Konspekt 2 (4)

JÜRI LIVENTAAL
SISSEJUHATUS ÕIGUSTEOORIASSE
RIIK JA ÕIGUS II OSA. ÕIGUS
LOENGUMAPP ÕIGUSINSTITUUDI ÜLIÕPILASTELE
TALLINN 1998 2
RETSENSEERIS: prof . EERIK - JUHAN TRUUVÄLI 3
SISUKORD Õppeainest 7
Skeem nr 1 8
TEEMA I. SOTSIAALSED NORMID, ÕIGUS JA ÕIGUSNORM 9
§ 1. Sotsiaalsed normid 9 P.1. Sotsiaalsete normide mõiste ja põhitunnused 9 P.2. Sotsiaalsete normide funktsioonid 10 P.3. Sotsiaalsete normide liigid 11 3.1. Tavanormid 11 3.2. Moraalinormid 12 3.3. Korporatiivsed normid 13 3.4. Õigusnormid 14 § 2. Õiguse tunnused ja mõiste 14 P.1. Õiguse tunnused 14 P.2. Mõiste ning termin 14 P.3. Mõiste õigus erinevaid tähendusi 15 P.4. Õiguse mõiste 16 § 3. Õigusnormi tunnused ja mõiste. Õigusnormide liigid 17 P.1. Õigusnormi tunnused 17 P.2. Õigusnormi mõiste. Õigusnormide esitamine õigusaktides 18 P.3. Õigusnormide liigid 19 P.4. Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid 21 § 4. Õigusnormi loogiline struktuur 22 § 5. Õiguse teooriate paljusus 26 P.1. Antiikaja käsitused õigusest 26 P.2.Teoloogilised õiguse teooriad 27 P.3. Loomuõiguse teooriad 27 P.4. Ajaloolise koolkonna teooriad 28 P.5. Sotsioloogilised teooriad 29 P.6. Normativistide teooriad 29 Skeem nr 2 30 § 6. Põhilised suured õigussüsteemid 30 P.1.Suured õigussüsteemid 30 P.2. Kontinentaalne ehk romaani-germaani õigussüsteem 31 P.3. Anglo-ameerika ehk üldine ehk common law suur õigussüsteem 32 § 7. Õigusnorm üldises õigussüsteemis 33 P.1.Pretsedendid ehk prejudikaadid 33 P.2. Prejudikaatide liike 34 P.3.Prejudikaatide siduvus : ratio decidendiratio legis 34 Teema 1. Põhimõisted: 36
TEEMA II. ÕIGUSSUHE 38
§ 1. Õigussuhte mõiste ja liigid 38 P.1. Õigussuhte mõiste 38 P.2. Õigussuhte liigid 38 § 2. Õigussuhte struktuur (elemendid) 38 P.1. Õigussuhte struktuur 38 4
P.2.Õigussuhte struktuuri elemendid 39 P.3.Õigussuhte subjektid 39 Skeem nr 3 39 P.4. ubjektiivne õigus ja juriidiline kohustus (õigussuhte sisu) 40 Skeem nr 4 40 P.5. Õigussuhte objekt 41 § 3. Juriidilised faktid 42 P.1. Juriidilise fakti mõiste 42 P.2.Juriidiliste faktide liigid 42 Skeem nr 5 42 Skeem nr 6 43 Teema 2. Põhimõisted: 44
TEEMA III. ÕIGUSAKTID 45 § 1. Õigusakti mõiste ja liigid 45 P.1. Õigusakti mõiste 45 P.2. Õiguse allikad 45 2.1. Leping 46 2.2. Õigusteadlaste arvamused 46 2.3.Kanooniline õigus 46 P.3.Õigusaktide liigid: üld- ja üksikaktid 46 3.1. Üldaktid 47 3.2. Üksikaktid 47 § 2. Õigusaktide hierarhia õigusjõu alusel 48 Skeem nr 7 49 P.1.Seadusandliku riigivõimu õigusaktid 50 P.2.Täidesaatva riigivõimu õigusaktid 50 P.3. Kohtuvõimu jurisdiktsioonilised aktid 51 P.4. Haldusdokumendid 51 § 3. Õigusakti struktuur 52 Skeem nr 8 53 § 4. Õigusaktide kehtivus 54 P.1.Promulgeerimine, jõustamine ning jõustumine 54 P.2.Jõusolek ning õigusjõud 56 P.3.Kehtivus ajas 57 P.4.Kehtivus ruumis 57 P.5. Kehtivus isikute ringi osas 57 § 5.Õigusaktide kehtivuse teoreetilised probleemid 57 P.1.Loomuõiguse teooriad 57 P.2.Positivistlikud teooriad 58 P.3. Realistide teooriad 58 P.4. Normativistid 58 Teema 3. Põhimõisted: 58 TEEMA IV. ÕIGUSE SÜSTEEM 60 § 1. Õiguse süsteemi mõiste 60 Skeem nr 9 61 § 2.Õiguse süsteemi printsiibid erinevates õigussüsteemides 62 § 3. Õiguse süsteemi struktuur 62 Skeem nr 10 63 §4. Õigusharud 64 5
P.1. Õigusharude süsteem 64 Skeem nr 11 65 Skeem nr 12 66 P.2.Üksikute õigusharude iseloomustus 67 2.1. Riigiõigus 67 2.2.Haldusõigus (ka: administratiivõigus) 68 2.3. Haldusprotsess ning haldusvastutus 69 2.4. Finantsõigus 70 2.5. Kriminaalõigus 72 2.6. Kriminaalmenetlus (kriminaalprotsess) 75 2.7. Tsiviilõigus (eraõigus) 75 2.8. Tsiviilkohtumenetlus ( tsiviilprotsess ) 77 2.9.Rahvusvaheline õigus 78 2.10. Kokkuvõte 78 § 5.Õigusaktide süstematiseerimine 78 Skeem nr 13 79 Teema 4. Põhimõisted: 80
TEEMA V. ÕIGUSAKTIDE TÕLGENDAMINE 81 § 1. Tõlgendamise mõiste 81 § 2.Tõlgendamise viisid ja võtted 81 P.1. Grammatiline tõlgendamine 81 P.2.Loogiline, sh teleoloogiline tõlgendamine 82 2.1. Loogiline tõlgendamine 82 2.2.Teleoloogiline tõlgendamine 83 P.3. Süstemaatiline tõlgendamine 83 P.4. Ajalooline tõlgendamine 84 P.5. Tõlgendamine ulatuse järgi 85 § 3. Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel 86 § 4.Tõlgendamise tähendus erinevates suurtes õigussüsteemides 88 § 5.Lüngad ning vastuolud (normikollisioonid) õiguses 89 P.1.Lüngad õiguses 89 P.2. Kollisioonid ehk vastuolud õiguses 91 Teema 5. Põhimõisted: 92
TEEMA VI. ÕIGUSE REALISEERIMINE 93 § 1. Õiguse realiseerimise vormid 93 § 2.Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid) 93 Teema 6. Põhimõisted: 94
TEEMA VII. ÕIGUSERIKKUMINE JA JURIIDILINE VASTUTUS 95
§ 1.Õiguserikkumine 95 P.1. Õiguserikkumise mõiste 95 P.2. Õiguserikkumise tunnused 95 P.3. Õiguserikkumise liigid 95 § 2. Juriidiline vastutus 96 P.1.Juriidilise vastutuse mõiste 96 P.2.Juriidilise vastutuse tunnused 96 P.3. Juriidilise vastutuse alused. Õiguserikkumise koosseis ja õiguserikkumise kvalifitseerimine 97 6
P.4. Õiguserikkumise elemendid 97 § 3. Juriidilise vastutuse liigid ning vastutusest vabastavad asjaolud 100 P.1. Juriidilise vastutuse liigid 100 P.2. Juriidilisest vastutusest vabastavad asjaolud 101 Teema 7. Põhimõisted: 101
TEEMA VIII. ÕIGUS JA MORAAL . ÕIGUSRIIGI KONTSEPTSIOON 102
§ 1. Õigus ja moraal 102 P.1. Õiguse ja moraali vahekord 102 P.2. Õigusteadvus ja õiguskultuur (juriidiline kultuur) 102 P.3. Õiguse efektiivsus 103 § 2. Õigusriigi kontseptsioonist 103 P.1. Õigusriigi tunnused 103 P.2. Areng õigusriigi poole 104 Teema 8. Põhimõisted: 105
Kirjandus 106
Kasutatud normatiivaktid 113 7
ÕPPEAINEST
Loengumapi riigi osa eessõnas selgitati, et sissejuhatus õigusteooriasse (peaaine AO 10111) on Õigusinstituudis õigusõppe sissejuhatavaks aineks. Aineprogrammi kohaselt on selle õppeaine komponentideks: 1) õiguse entsüklopeedia, mis sisaldab riigiõpetuse ning õiguse teoreetilised põhimõisted ja -käsitlused; 2) õigusteaduse metodoloogia ning meetodi osa, mis üldise ning erilise vahekorras seondub kohustusliku kõrvalainega teadusmetodoloogia (ÜA 21212 ).
Kordame: selles õppeaines õpitakse tundma õigusteaduse, õigusteooria ning praktilise jurisprudentsi põhimõisteid. Õppeaine kava taotleb süsteemset seostatust Õigusinstituudi teiste õppeainetega nagu: õiguse ajalugu (EO 10111), riigiõigus (AO 10321), haldusõigus (AO 10441), õigusfilosoofia (AO 11572) ning õigusteooria eriosa (AO 11671), samuti üksikute õigusharude (nt tsiviilõigus, kriminaalõigus, riigiõigus, haldusõigus jne) õppeained. Õppeaine kava arvestab Õigusinstituudi üldise õppekava erisusi, kuid tugineb õiguse entsüklopeedia dogmaatiliselt klassikalisele ülesehitusele. Põhimõisteteks on siin kõige üldisemad instituudid, institutsioonid , terminid, definitsioonid , klassifikatsioonid, doktriinid ning kontseptsioonid riigi ja õiguse kohta ning üldised seosed õigusteaduse ja õiguse rakendamise vahel.
Õiguse osaski käsitatakse käesolevas loengumapis põhimõistetena kõige üldisemaid instituute, institutsioone, termineid (mõisteid), definitsioone, klassifikatsioone, doktriine ning kontseptsioone, samuti üldisi seoseid õigusteaduse ja õiguse rakendamise vahel. Õiguse osa koostati samuti nagu riigi osagi arvestades Õigusinstituudi üldise õppekava erisusi. Loengumapp on koostatud valdavalt kontseptuaalse referatiivse ülevaatena vastavuses käesoleval sajandil kinnistunud paradigmaatiliste lähtealustega, kusjuures õiguse osa tugineb põhilises kontinentaalsesse suurde õigussüsteemi kuuluva normativistliku koolkonna käsitlustele. Normativistlik koolkond (ka Viini koolkond) on eesti õigusteoreetikuid mõjutanud tugevasti juba enne omariikluse saavutamist ning see mõju on selgelt tunnetatav nii teoorias kui ka praktikas omariikluse saavutamisest kuni 1940. aastani. Veelgi enam - normativistlik käsitlus on tunnetatav õigusteadlaste töödes isegi nõukogude okupatsiooni perioodil ning teoorias ja praktikas praegugi. See on põhjuseks, et loengumapis antakse vaid minimaalne ülevaade teistsugustel doktriinidel põhinevatest käsitlustest. Seetõttu ei tohiks ka õiguse osa loengumappi käsitada hõlmava õpiku või käsiraamatuna. Seegi loengumapp on vaid elementaarne õppeallikas abiks Õigusinstituudi õppekava loengutes ja seminarides saadud teadmiste kinnistamisel.
Ühtlasi juhime Õigusinstituudi üliõpilaste tähelepanu sellele, et nii riigi kui ka õiguse põhimõistete osa kohta on erinevaid aastatel 1994 - 1997 valguskoopiatena paljundatud, köidetud või köitmata loengukonspekte. Ühelt poolt on need osutunud puudulikult viimistletuks ja kohati sisaldavad ebatäpsusi. Teiselt poolt: seoses osundatud õppeaine esimese ja neljanda kursuse programmi (õigusteooria üld- ning eriosa) tasakaalustatud piiritlemisega on varasemates loengumapi osades ning paljundatud üksikloengutes liigseid teemasid , mis ei kuulu enam esimese kursuse õppekavasse. Uutes loengumappides on lisatud ka mõningaid uusimaid käsitusi. Seetõttu soovitame tungivalt lähtuda riigi osas vaid 1997. aasta ning õiguse osas 1998. aasta loengumappidest (kaasa arvatud kordustrükid). 8
Skeem nr 1 ÕIGUSE ÕPPIMINE
ÕIGUSE Professionaalne erudeeritus tagab REALISEERIMINE valmisoleku 5. realiseerimiseks 5.
III MÕISTMISE TASAND (sisu: p.4) 4. 4.
II MÕISTMISE TASAND (sisu: p.3) 3. 3.
I MÕISTMISE 2. TASAND (sisu: p.2) 2. 1. NORMITEHNILINE 1. TEADMISTE TASAND (sisu: p.1) JNE JNE ) ) ( ( ) ) ( ( ) ) ( ( ) )
1. ÕIGUS JA ÕIGUSNORM: õigus, sotsiaalsed normid ja õigusnormid; õiguse tunnused; õiguse teooriate paljusus; suured õigussüsteemid; õigusnorm kontinentaalses õigussüsteemis: mõiste, kehtiva õiguse üldkohustuslikkus, õigusnorm ja esitusviis õigusaktis, õigusnormi loogiline struktuur (H; D; S), õigusnormide esitusviisid õigusaktides loogilise struktuuri alusel, õigusnormide liigid; õigusnormist anglo-ameerika õigussüsteemis; õigussuhe: mõiste, reguleerimise objekt, õigussuhte struktuur, subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus; õigussuhte objekt, sisu ning õigussubjektsus; juriidilised faktid.
2. ÕIGUSAKTID: mõiste; õiguse allikad; õigusaktide liigid ning hierarhia; õigusaktid ning institutsioonid; õigusnormide süsteemne koostoime ühes ning mitmes õigusaktis; õigusakti struktuur; õigussüsteem, õiguse harud ja instituudid, õiguskord, õiguse süstematiseerimine. 3. ÕIGUSLOOME: mõiste; õigusloome ja promulgeerimise põhistaadiumid; õigusaktide kehtivus ajas, ruumis ning isikute ringi suhtes: a) õigustehnilised probleemid; õigusteoreetilised probleemid.
4.ÕIGUSE TÕLGENDAMINE; JURIIDILINE KVALIFITSEERIMINE; ÕIGUSE REALISEERIMISE VIISID (VORMID) 9
TEEMA I. SOTSIAALSED NORMID, ÕIGUS JA ÕIGUSNORM
§ 1. Sotsiaalsed normid
P.1. Sotsiaalsete normide mõiste ja põhitunnused Norm on üldise määratluse järgi reegel, juhis või mall ( Aarnio , 1, lk 56). Valdkonniti tuntakse mitmesuguseid reegleid, nt: matemaatika - ning formaalloogika reeglid, esteetika ning tavanormid, moraalinormid, tehnilised normid ehk normatiivid jne. Mitte kõik neist ei ole normid sotsiaalse normi tähenduses. Sotsiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku tahet. Sotsiaalsed normid reguleerivad ühiskondlikke suhteid, st inimeste käitumist üksteise suhtes.
Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides. Sotsiaalne norm tähendab eeskätt sotsiaalset kohustust. Kohustus normis tähendab, et inimene peab käituma üksnes teatud viisil, sooritama mingi teo. Tegu võib esineda tegevuse või tegevusetuse vormis. Tulenevalt: kohustus konkreetses normis annab kas õigustuse käituda üksnes nii või kehtestab keelu käitumast nii ­ st: sooritada just selline tegu või hoiduda sellest. Käitumise vastavust normile hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: st kas see tegu, mis põhjustas just selle tagajärje, vastas sotsiaalses normi reeglile ehk mallile (st: prognoositud teole ja tagajärjele). Mistahes tahtelise käitumise aktil ehk teol on tagajärg. Mitte iga tahtelise käitumise akt ning selle tagajärg ei ole aga tingitud sotsiaalsest kohustusest. Mitte iga tegu ei hinda me selle alusel, kas see tegu koos tagajärjega ja põhjusliku seosega nende vahel vastas sotsiaalsele kohustusele kui kriteeriumile, sest kohustused võivad olla ka puht isiklikud ehk autonoomsed.
Kohustus teatud viisil käituda võib tuleneda: NB! 1) inimese enda poolt võetud vabatahtlikust See kohustusest toimida oma isiklike tõekspidamiste, soovide kohaselt just nii - st see on üksikisiku vaba tahte akt ehk ei autonoomne kohustus; 2) üks inimene annab teisele inimesele kohustuse ole veel või veenab teist tungivalt käituma üksnes teatud viisil, mida kohustatu (teine inimene) loebki enda kohta sotsiaalse normi tasand, kehtivaks ja täidabki ettekirjutuse - see on autonoomne imperatiivne kohustus (kohustuse allikas ei ole st sotsiaalsed enam täitja ise, vaid teine subjekt ; tegemist on isikliku vahekorra (suhtega) kahe või enama subjekti vahel - normid! käsu või keelu andja ning selle täitjaga, milles lõpliku otsuse kas täita või mitte teeb ikkagi käsu saaja);
3) ainuisikuline või kollegiaalne subjekt , kes on NB! Siit algab sotsiaalse normi, autoriteedina tunnustatud paljude inimeste poolt, loob sh ka õigusnormi tasand; st kindlal viisil ja vormis nende jaoks üldise kohustuse sotsiaalne norm algab sotsiaalse (imperatiivsed ettekirjutused ), millised reguleerivad grupi tasandist , lõppedes kogu paljude või kõigi käitumist mitte isiklike suhete alusel, ühiskonnaga vaid üldistes huvides - see on heteronoomne kohustus, mis realiseeritakse vajadusel sotsiaalse surve abil. 10
1 Sotsiaalsetele normidele on iseloomulikud järgmised põhitunnused : 1) käitumist motiveeriv toime - sotsiaalne norm reguleerib inimeste toiminguid ning järelikult on käitumiseeskiri (sotsiaalne kohustus) üks faktoreid, mis mõjutab inimese tahet, motiveerib mitmete valikuvõimaluste hulgast toimima just normis prognoositud reegli või malli kohaselt; 2) kohustus - inimene allutab oma tahtelise käitumise normi eeskirjale, kusjuures üksikisiku lähtekohast võib sotsiaalse normi autoriteedi tingida kolm välist põhjust: kas austus , jõud või võim, mida valdab normiandja; 3) realiseerimise viis - kui sotsiaalse normi autoriteeti võib tingida austus, jõud või võim, siis tuleneb sellest kaks normi realiseerimise viisi: sotsiaalne kohustus täidetakse kas vabatahtlikult või sotsiaalse surve ehk sunni mõjul (nt hukkamõist; varalisest või mittevaralisest hüvest ilmajätmine jt); 4) eesmärk - sotsiaalse normi eesmärgiks on saavutada kehtestatud reegli või malliga prognoositud käitumine; 5) abstraktsus - sotsiaalne norm reguleerib tüüpilisi juhtusid, ta tugineb korduvate samatüübiliste olustike üldistustele; 6) kehtivus aegruumis - sotsiaalsete normide teke, muutumine ja kadumine on pidev aegruumis toimiv protsess, kuid samas kehtivad nad püsivalt mingil kindlal ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes - üksiku käitumisakti ühekordsel reguleerimisel ei ole sotsiaalse normi tähendust. P.2. Sotsiaalsete normide funktsioonid
Sotsiaalsete normide funktsioonid on: 1) reguleeriv; 2) koordineeriv; 3) stabiliseeriv; 4) sotsialiseeriv.
Sõltuvalt sotsiaalsete normide liikidest (vt p 3 lk 11) seisneb nende funktsioon kas vastava sootsiumi või ühiskonna kui terviku käitumise suunamises soovitud suunas. Selles seisneb reguleeriv funktsioon. Sotsiaalsed normid kooskõlastavad inimeste käitumist ning suurendavad käitumise prognoositavust. Käitumise ühtlustamises seisneb sotsiaalsete normide koordineeriv funktsioon. Inimestel võib olla ka selliseid huvisid, mis ei ole sootsiumile vastuvõetavad. Siis võib tekkida huvide konflikt. Sotsiaalsete normide süsteem vähendab huvide konflikti võimalust. Lisaks aitavad sotsiaalsed normid kaasa positiivsete väärtuste ning käitumismallide kinnistumisele. Selles seisneb sotsiaalsete normide stabiliseeriv funktsioon. Sotsiaalsete normide mõjusfääri sattunud või neile allutatud isik integreeritakse normide toimel vastavasse sootsiumi. Inimene ei ole oma tahteaktides enam absoluutselt vaba. Ta peab arvestama üldiste huvidega ning tagajärgedega, mida tooks kaasa üldiste huvide eiramine . Sotsiaalsed normid on seega inimeste käitumise suunamise viisiks ja vormiks, seeläbi ka üksikisiku sotsialiseerimise vahendiks . ----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 Prof. O.Taranovski loetleb vaid neli esimest tunnust (vt Taranovski, 140, lk 61), kuid kindlasti tuleb lisada oluliste tunnustena ka abstraktsus ja kehtivus aegruumis, mis on universaalsete tunnustena omased kõigile sotsiaalsetele normidele. 11
Osa sotsiaalseid norme võib toimida seejuures vaid vastava sootsiumi, mitte kogu ühiskonna tasandil. Ülaltoodus seisneb sotsialiseeriv funktsioon.
Kokkuvõtteks tuleb märkida, et ülalloetletud funktsioonid on suunatud ühiskonnas kõigi ja igaühe kaitstuse tagamisele ning kooselu korrastamisele. Sotsiaalne regulatsioon kui nähtus on käsitatav ühiskonna alalhoidlikkuse, nö sotsiaalse enesekaitse ilminguna. Sotsiaalsete normide üksikuid liike iseloomustavad seejuures kõik p-s 1 lk 10 loetletud põhitunnused.
P.3. Sotsiaalsete normide liigid
Sotsiaalsete normide kõige üldistatum ning elementaarsem liigitus on: 1) tavanormid; 2) moraalinormid; 3) korporatiivsed normid; 4) õigusnormid.
P.3.1. Tavanormid (tavad) on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning juhtudel.
Tavanorme antakse edasi suuliselt või eeskuju najal . Selles erinevad nad õigusnormidest. Tavanormid on teadaolevalt vanimad sotsiaalsed normid. Tavanormid on aegruumis ning vastavas kultuurikontekstis väärtustatud käitumismallid, teatud elulaad . On universaalseid tavanorme (nt tervitamine ; külalislahkus), aga ka vaid teatud sootsiumide käitumist reguleerivaid (nt põlluharijale tuletab kevadise pööripäeva tähistamine meelde kevadiste põllutööde algust). Tavade täitmisel kasutatakse tihti rituaale ja sümboleid. Need kinnistavad tegusamalt tavareegli inimese teadvuses. Hõimu või rahva elulaadi kajastavad tavanormid on väga püsivad. Tavanorme on õigusega raske muuta. Targem on tavasid kasutada õiguse abimehena, väitis Cicero .
Suur hulk tavanorme on kinnistunud juba riikluse eelsel perioodil. Tavanormid on pidevalt muutunud ja teisenenud aegruumis, kuid samas on selekteerunud nende seast teatud üldiste väärtuste püsikogum, milliseid tänapäeval tuntakse nn rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavadena. Näiteks teise riigi saadikute puutumatus ehk immuniteedipõhimõte või tava tähistada riigi tekke tähtpäeva ametlike pidulike tseremooniatega ( riigipea avalik esinemine; relvajõudude paraad ; riiklike autasude andmine), aga ka spetsiifilised käitumisnormid, nt parlamentaarsed tavad. Tavanormide autoriteet tugineb üldjuhul austusel tavade või traditsioonide vastu, st vabatahtlikul täitmisel, v.a juhud , mil tavasid nt riiklikult toetatakse.
Tavanormid hõlmavad vaid seda isikute ringi, kes neid tunnustab ja täidab. Samas ei välistada see sotsiaalse surve võimalust indiviidile , kes vastavaid tavanorme omaks ei soovi võtta. Näiteks sellise indiviidi mõjutamiseks võidakse katkestada temaga suhtlemine või jätta ta ilma hüvedest, mida saavad tavanormi kuulekad täitjad.
Riikluse tekkides ja arenedes jäi üks osa tavanorme kehtima senisel traditsioonisel kujul (nn kirjutamata õigus - ld: ius non scriptum ). Nende kohta ütleme -selle maa tava. Teine osa aga võeti ajalooliselt kasutusele ametliku õigusena - nad muutusid osaks nn kirjutatud õigusest (ld: ius scriptum). Need on algelise riikluse tingimustes sanktsioneeritud senised tavanormid, mida tagatakse riigi sunniga (avaliku võimu jõuga) ja seeläbi on nad muutunud olemuselt klassikalisteks õigusnormideks. 12
P.3.2. Moraalinormid on eriliselt stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis reguleerivad inimeste käitumist vastavas aegruumis mingi sootsiumi (nt inimkond ; rahvas; hõim; sotsiaalne kiht) piires, on väärtustatud selle sootsiumi poolt pidevalt toimiva süvamotivatsioonina.
Moraalinormid ühiskondliku teadvuse vormina on sotsiaalse regulatsiooni mõjusaim alus, aga ka viis ja vorm suunamaks inimeste mõistlikku kooseksistentsi ja ühist tegevust. Eriline mõjusus seisneb selles, et moraalinormid on eriti püsivad väärtushinnangud, milledest teatud kompleks mõjutab inimese käitumist kogu elu, kujundades indiviidi autonoomse kõlbelise teadvuse. Seda olustikku iseloomustab nt väide: minu elukreedo ehk tõekspidamine. Sellised väärtushinnangud on ühelt poolt normid, teiselt poolt aga kriteeriumid, mille alusel hinnatakse ka mistahes teisi sotsiaalseid norme ning muid nähtusi, lisaks veel teistes sootsiumides kehtivaid teistsuguseid moraalinorme. Nad hõlmavad nii kõlblusteadvust kui ka selle realiseerumist praktikas. Olles nt väärtustanud moraalinormina headuse kui tõekspidamise ning omandanud teoreetilised kriteeriumid piiritlemaks headust ning kurjust , suudab indiviid neid nähtusi piiritleda ka praktikas iga avaldumisvormi osas ning püüab käituda igal juhul positiivse väärtuse vaimus . Nii nagu tavanormid on ka moraalinormid aegruumis pidevalt muutunud ja teisenenud. Pikka aega on moraalinormide arengut mõjutanud ja mõjutavad tänini religioonid , aga samavõrd ka regionaalsed kultuurid. Moraalinormide seast on samuti selekteerunud teatud üldiste positiivsete väärtuste püsikogum, mida tänapäeval tuntakse rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldhumanistlike printsiipidena, väärtustena (nt õiglus; õilsus; egaliteet; vägivalla eitamine ; inimarmastus). Üldinimlik moraal avaldub konkreetsetes vormides: nt kristlik moraal, töömoraal, ärimoraal jt. Moraali probleemid on lahutamatult seotud eetika probleemidega (juhime tähelepanu mõistele juristi kutseeetika ).
Samas peab märkima, et erinevates aegruumides ning erinevates sootsiumides võivad kehtida üsna erinevad käsitlused nn õigest moraalist. Näiteks inkvisitsioon ja sellega kaasnenud eriti sadistlike tortuuri- ning hukkamisvõtete kasutamine keskajal oli kooskõlas tollal üldlevinud kõlbluspõhimõtetega, tänapäeval on aga nt piinamine rahvusvaheliselt hukka mõistetud ja karistatav (võrdle: üldine tendents surmanuhtluse kui karistuse liigi kaotamiseks). Veel: nn ausate varaste sootsiumis kehtib põhimõte, et fraieritelt ( tavakodanik ; vaba inimene) varastamine on igati kiiduväärt tegu, kuid ei ole midagi loomuvastasemat kui varastamine nende endi sootsiumi liikmelt. Selgitame, et üldhumanistlikke väärtusi kandvale moraalinormide kompleksile (õiglus; õilsus; headus) vastandub partikulaarseid taotlusi kandev egotsentrism ( egoism , immoralism, hundimoraal). Ühiskonnakesksed üldhumanistlikke väärtusi kandvad moraalinormid ning partikulaarsed moraalinormid on ühe ja sama üldisema nähtuse (moraalinormide) kaks vastandlikku komponenti. Nad võivad ideaaljuhul esineda lahus, aga praktikas tavaliselt põimuvad mingis vahekorras. Tihti kasutatakse mõistet kaksikmoraal, millega tavaliselt tähistatakse sõna ja teo lahkuminekut. Selline lahkuminek võibki olla positiivse ning negatiivse moraali põimumise peegeldus . Juristil tuleb veel tähele panna, et partikulaarsed moraalinormid (negatiivne moraal) on tegelikult sama püsivad, kui positiivsed väärtused. Need määravadki käitumise süvamotivatsiooni isiku juhul, kes pidevalt toimib õigusvastaselt.
Moraalinormide toime on põhimõtteliselt universaalne ja hõlmab praktiliselt kõiki teovõimelisi inimesi. Iseasi, millisest konkreetsest moraalinormide kompleksist keegi lähtub. Moraalinormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele - nad võetakse omaks eeskätt kui sotsiaalne väärtus ja selle väärtuse pinnalt tekib sotsiaalne kohustus. Juhime tähelepanu: moraalinormid ei ole autonoomne kohustus, sest nende allikas on indiviidi suhtes väline. Moraalinormid omandatakse õppimise teel, milline tegevus protsessina algab kasvatusega lapseeast ja kestab terve elu. Moraalinormide omaksvõtu ja 13
kinnistamise tagab selgitamine ja argumenteeritud veenmine . Ühiskondlik praktika on näidanud, et moraalinormid on kõigist sotsiaalsetest normidest tegelikult kõige vähesõltuvad jõu ning võimu alusest . Meelekindel isik ei taandu oma moraalinormide alusest, ehkki ta ülevõimu tingimustes neid lihtsalt ei avalda või ei ole tal võimalust neid parajasti realiseerida (vaikiva ühiskonna olustik totalitaarse poliitilise re? iimi juhul). Kui riikluse tekkides oli võimalik osa tavaõiguse normide transformeerumiseks ius scriptum normideks (tavaõiguse normid kirjutati üles), siis paljusid moraalinorme ei ole võimalik päris üks ühele sarnaselt üles kirjutada. Miks? Sest üks ja sama moraalinormi väärtushinnang võib olla paljude teiste sotsiaalsete normide eelduseks , aluseks ning mõõdupuuks. Rida moraaliprintsiipe (sh õiglus; egaliteet) on sedavõrd universaalsed , et nad on aluseks ja kriteeriumiks praktiliselt kõigi õigusnormide osas. Moraalinorme tavaliselt ei fikseerita seadustes , v.a juhud mil nad printsiibinormidena on aluseks kõigi teiste normide täitmise hindamiseks (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambula ( sissejuhatav osa): ... kikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, ...mis on rajatud vabadusele, iglusele ja igusele...) (141). Demokraatlikus riigis on positiivse moraali normid aluseks ja kriteeriumiks õigusloomes, neid toetatakse igati praktikas ja samas on riigi õiguspoliitika suunatud negatiivse moraali ilmingute elimineerimisele. Ideaaljuhul kattuvad moraalinorm ning õigusnorm - õiglus on õiguse sisuks .
P.3.3. Korporatiivsed normid on käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid .
Loengumapi riigi osas selgitati, et korporatiivseks organisatsiooniks nimetatakse kindla süsteemse sisekorraldusega ning ideoloogiaga organisatsiooni kindla eesmärgi teostamiseks (tüüpilised: nt keskaegsed aadliorganisatsioonid või käsitööliste tsunftid ; kaasajal nt: kutseühendused, poliitilised erakonnad , üliõpilaskorporatsioonid). Korporatiivse organisatsiooni põhitunnused on: 1) kindel liikmeskond; 2) oma statuudiakt (põhikiri); 3) oma autonoomsed juhtimisstruktuurid; 4) oma kassa (fiscus). Korporatiivsetes normides sisalduv sotsiaalne kohustus (õigused ja kohustused) kehtib üksnes selle organisatsiooni liikmete suhtes. Suhe korporatiivse organisatsiooniga tekib 1 reeglina vabatahtlikkuse alusel - isikul on tavaliselt valikuvõimalus, kas astuda liikmeks või mitte. Liikmekssaamisest alates allutab indiviid aga oma tahtelise käitumise korporatiivsetele normidele, kusjuures korporatiivse normi autoriteeti võib tagada nii austus, jõud kui ka võim, mida valdab korporatiivse normi andja. Austuse allikaks on eriline huvi kuuluda just sellesse korporatiivsesse organisatsiooni. Võimu allikaks on võimalus kasutada korporatiivsete normide täitmise tagamiseks selle organisatsiooni käsutuses olevaid sunnimeetmeid, mis on ette nähtud statuudiaktis (põhikirjas), aga võivad olla teatud juhtudel reguleeritud seadusandluses riigi poolt. Meetmete iseloom on aegade vältel varieerunud hukkamõistust ja väljaheitmisest (nt kutseühingu aukohus langetab sellise otsuse) või varalistest karistustest kuni füüsilise karistuseni (nt ajaloost: rüütliordu langetas ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------ 1 Totalitaarse poliitilise re?iimi tingimustes võib esineda ka sunniviisilist liikmeks määramist. Teise maailmasõja lõppfaasis arvati Kolmandas Riigis tegevteenistuseks juba kõlbmatute vanemate aastakäikude mehed kohustuslikult Volkssturmi koosseisu ja rakendati totaalkaitsel. NSV Liidus pidid enne II Maailmasõda peaaegu kõik sõjaväekohuslased läbima ettevalmistuse OSOAVIAHIM-s (lennuorganisatsioon). 14
reetnud liikmele surmaotsuse ja tagas täideviimise). Viimane juht eeldab, et korporatiivsel ühikul on vastav sunniaparaat. Riikluse kujunemise varasemates faasides olid korporatiivsed organisatsioonid tunduvalt autonoomsemad kui tänapäeval, mil nende tegevuse aluseid ja korda reguleeritakse ja seejuures paljuski piiratakse riigis kehtiva seadusandlusega . Nii korporatiivsete organisatsioonide endi kui ka nende normistiku osas on kaasajal seega määravaks suhe riigiga - tegemist võib olla kas legaalsete (seaduslike; formaalsete) või illegaalsete (põrandaaluste ehk mitteformaalsete) korporatiivsete organisatsioonidega. Illegaalsete korporatiivsete organisatsioonide näiteks võiks juristidele tuua kuritegeliku organisatsiooni - maffia konkreetsed vormid ( Cosa Nostra, Hiina Triad jne).
Legaalsete osas peaks piiritlema omakorda: 1) seadusandluse üldalustel, kuid ise vabatahtlikult kujunenud korporatiivseid organisatsioone (nt poliitiline erakond; jahimeeste selts; Eesti Juristide Liit jne) ning 2) seadusandluse alusel, kuid riigi poolt asutatud ja riigi rangele kontrollile allutatud korporatiivseid organisatsioone, mis sulavad juba avaliku võimu organisatsiooni (nt Kaitseliit - vt riigi osa loengumapp skeem nr 1 lk 82 - riigi poliitilise süsteemi sekundaarsed elemendid, I rühm).
P.3.4. Õigusnormid kuuluvad samuti sotsiaalsete normide hulka. Neid iseloomustame aga järgmises paragrahvis , sest õigusnormide mõistega seondub lahutamatult mõiste õigus. Järgnevalt peamegi käsitlema selle mõistega seonduvat.
§ 2. Õiguse tunnused ja mõiste
P.1. Õiguse tunnused
Õigus on koondav mõiste. Õigust kui nähtust iseloomustab rida just talle omaseid tunnuseid. Õigus on: 1) üldise iseloomuga käitumisprintsiipide ja -normide kogum; 2) kindlatel printsiipidel rajanev õigusnormide süsteem - st õigusnormid on spetsiifilistel süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, samuti õigusharudesse ja nende allharudesse (õiguse instituutidesse); 3) üldkohustuslike (imperatiivsete) käitumiseeskirjade süsteem, mis on adresseeritud kõigile isikutele (üldsubjekt) või teatud isikute ringile ( erisubjekt ); 4) riigi tahteline akt, st õigusnormid on loodud pädeva institutsiooni poolt (riigi institutsioonid: seadusandlik ja täidesaatev riigivõim; riigi poolt tagatuna: kohalik omavalitsus ), kuid õiguseks muutuvad ka riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid; 5) on tagatud mittetäitmisel lõppastmes riigi sunni jõuga; kui ta ei ole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid nt printsiibiga (moraalinormiga).
Need olid õiguse tunnused, kuid millised tähendused sellel mõistel võivad olla?
P.2. Mõiste ning termin
Üldlevinud on arusaam, et mõiste = sõna. Kas see on nii ka teadusliku käsitluse kohaselt?
Teadus on loogiliselt korraldatud, praktikas kontrollitud, tõestatav ning pidevalt arenev mõistete süsteem looduse ja ühiskonna kui nähtuste ning nende tunnetuse seaduspärasustest inimese poolt. 15
Teadusliku tunnetuse protsessis kasutatakse teaduse üldmeetodeid ning metodoloogiat. Õigusteaduses on abiks spetsiifilised meetodid ning metodoloogia. Õigusteaduse klassikalised põhimeetodid on filosoofiline , dogmaatiline , ajalooline ning loogiline. Kuna õiguse tõlgendamise (õiguse tegelikust sisust arusaamise ) viisid ning võtted on grammatiline, loogiline, süstemaatiline ning ajalooline (vt teema V), siis kasutame selgitustes seonduvalt nende mõisteaparaati.
Teaduses levinud üldise käsitluse kohaselt kui ka formaalloogikas on mõiste (ld: notio) mõtlemise vorm, mis peegeldab terviklikena mistahes nähtusi neile eriomaste tunnuste kaudu. Mõelda tähendab opereerida mõistetega, kusjuures mõiste keeleliseks väljendusvormiks on sõna ( Vuks , 84, lk 12-14).
Seega: mõiste on sisu, sõna on sisu kandev vorm; mõiste on mõtlemise ühik, sõna on kõnekeele ühik. Põhimõtteliselt võib mistahes sõna olla mingi mõiste kandjaks , kuid õigusteaduslikus kirjanduses kasutatakse sõna mõiste juriidiline termin tähenduses. Termin (ld: terminus) teaduses on täpselt piiritletud sisuga oskussõna; juriidiline termin õigusteaduses on täpselt piiritletud juriidilise tähendusega oskussõna.
Termin koosneb ühest oskussõnast, fraseoloogiline termin aga kahest või enamast. Juriidiline termin ehk õiguslik oskussõna on juriidilise erimõiste kandjaks. Erimõiste sisuks on õigusteaduse poolt seletatav (või: määratletav, defineeritav ) vastav nähtus või ese neile eriomastes tunnustes. Seletatavateks või defineeritavateks nähtusteks võivad olla mõistete sisu, institutsioonid, õiguse instituudid, klassifikatsioonid, doktriinid ning kontseptsioonid.
Õigusteaduses võivad ühe ja sama mõiste erinevad sõnalised tähistused sõltuda sellest, kas: 1) on tegemist sünonüümiga, st ühe ja sama sõna mõiste tähistamisega erinevate sõnade abil; 1 2) on tegemist homonüümiga , st erinevate mõistete tähistamisega sama sõna abil; 3) eitav sõna tähistab tegelikult jaatavat mõistet või vastupidi (nt mittelaisk on positiivse tähendusega, vastandudes mõistele laisk ); 4) on tegemist metafooriga, st sõna tähenduse ülekandmisega nähtustele või esemetele (käesoleva loendi p-d 1-4 vt Vuks op cit); 5) on tegemist keele üldmõistega või juriidilise erimõistega: tavakeeles ehk keele üldtähenduses võib mõiste sisuks olla midagi muud kui juriidilisel erimõistel legaaldefinitsioonis ehk ametlikus määratluses.
Viiendas punktis esitatut käsitaks homonüümi erivormina, mille juhul mõistet kandva termini legaaldefinitsioon (ametlik määratlus) erineb kõigist teistest keele üldtähenduse määratlustest üldtunnustatud seletussõnaraamatutes. Lisaks juhiks tähelepanu: mõistete tähendused ning sõnalised tähistused võivad muutuda nii üld- kui erimõistete osas ajas ja ruumis. P.3. Mõiste õigus erinevaid tähendusi
Ühe mõiste erinevad sõnalised tähistused (terminid) võivad sõltuda nt sellest, kas on tegemist keele üldmõistega või juriidilise erimõistega: keele üldtähenduses võib mõistel sisuks olla midagi muud kui legaaldefinitsioonis ehk ametlikus määratluses juriidilisel erimõistel. Termin on vorm, mõiste on sisu. Juriidiline termin on õigusliku tähendusega oskussõna. Mõiste kajastab nähtust just sellele eriomastes tunnustes. ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 Sõna mitmetähenduslikkust tähistatakse leksikoloogias terminiga polüseemia.
Terminil õigus võib olla palju erinevaid mõistetähendusi - nt : 16
1) mingi fakti esinemise või puudumise kohta võidakse vestluskaaslasele sõnada: mul oli õigus või minu väide osutus õigeks; 2) kui öeldakse mul oli õigus nii teha, võib see tähendada vabadust toimimisviisi valikul (moraali ehk eetika mõistes); 3) õigusteaduses kasutatakse terminit õigus nt konkreetse nähtuse - subjektiivse õiguse tähenduses (igaühel on õigus saada tehtud töö eest palka - sh ka minul on õigus saada tehtud töö eest palka); 4) õigusteaduses kasutatakse terminit õigus ka õigusnormide kogumi tähenduses; 5) mõistet ajalooline õigus kasutatakse mõne varasema riigi õigussüsteemi (nt Rooma riik ja rooma õigus) või kehtiva riigi õigussüsteemi kohta (nt Eesti riik ja õigus); 6) mõiste õigus võib tähendada ka teatud õigusharu õigusnormide üldistust (nt riigiõiguse normistik ehk riigiõigus; tööõiguse normistik ehk tööõigus jne) või peale õigusnormide viimase alusel riigi poolt väljaantud individuaalseid õiguslikke ettekirjutusi; 7) lõpuks - mõiste õigus võib tähendada veel õigusteaduslikke distsipliine õigusharude alusel, millele need distsipliinid vastavad (riigiõigus õppeainena või vastava õigusteaduse haru uurimisainena; haldusõigus õppeainena või vastava õigusteaduse haru uurimisainena).
Näeme, et mõistel õigus võib olla nii keele üldtähenduses kui ka juriidilises eritähenduses erinev sisu. Meid huvitab aga, mida tähendab õigus koondava mõistena õigusteoorias.
P.4. Õiguse mõiste Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mis luuakse kindlal viisil ja üksnes pädevate institutsioonide poolt ning tagatakse mittejärgimisel riigi sunniga.
Mittejärgimise korral lõppastmes igal juhul riigi sunniga tagamist tähistatakse fraseoloogilise mõistega ld: ultima ratio (st riigi tahe üldistes huvides on ülimuslik indiviidi tahte suhtes ning riigi tahe ehk üldised huvid pannakse vältimatult maksma riigiametnike ning eriliste institutsioonide abil).
Praktikas on alati tegemist konkreetsel ajal konkreetses riigis kehtiva õigusega. Siia tuleb lisada veel riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid. Riigi avaliku võimu organisatsiooni poolt loodud ning kogu kehtivat õigusnormistikku tähistatakse fraseoloogilise mõistega positiivne õigus (veel ka: kirjutatud õigus - vt eelmises paragrahvis p 3.1. : ius non scriptum; ius scriptum). Konkreetne riik ning tema õigus tekivad, muutuvad ja hävivad põhimõtteliselt koos. Varemeksisteerinud riigis kehtinud õigust nimetatakse ajalooliseks õiguseks. Moraalinormid, tavad ning traditsioonid võivad eksisteerida tunduvalt kauem, kui hävinud riik, millele eelnevalt või mille ajal nad tekkisid. Positiivne õigus on allika osas tekkinud algselt tavaõiguse aluselt , mis riikluse arengu käigus üles kirjutati, kuid allikaks on ka pretsedent, leping, tuntud juristide arvamus jne. Positiivne õigus on riigilt lähtuv tahteõigus, mis fikseerib subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse, st õigustuse ja kohustuse millekski, ning vastavad subjektid.
Õigus (positiivne õigus) on sotsiaalse kontrolli eriti efektiivne vahend ja vorm. Õigus seab inimühiskonna liikmete teoreetiliselt absoluutsele tegevusvabadusele riigi poolt kindlad raamid , kärbib kõikvõimaliku ja kontrollimatu tegevuse vabadust, lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus tervikuna on üldine ja haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Õigus ei loo üksnes kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi realiseerida konkreetsel juhul käitumist kindlal viisil, st loob võimaluse õiguspäraseks käitumiseks. Järgnevalt on igal indiviidil vaba tahte aktina võimalus valida, 17
kas ta kasutab õiguspärase käitumise võimalust või ei. Õigus ei ole mingi ühiskonnast väljaspool seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus - ta on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev, kohanev ja muutuv dünaamiline nähtus. Kuna kaasajal on positiivse õiguse loojaks riik, siis võib täheldada, et riigil ja õigusel on rida ühiseid tunnuseid. Iga riigi kui ka tema rahvusliku õiguse tunnuseks on suveräänsus. Antud riigi õigus kehtib üksnes selle riigi territooriumil ehk jurisdiktsiooni alal (st territooriumil, mille üle antud riik reaalselt võimu teostada ehk end reaalselt maksma panna suudab).
Märgime, et ühelt poolt kõik ei pruugi tava- ning moraalinorme vabatahtlikult tunnustada ja omaks võtta (vt ülalpool autoriteedi allikad), teiselt poolt ei reguleeri nt tavanormid sugugi kõiki praktilise ühiselu küsimusi, moraalinormid on aga printsiibid. Korporatiivsed normid ei saa üldse pretendeerida kogu ühiskonna probleemide reguleerimisele. Seetõttu on ühiskonnas üldistes huvides vajadus indiviididest kõrgemalseisva võimuorganisatsiooni järele, mille abil tagataks hõlmavalt ja kindlal viisil nii ühiselu korraldamine kui ka saavutatud korraldatuse stabiilsus. See tähendab - võimuorganisatsiooni käsutuses oleksid viisid ja vahendid korraldamise ja korraldatuse tagamiseks. Niisuguseks tagavaks organisatsiooniks on kaasajal riik (riigi süsteem). Tagamisest üksi on vähe - peab olema ka objekt, mida tagatakse ning subjektid, kelle suhtes tagatakse. Objektiks selles tähenduses on kehtiv õigus, st üldkohustuslikud käitumiseeskirjad ehk õigusnormid, subjektideks on isikud, kelle tegusid nad reguleerivad.
§ 3. Õigusnormi tunnused ja mõiste. Õigusnormide liigid P.1. Õigusnormi tunnused Õigusnormi tunnused on: a) üldine iseloom (toime hõlmab kõiki ning igaüht); b) üldkohustuslikkus täitmiseks (imperatiivsus juriidilise kohustuse aluselt, mis on tagatud riigi sunniga); c) formaalne määratletus (spetsiifiline normitehniline konstruktsioon ning eriline formaliseeritud keel - õiguskeel (normitehniline keel).
Üldise iseloomu aspektist iseloomustab õigusnorme sihitlus isiku (füüsiline või juriidiline) huvidele või ühiskonna üldhuvidele ning prognoositud käitumise mall õigusnormi sisaldavas eeskirjas. Isiku huvidele sihitud normiks loetakse teoorias selliseid, mis on suunatud: 1) normiandja (parlamendi puhul - seaduseandja) huvide realiseerimisele; 2) normitäitja (õigusnormi adressaadi) huvide realiseerimisele; 3) nii normiandja kui ka normitäitja huvide realiseerimisele (mõlema huvid esindatud , mis ei pruugi tähendada aga täielikult võrdset tasakaalu).
Üldkohustuslikkuse aspektist iseloomustab õigusnorme imperatiivsus ning vajadusel konkreetse sanktsiooni rakendamine. Kõik õigusnormid sisaldavad põhimõtteliselt nii kohustuse kui ka õigustuse selle täitmiseks. Kõik sotsiaalsed normid põhinevad kohustusel, kuid õigusnormid seejuures juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund. Õigusnorm sisaldab alati mingit käitumiseeskirja, prognoosib nõuetava või soovitava käitumise. Riik loob kehtivat õigust üldistes huvides eemärgiga, et selle toime hõlmaks sotsiaalsete protsesside reguleerimisel kõiki ning igaühte. Kui keegi jäetaks teadlikult väljaspoole kehtestatud õiguse toimet, siis ei oleks õiguslikul regulatsioonil mingit mõtet. Sellest tuleneb, et kellelgi ei ole ei moraalset ega ka formaalset õigustust seada ise ennast kas väljaspoole antud riigi piires kehtiva õiguse toimet (riigi jurisdiktsiooni) või seada ennast kõrgemale kehtivast õigusest (riigi jurisdiktsioonist). Inimese ja õigusnormi vahel on sotsiaalne seos, millel puhul tehakse vahet kahe liigi - sisemise ning välise seose vahel. 18
Sisemise seose all tuleb mõista psüühika tasandil stimuleeritud motivatsiooni käituda kooskõlas nimelt õigusnormidega. Sellist motivatsiooni ühelt poolt indiviidile õpetatakse, teiselt poolt õpib ta ise. Selline motivatsioon arvatakse olevat olulise mõjuga faktor persooni õiguskuulekuse, samuti personaalse kui ka üldise õigusteadvuse ning juriidilise kultuuri kujundajana. Õiguskuulekuse õpetamine võib konkreetse isiku puhul aga kutsuda esile kas kinnistavaid või vastupidi -destruktiivseid emotsioone (tekib psüühiline tõrge). Nüüd sõltub palju indiviidi poolt omaks võetud moraalinormidest: kas ülekaalus on üldhumanistlikud või partikulaarsed.
Välise seose all tuleb mõista formaalset aspekti: kehtivad õigusnormid on vormistatud spetsiifilisel viisil ja vormis, avalikustatud, üldkättesaadavad ning seeläbi ka üldtuntud. Kui nad on aga üldiselt kättesaadavad ning üldtuntud, siis on kõik ning igaüks hõlmatud nende toimega. Kui õigusnormid on tehtud igaühele kättesaadavaks, siis eeldatakse formaalselt, et neid ka reaalselt igaühe poolt tundma õpitakse (seda olustikku iseloomustabki postulaat õiguse mittetundmine ei vabasta vastutusest).
Formaalse määratletuse aspektist iseloomustab õigusnormi: 1) loogiline struktuur; 2) eriline normikeel, mis ühelt poolt baseerub vastava emakeele alusele, kuid kasutab erilist formaliseeritud ratsionaalset lauseehitust.
Õigusnormi keel võib olla deskriptiivne või preskriptiivne. Deskriptiivne keel (kõneviis) tähendab kirjeldavat (möönavat) kõneviisi, preskriptiivne aga määravat (imperatiivset; käskivat) kõneviisi. Kontinentaalses õigussüsteemis säilib preskriptiivne keel traditsiooniliselt enim nt kriminaalõiguses. Nii deskriptiivne kui ka preskriptiivne keel on üksnes instrumendid, mis väljendavad ning vahendavad õigusnormis sisalduvat käitumisreeglit.
Õigusnormi loogilist struktuuri selgitame omaette järgmise, teema II all. Juhime veel tähelepanu sellele, et käesoleva teema paragrahvis 1 p 3.1. loetleti sotsiaalsete normide põhitunnused: käitumist motiveeriv toime, kohustus, realiseerimise viis, eesmärk, absktraktsus, kehtivus aegruumis. Kuna õigusnormid kuuluvad sotsiaalsete normide hulka, siis üldistusena iseloomustavad ka õigusnorme põhimõtteliselt samad tunnused, kuid samas avaldub õigusnormide juhul oma spetsiifika, kusjuures lk 17 esitatud kolm tunnust on omased vaid õigusnormile.
P.2. Õigusnormi mõiste. Õigusnormide esitamine õigusaktides
Õigusnorm on üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.
Õigusnormid eksisteerivad inimeste teadvuses. Kui parlamendi liikmed on võtnud vastu uue seaduse, kuidas siis selle normide sisu (konkreetseid käitumisreegleid) adressaatidele teatavaks teha?
Sotsiaalse kommunikatsiooni kõige tegusamaks ning üldlevinumaks vahendiks ja kandjaks inimühiskonnas on verbaalne kõnekeel, kõnekeele keskne ühik on sõna. Sõna ning mõiste vahekorda käsitlesime eespool . Õigusnorm väljendatakse rahvusriigi ametliku riigikeel (t)e (reeglina: eponüümse rahvuse keele) ning selle sõnavara abil. Seejuures tuleb järgida 19
kasutatava keele üldisi grammatikareegleid (morfoloogia, sõnamoodustus; süntaks ehk lauseõpetus).
Õigusnormid vormistatakse kaasajal kirjalikult paberkandjal õigusaktidena (õigustloovad üldaktid ehk normtiivaktid ning õigusrakendavad üksikaktid). Seega: õigusnorm on käitumisreegel inimese teadvuses; õigusnorm on samas reegel dokumenteerituna õigusaktis. Dokumenteerimisel järgitakse spetsiifilisi vorminõudeid (loogiline struktuur, sümbolid, normikeel). Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavat dokumenteerimist tähistatakse terminiga sätestamine. Sätestamine on normatiivne toiming (juriidilisi järelmeid tekitav toiming). Õigusaktis dokumenteeritud õigusnormi (käitumiseeskirja) tähistatakse terminiga säte. Säte peab vastama grammatikareeglitele, loogikareeglitele ning normitehnika sisu- ja vorminõuetele.
Grammatikareeglite järgimine tagab keelelise mõtteselguse keelesüsteemi leksikaalsel ning grammatilisel tasandil ning õige süntaksi osas. Grammatilisest aspektist on normilause (sentents) vorm, selle sisuks on õigusnorm (käitumisreegel).
Formaalloogika reeglite järgimine tagab mõtlemise ning mõisteselguse (õigusnormi tekstis esitatud spetsiifiline olustik ning õiguspärase käitumise reegel esitatud olustikus peavad üheseks mõistmiseks alluma formaalloogilisele töötlemisele ehk analüüsile formaalse loogika põhiliste mõtlemisseaduste, mõiste, otsustuse, järelduse, tõestuse ning hüpoteesi osas). Formaalloogika aspektist on käitumisreegel mõiste (nähtus, mille ilmnemisel teatud subjekt peab käituma kindlal viisil), mis on õigusteaduslikult seletatavaks denotaadiks. Käitumisreegli keeleline väljendus sõnastatud õigusnormi ehk normilause (sententsi) vormis on spetsiifiline designaat ( denotaat ning designaat ­ vt Vuks 1992, 12). Eeltoodut iseloomustab, et õigusnorm väljendatakse erilises formaliseeritud õiguskeeles. Selline formaliseeritud keel erineb näiteks luule või proosa keelest. Samas peab ka õigusnormi keel ikkagi alluma rahvuskeele (emakeele) grammatika üldreeglitele.
Normitehnika reeglite järgimine tagab spetsiifilise esitusviisi selguse (spetsiifiliselt ratsionaalse esituse) ning esitusviiside unifitseeritud üldkasutuse. Normitehnika reeglite kohaselt konstrueeritakse õigusnorm keeleliselt erilises ülimalt ratsionaalses lakoonilises vormis, kasutades spetsiifilisi tähistusi, sümboleid (nt paragrahv (§), lõige (1), punkt - 1) ) ning nende spetsiifilist süstematiseeritud järjestust (nt paragrahv jaguneb lõigeteks; lõige jaguneb punktideks; punkt on mahult väikseim ühik, mis seaduse juhul edasi ei jagune), aga samuti mõisteid tähistavaid spetsiifilisi õigusteaduse termineid.
P.3. Õigusnormide liigid
Õigusnorme võib liigitada kõige erinevamatel alustel. Kõik sõltub sellest, millistest õigusteoreetilistest doktriinidest, kontseptsioonidest ning kriteeriumidest lähtutakse.
Sissejuhatuses õigusteooriasse tutvume õigusnormide liigituste ning õigusnormi loogilise struktuuri osas kõigepealt nendega, mis on klassikalised ning seejuures aastakümneid Eesti õigusteoreetilise mõtte areaalis levinud. Püsiv levik õigusteoreetilise mõtte areaalis on faktor, mida tuleb alati arvestada. 20
Loengumapi fakultatiivses osas, mis ilmub eraldi, esitame ka teisi käsitlusi, mis Eestis levivad praegu peamiselt prof. A.Aarnio ning prof. R. Naritsa monograafiate vahendusel (Aarnio, 1; Narits,54; Makkonen, 122).
Alljärgnevalt esitame Eesti jurisprudentsis seni üldlevinud õigusnormide liigitused .
1. Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi: 1) regulatiivsed - määravad õigusi ja kohustusi; 2) õigustkaitsvad - näevad ette juriidilise vastutuse õiguserikkumise eest.
Regulatiivne on nt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3: halduskohtu reglemendi kinnitab justiitsminister. Reglemendi kinnitamise õigus on üksnes justiitsministril, mis on samas ka tema juriidiline kohustus. Õigustkaitsev on nt kriminaalkoodeksi (KrK) § 100: tahtliku tapmise eest - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani. Selle normiga kaitstakse üht inimese põhiõigustest - õigust elule.
2. Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi: 1) kohustavad ; 2) keelavad; 3) õigustavad ehk lubavad või volitavad.
Kohustav on nt põhiseaduse (PS) § 14 norm: õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Keelav on nt PS § 18 norm: kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada . Õigustav õigusnorm on nt PS § 15: igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Õigustav, samas ka volitav ning lubav on nt maksukorralduse seaduse (MKS) § 44 norm: Vabariigi Valitsusel ja rahandusministril on õigus anda määrusi maksuseaduse alusel ja täitmiseks.
3. Subjektide ringi järgi: 1) üldised - norm on adresseeritud üldsubjektile; 2) spetsiaalsed - norm on adresseeritud vaid teatud subjektide ringile.
Üldine on subjektide ringi osas nt PS § 13 norm: igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Spetsiaalne on subjektide ringi osas nt PS § 127 lg 3 norm: Eesti kaitseväge ja riigikaitseorganisatsioone juhib rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja.
4. Ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi: 1) imperatiivsed ehk kategoorilised; 2) dispositiivsed - jätavad pooltele õiguse määratleda õigusi ja kohustusi + võimaliku riigi poolt kehtestatud lahenduse variandi , kui pooled ise ei ole määranud teisiti; 3) soovitavad (ka: juhendavad või selgitavad).
Imperatiivne on nt PS § 11 norm: õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Dispositiivne on nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 141 lg 2 norm: pooled võivad kokku leppida teatud maa seaduse kohaldamises kas kogu tehingu või selle osa suhtes. Juhendav on nt KrK § 7 lg 2 norm: kui käesoleva koodeksi eriosas ettenähtud teo karistatavus sõltub süüdlase suhtes haldus- või distsiplinaarkaristuse eelnevast kohaldamisest, on sellise karistuse kohaldamisel kriminaalõiguslik tähendus ühe aasta kestel. 21
Juhendav kui ka selgitav on nt TsÜS § 3 norm: kui seaduse üks säte täpsustab teist vi kehtestab teisest erandi, loetakse täpsustatavat sätet üldsätteks ja täpsustavat erisätteks. Sel juhul kohaldatakse erisätet.
Soovitav on nt Riigikogule esitatavate õigusaktide eelnõude ettevalmistamise ja vastuvõetud õigusaktidena vormistamise normitehniliste eeskirjade (Riigikogu juhatuse 13.02.1995 otsuse redaktsioonis) p 10 teise lõike norm: paragrahv võib jaguneda lõigeteks (lg.), mille tekst algab uue lausena taandrealt. Väga pikkadest (üle 10-lõikelistest) paragrahvidest tuleks hoiduda.
5. Eriliigitused:
1) definitsiooninormid ehk legaaldefinitsioonid ; 2) delegatsiooninormid ; 3) era- ja avaliku õiguse normid; 4) normid õigusharude järgi (tsiviilõiguse, kriminaalõiguse, tsiviilprotsessiõiguse, kriminaalprotsessiõiguse, riigiõiguse, tööõiguse jne normid).
Legaaldefinitsioon on nt KrK § 7 lg 1 norm (kuriteo mõiste): kuritegu on käesolevas koodeksis ettenähtud kriminaalkorras karistatav tegu - tegevus või tegevusetus . Delegatsiooninorm on nt kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) § 44 lg 2 norm: volikogu esimees korraldab vajadusel arutusele tulevate küsimuste ettevalmistamist volikogu poolt. Volikogu võib valitsusele anda ettevalmistamiseks volikogus arutusele tulevaid küsimusi.
Avaliku õiguse normid on nt kriminaalkoodeksi normid, samas on need ka kriminaalõiguse haru normid; era- ehk tsiviilõiguse normid on nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse normid.
P.4. Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid
Materiaalõiguse normid reguleerivad aluseid (juhtusid), tingimusi, kuidas mingite asjaolude esiletulekul tuleb käituda (sooritada tegu või hoiduda selle sooritamisest - vt nt PS: alused; juhud). Materiaalõiguse normid: 1) ei rakendu iseenesest; 2) eeldavad, et subjekti mitteõiguspärase ehk õigusvastase käitumise korral tuleb kohaldada materiaalõiguse normides sätestatud sundi (ultima ratio printsiibi rakendamine).
Protsessuaalõiguse normid reguleerivad materiaalõiguse normide rakendamise menetlust ehk korda, sh sätestavad õigustatud ja kohustatud subjektid ning nende õigused ja kohustused vastavateks menetlustoiminguteks (nt PS: kord, juhud ja kord = materiaalõiguse normid + protsessuaalõiguse normid süsteemses seostatud kogumis; lühidalt - need on menetlustoiminguid reguleerivad ja käivitavad normid).
Protsessuaalõiguse normid laiemas tähenduses on kõik rakenduslikku toimet reguleerivad normid (nt seaduste nn rakendussätted), kitsamas tähenduses aga vastava materiaalõiguse haruga loogiliselt seotud õigusemõistmise või vaidluste lahendamise menetlusnormide süsteemne kogum (nt kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse normid; tsiviil- ehk eraõiguse ja tsiviilmenetluse normid). 22
§ 4. Õigusnormi loogiline struktuur
Õigusnormi loogiline struktuur näitab, millistest spetsiifilistest struktuuri elementidest ja millistes seostes õigusnorm koosneb. See on õigusnormi formaalse määratletuse tunnuste kogum (vt teema I § 3 p 1).
Iga käitumisreegel on loogiliselt antud järgmise vormeli kohaselt (peab olema taandatav sellisele vormelile):
KUI ......... (I), SIIS..........(II), VASTUPIDISEL JUHUL..........(III).
Näiteks ema ütleb alaealisele pojale: kui kell saab 22.00, siis pead kodus olema, vastupidisel juhul karistan.
See vormel avab õigusnormi loogilise struktuuri mõiste - põhimõtteliselt koosneb õigusnorm täismahus tema loogilise struktuuri kolmest elemendist: hüpotees, dispositsioon ning sanktsioon . See on üldistus, mis erinevates õigusnormides avaldub teatud erisusega, mida käsitletakse seminaride käigus.
I osa ülalesitatud vormelis ongi hüpotees - järgnev tähistus loengumapis: H. Õigusnormi hüpotees on konkreetne ja etteantud (just sellisena eeldatud!), tõestamist mittevajav mudel olustikust, mille puhul tuleb käituda kindlal, st õiguspärasel viisil.
Õigusnormi hüpoteesis on põhimõtteliselt fikseeritud: 1) tegu (tegevus või tegevusetus) ning teo tagajärg oma aegruumis täpselt piiritletud faabulas ning kõigis eritunnustes (selle teoreetilise teo ja tagajärje eritunnusteks on juriidilised faktid, millede ilmnemisel on tegemist just selle mudelolustikuga ning mitte ühegi teisega (juriidilised sündmused ning juriidilised teod: vt selle teema § 2 p 3 - liigitused sõltuvalt tekkimise iseloomust, õigusliku tagajärje poolest ning faktide kogumi järgi; õiguspärased ning õigusvastased teod); 2) see objekt, millele see teoreetiline tegu koos tagajärjega on suunatud kõigis objekti eritunnustes (st õigusliku reguleerimise objekt õigussuhte sisuna: subjektiivsed õigused ning juriidilised kohustused; vt selle teema § 2 p 2 ning p 2.3. - õigussuhte objektid konkreetsetes õigussuhte liikides); 3) vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud (nt kuriteo grupiline sooritamine kui vastutust raskendav asjaolu).
Hüpotees on iga õigusnormi loogilise struktuuri obligatoorne element, sest ilma selleta ei ole õigusnormi. Seetõttu peaks iga õigusnorm algama sõnaga "kui". Normitehniliselt seda ei kasutata, kuid alati on sõna "kui" juurdemõeldav ja mõtteliselt tunnetatav.
Näiteks KrK § 197 lg 1: "Mootorsõiduki ärandamise eest selle ajutise kasutamise eesmärgil - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani". 23
Mõttelise konstruktsiooni kohaselt: "Kui mootorsõiduk ärandatakse selle ajutise kasutamise eesmärgil, siis ...".
Hüpoteesid liigitatakse: 1) absoluutselt (täielikult) määratletud hüpoteesid; 2) osaliselt määratletud hüpoteesid.
Absoluutselt määratletud hüpotees esineb nt asjaõigusseaduse § 7 lg-s 1: asi seaduse tähenduses on kehaline ese - hüpoteesiks on selles definitsiooninormis mõiste asi, mille kohta antakse järgnev määratlus.
Osaliselt määratletud hüpotees esineb kriminaalkoodeksi (KrK) §-s 105: surma põhjustamise eest ettevaatamatuse tõttu... - ettevaatamatus on juriidiline erimõiste, mille ametlik määratlus ehk legaaldefinitsioon on antud KrK § 9 - seega KrK § 105 hüpotees ei ole siin määratletud täies mahus .
II osa ülalpool esitatud vormelis (õigusnormi loogilises struktuuris) kannab nimetust dispositsioon - järgnev tähistus loengumapis: D.
Dispositsioon fikseerib õigustatud või kohustatud subjektid ning lubatud, keelatud või kohustatud käitumise või käitumisest hoidumise hüpoteesis märgitud asjaolude esiletulekul ehk juhtudel. Lühidalt - see osa loogilises struktuuris sisaldab nõutava käitumise reegli õigustatud või kohustatud subjektile või mõlemale.
Dispositsioonid liigitatakse: 1) otsesed ; 2) viitavad , sh: a) otsesene viide b) blanketne viide
Otsesed - kõik dispositiivsed tunnused (määratletud õigustatud ja kohustatud subjektid ning neilt nõutav käitumine või sellest hoidumine reguleerimise objekti osas) on antud täielikult selles õigusnormis (selle õigusnormi dispositsioonis). Normitehnika aspektist peetakse seda parimaks viisiks.
Näiteks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3: Halduskohtu reglemendi kinnitab justiitsminister.
Mõttelise konstruktsiooni kohaselt ümber sõnastatult "Kui [tuleb] kinnitada halduskohtu reglement, siis [kinnitab selle] justiitsminister".
Viitavad - antud sättes ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele (so antud juhul saab kogu dispositsiooni teada, kui lugeda mõlemat või mitut sätet nende koostoimes). Viite täpsus peab olema sel juhul vähemalt paragrahvi täpsusega, normitehniliselt ideaalne aga isegi lõike ning/või punkti täpsusega. 24
Näiteks: KrK § 114 - "Käesoleva koodeksi §-s 113 ettenähtud tegude eest, kui need olid piinava iseloomuga,- karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani." (samas, § 113 - "Kerge kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, samuti tahtliku löömise, peksmise või füüsilise valu põhjustanud muu vägivallateo eest...").
Blanketsed - sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsene viide sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile (paragrahvile; lõikele; punktile), vaid nt viide kas: a) teisele normatiivaktile, milles see viidatav säte sisaldub või b) isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda.
Normitehnika aspektist peetakse korrektsemaks esimest juhtu; õiguse realiseerija aspektist teeb blanketsete viidete rohkus õigete normide leidmise tülikaks, ehkki selline viitamise viis on Eesti õigussüsteemi arengu praegusel etapil laialdaselt praktiseerimist leidnud. 1 Blanketse viite näiteks on KrK § 158 lg 1: "Kalavarude hävitamise eest kalavarude kaitseks kehtestatud eeskirjade rikkumise tagajärjel, kui sellega põhjustati oluline kahju kalamajandusele,- ....".
Näeme, et täiendiks tuleb teada kalavarude kaitseks kehtestatud eeskirju, kusjuures need: 1) ei ole avatud antud õigusnormis; 2) ei ole osundatud õigusaktile ning -normi(de)le, kus nad võivad olla; 3) ei ole selge ka õigusakti liik - termin eeskirjad ( eeskiri ) võib tähendada nii sellenimelist akti kui ka õigusnormi käitumiseeskirja tähenduses.
Nn põhinormi ning seda täiendava õigusnormi(de) dispositsioonide kogum moodustab mõttelise ülddispositsiooni.
Ettekirjutuse laadilt võivad dispositsioonid olla : 1) õigustavad; 2) kohustavad; 3) keelavad.
III osa ülalpool esitatud vormelis (õigusnormi loogilises struktuuris) kannab nimetust sanktsioon - järgnev tähistus loengumapis: S.
Sanktsioon fikseerib õigusliku mõjutamise (sunni) vahendi liigi ja määra, kui õigusnormi, st kohustuslikku käitumiseeskirja on rikutud (käitutud vastupidiselt kehtestatud eeskirjale kas tegevuse või tegevusetuse vormis).
Näiteks KrK § 100: "Tahtliku tapmise eest- karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani".
Sanktsioonid liigitatakse: 1) suhteliselt määratletud - st on alternatiivsed liik ja määr, nt antakse mitu kindlat karistusliiki või on üks karistusliik, kuid karistuse määrad on antud ülem- või alammääradena (vt ülal: vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani); 3) absoluutselt määratletud - st täpselt üks liik või määr (nt rahatrahv 20 päevapalka; vabadusekaotus üks aasta). 25
Karistamist nimetatakse justiitsrepressiooniks, sh vastavalt õigusharule saame sellest mõistetuletised - nt kriminaalrepressioon. Sanktsioon on konkreetne karistusliik. Sanktsioonid võivad olla õigusharude kaupa üpris erinevad - kas isiku õigusi ja vabadusi piiravad ja sanktsioneeritud kannatusi põhjustavad (vabadusekaotus kinnipidamisasutuses) või varalised ( trahv ; kahju hüvitamine; vara konfiskeerimine) või mittevaralisi õigusi piiravad (keeld töötada teatud ametikohal; distsiplinaarkaristused). Sanktsiooni eesmärk on mõjutada preventiivselt (hoiatavalt) kõiki subjekte tulevikus käituma üksnes õiguspäraselt!
*** Normitehnilise reeglina ei panda õigusnormi kirja tema loogilise struktuuri kolme elemendiga (st esitusviisilt: H-D-S, mis oleks ideaalvariant), vaid piisab kui õigusnorm anda kahe elemendi kaudu (nt H-S või H-D).
H-D esitusviisi kasutatakse laialdaselt riigiõiguse ja tsiviilõiguse aktides, H-S aga kriminaalõiguse aktides.
Õigusnormid esitatakse seadustes paragrahvide, lõigete ja punktidena, kusjuures: 1) paragrahv - numereeritakse rangelt kasvavas järjekorras õigusaktis või õigusaktide kogumikes (tähistatud kujul sümbolina "§" või verbaalselt "paragrahv") - jaguneb: 2) lõigeteks (nt 1. lõige - ametliku lühendina "lg 1" ja tähistatud kujul "(1)", 3) punktideks (nt 2.punkt - ametliku lühendina "p 2" ja tähistatud kujul " 2)".
Paragrahvid pealkirjastatakse sisuavavalt, nende lõiked ja punktid mitte. Lõiked ja punktid algavad taandrealt.
Näiteks: HKMS § 4 lg 1 p 5: " § 4. Organid , asutused ja ametiisikud, kelle õigusakti või toimingu peale võib halduskohtusse kaevata või protestida (1) Käesoleva seadustiku § 3 1. lõike punkti 1 kohaselt võib halduskohtusse kaevata või protestida: ... 5) muu autonoomse asutuse või selle ametiisiku õigusakti või toimingu peale."
Analoogiliselt ka riigipea (presidendi) dekreetseaduses (Eesti PS kohaselt - seadlus ) kasutatakse paragrahve ja lõikeid ning punkte. Kõigis teistes õigusaktides kasutatakse punkte ja alapunkte (nt 1. ...>; 1.1. ...jne>)¹. Kui paragrahvis ei ole nummerdatud lõikeid ja punkte, kuid tekstis on kaks või enam taandreaga algavat tekstiosa, siis loetakse iga taandreaga algav ja järgmise taandreani või paragrahvi lõpuni ulatuv tekstiosa iseseisvaks lõiguks (osundamisel tähistatakse sõnaga "lõik; lõige", mitte aga "lg").
Õigusnormid vormistatakse õigusaktides, mis liigituvad: 1) õigustloovad aktid ehk normatiivaktid ehk üldaktid; 2) õigustrakendavad ehk üksikaktid.
Õigusaktis sisalduvat õigusnormi nimetatakse säte (säte: normdokumendi või õigusakti ettekirjutus (vt Kull , 31)); sätestama, sätestamine - normdokumendis kindlaks määrama, ette kirjutama (op cit). Termin akt, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast actus , on õieti kahesisuline, väljendades juriidilise tagajärjega toimingut või tegu, aga ka õigusdokumenti, õigusakti (op cit).____________________________________________________________________ ¹ Eesti Vabariigis kasutati paragrahvi enne II Maailmasõda siiski ka EV valitsuse määrustes. 26
§ 5. Õiguse teooriate paljusus
Õiguse teooriate paljusus tuleneb lõppastmes sellest, kuivõrd õigus ja õiglus on teineteisega seotud, samuti kuivõrd õigus on sõltumatu või sõltuv teistest sotsiaalsetest nähtustest. See on ka küsimus õigluse ja õiguse allikatest ning vahekorrast, aga samuti õiguse eesmärgist ja rollist ühiskonnas. Mõistet õiguse teooriad kasutame siinkohal ülimas üldistuse astmes, mis ei ole päris korrektne . Esiteks teooriatest saame teaduslikult korrektses tähenduses rääkida eeskätt kaasaegselt paradigmaatiliselt aluselt, varasemate aegade suhtes oleks paljudel juhtudel korrektsem rääkida vaadetest, arvamustest, kontseptsioonidest jne. Teiseks ei saa õiguse eri aegade teoreetilisi käsitusi lahutada üldfilosoofiliste käsituste (nii ilmaliku kui ka religioosse) taustast.
P.1. Antiikaja käsitused õigusest
Antiik-Kreeka mõtlejad arendasid välja maailmakorra (kosmilise korra) idee, mis tegelikult tähendas, et arusaamad polis'e ühiskondlikust korraldusest, sh õigusest, kanti üle kogu kosmosele (loe: loodusele ).
Loodust käsitati inimesest omaette eksisteeriva igavese nähtusena, kus kehtisid universaalsed looduse seadused. Õige ning vooruslik (vt Platon ja Aristoteles ) maine riigivalitsemise viis ning õigus olid kosmilise jumaliku korra peegeldus. Loodust ei loonud jumalad - see eksisteeris aegade algusest. Loodus oli ühelt poolt muutumatu, kuid selles oli vastandina ka muutuv osa. Looduse seadused olid ideaalsed ja igavesed (jumalikult täiuslikud), inimeste omad mitte. Lõppastmes püüdleb aga inimkondki täiuslikkuse kui eesmärgi poole (Aristoteles - püüd vooruslikkusele). Püüdu eesmärgi poole iseloomustati mõistega teleoloogia. Kreeka õpetlased rõhutasid: õiged teadmised eesmärgist juhivad inimtegevust kõigis valdkondades. Seega: teadmised ideaalsest riigist on oskus seda ehitada; teadmised õiglusest on oskus õiglast õigust luua, samuti selle alusel ühiskonnas vooruslikult elada. Seejuures loomuõigus ei avaldu konkreetse normistikuna, vaid tunnetatavate printsiipidena. Need üldkäsitused on antiikse loomuõiguse alused. Aristoteles piiritles: 1) ühelt poolt üleüldist jumalikult täiuslikku loomuõigust, mis on õiglane, arukas ja vooruslik; 2) teiselt poolt aegruumis kehtivat, inimlikust allikast pärit inimeste loodud õigust, mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente.
Kui valitsejad ei suuda tajuda õiget eesmärki, ei järgne ka eesmärgipärast, loomuõigusele vastavat tulemust (st türannialt ei maksa ilmselt oodata õiglast õigust). Kreeka-rooma filosoofilistes ning õiguse käsitlustes kinnistus tulenevalt: nii eluta kui ka elusat loodust hõlmav igavene maailmaseadus (logos; Cicero nimetas: lex aeterna) on kriteeriumiks õiglase ja ebaõiglase piiritlemisel nii riigi kui ka õiguse osas. Seejuures Cicero piiritleb lex aeterna osas: 1) loodusseadusi (reguleerivad mõistuseta loodust); 2) eetilis -õiguslikke seadusi (moraal; hea/õiglase ning kurja/ebaõiglase vahekord).
Cicero leidis, et kui miski (nt õiglus) on tõesti loomuõiguses olemas, siis inimese seadustes see alus realiseerubki. Kui nii on juhtunud, siis ja sedavõrd on inimeste õigus ka õiglane. Kui inimeste õigus ei tugine loomuõiguse alusele, siis on ta pärit subjektiivsest allikast ja amoraalne . Sellisele õigusele ei ole loomuõiguse õigustust, ta on loomuõigusega vastuolus . 27
P.2. Teoloogilised õiguse teooriad
Antiikaja käsituste kohaselt oli jumalikustatud loodus alati ise eksisteerinud, kristluse dogmaatika kohaselt on vaid Jumal ise primaarne ja igavene. Tema loob maailma, mis on samuti igavene (monoteistliku jumalakäsituse mõju). Inimene loodi teatud ajahetkel ja Jumala loodut saavad inimesed tunnetada vaid sellest alates. Jumal üksinda teab seda, mis alati on olnud, sh mis on tegelikult õiglus ja õigus, hea ja kuri. Inimesed suudavad hoomata vaid tühist osa jumalikust kõiksusest (kõiketeadmisest), aga hea seegi. Seetõttu on teoloogilistes teooriates põhipostulaadiks, et õiguse sisuks tohib olla vaid jumala seadus (tahe). Jumala tahe kindlustatakse inimühiskonnas kahte tüüpi tahteõiguse abil: 1) ehedaim jumalik õigus olevat kanooniline õigus (just kanoonilist õigust peetakse õigluse tagajaks, kuna ilmalik õigus seda ei suutvat); 2) inimeste loodud õiguse abil, kuid seegi on vaid jumaliku tahte üks avaldumisvorme (kahte tüüpi tahteõiguse osas vt ka riigi osa teema II § 3 : kahe mõõga teooria).
Teoloogiliste teooriate esindajad leiavad, et positiivset õigust tuleb alati analüüsida selles, kas ta: 1) vastab Jumala tahtele; 2) kas ta on õiglane, sest seegi on Jumala tahe.
Jumal ei eksi, inimene aga küll - kui juba maapealne riik on täiusliku taevariigi puudulik peegeldus, siis ei ole ka inimeste loodud õigusega lugu parem. Jumala tahtes väljenduvad absoluutselt õiglased kõlbluspõhimõtted (nt kristluses: kümme käsku), milledele peab alati vastama inimeste loodud positiivne õigus. Jumalast lähtuv kõrgem moraal on maise õiguse hindamise mõõdupuuks. Tuleb märkida, et puhtalt teokraatlikud õpetused käsitavad keskajast alates võimu ja õiguse jagamatu allikana üksnes jumalikku, kusjuures riigis kehtivad seadused ei saavat olla muud kui tegelike usunormide (kõrgema moraali normide) saamatud tõlgendused. Sestap olekski mõistlikum rakendada otse vaid pühakirja norme. Teiselt poolt alates keskajast hakatakse skolastikute poolt tuginema oma teoloogilistes teooriates teatud määral antiikse loomuõiguse alustele, mis samas kohandatakse teoloogiliste käsituste tõestamiseks. Selle näiteks on Aquino Thomas 'e õpetus, mis ühelt poolt jääb teoloogiliste käsituste raamesse, kuid teiselt poolt arvatakse ta levinud seisukoha põhjal varajaste loomuõiguse käsitluste hulka.
P.3. Loomuõiguse teooriad
Loomuõiguse koolkonna raames on ühtsele põhiteljele vaatamata olnud eri aegadel väga palju erinevaid käsitusi. Sillaks antiikaja mõtte ja keskaegsete käsituste vahel on Justinianuse Institutiones, milles piiritletakse kolme liiki õigusnorme: 1) ius naturale (kõike elusat hõlmavad seadused); 2) ius gentium (kogu inimkonda hõlmavad seadused); 3) ius civile (konkreetset riiki hõlmavad seadused).
Keskajal kinnistub pikaks ajaks nelikliigitus (ka: käsitus), mis pärineb Aquino Thomas'elt: 1) igavene õigus (hõlmab Jumala loodud kogu loodust; igavene õigus on ühelt poolt õigus ja teiselt poolt moraalinormid - täies mahus suudab seda hoomata üksnes Jumal); 2) loomulik õigus (kogu õigust ning moraalset täiuslikkust hoomab vaid Jumal, looduse olenditest suudab enim hoomata inimene - see osake ongi loomulik õigus, milles sisaldub sh hea, õiglane ja mõistlik); 28
3) jumalik õigus (sisaldub jumalasõnas, nt Moosese raamatute normistikus jt; jumalikku õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada - viimane on patt); 4) inimlik ehk ilmalik õigus (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende võimalikult täieliku järgimise poole).
Reformatsiooniajastul eeltoodud liigitus lihtsustub (nt hugenott Gentillet): 1) jumala seadused; 2) looduse seadused; 3) tsiviilseadused.
Seejuures alates XIV sajandist juurdub kindlalt positiivse õiguse mõiste, mis on seotud selge vastandumisega tollastes vaidlustes: loomuõigus (ius naturale) ilmalik ehk kirjutatud õigus (ius positivum).
Arusaamad arenesid renessansiajastul edasi selles suunas, et loomuõigus on igavene ja muutumatu õigus (nagu antiikajal ), positiivne - maise valitseja õigus. Loomuõigusel ei ole enam tegemist Jumalaga . Mittevastavuse korral loomuõigusele ei olnud valitseja kehtestatud positiivne õigus alamatele täitmiseks kohustuslik, sest valitseja oli rikkunud ühiskondlikku lepingut (vt riigi osas teema II § 4). Kokkuvõttes viis selline teoreetiline käsitus järelduseni, et lepingut rikkunud autut valitsejat (monarhi) võib troonilt tõugata - selleks on rahval moraalne õigustus loomuõiguse printsiipide alusel (nt monarhomahhide ehk monarhikukutajate õpetus; hiljem ka valgustusfilosoofid ). Osundatud loomuõiguslik käsitus oli Suure Prantsuse revolutsiooni ideoloogia aluseks. Loomuõigusliku teoreetilise käsitluse areng oleks kokkuvõtlikult: 1) enne XVII saj - positiivse õiguse sisu määrasid jumal, loodus ning inimmõistus; 2) XVII saj - kindlasti määrasid positiivse õiguse sisu loodus ning inimmõistus, kusjuures Hugo Grotius (rahvusvahelise õiguse rajaja) väitis esimesena (1632), et loomuõigus kehtib ka sellise sobimatu oletuse juhul, mille kohaselt Jumalat ei olegi (need on juba ratsionalistliku loomuõiguse seisukohad - otsustuste kõrgemad põhimõtted ehk nn premissid on inimmõistuse tulemus); 2) XVIII saj alates - jagamatult üksnes inimmõistus (premissid on kindlalt inimmõistuse vili ja nende tunnetamiseni jõutakse formaalloogika võtete abil).
LOOMUÕIGUS:
1) kaitseb õigluse jt moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse ees; 2) kaitseb igavese ja üldise väärtusi (k.a moraaliprintsiipe), mille alge on loomuõiguses (õigus on väga staatiline); 3) ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, s.o puhtalt positiivset õigust, vaid õiguse aluseks on loomuõigus; 4) paneb positiivse õiguse normide lausa plahvatusliku kasvu tingimustes XVIII saj lõpus ja eriti XIX saj aluse õiguse süstematiseerimisele, st ulatuslikule kodifikatsioonile.
P.4. Ajaloolise koolkonna teooriad
Vastukaaluna loomuõiguse koolkonna teooriatele tekib XIX saj algupoole ajalooliste koolkondade käsitus õigusest ning riigist (olulisim esindaja von Savigny ). Nende käsitustes 29
ei ole õigus staatiline nähtus, nagu loomuõiguses (loomuõigus on igavene ja universaalne), vaid on seotud rahvaste ajaloolise arengu iseärasustega. See tähendab: õiguse eesmärk on inimese (indiviidi) vabaduse kindlustamine > vabaduse kindlustamine on võimalik vaid indiviidide ühinemisel riigiks > riigis realiseerub vabadus (st: riiklus ongi realiseeritud loomuõigus). Pole erilist loomuõigust, on vaid riigi kehtestatud positiivne õigus ( Fichte ). Tõeliselt vooruslik on vaid tegutsemine üldistes huvides, mida tagab riik (lahustunud indiviidide ühendus). Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida kuidas ja miks riik loob õigust. Riik on üldistes huvides totaalne kõlblus, ühendades moraali kui ka õigust ( Hegel ).
P.5. Sotsioloogilised teooriad
Sotsioloogilistest teooriatest õiguse kohta pakuvad suurt huvi positivistid - üks valitsevaid suundi XIX saj teise poole õigusteoorias - ning realistid . Juba ajaloolise koolkonna teoreetikud pöörasid XIX saj erilist tähelepanu õiguse mõistetele ja nende süsteemile (mõistejurisprudents). See oli valdkond , mille loomuõiguslased globaalselt püsiva (loomuõigus on igavene ja stabiilne) probleemidega tegeledes koos ajaloolist arengut tunnustamata tahaplaanile jätsid. Ajaloolise koolkonna mõistejurisprudents valmistaski ette pinnase õiguspositivismile.
Positivistid tegelesid eeskätt ülipuhaste teoreetiliste konstruktsioonide ja süsteemidega. Nende suur teene on õiguse põhimõistete kaasaegse süsteemi loomine. Just nemad töötasid läbi teoreetilised probleemid, mis võimaldasid kohaldada tsiviilõiguse mõisteaparaati asjakohaste erisustega avalikus õiguses, lõid kaasaegse avaliku õiguse mõistete süsteemi põhialused.
Õigusrealistide teooriad eitavad positiivse õiguse vahetut seost õigusnormi ja õigusaktiga. Nende jaoks on õigus nn õiglane õigus (ka "elav õigus"), mis eksisteerib objektiivselt omaette nii kui nii. Õigus on ühiskonnas staatiline komponent . Elu (ühiskonna areng) on aga dünaamiline komponent. Positiivne õigus ei ole primaarne, tegelik õigus tekib hoopis nn õiglase õiguse konkreetsel kohaldamisel praktikas. Selles mõttes on õigus konkreetne kohtu- või haldusakt alates selle realiseerimisest. Olgu normis mis on, alles kohtunik või ametnik annab kohaldades sellele õige sisu. Alles kohaldamisel avaldub positiivse õigusnormi tegelik sisu (loe: käitumiseeskiri on see, millisena teda rakendades tõlgendatakse, mitte see millena ta algselt kirja pandi). Positiivse õiguse norm ei ole veel kogu õigusnorm - kohaldades täiendab nt kohtunik seda moraalinormi või printsiibinormiga, need kokku on siis alles tegelik norm. Õigusnorm avaldub täies mahus seega alles pärast kohaldamist. Õigusrealism idealiseerib objektiivse õiguse õiglast kohaldamist kui õiglase käitumise akti. Oluline pole õigusnorm, vaid just õiguse rakendamine kui tegevus. Õigusrealistid eitavad kaasust (ld: casus ; ingl: case ).
P.6. Normativistide teooriad
Normativistide teoreetiline koolkond ja teooriad on tugevaima põhjenduse ja range loogilise süsteemsusega. Silmapaistvaim esindaja ja koolkonna rajaja - HANS KELSEN . Selle koolkonna tuntumaks esindajaks Eestis oli omaaegne Tartu Ülikooli professor Artur-Tõeleid Kliimann .
Normativistid on nn puhta õiguse ideoloogid: õigus tekib vaid iseendast, ei ole mõjutatud mingitest sotsiaalsetest faktoritest ega poliitilistest seisukohtadest. Kõige aluseks on nn 30
ALUSNORM ( grundnorm ehk moraalse autoriteedi absoluutse allikas (veel ka: õiglase õiguse idee).
Seega: alusnorm ( baasnorm ) on õigusnormide ning -aktide hierarhilise ja seejuures rangelt subordineeritud süsteemi tipp ehk kõigi positiivse õiguse süsteemide " vundament " - ( nimetame lühendina: A-norm).
Skeem nr 2 Idealistlik A-norm
realiseerub:
Põhiseadus (PS) kui A1-norm (tuleneb A-st) ...(üksikaktid)> (need jõuavadki vastava ja iga üksiku isikuni, kuid õigust realiseerivate toimingute kaudu) v toimingud ... /////\\\\ isik - füüsiline või juriidiline (kõik ja igaüks)
NORMATIVISMI positiivne teene: 1) teooria on väga tugev selles, et aitab hästi rakendada prinstiipi "õigus on õiglus", seob absoluutses määras printsiibi ja konkreetse positiivse õiguse, 2) just see teooria " kinkis " õigusteooriale normatiivaktide hierarhilise süsteemi.
NORMATIVISMI negatiivne teene - kriitikat ei kannata väide, et sotsiaalsed faktorid ei mõjuta õigust. Kui see oleks nii, siis oleksid kõikide riikide õigusnormid ja õigussüsteemid ühesugused (identsed), praktikas aga on vastupidi.
§ 6. Põhilised suured õigussüsteemid P.1. Suured õigussüsteemid
Suuri õigussüsteeme iseloomustavad erinevad õigusfilosoofilised käsitlused riigist ja õigusest, erinevad arusaamad õiguse reguleerivast rollist ühiskonnas, õiguse allikatest ning õigusnormist, õiguse loomisest ning realiseerimisest. Suuri õigussüsteeme on mitu, näiteks: 1) Euroopa kontinentaalõiguse ehk romaani-germaani süsteem (juured rooma õiguses); 2) anglo-ameerika ehk üldine õigussüsteem ehk selles eritähenduses common law süsteem (juured inglise common law ning pretsedendiõiguses); 3) islami õigussüsteem; 31
4) hinduistlik õigussüsteem; 5) judaistlik õigussüsteem; 6)Kaug-Ida õigussüsteem; 7)Aafrika ning Madagaskari õigussüsteem; 8) sotsialistlik õigussüsteem. Loengumapis käsitletakse vaid kahte esimest suurt õigussüsteemi. Tuleb märkida, et ühelt poolt Euroopa kontinentaalõiguse süsteemi ning teiselt poolt anglo-ameerika õigussüsteemi raames erinevad käsitused kardinaalselt mitte ainult õigusest, vaid ka riigist ning sh eriti riigi rollist. Üldistatult võiks väita, et nii õiguse kui ka riigi olemuse avamisel on erinevate õigussüsteemide teoreetiliste koolkondade erinevatele käsitustele vaatamata ikkagi põhiprobleemiks üksikisiku ning ühiskonna, era- ning avaliku huvi vahekord.
Õiguse ja riigi osas on kontinentaalõiguse süsteemis olnud kaks valitsevat doktriinide suunda: loomuõiguslikud ja seejärel XIX saj I veerandist positivistlikud. Esimese maailmasõja eel hakkavad kontinentaalõiguse süsteemis eriti tugevat mõju avaldama normativistlikud doktriinid ja kontseptsioonid (riik on Grundnorm ehk moraalse autoriteedi absoluutne allikas). Anglo-ameerika süsteemis on eriti pärast Esimest maailmasõda aga valdavad sotsioloogilised (riigi ja õiguse funktsionaalsed ) doktriinid ja kontseptsioonid - see nähtus on jälgitav ligikaudu XIX saj keskpaigast kuni II Maailmasõjani. Pärast seda on teooriates eriti viimastel aastakümnetel täheldatav järjest suurenev vastastikuste mõjutuste saamine ning eriti riigiteooriate osas sotsioloogiliste käsituste levimine. Taustaks sellele on tendents, et sotsiaalsete protsesside reguleerimisel loovutab kaasaegne riik järjest enam traditsiooniliselt temale omistatavaid funktsioone kas nn parariiklikele (kvaasiriiklikele) või erastruktuuridele.
P.2. Kontinentaalne ehk romaani-germaani õigussüsteem Kontinentaalne ehk romaani-germaani suur õigussüsteem tekkis XII-XIII saj mandri-Euroopa keskosas. Ajalooline taust: tollal sai alguse ilmaliku eraldumine kanoonilisest; ühiskonna areng viis feodaalselt killustatuselt rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia vormis. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamine ühiskonnas, kuid barbarite õigus oli jäänud jalgu tootmise, kaubanduse ja rahandussuhete arengule.
Eelkõige varajaste ülikoolide vahendusel levisid ja kinnistusid rooma õiguse normid mandri- Euroopa kohtupraktikas. Kohtud hakkasid neid rakendama tasahilju paralleelselt ja täienduseks vastava riigi tavaõigusele + valitsejate kehtestatud õigusaktidele. Keskaegse algelise õiguse "remondiks" sobis rooma õigus suurepäraselt. Tasapisi hakkas Vana-Rooma algupärand rikastuma õiguse seletajate - glossaatorite - tegevuse kaudu, kes tegid ääremärkusi (glossasid) rooma õiguse kodifitseeritud väljaannete ( Corpus Juris Civilis) servadele ja seeläbi algatasid laiendava või kitsendava tõlgenduse ehk sisuliselt uute normide loome . Sätestatud (kirjutatud) õigus sai ülekaalukaks XVIII saj lõpul - XIX saj algul, sest suundaandvates Kesk-Euroopa riikides algas kodifitseerimisprotsess. Selle käigus püüti rooma õiguse põhimõtteid kui ka sätteid süsteemselt arendada vastavusse tööstusrevolutsiooni ning turumajanduse ajajärku astunud ühiskonna nõuetele. Kontinentaalse õigussüsteemi riikides mõistetakse õigusnorme eeskätt kui üldisi käitusmiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Õigusnormid on peamiselt kirjutatud ehk sätestatud õiguse normid. Õigusteadus uurib ja seletab seejuures kirjutatud õiguse olemust ja sisemisi seoseid. Õigusnormide kaudu on ajaloolisest aspektist vaadates algselt ja peamiselt pürgitud üksikkodanike vaheliste suhete reguleerimisele (eraõiguse valdkond). Algses rooma õiguses polnud välja arenenud 32
süsteemset avalikõigust (sh riigiõigust) niisugusel tasemel, nagu rooma eraõigus. Avaliku õiguse valdkond on kontinentaalse õigussüsteemi riikides intensiivselt arenema hakanud alles pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni 1789 aastal, kui kolmanda seisuse ( kodanlus ) püüdlusi esindava loomuõiguse koolkonna mõjul hakati püüdlema selle poole, et valitsuse tegevuse põhieesmärk oleks kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmine. Avalik õigus valdkonnana tervikuna kui ka diferentseeruvate õigusharudena arenes järgnevalt tuginedes paljuski eraõiguse alusele. Seejuures kaasaegse kontinentaalse süsteemi avalik õigus võlgneb mõistete osas väga palju XIX saj õiguspositivismi koolkonna õigusteadlastele.
Koloniaalvalduste vahendusel ja kiriku misjonitegevuse mõjul levis kontinentaalne õigussüsteem (küll teatud muundustega) XIX ning XX saj reas Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia iseseisvunud riikides (eeskätt vastavate Euroopa riikide endistes kolooniates).
Rooma õiguse mõju kontinentaalse õigussüsteemi hulka loetavate riikide osas on riigiti erinev. Näiteks Saksa LV, Austria ning Hollandi rahvuslik õigussüsteem on saanud rooma õigusest tugevaid sisulisi mõjutusi, Skandinaaviamaade ja Soome oma on see mõjutanud vähem. Seejuures eriti Rootsi õiguskorra erisused ja areng on Euroopa üldisel taustal üsna kontrastsed. Põhjamaades - Rootsis ja Soomes hakkas sätestatud (kirjutatud) õigus kõrvale tõrjuma vana tavaõigust juba XIV-XV saj Kuid kirjutatud õiguse sisu oli peamiselt vana romaani-germaani põhi, mille mõjutused tulid varaseimal perioodil kanoonilise õiguse kaudu ning pärast seda alates XVII sajandist ülikoolide vahendusel.
