Õiguse entsüklopeedia eksami konspekt (0)

Õiguse entsüklopeedia eksam 10.06.2011
1. Õigusteaduse metodoloogia ülesanne ja ulatus.
Metodoloogia on õpetus metoodikatest. Õigusteaduse metodoloogia ülesandeks on õigust tunnetada sellises ulatuses ja kujul nagu vastava ajastu õigusteadlik mõttekäik ja tunnetamisvajadus seda endale on üles seadnud. Õigusteaduse metodoloogia osutub juhiste andjaks õigusteaduse stuudiumi ja õpetamise teede ja viiside kohta. Ta ülesandeks on anda juritidele teatavaid juhtnööre õpingutel ülikooli, kui ka teadusliku töö tegemisel pärastises elus.
Õigusteaduse metodoloogia ülesanne Haarata spetsiifiliselt juriidilisi ning selle järele vastavalt vajadusele naaberteaduste elemente. Metodoloogia keskseks punktiks on otsus – igasuguse juriidilise tegevuse keskpunkt.
2. Õiguse tunnetusviisid: õiguse filosoofia; õiguse sotsioloogia; õiguse ajalugu jne.
Õigusfilosoofia tegeleb küsimusega, mis on õigus. Õiguse filosoofia otsib vastust veel eetiliselt moraalselt õigele käitumisele õigusega reguleeritud inimkäitumise sfääris, teiseks õiguse filosoofia põhimõisteks on riik. Probleemid riigi ülesannetest, riigi eksistentsist kui sellisest ja muu analoogiline temaatika.
Õiguse sotsioloogia- nagu ka sotsioloogia tunnetus esemeks on inimühiskond. Õiguse sotsioloogia esemeks on õiguse ja ühiskonna vaheliste mõjutegurite avastamine. Need on küsimused sellest, kas ja millistel eeldustel võimaldab õigus inimkäitumist juhtida ja kuidas õigus ise regeerib sotisaalsetele muutustele. Kuna õiguse sotisoloogia uurib õiguse tekkimise tingimusi, õiguse mõjusid alati mingis kindlas inimõhiskonnas, siis kasutab ta selleks eelkõige empiirilisi meetodeid . Õiguse sotisoloogia on otesene väljund- uurimistöö tulemuste kaudu õigusloomingule ja õiguse rakendamisele.
Sotsioloogiline õigusteadus puudutab sotsiaalse fenomeni efekte mõlemale - materiaal - ja protsessiõiguse aspektidele, samuti ka seadusandliku, kohtu- ja teiste formeerimise viisidele, õiguskorra toimimisele, muutmisele ja katkestamisele. Fakt, et inimesed pooldavad antud ajas ja ruumis teatud kindlaid ideesid ja väärtushinnanguid, kaasaarvatud arusaame õigusest, on fakt, mille seost õigusega tuleb uurida..” Sirk eristab õiguse sotsioloogias nelja osa: tsiviilõiguse sotsioloogiat, kriminaalõiguse sotsioloogiat, sotsioloogilist õigusteadust ja õiguse antropoloogiat. õiguse sotsioloogia on tihedalt seotud õiguspärase käitumise uurimisega
Õiguse ajalugu- õiguse ajaloost peaks alati rääkima koos võrdlemisega õiguses. Õiguse ajaloo võiks jaotada kaheks õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks vastavalt siis kirjaliku õiguse olemasolule või selle puudumisele. Selleks, et õiguse ajalugu saaks võimalikult täielikult täita tema ees seisvat ülesannet – avardada tunnetust ja luua sillad möödaniku ja tänapäeva vahel- tuleb silmas pidada õiguse ajaloo tähtsaid funktisoone nagu: filosoofiline funktsioon- ajalugu tuleb tundma õppida eelkõige vaatenurgast, milline oli antud ajal kehtinud õiguse eesmärk, millised olid antud aja poolt omaks võetud ettekujutused õigusest. Kõigele sellele lisanduvad kunagi kehtinud õigusele vastava aja ja ruumi poliitiliste, majanduslike, ja sotisaalsete suhete tunnetamine ehk küsimus sellest, millistes ühiskondlikes tingimustes üldse õigus sündis ja õigust loodi. Geneetiline funktsioon- geneetiline lähenemine õigusele võib tähendada seda, et kunagi eksisteerinud õigust käsitletakse tänapäeva õiguse eelastmena ja nii konstrueerub õiguse mõistmisel teatud astmestik , mis on pidevas arengus.
3. Kas õigusteadus on olemas?
Õigusteadus on süstemaatiline inimtegevus, mis on suunatud püsiväärtusega teadmiste saamisele ja talletamisele, kasutades üldjuhul teaduslikku meetodit — reeglite süsteemi, mis peab tagama saadavate teadmiste võimalikult suure objektiivsuse ja kontrollitavuse.
Õigusteadused koos annavad täielikuma ja korrastatuma teadmise sellest, mis õigus on ja mida kuskil õigeks peetakse. Ühe õigusteadusega piirdudes on saadav üldpilt ühekülgne.
Praktilise tähenduse annab sellele õiguse tehnoloogia ehk õiguse KUNST . Õiguskunsti, “õiguskäsitöö” tegemiseks ei pea omama küll kuigi täielikku ülevaadet õigusest, kuid see mehhaanika pole ei huvitav ega jätkusuutlik.
4. Õiguse realiseerimise tasandid
1.õiguse täitmine e järgimine e kinnipidamine ;
Kõik õigusele alluvad subjektid (isikud) peavad järgima oma käitumisel nii:
A) kohustavaid kui ka
B) keelavaid õigusnorme.
Kohustava õigusnormi puhul peab isik sooritama aktiivse teo.
Keelava õigusnormi puhul tuleb vastupidi – teost hoiduda
2. õiguse kasutamine;
Oma subjektiivsete õiguste realiseerimine , kus isik teeb asju ( tegusid ), mida lubatakse õigusnormidega e mida lubavad õigusnormid sisaldavad. Õiguse kasutamine ja õigusest kinnipidamine on vahetult seotud isiku tegevusega kas aktiivses või passiivses tähenduses
3. õiguse kohaldamine e rakendamine
Õiguse kohaldamine on õiguse realiseerimise vorm, kui õiguse teostamisse sekkuvad selleks pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohtud, politsei jne.)
5. Õigus seoses tava, moraali, õigluse, sunni , võimuga.
Tava - käitumisreegel, mis on täitmiseks kohustuslik (st mida subjektid loevad endale siduvaks; nad ei täida seda mitte lihtsalt harjumusest või kombepärast, vaid sellepärast, et nii on õige) ja mille kohustuslikkus tuleneb tema pikaajalisest ja paljukordsest kasutamisest. Tavaõigusel on oluline koht rahvusvahelises õiguses, kaubandusõiguses.
Moraalinormid tekivad inimeste teadvuses, levivad järk-järgult, haarates sotsiaalse kihi ja lõpuks kogu ühiskonna. Moraalinormid sõltuvad paljuski keskkonnast, kus moraalseid tegusid sooritatakse . Moraalinormi tagatakse ühiskondliku sunniga (arvamusega). Moraalinormid kehtivad printsiipide, põhimõtetena, üleskutsetena. Ka vastutus sõltub sellest, milline on keskkonna reaktsioon . Osad moraalinormid on üheselt religioosse põhjendusega ja nende puhul väidetakse, et (a) need tulenevad jumala tahtest ning (b) nende rikkumine on tagatud religioosse sanktsiooniga (jumalakaristus, igavikuline hukatus jne).
Õiglane on niisugune õiguse rakendamise otsus, mis on õige rahva poolt vaadatuna, aga ka riigi seisukohalt. S.t. selles peab väljenduma rahva õiglustunne. Õiglase otsuse tagab see, kui selles otsuses väljendub õiguse rakendaja veendumus antud lahendi õiglases iseloomus. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest. Õiglus meie mõistes on igaühele oma. Õiglane õigus pole aga objektiivne õigus, seega ei saa õiguse mõistmisel ainult õiglusest lähtuda.
Sunniga - õigus ehk õigusnorm on mõtteline käsk või keeld, mis reguleerib inimeste käitumist. Kannab autoritaarset iseloomu, esineb kas käsu või keeluna. Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunnijõuga (või vähemalt selle ähvardusega). Õiguskorras on avalikul sunnil oma koht ning väline sund saabub sunnile allutatu jaoks sõltumata tema tahtest, soovist. Õiguslik sund ei pea alati olema kohaldatud, piisab selle olemas olemise teadvustamisest, tagajärgede aimamisest. Mõnes õigussuhtes on seos sunniga siiski kaduvväike, nt rahvusvahelises õiguses.
Võimu on õiguslikult sisustatud ka kui subjektiivset õigust käskida või allutada; mis, nagu igasugune muugi subjektiivne õigus baseerub objektiivse õiguse normile . Nt Riigikogul on seadusandlik võim, sest nii on ette nähtud Põhiseaduses. Eraõiguslikus suhtes ei ole üldjuhul võimu, vaid suhte osaliste võrdsus e pariteet (erandid: vanemlik võim, tööandja distsiplinaarvõim).
6. Õiguse klassifitseerimine
Ius non scriptum - õiguse eelajalugu : Õigus eksisteeris enne seda, kui tema kohta tekkisid kirjalikud allikad. Näiteks otsustas sugukonna vanem õiguse ja õigusemõistmise üle, tulenevalt tavadest.
Ius scriptum: On formaalselt määratletud ja lähtub sageli riigi kui institutsiooni tahtest, mis on väljendatud seaduse vormis.
Avalik õigus on õigusvaldkond, mis reguleerib riigi tegevust ning riigi ja üksikisiku vahelisi suhteid. Avaliku õiguse valdkonda kuuluvad riigiõigus, kontstitutsiooniõigus, rahvusvaheline õigus, haldusõigus, karistusõigus, kirikuõigus, menetlus e protsessiõigus ja finantsõigus.
Eraõigus on õigusvaldkond, mis reguleerib isikute vahelisi suhteid poolte võrdsuse ja privaatautonoomia põhimõttel. Jaguneb: tsiviilõigus, kaubandusõigus, äriõigus, tööõigus.
Avalikku õigust saab eristada eraõigusest 4 teooria kaudu:

huviteooria ehk kõik mis on riigi huvides on AÕ ja kõik mis erahuvides on EÕ

subjektiteooria ehk kui üks pool õigussuhtes on avalik võim on tegu AÕ

subordinatsiooniteooriaga ehk kui pooled on õigussuhtes üksteisele allutatud on tegu AÕ, aga kui pooled on võrdsed on tegu EÕ.

modifitseeritud subjekti teooria ehk kui avalik võim esineb suhtes sellise subjektina millena võib esineda iga isik on tegemist EÕ, aga kui avalikul võimul on eraldi staatus või volitus , mida tavainimene ei saa omada on tegu AÕ
Objektiivne õigus- riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid, nt. liiklusseadus.
Subjektiivne õigus- objektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes.
Subjektiivne õigus tähendab antud isiku võimalikku käitumise viisi, mis on seadusega tagatud ja seetõttu vastab kohustatud isikute käitumisele. Subjektiivne õigus on lahutamatult seotud õigussuhtes juriidilise kohustusega. Ilma üheta pole ka teist, sest subjektiivne õigus hõlmab õigust nõuda juriidilise kohustuse täitmist või järgimist.
Positiivne õigus on kehtiv õigus, millelt oodatakse temas kätketud õiguslike lahendite headust ning õiglust. Positiivne õigus võib olla sel juhul õige õigus. Positiivne õigus on inimeste poolt loodud õigus.
Ülipositiivne õigus on aga loomu- ehk loodusõigus, mis põhineb jumalikul ilmutusel, inimloomusel või –mõistusel. Positiivne õigus saab olla kehtiv ainult siis kui ta vastab ülipositiivsele õigusele. Loomuõigus on kindlas õiguskorras valitsevad väärtusmastaabid, mis dikteerivad õiguskorra olemuse.
Seadusõigus- seadusandlikus korras vastu võetud õigusaktidega loodav õigus.
Pretsedendiõigus- kohtulahenditega loodav õigus.
7. Multi Level Approach moodsas õigusmõtlemises (tasandeid on vajalik teada üldiselt).
Level 1 – Õiguspraktika
Level 2 – Praktiline (dogmaatiline) õigusteadus
Level 3 – Juriidiline meetodiõpetus
Level 4 – Üldine õpetus õigusest. Alates 60ndatest „üldine õiguse teooria“ ehk „õiguse teooria“
Level 5 – Lingvistika
Level 6 – Sotsioloogia, õiguse sotsioloogia
Level 7 – Filosoofia (riigi-, õigus-, sotsiaal- ja keelefilosoofia)
Multi Level Approach on õiguse mitmetasandilise tundmaõppimise doktriin. Pooldajad tähistavad õigusdogmaatikat ka kui praktilist õigusteadust. Seda sellepärast, et just õigusdogmaatika seisab õiguse mitmetasandilise tundmaõppimise kontekstis õiguspraktikale kõige lähemal ja on tunnetuslikus plaanis selle tegelikkusega kõige otsesemalt seotud.
8. Jurisprudentsi mõiste ja selle suhe õiguse rakendamisega.
Sõna " jurisprudents " kasutatakse erinevates, kuigi lähedastes tähendustes: * jurisprudents ehk õigusteadus * jurisprudents ehk õigusfilosoofia * jurisprudents ehk õigusteooria.
Jurisprudents on normi keelest arusaamise teadus. Jurisprudens poolt pakutavad lahendused on vajadusel abilisteks õiguse keeles aru saamisel õiguse realiseerimise viiside juures. Õiguse rakendamine on üks õiguse realiseerimise viisiks.
9. Metodoloogia alused. Deduktsioon , induktsioon, analüüs, süntees.
Deduktsioon- mõttekäik, milles üldiste teadmiste põhjal tuletatakse midagi konkreetsema juhu kohta. D on arutlemise viis, kus järeldus tehakse paljude erinevate andmetete (faktide) alusel. Liikumine toimub üldiselt üksikule. D eeldab, et tõestest eeldustest saadakse tõesed järeldused.
Induktsioon on filosoofias arutlemise viis, mille puhul sellest, et ühtedel asjadel on teatav omadus, järeldatakse, et see omadus on ka mõnel teisel asjal, või sellest, et mingitel asjadel on mingi omadus, järeldatakse, et see omadus on neil ka tulevikus. Tõlgendatakse sageli ka kui tõenäosusel põhinevat järeldamist, mis viib kõigest tõenäolistele järeldustele. Laiemas mõttes nimetataksegi induktsiooniks tõenäosusel põhinevat järeldamise viisi.
Analüüs seisneb mingi tervikliku objekti koostisse kuuluvate elementide või objekti olemuse, tekke põhjuste mõistmiseks tähtsate omaduste üksteisest eraldamises.
Süntees on osade kokkupanek terviku loomiseks. Näitab oskust ühendada osad loogiliselt üheks tervikuks.
10. Tõlgendusstandardid ja õiguse tõlgendamise pädevus
Kitsendav tõlgendamine tähendab mõiste tunnuste rangemat määratlemist.
Laiendav tõlgendamine tingimuste abstraktsusastme suurendamist, mille tulemusena teatud kohustuslikud kriteeriumid muudetakse leebamaks.
Tõlgendus laias tähenduses on alati seotud keelega. See on tähenduse andmine keelelisele väljendusele, sõnale või lausele. Tõlgendus kitsas tähenduses tähendab seda, et võetakse mitmetest erinevatest variantidest mõne või mõned, mille tähendus sobib selles olukorras kasutada.
Õiguse analoogia rakendamine - st ei ole sooritatud küll sellist tegu, mis vastaks konkreetse õigusnormi koosseisule, kuid see-eest kohaldatakse osundatud koosseisu sellele reguleerimata juhule kui analoogile (sarnasele, lähedasele juhule). Seaduse analoogia tähendab kohaldada teatud juhul reguleerimisel norme, mis reguleerivad analoogilisi, sarnaseid aluseid, juhtusid, korda, õigussuhteid või nähtuis. Õiguse analoogia kohaldamine toimub seadusandluse üldiste põhimõtete kohaselt.
11. Õigusliku argumentatsiooni teooria. Õigusliku tõlgendamise olemus.
Argumentatsiooniteeoria – ütleb, et on olemas üldine, praktiline diskursus ( abstraktne kõne), kus diskuteeritakse kõigi inimestele oluliste küsimuste üle, selle erijuht on juriidiline argumentatsioon. Pole ühte õiget lahendust, on vaid paremad ja halvemad argumendid, lõppastmes peame need kõikvõimalikud argumendid kokku koguma ning nende pinnalt otsustama.
Tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleeme tekitava õigusnormi teksti arusaadavaks. Tõlgendamise esemeks on õiguse tekst.
Seaduse tõlgendamise ülesanne on asetada ennast mõtetes seadusandja kohale ja korrata kunstlikult tema tegevust. Nii on tõlgendus seaduse sees oleva mõtte rekonstruktsioon.
Fakti ehk tõsiasja ehk tõiga all mõeldakse tegelikku asjade seisu. Fakte saab väljendada tõeste väidetega.
Juriidiline fakt ehk õigusfakt on õiguslikku tähendust omav asjaolu. Juriidiliste faktide esinemine tekitab, muudab või lõpetab õigussuhteid. Juriidilisi fakte, mis kogumis võetuna põhjustavad õigusliku tagajärje, nimetatakse juriidiliseks koosseisuks.
Tõend ehk mille abil tõlgendamisesemesse kuuluvate asjaolude selgitamine tugineb. Nii isikuline ehk ütlus kui ka esemeline nt dokumendid , foto jne. Otsesed ja kaudsed tõendid. Algsed ja tuletatud tõendid.
Presumptsioon . Mingi juriidilise fakti olemasolu eeldamine, millest lähtutakse, kuni vastupidist ei ole tõendatud. Süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdi-mõistev kohtuotsus. Isaduse presumptsioon ütleb, et abielus oleva naise lapse isa on naise abikaasa, kuni vastupidist ei ole tõendatud.
Tõendamiskohustus - kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (näiteks kui hageja ei suuda tõendada asjaolusid, millele tema nõuded tuginevad, jäetakse hagi rahuldamata). Üldreeglina lasub tõendamiskohustus igal isikul, kes esitab konkreetses kohtuasjas nõudeid või vastuväiteid.
Subsumeerimise olemus seisneb selles, et võrreldakse konkreetseid elulisi asjaolusid õigusnormis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga.
Süllogism on kaudne järeldus, deduktiivse järelduse vorm milles vähemalt kahest antud otsustusest paratamatult järeldub uus otsustus ja milles vähemalt üks antud otsustustest peab olema üldine. Süllogism ei ütle midagi väite õigsuse kohta, kuid see annab meile skeemi loogiliste järelduste tegemiseks kahe esitatud väite põhjal.
Õigusliku otsuse põhjendamise nõue igaüks, kelle õiguseid riigivõimu teostamisega riivatakse, võib nõuda riive põhjuste teatavakstegemist, üksnes siis on ta võimeline riigiga kui võrdne võrdsega suhtlema ning vajadusel olema valmis oma seaduslikke õiguseid kaitsma.
Õigusliku otsustuse vormistamine: lahendit võib kirja panna otsustus või analüüsi stiilis. Lahend koosneb põhimõtteliselt järgmistest osadest:

probleem või küsimus. Probleem või küsimus peaks olema võimalikult konkreetne.

otsustus või järeldus. Otsustus ehk resolutsioon on õiguse rakendaja tahte väljendus. Järeldus onsisuliselt vastus küsimusele.

faktilised asjaolud . Tavaliselt algab dokument pöördumises esitatud, varasemate menetluste käigus tõendamist leidnud ja käimasoleva menetluse käigus kogutud ja tõendatud asjaolude ja tõendite kirjeldamisega.

õigusaktid ja -analüüs. Õiguslikus dokumendid tuuakse tavaliselt välja õigusnormid, millele õiguse rakendaja

analüüs või arutlus. Dokumendis tuleb õigusaktide analüüsi tulemused seostada faktiliste asjaoludega.
Subsumptsioon - kõigi võimalike nõuete kontroll. Juriidilise metoodika tuum. See tähendab faktilise olukorra ja õigusnormi teokoosseisu vastavuse (kui šablooni) kontrollimist: “ millisele õigusnormile saab soovitud tagajärje saavutamiseks nõuet toetada?”
12. Tõlgendamise klassikalised meetodid
Grammatiline tõlgendamine selgitab õigusakti sõnastust keeleliselt, määrates kindlaks sõnade ja lausete tähenduse. Suure tähendusega on keele üldmõistete ja juriidiliste mõistete eristamine. Grammatiline tõlgendamine – normi tõlgendamine lähtudes eelkõige keele reeglitest.
Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine kasutab õigusakti sisu kindlakstegemiseks formaalloogika reegleid. See tõlgendamisvõte tähendab õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. Võetakse mõistete tähenduse kindlakstegemisel arvesse kõiki asjassepuutuvaid õigusakte, mitte ainult seda, mida tõlgendatakse.
Ajalooline tõlgendamine selgitab välja õigusakti väljaandmise ajal valitsenud ning õigusakti loomiseni viinud tingimused, olukorrad ja põhjused. Siin saab kasutada õigusakti ettevalmistus­materjale.
Teleoloogiline tõlgendamine ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine on samuti nagu ajalooline tõlgendaminegi subjektiivne, lähtub normi eesmärgist. Aluseks on kehtiv õigus ja väärtussüsteem. püüab õigusakti mõtet tuvastada selle vastuvõtmise eesmärgi ja autorite kavatsuste kaudu. Siin kasutatakse ühe allikane õigusakti preambulit.
Tõlgendamismeetodid laiemalt: Tõlgendamine on üldiselt möödapääsmatu; õigustekstid on kompleksed ja sellisena tuleb neid ka lugeda. Isegi tavakeelsetel sõnadel on juuras sageli õigusmõiste tähendus ja tuleb teada nende definitsiooni. Tõlgendamisel tuleb järgida tunnustatud metoodikat, vastupidine tähendaks mitte vastavust juristi töö kvalifikatsioonile. Teiseks, tõlgendamisruumil on absoluutne piir; igal sõnal/mõistel on nii sisemine piir (tuum, millest kitsamalt ei tohi tõlgendada) ja väline piir (millest avaramalt ei tohi tõlgendada). Piiri ületamine on võimalik protsesside ja nähtuste sarnasusel, mitte aga õiguse tõlgendamise juures. Tõlgendamise abimaterjaliks on juristil (kohtu)praktika ja õigusteaduslik kirjandus.
Tõlgendamistulemuste põhjendamise olulisus: Põhjendused teevad võimalikuks ühiskondliku kontrolli. Kodanikul peab olema võimalus mõista ja kiita heaks tehtud otsuseid, otsuste tunnustamise aluseks on nende objektiivsus ehk erapooletus ja asjalikkus. Tõlgendamine on teatud mõttes loov ning õigust arendav tegevus. Põhjendused annavad arengule suuna. Põhjendatud otsus saab eeskujuks järgnevatele omataolistele lahenditele. Tõlgendamistulemus on oluline protsessi asjaosalistele kui informatiivne väärtus ning nii on tulemused ka avalikult kontrollitavad .
13. Õiguse allikad- tava ja pretsedent õiguse allikana
1. õiguslikud tavad- Riikluse arenedes säilis osa tavanorme traditsioonilisel kujul, osa aga panid aluse kirjalikule õigusele. Tavaõigusest eristus ajapikku teatud püsikogum, mida tänapäeval tuntakse rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavadena (näiteks saadikupuutumatus )., Riikluse areng tekitas ka uusi tavasid (näiteks parlamentaarsed tavad)
2. lepingud - Lepingu kui õiguse allika efektiivsuse tagab eeskätt kokkuleppe vabatahtlikkus , mis omakorda põhineb vastastikusel huvitatusel ja kasul. Riikidevahelistes suhetes ehk rahvusvahelises õiguses on leping tava kõrval õiguse allikaks.
3. kohtulahendid ehk –pretsedendid- See õigusallikas on eriti oluline anglosaksi maades, kus kohtud tuginevad õigusemõistmisel varasematele kohtulahenditele. Kui varasemaid analoogseid lahendeid pole, siis kohtu otsus loob pretsedendi, mida hiljem arvestatakse. Nii loob kohus oma otsusega õigust, olles seega õiguse allikaks. Kuigi Eesti õigussüsteem on põhimõtteliselt erinev anglosaksi maades kehtivast, leiavad ka meil Riigikohtu lahendid madalama astme kohtutes arvestamist kohtuasjade lahendamisel.
4. õigusteadlaste arvamused- Vana-Roomas olid õigusallikatena tuntud autoriteetsete juristide arvamused. Tänapäeval on eriti anglosaksi maades kohtutes laialdaselt kasutatud tuntud juristide, eriti kohtunike mitteametlikud kommentaarid. Ka Eesti õigussüsteemis on levinud seaduste kommenteerimine või kommentaaride avaldamine juriidilistes väljaannetes. Ka Riigikohus on mitmes oma otsuses viidanud õigusteadlaste arvamustele.
5. õigustloovad aktid - ehk normatiivaktid ehk õiguse üldaktid on sellised seadused ja määrused, mis sisaldavad õigusnorme – üldkohustuslikke käitumiseeskirju.
Õiguse allikate ajalugu: Tavaõigus tekkis sugukaonnas. Sugukonnas oli nn juhtkond ja ta oli sundivaks keskvõimuks. Et sugukond oleks elujõuline, hakati piirama liikmete individuaalseid vabadusi ja õigusi. Algselt küll tavaõigusel sundivat iseloomu polnud, kuid hiljem muutis keskvõim selle kohustuslikuks .
Põlluharimise levides hakkas arenema majandussüsteem ja ühiskonnal oli vaja uut tüüpi organisatsiooni, milleks sai riik. Arhailine riik lõi aluse kirjutatud õigusele, seadusõiguse tekkeks.
Õigusallikate kujunemisloos on tähtsal kohal rooma õigusel. Roomlased arendasid teatud protsessitüübid: hagide süsteem. Mis oli küll suht algeline ja puudustega. Ja kui võim hakkas pöörduma ainuvalitseja poole, hakati tegelema kodifitseerimise põhimõtete realiseerimisega. Järgnes frankide õigus, prantsuse õiguse allikas.
13saj hakati koguma kokku tavaõiguslikke sätteid, millega olid nõus läänihärrad. Tänapäeva mõsites oli tegu läänihärradele kuuluva avaliku õigusega, sest oma sisult koosnesid normid läänihärrade ja talupoegade kohustustest. Piirkonniti normid erinesid.
Linnade arenedes said linnade raed õiguse luua õigust. Linnaõigus oli arenenum, kui lääne õigus, sest linnades oli majanduselu arenenum ja komplitseeritum.
Õigusallikate prima- facie –kohustuslikkus: Reegli, kohustuse, õiguse, printsiibi algstaatus. Näiteks prima facie kohustus on selline, mis üldiselt kehtib, sest selle jaoks on olemas kindel moraalne alus või õigustus. Kuid konkreetset olukorda vaagides võib osutuda, et mingid teised kohustused, õigused või muud kaalutlused kaaluvad prima facie kohustuse üles, mistõttu viimane ei osutu tegelikuks kohustuseks ehk kõiki-asjaolusid-arvestades-kohustuseks.
Õigusallikad kohtumõsitmisel: Põhiseadus, normatiivsed aktid e viited õigusallikatele, pretsedendid, muud seadused, Euroopa inimõiguste Konvensioonon. Tavaõiguses olid erinevad katsed, et selgitada välja, kas isik on süüdi või mitte nt. uputamine , hõõguva rauatüki käes hoidmine jne.
Puudus või viga kohtuotsuses: Õigusviga- Põhiseadusvastasus, faktiviga- ilmnevad faktid pärast otsuse jõustumist.
14. Õigusaktide mõjude analüüsi
Nii enne kui ka pärast õigusaktide rakendamist on õigusakti mõjude analüüsi kitsamas tähenduses tarvis eelkõige selleks, et parandada tulevikus langetatavate otsuste ja nende põhjal kujundatud õigusloome kvaliteeti. Viimane sõltub otseselt sellest, kui põhjalikku eeltööd õigusakti ettevalmistamisel on tehtud. Kui enne eelnõu koostamist vastatakse olulistele küsimustele regulatsiooni vajalikkuse ja sellega kaasneva kohta, paraneb nii eelnõude kui ka seaduste kvaliteet. Sellega hoitakse kokku vahendeid, mida nõuab eelnõude korduv ümbertegemine, et lahendada probleeme, mida oleks saanud kohe alguses vältida. Kasutatakse riigi tasandil.
Õigusaktide mõjude analüüsi peetakse rahvusvahelises praktikas üheks parema õigusloome saavutamise instrumentideks koos kehtiva õiguse lihtsustamise, huvigruppide kaasamise, haldus koormuse jälgimise ja vähendamise ning õigus loome algatuste eelanalüüsiga. Õigusnormide mõjude analüüsi (ÕMA) eesmärk on seega tagada kvaliteetsem õigusloome, et hinnata adekvaatsemalt nii lahendatavat probleemi (vajalikkus), lahendusvariante, meetmete otstarbekust, rakendamisega kaasnevaid tulusid- kulusid jpm.
15. Õigusvaidluse lahendamise jurisdiktsioonilised ja mittejurisdiktsioonilised viisid.
Jurisdiktsioon on üks osa riigi suveräänsusest ja viitab seadusandlikule, kohtulikule või administratiivsele kompetentsile. Seadusandlik jurisdiktsioon sisaldab riigi õigust rakendada enda seadusi erilise tegevuse, suhete või olukordade puhul
Kohtumenetlus : Kui pooled ei soovi vaidlust lahendada kohtuväliselt, on nõudega võimalik pöörduda kohtusse. Eestis kehtib kolmeastmeline kohtusüsteem. Kohtule tuleb esitada nõuetekohased dokumendid ja tasuda riigilõiv.
Kohtuvaidluse lahendamisel võib esindada end ise või esindaja (nt jurist , vandeadvokaat) kaudu. Kui on valitud endale esindaja, siis võib ta kohtus asja lahendamisel osaleda üksi või koos kodanikuga. Kui kohus teeb otsuse kodaniku kasuks, kuid teine pool vabatahtlikult kohtuotsust ei täida, võib pöörduda sundtäitmiseks kohtutäituri poole. Eesti kohtutes tehtud otsused kehtivad ja on täidetavad ka välismaal.
I kohtuaste, maakohtud (4) –mis arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalasju ühes või mitmes kohtumajas, mis asuvad maakohtu tööpiirkonnas;
I kohtuaste, halduskohtud (2) –mis arutavad esimese astme kohtuna haldusasju;
II kohtuaste, ringkonnakohtud (2) –mis arutavad tsiviil-, kriminaal - ja haldusasju apellatsioonikohtuna;
III kohtuaste, Riigikohus on kõrgeim kohus, põhiseaduse järelevalve kohus ning kassatsioonkaebusi ja teistmisavaldusi läbivaatav kohus.
Mittejurisdiktsoonilised viisid:
Lepitamine: Lepitusmenetlus on kohtuväline vaidluse lahendamise võimalus, kus pooled valivad lepitaja või pöörduvad lepitusorgani poole. Lepitajaks võib olla notar , vandeadvokaat või muu vaidluspoolte poolt määratud isik. Lepitaja on erapooletu isik, kes toetab osapoolte suhtlust vaidlusele lahenduse leidmisel. Ta võib nõustajana esitada ka omapoolse lahendusettepaneku, kuid viimane otsustusõigus jääb siiski osapooltele.
Lepitusmenetluses tehtud otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik. Kui kokkuleppe pool keeldub oma kohustuse täitmisest, võib pöörduda kohtusse. Lepitusmenetluse plussideks kohtumenetluse ees on odavus , kiirus ja konfidentsiaalsus .
Mediatsioon tähendab vaidluse lahendamise menetlust, mille puhul vaidlevad pooled paluvad vahendajal ehk mediaatoril anda sõltumatu hinnangu probleemile, abistada pooli läbirääkimistel lahenduse leidmiseks ja pakkuda välja õiglane lahendus. Niisuguse lahendusviisi peamine eeldus on vaidlevate poolte kokkulepe ja vahendaja erapooletus.
Vahekohtumenetlus on samuti alternatiivne vaidluste lahendamise viis. Kuna vahekohtu koosseisu määravad pooled ise, saavad nad olla kindlad vahekohtunike teadmistes, kogemustes ja erapooletuses. Lisaks on osapooltel õigus valida menetluse keelt, kohaldatavat õigust ja menetlusreegleid. Vahekohus võib olla ühekordselt moodustatud või alaliselt toimiv. Alaliste vahekohtutena tegutsevad nt Notarite Koja vahekohus ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohus. Vahekohtus tehtud otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik ja lõplik, s.t vaidlust edasi kohtusse viia ei saa.
16. Menetlusõigus ja menetlus.
Menetlus on ühiskonnas aset leidva otsuse kujundamise ja konsensuse saavutamise protsess, mis on suunatud ühiskonna nappide ressursside õiglasele jagamisel ja mille tulemus on ühiskonna teatud sotsiaalsete mehhanismide toimel selle liikmetele siduv, legitiimne .
Menetlusõiguse normid reguleerivad õigusprotsesside toimumist - nt tsiviilkohtumenetluse seadustik , mis reguleerib kohtuprotsesside toimumist - mis on hagi, kuidas seda esitada, mis peab seal kirjas olema jne või kriminaalmenetluse seadustik, või nt notarite ametitoimingute tegemise kord.
Seaduses sätestatud kohtumenetluse põhimõtetest on olulisemad järgmised:
• igaühel on õigus kasutada oma õiguste ja vabaduste kaitseks õigusabi kõigis kohtumenetluse staadiumides, kriminaalmenetluses tagatakse kahtlustatavale, süüdistatavale ja kohtualusele õigus kaitsele;
• esimese astme kohtus toimub kohtuasja vahetu arutamine — selle kohaselt peab kohus uurima tõendeid vahetult ( kuulama ära protsessiosaliste seletused ja tunnistajate ütlused, uurima ekspertide arvamusi ja dokumentaalseid tõendeid, vaatlema asitõendeid ja teostama paikvaatlusi);
• esimese astme kohtus peab toimuma asja suuline arutamine kohtuistungil;
• kohtuasja arutamise järjepidevuse tagamiseks arutab asja algusest lõpuni sama kohtukoosseis; kui asja arutamisel kohtunik või kohtukaasistuja vahetub, arutatakse asja algusest peale;
• kohtumenetlus toimub eesti keeles. Kohtumenetlus võib toimuda ka muus keeles, kui kohus ja asjaosalised seda valdavad. Asjaosalistele isikutele, kes ei saa aru kohtumenetluse keelest, tagatakse õigus tutvuda asja materjalidega ja võtta osa kohtumenetlusest tõlgi vahendusel.
Kohtumenetlus jaguneb:

• väärteo- ja kriminaalkohtumenetlus – tuvastatakse, kas on toime pandud väär- või kuritegu ning kas, keda ja kuidas tuleb selle eest karistada ;·
  
• tsiviilkohtumenetlus – vaadatakse läbi eraõiguslikest suhetest (nt pere- omandi-, võlasuhted) tulenevaid kohtuasju;·
  
• halduskohtumenetlus – lahendatakse avalik-õiguslikke vaidlusi (nt kontrollitakse riigi või omavalitsuse haldusakti või toimingu õiguspärasust).
  

* Väärteo- ja kriminaalmenetlust ei saa üksikisik algatada, seda saab teha vaid riigi- või omavalitsusorgan: nt politsei, prokuratuur , maksu- ja tolliamet, vallavalitsus jt. Kui on kahtlus , et on toime pandud väär- või kuritegu, on kõige lihtsam pöörduda politseisse.
Apellatsioon ongi sisuliselt edasi kaebamine, aga eesti keeles on II ja III astmesse kaebamise kohta erinevad nimetused, vastavalt kaebus ja edasikaebus ehk kassatsioonikaebus .
Apellatsioon - alama astme kohtu otsuse sisuline läbivaatamine kõrgema astme kohtus
Kohtuotsus jõustub pärast edasikaebamise tähtaja möödumist. Kohtulahend täidetakse pärast jõustumist.
Teistmine protsessiosalise avalduse alusel uute asjaolude ilmsikstulekul jõustunud otsuste ja määruste uuesti läbivaatamine.
1. Sotsiaalne norm ja selle tunnused, funktsioon, liigid.
Sotsiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku tahet ja reguleerivad ühiskondlikke suhteid (suhteid inimeste vahel). Käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides, eeskätt sotsiaalne kohustus.
Sotsiaalse normi põhitunnused:
1) käitumist motiveeriv toime – käitumiseeskiri, mis mõjutab inimeste tahet ja motiveerib inimest valima normis prognoositud reegli kohaselt;
2) kohustus – inimene allutab oma käitumise normi eeskirjale;
3) realiseerimise viis – sotsiaalne kohustus täidetakse vabatahtlikult või sotsiaalse surve mõjul;
4) eesmärk – saavutada kehtestatud reegliga soovitud käitumine;
5) abstraktsus ;
6) kehtivus aegruumis – kehtivad püsivalt mingil kindlal ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes
Sotsiaalsete normide funktsioon– Nad on inimeste käitumise suunamise viisiks ja vormiks, seeläbi ka üksikisiku sotsialiseerimise vahendiks . Nad on suunatud ühiskonnas kõigi ja igaühe kaitstuse tagamisele ning kooselu korrastamisele.
Sotsiaalsete normide liigid:
1) tavanormid e kombed: on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud valdkondades ja ning juhtudel. Neid antakse edasi suuliselt või eeskuju najal .
2) moraalinormid: eriti püsivad väärtushinnangud, mis mõjutavad inimese käitumist kogu elu, kujundades tema autonoomse kõlbelise teadvuse.
Moraalinormide toime on põhimõtteliselt universaalne ja hõlmab praktiliselt kõiki teovõimelisi inimesi. Moraalinormide autoriteet tugineb austuse alusele – võetakse omaks eeskätt kui sotsiaalne väärtus, mille pinnalt tekib sotsiaalne kohustus.Moraalinormid omandatakse õppimise teel 3)
3) korporatiivsed normid: on käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid. Korp. normides sisalduvad õigused ja kohustused kehtivad üksnes selle liikmeskonnale.
4) õigusnormid: on süstematiseeritud, lähtuvad riigist ja tagatakse riikliku sunniga.
2. Õigusnorm sotsiaalse normina, selle mõiste ja tunnused.
Õigusnorm on üldise iseloomuga , üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.
Sotsiaalse korra hulka kuulub ka õiguskord kui hästi organiseeritud õigussüsteem. Õiguskorra normatiivse aluse moodustavad õigusnormid. Õiguse normatiivne tõlgendamine näitab, et olemasolevast õigusest võib luua normi-reegli vaid juhul, kui olemasolevat õigust mõistetakse kui ühtset ja põhimõttelist alget.
Tunnused
1) Üldine iseloom (hõlmab kõiki)– suunatus isikute huvidele või ühiskonna üldhuvidele ning prognoositud käitumismall õigusnormis.
2) Üldkohustuslikkus (tagatud riigi sunniga) – imperatiivsus ning vajadusel konkreetse sanktsiooni rakendamise võimalus.
Kõik sotsiaalsed normid põhinevad kohustusel, kuid õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund.
3) Formaalse määratletuse aspektist iseloomustab õigusnormi:

• loogiline struktuur;
  
• eriline normikeel, mis ühelt poolt baseerub vastava emakeele alusele, kuid kasutab erilist formaliseeritud ratsionaalset lauseehitust.
  

3. Õigusnormi liigid
Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi liigitatakse õigusnorme:
1) regulatiivsed – määravad õigusi ja kohustusi;
2) õigustkaitsvad – näevad ette juriidilise vastutuse õigusrikkumise eest.
Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi:
1) kohustavad ;
2) keelavad;
3) õigustavad ehk lubavad või volitavad.
Ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi:
1) imperatiivsed ehk kategoorilised ( kohustav / keelav )
2) dispositiivsed – jätavad pooltele õiguse määratleda õigusi ja kohustusi ning võimaliku riigi poolt kehtestatud lahenduse variandi , kui pooled ise ei ole määranud teisiti (õigustav)
3) soovitavad (ka juhendavad, selgitavad) (õigustav).
Eriliigitused:
1) definitsiooninormid ehk legaaldefinitsioonid ;
2) delegatsiooninormid: volitab edasi kedagi midagi tegema, õigusakti välja andma vms.
3) era- ja avaliku õiguse normid
4) normid õigusharude järgi (tsiviilõiguse, kriminaalõiguse, tsiviilprotsessiõiguse, kriminaal protsessi­­õiguse, riigiõiguse, tööõiguse jne normid).
Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid ehk menetlusnormid
Materiaalõiguse normid reguleerivad aluseid (juhte), tingimusi, kuidas mingite asjaolude esiletulekul tuleb käituda.
Materiaalõiguse normid:
1) ei rakendu iseenesest;
2) eeldavad, et subjekti mitteõiguspärase ehk õigusvastase käitumise korral tuleb kohaldada protsessuaalõiguse normides sätestatud sundi.
Protsessuaalõiguse normid reguleerivad materiaalõiguse normide rakendamise menetlust ehk korda; need on menetlustoiminguid reguleerivad ja käivitavad normid.
Protsessuaalõiguse normid laiemas tähenduses on kõik rakenduslikku toimet reguleerivad normid (nt seaduste rakendussätted), kitsamas tähenduses aga vastava materiaalõiguse haruga loogiliselt seotud õigusemõistmise või vaidluste lahendamise menetlusnormide süsteemne kogum (nt tsiviilmenetluse normid).
Täielikud ja mittetäielikud normid
Seletavad normid- määratlevad faktilist koosseisu, faktilise koosseisu elementi või täieliku õigusnormi õiguslikku tagajärge;
Kitsendavad normid- välistavad olukorra, kus õigusnormi faktilist koosseisu saab sõna mõttest lähtuvalt laiendada ka nendele elulistele asjaoludele, mille suhtes ta ei tohi kehtida. Kitsendavad õigusnormid sisaldavad mittekehtivuse, mis on mõistetav ainult seoses positiivse (õigusnormist tuleneva) kehtimisega.
Viitavad normid- viide mõnes muus normis sisalduvale faktilisele koosseisu elemendile või õiguslikule tagajärjele.
Otsene viide- kui õigusnormi tekst sisaldab osunduse sama õigusakti mõnele teisele paragrahvile,
Blanketne viide- kui õigusnorm osundab mõnes muus õigusaktis sisalduvale õigusnormile.
Subjektide ringi järgi:
1) üldised – norm on adresseeritud üldsubjektile
2) spetsiaalsed – norm on adresseeritud vaid teatud subjektide ringile , nt kaitsevägi.
4. Õigusnormi loogiline struktuur ja selle elemendid: hüpotees, dispositsioon ja sanktsioon .
Õigusnormi loogiline struktuur näitab, millistest spetsiifilistest struktuuri elementidest ja millistest seostest õigusnorm koosneb. Täismahus koosneb õigusnorm tema loogilise struktuuri kolmest elemendist:
1. hüpotees (H)
2. dispositsioon (D)
3. sanktsioon (S).
Hüpotees on õigusnormi obligatoorne element, sest ilma selleta ei ole õigusnormi. Seetõttu peaks iga õigusnorm algama sõnaga “kui”. Normitehniliselt seda ei kasutata, kuid alati on sõna “kui” juurdemõeldav ja mõtteliselt tunnetatav.
Hüpotees (H) liigitatakse:
1) absoluutselt määratletud hüpotees
2) osaliselt määratletud hüpotees.
Dispositsioon määrab õigustatud või kohustatud subjektid ning lubatud, keelatud või kohustatud käitumise või sellest hoidumise hüpoteesis märgitud asjaolude esiletulekul ehk juhtudel.
See osa normis sisaldab nõutava käitumise reegli õigustatud või kohustatud subjektile või mõlemale.
Dispositsioonid liigitatakse:
1) otsesed: dispositiivsed tunnused (subjektid ning neilt nõutav käitumine või sellest hoidumine) on antud täielikult selles õigusnormis (dispositsioonis).
2) viitavad: antud sättes ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele (siis saab kogu dispositsiooni teada, kui lugeda mõlemat sätet nende koostoimes).
Blanketsed – sisuliselt on tegemist viitava normiga, kuid sättes endas ei sisaldu otsest viidet sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile, vaid nt:- teisele õigusaktile, milles sisaldub viidatav säte või - isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda.
Sanktsioonid liigitatakse:
1) suhteliselt määratletud – on alternatiivsed liik ja määr, nt antakse mitu kindlat karistusliiki või on üks karistusliik, kuid karistuse määrad on antud ülem- või alammääradena.
2) absoluutselt määratletud– on määratud täpselt üks liik või määr (nt vabadusekaotus 3 aastat).
Sanktsioon on konkreetne karistusliik, mille eesmärk on mõjutada preventiivselt kõiki subjekte käituma tulevikus üksnes õiguspäraselt.
5. Juriidiline fakt. Selle mõiste ja liigid.
Juriidiline fakt on see fakt, mis vastab normi hüpoteesis toodud tingimustele. St fakt, millega norm seob õigusliku tagajärje (mis avaldub sama normi dispositsioonis või sanktsioonis).
Juriidilised faktid liigitatakse:
Tekkimise iseloomust sõltuvalt:
1) juriidilised sündmused:
* absoluutsed – tekkepõhjus ja kulgemisprotsess ei sõltu inimese tahtest (nt maavärin,Maa meteoriiditabamus)
* suhtelised – tekkepõhjus sõltub küll inimese tahtest, kuid kulgemisprotsess enam mitte – eostamisele järgneb inimese sünd, tapmise järel saabub surm, jne.
2) Juriidilised teod: on füüsilise või juriidilise isiku tegevus või tegevusetus , millega õigusnorm seostab õigussuhte tekkimise, muutmise või lõpetamise või muu juriidilise tagajärje. Juriidilised teod on enim esinevateks juriidilisteks faktideks (nt tehingud ).
Õigusliku tagajärje poolest
* õigusi ja kohustusi tekitavad - nt tapmise fakt, lepingu sõlmimine
* õigusi ja kohustusi muutvad – nt lepingu muutmine, karistusmäära pehmendamine
* õigusi ja kohustusi lõpetavad – nt surmanuhtluse tühistamine seadusega, kohtu poolt lepingu kehtetuks tunnistamine.
Faktide kogumi järgi
* lihtfaktid – nõutav vaid üks juriidiline fakt, nt rongiliiklust segada võivate esemete asetamise eest raudteele – vaid see toiming kui fakt;
* liitfaktid – nõutav kaks või enam juriidilist fakti, et tekiks, muutuks või lõpeks vastav õigus või kohustus (nt üliraske kehavigastuse/ tekitamise eest/ hädakaitse piirideületamisel/ … - nõutav kahe juriidilise fakti esinemine, et tekiks õigussuhe, mis käivitaks järgneva.
Juriidilisi fakte, mis kogumis võetuna põhjustavad juriidilise tagajärje saabumise, nimetatakse juriidiliseks koosseisuks.
Juriidilise fakti tähendus on antud seadusega nii inimeste õiguspärastele kui õigusvastastele tegudele (õigusrikkumised).
Juriidilised teod:
1.Õiguspärased teod
1) juriidilised toimingud
2) haldusaktid
3) juriidilised tehingud:
* ühepoolsed
* kahe- või mitmepoolsed.
2. Õigusvastased teod
1) kuriteod
2) väärteod
3) distsiplinaarõigusrikkumised
4) era- ehk tsiviilõigusrikkumised
6. Õigussuhte olemus ja mõiste.
Õigussuhe on õigusnormide alusel tekkiv tahteline seos, kus õigussuhte pooled esinevad subjektiivsete õiguste ja õiguslike kohustuste kandjatena.
Õigussuhte spetsiifilised tunnused on:
1) Õigussuhe on niisugune inimestevaheline seos, mis tekib õigusnormi alusel. See on ka tema peamine spetsiifika. Õigussuhe on õigusnormi realiseerimise üheks vahendiks.
2) mis tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu
3) mille säilimise tagab riik.
4) mis kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu.
Õigussuhted võime liigitada järgmiselt:
1. õigusliku toime iseloomu alusel:
a)regulatiivsed - põhinevad regulatiivsetel õigusnormidel
b)õigustkaitsvad - põhinevad õigustkaitsvatel
2. juriidilise kohustuse iseloomu alusel:
a) aktiivsed- mida kohustatud subjekt peab tegema
b) passiivsed- mida kohustatud subjekt ei tohi
3. õiguste ja kohustuste jagunemise alusel:
a) lihtsad õigussuhted - üks pool on üksnes õiguste ja teine üksnes kohustuste kandja;
b) liitõigussuhted - mõlemad pooled on nii teatud õiguste kui ka kohustuste kandjad .
7. Subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus.
Subjektiivne õigus on positiivsest õigusnormist õigussubjektile tulenev ja kuuluv õigustus. Subjektiivses õiguses peegelduvad nii õigussubjekti HUVI kui ka VÕIM.
Eraõiguslikud subjektiivsed õigused
Tulnenevalt subjektiivse õiguse sisust, jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:

Absoluutsed õigused - subjekti õiguslik võim asja üle ning õigus välistada kolmandate isikute mõju. Nt omand.

Relatiivsed õigused - nõudeõigused. Õigus nõuda kolmandatelt isikutelt tegevust / tegevusetust. Tekib absoluutse õiguse rikkumisel. Nt õigus nõuda omandi tagastamist.

Konstitutiivsed õigused - annavad isikule õiguse ühepoolselt õigusi luua/muuta/lõpetada. Nt testament , edasikaebamisõigus, ühepoolne lepingu annulleerimine.
Tulenevalt õiguse objektist, jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:

Isikuõigused - suunatud õiguse omajale. Õigus vabale arengule

Perekondlikud õigused - abikaasade absoluutsed õigused.

Varanduslikud õigused - õigus oma vara režiimi määrata. Teenivad majanduslikke huve.
Avaliku õiguse subjektiivsed õigused
Need on kaitsval normil põhinevad õigused avaliku võimu kandjate vastu. Tegemist on ka ühe õigusriigi tähtsa tunnusega, mis annab "õigusliku tee" avaliku võimu vastu.

õigused avalikus elus osalemiseks - poliitilised õigused, nt valimisõigus

õigused ühisolemisele - huvi riigi tegevuse vastu, mis on suunatud üksikisiku heaks

vabadusõigused - konstitutsionaalsed põhiõigused ja - vabadused .
Juriidiline kohustus on käitumine, mida tuleb teostada õigustatud isiku huvides. Käitumise määra kohta annab ettekirjutuse vastav õigusnorm. Kuna subjektiivset õigust valdaval subjektil on õigustus midagi teha, korrespondeeruvad sellele juriidilised kohustused. Absoluutse subjektiivse õiguse rikkumisel tekib õigussubjektil relatiivne e nõudeõigus kolmanda isiku vastu, kellel tekib sellega vastav juriidiline kohustus taastada endine olukord, ehk õigussubjektile anda tagasi absoluutne subjektiivne õigus. Samas eksisteerib juriidiline kohustus ka ilma nõudeõiguseta. Nimelt peavad isikud alati silmas pidama teise isiku absoluutseid subjektiivseid õigusi.
8. Õigussuhte subjekt ja objekt.
Õigussuhte subjektid on subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjad. Nendeks on isikud, kes osalevad õiguslikus elus. Kuna õiguslik elu koosneb tervest reast õigussuhetest, siis on õiguse subjektideks kõik need isikud, kes võivad olla osalejateks õigussuhetes.
Isikud jagunevad 2ks:
• füüsilised isikud – inimesed ja
• juriidilised isikud – seaduse alusel loodud õigussubjekt.
Juriidilised isikud jagunevad omakorda:
• eraõiguslikud – erahuvides ja selle juriidilise isiku kohta käivate seaduste alusel loodud
• avalik-õiguslikud – riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu avalikes huvides loodud juriidiline isik (loodud selle juriidilise isiku kohta käivate seaduste alusel). .
Õigussuhte objektiks on kõik need esemed, mittemateriaalsed väärtused, millele on suunatud õigussubjektide käitumine ja mille tõttu õigussuhe üldse tekib. Õigussuhte objektiks loetakse materiaalseid ja mittemateriaalseid nähtusi, mis õigussuhte subjektide jaoks esinevad hüvedena. Inimene on samaaegselt paljude õigussuhete subjekt. Õigussuhte sisu, subjektid ja objektid on õigussuhte elemendid e. osad.
1. Õiguse arengu perioodid.
Arhailine õigus kui õigusajaloo esmane etapp – selles tähenduses ka sugukondlik õigus, hõimuühiskonna õigus, riigieelne õigus.
Tegemist on arhailise kultuuriga , arhailiste struktuuridega, mis ei ole seotud mingisuguse ajavahemikuga. Seisneb eelkõige isade pärandi hoidmises – kõik mis ma olen saanud, pean ma hoidma ja võimalikult muutumatuna järgmistele põlvkondadele edasi andma.
Veritasu - ohver või ohvri sugulased maksid kurjategijale kätte, et taastada õiguskord.
Talioon - karistus peab täpselt peegeldama kuritegu (silm silma, hammas hamba eest).
Arhailist õigust ei huvitanud tegija , ettevaatamatus ja tahtlus . Kahju tuli hüvitada—taastada endine õiguskord. Õigusemõistmise toimingu eesmärk on vana hea õiguse taastamine.
Arhailise õiguse 2 aspekti:
1. Arhailine õigus kui sugukondlik õigus, on seotud kindla ajalise perioodiga.
2. Arhailine õigus kui eriline õigus ei ole seotud kindla ajaga .
Arhailine õigus ei vaja kirja panemist – suulisus!
Arhailises õiguses pole indiviide, on hõimu liikmed. Trahvi maksab sugukond tervikuna . Omasid hoiti , iga võõras oli vaenlane . Ka abielu näitks puudutas kaht sugukonda, mitte kahte isikut. Oluline oli vanne e tõotus. Jumal oli kõrgeim, ainult tema oli karistaja. Õigusrikkumises pole tähtis toimepanija vaid tegu.
Kohtuotsus ei rajanenud hoopiski mitte tänapäevasel tõendite hindamisel. Kui lehm on varastatud ja lehm on sinu käes, siis sa oled varas . Oli küll ka võimalus ennast süüst puhastada , reeglite kohase vande või anni andmisega. Tänapäevane  tõendite  esitamine  oli arhailisele  õigusele tundmatu.
Antiik-Kreeka : õige ja vooruslik maine riigivalitsemise viis ning õigus olid kosmilise jumaliku korra peegeldus . Looduse seadused olid ideaalsed ja igavesed, inimese omad mitte. Püüdu täiuslikkuse kui eesmärgi poole iseloomustati mõistega teleoloogia. Õiged teadmised eesmärgist juhivad inimesi kõigis valdkondades- teadmised õiglusest on oskus õiglast õigust luua – antiikse loomuõiguse alused. Kui valitseja ei suuda õiget eesmärki tajuda, ei järgne ka vastavat tulemust. Cicero : kui inimeste õigus ei tugine loomuõiguse alustel, siis ta on pärit subjektiivsetest allikatest ja amoraalne .
Antiikaja käsituste kohaselt oli jumalikustatud loodus alati ise eksisteerinud, kristluse dogmaatika kohaselt on vaid Jumal ise primaarne ja igavene . Tema loob maailma, mis on samuti igavene (monoteistliku jumalakäsituse mõju). Inimene loodi teatud ajahetkel ja Jumala loodut saavad inimesed tunnetada vaid sellest alates. Jumal üksinda teab seda, mis alati on olnud, sh mis on tegelikult õiglus ja õigus, hea ja kuri. Inimesed suudavad hoomata vaid tühist osa jumalikust kõiksusest (kõiketeadmisest), aga hea seegi. Seetõttu on teoloogilistes teooriates põhipostulaadiks, et õiguse sisuks tohib olla vaid jumala seadus ( tahe ).
Jumal ei eksi, inimene aga küll - kui juba maapealne riik on täiusliku taevariigi puudulik peegeldus, siis ei ole ka inimeste loodud õigusega lugu parem. Jumala tahtes väljenduvad absoluutselt õiglased kõlbluspõhimõtted (nt kristluses: kümme käsku), milledele peab alati vastama inimeste loodud positiivne õigus. Jumalast lähtuv kõrgem moraal on maise õiguse hindamise mõõdupuuks.
Lääneliku õigustraditsiooni tunnused.
Teadmine õiguse autonoomsusest ja tema kirjalikkusest olid vundamendiks , millelt lähtudes hakkasid 12. Sajandil kujunema lääneliku õigustraditsiooni tunnused.
Peatume eelkõige neil tunnustel, mis USA õigusajaloolase H. Bermani hinnangul on kõige olulisemad.

Lääneliku õigustraditsiooni iseloomulikke tunnuseid oli pikka aega õiguslik pluralism, st olukord, kui ühel ja samal territooriumil ühes ja samas ühiskonnas kehtib ja konkureerib omavahel samaaegselt mitu erinevat õigussüsteemi. 19. – 20. sajandi õigusteadlaste arvamus õigusliku pluralismi suhtes on valdavalt negatiivne, kuid see ei tarvitse vähendada tema olulisust õiguse ajaloolises arengus.

Suhteliselt järsk ning tollastes konkreetsetes oludes järjest enam süvenev vahetegemine mitmesuguste õiguslike instituutide vahel ühelt poolt ning mitmesuguste teist tüüpi (nt haldus-) asutuste vahel. Esimeste hulka kuulusid erinevad õiguslikud toimingud ja neid toiminguid sooritavad asutused, näiteks kohtud, mis keskendusid järjest enam õigusemõistmisele; õigusloovate aktide väljatöötamine, samuti nende protsesside käigus väljatöötavad juriidilised terminid ning normid. Õigus jäi küll veel tava, religiooni, moraali ja erineva taseme poliitika mõju alla, kuid ta oli siiski neist järjest enam eristatavam.

Eelneva eristamisega seonduvalt võib esile tuua, et õigusasutuste tegevuse juhtimine usaldatakse järjest enam spetsiaalse inimeste korpuse kätte, kes tegelevad õigustoimingutega professionaalselt ning kellele see on põhitööks.

Ülalnimetatud professionaalid saavad spetsiaalse erialase ettevalmistuse, mille põhiosaks on kõrgem juriidiline haridus . Neil on oma professionaalne erialane kirjandus ja professionaalsed erialased koolid.

Õigus hakkas endas järjest enam sisalduma ka metaõigust, st teadust õigusest – õigusteadust, mille uurimisobjektiks on õigus ise. Teaduse abil sai võimalikuks õiguse analüüs ja hindamine, mis omakorda mõjutas õiguse enda arengut. Juriidilised normid, terminid, protseduurid ja otsused, asutused muutusid õigust uuriva teaduse andmeteks. Õigustoimingutes professionaalseteosalejate identiteedi lahutamatuks osaks sai arusaam nende andmete süstemaatilisest kogumisest ja tundmaõppimisest, taolise kogumise ja tundmaõppimise vajadusest. Kogutud ja süstematiseeritud andmeid ja teadmisi hakati seejärel tajuma osana õigusest.
Õigusteaduse kujunemine Mandri-Euroopas on lahutamatult seotud ülikoolide kujunemisega, mille õigusteaduskonnad hoolitsesid õiguse kui võimalikult täpselt piiritletud teadmiste kogum arendamise eest. Ülikoolid olid põhiliseks allikaks, kus kujunes välja Mandri-Euroopa professionaalsete õpetatud juristide ühtne „seisus” koos identiteediga.
2. Religioosne/mütoloogiline õigus ja õiguse mõtestamine. Antiikaja õigusmõte. Keskaja õigusmõte.
Religioosne/mütoloogiline õigus ja õiguse mõtestamine
Islami õ. süsteem – kõik inimeste teod jagatud 5 liiki: kohustuslikud, soovitavad, ükskõikseks jätvad, ebasoovitavad, keelatud; reguleerib inimeste elu väga üksikasjalikud –kuni söömise, riietuse, laste kasvatamiseni jne; kriminaalõigus arhailine – karistuseks kividega surnuksloopimine, käe maharaiumine ; abielu on varaline tehing; õ süsteem kohustuslik mitte ainult kindlas riigis, vaid kõigile moslemitele maailmas.
Kanooniline õigus on roomakatoliku kirikus tekkinud eeskirjade kogum, mis on kujunenud kiriku kaanoneist, kirikukogude otsustest ja paavstide käskkirjadest.
Heebrea : Ajalooline areng – 1.vana-testamendi aegne õigus – peamiselt 2-5moosese raamat. 10 käsku kui põhiseadus. Maaeraomand oli olemas. Põlluharijate õigus. 2.diasporaa aegne õigus – tekkis kui juudid aeti nn tõotatud maale, 7-6saj ema. Kinnisvara ei lastud omada. Suunatud pigem kaupmeeste huvidele. Heebrea õigus kui jumalik õigus – juutide poolt loodud õigus. Hommikumaal usk ja õigus lahutamatult seotud. Usu norm on õiguse norm ja vastupidi, õigus  on jumalikku päritolu, vahendavad rabid – targad mehed. Vana testament on õiguse allikas. Leping jumala ja juudi rahva vahel. Heebrea õigus kui mitteriiklik õigus – juutidele ehk usukaaslastele suunatud õigus. Maaharijate õigus. Tugevat keskvõimu pole.
Kuidas antiigis õigus mõte kujuneb? Seal kujuneb loomuõigus ( stoitism), varem ka Aristotelese õpetus- on olemas vorm ja see, mis meid ümbritseb, see peab sinan vormi mahtuma, vorm kujutab mateeriat. Mitte vastupidi. Aristoteles: loomuõigus ühelt poolt ja teiselt poolt seaduse, kohtuniku ülesanne on teha otsus. Tema peab kokku eed viima.
Keskaja õigusmõte: igavene õigus. Läbib kogu universumi, see on universaalne õigus. Kuna inimene ei ole oma patususe tõttu võimeline lex naturalist tajuma, siis on vaja seda positiivset õigust: jumalik positiivne õigus ( 10 käsku) ja kuna jumalas pole vastuolu, siis jumala õigus vastab loomuõigusele. Lisaks on olemas inimlik positiivne õigus, ta võib olla vastuolus lex naturalis, aga ei tohiks olla.
3. Uusaja õigus ja õigusfilosoofia. Loomuõiguslik koolkond. Olulisemad loomuõiguslikud mõtlejad ja koolkonnad .
Uusaja õigusfilosoofia peamised suunad olid:
Ettevalmistav periood- M. Luther, J. Calvin, levinud olid luterlus , kalvinim, individualsim ja ratsionalism. Riik sai tekkida vaid kokkuleppe teel. Lepingu sölmisid algselt sõltumatud iseseisvad indiviidid . Ka renessanss mängis suurt rolli, kuna see tähendab uuestisündi ja uuesti sündisid just antiikaja ideaalid. Tekkis humanism , mis tähendas inimese kõiki võimeid täielikult vallandavat isiksust. Kogu keskajal käsitleti kogu loomuõigusõpetus ühe osana teoloogiast.
Esimesed õpetused- V. De Menchaca. Loomuõigus on kõikide inimeste loomulik õigus, mis ei saa lähtuda tervenisti riigist. Rahvas on loomupoolest hea ja on riigivõimu kandja. Valitsuse ülesanne on loomuõigus ja selle alusel loodud positiivse õiguse rakendamine. J. Bodin polnud sellega aga nõus, arvates, et riigi suveräänsuse kandja saab olla üksnes üks valitseja. Ta ei pooldanud riigi segavorme ja eitab võimude lahusust. Riik on ühiskonna õigusliku juhtimise mehhanism . Hakkas rääkima sellest, et valitsusvõimu piirid tuleb kindlaks määrata põhiseadusega, mille sisu üle peab otsustama rahvas. H. Grotius käsitles loomuõigust rahvusvahelise õiguse alusena , mille allikaks oli inimese loomus. Grotius formuleeris terve rea õigeid printsiipe : Austa võõrast vara, kui oled sellest osa saanud, siis kompenseeri. Pea kinni lepingutest. Hüvita tekitatud kahju. Kanna karistust tekitatud kahju eest.
Naturalistlikud õpetused- F. Bacon - Teadmine on võim. Inimene peab võimu võtma looduse üle, tuleb looduse seaduse paljastada. Õigus ei saa olla midagi muud, kui kokkulepe selles, mis antud juhul on ühiskonnale kõige kasulikum. Õigus on võimu organisatsiooni instrument. N. Machiavelli - Inimene on halb ja tal peab olema hirm karistuse ees. Täielik väärtuste ümberhindamine- oma riik on ülim väärtus. T. Hobbes- Tema jaoks ei tähendanud loomuõigus normatiivset süsteemi, vaid igaühe esialgset piiramatut vabadust. Loomuseadus ütleb- Inimesel on vaja loobuda kõigist rahurikkuvatest õigustest. Kinni tuleb pidada kokkulepetest. Näha teistest endaga võrdseid. Lasta tüliküsimused lahendada erapooletul kohtunikul. B. De Spinoza - loomuõigus on inimese loomulik võim, mida saab piirata vaid teine võim. Võim ongi õigus. Riik on inimeste loomulike võimude summa. Riigi kõrgeim seadus on tema enese hinnang. J. Locke- Jõuab võimude lahususeni. J.J Rousseau - Poliitiline ideaal on rahvavõim. Rahvas ei saa oma suveräänsust kellelegi üle anda ega kinkida .
Ratsionalistlikud õpetused- R. Descartes- Inimlik mõistus on ainuke kindel asi, kõik ülejäänu on kaheldav. Võttis kasutusele deduktiivse meetodi. Kriitiline meetod heidab kõrvale kõik ideed, milles saab kahelda, ja hakkab siis jälle otsast peale. S. Pufendorf- Põhireegel: käitu nii, et sa ei satuks vastuollu ühiskondlike reeglitega ehk eluga. Kõrgeim põhimõte- igaüks peab säilitama ühiskonda. Madalamad põhimõtted- Ei tohi teist kahjustada. Peab teist austama ja enesega võrdselt kohtlema. Peab teisele kasulik olema. Peab täitma endale võetud kohustusi. C. Wolff- Inimestel on ainult kolme liiki kohustused: enda, teiste ja Jumala ees. Riigi ülesanne on tagada ülalpidamine, rahu ja turvalisus. I. Kant - tunnustas ainsa loomuliku õigusena vabadust. Inimese eesmärk on inimene ise ehk käitu nii, et sinus nähakse eesmärki mitte vahendit. Moraal ei ole õiguse sisuks. Õigus peab olema ühiskondlik-selle saavutamiseks võib rakendada sundi. Sunni üldpreventiivne toime- paneb vältima õigusrikkumisi. Sunni eripreventiivne toime- paneb taastama õigust.
Ratsionalistliku õpetuse põhijooned- loomuõiguse käsitlemine igavese, muutumatu ja kõikjal ühesugusena, nagu on inimmõistus. Püüd tuletada ühes ülimast printsiibist loogilise deduktsiooni teel õigusnormide ammendav ja suletud süsteem. Loomuõiguse käsitlemine siduvana eelkõige riikliku seadusandja jaoks.
Uusaja õigusfilosoofia ettevalmistavas järgus kujunesid välja järgmised eeldused: individuaalide ja individualismi väärtustamine. Nii tahte- kui mõistuseprobleemi teravustamine. Inimese ja inimloomuse asetamine õigusfilosoofilise mõtte lähtepunktiks.

Valgustusajastu loomuõiguskoolkond

Mandri-Euroopa õiguskultuur toetub peamiselt kahele arusaamisele õigusest: loomuõigusele ja positivismile. Loomuõiguse kontseptsioon võidutses Mandri-Euroopas 17. sajandil. Selle koolkonna esindajad väidavad, et eksisteerib ajast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel ning positiveerub inimese mõistuse abil ja selle kaudu. Kuna sellise loomu- või mõistuseõiguse on kujundanud üleüldise õigluse ja headuse idee, siis peab ta olema inimese poolt loodud õiguskorra (positiivse õiguse) mastaabiks. Valgustusajastul astus Jumala tahte asemele inimeste tahteakt . Kui enne Prantsuse revolutsiooni tähistas vabadus igaühe erilist õiguslikku seisundit , siis revolutsioon muutis vabaduse tähendust. Inimene ise oli oma vabaduse allikas. Loodusõiguslik õpetus kui teooria (“süstemaatiline kord”) avas tee eraõiguslikele kodifikatsioonidele. Preisimaal , Prantsusmaal ja Austrias sündisid suured kodifikatsioonid, mis olid kantud loomuõiguse ideest . 1794. aastal ilmus Preisi riikide üldine maaõigus. 1804. aastal võeti Prantsusmaal vastu valgustusajastu tuntuim koodeks - Code civil des Francais , ehk Prantsuse tsiviilseadustik . 1811.a. Ilmus Austria üldine tsiviilseadustik. Valgustusajastu kodifikatsioonid sundisid taanduma Mandri- Euroopas seni valitsenud kasuistlikkuse. Õigusnorm hakkas üha enam omandama sotsiaalsetele normidele omaseid ja traditsioonilisi tunnuseid.

Kaasaegne loomuõigus

Kuni XX sajandi alguseni ja ka sajandi algul oli valitsevaks huvijurisprudents. Seadused pidid lahendama huvide konfliktid. Tundub, et kaasajal on huvijurisprudents asendunud väärtusjurisprudentsiga. Õigust käsitletakse mingis seoses väärtusmastaapidega. Õiglus õigusloomes garanteerib eesmärgipärase huvide rahuldamise. Õiguslik vaidlus on alati teatud huvide konflikt. Õiglane õigus saab optimaalselt rahuldada ühiskonna huvisid. Õigusega saab ja tuleb luua nende huvide jaoks õiglane kord. Tänapäeval nimetame loomuõigusi inimõigusteks, juriidilises keeles aga inimeste põhiõigusteks ja –vabadusteks. Suures osas sisalduvad positiivse õiguse regulatsioonides loomuõiguslikud normid, sel juhul on tegemist kirjutatud loomuõiguslike normidega. Paljud loomuõiguslikud normid ei ole aga otseselt positiivses õiguses kirjas, kuid need on alati tajutavad. Eesti keelde on saksa õigusteooria eeskujul levinud ka mõiste ülipositiivne õigus (überpositives Recht), kuid selline sõnakasutus võib olla eksitav ja jätab mulje, nagu oleks loomuõigus ülimalt positiivne õigus, mida ta siiski oma tähendusest lähtudes olla ei saa. Kantuna Stoa ajastu loomuõiguslikest ideedest, on meie õiguskorda retseptsioon käigus tulnud paljud põhiprintsiibid, mis on alusnormiks paljudele teistele normidele. Nii on loomuõiguse ideest tulnud näiteks hea usu põhimõte ( bona fide), mida tunnustatakse enamiku maailma suurte õigussüsteemide poolt ja mis oli oluline tehingute tegemisel juba Vana-Roomas.
Hugo Grotius: Loomuõiguse vahetu allikana käsitles Grotius inimlikku loomust, mis avaldub eelkõige inimese õhiskondlikkuses kui tema sisemises olemuses. Niisiis jällegi juba Aristoteleselt tuttav „ühiskondlik loomus“. Grotius ei jätnud oma õpetusest küll täielikult välja ka Jumalat. Jumal olevat nimelt loomuõiguse kaudne allikas, sest tema andis inimesele selle ühiskondliku loomuse. Ometi lisas Grotius, et loomuõigus kehtiks ka juhul, kui Jumalat ei olekski või ta ei hooliks vähimatki inimestest. Selle väitega tahtvat Grotius rõhutada loomuõiguse iseenesestmõistetavat ja silmnähtavat olemasolu.
Francisco Suarez: Tema sõnade järgi on kirja pandud metafüüsika teadus olemisest- see tähendab, reaalsetest olemustest ja eksistentsidest. Reaalne olemine, mis on vastandiks mõistelisele olemisele, võib olla nii immateriaalne kui materiaalne, end metafüüsikat huvitav neist eelkõige esimene. Ehkki Suarez nõustus ka varasemate skolastikutega, et jumala puhul on olemus ja olemine sama, ei nõustunud ta vaatega, et loodud, lõplike olevate puhul on olemus ja olemine reaalselt erinevad. See tähendas, et nad võivad eksisteerida teineteisest lahus, mis pole aga tema sõnade järgi võimalik. Selle asemel võitis ta, et need on vaid mõisteliselt erinevad ning neid võib lahusolevaina mõelda. Universaalide suhtes oli ta nominalist ja kinnitas, et meil on individuaalsetest otsene teadmine.
Samuel Pufendorf: oli oma aja silmapaistvamaid poliitilisi filosoofe, kuid tema tähtsust on tihti alahinnatud, sest ta oli vastuolus mitmete teiste filosoofide.
4. Prantsuse revolutsiooni mõju õigusele. Konstitutsionalism. Kodifitseerimine . Õiguspositivistlik koolkond.
Peale Suurt Prantsuse Revolutsiooni hakkas kontinentaalse õigussüsteemi riikides intensiivelt arenema avaliku õiguse valdkond , kuna algses rooma õiguses polnud välja arenenud süsteemset avalikõigust niisugusel tasemel, nagu rooma eraõigus. Kolmanda seisuse e kodanluse püüdlusi esindava loomuõiguse koolkonna mõjul hakati püüdlema selle poole, et valitsuse tegevuse põhieesmärk oleks kodanike põhiõiguste ja – vabaduste kaitsmine e konstitusionalism ning riigivõimu pädevuse piiride määramine, sh võimude lahusus . Kuna sätestatud e kirjutatud õigus sai ülekaalukaks VIII saj lõpul- XIX saj alguses, algas Kesk- Euroopa riikides kodifitseerimisprotsess, mille käigus püüti rooma õiguse põhimõtteid kui ka sätteid süsteemselt arendada vastavusse tööstusrevolutsiooni ning turumajanduse ajajärku astunud ühiskonna nõuetele. Kusjuures kontinentaalse õigussüsteemi riikides mõistetakse õigusnorme eeskätt kui üldisi käitumiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Koodeksid rajanesid algul loomuõiguslikule eeldusele, olles nn Rario scripta – kirja pandud mõistus, mille tõlgendamist ei peetud vajalikuks. Ajaloolise koolkonna mõiste jurisprudens valmistas ette pinnase õiguspositivismile. Positivistid tegelesid eeskätt ülipuhaste teoreetiliste konstruktsioonide ja süsteemidega. Nemad lõid kaasaegse avaliku õiguse mõistete süsteemi põhialused.
Kodifitseerimine – õigusnormide sisuline süstematiseerimine mingi õigusharu ulatuses, nende ühendamine terviklikuks seaduste koguks (koodeks). Seisneb õigusnormide vastastikuses kooskõlastamises, vasturöökivuste kõrvaldamises, lünkade täitmises, vajaduse korral ka uute normidega täiendamises.
Õiguspositivism lähtub aluspõhimõttest, et inimene-seadusandja on normide ainus allikas ning väljaspool seadusandja tegevust norme ei ole. Viimasel puhul võime me küll küsida, kas see või teine seadus on õiguspärane, st. kooskõlas kehtiva õigussüsteemiga, aga me ei saa küsida, kas õigussüsteem ise on õiguspärane.
Ajalooline koolkond
1. Õiguse käsitlemine ajaloolise, s.o. tekkiva, muutuva ja kaduva nähtusena.
2. Õigusfilosoofilise diskussiooni koondumine positiivsele õigusele.
3. Riigi või valitseva klassi tahte käsitlemine õiguse ainsa allikana.
4. Riigi käsitamine sõltumatuna teda moodustavatest indiviididest ja nende tahtest.
5. Õiguse muutumise seletamine erinevate võimuhuvide võitlusega.
Seaduspositivism
1. Õiguse võrdsustamine positiivses seaduses sätestatud reeglite summaga.
2. Positiivse seaduse käsitlemine õiguse ainsa allikana
3. Kohtuniku õigustmõistva tegevuse käsitamine otseselt ja üksnes seaduse rakendamisena.
4. Loomuõiguse siduvuse eitamine positiivse õiguse suhtes (äärmuslik seaduspositivism) või tunnustamine üksnes väga piiratud määral (mõõdukas seaduspositivism
Õigusteaduslik formalism
1. Õigusteaduse kui seadusemõistete süstematiseerija käsitlemine õiguse tõelise allikana.
2. Kategoriaalse konstruktsiooni ülekaal õiguslikus mõtteviisis.
3. Õigusfilosoofia ülesande piiramine üldiste õigusmõtete väljatöötamisega.
Empiiriline positivism
1. Usk õiguse üldiste reeglite tuletatavusse eluliste asjaolude üldistamise kaudu.
2. Õiguse käsitlemine sotsioloogilise või psühholoogilise nähtusena.
3. Õiguse sisu allutamine seadusest väljapoole jäävale ja ühiskondlikult determineeritud eesmärgile.
Austin, John – oli inglise õigusfilosoof; tema kirjutistest pärineb moodne õiguspositivism – keskendumine kehtivale ehk positiivsele õigusele. Kõneaktiteooria looja: keeleline üksus, millel terviklik suhtluseesmärk. Lokutsioon – mida öeldakse; Illokutsioon – lausungi eesmärk;
Carl Magnus Bergbohmi võib pidada äärmuslikult seaduspositivistliku õigusõpetuse loojaks. Ta leidis, et „umbrohi, loomuõigus, tuleb hävitada halastuseta, olenemata vormist , milles see ilmneb, olgu avalik või varjatud.“ Selline nõudmine kehtis õigusteaduse kohta, millesse kuulusid nii õigusdogmaatika kui –praktika ja ka õigusfilosoofia. Tavainimestele oli lubatud mõelda ükskõik millisest õigusest ning olgu see ükskõik kui taevalik .
Bergbohm ei tunnustanud loomuõiguslikku alust ka seadusandja võimuvolitustele. Tema arvates oli mingi norm õiguslik ehk positiivõiguslik, kui selle on andnud kompetentne õigustloov võim selleks kohases väliselt tunnetatavas menetluses. Sellist võimu nimetas Bergbohm normi formaalseks õigusallikaks. Mõni aeg hiljem jõudis Bergbohm oma õpetuses seisukohale, et iga seadus on õigus.
5. XX sajandi õigusmõte. Normativism ( Kelsen ), analüütikud (Hohfeld, Hart). Dworkin .
Kelseni õpetus- normativism: õigus on puhas, täiesti sõltumatult eksiteeriv ja eristatav moraalist, poliitikast, majandustes jne. Õigus on autonomne, legitimatsioon, ei olene rahava tahtest vaid õigusest enesest. Igasugune õigusnorm on legiteeritav mingi kõrgema normi kaudu.
Grundnorm ja selle autor:
Aga miks PS kehtib? Kelsen teeb mõttelise hüppe- Grundnorm kuskil on mõtteline põhinorm, et PS kehtib. Grundnorm on normide norm, see on lihtsalt olemas, võib võrrelda ka nt. jumala sõnaga.
H. Kelseni puhas õigusõpetus. Puhta õigusõpetuse eesmärgiks on luua selline õigusteadus, mis on vaba eetilistest, poliitilistest ja ülipositiivse õiguse elementidest. Puhas õigusõpetus distantseerub selgelt loomuõiguslikult mõistetavast sotsioloogiast ja loodusõigusest tervikuna. Õigusteadus peab olema "puhas" väärtuspostulaatidest. Õiguskord on hierarhiline ja iga kõrgemal asuv norm on kehtivuse tingimus alamalseisva normi suhtes. H. Kelsen iseloomustab ise õpetust kui positiivsuse teooriat, mitte spetsiaalse õiguskorra teooriat. Puhas õigusõpetus on üldine õigusõpetus, mitte rahvuslike või rahvusvaheliste õigusnormide interpreteerimine. Kuid ta loob võimaluse selliseks interpreteerimiseks. Ta on õigusteadus, mitte õiguspoliitika.
Ameeriklasest Ronald Myles Dworkin on hetkel üks tuntumaid õigusfilosoofe maailmas. Kuulsaks on ta saanud nii õiguspositivismi ja Harti õigusmudeli väsimatu kriitikuna. Samuti on tuntud tema konstruktiivne teooria õiguse ja eetika suhetest, mis püüab vältida nii õiguspositivismi kui ka loomuõiguse vigu. Keskmise põlvkonna tuntumaid õigusfilosoofe Ronald Dworkin on üks peamiseid selle suuna tähistajaid, mille eesmärk on positivistliku analüütik täiendamine loomuõiguse elementidega. Nimelt loomuõiguslased on püüdnud lähtuda sellest, mille jaoks õigus üldse olemas on. Seetõttu aga ongi nad vaadelnud õiguse ja eetika vahekorda selle ideaalis.
Herbert Lionel Adolphus Hart positsioon tänapäevases õigusfilosoofias on omamoodi kompromislik. Ühelt poolt positivisti ja analüütikuna, Hart oli enne õigusteadusesse siirdumist filosoofiaõppejõud ja pidas loenguid analüütilise filosoofia alal ka USA-s, on ta tuntud mees positivistide leeris. Teiselt poolt aga Benthami ja Austini reformijana ja vana positivismi kriitika hea tundjana on ta populaarne ka positivismi vastaste seas
Harti üks radikaalsemaid samme on loobumine positivistlikust printsiibist, mille kohaselt on õiguseks kõik see, mida käsib poliitiline suverään või seadusandja. Sellega astub analüütiku kõrvale võimaliku voluntarismi ja fatalismi teelt, mida Austini teooria ei välistanud. Sest juhul, kui õigus oleks tõepoolest üksnes seadusandja tahteavaldus ning seda teesi edasi ei arendataks, kujuneks olukord, et seadusandja võib tahta ja käskida mida tahes ( voluntarism ) ning seadusele allutatul ei jää midagi muud üle, kui sellele käsundile pimesi alluda ( fatalism ). Harti kontseptsioon on selles mõttes kahtlemata pehmem ja sarmikam
Nõnda siis eksisteerib Harti järgi kahte tüüpi õigusnorme- põhi- ehk primaarsed normid, mis kehtestavad subjektide õigused ja kohustused, teevad ettekirjutusi teatud käitumiseks või sellest hoidumiseks ning sekundaarsed normid, mis kehtestavad primaarsete õigusnormide tunnustamise, rakendamise ja muutmise korra. Nende kahesuguste normide koostöös peitubki Harti arvates nii õiguse olemus kui õigusteaduse võti
6. Õigusrealism, sotsioloogiline ja ajalooline õigusteaduskoolkond. Kriitilised voolud õiguse mõtestamisel.
Õigusrealism on Skandinaavia õigusrealismi ja Ameerika õigusrealismi õigusteoreetilise suuna nimetus. Õigusrealism kritiseeris 19. sajandil arenenud formaalset ratsionalismi õiguses- kriitika alla jäi Christopher Langdelli õigusmudel. Nimelt Langdell väitis, et õigus on täppisteadus ja ideaalse juristi jaoks on õigusraamatukogu tema laboratoorium ning tähtsad ei ole mitte praktilised teadmised, vaid hoopis abstraktse õiguse teadmine. Õigusrealistid rõhutasid realismi, ehk asju tuleb vaadata just sellistena nagu nad tegelikkuses on. Õigusrealistid panid kahtluse alla otsuste tegemise ennustavust ja pretsedentide rõhutamist. Nende sooviks oli rakendada sotsiaalteaduslike uuringute tulemusi õiguse sfääris. Veel kritiseerisid nad õiguse traditsioonilist metodoloogiat ja praktikat.
Ameerika õigusrealismi kõrval kaasnes ajaliselt ning sarnanes ka toonilt Skandinaavia õigusrealism.
Peamine osa skandinaavia õigusrealistide tööst seisnes õigusmõistete teiste, verifitseeritavate sotsiaalteaduste esemeks muutmises. Nii tehti sellistest mõistetest nagu "subjektiivne õigus", "kehtivus" ja "kohustus" psühholoogilised käitumise kallutatused. Õigusmõisted ise heideti kõrvale kui "müütilised" või "fiktsionaalsed" või arutati nende üle antropoloogia -lähedaselt: nende võim inimeste üle olevat " maagiline ."
Õiguse ja sotsioloogia vahekord . Sotsioloogiat ja õigusteadust on nii sotsioloogia- kui ka õigusteaduslikus kirjanduses reeglina vastandatud. Esimene kujutab endast sotsiaalset tegelikkust kirjeldavat ja seletavat teadust, teine esineb sotsiaalse tegelikkuse suhtes normatiivses rollis. Sotsioloogia eesmärgiks on fikseerida see, mis on, õigusteaduse eesmärgiks on fikseerida see, kuidas peab olema. Esimene on ettekirjutav ja tehniline, teine on seletav ja kirjeldav. Just mainitud erinevus on ka põhjuseks, miks paljude õigussotsioloogide arvates sotsioloogia ja teiste sotsiaalteaduste uurimistulemusi ei saa õigusteadus kui normatiivne teadus võtta normatiivsena. Asjade faktiline seis ei pea tähendama asjade nõutavat seisu. Samas on õigesti osutatud sellele, et mainitud meetodite ja eesmärkide erinevuse kõrval on sotsioloogial ja õigusteadusel ka äärmiselt olulisi sarnaseid jooni, eelkõige uurimisobjekt . Nii õigus kui sotsioloogia tegelevad sotsiaalsete suhete kõikide oluliste vormidega. Seejuures on kriteeriumid oluliste suhete eristamisel kahel teadusel üsna sarnased. Edasi, mõlemad teadused püüavad uuritavaid fenomene vaadelda integreeritud sotsiaalse terviku osadena või potentsiaalsete osadena. Seetõttu on kõigiti ootuspärane eeldada, et mõlemad teadused ei saa areneda isoleeritult vaid peavad seisma komplementaarsuhetes. Teisisõnu, on ootuspärane, et eksisteeriks kahe teaduse piirimail teadus, mis püüab seda komplementaarsuhet eraldi distsipliinina realiseerida.
Õigussotsioloogia kui teadus on eeskätt kontinentaal-Euroopa nähtus, vähem levinud USAs ja Suurbritannias. Paljud õigussotsioloogia esindajad on ise olnud juristid, paari märkimisväärse erandiga = Emile Durkheim .
Ajaloolise koolkonna rajaja F. C. v. Savigny on leidnud, et õigusteaduses tuleb luua üldise sisuga reeglid, mis ei allu juhuslikkusele, vaid neis peab avalduma teatav paratamatus. Ajaloolise koolkonna ideed sai tõsisteks takistusteks suurtele kodifikatsioonidele. Seda vaatamata sellele, et 19.sajandil toimus Mandri-Euroopa riikides seadusandluse plahvatuslik kasv ja 19.sajandit seostatakse õigustatult rahvuslike õigussüsteemide sünniga. Ajaloolise koolkonna käsitluses ei olnud aeg aga kõikehõlmavateks seadustikeks, ulatuslikeks kodifikatsioonideks küps. Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, õigus peaks välja kasvama tavaõigusest. Seepärast peab eelkõige tavaõiguse allikad hoolikalt läbi töötama, need süstematiseerima ja alles siis kodifitseerimise kaudu ühendama. Koolkonna vaieldamatu teene seisneb selles, et tunnustades võõrandamatuid inimõigusi, on võimalik avalikku võimu piirata seadusõigusega. Antud aega ja ruumi arvestades olid aktuaalsed pärisorjuse, feodaalkoormiste ja seisuslike erisuste kaotamise nõuded, aga ka valiku, liikumisvabaduse ja ettevõtluse vabduse kehtestamise nõuded.
Rudolf von Ihering oli arvamusel, et looduses toimuv pidev sõda isendite ja liikide vahel on omane ka inimühiskonnale, vahel vallandus see tõelise sõjana kuid enamasti erinevate huvide võtluses. Oma õiguse eest võitlemine on kohustuslik. Kes võitlust vastu ei võta, osutub süüdlaseks õiguse ees, sest nii elatakse võitluses. Oma õiguse eest võitlemine on kannatanu kohustus iseenese ja ühiskonna ees.
Ihering võttis voluntaristliku, subjektiivsete õiguste õpetuse terava kriitika alla. Ta leidis, et selline tahe, mis teostab end ennekõike seadusega piiritletud alas , on naeruväärselt armetu tahe. Õigused ei olematerjal ega objekt, vaid tõelise tahtmise eeldus, õigused on vahendiks eesmärgi saavutamisel. Senise subjektiivse õigusekäsitlemise asemele pakkus Ihering õpetust huvidest. Õigus pidi olema sellel, kes suudab õiguslikus toimimises kasu saada. Subjektiivsed õigused ei eksisteeri mitte abstraktse õigustahte teostamiseks, vaid tagamaks elulisi huvisid. Tahte ainus mõõdupuu on eluliste huvide rahuldamine. Ühe poole huvidele mittevastav, kuigi tahteavaldusega sõlmitud leping on tühine. Tõelised, subjektiivsed õigused, mis on huvile rajatud, saavat kunagi tuua kahju sellele, kel jätkub tahet ja enesekindlust oma huvide eest seismisel . Subjektiivsed õigused kujutavad enesest juriidiliselt kaitstud huve, ning õiguse substants on kasulikkus.
Ihering oli veendunud, et eesmärk ongi kogu õiguse looja. Ta arvas , et eesmärgi arvestamine on väga oluline, kuid see omakorda tõstatab küsimuse eesmärki kandvast subjektist. Üksikisikud, ühiskond ja riik- need on eesmärgi kandjad ja huvide teostajad . Ühiskond olevat tõeline seadusandja, kusjuures igaüks teostab iseenese huvisid. Iheringi arvates oli õigus riigi sunnijõu abil loodud tagatisena elutingimustele ühiskonnas.
Õigusteaduse matemaatiline käsitlus ei olnud Iheringile meeltmööda. Nii seadusandja kui ka kohtuniku tegevus peab seisnema huvide hindamises ja väljavalimises.
Huvijurisprudents: Seadused pidid lahendama huvide konflikti. Seaduses eneses sisaldus mõte selle
kohta, et üks huvi peab taanduma. Lühidalt võib selle algse sõnumi kokku võtta nõnda, et kohtunik peab
õigusemõistmisel lähtuma mitte seaduse sõnastusest, vaid seadusandja poolt kaalutud huvidest.
7. Õigusfilosoofia koht õiguse mõistmisel. Õigus ja eetika. Juristi eetika.
Õigusfilosoofia on filosoofia , mille huviobjekt on õigus.Õigusfilosoofia vaates õigusele sisaldub alati ka vaade olevale selle terviklikkuses ja kõikehaaravuses. Õigusfilosoofias käistletakse õiguse põhimõttelisi küsimusi, juriidilisi põhiprobleeme.
Õigusfilosoofia on süsteemi suhtes eraldiseisev, väline, õigusfilosoofia on nii kehtiva õiguse kui sellega seotud õigusdogmaatika suhtes metatasandil, mis võimaldab tal süsteemi vaadata väljaspoolt. Õigusfilosoofia on kohustatud kõiki oma eeldusi ja võimalusi kriitiliselt kontrollima, õigusfilosoofias ei ole midagi, mida ei saa küsimärgi alla panna, see käib ka tema enda kohta. Õigusfilosoofia olemuslik küsimuse asetus on alati küsimine õige õiguse, õige õiguse idee järele.
Õigus ja eetika
Õigus ja eetika on erinevad valdkonnad, mis tuleb lahus hoida, nende vahel puudub vältimatu seos. Eriti oluline on positivistide arvates nende valdkondade lahutamine õiguse kui nähtuse analüüsimisel ja teaduslikul analüüsimisel. Tuleb keskenduda üksnes sellele, milline kehtiv õigus on, mitte aga sellelele, milline ta ideaalis peaks olema. Postiivne õigus võib, kuid ei pruugi alati kokku langeda eetilise, õiglase, ideaalsega. Seda enam, et need ideaalid on väga subjektiivsed ning mingit absoluutset kõrgemat printsiipi pole olemas. Positivisti iseloomustab eetiliselt neutraalne hoiak positiivse õiguse sisu osas.
Oluline meeles pidada: õiguspositivsimi erinevaid teooriaid seob üks oluline tunnus – analüüsi ja teadlusliku uurimise tarvis tuleks kehtiv õigus hoida lahus ideaalsest õigusest (ehk sellest, milline ta eetika järgi peaks olema). Samas ei eita õiguspositivism eetika mõju õigusele, küll aga jagavad positivistid seisukohta, et õiguse ja õigussüsteemi analüüs ja teaduslik uurimine nõuavad eetiliste hinnangute kõrvalejätmist.
Loomuõigus ja eetika
Loomuõiguslikud õpetused ei tegele mitte niivõrd õiguse formaalse kehtivuse, kuivõrd selle moraalse siduvusega. Nende püüdluseks on määratleda eetilised kriteeriumid, millega kooskõlas olevaid seadusi on inimestel moraalne kohtustus täita. Kuid ka vastupidi – piiritleda see eetiline miinimum, mille nõuetele mittevastaval seadusel puudub moraalne siduvus . Loomuõiguslaste vaatlusesemeks on seaduste sisemine eetiline väärtus ning sellest tulenev moraalne kohtustus neid järgida (mitte seaduste järgimine saktsiooni hirmus). Loomulikud õigused on kaasasündinud ning positiivne õigus ei saa ned anda ega ära võtta, vaid üksnes kaitsta.
Juristi eetika.
Kutse-eetika küsimused õiguse ja eetika valdkonnas puudutavad reegleid politseinike, prokuröride, advokaatide, notarite, kohtutäiturite, kohtunike ja vanglaametnike professionaalses tegevuses. Nagu muudegi elualade puhul, on õigussüsteemi esindajate kutse- eetikas oluline küsimus tavamoraali ja professionaalse rolli vahekorrast: kas advokaat võib püüda klienti enda moraalsete veendumuste kohaselt mõjutada; kas advokaat peaks kliendi eesmärke kaitsma ka siis, kui ta need ise hukka mõistab.
Klientide abistamisega seotud elukutsete puhul tekitab raskusi lisaks isiklikele tõekspidamistele ka kohustus teenida kahte isandat, kuna ametnik on indiviidi ja riigi vahendaja. Õigusega seotud professioonide eripära on teatud eelisseisund, suurem võim igapäevases töös, võrreldes nende partneritega. Tundlikud teemad on valetamise rakendamine seaduse tagamise vahendina, konfidentsiaalsus ja privaatsus.
21