Õiguse entsüklopeedia konspekt (1)

I teema. Õiguse eelastmed ja õiguse mõiste

1. Õiguse eelastmed (arhailine õigus).
Õiguse eelastmeteks on moraal ja tava. On sotsiaalne harjumus, mis korrastasid inimkäitumist. Mõlemad vastavad ühiskondlikule tahtele ja reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist. Nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest ehk moraali-ja tavanormidest. Moraali-ja tavanormid kui tüüpilised normid on üldise iseloomuga ja kohustuslikud. Kujunesid välja pikaajalise inimkäitumise tulemusena. On kindla sisuga, üldkohustusliku iseloomuga. Algseid inimkäitumise masttape võib nimetada tava-ja moraalinormideks. Situatsiooni reguleerimine inimühiskonnas: individuaalset (kujutab endast inimkäitumise korrastamist ühekordsete reguleerimisaktsioonide teel); normatiivne reguleerimine (inimkäitumise korrastamine üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis laieneb kõigile sama liiki juhtudele ). Üldiste reeglite abil saab kindlustada inimkäitumise korrastamise lähtudes sellest, mida tingib sotsiaalne elu ise.
2. Kirjutatud ja kirjutamata õigus (ius scriptum , ius non scriptum).
Õigus eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad .Seda perioodi nimetatakse eelajalooks (kirjutamata õigus). Sugukondade otsused ja veritasu . Õiguse ajalugu – kirjutatud õigus. Õigus on väärtus, mille kohta on kõigil võimalik teavet saada (Cicero).
3. Õiguse tähistamine.
Mis on õiglane õigus? Esimene tähistus on jõudnud meieni jurist Celsuse poolt: õigus on headuse ja õigluse kunst (teadus). Selle võttis üle A. Thomas . Õiglus ja headus on nõuded, millele on allutatud kogu õigus ja selle rakendamine. See seisneb huvide ja väärtuste tasakaalustamise kunstis. H. Kelseni järgi on õigus inimkäitumise normatiivne sunnikord. Käituma peab nii, nagu see vastab positiivsele õigusele selle kogumis.Õigust eristatakse objektiivses mõttes ( kehtivate õigusnormide kogum) ja subjektiivses mõttes (õigussubjektile objektiivsest õiguses tulenev ja kuuluv õigus).
Õiguseallikas on vorm, milles õigusnormid tekivad ja nähtavaks muutuvad. Õigusnormid võivad tekkida ainult õigusallikate kaudu. Sisu on seega vormiga seotud.
4. Õiguse idee (õiglus, õiguskindlus, eesmärgipärasus).
Õiguse idee koosneb kolmest elemendist: õigulusest, õiguskindlusest ja eesmärgipärasusest. Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Õiglus ei esita õigusele nõuet „igaühele võrdselt”, vaid „igaühele oma”. Õiguskord sisaldab kahte liiki õigust: võrdsustav õigus ja jaotav õigus. Võrdsustav õigus realiseerub valdavalt eraõiguse valdkonnas (nt kahjude hüvitamine). Jaotava õigluse realiseerimisel peetakse sulmas riigi suhet kodanikesse.
Õiguslik garanteeritus peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu. Õiguskindluse all mõeldakse võimalikult heatasemelist õiguse realiseerimist valdavalt selle rakendamise kaudu. Igaühel peab olema reaalne võimalust ette näha, milline võiks olla ühe või teise õiguslikku tähendust omava probleemi juriidiline lahendus.Õiguskindluselt ootame, et valitseks tasakaal objektiivse ja õiglase vahel. Õigus peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu omava õigustrakendava tegevusega .
Õiguse eesmärgipärasus: Õigus on inimese teadliku tegevuse tulemus. Eesmärk leiab oma väljenduse õigusnormides. Seepärast peab õiguse eesmärgipärasuse saavutamiseks, s.t vastavate õigusnormide loomiseks, tegutsema silmas pidades õiguse idee teisi komponente – õigulust ja õiguskindlust.
5. Positiivne õigus. Positiivne õigus on hetkel reaalselt kehtiv õigus.
6. Subjektiivne õigus.
On õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenev ja kuuluv õigustus. Subjektiivne õigus tähendab pm seadusandja tahtest lähtuvat ja kellegi juriidilise kohustuse garanteertud õiguse subjektile kuuluvat käitumise võimalust. Subjektiivse õiguse eesmärki silmas pidades on tegemist õiguslikult kaitstud huviga .
7. Õigus kui normatiivne kommunikatsioon.
Õigus on normatiivne kommunikatsiooni-ja sotsiaalstruktuur, mida pole võimalik funktsionaalselt ja sotsiaalselt adekvaatselt kirjeldada ja seletada. Õigus haarab endasse kõik selle, mis on seotud inimkäitumise õiguslikult relevantse osaga. On vaja näha ja tunnustada seda normatiivset korrelatsiooni, mis seisab õiguse ja ühiskonna vahel. Õigus ideaalses mõttes on väärtusmastaap, millega saab mõõta õiguskorda ja sellest tulenevaid õigustusi.
8. Positiivne õigus ja õiglus.
Üks võimalust õigust määratleda on kehtivate õigusnormide alusel. Õigusnormid loodakse inimeste poolt. Selliselt loodud õigus ongi positiivne õigus. Positiivse õiguse normid on ainult siis tõeliselt kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele.
9.Mandri-euroopalikul õiguskultuuril põhinevad õiguse valdkonnad (eraõigus, avalik õigus, karistusõigus).
Õigusvaldkondi silmaspidades saab kindlaks määrata, millised riigiasutused on kindlate kaasuste puhul pädevad otsust langetama . Vanimaks eristamise kriteerimuks on nn huviteooria, mis põhineb Rooma õigusteadusele. (Ulpianus: avalik õigus on see, mis on seotud riigiga, eraõigus lähtub üksikisiku kasust). Eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui on ülekaalus avalikud (riigi) huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse. Ja vastupidi. Kaasajal on õiguse valdkondade eristamisel määravaks nn subjekti teooria. Eraõiguslikus valdkonnas on subjektid võrdses seisundis (koordninatsioonisuhe), avalikus õiguses alluvussuhtes (ordinatsioonisuhe). Probleem kuulub ainult siis avaliku õiguse valdkonda, kui vähemalt üks pool esineb vastavas õigussuhtes kui avaliku võimu kandja ja seda võimu ka realiseerib. Mõnikord eristatakse avaliku ja eraõiguse kõrval ka karitusõiguse valdkonda.
Kriminaalõigus kuulub sisuliselt avalikku õigusesse, kuna nii karistuspoliitika kui ka sanktsioonid on olnud ja on ka praegu riigi pädevuses.
Õigus hõimuühiskonnas
Õigus algab lepinguga, tülitsevad pooled ise lepivad kokku (lepinguõigus), teisel juhl ütleb keegi kolmas isik, mis on antud juhul õige (sunniõigus). Sugukondades kehtis eelkõige lepinguõigus. Püsiva keskvõimu tekkides ei räägita mitte enam hõimust, vaid arhailisest riigist. Hõimud lõid sugukondlikule korrale 3 tüüpilist organisatsioonilist instituuti, millele hiljem rajanes arhailine ühiskond: kuningas, hõimuvanemad ning rahvakoosolek.
Materiaalne õigus
Kättemaks. Ei pööratud mitte niivõrd tähelepanu delikti tahtlikusele või tahtmatulse, vaid lähtuti tulemusest. Tavaõigus tekkis vajadusest julgeolekule. Seni kuni puudus tugev keskvõim, polnud tavaõigus sundiv õigus ning sellest ei peetud alati kinni. Algelisi püüdeid piirata sugukondadevahelisi võitlusi on näha juba sellest, et kättemaksu ei suunatud niivõrd teise sugukonna kui just isiklikult solvaja vastu.

II teema. Õiguse allikad

1. Õiguse allikate kujunemisloost mandri-Euroopas: 1.1. Sugukonnaõigus.
Õiguse vanimaks allikaks arvatavasti tavaõigus. Ühiskond oli millestki olulises kokku leppinud ja sellest omapärasest lepingust peeti kinni. Peeti ka kohtuid. Vajadus protsessuaalsete reeglite järele muutus aktuaalseks sugukondlike sõdade ajal. Sugukondliku kora organisatsiooniline põhiüksus oli sugukorn. Üldiselt räägime nende alla aga hõimuühiskonnast. Korra organisatsiooni ning seal valitsenud ühiskondlikke suhteid mõjutasid kõige enam kaks mõjurit: füüsiline ja bioloogiline julgeolek.Füüsilise turvalisuse tagamiseks tekkisid konfliktid sugukondade vahel ( juhtkond oli sellisel juhul sundiv keskvõim). Sugukonna elujõu ja kaitsevõime huvides piirati sugukondades sudugkondade liikmete individuaalses vabadusi ja õigusi. Bioloogiline julgeoleks kujutaski endast verepilastuse vältimist.
1.2. Õigus elust antiikajal lokaalõiguseni.
Sugukondade lagunemine viis sugukonnaõiguse kadumisele. Põhjus oli, et võim hakkas ha enam minema üle sugukondadelt keskvõimule. Inimene ise hakkas ennast rohkem samastama mitte enam sugukonna kui millegi suuremaga. Ühiskond kihistus. Ühiskond vajas uut tüüpi organisatsiooni, riiki. Arhailine riik arenes kahes suunas: despotism ja piiratud monarhia. Keiser Theodonius II ajal koguti kokku keiserlikud seadused, nii südnis Condex Theodisianus. Keiser Justianuse ajal tööd jätkuseid, sündis Corpus iuris civilis. Nii hakkas pikkamööda kaduma kasuistlikkus. Keskajal on põhjus trääkida lokaal e partikulaarõigusest. XVIII sajandist hakati kokku koguma sellised tavaõiguslikke sätteid, millega olid nõus läänihärrad. Saksamaa selle perioodi tuntum Sachenspiegel. Tegemist oli õiguse tunnetusallikaga.
1.3. Kodifikatsioonid ja valgustusajastu loomuõiguskoolkond.
Kodifikatsiooni mõiste käibelevõtt on seotud valgustusaegse inglise teadlaste J. Benthamiga. Kodifitseerimine algas tegelikult juba enne valgustusaega. Juba XII – XIII sajandil algasid mandril protsessid, mida nim rooma õiguse retseptsiooniks ehk ülevõtmiseks. Selle põhjuseks õiguse killuemine paljudeks lokaalõigusteks ja protsessionormide puudulikkus.NN prearetseptsiooni juhatasid sisse saksa juristid . Rooma õiguse retseptsioon võimaldas ühe ainevaldkonna õigusliku materjali kokku koguda ühte seadustikku (kodifikatsiooni). Inglismaal ei toimunud rooma õiguse retseptsiooni. Common law tähendab kitsemas mõttes üldise õiguse ja õiglase õiguse normide kogumit, mis on loodud kohtute õigustmõistva tegevuse käigus ja nende poolt rakendatav tavaõigus. Loomuõiguse kontseptsioon teeb võidukäigu Kontinentaal-Europpas XVII sajandil. Selle koolkonna esindajad väidavad, et eksisteerib asjast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel ja positiveerub inimese mõistuse abil ja selle kaudu.
Valgustusajastu kodifikatsioonid sundisid taanduma Mandri-Europpas seni valitsenud kasuistlikkuse.
1.4. Ajalooline koolkond.
J. Thibaut nõudis 1814 . aastal loomuõigusel põhineva ülemaailmset seadustikku Saksamaa jaoks. Savigny esitas talle aga vastuväite, sest leidis, et enne generaalsete koodeksite loomist tuleb küsida, kas me oleme valmis selliseid koodekseid tegema. Ajaloolise koolkonna ideed said tõsiseks takistuseks suurtele kodifikatsioonidele. KK käsitluses ei olnud aeg kõikehõlmavateks seadustikeks, ulatuslikeks kodifikatsioonideks küps. Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, õigus peaks välja kasvama tavaõigusest. KK oli küll piduriks kodifitseerimisele, kuid andis positiivse tõuke õiguse ajalooga tegelemiseks . KK vaieldamatu teene seisneb selles, et tunnustades võõrandamatuid inimõigusi, on võimalik avalikku võimu piirata seadusõigusega.
2. Kehtiva õiguse allikad.
Mandri-Euroopa õiguskultuur toetub põhimõtteliselt kahele arusaamisele õigusest: loomuõigus ja positivism . Õiguskorra normatiivsus tähendab seda, et on olemas teatud käitumise etalon , määr, seotus või kohustuslikkus , millega saab mõõta inimkäitumise kohustuslikkust. Kui vastuvõetud seaduse sisu vastab PS-s esitatud tingimustele ja nõuetele kehtiva õigustloova akti jaoks, siis on ta kehtiv – normatiivsuse kontrollimine.Õigusakt peab olema formaalselt õiguspärane. St, e tõigusaktide loomine on seotud neid vastuvõtvate riigiorganite pädevusega, õigusaktide vahetu vastuvõtmine teatud kindlate protseduurireeglitega ja kolmndaks peavad õiguskaktid saama teatud kindla vormi. Õigusaktid peavad olema materiaalselt õiguspärased. See üldine pm tähendabki õigusakti sisu vastavust kehtivale õigusel.
Liigid: Kontinentaalset õigussüsteemi nim sageli ka seadusõiguseks. Õigus sisaldus seadustes. Lõppastmes taanduvad nii seadusõigus kui ka tavaõigus konstinentaalses õiguses kirjutatud õiguseks. Aluseks õigusakti vastuvõtnud organi tegevuse sisu (õiguse allikate formaalne jaotus): legislatiivaktid, haldusaktid, jurisdiktsiooniaktid. Millist ül-t õigusakt õiguskorras täidab (funktsionaalne liigitus): legislatiivfn-i täitev õigusakt, haldusfn-i täitev õigusakt, jurisditsioonilist fn-i täitev õigusakt. On võimalik ka materiaalselt liigitada. Koht õigussüsteemis: seadused, seadusest madalamal olevad õiguse allikad. Tegu on vertikaalse liigitusega. Horisontaalne liigitus (kkuline teatud õigusvaldkonda): eraõigusesse kuuluvad, avalikku õigusesse kuuluvad.
3. Õiguse allikad Eesti õiguskorras: 3.1. Õigustloov akt.
Laias tähenduses on Eesti puhul tegemist seadusõigusel põhineva õiguskorraga. Seadusõigus põhineb ühiskonna õigustlooval tahtel. Eesti õiguskirjanduses toetatakse seisukohta, et õigustloova aktina tuleb käsitleda just õiguse üldakti, s.o õiguakti, mis sisaldab õigusnorme – norme, mis loovad juriidilis õigusi ja kohustusi impersonaalselt. Õigustloova akti määratlemise katse seisneb selles, et ei tehta vahet normi susaldava ja normi alusel väljaantud õigusakti vahel. On mindud sellega aga vastuollu üldtunnustatud õigusteoreetilise seisukohaga, mis seinsbe, et indivisuaalne juriidiline akt on küll õigusakt, kuid võrreldes õigustloova aktiga ei sisalda ta ise õigusnormi.Individuaalsed õigusaktid võetakse vastu õigustloovate aktide alusel ja nende täitmiseks.
Arvestades PS-st tulenevat ja õigusallikate vertikaalset liigitust , võib öelda, et formaalselt on seadus kas Riigikogu poolt või rahvahääletusel vastu võetud kõrgeima juriidilise jõuda õigusakt. Kontintentaalses õigussüsteemis on seadustel hierarhias ülimuslik iseloom. Kõik teised õiguse allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate nõuetega ja seadust saab muuta või tühistada vaid seda vastuvõtnud organ. Seadusega materiaalses mõttes luuakse , muudetakse või tühistatakse õiguse subjektide juriidilisi õigusi või kohustusi. Seadusd formaalses mõttes on ettekirjutused , mis on kindlat protseduuri ja kindlat vormi silmas pidades lähtunud kõrgema võimu kandjatelt. On aga ka formaalseid seadusi, mis samaaegselt ei ole seadused materiaalses mõttes, nt haldusaktid (Riigi eelarve seadus). Ainult rahvahääletusel võib muuta PS 1. ja viimast ptk-i.
Seadlus on sisuliselt seadusjõuda õigusakt. Seadusandluse õigus kuulub presidendile . Kõik formaalsed seadlused on fn-selt õigustloovad aktid . Sarnased dekreetidele. Dekreedid on õigustloovad aktid e õiguse allikad; neid võtab vastu haldusorgan; neil on spetsiifiline kehtejõud. Seadus võetakse vastu Riigikogu poolt, dekreet riigipea poolt. Eristatakse erakorralisi dekreete ja hädadekreete.
Määrtused on valitsuse ja ministrite poolt seaduse alusel ja täitmiseks vastu võetud õiguse allikad. Fn.lt on määrused legislatiivaktid. Fm-lto n määrtused haldusorgani aktid. Õigusteoorias on kaks volituste liiki: generaaldelegatsioon (kujutab endast tavaliselt põhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses), spetsiaaldelegatsioon (ühekordne seaduses sisalduv volitus ). Määrusandlusõiguse mahu alusel eristatakse: Intra legem määrusi (kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrtused), preater legem määrused (määrused, kus sisaldub uus õigus), contra legem (määrused, mille vastu võtmiseks peab olema expressis verbis põhiseaduslik volitus.) Õigusaktid jõustuvad RT-s avaldamisele järgnevast päevast. Määruste alla kuuluvad ka direktiivid, juhendid, korraldused ja käskkirjad.
4. Õiguse allikatest “võõrastes” õiguskultuurides.
Anglo-ameerika õiguskultuuris baseerub õigus pretsendil. Inglise õiguse näol on siiski tegemist nn kohtupraktia õigusega – üldine õigus asendas tavaõiguse. Õigusallikana tavadel suurt tähtsust ei ole, suurem on tavade mõju Inglismaa poliitilisele elule. Tavad on aga olulised kriminaalõiguses. Kohtunikul on ka õigus, kasutades kohalike tavade erinevusi, valida konkreetse juhtumi lahendamiseks tema arvates kõige õiglasem ja sobivam norm. Õigusnormid on sealgi ühiskonnaelu olulisemateks reguleerijateks kui õigusvälised normid. Inglismaal on tacade roll kahene : ühelt poolt reguleerivad tavad spetsiifilisi suhteid, teiselt poolt tulev arvestada, et common law on arenenud kohtuprotseduuri käigus. Tavanormid reugleerivad seega peaasjalikult poliitilise eluga ja kohtuprotsessi läbiviimisega seotud probleeme. Kehtib pm, et tava on täitmiseks kohustuslik, kui tegemist on vana tavaga. Nii pea kui tava kinnitatakse seadusega või kohtupraktikaga, kaotab ta tavaiseloomu ja võimaluse tavana püsima jääda ning areneda. Tava muutub kas õigus-või kohtunormiks.
5. Euroopa Liidu õigus (allikad).
EL moodustati 1992. a Maastrichti lepinguga. Euroopa õiguse allikad on asutamislepingud ja nendega seutud lepingus või kokkulepped; asutamislepingus; uute liikmesriikide liitumislepingud; asutamislepingute ja liitumislepingute suhtes abistava iseloomuga protokollid; konvetsioonid ja aktid;...
Euroopa Ühendusel on oma iseseisev õiguskord, mida tuleb rakendada kõigis liikmesriikides. Võib eristada primaarset ja sekundaarset õigust. Primaarse õiguse moodustavad asutamislepingud ja neid täiendavad lepingud . Teisese õiguse moodustavad ühenduse organite poolt välja antud õigusaktid.
Kodakondsusest ulenevat diskrimineerimist keelav pm on üks EÜ asutamislepingu keskseim pm.
Propotsionaalsuse pm kohaselt peavad kasutatavad vahendid olema eesmärgiga õiges suhtes.
Tavaüigus tähendab rahvusvahelist tava, mis väljendab üldist praktikat ja seda käsitletakse kehtiva õigusena.

III teema. Õigusnormid

1. Sotsiaalsed normid ja nende korrastatus.
Inimestevahelised suhted ja inimkäitumine on valdavalt allutatud teatud reeglitele. St et inmkäitumises valitsev kindel kord. Iga süsteemi kaks omandust on mitteamorfsus ja terviklikkus . Mitteamorfsus tähendab, et temas võib leiduda erinevaid elemente, mis on omavahel teatud viisil seaotud. Tervilikkus e ühtsus viitab süsteemi eraldatusele teistest süsteemidest. Seega rahaneb süsteemi mõiste elemendi ja suste müistetel. Sotsiaalne reguleerimine on süteem, mille elemendid on sotsiaalsed normid ja mis on üksteisega teatavas suhtes. Süsteemi iseloomustatakse tema tunnuste kaudu: hierarhilisus, iseseisvus , eesmärg, organiseeritus ja isereguleeritavus. Hierarhilisus tähendab seda, et süsteemi element on ühest küljest süsteemi terviklik osa, teiselt poolt aga iseseisev madalamat järku süstee. Sotsiaalse reguleerimise elemendid, sotsiaalsed normid, on seega selle süsteemi terviklikud osad, moodustades ise sotsiaalse reguleerimsiega võrreldes madalamat järku süsteeme. Iga spsteem on liigendatud, tal on oma struktuur. Sotsiaalsed normid on piisavalt täpsed reeglid selle jaoks, et inimene võiks konkreetses elulises situatsioonis otsustada kas õhe või teise käitumisvariandi kasuks või kahjuks. Süsteem on seda liigendatum, mida rohkem on temas elemente. Terviklikkuse tagab see, et suhted antud süsteemi sees, elementide vahel, on arvukamad ja tugevemad kui selel ja mõne teise süsteemi vahel. Süsteemi organiseeritusele e korrastatuse astmeni jõudmine eeldav süsteemi teatavat arengut. Mida organiseeritum on süsteem, seda vähem saad teda väljastpoolt mõjutada.
2. Õigusnormi olemus ja koht sotsiaalsete normide süsteemis.
Õigusnormid on tüüpilised sotsiaalsed normid. Nad on korra loomise vahendiks inimkäitumises. Õigusnorm on ka sotsiaalne norm, ja nii avanevad õigusel edasises perspektiivid osalemiseks teistes sotsiaalsetes süsteemides.
3. Õigusnormi üld- ja eritunnused.
Õigusnormid ei ole lihtsalt olemisnormid vaid pidamisnormid. Moodustavad õiguslauseid. Õiguslaused on sellised laused , mis sisaldavad ülestähendusi õiguse sisu või õiguse kehtimise kohta. Nad on pidamislaused. Õigusnorm ei väida kunagi millegi olemasolu, vaid lubab midagi teha, kirjutab midagi ette, tagab või jätab koguni millestki ilma.Õigusnormi ülesanne on kontinentaalses õigussüsteemis anda küllaldaselt üldiseid, kättesaadavaid ja mõistetavaid käitumisreegleid, mille alusel kohutnikud ja kodanikud minimaalselt pingutades võiksid määratleda, millisel viisil tuleb probleem lahendada. Õigusnorm sätestab vaid tüüpjuhtumeid. Õiguse fn on järgnevad: sisemise rahu kindlustamine (konfliktide ennetamine ja lahendamine), vabaduse kindlustamine (kaitse teiste sekkumise eest isikuvabadusse, kaitse riigi sekkumise eest ja vabaduse realiseerimise garanteeritus), õigusliku võrdsuse tagamine, sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse kindlustatuse tagamine, sotsiaalsete protsesside juhtimine. Õigusnormide keskne fn on suunata ja juhtide kodanike ja ametnike käitumist. Õigusnormid stabilseerivaad suhteid ühiskonnas ning soodustavad inimeste sotsialiseerumist. Tagavad õigusriidis füüsilise ja mõnetis sotsiaalse kaitse, mida võiks tähistada kui õigusnormi turvafn-i. Lisaks on neil ka otsustamisfn.
4. Õigusnormi struktuur: 4.1. Õigusnormi loogiline struktuur.
Õigusnormi mõte ei seisne mitte igal juhul käsu või keelu formuleerimises, vaid õigusnormi mõtteks on õiguslike tagajärgede esilekutsumine. Iga täielik õigusnorm koosneb kahest osast: abstraktne faktiline koosseis (eluline asjaolu kui eelnud, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud või kästud) ja õiguslik tagajärg (lubamine, käsk või keeld ise). Kui faktiline koosseis koosneb ühest elulisest asjaolust, on tegemist lihtsa faktilise koosseisuga. Mitme elulise asjaolu üheaegne esinemine tähendab kas keerulist või alternatiivset faktilist koosseisu. Saabuvad õiguslikud tagajärgjed võivad olla oma struktuurilit lihtsad, keerulised või alternatiivsed. Erialakirjanduses nim eluliste asjaolude kirjeldust õigusnormi kehtimise jaoks õigusnormi hüpoteesiks. Juriidiliste tagajärgede kirjeldust, mis saabuvad hüpoteesis toodud asjaolude esinemisel, nim dispositsiooniks või sanktsiooniks. Hüpoteesis kirjeldatakse neid faktilisi asjaolusid, mille puhul tuleb antud normist lähtuda. Dispositsioon näitab, milline oeab olema inimeste käitumine, kui nad on sattunud hüpoteesis kirjeldatud olukorda. Santsioon näeb ette mõjutusvahendid, mida võidakse rakendada isikute suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuetele vastavalt.
A.Aarnio jaotab õigusnormid primaarnormideks ja sekundaarnormideks. Primaarnormid sätestavad kodanike käitumist. Sekundaarnormid on määratud ametiisikute jaoks. Õigusnormis kolms struktuuriosa: õiguslik fakt, sunnielement, õiguslik tagajärg.
4.2. Õigusnormide-ettekirjutuste struktuur.
5. Õigusnormide liigid.
Traditsiooniliselt jaotatakse era ja avalikuks õiguseks. Normid on seal aga üksteisega mitmeti seotud. Sotsiaalse sisu järgi võib neid liigitada regulatiivseteks ja õigustkaitsvateks õigusnormideks. Regulatiivsed õigusnormid kehtestavad õiguslikust elust osalejate jaoks juriidilised õigused ja kohustused. Tegu on käitumisnormidega. Nad õigustavad, kohustavad ja keelavad. Õigustkaitsvad normid näevad ette riikliku sinni liigi ja määra toimepandud õigusrikkumise eest. Tegemist on sanktsioonisisaldavate õigusnormidega. Neis sisaldub negatiivne hinnang õiusvastasele käitumisele. Tegemist on täielike õigusnormidega. Mittetäielikud õigusnormid on normid, mis formaalselt ei vasta täielike õigusnormide struktuuridele. Õiguslikke tagajärgi põhjustava jõu omandavad nad ainult seoses teiste õigusnormidega. Liigituvad seletavataks, viitavateks ja kitsendavateks. Kui õigusnormi tekst sisaldab osundust sama õigusakti mõnele teisele §, siis on tegemist viitelise õigusnormiga. Kui aga õigusnorm osundab mõnes muus õigusaktis sisalduvale õigusnormile, siis on tegemist blanketse õigusnormiga.
6. Juriidiline fakt.
Õigusnorm o nteatud kindla käitumie mastaap , etalon. Õigusnormis on kõrvuti õigusliku tagajärjega kirjas ka teatud elulised asjaolud , mida nim juriidilisteks faktideks. Eluline asjaolu omandab juriidilise fakti tähenduse, kui õigusnormi looja on ta välja valinud paljude eluliste asjaolude hulgast ja kinnistanud üldistatud kujul õigusnormis. Juriidilised faktid kujutavad endast kõige mitmekesisemaid elulisi asjaolusid. Kui võtta juriidiliste faktide liigitamise aluseks nende seos inimeste teadvuse ja tahtega, siis jagunevad nad sündmusteks ja tegudeks. Sündmused on sellised juriidilised faktid, mille saamumine ei sõltu õiguse subjektide tahtest. Sündmus kui juriidiline fakt on ka inimese loomulik surm. Teo on aga uriidilised faktid, mis on sõltuvuses õiguse subjektide teadvusest ja tahtest. Teod võivad olla kas õiguspärased või õigusvastased. Juriidilised faktid on õigustmoodustavad, õigustmuutvad ja õigustlõpetavad.
Üldised tunnused
Norm on üldise määratuse järgi reegel, juhis või mall . Sotsioloogia seisukohalt on norm ühiselule omane käitusmreegel, mille abil inimesed püüavad mõjutada ükstesie tegevust. Norme võib liigitada selle järgi, missugusele alale nende mõju on suunatud: loogika ja matemaatika normid; esteetika normid; kombestiku normid; usunormid; moraalinormid ; õigusnormid.
Nõuded normidele: 1) ametivõimude kasustused 2) abstraktsed, sätestatakse vaid tüüpjuhtumeid 3) peavad olema üldkehtivad. Samuti nõutakse tematl teatud ajalist kehtivust.
Norm on imperatiivi vormis lause mõttesisu. Õigusnormid on vabad imperatiivid. Objektiks võivad olla kodanikud või ametisisikud. Esimesel juhul on tegemist primaarnormidega. Ametiisikutele määratud normid on sekundaarnormid. On eristatud ka veel reageerimisviisi norme, mis väljendavad neid mängureegleid, millest ametiisikud peavad kinni pidama asja otsustades.
Käitumisnormid on oma olemuselt regulatiivsed
Konstitutiivsed normid on jaotatud Conte poolt 4 rühma: 1) deonantsed (loovad mäöngu, nupud, olukorrad); 2)tingitud konstituiivsed normid (määratlevad asju vormis); 3) esiletõstetud normi 4)eelduslik (väljendab mingi asja esinemist või kehtimist paratamatute ja küllaldaste eeltingimuste korral). Teine jaotus: kompetentsinormid, menetlusnormid , legaalforumleeringud.

IV teema. Riik

1. Riikide tekkimine ja riigi olemus.
Riik on inimkooslus, mis on võimeline ennast nii sisemiselt kui väliselt kaitsma. Inimkooslus, mis on võimeline tagama korra ja julgeoleku kõigi sellisese organisatsiooni kuuluvate inimeste jaoks. On ajalooliselt seotud tööjaotuse kujunemisega, sellel põhinev ühiskond ongi riikliku ühiskondliku korralduse eelduseks . Riik on ühiskonnakorraldus, mis louuakse inimeste poolt ja on inimestele suunatud ning põhineb teatud tööjatusel. See tähendab, et igaüks töötab ühiskonnas nii enda kui ka teiste heaks. Selline olukord kestab vaid siis, kui on vastastikue usaldus.
2. Riigi määratlemise võimalikkusest ja vajalikkusest.
Õigus ja ülemvõim on üha rohkem seotud territooriumiga. Ühised huvid ja ühine heaolu e avalikud huvid hakkavad mängima järjest suuremat rolli. Moodsa territoriaalriigi teke on kolmas aste riigi arengus, kus esimeseks astmeks on primitiivne küttimisel või toidukogemusel põhinev ühiskond ja teiseks astmeks põhiliselt põlluharijatest koosnevad territoriaalsed inimkooslused. Seadusriik on ühiskonnas toimuvate industrialiseerimisprotsesside tulemus. Euroopas toimunud tööstuse areng võimaldas indiviidil saavutada ühiskonnas suurema iseseisvuse. Riikide tekkimise kohta on enamlevinud lepingi, orgaaniline ja võimu teooria. Lepinguteooria olemus seineb selles, et riik luuakse lepingu sõlmimisega. Nii loobuvad inimesed vabatahtlikult oma loomulikust vabadusest. H. Grotius käsitles suveräänsena mitte monarhi vaid rahvast. Orgaanilise teooria lätted ulatuvad Aristotelese õpetusse. Inimese on asetatud kindlatesse ühiskondlikesse suhetesse. Riik ise on loomulik, orgaaniline ühiskonna struktuur. Võimuteooria väidab, et tänu ühe inimgrupi võimule luuakse poliitiline ühendus.Riik ei saa tekkida teisiti kui võimu haaramise teel.
3. Riigi mõistest liberaalse rahvusriigi kontekstis.
Riikliku tegevuse ulatuse järgi ühiskonnas eristatakse liberaalset riiki ja sotsiaalriiki. Liberaalses riigis seisavad esiplaanil indiviid ja tema õigused moraalsele, majanduslikule ja poliitilisele vabadusele. Riik peab suutma garanteerida avaliku korra ja julgeoleku. Viib heaoluriigini.
Riigi tegevuse iseloomu põhjal õiguslikesse alustesse liigituvad riigid totalitaarseteks ja õigusriikideks.
Tänapäeva riik kujutab endast universaalset poliitilist vormi, mille moodustavad rahva ja territooriumi ühtsus ja mille kaudu teostab suveräännse riigivõim. Olulisemad riigi tunnsed on rahvas, territoorium , severäänsus.
4. Riigi rahvas.
Riik on eelkõige rahumeelne avalik elu. Rahvas on riigi tunnuseks ja riigi rahvas on õiguslik mõiste. Riigi rahvas on aga kõigi riigi alamate ühendus, vaatamata nende kultuurilistele või rassilistele iseärasustele. Rahvust ei iseloomustata mitte ainult ühise keele kasutamise kaudu. Kaasaaegne Eesti riik on paljurahvuseline. Cicero on öelnud, et Riigi rahvas ei ole mitte igasugune suur inimeste ühendus, ta on selline suur inimeste ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguse vastu. Eesti õiguskorras reguleerivas juriidilist sidet inimese ja riigi vahel peamiselt kaks seadust – PS ja kodakondsuse seadus. Eesti õiguskord lähtub ius sanguinis põhimõttest. Kaasaaegne riigiõigus kehtib peaaegu kõigis riikides võrdselt igaühe suhtes. Mõned põhiõigused on välismaalaste suhtes piiratud. Riigi rahva hulka kuuluvad ka välismaal elavad riigi kodanikud.
5. Riigi territoorium.
Riik on inimeste ühendus, kes elavad teatud maa-alal, mida nim riigi territooriumiks. Territoriaalriigi areng võimaldab ühtse riseriikliku õiguse rakendamist. Territoriaalprintsiip tähendab ühe riigi territooriumil valdavalt üe õigussüsteemi fn-mist- Riigiteoorias on kesksel kohal piiri mõiste. Riigi territooriumi alla kuuluvad ka siseveed , territoriaalveed, õhuruum.
6. Avalik võim (suveräänsus).
Suveräänsus on riigi võime või omadus ilma sisemiste ja välimiste kitsendusteta teatud viisil käituda. Esimese teadusliku käsitluse suveräänsusest lõi I. Bodin. Suveräänsus tähendab sellist kauakestvat olukorda, kus kellelegi kuulub ülemvõim. Ükskki suverään ei tohi minna vastuollu Jumala seadustega. Suveräänsus väljendub riigivõimus kui poliitilised ülemkorras. Õiguslikus mõttes tähendab suveräänsus eelkõige kompetentsi ülimuslikkust. Kui poliitiline mõiste tähendab ta ülemvõimu. Väline suveräänsus ilmneb riigi vahetul ja võrdväärsel suhtlemisel teiste riikidega.
7. Riigivormid .
Õpetus riigivormidest lähtub Aristotelese vastavast käsitlusest. Selle õpetuse järgi võib riike jagada demokraatiaks ja aristokraatiaks. Monarhiates valitseb monarh kõikide hüvanguks ja türanniates ainult oma heaolu nimel. Aristokraatia on parimate ülemvõim. Monarhia all mõistetakse tänapäeval riiki, mille riigipea tuleneb pärilikust teest või eluaegsusest. Vabariigi riigipea on valitud president . Demokraatlikud riigi jagunevad kaheks: ühel juhul koondub kõrgem riigivõim ühe organi kätte ja teisel juhul mitme organi kätte. Esimeste hulka kuuluvad parlamentaarse või presidentaarse demokraatiaga riigid. Kõrgem esindusorgan valitakset tavaliselt hääleõiguslike kodanike poolt. Igal riigil on riigipea. Riigipea on riigivõimu kandjaks ning ühtlasi riigi kõrgeimaks esindajaks tema suhetes välisriikidega.
8. Õigusriik. 8.1. Õigusriigi kujunemise ajaloost.
Non rex est lex, sed lex est rex. Igas konstitutsioonis on 3 osa, mida seadusandjal on kasulik kontrollida. Kui nende osadega on kõik korras, siis on konstitutsiooniga kõik korras. Sellest kolmikus on üks avalike huvide üle otsustav instants, tene riigametnikud ja kolmas, õigusmõistmine. J.Locki arusaam õiguse valitsemisest kujutab endast riiki, kus ehtib seaduse ülimuslikkus ja kus tunnustatakse inimese loomuõigusi ja vabadusi. Igavene kogemus õpetab, et iga inimene, kellel on võim ja kes sellega ka tegeleb, ka kuritarvitab võimu.
Montesquieu esitab võimude lahususe tema klassikalisel kuju: seaduandlik, täidesaatlik, kohtuvõim. Nende võimude lahusus ja vastastikune tasakaalustamine on õigusriigi idee elluviimisel kõige olulisemaks faktoriks.Iga riik tugineb võimule ja õigusele. Sellepärast on võim ja õigus mõlemad väärtuslikud ja on mõttetus võimu asendada õigusega. Nad peavad teineteist ätiendama. Õigusriik ja võimuriik on mõlemad korrariigid. Korra aluseks on õigusriigis õiglu, mis üksikisikuid riigi eest kaitseb, võimuriigid aga distsipliin , mis riiki üksikute eest kaitseb. Distsipliin surub alla vabaduse, õigus soodustab vabadust. Võimuriigis astub õigus võrreldes võimuga tagaplaanile. Õigusele antakse vaid sedavõrd ruumi, kuivõrd võim talle seda lubab.
8.2. Õigusriigi tunnused.
Õigusriigi eritunnsed võivad leida oma väljenduse õigusnormides, õiguse instituutides või üldpõhimõtetes. Nii normid kui ka põhimõtted peavad olema konkreetse riigi puhul valitsevaks. Õigusriigi ideega on seotud rida printsiipe: - kirjutatud ps olemasolu; - riigivõimu seotus ja piiramine ps-e ja seaduse poolt; -riigivõimu siseorganisatsiooniline jaotus fn- deks aladeks; - seaduse ülimuslikkus; - üksiku õiguste tagamine; . kohtulik kontoll õiguste kinnipidamise üle sültumatute kohtute poolt; - proportsionaalsuse pm; - õigluse ja õiguskindluse pm-d. Õigusühiskond, milles riigifn-e kannavad ja täidavad peamiselt riigivõimu kandjad reeglite alusel, mille nad enda jaoks ise on loonud ja mille täitmise õigusele vastavust saab alati kontrollida. Õigusriik on formaalselt vaadatuna riik, kus kõik riigifn-d on konstitutsiooni ja teiste õigusreeglite poolt määratud ning mille täitmine on õigusreeglite alusel kontrollitav..
8.2.1. Õigusriigi formaalsed tunnused.
Õigusriigi formaalseteks tunnusteks loetakse võimude eristamist ja nende lahusust, formaalse seaduse mõistet, seadustest kinnipidamist ja täidesaatva võimu seaduslikkust, õiguslikku kaitset sõltumatute kohtute poolt ning põhiõiguste ja – vabaduste garanteerimist.
Võimude lahusus: seadusandlik, täidesaatev ja õigusmõistmine. Nad peavad saama tegeleda oma tööga ja eri võimudel oleks võimalus vastastikku oma tegevust kontrollida ja isegi seda tegevust piirata.
Seadusandlik võim põhineb demokraatlikes riikides parlamendi tegevusel. Parlament on riigi tähtsaim organ. Teised võimustruktuurid peavad seadusandliku võimuga alati arvestama.
Täidesaatvat võimu teistavad riigipea ja valitsus. Valitsus viib ellu riigi poliitikat ja tegeleb valitsemisega. Valitsus võtab osa seadusloomest.
Õigusmõistmist teostavad kohtud. Kohtunikud on objektiivsed ja isikuliselt sõltumatud ja nad alluvad ainult seadusele. Õigusriigile on iga inkmene õiguse subjekt . Kohtunikul on eelkõige kohustus kaitsta üksikuid kaasinimeste ja riigiorganite omavoli eest.
Maa-ja linnakohus esimese astme kohtuna arutavad tsiviil- kriminaal -ja väärteoasju. Harlduskohus arutab esimese astme kohtuna seadusega tema pädevusse antud haldusasju. Ringkonnakohus on teise astme kohus, kes vaatab apellatsiooni korras läbi maa-, linna- ja halduskohtu lahendeid . Riigikohus on riigi kõrgeim kohus. Riigikohus vaatab kohtulahendeid läbi kassatsioonikorras. Seadustest kinnipidamine ja täidesaatva võimu seaduslikkus iseloomustab õigusriiki samuti ormaalsest küljest.
Õiguslik kaitse sültumatute kohtunike poolt peab garanteerima seaduslikkuse printsiibi täieliku realiseerimise. Kodanikel peab olema õigusriigis võimalik pöörduda õiguslike vaidluste lahendamiseks kohtu poole. Kohtud peavad olema sõltumatud nii isikuliselt kui objektiivselt.
Põhiõiguste ja vabaduste garanteerimine tähendab seda, et isikuvabadus on printsiibis piiramatu ning riigivõimu sekkumine isiku ellu on põhimõttelisekt piiratud. Formaalsele õigusriigile on iseloomulik, et isiku juriidiline vabadus tuleneb formaalsest seadusest. Eesti õiguskorras tuleb hoolikalt jälrgida, et üigusriigi formaalsne tunnus, isiklike õiguste ja vabaduste tagamine, oleks sisulise objektiivse õiguse esemeks .
8.2.2. Õigusriigi materiaalsed tunnused.
Õigusriigi materiaalsed tunnused on käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust, „ülipositiivse” õiguse tunnustamine ja seadusandja seotus konstitutsiooniga. Inimväärikuse austamise ja kaitse käsk on õigusriigi materiaalses tunnuseks. Õiguskorra kõige väiksemadki osad hinnatakse inimväärikusel põhinevate väärtuste süsteemi alusel.Loomuõigus ei ole vastuolus positiivse õigusega, vaid ta on seotud positiivse õigusega. Absoluutset võimude lahusust ei saa õigusriigilt nõuda. Võimude vastastikune kontrollimine tagab kodanike vabaduse.
EV PS Kv
Rahvusvahelised lepingud ei too lepingupooleks mitteolevale riigile kohustusi ega õigusi ilma selle riigi nõusolekuta. Rahvusvahelised lepingus, mille osapooleks EV on, on Eestile siduvad ja siseriiklikult rakendatavad sellest sõltumata, kas nende normid on käsitatavad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidena või mitte.

V teema. Õiguskorra struktuurist ja süsteemist

1. Õiguskorra mõistest.
Kord on aati ühiskondliku võimukasutuse nähtus. Seadusanlikku võimu kasutav organ kehtestab õigusnorme, millest tervikuna moodustub õiguskord. Süsteem on midagi rohkemat kui pelk õiguslik võimukorraldus.
2. Õiguskorra vertikaalsest struktuurist: 2.1. Normi kontroll. 2.2. Konstitutsiooni kehtimise põhistamiseks mõeldud doktriinid . 3. Õiguskorra horisontaalsest struktuurist. 4. Õiguskorra süstematiseerimine: kodifitseerimisest õiguse ümberkujundamiseni.

VI teema. Õigussuhted

1. Õigussuhe kui ühiskondlik suhe.
Õigussuhe on inimühiskonnas õks sotsiaalse reguleerimise vahenditest. Õiguse ülesanne ongi korra ja julgeoleku loomine inimkäitumises. Õigussuhe on ühelt poolt tüüpiline inimkäitumise akt. Õigussuhe tekib õigusnormi alusel ja õigusnormis sisalduva nõude realiseerimiseks. Kui õigusnorm on üldine käitumiseeskiri, siis õigussuhe on võrreldes õigusnormiga alati konreetne. Õigussuhtes leiavad antud abstraktsest faktilisest koosseusust tulenevad õiguslikud tagajärjed oma konkreetse väljenduse. Õigussuhtes realiseeruvad õiguse subjektide tegevuses subjektide õigused ja juriidilised kohustused. Subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused ongi õiguse subjektide faktilise käitumise kõrval teiseks oluliseks õigussuhet iseloomustavaks tunnuseks. Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv ühiskondlik side õiguse subjektide vahel, kus osalejate käitumises realiseeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused.
2. Õigussuhte eritunnused: 2.1. Subjektiivne õigus.
Õigus ei ole mitte ainult kord, vaid ka õigustus. Ihering määratles õigust kui õiguslikult kaitstud huvi. Savigny aga ku õiguslikult kaitstud tahtevõimu või lihtsalt võimu. Subjektiivse õiguse olemuse moodustavadki võim ja huvi. Avalduvad avalikus ja eraõiguses erinevalt. Eraõiguses liigitatakse, lähtuvalt tagatud õiguse sisust: absoluutsed subjektiivsed õigused (mis on õiguslik võim inimese või asja üle teda vahetult mõjutada või välistada kolmandate mõju. Igaüks on kohustatud seda järgima); realtiivsed õigused (nõudeõigused, mis annavad õiguse nõuda kolmandalt isikult tegevust või tegevusetust. Tekib alles siis, kui absoluutset õigust on rikutud); konstitutiivsed subjektiivsed õigused (annavad selle omajale võimu ühepoolselt õigust muuta nt ebasikaebamine, annulleerimine ). Objekti järgi: isiku-või indiviuaalõigused (keegi ei tohi takistada isiku vaba arengut); perekonnaõigused (abikaasadele, absoluutsed); varanduslikud (suunatud varanduse režiimile).
Avaliku õigus: subjektiivsete õiguste küsimuse lahendamine avalikus õiguses on tunnistus demokraatilikust ja õigusriigile orienteeritud ühiskonnast. Annab kodanikele võimaluse vajadusel ka avaliku võimu vastu astuda. Subjektiivsed õigused avalikus õiguses on üheks subjordinatsioonisuhete formaalse tasakaalustamise mehhanismiks . Üksikkodanikul on riigi suhtes kolme liiki huvisid: subjektiivsed avalikud õigused avalikust elust psavõtuks; üksiku õigused ühisolemisele; nn vabadusõigused.
2.2. Juriidiline kohustus.
Subjektiivset õigust iseloomustab võimalik käitumine. Objektiivsest õigusest tulenevad lõppastmes subjetiivsetele õigustele vastavad juriidilised kohustused. Õigused ja kohustused korrespondeeruvad vaid juhul, kui absoluutset subjektiivset õigust on kellegi poolt rikutud. Igaüks on kohustatud absoluutset subjektiivset õigust silmas pidama ja seda mitte rikkuma. Juriidiline kohustus on vajalik käitumine, mida tuleb teostada vahetult või lõppastmes õigustatud isiku, s.o subjektiivse õiguse kandja suhtes. Vajalik käitumine peab tulenema objektiivsest õigusest. Juriidilise kohustuse realiseerimine seisneb mingis tegevuses, kuid selleks võib olla ka tegevusetus.
3. Õiguse subjektid.
Õiguse subjektid on subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandijad. Isikud, kes osalevad õiguslikus elus ja õigussuhetes. Füüsiline isik on inimene ja juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Ainult inimene on õigustatud ja kohustatud. Objektiivse õigusega on kindlaks määratud, milliseid õigusi saab inimene omanda ja milliseid kohustusi tuleb tal kanda. Õigusvõime on inimese võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Teovõime tähendav inimese võimet oma tegudega omandada õigusi ja kanda kohustusi. Õiguse subjektideks võivad olla ka juriidilised isikud. Nad liigitatakse eraõiguslikeks ja avalik õiguslikeks. Juriidilised isikud luuakse seaduse alusel teatud fn-ide teostamiseks.
4. Õiguse objekt.
Õiguse objektiks on kõik see, mis on subjektiivsete õiguste esemeks. Mõistega „õiguse objekt” on hõlmatud kehalised esemed ja teised mittekehalised esemed. Mittekehalisteks esemeteks võivad olla seaduses nimetatud juhtudel teatud õigused, nõuded jm objektiivsed väärtused. Asjad omakorda võivad olla kinnisasjad , vallasasjad, asendatavad , asendamatud, äratarvitavad, äratarvitamatud, jagatavad ja jagamatud. Õiguse objektiks võib olla ka hüve; samuti inimese elu või tervis. Õigussuhte objekti all tuleb mõista neid materiaalseid, vaimseid ja sotsiaalseid hhüvesid, mille puhul ja millega ühenduses üldse tekkis vastav ühiskondlik side inimeste vahel.

VII teema. Õiguse realiseerimine

1. Õiguse realiseerimine ja inimkäitumise korrastatus.
Õigusnormid kujutavad endast kirjalikus vormis esitatud käitumis-või otsustamisreegleid. Õiguse „täpsus” puudutab situatsiooni, elulisi asjaolusid, mida õigusega korrastatakse. Õigusest peab tulenema ka selge ja arusaadav õiguslik tagajärg, mida õigusnormi abstraktne faktiline kosseis enesega seob. St et kirjalik õigus tuleb esitada lihtsalt ja arusaadavalt. On vaja teada, milline juriidiline fakt ja millised õigused ja kohustused see juriidiline fakt endaga kaasa toob. Õigusnormi keel peab olema samuti selge ja võimalikult ühetähenduslik. Õiguse realiseerimine ja õiguse „täpsus” on tihedalt seotud kõigi õiguse realiseerimise viisidega. Võib rääkida kolmest viisist: kasutamine, kinnipidamine ja rakendamine. Õiguse kasutamine ja õigusest kinnipidamine kujutavad endast õiguse vahetu realiseerimise viise. Nendest õigusnormidest tulenevaid subjektiivseid õigusi ja kohustusi õiguse realiseerivad subjektid vahetult oma käitumises. Õigust võivad realiseerida kõik isikud, nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Mida täpsemalt on õigus formuleeritud, seda kindlamini ta ka inimkäitumises realiseerub. Õiguse realiseerimine on tihedalt seotud õiguse efektiivsuse või õiguse tulemuslikkusega. Õiguse realiseerimine toimub õiguse kasutamisel ja õigusest kinnipidamisel üaljukordsete inimkäitumise akide kaudu. Riiklikult organiseeritud ühiskonnas, kus teatud osa inimkäitumisest reguleerivad õigusnormid, on omavoli lubamatu. Õiguse realiseerimisele selel tulemuslikkuse mõttes saab kaasa aidata jurisprudents . Jurisprudents on õigusteaduse osa, mis käsitleb õigust just normatiivsest aspektist ja tegeleb selle normi „mõttega”. Jurisprudents on tegu keelelisest väljendist arusaamisega tema normatiivses tähenduses. Jurisprudents on normi keelestarusaamise teadus.
2. Õiguse realiseerimist mõjutavad tegurid. 3. Õiguse realiseerimine ja õigusteaduse osa selles. 4. Õiguse realiseerimise vormidest: õiguse kasutamine, õigusest kinnipidamine (järgimine), õiguse rakendamine (kohaldamine) – mõiste, tunnused ja struktuur. 5. Õiguspärane ja õigusvastane käitumine: 5.1. õiguskuulekus, 5.2. deliktsus (karistusõiguslik delikt ja tsiviildelikt – mõiste, tunnused ja struktuur), 5.3. õiguskaitsemeetmed: 5.3.1. õigusliku (juriidilise) vastutuse liigid (karistusõiguslik, tsiviil- ja distsiplinaarvastutus ), 5.3.2. vastutusest vabastavad ja vastutust välistavad asjaolud.

VIII teema. Õiguse rakendamine

1. Õiguse rakendamise olemus: subsumeerimise kaks külge: 1.1. Õiguslik otsustus süllogismina,
Õiguse rakendamine on üheks õiguse realiseerimsie viisiks. Õigus on realiseerunud , kui õiguse subjektide käitumine on olnud vastavuses õgusnormi nõuetega. Õiguse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. Õiguse rakendamist kui tegevust nim subsumeerimiseks. Selle loogiline olemus seisneb selles, et tuleb võrrelda konkreetseid eulilisi asjaolusid õigusnormis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga ning kui nad on omavahelises seoses, siis teha lõppjäreldus selles õigusnormis ettenähtud õigusliku tagajärje osas. See on sarnane süllogismile. Kas S on üks T- juhus , kujutbki endast subsumeerimisprotsessi. Subsumeerimine on tihedalt seotud õigusnormi „mõttest” arusaamisega. Seaduse keel on tema olulisimas osas abstraktne ja koosneb mõistetest. Elulisi asjaolusid, mille üle poolete vahel erimeelsused puuduvad, peab kohtunik käsitlema tõestena.
1.2. Tõlgendamisel põhinevad otsustused.
Tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaka uudab tema jaoks probleemitekitava õigusnormi teksti arusaadavaks. Tõlgendamise vajadus tuleneb sellest, et kaks õigusnormi võivad siduda sama elulise asjaoluga õigusliku tagajärje, mis teineteist välistavad. Ülesanne on välistada normide omavaheline vastuolu. Kumulatiivse konkuretsiga on tegu siis, kui erinevad õiguslikud tagajärjed saabuvad paralleelselt. Alternatiivne konkurents tähendab seda, et õigustatud pool võib valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel. Konsumtiivse konkurentsiga on tegu siis, kui mitu õiguslikku tagajärge on suunatud võrdse tulemuse saavutamisele. Elulised asjaolud peavad olema tõendatud. Kui erinevad õiguslikud tagajärjed ei lase ennast kooskõlastada, siis pole tegu mitte normide konkurentsiga, vaid vastuoluga. Tõlgendamine on mõtteline protsess, mille algseks objektiks on normide keel. Tõlgendamise tulemus väljendatakse samuti keele abil.
2. Õiguse rakendamise (kohaldamise) viis staadiumi ( etappi ): 2.1. faktilise koosseisu analüüs, 2.2. õigusnormi valik, 2.3. õiguse tõlgendamine; 2.4. õiguslik otsustus (subsumptsioon), 2.5. õigusliku otsustuse täitmisele pööramine.
3. Õiguse tõlgendamine (olemus, tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang).
Subsumeerimine on õiguse rakendamie tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Subsumeerimise raskuspunkt seisneb vajalike eelotsustuste tegemisel. Need põhinevad kas tajumisel, inimkäitumise tähenduse hindamisel või otsustaja sotsiaalsel kogemusel. Ütlused toimunust põhinevad reeglina tajumisel
4. Tõlgendamise klassikalised viisid (grammatiline, süstemaatilis-loogiline, ajalooline, objektiiv -teleoloogiline).
Iga tõlgendamise viis peab lähtuma seadusetähest. Kõigepealt tuleb uurida õigusnormi teksti, võõtes abiks grammatikareeglid. Lõplik ei saa olla ükski grammatiline tõlgendus. Grammatilisel tõlgendamisel peab arvestama, et õigusnormi looja on lähtunud keeletarvitamisel oma aja nõuetest. Sõnade tähendus võib aja jooksul muutuda või hoopis uue tähenduse omandada. Sellist nähtust nimetatakse mõistete killunemiseks.
Süstemaatiline tõlgendamine tähendab õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. Sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga. Õigusnorm ei pea olema aga viiteline , et mõte selguks teistest aktist.
Ajalooline tõlgendamine on subjektiivne tõlgendusteooria. Annab vastuse küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru ja kuidas soovis normi mõista ajalooline seadusandja. On seotud õigusliku kontinuiteediga. On nii juriidiliste materjalidega tutvumine kui ka ühiskonna eliiti kuuluvate isikute arvamused. Teleoloogiline on ajalooline tõlgendamine sellepärast, et ta on seotud reguleerimise eesmärkidega ja põhiideede teadasaamisega.
Objektiivn-teleoloogiline on tahtetõlgendamine. Tähtis on kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Tõlgendaja peab küsima, millist eesmärki teenib norm, milline on normi mõte. On kaks tõlgendamiskriteeriumit: esimene nendest on seotud reguleeritud eluvaldkonna struktuuriga (neid ei saa muuta), teised nendest on õiguse printsiibid , mis asuvad väljaspool reguleerimist ennast.
5. Tõlgendamise võimalused tänapäeval, sh õiguse üldpõhimõtetel ja väärtushinnangutel rajanev tõlgendamine. 6. Tõlgendamistulemuse põhjendamine: tõlgendusargumendid ja nende prima facie kohustuslikkus. 7. Lüngad ja normikollisioonid õiguses ja nende ületamine.
Igas õiguskorras esineb lünkasid. Sellisel juhul ei leita teatud elulistele asjaoludele vastavaid abstraktseid faktilisi koosseusid objektiivsest õigusest. Sellises olukorras peab õiguse rakendaja kontrollima, kas elulised asjaolud on sarnased õiguslikku tähendust omavate eluliste asjaoludega. Lüngad võivad olla kas ehtsad , näivad või väärtuslüngad. Ehtsad lüngad on tingitud eelkõige meie õiguskorra kujunemisloo suhtelisest lühiajalisuset ja elu kiirest muutumisest (situatsioon, mis peaks olema õiguslikult reguleeritud, aga tegelilikult pole seda); näiva lüngaga on tegemist siis, kui seaduseandja polegi kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise kooseisu kaudu siduda õiguslike tagajärgede saabumisega. Väärtuslüngad tekivad õiguskorda siis, kui seadusandja on omalt poolt küll püüdnud lünki ära hoida, kuidas samas formuleerib õiguse mitte niivõrd üldise reegli kujul, kuivõrd üleüldise kujul. Väärtuslünki tekib õiguskorda ka siis, kui seadusandja on jätnud mõne õigusliku mõiste ebamääraseks või ebatäpseks.
Kõige üldisemalt öeldes saab lünkasid õiguses ületada analoogia abil. Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusefa mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist. Selline analoogia on kasutatav siis, kui leidub elulistele asjaoludele sarnane abstraktne faktiline koosseis. Analoogia liigid on seaduse ja õiguse analoogia.
Seaduse analoogiat nim üksikanaloogiaks. Kriminaalõiguses on analoogia keelatud. Õiguse analoogia puhul lähtutakse paljudest pbjektiivse õiguse normidest, mis põhinevad samadel õiguspoliitilistel alustel. Juhuse peab lahendama nii nagu sooviks seda kaasaegne seadusandja. Kui kõikidest nendest meetoditest ei piisa ja seaduses ei leidu vajalikke pidepunkte konkreetse kaasuse üle otsustamiseks, on kohtunik õigustatud ja kohustatud „looma õigust”.

IX teema. Õigusteadus ja õigusteaduse õppimine

1. Kas õigusteadus on olemas?
Õiguse rakendamie ühe osa, monkreetsete eluliste asjaolude võrdlemine abstraktse faktilise kossseisuga e subsumeerimise formaliseerimine süllogismi reeglite abil on küll võimalik, kuid formaalse loogika reeglite kasutamine ei lahenda õiguse rakendamisega seotud sisulisi küsimusi. B. Rüther on kirjutanud, et õiguse elu ei seisne mitte looogikas, vaid kogemuses.
Õiguse teeoriate kujunemine on seotud kahe suunaga treaduslikus tunnetuses : ratsionalism ja empirism . Ratsionalistid lähtubad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Popperi 3 maailma: füüsikalised objektid; nende tajumine ; muu inimmõtte poolt loodu. Õigusteadus on teadus õigusest. Kontinentaalses õigussüsteemis mõistetakse õiguse all esmalt kehtiva õiguse norme, mis vastavad õiguse ideele. Õigusteadus selgitab kehtivate normide sisu. Õiguse puhul on alati tegemist normatiivset kehtivust omava sotisaalse fenomeniga. Õigusteadust huvitav ühiskonnaelu õiglane korraldus. Iga õigusteaduslik töö lähtub sellest, et luua millestki ühtne ja metoodiliselt põhjendatud pilt õigusest.
2. Kui vana on õigusteadus?
Õigusteadus on palju noored kui õiguslik elu. Õiguse eelastmed annavad tunnistust inimühiskonna organiseeritusest teatud korrareeglite alusel. Tegemist ei ole õigusega selle traditsioonilises tähenduses, vaid tavaõigusega, kus süsteemsed vaated ja teooriad selle seaalduse kohta puuduvad.
Õigusteadusest saab kõneleda seoses Rooma riigi õiguskorra kujunemisega. Rooma õigusteatudust iseloomustab eelkõige selle ratsionaalsus. Ajalooliselt kuulub õigusteatudse tekkimie III eKr. Just siis formeerus antiikne jurisprudents.
3. Jurisprudentsist väärtusjurisprudentsini.
Juristi peamistetegevusvaldkondade kaasajale omaseid jooned kujunesid V ja VI sajandil pKr. Rooma õigusteaduses ei olnud seadustel eritilist rolli. Seega võib rääkida õigusteadlaste arvamusest kui õiguse allikast. Rooma õigusteadusel on järgnevad arenguetapid: eelklassikalile, varaklassikaline, kõrgklassikaline ja hilisklassikaline.
Eelklassikalist perioodi Rooma õigusteaduses iseloomustab huvi olulisemate reguleerimisvaldkondade vastu. Arenes õigusteaduse õpetamine.
Varaklassikalisel perioodidel saab rääkida juba koolkondade tekkimisest. Augustuse ajal oli kaks kuulsat juristi Labeo ja Capito. Nende järgi nimetati koolkondi sabiaanideks (kaitsesid õiguse väljakujunenud instituute) ja prokuliaanideks (pooldasid uuendusi).
Kõrgklassitsismist leaime väga täpselt põhjendatud kaasuste lahendusi. Celsus rõhutab, et õigusteadus ei pea järgima mitte seaduse tähte, vaid vaimu ja tähendust.
Hilisklassitsismi perioodil on kirjutatud ulatuslikke rooma õiguse kommentaare. Rooma õigusteaduse „hiigelhooneks” on corpus iuris civilis ( Justianus ). Pikka aega tunnistati Bütsantsi riiki õigusteaduse kontinuiteeti järgivaks.
Juriste-õigusteadlasti nim XI kuni XIII sajandini glossaatoriteks. Neid tunnistatakse Euroopa jurisprudentsi rajajateks. Keskajal arenes hoogsalt õigusteaduse teine haru – kirikuõigus. Ilmaliku õiguse juriste kutsuti legistideks ja kirikuõigusega tegelevaid jurisite kanonistideks.
Humanistlikust suunast arenes välja loodusõiguse õpetus. Selle uuema aja isaks oli Grotius. Loodusõiguslik õpetus avas tee eraõiguslikele kodifikatsioonidele. XIX saj alguses tekkis Saksamaal vastuliikumine kodifitseerimisele. Savigny astus otsustavalt välja eraõiguslike kodifikatsioonide ja seaduse tekste kommenteeriva õigusteaduse vastu. Tema jaoks elab õigus nn rahvavaimus, kust seda tuleb leida. Temaga seoses tekkinud suunda nim ajalooliseks koolkonnaks. Ajalooline kk sünnitas erinevuste tekke romaani ja germaani õiguse perekonna vahel. Mõistetele ja süsteemile erilise tähelepanu pööramine tähendab seda ,et oli tekkinud mõistejurisprudents ja õigusteaduslik positivism.
Õiguse sotsioloogia rajajaks peetake Ehrlichit.
Common laws on kohtunik õigusliku elu keskpunkt. XIX saj taaselustuvad juba ammu tuntud sotsialismiided (Marx). Õiglane õigus saab olla eeskätee proletariaadi tahtel põhinev õigus. Õiguskord on alati teatud sotsiaalsete jõudude vahetkorra peegeldus . Marxi poolt sattusid terava kriitika alla kõik õigusteaduses eksisteerivad suunad, kuna nad olid tema arvates ajaloolise situatsiooni valedeks peegeldusteks. Õiguspositivismi vastu tekkis vastuliikumine, huvijurisprudents. Õigust käsitletakse kui huvide konflikti resultaati. Selle väljapaistvam esindaja oli Bentham . Väidab, et seadus on siis õiglane, kui see soodustab suurima arvu isikute suurimat õnne. Teda loetakse kaasaaegse õigusteaduse suundasid kõige enam mõjutanud teadlaseks.
Kujunes välja opositsioon esialgu õiguspositivismi ses (sotsioloogilie positivism). Õigusteadus ei pea tegelema mõistetega, vaid faktidega. Jurisprudents kui mõisteteadus on ebateadus.
XX saj tekkis uus positiivne õigusõpetus. Selleks oli Kelseni puhas õigusõpetus. Eesmärgiks on luua õigusteadus, mis on vaba eetilistest, poliitilistest ja ülipositiivse õiguse elementidest. Puhtal õigusõpetusel põhinev olemise ja pidamise range eristamine on positiivse õiguse analüüsil mööravat tähtsusega väärtusjurisprudentsis.
Kuni XX saj alguseni oli valtisevaks huvijurisprudents. Kaasajal on huvijurisprudents asendudnud väärtusjurisprudentsiga. Kõik peavad olema seaduse ees võrdsed. Tuntuim selle teoreetik, J. Rawls , on seisukohal, et kõigepeal tuleb jaotada õiglus ühiskonna põhistruktuuride.s Õigusega saab ja tuleb luua huvide jaoks õiglane kord.
4. Juristiks tuleb õppida.
Elukutsena formeerus jursti alles III saj eKr Roomas. Jursite pole alati armastatud . Kuigi juristide lahendavad huvide konflikte valdavalt õigluse, õiguskindluse ja eesmärgipärasuse ideedest lähtuvat, ei pruugi teine pool tehtud otsusega rahule jääda. Jurist esindab tavaliselt kodanik ujaoks bürokraatiat. Erinevate õiguslike lahenduste põhjust tuleb otsida erinevate teooriate ja doktriinide paljususest. Juriste eristab kontinentaalses õigussüsteemis kõikidest teistest õiguslikus elus osalejatest: eriaalane ettevalmistus, sellest tuleneb juriiridilise tegevuse professionaalsus ; tegevuse allutamine õigusteadusest tulenevatele üldtunnustatud doktriinidele, teooriatele, üldistele käitumisreeglitele ja üsikutele käitumisjuhistele.
Liikumine üldiselt üksikule, teeb õigusteaduse õppimise suhteliselt raskeks. Juristil peab olema oskus siduda õigust ja tegelikkust . Peab hästi tundma kehtivat normi.
Juristiks õppimine toimub peamiselt kahel viisil: passiivselt ( loengud jm) ja aktiivselt (iseseisev töö). Iseseisev töö on tähtsaim tegevus juristiks kujunemisel. Inmkond pole veel siiani leiutanud tulemuslikumat teadmiste omandamise viisi kui vastavte allikate lugemine.
5. Akadeemilise õigushariduse traditsioonid Euroopas.
Kontinentaal- Euroopa õiguskultuuris on võimalik õigusteaduslikust lähenemisest, õigusteaduse õpetamisest rääkida seoses ülikoolide õgusteaduskondade tegevusega.