Seadlus- Presidendi poolt välja antud seadus. Seadlus on seadusega võrdne. Rakendatakse reeglina vaid erandkorras(sõda). Määrus- õigustloov, abstraktne ja üldkohustuslik. Täitev võimu poolt välja antud. Saab anda vaid seaduse alusel. Volitusnorm- Ainult seadusandlik võim saab otsustada, millistes tingimustes võib täidesaatev võim täpsustada ja täiendada seadust määrusega. Üldvolitus- kus seadusandja annab edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile. Erivolitus- konkreetne üksik tegu mille teostamiseks volitus antakse. Konkreetse sisu ja nimega määruse andmine. Siseriiklikud üksikaktid Haldusaktid- haldusorgani poolt antud haldusülessannete täitmiseks, avalikõiguslikus suhtes üksik juhtumi reguleerimiseks isikule suunatud reguleeriv õigusakt Haldusorgan- seadusega antud avaliku halduse ülesandeid täitma määratud asutus või sisk. Üldkorraldus- haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel isikule või
vajadused on presidendil õigus vastu võtta seadlusi. 3. Määrus õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks. Määrusi saab anda üksnes seaduse alusel ja täitmiseks. Seega vastavas seaduses peab olema vastav volitusnorm, millega antakse haldusorganile õigus määrust anda. On kaks volituse liiki: üldvolitus(põhiseaduses sätestatud kestev volitus) ja erivolitus(ühekordne seaduses sisalduv volitus). Määrust on õigus anda Vabariigi valitsusel, ministril, kohaliku omavalitsuse volikogul, Eesti Panga presidendil. Määrusandlusmahu järgi võib eristada 3 liiki määrusi: 1) intra legem määrused on halduse aktid, millega on administratsiooni volitatud täitma ja ellu viima seadust. Selline määrus konkretiseerib neid norme, mis sisaldavad rakendatavas seaduses
Erandiks on lisaks ka juhtum, kui kohaliku omavalitsuse organ annab kohaliku elu küsimuse reguleerimiseks määruse sellisel juhul võib anda määruse volitusnormita, välja arvatud juhul, kui seaduses on volitusnorm olemas. Eristatakse üldvolitust ehk generaaldelegatsiooni ja erivolitust ehk spetsiaaldelegatsiooni. Üldvolitus on üldiselt määratletud volitus määruste kehtestamiseks teatud valdkonnas; erivolitus on ühekordne volitus konkreetse määruse kehtestamiseks.
Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Seega oleneb seadusandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Volitamine ehk delegeerimine tähendab üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: generaaldelegatsioon e üldvolitus spetsiaaldelegatsioon e erivolitus Generaaldelegatsioonis annab seaduseandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaaldelegatsioonis sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks spetsiaaldelegatsioon antakse. Valitsuse antavad õigustrakendavad üksikaktid on korraldused ja käskkirjaad. Eestis annab peaminister korraldusi. Kohaliku omavalitsuse organite üksikaktid Eestis: valla ja linnavolikogud võtavad vastu otsuseid
Seejuures on nad seadusele alluvad eksklusiivaktid. Seega oleneb seadusandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Siit tuleneb volituse ehk delegatsiooni küsimus. Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: 1.generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); 2. spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks) Generaaldelegatsioonis annab seadusandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsioonis sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks (täitmiseks) spetsiaaldelegatsioon antakse. Valituse annavad õigustrakendavad üksikaktid (individuaalaktid) on korraldused ja käskkirjad. Eestis annab korraldusi peaminister. Kohaliku omavalitsuse organite üksikaktid (Eestis): 1
Autor on seisukohal, et prokuura puhul on tegemist juhatuse liikme seadusjärgse esindusõigusega sarnase, kuid piiratud esindusõiguse instituudiga. Nimetagem seda siis seadusjärgseks eriesindusõiguseks. Peamiseks vaheks juhatuse liikme ja prokuristi vahel on, et prokurist ei osale äriühingu juhtorganite otsustusprotsessides. Üld- ja erivolituse iseloomustamiseks tuleb öelda, et üldvolitus on esindajale antud õigus kõigi volitajat puudutavate tehingute ja toimingute tegemiseks. Erivolitus on aga piiratud kindla toimingu või tehinguga (konkreetse asja ostmiseks konkreetse hinnaga). Kui seadusjärgse esinduse ulatuse määrab seadus, siis volituse ulatuse määrab esindatav, kuid tasub tõsiselt kaaluda enne kui üldvolitus anda! Sealjuures volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb (TsÜS § 120 lg 2)
Statuudiõigus on KOV-le immanentne. KOV õigus määruste andmiseks oma pädevusse kuuluvate 1 ülesannete puhul on sisuline eeldus kohalike ülesannete täitmise õiguslikuks konkretiseerimiseks. Vastavalt KOKS § 7 lg 1 on volikogul ja valitsusel õigus anda üldaktidena määrusi. Riiklike ülesannete puhul on määruse andmiseks vajalik erivolitus seadusest. KOV üksused on õigustatud ja kohustatud kehtestama ka mitmesuguseid eeskirju (heakorra- ja kaevetööde eeskirjad, koerte ja kasside pidamise eeskirjad). Eeskirjade, aga ka põhimääruste näol on õigusteoreetiliselt samuti tegu määrustega. Määrused on üks õigustloovate aktide liik, sest nad sisaldavad õigusnorme (üldnorme). Oma sisult kujutab määrusandlus endast seadusandlikku funktsiooni teostamist haldusorganite poolt
Käskkirjaga nt korraldatakse oma ametkonna sisemist tööd jms. Valitsuse ja kohaliku omavalitsuse üldaktid on määrused, mis on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: ¤ generaaldelegatsioon e üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); ¤ spetsiaaldelegatsioon e erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks). Määruseandmist teostatakse: Intra legem määrustega on eksekutiivorganid volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua ühtki normi, mis ei oleks subsumeeritav mõnele rakendatava seaduse normile. Contra legem määrused ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad antud seaduse alusel reguleerida midagi teisiti, kui varem vastu võetud seaduses sätestatud alused
Autor on seisukohal, et prokuura puhul on tegemist juhatuse liikme seadusjärgse esindusõigusega sarnase, kuid piiratud esindusõiguse instituudiga. Nimetagem seda siis seadusjärgseks eriesindusõiguseks. Peamiseks vaheks juhatuse liikme ja prokuristi vahel on, et prokurist ei osale äriühingu juhtorganite otsustusprotsessides. Üld- ja erivolituse iseloomustamiseks tuleb öelda, et üldvolitus on esindajale antud õigus kõigi volitajat puudutavate tehingute ja toimingute tegemiseks. Erivolitus on aga piiratud kindla toimingu või tehinguga (konkreetse asja ostmiseks konkreetse hinnaga). Kui seadusjärgse esinduse ulatuse määrab seadus, siis volituse ulatuse määrab esindatav, kuid tasub tõsiselt kaaluda enne kui üldvolitus anda! Sealjuures volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb (TsÜS § 120 lg 2)
ja psüühilisest seisundist. 23. MÄÄRUSED Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Oleneb seaduseandjast keda, milles ning millises mahus ta volitab seadusega PS alusel määrusi andma. Siit tulenen volitus e delegatsiooni küsimus. Generaaldelegatsioon e üldvolitus ( kogu võiosapädevus alatiseks) Spetsiaaldelegatsioon- e erivolitus ( pädevus selleks juhuks) Määruseandmise õiguse variandid: Intra legem- määrused on sellised , millega eksekutiivorganid on volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua yhtegi normi, mis ei oleks subsummeeritav mõnele rakendava seaduse normile. Contra legem- määrused on sellised , mis ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad antud seaduse alusel reguleerida
õigussuhte vaieldamatuks ja kinnitatakse kohtu määrusega. 19. Mida tähendab esindusõigus ja milliseid esinduse vorme seadus tunnistab Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda 1. tehinguga (volitus) Uldvolituse iseloomustamiseks tuleb öelda, et uldvolitus on esindajale antud õigus kõigi volitajat puudutavate tehingute ja toimingute tegemiseks. Erivolitus on aga piiratud kindla toimingu või tehinguga (konkreetse asja 8 ostmiseks konkreetse hinnaga). Kui seadusjärgse esinduse ulatuse määrab seadus, siis volituse ulatuse määrab esindatav, kuid tasub tõsiselt kaaluda enne kui uldvolitus anda! Sealjuures volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti
Valitsuse ning KOV organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid, seega oleneb seaduseandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega PS alusel määrusi andma. See volituse ehk delegatsiooni küsimus. Volitamine ehk delegeerimine tähendab ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile. 1) generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); 2) spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks); Generaaldelegatsioonis annab seaduseandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsioon sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille täitmiseks spetsiaaldelegatsioon antakse. KOV organite üksikaktid: 1) Valla- ning linnavolikogud võtavad vastu otsuseid; 2) Valla- ning linnavalitsused annavad korraldusi; 3) Vallavanem ja linnapea annavad valitsuse ja tema ametiasutuste sisemise töö
35 Määrused – on seadusele alluvad halduse üldaktid. Nad on obligatoorsed ja neid väljastavad haldusorganid. Määruste andmiseks peab olema kas generaaldelegatsioon (üldvolitus; sätestatud Põhiseaduses või seadustes) või spetsiaaldelegatsioon (erivolitus). KOV määrus – tegemist võib olla autonoomsete statuutidega, mis ei pea lema kooskõlas kõrgemalseisvate määrustega, sest ei kuulu haldusaktide hierarhilisse süsteemi. KOVid annavad välja määrusi ning need valdkonnad, mida nad võivad reguleerida niiviisi, on sätestatud seaduses. Käskkiri – üldaktina on käskkiri määrus (ent käskkiri võib olla ka
1. Intra legem määrused haldusaktid, mis antakse välja seaduse alusel ja seaduse täitmiseks. Legislatiivaktid, millega eksekutiivvõim on volitatud rakendama kehtivat seadust, see konkretiseerib rakendatava seaduse norme ning peab olema nendega kooskõlas. Need määrused võivad seaduse regulatsioone üksnes täpsustada. Intra legem määruses ei tohi olla ühtegi normi, mis ei ole kooskõlas rakendatava seadusega; Intra legem määruste andmiseks peab olema erivolitus, mis peab sisalduma mõnes seaduses. Seaduses ei või lihtsalt olla volitusnorm, vaid olema koos täpsusustega: volituse sisu (reguleerimise ese) volituse eesmärk volituse ulatus. Delegatsiooninormid, mis sisalduvad seaduse lõpus on vastuolus Põhiseadusega (nt seaduse lõpus norm, et selle seaduse kohaldamist reguleerib VV oma määrustega). 2. Praeter legem määrused haldusaktid, mis reguleerivad valdkondi, mida seadusega pole
Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Oleneb seaduseandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Siit tuleneb volituse ehk delegatsiooni küsimus. Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: 1) generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); 2) spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks). Generaaldelegatsiooni all mõistetakse sellist, milles seaduseandja annab edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsiooni all mõistetakse sellist, milles sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks (täitmiseks) ta antakse. Määruseandmisõigust teostatakse intra legem, contra legem ning praeter legem korras.
Tuuakse sisse teatud juriidiline sündmus või kellegi toimingud, mis seavad ohtu riigikorra eksistentsi (sõda, vandenõu, mäss, maavärisemine jne). Hädadekreet —antakse situatsioonide puhul, mis nõuavad kiiresti rakendatavat abinõud, et olukord hullemaks ei läheks. Intra legem määrus — antud seaduse alusel ja seaduse täitmiseks. Määrust võib anda ainult siis kui on olemas seaduses spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus, mitte mingil juhul generaaldelegatsioon. Generaaldelegatsioon on antud PS-is või vastava riigiorgani üldaktis (nt VV seaduses: VV võib anda määrusi). Aga võib olla ka subdelegatsioon, mis on edasi volitamise õigus. Eesti õiguspraktikas tuli see formuleering siis kui parlament hakkas andma spetsiaalvolitust ministrile või isegi ametile, millega tekkis legislatiivvõimu ja eksekutiivvõimu konflikt. Seega on sellisel juhul võimalik ainult subdelegatsioon.
3) valdavas enamuses Euroopa riikides tuntakse umbusaldusettepanekut kui sisuliselt iseseisvat järelmeid omavat toimingut (st valitsus astub ise tagasi pärast sellise ettepaneku tõusetumist või esitamist ning enne usaldus- või umbusaldushääletuseni jõudmist, ootamata ära kindlat lüüasaamist); 4) deputaadi arupärimine ning järelepärimine; 5) vahetu kontroll parlamendikomisjoni või -grupi poolt, kellel selleks alaline või erivolitus. Parlamendil on tavaliselt oma kantseleiüksused, mille struktuuris on valdavad funktsionaalsed struktuurid ja erialaspetsialistid, millised tagavad parlamendi teenindamise. § 3. RIIGIPEA P. 1. JURIIDILINE LAAD Juriidilise laadi poolest on riigipeal täiesti erinev iseloom sõltuvalt sellest, kas riigivalitsemise vormid põhinevad monarhial (absoluutne või dualistlik) või demokraatlikul vabariiklusel: a) dualistliku vormi korralgi on monarhia päritav;
suhtes kõrgemat juriidilist jõudu. Määruste andmine administratsiooni poolt on sisuliselt legislatiivfunktsiooni teostamine, mille on delegeerinud legislatuur. Seega sõltub üksnes legislatuurist, keda, millises küsimuses ja millises ulatuses ta volitab määrusi andma. Seda teostatakse volituse ehk delegatsiooni abil. Õigusteooria ja praktika tunnevad kaht volituse liiki, need on nn. generaaldelegatsioon (üldvolitus) ja spetsiaaldelegatsioon (erivolitus). Generaaldelegatsioon kujutab endast üldiselt määratletud volitust määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud põhiseaduses või seadustes. See on pädevus kestvaks teostamiseks. Spetsiaalvolituse all mõeldakse ühekordset volitust määruse andmiseks, mis on sätestatud konkreetses seaduses. Juba selle sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutas F. Fleiner, et õigusriigi ideele vastab kõige paremini spetsiaaldelegatsioon. Lähtudes legaalsuse printsiibist ning õigusriigi
suhtes kõrgemat juriidilist jõudu. Määruste andmine administratsiooni poolt on sisuliselt legislatiivfunktsiooni teostamine, mille on delegeerinud legislatuur. Seega sõltub üksnes legislatuurist, keda, millises küsimuses ja millises ulatuses ta volitab määrusi andma. Seda teostatakse volituse ehk delegatsiooni abil. Õigusteooria ja praktika tunnevad kaht volituse liiki, need on nn. generaaldelegatsioon (üldvolitus) ja spetsiaaldelegatsioon (erivolitus). Generaaldelegatsioon kujutab endast üldiselt määratletud volitust määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud põhiseaduses või seadustes. See on pädevus kestvaks teostamiseks. Spetsiaalvolituse all mõeldakse ühekordset volitust määruse andmiseks, mis on sätestatud konkreetses seaduses. Juba selle sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutas F. Fleiner, et õigusriigi ideele vastab kõige paremini spetsiaaldelegatsioon. Lähtudes legaalsuse printsiibist ning õigusriigi
annaabi.ee 
