Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õiguse entsüklopeedia eksam (0)

Tartu Ülikool - Õigus - Õiguse entsüklopeedia
5 VÄGA HEA
Punktid
  • TAVA MORAAL ÕIGUS IUS NON SCRIPTUM , IUS SCRIPTUM
    õiguse eelastmed .
    Inimese ja teda ymbritseva maailma vahelised suhted on mitmekesised ja keerulised. Samas on need alati soetud mingite reeglitega. Siin toimuvad protsessd ei ole juhuslikud, vaid on seotud kindlate seaduspärasuste ja seadustega. Jutt on loodusseadustest, millel on mitmete teiste korrasysteemidega võrreldes üldisem tähendus. Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna ta regul inimeste omavahelisi suhteid. Samas pole õigus aga esimene sotsiaalne kord. Nimelt on moraal ja tava õiguse eelastmed objektiivses tähenduses. Nad olid valitsevaks inimeste kooselus juba enne õigust, olid sotsiaalseks harjumuseks, mis korrastasid inimkäitumist. Reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist. Nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest e moraali ja tavanormidest. Need normid on tüüpilised sotsiaalsed normid ja on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.
    Ius Scriptum- Cicero juhib meie tähelepanu, et kirjapandud kujul kujutab õigus meie jaoks väärtust , mille kohta on kõigil võimalik teavet saada. Õiguse ajaloo alguses säilisid õiguses veel pikka aega sugukondliku korra iseloomulikud jooned. Riik sekkus õigusrikkumisega seotud asjaolude ja õigusrikkuja välja selgitamisse, kui seda nõudis kannatanu. Esimesed õiguse allikad sanktsioneerivad hulgaliselt tavasid, sealhulgas tabusid. Tabu on üldkohustuslik keeld, nt teatud toidu söömise keeld, jumalate või kuningate nimepidi nimetamise keeld. Ius scrpitum on tõeline õigus selles et ta on formaalselt määratletud ja lähtub riigist kui institutsioonist.
    Ius non scriptum- on ajalooline tõsiaasi et õigus eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad, seda perioodi võibki nimetada ius non scriptum. Nt meiei leia veritasu reegleid krijapandud kujul, see oli ka algseks perioodiks, mis isel õiguse kujunemist iseseisvaks institutsiooniks, oli kirjutamata õiguse periood. Iseloomustas see et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldunud tava ja moraalikorrast. Normantiivsed yldistused olid lihtsad.
  • SOTSIAALNE NORM
    Sotsiaalsed normid väjendavad ühiskondlikku tahet, reguleerivad ühiskondlike suteid, st inimeste käitumist yksteise suhtes. On käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamisekskogu yhiskonna või kogu sootsiumi huvides. Tähendab eeskätt sotsiaalset kohustust.
    Põhitunnused :
    KÄITUMIST MOTIVEERIM TOIME- reguleerib inimeste toiminguid ning järelikult on käitumiseeskiri yks faltoreid, mis mõjutab inimese tahet, motiveerib võimaluste hulgast toimima just prognoositud reegli või malli kohaselt.
    KOHUSTUS: inimene allutab oma tahtelise käitumise normi eeskirjale, kusjuures üksikisiku lähtekohast võib sotsiaalse normi autoriteedi tingida kolm välist põhjust, kas austus ,võim või jõud.
    REALISEERIMISE VIIS: kui sotsiaalse normi autoriteeti võib tingida austus, jõud või võim, siis tuleneb sellest kaks normi realiseerimise viisi. Sots kohustus täidetakse kas vabatahtlikult või surve ehk sunni mõjul.
    EESMÄRK: eesmärgiks on saavutada kehtestatud malli või reegli prognoositud käitumine
    ABSTRAKTSUS: reguleerib tüüpilisi juhtusid, tugineb korduvatele samatüübiliste olustike üldistustele.
    KEHTIVUS AEGRUUMIS: sotsiaalsete normide teke, muutumine ja kadumine on pidev aegruumis toimiv protsess, kuid samas kehtivad nad pysivalt mingil kindlal ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes- üksiku käitumisakti ühekordsel reguleerimisel ei ole sotsiaalse normi tähendust.
    SOTSIAALSETE NORMIDE FUNKTSIOONID on reguleeriv, koordineeriv,stabiliseeriv ja sotsialiseeriv.
    SOTSIAALSETE NORMIDE LIIGID.
    Tavanormid- antakse edasi suuliselt või eeskuju najal.on vanimad sotsiaalsed normid. On universaalseid tavanorme nt tervitamine ja ka teatud soosiumide käitumist reguleerivad, nt põlluharjuatele tuletab kevadine pööripäev meelde põlluharimise algust. Tavanorme on õigusega raske muuta, pigem on neid targem kasutada õiguse abimehena väitis Cicero.
    Moraalinormid - on sotsiaalse regulatsiooni mõjusaim alus, aga ka viis ja vorm suunamaks inimeste mõistlikku kooseksistentsi ja ühist tegevust. On eriti püsivad väärtushinnangud . Moraaliprobleemid on lahutamatult seotud eetikaprobleemidega. Tihti kasutatakse mõistet kakskimoraal, millega tavaliselt tähistatakse sõna ja teo lahkuminekut. Omandatakse õppmise teel, algab kasvatusega lapseeas ja kestab terve elu.
    Korporatiivsed normid- käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud korporatiivsete suletud yhingute poolt ja reguleerivad nende yhingute ja liikmete tegusid . Normides sisalduv sotsiaalne kohtustus kehtib yksnes selle liikmeete suhtes. Suhe selle organisatsioonia tekib vabatahtlikkuse alusel.
    Õigusnormid - kuuluvad sotisaalsete normide hulka. Üldise iseloomuga, yldkohustuslik, formaalseltmääratletud käitumisreegel , mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.
  • ÕIGUSE TUNNUSED
    On üldise iseloomuga käitumisprintsiipide ja normide kogum
    Kindlatel printsiipidel rajanev õigusnormide süsteem
    Üldkohustuslike käitumiseskirjade süsteem, mis on adresseeritud kõigile isikutele või teatud isikute ringile
    Riigi tahteline akt , st õigusnormid on loodud pädeva institutsiooni poolt
    Tagatud ,ittetäitmisel lõppastmes riigi sunni jõuga- ultima ratio
  • ÕIGUSE MÕISTE ERINEVAD TÄHENDUSED
    Õigus objektiivses mõttes – kehtivate õigusnormide kogum, kirjapandud õiguse allkikad. Positiivne õigus.
    Õigus subjektiivses mõttes – tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvat õigust. Õigussubjektile kuuluvat käitumise võimalust. Õigustus käituda reegli kohaselt.
    Ajalooline õigus – kehtivuse kaotanud õigusnormid või mitte-eksisteeriva riigi õigusnormid
    Nii subjektiivne kui objektiivne õigus tulenevad kehtivast positiivsest õigusest.
    Õigus kui normatiivne informatsiooni- ja kommunikatsioonisüsteem – see on tänapäeval lisandudnud kahele eespool mainitud õiguse käsitlusele . See tähendab seotust ühiskonna ja õiguse vahel. Küsimus õiguse tegelikust kehtivusest ühiskonnas.
    Õiguse tänapäevase mõiste tunnused:
  • Objektiivsuse tunnus – õigus on õigusnormide ja käitumisprintsiipide süsteem. Õigusaktidesse koondatud ja formaliseeritud;
  • Subjektiivsuse tunnus – garanteeritud subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus normi- ja printsiibikohaselt käituda;
  • Normatiiv -kommunikatiivsuse tunnus – õigus on ühiskonnas toimiv ja tunnustatud süsteem, mis hõlmab kogu inimkäitumise olulise osa;
  • Legitiimsuse tunnus – kehtiv positiivne õigus luuakse riigi tahteakti tulemusena pädevate institutsioonidde poolt ja selleks ettenähtud korras. Kehtivaks õiguseks muutuvad ka riigi õiguskorra poolt garanteeritud tava- moraali ja korporatiivnormid.;
  • Preskriptiivsuse tunnus – õigus on täitmiseks;
  • Üldkohustuslikkuse tunnus – kogu riigi jurisdiktsiooni alal garanteeritakse kehtiv positiivne õigus.
  • Väärtustunnus – õigust hinnatakse õiguse idee lähtealuselt.
    Käsuteooria – õigust käsitletakse kui suverääni ehk poliitilise võimu käske, mille eiramisega kaasnevad sanktsioonid.
    Positiivne õigus – antud ajal antud riigis kehtiv õigus
    Ülipositiivne õigus – üldinimlike väärtuste süsteem, millele peab positiivne õigus vastama. Õiglase õiguse küsimus, kaasagse loomuõiguse käsitlus , õigusriigi doktriin .. Seadusest kõrgemalseisvad väärtused. Nimetatakse ka loodusõiguseks või loomuõiguseks. Postiivse õiguse normid on ainult siis kehtivad, kui nad vastavad loomuõigusele.
    Loomuõiguse üks rajajaid – Rousseau
  • ÕIGUSE IDEE
    Õiguse ideed kajastavd 2 enimlevinud doktriini:
  • Loomuõiguslik doktriin – õigus peab olema kooskõlas õiguse ideega ehk õiglusega. Õiguse idee on positiivse õiguse ülene. Põhiseadus ja seadused peavad olema kooskõlas ülipositiivse õiguse põhimõtetega ja üldtunnustatud õiguse üldpõhimõtetega.
  • Positivistlik doktriin – vaatleb õigusnormi ja õigussuhteid nagu need olema peavad – sein sollen. Kuidas õigusnorm annab ühele õigusi ja teisele kohustusi.
  • ÕIGUSNORMI TUNNUSED
    Tunnused:
    Üldine iseloomu aspektist isel õigusnorme sihitlus isiku huvidele või ühiskonna üldhuvidelening prognoostiud käitumise mall õigusnormisisaldavas eeskirjas. Isiku huvidele sihitud normiks loetakse teoorias selliseid mis on suunatud normiandja, normitäitja ja nii normiandja kui täitja huvide realiseerimisele.
    Üldkohustuslikkuse aspektist isel õigusnorme imperatiiivsus ning vajadusel konkreetse sanktsiooni rakendamine. Kõik õigusnormid sisaldavad pm nii kohustuse kui ka õiguse selle täitmiseks.
    Formaalse määratluse aspektist isel õigusnormi: loogiline struktuur ja eriline normikeel.
  • ÕIGUSNORMI MÕISTE
    Õigusnorm on üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga.
    7. ÕIGUSNORMI LIIGID
  • R. Naritsa liigitus
  • Regulatiivne ehk käitumisnorm
  • Õigustkaitsev
    Regulatiivne:
  • Õigustav
  • Kohustav
  • Keelav
  • Ergutusnorm
  • Täielik
  • Mittetäielik:

  • R.Naritsa ja A. Aarnio kokkulangev liigitus
  • Regulatiivne
  • Konstitutiivne, seejuures:

