Kiviajal oli raske, sest nälga pidi palju tundma ja haiguseid oli palju. Sellepärast oli kivialjal inimesi vähe ja eluiga lühike. Inimesed valisid oma elupaikka, nad ehitasid oma majakesed kuskile järve või jõe äärde, et seal oleks hea kala püüda ja samas oli seal ka turvaline. Inimesed kandsid loomanahast rõivaid ja elamuks ehitasid nad ritvadest püstkojad, mis kaeti mätasete ja nahkadega, telgid ja muldonnid. Toitu valmistati tulel. Tulease tehti algul välja, hiljem aga püstkodadesse sisse, sest tuli andis ka sooja. Metsad, kust loomi jahtida, jõed, järved, kust kalapüüda, ja majake olid kiviajal kõige tähtsamad. Kui jahiloomi või kala enam ei olnud, pidid inimesed oma asjad kokku pakkima ja teise kohta kolima. Algul saadeti üks inimestest otsima kohta kuhu minna. Nad pidid veenduma, et see koht ei kuulu kellelegi teisele ja kui seal ei olnud kedagi, alles siis võisid nad sinna minna.
Lõke Lõke on vabas õhus asuv lahtine tulease, mis on rajatud kividele või muule tulekindlale alusele. Lõke on algeline söögiküpsetamisvahend. Lõke on soojus- ja valgusallikas. Lõke oli kaua aega ajaloos kasutusel söögitegemisel ja valgusallikana.Lõket kasutati ka märguanneteks. Kui tikust lõket süüdata, siis kohe puit põlema ei sütti, see soojeneb natukene. See aeg võib olla väga lühike.Kui tikk vastu puud panna, siis hakkavad puidus aineosakesed kiiremini liikuma ja puit kuumeneb. Kui lõke põleb, siis selle ümber hakkab õhk soojenema.Toimub soojusülekanne lõkkelt õhule. Tekib õhuringlus. Soojem õhk tõuseb ülesse ja jahedam langeb allapoole ja hakkab tasapisi soojenema. Soojusülekanne lakkaks, kui tekiks samasoojus aga lõke pole nii tugev, et soojendaks kogu õhu enda ümber. Õhus lendlevad põlemata väikesed osakesed ja veeaur. Veeaur on üks lõkke põlemise saadusi. Põlemine on keemiline reaktsioon kütuse ja hapniku vahel, mis vabastab ...
2. luulekogu ,, Rroosi Selaviste" Eestis ilmus 1990. kogu ,,Oma luulet ja võõrast". Proosa vanad: Bernard Kangro- Kirjutas ühe õhtuga raamatu. Oma luules väljendab kodukohta ja ümbruskonna loodust. Ta romaanid keerlevad reaalsuse-kujutluse piirimail. Tema tuumteos oli "Tartu sari"-see koosneb 6 romaanist. Tema algatusel loodi Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Tema põhilised märksõnad: mets, vesi, maa, maja "Sonetid", "Vanad majad", "Reheahi", "Tulease", "Põlenud puu", "Igatsetud maa". Arved Viirlaid- Visati koolist välja hümni laulmise eest. Temaatika: sõduriägedus, leppimatus ülekohtu ja vägivallaga, isamaalisus, tundeline armastus, loodus. Ta on üks tõlgitumaid Eesti kirjanikke ja kõige NSVL vastasem. Ta oli PEN klubi esimees. 7 luulekogu-"Valgus rahnude all", 11 romaani- "Ristideta hauad"(17 keeles), "Tormiaasta". 1novellikogu-"Saatuse sõlmed". VÄLJAANDED 1944. Soomes kirjastus "Otto". 1945
BERNARD KANGRO: - sünd 1910 Võrumaal - oli TÜ õppejõud - oli ,,Vanemuise" dramaturg - põgenes Rootsi 1944 - asutas ajakirja ,,Tulimuld" - oli ,,Eesti Kirjanike Kooperatiivi" juht - suri Lundis 1994 Looming: ,,Sonetid" ,,Peipsi" ,,Vanad majad" ,,Must raamat" ,,Reheahi" ,,Jäälätted" ,,Põlenud puu" ,,Emajõgi" ,,Pühapäev" ,,Tartu" ,,Tulease" ,,Kivisild" KULTUURIELU 50ndatel · 1950ndatel algas Nõukogude Liidus ,,sulaaeg". Stalin suri ja partei juhiks sai Nikita Hrustsov. ,,Sulaajaga" kaasnes võimalus veidi vabamaks loominguliseks tööks. · Hakati tõlkima maailmakirjandust · 1955 Eesti Televisioon · 1958 ,,Keel ja Kirjandus" · tekkis raamatukultus kasvas väljaannete arv ja tiraaz JUHAN SMUUL - sündis 1922 Muhumaal
● “Reheahi” (1939) ● "Minu nägu" (1950) ● "Härjanädalate aegu" (1994) ● “Põlenud puu” (1945) (1970) ● "Sinine värav" (1957) ● “Pühapäev” (1946) ● "Kogutud ● "Üks sündmusteta suvi" ● "Jäälätted" (1958) ● “Tulease” (1949) luuletused" (1998) ● “Hingetuisk. Jääminek” (1991) ● "Emajõgi" (1961) (1988) ● "Kojukutsuv ● "Kivisild" (1963) ● jt hääl" (2000) ● "Seitsmes päev" (1984) ● jt LOOMINGU ANALÜÜS
Temperatuurt ahjus pidi tõusma vähemalt 1200 kraadini. 4) Kohalikku rauda hakati tootma 1. Sajandist eKr Põhja- ja Ida-Eestis, ühed sulatusahju jäänused on kaevatud välja Tartumaal Tindimurrus. 5) Ilumägi oli vanema rauaaja elupaik, seal asus laugjal nõlval paiknev 4-5 sajandi talu. Asulakohalt pole leitud küll ehitiste jäänuseid, kuid kaevati välja kaks savinõude valmistamiseks kohale toodud savikuhilat ja üks lahtine tulease. Koguti ka üle 500 savinõu killu. Tööriistadest leiti luiske ja rauast noa katkeid, ehetest pronksist spiraal ja tahuline klaashelmes. Leitud on ka mitmeid koduloomade luid. 6) Mitmetes kohtades rajati kindluseid, haudadesse hakati panema relvi, mis osutavad kogukondadevahelistele konfliktidele. 7) Esimene eestlaste linnus võis olla Alatskivi Kalevipoja sängiks kutsutud küngas Peatskivi külas Ida-Eestis, mille jäänused pärinevad aastast 270 eKr.
Kangro nimele võib kirjutada eesti luuletaja värsside rekordi: ta on kirjutanud umbes kaks ja pool tuhat luuletust Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eesti ja Tartu Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga LUULEKOGUD Sonetid (1935) Vanad majad (1937) Reheahi (1939) Põlenud puu (1945) Pühapäev (1946) Seitsmes öö (1947) Tulease (1949) Veebruar (1951) Eikellegi maa (1952) Suvihari (1955) September (1964) Varjumaa (1966) Puud kõnnivad kaugemale (1969) Minu nägu (1970), sisaldab kõiki eelnenud luuletuskogusid ja viit vahepõimikut. Allikad silla juures (1972) Merevalgus. Tuuletund (1977) Tuiskliiv. Talvereis (1985) Hingetuisk. Jääminek (1988) PROOSALOOMING Esikromaan ,,Igatsetud maa" (1949) ,,Kuma taevarannal" (1950) ,,Peipsi" (1954) ,,Taeva võtmed" (1956) ,,Sinine värav" (1957)
Mööblit oli isegi feodaalide lossis vähe. Feodaalide eluruumid olid muidugi suuremad ja ka vastupidavamad talupoegade omast.. Olgugi, et mõne jõuka talupoja maja võis vastu pidada sadu aastaid, kuna need olid ehitatud kindlalt ja hoolega. Ehitusmaterjaliks valiti see, mida parasjagu saada oli: põhjapool õlgkatustega puumajad, lõunapool asendati õlgkatus kivikatusega. Kivipõrand oli suus luksus, ka feodaalidele. Ka talupoegade majas asetses tulease algselt toa keskel ja suits tungis välja aknast ja uksest. Mida jõukam ja kõrgem seisus oli seda suuremad ja uhkemad olid ka eluruumid keskajal. Talupoegade söögilaula oli tavaliselt palju leiba, hirsi-ja kaeraputsru ja ka kodust juustu. Peale joodi kalja või õlut. Samal ajal, kui feodaalide söögilaual oli liha, saia ja joodi veini olid talupajad rahul oma söögiga ja ka tänulikud selle eest. Liha pakuti enamasti keedetuna, mis tõttu ta rikknes kiiresti
tema nimeline kirjanduspreemia. Teosed Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Tema proosas on kaks keskset teemat:külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu. Tähelepanu väärivad Bernard Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) "Arbujate kaasaeg" (1983). Luulekogud: "Sonetid" (1935) "Vanad majad" (1937) "Reheahi" (1939) "Põlenud puu" (1945) "Pühapäev" (1946) "Seitsmes öö" (1947) "Tulease" (1949) "Veebruar" (1951) "Eikellegi maa" (1952) "Suvihari" (1955) "September" (1964) "Varjumaa" (1966) "Allikad silla juures" (1972) "Hingetuisk. Jääminek" (1988) Valikkogud: "Ajatu mälestus" (1960) "Minu nägu" (1970) "Kogutud luuletused" (1991) Romaanid: "Igatsetud maa" (1949) "Kuma taevarannal" (1950) "Peipsi" (1954) "Taeva võtmed" (1956) "Sinine värav" (1957) "Jäälätted" (1957) "Emajõgi (1961) "Tartu (1962) "Kivisild (1963) "Must raamat (1965) "Keeristuli" (1969)
Joaoru asulad). Asula kohtadelt leitud luude põhjal on väidetud, et põhilisteks saakloomadeks olid põdrad ja koprad [2.] Leiukohtadelt elamute jäänuseid leitud ei ole, millest järeldatakse, et sel ajal elati püstkodades. Püstkojad olid tõenäoliselt ritvadest püstitatud koonusja kujuga, mis olid kaetud okste, nahkade ning talvel ka mätastega. Püstkoja keskel asus tõenäoliselt kividega piiratud tulease, mille kohal valmistati toitu ning mis andis külmal ja pimedal ajal ka soojust ja valgust. [2.] Oletatavasti elati asulates hooajaliselt, vastavalterinevate looma- ja taimeliikide püügi- ja korjeargade vaheldumisele vahetati ka elukohta. Oletatavasti elas Eestis Kunda kultuuri perioodil kuni 1500 inimest. Kuna Kunda kultuur ei olnud levinud mitte ainult Eestis vaid üsna suurel maaalal kuni Uuraliteni välja, on üsna raske määratleda selleaja Eesti inimeste päritolu. Selle aegsetel
jahiõnne paluma. Usundit kontrollis samaan, kes oli nõid ja teadmamees, kel on usuline autoriteet. Samaan kasutab ühendusepidamiseks teispoolsusega transiseisundit, loitsib, sooritab maagilisi riitusi ja tunneb rahvameditsiini. Põhjarahvaste samanistlikus usundis oli maailm 3 osaline - ülailm, inimeste maa (keskmine ilm) ja allilm. Samaani ühendusteeks nende vahel võivad olla puu, jõgi, linnutiivad, kolle (tulease) jms. Kõige üle valitseb ülim jumal, temast põlvnevad muud jumalad ja ürgolendid, kes taevast maha on tõugatud. Eestlase «jumaluse» mõiste kattub «haldja» omaga. Looduses elavad haldjad/jumalused. Haldjad on kohakaitsevaimud, loodusvaimud veehaldjad ehk näkid. Näkil on ka teisi nimetusi, näiteks vesihaldjas, merehaldjas, järve-, jõe- või kaevuhaldjas. Mõnikord nimetatakse neid ka vaimudeks, näiteks kaevuvaim, merevaim, veevaim. Veel võib nimetada maahaldjad ja
Selle vanus on üheksa ja pool tuhat aastat tagasi. Muinasasulate elanikud valisid oma peatuskohtadeks kalarikaste jõgede ja järvede kaldad, ümberringi olid raskesti läbipääsetavad ürgmetsad, milledes elasid metsloomad. Lihtsam oli küttida loomi kes tulid veekogudeäärde jooma. Muistsed inimesed elasid külades, eluasemeteks ritvadest sõrestikega ehitatud püstkojad, mida suvel katsid kasetoht ja puukoor, talvel loomanahad ja mättad. Igas püstkojas oli keskel tulease, seinte ääres mätastest, samblast ja okstest magamisasemed, mis kaeti loomanahkadega. Sõnast ,,koda" ongi tulnud eesti keelde sõna ,,kodu" Koduloomadest oli tol ajal ainult koer. Koerad olid abiks jahil ja valvasid küla metsloomade ootamatute kallaletungide eest. Muistse aja mehed käisid jahil ja kalal ning põhiline toit oligi liha ja kala. Kuid vahel pidid nad väga pikka aega nälga tundma, sest algeliste jahiriitadega oli väga raske suuri metsloomi tabada.
Surnu maeti täies rõivastuses, mis oli veel kaunistatud luust, hammastest ja merevaigust ripatsitega. Amulettidena kasutati väikeste kiskjate lõualuusid. Tõenäoliselt usuti hauatagusesse ellu ja pandi vajalikke tarbeesemeid selleks puhuks surnule kaasa. Üldiselt pandi kaasa ehteid, vahel ka tööriistu. Keskmisel rauaajal hakati kalmetesse ka hauapanusena relvi panema. Matmisrituaali juures võis mõnes kohas omada tähtsust tuli. Näiteks on leitud lapse hauast kolju kohalt tulease. Töötlemata loomaluud haudades aga osutavad kaasapandud lihale. On leitud ka haudu, kus nägu on kaetud paksult sinise saviga ja silmadele on asetatud merevaigust kettad. Muinaseestlaste teadvuses on surnu jätkanud oma elu oma uues kodus (s.t hauas, hiies, kalmistul). Muinasusundid Rahvausk kestis siin XIII sajandini, mil ristisõdalased selle vägivallaga maha surusid. Kuid sellele vaatamata pidas rahvas salaja oma muistset usku veel edasi. Eestlaste vana rahvausku
Oli elukutseid, mida eriti au sees peeti, näiteks seppade ja veskimeeste oma. Jõukamate talupoegade majad olid ehitatud kindlalt ja hoolikalt, mistõttu need võisid pusida aastasadu. Ehitusmaterjal valiti selline, mida kohapeal saada oli: põhja pool õlg-, lõunas kivikatusega puumajad. Majades olid enamasti õlgedega kaetud savipõrand. Õlgi ei vahetatud, aeg-ajalt vaid visati värskemais peale. Kivipõrand oli suur luksus. Esialgu asetses tulease ruumi keskel ja suits tungis välja ustest- akendest, hiljem said üldiseks korstnaga küttekolded. Saksamaal oli XI sajandi algusest alates levinud kiviahi. Mõnel majal olid eraldi ruumid vanemate pereliikmete tarvis. Kehvemate talupoegade majad olid mõistagi norgema ehitusega neid võis suurema vaevata paigast nihutada. Valgus tuli hoonetesse akendest, mis suleti puust luukiga. Akendel ei olnud klaase, vahemasti talumeeste majadel mitte
,,Kogutud luuletusi" on Kangro luule algus ja ots ,,Reheahi" ja ,,Jääminek". See on tervikuks koondunud ,,ajatu mälestuse" Kangro, seni veel tõelist tähendust saamata Kangro; see on Ithakale tagasisaabunu luule, õieti neljanda perioodi Kangro, kelle kolme eelnevat me teame, tunneme ja armastame. Need on Hommik (,,Sonetid", 1935; ,,Vanad majad", 1937; ,,Reheahi", 1939; ,,Põlenud puu", 1945; ,,Pühapäev", 1946; ,,Seitsmes öö", 1947), Keskpäev (,,Tulease", 1949; ,,Veebruar", 1951; ,,Eikellegi maa", 1952; ,,Suvihari", 1955) ja Õhtuselgus (,,September", 1964; ,,Varjumaa", 1966; ,,Puud kõnnivad kaugemale", 1969; ,,Allikad silla juures", 1972; ,,Merevalgus. Tuuletund", 1977; ,,Tuiskliiv. Talvereis", 1985; ,,Hingetuisk. Jääminek", 1988). See tähendab varast sünteetilist lürismi, siis romaanikirjanik Kangro lüürikat ning hilist lüürilistest tsüklitest väljakasvavat lüroeepikat. Sarnane küll romantika kuninga Ludwig von
läbisaamisest omavahel, kuid kõige suuuremaks osutus siiski lõkke üleval hoidmine mäe otsas ja küttimine. Selleks, et neid leitaks, oli oluline hoida lõke põlevana kõrgel mäe otsas. Juhul, kui sõidab mööda mõni laev, siis märkaks see taeva poole tõusvat suitsu ning oleks võimalik päästa neid. Kui algul tekitas probleemi lõkke ülesse tegemine, ei suudetud puutükkide hõõrumisega sädemeid välja tuua, siis hiljem tekitas probleemi selle elus hoidmine. Tulease saadi püsti Põssa prillide abiga, millega püüti päikese kiired kuivanud lehtedele kinni. Lõke saadi kiiresti püsti, ent puudu oli suits, mis oli just kõige olulisem. Tänu Maurice'i ideele, panna rohelisi oksi peale, tekkis tulele juurde ka oodatud suits. Lõke omakorda nõudis eraldi tähelepanu, et see ära ei kustuks. Selleks jaotati inimesed kahte: ühed, kes hoolitsevad vahetustega lõkke põlemise eest ja teised, kes hoolitsevad küttimise eest
nõuetele vastav, võib olukorda parandada paigutades korstna sisse täiendava plekklõõri. Kui küttekolle ei ole talvel kasutuses (näiteks suvekodude puhul), võiks korstna talviste ilmastikumõjude eest kaitsta plekist kattega. Selle paigaldamisel on oluline, et korstna ja katte vahele jääks õhuvahe. Vana korstna puhul tuleb eriti hoolikalt suhtuda korstnapitsi katvasse "plekkmütsi", mida ei tohi asendada inetu massiivse "torbikuga". Kui tulease on lõplikult suletud ja korstnat ei kasutata, tuleks tagada lõõri ventilatsioon, et säiliks niiskuse kogunemist takistav õhu liikumine korstnas. Ahju, pliidi, kamina ja seega ka korstna pideval kasutamisel on korstnapühkija igakevadine külaskäik hädatarvilik. 8 [H1] AHJU ABC [loend] Iga ahi ja korsten tuleb paari-kolme aasta tagant põhjalikumalt läbi uurida. Lõõrid lähevad kõige kiiremini nõge täis, kui küttekoldeid kasutatakse harva.
· Magustoite hakati alles eelmise saj. alguses valmistama · Varem makarone eriti ei tarvitatud ÕLU JA KALI: · Vana-Ida kultuurirahvad jõid ka õlut · Juba 3000 eKr jõid egiptlased õlut · Õlle valmistamine: linasest kuumutamine · 15. Saj. oli Tlns õllekandjateks eestlased · Talgulistele pakuti õlut alates 18.-19. Sajandist · Õlu oli ohvrianniks ja õhvripidustustest osavõtjate joogiks · Seto külas ohverdati õlut Pekole · Lee- lahtine tulease · Pulma ja matusekombes oli õlu ka ohvrianniks · Varrud- katsikud · Jõulud olid õllepühad · Mihklipäevaks tehti õlut, sest siis tähistati välitööde lõppu · 19. Saj. peale 1ms lõppu hakati suurt tähelepanu pöörama koduõllele · Kosjal olijatele toodi õllet suure kannuga · Kali oli õllest saadud jook, kalja ei pandud kinnisesse anumasse, õlut aga pandi MATUSETOIDUD: · Kaunviljad, tangupuder, kapsad, lihatoidud
Auk peab olema kaevatud veekogust 50 m kaugusele ja vähemalt 20 cm sügav. Peale kasutamist tuleb auk uuesti kinni ajada. Lühemaajalisel matkal võib iga inimene ise endale väikse individuaalse augu kaevata, mis koheselt pärast kasutamist mullaga katta. · tualettpaber, tampoonid ja hügieenisidemed tuleb panna eraldi plastikaatkottidesse ning koos ülejäänud prügiga metsast välja viia. (Talvoja et al. 2000) Tule tegemisel on vaja ehitada tulease (piirata see servast kividega) ming kindlasti peale tule tegemist veenduda, et tuli on kustutatud. (Talvoja et al. 2005) 1 KOKKUVÕTE Niisiis ei vaja me matkamiseks väga pikka ettevalmistust, kuid siiski tuleb suurt tähelepanu pöörata matka planeerimisele ja korraldamisele. Kõige olulisem ongi ohutuse tagamine matkal (eriti, kui tegu on lastega, kes ei oska võõraid olukordi adekvaatselt
elkohana, vaid pigem gaselliliha säilitamise paigana. Teine tuntud linn Türgis on Catal Güyük, mis asus jõe-äärsel viljakal tasandikul ja koosnes tihedalt paigutatud põletamata tellistest majadest. Plaanilt meenutab linn vaiplinna, mille majad olid omavahel ühendatud. Sisse sai majadesse ainult katuse kaudu. Ja linnas oli kokku üle tuhande maja, mis olid külgkülje kõrvale ehitatuna. Igas majas oli tulease ja sisseehitatud kivimööbel. Kivimööblist kõige rohkem huvipakkuvad olid poodiumid, mis oli arvatavasti kasutusel kui magamisasemed. Nende alt leiti ka inimeste luid, mis võis arvata, et inimene maeti samasse kohta, kus oli olnud ta magamiskoht..(kusjuures, kui teemast välja minna, siis uudistes näitas ükskord, et selline asi toimub siiani.. kahjuks ma ei mäleta kus riigis see oli, aga ühed inimesed näiteks elasidki surnuaias ja magasid oma vanemate haudade peal)
pandi arhiivkogusse, aga ka sellepärast, et jäeti igaks juhuks erihoidu edasi. Kui poliitilise sula ajal taastus kirjavahetus kodumaaga, hakkasid pagulased saatma Eestisse vabas maailmas ilmunud emakeelset kirjandust. Saadeti see mõistagi sõpradele ja sugulastele, mitte GlavlitaTMile. Viimane konfiskeeris aga võõrad saadetised juba tollis ja algul lihtsalt hävitas. Näiteks 28. novembril 1958 põletati posti teel saabunud Bernard Kangro luulekogud Pühapäev, Suvihari, Tulease ja Seitsmes öö, Gustav Suitsu Eesti kirjanduse lugu, August Mälgu Tee kaevule, Pedro Krusteni Kaugelviibija käekõrval, August Gailiti Kas mäletad mu arm, Liina Reimani Rambivalgus süttib, Jaan Lattiku Talupoja laul, Friedebert Tuglase Kogutud novellid. I ja palju teisi raamatuid. Jätkuvalt saadeti vähemalt kord kuus tuleriidale tol ajal ilmunud eesti kirjanduse paremik. Raamatuid hävitati nende sisu arvestamata üksnes ilmumiskoha järgi
perspektiivist (Goethe: maailmakirjandus) ,,Cours de litterature comparée" (1816) 19. sajandi lõpus esimesed spetsiaalsed teadusajakirjad 1900. a. esimene võrdleva kirjandusteaduse kongress Pariisis Näide: Jaan Oks... ,,Nälga on seal külas, ääretut tungide tõusu ja langemist. Igapäevased elunähtuste vahetused. Elumõte." ,,Talvad, sügav lumi, mahalangenud puud, saag, tulease, vana kasukapintsak, heeringapütt, kõlbmata kirvevars, jäljed, kolm töömeest ehk... inimesed." ,,Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehis. (...) Kolletanud lehed vaaruvad ja vanguvad." ,,Ütelge: mis tarvis on seda seest- ja väljastpoolt seenetanud, tiisikusehaiget hoonet [koolimaja] veel parandada." ,,Kus kollakas-tõbine rohi heinamaadel soojaga iseennast ära sööb ja ökitavad kõrred
küpsetati leiba, söödi ja magati. 5 Mehed nokitsesid tubaste puutööde kallal, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi. Sügisel kuivatati sama ruumi suitsunud partel põldudelt koristatud vilja, et märg vili hallitama ei läheks. Rehetoa taganurgas, suuga vastu sissekäiku, paiknes suur reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippus kookudega kaks pada. Enne pliitide tekkimist keedeti seal talu toidud. Leiba küpsetati ahjupõrandal. Korstnat reheahjul ei olnud, ahju kütmisel tuli kogu kibe suits rehetuppa. Suitsu väljalaskmine toimus suitsuaugu või ukse kaudu, suitsupiir jäi rehetoas 1–1,5 m kõrgusele. Rehetoas oli alati tunda mõrkjat suitsulõhna ning selle nõgised seina- ja laepalgid muutusid aastatega süsimustaks. Esimesed teated akendest pärinevad Lõuna-Eestis 18.
talupojad üsna jõukad. Oli elukutseid, mida eriti au sees peeti, näiteks seppade ja veskimeeste oma. Jõukamate talupoegade majad olid ehitatud kindlalt ja hoolikalt, mistõttu need võisid pusida aastasadu. Ehitusmaterjal valiti selline, mida kohapeal saada oli: põhja pool õlg-, lõunas kivikatusega puumajad. Majades olid enamasti õlgedega kaetud savipõrand. Õlgi ei vahetatud, aeg-ajalt vaid visati värskemais peale. Kivipõrand oli suur luksus. Esialgu asetses tulease ruumi keskel ja suits tungis välja ustest-akendest, hiljem said üldiseks korstnaga küttekolded. Saksamaal oli XI sajandi algusest alates levinud kiviahi. Mõnel majal olid eraldi ruumid vanemate pereliikmete tarvis. Kehvemate talupoegade majad olid mõistagi norgema ehitusega neid võis suurema vaevata paigast nihutada. Valgus tuli hoonetesse akendest, mis suleti puust luukiga. Akendel ei olnud klaase, vahemasti talumeeste majadel mitte
Ehted asendasid ka raha, mida näitab paljude poolikute ehete olemasolu. Ehteid on leitud palju Enamus leitud ehetest on kohalikku päritolu. Välismaine ehe sulatati ümber oma maitse järgi. Nt palju kant sõlgi, millest suurimad olid kuni 1 kg. Viikingiaeg - eluasemed Majade suurus ja ehitusviis sõltus omaniku staatusest ja kohalikest oludest. Kivihooned mördiga - kirikud 11. saj Hoones oli hämarus, kuigi tunti küünlaid. Hoone/ruumi keskel oli tulease. Võis olla ka eraldi ahi. Viikingiaeg elamud Tunti ka õlilampe, kuid neid kasutai harvadel ja tähtsatel puhkudel, kuid ka käsitöö nt vaipade valmistamisel. Hoonetel olid uksed, mis käisid kas metall- või puulukuga kinni. Võtmehoidjal oli perekonnas tähtis staatus. Varguse eest lukustatud ruumist karistati karmilt, sest lukk sümboliseeris võõrast vara. Viikingiaeg - eluasemed Suits levis kogu ruumis ja inimestel oli pidevalt vingumürgitus.
loodusest osa saama (www.rmk.ee). Tuli Tulel võib sinu ellujäämise seisukohast olla otsustav tähtsus. See aitab sul riideid kuivatada, toitu keeta, joogivett valmistada, hädasignaale anda ja mis samuti tähtis, soojust säilitada. Tuli on oluline ka psühholoogiliselt, see aitab mõtteid koguda ja toimib nagu rahustav sõber. 171 Tulease Tule piiramiseks ja tulekahjuohu vähendamiseks on vaja ehitada tulease. Kui teed lõkke lühikeseks ajaks, näiteks toidu või vee soojendamiseks puhkepausi ajal, ehita lihtne tulease ja piira see servast kividega. Puhasta tuleaseme alune ja ümbrus kergestisüttivast materjalist. Kui aga kavatsed seevastu lõket kauem mitu tundi või ööpäeva üleval hoida, tuleb valmistada vastupidavam tulease. Kui lõke
72 Kojakangaga kaetud püstkoda (laavvu, kovas) koosnes 7-12 (Koola poolsaarel 12-25) umbes kolme meetri pikkusest ridvast. Koja püstitamist alustati kolmest haralise otsaga ridvast, mis ülal üksteise vastu toetusid. Vähema arvu lattide puhul lisati neile üks sirge ritv, igasse vahesse kaks ritva ning lõpuks veel üks ritv ukse jaoks. Koja põrand oli pikuti 4- 5 ja põigiti kuni neli sammu. Kividest nelinurkne või ümmargune tulease asus koja keskel. Koda kaeti kahe suure kangatükiga (kangamaterjali hangiti juba vähemalt rauaajast peale kaupmeestelt, varasemal ajal kaeti koda tõenäoliselt nahkadest kokkuõmmeldud katetega). Kojakangad tõmmati uksest kuni koja taguseni. Ülalt ulatusid need üksteise peale ning olid seotud sõrestiku ritvade külge. Koja katmiseks oli vaja kahte inimest, kes esiteks (ukse poole vaadates) parempoolse ja seejärel vasakpoolse katte teivastele peale viskasid
osatähtsus. Ka tulekiviga asulad. Neid on aga vähem kui kvartsi- ja kiltkiviasulaid. Mesoliitilised asulakohad Põhiliselt avaasulad. Valdavalt sesoonsed, asusid heades püügipaikades, mitmekülgsete loodusressurssidega piirkondades. Tekkisid rannikuasulad (Portugal, Põhja-Hispaania, Prantsusmaa, Taani), püüti kala, korjati karpe. Suhteliselt palju elamujäänuseid: nii maasse süvendatud kui maapealsed hooned. Hooned ovaalsed, ümmargused, nelinurksed. Sees tulease. Suurus väga erinev. Ka Ida-Euroopast üsna palju elamujäänuseid. Nt Nizneje Veretje asulakohalt nelinurksed elamujäänused, mis tehtud okstest ja kaetud nahkadega. Mõnikord on neid alt kindlustatud kividega. Mõnikord kaeti põrand liivakividega. Kokkuvõtvalt: kasutati mitmesuguseid elamuid, mis võisid kujult ja muidu erineda ka ühe arheoloogilise kultuuri piirides. Mesoliitilised töö- ja tarberiistad
annaabi.ee 
