Kes on õigussuhte subjektid?

Vastus leiad õppematerjalist: Õiguse alused loengu põhjalik konspekt

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt (0)

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuid millised võivad olla õiguse mõiste tähendused?
Kes on õigussuhte subjektid?
MIS ON ÕIGUSE SÜSTEEM?

Dotsent Norbert Peder Loenguteesid õppeaines “Õiguse alused” (kõik õppeliinid)
Teema: Sotsiaalsed normid, õigus ja õigusnorm.
Sissejuhatus
§1 Sotsiaalsed normid
1.Sotsiaalsete normide mõiste, kohustused.
2. Sotsiaalsete normide põhitunnused
3. Sotsiaalsete normide funktsioonid
4. Sotsiaalsete normide liigid
§2 Õiguse tunnused ja mõiste

Õiguse tunnused

Mõiste õigus tähendusi

Õiguse mõiste
§3 Õigusnormi tunnused ja mõiste . Õigusnormide liigid

Õigusnormi tunnused

Õigusnormi mõiste

Õigusnormide liigid
§4 Õigusnormi loogiline struktuur
Kirjandus:
Raul Narits Õiguse entsüklopeedia.Õpik TRÜ 1995
Juri Liventaal Riik ja õigus.T. 1999
Juriidiika 2001-2004-04-21

Sissejuhatus

Eesti Vabariigi õiguskultuur on tihedalt seotud Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemiga ja traditsioonidega.Tartu Ülikoolis on õigusteaduskond sama vana kui ülikool ise, ja see tähendab, et Eesti erinevatel aegadel töötasid akadeemilise õigusharidusega juristid ning jätkavad seda tänapäeva tingimustes.
Kontinentaal-Euroopa õiguskultuuris on välja kujunenud terve rida põhimõtteliselt ühesuguseid arusaamu riiklik-õiguslikust tegelikkusest. Jutt on terviklikust õigussüsteemist, mille kujunemise lätted ulatuvad XII-XIII sajandisse. Seda nimetatakse prantsuse ehk kontinentaalseks ehk romaani-germaani või ka seadusõigusel põhinevaks õigussüsteemiks. Eesti kuulub just sellesse õigussüsteemi.
Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleeritb inimeste omavahelisi suhteid. Samas pole õigus aga esimene sotsiaalne kord. Nimelt on moraal ja tava õiguse eelastmed ojektiivses tähenduses, ning olid valitsevaks inimeste kooselus juba enne õigust, mis korrastasid inimkäitumist.
§1 Sotsiaalsed normid

Sotsiaalsete normide mõiste
Norm on üldiste määratluste järgi - reegel, juhis või mall . Sotsiaalne norm väljendab ühiskondlikku tahet, reguleerivad ühiskondlikke suhteid,s.t. inimeste käitumist üksteise suhtes. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides. Sotsiaalne norm tähendab eeskätt sotsiaalset kohustust.
Aga kohustus normis tähendab, et inimene peab sooritama mingi teo. Tegu võib esineda tegevuse või tegevusetuse vormis. Käitumise vastavust normile hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: kas see tegu, mis põhjustas just selle tagajärje, vastas sotsiaalse normi reeglile, mallile (s.t. prognoositud teole ja tagajärjele).
Mis tahes tahtelise käitumise aktil ehk teol on tagajärg. Mitte iga tahtelise käitumise akt ning selle tagajärg ei ole aga tingitud sotsiaalsest kohustusest. Mitte iga tegu ei hinda me selle alusel, kas see tegu ning tagajärg vastasid sotsiaalsele kohustusele kui kriteeriumile, sest kohustused võivad olla ka puht isiklikud ehk autonoomsed.
1) Inimese enda poolt võetud vabatahtlikust kohustusest toimida oma isiklike tõekspidamiste, soovide kohaselt just nii, s.t. see on üksikisiku vaba tahte akt ehk autonoomne kohustus.
2) Üks inimene annab teisele inimesele kohustuse või veenab teist tungivalt käituma üksnes teatud viisil, mida kohustatu loebki enda kohta kehtivaks ja täidabki ettekirjutise. See on autonoomne imperatiivne kohustus; tegamist on isiklike suhetega kahe või enama subjekti vahel, milles lõpliku otsuse, kas täita või mitte, teeb ikkagi käsu saaja.
3) Ainuisikuline või kollegiaalne objekt, kes on autoriteedina tunnustatud paljude inimeste poolt, loob kindlal viisil ja vormis nende jaoks üldise kohustuse (imperatiivsed ettekirjutused ), mis reguleerivad paljude või kõigi käitumist mitte isiklike suhete alusel, vaid üldiste huvides.
See on heteronoomne kohustus, mis realiseeritakse vajaduse korral sotsiaalse surve abil. Just siit algab sotsiaalse normi, sh. Õigusnormi tasand, s.t. sotsiaalne norm algab sotsiaalse grupi tasandist , lõppedes kogu ühiskonnaga.

Sotsiaalsete normide põhitunnused
Sotsiaalsetele normidele on iseloomulikud järgmised põhitunnused:

Käitumist motiveeriv toime; käitumiseeskiri, mis mõjutab inimese tahet.

Kohustus: inimene allutab oma tahtelise käitumise normi eeskjirjadele; kusjuures inimese käitumine sõltub kolmest tegurist - kas austus , jõud või võim, mida valdab normiandja.

Realiseerimise viis – kas vabatahtlik või sotsiaalse surve ehk sunni mõjul.

Eesmärk: saavutada prognoositud käitumine.

Abstraktsus – sotsiaalne norm prognoositud reguleerib tüüpilisi juhtusid

Kehtivus aegruumis: sotsiaalsete normide teke, muutumine ja kadumine on pidev aegruumis toimuv protsess.

Sotsiaalsete normide funktsioonid on:
-Reguleeriv Kokkuvõttes –funktsioonid on suunatud
- Koordineeriv ühiskonnas kõigi ja igaühe kaitstuse
-Stabiliseeriv tagamisele ning kooselu korrastamisele
-Sotsialiseeriv

Sotsiaalsete normide liigid on:

tavanormid , moraalinormid, korporatiivsed normid,
õigusnormid.

- Tavanormid on pärimuslikud käitumisreeglid. On universaalseid tavanorme, rituaalsed, sümboolsed; (kirjutamata õigus, Id ius non scriptum ) rahvusvaheliselt üldtunnustatud tavanormid ( saadikupuutumatus ).

Moraalinormid toimuvad kas kogu ühiskonna või mingi sootsiuminpiires, on kõigi teiste sotsiaalnormide hindamiskriteeriumiks selles , kas nad vastavad ühiskonnas omaks võetud kõlbluspõhimõtetele.

Korporatiivsed normid on erilises korras kehtestatud käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud ja täitmise osas garanteeritud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid . Korporatiivsetes normides sisalduv kohustus kehtib üksnes selle organisatsiooni liikmete suhtes.

§2 Õiguse tunnused ja mõiste
Õigusnormid kuuluvad samuti sotsiaalnormide hulka.

Eriti tähtis on mõiste “õigus”, seda iseloomustavad konkreetsed tunnused:

Õigus on: Üldise iseloomuga käitumisprintsiipide ja –normide kogum;

Kindlatel printsiipidel rajanev õigusnormide süsteem

Üldkohustuslike käitumiseeskirjade süsteem

Riigi tahteline akt kehtivate protseduuride alusel (Riigikogus vastuvõetud ja Presidendi allkirjastatud)

On tagatud mittetäitmisel lõppastmes riigi sunni jõuga.
Need olid õiguse tunnused.
Kuid millised võivad olla õiguse mõiste tähendused?
2.Mõiste “õigus” tähendusi võib olla mitu ja sõltuda sellest kas on tegemist keele üldmõistega või juriidilise erimõistega.Termin on vorm, mõiste on sisu. Terminil “õigus” on mitu mõistetähendust, nt.

mingi fakti esinemise või puudumise kohta võidakse vestluskaaslasele öelda: “Mul oli õigus” või “Minu väide osutus õigeks”;

Kui öeldakse, et mul on õigus nii teha, võib see tähendada vabadust toimimisviisi valikul (moraali või eetika mõistes).

Õigusteaduses kasutatakse terminit õigus nt. konkreetse nähtuse – subjektiivse õiguse tähenduses (igaühel on õigus saada tehtud töö eest palka, s.h. ka minul on sama õigus; igal teovõimelisel kodanikul on õigus).

Õigusteaduses kasutatakse terminit õigus ka õigusnormi tähenduses.

Mõistet ajalooline õigus kasutatakse mõne varasema õigussüsteemi kohta ( Rooma õigus).

Mõiste õigus võib tähendada ka teatud õigusharu õigusnormide üldistust (riigiõigus, tööõigus jne.)
Näeme, et mõistel õigus võib olla nii keele üldtähendus kui ka juriidilises eritähenduses erinev sisu. Meid huvitab aga, mida tähendab õigus koondava mõistena õigusteaduses.

3 Õiguse mõiste

Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärgimise (ignoreerimise) korral tagatakse riigi sunniga. Riigi avaliku võimu organisatsiooni loodud ning kogu kehtivat õigusnormistikku tähistatakse mõistega positiivne õigus. Positiivne õigus on riigilt lähtuv tahteõigus, mis fikseerib subjektiivse kodaniku õiguse ja juriidilise kohustuse, s.t. õigustuse ja kohustuse millekski ning vastavad subjektid . Õigus on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev, kohanev ja muutuv nähtus. Kuna positiivse õiguse loojaks on riik, siis võib täheldada, et neil on mitmeid ühiseid tunnuseid.
§3 Õigusnormi tunnused ja mõiste. Õigusnormi liigid

Õigusnormi tunnused

Üldine iseloom (toime hõlmab kõiki ning igaüht)

Üldkohustuslikkus täitmiseks (imperatiivsus juriidilise kohustuse aluselt , mis on tagatud riigi sunniga)

Formaalne määratlus (spetsiifiline normitehniline konstruktsioon ning eriline formaliseeritud keel – õiguskeel (normitehniline keel)

2 Õigusnormi mõiste

Õigusnorm on pideva institutsiooni poolt kindlas korras kehtestatud üldise iseloomuga üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga. Vastuvõetud RK-s (parlamendis) õigusnormid vormistatakse kirjalikult õigusaktideks (õigustloovad üldaktid ehk normatiivaktid ning õigustrakendavad üksikaktid). Kehtestatud korras õigusnormi kirjalikku, vorminõuetele vastavalt dokumenteerimist tähistatakse terminiga sätestamine. Sätestamine on normatiivne toiming. Siin kasutatakse erilist ratsionaalset lakoonilist keelevormi, spetsiifilisi tähistusi, sümboleid – paragrahv §), lõige (1), punkt –1, § jaguneb lõigeteks; lõige jaguneb punktideks.
3.Õigusnormide liigid.
Õigusnormid liigitatakse mitmel alusel alljärgnevalt:
1) Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi:
a) Regulatiivsed – määravad õigused ja kohustused
b) Õigustkaitsvad –näevad ette juriidilise vastutuse õigusrikkumise eest.
2) Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi:
a) kohustavad
b) keelavad
c) õigustavad, lubavad, valitavad
3) Subjektide ringi järgi:
a) üldised
b) spetsiaalsed – norm on aadresseeritud teatud subjektidele
4) Ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi:

imperatiivsed ehk (kategoorillised);

dispositiivsed: jätavad pooltele õiguse määratleda õigusi ja kohustusi + võimaliku riigi poolt kehtestatud lahenduse variandi, kui pooled ise ei ole määranud teisiti.

Soovitavad (juhendavad või selgitavad).
§4 Õigusnormi loogiline struktuur
Õigusnormi loogiline struktuur näitab, millistest spetsiifilistest struktuurielementidest ja millistes seostes õigusnorm koosneb. Iga käitumisreegel on loogiliselt antud järgmise vormeli kohaselt:
KUI…(I), siis… (II), vastupidisel juhul…(III)
Õigusnorm koosneb kolmest elemendist: hüpotees (I), dispositsioon (II) ning sanktsioon (III).
See on üldistus, mis erinevates õigusnormides avaldub teatud erisusega. Õigusnormi hüpotees on konkreetne ja etteantud tõestamist mittevajav mudel olustikust, mille puhul tuleb käituda kindlal, s.t. õiguspärasel viisil. Õigusnormi dispositsioon fikseerib õigustatud või kohustatud subjektid ning lubatud, keelatud või kohustatud käitumise või käitumisest hoidumise hüpoteesis märgitud asjaolude esiletulekul ehk juhtudel. Lühidalt: see osa loogilises struktuuris sisaldab nõutava käitumise reegli õigustatud või kohustatud subjektile või mõlemale.
Dispositsioonid liigitatakse:

otsesed

viitavad , s.h.: a) otsused, b) blanketsed.
Otsesed: kõik dispositiivsed tunnused (määratletud õigustatud ja kohustatud subjektid ning neilt nõutav käitumine või sellest hoidumine reguleerimise objektiosas)on antud täielikult selles õigusnormis (selle õigusnormi dispositsioonis).
Viitavad: sätted ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele (s.o. antud juhul saab kogu dispositsiooni teada, kui lugeda mõlemat või mitut sätet koostoimes).
Blanketsed: sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsest viidet sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile (paragrahvile, lõikele, punktile), vaid nt. viide kas a) teisele normatiivaktile, milles see viidatav säte sisaldubvõi b) isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda. Õigusnormi sanktsioon fikseerib õigusliku mõjutamise (sunni) vahendi liigi ja määra, kui õigusnormi, s.t. kohustuslikku käitumiseeskirja on rikutud (käitutud vastupidiselt kehtestatud eeskirjale kas tegevuse või tegevusetuse vormis). Sanktsioon on konkreetne karistusliik, mille eesmärk on mõjutada preventiivselt hoitavalt kõiki subjekte tulevikus käituma üksnes õiguspäraselt. Õigusaktis sisalduvat õigusnormi nimetatakse säte (säte: normdokumendi või õigusakti ettekirjutus ); sätestama. Sätestamine: normdokumendis kindlaks määrama, ettekirjutama. Termin akt, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast actus , on õieti kahesisuline, väljendades juriidilise tagajärjega toimingut või tegu, aga ka õigusdokumenti, õigusakti.

Teema ÕIGUSSUHE

1.Õigussuhte mõiste ja liigid

Õigussuhte mõiste

Õigussuhete liigid

Õigussuhte struktuur (elemendid)

Struktuuri elemendid

Õigussuhete subjektid

Subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus

Õigussuhte objekt

Juriidilised faktid: mõiste ja liigid
Kirjandus:
J.Liventaal “Riik ja õigus” Tal.1999.a.
R. Narits “Õiguse entsüklopeedia” TRÜ 1995.a.

Õigussuhete mõiste.
Õigussuhteks nimetatakse õigusnormide alusel tekitatavat tahtelist seost, kus nende seoste pooled esinevad õigusnormi alusel subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjatena. Õigussuhe on õigusnormi sisuks . Mistahes sotsiaalne suhe ei ole õigussuhe. Ainult kui sotsiaalne suhe reguleeritakse õigusnormiga, muutub ta õigussuhteks. Õigussuhe tekib kahe poole vahel: õigustatud pool ja kohustatud pool (nt. kreeditor ja deebitor )
1.2. Võib eristada kolme õigussuhete liiki.

Õigusliku toime iseloomu alusel: a) regulatiivsed b) õigustkaitsvad
2) Juriidilise kohustuse iseloomu alusel: a) aktiivsed b) passiivsed
3) Õiguse ja kohustuste jagunemise alusel: a) lihtsad õigussuhted b) liitõigussuhted
Eraõiguslikud on tüüpilised regulatiivsed suhted, mis rajanevad ja põhinevad täielikul võrdsusel.
Avalik-õiguslikele suhetele poolte võrdsus ei ole aga tüüpiline, sest haldusõiguslikud, kriminaalsuhted rajanevad alluvuse printsiibil või suhetele, kus pooled ei ole võrdsed (riik> keskametkonnad >regionaalne ning >lokaalne kohahaldus ).
Kaasaegse riigi õigusaktide süsteemi vundamendiks on konstitutsioonid või konstitutsioonilised aktid . Neile järgnevad õigusjõult seadused.
Seejärel tulevad haldusaktid. Põhimõtteliselt on täidesaatva riigivõimu kõikidel õigusaktidel ehk haldusaktidel kahesugune iseloom: nad on eksekutiivaktideks konstititsiooni ning nn. tavalise seaduse suhtes, olles samas legislatiivaktideks madalama õigusjõuga haldusakti suhtes.
See tähendab, et institutsioonide subordineeritud hierarhilises liinis tekib seonduv hierarhiline liin ka nende institutsioonide antavate õigusaktide osas. Puhas subordineeritud üks – ühene hierarhia tekib vertikaalliinis üalt alla kolme tunnuse ( institutsioonide, õigusjõu ning normatiivse -– mittenormatiivse) alusel. Vaid üheliigiliste õigusaktide osas (üldaktid omaette ning üksikaktid omaette).
Samas aga eksisteerib ka subordineerituse horisontaalliin sama kolme tunnuse alusel, nt.: a) ühe ja sama tasandi institutsiooni üldakt subordineerib madalamamtasandi institutsiooni b) kõrgematasandi institutsiooni üldakt subordineerib madalama tasandi institutsiooni üld-ja üksikakti; c) kõrgema tasandi üksikakt subordineerib madalama tasandi üksikakti.

Punkt 1. Seadusandliku riigivõimu õigusaktid

Seadusandliku riigivõimu institutsiooniks on parlament (kasutatakse ka terminit legislatuur , st. seadusandlik kogu, rahvaesindus). Parlamendid võtavad legislatiivaktina vastu seadusi.
Seadused peavad tuginema institutsiooni alusele ning olema sellega kooskõlas.Nad sisaldavad valdavalt üldnorme, v.a. rakendussätteid. Peale legislatiivaktide võib parlament anda ka üksikakte, nt. Riigikogu otsuseid (PS § 65 p.1). Seadusi ning otsuseid võetakse vastu, mitte ei anta . Seadused kuulutab välja riigipea .

Punkt 2 Täidesaatva riigivõimu õigusaktid

Täidesaatva riigivõimu – riigipea ning valitsuse haldusakte tuleb anda seaduse alusel ning täitmiseks. Ehkki kohalikud omavalitsused moodustavad omaette autonoomse detsentralistliku süsteemi (nad eiole täidesaatev riigivõim), loetakse nende õigusaktid samuti haldusaktideks, sest nende õigusaktidki antakse seaduse alusel ning täitmiseks. Haldusakte üldjuhul antakse (v.a.kohaliku omavalitsuse esinduskogu otsus, mis võetakse vastu).
Riigipea annab üldaktidena dekreete /Eesti põhiseaduses seadlus ). Dekreedid liigitatakse:

dekreetseadused,

erakorralised dekreedid,

nn. hädadekreedid
Just dekreetseadus asendab täielikult seadus. Dekreetseaduste abil korraldatakse ja juhitakse tavaliselt riigikaitset, kuid nendega on korraldatud ka välispoliitikat või piirivalve ning politsei organisatsiooni. Kui põhiseaduses esineb vaid üldalus dekreetseaduste andmise võimaluse kohta , siis võib tekkida olukord, kus dekreetaluste andmisega blokeeritakse parlamendi normaalne legislatiivtegevus( vrdl. Konstitutsiooniline kriis Eestis 1930-ndatel aastatel).
Erakorralisi dekreete antakse riigipea poolt põhiseadusliku pädevuse piires ja eriseaduse alusel äärmisel vajadusel kas kogu riigi territooriumil või selle osal riigi tegelikuks kaitseks.Põhiliselt tehakse seda kahel juhul:
ootamatult tabanud agressiooni (välisründe) korral;
ründe korral põhiseadusliku riigikorra vastu. Mäss või riigipöördekatse (siserünne).
Nõndanimetatud hädadekreete annab riigipea põhiseaduses sätestatud erijuhtudel (eriolukord). Need on erilised juhtumid , mis nõuavad edasilükkamatuid lahendusi ning eriliste, viivitamatult mõjuvate vahendite tarvitamist (nt. looduskatastroofid , suured tehnoavariid, epideemiad, epizootiad jne.) Eestis on seda liiki õigusaktideks Vabariigi Presidendiseadlus (vt.PS §-d 109 ja 110).
Dekreetide juhul kehtib kontrasignatuuri (kaasallkirja) nõue (reeglina parlamendi või selle koja esimees või valitsuse juht, aga võimalik ka valitsus või mõni muu erikolleegium), mis tähendab sisuliselt riigipea poolt isegi eriolustikus nii vastutuse jagamist kui ka teatud mõttes kontrolli.Toimub riigipea vastutuse õiguspärasuse nn. siirdamine teistele vastutavatele isikutele (seega omamoodi kaasvastutus), mida kontrasignatuur kinnitabki. Kontrasignatuur tähendab tegelikult määruse juhulgi vastutuse õiguspärasuse siirdamise ehk kaasvastutuse kinnitamist. Erakorraline dekreet võib nõuda, hädadekreet nõuab aga alati tema hilisemat kinnitamist parlamendi poolt.
Riigipea antav üksikakt on otsus ning käskkiri. Otsusega näiteks:
kuulutatakse välja või jäetakse välja kuulutamata parlamendi poolt vastu võetud seadus (vetoõigus, absoluutse või suspensiivse veto , realiseeritakse just riigipea üksikaktis);
antakse diplomaatilisi või sõjaväelisi auastmeid;
antakse armu jne.
Käskkirjaga nt. korraldatakse oma ametkonna (kantselei) tööd jne. Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Seejuures on nad seadusele alluvad eksklusiivaktid. Seega oleneb seadusandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Siit tuleneb volituse ehk delegatsiooni küsimus. Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa alatist või ühekordset üleandmist teisele organile:
1.generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt);
2. spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks)
Generaaldelegatsioonis annab seadusandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsioonis sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks (täitmiseks) spetsiaaldelegatsioon antakse.
Valituse annavad õigustrakendavad üksikaktid (individuaalaktid) on korraldused ja käskkirjad. Eestis annab korraldusi peaminister .
Kohaliku omavalitsuse organite üksikaktid (Eestis):

valla- ja linnavolikogud võtavad vastu otsuseid;

valla-ja linnavalitsused annavad korraldusi;

vallavanem ja linnapea annab valitsuse ja tema ametiasutuste sisemise töö korraldamiseks käskkirju;

osavalla või linnaosa vanem annab oma ülesannete täitmiseks korraldamiseks korraldusi, osavalla või sisemise töö korraldamiseks aga käskkirju.
Punkt 3 Kohtuvõimu ja jurisdiktsioonilised aktid
Kohtuvõimu jurisdiktsioonilised aktid (õigusmõistmise aktid) on üldistusena (liignimetusena) otsused. Konkreetsel juhul võib olla:
1.kohtuotsus,
2. määrus,

kohtu erimäärus
§3 Õigusakti struktuur
Õigusakti struktuur näitab, kuidas ning millistele unifitseeritud nõuetele vastavalt struktureeritakse õigusnormid õigusakti raames, kuidas on õigusakt loogiliselt üles ehitatud ning millised on õigusakti obligatoorsed rekvisiidid . Seadusandlike haldusaktide struktuur koosneb põhimõtteliselt järgmistest osadest:
1.pealkiri,

preambula (põhimõtteliselt võib ka mitte esineda),

üldsätted,

regulatiivne osa (nimetatakse ka otsustavaks osaks),

rakendussätted,

signatuur (ka konsignatuur) ning daatum .
Kohustuse struktuuri juhul kasutatakse teistsuguseid mõisteid:

sissejuhatav osa: esitatakse teo faabula ning põhjendus,mille alusel ja miks kohus jõuab just selle kvalifikatsiooni ning lahendini; tähistatakse fraseoloogilise mõistega kohtuotsuse motiveeriv osa.

See osa, milles on formuleeritud otsus (kohtulahend); tähistatakse fraseoloogilise mõistega kohtuotsuse resolutiivosa.
§4 Õigusaktide kehtivus
Õigusaktide kehtivuse osas toimivad kaks põhiprintsiipi:
1.kontinuiteedi printsiip,
2. actus contrarius printsiip
Õiguslik kintinuiteet tähendab õiguslikku järjepidevust. Sisuliselt tähendab see, et iga objektiivse õiguse norm, iga õigussuhe, iga subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus püsivad senikaua, kuni langeb ära nende alus või kuni neid muudetakse (Narits 1994,51)
Actus contrarius printsiibi kohaselt võib iga õigusakti tühistada või muuta see organ või isik, kellele õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb (op.cit.).
Iga õigusakt on õigusloome produkt , õigusloomes on kõige üldisemalt kolm staadiumi: algatus , arutamine ning otsustamine. Piiritleme seejuures õigusakti vastuvõtmise otsustust ning järgnevat jõustumismenetlust. Algatus, arutamine ning otsustamine (õigusakti vastuvõtmise otsustus ning järgnev jõustamismenetlus) kogumis moodustavad õigusega reguleeritud protsessi (menetluse), mida tähistatakse terminiga promulgeerimine.
Õigusaktide kehtivust iseloomustavad faktorid on:

jõusolek

aeg,

ruum,

isikute ring
Punkt 1. Promulgeerimine, jõustamine ning jõustumine
Õigustehnilisest aspektist on õigusnorm (-akt) jõus, kui ta:
Promulgeerimise 1. On koostatud, esitatud, arutatud ja vastu võetud ning jõustatud
staadium (kehtestatud) seadusega sätestatud pädevate subjektide poolt ning
menetluse korras,
2. on avalikustatud seaduses sätestatud korras (kehtivas korras), ei ole tunistatud kehtivuse kaotanuks seaduses sätestatud korras (või ei kaota kehtivust sätestatud korras)
Promulgeerimine
Siin on tähtsaim: promulgeerimine kooskõlas seda sätestava kehtiva õigusega + avalikuastamine. Avalikustamine põhineb õiguslikul ideel, mille kohaselt siis, kui seadused on ametlikus seadusteväljaandes avaldatud, on kodanikud ja teised isikud saanud võimaluse tunda uuest seadusest (normist) ning pärast teadasaamist hakkavad sellekohaselt käituma.Seejuures ei tule arvesse asjaolusid, et mõni kodanik näiteks ei viitsi kunagi uusi seadusi tundma õppida või et Riigi Teataja kahe nädala pärast Võru linnas või Misso vallas müügile ei satu . Kehtib põhimõte: seadust tuleb tunda ning kehtiva seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest selle rikkumise eest. Kui seadus või mistahes õigusakt on promulgeeritud kehtestatud menetluse korda rikkudes, ei saagi ta teoreetiliselt jõustuda ning siis on tegemist õigustühise aktiga algusest peale (ld. ex tunc). Sel juhul ei ole õigusakt loonud ka kellelegi õigusi ja kohustusi ega kuulu kohaldamisele.
Teine väga oluline tegur on promulgeerimine ja avalikustamine üksnes pädeva subjekti poolt. sõltuvalt tehioludest võib mittepädeva subjekti poolt vastuvõetud õigusakt olla tunnistatud kas kehtetuks või õigustühiseks. Näiteks kui vallavolikogu võtab vastu seaduse, siis sellise tegevusega eksib ta pädevuse vastu õigusakti vormi ja selleläbi vastava õigusjõu “usurpeerimisega”. Kehtetu võib olla õigusakt ka näiteks siis, kui linnavolikogu otsused on vormi poolest tema pädevusega kooskõlas, kuid sisu osas reguleeriti teise institutsiooni pädevusse kuuluvat küsimust (nt. seaduses sätestamata maksu kehtestamine linnas). Siis on ta “usurpeerinud” teise institutsiooni pädevuse.
Jõustamine
Õigusnorm (-akt) jõustatakse (kehtestatakse) kas nn. üldkoras (vrdl.PS §108) või nähakse see ette õigusaktis endas (erandkord). Jõustamise ( kehtestamise ) aja võib määrata:
1.kuupäevliselt (nt. 1.jaanuarist 1998);
2.mingi tingimuse täitmisel või sündmuse saabudes (õige aeg –suve-talveaja korrigeerimised, sõjaseisukord; täisealiseks saamine jne.);

otsustamise delegeerimisega vastavale riigioganile;

vastuvõtmise päevast (või hetkest);

allakirjutamise päevast (või hetkest);

avaldamise päevat (või hetkest): publitseerimise kaudu ametlikes ning mitteametlikes trükiväljaanmetes (Riigi teataja, ametlik müürileht jms.; ajalehed, ajakirjad jms.), samuti elektroonilise pressi (raadio, televisiooni, lähitulevikus ilmselt interneti ning muude audivisuaalsete ülekandevahendite kaudu;

väljakuulutamise päevast (või hetkest).
Eriolukordades võidakse kõikidel eespool nimetatud juhtudel määrata ka jõustumise (kehtestamise) kellaaeg nt.”jõustub kell 12.00 päeval…” või “komandanditund jõustub südaööl …” või “loetletud karantiiniabinõud jõustuvad kolmapäeval 16.30…. maakonnas … jne. Võimalik, et territoriaalselt või subjektide ringi osas võib üht ja sama õigusakti jõustada (kehtestada) mitmest ajahetkest (tähtajast), nt.viiakse objektid või paikkonnad sõjarežiimile üle järk-järgult eri aegadel.
Jõustamine (kehtestamine) võib olla sätestatud omaette jõustamiskorras (sellekohases seaduses) või vastavas jõustatavas seaduses (õigusaktis) endas.Viimasel juhul peab aga selline erand olema lubatud kehtivas õiguskorras.
Jõustumine
Jõustumine tähendab, et füüsilised ja juriidilised isikud, sh. riigiametnikud , on kohustatud seda täitma asuma. Jõustumise ja avaldamise tähtaeg ning kord on olulise tähtsusega uue õiguse kohaldamise seisukohalt, eriti tähtaegade lugemise osas. Varasemad õigused ja kohuśtused ning nende alusel õigussuhted kaotavad kehtivuse ning uued omandavad kehtivuse vastavate uute õigusaktide või – normide jõustumise tähtpäevast.
Jõustumine võib toimuda üldise korra kohaselt määratud tähtajast, mis saabub tulevikus (siis peab see sisalduma jõustuvas õigusaktis endas), aga jõustumine võib olla ka tagasiulatuva jõuga:

sanktsiooni pehmendavad (nt. muudetakse kvalifitseeritud koosseis lihtkoosseisuks) seadused või õigusnormid või

koosseisu muutvad või tühistavad seadused või õigusnormid (nt. tegu ei loeta enam kriminaalkuriteoks, vaid haldusõiguse rikkumiseks või kaotatakse surmanuhtlus jne.).
Üldtuntud on ka seisukoht, et hilisem õigusakt ei tohi tagasiulatuvalt piirata subjekti õigusi, küll võib neid aga laiendada. Rahvusvaheliselt tunnustatakse põhimõtet, et on taunitav kehtestada kohustusi tagasiulatuva jõuga.

Punkt 2 Jõusolek ning õigusjõud

Jõus on iga jõustunud õigusakt,
1. mida ei ole muudetud või tühistatud või
2. mis ei ole muutunud kehtetuks temas sätestatud tähtajast või

mis on jõustunud promulgeerimisnormidega kooskõlas.
Promulgeerimisnormide eiramise tagajärjena õigusakt ei jõustugi – teda ei ole veel justkui olemaski. Peale promulgeerimisreeglite eiramise võib esineda juhtum, mil uus seadus sätestab mingi käitumiseeskirja teisiti kui varasem seadus, samas aga ei sisalda varasemat seadust tühistavat sätet selge sõnaga ( expressis verbis ). See tähendab, et vastavad rakendussätted puuduvad.
Osundatud põhimõtted ( printsiibid ) kehtivad mitte ainult seaduste, vaid ka kõigi teiste üheliigiliste õigusaktide suhtes: üldakt; üksikakt – üksikakt; määrus – määrus, korraldus-korraldus jne. NB! Kohtutel ei ole normiandmise õigust, mistõttu nende otsuste osas toimiivad hoopis teised põhimõtted (appellatsioon; kassatsioon ; ka kohtuvigade parandus ning teistmine).
Probleeme võib praktikas tulla küsimusega, kas uue seadusega on tahetud tühistada ka eelmise seaduse alusel madalamajõuliste õigusaktidega (nt. VabariigiValitsuse rakendusmäärustega) antud täpsustavaid eeskirju, kui seda pole uues seaduses sätestatud expressis verbis. Sellisel juhul tuleb rakendusaktide osas analüüsida, kas nende õigusnormides reguleeritud õigussuhted on sattunud sisuliselt uue seadusega vastuollu või mitte.Kui on , rakendub sõltuvalt seaduse enda iseloomust kas: a) esimene ülaltoodud printsiip või b) esimene ja kolmas või c) esimene, teine ja kolmas.

Punkt 3 Kehtivus ajas

Õigusaktid on jõus eelmises punktis tähendatud asjaoludel.ajaliselt kehtivad õigusaktid:

määramata tähtaja (kehtivad, kuni muudetakse või tühistatakse või satuvad vastuollu õigusjõult kõrgema aktiga või üldnormiga või hilisema sama õigusjõuga aktiga.

Aktis endas määratud tähtajani (muutuvad kehtetuks neis endis sätestatud tähtajast);

Aktis endas määratud sündmuseni või toiminguni) (st. ammenduvad vastava sündmuse saabumise või toimingu teostamise kaudu ning tähtajast, millal osundatud sündmus saabus või toiming sooritati).

Punkt 4.Kehtivus ruumis

Ruumis (territoriaalselt) võib õigusakt kehtida.

kogu riigi territooriumil(viimane PS § 21. Lõike tähenduses). Sel juhul loetakse riigi territooriumiks ka ulgumerel olevaid selle riigi kõiki aluseid (laevu), teiste riikide sadamates olevaid tema sõjaaluseid (-laevu), teistes riikides asuvaid diplomaatiliste ja nendega võrdsustatud esinduste territooriume ning väljaspool riigi õhuruumi lendavaid lennukeid või teisi õhu- ja kosmosesõidukeid;

kogu territooriumil teatud tunnustega aladel (raudteed, sõjaväebaasid; kõik haiglad, nt. karantiin , sadamad või piirivööndid, nt. sulgemine ; nt. maksuparadiisis jms.);

riigi territooriumi haldusjaotuse üksus(t(es,mis õigusaktis vastavalt ka sätestatakse (pealinnas; X vallas võimaakonnas; kolmes provintsis,üksnes territoriaalvetes või kontinentaalselfi osas jne.).
Punkt 5.Kehtivus isikute ringi osas.
Isikute (subjektide) ringi osas võib õigusakt olla kehtestatud:

kõigi isiskute kohta,st.üldsubjekt (kõik ja igaüks,nii füüsilised kui juriidilised);

teatud isikute kohta, st. spetsiaalsubjekt (nt. üliõpilased;ainult juriidilised isikud; kodanikud,välismaalased, kodakondsuseta isikud).
§5 Õigusaktide kehtivuse teoreetilised probleemid
Õigusaktide kehtivuse teoreetilised probleemid kätkevad laialdast õigusfilosoofilist diapasooni – õiguse staatilist ning dünaamilist käsitlust,mille kohta on esitatud mitmeid teooriaid .Sõltuvalt sellest,kuidas kehtivuse probleemi käsitletakse –staatilise õiguspildi ja suletud süsteemi idee lähtekohast kuni õigsuse dünaamilise käsitluseni -, võib esile tuua loomuõiguslikud,positivistlikud, realistlikud ja normativistlikud teooriad.

Punkt 1. Loomuõiguslikud teooriad

Põhiidee – üksikud õigusnormid on kohustavad niivõrd,kuivõrd nad on kooskõlas (pole vastuolus ) üleüldise loodusõigusega (loomuõigusega). Kehtivad ka üksikud õigusnormid seetõttu,et nad ongi kooskõlas üleüldise loomuõiguse normidega,mis juhivad esimesi.

Punkt 2. Positivistlikud teooriad

Tunnustatakse üksnes positiivset ehk sätestatud õigust (inimesepoolt loodud õigust). Kehtiv õigus on riigiametnike (-organite) poolt kinnitatud riigi tahe , mis andis õigusnormidele nende pädevuse. Saksa kantsler Bismarck on ütelnud:”Üks minu sõna ja terved raamatukogutäied seadusi muutuvad makulatuuriks!”. Selle põhimõtte parafraas J.H. Kirchmannilt kõlab nii: “Vaid kolm sõna seaduseandjalt ja terved raamatukogutäied muutuvad makulatuuriks”

Punkt 3 Realistide teooriad

Põhiidee: õigusnormid on kehtivad üksnes siis, kui neid rakendatakse. Kehtima hakkamise eeldus on alati see, et ametnikud seda ka riigis tegelikult pärast jõustumist kohaldama hakkavad. Kuna selles konstruktsioonis sisaldub ennustamise komponent (riigiametnike tulevane, eeldatav käitumine), on neid teooriaid nimetatud ka prognoositeooriateks. Realaistid on kirjeldanud eespool tooduga seoses nn. desuetudokaasusi. Tähendab ametnikud jätaksid vastuvõetud õigusnormi (-akti) kohaldamata, realiseerimata. Seega kui mingit õigusnormi on lakatud kohaldamast, ongi see muutunud kehtetuks (“surnud õigus”,ld. Ius nudum). Desuetudoteoreetikud tegelevad üksnes puhta teoreetilise konstruktsiooniga – tegevusetuse tagajärje kirjeldamisega.Teisejärguline on küsimus, kuidas praktikas kaitsta riiki ametnike tahtliku tegevusetuse eest.

Punkt 4 Normativistid

Niipea kui luuakse õigusnorm, tähendab see seda, et kohaldatakse kõrgema jõuga varasemat õigusnormi hierarhias (kuni idealistliku fiktiivse alusnormini ehk põhinormini välja). Normativistide järgi on uus norm kehtiv vaid siis, kui ta vastab õigusnormide (-aktide) hierarhias kõrgemalseisvale õigusnormile (-aktile), vrdl. Kontinuiteedi ning actus contrarius printsiibid.
ÕIGUSE SÜSTEEM

MIS ON ÕIGUSE SÜSTEEM?

Õiguse süsteem on õigusnormide klassifitseerimine teatud rühmadesse. Liigitamine võib toimuda õigusliku reguleerimise objekti ja õigusliku reguleerimise meetodi järgi. Säärane klassifikatsioon omab eelkõige tähtsust praktika jaoks ehk – teisiti öelduna – aitab kiiresti orienteeruda õigusloomes.
Et liigitada erinevaid akte , tuleb aluseks võtta nende sisuline eripära.Vaadeldakse, missugust käitumist mingi akt nõuab, keda ja milleks ta kohustab.
Õiguse süsteem hõlmab kõiki õigusakte, õigusnorme, õiguse instituute, põhivaldkondi ja õigusharusid. Kujundamaks kindlat arusaama õiguse süsteemist kui sellisest, on tarvis jõuda selgusele nende mõistete tähenduses.
Õigusnormid on käitumisreeglid, mis on formuleeritud õigusalustena. Õigusakt on kindlate nõuete kohaselt vormistatud dokument, mis koosneb teatud õigusnormidest. Õiguspõhivaldkond on positiivse õiguse süsteemi liigitamine objekti ja meetodi alusel 2 kõige laiemasse rühme: era-ja avalikuks õiguseks.
Õigusharu koondab õigusnorme, millega reguleeritakse sellesse harusse kuuluvaid ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid.

ÕIGUSE SÜSTEEMI PÕHIMÕTTEID ERINEVATES ÕIGUSSÜSTEEMIDES

Maailm tunneb mitmeid suuri õigussüsteeme. Näiteks on olemas islami õigussüsteem, common law süsteem, kontinentaalõiguse süsteem ja paljud teised. Süsteemide paljususest nähtub, et üleüldist õigust kui sellist pole olemas.
Rahvuslike õiguse süsteemide erinevus tuleneb
- kahe suure õigussüsteemi (kontinentaalsüsteemi ja common law) põhimõttelistest erinevustest

eri süsteemide kujunemise erinevustest
-rahvuslikest traditsioonidest, mis jätsid jälje õigusloomele.

Common law süsteemi eredaimaks näiteks on Inglismaa, kust see süsteem ka pärit on. Kontinentaalsüsteem seevastu on ka Eestis. Eestis on seaduse andmise õigus ainult kõrgemal seadusandjal – parlamendil. Inglise õigus tuleneb kahest põhilisest allikast:seadused, mille on vastu võtnud Inglise parlament, ka common lawm, mis põhineb varasematel kohtulahenditel.
Samalaadse probleemi lahendamisel on varasem otsus asja arutavale kohtule kohustuslik – just nagu Eesti Vabariigi I ja II astme kohtutele kohustuslik Riigikohtu seisukoht mõne asja lahendamisel. Kahe süsteemi vahel on ülisuured erinevused ka kohtukorralduse osas.Kui Eesti tunneb maa-, linna-, haldus-, ringkonnakohtuid ja Riigikohut, siis Inglismaa kohtusüsteemi kuuluvad

tsiviilasjade arutamiseks

maakonnakohtud – I aste;
kõrgem kohus II aste,
Lordide Koda –III aste; ja

kriminaalasjade arutamisel:

rahukohtud –I aste kergemate kriminaalasjade puhuks
kuninglik kohus –raskemate kriminaalasjade jaoks I astme kohus;
apellatsioonikohus – II astme kohus, kaebusi ei lahendata seaduse sisuliselt poolelt;
Lordide Koda –III astme kohus.

Inglise kohtusüsteemi kuuluvad ka alaealiste asjade kohtud (arutavad kuni 17-aastaste õigusrikkujate asju; vägivaldsete surmajuhtumite uurimiskohtud (uuritakse ka äkksurmajuhtumeid ja ebaloomulike siitilmast lahkumiste asju), vahekohtud, mis teevad kiireid otsuseid, mis on kohustuslikkuse astme poolest võrdsustatud teiste kohtute otsustega.

ÕIGUSE SÜSTEEMI KOOSTISOSAD

Õiguse süsteemi väiksemaks jaotiseks on õigusnormid, mis on kirjutatud õigusaktides.Õigusnormidele järgnevad õigustloovad ehk – üldaktid. Edasine struktuuriharu on õiguse instituudid, nendest edasi õigusharud ja lõpuks õiguse põhivaldkonnad.

ÕIGUSHARU

Kõige laiem õigusharude liigitus, nagu eespool nimetatud, tähendab õigusharude klassifitseerimist era- ja avalikuks õiguseks. Seejuures hõlmab eraõigus (nimetatud ka tsiviilõiguseks) asjaõigust, tsiviilõiguse üldosa, maaõigust, võlaõigust, perekonnaõigust, pärimisõigust, tsiviilkohtumenetlust (sh. täitevmenetlust) ning tööõigust. Avalik õigus – see tähendab nii riigi-, finants-, haldus-, halduskohtumenetlus-, kriminaal , kriminaalmenetlusõigust kui ka rahvusvahelist õigust.
Suurim põhimõtteline erinevus era-ja avaliku õiguse vahel seisneb selles, et ühes on poolteks 2 tsiviilobjekti; teises peab vähemalt üks subjektidest olema avalik-õiguslik institutsioon (Näiteks riik, kohalik omavalitsus vms.) Võib märkida, et eraõiguslikes suhetes on Pooled võrdsemad, kui avalik-õiguslikes suhetes, kus valdavalt on õigustatud Pooleks võimu valdaja.Nimetatud õigusharude vaheline ebavõrdsus avaldub ka nende struktuurielementides. Kui avalik-õiguslikes suhetes esinevad subjektid, juriidiline kohustus ja objekt, siis eraõiguslikes suhetes võib loetletud elementide kõrval täheldada ka subjektiivse õiguse olemasolu.
Avaliku õiguse alla kuuluvad:
RIIGIÕIGUS –reguleerib riiki ja õigust käsitlevaid õigussuhteid. Muuhulgas hõlmab see ka õigusloome ja õiguse realiseerimise aluseid, tingimused ja korra, samuti ka institutsioonid. Õigussuhted on valdavalt regulatiivsed.
HALDUSÕIGUS – reguleerib täidesaatva riigivõimu ning sellega seonduva tegevust. haldusõigusest jäävad kõrvale seadusandliku riigivõimu tegevus ning kohtusüsteem, küll aga reguleerib haldusõigus küllalt palju kohalike omavalitsuste tööd. Nagu riigiõiguse normidki, on ka haldusõiguse normid valdavalt regulatiivsed, kuid oluline on märkida, et haldusõiguse normid on subsumeerivad ehk – seadusest alamal seisvad aktid.
HALDUSMENETLUS – reguleereib halduskohtusse pöördumise võimalusi ja korda, hagiavaldustele ja muudele dokumentidele esitatavaid nõudeid, kõrgema astme kohtussee edasikaebamise korda ja tähtaegu.
FINANTSÕIGUS –selle haru reguleerimise objektideks on õigussuhted, mis on seotud riigikassaga.
KRIMINAALÕIGUS – kriminaalõigusnormi tagamine on seotud riikliku sunniga, reguleerimise objektiks on ühiskonna vastu suunatud teod, need on keelatud ja nende toimepanemise eest järgneb sanktsioon. Säärased kriminaliseeritud teod on ammendavalt üles loetletud kriminaalkoodeksis – see tähendab - kui mingit tegevust või tegevusetust kriminaalkoodeks ei sätesta, siis see ei ole ka kuritegu .
Kriminaalkoodeks sätestab karistused teatud tegude toimepanemise ees..Karistused võivad olla ära toodud kas absoluutsetena ( karistus on ära toodud nii, et kohtul pole selle mõistmisel üldse valikut või on see valik samahästi kui piiritu ), relatiivsetena (on ära toodud karistuse liik –näiteks rahatrahv - ja seatud teatud piirid) või alternatiivsetena (võimaldavad valida karistuse kahe või enama liigi vahel).
Kriminaalõigus seab piirid, kes saab olla kriminaalõigusliku suhte subjektiks. Isik peab olema süüdiv (võimeline oma teost ja sellega põhjustatud tagajärjest aru saama), jõudnud teatud vanusesse – üldiselt 18, erandjuhtudel ka 15 või 13 aastane, teatud kuriteod eeldavad erisubjekti, näiteks ametiisikut või kaitseväelast, kuriteo toimepanemiseks on vaja ka põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel, see tährendab, tuleb tutvustada, et just selle konkreetse teo tulemusena saabus kahjulik tagajärg.
KRIMINAALMENETLUS – reguleerib kuritegude konkreetset ja kohtulikku uurimist , menetlusosaliste funktsioone, pädevust ja vastutust.
TSIVIILÕIGUS – reguleerib omandisuhteid ning sellega seotud subjekte ja objekte. Tsiviilõiguslikud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Tsiviilõigus hõlmab

tsiviilõiguse üldosa: see sisaldab tsiviilõiguse üldpõhimõtteid ja leiab kohaldamist ka teistes tsiviilõiguslikes suhetes, näiteks perekonna-ja pärimisõiguses;
perekonnaõigus: abielu ja perekonnaga seotud õigusnormid;
pärimisõigus: kõik suhted, mis on seotud pärandvara ja pärimisõigussuhete subjektidega;
võlaõigus: suhted, millest tuleneb ühe isiku kohustus sooritada teise isiku kasuks mingi tegu või jätta see tegemata: samuti teise isiku õigus nõuda kohustuse täitmist.
asjaõigus: reguleerib omandi, valduse, servituutide, koormatiste ja mitmesuguste õiguste küsimusi;
tööõigus. On tihedas seoses võlaõigusega. Reguleerib lepingulise suhte alusel tekkinud kokkulepet, millega üks Pool kohustub teisele tegema tööd ja teine kohustub selle eest tasu maksma.

RAHVUSVAHELINE ÕIGUS reguleerib kõike, mis seondub riikide omavahelise suhtlemisega ning vastavate organisatsioonide omavahelise suhtlemisega.
Õiguse süsteemi aluseks on eelkõige õigusnormide ja seadusandja lähem eesmärk, see on pigem vormiline, riigi põhifunktsioonide aluseks aga võetakse suisuline külg.
Õigusaktid on koondatud teatud süsteemi kahel erineval viisil:

inkorporeerimine-süstematiseerimine kronoloogilises järjekorras. Selle näiteks on kogumik Eesti Seadus. Põhierinevus kodifitseerimise ja inkorporeeimise vahel tuleneb sellest, et inkorporeerimisel akte ei muudeta ega täiendata;

kodifitseerimine paljude üksikute normide või aktide kogumine mingi õigusharu ulatuses. Näiteks koondab kriminaalkoodeks kõiki kriminaalõigust reguleerivaid sätteid. Kodifitseerimisel kõrvaldatakse kõik erinevused ja vatuolud eri aktide vahel ja antakse neile ühtne hinnang. Sageli saab sellest hinnangust uus ÕLA, millel on seaduse jõud. Tihti kehtestatakse see seadusega ning nii tekib uus akt. Koodeksitel on kindel struktuur, mille suurimaks jaotuseks on üld-ja eriosa , väikseimaks aga punkt.
Kasutatud kirjandus:

”Riik ja õigus” Jüri Liventaal. Tln. 1999

The Sources of English Law” Tln. 1998

“Õiguse entsüklopeedia” Raul Narits, Tln. 1995

“Eesti konstitutsiooniõigusest”, Kalle Merusk, Raul Narits,Tln 1998
Teema: Õiguse realiseerimine
1. Õiguse realiseerimise vormid

Õiguse järgimine (täitmne)

Õiguse kasutamine

Õiguse kohaldamine
2. Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid)
2.1 Faktilise koosseisu analüüs
2.2 Õigusnormi valik
2.3 Õigusnormi tõlgendamine
2.4 Otsuse vastuvõtmine
Teema: Õiguserikkumine ja juriidiline vastutus

Õiguserikkumine

õiguserikkumise mõiste;

õiguserikkumise tunnused

õiguserikkumise liigid

Juriidiline vastutus

Juriidilise vastutuse mõiste, tunnused, alused

Õiguserikkuise elemendid

õiguseikkumise objekt, subjekt , objektiivne külg, subjektiivne külg.

Juriidilise vastutuse liigid ning vastutusest vabastavad asjaolud .

Juriidilise vastutuse liigid: kohtulik vastutus, haldusvastutus, kriminaalvastutus , tsiviilvastutus, distsiplinaarvastutus .

Juriidilisest vastutusest vabastavad asjaolud: süüdimatus, armuandmine , amnestia, aegumine .
Kirjandus:
J.Liventaal Riik ja õigus Tln.1999.a.
Väärteomenetluse seadustik RKs PT I 2002,50,313
Karistusseadustikumenetluse seadustik
Õigusnormid realiseeritakse õigusliku reguleerimise protsessis, st. õigusnormi ettekirjutused viiakse ellu õigussuhete subjektide tegevuse kaudu. Õigust saab realiseerida kolmes vormis:
Õiguse järgimine (täitmine)
Õiguse kasutamine
Õiguse kohaldamine
1.1) Õiguse järgimise vormi juhul subjektid allutavad oma käitumise kohustavate või keelavate õigusnormide ettekirjutustele. Kohustus nõuab aktiivset tegu, aga keelava normi juures subjekt hoidub teost.
1.2) Õiguse kasutamine tähendab - oma subjektiivsete õiguste realiseerimine vastavalt lubavatele normidele.
1.3) Õiguse kohaldamine (rakendamine) – kompetentse (riigi) organi tegevuse kaudu õigusnormi realiseerimine ( 16 a. EV kodanik saab passi )
Tuleb näha õiguse kohaldamise ja õiguse realiseerimise vahelisi erinevusi. Õiguse kohaldamine (rakendamine) tähendab :

tegemist on pädevate organitega spetsiaalse tegevusega;

rakendamine seondub konkreetses asjas individuaalse ettekirjutuse andmisega;

kompetentse organi otsustus tehakse ja vormistatakse kindlate protsessuaalsete normide abil ning seadusega ettenähtud vormis,

rakendamine väljendab riigivõimu tahet.
Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid) – koosnevad üksteisele ajaliselt järgnevatest toimingutest:
2.1 Faktilise koosseisu analüüs: a) kõigi asjaolude uurimine . b) nende asjaolude juriidilise iseloomu (faktide) tuvastamine , c) faktilise koosseisu määramine;
2.2 Õigusnormi valik: leida õigusnorm, millele vastab fikseeritud faktiline koosseis; b) teha kindlaks valitud õigusnormi kehtivus; c) veenduda, et õigusakti tekst, milles valitud norm sisaldab, on ametlik
2.3 Õigusnormi tõlgendamine (ka õigusnormi sisu ja mõtte selgitamine )
2.4 Otsuse vastuvõtmine (õiguse kohaldamine) selle akti osad ja rekvisiidid:
-sissejuhatav osa
konstateeriv osa
motiveeriv osa
resolutiivosa (vastuvõetud)
1.Õiguserikkumine ja juriidiline vastutus
1.1 Õiguserikkumine on õigussuhte subjektide selline tegu (või tegevusetus ), mis on vastuolus õigusnormides sätestatud keelatud, kohustatud või lubatud käitumisega ning millega kaasnes kahjulik tagajärg.
Õigusrikkumise tunnused on:
1.2.1 subjektil peab olema nii õigus- kui teovõime, st. kui pole õigussubjektsust, siis pole ka tegemist õigusrikkumisega;
1.2.2 õigusrikkumine peab olema toime pandud tegevuse või tegevusetuse vormis
1.2.3 tegu peab olema reaalne sündmus;
1.2.4.käitumise akt on vastupidine õigusnormis sätestatuga;
1.2.5 kahjuliku tagajärje saabumine (materiaalne, formaalne)
1.2.6 põhjuslik ehk kausaalne seos selle teo ja tagajärje vahel;
1.2.7 seadusega sätestatud korras tuvastatud süüline käitumine;
Õigusrikkumise liigid:
a) kuriteod ehk deliktid – kus õigussuhte subjektid on oma käitumisega jätnud täitmata kriminaalõigusliku normi keelu või kohustuse.
b) üleastumised - millega on rikutud õigusnormi ettekirjutisi ja mis ei ole kuriteod: tsiviilüleastumised,
haldusüleastumiseeed,
distsiplinaarüleastumised
2. Juriidiline vastutus, juriidilise vastutuse mõiste.
2.1 Juriidiline vastutus on õigusnormidega sätestatud ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu poolt seaduses sätestatud viisil, mis toob kaasa õigusrikkuja suhtes isikliku, samuti varalise või organisatsioonilise sanktsiooni kohaldamise.
Õigusnormide eiramisel tekivad õigustkaitsvad õigussuhted, mille alusel ja raames kohaldatakse riiklikku sundi. Üksiku õigussuhte subjekti seisukohalt on juriidiline vastutus riiklik garantii ja võimalus subjektiivsete õiguste kaitseks saada riigivõimult abi juhul, kui keegi rikub õigusi.
Juriidilise vastutuse tunnused on:
- seos riikliku sunniga; (sanktsioonide vältimatus) sanktsioonid võivad olla: a) õigusttaastavad, b) karistavad
- aluseks on õiguserikkumine;
- sunni rakendaja on seadusega määratud pädev organ, kelle jurisdiktsiooni alla vastavat liiki juriidilise vastutuse korraldamine kuulub;
- juriidilise vastutuse võtmine sisaldab peale subjekti isiklike õiguste ja vabaduste piiramise, varaliste kohustuste panemine ning organisatsiooniliste ja sanktsioonide ka moraalset sundi; s.o. hukkamõistu.
Juriidilise vastutuse alused. Õiguserikkumise koosseis ja kvalifitseerimine.
Juriidilise vastutuse aluseks on seaduses ettenähtud korras kindlaks tehtud (tuvastatud) juriidiline fakt (faktid) ning sellele vastav konkreetsele subjektile pandud (määratud) juriidilise vastutuse liik ja määr, mis vormistatakse individuaal – ehk üksikaktiga.
Juriidilise vastutuse osas piiritletakse nelja staadiumi:

juriidilise vastutuse tekkimine;

õigusrikkumise tuvastamine;

õigusrikkumise koosseisu fikseerimine, millega antakse õigusrikkumisele selleks pädeva riigiorgani üksikaktis juriidiline kvalifikatsioon;

juriidilise vastutuse täitmiselepööramine.
Õigusrikkumine on juriidilline fakt, mis koosneb reast elementidest (tunnustest), mille kogumit nimetatakse õigusrikkumise koosseisuks. Õigusrikkumise koosseis on üksnes konkreetses teos. Ja seega tuleb õigusrikkumise koosseisu all mõelda just konkreetse teo vastavust kõigile neile tunnustele, mis on iseloomulikud konkreetses õigusnormis sätestatud teatavaliigilisele õigusrikkumisele.

Õigusrikkumiseelemendid

Õigusrikkumise elementideks on: 1) õiguserikkumise objekt; -see on ese, toiming, käitumine, käitumisresultaat, millele on õigusvastane käitumine suunatud.
Kui objektil ei ole juriidilist tähendust, siis ei saa olla ka õiguserikkumist;
2) Õiguserikkumise subjekt, s.o. õiguserikkumise toimepannud isik, seejuures üksnes teovõimeline subjekt. Õigusnormid määravad, kes ja millistes konkreetsetes õigussuhetes ning millistel tingimustel võivad olla subjektid.
3) Õigusrikkumise objektiivne külg, käitumisakti elementide kogum, sealhulgas:
- tegu, kui tahtelise käitumise akt. (tegevus või tegevusetus). Tegevusetus on hoidumine sellisest tegevusest, milleks isik oli õiguslikult kohustatud;
- teo kaudu tekkinud kahjulik tagajärg;

põhjuslik ehk kausaalne seos teo ja kahjuliku tagajärje vahel.

4. Õigusrikkumise subjektiivne külg,s.o. süü ehk süülisuse küsimus. Süü (süülisus) on subjekti suhtumine oma toimepandud teosse ja selle resultaati.
Juriidilise vastutuse kvalifitseerimise seisukohalt on tähtis eristada süüvorme. Näiteks kriminaalõiguses eristatakse süü kahe põhivormi, tahtluise ja ettevaatamatuse alusel kokku nelja süü vormi:
a) tahtlus: otsene, kaudne
b) ettevaatamatus : - kuritegelik kergemeelsus ,
- kuritahtlik hooletus
Õigusrikkumise küsimuses, kuidas tuvastada seda, millal ning millises mahus on seejuures õigusvastase teo toimepannud või kohustist rikkunud isik õigusnormis sätestatust tulenevalt vastav põhjustatud tagajärje eest, ollakse tsiviilõiguses eri meelt .
Kokkuvõtteks: iga õigusrikkuja konkreetse süülise astme määratlemiseks pole tänini praktiliselt ühtki objektiivselt täiesti ideaalset kriteeriuimide süsteemi, sest kõik on siin suhteline ning kohtu koosseisu subjektiivset momenti pole praktikas võimalik lõpuni vältida.
Samas on süülisuse määratlemise objektiivsust võimalik alahinnata, sest üksnes süülisuse ideaalselt täiuslik tegeliku astme kindlaksmääramine ja iga õigusrikkumise puhul tagaks ideaalselt õiglase karistuse määramise. Seega üksnes viimasel juhul langeks kehtiv õigus rakendamisel ideaalselt kokku õiglusega.
Õigusrikkumise koosseis on olemas, kui esinevad kõik selle tunnused. Kas või üheainsa õigusnormis sätestatud tunnuse puudumise korral on selles õigusnormis sätestatud õigusrikkumine välistatud.
Konkreetses tegevuses või tegevusetuses kuulub kuriteo või mistahes teise õiguserikkumise koosseisu tuvastamine seaduse alusel üksnes vastavate õiguskaitseorganite pädevusse (konkreetset uurimist teostavad õiguspädevad juurdlus -ja uurimisorganid, kohtulikku uurimist ning õigusemõistmist üksnes kohus).
Kui õigusrikkumise koosseisu asub tuvastama ja tuvastab selleks seaduse alusel mittepädev organ või isik, on tegemist õiguserikkumisega. Samuti peab tuvastamine kui menetlus (seega õiguspärane tegevus) toimuma protsessinormidega sätestatud (reguleeritud) protsessuaalses korras, vastasel juhul on samuti tegemist õiguserikkumisega.
Teo vastavuse tuvastamist konkreetses õigusnormis (seaduses) ettenähtud õigusvastase teo paragrahvile, lõikele ja punktile (sättele),milles nimetatud teo tunnused on ette nähtud (sätestatud),nimetatakse õigusemõistmise kvalifitseerimiseks.
Õigusemõistmisekvalifitseerimise aspektist ongi just eriti oluline,süülisuse individuaalse ja objektiivse tegeliku astme määratlemine.See ongi teo kvalifitseerimisel ja õigusemõistmisel põhiküsimus.
Juriidilise vastutuse liigid.
Liigitus toimub. 1) sõltuvalt juriidilist vastutust korraldavast organist: - kohtulik vastutus – haldusvastutus
sõltuvalt sellest,millises õiguskorras juriidiline vastutus ette nähakse: kriminaalvastutus, haldusvastutus,tsiviilvastutus, distsiplinaarvastutus.
Juriidilisest vastutusest vabastavad asjaolud
Nimetatud asjaolud on sätestatud seadustes ja neid kohaldatakse subjektidele, kes kehtivate seaduste kohaselt saavad olla õigusrikumise subjektideks .
Need asjaolud on:1) süüdimatus: juhud , mil pädevad organid (kohus ja ekspertiis) tuvastanud,et õigusrikkumise toimepannud isik ei ole olnud võimeline endale oma tegudest aru andma psüühiliste puuete või vaimutegevuse häirete tõttu.
2.Armuandmine: konkreetse subjekti suhtes üksikakt antav Vabariigi Presidendi poolt.
Amnestia – seadusandlik akt, mille alusel vabastatakse juriidilisest vastutusest teatud liiki õigusrikkumisi sooritanud ja süüdimõistetud isikud.
Aegumine:tähtaja möödumine, pärast mida ei saa juriidilisele vastutuselevõtta.
37

.DOC Laadi alla originaalfail 37 lk · .doc · 115 allalaadimist

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #1

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #2

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #3

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #4

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #5

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #6

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #7

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #8

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #9

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #10

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #11

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #12

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #13

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #14

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #15

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #16

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #17

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #18

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #19

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #20

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #21

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #22

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #23

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #24

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #25

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #26

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #27

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #28

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #29

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #30

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #31

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #32

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #33

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #34

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #35

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #36

Õiguse alused loengu põhjalik konspekt #37

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-12-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti

115 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

daigo04 Õppematerjali autor

Õiguse alused aktid õigusnorm seadus õigusakt normid õigusaktid õigusnormid haldus üksikakt kriminaal üldakt õigussuhe institutsioon riigivõim subjektiivne

Sarnased õppematerjalid

doc

Riik ja Õigus täiskonspekt

RIIK JA ÕIGUS. PÕHIMÕISTETE ÕPETUS Koostaja: Raivo Kaer, TLÜ RTI RIIK Riigi tunnused: ¤ territoorium ¤ rahvas ¤ avaliku võimu organisatsioon Riikliku korralduse vormid: Unitaarne - ühtne riik Föderatiivne - liitriik I Riigi piires ühtne võimuorganisatsioon - seadusandlik võim, täidesaatev ja kohtuvõim II Riigi piires ühtne õigussüsteem - siseriiklik positiivne õigus, kohtupraktika, rahvusvahelise õiguse normid ja tavad, tsiviliseeritud ühiskonnas üldtunnustatud õiguse printsiibid III Erilised institutsioonid ja riigiametnikud - ametnikud, sõjavägi, maakaitse ning sisekaitse; justiitsorganid ja korrektsiooniasutused IV Riigikassa - maksud, eelarve, riigipank, oma raha Riigi territoorium on maapinna osa, selle alumine osa, selle õhuruum ja akvatoorium. Jurisdiktsiooni ulatust ruumis piiritleb riigipiir- dokumentaalne ja looduses määratletud riigi ülemvõimu kehtivusala.

Õiguse entsüklopeedia

125

pdf

Konspekt 2

P.2. Õigusnormi mõiste. Õigusnormide esitamine õigusaktides 18 P.3. Õigusnormide liigid 19 P.4. Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid 21 § 4. Õigusnormi loogiline struktuur 22 § 5. Õiguse teooriate paljusus 26 P.1. Antiikaja käsitused õigusest 26 P.2.Teoloogilised õiguse teooriad 27 P.3. Loomuõiguse teooriad 27 P.4. Ajaloolise koolkonna teooriad 28 P.5. Sotsioloogilised teooriad 29 P.6. Normativistide teooriad 29 Skeem nr 2 30 § 6. Põhilised suured õigussüsteemid 30 P.1

Õiguse entsüklopeedia

doc

Eksamiküsimuste vastused

Eksami vastused 1. Õiguse kui teatud sotsiaalse korra kujunemine on protsess, mille võib jaotada õiguse eelajalooks ja õ. ajalooks. Sellise jaotuse aluseks on kirjalikke õ. allikate olemasolu või nende puudumine. Õ eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad. Seda perioodi nimetatakse õ eelajalooks ius non scriptum. Seda iseloomustab sisuliselt see, et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldunud tava ja moraalikorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad. Hiljem omandab õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna

Õigus

docx

Eksami küsimuste vastused

Olid valitsevaks inimeste kooselus juba enne õigust. Olid sotsiaalseteks harjumusteks, mis korrastasid inimkäitumist, kergendasid ja vääristasid ühiskondlikku elu. Tunnused: 1) üldise iseloomuga 2) üldkohustuslikud 3) garanteeritud korras 2. Ius non scriptum, ius scriptum: ius non scriptum - kirjutamata õigus - teadlased on tuvastanud, et õigus eksisteeris ka enne, kui tekkisid esimesed kirjalikud allikad ja seda perioodi nim. õiguse eelajalooks e. ius non scriptum. Õiguse ja õigusmõistmise tunnused olid juba sugukodliku korra ajal, reeglite eiramise eest karistati sugukonnast väljaheitmisega (= surmanuhtlusega). Veretasu e. kättemaks. ius scriptum - kirjutatud õigus - vormaalselt määratletud ja lähtub riigist kui institutsioonist. Riik sekkus, kui seda nõudis kannatanu. 3. Õiguse tähistamine ja õiguse idee: Õiguse tüihistamisel on mõtet juhul, kui ei ole tähelepanuta jäetud õiguse idee.

Õigus

docx

Õiguse entsüklopeedia

Õiguse entsüklopeedia vastused 1. Õiguse olemus ja mõiste. Õigus on headuse ja õigluse kunst. Õigus on loomupoolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste vahelisi suhteid. Headus ja õiglus on õiguse ideaalid, ehk siis mõõdupuu millele peab vastama õigus. Kirjutamata ja kirjutatud õigustele (tavad) lisas riik normid ning tekkis õigus. Enne õiguse tekkimist olid tavad, mis kanti suuliselt edasi. Riik on ise õiguse looja ja kehtestaja, selle juures võib rääkida, kui riigis kehtivate õigusnormide süsteemist. On teada ajaloost 4 ajaloolist tüüpi: 1)orjanduslik õigus 2)feodaalne õigus 3)kapitalistlik õigus 4)sotsilistlik õigus süsteem. Õigus kehtib kõikidele, ning hõlmab iga üht. Iga õigus kuulub mingisse õigusharusse. Õigus on kohustuslikuks täitmiseks kõikidele. On olemas pädevad riigiorganid, kellel on õigus õigust luua. On olemas ka kindlad viisid, kuidas tuleb õigust luua

Õigus

docx

Õiguse alused konspekt

kehtivate kirjutatud õigusnormide kogum. Loomuõigus on kõige õigussüsteem; Islami, hinduistlik, judaistlik õigusüsteem; Kaug- tähtsam, see on omane juba sünnist peale. Subjektiivne õigus on Ida õigussüsteem; Aafrika ja Madagaskari õigussüsteem; positiivsest õigusnormist õigussubjektile tulenev õigustus. Sotsialistlik õigussüsteem. Eraõigus on õiguse valdkond, mis reguleerib isikute vahelisi suhteid. Õigussubjektid on võrdsed ja Siseriiklik õigus on ühe riigi õiguskord. Siseriikliku õiguse ükski neist ei ole avaliku võimu kandja. Avalik õigus on õiguse loomisel on riik suveräänne ning õigustatud looma mistahes valdkond, mis korraldab suhteid riigi ja isiku vahel. Suhtes sisuga õigust v.a. välislepingutega piiratud ulatuses

Õiguse alused

doc

Õiguse alused kordamisküsimused

ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. Riigi tekkimise vajadus- territooriumil elav rahvahulk vajas juhtimist. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujunes ajapikku pealiku lähikond. Lähikonda kuuluvatele isikutele hakati usaldama ka sugukonnasiseste funktsioonide,

Õigus

doc

Õiguse aluste eksami materjal

*Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum *Õiguses väljendub riigi tahe *Õigus on üldkohustuslike normide kogum *Õiguse täitmist tagatakse riigi sunniga *Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele 3. Õigusperekonnad. Mandri-Euroopa Anglo-Ameerika islami, hinduistlik, judaistlik Kaug-Ida, Aafrika sotsialistlik 4. Õiguse süsteem, õigusvaldkonnad, avalik õigus, eraõigus. ÕIGUSSÜSTEEM - mingis riigis kehtiva õiguse struktuur, mis jaguneb õigusharudeks ja õigusinstituutideks. ÕIGUSE SÜSTEEM: ÕIGUSE PÕHIVALDKONNAD, ÕIGUSHARUD ÕIGUSE INSTITUUDID, ÕIGUSTLOOVAD AKTID, ÕIGUSNORMID. 2 suurimat õigussüsteemi on KONTINENTAALNE ÕIGUSSÜSTEEM e. romaani- germaani õigussüsteem ja ÜLDINE ÕIGUSSÜSTEEM e Common Law Eraõiguseks nimetatakse norme, mis reguleerivad suhteid üksikisikute vahel.

Õiguse alused

Rohkem sarnaseid