Õiguse allikad ehk kohad, kust leida õigust - Naritsa konspekt (8)

Õiguse allikad ehk kohad, kust leida õigust
Õiguskultuurid
Mandri-Euroopalik
Common Law
Islami õigus
Aafrika konstitutsioon
Üks osa kultuurist on kindlasti õigus.
Common Law:

• Üldine õigus e. Pretsedendiõigus
  
• 11.saj – 18 saj seotud ainult Inglismaaga; hiljem levis kolonisatsiooniprotsessi tõttu.
  
• Wilhelm Vallutaja
  
• Normide juurdetulek kohtuprotsesside käigus, mis levis üldiselt.
  
• Arenesid Westminsteri kohtute kõrvale appellatsioonikohtud.
  
• Iga common law kohtuotsus koosneb kahest osast:
  
• ratio decidendi – kohtuotsuse see osa, kust leiame õigusnormi
  
• obitur dictum – kohtuotsuse osa, kust leiame sündmuse faktilise kirjelduse
  

• Iga kohtuotsusega sünnib õigus.
  
• Common Law’s on seadused sekundaarsed.
  
• Ülemaailmse levikuga kultuur tänapäeval.
  

Islami Õigus:

• Ilmalik õigus ja jumalik õigus( koraan ).
  
• Islam religioonina on noorem kui kristlus .
  
• Islami teb tugevaks selle lihtsus.
  
• Islamile on omane see, et seda on keelatud tõlgendada.
  

Aafrika konstitutsioon:

• „mustal mandril ” ja Aafrikas.
  
• See on segu kõigist kolmest õiguskultuurist, mis on läbi kolonisatsiooni kokku saanud.
  
• Samuti ka rahva enda tavad.
  

Mandri-Euroopalik õiguskultuur:

• Põhineb normiloomingul.
  
• Tähtis osa riigil – õiguse sünd on seotud riigi tulekuga
  
• Õiguse tekkimine:
  
• vanade tavad kirjapanek
  
• uus õigus
  

• 12 – 13 saj. Mandri-euroopas.
  
• Ühiskond oli kujundatud ühe religiooni poolt.
  
• Õigussubjektiks nimetati inimest, kes kuulus religiooni juurde.
  
• Kõige võimsamaks institutsiooniks oli KIRIK , kes lubas enda kõrvale ilmalike normide teket.
  
• Kirik ei näinud riigis kui institutsioonis ja tema poolt loodud normides mitte võistlejat, vaid toetajat.
  
• Antiikajast pärineb Rooma Õigus, mille alusel loodi õigusnormide kogum Corpus Iuris Civilis – süstemaatiline kogu, mis korraldas kõiki ühiskonna eluvaldkondi.
  

ÕIGUS
ERAÕIGUS AVALIK ÕIGUS
TSIVIILÕIGUS KAUBANDUSÕIGUS RAHVUSVAHELINE
JA MAJANDUSÕIGUS ÕIGUS
RIIGIÕIGUS
VÕLAÕIGUS KONSTITUTSIOONI -
ASJAÕIGUS ÕIGUS
TÖÖÕIGUS KIRIKUÕIGUS
PEREKONNAÕIGUS HALDUSÕIGUS
KRIMINAALÕIGUS
PROTSESSIÕIGUS:
Tsiviilprotsessiõigus
Kriminaalprotsessiõigus
Finantsõigus

• Saksa keiser Barbarossa(punahabe) tegi esimese katse Rooma õigust üle võtta.
  
• See ebaõnnestus, kuna aeg oli edasi läinud ja mehhaaniline ülevõtmine ei sobinud tolleaegse keskkonnaga.
  
• Õigus on üks osa tegelikkusest, seega pole võimalik, et antiikaegne tegelikkus on sama, mis nt. tänapäeval.
  
• Teine katse õnnestus, sest seda kunagi kehtivat õigust püüti tundma õppida ja siis üle võtta.
  
• ERAÕIGUS – isiklik huvi ja kasu.
  
• AVALIK ÕIGUS – avalik, üldine riigi huvi.
  

• Kultuurid, kust me õigust leiame on kõik erinevad.
  
• Õigusnormide korrastamise põhiline võte on KODIFITSEERIMINE . (Mandri-Euroopalikus õiguskultuuris seadused.)
  
• 19.sajandil rahvuslike õiguskordade sünd Euroopas.
  
• 20.sajandi keskpaik ja lõpp Eestis õiguskorra teke.
  
• Generaalne kodifikatsiooni idee
  
• Liigne kiirustamine võib viia situatsiooni, kus need seadused, mis sünnivad, ei pruugi peegeldada selle rahva vaimu, kelle elu nad on loodud korrastama.
  

KEHTIVA ÕIGUSE ALLIKAD EESTI ÕIGUSKORRAS
Põhiseadus
Esmane Konstitutsioonilised seadused
Rahvusvaheline tavaõigus
Seadlus
Teisene Seadus
Määrus
Kohalik omavalitsus

• Õigusnormi koht on õiguseallikas.
  
• Õiguseallikatest leiame õigusest.
  

PÕHISEADUS – kõige kõrgemal kohal õigusallikate hierarhias.

• Kõik normid peavad olema kantud ülipositiivsest ehk loomuõigusest.
  
• On midagi loomulikku, mis meile kuulub, mida ei saa seadusega võtta.
  
• Riigikohus on ka konstitutsioonikohus.
  
• Eesti õiguskord kasutab õiguse allika tähenduses õigustloovat akti – paragrahv 139 sätestab selle.
  
• Seadus sisaldab alati õigusnormi.
  
• Kõik teised ei pruugi õigusnormi sisaldada .
  

KONSTITUTSIOONILISED SEADUSED – vastuvõetavad riigikoguliikmete häälteenamusega.

• Presidendi valimine
  
• Valitsuse seadus
  
• Kodakondsusseadus
  
• Eesti Panda seadus jne.
  

RAHVUSVAHELINE TAVAÕIGUS – on PS tulenevalt meie korra lahutamatu osa.

SEADLUS – vabariigi president annab seadlusi e. teatud tingimustel võib ta täita seadusandja rolli.

• Juhul kui riigikogu ei saa kokku tulla.
  
• Edasilükkamatud riiklikud asjad.
  
• Dekreediandlus pole parlamentaarsele vabariigile iseloomulik.
  

SEADUS – neid võtab vastu riigikogu

• Seadusi iseloomustab:
  
• materiaalsed – seadus, mis sisaldab õigusnormi
  
• formaalses mõttes – seadusega on tegu, kui on läbitud formaalne tee, kuid üldkohustuslikke norme ei leia.
  
• Vahel langevad kokku, vahel mitte; nt riigieelarveseadus
  

MÄÄRUS – vabariigi valitsuse pädevus.

• Seaduse alusel ja täitmiseks annab valitsus.
  
• Minister annab samuti määrusi.
  
• Määrus on materiaalselt mõistetavana õigusakt, formaalselt pole ta läbinud seda teed,mis seadus; seega on ta halduse üldakt(täitevõimu õigust loov akt).
  
• Ilma valitsuseta ei saa määrust anda, sest siis muidu on ta õigustühine.
  
• Määrusandluse mahu all võib eristada kolme liiki:
  
• iutra legen – administratsioon konkatiseerib
  
• praetur legen – loovad uut õigust
  
• contra legen – võib muuta juba varasemates seadustes sisalduvaid regulatsioone. Tänapäeval on haruldased ja neil peab olema PS tulenev volitus .
  

• Esimese kaks on ka Eestis.
  
• Delegatsioon ei saa olla generaaldelegatsioon; peab olema alati spetsiaaldelegatsioon – et, mis valdkonnas ja kui laias ulatuses.
  

KOV

• Otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi.
  
• Tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.
  
• Valdavalt määrused.
  
• Üldkohustuslik otsus.
  

ÕIGUSNORMID

• Õigus on konvensionaalne ehk kokkulepitud.
  
• Õigus on süsteem; teda saab läbi süsteemiteooria iseloomustada.
  
• Õigustloovatest aktidest leiame õigusnorme.
  
• Õigusnorm peab vastama kõigile neile tunnustele, millele vastab iga teine sotsiaalne norm.
  
• Õigusnormi üldtunnused, mis iseloomustavad teisigi norme:
  
• Üldisus e. Üldistatus , abstraktsus; õigusnorm pole loodud üksikisiku jaoks, vaid on abstraktne käitumisetalon.
  
• üldkohustuslikkus – käitumise viimine vastavusse õigusnormiga, milles on ka ühiskond kokku leppinud nt. liiklus .
  
• formaalne määratletus – normid on kirja pandud.
  

• Õigusnormi eritunnused, mis teevadki normist õigusnormi:
  
• loomine riigi poolt
  
• garanteerimine riigi poolt
  

• ÕIGUSNORM ON PIDAMISNORM!!!
  
• Igal õigusnormil on olemas oma loogiline struktuur.
  
• Õigusnorm: hüpotees ja dispositsioon – loogika ; sanktsioon – garanteerimise mehhanism .
  
• Õigusnormi ettekirjutuslik ja loogiline struktuur ei lange kokku.
  
• H+D (kui siis...) – reguleerivad
  
• H+S (kui...sanktsioon) – kaitsvad
  
• Õigus on ius scriptum .
  
• Õigusel on oma loogika.
  
• Õiguste ettekirjutuslik struktuur on teisiti üles ehitatud kui loogika.
  

Õigusnormide strukuur
TÄIELIKUD ÕIGUSNORMID:

HÜPOTEES

• Õigusnormi hüpotees on eluliste asjade kirjeldus, mis on tegelikkusest välja valitud.
  
• Nad pole enam lihtsalt faktid, vaid juriidilised faktid.
  
• Kui seadusandja on nad juba välja valinud ja kirja pannud , siis sellele järgnevad ka õiguslikud tagajärjed.
  
• Hüpoteese võib olla erinevaid liike.
  
• Lihtne hüpotees – seadusandja on välja valinud ühe elulise asjaolu.
  
• Keeruline hüpotees – seadusandja on välja valinud kaks või enam elulist asjaolu ja õiguslikud tagajärjes saabuvad kui need koos esinevad.
  
• Alternatiivne hüpotees – seadusandja on välja valinud tegelikkusest kaks või enam elulist asjaolu, kusjuures õiguslik tagajärg saabub neist ühe esinemisel.
  
• Alternatiiv ei ole välistamine, vaid on valik.
  
• Lihtne: avalik mets.
  
• Alternatiiv: omaniku poolt piiratud või tähistatud mets.
  
• Hüpoteesid on abstraksted faktilised koosseisud.
  

DISPOSITSIOON

• Dispositsioon on õiguslik tagajärg.
  
• Ta on regulatiivse õigusnormi õiguslik tagajärg.
  
• Võimaliku, vajaliku, keelatud, lubatud käitumise määra kujutab dispositsioon.
  
• Dispositsioonidel on ka kolm liiki.
  
• Lihtne dispositsioon – õigusliku tagajärjena leiame kirja pandud kujul ühe võimaliku, vajaliku, keelatud käitumise viisi.
  
• Keeruline dispositsioon – leiame kaks või enamat võimaliku, vajaliku, keelatud käitumise viisi,mis pm saabuvad koos.
  
• Alternatiivne dispositsioon – kaks või enam võimalikku, vajalikku või keelatud käitumise liiki ja nende vahel on võimalik valida.
  

SANKTSIOON

• Õigustkaitsev õiguslik tagajärg
  
• Riikliku sunni liik ja määr.
  
• Lihtne sanktsioon – me leiame õigusliku tagajärjena ühe riikliku sunni liigi ja määra.
  
• Keeruline sanktsioon – õigusliku tagajärjena kahe või enama riikliku sunni liigi ja määra, ja nad esinevad koos.
  
• Alternatiivne sanktsioon – õigusliku tagajärjena kahe või enama riikliku sunni liigi ja määra, ja neist tuleb valida üks.
  

MITTETÄIELIKUD ÕIGUSNORMID:

• Konstitutsioonilised – normid, mis sisalduvad konstitutsioonides.
  
• Definitiivsed normid – õiguskeele määratlused; seletavad normid. Saame teada õigusmõistete tähenduse.
  
• Deklaratiivsed normid – seadusandja eesmärki kirjeldavad normid. Sätestavad ka seaduse eesmärgid ehk õiguse ideoloogia. Esineb kas seaduses endas või seaduse juures olevas seletuskirjas.
  
• Kollisiooninormid – normid, mis räägivad olukordade lahendamisest siis, kui on mitu normi selleks. Räägivad õige normi valimisest. Seaduste kohaldamine.
  

Mittetäielikud õigusnormid võivad olla ka:

seletavad – seletab ja koosneb H, D, S.

viitavad – viitavad mõnele muule normile , tema praktilisele koosseisule või õiguslikule tagajärjele.

kitsendavad – normid, mis välistavad olukorra, kus normi abstraktset faktilist koosseisu saab laiendada nende eluliste olukordade suhtes, mille suhtes ta ei tohi kehtida. Sisuliselt keelab analoogia .
Õigusnormide süsteem; õigusnorm kui süsteemi osa

Mitteamorfsus – terviklikkus

Hierarhilisus, iseseisvus , eesmärk, organiseeritus, isereguleerivus – süsteemi iseloomustavad märksõnad.

• Õigusnormid peavad oma kogumis moodustama süsteemi.
  
• See süsteem on avalik.
  
• Igal süsteemil on kaks osa:
  

mitteamorfus – süsteem on struktuseeritud; elemendid on omavahel seotud.

terviklikkus – viitab eraldatusele kõigist muudest süsteemidest.

• Hierarhilisus – iga süsteemi element on kindlas kohas; samas on iga element kas madalamat või kõrgemat järku element. Võimaldab igas süsteemis näha struktuuri.
  
• Iseseisvus – viitab süsteemi terviklikkusele; see on mingi eraldatus teistest mingi olulise tunnuse abil.
  
• Organiseeritus – seotud mitteamorfsusega. Erinevad elemendid peavad olema teatud viisil seotud.
  