Eesti alal toimus õigussüsteemi ning õiguskorra areng spetsiifiliste erisustega. Eesti algupärase (muinasaegse) tavaõiguse tõrjus järsu murranguna kõrvale vallutajate õigus, mis tugines romaani-germaani alusele nii kanoonilise kui ilmaliku õiguse valdkonnas. Kui Soome on sajandeid oma õiguskorda saanud mõjutusi Rootsi kaudu ja hiljem üsna mõõdukalt Vene tsaariimpeeriumilt, siis Eesti alal on kuni Põhjasõjani toiminud mitmete Euroopa rahvuslike õiguskordade mõju (tuletagem meelde Eesti ala killustavat jaotamist eri vallutajate vahel pärast kaotust muistses vabadusvõitluses ning järgnenud sõdasid ja vallutusi). Tulemusena formeerus sajandite jooksul kohalik subsidiaarne õiguskord - nn balti erikord (sh balti eraõigus). Seejuures rooma õiguse retseptsioon on saabunud Eesti alale piltlikult kahe lainena. Eesti rahvusriigi õiguskord on saanud mõjutusi seega samuti osundatud suurest õigussüsteemist. Konkreetsemalt mõjutasid Eesti Vabariigi õiguskorra kujundamist algaastail (1918-1940) ühelt poolt endise Vene impeeriumi seadusandluse alus ning õiguse koolkonnad (tuginesid ise paljuski romaani-germaani alusele!) ning teiselt poolt eriti saksa ja austria (nn Viini koolkond) koolkonnad. Näiteks esimese, 1920.a. põhiseaduse koostamisel oli vahetuks eeskujuks Weimari Vabariigi konstitutsioon . P.3. Üldine ehk common law ehk anglo-ameerika suur õigussüsteem Common law algne kodumaa on Inglismaa, kust see levis hiljem asumaadesse, sh Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Common law tähendab iseenesest õigust, mille on loonud kuninga määratud kohtunikud , lahendades eravaidluste ning kriminaalasjade üksikjuhtumeid (ld casus; ingl case). Common law tekkeprotsessis on rooma õigus etendanud vähest osa. Teatud mõttes on common law algselt olnud tervenisti avalikõigus - tema ülesandeks oli krooni nimel ja krooni kasuks (seega ilmaliku, avaliku võimu nimel) ennistada rahu ja tasakaal igal tekkinud üksikjuhul, mil seda rikuti. Samas ei seadnudki kohtunikud eesmärgiks luua alust terviklikule õigussüsteemile - tegeleti üksikjuhuga üksnes siis, kui see aset leidis. Hilisemal ajal ei ole
vahetegu era- ja avaliku õiguse vahel anglo-ameerika õigussüsteemis olnud kunagi sel määral oluline, kui kontinentaalses õigussüsteemis. 33
Anglo-ameerika õigussüsteemis ei ole õigusnorm üldine ja abstraheeritud, nagu kontinentaalses õigussüsteemis. Kohus tegeleb eeskätt antud juhtumi (case) lahendamisega, arvestades varasemate sarnaste juhtude pretsedente ning üldisi õiguse printsiipe . Varasematest kohtulahenditest võib välja lugeda vastava õigusnormi, mida saab kohaldada ka järgnevatel, sarnastel juhtudel. Kuid seejuures tuleb eelmist kohtulahendit hoolikalt kaaluda, sest eelmise ja uue juhtumi tehiolud pole kunagi samad, identsed. Seega uus lahend peab erinema samuti milleski eelnevast, olema kordumatu ning üksnes antud juhu jaoks. Pretsedendiks õiguse allika tähenduses on vaid teatud osa kohtulahendist, mida võib käsitada reegli tähenduses, muu on motivatsioon (juriidilised arutlused ) kuidas sellise reegli tunnetamiseni jõuti. Selline reegel on vaid üldiseks orientiiriks ning mitte konkreetseks retseptiks antud kordumatu juhu jaoks. Nii muutub ja täieneb prejudikatiivne õigus anglo- ameerika ehk üldises õigussüsteemis pidevalt, ehkki samaliigiliste juhtude lahendamisel võib pikapeale sarnaste lahendite kogum välja settida. Lõpuks selekteerub üldreegel, printsiip.
Seega: pretsedendinorm ei ole üldse mingi üleüldine ja püsiv ning ammendamatu käitumisreegel kõigil sarnastel juhtudel. Prejudikatiivne õigus on olemuselt kasuistlik , kohaldatav üksnes üksikjuhtudel. Selle ideoloogiaga ei sobi põrmugi idee mingitest loomult üleüldistest õigusnormidest, mis toimivad ühiskonna suunamise ning muutmise vahendina, nagu kontinentaalses õigussüsteemis. Tehiolude hoolikas eristamine iga üksiku kaasuse kaupa, mis on suunatud pretsedentide ning neis sisalduvate õigusnormide (käitumiseeskirjade) leidmisele, on üldises õigussüsteemis eeskätt kohtunike, kuid ka õigusteadlaste ja praktiseerivate juristide töös kaalukaim osa. Anglo-ameerika õigussüsteemi riikides luuakse ka sätestatud õigust, kuid siingi on õigusloome allikaks paljuski kohtulahendid. See tähendab, et kirjutatud õiguse norm on tegelikult suure hulga varasemate kohtupretsedentide üldistus, kusjuures ta formuleeritakse mitte imperatiivse ettekirjutusena, vaid juhendavana või selgitavana (nt USA näidiskriminaalkoodeks). Sellise üldistava/juhendava normi aluselt lähtudes hakkavad uute kohtulahendite läbi tekkima uued pretsedendinormid, mis taas milleski erinevad osundatud kirjutatud normist . Piltlikult - üldistav/juhendava normi kui telje ümber tekib pretsedendinormide kärg, kogum.
§ 7. Õigusnorm üldises õigussüsteemis
P. 1. Pretsedendid ehk prejudikaadid Üldises ehk anglo-ameerika õigussüsteemis ei ole pretsedendiõiguse norm (säte) kui selline samal viisil üldisena ja abstraheerituna, samas lisaks veel ülimalt ratsionaalselt esitatuna nagu kontinentaalses süsteemis (ülimalt deskriptiivsed normid on küll seadustes ja haldusaktides). Pretsedent ehk prejudikatiivne norm ei ole sihitud mingi üleüldise ja seejuures püsiva käitumisreegli andmisele kõigi sarnastel juhtudel. Ta ei ole universaalne retsept, vaid olemuselt kasuistlik, kohaldatav üksnes üksikjuhtudel kui üldistatud juhend (nt ülalpool osundatud USA näidiskriminaalkoodeks; veel: tuntud juristide kommentaarid).
Õiguskirjanduses on reeglina selgitatud , et pretsedendinormid (pretsedendid) ehk prejudikaadid on kohtu (tavaliselt kõrgeima astme kohtu) lahendid , mis muutuvad hilisemate analoogiliste juhtumite ( kaasuste ) lahendamise puhul juhenditeks. Seejuures on pretsedenti käsitletud nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses: 34
1) kitsamas - üksnes siis on kõrgeima astme kohtulahend pretsedent, kui kõrgeim kohus ise teda selles tähenduses on selge sõnaga rõhutanud; 2) laiemas - pretsedendid on mistahes astme kohtute (instantside) lahendid, millistel on millal tahes olnud juhendav iseloom järgnenud lahendite (kaasuste) jaoks.
P.2. Prejudikaatide liike
Mõistmiseks pakub huvi, millisel teoreetilisel alusel võiks prejudikaate võrrelda kontinentaalse süsteemi õigusnormidega. Selleks on anglo-ameerika õigusest pärit kolm käsitlusviisi: 1) ratio decidendi; 2) obiter dictum ; 3) stare decisis.
Ratio decidendi tähendab seda, et eksisteerib mingi põhiprintsiip või -alus (üldlevinud ja arusaadav põhimõte), millest saab tuletada üksiklahendi selleliigilistele juhtudele ning mis seeläbi on justkui mõtteline õigusnorm. Seejuures on ta printsiibinorm. Kui üksikjuhu käsitlemiseks sellist lahendamise ratio't aluseks ei leitud, siis ei saa kohtuniku poolt rakendatud lahendit ka ratio decidendi'ks nimetada (st ei olnudki sellist printsiibi tähenduses alusnormi).
Obiter dictum (obiter dicta) tähendab kaasuse reaalse lahendustegevuse käigus esilekerkivaid juriidilisi juhtmõtteid (juriidilisi mõtisklusi) ja oletusi ning arvamusi selle kaasuse pinnalt, mis lõppkokkuvõttes viisidki tegeliku lahendini, kuid seejuures ilma ratio decidendi aluseta . Obiter dictum-normilaused võivad olla vormistatud näiteks kohtutoimikus eraldi või ääremärkustena või vahemärkustena või viiteliste märkustena.
Stare decisis tähendab põhimõtet, mille kohaselt alama astme kohtud on oma lahendite konstrueerimisel seotud kõrgema astme (eriti kõrgeima) kohtu lahendite kui juhenditega, kõrgeima astme kohus aga oma varasemate lahendite kui juhenditega hilisemate suhtes. Seejuures ei ole siduv mitte lahend ise kui selline tervikuna, vaid üksnes selle lahendi aluseks olev ratio decidendi.
P.3. Prejudikaatide siduvus: ratio decidendi ratio legis
Üldises õigussüsteemis ollakse seisukohal, et kolmel ülalkirjeldatud alusel on sõltuvuslik seos varasemate ning hilisemate lahendite vahel - nendele kolmele alusele ning siduvusele ongi rajatud kogu pretsedendiõiguse süsteem. Selline siduvus on seejuures juriidiliselt kohustuslik.
Kontinentaalses õigussüsteemis ei tuleks sellised seosed ühegi aluse osas formaalsest aspektist kõne allagi. Näiteks ei toimi kontinentaalses õigussüsteemis reeglina isegi mitte stare decisis-põhimõte (rääkimata kahest ülejäänust) - ollakse seisukohal, et kontinentaalses süsteemis ei pea kohus kohtupraktika analüüsimisel tundma isegi mitte kõiki oma varasemaid lahendeid . Küll aga võib esineda kontinentaalses õigussüsteemis: 1) nähtus, kus antud riigi kohtute lahendid antud õiguserikkumise koosseisude lahendamisel osutuvad samadeks või äärmiselt lähedasteks, st tekiks justkui kasuistlik "norm" - seda on peetud pretsedendile lähedaseks olustikuks kontinentaalses süsteemis;
2)õiguse analoogia kohaldamine väga piiratud juhtudel; 35
3) olustik, kus kõrgeima astme kohus (eriti konstitutsioonikohus, aga ka kassatsioonikohus) on antud õiguserikkumise koosseisu eelnenud lahendi läbi (nii teistmise kui ka kohtuvigade paranduse) seotud järgneval samasugusel juhul probleemiga, et samade tehiolude puhul ei saa olla kahte erinevat ning seejuures konkureerivat (vastastikku välistavat) lahendit - ka seda peetakse pretsedendile sarnaseks olustikuks;
4) nähtusena subjektiivsel, inimese psüühika tasandil olustik, mille puhul üks kohtunik tunneb ise end olevat sõltuva teise, näiteks kogenuma (autoriteetsema) kohtuniku (kohtunike) poolt rakendatud kvalifikatsioonist ning eriti motivatsioonist. Lühidalt - varasemast kohtupraktikast, eriti kõrgema astme kohtute kassatsioonilahenditest. Iga esimese astme kohtunik peab ju arvestama, et korrates varasemat ilmset viga intrigeerib ta taas apellatsioonikaebuse, mis ka taas lahendatakse kassatsioonikohtus sarnaselt varasema juhtumiga või doktrinäärsest või ametlikust selgitusest (lisaks veel kommentaarist või tõlgendusest). Prejudikatiivsest õigusnormist eristab selliseid juhtumeid subjektiivne tunnus ning rakendamise vabatahtlikkus (puudub rakendamise juriidiline kohustus), kuid mingist kaugest analoogiast stare decisis'ega võib teatud juhtudel kõnelda.
Eelmise lõigu punktides 1 ja 2 kirjeldatud olustiku tulemusena osutuvad kaks või enam lahendit piisavalt sarnasteks ning sel juhul väidetakse, et kontinentaalses õigussüsteemis on selliste lahendite vahel tekkinud prejudikatiivne relatsioon ehk side.
Omaette probleem on selles, et võrreldes olustikku ratio decidendi võime sellele kontinentaalses õigussüsteemis võrdluseks seada olustiku ratio legis ehk seaduse sättest ja mõttest (vt PS § 152 lg 2). Ratio legis on kontinentaalses õigussüsteemis faktiliselt kohtute tõlgendav (ehk spetsiifiline kausaalse tõlgendamise) tegevus, mille käigus seatakse eesmärgiks selgitada välja antud õigusnormi tõeline sisu, see osa õigusnormist, mis ei ole sätestatud expressis verbis ehk selge sõnaga ja mis tundub esmapilgul lüngana.
Obiter dictum-normid ei tule kontinentaalses õigussüsteemis põhimõttelises plaanis üldse arvesse, sest nad võivad kergesti muutuda voluntaristliku suvaõiguse allikaks. Küll aga oli sellistel "glossadel" kui ka suulistel juhenditel (nn telefoniõigus), mida tegid sotsialistlikus ühiskonnas ainuvalitseva partei või temast sõltuvate võimuorganite funktsionäärid, tihti määrav tähendus menetluses olevates kohtuasjades (nt tõkendite osas, kvalifikatsioon ).
Suvalised ehk diskretsioonilised õigusaktid (-normid) on sellised, mille objekt või teostamise kord määratletakse ametnike enese vaba tahte ehk suva alusel; suvatud ehk diskretsioonivabad õigusaktid (- normid) on eelmiste vastand . Nende reguleerimise objekt ja teostamise kord on õigusaktides (nt seadus; määrus) juba eelnevalt kindlalt määratletud ehk pädevusena sätestatud.
Kaasaegses olustikus võib näiteks kohtuistungite protokollides sisalduvatel kohtu liikme eriarvamustel või arhiivi antud mustanditel olevatel märkustel või märkmetel olla teaduslik- analüütiline väärtus antud kvalifikatsioonini jõudmise tunnetusliku protsessi mõistmiseks, mis omakorda võib doktrinäärsel tasandil mõjutada kohtunike järgnevaid otsustusi või motiveeringuid. Kuid seejuures on tegemist pigem õigust unifitseeriva kui prejudikatiivseid õigusnorme tekitava algega. Käesolevas loengumapis ei ole seatud ülesandeks lahata probleemi, milline on prejudikaatide tegelik roll õiguse realiseerimisel. 36
TEEMA 1. PÕHIMÕISTED: sotsiaalsed normid: norm, reegel, juhis, mall; sotsiaalne kohustus; tegu (tegevus; tegevusetus), tagajärg; autonoomne kohustus, autonoomne imperatiivne kohustus, heteronoomne kohustus; sotsiaalsete normide põhitunnused: käitumist motiveeriv toime, kohustus, realiseerimise viis, eesmärk, abstraktsus, kehtivus aegruumis; sotsiaalsete normide funktsioonid: reguleeriv, koordineeriv, stabiliseeriv, sotsialiseeriv; sotsiaalse normi autoriteedi allikad: austus, jõud, võim; sotsiaalsete normide liigid: tavanormid, moraalinormid, korporatiivsed normid, õigusnormid; tavanormid: tavad, rituaalid, sümbolid, rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavad, parlamentaarsed tavad; ius scriptum, ius non scriptum; moraalinormid: kõlbluspõhimõtted, indiviidi autonoomne kõlbeline teadvus, elukreedo ning tõekspidamine, rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldhumanistlikud printsiibid (õiglus, õilsus, egaliteet, humanism ; moraal: kristlik, -töö ning -ärimoraal; partikulaarne moraal - egotsentrism: egoism, immoralism, hundimoraal; kaksikmoraal; tortuur; surmanuhtlus; ausad vargad , fraier (vaba inimene, tavakodanik); ühiskonnakesksed üldhumanistlikke väärtusi kandvad moraalinormid; korporatiivne organisatsioon : ajaloolised - aadli (nt ordud ) või käsitööliste organisatsioonid (tsunftid), kaasaegsed - kutseühendused, poliitilised erakonnad, üliõpilaskorporatsioonid; korporatiivsed organisatsioonid: legaalsed (seaduslik, formaalne), illegaalsed (ebaseaduslik, mitteformaalne - maffia (Cosa Nostra); korporatsiooni aukohus; õigus; teaduse üldmeetodid ja metodoloogia; õigusteaduse erimeetodid ja metodoloogia; meetodid: dogmaatiline, ajalooline, loogiline; mõiste (notio), sõna ja termin (terminus), juriidiline termin (juriidiline erimõiste), fraseoloogiline termin; sünonüüm, homonüüm, metafoor, polüseemia; legaaldefinitsioon; ultima ratio, riigi tahe, üldised huvid, era- ehk privaathuvid; õigus: sotsiaalse kontrolli vahend ja vorm, õiguspärane käitumine, suveräänsus õiguse kui ka riigi tunnusena; subjekt; õigusnormi tunnused: üldine iseloom, üldkohustuslikkus täitmiseks, formaalne määratletus; üldine iseloom: normiandja huvid, normitäitja (-adressaadi) huvid; üldkohustuslikkus: juriidiline kohustus, inimese ja õigusnormi vaheline sotsiaalne seos (sisemine, välimine, persooni õiguskuulekus, personaalne ja üldine õigusteadvus, õigusnormi vormistamine ja avalikustamine ning üldkättesaadavus, õiguse mittetundmine ei vabasta vastutusest); formaalne määratletus: loogiline struktuur, eriline normikeel (deskriptiivne, preskriptiivne); õigusnormi mõiste: üldine, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, grammatikareeglid (morfoloogia, sõnamoodustus, süntaks), dokumenteerimine õigusaktis, normilause (sentents), denotaat, designaat; sümbolid: paragrahv (§), lõige (1), punkt 1); õigusnormide liigid: õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi (regulatiivsed, õigustkaitsvad), õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi (kohustavad, keelavad, õigustavad), subjektide ringi järgi (üldised, spetsiaalsed), ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi (imperatiivsed ehk kategoorilised, dispositiivsed, soovitavad, juhendavad või selgitavad), eriliigitused (definitsiooninormid ehk legaaldefinitsioonid, delegatsiooninormid, era- ja avaliku õiguse normid, normid õigusharude järgi); materiaalõiguse ning protsessuaalõiguse (menetlus-) normid; alused, juhud, tingimused ja kord; õigusnormi loogiline struktuur: hüpotees, dispositsioon, sanktsioon; hüpotees: tegu ja tagajärg, juriidilised faktid, objekt, vastutust kergendavad ning raskendavad asjaolud; hüpotees: täies mahus või osaliselt määratletud; dispositsioon: nõutava käitumise reegel; dispositsioon: otsene, viitav (otseselt, blanketselt), kohustav, keelav või õigustav; sanktsioon ( karistus ): absoluutselt või suhteliselt määratletud; õigusnormi võimalikud esitusviisid loogilise struktuuri poolest: H-D-S, H-S, H-D; termin akt: juriidilise tagajärjega toiming või tegu, õigusdokument või õigusakt; õiguse teooriate paljusus: antiikaja käsitused, teoloogilised (sh teokraatlikud) teooriad, loomuõiguse teooriad, ajaloolise koolkonna 37
teooriad, sotsioloogilised teooriad (õiguspositivistid, õigusrealistid), normativistide teooriad; suured õigussüsteemid (Euroopa kontinentaalõiguse ehk romaani-germaani, üldine ehk common law ehk anglo-ameerika, hinduistlik, judaistlik, Kaug-Ida, Aafrika ning Madagaskari, sotsialistlik); sotsioloogilised (riigi ja õiguse funktsionaalsed) doktriinid; kodifitseerimisprotsess; Eesti: subsidiaarne õiguskord, balti erikord (sh balti eraõigus); rooma õiguse retseptsioon; kaasus (ld: casus), ingl: case (case law); pretsedent; õiguse üldised printsiibid; prejudikatiivne õigus, kasuism; õigusloome allikas; pretsedendid ehk prejudikaadid; tuntud juristide kommentaarid, USA näidiskriminaalkoodeks; ratio decidendi, obiter dictum (obiter dicta), stare decisis; prejudikaatide siduvus: ratio decidendi ratio legis, kasuistlik norm, õiguse analoog , teistmine, kohtuvigade parandus, apellatsioon (apelleerima), kassatsioon (kasseerima), sõltuvus - doktrinäärne, ametlik (ofitsiaalne); voluntaristlik suvaõigus, diskretsioon, tõkend, kvalifikatsioon; kohtuistungi protokoll, kohtu liikme eriarvamus. 38
TEEMA II. ÕIGUSSUHE § 1. Õigussuhte mõiste ja liigid
P.1. Õigussuhte mõiste
Õigussuhteks nimetatakse õigusnormide alusel tekkivat tahtelist seost, kus nende seoste pooled esinevad õigusnormi alusel subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjatena. Õigussuhe on õigusnormi sisuks.
Õigussuhe tekib kahe poole vahel - õigustatud pool ja kohustatud pool (nt kreeditor ning deebitor). Mistahes sotsiaalne suhe ei ole õigussuhe. Kui sotsiaalne suhe (ühiskondlik suhe), reguleeritakse õigusnormiga, siis muutub ta õigussuhteks.
P.2. Õigussuhte liigid Õigussuhted võime liigitada järgmiselt:
1.õigusliku toime iseloomu alusel: a) regulatiivsed - põhinevad regulatiivsetel õigusnormidel - õigusnormi struktuur on sättes väljendatud tavaliselt H-D (kasutatakse poolte õiguste ja kohustuste määramisel); b) õigustkaitsvad - põhinevad õigustkaitsvatel normidel - õigusnormi struktuur on sättes väljendatud tavaliselt H-S või H-D-S (kasutatakse õiguserikkumiste puhul).
2. juriidilise kohustuse iseloomu alusel: a) aktiivsed (mida kohustatud subjekt peab tegema) - põhinevad juriidilist kohustust kandva poole kohustusel sooritadategu aktiivses vormis; b) passiivsed (mida kohustatud subjekt ei tohi teha) - põhinevad juriidilist kohustust kandva poole kohustusel mitte sooritadategu aktiivses vormis st hoiduda tegevusest.
3. õiguste ja kohustuste jagunemise alusel: a) lihtsad õigussuhted - üks pool on üksnes õiguste ja teine üksnes kohustuste kandja; b) liitõigussuhted - mõlemad pooled on nii teatud õiguste kui ka kohustuste kandjad.
Eraõiguslikud suhted on tüüpilised regulatiivsed õigussuhted, mis rajanevad poolte täielikul võrdsusel. Poolte võrdsus ei ole aga tüüpiline avalik-õiguslikele suhetele, mis jagunevad: 1) haldusõigussuheteks - (ka: administritatiivõiguslikeks) - põhinevad alluvuse ehk subordinatsiooni printsiibile (vahekorrale), kus pooled ei ole võrdsed); 2) kriminaalõigussuheteks - so lihtne õigussuhe, kus pooled ei ole võrdsed (nt riik> 18 aastaseks saamisel tekib täielik teovõime > teovõime annab õiguse mittevaralisteks ja varalisteks õigusteks (abielu; varaleping abiellumisel jne); inimese surm > lõpeb nii õigusvõime kui ka teovõime. P.2. Juriidiliste faktide liigid
Skeem nr 5 Juriidilised faktid liigitatakse:
1. TEKKIMISE ISELOOMUST SÕLTUVALT: / \ JURIIDILISED SÜNDMUSED JURIIDILISED TEOD a)absoluutsed -ei sõltu tekkepõhjuste ja kulge- Juriidilised teod on füüsilise või juriidilise misprotsesside poolest inimeste tahtest (maavärin, isiku tegevus või tegevusetus, millega orkaan , Maa meteoriiditabamus); õigusnorm seostab õigussuhte tekkimise, muutumise või lõppe- b) suhtelised - tekkepõhjus sõltub mise või muu juriidilise tagajärje. küll inimese tahtest, kuid kulgemisprotsess Juriidilised teod on enim esinevateks enam mitte - eostamisele järgneb inimese sünd; juriidilisteks faktideks (nt tehingud ). tapmise tagajärjel saabub surm; süüdatud tulekahjule tuletorm - vrdl USA idaranniku tulekahjud 1993.a sügisel või 1994.a Austraalias.
2. ÕIGUSLIKU TAGAJÄRJE POOLEST: 1) õigusi ja kohustusi tekitavad - nt tapmise fakt - KrK §100; lepingu sõlmimine ; 2) õigusi ja kohustusi muutvad - nt lepingu muutmine; karistusmäära pehmendamine; 3) õigusi ja kohustusi lõpetavad - nt surmanuhtluse tühistamine seadusega; kohtu poolt lepingu kehtetuks tunnistamine.
3. FAKTIDE KOGUMI JÄRGI: 1) lihtfaktid - nõutav vaid üks juriidiline fakt (rongiliiklust segada võivate esemete asetamise eest raudteele (HÕS (haldusõiguserikkumiste seadustik ) § 2 lg 1 - vaid see toiming kui fakt ; 2) liitfaktid - nõutav kaks või enam juriidilist fakti, et tekiks muutuks või lõpeks vastav õigus või kohustus (nt KrK § 110: /üliraske kehavigastuse/ tekitamise eest /hädakaitse piiride ületamisel /... - siin on nõutav nende kahe juriidilise fakti esinemine, et tekiks õigussuhe, mis käivitab kõik järgneva). 43
Juriidilisi fakte, mis kogumis võetuna põhjustavad juriidilise tagajärje saabumise, nimetatakse juriidiliseks koosseisuks. Juriidiline koosseis on määrav teo (tegevuse või tegevusetuse) juriidilisel kvalifitseerimisel vastavalt kas õiguspäraseks või õigusvastaseks. Juriidilise fakti tähendus on seadusega antud nii inimeste õiguspärastele kui ka õigusvastastele (mitteõiguspärastele) tegudele (õigusvastaseid teguseid nimetatakse veel õiguserikkumisteks). Selle alusel liigitatakse teod selliselt , nagu on esitatud skeemis nr 6. Skeem nr 6 JURIIDILISED TEOD:
ÕIGUSPÄRASED: ÕIGUSVASTASED: 1) juriidilised toimingud; 1) kriminaalõiguserikkumised ehk kuriteod; 2) haldusaktid; 2) haldusõiguserikkumised; 3) juriidilised tehingud: 3) distsiplinaarõiguserikkumised; a) ühepoolsed, 4) era- ehk tsiviilõiguserikkumised. b) kahe- või mitmepoolsed. 1)Õiguspärased teod on iseloomult erinevad. Siia kuuluvad nii tegevus kui ka selle Ühed neist sooritatakse kavatsuseta tekitada antipood - tegevusetus. Võivad olla juriidilisi tagajärgi, kuid viimased saabuvad sooritatud : seaduse alusel sellest hoolimata tahtlikult: ettevaatamatusest: ( helilooja tahab luua üksnes sümfooniat - a) otsene, c) kergemeelsus , ta on täielikult haaratud üksnes selle loomisest - b) kaudne. d) hooletus . sõltumata sellest tekib autorsus sellele teosele ). --- Õiguspärased teod, millega kaasnevad juriidilised A. Tahtlus on otsene, kui isik saab aru tagajärjed ilma, et neid oleks eesmärgiks seatud, oma tegevuse või tegevusetuse laadist on juriidilised toimingud. ja tähendusest ning juhul, kui KrK järgi Enamasti sooritatakse juriidilisi tegusid kindla sihiga loetakse tegu lõpule viiduks teatava juriidilisi tagajärgi (järelmeid) tekitada. Olulisemad tagajärje saabumisega, näeb ette selle sellistest tegudest on haldusakt ning tehing. tagajärje ja soovib seda. 2) Haldusaktid on samuti juriidilised teod. Haldusakt B. Tahtlus on kaudne, kui isik saab juriidilise faktina esineb juhtudel, kui ta on adresseeri- aru oma tegevuse või tegevusetuse tud konkreetsetele adressaatidele (seega - üksikakt!). laadist ja tähendusest, näeb ette, et Haldusakt kui juriidiline fakt on tavaliselt haldusõigus- tema tegu põhjustab tagajärje, mille like suhete tekkimise, muutumise või lõppemise saabumisega KrK järgi loetakse tegu aluseks. Samas võib haldusakt olla suunatud nii haldus- lõpule viiduks, ja kuigi ei soovi seda kui ka tsiviilõigusliku tagajärje saavutamisele . tagajärge, möönab teadlikult selle saabumist. 3) Tehingud on tsiviilõigussuhte subjekti õigus- C.Kergemeelsus: kui isik ei saanud pärane tegu, mis on suunatud eraõigussuhte aru oma tegevuse või tegevusetuse tekkimisele,muutumisele või lõppemisele. laadist ja tähendusest, kuigi pidi sellest Kõiki õiguslike tagajärgede saavutamisele suunatud aru saama ja võis aru saada, nägi ette õiguspäraseid juriidilisi tegusid nimetatakse õiguslikeks et tema tegu võib põhjustada tagajärje, aktideks. mille saabumisega KrK järgi loetakse tegu lõpule viiduks, kuid lootis kerge- meelselt seda vältida. D. Hooletus: kui isik ei saanud aru oma tegevuse või tegevusetuse laa- dist ja tähendusest, ei näinud ette, et tegu võib põhjustada tagajärje, mille saabumisega KrK järgi loetakse tegu lõpule viiduks, kuigi võis ja pidi seda ette nägema. 44
TEEMA 2. PÕHIMÕISTED: õigussuhe, õigussuhte liigid: õigusliku toime iseloomu alusel - regulatiivsed, õigustkaitsvad, juriidilise kohustuse iseloomu alusel - aktiivsed, passiivsed, õiguste ja kohustuste jagunemise alusel - lihtsad, liit-; õigussuhte struktuur (elemendid): avalikus õiguses - subjektid, juriidiline kohustus, objekt, eraõiguses - subjektid, subjektiivne õigus, juriidiline kohustus, objektid; õigussuhte subjektid: füüsilised isikud (teovõimelised; teovõimetud - osaliselt, täielikult), juriidilised isikud (eraõiguslikud, avalik-õiguslikud); õigusvõime, teovõime, deliktsus; õigussuhte objekt konkreetses õigussuhtes: asjad, mittevaralised hüved, subjekti tegu, teo tagajärg; juriidilised faktid - tekkimise iseloomust sõltuvalt: juriidilised sündmused (absoluutsed, suhtelised), juriidilised teod (tegevus, tegevusetus); juriidilised faktid - õigusliku tagajärje poolest: õigusi ja kohustusi tekitavad, muutvad, lõpetavad; juriidilised faktid - faktide kogumi järgi: liit- ja lihtfaktid; juriidilised teod: õiguspärased (juriidilised toimingud, haldusaktid, juriidilised tehingud - ühepoolsed või kahe- või mitmepoolsed), õigusvastased (kriminaalõiguserikkumised ehk kuriteod, haldusõiguserikkumised, distsiplinaarüleastumised, tsiviilõiguserikkumised) - võivad olla sooritatud tahtlikult (otsene, kaudne) või ettevaatamatusest (kergemeelsus, hooletus). 45
TEEMA III. ÕIGUSAKTID § 1. Õigusakti mõiste ja liigid P.1. Õigusakti mõiste
Õigusnormid vormistatakse kirjalikult ning nende süsteemne kogum koondatakse kindlatele nõuetele vastavana vormistatud ja struktureeritud dokumenti, mida tähistatakse terminiga õigusakt. Õigusnorm on käitumiseeskiri inimese teadvuses, õigusnorm õigusaktis on paberkandjal fikseeritud (dokumenteeritud) käitumiseeskiri.
Õigusaktidel on vastavad nimetused (liigitähistused) sõltuvalt sellest, kas tegemist on üldaktide või üksikaktidega (nt: seadus, määrus, otsus, korraldus, käskkiri jne). Üldakte nimetatakse veel õigustloovateks aktideks ehk normatiivaktideks. Õigust kohaldavaid (rakendavaid) õigusakte nimetatakse üksikaktideks ehk individuaalaktideks. Õigusaktid avaldatakse neid kehtestanud institutsioonide nimel ametlike tekstidena riigi ametlikus väljaandes (Eestis: Riigi Teataja (RT); Riigi Teataja Lisa (RTL). Ametliku eriväljaandena võidakse avaldada mahukad süstematiseeritud õigusaktid, nt seadustikud ehk koodeksid või nende kommentaarid (seadustiku kommenteeritud väljaanne). Õigusaktide liike iseloomustavad erinõuded nende vormistamisel : struktuur ning rekvisiidid . Sõltuvalt õigusakti andjast (nt parlament ; riigipea; valitsus) on need erinevad. Täiesti omaette nõuded kehtivad kohtu jurisdiktsioonilistele aktidele ehk vastava kohtu otsustele. Tänapäeval on õigusaktid kujunenud kontinentaalses õigussüsteemis põhiliseks õiguse allikaks.
P. 2. Õiguse allikad
Õiguse allika mõiste pärineb rooma õigusest - seda kahes tähenduses :
1) materiaalses : sotsiaalsed faktorid, mis põhjustavad ning kujundavad riigi tahte ja on seetõttu õigustloovaks allikaks (st: reaalsed ühiskondlikud suhted);
2) formaalses : õigusloome, st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglile üldkohustusliku jõu ehk legislatiivtegevus (ld: legislatio - seadusandlus )
Sotsiaalsed faktorid annavad märku vajadusest neid õigusega reguleerida. See on põhjus (ld: causa) ning eeldus õiguslikuks reguleerimiseks. Õigusloome tulemusena muudetakse reaalne ühiskondlik suhe nüüd juba õigussuhteks. Õigussuhe on üldkohustusliku ja riigi sunniga tagatud õigusnormi sisuks.
Õiguse allikate põhiliikideks on: 1) tavaõiguse normid (tavad); 2) lepingud ; 3) õigusteadlaste arvamused; 4) kanooniline õigus; 5) pretsedendiõiguse normid (pretsedendiõigus); 6) korporatiivsed normid; 7) normatiivaktid (fikseeritud positiivne õigus).
Tavaõiguse norme ning korporatiivseid norme käsitleti teema I § 1 vastavalt p-de 3.1. ning 3.3. all (sotsiaalsed normid), õigusnorme - teema I § 3 all, pretsedendiõigust aga teema I § 7 all (prejudikaadid üldises ehk anglo-ameerika õigussüsteemis). Seetõttu me neil selle teema all ei peatu. 46
Seetõttu selgitame järgmisi õiguse allikaid : leping, õigusteadlaste arvamused ning kanooniline õigus.
P.2.1. Leping
Leping, reeglina vabatahtlik kokkulepe kahe poole vahel on üks iidsemaid õiguse allikaid nagu tavadki. Kokkulepe hõlmas eeskätt eravahekordi kahe või enama poole vahel ning toimis võrdväärsena juhtudel, kui ei olnud tegemist avaliku võimu suhetega . Leping evib olemuslikult paratamatult kompromissi tunnuseid. Eeltoodud olustiku pinnalt arenes aegade vältel kaasaegne eraõiguslik õigussuhe (vt teema II põhimõisted õigussuhte kohta). Lepingu kui õiguse allika efektiivsuse tagab eeskätt kokkuleppe vabatahtlikkus, mis omakorda põhineb vastastikusel huvitatusel, vastastikusel kasul.
P.2.2. Õigusteadlaste arvamused
Nendeks olid ajalooliselt nt tuntud juristide arvamused Vana-Roomas. Praeguseks on see praktiliselt hääbunud allikas, st juba muutunud õiguse ajalooliseks allikaks. Kaasaegse näitena võiks tuua nn vabaõiguse koodeksid ( Suurbritannia , USA). Need on tuntud juristide (kohtunike) mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse laialdaselt pretsedentide rakendamise praktikas ja mis seeläbi õiguse allikana juurduvad. Allika efektiivsus põhines Vana-Roomas ning põhineb tänapäevalgi professionaalsuse tunnetatud autoriteedil.
P.2.3. Kanooniline õigus
Kanooniline õigus on samuti paljuski ajalooliseks muutunud allikas (v.a. islamimaad). Eestis omas ta praktilist tähtsust 1918. aastani, mil omariikluse tingimustes konstitueeriti, et Eestis ei ole riigikirikut (ei ole ka praegu - kehtib usutunnistuse vabadus, kuid see on igaühe enda otsustada). Kanoonilise normistiku autoriteet (efektiivsus) on tagatud kaljukindla uskumisega usudogmadesse. Selline usk on ääretult püsiv hoiak, sotsiaalne norm (kohustus) uskliku inimese teadvuse tasandil. Kanoonilise normistiku kujunemisel võib täheldada sarnaseid jooni tavaõiguse transformeerumisega positiivseks õiguseks: usudogmad ning -normid kirjutatakse hilisemal ajal üles ning koondatakse vastavatesse kanoonilistesse normatiivaktidesse (nt Corpus Juris Canonici); islami puhul: Koraani (sariaadiõiguse allikas). P.3. Õigusaktide liigid: üld- ja üksikaktid Õigusaktid võib liigitada :
1. tunnuse alusel, kas on tegemist õigustloovate või õigustrakendavate aktidega: 1) üldaktid, 2) üksikaktid;
2. põhitunnusena alusel, millise institutsiooni poolt nad on antud riigi süsteemi primaarsete või sekundaarsete elementide struktuuris ( institutsionaalne põhitunnus): 1) seadusandliku riigivõimu õigusaktid ehk legislatiivaktid (seadused); 2) täidesaatva riigivõimu õigusaktid ehk haldusaktid ehk eksekutiivaktid (määrused, korraldused , käskkirjad; 3) kohaliku omavalitsuse õigusaktid - loetakse samuti haldusaktideks (määrused, otsused, korraldused, käskkirjad); 4) jurisdiktsioonilised aktid; 5) korporatiivsete organisatsioonide õigusaktid (korporatiivsed aktid, sh statuudiaktid kui staatust, funktsioone ning pädevust määratlevad põhiaktid, nt põhikiri, põhimäärus). 47
P.3.1. Üldaktid
Mõistete ja terminite seose osas: üldakt = normatiivakt = õigustloov akt. Üldaktid üldkohustuslikke õigusnorme loovas tähenduses on alati ka legislatiivaktid. Ainuüksi 1 legislatiivaktid on seadused (legislatuuri ehk seaduseandja - parlamendi - legislatiivaktid).
Üldaktide iseloomulikud põhitunnused on, et: 1) nad sisaldavad üldnorme, mis loovad käitumiseeskirja (õigusnormi) kõigiks järgnevateks juhtudeks (nt riigikaitseliste sundkoormiste seaduse § 24 lõikes 2 on sätestatud: veokohustus tehakse isikule teatavaks vastava käsundiga; või omandireformi aluste seadus ( ORAS ) § 19: õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest või kompenseerimisest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtu korras); 2) üldnormi käitumiseeskiri (õigusnorm) on reeglina impersonaalne (ei ole individualiseeritud); niisugune õigusnorm hõlmab kõiki subjekte: PS põhimõte kõik ja igaüks, kuid kõigi raames võib konkretiseeruda teatud kategooriale: pensionärid; üliõpilased; kaitseväelased; 3) üldnormid loovad objektiivse õiguse ning sellest tuleneva subjektiivse õiguse, kuid üldnorm ei realiseeru konkreetse juhu korral iseenesest; 4) formaalne liigitunnus , mille nimetus (termin) sisaldub üldakti pealkirjas (pealdise osa) rekvisiidina: nt põhiseadus, seadus, seadlus ( dekreet ), määrus. Kui vormistatavas õigusaktis on kasvõi üks üldnorm, tuleb õigusakt vormistada üldaktina sõltumata lisanduvate üksiknormide hulgast. P.3.2. Üksikaktid
Mõistete ja terminite seose osas: üksikakt = õigustkohaldav (õigustrakendav) akt = individuaalakt . Üldakti üldnorme realiseeriv iseloom määrab üksikakti olemuse: üksikakt ning õigustrakendavad üksiknormid on üldakti ning üldnormide suhtes eksekutiivse, st kohaldava, täitmisele allutatud iseloomuga.
Üksikaktide iseloomulikud põhitunnused on, et: 1) nad sisaldavad õigustrakendavaid üksiknorme, milledes sätestatakse üldnormi aluse rakendamine just sellel, antud juhul, kusjuures olustik ammendubki selle juhu lahendamisega ning individuaalsete tunnuste kogumis ei kordu enam kunagi sellisena (nt sõjaseisukorra tingimustes teeb X väeüksuse komandör konkreetse käsundiga talupidaja Y- le teatavaks kohustuse vedada Y-le kuuluva järelhaagisega traktoriga 10 kaitseväelast punktist A punkti B); 2) õigustrakendavas õigusnormis suunatakse objektiivsest õigusest tulenev subjektiivne õigus konkreetsele kohustatud või õigustatud subjektile ning see subjekt on personaalselt, nimeliselt määratletud (individualiseeritud); individualiseeritus ei kao, kui määratlemine antakse nimekirjana; 3) neist ilmneb kas juriidiline fakt, toiming, tähtaeg või tingimus, mille saabudes või täitudes antud konkreetne olustik nendes individuaalsetes tunnustes ammendubki; 4) formaalne liigitunnus, mille nimetus (termin) sisaldub üksikakti pealkirjas (pealdise osas) rekvisiidina: otsus, korraldus, käskkiri ( suuline korraldus: käsund, käsk, lähteülesanne). --------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 mõistel legislatuur ehk legislatsioon (ld: legislatio) on tegelikult mitu tähendust: 1) seadusandlus, seejuures tänapäeval samuti kahes tähenduses - a) kehtivad seadused, b) seadusloome protsess parlamendis ehk promulgeerimismenetlus (seaduste algatamise, arutamise , vastuvõtmise, jõustamise ning avaldamise menetlus; 4) seadusandlik kogu ehk rahvaesindus ehk parlament. 48
§ 2. Õigusaktide hierarhia õigusjõu alusel
Igas riigis on oma õigusaktide hierarhiline süsteem. See hierarhia tuleneb õigusaktide õigusjõu subordineerituse alusest (normativistide teooria) ning riigi süsteemis institutsioonide osalise subordineerituse alusest (täidesaatev riigivõim: (kesk)valitsus > keskametkonnad > regionaalne ning > lokaalne kohahaldus ).
Kaasaegse riigi õigusaktide süsteemi vundamendiks on konstitutsioonid või 1 konstitutsioonilised aktid.
Neile järgnevad õigusjõult seadused. Seadused antakse konstitutsiooni (Eestis: põhiseaduse) alusel ja täitmiseks. Nad võetakse vastu parlamendi poolt ning jõustatakse spetsiifilises korras, mille juhul on reeglina vajalik eriline riigipea õigusakt seaduse väljakuulutamise kohta, ilma milleta seadus ei saa jõustuda.
Nüüd järgnevad haldusaktid. Põhimõtteliselt on täidesaatva riigivõimu kõigil õigusaktidel ehk haldusaktidel kahesugune iseloom: nad on eksekutiivaktideks konstitutsiooni ning nn tavalise seaduse suhtes, olles samas legislatiivaktideks madalama õigusjõuga haldusakti suhtes. See tähendab, et institutsioonide subordineeritud hierarhilises liinis tekib seonduv hierarhiline liin ka nende institutsioonide antavate õigusaktide osas.
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------1 Mõistel konstitutsiooniline akt võib olla mitu tähendust: 1) konstitutsioonilised aktid - materiaalõiguslik aspekt; 2) konstitueerivad aktid - eelkonstitutsiooniline menetluslik ehk toimingute aspekt, sh ka õigusaktid, mis valmistavad ette pinnase konstitutsiooni koostamiseks ning vastuvõtmiseks (nt: ENSV Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust staatusest (T 1990,12,180) > ENSV Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest (T 1991,25,312) > ENSV Ülemnõukogu otsus Põhiseadusliku Assamblee valimistest (T 1001,30,356) > ENSV Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee tööülesannetest ja töökorraldusest (T 1991,30,357). Nii kontinentaalses kui anglo-ameerika ehk üldises õigussüsteemis on materiaalõiguslikust aspektist konstitutsiooniliseks aktiks kõrgeima õigusjõuga normatiivakt - konkreetse riigi konstitutsioon (põhiseadus) ning selle muutmise sama õigusjõuga normatiivaktid (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 161 - 163 jj), aga samuti konstitutsioonide (põhiseaduste) rakendamise seadused, eriti kui ka need on vastu võetud referendumil, nagu kehtiva PS rakendamise seadus. Iseloomuliku tunnusena, võrreldes tavaliste seadustega, võetakse kõik osundatud õigusaktid vastu spetsiifilises menetlus- ja jõustamiskorras (spetsiifiline promulgeerimine). Konstitutsioon võib olla kas ühtne õigusakt (nt Eesti Vabariigis, enamuses Euroopa riikides, USAs) või konstitutsiooniliste normatiivaktide süsteem (nt Inglismaal). Mõlemad on aga aluseks rahvusriigi õigussüsteemile ning õiguskorrale, kusjuures konstitutsioon on õigusaktide hierarhias kõrgeima õigusjõuga. Sellega konstitutsiooniliste õigusaktide mõiste tähendused ei ammendu. Eesti Vabariigi kehtivast põhiseadusest tuleneb, et põhiseaduse enda ning tavaliste seaduste vahepeal võivad olla veel konstitutsioonilised õigusaktid kitsamas, eritähenduses: 1) rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid (PS § 3), mis on saanud Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks (vt PS § 121 ning 123 - sel juhul on nad ülimuslikud tavaliste seaduste suhtes); 2) PS §-s 104 loetletud seadused (konstitutsioonilised seadused spetsiifilises tähenduses, kusjuures probleemiks jääb, kas p-s 1 nimetatud õigusaktid saavad alati ja absoluutselt olla ülimuslikud PS §-s 104 loetletud seaduste suhtes). 49
Puhas subordineeritud üks-ühene hierarhia tekib vertikaalliinis ülalt alla kolme tunnuse - institutsioonide, õigusjõu ning normatiivse - mittenormatiivse alusel - vaid üheliigiliste õigusaktide osas (üldaktid omaette ning üksikaktid omaette). Samas eksisteerib aga ka subordineerituse horisontaalliin sama kolme tunnuse alusel - nt: a) ühe ja sama tasandi institutsiooni üldakt subordineerib tema üksikakti; b) kõrgema tasandi institutsiooni üldakt subordineerib madalama tasandi institutsiooni üld- ja üksikakti; c) kõrgema tasandi üksikakt - madalama tasandi üksikakti. Skeem nr 7
ÕIGUSTLOOVATE JA ÕIGUSTRAKENDAVATE AKTIDE PÕHIMÕTTELINE SÜSTEEM EESTIS (LIHTSUSTATUD; MITTETÄIELIK)
===================================================================== Organ Õigustloov üldakt Õigustrakendav üksikakt ===================================================================== ===================================================================== Riigikogu seadus otsus =====================================================================
Vabariigi President seadlus otsus; käskkiri ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------ Vabariigi Valitsus määrus korraldus ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------ Minister (VV liige); määrus käskkiri seejuures peaminister - korraldus (vt VVS § 37) ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Riigisekretär; ministeeriumi kantsler - käskkiri ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Ameti peadirektor - käskkiri ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Inspektsiooni peadirektor - käskkiri; ettekirjutus; otsus ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Maavanem - korraldus; käskkiri ====================================================================== Volikogu määrus otsus ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Valitsus määrus korraldus ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Vallavanem , linnapea - käskkiri ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- Linnaosa vanem; osavalla vanem - korraldus; käskkiri ====================================================================== Kohus - otsus (kohtuotsus; kohtumäärus) ====================================================================== ======================================================================
Ülaltoodud skeemi alusel joonistub välja seos institutsioonidest võimude lahususe alusel (vrdl riigi osa skeem nr 1), millega omakorda seostub iga institutsiooni pädevus vastavat liiki õigusakti andmiseks . 50
P.1. Seadusandliku riigivõimu õigusaktid
Seadusandliku riigivõimu institutsiooniks on parlament (kasutatakse ka terminit legislatuur, st seadusandlik kogu, rahvaesindus). Parlamendid võtavad legislatiivaktidena vastu seadusi. Seadused peavad tuginema konstitutsiooni alusele ning olema sellega kooskõlas. Nad sisaldavad valdavalt üldnorme, v.a rakendussätted. Peale legislatiivaktide võib parlament anda ka üksikakte, nt Riigikogu: otsuseid (PS § 65 p 1). Seadusi ning otsuseid võetakse vastu, mitte ei anta ! Seadused kuulutab välja riigipea.
P.2. Täidesaatva riigivõimu õigusaktid ehk eksekutsiooni õigusaktid
Täidesaatva riigivõimu - riigipea ning valitsuse haldusakte tuleb anda seaduse alusel ning täitmiseks. Ehkki kohalikud omavalitsused moodustavad omaette autonoomse detsentralistliku süsteemi, loetakse ka nende õigusaktid haldusaktideks, sest need õigusaktidki antakse välja seaduse alusel ning täitmiseks. Haldusakte valdava reeglina antakse (v.a kohaliku omavalitsuse esinduskogu otsus - võetakse vastu).
Riigipea annab üldaktidena dekreete (Eesti PS-s: seadlus). Dekreedid liigitatakse : 1) dekreetseadused, 2) erakorralised dekreedid, 3) nn hädadekreedid. Dekreetseadus: just see dekreediliik asendab täielikult seadusi. Dekreetseaduste abil korraldatakse ja juhitakse tavaliselt riigikaitset, kuid nendega on korraldatud ka välispoliitikat või piirivalve ning politsei organisatsiooni. Kui põhiseaduses esineb vaid üldalus dekreetseaduste andmise võimaluse kohta, siis võib tekkida olustik, kus dekreetseaduste andmisega blokeeritakse parlamendi normaalne legislatiivtegevus (vrdl: konstitutsiooniline kriis Eestis 1930-tel aastatel).
Erakorralisi dekreete antakse riigipea poolt põhiseadusliku pädevuse piires äärmisel vajadusel kas kogu riigi territooriumil või selle osal riigi tegelikuks kaitseks. Põhiliselt tehakse seda kahel juhul: a) ootamatult tabanud agressioon (välisrünne); b) rünne põhiseadusliku riigikorra vastu: mäss või riigipöördekatse (siserünne).
Hädadekreete antakse riigipea poolt põhiseaduses sätestatud erijuhtudel (eriolukord), mis nõuavad edasilükkamatuid lahendusi ning eriliste, viivitamatult mõjuvate vahendite tarvitamist (nt looduskatastroofid , suured tehnoavariid, epideemiad, epizootiad jne). Dekreetide puhul kehtib kontrasignatuuri (kaasallkirja) nõue (reeglina parlamendi või selle koja esimees või valitsuse juht, aga võimalik ka valitsus või mõni muu erikolleegium), mis tähendab sisuliselt riigipea poolt isegi eriolustikus nii vastutuse jagamist kui ka teatud mõttes kontrolli. Toimub riigipea vastutuse õiguspärasuse siirdamine teistele vastutavatele isikutele (seega - omamoodi kaasvastutus), mida kontrasignatuur kinnitabki. Kontrasigantuur tähendab tegelikult määruse (vt järgnev allpool) juhulgi vastutuse õiguspärasuse siirdamise ehk kaasvastutuse kinnitamist.
Riigipea antav üksikakt on otsus. Otsusega: 1) kuulutatakse välja või jäetakse välja kuulutamata parlamendi poolt vastu võetud seadus (vetoõigus, absoluutse või suspensiivse veto , realiseeritakse just riigipea üksikaktis); 2) antakse diplomaatilisi või sõjaväelisi auastmeid; 3) antakse armu jne. 51
Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Oleneb seaduseandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Siit tuleneb volituse ehk delegatsiooni küsimus.
Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: 1) generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); 2) spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks).
Generaaldelegatsiooni all mõistetakse sellist, milles seaduseandja annab edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks.
Spetsiaaldelegatsiooni all mõistetakse sellist, milles sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks (täitmiseks) ta antakse.
Määruseandmisõigust teostatakse intra legem , contra legem ning praeter legem korras.
Intra legem määrused on sellised, millega eksekutiivorganid on volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua ühtegi normi, mis ei oleks subsumeeritav mõnele rakendatava seaduse normile.
Contra legem määrused on sellised, mis ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad antud seaduse alusel reguleerida midagi teisiti, kui varem vastu võetud seadustes sätestatud alused (määruse konkurents mõnede seadustega vastava seaduse alusel). Seega - osundatud määrused võivad olla seaduseandja varasema tahte vastu, kuid peavad olema kooskõlas nüüdse tahtega.
Praeter legem määrused on sellised, mida antakse küsimuste lahendamiseks, mis ei ole seni reguleeritud ühegi seadusega. Selles mõttes niisugused määrused asendavad sisuliselt seadusi. Praeter legem aluseks peab olema seaduseandja vastav delegatsioon, kusjuures praeter legem määruste osas peaks olema selgelt sõnastatud alus põhiseaduses.
Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite antavad õigustrakendavad üksikaktid on korraldused ja käskkirjad. P.3. Kohtuvõimu jurisdiktsioonilised aktid
Kohtuvõimu jurisdiktsioonilised aktid (õigusemõistmise aktid) on üldistusena (liiginimetusena) otsused. Konkreetsel juhul võib olla: 1) kohtuotsus; 2) kohtumäärus; 3) kohtu erimäärus.
P.4. Haldusdokumendid
Ülalpool tutvusime õigusaktide, sh üld- ja üksikaktide süsteemiga. Kõik dokumendid , mida riiklikus või kohalike omavalitsuste haldustegevuses veel kasutatakse, on haldusdokumendid. 52
Nende hulka kuuluvad nt: juhendid, ringkirjad (tsirkulaarid), selgitused , protokollid , ametikirjad , mitmesugused formularid (tõendid, teatised, kviitungid, aruanded jne). Need ei ole üldse õigusaktid. Seega Eesti praktikas valitsusasutuste või kohaliku omavalitsuse organite poolt ikka veel praktiseeritav nn protokolliline otsus ei ole samuti formaalses tähenduses üldse õigusakt ega loo adressaatidele õigusi ega kohustusi. Omaette küsimus on juhendi või eeskirja kinnitamine haldusaktiga (ministri määrus; vallavalitsuse määrus) - siis muutuvad nad kinnitava akti läbi üldaktiks (kinnitav akt ning selle lisad moodustavad tervikliku üheliigilise üldakti).
Õigusaktid ei ole ka igasugused poliitilised avaldused (nt: poliitiline deklaratsioon ; pöördumine teiste riikide parlamentide poole jms), milles väljendatakse antud riigi nimel poliitilisi seisukohti.
§ 3. Õigusakti struktuur
Õigusakti struktuur näitab, kuidas ning millistele unifitseeritud nõuetele vastavalt struktureeritakse õigusnormid õigusakti raames, kuidas on õigusakt üles ehitatud ning millised on õigusakti obligatoorsed ning fakultatiivsed rekvisiidid.
Seadusandlike ning haldusaktide struktuur koosneb põhimõtteliselt järgmistest struktuuriosadest ning rekvisiitidest:
1) pealkiri (sisaldab rekvisiitidena: pealdise (nt vapp , seejärel institutsiooni nimi) ning seejärel õigusakti sisu kokkuvõtva pealkirja); 2) õigusakti andmise kuupäevafraas ( daatum ) ning selle institutsiooni selle õigusakti andmise järjekorranumber (järjekorranumber võib ka mitte esineda); 2) preambula (võib ka mitte esineda, kui tegemist on vormivaba aktiga); 3) regulatiivne osa (nimetatakse ka: otsustav osa) - koosneb maksimaalses struktuurielementide mahus üld- ja erisätetest; 4) lõppsätted ja/või rakendussätted; 5) signatuur (ka kontrasignatuur) ning signeerimise daatum.
Kui õigusaktidel on lisasid (see on üpris levinud just haldusaktide juhul), siis lisade paremal ülanurgas tehakse sellisel juhul kinnituspealdis, milles on viide kinnitavale aktile (andnud institutsiooni nimi, õigusakti liik, daatum ja number), mille juurde ta kuulub. Ka lisal peab olema sama signatuur, ehkki Eesti õigusaktide vormistamise nõuete osas ega ka praktikas seda klassikalist nõuet ei ole järjepidevalt järgitud.
Kohtuotsuste struktuuri juhul kasutatakse teistsuguseid mõisteid: 1) sissejuhatavat osa, milles esitatakse teo faabula ning põhjendus (õiguslik motivatsioon), mille alusel ja miks kohus jõuab vastava kvalifikatsiooni ning lahendini, tähistatakse fraseoloogilise mõistega kohtuotsuse motiveeriv osa; 2) seda osa, milles on formuleeritud otsustus (kohtulahend), tähistatakse fraseoloogilise mõistega kohtuotsuse resolutiivosa.
Muud rekvisiidid on sarnased ülaltoodud õigusaktide juhul iseloomustatuga, kuid tuleb meeles pidada: kohtuotsustel saab olla alati vaid signatuur(id), mitte kunagi aga kontrasignatuuri. 53
Skeem nr 8
Seaduse struktuur sisemise loogika poolest: ====================================================================== Pealkiri Ei sisalda nime "Eesti Vabariik"; ei sisalda vastuvõtnud organi nime ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- I Preambula: Avab, millisele õiguse allikale seadus tugineb (peaks olema viide a)lihtne PS vastavale sättele või teisele seadusele);motiveerib poliitilist b)kirjeldav otsustust või kirjeldab olustikku, miks seda seadust vaja oli.
Ei sisalda normi! NB! Kaasaja Euroopa õigusteadus lubab ajaloolist tõlgendamist üks- nes preambula mahus (raames)! ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- II Üldsätted Kui I osas on preambula, siis on tegemist lihtsa variandiga. Tüüpilised on siin Preambula võib faktiliselt sisalduda aga ka üldsätete (-osa) esi- H -D normid mes(t)es sättes (sätetes). Üldsätetesse koondatakse ka legaaldefinitsioonid.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- III Erisätted See osa struktuurist sisaldab spetsiifilisi õigusnorme (eeskirju), õigusi ja kohustusi ning vastutuse nende rikkumise Sõltuvalt õigusharust eest, õigustatud ja kohustatud subjektide ringi, samuti korra ja valdkonnast on enim kuidas käituda.See osa võib olla väga erinevalt struktureeritud kasutusel H - D ja (peatükid, jaod , osad, üksiksätted,(paragrahvid,lõiked,punktid)). H - S normid, võib olla H - D - S norm. Rahvusvahelise õiguse aktides kasutatakse peatükke ja artikleid; artiklid jagunevad tavaliselt paragrahvideks või punktideks, viimased võivad jaguneda lõigeteks (lõikudeks). ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- IV Rakendussätted või See osa võib sisaldada delegatsiooni (saksa õiguses alati lõppsätted rakendussätete puhul).Lõppsätted võivad sisaldada ka rakendusliku kogumi: Siin on tüüpilised a) millal ja kuidas seadusega seonduvad õigusaktid kaotavad H - D normid jõu või kehtivuse, b) kuidas ja millal seadus jõustub ( kui jõustumine toimub teisiti kui reeglina sätestatud üldises korras). ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- V Allkirjad EV-s kuulutab vastuvõetud seaduse välja Vabariigi President Väljaandmise koht ja oma otsusega daatum (kuupäev) ====================================================================== VI Fakultatiivne: kui seadus kuulutatakse välja teise selleks pädeva organi õigusaktiga (Eestis selleks eriaktiks Vabariigi Presidendi otsus), siis tuleb seaduse kehtivuse määramisel arvestada väljakuulutamise eriakti olemasolu ja ka selle õigusakti vastavust sätestatud korrale. ====================================================================== 54
§ 4. Õigusaktide kehtivus
Õigusaktide kehtivuse osas toimivad kaks põhiprintsiipi: 1) kontinuiteedi printsiip; 2) actus contrarius printsiip.
Õiguslik kontinuiteet tähendab teisisõnu: õiguslik järjepidevus. Sisuliselt tähendab ta, et iga objektiivse õiguse norm, iga õigussuhe, iga subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus püsivad senikaua, kuni langeb ära nende alus või kuni neid muudetakse (Narits, 54,).
Actus contrarius printsiibi kohaselt võib igat õigusakti tühistada või muuta see organ või isik, kellele õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb (op cit).
Iga õigusakt on õigusloome produkt , õigusloomes on kõige üldisemalt kolm staadiumi: algatus, arutamine ning otsustamine. Piiritleme seejuures õigusakti vastuvõtmise otsustusest järgneva jõustamismenetluse. Algatus, arutamine ning otsustamine (õigusakti vastuvõtmise otsustus ning järgnev jõustamismenetlus) kogumis moodustavad õigusega reguleeritud protsessi (menetluse), mida tähistatakse terminiga promulgeerimine.
Õigusaktide kehtivust iseloomustavad faktorid on: 1) jõusolek ning õigusjõud; 2) aeg; 3) ruum; 4) isikute ring.
P.1. Promulgeerimine, jõustamine ning jõustumine
Õigustehnilisest aspektist on õigusnorm (-akt) jõus, kui ta:
promulgeerimise 1) on koostatud, esitatud, arutatud ja vastu võetud ning jõustatud staadium: seadusega sätestatud pädevate subjektide poolt ning menetluse korras 2) on avalikustatud seaduses sätestatud korras (kehtivas korras), ei ole tunnistatud kehtivuse kaotanuks seaduses sätestatud korras või ei kaota kehtivust sätestatud korras
PROMULGEERIMINE. Tähtsaim on siin : promulgeerimine kooskõlas seda sätestava kehtiva õigusega + avalikustamine. Avalikustamine põhineb õiguslikul ideel, et ametlikus seadusteväljaandes avaldatuna on kodanikud ja teised isikud saanud võimaluse teada uuest seadusest ning pärast teadasaamist hakkavad selle kohaselt käituma. Siinjuures ei tule arvesse asjaolu, et mõni kodanik ei viitsi kunagi uusi seadusi tundma õppida või et Riigi Teataja kahe nädala pärast faktiliselt näiteks Võru linnas või Misso vallas müügile ei satu . Kehtib põhimõte seadust tuleb tunda ning kehtiva seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest selle rikkumise eest. Kui seadus või mistahes muu õigusakt on promulgeeritud kehtestatud menetluse korda rikkudes , ei saagi ta teoreetiliselt jõustuda - siis on tegemist õigustühise aktiga algusest peale (ld: ex tunc). Sel juhul pole õigusakt loonud ka kellelegi õigusi ja kohustusi ega kuulu kohaldamisele. 55
Teine väga oluline tegur on promulgeerimisel avalikustamine üksnes pädeva subjekti poolt. Sõltuvalt tehioludest võib mittepädeva subjekti poolt vastu võetud õigusakt olla tunnistatud kas kehtetuks või õigustühiseks. Näiteks vallavolikogu võtab vastu seaduse - sellise tegevusega eksis ta pädevuse vastu õigusakti vormi ja selleläbi vastava õigusjõu "usurpeerimisega". Kehtetu võib olla õigusakt ka näiteks siis, kui linnavolikogu reguleerib vormi poolest oma pädevusega kooskõlas oleva õigusaktiga sisu osas teise institutsiooni pädevusse kuuluvat küsimust (seaduses sätestamata maksu kehtestamine linnas) - siis on ta "usurpeerinud" teise institutsiooni pädevuse.
JÕUSTAMINE. Õigusnormi (-akti) jõustamine (kehtestamine) võib toimuda nn üldkorras (PS § 108) või nähakse see ette õigusaktis endas (erandkord). Jõustamise ( kehtestamise ) aja võib määrata: 1) kuupäevaliselt (nt 1. jaanuarist 1998.a); 2) mingi tingimuse täitmisel või sündmuse saabudes (õige aeg - suve- või talveaja korrigeerimised; sõjaseisukord; täisealiseks saamine jne); 3) otsustamise delegeerimisega vastavale riigiorganile; 4) vastuvõtmise päevast (või hetkest); 5) allakirjutamise päevast (või hetkest); 6) avaldamise päevast (või hetkest) - publitseerimise kaudu ametlikes ning mitteametlikes trükiväljaannetes (Riigi Teataja, ametlik müürileht jms; ajalehed, ajakirjad jms), samuti elektroonilise pressi (raadio, televisioon , Internet ning muud audio -visuaalsed ülekandevahendid) kaudu; 7) väljakuulutamise päevast (hetkest).
Eriolukordades võidakse kõikidel toodud juhtudel määrata ka jõustumise (kehtestamise) kellaaeg ­ nt "...jõustub kell 12.00 päeval..." või "...komandanditund jõustub südaööl..." või "...loetletud karantiiniabinõud jõustuvad kolmapäeval kell 16.30 ... maakonnas..." jne. Võimalik, et territoriaalselt või subjektide ringi osas võib ühte ja sama õigusakti jõustada (kehtestada) erinevast ajahetkest (tähtajast) - nt viiakse objektid või eri paikkonnad sõjaaja re?iimile üle järk-järgult eri aegadel.
Jõustamine (kehtestamine) võib olla sätestatud omaette jõustamise korras (sellekohases seaduses) või vastavas jõustatavas seaduses (õigusaktis) endas. Viimane juhtum peab aga vastama sellise erandi lubatavusele kehtivas õiguskorras.
JÕUSTUMINE. Jõustumine tähendab, et kodanikud ja teised isikud ning riigiametnikud on kohustatud seda täitma asuma. Jõustumise ja avaldamise tähtajal ning korral on oluline tähtsus uue õiguse kohaldamise seisukohalt, eriti tähtaegade arvutamise osas. Varasemad õigused ja kohustused ning nende alusel vastavad õigussuhted kaotavad kehtivuse ning uued omandavad kehtivuse vastavate uute õigusaktide või -normide jõustumise tähtpäevast.
Jõustumine võib toimuda üldise korra kohaselt määratud tähtajast, teatud tähtajast mis saabub tulevikus (see peab sisalduma jõustatavas õigusaktis, nt rakendussätetes), olla seoses mingi sündmuse või toiminguga pärast uue õigusakti jõustumist (jällegi peab olema sätestatud jõustatavas õigusaktis endas), aga jõustumine võib olla ka tagasiulatuva jõuga. Rahvusvaheliselt on tunnustatud põhimõtted, mille kohaselt kriminaal - või muud sanktsiooni karmistavad uued seadused (õigusnormid) ei tohi evida tagasiulatuvat jõudu, kuid samas pehmendavad lahendid peavad kindlasti evima tagasiulatuvat jõudu: 56
1) sanktsiooni pehmendavad (nt muudetakse kvalifitseeritud koosseis lihtkoosseisuks) seadused või õigusnormid või 2) koosseisu muutvad või tühistavad seadused või õigusnormid (nt tegu ei loeta enam kriminaalkuriteoks, vaid haldusõiguserkkumiseks; kvalifitseeritud koosseis muudetakse lihtkoosseisuks või kaotatakse surmanuhtlus jne).
Üldtuntud on ka seisukoht, et hilisem õigusakt ei tohi tagasiulatuvalt piirata subjekti õigusi, küll võib neid aga laiendada. Rahvusvaheliselt tunnustatakse põhimõtet, et on taunitav kehtestada kohustusi tagasiulatuva jõuga. ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- P.2. Jõusolek ning õigusjõud
Jõus on reeglina iga jõustunud õigusakt: 1) mida ei ole muudetud või tühistatud; 2) mis ei ole muutunud kehtetuks temas sätestatud tähtajast; 3) mis on jõustunud promulgeerimise alustega kooskõlas.
Promulgeerimisaluste eiramise tagajärjeks on, et õigusakt ei jõustugi - teda ei ole veel justkui olemaski. Peale promulgeerimisreeglite eiramise võib esineda juhtum, mil uus seadus sätestab mingi käitumiseeskirja teisiti, kui varasem seadus seda tegi, samas aga ei sisalda varasemat seadust tühistavat sätet selge sõnaga (expressis verbis). See tähendab, et vastavad rakendussätted puuduvad.
Üldtunnustatud on ülaltähendatud juhul rahvusvaheliselt levinud printsiipid ehk põhimõtted (vrdl PS § 3), mis omakorda on actus contrarius printsiibi sisuks:
1) lex superior derogat legi inferiori - õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga õigusakt või -norm on ülimuslik madalama suhtes ehk vastuolu puhul kõrgema ning madalama õigusjõuga õigusakti (-normi) vahel lähtutakse kõrgema õigusjõuga õigusaktist (-normist); 2) lex specialis derogat legi generali - erinorme eviv õigusakt on reeglina ülimuslik üldnorme eviva suhtes ehk vastuolu puhul erinorme (erandeid) ning üldnorme (reegleid) eviva õigusakti juhul lähtutakse erandist selles mahus, milles ta on vastuolus reegli suhtes; NB! : 1) kui erand kummutab mingil juhul kogu reegli, on ta ise uus reegel; 2) kui üldnormis või üldaktis selles tähenduses on sätestatud alus, et kõik selles küsimuses järgnevalt vastuvõetavad eriaktid või -normid peavad olema kooskõlas osundatud üldakti või -normiga, siis ei tohigi erandeid vastu võtta; 3) lex posterior derogat legi priori - hilisem sama õigusjõuga õigusakt või -norm on sama õigussuhte reguleerimisel ülimuslik varasema suhtes ehk vastuolu juhul varasema ning hilisema vahel lähtutakse hilisemast.
Osundatud põhimõtted (printsiibid) kehtivad mitte ainult seaduste, vaid ka kõigi teiste õigusaktide suhtes, mis on üheliigilised - üldakt-üldakt; üksikakt-üksikakt; määrus-määrus; korraldus-korraldus jne. NB! Kuna kohtutel ei ole normiandmise õigust, siis nende otsustuste osas toimivad hoopis teised põhimõtted (apellatsioon; kassatsioon; ka kohtuvigade parandus ning teistmine).
Probleemiks võib praktikas tulla küsimus, kas uue seadusega on tahetud tühistada ka eelmise seaduse alusel madalamajõuliste õigusaktidega (nt Vabariigi Valitsuse 57
rakendusmäärused) antud täpsustavaid eeskirju, kui seda pole uues seaduses sätestatud expressis verbis. Sellisel juhul tuleb rakendusaktide osas analüüsida, kas nende õigusnormides reguleeritud õigussuhted on sattunud sisuliselt uue seadusega vastuollu või mitte - kui on, rakendub sõltuvalt seaduse enda iseloomust kas a) esimene ülaltoodud printsiip või b) esimene ja kolmas või c) esimene ja teine või d) esimene, teine ja kolmas.
P.3. Kehtivus ajas
Õigusaktid on jõus eelmises punktis tähendatud asjaoludel. Ajaliselt kehtivad õigusaktid: 1) määramata tähtaja (kuni muudetakse või tühistatakse või satuvad vastuollu õigusjõult kõrgema aktiga või üldnormiga või hilisema sama õigusjõuga aktiga); 2) aktis endas määratud tähtajani (muutuvad kehtetuks neis endis sätestatud tähtajast); 3) aktis endas määratud sündmuseni või toiminguni (st ammenduvad vastava sündmuse saabumise või toimingu teostamise läbi ning tähtajast, millal osundatud sündmus saabus või toiming sooritati). Kui õigusakt tunnistatakse kehtetuks (nt konstitutsioonikohtu otsusega), siis on ta kehtetu otsuse jõustumise päevast (ld: ex nunc ).
P.4. Kehtivus ruumis
Ruumis (territoriaalselt) võib õigusakt kehtida: 1) kogu riigi territooriumil (viimane PS § 2 lg 1 tähenduses) - sel juhul loetakse riigi territooriumiks ka ulgumerel olevaid selle riigi kõiki aluseid (laevu), teiste riikide sadamates olevaid sõjaaluseid (-laevu), teistes riikides asuvaid diplomaatiliste ja nendega võrdsustatud esinduste territooriume ning väljaspool riigi õhkruumi lendavaid lennukeid või teisi õhu- ja kosmosesõidukeid; 2) kogu riigi territooriumil teatud tunnustega aladel (raudteed; sõjaväebaasid; kõik haiglad - karantiin ; sadamad või piirivööndid - nt sulgemine ; vaid maksuparadiisis jms); 3) riigi territooriumi haldusjaotuse üksus(t)es, mis õigusaktis vastavalt ka sätestatakse (pealinnas; X vallas või maakonnas; kolmes provintsis; üksnes territoriaalvetes või kontinentaalselfi osas jne).
P.5. Kehtivus isikute ringi osas
Isikute (subjektide) ringi osas võib õigusakt olla kehtestatud: 1) kõigi isikute kohta - st üldsubjekt (kõik ja igaüks; nii füüsilised kui juriidilised); 2) teatud isikute kohta - st spetsiaalsubjekt (nt üliõpilased; ainult juriidilised isikud).
§ 5. Õigusaktide kehtivuse teoreetilised probleemid
Õigusaktide kehtivuse teoreetilised probleemid kätkevad endas laialdast õigusfilosoofilist diapasooni - õiguse staatilist ning dünaamilist käsitlust, mille kohta on esitatud mitmeid eri teooriaid . Sõltuvalt sellest, kuidas kehtivuse probleemi käsitletakse - staatilise õiguspildi ja suletud süsteemi idee lähtekohast kuni õiguse dünaamilise käsitluseni, võib esile tuua loomuõiguslikud, positivistlikud, realistlikud ja normativistlikud teooriad.
P.1. Loomuõiguslikud teooriad. Põhiidee - üksikud õigusnormid on kohustavad niivõrd, kuivõrd nad on kooskõlas (pole vastuolus) üleüldise loodusõigusega (loomuõigusega). Kehtivad on üksikud õigusnormid seetõttu, et nad ongi kooskõlas üleüldise loomuõiguse normidega, mis juhivad esimesi. 58
P.2. Positivistlikud teooriad. Põhiidee - tunnustab üksnes positiivset ehk sätestatud õigust (inimese poolt loodud õigust). Kehtiv õigus on riigiametnike (-organite) poolt kinnitatud riigi tahe, mis andis õigusnormidele nende pädevuse. NB! Saksa kantsler Bismarck : üks minu sõna ja terved raamatukogutäied seadusi muutuvad makulatuuriks! Või selle põhimõtte parafraas J.H.Kirchmann`ilt -. vaid kolm sõna seaduseandjalt ja terved raamatukogutäied muutuvad makulatuuriks
P.3. Realistide teooriad. Põhiidee - õigusnormid on kehtivad üksnes siis, kui neid ka rakendatakse. Kehtima hakkamise eeldus on alati see, et ametnikud seda ka riigis tegelikult pärast jõustumist kohaldama hakkavad. Kuna selles konstruktsioonis sisaldub ennustamise komponent (riigiametnike tulevane , eeldatav käitumine), on neid teooriaid nimetatud ka prognoositeooriateks. Realistid on kirjeldanud eeltooduga seoses nn desuetudo-kaasusi. Tähendab: vastuvõetud õigusnorm (-akt) jäetigi ametnike poolt kohaldamata, realiseerimata. Seega - kui on mingit õigusnormi lakatud kohaldamast, ongi see muutunud kehtetuks ("surnud õigus", ld: ius nudum). Desuetudo-teoreetikud tegelevad üksnes puhta teoreetilise konstruktsiooniga - tegevusetuse tagajärje kirjeldamisega. Teisejärguline on küsimus kuidas riiki praktikas ametnike tahtliku tegevusetuse eest kaitsta.
P.4. Normativistid. Niipea kui luuakse õigusnorm, tähendab see seda, et kohaldatakse kõrgema jõuga varasemat õigusnormi hierarhias (kuni idealistliku fiktiivse alusnormini ehk põhinormini välja). Normativistide järgi on uus norm kehtiv vaid siis, kui ta vastab vastavate õigusnormide (-aktide) hierarhias kõrgemalseisvale õigusnormile (-aktile) - vrdl kontinuiteedi ning actus contrarius printsiibid.
TEEMA 3. PÕHIMÕISTED: õigusakt: dokumenteeritud õigusnormid paberkandjal; õiguse allikad: materiaalses tähenduses, formaalses tähenduses; õiguse allikate liigid: tavaõiguse normid, lepingud, õigusteadlaste arvamused (tuntud juristide arvamused Vana-Roomas - ajalooline allikas; vabaõiguse koodeksid, mitteametlikud kommentaarid - kaasajal), kanooniline õigus ( riigikirik ; kanoonilised normatiivaktid: Corpus Juris Canonici, Koraan - sariaat ), pretsedendiõigus (prejudikaadid), korporatiivsed normid (statuudiakt: põhikiri, põhimäärus, statuut), normatiivaktid (fikseeritud positiivne õigus); õigusaktide liigid: üld- ja üksikaktid, institutsionaalne tunnus (seadusandliku riigivõimu aktid - legislatiivaktid; täidesaatva riigivõimu õigusaktid - haldusaktid, eksekutiivaktid; kohaliku omavalitsuse õigusaktid - haldusaktid, eksekutiivaktid; jurisdiktsioonilised aktid; korporatiivsete organisatsioonide aktid); üldakt=normatiivakt=õigustloov akt: üldnormid, impersonaalne, objektiivne ning subjektiivne õigus, formaalne liigitunnus; üksikakt=õigustkohaldav (õigustrakendav) akt=individuaalakt: õigustrakendavad üksiknormid, subjektiivse õiguse sihitlemine individualiseeritud subjektile, juriidiline fakt, toiming, tähtaeg või tingimus, formaalne liigitunnus; legislatuur ehk legislatsioon (ld: legislatio): a) seadusandlus, b) seadusandlik kogu (rahvaesindus, parlament); õigusaktide hierarhia õigusjõu alusel: õigusaktide hierarhia, õigusjõud, konstitutsioonilised aktid (konstitutsioonid; konstitutsioonilised aktid; materiaalne ning menetluslik- ettevalmistav aspekt), seadused, haldusaktid; üldaktid: seadus, seadlus (dekreet: dekreetseadus, erakorraline dekreet, hädadekreet), määrus; üksikaktid: otsus, korraldus, käskkiri, ettekirjutus; delegatsioon: generaaldelegatsioon, spetsiaaldelegatsioon; määruseandlus: intra legem, contra legem, praeter legem; kohtuvõimu jurisdiktsioonilised aktid: kohtuotsus, kohtumäärus, erimäärus; haldusdokumendid: juhendid, ringkirjad (tsirkulaarid), 59
selgitused, protokollid, ametikirjad, formularid (tõendid, teatised, kviitungid, aruanded); poliitilised avaldused (deklaratsioon; pöördumine teiste riikide parlamentide poole); õigusakti struktuur - struktuuriosad ning -rekvisiidid: pealkiri (pealdis - vapp, institutsiooni nimi; sisu kokkuvõttev pealkiri), kuupäevafraas (daatum) ning järjekorranumber, preambula, regulatiivne ehk otsustav osa (üld- ja erisätted), lõppsätted ja/või rakendussätted, signatuur (kontrasignatuur), signeerimise daatum; kohtuotsuste struktuur: motiveeriv osa, resolutiivosa; õigusaktide kehtivus - printsiibid: kontinuiteet, actus contrarius; õigusaktide kehtivust iseloomustavad faktorid: jõusolek, õigusjõud, aeg, ruum, isikute ring; promulgeerimine, jõustamine, jõustumine; lex superior derogat legi inferiori; lex specialis derogat legi generali; lex posterior derogat legi priori; apellatsioon, kassatsioon, kohtuvigade parandus, teistmine; kehtivus ajas, kehtivus ruumis, kehtivus isikute ringi osas; õigusaktide kehtivuse teoreetilised probleemid: loomuõiguslikud teooriad, positivistlikud teooriad, realistide teooriad (sh desuetudo-kaasustest - ius nudum), normativistid; kehtetus : ex tunc, ex nunc. 60
TEEMA IV. ÕIGUSE SÜSTEEM § 1. Õiguse süsteemi mõiste
Õiguse süsteemi all tuleb mõista positiivset õigust moodustavate õigusnormide klassifitseerimist (liigitamist) õigusliku reguleerimise objekti ja õigusliku reguleerimise meetodi järgi erinevatesse rühmadesse. Klassifitseerimisel on põhilised viisid rühmitamine: 1) spetsiifilise objekti alusel, 2) spetsiifilise reguleerimise meetodi alusel.
Mõistet õiguse süsteem kasutatakse piiritlemaks riigi õigussüsteemi mõistet tähenduses kõik õiguse allikad, teisest, kitsamast tähendusest - üksnes kõik positiivse õiguse normid kui õiguse allikas. Seega õiguse süsteem ehk positiivse õiguse süsteem. Igasugune süsteem eeldab struktureeritust konkreetsete printsiipide ning kriteeriumide alusel. Õigusnorme (positiivset õigust) võib liigitada paljudel alustel, näiteks: 1) uut õigust loovad ja seni kehtinud õigust tühistavad õigusnormid (esinevad praktiliselt kõigil aegadel) - seega: kehtivuse alusel; 2) õigusliku reguleerimise eseme ning objekti alusel; 3) õigusjõu alusel vastavas hierarhias jne. Igapäevases tegevuses ei huvita aga riigiorganeid ning elanikke ülaltoodud liigitused. Juristi- praktikut kui ka teisi huvitab eeskätt liigitamine ja süstematiseerimine parima ülevaate saamiseks õigusnormidest. Praktikas tuleb tohutust õigusnormide hulgast pidevalt kiiresti leida vajalik(ud), samuti leida kiiresti eri õigusnormide ning õigusaktide koostoime seosed. Seega on õigusnormide süstematiseerimine oluline mitte ainult õigusteadusliku uurimise aspektist, vaid ka praktika jaoks.
Süstematiseerimise aluseks võetakse õigusnormide sisuline erinevus. Lähtealus: millist käitumist õigusnorm nõuab, jälgides samas ka seda, keda ja milleks ta kohustab. Kogu maailmas liigitatakse õigusnorme kõigepealt selle järgi, missugune riik nad kehtestas - seda nii ajaloolise kui ka positiivse õiguse osas. Mitte õigus kui selline, vaid iga konkreetse riigi õigus (õigusnormid) moodustab selgeltpiiritletud terviku ehk selle riigi positiivse õiguse süsteemi. Õiguse süsteem on õigusnormide klassifitseerimise (liigitamise) peamisi süsteemseid aluseid. Õiguse süsteem hõlmab kogumina ning kindlates seostes kogu positiivset õigust: kõiki õigusnorme ning - akte , õiguse instituute ja õigusharusid ning õiguse põhivaldkondi. 1 Õiguse põhivaldkondade all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi liigitamist õigusliku reguleerimise vastava objektide rühma ja spetsiifilise meetodi põhjal kahte põhivaldkonda: era- ehk tsiviilõiguse ning avaliku õiguse põhivaldkonnaks. Kumbki koondab endasse kindlates seostes spetsiifiliselt ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid reguleerivaid õigusharusid ning õiguse instituute. Nii era- kui ka avaliku õiguse mõiste tugineb ajalooliselt rooma õiguse süsteemile: eraõigus - jus dominum ja avalik õigus - jus publicum.
Õigusharude all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi ning põhivaldkondade liigitamist õigusliku reguleerimise vastava objekti ning õigusliku reguleerimise meetodi järgi erinevatesse rühmadesse. Õigusharu koondab õigusnorme, milledega reguleeritakse sellele harule spetsiifilise meetodiga kvalitatiivselt ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid (era- ehk tsiviilõigus; kriminaalõigus, riigiõigus, rahvusvaheline õigus jt). ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 Prof. R.Narits kasutab mõistet peavaldkonnad (Narits, 54,lk 23) 61
Õigusharusid on võimalik liigitada ühtse objekti raames selles sisalduvate eriobjekte reguleerivate normide alusel veel allharudeks, mida nimetatakse õiguse instituutideks (nt ombudsmani instituut riigiõiguses; tehingud tsiviilõiguses; isikuvastased kuriteod kriminaalõiguses).
Õiguse süsteem + institutsioonid, kes on pädevad õigusega kindlaksmääratud viisil õigust looma = riigi õiguskord.
Suured õigussüsteemid, riigi õigussüsteem ning õiguskord, õigusnorm, õigusakt, õiguse allikad - ning nüüd lisaks õiguse süsteem - millised seosed nende vahel on? Selgitame seda järgmise ülevaatliku skeemi abil.
Skeem nr 9
Suured õigus- > A Antud riigi õigussüsteem: C süsteemid ----------------------------------------------------- - nende A 1. Positiivne õigus (õigusnormid) ----------------Æ Õiguse raames ----------------------------------------------------- süsteem A 2. + rahvusvaheline positiivne õigus ning rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavad
A 3. + antud riigi kohtupraktika > ------------------------------------------------------------- + Õigussüsteemi täiendavad:
> A 4. tsiviliseeritud ühiskonnas õiguse üldtunnustatud põhimõtted ehk printsiibid > A 5. + tavanormid > A 6. + kanooniline õigus; lepingud > A 7. + doktrinäärsed tõlgendused > A 8. + korporatiivsed normid ------------------------------------------------------------ A1 kuni A8 = õigussüsteem maksimaalses mahus
B B 1. + õiguse loomise positiivses õiguses endas sätestatud selle loomise alused ja kord B 2. + õigusloome pädevad subjektid
A + B = antud riigi õiguskord 62
§ 2. Õiguse süsteemi printsiibid erinevates õigussüsteemides
Ei eksisteeri nö maailmaõigust ehk üleüldist õigust kui sellist. Praktikas on väga erinevaid aluseid, millest lähtudes igas riigis õigust (õigusnorme) süstematiseeritakse - võime rääkida rahvuslikest koolkondadest loengumapis käsitletava kahe suure õigussüsteemi raames. Kontinentaalses suures õigussüsteemis on tegemist kirjutatud õigusega (kodifitseeritud õigusega), üldises suures õigussüsteemis aga nii siduva õiguspretsedendi kui ka kirjutatud õigusega (kodifitseeritud õigusega), kusjuures viimase siduvus kohtutele on suhteline.
Taustaks on asjaolu, kas vastava süsteemi juured on põhimõtteliselt rooma õiguse ajaloolises aluses või common law aluses. Vägagi oluline on õigusnormi loogilise struktuuri erinevus kummaski suures õigussüsteemis. Sellelt aluselt erinevad ka õigusteaduslikud teoreetilised doktriinid ja kontseptsioonid, k.a õiguse süsteemi käsitlustes. Näiteks kontinentaalses suures õigussüsteemis on üldlevinud õiguse põhivaldkondade, õigusharu ning õiguse instituudi käsitlus põhimõtteliselt selliste rangelt piirtletud tunnuste alusel, nagu ülaltoodud määratlustes. Üldises õigussüsteemis tehakse küll üsna selget vahet kahe suure õiguse valdkonna (main categories) vahel, kuid edasi ähmastub käsitlus kontinentaalse õigussüsteemi juristi jaoks tunduvalt. Nimelt ei ole kuigi selget vahetegu mõistete õigusharu ning õiguse valdkond vahel, mõiste õiguse instituut on praktiliselt õigusharu sünonüüm (õigusharude ning õiguse instituutide kohta kasutatakse ühteviisi mõistet branches of law).
Rahvuslike õiguse süsteemide erinevus ning rohkus tuleneb: 1) kahe suure õigussüsteemi põhimõttelistest erisustest; 2) rahvuslike õiguse süsteemide kujunemise erisustest sõltuvalt iga riigi tekke ning arengu konkreetsetest ajaloolis -sotsiaalsetest tingimustest; 3) õigusloome rahvuslikest traditsioonidest kummagi suure õigussüsteemi siseselt.
Kontinentaalse suure õigussüsteemi raameski erinevad rahvuslikud õiguse süsteemid näiteks: 1) ühelt poolt õigusnormide kvantitatiivse aluse poolest (mida suurem on kehtivate õigusnormide ning õigusaktide hulk, seda diferentseeritum on õiguse süsteem); 2) teiselt poolt õigusliku reguleerimise objekti ning meetodite erinevate teoreetiliste käsitluste poolest (kvalitatiivne aspekt).
Kvantitatiivselt mahukas ning diferentseeritud on näiteks Saksa LV rahvusliku õiguse süsteem. Võrdlusnäiteks aga piisab kahe etniliselt lähedase hõimurahva riikide - Soome ning Eesti skemaatiliselt kujutatud õiguse süsteemidestki (skeem nr 11 lk 65 ja skeem nr 12 lk 66). Õiguse süsteemi struktuuris kajastuva kvalitatiivse erinevuse näiteks on Saksa ning Prantsuse tsiviilõiguse erinevad õigusdoktriinid, ehkki mõlema juured on rooma tsiviilõiguse põhimõtetes. Prantsusmaal kehtib tänini Napoleoni-aegne Code Civil , mille süsteemi aluseks on II saj Rooma nimeka juristi Gaiuse kolmikjaotus: personae, res, actiones (isikud, asjad, toimingud). Eesti õigusteadlane L. Leesment viitab , et see süsteem jäigi püsima prantsuse tsiviilõiguse doktriinis. Saksa tsiviilõiguse hiljem novellidega täiendatud põhiallika BGB süsteemi aluseks on aga pandektide põhimõtte nelikjaotus: kohustisõigus (obligatsiooniõigus; võlaõigus), asjaõigus, perekonnaõigus ja pärimisõigus, mille ette on paigutatud mahukas üldosa. § 3. Õiguse süsteemi struktuur
Õiguse süsteemi struktuur moodustub süsteemsest õigusharude kogumist (vt skeem nr 11 lk 65 ja skeem nr 12 lk 66). Skeemil nr 9 on esitatud blokk C, mille sisemise struktuuri osas on 63
antud vihjena sisus avamata allstruktuuride graafiline tähistus. Et tekiks terviklik graafiline pilt, esitame nüüd õiguse süsteemi ehk bloki C väljavõttena skeemist nr 9 alljärgnevalt skeemis nr 10. Skeem nr 10
õiguse süsteem:
õiguse põhivaldkonnad
õigusharud
õiguse instituudid
õigusaktid (õigustloovad üldaktid, sh koodeksid, inkorporeeritud kogumikud)
õigusnormid (dokumenteerituna õigusaktis)
Õigusteaduski diferentseerub õiguse süsteemi, kahe põhivaldkonna ning seejärel üksikute õigusharude alusel vastavateks õigusteaduse harudeks . Lisaks toimub õigusharude raames diferentseerumine veel materiaalõiguse ning protsessuaal- ehk menetlusõiguse haru alusel. Kõige üldisem on õigussüsteemi jaotamine reguleerimise objekti ja meetodi alusel avaliku õiguse ja eraõiguse normideks. Tuletame meelde: nähtusi, mida riik ühiskondlikes suhetes mõjutab (reguleerib), nimetatakse õigusliku reguleerimise objektiks. Ühiskondlikud suhted on õiguse üldobjekt, konkreetse õigusnormi objektiks on nõue subjektidele käituda üksnes teatud viisil. Seega õigussuhte üldobjekt on õigussubjektide õigusnormis sätestatud käitumine (vastav käitumiseeskiri).
Konkreetsetes õigussuhte liikides võivad olla õigussuhte objektiks: 1) asjad; 2) mittevaralised hüved; 3) subjektide tegu (tegevus või tegevusetus), 4) tegevuse tulemus ( resultaat ehk tagajärg).
Varalistes suhetes on objektiks esemed või õigused asjale või lisaks veel viljad ja loomad, milledele kohaldatakse asjaõiguse sätteid. Mittevaralised hüved võivad olla nt autorsus ehk õigus intellektuaalse loomingu teosele, mille alusel võivad omakorda tekkida varalised õigused ja kohustused. Õigusliku reguleerimise meetodid liigitatakse: 1) autonoomsed - st õigussuhte subjektid on võrdsete õigustega ja teineteisest sõltumatud (nt era- ehk tsiviilõigussuhetes); 64
2) autoritaarsed - st õigussuhte subjektid ei ole võrdsete õigustega, vaid alati üks pool on riigivõimu (või kohaliku omavalitsuse avalikku võimu) esindav ehk õigustatud subjekt, teine pool - avaliku võimu ettekirjutusi täitma kohustatud ehk kohustatud subjekt (nt haldusõiguslikes suhetes).
§ 4. Õigusharud
Õigusharu mõiste esitasime §-s 1. Iga õigusharu tuleks määratleda mitte üksnes kahe (objekt ja meetod), vaid enama tunnuse alusel, kusjuures iga õigusharu jaoks tuleb anda omaette üksikasjalik määratlus. Õigusteooria kui teadusliku distsipliini ülesandeks on määratleda eri õigusharude normide tunnused, piiritleda üht õigusharu teisest.
P.1. Õigusharude süsteem
Teoreetiliselt tekib puhta liigituse aluste otsimisel teatud raskusi õigusnormide jaotamisega rühmadesse üksnes ühe või kahe tunnuse põhjal (objekt ja meetod) - teooria võib siin arvestada pragmaatilist aspekti ja vastava õigusharu mõistet vastavalt laiendada või kitsendada.
Üldiseks eelduseks on et ühe õigusharu normid avaldatakse normatiivaktides, milles leidub eelnevalt ainult selle õigusharu norme. Aga see ei ole sugugi reegel - teinekord on otstarbekas ühes normatiivaktis avaldada ka norme, mis teoreetilise reegli kohaselt peaksid kuuluma mõnda teise õigusharusse.
Et teise õigusharu normid on selles normatiivaktis tihedalt seotud akti enamiku normidega, võidakse neid seaduseandja poolt lugeda tinglikult hoopis selle normide enamiku õigusharusse kuuluvaks! Seetõttu võib tekkida vajadus määratleda õigusharu mitme tunnuse abil. Tihti ei esine üldse "puhast" ühe õigusharu normi - nt töösuhe on traditsiooniliselt tööõiguse reguleerimise esemeks , kuid ametisse nimetamine (nt minister; vallavanem; linnapea) loetakse hoopis haldusõiguslikuks aktiks.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega tõusetus vajadus taastada ka oma, seejuures varasema suhtes järjepidevust (kontinuiteetsust) säilitav õiguse süsteem. Paljuski on tegemist taasloomisega. Arvestada tuleb seejuures: 1) õiguse areng vabas maailmas ei ole perioodil, mil Eesti oli nõukogude okupatsiooni all, paigal seisnud, 2) Eesti õiguse süsteemi taastamine tähendab põhimõtteliselt tema viimist taas kontinentaalse õigussüsteemi klassikalistele, kuid seejuures kaasaegsetele alustele. Seega ei saa juttu olla nn mehhaanilisest Eesti õiguse süsteemi restitutsioonist.
Seetõttu on loengumapi õigusharude skeem mõneti tinglik ja võib olla vaieldav, sest õigusharude normistik ise on taaskujundamise väga dünaamilises järgus. Arvesse on püütud võtta seda struktureeritust, milleks annab aluse senikehtinud jaotus (liigitus) kui ka kujunevad struktuurielemendid, millest osa on loengumapi koostamise ajal alles Riigikogu menetluses või veelgi varasemas õigusloome staadiumis . Sellepärast on lisatud võrdluseks Soome Vabariigi õigusharude levinud jaotus kui näide väljakujunenud, stabiilsest süsteemist meile etno -kultuuriliselt lähima hõimurahva riigis. 65
Skeem nr 11
ÕIGUSHARUD
EESTI VABARIIGI ÕIGUSSÜSTEEM PÕHILISTE ÕIGUSHARUDE KAUPA
ÕIGUS
ERAÕIGUS AVALIK ÕIGUS
Tsiviil- ehk eraõiguse üldosa Riigiõigus Rahvus- vaheline õigus Asjaõigus Maaõigus Finantsõigus Kriminaalõigus
Võlaõigus Tööõigus
Haldusõigus Kriminaalmenetlus- Pärimisõigus õigus (sh kriminaal- Tsiviilmenetlusõigus täitevmenetlus) (sh tsiviiltäitevmenetlus) Haldusmenetlus - Perekonnaõigus õigus (abieluõigus)
Märkus: kuna Eesti õigussüsteem on loengumapi koostamise ajal alles kujunemisjärgus, siis: 1) on esitatud skeem vaieldav; 2) paljuski tinglik. 66
Skeem nr 12
SOOME VABARIIGI ÕIGUSSÜSTEEM ÕIGUSHARUDE KAUPA (J.UOTILA, S.LAAKSO, T.POHJOLAINEN, J.VUORINEN, 1986; VÕRDLUSEKS SKEEMILE NR 4)
ÕIGUS
ERAÕIGUS AVALIK ÕIGUS
Tsiviil- ehk üldine eraõigus Siseriiklik avalik Rahvusvaheline õigus õigus
Eraõiguse eriosa Riigiõigus Kriminaalõigus Menetlusõigus (protsessiõigus) Varaõigus Kaubaõigus Riigiehitus- Haldusõigus Perekonnaõigus õigus
Üldhaldus- Erihaldus- Finantsõigus Pärimisõigus õigus õigus
Maksuõigus
Maa- ja vee- Ettevõtlusõigus õigus Finantshaldus- õigus Justiitshaldus- õigus
Sotsiaal- ning tervishoiuhaldus- õigus
Riigikaitsehaldus- õigus
Kohalik omavalitsus 67
P. 2. Üksikute õigusharude iseloomustus
Eespool selgitati, et õigussüsteem diferentseeritakse esiteks kahe suure valdkonna - avaliku õiguse ning tsiviil- ehk eraõiguse valdkonnaks.
Üldtunnustatud subjektiteooria alusel loetakse õigussuhe avalik-õiguslikuks, kui selles õigussuhtes on üheks pooleks avalik-õiguslik ühik (nt riik) kui avaliku võimu valdaja (valdavalt õigustatud pool), teistel juhtudel käsitatakse, et tegemist on eraõigusliku õigussuhtega (Uotila, Laakso, Pohjolainen, Vuorinen, 134, lk 11).
Avalik-õigusliku õigussuhte struktuuri elementideks on subjektid, juriidiline kohustus ning objekt (vt teema II). Tulenevalt on avaliku õiguse valdkonna reguleerimise üldobjektiks ning üldesemeks riigi kolm põhitunnust, eriti - avaliku võimu organisatsioon kui õigussuhte objekt (selle õigussuhte sisu: avaliku võimu teostamise instituudid ning institutsionaalse aparaadi juriidiline laad , struktuur, funktsioonid, pädevus, õigussubjektsus, samuti tegu, tagajärg ja kausaalne seos nende vahel ning vastutus, aga ka õigusloome ning õigusemõistmine: vastavad alused, tingimused, juhud ning kord).
Tuletagem meelde:
Juriidiline laad näitab riigi süsteemi elemendi (institutsiooni) suhet rahvaga ning kuhu see element paigutub riigi süsteemis, viimasest tulenevalt ka elementide omavahelisi suhteid ja seoseid ning teostatava võimu iseloomu ja mahtu.
Pädevus sisaldab: 1) ülesanded (funktsiooni), 2) õigused, 3) kohustused, 4) vastutuse.
Funktsioon näitab riigi süsteemi elemendi (institutsiooni) põhiülesannet, milleks teda on vaja, mis eesmärgil ta tegutseb.
Struktuur näitab, kuidas ja millise põhimõtte kohaselt on üles ehitatud vastava institutsiooni siseorganisatsioon.
Tsiviil- ehk eraõigusliku õigussuhte struktuuri elementideks on subjektid, subjektiivne õigus, juriidiline kohustus ning objekt (vt teema II). Tulenevalt on tsiviil- ehk eraõiguse valdkonna reguleerimise üldobjektiks ning üldesemeks tsiviilõigusliku suhte objekt (asjad, õigused asjale, subjektid (isikud; selle õigussuhte pooled) ning õigussubjektsus, tegu (tsiviilõiguslikud tehingud ning toimingud), tagajärg ja kausaalne seos nende vahel ning varaline vastutus: vastavad alused, tingimused, juhud ning kord).
P. 2.1. Riigiõigus
Õigusharude iseloomustust alustatakse traditsiooniliselt riigiõigusest, mis on teistele õigusharudele aluseks, baasiks. Riigiõiguse reguleerimise objektiks ning esemeks on üldistatult kõik riiki (riigivõimu) ning õigust käsitlevad õigussuhted: võimude lahusus , riigi põhitunnused ( territoorium ; rahvas; avaliku võimu organisatsioon), seadusandlus nii õigssüsteemi kui ka õigusloome tähenduses ning kõik sellega seonduv. 68
Nt territooriumi osas: riikliku korralduse vorm ning territooriumi haldusjaotus ; rahva osas: rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja staatus ja roll; igaühe põhilised inimõigused, sh igaühe poliitilised, sotsiaal-majanduslikud ning kultuurilised põhiõigused ja kohustused; riigi ja üksikisiku vahekorrad; kodanike, välismaalaste ning kodakondsuseta isikute õiguslik staatus; kodakondsuse saamise, muutmise ning lõppemise ja kaotamise alused ja kord; avaliku võimu organisatsiooni osas: riigi süsteemi primaarsed elemendid, nende funktsioon, juriidiline laad, struktuur, pädevus ning moodustamise alused ja kord (valimine, nimetamine, kinnitamine, määramine), aga samuti seosed riigi süsteemi sekundaarsete elementidega (vt I osa, riik, skeem nr 1). Avaliku võimu organisatsiooni kohta öeldu pädeb ka riigi süsteemi sekundaarsete elementide, aga samuti parariiklike (kvaasiriiklike) struktuuride ning nende seoste osas riigiaparaadi ja sekundaarsete elementide nn I rühmaga.
Kõrgeima õigusjõu tõttu kuuluvad riigiõiguse hulka kõik konstitutsioonilised õigusnormid. Riigiõiguse hulka kuuluvad seega ka need õigusnormid, millega põhiseaduses (konstitutsioon) reguleeritakse teatud põhimõtted (printsiibid), mis on kohustuslikud kõigile ja igaühele - kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, aga samuti kõigile või teatud riigiorganitele. Nt Eesti PS preambulas on sätestatud: kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, ... mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, ... mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade - ... . Seega kõik ja igaüks, kes tahes isik või mistahes institutsioon peab alati tagama õiguse vabadusele, mida tohib piirata üksnes seaduses sätestatud alustel ja korras; samuti - kui parlament võtab vastu seadusi, peavad need lõppastmes vastama ius - iustitia sellisele vahekorrale, mida käsitleti loengumapi II osa teema I §-s 2. Edasi: nt parlamendi ning valitsuse koosseisus võivad aegade jooksul vahetuda mistahes poliitiliste ideoloogiate ning suundumuste kandjad, kuid nende teostatav poliitika peab lõppastmes alati tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Peale konstitutsiooniliste hõlmab riigiõigus ka kõiki konstitutsioonilistele õigusnormidele õigusjõult subordineeritud õigusnorme (seaduse ning haldusakti tasand), millega põhiseaduse alusel detailiseeritakse ja korraldatakse eespool loengumapi selles alapunktis loetletud õigussuhteid. Riigiõiguslikeks normideks on ka need, millega reguleeritakse ametnike ametisse määramist või valimist ja pädevust, parlamentide töö- ning kodukordades sisalduvaid norme, aga samuti kohtukorralduse ning õigusemõistmise alused ja kord. Eri riikides on riigiõiguslike normide hulk ja iseloom erinevad, see sõltub riigi valitsemise vormist. Absoluutse monarhia puhul kuuluvad nt riigiõiguse hulka troonipärilust reguleerivad õigusnormid (kes pärib monarhi surma korral trooni , kes asendab teda raske haiguse korral või kes troonipärija alaealisuse korral teda asendab kas nt regent või regentnõukogu, kes saab olla regent jne). Kui monarhia pole piiratud, siis on riigiõiguslikuks normiks, et monarh , kes ise kellegi ees ei vastuta, võib igasuguseid norme luua (jumala ees vastutamisel ei ole juriidilist tähtsust, kui kirikule jumala tahte kindlakstegemise õigust ei fikseerita). Kui aga monarh ise kõigi teiste tähtsamate institutsioonide tegevust reguleerib, siis kuuluvad needki õigusnormid riigiõiguse hulka - nad loovad teatava korra ja stabiilsuse ka absoluutse monarhia juhul. Äärmiselt oluline on märkida: riigiõigus hõlmab ka õigusloome ning õiguse realiseerimise alused, tingimused ja korra, aga samuti õigusemõistmise alused ja korra ning institutsioonid (kohtusüsteem). Riigiõiguse normid on loogilise struktuuri esitusviisilt valdavalt H - D tüüpi, õigussuhted toime iseloomu alusel - regulatiivsed. P. 2.2. Haldusõigus (ka: administratiivõigus)
Selle õigusharu normide reguleerimise objektiks ja esemeks on kõik õigussuhted, mis reguleerivad täidesaatva riigivõimu (riigipea; valitsus) tegevust, riigivalitsemist ning kõike 69
sellega seonduvat. Seega haldusõiguse normid ei reguleeri riigiaparaadist seadusandliku riigivõimu tegevust (rahva poolt valitud esindusorganid, mida käsitletakse riigiõiguses, õigusemõistmisealane tegevus, mida käsitletakse kriminaal- või tsiviilprotsessiõiguses, ja riigiaparaadi finantsalane tegevus, mida käsitletakse finantsõiguses) ning kohtukorraldust (kohtute organisatsioon; kohtuniku staatus), küll aga paljuski kohalike omavalitsuste tegevust.
Haldusõiguse normid on olemuslikult subordineeritud riigiõiguse normidele, st haldusaktid on seadusest alamal seisvateks aktideks. Riigiõiguse norm tühistab haldusõiguse normi, aga mitte vastupidi (riigiõiguse norm on eelduseks haldusõiguse omale; haldusõiguse norm peab olema subsumeeritav riigiõiguse omale). Haldusõiguse normide hulk on eriti käesoleval sajandil väga jõudsalt kasvanud. Eelmisel sajandil, mil riigivõim majandus - ja kultuuriellu peaaegu ei sekkunud , tunti vaid politseiõigust ja sedagi ei tahetud algul lugeda iseseisvaks õigusharuks. Iseseisvast haldusõiguse harust on huvitatud kõigepealt haldusasutuste töötajad, aga ka kodanikud ning teised elanikud (rahvas). Seni on ilmnenud ühelt poolt üldtendents õigusharu sisese diferentseerumise suunas - reguleerimiseks nö "võetakse arvele" järjest uusi eluvaldkondi - see on eelduseks uute õiguse instituutide formeerumiseks. Teiselt poolt ilmneb haldusõiguse normide iseloomu osas selge seos käesoleva sajandi teisel poolel ilmnenud tendentsiga - riik vähendab imperatiivset ning detailset regulatsiooni ning õigusnormides kasutatakse järjest enam deskriptiivset keelt (kõneviisi), levib ka soft law tüüpi regulatsioon.
Haldusõiguse normistikus on olulisel kohal veel need, milledega reguleeritakse riigi- ning omavalitsusteenistujate õiguslik seisund, avaliku teenistuse alused, tingimused ning kord, aga samuti pädevus otsustusprotsessis ja eriti: diskretsiooni ehk suva maht oma ülesannete teostamisel ning suhtlemisel rahvaga. Iga haldusõiguse normi puhul on kohustatud või õigustatud isikuks haldusorgan või ametiisik , kuid teatavatel juhtudel ka kodanikud ning juriidilised isikud. Ka haldusõiguse normid on loogilise struktuuri poolest valdavalt H - D tüüpi ning regulatiivsed.
P. 2.3. Haldusprotsess ning haldusvastutus
Eespool selgitati, et haldusõiguse ning haldusprotsessi (haldusvastutuse) õigusharud on sarnases süsteemses seoses kriminaalõiguse ja kriminaalkohtumenetluse ning tsiviilõiguse ja tsiviilkohtumenetluse õigusharudega.
Vanema põlvkonna juristid võib-olla mäletavad veel nõukogude õiguse süsteemis palju aastaid väldanud käsituste lahknevust selles, mis on haldusprotsess - see teoreetiline vaidlus võib evida sotsiaalse mälu kaudu mõningast järelmõju praegugi. Oli kaks erinevat käsitlust: 1) haldusprotsessi laiemas mõttes käsitati kõigi võimalike menetluslike toimingutega haldusõiguse valdkonnas üldse - haldusõiguslike normide promulgeerimisest kuni nende realiseerimiseni, sh ka haldusvastutus materiaalõiguse normistikuna ning vastav lahendamise kord haldusprotsessina selle kitsamas tähenduses; 2) haldusprotsessi kitsamas mõttes käsitati vaid kui haldusvastutuse materiaalõiguse normistiku realiseerimise korda menetlusnormistiku (haldusprotsessi) alusel ja korras.
Vaidlus oli paljuski tingitud sellest, et 1950- datel ja 1960-datel aastatel olid haldusvastutus materiaalõiguse normistikuna ning haldusprotsess menetlusnormistikuna ning vastavate õigusharudena alles formeerumisjärgus. Sellised vaidlused formeerumisjärgus õigusharude või õiguse instituutide osas on teoorias üsna tüüpiline nähtus - samalaadseid diskussioone 70
esines ka eesti õigusteaduses iseseisvuse algusperioodil. Loengumapis lähtutakse kaasaegsest Eesti Vabariigi õiguse süsteemist, milles haldusvastutus ning vastav menetlus on selgelt piiritletavad sarnaselt nt kriminaalõiguse ja -menetlusega. Haldusvastutuse osas on materiaalõiguse normistik koondatud haldusõiguserikkumiste seadustikku (HÕS), menetlusnormistik - halduskohtumenetluse seadustikku (HKMS). HKMS-s sätestatakse halduskohtu pädevus, samuti kohtusse pöördumise ja menetluse kord. Halduskohtu pädevusse kuulub nt täidesaatva riigivõimu organi, kohaliku omavalitsuse, vähemusrahvuste kultuuriautonoomia asutuse ja ametiisiku õigusakti või toimingu peale esitatud kaebuste ja protestide lahendamine; seadusega ettenähtud juhtudel valimiskomisjonide otsuste peale esitatud kaebuste ja protestide lahendamine; halduslepingutest tulenevate vaidluste lahendamine; haldusõiguserikkumise asjade läbivaatamine haldusõiguserikkumiste seadustikuga sätestatud korras ning muude seadusega halduskohtu pädevusse antud asjade lahendamine.
Halduskohtu pädevusse ei kuulu kaebused ja protestid , kui nende lahendamine on seotud tsiviilõigusliku vaidlusega, mis kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse; taotlused ja kaebused õigustloova akti peale, mis kuuluvad lahendamisele põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusega sätestatud korras; taotlused ja kaebused, mis lahendatakse tsiviil- või kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
HKMS § 4 kohaselt on organid, asutused ja ametiisikud, kelle õigusakti või toimingu peale võib halduskohtusse kaevata või protestida: 1) Vabariigi Valitsuse, ministeeriumi, ameti, inspektsiooni, muu täidesaatva riigivõimu organi või selle ametiisiku õigusakti või toimingu peale; 2) maavanema, maakonna haldusfunktsioone täitva organi või selle ametiisiku õigusakti või toimingu peale; 3) vähemusrahvuste kultuuriautonoomia esinduskogu ja selle täitevorgani või viimase ametiisiku õigusakti või toimingu peale; 4) kohaliku omavalitsuse esinduskogu ja selle täitevorgani ning viimase ametiisiku õigusakti või toimingu peale; 5) muu autonoomse asutuse või selle ametiisiku õigusakti või toimingu peale; 6) politseiprefekti, politseikomissari, notari või perekonnaseisuametniku õigusakti või toimingu peale; 7) mittetulundusühingu või nende ühingute liidu juhtorgani või ametiisiku õigusakti või toimingu peale; 8) valimiskomisjoni õigusakti või toimingu peale.
Halduskohtusse võib pöörduda ka halduslepingust tuleneva või muu avalik-õigusliku vaidluse lahendamiseks; õigusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on ülaltähendatud organi, asutuse või ametiisiku otsus, korraldus, käskkiri või muu õigusakt, millel ei ole õigustloovat sisu, samuti haldusleping. Ametiisik HKMS mõistes on ülaltoodud organi või asutuse ametnik, kellele seaduse või muu õigusaktiga on pandud haldamis-, juhtimis-, operatiivsed , organisatsioonilised või võimuesindaja ülesanded.
P. 2.4. Finantsõigus
Finantsõiguse haru reguleerimise objektiks ning esemeks on üldistatult kõik need õigussuhted, mis seonduvad riigi suveräänsuse tagamise neljast elemendist riigikassaga (ld: fiscus), st rahandussuhted. Termini rahandus rahvusvaheliselt üldtunnustatud vasteks on finantsid - algupärand tuleneb ladinakeelsest terminist financia, mis tähendab rahalist makset. Seega mõiste finantsid sisuks on raha (rahasummad; rahvusliku, aga ka muu 71
valuuta ehk vääringute kogused ), rahamajandus ning rahaasjandus (mõiste ja termin finantseerima - st kedagi rahasummaga varustama). Eestikeelne mõiste ja termin rahandus seostub eeskätt riigi tulude ning kuludega . Rahandussuhted on seotud ühiskonna koguprodukti ning rahvatulu jaotamisel ja ümberjaotamisel moodustatavate rahaliste fondide loomisega ning nende kasutamisega - seega rahanduse põhifunktsiooniks on jaotusfunktsioon. Kasutamise põhisisuks on riigi sise- ning välisfunktsiooni täitmisega vältimatult kaasnevate kulude rahastamine .
Finantsõigusega reguleeritakse riigitulusid, mis formeeruvad kahest põhiallikast: sise- ning välisallikast. Riigitulu regulaarne põhisiseallikas on maksud (otsesed või kaudsed ; riigimaksud või kohalikud (resp kohaliku omavalitsuse) maksud ; määralised või jaotatavad). Tuntumaid ning levinumaid otseseid maksusid on kaasajal nt tulumaks , maamaks, pärandimaks, kinnisvaramaks, isikumaks jt. Kaudsetest maksudest on tuntuimad aktsiisid . Omaette maksed riigitulu allikatena on veel tollimaksud (tollid) nt kaupade impordilt, ekspordilt või transiidilt (loetakse maksudeks ); riigilõivud notariaalsetelt ning sellega võrdsustatud toimingutelt ning nn tempelmaks , mis sisuliselt on samuti eriline lõivu iseloomuga makse toimingu või dokumendi pealt (neid ei loeta tavapärasteks maksudeks, seetõttu kasutataksegi üldistavat terminit makse ning konkreetse makse nimetust lõiv, tempelmaks). Riigitulude muudeks siseallikateks võivad olla veel tulud riigivaradest (rent), intressid hoiustelt, aga samuti siselaenud (saadakse vastavate obligatsioonide müügist, mis hiljem kustutatakse, st ostetakse tagasi).
Riigitulu levinuim välisallikas on riigilaenud (välislaenud). Tegemist on riikliku krediidisuhtega; riikliku krediidi õigussuhte sisuks on olustik, kus õigussuhte üheks pooleks (vastavalt kas võlgnikuna või võlausaldajana) on avalik-õiguslik isik - riik (võib olla ka omavalitsusüksus samuti avalik-õigusliku isikuna). Välislaenu võidakse võtta kas teistelt riikidelt, rahvusvahelistelt rahandusorganisatsioonidelt (pankadelt) või kommertspankadelt. Välislaenuna eeltoodud tähenduses ei saa käsitada naturaalse ressursi laenu nagu nt II Maailmasõja ajal N.Liidule tarnitud sõjatehnika lend-lease alusel, ehkki ka siin esines kohustus see tehnika põhimõtteliselt tagastada. Finantsõiguse raames reguleeritakse eelarveseadusandlusega kõik suhted, mis tulenevad tulude kulutamisega riigi sise- ning välisfunktsioonide realiseerimiseks (eelarve koosneb tuludest ning kuludest , mis põhimõtteliselt peavad olema tasakaalus), sh eelarve planeerimise ning täitmise küsimused ja finantskontroll.
Kui eespool käsitleti põhiliselt instituute, siis peab märkima, et finantsõiguse raames reguleeritakse iseendast mõistetavalt ka rahandussuhetega seonduv institutsionaalne aspekt - seega kõik õigustatud ning kohustatud subjektid rahanduse valdkonnas, nende spetsiifiline juriidiline laad, struktuur, funktsioonid, pädevus, õigussubjektsus, samuti tegu, tagajärg ja kausaalne seos nende vahel ning vastutus.
Finantsõiguse normidel on samad tunnused, mis haldusõiguse normidel (sh: needki on valdavalt H - D tüüpi regulatiivsed normid). Erinevus haldusõigusest seisneb selles, et finantsõigus käsitleb riigi sissetulekuid ja väljaminekuid, riigi- ning kohalikke makse ja - eelarvet . Need küsimused haldusõigusesse ei kuulu. Finantsõiguse hulka ei kuulu aga riigiorganite majanduslik tegevus, mis toimub kokkuleppe teel õigussubjektide vahel (riik ja omavalitsusüksused avalik-õiguslike juriidiliste isikutena - vt TsÜS § 6 lg 2 - 4). Finantsõiguslik õigussuhe, maksukohustus tekib riigiorgani ühepoolse tahteavaldusega, aga mitte kokkuleppe teel maksukohuslasega (residendiga). Samuti määrab finantsorgan reeglina ühepoolselt ilma lepinguteta nt omavalitsusüksuste, aga ka riigiettevõtete või valitsusasutuste finantseerimise (viimastel aastatel on Eestis kujunenud demokraatlikuks 72
tavaks, et Vabariigi Valitsus räägib kohalike omavalitsuste ühenduste esindajatega läbi kohalikele omavalitsustele järgmise aasta riigieelarves planeeritavad finantsid).
Finantsõigusest on huvitatud eeskätt rahandussüsteemi (vastav ministeerium ja selle allasutused ning hallatavad riigiasutused ; pangad : emissiooni- ning kommertspangad; sihtasutused - nt fondiettevõtted) ametnikud. Finantsõiguse normid on nende töö põhialus. Üldisemalt on aga huvitatud kõik maksumaksjad ja finantseerimise osas kõik riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused ja ettevõtted - maksud ja eelarve ei jäta hõlmamata praktiliselt kedagi, keda kohustuse, keda aga soodustuse näol. Näiteks elanik tahab teada, millised on kehtivad rahamärgid (pangatähed) ning kas on oodata rahvusliku vääringu devalveerimist või revalveerimist või koguni rahareformi; või millal ja kui palju tuleb maksu maksta mootorsõiduki või kinnis - või vallasvara omamise juhul. Samuti on kõik isikud (füüsilised; juriidilised) huvitatud sellest, kas ja mida ning kui palju nad saavad riigi- või kohalikust eelarvest (nt pensionärid pensioni osas; õpetajad palgatõusu või üliõpilased stipendiumide ning toetuste osas; valla- või linnaelanikud kohalike sotsiaaltoetuste osas). Kokkuvõtteks - tuletagem meelde, et loengumapi I osas riik, teema V §-s 3 selgitati: suhete inimene - riik üks põhilisi konstitueeritud vorme on maksud (maksukohustus) ja nende eest kaudselt avalike teenuste saamine.
P. 2.5. Kriminaalõigus
Kriminaalõigus on põlisemaid õigusharusid (vrdl ajalooliselt: nn kaelakohtu õigus). Kriminaalõiguse kui iseseisva õigusharu eksisteerimine , tema piiritlemine teistest õigusharudest tuleneb õigusnormi mõistest. Õigusnorm on riikliku sunniga tagatud norm, tema mittetäitmisel rakendub riiklik sund (ultima ratio printsiip). Kriminaalõiguse reguleerimise objekt ja ese on ühiskonnaohtlikud teod (tegevus või tegevusetus), mis on keelatud ning mille toimepanemise eest karistatakse kriminaalkorras - sellest tuleneb, et valdavalt on tegemist õigustkaitsvate suhetega. Üksnes seadusega määratletud teod saavad olla kuriteod ehk kriminaalkorras karistatavad teod - muud teod ei ole kriminaalkuriteod. Üksnes nende juhul näeb seadus ette karistused ning muud mõjutusvahendid, mida võib kohaldada neid tegusid toimepannud isikute suhtes. Kriminaalvastutusele ja karistamisele kuulub ainult see isik, kes süüliselt - tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu - on pannud toime seaduses (kriminaalkoodeksis ehk kriminaalseadustikus) ettenähtud teo. Seejuures mitte kedagi ei tohi tunnistada süüdi ega karistada kriminaalkorras teisiti kui kohtuotsuse järgi ja vastavalt seadusele. Teo (tegevus või tegevusetus) kriminaalkorras karistatavus määratakse selle teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega. Seadusel, mis kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud - selle kehtivus laieneb ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse vastuvõtmist.
Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks või raskendab karistust, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Inimsusevastane kuritegu või sõjakuritegu on karistatav, sõltumata kuriteo toimepanemise ajast - see on rahvusvaheliselt üldtunnustatud printsiip. Rahvusvaheliselt on üldlevinud põhimõte liigitada kuritegusid nende raskuseastme (ühiskonnaohtlikkuse suhtelise astme) alusel. Eesti Vabariigis kehtiva KrK § 7² alusel liigitatakse kuriteod esimese, teise ja kolmanda astme kuritegudeks vastavalt nende toimepanemise eest KrK-s ettenähtud karistuse raskusele. Esimese astme kuritegu on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest KrK-s nähakse ette raskemate karistustena vabadusekaotus üle kaheksa aasta või surmanuhtlus. Teise astme kuritegu on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest KrK-s nähakse raskeima karistusena ette vabadusekaotus mitte 73
üle kaheksa aasta. Kolmanda astme kuritegu on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest KrK-s nähakse karistusena ette rahatrahv, teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmine või arest .
Subjekti osas on väga olulise tähtsusega kriminaalvastutuse iga. Keskajal käsitati Euroopas, et laps on väike täiskasvanu ning laialdaselt levinud tava kohaselt karistati lapsi igal pühapäeval ihunuhtlusega pattude eest, mida nad nii kui nii hakkavad järgneval nädalal toime panema . Kaasajal on määravaks teovõime, mis on deliktivõime ehk vastutusvõime sisuks. Seega, arvestades sotsiaalse küpsuse astet seonduvalt teovõimega kuulub kriminaalvastutusele isik, kes enne kuriteo toimepanemist on jõudnud teatud vanusesse. Rahvusvaheliselt on tänapäeval üldtunnustatud, et täiskasvanuks loetakse isik, kes on saanud vähemalt 18-aastaseks, ehkki kriminaalvastutuse iga võib mõnes riigis olla vähem (mida rohkem laiuskraadide osas lõuna poole, seda varem algab reeglina akseleratsiooniiga). Eestis loetakse üldjuhul selleks eaks viisteist aastat, teatud juhul aga kolmteist aastat. Osundatud ead ei ole päris kooskõlas rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõtetega. Üldlevinud on ka põhimõte: kui kohus leiab, et isikut, kes pani kuriteo toime enne täiskasvanuks saamist, saab mõjutada kriminaalkaristust kohaldamata, võib ta sellise isiku suhtes kohaldada karistust tingimisi või karistuse edasilükkamist eritingimusel, et vastav isik ei pane täisealiseks saamiseni toime enam ühtegi õiguserikkumist. Sellisel juhul loetakse karistatus antud teo eest kustunuks.
Kui puudub deliktivõime (isik on teovõimetu), siis ei kuulu see isik kriminaalvastutusele; st kui ta nt KrK-s ettenähtud teo toimepanemise ajal oli süüdimatusseisundis (ei olnud võimeline endale oma teost aru andma või seda juhtima vaimuhaiguse, vaimutegevuse ajutise rikke, nõrgamõistuslikkuse või muu haigusliku seisundi tõttu). Selle isiku suhtes võib kohtu määramisel kohaldada seaduses ettenähtud mõjutusvahendit (nt paigutamine kinnise re?iimiga psühhiaatriaasutusse, kui ta on ilmselgelt eriti ühiskonnaohtlik). Karistamisele ei kuulu ka isik, kes pani kuriteo toime süüdivusseisundis, kuid enne kohtuotsuse tegemist jäi vaimuhaigeks, mille tagajärjel ta ei olnud võimeline endale oma tegudest aru andma või neid juhtima. Sellise isiku suhtes võib kohtu määramisel kohaldada seaduses ettenähtud mõjutusvahendit, pärast tervenemist aga võib ta kuuluda karistamisele, kui ei ole möödunud seaduses sätestatud tähtajad või ei ole teisi aluseid tema vabastamiseks kriminaalvastutusest või -karistusest. Õigusnormid kohustavad vastavaid kohtueelse uurimise institutsioone (nt politsei) ja kohut tuvastama , kas on leidnud aset kriminaalõiguserikkumine (on toime pandud kuritegu) ning tuvastama kahtlusealuse süütus või süü ning süü tuvastamise korral õiguserikkujat (kurjategijat) karistama. Esitame tuvastamise osas nähtused just selles järjekorras: süütus või süü. See tähendab, et demokraatlikus ühiskonnas ning riigis kehtib süütuse presumptsiooni põhimõte: kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (vt PS § 22). Keeld sundida tunnistama iseenda või lähedaste vastu hõlmab ka keeldu kasutada teo asjaolude väljaselgitamisel tortuuri (piinamist: füüsilist või psüühilist). N.Liidus, totalitaarse poliitilise re?iimi tingimustes oli täpselt vastupidine olustik: üldise lojaalsuskahtlustuse õhkkonnas tuli alati olla valvas, kas ei ole järsku tegemist rahvavaenlasega või vähemalt kriminaalkurjategijaga; selle kahtlustuse alla võis sattuda igaüks. Stalini re?iimi tingimustes rakendati vajalike ülestunnistuste saamiseks laialdaselt tortuuri.
Kõigi teiste õigusharude normide rikkumine (mittetäitmine) on juriidiliseks faktiks kriminaalõiguse normi suhtes, sõltumata sellest, et iga kord ei pruugi kohe kaasneda 74
kriminaalvastutus . Näiteks võib olla tingimuseks , et ühelaadse teo (koosseisu) eest on kõigepealt ette nähtud haldusvastutus, kui aga sama isik paneb sama teo toime teistkordselt, siis juba kriminaalvastutus. Kriminaalõiguse kui omaette õigusharu hulka ei arvata aga mitte kõiki õigusnormi rikkujatele ettenähtud karistusnorme, vaid ainult neid, mis rakendatakse isikute vastu, kelle käitumine loetakse ühiskonnaohtlikuks.
Sellest väiksem kahjulikkuse aste tähistatakse terminiga ühiskonnakahjulik (nt haldusõiguserikkumine, mida karistatakse halduskorras pädevate haldusinstitutsioonide poolt). Kõiki kriminaalkaristusi mõistab kohus, mistõttu võib ka väita, et üksnes kohtu poolt määratavad karistused on kriminaalkaristused. Neid õigusnorme, mis reguleerivad haldusorganite poolt määratavaid karistusi, loetakse haldusõiguse hulka kuuluvaiks, kuna aga need õigusnormid, mis reguleerivad distsipliinaarkaristuse määramist töödistsipliini rikkujatele, kuuluvad nt tööõiguse alla. Neid norme, mida rikutakse kas sel viisil, et neid ei täideta või sooritatakse keelatud tegevust, kriminaalõiguse hulka ei loeta, vaid need kuuluvad teistesse õigusharudesse.
Mõningaid keelde seadusandluses sõnaselgelt ei fikseerita ja nende suhtes kerkib küsimus, kas neid tegevusi üldse keelatakse ja kui, siis millisesse õigusharusse nad kuuluvad.
Kriminaalseadustes teo keelamine väljendub tema karistatavaks kuulutamisega (ka koduses miljöös toimitakse tihti lapse suhtes kriminaalvastutuse printsiipide kohaselt, sest karistuse ähvardus tähendab karistatava teo keeldu; ehkki - NB! - arvestagem tänapäeval rahvusvaheliselt üldtunnustatud laste õigusi ning lastekaitseprintsiipe!).
Kriminaalseadusi struktureeritakse traditsiooniliselt üld- ja eriosa normideks. Üldosa normides reguleeritakse kriminaalvastutuse alused (sh vanus ehk iga); seaduste ajaline ja ruumiline kehtivus ning kehtivus üld- ja erisubjektide ringi osas; kuriteo mõiste ning raskuseastmed; kuriteo toimepanemise vormid (tahtlus ning ettevaatamatus; tegevus ning tegevusetus); deliktivõime (teovõime) alused; vastutust kergendavad ning raskendavad asjaolud; eriseisundid: hädaseisund ning afektiseisund ja selle tagajärjed; vastutuse alused lõpuleviidud teo või katse eest; vabatahtlik loobumine teo toimepanemisest; osavõtt ( organisaator ; kihutaja; kaasaaitaja; täideviija); kuriteo varjamine või kuriteost mitteteatamine; karistuse mõiste, eesmärk, liigid (põhi- ning lisakaristus ja nende konkreetsed liigid: surmanuhtlus, vabadusekaotus, kohustuslik töölerakendamine tingimisi vabadusekaotuse mõistmisel, arest, rahatrahv, teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmine, erikonfiskeerimine); karistuste mõistmine ühe või mitme kuriteo eest (viimasel juhul: karistuste liitmine - summeeriv või kumulatiivne ; ümberarvutamine, võrdlev raskus); karistuse tähtaegade arvutamine; eelvangistus ning karistuste asendamine, samuti vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine; veel ka: sõjaväelase (Eestis: kaitseväelase) või teenistuskohustuslase suhtes sõja ajal kohtuotsuse täitmise edasilükkamine; karistusest või selle kandmisest vabastamise alused; karistatuse kustumise ning kustutamise alused; meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendid; kasvatusliku iseloomuga mõjutusvahendid alaealiste suhtes.
Üldosa normid on kõik tavaliselt regulatiivsed (sh ka legaaldefinitsioonid) ning H - D tüüpi.
Eriosa normides on konkreetsed kuriteokoosseisud ning sanktsioonid õiguserikkumiste eest - need normid on eranditult õigustkaitsvad H - S või H - D - S normid. Riigiti erineb, millist tegu kuskil loetakse kriminaalkuriteoks ja millist mitte - nt Pakistanis loetakse naist - vägistamise ohvrit - abielurikkujaks, Euroopas ning sh Eestis - vaid kannatanuks. 75
P. 2.6. Kriminaalmenetlus (kriminaalprotsess)
Kriminaalõigusega on tihedalt seotud kriminaalkohtumenetluse õigus (kriminaalprotsessiõigus) kui iseseisev õigusharu, õigusteaduse haru ja õppedistsipliin. See suhe kahe õigusharu vahel baseerub õigusnormide kahesugusel olemuslikul liigitusel: materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse ehk menetlusnormid . Kriminaalprotsessiõigus tekkis siis, kui kohtute tegevust hakati seadusandlikult üksikasjalikult reglementeerima. Kriminaalmenetluse ülesanded on kuritegude kiire ja täielik avastamine, süüdlaste väljaselgitamine ja seaduse õiguspärase kohaldamise tagamine. Eesmärgiks on: igaüks, kes on toime pannud kuriteo, peab saama õiglase karistuse ning et kedagi ei tohi võtta süütuna kriminaalvastutusele ega mõista süüdi. Kokkuvõtlikult on kriminaalmenetluse õigusharu reguleerimise üldobjektiks ja esemeks kriminaalkuriteo kohtueelne ja kohtulik uurimine , arutamine, vastavate institutsioonide (kriminaalmenetluse osalised) juriidiline laad, funktsioonid, pädevus ja vastutus.
Analoogiliselt tekkisid ka tsiviilprotsessiõigus ja haldusprotsessiõigus oma vastavates seostes materiaalõiguse harudega - tsiviilõigusega ning haldus(vastutuse)õigusega. Õigusharude süsteemi võiks nii üles ehitada, et kriminaalõigus ja kriminaalprotsess kuuluvad ühte alajaotusse ning tsiviilõigus ja tsiviilprotsess, aga samuti haldusõigus ja -protsess vastavalt teise ja kolmandasse alajaotusse. See ei oleks aga õiguse süsteemi sisemise loogilise struktuuriga kooskõlas - osundatud protsesside ettevalmistamine, protsessiosalised (tsiviilõiguses: pooled) ja protsessi kord on suurel määral erinevad. Piisab vist näitest, et konstitutsioonilise järelevalve menetluses ei ole üldse protsessi pooli - selles on põhiküsimus õigusakti vastavuses põhiseadusele (juriidilise fakti spetsiifiline tuvastusmenetlus).
Kriminaalmenetluse (-protsessiõigus) haarab endasse neid norme, mis reguleerivad kuritegude avastamist, kõigi vastavate asjaolude väljaselgitamist ja vastavate korralduste tegemist kohtueelse uurimise ja riikliku süüdistuse esitamise osas ning kohtu alla andmise, kohtuliku arutamise ja otsustamise, kohtuotsuste ümberotsustamise ja täitmise korda, apellatsiooni ning kassatsiooni aluseid ja korda. Võrreldes riigivõimu - ja haldusorganite poolt küsimuste arutamise ja küsimuste otsustamise korraga ja normide hulgaga , on kriminaalprotsessi normide hulk märksa arvukam ja protseduur märksa keerukam , mis õigustabki omaette õigusharu olemasolu.
Kriminaalpoliitika põhisisuks on kuriteo: 1) avastamise vältimatus; 2) kohtueelse ning kohtuliku õiguspärase arutamise vältimatus; 3) tegeliku süüdlase tuvastamise vältimatus; 4) õiguspärase kohtulahendi (õiglase karistuse) mõistmise vältimatus; 5) karistuse täideviimise vältimatus.
Kui kasvõi ühe osundatud vältimatuse osas esineb õiguskorras tõrge, siis on ühiskonnas inimõiguste kaitse õiguspärase ootuse printsiip ohustatud ning riigi elanike turvalisus täiel määral garanteerimata . P. 2.7. Tsiviilõigus (eraõigus) Nii nagu kriminaalõigus, on ka tsiviilõigus põlisemaid õigusharusid, mille reguleerimise üldobjektiks on omandisuhted ning vastavad objektid ja subjektid (kas võime hüpoteetiliselt väita, et omand eksisteeris põhimõtteliselt juba inimese eellasel:nt jahirelv ning jahisaak?). Juba rooma õiguses oli kujunenud arenenud tsiviilõiguse normistik ning teoreetiliste käsitluste süsteem - omaette valdkond ehk rooma eraõigus - jus dominium . 76
PS §-s 32 on sätestatud alljärgnevad alused, mis on rahvusvaheliselt üldtunnustatud.
Igaühe omand on puutumatu ja vrdselt kaitstud. Omandit vib omaniku nusolekuta vrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides iglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nusolekuta vrandatud, on igus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara vrandamine, hüvitus vi selle suurus.
Igaühel on igus enda omandit vabalt vallata , kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Seadus vib üldistes huvides sätestada vara liigid, mida tohivad Eestis omandada ainult Eesti kodanikud, mnda liiki juriidilised isikud, kohalikud omavalitsused vi Eesti riik.
Pärimisigus on tagatud.
Eesti tsiviilõiguse doktriin järgib kaasajal praktiliselt Saksa oma, seetõttu on praegu juba kehtivate nn õigusnovellide ning arutamisel olevate eelnõude süsteem kogumis samadel alustel, st tugineb pandektide põhimõttele ning vastavale nelikjaotuse süsteemile (vt selle teema § 2). Tsiviilõiguse põhivaldkond kui tervik jaguneb vastavateks tsiviilõiguse harudeks (vt skeem nr 11 lk 65). Tsiviilõiguse üldosas sätestatakse tsiviiliguse üldphimtted; seaduse see osa (õigusnovell) on kohaldatav perekonna-, pärimis-, vla- ja asjaigusseaduse ning äriseadustiku üldosana. Põhiliseks reguleerimise objektiks on siin isikud (füüsilised; juriidilised); tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimine, muutmine ja lõppemine; tsiviilõiguste teostamine ja kaitse, aga samuti rahvusvahelise eraõiguse alused.
Perekonnaõiguse haru hõlmab kõiki abielu ja perekonnaga seotud õigusnorme. Siin on õigusnormid, mis reguleerivad abielu sõlmimist, abikaasade vastatikuseid kohustusi ning vanemate ja hooldajate kohustusi laste vastu ja vastupidi. Sellesse õiguse instituuti kuuluvad ka õigusnormid, mis korraldavad nimede omistamist ja muutmist, vastava perekonnaõigust käsitleva dokumentatsiooni säilitamist ja kasutamist.
Pärimisõiguse haru reguleerimise objektiks on kõik õigussuhted, mis on seotud pärandi (omand; asjad: esemed, kuid ka õigused asjale, nt teosele), pärandaja ning pärijatega.
Võlaõiguse haru reguleerimise üldobjektiks on kõik, mis seondub võlasuhtega (kohustusega), st millest tuleneb ühe isiku (võlgnik) kohustus teha teise isiku (võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlausaldaja kohustuse sisuks võib seejuures olla kohustus maksta tasu võlgniku poolt tehtud teo eest - pangem tähele, et tööõigussuhet käsitatakse teoorias paljuski erilise võlaõigussuhtena. Asjaõiguse haru reguleerimise objektiks on asjaõigused, nende sisu, tekkimise, muutumise ja lõppemise alused, mis on omakorda aluseks asjaõigust reguleerivatele üksikseadustele: 1) asjad (mõiste, liigid, asja osad, päraldised, vili, kulutused ja hindamine, vara); 2) valdus ja kinnistusraamat ; 3) omand (vallasomand, kinnisomand ); 4) servituudid ; 5) reaalkoormatised; 6) hoonestusõigus; 7) ostueesõigus; 1) pandiõigus. 77
Nõukogude õiguse süsteemis, mis mõjutas õiguse süsteemi Eesti ala ca poole sajandi vältel, loeti tööõigust iseseisvaks haruks. Enamuses Euroopa riikides loetakse teda aga üldiselt kas tsiviilõiguse haruks või võlaõiguse osaks või selle instituudiks. Samas käsitatakse tööõigust Soome õiguse süsteemis aga omaette haruna , kusjuures on märgitud, et ta evivat nii avalik- õiguse kui ka eraõiguse jooni (vt skeem nr 11 lk 66).
Tööõigussuhte sisuks on tööleping (spetsiifiline võlasuhe): töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Tööõiguse reguleerimise objektiks loetakse ka töödistsipliini rikkumiste puhul rakendatavad distsiplinaarkaristused (distsiplinaarvastutuse alused ja kord).Tööõiguse valdkonda ei kuulu need töösuhted, mis ei teki lepingulise suhte alusel, nagu õppimine õppeasutustes või töötegemine asendusteenistuses. Seejuures piiritlegem, et avaliku teenistuse õigussuhte sisuks on töötamine riigi või kohaliku omvalitsuse asutuses; avalik teenistuja on isik, kes teeb palgalist tööd riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Avalikku teenistust (resp ­ vastavad õigussuhted) peaks käsitama omaette õiguse instituudina.
Maaõiguse juhul on samuti erinevaid seisukohti, kas lugeda teda iseseisvaks õigusharuks (nii oli nõukogude õiguse süsteemis) või tsiviilõiguse haruks. Euroopas on üldlevinud vähemalt kaks käsitust, mille kohaselt maaõigus võib olla: 1) kas iseseisev õigusharu (siis hõlmab ta ka tootmissuhted ning kannab nimetust nt agraarõigus); 2) või on ta vaid tsiviilõiguse haru.
Märgime sedagi, et Eesti õiguse süsteemis enne Teist maailmasõda seda õigusharu ei tuntud, maaõigust käsitati haldusõiguse instituudina (!). Tsiviilõiguse haru normid tervikuna on H - D tüüpi regulatiivsed normid.
P. 2.8. Tsiviilkohtumenetlus (tsiviilprotsess)
Tsiviilkohtumenetlus on seotud tsiviilõiguse haruga sarnaselt nagu kriminaalkohtumenetlus kriminaalõigusega - üks on protsessuaalõiguse normistik, teine materiaalõiguse normistik. Seega: tsiviilkohtumenetluse reguleerimise üldobjektiks (esemeks) on tsiviilasjade lahendamise kord, õigustatud ja kohustatud subjektid (menetluse ehk protsessi pooled). Igal isikul on õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks seadusega kindlaksmääratud korras tsiviilkohtusse pöörduda. Tsiviilasjades mõistab õigust üksnes kohus, ka tsiviilvastustuses (varaline vastutus) kehtib süütuse presumptsiooni printsiip. Tsiviilasju lahendavad põhimõtteliselt kõigi astmete kohtud, kui seadus või poolte kokkulepe ei näe ette teistsugust korda. Tsiviilasjad on kõik tsiviil- ehk eraõigussuhete pinnalt tekkinud vaidlused, mida lahendatakse kohtus, aga võidakse lahendada ka poolte kokkuleppel. On riike, kus eksisteerib lepitusmenetlus tsiviilvaidluste juhul. Lepitusmenetlus võib olla kas kohtulik või kohtueelne (isegi: üksnes kohtuväline). Majanduskohtuid, kus lahendatakse vaid majandusvaidlusi, võidakse tähistada seejuures rahvusvaheliselt üldtunnustatud terminiga arbitraa? (arbitraazikohus).
Tsiviilkohtumenetluses on sätestatud: üldalused; kohtutegevuse korraldamine; protsessiosalised; tõendid ja tõendamine; menetlus esimese astme kohtus (hagimenetlus, haldusmenetlus, erimenetlus) , apellatsiooni- ning kassatsioonimenetlus tsiviilasjades; kohtuotsuse tagasitäitmine; lõpuks: spetsiifiline menetlus välisriigi kohtu- ja vahekohtu otsuse ning erinõude osas. 78
Tsiviilkohtumenetluse õigusharu normid on H - D tüüpi regulatiivsed normid - vastav vastutus menetlusnormide rikkumise eest on sätestatud materiaalõiguse normidega hoopis nt kriminaalõiguse eriosas (vt KrK: kuriteod õigusemõistmise vastu, § 175 lg 1 on sätestatud, et kohtus või kohtueelsel uurimisel tõlgi poolt teadvalt valesti tõlkimise eest, kui talle oli teatavaks tehtud vastutus selle tegevuse eest, karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni ühe aastani).
P. 2.9. Rahvusvaheline õigus
Rahvusvahelise õiguse reguleerimise üldobjektiks (ese) on kõik, mis seondub riikide omavahelise suhtlemisega ning riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide suhtlemise ja tegevusega. Rahvusvaheline õigus iseseisva haruna loetakse suhteliselt nooreks - sellena on ta tõsiselt käsitatav alles pärast 1648.a. sõlmitud Westphali rahu. Rahvusvahelise õiguse allikad erinevad märgatavalt siseriikliku õiguse allikatest. Eriti tuleb märkida, et just rahvusvahelises suhtlemises on väga oluline roll üldtunnustatud tavadel ja traditsioonidel (nt diplomaatilise etiketi valdkonnas).
****
P. 3. Kokkuvõttes võib öelda, et õigusharude piiritlemise tunnused on mitmesugused:
1) õigusnormide mõistest tuletuvad tunnused : - normide k õ r g e m k e h t e j õ u d vastavate konstitutsiooniliste normide alusel kõigi teiste õigusnormide loomisel (nt riigiõigus); - karistuse (kriminaal - ning kriminaalprotsessiõigus); või muu sunni kasutamine (tsiviilprotsessiõigus);
2) o r g a n i s a t s i o o n i l i s e d (menetluslikud) erinevused (kohus kriminaalõiguse, kriminaal - ning tsiviilprotsessiõiguse alal; täidesaatva riigivõimu organid haldus - ning finantsõiguse alal);
3) erinevad e l u - j a t ö ö a l a d nt maa-, perekonna- ning tööõiguse juhul, majanduselus finants - ning tsiviilõiguse alal.
Õiguse süsteemi täielikuks mõistmiseks tuleb seda võrrelda ka riigi põhifunktsioonide süsteemiga - omavahel need liigitused kokku ei lange. Õigusharusid on kõigepealt juba rohkem kui riigi põhifunktsioone¹. Riigi põhifunktsioonide klassifikatsiooni aluseks võetakse riigi ees seisvad ülesanded sisuliselt - seal käsitletakse ka neid põhjusi, miks on vaja riiki ja õigust.Õiguse süsteemi aluseks võetakse aga rohkem õigusnormide ja nende loojate tahteavalduse vormiline külg, nende lähem ülesanne, mitte kaugem eesmärk. Kaitseväe tegevust reguleerivad küll õigusnormid, kuid valdav enamik neist ei erine teiste organisatsioonide õigusnormidest. Seetõttu ei ole omaette õigusharuna ka näiteks sõjakriminaalõigust.
§ 5. Õigusaktide süstematiseerimine
Õigusaktide süstematiseerimine on riiklik tegevus, mille eesmärk on seadusandluse (õigustloovate aktide) korrastamine süsteemsel alusel, nende viimine teatud süsteemi. __________________________________________________________________________ ¹ Samas: riigi halduspoliitika konkreetsete valdkondade funktsioone võib olla sama palju kui õigusharusid või isegi rohkem. 79
Tuntakse kahte põhilist süstematiseerimise viisi:
1) inkorporeerimine - õigusaktide (enamasti seaduste kui õigustloovate aktide) koondamine ja süstematiseerimine publikatsioonideks kronoloogilises, tähestikulises, õigusharude või muus järjestuses. Inkorporeerimise otsustuse langetab pädev riigiorgan (enamasti parlament või valitsus), kes määrab ka inkorporeerimise põhimõtted, ülesanded ning lubatud tehnilised võtted. Inkorporeerimisel ei muudeta ega täiendata inkorporeeritavaid normatiivakte (selles on erinevus kodifitseerimisest! - vt järgnevalt);
2) kodifitseerimine - paljude seni üksikute õigusnormide või õigusaktide kaupa nende normide kogumite (nt üksikute seaduste kaupa) sisuline süstematiseerimine enamasti mingi õigusharu ulatuses ning nende ühendamine uueks kvaliteediks - terviklikuks, ühtseks, süsteemseks ja seejuures sünteesitud koguks (koodeks ehk seadustik). Kodifitseerimisel kooskõlastatakse süsteemselt ja sünteesivalt nt vastava õigusharu seni eri aegadel ja eri seadustes (võimalik ka lisaks teistes õigustloovates aktides) laialipaisatud õigusnormid, kõrvaldatakse nende vasturääkivused (vastuolud ehk normikollisioonid), reguleeritakse täiendavalt üksikute õigusnormide senised lüngad, vajadusel täiendatakse terviklikku kogumit uute aluseid (juhtusid) või korda reguleerivate või mõistet avavate (legaaldefinitsiooni sätestavate) õigusnormidega, kõrvaldatakse osalised või täielikud kordused ning uut lõpptulemit redigeeritakse normitehniliselt.
Kodifitseerimise käigus on tavaline, et paljud reguleerimist vajavad probleemid kui ka kohtupraktika ning muu rakenduspraktika töötatakse läbi ja üldistatakse õigusteoreetilisest aspektist, kasutades vastavat metodoloogiat ja meetodeid . Kuna õigusharu sellise kodifitseerimise tulemuseks on uus õigustloov akt, millel on seaduse jõud, siis võetakse see uus õigustloov akt vastu ning kehtestatakse seadusega. Kodifitseerimise aluseks olnud senised õigusnormid ja -aktid kas kaotavad kehtivuse põhimõttel hilisem sama õigusjõuga õigusnorm (-akt) kummutab varasema või tunnistatakse nad otsese viitega kehtetuks selle koodeksi ehk seadustiku rakendussätetes.
Koodeksite (seadustike) näiteid: CORPUS JURIS CIVILIS, Code Civile, Code Penal; Eesti: KrK; TsÜS; HÕS, HKMS.
Skeem nr 13 Koodeksite (seadustike) struktuuri osas on üldlevinud jaotamine:
1) üld- ja eriosa
2) osa
3) peatükk
4) jagu
5) jaotis
6) paragrahv
7) lõige
8) punkt. 80
TEEMA 4. PÕHIMÕISTED: õiguse süsteem; õiguse süsteemi struktuur: suured õigussüsteemid, antud riigi õigussüsteem, õiguse süsteem, kaks õiguse põhivaldkonda (peavalkonda), õigusharu, õiguse instituut, õigusakt, õigusnorm (dokumenteerituna õigusaktis), õiguskord; õiguse süsteemi printsiibid erinevates õigussüsteemides: kontinentaalne õigussüsteem, üldine õigussüsteem, rahvuslik koolkond, main categories, branches of law; õigusteaduse diferentseerumine: õigusharude alusel õigusteaduse harudeks + materiaalõiguse ja menetlusõiguse harudeks; õigusliku reguleerimise meetodid: autonoomsed, autoritaarsed; õigusharud: riigiõigus, haldusõigus (administratiivõigus), haldusprotsess ja haldusvastutus, finantsõigus, kriminaalõigus, kriminaalmenetlus (kriminaalprotsess), tsiviilõigus ehk eraõigus (Eesti tsiviilõiguse doktriin, tsiviilõiguse üldosa, perekonnaõiguse haru, pärimisõiguse haru, võlaõiguse haru, asjaõiguse haru, avalik teenistus , tööõigus, maaõigus), tsiviilkohtumenetlus (tsiviilprotsess), rahvusvaheline õigus; õigusaktide süstematiseerimine: inkorporeerimine, kodifitseerimine. 81
TEEMA V. ÕIGUSAKTIDE TÕLGENDAMINE § 1. TÕLGENDAMISE MÕISTE
Õigusaktide tõlgendamine on teqevus, millega selgitatakse välja õigusnormi teqelik sisu (mõte).
Tõlgendamise eriline vajadus tuleneb sellest, et õigusnormid avaldatakse keerukas vormis ja nad reguleerivad väga mitmesuguseid elualasid (-valdkondi). Samas tuleb ühte normi leida mitte üksnes mitmest sättest (paragrahvist) vaid ka mitmest normatiivaktist (nt viitavate õigusnormide juhul). Tõlgendamisel peab teadma, et õigusaktides kasutatakse spetsiaalseid juriidilisi termineid ehk mõisteid, mis erinevad tavalisest keelepruugist. Õigusakti keel on spetsiifiline formaliseeritud keel, kus igal mõistel on talle omane juriidiliselt eriline ja kindel tähendus (vt otsene tahtlus teema II § 3 p 2). Tõlgendamisel kasutatakse spetsiifilisi viise ja võtteid, mis kõik peavad rajanema üksnes legaalsuse põhimõttel - st tõlgendada tohib üksnes reaalseid positiivse õiguse õigusakte. On ka erand - prantsuse juriidiline koolkond tunnistab võimalust tõlgendada ka õigusaktiväliseid allikaid.
§ 2. TÕLGENDAMISE VIISID JA VÕTTED
Tõlgendamine liigitatakse:
1) tõlgendusvõtete järgi: - grammatiline ehk filoloogiline ehk keeleline; - loogiline (sh teleoloogiline ehk eesmärgipärane tõlgendamine); - süstemaatiline; - ajalooline.
2) tõlgendamise ulatuse järgi: - sõnasõnaline ehk adekvaatne, - kitsendav või laiendav ;
P.1. Grammatiline tõlgendamine
Normatiivaktide grammatiline (filoloogiline; keeleteaduslik) tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Ühel sõnal võib sageli olla mitu tähendust, mis teksti mõistmist raskendavad. Appi tuleb võtta mitte ainult vastava keele seletavad sõnaraamatud, vaid ka eri teadusharude sõnastikud, võõrsõnade ja isegi võõrkeelte sõnaraamatud, entsüklopeediad. Veel keerulisem on lausete grammatiline analüüs (süntaksi probleemid).
Grammatiline tõlgendamine hõlmab: 1) leksikaalse tõlgendamise - see haru uurib üksikute sõnade (terminite) või mõnest sõnast (terminist) koosnevate fraaside tähendust; 2) puhtgrammatilise kitsamas tähenduses - see haru uurib sõnade ning fraaside vahelisi süntaktilisi seoseid.
Individuaalsete käskude ja keeldude puhul tuleb arvestada, et sageli selliseid käske kirjalikult ei vormistata. Mõnikord ei avaldata neid isegi sõnalisel kujul - nad tehakse teatavaks 82
märkide ja liigutustega. Eriti sageli esineb seda sõjaväes ning autotranspordis liikluse reguleerimisel. Suure tähtsusega on tõlgendamisel juriidiliste terminite tundmine . Väga sageli kasutatakse juriidilises kirjanduses ja normatiivaktides termineid, mis esinevad ka muude elualade nähtuste tähistamisel, kuid teataval määral erinevas tähenduses. Näiteks sõnal kuritegu on tavalises keelepruugis palju laiem tähendus kui kriminaalkoodeksis. Seetõttu tulebki esitada kuriteo legaaldefinitsioon. Termin üleastumine ei tähenda juriidilises kirjanduses ja kriminaalkoodeksis mitte mingist esemest või takistusest üleastumist, vaid õigusnormi rikkumist, mida ei loeta kuriteoks. Seega tuleb piiritleda: 1) keele üldmõisted; 2) juriidilised erimõisted.
Tihti piiritletakse omaette tõlgendamise võttena juriidilise tõlgendamise võtet. Viimast aga ei saa lahutada grammatilise, osalt ka loogilise tõlgendamise võtetest. Erinevalt üldisest keelepruugist ja lauseehitusest esinevad normatiivaktides erilaadsed lausekonstruktsioonid. Kuritegude puhul on vaja ju kiiresti kindlaks teha, kes on kuriteo subjekt, milline on kuriteo objektiivne ja subjektiivne külg (süü), milline on kuriteo objekt. Neile nõuetele peab vastama vastavate paragrahvide ja arutluste konstruktsioon. Siin on tegemist üldisele keelepruugile mõneti vastanduva eriti ratsionaalse lausekonstruktsiooniga.
P.2. Loogiline, sh teleoloogiline tõlgendamine
P.2.1. Loogiline tõlgendamine
Loogiline tõlgendamine on selline tõlgendusviis, kus normatiivakti sisu kindlaksmääramisel kasutatakse formaalloogika reegleid.
Loogilist tõlgendamist on nimetatud veel: 1) õigusteaduslikuks; 2) teleoloogiliseks.
Loogilise tõlgenduse eesmärgiks on õigusakti või õigusnormi mõistliku eesmärgi (ratio legis) väljaselgitamine. Kui näiteks ilmneb, et kaks käsku on teineteisega täiesti vastuolulised ja mõlemaid üheaegselt täita on võimatu, siis tuleb loogiliselt järeldada, et hilisem käsk annulleerib varasema. Seda reeglit pole tarviski seadusandlikult sõnaselgelt väljendada. Kui tapmise eest karistatakse, siis tuleb loogiliselt järeldada, et sellega on ühtlasi ka tapmine keelatud. Kui kahest võimalikust käsu tõlgendamise variandist on esimene eesmärgitu, teine aga ühiskonnale kasulik, tuleb eelistada viimast lahendust . Sellistel juhtudel räägitakse argumentum a contrario'st. Miks on võimalik õigusnorme ning -akte loogiliselt tõlgendada? Sellepärast, et õigusnormid rajanevad süllogismidele. Näide: kõiki kurjategijaid karistatakse X on kur jategija_____________ X kuulub karistamisele --------- ehk: S on P M on S M on P } = keskajal kasutatud loogiline konstruktsioon figuur I, modus I ( Barbara ) 83
Loogilise tõlgenduse otsustus- ning argumenteerimisprotsessi raames tuginetakse suletud süsteemi ja seotud lahendi ideele, mis tähendab, et õiguslikku järelmit peab olema võimalik tuletada loogiliste mõtlemisoperatsioonide (nt süllogism ning deduktiivne otsustus; variaablus; induktsioon ning deduktsioon ) abil. Ehkki suletud süsteemi ja seotud lahendi õpetuse suhtes on esitatud tugevat kriitikat, diskuteeritakse tänini ikkagi sellest, mil määral õiguslik mõtlemine sisaldab loogilis-deduktiivset alget. Loogilise tõlgenduse puhul tehakse vahet: 1) lihtsa ehk analüütilise 2) ning keerulise ehk sünteetilise tõlgenduse vahel.
Sünteetiline tõlgendamine jaguneb kaheks üldtunnustatud liigiks : 1) süstemaatiline; 2) ajalooline.
P.2.2. Teleoloogiline tõlgendamine
Õigustloovates aktides sisalduvad poliitilised otsustused (vt õiguse allikas materiaalses mõttes!). Selle tõlgendusvõtte abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi (kr: telos ) alusel. Õigusakti objekt ja eesmärk kajastuvad eelkõige tema preambulas ja nn printsiipides (vrdl nt PS preambula ja §-d 1, 3 jt : riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele; kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas; riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel).
Siduvateks printsiipideks on Eesti põhiseaduses: 1) demokraatia printsiip; 2) vabariikluse printsiip; 3) unitaarriikluse printsiip; 4) legaalsuse printsiip; 5) egaalsuse printsiip; 6) võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiip; 7) sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi printsiip.
Erinevalt ajaloolisest tõlgendamisest mõistab teleoloogiline tõlgendamine mitte niivõrd seda, mida õigusakti vastuvõtmise või andmise ajal mõeldi, vaid õigusakti või selle sätte momendil esinevat tähendust ja eesmärki. Praktikas tähendab see, et ei tohi vastu võtta või rakendada õigusakte, mis meie põhiseaduse kohaselt on ülalmainitud põhimõtteid või printsiipe eiravad. P.3. Süstemaatiline tõlgendamine Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse ühe õigusnormi sisu kindlakstegemisel mitte ainult ühte normatiivakti või selle osa, vaid ka teisi normatiivakte. Mitmed terminid, täpsustused jne, mis leiavad täieliku määratluse ainult ühes normatiivaktis, esinevad samas ka paljudes teistes normatiivaktides. Normatiivaktis on näiteks sätestatud isikud, kes mingisuguseks käitumiseks on kohustatud või õigustatud. Võib arus saada, et kohustatuks või õigustatuks on iga inimene vanusele vaatamata. Normatiivaktide ruumi kokkuhoiu eesmärgil ei märgita aga mitte igas normatiivaktis, missuguse vanusega inimesi kohustatakse. Näiteks ühes neist - kriminaalkoodeksis - määratakse kindlaks, missugusest vanusest alates kohaldatakse karistust. Kaitseväeteenistuse kohustus kehtib ainult seaduses kindlaksmääratud vanusega ning soost isikute suhtes (18 aastat;mehed). Välismaalaste kohta kehtivad erieeskirjad selles mõttes, et teatavad õigusnormid nende kohta ei kehti, kuna teiselt poolt kehtivad nende kohta niisugused normid, mis ei kehti oma maa kodanike kohta. Seadusandlik praktika tunneb peale üldiste õigusnormide või -aktide (lex generalis) veel spetsiaalseid õigusnorme või -akte ehk lex specialis (nt maksukorralduse seadus üldaktina, 84
millega peavad olema kooskõlas kõik üksikuid maksusid reguleerivad seadused). Kui üldist õigusnormi või -akti omakorda muudetakse, jääb erinorm või -seadus ometi jõusse põhimõttel, et üldine eeskiri spetsiaalset ei tühista kui üldises ei ole sätestatud teisiti.
Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse teatud gradatsiooni õigusnormide seoste uurimisel kas: 1) õigusakti ühe ja sama jao või erinevate jagude piires; 2) õigusakti ühe ja sama peatüki või erinevate peatükkide piires; 3) eri õigusaktide või seadustike (koodeksite) vahel; 4) eri õigusjõuga õigusaktide vahel; 5) eri õigusharude eri õigusaktide vahel jms kombinatsioonid.
P.4. Ajalooline tõlgendamine
Ajalooline tõlgendamine selgitab välja normatiivakti väljaandmise ajal olnud tingimused, olukorrad ja põhjused, mis tingisid normatiivakti väljaandmise.
Normatiivakti loomise ajalugu vaadeldakse koos muude ajalooliste seikadega. Eriti tuleb arvesse võtta seda, et elutingimuste muutumisel muutub ka mõnede terminite sisu. Niisuguste terminite nagu oluline kahju, solvamine , huligaanne käitumine, antisanitaarne olukord jt sisu muutub rahva elatustaseme ning moraalsete ja kultuuriliste tõekspidamiste muutumisega.
Ajaloolise tõlgendamise raames uuritakse: 1) miks see õigusakt või -norm vastu võeti (tema reguleerimise objekt ning subjektid); 2) selle õigusakti või -normi vastu võtnud subjekti ajaloolist iseloomu (nt võimude lahususe ning põhiseadusliku käsitluse kriteeriumide alusel); 3) millistes ajaloolistes tingimustes see õigusakt või -norm vastu võeti (kas pädeva subjekti poolt suveräänselt või võõra surve tingimustes; kas promulgeerimisreeglitega kooskõlas või erandlikus korras; millises ajaloolises formatsioonis jne); 4) millised normitehnilised reeglid kehtisid uuritava õigusakti või -normi vastuvõtmise ja kõigi järgnevate muutmiste või tühistamise ajal ning kuidas ja millele tuginedes seejuures uuritav õigusakt või -norm konstrueeriti, tema iseloomulikud normitehnilised tunnused; 5) kas uuritava õigusakti või -normi väljaandmise ajal ei olnud näiteks mõne üksik- või fraseoloogilise termini tähendus selle tänapäevasest tähendusest erinev, kuidas on konkreetselt muutunud ajas üldtähendused ning juriidilised eritähendused (vastavuste järjepideva genealoogia koostamine); 6) milline on uuritava õigusakti või -normi suhe enne ja pärast teda kehtinud teiste seonduvate õigusaktide või -normidega (õiguse allika probleem) - siin kasutatakse ajaloolise tõlgenduse võttena uuritava õigusakti (-normi) ning nende õigusaktide (-normide) vastandamist, mida uuritav õigusakt tühistas; 7) milline oli uuritava õigusakti või -normi sisu sättes ja mõttes omas ajas (sellega seoses uuritakse ka ajaloolisi kommentaare ning kohtupraktikat!); 8) kas ning kuidas muutusid ühiskonnas faktilised õigussuhted ja kas uuritav õigusakt (-norm) "püsis neil kannul"; 2) eriti pikka aega (st aastakümneid, prejudikatiivse õiguse aktide puhul isegi aastasadu ) kehtinud õigusaktide ning -normide puhul ka seda, kuidas muutus ja muutub nende mõistmine ühiskondliku õigusteadvuse tasandil igal vastaval ajajärgul (ajaloolis- kriitilise õigusliku hinnangu tasand selle ajaloolises geneesis uuritava õigusakti või -normi kohta). 85
Viimane juhtum on ajaloolisel tõlgendamisel delikaatseim ja raskeim lahendada, sest siin muutub antud kompleksne hinnang ise omaette eriliselt domineerivaks väärtuseks. Selline hinnang aga ei tohi kunagi väljuda tõlgenduse nõuete raamest ja hakata asendama uuritavat õigusakti või -normi, st kumuleerida uuritavat objekti. Viimase juhtumi teeb eriti keeruliseks asjaolu, et siin ei anta hinnangut mitte üksnes õigusaktile või normile, tema kehtivuse tähtajale, ajale ja ruumile ning subjektide ringile, vaid lisaks ka igal ajajärgul kehtinud õigusteadvusele ja õiguskultuurile. Sellise hinnagu andmisel peab olema eriti ettevaatlik seetõttu, et mida kaugemas minevikus õigusakt vastu võeti, seda lünklikumad ning vaieldavamad on meie teadmised (resp - allikad) ajas tagasi (kuni nn kirjutamata ajaloost alates nad peaaegu puuduvad ­ st andmeid annavad üksnes materiaalse kultuuri leiud). Ajalooline tõlgendus nagu igasugune muu tõlgendus, peab alati olema selgitus mõistmiseks, mitte aga ise uuritavat objekti asendav nähtus.
Kontinentaalses õigussüsteemis on eriti pärast Teist maailmasõda kinnistunud seisukoht, et ajaloolist tõlgendust rakendatakse eeskätt õigusakti preambula mahus või selle puudumisel õigusakti sisu ja eesmärki seletava normi(de) mahus, kui niisugused normid on sätestatud.
P.5. Tõlgendamine ulatuse järgi
Tõlgendamise ulatus võib olla erinevate aktide tõlgendamisel erinev. Tõlgendamise tulemusena võidakse öelda, et ühel juhul tõlgendus langeb tõesti ühte normatiivakti tekstiga, selle tähttähelise tähendusmahuga (adekvaatne ehk tähttäheline tõlgendus), teisel juhul võib tõlgendus olla kitsam akti sõnalisest väljendusmahust (kitsendav tõlgendus), kolmandal juhul võib tõlgendus olla laiem sõnalisest väljendusest (laiendav tõlgendus).
Viimase juhu näiteks võib tuua väljenduse, et kohtunikud alluvad ainult seadusele. Siin ei tule siiski arvestada mitte ainult seadusi, vaid ka põhiseadust (konstitutsiooni) ja seaduse alusel antud õigusakte, sest viimaste loomine on toimunud seaduste alusel ja nende täitmiseks; määruse täitmisega me täidame ühtaegu ka seadusi. Seaduse mõiste alla mahub teoreetiliselt ka fundamentaalseadusena konstitutsioon. See nähtub kasvõi sellest, et konstitutsiooni tähistatakse ka terminiga "põhiseadus". Seaduses, mis käsitleb näiteks gümnaasiumide korraldust, esineb termin "õpilane". Ei ole kahtlust, et siin mõeldakse selle all gümnaasiumiõpilast, mitte aga tema õpetajat, kes samal ajal on mõne teise kooli, näiteks keeltekooli või täiendõppe kursuse õpilane. Siin tuleb terminit õpilane kitsendavalt tõlgendada.
Tinglikult võime kitsendavast ja laiendavast tõlgendamisest rääkida ka üksikute normatiivaktide või nende osade tõlgendamisel. Ühe paragrahvi teksti tõlgendamisel on vaja arvesse võtta ka mõne teise paragrahvi teksti, mis eelmise mõtet kitsendab või laiendab . Väga sageli annavad normatiivakti vastavad paragrahvid teatavale terminile teistsuguse sisu, kui sellel on tavaliselt. Tavalises keelepruugis on raske niisugust vahet teha. Peale teiste normatiivaktide või nende osade tuleb tõlgendamisel arvestada ka keeleteaduse seisukohti, mis leiavad väljenduse seletavates sõnastikes - seda keele üldmõiste ja juriidilise erimõiste vastandliku või ühtiva suhtena.
Seaduslikkuse rikkumisena tuleb kvalifitseerida neid "tõlgendusi", mis ei arvesta ei normatiivaktides endis ega üldises keelepruugis juurdunud kindlaid põhimõtteid, loogikat, vaid laiendavad või kitsendavad normatiivakti sisu sellisest, et tulemusena moonutub normatiivaktis väljendatud õigusnorm. 86
§ 3. TÕLGENDAMISE LIIGID JURIIDILISE TÄHENDUSE ALUSEL
Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel:
1) ametlik ehk ofitsiaalne - jaguneb omakorda: - normatiivne (andja on pädev riigi- või omavalitsusorgan, reeglina akti väljaandja), - kasuaalne (selleks on kohus, mistõttu seda nimetatakse ka kohtulikuks tõlgen- damiseks), 2) mitteametlik ehk mitteofitsiaalne (õigusnormi sisu selgitamine kirjalikult või suuliselt, millel pole juriidiliselt siduvat tähendust (nt Riigikogu liikme arvamus, teadlase või poliitiku kommentaar jne).
Kirjanduses väidetakse väga sageli, et tõlgendused või vastavalt tõlgendusaktid on kas normatiivsed või kasuaalsed.
Normatiivse tõlgendusakti kohta väidetakse, et sellega ei looda uut iseseisvat õigusnormi, kuid selles on sätteid, mis täpsustavad ja konkretiseerivad tõlgendatava akti norme. Täpsustamine ja konkretiseerimine on tegelikult väheses ulatuses juba normi osaline muutmine, normilooming. Tõlgendamise mõistest tuleneb see, et selgitatakse kehtivaid õigusnorme, kuid ei lisata neile midagi juurde ega võeta ära. Seega ei ole termin normatiivne tõlgendamine korrektne ja tema kasutamine on eksitav.
Kasuaalsete tõlgenduste ulatus on kitsas - siin selgitatakse vaid konkreetse juhu juriidilist kvalifitseerimist vastavate õigusnormide alusel. Tavaliselt on küll kasuaalse tõlgendamise subjektiks kohus, ehkki eriti kontinentaalõiguse süsteemis võivad kasuaalse tõlgendamise pädevateks subjektideks olla ka teised õiguskaitseorganid või teatud, seaduses sätestatud juhtudel ka muud, täidesaatva riigivõimu organid. Riigikohtu kasuaalsed tõlgendused sättest ja mõttest leiduvad kohtuotsuse motiveerivas osas õigusliku motivatsioonina.
Tõlgendusaktid jagatakse kahte liiki: 1) ametlikud tõlgendused, mis on kohustuslikud 2) mitteametlikud, millel ei ole kohustuslikku (juriidiliselt siduvat) iseloomu, kuid mida arvestatakse nende teadusliku ning professionaalse argumenteerituse tõttu.
Tõlgenduse normatiivset või kohustuslikku iseloomu põhjendatakse sellega, et tõlgendamise järgimine on kohustuslik, tõlgendus loob juurde uudsuse elemendi ja tõlgendamisel on ühiseid jooni õigusloominguga. Erinevus olevat see, et tõlgendus ei eksisteerivat iseseisvalt, vaid koos tõlgendatava normiga ja et nende kehtivus lõpeb korraga. Tuleb aga märkida, et ka õigusnormi osaliselt muutev uus norm on samasuguse iseloomuga (st sisuliselt toimus siis ikkagi laiendav või kitsendav tõlgendamine).
Praktikas esineb juhtusid, kus isegi üks ja sama organ annab ühe ja sama normatiivakti kohta eri aegadel erinevaid tõlgendusi. Siin on vaieldamatult selge, et ainult üks neist erinevatest tõlgendustest võib olla õige. Kuid ei ole välistatud ka võimalus, et kõik erinevad tõlgendused olid väärad. Kui ebaõige tõlgendusega siiski arvestati, siis muutis vastav tõlgendaja vähemalt osaliselt vastavat normi õigusevastaselt.
Kui ebaõige tõlgenduse tõttu luuakse õigusevastaselt mõni juriidiline akt, siis on: 1) selle tähendus tühine, mis kedagi ei kohusta ega õigusta, või 3) vaieldav, mille tühistamist võib teatava tähtaja jooksul taotleda. 87
Mis puutub ametlike tõlgenduste kohustuslikkusesse, siis ei ole teoreetiliselt õige väita, et tõlgendus loob uue kohustuse, mida varem ei eksisteerinud. Kui tõlgendust lugeda uue kohustuse loomiseks, siis tuleb küsida, kas see kohustus on: 1) üldist laadi ­ st, on ta uus norm (õigustloova akti reguleerimise objekt) või 2) on see individuaalse kohustuse loomine, s.o individuaalse õigusliku eeskirja loomine (õigustrakendava akti reguleerimise objekt).
Tõlgendusakt, kaasa arvatud ametlik tõlgendusakt, sisaldab endas vaid deklaratiivset avaldust , mis uut käsku ega keeldu ei loo, vaid konstateerib juba varem loodud õigusnormi või indviduaalse õigusliku ettekirjutuse eksisteerimist. Tõlgenduse ülesanne on kindlaks teha, millist õigusnormi sisaldab normatiivakt, mis on õigusnormi tegelik (objektiivne) sisu. Arusaamised sellest võivad aga eri inimestel olla erinevad. See oleneb inimeste teadlikkuse tasemest. Tegelikus elus tuleb seepärast luua teatav seaduse täitmist tagav kord, sest muidu otsustab igaüks ise, kas ta õigusnorme täidab või mitte.
Igas riigis on inimeste poolt õiguslike kohustuste rikkumine fikseeritud õigusnormides juriidiliste faktidena, mille ilmnemisel vastavatel riigiorganitel on kohustus neid õiguserikkujaid karistada. Toimunud juriidilist fakti hindab õiguse realiseerija toimepandud teo tehiolude alusel, milledeks on: 1) ümbritsevas maailmas tajutavad nähtused; 2) inimese välised ning tajutavad käitumisaktid; 3) inimese käitumise sisemise motivatsiooni aluseks olevad hoiakud (eksitus; hea tahe; otsene tahtlus; kaudne tahtlus; hooletus jne).
Viimaste üle võib suurema või väiksema tõenäosusega otsustada ikkagi sooritatud väliste käitumisaktide põhjal. Relevantsed tehiolud ei ole seega tõlgendajale kindlalt tajutavad - vrdl vastupidine juhtum, st reaalsete loodusnähtuste tajumine loodusteadlase poolt. Juriidiline fakt kõigi tehiolude kogumis rekonstrueeritakse abstraktsioonina tõlgendaja teadvuses ning võrreldakse õigusnormi formaalse koosseisuga, mis omalaadse mudelina luuakse samuti tõlgendaja teadvuses tõlgendatud ja mõistetud (aru saadud) õigusnormi põhjal. Tõlgendatud õigusnormi ning tõlgendatud juriidilise fakti vahel peab olema veel üks määrav side - kausaalne seos - seda nii reaalselt kui ka eeldusena vastava õigusnormi koosseisulises mudelis . Seejuures on tõde siin nii suhteline kui ka tõenäoline ning paratamatult subjektiivne - ta on selline nagu teda näeb õiguse tõlgendaja ning realiseerija. Selline skeem kehtib suhetepaaris õiguse rakendaja normi adressaat. Riigiorganite süsteem kindlustab tõlgendamise ühtsuse, see saavutatakse aga samuti tema isikulise koosseisu (riigi-, aga oma süsteemis ka omavalitsusteenistujate korpuse) kõrge moraalse taseme ja professionaalse juriidilise kultuuriga , eriti selle kõrgemates lülides.
Sama siht saavutatakse veel sellega, et kõrgemalseisvatele organitele antakse õigus tühistada kas omal algatusel või kellegi kaebuse või muu algatuse põhjal nendele alluvate organite õigusvastaseid akte. Eriti olulised on seejuures kõrgemalseisva kohtu kassatsiooniotsused madalama astme kohtu lahendite suhtes. Sarnane olustik toimib subordineeritud organite otsustuste hierarhias. Oluline tähtsus ühtse tõlgendamise kindlustamisel on veel mitmesugustel kontrolli teostavatel organitel, eriti neil, kellel on lisaks muule pädevusele õigust nende arvates normatiivakti valesti tõlgendanud isikuid ka karistada. Teatav osa ühtse tõlgendamise kindlustamisel on justiitsministeeriumidel, kes annavad välja mitmesuguseid normatiivaktide kogumikke, mis on sageli varustatud vastavate kommentaaridega ja märgetega selle kohta, et normatiivakti teatavad osad on tühistatud või muudetud hilisemate normatiivaktidega. 88
Tõlgendamise vormistamine: tõlgendus tehakse teatavaks kas suuliselt (eriti individuaalsete aktide korral) või kirjalikult.
Doktrinäärseks tõlgendamiseks nimetatakse teadlaste poolt individuaalselt või kollektiivselt antud normatiivaktide tõlgendust. Teadlastel pole otseseid võimalusi kaasa aidata oma tõlgenduse praktikasse rakendamisele, sest neile ei ole antud õigusvastase normatiivakti tühistamise, tõlgendaja karistamise, töölt vabastamise ega kontrollimise õigust. Doktrinäärsel tõlgendamisel on aga väga suur veenev jõud riigiaparaadi töötajatele, eriti siis, kui tõlgendajad on tunnustatud teadlased, kes on veenvalt oma seisukohti põhjendanud, avaldanud sellekohaseid artikleid juhtivates juriidilistes ajakirjades ja raamatutes või teinud oma seisukohad teatavaks teaduslikel konverentsidel, kus need on leidnud üldist heakskiitmist ka juhtivate praktikute poolt.
§ 4. Tõlgendamise tähendus erinevates suurtes õigussüsteemides
Tõlgendamise põhimõttelise funktsiooni osas ei ole kontinentaalses ega ka anglo-ameerika ehk üldises õigussüsteemis vahet - tõlgendamise ülesanne ja eesmärk on selgitada õigusnormi tõeline ja ammendav sisu. Erisused saavad alguse aga sellelt pinnalt, et: 1) anglo-ameerika õigussüsteemi prejudikatiivne ning kontinentaalse õigussüsteemi abstraheeritud ja rangelt normitehniliste nõuete kohaselt sätestatud õigusnorm on kaks täiesti erinevat nähtust; 2) mõlemad õigussüsteemid tunnistavad sisuliselt ühtemoodi kohtuvõimu õigust kasuaalsele tõlgendamisele, kuid anglo-ameerika süsteemis ongi kohtud pea jagamatult ainsad õiguse ametlikud tõlgendajad, kontinentaalses õigussüsteemis võib olla aga üsna palju institutsioone, kellel on samuti see ametlik õigus (vt eelmises paragrahvis).
Ülalpool käsitlesime tõlgendamise viise ja võtteid, mida kasutatakse eeskätt kontinentaalse õigussüsteemi normide analüüsiks. Nad on rakendatavad ka prejudikatiivsete normide puhul. Kuid peale selle on anglo-ameerika õigussüsteemis kohtutel spetsiifilisemaks probleemiks: 1) õige ratio decidendi või obiter dictum'i leidmine; 2) õige relatsiooni leidmine; 3) diskretsiooni välistamine - näiteks juhtudeks, mil norme või seadust ei ole, on USA kohtud välja töötanud oma reeglite süsteemi, mille alusel nad keelduvad kohtuasju menetlusse võtmast - seda nimetatakse judicial gatekeeping; 4) kontroverside lahendamine - kui kehtiva õiguse alusel seda teha ei saa (on absoluutne lünk), siis algatatakse vastav protseduur lünga likvideerimiseks - nt saadetakse lünk reguleerimiseks pädevale subjektile ( presidendile või Kongressile); 5) kohtuasja poliitilisuse lahendamine - see on poliitilise küsimuse doktriin.
Poliitilise küsimuse doktriin ( political question doctrine) tähendab seda, et kui kohus leiab: algatatud kohtuasja lahendamine võrdub poliitilise probleemi lahendamisega, siis võib ta keelduda seda menetlusse võtmast, viidates üksnes õiguslike probleemide lahendmise kohustusele. Samas teatud juhtudel, milleks on poliitilise asja eriline ühiskondlik kõlapind ­ nt abordiprobleem, diskriminatsiooni tõkestamine, samuti ka Watergate-tüüpi kaasused , võib kohus tunnistada selle just expressis verbis poliitiliseks asjaks, mida tuleb sellisel juhul kohtulikul teel lahendada, et õigus ja õiglus võidaksid. Sellist kohtu poolset suva, kord võtta poliitilise maiguga kaasusi lahendada, kord mitte on USA õiguskirjanduseski hinnatud kui juhtumeid, mil kohtul on mugav teha kaasuste seast endale meeldivaid valikuid ( Calvi ja Coleman , 92). *** Uueks suunaks pärast Teist maailmasõda on olnud õigusrealistide mõtteviisi mõju 89
tugevnemine kontinentaalse süsteemi riikides - realistid ei harrasta nn normatiivset mõtteviisi, vaid kinnitavad põhitähelepanu sellele, mis õiguslikus keskkonnas pidevalt on muutumas (st tendentsidele), uurivad kuidas rahvas suhtub kehtivasse õigusesse, mil määral on kohtute otsustused prognoositavad jne. Samas tuleb tähelepanu juhtida tendentsile, et eriti käesoleva sajandi 60-ndatest ja 70- ndatest aastatest alates on mõlemad eespool käsitletud suured õigussüsteemid hakanud teineteist märgatavalt aktiivsemalt vastastikku mõjutama.
§ 5. Lüngad ning vastuolud (normikollisioonid) õiguses
P.1. Lüngad õiguses
Väga paljusid elunähtusi ei ole riigi poolt õigusnormidega reguleeritud. Mitte igasugusel juhul ei käsi ega keela riik kodanikele ning teistele isikutele teatavat käitumist ega kaitse neid ka sel korral, kui teised ei lase vastavaid tegusid sooritada. Teatud juhtudel võib seda olukorda normaalseks pidada, teistel aga mitte.Üldiselt ei ole niisugustel juhtudel alust rääkida kehtiva õiguse lünkadest.
Kehtiva õiguse lünkade all mõistame neid juhtusid, kus seadusandlus küll reguleerib õigusnormidega vastavat elunähet või ühiskondlikku suhet, kuid ebapiisavalt. Sellisel juhul on riigiorganid või kodanikud kohustatud või õigustatud vastava küsimuse mingil viisil siiski lahendama , kuigi näiteks kehtivast õigusest ei selgu, millisel. Niisugune olukord on loomulikult ebanormaalne ja tuleb seetõttu lahendada õigusnormide täiendamise teel. Kuni aga olukorda uute normide loomise ja täpsustava reguleerimisega ei lahendata, tuleb olemasolevat , ehkki puudulikult sisustatud õigusnormi või -akti täita.
Lünk õiguses tähendab, et seaduseandja ei ole suutnud realiseerida nn suletud õigussüsteemi ja seotud lahendi ideed ­ st, ta ei ole suutnud ette näha kõiki (või piisavat hulka) tüüpilisi juhtumeid ühiskonnas.
Lünkasid võib liigitada järgmiselt (Makkonen, 122):
A. 1) ilmne lünk - elementaarselt kohe ning erineva tõlgendamise võimaluseta avastatav (tuvastatav); 2) varjatud lünk - ilmneb alles pärast kõigi või piisava kogumi tõlgendusvõtete kasutamist ning vastava analüüsi lõpuleviimist;
B. 1) ehtne lünk - kui õigussüsteemis, -harus, -aktis või -normis regulatiivses toimes on tõesti milleski regulatiivne toime täiesti puudu (olemata); 2) näiline lünk - õigusnormi regulatiivne puudulikkus (normitehniline praak) võimaldab erinevat, sh väära tõlgendamist, mis viib kokkuvõttes õigusnormi või -akti sätte ja mõttega vastupidisele järelmile;
C. 1) primaarne lünk - õigussüsteemis, -harus, -aktis või -normis oli lünk selle vastuvõtmisest (loomisest) alates;
3) sekundaarne lünk - õigussüsteemis, -harus, -aktis või -normis kujuneb lünk järgneva läbimõtlematu muutmise või tühistamise tagajärjel (nt läbimõtlematud osalised muutmised või täiendamised, mille puhul ei analüüsitud kõiki tekkivaid või kaduvaid regulatiivseid seoseid - siin võib tulemuseks tekkida kas täielik sekundaarne lünk või näiline lünk); 90
D. 1) lünk õigusnormis või -aktis - normitehniliste puuduste tõttu selle õigusakti või - normi regulatiivses toimes lüngad; 2) lünk õigussüsteemis - õigussuhet, mille reguleerimise järele on vajadus, sest ta praktikas juba vaikselt eksisteerib, ei olegi kunagi varem õigusega reguleeritud.
Lünkade ületamise põhiliste viisidena võib nimetada: 1) lahendamise hülgamine - menetluse lõpetamine ning konstateerimine, et õiguses reguleeritud koosseisuline vastav tegu puudub, sest puudub üldse reguleeriv õigusnorm selle juhtumi kohta; 2) õiguse analoogia rakendamine - st ei ole sooritatud küll sellist tegu, mis vastaks konkreetse õigusnormi koosseisule, kuid see-eest kohaldatakse osundatud koosseisu sellele reguleerimata juhule kui analoogile (sarnasele, lähedasele juhule).
Seaduse analoogia tähendab kohaldada teatud juhu reguleerimisel norme, mis reguleerivad analoogilisi, sarnaseid aluseid, juhtusid, korda, õigussuhteid või nähtusi. Õiguse analoogia kohaldamine toimub seadusandluse üldiste põhimõtete kohaselt (vt: TsÜS §-d 2 ja 4).
Millal saab kohaldada õiguse analoogiat ning millal mitte - see on juristide-praktikte jaoks raske probleem. Õigusteadus on õiguse analoogia rakendamiseks aegade vältel küll mõningad põhimõtted läbi töötanud, kuid need ei ole igasuguse juhtumi jaoks alati tarvitatavad nn universaalsed retseptid . Pigem on tegemist levinumate soovitustega.
Seaduse ja õiguse analoogiat ei saa kasutada siis, kui teatavat nähtust pole üldse reguleeritud. Seadus võib analoogia keeldu ka sõnaselgelt väljendada, keelates näiteks analoogia kasutamise kriminaalõiguses, sest õiguse analoogia rakendamise puhul ei rakendu kriminaalõiguslik printsiip nulla poena sine lege . Selline keelav paragrahv ei sisalda aga praktiliselt rakendusnormi, mis praktikut hädast välja aitaks. Ka ilma sellise paragrahvita ei tohi kohus kedagi karistada teo eest, mida pole seaduses karistatavaks tunnistatud, kuigi tegu on mõne karistatava teoga sarnane. Teiselt poolt võidakse seaduse alusel analoogiat siiski rakendada juhul, kui kriminaalkoodeksis on säte, et kriminaalkorras karistada võib tegude eest, mis on analoogilised tegudele, mille kuriteokoosseisud on kriminaalkoodeksis otseselt olemas. Äärmiseks näiteks võiks olla säte, et iga kahjuliku teo eest tuleb süüdlast karistada.
Seaduse analoogia näiteks võib tuua mingi riigiorgani kohustuse lahendada teatav küsimus õigustrakendava aktiga, kusjuures pole otseselt ette nähtud, kas see akt tuleb vormistada kirjalikult või mitte. Võttes arvesse seda, et: 1) paljude vähemtähtsate korralduste puhul on kirjalik vormistamine ette nähtud, 2) valiku puhul tuleb eelistada seda lahendust, mis riigi ja ühiskonna huvides kõige kasulikum, 3) kirjalik vormistamine välistab vaidlused, 4) praktikas on alati vastavad otsused kirjalikult vormistatud - tuleb järeldada, et teatavatel juhtudel on vaja korraldus vormistada siiski kirjalikult, ehkki seda sõnaselgelt pole väljendatud. Selline olukord tuleb arvesse näiteks siis, kui mingis eeskirjas on ette nähtud, et teatav organ peab ära hoidma vaidlused ja arusaamatused ning sellest kohustusest kohustatule sobival viisil teatama. Õigusteoreetilises kirjanduses on viidatud (Makkonen, 122) veel sellele, et: 1) õiguse analoogiat ei soovitata rakendada protsessuaalõiguse harude normistike lünkade puhul - see võib viia menetlusnormide stabiilsuse hävimisele, mis omakorda juhib suvaõiguse n.ö tagauksest sisse; 91
2) samuti ei soovitata õiguse analoogiat rakendada ei veksli- ega tsekiõiguse õigusaktides; 3) analoogia rakendamist peetakse kohatuks veel eriseaduste normistike lünkade puhul, kui tegemist võib olla ühiskonna intresside (ühiskonna kasu ehk üldise huvi) piiramisega analoogia kohaldamise järelmina; 4) küll aga soovitatakse õiguse analoogiat kohaldada sotsiaalõiguse suhete reguleerimisel.
P.2. Kollisioonid ehk vastuolud õiguses
Kollisioon tähendab, et ühte ja sama õigussuhet reguleerivad võrdselt kaks õigusnormi, mis samas kumbki välistavad vastastikku teineteist.
Kollisiooni puhul on reaalselt võimatu: 1) teha kindlaks normilooja tegelikku tahet; 2) rakendada mõlemat normi; 3) hüljata lahendamine ehk lõpetada menetlus alustatud teo osas.
Reaalse kollisiooni tunnused on järgmised: 1) tegemist on ühe ja sama normiadressaadiga; 2) tegemist on ühe ja sama õigussuhtega; 3) mõlemad vastuolus olevad normid on iseenesest täiel määral kohaldatavad.
Õiguse realiseerija (rakendaja) peab siin tegema kindlasti valiku, aga küsimus on - milliste kriteeriumide alusel? Kollisioonide lahendamise alustena tuntakse õigusteoorias järgmisi võimalusi: 1) õigussüsteemis (resp - mõnes teises õigusaktis või -normis) leiduvad õigusnormid, mis sätestavad kollisioonide lahendamise alused, juhud ja korra; 2) rakendatakse põhimõtet lex specialis derogat legi generali - eriseadus tühistab üldseaduse (või sama õigusjõuga muu eriakt tühistab üldakti) ; 3) rakendatakse põhimõtet lex posterior derogat legi priori - hilisem seadus tühistab varasema (või sama õigusjõuga hilisem õigusakt tühistab varasema); 4) rakendatakse põhimõtet lex superior derogat legi inferiori - õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga seadus või muu õigusakt tühistab madalama õigusjõuga akti (vt eespool nii õigusaktide hierarhia kui ka legislatiiv - ning eksekutiivaktide suhe); 5) kui ühtegi muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija oma juriidiliste mõtiskluste ning kaalutluste alusel (õiguslik motivatsioon) ja personaalse õigusteadvuse mõjul ühe kahest normist ning välistab nüüd ja järgnevalt alatiseks teise - kollisiooni jääva normi.
Tuleb rõhutada, et kollisiooniolustik ei ole kunagi sama, mis on lüngaolustik. Siin ei tohi normi realiseerija kunagi hüljata teo alustatud menetlust, vaid lihtsalt on kohustatud valiku langetama . Vastupidisel juhul tekitab ta desuetudo-tüüpi olustiku, mis kontinentaalõiguse süsteemis lahendatakase õigust realiseeriva isiku jaoks armutult ­ nt seda kvalifitseeritakse tegevusetusena juhul, mil ametiisik pidi sooritama tegevuse (st rakendama ühe kollisiooninormidest). Seega on siis ametiisik ise rikkunud tegevusetuse vormis kehtivat õigust ja teda tuleb karistada, mida ka tehakse. 92
TEEMA 5. PÕHIMÕISTED: õigusaktide tõlgendamine; tõlgendamise liigid - tõlgendusvõtete järgi: grammatiline (leksikaalne, puhtgrammatiline; keele üldmõisted, juriidilised erimõisted), loogiline (formaalloogiline, õigusteaduslik, süllogism, suletud süsteemi ja seotud lahendi idee, deduktiivne otsustus, variaablus, induktsioon; lihtne ehk analüütiline ning keeruline ehk sünteetiline, sh süstemaatiline,ajalooline); teleoloogiline(objekt ja eesmärk, telos, siduvad printsiibid); tõlgendamise liigid - tõlgendamise ulatuse järgi: sõnasõnaline ehk adekvaatne, kitsendav või laiendav; tõlgendamine juriidilise tähenduse alusel: ametlik ehk ofitsiaalne (normatiivne; kasuaalne), mitteametlik ehk mitteofitsiaalne (doktrinäärne), õiguslik motivatsioon; tõlgendusaktid: ametlikud, mitteametlikud; käitumisaktid, relevantsed tehiolud; õigusnormi formaalne koosseis; õigusnormi koosseisuline mudel; tõlgendamise tähendus erinevates suurtes õigussüsteemides: üldine suur õigussüsteem (õige ratio decidendi või obiter dictum'i leidmine; õige relatsiooni leidmine; diskretsiooni välistamine (vt judicial gatekeeping); kontroverside lahendamine; poliitilise küsimuse doktriin (political question doctrine); lüngad õiguses: ilmne ning varjatud, ehtne ning näiline, primaarne ning sekundaarne; lünk õigusnormis või -aktis ning lünk õigussüsteemis; lünkade ületamise viisid: lahendamise hülgamine, õiguse analoogia rakendamine (vt seaduse analoogia); menetlusnormide stabiilsus; suvaõigus (diskretsioon); ühiskonna intressid (ühiskonna huvi ehk kasu); kollisioon: reaalse kollisiooni tunnused (üks ja sama normiadressaat; üks ja sama õigussuhe; mõlemad normid kohaldatavad). 93
TEEMA VI. ÕIGUSE REALISEERIMINE § 1. Õiguse realiseerimise vormid
Õigusliku reguleerimise protsessis mitte ainult luuakse uut õigust ning muudetakse kehtivat, vaid ka realiseeritakse kehtivad õigusnormid, st viiakse ellu õigusnormi ettekirjutused õigussuhte subjektide tegevuse kaudu.
Õigus realiseerub kolmes vormis: 1) õiguse järgimine (täitmine), 2) õiguse kasutamine, 3) õiguse kohaldamine.
1.ÕIGUSE JÄRGIMINE ­ s.o subjektid allutavad oma käitumise kohustavate või keelavate õigusnormide ettekirjutustele. Seejuures on kohustavate normide puhul nõutav, et subjekt sooritaks aktiivse teo, aga keelavate normide puhul - hoiduks teost.
2.ÕIGUSE KASUTAMINE - st oma subjektiivsete õiguste realiseerimist, kus subjektid teostavad tegusid, mida lubavad (õigustavad) õigusnormid sisaldavad (nt valimisõiguse kasutamine).
NB! Kahe esimese õiguse realiseerimise vormi subjektiks võivad olla kõik õigussuhte subjektid.
3.ÕIGUSE KOHALDAMINE - so kompetentse (riigi-)organi või ametniku tegevuse kaudu õigusnormi ettekirjutuse realiseerimine konkreetsel juhul. Seda vormi kasutatakse siis, kui subjekt ei saa oma õigusi realiseerida ilma kompetentse riigiorgani või ametniku vastava tegevuseta (EV passi saamine; pensioni saamine; kohustuslikku kaitseväeteenistusse kutsumine jne) või kui on tegu õiguserikkumisega (õiguserikkuja karistamine; rikutud õiguse ennistamine ).
Õiguse kohaldamise (rakendamise) erinevused kahest esimesest õiguse realiseerimise vormist: 1) tegemist on pädevate organite spetsiaalse õigustrakendava tegevusega; 2) rakendamine seondub konkreetses asjas individuaalse ettekirjutuse andmisega ja/või toiminguga; 3) kompetentse organi otsustus tehakse ja vormistatakse kindlate protsessuaalsete normide alusel ning seadusega ettenähtud vormis (nt TsK normide kohaldamisel kohus järgib menetluses ning otsuse vormistamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid); 4) rakendamine väljendab riigivõimu tahet ­ st, et individuaalsed ettekirjutused on täitmiseks kohustuslikud ning tagatud võimaliku riikliku sunniga (nt kohtuotsus ja selle täitmisele pööramine).
§ 2. Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid)
Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid) koosnevad üksteisele ajaliselt järgnevatest toimingutest. 94
Staadiumid (etapid) on järgmised: 1) faktilise koosseisu analüüs: a) kõigi antud juhtumiga seotud asjaolude (tehiolude) objektiivne, täielik ja igakülgne uurimine, b) nende asjaolude (tehiolude) juriidilise iseloomu, so juriidiliste faktide tuvastamine , c)faktilise koosseisu määramine;
2) õigusnormi valik: a) tuleb leida õigusnorm, millele vastab I-s staadiumis fikseeritud faktiline koosseis, b) teha kindlaks valitud õigusnormi kehtivus, c) veenduda, et õigusakti tekst, milles valitud norm sisaldub on ametlik.
3) õigusnormi tõlgendamine (st õigusnormi sisu ja mõtte selgitamine): a) tõlgendamise võtete (grammatiline, loogiline, süstemaatiline, ajalooline) kasutamine kohaldaja poolt või ka vastavate õigusaktide kommentaaride, kohtupraktika jne kasutamine, konsulteerimine, b) laiendava või kitsendava tõlgendamise võimaluste väljaselgitamine (vastavate õigusaktide, nende kornmentaaride ja kohtuaktide uurimine);
4) otsuse vastuvõtmine: õiguse kohaldamine (rakendamise akti koostamine), mille obligatoorsed ja/või fakultatiivsed osad ning rekvisiidid nähakse ette spetsiaalsetes õigusaktides (nt kohtuotsuste puhul vastavates menetlusseadustikes).
Õiguse kohaldamise (rakendamise) akti osad ja põhilised obligatoorsed rekvisiidid: 1) sissejuhatav osa, kus näidatakse akti nimetus, organi nimi, akti andmise aeg, koht ning kellele akt on adresseeritud; 2) konstateeriv (kirjeldav) osa, kus esitatakse faktilised asjaolud, st fikseeritakse õiguse kohaldamise I-se staadiumi tulemused (teo faabula); 3) motiveeriv osa, kus antakse vastuvõetud otsuse faktiline ja juriidiline põhistatus, so milliste tõendite põhjal ning õigusnormide alusel otsus tehti. Motiveeriv osa hõlmab õiguse kohaldamise II ja III staadiumi toimingud ning just selles osas sisaldub õiguslik motivatsioon; 4) resolutiivosa, kus formuleeritakse vastuvõetud otsus ehk kohtulahend.
