Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Õiguse entsüklopeedia (5)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
Õiguse entsüklopeedia vastused
  • Õiguse olemus ja mõiste.
    Õigus on headuse ja õigluse kunst . Õigus on loomupoolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste vahelisi suhteid. Headus ja õiglus on õiguse ideaalid, ehk siis mõõdupuu millele peab vastama õigus. Kirjutamata ja kirjutatud õigustele (tavad) lisas riik normid ning tekkis õigus. Enne õiguse tekkimist olid tavad, mis kanti suuliselt edasi. Riik on ise õiguse looja ja kehtestaja, selle juures võib rääkida, kui riigis kehtivate õigusnormide süsteemist. On teada ajaloost 4 ajaloolist tüüpi: 1)orjanduslik õigus 2)feodaalne õigus 3)kapitalistlik õigus 4)sotsilistlik õigus süsteem.
    Õigus kehtib kõikidele, ning hõlmab iga üht. Iga õigus kuulub mingisse õigusharusse. Õigus on kohustuslikuks täitmiseks kõikidele. On olemas pädevad riigiorganid , kellel on õigus õigust luua. On olemas ka kindlad viisid, kuidas tuleb õigust luua. (Õigusnormide loomine)
    Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid , mida mittejärgimise korral tagatakse sunnijõuga.
    Õigus seab inimühiskonna liikmete teoreetiliselt absoluutsele tegevusvabadusele riigi poolt kindlad raamid, kärbib kõikvõimaliku ja kontrollimatu tegevuse vabadust, lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus ei ole mingi ühiskonnast väljaspool seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus. Ta on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev, kohanev ja muutuv nähtus.
    Iga riigi ja tema rahvusliku õiguse tunnuseks on suveräänsus. Antud riigi õigus kehtib ainult selle riigi territooriumil ehk jurisdiktsiooni alal.
  • Õiguse tunnused.
    Õigus on koondav mõiste ning õigust kui nähtust iseloomustab just talle omased tunnused. Õiguse tunnused: 1) Üldise iseloomuga käitumisnormide kogum 2) Kindlatele printsiipidele rajanev õigusnormide süsteem, st õigusnormid on spetsiifilistel süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, samuti õiguse harudesse ja nende allharudesse (õiguse instituutidesse) 3) Üldkohustuslik käitumiseeskirjade süsteem, mis on adresseeritud kõikidele isikutele (üldsubjekt) või teatud isikute ringile (erisubjekt) 4) Riigi tahteline akt, st õigusnormide loojaks on pädev institutsioon , kuid õiguseks muutuvad ka riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid 5) Täitmine on tagatud riigi sunnijõuga, kui ta ei ole tagatud riigi sunnijõuga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid nt printsiibiga (moraalinormiga)
  • Positiivne ja loomuõigus.
    1) Positiivne õigus on riigi poolt loodud õigus, mis määratletakse kehtivate õigusnormide kaudu. Positiivne õigus on riigilt lähtuv tahteõigus, mis fikseerib subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse, st õigustuse ja kohustuse millekski ning vastavad subjektid . Positiivne õigus on sotsiaalse kontrolli eriti efektiivne vahend ja vorm. Positiivse õiguse normid on ainult siis tõeliselt kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele ehk ülipositiivsele õigusele.
    2) Loomuõigus ehk ülipositiivne õigus- Loodus on inimesest omaette eksisteeriv igavene nähtus. Seal eksisteerivad universaalsed looduse seadused. Need on ideaalsed ja igavesed . Loomuõigus on õiglane, arukas ja vooruslik. Loomuõigus on rohkem tunnetatavad printsiibid , neid pole kusagil kirjas nt 1) vabadus 2) võrdsus. Riik peab neid õiguseid eelkõige kaitsma. Positiivse õiguse normid on ainult siis kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigustele (inimõigustele).
  • Objektiivne ja subjektiivne õigus.
    1) Objektiivne õigus on riigis kehtivate õigusnormide kogum. Et see õigus kehtiks objektiivse õigusena, peab ta olema läbinud kindla formaalse tee. See tee on seadusega paika pandud ning kui see kehtima hakkab on see objektiivne õigus. Asub seadustikus. Õigusena objektiivses mõttes saabki käsitleda vaid kirjapandud õiguse allikaid .
    2) Subjektiivne õigus tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvat õigustust. Subjektiivne õigus tähendab põhimõtteliselt seadusandja tahtest lähtuvat ja kellegi juriidilise kohustusega garanteeritud õiguse subjektile kuuluvat käitumise võimalust. Käitumise võimalus käituda teatud viisil teatud situatsioonides (konkreetne situatsioon elust nt. õigus kaupa vaadata.) Subjektiivse õiguse sisuks võib olla võimalus nõuda kohustatud õiguse subjektilt vastavat käitumist ning samuti võimalus pöörduda riigi poole abi saamiseks temale kuuluva subjektiivse õiguse realiseerimiseks.
  • Õigusteaduse mõiste ja olemus
    1) Õigusteadus  On teadus õigusest.
    2) Õiguse ajalugu Teadus õigusest, mis tutvustab kunagi eksisteerinud riikide õigust.
    3) Jurisprudents Tegeleb kehtiva õigusest, analüüsib (õigusdogmaatika) objektiivset õigust ehk kehtivat õigust.
    4) Õiguse sotsioloogia Pöörab tähelepanu õiguse eksisteerimise tingimustele.
    5) Õiguse filosoofia Tegeleb õiguse mõttega, et mis see õigus üldse on.
    6) Õiguse teooria Tegeleb õigusnormide kehtivuse põhjendamisega ja selle kehtivuse piiridega. See on teoreetiliseks baasiks jurisprudentsile.
    Õigusteadus on teadus õigusest, mis selgitab kehtivate normide sisu, töötab välja põhimõtted, doktriinid , mida saab kasutada positiivses õiguses. (Kehtivas õiguses) Õigusteadus hõlmab kõiki teisi teadusi õigusest.
  • Õiguseidee.
    Õiguse idee koosneb kolmest põhielemendist: õiglusest, õiguslikust garanteeritusest ja eesmärgipärasusest. Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Põhimõtteliselt sisaldab õiguskord kahte liiki õiglust: võrdsustav ja jaotav . Võrdsustav: Igaühele oma. Valdavalt eraõiguse valdkonnas. Nt toimib see kahjude hüvitamisel. Jaotav on igaühele oma. Jaotava õigluse realiseerimisel peetakse valdavalt silmas riigi suhet kodanikesse. Õigus peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu omava õigusrakendava tegevusega . See on õiguse idee, kus põimuvad õiguse tegelik sisu, tema üldkohustuslik iseloom ja vajadusel ka selle rakendamine riigi poolt.
    Õiguslik garanteeritus (õiguskindlus) peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu. Õiguskindluse all mõeldakse võimalikult heatasemelist õiguse realiseerimist valdavalt selle rakendamise kaudu. Õiguse ülesanne omandab küllaldaselt üldiseid ja selgeid ettekirjutusi teatud käitumise liigi ja selle määra silmas pidades. Nii luuakse igaühele reaalne võimalus olulises ette näha, milline võiks olla ühe või teise õiguslikku tähendust omava probleemi juriidiline lahendus. Õiguskindluselt ootame me, et valitseks tasakaal objektiivse ja õiglase vahel. Võrdustava õigluse puhul tähendab see seda, et sarnaseid kaasusi tuleb õigusega sarnaselt reguleerida ja õigusliku vaidluse korral sarnaselt lahendada. Jaotava õiguse puhul peab arvestama põhimõttega, et igaühele oma. Kolmanda õiguse idee elemendina tuleks näha õiguse eesmärgipärasust. Õigus on inimese teadliku tegevuse tulemus. Õigus on tervikuna suunatud korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises. Eesmärk leiab oma väljenduse õigusnormides. Seepärast peab õiguse eesmärgipärasuse saavutamiseks, st vastavate õigusnormide loomiseks, tegutsema silmas pidades õiguse idee teisi komponente- õiglust ja õiguskindlust.
    Õiguse tähistamine omab mõtet sellisel juhul, kui õiguse tähistamise taga seisab õiguse idee. Normid tekivad tänu mingile probleemile, mida lahendada ning tekib õiguse idee.
  • Antiikaja käsitlused õigusest.
    Antiik-Kreeka mõtlejad arendasid välja nn maailmakorra (kosmilise korra) idee. Loodust mõisteti inimesest omaette eksiseeriva igavese nähtusena, kus kehtisid universaalsed looduse seadused. Õige ning vooruslik maine riigivalitsemise viis ning õigus olid kosmilise jumaliku korra peegeldus . Loodus eksisteeris aegade algusest, olles ühelt poolt muutumatu, kuid selles oli vastandina ka muutuv osa. Looduse seadused olid ideaalsed ja igavesed, inimeste omad mitte, kuid lõppastmes püüdleb ka inimkond täiuslikkuse kui eesmärgi poole, mida iseloomustatakse mõistega teleoloogia. Kreeka õpetlased rõhutasid: õiged teadmised eesmärgist juhivad inimtegevust kõigis valdkondades. Teadmised ideaalsest riigist on oskus seda ehitada; teadmised õigusest on oskus õiglast õigust luua ning selle alusel ühiskonnas vooruslikult elada. Seejuures loomuõigus ei avaldu konkreetse normistikuna, vaid tunnetavate printsiipidena. Need üldkäsitlused on antiikse loomuõiguse alused. Aristoteles piiritles: Ühelt poolt üleüldist jumalikult täiuslikku loomuõigust, mis on õiglane, arukas ja vooruslik; teiselt poolt aegruumis kehtivat, inimlikust allikast pärit inimeste loodud õigust, mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente. Kui valitsejad ei suutnud tajuda õiget eesmärki, ei saadud ka eesmärgipärast, loomuõigusele vastavat tulemust (st türannialt ei maksa oodata õiglast õigust). Kreeka- rooma filosoofilistes ning õiguskäsitlustes kinnitub, et nii eluta kui ka elusat loodust hõlmav igavene maailmaseadus on õiglase ja ebaõiglase piiritlemise kriteeriumiks nii riigi kui õiguse osas.
  • Teoloogilised õigusteooriad.
    Antiikaja arusaama kohaselt oli jumalikustatud loodus alati ise eksisteerinud, kristluse dogmaatika (usuõpetus) kohaselt on vaid Jumal ise primaarne ja igavene. Tema loob maailma, mis on ka igavene. Jumal üksinda teab, mis alati on olnud, sh mis on tegelikult õiglus ja õigus, hea ja kuri. Teoloogilistes teooriates on põhipostulaadiks (põhilauseks) see, et õiguse sisuks tohib olla vaid jumala seadus ( tahe ). Jumala tahe kindlustatakse inimühiskonnas kaht tüüpi tahteõiguse abil: 1) ehedaim jumalik õigus olevat kanooniline õigus, mida peetakse just õigluse tagajaks, kuna ilmalik õigus seda ei suutvat 2) inimeste loodud õiguse abil, kuid seegi on vaid jumaliku tahte üks avaldumisvorme.
    Teoloogiliste teooriate esindajad leiavad, et positiivset õigust tuleb alati analüüsida selles osas, kas ta vastab jumala tahtele või ta on õiglane, mis samuti on Jumala tahe.
    Jumal ei eksi, inimene aga küll. Kui juba maapealne riik on täiusliku taevariigi puudulik peegeldus, siis ei ole ka inimeste loodud õigus parem. Jumala tahtes väljenduvad absoluutselt õiglased kõlbluspõhimõtted, millele peab alati vastama inimeste loodud positiivne õigus. Jumalast lähtuv kõrgem moraal on maise õiguse hindamise mõõdupuuks.
  • Loomuõiguse teooriad.
    Loomuõigusele kinnistub keskajal pikaks ajaks nelikliigitus, mis pärineb Aquino Thomaselt:
  • igavene õigus (hõlmab Jumala loodud kogu loodust; igavene õigus on ühelt poolt õigus ja teiselt poolt moraalinormid);
  • loomulik õigus (kogu õigust ning moraalset täiuslikkust tajub vaid Jumal, looduse olenditest suudab enim tajuda inimene. See osake ongi loomulik õigus, milles lisandub hea, õiglane ja mõistlik);
  • jumalik õigus (sisaldub jumalasõnas, nt Moosese raamatute normistikus, jumalikku õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada. Viimane on patt.);
  • inimlik ja ilmalik õigus (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende võimalikult täieliku järgimise poole);
    Reformatsiooniajastul see liigitus lihtsustub:
  • jumalaseadused
  • looduseseadused
  • tsiviilseadused
    Alates 14. Sajandist juurdub kindlalt positiivse õiguse mõiste, mis on seotud selge vastandamisega tollastes vaidlustes: loomuõigus ilmalik ehk kirjutatud õigus.
    Arusaamad arenesid renessansiajastul edasi selles suunas, et loomuõigus on igavene ja muutumatu õigus (nagu antiikajal ), positiivne maise valitseja õigus. Loomuõigusel ei ole enam tegemist Jumalaga . Loomuõigusele mittevastavuse korral ei olnud valitseja kehtestatud positiivne õigus alamatele täitmiseks kohustuslik, sest valitseja oli rikkunud ühiskondlikku lepingut. Selline teoreetiline arusaam viis järelduseni, et lepingut rikkunud autu valitseja võib troonilt tõugata. Selleks oli rahval moraalne õigustus loomuõiguse printsiipide alusel.
    Loomuõigusliku teoreetilise käsitluse areng oleks kokkuvõtlikult:
  • enne 17.saj: positiivse määrasid õiguse sisu Jumal, loodus ning inimmõistus;
  • 17.saj: kindlasti määrasid positiivse õiguse sisu loodus ning inimmõistus, kusjuures rahvusvahelise õiguse rajaja (Hugo Grotius ) väitis esimesena (1632), et loomuõigus kehtib ka sellise kõlvatu oletuse juhul, mille kohaselt Jumalat ei olegi (need on juba ratsionalistliku loomuõiguse seisukohad, otsuste kõrgemad põhimõtted ehk nn premissid on inimmõistuse tulemus);
  • Alates 18saj: jagamatult üksnes inimmõistus (premissid on kindlalt inimmõistuse vili ja nende tunnetamiseni jõutakse formaalloogika võtete abil);
    LOOMUÕIGUS:
  • Kaitseb õigluse jt moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse ees;
  • Kaitseb igavesi ja üldisi väärtusi (ka moraaliprintsiipe), mille alge on loomuõiguses (õigus on väga staatiline);
  • ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, see on puhtalt positiivses õiguses, vaid õiguse aluseks on loomuõigus;
  • positiivse õiguse normide plahvatusliku kasvu tingimustes 18.saj lõpus ja eriti 19.saj paneb aluse süstematiseerimisele, st ulatuslikule kodifikatsioonile;
  • Ajaloolise koolkonna õigusteooriad.
    Vastukaaluna loomuõiguse koolkonna teooriatele tekib 19.saj alguspoole ajalooliste koolkondade arusaam õigusest ning riigist. Nende arvates ei ole õigus staatiline nähtus, nagu loomuõiguses (loomuõigus on igavavene ja universaalne), vaid on seotud rahvaste ajaloolise arengu iseärastusega. Õiguse eesmärk on inimese vabaduse kindlustamine, kuid see on võimalik vaid indiviidide ühinemisel riigiks, sest riigis realiseerub vabadus (st riiklus ongi realiseeritud loomuõigus). Pole erilist loomuõigust, on vaid riigi kehtestatud positiivne õigus. Tõeliselt vooruslik on vaid tegutsemine üldistes huvides, mida tagab riik (lahustunud indiviidide ühendus). Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida, kuidas ja miks riik õigust loob. Riik on üldistes huvides totaalne kõlblus, ühendades nii moraali kui õigust.
  • Sotsioloogilised õigusteooriad.
    Sotsiloogiliste teooriate loojatena pakuvad huvi positivistide (19.saj. II poole õigusteooria ühe valitseva suuna esindajate) ning realistide käsitlused. Juba ajaloolise koolkonna teoreetikud pöörasid 19.saj. erilist tähelepanu õiguse mõistetele ja nende süsteemile (mõistejuris-prudents). Ajaloolise koolkonna mõistejurisprudents valmistaski ette pinnase õiguspositivismile.
  • Positivistide teooriad.
    Positivistid tegelesid eelkõige ülipuhaste teoreetiliste konstruktsioonide ja süsteemidega. Nad töötasid läbi teoreetilised probleemid, tänu millele oli võimalik kohaldada tsiviilõiguse mõisteaparaati sellekohaste erisustega avalikus õiguses. Nad lõid kaasaegse avaliku õiguse mõiste süsteemi põhialused.
  • Õigusrealistide teooriad.
    Õigusrealistide teooriad eitavad positiivse õiguse vahetut seost õigusnormi ja õigusaktiga. Nende jaoks on õigus nn õiglane õigus (ka elav õigus), mis eksisteerib objektiivsest nagunii omaette. Õigus on ühiskonna staatiline komponent . Elu (ühiskonna areng) on dünaamiline element. Positiivne õigus ei ole primaarne, tegelik õigus tekib hoopis nn õiglase õiguse konkreetsel kohaldamisel praktikas. Selles mõttes on õigus konkreetne kohtu- või haldusakt alates selle realiseerimisest. Sisaldagu norm mida tahes, alles kohtunik või ametnik annavad kohaldades sellele õige sisu. Alles kohaldades avaldub positiivse normi tegelik sisu. Positiivse õiguse norm ei ole veel kogu õigusnorm. Kohaldades täiendab nt kohtunik seda moraalinormi või printsiibinormiga, need kokku on siis alles tegelik norm. Õigusnorm avaldub täies mahus seega alles peale kohaldamist. Õigusrealism idealiseerib objektiivse õiguse õiglast kohaldamist kui õiglase käitumise akti. Oluline pole õigusnorm, vaid just õiguse rakendamine kui tegevus. Õigusrealistid eitavad kaasust.
  • Normativistide teooriad.
    Normativistide teoreetiline koolkond ja teooriad on tugevaima põhjenduse ja range loogilise süsteemsusega. Selle koolkonna rajaja ja silmapaistvaim esindaja on Hans Kelsen, Eestis aga omaaegne Tartu Ülikooli professor Artur- Tõeleid Kiimann.
    Normativistid on nn puhta õiguse ideoloogid. Nende arvates tekib õigus vaid iseendast, ei ole mõjutatud mingitest sotsiaalsetest faktoritest ega poliitilistest seisukohtadest. Kõige aluseks on nn alusvorm ehk moraalse autoriteedi absoluutne allikas, veel ka õiglase õiguse idee. Seega alusnorm on õigusnormide ning –aktide hierarhilise ja seejuures rangelt subordineeritud süsteemi tipp ehk kõikide positiivse õiguse süsteemide vundament (seda võib nimetada A-normiks).
    Normativismi positiivne teene :
  • Teooria on väga tugev selle poolest, et aitab hästi rakendada printsiipi õigus on õiglus, seob absoluutses määras printsiibi ja konkreetse positiivse õiguse;
  • Just see teooria kinkis õigusteooriale normatiivaktide hierarhilise süsteemi;
    Normativismi negatiivne teene: kriitikat ei kannata väide, et sotsiaalsed faktorid ei mõjuta õigust. Kui see oleks nii, siis oleksid kõikide riikide õigusnormid ja õigussüsteemid ühesugused (identsed), aga praktikas on vastupidi.
  • Põhilised suured õigussüsteemid.
    Kogu maailma õigusnormid jagunevad liikidesse, selle järgi millise riigi poolt nad on loodud. Iga konkreetse riigi õigus moodustab selgelt piiritletud terviku ehk selle riigi õigussüsteemi. Erinevate riikide õigussüsteemid moodustavad süsteemide rühmadena õigusperekondi.
    Suuri õigussüsteeme iseloomustavad mitmesugused õigusfilosoofilised käsitlused riigist ja õigusest, erinevad arusaamad õiguse reguleerivast rollist ühiskonnas, õiguse allikatest ning õigusnormist, õiguse loomisest ning realiseerimisest.
    Õigus perekonnad:
    1)Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse perekond.
    2)Islami õigusperekond.
    3) Angloameerika õigusperekond ehk üldine õigussüsteem ehk common law süsteem.
    4)Hinduistlik õigusperekond.
    5)Judaistlik õigusperekond.
    6)Kaug-Ida õigusperekond.
    7)Sotsialistlik õigusperekond.
    8)Aafrika ja Madagaskari õigusperekond.
    Õigusperekond- õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil ja normatiivsel alusel.
  • Romaani-germaani ja anglo-ameerika õigussüsteemide erinevus.
    Romaani germaani õigusperekond:
    Kujunes välja 12-13 saj mandri-euroopa keskosas. Ajalooliseks taustaks on tollal alguse saanud ilmaliku eraldumine kanoonilisest; ühiskonna areng viis feodaalselt killustatuselt rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia vormis. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamine ühiskonnas. Õigusnorme mõistetakse kui üldisi käitumiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Õigusnormid on peamiselt kirjutatud ehk sätestatud õiguse normid. Olulised tunnused: 1) Peatähelepanu on pööratud õigusnormile kui üldise käitumisreeglile 2 ) On loodud seadusandja poolt 3) Peamiseks õigusallikaks on normatiivakt .
    Angloameerika õigusperekond:
    Tekkis keskajal Inglismaal, umbes 11 saj. Olulised tunnused: 1) Tähelepanu on pööratud konkreetse situatsiooni lahendamisele (konkreetne norm) 2) On loodud kohtuniku poolt, lahendab konkreetse situatsiooni selle normiga 3) Peamiseks õigusallikaks on pretsedent. Anglo-Ameerika õigussüsteemis ei ole õigusnorm üldine ja abstraheeritud, nagu kontinentaalõigussüsteemis. Kohus tegeleb mingi juhtumi lahendamisega, arvestades varasemate samasugust juhtude pretsedente ning õiguse üldisi printsiipe .
    Kokkuvõte: Üldiselt võib väita, et nii õiguse kui riigi olemuse avamise korral on õigussüsteemide teoreetiliste koolkondade erinevatele käsitlustele vaatama ikkagi põhiprobleemiks üksikisiku ning ühiskonna, era- ning avaliku huvi vahekord .
    Õiguse ja riigi osas on kontinentaalõiguse süsteemis olnud kaks valitsevat doktriinide suunda: loomuõiguslikud ja 19.saj. I veerandist positivistlikud. I MS eel hakkasid kontinentaalõiguse süsteemi eriti mõjutama normativistlikud doktriinid ja kontseptsioonid . (riik on moraalse autoriteedi absoluutne allikas). Anglo- Ameerika süstemis on eriti pärast I MS valdavad sotsioloogilised (riigi ja õiguse funktsionaalsed) doktriinid ja kontseptsioonid.
    Kontinentaal-Euroopa õiguskultuuris jaotub õiguskord kahte suurde õigusvaldkonda: era- ja avalik õigus. Nende vanimaks eristamise kriteeriumiks on nn huviteooria , mis põhineb Rooma õigusteadusel. Huviteooriast lähtuvalt eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui ülekaalus on avalikud (riigi) huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse. On olemas ka avalikud õiguse norme, mis kaitsevad erahuvisid.
  • Õiguse süsteemi mõiste ja kultuur.
    Õigussüsteem-ajalooliselt kujunenud õiguse sisemine ühtsus, mis tähendab positiivset õigust moodustavate õigusnormide jaotamist õigusliku reguleerimise objekti ja õigusliku reguleerimise meetodi järgi erinevatesse rühmadesse.
    Klassifitseerimisel rühmitatakse põhiliselt: 1) õigusliku reguleerimise objekt alusel. 2) Õiguslik reguleerimise meetodi alusel.
    Õiguse põhivaldkonnad: 1) Õigusharud 2) Õigusinstituudid 3) Õigusnormid.
    Eeltoodud seletamine: 1) Õigusliku reguleerimise objektiks on erinevates eluvaldkondades esinevad ühiskondlikud suhted, mida reguleeritakse kindlate üheliigiliste õigus-normidega 2) Õigusliku reguleerimise meetod on juriidiliste vahendite süsteem, mida saab kasutada ühiskondlike suhete reguleerimise ,neid on kaks: autoritaarne ja autonoomne meetod. Õigusesüsteem jaguned kaheks põhivaldkonnaks. avalik õigus ja eraõigus.
    Õiguse põhivaldkondade all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi liigitamist õigusliku reguleerimise vastava objektide rühma ja spetsiifilise meetodi põhjal kahte põhivaldkonda: era- ehk tsiviilõigus ning avalik õigus. Kumbki valdkond koondab kindlates seostes spetsiifiliselt ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid reguleerivaid õigusharusid ning õiguse instituute. Nii era- kui ka avaliku õiguse mõiste tugineb ajalooliselt rooma õiguse süsteemile: eraõigus ja avalik õigus. Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid.....Avalik õiguse puhul on kasutusel autoritaarne meetod. Riigil õigus, sul kohustus. Eraõiguse moodustavad õigusharud, õiguseinstituudid ja õigusnormid mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute vahel. Eraõiguse puhul on meil tegemist autonoomse meetodiga.
    1) Õigusharu on õigussüsteemi struktuuri osa ehk siis õigusnormide instituutide kogum, mis reguleeri üheliigilisi suhteid. Toimub riigi poolt valitud meetodi poolt. Õigusharude all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi ning põhivaldkondade liigitamist rühmadesse õigusliku reguleerimise vastava objekti ning õigusliku reguleerimise meetodi järgi. Õigusharu koondab õigusnorme, millega reguleeritakse sellele harule spetsiifilise meetodiga kvalitatiivselt ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid. (nt eraõigus, kriminaalõigus, riigiõigus, rahvusvaheline õigus).
    2) Õigusinstituut on õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharude poolt reguleeritavatest suhetest. Õiguseinstituudid ehk allharud tekivad õigusharude liigitamisel ühtse objekti raames selles sisalduvate eriobjekte reguleerivate normide alusel. (nt tehingud tsiviilõiguses; isikuvastased kuriteod kriminaalõiguses)
    3) Õigusnorm on käitumisreeglid, millest koosnevad õigusharud ja -instituudid.
  • Eesti Vabariigi õigussüsteem.
    Karistusõigus sätestab, millised süüteod on kuriteod ja väärteod ja milline karitus nende tegude eest on ette nähtud. Karistusõiguse normid ja instituudid määravad ära nende ühiskondlike suhete ringi, mida riik kaitseb karistusähvardusel. Karistusõigus normid määravad kindlaks seadusega karistatavad teod ja näevad ette karistused ja muud vahendid, mida võib kohaldada neid tegusid toime pandud isikute suhtes. Karistuse konkreetsed normid on sätestatud karistuse seaduses ning seadustikes. Üksnes seadusega määratletud teod saavad olla kuriteod ehk kriminaalkorras karistavad teod, muud teod ei ole kriminaalkuriteod. Kriminaalvastutusele ja karistamisele kuulub ainult see isik, kes süüliselt – tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu – on pannud toime seaduses (kriminaalkoodeksis ehk kriminaalseadustikus) ettenähtud teo. Seejuures ei tohi mitte kedagi tunnistada süüdi ega karistada kriminaalkorras teisiti kui kohtuotsuse järgi ja vastavalt seadusele. Teo kriminaalkorras karistatavus määratakse selle teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega. Seadusel, mis kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud: selle kehtivus laieneb ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse vastuvõtmist. Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks või raskendab karistust, ei ole tagasiulatavat jõudu. Inimsusevastane kuritegu või sõjakuritegu on karistatav sõltumata kuriteo toimepanemise ajast.
    Esimese astme kuritegu on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest KrKs nähakse ette raskemate karistustena vabadusekaotust üle 8 aasta või surmanuhtlus. Teise astme kuritegu on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest KrKs nähakse raskeima karistusena ette vabadusekaotust mitte üle 8 aasta. Kolmanda astme kuritegu on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest KrKs nähakse karistusena ette rahatrahv , teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmine või arest .
    Kõiki kriminaalkaristusi mõistab kohus, mistõttu võib ka väita, et üksnes kohtu poolt määratavad karistused on kriminaalkaristused.
    Protsessiõigus ehk siis menetlusõigus määrab kindlaks juriidilise vastutuse võtmise korra ehk selle milliste reeglite järgi toimub õiguse mõistmine. Protsessi õiguse normid määravad riigiorganite ja protsessi osaliste õiguse ja kohustused, nende pädevuse õigusrikkumiste menetlemisel. On olemas 4 seadustiku ( kriminaal , väärteo, tsiviilkohtu ja halduskohtu menetlus seadustik).
    Eraõigus: 1) Kaubandusõigus :Oli kunagi tsiviilõiguse osa, eraldus keskajal. Tänapäev reguleerib kaubandusõigus äriühingute loomiste ja tegemist, ärinime ja kaubamärki,pangandust,reklaami,konkurentsi,börsindust,väärtpabereid,kindlustust,raamatupidamist,maksejõuetust ehk pankrotti jne. 2 ) Äriühinguõigus: Käsitleb äriühingute asutamise õiguse põhimõtteid. Äriühingute registreerimise problemaatikat. Asutajate ning juhatusevastutust, ning äriühingu lõpetamist formaalsete puuduste tõttu asutamisprotsessis. 3) Pankrotiõigus. Pankrot on ühe isiku ehk võlgniku maksejõuetust, mis on kohtuotsusega välja kuulutatud. 4) Konkurentsiõigus: Konkurentsiõiguse üldtunnustatud eesmärk on tagada turul nõudmise ja pakkumise optimaalse tasakaalu kaudu kaupade kvaliteet, õiglased hinnad ja mõistlik pakutav kauba kohus 5) Väärtpaberiõigus :Siia kuuluvad seadused, mis reguleerivad väärtpaberitega olgu siis see aktsia , võlakiri või siis obligatsioon ja muud dokumendid nendega tehtavaid toiminguid .
    Avalik õigus (autoritaarne meetod) EV PS paragrahv 17 sätestab, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada.
    Enamus PS-e norme kuuluvad avalikku õigusesse. Kuid võib ka leida erahuvisid kaitsva normi. Mõned eraõiguse normid
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Õiguse entsüklopeedia #1 Õiguse entsüklopeedia #2 Õiguse entsüklopeedia #3 Õiguse entsüklopeedia #4 Õiguse entsüklopeedia #5 Õiguse entsüklopeedia #6 Õiguse entsüklopeedia #7 Õiguse entsüklopeedia #8 Õiguse entsüklopeedia #9 Õiguse entsüklopeedia #10 Õiguse entsüklopeedia #11 Õiguse entsüklopeedia #12 Õiguse entsüklopeedia #13 Õiguse entsüklopeedia #14 Õiguse entsüklopeedia #15 Õiguse entsüklopeedia #16 Õiguse entsüklopeedia #17 Õiguse entsüklopeedia #18 Õiguse entsüklopeedia #19 Õiguse entsüklopeedia #20 Õiguse entsüklopeedia #21 Õiguse entsüklopeedia #22 Õiguse entsüklopeedia #23 Õiguse entsüklopeedia #24 Õiguse entsüklopeedia #25 Õiguse entsüklopeedia #26 Õiguse entsüklopeedia #27 Õiguse entsüklopeedia #28 Õiguse entsüklopeedia #29 Õiguse entsüklopeedia #30 Õiguse entsüklopeedia #31 Õiguse entsüklopeedia #32 Õiguse entsüklopeedia #33 Õiguse entsüklopeedia #34 Õiguse entsüklopeedia #35 Õiguse entsüklopeedia #36 Õiguse entsüklopeedia #37 Õiguse entsüklopeedia #38 Õiguse entsüklopeedia #39 Õiguse entsüklopeedia #40 Õiguse entsüklopeedia #41 Õiguse entsüklopeedia #42 Õiguse entsüklopeedia #43 Õiguse entsüklopeedia #44 Õiguse entsüklopeedia #45
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 45 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-04-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 293 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kiki34 Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Õiguse entsüklopeedia küsimuste vastused. Oskar Nugise loengute põhjal ja täiendatud veel Raul Naritsa "Õiguse entsüklopeedia" põhjal.
    õigus , õigusnormid , tõlgendamine

    Mõisted

    õigusnormide loojaks, positiivne õigus, loomuõigus, loomuõigus, õigusteadus, jaotav, teoloogilistes teooriates, tõeliselt vooruslik, ajalooliseks taustaks, peamiselt kirjutatud, peamiseks õigusallikaks, kontinentaal, õigussüsteem, era, eraõiguse puhul, õiguseinstituudid, ettevaatamatuse tõttu, määratavad karistused, enamus ps, avalik õigusega, õigusejagunemine era, tavanormid, moraalnormid, formaalne määratlus, õigusnorm, õigusnormid, kohustavad, keelavad, õigustavad, dispositiivsed tunnused, õigusnorm, riigiõiguse puhul, õiguse allikad, olemuslikult, õigustarendavad üksiknormid, paragrahv 104, volitamine, spetsiaaldelegatsioon, õigusakt, varasema suhtes, õigusaktide süstematiseerimine, inkorporeerimine, normil, õigussuhe, õigustkaitsvad, lihtsad õigussuhted, liitõigussuhted, õigusvastased, õiguslikud aktid, haldusaktid, juriidilised toimingud, õiguse kasutamine, rakendamisakti koostamine, tõlgendamise ülesanne, õiguskorra sisu, autoriteetseim tõlgendaja, õigusaktide tõlgendamine, teleoloogiline, normatiivne, kasuaalne, doktorinäärne, adekvaatne, laiendav, kitsendav, lünk, näiva lüngaga, varjatud lünk, õigusnormis või, analoogia, kollisioonid, käituta õiguspäraselt, motiiv, õigusvastasus, juriidilisele isikule, karistusliku iseloomuga, koormis, armuandmise motiiviks, õigusteadvus, õigustase, õige ideoloogia, õiguskultuur, õigus kuulekus, õigusseaduslikkus, õiguslik idealism, tööjaotus, sekundaarne, devolutsioon, riigi territoorium, riigipiir, õigusteoorias, unitaarse, etnograafiline mõiste, kodakondusus, naturalisatsiooni korras, välismaalased, avalik võim, võimu ülimuslikus, riigi suveräänsus, sultan, konstitutsionaalne monarhia, teostamine, süsteemiks, föderatsioon, demokraatlik vabariik, kõrgem võim, prantsusmaa president, elluviija, konföderatsioon, unioonid, rež, esindusorganid, riigiorganid, kõrgem riigiorgan, seadusandlik võimuorgan, valitav organ, seadusandlik tegevus, poliitiline valitsus, presidentaalne valitsus, riigipea pädevus, ainuisikuline, erikohtud, õiguskantsler, maavanem, obudsman, liberaalne, sotsiaalriigi puhul, totalitaarne, õigusriik, demokraatlikus ühiskonnas, õigusriigi põhiprintsiibi, omadusele, tõelised vaimuaristokraadid, täiuslik vorm, aristotelese järgi, külaline, võimutäiuse, põhilistele looduseadustele, võimu teooria

    Kommentaarid (5)

    tara profiilipilt
    Piret Parman: See on hea matejal, loodan et aitab mul eksamil läbi saada.
    18:20 14-05-2014
    sugar85 profiilipilt
    sugar85: Aitab valmistuda eksamiks
    13:33 12-01-2011
    nelevainu profiilipilt
    nelevainu: Väga hea materjal!
    14:59 18-01-2011


    Sarnased materjalid

    190
    pdf
    Õiguse üldteooria
    21
    doc
    Õiguse entsüklopeedia eksami konspekt
    15
    docx
    Õiguse entsüklopeedia
    15
    doc
    Õiguse entsüklopeedia konspekt
    6
    docx
    Õiguse entsüklopeedia
    24
    docx
    Õiguse entsüklopeedia I
    269
    docx
    Õiguse alused eksami kordamisküsimused
    45
    docx
    Õiguse konspekt



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun