakse 
täiendavalt üksikute õigusnormide senised lüngad, vajadusel täiendatakse terviklikku kogumit 
uute  aluseid  (juhtusid)  või  korda  reguleerivate  või  mõistet  avavate  (legaaldefinitsiooni 
sätestavate) õigusnormidega. 
Haldusakt — täidesaatva riigivõimu õigusaktid ehk eksekutiivaktid (määrused,  korraldused , 
käskkirjad)  Täidesaatva  riigivõimu  –  riigipea  ning  valitsuse  haldusakte  tuleb  anda  seaduse 
alusel  ning  täitmiseks.  Ehkki  kohalikud   omavalitsused   moodustavad   omaette   autonoomse 
detsentralistliku süsteemi, loetakse ka nende õigusaktid haldusaktideks, sest need õigusaktidki 
antakse  välja  seaduse  alusel  ning  täitmiseks.  täidesaatva  riigivõimu  kõigil  õigusaktidel  ehk 
haldusaktidel kahesugune iseloom: nad on eksekutiivaktideks konstitutsiooni ning nn tavalise 
seaduse  suhtes,  olles  samas  legislatiivaktideks  madalama  õigusjõuga  haldusakti  suhtes.  See 
tähendab, et institutsioonide subordineeritud hierarhilises  liinis  tekib  seonduv  hierarhiline  liin  
ka nende institutsioonide antavate õigusaktide osas. 
Juriidiline  motivatsioon  —  pretsedendiks  õiguse  allika  tähenduses  on  vaid  teatud  osa 
kohtulahendist,  mida  võib  käsitada  reegli  tähenduses,  muu  on  motivatsioon  (juriidilised 
arutlused) kuidas sellise reegli tunnetamiseni jõuti. Selline reegel on vaid üldiseks orientiiriks 
ning  mitte  konkreetseks  retseptiks  antud   kordumatu   juhu  jaoks.  Riigikohtu  kasuaalsed 
tõlgendused  sättest  ja  mõttest  leiduvad  kohtuotsuse  motiveerivas  osas  õigusliku 
motivatsioonina. 
Faktiline motivatsioon — inimese käitumise sisemise motivatsiooni aluseks olevad hoiakud 
( eksitus ; hea tahe; otsene tahtlus; kaudne tahtlus; hooletus jne). 
Üldine  siduvuskorraldus  —  sisaldub  PS  §  3  lõige  1  esimeses  lauses.  Vastavalt  sellele 
„riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse /…/ alusel“. Formuleeringul „üksnes põhiseaduse 
alusel“ on positiivne ja negatiivne tähendus. Positiivselt tähendab see, et kõik riiklikud aktid 
peavad  olema  taandatavad  põhiseadusele.  Iga  riikliku  akti  volitusalus  peab  lõppastmes 
tulenema  põhiseadusest.  Selles  tähenduses  saab  rääkida  põhiseaduse  reservatsioonist. 
Põhiseaduse reservatsioonile lisandub üldine seaduse  reservatsioon  ehk  seadusreservatsioon . 
See  väljendub  selles,  et  formuleeringule  „üksnes  põhiseaduse  alusel“  on  lisatud  klausel  „ja 
sellega  kooskõlas  olevate  seaduste  alusel“.  Riigivõimu  tohib  seega  teostada  ainult  siis,  kui 
põhiseadus ja sellega kooskõlas olevad seadused selleks volitavad. Negatiivselt tähendab see 
formuleering,  et  ükski  riiklik  akt  ei  tohi  olla  vastuolus  põhiseadusega.  Seda  võib  nimetada 
põhiseaduse  primaarsuse  põhimõtteks.*44  Seadusandliku,  täidesaatva  ja  kohtuvõimu  aktid, 
mis  on  põhiseadusega  vastuolus,  ei  ole  teostatud  „põhiseaduse  alusel“.  Klausli  „ja  sellega 
kooskõlas  olevate  seaduste  alusel“  tõttu  lisandub  siin  põhiseaduse  primaarsusele  seaduse 
primaarsus .  Formuleeringu  „sellega  kooskõlas  olevate“  tõttu  on  seaduse  primaarsus 
põhiseaduse  primaarsusele  allutatud,  mis  on  vastavalt  üldisele  õigusallikate  hierarhiale 
iseenesestmõistetav. 
Õiguse  printsiibid  —  tulenevad  eelkõige  riigi  kõige  kõrgemast  õigusallikast,  milleks  on 
konstitutsioon. 
Demokraatia  printsiip  —  demokraatlikes  riikides  põhineb  seadusandlik  võim  parlamendi 
tegevusel. Riigivõim kuulub rahvale ja lähtub rahvast. Rahval on õigus formeerida kõrgemaid 
riigiorganeid-  oma  valitud  esindajate  kaudu  kujundada  riigi  poliitikat.  Põhiseaduse  §  1 
kohaselt  on  rahvas  kõrgeima  riigivõimu  kandja  Eestis.  Rahvas  teostab  kõrgeimat  riigivõimu 
hääleõiguslike kodanike kaudu, Riigikogu valimistega ning rahvahääletusega. 
Vabariikluse 
printsiip 
—  Eesti  on  parlamentaarne  vabariik.  Vabariiklikele 
valitsemisvormidele  on  omane,  et  riigipea  on  perioodiliselt  valitav.  Põhiseaduses  on 
sätestatud, et Riigikogu valib Vabariigi presidendi. Valitsusel peab olema Parlamendi usaldus. 
Parlament saab Valitsusele umbusaldust avaldada. President on küll täitevvõimuorgan, kuid ta 
ei ole selle eesotsas. Riigipea on allutatud Parlamendi  kontrollile  ning tema põhifunktsiooniks 
on riigi esindamine  rahvusvahelistes suhetes teiste riikidega. 
Unitaarriikluse printsiip — põhiseaduse § 2 lg 1 ütleb, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed  
ja  õhuruum  on  lahutamatu  ja  jagamatu  tervik.  lg  2  kohaselt  on  Eesti  riiklikult  korralduselt 
ühtne  riik,  mille  territooriumi  haldusjaotuse  sätestab  seadus.  Seega  Eesti  on   unitaarne   riik 
riikliku  korralduse  vormi  poolest,  mis  näitab  riigi  haldusterritooriumi  jaotust,  haldusüksuste 
suhete omavahelist iseloomu ja suhet terve riigiga. Unitaarsetes riikides on ühtne parlament, 
seadusandlus ja  kohtusüsteem . Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele ei saa Eesti Vabariigi 
koosseisus olla autonoomseid rahvuslik-territoriaalseid üksusi. 
Legaalsuse  printsiip  e.  seaduslikkuse  printsiip  —  põhiseaduse  §  3  lg  1  sätestab,  et 
riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega 
kehtib  Eestis  demokraatlikes  õigusriikides  tunnustatud  põhimõte,  et  avaliku  võimu 
teostamisel  (nii  seadusandliku,  täidesaatva  kui  ka  kohtuvõimu)  tuleb  järgida  legaalsuse 
põhimõtet.  Kõik  põhilised  otsused,  mis  avalik  võim  teeb,  peavad  lähtuma  seadustest. 
Põhiseaduses on ka teisi sätteid, mis täiendavad legaalsuse printsiipi. Näiteks põhiseaduse § 
146  järgi  mõistab  õigust  ainult  kohus,  kes  on  oma  tegevuses  sõltumatu  ja  mõistab  õigust 
kooskõlas  põhiseaduse  ja  seadustega.  Ka  inimeste  õigusi  ja  vabadusi  võib  piirata  vaid 
kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel 
on  õigus  pöörduda  oma  õiguste  ja  vabaduste  rikkumise  korral  kohtusse.  Võimu  teostamine 
peab olema  legaalne nii õigusakti sisu kui ka võimu teostamise viisi ja vormi poolest. 
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete ülimuslikkuse printsiip — 
põhiseaduse  §  3  järgi  on  rahvusvahelise  õiguse  üldtunnustatud  põhimõtted  ja  normid  Eesti 
õigussüsteemi  lahutamatuks  osaks.  Selliste  üldpõhimõtete  all  mõistetakse  rahvusvahelist 
tavaõigust, selliseid rahvusvaheliste konventsioonide norme, mida tsiviliseeritud maailm peab 
riigile   kohustuslikuks   isegi  siis,  kui  riik  sellega  ühinenud  ei  ole  (näiteks  rassilist 
diskrimineerimist keelavad normid). 
Võimude  lahususe  printsiip  —  jaguneb  kaheks:  traditsiooniline  võimude  lahusus  ja 
personaalne   võimude  lahusus.  Traditsioonilise  võimude  lahususe  all  mõistetakse 
seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, 
täidesaatev  valitsusele  (ka  president  kuulub  täidesaatva  võimu  harusse),  kohtuvõimu 
teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib 
teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud  ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus 
teostab  määruste  andmisega  ka  legislatiivfunktsiooni  (seadusandlikku  funktsiooni).  Selline 
valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab  jääma  
parlamendile.  Võib  olla  ka  vastupidi.  Seadusandlikule  võimule  on  antud  mingis  osas 
täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab 
Riigikogu  Vabariigi  presidendi  ettepanekul  ametisse  Riigikohtu  esimehe,  Eesti  Panga 
nõukogu  esimehe,  riigikontrolöri,   õiguskantsleri   ja  kaitseväe  juhataja  või  ülemjuhataja; 
Riigikohtu  esimehe  ettepanekul  ametisse  Riigikohtu  liikmed.  On  vajalik,  et  iga  võimuharu 
peab  tegelema  oma  põhifunktsiooniga  ning  teiste  funktsioonide  täitmine  peab  olema 
kooskõlas põhiseadusega. Kohtuvõimu  sõltumatus  on oluline, kuna on vaja tagada sõltumatu 
ja erpooletu kohtupidamine. Põhiseaduse §146 ütleb, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja 
mõistab  õigust  kooskõlas  põhiseaduse  ja  seadustega.  Kohtuvõimu  seosed  teiste 
võimuharudega  on  suhteliselt  piiratud,  et  õigusmõistmine  oleks  kooskõlas  õigusriigist 
tuleneva põhimõttega. Personaalse võimude lahususe all mõistetakse seda, et üks isik ei või 
üheaegselt  olla  mitme  võimuharu  teenistuses  üheaegselt.  Põhiseaduse  §  84  järgi  lõpevad 
ametisseastumisega  Vabariigi  Presidendi   volitused   ja  ülesanded  kõigis  valitavates  ja 
nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.§ 147 lg 
3 järgi  ei  tohi kohtunikud olla peale seaduses ettenähtud  juhtude üheski  muus valitavas ega 
nimetavas ametis. 
Inimväärikuse printsiip — tuletatud põhiseaduse §-i 18 järgi. Vastavalt sellele ei tohi kedagi 
piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega  karistada . 
Üldtunnustatud  põhimõtted  —  õigusest  endast  tuletatud  printsiibid  (näiteks 
proportsionaalsuse  põhimõte),  millele  peab  vastama  nii  seadusandlus  kui  ka  õiguse 
rakendamine.  Avalik  võim  on  seotud  õiguse  kui  tervikuga,  kuhu  kuuluvad  ka  õiguse 
üldtunnustatud  põhimõtted,  millega  peavad  kooskõlas  olema  nii  põhiseadus  kui  ka  teised 
õigusaktid. 
Võrdse kohtlemise põhimõte — Eestis on see põhimõte esmakordselt fikseeritud manifestis 
“Kõigile  Eestimaa  rahvastele”.  Võrdse  kohtlemise  põhimõtte  järgi  tuleb  võrdseid  olukordi 
käsitleda ühtmoodi. Samasuguste olukordade ebavõrdne käsitlemine on diskrimineerimine . 
Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte — õiguspärase ootuse põhimõtte järgi peab 
isikul olema õigus realiseerida oma õigusi mõistlikus  ootuses , et talle  lubatu  ka kehtima jääb 
(näiteks  kui  isikule  on  määratud  mingiks  ajaks  teatud  soodustus,  siis  antud  põhimõte  aitab 
vältida soodustuse ennetähtaegset äravõtmist). Vastavalt õiguskindluse põhimõttele on isikul 
õigus  näiteks  vaidlus  läbi  vaadata  selle  esemeks  olnud  sündmuse  toimumise  ajal  kehtinud 
seaduse  alusel  ning  tagasiulatuvate  isiku  olukorda  halvendavate  normide  rakendamine  on 
kriminaalõiguses keelatud. 
Asja arutamine mõistliku aja jooksul — antud printsiip kehtib nii  kohtumenetluses  kui ka 
haldusmenetluses  ja  tuleb  kohaldamisele  eelkõige  siis,  kui  seaduses  pole  kirjas  asja 
läbivaatamise  tähtaega.  Mõistliku  aja  kriteerium  on  hinnanguline  ja  sõltub  antud 
konkreetsetest asjaoludest (näiteks kohtuasja keerukusest). 
  
 Õiguse idee -  http://www.e -
ope.ee/_download/euni_repository/file/ 1390 /KV_oigus_I_materjalid.zip/Raamat_oig_yldiselt.
pdf lk 7-8 
 
Õiguse tunnused: 
 
Õigust  on võimalik iseloomustada järgmiste tunnuste kaudu: 
1)  objektiivsuse  tunnus:  õigus  on  formaliseeritud  ja  õigusaktidesse  koondatud,  seesmiselt 
ühtne  ja   seostatud   (koherentne),  formaalselt  ja  materiaalselt  kehtivate  õigus-normide  ning 
käitumisprintsiipide süsteem; 
2)  subjektiivsuse  tunnus:  õigus  on  iga  õigussubjekti  objektiivse  õiguse  alusest  tulenev 
garanteeritud subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus normi- ja printsiibikohaselt käituda; 
3) normatiiv-kommunikatiivsuse tunnus: õigus on objektiivse ja subjektiivse õiguse ühtsuses 
ühiskonnas  toimiv  ja  tunnustatud  süsteem,  mis  hõlmab  kogu  inimkäitu- mise   olulise 
(relevantse) osa; 
4)  legitiimsuse  tunnus:  kehtiv  positiivne  õigus  luuakse  riigi  tahteakti  tulemusena  pädevate 
institutsioonide  poolt  ja  selleks  ettenähtud  korras,  kuid  formaalsest  aspektist  muutuvad 
kehtivaks  õiguseks  ka  riigi  õiguskorra  poolt  garanteeritud  tava-,  moraali-  ja  korporatiivsed 
normid (vt nt TsüS § 2 lg 1 tava legitimeerimise kohta); 
5)  preskriptiivsuse  tunnus:  õigus  on  ettekirjutav,  see  on  täitmiseks  –  kui  õigust  ei  täidetaks, 
oleks tegemist nn surnud õigusega (ius nudum); 
6)  üldkohustuslikkuse  tunnus:  õiguskorraga  garanteeri-takse  kehtiva  positiivse  õiguse  toime 
ajas, ruumis ja isikute suhtes riigi kogu jurisdiktsiooni alla kuuluval alal; 
7) väärtustunnus: õigusriigile kohast õigust hinnatakse õiguse idee lähtealuselt (vt järgnevalt 
ülipositiivne õigus 
 
Õiguse realiseerimise 3 põhiviisi: 
Õiguse realiseerimine on õigusnormidest tulenevate nõuete kajastumine inimeste käitumises. 
Realiseerimise viise 3: 
1)  Õiguse järgimine ehk kinnipidamine 
2)  Õiguse kasutamine 
3)  Õiguse rakendamine ehk kohaldamine 
Järgmine ehk kinnipidamine – õigusssuhte subjektid allutavad oma käitumise kas kohustavate 
või  keelavate  normide  ettekirjutustele  –  subjekt  peab  sooritama  teo  kas  aktiivses  või 
passiivses vormis ehk hoiduma teost. Ise vahetult kohustusi täita ja keeldusid järgida. 
Kasutamine – subjektiivsete õiguste realiseerimine. Ise vahetult realiseerida. 
Rakendamine  ehk  kohaldamine  –  õigusnormi  ettekirjutuse  realiseerimine  konkreetsel  juhul 
kompetentse kohtuniku, riigi – või omavalitsusorgani või ametniku tegevuse läbi. 
Õiguse kohaldamine: 
Õiguse kohaldamise põhivaldkonnad: 
1)  Õiguse mõistmine ehk kohtute tegevus 
2)  Avalik  haldus  –  teostavad  riigi   keskvalitsus   ja  tema  selle  kogu  subordineeritud 
süsteem; kohalike omavalitsuste süsteem, eraõiguslikud juriidilised isiskud, nt notarid. 
Õiguse kohaldamise staadiumid: 
1)  Faktilise koosseisu analüüs 
2)  Õigusnormi  valik  –  faktiväitele  (konkreetsele  teole)  leitakse  sobiv  faktikirjeldus 
(õigusnormi  koosseisuline  tegu),  võib  juhtutda,  et  puudub  õiguse  süsteemis  vastav 
koosseis, mis sobiks või tuvastatakse lünk või kollisioon; 
3)  Õigusnormi tõlgendamine – selgitatakse välja õigusnormi tegelik mõte ja tähendus; 
4)  Õiguslik  otsustus  (subsumtsioon)  –  faktiväite  ja  faktikirjelduse  alusel  otsustuse 
langetamine ja sidumine õigusliku tagajärjega – õiguslik süllogism! 
Õigusliku otsustuse täitmisele  pööramine  – nt kohtutäiturid 
Subsumeerimine: 
Subsumeerimisel on vaja teada: 
• 
milline on eluline situatsioon, mille seadus on ühendanud juriidiliseks faktiks 
• 
õiguse subjektide õigused ja kohustused selles situatsioonis. 
Seadusandja on  pannud  kirja vaid osad situatsioonid. Kui faktid oleme selgeks teinud,  otsime  
sobiva  ÕN-i  ja  püüame  paigutada  osa  tegelikkusest  ÕN-i  abstraktse  faktilise  koosseisu  alla. 
Kui see on sarnane abstraktse faktilise koosseisuga, on alust arvata, et järgnevad juriidilised 
tagajärjed.  Subsumeerimine  on  niisiis  vahetu  faktide  paigutamine  abstraktse  faktilise 
koosseisu alla. Vastava ÕN-i valik saab toimuda vaid objektiivsest kehtivast õigusest (pidevas 
muutumises).  
Subsumptsioon on keeruline tegevus.  
Oluline: 
- subsumeerimine on tihedalt seotud ÕN-i mõttest arusaamisega 
- subs-l  peab õiguse rakendaja  veenduma , kas  elulised asjaolud  on tõesti niisugused, et  neid 
annab  subsumeerida  ja  siduda  ÕN-st  tuleneva  õigusliku  tagajärjega.  See  on  raske,  sest 
elulised asjaolud on aset leidnud minevikus. Õiguse rakendaja peab looma endale ettekujutuse 
nende iseloomust.  
-Väga palju aitab õiguse rakendajaid  protsessiõigus =objektiivse tõe tuvastamiseks lubatud ja 
nõutud  tunnetusallikad.-  Üldiselt  kehtib  subsumeerimisel  tõe  välja  selgitamise  ehk  uurimise 
printsiip, sest subsumeerimine on võimalik ainult siis, kui faktilises koosseisus on kirjeldatud 
kõiki tunnuseid.  
Subsumeerimiseks  sobiva  ÕN-i  valiku  juurde  kuuluv  olulisim  on  õiguse  tõlgendamine. 
Õiguse rakendamise ehk subsumeerimine lõpeb õiguse rakendusakti vastuvõtmisega 
Õigussüsteem: 
 
Õigussüsteemina määratleb  prof  R.Narits õigussuhete maailma, mille elementideks on näiteks 
õigusnormid ja õiguslik käitumine. Õigussuhted on õigusnormide sisuks. 
Mõistet õiguse süsteem kasutatakse piiritlemaks riigi õigussüsteemi mõistet tähenduses kõik 
õiguse  allikad,  teisest,  kitsamast  tähendusest  -  üksnes  kõik  positiivse  õiguse  normid  kui 
objektiivse õiguse allikas. Igasugune süsteem eeldab struktureeritust konkreetsete printsiipide 
ning  kriteeriumide  alusel.  Õigusnorme    (positiivset  õigust)  võib  liigitada  paljudel  alustel, 
näiteks: 
 
1)  uut  õigust  loovad  ja  seni  kehtinud  õigust  tühistavad  õigusnormid  (esinevad 
praktiliselt kõigil aegadel) - seega: kehtivuse alusel; 
 
2) õigusliku reguleerimise eseme ning objekti alusel; 
 
3) õigusjõu alusel vastavas hierarhias jne. 
 
Õigusteksti tõlgendamisest: 
Teksti  tõlgendamise  eesmärk  on  tekstist  arusaamine.  Tõlgendamise  tulemusena  peaks 
saavutatama õige arusaama tekstist. 3 erinevat meetodit: 
1.  Intentio  auctoris  -  õige  tõlgendus  vastab  teksti  autori  kavatsusele.  Juriidilises 
tõlgendusteoorias  nimetatakse  seda  seadusandja  tahteks.  Ajalooliselt  seondub  absolutistliku 
riigiga  -  vürst  on  seaduse  allikas.   Demokraatlikus   riigis  kasutamine  keerulisem.  Ühe 
tõlgenduselemendina aga endiselt kasutusel. 
2.  Intentio  operis  -    küsib  selle  järele,  mida  ütleb  tekst.  Tõlgendamisel  lähtutakse  tekstist 
enesest  ning  seonduvaist  tekstidest.  Õigsuse  kriteeriumiks  on  teksti  enese   suundumus   või 
kavatsus, mitte autori. Juriidilistes tõlgendusteooriates nimetatakse seaduse mõtteks. Seaduse 
mõtet  otsitakse  siinkohal  selle  enda  sõnastusest.  Ühelt  poolt  aitab  objektiivne   lähenemisviis  
ületada pingeid, mis tekivad kindlas ajaloolises situatsioonis formuleeritud seadusesätete ning 
elulise tegelikkuse pideva muutumise tõttu. Teisalt aga võib seadusandja reguleerimistaotlust 
täielikult  eirav  ning  üksnes  siin  ja  praegu  vajalikku  või  oodatavat  seaduse  mõtet  otsiv 
tõlgendus viia ettenägematute otsuste või koguni kuritarvitusteni õigusemõistmises. 
3.  Intentio  lectoris  -  lähtub  teksti  adressaadi,  lugeja  ootustest,  teksti  sisu  ehk  tõlgenduse 
õigsuse  määrab  ära  lugeja  kavatsus.  Tekst  midagi  muud,  kui  see,  milleks  lugeja  ta  endale 
loeb.  Samas  tuleb  märkida,  et  lugeja  interpreteerimisvõimalused  on  ikkagi  piiratud  teksti 
sisuga.  Juriidiliselt  tähendab  see  kohtuniku  suurt  vabadus  tõlgendamisel.  Siia  rühma 
paigutuvad  ka  seaduse  eesmärgist  lähtuvad  teleoloogilised  tõlgendusteooriad,  mis  väidavad 
seaduse  eesmärgid  asetsevat  kusagil  väljaspool  seaduse  teksti  ühiskonna  õiglustundes, 
normatiivsetes ootustes, avalikus arvamuses jms. Kohtuniku seotus seadusega, õiguskindluse 
ja  võimude  lahususe  printsiibid  on  tegelikult  osutunud  takistuseks  või  ka  tagatiseks,  miks 
juriidiline meetodiõpetus ei saa tunnustada tõlgendaja piiramatut vabadust seaduseteksti sisu 
kujundamisel 
 
Normi loogilise süsteemi ja struktuuri võrdlus: 
(Õigusnormi loogilise süsteemi ja õigusnormi loogilise struktuuri võrdlus) 
Õigusnormi loogiline struktuur. Õiguse entsüklopeedia. Narits, lk 98 jj 
Õigusnorm on oma loogilselt vormilt hüpoteetiline lause. KUI konkreetsed elulised asjaolud 
vastavad  normi  faktilisele  koosseisule,  SIIS  kehtib  nende  eluliste  asjaolude  suhtes  õiguslik 
tagajärg. Ka selliselt strukteerimata õigusnormid on suunatud ühiskonna korrastamisele.  
Normi loogikast lähtudes koosneb iga täielik õigusnorm kahest osast: abstraktsest faktilisest 
koosseisust  (T)  ja  õiguslikust  tagajärjest  (R).  Nendes  lähtuvalt  näeks  normi  loogika  välja 
järgmiselt:  
Kui T, siis R.  
Tihti õigusnormid koosnevadki kahest osast. Näide: Kui isik ei tee seda ja seda, siis loetakse 
et ta ei ole tehingut heaks kiitnud.  
Faktiline  koosseis  (T)  on  eluline  asjaolu(d)  kui  eeldus,  mille  saabudes  on  midagi  lubatud, 
keelatud  või  käsitud.  Abstraktne  faktiline  koosseis  e  õigusnormi  hüpotees  on  õigusnormi 
struktuuri  obligatoorne  põhielement,  ilma  milleta  ei  ole  võimalik  normi  ette  kujutada. 
Tavaliselt koosneb faktiline koosseis mitmest elulisest asjaolust (juriidilisest faktist), mis oma 
kogumis või ainult ühe esinemisel toovad kaasa õigusliku tagajärje saabumise.  
-  Lihtne  faktiline  koosseis:  Kui  faktiline  koosseis  koosneb  ühest  elulisest  asjaolust,  on 
tegemist lihtsa faktilise koosseisuga.  
- Mitme elulise asjaolu  üheaegne esinemine tähendab kas keerulist (elulised asjaolud toovad 
kaasa  õigusliku  tagajärje  oma  kogumis)  või  alternatiivset  (õigusliku  tagajärje  saabumiseks 
piisab ühe elulise asjaolu esinemisest) faktilist koosseisu. 
Õiguslik tagajärg (R) on lubamine (õigustus), käsk või keeld ise.   
Saabuvad  õiguslikud  tagajärjed  võivad  olla  oma   struktuurilt   lihtsad,  keerulised  või 
alternatiivsed.  Lihtne  õiguslik  tagajärg  näeb  ette  ühe  võimaliku  või  vajaliku  käitumise 
variandi või riikliku sunni liigi ja määra. Keeruline õiguslik tagajärg näeb ette võimalike või 
vajalike  käitumiste  kogumi  või  mitu  riikliku  sunni  liiki  ja  määra.  Alternatiivne  õiguslik 
tagajärg näeb ette ühe võimaliku või  vajaliku  käitumise saabumise mitmest  või  ühe riikliku 
sunni liigi ja määra kohaldamise võimaluse mitmest. Tuleb silmas pidada, et üks ja seesama 
õiguslik tagajärg võib saabuda mitmete erinevate faktiliste koosseisude esinemisel. 
Ilmselt  oleks  igati  mõttekas  siseriiklikku  õiguskorda  silmas  pidades  näha  ette  riiklikud 
vahendid  õiguse  realiseerimiseks.  Õiguslikus  mõttes  on  subjektiivne  õigus  ilma  vastava 
juriidilise  kohustuseta  sotsiaalne  "null".  Kuid  juriidiline  kohustus  ei  ole  iseenesest  mingil 
juhul riiklik sund. Samas on õiguse ideest - õiguskindlusest - tulenevalt riigipoolne negatiivne 
reaktsioon   teatud  juhtudel  vajalik.  õigusnormide  nõuete  mittetäitmisest  tekkinud  kahju  saab 
riikliku sunni abil tasandada .  
Kui T, siis R, vastasel juhul S.  S - tähendab siin riiklikku sundi. Õigemini riikliku sunni liiki 
ja  määra.Sellist  kolmeelemendilist  õigusnormi  formaliseeritud  struktuuri  võib  nimetada 
õigusnormi loogiliseks struktuuriks. Faktiliselt on aga  täielikud õigusnormid, nagu märkisime, 
kaheelemendilised, koosnedes abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest. 
Õigusnormi loogiline süsteem  
Õigusnormi loogilise struktuuri osa peaks olema näiteks abstraktne faktiline koosseis. 
EESTI ÕIGUSKORRA VERTIKAALNE STRUKTUUR 
Institutsioonid 
Nende õigustloovad  
Nende õigustraken- 
Üldaktid 
davad üksikaktid 
Riigikogu 
Seadus (PS § 65 p 1) 
Otsus (PS § 65 p 1) 
 
Vabariigi President 
Seadlus (PS § 78 p 7) 
Otsus,  käskkiri  (VPTS 
§ 13 lg 1) 
Vabariigi Valitsus 
Määrus (PS § 87 p 6;  
Korraldus (PS § 87 p 6; 
VVS § 26 lg 1 ja § 27 lg 1) 
 VVS §§ 26 lg 1 ja § 30) 
Minister 
Määrus (PS § 94 lg 2; VVS § 50 lg § 50 lg 1)
K äskkiri (VVS § 50  
 
lg 1) 
Peaminister  
                      - 
Korraldus (VVs § 37) 
Riigisekretär  
                      - 
Käskkiri (VVS § 79  
lg 7) 
Ministeeriumi  kantsler  
                      - 
Käskkiri (VVS § 54  
lg 1) 
Ameti või inspektsiooni  
                      - 
Käskkiri,  ettekirjutus ja 
peadirektor 
Otsus (VVS § 74 lg ja 
75 lg1) 
Maavanem  
                      - 
Korraldus (VVS § 87 
 lg 1) 
Valla- ja linna- 
Määrus (KOKS § 7 lg 1) 
Otsus (KOKS § 7 lg 2) 
volikogu  
Valla- ja linna- 
Määrus (KOKS § 7 lg 1) 
Korraldus (KOKS 7  
valitsus 
lg 2) 
Vallavanem  ja linnapea, 
                      - 
Käskkiri (KOKS §  50  
 
p 3) 
Kohtud 
                      - 
Otsus,määrus,erimäärus 
 
 
Internsed  maatriksseosed  LM  II  õigusnormide  liikide  süsteemi  ja  õigussuhte  liikide 
süsteemi vahel. 
 
Õigusnormi liigid                                                                            Õigussuhte liigid 
E3.C.a.  
1) regulatiivne;                                                                   1) regulatiivne; 
 
2) õigustkaitsev;                                                                  2) õigustkaitsev; 
 
E3.C.b. 
 
1) õigustav;                                                                          1) aktiivne; 
 
2)  kohustav ;                                                                         2) passiivne; 
 
3) keelav; 
 
E3.C.c. 
 
1) üldsubjektne;                                                                   1) lihtõigussuhe; 
 
2)  erisubjektne ;                                                                    2) liitõigussuhe. 
 
E3.C.d. 
 
1) imperatiivne; 
 
2) dispositiivne; 
 
3) soovitav/juhendav/lubav; 
 
E3.C.e. 
 
1) delegatsiooninorm; 
 
2)  definitsiooninorm  (legaaldefinitsioon); 
 
3) õigusharu norm; 
 
E3.C.f. 
1)  lihtnorm ; 
 
2) liitnorm. 
PROF R.NARITSA ÕIGUSNORMIDE LIIGITUSE KOHASELT (ÕE): - VT mappi 
joonte tõmbamise osas!! 
1) regulatiivne (nn käitumisnorm); 
2) õigustkaitsev; 
 
1) õigustav; 
 
2) kohustav; 
 
3) keelav; 
 
4) ergutusnorm; 
 
 
1) täielik; 
 
2) mittetäielik, sh: 
 
 
a) seletav; 
 
 
b)  viitav ; 
 
 
c) kitsendav. 
PROF  R.NARITSA  JA  PROF  A.AARNIO  KOKKULANGEVATE  LIIGITUSTE 
KOHASELT (ÕE): 
1) regulatiivne (nn käitumisnorm); 
 
2) konstitutiivne, seejuures: 
 
 
a) menetlusnorm; 
 
 
b) kompetentsinorm; 
 
 
c) seaduskeele määratlus. 
PUHTALT PROF A.AARNIO LIIGITUSE KOHASELT (Aarnio): 
 
1) primaarnorm; 
 
2) sekundaarnorm; 
Moodsa õiguse normitüübid: 
 
1) kaalutlusnorm; 
 
2) kokkuleppenorm; 
 
3) eesmärginorm; 
 
4) ressursinorm. 
 
LOENGUMAPI  (J. LIVENTAAL )  LIIGITUSE  KOHASELT  (LM  II:  prof  E.-J.Truuväli 
süstematiseeritud  liigitused ): 
 
1) regulatiivne; 
 
2) õigustkaitsev; 
 
 
1) õigustav; 
 
2) kohustav; 
 
3) keelav; 
 
 
1) üldsubjektne; 
 
2) erisubjektne; 
 
1) imperatiivne; 
 
2) dispositiivne; 
 
3) soovitav/juhendav/lubav; 
 
 
1) delegatsiooninorm; 
 
2) definitsiooninorm (legaaldefinitsioon); 
 
3) õigusharu norm; 
 
 
1) lihtnorm; 
 
2) liitnorm.