kuuse-ja kaseriisikat. Loomadest olen salumetsas kohanud: oravat, jänest, rebast ja metskitsi. Salumetsas on ka väga palju erinevaid linde: sookurgi,vareseid,kuldnokki,kägusid,toonekurgesid ja rähni. Taimedest olen näinud ja korjanud: sinililli, ülaseid, kuldtähti ja võililli. Lemmik metsatukk asub minu kodu lähedal ja isa on selle metsa omanik. Seal metsas olen näinud omapärase kujuga puid. Metsa ääres kasvavast kasest paneb vanaisa kevadeti kasemahla jooksma. See on värskendav ja väga kasulik juua. See mets meeldis mulle väga.
linna müümiseks). Naised kandsid valget linast särki, seelikut, villast kampsuni või vest. Abielunaised kandsid põlle, peas oli neil tanu või rätt. Neiud kandsid paela, pärga või olid mitte midagi. Mehed kandsid pikki pükse, kuubesid, palituid ja pastlaid/saapaid. Peamiseks toiduks oli: leib, naeris, kapsas, kaalikas, kört ja soolasilk. Joodi kalja, mõdu, piima, kevadel kasemahla ning pühade ajal sai juua ka õlut. Tarbiti ka mett. Toidunõud olid puust. Peremees istus alati laua otsas ja jagas kõigile leiba. Tähtsamateks pühadeks olid pulmad, mida peeti talve alguses, jaanipäev ja jõulud. Õpiti mägima ka erinevaid pille, näiteks torupill ja kannel, hiljem lisandusid ka viiul ja lõtspill. Külarahvas sai kokku kirikus või kõrtsis, vahel käidi ka simmanitel.
Külmakraadid püsisid veel kaua kõrged ja ka märtsikuu hommikul märkasin jälle, et lund sajab. Isegi kui hakkas kalendri järgi kevad, oli meil ikka veel paks lumi maas ja seda sadas aina juurde ja juurde ning välja minnes pidi mütsi kõrvadeni pähe tõmbama. Nüüd hakkab lõpuks kevad saabuma. Paar nädalat tagasi, kui maal vanavanematel külas käisin, olid sealgi paksud hanged, aga kui nädal tagasi maal olin pakkus vanaisa mulle vahtramahla. Kohe varsti saab ka juba kasemahla ja seekord tahan olla esimene, kes seda maitsta saab. Majade ääres on märgata esimesi kevadlilli, kes oma nina lume alt välja pistavad ja päikest otsivad. Kindlasti ei lähe enam kaua, kui ka esimesed rohelised rohulibled juba paistma hakkavad ja kased hiirekõrvus on. Pühapäeval nägin üksikut toonekurge, kes jalutas teeääres, et jalgu soojendada soojal asfaldil. Ka kuldnokad ja teised linnud on juba kohal, aga neid laulmas pole veel kahjuks kuulnud
millest üle talve peeti vaid piimalehmad ja tõuloomad Näiteks oinas(mihklipäev), hani(mardipäev), kana(kadripäev). Enne jõulu veristati nuumsiga, millest valmistati soola-ja pekiliha Sajandi algul kasutati palju naerist ja kaalikat, mis oli algul põhitoiduks, hiljem tuli juurde kartul Kasutati rukkileiba(sageli koos aganatega). Jämeda rukkileiva asemele on asunud tänapäeval peenleib Sajandi algul kasutati joogiks palju hapupiima ja taara. Kalja ja kasemahla ka kääritati Söödi palju soolatud pekist sealiha, silku. Valmistati ka tanguvorst ( erineb verivorstist, on heledam) Valmistati palju puskarit Argipäevadel oli talumehe laual kruubipuder hapupiima või koorega kartul, mille juurde anti kohupiima või soolasilku. Suurematel pühadel ka võid, liha ja munaputru Suurtaludes, kus pererahvas rahapunda nööre väga kõvasti kokku ei kiskunud, sõid sulased ja tüdrukud perega sama toitu
Nad elasid uues kohas sügiseni. Sellepärast oli jüripäev kolimise päev. Tänapäeval on kombeks jüripäeval koristada. Inimesed teevad jürituld. Tegevused Jüripäeva ajal Jüripäeva tegevustel oli vanasti kindel tähendus. Inimesed uskusid, et teatud tegevustega saab nõiduda inimestele ja kariloomadele head tervist. Näiteks tegid inimesed jüripäeval kukerpalli. Selle tegevusega lootsid inimesed, et siis ei tule neil seljavalu. Varahommikul pesid inimesed oma nägu kasemahla, allikavee või lumega. Inimesed arvasid, et kui varahommikul nende asjadega nägu pesta, siis näeb inimene kogu aeg ilus välja. Vanasti oli abielus naistel kombeks jüripäeval kõrtsis kokku saada ja pidutseda. Mehi sellel peol ei olnud. Jüripäeval keelatud Jüripäeval oli keelatud külla minna. Vanasti inimesed arvasid, et jüripäeval külaskäimine toob kahju kariloomadele, põllutöödele või inimese tervisele. Keelatud olid veel põllutööd, okste ja puude koju toomine.
Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või suuremate pühade ajal. Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. 3. Joogid Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima. Rõõska piima tarvitati harva. Pidupäevadeks valmistati õlut. Kõige tavalisem loomse valguga rüübe oli lüpsiaegadel hapupiim, millele aga möödunud sajandil tuli tihti vett piimajätkuks juurde lisada. Kevadel saadi loodusest puude, meil peamiselt kasemahla, mida hoiti suveks ja joodi seal, kus kadakaid oli, ka kadakamarjajooke. 4. Uued toidud Möödunud sajandi lõpul lisandus pudrupäevadele ka kartulipuder ja segapuder kartulitest ning tangudest. Viimase nimetused läti puder ja mulgi puder asenduvad põhja pool uute nimetustega, näiteks poolvillane puder. XIX-XX sajandi vahetusel hakkasid eesti külades levima uued toidud, mida varem oli valmistatud vaid linnades ja mõisates
Hiljem hakati kuduma ka käterätte, voodipesu ja linikuid. Pidurõivaste kaunistamiseks valmistati pitse ja tehti tikandeid. Talvel valmistati toitu rehetoa ahju ees. Hiljem tulid pliidid ja elu läks lihtsamaks. Tähtsamaks toiduks oli rukkileib. Leiba söödi igal söögikorral. Leiba ei tohtinud maha pillata. Kui kukkus, anti leivale suud. Jõulude ajal oli ka paremaid sööke nagu liha. Söögi kõrvale joodi hapupiima, taari ja kalja. Suvel saadi ka kasemahla. Vanim pidujook meestel oli mõdu. Kindlasti tehti ka õlut, seda tehti pulmadeks ja jõuludeks.Õlle- tegu oli tavaliselt meestetöö. Talupere sõi ühe pika laua taga, ühes otsas istus peremees ja teises otsas seisid lapsed. Toit pandi lauale mitme kausiga, kust iga sööja võttis toitu oma puulusikaga. Leiba ja liha lõikas peremees, kes seda oma käega jagas. Sööginõud olid kõik puust. Töörõivad pidid olema praktilised, vastupidavad ja mugavad. Naised kandsid
kastmete ja piimamagustoitude valmistamiseks. Hapupiima juuakse tänapäeval vähem, enam tarvitatud on keefir. Keedetud ja praetud munade kõrval kuuluvad pere igapäevamenüüsse kindlalt mitmed munaroad, nagu munakastmed ja pudrud, omletid. Õlut tarvitatakse joogiks ohtralt, kuid kääritatakse kodus väga harva, peamiselt valmistatakse seda õlletehastes. Kalja tehakse kodus samuti väga harva, aga selle populaarsus on viimastel aastatel jälle tõusnud. Kasemahla siin-seal kevadeti ikka juuakse, mõdu valmistamise ja joomise oleme aga sootuks unustanud. Taimeteed on see-eest viimasel ajal taas populaarsust võitmas. Toidud tänapäeval ja vanasti Tähtpäev Toidud vanasti Toidud tänapäeval Jaanipäev Kama, sõir, manna- ja Grillitud liha, kala, salat, kana, viin, õlu kohupiima korbid,
Protsessiks on vaja : toorainet, mikroobe, soola või soolvett, maitseaineid ja soojust (15-18°C) Pidurdamine ja säilitamine 0-4°C. Hapendamise kõrvalsaadusena moodustub alati teatud kogus alkoholi 0,5-2% Toiduainetes on vähe suhkurt ja sobib laktoositalumatuse korral. Ülihapud hapnemissaadused võivad põhjustada mao ärritust. Hapendatud tooted: hapupiim, hapukoor, jogurt, keefir,hapendatud pett, kohupiim, juust jt. Köögiviljadest hapendatakse: kapsast, kurke,õuna,tomateid,kasemahla ja peete jt... Marineerimine- põhineb äädikhappe konserveerival toimel. Äädikhappe ja soola lahus takistab (hävitab või pidurab) mikroobide arengut. Marineeritakse: liha,seeni,puu- ja köögivilju. Ei soovitata mao- ja soolestukuhaiguste korral ning väikelastele. Suitsutamine Kuumsuitsutamine- toimub temperatuuril max. 140°C. Tooted mahlasemad, õrnemad, sisaldavad palju niiskust ja säilivad suhteliselt halvasti. Külmsuitsutamine- toimub temperatuuril max. 40°C
vagu, vaadata üle oras. Kui seda polnud muidugi juba mõnel varasemal pühal tehtud. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud. Linnulaastude toomine Jüripäeval on mõnel pool toodud sülega laaste tuppa, et leida suvel palju linnupesi. See komme on rohkem seotud muude kevadiste pühadega, näiteks maarjapäevaga. Haiguste ennetamine Kukerpalli laskmine välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale. Uskumusi Suplus enne jüripäeva annab hea tervise. Enne jüripäeva ei tohi maha istuda, kuna maa ei ole veel välja lasknud talvist mürgist hingust. Enne jüripäeva püütud ussiga saab nõiduda ja haigusi ravida
tuleb külm suvi. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada. Kõik esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, andsid võimaluse lasta end nõududa, samuti nagu võõrastega rääkimine ja sõnaline kontakt. Suplus enne jüripäeva annab hea tervise. Enne jüripäeva ei tohi maha istuda, kuna maa ei ole veel välja lasknud talvist mürgist hingust. Enne jüripäeva püütud ussiga saab nõiduda ja haigusi ravida. Kui soovid head näonahka saada, siis pese nägu jüripäeval konnakudu, kasemahla või allikaveega. Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine tähendas ühtaegu, et nii on see kogu aasta jooksul. Karjamaagia Kuna vanasti oli meie metsades palju hunte, siis on jüripäeva kommete juures palju juttu huntidest ja hunti ennast kutsutakse pühajürikutsikaks. Karjapoiss ei tohtinud enne jüripäeva karja juures liha ja võid süüa, neid ei pandud talle isegi karjakotti, sest muidu viib hunt suve jooksul palju loomi ära ning või ei lähe perenaise käes kokku
Kõige tähtsam toit oli leib. Leiba peeti pühaks. Leivaga ei tohtinud mängida ja kui leivatükk maha kukkus, tõsteti see üles ja anti suud. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku, jahusuppi ehk körti. Tehti tangu-või jahuputru. Toiduks tarvitati ka naerist. Liha söödi väga harva. Sügisel kui tapeti loomi või suuremate pühade või pidustuste ajal. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima. Pidupäevadeks tehti õlut. Kevadeti kasutati joogiks kasemahla. Toitu saadi suure vaeva ja raske tööga. Seega oldi leiva ja toidu eest tänulikud. Toidu üle nurisemine oli taluperes kehtivate tavade juures mõeldamatu. 19. sajandi algul Eestis alanud uuendused puudutasid ka hariduselu. Kirikuõpetajate eestvedamisel avati mitmeid koole ja anti välja eestikeelseid raamatuid. 1802. aastal avati Tartus taas ülikool . Enamik üliõpilasi pärines baltisaksa aadlike peredest. Ülikooli pääsesid siiski ka mõned eestlased
Vaesemal ajal segati leivajahule hulka aganaid, nii saadi kõva aganaleib, mis ei täitnud hästi kõhtu. Kõige tavalisem leivakõrvane oli soolasilk, mida vahetati kaluritelt vilja vastu. Jaopärast söödi ka liha, seda eriti sügisese loomatapu ja jõulude ajal. Üsna igapäevane toit oli jahupuder ehk kört, mida igaüks võttis suurest kausist oma lusikaga. Söödi veel suppi, aiaviljadest naerist, kaalikat, kapsast. Joogiks oli kali või hapupiim, kevadeti joodi kasemahla. Kui tööd vähegi lubasid, sõi kogu pere koos pika laua taga. Pereisa koht oli laua otsas, lapsed seisid püsti, et paremini toiduni ulatuda. Vallatleda söögi juures ei tohtinud, lapsedki teadsid, et toit oli tulnud lauale raske töö läbi. 5.Talupere tööd. Töid jagus talus aasta ringi. Tööde alustamise ja lõpetamise aega aitasid peale loodusmärkide kindlaks määrata rahvakalendri tähtpäevad. Igaga neist olid seotud kindlad kombed. Suuremateks
ja selle kiirust mõjutavad otseselt toiduainetes olevad konservandid. Näiteks liigne sool pidurdab köögiviljade hapnemist. -- 3 -- Mida võiks hapendada? Köögiviljadest hapendatakse kõige rohkem kapsaid, kurke ja õunu, vähem tomateid, aedoakaunu, küüslauku, sibulat, porgandit, kõrvitsat ja peeti. Vähem on levinud maitsetaimede peterselli, selleri, majoraani, basiiliku ja mädarõika hapendamine. Hapendada võib ka mahla, näiteks kasemahla. Slaavlased armastavad väga hapendada ka seeni. Selleks sobivad paremini mahedamaitselised seened. Eri liiki seeni tasub hapendada eraldi. Tuntud on veel puuviljade ja marjade, näiteks õunte, pirnide, ploomide, karusmarjade ja pihlakate hapendamine. Hapnemisel paranevad paljude toiduainete maitse- ja lõhnaomadused, säilib nende vitamiinisisaldus ning suureneb seeduvus. Hapendatud toidul on rohkem plusse kui miinuseid. Esiteks,
Pungadega oksad saetakse ära ja seotakse kimpudeks (luudadeks) ning kuivatatakse õhu käes või kuivatis temperatuuril 25-3 0°C. Kuivanud okstelt kolgitakse või roobitsetakse pungad maha. Kuivanud pungad peavad olema tumepruuni värvusega, läikiva pinna, meeldiva lõhnaja mõrkja maitsega. Noori lehti korjatakse kevadel (mais-juunis) kuiva ilmaga. Kuivatatakse varjualuses tavalisel viisil. Pungi ja lehti säilitatakse riide- või paberkottides 2 aastat. Kasemahla kogutakse varakevadel enne lehtede puhkemist. Pungapreparaadid on tugevad kuseeritid, neil on ka higistamist ja sapieritust ergutav toime. Neid tarvitatakse gastriidi, mao haavandtõve, reumatismi ja podagra, aga ka kui verd puhastavat vahendit nahahaiguste korral. Lehtedel on põletikuvastane, desinfitseeriv ja sapieritust ergutav toime. Lehed on kuseeritina pungadest nõrgema toimega, kuid neis ei ole vaiku, mistõttu nad ei ärrita ka neerusid. Lehepreparaate
2. Metsamarjad ja marjakasvatus 13 7.2.1 Pohl ja tema kasvatamine 14 7.2.2. Mustikas ja tema kasvatamine 15 7.2.3. Jõhvikas ja tema kasvatamine 16 7.3. Ravimtaimed 18 7.3.1. Puud, põõsad, puhmad ravimina ja muu kasutus 19 7.3.2. Metsa rohttaimed ravimina 20 7.4. Kasemahla varumine 21 7.5. Vihtade ja luudade varumine 21 8. Karjatamine metsas 23 9. Metsmesindus 24 10. Jõulukuuse kasvatamine 25 11. Puidu kasutus 26 1.1. METSA KÕRVALKASUTUS Metsa kõrvalkasutus laiemas mõttes e
Kastmeks kasutati ka liha-keeduleeme pealmist rasvast korda, mida maitsestati soolaga ja lisati hakitud sibulat. Eestlaste tavaliseks joogiks oli kali ehk taar. Oli levinud ütlus: igal talul oma taar. Taaripätsid tehti kas odra- või rukkilinnastest. Need kuivatati pruuniks, mistõttu ka taar oli üsna pruun vedelik. Taarile lisati sageli kadakamarju.Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Palju kasutati meejooki, mis valmistati meest, veest ja pärmist. Kevadeti joodi kasemahla. Leivale pealerüüpamiseks võeti heinamaale kaasa ka jahukördiga segatud hapupiima. Tähtpäevadeks pruuliti õlut. Õlu tehti harilikult odralinnastest. Paikkonniti ja ajaliselt on õlut pruulitud erineval viisil, õlut joodi pidulauas puust õllekannudest ja kappadest. Kuni XX sajandi alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Ainult üksikud oskasid kohvi keeta, mida kinnitab ka järgmine eesti rahvanaljand. Mehed olid Näkkmannil karile jooksnud Inglise kohvilaevalt kohvi toonud
Jahuna kasutati odrajahu. Sama kastet on täiustatud rasva või liharaasukeste juurdelisamisega. Joogiks: · Kali ehk taar. · Taaripätsid tehti kas odra- või rukkilinnastest. · Need kuivatati pruuniks, mistõttu ka taar oli üsna pruun vedelik. · Taarile lisati sageli kadakamarju. · Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. · Palju kasutati meejooki (e. mõdu), mis valmistati meest, veest ja pärmist. · Kevadetti joodi kasemahla. · Leivale pealerüüpamiseks võeti heinamaale kaasa ka jahukördiga segatud hapupiima. · Tähtpäevadeks pruuliti õlut. · Valmistati harilikult odralinnastest. Kokkuvõte Eesti rahvusköök on eriline oma lihtsuse poolest. Tööst saab järeldada, et toidulaud pole olnud kunagi küllaldane. Seepärast me kasutamegi ,,Jätku leiba" mitte ,,Head isu" . Toidud on valmistusviisilt lihtsad, kuid alati maitsvad.Eestlaste valik, mida toidulaual on sõltub aastaajast
Kastmeks kasutati ka liha-keeduleeme pealmist rasvast korda, mida maitsestati soolaga ja lisati hakitud sibulat. Eestlaste tavaliseks joogiks oli kali ehk taar. Oli levinud ütlus: igal talul oma taar. Taaripätsid tehti kas odra- või rukkilinnastest. Need kuivatati pruuniks, mistõttu ka taar oli üsna pruun vedelik. Taarile lisati sageli kadakamarju.Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Palju kasutati meejooki, mis valmistati meest, veest ja pärmist. Kevadeti joodi kasemahla. Leivale pealerüüpamiseks võeti heinamaale kaasa ka jahukördiga segatud hapupiima. Tähtpäevadeks pruuliti õlut. Õlu tehti harilikult odralinnastest. Paikkonniti ja ajaliselt on õlut pruulitud erineval viisil, õlut joodi pidulauas puust õllekannudest ja kappadest. Kuni XX sajandi alguseni oli kohvi tarvitamine peaaegu tundmatu. Ainult üksikud oskasid kohvi keeta, mida kinnitab ka järgmine eesti rahvanaljand. Mehed olid Näkkmannil karile jooksnud Inglise kohvilaevalt kohvi toonud
valikut püüti mitmekesistada. Jookidest on teada, et 9. Sajandil oli olemas kali. Kalja valmistamisel tehti seda korraga suurtes kogustes 500 1000 liitrit. Lisaks joogile oli kali paljude toitude valmistamise alus, näiteks külmad supid. Tugevamaitselist liha (nt lammas) keedeti või küpsetati kaljas. 15. Sajandist võib kirjanduse andmeil kokku lugeda 600 erinevat kaljaliiki. Peale kalja joodi meejooke, mõdu, kasemahla nii värskelt kui kääritatuna. Õlu tuleb 1284-nda aasta paiku. 1386. aastal demonstreeris Genova saatkond Moskva bojaaridele ja apteekritele akvaviiti. On teada, et esimese kange alkoholi ,,vodka" valmistamiseni jõuti Moskva kloostrites aastate 1440 ja 1470 vahel. Laiemalt hakkab vodka levima 15. Saj. lõpust ja 16. Sajandil. Mõistel ,,vodka" oli tollel ajal hoopis teine sisu, võrreldes tänapäevaga. Vodka oli ravimtaimedega maitsestatud ja määratlemata kangusega jook. 1552
eesti rahvast kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Tangu- või jahuputru keetis perenaine perele tavaliselt kolmapäeviti. Mõnel pool tunti neid päevi pudrupäevadena. Vahel keedeti ka suppi. Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või siis suuremate pühade ajal. Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima, rõõska piima tarvitati harva. Pidupäevadeks valmistati õlut ja kevadeti joodi kasemahla. XIX XX sajandi vahetusel hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud vaid linnades ja mõisates. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus manna- või riisipudruga. Hakati kohvi keetma, millest sai peagi traditsioon paljudes peredes. Eestlaste põhiline toiduaine eelmistel sajanditel oli teraviljatoit oli leib. "Rukkileib on
Kodulinde kasvatati eelkõige munade saamiseks. Lisaks kanamunadele korjati kevadel metsa ja merelindude mune. Mune tavaliselt keedeti, munad võiga vahustatud, andsid leivale hea katte. 20 sajandi alguses kui piima ja mune jätkus, tehti odavat ja käeparast lumepalli suppi. Uute küpsetamis võimaluste tekkimisega hakkasid levima biskviit, tortide, kookide küpsetamine. Biskviitide vahele pandi haput moosi ja peale kodust või suhkruga vahustatud kreemi. Kevadel joodi rohkesti kasemahla. Kasemahlast kääriti heina ajaks mahlakalja lisades sellele leivatükikesi ja linnaseid. Igapäevasteks jookideks oli ka hapuroka taar või kali. Õlu oma suure toite väärtusega energia ja vitamiini rohkusega oli toidulaual tähtis osa. 15 sajandil hakati liivimaal viina põletama. Viinast õllele konkurenti ei saanud. Õlu oli osaline pidudel. Õllest valmistati soe õlu. Vana pidulik oli meest kääritud mõdu. Mõdu keedeti meest ja veest, ning lasti mõni nädal käärida
pihlaka marju ning metsõunapuu külmunud õunu. Pihlakaid hoiti oksakobaraga talveni, mil marjad läbi külmusid ja magusaks muutusid, siis anti need lastele maiuseks. Veel on teada, et hariliku kukerpuu marju kasutati kapsa hapendamisel ja tammetõrusid kohvilaadse joogi tegemisel. Pähklid olid väga levinud söögi kõrvalpala. Pähklitest tehti kooke ja kasutati jõulude ajal laste jõulumängudes. Puumahladest on vast kõige tuntum kasemahl, mida joodi nii värskelt kui ka hapendatult. Kasemahla kasutati ka iluraviks. Vahtramahla lasti harva, kui mitte öelda, et isegi väga harva. Teine suur sektor on tee- ja maitsetaimed. Tee- ja ravimtaimed üldjuhul kattusid ning kattusid ka kasutusviisilt. Märkimiväärne on, et teetaimede puhul on säilinud väga palju algupära. Köömnel tarvitati küpseid seemneid toorelt ja kuivatatult. Seemneid kasutati maitseainena suppide-praadide valmistamisel ning pandi leiva, saia, pudru, vorsti ja hapukapsaste sisse, lisati keedupeedile,
pihlaka marju ning metsõunapuu külmunud õunu. Pihlakaid hoiti oksakobaraga talveni, mil marjad läbi külmusid ja magusaks muutusid, siis anti need lastele maiuseks. Veel on teada, et hariliku kukerpuu marju kasutati kapsa hapendamisel ja tammetõrusid kohvilaadse joogi tegemisel. Pähklid olid väga levinud söögi kõrvalpala. Pähklitest tehti kooke ja kasutati jõulude ajal laste jõulumängudes. Puumahladest on vast kõige tuntum kasemahl, mida joodi nii värskelt kui ka hapendatult. Kasemahla kasutati ka iluraviks. Vahtramahla lasti harva, kui mitte öelda, et isegi väga harva. Teine suur sektor on tee- ja maitsetaimed. Tee- ja ravimtaimed üldjuhul kattusid ning kattusid ka kasutusviisilt. Märkimiväärne on, et teetaimede puhul on säilinud väga palju algupära. Köömnel tarvitati küpseid seemneid toorelt ja kuivatatult. Seemneid kasutati maitseainena suppide-praadide valmistamisel ning pandi leiva, saia, pudru, vorsti ja hapukapsaste sisse, lisati keedupeedile,
Hobuste püha Jüripäev kui hobuste püha on laienenud Eestisse ilmselt slaavlastelt ja on üsna levinud idakiriku aladel. Põllutööde alustamine toimus sümboolselt, peamine oli viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu, vaadata üle oras. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud. Haiguste ennetamine Kukerpalli laskmine välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale. Legend püha Jürist ja lohest Liibüas Selena linna lähedal hoidis kogu ümbruskonda hirmu all lohe. Tema urg muutus sooks, hingeõhk mürgitas elusolendeid ja tõi neile katku. Eluka rahustamiseks anti talle iga päev kaks lammast ohvriks. Kui lambad otsa lõppesid, hakati ohverdama loosiga valitud inimesi. Kord langes loos kuninga väikesele tütrele
Kase koor koosneb tosinast pealistikusest kihist tõhus kaitse kahjurseente ja putukate vastu + kaitseb puud väliskeskkonna kahjulike mõjude eest. Vesi aurab tüvest kehvemini, kui teiste puude osas. Toht kaitseb kaske liigse külma kui ka kuuma eest. Vanasti oli kasetoht parimaks asenduseks paberile, kuhu sai joonistada ja kirjutada, tohust tehti ka märss ja viisud jalga ( ja palju muud). Toht taastub puul umbes 7 aastaga. Kasemahla jooks hakkab +4C juures ning lõppeb kui pungad on puhkenud. (magusamat mahla annab künkal kasvav kask (maas sees vähem vett) Kasutus- küttepuu, paberitehaste tooraine, kasesuhkur (ksülitool), aitab vältida hammaste lagunemist. Kasekäsnad ravib erinevaid kõhuhaigusi ja pidurdab vähi arengut, kasekäsna tõmmis on hea virgutus jook ja asendab kohvi. Maarjakask- valmsitati piipe, aadlilosside siustust. (maarjakask on haigustest
Illimar pani püssirohu põlema, käis kõva pauk ning keegi nagu liigutas saunalaval heintes. Seal oli Nunn Jaan. Ta oli selline, kes kõigepealt hästi palju sõi, siis magas ja siis jälle otsast peale niimoodi. Illimar õppis ka seda, et kohustused ja töö ei ole meeldivad asjad. Küünlakuul oli suur torm ning peale seda läks ilm üha soojemaks ja soojemaks. Lumi hakkas sulama ja kassid hakkasid kontserte pidama. Hirmu Juhan puuris kahe kase sisse augud ja kogus siis kasemahla nii endale kui ka Illimari perele. Üks kord tuli ka Härja-Kaanu ning ütles et nüüd tulevad tema ja Leena pulmad. Kaanu pulmad olid munadepühadel ja Illimari ema oli ka pulma kutsutud. Illimar sai sellel päeval oma uhkeid kamasse kanda. Illimar mängis alatare juures ka munamängu ning võitis isegi sepaemandat. Peale pulma olevat toimunud isegi madin Kaanu ja Luut-karla vahel. Oli jüripäev ning mõisapargis mängiti ringmängu. Ka tädi Liisa läks sinna ning Illimar
..................................................................................43 LISA 8 Pilt paiselehest.............................................................................................................44 LISA 9 Pilt lumikellukesest.....................................................................................................45 LISA 10 Pilt kasest..................................................................................................................46 LISA 11 Pilt kasemahla võtmisest...........................................................................................47 LISA 12 Pilt lepast...................................................................................................................48 LISA 13 Pilt pajust...................................................................................................................49 LISA 14 Pilt toomingast..................................................................................................
assotsiatiivse sideme ja temast on aegade jooksul saanud meie taluõuede armastatud puu. Ka kase pikk eluiga on väärtustanud seda puud sedavõrd, et teda on loetud hiie- ehk pühapuude hulka. 12 Ainuüksi kase teaduslik ladinakeelne nimetus Betula (beatus ' õnnelikuks tegev, suurepärane') annab märku, et sellel puul on hea maine ja mitte ainult eestlaste hulgas. Võibolla on kase positiivse kujutelma tekkel oma osa ka tema tervendavatel omadustel. Kasemahla, kaseokstest saunavihta, kasepungi, kaseurbi, noori lehti, kase sütt ja tuhka, kasekäsna on ajast aega edukalt ihu tervendamiseks tarvitanud paljude rahvaste rahvameditsiin. Kõike seda arvesse võttes on igati loogiline, et kase väljendeid on ka meie keeles rohkesti. Metafoori allikana esinevad nii puu ise, kui ka tema osad oksad, lehed, urvad, pungad ning ka saadused, nt tuhk. Kasemahla on rahvameditsiinis kasutatud õige paljude hädade raviks
Kagu-Eestis tehti ka kodupiimajuustu sõira. Seda söödi suuremate pidupäevade puhul, eriti jaanipäeval. Ehtsat juustu tehti vaid rannarootsi aladel ja mõisates. Eesti talurahvas seda ei tundnud. [] Argi- ja peojoogid Peale hapuroka olid igapäevasteks jookideks taar ja kali. Taari tehti jämedast odrajahust või linnasejahust hiljem rukki- või segajahust. Taarile lisati sageli kadakamarju. Oli ütlus: igal talul oma taar. [] Kevaditi joodi rohkesti kasemahla, mida hea kask võis anda kuni 150 toopi. Kasemahlast kääritati heinaajaks mahlakalja, lisades sellele rukkijahu, linnaseid, leivakoorukesi jm. [] Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Palju kasutati meejooki (või meeõlut), mis valmistati meest, veest ja pärmist. [] Põline peo- ja tavandijook oli õlu, mida Eestis tehti arvatavasti juba I aastatuhandel pKr. Vanaaegne pidujook, kääritatud mõdu on sajandeid kõrvale jäänud. Õlletegemine on
Mustikad 200-250 kg/ha Vaarikas kuni 500 kg/ha, värsketel raiestikel Seenelised ja marjulised toovad sageli endaga kaasa probleeme metsas, seda just suure tuleohtlikkuse ajal Ravimtaimed o islandi samblik, o must pässik e. kasekäsn, o leesikas, o männivõrsed, o kasepungad, o kanarbik o jne. jne. Kasemahla varumine I-III bon. kaasikutes Mahlajooksu alguseks peab mullatemperatuur tõusma üle 0 kraadi Kasutatakse neid kaasikuid kus: o lageraie toimub lähema 5 aasta jooksul, o keskmine diameeter üle 20 cm Mesindus Varem oli mesindus tähtsal kohal, mitmel metskonnal oli oma mesila Metsade väärtust mee tootmisel tõstab nende vähene saastatus o vaarikas, o kanarbik (kuni 200 kg ha-1), o pärn
Tõenäoliselt on Eestis puidutööstuse edasiarendamisel kaks peamist suunda: 1. järeltöötlemise arendamine (höövlitööstus, liimpuidu tootmine, mööblitööstus jne.) 2. orienteerumine enam seni vähekasutatud lehtpuupuidu töötlemisele. Metsa kõrvalkasutus. Metsa kõrvalkasutuse all mõeldakse (vastavalt Metsaseadusele) metsamarjade, seente, ravim- ning dekoratiivtaimede ja nende osade, sambla, samblike, pähklite, heina, okste, dekoratiivpuude, puukoore ja -juurte, vaigu ja kasemahla varumist, mesipuude metsa paigutamist ja loomade karjatamine. Vastavalt Eestis kehtivale igamehe-õigusele võib riigi- ja tähistamata ning piiramata erametsas igaüks tasuta ja ilma eriloata seeni ja marju korjata. Avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas ja piiramata või tähistamata erametsas kehtivad võõra metsa kasutajale järgmised kitsendused: 1) metsas tohib viibida, ka marju, seeni, pähkleid, dekoratiivoksi, ravimtaimi ja
Kirjanik Harri Jõgisalu parimate palade kogumik eelnevalt ilmunud raamatutest: ,,Metsapaharetid'', ,,Käopoja tänu'', ,,Nõiutud allikas'' ja teised. ,,Vennike ja tema sõprade lood''- Kirjastus Ilo 2007, toimetaja Kristi Siirman. Vennikese lood pajatavad meile mitmesugustest toredatest juhtumistest nii koolis kui ka kodus. Hästi palju on neis õpetlikku. Nii võime saada hulgaliselt kasulikke teadmisi looduse kohta: kuidas metsloomadele süüa viia, kasemahla koguda, vesiratast teha, linaskit akvaariumis hoida, vasikaid ajada ja mis juhtub, kui metsas ära eksida. Hulk jutte on lilledest ja nende kinkimisest: sinililled, kannikesed, ülased. Tähtsal kohal on ka kodu: suhted vanemate ja vanavanematega, kuidas sobib käituda ja mis õnne toob. Veel käivad tegelased tihti matkamas ja looduslaagrites, kus samuti ei puudu õpetlikud juhtumid. 2.2.2 Harri Jõgisalu ja Lembit Tihkani kahasse kirjutatud raamatud:
Kui seda polnud muidugi juba mõnel varasemal pühal tehtud. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud. Linnulaastude toomine Jüripäeval on mõnel pool toodud sülega laaste tuppa, et leida suvel palju linnupesi. See komme on rohkem seotud muude kevadiste pühadega, näiteks maarjapäevaga. Haiguste ennetamine Kukerpalli laskmine välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale. Kolimine Veel 19. sajandil telliti endale teenijad ja sulased sagedamini jüripäevast mihklipäevani ja selle tõttu oli sel päeval kolimist küllaga. Pärisorjuse päevil tähendas see, et kolisid talupojad, kellele mõis ütles koha üles. Kompsude ja koduloomadega kolimist on kujutanud baltisaksa kunstnikud, selle traagikast saab aimu eesti varasemast kirjandusest.
Hästi teda tunneb ära siis, kui ta lööb oma nokaga vastu puud ja juba kaugelt on näha tema sulestikku. Kui ta lööb oma nokaga vastu puukoort, see tähendab, et ta otsib endale putukaid söögiks. Põhimõtteliselt võib teda kuulda toitu otsimas iga ilmaga. Peamiselt paigalind, kuid augusti lõpust oktoobrini toimub ka ränne. Suvel on põhitoiduks putukate vastsed ja valmikud, talvel toitub ka okaspuude seemnetest. Kevadel võib teha kasepuusse augu ja oodata nõrguvat kasemahla. Asustab igasuguseid puistuid ja alleesid. (Linnumääraja, 2015) Pilt 34. Suur-kirjurähnn (Dendrocopos major), Pilt 33. Suur-kirjurähnn (Dendrocopos major), (Autor: Sven Zacek) (Autor: Kerli Neljas), 2015 2.4.9.2. Musträhn (Dryocopus martius) Vaatluse lõppedes võib märgata, et musträhn on Eesti suurim rähn. Tema sulestik on üleni must, läikiva seljaga. Punase lagipeaga ning suure terava nokaga, mis on halli värvi
alt täiesti paljad, aed-õunapuu lehed ja nooremad oksad aga karvased. Viljuva puu määramine ei tohiks tekitada probleemi: mets-õunapuu pisikesi hapusid vilju on raske segi ajada aed- õunapuu suuremate ja magusamate õuntega. 5. Pärismaised puud-põõsad ravimiks. 5.1. Arukask (Betula pendlita). Kaseravimeil on kust-, sappi- ja higileajav, krampilõpetav (spasmolüütiline), immuniteeti tugevdav ja hüpoksiavastane toime. Kaseravimeist on mõjusaim hüpoksiavastane toime mahlal. Kasemahla kogutakse mahlade liikumise ajal (soovitav oleks, kui) maharaiumiseks määratud puudelt, kuna koorevigastused kahjustavad puud. Kodustes tingimustes tuleb mahla tarvitada värskena. Kuna kasemahlas on kergestiomastatavaid suhkruid, mikroelemente ja muid aineid, on sellel ka üldtugevdav toime, mahl soodustab raskestiparanevate haavade kinnikasvamist, vähendab podagravalusid ja toimib kuseajatina. Kasemahlaga pestakse pead ja nägu, see 17
§ 34. Metsa kasutamise viisid Metsa kasutamise viisid on: 1) kaitstavate loodusobjektide hoidmine; 2) maastiku ja selle erimi, mulla ja vee kaitsmine; 3) inimese kaitsmine tootmisobjektidelt ja sõidukitelt leviva saaste ning ilmastiku kahjuliku mõju eest; 4) rekreatiivne kasutamine; 5) kõrvalkasutus, nagu puude seemnete, metsamarjade, seente, ravim ja dekoratiivtaimede ning nende osade, sambla, samblike, pähklite, heina, okste, dekoratiivpuude, puukoore ja juurte, vaigu ja kasemahla varumine, mesipuude paigutamine ja loomade karjatamine; 6) teadus ja õppetöö; 7) puidu saamine; 8) jahindus; 9) riigikaitse. § 35. Metsakasutusõiguse kitsendused (1) Avalikõigusliku isiku omandis olevas metsas ja piiramata või tähistamata erametsas tohib: 1) viibida ja korjata marju, seeni ja pähkleid ning varuda dekoratiivoksi, ravim ja dekoratiivtaimi ning nende osi metsaomaniku huve põhjendamatult kahjustamata, jahiulukeid ja kaitsealuseid loomi nende sigimisperioodil ja
Maarjakask on tegelikuses viirushaigusest nakatunud kask, mille tunneb metsas ära lainelise tüve järgi. Tema puit on aga nagu linnusilma mustriga. Maarjakask on väga väärtuslik ja sellest tehakse väärisspooni ja suveniire. Leotades kase seemneid maarjakase mahlas saamegi maarjakase istikud, sest seemned nakatuvad nii viirusega. Eestis on maarjakased omalajal odava raha eest maha parseltatud ja nüüd on see looduskaitse all. Kevadelt saadakse kaselt ka kasemahla, magusam mahl on kõrgema kohapeal kasvaval puul. Mahlast tehakse karastusjooke. Puitu on kerge treida, hööveldada, immutada. Vähe vastupidav mädanikele, putukatele. Sirgekiulist ja riketeta puitu kerge painutada. Kasutatakse: ehitus, mööbel, vineer, painutatud detailid, tooraineks paberitööstuses, tööristade käepidemed jne. Pilet nr. 25 1.Pehmed ja kõvad puuliigid. 2.Puitlaastplaat. 3.Tamm. 1.Kõvadus- vastupanu teiste materjalide sisse tungimisele, see oleneb puidu tihedusest
Populaarseks on muutunud mitmesugused jogurtid. Perede igapäevamenüüsse kuuluvad keedetud ja praetud munade kõrval ka munaroad: munakastmed, munapudrud, omletid. Lihavõttepühade kombestikku kuuluvad värvilised munad. Tänapäeval valmistatakse kodudes vähe jooke, mis ennevanasti olid populaarsed. Õlut tarvitatakse joogiks palju, kuid enamasti valmistatakse seda õlletehastes. Kalja joomine on suurenenud, kuid kodudes tehakse ka seda harva. Kevadeti juuakse kasemahla. Mõdu valmistamine ja joomine on tänapäeval kadunud. Taimeteed on populaarsust võitmas. Tabel 10.1. Kaasaja tuntud ja levinud eesti toidud. Leib Suupisted Supid Põhiroad Magustoidud Küpsetise Joogid d Hapendatud Munavõi Kalasupp Keedetud Värsked Odrakaras Kali rukkileib sealiha marjad k köögi-
täieliku hävitamiseni tähtsaimaks jahiloomaks kobras. Kindel koht saamide toidulaual oli kaladel, söödavatel taimedel ja marjadel ning suurematel lindudel ja linnumunadel. Eriti olulised olid lõhekalastus ja rabakanade püük, kuid ka murakate, mustikate, jõhvikate, pohlade ning sinikate korjamine. Metsamarju söödi ka põhjapõdrapiimaga segatuna, neid lisati suppidele ja putrudele. Murakaid keedeti talveks. Kevadel varuti suur hulk kasemahla, mida kasutati ka suppide ja putrude valmistamiseks. Kaladest tehti kalasuppi, kalu küpsetati vardas, kuivatati, soolati, hapendati ja külmutati. Kalarasva kasutati jahutoitude maitsestamiseks. Kalamarja keedeti ja soolati. Põhjapõtrade kodustamise järel on suurel osal saamidest olnud peatoiduseks põhjapõdrasaadused - ära kasutati võimalikult suur osa loomast, valmistades erinevaid lihatoite, suppe ja vorste. Toitude valmistamiseks kasutati ka verd, rasva ja luuüdi
annaabi.ee 
