Riik ja Õigus täiskonspekt (3)

Jüri Liventaal
RIIK JA ÕIGUS. PÕHIMÕISTETE ÕPETUS
Koostaja : Raivo Kaer , TLÜ RTI
RIIK
Riigi tunnused:
¤ territoorium
¤ rahvas
¤ avaliku võimu organisatsioon
Riikliku korralduse vormid:
Unitaarne - ühtne riik
Föderatiivne - liitriik
I Riigi piires ühtne võimuorganisatsioon - seadusandlik võim, täidesaatev ja kohtuvõim
II Riigi piires ühtne õigussüsteem - siseriiklik positiivne õigus, kohtupraktika , rahvusvahelise õiguse normid ja tavad, tsiviliseeritud ühiskonnas üldtunnustatud õiguse printsiibid
III Erilised institutsioonid ja riigiametnikud - ametnikud, sõjavägi, maakaitse ning sisekaitse ; justiitsorganid ja korrektsiooniasutused
IV Riigikassa - maksud , eelarve, riigipank , oma raha
Riigi territoorium on maapinna osa, selle alumine osa, selle õhuruum ja akvatoorium. Jurisdiktsiooni ulatust ruumis piiritleb riigipiir- dokumentaalne ja looduses määratletud riigi ülemvõimu kehtivusala.
Riigi jurisdiktsiooni kuuluvad nt: registris õhu- ja kosmosesõidukid, avamere põhjas ning avameres riigile kuuluvad rajatised, sõja- ja kabalaevad, sõja- ja tsiviillennukid.
Riigi jurisdiktsiooni ei kuulu: teiste riikide välisesindused; võõrriikide sõjaväebaasid; teiste riikide sõjalaevad ja õhusõidukid; teatud õigusliku reziimiga alad.
Rahvas - riigi territooriumil alaliselt või ajutiselt elav või viibiv inimkogum, mille üle kehtib selle riigi võim.
Rahvusriigi põhimõte tuleneb rahvaste enesemääramise õigusest.
Etnograafiline - aluseks veresugulus ja vaimne ühtekuuluvus. Kindel esivanemate kogum, rahvuskeel, spetsiifiline kultuur, domineeriv usk.
Põhirahvus - rahvusriigi rahvas
Minoriteetne - teine rahvus rahvusriigis, erinevad keele, usu, kultuuri, rahvusliku kuuluvuse jms poolest.
Poliitilise tähenduse järgi on rahvas riigi kogu elanikkond, kes elab püsivalt selle riigi territooriumil.
Kodakondsus on püsiv õiguslik seos isiku ja riigi vahel, andes õigusi ja kohustusi rahvusriigi vastu. Kodakondsuse määramise õigus on üks riigi suveräänseid õigusi.
Diplomaatilise immuniteediga isik esindab kodumaad välisesinduse asukohariigis. Neil puuduvad asukohariigis poliitilised õigused, kuid nad alluvad asukohariigi jurisdikstioonile.
Kodakondsus tekib kas juriidilise fakti (sünd) või õigusliku akti alusel ( naturalisatsioon ).
Avaliku võimu organisatsioon ehk avalik võim on suveräänse riigi õigus ja võime teostada vabade riigiorganite abil seadusandlikku, täidesaatavat ja kohtuvõimu.
Avalik võim baseerub riigi autoriteedil ning riiklikul sunnil.
Riigi süsteem on avaliku võimu organisatsioon, mille moodustavad riigiaparaat ja teised organisatsioonid .
Riigiaparaadi moodustavad kõik võimude lahususe printsiibi alusel lahutatud ning tasakaalustatud riigiorganid .
Rahvast käsitletakse organina, kui riigivõimu kõrgeima kandjana, kes üksnes teatud juhtudel teostab riigivõimu vahetult ehk otseselt.
Riigiaparaat: seadusandlik organ; täidesaatev organ; justiitsorgan; riigipea .
Sekundaarsed organisatsioonid:
I - kohalik omavalitsus ; riigikaitselised org; kultuurautonoomia org; kutsealaomavalitsus; kirikuomavalitsus
II - poliitilisedd organisatsioonid (korporatiivsed)
III - muud, nt mittetulnduslikud ja tulunduslikud organisatsioonid (korporatiivsed)
Korporatiivne organisatsioon on kindla süsteemse sisekorraldusega ja ideoloogiaga organisatsioon kindla eesmärgi saavutamiseks.
Põhitunnused: kindel liikmeskond; oma statuudiakt; autonoomsed juhtimisstruktuurid; oma kassa .
Riigi süsteemi primaarsed ja sekundaarsed elemendid ning nende staatus määratakse riigi põhiseaduslikes ja teistes õigusaktides. Määratakse riigi juriidiline laad , pädevus, struktuur.
Juriidiline laad näitab riigi isnstitutsiooni suhet rahvaga, selle paiknemist riigi süsteemis ja elementide omavahelisi suhteid, seoseid ning võimu iseloomu ja mahtu.
Pädevus sisaldab:
¤ ülesandeid
¤ õigusi
¤ kohustusi
¤ vastutust
Funktsioon näitab riigi institutsiooni põhiülesannet, tema olemuse vajadust ja tegutsemise eesmärki.
Struktuur näitab, kuidas ja millise põhimõttega on rajatud institutsiooni siseorganisatsioon
Institutsioonid on abstraktsioon mis toimib tänu avalikele teenistujatele, kellel on oma juriidiline laad ning pädevus.
RIIGI TEKKE TEOORIATE PALJUSUS
I Platoni käsitluses on riigi ülesanded huvide ühendamine ja konfliktide lahendamine; igaühele tegevuse leidmine ja isikliku ning kollektiivse julgeoleku tagamine.
Hinge kolmele omadusele - mõistus, tahe ja himud - vastas tema arvates ühiskonnas ja riigis oma spetsiifiline valdkond ning sellele omakorda vastavate eeldustega rahvakiht.
Platoni ideaalriigi vormiks on ideaalne aristokraatia , millele vastandusid: timokraatia, oligarhia , demokraatia ja türannia.
II Aristotelese teooria oli esimene teadaolev riigi tekkimise teooria Euroopas, mille kohaselt kujunes ühiskond riigiks tasandilt tasandile :
¤ perekond
¤ asundus
¤ riik
Võrdleb riigivormide õiglase valitsemise realiseerimist. Oluline lõpptulem riigi rahva jaoks vooruslikult ja õiglaselt - kujutavad riigi eksistentsi universaalset eesmärki.
Õiglased riigivormid: monarhia ; aristokraatia; vabariik
Ebaõiglased riigivormid: türannia; oligarhia; demokraatia.
Aristotelese teooriat on nimetatud patriarhaalseks.
Riigi tekke patriarhaalsed teooriad
Aluseks sai Aristotelese teooria. Tehakse vahet kodanike ja võõraste vahel, seda arendatakse edasi rooma õiguses. Neist aegadest kinnistub põhimõte, et kodanikel on ainsatena ka poliitilised õigused. Külalised alluvad kohalikele seadustele ja tavadele.
Riigi tekke teoloogilised teooriad
Põhipostulaat: maapealne riik on taevariigi peegeldus .
Riigi funktsioon on viia ellu Juamala tahet (ilmalik funktsioon); kiriku funktsioon on kanooniline ja valmistab inimesi ette igaveseks eluks.
Riigi tekke ühiskondliku lepingu teooriad
Alged antiikajas, põhiideestik valgustusajastust. Riik on tekkinud kodanike ühiskondliku kokkuleppe tulemusena.
Rahvas kõgeima riigivõimu allikas. Seadusandja seadused peavad tuginema põhilistele loodusseadustele ehk loomuõigusele. Riik on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Suure Prantsuse revolutsiooni järel jõuti sellise lepingu vormistamisel konstitutsioonini.
Riigi tekke psühholoogilised teooriad
Riigi teket seletatakse inimpsüühhika nn erilise omadusega - enamuse vajadusega alluda.
Riigi tekke vägivallateooriad
Tugevama poolt nõrgema allutamine, milleks moodustati eraldi organisatsioon.
RIIKIDE TEKKIMISE JA LÕPPEMISE KAASAEGSED KÄSITLUSED
Riikide tekkimise alused
Algne ehk originaalne tekkimine: riigi tekkimine tühja maa territooriumil.
Sekundaarne ehk derivatiivne tekkimine: uue riigi tekkimine mõnele teisele riigile kuulunud territooriumil eraldumisega emamaast; emariigi lagunemine e dismembratio; liitumine ehk liitriigi tekkimine.
Riikide lõppemise alused
Faktiline lõppemine: füüsiline hävinemine; vallutamine e debellatio; jaotamine; lagunemine e dismembratio.
Juriidiline lõppemine: vabatahtlik liitumine; unitaarriigi muutumine liitriigiks ehk devolutsioon ; iseseisev riik tunnistab teise riigi ülemvõimu ehk allaheitmine.
ÜHISKONNA POLIITILINE ORGANISATSIOON JA RIIGI MEHHANISM
Ühiskonna poliitiline organisatsioon
Riigi süsteemi primaarsed ja sekundaarsed elemendid on samas ka ühiskonna poliitilise organisatsiooni elementideks.
Sõltuvalt suhtest poliitikasse võime organisatsioonid ühiskonnas jagada:
¤ poliitilised
¤ mittepoliitilised ehk apoliitilised
Inimene, ühiskond, riik - seoste tüübid
Riigikeskset ühiskonda iseloomustab prioriteetide gradatsioon RIIK-ÜHISKOND-INIMENE, kusjuures inimene on viimasel kohal.Kehtiv õigus konstitueerib riigiorganitele valdavalt ainult õigusi, inimesele valdavalt ainult kohustusi.
Inimese(isiksuse)keskset ühiskonda iseloomustab prioriteetide gradatsioon INIMENE- ÜHISKOND- RIIK, kusjuures inimene on esikohal. Tagatud üldised inimõigused jpm. Kõigi subjektide suhtes toimib legaalsuse ja egaalsuse põhimõte. Selle vormid:
¤ kodakondsus
¤ maksud ja avalikud teenused
¤ osavõtt riigi ja ühiskonna kujundamisest.
RIIGI AJALOOLISED TÜÜBID, VORMID, FUNKTSIOONID
Riigi ajaloolised tüübid
Riigi ajalooline tüüp näitab, milline riigi vorm ning riigi valitsemise vorm vastab ühsikonna poliitilise organisatsiooni arengu astmele ning iseloomule selle ühel või teisel etapil.
1. Ühiskondlik-majanduslik formatsioon : a) orjanduslik; b) feodaalne ; c) kodanlik; d) sotsialistlik.
2. Territooriumi ja ulatuse vormi järgi: a) linnriigid ; b) impeeriumid ; c) kaasaegsed rahvusriigid.
3. Riigi vormid aegruumis: a) monarhiad ; b) vabariigid.
4. Rahva osavõtu maht riigivõimu teostamisel: a) despootia - osavõtt “0”; b) dualistlik - ainuvalitseja jagab võimu; c) demokraatia - rahvas kõrgeima võimu kandjaks , seadusandlikud organid , otsevalimised.
Riigi vormid
Näitavad, kuidas on korraldatud riigi valitsemise vorm, riikliku korralduse vorm ja poliitiline reziim .
Lisaks on riigi vormid jaotatud tsentraliseerimise alusel:
Demokraatlik tsentralism - valitavad võimuorganid moodustavad täidesaatva riigivõimu organeid (moodustamine, nimetamine, määramine, kinnitamine).
Bürokraatlik tsentralism - valitavad organid puuduvad või formaalsed , toimub üksnes nimetamine.
Riigi valitsemise vormid
Näitavad riigivõimu kõrgemate organite moodustamise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe , suhet teiste riigi süsteemi primaarsete elementidega ning sekundaarsete elementide teiste institutsioonide või organisatsoonide ja kodanikega.
Monarhiale on iseloomulikud:
A 1) võimu allikas jumalikku päritolu või monarh kui riikluse idee kehastus;
2) riigipea absoluutne võimutäius - seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim monarhil;
3) riigipea võimupädevus on päritav.
B 1) võimu jagatakse suursenjööridega;
2) võimu jagatakse seisuslike esinduskogudega;
3) võimu jagatakse paramedical
C Monarh ei jaga üldse kellegagi võimu.
Vabariigile, kuid ka konstitutsioonilisele monarhiale on iseloomulik:
1) võimuallikaks rahvas, kes teostab teatud juhtudel võimu otse;
2) riigipea valitakse kas otse rahva poolt või valijameeste kaudu;
3) võimud on lahutatud
4) parlament ja riigipea valitakse kindlaks tähtajaks, toimuda võib rotatsioon
5) lahutatud võimudel üksteise suhtes poliitilise kontrolli ja tasakaalustamise võimalus
Liigitus seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu organiste omavaheliste suhete alusel:
a) parlamentaarne: valitsusel parlamendi poliitiline usaldus; pädevus on valitsusel ja parlamendil iseseisev ning erinev, piiritletav.
b) parlamendikeskne süsteem: parlament ostustab sisulised riigielu küsimused, juhib ise riiki; valitsuse liikmeid nimetab ja vabastab parlamendi juhatus. Sveits .
c) võimude lahususe süsteem: selge seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu absoluutne eraldatus, vastastikune tasakaalustatus .
Riiklik korraldus
Näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ning suhet terve riigiga.
Liht- ehk unitaarriik Eesti näitel: kogu riik - maakonnad - vallad ja linnad.
Liit- ehk föderatiivne korraldus: I - keskvõim; II - föderatsiooni subjektid ehk üksikud liitunud riigid; III - territooriumi haldusjaotus - liitunud riigi maa-ala, mis jaguneb ühe- või mitmetasandiliseks regionaalseks süsteemiks, mis omakorda jagunevad lokaalseteks üksusteks kuni väikseima kohaliku üksuseni.
Kinnistusüksus ei ole territooriumi haldusjaotuse üksus, vaid haldusjaotuse üksuse ning kokkuvõttes riigi territooriumil asuv eravaldus või avalikõiguslik valdus.
Riikliku korralduse erivormid
a) Personaalunioonis ühendab kahte või enamat riiki ühine riigipea; riikidevaheliste lepingutega kindlal eesmärgil loodud monarhistlike riikide liidud, kus igal riigil riigipeaa.
b) Konföderatsioon on riikidevahelise lepinguga loodud ühendus, tavaliselt osalevate riikide välispoliitika koordineerimine, ühine riigikaitse ning majanduslik integratsioon . Tema riigid jäävad iseseisvateks rahvusvahelise õiguse subjektideks .
Konföderatsiooni loetakse föderatsiooni eriliigiks või suveräänse riigi eriliigiks.
Poliitiline reziim
Poliitika on määratletav kellegi poolt oma eesmärkide saavutamisena avaliku võimu kaudu.
Poliitiline reziim on riigivõimu teostamise meetodite süsteem, mis iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste olkorda riigis ning riigiorganite suhet nende tegevuse õiguslikesse alustesse.
a) demokraatlikkk poliitiline reziim: riigivõim kuulub rahvale.
b) antidemokraatlik poliitiline reziim: võim lähtub vähemusest.
Riigi funktsioonid ja ülesanded
Riigi üldfunktsiooni kui ka riigiorgani funktsiooni määrab üldjuhul seadus (põhiseadus+ seadused, õigusnormid) ning nende alusel konkretiseerivad sellest madalama õigusjõuga õigustloov akt.
Kui seda ei ole tehtud sedausega või haldusaktiga, siis on tegemist määratlemata funktsiooniga riigiorganiga, nt portfellita minister.
Riigi üldfunktsioonid on riigi tegevuse põhisuunad, mida rakendatakse ellu riigi süsteemi, eeskätt selle süsteemi primaarsete elementide abil.
¤ seadusandlik tegevus;
¤ riigivalitsemine ja õiguskorra kaitse;
¤ kõigile ja igaühele õiguste, vabaduste, turvalisuse, piisava ainelise heaolu, vaba eneseteostuse ning avalike teenuste tagamine;
¤ riigi suveräänsuse kaitse.
Põhifunktsioonide liigitus:
¤ sisefunktsioonid, nt siseriiklik tegevus;
¤ välisfunktsioonid, nt suhted teiste riikidega.
Riigi sisefunktsioon - legislatiivfunktsioon, haldusfunktsioon, jurisdiktsiooniline funktsioon.
Riigi üldfunktsioone tuleb pidada rangelt lahus riigiorganite süsteemist, kui riigimehhanismi üksikute, konkreetsete organite funktsioonidest ja pädevusest. Esimesed on viimaste suhtes üldise ja erilise vahekorras.
Pädevus, s.o võimuvolitusteks antavad õigused ja kohustused, õiguste ja kohustuste täitmiseks antavad valdkonnad ja ülesanded, realiseerimiseks õigustatud vormid, viisid + menetlus, vastavate õigustatud ja/või kohustatud subjektide ringi määratlemine ning vastutus mitteõiguspärase tegevuse või tegevusetuse eest.
RIIGIORGANITE TUNNUSED NING NENDE LIIGITUSI
Riigiorganite tunnused:
1) riigiaparaadi struktuurne osa;
2) riigivõimu volitused - ultima ratio põhimõte;
3) sisemine struktuur, funktsionaalsed ja harukondlikud struktuuriüksused;
4) moodustamine ettenähtud korras;
5) kindel ülesanne ja pädevus selle teostamiseks;
6) eelarveeraldised ja muu raha oma ülesannete täitmiseks;
7) koosseis koosneb füüsilistest isikutest, kes on riigiteenistuses ning moodustavad bürokraatia ehk profesionaalse riigiteenistujate korpuse.
Riigiorganite põhiliigitusi
1) Levinumaid kolmikliigitusi: a) seadusandlikud riigiorganid; b) täitev-korraldavad riigiorganid; c) kohtuorganid.
Vastab võimude lahususe põhimõttele, kuid ei arvesta riigipead (kui tal on dekreediõigus + absoluutse või supsensiivse veto õigus)
2) Nelikliigitus: a) riigivõimu esindusorganid; b) riigipea; c) täidesaatva riigivõimu organid; d) justiitsorganid.
Riigiorganite eriliigitusi
Moodustamisviisi alusel jaotatakse:
1) Valitavad,
2) määratavad, nimetatavad, kinnitatavad.
1.1. Valitavad kas kollegiaalsed või ainuisikulised:
1) otsevalitavad või
2) kaudselt valitavad.
2.1. Määratavad, nimetatavad, kinnitatavad määratakse, nimetatakse, kinnitatakse kas:
1) valitava riigiorgani poolt või
2) omakorda määratud, kinnitatud või nimetatud riigiorgani poolt.
2. Võimuvolituste päritavuse või mittepäritavuse alusel:
1) riigivõimu tekke õiguslikest alustest sõltuvalt:
A) konstitutsioonilised,
B) mittekonstitutsioonilised;
2) olenevalt riigiorganite otsustuste õigusjõust:
A) otsustava õigusega (annavad õigusakte enda nimel),
B) nõuandvad ehk konsultatiivsed (soovituslikud arvamused).
3. Volituste kestuse alusel:
1) alalised: vahetused ainult rotatsiooni käigus, nt parlamendid jne;
2) ajutised : kindla ülesande täitmiseks, nt ekspertkomisjonid.
4. Tsentralisatsiooni ja dekontsentratsiooni alusel:
1) kõrgeima täidesaatva riigivõimu organid (valitsus);
2) keskhaldusorganid ( ministeeriumid , riigiametid, inspektsioonid);
3) riigi haldusorganid (regionaal- või vahetasandi haldusorganid, nt maavanem );
4) lokaalsed haldusjaotusorganid (ametnikud/teenistujad, nt politseinik ).
5. Subordinatsiooni alusel:
1) suhteliselt sõltumatud (tegutsevad nt ainult seaduse alusel)
2) sõltuvad ehk subordineeritud (tegutsevad seaduse kui ka nt määruste jms alusel).
6. Struktuuri alusel:
1) lihtsad ehk