Riik ja Õigus täiskonspekt (3)

Jüri Liventaal
RIIK JA ÕIGUS. PÕHIMÕISTETE ÕPETUS
Koostaja : Raivo Kaer , TLÜ RTI
RIIK
Riigi tunnused:
¤ territoorium
¤ rahvas
¤ avaliku võimu organisatsioon
Riikliku korralduse vormid:
Unitaarne - ühtne riik
Föderatiivne - liitriik
I Riigi piires ühtne võimuorganisatsioon - seadusandlik võim, täidesaatev ja kohtuvõim
II Riigi piires ühtne õigussüsteem - siseriiklik positiivne õigus, kohtupraktika , rahvusvahelise õiguse normid ja tavad, tsiviliseeritud ühiskonnas üldtunnustatud õiguse printsiibid
III Erilised institutsioonid ja riigiametnikud - ametnikud, sõjavägi, maakaitse ning sisekaitse ; justiitsorganid ja korrektsiooniasutused
IV Riigikassa - maksud , eelarve, riigipank , oma raha
Riigi territoorium on maapinna osa, selle alumine osa, selle õhuruum ja akvatoorium. Jurisdiktsiooni ulatust ruumis piiritleb riigipiir- dokumentaalne ja looduses määratletud riigi ülemvõimu kehtivusala.
Riigi jurisdiktsiooni kuuluvad nt: registris õhu- ja kosmosesõidukid, avamere põhjas ning avameres riigile kuuluvad rajatised, sõja- ja kabalaevad, sõja- ja tsiviillennukid.
Riigi jurisdiktsiooni ei kuulu: teiste riikide välisesindused; võõrriikide sõjaväebaasid; teiste riikide sõjalaevad ja õhusõidukid; teatud õigusliku reziimiga alad.
Rahvas - riigi territooriumil alaliselt või ajutiselt elav või viibiv inimkogum, mille üle kehtib selle riigi võim.
Rahvusriigi põhimõte tuleneb rahvaste enesemääramise õigusest.
Etnograafiline - aluseks veresugulus ja vaimne ühtekuuluvus. Kindel esivanemate kogum, rahvuskeel, spetsiifiline kultuur, domineeriv usk.
Põhirahvus - rahvusriigi rahvas
Minoriteetne - teine rahvus rahvusriigis, erinevad keele, usu, kultuuri, rahvusliku kuuluvuse jms poolest.
Poliitilise tähenduse järgi on rahvas riigi kogu elanikkond, kes elab püsivalt selle riigi territooriumil.
Kodakondsus on püsiv õiguslik seos isiku ja riigi vahel, andes õigusi ja kohustusi rahvusriigi vastu. Kodakondsuse määramise õigus on üks riigi suveräänseid õigusi.
Diplomaatilise immuniteediga isik esindab kodumaad välisesinduse asukohariigis. Neil puuduvad asukohariigis poliitilised õigused, kuid nad alluvad asukohariigi jurisdikstioonile.
Kodakondsus tekib kas juriidilise fakti (sünd) või õigusliku akti alusel ( naturalisatsioon ).
Avaliku võimu organisatsioon ehk avalik võim on suveräänse riigi õigus ja võime teostada vabade riigiorganite abil seadusandlikku, täidesaatavat ja kohtuvõimu.
Avalik võim baseerub riigi autoriteedil ning riiklikul sunnil.
Riigi süsteem on avaliku võimu organisatsioon, mille moodustavad riigiaparaat ja teised organisatsioonid .
Riigiaparaadi moodustavad kõik võimude lahususe printsiibi alusel lahutatud ning tasakaalustatud riigiorganid .
Rahvast käsitletakse organina, kui riigivõimu kõrgeima kandjana, kes üksnes teatud juhtudel teostab riigivõimu vahetult ehk otseselt.
Riigiaparaat: seadusandlik organ; täidesaatev organ; justiitsorgan; riigipea .
Sekundaarsed organisatsioonid:
I - kohalik omavalitsus ; riigikaitselised org; kultuurautonoomia org; kutsealaomavalitsus; kirikuomavalitsus
II - poliitilisedd organisatsioonid (korporatiivsed)
III - muud, nt mittetulnduslikud ja tulunduslikud organisatsioonid (korporatiivsed)
Korporatiivne organisatsioon on kindla süsteemse sisekorraldusega ja ideoloogiaga organisatsioon kindla eesmärgi saavutamiseks.
Põhitunnused: kindel liikmeskond; oma statuudiakt; autonoomsed juhtimisstruktuurid; oma kassa .
Riigi süsteemi primaarsed ja sekundaarsed elemendid ning nende staatus määratakse riigi põhiseaduslikes ja teistes õigusaktides. Määratakse riigi juriidiline laad , pädevus, struktuur.
Juriidiline laad näitab riigi isnstitutsiooni suhet rahvaga, selle paiknemist riigi süsteemis ja elementide omavahelisi suhteid, seoseid ning võimu iseloomu ja mahtu.
Pädevus sisaldab:
¤ ülesandeid
¤ õigusi
¤ kohustusi
¤ vastutust
Funktsioon näitab riigi institutsiooni põhiülesannet, tema olemuse vajadust ja tegutsemise eesmärki.
Struktuur näitab, kuidas ja millise põhimõttega on rajatud institutsiooni siseorganisatsioon
Institutsioonid on abstraktsioon mis toimib tänu avalikele teenistujatele, kellel on oma juriidiline laad ning pädevus.
RIIGI TEKKE TEOORIATE PALJUSUS
I Platoni käsitluses on riigi ülesanded huvide ühendamine ja konfliktide lahendamine; igaühele tegevuse leidmine ja isikliku ning kollektiivse julgeoleku tagamine.
Hinge kolmele omadusele - mõistus, tahe ja himud - vastas tema arvates ühiskonnas ja riigis oma spetsiifiline valdkond ning sellele omakorda vastavate eeldustega rahvakiht.
Platoni ideaalriigi vormiks on ideaalne aristokraatia , millele vastandusid: timokraatia, oligarhia , demokraatia ja türannia.
II Aristotelese teooria oli esimene teadaolev riigi tekkimise teooria Euroopas, mille kohaselt kujunes ühiskond riigiks tasandilt tasandile :
¤ perekond
¤ asundus
¤ riik
Võrdleb riigivormide õiglase valitsemise realiseerimist. Oluline lõpptulem riigi rahva jaoks vooruslikult ja õiglaselt - kujutavad riigi eksistentsi universaalset eesmärki.
Õiglased riigivormid: monarhia ; aristokraatia; vabariik
Ebaõiglased riigivormid: türannia; oligarhia; demokraatia.
Aristotelese teooriat on nimetatud patriarhaalseks.
Riigi tekke patriarhaalsed teooriad
Aluseks sai Aristotelese teooria. Tehakse vahet kodanike ja võõraste vahel, seda arendatakse edasi rooma õiguses. Neist aegadest kinnistub põhimõte, et kodanikel on ainsatena ka poliitilised õigused. Külalised alluvad kohalikele seadustele ja tavadele.
Riigi tekke teoloogilised teooriad
Põhipostulaat: maapealne riik on taevariigi peegeldus .
Riigi funktsioon on viia ellu Juamala tahet (ilmalik funktsioon); kiriku funktsioon on kanooniline ja valmistab inimesi ette igaveseks eluks.
Riigi tekke ühiskondliku lepingu teooriad
Alged antiikajas, põhiideestik valgustusajastust. Riik on tekkinud kodanike ühiskondliku kokkuleppe tulemusena.
Rahvas kõgeima riigivõimu allikas. Seadusandja seadused peavad tuginema põhilistele loodusseadustele ehk loomuõigusele. Riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Suure Prantsuse revolutsiooni järel jõuti sellise lepingu vormistamisel konstitutsioonini.
Riigi tekke psühholoogilised teooriad
Riigi teket seletatakse inimpsüühhika nn erilise omadusega - enamuse vajadusega alluda.
Riigi tekke vägivallateooriad
Tugevama poolt nõrgema allutamine, milleks moodustati eraldi organisatsioon.
RIIKIDE TEKKIMISE JA LÕPPEMISE KAASAEGSED KÄSITLUSED
Riikide tekkimise alused
Algne ehk originaalne tekkimine: riigi tekkimine tühja maa territooriumil.
Sekundaarne ehk derivatiivne tekkimine: uue riigi tekkimine mõnele teisele riigile kuulunud territooriumil eraldumisega emamaast; emariigi lagunemine e dismembratio; liitumine ehk liitriigi tekkimine.
Riikide lõppemise alused
Faktiline lõppemine: füüsiline hävinemine; vallutamine e debellatio; jaotamine; lagunemine e dismembratio.
Juriidiline lõppemine: vabatahtlik liitumine; unitaarriigi muutumine liitriigiks ehk devolutsioon ; iseseisev riik tunnistab teise riigi ülemvõimu ehk allaheitmine.
ÜHISKONNA POLIITILINE ORGANISATSIOON JA RIIGI MEHHANISM
Ühiskonna poliitiline organisatsioon
Riigi süsteemi primaarsed ja sekundaarsed elemendid on samas ka ühiskonna poliitilise organisatsiooni elementideks.
Sõltuvalt suhtest poliitikasse võime organisatsioonid ühiskonnas jagada:
¤ poliitilised
¤ mittepoliitilised ehk apoliitilised
Inimene, ühiskond, riik - seoste tüübid
Riigikeskset ühiskonda iseloomustab prioriteetide gradatsioon RIIK-ÜHISKOND-INIMENE, kusjuures inimene on viimasel kohal.Kehtiv õigus konstitueerib riigiorganitele valdavalt ainult õigusi, inimesele valdavalt ainult kohustusi.
Inimese(isiksuse)keskset ühiskonda iseloomustab prioriteetide gradatsioon INIMENE- ÜHISKOND- RIIK, kusjuures inimene on esikohal. Tagatud üldised inimõigused jpm. Kõigi subjektide suhtes toimib legaalsuse ja egaalsuse põhimõte. Selle vormid:
¤ kodakondsus
¤ maksud ja avalikud teenused
¤ osavõtt riigi ja ühiskonna kujundamisest.
RIIGI AJALOOLISED TÜÜBID, VORMID, FUNKTSIOONID
Riigi ajaloolised tüübid
Riigi ajalooline tüüp näitab, milline riigi vorm ning riigi valitsemise vorm vastab ühsikonna poliitilise organisatsiooni arengu astmele ning iseloomule selle ühel või teisel etapil.
1. Ühiskondlik-majanduslik formatsioon : a) orjanduslik; b) feodaalne ; c) kodanlik; d) sotsialistlik.
2. Territooriumi ja ulatuse vormi järgi: a) linnriigid ; b) impeeriumid ; c) kaasaegsed rahvusriigid.
3. Riigi vormid aegruumis: a) monarhiad ; b) vabariigid.
4. Rahva osavõtu maht riigivõimu teostamisel: a) despootia - osavõtt “0”; b) dualistlik - ainuvalitseja jagab võimu; c) demokraatia - rahvas kõrgeima võimu kandjaks , seadusandlikud organid , otsevalimised.
Riigi vormid
Näitavad, kuidas on korraldatud riigi valitsemise vorm, riikliku korralduse vorm ja poliitiline reziim .
Lisaks on riigi vormid jaotatud tsentraliseerimise alusel:
Demokraatlik tsentralism - valitavad võimuorganid moodustavad täidesaatva riigivõimu organeid (moodustamine, nimetamine, määramine, kinnitamine).
Bürokraatlik tsentralism - valitavad organid puuduvad või formaalsed , toimub üksnes nimetamine.
Riigi valitsemise vormid
Näitavad riigivõimu kõrgemate organite moodustamise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe , suhet teiste riigi süsteemi primaarsete elementidega ning sekundaarsete elementide teiste institutsioonide või organisatsoonide ja kodanikega.
Monarhiale on iseloomulikud:
A 1) võimu allikas jumalikku päritolu või monarh kui riikluse idee kehastus;
2) riigipea absoluutne võimutäius - seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim monarhil;
3) riigipea võimupädevus on päritav.
B 1) võimu jagatakse suursenjööridega;
2) võimu jagatakse seisuslike esinduskogudega;
3) võimu jagatakse paramedical
C Monarh ei jaga üldse kellegagi võimu.
Vabariigile, kuid ka konstitutsioonilisele monarhiale on iseloomulik:
1) võimuallikaks rahvas, kes teostab teatud juhtudel võimu otse;
2) riigipea valitakse kas otse rahva poolt või valijameeste kaudu;
3) võimud on lahutatud
4) parlament ja riigipea valitakse kindlaks tähtajaks, toimuda võib rotatsioon
5) lahutatud võimudel üksteise suhtes poliitilise kontrolli ja tasakaalustamise võimalus
Liigitus seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu organiste omavaheliste suhete alusel:
a) parlamentaarne: valitsusel parlamendi poliitiline usaldus; pädevus on valitsusel ja parlamendil iseseisev ning erinev, piiritletav.
b) parlamendikeskne süsteem: parlament ostustab sisulised riigielu küsimused, juhib ise riiki; valitsuse liikmeid nimetab ja vabastab parlamendi juhatus. Sveits .
c) võimude lahususe süsteem: selge seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu absoluutne eraldatus, vastastikune tasakaalustatus .
Riiklik korraldus
Näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ning suhet terve riigiga.
Liht- ehk unitaarriik Eesti näitel: kogu riik - maakonnad - vallad ja linnad.
Liit- ehk föderatiivne korraldus: I - keskvõim; II - föderatsiooni subjektid ehk üksikud liitunud riigid; III - territooriumi haldusjaotus - liitunud riigi maa-ala, mis jaguneb ühe- või mitmetasandiliseks regionaalseks süsteemiks, mis omakorda jagunevad lokaalseteks üksusteks kuni väikseima kohaliku üksuseni.
Kinnistusüksus ei ole territooriumi haldusjaotuse üksus, vaid haldusjaotuse üksuse ning kokkuvõttes riigi territooriumil asuv eravaldus või avalikõiguslik valdus.
Riikliku korralduse erivormid
a) Personaalunioonis ühendab kahte või enamat riiki ühine riigipea; riikidevaheliste lepingutega kindlal eesmärgil loodud monarhistlike riikide liidud, kus igal riigil riigipeaa.
b) Konföderatsioon on riikidevahelise lepinguga loodud ühendus, tavaliselt osalevate riikide välispoliitika koordineerimine, ühine riigikaitse ning majanduslik integratsioon . Tema riigid jäävad iseseisvateks rahvusvahelise õiguse subjektideks .
Konföderatsiooni loetakse föderatsiooni eriliigiks või suveräänse riigi eriliigiks.
Poliitiline reziim
Poliitika on määratletav kellegi poolt oma eesmärkide saavutamisena avaliku võimu kaudu.
Poliitiline reziim on riigivõimu teostamise meetodite süsteem, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste olkorda riigis ning riigiorganite suhet nende tegevuse õiguslikesse alustesse.
a) demokraatlikkk poliitiline reziim: riigivõim kuulub rahvale.
b) antidemokraatlik poliitiline reziim: võim lähtub vähemusest.
Riigi funktsioonid ja ülesanded
Riigi üldfunktsiooni kui ka riigiorgani funktsiooni määrab üldjuhul seadus (põhiseadus+ seadused, õigusnormid) ning nende alusel konkretiseerivad sellest madalama õigusjõuga õigustloov akt.
Kui seda ei ole tehtud sedausega või haldusaktiga, siis on tegemist määratlemata funktsiooniga riigiorganiga, nt portfellita minister.
Riigi üldfunktsioonid on riigi tegevuse põhisuunad, mida rakendatakse ellu riigi süsteemi, eeskätt selle süsteemi primaarsete elementide abil.
¤ seadusandlik tegevus;
¤ riigivalitsemine ja õiguskorra kaitse;
¤ kõigile ja igaühele õiguste, vabaduste, turvalisuse, piisava ainelise heaolu, vaba eneseteostuse ning avalike teenuste tagamine;
¤ riigi suveräänsuse kaitse.
Põhifunktsioonide liigitus:
¤ sisefunktsioonid, nt siseriiklik tegevus;
¤ välisfunktsioonid, nt suhted teiste riikidega.
Riigi sisefunktsioon - legislatiivfunktsioon, haldusfunktsioon, jurisdiktsiooniline funktsioon.
Riigi üldfunktsioone tuleb pidada rangelt lahus riigiorganite süsteemist, kui riigimehhanismi üksikute, konkreetsete organite funktsioonidest ja pädevusest. Esimesed on viimaste suhtes üldise ja erilise vahekorras.
Pädevus, s.o võimuvolitusteks antavad õigused ja kohustused, õiguste ja kohustuste täitmiseks antavad valdkonnad ja ülesanded, realiseerimiseks õigustatud vormid, viisid + menetlus, vastavate õigustatud ja/või kohustatud subjektide ringi määratlemine ning vastutus mitteõiguspärase tegevuse või tegevusetuse eest.
RIIGIORGANITE TUNNUSED NING NENDE LIIGITUSI
Riigiorganite tunnused:
1) riigiaparaadi struktuurne osa;
2) riigivõimu volitused - ultima ratio põhimõte;
3) sisemine struktuur, funktsionaalsed ja harukondlikud struktuuriüksused;
4) moodustamine ettenähtud korras;
5) kindel ülesanne ja pädevus selle teostamiseks;
6) eelarveeraldised ja muu raha oma ülesannete täitmiseks;
7) koosseis koosneb füüsilistest isikutest, kes on riigiteenistuses ning moodustavad bürokraatia ehk profesionaalse riigiteenistujate korpuse.
Riigiorganite põhiliigitusi
1) Levinumaid kolmikliigitusi: a) seadusandlikud riigiorganid; b) täitev-korraldavad riigiorganid; c) kohtuorganid.
Vastab võimude lahususe põhimõttele, kuid ei arvesta riigipead (kui tal on dekreediõigus + absoluutse või supsensiivse veto õigus)
2) Nelikliigitus: a) riigivõimu esindusorganid; b) riigipea; c) täidesaatva riigivõimu organid; d) justiitsorganid.
Riigiorganite eriliigitusi
Moodustamisviisi alusel jaotatakse:
1) Valitavad,
2) määratavad, nimetatavad, kinnitatavad.
1.1. Valitavad kas kollegiaalsed või ainuisikulised:
1) otsevalitavad või
2) kaudselt valitavad.
2.1. Määratavad, nimetatavad, kinnitatavad määratakse, nimetatakse, kinnitatakse kas:
1) valitava riigiorgani poolt või
2) omakorda määratud, kinnitatud või nimetatud riigiorgani poolt.
2. Võimuvolituste päritavuse või mittepäritavuse alusel:
1) riigivõimu tekke õiguslikest alustest sõltuvalt:
A) konstitutsioonilised,
B) mittekonstitutsioonilised;
2) olenevalt riigiorganite otsustuste õigusjõust:
A) otsustava õigusega (annavad õigusakte enda nimel),
B) nõuandvad ehk konsultatiivsed (soovituslikud arvamused).
3. Volituste kestuse alusel:
1) alalised: vahetused ainult rotatsiooni käigus, nt parlamendid jne;
2) ajutised : kindla ülesande täitmiseks, nt ekspertkomisjonid.
4. Tsentralisatsiooni ja dekontsentratsiooni alusel:
1) kõrgeima täidesaatva riigivõimu organid (valitsus);
2) keskhaldusorganid ( ministeeriumid , riigiametid, inspektsioonid);
3) riigi haldusorganid (regionaal- või vahetasandi haldusorganid, nt maavanem );
4) lokaalsed haldusjaotusorganid (ametnikud/teenistujad, nt politseinik ).
5. Subordinatsiooni alusel:
1) suhteliselt sõltumatud (tegutsevad nt ainult seaduse alusel)
2) sõltuvad ehk subordineeritud (tegutsevad seaduse kui ka nt määruste jms alusel).
6. Struktuuri alusel:
1) lihtsad ehk tavalised ehk ainuisikulised;
2) mitmeastmelised ehk liigendatud ehk keerulised: a) funktsionaalsed, b) valdkonnasturktuurid.
7. Haldusaktide hierarhia alusel:
1) legislatiivorganid,
2) eksekutiivorganid.
Sellise liigituse puhul:
1) iga haldusorgan subordineeritud süsteemis alama astme organi suhtes legislatsioonitasandiks, kõrgema astme suhtes eksekutsioonitasandiks;
2) õigusaktide hierarhias on iga kõrgema õigusjõuga akti suhtes legislatiivaktiks ning kõrgema õigusjõuga akti suhtes eksekutiivaktiks;
3) põhimõtteliselt on õigustloov üldakt sama tasandi organi puhul omakorda legislatiivse iseloomuga õigustrakendava üksikakti suhtes, millel on siis üldakti suhtes eksekutiivne iseloom.
RIIGIORGANITE STRUKTUUR, FUNKTSIOONID NING PÄDEVUS
Rahvas kui kõrgeim riigiorgan
Kõrgeim riigiorgan on demokraatias rahvas, teostab riigivõimu:
¤ riigipea ja/või esindusorgani valimisega
¤ rahvahääletus
¤ rahvaalgatus
Vaid rahvas teostab võimu n-ö oma õiguse alusel (sui generis), st rahvusvaheliselt üldtunnustatult võõrandamtu ja aegumatu enesemääramise õiguse alusel.
Seadusandliku riigivõimu organid
Rahvademokraatia esindusorganid on parlamendid - otsene rahava usaldusosaline. Juhtiv roll võimude lahususe ja tasakaalustatuses on parlamendil.
Föderatsioonis tavaliselt kahekojalised - tavaliselt üks rahva valitud, teine proportsionaalsuse ja halduskorralduse põhimõttest tulenevalt.
Parlamenti iseloomustavad:
¤ alaline organ legaalsel alusel;
¤ valitav organ legaalsel alusel;
¤ teostab seadusandlikku riigivõimu põhiseaduse ja teiste seaduste alusel;
¤ liikmed tegutsevad esindusmandaadi alusel, olemas saadiku puutumatus .
Parlamendi pädevus: seadusandlus ; riigikassa kujundamine; eelarve kontroll; valitsuse ametisse nimetamine ja vabastamine; valitsuse tegevuse kontroll ja valve, poliitiline kontroll kogu täidesaatva võimu üle; üldpoliitika suundade määramine/kavandamine; valimissüsteemide valik ja kehtestamine; välislepete ratifitseerimine ja denonsseerimine; riigipeaaaa aktide järgnev sanktsioneerimine; riigipea valimine/nimetamine; riigiametitelt õigus aru pärida; rahvusvahelised kontaktid; kõrgema kohtu valimine või nimetamine; haldustoimingute teostamine ; sõja või rahu lõplik sanktsioneerimine; riikliku korralduse ja haldusterritooriumi jaotuse kehtestamine; sisemise struktuuri ja tööjaotuse kehtestamine; õigusaktide kinnitamine.
Riigipea
Kui riigipea ei ole valitsuse juht, on ta kõrgeim täidesaatva võimu tasand (Eesti).
Kui ta on valituse juht, ühendab at nii kollegiaalse kui ainuisikulise täidesaatva võimu.
Riigipea pädevus: dekreetseadusi andev; esitada valitsuse juht ja liikmed, kõrgeim kohus; juhtida riiki erakorralise ja sõja olukorras; sõlmida ja parafeerida ex officio rahvusvahelisi leppeid; spetsiifiliste haldustoimingute teostamine; arumuandmise õigus; juhtida riigikaitset, kuulutada sõja- või erakorraline seisukord ; kuulutada välja seadusi; saata parlament laiali, kuulutada välja erakorralised valimised.
Täidesaatev riigivõim
Vajalik parlamendi poliitiline usaldus. Valitsuste liigitus koosseisu alusel:
1) ametnike valitsus: koosneb keskametkondade juhtidest, kindla ametiajaga, parlamendi poolt nimetatud ( Sveits );
2) spetsialistide valitsus: erispetsilistid, kelle nimetab parlament;
3) parlamentaalne valitsus e poliitiline valitsus: professionaalsed poliitikud parlamendi koalitsioonierakondadest;
4) presidentaalne valitsus: võim riigipeal, valitsuse liikmed presidendi haldustehnilised abilised .
Parlamendi pädevus sõltuvalt riigikorrast: intra legem korras (pm Eesti); praeter leger ; eelmised kaks, lisaks contra legem; valmistada parlamendile seaduseelnõusid, anda arvamusi parlamendi seaduseelnõudele; tsentraliseeritud haldussüsteemi kui ka kohahalduse konstrueerimise õigus; täidesaatvate organite töökorraldus; riigivara kasutamine ja käsutamine; avaliku sektori majanduse korraldamine; riigikaitsetöö korraldamine; välissuhtlus; riigi raharingluse kontroll; ettevõtluse, kohalike omavalitsuste, regionaalprogrammide toetamine jne.
Valitsus on alaline kollegiaalne organ, koosneb mõne valdkonna või portfellita ministritest.
Justiitsorganid
Õigusemõistmise ja õiguskorra kaitse; õiguse rakendamine oma spetsiifilises valdkonnas ja viisil. Õigusemõistmine on kohtu ainupädevus.
Kohtusüsteemi struktuuri alusel jaotamine:
1) astmetu - üksainus kohus, sisaldab internseid struktuuriüksusi, mis üksteisega koordinatsioonisuhetes;
2) astmeline:
a) kõrgema kohtu alluvuses vähemalt üks aste alamaid kohtuid;
b) kolm astmekohut on üksteise suhtes subordinatsioonisuhetes (nn kassatsioonisüsteem).
Koosseisu alusel kotute jaotusss:
a) ainuisikuline (üks kohtunik , nt halduskohtunik)
b) kollegiaalsed (minimaalneee liikmete arv on kolm).
Funktsiooni kestuse alusel kohtute jaotus:
a) korralised - üld-ja erikohtud
b) erakorralised - nt sõjakohtud, Eestis pole põhiseaduslikku õigust moodustada.
Õigusharude ja funktsiooni alusel kohtute jaotus:
a) kriminaalkohtud;
b) tsiviilllll- ning majanduskohtud;
c) halduskohtud ;
d) rahukohtud (lepituskohtud).
Territoriaalsuse alusel kohtute jaotus:
a) territoriaalkohtud (lokaalsed);
b) föderatsioonisubjektide ülemkohtud;
c) föderaalkohtud.
Spetsiifilise funktsiooni, konstitutsioonilise seaduslikkuse kontrolli alusel jaotus:
a) kõigi institutsioonide peale kaebuste arutamine , kelle tegevus ei vasta põhiseadusele;
b) kõigi instituutide osas, mis ei ole vastavuses põhiseadusega.
Sõltuvalt rahvusriigi või rahvusvahelisuse tasandist kohtute jaotus:
a) rahvusriikide kohtud;
b) rahvusvahelised kohtud.
Lisaks õiguskaitseorganeid: prokurör; kohtueelse uurimise organid; täitemenetluse organid; kinnipidamis- ja karistusasutused.
Järelvalveinstitutsioonid
1) teenistusjärelvalve;
2) konstitutsioonilisuse järelvalve;
3) riigi ja omavalitsuste vara järelvalve;
4) tehniline järelvalve ehk seire .
Järelvalve teostamise meetodite liigitamine :
1) järjestuseee alusel ajas:
a) preventiivne e eelkontroll
B) repressiivne e järelkontroll
2) kontrollfunktsiooni järjepidevuse alusel:
a) regulaarne e pidev e permanentne, samas hõlmav;
B) irregulaarne e pisteline, nii hõlmav kui ka valikuline
3) kontrolli objekti hõlmamise alusel:
a) täielikult hõlmav (emmendav ülevaade objektist)
B) valikuline e väljavõtteline
Lisaks parlamentide juures obmudsman ja erilised parlamentide pstitsioonide komiteed.
Mõlemad need institutsioonid kuuluvad haldamise mittekohtuliku järelvalve alla.
Riigi kohahaldustasandid
Riigi kohahalduse süsteem, rajaneb riiklikul korraldusel, s.h haldusterritooriumi jaotusel, samuti täidesaatva riigivõimu valitsemisalade haldusel.
Keskvalitsus ja nii selle territoriaalne kohahaldus kui ka valitsemisalade detsentraliseertitud kohahaldus moodustavad unitaarse riikliku korralduse juhul hierarhilise subordineeritud süsteemi dekontsentreeritud tsentralisatsiooni ehk n-ö pealinnast haldusüksustesse või valdkonnaregioonidesse hajutatud põhimõttel.
Föderatiivse riikliku korralduse juhul algab kohahalduse süsteem alates osastisriigi tasandist, kusjuures eri osariikides võib kehtida märgatavaid erisusi süsteemi osas.
I - lokaalne ; II - subregionaalne; III - supraregionaalne; IV - osariigi tasand; V - föderatsioon.
Kohahalduse üldfunktsioonid:
1) territoriaalne üldhaldus;
2) valdkonnahaldus;
3) kitsa funktsiooni täitmine.
Neid tegevusi teostatakse kas
1) normatiivse tegevuse kaudu või
2) normivabade toimingute abil või
3) nii normatiivse tegevusee kui ka normivabade toimingute abil.
RIIGI SÜSTEEMI SEKUNDAARSED ELEMENDID
Kohalik omavalitsus
Tähendab kohalike omavalitsuste õigust ja võimete seaduse piires ja kohalike elanike huvides korraldada ja juhtida valdavat osa vastutusala ühiskonnaelust.
Üldtunnused: territoriaalsus; autonoomsus ; otsene demokraatia kasutamine; demokraatlikult valitud esinduskogu ja tema poolt valitud täitevorganid; legaalsus ; esindus - ja täitevorganite süsteemi loomise vabadus; oma eelarve, kohalikud maksud; subsidaarsuspõhimõte; suhtlemine riigiga; allub üksnes seadusele; järelvalve üldjuhul üksnes tegevuse seaduslikkuse üle.
Riigikaitselised organisatsioonid
Rangelt vabatahtliku liikmeskonnaga struktuurid , mis moodustavad vastava riigi sõjaväe spetsiifilise reservi, nt Eestis Kaitseliit.
Kulturautonoomia
Sotsiaalkultuuriline nähtus, mille funktsiooniks on selles rahvusriigis koos põhirahvusega elava vähemusrahvuse kogukonna oma rahvsliku kultuuriidentiteedi säilitamine ja arendamine ning samas loomulik integreerumine selle riigi keskkonda.
Kutsealade omavalitsus
Kutsealade omavalitsus on spetsiifiline organisatsioon, mis ühendab mingi elukutse või nende grupi esindajaid.
Kirikuomavalitsus
Kirikuomavalitsus on vastava usutunnistusliku konfessiooni omahalduslik, riigi poolt sanktsioneeritud organisatsioon, sõltumata riigikiriku olemasolust või puudumisest.
II osa
ÕIGUS
SOTSIAALSED NORMID, ÕIGUS JA ÕIGUSNORM
Sotsiaalsed normid
Norm - üldise määratluse järgi reegel, juhis või mall .
Sotsaiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku tahet. Reguleerivad ühiskondlikke suhteid, st inimeste käitumist üksteise suhtes.
Sotsaiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuste saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides.
Sotsiaalne norm tähendab eeskätt sotsiaalset kohutust.
Kohustus normis tähendab, et inimene peab käituma üksnes teatud viisil, sooritama mingi teo. Tegu võib esineda tegevuse või tegevusetuse vormis.
Käitumise vastavust normile hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: kas see tegu, mis põhjustas just selle tagajärje, vastas sotsiaalse normi reeglile, mallile.
Õigusnormi tasand algab imperatiivsete ettekirjutuste loomisest, mis reguleerivad paljude või kõigi käitumist mitte isiklike suhete alusel, üldistes huvides - heteroneemne kohustus.
Sotsiaalsete normide iseloomulikud jooned:
1) käitumist motiveeriv toime;
2) kohustus;
3) realiseerimise viis;
4) eesmärk;
5) abstraktsus ;
6) kehtivus aegruumis.
Sotsiaalsete normide funktsioonid:
1) reguleeriv - sootsiumi või ühiskonna käitumise mõjutamine soovitud suunas;
2) koordeineeriv - käitumiste ühtlustamine;
3) stabiliseeriv - huvide konflikti vähendamine, positiivsete väärtuste kinnistamine ;
4) sotsialiseeriv - normi toimimine vaid vastava sootsiumi tasandil.
Sotsiaalsed normid on inimeste käitumise suunamise viisiks ja vormiks, seeläbi üksikisiku sotsialiseerimise vahendiks .
Eelpool loetletud funktsioonid on suunatud ühiskonnas kõigi ja igaühe kaitstuse tagamisele ning kooselu korrastamisele. Tegemist on sotsiaalse enesekaitse ilminguga.
Sotsiaalsete normide liigid:
1) Tavanormid - ajalooliselt stiihiliselt kujunenud pärimuslikud käitumisreeglid, mis reguleerivad inimeste käitumist teatud eluvaldkondades ja juhtudel.
Tavanormide autoriteet põhineb tavaliselt austusel , kuid mittetäitjale võidakse avaldada ka sotsiaalset survet .
Tuntuim on püsikogum, ehk rahvusvaheliselt üldtunnustatud tava.
2) Moraalinormid - eriliselt stabiilsed kõlbluspõhimõtted, mis on vastavas aegruumis inimeste käitumise pidevalt toimivaks süvamotivatsiooniks.
Moraalinormid on samas kõigi teiste sotsiaalsete normide hindamiskriteeriumiks selles, kas nad vastavad sootsiumis omaksvõetud kõlbluspõhimõtetele.
Moraalinormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele, mis võetakse omaks kui sotsiaalne väärtus, millele tugineb sotsiaalne kohustus.
Ei ole autonoomne kohustus. Tuntuim on rahvusvaheliselt üldtunnustatud üldhumanistlike printsiipidena, väärtustena.
3) Korporatiivsed normid - erilises korras kehtestatud käitumiseeskirjad, mis on kehtestatud ja täitmise osas garanteeritud korporatiivsete suletud ühikute poolt ning reguleerivad nende ühikute ja liikmete tegusid .
Sellised normid kehtivad üksnes selle organisatsiooni liikmetele , nt erakonnad.
Korporatiivsete normide autoriteeti tagab teadvusväliselt nii austus , jõud kui ka võim.
4) Õigusnormid - kuuluvad sotsiaalsete normide hulka.
Õiguse tunnused ja mõiste
Õiguse tunnused:
1) üldise iseloomuga käitumisprintsiipide ja -normide kogum;
2) õigusnormid on spetsiifilistel, süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse ja õiguse instituutidesse;
3) üldkohustuslike käitumiseeskirjade süsteem isikutele või isikute ringile ;
4) riigi tahteline akt, riigi poolt tagatud tavanormid, moraali- ja korporatiivsed normid;
5) tagatud lõppastmes riigi sunniga. NB! Kui ei ole tagatud riigi sunniga, siis pole tegemist õigusnormiga, vaid printsiibiga (moraalinormiga).
Õiguse tähendused:
1) mingi fakti puudumine või esinemine;
2) vabadus toimimisviisi valikul ;
3) subjektiivne õigus;
4) õigusnormide kogum;
5) ajalooline õigus;
6) teatud õigusharu õigusnormide üldistus või individuaalsed õiguslikud ettekirjutused;
7) õigusteaduslik distsipliin õigusharu alusel.
Õiguse mõiste
Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid ning mis mittejärgmisel tagatakse riigi sunniga.
Õigus on sotsiaalse kontrolli eriti efektiivne vahend ja vorm.
Õigus ei ole mingi ühiskonnast väljaspool seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus. Ta on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev, kohanev ja muutuv nähtus.
Õigusnormi tunnused ja mõiste. Õigusnormide liigid
Õigusnormi tunnused:
1) üldine iseloom - toime hõlmab kõiki ning igaüht;
2) üldkohustuslikkus täitmiseks - imperatiivsus juriidilise kohustuse aluselt , mis on tagatud riigi sunniga;
3) formaalne määratletus - spetsiifiline normitehniline konstruktsioon ning eriline formaliseeritud keel - õiguskeel (normitehniline keel).
Õigusnormi mõiste
Õigusnorm on pädeva institutsiooni poolt kindlas korras kehtestatud üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga.
Õigusnormid vormistatakse paberkandjal kirjalikult õigusaktides.
NB! Õigusnorm peab üheseks mõistmiseks alluma formaalloogilisele töötelmisele ehk analüüsile formaalse loogika põhiliste mõtlemisseaduste, mõiste, otsustuse, järelduse, tõestuse ning hüpoteesi osas.
Õigusnormide liigid
1) Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi:
1) regulatiivsed - määravad õigused ja kohustused;
2) õigustkaitsvad - näevad ette juriidilise vastutuse õigusrikkumise eest.
2) Õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi:
1) kohustavad ;
2) keelavad;
3) õigustavad ehk lubavad või volitavad.
3) Subjektide ringi järgi:
1) üldised - norm on adresseeritud üldsjubektile;
2) spetsiaalsed - norm on adresseeritud vaid teatud subjektide ringile.
4) Ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi:
1) impeartiivsed ehk kategoorilised;
2) dispositiivsed - jätavad pooltele määrata õigusi ja kohustusi + võimaliku riigi poolt kehtestatud lahenduse variandi , kui pooled ise ei ole määranud teisiti;
3) soovitavad (ka juhendavad või selgitavad).
5) Eriliigitused:
1) definitsiooninormid ehk legaaldefinitsioonid ;
2) delegatsiooninormid;
3) era- ja avaliku õiguse normid;
4) normid õigusharude järgi.
Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid
Materiaalõiguse normid reguleerivad aluseid, kuidas mingite asjaolude esiletulekul tuleb käituda. Materiaalõiguse normid ei rakendu iseenesest; eeladavd, et subjekti mitteõiguspärase käitumise korral tuleb kohaldada materiaalõiguses sätestatud sundi.
Protsessuaalõiguse normid reguleerivad materiaalõiguse normide rakendamise menetlust ehk korda, sh sätsestavad õigustatud ja kohustatud subjektid ning nende õigused ja kohustused vastavateks menetlustoiminguteks.
Õigusnormi loogiline struktuur
Näitab, millistest spetsiifilistest struktuurielementidest ja millistes seostes õigusnorm koosneb. See on õigusnormi formaalse määratluste tunnuste kogum.
KUI………. (I), SIIS…………………(II), VASTUPIDISEL JUHUL……………(III)
Loogiline struktuur koosneb: hüpotees, dispositsioon , sanktsioon
H - õigusnormi hüpotees on konkreetne ja etteantud, tõestamist mittevajav mudel olustikust, mille puhul tuleb käituda kindlal, st õiguspärasel viisil.
Hüpoteesis on fikseeritud:
a) tegu ning teo tagajärg oma aegruumis täpselt piiritletud faabulas ning kõigis eritunnustes;
b) see objekt, millele see teoreetiline tegu koos tagajärjega on suunatud kõigis objekti eritunnustes.
c) vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud .
Absoluutselt määratletud hüpotees (täielikult määratletud)
Osaliselt määratletud hüpotees (osaliselt määratletud)
D - õigusnormi dispositsioon fikseerib õigustatud või kohustatud subjektid ning lubatud, keelatud või kohustatud käitumise või käitumisest hoidumise hüpoteesis märgitud asjaolude esiletulekul ehk juhtudel.
Sisaldab nõutava käitumise reegli õigustatud või kohustatud subjektile või mõlemale.
Liigitus:
1) otsesed ,
2) viitavad , sh
A) otsesed,
B) blanketsed.
Ettekirjutuse laadilt võivad dispositsioonid olla:
1) õigustavad,
2) kohustavad,
3) keelavad.
S - õigusnormi sanktsioon fikseerib õigusliku mõjutamise sunnivahendi liigi ja määra, kui õigusnormi on rikutud.
Liigitus:
1) suhteliselt määratletud - liik ja määr on alternatiivsed, st erinevad karistusliigid;
2) absoluutselt määratletud - täpselt üks liik või määr.
Sanktsiooni eesmärk on mõjutada preventatiivselt hoiatavalt kõiki subjekte tulevikus käituma üksnes õiguspäraselt.
Õigusnormid vormistatakse:
1) õigustloovad aktid e normatiivaktid e üldaktid,
2) õigustrakendavad e üksikaktid.
Õiguse teooriate paljusus
Tuleneb lõppastames sellest, kuivõrd õigus ja õiglus on teineteisega seotud, samuti kuivõrd õigus on sõltumatu või sõltuv teistest sotsiaalsetest nähtustest. See on ka küsimus õiguse ja õigluse allikatest, samuti õiguse eesmärgist ja rollist ühiskonnas.
Antiikaja käsitlused õigusest
Antiik-Kreekas käsitlesti loodust inimesest omaette eksisteeriva igavese nähtusena, kus kehtisid universaalsed looduse seadused. Õige ning vooruslik maine riigivalitsemise viis ning õigus olid kosmilise jumaliku korra peegeldus.
Looduse seadused olid ideaalsed ja gaveled (jumalikult täiuslikud), inimeste omad mitte.
Õiged teadmised eesmärgist juhivad inimtegevust kõigis valdkondades.
Aristotelese loomuõiguse alused:
¤ jumalik loomuõigus - õiglane, arukas, vooruslik;
¤ aegruumis kehtiv, inimlikust allikast pärinev inimeste loodud õigus, mille õiglus, arukus ja vooruslikkus sõltus loomuõiguse elementide tajumisest.
Cicero lex aeterna:
¤ loodusseadus (reguleerivad mõitsuseta loodust);
¤ eetilis-õiguslik seadus ( moraal ; hea/õiglase ja kurja/ebaõiglase vahekord ).
Cicero leidis, et kui miski on tõesti loomuõiguses olemas, siis inimeste seadustes see realiseerubki.
Teoloogilised õigusteooriad
Põhipostulaadiks on see, et õiguse sisuks tohib olla vaid jumala seadus (tahe), mis kindlustatakse inimühiskonnas kaht tüüpi tahteõiguse abil:
¤ ehedaim jumalik õigus olevat kanooniline õigus;
¤ inimeste loodud õiguse abil, mis on üks jumaliku tahte avaldumisvorme;
Selle teooria kohaselt tuleb positiivset õigust analüüsida selles osas, kas at:
¤ vastab Jumala tahtele;
¤ kas at on õiglane, sest seegi on Jumala tahe.
Jumalast lähtuv kõrgem moraal on maise õiguse hindamise mõõdupuuks.
Loomuõiguse teooriad
Justinianuse Institutiones:
1) ius naturale (kõike elusat hõlmavad seadused);
2) ius gentium (kogu inimkonda hõlmavad seadused);
3) ius civile (konkreetsettttt riiki hõlmavad seadused).
Keskaegne Aquino Thomase käsitus:
1) igavene õigus;
2) loomulik õigus;
3) jumalik õigus;
4) inimlik ehk ilmalik õigus.
Reformatsiooniaegne hugenott Gentilleti käsitus:
1) jumala seadused;
2) looduse seadused;
3) tsiviilseadused.
Seejuures 14.sajandist kinnistub positiivse õiguse mõiste.
Loomuõigusliku teoreetilise käsitluse areng kokkuvõtlikult:
1) enne 17.saj: positiivse määrasid õiguse sisu Jumal, loodus ning inimmõistus;
2) 17saj: positiivse õiguse sisu määrasid loodus ja inimmõistus, Hugo Grotius väitis 1632, et loomuõigus kehtib ka sellise kõlvatu oletuse juhul, mille kohaselt Jumalat ei olegi;
3) 18.saj alates: jagamatult üksnes inimmõistus. Premissid on kindlalt inimmõistuse vili ja nende tunnetamiseni jõutakse formaalloogika võtete abil.
LOOMUÕIGUS:
1) kaitseb õigluse jt moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse ees;
2) kaitseb igavese ja üldise väärtusi, mille alge on loomuõiguses;
3) ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, s.o positiivset õigust, vaid õiguse aluseks on loomuõigus;
4) 18.saj lõpp ja 19.saj algus paneb aluse õiguse süstematiseerimisele, st ulatuslikult kodifikatsioonile.
Ajaloolise koolkonna teooriad
Nende käsituses ei ole õigus staatiline nähtus, vaid on seotud rahvaste ajaloolise arengu iseärasustega. Inimese eesmärk vabadusele realiseerub riigiks ühinemisel, st riiklus ongi realiseeritud loomuõigus.
Fichte : pole erilist loomuõigust, vaid on riigi kehtestatud positiivne õigus.
Tõeliselt vooruslik on üldistes huvides tegutsemine, mille tagab riik.
Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida, kuidas ja miks riik loob õigust.
Hegel : riik on üldistes huvides totaalne kõlblus, ühendades moraali ja õigust.
Sotsioloogilised teooraid
19.saj teisel poolel kujunes õiguspositivism. Positivistid lõid kaasaegse avaliku õiguse mõistete süsteemi põhialused.
Õigusrealistide teooriad eitavad positiivse õiguse vahetut seost õigusnormi ja õigusaktiga. Õigusrealism idealiseerib objektiivse õiguse õiglast kodaldamist kui õiglase käitumise akti. Oluline pole õigusnorm, vaid just õiguse rakendamine kui tegevus. Nad eitavad kaasust.
Normatiivsed teooriad
Silmapaistvaim esindaja ja koolkonna rajaja Hans Kelsen, Eestis tuntuim Artur-Tõeleid Kiimann.
Normativistid on nn puhta õiguse ideoloogid. Õigus tekib vaid iseenesest, ei ole mõjutatud mingitest sotsiaalsetest faktoritest ega poliitilistest seisukohtadest.
Kõige aluseks on ALUSNORM - moraalse autoriteedi absoluutne allikas.
Alusnorm (baasnorm) - õigusnormide ning -aktide hierarhilise ja seejuures rangelt subordineeritud süsteemi tipp ehk kõikide positiivse õiguse süsteemide vundament (A-norm).
A-norm realiseerub, kui
Põhiseadus kui A1 norm (tuleneb A-st)
V
Tavaline seadus kui a1-norm (tuleneb A-st ja A1-st)
V
Määrused (tuleneb A-st, A1-st ja a1-st) (jne)
V
Üksikaktid - (üksikaktid) - (need jõuavad vastava ja iga üksiku isikuni, kuid õigust
V realiseerivate toimingute kaudu)
Toimingud ……..
V isik - füüsiline või juriidiline (kõik ja igaüks)
NORMATIVISMI positiivne teene :
a) aitab rakendadaaaa pintsiipi õigus on õiglus,
b) “ kinkis ” õigusteooriale normatiivaktide hierarhilise süsteemi.
NB! negatiivne teene on väide, et sotsiaalsed faktorid ei mõjuta õigust.
Põhilised suured õigussüsteemid:
1) Euroopa kontinentaalõiguse e romaani-germaani süsteem;
2) anglo-ameerika e üldine õigussüsteem;
3) islami õigussüsteem;
4) hinduistlik õigussüsteem;
5) judaistlik õigussüsteem;
6) Aafrika ning Madagaskari õigussüsteem;
7) sotsailistlik õigussüsteem;
8) Kaug-Ida õigusüsteem.
Suuri õigussüsteeme iseloomustavad mitmesugused õigusfilosoofilised käsitlused riigist ja õigusest, erinevad arusaamad õiguse reguleerivast rollist ühiskonnas, õiguse allikatest ning õigusnormist, õiguse loomisest ning realiseerimisest.
Üldistatult võib öelda, et õigussüsteemide teoreetiliste koolkondade erinevatele käsitlustele vaatamata on ikkagi põhiprobleemiks üksikisiku ning ühiskonna, era- ning avaliku huvi vahekord.
Kontinentaalne ehk romaani-germaani õigussüsteem
Tekkis 12.-13.saj Mandri-Euroopa keskosas, juured rooma õiguses. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamine ühiskonnas.
Õigusnorme mõistetakse eeskätt kui üldisi käitumiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas.
Õigusnormid on peamiselt kirjutatud ehk sätestatud õiguse normid.
Õigusteadus uurib kirjutatud õiguse olemust ja sisemisi seoseid.
Õigusnormide kaudu on pürgitud üksikkodanike vaheliste suhete reguleerimise poole, s.o eraõiguse valdkonda.
Eestis formeerus sajandite jooksul kohalik subsidaarne õiguskord, nn balti erikord. Rooma õiguse retseptsioon tuli Eesti alale kahe lainena: Rootsi Kuningriigi koosseisus olemise perioodil, seejärel 19saj kodifitseerimise käigus.
Anglo-ameerika ehk üldine ehk common law suur õigussüsteem
Päritolu on Inglismaalt - õigus, mille on loonud kuninga määratud kohtunikud , lahendades eravaidluste ja kriminaalasjade üksikjuhtumeid.
Krooni nimel ja krooni kasuks.
Õigusnorm ei ole üldine ja abstraheeritud. Arvestatakse pretsedente ning õiguse üldisi printsiipe. Seejuures tuleb arvestada uue juhtumi tehioludega, lahendus peab olema kordumatu ning üksnes antud juhu kasuks.
Pretsedendiks õiguse allika tähenduses on vaid teatud osa kohtulahendist, mida võib käsiteda reegli tähenduses, muu on motivatsioon (juriidilised arutlused ), kuidas sellise reegli tunnetamiseni jõuti. Selline reegel on vaid üldiseks orientiiriks, mitte n.ö konkreetseks retseptiks antud kordumatu juhu jaoks.
Seega ei ole pretsedendinorm üldse mingi üleüldine ja püsiv ning ammendamatu käitumisreegel kõigil sarnastel juhtudel.
ÕIGUSSUHE
Õigussuhteks nimetatakse õigusnormide alusel tekkivat tahtelist seost, kus nende seoste pooled esinevad õigusnormi alusel subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjatena. Õigussuhe on õigusnormi sisuks.
Õigussuhe tekib õigustatud ja kohustatud poole vahel. Mistahes sotsiaalne suhe ei ole õigussuhe. Alles sotsiaalse suhte reguleeritakse järgnevalt õigusnormiks, muutub ta õigussuhteks.
Õigussuhete liigid:
1) Õigusliku toime iseloomu alusel:
a) regulatiivsed suhted rajanevad regulatiivsetel õigusnormidel, H-D
b) õigustkaitsvad suhted rajanevad õigustkaitsvatel normidel , H-S või H-D-S
2) Juriidilise kohustuse iseloomu alusel:
a) aktiivsed - juriidiline kohustust kohustust kandval poolel kohustus sooritada tegu aktiivses vormis;
b) passiivsed - rajaneb kohustusel mitte sooritada tegevust.
3) Õiguste ja kohustuste jagunemise alusel:
a) lihtsad õigussuhted - üks õiguste, teine kohustuste kandja;
b) liitõigussuhted - mõlemad pooled nii õiguste kui ka kohustuste kandjad.
Eraõiguslikud on tüüpilised regulatiivsed õigussuhted, mis rajanevad poolte täielikul võrdsusel.
Avalik-õiguslikud ei ole tüüpiliselt pooltele võrdsed, jagunevad:
¤ haldusõiguslikud - alluvuse e subordinatsiooni printsiip;
¤ kriminaalõiguslikud - pooled ei ole võrdsed
Õigussuhete struktuur
Rajaneb kohustuse mõistel, millest tulenevad kaks õigussuhte sisu elementi: konkreetne kohustus ja konkreetne õigus (õigustus), mida kannavad subjektid ning need on suunatud subjektidele.
Õigussuhte struktuurielemendid
AVALIK ÕIGUS ERAÕIGUS
¤ subjektid ¤ subjektid
¤ juriidiline kohustus ¤ subjektiivne õigus
¤ objekt ¤ juriidiline kohustus
¤ objektid
Õigussuhte subjektid
FÜÜSILISED ISIKUD: kodanikud, kodakondsuseta isikud, välismaalased. Füüsilised isikud võivad olla: teovõimelised või osaliselt või täielikult teovõimetud.
JURIIDILISED ISIKUD - ERAÕIGUSLIKUD JA AVALIKÕIGUSLIKUD
ERAÕIGUSLIKUD: äriühingud, eraorganisatsioonid, nii kodanike kui elanike mittepoliitilised ja mittetulundusorganisatsioonid, sihtasutused
AVALIKÕIGUSLIKUD: territoriaalsed ühikud (riik, omavalitsus jne) tsiviilõigussuhte subjektina, poliitilised organisatsioonid või liikumised, avalikõiguslikud asutused, organisatsioonid, ühendused.
Õigussuhte subjekte iseloomustab:
ÕIGUSVÕIME on subjekti võime omada õigusi ja kanda kohustusi. Võime olla õiguse subjektiks peab olema garanteerinud riik, tema põhiseadus ja seadused. Üksikisiku puhul tekib ta sünniga ja lõpeb surmaga, juriidilisel isikul tekib ta moodustamisega (haldusaktiga või haldustoiminguga). Lõpeb samadel alustel, k.a pankrot .
TEOVÕIME on isiku võime oma tegudega omandada õigusi ja kanda kohustusi. Selle eelduseks on teadlik ja iseseisev tahe. Sõltub üksikisiku east ja psüühhilisest ning füüsilisest seisundist. Teovõime tekib seaduse alusel teatud east ja kindlaks määratud konkreetsete seadustega. Teovõime tähendab: a) tsiviilõigusliku tehingu võimet ja b) deliktivõimet (personaalset vastutusvõimet).
Subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus (õigussuhte sisu)
Subjektiivne õigus on seaduste ja teiste õigusaktidega garanteeritud õigustus konkreetsele isikule selles, et ta võib realiseerida õigusnormis sätestatud käitumiseeskirja.
Subjektiivse õiguse kandjaks saab olla õigussubjektne isik. Õigussubjektsus on õigus- ja teovõime kokkulangevus.
Põhiseaduslikud vabadused , kohustused ja õigused on nii objektiivse kui subjektiivse õigusega garanteeritud kõigile egaalselt, kuid individuaalne õiguslik staatus võib sõltuvalt teovõime mahust paratamatult olla faktiliselt individuaalselt erinev.
Subjektiivne õigus eeldab:
1) teise poole korrespondeeriva vastukohustuse olemasolu;
2) riikliku sunni kohaldamise võimalust subjektiivse õiguse realiseerimise tagamiseks.
Õigussuhte objekt
Nähtusi, mida riik ühiskondlikes suhetes mõjutab, nim õigusliku reguleerimise objektiks . Ühiskondlikud suhted on õiguse üldobjekt, konkreetse õigusnormi objektiks on subjektidele esitatud nõue käituda üksnes teatud viisil.
Õigussuhte üldobjekt on õigussubjektide õigusnormis sätestatud käitumine.
Kui õigusnorm õigussuhtes realiseerub, ongi tagatud isiku õiguspärane ehk õigusnormis prognoositud käitumine.
Kui subjekt käitub vastupidiselt õigusnormis kehtestatud käitumiseeskirjale, siis on tegemist õigusvastase käitumisega ehk õiguserikkumisega, mis toob kaasa juriidilised järelmid selle likvideerimiseks ning karistamiseks tagajärje eest või tekitatud kahju hüvitamiseks.
Konkreetsetes õigussuhete liikides on õigussuhte objektiks:
1) asjad;
2) mittevaralised hüved;
3) subjektide tegu (tegevus või tegevusetus );
4) tegevuse tulemus ( resultaat ehk tagajärg).
Varalised hüved on nt esemed või õigused asjale - kohaldatakse asjaõigust.
Mittevaralised on nt autorsus, millega võivad kaasneda varalised õigused/kohustused.
Kriminaalõiguses võib olla objektiks inimese elu ja tervis, omand, moraalsed kategooriad.
Õigussuhte sisuks on subjektide subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus.
JURIIDILISED FAKTID: MÕISTE JA LIIGID
Juriidilise fakti mõiste
Õigusnormid seostavad õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise faktiliste asjaolude esinemisega. Need on juriidilised faktid, mis sisalduvad õigusnormi hüpoteesis.
Juriiidiliste faktide liigid:
1) Tekkimise iseloomust sõltuvalt
JURIIDILISED SÜNDMUSED
a) absoluutsed: ei sõltu tekkepõhjuste ja kulgemisprotsesside poolest inimeste tahtest
b) suhtelised: sündmused, tekkepõhjus sõltuvad küll inimese tahtest, kuid kulgemisprotsess enam mitte
JURIISILISED TEOD
On füüsilise või juriidilise isiku tegevus või tegevusetus , millega õigusnorm seostab õigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise või muu juriidilise tagajärje. Juriidilised teaod on enim esinevateks juriidilisteks faktideks.
2) Õigusliku tagajärje poolest
¤ õigusi ja kohustusi tekitavad, nt lepingu sõlmimine, tapmise fakt
¤ õigusi ja kohustusi muutvad, nt lepingu muutumine
¤ õigusi ja kohustusi lõpetavad, nt surmanuhtluse tühistamine seadusega
3) Faktide kogumi järgi
a) lihtfaktid: nõutav vaid üks juriidiline fakt (toiming)
b) litigated: nõutav kaks või enam juriidilist fakti, et tekiks, muutuks või lõpeks vastav õigus või kohustus.
Juriidiline koosseis - juriidilised faktid, mis kogumis võetuna põhjustavad juriidilise tagajärje saabumise.
Juriidilise teo õiguspärase või -vastase tegevuse alusel liigitatakse:
ÕIGUSPÄRASED TEOD:
¤ juriidilised toimingud
¤ haldusaktid
¤ juriidilised tehingud :
A) ühepoolsed
B) kahe- või mitmepoolsed
1) Õiguspäraseid teguseid võidakse sooritada kavatsuseta tekitada juriidilisi tagajärgi, kuid viimased saabuvad seaduse alusel sellest hoolimata, selliseid tegusid nim juriidilisteks toiminguteks.
2) Haldusakt on samuti juriidiline tegu, mis esineb juriidilise faktina juhtudel, kui see on adresseeritud konkreetsetele adressaatidele. Haldusakt kui juriidiline fakt on tavaliselt haldusõiguslike suhete tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks. Samas võib haldusakt olla suunatud nii haldus- kui era(trivial)õigusliku tagajärje saavutamisele .
3) Tehing on era(tsiviil)õigussuhte subjekti õiguspärane tegu, mis on suunatud eraõigussuhte tekkimisele, muutumisele või lõppemisele. Kõiki õiguslike tagajärgede saavutamisele suunatud õiguspäraseid juriidilisi tegusid nim õiguslikeks aktideks.
ÕIGUSVASTASED TEOD
1) kriminaalõiguserikkumised ehk kuriteod
2) haldusõiguserikkumised
3) distsiplinaarõiguserikkumised
4) era-ehk tsiviilõiguserikkumised
Teod võivad olla tehtud või tegevusetud. Võivad olla sooritatud :
Tahtlikult - a) otsene
B) kaudne
Ettevaatamatusest - a) kergemeelsus
B) hooletus
1) Tahtlus on otsene, kui isik saab aru oma tegevuse või tegevusetuse laadist ja tähendusest ning juhul, kui KrK järgi loetakse tegu lõpule viiduks teatava tagajärje saabumisega, näeb ette selle tagajärje ja soovib seda.
2) Tahtulus on kaudne, kui isik saab aru oma tegevuse või tegevusetuse laadist ja tähendusest, näeb ette, et tema tegu põhjustab tagajärje, mille saabumisega KrK järgi loetakse tegu lõpule viiduks, ja kuigi at ei soovi seda tagajärge, möönab teadlikult selle saabumist.
3) Kergemeelsus: kui isik ei saanud aru oma tegevuse või tegevusetuse laadist ja tähendusest, kuigi pidid sellest aru saama ja võis sellest aru saada, nägi ette, et tema tegu võib põhjustada tagajärje, mille saabumisega KrK järgi loetakse tegu lõpule viiduks, kuid lootis kergemeelselt seda vältida.
3) Hooletus: kui isik ei saanud aru oma tegevuse või tegevusetuse laadist ja tähendusest, ei näinud ette, et tegu võib põhjustada tagajärje, mille saabumisega KrK järgi loetakse tegu lõpule viiduks, kuigi võis ja pidi seda ette nägema.
ÕIGUSAKTID
Õigusakti mõiste ja liigid
Õigusaktid vormistatakse kirjalikult ning nende süsteemne kogum koondatakse kindlatele nõuetele vastavana vormistatud dokumenti, mida nim õigusakt.
Õiguse allika
mõiste tähendused:
1) materiaalne: sotsiaalsed faktorid, mis põhjustavad ning kujundavad riikliku tahte ja on seetõttu õigustloovaks allikaks;
2) formaalses: õigusloome, st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglile üldkohustusliku jõu ehk legislatiivtegevus.
Sotsiaalsed faktorid annavad märku vajadusest neid õigusega teguleerida, see on põhjus ja eeldus õiguslikuks reguleerimiseks.
Õigussuhe on üldkohustusliku ja riigi sunniga tagatud õigusnormi sisuks.
Õiguse allikate põhiliigid:
1) tavaõiguse normid;
2) lepingud;
3) õigusteadlaste arvamused;
4) kanooniline õigus;
5) pretsedendiõigus;
6) korporatiivsed normid;
7) normatiivaktid (fikseeritud positiivne õigus).
Leping on üldjuhul vabatahtlik kokkulepe kahe või enama poole vahel.
Õigusteadlaste arvamused on tuntud juristide mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse nt pretsedentide rakendamise praktikas, misläbi need ka ise juurduvad. Põhineb profesionaalsuse tunnetatud autoriteedil.
Kanooniline õigus koondab endas usudogmasid, lähtub sotsiaalsest normist teadvuse tasandil.
Õigusaktide liigid:
Tunnuse alusel:
a) üldaktid (normatiivaktid);
b) üksikaktid (individuaalaktid).
Põhitunnusena aluseks, millise primaarse või sekundaarse riigiorgani poolt antud:
1) seadusandliku riigivõimu õigusaktid e legislaktiivaktid;
2) täidesaatva riigivõimu õigusaktid e haldusaktid e eksekutiivaktid;
3) kohaliku omavalitsuse õigusaktid e haldusaktid;
4) juristiktsioonilised aktid (kohtuotsused, määrused, erimäärused);
5) korporatiivsete organisatsioonide õigusaktid
Üldaktid
Üldakt - normatiivakt - õigustloov akt.
Üldaktid üldkohustuslikke õigusnorme loovas tähendsuses on alati legislatiivaktid. Ainuüksi legislatiivaktid on seadused.
Põhitunnused:
¤ sisaldavad õigusnorme, luues käitumiseeskirja;
¤ üldnormi õigusnorm on üldjuhul impersonaalne ; hõlmab kõiki subjekte, kuid kõigi raames võib konkretiseeruda mingile kategooriale;
¤ nende üldnormid loovad objektiivse õiguse ning sellest tulenevalt subjektiivse õiguse, kuid üldnorm ei realiseeru konkreetse juhu korral iseenesest;
¤ nende liik tuvastatav formaalse liigitunnuse alusel, mille nimetus sisaldub üldakti pealdises rekvisiidina.
Üksikaktid
Üksikakt - õigusrakendav akt.
Üldnorme realiseeriv iseloom määrab ka olemuslikult põhimõtte, et üksikakt ning õigustrakendavad õigusnormid on üldakti ning üldnormide suhtes eksekutiivse iseloomuga.
Põhitunnused:
¤ sisaldavad õigustrakendavaid õigusnorme, milles rakendatakse üldnormi aluse rakendamine just sellel, anted juhul, kusjuures olustik ammendubki selle juhu lahendamisega ning individuaalsete tunnuste kogumis ei kordu enam kunagi sellisena;
¤ õigustrakendavas õigusnormis sihitletakse objektiivsest õigusest tulenev subjektiivne õigus konkreetsele kohustatud või õigustatud subjektile ning see subjekt on personaalselt, seejuures nimeliselt määratletud;
¤ neist ilmneb, kas juriidiline fakt, toiming, tähtaeg või tingimus, mille saabudes antuddd konkreetne olustik ammendubki;
¤ nende liiki on võimalik tuvastada formaalse liigitunnuse alusel, mille nimetus sisaldab üldakti pealdises rekvisiidina : otsus, korraldus, käskkiri vms.
Õigusaktide hierarhia õigusjõu alusel
Hierarhiline süsteem tuleneb õigusaktide õigusjõu subordineerituse alusest ning riigi süsteemis institutsioonide osalise subordineerituse alusest.
Konstitutsioon - seadus - haldusakt.
Täidesaatva riigivõimu kõikidel õigusaktidel on kahesugune iseloom: nad on eksekutiivaktideks konstitutsiooni ning nn tavalise seaduse suhtes, olles samas legislatiivaktideks madalama õigusjõuga haldusakti suhtes.
Kujuneb seonduv hierarhiline liin ka nende institutsioonide antavate õigusaktide osas. Puhas subordineeritud üks-ühes hierarhia tekib vertikaalliinis ülalt alla kolme tunnuse (institutsioonide, õigusjõu ning normatiivse-mittenormatiivse) alusel vaid üheliigiliste õigusaktide osas (üldaktid omaette ja üksikaktid omaette).
Samas eksisteerib subordineerituse horisontaalliin sama kolme tunnuse alusel, nt a) ühe ja sama tasandi üldakt subordineerib tema üksikakti; b) kõrgema tasandi institutsiooni üldakt subordineerib madalama tasandi üld-ja üksikakti; c) kõrgema tasandi üksikakt subordineerib madalama tasandi üksikakti.
Seadsuandliku riigivõimu õigusaktid
Parlamendid võtavad legislatiivaktidena vastu seadusi.
Täidesaatva riigivõimu õigusaktid
Täidesaatva riigivõimu - riigipea ning valitsuse haldusakte tuleb anda seaduse alusel ning täitmiseks.
Riigipea annab üldaktidena dekreete (liigitus):
¤ dekreetseadused;
¤ erakorralised dekreedid;
¤ nn hädadekreedid.
Dekreetseadus asendab täielikult seadusi. Sellega reguleeritakse riigikaitset, välispoliitikat jne.
Erakorralisis dekreete antakse põhiliselt kahel juhul:
a) ootamatu agressiooni korral;
b) ründe korral põhiseadusliku riigikorra vastu.
Nn hädadekreete antakse eriolukordades.
Dekreetide juhul kehtib kontrasignatuuri nõue - riigipea poolt isegi eriolukorras nii vastutuse jagamine kui ka kontrollimine. Toimub riigipea vastutuse õiguspärasuse nn siirdamine teistele vastutavatele isikutele, mida kontrasignatuur kinnitabki.
Riigipea üksikakt on otsus ning käskiri. Otsusega näiteks kuulutatakse või jäetakse kuulutamata seadusi; antakse sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid; antakse armu jne
Käskkirjaga nt korraldatakse oma ametkonna sisemist tööd jms.
Valitsuse ja kohaliku omavalitsuse üldaktid on määrused, mis on seadusele alluvad eksekutiivaktid.
Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile:
¤ generaaldelegatsioon e üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt);
¤ spetsiaaldelegatsioon e erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks).
Määruseandmist teostatakse:
Intra legem määrustega on eksekutiivorganid volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua ühtki normi, mis ei oleks subsumeeritav mõnele rakendatava seaduse normile.
Contra legem määrused ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad antud seaduse alusel reguleerida midagi teisiti, kui varem vastu võetud seaduses sätestatud alused. Seega võivad need käia seadusandja varasema tahte vastu, kuid peavad olema kooskõlas nüüdse tahtega.
Praeter legem määrusi antakse küsimuste lahendamiseks, mis ei ole varem reguleeritud ühegi seadusega. Selle aluseks peab olema seaduseandja vastav delegatsioon, kusjuures praeter legem määruste puhul peaks olema selgelt sõnastatud alus põhiseaduses.
Kaht viimast nim nende sisu tõttu dekreetõiguslikeks aktideks, nn dekreetmäärusteks.
Valitsuse antavad õigustrakendavad üksikaktid on korraldused ja käskirjad.
Kohalik omavalitsus Eestis: valla-ja linnavolikogud võtavad vastu otsuseid; valla- ja linnavalitsused annavad korraldusi; vallavanem ja linnapea annab valitsuse ja tema ametiasutuste sisemise töö korraldamiseks käskkirju; osavalla või linnaosa vanem annab oma ülesannete täitmiseks korraldusi, osavalla või linnaosa valitsuse sisemise töö korraldamiseks aga käskkirju.
Kohtuvõimu jurisdiktsioonilised aktid on üldjuhul otsused: kohtuotsus, kohtumäärus, kohtu erimäärus.
Õigusakti struktuur
Näitab, kuidas ning millistele unifitseeritud nõuetele vastavalt struktureeritakse õigusaktid õigusnormi raames, kuidas on õigusakt loogiliselt üles ehitatud ning millised on õigusakti obligatoorsed rekvisiidid. Struktuur koosneb:
1) Pealkiri - ei sisalda EV ega vastuvõtnud organi nime;
2) Preambula - lihtne, kirjeldav, avab millisele õiguslikule allikale seadus tugineb;
3) Üldsätted - tüüpilised H-D-normid, koondatakse ka legaaldefinitsioonid;
4) Regulatiivne osa - erisätted, sõltuvalt õigusharust H-D ja H-S-normid, võib olla ka H-D-S-vorm, sisaldab spetsiifilisi õigusnorme, õigusi ja kohustusi, vastutust jne;
5) Rakendussätted - tüüpilised H-D-normid, võib sisaldada delegatsiooni, samuti õigusakti kehtivusaega, seaduse jõustumise aega ja tingimusi jne;
6) Signatuur ning daatum - EVs President oma otsusega.
Fakulatiivne: kui seadus kuulutatakse välja teise selleks pädeva organi õigusaktiga, siis tuleb seaduse kehtivuse määramisel arvestada väljakuulutamise eriakti olemasolu ja ka selle õigusakti vastavust sätestatud korrale.
Kohtuotsuste struktuur: sissejuhatuses teo faabula , põhjendus - kohtuotsuse motiveeriv osa; teises osas kohtulahend - kohtuotsuse resolutiivosa.
Õigusaktide kehtivus:
¤ kontinuiteedi printsiip - õiguslik järjepidevus. Iga objektiivse õiguse norm, iag õigussuhe, iga subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus püsivad seni, kuni langeb ära nende alus või kui neid muudetakse ;
¤ actus contrarius printsiip - iga õigusakti võib tühistada või muuta see organ või isik, kellele õiguskord sellise võimaluse esimesena ette näeb.
Õigusaktide kehtivust iseloomustavad faktorid:
¤ jõusolek ning õigusjõud;
¤ aeg;
¤ ruum;
¤ isikute ring.
Õigustehniliselt on õigusakt jõus, kui ta:
1) on koostatud, arutataud ja vastu võetud ning jõustatud seadusega kooskõlas pädevate subjektide poolt ning menetluse korras
2) on avalikustatud seaduses sätestatud korras, ei ole tunnistatud kehtivust kaotanuks seaduses sätestatud korras või ei kaota kehtivust sätestatud korras.
Promulgeerimine
Tähtsaim promulgeerimine kooskõlas seda sätestava kehtiva õigusega + avalikustamine .
Jõusatmine
Õigusnorm kehtestatakse kas nn üldkorras või seadusaktis endas. Jõusatmise ajamääratlus:
1) kuupäevaliselt;
2) mingi tingimuse täitmisel või sündmuse saabudes;
3) otsustamise delegeerimisel vastavale riigiorganile;
4) vastuvõtmise päevast;
5) allakirjutamise päevast;
6) avaldamise päevast;
7) väljakuulutamise päevast.
Jõustamine
Tähendab, et juriidilised ja füüsilised isikud on kohustatud seda täitma asuma.
NB! Hilisem õigusakt ei tohi tagasiulatuvalt piirata subjekti õigusi, küll võib neid laiendada. Rahvusvaheliselt tunnustatakse põhimõtet, et on taunitav kehtestada kohustusi tagasiulatuva jõuga.
Jõusolek ning õigusjõud
Jõus on iga jõustunud akt,
1) mida ei ole muudetud või tühistatud või
2) mis ei ole muutunud kehtetuks temas sätestatud tähtajaks või
3) mis on jõustunud promulgeerimisnormidega kooskõlas.
1) lex superior derogat legi inferiori - õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga õigusakt;
2) lex specialis derogat legi generali - erinormidega õigusakt on ülimuslik üldnormidega õigusakti suhtes ehk vastuolu puhul erinorme ning üldnorme eviva õigusakti puhul lähtutakse erandist selles mahus , milles at on vastuolus reegli suhtes:
A) kui erand kummutab mingil juhul kogu reegli, on ta ise uus reegel;
B) kui üldnormis või üldaktis selles tähenduses on sätestatud alus, et kõik selles küsimuses järgnevalt vastuvõetud eriaktid või -normid peavad olema kooskõlas osundatud üldakti või -normiga, siis ei tohigi erandeid vastu võtta;
3) lex posterior derogat legi priori - vastuolu korral varasema või hilisema õigusakti suhtes lähtutakse hilisemast.
Kehtivus ajas:
¤ määramata tähtajaga õigusaktid;
¤ aktis endas määratud tähtajani kehtivus;
¤ aktis endas määratud sündmuse või toiminguni kehtivad.
Kehtivus ruumis:
¤ kogu riigi territooriumil;
¤ kogu riigi territooriumil teatud tuunustega alal (nt raudtee);
¤ riigi territooriumi haldusjaotuse üksustes.
Kehtivus isikute ringi osas:
¤ kõigi isikute kohta, st üldsubjekt;
¤ teatud isikute kohta, st spetsiaalsubjekt.
Õigusaktide kehtivuse teoreetilised probleemid
Loomuõiguslikud teooriad
Üksikud õigusnormid on kohustavad niivõrd, kuivõrd on nad kooskõlas üleüldise loodusõigusega.
Positivistlikud teooriad
Tunnustatakse üksnes positiivset ehk sätestatud õigust. Riigi õigus on riigi ametnike poolt kinnitatud riigi tahe, andes õigusnormidele nende pädevuse.
Realistide teooriad
Õigusnormid on kehtivad üksnes siis, kui neid rakendatakse. Nn prognoositeooria.
Normativistid
Niipea kui luuakse õigusnorm, tähendab see, et kohaldatakse kõrgema jõuga varasemat õigusnormi hierarhias. Peab vastama hierarhias kõrgemalseisvale normile.
ÕIGUSE SÜSTEEM
Õiguse süsteemi all tuleb mõista positiivset õigust moodustavate õigusnormide klassifitseerimist õigusliku reguleerimise objekti ja õigusliku reguleerimise meetodi järgi rühmadesse:
1) spetsiifilise objekti alusel,
2) spetsiifilise reguleerimise meetodi alusel.
Õiguse süsteem hõlmab kogumina ning kindlates seostes kogu psoitiivset õigust: kõiki õigusnorme ning - akte , õiguse instituute ja õigusharusid ning õiguse põhivaldkondi.
Õiguse põhivaldkondade all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi liigitamist õigusliku reguleerimise vastava objektide rühma ja spetsiifilise meetodi põhjal kahte põhivaldkonda: era- ehk tsiviilõigus ning avalik õigus.
Õigusharude all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi ning põhivaldkondade liigitamist rühmadesse õigusliku regulatsiooni vastava objekti ning õigusliku regulatsiooni meetodi järgi. Õigusharu koondab õigusnorme, millega reguleeritakse sellele harule spetsiifilise meetodiga kvalitatiivselt ühetüübilisi üheiskondlikke suhteid.
Õigusharusid on võimalik liigitada ühtse objekti raames selles sisalduvate reguleerivate normide alusel veel allharudeks, mida nim õiguse instituutideks (nt tehingud tsiiviilõiguses).
Õiguse süsteemi printsiibid erinevates õigussüsteemides
Kontinentaalses suures õigussüsteemis on tegemist nn kirjutatud õigusega, üldises suures õigussüsteemis aga nii siduva õiguspretsedendi kui ka kirjutatud õigusega, kusjuures viimase sidusus kohtutele on suhteline.
Rahvuslike õiguse süsteemide erinevus ning rohkus tuleneb:
¤ kahe suure õigussüsteemi põhimõttelistest erisustest;
¤ rahvuslike õigsussüteemide kujunemise erisusest sõltuvalt riigi tekkest ja arengust;
¤ õigusloome rahvuslikest tradistsioonidest suure õigsussüteemi siseselt.
Kontinentaalse suure õigussüsteemi raamseski erinevad rahvuslikud õiguse süsteemis, nt:
¤ ühelt poolt õigusnormide kvantitatiivse aluse poolest;
¤ teisalt õigusliku reguleerimise objekti ning meetodite teoreetiliste käsitluste poolest.
Õiguse süsteemi struktuur
Moodustab õigusliku reguleerimise objekti järgi õigusharude süsteemsest kogumit teatud hierarhias.
Õigusliku reguleerimise objektiks konkreetses õigussuhtes on õigussuhte subjektidele sätestatud nõue käituda teatud eelduste ilmnemisel üksnes teatud viisil.
Konkreetsetes õigussuhte liikides on õigussuhte objektiks:
¤ asjad
¤ mittevaralised teod
¤ subjektide tegu
¤ tegevuse tulemus.
Õiguse süsteem
V
Õiguse põhivaldkonnad
V
Õigusharud
V
Õiguse instituudid
V
Õigustloovad aktid ehk üldaktid (nt koodeksid, inkorporeeritud kogumikud)
V
Õigusnormid (dokumenteerituna õigusaktis)
Õigusliku reguleerimise meetodid liigitatakse:
¤ autonoomsed: õigussuhte subjektid on võrdsete õigustega, üksteisest sõltumatud
¤ autoritaarsed : õigussuhte subjektid ei ole võrdsete õigustega, üks pool riigivõimu esindav ehk õigustatud subjekt, teine pool aga avaliku võimu ettekirjutusi täitma kohustatud ehk kohustatud subjekt.
Õigusharud
ERAÕIGUS: Tsiviil- ehk eraõiguse üldosa; Asjaõigus; Maaõigus; Võlaõigus; Tööõigus; Pärimisõigus; Tsiviilmenetlusõigus; Perekonnaõigus.
AVALIK ÕIGUS: Riigiõigus; Rahvusvaheline õigus; Finantsõigus; Kriminaalõigus; Haldusõigus; Kriminaalmenetlusõigus; Haldusmenetlusõigus.
Avalik-õigusliku õigussuhte struktuurielementideks on subjektid, juriidiline kohustus ning objekt.
Sellise õigussuhte sisu: avaliku võimu teostamise instituted ning institutsionaalse aparaadi juriidiline laad, struktuur, funktsioonid, pädevus, õigussubjektsus, samuti tegu, tagajärg ja kausaalne seos nende vahel ning vastutus, aga ka õigusloome ning õigusemõistmine: vastavad alused, tingimused, juhud ning kord.
Juriidiline laad näitab riigi süsteemi elemendi suhet rahvaga ning selle elemendi paigutust riigi süsteemis, viimasest tulenevalt ka elementide omavahelisi suhteid ja seoseid ning teostatava võimu iseloomu ja mahtu.
Pädevus sisaldab: ülesanded, õigused, kohustused, vastutuse.
Funktsioon näitab riigi süsteemi elemendi põhiülesannet, milleks teda vaja, mis eesmärgil ta tegutseb.
Struktuur näitab, kuidas ja millise põhimõtte kohaselt on üles ehitatud vastava institutsiooni siseorganisatsioon.
Tsiviil- ehk eraõigusliku õigussuhte struktuurielemendid on subjektid, subjektiivne õigus, juriidiline kohustus ning objekt, sellest tulenevalt on tsiviilõiguse valdkonna reguleerimise üldobjektiks ning üldesemeks tsiviilõigusliku suhte objekt ning õigussubjektsus, tegu, tagajärg ja kausaalne seos nende vahel ning varaline vastutus: vastavad alused, tingimused, juhud ning kord.
Riigiõigus
Riigiõiguse regularities objektiks ning esemeks on üldistatult kõik riiki (riigivõimu) ning õigust käsitlevad õigussuhted: võimude lahusus , riigi põhitunnused, seadusandlus nii õigussüsteemi kui ka õigusloome tähenduses ning kõik sellega seonduv.
Kõrgeima õigusjõu tõttu kuuluvad riigiõiguse hulka kõik konstitutsioonilised õigusnormid.
Riigiõgus hõlmab ka õigusloome ning õiguse realiseerimise alused, tingimused ja korra, aga samuti õigusemõsitmise alused ja korra ning institutsioonid. Riigiõiguse normid on loogilise struktuuri esitlusviisilt valdavalt H-D-tüüpi, õigussuhted on toime iseloomu alusel regulatiivsed.
Haldusõigus (ka administratiivõigus)
Selle õigusharu normide reguleerimise objektiks ja esemeks on kõik õigussuhted, mis reguleerivad täidesaatva riigivõimu tegevust, riigivalitsemist ning kõike sellega seonduvat. Seega ei reguleeri haldusõiguse normid riigiaparaadist seadusandliku riigivõimu tegevust ning kohtukorraldust, küll aga paljuski kohalike omavalitsuste tegevust.
Haldusõiguse normid on olemuslikult subordineeritud riigiõiguse normidele, st haldusaktid on seadusest alamal seisvateks aktideks. Riigiõiguslik norm tühistab haldusõigusliku normi, aga mitte vastupidi (riigiõiguslik norm on eelduseks haldusõiguslikule; haldusõiguslik norm peab olema subordineeritav riigiõiguslikule).
Loogilise struktuuri poolest valdavalt H-D-tüüpi ning regulatiivsed.
Haldusprotsess ning haldusvastutus
Haldusprotsessi õigusharud on kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse ning tsiviilõiguse ja tsiviilkohtumenetluse õigusharudega sarnases süsteemses seoses.
Finantsõigus
Selle haru reguleerimise objektiks ning esemeks on üldistatult kõik need õigussuhted, mis seonduvad riigi suveräänsuse tagamise neljast elemendist nn riigikassaga, st rahandussuhted.
Rahandussuhted on seotud ühiskonna koguprodukti ning rahvatulu jaotamisel ja ümberjaotamisel moodustatavate rahaliste fondide loomisega ning nende kasutamisega: Seega on rahanduse põhifunktsiooniks jaotus-funktisoon. Kasutamise põhisisuks on riigi sise- ning välisfunktisooni täitmisega vältimatult kaasnevate kulude rahastamine.
Finantsõiguse raames reguleeritakse eelarveseadusandlusega kõik suhted, mis tulenevad tulude kulutamisega riigi sise- ning välisfunktsioonide realiseerimiseks.
Finantsõiguse raames reguleeritakse ka rahandussuhetega seonduv institutsionaalne aspekt, seega kõik õigustatud ning kohustatud subjektid rahanduse valdkonnas, nende spetsiifiline juriidiline laad, struktuur, funktsioonid, pädevus, õigussubjektsus, samuti tegu, tagajärg ja kausaalne seos nende vahel ning vastutus.
Valdavalt H-D-tüüpi.
Kriminaalõigus
Kriminaalõiguse reguleerimise objekt ja ese on ühiskondlikud teod, mis on keelatud ning mille toimepanemise eest karistatakse kriminaalkorras. Valdavalt on tegemist õigustkaitsvate suhetega . Üksnes seadusega määratud teod saavad olla kuriteod, muud teod ei ole kriminaalkuriteod.
Kõigi teiste õigusharude normide rikkumine on juriidiliseks faktiks kriminaalõigusliku normi suhtes, sõltumata sellest, et iga kord ei pruugi kohe kaasneda kriminaalvastutus .
Kriminaalmenetlus (kriminaalprotsess)
Suhe kriminaalõigusega, mis baseerub õigusnormide kahesugusel olemuslikul liigitusel: materiaalõiguse normid ja protsessuaalõiguse ehk menetlusnormid .
Kriminaalmenetluse ülesanded on kuritegude kiire ja täielik avastamine, süüdlaste väljaselgitamine ja seaduse õiguspärase kohaldamise tagamine eesmärgiga, et igaüks, kes on toime pannud kuriteo, saaks õiglase karistuse, ning et kedagi ei võetaks süütuna kriminaalvastutusele ega mõistetaks süüdi. Kokkuvõtlikult on kriminaalmenetluse õigusharu regularities üldobjektiks ja esemeks kriminaalkuriteo kohtueelne ja kohtulik uurimine , arutamine, vastavate institutsioonide juriidiline laad, funktsioonid, pädevus ja vastutus.
Kriminaalpoliitika põhisisuks on:
¤ kuriteo avastamise vältimatus;
¤ kohtueelse ning kohtuliku õiguspärase arutamise vältimatus;
¤ tegeliku süüdlase tuvastamise vältimatus;
¤ õiguspärase kohtulahendi mõistmise vältimatus;
¤ karistuse täideviimise vältimatus.
Tsiviilõigus (eraõigus)
Selle üldobjektiks on omandisuhted ning sellega seotud objektid ja subjektid.
Tsiviilõiguse üldosas sätestatakse tsiviilõiguse üldpõhimõtted.
Perekonnaõiguse haru hõlmab abieluga ja perekonnaga seotud õigusnorme.
Pärimisõiguse haru objektiks on õigussuhted, mis seotud pärandiga.
Võlaõiguse haru reguleerib võlasuhetega seonduvat.
Asjaõiguse haru reguleerib asjaõigust, nende sisu, tekkimise ja lõppemise alused, mis on omakorda aluseks asjaõigust reguleerivatele üksikseadustele (asjad, valdus ja kinnistusraamat , omand, servituudid , reaalkoormatised, hoonestusõigus, ostueesõigus, pandiõigus).
H-D-tüüpi regulative normid.
Tsiviilkohtumenetlus (tsiviilprotsess)
On seotud tsiviilõiguse haruga: üks on protsessuaalõiguse normistik , teine materiaalõiguse normistik. Reguleerimise üldobjektiks tsiviilasjade lahendamise kord, õigustatud ja kohustatud subjektid. Igal isikul on õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks seadusega kindlaksmääratud korras tsiviilkohtusse pöörduda.
Normid H-D-tüüp regulatiivsed ja vastutus menetlusnormide rikkumise eest on sätestatud materiaalõiguse normidega hoopis nt kriminaalõiguse eriosas .
Rahvusvaheline õigus
Reguleerimise üldobjektiks on kõik, mis seondub riikide omavahelise suhtlemisega ning riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide suhtlemise ja tegevusega .
Õigusaktide süstematiseerimine
1) Inkorporeerimine : õigusktide monoamine ja süstematiseerimine publikatsioonideks kronoloogilises, tähestikulises, õigusharude vm järjestuses.
2) Kodifitseerimine : paljude seni üksikute õigusnormide või õigusaktide kaupa nende normide kogumite sisuline süstematiseerimine enamasti mingi õigusharu ulatuses ning nende ühendamine uueks kvaliteediks - terviklikuks, ühtseks, süsteemseks ja seejuures sünteesitud koguks.
SEADUSTIKE STURKTUUR
1) üldosa
2) eriosa
3) peatükk
4) jagu
5) jaotis
6) paragrahv
7) lõige
8) punkt
ÕIGUSAKTIDE TÕLGENDAMINE
Tõlgendmaise mõiste
Õigusaktide tõlgendamine on tegevus, millega selgitatakse välja õigusnormi tegelik sisu.
Tõlgendamise viisid ja võtted
Tõlgendamine liigitatakse:
1) tõlgendusvõtete järgi:
- grammatiline
- loogiline
- süstemaatiline
- ajalooline
2) tõlgendamise ulatuse järgi:
- sõnasõnaline ehk adekvaatne
- kitsendav või laiendav
Grammatiline tõlgendamine
Selgitab normatiivakti sõnastuse tähendust keeleteaduse seisukohalt, määrates kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse.
Loogiline tõlgendamine
Kasutatakse normatiivakti sisu kindlaksmääramisel formalloogika reegleid. Nimetatakse ka: ¤ õigusteaduslikuks ja
¤ teleoloogiliseks.
Loogilise tõlgendamise eesmärk on välja selgitada õigusakti või -normi mõistlik eesmärk.
Süllogism:
S on P
M on S
-----------
M on P
Teleoloogiline tõlgendamine
Selle abil püütakse välja tuua õigusakti sisu objekti ja eesmärgi alusel. Objekt ja eesmärk kajastuvad eelkõige tema preambulas ja printsiipides.
EV siduvad printsiibid: demokraatia, vabariiklus, unitaarriiklus, legaalsus, egaalsus, võimude lahusus ja tasakaalustatus, sotsiaalne ja demokraatlik õigusriik.
Süstemaatiline tõlgendamine
Sel juhul võtab tõlgendamine ühe õigusnormi sisu kindlakstegemisel arvesse mitte ainult üht normatiivakti või selle osa, vaid ka teisi normatiivakte. Mitmed terminid, täpsustused jne, mis täielikult on määratletud ainult ühes normatiivaktis, esinevad samas ka paljudes teistes normatiivaktides.
Süstemaatiline tõlgendamine võtab arvesse gradatsiooni õigusnormide seoste uurimisel , seda kas:
¤ õigusakti ühe ja sama jao või mitme jao piires;
¤ õigusakti ühe ja sama peatüki või mitmepeatüki piires;
¤ eri õigusaktide või seadustike vahel;
¤ eri õigusjõuga õigusaktide vahel;
¤ eri õigusharude eri õigusaktide vahel jms kombinatsioonid.
Ajalooline tõlgendamine
Selgitab välja normatiivakti väljaandmise ajal olnud tingimused, olukorrad ja põhjused, mis tingisid normatiivakti väljaandmise.
Tõlgendamise ulatuse järgi
Tõlgendamise tulemusena võidakse öelda, et ühel juhul tõlgendus langeb tõseti ühte normatiivakti tekstiga, selle tähttähelise tähendusmahuga, teisel korral võib tõlgendus olla kitsam akti sõnalisest väljendusmahust, kolmandal juhul võib tõlgendus olla laiem sõnalisest väljendusest.
Tõlgendamise liigid juriidilise tähenduse alusel:
1) ametlik ehk ofitsiaalne, mis jaguneb omakorda:
- normatiivne (andja on pädev riigi- või omavalitsusorgan)
- kasuaalne (tavaliselt kohus, nim ka kohtulikuks tõlgendamiseks)
2) mitteametlik ehk mitteofitsiaalne (õigusnormi sisu selgitamineee, millel pole juriidilist tähendust).
Normatiivse tõlgendamisega ei looda uut iseseisvat õigusnormi, kuid selles on sätteid, mis täpsustavad ja konkretiseerivad tõlgendava akti norme.
Kasuaalse tõlgendamise puhul selgitatakse vaid konkreetse juhu juriidilist kvalifitseerimist vastavate õigusnormide poolt.
Eristatakse kaht liiki tõlgendusakte:
1) ametlikud ja kohustuslikud tõlgendused,
2) mitteametlikud, mida arvestatakse nende teadusliku ning profesionaalse argumenteerituse tõttu.
Tõlgendusakt sisaldab vaid deklaratiivset avaldust , mis uut käsku ega keeldu ei loo, vaid konstateerib juba varem loodud õigusnormi või individuaalse õigusliku ettekirjutuse eksisteerimist. Tõlgenduse ülesanne on kindlaks teha, millist õigusnormi normatiivakt sisaladab. Arusaamad sellest aga võivad inimestel olla erinevad, olenedes inimese teadlikuse tasemest. Tegelikus elus tuleb luua seaduse täitmist tagav kord, sest muidu otsustab igaüks ise, kas ta õigusnorme täidab või mitte.
Juriidiline fakt kõigi tehiolude kogumis rekonstrueeritakse abstraktsioonina tõlgendaja teadvuses ning võrreldakse õigusnormi formaalse koosseisuga, mis omalaadse mudelina luuakse samuti tõlgendaja teadvuses tõlgendatud ja mõistetud õigusnormi põhjal. Tõlgendatud õigusnormi ning tõlgendatud juriidilise fakti vahel peab olema veel üks määrav side - kasuaalne seos, seda nii reaalselt kui ka eeldusena vastava õigusnormi koosseisulises mudelis . Seejuures on tõde siin nii suhteline kui ka tõenäoline ning paratamatult subjektiivne: ta on selline, nagu teda näeb õiguse tõlgendaja ning realiseerija.
Lüngad ning vastuolud (normikollisioonid) õiguses
Lüngad õiguses
Lünkade all mõistame neid juhte, kus seadusandlus küll reguleerib õigusnormidega kas elunähet või ühiskondlikku suhet, kuid teeb seda ebapiisavalt. Sel juhul on riigiorganid või kodanikud kohustatud või õigustatud küsimuse mingil viisil siiski lahendama, kuigi näiteks kehtivast õigusest ei selgu, milliste vahenditega.
Lünk õiguses tähendab, et seadusandja ei ole suutnud realiseerida nn suletud õigussüsteemi, st ta ei ole suutnud ette näha kõiki tüüpilisi juhtumeid ühiskonnas.
Kollisioonid ehk vastuolud õiguses
Tähendab, et ühte ja sama õigussuhet reguleerivad võrdselt kaks õigusnormi, kusjuures samas välistavad mõlemad vastastikku teineteist.
ÕIGUSE REALISEERIMINE
Õiguse realiseerumise vormid:
¤ õiguse järgimine,
¤ õiguse kasutamine,
¤ õiguse kohaldamine.
Õiguse järgimine: subjektid allutavad oma käitumise kohustavate või keelavate õigusnormide ettekirjutustele. Kohustavate puhul kohustuslik teo sooritamine , keelavate puhul teost hoidumise kohustus.
Õiguse kasutamine: subjektiivse õiguse realiseerimine, mille käigus tehakse tegu, mida lubab õigustav õigusnorm.
Õiguse kohaldamine: kompetentse organi tegevuse kaudu õigusnormi ettekirjutuse realiseerimine konkreetsel juhul.
Õiguse kohaldamise staadiumid (etapid):
1) faktilise koosseisu analüüs:
A) juhtumi tehiolude objektiivne, täielik ja igakülgne uurimine,
B) nende tehiolude juriidiliste faktide tuvastamine ,
C) faktilise koosseisu määramine;
2) õigusnormi valik:
A)õigusnormi leidmine, millele vastab esimeses staadiumis fikseeritud faktiline koosseis,
B) teha kindlaks valitud õigusnormi kehtivus,
c) veenduda, et õigusaktist leitud akt on ametlik;
3) õigusnormi tõlgendamine:
A) tõlgendamisvõtete kasutamine kohaldaja poolt, kohtupraktika jms kasutamine,
B) laiendava või kitsendava tõlgendamise võimaluste väljaselgitamine
4) otsuse vastuvõtmine, s.o õiguse kohaldamine.
Õiguse kohaldamise akti osad ja põhilised obligatoorsed rekvisiidid:
1) sissejuhatus - nimetus, organi nimi, koht, age ja kellele adresseeritud;
2) kirjeldav - faktilised asjaolud;
3) motiveeriv - otsuse põhistatuse edasiandmine
4) resolutiivosa - vastuvõetud otsuse formuleering.
ÕIGUSERIKKUMINE JA JURIIDILINE VASTUTUS
Õiguserikkumine
On õigussuhte subjektide selline tegu, mis on vastuolus õigusnormides sätestatud keelatud, kohustatud või lubatud käitumisega ning millega kaasnes kahjulik tagajärg.
Õigusrikkumise tunnused:
1) subjektil peab olema nii õigus-kui teovõime;
2) rikkumine peab olema sooritatud tegevuse või tegevusetuse vormis;
3) tegu peab olema reaalne sündmus;
4) käitumise kakt on vastupidine õigusnormis sätestatule;
5) kahjuliku tagajärje saabumine, kas materiaalne või ka mittemateriaalne;
6) põhjuslik ehk kasuaalne seos selle teo ja tagajärje vahel;
7) seadusega sätestatud korras tuvastatud süüline käitumine.
Õiguserikkumise liigid:
1) kuriteod ehk deliktid - õigussuhte subjektid on jätnud täitmata kriminaalõigusliku normi keelu või kohustuse;
2) üleastumised - subjektid on rikkunud õigusnormi ettekirjutusi ja mis ei ole kuriteod. Liigid:
- tsiviilõigusrikkumised,
- haldusüleastumised,
- distsiplinaarõiguserikkumised.
Juriidiline vastutus
On vastutus õigusnormidega sätestatud ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu poolt seaduses sätestatud viisil, mis toob kaasa õiguserikkuja suhtes isikliku, samuti varalise või organisatsioonilise sanktsiooni kohaldamise.
Õigusnormide ettekirjutuste mittetäitmisel tekivad õigustkaitsvad õigussuhted, mille alusel ja raames kohaldatakse riiklikku sundi.
Mõistete sisu:
1) ühisnkondlike suhete kaitsmine, s.o õiguserikkuja vastutuselevõtmine;
2) ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu poolt, s.o õigusemõistmise, haldus- või distsiplinaarmenetluse korras;
3) isikulise sanktsiooni kohaldamine, s.o vabadusekaotus, teatud õiguse kasutamise keeld;
4) varalise mõjutamise vahendi kohaldamine, s.o vara konfiskeerimine, kahju hüvitamine, rahatrahv ;
5) organisatsioonilise mõjutamise vahendi kohaldamine
Juriidilise vastutuse tunnused:
1) sanktsiooni kohaldamise vältimatus:
A) õigusttaastavad, s.o suunatud tekkinud kahju hüvitamisele või rikutud õiguse tunnistamisele ;
B) karistavad, s.o õiguserikkuja suhtes kohaldatavad mõjutamisvahendid.
2) aluseks on õiguserikumine, s.o vastav juriidiline koosseis;
3) vastava valdkonna sunni rakendaja pädevusse kuulub vastava sunni rakendamine;
4) lisks varalisele, materiaalsele vms sunnile sisaldab vastutus ka moraalset sundi.
Juriidilise vastutuse alused. Õigusreikkumise koosseis ja kvalifikatseerimine
Juriidilise vastustuse aluseks on seaduses ettenähtud korras kindlaks tehtud juriidiline fakt ning sellele vastav konkreetsele subjektile pandud juriidilise vastustuse liik ja määr, mis vormistatakse individuaalaktiga.
Juriidilise vastustuse osas piiritletakse nelja staadiumi:
1) juriidilise vastustuse tekkimine;
2) rikkumise tuvastamine;
3) rikkumise koosseisu fikseerimine;
4) juriidilise vastutuse täitmisele pööramine.
Õiguserikkumise elemendid:
1) objekt - ese, toiming, käitumine jne, millele on õigusevastane käitumine suunatud. Õbjekt on õiguskorraga kaitstav ühiskondlik suhe, mida õiguserikkuja ründab;
2) subjekt - rikkumise sooritanud isik, seejuures üksnes teovõimeline subjekt;
3) objektiivne külg - käitumisakti elementide kogum, sealhulgas:
- tegu - tegevus või tegevusetus;
- kahjulik tagajärg - teo tagajärjel tekkinud tulem;
- põhjuslik ehk kasuaalne seos - seos tea ja kahjuliku tagajärje vahel.
4) subjektiivne külg - süülisuse küsimus. Süü on subjekti suhtumine oma toimepandud teossse ja selle resultaati. Vormid:
A) tahtlus - otsene või kaudne
B) ettevaatamatus - kuritegelik kergemeelsus, kuritegelik hooletus
Õiguserikkumise koosseis on olemas, kui esinevad kõik selle tunnused.
Teo vastavuse tuvastamist konkreetses õigusnormis ettenähtud õigusevastase teo paragrahvile, lõikele ja punktile, milles nimetatud teo tunnused on ette nähtud, nim õiguserikkumise kvalifitseerimiseks.
Juriidilise vastututuse liigid ja vastutusest vabastavad asjaolud
Juriidilise vastutuse liigid:
1) sõltuvalt vastutust kohaldavast organist:
A) kohtulik vastutus
B) haldusvastutus
2) sõltuvalt sellest, millises õigusharus vastutus ette nähakse:
A) kriminaalvastutus
B) haldusvastutus
C) tsiviilvastutus
D) distsiplinaarvastutus
Vastutusest vabastavad asjaolud:
1) süüdimatus;
2) armuandmine;
3) amnestia ;
4) aegumine.
ÕIGUS JA MORAAL. ÕIGUSRIIGI KONSEPTSIOONIST
Õigus ja moraal
See vahekord tähendab seda, et moraalinormid on õigusnormide hindamise kriteeriumiks, mõõdupuuks, kas kehtivad käitumiseeskirjad on ka õiglased.
ÕIGUS (ius) tähendab vormi; ÕIGLUS (iustitia) tähendab sisu. IUSTITIA: kõigil olgu võrdväärselt õigused ja kohustused, st formaalselt on õiglus õiguse sisu; õigus on õigluse vorm.
Õigusteadvus ja õiguskultuur (juriidiline kultuur)
Õigusteadus on ühiskondliku teadvuse alaliik, mis sisaldab vaateid, ettekujutusi, reegelid, veendumusi ja teadmisi õiguse (õigusnormide) olemusest ning printsiipidest.
Õiguse ideoloogia on õiguse mõisted, ideed ja ideaalid nende konkreetses väljenduses. Kollektiivne õigusteadvus baseerub individuaalsel õigusteadvusel.
Üksikisiku õigusteadvus formeerub tema sotsaialiseerumisprotsessis ühiskonna sotsiaalsesse ja poliitilisse struktuuri ning peale selle seel riigi mehhanismi.
Õiguskultuur on õiguse humaansete ning õiglaste põhimõtete ja normide mõistmine ning omaksvõtt teadliku veendumuse kaudu.
Õiguskuulekus ühendab indiviidi ja ka temal baseeruvate sotsiaalsete gruppide ning kihtide eespool toodud kolme õigusteadvuse tasandit nende ühtsuses, millele omakorda tugineb praktika käituda üksnes õiguspäraselt.
Õiguse eitamist või skeptilist hoiakut õiguse suhtes, millele korrespondeerub vastav käitumine, nim õiguslikuks nihilismiks, mis baseerub samadel teadvuslikel tasanditel, millel õigusteadvus, õiguskultuur ning õiguskuulekus.
Õiguse efektiivsus:
1) õigust kasutatakse massilisemalt, kui mitte õiguspärast käitumist;
2) indiviid mõistab, et õiguslik käitumine on kasulikum;
3) indiviid käitutes ise õiguskuulekalt eeldab seda ka teistelt;
4) indiviid mõistab, et positiivne õigus on sisult õiglane kõigile ja igaühele.
Õigusriigi konseptsioonist
Tunnused: võimude eristatus ja nende lahusus; formaalse seaduse mõiste; seaduskuulekust ja täidesaatva võimu seaduslikkus ; õiguslik kaitse sõltumatute kohtute poolt; põhiõiguste ja -vabaduste kaitse.
Õigusriigi materiaalsed tunnused on käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust, “ülipositiivse” õiguse tunnustamine, seaduseandja seotus konstitutsiooniga.
Võim on sotsiaalne ning poliitiline kategooria, mis ei rakendu iseenesest. Tema rakendamiseks on vaja:
¤ riigi süsteemi;
¤ positiivset õigust.
Riikluse praktikas muudetakse saavutatud poliitiline võim seaduslikuks juriidiliseks pädevuseks. Seega muutub poliitiline võimuvõitlus paratamatult võitluseks selle eest, mida riigi õigussüsteem ning õiguskord, seejuures eriti konstitutsioon sisaldama peaksid.
Õigusriigi põhiprintsiibid on vabadus, õiglus ja õigus ning nende rakendamisel kõikjal legaalsuse ja egaalsuse põhimõtete tagamine nii igaühe kui ka üldistes huvides.