Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õiguse entsüklopeedia (5)

Sotsiaal-Humanitaarinstituut - Õigus - Õigus
5 VÄGA HEA
Punktid
Õiguse entsüklopeedia vastused
  • Õiguse olemus ja mõiste.
    Õigus on headuse ja õigluse kunst . Õigus on loomupoolest sotsiaalne kord, kuna ta reguleerib inimeste vahelisi suhteid. Headus ja õiglus on õiguse ideaalid, ehk siis mõõdupuu millele peab vastama õigus. Kirjutamata ja kirjutatud õigustele (tavad) lisas riik normid ning tekkis õigus. Enne õiguse tekkimist olid tavad, mis kanti suuliselt edasi. Riik on ise õiguse looja ja kehtestaja, selle juures võib rääkida, kui riigis kehtivate õigusnormide süsteemist. On teada ajaloost 4 ajaloolist tüüpi: 1)orjanduslik õigus 2)feodaalne õigus 3)kapitalistlik õigus 4)sotsilistlik õigus süsteem.
    Õigus kehtib kõikidele, ning hõlmab iga üht. Iga õigus kuulub mingisse õigusharusse. Õigus on kohustuslikuks täitmiseks kõikidele. On olemas pädevad riigiorganid , kellel on õigus õigust luua. On olemas ka kindlad viisid, kuidas tuleb õigust luua. (Õigusnormide loomine)
    Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid , mida mittejärgimise korral tagatakse sunnijõuga.
    Õigus seab inimühiskonna liikmete teoreetiliselt absoluutsele tegevusvabadusele riigi poolt kindlad raamid, kärbib kõikvõimaliku ja kontrollimatu tegevuse vabadust, lubab mingil juhul käituda üksnes teatud viisil ja mitte teisiti. Õigus ei ole mingi ühiskonnast väljaspool seisev ja alatiselt muutumatu, staatiline nähtus. Ta on sotsiaalses keskkonnas toimiv, pidevalt arenev, kohanev ja muutuv nähtus.
    Iga riigi ja tema rahvusliku õiguse tunnuseks on suveräänsus. Antud riigi õigus kehtib ainult selle riigi territooriumil ehk jurisdiktsiooni alal.
  • Õiguse tunnused.
    Õigus on koondav mõiste ning õigust kui nähtust iseloomustab just talle omased tunnused. Õiguse tunnused: 1) Üldise iseloomuga käitumisnormide kogum 2) Kindlatele printsiipidele rajanev õigusnormide süsteem, st õigusnormid on spetsiifilistel süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, samuti õiguse harudesse ja nende allharudesse (õiguse instituutidesse) 3) Üldkohustuslik käitumiseeskirjade süsteem, mis on adresseeritud kõikidele isikutele (üldsubjekt) või teatud isikute ringile (erisubjekt) 4) Riigi tahteline akt, st õigusnormide loojaks on pädev institutsioon , kuid õiguseks muutuvad ka riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid 5) Täitmine on tagatud riigi sunnijõuga, kui ta ei ole tagatud riigi sunnijõuga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid nt printsiibiga (moraalinormiga)
  • Positiivne ja loomuõigus.
    1) Positiivne õigus on riigi poolt loodud õigus, mis määratletakse kehtivate õigusnormide kaudu. Positiivne õigus on riigilt lähtuv tahteõigus, mis fikseerib subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse, st õigustuse ja kohustuse millekski ning vastavad subjektid . Positiivne õigus on sotsiaalse kontrolli eriti efektiivne vahend ja vorm. Positiivse õiguse normid on ainult siis tõeliselt kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele ehk ülipositiivsele õigusele.
    2) Loomuõigus ehk ülipositiivne õigus- Loodus on inimesest omaette eksisteeriv igavene nähtus. Seal eksisteerivad universaalsed looduse seadused. Need on ideaalsed ja igavesed . Loomuõigus on õiglane, arukas ja vooruslik. Loomuõigus on rohkem tunnetatavad printsiibid , neid pole kusagil kirjas nt 1) vabadus 2) võrdsus. Riik peab neid õiguseid eelkõige kaitsma. Positiivse õiguse normid on ainult siis kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigustele (inimõigustele).
  • Objektiivne ja subjektiivne õigus.
    1) Objektiivne õigus on riigis kehtivate õigusnormide kogum. Et see õigus kehtiks objektiivse õigusena, peab ta olema läbinud kindla formaalse tee. See tee on seadusega paika pandud ning kui see kehtima hakkab on see objektiivne õigus. Asub seadustikus. Õigusena objektiivses mõttes saabki käsitleda vaid kirjapandud õiguse allikaid .
    2) Subjektiivne õigus tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvat õigustust. Subjektiivne õigus tähendab põhimõtteliselt seadusandja tahtest lähtuvat ja kellegi juriidilise kohustusega garanteeritud õiguse subjektile kuuluvat käitumise võimalust. Käitumise võimalus käituda teatud viisil teatud situatsioonides (konkreetne situatsioon elust nt. õigus kaupa vaadata.) Subjektiivse õiguse sisuks võib olla võimalus nõuda kohustatud õiguse subjektilt vastavat käitumist ning samuti võimalus pöörduda riigi poole abi saamiseks temale kuuluva subjektiivse õiguse realiseerimiseks.
  • Õigusteaduse mõiste ja olemus
    1) Õigusteadus  On teadus õigusest.
    2) Õiguse ajalugu Teadus õigusest, mis tutvustab kunagi eksisteerinud riikide õigust.
    3) Jurisprudents Tegeleb kehtiva õigusest, analüüsib (õigusdogmaatika) objektiivset õigust ehk kehtivat õigust.
    4) Õiguse sotsioloogia Pöörab tähelepanu õiguse eksisteerimise tingimustele.
    5) Õiguse filosoofia Tegeleb õiguse mõttega, et mis see õigus üldse on.
    6) Õiguse teooria Tegeleb õigusnormide kehtivuse põhjendamisega ja selle kehtivuse piiridega. See on teoreetiliseks baasiks jurisprudentsile.
    Õigusteadus on teadus õigusest, mis selgitab kehtivate normide sisu, töötab välja põhimõtted, doktriinid , mida saab kasutada positiivses õiguses. (Kehtivas õiguses) Õigusteadus hõlmab kõiki teisi teadusi õigusest.
  • Õiguseidee.
    Õiguse idee koosneb kolmest põhielemendist: õiglusest, õiguslikust garanteeritusest ja eesmärgipärasusest. Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Põhimõtteliselt sisaldab õiguskord kahte liiki õiglust: võrdsustav ja jaotav . Võrdsustav: Igaühele oma. Valdavalt eraõiguse valdkonnas. Nt toimib see kahjude hüvitamisel. Jaotav on igaühele oma. Jaotava õigluse realiseerimisel peetakse valdavalt silmas riigi suhet kodanikesse. Õigus peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu omava õigusrakendava tegevusega . See on õiguse idee, kus põimuvad õiguse tegelik sisu, tema üldkohustuslik iseloom ja vajadusel ka selle rakendamine riigi poolt.
    Õiguslik garanteeritus (õiguskindlus) peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu. Õiguskindluse all mõeldakse võimalikult heatasemelist õiguse realiseerimist valdavalt selle rakendamise kaudu. Õiguse ülesanne omandab küllaldaselt üldiseid ja selgeid ettekirjutusi teatud käitumise liigi ja selle määra silmas pidades. Nii luuakse igaühele reaalne võimalus olulises ette näha, milline võiks olla ühe või teise õiguslikku tähendust omava probleemi juriidiline lahendus. Õiguskindluselt ootame me, et valitseks tasakaal objektiivse ja õiglase vahel. Võrdustava õigluse puhul tähendab see seda, et sarnaseid kaasusi tuleb õigusega sarnaselt reguleerida ja õigusliku vaidluse korral sarnaselt lahendada. Jaotava õiguse puhul peab arvestama põhimõttega, et igaühele oma. Kolmanda õiguse idee elemendina tuleks näha õiguse eesmärgipärasust. Õigus on inimese teadliku tegevuse tulemus. Õigus on tervikuna suunatud korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises. Eesmärk leiab oma väljenduse õigusnormides. Seepärast peab õiguse eesmärgipärasuse saavutamiseks, st vastavate õigusnormide loomiseks, tegutsema silmas pidades õiguse idee teisi komponente- õiglust ja õiguskindlust.
    Õiguse tähistamine omab mõtet sellisel juhul, kui õiguse tähistamise taga seisab õiguse idee. Normid tekivad tänu mingile probleemile, mida lahendada ning tekib õiguse idee.
  • Antiikaja käsitlused õigusest.
    Antiik-Kreeka mõtlejad arendasid välja nn maailmakorra (kosmilise korra) idee. Loodust mõisteti inimesest omaette eksiseeriva igavese nähtusena, kus kehtisid universaalsed looduse seadused. Õige ning vooruslik maine riigivalitsemise viis ning õigus olid kosmilise jumaliku korra peegeldus . Loodus eksisteeris aegade algusest, olles ühelt poolt muutumatu, kuid selles oli vastandina ka muutuv osa. Looduse seadused olid ideaalsed ja igavesed, inimeste omad mitte, kuid lõppastmes püüdleb ka inimkond täiuslikkuse kui eesmärgi poole, mida iseloomustatakse mõistega teleoloogia. Kreeka õpetlased rõhutasid: õiged teadmised eesmärgist juhivad inimtegevust kõigis valdkondades. Teadmised ideaalsest riigist on oskus seda ehitada; teadmised õigusest on oskus õiglast õigust luua ning selle alusel ühiskonnas vooruslikult elada. Seejuures loomuõigus ei avaldu konkreetse normistikuna, vaid tunnetavate printsiipidena. Need üldkäsitlused on antiikse loomuõiguse alused. Aristoteles piiritles: Ühelt poolt üleüldist jumalikult täiuslikku loomuõigust, mis on õiglane, arukas ja vooruslik; teiselt poolt aegruumis kehtivat, inimlikust allikast pärit inimeste loodud õigust, mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente. Kui valitsejad ei suutnud tajuda õiget eesmärki, ei saadud ka eesmärgipärast, loomuõigusele vastavat tulemust (st türannialt ei maksa oodata õiglast õigust). Kreeka- rooma filosoofilistes ning õiguskäsitlustes kinnitub, et nii eluta kui ka elusat loodust hõlmav igavene maailmaseadus on õiglase ja ebaõiglase piiritlemise kriteeriumiks nii riigi kui õiguse osas.
  • Teoloogilised õigusteooriad.
    Antiikaja arusaama kohaselt oli jumalikustatud loodus alati ise eksisteerinud, kristluse dogmaatika (usuõpetus) kohaselt on vaid Jumal ise primaarne ja igavene. Tema loob maailma, mis on ka igavene. Jumal üksinda teab, mis alati on olnud, sh mis on tegelikult õiglus ja õigus, hea ja kuri. Teoloogilistes teooriates on põhipostulaadiks (põhilauseks) see, et õiguse sisuks tohib olla vaid jumala seadus ( tahe ). Jumala tahe kindlustatakse inimühiskonnas kaht tüüpi tahteõiguse abil: 1) ehedaim jumalik õigus olevat kanooniline õigus, mida peetakse just õigluse tagajaks, kuna ilmalik õigus seda ei suutvat 2) inimeste loodud õiguse abil, kuid seegi on vaid jumaliku tahte üks avaldumisvorme.
    Teoloogiliste teooriate esindajad leiavad, et positiivset õigust tuleb alati analüüsida selles osas, kas ta vastab jumala tahtele või ta on õiglane, mis samuti on Jumala tahe.
    Jumal ei eksi, inimene aga küll. Kui juba maapealne riik on täiusliku taevariigi puudulik peegeldus, siis ei ole ka inimeste loodud õigus parem. Jumala tahtes väljenduvad absoluutselt õiglased kõlbluspõhimõtted, millele peab alati vastama inimeste loodud positiivne õigus. Jumalast lähtuv kõrgem moraal on maise õiguse hindamise mõõdupuuks.
  • Loomuõiguse teooriad.
    Loomuõigusele kinnistub keskajal pikaks ajaks nelikliigitus, mis pärineb Aquino Thomaselt:
  • igavene õigus (hõlmab Jumala loodud kogu loodust; igavene õigus on ühelt poolt õigus ja teiselt poolt moraalinormid);
  • loomulik õigus (kogu õigust ning moraalset täiuslikkust tajub vaid Jumal, looduse olenditest suudab enim tajuda inimene. See osake ongi loomulik õigus, milles lisandub hea, õiglane ja mõistlik);
  • jumalik õigus (sisaldub jumalasõnas, nt Moosese raamatute normistikus, jumalikku õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada. Viimane on patt.);
  • inimlik ja ilmalik õigus (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende võimalikult täieliku järgimise poole);
    Reformatsiooniajastul see liigitus lihtsustub:
  • jumalaseadused
  • looduseseadused
  • tsiviilseadused
    Alates 14. Sajandist juurdub kindlalt positiivse õiguse mõiste, mis on seotud selge vastandamisega tollastes vaidlustes: loomuõigus ilmalik ehk kirjutatud õigus.
    Arusaamad arenesid renessansiajastul edasi selles suunas, et loomuõigus on igavene ja muutumatu õigus (nagu antiikajal ), positiivne maise valitseja õigus. Loomuõigusel ei ole enam tegemist Jumalaga . Loomuõigusele mittevastavuse korral ei olnud valitseja kehtestatud positiivne õigus alamatele täitmiseks kohustuslik, sest valitseja oli rikkunud ühiskondlikku lepingut. Selline teoreetiline arusaam viis järelduseni, et lepingut rikkunud autu valitseja võib troonilt tõugata. Selleks oli rahval moraalne õigustus loomuõiguse printsiipide alusel.
    Loomuõigusliku teoreetilise käsitluse areng oleks kokkuvõtlikult:
  • enne 17.saj: positiivse määrasid õiguse sisu Jumal, loodus ning inimmõistus;
  • 17.saj: kindlasti määrasid positiivse õiguse sisu loodus ning inimmõistus, kusjuures rahvusvahelise õiguse rajaja (Hugo Grotius ) väitis esimesena (1632), et loomuõigus kehtib ka sellise kõlvatu oletuse juhul, mille kohaselt Jumalat ei olegi (need on juba ratsionalistliku loomuõiguse seisukohad, otsuste kõrgemad põhimõtted ehk nn premissid on inimmõistuse tulemus);
  • Alates 18saj: jagamatult üksnes inimmõistus (premissid on kindlalt inimmõistuse vili ja nende tunnetamiseni jõutakse formaalloogika võtete abil);
    LOOMUÕIGUS:
  • Kaitseb õigluse jt moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse ees;
  • Kaitseb igavesi ja üldisi väärtusi (ka moraaliprintsiipe), mille alge on loomuõiguses (õigus on väga staatiline);
  • ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, see on puhtalt positiivses õiguses, vaid õiguse aluseks on loomuõigus;
  • positiivse õiguse normide plahvatusliku kasvu tingimustes 18.saj lõpus ja eriti 19.saj paneb aluse süstematiseerimisele, st ulatuslikule kodifikatsioonile;
  • Ajaloolise koolkonna õigusteooriad.
    Vastukaaluna loomuõiguse koolkonna teooriatele tekib 19.saj alguspoole ajalooliste koolkondade arusaam õigusest ning riigist. Nende arvates ei ole õigus staatiline nähtus, nagu loomuõiguses (loomuõigus on igavavene ja universaalne), vaid on seotud rahvaste ajaloolise arengu iseärastusega. Õiguse eesmärk on inimese vabaduse kindlustamine, kuid see on võimalik vaid indiviidide ühinemisel riigiks, sest riigis realiseerub vabadus (st riiklus ongi realiseeritud loomuõigus). Pole erilist loomuõigust, on vaid riigi kehtestatud positiivne õigus. Tõeliselt vooruslik on vaid tegutsemine üldistes huvides, mida tagab riik (lahustunud indiviidide ühendus). Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida, kuidas ja miks riik õigust loob. Riik on üldistes huvides totaalne kõlblus, ühendades nii moraali kui õigust.
  • Sotsioloogilised õigusteooriad.
    Sotsiloogiliste teooriate loojatena pakuvad huvi positivistide (19.saj. II poole õigusteooria ühe valitseva suuna esindajate) ning realistide käsitlused. Juba ajaloolise koolkonna teoreetikud pöörasid 19.saj. erilist tähelepanu õiguse mõistetele ja nende süsteemile (mõistejuris-prudents). Ajaloolise koolkonna mõistejurisprudents valmistaski ette pinnase õiguspositivismile.
  • Positivistide teooriad.
    Positivistid tegelesid eelkõige ülipuhaste teoreetiliste konstruktsioonide ja süsteemidega. Nad töötasid läbi teoreetilised probleemid, tänu millele oli võimalik kohaldada tsiviilõiguse mõisteaparaati sellekohaste erisustega avalikus õiguses. Nad lõid kaasaegse avaliku õiguse mõiste süsteemi põhialused.
  • Õigusrealistide teooriad.
    Õigusrealistide teooriad eitavad positiivse õiguse vahetut seost õigusnormi ja õigusaktiga. Nende jaoks on õigus nn õiglane õigus (ka elav õigus), mis eksisteerib objektiivsest nagunii omaette. Õigus on ühiskonna staatiline komponent . Elu (ühiskonna areng) on dünaamiline element. Positiivne õigus ei ole primaarne, tegelik õigus tekib hoopis nn õiglase õiguse konkreetsel kohaldamisel praktikas. Selles mõttes on õigus konkreetne kohtu- või haldusakt alates selle realiseerimisest. Sisaldagu norm mida tahes, alles kohtunik või ametnik annavad kohaldades sellele õige sisu. Alles kohaldades avaldub positiivse normi tegelik sisu. Positiivse õiguse norm ei ole veel kogu õigusnorm. Kohaldades täiendab nt kohtunik seda moraalinormi või printsiibinormiga, need kokku on siis alles tegelik norm. Õigusnorm avaldub täies mahus seega alles peale kohaldamist. Õigusrealism idealiseerib objektiivse õiguse õiglast kohaldamist kui õiglase käitumise akti. Oluline pole õigusnorm, vaid just õiguse rakendamine kui tegevus. Õigusrealistid eitavad kaasust.
  • Normativistide teooriad.
    Normativistide teoreetiline koolkond ja teooriad on tugevaima põhjenduse ja range loogilise süsteemsusega. Selle koolkonna rajaja ja silmapaistvaim esindaja on Hans Kelsen, Eestis aga omaaegne Tartu Ülikooli professor Artur- Tõeleid Kiimann.
    Normativistid on nn puhta õiguse ideoloogid. Nende arvates tekib õigus vaid iseendast, ei ole mõjutatud mingitest sotsiaalsetest faktoritest ega poliitilistest seisukohtadest. Kõige aluseks on nn alusvorm ehk moraalse autoriteedi absoluutne allikas, veel ka õiglase õiguse idee. Seega alusnorm on õigusnormide ning –aktide hierarhilise ja seejuures rangelt subordineeritud süsteemi tipp ehk kõikide positiivse õiguse süsteemide vundament (seda võib nimetada A-normiks).
    Normativismi positiivne teene :
  • Teooria on väga tugev selle poolest, et aitab hästi rakendada printsiipi õigus on õiglus, seob absoluutses määras printsiibi ja konkreetse positiivse õiguse;
  • Just see teooria kinkis õigusteooriale normatiivaktide hierarhilise süsteemi;
    Normativismi negatiivne teene: kriitikat ei kannata väide, et sotsiaalsed faktorid ei mõjuta õigust. Kui see oleks nii, siis oleksid kõikide riikide õigusnormid ja õigussüsteemid ühesugused (identsed), aga praktikas on vastupidi.
  • Põhilised suured õigussüsteemid.
    Kogu maailma õigusnormid jagunevad liikidesse, selle järgi millise riigi poolt nad on loodud. Iga konkreetse riigi õigus moodustab selgelt piiritletud terviku ehk selle riigi õigussüsteemi. Erinevate riikide õigussüsteemid moodustavad süsteemide rühmadena õigusperekondi.
    Suuri õigussüsteeme iseloomustavad mitmesugused õigusfilosoofilised käsitlused riigist ja õigusest, erinevad arusaamad õiguse reguleerivast rollist ühiskonnas, õiguse allikatest ning õigusnormist, õiguse loomisest ning realiseerimisest.
    Õigus perekonnad:
    1)Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse perekond.
    2)Islami õigusperekond.
    3) Angloameerika õigusperekond ehk üldine õigussüsteem ehk common law süsteem.
    4)Hinduistlik õigusperekond.
    5)Judaistlik õigusperekond.
    6)Kaug-Ida õigusperekond.
    7)Sotsialistlik õigusperekond.
    8)Aafrika ja Madagaskari õigusperekond.
    Õigusperekond- õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil ja normatiivsel alusel.
  • Romaani-germaani ja anglo-ameerika õigussüsteemide erinevus.
    Romaani germaani õigusperekond:
    Kujunes välja 12-13 saj mandri-euroopa keskosas. Ajalooliseks taustaks on tollal alguse saanud ilmaliku eraldumine kanoonilisest; ühiskonna areng viis feodaalselt killustatuselt rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia vormis. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamine ühiskonnas. Õigusnorme mõistetakse kui üldisi käitumiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Õigusnormid on peamiselt kirjutatud ehk sätestatud õiguse normid. Olulised tunnused: 1) Peatähelepanu on pööratud õigusnormile kui üldise käitumisreeglile 2 ) On loodud seadusandja poolt 3) Peamiseks õigusallikaks on normatiivakt .
    Angloameerika õigusperekond:
    Tekkis keskajal Inglismaal, umbes 11 saj. Olulised tunnused: 1) Tähelepanu on pööratud konkreetse situatsiooni lahendamisele (konkreetne norm) 2) On loodud kohtuniku poolt, lahendab konkreetse situatsiooni selle normiga 3) Peamiseks õigusallikaks on pretsedent. Anglo-Ameerika õigussüsteemis ei ole õigusnorm üldine ja abstraheeritud, nagu kontinentaalõigussüsteemis. Kohus tegeleb mingi juhtumi lahendamisega, arvestades varasemate samasugust juhtude pretsedente ning õiguse üldisi printsiipe .
    Kokkuvõte: Üldiselt võib väita, et nii õiguse kui riigi olemuse avamise korral on õigussüsteemide teoreetiliste koolkondade erinevatele käsitlustele vaatama ikkagi põhiprobleemiks üksikisiku ning ühiskonna, era- ning avaliku huvi vahekord .
    Õiguse ja riigi osas on kontinentaalõiguse süsteemis olnud kaks valitsevat doktriinide suunda: loomuõiguslikud ja 19.saj. I veerandist positivistlikud. I MS eel hakkasid kontinentaalõiguse süsteemi eriti mõjutama normativistlikud doktriinid ja kontseptsioonid . (riik on moraalse autoriteedi absoluutne allikas). Anglo- Ameerika süstemis on eriti pärast I MS valdavad sotsioloogilised (riigi ja õiguse funktsionaalsed) doktriinid ja kontseptsioonid.
    Kontinentaal-Euroopa õiguskultuuris jaotub õiguskord kahte suurde õigusvaldkonda: era- ja avalik õigus. Nende vanimaks eristamise kriteeriumiks on nn huviteooria , mis põhineb Rooma õigusteadusel. Huviteooriast lähtuvalt eksisteerib kaks huvide valdkonda. Kui ülekaalus on avalikud (riigi) huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse. On olemas ka avalikud õiguse norme, mis kaitsevad erahuvisid.
  • Õiguse süsteemi mõiste ja kultuur.
    Õigussüsteem-ajalooliselt kujunenud õiguse sisemine ühtsus, mis tähendab positiivset õigust moodustavate õigusnormide jaotamist õigusliku reguleerimise objekti ja õigusliku reguleerimise meetodi järgi erinevatesse rühmadesse.
    Klassifitseerimisel rühmitatakse põhiliselt: 1) õigusliku reguleerimise objekt alusel. 2) Õiguslik reguleerimise meetodi alusel.
    Õiguse põhivaldkonnad: 1) Õigusharud 2) Õigusinstituudid 3) Õigusnormid.
    Eeltoodud seletamine: 1) Õigusliku reguleerimise objektiks on erinevates eluvaldkondades esinevad ühiskondlikud suhted, mida reguleeritakse kindlate üheliigiliste õigus-normidega 2) Õigusliku reguleerimise meetod on juriidiliste vahendite süsteem, mida saab kasutada ühiskondlike suhete reguleerimise ,neid on kaks: autoritaarne ja autonoomne meetod. Õigusesüsteem jaguned kaheks põhivaldkonnaks. avalik õigus ja eraõigus.
    Õiguse põhivaldkondade all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi liigitamist õigusliku reguleerimise vastava objektide rühma ja spetsiifilise meetodi põhjal kahte põhivaldkonda: era- ehk tsiviilõigus ning avalik õigus. Kumbki valdkond koondab kindlates seostes spetsiifiliselt ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid reguleerivaid õigusharusid ning õiguse instituute. Nii era- kui ka avaliku õiguse mõiste tugineb ajalooliselt rooma õiguse süsteemile: eraõigus ja avalik õigus. Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid.....Avalik õiguse puhul on kasutusel autoritaarne meetod. Riigil õigus, sul kohustus. Eraõiguse moodustavad õigusharud, õiguseinstituudid ja õigusnormid mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute vahel. Eraõiguse puhul on meil tegemist autonoomse meetodiga.
    1) Õigusharu on õigussüsteemi struktuuri osa ehk siis õigusnormide instituutide kogum, mis reguleeri üheliigilisi suhteid. Toimub riigi poolt valitud meetodi poolt. Õigusharude all tuleb mõista positiivse õiguse süsteemi ning põhivaldkondade liigitamist rühmadesse õigusliku reguleerimise vastava objekti ning õigusliku reguleerimise meetodi järgi. Õigusharu koondab õigusnorme, millega reguleeritakse sellele harule spetsiifilise meetodiga kvalitatiivselt ühetüübilisi ühiskondlikke suhteid. (nt eraõigus, kriminaalõigus, riigiõigus, rahvusvaheline õigus).
    2) Õigusinstituut on õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharude poolt reguleeritavatest suhetest. Õiguseinstituudid ehk allharud tekivad õigusharude liigitamisel ühtse objekti raames selles sisalduvate eriobjekte reguleerivate normide alusel. (nt tehingud tsiviilõiguses; isikuvastased kuriteod kriminaalõiguses)
    3) Õigusnorm on käitumisreeglid, millest koosnevad õigusharud ja -instituudid.
  • Eesti Vabariigi õigussüsteem.
    Karistusõigus sätestab, millised süüteod on kuriteod ja väärteod ja milline karitus nende tegude eest on ette nähtud. Karistusõiguse normid ja instituudid määravad ära nende ühiskondlike suhete ringi, mida riik kaitseb karistusähvardusel. Karistusõigus normid määravad kindlaks seadusega karistatavad teod ja näevad ette karistused ja muud vahendid, mida võib kohaldada neid tegusid toime pandud isikute suhtes. Karistuse konkreetsed normid on sätestatud karistuse seaduses ning seadustikes. Üksnes seadusega määratletud teod saavad olla kuriteod ehk kriminaalkorras karistavad teod, muud teod ei ole kriminaalkuriteod. Kriminaalvastutusele ja karistamisele kuulub ainult see isik, kes süüliselt – tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu – on pannud toime seaduses (kriminaalkoodeksis ehk kriminaalseadustikus) ettenähtud teo. Seejuures ei tohi mitte kedagi tunnistada süüdi ega karistada kriminaalkorras teisiti kui kohtuotsuse järgi ja vastavalt seadusele. Teo kriminaalkorras karistatavus määratakse selle teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega. Seadusel, mis kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud: selle kehtivus laieneb ka teole, mis on toime pandud enne selle seaduse vastuvõtmist. Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks või raskendab karistust, ei ole tagasiulatavat jõudu. Inimsusevastane kuritegu või sõjakuritegu on karistatav sõltumata kuriteo toimepanemise ajast.
    Esimese astme kuritegu on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest KrKs nähakse ette raskemate karistustena vabadusekaotust üle 8 aasta või surmanuhtlus. Teise astme kuritegu on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest KrKs nähakse raskeima karistusena ette vabadusekaotust mitte üle 8 aasta. Kolmanda astme kuritegu on tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu toimepandud karistatav tegu, mille eest KrKs nähakse karistusena ette rahatrahv , teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmine või arest .
    Kõiki kriminaalkaristusi mõistab kohus, mistõttu võib ka väita, et üksnes kohtu poolt määratavad karistused on kriminaalkaristused.
    Protsessiõigus ehk siis menetlusõigus määrab kindlaks juriidilise vastutuse võtmise korra ehk selle milliste reeglite järgi toimub õiguse mõistmine. Protsessi õiguse normid määravad riigiorganite ja protsessi osaliste õiguse ja kohustused, nende pädevuse õigusrikkumiste menetlemisel. On olemas 4 seadustiku ( kriminaal , väärteo, tsiviilkohtu ja halduskohtu menetlus seadustik).
    Eraõigus: 1) Kaubandusõigus :Oli kunagi tsiviilõiguse osa, eraldus keskajal. Tänapäev reguleerib kaubandusõigus äriühingute loomiste ja tegemist, ärinime ja kaubamärki,pangandust,reklaami,konkurentsi,börsindust,väärtpabereid,kindlustust,raamatupidamist,maksejõuetust ehk pankrotti jne. 2 ) Äriühinguõigus: Käsitleb äriühingute asutamise õiguse põhimõtteid. Äriühingute registreerimise problemaatikat. Asutajate ning juhatusevastutust, ning äriühingu lõpetamist formaalsete puuduste tõttu asutamisprotsessis. 3) Pankrotiõigus. Pankrot on ühe isiku ehk võlgniku maksejõuetust, mis on kohtuotsusega välja kuulutatud. 4) Konkurentsiõigus: Konkurentsiõiguse üldtunnustatud eesmärk on tagada turul nõudmise ja pakkumise optimaalse tasakaalu kaudu kaupade kvaliteet, õiglased hinnad ja mõistlik pakutav kauba kohus 5) Väärtpaberiõigus :Siia kuuluvad seadused, mis reguleerivad väärtpaberitega olgu siis see aktsia , võlakiri või siis obligatsioon ja muud dokumendid nendega tehtavaid toiminguid .
    Avalik õigus (autoritaarne meetod) EV PS paragrahv 17 sätestab, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada.
    Enamus PS-e norme kuuluvad avalikku õigusesse. Kuid võib ka leida erahuvisid kaitsva normi. Mõned eraõiguse normid on loodud avalikest huvidest lähtuvalt. ( vanemlik võim perekonnaõiguses) St seda, et lähtudes huviteeorist ei ole alati võimalik eristada õiguse valdkondi.
    Kaasajal on õiguse valdkondade eristamisel määravaks nn subjekti teooria. Õiguslik probleem kuulub sellest teooriast lähtudes eraõiguse valdkonda, kui õiguse subjektid on õigussuhetes võrdses seisundis. (koordinatsioonisuhetes)
    Avalik õigusega on tegu siis, kui õiguse subjektid on õigussuhetes alluvsuhtes. (subordinatsioonisuhtes) Avaliku elu valdkonnas võib esineda ka koordinatsioonisuhteid. Nii võivad 2 avalik-õiguslikku juriidilist isikut kokku leppida mingis ühises tegutsemisviisis. Seepärast ei ole õigussuhe veel avalik-õiguslik, et seal on üheks osapooleks avalik-õiguslik juriidiline isik. Probleem kuulub ainult siis avaliku õiguse valdkonda, kui avaliku võimu kandja seda võimu ka realiseerib. Mandrieuroopalikku õigussüsteemi tervikuna iseloomustab õigusejagunemine era- ja avalikuks õiguseks. See on sama loomulik nagu common law ehk üldise õiguse jagunemine üldiseks õiguseks ja õigluse õiguseks.
  • Sotsiaalsete normide mõiste ja struktuur.
    Õigusidee, õigusteadvus, õiguskultuur, õigus ideoloogia, seaduslikkus , õigusekuulekus, õiguslik nihilism , idealism . (Kuuluvad ka veel sinna tabelisse)
    Tavanormid on inimese käitumise püsivad reeglid, mis on kujunenud pika aja jooksul ning on saanud harjumuseks. ( Lauakombed ) Need antakse edasi põlvest põlve, kas suuliselt või eeskuju näol. Need tavad on püsivad ning neid muuta ei ole lihtne. Tavade täitmisel kasutatakse tihti rituaale ja sümboleid. Riikide tekkimisega võeti tavad kasutusele nagu kirjutamata õigused, teised olid kirjutatud õigused. On ka rahvusvaheliselt tunnustatud tavad nt saadikupuutumatus .
    Moraalinormid on inimeste ühiselu ja inimeste käitumisreeglid, mis vastavad ühiskonnavaadetele ja arusaamadele headusest ja kurjusest, õigusest ja ebaõiglusest, aususest ja alatusest. Need on eriti püsivad väärtushinnangud ning mõjutavad inimeste käitumist kogu elu. Moraalinorm on alati käitumiskohustus, millel ei ole alternatiivi. Egotsentristlik moraal (hundimoraal) - inimene inimesele on hunt. Moraalnormid on õigusaluse loomiseks ja kriteeriumiks. Moraalinormide arengut on mõjutanud religioonid ning regionaalsed kultuurid. (nr kristlik moraal ja kümme käsku) Moraalinormide autoriteet tugineb rangelt austuse alusele Nad võetakse omaks kui sotsiaalne väärtus ja selle väärtuse pinnalt tekib sotsiaalne kohustus. Moraalinormid omandatakse õppimise teel . Protsessina algab see tegevus kasvatusega lapseeas ja kestab terve elu.
    Korporatiivsed normid- erilises korras kehtestatud käitumisreeglid, mille käitumine on garanteeritud korporatiivsete organisatsioonide poolt. Tekkimine võib olla vabatahtlikult kujunenud. (Poliitilised erakonnad , Jahimeeste Selts) Riigi poolt asutatud nt Kaitseliit. Korporatiivsetes normides sisalduv sotsiaalne kohustus (õigused ja kohustused) kehtib üksnes selle organisatsiooni liikmete suhtes.
    Formaalne määratlus on käitumise peamised tunnused. Õigusnormis formuleeritud käitumise peamised tunnused. Tänu õigusnormi formaalsele määratlusele saab reguleerida tüüpilisi ühiskondlikke suhteid korduvates situatsioonides. Õigusnorm on riigi poolt kehtestatud üldise iseloomuga üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mille täitmine on garanteeritud riigi sunnijõuga. Õigusnormil on oma tunnused. (Looja on riik, sunniviisiline täitmine)
  • Normatiivne ja õiguslik reguleerimine.
    Normatiivne reguleerimine on ühiskondlik suhete mõjutamine sotsiaalsete normide abil. Normatiivse reguleerimise tulemusel kujuneb välja ühiskondlikes suhetes ühiskondlik või sotsiaalne kord.
    Õiguslik reguleerimine on ühiskondlike suhete mõjutamine õiguse abil. Reguleerimine saavutatakse õiguslike vahendite kasutamisega ehk õigusliku reguleerimise mehhanismi abil.
  • Õigusnormi mõiste ja tunnused.
    Õigusnormid on õiguse osa. Tunnused: üldine iseloom, üldkohustuslikkus, formaalne määratletus, täitmise garanteeritus riigi sunnijõu kasutamise võimalusega.
    Õigusnorm on pädeva institutsiooni poolt kindlas korras kehtestatud üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga.
    Õigusnormi tunnused on:
  • Üldine iseloom (toime hõlmab kõiki ja igaüht);
  • Üldkohustuslikkus täitmiseks (imperatiivsus juriidilise kohustuse aluselt, mis on tagatud riigi sunniga);
  • Formaalne määratletus (spetsiifiline normitehniline konstruktsioon ning eriline formaliseeritud keel- õiguskeel (normitehniline keel));
    Üldise iseloomu aspektist iseloomustab õigusnorme suunatus isiku (füüsiline või juriidiline) huvidele või ühiskonna üldhuvidele ning käitumise prognoositud mall õigusnormis sisalduvas eeskirjas. Isiku huvidele suunatud normiks loetakse teoorias sellist, mis on suunatud:
  • Normiandja (parlamendi puhul nn seadusandja) huvide realiseerimisele;
  • Normitäitja (õigusnormi adressaadi) huvide realiseerimisele;
  • Nii normiandja kui normitäitja huvide realiseerimisele (mõlema huvid esindatud , mis ei pruugi tähendada aga täielikult väljapeetud tasakaalu);
    Üldkohustuslikkuse aspektist iseloomustab õigusnorme imperatiivsus ning vajaduse korral konkreetse sanktsiooni rakendamine. Kõik õigusnormid sisaldavad põhimõtteliselt nii kohustuse kui ka õigustuse selle täitmiseks. Kõik sotsiaalsed normid põhinevad kohustusel, kuid õigusnormid seejuures juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab suhtes riigi sund.
    Formaalse määratluse aspektist iseloomustab õigusnormi: 1) Loogiline struktuur; 2) eriline normikeel, mis põhineb emakeelele, kuid kasutab erilist formaliseeritud ratsionaalset lauseehitust.
    Õigusnormi kõnekeel võib olla deskriptiivne ehk kirjeldav kõneviis või preskriptiivne ehk määrav kõneviis.
  • Õigusnormi funktsioonid.
  • Õigusnormide liigid.
    Kohustavad - nt igaaastane tuludeklaratsiooni täitmine. Keelavad- nt mida teha ei tohi. Õigustavad - nad ei kohusta, ega keela , annavad õigustuse, miks nii käitusid vms. Kui mingi situatsioon on, mis annab õiguse kaebe esitamiseks, kuid kas see esitada või mitte, on omaasi, õigustus sul on selleks, aga sa ei pea.
    Õigusnormid jagunevad:
    1. Õigusliku reguleerimise eesmärgi järgi:
  • Regulatiivsed - määravad õigused ja kohustused; (halduskohtu reglemendi kinnitab justiitsminister)
  • Õigustkaitsvad- näevad ette juriidilise vastutuse õiguserikkumise eest. (kaitstakse õigust elule)
    2. õigusliku ettekirjutuse iseloomu järgi:
  • Kohustavad; (õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning KOV kohustus)
  • Keelavad (kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ehk karistada.
  • Õigustavad ehk lubavad või volitavad; (igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse)
    3. Subjektide ringi järgi:
  • Üldised, st norm on adresseeritud üldsubjektile; (igaühel on õigus riigi kaitsele)
  • Spetsiaalsed, st norm on adresseeritud vaid teatud subjektide ringile. (Eesti kaitseväge ja riigikaitseorganisatsioone juhib rahuajal kaitseväejuhataja, sõjaajal aga kaitseväe ülemjuhataja)
    4. Ettekirjutuse kohustuslikkuse järgi:
  • Imperatiivsed ehk kategoorilised (õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas PSga);
  • Dispositiivsed: jätavad pooltele õiguse määratleda õigusi ja kohustusi + võimaliku riigi poolt kehtestatud lahenduse variandi, kui pooled ise ei ole määranud teisiti;
  • Soovitavad (ka: juhendavad ja selgitavad)
  • Õigusnormi loogiline struktuur.
    Õigusnormi loogiline struktuur näitab, millistest spetsiifilistest struktuurielementidest ja millistes seostes õigusnorm koosneb.
