Algselt oli naise peakate - linik, rätik, müts või tanu. Tänaseks on loori sümboolne tähendus peaagu kadunud ja loori kasutatakse vaid ehtena. Loor võib olla lühike või ka mitme meetri pikkune pruutneitside poolt kahtav ehe. Vanasti oli pulmapäeval tütarlapsel õigus viimast korda käia lahtiste juustega. Juukseid peeti eriti võrgutavaks ning seepärast ei tohtinud abielunaisena enam oma veetlevaid lahtisi lokke kellelegi näidata. Peigmehe riietus Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedassse või heledassse ülikonda. Kingad on lakknahast ning sokid õhukesed ja musta värvi. Riietumisnõuded ja -kombed on aastatega muutunud vähem rangemaks ning liikunud üha suurema vabaduse suunas. Külalised tohivad kanda frakki või smokingut ainult sel juhul, kui ka peigmehel on vastav riietus; noorpaarist uhkem olla ei sobi kellelgi. Pulmakutsed Kutsete saatmisel tuleb arvestada, et need ei jõuaks
Pulma traditsioonid Pulmakleit valge • valge värv on olnud varajasest Rooma ajast rõõmsa pidustuse värv • samuti on valge puhtuse värv • varastel aegadel on pruudid aga kandnud erinevat värvi kleite Pruudi loor • loor ja lillekimp olid pruudil palju tähtsamaks kui tema kleit • loor kattis naist pealaest jalatallani ja viitas naise alistumisele mehele • loori tõstmine naise näolt tseremoonia lõpus sümboliseerib mehe domineerimist Peigmehel lill taskus • see traditsioon on pärit keskajast kui rüütel kandis oma daami värve (läbi lillede) armastuse märgiks • lilli on pulmades väga pikalt kasutatud • oranžid lilled tähendasid puhtust, karikakrad lojaalsust, kannikesed vaoshoitust ja roosid tõelist armastust Abielusõrmus • sõrmuse kuju ehk ring sümboliseeris surematut ja lõppematut armastust juba varasest ajast • sõrmuse materjale on läbi aegade olnud mitmeid
Aleksandr Puškin Kairi Suigusaar • Täisnimi Aleksandr Sergejevitš Puškin Elulugu • Sündis 6.06.1799 Moskvas põlisaadliku pojana. • 1811 pandi ta Tsarskoje Selo lütseumi. • 1817 lõpetas lütseumi ning ta määrati tööle välisministeeriumi. Elulugu • Aastatel 1820–1824 pagenduses Lõuna-Venemaal – kirjaniku loomingus romantismi õitseaeg. • Pagendusaastad Mihhailovskojes (1824–1826) tähistasid Puškini loomingus realismile üleminekut, huvi tärkamist Venemaa ajaloo sõlmpunktide vastu. • 1831 abiellus Natlaja Gontšarovatiga • 7.02 1837 pidas duelli oma naise pärast • Suri 10.02.1837 Luule • Varaseim säilinud • Eriti tundeerksalt luuletus 1813 väljendab poeet • Puškini lüürikat võib suhtumist oma jaotada poliitiliseks lemmikaastaaega ja armastusluuleks luuletuses “Sügis” • Ideaaliks kujunes • Oma elutöö võtab ta ...
Unelmatepulm peaks tõesti olema täielik unelm. Kõige ilusam päev pruudi ja peigmehe elus. Kindlasti tahaksin abielluda suvel, kuskil juulis või augustis, et väljas oleks ikka soe ja mõnus. Tahaksin, et toimuks kirikliklaulatus. Kirik peaks olema ilusti kaunistatud valgete liiliatega, maas on punane vaip ning kui mina sisse tulen, mängib orel. Kui meid on paari pandud läheksime edasi tähistama mõnda ilusasse mõisa. Pulmapidu toimuks ikka nii nagu eestlastele kombeks. Peigmehel tuleb puid lõhkuda, pruudil(minul) last(nukku) mähkida, minu perekonnanimi õhupallidega ära saata, kurepesa alla valge lint siduda jnejne. Pidu oleks koos tantsu, tralli, naljakate mängude jms. Minu unelmatepulma päevaplaan: · Äratus kell 9.00 millele järgnevad viimased tunnid vallalisena. Sellest ajast ei näe peigmees mind enne, kui juba kirikus. 9.00 10.00 teen viimaseid ettevalmistusi pulmadeks ja kontrollin, et kõik ikka tehtud oleks. · Soeng 11
paar enne pulmi, vahel ka hiljem. Laulatusele tuli vähe rahvast tavaliselt isegi mitte noorte vanemaid. Kohal olid vaid peigmehe poolt isamees ja peiupoiss ning pruudi poolt kaasanaine ja pruuttüdruk. Kirikusse mindi eraldi, tagasi aga koos. Pulm oli inimese elus kõige olulisem sündmus. See tähendas ühest sotsiaalsest rollist teise minekut, eriti naise jaoks. Pulm oli suurim pidu omaaegses külaühiskonnas ning seda tähistati suurejooneliselt. Pulmakommetes polnud pruudil, peigmehel ega nende vanematel suuremat osa peategelasteks olid isamees ja kaasanaine. Isamees esindas pulmas peiupoolset suguvõsa. Tema abilisteks olid peiupoisid, kes valvasid pruuti ja täitsid muid jooksvaid ülesandeid. Isamehe naine ehk mõõgaema pani pruudile pähe tanu. Kaasanaise abilisteks olid pruuttüdrukud ning pruudivend. Pruuttüdrukutel olid peiupoisid, kes nende eest hoolitsesid ja tüdrukud vastutasuks neile kindaid või sokke kinkisid. Kõik pruuttüdrukud pidid oma
siirdumisest abielunaise seisusesse. Peakatte mõtteks oli ka kaitsta mõrsjat pahade vaimude eest. Alles hiljem kujunes peakattest loorist puhtuse ja süütuse sümbol. Tänaseks on loori sümboolne tähendus peaagu kadunud ja loori kasutatakse vaid ehtena. Loor võib olla lühike või ka mitme meetri pikkune pruutneitside poolt kahtav ehe. Looride kõrval kasutatakse peaehtena veel diadeeme, kroone, pärgi, kunst või elavatest lilledest kaunistusi. Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedassse või heledassse ülikonda. Riietumisnõuded ja kombed on aastatega muutunud vähem rangemaks ning liikunud üha suurema vabaduse suunas. Suurem tõenäolisus on see, et oma elu suurpäevale korralikus rätsepaülikonnas: talvel tumedas, suvel heledas. Külalised tohivad kanda frakki või smokingut ainult sel juhul, kui ka peigmehel on vastav riietus; noorpaarist uhkem olla ei sobi kellelgi.
nurgakivisid. Muslimi perekond luuakse abielludes, abieluväliste suhete peale vaatab islam väga halvasti. Lapsed võivad sündida ainult perekonnas nind hooramine ja abielurikkumine on patud, mille eest islami usk näeb ette kõige rangemaid karistusi. Selliseid üleastumisi käsitletakse kaose tekitajatena. Vastupidi Lääne väärarusaamadele eeldab abielu nii mees- kui ka naispartneri nõusolekut. Islami seadus mitte ainult ei luba tulevasel pruudil ja peigmehel kohtuda, vaid seda lausa soovitatakse. Abielu on avalik toiming, millega peigmees annab pruudile kaasavara, mis võib olla rahaline või natuuras. Koraan lubab mitmenaisepidamist: muslimi mees võib abielluda kuni neli korda. Samuti lubab islam ka lahutust, kuid prohvet ütles, et see on Jumalale kõige vastumeelsem. Laste eest hoolitsemist peetakse väga tähtsaks. Lapsi tuleb kohelda hoolitsuse, armastuse ja vastutustundega.
· Traditsiooniline pruudikimp on valmist. valgetest lilledest ja ta ei püüa ülearu pilke ära pruudilt ja tema kleidilt. · On suurenemas trend lisada värve pruudikimbule, alates pehmest roosast ja pastelsetest kuni rubiinpunaseni välja. · Pruudikimpe tehakse kõikides värvides ja stiilides. · Parim lahendus on pöörduda lilleseadja poole, kes aitab teid pruudikimbu valmistamisel. · Juhul kui peigmees tegeleb pruutkimbu hankimisega, siis oleks soovitatav peigmehel enne uurida järele mis on tema väljavalitu lemmiklilled ja värv. Pruudikimp võib jaotada: · Ümarkimp üks klassikalisemaid külgvaates meenutab poolpalli. Sellise kimbu võib valmistada kas ainult ühest materjalist, nagu roos ja tulemuseks on ühtlane ümarvorm. Kimpu aitavad huvitavamaks muuta lisandid ja värvivalik. · Langev ehk tilga kujuline Kasutatakse samasid lilli, mis ümarkimbuski,
16. Kuvaad – tava mille puhul hakkab naise sünnitamise ajal mees teesklema nagu sünnitaks hoopis tema 17. Pruudiluna (lapseluna) – peigmehe pere peab maksma pruudi perele, sest võtavad perelt töö ära 18. Pruuditeenistus – sarnane pruudilunale, põhineb sellele et pruut on hea tööjõud ning kompensatsiooniks peab peigmees äia peres peale pulmi mingi aja tasuta tööd tegema 19. Kaasavara – pruudile kaasaantav vara pere poolt 20. Pruudirööv – kui peigmehel õnnestub pruut edukalt röövida ja teda mõnda aega peita, siis pruudiluna tühistatakse 21. Naturistid – soorollid on looduse poolt määratud 22. Nuturistid – füüsilised erinevused on minimaalsed ja neil ei ole otsest mõjutavat rolli meie sotsiaalses käitumises 23. Lastekasvatusteooria – kuna naised peavad lapsi imetama ja kasvatama, saavadki nad teha tegevusi, mis on lapse juures, seega majapidamine on naise kanda 24
Inimese sotsiaalne staatus tähendab seega, et ühiskond ootab temalt teatavat käitumist. Igale staatusele vastab teatud sobiliku käitumise mall, mis määratleb selle staatusega inimese suhted teistega. Staatusega sobivat käitumisstandardit nimetatakse sotsiaalseks rolliks. Pole olemas staatust ilma rollita ega rolli ilma staatuseta. Näiteks eeldatakse, et firmajuht käitub oma äripartnerite ja alluvatega teatud stiilis. Pulmas on pruudil ja peigmehel üks roll, aga isemehel hoopis teine. Asjaolu, et ühel inimesel on samaaegselt mitu staatust ja ta peab täitma nendega kaasnevaid sotsiaalseid rolle, võib põhjustada rollikonflikti. Rollikonflikt on olukord, kus staatustega kaasnevad nõudmised ei sobi omavahel kokku. Koolis tuleb näiteks ette, et õpetaja on ka mõne õpilase ema. Lapsevanema roll eeldab, et ta oleks hoolitsev ja tähelepanelik, õpetajana ei tohi ta aga pöörata oma lapsele rohkem tähelepanu kui kõigile teistele
Laulatusel kannab pruut pruudikimpu, mis üldjuhul on tehtud elavatest lõikelilledest. Tänapäeval juhtub sageli, et pruudikimbu tellib pruut ise, mistõttu jääb ta ilma üllatusest ja kingitusest oma pulmapäeval. Pruudikimp kaotab selle tähenduse, selle tellimine on muutumas lihtsalt üheks järgmistest pulmaeelsetest toimetustest. Varasemat pulmade pidamiseks populaarseimat aastaega talve, on asendanud kevad ja varasuvi. