Freud toob paralleele, suhtestab inimest ja kultuuri ning leiab, et inimene on nagu ta on ning sellisena on ta loonud ka kultuuri, et see aitaks teda inimesi päästa tema hädadest, kuid teisalt inimestel poleks hädasid, kui poleks kultuuri. 2. Esimene vaadatud film on David Cronenberg`i loodud ,,Videodrome" (1983), mille ainestik kätkeb endas kuuldust, et TV lained tekitavad inimestel ajuvähki. Filmis pole fiktsiooni ja reaalsuse piirimaa selge ning Filmis mitmed vastandused nagu näteks tegelikkus ja illusioonid; inimene ja masin. Filmi peategelane Max satub ,,videodroomi" salapärase maailma kütkeisse ja linateose arenedes hakkab tema side reaalsusega üha enam nõrgenema. Filmis näidatakse uue kõrgetasemelise tehnika, video- ja kaabelside arengut, mis viib inimesed hoopis uuele tasemele. Tavasuhtlus asendub nüüd millega huvitava ja tohutult võimalusi pakkuva maailmaga
Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum Fiktsiooni ja reaalsuse vahekord erineb teatrivooluti: kord pannakse illusiooni täielikkusele, kord avameelsele tinglikkusele. Teatriajaloos on tooni andnud mitte-illusionistlikud voolud, vastureaktsioonina realistlik- naturalistlikule teatrile tekkis programmiliselt antiillusionistlik arengusuund, millel 20. sajandi teatris oluline tähendus.
Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus _ Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted _ reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum _ Fiktsiooni ja reaalsuse vahekord erineb teatrivooluti: kord pannakse illusiooni täielikkusele, kord avameelsele tinglikkusele. _ Teatriajaloos on tooni andnud mitte-illusionistlikud voolud, vastureaktsioonina realistliknaturalistlikule teatrile tekkis programmiliselt antiillusionistlik arengusuund, millel 20. sajandi teatris oluline tähendus. Näidendi struktuur
"(:)raadiopastor" (2011) "(:)soari evangeelium, valuraamatu II köide" (2012) "(:)enne sõda ja kõike seda" (2012) "Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd" (2013; koos Aarne Anmanniga) "(:)inimsööja taksojuht, valuraamatu III köide" (2013) "(:)õpetaja ütles" (2013) LUULET ISELOOMUSTAB Ülipeen huumor Kvaliteetne iroonia Kohati ropp Raskesti mõistetavus Õõnestab tavamõtlemise stereotüüpe Mäng dokumentaalsuse ja fiktsiooni piiril Luuleteksti algupärasuse nõude eitamine Kasutab erinevaid võtteid radikaalsemal moel kui eesti luules siiani kombeks „PÄIKE, MIDA SA ÕHTUL TEED“ Majanduse ja poliitikaga seonduva kritiseerimine Mure eestlaste tuleviku pärast Lihtsameelsete üle nalja tegemine KRIITIKA Kriitikute arvates on Sildniku parimad teosed juba tehtud ning tema sisemine kriitik on hambutuks muutunud Tema kohta öeldakse: “Ta uhab lampi, pimesi
Klassikaline vendadest Grimmidest lähtuv rahvajuttude zanrijaotus jagab rahvajutud müütideks, muistenditeks ja muinasjuttudeks. Erinevalt müüdist on muinasjutt teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (tegevuskoht ja -aeg võivad olla imepärased). Muinasjutu taotlus pole otseselt kujutada tõepäraselt ühtki looduse ega ühiskonnaelu seika, vaid pakkuda kuulajatele fiktsiooni ja meelelahutust. Vennad Grimmid on kirjutanud muinasjutu nagu näiteks : "Lumivalgeke" Muinasjuttudel on omad seadused, mida on kirjeldanud Axel Olriku eepiliste seadustega. Selliste tunnuste hulka kuuluvad kindlad algus- ja lõpuvormelid (näiteks "Elas kord...", "Kuskil maal...", "Kui nad surnud ei ole...", "Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi"), oluliste sündmuste rõhutamine
Ta otsis lisa infot internetist. Meediaeetika ütleb, et artikklid peavad olema tõesed ja mitte väljamõeldised. 8. Kuidas oli Glassil võimalik nii kaua oma toimetajaid, kaastöölisi ja avalikkust petta? Ta oli väga osav ja ettevaatlik. Kui ta kedagi nn ,,intervjueeris", siis ta tegi märkmeid, mis andsid alust, et ta on tõesti intervjuu teinud. 9. Aga so what? No ja mis siis, et ta mõtles mingeid lugusid välja? Mis selles nii hullu oli? Mida halba võib fiktsiooni esitamine faktide pähe meedias teha? See ei ole meedias lubatud, et võib lugusi ,,lambist" välja mõelda, see on räme eksimus meedia eetika vastu. Ta pettis sellega on kaastöötajad, toimetust ja kogu ühiskonda, ajaleht kaotas sellega suur osa oma lugejaskonnast, mõnel inimesel kadus võib-olla üldse usk ajakirjanduse ja meedia vastu. 10. Mida võiks olla noortel ajakirjanikel Glassilt õppida, mida ta hästi tegi?
mõju neile, kellest pidi saama uue laine tuumik: märgituna Bazinilikust18 reaalsuse ihalusest, esitasid tema filmid väljakutse olemasolevatele zanridele ning kategooriatele, sealhulgas 16 Greene, Naomi, 2007. The French New Wave: A New Look. Lk 10-11 17 ibid, lk 8-9 18 André Bazin (1918-1958) oli Prantsuse filmikriitik ja teoreetik (Andmed samanimelisest Wikipedia sissekandest. Kättesaadav aadressil: http://en.wikipedia.org/wiki/Andr%C3%A9_Bazin [vaadatud 31.10.11]) 6 fiktsiooni ja dokumentaali eraldavale joonele. Ühtlasi oli ta kaastegija kuna mängis uue laine kui nähtuse juures olulist rolli." 19 2.2 Cinéma vérité, jagatud antropoloogia ja etnofiktsioon Erinevad kriitikud on küll olnud eri seisukohtadel, aga üldiselt on dokumentaalfilmi arenguga seostuvat cinéma vérité'd, küll äärealadel paiknevana, ent sellegipoolest loetud uue laine osaks20. Mõistena on cinéma vérité otseselt inspireeritud Nõukogude filmitegija Dziga
Sellega tegi ta väga palju kahju lehele ja kogu ajakirjandusele. 8.Kuidas oli Glassil võimalik nii kaua toimetajaid, kaastöölisi ja avalikkust petta? Glass oli väga veenev ja ettevaatlik, et keegi ei paljastaks teda. Ta tegi märkmeid, mis viitasid sellest, et ta oli nt. Intervjueerinud mõnda isikud või kirjeldas paiku, nagu oleks ta seal ise viibinud. 9.Aga so what? No ja mis siis, et ta mõtles mingeid lugusid välja? Mis selles siis nii hullu oli? Mida halba võib fiktsiooni esitamine faktide pähe meedias teha? Glass eksis rängasti ajakirjanduseetika vastu. Ta pettis oma kaastöötajaid ja avalikkust ning tegi sellega kahju ajalehele. Seega pettis ta kõiki inimesi, kes tema lugusid lugesid. Tänu tema eksimusele, kaotas leht usaldatavuse. Mõni inimene kindlasti kogu usalduse ajakirjanduse või meedia vastu. Leht kaotas kindlasti mingil määral ka lugejaskonda. 10.Mida võiks noortel ajakirjanikel Glassist õppida, mida ta hästi tegi?
"Valitud teosed I, jutustused ja romaanid 1984 2004" (2004) "Tali valla ametlik ajalugu: kehtestatud Tali vallavolikogu määrusega 10.10.2005 nr.4" (2004) "Vägistatud jäämägi" (2006) "Torti ja aborti" (2007) "Sumo" (2007) 08.12.12 Luulet iseloomustab Ülipeen huumor Kvaliteetne iroonia Kohati ropp Raskesti mõistetavus Õõnestab tavamõtlemise stereotüüpe Mäng dokumentaalsuse ja fiktsiooni piiril Luuleteksti algupärasuse nõude eitamine Kasutab erinevaid võtteid radikaalsemal moel kui eesti luules siiani kombeks 08.12.12 Teemad Kritiseerib ühiskonnaprobleeme: Eesti elu Poliitika Haridus lollus ühiskonnas Meedia Sponsurlus Lihtinimese elu 08.12.12 Luule võrdlus Varasem luule: Jõuline ja ropp, lööv, hävitav
ta tuntud naistemees, kes ei arvestanud naiste tunnetega. Nüüd oli tema see kannataja pool, kus naised, keda ta armastas, hakkasid temaga mängima. Samuti on teose probleemiks mõistmine, et saada psühholoogilises mõttes täiskasvanuks on vaja loobuda egoismist ja võtta vastutus oma tegude eest enda peale. PEAIDEE Teose peaideeks on, et piir reaalsuse ja fiktsiooni vahel on väga väike. See tähendab, et ei saa olla kindel, mis on tõeline ning mis väljamõeldis. Tõeline vabadus on alati kahe vahel, mitte kunagi ühesainsas, ja sellepärast ei saagi tõeline vabadus olla absoluutne. Igasugune, ka kõige suhtelisem vabadus on võibolla vaid väljamõeldis. Teoses on väga hästi toodud välja realsuse ja fiktsiooni vahelise piiri
Narratiiviteooria eeldab narratiivse teksti ja fiktsionaalse maailma eristamist. Lugu narratiivis esitatud sündmused Tekst sündmuste esitatud (nt kirjapandud) kuju narratiivis Jutustus jutustamine sündmuste jutustamine narratiivis Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Fiktsionaalne maailm (= fiktsiooni-maailm) fiktsionaalse narratiivi loodud ilmatervik, mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega. Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades, jutustamismeetod rõhutab Sündmustikku. Väline sündmustik: saaks ka filmis kujutada. Samas võib väline sündmustik olla vaid ettekäändeks, olla sootuks väiksema tähendusega võrreldes tegelase sees toimuvaga. Jutustamine kui sündmus Sisemine sündmustik seda on võimalik edasi anda nt sisemonoloogina.
Realism on lühidalt öeldes tegelikus, ta kirjeldab asju nii nagu nad tegelikult on.Realist väljendab oma teooriaid tuginedes juba realistlikult toimivatele teooriatele, nt Maxwelli võrrandid mis näitavad, et maailmas on elektri ja magnetväljad. Realismi üheks tõesuse aluseks on mingi teooria olemuse ja aspekti korrektne kirjeldamine. Realismile vastaselt instrumentalism ei kirjelda tegelikust, Instrumentalistid võtavad mingit teooriat kui fiktsiooni mille järgi tehakse uusi oletusi.Instrumentalismis on sees ka piiratud kujul tõe mõiste.Kui instrumentalisti teooria osutub tõeseks, siis peab see teooria töötama kui instrument. Tõe vastavusteooria üldise põhimõtte järgi on lause tõene, kui ta vastab faktidele.Tõde tundub sellepoolest olevat lihtne, kui on ka lihtne jõuda paradoksini, kus lause on nii tõene kui ka väär.On olemas kindlad keelesüsteemid kus paradoksid on välditavad.Tõe mõistet lahatakse ka
Lühidalt öeldes audentsus, ehedus esteetilise juhtmõttena. Kuid selle kaudu saab küsida ka seda, kuidas uues kultuurisituatsioonis "reaalsus" muutub fiktsiooniks. Kuidas reaalsust struktureeritakse, jutustatakse (reality-showd, teleuudised, meedia laiemalt). Näiteks saksa päritolu inglismaal elanud W. G. Sebaldi looming, kes oma keerulistes mälu ja ajalooga tegelevatesse metafüüsilistes romaanides esindab just reaalsust ja fiktsiooni kokkusulatavat hoiakut (nt statistika ja fotode kasutamine). [Vt nt Mati Sirkel "Sebaldiaana" ( Sirp, 04.02.2011)] Kuid veelkord Shields: mida autobiograafilisemaks, pihtimuslikumaks, intiimsemaks tekstid muutuvad, seda fragmentaarsemaks nad muutuvad. Eesti nüüdiskirjanduse arengujooni 1. Suure kaasaja ainelise eepilise romaani ootus. Mõnes mõttes peegeldab neid ootusi Andrus Kivirähki auhinnatud ,,Maailma otsas" või Urmas Vadi "Tagasi Eestisse" (2012) Teine
Komöödia ei rebi inimese hinge lõhki, nagu tragöödia. Aristoteles. Kirjandus ja teater kui kunstielamus, iseseisev asi. Väärtustas esteetilist ja tunnetuslikku poolsust. Tegelikkuse ja fiktsionaalse tegevuse eristamine. Kangelane ise peab olema õiglane, eetiline inimene. Moraali ja vastutuse kriteerium. Tragöödial on kuus põhikomponenti: lugu/müütos(kõige olulisem), käitumistavad, sõnastus, mõttekäigud, vaatemänguline külg, laulud. Aristoteles oli sallivam. Nägi fiktsiooni esteetilist siseväärtust ning soosis tunnete osa. Soovis kõiki kategoriseerida, iseloomustab läänelikku suhtumist erivaldkondades. Teater reageerib aeglaselt? Kõik on nihkes. Kui teater sellega tegeleb, siis hiljem. Selles on nähtud teatri aeglast reageerimist ning seda kritiseeritakse. Teater ei tegelke manifestidega, see pole nende võimuses. Idee realiseerub hiljem või ei realiseeru üldse. Kui manifesti tagasilöögid hakkavad ilmnema, siis teater tegeleb selle manifestiga
Et draamateosed on määratud eeskätt laval esitamiseks tulenevad sellest liigi põhiomadused: dialoogivorm, olevikus esitatav tegevus; tegevuse keskendatus, tihendatus ning pingeline arendus; vastuolud ja konfliktid tegelaste suhtes sündmustiku dramatism. Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik. Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist. Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Fiktsiooni aeg ja ruum - hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted. Reaalne aeg ja ruum - etenduse toimumise aeg ja ruum. Kuidas jaotub näidendi tekst, milliseid osi saab eristada? Teksti jaotus vaatusteks, piltideks ja stseenideks jm · peatekst kõneldav tekst, s.o. see tekst, mille näitlejad lavalt dialoogidena ette kannavad. · kõrvaltekst koosneb järgmistest osadest: näidendi pealkiri, tegelaste nimestik,
„Ragtime“ 1) Fiktsiooni ja fakti põimumine teoses, näited (vähemalt 5) – ja analüüsi ja põhjenda sellise vormivõtte väärtust. Teoses tehakse palju vihjeid tuttavatele ajaloolistele sündmustele ja isikutele, kuid autor muudab sageli ka teatud üksikasju või muudab asjaolusid täielikult. Niiviisi võtab romaan omaks nii fantaasiaelemendi kui ka ajalooliste kirjelduste subjektiivsuse. Ajalugu käsitletakse üksikisikute tegelaste erinevate reaktsioonide, sündmuste ja oludega, mis annab põhjaliku ülevaate sotsiaalsetest suundumustest tollel ajaperioodil. ● Harry K. Thaw tulistas ja tappis ka päriselus arhitekt Stanford White'i ning ta oli tõesti abielus Evelyn Nesbitiga. ● Emma Goldman skeemitas ka tegeligult Alexander Berkmaniga Henry Clay Fricki mõrvamises. ● Houdini põgenemine vanglast 2 minuti jooksul- terve jutt ei olnud küll sõna sõnalt nii kuidas see päriselt küll juhtus, kuid ta sai siiski vanglast välja...
kõne ja mäng. Ooperi osad: aaria – väljendab tundeid; retsitatiiv – vib edasi tegevust Koreograaf – tantsu lavastaja Modernballett – 20. saj algus, vabam kui ballett, kindlad tehnikad Moderntants – üldnimetus paljudele tantsustiilidele(1920 Ameerica Duncani vabatants arenes edasi) Buto – postmodernistlik hübriidvorm, milles on segatud jaapani traditsioonid, Austrucktanz, flamenko jm Performance’i põhikomponendid: aeg, ruum, kunstniku keha, suhe vaatajaga; ei looda fiktsiooni vaid sündmust Objektiteater ja visuaalne teater – kasvas välja nukuteatrist, kasutatakse erinevaid vahendeid ja objekte(masinat, kangast, värve, varjuteatrit) Rõhk visuaalsetel ja tehnilistel objektidel. Rakendusteater: foorumteater – eesmärk on eelkõige sotsiaalne Rakendus-ja osalusteater – sotsiaalsed ja hariduslikud eesmärgid, reaalne sotsiaalne kontekst(kool, haigla vms), vaatajad osalevad etenduseprotsessis Jaapan:
on tegelikult vajadus armastuse, kodu ning läheduse järele. Meil kõigil on oma vead ja kompleksid, kuid me oleme kõik üks liik." Mats Traadi üks suuremaid ettevõtmisi on veel lõpetamata sariromaan "Minge üles mägedele", mille esimene osa oli "Puud olid, puud olid, hellad velled" ning see ilmus 1977. aastal. Siiamaani on ilmunud sellest sarjast üksteist teost, neist viimane 2002. aastal. "Minge üles mägedele" jutustab ühe Lõuna-Eesti perekonna lugu. Autor põimib kokku fiktsiooni ja ajaloo, kirjakeele ja tartu murde ning eraelulise ja ühiskondliku plaani, moodustades panoraami Põhja-Liivimaa elust 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Romaanid on koondatud kolme köitesse: esimeses köites "Puud olid, puud olid, hellad velled", "Võim", "Vald", "Aja pilkaja välja" ja "Must sõda"; teises köites on esindatud "Umbne suvi", "Metsaline näitab ennast", "Peremees võtab naise" ning "Muld lõhnab";
3.1. Kunstnikud Tuntuimad kunstnikud on naivist Andreas Alariesto, mitmekülgne Ingunn Utsi (klaas, maal, graafika) ja graafik Merja Ranttila, ent ka Iver Jåks, Hans Ragnar Mathiesen ja Nils- Aslak Valkeapää. [3; 2010, 03,06] 3.2. Kirjanikud Johan Turi "Muittalus sa'mid birra" (Jutustus saamidest) etnograafilis-esseistlik kirjeldus saamidest, nende ajaloost ja kaasajast. Nils-Aslak Valkeapää - "Beaivi, a'hca'zan" (Päevlik, mu isa) ühendab eneses mineviku ja tänapäeva, dokumendi ja fiktsiooni, luues uusi vorme. Saami kultuur ühendab endas orgaaniliselt vana traditsioonilise rahvuskultuuri kõige modernsemate kunstivooludega, näiteks joiu dzässiga või/ja konkreetse muusikaga, nagu auhinnatud raamatu juurde kuuluvas helikassetis on teinud Nils-Aslak Valkeapää koos Esa Kotilaisega. Kirsti Paltto, romaani kirjanik. Oktjabrina Voronova esimene saamikeelne luulekogu. Saami klassikute hulka kuulvad
Nägin seda ise siis, kui raamat oli ilmunud. Ei maksa muide unustada, et ,,Seitsmes rahukevad" ilmus vaesel Vene ajal, mil oli hea, kui raamatu trükkimiseks mingit suvalist paberit leidus. Mis seal veel köitest või köite kvaliteedist rääkida! -- Raamat on midagi enamat kui reisikiri ja ka ,,Viivi Luige Itaalia-mälestused" ei anna minu arust teksti zanrist täpset ettekujutust, lugedes mõjub raamat ikka nagu romaan. Kui palju pääses siia fiktsiooni? -- Sellel raamatul pole suurt tegemist reisikirjade ega mälestustega. Muidugi on ,,Varjuteater" romaan. -- Rooma jõudmine võrdub teie jaoks terve elu kestnud palverännakuna. Rooma on küll tsivilisatsiooni keskpunkt, aga mitte ainus. Ateenal, Konstantinoopolil või Viinil teie silmis samasugust maagiat ei ole? -- Ma ei ole kunagi elanud ei Ateenas, ei Konstantinoopolis ega Viinis. Sellepärast ma ka ei tea, missugune oleks nende linnade mõju või maagia. Kuid jah, tõsi on, et
Draamatekstid, lavastuse põhiinfo (kuulutused, kava), teatriajakirjandus, statistika, dokumentatsioon 8. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? · ajalisus ja ruumilisus, ehk siin ja praegu · kunstnik ja objekt on üks (näitleja), st loodu ei eksisteeri loojast eraldi · teater on kollektiivne kunst nii loomisel kui vastuvõtul · teater võib olla totaalne, teisi kunstiliike kombineeriv 9. Mida tähendab fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli teatris? See tähendab, et reaalne ruum (teatrilava) saab fiktiivseks ruumiks. Reaalne aeg ehk etenduse kestus saab fiktiivseks ajaks, millel on oma sisemine loogika. Fiktsionaalne aeg võib olla "tihedam" kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. 10. Draamatika ja eepika ühist ja erinevat Sarnast:
Klassikaline vendadest Grimmidest lähtuv rahvajuttude zanrijaotus jagab rahvajutud müütideks, muistenditeks ja muinasjuttudeks. Erinevalt müüdist on muinasjutt teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (tegevuskoht ja -aeg võivad olla imepärased). Muinasjutu taotlus pole otseselt kujutada tõepäraselt ühtki looduse ega ühiskonnaelu seika, vaid pakkuda kuulajatele fiktsiooni ja meelelahutust. Muinasjuttudel on omad seadused, mida on kirjeldanud Axel Olriku eepiliste seadustega. Selliste tunnuste hulka kuuluvad kindlad algus- ja lõpuvormelid (näiteks "Elas kord...", "Kuskil maal...", "Kui nad surnud ei ole...", "Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi"), oluliste sündmuste rõhutamine mitmekordse kirjeldamise kaudu (näiteks 3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada), sümboolsete arvude (eriti 3) esinemine loo struktuuris või
Jutustaja teadvus, kes jutustab (ja tõlgendab) lugu Vaatepunkt e fookus; paik või teadvus, kust loos toimuvat nähakse (ja tõlgendatakse) Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Fiktsionaalne maailm (= fiktsiooni-maailm) fiktsionaalse narratiivi loodud ilmatervik, mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega Sündmustik Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades, jutustamismeetod rõhutab sündmustikku Võimalik on ka, et jutustus tekitab skepsise seoste suhtes, mida on jutustatud Eristada saab järgmisi tasandeid: Väline sündmustik: saaks ka filmis kujutada. Samas võib väline sündmustik olla vaid
ettekujutus kirjandusest on despootlikult koondunud autori, tema isiku, elukäigu, rnaitsete ja kirgede ümber; kriitika seisneb enamjaolt ikka veel väidetes, et Baudelaire'i looming võrdub Baudelaire'i kui inimese äpardumisega, Van Goghi oma -- tema hullumeelsusega, Tsaikovski oma -- tema pahega: teose seletust otsitakse ikka tema kirjapanija juurest, justkui oleks see lõppkokkuvõttes alati ühe ja sama isiku, autori hääl, mis läbi fiktsiooni enam-vähem läbipaistva allegooria esitab meile oma "pihtimuse". Kuigi Autori võim on veel väga suur (,,uuskriitika" on seda tihtipeale (üksnes tugevdanud), on ütlematagi selge, et mõned kirjanikud on juba ammu püüd nud seda kõigutada. Prantsusmaal oli Mallarmé ilmselt esimene, kes nägi ja aimas täies ulatuses ette vajadust asendada see, keda seni oli peetud keele valdajaks, keele enesega; tema
modernismi esiletõus, realismi ja uusromantika taandumine. Hasso Krull, Sven Sildnik (Kivisildnik), Kauksi Ülle. 27. Kivisildniku ja Hasso Krulli looming. Kivisildnik („Nagu härjale punane kärbseseen“). Kasutas ära internetiajastu algust Eestis, riputas üles oma teose „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist“. Elu ja kirjanduse piirid kippusid kergesti segi minema, fiktsiooni ja mittefiktsiooni ümbermõtestamine. Suurprojektid, milles on koos absurdsus ja selgete printsiipide järgimine. Hasso Krull („Luuletused 1987–1991“, „Meeter ja Demeeter“). Tutvustab teisi luuletajaid. Autor hakkab tekstides hajuma, kõnelevad mitu tegelast. Pendeldamine oma ja võõra teksti vahel. Ühelt poolt peegeldaks nagu igapäevast maailma, aga samas teeb kogu aeg midagi muud. 28. Tõnu Õnnepalu (Emil Tode, Anton Nigovi) looming („Piiririik” jm). „Piiririik“.
nende seoste loova ringluse vahel. Intertekstuaalsus kujutab endast tekstist genereeritud piirangute struktureeritud võrgustikku, hüpertekstuaalsus lugejast genereeritud vabade assotsiatsioonide lõtva võrku. (TO BE CONTINUED AND THOROUGHLY RECONSTRUCTED!) 12. Genette'i proosateksti kirjelduse meetod (Scholes'i järgi) Genette`i “Narratiivi diskursuses” on esitatud kõige üksikasjalikum ja süstemaatilisem fiktsiooni uurimise käsitlus. Genette’i analüüs laenab traditsioonilisest verbigrammatikast terminid tegevusaeg, kõneviis ja tegumood, nii et kogu fiktsioon on justkui lihtne verbi laiendus. G. toob välja kolm fiktsioonile iseloomulikku joont: 1) tekst – iga fiktsioon on tekst kui fakt 2) jutustamine – autori ja lugeja mõistmine ei kattu, ilmnevad erinevad implitsiitsed ja eksplitsiitsed asjaolud 3) lugu – iga fiktsioon loob meile loo, mis asub tekstis endast erinevas aeg-ruumis
Hoggart koostöös S. Halliga. Koolkonda töö mõjutas suuresti kriitiliste kultuuriuuringute arengut, sealhulgas vastuvõtu uurimist ja feministlikku meediauurimist. Berminghami koolkonnaga seostatav kriitiline lähenemine kutsus esile olulise nihke selle mõistmises, millest mõju võib meediatekstides peituv ideoloogia auditooriumile avaldada. Stuart Halli kodeerimise dekodeerimise mudel. Massikultuur varem tähendas see mõiste üldiseld melelahutuse ja fiktsiooni madalamaid vorme, mis köidavad harimata ja kultuuritut enamust, vastandina kõrgkultuurile. Uued vaated populaarkultuurile on muutnud mõiste tähndust ja teinud sellest suures osas üleliigse või soovimatu. Laialdaselt kasutatavana oli masskultuur rohkem ideoloogiline mõiste kui empiiriliselt kehtiv termin, kuna kõik peale väikese vähemuse kaldusid osalema vähemalt mõnes massikultuuri vormis. Populaarkultuur kultuur, mis on populaarne, mida paljud inimesed naudivad.
keskendusid peaaegu täielikult Vanakreeka ja Araabia tekstidele, mis rääkisid loodusteadustest, filosoofiast ja matemaatikast. 2. Iseloomustage antiikkultuuri kajastamise viise ja võimalikke funktsioone filmis. Tooge näiteid. Film võib olla 1) müüdil põhinev Heraklese filmid, sari Hercules: the legendary journeys (Kevin Sorbo) 2) ajaloosündmusel põhinev ,,300" ,,The 300 Spartans" 3) müüte ja ajalugu põimiv ,,Trooja" 4) fiktsioon Fiktsiooni puhul on filmi süzee väljamõeldis, ent selles on antiigielemente, kas olustiku näol (Game of Thrones), ajaperioodi näol (Xena). 3. Iseloomustage Bütsantsi kunsti esteetika eripärasid. Bütsantsi kunst oli kiriku ja riigi kunst, mis väljendas kiriku- ja keisrivõimu seost. Kujutavas kunstis eksisteeris absoluutsus, pidulik abstraktsioon. Et bütsantsi kunstis rõhutati dekoratiivsust, värvi ja joont, sai võimalikuks idamaiste vormide paremiku sissetung.
· Kunstiteos erinevate kultuuride kontekstis, väärtuste paljusus. · Fragment ja tervik, kuidas muutub kujutise tähendus, kui see tervikust eraldada. III kooliaste · Kunstiteos ajaloolises kronoloogilises ja sotsiaalses raamis millises kontekstis ja millise sõnumiga mingi teos loodi. · Ajaloo ja kunsti integreerimine kuidas kujutatakse ajaloosündmusi, miks on vaja kujutada ajaloosündmusi. · Dokumentaalsuse ja fiktsiooni (lavastuse, fantaasia) eristamine. · Eetika ja moraali piirid ühiskonnas ja kunstis oluline mõistmaks, et kujutada võib nii positiivses kui negatiivses võtmes; filosoofiliste ideaalide seadmine, normides kahtlemine kui normaalne elu mõtestamise protsess. · Autoripositsiooni tajumine mida tahtis autor öelda, mis põhjusel, millised olid tema seosed kujutatava sündmuse, inimese, kunstistiiliga.
leinaja peab olema valust lausa aru kaotanud. Mida kõrgem seisus, seda herolisemalt peab ennast välja näitama valu. (58-59) Feodaalkorra ja rüütelluse õitsengu ajajärk lõpeb juba 13. Saj . Siis järgneb keskaja linlik- vürstlik periood, kus riiki ja ühiskonda valitsevateks teguriteks on kodanluse kaubandusvõim ja sellele tuginev vürstide rahavõim. (63) Võimetuna selles kõiges reaalset ühiskondlikku arengut ära tundma, võttis ajalookirj abiks rüütliideaali fiktsiooni, taandades sellega kõik kaunile pildile vürstiaust ja rüütlivoorusest, õilsate reeglite kaunile mängule, ja luues nii vähemalt korra illusiooni. (73) Kauni elu ideaalina on rüütlimõte väga erilist laadi. Olemuselt on see esteetiline ideaal, kokku punutud kirevast fantaasiast ja hingeülendavast tundmusest. Kuid see tahab olla eetiline ideaal keskaja vaateviis võis eluideaalile üksnes seeläbi õilsa koha anda, et viis ta suhtesse vagaduse ja voorusega. (73)
Miks riiki huvitab kellegi kadumine? Võib olla seotud vargusega. Riiki huvitab alles jäänud vara. § 19. Isiku surnuks tunnistamine vajalik pärimisega seotud tegevuste alustamiseks. Mis saab kui surnuks tunnistatud inimene ilmub välja? (§ 21) Tuleb pöörduda kohtu poole. Õigused taastuvad. Kui vara on edasi antud, siis tagasi ei saa, abielu ei taastu. 3.2. Juriidilised isikud seaduse alusel loodud õigussubjekt. Jaguneb: · Eraõiguslik · Avalikõiguslik Fiktsiooni teooria (huviteooria?) juriidiline isik on ettekujutus, fiktsioon, teda tegelikult ei eksisteeri. Nt Swedbank, ülikool. Sihtvara teooria juriidiline isik on eesmärgistatud vara. Realistlik teooria füüsilist juriidilist isikut tähistavad erinevad huvid. Juriidilist iskut pole olemas, ainus kes on olemas, on füüsiline isik. Juriidiline ehk õiguslik. Eksisteerib ainult õiguslikus kontekstis. !!! Kui pole eraldi seadust mõne juriidilise isiku kohta, siis teda pole!! § 24
o. peab otsekui dialoogi eemalviibiva partneriga. Apostroof - Monoloogi fiktiivne adressaat võib olla Jumal, saatus, kaugelviibiv armsam jne. Monoloog sisaldab dialoogiomaseid palveid, pöördumisi, küsimusi, veenmisi jne, kuigi need jäävad vastuseta. Erijuhtumiks on epistolaardraama (näidend kirjades), mille dialoog moodustub monoloogiliste, ent püsiva adressaadiga kõneaktide (kirjade) reast o Adressaadiks on publik, s.t. tegelase monoloog on suunatud fiktsiooni tasandilt välja. Tegelane on teadlik saalisolijaist, kõnetab neid, esitab retoorilisi küsimusi, vaidleb vastu oletatavale vääritimõistmisele vms. o Autokommunikatiivne monoloog, s.o. suhtlemine iseendaga. Monoloog kujutab endast interioriseeritud dialoogi, mis toimub mina-kõneleja ja mina-kuulaja vahel. Ilmsiks tulevad tegelase sisevastuolud: ta vaidleb endaga, sõnastab oma kahtlused, vaeb poolt-
fiktiivne maailm. Lugeja pääseb sellesse maailma sõnade kaudu, teatris aga luuakse see maailm nähtaval ja käegakatsutaval kujul. Lavastuse maailma ,,ehitavad" näitlejad oma mänguga, kuid samavõrd materjaliseerub see lavalises keskkonnas, kus näitlejad tegutsevad. 28.Millised on lavakujunduse ülesanded? Milline on tinglik, milline realistlik lavakujundus? Lavakujunduse eesmärk on esindada midagi fiktsiooni või mängu maailmas. Kõigest, mis satub lavale, saab kujuteldavale maailmale viitav märk. Realistlik sõnateater põhineb suures osas igapäevaelust tuttavatel märkidel (sõnadel, zestidel jne) ning kasutab neid ka samas funktsioonis. See teeb teatrikeele üsna üldmõistetavaks. Teisalt kasutatakse ka erilisi teatrimärke, mida väljaspool teatrit ei kohta. Näiteks balleti või ooperi eriline keel, aga laiemalt teatri tinglikkus üldse. See tähendab, et laval
"Dialoogide" 2. raamat. See on ka varaseim informatsioon Benedictuse kohta, mis meil üldse on. "Dialoogid" on kollektsioon Itaalia abtide ja piiskopide eludest ning nad olid keskajal väga populaarsed. See algatas ka Püha Benedictuse kultuse. Gregoriuse töös on aga vähe tõestatavaid detaile ning üleüldse vähe kronoloogilisi pidepunkte, mistõttu paljud uurijad on hüljanud selle töö kui allegooria või puhta fiktsiooni ja koguni seadnud küsimuse alla Benedictuse ajaloolise eksistentsi. Samas on Gregoriuse töö ka ainus allikas Benedictuse elu kohta, seega pole allikate vahel võimalust valida. (Lawrence 2001: 18-19). Benedictus sündis oletatavalt aastal 480 kesk-Itaalias Nursia provintsis (Lawrence 2001: 20). Ta saadeti õppima Rooma, kuid ta lahkus koolist, sest tundis vastikust suurlinna kõlblusetuse suhtes (Dinzelbacher & Hogg 2004: 64-65). Niisiis läks ta 20 miili
fiktiivne maailm. Lugeja pääseb sellesse maailma sõnade kaudu, teatris aga luuakse see maailm nähtaval ja käegakatsutaval kujul. Lavastuse maailma ,,ehitavad" näitlejad oma mänguga, kuid samavõrd materjaliseerub see lavalises keskkonnas, kus näitlejad tegutsevad. 28.Millised on lavakujunduse ülesanded? Milline on tinglik, milline realistlik lavakujundus? Lavakujunduse eesmärk on esindada midagi fiktsiooni või mängu maailmas. Kõigest, mis satub lavale, saab kujuteldavale maailmale viitav märk. Realistlik sõnateater põhineb suures osas igapäevaelust tuttavatel märkidel (sõnadel, zestidel jne) ning kasutab neid ka samas funktsioonis. See teeb teatrikeele üsna üldmõistetavaks. Teisalt kasutatakse ka erilisi teatrimärke, mida väljaspool teatrit ei kohta. Näiteks balleti või ooperi eriline keel, aga laiemalt teatri tinglikkus üldse. See tähendab, et laval
Klassikaline vendade Grimmide rahvajuttude žanrijaotus jagab rahvajutud müütideks, muistenditeks ja muinasjuttudeks. Erinevalt müüdist on muinasjutt teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (tegevuskoht ja -aeg võivad olla imepärased). Muinasjutu taotlus pole otseselt kujutada tõepäraselt ühtki looduse ega ühiskonnaelu seika, vaid pakkuda kuulajatele fiktsiooni ja meelelahutust. Erinevalt muistendist ei pruugi muinasjutt edastada kuulajatele tõeväärtusega informatsiooni. Muinasjuttudel on omad seadused, mida on kirjeldanud Axel Olriku eepiliste seadustega. Selliste tunnuste hulka kuuluvad kindlad algus- ja lõpuvormelid (näiteks "Elas kord...", "Kuskil maal...", "Kui nad surnud ei ole...", "Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi"), oluliste sündmuste rõhutamine mitmekordse kirjeldamise kaudu (näiteks 3 päeva
Lavastuse loomiseks tuleb kõigepealt tekst valida, seda analüüsida ja tõlgendada, seejärel kunstnikuga see läbi töötada ning teha osajaotus. Kunstnik teksti visuaalne ja ruumiline tõlgendus. Teeb kavandi, lavamaketi ja tehnilised joonised. Ühe lavastuse juures võib olla mitu kunstnikku, kel on eri ülesanded, aga üks kunstnik võib täita ka mitut rolli. Kunstnikud tegelevad ka kostüümide, grimmi ja soengutega. Fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli reaalne ruum saab teatrilaval fiktiivseks ruumiks. Reaalne aeg saab etenduse ajal fiktiivseks ajaks, millel on oma sisemine loogika. Lavastuse ruumi loomisel arvestatakse teatriruumi tingimustega. Fiktsionaalne aeg võib olla tihedam kui reaalne, st sündmused toimuvad kiiremini või aeglasemalt kui reaalsuses. Näitleja isiklik eripära mõjutab nii rolli loomist kui vastuvõttu. Prooviprotsess proovides loetakse
aasta tagused sündmused (romantilises käsitluses valiti teemaks varasem ajalugu, nt 13. sajand). Naturalismis on tähtsal kohal ka sotsiaalsed probleemid need seostuvad riigis valitseva süsteemiga, vägivallaga. Ajalooromaani kasutati ka olevikulise olukorra kritiseerimiseks mineviku kaudu. Probleemid on üldjuhul olevikus samad, mis minevikus (vaesus, nälg, riigikord). Kriitiline realism tõi probleemid esile ning üritas osutada ka põhjustele. Ajaloo ja fiktsiooni vaheline suhe pole romantismiga võrreldes muutunud väljamõeldud lugu ajaloo taustal eksisteerib edasi. Triloogia ruum on üldjuhul fiktsionaalne, nt ,,Mahtra sõjas" on Vaitla küla välja mõeldud. 19. sajandi realistlikust kirjandusest võib leida palju väljamõeldud külasid realism tahab esile tuua üldistuse. Fiktsionaalsete paikade kõrval on ka reaalsed paigad. Väljamõeldist sünteesitakse tegelikkusega. Vilde on oma
maastikus eksisteerivate kohtade (olendite, situatsioonide) kirjeldustega, 240 Kadri Tüür, Timo Maran siis omandab tekst kunstikavatsuslikkuse kõrval ka dokumenteeriva mõõtme. Autor ei loo teksti ainult fabuleerimisrõõmust, vaid ka sooviga osutada väljapoole teksti reaalsust jäävatele asjadele, mis seal tähele- panelikku suhtumist väärivad. Lugejale ei pakuta pelka fiktsiooni, vaid vahendatakse reaalset maailma, mille suhtes tal tuleks võtta moraalne seisukoht ning seda ka igapäevaelus järgida. Neid kaht valda ühendab aga eeskätt kunstitaotluslik keelekasutus. Tarbekirjandust eristab looduskirjandusest nihe teksti struktuuris. Tarbetekst on üldiselt heterogeenne, seda nii temaatika kui stiili poolest, samuti on tal sageli mitu autorit või koostajat. Seal esitatakse hulgaliselt mitmesuguseid praktilisi andmeid – näiteks teavet mingi piirkonna loo-
6 kuu jooksul (kui on määramata kadumise aeg) 2 aasta jooksul (loodusõnnetus, sõjategevus) Teadmata kadumise puhul täheaega ei ole. Surnuks tunnistamisel on suur õiguslik tagajärg. Näiteks abielu lõppeb. JURIIDILISED ISIKUD Juriidiline isik – seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidiline isik on kas eraõiguslik või avalik-õiguslik. Eksisteerib ainult õiguslikult, isikut kui sellist ei ole. 3 juriidilise isiku määratlemise teooriat: Fiktsiooni teooria – ettekujutus, juriidiline isik on fiktsioon, teda tegelikult ei eksisteeri (N. kelle juurde minna, kui tahan rääkida TLÜ´ga, saan rääkida ainut esindajatega, mitte jur.isiku endaga) Sihtvara teooria – juriidiline isik on eesmärgistatud vara. Realistlik teooria – juriidiline isik omab iseseisvaid huvisid, mis eristuvad teda loonud füüsiliste isikute huvidest (N. aktsiaseltsi aktsionärid – kasumi
See on justnimelt fragmentaarsele postmodernistlikule proosale maailma plaanis suhteliselt omane. Modernistlik tekst a la Joyce, ,,Ahermaa", siis ka neis palju viteid ja vihjeid, kuid modernism mängib paljuksi humanitaariast või ilukirjanudsest pärit tekstidega; postmodernismis aga palju teaduslikke tekste. See oli ka ilusti sellest fragmendist märgata - kaktuseloetelude, kaktuste uuringud. 3. Reaalsuse kahtluse alla seadmine, tõepära ja fiktsiooni keeruliste suhete välja toomine. Keel osutub kirjaniku jaoks selliseks keskkonnaks, kust ta välja ei pääse. Keel dikteerib kirjanikule tema käitumist. Keeles peituvate allkeelte probleem meil on üks suur nähtus, mida nimetame keeleks, mis aga iseenesest koosneb ju allkeeltest, dialektidest, erinevatest diskursustest, kõnelemisviisidest. Neid allkeli võib leida väga palju ja sellest samast tekstifragmendistkivõib neid tuvastada. Selle katkendi toon on
Madalas olustikus keriv joodikunarratiiv sellele omase spetsiifilise maailmaga (jookide manustamise tehnikad, füsioloogiline aspekt, impotentsus,unetus, kõhulahtisus, arutlused maksast jne); tsüklitest väljatuleku raskus jms. Loomingupsühholoogilised küsimused. Nihilist FM. "Final Cut" (2017) uue põlvkonna naturalistlik eluproosa, erinevad hääled ühiskonna äärealadelt, marginaaliast, undergroundist. Piir tegeliku ja fiktsiooni vahel sageli ebaselge. Poliitiliselt ebakorrektne, keeleliselt toimetamata, sisuliselt elav, valus, painav. Naturalistliku realismi viimane faas transgressiivne kirjandus! HAPKOMAH "Kuidas minust sai HAPKOMAH,, (2016) - Tallinna narkomaani omaelulugu, subkultuurne ja etnograafiline kirjeldus, toores ja toimetamata keel, mõjuv ja traagiline 8. Uus realism ja Tõnu Õnnepalu Jõulisem realism kirjanik ei kasuta oma kogemust reaalusest inspiratsioonina, vaid võtabki
objekt või heli, mis eksisteerib oma loomishetkest ja loojast lahus, siis teatris, mida luuakse inimestega inimestele, on ka lõpptulemus igal hetkel seotud loomeaktiga. Sama lavastuse iga etendus on teisest pisutki erinev. Teater on teisi kunstiliike kombineeriv kirjandus süzeedeks, kunst kujunduseks, muusika helikujunduseks ning kaasaegses teatris kasutatakse ka videokunsti ja arvutimaailma abi. 9. Mida tähendab fiktsiooni ja reaalsuse pingeväli teatris? · Reaalne aeg ja ruum fiktiivne aeg ja ruum. · Reaalne ruum teatrilava saab fiktiivseks ruumiks, reaalne aeg etenduse kestus fiktiivseks ajaks, millel on oma sisemine loogika · Fiktsionaalne aeg võib olla "tihedam" kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini, osa sündmusi võib välja jätta, osa sündmusi võib juhtuda paralleelselt. · Näitleja isiklik eripära mõjutab rolli loomist ja vastuvõttu.
nõukogude aastaid ja keerulisemat aega, jõuab rahvarinde loomiseni ja iseseisvusaja sündmusteni. See kirjutab Eesti kuldajastust (mis on antiikajast pärit mõistet, Eesti kohta seda ei kasutata, v.a Faehlman põgusalt mainis), mis tegelt ei olnud nii „kuldne“, nagu mäletatakse. Pätsi 30ndate poliitika ei olnud nii ’demokraatlik’ ja etölu nii tsensuurivaba nagu inimestele mäletada meeldib. Eestlaste töökus jm on kõik liialdatud absurdini. Teose põhjaks on fiktsiooni ja fakti omavaheline suhe ja segunemine. Samamoodi käsitleb ta kõiki poliitilisi sündmuseid, sõjaaega ja järgnevat nõukaaega. Tahab seda tõsist suhet dekonstrueerida, mängulisemat läbi käia vms. Raamatu läbivaks narratiiviks on meie ja nende e diblade vastandus. Rahvusäärmuslaste tõsise eluäsitluse vms tugev kriitika/pilkamine. -1999 „Liblikas“ jämedakoelisuse ja iroonilisuse asemel on pigem nostalgiline suhe. Žanrilt teatriromaan
nimel tegutsema. Suured hulgad, väga hajutatud, passiivne ja anonüümne, ebaühtlane, organiseerimata ja mitte-tegutsev. Massiauditoorium: · Suured hulgad · Väga hajutatud · Passiivne ja anonüümne · Ebaühtlane · Organiseerumata ja mitte-tegutsev 15. Massikultuur (lk 39) Kui mõiste oli aktuaalne (1930-70), siis tähistas see masside kultuuri, tähendades üldiselt meelelahutuse ja fiktsiooni madalamaid vorme, mis köidavad harimata ja kultuuritut enamust, vastandiga kõrgkultuurile. Tänaseks on termin üsna aegunud, üleliigne ja soovimatu. See viitas inimeste massi maitsele, eelistustele, käitumisviisidele ja stiilidele. Oli üldiselt halvustav tähendus, massikultuuri seostati harimatute, vähevalivate või alamasse klassi kuuluvate inimeste kultuuriliste eelistustega. Laialdaselt kasutatuna oli
Miks vangilangemisel on lühem aeg? Suurem tõenäosus. Miks on tähtajad? Inimesed võivad välja ilmuda. Surnuks tunnistamisel on suur õiguslik tagajärg. Näiteks abielu lõppeb. JURIIDILISED ISIKUD Juriidiline isik – seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidiline isik on kas eraõiguslik või avalik- õiguslik. Eksisteerib ainult õiguslikult, isikut kui sellist ei ole. Eraõiguslik on loodud erahuvides, Avalikõiguslik 3 juriidilise isiku määratlemise teooriat: Fiktsiooni teooria – ettekujutus, juriidiline isik on fiktsioon, teda tegelikult ei eksisteeri (N. kelle juurde minna, kui tahan rääkida TLÜ´ga, saan rääkida ainut esindajatega, mitte jur.isiku endaga) Sihtvara teooria – juriidiline isik on eesmärgistatud vara. Orgaaniline teooria – juriidiline isik omab iseseisvaid huvisid, mis eristuvad teda loonud füüsiliste isikute huvidest (N. aktsiaseltsi aktsionärid – kasumi jaotamine, kas maksta
Eesti põhiseaduse täiendamise seadusest tuleneb ühemõtteliselt, et see nii ei ole. Kuid seadus ei saa täpselt ette kirjutada, kui sageli peavad kohtud hindama liidu õiguse ja riigisiseste seotud sätete vastavust aluspõhimõtetele. Selle üle vaidlus peamiselt käibki. Öelda, et Riigikohus peaks sekkuma siis ja ainult siis, kui on olemas objektiivne vastuolu aluspõhi- mõtetega, tähendaks mugava fiktsiooni abil probleemist mööda vaadata. Vaevalt vähendab erimeelsusi tähelepanek, et „Euroopa Liidu teisese õiguse vastuolu aluspõhimõtetega on väga vähe tõenäoline, sest põhiseaduse täiendamise seadusega kiideti praegu kehtivad Euroopa Liidu aluslepingud heaks ega näh- tud nendes vastuolu põhiseaduse aluspõhimõtetega, mistõttu, kui Euroopa Liidu teisene õigus vastab Euroopa Liidu esmasele õigusele, vastab see ka Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetele“*21. Tõepoolest,
Tekib esile zanr, mida me nimetame romaaniks. 18. sajandil tekkis Prantsusmaal nn must romaan, mis ületab teatuid piire, mistõttu tekkis moralistlik vastupanu romaanile. Teine oluline nähtus veel - kirjandusele tekib institutsioon juurde. 18. sajand viitab juba sellele, et raamat on mingil määral sissetuleku allikas - tekkib autori ja trükkali suhe. Esmased romaanikirjutajad 18. sajandil olid suurkirjanikud, sest nad kirjutasid romaani fiktsiooni tühjale kohale. 1711. a alates võime rääkida ajakirjandusest - Addison ja Steele, kes andsid välja ajakirja The Tattler, need ajakirjad ei elanud väga kaua, hilisemad ajakirjad on The Guardian ja The Spectator. Nende ajakirjade sees hakkas ilmuma esseesid, olid esseistika edasi arendajad. Osalt valgustuslik eesmärk õpetada maa-aadlikele peenemaid kombeid. Esseedes kirjas ka, kui põnevad olid piiriäärsed Soti ballaaadid. Teine teema, mis
Muinasjutus ei tohi ühtegi sõna muuta Mäletab riietuse detaile, kasside-koerte nimesid Ettekavatsetult meelde ei jäta. Mäng. Loovmängu veel pole. Õpib tundma esemete omadusi (seisab paigal, veereb, pehme, suur jne.) Mängu mõju: o Füüsilisele arengule- teeb uusi liigutusi mängu kaudu o Vaimsele arengule- õpib esemete omadusi, suhteid. Mängu liigid: 1. funktsioonimäng e. tegutsemismäng. Katsetab asjadega, rahulolu õnnestumisest 2. fiktsiooni-e. matkimismäng. Loomade liigutused, täiskasvanute häälitsused. Kollektiivseid mänge ei ole. Mängus 3 järku: 1. tegelemine esemetega- õpib esemete füüsikalisi omadusi 2. proovivad sihikindlalt mängumaterjali- kipuvad lõhkuma, s.o. analüüsi elementaarsed tasemed 3. tunnetavad esemete kasutamist 2. eluaasta lõpust hakkavad tegevust esemest eraldama., s.o. üldistamise elementaarne etapp. Mäng peab ergutama last liigutama, s.t
teada, kas see saabub või mitte. Esindaja võib teha tehingu otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Esindusõigus – õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus), kuid see võib tuleneda ka seadusest (seadusjärgne esindusõigus) või tekkida teatud juhtudel seaduse fiktsiooni alusel (nt advokaat poole esindajana kohtus on isiku lepinguline esindaja, osaühingu juhatuse liige on äriühingu seadusjärgne esindaja). Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse. Volitus peab olema samas vormis esindaja poolt tehtud põhitehinguga, kui viimase suhtes on seadusega kehtestatud vorminõue, mille mittejärgimisel on tehing õigustühine (nt kinnisasja
annaabi.ee 
