kotisuu kokku. Üldlevinud olid pruuniks pargitud või mustjaspruuniks pargitud paksemast ja keerulisema lõikega tubakakotid ( lõõtsaga tubakakotid). Kotte kaunistati sissepressitud ornamentidega, vaskrõngastega, aplikatsioonidega. Rikkalikuma kaunistusega tubakakotid olid eriti iseloomulikud Saaremaale ja Muhule. Tubakakoti nahkrihma küljes oli ka piibu puhastamiseks piibunõel ja tuleraud. Ilusamaid lõõtsaga tubakakotte tegid enamasti elukutselised käsitöölised, sealhulgas sadulsepad. Tubakakottide kõrgus oli tavaliselt 15-16 cm ja laius 10 cm. Tubakakott piibunõelaga. ERM A 195:16, 17. Paistu khk. 15 Tubakakott. ERM A 290:257.Muhu Nahast rahakottidel tõmmati kotisuu ühtlaselt kokku. Rahakottide kõrgus oli 20.25 cm ja laius 12-15 cm.
väärtuslikumad Lutherma toolid. Need olid kõrge pulkadest seljatoega, pressitud mustrilise vineerist põhjaga ja kerged, kuid vastupidavad istmed. Enamik neist valmistati Lutheri vabrikus, kuid neid tehti väiketöökodades ka järgi.21 1920. aastatest kasutati kahte tüüpi istemööblit. Tigudiivanid ja –tugitoolid olid puitkarkassil üleni riidega kaetud mugavad istumisalused. Need meenutasid oma välimuse poolest tigu. Karkassi valmistasid tavaliselt puutööstused ja sadulsepad polsterdasid need. Vedrusid ja mereroht kasutati suurema istumismugavuse tagamiseks.22 3.2. Lauad 19. sajandini kasutati Eesti talude rehetubades ja köökides valdavalt poolekslõigatud palkidest valmistatud neljal pulgal seisvaid pikki pinke. Söögilauad koosnesid ristipaigutatud jalgadest ja äravõetavatest lauaplaatidest.23 Hiljem kuulus söögitoa sisustuse juurde ümar laud koos toolidega. Igapäevaselt oli laud
kõrvitsakoorest. Nad kaunistasid oma tööriistu nii inkrusteerides tina ja sarvega kui ka reljeefse graveerimisega. Esimesed kasutatud mustrid olid geomeetrilised, 19. sajandil said üldiseks lillemustrid ja karjuseid kujutavad motiivid. Ka vitspunutiste valmistamises olid karjused osavad. Naistele oli tähtis sissetulekuallikas tikkimine ja kangakudumine. Ikka veel võib Ungaris leida elavat rahvakunsti - näiteks pottsepad, sadulsepad ja värvalid säilitavad oma tööga seotud traditsioone, kuigi nad ei tööta enam talupoeglikes kogukondades. Väga populaarsed on mitmetel kalendripühadel korraldatavad iga-aastased käsitöölaadad. 20. sajandi teisel poolel muutus Ungari mahajäänud agraarmaast keskmiselt arenenud tööstusriigiks. Kuna energiaallikaid on vähe, siis on arenenud eelkõige kergetööstus (keemia-, farmaatsia-, toiduaine-, tekstiilitööstus).
Ja nüüd algas see, ilma milleta ei saanud emand Vaarmann lõpetada ühtegi seletust, algas jutustus endisest elust, mis paistis mälestuses otse kuldsena. Ei olnud seal ainustki häda, ainustki puudust ja ei leidunud ühtegi soovi, mida poleks olnud võimalik täita. Mees oli peenike puusepp, peaaegu saksa tisler ja raha teenis ta küllalt, niipalju kui neil kulus. Tuttavadki olid neil ainult peened inimesed, kõik ametmehed, mitte ainustki musta ega päevatöölist, aina kingsepad, puusepad, sadulsepad, rätsepad, ja üks voorimees, kes ise käis sõidus kahega, poiss ühega. Mõnikord suurtel pühadel käisid nad vanamehega kahekesi isegi saksa jutlusel, sest tema ise oli saksa keelt õppinud koolis, vanamees ametis. Aga siis tuli surm ja nende elu lõigati nagu pussiga pooleks. Kas emand Vaarmann veel kunagi oma elu poolitatud kohast võib jätkata, jumal seda teab. Võib-olla, et laste kaudu, jah, see võib olla, et laste kaudu saab ta veel kord oma elu jätkata
annaabi.ee 