Tihti võime kohata üldistust selles, et konstateeriva ning motiveeriva osa kohta kasutatakse koondavat mõistet "motiveeriv" või "motivatsioon". Arvestagem, et sisuliselt jaotub motiveeriv osa siiski selgelt piiritletavaks konstateerivaks ning otseselt motivatsiooni sisaldavaks.
TEEMA 6. PÕHIMÕISTED: õiguse realiseerimine; õiguse realiseerimise vormid: järgimine, kasutamine, kohaldamine; õiguse kohaldamise staadiumid (etapid): faktilise koosseisu analüüs, õigusnormi valik, õigusnormi tõlgendamine, otsuse vastuvõtmine (õiguse kohaldamine); õiguse kohaldamise akti obligatoorsed rekvisiidid: sissejuhatav osa (sissejuhatus), konstateeriv osa (kirjeldus; faabula), motiveeriv osa, resolutiivosa (otsus; kohtulahend). 95
TEEMA VII. ÕIGUSERIKKUMINE JA JURIIDILINE VASTUTUS § 1. Õiguserikkumine
P.1. Õiguserikkumise mõiste
Õiguserikkumine on õigussuhte subjektide selline tegu (tegevus või tegevusetus), mis on vastuolus õigusnormides sätestatud keelatud, kohustatud või lubatud käitumisega ning millega kaasnes kahjulik tagajärg.
Inimeste käitumine, mis rajaneb õigusnormidele, siis on sellel õiguslik (juriidiline) tähendus. Õiguspärane on õigussuhte subjektide selline käitumine (tegu: tegevus või tegevusetus), mis on kooskõlas õigusnormidega; st õigussuhte subjektid on toiminud neile antud subjektiivsete õiguste ja pandud juriidiliste kohustuste raamides.
P.2. Õiguserikkumise tunnused
Õiguserikkumise tunnusteks on, et:
1) subjektil peab olema nii õigus- kui ka vastav teovõime, st kui pole õigussubjektsust, siis pole ka tegemist õiguserikkumisega; 2) õiguserikkumine peab olema toime pandud tegevuse või tegevusetuse vormis; 3) tegu peab olema reaalne sündmus, st nõutav on toimepandav tahtliku käitumise akt, mitte mõte, soov, veendumus või sündmus; 4) käitumise akt on vastupidine õigusnormis sätestatuga, st vastupidine õigusnormiga prognoositud käitumisele; 5) kahjuliku tagajärje saabumine, kusjuures tagajärg võib olla materiaalne (tagajärg saabub välismaailmas) või mittemateriaalne ehk formaalne - tagajärg pole nõutav. Kahju saaja võib olla juriidiline isik (nii avalik- kui ka eraõiguslik; territoriaalne korporatiivne ühik või poliitiline või majandus-organisatsioon) või füüsiline isik, sh ka õiguserikkuja ise (nt tuleohutuse eeskirjade eiramine tõi kaasa eiraja enda vara hävimise); 6) põhjuslik ehk kausaalne seos selle teo ja tema tagajärje vahel; 7) seadusega sätestatud korras tuvastatud süüline käitumine.
P.3. Õiguserikkumise liigid
Ühiskonnaohtlikkuse astme alusel liigitatakse õiguserikkumised:
1) kuriteod ehk deliktid , s.o õiguserikkumised, kus õigussuhte subjektid on oma käitumisega jätnud täitmata kriminaalõigusliku normi keelu või kohustuse, kuriteo legaaldefinitsioon vt KrK § 7 lg 1: kuritegu on käesolevas koodeksis ettenähtud kriminaalkorras karistatav tegu - tegevus või tegevusetus; 2) üleastumised, s.o õigusvastased teod (tegevus või tegevusetus), millega õigussuhte subjektid on rikkunud õigusnormi ettekirjutusi ja mis ei ole kuriteod. Üleastumised liigitatakse: - tsiviilüleastumised ehk tsiviilõiguserikkumised, - haldusüleastumised ehk haldusõigusrikkumised (administratiivõiguserikkumised), - distsiplinaarüleastumised ehk distsiplinaarõiguserikkumised.
§ 2. Juriidiline vastutus 96
P. 1. Juriidilise vastutuse mõiste
Juriidiline vastutus on õigusnormidega sätestatud ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu poolt seaduses sätestatud viisil, mis toob kaasa õiguserikkuja suhtes isikliku, samuti varalise või organisatsioonilise sanktsiooni kohaldamise.
Õigusnormide ettekirjutuste mittejärgimisel (eiramisel, rikkumisel) tekivad õigustkaitsvad õigussuhted, mille alusel ja raames kohaldatakse riiklikku sundi (sanktsiooni).
MÕISTETE SISU:
1) ühiskondlike suhete kaitsmine ­ s.o õiguserikkuja vastutuselevõtmine; 2) ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu poolt ­ s.o õigusemõistmise, haldus- või distsiplinaarmenetluse korras; 3) isikulise sanktsiooni kohaldamine ­ s.o vabadusekaotus, teatud õiguse kasutamise keeld; 4) varalise mõjutamise vahendi (varalise sanktsiooni) kohaldamine ­ s.o vara konfiskeerimine, kahju hüvitamine, rahatrahv; 5) organisatsioonilise mõjutamise vahendi (organisatsioonilise sanktsiooni) kohaldamine (nt organisatsioonist väljaheitmine - erakonna, korporatiivse organisatsiooni või nt aukohtu ettepaneku alusel kohaldab ülemus distsiplinaarkaristuse).
Üksiku õigussuhte subjekti (füüsilise või juriidilise isiku) seisukohalt on juriidiline vastutus riiklik garantii ja võimalus subjektiivsete õiguste kaitseks ning õigus nõuda riigivõimult abi juhul, kui kellegi poolt on rikutud õigustatud subjekti õigusi, sh keeldutud täitmast juriidilist kohustust.
Vaidluste lahendamine (kohtu- või halduskorras) ei pruugi alati kaasa tuua juriidilist vastutust, vaid selle tagajärjel võidakse fikseerida täpsemalt poolte õigusi ja kohustusi või neid ümber jaotada (muuta).
P.2. Juriidilise vastutuse tunnused
Juriidilise vastutuse tunnused on: 1) seos riikliku sunniga, s.o sanktsiooni kohaldamise vältimatus. Sanktsioonid võivad olla: a) õigusttaastavad, s.o suunatud tekkinud (tekitatud) kahju hüvitamisele või rikutud õiguse ennistamisele; b) karistavad (nt trahvid ), s.o õiguserikkuja suhtes kohaldatavad mõjutamisvahendid (NB! Sanktsioonina ei saa käsitada rekvireerimist, liiklemise keeldu teatud piir- kondades või kellaaegadel, ettevõtete ja asutuste sulgemist erakorralistes olukordades (loodusõnnetus, karantiin, epideemia jne);
2) aluseks on õiguserikkumine, s.o vastav juriidiline koosseis, kus subjekti väline käitumise akt ja tema tahe langevad kokku;
2) sunni rakendaja on seadusega määratud pädev organ või ametiisik, kelle pädevusse vastavat liiki juriidilise vastutuse kohaldamine kuulub (kuriteo puhul on juriidilise vastutuse kohaldaja alati kohus); 97
4) juriidilisele vastutusele võtmine sisaldab lisaks subjekti isiklike õiguste ja vabaduste piiramise, varaliste kohustuste panemise ning organisatsiooniliste sanktsioonidega ka moraalset sundi, s.o hukkamõistu. Viimane võib realiseeruda vastutusele võetud subjekti suhtes väga paljudes ühiskondlike suhete sfäärides tema ühiskondlikke, majanduslikke või isiklikke võimalusi piiravalt (nt salajase või avaliku varguse eest karistatud isiku võimalused töö leidmisel on praktikas piiratumad, sest vara kasutamise või käsutamise juurde teda hästi ei usaldata; samuti on tema kaasamine näiteks mõne erakonna tegevusse seotud riskiga sellele erakonnale, sest mõni teine erakond võib seda asjaolu kasutada antud erakonna maine kahjustamiseks avalikkuse ees (nt usaldatavuse ja moraali küsimustes jne ).
P.3. Juriidilise vastutuse alused. Õiguserikkumise koosseis ja õiguserikkumise kvalifitseerimine.
Juriidilise vastutuse aluseks on seaduses ettenähtud korras kindlaks tehtud (tuvastatud) juriidiline fakt (faktid) ning sellele vastav konkreetsele subiektile pandud (määratud) juriidilise vastutuse liik ja määr, mis vormistatakse individuaal- ehk üksikaktiga.
Juriidilise vastutuse osas piiritletakse nelja staadiumi: 1) juriidilise vastutuse tekkimine; 2) õiguserikkumise tuvastamine (tuvastusmenetlus); 3) õiguserikkumise koosseisu fikseerimine, millega antakse õiguserikkumisele selleks pädeva riigiorgani üksikaktis juriidiline kvalifikatsioon (NB! Siin on tegemist õigusnormi hüpoteesis ja dispositsioonis sisalduva kogumi võrdlemisega, faktilise teo kõigi asjaolude ehk konkreetse teo tehiolude võrdlemisega osundatud kogumiga põhimõttel "langeb kokku - ei lange kokku" ehk vastavuse-välistamise põhimõttel); 4) juriidilise vastutuse täitmisele pööramine.
Õiguserikkumine kui õigusvastane tegu on juriidiline fakt, mis koosneb reast elementidest (tunnustest), mille kogumit nimetatakse õiquserikkumise koosseisuks. Sõna täpses mõttes on õiquserikkumise koosseis üksnes konkreetses teos. Seega tuleb õiguserikkumise koosseisu all mõelda just konkreetse teo vastavust kõigile neile tunnustele, mis seaduse alusel on iseloomulikud konkreetses õiqusnormis sätestatud teatavaliigilisele õiquserikkumisele. P.4. Õiguserikkumise elemendid Õiguserikkumise elementideks on:
1) õiguserikkumise objekt, so ese, toiming, käitumine, käitumise resultaat jne, millele on õigusvastane käitumine suunatud. Teisisõnu - objekt on õiguskorraga kaitstav ühiskondlik suhe, mida õiguserikkuja ründab. Kui objekt ei oma juriidilist tähendust (määratletust), siis ei saa olla ka õiguserikkumist (on nimetatud ka kõlbmatu objekt). Kriminaalõiguses eristatakse üld-, rühma-, liigi- ja vahetut objekti sõltuvalt sellest, kas objekti vaadeldakse kõigi kuritegude, nende teatava rühma, kuriteoliigi või konkreetse kuriteo tasandil;
2) õiguserikkumise subjekt, so õiguserikkumise toimepannud isik, seejuures üksnes teovõimeline subjekt. Õigusnormidega sätestatakse, kes ja millistes konkreetsetes õigussuhetes ning millistel tingimustel võivad olla subjektideks. Õigusharude kui ka konkreetsete õigusnormide lõikes on need tingimused erinevad (nt kriminaalõigussuhetes on subjektideks füüsilised isikud; tsiviilõigussuhetes nii füüsilised kui ka juriidilised isikud jne); kriminaalõiguserikkumise puhul on juriidiliseks vastutuseks nõutav füüsilise isiku teatud 98
vanus (nt algab kriminaalvastutus viieteistaastaselt,v.a KrK § 10 lg-s 2 sätestatud mõnda liiki kuriteod, mil kriminaalvastutus algab kolmeteist kuni viieteistaastaselt; kuritegusid saavad sooritada üksnes nn erisubjektid (ametiisikud, sõjaväelased jne);
3) õiguserikkumise objektiivne külg, käitumisakti elementide kogum, sh : - tegu (tegevus või tegevusetus) kui tahtelise käitumise akt. Tegevuse all mõeldakse aktiivset käitumist, mis koosneb tihti reast üksikutest konkreetsetest käitumisaktidest. Tegevusetuse mõeldakse isiku passiivset käitumist, mis koosneb tihti käitumise teatavast süsteemist. Tegevusetus on hoidumine sellisest tegevusest, milleks isik oli õiguslikult kohustatud. Õiguslik kohustus võib tuleneda vahetult seadusest, kuid selle tekkimiseks võivad olla vajalikud veel teatavad omaette juriidilised faktid - nt tsiviiõiguslik tehing, millega isik võtab endale juriidilise kohustuse või teenistuslik seisund (vt ametialased kuriteod!) või tegelemine teatud kutsealal (arsti vastutus) jne. NB! Kui kuriteo objektiivse külje moodustab üksnes tegevus, tähistatakse KrK-s seda reeglina terminiga "tegevus", kui aga objektiivsesse külge kuulub tegevusetus (või selles sisalduvad tegevuse ja tegevusetuse elemendid üheaegselt), kasutatakse KrK-s terminit "tegu"; - teo (tegevuse või tegevusetuse) läbi tekkinud kahjulik tagajärg (varaline kahju, õiguste ebaseaduslik piiramine, surma põhjustamine või üliraske kehavigastuse tekitamine jne); - põhjuslik ehk kausaalne seos teo (tegevuse või tegevusetuse) ja kahjuliku tagajärje vahel, s.o et just vastav tegu (tegevus või tegevusetus) tõi kaasa selle kahjuliku tagajärje (tulirelvast tulistamise tagajärjel selle isiku pihta saabus surm). Seejuures Eesti Vabariigis kehtiv, muudetud ja täiendatud endine ENSV Kriminaalkoodeks ei määratle põhjusliku seose mõistet. Kohtupraktikas ja õigusteadlaste poolt on asutud seisukohale, et põhjusliku seose tuvastamisel on määrav tähtsus küsimusel, kas konkreetne tegu (tegevus või tegevusetus) oli vajalik tingimus, milleta antud tagajärg poleks saabunud. Erandina võib kvalifitseerimisel arvesse võtta objektiivse külje olemasolu ilma kahjuliku tagajärjeta, kui tegu jäi lõpuni viimata süüdlase tahtest mitteolenevatel põhjustel. Sel juhul kvalifitseeritakse vastav tegu (tegevus või tegevusetus) kuriteo katseks;
4) õiguserikkumise subjektiivne külg, so süü ehk süülisuse küsimus. Süü (süülisus) on subjekti suhtumine oma toimepandud teosse (tegevusse või tegevusetusse) ja selle resultaati. Subjekt peab ette nägema oma teo tagajärge, so teo vastavust või mittevastavust õigusnormile. Juriidilise vastutuse kvalifitseerimise seisukohalt on tähtis eristada süü vorme. Nt kriminaalõiguses eristatakse süü kahe põhivormi - tahtluse ja ettevaatamatuse alusel kokku nelja erinevat süü vormi (vt lähemalt lk 43): a) tahtlus: - otsene, - kaudne, b) ettevaatamatus: - kergemeelsus, - hooletus.
Käesoleval juhul käsitletakse kriminaalõiguses tahtlust ja ettevaatamatust üksnes materiaalse kuriteo puhul. Tahtlus on süü raskem vorm, kui ettevaatamatus. Tahtluse tunnused materiaalse kuriteo puhul iseloomustavad süüdlase intellekti ning tahet. Süüdlase intellekti iseloomustab materiaalse kuriteo tahtliku toimepanemise korral: 99
- arusaamine oma teo faktilistest (koosseisulistest) tunnustest, kuriteokoosseisuks vajaliku tagajärje ning vähemasti üldjoontes kausaalse seose ettenägemine teo ja tagajärje vahel, kusjuures tagajärje saabumise võib süüdlane ette näha kas paratamatuna või reaalselt võimalikuna; - oma teo ning selle tagajärje õigusvastasusest arusaamine, kusjuures pole oluline, kas süüdlane oli teadlik kvalifikatsioonist või konkreetsest karistusest. Materiaalsete kuritegude puhul peab ka kahjulik tagajärg olema põhjustatud süüliselt - tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu. Tsiviilõiguses (eraõiguses) kehtib samuti põhimõte, et isik kannab tsiviilõiguslikku vastutust tekitatud kahju eest siis, kui on tuvastatud, et tema õigusvastase käitumise ja saabunud tagajärje vahel esineb kausaalne seos. Nii nagu kriminaalõiguses on ka tsiviilõiguse teoorias raskusi tekitanud kriteeriumi leidmine, mille alusel saaks kindlaks teha, kas antud isiku käitumise ja kahjuliku tagajärje vahel on põhjuslik seos. Probleem on selles, et kui asuda seisukohale, et kahjuliku tagajärje põhjuseks on kõikide faktide kogusumma, millest see tagajärg on tingitud, siis ei saaks üldse kõnelda sellest, et antud isiku tegevus põhjustas antud tagajärje. Seepärast on vaja tuvastada kausaalse seose olemasolu või puudumine kahe konkreetse fakti vahel, abstraheerides neid fakte muude nähtuste vastastikuste seoste süsteemist. Ka siin taandub küsimus süülisusest sellele, et just antud tegu põhjustas ka vastava kindlalt piiritletava kahjuliku tagajärje ja õiguserikkumise. Küsimuses, kuidas tuvastada seda, millal ning millises mahus on seejuures õigusvastase teo toimepannud või kohustist rikkunud isik õigusnormis sätestatust tulenevalt vastutav põhjustatud tagajärje eest, ollakse tsiviilõiguses eri meelt . Võib esile tuua kolm enimlevinud ja juba klassikaliseks muutunud teooriat: a) conditio sine qua non teooria; b) süülisuse katkemise teooria ning c) süü adekvaatsuse teooria.
Süülisuse astme ja kriteeriumide osas näeme ülaltoodud ja äärmiselt lihtsustatud lühiülevaatestki, et ei kriminaal- ega tsiviilõiguses pole suudetud luua täiuslikke, puudustest vabasid süülisuse määratlemise käsitlusi. Ehkki vastavad nõukogude õigusteooriad pretendeerisid ülalosundatud puuduste ületamisele, ei õnnestunud see näiteks seoste liigitamisega paratamatuteks (kindel, kestev iseloom ja määrav tähtsus tagajärje suhtes) ja objektiivselt juhuslikeks (ebakindlad ja tähtsus pole määrav), sest ka siin tuleb hindamisel sisse subjektiivne moment. Samuti võivad nii juhus kui ka paratamatus ühtemoodi tagajärgi põhjustada. Sama vähe on puudustest vabad ka marksistliku filosoofia võimalikkuse ja tegelikkuse kategooriatele rajanevad seisukohad.
Kokkuvõtteks: iga õiguserikkuja konkreetse süülisuse astme määratlemiseks pole tänini praktiliselt ühtegi objektiivselt lõpuni ideaalset kriteeriumide süsteemi, sest kõik on siin suhteline ning kohtu koosseisu subjektiivset momenti pole praktikas võimalik lõpuni vältida. Samas on süülisuse määratlemise objektiivsust võimatu alahinnata, sest üksnes iga õiguserikkumise puhul süülisuse ideaalselt täiuslik tegeliku astme kindlaksmääramine tagaks ideaalselt õiglase karistuse määramise. Teisiti öelda - üksnes viimasel juhul langeks kehtiv õigus rakendamisel ideaalselt kokku õiglusega.
Õiguserikkumine koosseis on olemas, kui esinevad kõik selle tunnused. Kasvõi üheainsa vastavas õigusnormis sätestatud tunnuse puudumisel on selles õiqusnormis sätestatud õiguserikkumine välistatud (või on välistatud õiguserikkumine üldse, kui teos esinevad tunnused ei lange kokku ka üheski teises õigusnormis sätestatud õiguserikkumise tunnustega). 100
Konkreetses tegevuses või tegevusetuses kuriteo- või mistahes teise õiguserikkumise koosseisu tuvastamine kuulub seaduse alusel üksnes vastavate õiguskaitseorganite pädevusse ( nt kohtueelset uurimist teostavad õiguspädevad juurdlus- ja uurimisorganid, kohtulikku uurimist ning õigusemõistmist üksnes kohus). Õiguserikkumise koosseisu tuvastamisele asumine ja tuvastamine selleks seaduse alusel mittepädeva organi või isiku poolt on ise õiguserikkumine. Samuti peab tuvastamine kui menetlus (seega õiquspärane tegevus) toimuma menetlusnormidega sätestatud (reguleeritud) menetluskorras - (kriminaalkohtumenetlus; tsiviilkohtumenetlus; halduskohtumenetlus ), vastupidisel juhul on samuti tegemist õiguserikkumisega.
Teo vastavuse tuvastamist konkreetses õigusnormis (seaduses) ettenähtud õigusvastase teo paragrahvile, lõikele ja punktile (sättele), milles nimetatud teo tunnused on ette nähtud (sätestatud), nimetatakse õiguserikkumise kvalifitseerimiseks.
Õiguserikkumise kvalifitseerimise aspektist ongi just eriti oluline süülisuse individuaalse ja objektiivse tegeliku astme määratlemine. See ongi teo kvalifitseerimisel ja õigusemõistmisel põhiküsimus.
§ 3. Juriidilise vastutuse liigid ning vastutusest vabastavad asjaolud
P.1. Juriidilise vastutuse liigid
Juriidilist vastutust liigitatakse:
1) sõltuvalt juriidilist vastutust kohaldavast organist: - kohtulik vastutus, - haldusvastutus;
2) sõltuvalt sellest, millises õigusharus juriidiline vastutus ette nähakse:
- kriminaalvastutus: vastutus kuriteo toimepanemise eest. Vastutus nähakse ette kriminaalseadustikus (-koodeksis). Vastutuse liigid (sh põhi- ja lisakaristused) ning määrad nähakse ette vastavas kriminaalõiguse normis (sätetes) ning seda kohaldavaks pädevaks organiks on kohus,
- haldusvastutus: vastutus haldusõiguserikkumise eest,
- tsiviilvastutus (ka varaline vastutus): füüsilise või juriidilise isiku vastutus, mis kaasneb tsiviil(era-õiguslike normidega ettenähtud juriidiliste kohustuste täitmata jätmise või mittevastava või mittetäieliku täitmisega, aga samuti mõne teise õiguserikkumisega kaasnenud kahju tekitamisega (tervisele, varale jne: nt tsiviilhagi kriminaalprotsessis). Materiaalset vastutust on mõnel juhul loetud tsiviilvastutuse üheks alaliigiks, teisalt iseseisvaks juriidilise vastutuse liigiks, mis tekib töövõtja poolt tööandjale tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ­ teoorias on erinevaid käsitlusi,
- distsiplinaarvastutus : töö- või teenistusvahekorras määratav juriidiline vastutus neid vahekordi reguleerivate õigusnormide rikkumise eest. Nende normide rikkumisega võib kaasneda ka varaline vastutus, kui tööandjale tekitati varalist kahju (vt töölepingu seaduse §-d 104 lg 2 ja 106). 101
P.2. Juriidilisest vastutusest vabastavad asjaolud
Nimetatud asjaolud nähakse ette seadusandluses ja need laienevad subjektidele, kes kehtivate seaduste kohaselt saavad olla õiguserikkumise subjektideks. Nendeks asjaoludeks on :
1) süüdimatus: juhud, mil seadusega sätestatud alustel ja korras on pädevate organite (kohus+ekspertiis) poolt tuvastatud, et õiguserikkumise toimepannud isik polnud võimeline endale aru andma oma tegudest psüühiliste puuete või vaimutegevuse häirete tõttu (arvestatakse mistahes õiguserikkumise puhul);
2) armuandmine : konkreetse subjekti suhtes antav üksikakt (riigipea, Eestis: Vabariigi Presidendi poolt). Armuandmise motiiviks on humaansed kaalutlused süüdimõistetud isiku suhtes, kusjuures arvestatakse muidugi konkreetse toimepandud õiguserikkumise tehiolusid ja õiguserikkuja isikut (NB! Armuandmine toimib kuriteo toimepannud isikute suhtes!);
3) amnestia : seadusandlik akt, mille alusel vabastatakse juriidilisest vastutusest teatud liiki õiguserikkumisi sooritanud ja süüdimõistetud isikud. Põhjus võib olla taolise akti andmiseks poliitiline või tingitud sellest, et tegu ei loeta enam õiguserikkumiseks (nt muudeti seadust: tunnistati kehtetuks vastav kuriteokoosseis);
4) aegumine : tähtaja möödumine (tähtpäeva saabumine), pärast mida ei saa subjektile esitada nõudeõigust või taotleda tema juriidilisele vastutusele võtmist (nt hagi aegumise tähtaeg tsiviilõiguses). Aegumistähtajad sätestatakse seaduses. Aegumatuks loetakse inimsusevastased ja sõjakuriteod (nt massirepressioonid okupeeritud alade elanike kallal; rassiline või etniline genotsiid jne).
*** TEEMA 7. PÕHIMÕISTED: õiguserikkumine: vastuolu keelatud, kohustatud või lubatud käitumisega ning kahjulik tagajärg; õiguserikkumise tunnused: õiguserikkuja õigussubjektsus, tegu (reaalne sündmus, tahtlus, teo vastupidine iseloom õigusnormis prognoositud õiguspärasele käitumisele, kahjuliku tagajärje saabumine: materiaalne või mittemateriaalne, kausaalne seos, süüline käitumine); õiguserikkumise liigid: kuriteod ehk deliktid, üleastumised (tsiviil-, haldus-, distsiplinaarüleastumised); juriidiline vastutus: varaline või organisatsiooniline sanktsioon; juriidilise vastutuse tunnused: seos riikliku sunniga - sanktsiooniga (õigusttaastavad; karistavad), juriidiline koosseis, pädev organ, subjekti isiklike õiguste ja vabaduste piiramine ning moraalne sund; juriidilise vastutuse neli staadiumi (tekkimine, tuvastamine, koosseisu fikseerimine, kohaldamine); õiguserikkumise elemendid: objekt, subjekt, objektiivne külg, subjektiivne külg (süü); süü: kriminaalõiguses (tahtlus (otsene, kaudne) või ettevaatamatus ( kuritegelik kergemeelsus, kuritegelik hooletus), tsiviilõiguses (conditio sine qua non, süü katkemise teooria, süü adekvaatsuse teooria); õiguserikkumise koosseis; protsessuaalne kord; õiguserikkumise kvalifitseerimine; juriidilise vastutuse liigid: kriminaalvastutus, haldusvastutus, distsiplinaarvastutus, tsiviilvastutus (varaline vastutus); juriidilisest vastutusest vabastavad asjaolud: süüdimatus, armuandmine, amnestia, aegumine. 102
TEEMA VIII. ÕIGUS JA MORAAL. ÕIGUSRIIGI KONTSEPTSIOONIST
§ 1. Õigus ja moraal
P.1. Õiguse ja moraali vahekord
Õiguse ja moraali vahekord tähendab seda, et moraalinormid on õigusnormide hindamise kriteeriumiks, mõõdupuuks kas kehtivad käitumiseeskirjad on ka õiglased.
Tihti võib kuulda kedagi ütlemas: aga mul on ju õigus! Ent seejuures ei peeta sugugi silmas enda juriidilist õigust, vaid mõeldakse õigluse peale. Õiglus on moraali mõiste, seda lausa kategooria tähenduses. See printsiip on tuntud alates Platonist, kes teadaolevalt esimesena sõnastas põhimõtte: õiguse sisuks peab olema õiglus, st - õigus peab olema ka õiglane. See on ideaal. Rooma jurist Celsus väitis: õigus on headuse ja õigluse kunst (ius est ars boni et aequi). Sellele põhimõttele vastab nt kaasaegne egaalsuse (võrdõiguslikkuse) mõiste. Egaalsuse põhimõte on PS § 12 normiks: kik on seaduse ees vrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste vi muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi vi muude asjaolude tttu. Rahvusliku, rassilise, usulise vi poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise hutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav hutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
ÕIGUS (ld: ius) - tähendab vormi; ÕIGLUS (ld: iustitia) - tähendab sisu . IUSTITIA: kõigil olgu võrdväärselt õigused ja kohustused (kõik allugu õiguse toimele), st formaalselt on õiglus õiguse sisuks; õigus on õigluse vormiks.
See vahekord tuleb ilmsiks, kui lugeda tähelepanelikult PS sissejuhatavat osa ehk preambulat: kikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, ...mis on rajatud vabadusele, iglusele ja igusele... .NB! Pöörakem tähelepanu mõistete järjekorrale! Tuleme taas väite juurde aga mul on ju õigus - see tähendab, et ütleja arvates ei lange õiglus kokku positiivse õigusega. Teisisõnu: samastatakse õiglust (moraali) ning õigust. Kui selline samastamine praktikas toimiks, siis oleks see ideaalne olustik. Õiguse ja õigluse sisuline kokkulangemine on õiguse ideaal, mille suunas inimkond on kogu arengu vältel liikunud ja püüelnud. Üldtunnustatud inimõigused ja vabadused (vt ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon) iseloomustavad sellise ideaali mudelit. Ühinenud rahvad peavad sellist ideaali võimalikuks ja selle ideaali saavutamine on Ülddeklaratsioonis sätestatud kõigi liikmesriikide, kogu inimkonna eesmärgiks. Sisult õiglane õigus, mis on loodud õiguspäraselt ning üldistes huvides on kaasaegse õigusriigi kontseptsiooni põhisisu. P.2. Õigusteadvus ja õiguskultuur (juriidiline kultuur)
Õigusteadvus on ühiskondliku teadvuse alaliik , mis sisaldab vaateid, ettekujutusi, reegleid, veendumusi ja teadmisi õiguse (õigusnormide) olemusest ning printsiipidest. Õigusteadvus sisaldab nii:
1) kehtivate kui ka soovitud õigusnormide hinnangu ja 2) kriteeriumid hinnanguks .
Ideaaliks on seejuures motiveeritud veendumus järgida õigluse ning õigusnormide nõudeid ning mõista seesmiselt kui ka avalikult hukka õigusvastane käitumine. 103
Õiguse ideoloogia on õiguse mõisted, ideed ja ideaalid nende konkreetses väljenduses. Kollektiivne õigusteadvus baseerub individuaalsel (personaalsel) õigusteadvusel. Seejuures on mõlemad saanud ja saavad pidevalt vastastikuseid mõjutusi.
Üksikisiku õigusteadvus formeerub tema sotsialiseerumise protsessis ühiskonna sotsiaalsesse ja poliitilisse struktuuri ning peale selle veel riigi mehhanismi, kusjuures sotsialiseerumisel on kaks õhieesmärki: 1) tagada mõistlik kooseksisteerimine teistega ; 2) luua eeldused ja tingimused indiviidi eneseteostuseks.
Õiguskultuur on õiguse humaansete ning õiglaste põhimõtete ja normide mõistmine ning omaksvõtt teadliku veendumuse kaudu.
Õiguskuulekus ühendab endas indiviidi kui ka temal baseeruvate sotsiaalsete gruppide ja kihtide ülaltoodud kolme õigusteadvuse tasandit nende ühtsuses, millele omakorda tugineb praktika käituda üksnes õiguspäraselt.
Õiguse eitamist või skeptilist hoiakut õiguse suhtes, millele korrespondeerub vastav käitumine, nimetatakse õiguslikuks nihilismiks. Õiguslik nihilism baseerub samadel teadvuslikel tasanditel, milledel õigusteadvus, õiguskultuur ning õiguskuulekus. Üksikisiku tasandil realiseerub ta õigusvastase käitumisena ning pidevate konfliktidena teistega, ühiskondliku teadvuse tasandil aga eitavate ideoloogiate ja seisukohtade ning hoiakute propageerimises või viljelemises.
P.3. Õiguse efektiivsus
Õigust iseloomustab peale imperatiivsuse ehk üldkohustuslikkuse kaasajal veel eriline näitaja - õiguse efektiivsus, mis näitab õigusnormides sisalduvate sotsiaalsete kohustuste vastavust moraali- ja tavanormidele. Õiguse efektiivsus tähendab, et: 1) õigust (positiivset õigust) täidetakse reeglina massilisemalt ja eelistatumalt, kui teisi sotsiaalseid norme (moraalinorme: tavasid, traditsioone); 2) indiviid suudab teadlikult mõista, et õiguspärane käitumine on kasulikum kui õigusvastane ( arvestamine ultima ratio toimega); 3) indiviid, käitudes ise õiguspäraselt teiste suhtes eeldab ta teiste poolt enda suhtes sama; 4) indiviid suudab endale teadvustada, et see mis on kasulik üldistes huvides (st õiglane kõigi suhtes) on kokkuvõttes kasulikum ka tema huvides (õiglane tema suhtes); indiviid mõistab, et positiivne õigus on samas sisult ka õiglane kõigile ja igaühele (õigustatud ootus - riik loob alati õiglast õigust).
Õiguse efektiivsuse saavutatud tase antud riigis näitab piltlikult rahva õiguskultuuri üldist taset ning ofitsiaalse õigusloome kooskõla õiglusega.
§ 2. Õigusriigi kontseptsioonist
P.1. Õigusriigi tunnused
Õigusriiki iseloomustavad formaalsed ning materiaalsed tunnused (Narits, 54, lk 107 jj). Õigusriigi formaalseteks tunnusteks loetakse võimude eristamist ja nende lahusust, formaalse seaduse mõistet, seadustest kinnipidamist ja täidesaatva võimu seaduslikkust; õiguslikku kaitset sõltumatute kohtute poolt, põhiõiguste ja -vabaduste garanteerimist (op cit). 104
Õigusriigi materiaalsed tunnused on käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust, "ülipositiivse" õiguse tunnustamine, seaduseandja seotus konstitutsiooniga (op cit).
P.2. Areng õigusriigi poole
Läbi aegade on olnud põhiküsimuseks riigivõimu: 1) allika probleem; 2) teostamise eesmärkide probleem; 3) teostamise viiside ja vormide probleem; 4) teostamise õigusliku reguleerimise probleem.
Valgustusaja filosoofid ning Suure Prantsuse revolutsiooni ideoloogid jõudsid lõpuks tõdemuseni, et riigivõimu allikaks on rahvas. Riigivõimu objektiivse allika tuvastamine andis võtme mõistmaks, mis eesmärgil (kelle huvides) ja kuidas (kas demokraatlikult või antidemokraatlikult) võimu teostatakse. Eeltoodu lahtimõtestamine andis vastuse küsimusele, miks võimu teostamine on vastaval ajastul ja riigis reguleeritud teatud kindlal viisil. Mis roll on siin õigusel?
Võim on sotsiaalne ning poliitiline kategooria, mis ei rakendu iseenesest. Tema rakendumiseks on vaja: 1) riigi süsteemi; 2) positiivset õigust. Poliitika kitsamas tähenduses toimib üksnes avaliku võimu sfääris. Poliitika selline käsitlus on juurtega "vanas heas" lääne liberalismi pinnases. Mis on poliitika, seda selgitasime loengumapi riigi osas; laiemas tähenduses on poliitikat mõistetud mistahes organiseeritud inimrühmade valitsemisena. Riikluse praktikas muudetakse saavutatud poliitiline võim seaduslikuks juriidiliseks pädevuseks - seega muutub poliitiline võimuvõitlus paratamatult võitluseks selle eest, mida riigi õigussüsteem ning õiguskord, seejuures eriti konstitutsioon ehk põhiseadus sisaldama peaksid. Tänapäeval stabiilse riikluse oludes ei eksisteerigi enam "puhast", õiguslikust reguleerimisest vaba poliitikat. Üksnes karismaatilistel printsiipidel toimivatel murranguperioodidel võib õiguslik alge lühiajaliselt taanduda. Kuid mitte ainult poliitika ja võimu teostamine, vaid ka õiguslik reguleerimine (st protsess, menetlus) ise on juba vastavate õigusnormidega reguleeritud ja tugineb aja jooksul kristalliseerunud printsiipidele. See kehtib täiel määral ka konstitutsioonilise ehk põhiseadusliku reguleerimise kohta. Konstitutsioonid on ise sõltuvuses üldhumanistlikest printsiipidest, mida nad rahvusvaheliselt üldtunnustatud alustel sisaldama peavad. Eeltoodu alusel võime kokkuvõttes konstateerida, et poliitika ja võimu teostamine on järjest juridiseerunud, milline protsess sai võimsa tõuke Suurelt Prantsuse revolutsioonilt ning mille lõppu ei ole näha. Seda arengut iseloomustab ilmekalt prof.A.-T.Kliimanni riigitüpoloogia (Kliimann, 26), mis iseloomustab riigi ja üksikisiku vahekorda ning õigusliku regulatsiooni rolli. Refereerime seda tüpoloogiat: 1) politseiriik: siin kohustati haldusakti kui toiminguga vaid alamaid, mitte aga valitsevat võimu ennast - st oli vaid kohustatud pool (nt üksikisik; rahvas) ning vaid õigustatud pool (nt monarh; oligarhia ); 4) konstitutsiooniline riik: haldusakt on siin teistsuguse sisu ja toimega - nii toiminguna kui ka õigusaktina on ta siduv nii riigivõimule ja tema konkreetsele esindajale (institutsioon; ametnik) kui ka üksikisikule - siin on juba õigussuhte mõlemal poolel nii õigused kui ka kohustused; haldusakt ise aga on tagatud konstitutsiooniga, mitte enam valitseja või kildkonna piiramatu suvaga; 105
3) nn moodne demokraatia: nii toiminguna kui ka õigusaktina on siingi haldusakt siduv nii riigivõimule ja tema konkreetsele esindajale (institutsioon; ametnik) kui ka üksikisikule, haldusakt ise on tagatud konstitutsiooniga; samas - õiguspäraseks tunnustatakse vaid selliseid haldusakte, mis tuginevad legislatiivaktide alusele (volitusele), st on antud intra legem ja contra legem korras; 4) õigusriik: kehtivad kõik eelmises punktis loetletud tunnused, kusjuures lisaks: siin tohib riigi- ja ka detsentralistlik kohaliku omavalitsuse süsteem tungida haldusakti regulatiivse toimega üksikisiku õiguste ja huvide sfääri võimalikult vähe ja vaid eeldusel , et selline tungimine on õigustatud põhiseaduse ning seaduse alusel. Põhiseaduses ja selle alusel ning kooskõlas antud seadustes on sätestatud põhiõigused ja vabadused. Neid tohib piirata vaid üldistes huvides ja üldised huvid ongi kriteeriumiks, mis üldse õigustab moraalselt piiranguid. Kui haldusaktiga õigusi ja vabadusi piirati, peab samas olema igaühel võimalus vaidlustada erapooletus kohtus iga haldusakt, mille üksikisik leiab olevat vastuolus põhiseaduse ja seadusega. Kus kodanikule ei ole võimaldatud täit kohtulikku kaitset haldusakti vastu või konstitutsioonilisuse järelevalve või täitmise kontroll ei ole täielik, seal ei saa olla juttu vabaduse, õigluse ja õiguse idee teostamisest.
Õigusriigi põhiprintsiibid on seega vabadus, õiglus ja õigus ning nende rakendamisel kõikjal legaalsuse ja egaalsuse põhimõtete tagamine nii igaühe kui ka üldistes huvides. Seega - õigusriik on ideaal, milles realiseeruvad täiuslikeimal kujul humanistliku moraali põhimõtted riikluse praktikas ning kehtivas õiguses.
*** TEEMA 8. PÕHIMÕISTED: õigus ja moraal; Celsus: ius est ars boni et aequi; õigus: ius, õiglus: iustitia; õiglus on õiguse sisuks; õigusteadvus ja juriidiline kultuur: ideaalid, õiguse ideaal, üksikisiku õigusteadvus, õiguskultuur, õiguskuulekus, õiguslik nihilism; õiguse efektiivsus; politseiriik; konstitutsiooniline riik; moodne demokraatia; õigusriik; vabadus, õiglus, õigus, legaalsus , egaalsus, kõik ja igaüks.
====================================================================== LMõÕI.978/doc ©
ÕIGUSINSTITUUDI INTELLEKTUAALNE OMAND 106
I. KIRJANDUS
EESTI KEELES:
1. Aarnio, A. Õiguse tõlgendamise teooria. Õigusteabe AS Juura , 1996
2. Almann, A. Kohalik omavalitsus: Teoreetilised lähtealused. "Eesti Jurist" nr 5/6 - 7, 1993
3. Anepaio , T. Eesti Vabariigi kohtute kujunemine. "Eesti Jurist" nr 3, 1994
4. Anepaio, T. Rahukogud ( ringkonnakohtud ). "Eesti Jurist" nr 9-10, 1994
5. Anepaio, T. Eesti Vabariigi Riigikohus . "Eesti Jurist" nr 4 - 5
6. Burke , John J.A. Kohtuniku roll Ameerika õigussüsteemis. " Juridica " nr 3,1993
7. Dunleavy, P., O'Leary, B. Riigiteooriad. EHI. Tallinn, 1995
8. Eesti Asutava Kogu seletus Eesti riiklisest iseseisvusest ja rippumatusest. "Akadeemia" nr2, 1993
9. Einbund, K. Õiguslik riik. Rahva poliitiline kirjastik nr.1. Tartu, 1918
10. Epaminondas Marias. Euroopa Liit: demokraatiat aitab tagada ombudsman ."Eesti Jurist" nr 5, 1994
11. Ernits , M. Põhiõiguste mõiste ja tähtsus õigussüsteemis. "Juridica" nr 9, 1996
12. Fellner, W. Austria kohtute korralduse, halduse ja kontrolli õiguslikud alused. "Juridica" nr 8, 1996
13. Friedman , M. Kapitalism ja vabadus. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut. Tallinn, 1994
14. Ginter, J. Erikohtute võimalik koht Eesti Vabariigi õigussüsteemis. "Juridica" nr 1, 1995
15. Heidenheimer, A.J., Heclo, H., Adams, C.T. Võrdlev halduspoliitika. EHI. Tallinn, 1996
16. Hovi , K. Teiste riikide suhtumine Eestisse ajaloo valguses. "Akadeemia" nr 5, 1994
17. Jansen, E. Rahvuslusest ja rahvusriikide sünni eeldustest Baltimail. "Akadeemia" nr 11, 1994
18. Jerofejev, P. Apellatsioonimenetlus."Juridica" nr 2, 1994
19. Judt, T. Minevik on teine maa: Poliitilised müüdid sõjajärgses Euroopas. "Akadeemia" nr8-9, 1994
20. Keizerov; N. Võim ja autoriteet.Kodanlike teooriate kriitika. "Eesti Raamat".Tallinn, 1977
21. Kidron , Anti. Suhtlemispsühholoogia."Valgus" Tallinn, 198 107
22. Kehtiv haldusõigus.Konspekt.Autoriseerunud prof. dr.A.-T.Kliimann. Koostanud Lang, V.; Kruus, E. Tartu, 1939 23. Kergandberg, E. Kohtunikuõigusest Saksamaal. "Juridica" nr 3, 1993
24. Kerikmäe, T. Mis on vähemus? "Juridica" nr 8, 1995
25. Kerikmäe, T. Inimõigused rahvusvahelises õiguses. "Juridica" nr 3, 1996
26. Kliimann A.-T., Administratiivakti teooria. Akadeemilise Kooperatiivi kirjastus.Tartu, 1932
27. Kliimann A:-T. Haldusprotsess. Akadeemilise Kooperatiivi kirjastus. Tartu, 1935
28. Kliimann,A.-T. Õiguskord. Akadeemilise Kooperatiivi kirjastus. Tartu, 1939
29. Konstitutsioonikohtute organisatsioon ja tegevus. Euroopa Nõukogu; Riigikohus. Tartus 3.-5. mail 1995.a. korraldatud seminari ettekanded. Tartu, 1995
30. Konverentsi "Maakondlik ja regionaalne juhtimine" materjalid. Tallinnas 1.-2. juunil 1994. Eesti Haldusjuhtimise Instituut; Tampere Ülikool; Kohaliku Omavalitsuse ja Avaliku Teenistuse Instituut (Budapest) 31. Kull, R. Akt, normdokument , haldusdokument, säte, eeskiri. "Õiguskeel" nr 4, 1995
32. Kurs, O. Eesti piirid Euroopa riikide taustal. "Akadeemia" nr 3, 1993
33. Kurs, O. Poliitgeograafia arengulugu. "Akadeemia" nr 12, 1993
34. Laidoner, J. Kõne Tallinna juutkonnale 29. mail 1926. "Akadeemia" nr 11, 1993
35. Lehis, E. Rahvusvaheline Jugoslaavia Tribunal . "Juridica" nr 1, 1996
36. Luts, M. Sissejuhatus õigusfilosoofiasse. Õigusteabe AS Juura, 1997
37. Lõhmus, A.-E. Vähemusrahvuste kultuurautonoomia ajaloolis-õiguslikud traditsioonid Eestis. "Eesti Jurist" nr 2, 1994
38. Machiavelli , N. Valitseja (Il principe). "Akadeemia" nr 5 - 7, 1993
39. Maruste , R. Põhiseaduslikkuse kohtulik järelevalve. "Juridica" nr 10,1994
40. Maruste, R., Schneider, H. Võimude lahususe teoreetilised lähtekohad ja mõned praktilised probleemid Eestis."Juridica" nr 3, 1994
41. Maruste, R., Truuväli, E.-J. Teooria ja praktika probleeme seonduvalt põhiseaduslikkuse järelevalvega. "Juridica" nr 7, 1995
42. Maruste, R. Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6 ja Eesti siseriiklik õigus. "Juridica" nr 3, 1996
43. Maruste, R. Veel kõrgemate riigiametnike kriminaalvastutusele võtmise korra seadustest ehk hämamine vastutuse kategooriaga. "Juridica" nr 3, 1996 108
44. Masary'k, T.G. Maailmarevolutsioon. 55.peatükk: Bolsevism ja kommunism põhimõtteliselt. "Akadeemia" nr 7, 1993
45. Merusk , K. Halduskohtute mõiste, organisatsioon ja pädevus haldusvaidluste lahendamisel. "Juridica" nr 2, 1994
46. Merusk, K. Veelkord õigustloovatest aktidest. "Juridica" nr 3, 1993
47. Merusk, K. Kehtiv õigus ja õigusakti teooria põhiküsimusi. TÜ, Tartu, 1993 (1995 - 2.,täiendatud väljaanne)
48. Merusk, K. Avalik-õiguslik juriidiline isik kehtivas õiguskorras."Juridica" nr 4, 1994
49. Merusk, K. Avalik-õiguslik juriidiline isik avaliku halduse organisatsioonis. "Juridica" nr 4, 1996
50. Morgenstern, C. Platoni Politeia'ks nimetatud raamatu eesmärgist ja teemast. "Akadeemia" nr 1, 1993
51. Narits, R. Kontinuiteet ja actus contrarius printsiip. "Juridica" nr 4, 1994
52. Narits, R. Õigusteadus. "Juridica" nr 3, 1995
53. Narits, R. Jurisprudentsi põhijoontest."Juridica" nr 9, 1995
54. Narits, R. Õiguse entsüklopeedia. Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. Tartu 1995. 55. Narits, R. Õigusteaduse metodoloogia. Õigusteabe AS Juura, 1997
56. Olle , V. Riiklikust järelevalvest kohalike omavalitsuste üle Eestis enne 1940.a. "Juridica" nr 3, 1993
57. Oviir , M. Õigussüsteemi arengust. "Eesti Jurist" nr 7, 1994
58. Paju, J. Rootsi administratiivne kohtusüsteem ja selle ajalooline areng. "Eesti Jurist" nr7/8, 1994 59. Piip, A. Rahvusvaheline õigus. Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus. Tartu, 1936
60. Piip, A. Riigivanema ameti ja vabariigi valitsuse juriidiline laad ja funktsioonid. VII Õigusteadlaste päev Tartus , 12. ja 13. aprillil 1928.a. Juriidiline ajakiri "Õigus" nr 5-6-7, 1928 61. Pikamäe, P. Euroopa Ühenduste õiguskorrast. "Juridica" nr 5, 1996
62. Pärsimägi, A. Kohus see on kohtunik... . "Juridica" nr 8, 1996
63. Põhiseadus ja Rahvuskogu . Rahvuskogu väljaanne. Tallinn, 1937 64. Rahvusvaheline seminar "Euroopa avaliku teenistuse süsteemide alused ja arengusuunad : võrdlev analüüs ".Seminari materjale. Euroopa Haldusjuhtimise Instituut (EIPA), Maastricht; Riigikantselei Koolituskeskus, Tallinn. Tallinn, 20.-21.jaanuar, 1994 109
65. Rebane , I; Schneider, H. Põhiseaduse ja seaduse vahekorrast. "Rahva Hääl", 1994, nr 11.-12. 1.
66. Redecke, Niels von. Kohtukorraldus ja võimujaotus demokraatlikus õigusriigis saksa seisukohast vaadatuna. "Juridica" nr 5, 1996
67. Rei, A. Riigikogu töökorraldus.VII Õigusteadlaste päev Tartus, 12. ja13. aprillil 1928. Juriidiline ajakiri "Õigus" nr 5-6-7, 1928
68. Riigiõigus ja põhimõistete õpetus: Loengud Eesti Riigikaitse Akadeemias. Autoriseerinud ERA riigiehituse ja kohaliku omavalitsuse õppetooli professor E.-J.Truuväli. Konspektide ning teeside alusel toimetas riigiehituse ja kohaliku omavalitsuse õppetooli lektor J.Liventaal. ERA, Tallinn, 1993/1994/1995/1996
69. Liventaal, J. (retsenseerinud prof. Truuväli, E.-J.). Sissejuhatus õigusteooriasse. Riik ja õigus. I osa. Riik. Loengumapp. Õigusinstituut, Tallinn, 1997
70. Salumaa,E. Filosoofia ajalugu I . EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised V.Tallinn, 1993
71. Salumäe, E. Kirik ja riik Eestis anno 1993. "Juridica" nr 5, 1993
72. Schneider, H. Põhiseaduse preambula: tema tähtsus ja õiguslik loomus. "Juridica" nr 9, 1996
73. Sermat, V. Väikesed grupid ühiskonnas. "Akadeemia" nr 7, 1994
74. Strömholm, S. Juristide Euroopa. "Akadeemia" nr 11, 1994
75. Sundnormide kogu maaomavalitsuste kohta. Koostanud Maddison, E.; Kaiv, J. Eesti Maaomavalitsuste Liidu väljaanne 1926/1932 76. Taagepera , R.; Shugart, M. S. Häältest mandaatideni: Valimissüsteemide mójud ja mójutajad . EMI loengumapp nr 5-3. I - III. Tallinn, 1989
77. Tammekann, A. Euroopa geograafiline suurjaotus. "Akadeemia" nr 8, 1994
78. Tõnisson, J. Kodaniku käsiraamat. I . "Postimehe" kirjakogu III. Tartu, 1911
79. Uibopuu , H.-J. Vähemusrahvuste poliitika ÜRO-s, OSCE -s ja Euroopa Nõukogus: printsiibid ja areng. "Juridica" nr 9, 1995
80. Uluots, J. Kohtuvõimu korraldus põhiseaduses. VII Õigusteadlaste päev Tartus, 12.ja 13. aprillil 1928.a. Juriidiline ajakiri "Õigus" nr 5-6-7, 1928
81. Uluots,J. Riigikogu juriidiline laad ja funktsioonid. VII Õigusteadlaste päev Tartus, 12. ja 13. aprillil. Juriidiline ajakiri "Õigus" nr 5-6-7, 1928
82. Uustal, A. Rahvusvaheline õigus. "Eesti Raamat".Tallinn, 1984
83. Valitsusasutuste tegevus. 1935/36.a. Riigikantselei väljaanne. Tallinn, 1936
84. Vuks, G. Formaalse loogika ehk õige mõtlemise alused. Tartu, 1992 110
85. Õim, H.; Koit , M. Mõtlemine ja selle mõjutamine tavakujutlustes: Kommunikatiivsed strateegiad. "Akadeemia". Nr. 1, 1994
86. Õigusinstituut. Seminaripreparaat nr.3. I jagu. Riik ja õigus. I osa. Riik. § 2. Ühiskonna poliitiline organisatsioon ja riigi mehhanism .2.4. Poliitiline reziim . Artiklid (valguskoopia): 1) Ed. Laaman . "Enamlus"; " Fasism "; "Tulevikuväljavaated"; " Hitler ". Kogumikust "Demokraatia ja diktatuur". Perona, 1991; 2) J.Uluots. "Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast". 1944.
87. Ülevaade Taani kohalikust omavalitsusest. Taani - Eesti ühisseminar 8.-10. jaanuar 1992 (Eesti Linnade Liidu väljaanne)
88. Weber , M. Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. "Akadeemia" nr 8-12, 1993; nr 1-4, 1994
89. Wheeler, R. Kohtute administratsioon : selle seos kohtute iseseisvusega. Riigikohus, Tartu, 1995
INGLISE KEELES:
90. Allan , T.R.S. Law, Liberty and Justice: The Legal Foundations of British Constitutionalism. Oxford : Clarendon Press, 1993
91. Boudin, L. B. Government by Judiciary . Volume II New York / Russell & Russell. Reissued 1968
92. Calvi, J.V.; Coleman, S. American Law and Legal Systems. Prentice Hall, Englewood Cliffs, New Yersey 07632,1989
93. Constitutionalism in East Central Europe : Discussion in Warsaw , Budapest, Prague , Bratislava . Bratislava, 1994
94. Elections and Referendums in Estonia 1989-1995. A Brief Overwiew. National Electoral Committee . Tallinn, 1995
95. Ellis, E., Tridimas T. Public Law of the European Community: Text, Materials and Commentary . Sweet&Maxwell, London, 1995
96. Financial Apportionment and Equalisation. Council of Europe. Study Series: Local and Regional Authorities in Europe: Study nr 24. Report prepared under the guidance of the members of the Committee of Experts on Local and Regional Finance by Graham Kelly (Consultant). Strasbourg , 1976
97. Local Authority Accounting in Europe. Council of Europe. Study series: Local and Regional Authorities in Europe: Study nr.16. Strasbourg, 1978
98. Evaluation of Public Administration Needs 1995-96. Phare. Work Document , National Seminar, May 15, 1996
99. Powell, Richard . Law Today . Longman, 1993 111
100. Public Administration in the Federal Republic of Germany . - Dewenter: Kluwer, 1983
101. Regions of Europe. Assembly of European Regions. Magazine of the European Regions. Nr. 2 - 2nd Semester 1990; Nr. 3 - First Semester 1991
102. Riley , A. Englich for Law. MacMillan Publishers LTD. First published 1991; reprinted 1992, 1993 (twice), 1994
103. Sociology. General editor Hagedorn, R. Holt, Rinehart and Winston of Canada , Limited Toronto . Toronto,1986 ( Canadian Cataloguing in Publication Data - Sociology ISBN 0-03-921836-8)
104. The Role of Parlamentarism in the New European Architecture . The Nordic Council; 1991. Nord 1990:110 E. ISBN 91-881 12-09-8, Malmö
105. Vining, J. The Authoritative and the Authoritian. Chicago , London. The University of Chicago Press, 1986
106. Wade, C.S.; Bradley, A.W. Constitutional and Administrative Law. London, New York: Longman, 1993
SAKSA KEELES:
107. Degenhart, C. Staatsrecht I. Staatszielbestimmungen; Staatsorgane; Staatsfunktionen, 4. neubearbeitete Auflage. C.F. Müller Juristische Verlag , 1988
108. Gisevius, W. Leitfaden durch die Kommunalpolitik. 1991 im Verlag G.H.W.Dietz Nacht . GmbH, Bonn.(vt ka Gisevius, W. Kohaliku omavalitsuse poliitika Saksamaa Liitvabariigis. ESDP kirjastus, 1993.)
109. Kommunalverwaltung in Europa. Local Government in Europe. L`Administration local en Europe.(Der Landkreis. Zeitschrift für Kommunale Selbstverwaltung. Herausgeber: Deutscher Landkreistag, Bonn, Adenauerallee 136. Sonderdruck aus Heft 10/1991)
110. Stein , E. Staatsrecht. 13., neubearbeitete Aufgabe. J.C.B. Mohr (Paul Siebeck).Tübingen,1991.
SOOME KEELES:
111. Asikainen; Hannula; Hievanen; Kuokka; Linnamäki; Wessman. Yhteiskuntatalous ylioppilasluokkia varten. Yhteiskunnalliset voimat ja laitokset. Yhteiskuntatalouden ensimmäinen kurssi Kustannuskiila. Kuopio, 1980
112. Asikainen, J.; Seppo, H.; Hievanen, J.; Kuokka, H.; Linnamäki, A.; Wessman, R. Yhteiskunta - ja talousopin peruskurssi. Ensimäinen painos. Kustannuskiila OY. Pieksämäki, 1983
113. David, R. Nykyajan suuret oikeusjärjestelmät. Edellinen nide . Helsinki , 1982
114. Eduskuntavaalit 17.3.1991. Määräyksiä ja ohjeita. I . Oikeusministeriö. Helsinki, 1990 112
115. Erme , L. Oikeusoppi keskiastetta varten. Markkinointi-Instituutin kirjasarja N: 0 21. Weilin +Göös. 6.painos .Espoo,1988
116. Helander, V. Pohjosmaiden poliittiset järjestelmät. Turun Yliopisto. Valtio-oppi.Vatio- opillisia tutkinnuksia. N:0 44, 1988
117. Hide 'n, M.; Saraviita, I. Valtiosääntöoikeuden pääpiirteet. 4. täydennetty painos. Suomen lakimiesliiton Kustannus OY. Helsinki, 1985
118. Hoikka, P. Kunnalishallinnon malli: teoriaperustan hahmottelu. Tampereen Yliopisto, Kunnalistieteiden laitos.Julkaisusarja 2/1993. Tampere, 1993
119. Jyränki, A.; Pertunen, J.;Vilkkonen, E. Valta, valtio ja kansalainen. Forum-kirjasto. Kustannusosakeyhtio Tammi . Helsinki, 1989
120. Kuntalaki: Kunnalliskomitean mietintö. - Helsinki, 1993.
121. Kurvinen, P.; Sippala, S. Päätöksenteko hallinnossa. 2.uudistettu painos. Lakimiesliiton kustannus. Helsinki, 1989
122. Makkonen, K. Luentoja yleisesta oikeustieteesta. Toinen, muuttamaton painos. Kustannusyhtio "Juridica" Ky. Helsinki-Jyväskylä,1981 123. Modeen, T. Virkamiesoikeus pääpiirteitäin .Werner Söderström OY. Porvoo-Helsinki, 1976. 124. Niemivuo, M. Valtio ja kunnallinen itsehallinto. Julkisoikeudellinen tutkimus. With on English Summary. Lakimiesliiton Kustannus. Helsinki, 1991
125. Opiskellen Euroopan Yhteisöön. Valtiovarainministeriö, Henkilöosasto; Valtionhallinnon Kehittämiskeskus. Helsinki, 1993
126. Oulasvirta, L. Kuinka kuntaa toimi. 1992 3. uudistettu painos. Suomen Kaupunkiliitto/Kaupunkiopisto. Suomen Kunnalisliitto/Kunnalisopisto
127. Oulasvirta, L. Kunta, valtio ja talous. Kuntien ja valtion taloudellisia suhteita, valtionapujärjestelmää ja kuntien talousongelmia koskeva tutkimus. Tampereen Yliopisto. Kunnalistieeden laitos. Julkaisusarja 1/1992. Tampere, 1992
128. Ryynänen, A.; Lehkonen, R.; Mennola, E. Kunnalisoikeus. Johdatus kunnan oikeudellisen aseman perusteisiin. Vapk -kustannus. Helsinki, 1992
129. Ryynänen, A. Uuten kunnallislakiin - kuntien Suomeen. Finnpublishers OY. Tampere, 1992
130. Ryynänen, A.; Rehula, J. Valtio ja kunnat yhteistyöosapulina. Lainsäädännön uudistamisen kehityslinjat vapaakuntakokeilun ensimäisen vaiheen perusteella. Itsehallintoprojektin julkaisuja 1/1992.Sisäasiainministeriö,1992
131. Suomen oikeus ja yhteiskuntajärjestys. R.A. Wreden saman nimisen teoksen pohjalta toimittaneet Inkeri Anttila, Yrjö Blomstedt, Erik Castren , Esko Hoppu, Heikki Jokela, Paavo Kostari, Ilmari Melander,V.Merikoski, ArvoSipilä, Tauno Tirkkonen, Matti Ylöstalo ja Simo Zitting. Werner Söderström Oy. Porvoo-Helsinki, 1970 113
132. Tarasti, L.; Taponen, H. Suomen vaalilainsäädäntö. VAPK-kustannus. Helsinki, 1990
133. Työmarkkinaopas 1986. Teollisuuden Kustannus OY. Art- Print OY, Helsinki, 1986
134. Uotila,J.; Laakso, S.; Pohjolainen, T.; Vuorinen, J. Yleishallinto-oikeus pääpiirteittäin.Finnpublishers OY. Tampere, 1986 (ja hilisemad )
135. Vartola, J. Valtionhallinnan rakenteellisen muutoksen ongelmasta. Tutkimus julkishallinnon kriisiteeseistä ja Max Weberin byrokratiateoriasta seka näiden välisistä suhteista valtionhallinnon rakenteellisen muutoksen ongelman valossa. Acta Universitatis Tamperensis, ser.a vol.103.Tampereen Yliopisto.Tampere,1979
VENE KEELES:
136. Administrativnoje ustroistvo Federativnoi Respubliki Germanii. Nemetskije kreisõ. Sverhregionalnõje kommunalnõje upravlenija v Evrope. Nemetskii Landkreistag . Bonn, (1991)
137. Ratibor,V. Pravovoje gosudarstvo. (The Rule of Law). Overseas Publications Interchange Ltd.London, 1990
138. Sovremennõi konstitutsionalizm (po materialam sovetsko-britanskogo simpoziuma). Moskva . 1990
139. Teorija gosudarstva i prava. 2-e izdanije. Pod. red. professora Mokitseva K.A: "Juriditseskaja Literatura ", Moskva,1970
140. Taranovski, O.V. Utsebnik entsiklopedii prava. Jurjev [Tartu], 1917
*********************************************************************************************************
II. NORMATIIVAKTID
141. Eesti Vabariigi põhiseadus. Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus.Riigi Teataja toimetuse väljaanne.Tallinn,1994
142. Riigikogu valimise seadus (RT I 1994, 47, 784)
143. Riigikogu kodukorra seadus (RT I 1994, 90, 1517)
144. Riigikogu töökorra seadus (RT I 1992, 46, 582)
145. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (RT I 1993, 25, 435)
146. Õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadus (RT I 1993, 25, 436)
147. Õiguskantsleri seadus (RT I 1999, 29, 406) 114
148. Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmise korra seadus (RT I 1995, 83, 440)
149. Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse liikme kohtulikule vastutusele võtmise korra seadus (RT I 1995, 83, 1441)
150. Vabariigi Valitsuse seadus (RT I 1995, 94, 1628)
151. Vabariigi Presidendi valimise seadus (RT I 1996, 30, 595)
152. Riigikontrolli seadus (RT I 1995, 11, 115)
153. Eesti Panga seadus (RT I 1993, 28, 498)
154. Riigieelarve seadus (RT I 1993, 42, 614)
155. Kohtute seadus (RT I 1991, 38, 472)
156. Kohtuniku staatuse seadus (RT I 1991, 38, 473)
157. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (RT I 1993, 37, 558)
158. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus (RT I 1996, 37, 739)
159. Avaliku teenistuse seadus (RT I 1995, 16, 228)
160. Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus (RT I 1995, 29, 356)
161. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (ETS-122; RT III 1994, 26, 95)
162. Kriminaalkoodeks (KrK; RT 1992,20,287)
163. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS; RT I 1994,53,889)
164. Asjaõigusseadus (RT I 1993,39,590)
165. Tsiviilkohtupidamise seadustik (KS; RT I 1993,31/32,538)
166. Kriminaalmenetluse koodeks (KrMK; RT I 1995,6-8,69)
167. Omandireformi aluste seadus (ORAS; RT 1991,21,257)
168. Halduskohtumenetluse seadustik (HKMS; RT I 1993,50,694)
169. Haldusõiguserikkumiste seadustik (HÕS; RT 1992,29,396)
170. ENSV Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust staatusest (T 1990,12,180)
171. ENSV Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest (T 1991,25,312)
171. ENSV Ülemnõukogu otsus Põhiseadusliku Assamblee valimistest (T 1001,30,356) 115
173. ENSV Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee tööülesannetest ja töökorraldusest (T 1991,30,357).
----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------174. Vallaseadus . RT 1937, 32, 310
175. Linnaseadus. RT 1938, 43, 404
176. Maakonnaseadus. RT 1938, 43, 405
177. Riigikogu kodukord. Põhiseadus. Põhiseaduse maksmapaneku seadus. Riigikogu väljaanne. Tallinn,1924
====================================================================== LMõÕI.978/doc © ÕIGUSINSTITUUDI INTELLEKTUAALNE OMAND 116
Lisa 1 SISSEJUHATUS ÕIGUSTEOORIASSE RIIK JA ÕIGUS. II OSA. ÕIGUS (FAKULTATIIVNE - arvestatud IV kursusele) ====================================================================== TEEMA I. SOTSIAALSED NORMID, ÕIGUS JA ÕIGUSNORM
§ 8. Õigusnormi struktuuri klassikalisest ning normativistlikust doktriinist õiguskirjanduses.
Õigusnormi struktuur ning liigid on üldises plaanis nii õigusteaduse kui ka eriti õigusteooria, konkreetsemalt aga uurimise teooria (teooria õiguse uurimisest) objekt ning aine. Seda käsitlesime loengumapi sissejuhatavas osas "Õppeainest" (v.t lk 12-13). Õigusnormi struktuuri võib selgitada ning õigusnormi tüüpe liigitada erinevatelt lähtealustelt. Õigusteaduses ning õigusteoorias kinnistunud seletused uuritud nähtuste (uurimise objekti) kohta sõltuvad kasutatud meetoditest ja metodoloogiast. Õigusteaduse ja õigusteooria põhimeetodid (mitte ainsad!) on: filosoofiline, dogmaatiline, ajalooline, võrdlev, sotsioloogiline ning õiguspoliitiline. Igaühe abil neist uuritakse objekti erinevast aspektist. Omaette võttes ei võimalda neist ükski ilmselt õigusnormi kõigis võimalikes aspektides tunnetada, kõik koos aga annavad kompleksse pildi. Õigusnormi struktuuri ning liikide üldkäsitus on seetõttu piltlikult paradigmaatiline raamistus, "katus" mille alla mahuvad omakorda konkreetsed erinevate koolkondade doktriinid ning kontseptsioonid. Iga doktriini ning kontseptsiooni käsitus (interpretatsioon) sõltub uurimisel valitud meetodi(te)st ning metodoloogiast, aga samuti kriteeriumide valikust (näiteks objekti mahu osas: osa või tervik; üldine või üksik; üldine või eriline jne). Oluline on seegi, kas vastavast meetodist lähtuti järjekindlalt või ebajärjekindlalt. Sõltumata milliseid teisi meetodeid rakendati on iga teoreetiline üldistus seotud lõppastmes filosoofilise meetodiga, k.a õigusfilosoofilisega. Siit omakorda läheb seos vastavas suures õigussüsteemis valitsevate filosoofiliste vaadete ning uurimise traditsioonide juurde.
Õpetamisel on oluline, et sama nähtust seletavad teooriad, doktriinid ning kontseptsioonid peaksid olema võrreldavad. Muidu ei ole ühe suure õigussüsteemi paradigmaatilise käsitluse raames võimalik üldistavalt õpetada. Kindlate doktriinide ning kontseptsioonide püsiv kasutus õiguse õpetamisel või teistsugustele üleminek on faktorid, mida eri aegadel akadeemilise õppe läbinud juristidel tuleb teoreetilistes diskussioonides ning eriti õiguse realiseerimise käigus alati arvestada. Tuleks olla n.ö ühel lainepikkusel, üksteisele võrreldavalt mõistetav. Võime väita, et pärast Eesti omariikluse taastamist on meie õiguskirjanduses ning õigusõppes domineerivad õigusnormi struktuuri kaks doktriini: klassikaline ning normativistlik. Refereerime neid põhiliselt tuntud eesti õigusteadlase 1 Ilmar Tammelo uuringu põhjal.
P.1. Õigusnormi struktuuri klassikaline doktriin Loengumapi II osas "Õigus" teema 1. alustati õigusnormi loogilise struktuuri ning õigusnormide liigituse selgitamist XIX saj lõpupoole kujunenud klassikalise doktriini lähtealustelt. Tuntud eesti õigusteadlane Ilmar Tammelo nimetab seda traditsiooniliseks. Sellest lähtuvalt on Eestiski õpetatud, et õigusnormi struktuuris võime loogiliselt tunnetada ning piiritleda elementide maksimaalses täismahus hüpoteesi (H), dispositsiooni (D) ning sanktsiooni (S): sümbolitega tähistatult avaldame selle H-D-S. See oleks ühelt poolt üldistus, teiselt poolt sedavõrd ka ideaalne normikonstruktsioon (v.t loengumapi õiguse osa teema I § 4, lk 22 j.j: kui...siis...vastupidisel juhul). ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 v.t fakultatiivse osa kirjandus, Tammelo, 1 117 118
P.2. Klassikalise doktriini vastuoludest ning kriitikast
Klassikalist doktriini on õigusteoorias teiste teooriate ning koolkondade esindajad kritiseerinud: see käsitus olevat pinnapealne, liiga üldistav ning koolkonna õigusteadlased ei ole mitme tõusetuva olulise küsimuste osas üksmeelel. Sellega tuleb nõustuda. Kuid õpetamist ja õppimist on soovitav alustada elementaarsest, kui see piisavalt rahuldavaks osutub. Piltlikult: esimeses klassis ei alustata kohe kõrgema matemaatika õppimist. Märgime: klassikalise doktriini teoreetikute seisukohad ei lahkne selles, et dispositsioon on kindlasti iga õigusnormi loogilise struktuuri element. Lahknevus ilmneb aga selles, et koolkonna üks osa tuntud õigusteadlasi rõhutab: iga õigusnormi struktuuri kuulub hüpotees (n.t N.M.Korkunov; R.Stammer); teine osa peab võimalikuks ka n.n kategooriliste õigusnormide võimalikkust (n.t L.I.Petra?itski) - vaid neil olevat dispositsioon (!). I.Tammelo 1 märgib, et viimane seisukoht põhineb ilmselt normiolma mõiste liiga kitsal käsitlusel (I.Tammelo mõiste olm samastub hüpoteesi mõistega). Selgitame: kui hüpotees hõlmaks peale teo, tagajärje, juriidiliste faktide, objekti ning spetsiifiliste asjaolude (n.t vastutust kergendavad või raskendavad ehk kvalifitseerivad asjaolud kriminaalõiguse normides) veel ka kohustatud ja õigustatud subjektide määratluse, siis oleks iga õigusnorm alati konstrueeritav hüpoteetilise normina . Miks? Sest ilma selliste subjektideta kaotab õigusnorm igasuguse mõtte. Ta ei saa ju materialistlikult lähtealuselt olla n.ö norm iseeneses, adressaadile sihitlemata norm normi pärast. Veel: kui iga õigusnormi sisuks on õigussuhe, siis tekib kohe küsimus - kelle vahel? Kohustused ja õigused kelle jaoks? Koolkonna käsitused lahknevad ka sanktsiooni osas: väidetakse, et selgelt ilmneb sanktsioon n.t kriminaalõiguse haru õigusnormidel. I.Tammelo märgib järgnevalt: "Kuidas on 2 aga lood sanktsiooni meevimatusega üldse õigusnormi juures, selles suhtes lähevad traditsionalistide arvamused lahku. Sanktsiooni meevimatust jaatav seisukoht peab kas 3(141) käsitama n.n. normae imperfectae kui mitteõiguslikke norme* või laiendama sanktsiooni 4(142) mõistet niivõrd, et see haaraks ka mittejuriidilisi sanktsioone* . Sanktsiooni 5(143) meevimatust eitav seisukoht pääseb mööda* sellest dilemmast. Kuigi ta on ühe vahendi võrra vaesem (sanktsioon kui õigusnormi mõistet piiritlev tunnus) õigusnormi mõiste määratlemisel, on ta väärtuseks, et tal puudub üks takistus anda nimetatud mõistele otstarbekohast mahtu, saades käsitada õigusnormidena ka sanktsioneerimatuid norme, mis õiguskordades moodustavad küllaltki olulise osa ja mida praktiline õigusteadus on 6 tahtnud ikka vaadelda kui õigusnorme".
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 Olm: tõik, tõsiasi; olmas: kindlakujuline. Paul F. Saagpakk. Sünonüümisõnastik. Maarjamaa, 1992, lk 189. * Eesti varasema kõnekeele mõiste; võime ilmselt mõista ka: kindlate tunnustega tõik, olustik (J.L. viide ning interpretatsioon). 2 Meevima: mitte omama, ilma olema; puudama. Paul F. Saagpakk. Sünonüümisõnastik. Maarjamaa, 1992, lk 162. * Eesti varasema kõnekeele mõiste. Meevimatus: peaksime vastandmõistena käsitama: omama; mitte puudama, s.t just mitte puudu olema ehk olema, evima (J.L. viide ning interpretatsioon); v.t Tammelo enda selgitused : fak.osa kirj . 1, lk 122 3 I.Tammelo viide nr 141 originaalis: V.t John AUSTIN, Lectures on Jurisprudence, I, London 1911, lk . 99. 4 I.Tammelo viide nr 142 originaalis: Vt. Giulio BATTAGLINI, Le norme del diritto penale e i loro destinatari, Roma 1910, lk.11 - Vrd. Hold von Ferneck, Die Rechtswidrigkeit, I, Jena 1903, lk.171. 5 I.Tammelo viide nr 143 originaalis: Vt. Felix SOMLÓ, Juristische Grundlehre, Leipzig 1927, lk.448. 6 v.t fakultatiivse osa kirjandus, Tammelo, 1, lk 164. 119
Tuleb märkida, et veel üks omaaegne väga tuntud õigusteadlane on esitanud kontseptsiooni õigusnormi loogilise struktuuri kohta: prof O.E.Taranovski oma kapitaalses allikas "Utsebnik entsiklopedii prava" (v.t loengumapi II osa. Õigus. Tallinn,1998, 140). Leiame, et ka tema käsitus seondub eeskätt klassikalise doktriiniga, kusjuures ta on esitanud huvitava kriitika. O.E.Taranovski on seisukohal, et õigusnormil, mis kehtestab kohustusi ja nõudeid (resp 1 õigusi) on loogiliselt tunnetatavad kaks osa: esimeses määratakse tingimused, milliste ilmnemisel kahe subjekti vahel tekkivad need kohustused ja nõuded; teises osas määratletakse milles need kohustused ja nõuded seisnevad. Esimest normis tunnetatud osa 2 nimetatakse hüpoteesiks (eelduseks), teist - dispositsiooniks (korralduseks).
Ka O.E.Taranovski märgib nagu I.Tammelo, et hüpoteesi osas õigusnormi obligatoorse elemendina on õigusteadlastel erinevaid seisukohti. Lisaks I.Tammelo poolt kategoorilise õigusnormi käsitust esindava L.I.Petra?itski kõrval mainib ta selle käsituse esindajana veel E.R.Bierling'i. Seejuures O.E.Taranovski kriitika hüpoteesi käsituse mõlema ülalpool refereeritud kontseptsiooni suhtes on järgmine - refereerime. Ta leiab: klassikalise doktriini mõlema kontseptsiooni esindajate käsitused rajanevad nii hüpoteesi kui ka üldse õigusnormi hüpoteetiliselt eeldava iseloomu ekslikul mõistmisel. Ta rõhutab: hüpoteesi ülesandeks on viidata nendele tingimustele või asjaoludele, millede olemasolul tekkib dispositsioonis õiguslik suhe kahe isiku vahel kummalegi määratletud kohustuste ja õiguste kohaselt. Hüpoteesi rolliks on piiritleda üldisest inimhulgast just see isikute paar, kelle vahel nüüd dispositsiooni kohane õigussuhe tekibki. Just selles mõttes on kõik õigusnormid 3 hüpoteetilised. Teisisõnu võime loengumapis käsitletu põhjal seletada: hüpoteesis esitatakse eeldatavad tingimused, milliste juhul saab realiseeruda dispositiivne reegel. Luuakse objektiivne ning subjektiivne õigus (õigused ja kohustused), mis on abstraktsed kuni leidub konkreetne juht praktikas, mil nad tegelikkuses realiseeruvad (abstraktsed tingimused n.ö elustuvad reaalsel juhul). Just abstraktsetena on kõik õigusnormid, s.h hüpoteesi eeldatav olustik ka hüpoteetilised tervikuna. See peaks olema prof O.E.Taranovski konseptsiooni mõte. Edasi seletab prof O.E.Taranovski: õigusnormi hüpotees võib olla väljendatud kas kasuistlikus või abstraktses vormis; kasuistlik on ajalooliselt vanem, esmane, aga abstraktne tekkis ja arenes domineerivaks hiljem. Hüpoteesi vormiline iseloom on üksüheselt seotud ka dispositsiooni iseloomuga: kasuistlik hüpotees tingib kasuistliku dispositsiooni; abstraktne hüpotees aga 4 abstraktse dispositsiooni. Märgime: üldises õigussüsteemis on pretsedendinormid kasuistlikeks jäänudki; kontinentaalses suures õigussüsteemis on abstraktne õigusnorm ja eriti tema abstraktne hüpoteesi osa nüüd põhiline.
Lõpuks tuleb peatuda prof O.E.Taranovski järgmisel selgitusel: hüpotees ja dispositsioon on tema järgi mistahes õigusnormi struktuuri vajalikud (resp obligatoorsed!: J.L.) elemendid. Kriminaalõigusteaduses evivad nad aga teistsuguseid nimetusi: kriminaalõiguse normi 5 hüpoteesi nimetatakse dispositsiooniks ning dispositsiooni - sanktsiooniks. See on õigusteaduse ning- teooria osundatud haru traditsiooniline käsitus, mida peab teadma et ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 v.t loengumapi II osa.Õigus. Kirjandus: Taranovski, 140, lk 137; objazatelstva: kohustused; pritjazanija : ~ õigused. 2 140, op. cit. 3 140, op. cit., lk 138-139 4 140, op. cit., lk 140 5 140, op. cit., lk 142 120
selle õigusharu teoreetilisi allikaid tundma õppides ja neid meie õppeaine käsitustega 1 võrreldes mitte hämmingusse sattuda.
Prof O.E.Taranovski selgitab: seda terminoloogilist erisust põhjendatakse järgmisega. Kriminaalõiguse normi hüpoteesis määratletakse kuriteokoosseis, aga dispositsioonis selle sooritamise eest mõistetav karistus. Hüpoteesis ehk kuriteokoosseisu kirjelduses sisaldub aga varjatud vormis ka üldise iseloomuga korraldus (resp keeld! J.L.) mis kohustab kõiki ja igaüht (!: J.L.) hoiduma sellisest teost. Seepärast normi esimest osa ehk õiguspärase käitumise korraldust nimetataksegi kriminaalõiguse teoorias mitte hüpotees vaid dispositsioon. Juristide tehnilises (resp erialases; J.L.) mõistepruugis nimetatakse sanktsiooniks mittekasuliku (ebasoovitava) tagajärje saabumist õiguserikkujale kuriteo sooritamise eest. Seetõttu nimetatavatki kriminaalõiguse normi teist osa mitte dispositsioon 2 vaid sanktsioon. Märgime omalt poolt: tegemist on kriminaalõiguse haru teoreetiliste käsituste traditsiooniga, millega tuleb õppimisel arvestada. *** Kokkuvõtteks. Vaatamata doktriinisisestele kontseptuaalsetele lahknevustele võime sedastada: klassikalise doktriini kohaselt saab olla õigusnormi loogiliselt tunnetatavas struktuuris maksimaalselt kolm elementi (H-D-S). Asjaolu, et empiirilistes (positiivse õiguse tegelikult leiduvates) õigusnormides, nagu nad kontinentaalses suures õigussüsteemis normitehniliselt konstrueeritakse, võime leida vaid H-D- või H-S esitusviise - on tegelikult praktilise õigusloome küsimus. Nii esinevad nad reaalsetena, kuid mitte mistahes juhul maksimaalses mahus ideaalse mudelina. Kui seda oleks aktsepteeritud, oleksid koolkonna tollased vaidlused ilmselt paljuski ületatavad. H-Sesitusviisi juhul on ka sanktsioon selgelt piiritletav. Märgime: H-S õigusnormid ei ole iseloomulikud mitte ainult kriminaalõiguse materiaalosa konkreetset vastutust sätestavatele normidele, vaid üldse kõigil juhtudel, mil konkreetses õigusnormis ka vastutus sätestatakse. Sellised õigusnormid on iseloomulikud näiteks ka haldus-, distsiplinaar - ning varalist vastutust reguleerivates õigusharudes. Ainult et neis õigusharudes ei ole sellist (sama), selgelt väljenduvat käsitustraditsiooni dispositsiooni ja sanktsiooni kohta nagu ülalpool refereeritu kriminaalõiguse teoorias. Kuidas on aga H-Desitusviisi õigusnormidega? Kas neid võib karistamatult täitmata jätta, kas nende eiramisel üldse sunni kohaldamise võimalust ei ole? On küll. Paljud H-D esitusviisi õigusnormides sätestatud dispositiivsed eeskirjad on tavaliselt õigussüsteemis tagatud mõne vastutust sätestava õigusharu sanktsioone sisaldavate normidega. Võime väita: konkreetse sanktsiooni puudumise konkreetses õigusnormis kompenseerib sanktsiooni kohaldamise võimalus riigi positiivse õiguse süsteemis. Lõppastmes aga: ultima ratio põhimõte garanteerib vastutuse võimalikkuse igal juhul; s.t kui ka üldse seni sanktsiooni konkreetse dispositiivse eeskirja eiramise eest veel ei ole, on riigil võimalus see alati kehtestada. Õppeaines "Sissejuhatus õigusteooriasse" on õigusnormi ideaalstruktuuri selgitamisel põhialuseks klassikaline doktriin ja seda põhiliselt prof O.E.Taranovski kontseptuaalselt aluselt. Lõpetame kokkuvõtte tsitaadiga I.Tammelo uurimusest: "Üksik empiiriline õigusnorm on reaalse olemise avaldusvorm, reaalse olemise avaldumisvormina esineb ka kõikide empiiriliste õigusnormide kogum. Kõikidel hic et nunc olelevail õigusnormel on midagi ühist, midagi mis tingib, et igaüks neist on õigusnorm. See midagi on õigusnorm üldse - õigusnorm kui ideaalne ühik. ... Hic et nunc esinev õigusnorm evib oma eristruktuuri, õigusnorm ideaalse ühikuna evib aga ideaalset struktuuri, mida võib 3 nimetada õigusnormi põhistruktuuriks". ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 v.t fakultatiivse osa kirjandus: Tamm, 4, lk 56 - 58; Merusk jt, 3, lk 69 - 70 2 v.t loengumapi II osa.Õigus. Kirjandus: Taranovski, 140, lk 142 3 v.t fakultatiivse osa kirjandus, Tammelo, 1, lk 138-139 121
1 P.3. Õigusnormi struktuuri normativistlik doktriin Normativistide koolkonna põhiteoreetiku Hans Kelseni käsituse kohaselt väljendab õigusnormi tingiv normilause, mille abstraktseimaks avalduseks on:
kui a, siis järeldub b. Relatsioon (suhe) a b on õiguslik relatsioon, mille esimene liige a moodustab eelduse, mille esinemisel saabub tagajärg b. Viimane - b - on alati sunniakt. Side a ning b vahel on õiguslik järeldus (seos), mille adekvaat on H. Kelseni järgi mõiste , mis väljendab loodusseaduslikku seost. Eeldus (olm) väljendab H.Kelseni järgi ainult käitumist, kuid eelduse sisuks võivad olla ka sündmused (NB! V.t õigussuhte all!). Sunniakt avaldub aga karistuses või eksekutsioonis (täitmisele pööramises). Karistuse all tuleb mõista n.t surmanuhtlust, vabadusekaotust; eksekutsiooni all: vara sundvõõrandamist. Eelduse sisuks olev inimese käitumine on niisugusel juhul alati sotsiaalkahjulik (häirib alati üldiste huvide vastaselt inimeste normaalset kooseksistentsi); käitumine avaldub teona kaasaegses mõistes: ta võib seejuures avalduda tegevusena või tegevusetusena. Kui eeldus peab väljendama ikka õiguskahjulikkust, siis sedavõrd ei saa ka sündmused olla muud kui õiguskahjulikud (pro õigusvastased). Sündmus ei saa kahjulikku iseloomu omandada aga ainult iseenesest, vaid üksnes seoses inimese käitumisega: sündmuse tekkimise põhjustab inimese käitumine - tal oli ju võimalus seda kahjulikuks osutuvat sündmust (Kelsenil seega juriidilise fakti tähenduses) ka mitte esile kutsuda (!). H.Kelsen esitab nüüd õigusnormi tingiva normilause n.n läbilõikeskeemina:
h u Kui M + E (või M + E), siis Z - M,
kusjuures ta eeldab siinjuures n.n. normaaljuhtu, mil sunniakt pöördub vahetult tõesti selle inimese vastu, kes sotsiaalkahjulikult käituski. Tähistused: - M : inimese käitumine üldse (resp: tegu!!), h - M : s.h tegevus, u - M : s.h tegevusetus, - E : sündmus, - Z : sunniakt (karistus või eksekutsioon).
Relatsioon Z - M on H.Kelsenil sisuliselt juriidiline kohustus, mille sisuks on: kui üks isik käitus sotsiaalkahjulikult, siis on selles relatsioonis endas konkreetselt sätestatud teisel isikul (!) kohustus rakendada sotsiaalkahjulikult käitunu suhtes sunniakti. Aga sotsiaalkahjulikult käitunul on omakorda samas allikas sätestatu kohaselt kohustus sallida sunniakti kohaldamist tema suhtes. Eeldus kui a ei tarvitse H.Kelseni selgitust mööda seejuures olla ühtne akt - eeldus võib omakorda olla mitmekordselt liigendatud ning astendatud. Näiteks: kui a ja kui b ja kui c jne, siis järeldub z. Need liikmed on H.Kelseni järgi eelduse relatiivselt iseseisvad osanormid, kusjuureks kategooriliseks tingimuseks on: terve see tingimuste ehk osaeelduste jada peab olema lõpuks pärast viimast liiget seotud ikkagi sunniakti kui lõppjärelmiga. Siis on täidetud abstraktse elementaarseima õigusnormi avalduse kui a, siis järeldub b tingimus, mis tähendab et b = z. ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 Selle punkti refereering on algusest lõpuni I.Tammelo järgi, kuid kuna ta kasutab ohtralt neologisme ning nüüdseks käibelt kadunud kõnekeelt, siis õppimise hõlbustamiseks mõnevõrra muudetult; esituslaadi on kohendatud kooskõlla loengumapi põhiosade mõistete ning süsteemiga - muidu hägustuks võrreldavus lootusetult; õppimise huvides on mõnevõrra laiendatud originaalselgitusi. 122
H.Kelseni järgi on sunniakti tähistav z piiritletav iseseisva primaarse osanormina, kuna tingimusterea üksikud liikmed (kui a ja kui b ja kui c jne) kujutavad endast igaüks sekundaarseid osanorme.
I.Tammelo märgib, et "KELSENi õigusnormi struktuuri käsitelu tähendab hoomatavat edusammu õigusnormi struktuuriküsimuste uurimisel, ent ei ammendav ega rahuldav pole ta 1 ometi kaugeltki mitte". Meile sellest aga piisab, sest järgnev kriitika on eeldus I.Tammelo originaalsele õigusnormi struktuuri käsitusele, mis on iseenesest väga tähelepanu vääriv, kuid mida loengumapis ei käsitleta. Leiame, et I.Tammelo käsitlus õigusnormi põhivalemist oleks pigem magistriõppe teema. Refereerime lühidalt tema põhjal vaid normativistliku koolkonna raames H.Kelseni õpilaste Felix Kaufmanni ning Fritz Schreieri poolt pakutud kontseptuaalseid käsitusi.
Lähtudes H.Kelseni õiguslause läbilõikeskeemist esitab F. Kaufmann oma derivaadi sellest - n.n puhta lihtsa õiguslause:
Subjekt A peab käituma viisil V1, vastupidisel juhul tuleb tema suhtes käituda V2 viisil.
Erinevalt H.Kelsenist ei sisalda F.Kaufmanni puhas lihtne õiguslause üldse sündmusi (v.t Kelsenil: E) õigusnormi eelduse elemendina - ta eitabki seda ja kinnitab, et selles seisnebki tema käsituse erinevus H. Kelseni omast. Muide - H. Kelsen on oma töödes motiveeritult tõestanud, et sündmused kuuluvad samuti õigusnormi struktuuri eelduse elementide hulka. Tänapäeval ütleme - need on ju juriidiliste faktide üks põhiliike, eelduse (resp hüpoteesi) koosseisu aga juriidilised faktid kuuluvadki.
F.Schreier esitab oma õiguslause vormi järgmise avaldisena:
T ..................A1S.
See tähendab: kui esineb eeldus, siis peab isik sanktsiooni juures samme sooritama.
Tähistused: - T : eeldus (olm; hüpoteetiline olustik), - A : isik; - 1 : samme (s.t toiming; tegu), - S : sanktsioon. F.Schreier selgitab edasi, et sanktsioon tähendab viidet uuele normile, mis samme (resp: dispositiivne käitumisreegel!) teostamise kohustuse eiramisel isiku poolt toob tagajärjena sellele isikule kaasa ebasoovitava tagajärje. Hüpoteetilise lause vormis avaldatud esimese kui ka järgmise normi vahel on korrelatsioon, mis tähendab, et teise (järgmise) normilause hüpotees on esimese normilause teesi kontradiktoorne vastand. Võttes nüüd arvesse ka sanktsioneerivat normi, võib F. Schreieri õiguslause esitada laiendatud avaldisena:
T .................A1S, non A1...............B1S.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 Tammelo, op. cit., lk 165. 123
Nii H. Kelseni kui ka F.Schreieri kontseptsioonides arvatakse seega sanktsioon õigusnormi ideaalstruktuuri obligatoorsete elementide hulka. See on igati põhjendatud. Kui aga sama püütakse laiendada universaalsena ka reaalsetele, empiirilistele õigusnormidele, siis see ei pruugi alati paika pidada - nimelt kui empiirilise normi loogiline struktuur on tegelikult H-D. Teooria ideaalmudelite kohandamatus tegelikkuse kõigile juhtudele oligi normativistide kontseptsioonide suurim puudus.
Kui nüüd võrrelda klassikalist ning normativistide doktriini, siis peaks ilmnema nende suhteline võrreldavus n.ö suures plaanis. Hüpoteetilist sisu eviv eeldus H.Kelseni järgi h u (kas M või M või mõlemad + vastaval juhul ka E) seonduksid võrreldavaks klassikalise doktriini õigusnormi ideaalstruktuuri elemendiga hüpotees N.M.Korkunovi, R.Stammeri ning eriti O.E.Taranovski käsituses. H.Kelseni Z (sunniakt) just tema käsituses seondub üsna üheselt võrreldavana klassikalise dokriini ideaalnormi elemendiga sanktsioon. Nüüd aga: see osis ideaalstruktuuris, mida O.E.Taranovski käsitab elemendina dispositsioon (mitte kriminaalõiguse teooria käsituses!) seondub enim Hans Kelseni avaldise Z - Mrelatsiooniga selle spetsiifilises juriidilise kohustuse tähenduses. See ei ole üksühene kokkulangevus, vaid suhteline võrreldavus H.Kelseni juriidilise kohustuse tänapäevasel mõistmisel õiguspärase käitumise reeglina.
P.4. Õigusnormi struktuur prof Aulis Aarnio ning prof Kaarle Makkose (Makkonen) järgi
Järgnevalt õigusnormi loogilise struktuuri käsitusest, mis Eestis on praegu levinud peamiselt 1 prof A.Aarnio tõlkemonograafia ning prof R.Naritsa õpiku vahendusel . Osundatud õigusteadlastele lisaks lähtub samadelt alustelt näiteks veel tuntud Soome õigusteadlane 2 3 Kaarle Makkonen . Neile viitab oma monograafias prof A.Aarnio , kuid K.Makkose allikaid ei ole eesti keelde seni tõlgitud ning avaldatud.
Prof.A.Aarnio selgitab, et õigusnormi põhitüübiks on peetud käsku ja keeldu ehk 4 preskriptsiooni. Samas: üsna tavalised on ka jutustavad, s.t kindlas kõneviisis esitatud 5 normilaused. Refereerime: kuna õigusnormi eeskirjas sisaldub tavaliselt käsk või keeld, siis eeldaks eeskiri justkui selle andjat, teatavaks tegijat; aga - õigusnormis puudub selline käsuandja (normi eeskiri on ju kohustus!). Riik ei olevat käsuandja - temagi olevat õigusnormide toode (tulenevalt ei ole ka seaduseandja käsitatav sellise käsuandjana). Selliste mõiste sisustamise raskuste tõttu on Karl Olivecrona nimetanud õigusnorme 6 käsusuhetest vabadeks imperatiivideks. ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 v.t loengumapi II osa.Õigus. Kirjandus: Aarnio, 1; Narits, 54 2 v.t loengumapi II osa.Õigus. Kirjandus: Makkonen, 122 3 v.t loengumapi II osa.Õigus. Kirjandus: Aarnio, 1, lk 58 4 op. cit. 5 v.t deskriptiivne keel ning preskriptiivne keel: loengumapi II osa, Õigus, lk 18 6 Peame selgitama: riik käsuandjana sellises tähenduses on käsitatav n.ö materialiseerunud subjektina. Juhime tähelepanu: riik ei saa olla materialiseerunud käsuandja - nähtusena on ta abstraktsioon, avaldudes materiaalsete üksiktunnuste kaudu, n.t rahvas, territoorium (v.t riigi osa: mõiste; põhitunnused). Ka seaduseandja (parlament) on institutsioonina abstraktsioon, koosnedes samas reaalsetest füüsilistest isikutest ning teostades reaalseid toiminguid seaduste vastuvõtmisel. 124
Õigusnormi [reguleerimise] objektiks võivad olla kodanikud või ametiisikud. Esimesel juhtumil räägitakse tavaliselt primaarnormidest. Need normid sätestavad isikute (s.h kodanike) käitumist, sellepärast on K. Makkonen kasutanud teistsugust mõistet: käitumisnormid. Ametiisikutele määratud normid on sekundaar - ehk reaktsiooninormid - neis on sätestatud, kuidas peab ametiisik toimima, kui käitumisnorme on rikutud.
Nii primaar - kui ka sekundaarnorme võib esitada õigusaktis vormis, mis lubab normi loogikast lähtudes tunnetada kindlat struktuuri, sellesse normi struktureeritud elemente.
K. Makkonen piiritleb primaar- ja sekundaarnormidest veel kolmanda liigi: reageerimisviisi normid. Nende objektiks ei ole ei kodanike käitumine ega ka ametniku reaktsioon kodaniku õigusvastase käitumise juhul. Neis sätestatakse kord, mille kohaselt (s.t kuidas) ametnikud peavad kodanike õigusvastase käitumise juhtusid lahendama (kuidas sisaldus reaktsiooninormis). Nende normide näitena esitatakse protsessi juhtimist ning tunnistuste arvestamist reguleerivaid norme.
Prof A.Aarnio esitab järgnevalt Soome õigussüsteemi õigusnormi alusel vastava näite õigusnormi struktuurist:
Kes varastab teise vallasvara, Õigusliku fakti kirjeldus (F) sellele määratakse kohtuotsusega Sunnielement (S) vanglakaristus või trahv Õigusliku tagajärje kirjeldus (G)
Skemaatiliselt esitatuna on õigusnormis niisiis alati kolm struktuuriosa: õiguslik fakt (F), sunnielement (S) ja õiguslik tagajärg (G). Sümboleid kasutades võib normi loogilist struktuuri väljendada vormeliga:
N: (x) F S(x)G
Seda vormelit tuleb lugeda järgmiselt: kõigist x-dest on õige, et kui x toimib viisil F, siis x-le tuleb mõista otsus G.
Sunnielement ühendab õiguslikud faktid ja tagajärjed üksteisega. Tagajärg, näiteks kahju korvamine, ei tulene loogiliselt õiguslikust faktist. Normi valemis "kui-siis" (valemis märk ) ei väljenda loogilist implikatsiooni. Tagajärjesuhe ei ole ka kausaalne. Juriidilised faktid ei tingi tagajärge samas kui näiteks temperatuuri tõus tekitab metalli paisumise . Õigusnormisse struktureeritud tagajärjesuhe on n-ö imputatsioon. See on inimese seatud sunnivahekord: tagajärg, näiteks karistus, tuleb määrata. Kui nii ei toimu, rakendatakse ametiisiku enda 1 suhtes sanktsiooni. Näeme seega, et põhilises on prof A.Aarnio kontseptsiooni kohases avaldises lähtutud tuntavalt normativistliku doktriini õigusnormi struktuuri käsitusest. Samadest alustest lähtuvad ka prof K.Makkonen ning prof R.Narits. ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 v.t loengumapi II osa. Õigus. Kirjandus: Aarnio, 1, lk 59
*** Tallinn, 18.10.1999 ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- ÕIõfak.99 © ÕIGUSINSTITUUDI INTELLEKTUAALNE OMAND 125
FAKULTATIIVSE OSA KIRJANDUS
EESTI KEELES:
1. EESTI ÕIGUSTEADUSE ALLIKAD. Ilmar Tammelo. Varased tööd (1939-1943). Hamburg, 1993. Ilmar Tammelo.Õigusnorm ja ta struktuur
2. Kliimann, A.-T. Normitehnikast administratiivprotsessiõiguses. Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus. Tartu, 1930
3. Merusk, Kalle; Olle, Vallo; Mõttus, Aaro; Sõlg, Raigo ; Kiviorg, Merilin; Pilving, Ivo. Õigusriigi printsiip ja normitehnika. Sihtasutus EESTI ÕIGUSKESKUS. Tartu, 1999
4. Tamm, Kaljo. Normitehnika. Loengumaterjal. Õigusinstituut, Tallinn, 1998
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Tallinn, 18.10.1999 ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- ÕIõfak.99 © ÕIGUSINSTITUUDI INTELLEKTUAALNE OMAND -------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------