Õiguse üldteooria õppematerjal (2)

I Teema Õigusteadusest
Sissejuhatav loeng
Ühiskonnad ja riigid on muutunud üha enam sõltuvaks kommunikatsioonist, selle efektiivsusest ja kvaliteedist. Üha enam räägitakse globaalsest Õlikust integratsioonist. Küsimus globaalselt kehtiva Õe võimalikkuse, vajalikkuse, aga ka soovitavuse kohta. Eesti kuulub Sel põhinevasse Õkultuuri. Kõigi riiklikult organiseeritud ühiskondade ehk riikide Õsuhteid reguleerib ka rahvusvaheline Õ. Kolmanda Õstr. ina tuleb meil siin näha ka EL Õt. Neljandana: EL kui integratsiooni organisatsioon , on kujunenud eelkõige Õe kaudu. Üha suuremat rolli hakkab mängima Euroopa Kohus. päevakorrale on tõusnud sidemed erinevate Õkordade vahel. Küsimus ühe riigi Õkorrast ja legitiimsusest on väljunud traditsioonilisest jur. st paradigmast ning on Õe kui piiriülese normatiivse kommunikatsiooniprobleem. Rahvusriigi keskne paradigma on asendunud piiriülese normatiivse kommunikatsiooniga. Kommunikatsioon toimub keele kaudu. Normatiivne kommunikatsioon kujutab oma olemuselt vähemalt kahe olulise dimensiooni kooseksisteerimist – jagamine ja levitamine.
Õe topeltloomusest globaliseerumise tingimustes
Õ TL kontseptsioon seob endas nii Õe reaalsed kui ka Õe ideaalsed dimensioonid – Õe reaalne külg- Slikkus. Ideaalne - õiglus , moraalsus , moraalne Õ. Niipea, kui tuleb mängu moraalsus, moraalne õiglus, muutub pilt ja tekib mittepositiivne Õ. Nõue õigsusele on ainult siis omane Õele kui Õ seda vajab. Koos põhiSega tekib ka nõue õigsusele, kokkulepitud funktsioneerimise aluste kirjapanemisega tekib nõude õigsusele. Õiglus ei olegi midagi muud kui õigsuse erijuht . Kohtuotsusega püstitatakse nõue, et Õ oleks õigesti rakendatud. Eksisteerib oht, et nõue õigsusele võidakse asendada teatud juhtudel nõudega võimule. Selline oht on olemas praktilisest igas riiklikult organiseeritud ühiskonnas, kus nõue õigsusele asendatakse võimuga. Totalitaarse Nõuet õigsusele iseloomustab pidev põhjendatus. Peab olema teada, et järgitud on positiveeritud ja mõjusat Õt, samuti tehakse kohtuotsusega teatavaks, et see Õ ja argumentatsioon, millele on tuginetud, on oma sisult õige. Selle poole püüdleb ka Sandlik kogu, kui kirjutab Sakti menetlemise juurde kuuluvat seletuskirja. Õe topeltloomuse kontseptsioon on tähtis sellepärast, et see on seotud kõikide ainesse valitud probldega. On seotud Õe reaalse ja ideaalse loomusega.
Diskurus ja Õe topeltolemus
Diskursuse teooria on õigsuse kui ka Õpärasuse, tõe protseduuriline teooria. Normatiivse ülestähenduse õigsus sõltub sellest, kas see on saadud teatud kindlaid protseduure järgides . Protseduur on argumentatsiooni protseduur. Diskursust kui protseduuri saab juba määratleda protseduurireeglite süsteemi abil. Reeglid räägivad ratsionaalse , praktilise argumentatsiooni tingimustest. Ühes nende reeglitega formuleeritakse ka ratsionaalsuse nõuded, mis kehtivad diskursuse teooriast sõltumatult. Nendeks reegliteks on mittevastuolulisus, universaalsus eelduste mõttes, keelelis -mõisteline selgus, empiiriline tõesus, tagajärgede kaalutluse ja rollivahetuste silmaspidamine ning moraalsete veendumuste analüüs. See on selline monoloogi tase. On ka teine, mittemonoloogiline tase. Selle tase on diskursuse erapooletus . Erapooletuse reegliteks on: igaüks, kes soovib, peaks saama osaleda, igaüks tohib küsimuse püstitada ja ükski osavõtja ei saa olla takistatud väljast või seest poolt diskursuse sunniga. Need reeglid tõstavad üles võrdusese ideed.
Lisaks kehtib veel üks tingimus universaalseks heakskiiduks – norm leiab diskursuses universaalse heakskiidu ainult siis, kui tagajärjed, mis on mõeldud järgimiseks üksiku huvide jaoks, leiavad aktsepteerimist kõigi poolt. See ongi diskursuse teooria keskne tees. Teades diskursuse reegleid jõuame järeldusele, et õiged ja kehtivad on normid, mille üle kõikide poolt kui õigete üle otsustatakse. See kehtib aga ainult ideaalsetes tingimustes; reaalselt olla ei saa.
Diskursuseteooriaga on seotud rida probleeme. Probleem diskursuse teooria kui praktilise õigsuse/Õpärasuse teooria – seda võiks käsitleda kui diskursuseteooria staatuse probl. Me peame vahet tegema ideaalsel ja reaalsel diskursusel. Ideaalne diskursus on määratletav. Piiramatu aja, piiramatu osavõtjate arvuga, täielik vabadus, keelis mõisteline selgus, empiiriline informeeritus, rollivahetuse võimlikkus, leitakse vastus praktilistele küsimustele. Küsimus on selles, kas eksisteerib sisemine side ideaalse diskursuse ja avatud diskursuse vahel – jah. Praktilises diskursuses ei ole tegemist mitte ühtsete ühiste huvide kindlakstegemisega, vaid huvide konflikti lahendamisega. Huvide konflikti lahendamine on huvide kaalumise küsimus. Ideaalne diskursus pole irrelevantne õigsuse Õpärase kindlakstegemise jaoks.
Probleem topeltloomuse ja jur. argumenteerimise vahekorrast. Ükski Sandja ei ole võimeline looma Õt, kus otsustuse langetamine on võimalik vaid subsumeerimise teel. Kas või seetõttu, et Euroopas on olemas ka common law mõju: racio decidendi vs printsiibid . Oluline põhjus on ka keeles. Kolmas on normide vastuolu või puudumine.
Printsiibid on optimeerimiskäsud – nõuavad et tegelik Õlik võimalus saaks realiseeritud võimalikult suures ulatuses. Nende rakendamise /leidmise vormiks saab olla kaalutlus. Reeglid on normid, mis definitiivselt midagi lubavad, keelavad, käsivad. Nende rakendamise vormiks on üldjuhul subsumeerimine . Seega on printsiipide teooria nende eristamise implikatsioonide süsteem.
I- 1. Õteadus: süsteemne-str. ne käsitlus
I-1.1 Süsteemse-str. se käsitluse olemus
igat teadust peab saama määratleda tema uurimiseseme ja –meetodite kaudu. Korra ja julgeoleku loomiseks toimib tänapäeval väga keerukas õ-normide kompleks mille str. i tuleb tundma õppida erinevatel tasemetel . Õe tundmaõppimine , seletamine, tunnetamine .
Õteaduse üleanne on Õe kui reaalselt eksisteeriva sotsiaalse fenomeni igakülgne süsteemne tundmaõppimine selle kriitilise interpretatsiooni (ja ka enesekriitilise) ja seisukohtade argumenteerimise abil.
Õe kohta võib esitada erineva kvaliteediga küsimused. Horisontaalsed küsimise võimalused: jurisprudents ; Õe sotsioloogia; Õe ajalugu ja Õe filosoofia. Kõik need küsimise viisid on seotud Õliku praktikaga ehk Õliku tegelikkusega. Kui küsida ühe ja sama asja kohta erineva kvaliteediga küsimusi, siis saame ka eri vastuse. Õlik tegelikkus tarnib toormaterjali ja niisamuti ootab see Õlik tegelikkus abi metatasemelt.
Õe kohta saab esitada küsimusi ka mitte ainult horisontaalselt . Õt peab tundma õppima mitmetasandiliselt: Õlik praktika ↔ Praktiline ( dogmaatiline ) Õteatud jurisprudents ↔ Jur. meetodiõpetus ↔ Üldine õpetus Õteadusest/Õe teooria ↔ Lingvistika, Õlingivistiga ↔ Sotsioloogia, Õlik sotsioloogia ↔ Filosoofia (Õe, riigi ja sotsiaalne filosoofia), Õe loogika .
1. 2. Õiuse tunnetusviisidest
I. 2.1. Õe filosoofia kui Õe tunnetusviis
Hea ja õiglase Õe järgi on ikka ja alati küsitud. Õ f tegeleb juriidil põhimõttel küsimustega. Nende põhimõtteliste küsimuste tunnetamisega, nende üle diskuteerimisega, küsimustele vastuste leidmisega. Õ f-ga tegeleja peab omama süstemaatilisi teadmisi nii Õest kui filosoofiast. Ajalooliselt kasvasid üksikteadused välja filos-st. f-t on väga raske määratleda. F põhiküsimused on jaotatud 3 probl-ringiks: kas õ on olemise komponent? –millest lähtuvalt saan ma kinnitada, et olen tegelikkusest aru saanud? – tõdemus, et pimesi ei saa usaldada riigi poolt loodud pos õ, 20 saj kurvad näited. Õ f eseme moodustavad maailm kui olemine, äratundmine ( subjekt ) ja õ eksisteerimisviis (õ kui protsess). Õ filos otsib vastust küsimusele, mis on õiglus.II õ f põhimõisteks on küsimus riigist. iguse filosoofia esemesse kuuluvad probleemid riigi ülesannetest (eriti õigusloome vallas), riigi eksistentsist jne. Lõplik riigi ja õiguse filosoofia eristamine ei ole võimalik. Lõppastmes otsib õiguse filosoofia vastust I. Tammelo küsimusele: milline õigus on õiglane õigus? Otsides sellele küsimusele vastus, otsib õiguse filosoofia vastust eetiliselt õigele käitumisele õigusega reguleeritud inimkäitumise sfääris. Õiguse filosoofia ei saa siinjuures mööda vaadata õiguslikust tegelikkusest, kehtestatud käitumise mastaapidest ja nende vastavusest vähemalt eetilisele miinimumile. Lisaks sellele peavad õiguse filosoofi huvitama antud ajas ja ruumis kehtivad üldtunnustatud õigluse mastaabid. Need peavad huvitama nii seaduseandjat kui ka õiguse rakendajat. Seega ei ole õiguse filosoofia mingi „filosofeerimine“, vaid õiguse filosoof on seotud õigusliku tegelikkusega ja ta pakub omapoolseid lahendusi selle tegelikkuse õiglaseks edasiarenduseks. Konkreetne aeg võib luua võimalusi õigluse üldtunnustatud mastaapide leidmiseks, kuid küsimus õiglasest õigusest jääb alati püsima.
I.2.2. Õe sotsioloogia kui Õe tunnetusviis
Õ sotsioloogia esemeks on Õe ja ühiskonna vaheliste mõjutegurite (seoste) avastamine. Sotsiol huvitub ühiskondade tekkest , inimestevaheliste suhete tekkest, arengust, perspektiividest. Uuritakse, mis põhjustavad v mõjutavad uuritavaid protsesse. Õ sots kuulub sotsiaalfilosoofiast väljakasvanud süstemaatiliste teadmiste hulka, moodustab suhtel iseseisva haru. Küsimused sellest, mis eeldustel võimaldab õ inimkäitumist juhtida ja kuidas õ ise reageerib sots-tele muutustele. Õ s kasutab uurimiseks eelkõige empiirilisi meetodeid . Seetõttu eristud õs õ filosoofiast. Õs uurib süstemaatiliselt õ jaoks olulisi elulisi asjaolusid.
I.2.3. Õe ajalugu kui Õe tunnetusviis
õ ajalugu . ajaloo esemeks on varasemad õ-korrad. Savigny nägi ajaloos väga vajalikku õ tundmaõppimise viisi. Tegemist 1 õ tunnetusviisiga.. õ ajaloo fn-d on 1) filosoofiline (Ajalugu asub õ f-le lähedal. Õpitakse tundma, milline oli kunagi kehtinud õ eesmärk, ettekujutused õ-st), 2) geneetiline (kunagi eksist-d õ käsitletakse tänapäeva õ eelastmena ja nii konstrueerub õ mõistmisel teatud astmestik, mis on pidevas arengus); 3) kogemuslik fn ( teadasaamine olnust). Õppides tundma erinevas ajas ja ruumis kehtinud õ-st tekib võimalus näha alternatiivseid võimalusi. Võrdlemine õ-s on ajaloo osa. , kuulub õ mõistmise juurde. Õ puutub kokku õ tekstidega alates ajast, kui on ilmusid need tekstid.
1.2.4.Õiguse dogmaatika ehk jurisprudentsÕiguse teooria. Nimetatakse ka dogmaatiliseks õigusteaduseks või praktiliseks õigusteaduseks. Analüüsib objektiivset õigust, kehtivaid õigusnorme. Temaga üsna lähedane on võrdlev õigusteadus . Sellegi huviobjektiks on süsteemi saadus ehk norm ja esmaseks ülesandeks on teiste õigussüsteemi struktuuride ja neis jõustunud normide sisu selgitamine . See aitab kaasa oma õiguskorra mõistmisel.
Õiguse dogmaatika on vanim õigusteadus, annab vastuse küsimusele kehtiva õiguse sisu kohta. Tegeleb õigusnormide tõlgendamise (sisu selgitamise) ja süstematiseerimisega
I.3. Multi Level Approach moodsas Õmõtlemises
Õmõtlemisel võivad olla ja tegelikult ongi erinevad tasemed. Iga selline teoretiseerimine level viib erinevatele tulemusele ja arusaamadele. Õteoreetiline mõtlemisviis jaotatakse tavaliselt selle sõna laia tähendust silmas pidades kolmeks:
Õlikke ilminguid käsitletakse kui tõsiasju (fakte) – realistlikkus;

Analüütiline Õmõtlemine, mille raames käsitletakse Õ kui süsteemi ja mõtlemist sellest;

Nn väärtustele rajatud mõtlemine, mille aluseks on Õlikud väärtused või väärtused Ões .
Tänapäevases Õmõtlemises seletub see praktilise jur. argumentatsiooni iseloomus, mille moodustavad ühelt poolt Õpraktika ja teiselt poolt praktiline Õteadus. Sellist korrelatsiooni Õpraktika ja praktilise Õteaduse vahel võib käsitada ka kui kahte level’it Õe tundmaõppimisel , kusjuures level 1 on alati ja igal juhul Õpraktika. Nende esimetele tasandile tuleb lisada ka edasisi tasandeid: jur. meetodiõpetuse (level 3) ja üldise õpetuse Õest (level 4). 60-ndate aastatel toimus üldise õpetuse kontseptsiooni areng, millega tagajärjel üldise Õõpetuse asemel konstitueeris üldine Õe teooria (Õe teooria). See tähendab, et level 4 – üldine õpetus Õest – saab ühe uue str. i juurde – Õe teooria. Kuid ei tohi unustada, et ka Õe teooria peab lõppastmes lähtuma ja toetuma praktikale. Praktiline Õmõtlemine algab alati level ühest ja jääb alati temaga seotuks. Tänapäevane Õmõtlemine on harjanud opereerima esimese kolme level’iga. Tegelikud probld algavad lähenemise neljandast tasemest, mis puudutab kõige otsesemalt argumentatsiooni, n-ö teoretiseerimist. Küsimus on selles, kui puhas võib/saab teooria olla, milline võib/peab olema teooria side praktikaga. Ilma tegelike seoste ja suhete otsimise ja leidmiseta ei kujutaks need mõttekäigud midagi vajalikku praktika jaoks. Praktika on vajalik korrastatud Õmõtlemise jaoks ja teoretiseerimise jaoks.
I-4. Tänapäevane Õe mõiste
Tänapäevane Õe mõiste koosneb kolmest suurest segmendist. Esimene neist on kindlasti Õe objektiivne kvaliteet. Objektiivse Õe all mõistetakse kehtivate Õnormide kogumit (kirjapandud Õe allikad). Et Õ kehtiks objektiivse Õena, peab ta olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla formaalse tee. See formaalne tee on ise vastavate Õnormide poolt reguleeritud. Teine väga traditsiooniline moment on Õ subjektiivses mõttes, Õsubjektile kuuluv käitumise ja tegutsemise võimalus: eelkõige ise tegutseda teatud viisil, kuid kindlasti ka võimalus nõuda kohustatud subjektilt vajalikku käitumist. Kolmas Õ kui normatiivne informatsiooni ja kommunikatsiooni meedium. See, kuidas reflekteerub objektiivne ja subjektiivne ümbritsevas maailmas. Praktika on tõe kriteerium . Kui hinnata tänapäeval mõnda situatsiooni Õlikus kontekstis, tuleb hinnata läbi nende kolme segmendi: objektiivne, subjektiivne, info ja kommunikatsiooni meetod. Õ ideaalses mõttes on väärtusmastaap, millega saab mõõta Õkorda ja sellest tulenevaid Õi. Selles tähenduses sisaldub Õe mõistes õiglus.
Pos õ ja ülipos õ. Milline on õige õ?, õf küsimus. Pos õ-lt oodatakse , et temas kätketud õ-likud lahendid oleks head ja õiglased. Pos õ võib olla õigele õ-le vastupidine. Õige õ tabamiseks on tarvis pos õ sügavat tundmist ja teaduslikku lähenemist. Õige õ allikad peavad olema selgemad kui pos õ-l. kehtivad õ-normid, ,mis on in poolt loodud, ongi pos õ. ülipos õ põhineb jumalikul ilmutusel, inimmõistusel. Nim ka loomu-loodusõ v mõistuseÕeks. Tegu on põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Pos õ normid vaid siis tõeliselt kehtivad, kui nad vastavad loomuõ-le.
II Teema Õteaduse metodoloogia
II.1. Süstemaatiline osa: kesksed mõisted Ões
Erinevad Õkultuurid tähistavad kategooriaid (keskseid mõisteid) erinevate tähistega. Kesksed mõisted Õteaduses on inimene, tegu, ese, aeg, ruum ja kausaliteet .
II.1.1. Inimene Ões
Õ on selline, et on alati olnud seotud inimesega, alati inimeste poolt loodud ja inimestele suunatud. Normid on mõeldud inimeste jaoks. Nt keskajal loeti Õega seotud olevaks inimest, kes kuulus ühiskonna juurde läbi religiooni, tavade ja kommete . Orjandusühiskonnas, ori oli rääkiv tööriist, ei olnud Õe mõttes subjekt vaid objekt. Valgustusajastu lähtus suuresti targalt ja mõistuspäraselt käituvast inimtüübist. 19. saj Euroopas inimene, kes oli kaupmees , ettevõtja, juhib kasusaamise tung. Tänapäeva läänemaailma inimesekäsitlus lähtub aga inimesest kui mingi grupi liikmest – kollektiivinimesest.
II.1.2 Tegu Ões
Jur. teo mõiste sisustamisel lähtutakse sotsiaalsest elust. Jur. s mõttes on teoks sotsiaalselt oluliste tagajärgede tahtlik esilekutsumine. Õlik tegu võib seisneda ka tegevusetuses. Oluline on seega mitte niivõrd motoorika , kui just psühholoogiline moment – suhe oma käitumisse. Siit tuleneb, et jur. teo mõistega seonduvad tihedalt veel tahte, tahtluse ja kavatsuse mõisted. Ühe Õliku olulisema eriliigina tuleks vaadelda tööd.
II.1.3 Ese Ões
Esemed on hüved , mis võivad alluda isikupoolsele Õlikule valitsemisele. Objektide hulgas võib eristada kolme põhilist liiki: Õed ; vaimse töö tulemused (vaimne looming) ja kehalised objektid (asjad). Õi käsitatakse siinkohal samastena subjektiivsetele Õtele – need on Õkorra poolt omistatud ja lubatud tahteteondused.
II.1.4. Ruum ja aeg kui teadmiste ühiskonna Õtunnetuse kesksed probld
Õe kehtivuse otsene seos on nii ajaga , mille vältel Õe looja peab vajalikuks Õnormi kehtimist, kui ka ruumiga, mis määrab ära Õnormi kehtivuse geograafilise ala. Aeg ja ruum eksisteerisid juba enne kui hakati rääkima Õest kui korra reeglist. Ka inimkäitumine saab kehtiva Õe käsitluses aset leida teatud ruumis ja teatud ajal.
II.1.4.1 Inimeste, aja ja ruumi muutumine
Kuna Õ on selle algusaegadest peale olnud pidevas, ehkki mitte väga kiires muutumises, eri ruumides ühel ja samal ajal kehtiv Õ on erineva sisuga, ja ka samal ajal samas ruumis kehtivaid Õnorme võivad eri inimesed erinevalt mõista.
II.1.4.2. Õ ja aeg
Aeg kuulub Õe põhimõistete hulka. Aeg esineb väga erinevates seostes ja tähendustes.
II.1.4.3. Õ ja ruum
Kõige laiemalt tuleks Õlik ruum piiritleda kui inimese eluruum – s.o maapind , milleni ulatub tema huvi ja tegutsemisvõimalused, samuti selle kauguseni, milliseni tal on huvi ja võimalusi seda ekspluateerida. Ruumi mõistetakse üldiselt kolmedimensioonilisena, Ões saab seda käsitada nii ühe-, kahe- kui kolmemõõtmeliselt.
II.1.4.4. Küberruum ja reaalaeg
Ruumi ja aja ületamise probld on juba mõnda aega teravalt päevakorral. Asjaolu, et arvuti vahendusel on võimalik kokku puutuda nähtustega, mida inimene on harjunud seni tundma, suurendab segadust . Virtuaalne reaalsus on simuleeritud keskkond. Reaalaeg kõnekeeles tähendab suhtlemine reaalajas suhtlemist arvuti vahendusel. Tegelikkuses võtab aga ka see aega. Termini küberruum seos füüsilise ruumiga on eksitav. Küberuumi sisenedes ei välju inimene oma geograafilisest asukohast.
II. 1.4.5. Vajadus “teistsuguse” Õe järele
Euroopas on jõutud järeldusele, et meie jäiga kirjutatud Õe ruumis peaks leidma võimaluse eneseregulatsioonile. Olukord, kus Õe ülesanne ei ole mitte anda lahendusi, vaid luua asjaomaseks protsessid vaid eeldused. Siis keskkond toimib eneseregulatsiooni alusel. Sisuliselt võib eneseregulatsiooni mõista situatsioonina, kus Sandja loob eelduse, delegeerib valdkonna reguleerimise mingile organisatsioonile (nt meediakeskkond, logistika). Kirjutatud Õ valmib bürokraatliku protsessi tulemusel, ei suuda kiiretele muutustele operatiivselt reageerida.
Õe looja fni on hakanud täitma tehnoloogia ise. Mitmed tehnilised lahendused võimaldavad koguda teavet inimeste kohta internetis või takistada infole juurdepääsu. Jutt on informatsiooniÕest. Õt luues peab tähelepanu pöörama, mis ühiskonnas toimub. Õ saab olla üks osa tegelikkusest, mille Õe looja on välja valinud ja kirja pannud . Kuid sellel on nüüd uus kvaliteet. Ühiskond kui infoühiskond . Infoühiskonnaga seotud riskid? See jätab isikud ilma suurest osast kaitsest nende vastu huvi tundvate institutsioonide ja teiste isikute eest. Info on kõigile kättesaadav ja me ei tea, mis eesmärgil seda kasutatakse. Riigid ja ühiskonnad muutuvad üha enam sõltuvaks info kättesaadavusest, kvaliteedist ja kommunikatsioonist. Prioriteedid – vajadus siduda vastav õloome teadusuuringute, arendustegevusega, kus ELi areng on otseselt seotud tehtava õloome ja teadustööga. Interdistsiplinaarne lähenemine määrav. InformatsiooniÕe vahendid on võimalik liigitada:
Planeerimisinstrumendid: infoühiskonna planeerimine nii poliitilisel kui ka tehnoloogilisel eeldab väga läbimõeldud kavasid, kuna see toimub väga mitmel tasandil.

Otsese käitumise kujundamise vahendid: vahetud ja teatud mõttes siduvad tegutsemisjuhised, mis antakse Ste tasemel millegi tegemiseks või millestki hoidumiseks (nt teatud informatsiooniÕlike kohustuste kehtestamine, tegutsemisloa andmise kontroll).

Kaudsed käitumise kujundamise vahendid: miski, mis loob positiivset või negatiivset motivatsiooni ja millegi positiivse või negatiivse kaudu mõjutavad adressaadi käitumist. Pole tegemist millegi keelatud/lubatuga, vaid soovitatavaga või mittesoovitavaga.

Võimu instrumendid : riiklik infopoliitika, enda infoalane tegevus võib kujundada nii Õloomet kui ka üksikisikute infoalast käitumist. Väga mitmed asutused ja institutsioonid on hakanud avaldama selliseid juhendeid, mis võimaldavad isikutel saada infot oma käitumise tagajärgede kohta.

Iseregulatsiooni instrumendid: laiemas mõttes on mistahes normatiivsel alusel põhinevate käitumisjuhiste kehtestamine konkreetsete subjektide huvide paremaks saavutamiseks. Õloome viis, mis keskendub dünaamiliste, mobiilsete reguleerimisvõimaluste loomisele, teades, et ainult need lahendid ei pruugi olla lahendusteks piisavad (nt käitumisjuhised).

Täiendavad Õlikud (nii era kui ka av-õlikud instrumendid). Nt leping.
II. 2. Õfilosoofiline ajalooline osa
Erinevas ajas ja ruumis on Õest erinevalt aru saadud, see on tinginud ka erineva tähistuse Õe osas, erinev rõhuasetus on tinginud eri arusaamasid. Neid erinevaid tähistusi võib üldistatult vaadata läbi ruumiline, isikulise, esemelise ja ajalise kehtivuse ulatuse. Ruumilise kehtivuse ulatus: jutt on Euroopast; muud võib kõrvale jätta, kuna Õe kujunemine nendes ruumides ei ole mõjutatud meie Õsfääris – euroopa sfääris toimuvaga. Isikuline kehtivus: kõik inimesed, kellel on olnud või kellel on täna elukoht sellise Õfilosoofilise lähenemise kehtivusruumis. Peale selle ulatub see mõju läbi isikulise kehtivuse kaugemale ruumilisest kehtivusest – mõjutanud migratsioon , kolonisatsioon. Esemeline kehtivus – selle ulatust iseloomustavad põhiliselt järgimised 5 probl: õigluse ja Õe suhte selgitamine; Õe ja autoriteedi /legitiimsuse probld; Õe ja korra probld; põhiSliku Õe probleem ja rahu kui olemuslikult maailmaakord ideaalis. Ajalise kehtivuse probleem: läbi vanaaja, keskaja ja uue aja arusaamise :
XV sajand on Õe vabastamine (religioossest) ideoloogiast: Õt hakati rääkima kui ajaloolisest fenomenist → positivistlik alge ( humanistid , Bodin, Grotius ). Kaks teed Õe sisustamisele: kontinendil – Õ kui võimufenomen; ja Inglismaa-printsiipidele rajatud tee (Inglismaa Õriigina), tänapäeval murdnud sisse ka Mandri-Europasse (printsiipide osakaalu suurenemine).
XVII sajand: Hobbes – Õ kui käsk (Grotius, Puffendorfi mõju).
XVIII sajand: utilitaristid – Õ peab kasu tooma . Hegeli kohaselt Õ kui rahvavaimu ja maailmavaimu väljendus . Savigny järgi ei piisa poliitilistest tahtest ega puhtast tehnikast. Hegeli järgi Õ on elu korrastamiseks; see peab olema järjepidev, seotud konkreetse rahvaga.
XIX sajand: vastuoluline ajastu: ühelt poolt Õpositivismi võidukäik ← rahvuslike Õkordade sünd (common law mõttes ennast isegi kriisis olevat), teistelt poolt äärmuslik materialist – Marx , Engels .
XX sajand: loomuÕe renessansi sajand; põhjus - „eksistentsiaalsed vapustused“. Teise ilmasõda loomuÕe taaselastamine; inimesele kuulub midagi võõrandamatut → põhiSte esimestes peatükkides on põhiÕte ja vabaduste loetelud; neid pole annetanud riik, vaid postiveerimine on lihtsalt selleks, et näidata neid avalikule võimule.
II. 2.1. Õ kui jumala tahe
Kõige otsustavamat osa läänemaisest Õest arusaamise kujundamisel on etendanud judaism , mis samastas ja samastab Õe jumala tahtega (Õ = jumala tahe). Se mõiste ja Sandlusega kaasneb Ste austamise ning järgimise PM. , samuti karistusproblde lahendamisviis. Pühakskuulutatud S kuulub järgimisele, kuna tegemist on Jumala tahtega. Isiku väärtus avaldub normide järgimises. Headus ja inimlikkus avaldub kristlike käskude ehk Ste austamises ja järgimises. 10 käsu (Piiblist) alalhoidmine on ainult selle probl paljutähenduslik väline avaldus. Se mõiste loomine, sisustamine ja järgimine on teine oluline fakt, mis Judaismi teene.
II. 2.2. Õ kui õigluse väljendus
Kreeka Õfilosoofia. Platon ja Aristoteles lugesid Õt ja St oluliseks ainult Polise kujundamiseks ( linnriik koos selle ümbritseva maaga, seal kehtis üldine kord, mis korrastas ja ühendas seda linnriiki). Kui on juba selline linnriik, siis see tähendab ka juba korda, mis peab mängima korraldavat ja ühendavat rolli selles riigis. Hea põhikord on Õkord. Mis on polise Õallikaks? Platon vastab, et Õ headuse ja õigluse ideega. Õe kujunemine on seotud mõistuse kujunemisega. Aristoteles seadis selle õigluse mõiste võrdsuse ning ühetaolisuse mõiste konteksti, ta tõstis üles mõtte sellest, mis juhib loomuÕele, ta ütleb, et tuleb eristada otsuseid, mis põhinevad loomuÕel ja positiivsel e kujundatud Õel (leidis, et neid Õi tuleb eristada).
II. 2.3. Õ kui inimese loomu väljendus
Rooma Õe sektor , kus kesksel kohal stoikud , nende filosoofia ja Cicero . Rooma Õe filosoofia näeb inimkonda kõikehaarava ühiskonnana, mitte ei piirdu vaid polisega. Stoikude formel – 1 jumal, 1 riik, 1 Õ, kuid selles Ões on erinevad sektorid ius naturale, ius gentium ja ius civilis. Ius naturale põhineb loomuÕele, igavene Õ. Ius naturale suhe teistesse Õe harudesse leiavad oma väljenduse corpus iuris civilises. Ius naturale – õpetus kõige loomisest, mis annab reeglid Õe ja ülekohtu kohta. Erinevalt stoikutest, kes pooldasid passiivset allumist üldisele maailmaSele, toetas Cicero avalikku vastuhakku ebaõiglasele Sele, s.o. aktiivset tegutsemist konkreetse ühiskonna hüvanguks
II. 2.4. Õ kui rahukorraldus
Õ on seotud religiooniga. Aurelius Augustiniuse arusaam Õest, kus polise (inimühiskonna) kõrvale esitab ta kiriku, st et on olemas ka jumalakorraldajate tarkus ja Õ selle kontekstis on vabaduse ja jumalakartlikkuse kvaliteet, kirikutegelastel on oma Õ. Kuid see, et tehakse panus kiriku ja ilmaliku põimumisele ei tähenda nende vastasseisu, antiteesid küll, aga mitte vastasseisud, see on suunatud kiriku ja Õe ühendamisele. See omab mõju ka tänapäeval. Näiteks Eesti taasiseseisvumise ajal olid vaimulikud igasuguste toimingute juures (lipu õnnistamine jne).
II. 2.5. Õ kui jumaliku maailmakorralduse osa
LoomuÕe allikas on inimmõistus , mis on võimeline vähemalt osaliselt tunnetama jumaliku mõistuse väljendust, jumalikku igavest St. Inimloomus on eesmärgipäraselt täiustuv, s.t. lähenev oma eesmärgile - saavutada jumalikkus . Loomulik S on alati ühesugune, sellest tuletatav loomulik Õ võib aga vastavalt ajalis-ruumilistele tingimustele olla muutuv. Inimlik S on tuletatud loomulikust Sest. Kui nende vahel on tegelikkuses ikkagi vastuolu, on see S vaid näivalt S. Niisugusest allumisest võib keelduda, kui see ei ohusta üldist rahu ja julgeolekut.
II. 2.6. Õ kui ajaloo fenomen
Ajalooline koolkond, 16.saj humanistlik suund, kes tegelevad ajalooga , lähtuvad oma seisukohavõttudes inimesest, inimlikkusest, juhtides Õmõtlemise tagasi loodusÕele, kuid samm on edasi siin, et loodusÕele lisandub ajalooline arusaam. Samal ajal tekkib erinevus kontinendil ja Inglismaa Ões, kontinendil ajalooline, ühine arusaam, et on olemas Õ, mis kehtib kõigi suhtes. Sellest tulenevalt kujundatakse Rooma Õ selliseks Õeks, mis kehtib kõigi inimeste suhtes. Algus Rooma Õe retseptsioonile, CIC ülevõtmine .
II. 2.7. Õ kui Sele põhinev fenomen
Õe vabastamine religioossetest alustest. Keskpunkti moodustab suveräänne Sandlik võim, mis tõstab esile vahekorra lex’i ja ius’i vahel, Se ja Õe vahel. S võib Õest olla väga kaugel, siiski on rõhk Sel. S on kõrgema võimu käsk. Hugo Grotius: loodusÕ tuleb vabastada teoloogilisest Õest, Õ on inimese mõistuse väljendus. Rahvusvaheline Õ seob kõiki inimesi.
II. 2.8. Inglismaa Õriik
Filosoofiline käsitlus, mis loodi Inglismaal 16.sajandil, seoses konstitutsioonilise riigi tekkega. Taoline riik loetakse ainukeseks Õe loojaks ja tagajaks. Vastandiks sellele oli absolutism kontinendil oma vürstlike riigikestega. Inglismaa Õ arenes iseseisvalt ja omapäraselt, pidades silmas rooma ja kanoonilise Õe tarkusi kuid ei lasknud neil enese üle valitseda , nagu see toimus kontinendil. 1688.a. revolutsiooniga Inglismaal oli suverääniks saanud parlament , sellega oli loodud institutsioon , milles oli võimalik evolutsiooniliselt ellu viia uusi ideid ja poliitilisi nõudmisi.
II. 2.9. Õ kui käsk
17 saj- selline radikaalne positivistlik Õfilosoofia, mis tunnistab ainukese Õallikana suverääni tahet. See on vajalik selleks, et looduslikus seisundis puuduvad mõisted nagu „Õe ülekohus”, „mitteÕ” jne, kuid tegelikult on olukord, kus valitseb olukord „kõikide sõda kõikide vastu”, ja selle jaoks inimesed koonduvad ja alluvad sellisele organisatsioonile nagu riik. Toimub riigiks ühinemine. Allutatakse end suveräänile. Õe sisu ei otsusta mitte tõde, vaid autoriteet. Riik hoolitseb, et inimesed järgiksid loodusÕlikke põhimõtteid. Riik olevat inimese käitumise ainus mõõdupuu. Õe allikaks on valitseja teha, mis on loodusÕlik mõistusreegel.
II. 2.10. Õ kui Õlik staatus
Käsitlus mis vaatleb Õt kui PõhiSele põhinevat põhiÕt. J.Locke kujundab oma teooria tahtele põhineva positiivse Sandluse vaim. Talle vastandub Montesquieue, kes näeb Sandlikku, halduslikku ja kohtuvõimu lahus, suunates Õe õigluse ideele, kus Õt tuleb käsitleda vastavalt õiglusele. Positiivselt Õelt ei saa oodata, et ta realiseeriks tegelikku õiglust vaid tuleb oodata, et ta sellele läheneks.
II. 2.11. Õ kui “puhta mõistuse” väljendus
Jõutud sinnamaani, et on olemas kontseptsioon, mis mingil moel ei näe ega käsitle midagi, mis on seotud religiooni, teoloogiaga. Õ kui midagi ratsionaalsesse ja eetikasse puutuvat. Käsitlus, mis moodsa riigi tekkimise ja riigivõimu kuhjumise järel püüdis kontinendil suveräniteedi mõistes sisalduvat võimupiiramatust pehmendada loodusÕe ümberkujundamisega mõistusÕeks. MõistusÕ võetakse aluseks paljudele positiivse Õe aladele nii nende loomisel kui ka muutmisel.
II. 2.12. Õ kui rahvavaimu väljendus
Õ avaldub ühiskondlikus lepingus, milles igaüks loobub oma loomulikest Õtest üldise tahte kasuks, et saada need tagasi seejärel kodanikuÕtena. Sellise lepingu poolteks ei ole mitte rahvas ja valitseja vaid vabad ja sõltumatud üksikisikud ning teiselt poolt nende endi üldine tahe ja ühendus. Rousseau jaoks on S ühiskondliku elu keskpunkt. Seta ühiskonda ei saa pidada tõeliseks ühiskonnaks. Kus riikliku võimu autoriteet ja legitiimsus saab tekkida Ste alusel. Kanti järgi ütlevad Sed, kuidas peab olema – see, kas nende järgi ka käitutakse, ei ole kunagi kindel. LoodusSi iseloomustab aga nende alatine kehtivus.
II. 2.13. Õ kui klassiideoloogia
Õest saadakse aru kui võimu teostamise vahendist, Õ ei ole kuidagi seotud õigluse ideega, vaid see on võimu teostamise vahend ja vahend on ta ühiskonnastr. i silmas pidades ühe klassi käes ja selleks klassiks on töölisklass , kes saab ühiskonna probldest kõige paremini aru ja on võimelised seda ühiskonda tervikuna juhtima (Engels, Marx). See on äärmuslik ja lihtsustatud arusaam, millele tekkis vastukaaluks Õfilosoofiline liberalism .
II. 2.14. Õlik liberalism
Minakeskne maailma, mina ja maailm. Ei ole klassi, kes Õe määrab.
II. 2.15. LoomuÕe taaselustumine
LoomuÕe taaselustumise tõi kaasa 20. sajand. Põhjuseks olid ühiskondlik-poliitilised vapustused, mida Euroopa 20. sajandil üle elas. Tegemist ei ole mehaanilise tagasipöördumisega ajaloolisele loomuÕele. Käsitlus, kus loodusÕt (loomuÕt) vaadeldakse alates 20 sajandist positivismi antiteesina. LoomuÕe elustumise peamiseks põhjuseks tuleb pidada riikliku võimu otsustava tegevuse pidevat suurenemist ja laienemist . Sellega seoses toonitatakse üldisi inimÕi või ka teatavaid põhiÕi, nagu võrdsust Se ees, vaba ühiskondliku elu korraldust ja õiglast Õmenetlust. Valitseb tendents mõista loodusÕt kui muutuvat Õt, mitte kui igavest ja muutumatut. Väidetakse, et loodusÕe sisu muutub koos ajaja olukorraga ning orienteerib end õigluse idee ümber. Õe aluseid nähakse Õtundes ja rahva kollektiivses teadvuses.
III Teema Tänapäevane diskussioon Õe teooria üle
Õiguse tunnetusulatusest (Eesti kontekstis)
Arvestades, et Eesti õigussüsteem lähtub suuresti Mandri-Euroopa tavadest ja mõtlemisest, siis tuleb õiguse tunnetusulatuse sisustamisel sellega arvestada.
On olnud aegu, kus öeldakse, et kirjatähest ei saa kinni hoida. Pelgalt kirjatähest kinnihoidmisele tuleb vastu seista. Seadusesätte taha vaja leida mõtet, näha väärtusi. Tõlgendamise tulemus peab olema ratsionaalne seisukoht, ei saa olla puhtalt tekst ja puhtalt väärtused. Põhimõtteline skeem õigusele vastava otsustuse leidmisele: mandri- euroopale omasest ius scriptumist ei saa kõrvale vaadata. Peab võrdlema tegelikkuses juhtunut normiga. Otsustusprotsess päädib normi leidmisega. Ei saa hakata mingite väärtustega opereerima. Paljudel juhtudel on printsiibid kirja pandud, kohus on neid sisustanud. Need ei ole normidest eraldiseisvad asjad, vaid normide aluseks.
Loomulikult ei saa tänapäeva arusaama taandada ainult normile , sest kehtivad ka printsiibid, mida on kohus sisustanud. Nad ei ole normidest eraldiseisvad asjad, vaid teatud normide üldistused. Normide kompleksil kui printsiibil võib samuti oma otsustuse põhistada. Ei tohi unustada, et tänapäevane jurisprudents on eelkõige väärtusjurisprudents. Ka Eesti püüdleb selle poole, kuigi eelkõige ollakse kinni normi sõnastuses. Siin avaldub ka erinevus kontinendi ja üldise õiguse vahel, viimases on väärtuste ja üldiste printsiipidega opereerimine tavapärasem (kontinent lähtub pigem normist ). Seega võiks siin punkti alla arutada ka tõlgendamisega seonduvat – millised tõlgendamismeetodid on tavapäraseimad Eestis (tõlgendamine kui tunnetuse alus).
III-1. Väärtusjurisprudents kui XX saj. Jurisprudents
Väärtusjurisprudents saavutab oma tähenduse seeläbi, et ta tunnustab ja on seotud „seadusest kõrgemalseisvate“ või „seadusele eelnevate” väärtustega. Võib-olla oleks täpsem kasutada siinkohal terminit väärtusmastaap. Väärtusmastaabid peavad olema aluseks õiguslikule reguleerimisele, seaduste täiendamisele ja samuti seaduse tõlgendamisele.
Küsimused seadusest kõrgemalseisvatest väärtusmastaapidest on jurisprudentsi küsimused. Jutt on sellest, et juriidiline otsustus peab olema väärtusotsustus. Väärtusjurisprudentsi näol on tegemist tänapäevase arusaamaga, kuidas jõuda Se abil ja Se kaudu Õele vastava – õiglase – lahenduseni. Väärtusjurisprudents on XX sajandi jurisprudents. Süsteemset käsitlust Se mõttest ja eesmärgist teadasaamisest nimetataksegi jurisprudentsiks. Tegemist on Õteaduse osaga, mida huvitab objektiivne ehk kehtiv Õ, kehtiva Õe keel. Jurisprudents on objektiivset Õt (kehtivat Õt) seletav teadus. Jurisprudentsi kutsutakse ka Õe dogmaatikaks. Juriidilist probl lahendama asudes tuleb küsida Õnormi kehtivuse ehk objektiivse Õe järele ning seejärel normi mõtte ja sisu järele.
Väärtusjurisprudentsi kohta on väidetud, et ta on 20. sajandi jurisprudents. Eesti ühiskonnas on jõutud juba tubli 10 aastat tagasi tasemeni, kus väärtusjurisprudentsi küsimused on tõusnud üsna teravalt päevakorrale. Väärtused peaksid endast kujutama seaduse mõtet. Kohtusse tullakse otsima mitte seadust, vaid õigust. Kõigepealt tuleb leida ja leitaksegi nn juhusenorm, kaasusele kõige paremini vastav norm, mille kaudu tuleb jõuda otsustamisnormini. Pole välistatud juhud, kus juhusenorm ja otsustamisnorm ei lange kokku. See on loomulik, kui seaduse kuiva teksti taga osatakse näha ja hinnata asjaolusid, mis aitavad jõuda võim õigusele vastava otsustuseni. Samas ei saa õnormi ennast mitte kuidagi kõrvale visata. E. Kergandberg
III. 1.1. Sest kõrgemal seisvad väärtusmastaabid
Tänapäeval töötab Õteadus selliste mõtlemisviisidega nagu analoogia , võrdlus ja tüüpilisus ning teiste avatud väärtusmastaapidega. Väärtusmastaabid peavad olema aluseks Õlikule reguleerimisele, Ste täiendamistele ja samuti Se tõlgendamisele.
Tänapäevane jur. otsustus peab olema väärtusotsustus. vaja on valitsevat ettekujust väärtushinnangutest – neid võib leida põhiSest. Väärtused ei ole mitte ainult meie teadvusega seotud, vaid nad on „objektiivsed“ üldise kehtivuse mõttes. See tähendab seda, et nad ei kujuta väärtust mitte üksikule, vaid nad peavad oma olemusest lähtuvalt tooma rahuldust kõigile. Siit tuleneb moraalinormistik, mida objektiivne Õ peab arvestama ja millele Õ peab olema ka suunatud. Väärtused peavad olema aegumatud, mis manifesteeruvad Õnormides (nt PS põhiÕte kataloog). ja nii konstrueerib läbi Õe ka õiglusnormide kogum.
Kehtiva Õe immanentne osa on Õeetilised printsiibid. Valitseva eetilise seisukohaga vastuolus olev norm ei saa kehtiv olla.
III. 1.2 Normi sisu ja reaalne str.
Väärtusjurisprudentsi jaoks ei ole norm kunagi valmis ja rakendatav . Ses sisalduv norm vajab selgitamist ja tõlgendamist . Normi tõlgendamise protsess peab olema korrastatud, mitte suvaline . objektiivses Ões sisalduv norm on vaid pide lahendusnormi leidmiseks.
Väärtusjurisprudentsi puhul on mõtlemises olulised asjade loomus ja tüüpilisus.
Traditsiooniline arusaam on entsüklopeedilist laadi . Väärtusjurisprudents teab neid, aga tema jaoks on küsimus normi sisust ja reaalsest struktuurist teise kvaliteediga. See ei ole talle kunagi ette antud. sisu on ainult alguspunkt, millest siis edasi töötatakse. Struktuur moodustub läbi arutluse, seletava protsessi, mis koosneb 2 osast – teed väärtuste kontekstis endale selgeks probleemi ja siis ütled teistele. Nii kujunebki struktuur. Üksikjuhu õiglase lahenduse otsing on kantud 2-st võistlevast positsioonist. Millisel viisil on kõige õigem, võimalik ühel juhul seaduse abil sidudes end tugevalt seadusega ja teisel juhul ka seaduse abil, kuid mitte end tugevalt seadusega sidudes, jõuda õigusele vastava otsustuseni. Põhiprobleem on normi ja printsiibi eristamise probleem. Kus õ printsiibid ei ole normid, millest ratsionaalsete lõppjärelduste alusel saaks tuletada väärtuslauseid. Õ printsiipi saab leida konkreetses kaasuses .
III. 1.3. Üksikjuhu õiglase lahenduse otsing
Üksikjuhu õiglase lahenduse otsingu probleem on normi ja printsiibi eristamise probleem. Õigluse printsiibid ei ole normid, nad ei saa olla konkreetsed ehk pidamislaused, kuid neid saab sõnastada olemislausetena. Selleks, et printsiibil oleks läbilöögijõudu, tuleb printsiipi legislatiivselt kujundada. Algselt avastatud printsiip, ka kaasuse enda koes, on stardipunkt Õe rakendaja poolsele normiloomele. Interpretatsiooni käigus luuakse rakendatav norm – see on side ius scriptumi ja ius nonscriptumi vahel.
Teise positsiooni kohaselt peetakse eelpositiivset vähetähtsaks ning igalt sammult Õele vastavuse leidmisel nõutakse ratsionaalset kontrollitavust. Tegemist on samm-sammulise protsessiga, mille käigus Õe rakendaja konkretiseerib ja spetsifitseerib St talle ette antud eluliste asjaolude suhtes, kuni jõuab Õele vastava lahenduseni – see on hermeneutiline ehk arusaamilisele suunatud protsess, mis lõppeb hermeneutilise pöördepunktiga, mis saavutatakse , kui edasine Õlik ja faktiline tihendamine ei võimalda enam normi spetsifitseerimist ja eluliste asjaolude mõttelist jaotamist.
III. 1.4. Topik ja argumentatsiooniprotsess = vöörtusjurisprudents
Kõigil Õlikku tähendust omavatel reeglitel on oma koht (kr k topos), kust saame teada reegli Õliku probl lähendamiseks. Topoi on laialdaselt aktsepteeritav seisukoht, mis võimaldab käivitada probl arutelu, probl igakülgselt käsitleda ning jõuda probl lahenduseni. Juhuslikud seisukohad ja suvaline valik on primitiivseks topoiks. Teiseks astmeks on kindla probl lahendamiseks sobiva nn topoikataloogi otsimine ja moodustamine. On oluline, et sellisesse kataloogi ei satuks mitte juhuslikud seisukohad, vaid sellised seisukohad, mis annavad lahendusvõimalusi. Topoid ehk jur. d argumendid on erineva kaalu ehk kohaväärtusega. Topoid saavad oma kohaväärtuse seoses konkreetse situatsiooni või küsimusega. Seega võib üks topoi ühe küsimuse lahendamisel mängida otsustavat, kuid teise küsimuse lahendamisel juhuslikku või väheolulist rolli.
III. 1.5. Seotus Seadusega ja subsumeerimismudel
Subsumeerimine on paigutame mõttes tegelikkuses aset leidnud asjaolud Õnormi abstraktse koosseisu alla. Subsumeerimisele omistatakse väärtusjurisprudentsi kontekstis vähene tähendus või see leitakse koguni olevat ebasobilik – põhirõhk on teistel kriteeriumitel. Arusaam Sest enesest seostatakse arusaamaga väärtusest enesest. Kui Sandja on tabanud väärtuse olemuse ja selle õnnestunult Ses sõnastanud, siis on ka Sega seotusel väärtusjurisprudentsis oma koht. Püüeldakse õiglase otsustuse järele, samas püütakse siduda seda Sega seotud raamidega.
III. 1.6. Süsteemi küsimusest
Pawlovski järgi on Sel normatiivne, parandamis- ja planeerimisfn. Normatiivne fn – Se rakendaja on Sega seotud tehniliselt, dogmaatiliselt ja Õlikult. Tehniline seotus tähendab seda, et kõik Õe rakendajad, sidudes end Sega, tagavad võrdse kohtlemise. Dogmaatiline seos tähendab seda, et objektiivne Õ konstrueerub alati teatud doktriinidest lähtuvalt, teatud dogmaatika on Sesse sisse konstrueeritud ning rakendades saab seda lahti konstrueerida . Õlik seos tähendab seda, et S on töövahendiks. Parandamise ehk väärtustamise fn – jutt on normide õigest sisust ning faktilisest võrdsusest, aga ka normide objektiivsest sobivusest. Õe rakendaja ei saa end siduda isikliku arusaamaga asjade seisust . Planeerimisfn – riigivõim piirab Õe rakendaja Õpärast käitumist, määrab kindlaks üksiku staatuse ja Õlikud võimed. Selles osas kehtib positivism üsna rangelt , mis viib üsna konkreetsele seotusele Sega – selles kontekstis mahub S väärtusjurisprudentsi päris hästi ära.
Eristatakse suletud ja avatud süsteeme ( case law on lahtine süsteem). Väärtusjurisprudentsi kontekstis on ka Mandri-Euroopa Õe puhul tegemist avatud süsteemiga.
Topoi süsteem - Ei saa luua midagi kinnist. Isegi kui koostame topoi süsteemi, ei ole see lõplik. Eristatakse erialakindjanduses muidugi suletud süsteemi – peetakse silmas objektiivse õigusega seotud kodifikatsiooni (ühel hetkel on õigusele punkt pandud). Siis on ka avatud süsteem – kaasusõigus, nagu common law. See on üks võimalik mõttekäik ja ei puuduta õigusele vastava otsustuse langetamise probleemi
III. 1.7. Õfilosoofiline diskussioon õigluse üle
Põhineb Ilmar Tammelo ideedel. Tammelo tõdes, et õigluse idee taga peituvad kontseptsioonid pole mitte lihtsalt erinevad, vaid need võivad olla isegi vasturääkivad. Samas ei süvenenud ta erinevalt teistest filosoofidest mõiste analüüsi, vaid püüdis ise välja pakkuda normatiivseid kriteeriume, mille alusel tehtud otsused oleksid õiglased. Seda saab teha praktilise mõistuse abil, mille sisu teadasaamiseks tuleb küsida nende tingimuste üle, mille peab täitma, et toimuks rahumeelne kooselu üksikindiviidi vabadust arvesse võttes. Õ peaks olema ühe enam mõistuse poolt põhjendatav. Tammelo püüab ise õigluse kriteeriumide formeerumise protsessi läbi viia ja nimetab seda tseteetiliseks protsessiks. Tseteetilise protsessi eesmärk on õiglasi väärtusotsustusi ratsionaalselt kontrollida. Ta ei pidanud silmas mitte kontroollimatute seisukohtade välja töötamist, vaid kontrollitavate seisukohtade mõju ja nende koosmõju. Tammelo eristab õigluse moraalseid, juriidilisis ja tõelisi põhimõtteid:
Moraalsed õigluse kriteeriumid:
vaesust peab vähendama/kõrvaldama;

ühe jaoks ebasoovitatav → ei tohi teise jaoks lisada;

otsustus samade juhiste järgi, mis kõigi sarnaste situatsioonide puhul;

ei saa soodsamalt / ebasoodsamalt kohelda ilma piisava aluseta;

kedagi ei tohi piisava põhjuseta tahistada käitumast nagu ta tahab;

igaühelt tuleb nõuda seda, mille suhtes ta seda loodab ja ootab;
Tõelised õigluse kriteeriumid:
igaühele kasutamiseks niipalju vahendeid, kui palju ta teenib

igale teenele vastuteene, mis on kohane vastuvale suhtlusvajadusele;

kahjude korral peab olema tagatud nende heastamine, mis on samuti kohane vastuvale suhtlusvajadusele (olulistikule).
Juriidilise õigluse kriteeriumid:
kaitse igasuguse võimu kuritarvitamise vastu;

iga inimest tuleb tunnustada Õe subjektina;

lepingutest tuleb kinni pidada;

jur. menetluse tingimused ja kulgemine peavad välistama otsuste erapoolikuse;

kedagi ei tohi takistada ennast kaitsmast ebaÕlike rünnete vastu;

korraline Õtee (kohtutee) ei saa olla kellegi jaoks liiga raske.
Õigluse kriteeriumite formuleerimisega ei soovinud Tammelo luua suletud, lõpliku kriteeriumite kataloogi.
Nagu tegelikkus ise, nii on ka kriteeriumid arengus. Tammelo süsteem on seega avatud, kuhu lisanduvad ka uued põhimõtted, mis peavad samuti olema põhjendatud ja argumenteeritult esitatud.
Aga kuidas kõike eelmainitud argumenteerimisel kasutada? Eelkõige on ta seisukohal, et õiglasi otsuseid saab põhjendada teatud protsessi käigus (paraduktsioon). Paraduktsiooni protsessis on ühendatud retoorika , toopika (argumentatsioon) ja dialektika. Eesmärk on kindlaks teha õigluse määr. Protsess toimub mõistuse foorumi olukorras. Mõistuse foorumil peavad osalema sellised argumentatsiooni partnerid , keda iseloomustavad erapooletus, asjatundlikkus. Oluline, et osalejad oleksid ideaaljuhul üksmeelel, et nad kiidaksid protsessi tulemuse heaks. Erapooletus, asjatundlikkus, spetsiifilistes teadmistes orienteerumine – see on paraduktsiooni protsessi puhul oluline. Teine element paraduktsioonis argumentatsiooni protsessi ja toopika juures on topos – põhimõtted, mis kanaliseerivad arutelu ja näitavad arutelule oma kohta kätte, topoid on arutelu suunajateks. Aitavad problle lahendust leida.
Tammelo arvab , et kui paraduktiivne protsess on kujunenud selliseks, nagu nõuavad seda protsessi raamtingimused, siis ka argumentatsiooni partnerite individuaalsed ostutused langevad kokku ja kompetentsed inimesed jõuavad pärast arutlused analoogilistele järeldustele. Õiglusele vastab otsustus mitte selle pärast, et see on kooskõlas objektiivse ideega õiglusest, vaid paraduktiivses protsessis argumentatsioonipartnerite vahel saavutatud konsensuse ja nõustumise tõttu.
III-2. Jur. argumentatsiooni teooria

Kuidas saab olla selline seisukoht 20. sajandi keskel, et jur arg põletav probleem? On ju ometi alati oluline olnud. Mis selline küsimus sellisel ajal? Narits arvab, et see ongi seotud selle sama arusaamaga, mis on õigus erinevas ajas ja ruumis. Millele me asetame rõhu õigusemõistmisel ja õigusest arusaamisel. Kolm teed: 1) positivistlik arusaam asjast – keegi on juba töö ära teinud ja tulemused kirja pannud; väga mitmetele põhjustel ei ole obj õigus sobiv rakendamiseks, ka kõige paremal juhul on täna rakendatav õigus sündinud eile, samal ajal soovime , et õigus oleks tegelikkuse peegeldus; ei saa alati arvata, et positivistlik õigus on õiglane õigus ja lähtub õigluse ideest ; seadusandja peaks seaduse eesmärgi seadusesse sisse kirjutama, aga tegelikult pannakse eesmärgi paragrahvi reguleerimisala ainult kirja. Täna hakkab Riigikogu menetlema töölepingu seadust, mille ümber palju vaidlusi. Mandri-Euroopalikus kultuuris on juristil alati olnud suht lihtne toime tulla, sest kirjutatud õigus on alati taskus olnud. 2) common law – pingeseisund Euroopas. Orienteeritud printsiipidele. Võetakse küll seadusandja loomingust midagi üle, aga seda tuleb alati põhjendada, miks üle võeti. Kolmas põhjus kujutab endast kompleksi, milles eristuvad kaks aspekti. JAT pakub teoreetiliselt kindlad raamid , milles saab toimuda erinevate teooriate integratsioon . Lisaks on JAT suuteline ehitama „silla“ õiguse teooria (juriidilise meetodiõpetuse) ja õiguspraktika vahel (praktiline eelis). Silla rajamine loob kindla aluse teooria väärtustamiseks õiguspraktikas. Lisaks ootavad ka subjektid , kelle jaoks õigussüsteem eksisteerib, põhjendatud vastuseid juriidilistele küsimustele, mis võivad aha sisalduda ka vastavates teooriates, sh JAT-is. Juristide jaoks on JAT peamiseks abimeheks jõudmaks õigusele vastava otsustuseni.
Kuigi need argumendid räägivad tervikliku JAT-i poolt, pole sellist teooriat kerge luua. Tegu on integratiivset iseloomu omava ja laia-aluselise teooriaga, mis on küll vajalik, kuid mille realiseerimine on teoreetilisel tasemel äärmiselt keerukas ülesanne.
JAT puudutab esitatud seisukohtade argumenteerimist (so üks kahest õigusteaduse olulisimast ülesandest, teine on õiguse uurimine selle kriitilise interpretatsiooni läbi). JAT-is ilmneb ilmekalt Multi Level Approach, sest JAT peab leidma vastuse küsimusele: kuidas põhjendada juriidilisi otsustusi õigesti?
III. 2.1. Jur. argumentatsiooni teooria piirid
Piirid. Jur arg on kõikide õiguskultuuride osa. Vaatamata väga erinevatele arusaamadele, sünnivad jur otsustused valdavalt läbi jur argumentatsiooni. Common law’s tuuakse kohtuniku ette juba olemasolev ratio decidendi, ilma piisava argumentatsioonita ei ole lubatud olemasolevat kõrvale jätta. Kõik toimub protsessi kitsas sängis, aga võimalik teha uus protsessireegel, kui vajalikuks osutub. Kuuludes Kontinentaal-Euroopa õiguskultuuri tuleb meil arvestada teooriatega,mis seab argumentatsioonile piirid. Jur argumentatsiooni piire võib näha järgnevas: jur arg on alati seotud otsustamisprotsessiga, seetõttu alati seotud sots konfliktide menetlemisega, menetlus on ise siduvate reeglite kogum ja jur arg ei tohi väljuda nendest reeglitest. Otsustamise protsessis ei saa lahti öelda reeglitest, millest ka ju arg ei tohi väljuda. Otsustamisprotsess peab alati võimaldama kirjalikku vormi, jälge. Juriidiline otsustamisprotsess peab alati võimaldama ratsionaalset diskursust, mille sisuline külg on määratud konflikti olemuse ja tegelikkuses asetleidnud faktiliste asjaoludega. Sisuline vaidlus peab olema piisav selles, et jõuda teatud õiguslike tähelepanekuteni. Juriidilist otsustusprotsessi ei tohi välja rebida ühiskondlikust kontekstist. Jur otsustusprotsess on vastavalt kas üldise otsustusprotsessi või üldise arg erijuht. Neljas piirikivi: jur arg on tänapäevase riikluse tingimustes teatud ulatuses kontrollitav ja kritiseeritav nii legislatiiv - kui ka täidesaatva võimu poolt. Iga poliitiline süsteem, mis ennast õigusriigina defineerib , ei ole tegelikkuses õigusriik. Eksisteerib traditsiooniline riigiõiguslik mõtlemine, mis kas kont või common law’s lähtub õigusriiklikest asjadest, eelkõige võimude lahususest, mis võimaldab jur arg kontrolli all hoida ja seda kritiseerida. Nt parlamendis toimuvad debatid, kohtuinstantside mitmeastmelisus. Need piirid iseloomustavadki jur arg mänguruumi mandri-Euroopas. Õigusteaduse seisukohalt ei oma need piirid siduvat tähendust. Oleme korduvalt rõhutanud , et õteadus on internatsionaalne teadus ja pole õiguskultuuri, kus puuduks jur arg doktriin .
III.2.2. Jur. argumentatsiooni teooria str.
JAT-s on keskseks teemaks õ-teoreetilistes ja õ-filosoofilistes diskussioonides. Teor-lt pakub JAT suhtel kindlad raamid, milles saab toimuda erinevate teooriate integratsioon. JAT poolt vastatavad küsimused: mis on õ?, millised on põhjenduste loogilised str. id?...JAT peab leidma vastuse küsimusele: kuidas põhjendada jur otsustusi õigesti? JAT ehitab silla õ teooria ja õ-praktika vahel. Õ ül on anda õ rakendaja käsutusse piisavalt üldised otsustusreeglid. Õnormide konflikti tuleb vältida, õ püramiidis peab madalamal astmel asuv norm olema vastavuses kõrgemalseisva normiga. Õ korras esineb lünkasid. JAT piirid: seotud otsustamisprotsessi endaga (sots-te konfliktide menetlemisega); peab võimaldama ratsionaalset vaidlust; jur-st argumenteerimist ei tohi välja rebida ühiskondlikust kontekstist; JAT on praegusaja riikluse tingimustes teatud ulatuses kontrollitav ja kritiseeritav täidesaatva võimu poolt. JAT str. : peavad olema kindla kvaliteediga sotsiaalsed normid. JAT tõusetub päevakorda siis, kui õ sünnib õ-korda ja on toimunud sotsiaalne konflikt sellises ühiskondliku elu sfääris, mis kuulub Õlikult reguleeritud või kaitstud suhete sfääri.
JAT tuleb kõne alla ka siis, kui on vaja langetada jur otsustut. Jur otsustusi teeme me kõik igapäevaelus, midagi ostes vms. õ- teaduses räägime JA-st siis kui argument-ga tegeleb subjekt, kel lasub otsustamise kohustus, nö õ rakendaja.
III – 2.3.Transformatsioonid õiguses
2.3.1. Transformatsiooni mõiste
Transformatsioonid kui hüpped , mille kaudu on võimalik konstrueerida üldisi teooriaid lähtuvalt loodusseadustest, sotsiaalsete normide süsteemidest, väärtussüsteemidest jne. Transformatsioonidel on oma koht juriidiliste seosta ja suhete tunnetamisel.
Transformatsiooni eeldused:
A on B põhjus (alus);

B ei tulene loogiliselt A-st
Analüütilise eelduse lisamine ei muuda üleminekut A-lt B-le deduktiivseks. Lihtsaim vormel transformatsiooni jaoks: A T B, kusjuures Aja B võivad esineda rohkem kui eeldustena. Loogilise järjepidevuse puudumine ja transformatsiooni käsitlemine kujutavad endast erinevaid asju.
A ja B võivad seega olla ka asjaolude kompleksid .
Avastamisseos – on psühholoogiline tõsiasi, et „hüpped“ haaratakse kaasa.
Õigustusseos – kas teadmine, mida hüppe abil saavutatakse, on üldse õigustatud.
2.3.2. Transformatsiooniliikidest
Transformatsioonid õiguses toovad eriti selgelt esile transformatsiooni struktuuri, sest jurisprudentsis eristub „olemise“ ja „pidamise“ kategooria teistsugusena kui loodusteadustes või sotsiaalsetes uurimistöödes. Tammelo pakutud termin: „kategooria-transmutatsioon“.
Õigust puudutavad kahte liiki transformatsioonid. Õiguse tunnetamine on sõltuvuses transformatsioonidest, juriidiline tunnetus on kompleksne tunnetus. Transformatsiooniliigid:

• Transformatsioonid väljaspool õigust;
  
• Transformatsioonid õiguses – üldise transformatsiooni erijuht, leiab aset siis, kui järeldus kehtiva õiguse üle on tuletatud transformatsiooni eeldustest, millest ükski ei väljenda või ei maini kehtivat õigust. Väline transformatsioon tähendab seda, et tõsiasjadest (faktid, mitteõiguslikku tähendust kandev „pidamiskord“)  jõutakse õiguslikku tähendust kandva „pidamiskorrani“ (so kehtiv õigus - vastavate kriteeriumide täitmisel peab vastavat normi õiguse seisukohast järgima).
  

Kirjeldatud transformatsiooni on võimalik esitada valemina: S1 … Sn (alused) olemasolul on käitumisreegel kehtiv, kui eksisteerivad sotsiaalsed tõsiasjad K1 … Kn. Seega peavad eksisteerima teatud alused (valdavalt väärtused), et jõuda pidamiskorrani õiguslikus tähenduses.
Õigusnormide kui käitumisjuhiste kvantiteet, mida hõlmab transformatsioon kui kategooria, on erinevates õiguskultuurides erinev. Seadused ja pretsedendid väljendavad juriidilist pidamiskorda, kuna neid luuakse eelkõige „põhinormist“ lähtuvalt, kohtunikuotsustused samuti, kuna peavad vastama seaduse sisule  transformatsioonivalem: S1 … Sn alusel on reegel kehtiv, kui eksisteerivad sotsiaalsed tõsiasjad K1 … Kn ja kui ka sotsiaalselt olemasolevad (reaalsed) tingimused eksisteerivad, siis on käitumisjuhis N õiguse seisukohalt siduv.
2.3.4. Transformatsioonikriteeriumid
Kui on täidetud transformatsioonivalemis toodud tingimused, võib rääkida mitte lihtsalt käitumisjuhise N siduvusest, vaid käitumisjuhisest kui kehtiva õiguse allikast. Pole identne, kas käitumisjuhis on õiguse allikas või tuleb teda õiguse seisukohast täita. Lisaks õiguse allikatele on ka interpreteerimise ja argumenteerimise tulemusena kujunenud normid õiguse seisukohalt täitmiseks kohustuslikud.
III-3. Kommunitarism kui põhiSest arusaamise teooria
Kommunitarismi doktriini kohaselt Õe teooria eesmärk on Õe adekvaatse tunnetuse saavutamine, üks võimalus selleks on pöördumine doktriinide poole. Eriti kasulik on selline lähenemine PõhiSe lahtimõtestamisel, kuna siin on paljudel juhtudel tegemist printsiip-normidega. Kommunitarism on üks sotsiaalsetest teooriatest , mis taaselustus USA-s paar aastakümmet tagasi vastukaaluks seal valitsenud individualismile ( kapitalism ). Kommunitarism asetab rõhu kokkukuuluvusele, teatud ühtsusele Kommunitarismi eelis on ka selles, et see käsitleb poliitilise tahte kujunemist eetilise diskursusena, mille käigus leitakse inimeste ja nende elu vormide jaoks parimad lahendused.
Mis on siis iseloomulik kommunitarismile kui süsteemsele arusaamale (tunnetusele) ühiskonnast? Esmalt tuleks leida vastus küsimusele, mis on see, mis inimesi või nende ühendusi ühendab. Vastused on erinevad, sõltuvalt sellest, mida me kokkulangevate asjade, identiteetide, ühiste huvide all mõistame. Globaliseerumise kontekstis räägitakse mlm solidaarsusest. Mõistetakse nii, et ühtsuse vastand on erinevused. Panus seega teatud ühtusele ühiskonnas. Ühiskond kui teatud ühtne liikmeskond. Siin eristub kom positsioon selles, et esiplaanil ei saa olla kellegi vabadus ühiskonnas. Vaid ühtsete ühiste eksisteerimisvormide vabadus. Isiksuse areng ei vaja mitte ainult vabadust millestki, nö neg vabadus, vaid vabadus peab millelegi kontsentreeritud olema. Just kom abil on võimalik seletada inimeste kooselu vorme ja ühiskonnas kooselu struktuure.
Eristub 3 kommunitarismi vormi:
Konservatiivne kommunitarism – käsitleb indiviidi väga tugevalt ühiskonnaga . See ei välista aga valikuvabadust, KK väärtustab traditsioone, mis on ajaproovile vastu pidanud, sh moraali.
Universaalne (egalitaarne) kommunitarism – indiviidid on autonoomsed ja langetavad ise enda otsustusi.
Liberaalne kommunitarism – püüab hoiduda ühe eelneva segmendi liigsest rõhutamisest. Indiviid on ühiskonnastunud, kuid see on toimunud erinevate vastuolude kaudu ning on mitmetasandiline. Inimene elab läbi ning vajabki mitmeid ühiskonnastumisi.
IV. Keeletunnetus ja Õteaduse metodoloogia
IV.-1. Keeleteooria kohaväärtusest Õteaduse meetodiõpetuses
Õteaduse metodoloogia üks suundadest on Se keelelise interpretatsiooni (tõlgendamise) probleem seoses Õnormide tõlgendamisega. Se tekstide tõlgendamine on tähenduselt alati mingis ulatuses küsimus keele tundmisest. S on kommunikatsioonimeedium Sandja ja Se rakendaja vahel. Seega keel on esimene ja oluline eeldus Õe kehtimise jaoks. Seega on Õ keele alusel kehtiv Õreeglite-normide süsteem.
Iga teksti tõlgendamine algab sõnade mõtte tõlgendamisega, Ükskõik millise tõlgendamisviisiga tegu poleks, on tegemist mitte üksikute sõnade tõlgendamisega, vaid terviku tõlgendamisega (laused, normatiivsed aktid jne.). Keel pole samas mitte ainult Õtloovate aktide kirjalik vorm, vaid näiteks ka kohtuniku tegevuse resultaat subsumeerimisel. Oskuskeel pole eriline süsteemne allkeel, selle erivahendiks on ainult tema sõnavara spetsiifiline osa, terminid.
Semantiline interpretatsioon – kuna tekstide tõlgendamine on nende tähenduse interpreteerimine, otsitaksegi abi keeleteaduslikelt ja keelefilosoofilistelt tähendusteooriatelt. Õtekstid on keele kirjalikud väljendused, mida on võimalik seletada reeglite-mõistete abil. Erialakirjanduses kirjeldatakse kahte põhimõtteliselt võimalliku lähtekohta:

• Nn kindlad juhused, kui tähendusküsimused vähemalt esialgu päevakorras ei ole; interpretatsiooniühiskonnas (juristide hulgas) valitseb konsensus ;
  
• Nn avatud juhused, kus interpretatsiooniühiskonnas üksmeel puudub.
  

Struktureeriv õigusõpetus
IV-2. Praktilise semantika jur. aspekti tähendusest Eesti Õkorras
Praktilise semantika uurimisobjektiks on seejuures keelereeglid , mis on omakorda aluseks keelekommunikatsioonis osalejate käitumisele. Wittgenstein 'i reegli-mõiste kontseptsioon - sõnad ja laused omandavad konkreetse tähenduse nende rakendamise kontekstis ("keelemängus"). Õkeelele laienevad loomulikult kõik üldkeele nõuded. Kuid Õkeel erialakeelena erinevalt teistest erialakeeltest ei ole enamikul juhtudel suunatud pelgalt erialainimestele. See tähendab seda, et Õkeelelt nõutakse ühel ajal nii täpsust kui ka üldarusaadavust. Ihering: Sandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg . Sandja räägib keele abil. Õkeele peamine tunnus on abstraktsioon, mis avaldub nominaalstiili eelistamises. Nominaalstiilis lausetes kasutatakse verbi asemel üldjuhul sellest tuletatud teonime. Nominaalstiili kasuks räägib ka asjaolu, et mõisted kui sellised esinevad nimisõnadena. Kuid nimisõnade ohtra kasutamise tagajärg on suhteliselt ilmetud tekstid.
Siiski tundub, et Õkeele stiiliküsimused pole tänapäeva Eestis põhilised mureküsimused. Et Sed on ühiskonna normaalse toimimise siduv ehk normatiivne alus, peavad nad olema arusaadavad selle ühiskonna liikmetele . Seetõttu on S kui Se looja ja Se kasutaja suhtlemisvahend.
IV-3. Grammatilise tõlgendamise võimalustest
Iga Se tõlgendamine algab sõnade mõtte, tähenduse selgekstegemisest. Peab leidma vastuse küsimusele: millist eesmärki teenib norm, milline on normi mõte?’ tõlg -ne algab sõnade mõtte, tähenduse selgekstegemisest. Tõlgend viisid võib liigitada 2 rühma: subj ja obj. Kumbki ei saa toimuda ilma grammatilise tõlgendamise võtte kasutamiseta. Subj-l t-l on tähtis teada saada Sandja poolt kunagi Se teksti sisestatud mõte ja eesmärk. Obj t jaoks on määrav Se mõte. Mõtemat tõlg-viisi tuleb lugeda teleoloogiliseks. Ajalool tõlg-ne annab vastuse, kuidas sai ajalooline Sandja normi mõttest aru ja kuidas ta soovis näha selle rakendamist. Objektiiv -teleoloogil t on tahte tõlgendamine. Millist eesmärki teenib norm, mis on selle mõte on kesksed küs-d. Tänapäeval erist järgmisi tõlg-se viise: tõlg-ne sõnade täh alusel e grammatil t; süstemaatil e loogiline t; t tekkeloo järgi e ajalool t; t Se eesm järgi e teleoloogil t. Gramm t saab alguse peale nn faktiküsimuse lah-st (mis juhtus). Siis subsumeerimine. Isegi kui vastav norm puudub, so tegemist on lüngaga, jõuab jurist peale lünga ületamist gramm tõlgend probl juurde. Grammatiline tõlgendamine on juriidiliste erialaterminite ja muude Õkeeles kasutatavate tähistuste semantika selgitamine, mis on oma kindel osa ka süntaksil ehk keele grammatikareeglite kasutamisel . Grammatilise tõlgendamise jõutakse ka sellisel juhul, kui Õkord on vastuoluline.
Õtloovate aktide tekstid ei ole mitte alati täpsed. See tähendab seda, et tekstid ei ole ühetähenduslikud ehk kas ebatäpsed või mitmetähenduslikud. Ebatäpsus võib esineda kas teksti ebaselguses (kui selle tähendus ei ole teada) või siis semantilises ebamäärasuses. Semantiline ebamäärasus on siis, kui pole teada küllaldaselt tunnuseid väljendi kasutamiseks ( säte on lahtine) või kui väljend on nõrk (kui selle kasutamispiirid on ebamäärased). Kokkuvõtvalt: ebatäpsete olukordade juhul ei tea, missugused on võimalikud väljendi tähendused. Ebatäpsuse ületamine tähendab seda, et väljendite antakse mingi mõttekas, ratsionaalne ja jur. lt siduv tähendus.
Mitmetähenduslik tekst on kas süntaktiline või semantiline. Tõlgendamise vajadus seisneb selles, et pole teada, milline teadaolevatest tähendusvõimalustest konkreetses asjas sobib.
IV-4. Analüütiline jurisprudents ja kõneaktiteooria tänapäeva Õmõtlemises
Analüütilisel ja keelefilosoofilisel lähenemisel Õele on mitmeid võimalusi ja teid, mis sõltuvad üldiselt sellest:

• Mida hõlmab Õ inimese jaoks;
  
• Kuidas sisustatakse jurisprudentsi ja Õteadust tervikuna;
  
• Kuidas kujutatakse ette normiteoreetiliselt ja keelefilosoofiliselt keele, Õe ja inimkäitumise (nii aktiivses kui passiivses mõttes) suhet.
  

Lahendusi vaieldavatele probldele on võimalik leida Mutli Level Approach'i abil. Formaalse loogika ja moodsa keelefilosoofia areng on toonud kaasa uue suuna: ulatuslike loogikareeglite käsutamisele allutatud normi- ja str. iteooria ülesehitamine. Selle baasiks on uusimad Õe ja Õteaduse põhiproblde keelefilosoofilised uuringud, mis toetuvad formaalse loogika ja keeleloogika käsutamisele Ões ja jurisprudentsis.
Kõrgeim tase, milles avab ennast tänapäeva moodne keelefilosoofia ja normiteooria, väljendub eriti normide ja käitumise seoste seletamises. Normide võimalike erinevate käsitlemisviiside iseloomustused:

• norm on keeleline moodustis, mis on esitatud grammatilises vormis (lausena);
  
• norm on ka mittekeeleline tõsiasi (eluliste asjaolude kogum).
  

Tegelikkuses lahendus käsitluse kombinatsioonis. Norme (sh. Õnorme) saab iseloomustada sisuliselt nii süntaktilistest, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt. Samas võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega (Norm kui sotsiaalne fakt, kui elamus psüühiliselt üleelatud asjaolust jne). K. Opalek on lisaks mitte ainult näinud normi kahe põhimõtteliselt erineva sisustamise võimalusi, vaid ta on - kasutades kõneaktiteooria seisukohti - pakkunud ka ratsionaalse võimaluse Õteaduses sellise dualismi ületamiseks. Normide mittelingvistiline kontseptsioon teeb vahet: a) normeerimisakti ja b) normi kui selle produkti ja c) normatiivse ütluse vahel. Kõneakti teoorias normeerimisaktile omane pidev "psühho- füüsiline" käitumine. Norm pole aga veel ütlus, vaid normeerimisakti produkt . Normatiivne ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitusliku ütluse üks liikidest. Õakt on tekst, ent Õest arusaamine pole taandatav normide lingvistilisele käsitlusele . Keele abil on võimalik/tuleb norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks siin lähtekohti.
Õe normatiivsust tuleb hinnata seoses inimkäitumisega; seoses sellega, mida inimene on kogenud. Sellega seoses keeleteooria kõrval (keeleakti teooria, keelefilosoofia) tõusetuvad Õe sotsioloogiliste, Õe psühholoogiliste ja muude teooriatega seonduvad küsimused. Normatiivne kommunikatsioon on siis mõistetav ja Õe vallas piisav, kui normide põhjendamise keeleanalüütiliste ja keelefilosoofiliste teooriatega piisavalt arvestatakse. Loomulikult ei tule siduda endid vaid keeleanalüütiliste ja -filosoofiliste teooriatega. Kõneaktiteooria annabki siin võimaluse ületada piiratud käsitlusi.
IV-5. Eesti Õsõnavara kujunemise loost
IV-5.1. Oskussõnade lähteallikad
Meie varaseim säilinud maakeelne jur. tekst pärineb aastast 1535.- see oli sõdurivanne. Need on esimesed omakeelsed oskussõnad: tõotama, vanduma ja sõna kuulja. Ridamisi hakatakse eesti keelseid Si välja andma juba 19.saj alguse. Eestimaa talurahvaSe, stoikud. Sõnad nagu peremees , talupoeg , põllumaa. 1816. Eestimaa Talurahva S. 1820. Lihtlandimaa talurahva S: emak, isak, nadu, küli jne. Kreutzwald : kasutas võõrsõnalisi termineid – apellatsioon , deebet, dokument, servituut. Samuti omakeelsed uustuletised – ametnik, kohtunik , omanik, volinik , vastanik.
Enne Eesti rahvusest juristkonna teket sõltus Se tekst suures osas juhusest. Õteaduse sihiteadlikust arengust ei saanud juttu olla. Tõlgendajad olid muulased . Tihti esines sisulisi puudujääke ja nende uurimine võis anda äraspidise tulemuse.
Oskuskeele aluseks ja eelduseks on üldkeele teatav tase. 20. saj alguseks oli üldkeel läbi teinud suurema arengu, jäi põhja-Eest. Selle sajandi teisel kümnendil tegui kirjakeel. tseti keele reformimisega. Ka algas 1920ndatel Õsõnavara põhjalik uuendamine. 1920. moodustas Tartu Õteadlaste Selts oskussõnade komisjoni, kuhu kuulusid F. Karlson ja J. V. Veski - need kaks meest kandsid põhiraskust emakeelse Õsõnavara väljakujundamisel. Alguses võeti ette nuhtlusSeadustik , kuid siis otsustati, et tuleks ette võtta ka teiste Õharude sõnavara. Oskussõnade loetelud avaldati ajakirjas Õigus. Kõigepealt ilmus siis nuhtlusStikku puudatavad oskussõnad, siis kriminaalkohtu-Stiku, tsiviilkohtuStiku ning tsiviilStiku omad. Juriidiliste oskussõnade komisjoni töö kokkuvõttena ja edasiarendusena ilmus 1934. a "Õteaduse sõnastik ". Selles sisaldus alates 1920ndatest tehtud töö vili. Sed ei tekkinud tühjale kohale, eeskujuks võeti vene ja saksakeelseid Si. Mõisted olid olemas, vaja oli neile leida Eesti vaste. Sõnu või tüvesid on saadud murretest, üldkeelest või soome keel.
IV-5.2. Sõnaloome viisid ja võtted
Tuletamine liidete abil ehk deriveerimine on sõnaloome viljakaim moodus. Sõnastikus nagu ka kogu Õterminoloogias on mine ja us tuletised.

Liitsõnamoodustis: Õe filosoofia või Õfilosoofia. Praegu eelistatakse nimetavaga liitmist.

Sõnasarjad – luuakse mõisterühmade alusel terminisarju: tava, tavaline, tavand, tavalik, tavandlik, tavavaidlus, tavaÕe.
R. Narits Juriidiline semantika ehk õiguskeel Eesti õiguskorra kontekstis
Eesti õiguskeelele pani aluse 1934. aastal valminud F. Karlsoni ja J. V. Veski "Õigusteaduse sõnastik", Sõnastiku ilmumise järel arvati ühelt poolt, et õiguslik tekst peab olema oma väljenduselt rahvale võimalikult kättesaadav ja lähedane, kuid sinnamaani, et mõtte selgus (täpsus) ei kannataks, ning et sõnastikus endas on rahvapärasust vähe. Nagu praegu, nii seisti ka siis valiku ees. Kas minna lihtsama vastupanu teed ja võtta oskussõnu üle rahvusvahelisest pagasist või luua oma, eesti keelele tuginev terminisüsteem. Esimene, lihtsam viis tähendas - ja tähendab praegugi - eesti keele struktuuri kahjustavat võõrsõnade invasiooni, teine - raskem, aga ohutum - nõudis oma keele põhjalikku tundmist, head intuitsiooni , leidlikkust ning pidevat valmisolekut ületada vastasseise. Karlson ja Veski valisid teise, raskema tee". Ilmselt on just see nn raskema tee valik ratsionaalne tee ka tänapäevase eesti õiguskeele kujundamisel.
R. Narits. Jurisprudents ja keel. – Õiguskeel.
Tolleaegsed seisukohad (J. Uluots):
Seadustik peab olema loetav igale keskmisele kodanikule;

Tekst tuleb sõnastada selgelt, vältides võõrsõnu ja keelelisi uuendusi , mis pole küllaldaselt juurdunud;

Sõnavara peab olema täpne ning andma küsimustele vastused;

Sõnastus olgu piisavalt abstraktne , kuid üheselt mõistetav;

Sama mõiste väljendamiseks tuleb käsutada võimalikult üht ja sama sõna, tarbe korral ühtsama lauset;

Kasutada tuleks võimalikult lühikesi lauseid, millest igaühes sisaldugu iseseisev, kuid eelmise ja järgmise mõttega seotud mõttekäik
V. Tänapäevased töömeetodid Õe rakendamisel mandri- euroopaliku ja common law kui mõtlemisviiside lähenemise tingimustes
Õe rakendamine seostub eelkõige subsumeerimisega, loogilise skeemiga, kuid sellest piisab üha vähem. Tänapäeval on vaja korrastatud Õmõtlemist enam, kui varem. Jutt on eelkõige õ printsiipidest ja dogmaatikast kui meetoditest hinnangute kujunemistel – argumenteerimistel. Nii õ dogmaatika kui ka printsiibid kuuluvad nende instrumentide hulka, mis tänapäeval töötavad käsikäes ja peavad olema igapäevased meetodid ühendandes Se Õe traditsioonil ja common-law traditsioonil. Selline uus kvaliteet tähendab õ rakendaja mänguruumi laienemist. Tegu on Õe rakendaja astumisega Õpoliitika protsessi. Õ poliitika kuulub olemuslikult õ rakendava tegevuse juurde, aga see väljub juba päris selgelt S-Õe traditsioonist. Ka dogmaatikaga on probleeme: vaieldakse palju selle mõiste üle. Tihti sisustakse seda kui midagi kivistunud ja tigedat.
V-1. Õe printsiibid (tähtsad üldised reeglid)kui tänapäevane Õe rakenduse meetod
Lihtsustatud väga tähtsad üldised reeglid. Seotakse Õe ideega, kõrgeima Sega. Omavad tähtsust Õkorrale tervikuna. Rõhutatakse printsiipide tähtust meta -normatiivse fniga, kus selle all mõistetakse kahte asja: -programmeerimist Sandluse jaoks , -normide põhjendamist – see on eriti oluline – see osa, mis laieneb õ normidele tervikuna.
Kõige rohkem panustanud teooria diskursusesse printsiipidest Hessler ja Dworkin . Neil on ühiseid seisukohti ent ka olulisi erinevusi. Mandri-Euroopalik lähenemine (Hesseri): printsiip on alati suurem otsustamisruum kohtuniku jaoks, kui seda pakub õ norm. Kohtunik peab printsiipi ise kujundama. Dworkin on aga seisukohal, et printsiip aheldab otsustusruumi. Hesseri kohaselt printsiip on vajalik otsuse Õtamiseks. Printsiip pole vahetult seotud eetikaga, Dworkini järgi aga on seotud eetika ja moraaliga. Hessleri järgi jõutakse Õprintsiibini siis, kui neid print kohtuotsustes ka kasutatakse. Dworkini jaoks õ printsiibid kehtivad nii või teisiti.
Meie Õkorraga kursis olev R. Alexy , lähtudes Dworkinist ja teades Hessleri arusaama, leiab, et printsiibid on omanäolised optimeerimiskäsud, normid aga definitiivsed käsud . Seega pole printsiip rakendamisel või kujundamisel tegu, deduktiivse subsumeerimisprotsessiga. Teine erinevus: vastuolu puhul eelistatakse kasulikkust mõlema jaoks. Kolmanda erisusena printsiibi ja normide vahel: mida kõrgem on mittetäitmise tase, seda kõrgem peab olema printsiibi täitmise tähtsus.
Printsiipe saab leida nii Õnormidest kui ka Õteooriast. Se Õprintsiipe aitab kujundada Õteadus. Mandrieuroopalikus Õkultuuris on lausa kirja pandud rida Õe printsiipe ja see on a priori meie jaoks ratio decidendi. Printsiipide kujunemisel aitab Euroopas kaasa kohtupraktika . Naritsa seisukoht on, et kohtute roll printsiipide kujunemisel on oluline ja vajalik.
Printsiipide fnid: Printsiibi abil on võimalik korrastada valitsevat õ tegelikkust , kooskõlas poliitilise tahtega. Printsiipide
Heuristilises tähenduses prints mõistmine ja kasutamine tuli õ korda 19 saj. Nimelt oli tegu olukorraga, kus generaalsete ideede realiseerimine muutis kiirustades tehtud Õkorra mitteülevaatlikuks – sisaldas palju vastuolusid. Et seda lahendada, püüti taandada kaasused juhtPM. tele. See funkt on vajalik ka täna – õ korra struktureeritus, ülevaatlikus, on hädavajalikud elemendid juba täna. Õ printsiipide kasutamine on omapäraseks sillaks võõra ja oma vahel. Prints kasutamine võtab maha vastuolu selles, kas kehtib või mitte.
Õprintsiipide ja moraali mittelahutamise ideed toetavad ka enamik Õpositivistidest. Printsiibid ei ole lahtine uks suvalise moraali jaoks, vaid nad on teatud osa ise positiveeritud moraal .
Õe aktide kehtivus sõltub nende vastavusest Õ printsiipidele. Erialakirjanduses tähistatakse seda mastaabifnina. Õkordadel on vertikaalne str. – printsiibid asuvad Õkorrast kõrgemal. Prints võivad kujundada kohtud ja neid rakendatakse Õele viitamata.
V-2. Õe dogmaatika kui tänapäevane/traditsiooniline Õe rakenduse meetod
Õe dogmaatika mõiste ei ole üheselt määratletav. Multi-level doktriin tähistab õ dogmaatikat kui praktilist Õteadust, sellepärast, et just õ dogmaatika seisab kõige lähedal tegelikule praktikale. Saab käsitleda 2 tasandil:

• üldiselt kogu Õe materjali süstemaatilist töötlus
  
• kitsamas ehk spetsiifilisemas tähenduses mõistetekase dogmaatika all teatud süsteemi moodustavaid lauseid, mille abil on võimalik väärtustada õ rakendamist – sellele tasandil eristuvad valdkonna spetsiifilised dogmatikad.
  

Õe dogmaatika ei saa olla muutmatu, kuna siis oleks vastuolus eluga. Õteaduses tuntakse seda olukorda kui tsükliliselt toimuvat vaidlust kehtiva dogmaatika vabastamisest vanadest juurtest. Asi on selles, et õ dogmaatika ei ole dogmade kogum iseenesest, vaid see on õpetus dogmadest, ükskõik, kui palju neil ajalooga pistmist on. Eri valdkondades on dogmaatikal erinev tähendus, kaal, erinev fn. Ühine on dogmadele ilmselt see, et need kujutavad endast siduvaid, tunnustatud põhiteadmisi antud valdkonnade jaoks; peavad olema ratsionaalselt tõestatud, pidama vastu ajaproovile.
Pretsedendi Õeks on Euroopa kohtu poolt väljatöötatud printsiibid.
On igati normaalne, kui Euroopas kaks õ kultuuri lähenevad – S- ja pretsedendiÕ. Jutt ei ole õ kultuuride asendamisest, vaid kultuuride kui suhteliselt iseseisvate õ tunnetusviiside põimumisest – selleks on ajaloolised ja objektiivsed põhjused. Õ dogmaatika aitab korrastada, vahel isegi süstematiseerida üha ulatuslikumaks muutuvat Õmassiivi. Just õ dogmaatika aitab tänapäeval kahe erineva õ kultuuri lähenemisele. Mandri-euroopalikus õ kultuuris aitab dogmaatika kaasa sellele, et sama kvaliteediga õ küsimusi ei vaielda uuesti, vaid lähtutakse omasolevast dogmaatikast. Ei tohi unustada, et õ dogmaatika on alati sündinud pingesituatsioonis (vaidlustuses) – ent olles end juba kehtestanud, on sellele juba raske vastu vaielda. See tähendab, et Õe dogmaatika ei saa olla kivinenud. Kuid kui minnakse kehtiva dogmaatika vastu peab selleks olema ulatuslik argumenteerimiskoormus. Ka dogmaatikal on teatud seos Õpoliitikaga. Küsimus Õe ja ideoloogia vahekorrast: eri arusaamad Õest, ka ühes riigis. Lähtekohaks peavad alati olema kirjapandud Sed; järgneb tõlgendamine, selgitatakse välja Sandja eesmärk. Juhul kui traditsiooniline tõlgendamine ei aita, teenib dogmaatika uue, kohtunikuÕe loomist, kusjuures Sandjast sõltumatult.
V-3. Eesti vabariigi põhiSeaduse aluspõhimõtete sisustamise metodoloogiast
PS-st tuleb aru saada ja ELi kuuludes kohaldada lähtuvalt EV PS täiendamise Sest. PS täiendamise Se sisu kujundati lähtudes suveräänsuse kontseptsioonist, mis on sätestatud PS §-s 1. 21.saj suveräänsus on tegelikult aga jagatud suveräänsus. Nimetatud põhimõtte muutmine oli liitumise aluseks. Muudeti suveräänsust, aga seda ei võetud ära. PS täiendamise Se § 1 oli lisatud juurde lisatingimus, et lähtuda tuleb PS-e alusPM. test. Seda tuleb näha nii volitusena astuda ELi ja ratifitseerida liitumislepingu, kuid ka suurema kaitseklauslina, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liidu austades meie aluspõhimõtteid. Eelnõu tekstis ja seletuskirjas ei olnud aluspõhimõtteid kirjas. Meile teada kujul tulid alles alates 2st lugemisest . Ei olnud mõtet korralda üle PS aluspõhimõtteid sättes, pandi sisse vaid ühisnimetaja – aluspõhimõtted .
EL i liikmesriikide PS-te muudatused ja täiendused on kahesugused: ühed näevad ette pädevuste loovutamist EL-le ja pääsu EL koosseisu. Teised on suunatud sissepoole, et jääda elu korraldama ka peale ühinemist. Meie oma kuulub teise liigi hulka. Selles määratakse Eesti ja EL suhtes. PS täienduse S mõte oligi muuta PS-i nii, et Eesti võiks EL-le delegeerimist teha sel määral, et see oleks kooskõlas E riikluse alusPM. tega . TäiendS tõi juurde alusPM. te mõiste läbi mille tuleb tõlgendada PS-i ennast - uus Slikkuse mõõdupuu.
AlusPM. te Õlik tähendus (jur. olemus): § 1-s on kirjas, et PS aluspõhimõtted on siduvad mitte EL-ile vaid Eestile. Tegemist on Eesti PS alusPM. tega. EL i põhikord erineb E põhikorrast. § 1 sõnastusest saab teha üldise järelduse, et Eesti ei saa kuuluda EL i kui see teeb olematuks Eesti alusPM. te toimimise / kui see ohustab PS alusPM. te toimimist.
Eesti tohtis sõlmida liitumislepingut eeldusel, et see oli kooskõlas PS alusPM. tega. Liitumislepingu kooskõla PS alusPM. tega tuli kontrollida enne lepingu allakirjutamist, lepingu ratifitseerimist riigikogus vastuvõtmisel ja selle väljakuulutamisel. E tohib sõlmida EL-is uusi lepinguid, siis kui need ei kahjusta alusPM. te toimimist. Tuleb alati uurida lepingu mõju PS alusPM. te toimumisele.
AlusPM. te sisu: PS alusPM. te on põhiväärtused , ilma milleta Eesti riik ja PS kaotavad oma olemuse. PS aluspm kujutavad endast nn kaitseklauslit või kriisiklauslit. § 1 kasutab määratlemata Õmõistet, ei loetle aluspõhimõtted.
Kõige problemaatilisem on see, milliseid põhimõtteid tuleb pidada alusPM. teks. Konsensus mingi miinimumi osas oleks vajalik. Need on tuletatavad eeskätt PS preambulast, 1 ptk, 2 ptk § 10 ja 11. Eesti riigi teket ja käekäiku arvestades tuleks alusPM. teks: Rahvasuveräänsus , Riigi rajamine vabadusele õiglusele, Sisemine kaitse, Rahvuse kaitse läbi aja, Inimväärikus , Sotsiaalriiklus, Demokraatia, Õriiklus, PõhiÕte kaitse. Kõik ülejäänu vajaks põhjalikumat analüüsi.
Aluspõhimõttel on regulatiivne toime: tuleb alustada Õteooriast ning jätkata meetodiotsinguga (väärtusjurisprudentsiga).
VI Hea Õloome tava, Õaktide mõju analüüs ja sellele vastavast Õloomest Eestis
VI-1 Normitehnika ja Õloome
Õakti mõjudest
Õ siht on muuta või hoida õ subjektide käitumist teatud soovitud suunas. Ideaalis kui Sandja loob neid reegleid tugineb ta ühiskonnas tegelikult eksisteerivatele faktidele, väärtustele. Ei pea ainult tegelikkusele tuginema, vaid sellest ka õppima, analüüsima . Reeglite auditoorium on seesama ühiskond, kellel on samuti õ teada loodavate reeglite kohta, mitte läbi ius scriptumi, vaid ikka ka laiemalt läbi õ mõõdu. Selles kontekstis saab Õt määratleda õ subjektide juhtimise vahendina, mille legitiimsuse tagab suhe riigivõimu ja subjektide vahel. See peab saama aluse mõlema poole huvist. See vajab riigi ja rahva vahel sisulist kommunikatsiooni.
Õ regulatsiooni vajalikkuse tõendamise kohustus on selle regulatsiooni algatajal. Tema peab näitama, et vajadus on ja et pakutav regulatsioon on tulemuslik selle probl lahendamisel. Iga regul mõjutab mingi sotsgrupi elu, st peakski Sandjal enne vastuvõtmist ja rakendamise juurde asumist teadma oma otsustuste tagajärgi.
Õakti mõjude analüüsi meetodite üldised eesmärgid: igal riigil on aga oma erieesmärgid. Need all on üldised.
-parandada teadlikkust  arusaamist valitsuse tegevuse tegelikest mõjudest reaalsele elule + Õliku reguleerimise prioriteetide määratlemine.
-integreerida omavahel mitmesuguseid valitsuse poliitika eesmärke  kompromisside otsimine.
-parandada õloomeprotsessi transparentsust  läbipaistvus, avatus . Need on need asjad, mis loovad usaldusliku sideme rahva ja riigi vahel.
-suurendada valitsuse aruandlus -ja vastutusvõimet  andes kvaliteetset teavet, näidates otsuste tagajärgedes olevaid tulusid, kulusid , kooskõla väärtuste ja eesmärkidega.
Kokkuvõttes on tegu poliitiliste ja õloomeliste protsesside ning tervikuna avaliku sektori optimeerimisega.
Optimeerimise tähtsus
Süsteemne õakti mõjude analüüsimine aitab mõista regul põhjuseid, tagajärgi, nende vastavust avalikele ootustele, aitab ka ressurrse optimaalselt paigutada.
See võib tugevdada aga ka nõrgendada osapoolte positsioone, aga teha ka mõne regul võimatuks, kui ei leita kompromissi . Õakti mõjude analüüs võib olla kas kvantitatiivne või kvalitatiivne. Kvant analüüsi teostamine ei ole mitte alati võimalik ja ka mitte alati põhjendatud. Kasvõi st, et õigete kulunäitajate saamine võib ise olla väga kulukas ja aeganõudev. Levinumad ning traditsioonilisemad on erinevad maj mõjude hindamismeetodid.
Õakti majanduslike mõjude hindamise klassikalised meetodid:
- tasuvus e kulu-tulu analüüs
-kuluefektiivuse e kulude tõhususe e kulude ja tulemuste analüüs  selles ei teiseldata tulu rahalisesse väärtusesse.
-rakendmis- e täideviimiskulude analüüs  kitsas meetod, kus keskendutakse kuludele, mida on kergem hinnata.
-ettevõtlusele või väikeettevõttele avaldatava mõju analüüs  täideviimiskulude analüüsi osaline variant. Selles keskendutakse kuludele, mida peavad kandma kas terve sektor, väikesed või keskmise suurusega ettevõtted eraldi.
- fiskaal e eelarveanalüüs  samuti täideviimiskulude analüüsi osaline variant, kus vaadeldakse üksnes analüüsitavast regulatsioonist tulenevaid tagajärgi ainult eelarvele
-riskide hindamine  püüab kvantitatiivselt määratleda riske, ohtusid, tagajärgi, et otsustada, kas riigi tegevus on Õtatud. Meetod on abiks künnise küs lahendamisel – kas üldse reguleerida.
-riskianalüüsist – risk risk analüüsist  Tagajärgede analüüsi meetod.
Eelnevalt esitatule lisaks võib meetodite hulka arvata ka mitmeid muid: nt info kogumise, töötlemise ja testimise tegevusi, nt minide vahelised koosolekud, konsultatsioone huvipoolte sihtgruppide, asjatundjatega, uuringute läbiviimine, õ liku instrumendi testimine rakendades eelnõu sätteid juba, valikute simulatsioone, võrdlus juba töötava eeskujuga.
Kokkuvõtvalt – õakti mõjude analüüs on päris vajalik asi. Ilma selleta me mõnes mõttes püüdes korrastada meie tegelikkust tegutseme suht juhuslikult. Nii nagu õ ise peab olema ideaalis süsteemne asi, nii peaks ka tema korrastav mõju olema ka ühiskonda süsteemselt korrastav. Ilma hea õigusloome tavata ei tohigi midagi teha
VI-2. Hea Õloome tava: olemus ja str.
On olemas rida euroopalikke nõudeid, soovitusi , kuidas võiks välja näha õloome mitte ainult traditsioonilises tähenduses hea õloome tava kontekstis. OECD – 1995 Nõukogu andis välja soovituse valitsusepoolse reguleerimise kvaliteedi parandamiseks. See on tähtis, kuna see on esimene rhv-line regulatsioonide kvaliteedistandard. See tuletati liikmesmaades ametnike raportitest. Sellesse dokumenti pani üldistatud kujul OECD maades järgitav hea Õloome tava.
Mis on head tavad:
-suurendage poliitilist tahet, pühendavust, otsustavust, et kasutada õakti mõjude analüüsi võimalikult laialdaselt. Kui küsida küsimuse hea Õloome tava kohta, siis tahab ta tegelikult teada – mida tähendab hea õloome tava ja sellele vastav Õloome- just selle nõude suhtes suurendada poliitilist otsustatavust. Millest kõik alguse saab? See on peamine vahend tagamaks õaktide mõjude analüüsi rakendamise kohustuse kehtimajäämise igasuguste muude poliitiliste survetega vastuollu jäämisel.
-jaotage hoolikalt vastutus õakti analüüsi programmi elementide eest – see puudutab valitsust, haldusaparaati. Eri tasandil peavad olema inimesed, kes vastutavad regul käekäigu eest. Et sünd ja sisu oleks seotud hea õloome tavaga.
-Õakti mõjude analüüsi (õma) juurutamiseks on vaja vastavaid eksperte – see saab alguse korralike ametnike vastavate ainekavade väljatöötamisest,
-Õma meetodite süsteemne ja paindlik kasutus. On küll olemas, aga peab ka süsteemselt kasutama. Kõigi Õaktide suhtes tuleb kohaldada tulu-kulu pm-t. Siiski tuleb tunnistada, et tegelikkuses esinevate andmete piiratus ....
-Avalikkuse poole pöördumine – konsulteerige õigeaegselt huvirühmadega, järk- järguline protsess oma etappide ja staadiumitega.
Soovitused valitsusele: Normitehnika nõuded on meil eestis sellised, mis nõuavad õakti mõjude analüüsi – nö kirjapanekut, kirjeldamist õakti juurde kuuluvas seletuskirjas.
Kokkuvõttes – õpoliitiliste valikute langetamisele peab eelnema analüüs. Üha integreeruvas maailmas peame õppima tundma toimuvaid Spärasusi, neid arvestama. Õpoliitiliste valikute langetamisele peab eelnema analüüs. Sellest on aru saadud ilmselt kogu maailmas. Selles üha integreeruvas maailmas ei jää meil muud üle, kui õppida Spärasusi tundma. Ilmselt on kohati vaja ka sundi ja järelevalvet.
VI-3. Poliitilise otsustavuse suurendamine Õakti mõjude analüüsi kontekstis
piiratud ressurssidega väikeriigina peab Eesti otsustama, millistes valdkondades on aktiivne kaasarääkimine meie kontekstis oluline. Osalemine ELi otsustusprotsessides peab olema rajatud kindlatele väärtustele: võrdsed võimalused, lihtsus ja kodanikulähedus, heaolu ja ettevõtlikkus ning nõudlikkus. Võrdsed võimalused tähendavad mh seda, et EL peab ka uutele liikmesriikidele tagama võrdsed võimalused ja kindlustama samaväärse kohtlemise, seetõttu on vajalik, et uued Lmid liituksid võimalikult kiiresti kõikidesse otsustusprotsessidesse, mis võtaksid arvesse Lmide eripära ega kahjustaks potentsiaali. Nt vaba liikumise vajadus. Lihtsus ja kodanikulähedus tähendab, et EL on riikide liit, mis on avatud ja demokraatlik, kus ELi eesmärk on saavutada kodanike usaldus. Uus Euroopa peab olema selline riikide liit, kus enne otsustamist konsulteeritakse võim laialdaselt kodanike ja nende ühendustega. Probleem?: üha enam kasutatakse erinevate huvigruppide dialoogi. Õiguslik kommunikatsioon. Tsiteerin: „ainukesed regulatsioonid ja tegevusviisid, mis võivad legitiimsusele pretendeerida, on need, mille puhul oli võimalik osaleda avalikus diskursuses.”
Heaolu saavutamiseks peab EL looma võimalusi väikestele ja kesmistele ettevõtetele, innovatsiooni ja teaduse arendamiseks jms Euroopa areng peab olema jätkusuutlik ja arvestama ka ük nõrgemate liikmetega.
Nõudlikkus väärtusena tähendab seda, et Eesti Euroopa poliitika peab olema nõudlik nii enese kui ka partnerite suhtes.Vaid nõudlikkus seatud eesmärkide täitmisel viib sihile.
Õiguspoliitiliste valikute langetamisele peab eelnema analüüs. Sellest on aru saadud ilmselt kogu maailmas. Selles üha integreeruvas maailmas ei jää meil muud üle, kui õppida seaduspärasusi tundma. Ilmselt on kohati vaja ka sundi ja järelevalvet.
Reguleerimise tava ja uus seadusandlus
Seadusloome ja seadused on ainus vahend, millega riik saab juhtida ja reguleerida suurt osa ühiskonnast. Õigusloome selline roll eeldab kvaliteedi saavutamiseks kahe faktori:
tehniline faktor (regulatiivne praktika);
sisuline faktor (õigus kui headuse ja õigluse kunst )
arendamist. Õigusloome reeglid sisaldavad endas teoorial põhinevaid ning praktikas eelnõude ja õigustloovate aktide väljatöötamisel kasutatavaid meetodeid. Eestis on neid reegleid peetud niivõrd tähtsaks, et 28.09.1999. a on vastu võetud “Õigustloovate aktide eelnõude normitehniline eeskiri” (jõust. 01.01.2000. a), mille eesmärgiks oli õigusloome ühtlustamine. See kehtestab põhinõuded eelnõudele, nende muutmisele, nõuded eelnõu seletuskirjale ning valitsuse ja ministeeriumite aktidele. Õigustloovat akti saab küll kasutada paljude nõuete kehtestamiseks, kuid tegelik elu on palju mitmetahulisem, mis paneb meid fakti ette, et mitte kõiki probleeme ei saa lahendada paljalt seadusandlusega .
Hea õigusloome tava
Hea õigusloome tava eesmärk on õigusliku regulatsiooni maksimaalne kasu. Peaaegu kõik hea õigusloome tava reeglid on tuletatud õigusloome mõjude erinevatest analüüsidest. Kontinentaal-Euroopaliku õiguskultuuri konstitutiivne aspekt – õiguspositivism – piirab aga hea õigusloome tava mõistmist. Tänasel päeval peame arvestama, et kultuuriliste, sotsiaalsete, õiguslike, majanduslike ja muude distsipliinide osakaal õiguses pidevalt kasvab (Eestis on vastav trend alanud hiljuti ja paljud aspektid on seega veel avastamata). Formaalne- ja õiguspositivistlik lähenemine õigusloomele on hakanud kaduma ja modernsetel väärtustel põhinevad konstitutsionaalsed õigussüsteemid ja institutsioonid otsivad globaliseeruvas maailmas uut teoreetilist baasi.
VII. Kontinentaal-Euroopa Õsüsteemi põhimõisted
Õe idee koosneb kolmest põhielemendist: õiglusest, õigluskindlusest ja eesmärgipärasusest. Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Õkindlus peab tugevdama usaldust Õkorra vastu. Selle all mõeldakse heatasemelist Õe realiseerimist valdavalt selle rakendamise kaudu. See eeldab omakorda, et Õ ise oleks kindel, selge ja ühetähenduslik. Õ peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riikliku iseloomu omava Õtrakendava tegevusega . Õe eesmärgipärasus : Õ on tervikuna suunatud korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises. Eesmärk leiab oma väljenduse Õnormides.
Tänapäevane õiguse mõiste ja õigussüsteem
(Õiguse entsüklopeediast)
Õigus objektiivses mõttes: kehtivate õigusnormide kogum - läbinud kindla formaalse vastuvõtmisetee - õigus positiveeritakse seadusandlikus protsessis.
Õigus subjektiivses mõttes: õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenev õigustus, käitumise võimalus, mis on garanteeritud kellegi juriidilise kohustusega. Sisuks võib ka olla õigus nõuda kohustatud subjektilt vastavat käitumist, võimalus pöörduda riigi poole, et saada abi oma subjektiivse õiguse realiseerimiseks.
Õigus kui normatiivne (siduv) informatsiooni- ja kommunikatsioonimeedium - eelduslikult on indiviidid vabad ja mitteseatud, õigus on vahendiks, mille abil riik saab korrastada, suunata ja käskida õiguse subjekte. Õigus haarab endasse kogu inimkäitumise õiguslikult relevantse osa.
Õigus ideaalses mõttes: väärtusmastaap, millega saab mõõta õiguskorda ja sellest tulenevaid õigustusi . Selles tähenduses sisaldub õiguse mõistes õiglus. Riiklikult organiseerunud ühiskonnas tuleb käskusid, keeldusid ja õigustusi aktsepteerida vaid siis, kui need on õiglase sisuga.
Positiivne ja ülipositiivne Õ: positiivset Õt võib määratleda kehtivate Õnormide kaudu. Ülipositiivne Õ põhineb loomuÕel, milles nähakse võrreldes positiivse Õega ülimat korda. Tegu on põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Positiivses Ões tuleb silmas pidada ülipositiivset Õt.
Era- ja avalik Õ: vanimaks eristamise kriteeriumiks on nn huviteooria , mille kohaselt eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui ülekaalus on avalikud huvid, siis kuulub probleem avalikkuse Õse. Samas mõned eraÕe normid on loodud avalikest huvidest lähtuvalt, seega ei ole alati võimalik lähtuda huviteooriast. Kaasajal on määravaks subjekti teooria, mille kohaselt eraÕega tegemist on siis, kui subjektid on Õehetes võrdses seisnudis (koordinatsioonisuhtes), avaliku Õega siis kui on alluvussuhtes (subordinatsioonisuhtes). Esimese puhul ei saa pooled üksteisele siduvaid otsuseid peale panna, teises aga saab.
Õkorra normatiivsus tähendab seda, et on olemas teatud käitumise etalon , määr, soetus või kohustuslikkus , millega saab mõõta inimkäitumise kohustuslikkust.
Õakt peab olema formaalselt Õpärane, s.t. et Õaktide loomine on seotud neid vastuvõtvate riigiorganite pädevusega Õaktide vahetu vastuvõtmine teatud kindlate protsessireeglitega ja kolmandaks peavad Õaktid saama teatud kindla vormi. Õaktid peavad olema ka materiaalselt Õpärased ehk Õakti sisu peab vastama kehtivale Õele.
Õnorm on Õkorra normatiivne alus. Õnorm on käitumiseeskiri, mis on formuleeritud Õlausena. Õnormi üldisus tähendab tema abstraktset iseloomu, sätestab vaid tüüpjuhtumeid. Regulatiivsed normid kehtestavad Õlikust elust osalejate jaoks jur. d Õed ja kohustused ( käitumisnormid ). Nimetatud kontekstis eristuvad Õtavad, kohustavad ja keelavad. Õikaitsvad normid näevad ette riikliku sunni liigi ja määra toimepandud Õrikkumise eest (sanktsiooni sisaldatavate normid). Mittetäielikud normid sisalduvad ettekirjutused regulatiivsete ja Õikaitsvate normidele. Nad on seletavad, viitavad ja kitsendavad .
Õsuhe on Õnormi alusel tekkiv ühiskondlik side Õe subjektide vahel, kus osalejate käitumises realiseeruvad subjektiivsed Õed ja jur. d kohustused.
Õe subjektid on subjektiivsete Õte ja juriidiliste kohustuste kandjad. Isikud, kes osalevad Õlikus elus.
Õe objekt on kõik see, mis on subjektiivsete Õte esemeks.
Õe tõlgendamine on Õnormi sisu ja mõtte väljaselgitamine . Grammmateline – Õteksti uurimine grammatikareeglite abil. Süstemaatilis-loogiline – normi koha leidmine Õe süsteemis, Õe valdkonnas, Õe harus. Tuvastataks normi loogilised ja funktsionaalsed seosed. Ajalooline – selgitakse välja, millise idee on ajalooline normilooja kätkenud tõlgendatavasse normi. Objektiiv- teleoloogiline – selgitakse välja eesmärgid, mida Sandja normi loomisega tahab saavutada.
Subsumeerimine on Õe rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes.
Tammelo uuris õ ja õigluse vahekorda. Visandas rea õigluse krit-e, mis on õ-kordade jaoks omalaadsed ülemnormid. Tammelo õ-fil-d vaated õpetavad meid nägema väärtusi, mis seisavad pos õ kohal ja millega see pos õ peab arvestama.
Õ peab olema kindlustatud riigig autoriteediga. Tuleks näha õ eesmärgipärasust.
Õ tervikuna suunatud korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises.
Õ taga peab seisma õigluse idee.
Jurisprudents on teadus õ-normidest. Arusaamade süsteem kehtivast Õest , mis teeb ülestähendusi kehtiva õ kohta.Normi keelest arusaamise teadus.
Õ rakendamist kui tegevust nim subsumeerimiseks. Õ on realiseerunud, kui õ subjektide käitumine on olnud vastavuses õ-normi nõuetega.
Subs-ne: konkreetsete eluliste asjaolude võrdlemine õ- normis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga. Ja kui vastab, siis lõppjärelduse tegemine õ-normis ettenähtud Õliku tagajärje osas.
Õ tõlgendamine
Tõlgend esemeks algfaasis õ tekst.
Grammatiline t-ne: õ-normi tekstide uurimine
Süstemaatilis-loogiline: Õtloovate aktide tekstidevaheliste seoste nägemine.
Ajalooline: milline oli Sandja kavatsus, eesmärgid
Objektiiv-teleoloogiline: tahtetõlgendamine
Lüngad õ-ses ja nende ületamine
Ehtsad , näivad v väärtuslüngad .
Ehtne- kui mingi asi õ-likult reguleerimata
Näiv: kui Sandja ei kavatsenudki elulisi asjaolusid faktilise kooseisu kaudu siduda õ-like tagajärgede saabumisega
Väärtus: kui Sandja on jätnud mõne Õliku mõiste ebamääraseks v ebatäpseks.
Üle saab analoogia (Se ja õ analoogia) abil.
Se anal- otsuse tegemisel võet aluseks sarnane õ-norm.
Jurisprudents on see õigusteaduse osa, mis käsitleb õigust normatiivsest aspektist ja tegeleb seepärast normi „mõttega“. Tabavalt väidab K. Larenz, et jurisprudentsi meetodiõpetus ongi normatiivsete lausete (õigusnormide) keel. Jurisprudents on teadus õigusnormidest, kuid mitte norme andev teadus. Ta on arusaamade süsteem kehtivast õigusest, mis teeb ülestähendusi kehtiva õiguse kohta [2, lk. 83]. On selge, et küsimusele õigusnormi mõtte kohta ei saa vastata loendamist või eksperimenti kasutades. Jurisprudents ei saa seda teha kvantitatiivselt. Jurisprudents saab seda teha tõlgendamise ehk interpreteerimise teel. Juriidiline interpretatsioon on välja arenenud traditsioonilisest teoloogilisest ja juriidilisest õpetusest piiblist ja Corpus iuris civilise õige arusaamise kohta. Jutt on mahuka hermeneutika e. arusaamise teaduse ühest osast. Pandektist A. F. J. Thibaut nimetab „hermeneutica iuriseks“ reeglite süsteemi seaduse tõlgendamiseks. See on praktiliselt juriidilise meetodiõpetuse tähtsaim osa. Jurisprudents on läbi aegade olnud nn normiteadus. Nii või teisiti on teda huvitanud normatiivsete lausete keel. Siit ka sageli ettetulev jurisprudentsi tähistus: jurisprudents kui arusaamise teadus. Arusaamine tuleb aga paljuski tõlgendamise abil. Nii kuulub jurisprudentsi küsimus õiguse tõlgendamisest ja rakendamisest kui dialektilisest protsessist. Jurisprudents abistab otsustajaid üksikjuhu õiglase lahenduse otsingul .
Õigusnormid kujutavad endast kirjalikus vormis esitatud käitumis- või otsustamisreegleid. Õigusest kinnipidaja või õiguse kasutaja jaoks on nad käitumisreeglid . Õiguse rakendaja jaoks aga otsustamisreeglid. Ühe või teise juriidilise otsustuse tulemuslikkus sõltub paljus sellest, kui täpselt ja arusaadavalt on õigusnormi tekst formuleeritud. Täpsus ja arusaadavus ei piirdu ainult reguleeritava käitumise liigi ja määra kirjeldamisega. Õigusnormist peab tulenema ka selge ja arusaadav õiguslik tagajärg. Ihering on öelnud , et seadusandja peab mõtlema nagu filosoof ja rääkima nagu talupoeg [1, lk. 189]. Seadusandja poolt formuleeritud õiguselt oodatakse lihtsust ja arusaadavust . Täpsuse saavutamiseks ei piisa ainult selle keele heast tundmisest, milles on õigus kirja pandud. Seaduse teksti täpne tähendus on alati problemaatiline. Tegemist on nn. erialakeeles formuleeritud lausega, milles kasutatud terminid võivad oluliselt erineda käibekeeles üldtunnustatud sõnade ja tervete lausestruktuuride tähendusest. Samuti võivad mitu õigusnormi siduda sama elulise asjaoluga õiguslikud tagajärjed, mis üksteist välistavad. Tegemist võib olla nii normide konkurentsiga kui ka reguleerimisalade konkurentsiga. Lisaks kõigele on õigusnormid alati üldised käitumisreeglid, mis tähendab nende suhteliselt kõrget abstraktsiooniastet. Toodud viited õiguse teksti tegeliku mõtte ja sisu leidmise raskuspunktidele nõuavad, et enne abstraktse õigusnormi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja endale selgeks tegema õigusnormi sisu ja mõtte.
Õiguskeel – terminit kasutatakse sünonüümina juriidilisele erialakeelele – erineb nii mõnestki teisest erialakeelest juba mainitud asjaolu tõttu, et õiguskeel sisaldab väljendeid, mis ühtivad vormilt igapäevakeele väljenditega, kuid erinevad neist siiski semantiliselt. Sõnad, nagu inimene, sünd, loom, asi, mõrvar, pimedus, erinevad juriidilises kasutuses mõnevõrra igapäevakeele kasutusviisidest, seejuures sõltub „juriidilis-erialane sisu funktsioonist, mida mõiste täidab vastava normi piires.“*34
Juriidiline diskurss
Teatud ajas ja ruumis ja teatud tingimustel kujunevad faktilised olukorrad, kus juriidilisi küsimusi otsustatakse õigusnormide nõuetest lähtuvalt.

• Juriidiline diskurss peab võimaldama öelda:
  
• Mida kujutab endast sisuliselt õiguskorra raames sündiv lahendus?
  
• Mida kujutab endast õiguskorra raames mõistlik lahendusprotseduur?
  

Reeglid:
Sisemise põhjendamise reeglid – sisemine põhjendus kujutab endast transformatsiooni õiguse sees. Aluseks on subsumeerimise redutseerimine süllogismile. Tegemist on otsustusnormi konstrueerimisega – elulised asjaolud (väike eeldus)  tuleb paigutada abstraktse faktilise koosseisu alla (suur eeldus)  et veenduda õigusliku tagajärje rakendamise asjakohasuses. Tegu on protsessi kirjeldamisega süllogismi kaudu ja abil. St et iga otsustust on võimalik rekonstrueerida süllogismiks  siit tuleb esile vähemalt lähim õiguslik argument (suur eeldus), millele otsus tugineb.
Väline põhjendamine (õigustus) – so juriidilise argumentatsiooni tõeline tegevusväli. Võib rääkida järgmistest reeglitest või vormidest :

• tõlgendamine;
  
• dogmaatiline argumenteerimine ;
  
• pretsedendi kasutamine;
  
• üldine praktiline argumenteerimine;
  
• empiiriline argumenteerimine;
  
• spetsiaalsed juriidilised argumenteerimisvormid.
  

Need lubavad teha kvalitatiivse järelduse selle kohta, et juriidiline diskurss erineb mitmeti üldisest ratsionaalsest diskursist vaatamata nende ühisjoontele. Juriidiline diskurss:

• seotud alati objektiivse õigusega;
  
• võetakse arvesse ja kasutatakse õigusteaduse poolt väljatöötatud seisukohti, eriti praktilise õigusteaduse poolt väljatöötatud seisukohti.
  

Probleem – juriidilise otsustuse eeldused (eriti suur eeldus) sageli vaieldavad  tekib küsimus antud lahendusnormi valiku mõistlikkusest. Sisemine põhjendamine vastuseid ei anna, mistõttu tuleb loogilisest subsumeerimismudelist väljapoole minna – toimub uute sisemiste põhjenduste moodustamine. Uute sisemiste põhjenduste arv pole konstantne suurus, kui teine sisemine põhjendus rahuldavat tulemust ei anna, tuleb moodustada kolmas jne.
Aarnio : normaalolukorras väljendab esimene premiss seaduseteksti, järgnevad püüavad näidata, et tõlgendus T on antud § „õige“ tõlgendus. Seega süllogismikett hargneb, erinevate harude vahel pole aga loogilist suhet. Argumendid tuginevad vaid koos esialgsele süllogismile, moodustades omapärase mosaiigi , milles tervikpildi järgi saab otsustada, kas põhjendus rahuldab või mitte.
Kausaliteet õiguses
Kausaliteedi all mõistetakse teo ja tagajärje vahekorra fikseerimist – nende omavahelist suhet. Kausaliteeti väljendavad õiguses kõik sõnad, mis viitavad põhjuslikkusele, juriidilisele seosele mingi teo (või ka sündmuse) ja tagajärje vahel. Eelnevate konkreetne liik pole kausaliteedi seisukohast üldse oluline, peaasi , et tegu oleks õiguslike kategooriatega. Kausaliteet moodustab õigusliku teokoosseisu olulise osa ning omab suurt tähendust kõigis juriidilistes valdkondades kui element vastutuse jm kohustuste määratlemiseks. Teo ja tagajärje vahekorra probleemi lahendamiseks kasutatakse õigusteaduses kahte teooriat:
1) tingimusteooria – selle kohaselt võib eelnev tegu (eelkõige siis inimkäitumine) olla tagajärje põhjustaja, kui see on conditio sine qua non sellele, st kui eelneva teota ei saaks järgneda seda konkreetset tagajärge, seda lähenemist kasutab eelkõige kriminaalõigus;
2)adekviteediteooria – selle kohaselt saab eelnev tegu tagajärjega vaid siis põhjuslikus seoses olla kui sellisele teole on iseloomulik selline tagajärg. Seda teooriat toetab tsiviilõigus .
Brusiini panus kaasaegsesse õigusmõtlemisseBrusiini nimega seostatakse nö paradigmavahetust õigusmõtlemises. Seda valmistas ette sotsiaalse jurisprudentsi kujunemine, mis tähendas üldises õigusõpetuses mõistmise taseme saavutamist, mida ühelt poolt võib iseloomustada kui ajaloolis -ühiskondlikku käsitlust (teooriat õigusest) ja teisalt kogemusel ning uurimisel baseeruvat kehtiva õiguse tundmaõppimiseks mõeldud kogemusteadust (õiguse teooria e üldine õigusõpetus).
Brusiin jt tõid teoreetilisse mõtlemisse arusaama teooria ja praktika ühtsusest. Paradigmavahetus nõuab õigusmõtlemiselt selget vahetegemist juriidilise mõtlemise (s.t praktiku mõtlemise) ja jurisprudentsile omase mõtlemise vahel.
Ta kaitses seisukohta, mille järgi õigus on ühiskondades samane, mitte lähtudes tema sisust, vaid lähtudes tema struktuurist. Selliseid ühiskondi ei tohi samastada riiklikult organiseeritud ühiskondadega. Õigus kui juhtnöör struktureerib inimkäitumise kõik sotsiaalsed suhted ja ühiskondlikud institutsioonid.
Brusiini käsitlus ja õiguse olemusest arusaamine seisneb selles, et kuigi algselt tuleb õiguses näha normatiivselt mõjuvat ja mõjusat struktuuri, on võimalik ja otstarbekas ühendada normatiivne ja kausaalne õiguse uurimine. Õiguse teooria puhul on tegemist õiguskorra kui terviku uurimisega tegeleva ja seega iga üksikisiku õigusi käsitleva sotsiaalse fenomeniga. Brusiini õiguse teooria on kontseptuaalselt paljus seotud sotsioloogiliste algetega.
Ratsionaalne praktiline diskurssJürgen Habermas esitab väite, et tõeline vastastikuse mõistmise saavutamine on võimalik üksnes sunnivabas kommunikatsioonis. Vastastikuse mõistmise vältimatu tingimus on vaba vestlus , sest vaid sellises vestluses võib vastastikune mõistmine tekkida argumentide jõul, ilma väliste mõjutavate teguriteta. Sunnivaba kommunikatsiooni toimumiseks peab eksisteerima nö ideaalne kõnesituatsioon – selles osalejad peavad vähemal vaikimisi tunnustama teatud kommunikatsioonireegleid. Habermas eristab teoreetilist ja praktilist diskurssi. Neist esimene on selline kommunikatiivne tegevus, kus kontrollitakse väidete tõesust (s.t jutt käib objektiivse tegelikkuse kohta), teise korral on aga vestlus suunatud normatiivsete väljenduste õiguslikule põhjendamisele. Habermas loetleb järgmised reeglid, mille esinemisel saab rääkida ratsionaalsest diskursist:
1) Igaühel, kes on selleks võimeline, peab olema võimalus diskurssi astuda;
2) igaühel on õigus vaidlustada iga vestluses esitatud väide ja õigus esitada suvaline vastuväide ;
3) kedagi ei tohi väljastpoolt ega vestlusest endast tuleneva sunniga takistada vestlusest osa võtta ega teha selle kohta kriitikat.
Lisatingimusena nõuab ta nö diskursieetika pm järgimist. St et kehtivad üksnes sellised normid, mille mõjualale sattudes igaüks võib olla praktilisest diskursist osavõtjaks. Siit ei selgu midagi normide sisu kohta – jääb lahtiseks, millised normid võivad saada üldise tunnustatuse. Seepärast esitab Habermas veel teisegi lisatingimuse, mida ta nimetab üldisuse või universaalsuspõhimõtteks. Selle kohaselt on vaid selline norm õigustatud, mille üldisest täitmisest tekkinud tagajärjed võib iga normi mõjualas olija tunnistada oma huvide seisukohalt parimateks. Seega usaldatavad normid peavad teenima üldisi huve.
Ratsionaalse juriidilise diskursi reeglidTransformatsioonide juures on tarvis neid õigustada. Selleks pakub võimaluse ratsionaalne juriidiline argumentatsioon (diskurss). See on üks praktilise ratsionaalse diskursi erijuht. Teooria rajaneb kolmel põhimõttel: 1) juriidilise argumentatsiooni juures on tegu praktilise küsimusega; 2) erilist, alati toimivat juriidiliste põhjendusreeglite süsteemi ei ole, diskurss peab õigustama väärtuste rolle üldistes praktilistes argumentides; 3) juriidiliste argumentide avatus ei tähenda, et õiguslik oleks redutseeritav pelgalt praktilisele.
Diskursiteooriad on protseduurilise iseloomuga. Võib eristada praktilise ratsionaalse diskursi alaliikidena õigusloomet, juriidilist diskurssi ja kohtumenetlust. Kui õigusloome abil luuakse õigus, siis juriidilise diskursi raames peab saama öelda:
a) mida kujutab endast õiguse raames sündiv lahendus;
b) milline on mõistlik lahendusprotseduur.
Ratsionaalse juriidilise diskursi reeglid on:
a) sisemise põhjendamise reegel – so tüüpiline transformatsioon õiguse see – otsustamisnormi konstrueerimine ja selle kohaselt subsumptsioon ;
b) välise põhjendamise reeglid – see on õigusliku argumentatsiooni tegelik tegevusväli, mis esineb juriidilise diskursi mõttes järgmistes vormides :
i) tõlgendamine; ii) dogmaatiline argumenteerimine; iii) pretsedendile viitamine; iv) üldine praktiline põhjendamine; v) empiirilised argumendid; vi) spetsiaalselt piiritletud argumenteerimisvormid.
Just välise põhjendamise vormid lubavad järeldada, et juriidiline diskurss erineb üldisest praktilisest diskursist, sest juriidiline diskurss seondub alati objektiivse õigusega ja lisaks sellele õigusteaduse seisukohtadega.
Õigusnormide mittelingvistiline kontseptsioon
Norme võib pm käsitleda:
1) kui keelelisi moodustisi, mis esitatakse grammatilises vormis (õiguslausena);
2) mittekeelelise tõsiasjana (eluliste asjaolude kogumina).
Tõde, nagu ikka, peitub kusagil vahepeal – mõlema käsitluse kombinatsioonis. Norme võib nii süntaktilistes, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt iseloomustada. Samas on võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega. K. Opalek on kõneakti teooria seisukohtade abil pakkunud võimaluse selle dualismi ületamiseks. Ta esitab normide mittelingvistilise kontseptsiooni, mis teeb vahet:
1) normeerimisaktil;
2) normil , kui selle produktil;
3) normatiivsel ütlusel.
Kõneaktiteooria kohaselt iseloomustab normeerimisakti pidev psühho-füüsiline käitumine. Norm pole aga veel ütlus, vaid normeerimisakti produkt. Normatiivne ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitlusliku ütluse üks liikidest. Keeleaktiteooriast lähtuvalt on normil peale kõige muu mittelingvistilise otsustuse tähendus. Normi kui otsustust saab välja anda, jõustada ja järgida ning kõik see moodustabki normi mittelingvistilise iseloomu. Õigusakt on tekst, ent õigusest arusaamine pole taandatav normide keelelisele käsitlusele. Keele abil saab ja tuleb norme tundma õppida mittelingvistiliselt.
Kõneaktiteooria tänapäevases mõttes
Analüütilisel ja keelefilosoofilisel lähenemisel õigusele on mitmeid võimalusi ja teid, mis sõltuvad sellest:
1) mida hõlmab õigus inimese jaoks;
2) kuidas sisustatakse jurisprudentsi ja õigusteadust tervikuna;
3) kuidas kujutatakse ette normiteoreetiliselt ja keelefilosoofiliselt keele, õiguse ja
inimkäitumise suhet.
Nii õigusteoreetiliselt kui õigusfilosoofiliselt on õigusreeglite olemuses ja nende reeglite alusel toimuvas palju vaieldavat. Lahenduste leidmisel on siin abiks multi level approach. Formaalse loogika ja eriti keelefilosoofia areng on toonud kaasa uue suuna: ulatuslike loogikareeglite kasutamisele allutatud normi- ja struktuuriteooria ülesehitamise. Selle baasiks on uusimad õiguse ja õigusteaduse põhiprobleemide keelefilosoofilised uuringud, mis toetuvad formaalse loogika ja keeleloogika kasutamisele õiguses ja jurisprudentsis.
Kõrgeim tase, milles avab end tänapäevane keelefilosoofia ja normiteooria, väljendub eelkõige normide ja käitumise seoste seletamises. Jutt ei käi pelgalt normide teooriast ega filosoofiast, vaid eelkõige õigusnormide esitluslikust iseloomust ja nende kaudu esitatavatest kõneaktidest. Kõneaktiteooria ja analüütilise jurisprudentsi seoste uurimine seondub J. L. Austini ja K. Opaleki nimedega. Mõlemad väidavad, et teadused, mis tegelevad normidega ja nende jooksva rakendamise küsimustega (eriti, mis puudutab õigust ja õigusteadust) puudutavad paratamatult normide võimalike erinevate käsitlusviiside küsimusi. Norme võib pm käsitleda:
1) kui keelelisi moodustisi, mis esitatakse grammatilises vormis (õiguslausena);
2) mittekeelelise tõsiasjana (eluliste asjaolude kogumina).
Tõde, nagu ikka, peitub kusagil vahepeal – mõlema käsitluse kombinatsioonis. Norme võib nii süntaktilistes, semantilistest kui ka pragmaatilistest seisukohtadest väga erinevalt iseloomustada. Samas on võimalik norme identifitseerida erinevate eluliste asjaoludega. Opalek on siin kõneakti teooria seisukohtade abil pakkunud võimaluse selle dualismi ületamiseks. Ta esitab normide mittelingvistilise kontseptsiooni, mis teeb vahet:
1) normeerimisaktil;
2) normil, kui selle produktil;
3) normatiivsel ütlusel.
Kõneaktiteooria kohaselt iseloomustab normeerimisakti pidev psühho-füüsiline käitumine. Norm pole aga veel ütlus, vaid normeerimisakti produkt. Normatiivne ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitlusliku ütluse üks liikidest. Keeleaktiteooriast lähtuvalt on normil peale kõige muu mittelingvistilise otsustuse tähendus. Normi kui otsustust saab välja anda, jõustada ja järgida ning kõik see moodustabki normi mittelingvistilise iseloomu. Õigusakt on tekst, ent õigusest arusaamine pole taandatav normide keelelisele käsitlusele. Keele abil saab ja tuleb norme tundma õppida mittelingvistiliselt. Siin annabki teeotsa kõneaktiteooria.
Normatiivne reguleerimine
Põhimõtteliselt on võimalik lahendamist vajavate probleemide esilekerkimisel neile kahesugune lähenemine. Neid võib vaadelda kui üksiknähtusi, kui case’i, mis tuleb lahendada, või siis näha nö puude taga metsa, hoomata analoogsete küsimuste võimalikku kordumist ja püüda neile sellest tulenevalt leida tüüpiline lahendus kui tüüpilisele probleemile. Kui nüüd täpsemalt regulatsioonist rääkida, siis väljenduks esimene võimalus individuaalse reguleerimisena, teine aga normatiivse reguleerimisena. Seega on individuaalne reguleerimine üksikjuhu lahendamine. Selle eelisteks on võimalus arvestada täpselt konkreetseid asjaolusid ja kujundada seetõttu suhteliselt lihtsalt just sellele üksikjuhule sobiv lahend . Paraku pole aga mõeldav tegelik elukorraldus eelmainitud viisil, sest lahendamist vajavate probleemide hulk on liiga suur, teiselt poolt aga vajavad ühiskonnaliikmed oma otsustuste tegemiseks prognoosimise võimalust – sisuliselt on tegu õiguskindluse küsimusega. Seepärast on tarvis kujundada niisugune regulatsioonisüsteem, kus tüüpilistele asjaoludele kujundatakse tüüpilised lahendused – kujundatakse norm. Norm on seega üldistus teatud elulistest asjaoludest, millele on lisatud üldistus sellistele asjaoludele järgnevast tagajärjest. Normatiivsus väljendub siduvuses. Kui esinevad teatud elulised asjaolud, siis peab järgnema normis kirjeldatud tagajärg. Normatiivsel reguleerimisel on mitmeid vorme. See võib aset leida nt tavade tasemel või moraaliprintsiipidena. Üheks tüüpiliseks normatiivse reguleerimise vormiks on ka õiguslik reguleerimine.
S üldpõhimõtted Avaliku võimu põhiseadusliku ja demokraatliku teostamise aluseks on selle rajanemine õigusel (põhiseaduse preambul) ning ­võimude lahususe ja tasakaalustatuse (§ 4), demokraatliku õigusriigi (§ 10) ja seaduslikkuse (§ 3 lõige 1) printsiipidel. Nimetatud printsiipide järgimiseks ning igaühe põhiseaduslike õiguste ja vabaduste kaitseks peavad legislatiivsed ja täitev-korraldavad funktsioonid olema eristatud ning täpselt kindlaks määratud ja nende täitmine peab toimuma kooskõlas põhiseadusega ja õigusteoorias tunnustatud põhimõtetega.
Demokraatia printsiip Demokraatlikes riikides põhineb seadusandlik võim parlamendi tegevusel. Riigivõim kuulub rahvale ja lähtub rahvast. Rahval on õigus formeerida kõrgemaid riigiorganeid- oma valitud esindajate kaudu kujundada riigi poliitikat. Põhiseaduse § 1 kohaselt on rahvas kõrgeima riigivõimu kandja Eestis. Rahvas teostab kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu, Riigikogu valimistega ning rahvahääletusega. Demokraatlikus režiimis saab valdav enamus kasutada poliitilisi- ja inimõigusi ning nende õiguste kaitse on kohtulikult tagatud, peavad toimuma üldised, perioodilised, ausad ja vabad valimised.

Vabariikluse printsiip Eesti on parlamentaarne vabariik. Vabariiklikele valitsemisvormidele on omane, et riigipea on perioodiliselt valitav. Põhiseaduse § 65 on sätestatud, et Riigikogu valib Vabariigi presidendi. Valitsusel peab olema Parlamendi usaldus. Parlament saab Valitsusele umbusaldust avaldada ( põhiseadus § 65 p.13). President on küll täitevvõimuorgan, kuid ta ei ole selle eesotsas. Riigipea on allutatud Parlamendi kontrollile ning tema põhifunktsiooniks on riigi esindamine rahvusvahelistes suhetes teiste riikidega.

Unitaarriikluse printsiip Põhiseaduse § 2 lg 1 ütleb, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. lg 2 kohaselt on Eesti riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. Seega Eesti on unitaarne riik riikliku korralduse vormi poolest, mis näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ja suhet terve riigiga. Unitaarsetes riikides on ühtne parlament, seadusandlus ja kohtusüsteem . Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele ei saa Eesti Vabariigi koosseisus olla autonoomseid rahvuslik-territoriaalseid üksusi.

Legaalsuse printsiip ehk seaduslikkuse printsiip Põhiseaduse § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kehtib Eestis demokraatlikes õigusriikides tunnustatud põhimõte, et avaliku võimu teostamisel (nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu) tuleb järgida legaalsuse põhimõtet. Kõik põhilised otsused, mis avalik võim teeb, peavad lähtuma seadustest . Põhiseaduses on ka teisi sätteid, mis täiendavad legaalsuse printsiipi. Näiteks põhiseaduse §146 järgi mõistab õigust ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ka inimeste õigusi ja vabadusi võib piirata vaid kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel. Põhiseaduse §15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Võimu teostamine peab olema legaalne nii õigusakti sisu kui ka võimu teostamise viisi ja vormi poolest.

Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete ülimuslikkuse printsiip
Põhiseaduse § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Selliste üldpõhimõtete all mõistetakse rahvusvahelist tavaõigust, selliseid rahvusvaheliste konventsioonide norme, mida tsiviliseeritud maailm peab riigile kohustuslikuks isegi siis, kui riik sellega ühinenud ei ole (näiteks rassilist diskrimineerimist keelavad normid).

Võimude lahususe printsiip Võimude lahususe printsiibi võib jagada kaheks: traditsiooniline võimude lahusus ja personaalne võimude lahusus. Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse), kohtuvõimu teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja; Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed. On vajalik, et iga võimuharu peab tegelema oma põhifunktsiooniga ning teiste funktsioonide täitmine peab olema kooskõlas põhiseadusega. Kohtuvõimu sõltumatus on oluline, kuna on vaja tagada sõltumatu ja erapooletu kohtupidamine. Põhiseaduse §146 ütleb, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtuvõimu seosed teiste võimuharudega on suhteliselt piiratud, et õigusmõistmine oleks kooskõlas õigusriigist tuleneva põhimõttega. Personaalse võimude lahususe all mõistetakse seda, et üks isik ei või üheaegselt olla mitme võimuharu teenistuses üheaegselt. Põhiseaduse § 84 järgi lõpevad ametisseastumisega Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.§ 147 lg 3 järgi ei tohi kohtunikud olla peale seaduses ettenähtud juhtude üheski muus valitavas ega nimetavas ametis.

Inimväärikuse printsiip Inimväärikuse printsiip on tuletatud põhiseaduse § 18 järgi. Vastavalt sellele ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada .

PS Aluspõhimõtted lisanduvad põhiseaduse printsiipidele ja printsiipide poolt kujundatud süsteemile ning vajavad ratsionaalset argumentatsiooni. Kommentaaride kirjutamisel oli suureks abiks kohtuinstantside praktika. Kõige kvaliteetsem ja vajalikum materjal teaduse toormaterjalina on kohtupraktika.
Kommunitarismi doktriin – õiguse teooria eesmärk on õiguse adekvaatse tunnetuse saavutamine, üks võimalus selleks on pöördumine doktriinide poole. Eriti kasulik on selline lähenemine Põhiseaduse lahtimõtestamisel, kuna siin on paljudel juhtudel tegemist printsiip-normidega. Kommunitarism on üks sotsiaalsetest teooriatest, mis taaselustus USA-s paar aastakümmet tagasi vastukaaluks seal valitsenud individualismile. Individualismile heidetakse ette isiku ühekülgset nägemist , kõige redutseerimist isiku tasemele . Kommunitarism asetab rõhu kokkukuuluvusele, teatud ühtsusele – alates ühiskonnas eksisteerivatest väikegruppidest kuni ühiskonna kui tervikuni välja. Esmalt tuleks leida vastus küsimusele, mis on see, mis inimesi või nende ühendusi ühendab. Vastuseid on siin erinevaid olenevalt sellest, mida me kokkulangevate huvide (identiteetide) all mõistame. Näiteks inimõigusi silmas pidades on küsimus rassist , religioonist või rahvusest irrelevantne. Kui aga mõelda ühtsuskriteeriumina näiteks kodakondsust, siis tuleb näha diferentsi riigi rahva ja mitte-rahva vahel. Kommunitarism juhib tähelepanu sellele, et isiksuse areng ei vaja mitte ainult vabadust millestki (nn negatiivne vabadus), vaid vabadus peab olema „millegi peale“ suunatud - selleks on kommunitarismi doktriini järgi kollektiivsete eksisteerimisvormide vabadus, mis rahuldab inimese vajadust ühiskonnastumiseks. Vaatamata kommunitaristliku mõtlemisviisi jõulisele taaselustumisele, on tänapäeval valdavaks vastupidised tendentsid, mis viivad inimese suurema individualiseerimiseni. Kõik kommunitarismi vormid on omaolemuselt demokraatlikud ning annavad vabaduse iseotsustamiseks inimese ühiskonnaga seotuse mõttes. Eristub 3 kommunitarismi vormi:
Konservatiivne kommunitarism – käsitleb indiviidi väga tugevalt ühiskonna juurde seotuna – konservatiivne seotus. Kõik indiviidid on olnud ja on seotud ühiskonnaga ühe kindla ajaperioodi kaudu, millesse on kätketud ühiskonna eelnev arengulugu . Indiviid vajab eksisteerimiseks temani pärandunud eluvormi. See ei välista aga valikuvabadust, pärandunud eluvormide vastu otsustamiseni välja. Kõik see, mille meie elu on päranduseks saanud, pole valimist väärt, küll aga tuleb olla väga tähelepanelik kõige selle suhtes, mis on püsinud pikka aega. Seega väärtustab konservatiivne kommunitarism traditsioone, mis on ajaproovile vastu pidanud, sh moraali. Riik ja õigus saavad üksnes siis olla, kui eksisteerib selliste tingimuste kooskõla, mis ongi suunatud kodanike lojaalsuse garanteerimisele riigi suhtes Riik ja tema tööriist õigus peavad olema suutelised abstraheeruma sellistest kriteeriumitest nagu rass , religioon jne ja pakkuma täisväärtuslikku kohta erinevatele ühendustele. Liikuda tuleb lepinguliste eluvormide juurde, riik kui raamühiskond ei saa propageerida üksnes üht eluviisi.

• Universaalne kommunitarism – indiviidid on autonoomsed ja langetavad ise enda otsustusi. Lõpuks peab indiviid ennast ikkagi ise arendama ja kujundama. Selles protsessis tuleb nii mõnelgi juhul paratamatult distantseeruda talle pärandatud eluvormidest. Seega selline täisväärtuslik elu saavutatakse tehes vabu valikuid, mille jaoks on avatud kõik koosluse vormid. Seega on pigem kriitiline meile pärandatud moraali suhtes. Moraal pretendeerib universaalsusele, lojaalsuse tingimuseks on iga inimese vabadus ise eesmärke seada. Seega on iga eraldivõetud inimese elu, huvid ja vajadused võrdselt väärtuslikud. Sellisel inimesepildil on kindlalt üks positiivne külg – alati peab olema aus tasakaalustatus , ei tohiks olla võimalik, et ainult mehhaaniline enamus oma ülekaalu realiseerib. Universaalse kommunitarismi jaoks nii lähihorisont (nt hoolitsus oma lähedaste eest) kui kaughorisont (nt Euroopa solidaarsus ) pigem aimatavad. Kirjeldatud horisondid võivad formeeruda ümber hoopis etnotsentrismiks, sallimatuseks mitteomade suhtes. Esitatud universaalse kommunitarismi seisukohad räägivad lausa ühise maailmariigi kasuks ning on vastukaaluks konservatiivsele kommunitarismile, mis, panustades lähihorisondile, eirab tõsiasja, et riik ja tema loodud kord on midagi suuremat kui perekond ja klann. Kuid samas on täheldatav tendents, kus tuleks hoiduda kõigest sellest, mis võimaldab eristada indiviide gruppidest, tähtsustades üle kaughorisonti. Tähelepanu alt jääb välja see, et just riik on tähtis vahendaja lähi - ja kaughorisondi vahel, hõlmates nii elukeskkonna kui ka poliitilised otsustajad
  
• Liberaalne kommunitarism – püüab hoiduda ühe segmendi liigsest rõhutamisest. Indiviid on ühiskonnastunud, kuid see on toimunud erinevate vastuolude kaudu ning on mitmetasandiline. Inimene elab läbi ning vajabki mitmeid ühiskonnastumisi. Eelduslikult pole võimalik tunnistada ei sisehorisondi ega välishorisondi primaarsust, liberaalse kommunitarismi on kõigis ühiskonnastumise vormides potentsiaal, kujundamaks täisväärtuslikku elu. Tundub, et toodud seisukoht peegeldab adekvaatsemalt ning õigemini kommunitarismi kokkukuulumise ideed. Sotsiaalne elu koosnebki paljudest ühisvormidest, mis saavad alguse millestki väikesest, kuid ulatuvad kaughorisondini välja. Lähihorisondi puhul on indiviidi vastutuse tase suurem – lähedaste eest ollakse valmis rohkem välja panema ; kui vastutust õpitakse tundma kitsamast ringist alates, siis vastutuse järgmised astmed tähendavad konventsionaalse moraali ületamist – isegi inimkonna moraali tekkimiseni, mis on positiviseeritud inimõigustes.
  

Liberaal -kommunitaristlik põhiseadusteooria: Tänapäevased põhiseadused võimaldavad luua erinevaid ühendusi ja tekkida erinevatel ühendustel. Poliitika ülesanne taandub seejuures vastavate organisatsioonivormide leidmisele. Organisatsioonivorm ise peab mahtuma lähi- ja kaughorisondi vahele. Kõik kulgeb normaalselt, kui võetakse üle positiivne kogemus ajaloost.
Rahvusriik peab olema võimeline avama ennast nii sisse- kui ka väljapoole. Avanemine väljapoole on seotud kolme tendentsiga: siirdumisega Euroopa Liitu, rahvusvahelise õiguse rolli kasvuga ja inimõiguste jätkuva seadustamisega. Väline avanemine kajastub läbi vastavate normide-printsiipide põhiseadustes. Kuna eelkõige nimetatud normid seadustavad inimlikku (moraalset), siis sobib see eriti liberaalse kommunitarismi ideestikuga. Kõrvuti põhiseadusega mängivad riigi avanemisel väljapoole suurt rolli rahvusvahelised lepingud.
Enamus põhiõigusi ei saa olla seotud ainuüksi riigi rahvaga (kodanikega). Kodakondsuse institutsioon reguleerib isikute kui riigi rahva hulka kuulujate õigusi ja kohustusi. Põhiseaduse põhimõtted võetakse ainult siis omaks, kui neil on kontekst ajalooga, rahvuste ajalooga, riigi kodanike ajalooga. Seega ei pea demokraatlik kodakondsus jäigalt kinni olema ühe rahvuse rahvuslikus identiteedis, küll nõuab see kõigi riigi kodanike sotsialiseerumist ühtsesse poliitilisse kultuuri. Kommunitarismi suurim eelis seisnebki selles, et see käsitleb poliitilise tahte kujunemist eetilise diskursina, mille käigus leitakse riigi kodanike ja nende eluvormide jaoks (arvestades traditsioone) parim lahendus. Tähtis on selle tunnetamine, millises riiklikult organiseeritud ühiskonnas me soovime elada, milliseid traditsioone jätkata, kuidas suhtuda vähemusrahvustesse, põgenikesse, marginaalsetesse sotsiaalsetesse ühendustesse jne. Kõik see kuulub riikliku poliitika – ka õiguspoliitika – hulka.
23