    Hüpoteesis kirjeldatakse neid faktilisi asjaolusid, mille puhul tuleb antud normis lähtuda. Õigusnormi hüpotees on konkreetne ja etteantud, tõestamist mittevajav mudel olustikust, mille puhul tuleb käituda kindlal, st õiguspärasel viisil. Õigusnormi hüpoteesis on põhimõtteliselt fikseeritud: tegu (tegevus/ tegevusetus ) ning teo tagajärg, see objekt, millele see teoreetiline tegu koos tagajärjega on suunatud kõigis objekti eritunnustes, vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud (nt grupiviisiline sooritamine kui vastutust raskendav asjaolu). Ilma hüpoteesita ei ole õigusnormi. Hüpoteesid liigitakse: absoluutselt (täielikult) määratletud ja osaliselt määratletud. Absoluutselt määratletud hüpotees esineb nt asjaõigusseaduses. (asi seaduse tähenduses on kehaline ese) Osaliselt määratletud hüpotees esineb kriminaalkoodeksis. (surma põhjustamise eest ettevaatamatuse tõttu)
    Dispositsioon näitab, milline peab olema inimeste käitumine, kui nad on sattunud hüpoteesis kirjeldatud olukorda. On ka väljatoodud õigussuhete subjektide õigused ja kohustused. Dispositsioonid liigitatakse: 1) otsesed 2) viitavad , sh a) otsesed b) blanketsed. Otsesed: kõik dispositiivsed tunnused on antud täielikult selles õigusnormis. Viitavad: sättes ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele. Blanketsed: sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsest viidet sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile, vaid nt viide kas a) teisele normatiivaktile, milles see viidatav säte sisaldub või b) isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda. Ettekirjutuse laadilt võivad dispositsioonid olla: õigustavad, kohustavad, keelavad.
    Sanktsioonid näevad ette mõjutus vahendeid, mida võidakse rakendada isikute suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuetele vastavalt. Sanktsioonid liigitatakse:
  • Suhteliselt määratletud: liik ja määr on alternatiivsed, st erinevad karistusliigid (vabadusekaotus või rahatrahv) või on ühe karistusliigi ülem- või alammäärad. (vabadusekaotusega 5-12 aastani);
  • Absoluutselt määratletud, st täpselt üks liik ja määr (nt rahatrahv 20 päevapalka, vabadusekaotus üks aasta);
    Karistamist nim justiitsrepressiooniks, sh vastavalt õigusharule saame sellest mõistetuletised, nt kriminaalrepressioon. Sanktsioon on konkreetne karistusliik.
    Iga käitumisreegel on loogiliselt antud järgmise vormeli kohaselt (peab olema taandatav sellisele vormelile):
    See on vormel . Siin on juba loogika kasutusel. Seal pole kirjas, et hüpotees on see ja dispositsioon see jne. see vormel avab õigusnormi loogilise struktuuri mõiste. Põhimõtteliselt koosneb õigusnorm täismahus tema loogilise struktuuri kolmest elemendist : hüpotees, dispositsioon ning sanktsioon.
  • Õigusnormide esitamine õigusaktides.
    Õigusnorm on alati kolme elemendiline, kuid seaduse paragrahvis ei pea olema kolme õiguselementi.
    Karistusseadustikus on dispositsioon ja sanktsioon. (kaks elementi) Hüpotees on, aga ta asub karistusseadustiku üldosas. Subjekti vanus ja süüdivus ongi erinevate paragrahvide jaoks. Riigiõiguse puhul on hüpotees ja dispositsioon. Kõik sanktsioonid asuvad karistusseadustikus 10 peatükis.
  • Õiguse allikad.
    Õiguse allika mõiste pärineb rooma õigusest, seda kahes tähenduses:
  • Materiaalses: sotsiaalsed faktorid, mis põhjustavad ning kujundavad riikliku tahte ja on seetõttu õigustloovaks allikaks (st reaalsed ühiskondlikud suhted);
  • Formaalses: õigusloome, st viisid, kuidas riigivõim annab käitumisreeglile üldkohustusliku jõu ehk legislatiivtegevus.
    Õiguse allikad on riigivõimu õigusloome tegevuse tulemus. Selle tegevuse tulemus on….Õigusallikate liigid: 1) tavaõigus, 2) lepingud , 3) õigusteadlaste arvamused, 4) kanooniline õigus, 5) pretsedendi õigus, 6) normatiivaktid.
    1) Tavaõigus- Riigi tekkimisega pandi tavad kirja. Seda peetakse õiguse vanimaks allikaks. See tekkis pika ajaperioodi jooksul teatud inimkoosluse enda sees (sugukonnas). Avaliku õiguse puhul see ei ole õiguse allikas. Tsiviil- ja eraõiguse puhul tavaõigus võib olla allikaks, kui ta ei ole vastu kehtivale õigusnormile.
    2) Lepingud- Üldjuhul on vabatahtlik kokkulepe kahe poole vahel, on samuti üks iidsemaid õiguse allikaid nagu tavadki. Kokkulepe hõlmas eeskätt eravahekordi kahe või enama poole vahel ning toimis võrdväärsena juhul, kui ei olnud tegemist avaliku võimu suhetega . Olemuslikult on lepingul paratamatult kompromissi tunnuseid. Tähtsamad õigusallikad rahvusvahelises õiguses.
    3) Õigusteadlaste arvamused- Vana-Roomas õiguse puhul oli see kasutuses. Tänapäeval see pole enam õiguseallikaks. Riigi kohus võib seda ka teha. (Ajalooline õiguseallikas) Need on juristide mitteametlikud kommentaarid, mida kasutatakse laialdaselt pretsedentide rakendamise praktikas ja mis seeläbi ise ka juurduvad. Selle allika efektiivsus põhines Vana-Roomas ning põhineb tänapäevalgi professionaalsuse tunnetatud autoriteedil.
    4) Kanooniline (kiriku) õigus- Keskajal oli tähtis, tänapäeval mitte. Kanoonilise normistiku autoriteet (efektiivsus) on tagatu kaljukindlate usudogmadega. Selline usk dogmadesse on ääretult püsiv hoiak, sotsiaalne norm (kohustus) uskliku inimese teadvuse tasandil. Kanoonilise normistiku kujunemise ning tavaõiguse positiivseks õiguseks transformeerimise vahel võib täheldada sarnaseid jooni: usudogmad ning –normid n-ö kirjutatakse hilisemal ajal üles ning koondatakse vastavatesse kanoonilistesse normatiivaktidesse.
    5) Pretsedendi õigus- On Anglo-Ameerika õigusperekonna kõige tähtsam allikas. Avalikus õiguses ei ole, aga eraõiguses võib olla kasutusel.
    6) Normatiivakt- Romaani-germaani õigusperekonnas põhiline õigusallikas. Normatiivakti all mõistetakse (õigustloova akti) riigiorganite poolt oma pädevuse piires väljaantud õiguslikke akte , mis on suunatud õigusnormide kehtestamisele, muutmisele või tühistamisele.
    Normatiivakti põhitunnused: 1) Sisaldab õigustloovaid õigusnorme 2) Üldkohustuslikud 3) Laienevad kõikidele subjektidele 4) Loovad objektiivse õiguse
    Seadused, seadlus ( dekreet ), määrus- kuuluvad normatiivaktide juurde.
    Individuaal (üksikakt) aktide põhitunnused: 1) Sisaldavad õigustrakendavaid õigusnorme 2) Loodud üldakti alusel 3) Subjektiivse õiguse tekkimise alus. Nt otsus, käskkiri, korraldus 4) Ei laiene kõigile, ainult teatud isikutele. Kohustuslik ainult subjektile.
  • Õigusaktide mõiste ja liigid.
    Õigusnormid vormistatakse kirjalikult ning nende süsteemne kogum koondatakse kindlatele nõuetele vastavana vormistatud dokumenti, mis tähistatakse terminiga õigusakt.
    Õigusaktid võib liigitada :
    Tunnuse alusel, kas on tegemist õigustloovate või õigustrakendavate aktidega: üldaktid (normatiivaktid) ja üksikaktid (individuaalaktid)
    Põhitunnusena alusel, millise institutsiooni poolt nad on antud riigi süsteemi primaarsete või sekundaarsete elementide struktuuris (institutsionaalne põhitunnus):
  • Seadusandliku riigivõimu õigusaktid ehk legislatiivaktid (seadused);
  • Täidesaatva riigivõimu õigusaktid ehk haldusaktid ehk eksekutiivaktid (määrused, korraldused , käskkirjad);
  • KOV õigusaktid loetakse samuti haldusaktideks (määrused, otsused, korraldused, käskkirjad);
  • Jurisdiktsioonilised aktid ( kohtuotsused , määrused, erimäärused);
  • Korporatiivsete organisatsioonide õigusaktid (korporatiivsed aktid, sh statuudiaktid kui staatust, funktsioone ning pädevust määratlevad põhiakti nt põhikiri, põhimäärus);
    Üldaktid
    Üldakt= normatiivakt= õigusloovakt
    Üldaktid üldkohustuslikke õigusnorme loovas tähenduses on alati ka legislatiivaktid. Ainuüksi legislatiivaktid on seadused. Üksikaktide iseloomulikud põhitunnused on:
  • Nad sisaldavad õigusnorme, mis loovad käitumiseeskirja (õigusnormi) kõigiks järgnevateks juhtudeks (nt riigikaitseliste sundkoormiste seaduses, veokohustus tehakse isikule teatavaks vastava käsundiga);
  • Üldnormi käitumiseeskiri on üldjuhul impersonaalne (ei ole individualiseeritud), niisugune õigusnorm hõlmab kõiki subjekte: PS põhimõte kõik ja igaüks, kuid kõigi raames võib konkretiseeruda mingile kategooriale (pensionärid, üliõpilased, kaitseväelased);
  • Nende üldnormid loovad objektiivse õiguse ning sellest tuleneva subjektiivse õiguse, kuid üldnorm ei realiseeru konkreetse juhu korral iseenesest;
  • Nende liiki on võimalik tuvastada formaalse liigitunnuse alusel, mille nimetus sisaldub üldakti pealdises rekvisiidina, nt põhiseaus, seadus, seadlus (dekreet), määrus;
    Üksikaktid
    Üksikakt= õigustrakendav akt
    Üldnorme realiseeriv iseloom määrab ka olemuslikult põhimõtte, et üksikakt ning õigustarendavad üksiknormid on üldakti ning üldnormidesuhtes eksekutiivse (kohaldava) iseloomuga.
    Üksikaktide iseloomulikud põhitunnused:
  • Nad sisaldavad õigustrakendavaid õigusnorme, milles sätestatakse üldnormi aluse rakendamine just sellel, antud juhul, kusjuures olustik ammendubki selle juhul lahendamisega ning individuaalsete tunnuste kogumis ei kordu enam kunagi sellisena.
  • Õigusrakendavas õigusnormis suunatakse objektiivsest õigusest tulenev subjektiivne õigus konkreetsele kohustatud või õigustatud subjektile ning see subjekt on personaalselt, seejuures nimeliselt määratletud . individualiseeritud ei kao, kui määratlemine antakse nimekirjana;
  • Neis ilmneb kas juriidiline fakt, toiming, tähtaeg või tingimus, mille saabudes või täitudes antud konkreetne olustik ammendubki;
  • Nende liiki on võimalik tuvastada formaalne liigitunnuse alusel, mille nimetus sisaldub üldakti pealdises rekvisiidina: otsus, korraldus, käskkiri ( suuline korraldus: käsund, käsk, lähteülesanne);
    Õigusenormid vormistatakse kirjalikult ning nende süsteemne kogum koondatakse kindlatele nõuetele vastavana vormistatud dokumenti, mis on õigusakt. Õigusaktidel on oma nimetused (liigitähistused) sõltuvalt selles, kas tegemist on üldaktide või üksikaktidega (nt seadus, seadlus, määrus, otsus, korraldus, käskkiri jne). Üldakte nimetatakse veel õigustloovateks aktideks ehk normatiivaktideks. Õigust kohaldavaid õigusakte nimetatakse üksikaktideks. Õigusaktid avaldatakse neid kehtestanud institutsioonide nimel ametlike tekstidena riigi ametlikus väljaandes, Eesti Riigi Teatajas (RT) ja Riigi Teataja Lisas (RTL). Õigusaktide liike iseloomustavad erinõuded nende vormistamisel : struktuur ning rekvisiidid.
  • Seadusandliku riigivõimu õigusaktid.
    Parlamendid võtavad legislatiivaktidena vastu seadusi. Seadused peavad tuginema konstitutsiooni alusele ning olema sellega kooskõlas. Nad sisaldavad valdavalt üldnorme, v.a. rakendussätted. Peale legislatiivaktide võib parlament anda ka üksikakte, nt Riigikogu otsuseid. Seadusi ning otsuseid võetakse vastu, mitte ei anta . Seadused kuulutab välja riigipea .
  • Riigipea õigusaktid.
    Riigipea antav üksikakt on otsus ning käskkiri. Otsusega näiteks 1) kuulutatakse välja või jäetakse välja kuulutamata parlamendi poolt vastu võetud seadus (vetoõigus, absoluutse või suspensiivse veto , realiseeritakse just riigipea üksikaktis); 2) antakse diplomaatilisi või sõjaväelisi auastmeid; 3) antakse armu jne;
    Käskkirjaga nt korraldatakse oma ametkonna (kantselei) sisemist tööd jne.
  • Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite õigusaktid.
    Eestis seda viimast määrust pole, see on Euroopas kasutusel.
    Seadus on riigi kõrgema võimuorgani poolt vastuvõetud normatiivakt, mis omab kõrgemat juriidilist jõudu kõigi teiste normatiivaktide hulgas. Teised normatiivaktid antakse välja seaduse alusel ja sellega vastavuses.
    Seadus peab tuginema põhiseadusele. Riigikogu võtab vastu seadusi. Talle kuulub seadusandlik võim. Seadust võib vastu võtta ka rahvas referendumil. Seaduse vastuvõtmisel on kindlaks määratud kord. Kui seadus võetakse vastu, siis selle peab veel kinnitama President . Seadus jõusub10ndal päeval peale seda, kui see on Riigiteatajas avaldatud. PS paragrahv 104 on konstitutsioonilised seadused. Peab olema vähemalt 51 poolt häält.
    President annab seadlusi ja dekreete, mis jagunevad erakorraliseks- ja hädadekreediks. Erakorraline dekreet: Nt mingis olukorras kuulutab välja sõjaseisukorra. Hädadekreet: Kui riigikogu ei saa enam kokku tulla ning Presidendil on õigus luua dekreete, sest Riigikogu pole.
    Valitsuse ning KOV organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid, seega oleneb seaduseandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega PS alusel määrusi andma. See volituse ehk delegatsiooni küsimus. Volitamine ehk delegeerimine tähendab ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile. 1) generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); 2) spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks);
    Generaaldelegatsioonis annab seaduseandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsioon sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille täitmiseks spetsiaaldelegatsioon antakse.
    KOV organite üksikaktid:
  • Valla- ning linnavolikogud võtavad vastu otsuseid;
  • Valla- ning linnavalitsused annavad korraldusi;
  • Vallavanem ja linnapea annavad valitsuse ja tema ametiasutuste sisemise töö korraldamiseks käskkirju;
  • Osavalla või linnaosa vanem annab oma ülesannete täitmiseks korraldusi, osavalla või linnaosa valitsuse sisetöö korraldamiseks käskkirju;
  • Õigusaktide promulgeerimine, jõusolek ning õigusjõud.
    Õigusakt on siis jõus, kui ta on läbinud õigusloome etapid.
    Promulgeerimine (väljakuulutamine) - Peab olema koostatud seadusega ettenähtud vorm, esitatud teatud isikutele ning läbiarutatud ning lõpuks ka vastuvõetud Väljakuulutamine. Edasi hakkab seadus jõustuma.
    Jõustamine: On öeldud, millal hakkab kehtima või siis on seadusega määratud, millal kehtima hakkab. Õigusnorm (-akt) jõustatakse kas nn üldkorras või nähakse see ette õigusaktis endas (erandkord). Jõustamise aja võib määrata:
  • Kuupäevaliselt
  • Mingi tingimuse täitmisel või sündmuse saabudes (sõjaseisukord; täisealiseks saamine);
  • Otsustamise delegeerimine vastavale riigiorganile;
  • Vastuvõtmise päevast;
  • Allakirjutamise päevast; (või hetkest);
  • Avaldamise päevast: publitseerimise kaudu ametlikes ning mitteametlikes trükiväljaannetes (RT, ametlik müürileht jms; ajalehed, ajakirjad jms), samuti elektroonilise pressi (raadio, TV, Internet );
  • Väljakuulutamise päevast (hetkest);
    Eriolukordades võidakse kõikidel eespool nimetatud juhtudel määrata ka jõustumise kellaja.
    Jõustamine võib olla sätestatud omaette jõustamiskorras (sellekohases seaduses) või vastavas jõustavas seaduses (õigusaktis) endas. Viimasel juhul peab aga selline erand olema lubatud kehtivas õiguskorras.
    Jõustumine: Mis momendist peab hakkama seda järgima.
    Jõustumine tähendab, et füüsilised ja juriidilised isikud, sh riigiametnikud , on kohustatud seda täitma asuma. Jõustumise ja avaldamise tähtaeg ning kord on olulise tähtsusega uue õiguse kohaldamise seisukohalt, eriti tähtaegade lugemise osas. Varasemad õigused ja kohustused ning nende alusel õigussuhted kaotavad kehtivuse ning uued omandavad kehtivuse vastavate uute õigusaktide või –normide jõustumise tähtpäevast.
    Jõustumine võib toimuda üldise korra kohaselt määratud tähtajast, teatud tähtajast, mis saabub tulevikus (siis peab see sisalduma jõustavas õigusaktis, nt rakendussätetes), olla seoses mingi sündmuse või toiminguga pärast uue õigusakti jõustumist, aga jõustamine võib olla ka tagasiulatuva jõuga. Rahvusvaheliselt on tunnustatud põhimõtted, mille kohaselt kriminaal- või muud sanktsiooni karmistavatel uutel seadustel (õigusnormidel) ei tohi olla tagasiulatuvat jõudu, kuid samas peavad pehmendavad lahendid kindlasti olema tagasiulatuva jõuga:
  • Sanktsiooni pehmendavad (nt muudetakse kvalifitseeritud koosseis lihtkoosseisuks) seadused või õigusnormid või
  • Koosseisu muutvad või tühistavad seadused või õigusnormid (nt tegu ei loeta enam kriminaalkuriteoks, vaid haldusõigusrikkumiseks; kvalifitseeritud koosseis muudetakse lihtkoosseisuks või kaotatakse surmanuhtlus jne)
    Üldtuntud on ka seisukoht, et hilisem akt ei tohi olla tagasiulatuvalt piirata subjekti õigusi , küll võib neid aga laiendada. Rahvusvaheliselt tunnustatakse põhimõtet, et on taunitav kehtestada kohustusi tagasiulatuva jõuga.
    Jõus on iga jõustunud õigusakt,
  • Mida ei ole muudetud või tühistatud või
  • Mis ei ole muutunud kehtetuks temas sätestatud tähtajast või
  • Mis on jõustunud promulgeerimisnormidega kooskõlas.
    Õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga õigusakt või –norm on ülimuslik madalama suhtes ehk vastuolu puhul kõrgema või madalala õigusjõuga õigusjõuga õigusakti (-normi) vahel lähtutakse kõrgema õigusjõuga õigusaktist (-normist);
    Erinormidega õigusakt on ülimuslik üldnormidega õigusakti suhtes ehk vastuolu puhul erinorme (erandeid) ning üldnorme (reegleid) omab õigusakti juhul lähtutakse erandist selles mahus, milles ta on vastuolus reegli suhtes;
  • Kui erand kummutab mingil juhul kogu reegli, on ta ise uus reegel;
  • Kui üldnormis või üldaktis selles tähenduses on sätestatud alus, et kõik selles küsimuses järgnevalt vastuvõetud eriaktid või –normid peavad olema kooskõlas osundatud üldakti või –normiga, siis ei tohigi erandeid vastu võtta.
    Hilisem sama õigusjõuga õigusakt või –norm on sama õigussuhte reguleerimisel ülimuslik varasema suhtes ehk vastuolu korral varasema ning hilisema vahel lähtutakse hilisemast.
    Presidendi dekreedil peab olema 3 allkirja, siis ta on jõus. (President, Peaminister ja Riigikogu esimees)
    Valitsuse määrusel peab olema 3 allkirja. (Peaminister, asjaomane minister ja Riigi sekretär) Hakkab 3ndal päeval peale Riigiteatajas ilmumist kehtima.
    Minister ja Kantsler (Ministrite määrus)
    KOV: Kohalikus lehes peab ilmuma ja siis 3ndal päeval jõustub.
    Volikogu poolt loodud määrusele kirjutab alla volikogu esimees. Valitsuse määruse puhul juhi ja sekretäri (valla, linna) allkiri, 3ndal päeval jõustub. Allkirjastamise momendist hakkavad otsused jms kehtima.
  • Õigusaktide kehtivus ajas, ruumis ning isikute ringi osas.
    Õiguskehtivust iseloomustavad faktid
    Kehtivus ajas: Ajaliselt kehtivad õigusaktid:
  • Määramata tähtaja (kehtivad kuni muudetakse või tühistatakse või satuvad vastuollu õigusjõult kõrgema aktiga või üldnormiga või hilisema sama õigusjõuga aktiga);
  • Aktis endas määratud tähtajani (muutuvad kehtetuks neis endis sätestatud tähtajast);
  • Aktis endas määratud sündmuseni või toiminguni (st ammenduvad vastava sündmuse saabumise või toimingu teostamise kaudu ning tähtajast, millal osundatud sündmus saabus või toiming sooritati);
    Kehtivus ruumis (territoriaalselt):
  • Kogu riigi territooriumil. Sel juhul loetakse riigi territooriumiks ka ulgumerel olevaid selle riigi kõiki laevu, teiste riikide sadamates olevaid tema sõjalaevu, teistes riikides asuvaid diplomaatiliste ja nendega võrdsustatud esinduste territooriume ning väljaspool riigi õhuruumi lendavaid lennukeid või teisi õhu- või kosmosesõidukeid;
  • Kogu riigi territooriumil teatud tunnustega aladel ( raudteed , sõjaväebaasid; kõik haiglad, nt karantiin ; sadamad või piirivööndid, nt sulgemine );
  • Riigiterritooriumi haldusjaotuse üksustes, mis õigusaktis vastavalt ka sätestatakse)
    Kehtivus isikute ringi osas:
  • Kõigi isikute kohta, st üldsubjekt (nii juriidilised kui ka füüsilised);
  • Teatud isikute kohta, st spetsisaalsubjektid (nt üliõpilased; ainult juriidilised isikud; kodanikud, välismaalased, kodakondsuseta isikud);
  • Õigusaktide süstematiseerimine.
    Õigusaktide süstematiseerimine on riiklik tegevus, mille eesmärk on seadusandluse korrastamine süsteemsel alusel ehk viimine teatud süsteemi.
    Inkorporeerimine on süsteem üksteise ilmumise järgi. (Ajaliselt) Kodifitseerimine- igal normil on oma koht, ilmumine pole tähtis, uus norm läheb sinna, kus teised samasugused normid. Vastavalt õigusharule on nt paigutamine.
  • Õigussuhte olemus ja mõiste.
    Õigusnormid reguleerivad ühiskondlikke suhteid, nendes seisnebki tähtsus. St faktiline ühiskondlik suhe õigusliku reguleerimise tulemusena muutuv õigusaktideks. Õigusnormi dispositsioonis asuvad isikute õigused, kohustused, seal on kindlaks määratud subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused saavad personaalse iseloomu ehk individualiseerivad. St õigussuhetes osalejatel isikutel, nemad mitte ainult ei omanda vaid teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.
    Õigussuhe on õigusnormiga reguleeritud faktiline ühiskondlik suhe, mille osalised on omavahel subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustustega. Õigussuhe on õigusnormi sisuks. Õigussuhe tekib kahe poole vahel: õigustatud pool ja kohustatud pool. Kõik sotsiaalsed suhted ei ole õigussuhted. Alles siis, kui sotsiaalne suhe (ühiskondlik suhe) reguleeritakse järgnevalt õigusnormiga, muutub ta õigussuhteks.
    Ilma õigusnormita ei ole õigussuhet. Vabaabielu on faktiline suhe. (Moraalinormiga seotud)
    Õigussuhete liigid:
    Regulatiivne- Pooled ise määravad. Suhted rajanevad regulatiivsetel õigusnormidel. Õigustkaitsvad- suhted rajanevad õigustkaitsvatel normidel. Aktiivne- Kui on võlg, peab seda aktiivselt maksma. Mida kohustatud subjekt peab tegema. Rajaneb juriidilist kohustust kandva poole kohustusel sooritada tegu aktiivses vormis. Passiivne- Normide mitterikkumine. Mida kohustatud subjekt ei tohi teha. Rajaneb juriidilist kohustust kandva poole kohustusel mitte sooritada tegu aktiivses vormis. Lihtsad õigussuhted- Ühel kohustus, teisel õigus. Võla teema: üks annab, teine maksab. Liitõigussuhted- Mõlemal poolel on nii õigused kui ka kohustused.
  • Õigussuhte struktuur.
  • Õigussuhete subjektid- Õigussuhetes ehk kohustusel rajanevas õigusnormiga reguleeritud suhtes esineb alati vähemalt kaks poolt ehk subjekti.
  • Õigussuhete sisu (subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus)
  • Õigussuhete objektid
    Avalikus õiguses: subjektid, juriidiline kohustus, objekt.
    Eraõiguses: subjektid, subjektiivne õigus, juriidiline kohustus, objektid.
    Subjektiivne õigus on seaduste ja teiste õigusaktidega garanteeritud õigustus konkreetsele isikule selles, et ta võib realiseerida õigusnormis sätestatud käitumiseeskirja. See ei ole käitumisakt ise, see on eeldus, võimalus selleks. Subjektiivse õiguse kandjaks saab olla õigussubjektne isik. Õigussubjektsus on õigus- ja teovõime kokkulangevus. Füüsiliste isikute puhul oleneb õigussubjektsus east ja psüühilisest seisundist. Subjektiivne õigus eeldab alati teise poole korrespondeeriva vastukohustuse olemasolu ja riikliku sunni kohaldamise võimalust subjektiivse õiguse realiseerimise tagamiseks.
    Õigussuhte objekt: Nähtusi, mida riik ühiskondlikes suhetes mõjutab (reguleerib), nimetatakse õigusliku reguleerimise objektiks. Ühiskondlikud suhted on õiguse üldobjekt, konkreetse õigusnormi objektiks on subjektidele esitatud nõue käituda üksnes teatud viisil. Seega on õigussuhete üldobjekt õigussubjektide õigusnormis sätestatud käitumine.
    Konkreetsetes õigussuhte liikides on õigussuhte objektiks:
  • Asjad
  • Mittevaralised hüved
  • Subjektide tegu (tegevus/tegevusetus)
  • Tegevuse tulemus ( resultaat ehk tagajärg)
    Õigussuhte sisuks on subjektide õigus ja juriidiline kohustus.
  • Füüsilised ja juriidilised isikud õigussuhetes. Õigusvõime ja teovõime
    1) Õigussuhete subjektid
    Õigussuhte sisu. Subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus.
    2) Õigussuhete sisu
    Avalikus õiguses tekib üheaegselt.
    Juriidiline kohustus: Juriidiliselt garanteeritud kohustus. Käituda teatud viisil, hoiduda teatud viisil käitumisest.
    Aktiivne- KÄITUDA Passiivne- HOIDUDA
  • Õigussuhte objektid ja nende iseloomustus.
    3) Õigussuhete objektid
    Selle objekti all mõistetakse neid materiaalseid, vaimseid sotsiaalseid hüvesid, mille puhul ja millega ühenduses üldse tekkis vastav ühiskondlik suhe inimeste vahel.
  • Juriidilise fakti mõiste ja liigid.
    On need elulised asjaolud, mille esinemisel õigusnorm seob konkreetsete isikute vahel õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise. Tegemist on asjaoludega.
    Juriidiliste faktide liigid:
    Juriidilised sündmused ei sõltu inimmeste tahtest. (tekke põhjuste ja kulgemisprotsesside poolest) Looduskatastroofid , juriidilised teod on inimeste tahteline tegevus või tegevusetud, millega seadus seostab õigusrikkumise tekkimise, muutumise või lõppemise.
    Õiguspärased. Õigusvastased- käitumine, mis on vastuolus seadustega.
    Õiguslikud aktid- õiguspärane tegu kindla sihiga tekitada juriidilisi tagajärgi.
    Haldusaktid- konkreetsed aktid teatud isikutele suunatud.
    Tehingud on eraõiguse aktid. (Ostu-müügileping)
    Juriidilised toimingud- ei ole soov tekitada juriidilisi tagajärgi, aga nad tulevad ikka inimesest ei sõltu see.
  • Õiguse realiseerimise vormid.
    Riik tegeleb õigusnormide väljatöötamise ja kehtestamisega. Ta tahab nende normide abil reguleerida ühiskondlike suhteid ühiskonna huvides. Riik kui õigusnormi looja loodab, et need, kellele need on suunatud, hakkavad neid ka täitma. Õiguse realiseerimine tähendab, et õigussuhete subjektid peavad oma faktilise käitumise viima vastavusse õigusnormis nõutud käitumisega.
  • Õiguse realiseerimise vormid:
    Õiguse kasutamine on õigustavate õigusnormide realiseerimine. Need pole kohustuslikud.
    Õigusest kinnipidamises realiseeruvad kohustavad ja keelavad normid. Kohustavate normide puhul peab isik ise käituma aktiivselt. Keelavate normide täitmine on passiivne. Nt ei tohi inimene kuritegusid sooritada –passiivne.
  • Õiguse rakendamise staadiumid. Õiguse rakendamise akt.
    Õiguse rakendamise akti osad:
    1) sissejuhatav osa – akti väljaandnud organ, akti nimetus, akti väljaandmise koht ja aeg, adressaat jms.
    2) Konstaneeriv osa – esitatakse õiguse rakendamise faktiline alus, kõik need faktilised asjaolud, mis põhjustasid õiguse rakendamise, õigusliku vaidluse korral aga vaidluse sisu. (I staadium)
    3) Motiveeriv osa – esitatakse õiguse rakendamise juriidiline alus st õigusnormid, millele toetub õiguse rakendamise akt. (II-III staadium)
    4) Resolutiiv osa – sõnastatakse vastuvõetud osa. (IV staadium)
    Õigus rakendamise vajadus tekib siis, kui õigus subjekt ei saa realiseerida oma õigust ei ühes ega teises vormis. Tulebki õiguserakendamine või kohaldamine. Rakendamine tähendab seda, et riigi kompetentne organ või ametiisik loob konkreetsele isikule täitmiseks kohustusliku ettekirjutuse. Ainult selle ettekirjutuse abil saab isik oma õigus realiseerida. Kolm situatsiooni: 1) Kui õigused ja kohustused ei saa ise tekkida ilma riigi vahele sekkumiseta. (pensionile jäämine) 2)Õigused ja kohustused tekkivad, kui nende teostamine ei ole võimalik, kuna nende isikute vahel tekkis õiguslik vaidlus. ( testament ) Kohus lahendab olukorra ära. 3) Kui isik on toimepannud õigusrikkumise ja on vaja tema puhul kohaldada riiklikku sunnivahendit. (sanktsiooni näol) Õiguse rakendamine on riiklik vahend.
    Staadiumid:
    1. Isik, kes peab õigust rakendama , peab välja selgitama kõik situatsiooni kohta tähtsust omavad asjaolud.
    2. Õigus normi valimisel peab mõtlema, kas see õigus norm on üldse olemas, mis reguleerib seda situatsiooni. Peame veenduma , kas see norm kehtib või mitte. Äkki on selline situatsioon, kus lahendatakse kahte õigus normi üheaegselt.
    3. Tuleb mõista, mis see õigus norm tahab öelda, mis on selle sisu. Tegevus mille abil õigusnormi rakendaja muudab tema jaoks probleeme tekitava õigus normi teksti arusaadavaks.
    4. Kompetentse organ või ametiisiku poolt lõplik seisukoht lahendamisel olnud asjas. Edasi rakendamisakti koostamine ehk kirjalikult väljendamine. Akti vormistamine seadusega ettenähtud kujul.
  • Õigusaktide tõlgendamise mõiste. Tõlgendamise viisid ja võtted.
    Õiguse tõlgendamise vajadus tuleneb sellest, et kaks õigusnormi võivad siduda sama elulise asjaoluga õigusliku tagajärje, mis teineteist välistavad. Tõlgendamise ülesanne on nüüd välistada normide omavaheline vastuolu. Tõlgendamise abil tõlgendatakse normide, s.o õiguskorra sisu ehk tuletatakse normiformulatsioonist otsustamisnorm. Tõlgendamine on valimine erinevate võimaluste vahel. Autoriteetseim tõlgendaja on kohtunik, kes on nii isikuliselt kui ka objektiivselt sõltumatu. Õigusaktide tõlgendamine on tegevus, millega selgitatakse välja õigusnormi tegelik sisu (mõte).
    Õiguse tõlgendamise liigid:
  • Loogiline ja grammatiline tõlgendamine.
    Grammatiline määrab kindlaks sõnade ja terminite tähenduse ning lauseehituse. Iga koma ja punkt omab tähtsust.
    Loogilist tõlgendamist kasutatakse normatiivakti kindlaks määramisel. Kasutusel formaalne loogika. Selle eesmärk on välja selgitada õigusakti või õigusnormi mõistlik eesmärk.
  • Süstemaatiline ja ajalooline tõlgendamine.
    Süstemaatiline tõlgendamine tähendab, et normile tuleb leida tema koht õigussüsteemis. Norme tuleb võrrelda teiste normidega, teksti vahelise seose leidmine. (koht nt avalikus õiguses) Selle tõlgendamise abil selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega.
    Ajalooline- kui tõlgendades tõlgendatakse kunagi eksisteerinud norme. Tõlgendamise eesmärgiks on välja selgitada, milline oli ajaloolise seadusandja kavatsus sellega. Tuleb analüüsida vanasid õigusallikaid.
  • Õigusaktide teleoloogiline tõlgendamine.
    Teleoloogiline- on eesmärk välja selgitada õigusnormi looja eesmärk. See on kehtiva õiguse puhul ehk praegune õigus.
  • Normatiivse, kasuaalse ja doktrinäärse tõlgendamise juriidiline tähtsus.
    Ametlik ehk ofitsiaalne tõlgendamine.
    Normatiivne- õigustloovate aktide tõlgendamine. Pädev riigiorgan võib tõlgendada või õiguskantsler põhiseaduse alusel. Ka riigikohus tõlgendab õigustloovaid akte ja PS tõlgendamine.
    Kasuaalne on seotud konkreetse situatsiooni normi tõlgendamisega. Kõige suurem tõlgendaja on kohus. Õiguse tõlgendamine konkreetse isiku jaoks.
    Mitteametlik : Lihtsalt arvamus. Mittekohustuslik tõlgendamine.
    Doktorinäärne ehk õpetus (teadlaste tõlgendamine. Kompetentne tõlgendamine spetsialisti poolt)
  • Tõlgendamine ulatuse järgi.
    Adekvaatne-täpselt nii mõistame nagu seaduses kirjas on.
    Laiendav – situatsioon, mida peame võtma laiemalt.
    Kitsendav- tuleb kitsamalt võtta.
  • Lüngad õiguses, mõiste ja liigid.
    Lünk on situatsioon, kus pole vastavat õigusnormi. Seadusandja ei saa kõike ette näha. Ehtsad lüngad on tingitud eelkõige meie õiguskorra kujunemisloo suhtelisest lühiajalisusest ja elu enda kiiresti muutumisest. Kui ka üks situatsioon, mis seadusandja selget kavatsus silmas pidades peaks olema õiguslikult reguleeritud, kuid tegelikult seda ei ole, ongi tegemist ehtsa lüngaga. Näiva lüngaga on tegemist siis, kui seadusandja polegi kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise koosseisu kaudu siduda õiguslike tagajärgede saabumisega. Väärtuslüngad tekivad õiguskorda siis, kui seadusandja on omalt poolt küll püüdnud lünki ära hoida, kuid samas formuleerib õiguse mitte niivõrd üldise reegli kujul, kuivõrd üleüldisel kujul. Väärtuslünki tekib õiguskorda ka siis, kui seadusandja on jätnud mõne õigusliku mõiste ebamääraseks või ebatäpseks. Ilmne lünk: otsekohe ning ilma tõlgendamise võtteid rakendamata avastatav. Varjatud lünk- ilmneb alles pärast kõigi või piisava kogumi tõlgendusvõtete kasutamist ning vajaliku analüüsi lõpuleviimist. Primaarne lünk: õigussüsteemis, -harus, -aktis või –normis oli lünk selle vastuvõtmisest (loomisest) alates. Sekundaarne lünk õigussüsteemis, -harus, -aktis või –normis kujuneb lünk järgneva läbimõtlematu muutmise või tühistamise tagajärjel. Lünk õigusnormis või –aktis: normitehniliste puuduste tõttu on õigusakti või –normi regulatiivses toimes tühikud; Lünk õigussüsteemis: õigussuhe, mille reguleerimise järele on vajadus ja mis tegelikult vaikselt ongi olemas, kuid seda ei ole varem kunagi õigusega reguleeritud.
  • Õiguse ja seaduse analoogia .
    Lünkade ületamisest saab rääkida ehtsate väärtuslünkade esinemisel. Kõige üldisemal öeldes saab lünkasid õiguses ületada analoogia abil. Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist. Analoogia liigid on seaduse ja õiguse analoogia. Seaduse analoogiat nimetatakse ka üksikanaloogiaks. Otsustuse tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusele. Otsustuse tegemiseks vajalikud eeldused on sarnased. Kriminaalõiguses on analoogia keelatud. Ainult seadus võib ütelda, mis on kriminaalkorras karistatav tegu. Kohtunik seda ei või. Õiguse analoogia puhul ei lähtuta üksikust õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, mis põhinevad samadel õiguspoliitilistel alustel. Tegu on üldisel õiguse põhimõttel või printsiibil rajaneva analoogiaga.
  • Kollisioonid õiguses.
    Kollisioonid ehk vastuolud õiguses. Kollisioon tähendab, et ühte ja sama õigusnormi reguleerivad ühe aegselt (võrdselt) kaks õigusnormi, kusjuures samas välistavad mõlemad vastastikku teineteist. Kollisiooni puhul on reaalselt võimatu: teha kindlaks normilooja tegelikku tahet, rakendada mõlemat normi, hüljata lahendamine ehk lõpetada menetlus alustatud teo osas. Reaalse kollisiooni tunnused on järgmised: tegemist on ühe ja sama normiadressaadiga, tegemist on ühe ja sama õigussuhtega, mõlemad vastuolus olevad normid on iseenesest täiel määral kohaldatavad. Õiguse realiseerija peab tegema ise valiku. Kollisioonide lahendamise alustena tuntakse õigusteoorias järgmisi võimalusi:
  • Õigussüsteemis (mõnes teises õigusaktis või –normis) leiduvad õigusnormid, mis sätestavad kollisioonide lahendamise alused, juhud ja korra;
  • Rakendatakse põhimõtet, et eriseadus tühistab üldseaduse (või sama õigusjõuga muu eriakt tühistab üldise akti);
  • Rakendatakse põhimõtet, et hilisem seadus tühistab varasema (või sama õigusjõuga hilisem õigusakt tühistab varasema);
  • Rakendatakse põhimõtet, et õigusaktide hierarhias kõrgema õigusjõuga seadus või muu õigusakt tühistab madalala õigusjõuga akti.
  • Kui ühtki muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija oma juriidiliste mõtiskluste ning kaalutluste alusel ning personaalse õigusteadvuse mõjul ühe kahest normist ning välistab nüüd ja järgnevalt alatiseks teise kollisiooni jääva normi.
  • Õiguspärane käitumine ja õiguserikkumine.
    Kui inimene käitub nii nagu seaduses ettenähtud - õiguspäraselt. Õiguspärane kujutab endast õigusnormides sisalduvate ettekirjutustele vastavat ühiskonnale kasulikku käitumist. Subjekti õiguste ja juriidiliste kohustuste teostamine ja täitmine õigussuhete subjekti poolt. Käitumine on õiguspärane, kui see on vastavuses õigusnormis ettenähtud käitumismudeliga. Kui ei käituta õiguspäraselt ehk õigusvastaselt, mis on vastuolus õigusnormis sisaldavate käitumisnormidega, tekitades kahju ühiskonnale ja ühiskonna liikmetele . Riik stimuleerib õiguspärast käitumist ja keelab õigusvastast.
  • Õiguserikkumise tunnused.
    Ettevaatamatus §18- isik ei näinud ette oma õigusvastase teo tagajärje saabumise võimalikkust, kuigi pidi ja võis seda ette näha. ( Kergemeelsus ja hooletus). Nt haiglaõde annab patsiendile valet rohtu (hooletus).
    Motiiv - igal õigusvastasel tahtlikul teol on motiivid, millest õigusrikkuja juhindub ja on eesmärk, mida ta silmas peab.
    Kui mõni neist komponentidest puudub, siis süüteokoosseisu pole, mis tähendab, et õigusrikkumist pole.
    Õigusvastatus: KS §27
    See on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. Õigusvastasus on välistatud, kui koosseisu pärases teos esineb mõni õigustav asjaolu. Nt hädakaitse (§28,29)
    Süü- isikut võib vastutusele võtta õigusvastase teo eest, kui selle teo pani toime 1) süüvõimeline isik 2) see pandi toime süüliselt
    Süüvõimeline on isik, kes õigusvastaseteo toimepanemise ajal on seaduses ettenähtud vanuses ning oli võimeline endale oma teost aruandma ja seda juhtima . (14-aastane)
    Süüdivus §34- isik ei ole võimeline oma teost aruandma või seda juhtima, kui ta on vaimutegevuses esinevad teo toimepanemise ajal häired haigusliku kõrvalekaldumiste näol. (enamasti vaimuhaigusest) Siis ei saa teda ka vastutusele võtta. Ei ole kuritegu sooritanud. Tema suhtes kohaldatakse sundravi haiglas . See ei ole karistus , vaid meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahend.
  • Õiguserikkumise liigid.
    Süütegude liigid:
    1) Kuritegu ( delikt ) - see on karistusseadustikus sätestatud karistatav tegu, tegevus/tegevusetus, mille eest on füüsilisele isikule ettenähtud rahaline (varaline) karistus või vangistus . Juriidilisele isikule on rahaline karistus või sundlõpetamine. (põhikaristused) Lisakaristust saab kohaldada lisaks põhikaristusele. Kuna on kõige raskem rikkumine , siis on kõigeraskemad karistused.
    2) Väärtegu ehk haldusvastutus - see on karistusseadustiku vms seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ettenähtud rahatrahv või arest.
    3) Tsiviilrikkumine võib seisneda lepingulise kohustuse mittetäitmises või kahjutekitamises lepinguvälises suhtes. Nt lepin , kus üks on teisele võlgu ja ei maksa seda, siis on tsiviilõigusrikkumine Teine variant on nt. aia sodiks sõitmine.
    4) Distsiplinaarõigusrikkumised- Tööl joobununa viibimisel, tööandja usalduse kaotamises või vääritu teo toimepanemises.
  • Juriidilise vastutuse olemus ja mõiste.
    Juriidiline vastutus on õigusnormidega sätestatud ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu poolt seadusega sätestatud viisil, mis toob kaasa õigusrikkuja suhtes isikliku, samuti varalise organisatsioonilise sanktsiooni kohaldamise. Õigusnormide ettekirjutuste mittejärgimisel tekivad õigustkaitsvad õigussuhted, mille alusel ja raames kohaldatakse riiklikku sundi (sanktsiooni).
  • Ühiskondlike suhete kaitsmine, s.o õigusrikkuja vastutuselevõtmine;
  • Ühiskondlike suhete kaitsmine riigivõimu poolt, s.o õigusemõistmise, haldus- või distsiplinaarmenetluse korras;
  • Isikulise sanktsiooni kohaldamine, s.o vabadusekaotus, teatud õiguse kasutamise keelt,
  • Varalise mõjutamise vahendi (varaline sanktsioon) kohaldamine, s.o vara konfiskeerimine, kahju hüvitamine, rahatrahv;
  • Organisatsioonilise mõjutamise vahendi kohaldamine (nt organisatsioonist väljaheitmine);
  • Juriidilise vastutuse tunnused.
    1) Juriidilise vastutuse alus (st õigusrikkumist oma kolme tunnusega) Vastutuse aluseks võib olla ainult õigusrikkumine (süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü) Juriidiline vastutus on süüdlasel tekkiv kohustus kanda oma õigusvastase käitumise eest teatud isikliku, varalise või organisatsioonilise iseloomuga piiramisi ja koormisi.
    2) Seos riikliku sunniga: sunnivahendid isikliku, varalise, organisatsioonilise iseloomuga. Isikliku iseloomuga sunnivahendid on nt. vangistus. Varalise iseloomuga sunnitakse kahju hüvitama. Organisatsioonilise iseloomu puhul võtan organisatsioon midagi ise ette.
    3) Sunni rakendaja on seadusega määratletud pädev organ või ametisik
    4) Süüdlase kohus kanda piiramisi ja koormisi. Karistusliku iseloomuga on trahv. Mittekaristusliku iseloomuga on noomitus , hoiatus. Piiratud nt mingi aeg peab olema vangis . Iga päev peab mingi aeg vangis istuma. Koormis on rahaline hüvitamine.
  • Juriidilise vastutuse liigid.
    Juriidilise vastutuse liigid:
  • sõltuvalt juriidilist vastutust kohaldavast organist: kohtulik vastutus ja haldusvastutus
  • sõltuvalt sellest, millises õigusharus juriidiline vastutus ette nähakse:
    1) kriminaalvastutus hõlmab riiklikku sunnivahendit, mis järgnevad kuriteole ja kriminaalvastutusega nähakse ette kõige karmimad karistused kuni eluaegse vabadusekaotuseni. Rakendaja on ainult kohus.
    2) vastutus väärteotoimepanemise eest ehk haldusvastutus, järgneb väärteole ning leebemate karistuste kasutamine. Lühiajaline arest ja rahatrahv. Kohaldab KS ettenähtud isikud, aga aresti võib määrata ka ainult kohus.
    3) distsiplinaarvastutus järgneb distsiplinaarõigusrikkumisele, kohaldatakse töö distsiplinaarrikkumisel, kohaldajaks on tööandja töölepingut rikkunud töötaja suhtes. Ülemametnikule avaliku seadusnõuete rikkumise korral.
    4) tsiviilvastutusele võtmine järgneb tsiviilõigusrikkumisele. Rakendatakse varalistes suhetes, kas lepingu rikkumisel või kahju tekitamisel. Kohaldab lepingurikkumisel lepingu teine pool (kannataja), kahju tekitamise korral kohaldab kannatanu. Kui ei taheta vabatahtlikult hüvitada võib kohtusse pöörduda.
  • Juriidilisest vastutusest vabastavad asjaolud.
    Nimetatud asjaolud on sätestatud seadustes ja neid kohaldatakse subjektidele, kes kehtivate seaduste kohaselt saavad olla õigusrikkumise subjektideks .
  • Süüdimatus- isik ei ole võimeline oma teost aru andma või seda juhtima, kui ta on vaimutegevuses esinevad teo toimepanemise ajal häired haigusliku kõrvalekaldumiste näol. (enamasti vaimuhaigusest) Siis ei saa teda ka vastutusele võtta. Ei ole kuritegu sooritanud. Tema suhtes kohaldatakse sundravi haiglas. See ei ole karistus, vaid meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahend.
  • Armuandmine – konkreetse subjekti suhtes antav õigusakt (Vabariigi Presidendi poolt). Armuandmise motiiviks on humaansed kaalutlused süüdimõistetud isiku suhtes, kusjuures arvestatakse konkreetse toimepandud õigusrikkumise tehiolusid ja õiguserikkuja isikut.
  • Amnestia – seadusandlik akt, mille alusel vabastatakse juriidilisest vastutusest teatud liiki õigusrikkumisi sooritanud ja süüdimõistetud isikud. Põhjus võib olla taolise akti andmiseks poliitiline ja tingitud sellest, et tegu ei loeta enam õigusrikkumiseks;
  • Aegumine – tähtaja möödumine, pärast mida ei saa subjektile esitada nõudeõigust või taotleda tema juriidilisele vastutusele võtmist. Aegumistähtajad määratakse seadusega. Aegumatuteks loetakse inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid;
  • Õigusteadvuse mõiste ja liigid.
    Õigusteadus on kolme tasandiline. Õigusteadvus on siis ühiskonnas edasi sotsiaalsete kihtide ja üksikisikute suhtumist õigusesse ja õigusega reguleeritud käitumist väljendavate teooriate ideede, vaadete ettekirjutuste ja tunnete kogum. Õigusteadvus võib sisaldada nii kehtivaid kui ka soovitavaid norme. Ühiskondlik on üks kogu ühiskonna jaoks ja väljendab väljavaateid õigusele, avaldub esiteks õigusnormide väljatöötamisel ja kehtestamisel. Kollektiivne õigustase on siis see, et olemas teatud korporatsioonid ja grupid. Individuaalne on see mis on igal inimesed (arvamus õigusest). Kui individuaalne õigustase on kõrge siis on see ka riigi tasemel väga kõrge.
  • Õiguskasvatus ja õiguse ideoloogia.
    Õige ideoloogia on seotud õigus teadvusega ja on oma ette mõiste. See on ühiskonna erinevate sotsiaalsete gruppide õiguse mõisted, ideed, ideaalid nende konkreetses väljenduses. Õiguse ideoloogia näitab kelle huvides luuakse õigusnorme, kelle huve ta kaitseb. Õiguse ideoloogia välja töötamisel peab arvestama konkreetseid ühiskonna elutingimusi, jällegi õigusteadvuse taset ja nii vähemuse kui ka enamuse huve. Õiguse ideoloogia peab formeeruma erinevate ühiskondike huvide kooskõlas, see on sotsiaalse kompromissi saavutamiseks ühiskonnas. Õiguse ideoloogia põhjendab ja hindab olemas olevat või tekkivaid õigussuhteid seaduslikkuse ja õiguskorda.
    Õiguskultuur on siis õiguse sügav tundmine humaansete ja õiguslike normide ja põhimõtete mõistmine, edasi omaksvõtt veendumuse kaudu ning õiguse ettekirjutuste teadlik täitmine. See paistab välja õigusloome ja õiguse rakendamise puhul. Professionaalne nõuab sügav seaduste tundmine, printsiibid.
    Õiguskasvatus on riigi, organisatsioonide ja üksik isikute sihipärane tegevus ,mis on suunatud ühiskonna liikmete õigusteadvuse ja käitumise süstemaatilisele mõjutamisele, eesmärgiga formeerida või siis kujundada positiivseid ettekujutusi väärtuslikest orientatsioonidest ning õiguse normidest kinnipidamise vajadusest. On olemas teatud vormid ja meetodid kuidas saab mõjutada, näiteks vestlused, juriidiline selgitustöö, kommentaarid, televisioonis, kõrgkoolis õppimine.
  • Õiguskultuuri olemus, mõiste ja liigid.
    Õigus kuulekus tähendab kõrget individuaalsuse õigustaset, õigusnormide mõistmine ning omaksvõtt, kõrge õigus kultuuritase.
  • Seaduslikkus ja õiguskuulekus.
    Õigusseaduslikkus on riigivõimu teostamise printsiip põhiseaduse §3, mille aluseks on nõue, et kõigi riiklike organisatsioonide nii ka ameti isikute tegevus vastaks seadusele, tugineks sellele ja tuleneks sellest. Seaduslikus väljendab õigusnormide täpse ja kõrvalekaldumatu täitmist. Kõik riigiorganid teostavad oma funktsioone seadusega antud piirides ja see laieneb ka riigiõiguse loovale tegevusele ka seadused peavad olema seaduslikud. Seaduse rikkumine toob vältimatult kaasa vastutuse. Seaduslikes tingimustes ei pääse ükski süüdlane vastutusest ja ühtegi süütut ei võeta vastutusele.
  • Õiguslik nihilism ja õiguslik idealism.
    Õiguslik nihilism see tähendab õiguse eitamist või skeptilist hoiakut õiguse suhtes ja mis siis väljendab isiku vastavad käitumises. Konstruktiivne kriitika ütleb, et see on paha jne ja ei kõlba kuskile aga ta pakkus midagi vastu.
    Õiguslik idealism on õiguse absolutiseerimine, nihilism on õiguse alahindamine , aga idealism on õiguse ülehindamine.
  • Riigi tekkimine.
    Oli periood millal ei ole veel riike tekkinud ja inimesed elasid ühiskondliku kooselu vormina ja see oli ürgkogukondlik kord, see on esimene ühiskondlik, majanduslik formatsioon ehk siis inimeste kooselu vorm mis eksisteeris kümneid aastatuhandeid kõigil rahvastel , nende varasematel arengu astmetel. Esimesed riigi tekkisid umbes 5 000 aastat tagasi. Riik on ühiskonnakorraldus, mis luuakse inimeste poolt ja on inimesele suunatud ning põhineb teatud tööjaotusel. Tööjaotus tähendab seda, et igaüks töötab ühiskonnas nii enda kui ka teiste heaks.
    Ürgkogukondlik kord:
    • Ühiskondlik omand, see mis tehtud oli, see läks ühte patta.
    • Jaotus oli võrdne kõigi liikmete vahel.
    • Tööjaotus oli võrdne, igaüks töötas vastavalt oma võimalustele.
    • Sugukond -sugukondade liidud-hõimud-hõimude liidud.
    • Võim kuulus rahvale nt. sugukonna koosolekul arutati kõiki küsimusi. Sugukonnas oli ka pealik ehk võimuteostaja. Pealik valiti ise, ta pidi vastama kõikidele nõuetele (kõige targem jne). Tal pidi kindlasti autoriteet olema. See oli kuna pealik väljendas kogu sugukonna huve.
    Ürgkogukondlik kord lagunes , kuna tootmisvahendid ja tootmisareng arenesid ja selle põhjusena tekkivad ülejäägid. Need jäägid jäeti pealiku kätte, mõned protestisid selle üle, olid aga need kes teda kaitsesid ja kujunes välja malev ehk lähikond, nendele inimestele hakati usaldama juhtimise funktsioone ja nii kujunes välja ajaga inimeste grupp kelle ülesandeks ei olnud tootmine vaid hoopis juhtimine. Sotsiaalsete ja majanduslike arengu protsesside mõjul toimus sugukondliku süsteemi lagunemine . Seni verisugulusel rajanev võimu kaaselu vorm asendus tasapisi territoriaalsega ja nii sugukonnast oli saanud riik. Riigi võimule oli allutatud kindlal territooriumil asuv elanikkond ehk siis rahvas.
  • Riigi tekkimist iseloomustavad 3 momenti:
    • Ühiskonnast eraldunud ja tema üle võimu teostava avaliku võimu tekkimine.
    • Selle võimu teostamine territoriaalpõhimõttel, mitte sugukondlikul alusel.
    • Veresuguluses oleva sugukonna asemele on tekkinud uus inimkooslus rahvas.
    Riigil 3 tunnust:
    Suveräänsel riigil peab olema 4 elementi:
    • Ühtne võimuorganite süsteem
    • Ühtne õigussüsteem
    • Erilised institutsioonid
    • Riigikassa
    Avaliku võimu organisatsioonid :
    • Riigiaparaat (riigiorganid)
    • Kohalik omavalitsus
    • Teised organid
    • Riigikaitse organisatsioonid
    • Kultuurautonoomia
    • Kiriku omavalitsused
    • Kutsealade omavalitsused
    • Riigivõimu esindusorganid
    • Täidesaatva võimu riigivõimuorganid: riigipea, riigivalitsus.
    • Justiitsorganid
    • Poliitilised: parteid, ühendused.
    • Apoliitilised: tulunduslikud, mittetulunduslikud.
    Riik kasutas ennem eksisteerinud tavasid ja need tavad said nimeks tavaõigus. Loodi ka uusi juurde, sest ühiskond arenes ja oli vaja uusi käitumisreegleid. Oligi tekkinud uus normide liik mis hakati nimetama õiguseks.
    Riik-poliitilise võimu eriline organisatsioon, ühiskonna juhtimiseks ja esindamiseks mis oma õiguskorra loomisel on oma territooriumil piiramatu ja rahvusvahelistes suhetes sõltumatu igast muust võimust.
  • Riigi tekkimise ja lõppemise alused.
    Riikide tekkimise alused
    Riikide tekkimise meie kaasajal tuntud alusteks on algne ehk originaalne ning tuletatud (sekundaarne ehk derivatiivne); riiki lõppemise alused on kas faktilised või juriidilised.
    Algne ehk originaalne tekkimine: riigi tekkimine nn tühja maa territooriumil. Seejuures ei ole vaja mingi maa-ala absoluutset inimtühjust, piisab formaal -juriidilisest alusest , kui üksik riik ei tunnista sellele oma jurisdiktsiooni laienemist või ei avalda uuel alusel pretensioone.
    Sekundaarne ehk derivatiivne tekkimine: uue riigi tekkimine mõnele teisele riigile kuulunud territooriumil järgmisel viisil: 1) Eraldumine emamaast (-riigist) 2) emariigi lagunemine ehk dismembratio 3) liitumine : unitaarriik muutub liitriigiks ehk föderatsiooniks.
    Riikide lõppemise alused on:
    1) faktiline lõppemine: füüsiline hävimine, äravõtmine ehk vallutamine (debellatio), jaotamine, lagunemine (dismembratio)
    2) juriidiline lõppemine: liitumine- senine riik kao iseseisva subjektina (vabatahtlik), devolutsioon- unitaarriik muutub liitriigiks ehk föderatsiooniks, allaheitmine (alistumine): suveräänne riik tunnistab teise riigi ülemvõimu ( inkorporeerimine teise riigi koosseisu).
  • Riigi territooriumi mõiste.
    Riigi territoorium on maakera pinna osa, selle all olev maapõu ning selle kohal olev õhuruum, aga samuti riigi akvatoorium koos selle all asuva kontinetaalselfiga ( mandrilava ), mis kuulub rahvusvahelise õiguse kohaselt tunnustatud riigi ülevõimu (jurisdiktsiooni) alla. Jurisdiktsiooni ulatust ruumis piiritleb riigipiir . Riigipiir on tähistus, millega nii dokumentaalselt (ametlik kaart; piirilepingud) kui ka looduses märgitakse riigi territoriaalse ülemvõimu kehtivuse tegelik ulatus ruumis.
    Riigipiiride tähistamise aluseks on:
  • Looduslikud pinnasevormid piiritähistuse orientiiridena (nt kontinendi maismaaosa lõpp vastu mere või ookeani rannajoont , jõe ning järve rannajoon või telgjoon mõlemast kaldast; mäe või mäeaheliku tipud). Õigusteoorias nimetatakse neid loomulikeks piirideks.
  • Inimese rajatud kunstlikud tähised looduses (sihid, sillutatud piiriribad, kraavi, kupitsad, tarad). Neid nimetatakse teoorias kunstlikeks piirideks.
    Kui riigipiiri sees mingil osa ei kehti selle riigi jurisdiktsioon, on see riik on jurisdiktsioonis takistatud, nt teise riigi poolt, kes on ühe osa tema maa-alast annekteerinud.
    Riigi tinglikuks territooriumiks loetakse nt:
    • Riigi registrisse kantud õhu ja kosmosesõidukeid;
    • Avamere põhja pandud ning avameres talle kuuluvad rajatised;
    • Tema sõja- ning kaubalaevad ja sõja- ning tsiviillennukid väljaspool riigi piire;
    Riigi jurisdiktsiooni alla ei kuulu:
    • Teiste riikide välisesindused (saatkonnad ja konsulaaresindused) ning nendega võrdsustatud esindused (nt väliskaubandusesindused, rahvusvahelised missioonid, teatud juhtudel isegi mõned rahvusvahelised investitsioonipangad ning nende töötajad). Neil on diplomaatiline immuniteet.
    • Teiste riikide sõjaväebaasid (nt USA Guantanamo baas Kuubal );
    • Teiste riikide sõjalaevad riigi territoriaalvetes ja sadamates (nt kui need on visiidil);
    • Teiste riikide sõjaõhusõidukid riigi õhuruumis tema territooriumi kohal (nt kui nad kasutavad ülelennuluba määratud õhukoridoris);
    • Teised teatud õigusliku režiimiga alad nii ajalooliselt (konsulaarjurisdiktsioon) kui tänapäeval. Sõltumata sellest, kas riikliku korralduse vormi osas on kaasajal tegemist unitaarse ehk ühtse või föderatiivse ehk liitriigiga, jaotatakse riigi territoorium avaliku võimu hajutatud teostamiseks kohtadel nn haldusjaotuse üksusteks (haldusüksusteks). Haldusjaotuse üksused moodustavad riigi piires seostatud hierarhilise süsteemi

  • Rahva poliitiline tähendus.
    on riigi territooriumil alaliselt või ajutisel elav või viibiv inimeste kogum, mille üle kehtib selle riigi ülemvõim ehk siis jurisdiktsioon. Rahvas on kui etnograafiline mõiste ja kui poliitiline mõiste. Etnograafiline mõiste on see millised rahvad elavad antud territooriumil. Poliitiline- on väga oluline, tänapäeval kuulub võim rahvale. Riikide põhiseadused rõhutavadki riigi võimukuuluvuse rahvale. §59-rahvas teostab kõrgemat riigivõimu, hääleõiguslike kodanike kaudu. Rahvas on jaotatud: kodanikud, välismaalased, kodakondsuseta isikud, teiste riikide kodakondsusega, diplomaatilise immuniteediga ja diplomaatilise immuniteedita. Kodakondusus - isiku ja riigi vaheline püsiv poliitilis-õiguslik seos mille alusel isikule laieneb riigi täielik jurisdiktsioon, ta kasutab kõiki riigis kehtivaid õigusi ja vabadusi ning annab kodanikele teatuid kohustusi. Kodanikuks võib saada sünniga ja naturalisatsiooni korras. Ka sünniga on kaks võimalust: laps saab vanemate kodakondsuse, kus laps sünnib. Naturalisatsiooni korras on kodakondsuse saamine teatud tingimustel. Naturalisatsiooni põhilised tingimused: paiksus tsensus , kodakondsuse taotlemise vabatahtlikus, ustavusvanne uuele riigile, keele teadmine, riigi põhiseaduse tundmine, võime end ja oma perekonda aineliselt ülal pidada. Välismaalased on kõik isikud kes ei ole antud riigi kodanikud. Välismaalasi iseloomustab: neil ei ole selliseid poliitilisi õigusi nagu valida kõrgemaid riigiorganeid, aga mõnes riigis on lubatud osaleda kohalikes omavalitsuse valimistes, nad on allutatud asukoha riigi jurisdiktsioonile. Teiste riikide kodanikud on siis isikud kelle on kodakondsus kuid mitte selle riigi oma kus nad elavad (peab elama antud territooriumil 5 aastat). Diplomaatilise immuniteediga on diplomaadid kes asuvad saatkonnas ja nende ülesanne on esitada oma riiki. Diplomaadilise immuniteedita on kõik teised.
  • Avaliku võimu organisatsioon. Riigi süsteem.
    Avalik võim- suveräänse riigi õigus ja võime teostada takistamatult oma vabalt moodustatud riigiorganite süsteemi abil seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu. Avalik võim baseerub riigi autoriteedil ning riiklikul sunnil. Avaliku võimu organisatsioon on riigi süsteem. Riigi süsteemi (ka poliitilise mehhanismi, riigi poliitilise süsteemi) moodustavad riigiaparaat (sh riigi süsteemi primaarsed elemendid) ning nn teised organisatsioonid (st riigi süsteemi sekundaarsed elemendid). Primaarsed ja sekundaarsed elemendid võivad olla kas kollegiaalsed või ainuisikulised institutsioonid. Institutsioonideks võivad olla veel asutused ning organisatsioonid (sh korporatiivsed organisatsioonid). Riigiaparaadi (ka riigiorganite süsteemi) moodustavad kokku kõik võimude lahususe printsiibi alusel lahutatud ning tasakaalustatud riigiorganid. Rahvast käsitletakse õigusteoorias organina väga spetsiifilises ja kindlas tähenduses, nimelt riigivõimu kõrgeima kandjana, kes üksnes teatud juhtudel teostab riigivõimu otseselt ehk vahetult.
    Riigiaparaat (riigiorganid; primaarsed elemendid) on:
  • Seadusandliku riigivõimu organid (parlament);
  • Riigipea: valdavalt täidesaatva riigivõimu organ (üldjuhul ainuisikuline institutsioon: Vabariigi president; dualistlikus monarhias nt kuningas). Teatud juhtudel on riigipea seadusejõuga legislatiivfunktsioon (dekreediõigus);
  • Täidesaatva riigivõimuorgan – valitsus
  • Justiitsorganid
    Teised organisatsioonid (sekundaarsed elemendid) on:
  • I rühm: KOV; riigikaitselised organisatsioonid; kultuurautonoomia organisatsioonid; kutsealaomavalitsused; kirikuomavalitsus;
  • II rühm: poliitilised organisatsioonid (korporatiivsed);
  • III rühm: muud organisatsioonid (tulunduslikud ja mittetulunduslikud; samuti korporatiivsed);
    Korporatiivseteks organisatsioonideks nimetatakse kindla süsteemse sisekorraldusega ning ideoloogiaga organisatsiooni kindla eesmärgi saavutamiseks. Ideoloogia võib põhineda poliitilisel alusel, maailmavaatelisel alusel või ühendab nende liikmeid ühine elukutse (nt kutseühingud) või huviala .
    Korporatiivse organisatsiooni põhitunnused on:
  • Kindel liikmeskond;
  • Oma statuudiakt (põhikiri);
  • Oma autonoomsed juhtimisstruktuurid;
  • Oma kassa ;
    Võimu ülimuslikus- tähendab seda, et riigi territooriumil ei ole sellest võimust kõrgemat võimu ja riik oma võimu kellegagi ei jaga.
  • Riigi suveräänsuse mõiste.
    Riigi suveräänsus- riigi täieliku välispoliitilist sõltumatus teistest riikidest ja võimu ülimuslikust sisepoliitilises elus ehk siis võimu jagamatust.
  • Riigi valitsemise vormi mõiste. Monarhia.
    Riigi ajaloolised tüübid: orjanduslik, feodaalne, kodanlik ja sotsialistlik. Riigivormid näitavad, kuidas on organiseeritud riigivõimu, millistel põhimõtetel rajaneb riigi territooriumi jaotus ja milliste vahendite ja meetodite abil riigivõimu teostakse.
    Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omab võimu pärimise teel, eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu. On ükskõik, kes faktiliselt või õiguslikult on kõrgema riigivõimu kandja. Monarhia võib omakorda olla piiramatu ja piiratud. Piiramatu tähendab seda, et monarhile kuulub kogu võimutäius, ta on riigipea, kõrgem seadusandlik organ, täidesaatvavõimu juht ja ka kõrgem kohtu instants. (Absoluutne monarhia)
    Piiratud, milles isevalitseja võimutäius on piiratud mingi riigiorgani või seisusliku esinduse poolt. Kellega monarhil tuleb arvestada, mis tõttu monarhi võimul puudub absoluutne iseloom.
    Üks tänapäeva absoluutne monarhia on Omaani Sultanaat Araabia poolsaarel. Täna on Omaan üks vähestest Araabia poolsaare riikidest, mida rahvusvahelised organisatsioonid kiidavad. Sultan on maailma rikkaim mees. 13-17.saj. oli periood, mil monarh vajas toetust. Kui tema võim tugevnes ja muutus absoluutseks monarhiaks , siis seisuslik -esinduslik kadus .
    Konstitutsionaalne monarhia on selline riigivalitsemise vorm, mille puhul monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud PS-ga. Seadusandlik võim oli Riigikogul , täidesaatev Valitsusel ja kohtuvõim kuulus kohtutele. Monarhile jäi esindusfunktsioon. (piiratud monarhia) Valitsus on monarhist sõltumatu, vastutab Parlamendi ees. Tal peab olema Parlamendi usaldus. Rootsi, Taani, Norra, Inglismaa- piiratud monarhia. Kui riigivõimu teostamine on seotud kõrvuti parlamendiga ka monarhiga, siis on tegu konstitutsioonilise monarhiaga.
  • Unitaarne ja föderatiivne riikliku korralduse vorm.
    Riiklik korraldus:
    1) Liht ehk unitaarne korraldus. Kogu riik kui tervikmaakonnadvallad ja linnad. Unitaar - riik kui tervik. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on ühtne.
    2) Liit ehk föderatiivne korraldus. Föderatsioon kui subjekt- föderatsiooni subjektid (üksikud liitunud riigid) – territooriumi haldusjaotus ühe või mitmetasandiliseks regionaalseks süsteemiks- kohalikud haldusüksused. Föderatsioon on liitriik, 4-5 tasandit sõltuvalt riigi suurusest . Neid on umbes 20 föderatsiooni. Neis elab umbes 1/3 rahvastikust. Nt. USA, Brasiilia, Venemaa, India, Pakistan jne. 2 kujunemisvõimalust: Lepingulised föderatsioonid ehk siis vabatahtlikud (USA, Šveits) ja konstitutsioonilised föderatsioonid on riigid, mis varem olid unitaarsed, keskvõim otsustas. (India, Pakistan) Lepingulised on jäänud suveräänseks, osad asjad delegeeritud keskvõimule. Konstitutsioonilisel föderatsioonil ei olnud sellist õigust. On üks konstitutsioon . Riigi territooriumit võib keskvõim ise muuta.
  • Vabariik  riigi valitsemise vormina.
    Vabariik on riigivalitsemise vorm, mille puhul on riigipeaks kindlaks määratud tähtajaks valitav president.
    Demokraatlik Vabariik on nt Kreeka, kus võim kuulus rahvale. Aristokraatlik Vabariik nt Sparta , oli riik, kus kuulus võim eliitkihile. Linnriik oli omavalitsuslikud ja sõltumatud keskvõimust nt Pihkva , Novgorod.
    (Tänapäeva) Kodanlikku vabariiki iseloomustab: 1) Võimu ainsaks allikaks on rahvas, kes teostab oma võimu otse või esindusdemokraatia kaudu. (seadusandlike organite kaudu) 2) Riigipea valitakse kas otse rahva poolt, parlamendi või valijameeste kaudu. 3) Võimud on üksteisest lahutatud. Seadusandlik võim, täidesaatev, mis kuulub ka presidendile ja kohtuvõim. Lahutatud võimud on ka tasakaalustatud. Nt parlament võib valitusele umbusaldust avaldada, Riigipea võib teatud juhtudel enne tähtaegselt laiali saata Parlamendi, riigipeal on ka veto õigus. Parlamendi poolt vastuvõetud seaduse jõustumise pidurdamine nt on veto. Parlament võib ka riigipeale umbusaldust avaldada. Parlament ja riigipea valitakse PS kindlaks määratud tähtajaks.
    Parlamentaarne: Kõrgemad esindusorganid on riigivõimu suveräänsuse kandjaks. Parlamentaarne rajaneb parlamendivõimu ülimuslikkusel. Kõrgem võim on parlamendil. Võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel korraldatud riigivõimuorganite süsteemil on president, kes valitakse otse või kaudsete valimistega. Tal on peamiselt esinduslik funktsioon. Valitsuse vormi paneb paika parlament. Valitsus on parlamendi ees kohustatud vastutust kandma. Valitsus vastutab parlamendi ees. Kui usaldus puudub, tuleb kriis. Parlamentaarses Vabariigis valib riigipea parlament, mistõttu riigipea on allutatud parlamendi kontrollile. Presidendile kuulub siin peaasjalikult riigivõimu esindamine rahvusvahelises suhtlemises teiste riikidega.
    Presidentaalne : võimu koondamine parlamendist sõltumatu presidendi kätte. Kaksik võim. Võim parlamendil ja teatud võim ka presidendil. Seadusandlik kuulub ikkagi parlamendile. President on täitevvõimu üks osa. Valitsuse moodustab president. Valitsusel ei ole Riigikogu ees vastutust, vaid on Presidendi ees. Presidendil on veto õigus, kuid presidendil ei ole õigust parlamenti laiali saata. (USA, Ladina-Ameerika riigid, Prantsusmaa). Presidentaalses vabariigis kuulub riigipeale nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim. Legislatiivfunktsiooni ja jagab president konstitutsioonis fikseeritud korras parlamendiga. Prantsusmaal on rohkem kui 30 aastat presidentaalne vabariik. Konstitutsiooni kohaselt valib presidendi rahvas. President jälgib PS kinnipidamist, ta korraldab avaliku võimu korrapärast tegevust ja riigi jätkuvust (kontinuiteet).
    Prantsusmaa president on sõltumatuse, riigiüksuste integreerimise, ühiskondlike kokkulepete ja lepingute tagaja. Presidendil on väga laiad volitused . Ta nimetab ametisse nii peaministri kui ka ministrite nõukogu juhatuse. Ta võib nõuda, et parlament juba vastuvõetud seadused uuesti 15 päeva jooksul üle vaatab. President ei ole vastutav parlamendi ees. Presidendi võimu elluviija on peaminister, kelle vastutus parlamendi ees on piiratud. Kui peaministri valitsuse poliitika on vale, peab peaminister tagasi astuma ja president jätkab uue peaministriga sobiva poliitilise kursi elluviimist.
  • Unioonid, Konföderatsioon.
    konföderatiivne korraldus. Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse ühise poliitilise või sõjalise eesmärgi saavutamiseks, mille struktuurorganid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega. Seda iseloomusta see, et ei ole ühtset maksu ega õigussüsteemi. On kaks režiimi. Poliitiline režiim: on riigivõimu teostamise meetodite kogum, mis iseloomustab demokraatia v vabaduste ja õiguste olukorda riigis ning riigi võimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega.
    Unioonid- Monarhiate vahel moodustatud liitriigid. Personaal unioonid ja reaalunioonid (Austria-Ungari impeerium) ISE KIRJUTATUD KONSPEKTIST!
  • Poliitiline režiim.
    Demokraatlik poliitiline režiim ja anti-demokraatlik poliitiline režiim.
    Dem.Pol. rež- Riigivõim lähtub rahvast ja toetud rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Seda iseloomustav poliitiline pluralism , üldine valimisõigus, kodanike õiguste ja vabaduste sätestamine PS ja nende tagamine riigi poolt. Võimude lahususe põhimõtte järgimine. Sõltumatu kohtute poolt. Seaduslikkuse printsiibist kinnipidamine .
    Anti.DEM. Pol. Rež võim lähtub vähemusest ja rahvas on kõrvaldatud riigiasjadest. Esindusorganid on täielikult allutatud täitevvõimule. Täitevvõimu tegevus ei lähtu esindusorgani poolt antud seadustest : 1) Autoritaarne anti-demokraatlik poliitiline režiim 2) Totalitaarne 3) Diktatuur KONSPEKTIST!
  • Riik ja ühiskond.
    Riik ja üksikisik- 2 positsiooni: riigikeskne ühiskond (riik, ühiskond, inimene), inimesekeskne ühiskond (inimene, ühiskond, riik)
  • Riik ja üksikisik. (KONSPEKTIST)
  • Riigiorganite liigid.
    Riigiorganid on riigi süsteemi struktuuri koostisosad, isikud või ametiasutused, kes täidavad kindlaks määratud ülesandeid ja funktsioone ning moodustavad riigiaparaadi.
    Tabel!!!
  • Riigiorgan on riigiorganite süsteemi (riigiaparaadi) element, riigiaparaadi struktuurne osa;
  • Riigiorganil on riigivõimu volitused;
  • Riigiorganil endal on kindel süsteemne sisemine liigendatus ehk struktuur, mis üldjuhul koosneb funktsionaalsetest ja harukondlikest ehk valdkonna struktuuriüksustest;
  • Riigiorgan moodustatakse ettenähtud korras;
  • Riigiorganil on kindel ülesanne ja pädevus selle realiseerimiseks;
  • Riigiorgani käsutuses on eelarvest saadav kindel summa raha ning muu vara oma ülesannete realiseerimiseks ja töö korraldamiseks;
  • Riigiorganite koosseisu kuuluvad füüsilised isikud, kes riigi on riigiteenistuses ning moodustavad nn professionaalse riigiteenistujate korpuse ehk bürokraatia;
    Liigitus:
  • Seadusandlikud, täidesaatvad ja kohtuorganid.
  • Riigivõimu esindusorganid, riigipea, täidesaatva riigivõimu organid, justiitsorganid (kohtud; täitemenetluse organid; kinnipidamis- või karistusasutused või kriminaalteraapia korrektsiooniastused)
    Tunnuste alusel saab vahet teha, millega on tegemist. Need organisatsioonid kuuluvad ainult riigile, mitte nt kohalikule omavalitsusele või erakonnale.
  • Teine tabel on esimese tabeli parem pool, ei mahtunud.
  • Rahvas kui kõrgeim riigiorgan.
    Kõrgem riigiorgan on rahvas. Võim kuulub rahvale. Võimu teostamine: 1)Seadusandlike organite valimine (esindusorganite valimine rahva poolt) 2)Riigipea valimine rahva poolt, kui PS ette näeb (president) 3)rahvahääletus- riigielu tähtsamate küsimuste otsustamine rahvapoolt 4) rahvaalgatus
  • Seadusandliku riigivõimu organid.
    Seadusandlik võimuorgan tähendab seda, et talle kuulub seadusandlik võim. Parlament on rahvapoolt valitav esinduskogu. Rahvas valib parlamendi ja deligeerib oma võimu parlamendile, parlament esineb edasipidi rahva eest. Kahekojaline parlament on föderatsioonide puhul. See tähendab seda, et on kaks koda. Üks valitakse otse rahva poolt, teise puhul haldusterritoriaaljaotuse alusel moodustatakse teine koda. Liitunud maad omavad oma parlamente. Seal on ühekojalised. Parlament on alatine organ. Valitav organ- valib rahvas, kõrgema võimukandja delegeerib oma võimu parlamendile, kes tegutseb edasi rahva esindajana. Parlament tegeleb seadusandlusega , riigikassa ehk riigi eelarve kinnitamine, maksud , koormised , trahvide kehtestamine, riigi eelarve sihipärase kasutamise üle kontroll. Valitsuse ametisse nimetamine ja ametist vabastamine. Esiteks võib olla umbusalduse avaldamine või valitsus astub ise tagasi. Valitsuse tegevuse üle kontrolli teostamine ja üldse kontrolli teostamine üldise riigi täidesaatva võimu üle. Välislepingute ratifitseerimine ja denontseerimine. (ära ütlemine) Riigipea valimine. Kõrgema kohtuorganite nimetamine. Sõja ja rahu üle lõplik otsustamine. (sanktsioneerimine) Riikliku territoriaaljaotuse kehtestamine. Oma sisemise struktuuri ja kodukorra kehtestamine. Volituste kehtivus 4 aastat, riikidel võib olla erinev koosseisu funktsioneerimine kestus. On korralised ja erakorralised valimised. Korraline ehk iga 4 aasta tagant, valitakse uus parlamendi koosseis. Erakorraline, kas parlamendi ise tagasi astumises, või presidendi poolt võimult vabastamine, sest ei saa hakkama vms. Parlament valitakse otse rahva poolt, aga mõnedes riigis on see kaudselt , valitakse valijamehed ja need valivad parlamendi.
    Kui täiskogu tuleb kokku ehk istungjärk, struktuuri üksuste puhul on istung. Pikkus võib ka erinev olla. Parlamendis on olemas oma struktuurid , fraktsioonid, komisjonid , komiteed ja alakomiteed. Eesti puhul on fraktsioonid ja veel komisjonid. Komisjonid võivad olla alatised või ajutised .
    Seadusandlik tegevus on kõige olulisem tegevus parlamendi puhul, see tähendab seaduste vastuvõtmist parlamendi poolt, see on kolmetasandiline protseduur. 1 staadium: seaduse algatus initsiatiiv. Seaduse võib algatada parlament, valitsus või PS järgi mõnes riigis ka rahvas. President võib ainult põhiseaduse muutmise puhul. 2 staadium: Ettevalmistus- seda teeb parlament. 3 staadium: otsustus, mis tähendab, et parlament võitab selle eelnõu vastu.
  • Täidesaatva riigivõimu organid. Valitsus.
    Valitsus: demokraatlikes riikides on valitsused sõltumatud parlamendist kui ka riigipeast. (Parlamentaarne Vabariik) Siiski peab olema parlamendi usaldus.
    On neli liiki valitsusi: 1) Ametnike Valitsus- koosneb vastavate keskametkondade juhtidest. Need on professionaalsed administraatorid. (Šveits) 2) Spetsialistide Valitsus- valitsus, kus on vastava eriala spetsialistid koos. Neid valitsusi eriti ei kohta, seda kasutatakse nt mingi kriisi puhul. Erakonnad ei taha riskida ja siis pannakse selline neutraalne spetsialistide valitsus. (Tiit Vähi Valitsus kunagi) 3) Parlamentaarne Valitsus- e. poliitiline valitsus- valitsus moodustatakse professionaalsetest poliitikutest, siin peab olema parlamendi toetus. 4) Presidentaalne Valitsus- Tugev presidentaalne Valitsus, koostab ja nimetab president. Valitsusel on sõltuvus presidendist. (USA) Presidendi haldustehnilised abilised on valitsuseliikmed. Valitsus otsustab nii nagu arvad president. Pädevus: Valmistada ette ja esitada seaduse eelnõu projekte parlamendile, anda seisukoht parlamendis endas algatatud seaduseelnõude kohta, korraldada kogu täidesaatva riigivõimuorganite süsteemi tegevust, riigi eelarve kasutamine ja käsutamine (parlament võtab vastu aga valitsus käsutab), transpordi ja energeetika ning riigi majanduse korraldamine, riigikaitse uuringute ja riigikaitse tööstuse korraldamine, läbirääkimised teiste riikide valitsuste ja organisatsioonidega, välissuhtlus rahvusvaheliste organisatsioonidega, koostöös Riigipangaga rahanduse kontroll. (raha ringlus) Regionaalprogrammide toetamine. Valitsus koosneb peaministrist ja ministritest, kelle arv võib olla erinev. Ministrid võivad olla portfelliga (valdkonna ministrid) ja portfellita (ei juhi ministeeriumit). Mõnes riigis võivad ministrid olla ainult parlamendiliikmed (Inglismaal), Eesti puhul vastupidi, kui riigikogu saadikud lähevad valitsusse, siis nad peavad loobuma tööst parlamendis. Ei saa olla üheaegselt parlamendi ja valitsuse liige. Koosnevad teatud aparaatidest.
  • Riigipea.
    Riigipea: Võib olla monarh või president. Riigipea pädevus on esitada valitsuse juht ja liikmed, see on parlamendile kinnitamiseks, teatud juhtudel ka kõrgema kohtu koosseis, kui PS seda näeb ette. Ka siis kui erakorraline sõjaseisukord, peab president tegutsema operatiivselt. Esindab riiki rahvusvahelisel areenil, st sõlmida ja parafeerida (paneb oma nimetähed) kokkuleppeid. Selleks ei pea olema erivolitust presidendil. See, et ta on president, sellepärast polegi vaja mingeid erivolitusi. Teostada teatud spetsiifilisi haldustoiminguid, nt ameti ja auastmete andmine, teiste riikide diplomaatide volikirjade vastuvõtmine, anda armu süüdimõistetule. Presidendil on ka PS ettenähtud õigus juhtida riigikaitset ja kriitilistes situatsioonides kuulutada välja sõjaseisukord ja erakorraline seisukord või siis eriolukord . Samuti välja kuulutada mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni. Kuulutada välja seadusi. Teatud tingimustel parlamendi laiali saatmine ja kuulutada välja erakorralised valimised sellest tingituna.
  • Justiitsorganid.
    Justiitsorganid: Kohtud, prokuratuur, täitemenetluse organid, kohtueelse uurimise organid, kinnipidamisasutused. Kohtud- tavalised on need astmelised kohtud, reeglina 3 astmelised. See tähendab seda algaste, apellatsiooni aste ja kassatsiooniaste. Koosseisu alusel võivad kohtud olla ainuisikulised ja kollegiaalsed. Ainuisikuline on halduskohtu. Kollegiaalsed on apellatsiooni jne. Funktsiooni kestuse alusel: korralised ja erakorralised kohtud. Korralised: üld- ja erikohtud . Üldkohtud on nt kriminaal-, tsiviil- ja väärtegudega tegelevad kohtud. Erikohtud on halduskohtud. Erakorralised- tekkivad teatud olukorras, nt sõjatribunal. PS Eestis keelab igasuguste erakorraliste kohtute loomise. Kriminaal, tsiviil, haldus ja rahukohtud. Riiklikterritoriaalses korras võivad olla territoriaalkohtud ja föderaalkohtud (üks puudu). Spetsiifilise funktsiooni järgi- konstitutsiooniline kohus. Rahvusliku tunnuse alusel: rahvuslikud ja rahvusvahelised kohtud.
  • . Järelvalve institutsioonid.
    Järelevalve institutsioonid: teenistusjärelvalve- järelevalve riigiorganite tegevuse, seaduslikkuse ja otstarbekuse üle. Järelevalve seaduslikkuse üle hõlmab kontrollitava organi tegevuse vastavuse hindamist seadusele või täitmiseks antud muule õigusaktile. Tähendab kontrollida, kas ta toimis optimaalses korras ja saavutas kõige optimaalsema tulemuse.
    Konstitutsionaalne järelevalve: konstitutsioonikohus, maavanem jne (5tk, tabelis olemas) Konstitutsiooni kohut Eestis ei ole, nendega tegeleb Riigikohus, seal on konstitutsioonilise järelevalve kolleegium , nad on konstitutsioonikohtu rollis. Õiguskantsler- tema kontrollib, et kõik õigustloovad aktid vastaksid PS-le. Kui need ei vasta, siis 20 päeva jooksul peab see loov organ viima selle vastavusse, kui seda ei teha, pöördub õiguskantsler kohtu poole. Maavanem- teatud territooriumil kontrollib aktide sisusid PS-le vastavana. Tema tegutseb läbi õiguskantsleri, kui tekib vajadus mõjutada teatud organisatsioone. Obudsman- inimõiguste kaitsega tegeleb. Petitsioonide komiteed: kontrollivad, et riigiorganid tegutseks vastavalt seadustele . Eestis seda ei ole.
  • Õigusriigi olemus ja mõiste.
    Liberaalne on tekkinud peale Prantsuse revolutsiooni. Liberaalse riigi puhul seisab esiplaanil indiviid tema õigused ja vabadused . Et mitte takistada indiviidi peab riik oma tegevust piirama. Samas peab riik garanteerima julgeoleku ja korra. See riigikorraldus on hea ettevõtja heaks, kes tahavad tegeleda ettevõtlusega, piiranguid on vähe, saavad maksimaalset kasumit.
    Sotsiaalriigi puhul on situatsioon juba natuke teine. Riik sekkub ühiskonna ellu. Sekkumisega tegutseb ta kui sotsiaalse õigluse ja avaliku heaolu kaitsega. Riik nõuab, et sotsiaalne sfäär areneks.
    Totalitaarne- vt varasemast konspektist.
    Õigusriik- selline riiklik elukorraldus, mille eesmärgiks on korraldada kodaniku elu, lähtudes teatud õigusprintsiipidest. Vabadus, õiglus, õigus. Valitsemisvormilt ja poliitiliselt režiimilt on õigusriik demokraatia- rahvavõim. Demokraatlikus ühiskonnas on võimu omandamine, kasutamine ja vaheldumine vaba poliitilise võistluse tulemus. Demokraatia on rajatud seaduse primaarsusele (esmane) ja inimõigustele, mis on sätestatud rahvusvahelistes dokumentides , nagu inimõiguste ülddeklaratsioon 1948.a. ning konventsioonid kodanike poliitilistest, majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest õigustest 1965.a. ja naisteõigustest 1979.a. Demokraatia on rajatud iga inimese õigusele võtta osa avalike asjade ajamisest. PS on võimukandjaks rahvas, see väljendub rahva suveräänsuse põhimõtetest. See on demokraatia tähtis osa. (rahva suveräänsus) Rahvas saab kontrollida, kuidas võimu korraldatakse
  • Õigusriigi tunnused.
    Õigusriigi materiaalsed tunnused on käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust, „ülipositiivse“ õiguse tunnustamine, seaduseandja seotus konstitutsiooniga. Õigusriigi formaalseteks tunnusteks loetakse võimude eristamist ja nende lahusust, formaalse seaduse mõistet, seadustest kinnipidamist ja täidesaatva võimu seaduslikkust; õiguslikku kaitset sõltumatute kohtute poolt, põhiõiguste ja –vabaduste garanteerimist.
    Õigusriigi põhiprintsiibi on vabadus, õiglus, õigus ning nende rakendamisel kõikjal legaalsuse ja legaalsuse põhimõtete tagamine nii igaühe kui ka üldistes huvides.
  • Platoni käsitlus riigi tekkimisest.
    Ajaloos vanima seisukoha järgi on inimene ja riik üheealised. Tema arvates olid riigi ülesanded: 1) huvide ühendamine ning konfliktide lahendamine ja 2) igaühele sobiva tegevuse leidmine ja isikliku ning kollektiivse julgeoleku tagamine;
    Huvide ühendamist pidi tagama seadusandlus ja konfliktide lahendamist korraldama õigusemõistmine. (kohus)
    Arutledes õigluse kui ülima vooruse olemuse ning toime üle, püüdis Platon kokku seada ideaalse riigi mudelit vastandiks tollal tuntud riigivormidele. Te leidis, et viimased on väga ebatäiuslikud. Platon viitas igaühe isiklike võimete sünnipärasele erinevusele. Hinge kolmele omadusele - mõistus, tahe ning himud- vastas tema arvates ühiskonna ja riigi oma spetsiifiline tegevusvaldkond ning sellele omakorda vastavate eeldustega rahvakiht. Seetõttu pidi igaüks tegelema ühiskonnas ning riigis sellega, milleks ta sünnipäraselt parasjagu küündis ning lisaks vajalikku haridust oli saanud. Mõistusele vastasid vähesed. Need olid nn tõelised vaimuaristokraadid ehk filosoofid , kes oma loomuomaduselt on kutsutud riiki valitsema. Nad on tõearmastajad, mis on eelduseks õiglusele. Tahtele vastasid ametnikud ja valvurid, keda on märgatavalt enam kui filosoofe. Nad jäävad oma võimetelt filosoofidele alla, neid iseloomustab sünnipärane ülim vaprus , kohusetunne ning lojaalsus riigiasjade suhtes ning selliste vooruste tõttu peavad nad aitama filosoofidel teostada ülimalt vooruslikku ehk õiglast riigivalitsemist. Hirmudele vastas kogu ülejäänud vaba rahva (talupojad, käsitöölised, kaupmehed) – paljuski arutu ning pimedate tungide ajel tegutsev mass, kes on vähe vooruslikud, sest nad on puudulikult haritud ega mõista, mis on tegelikult vooruslik ehk õiglane. Nende roll on teenindada kaht esimest väikesearvulist rahvakihti voorulikul riigivalitsemisel.
    Platoni käsitlus riigis on märgatavalt staatiline. Nii indiviidi tarve olla ühiskondlikult ja ühiskonnale kui ka riik on juba loomupäraselt ette antud. Seejuures idealiseerib Platon riigi vormi. Täiuslik vorm on ülim st ideaalne aristokraatia . Platoni järgi kulgeb riigivormide areng suletud ringis , st ideaalne aristokraatia-> timokraatia -> oligarhia -> demokraatia-> türannia-> aristokraatia. Platon leiab, et areng aristokraatialt oligarhiani kulgeb tänapäevases mõistes evolutsiooniliselt, üleminek oligarhialt demokraatiale toimub aga revolutsioonilise murrangu kaudu, misjärel demokraatiat asendab võimule tulnud türannia, türannia hävib järgnevalt oma sisevastuolude tõttu ning algab uus ring aristokraatia … jne
  • Aristotelese riigi tekkimise teooriad.
    Euroopas on esimese teadaoleva riigi tekkimise teooria autor Aristoteles. Tema arvates organiseerus inimühiskond riigiks tasandilt tasandile .
  • Perekond: inimeste kogum, kus ollakse hõimu- või veresuguluses (sellesse kuulusid Antiik-Kreekas õigusetute liikmetena ka orjad ). Perekonnas on võim isal, tema käsk on seadus;
  • Perekonnad ühinevad ajapikku ühiste huvide paremaks kaitsmiseks asundusteks, kus võimuorganiks on perekonnapeade nõukogu või viimase poolt valitud juht (mõne perekonna pea). Nõukogu või juhi otsused on seadusteks;
  • Asundused ühinevad omakorda ajapikku asunduste liiduks, mida hakatakse nimetama riigiks, kusjuures riigi valitseja (monarhia juhul) või vanematekogu (vabariigi juhul) on Aristotelese arvates rahva isa. Nende võim riigis on sama, mis isa võim perekonnas.
    Aristoteles ei idealiseeri täiuslikku riigivormi, nagu teeb seda Platon, vaid hindab riigivorme selle põhjal, kuidas ja mil määral üks või teine neist aristoteleslikku ideaali – vooruslikku ehk õiglast valitsemist – realiseerib. Aristotelese järgi on igal rahval oma iseloom ja konkreetsed elamistingimused. Tähtis on lõpptulemus - riigi eesmärgi realiseerimine selle rahva jaoks vooruslikult ja õiglaselt.
    Õiglased riigivormid:
  • monarhia
  • aristokraatia
  • vabariik
    ebaõiglased riigivormid:
  • türannia – voorusetu üksikisiku piiramatu võim
  • oligarhia – võim on majandusliku ladviku käes, kes paneb teised kodanikud selle kaudu sõltuvusse;
  • demokraatia – väheväärtusliku, madala ehk voorusetu massi vägivallavalitsus (diktatuur)
    riigivormide arenguskeemiks Aristotelese järgi on: monarhia -> pärilik aristokraatia -> vabariik -> oligarhia -> türannia -> demokraatia -> monarhia
    Aristotelese teooriat on nimetatud patriarhaalseks (isa). Kuna isa ülesandeks on kindlustada perekonna heaolu, anda igale pereliikmele ülesanne, hoida ära konfliktid ning kaitsta perekonda, siis on ka riigi ning valitsejate ülesanded samad. Riigi kui suure perekonna liikmed on oma staatuselt kas kodanikud või võõrad. Kodanikud on seejuures suhteliselt kitsas ring isikuid: kodanike hulka ei kuulu naised, orjad, alla 30-aasta vanused ja relvakandmiseks kõlbamatud mehed ning muidugi mõista välismaalased (võõrad).
    Aristoteles seostab riigi tekke veel soodsa kliimaga . Perekond, kultuur ja teadused saavat areneda vaid eriti soodsates kliimatingimustes. Mis on eelduseks riigi tekkele, seega saab riik samuti tekkida ning areneda vaid eriti soodsas kliimavööndis. Sellist käsitlust nimetatakse klassikaliseks kliimavööndite teooriaks.
  • Patriarhaalne teooria.
    Aristotelese isavõimu käsitlus on aluseks hilisematele patriarhaalsetele teooriatele, mis püüdsid seletada riigivõimu tekkeallikat. Hilisemate patriarhaalsetes teooriates on tehtud ka üsna selget vahet riigi kodanike ja võõraste vahel. Kodaniku staatus andis mitmeid eesõigusi: täisealised Rooma kodanikud võtsid osa riigiasjade otsustamisest rahvakoosolekutel ning kasutasid tsiviilõigusest tulenevaid õigusi. Teised isikud ei võtnud isa riigi valitsemisest ning nende õigusliku seisundi määrasid kindlaks välismaalaste preetori kehtestatud õigusnormid. Neist aegadest kinnistuv kindlalt põhimõte, et kodanikel on ainsatena ka poliitilised õiguse: võtta osa riigivalitsemisest, õiguse kehtestamisest ja muutmisest ning kohtumõistmisest. Külaline on nii pereisa kui riigi kaitse all. Võõrad peavad austama selle maa tavasid, seadusi ning nende rakendamise korda.
  • Psühholoogiline teooria.
    Riigi teket seletatakse inimpsüühika nn erilise omadusega – enamuse vajadusega alluda ( kari otsib juhti). Riik on eriline organisatsioon selleks, et väljapaistvad isiksused saaksid allumisvajaduses piinlevaid teisi inimesi ehk enamust juhtida ning valitseda . Ajaloos kerkivad sellised karismaatilised isiksused pinnale, enamus tunneb nad ära ning tunnustab neid autoriteedina, juhina . Nii tekib juhist ja tema kaaskonnast ning abilistest (k.a sõjavägi) riigi poliitiline süsteem.
  • Teoloogiline teooria.
    Selle teooria puhul ei ole tegemist ühe konkreetse teooriaga, vaid üldistustega põhimõtteliselt ühelaadsel alusel teooriate rühma kohta. Põhilause: maapealne riik on taevariigi peegeldus. Seda seletas nn kahe mõõga teooria, kus:
  • Riigi põhifunktsioon on viia ellu Jumala tahet maa peal ehk juhtida inimesi kooskõlas jumala seadustega (ilmalik funktsioon)
  • Kiriku põhifunktsioon on valmistada inimesi ette igaveseks eluks ning n-ö valvata riigi tegevuse üle, selle üle, et monarh juhiks inimesi tõepoolest kooskõlas Jumala seadustega (kanooniline funktsioon)
    Seega olid kirik ning riik justkui kaks mõõka taevariigi valitseja käes. Taevariigi valitseja on Jumal, maapealses riigipea. Võimutäiuse on riigipeal algselt saanud Jumalalt, on tema volinik ning asemik maa peal. Siit ka nõue vastuvaidlematult kuuletuda monarhile, muidu n-ö tõstetakse käsi Jumala enda vastu.
    Sellise ( vaimuliku ) riigi tegelikud seadused põhinevad usulise pärimuse tõlgendusel ning kõrgeima võimu kandjaks (tegelikuks valitsejaks) on vaimulikkond või selle juht (nt islamis kaliif, sultan, ajatolla; budismis dalai-laama; katoliikluses paavst ).
  • Ühiskondliku lepingu teooria.
    Nende teooriate alged on antiikajas, põhiideestik toetub aga valgustusaja suurmõtlejate ideedele. Riik on tekkinud kodanike ühiskondliku kokkuleppe tulemusena. Riigile eelnes ajalooliselt nn ürgvabaduste periood ja üldine demokraatia, kus inimestele kuulusid ürgsed ehk loomuõiguslikud vabadused. Ühiskond rajaneb kollektiivsel tööl ja tarbimisel. Eraomandi ning ühiskondlike gruppide varalise ebavõrduse tekkimine viis ühiskonna tervikuna krahhi äärele, kuid terve mõistus võitis ning lepiti kokku riigi loomises. Riigipea sai oma võimu seega algselt rahvalt . (rahvas kõrgema võimu allikana ) Mõlemad pooled, valitseja ja tema alluvad, on leping kaudu võrdsed. Riigivõim ise pidi jääma rahvale kui suveräänile, sest rahvas on riigivõimu algne allikas ja kandja. Seadused, kuigi neid annab valitseja, peavad alati olema kooskõlas ühiskondliku lepinguga ning tuginema ülematele seadustele – põhilistele looduseadustele ehk loomuõigusele. Loomuõiguse sisuks on kõige üldisemad inimõigused nagu elu, vabadus, võrdsus, omand jt). Riik on inimestele, mitte inimesed riigi jaoks. Riik tagab korra ja tasakaalu ühiskonnas. Kui valitseja kuritarvitab oma võimu, on rahval õigus sellise valitseja vastu välja astuda (türann kukutada ). Osa õpetlasi jõudis veendumusele, et ühiskondliku lepingu vormiks on konstitutsioon.
  • Orgaaniline teooria.
    see teooria näeb riigi tekkimise põhjusena neid samu jõude, mis kutsuvad esile loodusnähtusi ja käsitleb riiki kui bioloogilist organismi. Alates Platonist oli riiki võrreldud organismiga ja ühiskonnaelu korraldavaid seadusi vaadeldud inimese psüühilist elu korraldavate seadustena. Orgaaniline teooria peab riigi tekkimise põhjuseks võitlust võimu pärast. Sõdades ja vägivallas avaldub inimeste ja riikide vaheline võitlus olemasolu pärast. Teooria ütleb edasi, et loomuliku valiku tulemusena jäävad selles võitluses ellu tugevamad. Ühiskonna probleemide, selle käsitluse aluseks, võib pidada Charles Darwini poolt loodud riikide tekkimise teooriat. See on selle teooria lihtsustatud variant, mis on ülekantud ühiskondlikele suhtele. Seetõttu nimetatakse orgaanilist teooriat selles osas, kus ta puudutab ühiskondlike konflikte sotsiaalseks darvinismiks.
  • Võimu teooria- (marksistlik teooria ) –
    See teooria peab riigivõimu tekkimise põhjuseks ühiskonna lõhenemist sotsiaalseteks klassideks. Tootmise ja tööviljakuse kasvu tulemusena tekkis algselt võrdseist liikmeist koosnenud kogukondadest eraomandus ja varanduslik ebavõrdsus ehk klassiühiskond. Selleks, et majanduslikult valitseb klass võiks säilitada ja kindlustada oma eeliseid ülejäänud ühiskonna ees, vajas see klass institutsiooni, mis kaitseks olemasolevat olukorda. Selleks institutsiooniks sai riik ja avalik võim. Marksistliku teooria jaoks on riik majanduslikult valitseva klassi poliitiline organisatsioon, mille eesmärgiks on kaitsta olemasoleva ühiskondlikku korda ja suruda maha teiste klasside vastupanu. Teisiti üldse ei saa olla, sest riik on vastandlike klasside vastuolude produkt .
  • Vägivalla teooriad
    Need teooriad püüavad seletada algsete riikide teket sõjalis-poliitiliste faktoritega, st ühe hõimu alistamisega teise poolt. Kui üks hõim osutus tugevamaks ja allutas teise, siis pidi ta alistatu ohjamiseks ning korra tagamiseks looma spetsiaalse organisatsiooni ning kaitsma nii ennast kui vallutatut ka teiste sõjakate hõimude eest. (sise- ja välisfunktsioon) riik luuakse eeskätt sunniaparaadina, alistamiseks koos sellest tulenevate kõigi seostega riigipea ja riigiorganite süsteemi ülesannete osas. Kuna vallutamine on nõrgema allutamine tugevama poolt, see on seega tegemist loomuliku, looduse enda ürgse seadusega.
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 45 lk · .docx · 380 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õiguse entsüklopeedia #1 Õiguse entsüklopeedia #2 Õiguse entsüklopeedia #3 Õiguse entsüklopeedia #4 Õiguse entsüklopeedia #5 Õiguse entsüklopeedia #6 Õiguse entsüklopeedia #7 Õiguse entsüklopeedia #8 Õiguse entsüklopeedia #9 Õiguse entsüklopeedia #10 Õiguse entsüklopeedia #11 Õiguse entsüklopeedia #12 Õiguse entsüklopeedia #13 Õiguse entsüklopeedia #14 Õiguse entsüklopeedia #15 Õiguse entsüklopeedia #16 Õiguse entsüklopeedia #17 Õiguse entsüklopeedia #18 Õiguse entsüklopeedia #19 Õiguse entsüklopeedia #20 Õiguse entsüklopeedia #21 Õiguse entsüklopeedia #22 Õiguse entsüklopeedia #23 Õiguse entsüklopeedia #24 Õiguse entsüklopeedia #25 Õiguse entsüklopeedia #26 Õiguse entsüklopeedia #27 Õiguse entsüklopeedia #28 Õiguse entsüklopeedia #29 Õiguse entsüklopeedia #30 Õiguse entsüklopeedia #31 Õiguse entsüklopeedia #32 Õiguse entsüklopeedia #33 Õiguse entsüklopeedia #34 Õiguse entsüklopeedia #35 Õiguse entsüklopeedia #36 Õiguse entsüklopeedia #37 Õiguse entsüklopeedia #38 Õiguse entsüklopeedia #39 Õiguse entsüklopeedia #40 Õiguse entsüklopeedia #41 Õiguse entsüklopeedia #42 Õiguse entsüklopeedia #43 Õiguse entsüklopeedia #44 Õiguse entsüklopeedia #45
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 45 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-04-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 380 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kiki34 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Õiguse entsüklopeedia küsimuste vastused. Oskar Nugise loengute põhjal ja täiendatud veel Raul Naritsa "Õiguse entsüklopeedia" põhjal.
    õigus õigusnormid tõlgendamine

    Sarnased õppematerjalid

    Riik ja Õigus täiskonspekt
    41
    doc

    Riik ja Õigus täiskonspekt

    Jüri Liventaal RIIK JA ÕIGUS. PÕHIMÕISTETE ÕPETUS Koostaja: Raivo Kaer, TLÜ RTI RIIK Riigi tunnused: ¤ territoorium ¤ rahvas ¤ avaliku võimu organisatsioon Riikliku korralduse vormid: Unitaarne - ühtne riik Föderatiivne - liitriik I Riigi piires ühtne võimuorganisatsioon - seadusandlik võim, täidesaatev ja kohtuvõim II Riigi piires ühtne õigussüsteem - siseriiklik positiivne õigus, kohtupraktika, rahvusvahelise õiguse normid ja tavad, tsiviliseeritud ühiskonnas üldtunnustatud õiguse printsiibid III Erilised institutsioonid ja riigiametnikud - ametnikud, sõjavägi, maakaitse ning sisekaitse; justiitsorganid ja korrektsiooniasutused IV Riigikassa - maksud, eelarve, riigipank, oma raha Riigi territoorium on maapinna osa, selle alumine osa, selle õhuruum ja akvatoorium. Jurisdiktsiooni ulatust ruumis piiritleb riigipiir- dokumentaalne ja looduses määratletud

    Õiguse entsüklopeedia
    Õiguse entsüklopeedia eksam
    94
    docx

    Õiguse entsüklopeedia eksam

    SCRIPTUM õiguse eelastmed. Inimese ja teda ymbritseva maailma vahelised suhted on mitmekesised ja keerulised. Samas on need alati soetud mingite reeglitega. Siin toimuvad protsessd ei ole juhuslikud, vaid on seotud kindlate seaduspärasuste ja seadustega. Jutt on loodusseadustest, millel on mitmete teiste korrasysteemidega võrreldes üldisem tähendus. Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna ta regul inimeste omavahelisi suhteid. Samas pole õigus aga esimene sotsiaalne kord. Nimelt on moraal ja tava õiguse eelastmed objektiivses tähenduses. Nad olid valitsevaks inimeste kooselus juba enne õigust, olid sotsiaalseks harjumuseks, mis korrastasid inimkäitumist. Reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist. Nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest e moraali ja tavanormidest. Need normid on tüüpilised sotsiaalsed normid ja on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud.

    Õiguse entsüklopeedia
    Eksamiküsimuste vastused
    17
    doc

    Eksamiküsimuste vastused

    Eksami vastused 1. Õiguse kui teatud sotsiaalse korra kujunemine on protsess, mille võib jaotada õiguse eelajalooks ja õ. ajalooks. Sellise jaotuse aluseks on kirjalikke õ. allikate olemasolu või nende puudumine. Õ eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad. Seda perioodi nimetatakse õ eelajalooks ius non scriptum. Seda iseloomustab sisuliselt see, et õigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldunud tava ja moraalikorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad. Hiljem omandab õiguse üks või teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab õ ajalugu ­ ius scriptum. Õ ajaloo alguses säilisid õiguses veel pikka aega sugukondliku korra iseloomulikud jooned. Ius scriptum ei olnud algusperioodil veel ühtseks ja universaalseks inimkäitumise regulaatoriks teatud kindla riigi ter-mil. Ta on formaalselt määratetud ja lähtub

    Õigus
    Eksami küsimuste vastused
    17
    docx

    Eksami küsimuste vastused

    Õiguse eksami küsimused 1. Õiguse eelastmed: Tavad, traditsioonid ja moraalinormid. Olid valitsevaks inimeste kooselus juba enne õigust. Olid sotsiaalseteks harjumusteks, mis korrastasid inimkäitumist, kergendasid ja vääristasid ühiskondlikku elu. Tunnused: 1) üldise iseloomuga 2) üldkohustuslikud 3) garanteeritud korras 2. Ius non scriptum, ius scriptum: ius non scriptum - kirjutamata õigus - teadlased on tuvastanud, et õigus eksisteeris ka enne, kui tekkisid esimesed kirjalikud allikad ja seda perioodi nim. õiguse eelajalooks e. ius non scriptum. Õiguse ja õigusmõistmise tunnused olid juba sugukodliku korra ajal, reeglite eiramise eest karistati sugukonnast väljaheitmisega (= surmanuhtlusega). Veretasu e. kättemaks. ius scriptum - kirjutatud õigus - vormaalselt määratletud ja lähtub riigist kui institutsioonist. Riik sekkus, kui seda nõudis kannatanu. 3. Õiguse tähistamine ja õiguse idee:

    Õigus
    Konspekt 2
    125
    pdf

    Konspekt 2

    1. Tavanormid 11 3.2. Moraalinormid 12 3.3. Korporatiivsed normid 13 3.4. Õigusnormid 14 § 2. Õiguse tunnused ja mõiste 14 P.1. Õiguse tunnused 14 P.2. Mõiste ning termin 14 P.3. Mõiste õigus erinevaid tähendusi 15 P.4. Õiguse mõiste 16 § 3. Õigusnormi tunnused ja mõiste. Õigusnormide liigid 17 P.1. Õigusnormi tunnused 17 P.2. Õigusnormi mõiste. Õigusnormide esitamine õigusaktides 18 P.3. Õigusnormide liigid 19 P.4. Materiaalõiguse normid ning protsessuaalõiguse normid 21 § 4

    Õiguse entsüklopeedia
    Õiguse alused loengu põhjalik konspekt
    37
    doc

    Õiguse alused loengu põhjalik konspekt

    Dotsent Norbert Peder Loenguteesid õppeaines "Õiguse alused" (kõik õppeliinid) Teema: Sotsiaalsed normid, õigus ja õigusnorm. Sissejuhatus §1 Sotsiaalsed normid 1.Sotsiaalsete normide mõiste, kohustused. 2. Sotsiaalsete normide põhitunnused 3. Sotsiaalsete normide funktsioonid 4. Sotsiaalsete normide liigid §2 Õiguse tunnused ja mõiste 1. Õiguse tunnused 2. Mõiste õigus tähendusi 3. Õiguse mõiste §3 Õigusnormi tunnused ja mõiste . Õigusnormide liigid 1. Õigusnormi tunnused 2. Õigusnormi mõiste 3. Õigusnormide liigid §4 Õigusnormi loogiline struktuur Kirjandus: Raul Narits Õiguse entsüklopeedia.Õpik TRÜ 1995 Juri Liventaal Riik ja õigus.T. 1999 Juriidiika 2001-2004-04-21 1 Sissejuhatus

    Politoloogia
    sissejuhatus õigusteadusesse eksamikonspekt
    19
    doc

    sissejuhatus õigusteadusesse eksamikonspekt

    1) regulatiivsed ­ määravad õigusi ja kohustusi; 2) õigustkaitsvad ­ näevad ette juriidilise vastutuse õigusrikkumise eest. Loogiline struktuur: 1) tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile (hüpotees); 2) subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise (ehk õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad) (dispositsioon); 3) normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi (sanktsioon). 3. Ajaloolised õiguse allikad, nende lühiiseloomustus. Eesti õiguse allikad. 1) Tavaõigus- tekkis pika ajaperioodi jooksul teatud inimkoosluse sees. Ühiskond oli milleski kokkuleppele jõudnud ja sellest kokkuleppest peeti ka kinni. Kohtupidamine. 2) Rooma õigus- roomlaste juriildilise mõtlemise nurgakiviks oli teatud protsessitüübi väljaarendamine. Valitsejale meelepärane ja omavahel vastuolus olevad sätted.

    Sissejuhatus õigusteadusesse
    Õiguse entsüklopeedia terve konspekt
    40
    docx

    Õiguse entsüklopeedia terve konspekt

    ..........................................................................................................4 1.1.1TAVA, MORAAL, ÕIGUS, SUND JA VÕIM............................................................4 1.2Ius non scriptum, Ius scriptum...........................................................................................5 1.3Õiguse tähistamine.............................................................................................................5 2Tänapäevane õiguse mõiste.......................................................................................................7 2.1Positiivne õigus ja ülipositiivne õigus...............................................................................7 2.2Era- ja avalik õigus............................................................................................................8 3Õiguse allikad..........................................................................................................

    Õiguse entsüklopeedia


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (5)

    tara profiilipilt
    Piret Parman: See on hea matejal, loodan et aitab mul eksamil läbi saada.
    18:20 14-05-2014
    sugar85 profiilipilt
    sugar85: Aitab valmistuda eksamiks
    13:33 12-01-2011
    nelevainu profiilipilt
    nelevainu: Väga hea materjal!
    14:59 18-01-2011



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun