Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Soome-ugri rahvakultuur (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
Soome- ugri rahvakultuur
Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad
Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus . Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini „soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja , liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub „mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest, algkodust nagu ka uurali keelte kujunemise kujutamisviis keelepuuna on viimasel aastakümnel tekitanud elavaid vaidlusi lingvistide seas. Tänaseks ollakse ühel meelel , et keelesugulus ei tähenda seda, et kõik uurali rahvad oleksid omavahel veresuguluses või kultuuriliselt sarnased. Ka seatakse üha enam kahtluse alla uurali keelte ühtse algkeele ja kitsal territooriumil asunud algkodu olemasolu.2
Uurali keeli on olnud tavaks jaotada suurematesse rühmadesse järgmiselt: läänemeresoome (liivi, eesti, vadja, soome, isuri, karjala , vepsa ), saami , volga ( ersa , mokša, mari), permi ( udmurdi , komi ), ugri (ungari, handi , mansi ) ja samojeedi (neenetsi, eenetsi , nganassaani, sölkupi) keeled. On teada ka mitu uurali keelkonda kuulunund väljasurnud keelt nagu volga rühma merja või lõunasamojeedi kamassi keel. Siiski peab teadvustama seda, et keelte klassifitseerimine ei vasta iial täpselt reaalsele situatsioonile ja keelte omavahelised piirid on tunduvalt keerukamad kui traditsioonilises skeemis . Ka keelte ja murrete vahel on pahatihti raske selget joont tõmmata ning keeleteadlased on ise selle koha pealt eri arvamusel. Mõned keeled jagunevad mitmeks väga erinevaks murdeks, millest on tehtud mitu kirjakeelt (handi või saami keeled); enamiku lingvistide poolt üheks keeleks peetud mari või komi murretest on siiski moodustatud eri kirjakeeled (vastavalt mäe- ja niidumari ning sürja- ja permikomi põhjal), mis on omavahelisi erinevusi kinnistanud. Samas ei tohi unustada etnilisi gruppe, kelle keel ei pruugi tugevasti erineda põhikeelest, kuid kes on selgelt kultuuri poolest eristatavad (bessermanid, ižmakomid).
Kokku on soome-ugri ja samojeedi keeli kõnelevaid inimesi umbes 23 miljonit, kellest üksi ungarlased ja soomlased moodustavad veidi alla 90%. Ka ei ela kõik soomeugrilased enam oma põlistel asualadel. 20. sajandil on tekkinud väljaspool Euraasiat, ennekõike Põhja-Ameerikas ja Austraalias märkimisväärsed ungarlaste, soomlaste ja eestlaste kogukonnad .
Rassilised erinevused uurali rahvaste seas on suured. Näiteks europiidsed eestlased ja soomlased erinevad välimuselt oluliselt mongoliidsete joontega neenetsitest. Ka küllaltki lähedased keelesugulased ungarlased ja handid on rassiliselt teineteisest üsna erinevad. Seda saab seletada sellega, et ühelt poolt võib üks rahvas võtta üle teise rahva keele ja teiselt poolt võib üks rahvas rassiliselt seguneda teisega ilma, et keel oluliselt muutuks.
Lisaks erinevad uurali rahvad üksteisest ka elatusalade, usundi, ajaloo ja tänapäevase poliitilise olukorra poolest. Kui eestlased, soomlased ja ungarlased on 21. sajandi alguseks elatusalade või majandustüübi poolest industriaalühiskonna näiteks, olles välja kujundanud oma linnakultuuri ning järjest vähendanud põlluharimise osakaalu ühiskonnas, siis valdav osa Venemaal asuvaid soomeugrilasi on põlluharijad ehk maarahvas väikese linnaharitlaskonnaga. Metsaaladel on põllunduse kõrval olulised olnud ka küttimine ja korilus . Suur osa hantidest, mansidest ja samojeedi rahvastest tegeleb tänapäevani põhjapõdrakasvatuse ja kalastamise-küttimisega, kas traditsiooniliselt tundras ja taigas ränneldes või paikselt küladesse koondatuna; vaid vähesed elavad linnas ja töötavad haridus - ja riigistruktuurides. Ka saamide tähtsaim majandusharu on põhjapõdrakasvatus, kuid tänapäevaks erinevad saamide eluviisid oluliselt sõltuvalt asukohariigist (Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa).
Usundilt on kõik soomeugrilased minevikus olnud animistid ja paljudes kultuurides on šamaanidel olnud oluline roll inimeste ja üleloomulike jõudude suhete vahendamisel. Tänapäevaks on soomeugrilased suuremas osas kristlased , kuid nende usk on tihti läbi põimunud traditsiooniliste usukujutelmadega. Domineeriv kristlik konfessioon erineb rahvati: eestlased, soomlased, liivlased ning läänepoolsed saamid on valdavalt luterlased , ungarlased katoliiklased ja kalvinistid ning Venemaal elavad soomeugrilased formaalselt õigeusklikud, sisuliselt aga elavad edasi paljud paganlikud-animistlikud uskumused, mis on sulandunud koos õigeusuga ühtseks usundiliseks tervikuks. Viimastel aastatel on animistlikud traditsioonid taaselustunud, eriti maridel ja udmurtidel. Obiugrilaste (handid ja mansid ) ja samojeedide usundis on säilinud tänaseni šamanistlikke jooni, hoolimata šamaanide tagakiusamisest ja ateistlikust propagandast koolides nõukogude ajal. Siiski on kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil elanud rahvad tugevalt mõjutatud ateistlikust ideoloogiast ning paljud inimesed ei pea end tänapäeval enam usklikeks.
Soomeugrilaste päritoluala kohta on püstitatud erinevaid hüpoteese. Varasemad teooriad kitsalt alalt pärit ja idast läände rännanud soomeugrilaste kohta on seatud kahtluse alla. Uuemate arvamuste järgi olevat uurali keelte kõnelejate esivanemad asustanud laialdast territooriumi Põhja- ja Kirde-Euroopas juba umbes 10 000 aastat. Hilisemas ajaloos on soomeugrilaste puhul ühendavaks jooneks olnud tugevamate naabrite mõjusfääris olemine. Enamik rahvaid on kuulunud Vene impeeriumisse (lisaks venelastele on anastajateks olnud ka näiteks sakslased , rootslased , tatarlased, türklased jne). Vaid ungarlased pole otseselt sellesse kuulunud, kuigi sotsialismileeri riigina 20. sajandil ei jäänud Ungari Venemaa mõjudest puutumata. Ungarlased on ka ainsad, kellel on keskajast alates pikk riikluse traditsioon, mis küll katkes 16. sajandil Türgi ja hiljem Austria impeeriumi vallutustega. Oma riik on tänapäeval ainult kolmel soome-ugri keelt kõneleval rahval (eestlased, soomlased ja ungarlased).
Venemaal on paljud soome-ugri rahvad tunnustatud rahvusvähemustena ja neile on moodustatud erineva staatusega "rahvusterritooriume" (nn Vene Föderatsiooni subjekte, vabariike või autonoomseid ringkondi), mille piirides on neil rahvastel teatud eriõigused. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on soome-ugri rahvad hakanud nõudma õiguste laiendamist ja olemasolevate täielikku rakendamist. Tegelik situatsioon sõltub paljuski kohalikest poliitilistest tingimustest ning rahvaste endi osakaalust territooriumi elanikkonnast. Näiteks karjalased moodustavad Karjala vabariigis alla 10% või handid ja mansid alla 1% Handi-Mansi autonoomse ringkonna elanikkonnast, mistõttu nad ei suuda oma huvisid piisavalt kaitsta. Eriti problemaatiline on olukord nendel rahvastel, kellest suur osa elab diasporaas (nt mordvalased ) või kellel ei ole autonoomset piirkonda (nt vepslased , sölkupid jne). Suur osa uurali rahvastest on ohustatud: paljud on ka füüsiliselt välja suremas nagu liivlased, vadjalased , isurid või eenetsid .
HANDID
Laur Vallikivi , Edgar Saar
NIMETUSED
Enesenimetus on läänepoolsetel hantidel hantõ, idahantidel kantõk. Venelased nimetasid hante enne 1930. aastaid ostjakiteks: see nimi käibib mõnedes keeltes erialakirjanduses veel kohati tänaseni. Handid ise peavad nime „ostjak" aga solvavaks, kuna vene keeles kasutatakse tänapäevalgi põlisrahvaste vananenud nimesid nende halvustamiseks. 14. sajandini nimetati hante ja mansisid ühise nimega „jugralased".
ASUALA
Handid elavad Lääne- Siberis Obi, Irtõši ja teiste sealsete suurte jõgede ääres hajali laial territooriumil. Eristatakse kolme handi etnilist rühma: põhjahandid (Obi alamjooks ja lisajõed), lõunahandid (Irtõši alamjooks, Konda, Demjanka) ja idahandid (Obi keskjooks Pimist Vasjuganini), kes erinevad üksteisest murde/keele, enesenimetuste, elatusalade ja materiaalse kultuuri poolest. Hantide etnilised rühmad jagunevad jõgikonniti veelgi väiksemateks sotsiaalseteks üksusteks (nt Vasjugani, Tromjogani, Vahhi, Kazõmi, Jugani, Ljamini, Pimi jt handid), kes elavad üksteisest üsna eraldatult.
Administratiivselt asustavad handid Handi-Mansi ja Jamali Neenetsi autonoomset ringkonda ning väike osa ka Tomski oblastit.
Hantide asuala jääb valdavalt taigaaladele, kus kasvavad seedrid, männid ja lehised, põhjas ka metsatundrasse ja lagetundrasse. Need on soised madalad alad (25-100 m ü.m.p) rohkete jõgede ja järvedega.