  • A.Aarnio liigitus
  • Primaarnorm
  • Sekundaarnom
    Moodsa õiguse normitüübid:
  • Kaalutlusnorm
  • Kokkuleppenorm
  • Eesmärginorm
  • Ressursinorm
  • Loengumapi liigitus
  • Regulatiivne
  • Õigustkaitsev
    Regulatiivsed :
  • Õigustav
  • Kohustav
  • Keelav
  • Üldsubjektne
  • Erisubjektne
  • Imperatiivne
  • Dispositiivne
  • Soovitav /juhendav/ lubav
  • Delegatsiooninorm
  • Definitsiooninorm
  • Õigusharu norm
  • Lihtnorm
  • Liitnorm
    Regulatiivsed – faktiline koosseis T ehk hüpotees ja õiguslik tagajärg R ehk dispositsioon ; iseloomulik H-D struktuur. Dispositsioon väljendub kohustuse, õigustuse või keeluna.
    Õigustkaitsvad – eesmärk tegude keelamine / keelatud teo sooritamisest hoidumine. R= sanktsioon . H-S struktuur.
    Primaarnorm – regulatiivne
    Sekundaarnorm – õigustkaitsev. Kuidas ametiisik peab käituma, kui primaarnorme on rikutud
    NB!
    1. Õigusnorm peab olema kas regulatiivne või õigustkaitsev, üks kahest!
  • Kui on regulatiivne, ei saa olla õigustkaitsev
  • Kui õiguslikuks tagajärjeks R on kohustus või õigustus (luba, volitus ), siis on regulatiivne.
  • Kui õiguslikuks tagajärjeks on teo keeld (keelva regulatsioon ), kuid mitte sanktsioon selle eiramise eest, siis on ka regulatiivne!!!!
  • Kui on H-S struktuur ja sanktsioon väljendab riikliku sunni liiki või määra, siis on kindlasti õigustkaitsev ehk sekundaarnorm.
    Kohustav – peab tegema, „teeb“, „määrab“ jne
    Õigustav – lubav, volitav, miskit on lubatud, „võib“
    Keelav – ei tohi midagi teha
    Ergutusnorm – ergutatakse ühiskondlikult kasulikku käitumist
    NB!
  • Kui on kohustav, ei saa olla õigustav ega keelav
  • Kui on õigustav, eii saa olla kohustav ega keelav
  • Kui on keelav, ei saa olla õigustav ega kohustav
  • Ei ole võimalik, et ei ole ühtegi neist, üks kolmest peab olema!
  • Kui õiguslikus tagajärjes R on õigustus (luba, volitus) või kohustus, siis on see õigustav või kohustav!
  • Kui õiguslikus tagajärjes R on teo keeld (keelav regulatsioon), kuid mitte sanktsioon selle eiramise eest, siis norm on regulatiivne keelav.
  • Kui norm on H-S ja sanktsioon väljendab õiguslikus tagajärjes R riikliku sunni liiki või määra, siis on õigustkaitsev keelav.
    Konstitutiivne – õiguse rakendajale (näiteks kohtunik, ametnik ) sätetetakse kas menetluskord, pädevused, terminite jruiidiline tähendus.
    Menetlusnorm – sätestatakse menetluskord, kelle suhtes kuidas toimida õigusnormide elluviimisel. Nn kasutusjuhendid
    Kompetentsinorm – milles seisnevad rakendaja pädevused, nt volitused avaliku võimu teostamisel kohustuste, õiguste ja vastutuse osas. Eraõiguse osas nt isiku pädevused volitatud esindajana või testamendi täitjana. Eraõiguses: saab, võib, on lubatud, on õigus. Nt omanikul onõigus käsutada oma vara. Volitatu toimib volitaja nimel, omanidõiguse normid. Avalik-õiguslik: kes võib kasutada antud võimu ja kuidas.
    Seaduskeele määratlus – õiguse terminite juriidiline eritähendus antud õigusaktis.
    NB!
  • Konstitutiivne saab olla kas menetlusnorm või kompetentsinorm või mõlemad korraga või seaduskeele määratlus eraldi.
  • Kui õigusnorm on konstitutiivne, saab see olla ka regulatiivne, need ei välista teineteist.
  • POSITIIVNE ÕIGUS, ÜLIPOSITIIVNE ÕIGUS
    Positiivne õigus – antud ajal antud riigis kehtiv õigus. On riigilt lähtuv tahteõigus mis fikseerib subjektiivse õiguse ja juriidilse kohustuse .
    Ülipositiivne õigus – üldinimlike väärtuste süsteem, millele peab positiivne õigus vastama. Õiglase õiguse küsimus, kaasagse loomuõiguse käsitlus, õigusriigi doktriin.. Seadusest kõrgemalseisvad väärtused. Nimetatakse ka loodusõiguseks või loomuõiguseks. Postiivse õiguse normid on ainult siis kehtivad, kui nad vastavad loomuõigusele.
  • AJALOOLINE ÕIGUS
    Ajalooline õigus – kehtivuse kaotanud õigusnormid või mitte-eksisteeriva riigi õigusnormid. MORAALINORMID, TAVAD NING TRADITSIOONID VÕIVAD eksisteerida tunduvalt kauem, kui hävinud riik , millele eelnevalt või mis ajal nad tekkisid.
  • ERA JA AVALIK ÕIGUS
    ERAÕIGUS - on seotud üksikisiku kasuga
    AVALIK ÕIGUS- on see mis on seotud riigiga
    Eraõigus- tsiviil, asja, maa, võla, töö, pärimis , tsiviilmenetlus, perekonnaõigus
    Avalik- riigi, rahvusvaheline, Finants , kriminaal, haldus, kriminaalmenetlus, haldusmenetlusõigus.
  • SUGUKONNAÕIGUS
    Arvatavasti on õiguse vanimaks allikaks tavaõigus. Tekis teatud inimkoosluse enda ( sugukonna ) sees. Õhisond oli milleski olulises kokku leppinud ja sellest kokkuleppest kui omapärasest lepingust peeti kinni. Vajadus protsessuaalsete reeglite järele muutus aktuaalseks sugukondlike sõdade ajal. Ilmselt oli süü kysimuste lahendamine protsessis raskeim . Otsustavaks muutuks nt see kelle juurets leiti nt varastataud asju, otsustav oli kurjategija tabamine teolt. Teiseks tõendite hankimise viisiks oli toetumine teistpoolsetele jõududele .vaideldavatel juhtudel toetuti jumala otsusele, milleks korraldati selline katse mille lõpptulemuse teoreetiline või teline juhuslikkus jättis võimaluse uskuda , et kaasuse lahendasid vaimud. (uputamisproov, liisuheitmine)
  • ÕIGUSELUST ANTIIKAJAL LOKAALÕIGUSENI
    Sugukondade lagunemine viis sugukonnaõiguse kadumisele. Võim hakkas üha enam minema sugukondadelt üle keskvõimule. Ühiskond kihistus ja vajas uut tüüpi organisatsiooni – riiki. Arhailine riik oli despootia või piiratud monarhia . Tekkis acti-süsteem ehk nn hagide süsteem, see ei olnud veel kirjutatud õigus. Actio süsteem asendus kirjutatud õigusega, põhjuseks actio süsteemi suur puudulikkus ja võimu koondumine ühe isiku kätte. Siinkohal tuleks mainida keiser Justinianuse Corpus iuris civilise loomist 6 saj p.Kr
    Keskajal tekkis ka lokaal ehk partikulaarõigus – hakati kokku koguma 13. Saj selliseid tavaõiguslikke sätteid, millega olid nõus läänihärrad. Vastavad seadustekogumikud tegid tetavaks nn tavaõigust. Oma sisult koosnesid need läänihärrade õigustest ja talupoegade kohustsutest. Normide sisu piirkonniti erinev. Sellel perioodil eraldus lääniõigusest linnaõigus. Linnade isesesivumisega seoses said linnad õiguse luua õigust. Nt lüübeki kui hansalinnade õigus.
  • KODIFIKATSIOONID JA ROOMA ÕIGUSE RETSEPTSIOONID
    kodifikatsiooni mõiste seotud J.Benthami nimega. Kõige rohkem kodifikatsiooni sündis valguststusajastul. 12-13.saj algasid mandril protsessid, mida kutsustakse rooma õiguse ülevõtmiseks ehk retseptsiooniks. Selle põhjuseks oli õiguse killunemine paljudeks lokaalõigusteks ja protsessinormide puudulikkus. Pearetseptsiooni juhatasid sisse 2 saksa juristi , kes õppisid itaalia ülikoolis rooma õigust tema kommentaaride kaudu. Oluline on, et rooma õiguse retseptsioon võimaldas ühe ainevaldkonna õigusliku materjali kokku koguda ühte seadustikku ehk kodifikatsiooni. Rooma õiguse mõju tulenes sellest, et valitsejatele oli Corpus iuris civilise kompaktne kuju meelepärane ja teisseks oli seal nii palju omavahel vastuolus olevaid sätteid, et igaüks sai sealt endale meelepärast välja lugeda.
    Kuulsaim kodifikatsioon Constitutio Criminalis Carolina ehk CC 1532 – kokku sulanud rooma ja saksa kriminaalõigus ja kriminaalprotsessiõigus.
    Inglismaal ehk common law sünnimaal ei toimunud rooma õiguse retseptsiooni.
  • LOOMUÕIGUS JA AJALOOLINE KOOLKOND
    Loomuõigus ja ajalooline koolkond – 17.saj kontintaal-Euroopas. Esineb ajast ja ruumist sõltumatu õigus, mis rajaneb inimese loomusel. Selle on kujundanud üleüldise õigluse ja headuse idee ja see peab olema inimse loodud õiguskorra mastaabiks. just sellele doktriinile toetudes volitasid monarhid loomuõiguslasi tegelema kodifikatsioonidega. Preisimaal, prantsusmaal ja austrias sünnivadki suured kodifikatsioonid, mis on loomuõiguse ideedest kantud – Preis üldine maaõigus, prantsuse tsiviilseadustik ehk Code Civil . Õigusnorm hakkas omandama sotsiaalsele normile omaseid ja tradistioonilisist tunnuseid.
    Tegelikult on loomuõigusel erinevatel ajastutel palju erinevaid käsitlusi olnud:
  • Antiikaja loomuõigus –
    Loodussüteem oli esikohal. Levis muutumatuse idee – kõik tõde, õige ja hea oli muutumatu, nii ka seadus. Lisaks rõhutas Aristoteles eesmärgipärasust ehk teleoloogilisust. Looduse seadused olid ideaalsed ja igavesed, inimese omad mitte. Inimkond püüdleb täiuslikkuse kui eesmärgi poole. Oluline on õiged teadmised eesmärgist – nt teadmised õiglusest on oskused õiglast õigust luua.
    Lex aeterna – igavene maailmaseadus, Cicero, Kreeka-Rooma. Kui inimeste õigus ei tugine loomuõiguse alusele, sii on see amoraalne . Kui miski on tõesti loomuõiguses olemas, siis inimeste seadustes see realiseerubki. Õigluse allikas on looduslik õigus ja õiguse allikas inimeste õigus. Õiguse allikas peab olema õigluse allikas.
  • Keskaja skolastiline loomuõigus
    Sillaks antiikaja loomuõiguse ja keskaja loomuõiguse vahel on keiser Justinianus „Institutionese“, milles piiritletakse 3 liiki õigusnorme, mis leidsid kajastamist juba Antiik-Roomas Cicero poolt:
  • Ius naturale – kõike elusat hõlmavad seadused;
  • Ius gentium – kogu inimkonda hõlmavad seadused;
  • Ius civile – konkreetset riiki hõlmavad seadused
    Skolastika – katoliku teoloogia.
    Ius naturale – igavene ja muutumatu, jumalik õigus. Ius naturale andis raamid sellele, mille piires ilmalik seadusanja võis tegutseda. Kui raamid ületati, ei olnud ilmalik seadus kohustuslik ja kui positiivne õigus vaikis, võidi saada vastus ius naturalelt
    Keskajal kinnistub õiguskorralduse nelikliigutus A.Thomaselt:
  • Igavene õigus – jumala loodud kogu loodus; loodusseadused
  • Loomulik õigus – looduse olenditest suudba enim hoomata inimene – see osake ongi loomulik õigus, milles siasldub hea, õigalne ja mõistlik.
  • Jumalik õigus – sisaldub jumalasõnas; usk
  • Inimlik ehk ilmalik õigus – inimeste loodud, peaks püüdlema igavese, loomuliku ja jumaliku poole.
    14.saj juurdub positiivse õiguse mõiste, mis seotud vastandumisega loomuõigusele.
    Ius naturale – loomuõigus ehk loodusõigus , jumalik õigus, igavene ja muutumatu
    Ius positivum – positiivne õigus, sätestatud õigus, maise valisteja õigus.
  • Valgustusajastu loomuõigus
    16.saj. ehk humanistlik jurisprudents. Kodifikatsiooni mõiste kasutuselevõtt. Esindaja J. Bentham Kuulsaim kodifikatsioon Constitutio Criminalis Carolina 1532.a ehk CCC. Siin on kokku sulanud rooma ja saksa kriminaalõigus ja kriminaalprotsessiõigus. Rooma õiguse retseptsioon ehk ülevõtmine võimaldas ühe ainevaldkonna õigusliku materjali kokku koguda ühte seadustikku ehk kodifikatsiooni.
    Kodifitseerimine – õigusnormide sisuline süstematiseerimine mingi õigusharu ulatuses, nende ühendamine terviklikuks seaduste koguks (koodeks).
    Kodifitseerimise kõrgaeg oli 18-19.saj. Siit pärinevad Euroopa 3 olulisemat teost:
  • Preisi üldine maaõigus – 1794
  • Code Civil (CC), ka Code Napoleon – 1804
  • Austria üldine tsiviilseadustik (ABGB) – 1811
  • Kaasaegne loomuõigus
    20.sajandil, II Maailmasõja järel.
    Tunnustab ja on seotud seadusest kõrgemalseisvate või nn seadusele eelnevate väärtustega ehk väärtusmastaapidega. Need peavad olema aluseks õiguslikule reguleerimisele, seaduste täiendamisele ja seaduse tõlgendamisele. Juriidiline otsustus peab olema väärtusotsus.
    LOOMUÕIGUS:
  • Kaitseb õigluse ja teiste moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse eest;
  • Kaitseb igavese ja üldise väärtusi, mille alge on loomuõiguses;
  • Ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, vaid õiguse aluseks on loomuõigus;
  • Paneb positiivse õiguse normide kasvu tingimustes õiguse süstematiseerimisele ehk kodifikatsioonile.
    Ajalooline koolkond loodi Fr.C.Savigny poolt 19.saj algul. Savigny leidis, et enne generaalsete koodeksite loomist uleb küsida, kas me oleme valmis selliseid koodekeseid tegema. Need ajaloolise koolkonna ideed said takistuseks kodifikatsioonidele. Ajaloolise koolkonna arvates ei olnud aeg kõikehõlmavate koodeksite sünniks küps, kuigi just sellel perioodil toimus seadusandluse plahvatuslik kasv. Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, see peaks välja kasvama tavaõigusest. Seepärast peab kõigepealt tavaõiguse allikad hoolikalt läbi töötama ja need süstematiseerima alles siis kodifitseerimisega tegelma hakkama. Ajaloo koolkond andis positiivse tõuke õiguse ajalooga tegelemiseks . Samuti mõjutas see koolkond ka rooma õiguse järelretseptsiooni. Ja ilmselt just selle koolkonna tõttu venis ka Saksa BGB vastuvõtt 1900 aastani.
    Normativism – esindaja Hans Kelsen . Esindaja Eestis oli Artur Tõeleid- Kliimann . Kõige aluseks on nn Grundnorm ehk alusnorm ehk õiglase õiguse idee. Grundnorm on õigusnormide ja aktide hierarhilise süteemi absoluutne tipp ehk positiivse õiguse süsteemi vundament. Tänu sellele teooriale eksiteerib normtaiivaktide hierarhiline süsteem. Negatiivne asjaolu – normativism väidab, et sotsiaalsed faktorid ei mõjuta õigust, ku isee oleks nii, siis oleksid kõikide riikide õigusnormid ja süsteemid sarnased.
  • SUURED ÕIGUSSÜSTEEMID
    Peale eelnevalt käsitletud õiguse süsteemi tähenduse tuntakse õigusteoorias veel mõistet suured õigussüsteemid, milldel on spetsiifiline sisu:
    1) Euroopa kontintaalõiguse ehk romaani-germaani süsteem (rooma õigusest);
    2) anglo-ameerika ehk üldine õigussüteem ehk common law süsteem (pretsedendiõigusest);
    3) islami õigussüsteem ;
    4) Hinduistlik õigussüsteem;
    5) judaistlik õigussüsteem;
    6) Kaug-Ida õigussüsteem;
    7) Aafrika ja Madagaskari õigussüsteem;
    8) sotsialistlik õigusssüteem.
    Suuri õigususüteeme iseloomustavad erinevad õigusfilosoofilised käsitlused riigist ja õigusest, erinevad arusaamad õiguse reguleerivast rollist ühiskonnas, õiguse allikatest ja õigusnormist, õiguse loomisest ja realiseerimisest.
    Õldiselt võib öelda, et vaatamata õigussüsteemide erinevatele käsitlustele, on neil kõigil ikkagi põhiprobleemiks üksikisisku ja ühiskonna, era- ja avaliku huvi vahekord . Rääkides kahe esimese suurest süsteemist, siis nende raames erinevad käsitlused kardinaalselt nii õigusest kui ka riigist ja riigi rollist.
    Kontinentaalõiguse süsteemis 2 valitsevat doktriinide suunda:
  • Loomuõiguslik
  • Positivistlik
  • Normativistlikud doktriinid I maailmasõja eel ilmnema
    Anglo-Ameerika süsteemis:
  • Sotsioloogilised doktriinid ja konseptisoonid
  • Kontinentaal ehk romaani-germaani õigussüsteem
    Tekkis 12-13. saj. Mandri-Euroopa keskosas. Juured Rooma õiguses. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamine ühiskonnas.
    Õigusnorme mõistetakse eeskätt kui üldisi käitumiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühsikonnas. Õigusnormid on peamiselt kirjutatud ehk sätestatud õiguse normid. Õigusteadus uurib ja seletab seejuures kirjutatud õiguse olemust ja sisemisis seoseid. Õigusnormide kaudu pürgiti üksikkodanike vahelsite suhete reguleerimisele (eraõiguse valdkond ).
    Avaliku õiguse valdkond hakkas arenema hiljem ,alles peale Suurt Prantususe revolutsiooni 1789a. , kui kui kodanluse püüdlusi esindava loomuõiguse koolkonna mõjul hakati püüdlema selle poole, et valitsuse tegevuse põhieesmärk oleks kodanike põhiõiguste ja –vabaduste kaitsmine.
    Eestis formeerus sajandite jooksul nn kohalik subsidiaarne õiguskord nn balti erikord. Rooma õigus on saabunud Eesti alale nn kahe lainena.:
    • Rootsi kuningriigi koosseisus olemise perioodil;
    • Seejärel 19.saj kodifitseerimise käigus.

  • Üldine ehk common law ehk anglo-ameerika suur õigusssüteem
    Kodumaa Inglismaa, kust see levis hiljem USA-sse ja Kanadasse. Tähendab õigust, mille on loonud kuninga määratud kohtunikud, lahendades eravaidluste ja kriminaalasjade üksikjuhtumeid.
    Teatud mõttes on common law algselt olnud tervenisti avalik õigus – tema ülesandeks oli krooni nimel ja krooni kasuks (seega ilmaliku , avaliku võimu nimel) ennsitada rahu ja tasakaal igal tekkinud üksikjuhul, mil seda rikuti. Tegeleti üksikjuhtudega, ei loodud alust terviklikule õigussüsteemile.
    Hilisemal ajal ei ole vahetegu era- ja avaliku õiguse vahel anglo-ameerika süsteemis olnud kunagi sel määral oluline, kui kontinnetaalses süsteemis.
    Õigusnorm ei ole üldine ja abstraheeritud, nagu kontinentaalses. Kohus tegeleb eeskätt antud juhtumi (case) lahendamisega, arvestades varasemate saranste juhtumite pretsedente ning üldisi õiguse printsiipe. Varasematest kohtulahenditest saab välja lugeda vastava õigusnormi, mida saab kohaldada ka järgnevatel saranastel juhtudel.
    Pretsetendiks on õiguse allika tähenduses vaid teatud osa kohtulahendist, mida võib käsitada reegli tähenduses, muu on motivatsioon ehk juriidilised arutlused, kuidas sellise reeglini jõuti. Selline reegel on vaid orientiiriks, mitte konkreetseks retseptiks antud juhu korral. Nii muutub ja täienebki common law süsteem pidevalt.
    Prejudikatiivne õigus – olemuselt kasuistlik, kohaladatav üksnes üksikjuhtudel . Selle ideoloogiaga ei sobi idee üleüldistest õigusnormidest nagu kontinentaalses õigussüsteemis.
  • ÕIGUSE ALLIKAD
    Õiguse allika mõiste pärineb rooma õigusest- seda kahes tähenduses:
    MATERJAALSES-sotsiaalsed faktorid, mis phjustavad ning kujundavad riigi tahte ja on seetõttu õigustloovaks allikaks, st reaalsed ühiskondlikud suhted.
    FORMAALSES- õigusloome , st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglile üldkohustusliku jõu e legislatiivtegevus.
    Õiguse allikate põhiliikideks on:
    Tavaõiguse normd e tavad
    Lepingud - reeglna vabatahtlik kokkulepe kahe poole vahel on üks iidsemaid õiguse allikaid nagu tavadki, hõlmas eeskätt eravahekordi kahe või enama poole vahelning toimis võrdväärsena juhtudel, kui ei olnud tegemist avaliku võimu suhtega.
    Õigusteadlaste arvamused- nendeks olid ajalooliselt nt tuntud juristide arvamused Vana-Roomas. Praeguseks on see praktiliselt hääbunud allikas. Kaasaegse näitena võib tuua vabaõiguse koodeksid, need on tuntud juristide mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse laialdaselt pretsedentide rakendamise praktikas .
    Kanooniline õigus- on paljuski ajalooliseks muutunud allikas, va islamimaad .kanoonilise normistiku effektiivsus on tagatud kaljukindla uskumisega usudogmadesse , selline usk on ääretult püsiv hoiak, sotsiaalne kohustus uskliku inimese teadvuse tasandil.
    Pretsedendiõiguse normid.
    Korporatiivsed normid
    normatiivaktid.
  • KONTINUITEET
    Õiguslik kontinuiteet tähendab teisisõnu : õiguslik järjepidevus . Iga objektiivse õiguse norm , iga õigussuhe , iga subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus püsivad senikaua , kuni langeb ära nende alus või kuni neid muudetakse.
    Actus Contrarius printsiibi kohaselt võib igat õigusakti tühistada või muuta see organ või isik, kelle õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb.
  • ÜLDAKT
    Üldakt- normatiivakt - õigustloov akt. On alati legislatiivaktid.
    Põhitunnused:
    Sisaldavad üldnorme, mis loovad käitumiseeskirja kõigiks järgnevateks juhtudeks.
    Üldnormi käitumiseeskiri on reeglina impesonaalne, hõlmab kõiki subjekte, kuid kõigi raames võib konkretiseeruda teatud kategooriale: pensionärid, yliõpilsed jne.
    Üldnormid loovad objektiivse õiguse ning sellest tuleneva subjektiivse õiguse, kuid üldnorm ei realiseeru konkreetse juhu korral iseenesest.
    Formaalne liigitunnus , mille nimetus sisaldub üldakti pealkirjas nt põhiseadus, seadlus dekreet jne.
    Üksikakt - õigustkohaldav akt- individuaalakt . Üksikakt ning õigustrakendavad yksiknormid on üldakti ning üldnormide suhtes esksekutiivse, st kohaldava , täitmisele allutatud iseloomuga.
    Põhitunnused:
    Sisaldavad õigustrakendavaid üksiknorme.
    Õigustrakendavas õigusnormis suunatakse objektiivsest õigusest tulenev subjektiivne õigus konkreetsele kohustatud või õigustatud subjektile, ning see subjekt on personaalselt, nimeliselt määratletud.
    Neist ilmneb kas juriidiline fakt , toiming, tähtaeg või tingimus , mille saabudes või täitudes antud konkreetne olustik nendes individuaalsetes tunnustes ammendubki.
    Formaalne liigitunnus, mille nimetus sisaldub yksikakti pealkirjas rekvisiidina: otsus, korraldus, käskkiri jne.
  • ÕIGUSSUHTE OLEMUS
    Õigussuhteks nimetatakse õigusnormide alusel tekkivat tahtelist seost, kus nende seoste pooled esinevad õigusnormialusel subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjatena. Õigussuhe on õigusnormi sisuks .
    Tekib kahe poole vahel- õigustatud pool ja kohustatud pool. Kui sotsiaalne suhe reguleeritakse õigusnormiga , siis muutub ta õigussuhteks.
  • ÕIGUSSUHTE LIIGID
    Õigusliku toime iseloomu alusel:
    Regulatiivsed- põhinevad regulatiivsetel õigusnormidel- struktuur on sättes väljendatud tavaliselt H-D , kasutatakse poolte õiguste ja kohustuste määramisel
    Õigustkaitsvad - põhinevad õigustkaitsvatel normidel, H-S või H-D-S, kasutatakse õigusrikkumise puhul.
    Juriidilse kohustuse iseloomu alusel:
    Aktiivsed- mida kohustatud subjekt peab tegema- sooritada tegu aktiivses vormis
    Passiivsed- mida kohustatud subjekt ei tohi teha- mitte sooritada tegu st hoiduda tegevusest.
    Õiguste ja kohustuste jagunemise alusel:
    Lihtsad õigussuhted - üks pool kannab ainult kohustusi ja teine pool ainult õigusi.
    Liitõigussuhted- mõlemad pooled on nii õiguste kui kakohustuste kandjad.
    Eraõiguslikud suhted on tüüpilised regulatiivsed.
  • SEADUS JA SEADLUS
    Seadusandliku riigivõimu institutsiooniks on parlament . Parlamendid võtavad legislatiivaktidena vastu seadusi. Sisaldavad valdavalt üldnorme , va rakendussätted. Peale legislatiivaktide võib parlament vastu võtta ka üksikakte. Seaduseid ning otsuseid võetakse vastu mitte ei anta . Seadused kuulutab välja riigipea .
    Täidesaatva riigivõimu õigusaktid e eksekutsiooni õigusaktid. Riigipea ning valitsuse haldusakte tuleb anda seaduse alussl ning täitmiseks. KOV õigusaktid loetakse ka haldusaktideks, sest need antakse välja seaduse alusel ja täitmiseks. Halduakte valdavalt antakse välja.
    Riigipea annab yldjuhulvälja dekreete:
    Dekreedid liigitatakse:
    Dekreetseadused- asendab täielikult seadusi. Nende abil korraldatakse ja juhitakse tavaliselt riigikaitset, kuid nendega on korraldatud ka välispoliitikat või piirivalve ning politsei organisatsiooni.
    Erakorralised dekreedid- antakse riigipea poolt põhiseadusliu pädevuse piires äärmisel vajadusel kas kogu riigi territooriumil või selle osal riigi tegelikuks kaitseks.
    Põhiliselt tehakse seda kahel juhul: ootamatult tabanud agressioon e välisrünne või rünne põhiseadusliku riigikorra vastu: mäss vi riigipöördekatse.
    Hädadekreete antakse riigipea poolt põhiseaduses sätestatud erijuhtudel, mis nõuavad edasilükkamatuid lahendusi ning eriliste, viivitamatult mõjuvate vahendite tarvitamist- nt looduskatastroofid, suured tehnoavariid, epideemiad. Dekreetide puhul kehtid kontrasignatuur (kaasallkiri) nõue, mis tähendab isegi eriolustikus vastutuse õiguspärasuse siirdamine teistele vastutavatele isikutele,, (seega omamoodi kaasvastutus) , mida kontrasignatuur kinnitabki. Kontrasignatuur tähendab kaasvastutuse kinnitamist.
  • ÕIGUSSUHTE STRUKTUUR
    Rajaneb kohustuse mõistel, millest tulenevad kaks üldisemat õigussuhte sisu elementi- nii konkreetne kohustus kui ka konkreetne õigus. Elementideks on juriidiline kohustus , subjektiivne õigus, subjekt ning objekt. Õiguse süsteem jaguneb kõige üldisemalt ea ja avalikuks õiguseks, kusjures subjektide seisund erineb kardinaalselt era ja avalikus õigussuhtes. Avalik õiguslikus suhtes ei ole pooled kunagi võrdõiguslikud e see pole egaalne suhe, üks pool nt riik võib alati muuta õigusnormi, mille alusel vastav suhe toimib. Avalikõiguslikus suhtes on alati yhel poolel võimuvolitused normatiivseks tegevuseks, mille abil saab olustikku reguleerida ka enda kasuks.
    Õigussuhte struktuuri elemendid:
    Avalikõiguses- subjektid , juriidiline kohustus, objekt
    Eraõiguses- subjektid, subjektiivne õigus, juriidiline kohustus, objekt
    Õigussuhte subjektid:
    Füüsilised isikud- kodanikud, kodakondsuseta isikud, välismaallased . Fõõsilised isikud võimad olla teovõimelised, ja kas osaliselt või täielikult teovõimelised.
    Juriidilised isikud- eraõiguslikud: äriühingud, eraorgansatsioonid, sihtasutused
    Avalikõiguslikud: riik, omavalitsus , poliitilised organisatsioonid , avalik- õiguslikud asutused,nt Eesti Pank.
    Õigussuhte subjekte iseloomustavad faktorid:
    Õigusvõime - on subjekti võime omada õigusi ja kanda kohustusi. Võime olla õiguse subjektiks peab olema garanteeritud riigi poolt ning tema põhiseaduses ja seadustes. Üksikisiku puhul tekib õigusvõime sünniga ja lõppeb surmaga. Jur isikul tekib moodustamisega- haldusaktiga või haldustoiminguga ja lõpeb samadel alustel.
    Teovõime - on isikuvõime oma tegudega omandada õigusi ja kanda kohustusi. Selle eelduseks on teadlik ja iseseisev tahe . Teovõime tekib seaduse alusel teatud east ja on kindlaks määratud konkreetse seadusega. Teovõime tähendab tsiviilõigusliku tehingu võimet ja deliktivõimet.
    Subjektiivne õigus on seaduste ja teiste õigusaktidega garanteeritud õigustus konkreetsele isikule selles, et ta võib realiseerida õigusnormis sätestatud käitumiseeskirja. Subj õigus ei ole käitumisakt ise vaid võimalus selleks.subj õiguse kandjaks saab olla õigussubjektne isik. Õigussubjektsus so õigus ja teovõime kokkulangevus. Füüsiliste isikute puhul sõltub õigussubjektsus east ja psüühilisest seisundist.
  • MÄÄRUSED
    Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Oleneb seaduseandjast keda, milles ning millises mahus ta volitab seadusega PS alusel määrusi andma. Siit tulenen volitus e delegatsiooni küsimus.
    Generaaldelegatsioon e üldvolitus ( kogu võiosapädevus alatiseks)
    Spetsiaaldelegatsioon- e erivolitus ( pädevus selleks juhuks)
    Määruseandmise õiguse variandid:
    Intra legem - määrused on sellised , millega eksekutiivorganid on volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua yhtegi normi, mis ei oleks subsummeeritav mõnele rakendava seaduse normile.
    Contra legem- määrused on sellised , mis ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad antud seaduse alusel reguleerida midagi teisiti, kui varem vaastu võetud seaduses sätestatud alused. Seega osundatud seadused võivad olla seaduseandja varasema tahte vastu, kuid peavad olema kooskõlas nüüdse tahtega.
    Praeter legem-määrused on sellised , mida antakse küsimuste laehendamiseks, mis ei ole seni reguleeritud ühegi seadusega.
    Riigikogu – seadus, otsus
    President – seadlus e. dekreet, otsus, käskkkiri
    Valitsus – määrus, korraldus
    Minister – määrus, käskkiri
    Peaminister - -, korraldus
    Riigisekretär - - , käskkiri
    Ministeeriumi kantsler - -, Käskkiri
    Ameti või inspektsiooni peadirketor - -, käskkiri, ettekirjutus , otsus
    Maavanem - -, korraldus
    Valla- ja linnavolikogu – määrus, otsus
    Valla- ja linnavalitsus – määrus, korraldus
    Vallavanem , linnapea - - käskkiri
  • ÕIGUSSUHTE OBJEKTID
    Õigussuhte üldobjekt on õigussubjektide õigusnormis sätestatud käitumine. Kui õigusnorm õigussuhtes realiseerum, ongi tagatud isiku õiguspärane ehk õigusnormis prognoositud käitumine. Kui subjekt käitub vastupidiselt õigusnormis kehtestatud käitumiseeskirjale, siis on tegemist õigusvastase käitumisega e õigusrikkumisega, mis toob kaasa juriidilesed järelmid selle likivdeerimiseks ning karistamiseks tagajärje eest või tekitatud kahju hüvitamiseks.
    Õigussuhte objektiks võivad olla- asjad, mittevaralised hüved , subjektide tegu või tegevusetus , tegevuse tulemus.
    Varalistes suhetes on objektiks esemed või õigused asjale; viljad , loomad, milledele kohaldatakse asjaõiguse sätteid.
    Mittevaralised hüved võivad olla nt autorsus e õigus intellektuaalse loomingu teosele .
    Kriminaalõiguses võib olla õigusliku kaitse objektiks inimese elu, tervis, samuti omand, aga ka moraalsed kategooriad, mida inimkond on väärtustanud, nt au ja väärikus.
  • EUROOPA ÜHENDUSE ÕIGUS
    Laiemas tähenduses: hõlmab Euroopaga seotud ja Euroopas asuvaid riikidevahelisis rahvusvahelisi organisatsioone, majanduslikud, poliitilised, julgeoleku, nt OECD , NATO
    Kitsamas: EL ja EÜ õigus, Euroopa kohtu väljakujunenud praktika, liikmesriikidevahelised suhted, EL kodanike õigused ja kohustused jm
    Kitsamalt EL õiguse allikad:
  • EL esmane õigus – kehtivad aluslepingud , ühinemislepingud, muud esmased õigusaktid, kohtulahendid
  • EL teisene õigus – määrused, direktiivid, otsused jm
  • Rahvusvahelised lepingud ja õigus
    Tavapäraselt jagatakse Euroopa õigus järgmiselt:
    • Esmane õigus - rahvusvahelised lepingud (asutamislepingud, ühinemislepingud)
    • Teisene õigus - institutsioonide vastuvõetud õigusaktid (määrused, direktiivid jne)
    • Vastuolu korral Euroopa õiguse ja liikmesriigi õiguse vahel kohaldatakse Euroopa õigust.

    • ELi õigus moodustab omaette õiguskorra, mis on eraldatud rahvusvahelisest korrast ja integreeritud liikmesriikide õigussüsteemi. Liidu õiguskord rajaneb sõltumatutel õigusallikatel. Kuna need allikad on olemuselt erinevad, tuli nende vahel sisse seada hierarhia . Selle tipus on esmane õigus, mille moodustavad aluslepingud ja õiguse üldpõhimõtted.Esmasele õigusele järgnevad liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud ja teisene õigus, mispõhineb aluslepingutel.

  • 26. EUROOPA LIIDU ÕIGUSE ALLIKAD JA HIERARHIA

    • Euroopa Liidu leping, Euroopa Liidu toimimise leping, Euroopa Liidu põhiõiguste harta,
    • rahvusvahelised lepingud,
    • liidu õiguse üldpõhimõtted,
    • teisese õiguse aktid .
    Aluslepingud ja üldpõhimõtted asuvad normide hierarhia tipus (esmane õigus); Lissabonilepingu jõustumise tulemusena on samaväärseks tunnistatud ka põhiõiguste harta. Liidusõlmitud rahvusvahelised lepingud on neile allutatud. Madalamal tasandil asub teisene õigus,mis kehtib üksnes siis, kui see järgib hierarhias temast kõrgemal olevaid norme.
    • SUBJEKTIIVNE ÕIGUS

    Subjektiivne õigus on seaduste ja teiste õigusaktidega garanteeritud õigustus konkreetsele isikule selles, et ta võib realiseerida õigusnormis sätestatud käitumiseeskirja. Subj õigus ei ole käitumisakt ise vaid võimalus selleks.subj õiguse kandjaks saab olla õigussubjektne isik. Õigussubjektsus so õigus ja teovõime kokkulangevus. Füüsiliste isikute puhul sõltub õigussubjektsus east ja psüühilisest seisundist. Subj õigus eeldab alati teise poole korrespondeeruva vastukohustuse olemasolu ja riiklikusunni kohaldamise võimalust subjektiivse õiguse realiseerimise tagamiseks.subj õigus seisneb eelkõige õigustatud subjekti teatava käitumise võimaluses, aga mitte käitumisaktis endas.
    • PLATONI RIIGI TEOORI

    • PLATONI TEOORIA: riik ja inimene on tekke seisukohalt põhimõtteliselt üheealised. Inimese kõrgeima ja lõpliku olemise vormiks on riik. Riigi ülesanded on igaühele sobiva tegevuse leidmine, mille aluseks on Platoni käsitlus inimese hinge struktuurist (mõistus, tahe, himud). Igaühele neist vastab ka ühiskonnas kindel tegevusvaldkond ja ideaalriigis vastab neile peegeldusena 3 seisust : mõistusele – juhtiv seisus e. tõeline aristokraatia; tahtele – ametnikud ja valvurid , keda iseloomustab ülim vaprus ; himule – kogu ülejäänud rahvas ehk talupojad, kaupmehed jm. Lisaks on riigi ülesandeks huvide ühendamine, tülide lahendamine – tagatakse seadusandlusega ja viiakse täide ametnike ja valvurite poolt. Ideaalriigi vormiks on ideaalne aristokraatia.

    Platoni arvates on täiesti kõlbmatud riigivormid :
    • Timokraatia – kodaniku õigused sõltuvuses varandusest ja seisusest;
    • Oligarhia – võimu- ja varanduslike õiguste abil on võimu haaranud väike ladvik;
    • Demokraatia – andetute ja samas ambitsioonikate ja võimuahnete hulkade valitsemine teiste üle;
    • Türannia – demokraatiast välja kasvanud, halvim kõigist, sest võimule pääsenud üksainus vähearukas, kuid kaval ja võimuahne isik.

    Platoni käsitlus riigist on staatiline – indiviidi tarve olla ühiskonnale ja ka riik on juba loomupäraselt ette antud.
  • ARISTOTELESE TEOORIA
    ARISTOTELESE TEOORIA: loetakse esimeseks Euroopa teadaolevaks riigi tekke teooriaks, mille kohaselt kujunes ühiskond riigiks järk-järgult – geneesist lähtuv teooria, mis on vastant Platoni staatilisele teooriale, et riik ja inimene on alati olemas olnud. Inimene kaldub ühiskondlikule eluviisile, mis realiseerub omakorda riigi näol. Riigis on 3 organisatsioonilist tasandit : 1. Perekond; 2. Asundused; 3. Asunduste liit ehk riik – riigipea on monarh .
    Riik kasvas välja perekonna baasil.
    Aristotelese arvates ei ole ühte kindlat ideaalset riigivormi, vaid igal rahval on oma kombed ja iseloom ja vastavalt sellele on neile üks või teine riigivorm sobilik. Riigi peaülesanne on vooruslikult täiusliku elu võimaldamine – mistahes riigivormi abil.
    Kuid ta jagab riigivormid õiglasteks:
    Monarhia – monarh vooruselt teistest üle,
    Aristokraatia – võim voorusliku vähemuse käes
    Vabariik – võimu juures vooruslike ja arukate kodanike enamus
    Ja mitteõiglasteks:
    Türannia – voorustetu üksikisiku piiramatu võim
    Oligarhia – võim majandusliku ladviku käes
    Demokraatia – väheväärtusliku, madala voorustetu klassi vägivallavalitsus.
  • RIIKIDE TEKKIMINE JA LÕPPEMINE
    Algne ehk originaalne tekkimine: tühja maa koloniseerimine – kaasajal pole see enam võimalik, sest pole mida koloniseerida. Ajaloost saab tuua Libeeria näide – Ameerikast viidi 19. Saj. Vabaks lastud orjad Aafrikasse tagasi, kus tekkis 1847.a. Libeeria.
    Teisene ehk derivatiivne tekkimine: riik tekib mõnele teisele riigile kuulunud territooriumile:
    • Eraldumine emariigist, kas rahulikul teel ( Norra rootsist 1905.a) või vägivaldsel teel (Hollandist Belgia 1831 .a, Türgist Kreeka 1830.a);
    • Emariigi lagunemine ehk dismembratio (Austria-Ungarist Austria);
    • Liitumine ehk diffusio – võib liituda unitaar - või liitriigiks ehk föderatsiooniks. Nt USA 1789, NSVL 1922.

    Riikide tekkimise kohta on enamlevinud lepingu, orgaaniline ja võimuteooria:
    • Lepingu – riik luuakse lepingu sõlmimisega. Inimesed loobuvad vabatahtlikult oma loomulikust vabadusest;
    • Orgaaniline – riik on inimese jaoks loomulik vajadus
    • Võimuteooria – tänu ühe inimgrupi võimule luuakse poliitiline ühendus

    FAKTILINE LÕPPEMINE:
    • Füüsiline hävimine
    • Alistamine ehk debellatio – teise riigi poolt alistamine sõjalise jõuga (Gruusia NSVL poolt 1921.a)
    • Jaotamine – nt Poola jaotamine 1795.a venemaa, Austria ja Preisimaa vahel
    • Lagunemine ehk dismembratio – Austria-Ungari

    JURIIDILINE LÕPPEMINE:
    • Vabatahtlik liitumine ehk diffusio – senine riik kaob täielikult ja tekib uus unitaarriik või siis kokkusulamine teiste riikidega ja tekib uus föderatsioon ;
    • Devolutsioon – unitaarriik muutub liitriigiks
    • Alistumine – sõltumatu riik kuulutab ennast lõppenuks ja inkorporeerub teise riiki, tunnustab teise riigi ülemvõimu;
    • Cessio – üks suveräänne riik annab cessio lepingu alusel teisele riigile õigused osale tema senisest maa-alast
    • Varjatud cessio – ost-müük (venemaa müüs Alaska USA-le); rent; pant; valitsemiseks saamine; tingimisi üleadmine.

    31. JURIIDILINE FAKT
    Õigusnormid seostavad õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise teatavate faktiliste asjaolude esinemisega. Need on juriidilised faktid, mis sisalduvad õigusnormi hüpoteesis . Juriidilise fakte, mis kogumis võetuna põhjustavad juriidilse tagajärje saabumise, nim jur koosseisuks. Jur fakti tähendus on seadusega antud nii inimeste õiguspärastele kui ka õigusvastastele tegudele.
    kui T, siis R
    T ongi elulised asjaolud , ehk juriidilised faktid. Juriidilised faktid sisalduvad õigusnormi hüpoteesis. Mitte kõik elulised asjaolud ei ole juriidilised faktid. Eluline asjaolu omandab juriidilise fakti tähenduse, kui õigusnormi looja on ta välja valinud paljude eluliste asjaolude seast ja kinnistanud üldistatud kujul õigusnormis.
    Jagunevad:
  • Sündmused – absoluutsed ja suhtelised. Absoluutsed – ei sõltu inimeste tahtest, nt maavärin . Suhteline – tekkepõhjus sõltub küll inimese tahtest, kuid kulgemisprotseess mitte, nt sünd, surmJuriidilised faktid, mille saabumine ei sõltu õiguse subjekti tahtest. Sündmus kui juriidiline fakt on ka inimse loomulik surm.
  • Teod – õiguspärased (toimingud, tehingud , haldusaktid) ja õigusvastased (süüteod – kuriteod ja väärteod ja delikt ). Sõltuvuses inimese teadvusest ja tahtest
    Liigitus õigusliku tagajärje iseloomu alusel, mille nende esinemine kaasa toob:
  • Õigusi ja kohustusi tekitavad – kutsuvad esile subjektiivsete õiguste ja juridiiliste kohustuste tekimise konkreetsel õisue subjektil
  • Õigusi ja kohustusi muutvad – need juriidilised faktid muudavad juba olemasolevaid subjetiivseid õigsui ja kohustusi, nt töölepingu muutmine
  • Õigusi ja kohustusi lõpetavad – õiguste ja kohustuste toime lõppemine, nt omandi hävimine
  • Lihtfaktid- nõutav vaid üks juriidiline fakt
  • Liitfaktid- nõutav kaks või enam juriidilist fakti, et tekiks muutus või lõpeks vastav õigus või kohustus.
    Üks ja seesama juriidiline fakt võib olla seotud mitme õigusliku tagajärje võimaliku saabumisega.
  • INIMENE ÜHISKOND RIKK SEOSTE TÜÜBID
    Riigikeskne ühiskonna mall-see on äärmuslik nähtus. Seda isel gradatsioon riik- ühiskond- inimene, kusjuures inimene on viimasel kohal. Domnieerivad riigi huvid ühiskonna üldiste huvide ja enamuse ühiskonna liikmete huvide ees. Sellisel juhul on piltlikult öeldud et inimene on surutud näoga riigi poole, inimene on riigi ees põlvili,nn politseiriik. Riigiorganite süsteemil on õigused ja inimestel valdavalt kohustused. Ei ole tagatud kaasajal tuntud inimõigused ja kodanike poliitilised , majanduslikud ja sotsiaal-kultuurilised õigused. Selliste suhete prioriteedi puhul valitseb kogu ühiskonnas surutus,, sallimatus, õldine umbusaldus .
    Inimesekeskne ühiskonna mall- inimene-ühiskond –riik. Inimene on siin esikohal. Isiksuse eneseteostus on vaba, riik ja ühiskond suhtuvad sellesse tolerantselt , inimene tegutseb oma võimete kohaselt mistahes sotsiaalses staatuses ja rollis ning saab sellest avatusest rahuldust. Tagatud on üldised inimõigused ja kodanike poliitilised , majanduslikud ning sotsiaal-kultuurilised õigused, isiksuse vaba eneseteostus. Piltlikult öeldes on siin riik näoga inimese poole, riik on inimese jaoks. Kõikide subjektide suhtes tomib legaalsuse ja egaalsuse põhimõte. Legaalsus tähendab seaduslikkust, egaalsus võrdõiguslikkust. Tuleb märkida et teisena esitatud malli ei tohi käsitleda vastandäärmusena, mille puhul nö riik on põlvili inimese ees ja ümmardab teda tingimusteta. Normaalne on kui nii inimsel kui ka riigil on teineteise ees võrdselt nii õigused kui ka kohustused.
  • RIIGI TEKKE TEOORIAD
    Riigi tekke patriarhaalsed teooriad
    Aluseks sai Aristotelese teooria. Tehakse vahet kodanike ja võõraste vahel. Kodaniku staatus andis palju eesõigusi. Võõraste ehk mittekodanike õigused määrasid kindlaks välismaalaste preetori poolt kehtestatud õigusnormid. Täisealised kodanikud võtsid osa riigiasjade otsustamisest ja kasutasid tsiviilõigusest tulenevaid õigusi. Neist aegadest kinnistub põhimõte, et kodanikel on ainsatena ka poliitilised õigused. Külalised alluvad kohalikele seadustele ja tavadele, austama kohalikku õigussüsteemi.
    Kodanike hulka ei kuulu naised, orjad, välismaalased, mehed alla 30 aasta ja relvakandmiseks kõlbmatud mehed.
    Riigi tekke teoloogilised teooriad
    Põhipostulaat : maapealne riik on taevariigi peegeldus .
    Eksisteeris nn kahe mõõga teooria: 1. Riigi põhifunktsioon on jumala tahte teostamine maa peal ehk inimeste juhtimine kooskõlas jumala seadustega – ilmalik funktsioon. 2. Kiriku põhifunktsioon on inimeste ettevalmistamine igaveseks eluks ning järelevalve riigi tegevuse üle – kanooniline funktsioon.
    Taevariigi valitseja on jumal, maapealses riigipea. Võimutäiuse saanud jumalalt.
    Teoloogilist teooriat ei tohi samastada teokraatlike teooriatega,sest viimased eitavad üldse ilmaliku võimu olemasolu.
    Riigi tekke ühiskondliku lepingu teooria
    Riik on tekkinud kodanike ühiskondliku leppe tulemisena. Riigipea sai seega oma võimu algselt rahvalt – rahvas kõrgeima võimu allikas!!!!. Selle teooria kaasaegsed pooldajad väidavad, et konstitutsioonid/põhiseadused ongi selliseks lepinguks. Seadusandja seadused peavad tuginema põhilistele loodusseadustele ehk loomuõigustele. Riik on inimese jaoks, mitte vastupidi.
    Riigi tekke psühholoogilised teooriad
    Riigi teket seletatakse inimpsüühika erilise omadusega – enamuse vajadusega alluda . Riik on eriline organisatsioon selleks, et väljapaistvad isiksused saaksid allumisvajaduses piinlevaid teisi isikuid valitseda .
    Riigi tekke vägivallateooriad
    Tugevama poolt nõrgema allutamine, milleks moodustati eraldi organisatsioon, et alistatut valitseda, et seal korda luua. Ühed ühiskonnad on alati teistest arenenumad, see loob eelduse nõrgemate alistamiseks.
  • ÕIGUSE REALISEERIMINE
    Õigusliku reguleerimise protsessis mitte ainult luuakse uut õigust ning muudetakse kehtivat, vaid ka realiseeritakse kehtivad õigusnormid, st viiakse ellu õigusnormi ettekirjutused õigussuhte subjektide tegevuse kaudu.
    Õigus realiseerub:
    Õiguse järgimine - so subjektid allutavad oma äitumise kohustavate või keelavate õigusnormide ettekirjutusele. Seejuures on kohustavate normide puhul nõutavm et subjekt sooritaks aktiivse teo, aga keelavate normide puhul- hoiduks teost.
    Õiguse kasutamine- st oma subjektiivsete õiguste realiseerimist, kus subjektid teostavad tegusid, mida lubavad õigusnormid sisaldavad.
    KAHE ESIMESE ÕIGUSE REALISEERIMISE VORMI SUBJEKTIKS VÕIVAD OLLA KÕIK ÕIGUSSUHTE SUBJEKTID.
    Õiguse kohaldamine- so kompetentse riigiorgani või ametniku tegevuse kaudu õigusnormi ettekirjutuse realiseerimine konkreetsel juhul. Kasutatakse siis kui subjekt ei saa oma õigusi realiseerida ilma kompetentse riigiorgani või ametniku vastava tegevuseta ( passi saamine) või kui tegu on õiguserikkumisega (õiguserikkuja karistamine).
  • RIIGI AJALOOLISED TÜÜBID
    Riigi ajalooline tüüp näitab, milline riigi vorm ja riigi valitsemise vorm vastab aegruumis millisele ühiskonna poliitilise organisatsiooni arengu astmele ning iseloomulele sellel vastavalt etapil. Riigi kuulumine mingisse tüüpi määrab selle riigi funktsioonide, poliitilise süsteemi ja vormide kõige üldisemad tunnused, sisu ja avaldamisvormid.
    Jagatakse:
  • Ühiskondlik-majandsuliku formatsiooni alusel ehk millises ühiskondlik-majanduslikus formatsioonis riik eksisteeris:
    • Orjanduslik
    • Feodaalne
    • Kodanlik
    • Sotsialistlik

  • Territooriumi ulatuse alusel aegruumis:

  • Riigi vormi alusel aegruumis:
    • Monarhia: a) absolutistlikud ehk piiramatud (orjanduslikud despootiad ja türanniad; feodaalsed), b) dualistlikud ehk piiratud (feodaalsed; kodanlikud, parlamentaarsed)
    • Vabariik: a) ajaloolised ( orjanduslikud: demokraatiad ja aristokraatiad; feodaalsed: linnvabariik); b) kaasaegsed (kodanlikud demokraatiad: parlamentaarsed, parlamendikesksed, puhta võimude lahususe alusel, presidentaalsed; sotsialistlikud: nõukogude süsteem ning nn rahvademokraatia)

  • Rahva osavõtu mahu riigivõimu teostamisel alusel:
    • Despootia – osavõtt 0
    • Dualistlik – ehk osavõtt valitud esindajate kaudu teatud ulatuses, nt konstitutsiooniline monarhia
    • Demokraatia – kõrgeima riigivõimu allikas ja kandja on rahvas, seadusandlikud organid otsevalimisega (vabariik, võib ka olla konstitutsioonile monarhia – monarh koos parlamendiga).

  • ÕIGUSE TÕLGENDAMINE
    Õigusaktide tõlgendamine on tegevus, millega selgitatakse välja õigusnormi tegelik sisu.
    Tõlgendamine tugineb:
  • Õiguse tõlgendamise üldtunnustatud kaanonitele ehk viisidele ja tõlgendusstandarditele;
  • Tõlgendustulemuste põhjendamisel kasutatakse üldtunnustatud tõlgendusargumente.
    Kaasaegse tõlgendamisteooria rajaja Friedrich Carl v. Savigny:
  • Grammatiline – seadusandja mõtlemine meie mõtlemisega. Sõnade tähendus võib aja jooksul muutuda, sest õigusnormi looja lähtub keeletarvitamisel oma aja nõuetest. Mõisted võivad olla killunenud. Grammatiline hõlmab sõnade ja terminite tähenduse uurimist ja lauseehituse uurimist. Erialaterminid ja legaaldefinitsioonid!
  • Loogiline – loogilised seosed üksikute osade vahel. Kasutatakse loogikavõtteid. Eesmärgiks normi mõistliku eesmärgi väljaselgitamine . Õigusnorme on võimalik loogiliselt seletada, kuna nad põhinevad süllogismidel
  • Ajalooline – seaduse väljaandmise ajal kehtinud olukord, millise eesmärgiga norm loodi. Millised olid sel ajal kehtinud tingimused, olukord
  • Süstemaatiline – kõik instituudid suureks tervikuks. Selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või süsteemiga. Võtab arvesse ka teisi normatiivakte
    ÕE tõlgendussüsteem:
  • Grammatiline – kõigepealt uurida normi teksti, võttes appi grammatikareeglid , nt sõnade tähendused ja lauseehituse, legaaldefinitsioonid. Filoloogiline ehk keeleteaduslik, seletab akti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ja lauseehituse. Oluline on juriidiliste terminite tundmine
  • Süstemaatilis-loogiline – õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemine, sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga, näiteks täielikud ja mittetäielikud normid. Normi koha leidmine õiguse süsteemis, valdkonnas, harus. Edasi normide loogilised ja funktsionaalsed seosed. Kasutatakse loogikavõtteid – loogiline analüüs.
  • Ajalooline – ehk subjektiiv - teleoloogiline tõlgendamine, mida normilooja öelda tahtis. Normatiivakti loomise ajalugu vaadeldakse koos muude ajalooliste seikadega. Elutingimuste muutumisel muutub ka mõnede normide sisu. Ajalooline tõlgendamine selgitab välja akti väljaandmise ajal olnud tingimused, olukorrad ja põhjused, mis tingisisd selle akti väljaandmise.
    Uuritakse :
    • Miks võeti vastu
    • Vastu võtnud subjekti ajaloolist iseloomu
    • Millistes ajaloolistes tingimustes see vastu võeti
    • Millised normitehnilised reeglid kehtisid, kuidas on muutunud tähendused

  • Objektiiv -teleoloogiline – milline on normi mõte, millist eesmärki see teenib praeguses korras, tuleneb õiguse eesmärkidest. Õigluse idee!
    Subjektiiv-teleoloogiline – milline norm välja kukkus, milline oli seaduseandja tahe.
    Objektiiv-teleoloogiline – milline olema peaks, tõlgendatava õigusnormi ja kehtiva õiguse suhe üldist tunnustust leidnud väärtushinnangutesse.
    Tõlgendamine ulatuse järgi:
  • Adekvaatne
  • Kitsendav
  • Laiendav
    Tõlgendamine juriidilise tähenduse järgi:
  • Ametlik – normatiivne ja kohtulik
  • Mitteametlik – nt õigusteadlaste kommentaarid kohtuotsustele
    Tõlgendusargumendid – tõlgendustulemuste põhjendamisel:
    Aarnio:
  • Semantilised argumendid – terminite tähendust puudutavad argumendid
  • Grammatilise
  • Loogilised – mõistete sisu puudutavad määratlused
  • Juriidilised
    • Seadus laias tähenduses – iga norm on suhtes teiste normidega, seega peab ka tõlgendus võtma arvesse normide süsteemiehitust
    • Süstematiseerimine
    • Maa tavad – tava tekib käitumisviisis pikaajalisemast rakendamisest. Tava ei saa muuta seadust. Maa atava saab olla kohustuslik õigusallikas vaid siis, kui vastavat seadusesätet ei ole. Teiselt poolt võib maa tava anda mingile seadusesättele selle tõlgendamisel sisu.
    • Seaduseandja eesmärk – seaduse taga oletatakse subjekti, kellel on teatud taotlused ja tahe.kui seaduse enda tekst on ebamäärane, tuleb kindlaks teha, mida seaduseandja sellega öelda tahtis
    • Kohtuotsused – kõikide astmete kohtute otsused. Kohtuotsus toob esile selle õigusnormi põhimõtte, mida juhtumis rakendatud on.
    • Võrdleva õiguse argumendid – eeldab, et võõras riigis on ühine seadusandlus ja samalaadne tõlgendamistraditsioon. Välismaa lahenditel võib olla vihje väärtus.
    • Õigusajaloo argumendid
    • Õigusteaduse argumendid – õigusteadus koosneb paljudest vaadetest, milledele tõlgendamisel ka tuginetakse

  • Teleoloogilised argumendid – pööratakse tähelepanu tõlgendamise eesmärkidele ja tagajärgedele, mis tõlgendamisvõimaluse valikust võivad tekkida.
  • Väärtused ja hinnanagud – moraalsed seisukohad
  • Analoogia- ja e contrario argumendid – samaseid juhtumeid peaks püüdma käsitleda samal viisil
    On veel ka teisi süsteem, nt R. Alexy oma.
    Tõlgendusstandardid:
    Standardite aluseks on üldised põhimõtted, kuid kuidas teada tähtsuse järjekorda . Praktikas on esimene grammatiline.
  • Õigusallikate prioriteetsust määravad põhimõtted - prioriteetsusstandardid
  • Õigusallikate kasutamise standardid ehk tõelised tõlgendamispõhimõtted – prima facie kohustuslikkus
  • Lünkade ja kollisoonide ületamise reeglid
    Õigusnormi tõlgendamisel kolm tuntud lähtealust:
  • Normilooja kavatsus
  • Normiformulatsiooni tähendus ja ettekirjutuse otstarve ehk mida ütleb tekst
  • Lugeja arusaam
    Tõelised tõlgendamise põhimõtted:
  • Grammatilise tõlgendamise põhimõtted
  • Kitsendav tõlgendamine – tähendusala piiramine
  • Argumentum et fortiori – suuremalt väiksemale, väiksemalt suuremale
  • Analoogiaotsustus – tuntud juhtumi kohta käivat otsustust võib üldistada
  • Laiendav tõlgendus – seaduseteksti tähenduse leidmine selle loomulikust tähendussisust väljaspool
  • RIIGIVORMID
    Riigivormid näitavad , kuidas on organiseeritud riigivõim, millistel põhimõtetel rajaneb riigi territooriumi jaotus ja milliste vahendite ning meetodiet abil riigivõimu teostatakse e realiseeritakse ( poliitiline reziim) – see on ühelt poolt riigi vormi sisuline aspekt.
    Lisaks on riigi vormid jaotatud tsentraliseerimise alusel:
  • Demokraatlikult tsentraliseeritud riik – valitavad kõrgema riigivõimu organid moodustavad teisi täidesaatva riigivõimu organeid. Moodustamise viisid on – valimine, nimetamine, määramine, kinnitamine;
  • Bürokraatlikult tsentraliseeritud riik – valitavad organid puuduvad või formaalsed , toimub üksnes nimetamine.
    Riigi valitsemise vormid ehk riigivõim
    Näitavad riigivõimu kõrgemate organite moodustamise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning suhet teiste riigi primaarsete ja sekundaarsete elementidega või teiste organisatsioonide ja kodanikega.
    Sõltuvalt riigi tüübist on valitsemise vormidel olulised iseärasused:
  • Monarhiale iseloomulik:
    A: - võimu allikas jumalikku päritolu või monarh kui riikluse idee kehastus;
    • Riigipea absoluutne võimutäius – seadusandlik, täidesaatve, kohtuvõim monarhil;
    • Riigipea võimupädevus on päritav.
    B: - võimu jagatakse suursenjööridega;
    • Võimu jagatakse seisulike esinduskogudega;
    • Võimu jagatakse parlamendiga
    C: monarh ei jaga kellegagi võimu – absolutismi õitseng nt Louis XIV ajastu
  • Iseloomulik vabariigile, kuid ka konstitutsioonilisele monarhiale:
    • Võimuallikaks rahavs, kes teostab teatud juhtudel võimu otse, reeglina aga esindusdemokraatia kaudu;
    • Riigipea valitakse kas otse rahva polt või valijameeste kaudu;
    • Võimud on lahutatud
    • Parlament ja riigipea valitakse kindlaks tähtajaks, toimuda võib rotatsioon
    • Lahutatud võimudel üksteise osas poliitilise kontrolli ja tasakaalustamise võimalus ( nt parlament võib avaldada valitsusele umbusaldust, riigipel on kas absoluutse või suspensiivse veto õigus paralamendis vastu võetud seaduastele, riigipea võib teatud juhtudel parlamendi laiali saata, seaduse vastavuse põhiseadusele võib vaidlustada phiseaduslikkuse järelevalve kohus....)

    Riigi valitsemise vormide osas on levinud liigitus seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu organite omavahelise suhte alusel (iseloomulik vabariigile ja kodanlikule demokraatiale):
  • Parlamentaarne süsteem: valitsusel parlamendi poliitiline usaldus, pädevus valitsusel ja paralmendil iseseisev ja erinev, piiritletav. Seda süsteemi kasutab ka Eesti;
  • Parlamendikeskne süsteem: parlament otsustab sisulised riigielu küsimused, juhib ise riiki, valitsuse liikmeid nimetab ja vabastab parlamendi juhatus. Valitsus vaid parlamendi täidesaatva komisjoni rollis. Šveits
  • Võimude lahususe süsteem: selge seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu absoluutne eraldatus, vastastikkune tasakaalustatus .
    Prof Kliimanni liigitus, mille aluseks riigivõimu ja alamate omavaheline suhe:
  • Politseiriik – alamaid kohustati, riik oli õigustatud, nt absolutislik monarhia;
  • Konstitutsiooniline riik – mõlemal poolel nii õigused kui kohustused;
  • Moodne demokraatia – mõlemal poolel nii õigused kui kohustused, kuid tunnustatakse vaid neid õigusakte, mis on sisu osas kooskõlas positiivse õiguse normidega;
  • Õigusriik – põhiprintsiibid õigus, õiglus ja vabadus ja kõiges legaalsuse ja egaalsuse printsiiibi rakendamine.
    Õigusriik - see on üks põhiseaduse põhiprintsiipidest. Õigusele rajatud riigi ehk õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Termin „õigusriik” pärineb saksakeelsest mõistest Rechtsstaat, mis võeti kasutusele 19. sajandi algul.
    Õigusriigi mõiste on nagu enamik riigikorralduse põhimõisteid mitmetähenduslik. Vahet tuleb teha formaalse ja materiaalse õigusriigi vahel. Õigusriigi formaalne mõiste jaguneb omakorda kaheks. Õigusriik formaalses kitsamas tähenduses on seadusriik , st riik, milles on seadused, mida järgitakse. Õigusriik formaalses laiemas tähenduses on riigikorraldus, kus lisaks seadustele, mida järgitakse, on olemas ka põhiõigused , võimude lahusus , sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus.
    Õigusriik materiaalses tähenduses eeldab poliitilis-maailmavaatelist väärtushinnangut. Materiaalse õigusriigi mõiste raames võib omakorda vahet teha kodanlik-liberaalsel ja sotsiaalsel õigusriigil. Kodanlik-liberaalne õigusriik on riik, kus olulisteks väärtusteks on põhiõigused, võimude lahusus, sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus. Sotsiaalne õigusriik on riik, mille esmane eesmärk on jalule seada sotsiaalne õiglus.
    Ehk siis õigusriiki iseloomustavad formaalsed ja materiaalsed tunnused.
    Formaalsed:
    • Võimude eristamine ja nende lahusus;
    • Formaalse seaduse mõiste;
    • Seadustest kinnipidamine;
    • Täidesaatva võimi seaduslikkus ;
    • Õiguslik kaitse sõltumatute kohtuute poolt;
    • Põhiõiguste ja vabaduste garanteerimine

    Materiaalsed:
    • Käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust ;
    • Ülipositiivse õiguse tunnustamine;
    • Seadusandja seotus konstitutsiooniga.
    PS õigusriik on riigikorraldus, kus lisaks seadustele, mida järgitakse, on olemas ka põhiõigused, võimude lahusus, sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus. See on nii formaalne õigusriik laiemas tähenduses kui ka kodanlik-liberaalne õigusriik. Seaduste järgimine täitevvõimu poolt on PS õigusriigi paratamatu, kuid mitte piisav eeltingimus. Sotsiaalriik aga on PS iseseisev aluspõhimõte.
    Õigusriik kui aluspõhimõte on keeruka struktuuriga. Selle oluliseks sisuks on:
    1) riigivõimu piiramine individuaalse vabadusega ja sellest tulenev proportsionaalsuse põhimõte,
    2) võimude lahusus,
    3) õiguskindlus,
    4) halduse seaduslikkus ning
    5) sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse
    6) kirjutaud põhiseaduse olemasolu
    Õigusriigis ei tohi riigivõim käituda eraisikuga oma suva järgi, vaid võimu teostamine on piiratud individuaalsete põhiseaduslike õigustega. Eraisikul on PS-ga tagatud prima facie piiramatu vabaduse sfäär.
    Õigusriigi idee väljendub juba õigusjumalanna sümboolikas – ühes käes kaalud, teises mõõk ja silmside – mis tähendab, et kaitstav õiguskord on võrdselt kehtiv ja kohustuslik kõigi suhtes. Ei kehasta mitte ainult õiglsae kohtupidamise ideed, vaid õigusriikluse ideed tervikuna.
  • GRAMMATILINE JA SÜSTEMAATILIS-LOOGILINE TÕLGENDAMINE
    Normatiivaktide grammatiline tõlgendamine selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt , määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Ühel sõnal võib sageli olla mitu tähendust, mis teksti mõistmist raskendavad. Appi tuleb võtta mitte ainult vastava keele seletavad sõnaraamatud, vaid ka eri teadusharude sõnastikud, võõrsõnade ja isegi võõrkeelte sõnaraamatud, entsüklopeediad. Veel keerulisem on lausete grammatiline analüüs- süntaksi probleemid.
    Gr tõlgendamine hõlmab:
    Leksikaalse tõlgendamise- see haru uurib üksikute sõnade või mõnest sõnast koosnevate fraaside tähendust. Puhtgrammatilise kitsamas tähenduses- see haru uurib sõnade ning fraaside vahelisi süntaktilisi seoseid.
    Individuaalsete käskude ja keeldude puhul tuleb arvestada.et sageli selliseid käske kirjalikult ei vormistata. Mõnikord ei avaldata neid isegi sõnalisel kujul, nad tehakse teatavaks märkide ja liigutustega. ( nt sõjaväes , autotranspordis)
    Suure tähtsusega on tõlgendamisel juriidiliste terminite tundmine. Väga sageli kasutatakse juriidilises kirjanduses ja normatiivaktides termineid, mis esinevad ka muude elualade nähtuste tähistamisel, kuid teataval määral erinevas tähenduses. Nt sõnal kuritegu on tavalises keelepruugis palju laiem tähendus kui kriminaalkoodeksis. Termin üleastumine ei tähenda juriidilises kirjanduses ja kriminaalkoodeksis mitte mingist esemest või takistuses yle astumistm vaid õigusnormi rikkumist, mida ei loeta kuriteoks. Seega tuleb piiritleda keele üldmõisted ja juriidilised erimõisted.
    Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine- tähendab õigustloovate aktide tekstidevaheliste seoste nägemist . Sageli selgub sõna mõte alles sseoses teksti muu osaga. SL tõlgendamise abil selgb üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega. SL tõlgendamine on normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas, õigusharus. Edasi tuvastatakse normide loogilised ja funktsionaalsed seosed.tegemist on mõttelise protsessiga, mille käigus tõlgendaja kasutab normi teksti interpreteerimisel loogikavõtteid.
    39.RIIGI SÜSTEEMI MÕISTE STRUKTUUR, ÜLEVAATLIK ISELOOMUSTUS
    Avalik võim on riigi õigus ja võime teostada moodustatud riigiorganite abil seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Avalik võim baseerub riigi autoriteedil ja riiklikul sunnil ehk ultima ratio printsiibil.
    Avaliku võimu organisatsiooniks on riigi süsteem. Riigi süsteemi moodustavad riigiaparaat ehk primaarsed elemendid ja teised organisatsioonid, s.t. sekundaarsed elemendid.
    Riigiaparaat ehk primaarsed elemendid:
    • seadusandlik võim – parlament
    • täidesaatev võim – valitsus ja temale alluvad regionaalsed ja lokaalsed haldusasutused, föderatsioonis ka veel vastavad osariikide või liidumaade keskvalitsused
    • kohtud -
    • riigipea – valdavalt täidesaatva võimu organ

    Sekundaarsed elemendid:
    • I rühm – kohalikud omavalitsused , riigikaitselised organisatsioonid, kultuurautonoomia org., kutsealade omavalitsused, kiriku omavalitsused;
    • II rühm – poliitilised organisatsioonid;
    • III rühm – muud tulunduslikud ja mittetulunduslikud organisatsioonid.

    !!! Rahvast käsitletakse õigusteoorias kui sui generis organina – väga spetsiifilises ja kindlas tähenduses ning üksnes teatud juhtudel – nimelt riigivõimu kõrgeima kandjana avalikõigusliku subjekti tähenduses.
    Riigi süsteemi primaarsed ja sekundaarsed elemendid ja nende staatus on kirjas põhiseaduslikes aktides ja teistes õigusnormides – riigi kehtivas õiguses. Staatuse sätestamisel reguleeritakse nende juriidiline laad , pädevus ja struktuur.
    Juriidiline laad: riigi süsteemi elemendi suhet rahvaga, kuhu see element paigutub riigi süsteemis, elementide omavahelisis suhteid ja seoseid ning teostatava võimu mahtu ja iseloomu.
    Pädevus: ülesanded, õigused, kohustused, vastutus
    Funktioon: põhiülesanne, milleks teda on vaja, mis eesmärgil ta tegutseb
    Struktuur: kuidas ja millise põhimõtte kohaselt on üles ehitatud
    Korporatiivne organisatsioon: kindla süsteemse sisekorraldusega ja ideoloogiaga organisatsioon kindal eesmärgi teostamiseks. Põhitunnused: kindel liikmeskond, oma põhikiri , oma autonoomsed juhtimisstruktuurid, oma kassa . Riiki ja kohalikke omavalitsusi on ka nimetatud korporatiivseteks? Erinevus suveräänsuse pinnal: kõik korporatsioonid alluvad riigi jurisdiktsioonile.
  • AJALOOLINE TÕLGENDAMINE
    Ajalooline tõlgendamne selgitab välja normatiivakti välaandmise ajal olnud tingumused, olukorrad ja põhjused, mis tingisid normatiivakti väljaandmise.
    Normatiivakti loomise ajalugu vaadeldakse koos muude ajalooliste seikadega, eriti tuleb arvesse võtta seda, et elutingimuste muutumisel muutub kamünede terminite sisu.
    Ajaloolise tõlgendamise raames uuritakse:
    miks see õigusakt või –norm vastu võeti, selle õigusakti või –normi vastu võtnud subjekti iseloomu, millistes ajaloolistes tingimustes vastu võeti, millised normitehnilised reeglid kehtisid uuritava õigusakti või –normi vastuvõtmisel ja kõigi järgnevate muutmiste või tühistamise ajal, ning kuidas ja millele tuginedes seejuures uuritav õigusakt või –norm konstrueeriti, tema iseloomulikud normitehnilised tunnused, kas uuritava väljaandmise ajal ei olnud nt mõne üksik või fraseoloogilise termini tähendus selle tänaäevasest tähendusest erinev, kuidas on konkreetselt muutunud ajas üldtähendused ning juriidilised eritähendused. Milline on uuritava normi sisu enne ja pärast teda kehtinud teiste seonduvate õigusaktide või normidega. Milline on uuritava normi sise sättes ja mõttes omas ajas. Kas ning kuidas muutusid ühiskonnas faktilised õigusuhted ja kas uuritav õigusakt pysis neil kannul.
    Kontonentaalses õigussysteemis on eriti pärast Teist maailmasõda kinnistunud seisukoht, et ajaloolist tõlgendust rakendatakse eeskätt õigusakti preambula mahus või selle puudumisel õigusakti sisu ja eesmärki seletavate normide mahus, kui niisugused normid on sätestatud.
    41.TELEOLOOLINE TÕLGENDAMINE
    Õigustloovates aktides sisalduvad poliitilised otsustused. Selle tõlgendusvõtte abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi alusel. Õigusakti objekt ja eesmärk kajastuvad eelkõige tema preambulas ka nn printsiipides. Teoloogiline tõlgendamine mõistab mitte niivõrd seda mida õigusakti vastuvõtmise või andmise ajal mõeldi, vaid õigusakti või selle sätte momendil esinevat tähendust ja eesmärki. Praktikas tähendab see, et eitohi vastu võtta või rakendada õigusakte, mismeie PS kohaselt on õlalmainitud põhimõtteid või printsiipe eiravad.
  • RAHVA VAHETU OSAVÕTT VÕIMU TEOSTAMISEST
    Rahvas on kõrgeima riigivõimu allikas. Sellest tuleneb , et ka kõrgeim riigiorgan on demokraatlikes riikides rahvas, kes organina teatud juhtudes teostab vahetult riigivõimu:
    Kogu riigi ulatuses:
    • Rahvahääletusega-
    • Rahvaaruteluga
    • Riigipea ja või esindusorgani valimisega
    Lokaalse haldusjaotuse üksuses:
    • Kohaliku referendumiga
    • Kohaliku algatusega
    • Kohaliku rahvaaruteluga
    • Omavalitsusüksuse esinduskogu ja/või kohaliku täitevstruktuuri valimisega

  • SEADUSANDLIK RIIGIVÕIM , JURIIDILINE LAAD
    Seadusandlikud riigivõimu organid e esindusorganid on reeglina parlamendid. Ajalooliselt olid parlamendid monarhismi perioodi justiitsorganid. Parlamendid olid nii unitaar kui ja föderatiivsetes riikides, kusjuures ka föderatsiooni subjektidel on oma parlamendid.
    JURIIDILINE LAAD- parlament on kaasajal põhimõtteliselt rahva otseseks usalduusosaliseks, parlamendile kuulub juhtiv osa võimude lahussuse ja tasakaalustatuse alusel korraldatud riigiorganite süsteemis ning teda isel kolm põhiprintsiipi: diskontinuiteet, indemniteet ja immuniteet.
  • Diskontinuiteet – antud koosseisu volituste lõppedes jäävad lõplikult otsustama küsimused lõpetamata, järgmin ekoosseis ei ole seotud eelneva arvamusega.
  • Indemniteet – parlamendisaadikuid ei tohi võtta vastustusele parlamendis esitatud mõtteavalduste või vastava hääletamise eest.
  • Immuniteet – parlamendi eriloata ei tohi ühtegi pralamendisaadikut võtta kriminaalvastutusele.
    Juriidilise laadi tunnused:
  • Deputaadid ei ole tema liikmed mitte oma õigusega, vaid neid valinud rahva esindajatena. Nad on esindusmandaadiga;
  • Parlament on avalik-õiguslik kolleegium , mitte korporatsioon – raha, mida ta kasutab on riigi raha ja tuleb riigieelarvest;
  • Parlament kuulub avaliku õiguse valdkonda, sest ta on rahva valimisvolituste alusel esmane, tuletatud kõrgem võim riigis;
  • Parlament on alaline legaalsel alusel valitav institutsioon;
  • Parlament teostab rahva üldvolituste alusel seadusandlikku riigivõimu põhiseaduse alusel ja kooskõlas põhiseadusega ja teiste seadustega;
  • Parlament ei ole isntutsioon sui generis, s.t. ainuke ja absoluutne enda äranägemise järgi tegutsev organ, selleks on rahvas, kuid tedagi piirab põhiseadus;
  • Parlamendi liikmed tegutsevad vabamandaadi, mitte imeratiivse mandaadi alusel.
    Vabamandaat – üldvolitus, pole seotud kindla valijaskonnaga ega ülesandega
    Imeratiivne mandaat – volitatu absoluutselt seotud oma valijaga nende poolt määratud volituste ja õlesannete läbi.
    Funktsioonid:
    Põhifunktsioon on seaduste andmine konstitutsiooni alusel, selle raames:
  • Parlamendi enda konstrueerimine, enda korraldamine;
  • Riigi poliitilise süsteemi kujundamine – riigiorganite komplekteerimine;
  • Riigivalitsemise vormi kujundamine;
  • Riikliku korralduse kujundamine;
  • Riigi õiguskorra kujundamine
  • Riigieelarve kinnitamine
  • Kontrollifunktsioon
    Pädevus:
    Parlamendi pädevus sätestatakse konstititsioonis või konstitustioonilistes aktides.
    Pädevus sõltub sellest, kas tegemist on parlamentaarse, parlamendikeskse või võimude lahususe nö puhta süsteemiga.
    Parlamendi pädevusse kuulub veel:
  • Valitsuse ametisse nimetamine ja ametist vabastamine
  • Valitsuse tegevuse kontrollimine ja valvamine, poliitiline kotroll kogu täidesaatva riigivõimu üle;
  • Seaduste vastuvõtmine
  • Välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine;
  • Kui põhiseaduses ette nähtud, siis ka riigipea valimine või nimetamine
  • Õigus põhimõtteliselt aru pärida või teavet nõuda mistahes teiselt riigiorganilt v.a. kohtult;
  • Kõrgema kohtu valimine või nimetamine
  • Sõja või rahu lõplil kinnitamine
  • Üldpoliitika suundadae kujundamine
    Struktuur:
    Parlamendid on kas ühe- või kahekojalised. Kahekojalise tavaliselt föderatsioonides, kuid võivad ka unitaarriikides olla.
    Föderaalparalmendi üks koda valitakse reeglina otse rahva poolt ja teine mingil proportsionaalse esindatuse põhimõttel.
    Koosseisu volituste kestus keskmiselt 4 aastat. Valimissüsteem üldiselt proportsionaalne. Valimised korralised või erakorralised. Parlament võidakse riigipea poolt teatud tingimustel laiali saata või astub koosseis ise tagasi. Kojad võidakse valida kas otse või valijameeste kaudu. Töövorm on töiskogu istungjärk ja struktuuriüksuste istungid.
    Parlamendil ja kodadel on juhatajad ja/või juhised. Parlamndis võivad olla parlamendifraktsioonid ja komisjoni/komiteed.
    43. RIIGIPEA
    Juriidiline laad:
    Juriidiline laad sõltub sellest, kas riigivalitsemise vormid põhinevad monarhial või demokraatlikul vabariiklusel. Ühel juhul on tegu päritava võimuga ja teisel juhul valitava.
    Riigipea valitakse kas otse või valijameeste poolt või parlamendi poolt (kas alamkoja või mõlema koja poolt kui kahekojlaine parlament).
    Iseloomulik:
  • Riigi esindusfuktsioon
  • Juriidiline eristaatus ehk immuniteet
  • Positisoon sõltub sellest, kas tegemist parlamentaarse või võimude lahususe või neid ühitava süsteemiga. Kui president on ka valitsuse juht, on pädevus lai ja positsioon tugev.
    Kui riigipea ei ole valitsuse juht, on ta kõrgeim täidesaatva võimu tasand. Valitsuse juhina ühendab ta nii kollegiaalse kui ka ainuisikulise täidesaatva riigivõimu (USA).
    Funktisoon:
    Riigipea on riigi kõrgeim ametiisik, kelle funktsiooniks on esindada riiki ja realiseerida täitevvõimu (juhtida riiki) oma pädevuse piires.
    Kui riigipea on monarh, siis jagab ta dualistlikus süsteemis võimu parlamendiga. Funktsioonide osas pole palju erinevusi vabariigi riigipeaga , kuid üks on päritav ja teine valitav.
    Pädevus:
  • Teostada piiratud ja spetsiifilist legislatiivfunktsiooni – anda dekreetseadusi;
  • Esitada valitsuse juht ja liikmed, samuti mõnedel juhtudel kõrgeima kohtu juht parlamendile kinnitamiseks;
  • Juhtida riiki erakorralises ja sõjaseisukorras;
  • Esindada riiki rahvusvaheliselt
  • Sülmida ja parafeerida rahvusvahelisis lepinguid ex officio;
  • Teostada teatud spetsiifilisi haldustoiminguid;
  • Anda armu süüdimõistetuile;
  • Juhtida riigikaitset
  • Kuulutada välja seadusi, kasutades absoluutse ja suspensiivse veto õigust;
  • Teatud tingimustel õigus saata parlament laiali ja kuulutada välja selle ennetähtaegsed valimised.
    Absoluutne veto – Absoluutse vetoõiguse puhul võetakse küsimus millele veto pandud päevakorrast lõplikult maha.
    Suspensiivne veto - Suspensiivne vetoõigus on edasilükkav vetoõigus. Näiteks Eesti presidendi õigus keelduda seadus välja kuulutamast ning saata see Riigikogule uueks arutamiseks või pöörduda Riigikohtu poole.
    Riigipea volitused on erinevates riikides 4-7 aastat. Monarh on võimul kogu elu. Presidendiks võib üks ja sama isik olla ainult teatud arv kordi või see pole piiratud, nt Prantsusmaa. Valitakse otse või vahendatult.
    Riigipead teenindab reeglina oma kantselei .
  • TÄIDESAATEV RIIGIVÕIM
    Juriidiline laad:
    Täidesaatve riigivõim ei allu reeglina ei parlamendile ega riigipeale (v.a. parlamendikeskses süsteemis), kuid tal peab olema parlamendi poltiiline usaldus. Erand on presidentaalne süsteem, kus tugev riigipea on teatud juhtudel kogu täidesaatva süsteemi otsene juht.
    Valitsuse võimu allikas on sekundaarne – ta on teisese võimu kandja rahva suhtes.
    Täidesaataval riigivõimul on põhiseaduse alusel oma eripädevus, millisesse parlament ega teised organid ei ole õigustatud sekkuma ega seda kitsendama.
    Valitsuse liigitus koossseisu alusel:
  • Ametnike valitsus – koosneb keskametkondade juhtidest, parlamendi poolt nimetatud. Šveits;
  • Spetsialistide valitsus – erispetsialistid, kelle nimetab parlament;
  • Parlamentaarne valitsus ehk poliitiline valitsus – koosneb profesionaalstetest poliitikutest parlamendi koalisatsioonierakondadest;
  • Presidentaalne valitsus – võim riigipeal, valitsuse liikmed tema haldustehnilised abilised .
    Impeachment-menetlus – tagandamismenetlus presidendi suhtes USAs
    Funktsioonid:
    Põhiülesanne on parlamendi ja/või riigipea antud seaduste alusel või täitmiseks riigi sise- ja välisfunktsiooni kõigi valdkondade elluviimine praktikas, selle alusel sise- ja välispoliitika realiseerimine ja ka õigusloome.
    Valitsus viib ellu avalikõiguslikku haldust. Valitsus teostab avaliku halduse raames nii territoriaalset üldhaldust kui ka valdkonna ehk valitsemisala haldust kogu riigi territooriumil – see on tema üldfunktsioon.
    Avalik-õiguslik haldus:
    • riigi sise- ja välisjulgeoleku tagamine
    • riigi lepinguliste kohustuste täitmine;
    • avaliku sektori majandamine;
    • avalike teenuste kindlustamine

    Avalikud teenused: ühiskonnale avaliku sektori toodetud/loodud materiaalsed ja vaimsed väärtused.
    Lisaks on valitsuse funktsiooniks seaduseelnõude ettevalmistamine parlamendile ning nende algatamine parlamndis.
    Pädevus:
    Täidesaatva riigivõimu organite pädevus sõltub sellest, kas tegemist on parlamentaarse, parlamendikeskse või võimude lahususe süsteemiga. Pädevuses on traditsiooniliselt näiteks:
  • valmistada ette ja esitada seaduseelnõusid parlamendile
  • seaduse alusel konstrueerida tsentraliseeritud haldussüteem nii keskvõimu kui ka kohahalduse tasandil;
  • korraldada kogu täidesaatva võimu organite tegevust;
  • riigieelarve projekti koostamine;
  • riigieelarve raha ja riigivarade käsutamine ja kasutamine;
  • üldise riigimajanduse ehk avaliku halduse korraldamine;
  • riigikaitse ja riigikaitsetööstuse korraldamine;
  • välissushtlus, väliskaubanduse korraldamine;
  • koostöö riigipangaga;
  • vaba ettevõtluse ja kohlaike omavalitsuste saneerimine
    Struktuur:
    Valitsus on alaline kollegiaalne organ, mille koosseisu kuuluvad ministrid , võivad kuuluda veel portfellita ministrid, abi- või aseinistrid.
    Valitsust teenindab oma kantselei. Eestis riigikantselei .
    Valitsusjuhi (peaminister, USAs president) positsioon erinev.
    Töövormiks istung, mis on reeglina kinnine. Töökorraldus riigiti erinev. Otsused sünnivad kas:
  • enamuspõhimõttel
  • konsensus- ehk üksmeelepõhimõttel – saavutatakse kompromiss
    Istungid võivad olla kas formaalsed või reaalsed või ka mitteformaalsed . Formaalseid juhib riigipea, teisij uhatab valitsuse juht.
    Ministritele alluvad ministeeriumid – keskhaldusaparaadi osa – ministeeriumikeskne keskorganite süsteem. Võib olla ka ametkondadekeskne – nt Rootsi. USAs on ka nn mänedzeri-tüüpi juhtimismall populaarne.
  • LÜNGAD ÕIGUSES
    Igas õiguskorras esineb lünkasid. Lünkade probleem tõusetub kõigis õiguskordades, sest elu on dünaamiline . Positiivne õigus kui inimloomingu resultaat ei saa kunagi olla lõpetatud süsteem. Kehtiva õiguse lünkade all mõistame neid juhutsid, kui seadusandlus küll reguleerib õigusnormidega vastavat elunähet või ühiskondliku suhet, kuid ebapiisavalt. Sellisel juhul on riigiorganid või kodanikud kohustatud või õigustatud vastava küsimuse mingil viisil siiski lahendama , kuigi nt kehtivast õigusest ei selgu millisel. Lünk õiguses tähendab, et seaduseandja ei ole suutnud realiseerida nn suletud õigussysteemi ja seotud lahendi ideed, st ta ei ole suutnud ette näha kõiki tüüpilisi juhtumeid ühiskonnas.
    Lüngad võivad õiguskorras olla:
    Ehtsad- lüngad on tingitud eelkõige meie õiguskorra suhteliselt lühiajalisusest ja elu kiirest muutumisest. Kui üks situatsioon, mis seadusandja selget kavatsust silmas pidades peaks olema õiguslikult reguleeritud, kuid seda ei ole, on tegemist ehtsa lüngaga.
    Näivad- lüngaga on tegemist siis kui seadusandja polegi kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise koosseidu kaudu siduda õiguslike tagajärgede saabumisega. Elulised asjaolud ei esine siin juriidilise fakti tähenduses ega tekita juriidilisi tagajärgi.
    Väärtuslüngad- tekivad õiguskorda siis, kui seadusandja on küll püüdnud lünki ära hoida, kuid samas formuleerib õiguse mitte niivõrd üldise reegli kujul, kuivõrd üleüldise kujul. Õiguse realiseerijal on raske mõista, millistele olulistele tunnustele peab vastama üks või teine eluline situatsioon, et seda õiguslikult sujuvaks pidada. Väärtuslünki tekib õiguskorda ka siis kui seadusandja on jätnud mõne õigusliku mõiste ebamääraseks või ebatäpseks.
    Lüngad – seadusandlus reguleerib õigusnormidega vastavat eluvaldkonda ebapiisvalt, ehkki peaks reguleerima täielikult:
  • Ilmne lünk – kohe tuvastatav, ilma tõlgendamiseta, reeglit ei ole, kuigi peaks olema;
  • Varjatud lünk – ilmneb peale tõlgendusvõtete kasutamist, seadusandja pole reeglit kehtestades arvesatud kõigi antud seadusega reglueeritavate suhete eripäradega, lünk seisneb mingi piirangu või erandi puudumises. Selliste lünkade täitmine toimub teleoloogiliselt.;
  • Ehtne lünk – kui selgub, et regulatsioon on tõesti puudulik, kui ilmneb mingi situatsioon, mis peaks olema reguleeritud, kuid ta seda tegelikult ei ole;
  • Näiline – võimaldab väärarusaama normist, kuid hoolikal tõlgendamisel selgub, et siiski pole lünka, kui seadusandja polegi kavatsenud elulisis asjaolusid faktilise koosseisuga siduda;
  • Primaarne – lünk õigusakti vastuvõtmisest alates;
  • Sekundaarne – lünk kujuneb läbimõtlematu õigusloome tagajärjel
  • Lünk õigusnormis või – aktis
  • Lünk õigusharus või – süsteemis
    Lünkade ületamise viisid:
  • Lahendamise lõpetamine – kooskõlas kehtiva õigusega ja pädeva subjekti poolt
  • Tõlgendamine – tõlgendused ja argumendid peavad olema kontrollitavad
  • Õiguse analoogia rakendamine – kasutatakse, kui tõlgendusargumendid on ammendatud
  • Õiguse täiendamine ehk lünga reguleerimine õigusnormiga
  • ÕIGUSRIIK
    Õigusriik - see on üks põhiseaduse põhiprintsiipidest. Õigusele rajatud riigi ehk õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Termin „õigusriik” pärineb saksakeelsest mõistest Rechtsstaat, mis võeti kasutusele 19. sajandi algul.
    Õigusriigi mõiste on nagu enamik riigikorralduse põhimõisteid mitmetähenduslik. Vahet tuleb teha formaalse ja materiaalse õigusriigi vahel. Õigusriigi formaalne mõiste jaguneb omakorda kaheks. Õigusriik formaalses kitsamas tähenduses on seadusriik, st riik, milles on seadused, mida järgitakse. Õigusriik formaalses laiemas tähenduses on riigikorraldus, kus lisaks seadustele, mida järgitakse, on olemas ka põhiõigused, võimude lahusus, sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus.
    Õigusriik materiaalses tähenduses eeldab poliitilis-maailmavaatelist väärtushinnangut. Materiaalse õigusriigi mõiste raames võib omakorda vahet teha kodanlik-liberaalsel ja sotsiaalsel õigusriigil. Kodanlik-liberaalne õigusriik on riik, kus olulisteks väärtusteks on põhiõigused, võimude lahusus, sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus. Sotsiaalne õigusriik on riik, mille esmane eesmärk on jalule seada sotsiaalne õiglus.
    Ehk siis õigusriiki iseloomustavad formaalsed ja materiaalsed tunnused.
    Formaalsed:
    • Võimude eristamine ja nende lahusus;
    • Formaalse seaduse mõiste;
    • Seadustest kinnipidamine;
    • Täidesaatva võimi seaduslikkus;
    • Õiguslik kaitse sõltumatute kohtuute poolt;
    • Põhiõiguste ja vabaduste garanteerimine

    Materiaalsed:
    • Käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust;
    • Ülipositiivse õiguse tunnustamine;
    • Seadusandja seotus konstitutsiooniga.
    PS õigusriik on riigikorraldus, kus lisaks seadustele, mida järgitakse, on olemas ka põhiõigused, võimude lahusus, sõltumatud kohtud ja seadusi järgiv haldus. See on nii formaalne õigusriik laiemas tähenduses kui ka kodanlik-liberaalne õigusriik. Seaduste järgimine täitevvõimu poolt on PS õigusriigi paratamatu, kuid mitte piisav eeltingimus. Sotsiaalriik aga on PS iseseisev aluspõhimõte.
    Õigusriik kui aluspõhimõte on keeruka struktuuriga. Selle oluliseks sisuks on:
    1) riigivõimu piiramine individuaalse vabadusega ja sellest tulenev proportsionaalsuse põhimõte,
    2) võimude lahusus,
    3) õiguskindlus,
    4) halduse seaduslikkus ning
    5) sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse
    6) kirjutaud põhiseaduse olemasolu
    Õigusriigis ei tohi riigivõim käituda eraisikuga oma suva järgi, vaid võimu teostamine on piiratud individuaalsete põhiseaduslike õigustega. Eraisikul on PS-ga tagatud prima facie piiramatu vabaduse sfäär.
    Õigusriigi idee väljendub juba õigusjumalanna sümboolikas – ühes käes kaalud, teises mõõk ja silmside – mis tähendab, et kaitstav õiguskord on võrdselt kehtiv ja kohustuslik kõigi suhtes. Ei kehasta mitte ainult õiglsae kohtupidamise ideed, vaid õigusriikluse ideed tervikuna.
  • ÕIGUS JA MORAAL
    Õiguse ja moraali vahekord tähendab seda, et moraalinormid on õigusnormide hindamise kriteeriumiks, mõõdupuuks kas kehtivad käitumiseeskirjad on ka õiglased. Õiglus on moraali mõiste, seda lausa kategooria tähenduses. Õigus peab olema ka õiglane, see on ideaal. Celsus väitis et õigus on headuse ja õigluse kunst . Sellele põhimõttele vastab ka nt kaasaegne egaalsuse mõiste. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu , usutunnistuse , poliitilise või muude veendumuste tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud jakaristatav. Seamuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonna kihtide vahel.
    Õigus tähendab vormi, õiglus sisu.
    Õiguse ja õigluse sisuline kokkulangemine on õiguse ideaal, mille suunas inimond on kogu arengu vältel liikunud ja püüelnud. Üldtunnustatud inimõigused ja vabadused isel sellise ideaali mudelit.
  • ÕIGUSTEADVUS JA ÕIGUSKULTUUR
    Õigusteadvus on ühiskondliku teadvuse alaliik , mis sisaldab vaateid, ettekujutusi, reegleid, veendumisi ja teadmisi õiguse olemusest ning printsiipidest. Õigusteadvus sisaldab nii kehtivate kui ka soovitud õigusnormide hinnagu ja kriteeriumid hinnanguks . Ideaaliks on seejuures motiveeritud veendumus järgida õigluse ning õigusnormide nõudeid ning mõista seesmiselt kui ka avalikult hukka õigusvastane käitumine. Kollektiivne õigusteadus baseerub individuaalsel õigusteadvusel. üksikisiku õigusteadvus formeerub tema sotsialiseerumise protsessis yhiskonna sotsiaalsesse ja poliitilissse struktuuri ning peale selle veel riigi mehhanismi, kusjuures sotsialiserumisel on kaks põhieesmärki:
    Tagada mõistlik kooseksiteerimine teistega
    Luua eeldused ja tingimused indiviidi eneseteostuseks.
    Õiguskultuur on õiguse humaansete ning õiglaste põhimõtete ja normide mõistmine ning omaksvõtt teadliku veendumuse kaudu.
    Õiguskuulekus yhendab endas indiviidi kui ka temal baseeruvate sotsiaalsete gruppide ja kihtde õlaltoodud kolme õigusteadvuse tasandilt nende yhtsuses, millele omakorda tugineb praktika yksnnes õiguspäraselt.
    Õiguse eitamist või skeptilist hoiakut nim õiguslikuks nihilismiks. Baseerub samadel teadvuslikel tasanditel, milledel õigusteadvus, õiguskultuur ning õiguskuulekus.
    MÕISTED
    Objektiivne õigus – õigusnormide kogum, üksikutest õigusnormidest struktureeritud õiguskord, law, Recht
    Subjektiivne õigus – õiguskorra poolt teatud subjektidele antud võim, nt volitus otsustada teatud asja üle ehk õigustus, right, subjektives Recht
    Legislatuur – seadusandlik võim, võtab vastu legislatiivakte ehk seadusi ja annab ka otsusi ehk üksikakte
    Legislatiivakt – seadus ja määrus
    Eksekutsioon – täidesaatev riigivõim (president ja valitsus), annab eksekutiivakte ehk haldusorganite akte ehk haldusakte (määrus, korraldus, käskkiri) seaduse alusel ja täitmiseks.
    Kohaliku omavalitsuse aktid – loetakse ka haldusaktideks (määrus, korraldus, käskkiri, otsus)
    Korporatiivsete organisatsioonide aktid – nt põhikiri, põhimäärus
    Õiguse akt – nii üldakt kui üksikakt
    Õigusloomeakt – õiguse üldakt ja üksikakt
    Õigusakt – üldakt ja üksikakt
    Õigustloov akt – üldaktid, alati legislatiivakt, olenamata sellest, kas seda võtab vastu sedausandli, täitevvõim või kohalik omavalitsus.
    Üldakt =õigustloov akt=normatiivakt=legislatiivakt – seadus kitsas ja laias tähenduses – seadus, seadlus, määrus;
    Üksikakt =õigustrakendav akt=individuaalakt=eksekutiivakt= haldusakt – korraldus, otsus, käskkiri, ettekirjutus jm;
    Normatiivakt – üldakt ehk normatiivakt
    Individuaalakt – üksikakt ehk õigust rakendav akt
    Seadus kitsas tähenduses – põhiseadus ja konstitutsioonilised seadused
    Seadus laias tähenduses – põhiseadus, seadus, seadlus ehk dekreet, määrus; ehk seadus formaalses ja materiaalses tähenduses;
    Seadus materiaalses tähenduses – lisaks seadustele ka valitsuse ja koh. omav. määrused
    Seadus formaalses tähenduses - parlamendiseadus
    HMS 51 lg 1 haldusakt- reguleeritakse üksikjuhtumit, haldusaktiks on otsus, korraldus, ettekirjutus, käskkiri vm. Määrus ei ole selle paragrahvi järgi haldusakt. Haldusakti annab välja haldusorgan ;
    Määrus - Määrus on õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks, valitusse ja kohaliku omavalituse organite üldaktid,legislatiivaktid, haldusorganite aktid. Seadusele alluv halduse üldakt. Seaduse alusel ja täitmiseks
    Secundum legem – määrused kujutavad endast secundum legem üldakte ehk seaduse järgi üldakte.
    Dekreet – riigipea annab üldaktitena välja dekreete ehk seadlusi. Dekreetseadus, erakorraline dekreet, hädadekreet ; seadlus on legislatiivakt ja kuulub halduse üldaktide kategooriasse. Tavaliselt antakse neid riigikaitse olukorras. Dekreedi puhul kehtib kaasallkirja nõue.
    Generaaldelegatsioon – üldvolitus määruse andmiseks
    Spetsiaaldelegatsioon – volitus, mis antakse konkreetse üksiku teo korraldamiseks
    Intra legem – määruse andmise õiguse määratlus, mille kohaselt eksekutiivorganid on volitatud määrustega rakendama kehtivat seadust. VV, minister, valla- ja linnavolikogu ja valla- ja linnavalitsus
    Contra legem – määruseandmisõigus, mida Eestis ei kasutata. Määrused ei pea olema kooskõlas iga seadusega;
    Praeter legem – määrused on sellised, mida antakse küsimuste lahendamiseks, mis ei ole seni reguleeritud ühegi seadusega. Need määrused sisuliselt aendavad seadusi. Tema aluseks peab olema seaduseandja vastav volitus. Kohaliku omavalitsuse organid. Vaja spetsiaaldelegatsiooni.
    Määrus-statuut – seadusandja antud määrusandlusõigus iseseisvatele õigusssubjektidele – avalik-õiguslikele korporatsioonidele ja asutustele. Kuuluvad praeter legem määruste hulka. Ei kuulu riigiorganite määruste hierarhilisse süsteemi. Kohalike omavalitsuste määrused.
    Kontinuiteedi printsiip – õigusaktide kehtivuse osas kehtib, õiguslik järjepidevus,
    Actus contrarius – õigusaktide kehtivuse printsiip, igat õigusakti võib tühistada või muuta see organ või isik, kellele õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb.
    Promulgeerimine – õigusakti algatus , arutamine,otsustamine, jõustamine
    Ex tunc kehtetus – õigusakt on õigustühine algusest peale, ei ole jõustunudki;
    Ex nunc kehtetus – alates nüüdsest hetkest kehtetu
    Lex superior derogat legi inferiori – õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga õigusakt või –norm on ülimuslik madalama suhtes;
    Lex specialis derogat legi generali – erinorme eviv on ülimuslik üldnorme eviva suhtes;
    Lex posterior derogat legi priori – hilisem sama õigusjõuga õigusakt on ülimuslkum varasema suhtes;
    Lex posterior generalis non derogat legi priori speciali – hilisem sama õigusjõuga üldakt ei tühista, kui teisiti ei ole sätestatud, varasemat erinorme evivat üldakti.
    Tugevalt kohustavad õiguse allikad – seadused, maa tavad, järgneb sanktsioon, sunduslikud;
    Nõrgalt kohustavad õiguse allikad – ei järgne sanktsioone, kohtulahendid, seaduseandja mõte;
    Lubatud allikad – võrdlev õigus, õiguse üldpõhimõtted, väärtused ja hinnangud
    Abrogatio legis expressa – seaduse avalik tühistamine , riigikohtu poolt
    Abrogatio legis tacita – seaduse vaikimisi tühistamine, hilisema sama või kõrgema õigusjõuga õigustloova akti kehtestamisel. lex posterior derogat legi priori (hilisem seadus muutab varasema seaduse, kuid mitte alati, kehtivad ka teised 2 põhimõtet
    De lege ferenda – väljaantava seaduse järgi
    Interne haldusakt – reguleerivad konkreetsete asutuste seesmist tegevust
    Eksterne haldusakt – väljaspool ametkonda asuvatele subjektidele adresseeritud
    Käskkiri – vastava ametiasutuse töö sisemiseks korraldamiseks
    Ultra vires – üle volituste
    Õigusakti formaalne õiguspärasus – kinni peetud põhilistest protseduuri, pädevuse ja vormi nõuetest
    Õigusakti materiaalne õiguspärasus – akti sisu vastab kehtivale õigusele- - -
    Vacatio legis    – periood, mis jääb õigusakti avaldamise ja jõustumise vahele
    Ineligibiliteet – ametite ühitamise keelu realiseerimise meetodiks ka mittevalitavuse ehk ineligibiliteedi põhimõte, mille puhul kehtib keeld isiku kandideerimiseks teatud ametikohtadelt
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 47 lk · .docx · 573 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õiguse entsüklopeedia eksam #1 Õiguse entsüklopeedia eksam #2 Õiguse entsüklopeedia eksam #3 Õiguse entsüklopeedia eksam #4 Õiguse entsüklopeedia eksam #5 Õiguse entsüklopeedia eksam #6 Õiguse entsüklopeedia eksam #7 Õiguse entsüklopeedia eksam #8 Õiguse entsüklopeedia eksam #9 Õiguse entsüklopeedia eksam #10 Õiguse entsüklopeedia eksam #11 Õiguse entsüklopeedia eksam #12 Õiguse entsüklopeedia eksam #13 Õiguse entsüklopeedia eksam #14 Õiguse entsüklopeedia eksam #15 Õiguse entsüklopeedia eksam #16 Õiguse entsüklopeedia eksam #17 Õiguse entsüklopeedia eksam #18 Õiguse entsüklopeedia eksam #19 Õiguse entsüklopeedia eksam #20 Õiguse entsüklopeedia eksam #21 Õiguse entsüklopeedia eksam #22 Õiguse entsüklopeedia eksam #23 Õiguse entsüklopeedia eksam #24 Õiguse entsüklopeedia eksam #25 Õiguse entsüklopeedia eksam #26 Õiguse entsüklopeedia eksam #27 Õiguse entsüklopeedia eksam #28 Õiguse entsüklopeedia eksam #29 Õiguse entsüklopeedia eksam #30 Õiguse entsüklopeedia eksam #31 Õiguse entsüklopeedia eksam #32 Õiguse entsüklopeedia eksam #33 Õiguse entsüklopeedia eksam #34 Õiguse entsüklopeedia eksam #35 Õiguse entsüklopeedia eksam #36 Õiguse entsüklopeedia eksam #37 Õiguse entsüklopeedia eksam #38 Õiguse entsüklopeedia eksam #39 Õiguse entsüklopeedia eksam #40 Õiguse entsüklopeedia eksam #41 Õiguse entsüklopeedia eksam #42 Õiguse entsüklopeedia eksam #43 Õiguse entsüklopeedia eksam #44 Õiguse entsüklopeedia eksam #45 Õiguse entsüklopeedia eksam #46 Õiguse entsüklopeedia eksam #47
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 47 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-01-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 573 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Izzver Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    kokkuvõte Õiguse Entsüklopeedia eksamiks
    õigusnorm subjekt loomuõigus õigusnormid subjektiiv rooma monarh moraal riigipea riigivõim kodifikatsioon lepingud positiivne õigus subjektid õigussubjekt organisatsioon doktriin käsitlus

    Sarnased õppematerjalid

    Riik ja Õigus täiskonspekt
    41
    doc

    Riik ja Õigus täiskonspekt

    RIIK JA ÕIGUS. PÕHIMÕISTETE ÕPETUS Koostaja: Raivo Kaer, TLÜ RTI RIIK Riigi tunnused: ¤ territoorium ¤ rahvas ¤ avaliku võimu organisatsioon Riikliku korralduse vormid: Unitaarne - ühtne riik Föderatiivne - liitriik I Riigi piires ühtne võimuorganisatsioon - seadusandlik võim, täidesaatev ja kohtuvõim II Riigi piires ühtne õigussüsteem - siseriiklik positiivne õigus, kohtupraktika, rahvusvahelise õiguse normid ja tavad, tsiviliseeritud ühiskonnas üldtunnustatud õiguse printsiibid III Erilised institutsioonid ja riigiametnikud - ametnikud, sõjavägi, maakaitse ning sisekaitse; justiitsorganid ja korrektsiooniasutused IV Riigikassa - maksud, eelarve, riigipank, oma raha Riigi territoorium on maapinna osa, selle alumine osa, selle õhuruum ja akvatoorium. Jurisdiktsiooni ulatust ruumis piiritleb riigipiir- dokumentaalne ja looduses määratletud riigi ülemvõimu kehtivusala.

    Õiguse entsüklopeedia
    Õiguse entsüklopeedia
    26
    docx

    Õiguse entsüklopeedia

    käituda. Kui valmisolek on olemas, määrab tema käitumise sisemine veendumus ja välised tegurid seda ei pruugigi mõjutada. Õiguskorras on ka avalik sund, mis saabub allutatule olenemata individuaalsest tahtest ja soovidest. Mõned õigusnormid pole seotud avaliku võimu sunniga – nt TSÜS annab subjektile õigus- ja teovõime. 1.3. Ius non scriptum, ius scriptum Õiguse kui sotsiaalse korra kujunemise protsessi võib jaotada kaheks: õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Jaotuse alus on õiguse allikate olemasolu või nende puudumine. Õigus eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad – see periood ongi eelajalugu ehk ius non scriptum. Kirjapandud kujul õigusel on väärtus, mille kohta on kõigil võimalik teavet saada. 1.4. Õiguse tähistamine Ius – ladina kl õigus. Ius est ars boni et aequi – õigus on headuse ja õigluse kunst/teadus (Celsus).

    Õiguse entsüklopeedia
    Raul Narits Õiguse Entsüklopeedia
    32
    pdf

    Raul Narits Õiguse Entsüklopeedia

    normi eirajate suhtes. 1.2. Tava. moraal, õigus, sund ja võim Õigust on nii ajalooliselt ja ühiskondlikult määratletud sunnikorrana. Nii on R. Ihering nimetanud õigust ühe riigi sunninormide kogumiks. Õigust ei saa samastada ei sunni, võimu ega normidega. Kindlasti peitub õiguses sunnielemente, nii nagu ka tava- ja moraalikordades. Õigus on nn võimusuhete produkt. Riikliku sunni teostamiseks loob riik institutsioonid, kes valvavad õigusest kinnipidamise või õiguse taastamise üle. Sellele vaatamata ei ole õiguskord puhas sunnikord. Õiguskorra vaimsed allikad on õiguse idee ja ,,keskmiselt mõistetud moraal". Õigus rahuldub nn eetilise miinimumiga. 1.3. Ius non scriptum, ius scriptum Õiguse kujunemise võib jaotada õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. Õigus eksisteeris varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad (eelajalugu). Õiguse ja õigusmõistmise tunnusjooned juba sugukondliku korra ajal

    Õiguse entsüklopeedia
    Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused
    32
    docx

    Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused

    Õiguse entsüklopeedia (AKJ6260.YK) eksami kordamisküsimused 1. Mida mõistekse õiguse eelastmete all? Selgita! Õigus on sotsiaalne kord kuna reguleerib inimestevahelidid suhteid. Õigus pole esimene sotsiaalne kord. MORAAL ja TAVA on õiguse eelastmed objektiivses tähenduses, sest need olid valitsevaks inimeste kooselus enne õigust.Moraal ja tava olid sotsiaalsed korrad, mis vastavad ühiskondlikule tahtele ja reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist. Nende struktuur koosneb moraali ja tavanormidest e käitumiseeskirjadest.Need on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud. Tavad ja moraal olid ühiskonnas alatikindla sisuga. Tava ja moraali kujundas elu ise. Tava ja moraalinormid on üldkohustusliku iseloomuga

    Õiguse entsüklopeedia
    Õiguse entsüklopeedia terve konspekt
    40
    docx

    Õiguse entsüklopeedia terve konspekt

    ..........................................................................................................4 1.1.1TAVA, MORAAL, ÕIGUS, SUND JA VÕIM............................................................4 1.2Ius non scriptum, Ius scriptum...........................................................................................5 1.3Õiguse tähistamine.............................................................................................................5 2Tänapäevane õiguse mõiste.......................................................................................................7 2.1Positiivne õigus ja ülipositiivne õigus...............................................................................7 2.2Era- ja avalik õigus............................................................................................................8 3Õiguse allikad..........................................................................................................

    Õiguse entsüklopeedia
    Konspekt 2
    125
    pdf

    Konspekt 2

    P.2. Õigusnormi mõiste. Õigusnormide esitamine õigusaktides 18 P.3. Õigusnormide liigid 19 P.4. Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid 21 § 4. Õigusnormi loogiline struktuur 22 § 5. Õiguse teooriate paljusus 26 P.1. Antiikaja käsitused õigusest 26 P.2.Teoloogilised õiguse teooriad 27 P.3. Loomuõiguse teooriad 27 P.4. Ajaloolise koolkonna teooriad 28 P.5. Sotsioloogilised teooriad 29 P.6. Normativistide teooriad 29 Skeem nr 2 30 § 6. Põhilised suured õigussüsteemid 30 P.1

    Õiguse entsüklopeedia
    Õiguse entsüklopeedia
    45
    docx

    Õiguse entsüklopeedia

    Õiguse entsüklopeedia vastused 1. Õiguse olemus ja mõiste. Õigus on headuse ja õigluse kunst. Õigus on loomupoolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste vahelisi suhteid. Headus ja õiglus on õiguse ideaalid, ehk siis mõõdupuu millele peab vastama õigus. Kirjutamata ja kirjutatud õigustele (tavad) lisas riik normid ning tekkis õigus. Enne õiguse tekkimist olid tavad, mis kanti suuliselt edasi. Riik on ise õiguse looja ja kehtestaja, selle juures võib rääkida, kui riigis kehtivate õigusnormide süsteemist. On teada ajaloost 4 ajaloolist tüüpi: 1)orjanduslik õigus 2)feodaalne õigus 3)kapitalistlik õigus 4)sotsilistlik õigus süsteem. Õigus kehtib kõikidele, ning hõlmab iga üht. Iga õigus kuulub mingisse õigusharusse. Õigus on kohustuslikuks täitmiseks kõikidele. On olemas pädevad riigiorganid, kellel on õigus õigust luua. On olemas ka kindlad viisid, kuidas tuleb õigust luua

    Õigus
    Õiguse entsüklopeedia konspekt
    15
    doc

    Õiguse entsüklopeedia konspekt

    Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Õiglus ei esita õigusele nõuet ,,igaühele võrdselt", vaid ,,igaühele oma". Õiguskord sisaldab kahte liiki õigust: võrdsustav õigus ja jaotav õigus. Võrdsustav õigus realiseerub valdavalt eraõiguse valdkonnas (nt kahjude hüvitamine). Jaotava õigluse realiseerimisel peetakse sulmas riigi suhet kodanikesse. Õiguslik garanteeritus peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu. Õiguskindluse all mõeldakse võimalikult heatasemelist õiguse realiseerimist valdavalt selle rakendamise kaudu. Igaühel peab olema reaalne võimalust ette näha, milline võiks olla ühe või teise õiguslikku tähendust omava probleemi juriidiline lahendus.Õiguskindluselt ootame, et valitseks tasakaal objektiivse ja õiglase vahel. Õigus peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu omava õigustrakendava tegevusega. Õiguse eesmärgipärasus: Õigus on inimese teadliku tegevuse tulemus. Eesmärk leiab oma väljenduse

    Õigus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun