Õiguse entsüklopeedia III: Eesti omariiklus (olemus, arengud) (0)

9. Eesti omariiklus (olemus, arengud).
IseseisvusManifest - 24.veebruar 1918. (PäästeKomitee) kõigile Eestimaa rahvastele (peeti silmas rahvusi) - Eesti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides koos riigi piiridesse kuuluvate Eestimaa osade loetlemisega. Selles deklareeriti teiste riikide suhtes erapooletus. Eesti lõpliku valitsemiskorra peab kindlaks määrama Asutav Kogu. Selles sätastati tänapäevased põhiõigused ja vabadused .

• 30. märts. Eestimaa Kubermang 1917. autonoomia
  
• 7. juuli 1917 valimised
  
• Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev) poolt vastu võetud otsust kõrgemst võimust. 15. nov 1917. õigus anda kiireloomulisi määrusi ja käske elu korraldamiseks Eestimaal. Kogukondlik autonoomia. On muutunud juriidiliselt riiklikuks iseseisvuseks. Ajutine Maanõukogu saadeti bolsevike poolt laiali ning oli vaja kiireloomulisi ümberkorraldusi.
  
• Vanemate Kogu määras 19. veeb. 1918 aastal PäästeKomitee
  

I Põhiseadus - 15. juuni 1920;

• 7. juuli 1917 valimised
  
• Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev) poolt vastu võetud otsust kõrgemst võimust. 15. nov 1917. õigus anda kiireloomulisi määrusi ja käske elu korraldamiseks Eestimaal. Kogukondlik autonoomia. On muutunud juriidiliselt riiklikuks iseseisvuseks. Ajutine Maanõukogu saadeti bolsevike poolt laiali ning oli vaja kiireloomulisi ümberkorraldusi.
  
• Vanemate Kogu määras 19. veeb. 1918 aastal PäästeKomitee.
  
• 24 veeb. 1918. IseseisvusManifest. (PäästeKomitee). Oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele.(peeti silmas rahvusi). Eesti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Selles deklareeriti teiste riikide suhtes erapooletus. Eesti lõpliku valitsemiskorra peab kindlaks määrama Asutav Kogu. Selles sätastati tänapäevased põhiõigused ja vabadused.
  
• 1919 aprillis Asutava Kogu valimised salajase hääletamise teel. (MaaNõukogu poolt 24.nov.1918 määrati kord selleks, et EV konstitueerida)
  
• 23.aprill 1919 Asuava Kogu esmakordne kokkusaamine. Peaülesanne oli EV põhiseaduse väljatöötamine.
  
• Asutav Kogu 1919 4.juunil „Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord”. Kehtima hakkas 9. juunil. Iseloomustas Eestit kui iseseisvat , sõltumatut ja demokraatlikku riiki. Riigikeeleks nimetati eesti keel. (see on kolmandaks Eesti omariiklust konstitueerivad õigusaktiks, n-ö eelkonstitutsiooniks)
  
• 15.juuni 1920 I Eesti põhiseadus. Jõustus/kehtima hakkas 21. detsembril 1920.
  

II Eesti Põhiseadus:

• Seoses põhiseadusliku, sisepoliitilise ja majandusliku kriisiga tõusis kolmekümnendate algul teravalt päevakorda põhiseaduse muutmine.
  
• Mitmel korral kukkus eelnõu hääletus läbi.
  
• Kolmas, tõsine katse, läks läbi - vapside poolt väljatöötatud eelnõu võeti 1933 oktoobris ka vastu.
  
• Jõustus 24. jaanuaril 1934.
  
• Muudatused:
  
• RK koosseis 100-lt 50-le;
  
• isikuvalimise võimalus lisati;
  
• RK volitused 3-lt 4-le aastale;
  
• Riigivanema õigused suurenesid.
  

III Eesti Põhiseadus:

• Algas "vaikiv ajastu" 1934
  
• -Päts saatis RK laiali, kehtestas eriseisukorra, andis välja ohtralt Riigivanema dekreete.
  
• Uus põhiseadus erinevate huvigruppide survel võeti vastu 17. aug 1937 ja hakkas kehtima 1. jaan 1938.
  
  

Taasiseseisvumine.

• esimeseks uueks põhiseaduslikuks aktiks on tunnistatud akt, millega kuulutati ajalooliselt kujunenud sinimustvalge värvikombinatsioon eesti rahvusvärvideks ning rukilill ja suitsupääsuke eesti rahvussümboliteks.
  
• Samuti võeti vastu Ülemnõukogu 16. nov 1988 deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, konstitutsiooniparandused ja otsuse mitte toetada unitaarriigi loomist taotlevaid NSV Liidu konstitutsiooni ja valimisseaduse parandusi. Samuti tunnistati eesti keel riigikeeleks.
  
• Taasloodi kohalik omavalitsussüsteem (8. aug 1989 Ülemnõukogu otsusega).
  
• IME konseptsioon , EV omandiseadus ja omandireformi aluste seadus, Eesti Panga asutamine, 1992. aasta rahareform jne on samuti olulised - eraldasid Eesti ja NSV Liidu majandusruumid.
  
• 1989. aastal muutus oluliseks MRP-le õigusliku hinnangu andmine - nõuti selle tunnistamist/tunnustamist NSVL keskvõimult.
  
• 12. nov 1989 aasta Ülemnõukogu otsus "Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta" kvalifitseeris Eestis 1940. aastal toimunu agressiooniks ja EV lülitamine NSVL koosseisu tunnistati õigustühiseks.
  
• Ülemnõukogu 30. märtsi 1990. aasta otsusega "Eesti riiklikust staatusest " kinnitati, et Eesti on okupeeritud riigi staatuses, kuid tema õiguslik järjepidevus kestab de jure edasi. Kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema põhiseaduslike riigiorganite moodustamisega. Üleminekuperioodil võeti vastu (8. mai 1990) seadus "Eesti sümboolikast", millega taastati Eesti Vabariigi ametlik nimetus
  
• 16. mai 1990. a seadus "Eesti valitsemise ajutise korra alustest" ja Ülemnõukogu otsus samast kuupäevast "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevusprogrammist üleminekuperioodil Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni ja valitsemise ajutisest korrast".
  
• 3. märtsil 1991 a. toimunud referendumil hääletas 77,83% hääletanutest poolt EV iseseisvuse taastamisele.
  

20. augustil 1991. a kuulutati välja Ülemnõukogu poolt Eesti iseseisvus . Moodustati Põhiseaduslik Assamblee, kes töötas välja uue põhiseaduse, mis võeti vastu 28. juuni 1992.a.
R. Narits. Eesti omariiklus ja õigus. – Juridica , II, 2000, lk 71-74
Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura , Õigusteabe AS, Tallinn, 2002
R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, 2004, lk 167-207
Eesti ja Euroopa Liit. Riigikogu Toimetised, 7, 2003, lk 23-75
T. Anepaio , A. Hussar, K. Jaanimägi, S. Kaugia, K. Land , V. Olle, P. Roosma . Sissejuhatus õigusteadusesse. Loengud. Tallinn, Juura AS, 2005, lk 62-76.

V teema. Õiguskorra struktuurist ja süsteemist

1. Õiguskorra mõistest. 2. Õiguskorra vertikaalsest struktuurist: 2.1. Normi kontroll. 2.2. Konstitutsiooni kehtimise põhistamiseks mõeldud doktriinid . 3. Õiguskorra horisontaalsest struktuurist. 4. Õiguskorra süstematiseerimine: kodifitseerimisest õiguse ümberkujundamiseni.
1. Õiguskorra mõistest.
Õiguskord on võimuga väga tihedalt seotud nähtus. Võimu kasutav organ kehtestab norme, millest tervikuna tekib õigusnorm. Õiguskord on õigusnorme sisaldav ja nendest lähtuv sotsiaalne kord. Õiguskord on ühe riigi õigusnormide kogum, st et ühe riigi õigusnormid moodustavad õiguskorra, ehk riik ise on näiteks üks õiguskord.
Õiguskord on kehtiva õiguse kogum, mis korraldab konkreetse poliitilise ühiku elu; õigussüsteemist tulenev ühtne õiguslikult tagatud kord.
2. Õiguskorra vertikaalsest struktuurist:
õiguskorra vertikaalne struktuur – liigituse aluseks on õiguse allikate koht õiguskorras, lähtudes juriidilisest jõust.
Seadused on kõrgemal kui seadlused ja määrused. Tuleta meelde rahvusliku õiguskorra püramiid.
Rahvuslik õiguskorra püramiid – hierarhia kujuneb normi eesmärgist ning sellest, kes normi välja annab
Legislatiivpädevus – Riigikogu, president , KOV (PÕHISEADUS)
Põhiseadus
Rahvusvaheline õigus
Konstitutsioonilised seadus
Seadused
Seadlus
Määrus
KOV õigustloovad aktid
Ülipositiivne õigus (õiglus), kõik aktid peavad olema sellega kooskõlas. Püramiidis asub kõige kõrgemal!
õiguskorra vertikaalse struktuuri iseloomustab rahvusliku õiguskorra püramiid:

Seadused ( formaalne definitsioon – riigikogu või rahvahääletusel vastu võetud kõrgeima juriidilise jõuga õigusakt). Põhiseadus, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted, konstitutsioonlised seadused, seadused, seadlus.

Seadustest madalamal olevad õiguse allikad. Määrused, kohalike omavalitsuste õigustloovad aktid.
2.1. Normi kontroll.

kehtivuse kontroll
Kõigepealt peab õigusakt olema formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. See tähendab, et õigusaktide loomine on seotud neid vastuvõtvate riigiorganite pädevusega, õigusaktide vahetu vastuvõtmine teatud kindlate protseduurireeglitega ja õigusaktid peavad saama teatud kindla vormi. Peale seda peab õigusakt olema materiaalselt õiguspärane. See tähendab, et õigustloova akti sisu peab vastama Põhiseaduses esitatud tingimustele ja nõuetele kehtiva õigustloova akti jaoks. Organ, kes kontrollib normi kehtivust on õiguskantsler.
Kontrollitakse formaalset pool, leiame kõige sobivama normi, mis tegelikult kõige paremini iseloomustab. Uuem norm on asjakohasem, normi erinevuse puhul tuleb kasutada hiljem välja antud normi.
Kui on kaks normi, millest üks on uuem teine vanem. See, mis on uuem on muudetud määruseks, vanem on aga endiselt seadus. Teatud olukorras sooviksin kasutada määrust, kuna selle kontseptsioon sobib mulle rohkem , kuid kuna seadus on ülim, pean arvestama mitte määrusega vaid seadusega.
Kuldreegel : üleval seisev norm tähistab alamal seisva normi, aga õiguse rakendamise käigus tuleb leida kõigepealt kaasuse norm ehk juhuse norm, mis siis antud ajahetkel on kõige sobivam ja loomulikult kehtiv (oleme leppinud et see asub all). See saab olema aluseks, kuna see peegeldab kaasust kõige paremini. Üleval olev norm on rahvusliku õiguskorra püramiidis ülevalpool ning formaalselt nullib ära all oleva normi. Kaasusenormist peame jõudma otsustamisnormini. Peame jõudma lahendusnormini läbi argumentide all oleva normini, mis paremini peegeldab tegelikkust .
Normi kehtivuse kontroll on ühte kanti pidi formaalne kontroll, teist kanti pidi tekivad probleemid kas norm sisaldab ikka õigust.

„rakendamisküpsuse” kontroll.
Enne abstraktse õigusnormi rakendamist konkreetsele elulisele asjaolule peab õiguse rakendaja endale selgeks tegema õigusnormi sisu ja mõtte. Õigusnorm tuleb õigesti tõlgendada.
Peale seda tuleb kontrollida, kas selle õigusnormi abstraktne faktiline koosseis (T) kajastub tegelikkuses (S) ehk konkreetsetes elulistes asjaoludes, so tehtud või tegegemata jäetod teos. Kui kajastub, järgneb sellele konkreetsele elulisele asjaolule õiguslik tagajärg (R). Õiguse rakendamisel tuleb kontrollida, kas S on tõepoolest üks T juhustest. Kui see on nii, siis tuleneb õiguslik tagajärg süllogismist, millel on järgmine kuju:
Kui konkreetne eluline asjaolu (S) vastab abstraktsele faktilisele koosseisule T, siis kehtib S jaoks õiguslik tagajärg R.
T R ehk T iga juhuse osas kehtib R
S T ehk S on samane T-ga, on üks T-juhus.
S R ehk S osas kehtib R
Õiguse rakendamisega tegeleb kohtunik , selleks on vaja erisubjekti. Meie teiega ei saa olla õiguse rakendajad. Sellist protseduuri nimetatakse subsumeerimiseks, kontrollitakse rakendamisküpsust.
2.2. Konstitutsiooni kehtimise põhistamiseks mõeldud doktriinid.
3. Õiguskorra horisontaalsest struktuurist.
õiguskorra horisontaalne struktuur – liigituse aluseks on nende kuulumine teatud õigusvaldkonda.
Horisontaalne on samatasandiline – avalik õigus ja eraõigus. Mõlemas õiguses eraldi on samuti olemas eritasandilised õigusnormid.
Läbi erinevate kvaliteeti puhul on võimalik ka Common Laws ja Islamis rääkida horisontaalsetest ja vertikaalsetest struktuuridest.

Eraõigusesse kuuluvad (sellised õigusnormid, milles õiguse subjektid on omavahel koordinatsioonisuhetes, ehk siis võrdses seisus, nt eraisik vs. eraisik)
Avalikku õigusesse kuuluvad (sellised õigusnormid, milles õiguse subjektid on omavahel subordinatsioonisuhetes, subjektid on õigussuhtes alluvussuhtes, nt eraisik vs. riik)
4. Õiguskorra süstematiseerimine: kodifitseerimisest õiguse ümberkujundamiseni.
Üritatakse vormida ja muuta, seda mis on juba olemas. Olemasoleva baasil muutuste sissetoomine.
Ka Prantsusmaal on laialt levinud nn koodeksite vastuvõtmine, mis sisaldavad ühe ja sama küsimuse jaoks olemasolevad normatiivsed ettekirjutused . Konstantsele õigusele tuginevat kodifitseerimist kasutatakse Prantsusmaal 1948. aastast alates, koostatud on 46 koodeksit. 1989. aastast tegutseb kõrgem kodifitseerimise komisjon, mille esimees on peaminister . Komisjon planeerib ja koordineerib koodeksite väljatöötamist ministeeriumides. Enne parlamendis vastuvõtmist saadetakse projektid Riiginõukogule (Conseil d'Etat). Prantsusmaal tähendab kodifitseerimine harilikult ka vormide parallelismi: see, kes on pädev üht normi kehtestama, on pädev ka seda kodifitseerima (Catta 2002, 590).

reformaatorlik kodifitseerimine
reformaatorlik kodifitseerimine – toob kaasa regulatsioonide enda muutusi, regulatsioonide korrastamise ajakohastamine kujuneb kohtupraktika arvessevõtmisel – olemasoleva massiivi ümberkujundamine kohtupraktika alusel – ei seisne täielikult uute regulatsioonide vastuvõtmises, vaid on selline poolreformiv meetod, mis aitab korrastada kehtivaid regulatsioone.

konstantne kodifitseerimine
konstantne kodifitseerimine – administreerimine – korrastav tegevus, mis vajadusel võib midagi ümber sõnastada, kuid uut ei loo, ei ole seotud kohtupraktikaga.

konsolideerimine ja kompilatsioon
konsolideerimine – loogilisse, kronoloogilisse, tähestikulisse jne järjekorda seadmine – sisulisi muutusi kehtivasse õigusesse ei tehta . Sätete sisu ei muudeta.
Õiguse konsolideerimise vajadus on seotud sellega, et aja jooksul kuhjub õiguskorda suur hulk normatiivset materjali, millel on analoogiline õigusliku reguleerimise ese. Sageli sisaldab selliselt kujunenud õiguslik massiiv vastuolusid. Nende kõrvaldamiseks võib kasutada konsolideerimist. Tavaliselt kinnitab konsolideerimise teel saadud õiguseallika riigi seadusandlik organ
kompilatsioon – kompilatsioon kui süstematiseerimise meetod seisneb õiguse allikate grupeerimises neid eelnevalt muutmata või muutmisettepanekuid tegemata.
R. Narits. Objektiivse õiguse korrastamisest Eestis: kodifitseerimisest õiguse ümberkujundamiseni. – Riigikogu Toimetised. 12, 2005, lk 71-80.

VI teema. Õigussuhted

1. Õigussuhe kui ühiskondlik suhe. 2. Õigussuhte eritunnused: 2.1. Subjektiivne õigus. 2.2. Juriidiline kohustus. 3. Õiguse subjektid. 4. Õiguse objekt.
1. Õigussuhe kui ühiskondlik suhe.
Õigussuhte olemus: teatud kindla kvaliteediga inimkäitumine; kvaliteedi annavad õigusnormid. Õigussuhe on alati konkreetne: 1) relatiivne – teada on mõlemad osapooled 2) absoluutne – teada on õigustatud pool, kõik teised on kohustatud pool.

materiaalne ja juriidiline sisu
materiaalne sisu – ehk faktiline sisu, käitumine ise; Õigussuhe on kõige tüüpilisem inimkäitumise suhe. Käitumine tugineb õigusnormile. Inimene, olles sattunud õiguslikku tähendust omavasse situatsiooni, viib ennast õigusnormiga vastavusse.
juriidiline sisu – õigused ja kohustused; meie peame hindama eelkõige õigussuhte juriidilist sisu, selle põhjal saab adekvaatselt käitumist hinnata.
Juriidiline kohustus – vajaliku käitumise määr; subjektiivne õigus – võimalik käitumine : õigussuhtes nad korrespondeeruvad.

subjektid
Subjektid on subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjad. Nendeks on isikud, kes osalevad õiguslikus elus. Kuna õiguslik elu koosneb õigussuhetest, siis on õiguse subjektideks need isikud, kes võivad olla osalejateks õigussuhetes ehk füüsilised ja juriidilised isikud.
Füüsiline isik – inimene, iseloomulikuks õigus- ja teovõime.
Juriidiline isik – seaduse alusel loodud kollektiivne õigussubjekt; eraõiguslik või avalik-õiguslik.
Vaatamata formaal -juriidilistele erisustele õigussubjektide liigituses, on summa summarum õiguse subjektiks inimene.
Subjektiivne õigus on objektiivsest õigusest tulenev käitumise võimalus või õigustus. Subjektiivse õiguse struktuur: 1) võimalus ise teatud viisil käituda 2) nõudeõigus 3) pöörduda riigi poole. Subjektiivse õiguse objektiks on nt isik, perekond, varandus.

Objekt
Õiguse objektiks on kõik see, mis on subjektiivsete õiguste esemeks . Nii määratletakse õiguses objekti subjektiivsete õiguste eseme kaudu. Nt TsÜs: esemed on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Kehalised esemed ja mittekehalised esemed (õigused, nõuded jms). Üldisemalt: õiguse objekt on hüve, suurimaks hüveks on inimese elu ja tervis.
füüsiline isik õiguse subjektina – inimene; õigusvõime (saadakse sünniga) ja teovõime (al 18a, piiratud teovõime vähemalt 15a, vaimuhaigetel jms; piiratud teovõime korral vajalik eestkostja ), deliktivõime al 14a.
juriidiline isik õiguse subjektina – seaduse alusel loodud. Seaduses on sätestatud selle eesmärk, pädevus ja organid .
Eraõiguslikud juriidilised isikud: täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus , mittetulundusühing. Tegevuse ja organite pädevuse aluseks on põhikiri või ühinguleping. Tegevust juhib juhatus (seadusandlik esindaja), ka nõukogu. Algab äriregistrisse kandmisega. Vastava liigi seaduse alusel loodud.
Avalik-õiguslik juriidiline isik – riik, KOV jms, mis on loodud avalikus huvis ja selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega (mitte mingi liigi kohta käiv seadus nagu eraõiguse puhul). Avalik-õiguslikul juriidilisel isikul tekib õigusvõime seaduses sätestatud ajal.
Avalik-õiguslikud korporatsioonid ehk ühendused (territoriaal- liikmeskond territooriumi alusel nt KOV üksus, personaal- liikmeskond kutseala ühendusena või mingi huvi alusel nt Eesti Advokatuur, Notarite Koda, reaal - liikmeskond moodustub omandi või ettevõtte asukoha järgi nt majanduskojad või liitkorporatsioonid- erinevad korporatsioonid on liitunud, meil selliseid pole), asutused- liikmeskond pole oluline vastupidiselt korporatsioonile, neil on avalik-õiguslike teenuste kasutajad nt rahvusraamatukogu, eesti raadio, etv, tü- korporatsioon , mis osutab avalik-õiguslikke teenuseid ja sihtasutused- üleantud vara sihtotstarbeline tarbimine, seotud avalike huvide realiseerimisega (või ka fondid).
2. Õigussuhte eritunnused:
2.1. Subjektiivne õigus.
Subjektiivsed õigused eraõiguses, lähtudes tagatud õiguse sisust: 1) absoluutne subjektiivne õigus – ehk täielik õiguslik võim inimese või asja üle teda vahetult mõjutada ja kolmandate mõju välistada 2) relatiivne subjektiivne õigus – õigus nõuda kolmandalt isikult tegevust või tegevusetust. Osalt on need seotud võlasuhetega, osalt täieliku õigusliku võimu realiseerimisega 3) konstitutiivne ehk õigustmoodustav õigus – annab omajale võimu ühepoolselt õigust muuta, nt edasikaebamisõigus, lepingu ühepoolne annulleerimine.
Objekti järgi, millele subj õigused on suunatud, jaotatakse nad isiku- (suunatud õiguse omanikule endale nt õigused ja vabadused), perekonna- (kuuluvad abikaasadele, need on absoluutsed õigused nt nõuda oma last tagasi kelleltki) ja varanduslikeks (suunatud varanduse rezhiimile, nt asjaõigused, nõudeõigused, pärimisõigus) õigusteks.
2.2. Juriidiline kohustus.
Kui subjektiivsest õigusest tulenevad inimesele teatud käitmusvõimalused, siis objektiivsest õigusest tulenevad lõppastmes subjektiivsetele õigustele vastavad juriidilised kohustused.
Näide: kui asi on varastatud siis vargal on juriidiline kohustus tagastada see asi seaduslikule omanikule.
Igaüks on kohustatud absoluutset subjektiivset õigust silmas pidama ja seda mitte rikkuma.
Teisisõnu juriidiline kohustus on vajalik käitumine, mida tuleb teostada subjektiivse õiguse kandja huvides. Vajaliku käitumise määr peab tulenema objektiivsest õigusest (mitte igasugune käitumine pole juriidiline kohustus). Täieliku õigusliku võimu aksepteerimine on kolmandate isikute poolt tegevusetus , omaniku nõudeõiguse aksepteerimine täieliku õigusliku võimu rikkuja poolt aga tegevus.
3. Õiguse subjektid.
On subjektiivsete õiguste ja juriidliste kohustuste kandjad ehk need isikud, kes osalevad õiguslikus elus.
Füüsiline isik on inimene.
Ainult inimene on õigustatud ja kohustatud
Seaduses sätestatud juhtudel on juba inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana. Näiteks antiikmaailmas orjad polnud õiguse subjektideks.
Igal inimesel on õiguvõime ja teovõime. Objektiivse õigusega on kindlaks määratud milliseid õigusi saab inimene omada ja milliseid kohustusi kanda. Õigusvõime on inimese võime omada õigusi ja kanda kohustusi. Algab sünnist
Teovõime tähendab inimese võimet oma tegudega omada õigusi ja kanda kohustusi. Tsiviilõiguses algab inimese teovõime täisealiseks saamisega. Näiteks tööõiguses algab tööõiguslik õigusvõime alates 18-aastaseks saamisest.
Piiratud teovõimega inimene – nendeks on alla 18 aastased inimesed ja inimesed kes kestvalt ei suuda oma tegudest arusaada ja neid juhtida ning kui talle on kohtupoolt määratud eestkostja.
Õiguse subjektideks võivad olla ka seaduse alusel loodud inimste ühendused – juriidilised isikud. Juriidilised isikud võivad olla eraõigulikud ja avalik-õiguslikud. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühind, usaldusühing, osaühing, aktsiaselt, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing. Avalik õiguslikud aga näiteks riik ja kohalik omavalitsus. Juriidilised isikud luuakse seaduse alusel mingit funktsiooni teostama .
Juriidlise isiku õigusvõimet realiseerivad selle organid, ta võib omada kõiki tsiviil õigusi ja –kohustusi, välja arvatud need, mis on omased üksnes inimesele.

Avalik õiguslik juriidilise isiku mõiste on seotud teooria avaliku halduse kandjatest, kus sõlmküsimuseks on nende õigusvõime. Demokraatlikus ühiskonnas ei ole avaliku halduse kanjaks üksnes riik, vaid ka teised õiguslikult iseseisvad objektid. Neid institutsioone võib liigitada avalik õiguslik korporatsioonideks, avalik õiguslik asutusteks ja avalik õiguslikeks sihtasutusteks ehk fondideks.

Riiki on avalik õiguslik subjekt . Eelkõige realiseerub riigi õigussubjektsus riikidevahelises suhtlemises rahvusvahelise õigsega sätestatud mahus . Kuid see ei ole ainus koht kus riik võib olla õiguse subjektiks.
4. Õiguse objekt.
Õiguse objektiks on kõik see, mis on subjektiivsete õiguste esemeks. Mõistega “õiguse objekt” on hõlmatud kehalised esemed ja mittekehalised esemed.
Mittekehalised on näiteks: õigused, nõuded jm objektiivsed väärtused. Asjad omakorda võivad olla kinnisasjad ja vallasasjad, asendatavad või asendamatud, äratarvitatavad või äratarvitamatud, jagatavad või jagamatud. Õiguse objekt võib olla asjade kogum.
Päraldis on vallasasi, mis olemata peaasja oluline osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu.
Õiguse objekt on väga tihedalt seotus subjektiivse õiguse kandjaga. Juhul, kui subjektiivne õigus on kooskõlas õigustust omava õiguse subjekti huviga , võib nimetada õiguse objekti ka hüveks (kasuks).
Näiteks kui inimesel on omandiõigus eluruumile, siis on tal elamusuhete objektiks temale kuuluv eluruum .
Õiguse objektiks võib olla ka inimese elu või tervis. (kriminaalseadused kaitsevad inimese elu)
K. Merusk . Avalik-õiguslik juriidiline isik avaliku halduse organisatsioonis. – Juridica, 4, 1996, lk 174-179;
R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, 2004, lk 115-131

VII teema. Õiguse realiseerimine

1. Õiguse realiseerimine ja inimkäitumise korrastatus. 2. Õiguse realiseerimist mõjutavad tegurid. 3. Õiguse realiseerimine ja õigusteaduse osa selles. 4. Õiguse realiseerimise vormidest : õiguse kasutamine, õigusest kinnipidamine (järgimine), õiguse rakendamine (kohaldamine) – mõiste, tunnused ja struktuur. 5. Õiguspärane ja õigusvastane käitumine: 5.1. õiguskuulekus, 5.2. deliktsus (karistusõiguslik delikt ja tsiviildelikt – mõiste, tunnused ja struktuur), 5.3. õiguskaitsemeetmed: 5.3.1. õigusliku (juriidilise) vastutuse liigid (karistusõiguslik, tsiviil- ja distsiplinaarvastutus), 5.3.2. vastutusest vabastavad ja vastutust välistavad asjaolud .
1. Õiguse realiseerimine ja inimkäitumise korrastatus.
Õiguse kasutamine ja õiguse kinnipidamine on vahetud õiguse realiseerimise viisid. Nende õiguse realiseerimise viiside puhul realiseerivad õigusnormidest tulenevaid subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi õiguse subjektid on vahetus käitumises.
Õiguse realiseerimine, õigusnormidest tulenevate nõuete faktiline kajastumine inimkäitumises võib esmapilgul tunduda lihtne, kuid nii see pole. On vaja teada, milline eluline situatsioon on juriidiline fakt ja millised õigused ja kohustused see juriidiline fakt endaga kaasa toob. Seda saab aga teha vaid juhul kui õigus on „täpne“. Selleks, et õigusnormidest oleks veelgi kergem aru saada, pannakse kirja ka definitiivsed õigusnormid, mis defineerivad õigusaktis/ normis käsitletavaid mõisteid.
Õiguse realiseerimisel võib rääkida selle kolmest viisist: Õiguse kasutamine ja õigusest kinnipidamine – õiguse vahetu realiseerimise viisid – subjektid realiseerivad s. õigusi ja j. kohustusi vahetult oma käitumises. Kolmas viis on õiguse rakendamine.
Õigust võivad realiseerida kõik isikud, nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Kui õiguse subjektid viivad käitumise vastavusse õigusnormis sisalduva käitumise nõudega, siis realiseerub õigus kasutamise või kinnipidamise teel.
Õiguse realiseerimine on tihedalt seotud efektiivsuse või õiguse tulemuslikkusega. Ainult nii saab õigus kindlustada käitumise kõrge kvaliteedi.
Kvantitatiivselt tähendab õiguse tulemuslikkus õigusnormide toime faktilise resultaadi suhet sotsiaalse eesmärgiga, mille saavutamiseks õigusnorm välja anti.
Õiguse realiseerimine toimub õigusest kinnipidamise pikaajalisuse ja paljukordsuse kaudu. Tihti selle peale isegi ei mõelda. Objektiivne õigus ei tohigi tegelikult olla midagi pealesurutut. Ta peab olema „headuse ja õigluse kunst”, kui siia lisandub täpsus ja kättesaadavus, võib see olla tulemuslik.
2. Õiguse realiseerimist mõjutavad tegurid.

õiguse „täpsus”
Õiguse „täpsus“ puudutab situatsiooni, elulisi asjaolusid, mida õigusega korrastatakse. Selline õiguse täpsus (arusaadavus) ei piirdu ainult võimaliku või vajaliku käitumisviisi kirjeldamisega. Õigusest peab tulenema ka selge ja arusaadav õiguslik tagajärg, mida õigusnormi abstraktiline faktiline koosseis enesega seob. Jutt on oodatava käitumise liigist ja määrast või riikliku sunni liigist ja määrast. Täpsuse ja arusaamise saavutamisel ei piisa grammatikareeglite tundmisest õigusnormide sõnastamisel. Sõnadel on õiguses eriline koht, kuna õiguse subjekt peab aru saama selle sõna/lause tähendusest. Muidu võivad tekkida raskused õiguslike tagajärgede elluviimisega. Arusaamise raskused võivad tekkida ükskikute sõnade puhul, aga ka siis, kui kasutatud terminid on homonüümid (samakujulised eritähenduslikud sõnad). Seadusandlus püüab olukorda leevendada spetsialiseeritud (definiivsete) õigusnormide loomisega , need normid kuuluvad mittetäielike normide hulka ning nad omavad õigusliku jõu seoses teiste õigusnormidega.
Ilma õiguse täpsuseta on õigust raske realiseerida, kuna ei ole teada, mis õiguslikke tagajärgi teatud elulised asjaolud endaga kaasa toovad.

pingeseisundist õiguse abstraktse iseloomu ja konkreetse faktilise tegelikkuse vahel
Subsumeerimise loogiline olemus seisneb selles, et tuleb võrrelda konkreetseid elulisi asjaolusid õigusnormis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga ning kui nad on omavahelises seoses, siis teha lõppjäreldus selle õigusnormi õigusliku tagajärje osas. Juhul kui konkreetse elulise asjaolu sobimatus mõne õigusnormi faktilise koosseisuga ei luba teha järeldust, nagu ei tookski selline asjaolu endaga kaasa õiguslikku tagajärge, siis peab arvestama sellega, et see võib sobida mõne muu faktilise koosseisuga ja õiguslik tagajärg võib ikkagi tulla. Pingeseisund võib tekkida ka sellest, et elulisi asjaolusid kirjeldatakse igapäevakeeles.
Seadus on liiga abstraktne ning konkreetne faktiline tegelikkus ei kuulu nimistusse, kuigi peaks, siis tekib pingeseisund.
3. Õiguse realiseerimine ja õigusteaduse osa selles.
Õiguse realiseerimisest on huvitatud ühiskond tervikuna, sest omavoli tekitaks kaose. Realiseerimisele saab kaasa aidata ka jurisprudents .
Realiseerimise ja jurisprudentsi vahel on tihe seos: jurisprudents on õigusteaduse osa, mis käsitleb õigust normatiivsest aspektist ja tegeleb normi „mõttega”. Jurisprudentsi meetodiõpetus ongi normatiivsete lausete keel. Jurisprudents on teadus õigusnormidest. Normatiivse kehtivuse all mõeldakse seal seda, et on olemas käitumisnõude määr, seotus, kohustuslikkus , millega saab inimkäitumist mõõta. See erineb normi faktilisest kehtimisest, mille all mõeldakse tema läbilöömisvõimet.
Seda on raske mõõta, sest käitumismotiivid on erinevad.
Jurisprudentsis on tegu keelelisest väljendist arusaamisega tema normatiivses tähenduses. Seega on jurisprudents normi keelest arusaamise teadus. Jurisprudentsi poolt pakutavad lahendused on vajadusel abiks õiguskeelest arusaamisel , v.a juhud, kui keelelistest väljenditest arusaamine toimub mittereflektoorselt (õiguse realiseerimise käigus tabatakse väljendi mõte vahetult), samas väidetakse, et igasugune arusaamine on alati tõlgendamine e reflektoorne.
4. Õiguse realiseerimise vormidest: õiguse kasutamine, õigusest kinnipidamine (järgimine), õiguse rakendamine (kohaldamine) – mõiste, tunnused ja struktuur.
Õiguse kasutamine- õiguse objektid kasutavad juriidilisi õigusi enda toimetuste läbiviimiseks.
Õiguse kinnipidamine- järgimine, subjektiivsete õiguste kasutamine.
Õiguse kasutamine ja õiguse kinnipidamine kujutavad endast õiguse vahetu realiseerimise viise. Nende puhul realiseerivad õigusnormidest tulenevaid subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi õiguse subjektid vahetult oma käitumises. Nad on vahetult seotud kas aktiivse või passiivse käitumisega.
Näiteks KarS -s on valdavalt õiguse realiseerimine õigusest kinnipidamise teel. Elamuseaduses aga õiguse kasutamine (§ 46 lg 1).
Õigust võivad realiseerida nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Kui õiguse subjektid viivad oma faktilise käitumise vastavusse õigusnormis sisalduva käitumise nõudega, siis realiseerub õigus kasutamise või kinnipidamise teel.
Õiguse rakendamine: on üks õiguse realiseerimise viis. Õiguse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. Ehk see tähendab, et õiguse rakendamine eeldab erisubjekti – kompetentse riigiorgani – vastavat tegevust. Õiguse rakendamist kui tegevust nim subsumeerimiseks.
Subsumeerimine: loogiline olemus seisneb selles, et tuleb võrrelda konkreetseid elulisi asjaolusid õigusnormis esitatud abstraktse faktilise koosseisuga ning kui nad on omavahelises seoses, siis teha lõppjäreldus selles õigusnormis ettenähtud õigusliku tagajärje osas. Sarnane formaalsele loogikale (süllogismile), räägitakse õiguse tagajärje kindlakstegemise süllogismist.
5. Õiguspärane ja õigusvastane käitumine:
5.1. õiguskuulekus,
5.2. deliktsus (karistusõiguslik delikt ja tsiviildelikt – mõiste, tunnused ja struktuur),

TSIV - tsiviilõigusrikkumise struktuur.
VÕS (Võlaõigusseadus) järgi on süül põhineva vastutuse (deliktilise üldvastutuse) aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on:

objektiivne teokoosseis

õigusvastasus

süü
Delikti üldkoosseisu elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt, samas järjekorras nagu need on eespool nimetatud. Juhul kui ei esine objektiivset teokoosseisu, siis ei anta enam hinnangut õigusvastasuse ja süü kohta. Juhul kui esineb objektiivne teokoosseis, kuid puudub õigusvastasus, siis ei arutata enam süüküsimust.
1) lepinguline vastutus - põhineb võlaõiguse normidel ja eeldab lepingu rikkumist.
2) lepinguväline vastutus - delikti vastutust nimetatakse lepinguväliseks vastutuseks . Eeldused, alused on reguleeritud seaduses lepinguvälise vastutuse suhetest eraldi. Tagajärjed leiame me võlaõiguse seadusest ühiselt nii lepingulise kui ka lepinguvälise vastutuse kohta.
Süü vormideks on tahtlus ja hooletus . Kahju liigitatakse varaliseks ja mittevaraliseks. Varaline võib olla ka otsene aga ka saamata jäänud tulu. Mittevaraline kujutab endast eelkõige kahjustatud isiku füüsilist või hingelist kannatust.
KARS - KarS deliktistruktuur toetub kontinentaaleuroopaliku karistusõigusmõtte rikkalikule kogemusele, piirdumata samas mõne üksiku Euroopa riigi karistusseadustiku mehhaanilise kopeerimisega. Pigem on tegemist iseseisva kodifikatsiooniga.
Eesti uue karistusõiguse eripära on selles, et juba süüteo legaaldefinitsioonis tuuakse ära deliktistruktuur (koosseisupärane, õigusvastane, süüline tegu)
Süüteoga on tegemist ainult siis, kui tegu on toime pandud tahtlikut, erandina ka ettevaatamatusest (KarS §15), süüteo eest saab karistada vaid isikut, kes on selles süüdi (32) jne.
Eesti KarS reformi käigus loobuti nõukogude karistusõigusele omasest neljaelemendilisest süüteomõistest ning võeti kasutusele kolmeastmeline neoklassikaline ja finalistlik süüteomõiste. Vastavalt delitkistruktuurile on üle ehitatud seadustiku üldosa 2. pt. (1. Süütegu: 1. jagu Süüteokoosseis, 2. jagu Õigusvastasus, 3. jagu Süü)
Karistatavus tuleb kindlas järjekorras, nagu see on ette kirjutatud seaduses ning mida võib ette kujutada järgmise ei-ja- skeemina .
Skeem on üle ehitatud põhidelikti järgi. Põhidelikt on tüüpiline süütegu, mis vastab teo karistatavaks tunnistamise üldistele tingimustele. See on tahtlikult toimepandud tegevuses seisnev lõpuleviidud süütegu, mis võib olla nii formaalne kui materiaalne.
Millal on tegu koosseisupärasusega? Koosseisupärane on süütegu sellisel juhul kui see koosseisulistes asjaoludes faktiväitena vastab karistusseadustiku eriosas või mõnes teises seaduse osas kirja pandud ehk sätestatud koosseisulistele asjaoludele. Objektiivse koosseisu tunnusteks on: seadus sätestatud tegevus või tegevusetus, tagajärg ja põhjuslik seos. Subjektiivse koosseisu tunnusteks on tahtlus või ettevaatamatus ja seaduses võib olla ette nähtud ka motiiv või eesmärk. Subjektiivseks eritunnuseks on nn koosseisu eksimus.
Millal on süütegu õigusvastane? Õigusvastane on süütegu siis kui see vastab süüteo koosseisule ja teiseks õigusvastasus ei ole välistatud. Välistavad asjaolud on hädakaitse, hädaseisund, kohustuste kollisioon , muu seaduse, rahvusvahelise konvensiooni või rahvusvahelises tavas ette nähtud õigustav asjaolu ja samuti eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus. Tahtlik tegu ei ole õigusvastane kui seda toime pannud isik kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistavad õigusvastasuse.
Süüliseks loetakse süütegu siis kui selle toimepannud isik on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. Füüsilise isiku süüvõime puhul tuleb arvestada kas ta on teo toimepanemise ajal süüdi ja ta on vähemalt 14-aastane. Juriidiline isik on süüvõimeline kui ta on õigusvõimeline.
Millised on süüd välistavad asjaolud? Süüd välistavateks asjaoludeks on:
1) süü puudumine ettevaatamatuse korral
2) keelu eksimus - isikul puudub süü kui ta ei saa aru oma teo keeletusest ja see eksimus on temale vältimatu
3) loobumine süüteo katsest - isik vabaneb süüst kui ta vabatahtlikult vabaneb süüteo katsest
5.3. õiguskaitsemeetmed:
5.3.1. õigusliku (juriidilise) vastutuse liigid (karistusõiguslik, tsiviil- ja distsiplinaarvastutus),
Tunnused: 1) seos riikliku sunniga 2) aluseks saab olla õigusrikkumine - peab olema fakti kirjeldus, kus subjekti väline kirjeldus ja tahe süütegu toime panna on vastavuses 3) riiklikku sundi saab rakendada ainult selleks pädev organ või ametiisik, kes on õigustatud vastavat liiki sundi teostama.Kas või üheainsa koosseisu osa puudmumisel puudub koosseis.
5.3.2. vastutusest vabastavad ja vastutust välistavad asjaolud.
Millised on süüd välistavad asjaolud? Süüd välistavateks asjaoludeks on:
1) süü puudumine ettevaatamatuse korral
2) keelu eksimus - isikul puudub süü kui ta ei saa aru oma teo keeletusest ja see eksimus on temale vältimatu
3) loobumine süüteo katsest - isik vabaneb süüst kui ta vabatahtlikult vabaneb süüteo katsest
Isik on deliktivõimeline ainult juhul kui ta on võimeline aru saama, et tema tegu on õigusvastane. Juriidiline vastutus tsiviildeliktiõiguses: vanus alla 14-aasta või seisund, milles sisik ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida. Deliktivõimetus võib olla kestev (haigus, vanus, nõrgamõistlikkus), episoodiline või ajutine. Deliktivõimetus võib tuleneda ka muus (nt füüsilisest) puudest.
Piiratud teovõimega alaealine ei ole alati deliktivõimetu. Muul põhjusel piiratud teovõimega isik on alati deliktivõimetu. Otsusevõimetu isiku tunnustele vastav isik on deliktivõimetu.
Deliktivõimetule isikule ei saa omistada õigusrikkumise toimepanemise tahtlust. Alkoholist või narkootikumist tingitud häireid võetakse arvesse, vaid juhul kui isik sattus sellisesse olukorda muul põhjusel kui omal süül.
R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, 2004, lk 131-140.

VIII teema. Õiguse rakendamine

1. Õiguse rakendamise olemus: subsumeerimise kaks külge: 1.1. Õiguslik otsustus süllogismina, 1.2. Tõlgendamisel põhinevad otsustused. 2. Õiguse rakendamise (kohaldamise) viis staadiumi (etappi): 2.1. faktilise koosseisu analüüs, 2.2. õigusnormi valik, 2.3. õiguse tõlgendamine; 2.4. õiguslik otsustus (subsumptsioon), 2.5. õigusliku otsustuse täitmisele pööramine. 3. Õiguse tõlgendamine (olemus, tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang). 4. Tõlgendamise klassikalised viisid (grammatiline, süstemaatilis-loogiline, ajalooline, objektiiv - teleoloogiline ). 5. Tõlgendamise võimalused tänapäeval, sh õiguse üldpõhimõtetel ja väärtushinnangutel rajanev tõlgendamine. 6. Tõlgendamistulemuse põhjendamine: tõlgendusargumendid ja nende prima facie kohustuslikkus. 7. Lüngad ja normikollisioonid õiguses ja nende ületamine.
1. Õiguse rakendamise olemus: subsumeerimise kaks külge:
Õiguse rakndamine on üks õiguse realiseerimise viis.
Õigusest kinnipidamine ja õiguse kasutamine on vahetult seotud isiku aktiivse või passiivse tähendusega. Tegevus tuleneb õigusnormis kirjapandud õigustusest või kohustusest. Antud juhul on õiguse realiseerimine toimunud, kuna isiku käitumine on vastavuses õigusnormi nõuetega. Samuti pole siin oluline, kas õigust realiseerib eraisik või riigiametnik.
Õiguse rakendamine – spetsiifiline ning tuleneb õigusnormist. Erinevus on selles et see on riikliku tegevuse eriliik. Ehk siis on vajalik erisubjekti (kompetentse riigiorgani) olemasolu.
Õiguse rakendamist kui protsessi nimetatakse subsumeerimiseks.
1.1. Õiguslik otsustus süllogismina,
Õigusliku otsuse tegemine tehakse süllogismina, loogilise järeldusena. Lihtsas vormis on süllogismi esimene eeldus õigusnormile ja teine juhtumile kui faktile. Järeldus peab tulenema loogiliselt.
1.2. Tõlgendamisel põhinevad otsustused.
2. Õiguse rakendamise (kohaldamise) viis staadiumi (etappi):
2.1. faktilise koosseisu analüüs,
Selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus (teo toimepanija , kannatanu, kuriteo koht, vahendid jms). Kontrollitakse kas juhtum seondub mingi õigusnormiga (kas on juriidiline tähendus ning mis iseloomuga see on)
2.2. õigusnormi valik,
õigusnormi valik ja analüüs. Taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele. Õigusnormi valimisel liigutakse üldiselt isikule.
2.3. õiguse tõlgendamine;
Õiguse rakendaja teeb endale selgeks õigusnormi sisu ja mõtte. Õigusnorm muudetakse arusaadavaks, kontrollitakse eluliste asjaolude sobivust normi eluliste asjaolude suhtes
2.4. õiguslik otsustus (subsumptsioon),
Pädev/kompetente riigiorgan teeb otsuse.
2.5. õigusliku otsustuse täitmisele pööramine.
Täidetakse riigiorgani poolt antud otsus (sanktsioon, õigusttaastaavad meetmed)
3. Õiguse tõlgendamine (olemus, tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang).
Enne abstraktse õigusnormi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja endale selgeks tegema Õigusnormi sisu ja mõtte. Juriidiline interpretatsioon on seotud filosoofilise hermeneutikaga.
Tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleemetekitava õigusnormi teksti arusaadavaks. Probleem tekib õiguse rakendajal seoses rakendatava normi sobivuse määratlemisega konkreetsete eluliste asjaolude suhtes. Tähtsamad õiguse mõiste seaduses endas on määratletud legaaldefinitsioonide kaudu. (teovõime on ...). Samas on mõnedel terminitel eri õigusharudes erinev tähendus.
Vahest võivad kaks õigusnormi siduda sama elulise asjaoluga õigusliku tagajärje, mis üksteist välistavad. Tõlgendamise ülesanne ongi siis välistada normide omavaheline vastuolu. Põhjuseks võib olla näiteks normide konkurents iga
Erinevad konkurentsid:

• kumulatiivne konkurents (kuhjuv) on siis kui õiguslikud tagajärjed saabuvad paralleelselt. Näiteks:kui autojuht tekitab avariiga peale materiaalse kahju ka raske keha vigastuse
  
• alternatiivne konkurents on siis kui õigustatud pool võib valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel. Näiteks: võlgniku viivitamisel kohustutuse täitmisel tekib kreeditoril võimalus valida nõudeõiguse või lepingust ülesütlemise vahel
  
• konsumtiivne konkurents on juhul kui mitu õiguslikku tagajärge on suunatud võrdse tulemuse saavutamisele. Näiteks: kui üürile antud asja kahjustamine annab üürile andjale õiguse nõuda üürnikult üürilepingust tulenevalt kahjutasu või nõuda õigusvastasest käitumisest tulenevalt kahjutasu
  

Tõlgendamise esemeks on vähemalt selle algfaasis õiguse tekst. Tõlgendamise abil väljendatakse õiguse mõistet täpsemalt ja selgemalt, kui seda on tehtud normis eneses. Lähtepunktiks on seega antud kaasuse lahendamiseks sobiva õigusnormi väljavalimine kõigi teise õigusnormide seast ja selle õigusnormi kogu tektida tutvumine. Elulised asjaolud peavad olema tõendatud.
Kui erinevad õiguslikud tagajärjed ei lase ennast kooskõlastada, siis pole tegu normide konkurentsiga, vaid vastuoluga. Õnneks on vastuolu enamalt jaolt näiline ja seda saab lahendada mõnede õiguses üldtunnustatud põhimõttete abil. Kuna õiguskord on hierarhiline , siis selles hierarhias kõrgemalasuv norm ületab tähtsuselt madalamatasemelise normi. Konstitutsioon asub kõrgemal kui valitsuse määrus. Erinorm ületab tähtsuselt üldnormi ja uuem norm vanema normi.
Kui aga õiguskord sisaldab kahte õigustloovat akti, mis on õigusjõult võrdsed ja ei erine vastuvõtmise ajas, siis on eelistatud see, mis sobib paremini üldisesse süsteemi. Selle kindlakstegemiseks on vaja kasutada spetsiaalseid tõlgendamise võtteid.
Autoriteetseim tõlgendaja on kohtunik.

Tõlgendamine ja eluliste asjaolude õiguslik hinnang

Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes. Elulised asjolud pole õiguse rakendajale kunagi ette antud, vaid ta peab need moodustama ütluste abil teada saadud faktidest. Seega subsumeerimise algusfaas kujutab endast ette mitte õigusliku hinnangu andmist vaid juriidilist tähendust omavate eluliste asjaolude leidmist .
Näiteks Rauli ja Reinu kakluses sai Rauli silm viga. Seaduses ei leia me midagi selle konkreetse kaasuse kohta. Seadus on võimeline ainult üldiselt sätestama sellist õigusvastast käitumisest tulenevad õiguslikud tagajärjed. Kirjeldatud situatsioon ise aga koosneb paljudest elulistest asjaoludest, milledest mõnedel on juriidiline tähendus.
Eluliste asjaolude õiguslik hinnang võimaldab õiguse süsteemset iseloomu arvestades välja jätte rakendamisele mitte kuuluvad õigusnormid ning vaatluse alla jätta võimalikud rakendatavad normid. Jurist oleks kohe ära näinud, et näites kaklusest on tegemist vägivallateoga, kehalise väärkohtelmisega, mis kuuluvad karistusõiguse valdkonda, tüli käigus tekitatud kehavigastusest põhinev kahjutasunõue aga eriõiguse valdkonda. Õigusliku kvalifikatsiooni andmiseks vajalikud otsused tehakse seega enne õiguse rakendusakti vastuvõtmist. Õiguse subsumeerimine lõppeb rakendusakti vastuvõtmisega.
4. Tõlgendamise klassikalised viisid (grammatiline, süstemaatilis-loogiline, ajalooline, objektiiv-teleoloogiline).

Grammatiline tõlgendamine

Õigusnormi tektsi uurimine grammatika reeglitest lähtuvalt. Ükski tõlgendus ei saa olla absoluutselt õige ja kehtida lõplikult igas järgnevas ajas ja ruumis. Iga konkreetne aeg ja ruum pakuvad omi väärtusmastaape, mida õiguse rakendaja tõlkimisel peab aluseks võtma. Õiguse tõlgendamist iseloomustab teatud järjepidevus. Grammatilise tõlgenduse hädavajalikuks eelduseks on keele reeglite hea tundmine . Sõnade tähendus võib aja jooksul muutuda või omandada hoopis uue tähenduse. Sellist nähtust nim. mõistete killunemiseks.
Suure tähtsusega on tõlgendamisel juriidiliste terminite tundmine. Kasutatakse legaaldefenitsioone kuna mingil sõnal võib igapäeva elus olla laiem tähendus kui juriidilises mõttes.

Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine

See tähendab õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. Sõna mõte selgub alles seoses muu tektsi osaga.
Õigusnormid: täielikud ja mittetäielikud. Viimased omandavad tegeliku tähenduse alles koos teiste normidega. Süstemaatilis-loogilise tõlgendamise abil selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega.
Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine on normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas ja õiguse harus. Edasi tuvastatakse normide loogilised ja funtsionaalsed seosed.
Selle tõlgendamise alla kuulub ka selle puhtalt loogiline pool. Tegemist on mõttelise protsessida, mille käigus tõlgendaja kasutab normi teksti interpreteerimisel loogika võtteid. Levinumaks võtteks loogiline analüüs.

Ajalooline tõlgendamine

Ajalooline tõlgendamine on subjektiivne tõlgendusteooria. Tõlgendamise eesmärgiks võib olla näitkes välja selgitamine , millise idee on ajalooline normilooja sisaldanud tõlgendavasse normi, milline oli tema kavatsus jne. ajalooline tõlgendamine annad vastuse küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru ja kuidas soovis mõista normi ajalooline seadusandja. Seotud õigusliku järjepidevusega. Tuleb välja selgitada annaloogiliste regulatsioonide ajalooline taust. Seda nimetatakse kongrueerumiseks ehk ühildumiseks algse ja anutd ajas ning ruumis tehtava otsustuse vahel.
Tõlgendamise käigus tuleb tutvuda formaalse struktuuride poolt välja antud materjalide kõrval ka nö kõrvalseisjate poolt välja antud materjalidega. Normi mõtet aitavad selgitada ka ühiskonna eliiti kuuluvate isikute arvamused, tolle aegne perioodika, parlamendi aruteludest säilinud dokumendid.
Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine
See on nagu ajalooline tõlgendamisegi tahtetõlgendamine. Kuid siin ei oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekijrutused, vaid kehtiv õigus ja väärtussüsteem. Teleoloogia – õpetus, mille järgi kõik areneb ette määratud eesmärgi kohaselt
Tähtsust omab kehtiv õigus ja väärtussüsteem.
Õiguse objektiivsed eesmärgid on eesmärgid, mida seaduseandja normi loomisega tahab saavutada. (millist eesmärki teenib norm, milline on normi mõte). Õigus objektiivseteks eesmärkideks võiks nimetada julgeoleku kindlustamiseks, sotsiaalset võrdsust jne. Kui seadusandja seda põhimõtet järgib, siis on võimalik objektiiv-teleoloogilise tõlgendamise teel jõuda õigusnormi mõtteni.
Siin on kaks tõlgendamiskriteeriumi:

on seotud reguleeritud eluvaldkonna struktuuriga. Need on faktilised otsustused, mida seadusandja muuta ei saa, aga silmas peab pidama.

On õiguse printsiibid (põhimõtted), mis asuvad väljaspool reguleerimist ennast.
Tõlgendamise asjakohasus tähendab seda, et peetakse silmas kogu tõlgendatava normi alla kuuluvat reguleerimise eset. Sageli on see suhteliselt ulatuslik ja keerulise struktuuriga. Tõgendaja puutub sellega kokku, kui üldnorm on mõeldud mingi mahuka eluvaldkonna reguleerimiseks.
Kuna objektiiv-teleoloogilise tõlgendamise kriteeriumid tulenevad õiguse eesmärkidest, kuhu kuulub eelkõige õigluse isee, siis tähendab see tõlgendamine võrdsete võdset kohtlemist. Tegemist on ius commutatuiva põhimõtte realiseerimisega tõlgendamisel.
Ette võib tulla, et ühte ja sama faktilist koosseisu hinnatakse erinevalt. Kindlasti on üks tehtud tõlgendustest valitsevatele väärtusmastaapidele lähemal. Niisugune vältimine on tõlgendaja ülesanne ja eelkõige seadusandja oma.
Vähem tähtis ei ole õiguse põhimõtete arvestamine tõlgendamisel. Õiguses nähakse sageli eetilist miinimumi ja sellepärast nimetatakse vastavaid printsiipe õiguseetilisteks printsiipideks. Nad asuvad väljaspool reguleerimise eset ja neil on eri reguleerimisaladel erinav kaal. Tuleb leida vastust küsimusele, millist osa üks ja teine printsiip reguleerimisel mängib. Nii muutuvad printsiibid tõlgendaja jaoks väärtus-mastaapideks, mis moodustabad ühe osa otsustamisel vaja minevast baasist.
Teleoloogiline argumentatsioon teenib huvi- ja väätrusjurisprudentsi sellega, et riiklikult õrganiseeritud õigussüsteemis on õiguse leidmisel tõusetuvad põhjendamisprobleemid lahenduste jaoks eelisseisundis.
Savigny: tõlgendamise ülesanne on asetada ennast mõtetes seaduseandja kohale ja korrata kunstlikult tema tegevust. Nii on tõlgendus seaduse seesoleva mõtte rekonstruktsioon.
5. Tõlgendamise võimalused tänapäeval, sh õiguse üldpõhimõtetel ja väärtushinnangutel rajanev tõlgendamine.
Õigusemõistmisel on otsustamise lähtekohaks alati konkreetne juhtum. Juriidiline probleem keskendub sellele, millist seaduse teksti tõlgendusvõimalustest või mitmetest võimalikest paragrahvidest antud juhtumil rakendada.
Õigusteaduses on lähtekohaks seaduse tekst. Eeldame, et see on mitmetähenduslik, pole teada, milline on õige tõlgendus. Selline tõlgendamise võimalus on keeleline ehk semantiline.
6. Tõlgendamistulemuse põhjendamine: tõlgendusargumendid ja nende prima facie kohustuslikkus.
Ühiskondlik kontroll – kas tõlgendus on ikka õige ja õiglane. Oluline demokraatia seisukohalt. Asjalik põhjendamine garanteerib selle, et kõiki asjaolusid on arvesse võetud ning valitud õigusnorm on antud juhul kõige õigem.
Õigust arendav – kui tõlgendus on asjalik, siis on võimalik, et selle alusel rakendatakse seda seadust ka edaspidi.
Asjaosalised – nemad peavad teadma mille alusel, miks ning kuidas seadust rakendatakse. Hea põhjendus võib kiirendada ka protsessikulgu, kuna asjaosaline reageerib kiiresti.
7. Lüngad ja normikollisioonid õiguses ja nende ületamine.
Õiguskorras esineb lünkasid, kui me ei leia teatud elulistele asjaoludele vastavaid abstaktseid faktlilisi koosseisusid objektiivsest õigusest. Õiguse rakendaja peab kontrollima, kas elulised asjaolud on sarnased õiguslikku tähendust omavate eluliste asjaoludega. Teiste sõnadega peab veenduma, kas pole tegemist lüngaga õiguses.
Lüngad tekivad kuna elu on dünaamiline ja positiivne õigus ei saa kunagi olla lõpetatud süsteem. Eesti õigussüsteemis olevate lünkade põhjus on esiteks, et eesti õigussüsteem on veel “noor”. Ka teiste riikides on lüngad olemas aga neid on tunduvalt vähem.
Lüngad võivad olla:

• ehtsad
  

kui üks situatsioon, mis seadusandja selget kavatsust silmas pidades peaks olema õiguslikult reguleeritud, kuid tegelikult seda ei ole, ongi tegemist ehtsa lüngaga.

• näivad
  

on siis kui seadusandja polegi kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise koosseisu kaudu siduda õiguslike tagajärgede saabumisega. Nad ei esine siin juriidilise fakti tähenduses ega tekita juriidilisi tagajärgi. Selliseid lünkasid ei täideta

• väärtuslüngad
  

neid tekib siis kui seadusandja on jätnud mõne õigusliku mõiste ebamääraseks või ebatäpseks. Aga ka siis kui ta on omalt poolt küll püüdnud lünki ära hoida, kuid samas formuleerib õiguse mitte niivõrd üldise reegli kujul, kuivõrd üleüldisel kujul. Õiguse realiseerijal tekib segadus , millistele olulistele tunnustele peab vastama üks või teine eluline situatsioon, et seda õiguslikku tähendust omavaks pidada.

Lünkade ületamine

Sellest saab rääkida ehtsate ja väärtuslünkade esinemisel.
Neid saab ületada analoogia abil ja ainult sellisel juhul kui leidub elulistele asjaoludele sarnane abstraktne faktiline koosseis.
Kriminaalõiguses on analoogia keelatud. Ainult seadus võib ütleda, mis on kriminaalkorras karistatav tegu.
Analoogia liigid:

seaduse analoogia (üksik analoogia)
otsustuste tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusel. Erinevad tunnused ei tohi olla olulise tähendusega.

õiguse analoogia
lähtutakse paljudest objektiivse õiguse normidest, mis põhinevad samadel õiguspoliitilistel alustel.
Kui kaasust pole võimalik lahendada tõlgendamise ega analoogia abil, siis peab kaaludes poolte erinevaid huvisid ja ühiskonna hüve, peaks otsuse langetama loomuõiguse printsiipidest lähtuvalt. Juhuse peaks lahendama nii, nagu sooviks seda kaasaegne seadusandja (tegu on üldtunnustatud väärtushinnangutel põhineva otsusega). Mingil juhul ei tohi ta ka siis minna vastuollu ei õiguse üldiste põhimõtetega ega üldtunnustatud doktriiniga.
Kui kõigist nendest meetoditest ei piisa ja seaduses ei leidu vajalikke pidepunkte konkreetse kaasuse üle otsustamiseks on kohutnik õigustatud ja kohustatud looma õigust. Kohtunik otsustab, mis on üksikjuhtumil õigem.
A. Aarnio . Õiguse tõlgendamise teooria. Tallinn, 1998, lk 121-171
R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, 2004, lk 140-167.

IX teema. Õigusteadus ja õigusteaduse õppimine

1. Kas õigusteadus on olemas? 2. Kui vana on õigusteadus? 3. Jurisprudentsist väärtusjurisprudentsini. 4. Juristiks tuleb õppida. 5. Akadeemilise õigushariduse traditsioonid Euroopas.
1. Kas õigusteadus on olemas?
I. Kant : teadus on iga õpetus, kui ta oli süsteemselt terviku tunnetamine . Ülikoolide ja akadeemiate motoks on olnud „asjade põhjuste tundmaõppimine”.
Paljud arvavad , et õigusteadus pole teadus, sest väited ei ole väga täpsed (nagu nt matemaatikas) ega konkreetsed, kõike ei saa puhta loogika järgi lahendada.
Meetoditeoreetikud siiski ei kahtle teaduslikkuses, siiski eristatakse jurisprudentsi tehnikat kui vähemteaduslikku osa.
Õigusega on seotud mitmed teadused, nt filosoofia, õigusajalugu, jurisprudents jne. Õigus hõlmab mitmeid teadusi õigusest, sest õigus ise on kompleksne fenomen.
Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses :
ratsionalistlik suund – tunnetuse alus on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel
empiiriline suund – seda, mida me teame, teame kogemuse põhjal – mõistusel pole erilist rolli. Tunnetus peab olema tagasiside näol tegelikkusega kontrollitav.
Kust pärinevad õigusteadlaste poolt esitatavad seisukohad? Idealistid leiavad, et välismaailma pole inimteadvusest sõltumatuna olemas (maailm on kujutlus ). Nii satuksid juristid raskustesse. Kui õigusnormid ei kuuluks tegelikkusesse, oleks nende kohta raske midagi öelda (K. Popper: on 3 maailma – füüsikaline, tajumine , muu inimmõtte poolt loodu nt keel, suhted, institutsioonid – kolmas iseseisev, kuid eksisteerib esimese kahega koos).
Õigusteadus kui teadus objekti järgi: õigusteadus on teadus õigusest (kehtiva õiguse normidest, mis vastavad õiguse ideele). Õiguse ajalugu tegeleb vanade õiguskordadega ja võrdlemisega. Jurisprudents analüüsib objektiivset õigust ja kehtivaid õigusnorme. Õigusdogmaatikale on üsna lähedane võrdlev õigusteadus. Õiguse sotsioloogia uurib õiguse eksisteerimise tingimusi.
Õiguse filosoofia ja õiguse teooria (jurisprudentsi metateooria) tegelevad normatiivse kehtivuse põhjendamisega. Õiguse filosoofia on vana haru, õiguse teooria uus.
Õigusteadus on praktilise eluga tihedalt seotud.
Õigusteaduse teaduslikku iseloomu tingivad õiguse kui sotsiaalse fenomeni mõiste ja idee ühtsus läbi erineva aja ja ruumi.
2. Kui vana on õigusteadus?
Õigusteadus on palju noorem kui õiguslik elu. Õiguslikust elust võib rääkida juba tavaõiguse ajal, kuid õigusteadus sündis seoses Rooma riigi õiguskorra kujunemisega.
Rooma riigi õiguskord oli keerukas ja formaalne, ratsionaalne  hea; tänu sellele oligi võimalik retseptsioon. Rooma õiguse väljakujunemisega on seotud õpetatud juristid ja õigusteadus.
Ajalooliselt kuulub õigusteaduse tekkimine III sajandisse eKr, kui formeerus antiikne jurisprudents.
3. Jurisprudentsist väärtusjurisprudentsini.
Antiikne jurisprudents formeerus III sajandil eKr. Sel ajal ei tuntud siiski juristi elukutseid, kohad täideti valimisega, nimekirjade alusel vms, neilt oodati pigem nt retoorikat kui teadmisi.
Juristi peamiste tegevusvaldkondade kaasajale omased jooned kujunesid välja 5. ja 6. sajandil. Algselt sarnanes Rooma õigusteadus common law’le – õigusteadlaste arvamus oli õiguse allikas.
Rooma õigusteaduse arenguetapid :
Eelklassikaline periood – huvi olulisemate reguleerimisvaldkondade vastu, arenes õigusteaduse õpetamine (Institutio ja Instructio), õiguskirjandus oli praktilise iseloomuga.
Varaklassikaline periood (Augustuse aeg, meie aegkonna algus) – tekivad koolkonnad .
- Labeo koolkond (prokuliaanid) – pooldavad uuendusi
- Capito koolkond ( sabiniaanid ) – kaitsevad väljakujunenud instituute
Kõrgklassitsism (II saj) – väga põhjendatud kaasuste lahendused, Celcuse tegevus („Õigusteadus ei pea järgima mitte seaduse tähte, vaid võimu ja võimet”).
Hilisklassitsism – ulatuslikud rooma õiguse kommentaarid ( Gaiuse „Institutiones”, Paulus , Ulpianus, Lex Dei).
Rooma õigusteaduse hiigelhoone on Corpus iuris civilis, kus on nii tsiviilõiguse kui avaliku õiguse norme. Selle osad on Digesta, Institutiones, Codex Iustianus, Novellae.
Pikka aega peeti Bütsantsi riiki õigusteaduse kontinuiteeti järgivaks (mõjutas Venemaad, Kreekat)
Kesk-Euroopa arengule on hindamatu „õigusteaduse renessanss ” 9 saj. Renessansi läbi elanud jurisprudents oli keskaegses Euroopas skolastika üks osa, mis kasutas dialektilist meetodit. Püstitati tees antiteesi vastu ja püüti leida sünteesi. Õpiti Corpus iuris civilise kommentaare.
Juriste nimetati 11-13saj glossaatoriteks (tähtsamatest glossidest koostati 13 saj glossa ordinaria). Glossaatoreid tunnistatakse Euroopa jurisprudentsi rajajateks.
Keskajal arenes ka kirikuõigus (legistid vs kanonistid), kust tuleneb ka „pacta sunt servanda”.
Glossaatorite järglased on postglossaatorid, kes peavad andma tekstidele detailseid kommentaare. Tuntuim on Sassoferrato.
Renessansile oli löögiks 15. sajandil kujunenud humanistlik suund – tagasipöördumine antiiki, esile tõusis Prantsusmaa. Moc gallicust (huvitavad nii Corpus iuris kui Codex Theodosianus ja XII tahvli seadused.
Humanismist arenes välja praktiline dogmaatika (Leyser, ei huvitanud ajaloolised arengud) ja loodusõiguse õpetus (Grotius). See oli moodsa rahvusvahelise õiguse algustähiseks.
Loodusõiguse õpetus avas tee eraõiguse kodifikatsioonidele.
Savigny kujundas välja ajaloolise koolkonna (õiguse areng, retsepteeritava õiguse allikate analüüs, õpetus tehingutes), mis sünnitas ka teatud teelahkme kontinentaalses õigussüsteemis – eristus romaani ja germaani õigus. Germaani õiguses oli kodifikatsioon väiksem tänu ajaloolise koolkonna tegevusele.
Tekkis mõistejurisprudents ja õigusteaduslik positivism – erinevad koolkonnad õigusteaduses võrreldes loodusõigusliku koolkonnaga.
Õiguse vaba koolkonna esindajad seaduse mõistete absoluteerimist, kohtunike sõltumatust ja ülipositiivset õigust, sest elulised asjaolud on alati unikaalsed.
Õiguse sotsioloogia kui õigusteadus tekkis 19-20 sajandil (E. Ehrlich), seda huvitab õiguse põhjus, tulemuslikkus ja selle põhjused, sisu muutumine, reguleeritavad valdkonnad.
Common law puhul taanduvad need probleemid kodanikuõigusele e õiguse leidmisele kohtuniku poolt.
19. sajandil tekkis ka marksism : õiglane õigus peab baseeruma proletariaadi tahtel. Marksism ründas pea kõiki õiguse tõlgendusi.
Marksismi kõrvale tekkis ulatuslik edukas vastuliikumine huvijurisprudents: õigus kui huvide konflikti resultaat . Õiguse ülesanne on sel juhul erinevate huvide kooskõlastamine. Huvijurisprudentsi esindaja on J. Bentham (kaasaegset õigusteadust kõige rohkem mõjutanud): seadus on siis õiglane, kui see kaitseb enamuse huve. Õigusnormis on vaja näha võimu- ja majanduslike huvide väljendust või kompromissi.
Bentham on kõige rohkem mõjutanud
sotsioloogilist õiguspositivismi – ilmnes selge vastuolu selle vahel, mida öeldakse õiguslikus tekstis ja mis toimub tegelikkuses
ameerika õigusrealismi – mitmete õigussotsioloogilisse kontseptsiooni kuuluvate postulaatide arendus
skandinaavia „psühholoogiline” õiguslikku realismi – Uppsala koolkond (Hägerström) – lähtuvad väärtusotsustustest, tuginevad kindlatele faktidele.
20. sajandi kahekümnendate aastate uus positiivne õigusõpetus – Kelseni puhas õigusõpetus – vaba poliitikast , ülipositiivsusest; raskuspunkt oli avalikus õiguses. Puhas õigusõpetus on üldine õigusõpetus, mitte rahvuslike vms normide interpreteerimine.
Puhas õigusõpetus on määrava tähtsusega ka väärtusjurisprudentsis.
Huvijurisprudents asendus väärtusjurisprudentsiga. Väärtusjurisprudents on õigusteadus kitsamas mõttes. Kaasajal käsitlevad pea kõik metodoloogiadiskussioonis osalejad õigust mingis seoses väärtusmastaapidega – õigluse ja headusega.
Kaasaegne õigusteadus väidab, et väärtusmastaap e õiglus ei esita õiguskorrale nõuet: igaühele võrdselt. Eesti õiguskorra loomisel tuleb arvestada sellega, et võidakse esitada nõudmisi totaalsest võrdsustamisest.
20. sajandi tuntuim väärtusjurisprudentsi teoreetik J. Rawls: kõigepealt tuleb jaotada õiglus ühiskonna põhistruktuurides – vaja leida viis, kuidas põhiõigused- ja vabadused ja kohustused ning ühiskondliku tööga loodud hüved jaotuvad riiklikult organiseeritud ühiskonna tähtsamates struktuurides.
Õiglus õigusloomes õiguse rakendamisel garanteerib eesmärgipärase huvide rahuldamise. Õiguslik vaidlus on alati teatud huvide konflikt. Õiglane õigus saab optimaalselt rahuldada ühiskondlikke huvisid. Kuid õigus ei ole lihtne ühiskonnas eksisteerivate huvide resultaat. Õigusega saab ja tuleb luua nende huvide jaoks õiglane kord.
Ka menetlus peab olema õiglase iseloomuga.
4. Juristiks tuleb õppida.
Juristi elukutse formeerus 3. sajandil eKr. Neid on alati vajatud ja arvamust austatud, aga mitte armastatud.
Vastumeelsuse põhjused: üks pool ei pruugi otsusega rahule jääda ( erapoolik ), asutakse lähedal avalikule võimule, suhted on tihti nendega subordinatsioonisuhted, süüdistatakse bürokraatias, nende keel on raske, rahvas ei mõista seadusi nii nagu juristid, erinevad juristid lahendavad asju erinevalt, juristid on suhteliselt jõukad ja seega võidakse end alaväärsena tunda.
Juriste eristab teistest erialane ettevalmistus, juriidilise tegevuse professionaalsus ja tegevuse allutamine õiguse doktriinidele, teooriatele, käitumisjuhistele
Juristiks tuleb õppida, et vähendada pingeid juristi elukutse ja ühiskondliku arvamuse vahel, et olla kompetentne .
Juristide ettevalmistus hakkas Euroopas II sajandil Bütsantsis, läänes hakkas see Bolognas ja Pariisis 11. sajandil.
Roomas mõisteti haridusega juristi all mehi, kellel oli kohustus õigust luua. Nüüd on juristid objektiivse õiguse elluviijad. Nüüd on juristide hulgas ka naisi (20 saj).
Õiguse õppimine ei ole lihtne – terminid, abstraktsioonid, loogika, liigutakse üldiselt üksikule. Algul õpetatakse õigusteooria distsipliine, sellega selgitatakse erinevaid kategooriaid.
Õpetatakse mõlemaid õigussüsteeme, kuid peamiselt kontinentaalset.
Õiguse õppimine pole normide pähe õppimine, vaid ka suuremat plaani, nt õiguse ja riigi tekkimise probleemi, vahetegemisoskus, oskus siduda tegelikkust ja abstraktsiooni jne.
Juristiks õppimisel kasutatakse loenguid, seminare , praktikume jne. Teine pool on iseseisev töö. Palju tuleb lugeda, et kujundada „õigusteaduslikku mõtlemist” ja arusaamist. Tuleb koostada ka teaduslikke töösid.
5. Akadeemilise õigushariduse traditsioonid Euroopas.
Juristide ettevalmistus hakkas Euroopas II sajandil Bütsantsis, läänes hakkas see Bolognas ja Pariisis 11. sajandil.
Roomas mõisteti haridusega juristi all mehi, kellel oli kohustus õigust luua. Nüüd on juristid objektiivse õiguse elluviijad. Nüüd on juristide hulgas ka naisi (20 saj).
Õiguse õppimine ei ole lihtne – terminid, abstraktsioonid, loogika, liigutakse üldiselt üksikule. Algul õpetatakse õigusteooria distsipliine, sellega selgitatakse erinevaid kategooriaid.
Õpetatakse mõlemaid õigussüsteeme, kuid peamiselt kontinentaalset.
Õiguse õppimine pole normide pähe õppimine, vaid ka suuremat plaani, nt õiguse ja riigi tekkimise probleemi, vahetegemisoskus, oskus siduda tegelikkust ja abstraktsiooni jne.
Õpetatakse teed, kuidas on võimalik jõuda õiglase otsuseni. Selle jaoks lahendatakse kaasusi. Common law puhul kujundab inimese juristiks alles konkreetne töö erialal. Mõnel pole õiguslik kõrgharidus üldse vajalik.
R. Narits. Õigusteaduse metodoloogia I. Tallinn, 1997, lk 9-27
E. Hilgendorf. Miks juriste ei sallita? – Akadeemia 2000 (8), lk 1687 -1699
R. Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tallinn, 2004, lk 207-245
J. Laffranque. Eesti õigusharidus ja –teadus globaalsete ning euroopalike väljakutsete kontekstis. – Juridica, V, 2006, lk 300-306.