Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Konspekt 2 (4)

4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuid millised tähendused sellel mõistel võivad olla ?
  • Kes on õigussuhte subjektideks ?
  • Mis iseloomustab õigussuhte subjekte ?
  • Millised seosed nende vahel on ?
  • Miks on võimalik õigusnorme ning -akte loogiliselt tõlgendada ?
  • Mis roll on siin õigusel ?
  • Mis on vähemus ?
  • Kelle vahel? Kohustused ja õigused kelle jaoks ?
  • Kuidas on aga H-Desitusviisi õigusnormidega ?
 
Säutsu twitteris
JÜRI LIVENTAAL
SISSEJUHATUS ÕIGUSTEOORIASSE
RIIK JA ÕIGUS II OSA. ÕIGUS
LOENGUMAPP ÕIGUSINSTITUUDI ÜLIÕPILASTELE
TALLINN 1998 2
RETSENSEERIS: prof . EERIK - JUHAN TRUUVÄLI 3
SISUKORD Õppeainest 7
Skeem nr 1 8
TEEMA I. SOTSIAALSED NORMID, ÕIGUS JA ÕIGUSNORM 9
§ 1. Sotsiaalsed normid 9 P.1. Sotsiaalsete normide mõiste ja põhitunnused 9 P.2. Sotsiaalsete normide funktsioonid 10 P.3. Sotsiaalsete normide liigid 11 3.1. Tavanormid 11 3.2. Moraalinormid 12 3.3. Korporatiivsed normid 13 3.4. Õigusnormid 14 § 2. Õiguse tunnused ja mõiste 14 P.1. Õiguse tunnused 14 P.2. Mõiste ning termin 14 P.3. Mõiste õigus erinevaid tähendusi 15 P.4. Õiguse mõiste 16 § 3. Õigusnormi tunnused ja mõiste. Õigusnormide liigid 17 P.1. Õigusnormi tunnused 17 P.2. Õigusnormi mõiste. Õigusnormide esitamine õigusaktides 18 P.3. Õigusnormide liigid 19 P.4. Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid 21 § 4. Õigusnormi loogiline struktuur 22 § 5. Õiguse teooriate paljusus 26 P.1. Antiikaja käsitused õigusest 26 P.2.Teoloogilised õiguse teooriad 27 P.3. Loomuõiguse teooriad 27 P.4. Ajaloolise koolkonna teooriad 28 P.5. Sotsioloogilised teooriad 29 P.6. Normativistide teooriad 29 Skeem nr 2 30 § 6. Põhilised suured õigussüsteemid 30 P.1.Suured õigussüsteemid 30 P.2. Kontinentaalne ehk romaani-germaani õigussüsteem 31 P.3. Anglo-ameerika ehk üldine ehk common law suur õigussüsteem 32 § 7. Õigusnorm üldises õigussüsteemis 33 P.1.Pretsedendid ehk prejudikaadid 33 P.2. Prejudikaatide liike 34 P.3.Prejudikaatide siduvus : ratio decidendiratio legis 34 Teema 1. Põhimõisted: 36
TEEMA II. ÕIGUSSUHE 38
§ 1. Õigussuhte mõiste ja liigid 38 P.1. Õigussuhte mõiste 38 P.2. Õigussuhte liigid 38 § 2. Õigussuhte struktuur (elemendid) 38 P.1. Õigussuhte struktuur 38 4
P.2.Õigussuhte struktuuri elemendid 39 P.3.Õigussuhte subjektid 39 Skeem nr 3 39 P.4. ubjektiivne õigus ja juriidiline kohustus (õigussuhte sisu) 40 Skeem nr 4 40 P.5. Õigussuhte objekt 41 § 3. Juriidilised faktid 42 P.1. Juriidilise fakti mõiste 42 P.2.Juriidiliste faktide liigid 42 Skeem nr 5 42 Skeem nr 6 43 Teema 2. Põhimõisted: 44
TEEMA III. ÕIGUSAKTID 45 § 1. Õigusakti mõiste ja liigid 45 P.1. Õigusakti mõiste 45 P.2. Õiguse allikad 45 2.1. Leping 46 2.2. Õigusteadlaste arvamused 46 2.3.Kanooniline õigus 46 P.3.Õigusaktide liigid: üld- ja üksikaktid 46 3.1. Üldaktid 47 3.2. Üksikaktid 47 § 2. Õigusaktide hierarhia õigusjõu alusel 48 Skeem nr 7 49 P.1.Seadusandliku riigivõimu õigusaktid 50 P.2.Täidesaatva riigivõimu õigusaktid 50 P.3. Kohtuvõimu jurisdiktsioonilised aktid 51 P.4. Haldusdokumendid 51 § 3. Õigusakti struktuur 52 Skeem nr 8 53 § 4. Õigusaktide kehtivus 54 P.1.Promulgeerimine, jõustamine ning jõustumine 54 P.2.Jõusolek ning õigusjõud 56 P.3.Kehtivus ajas 57 P.4.Kehtivus ruumis 57 P.5. Kehtivus isikute ringi osas 57 § 5.Õigusaktide kehtivuse teoreetilised probleemid 57 P.1.Loomuõiguse teooriad 57 P.2.Positivistlikud teooriad 58 P.3. Realistide teooriad 58 P.4. Normativistid 58 Teema 3. Põhimõisted: 58 TEEMA IV. ÕIGUSE SÜSTEEM 60 § 1. Õiguse süsteemi mõiste 60 Skeem nr 9 61 § 2.Õiguse süsteemi printsiibid erinevates õigussüsteemides 62 § 3. Õiguse süsteemi struktuur 62 Skeem nr 10 63 §4. Õigusharud 64 5
P.1. Õigusharude süsteem 64 Skeem nr 11 65 Skeem nr 12 66 P.2.Üksikute õigusharude iseloomustus 67 2.1. Riigiõigus 67 2.2.Haldusõigus (ka: administratiivõigus) 68 2.3. Haldusprotsess ning haldusvastutus 69 2.4. Finantsõigus 70 2.5. Kriminaalõigus 72 2.6. Kriminaalmenetlus (kriminaalprotsess) 75 2.7. Tsiviilõigus (eraõigus) 75 2.8. Tsiviilkohtumenetlus ( tsiviilprotsess ) 77 2.9.Rahvusvaheline õigus 78 2.10. Kokkuvõte 78 § 5.Õigusaktide süstematiseerimine 78 Skeem nr 13 79 Teema 4. Põhimõisted: 80
TEEMA V. ÕIGUSAKTIDE TÕLGENDAMINE 81 § 1. Tõlgendamise mõiste 81 § 2.Tõlgendamise viisid ja võtted 81 P.1. Grammatiline tõlgendamine 81 P.2.Loogiline, sh teleoloogiline tõlgendamine 82 2.1. Loogiline tõlgendamine 82 2.2.Teleoloogiline tõlgendamine 83 P.3. Süstemaatiline tõlgendamine 83 P.4. Ajalooline tõlgendamine 84 P.5. Tõlgendamine ulatuse järgi 85 § 3. Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel 86 § 4.Tõlgendamise tähendus erinevates suurtes õigussüsteemides 88 § 5.Lüngad ning vastuolud (normikollisioonid) õiguses 89 P.1.Lüngad õiguses 89 P.2. Kollisioonid ehk vastuolud õiguses 91 Teema 5. Põhimõisted: 92
TEEMA VI. ÕIGUSE REALISEERIMINE 93 § 1. Õiguse realiseerimise vormid 93 § 2.Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid) 93 Teema 6. Põhimõisted: 94
TEEMA VII. ÕIGUSERIKKUMINE JA JURIIDILINE VASTUTUS 95
§ 1.Õiguserikkumine 95 P.1. Õiguserikkumise mõiste 95 P.2. Õiguserikkumise tunnused 95 P.3. Õiguserikkumise liigid 95 § 2. Juriidiline vastutus 96 P.1.Juriidilise vastutuse mõiste 96 P.2.Juriidilise vastutuse tunnused 96 P.3. Juriidilise vastutuse alused. Õiguserikkumise koosseis ja õiguserikkumise kvalifitseerimine 97 6
P.4. Õiguserikkumise elemendid 97 § 3. Juriidilise vastutuse liigid ning vastutusest vabastavad asjaolud 100 P.1. Juriidilise vastutuse liigid 100 P.2. Juriidilisest vastutusest vabastavad asjaolud 101 Teema 7. Põhimõisted: 101
TEEMA VIII. ÕIGUS JA MORAAL . ÕIGUSRIIGI KONTSEPTSIOON 102
§ 1. Õigus ja moraal 102 P.1. Õiguse ja moraali vahekord 102 P.2. Õigusteadvus ja õiguskultuur (juriidiline kultuur) 102 P.3. Õiguse efektiivsus 103 § 2. Õigusriigi kontseptsioonist 103 P.1. Õigusriigi tunnused 103 P.2. Areng õigusriigi poole 104 Teema 8. Põhimõisted: 105
Kirjandus 106
Kasutatud normatiivaktid 113 7
ÕPPEAINEST
Loengumapi riigi osa eessõnas selgitati, et sissejuhatus õigusteooriasse (peaaine AO 10111) on Õigusinstituudis õigusõppe sissejuhatavaks aineks. Aineprogrammi kohaselt on selle õppeaine komponentideks: 1) õiguse entsüklopeedia, mis sisaldab riigiõpetuse ning õiguse teoreetilised põhimõisted ja -käsitlused; 2) õigusteaduse metodoloogia ning meetodi osa, mis üldise ning erilise vahekorras seondub kohustusliku kõrvalainega teadusmetodoloogia (ÜA 21212 ).
Kordame: selles õppeaines õpitakse tundma õigusteaduse, õigusteooria ning praktilise jurisprudentsi põhimõisteid. Õppeaine kava taotleb süsteemset seostatust Õigusinstituudi teiste õppeainetega nagu: õiguse ajalugu (EO 10111), riigiõigus (AO 10321), haldusõigus (AO 10441), õigusfilosoofia (AO 11572) ning õigusteooria eriosa (AO 11671), samuti üksikute õigusharude (nt tsiviilõigus, kriminaalõigus, riigiõigus, haldusõigus jne) õppeained. Õppeaine kava arvestab Õigusinstituudi üldise õppekava erisusi, kuid tugineb õiguse entsüklopeedia dogmaatiliselt klassikalisele ülesehitusele. Põhimõisteteks on siin kõige üldisemad instituudid, institutsioonid , terminid, definitsioonid , klassifikatsioonid, doktriinid ning kontseptsioonid riigi ja õiguse kohta ning üldised seosed õigusteaduse ja õiguse rakendamise vahel.
Õiguse osaski käsitatakse käesolevas loengumapis põhimõistetena kõige üldisemaid instituute, institutsioone, termineid (mõisteid), definitsioone, klassifikatsioone, doktriine ning kontseptsioone, samuti üldisi seoseid õigusteaduse ja õiguse rakendamise vahel. Õiguse osa koostati samuti nagu riigi osagi arvestades Õigusinstituudi üldise õppekava erisusi. Loengumapp on koostatud valdavalt kontseptuaalse referatiivse ülevaatena vastavuses käesoleval sajandil kinnistunud paradigmaatiliste lähtealustega, kusjuures õiguse osa tugineb põhilises kontinentaalsesse suurde õigussüsteemi kuuluva normativistliku koolkonna käsitlustele. Normativistlik koolkond (ka Viini koolkond) on eesti õigusteoreetikuid mõjutanud tugevasti juba enne omariikluse saavutamist ning see mõju on selgelt tunnetatav nii teoorias kui ka praktikas omariikluse saavutamisest kuni 1940. aastani. Veelgi enam - normativistlik käsitlus on tunnetatav õigusteadlaste töödes isegi nõukogude okupatsiooni perioodil ning teoorias ja praktikas praegugi. See on põhjuseks, et loengumapis antakse vaid minimaalne ülevaade teistsugustel doktriinidel põhinevatest käsitlustest. Seetõttu ei tohiks ka õiguse osa loengumappi käsitada hõlmava õpiku või käsiraamatuna. Seegi loengumapp on vaid elementaarne õppeallikas abiks Õigusinstituudi õppekava loengutes ja seminarides saadud teadmiste kinnistamisel.
Ühtlasi juhime Õigusinstituudi üliõpilaste tähelepanu sellele, et nii riigi kui ka õiguse põhimõistete osa kohta on erinevaid aastatel 1994 - 1997 valguskoopiatena paljundatud, köidetud või köitmata loengukonspekte. Ühelt poolt on need osutunud puudulikult viimistletuks ja kohati sisaldavad ebatäpsusi. Teiselt poolt: seoses osundatud õppeaine esimese ja neljanda kursuse programmi (õigusteooria üld- ning eriosa) tasakaalustatud piiritlemisega on varasemates loengumapi osades ning paljundatud üksikloengutes liigseid teemasid , mis ei kuulu enam esimese kursuse õppekavasse. Uutes loengumappides on lisatud ka mõningaid uusimaid käsitusi. Seetõttu soovitame tungivalt lähtuda riigi osas vaid 1997. aasta ning õiguse osas 1998. aasta loengumappidest (kaasa arvatud kordustrükid). 8
Skeem nr 1 ÕIGUSE ÕPPIMINE
ÕIGUSE Professionaalne erudeeritus tagab REALISEERIMINE valmisoleku 5. realiseerimiseks 5.
III MÕISTMISE TASAND (sisu: p.4) 4. 4.
II MÕISTMISE TASAND (sisu: p.3) 3. 3.
I MÕISTMISE 2. TASAND (sisu: p.2) 2. 1. NORMITEHNILINE 1. TEADMISTE TASAND (sisu: p.1) JNE JNE ) ) ( ( ) ) ( ( ) ) ( ( ) )
1. ÕIGUS JA ÕIGUSNORM: õigus, sotsiaalsed normid ja õigusnormid; õiguse tunnused; õiguse teooriate paljusus; suured õigussüsteemid; õigusnorm kontinentaalses õigussüsteemis: mõiste, kehtiva õiguse üldkohustuslikkus, õigusnorm ja esitusviis õigusaktis, õigusnormi loogiline struktuur (H; D; S), õigusnormide esitusviisid õigusaktides loogilise struktuuri alusel, õigusnormide liigid; õigusnormist anglo-ameerika õigussüsteemis; õigussuhe: mõiste, reguleerimise objekt, õigussuhte struktuur, subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus; õigussuhte objekt, sisu ning õigussubjektsus; juriidilised faktid.
2. ÕIGUSAKTID: mõiste; õiguse allikad; õigusaktide liigid ning hierarhia; õigusaktid ning institutsioonid; õigusnormide süsteemne koostoime ühes ning mitmes õigusaktis; õigusakti struktuur; õigussüsteem, õiguse harud ja instituudid, õiguskord, õiguse süstematiseerimine. 3. ÕIGUSLOOME: mõiste; õigusloome ja promulgeerimise põhistaadiumid; õigusaktide kehtivus ajas, ruumis ning isikute ringi suhtes: a) õigustehnilised probleemid; õigusteoreetilised probleemid.
4.ÕIGUSE TÕLGENDAMINE; JURIIDILINE KVALIFITSEERIMINE; ÕIGUSE REALISEERIMISE VIISID (VORMID) 9
TEEMA I. SOTSIAALSED NORMID, ÕIGUS JA ÕIGUSNORM
§ 1. Sotsiaalsed normid
P.1. Sotsiaalsete normide mõiste ja põhitunnused Norm on üldise määratluse järgi reegel, juhis või mall ( Aarnio , 1, lk 56). Valdkonniti tuntakse mitmesuguseid reegleid, nt: matemaatika - ning formaalloogika reeglid, esteetika ning tavanormid, moraalinormid, tehnilised normid ehk normatiivid jne. Mitte kõik neist ei ole normid sotsiaalse normi tähenduses. Sotsiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku tahet. Sotsiaalsed normid reguleerivad ühiskondlikke suhteid, st inimeste käitumist üksteise suhtes.
Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides. Sotsiaalne norm tähendab eeskätt sotsiaalset kohustust. Kohustus normis tähendab, et inimene peab käituma üksnes teatud viisil, sooritama mingi teo. Tegu võib esineda tegevuse või tegevusetuse vormis. Tulenevalt: kohustus konkreetses normis annab kas õigustuse käituda üksnes nii või kehtestab keelu käitumast nii ­ st: sooritada just selline tegu või hoiduda sellest. Käitumise vastavust normile hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: st kas see tegu, mis põhjustas just selle tagajärje, vastas sotsiaalses normi reeglile ehk mallile (st: prognoositud teole ja tagajärjele). Mistahes tahtelise käitumise aktil ehk teol on tagajärg. Mitte iga tahtelise käitumise akt ning selle tagajärg ei ole aga tingitud sotsiaalsest kohustusest. Mitte iga tegu ei hinda me selle alusel, kas see tegu koos tagajärjega ja põhjusliku seosega nende vahel vastas sotsiaalsele kohustusele kui kriteeriumile, sest kohustused võivad olla ka puht isiklikud ehk autonoomsed.
Kohustus teatud viisil käituda võib tuleneda: NB! 1) inimese enda poolt võetud vabatahtlikust See kohustusest toimida oma isiklike tõekspidamiste, soovide kohaselt just nii - st see on üksikisiku vaba tahte akt ehk ei autonoomne kohustus; 2) üks inimene annab teisele inimesele kohustuse ole veel või veenab teist tungivalt käituma üksnes teatud viisil, mida kohustatu (teine inimene) loebki enda kohta sotsiaalse normi tasand, kehtivaks ja täidabki ettekirjutuse - see on autonoomne imperatiivne kohustus (kohustuse allikas ei ole st sotsiaalsed enam täitja ise, vaid teine subjekt ; tegemist on isikliku vahekorra (suhtega) kahe või enama subjekti vahel - normid! käsu või keelu andja ning selle täitjaga, milles lõpliku otsuse kas täita või mitte teeb ikkagi käsu saaja);
3) ainuisikuline või kollegiaalne subjekt , kes on NB! Siit algab sotsiaalse normi, autoriteedina tunnustatud paljude inimeste poolt, loob sh ka õigusnormi tasand; st kindlal viisil ja vormis nende jaoks üldise kohustuse sotsiaalne norm algab sotsiaalse (imperatiivsed ettekirjutused ), millised reguleerivad grupi tasandist , lõppedes kogu paljude või kõigi käitumist mitte isiklike suhete alusel, ühiskonnaga vaid üldistes huvides - see on heteronoomne kohustus, mis realiseeritakse vajadusel sotsiaalse surve abil. 10
1 Sotsiaalsetele normidele on iseloomulikud järgmised põhitunnused : 1) käitumist motiveeriv toime - sotsiaalne norm reguleerib inimeste toiminguid ning järelikult on käitumiseeskiri (sotsiaalne kohustus) üks faktoreid, mis mõjutab inimese tahet, motiveerib mitmete valikuvõimaluste hulgast toimima just normis prognoositud reegli või malli kohaselt; 2) kohustus - inimene allutab oma tahtelise käitumise normi eeskirjale, kusjuures üksikisiku lähtekohast võib sotsiaalse normi autoriteedi tingida kolm välist põhjust: kas austus , jõud või võim, mida valdab normiandja; 3) realiseerimise viis - kui sotsiaalse normi autoriteeti võib tingida austus, jõud või võim, siis tuleneb sellest kaks normi realiseerimise viisi: sotsiaalne kohustus täidetakse kas vabatahtlikult või sotsiaalse surve ehk sunni mõjul (nt hukkamõist; varalisest või mittevaralisest hüvest ilmajätmine jt); 4) eesmärk - sotsiaalse normi eesmärgiks on saavutada kehtestatud reegli või malliga prognoositud käitumine; 5) abstraktsus - sotsiaalne norm reguleerib tüüpilisi juhtusid, ta tugineb korduvate samatüübiliste olustike üldistustele; 6) kehtivus aegruumis - sotsiaalsete normide teke, muutumine ja kadumine on pidev aegruumis toimiv protsess, kuid samas kehtivad nad püsivalt mingil kindlal ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes - üksiku käitumisakti ühekordsel reguleerimisel ei ole sotsiaalse normi tähendust. P.2. Sotsiaalsete normide funktsioonid
Sotsiaalsete normide funktsioonid on: 1) reguleeriv; 2) koordineeriv; 3) stabiliseeriv; 4) sotsialiseeriv.
Sõltuvalt sotsiaalsete normide liikidest (vt p 3 lk 11) seisneb nende funktsioon kas vastava sootsiumi või ühiskonna kui terviku käitumise suunamises soovitud suunas. Selles seisneb reguleeriv funktsioon. Sotsiaalsed normid kooskõlastavad inimeste käitumist ning suurendavad käitumise prognoositavust. Käitumise ühtlustamises seisneb sotsiaalsete normide koordineeriv funktsioon. Inimestel võib olla ka selliseid huvisid, mis ei ole sootsiumile vastuvõetavad. Siis võib tekkida huvide konflikt. Sotsiaalsete normide süsteem vähendab huvide konflikti võimalust. Lisaks aitavad sotsiaalsed normid kaasa positiivsete väärtuste ning käitumismallide kinnistumisele. Selles seisneb sotsiaalsete normide stabiliseeriv funktsioon. Sotsiaalsete normide mõjusfääri sattunud või neile allutatud isik integreeritakse normide toimel vastavasse sootsiumi. Inimene ei ole oma tahteaktides enam absoluutselt vaba. Ta peab arvestama üldiste huvidega ning tagajärgedega, mida tooks kaasa üldiste huvide eiramine . Sotsiaalsed normid on seega inimeste käitumise suunamise viisiks ja vormiks, seeläbi ka üksikisiku sotsialiseerimise vahendiks . ----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 Prof. O.Taranovski loetleb vaid neli esimest tunnust (vt Taranovski, 140, lk 61), kuid kindlasti tuleb lisada oluliste tunnustena ka abstraktsus ja kehtivus aegruumis, mis on universaalsete tunnustena omased kõigile sotsiaalsetele normidele. 11
Osa sotsiaalseid norme võib toimida seejuures vaid vastava sootsiumi, mitte kogu ühiskonna tasandil. Ülaltoodus seisneb sotsialiseeriv funktsioon.
Kokkuvõtteks tuleb märkida, et ülalloetletud funktsioonid on suunatud ühiskonnas kõigi ja igaühe kaitstuse tagamisele ning kooselu korrastamisele. Sotsiaalne regulatsioon kui nähtus on käsitatav ühiskonna alalhoidlikkuse, nö sotsiaalse enesekaitse ilminguna. Sotsiaalsete normide üksikuid liike iseloomustavad seejuures kõik p-s 1 lk 10 loetletud põhitunnused.
P.3. Sotsiaalsete normide liigid
Sotsiaalsete normide kõige üldistatum ning elementaarsem liigitus on: 1) tavanormid; 2) moraalinormid; 3) korporatiivsed normid; 4) õigusnormid.
P.3.1. Tavanormid (tavad) on ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ning juhtudel.
Tavanorme antakse edasi suuliselt või eeskuju najal . Selles erinevad nad õigusnormidest. Tavanormid on teadaolevalt vanimad sotsiaalsed normid. Tavanormid on aegruumis ning vastavas kultuurikontekstis väärtustatud käitumismallid, teatud elulaad . On universaalseid tavanorme (nt tervitamine ; külalislahkus), aga ka vaid teatud sootsiumide käitumist reguleerivaid (nt põlluharijale tuletab kevadise pööripäeva tähistamine meelde kevadiste põllutööde algust). Tavade täitmisel kasutatakse tihti rituaale ja sümboleid. Need kinnistavad tegusamalt tavareegli inimese teadvuses. Hõimu või rahva elulaadi kajastavad tavanormid on väga püsivad. Tavanorme on õigusega raske muuta. Targem on tavasid kasutada õiguse abimehena, väitis Cicero .
Suur hulk tavanorme on kinnistunud juba riikluse eelsel perioodil. Tavanormid on pidevalt muutunud ja teisenenud aegruumis, kuid samas on selekteerunud nende seast teatud üldiste väärtuste püsikogum, milliseid tänapäeval tuntakse nn rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavadena. Näiteks teise riigi saadikute puutumatus ehk immuniteedipõhimõte või tava tähistada riigi tekke tähtpäeva ametlike pidulike tseremooniatega ( riigipea avalik esinemine; relvajõudude paraad ; riiklike autasude andmine), aga ka spetsiifilised käitumisnormid, nt parlamentaarsed tavad. Tavanormide autoriteet tugineb üldjuhul austusel tavade või traditsioonide vastu, st vabatahtlikul täitmisel, v.a juhud , mil tavasid nt riiklikult toetatakse.
Tavanormid hõlmavad vaid seda isikute ringi, kes neid tunnustab ja täidab. Samas ei välistada see sotsiaalse surve võimalust indiviidile , kes vastavaid tavanorme omaks ei soovi võtta. Näiteks sellise indiviidi mõjutamiseks võidakse katkestada temaga suhtlemine või jätta ta ilma hüvedest, mida saavad tavanormi kuulekad täitjad.
Riikluse tekkides ja arenedes jäi üks osa tavanorme kehtima senisel traditsioonisel kujul (nn kirjutamata õigus - ld: ius non scriptum ). Nende kohta ütleme -selle maa tava. Teine osa aga võeti ajalooliselt kasutusele ametliku õigusena - nad muutusid osaks nn kirjutatud õigusest (ld: ius scriptum). Need on algelise riikluse tingimustes sanktsioneeritud senised tavanormid, mida tagatakse riigi sunniga (avaliku võimu jõuga) ja seeläbi on nad muutunud olemuselt klassikalisteks õigusnormideks. 12
P.3.2. Moraalinormid on eriliselt stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis reguleerivad inimeste käitumist vastavas aegruumis mingi sootsiumi (nt inimkond ; rahvas; hõim; sotsiaalne kiht) piires, on väärtustatud selle sootsiumi poolt pidevalt toimiva süvamotivatsioonina.
Moraalinormid ühiskondliku teadvuse vormina on sotsiaalse regulatsiooni mõjusaim alus, aga ka viis ja vorm suunamaks inimeste mõistlikku kooseksistentsi ja ühist tegevust. Eriline mõjusus seisneb selles, et moraalinormid on eriti püsivad väärtushinnangud, milledest teatud kompleks mõjutab inimese käitumist kogu elu, kujundades indiviidi autonoomse kõlbelise teadvuse. Seda olustikku iseloomustab nt väide: minu elukreedo ehk tõekspidamine. Sellised väärtushinnangud on ühelt poolt normid, teiselt poolt aga kriteeriumid, mille alusel hinnatakse ka mistahes teisi sotsiaalseid norme ning muid nähtusi, lisaks veel teistes sootsiumides kehtivaid teistsuguseid moraalinorme. Nad hõlmavad nii kõlblusteadvust kui ka selle realiseerumist praktikas. Olles nt väärtustanud moraalinormina headuse kui tõekspidamise ning omandanud teoreetilised kriteeriumid piiritlemaks headust ning kurjust , suudab indiviid neid nähtusi piiritleda ka praktikas iga avaldumisvormi osas ning püüab käituda igal juhul positiivse väärtuse vaimus . Nii nagu tavanormid on ka moraalinormid aegruumis pidevalt muutunud ja teisenenud. Pikka aega on moraalinormide arengut mõjutanud ja mõjutavad tänini religioonid , aga samavõrd ka regionaalsed kultuurid. Moraalinormide seast on samuti selekteerunud teatud üldiste positiivsete väärtuste püsikogum, mida tänapäeval tuntakse rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldhumanistlike printsiipidena, väärtustena (nt õiglus; õilsus; egaliteet; vägivalla eitamine ; inimarmastus). Üldinimlik moraal avaldub konkreetsetes vormides: nt kristlik moraal, töömoraal, ärimoraal jt. Moraali probleemid on lahutamatult seotud eetika probleemidega (juhime tähelepanu mõistele juristi kutseeetika ).
Samas peab märkima, et erinevates aegruumides ning erinevates sootsiumides võivad kehtida üsna erinevad käsitlused nn õigest moraalist. Näiteks inkvisitsioon ja sellega kaasnenud eriti sadistlike tortuuri- ning hukkamisvõtete kasutamine keskajal oli kooskõlas tollal üldlevinud kõlbluspõhimõtetega, tänapäeval on aga nt piinamine rahvusvaheliselt hukka mõistetud ja karistatav (võrdle: üldine tendents surmanuhtluse kui karistuse liigi kaotamiseks). Veel: nn ausate varaste sootsiumis kehtib põhimõte, et fraieritelt ( tavakodanik ; vaba inimene) varastamine on igati kiiduväärt tegu, kuid ei ole midagi loomuvastasemat kui varastamine nende endi sootsiumi liikmelt. Selgitame, et üldhumanistlikke väärtusi kandvale moraalinormide kompleksile (õiglus; õilsus; headus) vastandub partikulaarseid taotlusi kandev egotsentrism ( egoism , immoralism, hundimoraal). Ühiskonnakesksed üldhumanistlikke väärtusi kandvad moraalinormid ning partikulaarsed moraalinormid on ühe ja sama üldisema nähtuse (moraalinormide) kaks vastandlikku komponenti. Nad võivad ideaaljuhul esineda lahus, aga praktikas tavaliselt põimuvad mingis vahekorras. Tihti kasutatakse mõistet kaksikmoraal, millega tavaliselt tähistatakse sõna ja teo lahkuminekut. Selline lahkuminek võibki olla positiivse ning negatiivse moraali põimumise peegeldus . Juristil tuleb veel tähele panna, et partikulaarsed moraalinormid (negatiivne moraal) on tegelikult sama püsivad, kui positiivsed väärtused. Need määravadki käitumise süvamotivatsiooni isiku juhul, kes pidevalt toimib õigusvastaselt.
Moraalinormide toime on põhimõtteliselt universaalne ja hõlmab praktiliselt kõiki teovõimelisi inimesi. Iseasi, millisest konkreetsest moraalinormide kompleksist keegi lähtub. Moraalinormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele - nad võetakse omaks eeskätt kui sotsiaalne väärtus ja selle väärtuse pinnalt tekib sotsiaalne kohustus. Juhime tähelepanu: moraalinormid ei ole autonoomne kohustus, sest nende allikas on indiviidi suhtes väline. Moraalinormid omandatakse õppimise teel, milline tegevus protsessina algab kasvatusega lapseeast ja kestab terve elu. Moraalinormide omaksvõtu ja 13
kinnistamise tagab selgitamine ja argumenteeritud veenmine . Ühiskondlik praktika on näidanud, et moraalinormid on kõigist sotsiaalsetest normidest tegelikult kõige vähesõltuvad jõu ning võimu alusest . Meelekindel isik ei taandu oma moraalinormide alusest, ehkki ta ülevõimu tingimustes neid lihtsalt ei avalda või ei ole tal võimalust neid parajasti realiseerida (vaikiva ühiskonna olustik totalitaarse poliitilise re? iimi juhul). Kui riikluse tekkides oli võimalik osa tavaõiguse normide transformeerumiseks ius scriptum normideks (tavaõiguse normid kirjutati üles), siis paljusid moraalinorme ei ole võimalik päris üks ühele sarnaselt üles kirjutada. Miks? Sest üks ja sama moraalinormi väärtushinnang võib olla paljude teiste sotsiaalsete normide eelduseks , aluseks ning mõõdupuuks. Rida moraaliprintsiipe (sh õiglus; egaliteet) on sedavõrd universaalsed , et nad on aluseks ja kriteeriumiks praktiliselt kõigi õigusnormide osas. Moraalinorme tavaliselt ei fikseerita seadustes , v.a juhud mil nad printsiibinormidena on aluseks kõigi teiste normide täitmise hindamiseks (vt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) preambula ( sissejuhatav osa): ... kikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, ...mis on rajatud vabadusele, iglusele ja igusele...) (141). Demokraatlikus riigis on positiivse moraali normid aluseks ja kriteeriumiks õigusloomes, neid toetatakse igati praktikas ja samas on riigi õiguspoliitika suunatud negatiivse moraali ilmingute elimineerimisele. Ideaaljuhul kattuvad moraalinorm ning õigusnorm - õiglus on õiguse sisuks .
P.3.3. Korporatiivsed normid on käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid .
Loengumapi riigi osas selgitati, et korporatiivseks organisatsiooniks nimetatakse kindla süsteemse sisekorraldusega ning ideoloogiaga organisatsiooni kindla eesmärgi teostamiseks (tüüpilised: nt keskaegsed aadliorganisatsioonid või käsitööliste tsunftid ; kaasajal nt: kutseühendused, poliitilised erakonnad , üliõpilaskorporatsioonid). Korporatiivse organisatsiooni põhitunnused on: 1) kindel liikmeskond; 2) oma statuudiakt (põhikiri); 3) oma autonoomsed juhtimisstruktuurid; 4) oma kassa (fiscus). Korporatiivsetes normides sisalduv sotsiaalne kohustus (õigused ja kohustused) kehtib üksnes selle organisatsiooni liikmete suhtes. Suhe korporatiivse organisatsiooniga tekib 1 reeglina vabatahtlikkuse alusel - isikul on tavaliselt valikuvõimalus, kas astuda liikmeks või mitte. Liikmekssaamisest alates allutab indiviid aga oma tahtelise käitumise korporatiivsetele normidele, kusjuures korporatiivse normi autoriteeti võib tagada nii austus, jõud kui ka võim, mida valdab korporatiivse normi andja. Austuse allikaks on eriline huvi kuuluda just sellesse korporatiivsesse organisatsiooni. Võimu allikaks on võimalus kasutada korporatiivsete normide täitmise tagamiseks selle organisatsiooni käsutuses olevaid sunnimeetmeid, mis on ette nähtud statuudiaktis (põhikirjas), aga võivad olla teatud juhtudel reguleeritud seadusandluses riigi poolt. Meetmete iseloom on aegade vältel varieerunud hukkamõistust ja väljaheitmisest (nt kutseühingu aukohus langetab sellise otsuse) või varalistest karistustest kuni füüsilise karistuseni (nt ajaloost: rüütliordu langetas ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------ 1 Totalitaarse poliitilise re?iimi tingimustes võib esineda ka sunniviisilist liikmeks määramist. Teise maailmasõja lõppfaasis arvati Kolmandas Riigis tegevteenistuseks juba kõlbmatute vanemate aastakäikude mehed kohustuslikult Volkssturmi koosseisu ja rakendati totaalkaitsel. NSV Liidus pidid enne II Maailmasõda peaaegu kõik sõjaväekohuslased läbima ettevalmistuse OSOAVIAHIM-s (lennuorganisatsioon). 14
reetnud liikmele surmaotsuse ja tagas täideviimise). Viimane juht eeldab, et korporatiivsel ühikul on vastav sunniaparaat. Riikluse kujunemise varasemates faasides olid korporatiivsed organisatsioonid tunduvalt autonoomsemad kui tänapäeval, mil nende tegevuse aluseid ja korda reguleeritakse ja seejuures paljuski piiratakse riigis kehtiva seadusandlusega . Nii korporatiivsete organisatsioonide endi kui ka nende normistiku osas on kaasajal seega määravaks suhe riigiga - tegemist võib olla kas legaalsete (seaduslike; formaalsete) või illegaalsete (põrandaaluste ehk mitteformaalsete) korporatiivsete organisatsioonidega. Illegaalsete korporatiivsete organisatsioonide näiteks võiks juristidele tuua kuritegeliku organisatsiooni - maffia konkreetsed vormid ( Cosa Nostra, Hiina Triad jne).
Legaalsete osas peaks piiritlema omakorda: 1) seadusandluse üldalustel, kuid ise vabatahtlikult kujunenud korporatiivseid organisatsioone (nt poliitiline erakond; jahimeeste selts; Eesti Juristide Liit jne) ning 2) seadusandluse alusel, kuid riigi poolt asutatud ja riigi rangele kontrollile allutatud korporatiivseid organisatsioone, mis sulavad juba avaliku võimu organisatsiooni (nt Kaitseliit - vt riigi osa loengumapp skeem nr 1 lk 82 - riigi poliitilise süsteemi sekundaarsed elemendid, I rühm).
P.3.4. Õigusnormid kuuluvad samuti sotsiaalsete normide hulka. Neid iseloomustame aga järgmises paragrahvis , sest õigusnormide mõistega seondub lahutamatult mõiste õigus. Järgnevalt peamegi käsitlema selle mõistega seonduvat.
§ 2. Õiguse tunnused ja mõiste
P.1. Õiguse tunnused
Õigus on koondav mõiste. Õigust kui nähtust iseloomustab rida just talle omaseid tunnuseid. Õigus on: 1) üldise iseloomuga käitumisprintsiipide ja -normide kogum; 2) kindlatel printsiipidel rajanev õigusnormide süsteem - st õigusnormid on spetsiifilistel süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, samuti õigusharudesse ja nende allharudesse (õiguse instituutidesse); 3) üldkohustuslike (imperatiivsete) käitumiseeskirjade süsteem, mis on adresseeritud kõigile isikutele (üldsubjekt) või teatud isikute ringile ( erisubjekt ); 4) riigi tahteline akt, st õigusnormid on loodud pädeva institutsiooni poolt (riigi institutsioonid: seadusandlik ja täidesaatev riigivõim; riigi poolt tagatuna: kohalik omavalitsus ), kuid õiguseks muutuvad ka riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid; 5) on tagatud mittetäitmisel lõppastmes riigi sunni jõuga; kui ta ei ole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid nt printsiibiga (moraalinormiga).
Need olid õiguse tunnused, kuid millised tähendused sellel mõistel võivad olla?
P.2. Mõiste ning termin
Üldlevinud on arusaam, et mõiste = sõna. Kas see on nii ka teadusliku käsitluse kohaselt?
Teadus on loogiliselt korraldatud, praktikas kontrollitud, tõestatav ning pidevalt arenev mõistete süsteem looduse ja ühiskonna kui nähtuste ning nende tunnetuse seaduspärasustest inimese poolt. 15
Teadusliku tunnetuse protsessis kasutatakse teaduse üldmeetodeid ning metodoloogiat. Õigusteaduses on abiks spetsiifilised meetodid ning metodoloogia. Õigusteaduse klassikalised põhimeetodid on filosoofiline , dogmaatiline , ajalooline ning loogiline. Kuna õiguse tõlgendamise (õiguse tegelikust sisust arusaamise ) viisid ning võtted on grammatiline, loogiline, süstemaatiline ning ajalooline (vt teema V), siis kasutame selgitustes seonduvalt nende mõisteaparaati.
Teaduses levinud üldise käsitluse kohaselt kui ka formaalloogikas on mõiste (ld: notio) mõtlemise vorm, mis peegeldab terviklikena mistahes nähtusi neile eriomaste tunnuste kaudu. Mõelda tähendab opereerida mõistetega, kusjuures mõiste keeleliseks väljendusvormiks on sõna ( Vuks , 84, lk 12-14).
Seega: mõiste on sisu, sõna on sisu kandev vorm; mõiste on mõtlemise ühik, sõna on kõnekeele ühik. Põhimõtteliselt võib mistahes sõna olla mingi mõiste kandjaks , kuid õigusteaduslikus kirjanduses kasutatakse sõna mõiste juriidiline termin tähenduses. Termin (ld: terminus) teaduses on täpselt piiritletud sisuga oskussõna; juriidiline termin õigusteaduses on täpselt piiritletud juriidilise tähendusega oskussõna.
Termin koosneb ühest oskussõnast, fraseoloogiline termin aga kahest või enamast. Juriidiline termin ehk õiguslik oskussõna on juriidilise erimõiste kandjaks. Erimõiste sisuks on õigusteaduse poolt seletatav (või: määratletav, defineeritav ) vastav nähtus või ese neile eriomastes tunnustes. Seletatavateks või defineeritavateks nähtusteks võivad olla mõistete sisu, institutsioonid, õiguse instituudid, klassifikatsioonid, doktriinid ning kontseptsioonid.
Õigusteaduses võivad ühe ja sama mõiste erinevad sõnalised tähistused sõltuda sellest, kas: 1) on tegemist sünonüümiga, st ühe ja sama sõna mõiste tähistamisega erinevate sõnade abil; 1 2) on tegemist homonüümiga , st erinevate mõistete tähistamisega sama sõna abil; 3) eitav sõna tähistab tegelikult jaatavat mõistet või vastupidi (nt mittelaisk on positiivse tähendusega, vastandudes mõistele laisk ); 4) on tegemist metafooriga, st sõna tähenduse ülekandmisega nähtustele või esemetele (käesoleva loendi p-d 1-4 vt Vuks op cit); 5) on tegemist keele üldmõistega või juriidilise erimõistega: tavakeeles ehk keele üldtähenduses võib mõiste sisuks olla midagi muud kui juriidilisel erimõistel legaaldefinitsioonis ehk ametlikus määratluses.
Viiendas punktis esitatut käsitaks homonüümi erivormina, mille juhul mõistet kandva termini legaaldefinitsioon (ametlik määratlus) erineb kõigist teistest keele üldtähenduse määratlustest üldtunnustatud seletussõnaraamatutes. Lisaks juhiks tähelepanu: mõistete tähendused ning sõnalised tähistused võivad muutuda nii üld- kui erimõistete osas ajas ja ruumis. P.3. Mõiste õigus erinevaid tähendusi
Ühe mõiste erinevad sõnalised tähistused (terminid) võivad sõltuda nt sellest, kas on tegemist keele üldmõistega või juriidilise erimõistega: keele üldtähenduses võib mõistel sisuks olla midagi muud kui legaaldefinitsioonis ehk ametlikus määratluses juriidilisel erimõistel. Termin on vorm, mõiste on sisu. Juriidiline termin on õigusliku tähendusega oskussõna. Mõiste kajastab nähtust just sellele eriomastes tunnustes. ------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 1 Sõna mitmetähenduslikkust tähistatakse leksikoloogias terminiga polüseemia.
Terminil õigus võib olla palju erinevaid mõistetähendusi - nt : 16
1) mingi fakti esinemise või puudumise kohta võidakse vestluskaaslasele sõnada: mul oli õigus või minu väide osutus õigeks; 2) kui öeldakse mul oli õigus nii teha, võib see tähendada vabadust toimimisviisi valikul (moraali ehk eetika mõistes); 3) õigusteaduses kasutatakse terminit õigus nt konkreetse nähtuse - subjektiivse õiguse tähenduses (igaühel on õigus saada tehtud töö eest palka - sh ka minul on õigus saada tehtud töö eest palka); 4) õigusteaduses kasutatakse terminit õigus ka õigusnormide kogumi tähenduses; 5) mõistet ajalooline õigus kasutatakse mõne varasema riigi õigussüsteemi (nt Rooma riik ja rooma õigus) või kehtiva riigi õigussüsteemi kohta (nt Eesti riik ja õigus); 6) mõiste õigus võib tähendada ka teatud õigusharu õigusnormide üldistust (nt riigiõiguse normistik ehk riigiõigus; tööõiguse normistik ehk tööõigus jne) või peale õigusnormide viimase alusel riigi poolt väljaantud individuaalseid õiguslikke ettekirjutusi; 7) lõpuks - mõiste õigus võib tähendada veel õigusteaduslikke distsipliine õigusharude alusel, millele need distsipliinid vastavad (riigiõigus õppeainena või vastava õigusteaduse haru uurimisainena; haldusõigus õppeainena või vastava õigusteaduse haru uurimisainena).
Näeme, et mõistel õigus võib olla nii keele üldtähenduses kui ka juriidilises eritähenduses erinev sisu. Meid huvitab aga, mida tähendab õigus koondava mõistena õigusteoorias.
P.4. Õiguse mõiste Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mis luuakse kindlal viisil ja üksnes pädevate institutsioonide poolt ning tagatakse mittejärgimisel riigi sunniga.
Mittejärgimise korral lõppastmes igal juhul riigi sunniga tagamist tähistatakse fraseoloogilise mõistega ld: ultima ratio (st riigi tahe üldistes huvides on ülimuslik indiviidi tahte suhtes ning riigi tahe ehk üldised huvid pannakse vältimatult maksma riigiametnike ning eriliste institutsioonide abil).
Praktikas on alati tegemist konkreetsel ajal konkreetses riigis kehtiva õigusega. Siia tuleb lisada veel riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid. Riigi avaliku võimu organisatsiooni poolt loodud ning kogu kehtivat õigusnormistikku tähistatakse fraseoloogilise mõistega positiivne õigus (veel ka: kirjutatud õigus - vt eelmises paragrahvis p 3.1. : ius non scriptum; ius scriptum). Konkreetne riik ning tema õigus tekivad, muutuvad ja hävivad põhimõtteliselt koos. Varemeksisteerinud riigis kehtinud õigust nimetatakse ajalooliseks õiguseks. Moraalinormid, tavad ning traditsioonid võivad eksisteerida tunduvalt kauem, kui hävinud riik, millele eelnevalt või mille ajal nad tekkisid. Positiivne õigus on allika osas tekkinud algselt tavaõiguse aluselt , mis riikluse arengu käigus üles kirjutati, kuid allikaks on ka pretsedent, leping, tuntud juristide arvamus jne. Positiivne õigus on riigilt lähtuv tahteõigus, mis fikseerib subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse, st õigustuse ja kohustuse millekski, ning vastavad subjektid.
Õigus (positiivne õigus) on sotsiaalse kontrolli eriti efektiivne vahend ja vorm. Õigus seab inimühiskonna liikmete teoreetiliselt absoluutsele tegevusvabadusele riigi poolt kindlad raamid , kärbib kõikvõimaliku ja kontrollimatu tegevuse vabadust, lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus tervikuna on üldine ja haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Õigus ei loo üksnes kohustavaid keeldusid, vaid ka õigustusi realiseerida konkreetsel juhul käitumist kindlal viisil, st loob võimaluse õiguspäraseks käitumiseks. Järgnevalt on igal indiviidil vaba tahte aktina võimalus valida, 17
kas ta kasutab õiguspärase käitumise võimalust või ei. Õigus ei ole mingi ühiskonnast väljaspool seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus - ta on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev, kohanev ja muutuv dünaamiline nähtus. Kuna kaasajal on positiivse õiguse loojaks riik, siis võib täheldada, et riigil ja õigusel on rida ühiseid tunnuseid. Iga riigi kui ka tema rahvusliku õiguse tunnuseks on suveräänsus. Antud riigi õigus kehtib üksnes selle riigi territooriumil ehk jurisdiktsiooni alal (st territooriumil, mille üle antud riik reaalselt võimu teostada ehk end reaalselt maksma panna suudab).
Märgime, et ühelt poolt kõik ei pruugi tava- ning moraalinorme vabatahtlikult tunnustada ja omaks võtta (vt ülalpool autoriteedi allikad), teiselt poolt ei reguleeri nt tavanormid sugugi kõiki praktilise ühiselu küsimusi, moraalinormid on aga printsiibid. Korporatiivsed normid ei saa üldse pretendeerida kogu ühiskonna probleemide reguleerimisele. Seetõttu on ühiskonnas üldistes huvides vajadus indiviididest kõrgemalseisva võimuorganisatsiooni järele, mille abil tagataks hõlmavalt ja kindlal viisil nii ühiselu korraldamine kui ka saavutatud korraldatuse stabiilsus. See tähendab - võimuorganisatsiooni käsutuses oleksid viisid ja vahendid korraldamise ja korraldatuse tagamiseks. Niisuguseks tagavaks organisatsiooniks on kaasajal riik (riigi süsteem). Tagamisest üksi on vähe - peab olema ka objekt, mida tagatakse ning subjektid, kelle suhtes tagatakse. Objektiks selles tähenduses on kehtiv õigus, st üldkohustuslikud käitumiseeskirjad ehk õigusnormid, subjektideks on isikud, kelle tegusid nad reguleerivad.
§ 3. Õigusnormi tunnused ja mõiste. Õigusnormide liigid P.1. Õigusnormi tunnused Õigusnormi tunnused on: a) üldine iseloom (toime hõlmab kõiki ning igaüht); b) üldkohustuslikkus täitmiseks (imperatiivsus juriidilise kohustuse aluselt, mis on tagatud riigi sunniga); c) formaalne määratletus (spetsiifiline normitehniline konstruktsioon ning eriline formaliseeritud keel - õiguskeel (normitehniline keel).
Üldise iseloomu aspektist iseloomustab õigusnorme sihitlus isiku (füüsiline või juriidiline) huvidele või ühiskonna üldhuvidele ning prognoositud käitumise mall õigusnormi sisaldavas eeskirjas. Isiku huvidele sihitud normiks loetakse teoorias selliseid, mis on suunatud: 1) normiandja (parlamendi puhul - seaduseandja) huvide realiseerimisele; 2) normitäitja (õigusnormi adressaadi) huvide realiseerimisele; 3) nii normiandja kui ka normitäitja huvide realiseerimisele (mõlema huvid esindatud , mis ei pruugi tähendada aga täielikult võrdset tasakaalu).
Üldkohustuslikkuse aspektist iseloomustab õigusnorme imperatiivsus ning vajadusel konkreetse sanktsiooni rakendamine. Kõik õigusnormid sisaldavad põhimõtteliselt nii kohustuse kui ka õigustuse selle täitmiseks. Kõik sotsiaalsed normid põhinevad kohustusel, kuid õigusnormid seejuures juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund. Õigusnorm sisaldab alati mingit käitumiseeskirja, prognoosib nõuetava või soovitava käitumise. Riik loob kehtivat õigust üldistes huvides eemärgiga, et selle toime hõlmaks sotsiaalsete protsesside reguleerimisel kõiki ning igaühte. Kui keegi jäetaks teadlikult väljaspoole kehtestatud õiguse toimet, siis ei oleks õiguslikul regulatsioonil mingit mõtet. Sellest tuleneb, et kellelgi ei ole ei moraalset ega ka formaalset õigustust seada ise ennast kas väljaspoole antud riigi piires kehtiva õiguse toimet (riigi jurisdiktsiooni) või seada ennast kõrgemale kehtivast õigusest (riigi jurisdiktsioonist). Inimese ja õigusnormi vahel on sotsiaalne seos, millel puhul tehakse vahet kahe liigi - sisemise ning välise seose vahel. 18
Sisemise seose all tuleb mõista psüühika tasandil stimuleeritud motivatsiooni käituda kooskõlas nimelt õigusnormidega. Sellist motivatsiooni ühelt poolt indiviidile õpetatakse, teiselt poolt õpib ta ise. Selline motivatsioon arvatakse olevat olulise mõjuga faktor persooni õiguskuulekuse, samuti personaalse kui ka üldise õigusteadvuse ning juriidilise kultuuri kujundajana. Õiguskuulekuse õpetamine võib konkreetse isiku puhul aga kutsuda esile kas kinnistavaid või vastupidi -destruktiivseid emotsioone (tekib psüühiline tõrge). Nüüd sõltub palju indiviidi poolt omaks võetud moraalinormidest: kas ülekaalus on üldhumanistlikud või partikulaarsed.
Välise seose all tuleb mõista formaalset aspekti: kehtivad õigusnormid on vormistatud spetsiifilisel viisil ja vormis, avalikustatud, üldkättesaadavad ning seeläbi ka üldtuntud. Kui nad on aga üldiselt kättesaadavad ning üldtuntud, siis on kõik ning igaüks hõlmatud nende toimega. Kui õigusnormid on tehtud igaühele kättesaadavaks, siis eeldatakse formaalselt, et neid ka reaalselt igaühe poolt tundma õpitakse (seda olustikku iseloomustabki postulaat õiguse mittetundmine ei vabasta vastutusest).
Formaalse määratletuse aspektist iseloomustab õigusnormi: 1) loogiline struktuur; 2) eriline normikeel, mis ühelt poolt baseerub vastava emakeele alusele, kuid kasutab erilist formaliseeritud ratsionaalset lauseehitust.
Õigusnormi keel võib olla deskriptiivne või preskriptiivne. Deskriptiivne keel (kõneviis) tähendab kirjeldavat (möönavat) kõneviisi, preskriptiivne aga määravat (imperatiivset; käskivat) kõneviisi. Kontinentaalses õigussüsteemis säilib preskriptiivne keel traditsiooniliselt enim nt kriminaalõiguses. Nii deskriptiivne kui ka preskriptiivne keel on üksnes instrumendid, mis väljendavad ning vahendavad õigusnormis sisalduvat käitumisreeglit.
Õigusnormi loogilist struktuuri selgitame omaette järgmise, teema II all. Juhime veel tähelepanu sellele, et käesoleva teema paragrahvis 1 p 3.1. loetleti sotsiaalsete normide põhitunnused: käitumist motiveeriv toime, kohustus, realiseerimise viis, eesmärk, absktraktsus, kehtivus aegruumis. Kuna õigusnormid kuuluvad sotsiaalsete normide hulka, siis üldistusena iseloomustavad ka õigusnorme põhimõtteliselt samad tunnused, kuid samas avaldub õigusnormide juhul oma spetsiifika, kusjuures lk 17 esitatud kolm tunnust on omased vaid õigusnormile.
P.2. Õigusnormi mõiste. Õigusnormide esitamine õigusaktides
Õigusnorm on üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.
Õigusnormid eksisteerivad inimeste teadvuses. Kui parlamendi liikmed on võtnud vastu uue seaduse, kuidas siis selle normide sisu (konkreetseid käitumisreegleid) adressaatidele teatavaks teha?
Sotsiaalse kommunikatsiooni kõige tegusamaks ning üldlevinumaks vahendiks ja kandjaks inimühiskonnas on verbaalne kõnekeel, kõnekeele keskne ühik on sõna. Sõna ning mõiste vahekorda käsitlesime eespool . Õigusnorm väljendatakse rahvusriigi ametliku riigikeel (t)e (reeglina: eponüümse rahvuse keele) ning selle sõnavara abil. Seejuures tuleb järgida 19
kasutatava keele üldisi grammatikareegleid (morfoloogia, sõnamoodustus; süntaks ehk lauseõpetus).
Õigusnormid vormistatakse kaasajal kirjalikult paberkandjal õigusaktidena (õigustloovad üldaktid ehk normtiivaktid ning õigusrakendavad üksikaktid). Seega: õigusnorm on käitumisreegel inimese teadvuses; õigusnorm on samas reegel dokumenteerituna õigusaktis. Dokumenteerimisel järgitakse spetsiifilisi vorminõudeid (loogiline struktuur, sümbolid, normikeel). Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavat dokumenteerimist tähistatakse terminiga sätestamine. Sätestamine on normatiivne toiming (juriidilisi järelmeid tekitav toiming). Õigusaktis dokumenteeritud õigusnormi (käitumiseeskirja) tähistatakse terminiga säte. Säte peab vastama grammatikareeglitele, loogikareeglitele ning normitehnika sisu- ja vorminõuetele.
Grammatikareeglite järgimine tagab keelelise mõtteselguse keelesüsteemi leksikaalsel ning grammatilisel tasandil ning õige süntaksi osas. Grammatilisest aspektist on normilause (sentents) vorm, selle sisuks on õigusnorm (käitumisreegel).
Formaalloogika reeglite järgimine tagab mõtlemise ning mõisteselguse (õigusnormi tekstis esitatud spetsiifiline olustik ning õiguspärase käitumise reegel esitatud olustikus peavad üheseks mõistmiseks alluma formaalloogilisele töötlemisele ehk analüüsile formaalse loogika põhiliste mõtlemisseaduste, mõiste, otsustuse, järelduse, tõestuse ning hüpoteesi osas). Formaalloogika aspektist on käitumisreegel mõiste (nähtus, mille ilmnemisel teatud subjekt peab käituma kindlal viisil), mis on õigusteaduslikult seletatavaks denotaadiks. Käitumisreegli keeleline väljendus sõnastatud õigusnormi ehk normilause (sententsi) vormis on spetsiifiline designaat ( denotaat ning designaat ­ vt Vuks 1992, 12). Eeltoodut iseloomustab, et õigusnorm väljendatakse erilises formaliseeritud õiguskeeles. Selline formaliseeritud keel erineb näiteks luule või proosa keelest. Samas peab ka õigusnormi keel ikkagi alluma rahvuskeele (emakeele) grammatika üldreeglitele.
Normitehnika reeglite järgimine tagab spetsiifilise esitusviisi selguse (spetsiifiliselt ratsionaalse esituse) ning esitusviiside unifitseeritud üldkasutuse. Normitehnika reeglite kohaselt konstrueeritakse õigusnorm keeleliselt erilises ülimalt ratsionaalses lakoonilises vormis, kasutades spetsiifilisi tähistusi, sümboleid (nt paragrahv (§), lõige (1), punkt - 1) ) ning nende spetsiifilist süstematiseeritud järjestust (nt paragrahv jaguneb lõigeteks; lõige jaguneb punktideks; punkt on mahult väikseim ühik, mis seaduse juhul edasi ei jagune), aga samuti mõisteid tähistavaid spetsiifilisi õigusteaduse termineid.
P.3. Õigusnormide liigid
Õigusnorme võib liigitada kõige erinevamatel alustel. Kõik sõltub sellest, millistest õigusteoreetilistest doktriinidest, kontseptsioonidest ning kriteeriumidest lähtutakse.
Sissejuhatuses õigusteooriasse tutvume õigusnormide liigituste ning õigusnormi loogilise struktuuri osas kõigepealt nendega, mis on klassikalised ning seejuures aastakümneid Eesti õigusteoreetilise mõtte areaalis levinud. Püsiv levik õigusteoreetilise mõtte areaalis on faktor, mida tuleb alati arvestada. 20
Loengumapi fakultatiivses osas, mis ilmub eraldi, esitame ka teisi käsitlusi, mis Eestis levivad praegu peamiselt prof. A.Aarnio ning prof. R. Naritsa monograafiate vahendusel (Aarnio, 1; Narits,54; Makkonen, 122).
Alljärgnevalt esitame Eesti jurisprudentsis seni üldlevinud õigusnormide liigitused .
1. Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi: 1) regulatiivsed - määravad õigusi ja kohustusi; 2) õigustkaitsvad - näevad ette juriidilise vastutuse õiguserikkumise eest.
Regulatiivne on nt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3: halduskohtu reglemendi kinnitab justiitsminister. Reglemendi kinnitamise õigus on üksnes justiitsministril, mis on samas ka tema juriidiline kohustus. Õigustkaitsev on nt kriminaalkoodeksi (KrK) § 100: tahtliku tapmise eest - karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani. Selle normiga kaitstakse üht inimese põhiõigustest - õigust elule.
2. Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi: 1) kohustavad ; 2) keelavad; 3) õigustavad ehk lubavad või volitavad.
Kohustav on nt põhiseaduse (PS) § 14 norm: õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Keelav on nt PS § 18 norm: kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada . Õigustav õigusnorm on nt PS § 15: igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Õigustav, samas ka volitav ning lubav on nt maksukorralduse seaduse (MKS) § 44 norm: Vabariigi Valitsusel ja rahandusministril on õigus anda määrusi maksuseaduse alusel ja täitmiseks.
3. Subjektide ringi järgi: 1) üldised - norm on adresseeritud üldsubjektile; 2) spetsiaalsed - norm on adresseeritud vaid teatud subjektide ringile.
Üldine on subjektide ringi osas nt PS § 13 norm: igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides. Spetsiaalne on subjektide ringi osas nt PS § 127 lg 3 norm: Eesti kaitseväge ja riigikaitseorganisatsioone juhib rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja.
4. Ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi: 1) imperatiivsed ehk kategoorilised; 2) dispositiivsed - jätavad pooltele õiguse määratleda õigusi ja kohustusi + võimaliku riigi poolt kehtestatud lahenduse variandi , kui pooled ise ei ole määranud teisiti; 3) soovitavad (ka: juhendavad või selgitavad).
Imperatiivne on nt PS § 11 norm: õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Dispositiivne on nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 141 lg 2 norm: pooled võivad kokku leppida teatud maa seaduse kohaldamises kas kogu tehingu või selle osa suhtes. Juhendav on nt KrK § 7 lg 2 norm: kui käesoleva koodeksi eriosas ettenähtud teo karistatavus sõltub süüdlase suhtes haldus- või distsiplinaarkaristuse eelnevast kohaldamisest, on sellise karistuse kohaldamisel kriminaalõiguslik tähendus ühe aasta kestel. 21
Juhendav kui ka selgitav on nt TsÜS § 3 norm: kui seaduse üks säte täpsustab teist vi kehtestab teisest erandi, loetakse täpsustatavat sätet üldsätteks ja täpsustavat erisätteks. Sel juhul kohaldatakse erisätet.
Soovitav on nt Riigikogule esitatavate õigusaktide eelnõude ettevalmistamise ja vastuvõetud õigusaktidena vormistamise normitehniliste eeskirjade (Riigikogu juhatuse 13.02.1995 otsuse redaktsioonis) p 10 teise lõike norm: paragrahv võib jaguneda lõigeteks (lg.), mille tekst algab uue lausena taandrealt. Väga pikkadest (üle 10-lõikelistest) paragrahvidest tuleks hoiduda.
5. Eriliigitused:
1) definitsiooninormid ehk legaaldefinitsioonid ; 2) delegatsiooninormid ; 3) era- ja avaliku õiguse normid; 4) normid õigusharude järgi (tsiviilõiguse, kriminaalõiguse, tsiviilprotsessiõiguse, kriminaalprotsessiõiguse, riigiõiguse, tööõiguse jne normid).
Legaaldefinitsioon on nt KrK § 7 lg 1 norm (kuriteo mõiste): kuritegu on käesolevas koodeksis ettenähtud kriminaalkorras karistatav tegu - tegevus või tegevusetus . Delegatsiooninorm on nt kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) § 44 lg 2 norm: volikogu esimees korraldab vajadusel arutusele tulevate küsimuste ettevalmistamist volikogu poolt. Volikogu võib valitsusele anda ettevalmistamiseks volikogus arutusele tulevaid küsimusi.
Avaliku õiguse normid on nt kriminaalkoodeksi normid, samas on need ka kriminaalõiguse haru normid; era- ehk tsiviilõiguse normid on nt tsiviilseadustiku üldosa seaduse normid.
P.4. Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid
Materiaalõiguse normid reguleerivad aluseid (juhtusid), tingimusi, kuidas mingite asjaolude esiletulekul tuleb käituda (sooritada tegu või hoiduda selle sooritamisest - vt nt PS: alused; juhud). Materiaalõiguse normid: 1) ei rakendu iseenesest; 2) eeldavad, et subjekti mitteõiguspärase ehk õigusvastase käitumise korral tuleb kohaldada materiaalõiguse normides sätestatud sundi (ultima ratio printsiibi rakendamine).
Protsessuaalõiguse normid reguleerivad materiaalõiguse normide rakendamise menetlust ehk korda, sh sätestavad õigustatud ja kohustatud subjektid ning nende õigused ja kohustused vastavateks menetlustoiminguteks (nt PS: kord, juhud ja kord = materiaalõiguse normid + protsessuaalõiguse normid süsteemses seostatud kogumis; lühidalt - need on menetlustoiminguid reguleerivad ja käivitavad normid).
Protsessuaalõiguse normid laiemas tähenduses on kõik rakenduslikku toimet reguleerivad normid (nt seaduste nn rakendussätted), kitsamas tähenduses aga vastava materiaalõiguse haruga loogiliselt seotud õigusemõistmise või vaidluste lahendamise menetlusnormide süsteemne kogum (nt kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse normid; tsiviil- ehk eraõiguse ja tsiviilmenetluse normid). 22
§ 4. Õigusnormi loogiline struktuur
Õigusnormi loogiline struktuur näitab, millistest spetsiifilistest struktuuri elementidest ja millistes seostes õigusnorm koosneb. See on õigusnormi formaalse määratletuse tunnuste kogum (vt teema I § 3 p 1).
Iga käitumisreegel on loogiliselt antud järgmise vormeli kohaselt (peab olema taandatav sellisele vormelile):
KUI ......... (I), SIIS..........(II), VASTUPIDISEL JUHUL..........(III).
Näiteks ema ütleb alaealisele pojale: kui kell saab 22.00, siis pead kodus olema, vastupidisel juhul karistan.
See vormel avab õigusnormi loogilise struktuuri mõiste - põhimõtteliselt koosneb õigusnorm täismahus tema loogilise struktuuri kolmest elemendist: hüpotees, dispositsioon ning sanktsioon . See on üldistus, mis erinevates õigusnormides avaldub teatud erisusega, mida käsitletakse seminaride käigus.
I osa ülalesitatud vormelis ongi hüpotees - järgnev tähistus loengumapis: H. Õigusnormi hüpotees on konkreetne ja etteantud (just sellisena eeldatud!), tõestamist mittevajav mudel olustikust, mille puhul tuleb käituda kindlal, st õiguspärasel viisil.
Õigusnormi hüpoteesis on põhimõtteliselt fikseeritud: 1) tegu (tegevus või tegevusetus) ning teo tagajärg oma aegruumis täpselt piiritletud faabulas ning kõigis eritunnustes (selle teoreetilise teo ja tagajärje eritunnusteks on juriidilised faktid, millede ilmnemisel on tegemist just selle mudelolustikuga ning mitte ühegi teisega (juriidilised sündmused ning juriidilised teod: vt selle teema § 2 p 3 - liigitused sõltuvalt tekkimise iseloomust, õigusliku tagajärje poolest ning faktide kogumi järgi; õiguspärased ning õigusvastased teod); 2) see objekt, millele see teoreetiline tegu koos tagajärjega on suunatud kõigis objekti eritunnustes (st õigusliku reguleerimise objekt õigussuhte sisuna: subjektiivsed õigused ning juriidilised kohustused; vt selle teema § 2 p 2 ning p 2.3. - õigussuhte objektid konkreetsetes õigussuhte liikides); 3) vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud (nt kuriteo grupiline sooritamine kui vastutust raskendav asjaolu).
Hüpotees on iga õigusnormi loogilise struktuuri obligatoorne element, sest ilma selleta ei ole õigusnormi. Seetõttu peaks iga õigusnorm algama sõnaga "kui". Normitehniliselt seda ei kasutata, kuid alati on sõna "kui" juurdemõeldav ja mõtteliselt tunnetatav.
Näiteks KrK § 197 lg 1: "Mootorsõiduki ärandamise eest selle ajutise kasutamise eesmärgil - karistatakse rahatrahvi või arestiga või vabadusekaotusega kuni kolme aastani". 23
Mõttelise konstruktsiooni kohaselt: "Kui mootorsõiduk ärandatakse selle ajutise kasutamise eesmärgil, siis ...".
Hüpoteesid liigitatakse: 1) absoluutselt (täielikult) määratletud hüpoteesid; 2) osaliselt määratletud hüpoteesid.
Absoluutselt määratletud hüpotees esineb nt asjaõigusseaduse § 7 lg-s 1: asi seaduse tähenduses on kehaline ese - hüpoteesiks on selles definitsiooninormis mõiste asi, mille kohta antakse järgnev määratlus.
Osaliselt määratletud hüpotees esineb kriminaalkoodeksi (KrK) §-s 105: surma põhjustamise eest ettevaatamatuse tõttu... - ettevaatamatus on juriidiline erimõiste, mille ametlik määratlus ehk legaaldefinitsioon on antud KrK § 9 - seega KrK § 105 hüpotees ei ole siin määratletud täies mahus .
II osa ülalpool esitatud vormelis (õigusnormi loogilises struktuuris) kannab nimetust dispositsioon - järgnev tähistus loengumapis: D.
Dispositsioon fikseerib õigustatud või kohustatud subjektid ning lubatud, keelatud või kohustatud käitumise või käitumisest hoidumise hüpoteesis märgitud asjaolude esiletulekul ehk juhtudel. Lühidalt - see osa loogilises struktuuris sisaldab nõutava käitumise reegli õigustatud või kohustatud subjektile või mõlemale.
Dispositsioonid liigitatakse: 1) otsesed ; 2) viitavad , sh: a) otsesene viide b) blanketne viide
Otsesed - kõik dispositiivsed tunnused (määratletud õigustatud ja kohustatud subjektid ning neilt nõutav käitumine või sellest hoidumine reguleerimise objekti osas) on antud täielikult selles õigusnormis (selle õigusnormi dispositsioonis). Normitehnika aspektist peetakse seda parimaks viisiks.
Näiteks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 3: Halduskohtu reglemendi kinnitab justiitsminister.
Mõttelise konstruktsiooni kohaselt ümber sõnastatult "Kui [tuleb] kinnitada halduskohtu reglement, siis [kinnitab selle] justiitsminister".
Viitavad - antud sättes ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele (so antud juhul saab kogu dispositsiooni teada, kui lugeda mõlemat või mitut sätet nende koostoimes). Viite täpsus peab olema sel juhul vähemalt paragrahvi täpsusega, normitehniliselt ideaalne aga isegi lõike ning/või punkti täpsusega. 24
Näiteks: KrK § 114 - "Käesoleva koodeksi §-s 113 ettenähtud tegude eest, kui need olid piinava iseloomuga,- karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani." (samas, § 113 - "Kerge kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, samuti tahtliku löömise, peksmise või füüsilise valu põhjustanud muu vägivallateo eest...").
Blanketsed - sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsene viide sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile (paragrahvile; lõikele; punktile), vaid nt viide kas: a) teisele normatiivaktile, milles see viidatav säte sisaldub või b) isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda.
Normitehnika aspektist peetakse korrektsemaks esimest juhtu; õiguse realiseerija aspektist teeb blanketsete viidete rohkus õigete normide leidmise tülikaks, ehkki selline viitamise viis on Eesti õigussüsteemi arengu praegusel etapil laialdaselt praktiseerimist leidnud. 1 Blanketse viite näiteks on KrK § 158 lg 1: "Kalavarude hävitamise eest kalavarude kaitseks kehtestatud eeskirjade rikkumise tagajärjel, kui sellega põhjustati oluline kahju kalamajandusele,- ....".
Näeme, et täiendiks tuleb teada kalavarude kaitseks kehtestatud eeskirju, kusjuures need: 1) ei ole avatud antud õigusnormis; 2) ei ole osundatud õigusaktile ning -normi(de)le, kus nad võivad olla; 3) ei ole selge ka õigusakti liik - termin eeskirjad ( eeskiri ) võib tähendada nii sellenimelist akti kui ka õigusnormi käitumiseeskirja tähenduses.
Nn põhinormi ning seda täiendava õigusnormi(de) dispositsioonide kogum moodustab mõttelise ülddispositsiooni.
Ettekirjutuse laadilt võivad dispositsioonid olla : 1) õigustavad; 2) kohustavad; 3) keelavad.
III osa ülalpool esitatud vormelis (õigusnormi loogilises struktuuris) kannab nimetust sanktsioon - järgnev tähistus loengumapis: S.
Sanktsioon fikseerib õigusliku mõjutamise (sunni) vahendi liigi ja määra, kui õigusnormi, st kohustuslikku käitumiseeskirja on rikutud (käitutud vastupidiselt kehtestatud eeskirjale kas tegevuse või tegevusetuse vormis).
Näiteks KrK § 100: "Tahtliku tapmise eest- karistatakse vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani".
Sanktsioonid liigitatakse: 1) suhteliselt määratletud - st on alternatiivsed liik ja määr, nt antakse mitu kindlat karistusliiki või on üks karistusliik, kuid karistuse määrad on antud ülem- või alammääradena (vt ülal: vabadusekaotusega viiest kuni kaheteistkümne aastani); 3) absoluutselt määratletud - st täpselt üks liik või määr (nt rahatrahv 20 päevapalka; vabadusekaotus üks aasta). 25
Karistamist nimetatakse justiitsrepressiooniks, sh vastavalt õigusharule saame sellest mõistetuletised - nt kriminaalrepressioon. Sanktsioon on konkreetne karistusliik. Sanktsioonid võivad olla õigusharude kaupa üpris erinevad - kas isiku õigusi ja vabadusi piiravad ja sanktsioneeritud kannatusi põhjustavad (vabadusekaotus kinnipidamisasutuses) või varalised ( trahv ; kahju hüvitamine; vara konfiskeerimine) või mittevaralisi õigusi piiravad (keeld töötada teatud ametikohal; distsiplinaarkaristused). Sanktsiooni eesmärk on mõjutada preventiivselt (hoiatavalt) kõiki subjekte tulevikus käituma üksnes õiguspäraselt!
*** Normitehnilise reeglina ei panda õigusnormi kirja tema loogilise struktuuri kolme elemendiga (st esitusviisilt: H-D-S, mis oleks ideaalvariant), vaid piisab kui õigusnorm anda kahe elemendi kaudu (nt H-S või H-D).
H-D esitusviisi kasutatakse laialdaselt riigiõiguse ja tsiviilõiguse aktides, H-S aga kriminaalõiguse aktides.
Õigusnormid esitatakse seadustes paragrahvide, lõigete ja punktidena, kusjuures: 1) paragrahv - numereeritakse rangelt kasvavas järjekorras õigusaktis või õigusaktide kogumikes (tähistatud kujul sümbolina "§" või verbaalselt "paragrahv") - jaguneb: 2) lõigeteks (nt 1. lõige - ametliku lühendina "lg 1" ja tähistatud kujul "(1)", 3) punktideks (nt 2.punkt - ametliku lühendina "p 2" ja tähistatud kujul " 2)".
Paragrahvid pealkirjastatakse sisuavavalt, nende lõiked ja punktid mitte. Lõiked ja punktid algavad taandrealt.
Näiteks: HKMS § 4 lg 1 p 5: " § 4. Organid , asutused ja ametiisikud, kelle õigusakti või toimingu peale võib halduskohtusse kaevata või protestida (1) Käesoleva seadustiku § 3 1. lõike punkti 1 kohaselt võib halduskohtusse kaevata või protestida: ... 5) muu autonoomse asutuse või selle ametiisiku õigusakti või toimingu peale."
Analoogiliselt ka riigipea (presidendi) dekreetseaduses (Eesti PS kohaselt - seadlus ) kasutatakse paragrahve ja lõikeid ning punkte. Kõigis teistes õigusaktides kasutatakse punkte ja alapunkte (nt 1. ...>; 1.1. ...jne>)¹. Kui paragrahvis ei ole nummerdatud lõikeid ja punkte, kuid tekstis on kaks või enam taandreaga algavat tekstiosa, siis loetakse iga taandreaga algav ja järgmise taandreani või paragrahvi lõpuni ulatuv tekstiosa iseseisvaks lõiguks (osundamisel tähistatakse sõnaga "lõik; lõige", mitte aga "lg").
Õigusnormid vormistatakse õigusaktides, mis liigituvad: 1) õigustloovad aktid ehk normatiivaktid ehk üldaktid; 2) õigustrakendavad ehk üksikaktid.
Õigusaktis sisalduvat õigusnormi nimetatakse säte (säte: normdokumendi või õigusakti ettekirjutus (vt Kull , 31)); sätestama, sätestamine - normdokumendis kindlaks määrama, ette kirjutama (op cit). Termin akt, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast actus , on õieti kahesisuline, väljendades juriidilise tagajärjega toimingut või tegu, aga ka õigusdokumenti, õigusakti (op cit).____________________________________________________________________ ¹ Eesti Vabariigis kasutati paragrahvi enne II Maailmasõda siiski ka EV valitsuse määrustes. 26
§ 5. Õiguse teooriate paljusus
Õiguse teooriate paljusus tuleneb lõppastmes sellest, kuivõrd õigus ja õiglus on teineteisega seotud, samuti kuivõrd õigus on sõltumatu või sõltuv teistest sotsiaalsetest nähtustest. See on ka küsimus õigluse ja õiguse allikatest ning vahekorrast, aga samuti õiguse eesmärgist ja rollist ühiskonnas. Mõistet õiguse teooriad kasutame siinkohal ülimas üldistuse astmes, mis ei ole päris korrektne . Esiteks teooriatest saame teaduslikult korrektses tähenduses rääkida eeskätt kaasaegselt paradigmaatiliselt aluselt, varasemate aegade suhtes oleks paljudel juhtudel korrektsem rääkida vaadetest, arvamustest, kontseptsioonidest jne. Teiseks ei saa õiguse eri aegade teoreetilisi käsitusi lahutada üldfilosoofiliste käsituste (nii ilmaliku kui ka religioosse) taustast.
P.1. Antiikaja käsitused õigusest
Antiik-Kreeka mõtlejad arendasid välja maailmakorra (kosmilise korra) idee, mis tegelikult tähendas, et arusaamad polis'e ühiskondlikust korraldusest, sh õigusest, kanti üle kogu kosmosele (loe: loodusele ).
Loodust käsitati inimesest omaette eksisteeriva igavese nähtusena, kus kehtisid universaalsed looduse seadused. Õige ning vooruslik (vt Platon ja Aristoteles ) maine riigivalitsemise viis ning õigus olid kosmilise jumaliku korra peegeldus. Loodust ei loonud jumalad - see eksisteeris aegade algusest. Loodus oli ühelt poolt muutumatu, kuid selles oli vastandina ka muutuv osa. Looduse seadused olid ideaalsed ja igavesed (jumalikult täiuslikud), inimeste omad mitte. Lõppastmes püüdleb aga inimkondki täiuslikkuse kui eesmärgi poole (Aristoteles - püüd vooruslikkusele). Püüdu eesmärgi poole iseloomustati mõistega teleoloogia. Kreeka õpetlased rõhutasid: õiged teadmised eesmärgist juhivad inimtegevust kõigis valdkondades. Seega: teadmised ideaalsest riigist on oskus seda ehitada; teadmised õiglusest on oskus õiglast õigust luua, samuti selle alusel ühiskonnas vooruslikult elada. Seejuures loomuõigus ei avaldu konkreetse normistikuna, vaid tunnetatavate printsiipidena. Need üldkäsitused on antiikse loomuõiguse alused. Aristoteles piiritles: 1) ühelt poolt üleüldist jumalikult täiuslikku loomuõigust, mis on õiglane, arukas ja vooruslik; 2) teiselt poolt aegruumis kehtivat, inimlikust allikast pärit inimeste loodud õigust, mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente.
Kui valitsejad ei suuda tajuda õiget eesmärki, ei järgne ka eesmärgipärast, loomuõigusele vastavat tulemust (st türannialt ei maksa ilmselt oodata õiglast õigust). Kreeka-rooma filosoofilistes ning õiguse käsitlustes kinnistus tulenevalt: nii eluta kui ka elusat loodust hõlmav igavene maailmaseadus (logos; Cicero nimetas: lex aeterna) on kriteeriumiks õiglase ja ebaõiglase piiritlemisel nii riigi kui ka õiguse osas. Seejuures Cicero piiritleb lex aeterna osas: 1) loodusseadusi (reguleerivad mõistuseta loodust); 2) eetilis -õiguslikke seadusi (moraal; hea/õiglase ning kurja/ebaõiglase vahekord).
Cicero leidis, et kui miski (nt õiglus) on tõesti loomuõiguses olemas, siis inimese seadustes see alus realiseerubki. Kui nii on juhtunud, siis ja sedavõrd on inimeste õigus ka õiglane. Kui inimeste õigus ei tugine loomuõiguse alusele, siis on ta pärit subjektiivsest allikast ja amoraalne . Sellisele õigusele ei ole loomuõiguse õigustust, ta on loomuõigusega vastuolus . 27
P.2. Teoloogilised õiguse teooriad
Antiikaja käsituste kohaselt oli jumalikustatud loodus alati ise eksisteerinud, kristluse dogmaatika kohaselt on vaid Jumal ise primaarne ja igavene. Tema loob maailma, mis on samuti igavene (monoteistliku jumalakäsituse mõju). Inimene loodi teatud ajahetkel ja Jumala loodut saavad inimesed tunnetada vaid sellest alates. Jumal üksinda teab seda, mis alati on olnud, sh mis on tegelikult õiglus ja õigus, hea ja kuri. Inimesed suudavad hoomata vaid tühist osa jumalikust kõiksusest (kõiketeadmisest), aga hea seegi. Seetõttu on teoloogilistes teooriates põhipostulaadiks, et õiguse sisuks tohib olla vaid jumala seadus (tahe). Jumala tahe kindlustatakse inimühiskonnas kahte tüüpi tahteõiguse abil: 1) ehedaim jumalik õigus olevat kanooniline õigus (just kanoonilist õigust peetakse õigluse tagajaks, kuna ilmalik õigus seda ei suutvat); 2) inimeste loodud õiguse abil, kuid seegi on vaid jumaliku tahte üks avaldumisvorme (kahte tüüpi tahteõiguse osas vt ka riigi osa teema II § 3 : kahe mõõga teooria).
Teoloogiliste teooriate esindajad leiavad, et positiivset õigust tuleb alati analüüsida selles, kas ta: 1) vastab Jumala tahtele; 2) kas ta on õiglane, sest seegi on Jumala tahe.
Jumal ei eksi, inimene aga küll - kui juba maapealne riik on täiusliku taevariigi puudulik peegeldus, siis ei ole ka inimeste loodud õigusega lugu parem. Jumala tahtes väljenduvad absoluutselt õiglased kõlbluspõhimõtted (nt kristluses: kümme käsku), milledele peab alati vastama inimeste loodud positiivne õigus. Jumalast lähtuv kõrgem moraal on maise õiguse hindamise mõõdupuuks. Tuleb märkida, et puhtalt teokraatlikud õpetused käsitavad keskajast alates võimu ja õiguse jagamatu allikana üksnes jumalikku, kusjuures riigis kehtivad seadused ei saavat olla muud kui tegelike usunormide (kõrgema moraali normide) saamatud tõlgendused. Sestap olekski mõistlikum rakendada otse vaid pühakirja norme. Teiselt poolt alates keskajast hakatakse skolastikute poolt tuginema oma teoloogilistes teooriates teatud määral antiikse loomuõiguse alustele, mis samas kohandatakse teoloogiliste käsituste tõestamiseks. Selle näiteks on Aquino Thomas 'e õpetus, mis ühelt poolt jääb teoloogiliste käsituste raamesse, kuid teiselt poolt arvatakse ta levinud seisukoha põhjal varajaste loomuõiguse käsitluste hulka.
P.3. Loomuõiguse teooriad
Loomuõiguse koolkonna raames on ühtsele põhiteljele vaatamata olnud eri aegadel väga palju erinevaid käsitusi. Sillaks antiikaja mõtte ja keskaegsete käsituste vahel on Justinianuse Institutiones, milles piiritletakse kolme liiki õigusnorme: 1) ius naturale (kõike elusat hõlmavad seadused); 2) ius gentium (kogu inimkonda hõlmavad seadused); 3) ius civile (konkreetset riiki hõlmavad seadused).
Keskajal kinnistub pikaks ajaks nelikliigitus (ka: käsitus), mis pärineb Aquino Thomas'elt: 1) igavene õigus (hõlmab Jumala loodud kogu loodust; igavene õigus on ühelt poolt õigus ja teiselt poolt moraalinormid - täies mahus suudab seda hoomata üksnes Jumal); 2) loomulik õigus (kogu õigust ning moraalset täiuslikkust hoomab vaid Jumal, looduse olenditest suudab enim hoomata inimene - see osake ongi loomulik õigus, milles sisaldub sh hea, õiglane ja mõistlik); 28
3) jumalik õigus (sisaldub jumalasõnas, nt Moosese raamatute normistikus jt; jumalikku õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada - viimane on patt); 4) inimlik ehk ilmalik õigus (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende võimalikult täieliku järgimise poole).
Reformatsiooniajastul eeltoodud liigitus lihtsustub (nt hugenott Gentillet): 1) jumala seadused; 2) looduse seadused; 3) tsiviilseadused.
Seejuures alates XIV sajandist juurdub kindlalt positiivse õiguse mõiste, mis on seotud selge vastandumisega tollastes vaidlustes: loomuõigus (ius naturale) ilmalik ehk kirjutatud õigus (ius positivum).
Arusaamad arenesid renessansiajastul edasi selles suunas, et loomuõigus on igavene ja muutumatu õigus (nagu antiikajal ), positiivne - maise valitseja õigus. Loomuõigusel ei ole enam tegemist Jumalaga . Mittevastavuse korral loomuõigusele ei olnud valitseja kehtestatud positiivne õigus alamatele täitmiseks kohustuslik, sest valitseja oli rikkunud ühiskondlikku lepingut (vt riigi osas teema II § 4). Kokkuvõttes viis selline teoreetiline käsitus järelduseni, et lepingut rikkunud autut valitsejat (monarhi) võib troonilt tõugata - selleks on rahval moraalne õigustus loomuõiguse printsiipide alusel (nt monarhomahhide ehk monarhikukutajate õpetus; hiljem ka valgustusfilosoofid ). Osundatud loomuõiguslik käsitus oli Suure Prantsuse revolutsiooni ideoloogia aluseks. Loomuõigusliku teoreetilise käsitluse areng oleks kokkuvõtlikult: 1) enne XVII saj - positiivse õiguse sisu määrasid jumal, loodus ning inimmõistus; 2) XVII saj - kindlasti määrasid positiivse õiguse sisu loodus ning inimmõistus, kusjuures Hugo Grotius (rahvusvahelise õiguse rajaja) väitis esimesena (1632), et loomuõigus kehtib ka sellise sobimatu oletuse juhul, mille kohaselt Jumalat ei olegi (need on juba ratsionalistliku loomuõiguse seisukohad - otsustuste kõrgemad põhimõtted ehk nn premissid on inimmõistuse tulemus); 2) XVIII saj alates - jagamatult üksnes inimmõistus (premissid on kindlalt inimmõistuse vili ja nende tunnetamiseni jõutakse formaalloogika võtete abil).
LOOMUÕIGUS:
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Konspekt 2 #1 Konspekt 2 #2 Konspekt 2 #3 Konspekt 2 #4 Konspekt 2 #5 Konspekt 2 #6 Konspekt 2 #7 Konspekt 2 #8 Konspekt 2 #9 Konspekt 2 #10 Konspekt 2 #11 Konspekt 2 #12 Konspekt 2 #13 Konspekt 2 #14 Konspekt 2 #15 Konspekt 2 #16 Konspekt 2 #17 Konspekt 2 #18 Konspekt 2 #19 Konspekt 2 #20 Konspekt 2 #21 Konspekt 2 #22 Konspekt 2 #23 Konspekt 2 #24 Konspekt 2 #25 Konspekt 2 #26 Konspekt 2 #27 Konspekt 2 #28 Konspekt 2 #29 Konspekt 2 #30 Konspekt 2 #31 Konspekt 2 #32 Konspekt 2 #33 Konspekt 2 #34 Konspekt 2 #35 Konspekt 2 #36 Konspekt 2 #37 Konspekt 2 #38 Konspekt 2 #39 Konspekt 2 #40 Konspekt 2 #41 Konspekt 2 #42 Konspekt 2 #43 Konspekt 2 #44 Konspekt 2 #45 Konspekt 2 #46 Konspekt 2 #47 Konspekt 2 #48 Konspekt 2 #49 Konspekt 2 #50 Konspekt 2 #51 Konspekt 2 #52 Konspekt 2 #53 Konspekt 2 #54 Konspekt 2 #55 Konspekt 2 #56 Konspekt 2 #57 Konspekt 2 #58 Konspekt 2 #59 Konspekt 2 #60 Konspekt 2 #61 Konspekt 2 #62 Konspekt 2 #63 Konspekt 2 #64 Konspekt 2 #65 Konspekt 2 #66 Konspekt 2 #67 Konspekt 2 #68 Konspekt 2 #69 Konspekt 2 #70 Konspekt 2 #71 Konspekt 2 #72 Konspekt 2 #73 Konspekt 2 #74 Konspekt 2 #75 Konspekt 2 #76 Konspekt 2 #77 Konspekt 2 #78 Konspekt 2 #79 Konspekt 2 #80 Konspekt 2 #81 Konspekt 2 #82 Konspekt 2 #83 Konspekt 2 #84 Konspekt 2 #85 Konspekt 2 #86 Konspekt 2 #87 Konspekt 2 #88 Konspekt 2 #89 Konspekt 2 #90 Konspekt 2 #91 Konspekt 2 #92 Konspekt 2 #93 Konspekt 2 #94 Konspekt 2 #95 Konspekt 2 #96 Konspekt 2 #97 Konspekt 2 #98 Konspekt 2 #99 Konspekt 2 #100 Konspekt 2 #101 Konspekt 2 #102 Konspekt 2 #103 Konspekt 2 #104 Konspekt 2 #105 Konspekt 2 #106 Konspekt 2 #107 Konspekt 2 #108 Konspekt 2 #109 Konspekt 2 #110 Konspekt 2 #111 Konspekt 2 #112 Konspekt 2 #113 Konspekt 2 #114 Konspekt 2 #115 Konspekt 2 #116 Konspekt 2 #117 Konspekt 2 #118 Konspekt 2 #119 Konspekt 2 #120 Konspekt 2 #121 Konspekt 2 #122 Konspekt 2 #123 Konspekt 2 #124 Konspekt 2 #125
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 125 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-01-10 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 500 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor pliisi Õppematerjali autor

Lisainfo

Tegu on järjega 'Konspekt 1'-le :)
juura , õigus , narits , õiguse entsüklopeedia

Mõisted

kollisioonid, aineprogrammi kohaselt, põhimõisteteks, veelgi enam, seegi loengumapp, piiritlemisega, õigusnormist anglo, sotsiaalne norm, normi reeglile, sotsiaalsetele normidele, tavanormid, tavanormid, tavanorme, targem, tavanormid, kirjutamata õigus, moraalinormid, sellised väärtushinnangud, moraalinormide seast, moraalinormide toime, korporatiivsed normid, austuse allikaks, võimu allikaks, meetmete iseloom, ettevalmistuse osoaviahim, ühikul, õigusteaduses, klassikalised põhimeetodid, õigusteaduses, juriidiline termin, legaaldefinitsioonis, juriidiline termin, riigiõiguse normistik, positiivne õigus, õigus tervikuna, inimühiskonnas, üldaktid, sätestamine, grammatilisest aspektist, formaalloogika aspektist, õigustkaitsev, kohustav, õigustav õigusnorm, spetsiaalne, imperatiivne, juhendav, soovitav, legaaldefinitsioon, delegatsiooninorm, õigusnormi hüpotees, hüpotees, dispositsioon, otsesed, viitavad, blanketsed, sanktsioon, kohustuslikku käitumiseeskirja, karistusliiki või, karistamist, mõistetuletised, sanktsioon, dogmaatika kohaselt, premissid, tõeliselt vooruslik, normativistid, suuri õigussüsteeme, taustaks sellele, suundaandvates kesk, õigusnormid, õiguse valdkond, põhjamaades, tugines romaani, common law, õigussüsteemile, vahetegu era, prejudikatiivne õigus, piltlikult, pretsedendid, õiguskirjanduses, ratio decidendi, obiter dictum, stare decisis, stare decisis, obiter dictum, suvalised, teostamise kord, eraõiguslikud suhted, seisund avalik, õigussuhtes, laenutajal, walitseja keisril, ühiskondlikud suhted, varalistes suhetes, monograafia, õigussuhte sisuks, juriidilised teod, juriidilised teod, juriidiline koosseis, sellistest tegudest, õigusnorm, õigusaktidel, üldkohustusliku jõu, kanooniline õigus, legislatiivaktid, õigustrakendavad üksiknormid, igas riigis, vundamendiks, täidesaatva riigivõimu, muud rekvisiidid, kasutusel h, õiguslik kontinuiteet, õigustehnilisest aspektist, kellaaeg, rahvusvaheliselt, üldtuntud, jõus, üldtunnustatud, õigusaktid, haiglad, diapasooni, põhiidee, põhiidee, põhiidee, realistid, konstruktsiooniga, teisejärguline, normativistide järgi, arvamused vana, kommentaarid, klassifitseerimisel, juristi, õiguse süsteem, era, õigusharusid, üldtunnustatud põhimõtted, vägagi oluline, üldobjekt, üldiseks eelduseks, etno, riigiehitus, üldhaldus, riigiõiguslikeks normideks, äärmiselt oluline, haldusõiguse normistikus, menetlusnormistik, finantsid, valuuta, finantseerima, rahandussuhted, kaudsetest maksudest, finantsõiguse normidel, omavalitsusüksused avalik, finantsõigusest, sihtasutused, finantsõiguse normid, üldisemalt, kriminaalõigus, õigusnorm, olla kuriteod, toimepanemise ajast, subjekti osas, rahvusvaheliselt, määratavad karistused, ähvardus, üldosa normid, eriosa normides, ohvrit, kriminaalõigusega, kriminaalmenetluse ülesanded, kokkuvõtlikult, võrreldes riigivõimu, kriminaalpoliitika põhisisuks, üldobjektiks, tööõigussuhte sisuks, sisuks, tsiviilkohtumenetlus, kriminaalõigusega, tsiviilkohtumenetluses, rahvusvahelises suhtlemises, majanduselus finants, õigusharusid, õigusaktide süstematiseerimine, kodifitseerimise käigus, kodifitseerimise tulemuseks, tsiviilõigus, juriidilisi termineid, veel keerulisem, suure tähtsusega, kuritegude puhul, loogiline tõlgendamine, loogilist tõlgendamist, siduvateks printsiipideks, normatiivaktis, või õigustatuks, õigusnormi või, viimane juhtum, õigusakti või, vaieldavamad, kontinentaalses õigussüsteemis, järgimine, tõlgenduse ülesanne, igas riigis, kausaalne seos, kindlustamisel, doktrinäärseks tõlgendamiseks, tõlgendamisel, seaduse analoogia, õigusteadus, teatavatel juhtudel, õigusteoreetilises kirjanduses, kollisiooni puhul, õiguse järgimine, õiguse kasutamine, õiguse kohaldamine, õiguserikkumine, õiguspärane, juriidiline vastutus, teisisõnu, tegevusetus, kasutatakse krk, tahtlus, sama vähe, õiguserikkumine koosseis, armuandmise motiiviks, õiglus, egaalsuse põhimõte, kokkulangemine, õigusteadvus, ideaaliks, sotsialiseerumisel, rakendumiseks, konstitutsioonid, tohib riigi, minevik, formaalse loogika, yhteiskunta, markkinointi, valtio, helsinki, vapk, art, yleishallinto, õpetamisel, klassikalist doktriini, taranovski, elemendina, hüpoteesi rolliks, just abstraktsetena, hüpoteesis, sellised õigusnormid, empiiriline õigusnorm, relatsioon z, käitunul, kelseni järgi, muide, tänapäeval ütleme, materialiseerunud käsuandja, skemaatiliselt esitatuna

Kommentaarid (4)

Agnessaa profiilipilt
Agnessaa: oli väga väga palju abiks õppimisel :)
01:37 27-03-2019
asuur profiilipilt
asuur: Väga põhjalik

13:31 24-05-2012
Hkuuskla profiilipilt
Hkuuskla: Põnev kokkuvõte
18:35 02-04-2012


Sarnased materjalid

29
doc
Konspekt
45
docx
Õiguse konspekt
83
doc
Õiguse sotsioloogia
41
doc
Riik ja Õigus täiskonspekt
269
docx
Õiguse alused eksami kordamisküsimused
32
doc
Loengute konspekt
28
pdf
Konspekt
105
doc
Õigussüsteemide võrdlev ajalugu



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun