Kontrollitusele viitab faktitõde, piisav hulk argumente. MÕISTEÕPETUS NOMINA lad. keeles nimi NOTION mõiste Asjadele nimi see aitab orienteeruda. Nimi on I mõisteavaldus vorm, mis jaguneb kolmeks: 1) Üldmõisted tähistavad sama liiki objektide klasse. ( laud-lauad, inimene- inimesed) 2) Üksikmõisted Tallinn, Pr. Ilves, Planeet Maa 3) Tühinimed e. tühimõisted kurat, ingel (DESIGNAAT ) sõna tähendus on mõiste, mõiste peegeldab asja (DENOTAAT), sõna (DESIGNAAT) osundab asjale (DENOTAAT). Osundav definitsioon: sõna osundab asjale. N: See on raamat. 3 Sõna tähendus on MÕISTE. Mõiste on sõna, milles peegelduvad asjade olulised tunnused. Mõiste on mõtlemise vorm. On 3 peamist MÕTLEMISVORMI: 1. mõiste 2. otsustus 3. järeldus Mõiste on a) mõiste üldistab tähistab tervet klassi, ühesuguste tunnustega objekti
- OSUTUS (objekt). Osutus puudub, kui märgiliselt tähistatakse midagi, mida ei ole olemas(ükssarvik) Asjade, millel ei ole tähendust, omadustest on mõttetu rääkida, kuna ka omadustel ei ole tähendust. Frege jaoks oli olulisim küsimus: kuidas võib märk midagi tähendada? Tähendus, mis on märgis sees, on Frege järgi Sinn ning osutus on materiaalne ning märkidest sõltumatu Bedeutung. Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud. 9. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. Designaat = Sinn (Fregel). Moodus, kuidas märk maailma nimetab. Tähistamine tähendamine Märk - - - - - - - - - - - - Denotaat Nimetamine Denotaat objekt. Märgistaja Designaat moodus, kuidas märk maailma nimetab. Märgi sisu Formaalsed süsteemid ei töötle ega loo tähendust Lisaks-formaalsetele-loovad-mingit-tähendust-süsteemid ehk intentsionaalsed süsteemid:
suhtena 8. Semantiline kolmnurk. Frege teooria. Frege: Sinn vs Bedeutung 1923. „The meaning of meaning”. C Ogdem, J. Richards (filosoof). Frege tõid välja tähenduse kolmnurga → tähendus moodustab kolmnurgalaadse asja. Tihti nimetatakse seda Frege kolmnurgaks. Designaat = Sinn (Fregel). Moodus, kuidas märk maailma nimetab. Tähistamine tähendamine Märk - - - - - - - - - - - - Denotaat Nimetamine (п- денотат) а смысл- десигнат FREGE Lõi tähenduse teooria - peateos "Ueber Sinn und Bedeutung" (sisust ja tähendusest / tähendusest ja osutusest) Osutus (die Bedeutung) on tähistatu (выражение(указание, проявление) необозначено). Tähendus (der Sinn) sisaldab antuse viisi(способы неограниченности)
reaalselt oleks ükssarvik, siis oleks märk see ükssarvik. Osutus on materiaalne ja märkidest sõltumatu (kivi ei koti, kas märk on olemas...). Märgiloomi objekti ei muuda. Märk ei tähendada kogu objekti, sinu jaoks tähendab ta alati mingit osati – see, kuidas sa tõlgendad, ongi kontekst. 8 Märgi sisu on alati tähendusele suunatud!!! See on tähtsam, et annaks mõtte edasi, kui see, et sümboliseerib seda, mis kuskil on. 9. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. Denotaat - referent, keeleväline reaalne subjekt. Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada. Kui mõttes tekib asi, kas on võimalik selle päriselt osutada Denotaat – Bedeutung, keeleväline reaalne objekt Designaat - märgi sisu see sama, mis tähendus, nagu Sinn Intensionaal on kavatsus, millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga
neist kinni ei peeta) ja teised, nt keelelised märgid, mis sõltuvad sellest, kuidas neid kasutatakse. Märkide põhjal eristab Peirce semiootikas kolme valdkonda, minnes ühtlasi sellega lahku keskaegsest traditsioonist, sest siis ei olnud vaatleja oluline, maailma vaadati läbi jumaliku pilgu. - esimene valdkond on seotud X-ga - märgiga, nende sisemise loomega. Kuidas märk on loodud? Kuidas märkidest on võimalik teisi märke teha? (süntaktika) - teine aspekt seondub Y (denotaat) ja W-ga (interpretant) - tähendustega. (semantika) - kolmas ja olulisim on seotud Z-ga - vaatlejaga: kelle jaoks märk tähendab? (pragmaatika) (Viimased nimetused pani Peirce õpilane Charles Morris (psühholoog, sotsioloog, teoloog), kes nägi semiootikas humanitaarteaduste alust, vastupidiselt Peircele, kes oli pigem reaalteadustele orienteeritud.) Sellest järeldub, et Peirce oli pragmaatik. Pragmatism oli ameerika filosoofia juhtivaid voole 19. saj lõpus.
