Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt
Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt
Nii jõlkuski ta pikka aega indiaanlaste laagri ümber. Kuid Hall Kobras, indiaanlane, kellele kuulus Kiche, pidi võla tasumiseks oma hundi maha müüma. Valgekihv jäi väga nukraks, kuna tema ema viidi minema. Ta läks tagasi metsa ja veetis talve üksinda. Kuid indiaanlane Hall Kobras oli talle armsaks saanud ja ta pöördus tema juurde tagasi. Kuid Hallil Kopral oli üks kurjade kavatsustega tuttav, kes tahtis Valgekihva omakasupüüdlikel eesmärkidel endale. Ta tõi Valgele Koprale nii kaua viina, kuni viimane viimsegi penni hinge tagant ära müüs. Kaasa arvatud Valgekihva. Nüüd läks meie kangelase elu raskeks, kuna Valgekihv oli pooleldi hunt ja pooleldi koer, oli ta väga tugev koera kohta. Beauty Smith, tema uus omanik, kasutas teda koeravõitlustes. Valgekihva piinati ja näljutati niikaua, kuni ta läks väga tigedaks ja teda sai teiste koertega võitlema panna. Enamasti ta võitis, kuid ühe koera käest sai ta nii kõvasti peksa, et pidi peaaegu surema
Mõnes jões elavad jõevähid, kes tegutsevad öösiti ja toituvad veekogu põhjal peamiselt taime- ja loomajäänustest. Selgroogsed Jões elavad suures osas samad kalad kes järveski. Jahedamat ja hapnikurikkamat vett vajavad jõeforell ja lepamaim järves ei ela. Mitmed meres elavad kalad, näiteks meriforell ja lõhi, tulevad aga jõgedesse kudema. Jõgede läheduses elab mitmeid imetajaid. Saarmas ja mink (ameerika naarits) käivad vees toitumas. Koprale on jõgi ja selle kaldad peamiseks liikumisteeks ning varjekohaks. Suuremate jõgede aeglase vooluga osades ja jõesoppides elavad enam-vähem samad linnud kes järvedelgi. Vaid vesipapp ja jäälind on kohastunud elama kiirema vooluga jõelõikudel. Jõgede tähtsus ja kasutamine Jõgi on inimesele majanduslikult tähtis. Jõgedele rajatud tammidega paisutatakse vett ning see aitab toota elektrienergiat
abstraktne mõtlemisvõime, mistõttu me suudame ette näha ja analüüsida oma tegevust ja selle tagajärgi, kuid see ei anna minu meelest põhjust inimest ja loodust vastandada. Kui kobras rajab ojakesele tammi, muudab ta selle ümbruse niiskusreziimi, hävitab hulga elupaiku, et luua endale sobiv elupaik. Samamoodi on ka inimesega - me loome endale võimalikult sobivaid elupaikasid, kus meil oleks meeldiv viibida. Ja sarnaselt oja ülestammitavale koprale hävitame ka meie oma tegevusega teiste liikide elupaiku, luues aga ka uusi - nagu looduses ikka. Miks aga ühe liigi tegevust elupaikade loomisel loetakse looduslikuks protsessiks, aga teist mitte, jääb paljudele arusaamatuks. Võimalik, et inimese ja looduse vastandamine on meie antropotsentristliku mõtteviisi vili. Kui me heidame enestele ette looduslikesse protsessidesse sekkumist, siis me paratamatult
· maastikukaitsealasid 148; · rahvusparke 5; · vana ehk uuendamata kaitsekorraga alasid 118; · parke ja puistuid 546; · hoiualasid 343; · püsielupaiku 1038; · kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaid loodusobjekte 11; · kaitstavaid looduse üksikobjekte 1203. Väga haruldased liigid, Eestis näiteks lendorav, nahkhiired vajavad ranget kaitset. Seega taotles Eesti erandit, et mujal ELis range kaitse all olevale hundile, karule, koprale ja ilvesele siin Natura 2000 loodusalasid määrama ei peaks. Samuti jätkub meil hundi, kopra ja ilvese küttimine. Karu küttimiseks erandit saada ei õnnestunud, sest Euroopas tervikuna on karu muutunud väga haruldaseks, mistõttu võib neid küttida ainult neis piirkondades, kus nad on tekitanud kahjustusi. Teisalt taotles Eesti, et loodusdirektiivi lisataks Eestile ainuomased liigid eesti soojumikas ja saaremaa robirohi ning et euroopa naaritsale antaks esmatähtsa liigi staatus
koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil. Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Iseseisvuvad noored teisel eluaastal ja suguküpseteks saavad kolmandal aastal. Maksimaalne eluiga on neil 15…20 aastat. Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Selliselt väheneb vaenlasel võimalus kobrast ootamatult rünnata. Tammid Selleks, et koprad muutuva veetasemega veekogus kuivale ei jääks, ehitavad nad väikestele vooluveekogudele pesast allavoolu tamme. Langetatud puude tüved, oksad ja risu seotakse savi ja mudaga. Mõnikord rajavad koprad kanaleid, mida
Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega. Kobras on taimtoiduline süües suvel rohttaimi ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Hallhüljes - Pusa Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus on isastel seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Emasloomad on väisemad. Elupaikadeks on mere ulguosad. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased)
Kahepaiksete ja roomajate uuringuid Vagula järve piirkonnas Keskkonnaameti Põlva- Valga- Võru regiooni andmetel pole tehtud. Nahkhiirteliikidest on Vagula järve kaldal registreeritud kolm liiki, kelleks on veelendlane (Myotis daubentonii), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) ja parginahkhiir (Pipistrellus nathusii). (Masing, 2004). Vagula järv on neile liikidele tähtsaks toitumisalaks. Poolveelistest imetajatest on Vagula järv toitumisalaks ja elupaigaks saarmale, mingile, ja koprale. Natura standardandmebaasi järgi (Keskkonnameti Põlva-Valga-Võru regioon) on Vagulas rohkem kui 5 saarmast. (Joonis 3. Vagula järv. Allikas: maa-ameti geoportaal) 5 Võhandu jõgi Võhandu jõgi on Eesti pikim jõgi. See algab Saverna küla lähistelt ja suubub Võõpsu lähedal Lämmijärve. Võhandu jõe pikkus on 162 km ja jõgikond on 1420 km². Tähtsamad lisajõed on Pedja, Ahja, Amme ja Elva jõed
Kaitsealustest liikidest on esindatud põhja-nahkhiir, tiigilendlane, veelendlane, suurvidevlane, suurkõrv, pargi-nahkhiir, neist Eesti Punase Raamatu liigid on tiigilendlane ja suurvidevlane. Poolveelistest imetajatest on Eesti Punase Raamatu liik saarmas. Tüüpilisemad suurimetajad rahvuspargis on põder, metskits, metssiga ja ilves. Väikeimetajatest on tavalisemad rebane, kährik, tuhkur, halljänes ja orav. Karula on sobiv elupaik koprale, kelle arvukus alal on ületanud 100 isendi piiri. Vaatamata kasulikule mõjule järvede seisundile ja paljudele vees elavatele loomaliikidele on mitmes piirkonnas kopra tegevuse mõju metsakooslustele ebalooduslik ja vajab seega piiramist. Euroopa Liidu loodusdirektiivis loetletud ja Eestis vähemesinevatest imetajaliikidest on rahvuspargis esindatud saarmas ja tiigilendlane. Imetajate tõhus kaitse eeldab pidevat andmete kogumist ja arvukuse jälgimist ning ulukite
suureneda. Inimese poolt maaparanduse käigus rajatud kraavide rohkus Saaremaal võimaldab kobrastel siin elada 45 korda suuremal territooriumil, kui see oleks võimalik looduslikult. Seetõttu peab ta vajalikuks likvideerida kobras kõigist Saaremaa veekogudest, jättes tulevikus paar pesakonda maakonna loodushuviliste tarvis mõnesse suhteliselt ohutusse kohta (Lember, 2007). 7. KOBRASTE VAENLASED 9 Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Selliselt väheneb vaenlasel võimalus kobrast ootamatult rünnata. Kobrast on lubatud jahtida mõrra, piirdevõrgu, ulukit kohe surmava püünisraua või varitsus- ja hiilimisjahina ning urukoeraga 1. septembrist 15. aprillini. Koprad tunnevad end kõige paremini vees, seetõttu
tarbiks rohkemtaimemahle. Oletame, et nii palju, et sääskedele enam e jätku. Siis hakkavad sääsed rohkem verd imema. Selliseid oletusi tehes võib lõputult koostada erinevaid tagajärgi. 6.Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne
Kaitsealustest liikidest on esindatud põhja-nahkhiir, tiigilendlane, veelendlane, suurvidevlane, suurkõrv, pargi-nahkhiir, neist Eesti Punase Raamatu liigid on tiigilendlane ja suurvidevlane. Poolveelistest imetajatest on Eesti Punase Raamatu liik saarmas. [10] 11 Tüüpilisemad suurimetajad on põder, metskits, metssiga ja ilves. Väikeimetajatest on tavalisemad rebane, kährik, tuhkur, halljänes ja orav. Karula on sobiv elupaik koprale, kelle arvukus alal on ületanud 100 isendi piiri. Euroopa Liidu loodusdirektiivis loetletud ja Eestis vähemesinevatest imetajaliikidest on kõrgustikul esindatud saarmas ning tiigilendlane. [10] 2.1 Hinnang loodusressurssidele Karula rahvuspargi alal on traditsiooniliselt tegeldud põllumajandusega. Karula elanike kõige tähtsamateks tegevusaladeks on olnud vilja- ja loomakasvatus, aga ka metsandus, aiatöö, mesindus ja kalandus
Karula rahvuspargis on registreeritud 42 liiki imetajaid. Kaitsealustest liikidest on esindatud põhja- nahkhiir, tiigilendlane, veelendlane, suurvidevlane, suurkõrv, pargi-nahkhiir, neist Eesti Punase Raamatu liigid on tiigilendlane ja suurvidevlane. Poolveelistest imetajatest on Eesti Punase Raamatu liik saarmas. [10] Tüüpilisemad suurimetajad on põder, metskits, metssiga ja ilves. Väikeimetajatest on tavalisemad rebane, kährik, tuhkur, halljänes ja orav. Karula on sobiv elupaik koprale, kelle arvukus alal on ületanud 100 isendi piiri. Euroopa Liidu loodusdirektiivis loetletud ja Eestis vähemesinevatest imetajaliikidest on kõrgustikul esindatud saarmas ning tiigilendlane. [10] 2.1 Hinnang loodusressurssidele Karula rahvuspargi alal on traditsiooniliselt tegeldud põllumajandusega. Karula elanike kõige tähtsamateks tegevusaladeks on olnud vilja- ja loomakasvatus, aga ka metsandus, aiatöö, mesindus ja kalandus
Kriitiline seis sundis võtma selle liigi kaitse alla. Saarma arvukus hakkas taastuma pärast 1978. 1983. aastate kõrgveeperioodi, mille järel tunduvalt paranes meie siseveekogude ökoloogiline seisund: hakkas suurenema konnade arvukus, saarma toidusedelisse ilmus taas jõevähk, paranesid kalade elutingimused. Arvukalt esines ondatrat, kes oli ka saarmale toiduks (Laanetu, 1986). Suurveeaastad mõjusid soodsalt ka koprale, kelle kaevatud kanalid, ulatuslikud urusüsteemid ja paisutatud vesi lõid soodsad varjumis- ja toitumistingimused saarmale. Saarma arvukus on suhteliselt suur esmajoones seal, kus elab kobras. Saarma asurkonna kasvu võimaldasid ka pehmed talved, küttimiskeeld ja paranenud populatsioonistruktuur, aga ka põllumajandusreostuse vähenemine ja rikutud veeökosüsteemide osaline taastumine ja veekogude ökoloogilise seisundi paranemine (Laanetu, 2010). 1988
Eestis kaitstakse linnu- ja (hõlmab peale Osmussaare ka seda ümbritsevat on kehtestanud kaitse koprale, kelle arvukus Kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide linnualad ja loodusalasid meie arvult kuuenda, 2004. aastal vastu võetud merd)
ja kingaheinte varumine) seotud peatuspaigad, mis sageli asusid veekogude lähedal ja kuhu liiguti kevadel ja sügisel. Oma osa elatisest andis jaht ränd- ja metslindudele. Kuni leidus kopraid, saadi koprapüügi tulemusena nii toitu kui väärtuslikke karusnahku ja kõrgelt hinnatud kopranõret, mis 18. sajandil maksis rohkem kui kopranahk. Väärtuslikke karusnahku saadi jahti pidades ilvesele, rebasele, koprale, kärbile, karule ja hundile. Vähemväärtuslikud olid oravanahad, kuid neid võis käbirohkel aastal palju saada. 67 Jahipidamine ühe peamise elatusallikana lõppes Skandinaavia saamidel 19. sajandi alguses, kuid säilis idasaamide juures 20. sajandi alguseni. Jahipidamisega tegelevate saami külakogukondade (siidade) kadumise põhjusteks oli nii
annaabi.ee 
