Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Kihnu troi Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Umbkuub Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Särgid ja püksid õpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase
Kangast saadi kolmest kiudainest: villast, linast ja nõgestest. Vokki esialgu ei tuntud, lõnga kedrati käes hoitava värtnaga. Lõnga värviti taimevärvidega. Rõivaid tehti kolme liiki: pidurõivaid, käimarõivaid ja igapäevaseid töörõivaid. Soojal ajal kanti peamiselt linaseid, talvel külmaga aga villaseid rõivaid. Naiste rõivastuse moodustasid linasest kangast tehtud pikk varrukatega särk, mille peale tõmmati käisteta villane umbkuub. Puusade ümber mähiti vaipseelik pikem kangatükk , mis oli kinnitatud vööga. Veel kuulusid naiste riietusse sõba, põll ja jalamähised sukkade asemel. Meeste rõivastus koosnes särgist, kuuest, pükstest ja õlgadele heidetavast riidetükist üleviskest. Särk oli lõua alt kinnitatud paelte, pööra või hoburaudsõlega. Nööpe keskaja talurahvas ei kasutanud. Särk ja kuub olid pikad, ulatudes põlvini või isegi allapoole
Eesti asukate rõivastus muinasajal Säde Matiisen TE-11 2011 Ülevaade Arheoloogilised leiud 11. 13. sajandist Tunneme pidulikke rõivaid, argipäevarõivad suhteliselt tundmata Sarnasused soomeugri naabritega Meestel sarnane rõivastus Naiste rõivastus Linane varrukatega särk Naiste rõivastus Villane varrukateta umbkuub Naiste rõivastus Vaipseelik e. Pallapool (seoti vööga ümber keha) Naiste rõivastus Sõba e. Üleheide e. kaal Meeste rõivastus Alussärk (lühem, põlvini, kaeluses sisselõige) Meeste rõivastus Meeste püksid (laiad ja madala istmega ratsutamiseks) Meeste rõivastus Ülekuub (käistega ja lühem, kanti vööga) Meeste rõivastus Talvel kanti sõbasid ja nahku
rõivas ja vöö. Sajandi esimesel poole kandsid setu naised kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke. Sajandi teisel poolel asendus see särk laiade, värvli külge kurrutatud ning kaelusteni ulatuvate varrukatega särgiga. Pärimuste järgi on setu naiste varasemasse rõivastusse kuulnud Kagu-Eestile omane valge villane vaipseelik, mille asendas 19. sajandil algusel venepärane rüüd. 19. sajandi teisel poolel tuli koos uuemanäolise särgiga kasutusele tumesinine umbkuub. 20. sajandi algul tuli moodi must sukman. 19. sajandi esimesel poolel kuulus setu naiste ja neidude valge ülikonna juurde arhailine valgest linasest puusapõll. Sajandi teisel poolel see kadus, selle asemele ilmus etteseotav poeriidest või linasest põll. Peaehteks oli pidulikul puhul vanik, kuklas rippuvate siidpaeltega. Igapäevaselt kanti valget pearätti. Abielunaise peakate oli pikk käterätikutaoline linik, mille otstes olid värvilised triibud,
19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi:
19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheoloogilistele leidudele teame mõnda ka I aastatuhande ja II aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegsel eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riidelaid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval
Rõivaste valmistamiseks kooti telgedel kangas, kasutati naturaalseid materjale- linane, villane. Värvide saamiseks korjati ja kuivatati erinevaid taimi ja keedeti nendes lõnga või kangast. Vanimad arheoloogilised leiud pärinevad I ja II aastatuhandest. Tooleaegsetel rahvariietel oli rohkest ühiseid jooni teiste Balti riikide riietusega. Naiste riiete peamised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte, siis aga kasutati juba ehteid ja sõlgesid. 17 sajandil aga muutus naiste seelik, see ei olnud enam ühes tükis kangas, mis ümber keha pandi, vaid seelikul oli konkreetne lõige. Mehed hakksid siis kandma põlvpükse ja naised peas liniku aseme tanu. 18 sajandi ilmusid aga riietusse edevad lisandid- paelad, karrad ja nöörid. Seelikutel kasutati
19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt. Tänu arheloogilistele leidudele teame mõnda ka 1 aastatuhande ja 2 aastatuhande alguse riietusest. Tolleaegselt Eesti rõivastusel oli rohkesti ühisjooni teiste Baltimaadega. Naiste riiete peamised osad olid linane varukatega särk ja selle peal kantav villane varukateta umbkuub. Ristkülikukujuline riide laid keerati kas ümber puusade vaipseelikuks (sõuke, ümbrik) või kanti õlgadel sõbana. 13.-17. sajandi kohta on andmeid napilt, kuid selle aja naiserõivastusest on säilinud täielikumaid komplekte (näiteks Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, vaipseeliku
Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast. Muinasaeg. Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta. Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel villasest riidest sõba või linasest riidest kaal ehk palakas. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselised. Peas kandsid neiud usutavasti peapaela (või pärga), abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid,
säiluvuse tõttu on enamasti lagunenud. Teatud määral on neid leitud liivlaste matustest. Suuremate ja pikemate spiraalidega kaunistati rõivaste nurki, samuti naiste peakatteid. Viimaseid on leitud eriti Saaremaa 12. sajandi lõpu laibamatustest. Kumna hõbeaarded Naiste rõivastus Niipalju, kui on teada, kuulusid Eesti 12.13. sajandi naise rõivastuskompleksi särk, vaipseelik, umbkuub või pihikseelik, peakate (pealinik või rätik), jalamähised, sõba ja põll. Rõivad vöötati nahast või kõlapaelast vöödega. Riietus oli paikkonniti erinev ning ka ühes kohas ei kandnud kõik naised täpselt ühtmoodi rõivaid. Alussärkidest pole midagi teada, kuid ilmselt olid need sageli valmistatud linasest kangast. Suvel soojade ilmadega ning igapäevatööd tehes kantigi ainult särki, talvel külmaga võis aga umbkuue all olla mitu villast särki pealistikku
Viikingiaja alguses kinnitasid mehed keepe rõngaspeanõeltega. 10. sajandil muutusid rinnanõelad vaid meeste eheteks ja mehed hakkasid pruukima kuubede ja särgiesiste kinnitamiseks hoburaudsõlgi. Meeste peakatete kohta on meil väga vähe andmeid. Liivi laibamatustes esinevad vahel nahast ja riidest pronksspiraalidega ehitud mütsid. Naiste rõivad Sarnaselt naabermaadega kuulus eesti naise riietusse linane (talvel villane) särk, mida kattis villane varrukateta umbkuub ehk kleit. Lõuna-Eestis, kus latgalite mõjud olid tugevamad, kanti umbkuue asemel ka vaipseelikuid. Pidulikel puhkudel ning külmal ajal kandsid naised mitmekordseid villasest riidest sõbasid, mis olid äärtest kaunistatud sisse kootud või hobusejõhvidega külge õmmeldud pronksspiraalide ja värvikirevate kõlapaeltega. Sõba mähiti ümber õlgade ja kinnitati eest hoburaudsõlega. Vööl kanti kõladel kootud või nahast vööd
ornamendiribadega. Ka jalanõud tehakse põhjapõdranahast: talvised jalanõud on karvasaapad, suviste jalanõude nahal on karvad ära kraabitud. Rohkesti kannavad naised ostetud rõivaid: kleite, pükse, kampsuneid, dzempreid, mantleid, jopesid, kummikuid ja kingi. Meeste traditsioonilistest rõivastest kantakse tänapäeval vähesel määral särki, rohkesti aga ülerõivaid ja jalanõusid. Traditsiooniline särk on aplikatsioonidega kaunistatud. Suviseks ülerõivaks on riidest umbkuub, talviseks põhjapõdranahast umbkasukas, mõlemad on kapuutsiga. Umbkasukal on karvad ihu poole, kindad on varrukate otste külge õmmeldud ning kasuka peal kantakse riidest kattekuube. Külmade ilmadega pannakse selga veel teine umbkasukas, millel on karvad väljapoole. Hantide umbkasukad on otstarbekohased rõivad sealses karmis kliimas. Nagu naistel nii on ka meestel traditsioonilisteks talvejalanõudeks karvasaapad ning suvesaapad valmistatakse nahast, millel on karvad ära kraabitud.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
