Karjalased - referaat (0)

Karjalased

Referaat

Tallinn, 2011
Karjalased on soome- ugri rahvas, mis elab Karjalas.
Karjalased
Elukoht
Enesenimetus
Märkused
Päriskarjalased ehk
vienakarjalased
Karjala põhja- ja keskosas
karjalaine
karjalažet
19.–20. sajandil hakkasid seda nimetust kasutama ka teised karjalased. Nimetust on seostatud karjapidamiseks soodsate loodusoludega, aga ka kariderohkete vetega.
Aunusekarjalased
Karjala lõunaosas
livgilaine
livviköit
Lüüdikarjalased
lüüdilaine
lüüdiköit
l´uudikuoit
Võimalik, et etnonüüm lähtub venekeelsest sõnast люди ’inimesed’

Nimetused

Asuala

Karjalaste asualad paiknevad Fennoskandia (Balti kilbi) idaosas paiknevas Karjala Vabariigis (pindala 172 400 km²; pealinn Petroskoi), Tveri oblastis (tverikarjalased, vene keeles ka ülemvolga karjalased – verhnevolžskije) ja Soome idaosas, kus on olemas Põhja-Karjala ja Lõuna-Karjala maakond, kuid sealne elanikkond on ammu soomestunud.

Arv

Esimesed usaldusväärsed andmed karjalaste kohta pärinevad 1835. aastast, mil Vene geograafi Peter von Köppeni loenduse tulemusena karjalaste arvuks Venemaal nimetati 171 695 (Tveri kubermangus 84 638 ( kuna kogu Kirde-venemaa põlisasukateks olid soome-ugrilased, siis arvati ka Tveris elavaid soomeugrilasi karjalasteks just sarnase keele tõttu, ehkki selleks ajaks olid kadunud nii merjalsed, muromlased ja muud tšuudide rahvad . Sellal ei taibatud veel neid tšuude mujale paigutada), Novgorodi kubermangus 27 076 ( arvatavasti " tegelikud tšuudid"(, Aunuse kubermangus 43 810 ja Valgemere aladel Põhja-Karjalas 11 288).
1897 . aasta Venemaa rahvaloenduse tulemused näitavad, et karjalaste üldarv on 1835. aastaga võrreldes kasvanud, seda eeskätt Tveri karjalaste arvel: Venemaal elas karjalasi 208 101, neist Tveri
kubermangus 117 679, Novgorodi kubermangus 9 980, Aunuse kubermangus 59 414, Põhja-Karjalas (ehk Viena Karjalas ehk Valgemere Karjalas) 19 522. Karjalaste arv kasvas 20. sajandi paaril esimesel aastakümnelgi, saavutades Nõukogude Liidus 1926. aasta rahvaloendusel peaaegu kahe ja poole tuhande piiri: karjalasi loendati 1926. aastal 248 120 (Tveri ja Moskva oblastis - 140 567, Karjala ANSV 100 781, mujal 6 772).
1939. aastal loendati Venemaal kokku 253 800 karjalast (neist Karjalas 108 600). 2002. aastaks oli karjalasi järel 93 344. Karjalaste arvukuse languse peamisteks põhjusteks on venestumine ja negatiivne iive.
Väga kiires tempos on kahanenud tverikarjalaste arvukus. Veel 1989. aastal elas Tveri oblastis 23 169 karjalast, kuid 2002. aastal vaid 14 633.
Kuigi 70% karjalastest elab Karjala Vabariigis, on nende osakaal sealsetest elanikest vaid 9%. Valdav enamik Vabariigi elanikkonnast on venekeelne ning suurem osa neist pole sündinud Karjalas. Enamik Vabariigi karjalastest elab linnades.

Karjalaste arv

Aasta
Karjalas
Kokku
Venemaal
Emakeeleoskus
Karjalaste
osakaal
Karjalas (%)
1897
208 100
42,3%
1926
100 781
248,000
38,2%
1939
108 600
253 800
23,2%
1959
85 500
167 300
71,4%
13,1%
1970
84 200
146 100
63,0%
11,8%
1979
82 140
138 400
55,6%
11,1%
1989
78 928
124 900
47,9%
10,0%

Keel

[Karjala keel (karjala) on soome keelele lähedane läänemeresoome keel. See kuulub soomeugri keelte hulka ning erineb soome keelest laiendatud fonoloogia ning hilisemate soome keele mõjutuste puudumise poolest. Karjala keelel on mitu kirjakeelt. Karjala keel kasutab ladina tähestikku.
Karjala keelt räägitakse Venemaa Karjala vabariigis, Tveri oblastisning umbes 5000 inimese poolt Soomes.
Karjala keelel on neli peamist haru:

• päriskarjala keel
  
  • põhja-karjala keel
    
  • lõuna-karjala keel
    
• aunusekarjala keel
  
• lüüdi keel (mõnikord peetakse vepsa keele murdeks)
  
• tverikarjala keel
  

Lüüdi keel on läänemeresoome keel või murre, mis kuulub soomeugri keelte hulka. Sõna lüüdi tuleneb vene sõnast ljudi (inimesed).
Lüüdi keelt võib pidada karjala keele murdeks või omaette keeleks . Lüüdilasi on umbes 10 000 ning neist 3000 räägib lüüdi keelt emakeelena. Keelt räägitakse Karjala vabariigi idaosas Petroskoi läheduses Äänisjärve ääres.
Et lüüdid on omaette rahvas, arvavad Soomes tegutsev Lüüdi Selts ja Küjärvelt pärit Miikul Pahomov. Luuletaja ja keeleteadlane Pahomov on kirjutanud palju nii teaduslikke artikleid kui publitsistikat, tõestamaks, et lüüdi on omaette keel. Lisaks on ta viljakas luuletaja, nii et ta on kirjutanud ka märgatava osa lüüdi kirjandusest.
Lüüdi keel jaguneb kolmeks murdeks: põhjalüüdi, kesklüüdi ja Küjärve lüüdi.
Soome ja karjala keel keelustati Stalini võimu ajal. Karjala keelt peeti soome keele murdeks ning kirjakeelt ei arendatud. Üritati kasutusele võtta kirillitsat.
Soome, ja mitte karjala keel, oli Karjala ametlikuks keeleks alates Talvesõjast (1940.a.) kuni 1980-ndateni, kui algas perestroika . Alates 1990-ndate lõpust on üritatud karjala keelele anda ametlik staatus. Tänapäeval peab Karjala Vabariik karjala keelt iseseisvaks keeleks.
Tohtkiri nr 292 on Novgorodis arheoloogilistel väljakaevamistel leitud kasetohutükk, millesse on kraabitud kirillitsas vanim teadaolev läänemeresoomekeelne kirjutis. Ajaloolaste ja keeleteadlaste arvates on tegu umbes 13. sajandi keskpaigast pärineva karjalakeelse tekstiga.
Ajalugu
I aastatuhande II poolel pKr oli karjalaste tuumikalaks ilmselt Laadoga järve ja Soome lahe vahel asuv Karjala maakitsus (kannas). Elatuti peamiselt maaviljelusest ja karjakasvatusest, ent ka kalapüük ja küttimine olid jätkuvalt olulised. Skandinaavia ja Islandi saagades esineb Karjala (Kyrjala, Kaerjaland, Karela) juba alates 8. sajandist. Ilmselt oli karjalastel Skandinaavia viikingitega nii sõjalisi kui kaubanduslikke kokkupuuteid. 10. sajandist on teateid Korela-nimelisest asulast Laadoga läänerannal (soome k Käkisalmi, praegu Priozjorsk). Vene allikais mainitakse Karjalat (Korela) esmakordselt 1143 . 9. sajandi lõpul tekkinud Kiievi Russ ulatus karjalaste aladeni ning järgnevate sajandite jooksul läks Karjala kannase lõuna- ja idaosa selle riigi koosseisu. Idapoolsetest karjalastest said Kiievi Russi vasallid ning nad võtsid vastu õigeusu. Kiievi Russi valdused praeguse Venemaa loodeosas päris 1132. iseseisvunud Novgorodi feodaalvabariik.
Osa karjalasi liikus 11.-12. sajandil idaslaavi ülemvõimu ees taandudes põhja ja itta . Neid alasid seni hõredalt asustanud, peamiselt küttimisest ja kalapüügist elatuvaid saame püüti maksustada ning nad taandusid omakorda põhja poole, osalt nad assimileeriti. Konflikt saamide (Põhjala) ja karjalaste ( Kalevala ) vahel kajastub muuseas “Kalevalas”. Saamipäraseid kohanimesid leidub Karjalas tänini. Laadoga ja Äänisjärve vahelisel alal (vene k Mežozerje) segunesid karjalased samuti põhja suunas liikunud vepslastega. Nii tekkisid aunuse- ja lüüdikarjalased. Karjalaste kannul levis põhja ja ida suunas ka Novgorodi võimkond. Karjalaste feodaalne ülemkiht venestus . Põhjapoolsetel saami aladel tegutsesid karjalased Novgorodi maksukogujatena (koguti eelkõige karusnahku). Karjala asustus levis ka lääne suunas. Nüüdses Savos oli tollal ilmselt samuti hõre saami asustus. Saame põhja poole surudes segunesid karjalased seal itta liikunud hämelaste ja pärissoomlastega ning panid nõnda aluse savolastele.
Läänes laiendas seni paganlike ja riikluseta läänemeresoomlaste alade arvel oma valdusi katoliiklust esindav Rootsi. 1240 üritasid rootslased Birger Jarli juhtimisel kindlustuda Neeva suudmes , ent said vürst Aleksandr Jaroslavitši ( Nevski ) juhitud Novgorodi vägedelt lüüa. 1249 . aastaks õnnestus Rootsil vallutada Häme ning nihutada oma piir Kymi jõeni (nn teine ristiretk). 1293 sekkus Rootsi riigihoidja Tyrgils Knutsson konflikti oma sõltumatuse eest seisvate paganlike läänekarjalaste ning neid allutada üritava Novgorodi vahel ning tal õnnestus vallutada Karjala kannase lääneosa ning rajada Viiburi linnus (nn kolmas ristiretk). Piir Rootsi ja Novgorodi valduste vahel määrati kindlaks Pähkinäsaari rahuga (1323). Kannase läänepool jäi Rootsile, ent kogu praegune Ida- ja Põhja-Soome arvati Novgorodi võimkonda, mis ulatus Põhjalaheni. 1595 sõlmitud Täyssinä rahuga sai Rootsi enda kätte ka praeguse Soome põhjaosa (sh Lapimaa). Eelneva sõja käigus oli Rootsi ajutiselt okupeerinud ka kannase idaosa ning osa sealseid karjalasi pages uue võimu eest Tverimaale. Nõnda said alguse tverikarjalased.
Nii kujunes muistsete karjalaste asuala lõhestav piir katoliikliku (hiljem luterliku) Rootsi (sh Soome) ja õigeuskliku Novgorodi (hiljem Venemaa) vahel. Varasem läänemeresoome pidevustik jagati poliitilise (ja ühtlasi kultuurilise) piiriga kaheks – piirist läände jäänutest said soomlased (luterlased), itta jäänutest aga karjalased (õigeusklikud).
Stolbovo rahuga (1617) sai Rootsi endale ka Karjala kannase idaosa, Laadoga põhjaranniku alad (Käkisalmi lään) ning praeguse Põhja-Karjala. Rootslased hakkasid oma uutele alamatele luterlust peale suruma ning tõstsid makse. See viis karjalaste massilisele lahkumisele Rootsile loovutatud aladelt . Arvatakse, et umbes 25 000-30 000 karjalast lahkus tookord oma kodudest .10 Asuti peamiselt Tveri piirkonda. Pärast 1656-1658 toimunud Vene-Rootsi sõda lahkus kannase idaost veel karjalasi. Nad olid teinud koostööd Vene vägedega ning kartsid Rootsi kättemaksu. Tverimaa karjala asurkond sai lisa, ent Käkisalmi lään kaotas pea kogu oma senise karjala elanikkonna. Tühjaks jäänud aladele toodi luterlastest asunikke Ida-Soomest. Väike osa oma kodudest lahkunud õigeusklikest karjalastest asus ka Tihvini kloostri maadele (praeguse Leningradi oblasti kaguosas).
Rootsi ja Venemaa vahelises võitluses läänemeresoome asualade pärast kaldus kaalukauss 18. sajandi algul Venemaa kasuks. Peeter I juhtimisel asuti viimaste sajandite jooksul kaotatut tagasi võtma. 1703 asutati Äänisjärve läänekaldale suur relvatehas. Tehase juurde tekkinud asulast sai 1777 . aastal linn - Petrozavodsk. Põhjasõja lõpetanud Uusikaupunki rahuga (1721) sai Venemaa endale kogu Karjala kannase (sh Viiburi) ning Laadoga põhjaranniku alad. 1809. aastal oli Rootsi sunnitud Venemaale loovutama kogu Soome. Loodi Soome suurvürstiriik, mille koosseisu arvati ka Karjala kannas (v.a lõunaosa) ning Laadoga põhjaranniku alad.
Soome suurvürstiriigil oli Venemaa koosseisus avar autonoomia . See oli üks impeeriumi sotsiaal-majanduslikult arenenumaid piirkondi. Suurvürstiriigi raames küpses modernne soome rahvus. Suurema osa soome eepose “Kalevala” (1835-1849) aluseks olevast rahvaluulest kogus selle looja Elias Lönnrot Viena Karjalast. Peale “Kalevala” ilmumist rändasid paljud soome haritlased Karjalasse juuri otsima ja inspiratsiooni ammutama (karelianism). Karjalas hakati nägema omamoodi elavat vabaõhumuuseumi, kust võis aimu saada, kuidas esivanemad muiste elasid. Tollased soome rahvuslased pidasid karjala murdeid osaks soome keelest ning karjalasi endid osaks soome rahvusest.
Suurvürstiriigi idapiiri taga, Vene Karjalas, täpsemalt Olonetsi (Aunuse) kubermangus ja Arhangelski kubermangu Kemi maakonnas elavad karjalased olid enamasti õigeusku. Leidus ka vanausulisi. Tegemist oli valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvaga. Elatustase oli seal märksa madalam kui Soomes. Suurvürstiriigis ringirändavate karjala harjuskite vahendusel levis tasapisi idee karjalaste kokkukuulumisest soomlastega. Seda soodustas karjala (eriti päriskarjala) murrete lähedus soome kirjakeelele. Soome rahvuslus kujunes karjalaste jaoks atraktiivseks ning oma rahvuslust neil tollal ei tekkinudki. Vene võimudele tegi selline olukord muidugi muret ning nad püüdsid karjalasi kiiremini venestada.
1917. aasta suvel, pärast Tsaari-Venemaa kokkuvarisemist, kuulutati Viena Karja keskuses Uhtuas välja Karjala autonoomia ning peagi toetati seda ka Ida-Karjala teistes keskustes. 1918. aasta suvel levis Karjalas soov liituda iseseisvunud Soomega . Soomest tuli Karjalasse vabatahtlikke selle soovi teostamist toetama . 1920. aasta suveks saavutasid enamlased siiski kontrolli kogu Ida-Karjala üle ning seal loodi Karjala Töökommuun. Mitukümmend tuhat karjalast pagas punaste võimu eest Soome. Samas saabus Soomest Karjalasse tuhandeid kodusõjas lüüa saanud soome kommuniste. Karjala sai endale soomekeelse haritlaskonna , kes asus üles ehitama 1920. aasta oktoobris Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuga ettenähtud Karjala autonoomiat. Valitsusjuhiks sai endine Helsingi Ülikooli majandusõppejõud Edward Gylling. Karjalasse saabus soome kommuniste isegi Põhja- Ameerikast . Autonoomia ametlikeks keelteks said vene ja soome keel, karjala kirjakeele arendamisega tegelema ei hakatud. 1921-1922 toimusid Karjalas mõned enamlaste vastu suunatud relvastatud ülestõusud, mis aga peagi maha suruti. 1923 muudeti Töökommuun Karjala ANSV-ks. Samal ajal liideti Karjalaga peamiselt venelastega asustatud alasid Äänisjärve põhja- ja idakaldal. See viis karjalaste osakaalu langusele autonoomia rahvastikus. Lisaks toodi Karjalasse arvukalt muulastest sunnitöölisi seoses Valge mere - Läänemere kanali (Belomorkanal) ehitamisega ( 1931 -1932). Osa neist jäigi Karjalasse elama.
Tveri kubermangus elas 19. sajandi lõpul (1897) enam karjalasi kui Ida-Karjalas (vastavalt 117 700 ja 78 900) ning umbes sellisena püsis Tverimaa ja Ida-Karjala karjalaste arvuline suhe kuni 20. sajandi keskpaigani. 1920. aastail anti ka tverikarjalastele rahvuslik autonoomia. Loodi 45 rahvuskülanõukogu ning 1931 moodustati nende baasil neli rahvusrajooni (Lihhoslavl, Tolmatši, Rameški, Maksatihha). 1935 lisandus Kozlovo rahvusrajoon. 1931 võeti kasutusele ladina tähestikul põhinev tverikarjala kirjakeel , avati karjalakeelne õpetajate seminar Lihhoslavlis ning karjala keelest sai õppeaine kohalikes koolides . Ilmuma hakkas karjalakeelne ajaleht Kolhozoin puoleh (hiljem Karjalan toži). 1937 liideti 5 rahvusrajooni tverikarjala rahvusringkonnaks. Tverikarjalasi oli tollal kokku umbes 150 000. 58% neist jäid rahvusringkonna piiresse ning moodustasid umbes 54% selle elanikest. Väljapoole ringkonna piire jäänud tverikarjalased jäid aga rahvuslik-kultuuriliste õigusteta.11
1937 algasid Karjalas repressioonid , mis kõige valusamalt tabasid soome kommuniste. Soome keel keelustati. Selle asemel võeti kasutusele D. Bubrichi juhtimisel loodud kirillitsal põhinev ning vene laenudest kubisev karjala kirjakeel. See uus kirjakeel võeti kasutusele ka Tveri Karjalas, senine tverikarjala kirjakeel ning selles välja antud kirjasõna kadusid . Veebruaris 1939 tverikarjala rahvusringkond likvideeriti. Tverikarjalased kaotasid senised rahvuskultuurilised õigused ning kogu sealne ühiskondlik elu (sh haridus ) muudeti venekeelseks.
Talvesõja tulemusena sai NSVL Soomelt Karjala kannase ja Laadoga põhjaranniku alad. Enne maade üleandmist evakueeris Soome oma kodanikud. Nad asutati ümber riigi teistesse piirkondadesse ning on osalt oma identiteedi säilitanud tänini. Karjala ANSV muudeti 1940. aastal Karjala-Soome NSV-ks (väljapool Vene NFSV-d), ent selle koosseisu arvati vaid Laadoga põhjaranniku alad. Kannas (sh Viiburi) liideti Leningradi oblastiga. Soomelt saadud territooriumid asustati venekeelse elanikkonnaga. Soome keelt tunnustati Karjalas vene keele kõrval taas ametliku keelena. Karjala kirjakeel ja selles välja antud kirjasõna kadusid käibelt. 1941-1944 toimunud Jätkusõjas vallutas Soome enamiku Ida-Karjalast, sh Petrozavodski (soomepäraselt Äänislinna). Suur osa kohalikust elanikkonnast oli aga sõja jalust Nõukogude tagalasse evakueeritud. Sõja lõppedes pidi Soome vallutatud alad NSVL -ile tagastama. 1956 muudeti Karjala-Soome NSV taas Karjala ANSV-ks. Arendati tööstust, eelkõige metsa-, puidu- ja paberitööstust, aga ka masinaehitust ja energeetikat. Industrialiseerimisega kaasnes venekeelse tööjõu sissevool ja karjalaste linnastumine. Linnades said tavaliseks karjalaste abielud muulastega ning neist peredest pärinevad lapsed kasvasid reeglina üles venekeelseina.
Seoses NSVL lagunemisega leidis teatav rahvuslik taassünd aset ka Karjalas. Selle kandjaiks olid eelkõige humanitaarharitlased (kirjanikud, keeleteadlased). 1989 loodi Karjalan Kulttuuriseura, mis peagi nimetati ümber Karjalan Rahvahan Liitto´ks (juhiks filoloog Pekka Zaikov). 1990 hakkas liidu häälekandjana ilmuma ajaleht Oma Mua. Algasid karjala- ja vepsakeelsed raadio- ja telesaated . 1991 läks Karjala venekeelne juhtkond kaasa nn suveräänsusparaadiga ning ANSV kuulutati vabariigiks.
Väikesemahuline rahvuslik “ärkamine” leidis aset ka tverikarjalaste juures. 1990 loodi Tveris Karjala kultuuriselts. 1992 ilmus trükist tverikarjala aabits. Mõnedes koolides hakati valikainena õpetama tverikarjala keelt. Viimase kümnendi jooksul on aga tverikarjalaste rahvuslik ind raugenud ning huvi oma keele ja kultuuri vastu on taas kahanenud. Tverikarjalaste venestumise tempo on üpris kiire.

Muusika

Karjala rahvamuusikas omab olulist kohta ühehäälne eepiline laul ehk runo. Omapärane on tšastuškalaadne improviseeritud tekstiga niinimetatud piirileikkilaulu.
Rahvatantsudest on enamlevinud ristikontra ja ristipäre. Pillidest on tavalisemad kandlesarnased kantele ja jouhikko ning kasetohust karjasarv.

Kunst

Vanimateks kunstimälestusteks võib pidada Neoliitikumist pärit kaljujooniseid. Samuti on Neoliitukumist säilinud kammkeraamikat ja kivist ning luust nikerdatud kujukesi. Pronksajast pärineb taimeornamentidega hõbeehteid.
Puitarhitektuuri kõrget taset näitavad erinevaid kirikud. Enim tuntud on 22 kupliga 1714. aastal ehitatud Kiži Preobraženski ( Issanda Muutmise) kirik .
Kuni 1920. aastateni oli ainus kujutava kunsti ala ikoonimaal .

Kalevala

"Kalevala", soome rahvuseepose, koostas Elias Lönnrot soome, ingeri ja karjala runolaulude põhjal

Rahvusköök

Karjalased tarvitavad toiduks palju kala. Kala tarbitakse nii kuivatatult, värskelt kui ka soolatult ning samuti süüakse palju kalamarja. Kaladest keedetakse nii suppe , kui kalavorme, pirukaid, kooke ja kotlette. Tihti lisatakse kalatoitudele piima.
Palju tarbitakse ka liha ja kõiksugu köögivilju. Samuti tarbitakse rohkelt marju ja seeni, mida leidub rohkesti Karjala metsades.
Maitseaineid kasutatakse vähe. Valdavalt piirdutakse soola ja suhkruga .
Palju valmistatakse ka kõiksugu erineva täidisega pirukaid.

Usk

12. sajandil, kui Karjala sattus sõltuvusse Novgorodi feodaalvabariigist, võtsid karjalased omaks vene õigeusu. Kaugematel ääremaadel (näiteks Viena Karjalas) leidub ka vanausulisi. Kristluse-eelseid uskumusi on säilinud võrdlemisi vähe. 20. sajandil hakkas laialdaselt levima ateism , sajandi lõpul ka uususundid.
Tänapäev
Rahvusvahelise tähtsuse annab Karjalale raudtee , mis Sorokkast (Belomorskist) põhja pool Valge mere ääres on Murmanski ainsaks ühendusteeks Venemaaga.
Kasutatud kirjandus:

• http://et.wikipedia.org/wiki/Karjalased
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Karjala_keel
  
• http://www.fennougria.ee/index.php?id=10529
  
• http://www.fennougria.ee/index.php?id=10585
  
• http://www.fennougria.ee/index.php?id=10583
  
• http://www.estonica.org/index_est.html
  
• http://www.erm.ee/?node=779
  
• http://www.suri.ee/ohuur/karjala.html
  

Huvitavat informatsiooni teistest vähemusrahvastest:
Sardid
Sardid ehk sardiinlased on rahvas Itaalias Sardiinia saare keskosas.
Neid on umbes 1,5 miljonit.
Nad kõnelevad sardi keelt.

Baskid

Baskid ( baski keeles Euskaldunak) on rahvas Hispaania ja Prantsusmaa piiril Baskimaal.
Hispaanias paiknevas Baski autonoomses piirkonnas elab tänapäeval üle 2 miljoni inimese ja neist neljandik oskab baski keelt; Prantsusmaa baski alal elab veerand miljonit inimest ja baski keele oskus on veelgi madalam.
Baski keelt valdab ka umbes 70 tuhat Ameerika mandrile väljarännanud baskide järglast.

Udmurdid

Allikas: Vikipeedia
Mine: navigeerimiskast, otsi
Udmurdid (ka votjakid) on soomeugrilased, kelle peamine asustusala on Volga lisajõgede Kaama ja Vjatka vahel Udmurdi Vabariigis; pealinn on Iževsk. Neid elab veel Permi ja Kirovi oblastis ning Baškiiria (Baškortostani Vabariik) ja Tatari Vabariigis.
Aegade jooksul on udmurtide põhiline elatusala olnud teraviljakasvatus.
Udmurdi keel keel kuulub soome-ugri keelte permi rühma, lähim suguluskeel on komi keel.
Udmurte oli 1990. aastal andmetel 714 000, neist pidas emakeeleks oma rahvuskeelt 76,5%.
Eri rahvusrühma moodustavad Põhja-Udmurtias elavad bessermanid (umbes 10 000), kes on arvatavasti udmurdi keelele üle läinud Volga bulgaaride järeltulijad.
14