• Mida organiseeritum on süsteem, seda raskem on seda väljastpoolt mõjutada.
  
• Õigus on päris hästi organiseeritud süsteem.
  

Juriidiline fakt

• Juriidiline fakt on eluline asjaolu, mille seadusandja valib tegelikkusest välja ning paneb seaduses kirja hüpoteesis õigusliku faktina ning seob õiguslikud tagajärjed nendega.
  
• Liigitus: igasuguse liigituse juures on oluline ära tabada liigituse alus.
  

Õigusriik

• Õigusriik on pigem idee riigist.
  
• Ta on idee sellisest riigist, mille poole on mõtet pürgida, aga et sinna liikuda peab teadma, mis on õigusriigi idee.
  
• Õigusriigi idee pärineb ajast, kui õigusriigid tekkisid.
  
• Õigusjumalanna (hea ja õiglane kohtupidamine) taga peitub õigusriigi idee.
  
• Ühes käes võim ja jõud(mõõk), teises käes õiglus.
  
• Riik peab oma käitumise allutama õiglusele (õigusest tulenevale) – õigusriiklikuks käitumiseks.
  
• Lubatud on ainult see, mis on lubatud – avalikus õiguses.
  
• Keelatud on kõik see, mis pole keelatud – eraõiguses.
  
• Õigusriigi tunnused:
  

• formaalsed – peab leidma kirjutatud õigusest.
  
  • Võimudelahusus(riigitöid tegevad inimesed peavad saama oma tööd teha. Üks võim ei tohi domineerida). Võimu tasakaalustamise mehhanismid – et võimud saaksid üksteise tööd kontrollida ja ka piirata.
    
  • Objektiivne õigus(seadusel on eriline roll)
    
  • Seadustest kinnipidamine
    
  • Juriidiline kaitse sõltumatute kohtute poolt
    
  • Põhiõiguste ja –vabaduste garanteerimine.
    
• materiaalsed –
  

• käsk austada ja kaitsta inimväärikust
  
• ülipositiivse õiguse tunnustamine
  
• seadusandja seotus konstitutsiooniga(riigile suunatud nõue siduda ennast oma töös konstitutsiooniliste nõuetega).
  

Eesti omariiklus

• Eesti oli juba enne iseseisvumist õiguslikult autonoomne.
  
• 1918.a. sündinud uus Eesti oli muinasaja Eesti taassünd.
  
• Omariikluseks pakkus ajalugu 20.sajandi.
  
• 15.juuni 1920 esimene põhiseadus.
  
• Enne põhiseadust olid juba aktid(eelkonstitutsioonid):
  
• 30. märts 1917 autonoomia
  
• Eestimaa Kubermangu Ajutine Nõukogu (Maapäev)
  
• 15. nov. 1917 otsus kõrgemast võimust
  
• 24.veebr. 1918 iseseisvusmanifest (kõigile Eestimaa rahvastele)
  
• 4. juuli 1919 EV valitsemise ajutine kord Asutava Kogu poolt.
  

• Maanõukogu kujutas endast omavalitsusorganit.
  
• Olid tegelikud alged riiklikuks omavalitsuseks.
  
• 7.juuli 1917 valimised.
  
• 15.nov 1917 Ajutine Maanõukogu kuulutas ennast kõrgeimaks võimuks, kuni tuleb kokku Asutav Kogu. Oli õigus anda kiireloomulisi korraldusi, käske ja määrusi.
  
• Ajutine Maanõukogu saadeti bolševike poolt laiali ja formaalsed katsed iseseisvuda ebaõnnestusid.
  
• 19.veebr. 1918 Vanemate kogu määras Päästekomitee, kes 24.veebr. 1918 kuulutas välja iseseisvuse. Manifestis on kirjas kõik põhiõigused, mis on kirjas ka põhiseaduses.
  
• 20.nov.1918 Vabadussõda.
  
• Aprill 1919 Asutava Kogu valimised Asutava Kogu valimise seaduse alusel, mille Maanõukogu võttis 24.nov.1918 vastu.
  
• 23.aprill 1919 tuli Asutav Kogu esimest korda kokku. Puudus seadus, mis oleks sätestanud Asutava Kogu pädevuse. 24.aprill 1919 Ajutise komisjoni moodustamine põhiseaduse välja töötamiseks. 21mai 1919. 4 juuni 1919 ajutise valitsemise kord. 9. juuli 1919 hakkas kehtima.
  
• Iseloomustas Eestit kui rikkumatut ja sõltumatut jne.
  
• Sisaldas põhiõiguste kataloogi , mis sisaldas ka sotsiaalseid õigusi, mida praeguses põhiseaduses enam ei ole.
  
• Asutav Kogu oli pädev võtma vastu kõiki seadusi; võttis vastu ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse 15.juuni 1920, mis jõustus 21.dets. 1920.
  
• Kõik liberaalsele riigile omased tunnused olid sätestatud.
  
• 1937 .a. III PS?
  
• 1939 MRP
  
• II MS
  
• 1992 .a. võeti vastu täna kehtiv põhiseadus.
  

• Juriidiliste faktide liigituse alus on fakti seos inimese teadvuse ja tahte alusel.
  
• sündmused – pole sõltuvuses inimese teadvusest ja tahtest, nt surm.
  
• teod – sõltuvuses õiguse subjektide teadvusest ja tahtest . Need teod võivad olla õiguspärased või õigusvastased.
  
• Tegevus – on selline tegu, kus inimene käitudes ei mõtle õiguslike tagajärgede peale, nt. seente, marjade korjamine .
  

RIIK

• Riik on pädev õigust looma.
  

• Riigi tekkimine:
  

Ühiskonna areng

Territooriumi roll – ka tänapäeval on väga oluline.

• Riigi sisulised võimalikud arengusuunad:
  

territoriaalriik – algselt oli riik universaalne organisatsioon ja universaal-territoriaalne avalik organisatsioon.

seadusriik – kujuneb läbi normiloomingu

haldusriik – võimalik jõuda samuti läbi normiloomingu, kuid normid jätavad vabaduse riigitöö tegijatele.

õigusriik – just riik on see, mis esmajoones allutab enda käitumise õigusest tulenevale; totalitarism – riik on loonud korra, kuid see ei huvita teda.

• Riik peab olema võimeline tagama õigusormi täitmist.
  
• Riigitöö:
  

korraloomine (seadused)

legislatiivfunktsioon (täitev-korraldus funktsioon)

juristiktiivne (õigusemõistmine)

• Riigi ülesanne on ka uut õigust luua, mis viib erinevad riigid erinevatele arenguteedele.
  
• Õigusega on võimalik kujundada erinevaid riigimudeleid.
  
• Riikliku tegevuse ulatuse põhjal on ka võimalik riike eristada(palju riik sekkub):
  
• Liberaalne riik – sekkub ühiskonna ellu vähe.
  
• Sotsiaalriik – võimalikult palju valdkondi on riigi kontrolli all.
  

• Ka neid mudeleid saab riik kujundada õiguse kaudu.
  
• Eliidid – erinevas ajas ja ruumis kujunevad erinevad ühiskonnagrupid:
  
• Preestririik
  
• feodaalriik
  
• tehnokraatlik riik
  
• plutokraatlik riik
  
• mitmeparteiline riik
  
• üheparteiline riik
  

Liberaalne rahvusriik

• 19.sajandi liberaalse rahvusriigi doktriin.
  
• Rahvusriigi tunnused on rahvas, territoorium ja suveräänsus.
  
• Riigivormid on demokraatia ja aristokraatia .
  

Riigi rahvas(juriidiline kategooria)

• Riigi rahvas, see pole mitte igasugune suur inimeste ühendus; ta on suur inimeste ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguse vastu.
  
• Riigi rahvas – need on riigi kodanikud.
  
• Kodakondsusseadus.
  

Riigi territoorium(juriidiline tunnus)

• Riigid tekkisid läbi territooriumi.
  
• Õigusnormidega paika pandud.
  
• Üks riik eraldi ei saa otsustada territooriumi üle, neid peab olema vähemalt kaks.
  
• See on rahvusvahelise õiguse probleem.
  
• Territoriaalprintsiibi eelistamine isikuprintsiibi ees – valdavalt ei sekku teine riik teise riigi territooriumil elavate kodanike ellu.
  

Suveräänsus(juriidiline tunnus)

• See tähendab, et riigil puuduvad põhimõtteliselt juriidilised kitsendused käitumiseks siseriigis ja suhtlemiseks rahvusvahelisel areenil teiste riikidega.
  
• Ülemvõim.
  

Riigivormid

• Vorm ja sisu on omavahel seotu.
  
• Aristoteles :
  
• demokraatia – valitseb rahva enamus.
  
• aristokraatia – väike hulk inimesi on võimul; tegutsetakse selle grupi huvides.
  

• Vormi määrab ära võimulolijate hulk.
  
• „Lääne demokraatia” – parlamentaarne suveräänsus; parlamentarism .
  

ÕIGUSKORRA STRUKTUUR JA SÜSTEEM
Objektiivse õiguse korrastamisest: kodifitseerimisest õiguse korrastamiseni

• Õigusnormide süstematiseerimine – õigusnormide korrastamine.
  
• Corpus Iuris Civilis – esimene süstematiseeritud normide kogum.
  
• Vormiliselt on süstematiseerimine tehtud nii, et vajalik põhimõistestik on hierarhilises järjekorras.
  
• Peab vahet tegema õiguskorra ja õigussüsteemi vahel:
  
• kord on võimukorraldus – seadusandlik võim
  
• süsteem on alati midagi rohkem kui võimukorrastus
  
• Olemuslikult kokkukuuluvad asjad kogutakse samade nimetuste alla ja üritatakse üksteisest selgelt eristada.
  
• Süstematiseerimiseks peab olema baas olemas; Mandri-Euroopalikus õiguskorras on selleks kehtiv õigus ise.
  
• Süstematiseerimise eesmärk on jõuda lähemale ideaalile.
  

Meetodid

Õiguse allikate arvestus – riigiorganite , ettevõtete ning teiste asutuste ja organisatsioonide tegevus õiguse allikate kogumisel, teatud süsteemi alusel hoidmisel.

Inkorporeerimine – eri liiki õiguse allikate kogumine, ja kogumike ettevalmistamine ja väljaandmine.

Seadusandluse konsolideerimine – sama kvaliteediga normide ja normikogude koondamine ühte kogumikku.

Seadusandluse kodifitseerimine – uute õiguseallikate ettevalmistamine ja vastuvõtmine.

• Õiguse allikate arvestuse etapid:
  
• õigusloome projektieelne etapp – väga tähtis, aga normatiivne alus peaaegu puudub.
  
• Inkorporeerimise eesmärk on toetada õigusmassiivi püsimist, hoida teda kontrollseisus ja varustada õigussubjektide ring vajaliku teabega.
  
• Kodifitseerimine on kõige klassikalisem meetod; materjal on vaja kriitiliselt üle vaadata.
  

Tänapäevased meetodid

• Eestis võeti eeskuju Prantsusmaa doktriinist.
  

Reformaatorlik kodifitseerimine – mingi õigusliku massiivi kriitiliselt läbivaatamine ja suures ulatuses uute osadega asendamine. Arvestatakse ka kohtupraktikat.

Konstantne kodifitseerimine – eeldab eelnevate sisuliste analüüside olemasolu. Uut õigust ei looda, kuid õigusakte võidakse ümber sõnastada.

Konsolideerimine – saadakse parem ülevaade kehtivast õigusest. Ei kaasne õiguskorra kvalitatiivseid muutuseid. Arvestatakse olemasolevat kohtupraktikat.

Kompilatsioon - õigusaktide grupeerimine , kus initsiatiiv võib tulla nii era- kui avalikust sektorist.

Õiguse ümberkujundamine – EL eesmärk on kodifitseerimine laiemas tähenduses ehk õiguskorra lihtsustamine . Kodifitseerimisele peab alati järgnema vastava valdkonna aktide konsolideerimine ja kompilatsioon.
„Craffströmi printsiibile”
ÕIGUSSUHTED

• Õigussuhe on õigusnormidele tuginev igapäevande käitumine, kus inimesed on seotud subjektiivsete õiguste kaudu.
  
• Üldregulatiivsed õigussuhted – kõigi suhe kõigiga.
  
• Absoluutne õigussuhe – on üks õigustatud pool ja kõik teised on kohustatud pooled.
  

Õigussuhete sisu

• Õigussuhete materiaalne ehk faktiline sisu – käitumine ise.
  
• Juriste huvitab õigussuhete juriidiline sisu.
  

JURIIDILINE SISU
Subjektiivsed õigused Juriidilised kohustused
Objektiivsest õigusest tulenev Tuleb õigusest
Käitumisvõimalus
Käitumisvõimalus.
Nõudeõigus riigi poole.
Nõudeõigus, kus käitumissubjekti
subjektiivset õigust on rikutud.

• Subjektiivse õiguse liigituse aluseks on eraõigus ja avalik õigus.
  
• Saab liigitada ka lähtuvalt objektis, millle subjektiivne õigus on suunatud.
  
• Juriidiline kohustus on vajaliku käitumise määr.
  
• Õigussuhtes juriidilised kohustused ja subjektiivsed õigused korrespondeeruvad; nt liikluses valgusfoor .
  
• Ühes ja samas situatsioonis on ühel õigussubjektil nii subjektiivsed õigused kui ka kohustused; nt ost-müük.
  
• Mitte alati pole subjektiivse õiguse ja juriidiliste kohustuste vaheline side vahetu; nt nõudeõiguse situatsioon.
  

Õiguse subjektid

• Juriidilisi kohustusi ja subjektiivseid õigusi omavad isikud.
  
• Jaguneb kaheks:
  
• Füüsiline isik – selleks, et olla õiguse subjekt , omab õigusvõimet ja teovõimet.
  
  • Õigusvõime – on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. See algab elusalt sünniga ja lõppeb inimese surmaga. Inimesel on piiramatu õigusvõime. Üldjuhul ka ühetaoline.
    
  • Teovõime – on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid . See on seotud teatud vanusepiiri saabumisega.
    
• Juriidiline isik – on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
  

• Ta on kollektiivne õiguse subjekt.
  
• Ta võib olla eraõiguslik juriidiline isik,kes on loodud erahuvides ja selle liigi kohta käiva seaduse alusel loodud.
  
• Liigid: FÜ,US, OÜ, AS, Tulundusühistu, SA, MTÜ.
  
• Ta võib olla ka avalik-õiguslik juriidiline isik, kes on loodud avalikkuse huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
  
• Ka riik ja kohaliku omavalitsuse üksus on avalik-õiguslik juriidiline isik.
  
• Avalik-õiguslik juriidiline isik ei tohi omada tsiviilõigusi ja -kohustusi, mis on vastuolus tema eesmärgiga.
  
• Juriidilise isiku õigusvõime on õigus omada kõiki tsiviilõigusi ja –kohustusi, mis pole vastuolus tema eesmärgiga ja, mis ei kuulu ainult inimesele.
  
• Õigusvõime tekib vastavalt seadusele.
  
• Riik otsustab, kas avalik-õiguslikku juriidilist isikut on vaja.
  

Õiguse objektid

• Kui räägime objektist, siis räägime sellest, millele on mingi nähtus suunatud.
  
• TsÜs
  
• Esemeks on asjad, esemed(kehalised), muud hüved(intellektuaalse loomingu viljad ) ja õigused(subjektiivsed õigused).
  
• Asjaõigusseadus
  
• Õiguse objektid on kehalised esemed ja mittekehalised esemed(nõuded, õigused).
  
• Loomadele kohaldatakse asjadele kehtivaid sätteid.
  
• Õiguse objekt on tihedalt seotud subjektiivse õiguse kandjaga.
  
• Kõige üldisemalt võiks õiguse objekti kohta öelda Hüve.
  
• Kõige tähtsam õiguse objekt on inimese elu ja tervis.
  

ÕIGUSE REALISEERIMINE
Õiguse täpsus ja õiguse realiseerimise vahekord

• Õiguskorra edukus sõltub, kui täpselt ja arusaadavalt on õigus kirja pandud(formaalselt määratletult).
  

• Keeleteadmised ja keele kasutamise võimalused on olulised.
  
• Üldkeel on baasiks juriidilisele keelele.
  

• Õiguse täpsus ja realiseerimine on seotud õiguse realiseerimisega üldiselt.
  

Õiguse kasutamine (vahetu realiseerimise vorm)

Õigusest kinnipidamine(vahetu realiseerimise vorm)

Õiguse rakendamine
Vahetu realiseerimise vorm – meie ise õiguse subjektidena realiseerime õigust oma käitumisega.

• Õiguse realiseerimine saab toimuda ka vahendatult, kus on vaja ka riikliku tegevust – õiguse rakendamine.
  
• Õigust peavad realiseerima kõik õiguse subjektid.
  

Õiguse rakendamise olemus

• Rakendamiseks peavad olema rakendamis alused ja erisubjektid.
  
• Alus:
  

riigi õigustrakendav tegevus

õigusrikkumine
Sünnib õiguse rakendamise akt, mis aitab realiseerida subjektiivseid õiguseid ja juriidilisi kohustusi.
Õiguse realiseerimine ja jurisprudents

• Õiguse realiseerimise vahendatud viis on kõige enam õigusteadusega seotud.
  
• Õiguslik praktika ehk õiguslik tegevus:
  
• jurisprudents ehk õigusdogmaatika
  
• õiguse sotsioloogia
  
• õiguse ajalugu
  
• õiguse filosoofia
  

• Õigusteadus on väga praktilise sisuga teadus.
  
• Õiguse rakendamist väljendatakse sageli sõnaga subsumeerimine .
  
• SUBSUMEERIMINE
  

T – R T iga juhuse osas kehtib R
S=T S on sarnane T
S – R S osas kehtib R

• Õiguse rakendaja paigutab mõttes tegelikkuses juhtunu õigusnormi abstraktse faktilise koostise alla ja võrdleb tegelikkuses juhtunut õigusnormis kirjapanduga. Kui need on sarnased, siis on see küllaldane alus, et võtta vastu otsus õiguslike tagajärgede rakendamise osas.
  

Õiguse rakendamine

Mis tegelikult juhtus? – peab esimesena selgeks tegema.

Õigusnormi:

Valik – järgneb, kui on teada, mis juhtus.

Analüüs kui õiguse tõlgendamise etapp.

Õigusele vastava otsustuse tegemine – otsustus vormistatakse õiguse rakendamise aktina.

• Õiguse rakendamine on teatud tegevused, millele on oma ajaline ja ka loogiline järjekord.
  

Õigusnormi valik ja analüüs

• Rakendamiseks vajaliku normi leidmine on alguspunkt õigusele vastava tagajärje rakendamiseks.
  
• Juhusenormi leidmisest algab tee otsustamisnormini.
  

Õiguse tõlgendamine ehk õiguse mõtte enda jaoks selgeks tegemine.
Õigusnormi tõlgendamine ehk analüüs

• Õiguskord ei ole täielik.
  
• Rakendaja peab täpsustama, austades stabiilsust, paindlikkust, mis viib tõlgendamise.
  
• Kui seadusandja ei tunne keele võimalusi, siis võib juhtuda, et õiguskord on mittetäielik.
  
• Keele enda probleemid võivad ka kaasa tuua mittetäielikkuse.
  
• Seadusandja on üldise regulatsiooni asemel üleüldise regulatsiooni koostanud – õiguskord mittetäielik.
  
• Lünk õiguses – tegelikkus on olemas, aga normi selle kohta ei leia. Seadusandja on töö tegemata jätnud.
  
• Õiguse rakendaja peab olema võimeline hoidma, säilitama stabiilsust ja samas mõnel juhul ka julgema olla paindlik.
  
• Õiguse tõlgendamine tuli esile Mandri-Euroopas 19.sajandil, kuna õigust tuli jõuliselt juurde.
  
• Õiguse tõlgendamise klassikalised viisid:
  

Grammatiline – grammatiline tõlgendamine ehk filoloogiline tõlgendamine saab alguse kirjapandud tekstist.

Süstemaatilis-loogiline – juhib tähelepanu sellele, et õigus on süsteem. Õiguskord on tervik. Loogiline pool – tõlgendaja kasutab formaalse loogika reegleid. Süllogismi kasutamine.

Ajalooline – ajalooline tõlgendamine ehk subjektiiv - teleoloogiline tõlgendamine. Eesmärk on välja selgitada, milline on olnud ajaloolise seadusandja idee. Annab tõlgendajale teavet, mis ideed on sätted ajas ja ruumis kandnud. Üks kõige raskem tõlgendamise viise.

Objektiiv-teleoloogiline – seadusandja tahte teada saamine .Ei huvita ajalooline, vaid kehtiva õiguse ratio legis. Kaks tõlgendamiskriteeriumit:

• Reguleeritud eluvaldkonna struktuur. Peab tundma tegelikkust, mida ta korrastada tahab.
  
• Väljaspool reguleerimist ennast,kuid sellega seotud – õiguse printsiibid (tuleb tunda).
  

Õiguse tõlgendamise tänapäevane kataloog, kus on koos mõlemad:
literaalsed
süstemaatilised
teleoloogilised
ajaloolised
kohtupraktika – eeskujuks sarnaste juhuste puhul
rahvusvaheline ja Euroopa õigus
õiguse printsiibid – õigusele vastava otsuse võib langetada tuginedes õiguse printsiibile
väärtused
õigusteaduse saavutused – õigusele vastavate otsustuste tegemisel tuleb lugeda töid, mida saab kasutada
ÕIGUSLIK OTSUS
Faktiküsimuse lahendamine Juriidilise küsimuse lahendamine
Norm on ühetähenduslik Ei ole ühetähenduslik Norm puudub Vastuolu
Rutiinne otsus Tõlgendus Lünk
Ebatäpsus Mitmetähenduslikkus
Ebaselgus Semantiline Süntaktiline ja semantiline
ebamäärasus
Lahtisus ja nõrkus

• Arutamisvõimalus: kvalitatiivne ja kvantitatiivne .
  
• Lünk(mida teha):
  

ehtsad – vajab ületamist; otsuse vastuvõtmist olukorras, kui normi pole. Tuleb kasutada kas seaduse analoogiat(leiame õiguskorrast sarnase abstraktse faktilise koostisega normi) või õiguse analoogiat(kasutatakse õiguse printsiipe).

näiline – seadusandjal polegi olnud mõttes seda olukorda seadusega korrigeerida , ei vaja ületamist.

väärtuse – seadusandja on püüdnud õigusega korrastada, kuid pole õnnestunud, kuna ta on koostanud liiga üldised reeglid. Vaja kasutada õiguse tõlgendamisevõtteid.

• Vastuolud
  
• Üks ja sama abstraktne faktiline koosseis seob endaga erinevaid õiguslikke tagajärgi.
  
• Rakendamisele läheb õiguse hierarhias kõrgemal olev norm.
  
• Millal üks või teine akt on loodud. See, mis on hiljem sündinud, seal on tänapäevasem lahendus.
  
• Ebatäpsus tekstis
  
• Ebaselge – tähendus ei ole teada.
  
• Semantiline ebamäärasus:
  
• pole teada küllaldasi tunnuseid sõna täpseks mõistmiseks
  
• me ei kujuta ette tähenduse ulatust
  

• Tuleb mõelda ka sõnade ja väljendite kohale lauses .