defineerida, nt. toolidel on ühised omadused. Pärisnimedel ei ole ühtset kirjeldust, nad ei moodusta klassi, nt. pole olemas ,,kasparlust". Pärisnimi võib aga olla aluseks omadussõnale, misjuhul lõi osutus alles hiljem tähenduse, nt. tammsaarelik, kafkalik. Frege ütluste tüübid: * analüütiline - vastab alati tõele. a=a (Ehatäht on Ehatäht) * sünteetiline - võib vastata tõele, aga ei pruugi. Et anda mingit infot, kasutatakse just seda ütlust. a=b. (Ehatäht on Koidutäht) 9. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. Denotaat - referent, keeleväline reaalne subjekt. Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada. Designaat - märgi sisu Intensionaal on kavatsus, millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga. Ekstensioon - sõna võimalikest referentidest moodustuv ulatus. Ekstensioon võib olla a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole.
uurimisobjektina? Saab võrrelda ei ajastutel tehtud tõlkeid omavahel. Saab võrrelda tõlkimisviise: tekstilähedane, sisuline, selgitav. 4. Tooge näiteid kirjanduse interdistsiplinaarsusest. Kevade raamat ja film, proosateose dramatiseering ja lavastus. 1) Kuidas defineerida ,,märki"? Milliseid märkide tüüpe Te teate? Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. Märkide tüübid on loomulik ja kokkuleppeline. 2) Mis on denotaat ja mis on konnotaat? Kuidas nad seostuvad nn Ogden-Richardsi kolmnurgaga? Denotaat esmane, otsene tähendus. Konnotaat Teine, kaudne tähendus. Konnotatsioon sõltub vastuvõtja kultuurilisest ja isiklikust kogemusest. Symbol (märk) - referent (objekt), denotaat - reference, konnotaat (märgi poolt subjekti teadvuses esilekutsutud mõte sellest objektist). Denotatsioon ,,koer" määrab ära koerad kui klassi Konnotatsioon omaduste hulk, mis koeraga seonduvad
Frege tegeles ka asjade kirjelduste ja nimetustega, eristas nimetusi (tool, kapp) pärisnimedest (Kaspar, Leena). Kirjeldus tähistab funktsiooni. Märk võib olla ka kirjeldus. Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud. Nimi on selles mõttes eraldiseisev, sest ei saa moodustada hulka, klassi, lihtsalt tähistab objekti. Pärisnimedel ei ole ühtset kirjeldust. Pärisnimi võib aga olla aluseks omadussõnale, misjuhul lõi osutus alles hiljem tähenduse, nt. tammsaarelik, kafkalik. 12. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. Denotaat - referent, keeleväline reaalne subjekt. Denotatsioon on potentsiaalne võimalus designaadil sellele osutada. Designaat - märgi sisu Intensionaal on kavatsus, millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga. Ekstensioon - sõna võimalikest referentidest moodustuv ulatus. Ekstensioon võib olla a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole.
7. „Tähestik“ ja „grammatika“. Sünkroonia ja diakroonia( kuulub keele ja aja alla!). Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond - üldgrammatika. Diakroonia olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. Diakroonia on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna, kuid mõjutab tervet süsteemi. 8. Semantiline kolmnurk. Frege teooria. 9. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. 11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad). 12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika. 13. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid. 14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus. 15. Semioos ja semiosfäär. 16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. 17. Strukturalism ja poststrukturalism. Intertekstuaalsus. 18
lausetel. Keelemärgi osad Keelemärgil on kaks osa: 1) formatiiv (märgi vormipool, signifikant, tähistaja) – see on produtseeritav ja reprodutseeritav üksus. Formatiiv esineb psüühilise märgikujuna, mis on keeleloome ja -vastuvõtu mentaalne ekvivalent, ning märgi kandjana (tavaliselt akustiline või graafiline kuju); 2) tähendus, mis on salvestatud inimese mälus ning millele vastab denotaat (see, mida märk tähistab, osutatu). Tähenduspoole kohta kasutusel termin semeem. Keelemärgi osad (skeem) Denotatsioon • Lekseemi kui keelemärgi denotatiivne e. asjatähendus on neutraalne keelesüsteemis kinnistunud tähendus, mis on kõigi keelekasutajate jaoks ühine. • Denotatsiooniks nimetatakse suhet leksikaalse üksuse ja igasuguse tähistatava objekti vahel. Konnotatsioon • Konnotatsioon e
neist kinni ei peeta) ja teised, nt keelelised märgid, mis sõltuvad sellest, kuidas neid kasutatakse. Märkide põhjal eristab Peirce semiootikas kolme valdkonda, minnes ühtlasi sellega lahku keskaegsest traditsioonist, sest siis ei olnud vaatleja oluline, maailma vaadati läbi jumaliku pilgu. - esimene valdkond on seotud X-ga - märgiga, nende sisemise loomega. Kuidas märk on loodud? Kuidas märkidest on võimalik teisi märke teha? (süntaktika) - teine aspekt seondub Y (denotaat) ja W-ga (interpretant) - tähendustega. (semantika) - kolmas ja olulisim on seotud Z-ga - vaatlejaga: kelle jaoks märk tähendab? (pragmaatika) (Viimased nimetused pani Peirce õpilane Charles Morris (psühholoog, sotsioloog, teoloog), kes nägi semiootikas humanitaarteaduste alust, vastupidiselt Peircele, kes oli pigem reaalteadustele orienteeritud.) Sellest järeldub, et Peirce oli pragmaatik. Pragmatism oli ameerika filosoofia juhtivaid voole 19. saj lõpus.
neist kinni ei peeta) ja teised, nt keelelised märgid, mis sõltuvad sellest, kuidas neid kasutatakse. Märkide põhjal eristab Peirce semiootikas kolme valdkonda, minnes ühtlasi sellega lahku keskaegsest traditsioonist, sest siis ei olnud vaatleja oluline, maailma vaadati läbi jumaliku pilgu. - esimene valdkond on seotud X-ga - märgiga, nende sisemise loomega. Kuidas märk on loodud? Kuidas märkidest on võimalik teisi märke teha? (süntaktika) - teine aspekt seondub Y (denotaat) ja W-ga (interpretant) - tähendustega. (semantika) - kolmas ja olulisim on seotud Z-ga - vaatlejaga: kelle jaoks märk tähendab? (pragmaatika) (Viimased nimetused pani Peirce õpilane Charles Morris (psühholoog, sotsioloog, teoloog), kes nägi semiootikas humanitaarteaduste alust, vastupidiselt Peircele, kes oli pigem reaalteadustele orienteeritud.) Sellest järeldub, et Peirce oli pragmaatik. Pragmatism oli ameerika filosoofia juhtivaid voole 19. saj lõpus.
OSUTUS kui ka TÄHENDUS. Osutus on objekt, millele märk osutab, näiteks "laud", "tool" jne. Kuid on olukordi, kus erinevatel märkidel on ainult üks osutus, näiteks nii "Ehatäht" kui "Koidutäht" osutavad ühele ja samale planeedile. A.H. Tammsaare ja "Tõe ja Õiguse" autor osutavad ühele ja samale isikule. Kuna märgid on erinevad, leiab Frege, et neil on seetõttu erinev tähendus, vaatamata identsele osutusele. MÄRK OSUTUS (die Bedeutung) (nimi) ehk denotaat (sõnaühend) (objekt) (kirjamärk) TÄHENDUS (der Sinn) ehk signifikaat Märk tähistab osutust (objekti) ja väljendab tähendust. Märgile vastab kindel osutus ja kindel tähendus, kuid osutusele võib vastata mitu märki. Samuti võib esineda märk, millel on küll tähendus, kuid puudub osutus, näiteks "Maast kõige kaugem taevakeha", "rahva tahe", "ümmargune ruut", "kodukäija", "abrakadabra".
Inductive“: nimedel pole tähendust. Konnoteerima – antakse edasi sisu, nii et kuulaja oskab väljendi põhjal teha järeldusi asja omaduste kohta Denoteerima – tähistamine ehk sildistamine, mis ei anna edasi väljendi sisu, vaid toob seda teistest esile, ei too iseloomustavaid tunnuseid. Milli argument: pärisnimed ei konnoteeri, sest päriselus pole neil tähendust, vaid need denoteerivad ja näitavad asja. Nimi näitab asja. Objekti kohta öeldakse „denotaat“, mida tähistatakse nimega. Lingvistid uskusid, et nimi pole tähendusetu, vaid lõpmatu tähendusega sisuga. Lingvist Joseph väitis, et üldnimel on rohkem tähendust kui pärisnimel. Pärisnimi ei anna küll edasi indiviidi omadusi, kuid ei välista neid. Russell arutles, et nimel on seos objektiga. Pärisnimed on mõnikord mõttetud, kui nende nimelist objekti pole olemas, nt Sokrates on nimi, aga Hamlet (kuna teda pole kunagi reaalselt eksisteerinud) pole nimi, vaid on sõna,
assotsiatsioonid. Klassikalisim puhas nimi Vercingetorix. Sellest ei osata midagi välja lugeda. Üks prantslane nimetas pärisnimedeks lindude nimetusi, sest ise ta neid ei tundnud. Nimi definitsioon loogikas. Loogikas semantiline kolmnurk. Esmalt nimi e tähis, nimed jagunevad üld- ja pärisnimedeks. Pärisnimed jagunevad objektiklassinimeks (inimkond), üksikobjektide nimed (põhjapoolus). Üldnimed on objekti klassi tähistajaks (inimene). Esmalt on nimi e tähis, siis objekt ise e denotaat (reaalne objekt) kolmandaks nime mõte e kontsept vajalik selleks, et üht objekti võib tähistada erinevate nimedega, sel juhul on nime mõte teine. Nt Koidutäht ja Ehatäht tähendavad üha objekti, aga tähendavad eriasju. On olemas asju, millel denotaate pole. Nime mõte jääb alles, reaalmaailmas ei ole (nt näkineid). Nimi keelelises mõttes. Nimi pärisnime tähenduses ja nimetuses üldnime tähenduses. Nimed ja nimetused pole vastandid. Nimetus ei tähenda nimeta olekut.
lisanduvad oma keele käände- ja pöördetunnused, nt e-mailile, halloween'ile, spaas, koalitsioonis, referendumile, ufod, missioonist. Laensõnad - Võõrastest keeltest laenatud sõnad, mis on keeles kodunenud ja kohandatud keele hääldussüsteemi ja häälikulise struktuuriga. Keelekasutajad ei taju neid sõnu enam võõrastena, neil puuduvad võõrsõna tunnused (struktuurivõõrused), nt kool, kahvel, kapsas, sink, suhe, tehas. Internatsionalismideks nimetatakse sõnu, mille denotaat kuulub algselt väljapoole mingi rahvuskeele kogemusvaldkonnast. Nende sõnade keeldetulek on rahvusvahelise kultuurivahetuse tulemus, nt viski, sigar, kaaviar, dollar, baar jt. Need jagunevad laenatud moodustusstruktuurideks, st eesti sõnadeks, mis on moodustatud võõra eeskuju järgi, nt isamaa (sks Vaterland), eeskuju (Vorbild), seebiooper (soap-opera) ja tähenduslaenudeks, kus omasõna saab võõra eeskuju kohaselt juurde uue tähenduse. Nt rohelised, täht,
tunnuste kasutamisel. Peirce: tähendus on see, mida märk asendab Frege: Sinn vs Bedeutung 1923. ,,The meaning of meaning". C Ogdem, J. Richards (filosoof). Tõid välja tähenduse kolmnurga tähendus moodustab kolmnurgalaadse asja. Tihti nimetatakse seda Frege kolmnurgaks. Designaat = Sinn (Fregel). Moodus, kuidas märk maailma nimetab. Tähistamine tähendamine Märk - - - - - - - - - - - - Denotaat Nimetamine R. Carnap Ameerika filos. tormiline areng algas. Viini loogilise koolkonnaga seotud. Pärast anschlussi emigreerus USA-sse. Ta oli väga vasakpoolne. Keelefilosoofia mõjutas pea kõiki valdkondi: psühholoogiat, muusikat jm. 1920-ndatel kirjutas ta ,,Maailma loogilise struktuuri" ; veel üks teos: ,,Tähendus ja kohustuslikkus" toob modaalsust loogikasse. On olemas 3 tüüpi süsteeme: · Formaalsed süsteemid ei töötle ega loo tähendust
Peirce: tähendus on see, mida märk asendab Frege: Sinn vs Bedeutung 1923. ,,The meaning of meaning". C Ogdem, J. Richards (filosoof). Tõid välja tähenduse kolmnurga tähendus moodustab kolmnurgalaadse asja. Tihti nimetatakse seda Frege kolmnurgaks. Designaat = Sinn (Fregel). Moodus, kuidas märk maailma nimetab. Tähistamine tähendamine 17 Märk - - - - - - - - - - - - Denotaat Nimetamine R. Carnap Ameerika filos. tormiline areng algas. Viini loogilise koolkonnaga seotud. Pärast anschlussi emigreerus USA-sse. Ta oli väga vasakpoolne. Keelefilosoofia mõjutas pea kõiki valdkondi: psühholoogiat, muusikat jm. 1920-ndatel kirjutas ta ,,Maailma loogilise struktuuri" ; veel üks teos: ,,Tähendus ja kohustuslikkus" toob modaalsust loogikasse. On olemas 3 tüüpi süsteeme: · Formaalsed süsteemid ei töötle ega loo tähendust
Erialases sõnakasutuses on vajalik, et sõna oleks võimalikult täpselt piiritletud tähendusega. Selliseid sõnu (vahel ka sõnaühendeid) nimetatakse terminiteks (erialaterminiteks, ka konkreetse eriala, nt matemaatika terminiks). Analüütilise filosoofia rajaja Gottlob Frege (1848-1925) ütles, et sõnade puhul peame eristama kolme asja: mõte, tähendus ja osutus. Nt S teab, et Koidutäht on Ehatäht. Neist mõeldakse erinevalt, kuid lause on tõene, kuna neil on üks osutus (denotaat, ik reference). Frege eristas väljendi tähendust selle mõttest. Keelelise väljendi tähenduse (ik meaning, sens) all mõistetakse seda objekti või objektide klassi, mida antud väljend tähistab ehk nimetab. Väljendi mõtte (ik thought) all mõistetakse tema mõttelist sisu, st seda väljendis sisalduvat infot, tänu millele väljend ühe või teise objekti või objektide klassiga ühendusse viiakse. MÕISTE (ik concept, term) on mõtlemise vorm, mis peegeldab esemeid ja nähtusi
sünonüümia- ja ekvivalentsiseoste hulk kasvab terminite arvu kasvades kiiresti, mistõttu ei ole mõtet endale võtta nende sisestamise ülesannet – niikuinii jääb mõni kahe silma vahele. 80 Terminoloogia 11.9 Denotaatsamasus ja designaatsamasus Sünonüümia sai üldkeele eeskujul siingi defineeritud kui samatähen- duslikkus, mis ei tarvitse siiski olla piisavalt täpne: kokku võib langeda kas designaat või denotaat või mõlemad. Kõige levinumal juhul, kui mõlemad langevad kokku, ei olegi mingit muret. Huvitav on aga olukord, mida Henn Saari (1980: 666) on nimetanud denotaatsamaseks mõttelahkseks sünonüümiaks, kus sama objekti on võimalik tajuda kuuluvana mitmesse mõistesüsteemi. Saari näide on N2 O5 , mida saamisviisi järgi nimetatakse lämmastikhappe anhüdriidiks ja koostise järgi dilämmastikpentoksiidiks. Objekt (denotaat) on üks, mõisteid (designaate) kaks ja termineid samuti kaks.
Nimekorraldus on põhimõtete ja praktiliste abinõude süsteem, mis peab riigi ja ühiskonna huvides kaasa aitama nimede põhifunktsiooni täitmisele. Põhifunktsioon tuleneb nime enda definitsioonist, mis levinuimal kujul sisaldab järgmist: nimi on nominaalfraas, mis ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe üksikobjekti tema tülikalt sarnaste liigikaaslaste seast (Saari 1963 põhjal). Nimekorraldus hõlmab kolme nime funktsiooniga seotud aspekti: 1) nimeobjekt e nime denotaat, s.o olend, ese või nähtus, mida nimega tähistatakse; 2) nimi (tähis) ise; 3) nimetamise akt e see, mille abil luuakse seos nime ja nimeobjekti vahel. Neist nimeobjekt huvitab nimekorraldust eeskätt sedavõrd, kuivõrd täpselt on see piiritletud. Kohanimede puhul on nt tähtis fikseerida nime nn toimeulatus, s.o kui suurt ala mingi nimega tähistatakse; raskusi võib nt olla soode, metsade ja muude pindalaobjektide, samuti jõgede, tänavate jm joonobjektide
Maailm koosneb mitte asjadest, vaid sündmustest ja faktidest. Üldnimede tähendust tuleb loogiliselt kirjeldada erinevate deskriptsioonide ja kvantorite koosluste kaudu. Tähendus osutus (Frege Sinn - Bedeutung) Husserl Bedeutung/Sinn Objekt (Gegenstand) Peirce Tõlgend (interpretant) objekt Morris Designaat, hiljem denotaat signifikaat (ei sõltu ühe või teise interpretaatori ind.omadustest) Ogden & Tähendus (meaning) referent Richards John Mill konnotatsioon denotatsioon Carnap intensionaal Ekstensionaal lauses predikaat subjekt Trad.loogika sisuloogika mahuloogika Lingvistilise relatiivsuse hüpotees
üheseks mõistmiseks alluma formaalloogilisele töötlemisele ehk analüüsile formaalse loogika põhiliste mõtlemisseaduste, mõiste, otsustuse, järelduse, tõestuse ning hüpoteesi osas). Formaalloogika aspektist on käitumisreegel mõiste (nähtus, mille ilmnemisel teatud subjekt peab käituma kindlal viisil), mis on õigusteaduslikult seletatavaks denotaadiks. Käitumisreegli keeleline väljendus sõnastatud õigusnormi ehk normilause (sententsi) vormis on spetsiifiline designaat (denotaat ning designaat vt Vuks 1992, 12). Eeltoodut iseloomustab, et õigusnorm väljendatakse erilises formaliseeritud õiguskeeles. Selline formaliseeritud keel erineb näiteks luule või proosa keelest. Samas peab ka õigusnormi keel ikkagi alluma rahvuskeele (emakeele) grammatika üldreeglitele. Normitehnika reeglite järgimine tagab spetsiifilise esitusviisi selguse (spetsiifiliselt ratsionaalse esituse) ning esitusviiside unifitseeritud üldkasutuse. Normitehnika reeglite
annaabi.ee 