ARVUKUS
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku 28 678 hanti. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid Vene NFSV territooriumil 22 283. Seega on hantide arvukus viimase kümne aastaga kasvanud, põhjuseks ilmselt eelkõige Venemaa rahvuspoliitika. Handid on arvatud „Põhja-alade väikesearvuliste põlisrahvaste" hulka ning neile on antud kollektiivsed õigused kasutada teatavaid territooriume ja taastuvaid loodusressursse vastavalt oma traditsioonilistele elatusaladele, samuti teatav (sageli formaalne ) kaasarääkimisõigus nende asualal leiduvate maavarade kasutamise küsimustes. Handiks olemine on muutunud kasulikuks ning paljud venestunud handid, kes end eelmisel rahvaloendusel lasid kirja panna venelastena, on nüüd taas hakanud väärtustama oma handi päritolu. Linnarahvastiku osakaal hantide seas on aastail 1989-2002 tõusnud 29,8%-lt 34,6%-ni ning emakeelsus on samal ajal langenud 60,8%-lt 44,2%-ni. 1989. aasta seisuga elas oma (Handi-Mansi) autonoomse ringkonna piires 53,4% hante, 2002. aastaks oli see protsent tõusnud 59,7-ni. Seega on autonoomiast kasu, sest väljapool selle piire on assimileerumine kiirem. Samas moodustavad handid vaid tühise osa (umbes 1%) oma autonoomse ringkonna rahvastikust. Piirkonnas domineerib naftatööstusega seotud venekeelne elanikkond. Väljapool Handi-Mansi autonoomset ringkonda elab hante enim (umbes 7000) Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas, mis moodustab osa nende ajaloolisest asualast. (Jääts 2006)
Vahetult enne nafta - ja gaasimaardlate avastamist ning massilist migrantide saabumist, 1959 . aasta rahvaloenduse andmetel oli hantide osakaal Handi-Mansi autonoomse ringkonnas ligi 10%. See piirkond on üks väheseid Siberi alasid, kuhu venelaste, ukrainlaste jt sissevool jätkub tänaseni. Keset taigat on ehitatud suuri linnu, kus elavad vaid üksikud handid. 70% hante elab praegu paikselt asulates (Sokolova 1994: 382).
KEEL
Handi keel koos mansi keelega moodustavad obiugri keelte rühma. Neile lähim keel on ungari keel: neid kolme on traditsiooniliselt peetud soome-ugri keelte ugri rühmaks1.
Handi keel jaguneb kolmeks murderühmaks või keeleks. 22 500 handist umbes 60% pidas 1989. aasta rahvaloendusel handi keelt ja 38,5% vene keelt oma emakeeleks. Handi keele erinevate murrete kõnelejad ei mõista üksteist või mõistavad osaliselt, mistõttu võib neid murdeid vaadelda ka kui eri keeli.
Põhja- ja idahantide seas kasutavad handi keelt enamjaolt keskealised ja vanema põlvkonna inimesed. Handi keelt räägivad ka need lapsed, kelle vanemad tegelevad traditsiooniliste elatusaladega taigas või tundras. Lõunahantide seas räägivad vanemad inimesed juba valdavalt vene keeles.
Kuigi esimene handikeelne raamat, Matteuse evangeeliumi tõlge ilmus juba 1868. aastal, siis süstemaatilise kirjakeelte loomisega alustati nõukogude ajal. Suurte murdeerinevuste tõttu loodi 1930-1950 kuus kirjakeelt, millest vähesel määral on kasutusel vaid paar-kolm (Toulouze 1999: 72-73).
AJALUGU
Alates 13. sajandist püüdsid hante allutada nii venelased kui ka tatarlased, kellele handid pidid järgnevatel sajanditel maksma maksu. 16. sajandi lõpul, pärast võitu tatarlaste üle hakkasid venelased Lääne-Siberisse kindluslinnu ehitama ning sellest ajast sattusid handid tihedamasse kontakti venelastega. Handi nn vürstid2 tehti vene vasallideks ja 17. sajandil kaotasid nad täielikult sõltumatuse. Hantidelt hakati koguma jassakki orava - ja sooblinahkades. Seda tasuti esialgu handi „vürstide" vahendusel, hiljem maksti otse vene ametnikele. 18. sajandi algul toimus hantide vägivaldne ristimine . Lõunapoolsetel aladel olid vene mõjud tugevamad kui põhjas ja idas. Irtõši ja Konda handid assimileeriti venelastega ja tatarlastega suurel määral 20. sajandi alguseks.
1930. aastatel kannatasid handid nagu teisedki Lääne-Siberi põlisrahvad kollektiviseerimise all, mille käigus jõukamad inimesed, nn kulakud jäeti oma varast ilma ning šamaanid vangistati või tapeti . Lapsi hakati saatma vastu vanemate tahtmist internaatkoolidesse, kus õppetöö toimus valdavalt vene keeles. Sellised nõukogude võimu vägivaldsed sammud kutsusid 1933-1934 esile hantide ja neenetsite vastuhaku , mis sai tuntuks „Kazõmi sõja" nime all (vt Leete 2002).
Handid on ette jäänud maailma suurimate maagaasi- ja naftavarude ammutamisele, mis algas 1960. aastatel ja kestab tänaseni suuremas mahus kui kunagi varem. Neilt on ära võetud karja- ja jahimaid, neid on asustatud ümber ja reostatud nende elukeskkonda.3 Seoses naftatööstusega on tulnud hantide ja manside territooriumile elama suur hulk inimesi mujalt Venemaalt ja see on jätnud põlisrahvad oma elualadel suurde vähemusse. Paljusid hante on sunnitud traditsioonilist eluviisi lõpetama ja asuma paikselt elama mitmerahvuselistesse asulatesse, see aga on vaid kiirendanud hantide assimileeerumist. Kui veel 30 aastat tagasi oli laialdastel aladel (Vahhi alamjooks, Agan , Salõm, Vasjugan, Pim, Tromjogan) levinud suured handi kogukonnad ja traditsiooniline eluviis, nüüdseks on see kadunud või kadumas.
Handid on alates 1980. aastate lõpust asunud kaitsma oma õigusi, võideldes eriti omavolitseva naftatööstuse vastu. Samuti on toimunud rahvusliku eneseteadvuse kasvades kultuuri, keele, kooli, omakeelse meedia taaselavnemine. 1989. aastal loodi ühendus „Spasenije Jugrõ", mis võitleb hantide ja manside õiguste eest.
ELATUSALAD
kalastamine ja olnud kohal esimesel on keskjooksu Obi Vaid lambad ). veised , (hobused, loomapidamisega aedviljad) juur - ( kartul , maaharimise ka tegeldi alamjooksul pool tundra -, domineerinud Tromjogani ning Pimi Ljamini, alamjooksu suur elatusaladel teistel regiooniti kuid kalastajad ennekõike kütid, tähtsus. põhjapoolsete lisajõgede põhjapõdrakasvatus (põhjas lõunas taigatüüpi põhjapõdrakasvatus); lõuna Irtõši lõunapoolsete harujõgede ääres küttimine>
Jahipidamine on olnud tähtsam lisajõgede ülemjooksudel, kus kalasaak on kehvem. Peamisteks jahiloomadeks on oravad , kärbid, jänesed, rebased ja põdrad ning erinevad vee- ja taigalinnud. Karusloomad on olnud väärtuslikud ennekõike kaubavahetuse seisukohast . Küttimisel on põhilisteks jahiriistaks püss, aga kasutatakse ka ostetud metalllõkse ja omatehtuid püüniseid. Varasematel aegadel kütiti vibu ja nooltega .
Kalapüügis on levinud mitut tüüpi kalatõkete ja võrkude ning mõrdade kasutamine. Naftatööstuse pealetungiga on kalastamist tänaseks vähemaks jäänud, kuivõrd suur osa jõgesid ja järvesid on reostunud ja kalad on kadunud või haiged (Balzer 1999: 25).
Veoloomana on hantidel olnud kasutusel põhjapõdrad, ka koerad ja lõuna pool hobused.
1990. aastatel hakati hantidele andma nn ,,esivanemate maid", kus põlisrahvad on elanud traditsioonilist elu. Alustati hantide ümberasustamist nendele maadele, kus nad tegelevad traditsiooniliste elatusaladega ja kus on paremad tingimused traditsioonilise kultuuri säilimiseks. Elamine seal on aga seotud majanduslike raskustega. „Traditsiooniliste kaupade müügist teenitud summad katavad seoses turustussüsteemi kokkuvarisemise ja kõrgete transpordikuludega vaevalt nendele tehtud kulutused" (Pivneva 2001).
TOIT
Kala ja liha on muistsetest aegadest olnud hantide peamine toit. Kala süüakse keedetult, toorelt, kuivatatult, suitsutatult ja soolatult . Varem tehti kaladest jahu, tänapäeval seda ei tehta . Kalade sisikondadest ja peadest keedetakse ka kalarasva. Need pannakse veega patta keema ning keedetakse mitu tundi. Rasv kerkib veele , kust see kulbiga teise nõusse tõstetakse.
Teine tähtsam toiduaine on liha, mida süüakse keedetult, toorelt, külmutatult, kuivatatult ja suitsutatult. Süüakse põhjapõdra, põdra, orava, jänese ja karu, aga ka pardi , hane, tedre , laanepüü jt loomade ning lindude liha. Pärast põhjapõdra tapmist juuakse tema verd.
Taimetoitudest söövad handid marju ja jahust valmistatud toite. Marjadest süüakse rabamurakaid, mustikaid, pohli, jõhvikaid, sinikaid, vaarikaid, metsikuid mustsõstraid ja toomingamarju. Tänapäeval keedavad handid mustikatest, sinikatest, mustsõstardest ja vaarikatest moosi .
Suve lõpul ja sügisel süüakse seedripähkleid. Seeni handid varem ei söönud. Tänapäeval on neid venelaste eeskujul hakatud vähesel määral sööma. Enamasti korjatakse puravikke , mis kuivatatakse või praetakse.
Jahu said handid endisel ajal kaubavahetuse käigus vene ja tatari kaupmeestelt. Leiba küpsetati põhiliselt rukkijahust ja valmistati nii hapendatud kui ka hapendamata tainast. Praegu tehakse leiba põhiliselt nisujahust , tainast kergitatakse pärmiga.
Tänapäeval ostetakse küllaltki palju toiduaineid poest. Palju joovad handid teed. Varem joodi kasekäsna-, mustika- ja pohlaleheteed, mida ka tänapäeval tehakse, aga üldine on poest ostetud tee.
Traditsioonilisi handi toite söövad rohkem rändlevad põhjapõdrakasvatajad ja väiksemate külade elanikud. Suuremates külades süüakse aga nendega võrreldes rohkem poest ostetud toiduaineid.
ASULAD JA EHITISED
20. sajandi algul elasid handid väikestes asulates, kus oli 1-20 elamut koos kõrvalhoonetega. Hantidel oli mitu asulat. Sõltuvalt aastaajast asusid nad ühest asulast teise. Ümberasumine sõltus nende majanduslikust tegevusest: kalapüügist, küttimisest ja põhjapõtrade kasvatamisest. Nii oli Kazõmi jõe ääres elavatel hantidel 1914. aastal viis väikeasulat: talvine , kevadine, suvine ja kaks sügisest. Talvel handid küttisid ja elasid talveasulates. Kevadel sõitsid Kazõmi jõe äärde, kus tegelesid kalapüügiga. Suvel olid nad suveasulates, karjatasid põhjapõtru ja püüdsid kalu. Sügisel ujusid kalaparved Obi jõest Kazõmi jõkke. Handid elasid siis sügisasulates ja kalastasid. Talve algul läksid nad jälle talveasulatesse.
Alates 1930. aastatest on nõukogude võim hante asustanud ümber suurematesse küladesse. Hantidele ehitati tüüpprojektide järgi majad ja pandi nad sinna elama. Eriti intensiivselt toimus ümberasustamine 1950.-60. aastatel.
20. sajandi algul olid hantide elamuteks püstkojad, neljakandilised onnid, ristpalkelamud ja poolmaakojad. Püstkoja sõrestik ehitati koonusekujuliselt asetatud lattidest. Latid tehti kuuse-, kase - ja pajupuust. Kaks või kolm latti olid ülaosast rihma või nööriga kokku seotud, ülejäänud asetati lahtiselt nende peale. Mõnikord oli ühe ridva ülaots kaheharuline, mille vahele asetati teise ridva ots ning ülejäänud ridvad asetati nendele lahtiselt. 20. sajandi algul kaeti püstkoja sõrestik suvel kasetohust, talvel põhjapõdranahast kattega . Püstkoja tipp jäeti katmata , sealt läks suits välja ja tuli valgus sisse. Ka tänapäeval kasutatakse neid katteid, kuid rohkem tarvitatakse presenti. Püstkoja keskel oli lõke, tänapäeval on lõkke asemel tihti plekkahi. Nüüdisajal on püstkoda kasutusel kaluritel, põhjapõdrakasvatajatel ja jahimeestel.
Neljakandilise onni sõrestik ehitati lattidest, mis kaeti kasetohust või nulukoorest kattega. Seinad moodustasid neljakandilise ruumi, mille peal oli kas ühe või kahe viiluga või kaarekujuline katus. Tänapäeval on neljakandilisi onne väga vähe.
Talviste ja suviste ristpalkehituste katuse roovpalgid kaeti algul kisklaudadega, millele asetati kasetoht ja nendele palgid või latid. Talveelamutel kaeti katus sageli mullaga ja ka suveelamutel esines mullaga kaetud katuseid. Aknad olid seintes, vahel ka katuses. Suvel olid aknaavad kas üldse katmata või kaeti need lutsunahaga. Talvemajadel kaeti aknaava jäätüki või klaasiga. Majadel olid tavaliselt muldpõrandad, vahel kaeti need plankude või lattidega. Talveelamutel asetses esikülje ühes nurgas kaminataoline ahi, millel oli savist ja puupulkadest valmistatud korsten . Suveelamutel oli tavaliselt lõkkekoht keset elamut, harva oli majas ahi.
Võrreldes 20. sajandi algusega, on hantide traditsioonilistel ristpalkelamutel toimunud rida muutusi. Katusekatteks kasutatakse tänapäeval kasetohu asemel sageli tõrvapappi või musta kilet , majadel on laudpõrandad ja klaasitud aknad. Kaminataolist ahju esineb haruharva, enamikel elamutel on plekkahjud.
20. sajandi alguses olid hantidel vähesel määral kasutusel kaht tüüpi poolmaakojad. Ühed olid ristpalkehitused, mille allosa oli mõnikümmend sentimeetrit maa sees. Teistel poolmaakodadel oli palkidest ja lattidest ehitatud tüvi- või tömppüramiidi kujuline karkass , mis kaeti pealt kasetohuga. Sellele asetati latid ning kaeti need mätaste ja mullaga. See poolmaakoda oli poolest kuni pooleteise meetri sügavuseni maa sees, sel oli muldpõrand, väike uks, jäätükist aken ning kaminataoline ahi puupulkadest ja savist valmistatud korstnaga. Pärast Teist maailmasõda on poolmaakodade kasutamise kohta vaid mõned üksikud teated .
Tänapäeval elavad handid enamasti tüüpprojektide järgi ehitatud palkmajades. On kolm kõige enam levinud tüüpprojekti: 1) üheruumiline elamu, 2) esikust, köögist ja toast koosnev elamu ja 3) kahekorteriline elamu, mille korterid koosnevad esikust, köögist ja toast. Viimastel aastakümnetel on ehitatud ka suuremaid mitmekorterilisi ridaelamuid.
Traditsioonilised kõrvalhooned on hantidel aidad , varikatused, lattkojad ja põhjapõtrade varjualused. Enamik aitu asub sammastel, mis on tavaliselt 0,5-2 m kõrgused.
Varikatus , mille all hoitakse suuski, nartasid, kalavõrke, mõrdu jm, toetub kaheksale või kümnele postile.
Lattkoda ehitades asetatakse 1-5 m pikkused küttepuud koonusekujuliselt ning need moodustavad püstkojasarnase ehituse. Küttepuid võetakse sealt ära ja tuuakse juurde, äravõetud küttepuud põletatakse ahjudes. Lattkoja sisemust kasutatakse kõige enam panipaigana, kus hoitakse kalavõrke, paadimootoreid, suuski, aga ka kala ja liha. Harva on lattkoda suveköögiks. Nimetatud traditsioonilistest ehitustest hiljem on tulnud kasutusele saun , loomalaut ja hobusetall .
Kodune tarbevara. 20. sajandi algul valmistasid handid koduse tarbevara põhiliselt ise. Need tehti puust, juurtest, kasetohust, loomanahkadest, luust , sarvest, riidest ja metallist. Elukutselisi käsitöölisi ei olnud. Kaupmeestelt osteti keedu - ja jooginõud. Nüüdisajal on suurem osa hantide tarbevarast ostetud. Poest ostetakse kausse, taldrikuid, lusikaid, kulpe, tasse, klaase, potte , panne, teekanne, aga ka raadioid, televiisoreid, külmkappe, õmblusmasinaid jm. Ostetud tarbevaraga koos on kasutusel ka traditsioonilised esemed. Puust valmistatakse liudasid, lusikaid, kulpe, lumeklopitsaid, söögilaudu, hälle; kasetohust - hälle, vakkasid, toidunõusid, tubakatoose; põhjapõdranahast - naiste käsitöökotte ning kotte rõivaste hoidmiseks; riidest - kotte jalanõude hoidmiseks, nõelapatju.
Kasetohust, põhjapõdranahast ja riidest esemed on sageli kaunistatud mustriga. Puuesemetel esineb kaunistusi harva. Kasetohust esemetele on muster tavaliselt noaga kraabitud, puust esemed kaunistatakse lõikekirjaga. Põhjapõdranahast esemetel on mosaiik-, riidest asjadel aplikatsioonornament.
Ornamente on põhiliselt kahesuguseid: lint- ja medaljonornamendid. Need on valdavalt geomeetrilised , tavaliselt vahelduvad ühesuguse kontuuriga motiivid ja foon . Esineb ka stiliseeritud linnu- ja loomakujutisi. Ornamentidel on oma nimetused. Lintornamentide nimetused on näiteks järgmised: pardi jalg, haugi hambad, jänese kõrvad, jänese käpp, kaseoks, kajaka tiivad, rebase küünarnukk. Medaljonornamentide nimetusteks on karu, lagle , vihmauss, päike.
Hällid on hantidel üsna laialdaselt kasutusel. Päeva- ja ööhällid valmistatakse nii puust kui kasetohust. Ööhällid on pikemad kui päevahällid. Päevahällis on laps istuvas, ööhällis aga lamavas asendis. Berjozovo ja Belojarski rajoonis on kasetohust päevahälli seljatoele ja külgedele noaga kraabitud ornament . Seljatoe ülaosale on alati kraabitud stiliseeritud linnukujutis, tavaliselt teder või metsis. Hantide uskumuste järgi on inimesel mitu hinge, neist üks on unehing, mis inimese ärkveloleku ajal elab tavaliselt metsas. Et unehing lapse ärkvelolekul kaugele ei läheks, selleks ongi hälli seljatoele kraabitud linnukujutis, sest usutakse, et unehing hoiab linnukujutise lähedusse.
RÕIVAD
Sajandeid on handid valmistanud oma rõivad põhjapõdranahast, aga kasutati ka põdra-, jänese-, orava- ja teiste metsloomade nahku . Rõivaid tehti ka kala (tuur, luts, sterlet, säga) nahkadest, selle kohta on andmeid juba 17. sajandist. Varasematel aegadel kudusid handid nõgesekiududest valmistatud niidist riiet, millest õmmeldi rõivaid. Põhjahantidelt on nõgeseriide valmistamise kohta vähe andmeid, nad vahetasid seda lõunahantidelt põhjapõdranahkade vastu. Juba mitu sajandit tagasi vahetasid handid kanepist või villast, hiljem ka puuvillast riiet ka tatari ja vene kaupmeestelt.
Tänapäeval kasutavad handid nii traditsioonilisi kui ka ostetud või nende eeskujul valmistatud rõivaid ning viimaseid rohkem kui traditsioonilisi rõivaid. Traditsioonilistest rõivastest kannavad naised kleite, rüüsid, kalevikuubesid, kasukaid ja jalanõusid. Kleidid , rüüd ja kalevikuued on sageli aplikatsioonide ja helmestega kaunistatud. Kasukaid õmmeldakse kõige sagedamini põhjapõdranahast, vähem põdra-, jänese-, orava- ja lambanahast. Põhjapõdranahksed kasukad kaunistatakse tumedamatest ja heledamatest nahatükkidest ja värvilistest riidetükkidest kokku õmmeldud ornamendiribadega. Ka jalanõud tehakse põhjapõdranahast: talvised jalanõud on karvasaapad, suviste jalanõude nahal on karvad ära kraabitud. Rohkesti kannavad naised ostetud rõivaid: kleite, pükse, kampsuneid, džempreid, mantleid, jopesid, kummikuid ja kingi .
Meeste traditsioonilistest rõivastest kantakse tänapäeval vähesel määral särki, rohkesti aga ülerõivaid ja jalanõusid. Traditsiooniline särk on aplikatsioonidega kaunistatud. Suviseks ülerõivaks on riidest umbkuub , talviseks põhjapõdranahast umbkasukas, mõlemad on kapuutsiga . Umbkasukal on karvad ihu poole, kindad on varrukate otste külge õmmeldud ning kasuka peal kantakse riidest kattekuube. Külmade ilmadega pannakse selga veel teine umbkasukas, millel on karvad väljapoole. Hantide umbkasukad on otstarbekohased rõivad sealses karmis kliimas. Nagu naistel nii on ka meestel traditsioonilisteks talvejalanõudeks karvasaapad ning suvesaapad valmistatakse nahast , millel on karvad ära kraabitud.
Tänapäeval on laialdaselt kasutusel ostetud rõivad: püksid, pluusid , kampsunid, pintsakud, joped, kummikud , saapad, kingad .
PERE JA ÜHISKOND
Endisel ajal jagunes handi ühiskond sugukondlikeks gruppideks ehk klannideks, kes koosnesid peredest. Sugukonna liikmete vahel olid abielud keelatud, abielluda võis ainult teise sugukonna inimesega. Klannid kandsid tavaliselt mõne looma, linnu või kala nime, keda peeti pühaks ja austati. Põhjahantidel moodustasid sugukonnad kaks eksogaamset „poolt" (fraatriat) - Moš ja Por. Ühe fraatria liikmed pidasid ennast veresugulasteks , nad olid omavahel „õed" ja „vennad" ning nende vahel olid abielud keelatud. 20. sajandil kaotasid sugukonnad ja fraatriad oma senise tähtsuse, määravaks sai territoriaalne kogukond , aga mõningal määral on sugukondlikud grupid säilitanud oma mõju ka tänapäeval.
Varematel aegadel elas hantidel koos kaks-kolm põlvkonda suurperedena. Esines leviraati (tava, et abielumehe surma puhul peab ta vend abielluma lesega, keelustati seadusega 1920. aastate lõpus) ja ka kahe või kolme naise pidamist, eriti põhjapõdrakasvatajate seas. Handi peredes oli kindel tööjaotus. Mehed püüdsid kalu, küttisid, kasvatasid põhjapõtru, valmistasid kalapüügi-, küttimis- ja liiklusvahendeid. Kodused tööd (toidutegemine, kasetoht- ja nahkesemete valmistamine, rõivaste õmblemine, lastekasvatamine) olid naiste teha. Naised tõid koju ka puid ja vett. Tänapäeval elatakse väikeste peredena: mees, naine, lapsed ning abikaasade vanemad.
USK (L.V., E.S.)
Handi usund on tugevalt seotud ümbritseva looduse ja maastikuga , kus elavad jumalad, vaimud ja surnud esivanemate hinged . Pühadeks kohtadeks võivad olla künkad, jõed, järved, saared, inimeste ehitatud pühad labaz'id, kus hoitakse puust jumalakujusid, kellele aeg-ajalt ohverdatakse. Maastikul on jumalate tegutsemisjäljed (nt Toorumi astumise jälg), mis aktualiseerivad rituaale ja seavad inimesi jumalate kaitse alla. Paljud handid elavad veel praegu oma põlistel klannimaadel, mida uskumuste järgi kaitsevad jumalad (Balalajeva, Wiget 1998).
Handid usuvad kosmose kolmikjaotusesse (alumine, keskmine ja ülemine ilm), millest alumisel ja ülemisel on veel seitse tasandit . Kõrgeim jumalus on Numi Toorum, kellega toimub suhtlus tema poegade ja tütarde vahendusel, kes haldavad looduslikku maailma. Noorim poeg on metsajumal ja esineb karu kujul. Karu on hantidel püha loom. Pärast karu mahalaskmist nülitakse tal nahk koos peaga ja pannakse tuppa nurka. Et lepitada karu hinge, peetakse karupeied - ta ees lauldakse ja tantsitakse mitu õhtut. 20. sajandi algul olid karupeied tähtis religioosne ja meelelahutuspidu, 1930. aastatel aga keelustati ning tänapäeval peetakse neid väga harva.
Hantide seas on šamaanid vahendanud inimeste ja jumalate vahelist suhtlust, edastanud inimeste soove jumalatele ja jumalate nõudmisi inimestele. Nõukogude ajal suudeti hävitada suur osa šamaane või sundida neid loobuma tegutsemast, kuid üksikuid šamaane leidus hantide seas veel hiljaaegu (Kereži 1995: 39). Igapäevaselt on olulisel kohal rituaalse puhtuse ja ebapuhtuse vastandus, millega arvestatakse tänaseni. Naiste ebapuhtus teatud perioodidel dikteerib kogu perekonna käitumist ja heaolu (Balzer 1981). 18. sajandil ristiti handid vägivaldselt õigeusku. Ajapikku on sulandunud handi kosmoloogiasse ja usundilisse praktikasse kristlikke jooni.
Hantide uskumuste järgi on inimesel mitu hinge, neist üks on reinkarneeruv ehk ümbersündiv hing. Põhjahandid teevad pärast inimese surma riidest nuku, itterma, millesse hantide uskumuste järgi läheb reinkarneeruv hing. Kui surnu oli naine, siis nukk on naisterahva-, kui mees, siis meesterahvakujuline. Usutakse, et kui sugukonnas sünnib laps, siis läheb hing vastsündinud lapsesse. Nukku hoitakse elamu pühas nurgas mõni aasta ning viiakse siis metsa puuõõnsusesse või põletatakse, aga mõnel pool viiakse nukk pööningule ja hoitakse seal.
Tänapäeval püsivad traditsioonilised uskumused kõige enam matusekommetes. Valdav enamik hante matab surnud kirstuga maa sisse. Lahkunule pannakse hauda kaasa koduseid tarbeesemeid ja rõivaid. Haua peale ehitatakse väikese maja kujuline hauaehitus. Kõige põhjapoolsemad handid hauda ei kaeva, vaid asetavad kirstu maa peale ehitatud hauaehitusesse. Matuse ajal söövad handid haua juures. Sööma kutsutakse ka lahkunu hing. Tapetakse põhjapõtru, kelle kolbad koos sarvedega asetatakse hauaehitusele või riputatakse läheduses oleva puu külge. Liha süüakse matuste ajal ära.
Tänapäeval, pärast 60 aastat usuvastaseid kampaaniaid ja šamaanide represseerimist, on taastatud paljud ohvrirituaalid, mis on saanud poliitilise tähenduse oma õiguste eest võitlevate hantide ja kohalike ametnike vahelises dialoogis (vt Leete 1999).
1 Osa lingviste on seadnud kahtluse alla mõttekuse rääkida ugri rühmast kui ajaloolisest keeltegrupist (nt vt Tapani Salmineni artiklit "Facts and myths about Uralic studies: a review article of Jazyki mira: Ural'skie jazyki".
2 Tegu oli siiski handi vanematega, kes juhtisid klannide ja laiendatud perede elu.
3 Nafta- ja gaasitööstus on puudutanud suuremat osa hantide asuala, kõige vähem on kannatanud tänaseks Jugani, Ljamini ja Kazõmi alad (Balalajeva, Wiget 1998).
Eenetsid
Laur Vallikivi
ETNONÜÜM
Eenetsite tänapäevane enesenimetus on ennetše, mis tähendab meest, inimest. Selle nimetuse võttis kasutusele lingvist, eenetsi keele uurija Prokofjev 1937. aastal. Eenetsid nimetasid end ise klanninimede järgi ning alles 1970. aastatel juurdus etnonüümina „eenets" (Krivonogov 1998: 46). Varem nimetasid teised eenetseid Jenissei samojeedideks, põhjapoolseid eenetseid nimetati ka Hantai ja lõunapoolseid Karassiini samojeedideks.
ASUALA
Eenetsid elavad Jenissei alamjooksul idakaldal. Administratiivselt kuuluvad nad Krasnojarski kraisse Taimõri autonoomsesse ringkonda, kus nad elavad valdavalt Ust-Jenissei (Vorontsovo küla) ja Dudinka (Potapovo küla, Dudinka linn) rajoonis. Kummaski külas moodustavad nad alla 20% teiste (vene, neenetsi jt) rahvuste seas. Enne paiksustamist rändlesid tundraeenetsid Jenissei ja Pjassino vahel ja metsaeenetsid Dudinkast lõuna pool taigaaladel. Tänapäeval rändlevad põhjapõdrakarjadega vähesed eenetsid koos neenetsitega (Tuharda piirkond).
RAHVAARV
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli eenetseid 209. Hilisemate küsitluste tulemusel on rahvaarvuks saadud 340 ( Vassiljev 1994: 420): osa eenetseid nimetas end rahvaloendusel neenetsiteks või nganassaanidesks (Krivonogov 1998: 46). 1989. aasta oli esimene rahvaloendus, kui loendajad aktsepteerisid sellist rahvust nagu eenetsid. Eenetsitel esines palju segaabielusid varem nganassaanide ja tänapäeval ennekõike neenetsitega (ka dolgaanide, venelaste jt-ga): pea kõik segaabieludes sündinud lapsed nimetavad end vastavalt kas nganassaanideks või neenetsiteks, aga mitte eenetsiteks. Vaid 14% eenetsi abieludest on üherahvuselised (Krivonogov 1998: 53).
KEEL
Eenetsi keel kuulub samojeedi keelte põhjagruppi koos neenetsi ja nganassaani keelega. Vastavalt asualale räägivad eenetsid kahte murret: tundra- (ehk bai) ja metsa- (ehk madu , somatu) murret. Tänapäeval ei ole eri murrete kõnelejatel õieti kokkupuuteid, kuna elatakse üksteisest u 400 km kaugusel. Neenetsi keelest, mida on selles regioonis kasutatud lingua francana, on tulnud väga palju, eriti põhjapõdrakasvatusega seotud sõnavara eenetsi keelde. Samuti on nganassaani keelest pärit jahipidamisega seotud sõnavara. Tänapäeval domineerib eenetsite seas vene keel.
Krivonogovi uurimus 1990. aastate algusest näitab, et sel hetkel oskas eenetsi keelt vabalt umbes 40% eenetseid, kuid vaid 15% kasutab eenetsi keelt regulaarselt. Enamik eenetsi keele kõnelejad on vanemad kui 40 aastat ja metsaeenetsi kõnelejaid on vaid mõnevõrra rohkem kui tundraeenetsi kõnelejaid (Krivonogov 1998: 52).
1995. aastal ilmus esimene eenetsikeelne trükis, milleks on Luuka evangeeliumi tõlge (Helimski 2001: 193).
AJALUGU
Veel 17. sajandil asustasid eenetsid suuri alasid Tazi ja Jenissei ääres ning nende arv oli ilmselt ligi 1000 (Vassiljev 1982: 57). 17. sajandil hakkasid eenetsid maksma venelastele jassakki. Samal sajandil saabusid lõunast Tazi jõgikonna aladele sölkupid (kellest moodustus põhjasölkupi etniline grupp) ja läänest Jenissei äärde neenetsid , kellega eenetsid sõdisid ja kelle eest taanduti või kellesse sulanduti. Veel umbes 1850. aastal toimusid kokkupõrked (Turutšeda järve lähistel) eenetsite ja neenetsite vahel (Golovnjov 1995: 108). 19. sajandi lõpuks oli eenetseid jäänud alles umbes 500 ja nad olid valdavalt taandunud Jenissei alamjooksule.
1930. aastatel toimus kollektiviseerimine ja ajapikku ka paiksustamine küladesse. Paljud tundraeenetsid on 20. sajandil enamasti sulandunud Avami nganassaanidesse (kuni 1970. aastateni, mil nganassaanide paiksustamise tõttu sidemed katkesid) ja neenetsitesse. See on ka peamine põhjus, miks eenetsite rahvaarv 20. sajandil vähenes.
ELATUSALAD
Eenetsid olid kuni viimaste sajanditeni põhjapõdrakütid. Tavaline oli ajujaht vibude ja püünisaedikutega (nagu nganassaanidelgi), kus osales kuni 30 meest. Tundraeenetsid läksid ajapikku neenetsite mõjul üle kodustatud põhjapõtrade kasvatamisele. Metsaeenetsid kasutasid väheseid põhjapõtru peamiselt transpordiks ning tegelesid rohkem jahi ja kalapüügiga. Alles kolhooside rajamisega võeti kasutusele nn suuremahuline põhjapõdrakasvatus. Jenissei jõel püüti valget vääriskala ( omul , nelma, siig, tšir) võrkude ja noodaga. Eenetsite peamiseks toiduks on toores , külmutatud, keedetud, soolatud kala ja põhjapõdraliha nagu teistelgi regiooni põlisrahvastel.
Eenetsid elasid püstkodades. Tänaseks on suur osa eenetseid sunniviisilise paiksustamisega seoses asunud elama palkmajadesse külades, põhjapõdrakasvatajad elavad ka teisaldatavates majakestes ehk balokkides või tšummides. Vaid alla poole elanikest tegeleb traditsiooniliste elatusaladega (Krivonogov 1998: 50; andmed aastatest 1991-1993).
SOTSIAALNE ORGANISATSIOON
19. sajandini olid eenetsitel patrilineaarsed klannid. 20. sajandi alguses kujunesid tähtsamaks naabrusel põhinevad sotsiaalsed grupid (nendesse kuulus ka neenetseid ja nganassaane), kus tegeldi põhjapõtrade ühiskarjatamise, metsikute põhjapõtrade küttimise ja kalapüügiga. Eenetsi ühiskonnas esines ka polügüüniat ja leviraati. Tavaline oli pruudiluna maksmine abielusidemete sõlmimisel. Tänapäeval puuduvad selgelt eristuvad eenetsi sugulusgrupid, kuna nad asustavad paljurahvuselisi külasid.
USUND
Eenetsi traditsiooniline usund on šamanistlike joontega. Usundilisse panteoni kuulub sarnaselt teistele samojeedi rahvastele taevane loojajumal, kelle nimi on Nga biomo. Ta oli tegev inimkonna algusaegadel, kuid hilisemal perioodil ei sekku inimeste igapäevaellu ja tema poole reeglina ei pöörduta. Veel on olulised sellised kosmoloogilised tegelased nagu maaema Dja-minju ja tema poeg Djuba nga, kes annab inimestele jahisaagi. Need kolm olid koos osalised maailma loomisel. Alumises ilmas elavad kurjad vaimud ja sinna lähevad ka surnute hinged, neid saatis sinna šamaan oma abivaimude abil vastavate rituaalidega (Vassiljev 1978; Prokofjeva 1953).
Nagu teistelgi samojeedi rahvastel on eenetsitel tundras pühapaigad (jõed, järved, künkad), kus ohverdatakse jumalatele. Ka austatakse esivanemaid hingenukkude vahendusel. Nukud asuvad õues püstkoja taga ja neid veetakse rändlemisel kaasas pühal nartal.
Need vähesed eenetsid (ennekõike põhjapõdrakasvatajad), kes tänapäeval on veel säilitanud põlise elulaadi, juhinduvad vanadest usundilistest ideedest ja ohverdavad veel kohaperemeestele-vaimudele. Kuivõrd enamusel eenetsitest on katkenud sidemed traditsioonilise eluviisiga , on muutunud ka nende religioossed kujutelmad ja praktikad .
Nganassaanid
Laur Vallikivi
ETNONÜÜM
Nganassaanid nimetavad üksteist nimega nja, mis tähendab vend. Idapoolses Vadejevi murderühmas kasutatakse enesenimetusena ka as'a. "Nganasan", mis tähendab ‘inimene, mees', võeti kasutusele vene etnoloogide poolt 1930. aastatel. Vana nimetus nganassaanide kohta on tavgid ehk tavgisamojeedid, ka Avami või Vadejevi samojeedid.
ASUALA
Nganassaanide põline asuala on olnud Taimõri poolsaare lõuna- ja keskosas (Põhja-Siberi madalikul), seega on nad põhjapoolseim Euraasia põlisrahvas. See on valdavalt lagetundraala, lõuna pool leidub ka metsatundrat.
Administratiivselt kuulub nganassaanide asuala Krasnojarski kraisse Taimõri (Dolgaani-Neenetsi) autonoomsesse ringkonda. Enne sunniviisilist paiksele eluviisile üleviimist rändasid nad Pjassino, Dudõpta, Boganida, Heta jõest lõunas Taimõri järve ja Bõrranga mägismaani põhjas. 1960-1990 toimus järkjärguline nganassaanide paiksustamine kolme asulasse - Volotšanka, Ust- Avam ja Novaja. Nganassaanid moodustavad tänapäeval neis külades alla poole elanikkonnast: suurim etniline grupp on dolgaanid, vaid Volotšankas on nganassaane veidi rohkem kui dolgaane. Tänapäeval on osa nganassaane asunud elama regiooni suurematesse linnadesse nagu Dudinka ja Norilsk . Paiksed nganassaanid elavad üksteisest üsna kaugel paiknevates asulates ning neil on omavahel vähe kokkupuuteid.
RAHVAARV
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli nganassaane 1262, neist 849 Taimõri autonoomses ringkonnas. Krivonogovi andmetel elas 1994. aastal Taimõril 904 nganassaani (1999: 69). Suurema osa regiooni elanikest moodustavad sissesõitnud venelased, ukrainlased jt.
KEEL
Nganassaani keel koos neenetsi ja eenetsi keelega moodustavad samojeedi keelte põhjarühma. Lääne pool räägitakse Avami murret ja ida pool Vadejevi ehk Hatanga murret. Murdeerinevused ei ole suured.
Ametlikus statistikas on nganassaanid pikka aega silma paistnud kõrge emakeelsusprotsendiga, mis oli nii 1960.-1970. aastateni tänu rändavale eluviisile ja vähestele kontaktidele teiste rahvastega. Kuigi 1989. aasta rahvaloendusel nimetas 83% nganassaane nganassaani keelt oma emakeeleks (mis võib osutuda ka veaks , vt Vahtin 2001: 58), siis Krivonogovi uurimus 4-5 aastat hiljem näitab, et tegelikkuses on see Taimõril vaid 44% ning igapäevaselt kasutab nganassaani keelt vaid 17,6% nganassaanidest. Põhiliseks suhtluskeeleks nii kodus kui tööl on kujunenud vene keel. Noorema põlvkonna keelevahetus on olnud kiirem (umbes 20-30 aastat) kui teistel põhjarahvastel johtuvalt järsust paikseks jäämisest multietnilistes külades, segaabieludest ja internaatkoolis käimisele. Tulemus on sedavõrd drastiline , et sageli ei saa nganassaanikeelsed vanavanemad ja venekeelsed lapselapsed üksteisest aru (Helimski 1995: 150).
AJALUGU
Nganassaanid assimileerisid endasse ilmselt mingi paleoasiaatilise kütirahva, nagu ka läänepoolseid jukagiire, põhjapoolseid tunguuse ja läänepoolseid samojeede (Gratšova 1994: 242). 17. sajandil maksustati nganassaanid venelaste poolt. Pikka aega elasid nganassaanid üsna eraldatuna venelastest. Muutuse tõi nõukogude võimu sisseseadmine. 1930.-40. aastatest alates - mõned aastad hiljem kui naaberrahvastel - hakkasid võimud taga kiusama ka nganassaane, represseerides nii šamaane kui kulakuid hoolimata sellest, et nganassaanide seas ei leidunud märkimisväärset varanduslikku ebavõrdsust (Forsyth 1992: 310).
1930. aastatel kollektiviseerimise käigus moodustati kolhoosides põhjapõdrakasvatusbrigaadid, mis koosnesid algul vaid nganassaanidest. Hiljem 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel ühendati aga nganassaani ja dolgaani brigaadid (Simtšenko 1970: 166) ja peagi algas nganassaanide paiksustamine, mis oli nõukogude ideoloogia järgi eelduseks nomaadide "kultuuritaseme tõstmisele". Sellega kadus ka põhjapõtrade rändkarjatamine. 1990. aastate alguseks oli üle 90% nganassaanidest paiksed (Krivonogov 1999: 67).
ELATUSALAD
Väga oluline on olnud ja on nüüdki metsikute põhjapõtrade küttimine - Taimõr on praeguseks suurim metsikute põhjapõtrade populatsiooniga ala maailmas. Nganassaanid pidasid maismaal ajujahti võrkude, taradega ja ka paatidega jõeületuskohtades põhjapõtrade rändeaegadel sügisel ja kevadel. Poisil tähendas esimese põhjapõdra tabamine täiskasvanuks saamist (Vassiljev, Simtšenko 1970: 211). Suvine jaht sulgivatele veelindudele ja talvine karusloomajaht lõksudega ning kalapüük on samuti etendanud olulist rolli nganassaanide traditsioonilises majanduses. Elati püstkodades ja peeti sõidupõhjapõtru, keda rakendati narta ette. 19. sajandil võtsid nganassaanid neenetsite eeskujul kasutusele suuremahulise kodustatud põhjapõtrade kasvatuse koos pideva rändava eluviisiga (talveks lõunasse, suveks põhja). Valdav osa nganassaanide rändealadest jäi lagetundraaladele, talvel jõuti ka metsatundrasse. 20. sajandi keskel võeti kasutusele põhjapõtradega veetavad suuskadel majakesed nn balokid, mis tõrjusid kiiresti välja püstkojad.
1970. aastatel kadusid nganassaanide seas kohaliku majanduspoliitika tulemusel põhjapõdrakasvatus ja rändav eluviis (Klokov 1998). Endised kodustatud põhjapõdra kasvatusalad on asendunud metsikute põhjapõtrade aladega, kuhu on nn kodukarjad kiirelt sulandunud (Krivonogov 1999: 69). Tänapäeval tegeletakse kolhoosibrigaadides (kus on nganassaanid ja dolgaanid läbisegi) põhjapõtrade ja karusloomade küttimise ning kalastamisega (Ziker 2002). Naised töötavad külades õmblustöökodades ja toodavad põhjapõdranahksete riideid ja suveniire.
SOTSIAALNE ORGANISATSIOON
Nganassaanid jagunesid klannideks, kus olid keelatud abielud sugulastega nii ema- kui isaliini arvestuses kaks-kolm põlve tagasi. Nganassaanide bilineaarne eksogaamia on samojeedide seas erandlik . 20. sajandi keskpaigani sõlmisid nganassaanid harva teiste rahvaste esindajatega abielusid: üksikutel juhtudel vaid eenetsite, neenetsite või dolgaanidega. Pärast paikseks jäämist 30 aastat tagasi on massiliselt kasvanud segaabielude arv just dolgaanide ja venelastega: nganassaanide omavahelisi abielusid on koguarvult vähem kui nganassaanide abielusid teiste rahvaste esindajatega.
USUND
Nganassaanide šamanistlik-animistlik usund toetub vastastikkuse ja tasakaalu ideele inimeste ja üleloomuliku ilma vahel, mis haarab endasse sotsiaalse ja ökoloogilise mõõtme sarnaselt teistele põhjarahvastele. Tasakaalu idee väljendub näiteks jahisaagi jagamises kogukonna liikmete vahel kui ka ressursside kasutamise mõõdukuses üldiselt, kuivõrd jumalad ja vaimud tundras karistavad saagiahneid ja isekaid inimesi. Tundras viiakse teatud aegadel läbi ohverdusi, et tagada häid suhteid üleloomulike jõududega ja kindlustada nii hea saak, tervis, õnn ja heaolu.
Šamaanid on nganassaanide seas vahendanud inimeste ja jumalate vahelisi suhteid sajandeid. Üleloomulikud olendid nagu taeva, päikese, maa jms vaimud nguo'd, haigusevaimud kotša'd, šamaani abivaimud djamada'd, klannivaimud on need, kellega oli nganassaanidel kõige rohkem kokkupuuteid. Kosmoloogias on olulisel kohal Maa-ema, Päikese-ema ja Tule-ema. Tuntuim šamanistlik riitus - puhta koja rituaal - toimus polaaröö lõppedes kesktalvel ja oli pikim pidustus, mis võis kesta 3-9 päeva, mille vältel šamaan loitsis. Hästi on tuntud Kosterkinite šamaanisuguvõsa, kelle liikmed esitasid erandlikult veel nõukogude ajal seansse. Tänaseks on šamaanimine Taimõri poolsaarelt sisuliselt aga kadunud.
Sölkupid
Laur Vallikivi
ETNONÜÜM
Põhjapoolsete sölkuppide üks enesenimetusi, mis on tänaseks kujunenud üldiseks ja ametlikuks, lähtub "inimese" tähistusest: söl'kup ja šöl'kup (söl' ' taiga ', kup 'inimene'). Ametlikuks kujunes see nimevorm alles 1930. aastatest. Siiski on paralleelselt tänaseni käibel olnud ka nimetus ostjakisamojeedid, mis pärineb venelastelt, kes kasutasid Lääne-Siberi rahvaste nimetustes sarnaseid nimeosi (ostjakid = handid, Jenissei ostjakid = ketid, samojeedid = neenetsid jne). Lõunapoolsed sölkupid on end nimetanud erinevate etnoterritoriaalsete (nt tšumõlkup, süssekum, taigul) nimedega ning alles viimastel aastakümnetel on nad kasutusele võtnud enesenimetuse "sölkup".
ASUALA
Sölkupid elavad kahes eraldi piirkonnas. Lõunapoolsed sölkupid asustavad Obi lisajõgede (Tõm, Ket, Parabel, Vasjugan, Tšaja, Tšulõm) äärseid alasid, mis administratiivselt jäävad valdavalt Tomski oblastisse. Põhjapoolsed sölkupid asustavad Tazi ja Jenissei äärset regiooni, mis kuulub Jamali-Neenetsi ja Handi-Mansi autonoomsesse ringkonda ja Krasnojarski kraisse. Põhjapoolsete sölkuppide asualasse jäävad peamiselt põhjataiga- ja metsatundra , lõunapoolsed asustavad valdavalt lõunataiga alasid.
RAHVAARV
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli sölkuppe 3612. Nõukogude Liidu rahvaloenduse etniliste gruppide andmetesse peab suhtuma ettevaatusega: näiteks sölkuppide seas oli tavaline lasta end kirja panna venelase või handi või mingi muu rahvuse esindajana ( Nagy 2002: 225). Siiski on ka neid, kes 1980. aastate lõpuks, mil oma rahvuse häbenemine oli veidi taandunud, lasid põlisrahvastele määratud toetuste ootuses end nimetada sölkupiks (Sobanski 2001: 177). Florian Sobanski hinnangul (2001: 171) on põhjasölkuppe umbes 1900 ja kesk- ning lõunasölkuppe kokku umbes 1600.
KEEL
Sölkupid räägivad samojeedi lõunarühma kuuluvat keelt. See on ainuke keel, mis on säilinud sellest rühmast, teised nagu näiteks motori ja kamassi keel on tänaseks hääbunud (vastavalt 19. saj keskel ja 20. saj lõpus).
Murdeerinevused on väga suured. Lingvistid jagavad need enamasti kolmeks murdeks: põhja- (Taz), kesk- (Tõm), lõunamurded (Ket), mille rääkijad üksteist hästi ei mõista tulenevalt asustusala hajususest. Osa teadlasi peab neid murdeid eraldi keelteks (Janhunen 1993). Seetõttu on kogu sölkupi keele 1700-inimeseline (1989. aasta rahvaloenduse andmetel emakeelsus 47,6%, umbes sama paljud pidasid emakeeleks vene keelt) kõnelejaskond fragmenteeritud ja see vaid kiirendab üleminekut vene keele kasutamisele. Tänapäeval on sölkupid hajutatud suure hulga külade vahel, kus nende osakaal elanikkonnast on enamasti vaid mõnest mõnekümne protsendini.
Eri murdeid kõnelevad inimesed kasutavad omavahelises suhtluses vene keelt. Keele olukord on mõnevõrra parem põhjapoolsete põhjapõdrakasvatajatest sölkuppide juures, kus emakeelsusprotsent küündib üle 70, kuigi noorte seas on internaatkooli ja venekeelse ühiskonna pealetungi mõjul tendents rääkida vene keeles (Žukova 2001: 267; Vahtin 2001: 172). Lõunapoolsete sölkuppide seas on emakeelsus veidi üle 10%. Tänaseks on sölkupi keele kõnelejad seal valdavalt üle 60-aastased, kes ei anna edasi oma keelt lastele; pealegi astuvad nooremad suuremalt jaolt segaabieludesse, kus suheldakse vene keeles.
Koolis - nii vähe kui ka sölkupi keelt õpetatakse - on õpetatud põhjamurret, kuivõrd see on valitud sölkupi kirjakeele aluseks ja seda õpivad pedagoogid kõrgkoolis. Alles viimasel kümnel aastal on alustatud lõunamurdelise kirjakeele loomist (Toulouze 1999: 78).
1879 kirjutas misjonär Grigorevski Narõmi sölkuppidele aabitsa, mis on esimene samojeedi keeltes välja antud raamat. Siiski ei leidnud see kasutamist hariduspraktikas (Helimski 1983: 7).
AJALUGU
Venemaa vallutustega Siberis 16. sajandil sattusid teiste kohalike põliselanike seas ka sölkupid tihedamasse kontakti venelastega. Koos tatari khaani Kutšumiga astus Pegaja Orda sölkupist "vürst" vastu venelastele, kuid oli sunnitud alistuma. 17. sajandil taandus osa sölkuppe põhjapoolsetele metsaeenetsitega asustatud taigaladele, kus kujunes nn Tazi sölkupi rühm. 18. sajandil ristiti sölkupid vene õigeusku; siiski jäid animistlikud-šamanistlikud uskumused ja praktikad püsima pikaks ajaks. 18. ja 19. sajandil hakkasid sölkupid vene kaupmeeste mõjul massiliselt tarbima viina ning seda kasutasid venelased tekitamaks võlasõltuvust, mis võis kanduda edasi järgnevatele põlvkondadele. Samal ajal intensiivistus sölkuppide alale ka vene immigrantide sissevool, mis jätkus terve 20. sajandi. Lõunasölkuppide seas olid abielud venelastega sagedased juba 19. sajandil, kuivõrd kolonisaatoreid oli selles regioonis kümneid kordi rohkem kui põliselanikke (Vassiljev, Malinovskaja 1993).
Pärast lühikest lootusrikast perioodi 1920. aastatel, mil räägiti rohkem kui kunagi varem põhjarahvaste õigustest, järgnes 1930. aastatel kollektiviseerimine, ümberasustamine ja repressioonid . Küüditamise põhjuseks oli Venemaa Euroopa-osast küüditatute või vangide asustamine sölkuppide aladele: näiteks lõuna- ehk Narõmi sölkuppe asustati ümber, et rajada nende aladele GULAGi vangilaagreid.
Peale II maailmasõda kannatasid kaluriartellide koondamise tõttu kalavarud ja paljud lõunasölkupid jäid tööta. Nad pidid hakkama kartulit ja muid köögivilju kasvatama. Viimastel aastakümnetel on kujunenud probleemiks gaasi- ja naftatööstuse tekitatud reostus ning maa-alade hõivamine, seda nii lõuna- kui põhjapoolsete sölkuppide asualal (Sobanski 2001: 175; Osherenko 1995)
1990. aastatel on lõunasölkuppide seas toimunud teatav kultuuriline elavnemine , hoolimata keele ja traditsioonilise eluviisi minetamisest. 1989. aastal loodi Tomski oblastis organisatsioon „Kolta-kup" (‘Obi inimesed'), mille eesmärgiks on parandada sölkupi ja teiste regiooni põlisrahvaste keele ja kultuuri olukorda.
ELATUSALAD
Traditsioonilisteks elatusaladeks on kalapüük, jaht ja metsakorilus ning põhjapool põhjapõdrakasvatus. Kalapüük, mis oli tähtsaim majandusharu minevikus (ennekõike lõunasölkuppidel), toimus jõgedel aasta ringi. Kalastati sageli gruppidena (5-10 meest) kalatõkete ja võrkude abil, tavaks oli ka talvel jääalune kalastamine. Nelma, omul, muksun, tuur, haug ja ahven on peamised kalad, keda sölkupid püüavad. Jaht põtradele ja hirvedele on andnud sölkuppidele värsket liha ja nahku riiete jaoks. Karusloomade (hallorav, soobel , naarits, põhja pool ka polaarrebane) küttimine muutus oluliseks alates 16. sajandist seoses karusnahakaubanduse ja jassakinõude sisseseadmisega venelaste poolt. Sölkupid on palju jahti pidanud veelindudele ning metsistele ja laanepüüdele. Põhjapoolsed sölkupid tegelevad taigatüüpi põhjapõdrakasvatusega, mille nad on üle võtnud ilmselt neenetsitelt ja eenetsitelt. Karjad on neil väikesed, põhjapõdrad lastakse pikkadeks perioodideks vabaks ja vaid suvisel sääseajal kogutakse aeg-ajalt loomad kokku ning aetakse kergesse varjualusesse, kus tehakse sääskede peletamiseks suitsutõrjet. Põhjapõtru kasutatakse veoloomadena nartade ees nagu ka koeri . Jahimehed on ka ise vedanud enda järel nartat.
Praegu on traditsiooniliste majandusharude tähtsus mõnevõrra langenud, kuna ühismajandite süsteem ja looduse reostamine on viinud tavapärase elatusalade tasakaalu paigast (Šargorodski 2002). Olulisemaks kui kunagi varem on Obi keskjooksu sölkuppidele kujunenud põllumajanduslik tegevus: kartuli-, sibula - ja kapsakasvatus ning lehma- ja seapidamine. Põlluharimine ei ole siiski täiesti uus nähtus: on teateid, et kõige lõunapoolsemad sölkupid tegelesid põllundusega juba 16.-17. sajandil (Nagy 2002: 228).
Tänapäeval elavad pea kõik sölkupid paiksetena asulates, kus nad moodustavad väga väikese protsendi kogu elanikkonnast. Enne kollektiviseerimist olid igal perel suve- ja talvelaagrid, vastavalt sesoonsete jahialade ja karjamaade asupaikadele. Varemalt elasid sölkupid talvel muldonnides, mida asendavad nüüd vene stiilis palkmajad ja põhja pool ka põhjapõdranahksete katetega püstkojad. Suvel elasid põhjasölkupid kasetohuga kaetud püstkodades ja lõunapoolsed ajutistes varjualustes.
SOTSIAALNE ORGANISATSIOON
19. sajandil jagunesid põhjasölkupid kahte harusse (öökulli ja seedermänni), mille sees oli abielude sõlmimine keelatud. Need koosnesid omakorda klannidest, millel olid ühised elualad, jahimaad ja mis kandsid mõne looma, kala või linnu nime (karu, luik, haug jne). 20. sajandi alguseks kujunesid naabrusel põhinevad sotsiaalsed üksused. Lõunasölkuppidel muutus segaabielude tõttu traditsioonilise sugulusarvestuse muster juba 19. sajandil.
USUND
Sölkuppide traditsiooniline maailmapilt tunneb universumi kolmeks jagamist, müütilisi jõgesid, ilmapuud ja taeva jagunemist seitsmeks astmeks - need elemendid on olemas pea kõigi Lääne-Siberi rahvaste mütoloogias. Tähtsamad sölkupi jumalad on looja ja deus otiosus Nom, allilmajumal Kõzõ, maaema Ilenta Kota ja kultuuriheeros Iitje. Tüüpiliselt regiooni rahvastele on ka sölkuppidel olemas loodusvaimud (loz), sh šamaani abivaimud ja allilmast pärit kurjad vaimud, kes toovad haigusi ja surma. Šamaani roll oli üleloomulike olenditega suhtluse abil ravida haigeid, saata surnu hinge teekonnal teise ilma, otsida kadunuid asju jne. Šamaan oli Tazi sölkuppide juures juhiks ka muudel elualadel, see on ühisjoon teiste samojeedi rahvastega ja erinevus obiugrilastest (Golovnjov, Kan 1997: 154).
Tänapäeval on sölkuppide seas mõnevõrra säilinud õigeusu mõjudega animistlik maailmapilt, kuigi šamanistlik praktika on pea kadunud. Põhjasölkuppidel on surnutega seotud rituaalid elujõus nagu ka usk looduses elavatesse kohaga seotud jumalatesse (Šargorodski 1992: 226). Lõunasölkuppidel on mitmesaja- aastaste kontaktide tulemusel venelastega leidnud põrgu, pühakud ja ikoonid tee nende maailmapilti, kus nad toimivad paljuski edasi animistlikust usundilisest loogikast lähtuvalt. Näiteks vaim nimega Nikola Lozi on pärit pühak Nikolaist (Nagy 2002: 229), kes on esindatud kõigi Siberi põhjarahvaste usundites. Nõukogude ajal lisandus sinna ka kommunistlikku sümboolikat, mida tajuti samuti kui võimu ja üleloomuliku omavaheliste suhete osana .
Komid
Nimetused
Komid jaotuvad sürja- ja permikomideks. Sürjakomisid nimetatakse ka lihtsalt komideks. Vene (nõukogude) traditsioonis käsitletakse sürja- ja permikomisid kahe lähedase sugulasrahvana. Ilmselt on siin tegemist rahvuspoliitilise seisukohaga. Komi rahvusluse järgi moodustavad sürja- ja permikomid ühtse komi rahvuse. Nii sürja- kui permikomide enesenimetus on komi. Sageli lisatakse sellele etnonüümile mõni täiend, näiteks komi-mort 'komi inimene', komi-otir 'komi inimesed', komi-voitõr 'komi rahvas'. Varem nimetati sürjakomisid vene keele eeskujul sürjaniteks (vn zõrjan) ja permikomisid permjakkideks (vn permjak). 1920.-1930. aastail loobuti Nõukogude Liidus neist vananenud etnonüümidest. Sürjakomisid hakati nimetama komideks ning permikomisid permikomideks (komi-permjaki, see on saanud ka enesenimetuseks). Rahvusvahelises teaduskirjanduses esinevad vanad nimetused paiguti tänini.
Komi tähendas algselt ilmselt "inimene". Venekeelne etnonüüm zõrjan lähtub tõenäoliselt mansikeelsest komide nimetusest saran. Venekeelne rahvanimetus permjak on ilmselt tuletatud komikeelsest sõnast parma 'kuusemetsaga kaetud kõrgendik'. Samast sõnast lähtub ka toponüüm Perm (muinasskandinaavia Beormas, Biarma). Sõna Perm on aga taandatud ka läänemeresoome toponüümile Pera-maa ' kauge maa', ' tagumine maa', millega arvatavasti tähistati Põhja-Dvinaast itta jäävaid alasid (vn Zavolotšje).
Asuala
Komid asustavad hõredalt üsna suurt maa-ala Euroopa kirdenurgas. Nad elavad peamiselt Võtšegda (komi k Ežva) ja Petšora jõgikonnas1 , aga ka Mezeni ja Vaška ülemjooksul (nn udoralased) ning Kaama ülemjooksul (permikomid). (Petšora keskjooksul ning selle lisajõgede Ussa ja eelkõige Ižma kallastel elavad ižmakomid (izvatas) - tugeva regionaalse identiteediga etnograafiline rühm. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel määratles 15 607 inimest end ižmakomidena, vt www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1.) Komide valdavalt tasane asuala on suuremalt jaolt kaetud okasmetsaga ( kuusk , mänd, nulg , seedermänd). Põllumajanduslikke maid leidub enam lõuna pool, põhjas ulatub Komimaa tundravöötmeni.
Sürjakomidel on Venemaa Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (415 900 km²), mille pealinna on Sõktõvkar (aastani 1930 Ust-Sõssolsk). Permikomidel on Permi oblasti loodenurgas autonoomne ringkond (32 900 km²), keskuseks Kudõmkar. Ringkond on praegu likvideerimisel. See otsustati oblastiga liita. Uue administratiivüksuse nimetuseks saab Permi krai.
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel elas Venemaal umbes 293 406 sürja- ja 125 235 permikomi (kokku 418 641). 1989. aasta andmeil oli samal territooriumil 336309 sürja- ja 147269 permikomi. Mõlema komide haru arvukus on seega märgatavalt langenud, põhjuseks Venemaad vaevav demograafiline kriis ning jätkuv venestumine . 2002. aasta andmeil elas oma autonoomses piirkonnas 87,4% sürjakomisid ning 64,1% permikomisid. Sürjakomid moodustasid 25,2% omanimelise ANSV elanikkonnast, permikomid aga olid oma autonoomses ringkonnas enamuses (59% elanikest). Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on põlisrahva osakaal Komi Vabariigis pisut kasvanud, sest seoses madalseisuga paljudel tööstusaladel on osa sissesõitnud venekeelsest tööjõust taas lahkunud.
Enam kui pooled Komi Vabariigi elanikest on venelased, neile lisanduvad ukrainlased ja valgevenelased . Linnades, eriti alates 1930. aastatest rajatud põhjapoolsetes tööstuslinnades (Vorkuta, Inta, Petšora, Uhta) domineerib venekeelne elanikkond. Komide positsioonid on paremad põllumajanduslikes maarajoonides, ent linna asumine tähendab reeglina ka venestumist. Sürjakomisid elab juba 19. sajandist peale ka Koola poolsaarel, Lääne-Siberis jm.
Permikomi autonoomne ringkond on läbi aegade olnud suhteliselt vaene ja mahajäänud piirkond. Erilisi maavarasid ja tööstust seal pole ning ka sisserändajaid on olnud suhteliselt vähe. Permikomid on jäänud peamiselt maarahvaks. Paljud on peale II maailmasõda oma väikeselt ja vaeselt kodumaalt lahkunud, et suurel kodumaal paremat elujärge otsida. Väljaspool Permikomi autonoomse ringkonna piire, selle vahetus naabruses on aga ka põlist (permi)komi asustust. Päris Kaama lätetel, Kirovi oblasti Afanasjevo rajoonis elab rühm permikomisid (zjuzdintsõ). Nad on venestumas. Permi oblasti Krasnovišerski rajoonis elavad jasvakomid, kes reeglina on arvatud permikomide hulka. Viimastel aastatel on jasvakomide seas tekkinud etniline ärkamine. Oblastivõimude toel on välja antud jasvakomikeelne aabits ning jasvakomisid on hakatud, võib-olla rahvuspoliitilistel kaalutlustel , esitama eraldi etnilise rühmana. Jasvakomid arvukust hinnatakse 5000-le, neist umbes 2000 elavad oma põlisel asualal Jasva jõel. (Jasvakomisid kui iseseisvat etnilist rühma esitleti IV soome-ugri maailmakongressil Tallinnas 2004. aasta augustis.)
Keel
Komi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma. Lähim sugulaskeel on samasse rühma kuuluv udmurdi keel. Komi keel jaotub kaheks peamiseks murderühmaks (põhja ehk sürjakomi ja lõuna ehk permikomi), mida Vene (nõukogude) traditsioonis käsitletakse kahe lähedase sugulaskeelena.
2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli nii sürja- kui ka permikomide emakeelsus 71%. Sürjakomi- ja permikomi keel on üksteisele üsna lähedased ning mõningase harjumise järel on vastastikune arusaamine täiesti võimalik. Ka ühine kirjakeel on täiesti võimalik, kui selleks jätkub poliitilist tahet.
Komi kirjakeele traditsioonid ulatuvad tagasi 14. sajandisse. Nimelt võttis kuulus õigeusu misjonär Permi Stefan juba 1370. aastail kasutusele erilise vanapermi kirja ning tõlkis sellesse kiriklikke tekste . Vanapermi kirjakeel oli kasutusel kuni 17. sajandini ning taandus siis kirikuslaavi keele ees. Juba 18. sajandi lõpul hakati taas vaimulikku kirjandust ning 19. sajandil ka ilmalikku tarbekirjandust komi keelde tõlkima, ent nüüd kasutati komi keele ülesmärkimiseks kirillitsat. Tõlkeid tehti erinevatesse murretesse. Mitmed komi rahvuslased (eeskätt Georgi Lõtkin) töötasid ühtse komi kirjakeele loomise nimel, kirillitsale lisati mõnede komi häälikute tarvis lisamärke. Nõukogude ajal loodi sürja- ja permikomidele eraldi kirjakeel. 1930. aastail kasutati nende ülesmärkimiseks ajutiselt ladina tähestikku, siis aga pöörduti tagasi kirillitsa juurde.
Komi keel on kõrvuti vene keelega Komi vabariigi riigikeel , ent reaalselt domineerib avalikus elus jätkuvalt vene keel. Komikeelseid koole vabariigis pole, nn rahvuskoolides õpetatakse komi keelt ja kirjandust õppeainena. Kohalikus elektroonilises meedias on komikeelseid saateid mõnikümmend protsenti, komikeelse trükiajakirjanduse ja raamatute tiraažid on nõukogude perioodiga võrreldes langenud, põhjuseks eelkõige elanikkonna vaesumine . Permikomi rahvusringkonna ametlikuks keel on vene keel ning permikomi keele positsioonid avalikus elus ja meedias on veelgi kehvemad kui (sürja)komi keele omad.
Ajalugu
Arvatakse, et permi keeli kõnelenud rahvastik asustas Kaama ja Vjatka jõgikonda. Sürjakomide esivanemad liikusid sealt I aastatuhande lõpul, võib-olla bulgaaride survel , Võtšegda basseini. Vene kroonikais mainitakse komide esivanemaid (perm´) esmakordselt 967. Juba 11. sajandi lõpul sattus sürjakomide asuala sõltuvusse Novgorodist. Novgorodlaste sõjasalgad käisid aeg-ajalt Komimaal makse kogumas, eelkõige huvitasid neid karusnahad. 14. sajandi lõpul õnnestus Permi Stefanil sürjakomid emakeelse misjonitöö abil õigeusku pöörata. See tähendas ka nende sattumist Moskva mõju alla. 1478 . aastal liideti Stefani loodud Permi piiskopkond ametlikult Moskva suurvürstiriigiga. 15. sajandi II poolel õigeusustati ja liideti Moskvaga ka permikomide asuala (Perm Veliki).
19. sajandil olid komid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. Sürjakomide seas oli siiski ka vaimulikke, kaupmehi ja haritlasi, permikomid olid aga pea eranditult talupojad. 19. sajandi II poolel kerkisid esile esimesed komi rahvuslased (Georgi Lõtkin, Ivan Kuratov jt). Nad hakkasid tegelema Komimaa ajalooga, koguma ja uurima rahvaluulet ning arendama komi kirjakeelt. Tsaari-Venemaa rahvuspoliitika
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

Vasakule Paremale
Soome-ugri rahvakultuur #1 Soome-ugri rahvakultuur #2 Soome-ugri rahvakultuur #3 Soome-ugri rahvakultuur #4 Soome-ugri rahvakultuur #5 Soome-ugri rahvakultuur #6 Soome-ugri rahvakultuur #7 Soome-ugri rahvakultuur #8 Soome-ugri rahvakultuur #9 Soome-ugri rahvakultuur #10 Soome-ugri rahvakultuur #11 Soome-ugri rahvakultuur #12 Soome-ugri rahvakultuur #13 Soome-ugri rahvakultuur #14 Soome-ugri rahvakultuur #15 Soome-ugri rahvakultuur #16 Soome-ugri rahvakultuur #17 Soome-ugri rahvakultuur #18 Soome-ugri rahvakultuur #19 Soome-ugri rahvakultuur #20 Soome-ugri rahvakultuur #21 Soome-ugri rahvakultuur #22 Soome-ugri rahvakultuur #23 Soome-ugri rahvakultuur #24 Soome-ugri rahvakultuur #25 Soome-ugri rahvakultuur #26 Soome-ugri rahvakultuur #27 Soome-ugri rahvakultuur #28 Soome-ugri rahvakultuur #29 Soome-ugri rahvakultuur #30 Soome-ugri rahvakultuur #31 Soome-ugri rahvakultuur #32 Soome-ugri rahvakultuur #33 Soome-ugri rahvakultuur #34 Soome-ugri rahvakultuur #35 Soome-ugri rahvakultuur #36 Soome-ugri rahvakultuur #37 Soome-ugri rahvakultuur #38 Soome-ugri rahvakultuur #39 Soome-ugri rahvakultuur #40 Soome-ugri rahvakultuur #41 Soome-ugri rahvakultuur #42 Soome-ugri rahvakultuur #43 Soome-ugri rahvakultuur #44 Soome-ugri rahvakultuur #45 Soome-ugri rahvakultuur #46 Soome-ugri rahvakultuur #47 Soome-ugri rahvakultuur #48 Soome-ugri rahvakultuur #49 Soome-ugri rahvakultuur #50 Soome-ugri rahvakultuur #51 Soome-ugri rahvakultuur #52 Soome-ugri rahvakultuur #53 Soome-ugri rahvakultuur #54 Soome-ugri rahvakultuur #55 Soome-ugri rahvakultuur #56 Soome-ugri rahvakultuur #57 Soome-ugri rahvakultuur #58 Soome-ugri rahvakultuur #59 Soome-ugri rahvakultuur #60 Soome-ugri rahvakultuur #61 Soome-ugri rahvakultuur #62 Soome-ugri rahvakultuur #63 Soome-ugri rahvakultuur #64 Soome-ugri rahvakultuur #65 Soome-ugri rahvakultuur #66 Soome-ugri rahvakultuur #67 Soome-ugri rahvakultuur #68 Soome-ugri rahvakultuur #69 Soome-ugri rahvakultuur #70 Soome-ugri rahvakultuur #71 Soome-ugri rahvakultuur #72 Soome-ugri rahvakultuur #73 Soome-ugri rahvakultuur #74 Soome-ugri rahvakultuur #75 Soome-ugri rahvakultuur #76 Soome-ugri rahvakultuur #77 Soome-ugri rahvakultuur #78 Soome-ugri rahvakultuur #79 Soome-ugri rahvakultuur #80 Soome-ugri rahvakultuur #81 Soome-ugri rahvakultuur #82 Soome-ugri rahvakultuur #83 Soome-ugri rahvakultuur #84 Soome-ugri rahvakultuur #85 Soome-ugri rahvakultuur #86 Soome-ugri rahvakultuur #87
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 87 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2018-12-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 7 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Eva-Kristi Rea Õppematerjali autor

Lisainfo

Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad

Märksõnad


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

85
rtf
Eesti kultuurilugu
0
docx
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
226
doc
Portugali põhjalik referaat
180
doc
Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010
528
doc
Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused
74
doc
Omakultuur konspekt eksamiteemad
51
doc
Eesti ajalugu - konspekt
222
doc
Nõukogude Liidu ajalugu





Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun