Vjatka ja Vetluga jõgikonnas.52% maridest elab väljaspool Marimaad: Tatarstanis, Bakortostanis, Kirovi ja Jekaterinburgi oblastis. Rahvaarv Maride üldarv on 604 000 inimest.Marid on ainus soome-ugri rahvas Venemaal, kelle arv on püsivalt suurenenud, hoolimata emakeelsuse mõningasest kahanemisest.Suhteliselt stabiilsena on püsinud Marimaal elavate maride protsent (59,9% 1926, 55,4% 1959, 48,3% 1989) ning maride osakaal Marimaa rahvastikus (51,5% 1926, 43,1% 1959, 43,3% 1989).Maride rahvaarvu muutumist näitab järgmine tabel. Aasta Rahvaarv Mari Mari Emakeele Emakeele Vabariigis Vabariigis % oskus oskus Mari Vabariigis 1897 375 439 1926 428 188 59,9% 51,5% 99,3% 1939 481 600
12. sajandi lõpus tuli läänepoolsetel maridel rinda pista venelaste jätkuvate röövretkede ja vallutuspüüetega. 1236. aastal kuulus maride asuala Kaasani khaaniriiki, kusjuures säilis mari feodaalne ülemkiht ning maridel oli teatav autonoomia. 1552. aastal vallutasid Moskva väed Kaasani, kuid maride allutamine võttis veel mõnikümmend verist aastat aega. 1553-1587 peeti maride allutamise eesmärgil maha kuulsad tšeremissi sõjad, mille tagajärjel jagati Marimaa suurfeodaalidele ja kloostritele ning sinna asutati vene talupoegi, mis on ka märk venestamise survest. Paljud marid põgenesid 17.-18. sajandil oma põlistelt asualadelt ning see oli tingitud vägivaldsest õigeusustamisest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi esimene pool, siiski säilitas suur osa marisid oma vana animistliku usundi. 19. sajandil hakkasid tekkima mari kirjakeeled ning sündis mari haritlaskond ja rahvuslik mõte
Venekeelne etnonüüm tseremis on ilmselt tuletatud tsuvasi sõnast sarmys (sarmas), mille tähendus on ebaselge. Kergelt halvustava varjundiga nimetusest "tseremiss" loobuti Nõukogude Liidus 1930. aastail maride enesenimetuse kasuks, ent rahvusvahelises teaduskirjanduses kohtab seda etnonüümi tänini. Asuala Marid elavad põhiliselt Kesk-Volgamaal, Vjatka ja Vetluga jõe vahelisel tasandikualal (niidumarid), aga ka Volga kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baskiiria kirdeosas (idamarid). Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivamad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond. Maridel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joskar-Ola (mari k 'punane linn', tsaariajal Tsarevokoksaisk). Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 604 298 mari. 56 119 neist
MARI KEEL Kairo Kuuse XA Mari keel Kõneldakse Venemaal maride kõneldav soome-ugri keelte hulka kuuluv volga-soome keel Piirkonas Marimaa. Kõnelejaid kokku umbes 550 000 Mari keel ähvardab kaduda järgmise inimpõlvega Marid Maride rahvariided on olemuselt talupoja rõivad. maride rõivad on nii igapäevaseks kandmiseks kui pidulike sündmuste jaoks. Riiete õmblemiseks kasutatakse kodukootud kanepist, linast või villast kangast. Mari keele murded 4 suuremat murret. 1. mäemari (Volgst lõunas) 2. loodemari (Kirovi oblastis) 3. niidumari (Volgast põhjas ja läänes; mari keele kõnelejate enamus) 4. Idamurre
sõnast sarmys (sarmas), mille tähendus on ebaselge. Kergelt halvustava varjundiga nimetusest "tseremiss" loobuti Nõukogude Liidus 1930. aastail maride enesenimetuse kasuks, ent rahvusvahelises teaduskirjanduses kohtab seda etnonüümi tänini. 4.2 Asuala Marid elavad põhiliselt Kesk-Volgamaal, Vjatka ja Vetluga jõe vahelisel tasandikualal (niidumarid), aga ka Volga kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baskiiria kirdeosas (idamarid). Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivamad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond. Maridel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joskar-Ola (mari k 'punane linn', tsaariajal Tsarevokoksaisk). 4.3 Keel Mari keel kuulub soome-ugri keelte volga rühma ning selle lähimaks sugulaskeeleks loetakse mordva (ersa ja moksa) keelt
naabriteks põhiliselt soomeugri rahvad. Loodes - Valgejärvel ja Volga lisajõgedel ja Mologal elasid vepslased, Volga-Oka ala idaosas elasid merjalased, kesk- ja alam-Okal - muromid ja ersa-mordvalased. Lõunas ja kagus olid maride naabriteks türgikeelsed Marid on ajalookroonikates tuntud ka nimetuse tsarmis või tseremiss all. Ise kutsuvad nad end marideks. Mari keel kuulub soome-ugri keelkonna volga rühma (sinna kuuluvad veel ersa ja moksha keel). Marimaa, 1992. aastast ametliku nimega Mari Eli Vabariik (el tähendab tõlkes "maa") kuulub Venemaa Föderatsiooni. Pindalalt (23 200 km2) on see väikseim soome-ugri vabariik. Vabariigi pealinn Joskar-Ola on peamiselt venelastega asustatud tööstuskeskus. Pealinna tänavanimed kõnelevad paljugi: 1. mai, Kommunistide, Komsomoli, Karl Marxi, Masinaehitajate, Nõukogude ja Stalingradi lahingu kangelaste tänav; Sverdlovi bulvar; Gagarini ja Lenini prospekt. On ka kultuuritegelaste-
Õpistiilid Kalmer Marimaa Õpistiil (vahel kasutatakse ka mõistet ,,õpieelistus") on see, kuidas inimene on harjunud õppima. Õppima õppides õpitakse tundma oma õpistiili ja seda, kas see on kõige sobivam või sobituks mõni muu õpistiil konkreetsele õppurile paremini. See eeldab enesetundmist ja oskust oma õppimist kriitiliselt hinnata. Pole olemas universaalset õpistiili, mis sobiks kõigile. Inimesed on erinevad ja seetõttu on olemas ka erinevad õpistiilid, mille hulgast tuleks leida endale sobivaim
Õpihoiakud ja -motivatsioon Kalmer Marimaa Õigete õpihoiakute ja -motivatsiooni kujunemisele võiks kaasa aidata mõistmine, et täiskasvanutena olema ise vastutavad oma hariduse omandamise eest. Me ei õpi kõrgkoolis selleks, et eksameid sooritada ja kutsetunnistust saada (kuigi viimane on formaalselt oluline). Me õpime selleks, et omandada elukutse ja tulla selles edukalt toime. Õpihoiakutele ja -motivatsioonile võib kaasa aidata ka teadmine, et elame maailmas, kus üha vähem saab lähtuda motost „elukutse/amet kogu eluks”
Volga föderaalringkonna rahvastik moodustab Venemaa üldrahavastikust 21% (29 899 699 inimest). Sellel ringkonnal on 14 all-haldusüksust: 1 krai, 6 vabariiki ja 7 oblastit. Nendest 4 rahvaarvult suuremat moodustavad antud ringkonna üldrahvastikust 48,2%: Baskortostani Vabariik 13,6%, Tatarstani Vabariik 12,7%, Nizni Novgorodi oblast 11,1%, Samara oblast 10,8%. Väihima rahvaarvuga Volga föderaalringkonnas on Mari El Vabariik ehk marimaa, mis moodustab selle ringkonna rahvaarvust 2,3%. Volga föderaalringkonna rahvastik ühtlasemalt eri all-haldusüksuste vahel jaotunud (vt.Joonis ). Põhjuseks ühtlasemalt paiknevad tööstused ning hea kliima. Antud föderaalringkonna rahvastikust elab 71% linnades ja 29% maapiirkonnas (vt. Lisa Joonis ). Ringkonna asustustihedus on suhteliselt suur, ringkonna keskosas 10-25 ja äärealade pool 1-10 inimest km2. Ka on Volga föderaalringkonnas mitu suur (miljoni) linna. Enamik linnadest on
Õendusfilosoofia põhiprobleemid Kalmer Marimaa Inimesekäsitlus tervishoius Tervishoiufilosoofias jäävad mitmed käsitlused inimesest kahe äärmuse vahele: 1) René Descartes'i dualism, mille järgi inimese keha ja vaim (sh teadvus) on kaks erinevat substantsi, ehkki nad on omavahel seotud; 2) reduktsionistlik vaade, mille järgi inimesed on üksnes bioloogilised organismid. Meditsiinipraktika teooriad põhinevad eeldustel selle kohta, kes on inimene. Näitena võiks tuua kaks erinevat lähenemist:
hetiitide, sissetung. Hetiidid kohandusid väga kiirelt kohaliku olukorraga, võttes üle paljusid tavasid, mis olid olnud kasutusel nende poolt hõivatud aladel. Umbes samal ajal leidis aset Anatoolia koliniseerimine assüürlaste poolt: mitmed assüüria kaupmehed avasid kaubanduspunkte Kayseri lähedal Kültepes. Lisaks mõjutasid Anatoolias tugevalt sündmuste kulgu ka hurride ( rahvas, kes pärines algupäraselt Mesopotaamiast kirdes) saabumine. U. 1800 a. eKr jõudsid hurrid juba Marimaa piirkonda ning veelgi kaugemale läände, Alalakhi piirkonda. Hurridel arvatakse olevat olnud asustusi ka Anatooliast lõunapool. Hurrid mõjutasid suuresti hetiitide religioosset pärimust, kuid mitte otseselt. Küll aga on palju väidetud hurride suur mõju hetiitide kunstile. Hetiitide ajalugu, sealhulgas ka kunsti saab jagada nelja perioodi: 1. Vana kuningriigi aeg, u 1700-1450 a. eKr 2. Keskmise kuningriigi aeg, u. 1450-1200 a. eKr 3
Riigid (ja riikide ühendused): Saksamaa Liitvabariik, Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Soome Vabariik, Taani Kuningriik, Luksemburgi Suurhertsogiriik, Austraalia Liit, Kesk-Aafrika Vabariik, Araabia Ühendemiraadid, Sõltumatute Riikide Ühendus, Mari Eli Vabariik, Püha Tool ehk Püha Aujärg ehk Vatikani Linnriik või: Belgia kuningriik, Andorra riik, Monaco vürstiriik, Läti vabariik, Saksamaa, Jamaica, Antigua ja Barbuda, Uus-Meremaa, Marimaa, Vatikan. Osariigid: Texase Osariik, Alam-Austria Liidumaa või: Põhja-Dakota osariik, Tasmaania osariik, Schleswig-Holstein, Alam-Austria. Emma-kumma võimaluse valik oleneb sellest, kas tahame rõhutada riigi või osariigi nime ametlikkust või mitte: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik või Ühendkuningriik või Suurbritannia (või isegi Inglismaa), Mari Eli Vabariik või Marimaa, Monaco Vürstiriik või Monaco vürstiriik või Monaco
Venekeelne etnonüüm tseremis on ilmselt tuletatud tsuvasi sõnast sarmys (sarmas), mille tähendus on ebaselge. Kergelt halvustava varjundiga nimetusest "tseremiss" loobuti Nõukogude Liidus 1930. aastail maride enesenimetuse kasuks, ent rahvusvahelises teaduskirjanduses kohtab seda etnonüümi tänini. Asuala Marid elavad põhiliselt Kesk-Volgamaal, Vjatka ja Vetluga jõe vahelisel tasandikualal (niidumarid), aga ka Volga kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baskiiria kirdeosas (idamarid). Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivamad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond. Maridel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joskar-Ola (mari k 'punane linn', tsaariajal Tsarevokoksaisk). Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 604 298 mari. 56 119 neist määratles end niidu-idamaridena ning
vangistati mitmeks aastaks. Hans Kruus juhtis teadus valdkonda. 1950ndatel Hans Kruus oli ühiskonnast isoleeritud, tal jäi ainult üks amet ENSV teadusakadeemia korrespodent. Hans Kruus isegi kirjutas kirja Stalinile, kus ta selgitas, et ta pole riigireetur, kuid sellest polnud kasu. I. Käbin ja tema meeskond: 1950-1978- Ivan Käbin.- 2. sekretär 1950-1953 V. Kossov/1953-1964 L. Lentsmann/1964-1970 A. Vader/1971-1982 K. Lebedev. Meeskond: A. Kelberg, M. Laosson, O. Marimaa, A. Müürisepp, E. Tõnurist, A. Green, V. Väljas. Peale Stalini surma lõppes 2. sekretäri saatmine Moskvast, hakati valima teiseks sekretäriks kohalike partei liikmetest. Alates aastast 1971 alustati 2. sekretäri saatmist Moskvast. Eesti oli ainus liiduvabariik, mis suutis hoida kohaliku 2. sekretäri kuni 70ndateni. Ivan Käbin sai hästi läbi Nikita Hrustsoviga. 1955, N. Hrustsov külastas Eestit põllumajanduse teemal (Mitte avalik üritus). E. Tõnurist, A. Green ja V
annaabi.ee 
