Soome-ugri rahvakultuur (0)

Soome- ugri rahvakultuur
Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad
Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus . Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini „soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja , liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub „mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest, algkodust nagu ka uurali keelte kujunemise kujutamisviis keelepuuna on viimasel aastakümnel tekitanud elavaid vaidlusi lingvistide seas. Tänaseks ollakse ühel meelel , et keelesugulus ei tähenda seda, et kõik uurali rahvad oleksid omavahel veresuguluses või kultuuriliselt sarnased. Ka seatakse üha enam kahtluse alla uurali keelte ühtse algkeele ja kitsal territooriumil asunud algkodu olemasolu.2
Uurali keeli on olnud tavaks jaotada suurematesse rühmadesse järgmiselt: läänemeresoome (liivi, eesti, vadja, soome, isuri, karjala , vepsa ), saami , volga ( ersa , mokša, mari), permi ( udmurdi , komi ), ugri (ungari, handi , mansi ) ja samojeedi (neenetsi, eenetsi , nganassaani, sölkupi) keeled. On teada ka mitu uurali keelkonda kuulunund väljasurnud keelt nagu volga rühma merja või lõunasamojeedi kamassi keel. Siiski peab teadvustama seda, et keelte klassifitseerimine ei vasta iial täpselt reaalsele situatsioonile ja keelte omavahelised piirid on tunduvalt keerukamad kui traditsioonilises skeemis . Ka keelte ja murrete vahel on pahatihti raske selget joont tõmmata ning keeleteadlased on ise selle koha pealt eri arvamusel. Mõned keeled jagunevad mitmeks väga erinevaks murdeks, millest on tehtud mitu kirjakeelt (handi või saami keeled); enamiku lingvistide poolt üheks keeleks peetud mari või komi murretest on siiski moodustatud eri kirjakeeled (vastavalt mäe- ja niidumari ning sürja- ja permikomi põhjal), mis on omavahelisi erinevusi kinnistanud. Samas ei tohi unustada etnilisi gruppe, kelle keel ei pruugi tugevasti erineda põhikeelest, kuid kes on selgelt kultuuri poolest eristatavad (bessermanid, ižmakomid).
Kokku on soome-ugri ja samojeedi keeli kõnelevaid inimesi umbes 23 miljonit, kellest üksi ungarlased ja soomlased moodustavad veidi alla 90%. Ka ei ela kõik soomeugrilased enam oma põlistel asualadel. 20. sajandil on tekkinud väljaspool Euraasiat, ennekõike Põhja-Ameerikas ja Austraalias märkimisväärsed ungarlaste, soomlaste ja eestlaste kogukonnad .
Rassilised erinevused uurali rahvaste seas on suured. Näiteks europiidsed eestlased ja soomlased erinevad välimuselt oluliselt mongoliidsete joontega neenetsitest. Ka küllaltki lähedased keelesugulased ungarlased ja handid on rassiliselt teineteisest üsna erinevad. Seda saab seletada sellega, et ühelt poolt võib üks rahvas võtta üle teise rahva keele ja teiselt poolt võib üks rahvas rassiliselt seguneda teisega ilma, et keel oluliselt muutuks.
Lisaks erinevad uurali rahvad üksteisest ka elatusalade, usundi, ajaloo ja tänapäevase poliitilise olukorra poolest. Kui eestlased, soomlased ja ungarlased on 21. sajandi alguseks elatusalade või majandustüübi poolest industriaalühiskonna näiteks, olles välja kujundanud oma linnakultuuri ning järjest vähendanud põlluharimise osakaalu ühiskonnas, siis valdav osa Venemaal asuvaid soomeugrilasi on põlluharijad ehk maarahvas väikese linnaharitlaskonnaga. Metsaaladel on põllunduse kõrval olulised olnud ka küttimine ja korilus . Suur osa hantidest, mansidest ja samojeedi rahvastest tegeleb tänapäevani põhjapõdrakasvatuse ja kalastamise-küttimisega, kas traditsiooniliselt tundras ja taigas ränneldes või paikselt küladesse koondatuna; vaid vähesed elavad linnas ja töötavad haridus - ja riigistruktuurides. Ka saamide tähtsaim majandusharu on põhjapõdrakasvatus, kuid tänapäevaks erinevad saamide eluviisid oluliselt sõltuvalt asukohariigist (Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa).
Usundilt on kõik soomeugrilased minevikus olnud animistid ja paljudes kultuurides on šamaanidel olnud oluline roll inimeste ja üleloomulike jõudude suhete vahendamisel. Tänapäevaks on soomeugrilased suuremas osas kristlased , kuid nende usk on tihti läbi põimunud traditsiooniliste usukujutelmadega. Domineeriv kristlik konfessioon erineb rahvati: eestlased, soomlased, liivlased ning läänepoolsed saamid on valdavalt luterlased , ungarlased katoliiklased ja kalvinistid ning Venemaal elavad soomeugrilased formaalselt õigeusklikud, sisuliselt aga elavad edasi paljud paganlikud-animistlikud uskumused, mis on sulandunud koos õigeusuga ühtseks usundiliseks tervikuks. Viimastel aastatel on animistlikud traditsioonid taaselustunud, eriti maridel ja udmurtidel. Obiugrilaste (handid ja mansid ) ja samojeedide usundis on säilinud tänaseni šamanistlikke jooni, hoolimata šamaanide tagakiusamisest ja ateistlikust propagandast koolides nõukogude ajal. Siiski on kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil elanud rahvad tugevalt mõjutatud ateistlikust ideoloogiast ning paljud inimesed ei pea end tänapäeval enam usklikeks.
Soomeugrilaste päritoluala kohta on püstitatud erinevaid hüpoteese. Varasemad teooriad kitsalt alalt pärit ja idast läände rännanud soomeugrilaste kohta on seatud kahtluse alla. Uuemate arvamuste järgi olevat uurali keelte kõnelejate esivanemad asustanud laialdast territooriumi Põhja- ja Kirde-Euroopas juba umbes 10 000 aastat. Hilisemas ajaloos on soomeugrilaste puhul ühendavaks jooneks olnud tugevamate naabrite mõjusfääris olemine. Enamik rahvaid on kuulunud Vene impeeriumisse (lisaks venelastele on anastajateks olnud ka näiteks sakslased , rootslased , tatarlased, türklased jne). Vaid ungarlased pole otseselt sellesse kuulunud, kuigi sotsialismileeri riigina 20. sajandil ei jäänud Ungari Venemaa mõjudest puutumata. Ungarlased on ka ainsad, kellel on keskajast alates pikk riikluse traditsioon, mis küll katkes 16. sajandil Türgi ja hiljem Austria impeeriumi vallutustega. Oma riik on tänapäeval ainult kolmel soome-ugri keelt kõneleval rahval (eestlased, soomlased ja ungarlased).
Venemaal on paljud soome-ugri rahvad tunnustatud rahvusvähemustena ja neile on moodustatud erineva staatusega "rahvusterritooriume" (nn Vene Föderatsiooni subjekte, vabariike või autonoomseid ringkondi), mille piirides on neil rahvastel teatud eriõigused. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on soome-ugri rahvad hakanud nõudma õiguste laiendamist ja olemasolevate täielikku rakendamist. Tegelik situatsioon sõltub paljuski kohalikest poliitilistest tingimustest ning rahvaste endi osakaalust territooriumi elanikkonnast. Näiteks karjalased moodustavad Karjala vabariigis alla 10% või handid ja mansid alla 1% Handi-Mansi autonoomse ringkonna elanikkonnast, mistõttu nad ei suuda oma huvisid piisavalt kaitsta. Eriti problemaatiline on olukord nendel rahvastel, kellest suur osa elab diasporaas (nt mordvalased ) või kellel ei ole autonoomset piirkonda (nt vepslased , sölkupid jne). Suur osa uurali rahvastest on ohustatud: paljud on ka füüsiliselt välja suremas nagu liivlased, vadjalased , isurid või eenetsid .
HANDID
Laur Vallikivi , Edgar Saar
NIMETUSED
Enesenimetus on läänepoolsetel hantidel hantõ, idahantidel kantõk. Venelased nimetasid hante enne 1930. aastaid ostjakiteks: see nimi käibib mõnedes keeltes erialakirjanduses veel kohati tänaseni. Handid ise peavad nime „ostjak" aga solvavaks, kuna vene keeles kasutatakse tänapäevalgi põlisrahvaste vananenud nimesid nende halvustamiseks. 14. sajandini nimetati hante ja mansisid ühise nimega „jugralased".
ASUALA
Handid elavad Lääne- Siberis Obi, Irtõši ja teiste sealsete suurte jõgede ääres hajali laial territooriumil. Eristatakse kolme handi etnilist rühma: põhjahandid (Obi alamjooks ja lisajõed), lõunahandid (Irtõši alamjooks, Konda, Demjanka) ja idahandid (Obi keskjooks Pimist Vasjuganini), kes erinevad üksteisest murde/keele, enesenimetuste, elatusalade ja materiaalse kultuuri poolest. Hantide etnilised rühmad jagunevad jõgikonniti veelgi väiksemateks sotsiaalseteks üksusteks (nt Vasjugani, Tromjogani, Vahhi, Kazõmi, Jugani, Ljamini, Pimi jt handid), kes elavad üksteisest üsna eraldatult.
Administratiivselt asustavad handid Handi-Mansi ja Jamali Neenetsi autonoomset ringkonda ning väike osa ka Tomski oblastit.
Hantide asuala jääb valdavalt taigaaladele, kus kasvavad seedrid, männid ja lehised, põhjas ka metsatundrasse ja lagetundrasse. Need on soised madalad alad (25-100 m ü.m.p) rohkete jõgede ja järvedega.
ARVUKUS
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku 28 678 hanti. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid Vene NFSV territooriumil 22 283. Seega on hantide arvukus viimase kümne aastaga kasvanud, põhjuseks ilmselt eelkõige Venemaa rahvuspoliitika. Handid on arvatud „Põhja-alade väikesearvuliste põlisrahvaste" hulka ning neile on antud kollektiivsed õigused kasutada teatavaid territooriume ja taastuvaid loodusressursse vastavalt oma traditsioonilistele elatusaladele, samuti teatav (sageli formaalne ) kaasarääkimisõigus nende asualal leiduvate maavarade kasutamise küsimustes. Handiks olemine on muutunud kasulikuks ning paljud venestunud handid, kes end eelmisel rahvaloendusel lasid kirja panna venelastena, on nüüd taas hakanud väärtustama oma handi päritolu. Linnarahvastiku osakaal hantide seas on aastail 1989-2002 tõusnud 29,8%-lt 34,6%-ni ning emakeelsus on samal ajal langenud 60,8%-lt 44,2%-ni. 1989. aasta seisuga elas oma (Handi-Mansi) autonoomse ringkonna piires 53,4% hante, 2002. aastaks oli see protsent tõusnud 59,7-ni. Seega on autonoomiast kasu, sest väljapool selle piire on assimileerumine kiirem. Samas moodustavad handid vaid tühise osa (umbes 1%) oma autonoomse ringkonna rahvastikust. Piirkonnas domineerib naftatööstusega seotud venekeelne elanikkond. Väljapool Handi-Mansi autonoomset ringkonda elab hante enim (umbes 7000) Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas, mis moodustab osa nende ajaloolisest asualast. (Jääts 2006)
Vahetult enne nafta - ja gaasimaardlate avastamist ning massilist migrantide saabumist, 1959 . aasta rahvaloenduse andmetel oli hantide osakaal Handi-Mansi autonoomse ringkonnas ligi 10%. See piirkond on üks väheseid Siberi alasid, kuhu venelaste, ukrainlaste jt sissevool jätkub tänaseni. Keset taigat on ehitatud suuri linnu, kus elavad vaid üksikud handid. 70% hante elab praegu paikselt asulates (Sokolova 1994: 382).
KEEL
Handi keel koos mansi keelega moodustavad obiugri keelte rühma. Neile lähim keel on ungari keel: neid kolme on traditsiooniliselt peetud soome-ugri keelte ugri rühmaks1.
Handi keel jaguneb kolmeks murderühmaks või keeleks. 22 500 handist umbes 60% pidas 1989. aasta rahvaloendusel handi keelt ja 38,5% vene keelt oma emakeeleks. Handi keele erinevate murrete kõnelejad ei mõista üksteist või mõistavad osaliselt, mistõttu võib neid murdeid vaadelda ka kui eri keeli.
Põhja- ja idahantide seas kasutavad handi keelt enamjaolt keskealised ja vanema põlvkonna inimesed. Handi keelt räägivad ka need lapsed, kelle vanemad tegelevad traditsiooniliste elatusaladega taigas või tundras. Lõunahantide seas räägivad vanemad inimesed juba valdavalt vene keeles.
Kuigi esimene handikeelne raamat, Matteuse evangeeliumi tõlge ilmus juba 1868. aastal, siis süstemaatilise kirjakeelte loomisega alustati nõukogude ajal. Suurte murdeerinevuste tõttu loodi 1930-1950 kuus kirjakeelt, millest vähesel määral on kasutusel vaid paar-kolm (Toulouze 1999: 72-73).
AJALUGU
Alates 13. sajandist püüdsid hante allutada nii venelased kui ka tatarlased, kellele handid pidid järgnevatel sajanditel maksma maksu. 16. sajandi lõpul, pärast võitu tatarlaste üle hakkasid venelased Lääne-Siberisse kindluslinnu ehitama ning sellest ajast sattusid handid tihedamasse kontakti venelastega. Handi nn vürstid2 tehti vene vasallideks ja 17. sajandil kaotasid nad täielikult sõltumatuse. Hantidelt hakati koguma jassakki orava - ja sooblinahkades. Seda tasuti esialgu handi „vürstide" vahendusel, hiljem maksti otse vene ametnikele. 18. sajandi algul toimus hantide vägivaldne ristimine . Lõunapoolsetel aladel olid vene mõjud tugevamad kui põhjas ja idas. Irtõši ja Konda handid assimileeriti venelastega ja tatarlastega suurel määral 20. sajandi alguseks.
1930. aastatel kannatasid handid nagu teisedki Lääne-Siberi põlisrahvad kollektiviseerimise all, mille käigus jõukamad inimesed, nn kulakud jäeti oma varast ilma ning šamaanid vangistati või tapeti . Lapsi hakati saatma vastu vanemate tahtmist internaatkoolidesse, kus õppetöö toimus valdavalt vene keeles. Sellised nõukogude võimu vägivaldsed sammud kutsusid 1933-1934 esile hantide ja neenetsite vastuhaku , mis sai tuntuks „Kazõmi sõja" nime all (vt Leete 2002).
Handid on ette jäänud maailma suurimate maagaasi- ja naftavarude ammutamisele, mis algas 1960. aastatel ja kestab tänaseni suuremas mahus kui kunagi varem. Neilt on ära võetud karja- ja jahimaid, neid on asustatud ümber ja reostatud nende elukeskkonda.3 Seoses naftatööstusega on tulnud hantide ja manside territooriumile elama suur hulk inimesi mujalt Venemaalt ja see on jätnud põlisrahvad oma elualadel suurde vähemusse. Paljusid hante on sunnitud traditsioonilist eluviisi lõpetama ja asuma paikselt elama mitmerahvuselistesse asulatesse, see aga on vaid kiirendanud hantide assimileeerumist. Kui veel 30 aastat tagasi oli laialdastel aladel (Vahhi alamjooks, Agan , Salõm, Vasjugan, Pim, Tromjogan) levinud suured handi kogukonnad ja traditsiooniline eluviis, nüüdseks on see kadunud või kadumas.
Handid on alates 1980. aastate lõpust asunud kaitsma oma õigusi, võideldes eriti omavolitseva naftatööstuse vastu. Samuti on toimunud rahvusliku eneseteadvuse kasvades kultuuri, keele, kooli, omakeelse meedia taaselavnemine. 1989. aastal loodi ühendus „Spasenije Jugrõ", mis võitleb hantide ja manside õiguste eest.
ELATUSALAD
kalastamine ja olnud kohal esimesel on keskjooksu Obi Vaid lambad ). veised , (hobused, loomapidamisega aedviljad) juur - ( kartul , maaharimise ka tegeldi alamjooksul pool tundra -, domineerinud Tromjogani ning Pimi Ljamini, alamjooksu suur elatusaladel teistel regiooniti kuid kalastajad ennekõike kütid, tähtsus. põhjapoolsete lisajõgede põhjapõdrakasvatus (põhjas lõunas taigatüüpi põhjapõdrakasvatus); lõuna Irtõši lõunapoolsete harujõgede ääres küttimine>
Jahipidamine on olnud tähtsam lisajõgede ülemjooksudel, kus kalasaak on kehvem. Peamisteks jahiloomadeks on oravad , kärbid, jänesed, rebased ja põdrad ning erinevad vee- ja taigalinnud. Karusloomad on olnud väärtuslikud ennekõike kaubavahetuse seisukohast . Küttimisel on põhilisteks jahiriistaks püss, aga kasutatakse ka ostetud metalllõkse ja omatehtuid püüniseid. Varasematel aegadel kütiti vibu ja nooltega .
Kalapüügis on levinud mitut tüüpi kalatõkete ja võrkude ning mõrdade kasutamine. Naftatööstuse pealetungiga on kalastamist tänaseks vähemaks jäänud, kuivõrd suur osa jõgesid ja järvesid on reostunud ja kalad on kadunud või haiged (Balzer 1999: 25).
Veoloomana on hantidel olnud kasutusel põhjapõdrad, ka koerad ja lõuna pool hobused.
1990. aastatel hakati hantidele andma nn ,,esivanemate maid", kus põlisrahvad on elanud traditsioonilist elu. Alustati hantide ümberasustamist nendele maadele, kus nad tegelevad traditsiooniliste elatusaladega ja kus on paremad tingimused traditsioonilise kultuuri säilimiseks. Elamine seal on aga seotud majanduslike raskustega. „Traditsiooniliste kaupade müügist teenitud summad katavad seoses turustussüsteemi kokkuvarisemise ja kõrgete transpordikuludega vaevalt nendele tehtud kulutused" (Pivneva 2001).
TOIT
Kala ja liha on muistsetest aegadest olnud hantide peamine toit. Kala süüakse keedetult, toorelt, kuivatatult, suitsutatult ja soolatult . Varem tehti kaladest jahu, tänapäeval seda ei tehta . Kalade sisikondadest ja peadest keedetakse ka kalarasva. Need pannakse veega patta keema ning keedetakse mitu tundi. Rasv kerkib veele , kust see kulbiga teise nõusse tõstetakse.
Teine tähtsam toiduaine on liha, mida süüakse keedetult, toorelt, külmutatult, kuivatatult ja suitsutatult. Süüakse põhjapõdra, põdra, orava, jänese ja karu, aga ka pardi , hane, tedre , laanepüü jt loomade ning lindude liha. Pärast põhjapõdra tapmist juuakse tema verd.
Taimetoitudest söövad handid marju ja jahust valmistatud toite. Marjadest süüakse rabamurakaid, mustikaid, pohli, jõhvikaid, sinikaid, vaarikaid, metsikuid mustsõstraid ja toomingamarju. Tänapäeval keedavad handid mustikatest, sinikatest, mustsõstardest ja vaarikatest moosi .
Suve lõpul ja sügisel süüakse seedripähkleid. Seeni handid varem ei söönud. Tänapäeval on neid venelaste eeskujul hakatud vähesel määral sööma. Enamasti korjatakse puravikke , mis kuivatatakse või praetakse.
Jahu said handid endisel ajal kaubavahetuse käigus vene ja tatari kaupmeestelt. Leiba küpsetati põhiliselt rukkijahust ja valmistati nii hapendatud kui ka hapendamata tainast. Praegu tehakse leiba põhiliselt nisujahust , tainast kergitatakse pärmiga.
Tänapäeval ostetakse küllaltki palju toiduaineid poest. Palju joovad handid teed. Varem joodi kasekäsna-, mustika- ja pohlaleheteed, mida ka tänapäeval tehakse, aga üldine on poest ostetud tee.
Traditsioonilisi handi toite söövad rohkem rändlevad põhjapõdrakasvatajad ja väiksemate külade elanikud. Suuremates külades süüakse aga nendega võrreldes rohkem poest ostetud toiduaineid.
ASULAD JA EHITISED
20. sajandi algul elasid handid väikestes asulates, kus oli 1-20 elamut koos kõrvalhoonetega. Hantidel oli mitu asulat. Sõltuvalt aastaajast asusid nad ühest asulast teise. Ümberasumine sõltus nende majanduslikust tegevusest: kalapüügist, küttimisest ja põhjapõtrade kasvatamisest. Nii oli Kazõmi jõe ääres elavatel hantidel 1914. aastal viis väikeasulat: talvine , kevadine, suvine ja kaks sügisest. Talvel handid küttisid ja elasid talveasulates. Kevadel sõitsid Kazõmi jõe äärde, kus tegelesid kalapüügiga. Suvel olid nad suveasulates, karjatasid põhjapõtru ja püüdsid kalu. Sügisel ujusid kalaparved Obi jõest Kazõmi jõkke. Handid elasid siis sügisasulates ja kalastasid. Talve algul läksid nad jälle talveasulatesse.
Alates 1930. aastatest on nõukogude võim hante asustanud ümber suurematesse küladesse. Hantidele ehitati tüüpprojektide järgi majad ja pandi nad sinna elama. Eriti intensiivselt toimus ümberasustamine 1950.-60. aastatel.
20. sajandi algul olid hantide elamuteks püstkojad, neljakandilised onnid, ristpalkelamud ja poolmaakojad. Püstkoja sõrestik ehitati koonusekujuliselt asetatud lattidest. Latid tehti kuuse-, kase - ja pajupuust. Kaks või kolm latti olid ülaosast rihma või nööriga kokku seotud, ülejäänud asetati lahtiselt nende peale. Mõnikord oli ühe ridva ülaots kaheharuline, mille vahele asetati teise ridva ots ning ülejäänud ridvad asetati nendele lahtiselt. 20. sajandi algul kaeti püstkoja sõrestik suvel kasetohust, talvel põhjapõdranahast kattega . Püstkoja tipp jäeti katmata , sealt läks suits välja ja tuli valgus sisse. Ka tänapäeval kasutatakse neid katteid, kuid rohkem tarvitatakse presenti. Püstkoja keskel oli lõke, tänapäeval on lõkke asemel tihti plekkahi. Nüüdisajal on püstkoda kasutusel kaluritel, põhjapõdrakasvatajatel ja jahimeestel.
Neljakandilise onni sõrestik ehitati lattidest, mis kaeti kasetohust või nulukoorest kattega. Seinad moodustasid neljakandilise ruumi, mille peal oli kas ühe või kahe viiluga või kaarekujuline katus. Tänapäeval on neljakandilisi onne väga vähe.
Talviste ja suviste ristpalkehituste katuse roovpalgid kaeti algul kisklaudadega, millele asetati kasetoht ja nendele palgid või latid. Talveelamutel kaeti katus sageli mullaga ja ka suveelamutel esines mullaga kaetud katuseid. Aknad olid seintes, vahel ka katuses. Suvel olid aknaavad kas üldse katmata või kaeti need lutsunahaga. Talvemajadel kaeti aknaava jäätüki või klaasiga. Majadel olid tavaliselt muldpõrandad, vahel kaeti need plankude või lattidega. Talveelamutel asetses esikülje ühes nurgas kaminataoline ahi, millel oli savist ja puupulkadest valmistatud korsten . Suveelamutel oli tavaliselt lõkkekoht keset elamut, harva oli majas ahi.
Võrreldes 20. sajandi algusega, on hantide traditsioonilistel ristpalkelamutel toimunud rida muutusi. Katusekatteks kasutatakse tänapäeval kasetohu asemel sageli tõrvapappi või musta kilet , majadel on laudpõrandad ja klaasitud aknad. Kaminataolist ahju esineb haruharva, enamikel elamutel on plekkahjud.
20. sajandi alguses olid hantidel vähesel määral kasutusel kaht tüüpi poolmaakojad. Ühed olid ristpalkehitused, mille allosa oli mõnikümmend sentimeetrit maa sees. Teistel poolmaakodadel oli palkidest ja lattidest ehitatud tüvi- või tömppüramiidi kujuline karkass , mis kaeti pealt kasetohuga. Sellele asetati latid ning kaeti need mätaste ja mullaga. See poolmaakoda oli poolest kuni pooleteise meetri sügavuseni maa sees, sel oli muldpõrand, väike uks, jäätükist aken ning kaminataoline ahi puupulkadest ja savist valmistatud korstnaga. Pärast Teist maailmasõda on poolmaakodade kasutamise kohta vaid mõned üksikud teated .
Tänapäeval elavad handid enamasti tüüpprojektide järgi ehitatud palkmajades. On kolm kõige enam levinud tüüpprojekti: 1) üheruumiline elamu, 2) esikust, köögist ja toast koosnev elamu ja 3) kahekorteriline elamu, mille korterid koosnevad esikust, köögist ja toast. Viimastel aastakümnetel on ehitatud ka suuremaid mitmekorterilisi ridaelamuid.
Traditsioonilised kõrvalhooned on hantidel aidad , varikatused, lattkojad ja põhjapõtrade varjualused. Enamik aitu asub sammastel, mis on tavaliselt 0,5-2 m kõrgused.
Varikatus , mille all hoitakse suuski, nartasid, kalavõrke, mõrdu jm, toetub kaheksale või kümnele postile.
Lattkoda ehitades asetatakse 1-5 m pikkused küttepuud koonusekujuliselt ning need moodustavad püstkojasarnase ehituse. Küttepuid võetakse sealt ära ja tuuakse juurde, äravõetud küttepuud põletatakse ahjudes. Lattkoja sisemust kasutatakse kõige enam panipaigana, kus hoitakse kalavõrke, paadimootoreid, suuski, aga ka kala ja liha. Harva on lattkoda suveköögiks. Nimetatud traditsioonilistest ehitustest hiljem on tulnud kasutusele saun , loomalaut ja hobusetall .
Kodune tarbevara. 20. sajandi algul valmistasid handid koduse tarbevara põhiliselt ise. Need tehti puust, juurtest, kasetohust, loomanahkadest, luust , sarvest, riidest ja metallist. Elukutselisi käsitöölisi ei olnud. Kaupmeestelt osteti keedu - ja jooginõud. Nüüdisajal on suurem osa hantide tarbevarast ostetud. Poest ostetakse kausse, taldrikuid, lusikaid, kulpe, tasse, klaase, potte , panne, teekanne, aga ka raadioid, televiisoreid, külmkappe, õmblusmasinaid jm. Ostetud tarbevaraga koos on kasutusel ka traditsioonilised esemed. Puust valmistatakse liudasid, lusikaid, kulpe, lumeklopitsaid, söögilaudu, hälle; kasetohust - hälle, vakkasid, toidunõusid, tubakatoose; põhjapõdranahast - naiste käsitöökotte ning kotte rõivaste hoidmiseks; riidest - kotte jalanõude hoidmiseks, nõelapatju.
Kasetohust, põhjapõdranahast ja riidest esemed on sageli kaunistatud mustriga. Puuesemetel esineb kaunistusi harva. Kasetohust esemetele on muster tavaliselt noaga kraabitud, puust esemed kaunistatakse lõikekirjaga. Põhjapõdranahast esemetel on mosaiik-, riidest asjadel aplikatsioonornament.
Ornamente on põhiliselt kahesuguseid: lint- ja medaljonornamendid. Need on valdavalt geomeetrilised , tavaliselt vahelduvad ühesuguse kontuuriga motiivid ja foon . Esineb ka stiliseeritud linnu- ja loomakujutisi. Ornamentidel on oma nimetused. Lintornamentide nimetused on näiteks järgmised: pardi jalg, haugi hambad, jänese kõrvad, jänese käpp, kaseoks, kajaka tiivad, rebase küünarnukk. Medaljonornamentide nimetusteks on karu, lagle , vihmauss, päike.
Hällid on hantidel üsna laialdaselt kasutusel. Päeva- ja ööhällid valmistatakse nii puust kui kasetohust. Ööhällid on pikemad kui päevahällid. Päevahällis on laps istuvas, ööhällis aga lamavas asendis. Berjozovo ja Belojarski rajoonis on kasetohust päevahälli seljatoele ja külgedele noaga kraabitud ornament . Seljatoe ülaosale on alati kraabitud stiliseeritud linnukujutis, tavaliselt teder või metsis. Hantide uskumuste järgi on inimesel mitu hinge, neist üks on unehing, mis inimese ärkveloleku ajal elab tavaliselt metsas. Et unehing lapse ärkvelolekul kaugele ei läheks, selleks ongi hälli seljatoele kraabitud linnukujutis, sest usutakse, et unehing hoiab linnukujutise lähedusse.
RÕIVAD
Sajandeid on handid valmistanud oma rõivad põhjapõdranahast, aga kasutati ka põdra-, jänese-, orava- ja teiste metsloomade nahku . Rõivaid tehti ka kala (tuur, luts, sterlet, säga) nahkadest, selle kohta on andmeid juba 17. sajandist. Varasematel aegadel kudusid handid nõgesekiududest valmistatud niidist riiet, millest õmmeldi rõivaid. Põhjahantidelt on nõgeseriide valmistamise kohta vähe andmeid, nad vahetasid seda lõunahantidelt põhjapõdranahkade vastu. Juba mitu sajandit tagasi vahetasid handid kanepist või villast, hiljem ka puuvillast riiet ka tatari ja vene kaupmeestelt.
Tänapäeval kasutavad handid nii traditsioonilisi kui ka ostetud või nende eeskujul valmistatud rõivaid ning viimaseid rohkem kui traditsioonilisi rõivaid. Traditsioonilistest rõivastest kannavad naised kleite, rüüsid, kalevikuubesid, kasukaid ja jalanõusid. Kleidid , rüüd ja kalevikuued on sageli aplikatsioonide ja helmestega kaunistatud. Kasukaid õmmeldakse kõige sagedamini põhjapõdranahast, vähem põdra-, jänese-, orava- ja lambanahast. Põhjapõdranahksed kasukad kaunistatakse tumedamatest ja heledamatest nahatükkidest ja värvilistest riidetükkidest kokku õmmeldud ornamendiribadega. Ka jalanõud tehakse põhjapõdranahast: talvised jalanõud on karvasaapad, suviste jalanõude nahal on karvad ära kraabitud. Rohkesti kannavad naised ostetud rõivaid: kleite, pükse, kampsuneid, džempreid, mantleid, jopesid, kummikuid ja kingi .
Meeste traditsioonilistest rõivastest kantakse tänapäeval vähesel määral särki, rohkesti aga ülerõivaid ja jalanõusid. Traditsiooniline särk on aplikatsioonidega kaunistatud. Suviseks ülerõivaks on riidest umbkuub , talviseks põhjapõdranahast umbkasukas, mõlemad on kapuutsiga . Umbkasukal on karvad ihu poole, kindad on varrukate otste külge õmmeldud ning kasuka peal kantakse riidest kattekuube. Külmade ilmadega pannakse selga veel teine umbkasukas, millel on karvad väljapoole. Hantide umbkasukad on otstarbekohased rõivad sealses karmis kliimas. Nagu naistel nii on ka meestel traditsioonilisteks talvejalanõudeks karvasaapad ning suvesaapad valmistatakse nahast , millel on karvad ära kraabitud.
Tänapäeval on laialdaselt kasutusel ostetud rõivad: püksid, pluusid , kampsunid, pintsakud, joped, kummikud , saapad, kingad .
PERE JA ÜHISKOND
Endisel ajal jagunes handi ühiskond sugukondlikeks gruppideks ehk klannideks, kes koosnesid peredest. Sugukonna liikmete vahel olid abielud keelatud, abielluda võis ainult teise sugukonna inimesega. Klannid kandsid tavaliselt mõne looma, linnu või kala nime, keda peeti pühaks ja austati. Põhjahantidel moodustasid sugukonnad kaks eksogaamset „poolt" (fraatriat) - Moš ja Por. Ühe fraatria liikmed pidasid ennast veresugulasteks , nad olid omavahel „õed" ja „vennad" ning nende vahel olid abielud keelatud. 20. sajandil kaotasid sugukonnad ja fraatriad oma senise tähtsuse, määravaks sai territoriaalne kogukond , aga mõningal määral on sugukondlikud grupid säilitanud oma mõju ka tänapäeval.
Varematel aegadel elas hantidel koos kaks-kolm põlvkonda suurperedena. Esines leviraati (tava, et abielumehe surma puhul peab ta vend abielluma lesega, keelustati seadusega 1920. aastate lõpus) ja ka kahe või kolme naise pidamist, eriti põhjapõdrakasvatajate seas. Handi peredes oli kindel tööjaotus. Mehed püüdsid kalu, küttisid, kasvatasid põhjapõtru, valmistasid kalapüügi-, küttimis- ja liiklusvahendeid. Kodused tööd (toidutegemine, kasetoht- ja nahkesemete valmistamine, rõivaste õmblemine, lastekasvatamine) olid naiste teha. Naised tõid koju ka puid ja vett. Tänapäeval elatakse väikeste peredena: mees, naine, lapsed ning abikaasade vanemad.
USK (L.V., E.S.)
Handi usund on tugevalt seotud ümbritseva looduse ja maastikuga , kus elavad jumalad, vaimud ja surnud esivanemate hinged . Pühadeks kohtadeks võivad olla künkad, jõed, järved, saared, inimeste ehitatud pühad labaz'id, kus hoitakse puust jumalakujusid, kellele aeg-ajalt ohverdatakse. Maastikul on jumalate tegutsemisjäljed (nt Toorumi astumise jälg), mis aktualiseerivad rituaale ja seavad inimesi jumalate kaitse alla. Paljud handid elavad veel praegu oma põlistel klannimaadel, mida uskumuste järgi kaitsevad jumalad (Balalajeva, Wiget 1998).
Handid usuvad kosmose kolmikjaotusesse (alumine, keskmine ja ülemine ilm), millest alumisel ja ülemisel on veel seitse tasandit . Kõrgeim jumalus on Numi Toorum, kellega toimub suhtlus tema poegade ja tütarde vahendusel, kes haldavad looduslikku maailma. Noorim poeg on metsajumal ja esineb karu kujul. Karu on hantidel püha loom. Pärast karu mahalaskmist nülitakse tal nahk koos peaga ja pannakse tuppa nurka. Et lepitada karu hinge, peetakse karupeied - ta ees lauldakse ja tantsitakse mitu õhtut. 20. sajandi algul olid karupeied tähtis religioosne ja meelelahutuspidu, 1930. aastatel aga keelustati ning tänapäeval peetakse neid väga harva.
Hantide seas on šamaanid vahendanud inimeste ja jumalate vahelist suhtlust, edastanud inimeste soove jumalatele ja jumalate nõudmisi inimestele. Nõukogude ajal suudeti hävitada suur osa šamaane või sundida neid loobuma tegutsemast, kuid üksikuid šamaane leidus hantide seas veel hiljaaegu (Kereži 1995: 39). Igapäevaselt on olulisel kohal rituaalse puhtuse ja ebapuhtuse vastandus, millega arvestatakse tänaseni. Naiste ebapuhtus teatud perioodidel dikteerib kogu perekonna käitumist ja heaolu (Balzer 1981). 18. sajandil ristiti handid vägivaldselt õigeusku. Ajapikku on sulandunud handi kosmoloogiasse ja usundilisse praktikasse kristlikke jooni.
Hantide uskumuste järgi on inimesel mitu hinge, neist üks on reinkarneeruv ehk ümbersündiv hing. Põhjahandid teevad pärast inimese surma riidest nuku, itterma, millesse hantide uskumuste järgi läheb reinkarneeruv hing. Kui surnu oli naine, siis nukk on naisterahva-, kui mees, siis meesterahvakujuline. Usutakse, et kui sugukonnas sünnib laps, siis läheb hing vastsündinud lapsesse. Nukku hoitakse elamu pühas nurgas mõni aasta ning viiakse siis metsa puuõõnsusesse või põletatakse, aga mõnel pool viiakse nukk pööningule ja hoitakse seal.
Tänapäeval püsivad traditsioonilised uskumused kõige enam matusekommetes. Valdav enamik hante matab surnud kirstuga maa sisse. Lahkunule pannakse hauda kaasa koduseid tarbeesemeid ja rõivaid. Haua peale ehitatakse väikese maja kujuline hauaehitus. Kõige põhjapoolsemad handid hauda ei kaeva, vaid asetavad kirstu maa peale ehitatud hauaehitusesse. Matuse ajal söövad handid haua juures. Sööma kutsutakse ka lahkunu hing. Tapetakse põhjapõtru, kelle kolbad koos sarvedega asetatakse hauaehitusele või riputatakse läheduses oleva puu külge. Liha süüakse matuste ajal ära.
Tänapäeval, pärast 60 aastat usuvastaseid kampaaniaid ja šamaanide represseerimist, on taastatud paljud ohvrirituaalid, mis on saanud poliitilise tähenduse oma õiguste eest võitlevate hantide ja kohalike ametnike vahelises dialoogis (vt Leete 1999).
1 Osa lingviste on seadnud kahtluse alla mõttekuse rääkida ugri rühmast kui ajaloolisest keeltegrupist (nt vt Tapani Salmineni artiklit "Facts and myths about Uralic studies: a review article of Jazyki mira: Ural'skie jazyki".
2 Tegu oli siiski handi vanematega, kes juhtisid klannide ja laiendatud perede elu.
3 Nafta- ja gaasitööstus on puudutanud suuremat osa hantide asuala, kõige vähem on kannatanud tänaseks Jugani, Ljamini ja Kazõmi alad (Balalajeva, Wiget 1998).
Eenetsid
Laur Vallikivi
ETNONÜÜM
Eenetsite tänapäevane enesenimetus on ennetše, mis tähendab meest, inimest. Selle nimetuse võttis kasutusele lingvist, eenetsi keele uurija Prokofjev 1937. aastal. Eenetsid nimetasid end ise klanninimede järgi ning alles 1970. aastatel juurdus etnonüümina „eenets" (Krivonogov 1998: 46). Varem nimetasid teised eenetseid Jenissei samojeedideks, põhjapoolseid eenetseid nimetati ka Hantai ja lõunapoolseid Karassiini samojeedideks.
ASUALA
Eenetsid elavad Jenissei alamjooksul idakaldal. Administratiivselt kuuluvad nad Krasnojarski kraisse Taimõri autonoomsesse ringkonda, kus nad elavad valdavalt Ust-Jenissei (Vorontsovo küla) ja Dudinka (Potapovo küla, Dudinka linn) rajoonis. Kummaski külas moodustavad nad alla 20% teiste (vene, neenetsi jt) rahvuste seas. Enne paiksustamist rändlesid tundraeenetsid Jenissei ja Pjassino vahel ja metsaeenetsid Dudinkast lõuna pool taigaaladel. Tänapäeval rändlevad põhjapõdrakarjadega vähesed eenetsid koos neenetsitega (Tuharda piirkond).
RAHVAARV
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli eenetseid 209. Hilisemate küsitluste tulemusel on rahvaarvuks saadud 340 ( Vassiljev 1994: 420): osa eenetseid nimetas end rahvaloendusel neenetsiteks või nganassaanidesks (Krivonogov 1998: 46). 1989. aasta oli esimene rahvaloendus, kui loendajad aktsepteerisid sellist rahvust nagu eenetsid. Eenetsitel esines palju segaabielusid varem nganassaanide ja tänapäeval ennekõike neenetsitega (ka dolgaanide, venelaste jt-ga): pea kõik segaabieludes sündinud lapsed nimetavad end vastavalt kas nganassaanideks või neenetsiteks, aga mitte eenetsiteks. Vaid 14% eenetsi abieludest on üherahvuselised (Krivonogov 1998: 53).
KEEL
Eenetsi keel kuulub samojeedi keelte põhjagruppi koos neenetsi ja nganassaani keelega. Vastavalt asualale räägivad eenetsid kahte murret: tundra- (ehk bai) ja metsa- (ehk madu , somatu) murret. Tänapäeval ei ole eri murrete kõnelejatel õieti kokkupuuteid, kuna elatakse üksteisest u 400 km kaugusel. Neenetsi keelest, mida on selles regioonis kasutatud lingua francana, on tulnud väga palju, eriti põhjapõdrakasvatusega seotud sõnavara eenetsi keelde. Samuti on nganassaani keelest pärit jahipidamisega seotud sõnavara. Tänapäeval domineerib eenetsite seas vene keel.
Krivonogovi uurimus 1990. aastate algusest näitab, et sel hetkel oskas eenetsi keelt vabalt umbes 40% eenetseid, kuid vaid 15% kasutab eenetsi keelt regulaarselt. Enamik eenetsi keele kõnelejad on vanemad kui 40 aastat ja metsaeenetsi kõnelejaid on vaid mõnevõrra rohkem kui tundraeenetsi kõnelejaid (Krivonogov 1998: 52).
1995. aastal ilmus esimene eenetsikeelne trükis, milleks on Luuka evangeeliumi tõlge (Helimski 2001: 193).
AJALUGU
Veel 17. sajandil asustasid eenetsid suuri alasid Tazi ja Jenissei ääres ning nende arv oli ilmselt ligi 1000 (Vassiljev 1982: 57). 17. sajandil hakkasid eenetsid maksma venelastele jassakki. Samal sajandil saabusid lõunast Tazi jõgikonna aladele sölkupid (kellest moodustus põhjasölkupi etniline grupp) ja läänest Jenissei äärde neenetsid , kellega eenetsid sõdisid ja kelle eest taanduti või kellesse sulanduti. Veel umbes 1850. aastal toimusid kokkupõrked (Turutšeda järve lähistel) eenetsite ja neenetsite vahel (Golovnjov 1995: 108). 19. sajandi lõpuks oli eenetseid jäänud alles umbes 500 ja nad olid valdavalt taandunud Jenissei alamjooksule.
1930. aastatel toimus kollektiviseerimine ja ajapikku ka paiksustamine küladesse. Paljud tundraeenetsid on 20. sajandil enamasti sulandunud Avami nganassaanidesse (kuni 1970. aastateni, mil nganassaanide paiksustamise tõttu sidemed katkesid) ja neenetsitesse. See on ka peamine põhjus, miks eenetsite rahvaarv 20. sajandil vähenes.
ELATUSALAD
Eenetsid olid kuni viimaste sajanditeni põhjapõdrakütid. Tavaline oli ajujaht vibude ja püünisaedikutega (nagu nganassaanidelgi), kus osales kuni 30 meest. Tundraeenetsid läksid ajapikku neenetsite mõjul üle kodustatud põhjapõtrade kasvatamisele. Metsaeenetsid kasutasid väheseid põhjapõtru peamiselt transpordiks ning tegelesid rohkem jahi ja kalapüügiga. Alles kolhooside rajamisega võeti kasutusele nn suuremahuline põhjapõdrakasvatus. Jenissei jõel püüti valget vääriskala ( omul , nelma, siig, tšir) võrkude ja noodaga. Eenetsite peamiseks toiduks on toores , külmutatud, keedetud, soolatud kala ja põhjapõdraliha nagu teistelgi regiooni põlisrahvastel.
Eenetsid elasid püstkodades. Tänaseks on suur osa eenetseid sunniviisilise paiksustamisega seoses asunud elama palkmajadesse külades, põhjapõdrakasvatajad elavad ka teisaldatavates majakestes ehk balokkides või tšummides. Vaid alla poole elanikest tegeleb traditsiooniliste elatusaladega (Krivonogov 1998: 50; andmed aastatest 1991-1993).
SOTSIAALNE ORGANISATSIOON
19. sajandini olid eenetsitel patrilineaarsed klannid. 20. sajandi alguses kujunesid tähtsamaks naabrusel põhinevad sotsiaalsed grupid (nendesse kuulus ka neenetseid ja nganassaane), kus tegeldi põhjapõtrade ühiskarjatamise, metsikute põhjapõtrade küttimise ja kalapüügiga. Eenetsi ühiskonnas esines ka polügüüniat ja leviraati. Tavaline oli pruudiluna maksmine abielusidemete sõlmimisel. Tänapäeval puuduvad selgelt eristuvad eenetsi sugulusgrupid, kuna nad asustavad paljurahvuselisi külasid.
USUND
Eenetsi traditsiooniline usund on šamanistlike joontega. Usundilisse panteoni kuulub sarnaselt teistele samojeedi rahvastele taevane loojajumal, kelle nimi on Nga biomo. Ta oli tegev inimkonna algusaegadel, kuid hilisemal perioodil ei sekku inimeste igapäevaellu ja tema poole reeglina ei pöörduta. Veel on olulised sellised kosmoloogilised tegelased nagu maaema Dja-minju ja tema poeg Djuba nga, kes annab inimestele jahisaagi. Need kolm olid koos osalised maailma loomisel. Alumises ilmas elavad kurjad vaimud ja sinna lähevad ka surnute hinged, neid saatis sinna šamaan oma abivaimude abil vastavate rituaalidega (Vassiljev 1978; Prokofjeva 1953).
Nagu teistelgi samojeedi rahvastel on eenetsitel tundras pühapaigad (jõed, järved, künkad), kus ohverdatakse jumalatele. Ka austatakse esivanemaid hingenukkude vahendusel. Nukud asuvad õues püstkoja taga ja neid veetakse rändlemisel kaasas pühal nartal.
Need vähesed eenetsid (ennekõike põhjapõdrakasvatajad), kes tänapäeval on veel säilitanud põlise elulaadi, juhinduvad vanadest usundilistest ideedest ja ohverdavad veel kohaperemeestele-vaimudele. Kuivõrd enamusel eenetsitest on katkenud sidemed traditsioonilise eluviisiga , on muutunud ka nende religioossed kujutelmad ja praktikad .
Nganassaanid
Laur Vallikivi
ETNONÜÜM
Nganassaanid nimetavad üksteist nimega nja, mis tähendab vend. Idapoolses Vadejevi murderühmas kasutatakse enesenimetusena ka as'a. "Nganasan", mis tähendab ‘inimene, mees', võeti kasutusele vene etnoloogide poolt 1930. aastatel. Vana nimetus nganassaanide kohta on tavgid ehk tavgisamojeedid, ka Avami või Vadejevi samojeedid.
ASUALA
Nganassaanide põline asuala on olnud Taimõri poolsaare lõuna- ja keskosas (Põhja-Siberi madalikul), seega on nad põhjapoolseim Euraasia põlisrahvas. See on valdavalt lagetundraala, lõuna pool leidub ka metsatundrat.
Administratiivselt kuulub nganassaanide asuala Krasnojarski kraisse Taimõri (Dolgaani-Neenetsi) autonoomsesse ringkonda. Enne sunniviisilist paiksele eluviisile üleviimist rändasid nad Pjassino, Dudõpta, Boganida, Heta jõest lõunas Taimõri järve ja Bõrranga mägismaani põhjas. 1960-1990 toimus järkjärguline nganassaanide paiksustamine kolme asulasse - Volotšanka, Ust- Avam ja Novaja. Nganassaanid moodustavad tänapäeval neis külades alla poole elanikkonnast: suurim etniline grupp on dolgaanid, vaid Volotšankas on nganassaane veidi rohkem kui dolgaane. Tänapäeval on osa nganassaane asunud elama regiooni suurematesse linnadesse nagu Dudinka ja Norilsk . Paiksed nganassaanid elavad üksteisest üsna kaugel paiknevates asulates ning neil on omavahel vähe kokkupuuteid.
RAHVAARV
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli nganassaane 1262, neist 849 Taimõri autonoomses ringkonnas. Krivonogovi andmetel elas 1994. aastal Taimõril 904 nganassaani (1999: 69). Suurema osa regiooni elanikest moodustavad sissesõitnud venelased, ukrainlased jt.
KEEL
Nganassaani keel koos neenetsi ja eenetsi keelega moodustavad samojeedi keelte põhjarühma. Lääne pool räägitakse Avami murret ja ida pool Vadejevi ehk Hatanga murret. Murdeerinevused ei ole suured.
Ametlikus statistikas on nganassaanid pikka aega silma paistnud kõrge emakeelsusprotsendiga, mis oli nii 1960.-1970. aastateni tänu rändavale eluviisile ja vähestele kontaktidele teiste rahvastega. Kuigi 1989. aasta rahvaloendusel nimetas 83% nganassaane nganassaani keelt oma emakeeleks (mis võib osutuda ka veaks , vt Vahtin 2001: 58), siis Krivonogovi uurimus 4-5 aastat hiljem näitab, et tegelikkuses on see Taimõril vaid 44% ning igapäevaselt kasutab nganassaani keelt vaid 17,6% nganassaanidest. Põhiliseks suhtluskeeleks nii kodus kui tööl on kujunenud vene keel. Noorema põlvkonna keelevahetus on olnud kiirem (umbes 20-30 aastat) kui teistel põhjarahvastel johtuvalt järsust paikseks jäämisest multietnilistes külades, segaabieludest ja internaatkoolis käimisele. Tulemus on sedavõrd drastiline , et sageli ei saa nganassaanikeelsed vanavanemad ja venekeelsed lapselapsed üksteisest aru (Helimski 1995: 150).
AJALUGU
Nganassaanid assimileerisid endasse ilmselt mingi paleoasiaatilise kütirahva, nagu ka läänepoolseid jukagiire, põhjapoolseid tunguuse ja läänepoolseid samojeede (Gratšova 1994: 242). 17. sajandil maksustati nganassaanid venelaste poolt. Pikka aega elasid nganassaanid üsna eraldatuna venelastest. Muutuse tõi nõukogude võimu sisseseadmine. 1930.-40. aastatest alates - mõned aastad hiljem kui naaberrahvastel - hakkasid võimud taga kiusama ka nganassaane, represseerides nii šamaane kui kulakuid hoolimata sellest, et nganassaanide seas ei leidunud märkimisväärset varanduslikku ebavõrdsust (Forsyth 1992: 310).
1930. aastatel kollektiviseerimise käigus moodustati kolhoosides põhjapõdrakasvatusbrigaadid, mis koosnesid algul vaid nganassaanidest. Hiljem 1950. aastate lõpul ja 1960. aastatel ühendati aga nganassaani ja dolgaani brigaadid (Simtšenko 1970: 166) ja peagi algas nganassaanide paiksustamine, mis oli nõukogude ideoloogia järgi eelduseks nomaadide "kultuuritaseme tõstmisele". Sellega kadus ka põhjapõtrade rändkarjatamine. 1990. aastate alguseks oli üle 90% nganassaanidest paiksed (Krivonogov 1999: 67).
ELATUSALAD
Väga oluline on olnud ja on nüüdki metsikute põhjapõtrade küttimine - Taimõr on praeguseks suurim metsikute põhjapõtrade populatsiooniga ala maailmas. Nganassaanid pidasid maismaal ajujahti võrkude, taradega ja ka paatidega jõeületuskohtades põhjapõtrade rändeaegadel sügisel ja kevadel. Poisil tähendas esimese põhjapõdra tabamine täiskasvanuks saamist (Vassiljev, Simtšenko 1970: 211). Suvine jaht sulgivatele veelindudele ja talvine karusloomajaht lõksudega ning kalapüük on samuti etendanud olulist rolli nganassaanide traditsioonilises majanduses. Elati püstkodades ja peeti sõidupõhjapõtru, keda rakendati narta ette. 19. sajandil võtsid nganassaanid neenetsite eeskujul kasutusele suuremahulise kodustatud põhjapõtrade kasvatuse koos pideva rändava eluviisiga (talveks lõunasse, suveks põhja). Valdav osa nganassaanide rändealadest jäi lagetundraaladele, talvel jõuti ka metsatundrasse. 20. sajandi keskel võeti kasutusele põhjapõtradega veetavad suuskadel majakesed nn balokid, mis tõrjusid kiiresti välja püstkojad.
1970. aastatel kadusid nganassaanide seas kohaliku majanduspoliitika tulemusel põhjapõdrakasvatus ja rändav eluviis (Klokov 1998). Endised kodustatud põhjapõdra kasvatusalad on asendunud metsikute põhjapõtrade aladega, kuhu on nn kodukarjad kiirelt sulandunud (Krivonogov 1999: 69). Tänapäeval tegeletakse kolhoosibrigaadides (kus on nganassaanid ja dolgaanid läbisegi) põhjapõtrade ja karusloomade küttimise ning kalastamisega (Ziker 2002). Naised töötavad külades õmblustöökodades ja toodavad põhjapõdranahksete riideid ja suveniire.
SOTSIAALNE ORGANISATSIOON
Nganassaanid jagunesid klannideks, kus olid keelatud abielud sugulastega nii ema- kui isaliini arvestuses kaks-kolm põlve tagasi. Nganassaanide bilineaarne eksogaamia on samojeedide seas erandlik . 20. sajandi keskpaigani sõlmisid nganassaanid harva teiste rahvaste esindajatega abielusid: üksikutel juhtudel vaid eenetsite, neenetsite või dolgaanidega. Pärast paikseks jäämist 30 aastat tagasi on massiliselt kasvanud segaabielude arv just dolgaanide ja venelastega: nganassaanide omavahelisi abielusid on koguarvult vähem kui nganassaanide abielusid teiste rahvaste esindajatega.
USUND
Nganassaanide šamanistlik-animistlik usund toetub vastastikkuse ja tasakaalu ideele inimeste ja üleloomuliku ilma vahel, mis haarab endasse sotsiaalse ja ökoloogilise mõõtme sarnaselt teistele põhjarahvastele. Tasakaalu idee väljendub näiteks jahisaagi jagamises kogukonna liikmete vahel kui ka ressursside kasutamise mõõdukuses üldiselt, kuivõrd jumalad ja vaimud tundras karistavad saagiahneid ja isekaid inimesi. Tundras viiakse teatud aegadel läbi ohverdusi, et tagada häid suhteid üleloomulike jõududega ja kindlustada nii hea saak, tervis, õnn ja heaolu.
Šamaanid on nganassaanide seas vahendanud inimeste ja jumalate vahelisi suhteid sajandeid. Üleloomulikud olendid nagu taeva, päikese, maa jms vaimud nguo'd, haigusevaimud kotša'd, šamaani abivaimud djamada'd, klannivaimud on need, kellega oli nganassaanidel kõige rohkem kokkupuuteid. Kosmoloogias on olulisel kohal Maa-ema, Päikese-ema ja Tule-ema. Tuntuim šamanistlik riitus - puhta koja rituaal - toimus polaaröö lõppedes kesktalvel ja oli pikim pidustus, mis võis kesta 3-9 päeva, mille vältel šamaan loitsis. Hästi on tuntud Kosterkinite šamaanisuguvõsa, kelle liikmed esitasid erandlikult veel nõukogude ajal seansse. Tänaseks on šamaanimine Taimõri poolsaarelt sisuliselt aga kadunud.
Sölkupid
Laur Vallikivi
ETNONÜÜM
Põhjapoolsete sölkuppide üks enesenimetusi, mis on tänaseks kujunenud üldiseks ja ametlikuks, lähtub "inimese" tähistusest: söl'kup ja šöl'kup (söl' ' taiga ', kup 'inimene'). Ametlikuks kujunes see nimevorm alles 1930. aastatest. Siiski on paralleelselt tänaseni käibel olnud ka nimetus ostjakisamojeedid, mis pärineb venelastelt, kes kasutasid Lääne-Siberi rahvaste nimetustes sarnaseid nimeosi (ostjakid = handid, Jenissei ostjakid = ketid, samojeedid = neenetsid jne). Lõunapoolsed sölkupid on end nimetanud erinevate etnoterritoriaalsete (nt tšumõlkup, süssekum, taigul) nimedega ning alles viimastel aastakümnetel on nad kasutusele võtnud enesenimetuse "sölkup".
ASUALA
Sölkupid elavad kahes eraldi piirkonnas. Lõunapoolsed sölkupid asustavad Obi lisajõgede (Tõm, Ket, Parabel, Vasjugan, Tšaja, Tšulõm) äärseid alasid, mis administratiivselt jäävad valdavalt Tomski oblastisse. Põhjapoolsed sölkupid asustavad Tazi ja Jenissei äärset regiooni, mis kuulub Jamali-Neenetsi ja Handi-Mansi autonoomsesse ringkonda ja Krasnojarski kraisse. Põhjapoolsete sölkuppide asualasse jäävad peamiselt põhjataiga- ja metsatundra , lõunapoolsed asustavad valdavalt lõunataiga alasid.
RAHVAARV
1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli sölkuppe 3612. Nõukogude Liidu rahvaloenduse etniliste gruppide andmetesse peab suhtuma ettevaatusega: näiteks sölkuppide seas oli tavaline lasta end kirja panna venelase või handi või mingi muu rahvuse esindajana ( Nagy 2002: 225). Siiski on ka neid, kes 1980. aastate lõpuks, mil oma rahvuse häbenemine oli veidi taandunud, lasid põlisrahvastele määratud toetuste ootuses end nimetada sölkupiks (Sobanski 2001: 177). Florian Sobanski hinnangul (2001: 171) on põhjasölkuppe umbes 1900 ja kesk- ning lõunasölkuppe kokku umbes 1600.
KEEL
Sölkupid räägivad samojeedi lõunarühma kuuluvat keelt. See on ainuke keel, mis on säilinud sellest rühmast, teised nagu näiteks motori ja kamassi keel on tänaseks hääbunud (vastavalt 19. saj keskel ja 20. saj lõpus).
Murdeerinevused on väga suured. Lingvistid jagavad need enamasti kolmeks murdeks: põhja- (Taz), kesk- (Tõm), lõunamurded (Ket), mille rääkijad üksteist hästi ei mõista tulenevalt asustusala hajususest. Osa teadlasi peab neid murdeid eraldi keelteks (Janhunen 1993). Seetõttu on kogu sölkupi keele 1700-inimeseline (1989. aasta rahvaloenduse andmetel emakeelsus 47,6%, umbes sama paljud pidasid emakeeleks vene keelt) kõnelejaskond fragmenteeritud ja see vaid kiirendab üleminekut vene keele kasutamisele. Tänapäeval on sölkupid hajutatud suure hulga külade vahel, kus nende osakaal elanikkonnast on enamasti vaid mõnest mõnekümne protsendini.
Eri murdeid kõnelevad inimesed kasutavad omavahelises suhtluses vene keelt. Keele olukord on mõnevõrra parem põhjapoolsete põhjapõdrakasvatajatest sölkuppide juures, kus emakeelsusprotsent küündib üle 70, kuigi noorte seas on internaatkooli ja venekeelse ühiskonna pealetungi mõjul tendents rääkida vene keeles (Žukova 2001: 267; Vahtin 2001: 172). Lõunapoolsete sölkuppide seas on emakeelsus veidi üle 10%. Tänaseks on sölkupi keele kõnelejad seal valdavalt üle 60-aastased, kes ei anna edasi oma keelt lastele; pealegi astuvad nooremad suuremalt jaolt segaabieludesse, kus suheldakse vene keeles.
Koolis - nii vähe kui ka sölkupi keelt õpetatakse - on õpetatud põhjamurret, kuivõrd see on valitud sölkupi kirjakeele aluseks ja seda õpivad pedagoogid kõrgkoolis. Alles viimasel kümnel aastal on alustatud lõunamurdelise kirjakeele loomist (Toulouze 1999: 78).
1879 kirjutas misjonär Grigorevski Narõmi sölkuppidele aabitsa, mis on esimene samojeedi keeltes välja antud raamat. Siiski ei leidnud see kasutamist hariduspraktikas (Helimski 1983: 7).
AJALUGU
Venemaa vallutustega Siberis 16. sajandil sattusid teiste kohalike põliselanike seas ka sölkupid tihedamasse kontakti venelastega. Koos tatari khaani Kutšumiga astus Pegaja Orda sölkupist "vürst" vastu venelastele, kuid oli sunnitud alistuma. 17. sajandil taandus osa sölkuppe põhjapoolsetele metsaeenetsitega asustatud taigaladele, kus kujunes nn Tazi sölkupi rühm. 18. sajandil ristiti sölkupid vene õigeusku; siiski jäid animistlikud-šamanistlikud uskumused ja praktikad püsima pikaks ajaks. 18. ja 19. sajandil hakkasid sölkupid vene kaupmeeste mõjul massiliselt tarbima viina ning seda kasutasid venelased tekitamaks võlasõltuvust, mis võis kanduda edasi järgnevatele põlvkondadele. Samal ajal intensiivistus sölkuppide alale ka vene immigrantide sissevool, mis jätkus terve 20. sajandi. Lõunasölkuppide seas olid abielud venelastega sagedased juba 19. sajandil, kuivõrd kolonisaatoreid oli selles regioonis kümneid kordi rohkem kui põliselanikke (Vassiljev, Malinovskaja 1993).
Pärast lühikest lootusrikast perioodi 1920. aastatel, mil räägiti rohkem kui kunagi varem põhjarahvaste õigustest, järgnes 1930. aastatel kollektiviseerimine, ümberasustamine ja repressioonid . Küüditamise põhjuseks oli Venemaa Euroopa-osast küüditatute või vangide asustamine sölkuppide aladele: näiteks lõuna- ehk Narõmi sölkuppe asustati ümber, et rajada nende aladele GULAGi vangilaagreid.
Peale II maailmasõda kannatasid kaluriartellide koondamise tõttu kalavarud ja paljud lõunasölkupid jäid tööta. Nad pidid hakkama kartulit ja muid köögivilju kasvatama. Viimastel aastakümnetel on kujunenud probleemiks gaasi- ja naftatööstuse tekitatud reostus ning maa-alade hõivamine, seda nii lõuna- kui põhjapoolsete sölkuppide asualal (Sobanski 2001: 175; Osherenko 1995)
1990. aastatel on lõunasölkuppide seas toimunud teatav kultuuriline elavnemine , hoolimata keele ja traditsioonilise eluviisi minetamisest. 1989. aastal loodi Tomski oblastis organisatsioon „Kolta-kup" (‘Obi inimesed'), mille eesmärgiks on parandada sölkupi ja teiste regiooni põlisrahvaste keele ja kultuuri olukorda.
ELATUSALAD
Traditsioonilisteks elatusaladeks on kalapüük, jaht ja metsakorilus ning põhjapool põhjapõdrakasvatus. Kalapüük, mis oli tähtsaim majandusharu minevikus (ennekõike lõunasölkuppidel), toimus jõgedel aasta ringi. Kalastati sageli gruppidena (5-10 meest) kalatõkete ja võrkude abil, tavaks oli ka talvel jääalune kalastamine. Nelma, omul, muksun, tuur, haug ja ahven on peamised kalad, keda sölkupid püüavad. Jaht põtradele ja hirvedele on andnud sölkuppidele värsket liha ja nahku riiete jaoks. Karusloomade (hallorav, soobel , naarits, põhja pool ka polaarrebane) küttimine muutus oluliseks alates 16. sajandist seoses karusnahakaubanduse ja jassakinõude sisseseadmisega venelaste poolt. Sölkupid on palju jahti pidanud veelindudele ning metsistele ja laanepüüdele. Põhjapoolsed sölkupid tegelevad taigatüüpi põhjapõdrakasvatusega, mille nad on üle võtnud ilmselt neenetsitelt ja eenetsitelt. Karjad on neil väikesed, põhjapõdrad lastakse pikkadeks perioodideks vabaks ja vaid suvisel sääseajal kogutakse aeg-ajalt loomad kokku ning aetakse kergesse varjualusesse, kus tehakse sääskede peletamiseks suitsutõrjet. Põhjapõtru kasutatakse veoloomadena nartade ees nagu ka koeri . Jahimehed on ka ise vedanud enda järel nartat.
Praegu on traditsiooniliste majandusharude tähtsus mõnevõrra langenud, kuna ühismajandite süsteem ja looduse reostamine on viinud tavapärase elatusalade tasakaalu paigast (Šargorodski 2002). Olulisemaks kui kunagi varem on Obi keskjooksu sölkuppidele kujunenud põllumajanduslik tegevus: kartuli-, sibula - ja kapsakasvatus ning lehma- ja seapidamine. Põlluharimine ei ole siiski täiesti uus nähtus: on teateid, et kõige lõunapoolsemad sölkupid tegelesid põllundusega juba 16.-17. sajandil (Nagy 2002: 228).
Tänapäeval elavad pea kõik sölkupid paiksetena asulates, kus nad moodustavad väga väikese protsendi kogu elanikkonnast. Enne kollektiviseerimist olid igal perel suve- ja talvelaagrid, vastavalt sesoonsete jahialade ja karjamaade asupaikadele. Varemalt elasid sölkupid talvel muldonnides, mida asendavad nüüd vene stiilis palkmajad ja põhja pool ka põhjapõdranahksete katetega püstkojad. Suvel elasid põhjasölkupid kasetohuga kaetud püstkodades ja lõunapoolsed ajutistes varjualustes.
SOTSIAALNE ORGANISATSIOON
19. sajandil jagunesid põhjasölkupid kahte harusse (öökulli ja seedermänni), mille sees oli abielude sõlmimine keelatud. Need koosnesid omakorda klannidest, millel olid ühised elualad, jahimaad ja mis kandsid mõne looma, kala või linnu nime (karu, luik, haug jne). 20. sajandi alguseks kujunesid naabrusel põhinevad sotsiaalsed üksused. Lõunasölkuppidel muutus segaabielude tõttu traditsioonilise sugulusarvestuse muster juba 19. sajandil.
USUND
Sölkuppide traditsiooniline maailmapilt tunneb universumi kolmeks jagamist, müütilisi jõgesid, ilmapuud ja taeva jagunemist seitsmeks astmeks - need elemendid on olemas pea kõigi Lääne-Siberi rahvaste mütoloogias. Tähtsamad sölkupi jumalad on looja ja deus otiosus Nom, allilmajumal Kõzõ, maaema Ilenta Kota ja kultuuriheeros Iitje. Tüüpiliselt regiooni rahvastele on ka sölkuppidel olemas loodusvaimud (loz), sh šamaani abivaimud ja allilmast pärit kurjad vaimud, kes toovad haigusi ja surma. Šamaani roll oli üleloomulike olenditega suhtluse abil ravida haigeid, saata surnu hinge teekonnal teise ilma, otsida kadunuid asju jne. Šamaan oli Tazi sölkuppide juures juhiks ka muudel elualadel, see on ühisjoon teiste samojeedi rahvastega ja erinevus obiugrilastest (Golovnjov, Kan 1997: 154).
Tänapäeval on sölkuppide seas mõnevõrra säilinud õigeusu mõjudega animistlik maailmapilt, kuigi šamanistlik praktika on pea kadunud. Põhjasölkuppidel on surnutega seotud rituaalid elujõus nagu ka usk looduses elavatesse kohaga seotud jumalatesse (Šargorodski 1992: 226). Lõunasölkuppidel on mitmesaja- aastaste kontaktide tulemusel venelastega leidnud põrgu, pühakud ja ikoonid tee nende maailmapilti, kus nad toimivad paljuski edasi animistlikust usundilisest loogikast lähtuvalt. Näiteks vaim nimega Nikola Lozi on pärit pühak Nikolaist (Nagy 2002: 229), kes on esindatud kõigi Siberi põhjarahvaste usundites. Nõukogude ajal lisandus sinna ka kommunistlikku sümboolikat, mida tajuti samuti kui võimu ja üleloomuliku omavaheliste suhete osana .
Komid
Nimetused
Komid jaotuvad sürja- ja permikomideks. Sürjakomisid nimetatakse ka lihtsalt komideks. Vene (nõukogude) traditsioonis käsitletakse sürja- ja permikomisid kahe lähedase sugulasrahvana. Ilmselt on siin tegemist rahvuspoliitilise seisukohaga. Komi rahvusluse järgi moodustavad sürja- ja permikomid ühtse komi rahvuse. Nii sürja- kui permikomide enesenimetus on komi. Sageli lisatakse sellele etnonüümile mõni täiend, näiteks komi-mort 'komi inimene', komi-otir 'komi inimesed', komi-voitõr 'komi rahvas'. Varem nimetati sürjakomisid vene keele eeskujul sürjaniteks (vn zõrjan) ja permikomisid permjakkideks (vn permjak). 1920.-1930. aastail loobuti Nõukogude Liidus neist vananenud etnonüümidest. Sürjakomisid hakati nimetama komideks ning permikomisid permikomideks (komi-permjaki, see on saanud ka enesenimetuseks). Rahvusvahelises teaduskirjanduses esinevad vanad nimetused paiguti tänini.
Komi tähendas algselt ilmselt "inimene". Venekeelne etnonüüm zõrjan lähtub tõenäoliselt mansikeelsest komide nimetusest saran. Venekeelne rahvanimetus permjak on ilmselt tuletatud komikeelsest sõnast parma 'kuusemetsaga kaetud kõrgendik'. Samast sõnast lähtub ka toponüüm Perm (muinasskandinaavia Beormas, Biarma). Sõna Perm on aga taandatud ka läänemeresoome toponüümile Pera-maa ' kauge maa', ' tagumine maa', millega arvatavasti tähistati Põhja-Dvinaast itta jäävaid alasid (vn Zavolotšje).
Asuala
Komid asustavad hõredalt üsna suurt maa-ala Euroopa kirdenurgas. Nad elavad peamiselt Võtšegda (komi k Ežva) ja Petšora jõgikonnas1 , aga ka Mezeni ja Vaška ülemjooksul (nn udoralased) ning Kaama ülemjooksul (permikomid). (Petšora keskjooksul ning selle lisajõgede Ussa ja eelkõige Ižma kallastel elavad ižmakomid (izvatas) - tugeva regionaalse identiteediga etnograafiline rühm. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel määratles 15 607 inimest end ižmakomidena, vt www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1.) Komide valdavalt tasane asuala on suuremalt jaolt kaetud okasmetsaga ( kuusk , mänd, nulg , seedermänd). Põllumajanduslikke maid leidub enam lõuna pool, põhjas ulatub Komimaa tundravöötmeni.
Sürjakomidel on Venemaa Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (415 900 km²), mille pealinna on Sõktõvkar (aastani 1930 Ust-Sõssolsk). Permikomidel on Permi oblasti loodenurgas autonoomne ringkond (32 900 km²), keskuseks Kudõmkar. Ringkond on praegu likvideerimisel. See otsustati oblastiga liita. Uue administratiivüksuse nimetuseks saab Permi krai.
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse esialgsetel andmetel elas Venemaal umbes 293 406 sürja- ja 125 235 permikomi (kokku 418 641). 1989. aasta andmeil oli samal territooriumil 336309 sürja- ja 147269 permikomi. Mõlema komide haru arvukus on seega märgatavalt langenud, põhjuseks Venemaad vaevav demograafiline kriis ning jätkuv venestumine . 2002. aasta andmeil elas oma autonoomses piirkonnas 87,4% sürjakomisid ning 64,1% permikomisid. Sürjakomid moodustasid 25,2% omanimelise ANSV elanikkonnast, permikomid aga olid oma autonoomses ringkonnas enamuses (59% elanikest). Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on põlisrahva osakaal Komi Vabariigis pisut kasvanud, sest seoses madalseisuga paljudel tööstusaladel on osa sissesõitnud venekeelsest tööjõust taas lahkunud.
Enam kui pooled Komi Vabariigi elanikest on venelased, neile lisanduvad ukrainlased ja valgevenelased . Linnades, eriti alates 1930. aastatest rajatud põhjapoolsetes tööstuslinnades (Vorkuta, Inta, Petšora, Uhta) domineerib venekeelne elanikkond. Komide positsioonid on paremad põllumajanduslikes maarajoonides, ent linna asumine tähendab reeglina ka venestumist. Sürjakomisid elab juba 19. sajandist peale ka Koola poolsaarel, Lääne-Siberis jm.
Permikomi autonoomne ringkond on läbi aegade olnud suhteliselt vaene ja mahajäänud piirkond. Erilisi maavarasid ja tööstust seal pole ning ka sisserändajaid on olnud suhteliselt vähe. Permikomid on jäänud peamiselt maarahvaks. Paljud on peale II maailmasõda oma väikeselt ja vaeselt kodumaalt lahkunud, et suurel kodumaal paremat elujärge otsida. Väljaspool Permikomi autonoomse ringkonna piire, selle vahetus naabruses on aga ka põlist (permi)komi asustust. Päris Kaama lätetel, Kirovi oblasti Afanasjevo rajoonis elab rühm permikomisid (zjuzdintsõ). Nad on venestumas. Permi oblasti Krasnovišerski rajoonis elavad jasvakomid, kes reeglina on arvatud permikomide hulka. Viimastel aastatel on jasvakomide seas tekkinud etniline ärkamine. Oblastivõimude toel on välja antud jasvakomikeelne aabits ning jasvakomisid on hakatud, võib-olla rahvuspoliitilistel kaalutlustel , esitama eraldi etnilise rühmana. Jasvakomid arvukust hinnatakse 5000-le, neist umbes 2000 elavad oma põlisel asualal Jasva jõel. (Jasvakomisid kui iseseisvat etnilist rühma esitleti IV soome-ugri maailmakongressil Tallinnas 2004. aasta augustis.)
Keel
Komi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma. Lähim sugulaskeel on samasse rühma kuuluv udmurdi keel. Komi keel jaotub kaheks peamiseks murderühmaks (põhja ehk sürjakomi ja lõuna ehk permikomi), mida Vene (nõukogude) traditsioonis käsitletakse kahe lähedase sugulaskeelena.
2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli nii sürja- kui ka permikomide emakeelsus 71%. Sürjakomi- ja permikomi keel on üksteisele üsna lähedased ning mõningase harjumise järel on vastastikune arusaamine täiesti võimalik. Ka ühine kirjakeel on täiesti võimalik, kui selleks jätkub poliitilist tahet.
Komi kirjakeele traditsioonid ulatuvad tagasi 14. sajandisse. Nimelt võttis kuulus õigeusu misjonär Permi Stefan juba 1370. aastail kasutusele erilise vanapermi kirja ning tõlkis sellesse kiriklikke tekste . Vanapermi kirjakeel oli kasutusel kuni 17. sajandini ning taandus siis kirikuslaavi keele ees. Juba 18. sajandi lõpul hakati taas vaimulikku kirjandust ning 19. sajandil ka ilmalikku tarbekirjandust komi keelde tõlkima, ent nüüd kasutati komi keele ülesmärkimiseks kirillitsat. Tõlkeid tehti erinevatesse murretesse. Mitmed komi rahvuslased (eeskätt Georgi Lõtkin) töötasid ühtse komi kirjakeele loomise nimel, kirillitsale lisati mõnede komi häälikute tarvis lisamärke. Nõukogude ajal loodi sürja- ja permikomidele eraldi kirjakeel. 1930. aastail kasutati nende ülesmärkimiseks ajutiselt ladina tähestikku, siis aga pöörduti tagasi kirillitsa juurde.
Komi keel on kõrvuti vene keelega Komi vabariigi riigikeel , ent reaalselt domineerib avalikus elus jätkuvalt vene keel. Komikeelseid koole vabariigis pole, nn rahvuskoolides õpetatakse komi keelt ja kirjandust õppeainena. Kohalikus elektroonilises meedias on komikeelseid saateid mõnikümmend protsenti, komikeelse trükiajakirjanduse ja raamatute tiraažid on nõukogude perioodiga võrreldes langenud, põhjuseks eelkõige elanikkonna vaesumine . Permikomi rahvusringkonna ametlikuks keel on vene keel ning permikomi keele positsioonid avalikus elus ja meedias on veelgi kehvemad kui (sürja)komi keele omad.
Ajalugu
Arvatakse, et permi keeli kõnelenud rahvastik asustas Kaama ja Vjatka jõgikonda. Sürjakomide esivanemad liikusid sealt I aastatuhande lõpul, võib-olla bulgaaride survel , Võtšegda basseini. Vene kroonikais mainitakse komide esivanemaid (perm´) esmakordselt 967. Juba 11. sajandi lõpul sattus sürjakomide asuala sõltuvusse Novgorodist. Novgorodlaste sõjasalgad käisid aeg-ajalt Komimaal makse kogumas, eelkõige huvitasid neid karusnahad. 14. sajandi lõpul õnnestus Permi Stefanil sürjakomid emakeelse misjonitöö abil õigeusku pöörata. See tähendas ka nende sattumist Moskva mõju alla. 1478 . aastal liideti Stefani loodud Permi piiskopkond ametlikult Moskva suurvürstiriigiga. 15. sajandi II poolel õigeusustati ja liideti Moskvaga ka permikomide asuala (Perm Veliki).
19. sajandil olid komid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. Sürjakomide seas oli siiski ka vaimulikke, kaupmehi ja haritlasi, permikomid olid aga pea eranditult talupojad. 19. sajandi II poolel kerkisid esile esimesed komi rahvuslased (Georgi Lõtkin, Ivan Kuratov jt). Nad hakkasid tegelema Komimaa ajalooga, koguma ja uurima rahvaluulet ning arendama komi kirjakeelt. Tsaari-Venemaa rahvuspoliitika nende tegevust ei soosinud, komidest pidid saama venelased. 1920. aastad (põlismaistamine ehk korenizatsija) olid komi rahvuskultuuri arengu seisukohalt väga soodsad. Loodi omakeelne haridussüsteem, ajakirjandus ja palju muudki. Ühtset komi autonoomiat siiski ei moodustatud, hoolimata rahvuslikult meelestatud komi eliidi soovidest. 1921 loodi Komi Autonoomne Oblast (aastast 1936 ANSV, aastast 1992 Vabariik) ning 1925 Permikomi rahvusringkond (autonoomne ringkond). 1920.-1930. aastate vahetusel viidi läbi põllumajanduse kollektiviseerimine, järgnesid rahvusliku haritlaskonna vastu suunatud repressioonid. 1930. aastate lõpust alates hakati Komi ANSV-d jõuliselt industrialiseerima. Põhjaaladel rajati suuresti sunnitöö abil kivisöe-, nafta- ja gaasitööstus ning vastav infrastruktuur. Industrialiseerimine tähendas võõrtööjõu ulatuslikku sissevoolu . Komid, kes olid enne II maailmasõda moodustanud absoluutse enamuse oma autonoomia elanikest, jäid kiiresti vähemusse. Permikomisid puudutasid need protsessid vähem, ringkond oli eelkõige Uurali tööstuspiirkonna metsanduslik toormebaas. Pärast II maailmasõda leidis aset Komimaa aeglane, ent järjekindel venestamine. Komi keelt suruti avalikust sfäärist tasapisi välja, sellest kujunes eelkõige maainimeste kõnekeel, mille prestiiž polnud kuigi kõrge. Etnilised segaabielud said võimude heakskiidul tavaliseks ning sellistest abieludest sündinud lapsed kasvasid valitsevate ühiskondlike hoiakute mõjul reeglina venelasteks.
Seoses Nõukogude Liidu lagunemisprotsessidega 1980. aastate lõpul toimus ka komi rahvusliku mõtte teatav elavnemine, komide rahvuslik eneseteadvus kasvas. Loodi rahvuslikud-kultuurilised ühendused (näiteks sürjakomi Komi kotõr, permikomi Jugör). 1991. aasta jaanuaris toimus Sõktõvkaris I Komi Rahva Kongress , selle täidesaatva organina loodi Komi Rahva Taassünni Komitee. Komi Rahva Kongress oli mõeldud komi etnose esinduskoguna (esindatud on ka permikomid), mis tuleb kokku iga kahe aasta tagant ning väljendab komide huve, ent on ilmselt libisenud võimude kontrolli alla. Tekkisid ka mõned radikaalsemad parteid (Dorjam Asnjamös, Komi Stav), ent need on jäänud marginaalseiks ning nende ligipääs meediale on tõkestatud.
Permikomi rahvusringkond sai pärast Nõukogude Liidu lagunemist Vene Föderatsiooni täieõiguslikuks subjektiks, ent jäi samas ka teise föderatsioonisubjekti - Permi oblasti koosseisu. Sellele juriidiliselt skisofreenilisele olukorrale lisandus raske ja püsiv sotsiaalmajanduslik kriis, millega kaasnes elatustaseme järsk langus. Lahendust nähti üle jõu käivast autonoomiast loobumises ning ühinemises märksa jõukama Permi oblastiga. Detsembris 2003 toimunud referendumil toetas valdav enamik permikomidest oma autonoomia liitmist Permi oblastiga. Väikesearvulise rahvusliku haritlaskonna vastupidist nõu ei võetud kuulda.
Elatusalad
Komide peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaharimine . Loomakasvatus on olnud teisejärguline. Komimaa, eriti põhjapoolsed piirkonnad, pole end siiski kunagi ise leivaviljaga varustada suutnud ning nõukogude perioodil orienteeriti Komi ANSV põllumajandus eelkõige loomakasvatusele. Permikomide asuala on viljakasvatuseks pisut soodsam . Lisaks sellele on väga oluline olnud küttimine ja ka kalapüük, põhjapoolsetel aladel olid need olulisemadki kui põllumajandus. Ižmakomid on tegelenud kõrgetasemelise piimakarjandusega, mida võimaldavad avarad luhaheinamaad. Lisaks sellele tegelevad ižmakomid alates 19. sajandi keskpaigast ka põhjapõdrakasvatusega. Juba alates 19. sajandist on komidele lisaelatist pakkunud metsatööstus, alates 20. sajandi keskpaigast üha enam ka muud modernse ühiskonna majandusharud.
Usund
Komid on juba alates 14.-15. sajandist valdavalt õigeusku. Kaugematel ääremaadel (Petšora, Võtšegda ülemjooks, jasvakomid) leidub ka vanausulisi. Kristluse-eelseid uskumusi on komide seas säilinud võrdlemisi vähe. 20. sajandil on levinud ateism , sajandi lõpul nn uususundid.
Marid
Nimetused
Enesenimetus mari tähendab 'inimene' või '(abielu)mees'. Varem nimetati marisid tšeremissideks. Venekeelne etnonüüm tšeremis on ilmselt tuletatud tšuvaši sõnast sarmys (sarmas), mille tähendus on ebaselge . Kergelt halvustava varjundiga nimetusest "tšeremiss" loobuti Nõukogude Liidus 1930. aastail maride enesenimetuse kasuks, ent rahvusvahelises teaduskirjanduses kohtab seda etnonüümi tänini.
Asuala
Marid elavad põhiliselt Kesk- Volgamaal , Vjatka ja Vetluga jõe vahelisel tasandikualal (niidumarid), aga ka Volga kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baškiiria kirdeosas ( idamarid ). Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivamad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond.
Maridel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joškar-Ola (mari k 'punane linn', tsaariajal Tsarevokokšaisk).
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 604 298 mari. 56 119 neist määratles end niidu-idamaridena ning 18 515 mäemaridena. Ülejäänud olid lihtsalt marid, põhiliselt niidumarid. 1989. aastal elas samal territooriumil ligi 643 698 mari. Maride arvukus on seega märgatavalt langenud, põhjuseks eelkõige postsotsialistlik demograafiline kriis. 2002. aasta andmeil elas 51,7% maridest oma autonoomse vabariigi territooriumil ning nad moodustasid 42,9% sealsest rahvastikust. Peaaegu pooled Mari El'i elanikest olid venelased, küllalt palju on ka tatarlasi. Väljaspool oma vabariiki elab kõige arvukamalt marisid Baškiirias (idamarid) ja Kirovi oblastis, aga ka mujal Kesk-Volgamaal ja Uraalis.
Keel
Mari keel kuulub soome-ugri keelte volga rühma ning selle lähimaks sugulaskeeleks loetakse mordva (ersa ja mokša) keelt. Mari keel jaotub kolmeks üpris erinevaks murdeks (niidu-, mäe- ja idamari), mis omakorda jaotuvad veel terveks reaks alammurreteks. Niidu- ja idamari murded on teineteisele lähemal, sest idamarid hargnesid niidumaridest alles 17.-18. sajandil. 1989. aasta seisuga oli maride emakeelsus 81,9%. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaa maride emakeelsus 76,8%.
Maridel on kaks kirjakeelt (niidu- ja mäemari), mille juured ulatuvad tagasi 19. sajandi lõppu. Ametlikult kehtestati kaks standardiseeritud kirjakeelt 1937. aastal toimunud keeleteaduslikul konverentsil . Mõlemad kirjakeeled põhinevad kirillitsal, vene keeles puuduvate häälikute tarvis on lisatud mõned tähed.
Mari Vabariigis on kolm ametlikku keelt - niidumari, mäemari ja vene keel. Kahe mari kirjakeele olemasolu on keelesituatsiooni komplitseerinud ning andnud teatud trumbid kätte vene keele eest seisjaile. Võrreldes teiste idapoolsete soome-ugri vabariikidega, on mari keele positsioonid kohalikus ühiskondlikus elus siiski suhteliselt head. Marimaal on isegi marikeelseid koole (eelkõige algkoolid), probleeme on aga olnud marikeelsete õpikutega.
Ajalugu
Marid on ilmselt autohtoonid. Alates 9. sajandist sattusid nad sõltuvusse volga bulgaaridest ning osa nende asualast kuulus Volga-Kaama- Bulgaaria riigi koosseisu. Läänepoolsetel maridel tuli alates 12. sajandi lõpust kokku puutuda venelaste röövretkede ja vallutuspüüetega. 1236 vallutasid kogu Kesk-Volgamaa mongolid , edasi kuulus maride asuala Kuldhordi, selle lagunemise järel Kaasani khaaniriiki. Seejuures säilis mari feodaalne ülemkiht (lužavui'd) ning maridel oli teatav autonoomia. 1552 vallutasid Moskva väed Kaasani. Maride täielik allutamine võttis siiski veel aastakümneid - 1553 -1587 peeti sel eesmärgil maha nn tšeremissi sõjad. Nende laastavate vallutussõdade käigus asutati kindlustena tänase Marimaa linnad. Mari ülemkiht hajus vallutuse käigus. Maride maid jagati vene suurfeodaalidele ja kloostritele, sinna asustati vene talupoegi. 17.-18. sajandil lahkus suur osa niidumaridest venelaste survel oma põlistelt asualadelt Loode-Baškiiriasse (idamarid). Oluliseks ümberasumise põhjuseks oli pagemine vägivaldse õigeusustamise eest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi I pool. Suur osa niidu- ja eriti idamarisid säilitas siiski oma vana animistliku usundi, mäemarisid puudutas misjonitöö sisulisemalt.
19. sajandil olid marid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hakkasid Ilminski süsteemi raames tekkima mari kirjakeeled, sündis mari haritlaskond ning rahvuslik mõte. Mari kirjanduse rajajaks peetakse Sergei Tšavaini (1888-1942). 1920 loodi Mari Autonoomne Oblast (aastast 1936 ANSV, aastast 1990 vabariik). 1920. aastad (põlismaistamine ehk korenizatsija) olid mari rahvusliku kultuuri arengu jaoks üsna soodsad. Loodi omakeelne haridussüsteem ja ajakirjandus ning arendati edasi professionaalset kultuuri. 1920.-1930. aastate vahetusel kollektiviseeriti põllumajandus. Järgnesid repressioonid rahvusliku haritlaskonna vastu. 1930. aastate lõpul alanud industrialiseerimine polnud Marimaal nii ulatuslik kui näiteks sürjakomide asualal. Maavarade poolest suhteliselt vaesel Marimaal tähendas see eelkõige metsa-, puidu- ja paberitööstuse arendamist ning venekeelse tööjõu sissevool polnud nii massiivne kui Komimaal. Marimaa jäi eelkõige agraarseks piirkonnaks ning maaelanike seas domineeris põlisrahvas. Nõukogude aja viimaste kümnendite vältel tõrjuti siiski ka mari keel kohalikus ühiskondlikus elus tagaplaanile ning selle positsioonid halvenesid ka hariduselus.
Nõukogude liidu lagunemisprotsesside taustal toimunud maride rahvuslik ärkamine oli teiste idapoolsete soomeugrilastega võrreldes suhteliselt kiire ja võimas. Esimene sõltumatu mari organisatsioon, noorteühing U Vij (Uus Võim) loodi juba 1987. Juulis 1990 tuli Joškar-Olas kokku esimene soome-ugri noortefoorum ning loodi MAFUN (Soome-ugri Rahvaste Noorteorganisatsioon). U Vij töö tulemusena asutati 1990. aasta kevadel kõiki marisid esindav Mari Ušem 'Mari Liit'. Juba sügisel lõi sellest lahku radikaalne vähemus ning lõi oma organisatsiooni Kugeze Mlande 'Esivanemate Maa'. Samal sügisel loodi ka mari animiste esindav usuühing Ošmari-Tšimari 'Valge mari - Puhas mari', mille peamiseks sotsiaalseks baasiks olid idamari "paganad". Oktoobris 1992 toimus Mari Rahva Kolmas Kongressi (esimesed kaks leidsid aset 1917 ja 1918), millel maride kõrgeima esindusorganina loodi Mer Kangaš ( Taagepera 2000: 263-268). Venelasest presidendi Leonid Markelovi (valiti 2001) valitsuse all on maride rahvuslikud püüdlused teatava surve alla sattunud.
Elatusalad
Maride peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus . Loomakasvatus on olnud teisejärguline, ent pärast II maailmasõda on selle osakaal Marimaa põllumajanduses tõusnud. Tegeldud on ka jahi, kalastuse ja mesindusega. 20. sajandil on paljud marid leidnud rakendust tööstuses ning muudes mittetraditsioonilistes majandusharudes.
Usund
Enamik marisid õigeusustati 18. sajandil sunniviisiliselt. Selline kristianiseerimine jäi muidugi üsna formaalseks ning suur osa marisid (eriti idamarid) säilitas oma endise usu. 1897 . aasta rahvaloenduse andmeil tunnistas 27,6% maridest end avalikult animistideks, tegelikke animiste ja n-ö poolpaganaid oli kindlasti tunduvalt enam. Mari animism on alles tänini, see on Mari Vabariigis ametlikult tunnustatud. Riigi rahaga rajatakse hiisi ning animistlikud preestrid (kart'id) osalevad riiklikel tseremooniatel. Usklikud mäemarid on reeglina õigeusku ning loomulikult on õigeusklikke ka teiste maride seas. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul mitmesugused uususundid.
Mordvalased
Nimetused
Venekeelset etnonüümi mordva on kasutatud kahe etnilise rühma - ersade ja mokšade ühisnimetusena. Vene keele vahendusel on see pruuk levinud ka teistesse keeltesse. Ersad ja mokšad ise on end tavaliselt nimetanud vastavalt kas ersadeks ( erza , erzä) või mokšadeks (mokša, mokšk) ning alles nõukogude ajal hakkas osa neist end ametliku keelekasutuse mõjul mordvalasteks kutsuma. Alates nõukogude aja lõpust on vanad endanimetused erza ja mokša taas laiemalt kasutusele tulnud ning mokšad ja eriti ersad võivad solvuda, kui neid mordvalasteks nimetada. Samas nimetab enamik ersadest ja mokšadest end jätkuvalt mordvalasteks.
Kõigi nende rahvanimetuste etümoloogia on ebaselge. Etnonüüm "mordva" on ilmselt tagasiviidav 6. sajandisse, mil seda kasutas idagooti ajaloolane Jordanes (kujul mordens). Nimetust erza on seostatud linnanimedega Rjazan ja Arzamass. Sõna mokša tundub olevat ühenduses venekeelse hüdronüümiga Mokša, ent mokšad ise kutsuvad seda Oka lisajõge lihtsalt Jov 'jõgi'.
Asuala
Mordvalased elavad üsna laialipillutult kogu Kesk-Volgamaal ja Uraalis, aga ka Siberis, Kasahstanis ja mujal. Nende asuala, mis kunagi oli kaetud tammemetsadega, lõunas aga ulatus metsasteppi, on tänaseks valdavalt põllustatud. Vene Föderatsiooni kooseisus on mordvalastel oma vabariik (26 200 km²), mille pealinn on Saransk.
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal umbes 843 350 mordvalast. 84 407 neist määratlesid end ersadena ning 49 624 mokšadena, ülejäänud lihtsalt mordvalastena. 1989. aasta andmeil oli mordvalasi samal territooriumil märksa enam - 1 072 939. Mordvalaste arvukuse kiire kahanemise põhjusteks on ülevenemaaline demograafiline kriis ja jätkuv venestumine, millele mordvalaste hajutatus kindlasti kaasa aitab. Mordva Vabariigi piires elab kolmandik mordvalasi ning nad moodustavad umbes kolmandiku selle elanikest. Vabariigi põhirahvastikuks on venelased, lisaks elab seal ka tatarlasi, tšuvašše jt. Samas elavad sajad tuhanded mordvalased väljaspool oma vabariiki, kus nende kultuurilised ja keelelised õigused on mingilgi määral kaitstud. Enim on mordvalasi Samara, Penza, Orenburgi, Uljanovski ja Nižni Novgorodi oblastis.
Keel
Mordva keeled (ersa ja mokša) kuuluvad soome-ugri keelte volga rühma. Lähimaks elavaks sugulaskeeleks peetakse mari keelt. Samasse rühma kuulunud merja ja muroma keel kadusid juba varasel keskajal. Erinevused ersa ja mokša keele vahel on väidetavalt umbes sama suured kui põhja- ja lõunaeesti murrete vahel enne ühtse kirjekeele tekkimist ( Uibopuu 1984: 207). Automaatne arusaamine üksteisest pole võimalik, ent ühine kirjakeel peaks hea tahtmise korral tehtav olema. 1989. aasta seisuga oli mordvalaste emakeelsus 69%. 2002. aasta andmetel oli Venemaa mordvalaste emakeelsus 67,3%. Ersa ja mokša keele osakaal mordva keelte kõnelejaskonnas jääb ebaselgeks, sest paljud peavad oma emakeeleks mordva keelt. Üldiselt arvatakse, et umbes 1/3 mordvalastest on mokša ja 2/3 ersa juurtega (vt ENE, 5. kd, 1973).
Ersa ja mokša kirjekeel hakkasid välja kujunema 19. sajandi lõpul. Ametliku standardiseeritud kirjakeeleni jõuti ersa keele puhul 1925 ja mokša keele puhul 1933. Mõlemad kirjakeeled põhinevad kirillitsal.
Vastavalt Mordva Vabariigi põhiseadusele (1995) on riigikeeli kolm - vene, ersa ja mokša. Viimaste ametlik staatus on siiski puhtformaalne ning tegelikult pole neil avalikus elus ega hariduses erilist kaalu. Telesaateid on mordva keeltes paar tundi nädalas, raadiosaateid u 15 minutit päevas.
Ajalugu
Ersad ja mokšad on ilmselt Kesk-Volgamaa põlisasukad. Nende algne asuala oli tunduvalt laiem, hakkas aga juba muinasaja lõpul idaslaavlaste ja bulgaaride survel kokku tõmbuma. Ersade tuumikala oli põhja pool, praeguse Nižni Novgorodi oblasti lõunaosas, mokšad elasid praeguse Mordva Vabariigi alal ning sellest läänes ja lõunas. Ersadega võrreldes on mokšad tõmmumad ning nende keeles on enam iraani ja türgi rohtlarahvaste laene . Idapoolsed mordvalased sattusid arvatavasti alates 10. sajandi lõpust Volga-Kaama-Bulgaaria mõju alla, läänepoolsetel tuli alates 11. sajandi lõpust tegemist teha vene ekspansioonipüüetega (1080 rajasid venelased Okale Muromi kindluse, 1221 pandi alus Nižni Novgorodile). Mordvalaste maadele hakkas imbuma vene asunikke. 1230 . aastail vallutasid kogu mordvalaste asuala mongolid ning see lülitati Kuldhordi koosseisu. Kuldhordi nõrgenedes taastus põhja ja lääne pool järk-järgult vene mõju ning hoogustus talupoeglik kolonisatsioon . Ersad hakkasid mokšadest ida ja kagu poole ümber asuma. Oma põlistele asualadele jäänud terjuhhaanid on tänaseks venestunud. Mokšade asuala jäi esialgu Kuldhordi ühe pärija - Kaasani khaaniriigi koosseisu. Mokša ülikud säilitasid teatava autonoomia. 16. sajandi keskpaigaks läks kogu mordvalaste asuala Moskva kontrolli alla. Mordvalaste maid jagati vene ülikuile ja kloostreile, talupojad pärisorjastati. 17. sajandi jooksul nihkus Vene võim tasapisi metsastepialadele ning ühes sellega liikusid lõuna poole ka vene ja mordva talupojad. Seni valdavalt animistideks jäänud mordvalaste massiline sunniviisiline ristimine toimus eeskätt 18. sajandi I poolel. Paljud mordvalased asusid 18.-19. sajandil ümber Venemaaga ühendatud stepialadele Volga taga. Oma põlisel asualal jäid nad vähemusse, levis vene keele oskus ja segaabielud. 19. sajandil olid mordvalased valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas, omakeelne ülemkiht oli ammu hajunud. 19. sajandi lõpul hakati Ilminski süsteemi raames arendama mordva kirjakeeli ning tekkis väikesearvuline mordva haritlaskond, kes huvitus rahvakommetest ja folkloorist. Väljapaistvaim esimese põlvkonna mordva haritlane oli Makar Jevsevjev (1864- 1931 ).
Oma autonoomse territooriumi said mordvalased suhteliselt hilja , sest puudus konkreetne tuumikala, mille baasil see luua. 1928 loodi siiski Mordva ringkond, mis 1930 reorganiseeriti autonoomseks oblastiks ja 1934 ANSV-ks. Põlismaistamine (korenizatsija) puudutas mordvalasi seega üsna vähe. Põllumajanduse kollektiviseerimine tabas põliseid maaharijaid suhteliselt rängalt. 1930. aastail järgnesid mordva haritlaskonna vastu suunatud repressioonid. Alates 1950. aastate lõpust hakkasid mordva keelte positsioonid avalikus elus, meedias ja hariduselus halvenema. Ersa ja mokša keel tõrjuti sisuliselt kolhoosnike kodukeeleks. Koolis õpetati mordva keeli vaid esimestes klassides (peamiselt maal) ning kirjasõna ilmus neis vähem kui enne II ilmasõda.
Nõukogude Liidu lagunemine tõi teatava rahvusliku taassünni kaasa ka mordvalaste juures. Sügisel 1989 algatasid peamiselt ersa humanitaarid rahvarindelaadse organisatsiooni Mastorava (Maaema) loomise. 1991 loodi Mordva ülikooli juures mordva kultuuri ja keele edendamiseks ühing Vaigel' 'Hääl'. Märtsis 1992 tuli Saranskis kokku Esimene Ersa ja Mokša Rahvaste Kongress. Probleemiks kujunesid pinged ersade ja mokšade vahel. Ersad olid aktiivsemad ja radikaalsemad ning süüdistasid mokšasid liigses loiduses ja leplikuses. 1993 tekkisid eraldi ersa organisatsioonid Erzjan´ mastor 'Ersamaa' ja Erz´ava 'Ersa ema'. Aktiviseerus ka ersa diasporaa . Ersad polnud rahul koondetnonüümiga "mordva" ning selle kasutamisega vabariigi nimes. Küsimus oli selles, mis sellest vabariigist üldse peaks saama. Kas eraldada ersa ja mokša alad või püüda siiski koos jätkata. Vabariigi venekeelne ja nõukogudemeelne juhtkond kaalus samas võimalust Mordva ANSV lihtsalt Saranski oblastiks muuta ning tülikast rahvuslikust autonoomiast üldse loobuda . Vabariigiks kuulutati Mordva ANSV alles 1994. (Taagepera 2000: 208-217).
Elatusalad
Mordvalaste peamiseks elatusalaks on ikka olnud maaviljelus. Kasvatakse peamiselt teravilja, aga ka kartulit, suhkrupeeti jm. Loomakasvatus on teisejärguline. Oluliseks traditsiooniliseks elatusalaks on olnud mesindus. Varem viljeldi metsmesindust ning mordvalaste meemetsad olid kuulsad . Praegu tegeldakse kultuurmesindusega. 20. sajandil on paljud mordvalased leidnud tööd tööstuses ning teistes modernsetes majandusharudes.
Uskumused
Usklikud mordvalased on valdavalt õigeusku. Vähesel määral on mordvalaste seas ka vanausulisi. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul mitmesugused uususundid.
Udmurdid
Nimetused
Udmurtide endanimetus udmurt (udmort) tähendab 'niiduinimene'. Varem nimetati udmurte votjakiteks. Tegemist on venekeelse etnonüümiga, millel oli kergelt halvustav tähendus ning 1920.-30. aastail sellest loobuti. Rahvusvahelises teaduskirjanduses esineb see vananenud nimetus paiguti tänini.
Asuala
Udmurdid elavad Ees-Uurali künklikul tasandikualal Kaama, Vjatka ja nende lisajõgede (Tšeptsa, Kilmez, Iž) kallastel. Umbes pool udmurtide asualast on kaetud metsaga (põhjapool kuusk, lõunas lehtmetsad ), ülejäänu on valdavalt põllustatud.
Udmurtidel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (42 100 km²), mille pealinnaks Iževsk (udm k Ižkar).
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku umbes 636 906 udmurti. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid Vene NFSV territooriumil 714 833. Seega on udmurtide arvukus viimase kümne aastaga oluliselt langenud, põhjuseks kogu Venemaad vaevav demograafiline kriis, aga ka jätkuv venestumine. 1989. aasta seisuga elas oma autonoomse vabariigi piires enam kui 2/3 udmurtidest, ent nad moodustasid vaid 30,9% selle elanikest. 2002. aasta andmeil oli udmurtide osakaal omanimelises vabariigis langenud 29%-ni. Udmurtia elanikkonna enamiku moodustavad venelased, eriti kindlalt domineerivad nad suurtes tööstuslinnades (Iževsk, Sarapul). Udmurtide positsioonid on paremad maapiirkondades. Kümned tuhanded udmurdid elavad oma vabariigi naabruses, Kirovi ja Permi oblastis, Baškiirias, Tatarstanis ja Marimaal.
Keel
Udmurdi keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma. Lähimad sugulaskeeled on permikomi ja (sürja)komi keel. Erinevused udmurdi ja komi keele vahel on väidetavalt umbes sama suured kui eesti ja soome keele vahel (Uibopuu 1984: 234). 1989. aasta andmeil oli udmurtide emakeelsus 70,8%. Vastavalt 2002. aasta rahvaloenduse andmetele valdas oma emakeelt 67,4% udmurtidest. Murdeerinevused põhja- ja lõunaudmurtide vahel on suhteliselt väikesed. Eraldi etnilise rühma moodustavad Põhja-Udmurtias Glazovi linna ümbruses elavad bessermanid. Tegemist on ilmselt udmurdistunud bulgaaride või tatarlastega. Nende keelt on üldiselt peetud udmurdi keele murdeks. 1926. aastal loetleti umbes 10 000 bessermani, hiljem arvati nad udmurtide hulka. Viimasel ajal on bessermane taas eraldiseisva etnilise rühmana käsitlema hakatud, 2002. aasta seisuga oli neid alles 3122.
Udmurdi kirjakeel põhineb kirillitsal, mida on täiendatud mõnede lisamärkidega. Kirjakeel hakkas välja kujunema 19. sajandi lõpul. Ühtse standardiseeritud kirjakeeleni jõuti 1920. aastail.
Udmurdi Vabariigi ametlikeks keelteks on udmurdi ja vene keel. Tegelikkuses domineerib avalikus elus ja meedias siiski vene keel. Tegeliku udmurdi-vene kakskeelsuse kehtestamist takistavad nii vaesus kui ka venekeelse enamuse passiivne vastuseis. Võrreldes nõukogude ajaga , on udmurdi keele prestiiž siiski kasvanud. Lisaks maakoolidele õpetatakse udmurdi keelt õppeainena nüüd ka osades linnakoolides. Udmurdikeelseid raadio- ja telesaateid on paar tundi päevas, peamiselt uudised. Udmurdikeelse trükiajakirjanduse tiraažid on nõukogude ajaga võrreldes langenud - turumajanduse tingimustes ei saa paljud endale ajalehtede ja ajakirjade tellimist lubada.
Ajalugu
Udmurdid on ilmselt autohtoonid. Alates 10. sajandist sattus nende asuala, eriti selle lõunapoolne osa Volga-Kaama-Bulgaaria mõju alla. 13. sajandil allutati udmurdid Kuldhordile, selle lagunedes läks suurem osa Udmurtiast Kaasani khaaniriigi koosseisu. Kõigi nende riikide alluvuses säilitasid udmurdid oma ülemkihi ning teatava autonoomia. 1552 vallutasid Moskva väed Kaasani ning varsti pärast seda läks Vene tsaaririigi koosseisu ka Udmurtia. Põhja-Udmurtia libises Moskva kontrolli alla juba 15. sajandi lõpul. Udmurtiasse rajati õigeusu kloostreid ja asustati vene talupoegi. Udmurtide kristianiseerimise kõrgaeg oli 18. sajandi algus, ent ristimine jäi üsna formaalseks ja animistlikud uskumused elasid edasi. 18. sajandi II poolel rajati Iževskisse ja Votkinskisse pärisoriste talupoegade tööjõudu kasutavad metallurgiatehased.
19. sajandil olid udmurdid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. Linnades elas 1897. aastal vaid 0,05% udmurtidest. Huvitav, et pea 8% udmurtidest söandas end 19. sajandi lõpul avalikult oma traditsioonilise usu kandjaiks kuulutada ning suur osa ülejäänuist oli seda varjatumalt. Udmurdi haritlaskond, kirjakeel ja professionaalne kultuur sündisid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, suuresti tänu Ilminski süsteemile, mille eesmärgiks oli Volgamaa muulastest emakeelse misjonitöö abil tõelised õigeusklikud teha. 1920 loodi Votjaki (aastast 1932 Udmurdi) Autonoomne Oblast (aastast 1934 ANSV, aastast 1990 Vabariik). 1920. aastad olid rahvuskultuuri arengu jaoks üsna soodsad (põlismaistamine ehk korenizatsija), kümnendi lõpul viidi aga läbi põllumajanduse kollektiviseerimine ning 1930. aastate II poolel tabasid rahvuslikku haritlaskonda repressioonid. Samas algas ka forsseeritud industrialiseerimine, mis tähendas venekeelse tööjõu sissevoolu. Udmurtiast sai oluline tööstuspiirkond, selle kuulsaimad saavutused on Kalašnikovi automaadid ning sõiduautod ja mootorrattad IŽ. Udmurdid jäid oma põlisel asualal vähemusse. Udmurdi keel tõrjuti avalikust elust kõrvale ja linnades seda hilisel nõukogude ajal eriti kuulda ei olnud, sest sotsiaalne keskkond oli vaenulik .
Juba 1988 asutati Iževskis Udmurdi klubi, millest hiljem kasvas välja kultuuriühing Demen (Koos). 1990 hargnes sellest noorteorganisatsioon Šundõ (Päike). Sügisel 1991 asutati Udmurdi Rahvapartei ning Iževskis tuli kokku Udmurdi Kongress, millel moodustati alaline Udmurt Keneš (Udmurdi Nõukogu). 1994 asutati traditsioonilise usundi pooldajaid koondav üleudmurtialine organisatsioon Vos´ ( Palve , Palvepaik). Osa neist organisatsioonidest tegutseb siiani, teised on aktiivsuse ja raha puudusel soikunud (Taagepera, 2000: 313-316).
Elatusalad
Udmurtide peamine traditsiooniline elatusala on maaviljelus, loomakasvatus oli sekundaarne , kuid nõukogude perioodil selle tähtsus kasvas. Endiselt tegeletakse ka jahinduse, kalanduse ja mesindusega, ent nende elatusalade osakaal piirkonna majanduses on tühine. Alates 20. sajandi II poolest on paljud udmurdid leidnud rakendust tööstuses ning teistel moodsatel elualadel.
Usund
Suurem osa usklikest udmurtidest on õigeusku, ent ka animism on jätkuvalt elujõuline, eriti lõunaudmurtide juures. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul ka nn uususundid.
Ingerisoomlased
Nimetused
Ingerisoomlaste endanimetuseks on inkeriläinen, alates 19. sajandist ka Inkerin suomalainen. Etnonüüm on ilmselt tuletatud soomekeelsest hüdronüümist Inkere (vene k Ižora, Neeva vasakpoolne lisajõgi). Võimalik, et viimane on seotud läänemeresoome naisenimega Inkeri. Soomes arvatakse üldiselt ingerisoomlaste hulka ka isurid. Venemaal ja Eestis peetakse isureid eraldi etniliseks rühmaks. Ingerisoomlased on kasutanud ka piirkondlikke enesenimetusi äyrämöiset ja savakot. On küsitav, kas ingerisoomlasi saab pidada iseseisvaks etniliseks rühmaks. Pigem on tegemist soomlaste regionaalse alajaotusega.
Asuala
Ingerisoomlaste ajalooliseks asualaks on Narva jõest Neeva ja Laadogani ulatuv Ingerimaa , mis tänapäeval moodustab Leningradi oblasti lääneosa. Alates II maailmasõjast elab ingerisoomlasi ka mujal Venemaal, samuti Soomes, Eestis, Rootsis jm.
Arvukus
Ingerisoomlaste arvukuse jälgimise teeb keeruliseks see, et pärast 1926. aastat arvati nad NSV Liidu rahvaloendustel muude soomlaste hulka. 1989. aasta andmeil elas Venemaa Föderatsioonis 47 102 soomlast, neist 5469 elas Leningradis ja 11 833 Leningradi oblastis. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 34050 soomlast, neist 314 nimetas end ingerisoomlasteks. Peterburis oli soomlasi 3980 (sh 71 ingerisoomlast) ja Leningradi oblastis 7930 (sh 35 ingerisoomlast). On selge, et paljud ingerisoome juurtega inimesed ei erista end teistest soomlastest, ent nende osakaal jääb teadmata. Soomlaste arv Peterburis ja Leningradi oblastis on eelmise rahvaloendusega võrreldes tublisti langenud, põhjusteks ilmselt väljaränd Soome, venestumine ja demograafiline kriis.
Ajalugu
Ingerisoomlased kui etniline kooslus tekkis 17. sajandi algul. 1617. aastal liideti Ingerimaa Stolbovo rahulepingu alusel Rootsiga ning suur osa seni Venemaale kuulunud piirkonna õigeusklikke asukaid (sh vadjalasi ja isureid) pages luteri usu pealesurumise eest Venemaa siseosadesse. Tühjaks jäänud küladesse asustati luteriusulisi talupoegi peamiselt Savost (savakot) ja Karjala kannaselt, Äyräpää ja Säkkijärvi kihelkonnast (äyrämöiset). 17. sajandi lõpuks moodustasid luteriusulised ingerisoomlased juba pea kolmveerandi Ingerimaa elanikkonnast. Põhjasõjaga läks Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. 1703 rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, mis muutis kardinaalselt piirkonna geopoliitilist kliimat. Suurlinna rajamisega kaasnes venelaste sissevool, eriti Ingerimaa idaossa. 1848. aastal loendas P. von Köppen Ingerimaal 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot ehk kokku 72 323 ingerisoomlast. Luteriusulised ingerisoomlased panid venestumisele palju paremini vastu kui vadjalased ja isurid. Neid eraldas venelastest usk. Neil oli oma kirik , koolivõrk ja soomekeelne kirjasõna. Segaabielud venelastega olid haruldased. Pärisorjuse kaotamine (1861) mõjus ingerisoomlastele hästi, nende sotsiaalne mobiilsus kasvas. 19. sajandi II poolel hakkasid ingerisoomlaste vastu huvi tundma Soome keeleteadlased ja folkloristid, Ingerimaalt koguti palju arhailist soome (karjala) rahvaluulet ning see aitas tõsta ingerisoomlaste etnilist iseteadvust. Ingerisoomlased sattusid soome rahvusluse mõjuvälja. Neid haaras seltsiliikumine . 1899 toimus Skuoritsas I Ingeri laulupidu . 1897. aasta andmeil oli ingerisoomlasi 130 413.
Pärast Vene tsaaririigi kokkuvarisemist hellitati ka ingerisoomlaste seas lootusi iseseisvusest (ühinemisest Soomega ) või vähemalt autonoomiast. Vabadussõjast võttis Eesti poolel osa kaks ingeri pataljoni . Tartu rahuga (2.2.1920) läks Ingerimaa lääneserv Eesti Vabariigi koosseisu (nn Eesti Ingeri). Ülejäänu jäi bolševistliku Venemaa kontrolli alla, ingerisoomlastele lubati autonoomiat.
1926. aasta andmeil elas NSV Liidus 114 831 "Leningradi soomlast", s.o ingerisoomlast. 1920. aastail hakati Ingerimaal looma ingerisoome rahvuskülanõukogusid (1936. aastaks oli neid 54) ning 1928 loodi Toksovo (Kuivaisi) rahvusrajoon. Kohalikus asjaajamises ja koolides kasutati soome keelt, Leningradis ja Petroskois ilmusid sajad soomekeelsed raamatud, samuti ajalehed. Olid isegi soomekeelsed raadiosaated. Põllumajanduse kollektiviseerimisega kaasnenud küüditamised tabasid ingerisoomlasi üsna rängalt, sest nende majapidamised olid keskmisest jõukamad. 1932 suleti usuvastase võitluse käigus luteri kirikud. 1935-36 tabas ingerisoomlasi uus küüditamislaine - vaenulikuna tajutud Soome piiriga külgnevad alad puhastati etniliselt ebausaldusväärsest rahvastikust. Küüditatud saadeti Siberisse ja Kaug-Põhja. 1937 lõpetati soomekeelne kultuuri- ja seltsielu, 1939 likvideeriti Toksovo rahvusrajoon. Selleks ajaks oli tapetud , vangistatud ja küüditatud u 50 000 ingerisoomlast. Autonoomial oli lõpp.
II maailmasõja ajal oli Ingerimaa idaosa aastaid sõjatandriks (Leningradi blokaad ) ning ülejäänu rinde tagalaks. Nõukogude pool evakueeris üle 20 000 blokaadirõngasse jäänud ingerisoomlase Siberisse. Sõja lõppfaasis evakueeriti Ingerimaalt Paldiski kaudu Soome umbes 63 000 inimest, valdavalt ingerisoomlased. Ent vastavalt rahulepingule oli Soome sunnitud ingerisoomlased kui NSV Liidu kodanikud Moskvale välja andma. Osa ingerisoomlasi suutis põgeneda Rootsi, ent umbes 56 000 saadeti tagasi NSV Liitu. Naasjatel ei lubatud asuda oma kodukohta, vaid asustati laiali Sise-Venemaale. Tühjenenud ingerisoome külad asustati venekeelse elanikkonnaga. Pärast Stalini surma võisid ingerisoomlased oma väljasaatmispaikadest tasapisi lahkuda. Paljud neist asusid Leningradi, Karjalasse ja Eestisse.
Koos NSV Liidu lagunemisega algas ingerisoomlaste taassünd. 1989 asutati Ingerisoome kultuuriselts, Puškinos (endine Tsarskoje Selo ) peeti soomekeelseid jumalateenistusi juba 1977. aastast (Kolga jt 1993: 130). Peterburis ja Leningradi oblastis hakkas tegutsema Inkerin Liitto, liidreiks Vladimir Kokko ja Aleksanteri Kirjanen, sihiks ingerisoome renessanss Ingerimaal. Samas on paljud ingerisoome päritolu inimesed nii Venemaalt kui Eestist asunud ümber Soome. Osa neist on venestunud ega püüagi Soome ühiskonda lõimuda, küll aga tarbivad selle hüvesid.
Elatusalad
Ingerisoomlaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on põllumajandus. Tänuväärseks turuks on olnud Peterburi. 20. sajandi jooksul on ingerisoome traditsiooniline ühiskond laiali paisatud ning ingerisoomlased teenivad elatist väga erinevatel elualadel.
Usund
Ingerisoomlased on traditsiooniliselt luterlased. Luterlus on olnud nende etnilise identiteedi teljeks. Kristluse- eelse usundi elemente ingerisoomlaste juures eriti säilinud pole. 20. sajandi vältel on levinud ateism, sajandi lõpul ka nn uususundid.
Isurid
Nimetused
Isurite endanimetus on ižora (ižoralaine, inkeroine), aga ka karjalaine. Etnonüüm on ilmselt tuletatud Neeva vasakpoolse lisajõe Ižora (soome k Inkere) nimest. Võimalik, et see hüdronüüm on seotud vana läänemeresoome naisenimega Inkeri. Vanemas eesti traditsioonis on isureid ka ingerlasteks nimetatud. Soomes peetakse isureid üldiselt õigeusklikeks ingerisoomlasteks, Venemaal ja NSV Liidus on aga isurite ja ingerisoomlaste vahel alati vahet tehtud ning peale II maailmasõda levis see vahetegemine kindlamalt ka Eestis.
Asuala
Isurid elavad mõnedes Ingerimaa põhja- ja loodeosa külades Luuga jõe alamjooksul, Kurgla, Soikola poolsaarel ja Hevaha (Kovaši) jõgikonnas. Tegemist on valdavalt tasase ja üsna metsarikka piirkonnaga.
Administratiivselt kuuluvad nende asualad Leningradi oblasti Kingissepa ja Lomonossovi rajooni .
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 327 isurit, neist 177 Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. Eelmise rahvaloenduse (1989) andmete kohaselt oli neid Vene NFSV territooriumil 449. Seega on nende arvukus pärast NSV Liidu lagunemist tublisti langenud, peamiseks põhjuseks ilmselt jätkuv venestumine.
Keel
Isuri keel kuulub koos soome, karjala ja vepsa keelega läänemeresoome keelte põhjarühma ning on väga lähedane karjala keelele. Osa Soome keeleteadlasi ei peagi isuri keelt eraldi keeleks, vaid üheks soome (või karjala) murdeks. 1989. aasta andmeil pidas 41,9% isuritest emakeeleks isuri keelt. 2002. aasta andmeil oli Leningradi oblasti isurite emakeelsus 53,1%. Ülejäänute kohta andmed puuduvad.
Isuri keel jaotub neljaks peamurdeks - soikola, hevaha (heva), alamluuga ja oredeži murre. Esimest kõneldakse peamiselt Soikola poolsaarel, teist Hevaha jõgikonnas, kolmandat Luuga alamjooksul ja Kurgola poolsaarel. Neljandat räägiti Leningradi oblasti lõunaosas, mõnes Oredeži jõgikonnas asuvas külas (Novinka, Tšaštša). Tänaseks on see hääbunud.
1932-1937 eksisteeris ladina tähestikul põhinev isuri kirjakeel. Välja jõuti anda grammatika (1936) ja paarkümmend kooliõpikut.
Ajalugu
Isurite esivanemad eraldusid karjalastest arvatavasti II aastatuhande algul pKr ning liikusid Karjala kannaselt (võib-olla ka Ižora jõgikonnast) läände ja edelasse, vadjalaste asualale, hilisemale Ingerimaale. Ingerimaa kuulus tollal Kiievi Russi koosseisu, alates 12. sajandist Novgorodi feodaalvabariiki. Isuri hõimuülikud tegutsesid Novgorodi vasallidena ning venestusid ajapikku. Isurite ja vadjalaste asuala oli sageli Novgorodi ning selle katoliiklike läänenaabrite (Vana- Liivimaa , Rootsi) vahelise sõjategevuse tallermaaks. 1478 ühendati kogu Novgorodi feodaalvabariik Moskva suurvürstiriigiga. Osa isureid küüditati 1480 . aastail Venemaa siseosadesse, asemele toodi venelasi . Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, lahkus suur osa sajandite vältel õigeusklikeks saanud isureid luterluse pealesurumist peljates Venemaa siseossa (sh Oredeži jõgikonda). Paigalejäänud sulasid osalt kokku lahkunute asemele kolinud luteriusuliste ingerisoomlastega. Põhjasõja käigus vallutas Venemaa Ingeri tagasi. 1703. asutati Neeva suudemesse impeeriumi uus pealinn Peterburi. See tõi kaasa venelaste ulatusliku sissevoolu Ingerimaa idaossa. Samas kujunes nende asuala vahetus naabruses asuv suurlinn isuritele võimsaks peibutiseks, kuhu suunduti tööle (kaubitsejaiks, voorimeesteks, teenijaiks) ja elama, eriti peale pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. See tähendas vene keele ja pruukide levikut. Isurid pidasid ajaloo vintsutustele siiski pisut paremini vastu kui vadjalased. Osa vadjalasi isegi isuristus. 1848. aastal loendas P. von Köppen 17 800 isurit. 1897. aastaks oli isurite arv tõusnud 21 700-ni.
1926. aasta seisuga elas NSV Liidus 26 137 isurit. Põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud küüditamised (1929-1931) puudutasid ka isureid. 1932-37 oli isuritel oma kirjakeel, mida õpetati ka koolides. 1937 eksperiment lõpetati, õpikud hävitati, nende autorid (näiteks V. I. Junus) represseeriti. Isuri lapsi õppis ka ingerisoomlaste soomekeelsetes koolides. Ingerimaa lääneserv kuulus ilmasõdadevahelisel perioodil Eesti Vabariigi koosseisu (nn Eesti Ingeri) ning sealsetes külades elas ingerisoomlaste ja venelaste kõrval ka isureid.
Laastavalt mõjus isuritele II maailmasõda. Nende asuala oli aastaid lahinguväli ning Leningradi blokaadi ajal sakslaste tagala . Sõja lõpufaasis evakueeriti suur osa isureid koos ingerisioomlastega Soome ning anti pärast sõda NSV Liidule tagasi. Ingerimaale neil aga esialgu elama asuda ei lubatud. 1959. aastal loendati NSV Liidus 1100 isurit.
Elatusalad
Isurite peamine traditsiooniline elatusala on maaviljelus ning sellega liituv loomakasvatus. Tegeldud on ka kalapüügiga (sh merekalastusega) ja metsatööga. Viimaste sajandite vältel on isuritele mitmesuguseid teenistusvõimalusi pakkunud Peterburi. Viimase Venemaa rahvaloenduse (2002) andmeil elab üle poole isuritest linnades.
Usund
Isurid kuuluvad juba umbes 1000 aastat õigeusu mõjusfääri, ent sisuliselt said neist õigeusklikud alles umbes 16. sajandil. Kristluse-eelse usundi elemendid pole isuri küladest lõplikult kadunud tänini. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul ka mitmesugused uususundid.
Vadjalased
Nimetused
Vadjalaste endanimetus on vadjalain, vad´d´alaizõd, vadjakko, mavätši. Vanemas vene traditsioonis on vadjalasi ja teisi läänemeresoome rahvaid nimetatud tšuudideks. Konkreetselt vadjalaste tähistamiseks kasutatakse vene keeles etnonüümi vod´.
Asuala
Vadja keelt räägitakse veel Luuga jõe alamjooksul, Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis mõnes külas - Jõgõperä (Krakolje), Liivtšülä (Peski), Luuditsa (Lužitsõ). Osa vadjalasi elab oma kodukülas vaid suviti.
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast (www.perepis2002.ru/ct/doc/TOM_04_01.xls). Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis (www.perepis2002.ru/ct/doc/TOM_04_03.xls). Tundub, et tegemist on inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased „teiste rahvaste" hulka.
Keel
Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks - maa tšeeli). 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaal 774 vadja keele oskajat (www.perepis2002.ru/ct/doc/TOM_04_04.xls). Tegemist on ilmselt veaga. Vadja keeles eristatakse nelja murret - ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murre. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes külas (Itšäpäivä, vn Itsepino) ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni , mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku.
Ajalugu
I ja II aastatuhande vahetusel pKr asustasid vadjalased kogu hilisemat Ingerimaad. Läänes ulatus nende asuala ilmselt ka Ida-Eestisse (Vaiga ehk Vaia muinasmaakond, Jõuga kääpad), kagus võis see küündida Novgorodini. I aastatuhande II poolel pKr hakkas vadjalaste asuala lõunaossa saabuma idaslaavlasi (Ilmeni sloveenid). 9. sajandi lõpul osalesid vadjalased Kiievi Russi loomisel, nende eliit venestus tasapisi. II aastatuhande algul asusid Karjala kannaselt hilisema Ingerimaa idaossa isurid ning liikusid järk-järgult läände kuni Narva jõeni. Tekkis vadja-isuri segaasustus. Kiievi Russi killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tšuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. Alates 13. sajandist oli vadajalaste asuala sageli Vana-Liivimaa ja Novgorodi vaheliste võitluste tallermaaks. 1440. aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse, Bauska lähedale. Kohalikud elanikud hakkasid neid kutsuma kreeviniteks (läti k sõnast krievs ' venelane '), sest nad toodi Venemaalt. 1846. aastal kohtas A. J. Sjögren veel mõnd oma keelt mäletavat kreevinit. Kui Wiedemann 1870. aastal asja uurima läks, olid kreevinid lõplikult lätistunud, ent tal õnnestus lahendada nende päritolu mõistatus (F. J. Wiedemann, Ueber die Nationalität und die Sprache der jetzt ausgestorbenen Kreewinen in Kurland. St.-Peterbourg 1871). 1480. aastail, pärast Novgorodi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga küüditati vadjalasi Venemaa siseossa. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, pagesid paljud sajandite vältel tasapisi õigeusklikeks saanud vadjalased luteri usu eest ise Venemaale. Tühjaks jäänud maadele asutati luteriusulisi soome (karjala) talupoegi (ingerisoomlased). Põhjasõjas sai Venemaa Ingerimaa tagasi ning 1703. aastal rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn, mis muutis põhjalikult kogu piirkonna geopoliitilist kliimat. Peterburi rajamisega kaasnes venelaste massiline sissevool Ingerimaa idaossa. Kõik see viis vadjalaste kui etnilise rühma hajumiseni. Nad sulasid kokku venelaste, soomlaste, isurite ja eestlastega. 1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 37 küla, kus elas kokku 5148 vadjalast. Lisatõuke vadjalaste hajumisele andis pärisorjuse kaotamine (1861) ning sellega kaasnenud rahvastiku liikuvuse kasv. Peteburi vajas ka vadjalaste nappi tööjõudu.
1920. aastate NSV Liidu rahvuspoliitika (põlismaistamine ehk korenizatsija) vadjalasi ei puudutanud. Mingisugust autonoomiat nad ei saanud, kirjakeelt neile ei loodud. 1926. aasta andmeil oli vadjalasi järel 705. Põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud küüditamised (1929-1931) tabasid ka vadjalasi. II maailmasõja ajal oli vadjalaste asuala aastaid sõja tallermaa ja Saksa rinde tagala. Paul Ariste andmeil oli 1942. aastal alles veel 300-400 vadja keele oskajat (vt Kolga jt 1993: 340). Sõja lõppfaasis evakueeriti koos ingerisoomlastega Soome ka osa vadjalasi ning anti pärast sõda NSV Liidule välja. 1959. aastal oli Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis häid vadja keele oskajaid 35 ning need olid valdavalt vanema põlvkonna esindajad. 1989. aastaks oli H. Heinsoo andmetel järgi 62 vadjalast, vadja keelt oskasid neist umbes pooled (vt Kolga jt 1993: 340).
Alates 1990. aastate teisest poolest on toimunud omalaadne vadja taassünd. 1997 asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luuditsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid . 2001. aastal muuseum põles, praegu seda taastatakse. Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi vadja lipp, vapp ja hümn. Jõgõperä keskkoolis õpetatakse fakultatiivselt vadja keelt ja kodulugu, tegutseb folklooriansambel „ Linnud ". 2003. aastal ilmus Peterburis Mehmet Muslimovi poolt väljatöötatud vadja kirjakeeles raamat „Vadda kaazgõt. Vodskije skazki" (40 lk, tiraaž 200). Aprillis 2005 registreeriti Vadja Kultuuri Selts (esinaine Tatjana Jefimova) (Ernits 2006).
Elatusalad
Vadjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus, millega liitub loomakasvatus. Lisaks on tegeletud ka kalapüügiga. Viimaste sajandite jooksul on vadjalased teenistust leidnud Peterburis. 2002. aasta andmeil elab umbes kolmveerand Venemaa vadjalastest linnades.
Usund
Vadjalased sattusid õigeusu mõjusfääri juba 10. sajandi lõpul, ent sisuliselt said nad õigeusklikeks ehk alles 16. sajandil. Vadja küladest pole kristluse-eelse usundi elemendid lõplikult kadunud tänini.
Vepslased
Nimetused
Vepslaste endanimetus on vepslaine (bepslaane). Etnonüümi etümoloogia on jäänud ebaselgeks. Karjala Vabariigi lõunapiiril elavad põhjavepslased on enda kohta kasutanud ka nimetust lüdinik (lüdilaine), mis seotud nende keelele lähedast lüüdi murret kõnelevate karjalaste enesenimetusega (lüüdiköit, l´uudikuoit). Võimalik, et see etnonüüm on tuletatud venekeelsest sõnast ljudi 'inimesed'. Vanemas kirjanduses on vepslaste tähistamiseks kasutatud ka vene päritolu pejoratiivse varjundiga nimetusi "tšuudid", "tšuharid" ja "kaivanid".
Asuala
Vepslased elavad Äänisjärve ( Oneega ) edelarannikul (põhja- ehk äänisvepslased) ning järvest lõunasse jääva Vepsa kõrgustiku piirkonnas (kesk- ja lõunavepslased). Nende asuala kuulub metsavööndisse (peamiselt kuusk, haab , kask ), kultuurmaad on väikesed.
Vepslaste asuala on administratiivselt killustatud. Karjala Vabariigis elavatel põhjavepslastel on oma autonoomne territoorium (Šoutar´ve ehk Šeltozero rahvusvald). Leningradi oblasti ida- ning Vologda oblasti loodepoolsetel ääremaadel elavatel kesk- ja lõunavepslastel pole mingisugust autonoomiat.
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku 8240 vepslast (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1). 1989. aasta andmeil oli neid tollase Vene NFSV territooriumil 12 142 (Narodõ 1994: 433). Seega on vepslaste arvukus oluliselt langenud, põhjuseks nii kogu postsotsialistlikku Venemaad vaevav demograafiline kriis kui ka jätkuv venestumine. Vepsa külad tühjenevad tasapisi. Linlaste osakaal vepslaste seas on tõusnud 56%-ni (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1) (1989. aastal oli see 48,5% - Narodõ 1994: 433). Vepslasi elab nii oma piirkonna linnades (Podporožije, Boksitogorsk jt) kui ka Peterburis. Enim elab vepslasi Karjala Vabariigis (4870). Leningradi oblastis on neid alles 2019 , Vologda oblastis 426 (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 3).
Keel
Vepsa keel kuulub koos soome, karjala ja isuri keelega läänemeresoome keelte põhjarühma. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Karjala Vabariigi ja Leningradi oblasti vepslaste emakeelsus 47,3% (www.perepis2002.ru köide 13, tabel 2). Ülejäänute kohta pole andmeid. 1989. aasta andmeil oli Venemaa vepslaste emakeelsus 51,3% (Narodõ 1994: 441.) Vepsa keel jaotub kolmeks murdeks - põhja- ehk äänisvepsa Karjala Vabariigi lõunaservas, keskvepsa Leningradi oblasti kirde- ja Vologda oblasti loodeosas ning lõunavepsa Leningradi oblasti idaosas. Murdeerinevused pole kuigi suured. Vene laene on kõikides murretes palju.
Kirjakeel loodi 1932. aastal Leningradi oblasti täitevkomitee vähemusrahvaste osakonna juures tegutsenud Uue Tähestiku Komitee poolt peamiselt keskmurde põhjal. Kasutati ladina tähestikku. Ilmus "Ezmäne vepside azbuk i lugendknig" (Leningrad, 1932) ning seejärel veel umbes 30 algkooliõpikut, koostajaiks ja tõlkijaiks vepsa pedagoogid M. M. Hämäläinen, F. A. Andrejev jt. Ilmus ka vepsa-vene sõnaraamat (1936). 1937 vepsa kirjakeele edendamisest loobuti ning see lõpetas oma eksistentsi. Äsjavalminud õpikud osutusid tarbetuiks ja hävitati.
Vepsa keel on jäänud enamasti vanemasse põlvkonda kuuluvate külainimeste omavahelise suhtlemise keeleks. Peaaegu kõik vepslased valdavad vene keelt ning igas vähegi ametlikumas suhtlussituatsioonis, näiteks poes, arsti juures või bussis, eelistatakse rääkida vene keelt. Ka omavahel, sest vepslaste asualal ja selle naabruses paiknevates rajoonikeskustes elavad venelased suhtuvad vepsa keelde reeglina halvakspanu ja põlgusega. Külast lahkudes jäetakse vepsa keel maha. Kool, kirjasõna, massimeedia - kogu laiem ühiskond on venekeelne ning vepsa keelega pole seal midagi peale hakata.
Ajalugu
Vepslaste esmamainija on ilmselt 6. sajandi idagooti ajaloolane Jordanis, kes kirjutas muuseas rahvast nimega Vas või Vasina. Vene kroonikais esinevad vepslased (ves´) alates 9. sajandist. Vepslaste asuala ulatus tollal ilmselt Laadoga kagurannikult Valgjärveni. Neil olid kaubasidemed varjaagidega (Staraja Ladoga , Beloozero) ning nad osalesid Kiievi Russi loomisel. Selles riigis pääses domineerima vanavene keel ning vepsa eliit ilmselt slaavistus. I ja II aastatuhande vahetusel liikusid vepslased põhja poole, üle Sviri (vepsa Süvar´) jõe. Saame põhja poole surudes segunesid vepslased karjalastega (tekkisid karjala keele aunuse ja lüüdi murre). Lõunas võis vepslaste asuala ulatuda Vesjegonskini tänase Tveri oblasti kirdenurgas. Pärast 13. sajandit vepslasi enam ajalooallikais ei mainita. Nad integreeriti Vene riiklikesse struktuuridesse (Kiievi Russ , Novgorodi feodaalvabariik, Beloozero vürstkond, Moskva suurvürstiriik) ja tasapisi said neist õigeusklikud. Vepslastest said riigitalupojad, lõuna pool mõisatalupojad, kes tegid alet, harisid oma põllulappe, püüdsid kala ja tegid käsitööd. 18. sajandi alguses kirjutati vepsa riigitalupoegi Lodeinoje Polje laevaehitustöökodade ja Äänisjärve läänekaldale rajatud metallurgiatehaste juurde. Vepslased ei paistnud silma millegi erilisega ning etnilise rühmana nad unustati. Alles 1824. aastal "taasavastas" A. J. Sjögren nad teadusmaailmale kui ühe soome-ugri rahva. 19. sajandil tungis kapitalism tasapisi ka vepslaste ellu. Põllumajandusest saadavale kasinale sissetulekule oldi sunnitud lisa otsima ulgutöödest (äänisvepslased töötasid kohalikes kivimurdudes, Ojatil tegeleti pottsepatööga, lisaks muidugi metsatöö). 1897. aastal oli vepslasi 25 607, neist 6700 põhja pool Sviri.
1926. aasta andmeil oli vepslasi NSV Liidus 32 800 ning nende arv oli kasvamas . 1920. aastail loodi vepslaste asualal 24 rahvuskülanõukogu. Osa neist koondati kahte rahvusrajooni - Vinnitsõ (Vidla, Vingl) Leningradi oblasti kirdeosas ning Šeltozero (Šoutarv´) Karjala lõunaosas. 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate algul kollektiviseeriti aga põllumajandus ka Vepsamaal. 1937. aastal likvideeriti Vinnitsõ rahvusrajoon ja rahvuskülanõukogud. Väikesearvulist vepsa haritlaskonda tabasid repressioonid. Samal ajal loodi Vologda oblast. Keskvepsa alad lõhestati uue administratiivpiiriga kaheks. Piiriäärsed alad kujunesid administratiivüksuste ääremaadeks, piir ületavad teed jäeti hooletusse. Jätkusõja ajal (1941-1944) olid põhjavepsa alad Soome kontrolli all. Vepsa lastele jagati soomekeelset haridust, osa vepslasi ühines nn Hõimupataljoniga ning sõdis Soome poolel. Pärast sõja lõppu tabas "vaenlasega koostööd teinud" vepslasi muidugi karistustelaine. Sõjajärgsete aastakümnete jooksul jätkus vepslaste kui etnilise rühma vaikne mandumine. 1957 likvideeriti ka Šeltozero rahvusrajoon Karjalas. Ääremaadel paiknevad väikesed vepsa külad kuulutati perspektiivituiks, kohalikku infrastruktuuri ei arendatud ning paremat elu ihkavad nooremad inimesed lahkusid linnadesse, kus segaabielud kujunesid tavaliseks. Kolhoosid jäid kiratsema. Leningradi ja Vologda oblastis eelistati vepsa päritolu inimesi ametlikes dokumentides ja rahvaloendustel näidata venelastena. Kohalike venelaste suhtumine vepslastesse oli üldiselt negatiivne ning see tõukas vepslasi oma etnilist tausta maha salgama. 1979. aastaks oli vepslaste arv langenud 8100-le. Tegemist oli peamiselt Karjala ANSV-s ja suurlinnades (eeskätt Leningradis) elavate vepslastega, sest Leningradi ja Vologda oblastis oli enda vepslasena kirja panemisel tõsiseid raskusi.
1980. aastate II poole toimus teatav etniline taassünd ka vepslaste juures. Põhiliselt puudutas see Karjalas elavaid põhjavepslasi ning selle renessanssi peamisteks aktivistideks oli rühm vepsa päritolu humanitaarharitlasi. 1989. aasta rahvaloenduse ajal määratlesid paljud eelmise loenduse käigus venelastena kirjapandud inimesed end taas vepslastena. Samal aastal loodi Petrozavodskis Vepsa Kultuuri Selts, liidriks etnoloog Zinaida Strogalštšikova. 1991 ilmus Petrozavodskis ladina tähestikus vepsa aabits, autoreiks keeleteadlased Nina Zaitseva ja Maria Mullonen. Ilmus muidki vepsakeelseid õpikuid ja ka usulist kirjandust. Vaieldi kirillitsa ja ladina tähestiku üle, ent Soome abi raamatute kirjastamisel on kaalukausi ladina tähestiku kasuks kallutanud. Vene võimud on aga ladina tähestiku kasutamise vastu. 1993 hakkas ilmuma vepsa ajaleht Kodima, paralleelselt ladinatähestikulises vepsa keeles ja vene keeles. 1994 ilmus esimene vepsakeelne luulekogu, Nikolai Abramovi "Koumekümnekoum". Samal aastal taastati Šeltozero (Šoutarv´) rahvusvald. Vallas on 14 küla ja 1569 elanikku, neist 42% vepslased (Taagepera 2000: 156). Tasapisi arendatakse vepsakeelset kooliharidust, rahvusvalla koolide algklassides õpetatakse vepsa keelt valikainena.
Elatusalad
Vepslaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus. Alepõllundus püsis 20. sajandi alguseni. Loomakasvatus oli teisejärguline. Lisaelatist on pakkunud metsatööstus ja käsitöö. Jahipidamine ja kalapüük on toimunud peamiselt omaks tarbeks. 20. sajandi jooksul on üle poole vepslastest asunud linnadesse ning teenivad elatist erinevatel kaasaegsetel tegevusaladel. Maapiirkondades on peamisteks elatusaladeks jätkuvalt põllumajandus ja metsatöö.
Usund
Vepslased võtsid õigeusu vastu järk-järgult, sajandite vältel. Kristluse-eelse usundi elemendid ei kadunud siiski kohe ja täiesti, vaid püsivad kohati elus tänini. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul ka mitmesugused uususundid, eriti linnavepslaste seas.
Karjalased
Nimetused
Karjalaste enesenimetus on karjalaine, karjalažet. See etnonüüm käis algselt ilmselt vaid tänapäeva Karjala Vabariigi põhja- ja keskosas elavate päriskarjalaste ehk vienakarjalaste kohta. 19.-20. sajandil on seda nimetust kasutama hakanud ka karjalaste teised rühmad. Etnonüümi etümoloogia on ebaselge. Erinevad hüpoteesid seostavad seda karjapidamiseks soodsate loodusoludega, aga ka kariderohkete vetega. Karjala Vabariigi lõunaosas elavad aunusekarjalased nimetavad end ka livgilaine, livviköit, lüüdikarjalased aga lüüdilaine, lüüdiköit, l´uudikuoit. Võimalik, et viimane etnonüüm lähtub venekeelsest sõnast ljudi 'inimesed'.
Asuala
Karjalased elavad Fennoskandia idaosas, Laadoga, Äänisjärve (Oneega), Valge mere ja Soome vahel. Tegemist on künkliku tasandikuga, paljudes kohtades paljandub aluskalju ( graniit ). Okasmetsad (mänd, kuusk), mida kasutatakse üsna intensiivselt, katavad üle poole Karjala territooriumist. Palju on soid ja järvi. Põllumajanduslikke maid leidub enam lõunapoolsetel aladel.
Vene Föderatsiooni koosseisus eksisteerib Karjala Vabariik (172 400 km²), mille pealinn on Petrozavodsk (Petroskoi). Soomest vaadatuna on tegemist Ida-Karjala ehk Vene Karjalaga. (Ajalooline Ida-Karjala jääb kunagise Soome suurvürstiriigi idapiiri taha. II maailmasõja tulemusena ühendati Ida-Karjalaga (Nõukogude-Karjalaga) ka Laadoga-Karjala, enamik Lõuna-Karjalat (sh kannas) ning osa Põhja-Karjalat.) Soomes on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna-Karjala maakond, ent sealne elanikkond on ammu soomestunud.
Karjalasi leidub ka Tveri oblastis (Tveri karjalased, vene keeles ka Ülem-Volga karjalased - verhnevolžskije), Novgorodi oblastis (Valdai piirkonnas) ja Leningradi oblastis (Tihvini piirkonnas). Soomes, peamiselt linnades, elavad hajali NSV Liidule loovutatud Karjala aladelt evakueeritud karjalased (siirtokarjalaiset, 1976. aastal umbes 200 000).
Arvukus
1989. aastal loendati Venemaal 124 921 karjalast (Narodõ 1994: 433). 2002. aastaks oli neid järel 93 344 (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1). Niisiis on karjalaste arvukus kiiresti langemas, põhjuseks venestumine ja negatiivne iive. Eriti kiire on Tveri karjalaste arvukuse kahanemine. Kui 1989. aastal elas Tveri oblastis 23 169 karjalast (Narodõ 1994: 440), siis 2002. aastal vaid 14 633. 70% karjalastest elab Karjala Vabariigis, ent nad moodustavad vaid 9% selle elanikest (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 1 ja 3). Vabariigi elanikkonna valdav enamik on venekeelne ning suurem osa neist on sündinud väljaspool Karjalat. Karjala Vabariik on üks Venemaa industrialiseeritumaid ning enamik sealsetest karjalastest on linlased. Etnilised segaabielud on Karjalas tavalised .
Keel
Karjala keel kuulub koos soome, isuri ja vepsa keelega läänemeresoome keelte põhjarühma. Karjala (eriti päriskarjala) murded on üsna sarnased soome keelega ning neid ongi liigitatud soome idamurreteks. Põhjalahest Valge mere ja Äänisjärveni levinud läänemeresoome murdeid võib vaadelda pidevustikuna (kontiinumina) ning see, et tänapäeval räägitakse eraldi soome ja karjala keelest, on eelkõige poliitilise ajaloo tulemus.
Karjala keel jaotatakse tavaliselt kolmeks murderühmaks: päriskarjala ehk viena, aunuse ehk livviko ja lüüdi. Esimesse rühma kuuluvaid murdeid kõneldakse Karjala Vabariigi põhjaosas (Viena Karjalas), samuti keskosas, aga ka Tveri ja Novgorodi oblastis. Teise ja kolmandasse rühma kuuluvaid murdeid räägitakse peamiselt Karjala Vabariigi lõunaosas, Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (aunuse murret lääne ja lüüdi murret ida pool). Lüüdi murre on üpris lähedane vepsa keelele. Keeleteadlaste vahel pole karjala murrete rühmitamise osas üksmeelt. Aunuse ja eriti lüüdi murretes on nähtud ka eraldi keeli. Vene laensõnu kasutatakse arvukalt kõigis karjala murretes, enam siiski lõunapoolsetes.
Vanim karjala ja ühtlasi läänemeresoome keelemälestis on Novgorodist leitud 13. sajandist pärinev tohtkiri - kirillitsas kirja pandud kolmerealine pikseloits. Esimesed karjalakeelsed raamatud trükiti 19. sajandi I poolel. Tsaariajal ilmusid erinevates karjala murretes mõned vaimulikud väljaanded ja paar õpikut. Kasutati kirillitsat. Karjala keel ei juurdunud trükisõnas, kirjakeelena kasutati peamiselt vene keelt, Viena Karjalas ja mujal Soomega piirnevatel aladel ka soome keelt.
Nõukogude Venemaa koosseisu kuuluvas Karjalas kasutati 1920.-1930. aastail kirjakeeltena soome ja vene keelt. Tveri karjalastele loodi oma, ladina tähetikul põhinev kirjakeel, milles aastail 1931-1937 anti välja kokku 104 raamatut, peamiselt õpikud. 1937 keelati aga Karjala ANSV-s poliitilistel põhjustel soome keel. Selle asemele loodi nõukogude keeleteadlase Dmitri Bubrichi juhtimisel kiiruga erinevaid murdeid sünteesides ning rohkesti vene laensõnu lisades kirillitsal põhinev ühtne karjala kirjakeel, mille pidid kasutusele võtma ka tverikarjalased. 1937-1940 avaldati uues kirjakeeles terve rida õpikuid ja muud kirjandust, kokku 222 raamatut, ent uus kirjakeel ei jõudnud juurduda. (Õispuu 2003: 522.) Talvesõja lõppedes tunnustati soome keelt Karjalas (Karjala-Soome NSV-s) taas ametliku kirjakeelena. Tverikarjalased jäid nende manöövrite käigus oma kirjakeelest ilma.
1991. aastal välja kuulutatud Karjala Vabariigi (endine ANSV) ainsaks riigikeeleks on vene keel. Karjala keelt ei kuulutatud riigikeeleks, kuna puudub ühtne karjala kirjakeel ning karjalased moodustavad vaid kümnendiku vabariigi elanikkonnast. Ka soome keelt ei tunnustatud riigikeelena. Karjala kirjekeel või kirjakeeled on praegu loomisjärgus. Kooliõpikuid on välja antud nii päriskarjala kui ka aunusekarjala murdes/keeles, ilukirjandust on avaldatud ka lüüdi murdes. Kasutatakse ladina tähestikku.
2002. aasta rahvaloenduse andmeil peavad karjala keelt oma emakeeleks vaid umbes pooled Venemaa karjalastest (www.perepis2002.ru köide 4, tabel 4 ja 5). 14% karjalastest valdavad oma rahva keelt teise keelena (1989. aasta andmed, Narodõ 1994: 441).
Ajalugu
I aastatuhande II poolel pKr oli karjalaste tuumikalaks ilmselt Laadoga järve ja Soome lahe vahel asuv Karjala maakitsus (kannas). Elatuti peamiselt maaviljelusest ja karjakasvatusest, ent ka kalapüük ja küttimine olid jätkuvalt olulised. Skandinaavia ja Islandi saagades esineb Karjala (Kyrjala, Kaerjaland, Karela) juba alates 8. sajandist. Ilmselt oli karjalastel Skandinaavia viikingitega nii sõjalisi kui kaubanduslikke kokkupuuteid. 10. sajandist on teateid Korela-nimelisest asulast Laadoga läänerannal (soome k Käkisalmi, praegu Priozjorsk). Vene allikais mainitakse Karjalat (Korela) esmakordselt 1143. 9. sajandi lõpul tekkinud Kiievi Russ ulatus karjalaste aladeni ning järgnevate sajandite jooksul läks Karjala kannase lõuna- ja idaosa selle riigi koosseisu. Idapoolsetest karjalastest said Kiievi Russi vasallid ning nad võtsid vastu õigeusu. Kiievi Russi valdused praeguse Venemaa loodeosas päris 1132. aastal iseseisvunud Novgorodi feodaalvabariik.
Osa karjalasi liikus 11.-12. sajandil idaslaavi ülemvõimu ees taandudes põhja ja itta. Neid alasid seni hõredalt asustanud, peamiselt küttimisest ja kalapüügist elatuvaid saame püüti maksustada ning nad taandusid omakorda põhja poole, osalt nad assimileeriti. Konflikt saamide (Põhjala) ja karjalaste ( Kalevala ) vahel kajastub muuseas "Kalevalas". Saamipäraseid kohanimesid leidub Karjalas tänini. Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (vn Mežozerje) segunesid karjalased samuti põhja suunas liikunud vepslastega. Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus. Põhjapoolsetel saami aladel tegutsesid karjalased Novgorodi maksukogujatena (koguti eelkõige karusnahku). Karjala asustus levis ka lääne suunas. Nüüdses Savos oli tollal ilmselt samuti hõre saami asustus. Saame põhja poole surudes segunesid karjalased seal itta liikunud hämelaste ja pärissoomlastega ning panid nõnda aluse savolastele.
Läänes laiendas seni paganlike ja riikluseta läänemeresoomlaste alade arvel oma valdusi katoliiklust esindav Rootsi. 1240 üritasid rootslased Birger Jarli juhtimisel kindlustuda Neeva suudmes , ent said vürst Aleksandr Jaroslavitši ( Nevski ) juhitud Novgorodi vägedelt lüüa. 1249 . aastaks õnnestus Rootsil vallutada Häme ning nihutada oma piir Kymi jõeni (nn teine ristiretk). 1293 sekkus Rootsi riigihoidja Tyrgils Knutsson konflikti oma sõltumatuse eest seisvate paganlike läänekarjalaste ning neid allutada üritava Novgorodi vahel ning tal õnnestus vallutada Karjala kannase lääneosa ning rajada Viiburi linnus (nn kolmas ristiretk). Piir Rootsi ja Novgorodi valduste vahel määrati kindlaks Pähkinäsaari rahuga (1323). Kannase läänepool jäi Rootsile, ent kogu praegune Ida- ja Põhja-Soome arvati Novgorodi võimkonda, mis ulatus Põhjalaheni. 1595 sõlmitud Täyssinä rahuga sai Rootsi enda kätte ka praeguse Soome põhjaosa (sh Lapimaa). Eelneva sõja käigus oli Rootsi ajutiselt okupeerinud ka kannase idaosa ning osa sealseid karjalasi pages uue võimu eest Tverimaale. Nõnda said alguse Tveri karjalased.
Nii kujunes muistsete karjalaste asuala lõhestav piir katoliikliku (hiljem luterliku) Rootsi (sh Soome) ja õigeuskliku Novgorodi (hiljem Venemaa) vahel. Varasem läänemeresoome pidevustik jagati poliitilise (ja ühtlasi kultuurilise) piiriga kaheks - piirist läände jäänutest said soomlased (luterlased), itta jäänutest aga karjalased (õigeusklikud).
Stolbovo rahuga (1617) sai Rootsi endale ka Karjala kannase idaosa, Laadoga põhjaranniku alad (Käkisalmi lään) ning praeguse Põhja-Karjala. Rootslased hakkasid oma uutele alamatele luterlust peale suruma ning tõstsid makse. See viis karjalaste massilisele lahkumisele Rootsile loovutatud aladelt. Arvatakse, et umbes 25 000-30 000 karjalast lahkus tookord oma kodudest (Uibopuu 1984: 130; Taagepera 2000: 125). Asuti peamiselt Tveri piirkonda. Pärast 1656- 1658 toimunud Vene-Rootsi sõda lahkus kannase idaosast veel karjalasi. Nad olid teinud koostööd Vene vägedega ning kartsid Rootsi kättemaksu. Tverimaa karjala asurkond sai lisa, ent Käkisalmi lään kaotas pea kogu oma senise karjala elanikkonna. Tühjaks jäänud aladele toodi luterlastest asunikke Ida-Soomest. Väike osa oma kodudest lahkunud õigeusklikest karjalastest asus ka Tihvini kloostri maadele (praeguse Leningradi oblasti kaguosas).
Rootsi ja Venemaa vahelises võitluses läänemeresoome asualade pärast kaldus kaalukauss 18. sajandi algul Venemaa kasuks. Peeter I juhtimisel asuti viimaste sajandite jooksul kaotatut tagasi võtma. 1703 asutati Äänisjärve läänekaldale suur relvatehas. Tehase juurde tekkinud asulast sai 1777 . aastal linn - Petrozavodsk. Põhjasõja lõpetanud Uusikaupunki rahuga (1721) sai Venemaa endale kogu Karjala kannase (sh Viiburi) ning Laadoga põhjaranniku alad. 1809. aastal oli Rootsi sunnitud Venemaale loovutama kogu Soome. Loodi Soome suurvürstiriik, mille koosseisu arvati ka Karjala kannas (v.a lõunaosa) ning Laadoga põhjaranniku alad.
Soome suurvürstiriigil oli Venemaa koosseisus avar autonoomia. See oli üks impeeriumi sotsiaal-majanduslikult arenenumaid piirkondi. Suurvürstiriigi raames küpses modernne soome rahvus. Suurema osa soome eepose "Kalevala" (1835-1849) aluseks olevast rahvaluulest kogus selle looja Elias Lönnrot Viena Karjalast. Peale "Kalevala" ilmumist rändasid paljud soome haritlased Karjalasse juuri otsima ja inspiratsiooni ammutama (karelianism). Karjalas hakati nägema omamoodi elavat vabaõhumuuseumi, kust võis aimu saada, kuidas esivanemad muiste elasid. Tollased soome rahvuslased pidasid karjala murdeid osaks soome keelest ning karjalasi endid osaks soome rahvusest.
Suurvürstiriigi idapiiri taga, Vene Karjalas, täpsemalt Olonetsi (Aunuse) kubermangus ja Arhangelski kubermangu Kemi maakonnas elavad karjalased olid enamasti õigeusku. Leidus ka vanausulisi. Tegemist oli valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvaga. Elatustase oli seal märksa madalam kui Soomes. Suurvürstiriigis ringirändavate karjala harjuskite vahendusel levis tasapisi idee karjalaste kokkukuulumisest soomlastega. Seda soodustas karjala (eriti päriskarjala) murrete lähedus soome kirjakeelele. Soome rahvuslus kujunes karjalaste jaoks atraktiivseks ning oma rahvuslust neil tollal ei tekkinudki. Vene võimudele tegi selline olukord muidugi muret ning nad püüdsid karjalasi kiiremini venestada.
1917. aasta suvel, pärast Tsaari-Venemaa kokkuvarisemist, kuulutati Viena Karjala keskuses Uhtuas välja Karjala autonoomia ning peagi toetati seda ka Ida-Karjala teistes keskustes. 1918. aasta suvel levis Karjalas soov liituda iseseisvunud Soomega. Soomest tuli Karjalasse vabatahtlikke selle soovi teostamist toetama. 1920. aasta suveks saavutasid enamlased siiski kontrolli kogu Ida-Karjala üle ning seal loodi Karjala Töökommuun. Mitukümmend tuhat karjalast pagas punaste võimu eest Soome. Samas saabus Soomest Karjalasse tuhandeid kodusõjas lüüa saanud soome kommuniste. Karjala sai endale soomekeelse haritlaskonna, kes asus üles ehitama 1920. aasta oktoobris Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuga ettenähtud Karjala autonoomiat. Valitsusjuhiks sai endine Helsingi Ülikooli majandusõppejõud Edward Gylling. Karjalasse saabus soome kommuniste isegi Põhja- Ameerikast . Autonoomia ametlikeks keelteks said vene ja soome keel, karjala kirjakeele arendamisega tegelema ei hakatud. 1921-1922 toimusid Karjalas mõned enamlaste vastu suunatud relvastatud ülestõusud, mis aga peagi maha suruti. 1923 muudeti Töökommuun Karjala ANSV-ks. Samal ajal liideti Karjalaga peamiselt venelastega asustatud alasid Äänisjärve põhja- ja idakaldal. See viis karjalaste osakaalu langusele autonoomia rahvastikus. Lisaks toodi Karjalasse arvukalt muulastest sunnitöölisi seoses Valge mere - Läänemere kanali (Belomorkanal) ehitamisega (1931-1932). Osa neist jäigi Karjalasse elama.
Tveri kubermangus elas 19. sajandi lõpul (1897) enam karjalasi kui Ida-Karjalas (vastavalt 117 700 ja 78 900) ning umbes sellisena püsis Tverimaa ja Ida-Karjala karjalaste arvuline suhe kuni 20. sajandi keskpaigani. 1920. aastail anti ka Tveri karjalastele rahvuslik autonoomia. Loodi 45 rahvuskülanõukogu ning 1931 moodustati nende baasil neli rahvusrajooni (Lihhoslavl, Tolmatši, Rameški, Maksatihha). 1935 lisandus Kozlovo rahvusrajoon. 1931 võeti kasutusele ladina tähestikul põhinev tverikarjala kirjakeel, avati karjalakeelne õpetajate seminar Lihhoslavlis ning karjala keelest sai õppeaine kohalikes koolides. Ilmuma hakkas karjalakeelne ajaleht Kolhozoin puoleh (hiljem Karjalan toži). 1937 liideti viis rahvusrajooni Tveri-Karjala rahvusringkonnaks. Tveri karjalasi oli tollal kokku umbes 150 000. 58% neist jäid rahvusringkonna piiresse ning moodustasid umbes 54% selle elanikest. Väljapoole ringkonna piire jäänud Tveri karjalased jäid aga rahvuslik-kultuuriliste õigusteta (Taagepera 2000: 157-158).
1937 algasid Karjalas repressioonid, mis kõige valusamalt tabasid soome kommuniste. Soome keel keelustati. Selle asemel võeti kasutusele D. Bubrichi juhtimisel loodud kirillitsal põhinev ning vene laenudest kubisev karjala kirjakeel. See uus kirjakeel võeti kasutusele ka Tveri Karjalas, senine tverikarjala kirjakeel ning selles välja antud kirjasõna kadusid. Veebruaris 1939 Tveri-Karjala rahvusringkond likvideeriti. Tveri karjalased kaotasid senised rahvuskultuurilised õigused ning kogu sealne ühiskondlik elu (sh haridus) muudeti venekeelseks.
Talvesõja tulemusena sai NSVL Soomelt Karjala kannase ja Laadoga põhjaranniku alad. Enne maade üleandmist evakueeris Soome oma kodanikud. Nad asutati ümber riigi teistesse piirkondadesse ning on osalt oma identiteedi säilitanud tänini. Karjala ANSV muudeti 1940. aastal Karjala-Soome NSV-ks (väljapool Vene NFSV-d), ent selle koosseisu arvati vaid Laadoga põhjaranniku alad. Kannas (sh Viiburi) liideti Leningradi oblastiga. Soomelt saadud territooriumid asustati venekeelse elanikkonnaga. Soome keelt tunnustati Karjalas vene keele kõrval taas ametliku keelena. Karjala kirjakeel ja selles välja antud kirjasõna kadusid käibelt. 1941-1944 toimunud Jätkusõjas vallutas Soome enamiku Ida-Karjalast, sh Petrozavodski (soomepäraselt Äänislinna). Suur osa kohalikust elanikkonnast oli aga sõja jalust Nõukogude tagalasse evakueeritud. Sõja lõppedes pidi Soome vallutatud alad NSVL -ile tagastama. 1956 muudeti Karjala-Soome NSV taas Karjala ANSV-ks. Arendati tööstust, eelkõige metsa-, puidu- ja paberitööstust, aga ka masinaehitust ja energeetikat. Industrialiseerimisega kaasnes venekeelse tööjõu sissevool ja karjalaste linnastumine . Linnades said tavaliseks karjalaste abielud muulastega ning neist peredest pärinevad lapsed kasvasid reeglina üles venekeelseina.
Seoses NSVL lagunemisega leidis teatav rahvuslik taassünd aset ka Karjalas. Selle kandjaiks olid eelkõige humanitaarharitlased ( kirjanikud , keeleteadlased). 1989 loodi Karjalan Kulttuuriseura, mis peagi nimetati ümber Karjalan Rahvahan Liitto´ks (juhiks filoloog Pekka Zaikov). 1990 hakkas liidu häälekandjana ilmuma ajaleht Oma Mua. Algasid karjala- ja vepsakeelsed raadio- ja telesaated . 1991 läks Karjala venekeelne juhtkond kaasa nn suveräänsusparaadiga ning ANSV kuulutati vabariigiks.
Väikesemahuline rahvuslik "ärkamine" leidis aset ka Tveri karjalaste juures. 1990 loodi Tveris Karjala kultuuriselts. 1992 ilmus trükist tverikarjala aabits. Mõnedes koolides hakati valikainena õpetama tverikarjala keelt. Viimase kümnendi jooksul on aga Tveri karjalaste rahvuslik ind raugenud ning huvi oma keele ja kultuuri vastu on taas kahanenud. Tveri karjalaste venestumise tempo on üpris kiire.
Elatusalad
Karjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus (sh alepõllundus) ning sellega liituv karjakasvatus . Üpris olulised on olnud ka kalapüük ja küttimine. Viimastel sajanditel on karjalastele teenistust andnud metsatööd. Tänapäeva Karjala põllumajanduses on karjakasvatus olulisem kui maaviljelus. Enamik Karjala karjalasi elab linnades ja linna tüüpi asulais ning on tegevad mitmesugustel kaasaegsetel elualadel. Tveri karjalaste seas on põllumajandusega tegelejaid enam.
Usk
Karjalased pöörati õigeusku juba keskajal. Kaugematel ääremaadel (eeskätt Viena Karjalas) leidub ka vanausulisi. Kristluse-eelseid uskumusi on karjalaste seas säilinud võrdlemisi vähe. 20. sajandil on levinud ateism, sajandi lõpul nn uususundid.
Ungarlased
Anu Nurk, Katrin Vaheoja
Nimetused
Ungarlased ise nimetavad end madjariteks (magyar). Praeguste alade hõivamise ajal moodustasid ungarlased hõimuliidu, kus kõige tugevam hõim oli megyeri hõim, kelle järgi sai nime kogu rahvas - madjarid. Madjarite nimetus oli algselt liitsõna *modž-eri. Nimetuse esimene pool on etümoloogiliselt sama mis obiugri *mańć (mansi mańši 'mansi' (rahva omanimetus); handi moú 'mos-fraatria mees').
Sõna teise poole kohta on kaks seletust: kas soome-ugri päritolu 'meest- poega -inimest' tähistav sõna või turgi laensõna eri, iri 'inimene'.
Tänapäeval rahvusvaheliselt levinud ungarlaste nimetused Ungar (sks), Hungarian (ingl), hongroise (pr), ungherese (it), vengr (vn) jt on ungarlaste kohta kasutusele tulnud slaavlaste vahendusel alates 8. sajandist. Nimetuse aluseks on onoguri-bulgarite nimetus (on 'kümme', ogur 'oguri hõimu nimetus'), kes on ajaloos tuntud juba 5. sajandist.
Kuigi hantide ja manside asuala tähistav ajalooline geograafiline nimetus Jugra meenutab kõlaliselt pisut sõna onogur, pole see etümoloogiliselt sama. Ungarlaste, manside ja hantide kohta kasutatav ühisnimetus ugri (ugor) on rahvusvahelises teaduskeeles levinud termin, mille võttis kasutusele József Budenz 19. saj teisel poolel.
Asuala
Ungari asub Kesk-Euroopas, läänest Alpidest, põhjast ja idast Karpaatidest ning lõunast Dinaari mäestikust ümbritsetud Kesk- Doonau madalikul (ehk Karpaatide basseinis).
Riigi pindala on 93 030 km2 ehk vähem kui 1% Euroopa territooriumist. Ungari on pikliku kujuga: selle ulatus idast läände on 528 km, põhjast lõunasse 268 km. Naaberriikideks on põhjas Slovakkia , kirdes Ukraina , idas Rumeenia , lõunas Serbia , Horvaatia ja Sloveenia ning läänes Austria.
Ungari maastik koosneb põhiliselt tasandikest. Suure osa Ungarist moodustab Alföld, mida Loode-Ungaris lahutab Kisalföldist madalate küngaste ahelik . Edela-Ungaris on Dunántúli mäed. Läänepiiri äärde jääb väike osa Alpidest. Riigi põhjaosas Slovakkia piiri ääres on künkad ja madalad mäed. Kõrgeim punkt on Kékes (1014 m) Mátra mägedes.
Doonau jõgi (Duna) voolab Ungari territooriumil 410 km pikkuselt . Suured jõed on veel Tisza ja Drava (Dráva). Ungari lääneosas asub 70 km pikkune väga madal Balatoni järv. Tisza jõel asub paisjärv (Tisza-tó).
Põhjast lõunasse voolav Doonau ning reljeefi kõrgusvahed jaotavad Ungari geograafiliselt kolmeks osaks.
Alföld hõlmab kogu Doonaust itta jääva ala ning Mezőföldi piirkonna Doonaust lääne pool. Maastik on siin tasane põllumaa, tegemist on ülesharitud rohtlaga, mida siin-seal ilmestavad tammesalud.
Põhja-Ungari mäestikuala on kõrguserinevuste poolest Ungari vaheldus­rikkaim ala, mis koosneb metsaga kaetud kõrgustikest, mägedest ja orgudest. Mátra nõlvadel laiuvad Gyöngyösi veinipiirkonna viinamarja­ istandused .
Dunántúl - Doonaust läände jääv ala, mille jagab kaheks mägedekett: Bakony, Vértes, Buda -Pilis. Põhjaosas olev tasandik Kisalföld ulatub Alpide jalamilt Doonauni. Muld on siin viljakas, Doonau üleujutuste tagajärjel tekkinud, seega kõik eeldused põllumajanduseks olemas.
Suurem osa tasandikest on põllustatud. Mäenõlvade madalamail aladel paiknevad istandused ja aiad, kõrgemal on säilinud ka metsa. Ungari territooriumist 12,3% katavad aasad ja heinamaad, ainult 18,7% on kaetud lehtmetsadega.
Keel
Ungari keel (magyar nyelv) on Ungari Vabariigi ametlik keel, mida räägib suurem osa Ungari elanikkonnast (98,5%). Seda kõneleb üle 14 miljoni inimese Ungaris, Rumeenias, endises Jugoslaavias, aga ka Lääne-Euroopas, samuti Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, vähe­mal määral Austraalias ja Lõuna-Ameerikas. Ungari keel on maailmas keelte kõnelejate arvu poolest u 40. kohal, Euroopa keelte hulgas 12. kohal.
Ungari keel on üks väheseid Euroopa keeli, mis ei kuulu indo-euroopa keeleperesse, vaid kuulub koos mansi ja handi keelega uurali keelkonna soome-ugri keeleharru.
Ungari keele­tüübile sarnanevad kõige rohkem üldiselt soome-ugri (uurali) ning turgi keelkonna keeled. Ungari keelele on iseloomulik rõhk esimesel silbil ja vokaal ­ harmoonia , lisaks vokaali­de pikkuse ja rõhu sõl­tu­matus teineteisest. Ungari keeles esinevad helilised konsonandid , puuduvad aga diftongid. Tüpoloogiliselt kuulub ungari keel aglutineeruvate keelte hulka. Ungari kee­les ei ole grammatilist sugu, artikkel ja atribuut ei käändu. Ungari sõnad on afiksite kuhjumise tõttu tihti väga pikad. Vähe on aga verbiaegu.
Kulus hulk aega, enne kui ungari keele soome-ugri päritolu osutus teaduslikult tõestatuks. Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud „pühadest" keeltest - heebrea , kreeka ja ladina keelest. Veel tänapäevalgi leidub poolehoidjaid ungari-sumeri keelesuguluse teoorial, mis põhineb mõnede sõnade kõlalisel sarnasusel.
Mõtte soome-ugri keelesugulusest sõnastas esmakordselt Hamburgi arst Martin Fogel 1669. a. 1768-69 suundus rühm astronoome Norra põhjapoolseimale saarele Vardöle päikesevarjutust uurima, teiste hulgas ungarlane János Sajnovics . Ta õppis selgeks lapi keele ja tegi ülestähendusi. Naasnud 1770 Kopenhagenisse, kirjutas ta ladinakeelse teose "Demonstratio. Idioma Ungarorum et Lapponum idem esse" (Tõestus, et ungari ja lapi keel on samalaadsed).
Sámuel Gyarmathy tõestas ungari keele soome-ugri päritolu 1799, võrreldes omavahel juba mitme soome-ugri keele sõnavara ja grammatikat.
Soome-ugri keeleteaduse esimeseks proovikiviks sai teadusloos nn ugri-türgi sõja nime all tuntud vaidlus 1870.-80. aastatel. Türgi-teooria pooldajate eesotsas seisis Ármin Vámbéry, soome-ugri poolt kaitses József Budenz.
1843-46 leidis keelemees Antal Reguly Venemaal soome-ugri rahvaste keele- ja etnograafilist ainest kogudes Siberist väikese handi ja mansi rahvakillu. Lisaks keelelisele sarnasusele räägivad nad ungarlastega samu müüte maailma loomisest, valgest hobusest ja imepõdrast.
Ungari sõnavara baaskiht on ürgne, s.o uurali, soome-ugri või ugri pärit­­olu. Sellised on põhilisi tegevusi väljendavad verbid, kehaosade nimetused, elava ja elutu looduse ob­jek­tid ja nähtused, ruumis ja ajas orienteerumist märkivad sõnad, lisaks arvsõnad ja asesõnad (kéz 'käsi', szem 'silm', vér ' veri ', szarv ' sarv ', hal 'kala', ad 'andma', négy 'neli'). Ka grammatilise süsteemi alused pärinevad sellest pe­­rioodist, mida on tavaks nimetada eelungari perioodiks .
Kee­­le­ajaloolased nimetavad ungari keele iseseisva eksisteerimise esi­mest, kuni maaletulekuni kestnud perioodi algungari perioodiks. Sel pe­rioo­dil toimusid kõige radikaalsemad muutused ungari keele hää­li­ku­süs­tee­mis. Maaletulekueelses sõnavaras on väga vanu iraani ele­men­­te, aga intensiivsemale keelelisele mõjule viitavad rändamiste pe­rioodi turgi algupära sõnad.
Järgmist keeleajaloolist perioodi, vanaungari perioodi, dateeri­takse maa­­le­tulekust kuni 1526. aastani. Selle perioodi algusesse langeb ka riigi rajamine kuningas István Püha poolt, ristiusu vastuvõtmine ja kir­­ja­keele sünd. Paikseks jäänud ungarlased tõid endaga kirjatundmise juba kaasa. Paralleelselt ladina kirjaga eksisteeris türgi päritolu ruunikiri, mida kirjutati paremalt vasakule. Säilinud ruunikirjad pärinevad 15.-16. sajandist, neid tuntakse tänapäeval seekelite (székely) ruunikirja nime all. Ungari keele esimesi ülestähendusi leidub 9. ja 10. sajandil Bütsantsi allikais. Sellest perioodist pärineb Tihanyi abtkonna asutamiskiri (1055); milles esineb 58 ungarikeelset sõna. Aastast 1192 -95 pärinev Halotti Beszéd és Könyörgés (Hauakõne ja palve) on vanim ungari ja ühtlasi soome-ugri keelte kirjalik tekst. Esimene säilinud ungarikeelne luule­tus Óma­gyar Mária Siralom (Vanaungari Maarja-itk) on kirjutatud 14. sajandi alguses.
Kõige olulisemad keelelised mõjutused sel perioo­dil tulid slaavi keel­test. Árpádite dü­ nastia valitsemise ajal tugevnes kirikliku ladina keele mõju, mitmed laensõnad jõudsid rahvakeelde. Keskajal võime arvestada juba ka saksa mõjuga.
Vanaungari perioodi hilisemast ajast pärinevad esimesed käsitsi kir­ju­ta­tud ungarikeelsed koodeksid. Sel ajal kujunes välja ungari keele tänapäevane il­me.
Mohácsi kaotusest (1526) kuni 18. sajandi sajandi lõpuni kestnud pe­rioodi nimetatakse keskungari pe­rioodiks. Keskungari keelekuju ei erine ei häälikuliselt ega morfoloogiliselt enam olu­liselt tänapäeva ungari keelest. Sel perioodil tugevnes saksa keele mõju, siia langeb piib­litõlke ilmumine ja koos sellega ungari kirjakeele regionaalsete keskuste tek­kimine.
18. sajandi lõpp tä­histab uusungari perioodi algust. 1830. aastail sai ungari keel seadusandluse keeleks, vahetades välja senise riigikeele - ladina keele. Selle perioodi kõige märkimisväärsem kee­­leline sündmus oli keeleuuendus , millele aitasid kaasa mitmed tuntud kirjanikud-luuletajad. Sündis ühtne ungari kirjakeel. Kui­gi keele­uuenduse erinevatel perioodidel püüti võõrsõnade sis­sevoolu tagasi tõrjuda, võib tänapäeva ungari keelest leida rohkesti uuemaid rahvusvahelisi ränd­sõnu (rádió 'raadio', tévé 'televiisor').
Kirjakeele kõrval elas edasi ja rikastus ungari rahvakeel ja rahvaluule. Ungari keele murded eksisteerivad ka tänapäeval (eristatakse kaheksa murdeala), kuid need erinevad üksteisest ja kir­ja­kee­ lest vähem kui 1920. aasta Trianoni rahu tagajärjel piiride taha jäänud un­gari murded. Kõige olulisemad murdeerinevused on foneetilised.
Ajalugu
Aastal 895 või 896 jõudsid ungarlased pärast pik­­ki rändamisi Lääne-Siberist ja Uurali piirkonnast vürst Árpádi juhtimisel Karpaatide basseini ehk Kesk-Doonau madalikule. 1. jaanuaril aastal 1001 krooniti esimeseks kristlikuks kuningaks István I. 10. sajandi lõpuks tõusis Ungari Kesk-Euroopas esile, käitudes vallutajana nii idas kui lõunas.
1241. a toimus mongoli-tatari vallutusretk, mille käigus tapeti suur osa Ungari elanikkonnast. Aastaid 1291-1308 nimetavad ajaloolased interregnumiks, kuna kuningavõim sisuliselt puudus. 1301 . aastal suri Árpádite dünastia meesliin välja, pärast seda valitses aastatel 1308-1382 Ungarit Anjou dünastia. Teise Anjou dünastia kuninga Lajos Suure valitsemisaeg on mainimist väärt eelkõige tema vallutusliku poliitika tõttu, territoriaalselt oli Ungari riik tol ajal suurim, tema randu uhtusid kolme mere - Balti, Aadria ja Musta mere veed . Kultuurielu areng ning esimese Ungari ülikooli rajamine (Pécs, 1372) annab samuti tunnistust sellest, et Lääne-Euroopa madalseisu ajal Ungari õilmitses.
15. sajandi alguses ohustasid Ungari piire türklased. Nende pealetungi Euroopasse peatas esialgu legendaarne väejuht János Hunyadi. Tema juhtimisel saavutati aastal 1453 Nándorfehérvári (Belgradi) lahingus oluline võit sultan Muhamed II vägede üle. Selle võidu mälestuseks lüüakse tänapäevalgi igal keskpäeval maailma kõigis katoliku kirikutes kirikukelli. Tema poeg Mátyás (troonil 1458 -1490) taastas tugeva keskvõimuga kuningriigi, tema õukonna renessansskultuur paistis silma üle Euroopa. Mátyás asutas ülikooli Pozsonyisse ( Bratislava ), rajas kuulsa Corvina raamatukogu, esimese Ungari trükikoja ning ehitas Doonau äärde Visegrádi uhke renessansspalee. Lihtrahvas hindas Mátyásit kui äärmiselt õiglast kuningat.
Ungarlaste ellu tuli saatuslik pööre aastal 1526. Pärast hävitavat kaotust Mohácsi all lahingus Suleyman II vägede vastu lagunes riik kolme ossa. 1541 vallutasid türklased Buda, nende võimu alla sattus riigi lõuna- ja keskosa koos pealinna Budaga, lääne- ja põhjaosa allutati Habsburgidele, Ida-Ungari ja Transilvaania muutus Türgi ülemvõimu tunnistavaks, kuid suhteliselt iseseisva sisepoliitikaga vürstiriigiks. Seetõttu oli Transilvaania 150 aastat kestnud türgi ikke ajal Ungari iseseisvuse ja ungari kultuuri varjupaigaks. Austria, Saksa, Itaalia ja Poola ühendväed vabastasid Buda linna 1686. aastal, misjärel sai kogu Ungarist Austria osa.
1703. a algas Transilvaania vürst Ferenc Rákoczi II juhtimisel kurutsite (nii nimetati Habsburgide-vastase poliitilise suuna pooldajaid; termin on tuletatud ladina sõnast cruciatus - ristisõdija) vabadusvõitlus Habsburgide võimu vastu, mis lõppes lüüasaamisega 1711 . a.
1848. a puhkes Ungaris Prantsusmaa ja Austria eeskujul kodanlik-demokraatlik revolutsioon ja vabadussõda, mis suruti Vene tsaariväe abiga maha 1849. 1867. aastaks oli sõdades nõrgenenud Austria sunnitud minema ungarlastega kokkuleppele. Loodi Austria-Ungari kaksikmonarhia ning Austria keiser Franz Joseph krooniti ka Ungari kuningaks. Ungari sai oma põhiseaduse, parlamendi ja valitsuse.
I maailmasõja kaotus põhjustas kaksikmonarhia lagunemise 1918. aastal. Võitis kodanlik revolutsioon ja novembris kuulutati välja vabariik. 1919. a loobus sotsiaaldemokraatide valitsus võimust kommunistide kasuks, sai alguse neli kuud kestnud Ungari Nõukogude Vabariik, mida juhtis Béla Kun. 1920. a juunis kirjutati alla Trianoni (Versailles') rahulepingule, millega ajalooline Suur-Ungari lakkas olemast - Ungari kaotas üle 2/3 oma aladest : Transilvaania Rumeeniale, Slovakkia Tšehhoslovakkiale, Vojvodina ja Horvaatia Jugoslaaviale, üle 4 miljoni ungarlasest elaniku jäi elama uute riigipiiride taha.
II maailmasõjas võitles Ungari riik taas sakslaste poolel. 1938-41 sai Ungari osa oma kaotatud aladest ja piiride taha jäänud elanikkonnast tagasi. 1941 kuulutas Ungari Nõukogude Liidule sõja. 1944 okupeerisid sakslased Ungari, et takistada riigi väljumist II maailmasõjast. 1945. a saabusid Ungarisse Nõukogude väed ning riik sattus Nõukogude Liidu ülemvõimu alla. 1947. a kirjutab Ungari alla Pariisi rahulepingule, millega kinni­tati Ungarile 1938. aasta piirid, mis ühtisid Trianoni rahulepingu piiridega. 1949. a kuulutati välja Ungari Rahvavabariik, algas stalinlik diktatuur.
1953. a märtsis suri Stalin , see avas ungari rahva jaoks võimalused demokraatia arenguks. 23. oktoobril 1956 puhkes revolutsioon ja rahvaülestõus, mille käigus kuulutas peaminister Imre Nagy Ungari Varssavi Lepingu Organisatsioonist väljaastunuks ja neutraalseks. Vene väed surusid ülestõusu maha, paljud hukati (nende seas ka Nagy), 200 000 inimest põgenes läände. Ungari liidriks sai János Kádár, ainus tegutsev partei oli Ungari Sotsialistlik Partei. 1988. a algasid valitsusevastased meeleavaldused. Nõukogude Liit ei suutnud enam Kesk-Euroopas võimu säilitada. Poliitiline süsteem muutus ning 23. oktoobril 1989 kuulutati välja Ungari Vabariik. 1991. a lahkus viimane Nõukogude sõdur Ungari pinnalt.
Aastal 1999 ühines Ungari NATO -ga ja 2004 astus Euroopa Liitu.
Elatusalad
Ungari on pikka aega olnud põllumajanduslik maa. 19. sajandi lõpus elatus kolmveerand Ungari elanikest maaviljelusest. Eri maakondades on olenevalt geograafilistest tingimustest domineerinud erinevad elatusalad. Samuti põhjustas riigi kolmeks jagunemine Türgi ikke perioodil piirkondade erisuunalise arengu.
Alföldis on soodsad tingimused eeskätt taime- ja looma­kasva­tuseks. Rohkesti kasvatatakse nisu, maisi ja mitmeid tehnilisi põllukultuure, aga ka köögivilju, viinamarju ja puuvilju . Samuti kasvatatakse sigu , lambaid , veiseid ja kodulinde. Alföld pakub turistidele arvukalt looduslikke ja kultuurilisi vaatamisväärsusi. Idaosas laiuva Hortobágy'i pusta (63 600 ha) lauge stepp on oma tiheda taimestiku tõttu loodusharuldus ning 1972. aastast alates rahvuspark.
Dunántúl on vahelduva maastikuga ala Doonaust läänes, mis on tuntud linna- ja veinikultuuri ning kalapüügi poolest. Metsaga kaetud Mecseki mäestik oli sobiv seakarjatamiseks. Piirkonna metsad , puuviljaaiad ja põllumaad on pakkunud mitmekülgset elatist, turgu on olnud nii Viinis kui oma linnades. Bakony'i mägedes on samuti sigu karjatatud, oruelanikud elatusid kalapüügist ja jahist. Balatoni põhjakalda mäenõlvadel laiuvad viinamarjaistandused, järv on toitnud kalaga. Felföldi piirkonna mäestikes on hulgaliselt kaevandusi.
Talupoegade tähtsaks elatusalaks on läbi aegade olnud käsitöö. Ungaris olid juba 16. sajandil savitöökojad. Varakeskaegsed keraamilised nõud nagu glasuurimata potid ja mustakssuitsutatud veekannud säilisid tänu oma praktilisele kasutusele 20. sajandi alguseni. Glasuurimine ja keraamika kaunistamine maalingutega muutusid 16. sajandi alates üldlevinuks. Kui sobiv savi oli kättesaadav, valmistasid pottsepad tulekindlaid nõusid ja potte, teistes kohtades emailiti tinaga taldrikuid, vaase, kruuse , veinikanne ja paalinkapudeleid. 19. sajand oli savinõude õitseaeg. Töökodades ei valmistatud ainult kööginõusid, vaid ka iluotstarbelisi nõusid toaseinale riputamiseks. Talupoegade ostujõu suurenemisele järgnes käsitööliste ametite tõusuperiood. Sageli rajasid käsitöölised linnades käsitöökeskusi, varustades suurt piirkonda oma toodetega (vahel kuni 100 km raadiuses).
Karjused valmistasid ise tööriistu ning joogi- ja soolanõusid, peegli- ja habemenoahoidjaid sarvest, nahast, puust ja kõrvitsakoorest. Nad kaunistasid oma tööriistu nii inkrusteerides tina ja sarvega kui ka reljeefse graveerimisega. Esimesed kasutatud mustrid olid geomeetrilised, 19. sajandil said üldiseks lillemustrid ja karjuseid kujutavad motiivid. Ka vitspunutiste valmistamises olid karjused osavad. Naistele oli tähtis sissetulekuallikas tikkimine ja kangakudumine.
Ikka veel võib Ungaris leida elavat rahvakunsti - näiteks pottsepad, sadulsepad ja värvalid säilitavad oma tööga seotud traditsioone, kuigi nad ei tööta enam talupoeglikes kogukondades. Väga populaarsed on mitmetel kalendripühadel korraldatavad iga-aastased käsitöölaadad.
20. sajandi teisel poolel muutus Ungari mahajäänud agraarmaast keskmiselt arenenud tööstusriigiks. Kuna energiaallikaid on vähe, siis on arenenud eelkõige kergetööstus (keemia-, farmaatsia-, toiduaine-, tekstiilitööstus). Oluline tööstusharu on tööjõunõudlik masinatööstus, ekspordiks lähevad masinad ja transpordivahendid . Põllumajandusel on praegugi oluline roll: 20% maast on kaetud metsaga ja umbes 15% on karjamaid; ülejäänud asustusega hõivamata alasid kasutatakse peaaegu täielikult põllumajanduslikuks tootmiseks. Tähtsamad saadused on teravili (nisu, mais), puuviljad (õunad, pirnid, ploomid ), viinamarjad ja vein, köögiviljad ( sibul , paprika , tomat , kartul), suhkrupeet , päevalill ning söödakultuurid ( ristikhein , lutsern). Kasvatatakse sigu, veiseid, hobuseid, lambaid ja kodulinde. Olulised on ka mesindus ja kalandus . Turism on tähtis elatusala: Ungarit külastab 31 miljonit turisti aastas.
Ungari on rikas Euroopas suhteliselt haruldaste maa-aluste kuuma- ja mineraalveeallikate poolest. Riigis on ligi 150 kuuma­vee­basseinidega supelasutust (fürdő), Euroopa ainuke koobasbassein asub Miskolc-Tapolcas, rahvusvaheliselt tuntud vesiravilad Budapestis, Hévķzes ( aastaringselt +33° temperatuuriga kuumaveejärv), Balatonfüredis, Harkány'is, Bükis, Sárváris, Hajdúszoboszlós, Gyulas jm.
Ungari sõltub väliskaubandusest. Maavarade ja energiakandjate poolest on ta suhteliselt vaene. Maapõues leidub boksiiti, pruunsütt, kivisütt ja maagaasi, ent suur osa toormest tuleb sisse vedada. Peaaegu 2/3 Ungari rahvuslikust koguproduktist tuleb teenindussfäärist.
Toit
Ungari köök on mõjutusi saanud nii slaavi, Itaalia kui Türgi köögist ning Viini õukonna kaudu ka Prantsuse köögist.
Traditsioonilisele Ungari köögile on omased paprika, searasv , punane sibul ja hapukoor . Kogu maailm arvab , et ungari kokakunsti iseloomustab rohke paprika kasutamine. Tegelikult sattus paprika ungari kööki pooljuhuslikult kreeklaste ja türklaste vahendusel. Kuni 16.-18. sajandini maitsestati toite muude vürtsidega, mis on tuntud ka mujal maailmas: pipra, tüümiani, muskaadi, safrani , majoraani, basiiliku, ingveri jm. Paprika jäi pikaks ajaks eranditult talupoegade maitseaineks. Üldlevinud maitseaineks sai paprika alles 19. sajandi esimesel poolel.
Kõige iidsem Ungari kokakunsti tehnoloogia on liha praadimine (pörkölés): 3-4 cm suurusteks lõigatud lihakuubikud pruunistatakse sulatatud searasvas, milles on eelnevalt praetud punane sibul. Lisaks punast värvi andvale vürtspaprikale kasutab Ungari köök meelsasti värsket rohelist ja helekollast paprikat. Vastavad kõige tuntumad toidud on letšo ja täidetud paprika.
Supi ülesandeks on Ungaris söögikorra alustamine, isu suurendamine . Argipäevadel serveeritakse enamasti köögiviljasuppe mitmete lisanditega, nädalalõpul ja pidupäevadel pakutakse enamasti puljongit või lihasuppe.
Sibula ja paprikaga valmistatavad lihatoidud on pörkölt, paprikaš, guljašš- supp ja guljašš. Praegu ei oska isegi ungari perenaised neid toite eristada. Eri kategooria paprikat sisaldavatest toitudest moodustab kalaleem ( uhhaa ). See keedetakse mitut liiki kalast. Doonau kalaleem sisaldab veel nuudleid , Tisza oma mitte.
Ungari köögis on tähtis koht keedetud või hautatud köögiviljatoitudel (főzelék), millele on lisatud jahu või hapukoort.
Nagu ammustel aegadel, nii on ka praegu laatade ja vabaõhuürituste populaarseks osaks väliköögid. Pakutakse verivorsti, mitut liiki praevorstikesi, kotlette, värskelt praetud lihalõike. Suuremate ürituste kõige atraktiivsemaks osaks võib kujuneda härjaküpsetamine.
Lángos oli kunagi leivaküpsetamise „kõrvaltoode". Algselt nimetati nii neid pisikesi suutäisi, mida küpsetati leivataignast näpistatud väikestest taignatükkidest koldesuu lähedal leegi ääres. Tänapäeval tähendab lángos maitsvast pärmitaignast valmistatud ja tulises toiduõlis küpsetatud suutäit. Valmis lángos'i maitsestamiseks on aga palju võimalusi (hapukoor, riivjuust, küüslauk).
Pannkoogid ei kuulu just iidsete ungari toitude hulka, kuid neid on Ungaris valmistatud juba aastasadu. Pannkoogitaigen on kas magus või soolane. Magusaid pannkooke serveeritakse järelroana ja täidetakse moosi, pähklisegu, kohupiima, kastanipüree ja teiste magusate segudega. Soolaseid pannkooke saab täita väikeste lihatükkide, lihapasteedi, seente, ajudega.
Ungari kondiitritoodetest on tuntuim ja kuulsaim József Dobosi 1895 . aastal loodud tort (Dobos-torta).
Ungarlased on juba 1100 aastat tuttavad viinamarjakasvatuse- ja veinikultuuriga. Erinevatest puuviljadest valmistatud viin kannab nimetust paalinka (pálinka).
Asulad ja ehitised
Ungarlastest enamik elas juba 10. sajandil püsivates asulates, välja on kaevatud ka nende külade jälgi. Ungarlastel oli nii osalt maasse kaevatud maju kui ka ümaraid jurtasid.
Tolleaegsed külad olid väikesed (keskmiselt 50-100 elanikku) ja paiknesid lähestikku (mõnikord 1-2 km vahedega). Esimese kuninga Istváni (1000-1038) käsul tuli iga kümne küla kohta ehitada kirik, mille preestrit varustasid külaelanikud. Enamik esimesi kirikuid olid kiiruga kokkuklopsitud puuehitised, mis on hävinud. Pärast suurt mongolite vallutusretke (1241- 1242 ) algas ülesehitustöö: ehitati üles mahalõhutud linnad, külad, kloostrid , kirikud. Need tehti nüüd kivist, ilusamad ja suuremad kui enne. Üksteise järel kerkisid mägilinnused, ka linnad ümbriseti müüriga. Keskaegsed Ungari linnad ei suutnud võistelda rahvaarvu poolest teiste metropolidega. Ka majad ei olnud suurlinlikud, st mitmekordsed, vaid enamasti ühe- ja kahekordsed. Tänavad olid aga keskaja kohta laiad , krundid suhteliselt suured ja ruumi jagus ka haljasaladele. Ungari ridaküla tüüpi külad asusid künkal, kiriku ümbruses, teede ristumiskohas.
Ungari rahvalikku ehituskunsti on mõjutanud ökoloogilised tingimused: Lääne- ja Põhja-Ungari metsaaladel kasutati puitu ja tellist, tasandikel tellist ja savi või saviplonni. Katus oli kas pilliroo -, õlg- või sindelkatus. 19. sajandi algul elati veel tares, mis toimis ühtlasi ka köögina.
Enamik Ungari maamajadest olid 19. sajandil ühekorruselised ehitised, kus ruumid ehitati üksteise kõrvale. Majad olid nii seest kui väljast valgeks lubjatud. Sageli ehitati maja ette võlvitud tugipostidega verandad (tornác). Majad olid otsaseinaga tänava poole, sissekäik ühe külje peal. Majja sisenemisel oli esimene ruum eeskoda, mille tagaosas oli köök. Elutuba oli tänava pool, toas oli mesipuusarnane savi- või kahhelahi; teisel pool asus sahver . Kõikide ruumide uksed avanesid eeskotta. 19. sajandi lõpul ehitasid jõukamad talupojad täiendava „puhta toa" (tiszta szoba), mida kasutati ainult pidupäevadel ja mis tegelikult oli pere jõukusesümbol. Selles ei tehtud ühtegi tööd, keegi isegi ei maganud seal kunagi. See ruum järgis arhailist sisustust, kus laud koos kahe pika pingiga on asetatud ahju vastas olevasse nurka. Tuba oli rikkalikult kaunistatud nikerdatud ja maalitud mööbliga, seinal rippusid glasuurkeraamika (veinikannud ja taldrikud), kodukootud ja tikitud seinakatted ning voodid olid kaunistatud sulgtekkide ja paljude patjadega.
Riidekapid ilmusid üldiselt hiljem linliku sisustuse osana. Pehmest puidust valmistatud maalitud lillemotiividega mööbli hulka kuulusid ka veimevakk - „tulbikirst" (tulipánláda), seinakapid ja pingid . Hiljem kadus rikkalikult kaunistatud värvikas talupojavarustus, majapidamissisustus võttis lihtsama ja linlikuma väljanägemise.
Suurim klassikalise ungari rahvakunsti kollektsioon asub Budapesti Etnograafiamuuseumis. Vabaõhumuuseumid tuletavad meelde traditsioonilist talupoegade elu. Szentendre lähedal asuv püsinäitus mikroküladega kujutab Ungari peamisi etnograafilisi regioone koos täielikult möbleeritud majade, taluhoonete ja külakirikutega.
UNESCO kultuuripärandi nimekirjas olevad objektid
Budapesti Doonau-äärne panoraam ja Buda lossikvartal; Buda-poolne kallas Petőfi sillast üle Gellérti mäe ja Tabani kuni Lossimäeni ja Vízivárosi linnaosani; Pesti -poolne kallas Margiti sillast kuni Petőfi sillani koos Parlamendihoonega (1987)
Hollókő küla oma 55 iseloomuliku majaga Cserháti mägede vahel (1987)
Aggteleki tilkekivi koobastik ühiselt Slovakkiaga (1995)
Pannonhalma benediktiini klooster ja kirik, Millenniumi mälestusmärk, Kalvaaria ja Jumalaema kabel (1996)
Hortobágy'i rahvuspark, Euroopa üks suurimaid kaitse all olevaid pustasid (steppe), hõlmates ka Hortobágy'i Üheksa augu silda, Hortobágy'i kõrtsi ja karjuste muuseumi (1999)
Pécsi varakristlike mälestiste kogum: matusesaal, maalitud hauakambrid (2000)
Fertő järv ja selle ümbrus - Euroopa suurim soolajärv (2001)
Andrássy út - tänav Budapestis (2002)
Tokaj-hegyalja veinipiirkond (2002)
Rõivad
Talupoegade esemeline maailm hakkas muutuma oma kvaliteedi ja suuruse poolest 19. sajandi majandusliku tõusu lainel. Rahvariiete juures oli lubatud kasutada tööstustooteid, näiteks naiste rõivaste juures kasutati puuvillaseid ja siidkangaid ning sametit, lisaks stiilijooni härrasrahva kultuurist. Esemeid kaunistati igas piirkonnas erinevalt, kohati olid erinevused isegi küla tasandil.
Värvirohked ja tikitud rahvariided on ungarlaste kaubamärk. Riietesse on sulandunud nii ida kui lääne rõivakultuuri aineseid. Meeste, eriti karjuste praktiline rõivastus säilitas idamaise stiili, milleks on särkide, pükste ja keepide sirge lõige. Kaunistamata keebid olid talupoegade ja karjuste argine ülerõivas 19. sajandini. Szűr tähendab paksu, vanutatud vildist valmistatud ja värvilt sageli halli keepi. Keepe hakati kaunistama Lääne-Ungaris 18. sajandi lõpust alates. Kaunistuste eeskujuks oli türgi siidtikand. Tikitud pihtkasukad, kasukad ja vestid kuulusid talupoegade rõivastusse. Aadlike keebid võisid olla kaunistatud lillemustriliste kangastikanditega. Rohkete kaunistustega keebil oli sümboolne tähendus. Noormees võis kosja minna alles siis, kui ta oli hankinud endale kallihinnalise keebi. See oli peigmehel seljas ka laulatusel. Alates 1880. aastatest loobusid talupojad keebi kasutamisest. Keep muutus eeskätt karjuste ametirõivaks ja püsis sellena II maailmasõjani. Aadlikud kandsid keepi 19. sajandi keskel, demonstreerimaks rahvuslikku meelsust ja osutamaks oma poolehoidu talupoegadele.
Talunaiste rõivastus on järginud Lääne-Euroopa moejoone muudatusi. Vestide, jakkide ja seelikute lõiked on olnud samad mis mõisaprouadel. Lihtrahvaski hakkas alates 18. sajandi algusest kasutama Viinist toodud kalleid kangaid . Rahvariided väljendasid selle kandja vanust , perekonnaseisu , kodukohta, usulist kuuluvust ja jõukust. Vanusega muutusid naiste peakatete kuju ja värv.
Rahvarõivad erinesid paikkonniti. Naiste puhul eristatakse kolme suuremat rühma. Arhailisem rõivas koosnes pikkseelikust ühes alusseelikuga, käiseist ning liistikust, neidude ja naiste peakatted erinesid lausa silmatorkavalt, jalas kanti punaseid või musti saapaid või lihtsalt ummiskingi (peamiselt Transilvaania Kalotaszegi piirkonnas). Teise rõivatüübi eripära oli mitu ülestikust alusseelikut pealisseeliku all, lühikesed avara kaelusega käised liistiku ning narmasservalise sõbaga, erakordselt mitmekesised abielunaiste peakatted (teatud alad Põhja- ja Lõuna-Ungaris). Kolmas variant koosneb seelikust ja pihtkuuest või jakist, millele talviti lisandusid poolkasukas ja suurrätt (Alföldi tasandik ja linnad).
Talunaistel oli 4-5 argirõivast ja mitmeid, isegi kümneid pidurõivaid, tavaliselt kuni 20. Need olid 14.-15. eluaastaks valmis ja hiljem elu jooksul naised juurde enam ei õmmelnud.
Kirde-Ungari matyó-rõivastus on näide talupoegade eneseteadvuse tõusust ja samas ka majanduslikust edenemisest. Kunagisest lihtsa ja tagasihoidliku riietus- ja sisustuskultuuriga paikkonnast sai 19. sajandi lõpul paari aastakümne jooksul värvirikka rahvakultuuriga kant. Matyó-naise rõivastusse kuulus kellukakujuline pikk seelik , lühike jakk kõrgete õlakutega ja narmastega ääristatud peakate. Mehe riietus koosnes pikkade, üsna laiade varrukatega särgist, särgi varrukaääred ja rinnaesine ning põll olid tikandiga kaunistatud.
20. sajandi keskel muutus kultuur vähem traditsiooniliseks: riietumisstiil hakkas järgima rahvusvahelisi lõikeid, traditsiooniline talupojariietus asendus teksadega. Tänapäeval on Ungaris veel siin-seal võimalik näha rahvariideis külaelanikke, näiteks põhjapoolsetes külades ja Doonau-taguses regioonis, kuid see piirdub enamasti vanade inimeste või nendega, kes teadlikult taaselustavad traditsiooniliste riiete kandmist mitmesuguste pidulike ürituste raames. Traditsioonid on tugevamad ungarlaste seas, kes elavad väljaspool riigi piire.
Pere ja ühiskond
Maahõivamisaegsete ungarlaste enamik - lihtrahvas - koosnes põlluharijatest ja karjakasvatajatest. Eraldi seisuse moodustasid sõjamehed ja hõimujuhtide saatjaskond. Ühiskonna kõige väiksem üksus oli (väike)perekond. Keskkihis oli säilinud kolme-nelja sugupõlve hõlmav nn suurpere. 5-20 veresugulasest koosnevad suurpered moodustas sugukonna, mitu ühinenud sugukonda aga hõimu.
Kuningas Istváni valitsemisajal jagunes ühiskond väga paljudeks kihtideks. Kõrgeimaks seisuseks olid endised hõimupealikud ja ülikud. Järgmise seisuse moodustasid kirikuvaimulikud ja kuninga teenistuses olevad rüütlid. Kuninga valduste rahvas, kiriku- ja ilmalike valduste elanikud võisid olla vabad kodanikud või orjad .
István I ja tema järeltulijate valitsemist iseloomustas etniline tolerants. Ungarisse tuli kõige erinevamaid rahvaid, kes asusid elama riigi veel vabadesse osadesse. Aastatuhande vahetusele järgnevatel aastasadadel leidsid siin uue kodu saksid, itaallased , valloonid, mitmed slaavi rahvad, samuti rahvasterändamise järellainetusena saabunud petšeneegid, polovetsid (kõptšakid, kumaanid) ja alaanid . Nii on Ungari läbi ajaloo olnud paljurahvuseline maa.
Peale I maailmasõda toimunud territoriaalsed muutused tegid Ungari etniliselt ühtlasemaks, tänapäeval on 90% elanikest rahvuselt ungarlased ja räägib emakeelena ungari keelt. Ungaris elas 2011. a seisuga 9 972 000 inimest, rahvastiku tihedus on 109 inimest ruutkilomeetri kohta, elanike keskmine vanus 38,7 aastat. Ungari vähemusrahvused on mustlased , sakslased, slovakid, horvaadid. Ligi 3,5 miljonit ungarlast elab vähemusrahvusena naaberriikides.
Riigi ametlik nimetus on Ungari Vabariik (Magyar Köztársaság), riigikeeleks ungari keel. Rahvuspühad on 15. märts (1848.-49. a revolutsiooni alguspäev), 20. august (Püha Istváni päev), 23. oktoober (1956. a revolutsiooni alguspäev, 1989. a Ungari Vabariigi väljakuulutamine). Rahaühik on forint.
Ungari on halduslikult jaotatud pealinnaks, 19 komitaadiks (megye) ja 24 komitaadi õigustega linnaks. Ungari pealinn ja ühtlasi suurim linn on Budapest, mis asub Doonau keskjooksul jõe mõlemal kaldal. Budapest moodustati 1873. aastal Buda, Pesti ja Óbuda linna liitmise teel. 1,695 miljoni elanikuga (2005) on Budapest Euroopa Liidu suuruselt seitsmes linn. Budapestis elab peaaegu iga viies ungarlane. Linna Buda pool tõuseb mägedesse, Pesti pool laiub aga tasandikul. Teised suuremad linnad on Debrecen, Miskolc, Szeged, Pécs ja Győr.
Ungaris kehtib 1949. a konstitutsioon hilisemate lisatud muudatustega. 23. oktoobril 1989 väljakuulutatud muudetud konstitutsiooni järgi on Ungari riigivormilt parlamentaarne vabariik.
Usk
970. aastal Ungari suurvürstiks saanud Géza lasi ennast ristida ja asus ungarlasi kristlikku suunda pöörama. Pärast ristiusu vastuvõtmist (1000) ja Ungari Kuningriigi väljakuulutamist (kuningaks sai Géza poeg István) kohanes iidne ungari usund uue usuga (rahvausundis on sellest säilinud teatavaid märke tänaseni), osalt aga kadus jäljetult. Üht-teist on säilitanud muistendi - ja muinasjutupärand, samuti arheoloogiline aines. Võimalik on arvesse võtta ka meie keelesugulaste pärimusi: jumalate asupaik on taevas, inimeste oma maa peal, keskel on aga taevani tõusev ilmapuu , mis ühendab taevast ja maist maailma. Hing elab edasi ka pärast surma, seega tuleb koolnut varustada sealilma tarvis kõige vajalikuga. Seepärast maeti koos surnuga ka tema rõivad, tarbeesemed , koos sõjamehega ka tema relvad ja hobune (täpsemalt vaid selle kolp ja sääreluud ning nahk). Sealilmaga hoidis sidet lovesse langev teadmamees - šamaan. Iseloomulik usuakt oli loomaohver ja pühade ohverduspaikade väljakujunemine.
Praegu on 70% elanikkonnast rooma katoliku usku (enamik neist elab riigi lääne- ja põhjapiirkondades), 20% kalviniste (peamiselt riigi idaosas), 5% evangeelseid luterlasi, 0,5% juudi ja 4,5% muud usku (kreeka katoliku, kreeka ortodoksi jm). Dunántúli põhjaosas asuv iidne linn Esztergom on ungari katoliikluse keskus ja kõrgeima kirikupea residents.
Mansid
Edgar Saar
Nimetused
Jugra - nii nimetasid venelased 11.-16. sajandini Põhja-Uuralite ümbruses ja Obi jõe alamjooksul asetsevat ala. Seal elavaid hante ja mansisid nimetati jugralasteks. 14. sajandist alates ( Sofia kroonika, 1396 ) on manside kohta teada nimetus vogul. See nimetus oli Venemaal kasutusel 1930. aastateni, mil võeti rahva nimetusena tarvitusele mansi - nii nimetavad mansid ise oma rahvast. Mansi sõna tähendas algselt 'inimene, mees'. Samast tüvest arvatakse pärinevat ka ungarlaste endanimetus magyar.
Asuala
Mansid elavad Venemaal, põhiliselt Tjumeni oblastis Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ning vähesel määral Sverdlovski oblastis.
Ainelise ja vaimse kultuuri ning keele erinevuste järgi on mansisid jaotatud nelja rühma: põhja-, lääne-, ida- ja lõunamansideks. 20. sajandi algul elasid põhjamansid Obi, Põhja-Sosva, Ljapini ja Lozva ülemjooksu ääres, läänemansid Pelõmi ning Lozva kesk- ja alamjooksu ääres, idamansid Konda ja lõunamansid Tavda ääres. Tänapäeval on mansidest säilinud põhja- ja idarühm ning vähesel määral ka läänemansisid, kuna lõunamansid on sulandunud venelaste hulka. Mansid asuvad metsavööndi alal, kus on suured metsad ja sood ning palju jõgesid ja järvi. Puudest kasvavad seal peamiselt männid, seedermännid, kuused, nulud , kased, haavad ja pajud .
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku 11 432 mansit. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid Vene NFSV territooriumil 8279. Seega on manside arvukus viimase kümne aastaga kasvanud, põhjuseks ilmselt eelkõige Venemaa rahvuspoliitika. Mansid on arvatud „Põhja-alade väikesearvuliste põlisrahvaste" hulka ning neile on antud kollektiivsed õigused kasutada teatavaid territooriume ja taastuvaid loodusressursse vastavalt oma traditsioonilistele elatusaladele, samuti teatav (sageli formaalne) kaasarääkimisõigus nende asualal leiduvate maavarade kasutamise küsimustes. Mansiks olemine on muutunud kasulikuks ning paljud venestunud mansid, kes end eelmisel rahvaloendusel lasid kirja panna venelastena, on nüüd taas hakanud väärtustama oma mansi päritolu. Linnarahvastiku osakaal manside seas on aastail 1989-2002 tõusnud 45,6%-lt 51,8%-ni ning emakeelsus on samal ajal langenud 36,7%-lt 20,3%-ni. 1989. aasta seisuga elas oma (Handi-Mansi) autonoomse ringkonna piires 79,3% mansisid, 2002. aastaks oli see protsent tõusnud 86,5-ni. Seega on autonoomiast kasu, sest väljapool selle piire on assimileerumine kiirem. Samas moodustavad mansid vaid tühise osa (alla 1%) oma autonoomse ringkonna rahvastikust. Piirkonnas domineerib naftatööstusega seotud venekeelne elanikkond. Väljapool Handi-Mansi autonoomset ringkonda elab mansisid enim Sverdlovski oblasti kirdeosas, mis moodustab osa nende ajaloolisest asualast.
Keel
Mansi keel kuulub soome-ugri keelkonna ugri rühma. Hante ja mansisid koos nimetatakse obiugrilasteks, nende kõige lähemad keelesugulased on ungarlased. Varasemaid mansikeelseid kirjapanekuid (sõnaloendeid ja isikunimesid) leidub Vene 15.-17. sajandi kroonikates. Rikkalikumat keelematerjali esineb 18. sajandist alates. Esimesi usaldusväärseid mansikeelseid ülestähendusi tegi ungari keeleteadlane Antal Reguly (1819-1858) oma reisil manside ja hantide juurde 1843-1844, veendudes ühtlasi nende keelte lähisuguluses ungari keelega.
Üldiselt on mansi keeles sõnarõhk esimesel silbil, välja arvatud lõunamurdes, kus see võib asuda ka teisel silbil. Käändeid on 6-8, olenevalt murdest. Mansi sõnavaras leidub umbes 800 sõnatüve, mis on ühised teiste soome-ugri keeltega.
1868. aastal ilmusid Londonis Briti Piibliseltsi väljaandel mansikeelsed Matteuse ja Markuse evangeelium . 1903. aastal ilmus Moskvas mansikeelne vaimuliku sisuga aabits. 1930. aastatel töötati välja mansi kirjakeel, mis tugines põhjamurdele. Kirjakeeles kasutati algul ladina, alates 1938. aastast aga vene tähestikku. Väljapaistva mansi keele uurijana on tuntud mansi Jevdokija Rombandejeva ning kirjanikuna Juvan Šestalov, kes kirjutab nii mansi kui vene keeles.
Ajalugu
Vene kroonikate andmeil korraldasid novgorodlased juba 12. sajandil sõjakäike Jugrasse. Rüüsteretked jätkusid ka järgnevatel sajanditel. 1265. aastast on teateid, et jugralased kuulusid Novgorodi maksuvõtupiirkonda. Mansidel olid sel ajal väikesed vürstkonnad eesotsas vürstidega, kelle juhtimisel osutati vastupanu nii läänest tulevatele venelastele kui ka lõunast pealesuruvaile tatarlastele, kes nad hiljem ka oma maksualusteks muutsid. On teateid, et Novgorodi vägi tungis 1364. aastal kuni Obi jõeni. Mansid tegid ka vasturünnakuid. 1455. aastal oli manside sõjakäik Vene võimu all olevasse Komisse, kus nad tapsid Permi piiskopi Gerassimi. 15. sajandi teisel poolel sagenesid venelaste sõjakäigud. Komi abivägede toetusel rüüstasid nad mansi maid 1465. ja 1467. aastal, mil mansi ülikud Kalpik ja Tetšik vangi võeti. Surve all tunnustasid nad Vene ülemvõimu ja saadeti Moskva käsualuseina omaenda rahvalt karusnaha-andamit sisse nõudma. 1499. aastal ulatus Ivan III korraldatud vallutusretk Obi jõe äärseile aladele. Laastamine ja pantvangide võtmine sundis mitut Obist ja Irtõšist lääne pool asuvat mansi ja handi vürsti vähemalt ajutise andami maksmisega soostuma. Selle tulemusena lisas Moskva suurvürst oma aunimetuste hulka tiitli „jugralane".
16. sajandil jätkusid venelaste vallutusretked manside aladele. Venelastel olid tulirelvad , mansidel aga vibud ja odad. 1590. aastal rajasid venelased Uuralite idaküljele Lozva jõe orgu kindluse ja sundisid Pelõmi mansi vürsti alistuma. Viimane tähtsaim mansi vürstkond, Konda alistati 1591. aastal, kui venelastega asus liitu handi vürstkonna Koda vürst Alatš, kes vasallistaatuse vastu võttis ja sel teel oma võimu ning sõjaväe säilitas. 1643 aastal taandasid venelased aga Koda handid samasuguseiks alamaiks nagu need, kes olid vastu pannud . 17. sajandi alguseks olid mansid Vene riigile allutatud.
Mansi aladele, eriti nende asuala lõunapoolsetele maadele asus arvukalt vene koloniste, kes omastasid manside maid ja kalapüügikohti ning küttisid nende metsades, hävitades röövellikult metsloomi. Kuigi 18.sajandi esimesel poolel pöörati mansid ametlikult ristiusku, on nad siiski oma usundi osalt tänapäevani säilitanud. Ristiusk on rohkem mõju avaldanud nende asuala lõunaosas, kuna põhjaaladel on olnud selle mõju väike.
1930. aastal moodustati Handi-Mansi rahvusringkond, mis 1977. aastal nimetati ümber Handi-Mansi autonoomseks ringkonnaks. Nõukogude ajal asustati enamik mansisid väikestest asulatest suurtesse küladesse. Nad kisti eemale oma kalapüügi- ja jahipiirkondadest, toimus traditsioonilise rahvakultuuri allakäik ning külades tekkis tööpuudus.
1960. aastatest alates toodetakse manside alal naftat ja see on mansidele tõeliseks nuhtluseks. Naftatootjad võtavad ära nende maa-alasid, reostavad jõgesid, saevad maha metsi, hävitavad hiisi ja kalmistuid. Puurtornides põletatakse gaasi, mis reostab ümbrust. Sagedased on metsatulekahjud. 20. sajandi teisel poolel on manside maale elama asunud palju uusasukaid. Võrreldes 20. sajandi algusega, on manside maal laiad alad, kus varem oli mansi asustus, aga tänapäeval neid seal ei ela. Nüüdisajal on mansi keel ja rahvakultuur kõige paremini säilinud põhjamanside alal. 1990-ndatel loodi Handi-Mansi autonoomses ringkonnas organisatsioon „Jugra Päästmine" (vene keeles „Spasenije Jugrõ"), kes võitleb looduse reostamise vastu ning pärisrahvaste õiguste eest.
Elatusalad
Kalapüük ja küttimine on manside peamised elatusalad. Berjozovo rajoonis Saranpauli ümbruskonnas kasvatatakse põhjapõtru. Põhjapõtrade karjatamisel on karjustel abilisteks koerad. Põhjapõtru kasvatati varem laiemal alal, aga tänapäeval on põhjapõdrakasvatusel väike tähtsus. Mansid peavad ka muid koduloomi (veiseid, hobuseid, lambaid) ning kasvatavad kartuleid , kapsaid ja porgandeid. Elatusaladest kõige suurema tähtsusega on kalapüük. Kalu (haug, luts, nelma, muksun) püütakse võrkude, nootade ja mõrdadega. Manside traditsioonilised veesõidukid on ühest puust (haab, seeder ) õõnestatud vene, seedrijuurtega kolmest osast (põhjast ja kahest küljest) kokku õmmeldud paat ning laudadest valmistatud suurem paat. Tänapäeval on üldisel kasutusel metallpaadid, mille päras on mootor, ka laudadest valmistatud paadil on mootor, kuid vene ja mitmest osast kokku õmmeldud paadiga liigutakse vees mõla abil.
Kütitakse peamiselt püssiga, aga tarvitatakse ka ostetud metalllõkse ja omavalmistatud püüniseid. Kütitavateks ulukiteks on oravad, kärbid, saarmad , polaarrebased, rebased, põdrad ning lindudest pardid , haned, tedred, mõtused ja laanepüüd.
Mansi naised tegelevad ka korilusega, korjatakse jõhvikaid, pohli, rabamurakaid, vaarikaid ja sinikaid. Marju korjatakse nii enda tarbeks kui ka müügiks vastuvõtupunktidesse, kuhu viiakse ka seedripähkleid ja seeni.
Toit
Manside põhiliseks toiduks on kala ja liha. Kõige enam süüakse keedetud kala, aga ka toorest, kuivatatud, suitsutatud ja soolatud kala. Sisikondadest ja peadest keedetakse pajas ka kalarasva: rasv kerkib veele, kust see kulbiga teise nõusse tõstetakse. Nüüdisajal praetakse kalu pannil ka toiduõliga.
Liha süüakse keedetult, toorelt, kuivatatult ja suitsutatult. Mansid, kes kasvatavad põhjapõtru, söövad põhjapõdraliha ning toiduks tarvitatakse ka noorte põhjapõtrade pehmeid sarvi, need puhastatakse karvadest ja kõrvetatakse tules. Süüakse kütitud metsloomade (põder, jänes, orav, karu) ja lindude ( part , hani , teder, laanepüü) liha.
Toiduks tarvitatakse ka eelpoolnimetatud marju, millest keedetakse ka moosi ning segatakse kalarasva hulka. Söögiks korjatakse ka metsikult kasvavaid sibulaid.
Juba mitu sajandit tagasi said mansid jahu kaubavahetuse käigus vene ja tatari kaupmeestelt. Sellest küpsetati leiba. Varem tehti seda rukkijahust, nüüd valmistatakse leiba peamiselt nisujahust. Manside leivaahjud asuvad õuedel.
Kaasajal tuuakse palju toiduaineid poest: leiba, saia, jahu, makarone, küpsiseid, suhkrut, võid, toiduõli, moose, mahlu, kompotte jm. Söögi kõrvale juuakse teed, mida varem keedeti kasekäsnast, pohla - ja mustikalehtedest, kaasajal on üldine poest ostetud tee.
Asulad ja ehitused
18.-19. sajandil elasid mansid väikestes asulates, kus oli kuni 20 elamut koos kõrvalhoonetega. Elanikke oli nendes asulates kümnest üheksakümneni. Mansidel oli mitu asulat ning sõltuvalt aastaajast ja majanduslikust tegevusest (kalapüük, küttimine, põhjapõtrade kasvatamine ) asusid nad ühest asulast teise.
20. sajandi algul olid manside elamuteks ristpalkelamud, püstkojad ja neljakandilised elamud . Tänapäeval neljakandilisi onne enam ei kasutata, traditsioonilised algelised ristpalkelamud ning püstkojad on veel vähesel määral kasutusel. Sajandi algul olid ristpalkelamud üheruumilised, seintel oli 6-14 palgirida. Katuste roovpalkidele asetati kisklauad, mis kaeti kasetohuga, millele asetati palgid või latid. Talveelamute katus kaeti sageli mullaga. Elamu uks oli laudadest. Aknad olid seintes, vahel ka katuses. Need olid väikesed, umbes 30 × 30 cm, vahel isegi 10 × 15 cm, harva 100 × 50 cm. Elamutel oli muldpõrand, mis vahel kaeti plankude või lattidega. Talveelamutel oli esikülje ühes nurgas kaminataoline ahi. Sellel oli savist ja puupulkadest valmistatud korsten. Suveelamutel asetses keset tuba lõkkekoht, harva oli nurgas ahi. Elumaja sissekäigu vastaskülje ääres oli püha koht, kus varem asusid koduvaimude kujutised, iidolid . Tänapäeval koduvaimude kujutusi enam seal ei hoita. Kui nad on olemas, siis tavaliselt asuvad nad pööningul.
Kaasajal kasutatakse traditsioonilistel ristpalkelamutel kasetohu asemel tõrvapappi või musta kilet ning majadel on laudpõrandad ja klaasitud aknad. Harva on nendes majades kaminataoline ahi, tavaliselt on seal plekkahi.
Traditsioonilistest elamutest on tänapäeval kasutusel püstkojad. Nende sõrestik ehitatakse koonusekujuliselt asetatud lattidest, mis tehakse kas kuuse-, kase- või pajupuust. Tavaliselt on latid 4-5, vahel ka 6-7 meetrit pikad. Tänapäeval kaetakse enamikel suvistel püstkodadel latid presendiga, varem kaeti need kasetohuga. Püstkoja keskel on lõkkekoht või plekkahi. Lõkkel on kahel pool ülalt kaheharulised postid , mille harude vahel on pajapuu. Selle külge riputatakse padasid, potte ja teekanne. Lõkkest või ahjust kahel pool on põrandalauad. Külgseinte ääres on magamisasemed. Magatakse põhjapõdranahkadel, mille all on kuivatatud rohust matid ning nende all puuoksad või puupulkadest restid . Vahel on magamisasemed ka põrandalaudadel, millel on matid ja põhjapõdranahad.
Püstkojas istutakse magamisasemetel, puupakkudel või väikestel järidel. Süüakse mõnekümne sentimeetri kõrguselt laualt. Uksest kõige kaugemat kohta vastaskülje ääres peetakse pühaks. Varem hoiti seal vakka, milles oli koduvaimu kujutis. Ka püstkoja taga olevat ala peetakse pühaks.
1930. aastatest alates on mansisid asustatud küladesse, kus elamuteks on tüüpprojekti järgi ehitatud elamud. Eriti intensiivselt toimus ümberasustamine 1950.-60. aastatel. Tüüpprojekti järgi valminud elamuid on kolmesuguseid: 1) üheruumiline elamu, 2) esikust, köögist ja toast koosnev elamu, 3) kahekorteriline elamu, mille korterid koosnevad esikust, köögist ja toast. 20. sajandi viimastel aastakümnetel ja tänapäeval on küladesse ehitatud ka ridaelamuid. Külas on kauplus ning suuremates külades ka postkontor ja kool.
Elamute juures on kõrvalhooned. Nii traditsiooniliste elamute kui ka tüüpprojektide järgi ehitatud majade juures on traditsioonilised kõrvalhooned aidad ja lattkojad. Aidad asuvad maa peal ja sammastel. Ühed sambad on tehtud kasvavast puust: puu ülaosa on ära saetud, alumine osa koos juurtega on jäetud sambaks. Teised sambad tehakse palkidest: maa sisse kaevatakse auk, kuhu pannakse palgi üks ots, teisele otsale toetub ait.
Lattkoda on koht, kus hoitakse küttepuid: 1-5 meetri pikkused küttepuud pannakse koonusekujuliselt nii, et need moodustavad püstkojasarnase ehituse. Lattkoja sisemuses hoitakse kalavõrke, suuski, paadimootoreid jm. Mõnel pool kasutatakse lattkoda ka suveköögina. Lisaks aitadele ja lattkodadele on mansidel kõrvalhooneteks ka hobusetallid ja loomalaudad, kus peetakse veiseid ja lambaid. Saunu on mansidel vähe.
Koduse tarbevara valmistasid mansid varasemal ajal puust, juurtest, kasetohust, (põhjapõdra ja metsloomade) nahast, sarvest, riidest ja metallist. Keedu- ja jooginõud osteti kaupmeestelt. Ka kaasajal valmistatakse nimetatud materjalidest koduseid tarbeesemeid, aga suurem osa neist on ostetud. Puust valmistatakse tänapäeval liudasid liha ja kala jaoks, kulpe, lumeklopitsaid ja söögilaudu; kasetohust - hälle, vakkasid, toidunõusid, tubakatoose; riidest - patju, nõelapatju. Tarbeesemed, eriti kasetoht- ja nahkesemed, on sageli kaunistatud ornamentidega, mis valdavalt on geomeetrilised, aga esineb ka linnu- ja loomakujutisi. Ornamentidel on oma nimetused: kaseoks, konna jälg, põhjapõdra sarv, kajaka tiib , magav soobel, sajandivanune seeder jt. Söögi- ja keedunõud ostetakse kaasajal poest.
Rõivad
19. sajandist on teada, et lääne-, ida- ja lõunamansid kudusid kangastelgedel riiet nõgesekiududest kedratud niidist, aga ka ostetud linasest niidist. Aastasadu on mansid valmistanud rõivaid põhjapõdranahast, samuti põdra-, orava-, saarma- jt metsloomade nahast. Tatari ja vene kaupmeestelt saadi kanepist ja villast, hiljem puuvillast riiet.
Kaasajal on traditsioonilised rõivaid kasutusel ainult põhjamansidel, kuid nemadki kannavad küllaltki palju ostetud rõivaid. Traditsioonilistest rõivastest kannavad põhjamansi naised kleite, rüüsid, kalevikuubesid ja jalanõusid. Kleidid, rüüd ja kalevikuued on sageli aplikatsioonidega ning kaunistatud.
Kasukad õmmeldakse põhjapõdra-, aga ka põdra-, jänese-, orava-, ja lambanahast. Põhjapõdranahast kasukad kaunistatakse tumedamatest ja heledamatest nahatükkidest ning värvilistest riidetükkidest kokku õmmeldud ornamendiribadega. Ka jalanõud tehakse põhjapõdranahast.
Meeste traditsioonilistest rõivastest on kaasaja põhjamansidel kasutusel ainult ülerõivad ja jalanõud. Suviseks ülerõivaks on villasest riidest umbkuub, talviseks põhjapõdranahast umbkasukas, millel karvad on seespool. Külmade ilmadega pannakse selga veel teine umbkasukas, sellel on karvad väljaspool. Nagu naistel, nii tehakse ka meestel jalanõud põhjapõdranahast. Tänapäeval kannavad nii naised kui mehed palju ostetud rõivaid.
Pere ja ühiskond
Endisel ajal jagunes mansi ühiskond sugukondlikeks gruppideks, kes koosnesid peredest. Sugukonnaliikmete vahel olid abielud keelatud, abielluda võis ainult teise sugukonna inimesega. Põhjamansidel moodustasid sugukonnad kaks eksogaamset ühendust, fraatriat - Moš ja Por. Ühe fraatria liikmed pidasid ennast veresugulasteks, nad olid „õed" ja „vennad" ning nende vahel olid abielud keelatud. 20. sajandil kaotasid sugukonnad ja fraatriad oma senise tähtsuse, määravaks sai territoriaalne kogukond, aga mõningal määral on sugukondlikud grupid säilitanud oma mõju tänapäeval.
Varematel aegadel olid mansidel suurpered - koos elas kaks-kolm põlvkonda. Esines leviraati (tava, et abielumehe surma puhul peab ta vend abielluma lesega) ja ka kahe või kolme naise pidamist. Mansi peredes oli kindel tööjaotus. Mehed püüdsid kala, küttisid, kasvatasid põhjapõtru, valmistasid kalapüügi-, küttimis- ja liiklusvahendeid. Kodused tööd (toidutegemine, kasetoht- ja nahkesemete valmistamine, rõivaste õmblemine, lastekasvatamine) olid naiste teha. Naised tõid koju ka puid ja vett. Tänapäeval elatakse väikeste peredena: mees, naine, lapsed ning abikaasade vanemad.
Usk
Mansidel on usuline kujutelm, et on olemas kolm maailma: ülemine, keskmine ja alumine. Ülemises maailmas, taevas on kõrgem jumalus Numi-Torum, piksejumal , kuu ja päike. Keskmises maailmas elavad Numi-Torum'i naine Kaltaš-ekva, inimesed ja vaimud. Alumises maailmas on surnute hinged, haiguste vaimud ning allmaailma valitseja Kul-otõr. Tuntud on ka kujutlused seitsmekihilisest maailmast.
Hea jumalus mansidel on Mir-susne-hum 'maailma jälgiv inimene', kes on Numi-Torum'i noorem poeg. Ta on sama, kes hantidel on Mir-vanttõ-ho. Isa korraldusel jälgib ta inimeste elu, hoolitseb nende eest, on vahendaja inimeste ja jumaluste vahel ning aitab abivajajaid. Teda kujutatakse hobuse seljas istuva mehena , ta sõidab valge hobuse seljas taevas pilvede kõrgusel.
Mansidel on animistlik usund, nende arvates ümbritsevad inimesi kodu-, haiguse-, sugukonna-, metsa-, jõe-, teatud piirkonna (asula, jõgikonna) vaimud, kellest sõltub inimese elu ja tegevus küllaltki palju. Et vaimud suhtuksid inimestesse heatahtlikult, ohverdatakse neile riidetükke, raha, metsloomanahku, nooleotsi ja toitu, aga ka põhjapõtru, hobuseid ja lambaid. Numi-Torum'ile ohverdatud põhjapõder oli valget värvi, Kul-otõr'i ohvriloom oli must. 20. sajandi algul oli mansidel arvukalt pühapaiku - puud, hiied ning kultuseaidad, kus ohverdati selleks, et oleks hea jahi- ja kalasaak ning inimesed terved . Abiellumisel loodeti perekonnaõnne. Pärast õnnestunud jahti ja kalapüüki korraldati tänuohverdus. Nõukogude ajal hävitati paljud ohverduskohad või jäeti maha, aga neid on ka tänapäeval. Pärast NSVLi lagunemist on pühapaiku taastatud.
Kaasajal püsivad traditsioonilised uskumused kõige enam matusekommetes. Surnu maetakse kirstuga, hauda pannakse kaasa koduseid tarbeesemeid ja rõivaid. Hauale ehitatakse hauaehitus, mis on väikese maja kujuline. Haua juures kaetakse väike söögilaud, kus matuselised söövad.
Manside uskumuste järgi on naisel neli ja mehel viis hinge. Üks hing, is-hor, läheb pärast surma hauda. Kui keha ära mädaneb, siis muutub hing mardikaks. Teist hinge, urt, kujutatakse inimese- või linnukujulisena. Arvatakse, et ta asub inimese peas ning lahkub sealt uneajal linnu või sääsena. Teda võisid näha ainult šamaanid kuuvalgel. Kui see hing lahkus inimesest kauaks ajaks, siis inimene kaotas teadvuse ja suri. Pärast surma läheb see hing surnute riiki. Kolmas hing on metsisekujuline. Inimeses on ta ainult uneajal, seepärast nimetatakse teda unehingeks, ulum-is, ning see hing sureb koos omanikuga. Neljas hing, lili, on reinkarneeruv, ümbersündiv ning läheb pärast inimese surma tema jaoks tehtud nuku itterma sisse, kust ta asub ümber samas sugukonnas sündinud lapsesse. Mõnede manside arvates on mehe viies hing tema jõud, teiste arvates on mehel kaks lili hinge.
Mansi usundis on ka totemistlikke kujutelmi. Paljudel sugukondadel oli oma tootem (põder, linavästrik, kassikakk , haug, kajakas , konn jt), kellest peeti ennast pärinevaks ning kes oli sugukonna kaitsevaim. Sugukonnal oli oma pühapaik, kuhu ohverdati.
Karu on mansidel püha loom. Pärast karu tapmist võetakse tal nahk koos pea ja käppadega ära ning tuuakse tuppa ning asetatakse nurka alusele. Et lepitada karu hinge, peetakse karupeied. Isakaru puhul peetakse karupeied viiel, emakaru puhul neljal õhtul. Karule lauldakse laule ning karu ees tantsivad nii mehed, naised kui ka lapsed. Mehed varjavad nägu kasetohust maskiga, naised rätikuga. Tantsitakse üksikult, mitte paaris. Mängitakse ka naljaka sisuga väikesi näidendeid. Karu ees esinevad ka kohalikeks kaitsevaimudeks maskeerunud inimesed. Viimasel õhtul keedavad mehed karu liha. Liha süüakse ära, karu kolp viiakse pühasse aita või asetatakse metsas puu külge, luud maetakse maha.
Šamaanid olid mansidel tavaliselt mehed, naisšamaane oli vähe. Üldiselt olid šamaanidel erilised rõivad. Šamaani abivahendiks oli nuiaga trumm ja keelpill . Nende abil viis šamaan ennast transsi, ekstaasi. Ekstaasi esilekutsumiseks sõi šamaan ka kärbseseent. Usuti , et šamaanil on võime astuda ühendusse vaimude ja jumalustega ning ta on vahendaja nende ja inimeste vahel. Šamaani peamine ülesanne oli haigusi ravida, aga ta aitas ka naisi raskete sünnituste puhul, ütles, mida pühapaikades ohverdada, ja ennustas tulevikku. Mansid uskusid, et haigusi põhjustavad inimestesse asunud haiguste vaimud, šamaan püüdis neid välja ajada. Mansi šamaanid said oma tegevuse eest väikest tasu, nende elatusalad olid samad mis teistel mansidel.
Kuigi pärast Nõukogude Liidu lagunemist on mõnel pool taastatud mansi pühapaiku, usund siiski taandub ning vähe on mansisid, kes täidavad usulisi kombetalitusi.
Saamid
Marju Peterson
NIMETUSED
Juba vanadest ajalooallikatest võib leida saamide tänapäevase enesenimetuse, mis leidub enam-vähem ühesugusel kujul kõigis saami keele murretes: näiteks põhjamurdes sábme, sábmela´š, pl. sámit, idamurretes saam , samlan´č, pl. saml'a.
Antiikajast alates on muud eurooplased saame nimetanud ka fennideks või finnideks. Esmakordselt mainitakse saame fennide nime all Tacituse 98. aastal ilmunud teoses „Germania", vastandades nende kehva, kuid rikkumatut loodusrahva elu rikutud lääne tsivilisatsioonile. 555. aastal mainib kreeklane Prokopius Thule elanikke skritifinne. Skridfinne mainib ka Paulus Diaconus umbes 750. aastal kui jahimehi ja suusatajaid. Finnide või fennidena olid saamid tuntud ka viikingitele. 13. sajandi Taani ajaloolase Saxo Grammaticuse teoses „ Gesta Danorum" räägitakse taas finnidest ja ka „suusatavatest" finnidest. Prokopius ja Paulus Diaconus mainivad „kahte Lapimaad", milles on nähtud viidet saamide asumisele Laadoga lähistel.
Venemaale kuulunud aladel on 11. sajandist ning Rootsi-Soome aladel 13. ja 14. sajandist alates saamide kohta käibel olnud nimetus laplased (rootsi lappar, soome lappalaiset , vene lopari).
Sarnaselt paljudele teistele põlisrahvastele on pärast Teist maailmasõda vana enesenimetuse kasutusele võtnud ka saamid.
ASUALA
Saamid on väheseid maailma põlisrahvaid, kelle põline asuala, osa ajaloolisest Saamimaast, ei moodusta tänapäeval territoriaalset tervikut , vaid on jaotatud nelja riigi vahel.
Saamid elavad Soome, Rootsi, Norra ja Venemaa piirides laialdasel Põhja-Jäämere äärsel maa-alal, mis ulatub 300-400 kilomeetri laiuse ja 1500 kilomeetri pikkuse ribana Kesk-Skandinaaviast Koola poolsaare idarannikuni. Ajalooline saami ala on ulatunud tunduvalt kaugemale lõunasse, muuhulgas kuni Soome rannikualadeni Läänemere ääres.
Kõige kaugemal lõunas kõneldakse tänapäeval saami keelt Rootsis Dalarna maakonnas Idres ning Norras Rörosi piirkonnas. Koola poolsaare idarannikul asuv Sosnovka küla on kõige idapoolsem koht, kus elab üksikuid saami keele kõnelejaid.
Soomes nimetatakse saami alaks nelja kõige põhjapoolsemat valda, milleks on Sodankylä, Inari , Enontekiö ja Utsjoki vald. Norras räägib suur osa Kautokeino, Karasjoki, Tana, Nesseby ja Porsangeri valla elanikest saami keelt. Administratiivselt peetakse Norras saami aladeks Finnmarki, Tromsö ja Nordlandi maakonda ning osi Nord -Tröndelagi ja Hedmarki maakonnast. Rootsis elab umbes pool saami elanikkonnast Norrbotteni, Västerbotteni ja Jämtlandi maakonnas (need maakonnad on ka administratiivselt saami alad). Vene Föderatsioonis on enamik Koola poolsaare saamidest koondatud Lovozero rajooni.
Vaid Soomes Utsjoe ja Norras Kautokeino, Karasjoki, Tana ja Nesseby vallas moodustavad saamid elanikkonnast enamuse.
ARVUKUS
Kuna saamiks olemise kriteeriumeid on eri riikides mitmeid, pole absoluutselt täpseid arve võimalik nimetada - erinevate allikate kohaselt kõigub saamide koguarv 50 000 ja 100 000 vahel. Norras elab kuni 40 000, Rootsis kuni 17 000, Soomes kuni 5700 ja Vene Föderatsioonis umbes 2000 saami.
KEEL
Saami (varasema nimetusega lapi) keel on läänemeresoome keelte lähim sugulaskeel. Ajaks, mil läänemeresoome keeled ja saami keel ei olnud veel eraldunud, ehk läänemeresoome ühisajaks on arvatud ajavahemikku 1500-1000 eKr. Saami keele iseseisvaks keeleks kujunemine toimus tõenäoliselt aastatel 1000-700 eKr.
Hajali asustus ja suured vahemaad, kuid arvatavasti ka erinevate substraatkultuuride endassesulatamine on põhjustanud erinevusi saami murderühmade vahel ning antropoloogilist mitmekesisust.
Saami murrete erinevusi on viimase aja teaduslikus kirjanduses rõhutatud termini „saami keeled" kasutamise abil (vrd läänemeresoome keeled). Saami autorite saami keelt käsitlevates teostes seevastu kasutatakse endiselt terminit „saami keele murded", mis rõhutab saamide kui rahva ühtsust, mida on pidanud oluliseks ka Saami Parlament oma väljaannetes.
Saami keele murdeid on eristatud kuni kümme. Lõunapoolsetest murretest alates rühmitatakse murded järgnevalt.
Esmalt lõunamurded ehk rootsisaami murded: lõunamurre (jaguneb Jämtlandi ja Åsele murrakuks), uume, piite ja luule murre.
Teiseks põhjamurre ehk norrasaami murre, mis jaguneb Tornio, Ruija ja meresaami murrakuks. Põhjamurret on nimetatud ka kesk- ning läänemurdeks.
Kolmandaks idamurded: inari, kolta (jaguneb Näätämö ehk Neideni, Paatsjoe-Petsamo, Suonikylä ja Nuortijärve murrakuks), akkala, kildini ja turja murre. Kolm viimast on tuntud kui koolasaami murded. Kolta- ja koolasaami murdeid on varasemas kirjanduses nimetatud ka venelapi murreteks.
Enamasti on murrete vahel üleminekualad, kus esineb mõlemale naabermurdele iseloomulikke jooni. Kõige järsemad murdepiirid on põhjasaami ja inarisaami ning inarisaami ja koltasaami murde vahel. Nende murrete vahelised erinevused on sedavõrd suured, et üksteisest arusaamine tekitab raskusi. On oletatud, et kirjeldatud kujul olid murdepiirid välja kujunenud hiljemalt keskajaks .
Mitmed murdepiirid ulatuvad üle suhteliselt hilistekkeliste riigipiiride. Näiteks elavad suurima, põhjasaami murde kõnelejad, keda on 70-80% saami keele kasutajate koguarvust, tänapäeval nii Norras, Rootsis kui Soomes.
Saamikeelse kirjanduse väljaandmine ja saami keele õpetamine Skandinaaviamaade põhjaosa koolides sai alguse juba 1610 . aastatel, kuid koges hiljem mitmeid tagasilööke, eriti 20. sajandi alguskümnenditel seoses ümberrahvustamissurve tugevnemisega uute rahvusriikide - Norra ja Soome tekkimise järel.
1960. aastatel alguse saanud maailma vähemusrahvaste rahvusliku eneseteadvuse tõus Euroopa nn esindamata rahvaste seas leidis vastukaja ka Põhjamaades. 1970. aastatel hakati saami keelt laialdasemalt õpetama koolides nn saami alal ehk neis omavalitsustes, kus elas enamik Skandinaavia saamidest. 1978. aastal võeti kasutusele ühtne kirjaviis kõige suurema kõnelejate arvuga põhjasaami murde jaoks. Põhjasaami kirjakeele loomine andis tõuke koolasaami kirjakeele taasloomisele 1980. aastate Nõukogude Liidus (ladina tähestikuga koolasaami ühiskirjakeele loomise katse tehti juba aastatel 1933-35, kuid tegevus lõpetati stalinlike repressioonide survel).
AJALUGU
Saamide esivanematega on ühendatud Põhjala vanimat teadaolevat inimasustust, varase kiviaja Komsa kultuuri, mille leidude vanuseks on hinnatud kuni 10 000 aastat. Aastatel 7000-2500 eKr laiemalt levinud Komsa kultuuri leiukohad asuvad Põhja-Jäämere ääres Finnmarki rannikul, ulatudes idas Koola fjordini.
Kontaktid lõunapoolsete kammkeraamika kultuuri kandjatega algasid umbes 4000 aastat eKr. Pronksiajastu algas 1600 eKr ning saami rauaaeg 1500-1000 eKr.
Saami aladele levinud alepõllunduslik maaviljelus muutis võimatuks saamide peamise elatusala - metsikute põhjapõtrade küttimise - ning sundis neid maaharijate survel lõunast üha kaugemale põhja poole taganema.
Saamid elasid nii Lõuna-Soomes kui Karjalas veel ajaloolisel ajal. Kesk- ja Ida-Soomeni ning Kesk-Rootsini ulatus saamide asuala vähemalt 16.-17. sajandini.
Kesk- ja uusaegsed ajaloosündmused
Tänu oma rikkustele oli Saamimaa eurooplastele hästi tuntud. Kaubavahetuse tulemusel jõudsid karusnahad ja vääriskala Kesk-Euroopasse.
Saamide rahuarmastus ja relvastuse puudulikkus ahvatles tugevamaid naabreid röövretkedele. Saamimaale korraldasid röövretki nii karjalased, rootslased, norralased kui venelased. Riigivõimu tugevnedes muutus maksukogumine osaks riiklikust poliitikast . Püüd haarata võimalikult suuri alasid tõi kaasa teatud alade mitmekordse maksustamise naaberriikide poolt.
Mitmekordse maksustamise all kannatas eriti inarisaamide ala, kus makse kogusid nii norralased ja Novgorodi värvatud karjalased kui ka pirkalased ehk Teno jõeoru soomlased (birkarlid), kelle rootslased olid värvanud maksukogujateks pärast seda, kui Rootsi kuningas Magnus Eriksson algatas 14. sajandil saamide alistamise. Maksustajad pakkusid kaubaveo kindlustamist ja kaitset teiste maksukogujate eest. Maksu nimetati algul „kingituseks", hiljem lunarahaks ehk tollimaksuks. Koola poolsaarel olid maksukogujateks Novgorodi mehed. Koola poolsaare alade tegelik hõlvamine novgorodlaste poolt toimus arvatavasti 13. sajandi lõpul ja 14. sajandi alguses. Sissetung toimus pidevas võistluses skandinaavlastega: kokkupõrgetes norralastega kala- ja vaalapüügikohtaderikka ookeaniranniku pärast ning piiritülides norralaste ja rootslastega. Sagedastele röövkallaletungidele ja mitmekordsele maksustamisele vaatamata säilitasid saamid iseseisvuse võrdlemisi pikaks ajaks. Kohapeal kehtinud saami vanemate võimu püsimisele aitasid kaasa keerukad looduslikud tingimused.
Vaenulikud jõud piirasid Saamimaa ümber 13. sajandi lõpuks. 1326. aastal jaotasid Norra ja Novgorod omavahel lepinguga maksustatavad maad. Lepingu järgi oli novgorodlastel õigus makse koguda Tromsø läänis kuni Kilpisjärveni ning Norra kuningal omakorda kuni Koola poolsaare idarannikuni ning Kantalaheni kõigilt neilt, kellel oli saami ema. Mõlema riigi õigus koguda makse ühiselt maa-alalt jäi kehtima kolmesajaks aastaks, kajastades olukorda, kus kumbki pool polnud saavutanud ülemvõimu ning saamid olid säilitanud suhtelise iseseisvuse. Novgorodi ja Rootsi vaheliste piiride kindlaksmääramist mõjutas ka 1323. aastal sõlmitud Pähkinäsaari rahu. Tugevnev kuningavõim püüdis haarata maksustamist enda kätte nii Rootsis kui Venemaal. Alates 1471 . aastast pidid Koola poolsaare saamid maksma andamit otse Moskvasse ja selle ka ise kohale viima.
17. ja 18. sajandil tõi suurriikide ekspansiivne põhja-alade vallutamise poliitika vältimatult kaasa omavahelised sõjad. Aastatel 1611- 1613 toimunud Rootsi ja Taani vahelise Kalmari sõja tulemusena loobus Rootsi nõudmistest rannikualadele ning Venemaa Varangerile, Norra lõpetas maksude kogumise Koola poolsaarel. Sõjategevuses ei hoolitud enam saami külade säästmisest. Andmed selle kohta, kui palju saame hukkus, puuduvad, sest neid lihtsalt „ei loendatud". Ühtlasi püüdsid kõik konflikti osalised esitada saame oma liitlastena, keda riik oma kaitse alla võtab, mis andis võimaluse õigustada sissetungi ning eitada saamide õigust iseseisvusele. Samas ei võimaldanud riigipoolne nn kaitse kuidagi ära hoida maksukogujate või kaupmeeste ja kloostrite omavoli. Mitmed saami külad olid 19. sajandi lõpuks sattunud sõltuvusse Kola linna vene kaupmeestest, „peremeestest", kes andsid neile kaupu võlgu ning müüsid kallimalt edasi võla katteks võetud vääriskala. Sageli esines hinnapettusi, saamide purjujootmist kaubategemisel ja saamide käest topelthinna võtmist, et neid võlaorjuses hoida.
Kokkupuuted ristiusuga
Esimestele ümberasujatele hilisel keskajal järgnes Skandinaavia aladel kiriku misjonitegevus. Saamimaal leidus juba hilisel keskajal skandinaavlastest ning soomlastest ja venelastest ümberasujaid. Ümberasumisele järgnes kiriku misjonitegevus, kloostrite ja kirikute asutamine ning terav võitlus vene õigeusu ja luteri kiriku vahel. Vastukaaluks mitmete õigeusu kloostrite asutamisele algatati reformatsiooniliikumise käigus Rootsis 17. sajandil ja Taani-Norra alal 18. sajandi alguses pietistlik võitlus paganlusega. Riiklikku ekspansiooni toetav kiriklik tegevus surus alla põlisrahva vaimse iseseisvuse ja iidsed tavad ning uskumused. Koola poolsaarel oli kloostrite asutamine soodustavaks teguriks vene (pomoori) asustuse tekkele Valge mere ja Kantalahe ääres ning 15. sajandi teisel poolel Koola poolsaare lõunaosas Varsuga jõe ääres ning Umba asulas. Vene asulad hakkasid saami asulaid välja tõrjuma ning muutusid saamide ümberrahvustamise keskusteks. Kloostrid haarasid enda kätte suuri maavaldusi ning sundisid kloostrite lähedal elanud saame elama pärisorjuses. Suurim maavalduste ja pärisorjade omanik oli 16. sajandil asutatatud Petsamo klooster.
Kokkulepped riigipiiride osas
Tugevnevad suurriigid püüdsid oma riigipiire kindlustada omavaheliste piirilepete abil. Rootsi-Soome ja Venemaa vaheline piir oli 1595. aasta lepinguga määratud kuni Jäämere rannikuni , kuigi tegelikult ulatus see vaid Kuusamoni. 17. sajandil määras Stolbovo rahuleping Koola saamid veel kord Rootsi kuningriigi maksumaksjateks. 1751. aastal sõlmiti kahe suurriigi - Taani (sh Norra) ja Rootsi (sh Soome) vahel Strömstrandi leping. Lepingus arvestati saamide põlise õigusega vabalt üle piiride liikuda . Ebakindel piir suurriikide vahel püsis 18. sajandi teise pooleni.
Rootsi ja Venemaa vaheline piir määrati lõplikult kindlaks 1826 . aastal. Pärast Soome Venemaaga liitmist jäi piir Soome ja Venemaa vahel esialgu lahtiseks ning suleti alles 1849. aastal.
Venemaa ja Norra vaheline piir suleti aastal 1826. Seejärel suleti 1854. aastal soomlastest ja norralastest uusasukate nõudmisel Soome ja Norra piir ning 1889. aastal piir Soome ja Rootsi vahel.
Piiride sulgemisel, mis tõkestas põhjapõtrade vaba rände suve- ja talvekarjamaade vahel, olid saamide jaoks rasked tagajärjed, kuna paljudel peredel tuli uute põdrakarjamaade leidmiseks ümber asuda ning põhjapõtrade arvukus vähenes tunduvalt.
Riiklik toetus Saamimaa koloniseerimisele
16.-17. sajand tõi kaasa suuri muudatusi saamide suhetes riigiesindajatega. Selleks ajaks moodustunud suurriigid, mis olid Saamimaa omavahel ära jaganud, hakkasid organiseeritud uusasustuse toel saamide maid omastama. Seni olid talupojad põhja poole ümber asunud juhuslikult. Ümberasumiseks andsid talupoegadele tõuke sagedased näljahädad ning feodaalse rõhumise suurenemine lõunapoolsetel aladel. Kuid lisaks juhuslikule sisserändele hakati uusasustust toetama riikliku poliitika abil, kuna tugevnedes hakkasid suurriigid üha enam tähelepanu pöörama oma piirialadele hõlvamisele.
Näiteks oli 17. sajandi Rootsi kuningriigis eesmärgiks seatud vähemusrahvuste täielik assimileerimine . Ideaalriigis pidi olema üks religioon , üks seadus ja üht keelt kõnelev rahvas. Ideaalseks kodanikuks peeti paikset talupoega, kes maksis korrapäraselt makse ja oli täiesti kohanduv. Ümberrahvustamine pidi lihtsustama valitsemist ja võimaldama riigikeelset asjaajamist. Piirialadelt pidid kaduma muulased , kellel võis teisel pool piiri olla sugulasi ja keda ei saanud seetõttu riigile täiesti lojaalseks pidada.
Eriliseks probleemiks, iseäranis maksukogujatele, olid rändleva eluviisiga rahvad: mustlased ja saamid. Saamid, kelle jaoks riigipiire ei eksisteerinud, rändlesid suguvõsale kuuluvate suve- ja talveasulate vahel kalapüügi ja jahipidamise eesmärgil. Järgiti ka metsloomade rännet, küttides püünisaukude abil ja jõgede koolmekohtadel metsikuid põhjapõtru.
Siiski ei rakendanud Rootsi ega Vene riik saamide suhtes erilisi karistusmeetmeid (nagu rakendati Rootsis näiteks mustlaste suhtes), sest ekstreemsetes põhja oludes vajati saami teejuhte, saamide külalislahkust ja nende põhjapõtru edasiliikumiseks. Rootsis üritas riik probleemi lahendada ristiusustamisega. Venemaal piirdus keskvõim lisaks ristiusustamisele karistamatute pisiülemuste manitsemisega, et nad saame ülearu ei hirmutaks, sest muidu nad põgenevad ega ole enam kättesaadavad. Uusasustuse levikut põhja poole toetati riiklikult kõigi Skandinaavia riikide saami aladel. Uusasukatele anti mitmeid eelisõigusi maade ja vete kasutamisel ning neid võidi pikaajaliselt vabastada maksudest ning väeteenistusest. Riigivõimu seisukohalt käsitleti saami kogukondade maid tühjade ja kasutamata seisvate aladena. Kui 17. sajandi lõpuni tunnustas Rootsi kuningavõim saamide õigust maale ja vetele „vana ja mäletamata aegadest" kehtiva õigusena, siis edasine areng viis saamide õiguste tühistamiseni.
Assimilatsioonipoliitika rakendamine
19. sajandi algusest kuni Teise maailmasõja lõpuni ja hiljemgi oli Skandinaavia maade saami aladel intensiivselt rakendatava assimilatsioonipoliitika üheks oluliseks põhjuseks hirm naaberriikide ees. Assimilatsioonipoliitikat põhjendati ka sellega, et haridust ja heaolu olevat võimalik saavutada ainult suurrahva keelt osates. Kõige kauem säilis status quo Rootsis, kus jäi kehtima nn lapi piir - sellest kaugemal põhja pool polnud uusasukatel lubatud põhjapõdrakasvatust harrastada (kuigi tegelikult asusid uusasukad peagi elama ka teisele poole piiri).
Noored rahvusriigid - 1906. aastal iseseisvunud Norra ja 1917. aastal iseseisvunud Soome - hakkasid enneolematult suurt tähelepanu pöörama põhjaalade hõlvamisele. Majandusliku ekspansiooniga kaasnes intensiivne kolonisatsioon ning vähemusrahvuste aktiivne assimileerimine. Norras oli ümberrahvustamispoliitika alanud juba 19. sajandi esimesel poolel ning üldiseks muutunud alates 1880. aastatest. Assimilatsioonipoliitika kulminatsiooniks on peetud 1902 . aastal vastu võetud seadust, mille kohaselt tohtis maad omada ainult Taani-Norra kodakondsusega, norra keelt oskav ja seda igapäevaelus kasutav kodanik. 1905. aastal lõpetati Norras saamikeelne kooliharidus kaheks aastakümneks.
20. sajandi alguseks jõudis ümberrahvustamine haripunkti ka Rootsis, kuigi seal rakendati karmimat poliitikat pigem rootsisoomlaste kui saamide suhtes. Kuid saami keele õpetamist koolides vähendati sealgi , asudes saami lapsi õpetama koos rootsi lastega.
Soomes 1925. aastal toimunud maade ümberjaotamise (nn. isojako) eel lõpetati 1924. aastal maamaksude ja sealhulgas traditsioonilise nn lapi maksu kogumine saami külakogukondadelt, mis võimaldas jätta arvestamata saami kogukondade traditsioonilise maaõigusega - sest nad ei tasunud makse. „Lapi maksu" kaotamise ja saamide eemaldamisega kinnisvararegistritest kaotasid saamid seni kehtinud eriõiguse põhjapõdrakasvatusele, mida laiendati soomlastest uusasunikele. Maade ümberjaotamise käigus eraldati osa saami külakogukonna maadest ning jagati välja uusasunikele.
Kui Tsaari-Venemaal oli saame vastukaaluks Koola poolsaarele elama asunud soome ja norra uusasunikele mõnevõrra isegi soositud, siis 1868. aasta tõi kaasa otsustava muudatuse asustuspoliitikas. Riigivõim hakkas soodustama venelaste ümberasumist Koola poolsaare saami aladele ning saamide paikselt elamaasumist. Tsaarivalitsus andis venelastest ümberasujatele rea soodustusi, mis laienesid neile saamidele, kes nõustusid paikselt elama. Saamide paikselt elamaasumine, peamiselt endistesse talveküladesse, teostus Koola poolsaarel alles 19. sajandi lõpul ja osalt ka 20. sajandi alguses.
Komide ja neenetsite ümberasumine Koola poolsaarele
Koola saamide olukorda halvendas 1886 .-1887. aasta talvel alanud põdrakatku eest põgenevate komide ja nende neenetsitest põdrakarjuste sisseränd Petšora aladelt. Erinevalt varasematest, põlluharimise ja karjakasvatusega tegelevatest uusasukatest olid komid ja neenetsid põhjapõdrakasvatajad nagu saamidki, muutudes saamide peamisteks konkurentideks. Põhjapõdrakasvatusest saigi peamine vastuolude allikas. Kui saamide põhjapõdrakarjades oli olnud keskmiselt 100-500 ning kõige rohkem kuni 2500 põhjapõtra, siis komide suure, kokku kuni 9000-pealise põdrakarja tulek muutis senist olukorda drastiliselt, muutudes ohuks eriti idapoolsetele karjamaadele.
Komid muutusid Koola poolsaare mittevenelaste seas domineerivaks rahvusrühmaks. Kinnistus ühiskonnasisene hierarhia , mis kehtis kogu 20. sajandi vältel, kus kergesti kohanevad ja jõukad komid asusid venelaste või teiste venekeelsete uusasukate järel või kohati nendega samal astmel, neist allpool aga saamid ja neenetsid (neenetsi põdrakarjuste olukorda komi peremeeste juures on koguni võrreldud orjade olukorraga).
Muudatused Koola poolsaarel 20. sajandi alguskümnenditel
Suuremaid muudatusi koolasaamide jaoks tõi kaasa Peterburi-Murmanski raudtee valmimine 1916. aastal. Pärast raudtee ja jäävaba kaubasadama rajamist muutus Kola linna asemel poolsaare uueks keskuseks Murmansk. Raudteeäärsete asulate ehitamise ja uute linnade rajamisega suurenes uusasukate arv poolsaarel. Kasvas poolsaare strateegiline tähtsus, hakkasid arenema tööstus ja väliskaubandus.
Kuid raudtee-ehitus ja metsalangetamine vähendasid põhjapõtrade karjamaid, eriti kannatasid selle all kildinisaamid, kes olid seetõttu sunnitud ida poole ümber asuma. Ka Murmanski linn ehitati kildinisaamide põlistele maadele. Põhjapõtrade arvukust vähendas salaküttimine. Pidevalt jätkusid saamide kokkupõrked komide-neenetsitega põdrakarjamaade ja kalapüügikohtade pärast.
Esimeses maailmasõja ajal vedasid Koola poolsaare saamid, komid ja neenetsid peamiselt kaupasid ja sõjamoona. Transpordiks vajati tuhandeid põhjapõtrasid, kellest paljud surid ülejõu käiva töö tõttu.
Suurema osa koolasaamide traditsiooniline eluviis jätkus siiski võrdlemisi häirimatult kuni 1920. aastani. Kodusõja aastatel 1918. aasta teisest poolest kuni 1920. aastani kuulus võim Koola poolsaarel liitlasriikidele ja vene valgekaartlastele.
Nõukogude ajajärgu algus Koola poolsaarel
1917. aasta revolutsiooni tagajärjel kaotasid koolasaamid seni nii riigi kui uusasukate poolt tunnustust leidnud põlise õiguse maale ja vetele. 1918. aasta alguses kuulutasid nõukogude võimu pooldajad maa riigi omandiks ja viisid läbi uue maakorralduse . Kui varem pidid uusasunikud saamidelt maad rentima, siis maade riigistamise ning kolhoseerimise käigus see vajadus kadus.
1920. aastate nn sõjakommunismi poliitika algatas põhjapõtrade rekvireerimise, mille käigus tapeti palju põhjapõtru. Äravõtmise hirmus tapsid põhjapõtru ka omanikud ise. Osa jõukamatest ja ettevõtlikumatest saamidest, eriti Soome piiri lähedal elanud koltasaamid, kuid ka kaugemal elavad suurkarjade omanikud põgenesid üle piiri Soome. Aastaks 1921 oli põhjapõtrade arv 1914. aastaga võrreldes 2,5 korda vähenenud, mis viis vältimatult saamide vaesumisele.
Petsamo ala ühendamine Soomega
1920. aasta Tartu rahuleping määras Petsamo alad Soomele. Joonlauaga piiri tõmbamine Korvatunturi keskmisest tipust Kalastajasaareni ei arvestanud koltasaamide huvidega . Näiteks jäi Vene poolele neljandik Suonikylä maadest koos seal asunud talvekülaga. Nuortijärvi ja Muotka küla maadest jäi vaid väike osa Soome poolele. Piir jaotas pooleks Muotka talveküla. Soome poolele jäänud Suonikylä saamid kaotasid tähtsaima lõhepüügipaiga, Patuna (Padun) kose.
Kahe maailmasõja vahelisel ajal elasid koltasaamid kolme riigi piirides, kuna peale Soome ja tollase Nõukogude Liidu elas koltasid ka Norra poolele jäänud Neideni (Näätämö) külas. Neideni koltasaamid jäid piiride sulgemise tõttu ilma suuremast osast talvekarjamaadest. Koltasaamide vaesumine tõi kaasa põdrakasvatuse ülemineku norralaste ja kveenide ehk kohalike soomlaste kätte. Saamid töötasid nende põdrakarjuste ja sulastena ning kaotasid kiiresti oma murdekeele. Kuigi praegugi elab Neideni alal koltade järeltulijaid, hääbus murdekeel 1970. aastatel.
Venemaa rahvuspoliitika rakendamine
Kuigi 1920. aastate Venemaa rahvuspoliitika oli tsaaririigi ajaga võrreldes tunduvalt liberaalsem ning asetas tunduvalt suuremat rõhku haridusele, asudes likvideerima kirjaoskamatust ning looma kirjakeeli, käsitas riiklik ideoloogia põlisrahvaid, nende keelt ja kultuuri primitiivsena.
1925. aasta erimäärusega arvati Koola poolsaare saamid „Põhja väikerahvaste" rühma, mida iseloomustati kui „majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt mahajäänuid".
Kultuurirevolutsiooni poliitikat rakendades korraldati ka Koola poolsaarel kirjaoskamatuse likvideerimise kursusi ja asutati lugemistaresid ning koole vähese kirjaoskusega inimestele. Lisaks enne revolutsiooni saami külades tegutsenud kuuele koolile avati mitmeid algkoole, paar rändkooli, mis liikusid suve- ja talvekülade vahet ning juba 1920. aastate teisel poolel ka internaatkoole, kus õpetajateks olid sageli umbkeelsed venelased. Alles 1930. aastast alates asusid koolides õpetama esimesed Leningradi Põhjarahvaste Instituudis hariduse saanud saami õpetajad. Noored saami haritlased õppisid nii Murmanskis kui ka Leningradis ja Moskvas.
1920.-1930. aastatest alates hakkas riik üha enam sekkuma põlisrahvaste perekonnaellu. Lastel tuli kooliskäimise ajaks internaati elama jääda, mis rebis neid lahti perekonnast ja traditsioonilisest eluviisist ning nõrgendas nende keeleoskust. Internaadis elades tuli harjuda dominantrahva kultuuriga , sealhulgas uute toitumisharjumustega, kus traditsioonilisi toite, milleks olid kala, põdraliha ja marjad , asendasid kartulid ja mannapuder. Sõjaeelsed koolid olid reeglina siiski õpilaste arvu poolest väikesed ja asusid kodu lähedal.
Koolasaami kirjakeele loomise katse
Vassili Alõmovi juhtimisel algatati aastatel 1933-1935 ladina tähestikul põhineva koolasaami kirjakeele loomine. Saamikeelset algõpetust anti neljas koolis. 1936. aastal loobuti ladina tähestikust „saami avalikkuse palvel". Võeti kasutusele kirillitsa. 1937. aasta tõi kaasa üldise stalinliku kampaania väikerahvaste ladina tähestikul põhinevate kirjakeelte kaotamiseks, mis toimus samaaegselt ka paljude teiste soome-ugri ja muude väikerahvaste juures. Saamikeelne õppetöö koolides lõpetati „lapsevanemate soovil" ning mindi üle vene keelele. Lõpetati saamikeelsete raamatute avaldamine, tuues ettekäändeks suurtest murdeerinevustest põhjustatud raskused kirjakeelest arusaamisel.
Kolhooside moodustamine ja industrialiseerimine
Kolhoose ja kalapüügiartelle moodustati ähvarduste ja vägivallaga. Ühiseks kuulutati kõik põhjapõdrad ja kogu vara, kaasa arvatud kalapüügivahendid, võeti ära jahipüssid. Koolasaamid jaotati põhjapõtrade arvu järgi kehvikuteks, keskmikeks ja kulakuteks. Kulakuteks tunnistatud põhjapõdrakasvatajad, samuti kaupmehed vangistati, tapeti või saadeti välja nende rahvusele vaatamata. Represseeriti ka kulakuks tunnistatute pered, nende täiskasvanud järeltulijad. Kolhooside moodustamise esimene laine ei suutnud siiski haarata kõiki saame, osa neist säilitas vana rändleva eluviisi. 1932. aastaks kuulusid kolhoosidesse pooled põdrakasvatajatest.
1934. aastal hakkas kehtima uus maakorraldus , mille tulemusena kaotasid koolasaamid lõplikult õiguse nii külakogukonna maadele kui kalapüügikohtadele. Traditsiooniline saami kogukonnasüsteem lagunes selle tulemusena lõplikult. Uue maakorralduse üks eesmärke oli varustada kolhoose paremate karjamaade ja kalapüügikohtadega.
Kolhooside moodustamise tagajärjel algas saamide sunniviisiline ümberasustamine. Väikeste külade elanikud viidi üle suurematesse asulatesse ning saamid muudeti paikseks, kohustades neid elama kindlates talvekülades. Venemaale jäänud piirialade elanikke - kolta- ja akkalasaame - püüti asustada Soome piirist kaugemale.
Maavarade poolest väga rikkal Koola poolsaarel algas maavarade otsimine ja kaevanduste ning töötlevate tehaste rajamine juba 1920. aastatel. Protsessi tulemusena kasvas kiiresti sisserändajate, eriti linnaelanike arv.
Stalinlikud repressioonid
1937. aastast alates langesid Koola poolsaare saamid nagu paljud teisedki Venemaa väikerahvad stalinlike repressioonide alla. Ettekäändena repressioonideks fabritseeriti „saamide natsionalistlik ülestõus", mille juhiks kuulutati tuntud kodu-uurija Vassili Alõmov.
Koltasaamide evakuatsiooniteekond
Talvesõja puhkedes 1939. aastal evakueeriti Soome poolele jäänud koltasaamid sõja jalust Rovaniemi lähistele. Petsamo küla koltasaamid evakueeris Nõukogude armee itta, Pulljärve kolhoosikeskusse. Osa Paatsjoe koltasaamidest evakueeriti Norrasse Narviki lähistele, kuna Soome poolele polnud enam võimalik liikuda.
Petsamo koltasaamid tulid järgmisel suvel veel koduküladesse tagasi. Lõplikult tuli neil kodukohast lahkuda Jätkusõja lõpul, 1944. aastal, mil Soome pidi 1944. aasta vaherahulepinguga Petsamo ala uuesti Nõukogude Liidule loovutama. 1944. aasta talve veetsid koltasaamid Oulu lähistel. 1945. aasta sügisest asustati nad ümber Inari valda ning sealt kolme aasta pärast edasi Nellimi ja Sevettijärve külasse, mis on tänaseni koltasaamide peamised keskused Soomes.
Teine maailmasõda ja sõjajärgne periood
Teine maailmasõda põhjustas kogu saami ühiskonnale suuri muudatusi. Esimest korda ajaloo jooksul pidid rahumeelsed saamid astuma nii Venemaa, Soome kui ka Norra sõjaväkke. Vastasrinnetel (näiteks Petsamo rindel) võisid ühe maa saamid sattuda sõdima teise maa saamide vastu.
Sõja-aastad vapustasid Skandinaavia saami ühiskonda, kuna aastatel 1944-1945 oldi sunnitud asuma evakuatsiooniteekonnale. Sõjapaos soome peredes elades puututi kokku uute kommete ja oskustega, kuid olulisema tagajärjena andis võõrsil kogetud kaitsetus tõuke ühistegevuse arendamiseks . Norras ei olnud maa põhjaosa elanike evakueerimine nii valdav, osa saamidest pages evakuatsiooni eest tundrukarjamaadele. Kuid nii ühtesid kui teisi ootas koju tagasi pöördudes ees taganeva Saksa armee poolt paljaks põletatud maa. Sõjajärgne ülesehitustöö tõi kaasa uusasukate voolu, uued elamud rajati soome- või norrapäraste tüüpmajadena. Põhjapõdrakasvatuse asendas sageli maaharimine ja karjakasvatus. Elulaadi muutus tõi kaasa püsiva elamaasumise talveküladesse. Ainelises kultuuris hakati kodusvalmistatule eelistama poest ostetud esemeid ja rõivaid.
Oli ka positiivseid muutusi: sõjas võidelnud saami meeste eneseteadvus kasvas tunduvalt. Paranenud teeolud ja suhtlemisvõimalused aitasid kaasa sellele, et Saamimaad hakati nägema jagamatu tervikuna . Küla- ja rühmaidentiteedi asemel hakati mõistma saami rahva ühist etnilist identiteeti. Ühisidentiteedi arengu märgiks oli iidse enesenimetuse saam, saami järkjärguline kasutuselevõtmine võõraste pandud nimetuse laplane, lapi asemel - põlisrahvas nõudis õigust omaenda käsitlusele oma rahvast ja kultuurist. Juba 1945. aastast alates kannavad saami ühingud nimesid nagu Same -Ätnam (Saamimaa) Rootsis ja Samii Litto (Saami Liit) Soomes.
Koola saamidele tõi sõda kaasa suuri kaotusi: koltasaamid kaotasid oma kodupaigad Petsamo lähistel, paljud koolasaami mehed saadeti rindele, naised, noorukid ja vanurid pidid neid asendades tegema ülejõu käivat tööd. Rinde heaks tuli ära anda põhjapõtrasid, aga ka toiduaineid (kala, metsaande, juurvilju) ning jalanõusid ja sooje rõivaid ning teha rahalisi annetusi kaitsefondi.
1941. aasta novembrist alates hakati saame suunama Koola poolsaarel moodustatud transpordiväeosadesse, kus veoloomadena kasutati põhjapõtrasid. Väeosade ülesandeks oli transportida toidumoona, sõjavarustust ja kütust ning vedada tagalasse haavatuid, külmunuid ja haigeid.
Sõjajärgsetel 1950. aastatel sai alguse teine Koola saamide sundümberasustamine, mille üheks eesmärgiks oli majanduslik tsentraliseerimine . Väikesed kolhoosid asusid enamasti suguvõsade põlistel aladel ning seal tegeldi lisaks põhjapõdrakasvatusele teatud määral ka piimakarjakasvatuse ja põlluharimisega ning kalapüügiga. Enamasti suudeti oma elanikke kohalike toiduainetega varustada, mitte lootma jäädes lõuna poolt sisseveetavatele toiduainetele. Enamasti oli külas ka väike kool, pood ja velskripunkt. Suurmajandite moodustamisega kaotasid koolasaamid senisegi vähese majandusliku iseseisvuse. Kolhooside tsentraliseerimine päädis monopolistliku hiigelsovhoosi „Tundra" moodustamisega, kuhu 1970.-1980. aastateks koondati enamjagu poolsaare põhjapõtradest ja karjamaadest.
Teiseks tsentraliseerimise eesmärgiks oli tühjendada rannikualad seoses sõjaväebaaside rajamisega. Soome ja Norra piiri äärsed alad on tänaseni paljude kilomeetrite kaupa peaaegu inimtühjad, kui mitte arvestada sõjaväge ja piirivalveväeosi. Vanade asulakohtade kadumist ja elanike ümberasustamisi põhjustas ka hüdroelektrijaamade rajamine.
Koola poolsaare saamide sotsiaalsed ja rahvusprobleemid
Sunnitud ümberasumine koduküladest „heakorrastatud keskasulate" mitmekorruselistesse kivimajadesse, mida esitati elamistingimuste parandamisena, tõi kaasa mitmesuguseid keerulisi ja osalt seni lahendamata sotsiaalseid probleeme. Paljude koolasaamide jaoks tähendas ümberasumine sotsiaalse staatuse langust, kuna sobiva töökoha puududes tuli leppida vähem tasuvate madala staatusega töökohtadega. Mõnigi kord oli tegemist varjatud tööpuudusega. Löögi alla langes ümberasujate majanduslik toimetulek - elades keskasula mitmekordses kivimajas ning lahtirebituna kodustest maadest, oli raske ja kohati võimatu tegelda seniste elatusaladega. Kohanemine võttis aega aastakümneid. Raskeks kaotuseks oli külakogukondade lagunemine. Lahendamata sotsiaalprobleemid tõid kaasa alkoholismi. Kuritegevusel, mille ohvriks sageli langesid just saamid, oli kohalike elanike iseloomustuse järgi genotsiidi jooni. Traditsioonilise elulaadi murenemise üheks tagajärjeks oli laste võõrdumine vanematest ja nende traditsioonilisest elulaadist ning kultuurist. Riigi erilise abina tõsteti nõukogude propagandas esile asjaolu, et nn põhja väikerahvaste (Koola poolsaarel loeti nendeks nii saame, komisid kui neenetseid) lapsed olid täielikul riiklikul ülalpidamisel, saades tasuta koolivormi ja koolitoidu ning võimaluse õppida internaatkoolides. Samasugust poliitikat rakendati ka Skandinaavia saamide ning mitmete maailma põlisrahvaste suhtes, kelle jaoks internaatidest sai ümberrahvustamise võrdkuju - „rahvuse surm".
Keskkonnaprobleemid Koola poolsaarel
Rahvuslike ja sotsiaalsete probleemide kõrval on Koola poolsaarel suurimaks probleemiks aatomienergia, sõjaväe ja tööstusega seotud keskkonnareostus . Pikaajaline kaevandus - ja tööstustegevus on tekitanud pöördumatut kahju poolsaare loodusele . Ulatuslikud looduskahjustuste alad asuvad Montšegorski ja Nikkeli ümbruses.
Sõjajärgsed arengud Skandinaavia saami aladel
Pärast Teist maailmasõda algasid Skandinaavia maades positiivsed kultuurilised ja ühiskondlikud muutused: Soomes hakati saamikeelseid raadiosaateid edastama, algas ühise kirjaviisi väljatöötamine põhjasaami murde jaoks. 1953. aastal toimus Rootsis Jokkmokis esimene Põhjamaade saame ühendav saami konverents . Konverentsi tulemusena asutati 1956. aastal Põhjamaade Saami Nõukogu. Pärast Koola saamide Nõukoguga ühinemist 1992. aastal muudeti nimetus Saami Nõukoguks. Iga kolme aasta järel korraldab Saami Nõukogu saami konverentsi.
Teine maailmasõda näitas toorele jõule toetuva natsionalistliku ideoloogia ohtusid. Seisukohtade muutumine inimõiguste ja väike- ning vähemusrahvaste õiguste suhtes tõi kaasa ÜRO põhikirja täiendamise põlisrahvaste õiguste suhtes.
1960. aastate maailma vähemusrahvaste rahvusliku ärkamise laine ulatus 1970.-80. aastatel ka Skandinaavia maadesse. Koloniaalsüsteem oli kokku varisenud, väikerahvaste identiteet tugevnes ja nad hakkasid nõudma oma õiguste tunnustamist. Samal ajal toimunud noorsoorevolutsioon tõi kaasa uued väärtushinnangud. Looduse ja loomulikkuse juurde tagasi püüeldes hakati hindama põlisrahvaste loodussäästlikke eluviise ja maailmanägemist.
Esimestel sõjajärgsetel kümnenditel oli saamide seas veel levinud püüe sulanduda suurrahvaste hulka ning unustada oma kultuuripärand. Vastureaktsiooniks assimilatsioonisurvele oli 1970.-80. aastate saami kultuuri läbimurre saami identiteedi säilitamiseks nii poliitikas, meedias kui ühistegevuses. Eriline koht selles nn saami renessansis oli kirjandusel ja muusikal.
Kuigi 1970.-80. aastate Skandinaaviamaade saami noored kuulusid nn esimesse internaatkooli põlvkonda, tõstsid nad mässu seniste hoiakute vastu. Noored ei olnud enam nõus saami kultuuri kadumisega. Selle asemel, et võtta omaks suurrahvaste kultuuri, hakkasid nad elustama iidset saami kultuuri ja selle väärtusi. Paljude jaoks sai otsustavaks murranguhetkeks võitlus Alta jõele hüdroelektrijaama ehitamise vastu aastatel 1980-81. Hüdroelektrijaama tammi tõttu oleksid paisjärve alla jäänud iidsed Alta kaljujoonised ja lähedalasuvad põhjapõtrade karjamaad . Oluliseks küsimuseks oli saamide õigus ise otsustada oma maade kasutuse üle ja saamide poliitilised nõudmised. Norra riigitegelased otsustasid meeleavaldajate vastu jõudu kasutada: jaanuaris 1981 tühjendasid politseijõud meeleavaldajate laagri, ehitustööd jätkusid ja 1987. aastal avati hüdroelektrijaam. Riigipoolne vägivald avas paljude saamide silmad ning kujundas eriti noortest uue põlvkonna saami kultuuri- ja poliitikategelasi.
1971 . aastal saami konverentsi poolt heaks kiidetud saami kultuuripoliitika programm sõnastas jõuliselt uue põlvkonna seisukohad: „Me oleme ja tahame olla saamid, me ei ole väiksem või teistsugune rahvas kui teised maailma rahvad. Me oleme üks rahvas, meil on oma keel ja oma kultuuri- ning ühiskonnakord."
Saami keele olukorrast
1970. aastatel jõudis saami keel uuesti koolidesse, seda küll peamiselt nn saami aladel. Saami keeleseaduste vastuvõtmine Norras 1990. aastal ja Soomes 1992. aastal on tunduvalt kindlustanud saami keele asendit Põhjamaade ühiskonnas. Võib oletada, et põhjasaami kirjakeele loomine andis tõuke ka koolasaami kirjakeele taasloomisele 1980. aastate Nõukogude Liidus. Vene tähestikuga kirjakeeles, mis põhines peamiselt kildini murdel, avaldati 1982. aastal aabits, mõned õpikud ja luuleraamatud ning saami-vene sõnaraamat. Viimasel aastakümnel on saamikeelse õppe- ja ilukirjanduse väljaandmine peaaegu lõppenud, üksikuid koolasaami autorite teoseid on avaldatud Skandinaaviamaades. Kuna saami keele kasutusvõimalused igapäevaelus olid 1980. aastateks peaaegu olematuks kahanenud, alustati 1987. aastal Lovozero koolis saami keele õpetamist lisaõppeainena võõrkeele õpetamise programmide alusel. Praegu õpetatakse saami keelt paari kooli algklassides, toimuvad saami keele kursused täiskasvanutele.
Viimaste kümnendite majandusraskused Koola poolsaarel
Koola poolsaare saamide olukorda halvendasid Vene Föderatsiooni üldised majandusraskused ja senise süsteemi kokkuvarisemine. Viimast kümnendit iseloomustavad tööpuudus, massiline salaküttimine, seaduste täitmatajätmine ning loodusressursside haaramine välismaiste kompaniide poolt. Samas on Venemaa majanduse üldine liberaliseerimine hakanud majandusarengule ka soodsamat mõju avaldama. Näiteks on koolasaamidel mitmetele raskustele vaatamata 1985. aastast alates olnud võimalik pidada väikesi eraomanduses olevaid põhjapõdrakarju.
Gorbatšovi ajastust alates muutusid järk-järgult võimalikuks kontaktid Skandinaavia saamidega, millel on olnud suur positiivne mõju eelkõige koolasaamide enesehinnangu tõusule, kuid see on ka parandanud saamide positsiooni ühiskonnas. Üha rohkem koolasaame on huvitatud oma saami päritolust, saami keelest ning kultuurist.
ELATUSALAD
Saamide toimetuleku on aastatuhandete vältel taganud nende kohanemine arktilise ja subarktilise looduse karmide oludega. Oma sõnul elasid saamid „looduse varal".
Saamid elavad nii vähese taimestikuga arktilistel tundraaladel kui subarktilises metsavööndis. Metsavööndis kasvavad okaspuudest peamiselt kuused ja männid, lehtpuudest kased ja pajud. Saamimaa elu mõjutavad 7-8 kuud kestev lumekate, igikelts , pimedad külmad talved ja võrdlemisi soojad valgete öödega suved . Siiski erineb Fennoskandia regioon teistest sama laiuskraadi aladest, kuna seda soojendab Golfi hoovus ja õhumasside liikumist suunavad Köleni mäeaheliku mäed. Taimestik võib osutuda üllatavalt liigirikkaks: näiteks Inaris on leitud üle 500 taimeliigi . Metsavöönd ulatub kaugele põhja, olles soodsaks elupaigaks nii arvukatele loomapopulatsioonidele kui inimestele.
Saamide asualal on eristatavad kolm geograafilist vööndit. Soome ja Rootsi põhjaaladelt Koola poolsaarele levib lai okasmetsavöönd. Sellest põhja ja lääne pool asub kõrgete tundrute, sügavate fjordide ja viljakate orgudega rannikuala , mis ulatub Atlandi ookeani ja Põhja-Jäämereni. Okasmetsavööndi ja rannikuala vahel asub tundruala, millele on iseloomulikud vaevakasemetsad ja tundrud. Lääne pool Norra ranniku lähedal muutuvad mäed kõrgeteks ja järskudeks.
Maastikutüübid on jätnud oma jälje erinevatele saamide rühmadele. Sageli on need märkinud kultuuripiire, millest tänapäeval annavad veel tunnistust elatusalade, keele ja rõivastuse erijooned. Erinevaid saamide rühmasid ühendab kohanemine looduse aastaringi ja kohaliku loodusega. Saamide eluviis põhines looduse, ilmastikuolude, maastiku, looma- ja taimeliikide heal tundmisel. Väga tähtis oli loodusvarade säästlik kasutamine.
Saamide poolt asustatud maastikutüüpide ja saamide elatusalade järgi on saame jaotatud metsa-, mere- tundru- ja jõesaamideks. Peamiselt jahisaagist ja kalastusest elatuvad inarisaamid ja koltasaamid on liigitatud metsasaamideks, kuid inarisaame on kutsutud ka järvesaamideks. Üle poole saamide koguarvust on olnud meresaame, kelle peamiseks elatusaladeks olid merekalastus, laevaehitus ja kauplemine ja kes rändlesid suhteliselt väikesel rannikualal fjordide ja sisemaa vahel. Tundrusaamideks nimetati rändava eluviisiga põhjapõdrakasvatajaid, kelle rännuteed võisid olla sadu kilomeetreid pikad, ulatudes tundrualadelt Põhja-Jäämere rannikule. Jõesaamid asustasid suurte jõgede kaldaid, elatusid varem põhiliselt kalapüügist ning loobusid esimestena rändeluviisist, asudes paikselt elama ning muutudes talupidajateks, võttes uusasukatelt üle maaharimise ja piimakarjakasvatuse. Talupidajateks on nimetatud ka teistesse rühmadesse kuuluvaid saame, kes loobusid täis- või poolrändlevast eluviisist ja kelle omanduses oli maa ja majapidamine . Üleminekut paiksele eluviisile mõjutas oluliselt riigi ja kiriku üha suurenev aktiivsus põhjaaladel.
Varasemal ajalooperioodil tagas väikesearvulise elanikkonna toimetuleku liikumine laialdasel maa-alal, mis võimaldas võimalikult efektiivselt ära kasutada looduse iga-aastast juurdekasvu . Oma tegevustes pidid saamid pidevalt arvestama arktilise looduse tundlikkuse ja haavatavusega, kus kahjustava tegevuse jälgede paranemiseks kulub aastakümneid. Loodust ei püritud muutma või ümber kujundama, kuna seda peeti loodusvaimude häirimiseks ja jumala töö asjatuks muutmiseks. Loodusega seotud uskumused olid omalaadne sugupõlvelt sugupõlvele edasiantav ökoloogiline informatsioon, mis aitas kaasa kultuuri ja keskkonna aastatuhandeid kestvale tasakaalustatud kooseksisteerimisele. Looduskeskkonnaga kohanenud majandust iseloomustas majanduslik iseseisvus , väike kapitalivajadus ja suhteliselt lähedalasuvate loodusressursside säästlik kasutamine.
Kahe aastatuhande jooksul oli saamide üheks peamiseks elatusalaks metsikute põhjapõtrade küttimine. Rauaajast alates muutus tähtsaks sissetulekuallikaks karusnahakaubandus lõunapoolsete Euroopa maadega. Keskajast on teateid, et saamidel kui laevaehitajatel ja meresõitjatel oli kaubavahetus Islandiga. Ranniku jäävabad sadamad meelitasid ligi kaupmehi: kaubavahetust peeti inglise, saksa, hollandi, vene ja karjala kaupmeestega.
16.-17. sajand tähistab olulist muudatust. Kuna metsikute põhjapõtrade arv vähenes, hakkas osa saamidest tegelema põhjapõdrakasvatusega. Algselt kasvatati vähesel arvul kodustatud põhjapõtrasid (neid võidi esialgu kodustada eelkõige metsikute põhjapõtrade ligimeelitamiseks). Karjade suurenesid liikusid põhjapõdrakasvatajad kaasa põhjapõtrade iga-aastase rändega, samas õppides karjasid juhtima vastavalt oma vajadustele.
Rändeluviisiga põhjapõdrakasvatajate juures on eristatud kahte rühma: Rootsi saamide ainult metsavööndis kitsamal maa-alal toimunud rändlemist ja tundrusaamide liikumist pikkadel kitsastel maaribadel leht- või okaspuuvööndis asuvatest talvepaikadest suvepaikadesse, mis asusid kas kõrgetel tundrutel või Jäämere rannikul.
Peamiste talve- ja suvepaikade kõrval jäid oluliseks ka kalapüügi ja korilusega ( marjade korjamine , söödavate taimede ja kingaheinte varumine ) seotud peatuspaigad, mis sageli asusid veekogude lähedal ja kuhu liiguti kevadel ja sügisel. Oma osa elatisest andis jaht ränd- ja metslindudele. Kuni leidus kopraid, saadi koprapüügi tulemusena nii toitu kui väärtuslikke karusnahku ja kõrgelt hinnatud kopranõret, mis 18. sajandil maksis rohkem kui kopranahk. Väärtuslikke karusnahku saadi jahti pidades ilvesele , rebasele, koprale , kärbile, karule ja hundile. Vähemväärtuslikud olid oravanahad, kuid neid võis käbirohkel aastal palju saada.
Jahipidamine ühe peamise elatusallikana lõppes Skandinaavia saamidel 19. sajandi alguses, kuid säilis idasaamide juures 20. sajandi alguseni. Jahipidamisega tegelevate saami külakogukondade (siidade) kadumise põhjusteks oli nii uusasustuse ja põhjapõdrakasvatuse levimine kui jahiloomade arvu kiire vähenemine (kui jahti enam ei piiranud seni kehtinud jahiloomi kaitsvad kirjutamata seadused, järgnes kobraste väljasuremine ja metsikute põhjapõtrade ning hüljeste arvu kiire vähenemine). Tänapäeval on jaht kõrvaltegevus, peamiselt peetakse jahti põtradele, rabapüüdele ja veelindudele, kasutades selleks küllalt laialdaselt ka igivana lõksudega püüki.
Nendel aladel, kus karmide loodustingimuste tõttu polnud maaharimine võimalik, on saamide looduse kasutamisel põhinevad ja kohalike ökosüsteemidega kooskõlas olevad elatusalad osutunud konkurentsivõimelisteks. Põhjapõtrade, lammaste , kitsede ja veiste kasvatamine ning maaharimine on suhteliselt noored elatusalad
Põhjapõdrakasvatuse levik sõltus sobivatest looduslikest tingimustest ega muutunud peamiseks sugugi kõigi saami kogukondade jaoks, kus enamasti oli tegemist segamajandusega ja tegevused vaheldusid vastavalt aastaaegadele. Näiteks ei levinud põhjapõdrakasvatus idapoolsete metsasaamideni, kelle peamiseks elatusalaks jäi jahipidamine ja kalapüük, ega kalastajateni mererannikul ja jõgede-järvede ääres.
Suurte põhjapõdrakarjade levik oli kiire ja ekspansiivne ning tõi kaasa kogukondade omavahelise võistluse karjamaade pärast. See tingis omakorda põhjapõdrakasvatajate ümberasumised teiste saami rühmade maadele. Varasemad ringikujulised siida-maad muutusid suguvõsade vahel jaotatud pikkadeks ribadeks, mis järgisid veekogude, orgude ja tundrute loomulikke piire ning mida oli võimalik pärandada järgmisele sugupõlvele.
Ekspansiivne põhjapõdrakasvatus suurendas sotsiaalseid erinevusi kogukondade sees. Lisaks suurte karjade, toidu, rõivaste ja muu varandusega hästi varustatud suurkarjapidajatele oli peresid, kellel põhjapõdrad puudusid või oli ainult paar sõidupõtra. Selliste perede mehed said tööd põhjapõdrakasvatajate juures karjuste ja sulastena. Ühtviisi äkki võidi rikastuda või vaeseks jääda. Kui kogu kari juhtus otsa saama, siis võeti üle metsa- või jõesaamide eluviis, elatudes kala- ja jahipüügist ning vähesest karjakasvatusest ( kitsed , lambad ja lehmad ) ning asudes elama kodade asemel maakodadesse. Kui põhjapõtrade arv suurenes, pöörduti tagasi suurkarjakasvatuse juurde. Põhjapõtrade arvukus oli tähtis staatusesümbol, samuti oli seda vaeste abistamine . Rikas põhjapõdrakasvataja võis vaestele saamidele või uusasukatele annetamiseks varuda aastas kuni sada põhjapõtra.
Kuna põhjapõdrakasvatajad tootsid peamiselt põhjapõdralihast saadusi, mida oli tunduvalt rohkem, kui oma tarbeks vajati, sõlmisid nad koostöösuhteid muude elatusalade harrastajatega, ka uusasukatega, kes nälja-aastatel sageli põhjapõdrakasvatajatest sõltusid. Põhjapõdrasaaduste vastu vahetati piimakarja tooteid. Talupojad andsid saamidele karjatada oma vähesed põhjapõdrad, vastuteenena said saamid elada osa talvest uusasukate juures.
Ekspansiivse põhjapõdrakasvatuse ajal tekkinud asjade korraldus on olnud aluseks kaasaegsele põhjapõdrakasvatusele Norras ja Rootsis. Soomes jagunevad põhjapõdrakasvatajad ühistutesse (paliskunta), mis järgib rohkem soome kui saami põhjapõdrakasvatuse traditsiooni, kuna soomlased on suures osas põhjapõdrakasvatuse üle võtnud. Vanade rändeteede kasutamine on kõikjal peaaegu täiesti kadunud. 20. sajandil kujunes põhjapõdrakasvatus elulaadist äriliseks tööstusharuks. 1960. aastad tõid kaasa moderniseerimislaine: kasutusele võeti kaasaegsed liiklusvahendid (mootorsaanid ja autod, hiljem ka helikopterid), mis võimaldasid kasutusele võtta uusi karjamaid, sest vanade karjamaade ala vähenes pidevalt (põhjuseks ulatuslikud metsaraied, teedeehitus, kaevanduste, hüdroelektrijaamade ja nende paisjärvede rajamine jm.). Traditsioonilise rõivastuse vahetas välja euroopalik rõivastus. Põhjapõdrakasvatajate arv vähenes, kuid suurenes põtrade hulk, mida saami pere toimetulekuks vajas. Tavaliseks muutus põhjapõdrakasvatuse ühendamine tulu saamisega muudest sissetulekuallikatest, näiteks maaharimisest, metsatöödest, käsitööst, ehitustegevusest, väikeettevõtlusest või muust palgatööst (näiteks kaubanduses või tööstuses), mis erinevatel aastatel võivad varieeruda.
Kuigi tänapäeval on põhjapõdrakasvatuses hõivatud suhteliselt väike arv saamidest (teadaolevalt umbes 10% Norras, 20% Rootsis), peetakse põhjapõdrakasvatust senini saami kultuuri üldtunnustatud traditsiooniliseks aluspõhjaks. Põhjapõdrakasvatuse säilimine, mis tagab suurele osale saamidest majandusliku toimetuleku, on saami kultuuri ja keele säilimise ja elujõu oluline eeldus.
Põllumajandusega tegelevatel saamidel olid peamisteks tegevusaladeks vähene karjakasvatus (mõned lehmad, lambad-kitsed ja väike kari põhjapõtrasid) ja maaharimine ( heinategu , kartuli-, naeri-, odra- ja kanepikasvatus). Saamid on üks väheseid põhjarahvaid, kellel üldse on võimalik põllumajandusega tegeleda tänu soodsatele loodustingimustele, eriti tänu pikale valgusküllasele suveperioodile, mis võimaldab piisavat taimekasvu .
Põllumajanduse ja karjakasvatuse moderniseerimine saami aladel algas 1930. aastatel. Sõja-aastatel kaotasid saamid peaaegu kogu veisekarja. Sõja järel suurenes veisekarjakasvatus seoses uusasustuse levimisega. Moderniseerimine hoogustus 1950. aastatel. Kasutusele võeti uued tehnilised vahendid ja väikepõllundus spetsialiseerus. 1960. aastatest alates on piimakarjakasvatuse osatähtsus vähenenud.
Saamimaa kesk- ja lõunaosades harrastasid saamid muu tegevuse kõrval ka metsandust , kuid see ei muutunud neile kunagi nii oluliseks kui näiteks sealsetele soomlastele. Metsandus on siiski sageli osutunud looduskasutusel põhinevate elatusalade ja eriti põhjapõdrakasvatuse kahjustajaks (metsaraied ja maapinna kündmisega segipööramine).
Meresaamide jaoks jäid talupidamise kõrval olulisteks tegevusaladeks kalastamine fjordides ning jõgedes-järvedes, jahipidamine jm., kuna nende majapidamised osutusid sageli liiga väikesteks, et moderniseerimisega kaasas käia. Merekalapüügi osas tuli neil võistelda suurte kaasaegse varustusega kalalaevadega. Intensiivne kalastamine on viinud kalavarude vähenemiseni.
Saami aladel on juba 1950. aastatest alates eriti kiiresti arenevaks elatusalaks olnud turism. Kuid Saamimaa looduse ja saamide jaoks on turism tulutoova tegevuse kõrval ka kahjustaja. Turistid ja üha suurenev linnaelanikkond kasutavad ära puutumatut loodust ja loodusvarusid ning on jahti, kalapüüki ja marjakorjamist harrastades saamide jaoks võistlejad. Loodusressursside hoolimatu ekspluateerimine on mõnel pool kaasa toonud nende tunduva vähenemise. Turismiettevõtted kuuluvad lõviosas mitte saamidele, vaid enamusrahvaste esindajatele, kes saami kultuuri ja traditsioone tundmata püüavad neid oma äri huvides ära kasutada. Näiteks kantakse valesti saami rahvariideid või äritsetakse võlts-saami suveniiridega.
Kuigi saamid on teenuste osutamise sfääris alaesindatud, kasvab nende osatähtsus selles valdkonnas pidevalt (umbes kakskümmend viis protsenti saamidest saavad praegu sissetulekut teenindusest).
Tänapäevased saami elatusalad on viimaste aastakümnete jooksul integreerunud rahvusvahelise majandussüsteemiga. Uute tehnoloogiate, näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng on ka saami aladel olnud väga kiire ning loonud saamidele uusi töökohti. Koolitusvõimaluste kasv on toonud kaasa saamide suhteliselt kõrge hõivatuse haridus- ja koolitussektoris. Ühiskonna bürokratiseerumine on tekitanud saamidele töökohti ka kohaliku omavalitsuse ja riigi sektoris, kuigi saamide esindatus seal pole kaugeltki piisav.
Koola poolsaarel elati sarnaselt Skandinaavia saamidele aastasadu jahi- ja kalastusega tegelevates kogukondades. Põhjapõdrakasvatus oli suhteliselt hiline nähtus, mis levis Koola poolsaarele Finnmarki aladelt rahvastikurände tulemusena. Üldisemalt võeti põhjapõdrakasvatus omaks alles 19. sajandil, pärast seda, kui metsikute põhjapõtrade arvukus oli oluliselt vähenenud. Vaid Ponoi ja Semiostrovski aladel olid suured põhjapõdrakarjad levinud juba 19. sajandi alguses. Tegevust laiendati suurperedele kuulunud maa-aladele, võttes kasutusele ühiskarjapidamise, mida oli võimalik harrastada talvekülades elades. Enamikul koolasaami peredest olid kuni sajapealised karjad. Mõnes kogukonnas , näiteks akkalasaami aladel, jäi siiski valdavaks kalapüük ning jahipidamine.
Koola saamide majanduslikule toimetulekule (eriti põhjapõdrakasvatusele) tekitas tõsiseid raskusi põhjapõdrakatku eest põgenevate komide ja neenetsite sisseränd Petšoora aladelt 1886. aastast alates. Komid ja neenetsid tegelesid samuti põhjapõdrakasvatusega, muutudes saamide peamisteks konkurentideks. Intensiivse põhjapõdrakarjatamisega tegelevad komid omastasid saamide vabapidamisel olevaid põtrasid, mille tagajärjel kaotasid eriti poolsaare idaosas elavad turjasaamid suurel arvul põhjapõtrasid ja vaesusid kiiresti. Komid muutusid poolsaare põlisrahvaste seas domineerivaks rahvusrühmaks.
Löögiks saamide põlistele elatusaladele on olnud maa riigistamine , kolhooside ja sovhooside vägivaldne moodustamine, mis algas 1930. aastatel, Teise maailmasõja aastad, tööstuse plahvatuslik kasv ning saamide sundümberasustamine küladest keskustesse. Kõik need tegurid on kaasa aidanud sellele, et külakogukonnad on lagunenud ja suuremal osal saamidest pole juba aastakümneid olnud võimalik tegeleda põliste tegevusaladega. 1990. aastad tõid kaasa senise nõukogude majandussüsteemi lagunemise, mis põhjustas põhjapõdrakasvatuse drastilise vähenemise ja tööpuuduse eriti saami meeste hulgas. Kuigi praegu põhjapõdrakasvatus kooperatiivide ja ühistute kujul kõigile raskustele vaatamata siiski eksisteerib ja 1985. aastast alates on jälle lubatud pidada põhjapõtru eraomandina, on saamidest põhjapõdrakasvatajaid vähe ja neid ohustab pidevalt massiline salaküttimine.
Tööpuudus sundis koolasaame tagasi pöörduma loodusvarade kasutamisel põhinevate elatusalade juurde (kalapüük, jahipidamine, marjade korjamine). Uuteks konkurentideks loodusvarade kasutamisel on poolsaarel tegutsema asunud välismaised kompaniid.
Rohkem kui varasematel kümnenditel püütakse sissetulekut saada käsitööst ja turismist. Nagu Skandinaavias, nii on ka koolasaamid hõivatud tööstuses, kaubanduses, haridussüsteemis ja väga vähesel määral avalikus sektoris.
TOIT
Saamid on aastatuhandete vältel oma toidu saanud arktilisest loodusest, mis erinevatel Saamimaa aladel võib olla ootamatult rikkalik ja mitmekesine .
Varasematel aegadel sõltus saamide toimetulek jahiloomade hulgast. Kütiti nii metsikuid põhjapõtru, kopraid, põtru, metsa- ja veelinde kui karusid , oravaid, jäneseid, saarmaid ja hülgeid. Metsikute põhjapõtrade kõrval oli kuni peaaegu täieliku hävitamiseni tähtsaimaks jahiloomaks kobras .
Kindel koht saamide toidulaual oli kaladel , söödavatel taimedel ja marjadel ning suurematel lindudel ja linnumunadel. Eriti olulised olid lõhekalastus ja rabakanade püük, kuid ka murakate, mustikate, jõhvikate, pohlade ning sinikate korjamine. Metsamarju söödi ka põhjapõdrapiimaga segatuna, neid lisati suppidele ja putrudele. Murakaid keedeti talveks.
Kevadel varuti suur hulk kasemahla , mida kasutati ka suppide ja putrude valmistamiseks.
Kaladest tehti kalasuppi, kalu küpsetati vardas, kuivatati, soolati, hapendati ja külmutati. Kalarasva kasutati jahutoitude maitsestamiseks. Kalamarja keedeti ja soolati.
Põhjapõtrade kodustamise järel on suurel osal saamidest olnud peatoiduseks põhjapõdrasaadused - ära kasutati võimalikult suur osa loomast , valmistades erinevaid lihatoite, suppe ja vorste. Toitude valmistamiseks kasutati ka verd, rasva ja luuüdi. Põhjapõdraliha küpsetati vardas, praeti, keedeti, kuivatati ja suitsutati. Olulisteks saadusteks olid põhjapõdrapiim ning sellest valmistatud vadak , juust ning või (välja arvatud Koola poolsaarel, kus põhjapõtrade lüpsmist ei tuntud). Külmutades saadi nn jääpiim.
Suuremaarvulisel saami perel kulus äraelamiseks umbkaudu üks põhjapõder nädalas. Kui elatuti ainult põdrakasvatusest, pidi kari olema vähemalt kolmesajapealine. Põhjapõtru tapeti enamasti sügisest kevadtalveni. Jõulu- ja uusaasta paiku toimunud suurema põhjapõtrade veristamisega varuti kevadeks liha ja muid lihasaadusi.
Veekogude ääres elavate saamide peamiseks elatusalaks kujunes kalastamine, Põhja-Jäämere-äärsetel aladel ka vaala- ja hülgepüük. Uusasukatest naabritelt võtsid piimakarja- ja lambakasvatuse ning põllumajanduse üle peamiselt kalastajatest saamid. Suhteliselt hiljuti hakati kasvatama naereid, hiljem kartuleid.
Põhjapõdraliha vastu vahetati koduloomade saadusi, peamiselt veise- ja lambaliha . Kalastajatel oli omakorda võimalus kalade või murakate vastu põhjapõdratooteid vahetada.
Leiva aseainena oli muiste laialdaselt kasutusel männikoorealune männimähk, mida algul kuivatati, seejärel küpsetati sütel ja tambiti. Männimähk sobis segamiseks liha- ja kalasuppidesse ning pudru valmistamiseks koos kalarasvaga. Sellest küpsetati kakkusid või segati selle hulka jahu ja kalamarja, selle kasutamist toidus peeti tervislikuks.
Jahu kasutuselevõtmise järel hakati küpsetama hapendamata taignast kakkusid. Taignale võidi lisada põhjapõdra verd või aju. Valmistati ka muna- ja kalamarjakakkusid. Jahu lisati suppidele ja sellest tehti putru, kuid üldiselt kasutati jahu ja leiba vähe, peamiselt toituti lihast ja kalast.
Jahu, soola ja suhkrut osteti, samuti tubakat, mida tunti juba kakssada aastat tagasi. Umbes sada aastat tagasi hakkasid Skandinaavia saamid pruukima joogiks kohvi, idapoolsete saamide joogiks on olnud tee. Alkohol on olnud saamide nagu paljude teistegi arktiliste rahvaste ohtlik nõrkus. Skandinaavia aladel piirati alkoholi tarbimist juba 18. sajandil. Soomes kehtis saami aladel täielik kuiv seadus 20. sajandi algusest kuni 1930. aastateni. Skandinaavia saamide liigset alkoholitarbimist pidurdas lestadiuslaste pietistliku usulahu levik, mis alkoholipruukimise täielikult välistab.
Kuigi enamik saamidest elab tänapäeval samamoodi kui nende lõunapoolsed naabrid , on saamide toidulaual siiani olulised põhjapõdraliha, kalad ja metsamarjad.
ASULAD JA EHITISED
Kõige varasemaks peavarjuks on tõenäoliselt olnud koopad . Koobastesse varjuti ka siis, kui halb ilm ootamatult üllatas, koopaid nimetati „hädakodadeks". Kuid see polnud ainus võimalus ennast halva ilma eest kaitsta: näiteks pikakarvaliste soojade kasukatega varustatud põdrakarjused kaevasid talvel väljas ööbides lume sisse koopa, võttes katteriide või põdrasaani katuseks, või ööbisid põdrasaanis, kas kahe põhjapõdranaha vahel või paksu villase teki all.
Varasematest aegadest on saamide aladelt teateid maa-alustest kodadest, kust leiti peavarju röövlite eest varjudes ja sõjaajal. Selliste kodade kohad on säilinud koltasaamide aladel. Maa-aluse koja katus oli maapinnaga tasa või ulatus veidi maapinnast kõrgemale ning oli põdrasamblaga kaetud. Tunti ka suuremaid n-ö asulaid, kus keskse „koridori" pikkus võis ulatuda 30 meetrini ja seinad olid kividega tugevdatud. Koridorist kahele poole olid vastamisi kaevatud väiksemad ruumid. Mõnes maa- aluses kojas elati kuni 17. sajandi lõpuni.
Maapealsetest ehitistest olid kõige lihtsamad vastamisi maasse pistetud ja pealt kokkupainutatud kase- või pajuokstest varjualused (miegar), mille peale laotati riidest kate. Madala varjualuse alla pugesid jahi- ja kalamehed sääserohkel ajal või saju korral. Lihtsalt sai valmistada ka hagudest koja, mis püstitati kolmnurksele alale, kust talvel tuli kõigepealt lumi ära kühveldada. Kokku pandi kolm harulise otsaga teivast. Nende vahele asetati talvel kasehagusid, suvel saju kaitseks lehtedega oksi. Okstega kaeti ka maapind koja sees. Koja üks külg jäi avatuks, seal süüdati lõke. Hagudest koda kasutasid metsamehed ja põdrakasvatajad, kui neil ei juhtunud kojakangast kaasas olema.
Koola poolsaarelt on teada, et lühiajalistes peatuspaikades võidi lihtne varje moodustada kahe jämedama puu alumistele okstele asetatud rõhtsast latist ja selle vastu kaldu maasse torgatud teivastest, mis kaeti kuuseokstega.
Riidega kaetud „poolkoja" (laavvu-peälli, kovas-pielle) püstitamine sarnaneb hagudest koja ehitamisele, kuid teivastest karkass kaeti purjeriidega või kottidest õmmeldud kattega (varasemal ajal tohuga). Poolkoja lahtisele küljele tehti samuti lõke. „Poolkoda" oli kala- ja jahimeeste, põdrakarjuste ja heinaliste eluase .
Kojakangaga kaetud püstkoda (laavvu, kovas) koosnes 7-12 (Koola poolsaarel 12-25) umbes kolme meetri pikkusest ridvast. Koja püstitamist alustati kolmest haralise otsaga ridvast, mis ülal üksteise vastu toetusid. Vähema arvu lattide puhul lisati neile üks sirge ritv, igasse vahesse kaks ritva ning lõpuks veel üks ritv ukse jaoks. Koja põrand oli pikuti 4-5 ja põigiti kuni neli sammu. Kividest nelinurkne või ümmargune tulease asus koja keskel. Koda kaeti kahe suure kangatükiga (kangamaterjali hangiti juba vähemalt rauaajast peale kaupmeestelt, varasemal ajal kaeti koda tõenäoliselt nahkadest kokkuõmmeldud katetega). Kojakangad tõmmati uksest kuni koja taguseni. Ülalt ulatusid need üksteise peale ning olid seotud sõrestiku ritvade külge. Koja katmiseks oli vaja kahte inimest, kes esiteks (ukse poole vaadates) parempoolse ja seejärel vasakpoolse katte teivastele peale viskasid. Ukse moodustas tavaliselt kottidest tehtud kate, millele olid lisatud põiklatid, kuid uks võis ka puududa , siis asendasid seda ukseava kohal üksteise peale tõmmatud kojakanga nurgad. Suuremasse kotta mahtus elama kuni kümme inimest. Kui inimesi oli rohkem, siis võidi koda suurendada, tõmmates kojalatte kaugemale. Kui kojalatid olid tehtud heast puust, võidi need edasi rännates kaasa võtta, muidu jäeti kord juba püstitatud kojasõrestik omale kohale (lähtudes tõdemusest, et „kord juba ehitatud asja ei hakka keegi lammutama ").
Nii püstkoja sisemuses kui koja lähemas ümbruses valitses väljakujunenud kord. Koja sisemus oli jaotatud kindlateks osadeks . Lävepakust koja tagaseinani olid laotatud kaks pikemat puud, nende vahel hoiti lõkkepuid. Kolde taga asus hoiukoht (poaššu), seal säilitati toiduvarusid ja majatarbeid. Koldetagust osa on peetud n-ö „puhtaks kohaks", koolasaamid hoidsid seal ka pühasid esemeid, hilisemal ajal näiteks ikooni. Kolde asemel kasutasid koolasaamid hilisemal ajal suitsuavast välja ulatuva korstnaga raudahju.
Kahel pool tuleaset olid kohad, kus päeval istuti ja öösel magati (loaidu) ja mis kaeti suvel vaevakase okstega, talvel lehtpuuvitstega ja põdranahkadega. Oksi vahetati suvel iga päev, talvel kord nädalas. Tagumises vasakpoolses osas oli peremehe koht, tema vastas tagumises parempoolses osas istus perenaine koos väiksemate lastega. Peremehest järgmistena ukse pool olid vanemate laste ja vanainimeste kohad, uksele kõige lähemal elasid teenijad , peremehe poolel sulane ja perenaise poolel tüdruk. Inari põhjapõdrakasvatajate püstkojas võis jaotus olla järgmine: vasakul tagumises osas peremees ja perenaine, ukse pool nooremad lapsed, tagumises parempoolses osas suuremad lapsed, siis teenijad ja juhuslikud külalised. Kui kojas elas kaks peret, siis kuulus kummalegi perele üks pool kojast.
Magama heites võeti pea alla kotid , mis muidu kojapuude küljes rippusid, või olid patjadeks põdrakarvaga täidetud kotid. Peale võeti villased või lambanahksed tekid , põdrakarjustel olid kaasas purjekangast katted. Sügisest peale magati põdranahksetes kasukates ja kinnitamata paeltega nahkjalatsites. Nii kojas kui muudes magamispaikades võidi suvel sääskedest vabanemiseks ja talvel pakasega kasutada puuvillasest riidest õmmeldud sisemist „telki", mis kinnitati katuse või lae külge ja tõmmati alumises osas pingule seinte ja püstiste puukeppide vahele.
Koja püstitamiseks kulus kahel mehel umbes veerand tundi. Samal ajal raiusid naised lõkkepuid. Kui meestel oli karja juures tegemist, püstitasid koja naised. Koda püüti püstitada lõunapoolsele samblikuga kattunud nõlvale, kus polnud kände ega kasvavaid puid. Lähedal pidi asuma oja või muu veevõtukoht; kui see jäätus, raiuti kirvega jäässe auk. Koda viidi üle teise kohta, kui põhjapõtradel lõppes toit või ei jätkunud enam küllaldaselt lõkkepuid. Koja taga vasakul pool tapeti loomi, vasakul asusid ka küttepuud ja sealt läks rada metsa küttepuude järele. Koja taga paremal olid prügihunnik ja käimlakoht, kuhu mehed läksid paremalt, naised vasakult poolt. Kojauksest paremal pool hoiti suuski ja põdrasaane.
Iseloomulik saami püstkoja variatsioon , mis muutis koja ruumikamaks, oli koda, mille ehitamiseks kasutati nelja kaardus jämedamat tugipuud, mis olid omavahel kolme õrre ja ühe põikpuuga ühendatud Tavaliselt ühendati tugipuud nööri või vitsaga kokku sidudes või puust tapiga. Tugipuudevahelistele õrtele ja põikpuudele toetusid viltuselt asetatud 15-17 lahtist kojaritva, mille vahele jäi võrdlemisi suur lahtine suitsuava. Koda kaeti suvel kangaga, talvine kate oli valmistatud villastest tekkidest. Kui soojemal ajal ei ulatunud kate päris maani , et suits paremini üles tõuseks, siis talvel asetati väljapoole kummulikeeratud kelgud ja katet paigal hoidvad kasepakud, sissepoole koja serva äärde suur hulk kotte ja kirste. Koja keskel asus kividest laotud tulease, mille kohal rippusid keedunõud.
Lahtivõetavast kojast vanemateks ehitisteks on peetud ühe koha peal püsivaid püstkodasid. Sellise koja ehituseks kulus samuti vähe aega ja neid võidi ehitada ajutisteks peavarjudeks kalapüügi või jahi ajaks. Igas järgmises peatuspaigas ehitati uus koda. Selliseid kodasid püstitati sarnaselt tavalise kojaga , kuid kaeti väljastpoolt mitte kanga, vaid tohu, kuusekoore või turbaga ning seda paigal hoidvate puutüvede ja hagudega. Koonusekujulise koja ülaosasse asetati paar põikpuud, nende vastu laoti umbes nelikümmend lõhestatud puutüve. Teiseks võimaluseks oli koja alumine osa katta turbaga, ülemine osa üksteise peale asetatud tohuga.
Maakojad, mis olid pindala poolest tavalisest kojast suuremad, võidi ehitada samuti, kasutades otstest kõveraid tugipuid. Maakoja alumine osa võis olla mulla- või kivivall, ülevalpool olid kas lõhestatud puutüved või toht, mis kaeti turbapätsidega ja mille peale asetati raskused. Maakoja põhi võis olla ümara või pikerguse põhiplaaniga, uksega esisein tahapoole kaldu ja muud seinad püstised. Koola poolsaare maakoja variandil võis sõrestik olla tugevdatud koja ülemises osas tugipuid ühendavate lattide ja põikpuudega ning lahtiste ritvadega koja ees ja taga; tugipuude ülaossa tehtud aukudest pandi läbi nn suitsupuu, mis tugipuud kokku sidus, koja põhi kaeti kuue- või seitsmenurkse laudadest põrandaga. Koja katteks kasutati laudu, kasetohtu ja mättaid. Koolasaamide maakojal oli varasemal ajal koja tagaseinas väiksem uks, mida peeti pühaks ja mida kasutasid mehed jahile või kalale minnes ja sealt tulles. Kahekümnenda sajandi alguses asendus see kalapõiega kaetud aknaga. Magamisasemeteks olid põrandale asetatud kuuse- ja kaseoksad ning neile laotatud põdranahad. Tuleaseme taga asuv „puhas koht" oli koolasaamidel kolmest küljest laudäärisega ümbritsetud. Sealse koja sisemises jaotuses oli „ puhtast kohast" vasakul peremehe koht, tema kõrval istus perenaine koos väiksemate lastega, paremal tagumises osas elasid perekonna teised meesliikmed, ukse lähedal olid naiste kohad.
Ka Skandinaavia saamide maakodadel ja taredel on hilisemal ajal olnud vilgukivist või klaasist väikesed aknad, laudpõrand ning ukse kõrval saviga kokkuliidetud kividest laotud kolle või lahtine kamin , mille kohal oli lai, ülalt kitsenev ja katuseava kaudu väljuv maakividest korsten. Skandinaavia metsasaamide ja Koola poolsaare idaosa saamide juures võis maakoja sõrestik toetuda 4-6 ristpalgist koosnevale nelinurksele alumisele osale.
Siit oli vaid lühike samm üleni palkidest ehitatud kodadeni. Ka nende alumine osa koosnes nelinurkselt asetatud ristpalkidest, mille peale püstitati tugipuudele n-ö katus, mis koosnes madalamal püstiasetatud laudadest ja pealpool põigiti laudadest. Katuse keskele jäi umbes küünrapikkune suitsuava, mis pakase või tormi korral suleti laudadest luugi või puukoortega.
Nelinurkse palkidest koja edasiarendused olid kuus- ja kaheksanurksed palkkojad, mida esines kolta-, luule-, piite- ja kemisaamide juures ning mida on peetud hilisemaks nähtuseks, mis said mõjutusi naaberrahvaste ristpalkehitustest.
Väikeste ristpalkidest tarede ehitamise on saamid samuti üle võtnud naaberrahvastelt, ehitades neid juba 18. sajandist alates (Koola poolsaarel 19. sajandi teisest poolest). Madalates taredes elati enamasti talviti. Tare põrand oli varasemal ajal muldpõrand, hiljem laudpõrand. Sisustus oli lihtne: ukse kõrval nurgas asus kolle (lahtine kamin), tagumise seina ääres pink , selle kohal väike kahe poolega aken. Külgseinte ääres seisid lavatsid, kus istuti ja magati. Akna all võis seista laud, sisustusse kuulusid veel mõned kirstud ja järid ning kolde kõrval veenõu, mis talvel täideti lumega. Kolde kõrval võisid seista ka toidunõud, külgseintel olid riiulid ja varnad esemete jaoks. Hiljem kuulusid tare sisustusse ka sängid ja toolid. Taresse pidid ära mahtuma ka suuremaarvulised pered ja pakasega loomad (samas kojas või tares võis elada kaks peret). Lammastele leiti koht lavatsi all või ukse kõrval nurgas, kass võis samuti tares soojas elada; koera hoiti väljas tare nurga külge seotuna. Lambad võisid koha leida ka tare eesruumis, kui selline oli ehitatud.
Koola poolsaarel ehitati palktared tavaliselt talveküladesse. Sealse tare tagaseina ja koja vahel asus nagu kojaski „puhas koht". Alates 19. sajandi lõpust hakkasid koolasaamid talveküladesse püstitama ka nn vene tare tüüpi elamuid. Need koosnesid kahest vaheseinaga eraldatud poolest - lahtise kaminaga tare-tüüpi ruumist ja vene ahjuga ruumist. Selline elamutüüp levis 20. sajandi esimesel veerandil kõigisse koolasaami küladesse ning on kaugemates külades tänapäevani kasutusel.
Inarisaamidel võisid tared asuda n-ö suve- ja talvepaikades, mille vahet oli paar kilomeetrit. Suvine elupaik asus kalapüügikoha lähedal, talvine elupaik valiti kohta, kus leidus piisavalt küttepuid.
Talupidamisega tegelevatel saamidel olid tare kõrvale rajatud majandusehitised: aidad, lehma- ja lambalaut, tall , küün heinte ja põdrasambliku jaoks, saun, puukuur ja käimla. Soome eeskujude järgi ehitatud saunad olid suhteliselt hiline nähtus. Suvel valmistati toitu õue peal asuvas väliköögis, milleks võidi kasutada katteta või kattega püstkojasõrestikku. Erinevad aidad asusid enamasti talvepaikades tarede juures, suvepaikades leidus rohkem varjualuseid.
Esimesed looduslikud säilituskohad olid allikad, kus hoiti põdra- ja linnuliha tagavara ning piimapütte. Kui põdraliha võeti allikast välja enne talve, siis kuivatati seda tuule käes. Tundrualadel hoiti põdraliha maasse või kivihunnikutesse kaevatud koobastes, mille sissekäik kaeti okste, liiva ja kividega. Kolta- ja inarisaamid kaevasid sügispaigas soolakala säilitamiseks kivide ja tohuga vooderdatud koopa, mis kaeti tohu, turba, puude ja kividega ning mis avati enne talvekülla siirdumist. Inarisaamidel võis maasse kaevatud panipaik olla vooderdatud paari ristpalkide reaga.
Lihtsaim võimalus kala, liha või loomanahka üles riputada oli puuoks . Näiteks võis kingaheinu, jalatseid ja riideid kuivatada kuivanud oksliku männi küljes. Teise samasuguse puu küljes kuivatati kalu ja võrkusid.
Hoiukohtadena kasutati mitmesuguseid raame, lavasid ja varjualuseid.
Suurimaks ristpalkehitiste eelseks ehitiseks olid koltasaamide suvepaikadesse ehitatud põhjapõtrade varjualused, kuhu põdrad said koguneda sääskede eest varjule ning mis koosnesid pealt lamedast katusest ja seintest, mis moodustusid kõrgete tugipuude ning põikpuude peale kaldu laotud puutüvedest. Ehitis kaeti pealt turbaga.
Varjualuste ehk nn katuste edasiarendus oli 4-6 küünra kõrguse kuivanud ja siledaks kooritud puutüve otsas asuv nelinurkne laudkatusega sammasait, milles säilitati sügiseti põdraliha. Kui sammasait asus elukoha lähedal, asetses ta madalama puutüve otsas, metsas oli puutüvi kõrgem. Aita pääseti redeli abil, mida metsas hoiti kõrvalises kohas. Sammasaidas säilitati põdraliha või kuivatatud liha ja kala ning nahku ja rõivaid.
Suuremad, madalamal asuvad 9-11 ristpalgi kõrgused sammasaidad võisid samuti toetuda kahele kuivanud kännule või puutüvele, mis oli ilmselt kõige algsem vorm, edaspidi ehitati sammasait neljale juurtega kännule, puutüvele või kivihunnikule. Luugiga kaetud ukseava võis mõnikord asetseda ka põranda keskel. Aidas hoiti võrkusid, nootasid ja muud vajaminevat: valjaid, nahku, rõivaid, kingaheinu, tohtusid, astjaid ja põdrasaane. Suvel võidi aidas ka magada. Erineva otstarbega aitasid võis majapidamises olla rohkesti: tavaliselt oli majapidamises vähemalt kaks aita - ühes säilitati toiduaineid, teises loomanahku ja rõivaid ning jalatseid. Kuid aitasid võis olla kuni kümme - näiteks eraldi aidad rõivastele, võrkudele, toiduainetele, jahule, lihale, kalale jne. Aida all hoiti põdrasarvi ja suvel põdrasaane ning regesid. Koltasaamid ehitasid Ida-Karjala eeskujul ka kahekorruselisi aitu, mille alumisel korrusel säilitati põdrasamblikku ja heina, ülemist osa kasutati teiste aitade kombel .
Talvekülade ehitised olid tugevamalt ja hoolikamalt püstitatud ning ainult neis leidus näiteks lambalautu ja heinaküüne.
Tänapäeval on saamidel vanadest elamuvormidest aktiivses kasutuses püstkojad, mida kaetakse enamasti presendiga, kuid erandjuhtudel ka näiteks läbipaistva kilega. Skandinaavias seisavad kojad maja õuel, olles pere kasutuses või kutsudes ligi turiste ja suveniiriostjaid. Nii Skandinaavia kui Koola poolsaare saamide jaoks on aga püstkoda ka kergesti püstitatav suveelamu ja hädavajalik peavari põhjapõdrakasvatajatele ning kalastajatele-jahipidajatele. Mõnel pool Koola poolsaarel kasutatakse kas ajutiselt või püsivalt ka tare tüüpi ehitisi.
RÕIVAD
Saami rõivaste vanimat kihistust esindavad nahast rõivad, mida tunti juba eelajaloolisel ajal. Tollal olid kõik rõivaesemed - särgid, püksid, peakatted, kindad ja jalatsid - valmistatud loomanahkadest. Rõivaste valmistamiseks kasutati nii parkimata kui ka pargitud ja pehmitatud põhjapõdranahka. Kasutati ka põdranahka ning hilisemal ajal lehma- ja lambanahka.
Põhjapõdranahast riietuse ja jalatsite valmistamisel kasutati nahk võimalikult täielikult ära. Ökonoomsus väljalõikamisel annab tunnistust aastatuhandete pikkusest kogemusest. Õmblemiseks kasutati luust nõela ja põhjapõdra selja- ja jalasoontest valmistatud niiti.
Rõivaste ja jalatsite õmblemine ning villast esemete valmistamine oli traditsiooniliselt naiste töö. Osavamad meistrid võisid oma kätetööd ka müüa ning sellest lisasissetulekut saada. Traditsiooniliste põhjapõdranahksete jalatsite valmistamine on saami naiste seas au sees tänapäevalgi. Kui Skandinaavia saamidel on säilinud varasemad madalad jalatsid, siis koolasaamide juures on praegusel ajal valdavaks saanud kõrgema säärega nahksaapad, mis on laenulist päritolu.
Väljastpoolt karvaseid jalatseid valmistati põhjapõdra peanahast või säärenahkadest. Põhjapõdra peanahast jalatsid (kalluh) olid suuremad ja soojemad ning paksemast nahast, argipäeva- ja tööjalatsid, mida kasutati ka suusatades ja pakaseliste ilmadega, põhjapõdra säärenahast jalatsid (nuhttoh) on pidulikumad või pehmemate ilmade jalanõud. Saami jalatsite iseloomulik tunnus on kitsad ülespoole painutatud ninad . Jalatseid valmistati ka põdra-, lehma- ja hülgenahast. Vettpidavaid parknahast jalatseid saadi neid tõrvates. Madalad jalatsid kinnitati sääre külge mitmevärviliste villasest lõngast paeltega. Suur tähtsus oli suvel suuremal hulgal tagavaruks varutud „kingaheintel", mis hoidsid jalad kuivas ja soojas.
Kinnituspaelte peale tõmmati pikad säärised, mida valmistati nii parkimata kui pargitud nahast ning hiljem on valmistatud kalevist. Külma ilmaga kanti parknahast pükse riidest pükste peal ning kinnitati need sääriste külge. Kolta- ja koolasaamid kasutasid pükste külge kinnitatud pikemaid nahksaapaid (jiere),mis on tõenäoliselt samojeedi päritolu ja mis moodustasid omalaadsed saabaspüksid. Kangast õmmeldud püksid olid varem valgest või hallist , hilisemal ajal sinisest või mustast kalevist.
Põhjapõdra säärenahast valmistati ka kindad, mille sisse peideti kasuka varrukasuud. Kinnaste sees kanti enamasti samuti heinu, harvem kootud kindaid .
Uusasukatelt võeti juba varakult üle lammaste ja kitsede pidamine, mis võimaldas kasutada villa. Villasest lõngast kooti käpikuid, punuti ja kooti mitmevärvilisi paelu ja vöid.
Kootud kindaid on saamidele tuntud juba aastasadu. Neid kanti kaasas ka suvel, siis olid nad vöö vahel, kaunistatud randmepool allapoole. Oma lammaste villast saadud paksust lõngast kooti ka sukad - sokid , mis meestel ulatusid poole sääreni, naistel üle põlve. Villased sukad ja sokid asendasid osaliselt kingaheinu, mida siiski kanti jalatsites sokkidele lisaks.
Tähtis talvine rõivaese oli parkimata põhjapõdranahkadest pealiskasukas, mille karv oli väljapoole. See tõmmati üle pea selga nagu särk ja talle võidi vöö peale tõmmata. Pealiskasuka all kanti särki või põhjapõdravasika nahast aluskasukat, millel oli karv seespool. Aluskasuka peal võidi kanda ka kalevist jakki, naised võisid kasutada aluskasukat kleidi asemel.
Inarisaamidel oli suviseks pealetõmmatavaks rõivaks parknahast jakk, mida võiti kalarasvaga, et seda vettpidavaks muuta.
Varakamad mehed kasutasid pealiskasuka õlgade katmiseks karu-, ahmi- või põdravasikanahast katet, mis oli eriti omal kohal tuisuse ilmaga. Naistel oli sarnane riietusese kalevist. Hilisemal ajal asendati see keskaegsest Skandinaaviast Saamimaale levinud kalevist keebiga, mis oli varustatud kapuutsiga.
Naised võisid ümber kaela kanda „oravasabakaelust", mis valmistati paarikümnest oravasabast.
Kangastest rõivaste valmistamine algas Saamimaal keskajal, kui kaupmeestelt saadi kalevit osta. Edaspidi kooti ja vanutati kalevit ise.
Kalevist meestejakke ja naistekleite õmmeldi väheste õmblustega lihtsa pontšolaadse lõike järgi sarnaselt pealiskasuka lõikele, mis on Euroopas kasutusel olnud juba eelajaloolisest ajast alates. Hilisemal ajal hakati lisama külgedele ja tagumisele tükile vahesiile, nii et alumine osa laienes tunduvalt. Meestel ulatus vöötamata jakk allapoole põlvi, vöötatud jakk tõmmati vöö kohale kergelt puhevile. Jaki põues kanti väikseid tarbeesemeid nagu suitsetamistarbed, niit ja nõel, köietükid või koguni pikksilm.
Naiste plisseeritud alläärega kleit ulatus poole sääreni (1970. aastatel on naiste kleidid mõnikord miniseeliku mõõtu olnud). Utsjoe vanemad naistekleidid on triibulisest kangast pruunikaspunase pihikuosaga. Kleite võidi külma ilmaga kanda kaks tükki pealekuti.
Kui varasemal ajal olid peamised värvid valge ja hall, siis rikkamatel võisid jakid-kleidi olla punased, sinised, pruunid või rohelised. 18. sajandil kaunistati naiste piduliku kleidi kaelus tina-, hõbe- või villase lõngaga, rinnaosa kaunistasid kuldsed või kullatud messingrõngad, hõbedased lehekujulised ehted ja hõbedased kerakesed või kellukesed, nii et naiste liikumist saatis pidev helin .
Jakke on kaunistatud ka mitmevärviliste kalevist õlatükkidega, ribade, siilude ja paeltega. Jakkide valmistamiseks on 20. sajandil kasutatud peamiselt tumesinist ja musta kalevit. Näiteks olid nii inarisaamide kui ka lõunasaamide meeste jakid ja naiste kleidid sageli mustast kalevist, sarnanedes kaunistuste ja lõike poolest põhjasaamide rõivastusele. Siiski pole need ehispaelte ja ehetega nii rikkalikult kaunistatud kui põhjasaami rahvarõivad. Lõunasaami jakke ja kleite iseloomustab metall -lõngadega kaunistatud rinnaesine esitükk ja kõrgem kaelus.
Kangast särki hakati kandma umbes 1880. aastatest alates.
Nii meeste kui naiste peakatted erinesid piirkonniti märgatavalt. 1820. aastateni oli meeste suviseks peakatteks ümmarguse põhjaga pottmüts või varrastel kootud müts, mille asemele tuli vildist müts. Talvine peakate oli varem tõenäoliselt karusnahkne.
Põhjasaami mehe peakatteks sai nii suvel kui talvel kantav kalevist nelinurkne „neljatuulemüts", mis võis igas külaski erinev olla. Mütsi alaosa on karusnahast. „Neljatuulemütsi" mudel pärineb Ida-Euroopast, kust see jõudis põhjasaamideni vene kaupmeeste ja meremeeste vahendusel 19. sajandil. Rootsi Saamimaal levinud sirmiga tuttmütsi algne vorm oli veelgi vanem, pärinedes keskajast.
Kolta- ja koolasaami meeste rõivaste juurde kuulus ainult talvel kantav pealt neljakandiline ning koheva karusnahast äärisega müts, mille kujunemist mõjutasid samuti Ida-Euroopa eeskujud.
Naiste varasemad peakatted olid lõuendist tanud või kurrutatud mütsid, mida kaunistati siidpaelte ja hõbelõngaga. Omapärane oli „sarvetanu", millel oli umbes vaksakõrgune tugevasti etteulatuv ülaosa (selle moodustas mütsi sees olev nahast või puust tugi). Arvatavasti Skandinaavia algupära oleva „sarvetanu" kasutamine lõppes 1870.-80. aastatel, kui levis lestadiusluse äratusliikumine ja jutlustajad kuulutasid „sarvetanu" „ kuradi sarveks". Pärast „sarvetanu" kadumist valmistati tanud mitmevärvilisest, tänapäeval peamiselt punasest kalevist, mis pealael meenutab kotti ja mille alumine osa on kurrutatud. Rootsi saamidel on tanu kaunistatud allservas pitsiga, Soome saamidel erivärviliste paeltega. Kaunistuspaelad valmistati varasemal ajal ise, hiljem osteti. Sõitude ajal kanti tanu peal veel teist, suuremat kalevist tanu, mille hiljem asendas villane kirju rätik.
Kolta- ja koolasaami naistel on veel 18. sajandi alguses olnud kasutusel pea kuju järgiv tanu, mida kaunistati siidi ja kullatud lõngadega. Hilisemal ajal on olnud kasutusel venemõjulised peakatted. Neiud kandsid viieteistkümnendast eluaastast alates kuni pulmadeni tohust alusel, punase kaleviga kaetud pärga (perevesk, pervesk), mis on tagant avatud ja paeltega kokkuseotud ning pärltikandi nööpide ja brokaadiga kaunistatud. Naine saab tanu (šamšad, samš) laulatusel. See on punasest kalevist, veidi etteulatuva ülaosaga ning rikkalikult kaunistatud geomeetrilise pärltikandi, portselannööpide ja kuld - ning hõbebrokaadiga. Lesed kandsid Karjala naiste peakatet meenutavat mütsi (pove(d)nik), mis oli tumedat, tavaliselt tumesinist värvi ja kaunistatud ainult pealael oleva lillelise hõbebrokaadiga. Naise- ja lesetanude peal võidi kanda venemõjulist mütsi (soarak), sõidu ajaks kaeti tanu punasest või sinisest kalevist ja rebasenahkse äärisega kõrvikmütsiga.
Põhjasaamide rõivastuse juurde kuulusid luust kaunistused ja hõbeehted. Luust ja hõbedast plaadikesi kasutati meeste laiade nahkvööde kaunistamiseks . Linna hõbeseppadelt telliti ehted: nii naistele kui meestele sõled jaki- ja kleidikaeluse kinnitamiseks, sõrmused ning hõbekaunistused meeste nahkvöödele. Naised võisid kanda ülestikku mitut hõbesõlge. Kui varasemal ajal järgiti hõbeehete valmistamisel keskajale ja renessansile iseloomulikke stiilijooni, siis aja jooksul hakkasid hõbesepad valmistama ehteid , mis vastasid saami tellijate maitsele, nii et saami hõbeehted on eristatavad näiteks Skandinaavia päritolu ehetest. Eriti populaarsed on läbi aegade olnud hõbesõrmused. Väikeste rõngastega kaunistatud hõbesõrmus oli pruudi kosjakink. Koola poolsaare saami naised kandsid sageli kõrvarõngaid, mida võidi kaunistada udusulgedega.
Kesk-Skandinaavia aladel elanud saamid kasutasid kaunistamiseks tinalõnga, mille valmistamise tehnikat tunti - tina oli „ vaese mehe kuld". Tina- ja hõbelõnga kasutati laialdaselt jakkide ja kleitide rinnaesiste, kaeluste, mütside, vööde ja nahkkottide kaunistamiseks.
Skandinaavia saami naisel rippusid vöö küljes tupes pussnuga ja vasest või sarvest loomamotiiviga kaunistatud rõngas ning selle küljes luust või vasest nõelakoda, käärid ja sooneniidid. Mehe vöö küljes rippus samuti pussnuga, kuid põhjapõdrakarjustel võis olla ka nõelakoda.
Naiste kostüümi juurde on hilisemal ajal kuulunud õlgadel kantav pikkade narmastega siidrätik, mida hoidis koos hõbesõlg. Meeste kalevist jaki kaelusest pidi samuti paistma väiksem villane või puuvillane rätik, mida kanti aasta läbi ning mille ühte nurka kasutati raha ja vajalike tarbeesemete hoidmiseks.
Värvide, lõigete, kaunistuste ja erinevate rõivaelementide põhjal võib kindlaks määrata, millisest piirkonnast ollakse pärit. Jõukate põhjapõdrakasvatajate jaoks muutusid riietus ja ehted rikkuse ja sotsiaalse staatuse märgiks. Riietuse põhjal otsustati selle kandja isikuomaduste üle: kas oli tegemist tagasihoidliku või uhkeldava inimesega, hoolsa või hooletuga.
Tänapäeval on põhjasaami meeste pidulik rõivastus enamasti traditsiooniline, kalevist või nahast. Naised on säilitanud traditsioonilise kleidilõike, kuid võivad endale lubada eksperimenteerimist erinevate materjalidega, valmistades kleite näiteks valgest siidist või rohelisest sametist. Suvel kannavad naised traditsioonilise lõikega kleite, mille materjaliks on väikesemustriline puuvillane kangas . Nagu varasematel aegadel on ka praegu Saamimaa moepealinnad Karasjok ja Kautokeino Põhja-Norras.
Koolasaamidel olid materjalidena alates 17. sajandist vene kaupmeeste kaudu kasutusele tulnud villane kalev, linane ja trükitud sits. Meeste riietuses leidsid koha venepärane kaftan ja riidest püksid. 1890. aastatest alates võtsid mehed üle tavalise euroopaliku riietuse. Põhjapõdrakasvatajate riietuses säilis siiski pealiskasukas ja aluskasukas. 19. sajandil toimunud komide ja neenetsite sisserändega hakkasid levima külgeõmmeldud kinnaste ja kapuutsiga vöötatud pealiskasukas, mis kaetakse pealetõmmatava puuvillriidest särgiga, ning värviliste kangaribadega kaunistatud kõrged karvasaapad.
Naiste riietuses asendas varasema põhjasaami naiste rõivastele sarnaneva kalevist kleidi tõenäoliselt karjalastelt üle võetud pihikseelik (sarafan), mille all käis valge pikkade käistega pluus. 20. sajandi algusest peale oli kasutusel väikesemustrilisest puuvillriidest pikkade käistega pluus ja seelik ning põll. Tänapäevane naiste rahvarõivas on kujunenud eelistavalt heledaks ja ühevärviliseks. Traditsioonilise lõikega pluusid ja seelikud on enamasti roosades, rohelistes, kollastes ja helesinistes toonides siidist. On tehtud katseid taastada varasemaid kalevist meestejakke ja naistekleite, valmistades neid tumesinisest kalevist. Pidulikel puhkudel on naistel säilinud pärltikandiga kaunistatud tanude, neidudel vähemal määral pärgade kandmine.
PERE JA ÜHISKOND
Kuni 16. sajandini jagunes Fennoskandia põhjaosa saami külakogukondadeks ehk siidadeks. Koola poolsaarel kestis siidasüsteem kuni 1920. aastateni. Jahi- ja korilusühiskonna aegadest pärinevat külakogukonda on peetud üldse vanimaks inimühiskonna põhjamaiste oludega kohanemise vormiks. Kogukonda kuuluvate inimeste arv oli suhteliselt väike, sinna kuulus keskmiselt umbes kümme peret, igas peres oli viis-kuus inimest.
Siida, mille piire märkisid teatud maamärgid nagu tundrud, mäed või veekogud, moodustas omavahel tihedalt seotud perede ja suguvõsade ühenduse. Siida majanduslikuks aluspõhjaks olid talle kuuluvad jahi- ja kalastuspaigad, mille külakoosolek või külavanem jaotas suguvõsadele ja peredele kasutamiseks. Siida liikmeid käsitleti kohtu-, maksu-, usu- ja abieluasjades ühtse tervikuna.
Siidade vahel olid täpselt kindlaksmääratud piirid, mis olid kõigile teada, kuigi neid polnud maastikule maha märgitud. Naabersiida alale ei mindud isegi põdrajahi ajal, kuid kokku leppides võisid paar-kolm kogukonda võtta ühiselt ette jahiretki. Kui jahiretke ajal juhtus, et saakloom põgenes naabrite maale, siis kuulus maaomanikule saagist teatud osa.
Iga siida keskus oli talveküla, kuhu koguneti külmaks ja pimedaks ajaks. Talvekülas toimus siida ühiskondlik elu. Sinna tulid papid ja misjonärid, kaupmehed, maksukogujad ja riigi ametimehed. Talvekülas kogunes ka külakoosolek (kodakärajad), kus otsustati siida tähtsamate asjade üle. Kirikud ehitati samuti talvekülasse.
Siidasüsteemi tekkimisele võis kaasa aidata vajadus korraldada ühiseid püügiretki põtradele ja kobrastele. Ühist tegutsemist nõudis ka kevadine kalapüük ja rannaäärne vaalapüük. Varasemal ajal said kõik siida liikmed osa saagist, ka vanad, haiged, lapsed ja sellised pered, kellel polnud saata meest jahiretkele või kalapüügile, hiljem said teatud osa saagist need, kellel oli tõsine põhjus, miks neil ei olnud võimalik meest jahile saata. Laisad jäeti saagiosast ilma.
Varasema jahile spetsialiseerunud siidasüsteemi lagunemist 19. sajandi Skandinaavias mõjutasid uusasukate talupojakultuuri ja suurpõhjapõdrakasvatuse levik, samuti jahiloomade vähenemine ja 16. sajandil Jäämere rannikul elavnenud karusnahakaubandus. Koola poolsaarel säilisid siidad kõige kauem ja kõige algupärasemal kujul, kuna sealsete saamide poolrändav eluviis püsis suhteliselt kaua.
Pered elasid suurema osa aastast hajali oma suguvõsa maadel, mis enamasti asusid kalastuskohtade lähedal. Suguvõsa maad olid omakorda jaotatud perede kasutatavateks maadeks, mida võidi pärandada. Perede eraomandiks olid püünised, liikumisvahendid ja põhjapõdrad. Igal perel olid oma kevad-, suve- ja sügispaigad, mis olid valitud vastavalt kalade kudemisajale, jahiaegadele ja jahiloomade, hiljem põhjapõtrade liikumisele. Peatuspaiku võis olla ka rohkem, näiteks oli igal metsasaamide perel vähemalt kaks, kuid enamasti kolm kuni viis peatuspaika.
Koola poolsaare koltasaamide juures püsis külakoosoleku (norrös ehk sobbar) tähtsus kõige kauem. See tuli kokku kord aastas, mõne perekonnapea nõudmisel ka sagedamini. Külakoosolekul valiti oma esindajad kogu Koola poolsaare koosolekule, kus kord aastas koguti riigile minevat maksu ja lahendati küladevahelised tüliküsimused.
Skandinaavia saamidel kandis põhimõtteliselt samasugune nende elu korraldav institutsioon nimetust kodakärajad, mis tuli kokku umbes viis korda aastas.
Külakoosolekul esindas peret perekonnapea. Peremehe puudumise korral asendas teda lesknaine või täiskasvanud poeg. Isa või äia juures elavatel abielus poegadel puudus õigus koosolekust osa võtta.
Koosolekutel lahendasid suure autoriteediga vanemad peaaegu kõik tüliküsimused, üleastumisi karistati enamasti trahvidega (näiteks põhjapõdra varguse korral tuli kahjukannatajale kahju hüvitada, samuti trahviti võõrale maale elamaasumise või seal kalastamise eest). Raskete kuritegude lahendamine anti üle riigivõimu esindajatele (varasemal ajal võidi tapjaid ise surmanuhtlusega karistada või suuri põdravargaid külast lahkuma sundida). Külakoosolekul jaotas üheks kuni kolmeks aastaks valitud külavanem või vanemad siidale kuuluvad maad suguvõsade vahel. Jaotus sõltus suguvõsa suurusest ning maade jaotus võidi ümber vaadata, andes arvukamale suguvõsale suuremad maad ja kalastamiskohad ning piirates väiksemaarvuliste suguvõsade maakasutust. Enamasti oli siiski teada, millised maad ja veekogud teatud suguvõsale juba pikka aega kuulusid.
Koosolekul koguti makse ja otsustati küüdi korraldusse puutuvad küsimused, abielu või adopteerimise kaudu kogukonda uute liikmete vastuvõtmine ning kopra - ja kalapüügiga seonduvad probleemid.
Abielludes asusid pojad omaette elama, kuigi võidi jääda elama ka vanemate juurde. Kui vanemad pojad kodust lahkusid, pidi noorim poeg koju jääma ja vanemate eest hoolitseda. Abielludes said pojad teatud osa isa omandist ja ema kaasavarast. Ajapikku sai vanemast pojast perekonnapea, kuid noorim poeg päris isakodu ja puumärgi. On teada, et saamidel on olnud suurperesid, kus abiellunud vendade pered või isa ja täiskasvanud poegade-pojapoegade pered elasid koos, näiteks suuremas maakojas. Sageli võeti kasulasteks vaesemate sugulaste lapsi või võtsid vaderid orbude eest hoolitsemise oma hooleks.
Lapsed kuuletusid isale täielikult. Varasematel aegadel oli isal öelda viimane sõna laste abiellumise kohta. Isa suguvõsa peeti tähtsamaks, kuid abielluda oli näiteks koltasaamidel lubatud ainult ema suguvõsa liikmetega. Naiste asend perekonnas oli madalam, naised oli teatud mõttes „ostetud". Siiski on alati olnud tugeva iseloomuga emandaid, kes on pereelu juhtimise oma kätte võtnud. Naiste abi töö juures on alati olnud hädavajalik ning seetõttu on naised üsnagi võrdsetena meeste kõrval seisnud. Eriti paistsid nii majandusliku kui muu sõltumatuse poolest silma suurte põhjapõdrakarjade jõukate omanike naised. Võrdselt meestega võisid nad omada raha, põhjapõtru ja liikumisvahendeid, kuid neil võis olla ka oma koer, püss, püünised, paat ja võrgud-noodad ning neile võis kuuluda pool kojast.
20. sajandi alguses kirjeldas N. Haruzin koolasaamide pereelu harmoonilisena, rõhutades eriti saami meeste armastust oma naise ja laste vastu. Kõrvalekaldeid tavalisest perekonnaelust peeti sedavõrd märkimisväärseiks, et selliseid inimesi kirjeldati nende kohta tehtud lauludes.
Tavaliselt kuulus lõviosa perekonna omandist peremehele (põhjapõdrad, püütud linnud, karusnahad), perenaisele kuulusid lambad ja kogu käsitööga seotud omand, riided, kingaheinad, tööriistad, võrgud, sööginõud ja kaasavaraks saadud esemed ning pulmakingid. Pulmakingiks võidi mõrsjale kinkida ka paar põhjapõtra. Pere omand märgiti peremehe puumärgiga. Isa kojast lahkudes tegi poeg isa puumärgile väikese lisanduse. Omandit tähistavateks märkideiks on põhjapõtrade märgid, millest kõrvamärke peetakse tähtsaimateks.
Jõukamates peredes olid tähtsateks pereliikmeteks sulased, kes olid mõnikord aastakümneid sama peremehe juures teenistuses. Kui sulane asutas pere, võis ta jääda peremehe naabrusse elama, hoida oma põhjapõtru peremehe karjas ja abistada karjatamisel.
Rikaste Skandinaavia saami põhjapõdrakasvatajate juures on täheldatud teatud seisusevahet, kus rikkaid peetakse ülemateks ja vaeseid ja palgalisi alamateks.
Samas on rikkad suurte põhjapõdrakarjade omanikud olnud abivalmid tuttavate ja eriti sugulaste suhtes ning abistanud vaeseid, varustades neid põhjapõdralihaga vastutasuks väikeste teenete eest või lastes neil pikemat aega enda juures elada. Kui vaesematel peredel oli nälg varuks , ei peetud võõra põhjapõdra tapmist toidu saamiseks kuriteoks, kui omanikule sellest teada anti. Rändava eluviisiga pered püüdsid turvata oma haigeid ja vanu pereliikmeid, tasudes nende hooldamise eest mõnes paikselt elavas peres.
USK
Saamide ürgne usund oli loodususk (animism, šamanism). Selle asemele asus koos uusasustuse levimisega ristiusk.
Esimesed kirikud ja kloostrid kerkisid Skandinaavia saamide aladele juba 11. sajandil, idasaami aladele Karjalas ja Äänisjärve idarannikul 13. sajandil ning Koola poolsaarel 16. sajandil.
Skandinaavia aladel järgnes kiriklik misjonitegevus juba esimestele ümberasujatele hilisel keskajal, kuid enamasti ei püütud Skandinaavia saame keskajal jõuga ristiusku pöörata, sest kasulikum oli „paganlikke laplasi" mitmekordselt maksustada. Saamide ristiusku astumine oleks tähendanud, et neile oleksid laienenud kristlastele osaks saavad hüved ja õigused, kaasas arvatud õigus isiklikule vabadusele. Kui 1335. aastal keelustati Rootsis orjus , siis ei laienenud see otsus saamidele. Veel nii hilisel ajal kui 1540. aastal kirjutas hispaania humanist Damianus á Goes , et võimu juures olijad püüavad takistada saamide ristiusku pöördumist, kuna selles nähti ohtu oma õigusele saamidelt andamit koguda.
Saamide vägivaldne ristiusustamine riigi kaasabil toimus Skandinaavias peamiselt 17.-18. sajandil, mille taustaks oli terav võitlus luteri ja vene õigeusu kirikute vahel. Vastukaaluks mitmete õigeusu kloostrite asutamisele käis reformatsioonijärgsetel 18. sajandi alguse Rootsi ja Taani-Norra aladel pietistlik võitlus paganlusega, mida juhtis Thomas von Westen ja kus peamiste vastastena nähti saami nõidasid kui oma rahva vaimseid juhte. Koguti suur hulk nõiatrumme, mis põletati pidulikult tuleriidal. Samade seaduste alusel toimusid nõiaprotsessid nii Rootsile kuuluval Saamimaal kui Eestis. Positiivsete arengutena võib samast ajajärgust ära märkida esimeste koolide asutamise ning esimeste saamikeelsete raamatute trükkimise (1619 aabits ja lauluraamat).
Pärast reformatsiooni kuni tänapäevani on Skandinaavia saamide asualal valitsevaks usundiks luterlus. Skandinaavia saamide seas on tänapäevani palju lestadiuse usulahu järgijaid. Lestadiusluse alusepanijaks oli saami päritolu kirikuõpetaja Lars Levi Laestadius (1800-1861).
Vene õigeusk oli enne Oktoobrirevolutsiooni Koola poolsaarel kolta- ja koolasaamide n-ö ametlik usund, mõjutades tuntavamalt Petsamo kloostri mõjupiirkonnas elavaid koltasid. Tänapäeval on õigeusu järgijad peamiselt need koltasaamid, kes elavad Soomes ja Norras. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on misjonärid püüdnud Koola poolsaare saamide seas levitada nii õigeusku kui luterlust.
Saamide loodususundi, ainelise ja vaimse kultuuri aluseks on olnud hingestatud elus loodus, mille lõid ja mida asustasid vaimolendid. Loodust ei tohtinud kahjustada ega ümber muuta, sest see oleks tähendanud vahelesegamist jumalate ja vaimude tegevusse ja neid ei tohtinud solvata ega vihastada. Kui vaimolendeid vihastada, siis võisid nad kätte maksta, tekitades veetulva või metsatulekahju või kaotades põdrakarja. Jahi- ja kalasaaki peeti pühaks ning jahipidamisse ja kalapüüki suhtuti austavamalt kui muudesse tegevustesse.
Vanimad saami loodususundi ja püügikultuuri mälestusmärgid on kaljujoonised, mida saamide asualadelt on leitud tuhandeid. Peamiselt kujutavad kaljujoonised loomi, inimesi, venesid ning abstraktseid sümboleid.
Loodust võidi kasutada inimestele tarvilikel eesmärkidel, kuid selleks tuli loodusega suhelda. Vahendajateks inimeste maailma ning üleloomulike jõudude, vaimude ja jumalate sealpoolse maailma vahel olid nõiad (noaidi) ehk šamaanid.
Saami nõidade kuulsus on ulatunud kaugele üle Euroopa, olles tuttav teema ka eesti rahvausundis. Saamid ise on eriti vägevaiks pidanud Koola poolsaare nõidasid.
Nõid pidi haigusi ravima, ohverdama, ennustama, tagama jahi- ja kalaõnne, leidma kadunud omandi, eriti põhjapõdrad, mõjutama ilma, tõrjuma paha ja teada saama jumalate tahte ning saladused. 17. sajandi teadete kohaselt oli sellal šamaanide peamiseks ülesandeks loves olles laskuda alumisse ilma, et saata sinna surnute hingi ning otsida sealt haigeksjäänud inimeste hingi. Rännak alumisse ilma algas minekuga suure mäe juurde, mis sümboliseeris maailma keskpunkti . Usuti, et raskemaid haigusi, mille puhul inimesed langevad koomasse või on kõrges palavikus , põhjustab hingekaotus: surnud on varastanud inimeselt hinge, hoiavad seda allilmas vangistuses ega taha tagasi anda. Nõida abistasid raskel teekonnal tema abivaimud. Et haige hinge tagasi saada, tuli tuua ohvriande kas surnutele või manala naissoost valitsejale, kelleks oli Jabmeakka. Kergemaid haigusi raviti ravimtaimede või maagiliste toimingutega.
Šamaanil ei olnud erilist kostüümi, lovesse langemiseks võidi mõnikord kasutada abivahenditena kärbseseeni, leelist või alkoholi. Transiks valmistudes paastuti. Transsi langemiseks kasutas saami nõid peamiselt trummilöömist ja laulmist , kutsudes sellega appi oma abivaime. Abivaimudega nõu pidades oli nõid kergemas transis, hinge tagasitoomise retkeks vajas ta sügavamat kataleptilist transsi, mille jooksul nõid lamas otsekui teadvusetult.
Lovesse võidi langeda ka ilma abivahenditeta, kasutades ainult laule kas jumala või seida (vt pikemalt allpool) auks või lauldes erilisel, metsise hüüdu meenutaval toonil, kuid enamasti kasutati nõiatrummi (kobdas) ja sarvest valmistatud T-tähe kujulist trummivasarat. Ennustamiseks ehk arbumiseks kasutati metallrõngaid, mida vasarat lüües hüpitati trummile joonistatud kujunditel. Trummi kattev pargitud põhjapõdranahk oli jaotatud kolmeks osaks, mis sümboliseerisid ülemist, keskmist ja alumist ilma.
Nõiaks võis saada sünnipärase ande poolest, need inimesed õppisid haiguste põdemise kaudu. Samuti võis nõiaks saada isalt pojale edasiantavate või õpitavate teadmiste abil. Kõige vägevamaks peeti lendnõidasid, kes võisid liikuda tuulehoo või lindude-loomade kujul. Neist nõrgemaiks peeti lovesse langevaid nõidasid, kelle hing suutis liikuda väljaspool keha, enamasti looma või kala kujul. Kõige vähem vägevaiks peeti nõidasid, kes suutsid sõna jõul tuua tagasi varastatud asju. Arvati, et nõidu oli nii häid kui halbu nagu ka nende abivaimusid. Nõiad võisid end muuta lindudeks, loomadeks või kaladeks, et vabalt ringi liikuda kolmes erinevas maailmas. Nõidadel võis olla mitmeidki loomadest abivaime, keda nad mõnikord omavahel võitlema saatsid (enamasti põhjapõtrade kujul). Nõidade inimesekujulised kaitsevaimud olid „pühad ehk üleloomulikud inimesed" või „pühade tundrute inimesed", kes andsid nõu ja muutsid nõia vägevaks, kuid kutsusid ka nõia tema ülesannete juurde. Oma abilisi võisid nõiad pärandada ka järeltulijatele.
Trummi oskas teatud määral kasutada iga saami mees, kuid tähtsamatel puhkudel kutsuti kohale nõid. Kui asi puudutas kogu külakogukonda, siis tulid kohale kõik külaelanikud. Trummi on varasematel aegadel kasutanud ka naisnõiad, hiljem oli täisealistel naistel keelatud trummi kasutada, kuid naisnõidadel olid omad töövahendid: nuga , kirves , kivi, vöö.
E. Mankeri teadetel on Euroopa muuseumides säilinud 71 tervet saami trummi. Palju trumme põletasid ja hävitasid misjonärid.
Peamisteks ja arvatavasti kõige vanemateks jumalateks olid saamide jaoks Äike (Tiermes), Päike ja mitmesugused looduslikud objektid, mis äratasid tähelepanu oma vormi või värvi poolest (suured kivid , kaljud, kännud), mille üldiseks nimetuseks oli seid (sieidi) ja kus arvati elutsevat „Suur Püha" (Stuorra Passe , Norra ja Rootsi aladel Stuorrajunkare). Inimest meenutavaid kive kutsuti „kiviinimesteks". Kändudele võidi anda osaliselt inimese kuju või vooliti puust sambad ehk „puujumalad". Sompio aladelt on üles kirjutatud teade, mille kohaselt võis jumal olla kõige esimene asi, mida hommikul kojast välja tules nähti, oli see siis kivi või känd. Järgmisel hommikul nähti uut jumalat jne. Koltasaamidele oli Päike jumal, mida hommikul kummardades tervitati ja Päikese loojudes öeldi: „Jumalat pole enam näha." Päikesele on ohvriande toodud eeskätt põhjapõtrade hea käekäigu tagamiseks. Ohvriloomaks oli enamasti valge emane põhjapõder. Päikesele võidi ohverdada ka haiguse puhul, iseäranis kui tegemist oli meelehaigusega.
Äikest, mille nimetusteks olid ka Paijan ehk „See, kes on üleval," ja Äijih ehk Vanaisa, on ühendatud nii hantide ja manside taevajumalaga kui Skandinaavia Tor-jumalusega (sest ka saamide jumalal on vasar , millega ta halbu vaime karistab). Luteri usku Soome saamidel oli tema nimetuseks Ukko . Tiermese vibuks oli vikerkaar, noolteks välgud. Siiski on T. I. Itkonen avaldanud arvamust, et saamide Tiermes võis küll võtta üle teatud lisajooni skandinaavlaste uskumustest, kuid on siiski looduseilmingu ja selle haldjana saami uskumustele iseloomulik. Tiermes annab inimestele elu ja kaitseb nende tervist ning hoiab jahilkäikude ja kalapüügi ajal pahad vaimud eemal, seepärast peetakse teda eriti tähtsaks muude jumalolendite seas. Nõiatrummidel esineb Äike antropomorfse olendina, kes hoiab käes vasarat.
Äikese abikaasana austati Akkat, kellel olid omad ohvrikohad.
Päikese (Päeivi) uuesti ilmumist pärast südatalvist pimeduseaega on pühitsetud pidutsedes. Perenaine küpsetas jahust ning põhjapõdraverest ja -rasvast ümmarguse kaku ning sidus selle koja ukse kohale Päikesele ohvriks ning kogu pere tervitas Päikest joigudega. Selline kakk võidi siduda koja kõrvale kase otsa ka paar päeva enne Päikese taasilmumist.
Päikesele toodi ohvreid jaanipäeval ja sügisel, aga ka suvel, et rohi hästi kasvaks. Päikesele joonistati teatud pilt, mis ümbritseti põhjapõdrasarvedest „aiaga".
Laiemalt tuntud olid veel Tuulejumal ehk Tuulemees (Piegg-olmai), kes võis tuule abil juhtida põhjapõtru teatud suunas. Koltasaamidel on olnud tuntud Tuule-ema, nimetust kasutati eriti lõunatuule kohta.
Veejumala ehk Veemehe (Tšähtts-olmai) poole pöörduti jaaniööl koskede läheduses.
Tuntud olid veel naisjumalused Maddar-ahkku ja Wirku-Accha, keda on peetud laenulisteks tegelasteks soome mütoloogiast. Maddar-ahkku tähendas ka esiema ning see on muutunud tänapäevases keeles peamiseks tähenduseks. Wirku-Acchat austati kui jahiõnne andjat.
Seidas (sieidi, ka šihtti ehk hiis ) arvati elutsevat seida jumalat või koha haldjat. Seida asupaika, mäge, tundrut, saart , neeme, allika ümbrust või koobast , peeti pühaks. Pühad võisid olla ka metsasalud ja suured seidapuud (kuused, männid, pihlakad). Varasemal ajal oli igal perel koja läheduses oma Äikesele või Päikesele pühendatud seid, hiljem oli külal või mitmel külal ohvripaigas ühine seid. Inimesekujulisi kive peeti eriti pühadeks, teisi kiviseidasid nimetati „pühadeks kivideks". Kiviseidad olid tavalisemad ja pühamad kui puujumalad. Kiviseida juurde ehitati lavataoline altar, puuseid võidi ka sellele lavatsile asetada, ümber laoti hulk põhjapõdrasarvi. Seida juurde viiv jalgrada kaunistati suvel kase-, talvel okaspuuokstega. Väikesi kiviseidasid võidi põdrasaaniga rännakule kaasa võtta. Puuseidad asetsesid saamide jaoks tähtsates kohtades nagu kalapüügikohtade rannal või elukohtades, nad võisid olla kas puud, mille alumised oksad olid maha võetud; käsitsi töödeldud puutüükad või puust postid, millele mõnikord anti inimese näojooned.
Saamid ei uskunud, et kivi- või puuseida ise võiks kuidagi asjade kulgu mõjutada, mõjutajaks oli seidas elutsev jumalus. Seid võis anda jahi- või kalapüügiõnne. Kui oli tegemist väikese kiviseidaga, kasutati seda arbumiseks ehk ennustamiseks, nimetades erinevaid kohanimesid ja kaaludes kivi käes: kui kivi oli kerge, oli see hea õnne märgiks, ebaõnne ennustades polnud võimalik kivi tõsta. Seidale toodi ohvreid teatud aastaaegadel ja pühadel või kriisiolukordades. Seida juures võidi ohverdada ka surnud esivanematele, manala asukatele jm. Ohvri tõi kas peremees, külavanem või nõid, kes määris seida põhjapõdra- või põdraverega ja karu-, kopra- või kalarasvaga. Ohvrianniks võisid olla ka paremad lihapalad ja rasv ning nahad sarvede ja sõrgadega. Kui oli tegemist ohvrilooma lihaga, siis keetsid ja sõid ohverdajad ülejäänud liha kohapeal. Kombeks oli lubada osa tulevast saagist seidale: põdrasarved, kalapead või suurim kala, kalastajad võisid anda heast loomusest ohvriks ühe neljandiku. Seidale ohverdati kadunud põhjapõtrade leidmiseks, tänutäheks, kui põdrad üles leiti, ja noorte põhjapõtrade ellujäämiseks. Seidakohast mööda sõites toodi ohvriks söödavat kraami, kui seda ei olnud, tuli anda kas sõlg või nõel. Uuemal ajal on ohvriandideks olnud ka raha ja tubakas .
Seidale ohverdamist peeti tähtsamaks kui kirikupühi, sest mängus oli nii maapealne varandus kui ohverdaja hing. Kodused pidid kogu südamest ohverdajaga kaasas olema, muidu võis juhtuda, et ta ei jõudnudki enam koju. Kui peremees ohvritalituselt tagasi tuli, siis sisenes ta kotta tagumise sissepääsu kaudu ja perenaine valmistas talle erilise rikkaliku õhtusöögi, sest ükskõik kui palju ohverdajad seida juures ei söönud, jäid nad ikka näljasteks. Naistel oli lubatud ohvreid tuua ainult teatud naisjumalustele. Üldiselt pidid naised ja täisealised neiud seidasid vältima, mida on seletatud ka sooviga naisi kaitsta, sest kuigi seid võis ka põhjapõdrakontidest või kalaluudest uued olevused luua, peeti teda karmiks jumalaks , kes nõudis täpset ja pidevat austamist. Seidakultust on nimetatud „siida poolt korraldatud perekondlikuks organisatsiooniks, mis aktualiseerub pere või klanni vanema tegevuse toimel eriolukordades" (J. Pentikäinen).
Omapäraseid kaljuseinu ja koopaid on peetud vaimude või „maa-aluste inimeste" elukohaks, kus tuli säilitada vaikust ja haldjale ohverdada. Pühadeks peeti ka teatud jõgesid, allikaid , koskesid ja selge veega järvesid (saiva), mis asuvad mägedes või orgudes ja kuhu ei voola sisse ega välja jõgesid ning millel on kaks põhja. Saiva-sõna on võinud tähistada ka magedat vett vastandina mereveele, koolasaamidel tähistab sõna lõuna- või edelakaart. Saiva-kultust on ühendatud saamide surnutekultusega.
Norra ja Rootsi saamidelt on jõudnud J. Schefferuse 1674 . aastal ilmunud „Lapponia" raamatusse veel mitmeid jumalusi (Radien ačče, Horagalles, naisjumalused Sarakka, Uksakka, Juksakka ja Rana nieida), kes pole muudes Saamimaa osades tuntud, kuid kellest mõne puhul võib leiduda paralleel Siberi rahvaste, näiteks mansi jumaluste seas (saamide Maylmen ehk Varalden Olmai ja manside „Maailma Vaatav Mees") on olnud maailmakorralduse eest hoolitsejaks ja jumalate tegevuse ülevaatajaks, keda on peetud põhjagermaani- ning ristiusumõjuliseks hilisemaks tegelaseks, kes aga on endale saanud osa algupärasema Tiermes-taevajumala funktsioonidest. Sarakka, Uksakka, Juksakka juurde kuulub Madderakka. Kõigi nende naisjumaluste peamiseks ülesandeks oli inimeste ja loomade sünni eest hoolitsemine. Usuti, et Radien ačče saadab inimese hinge naisjumaluste kätte, kes kasvatavad emaüsas hingele liha ümber.
Peale jumalate oli saamidel suur hulk haldjaid, kes hilisemal ajal esinevad enamasti muinasjuttudes ja muistendites või kellega hirmutati vallatuid lapsi. Varasemate uskumuste järgi oli õhul, maal, igal kohal, ehitisel, salul, mäel, kivil, järvel, jõel või kosel oma haldjas nagu ka igal puul ja metsloomal. Haldjad elutsesid maa all, koja või tare põranda all, metsas, tundrus, vees ja õhus. Haldajate hulka on arvatud ka selliseid tegelasi nagu kummitused , painajad, katkuolend Ruto, lindude kaitsehaldjas, hiiglased, vanapaganataoline staallu, õnnelikku elu elavad „maa-alused" jm. Maa-alused (ulda, kufihtar) elavad maa all tagurpidi pööratud maailmas põhjapõtru karjatades üsna samasugust elu kui saamid, olles inimestest väiksemad ja väga rikkad. Mõnikord on neid ja nende suuri põdrakarju võimalik näha või kuulda ka maa peal, tundrutel. Inimesed võisid maa-aluste karja endale saada, maa-alused võisid saada ka abikaasadeks. Nad võisid aidata ja nõu anda, hoiatada, kaitsta ja lohutada, kuid vihastudes olla hirmutavad ja pahatahtlikud. Et neid mitte pahandada, tuli ausalt ja õiglaselt käituda, osata neid kõnetada ja vaikusest lugu pidada.
Skandinaavia saamid uskusid, et igal inimesel on kaitsevaim või haldjas, „teekaaslane" (farrosaš), kes võib vahel muutuda inimese ees (oudasaš) või taga (mannasaš) käivaks endeks ning kes võib inimest õnnetuste eest kaitsta, kuid ka surmasuhu viia. „Teekaaslane" on surematu, ta jääb maa peale ja võib päranduda lastele. „Teekaaslane" on inimese isand ja sellisena otsekohene, hoides alal inimese südametunnistust.
Nähtamatud loomakujulised abivaimud võisid olla mitte ainult nõidadel, vaid igal suguvõsal või igal inimesel, neid pärandati isalt pojale ja emalt tütrele, kuid teistele ei saanud neid loovutada. Abivaimusid nähti unes , ainult nõid võis neid ka ilmsi näha. Nad liikusid omanikuga igal pool koos, tema ees joostes või lennates.
Saami mütoloogias on nähtud mitmeid mõjutusi Skandinaavia mütoloogiast ja kommetest ning uskumustest, kuid palju vähem on uuritud saami usundite mõju Skandinaavia usunditele. Viimasest võib ära märkida Skandinaavias tuntud seidhr-kombestiku. Lisaks on saami usundite puhul eristatud muid kihistusi: Põhja-Euraasia rahvastega ühiseid jooni; selgelt kristlikke elemente ning ainuüksi saamidele omast.
87