Adorno jaoks ei ole korduse idee tegelikult midagi religioosset: ta otsib uut mõtlemist, mis oleks vaba uudsuse janust ja millel oleks mingisugune hingeline parameeter. Adorno muusikast: "Bachi kaitsmine tema järgijate eest". Adorno ei meeldinud see, et muusikat originaalikeskselt kopeeritakse. Ta leidis, et Bachist saab sellise tegevuse kaudu mingi müstifitseeritud teoloogiline objekt. Adorno nägi Schönbergis midagi mida ta iseloomustas sõnadega "Die immanente Stimmigkeit", mis tähendavad sisemist struktuurilist sidusust, koherentsust. Selles peitus tema meelest autentsus. Sidusus jagunes Adornol kaheks: 1) sidusus kui tõde 2) sidusus kui ideoloogia. Ideoloogia midagi mis teenib valitseva klassi huve (ja omab kasulikke majanduslikke suhteid). Muusika oli Adorno jaoks tihtipeale ideoloogiline. Adorno otsis muusikast kriitilist sidusust, mis oleks võimeline maailma peegeldama ja sellest maailmast
doktriinide ja kontsept-sioonide pinnalt. 1.1.Seadusest kõrgemal seisvad väärtusmastaabid NB! Väärtusmastaabid, mis seisavad seadusest kõrgemal – mis need on, kust leida ja kuidas nad meid aitavad õigusliku otsustuse tegemisel? Erinevad positsioonid: 1. Valitsev ettekujutus väärtustest 2. Üldine kehtivus 3. Väärtuste aegumatus 4. väärtuste sekejteerimine õiguse kategooriate abil 5. väärtused kui kehtiva õiguse immanente osa Tänapäeval töötab õigusteadus selliste mõtlemisviisidega nagu analoogia, võrdlus ja tüüpilisus ning teiste avatud väärtusmastaapidega. Eesmärgi saavutamise nimel toimub alati konkretiseerimine. Väärtusjurisprudentsi puhul tuleb vabaneda mõistete ikkest. Väärtusjurisprudents seob õiguse rakendaja seadusest kõrgemal seisvate või seadusele eelnenud väärtustega/väärtusmastaapidega, mis on aluseks õiguslikele regulatsioonidele,
annaabi.ee 
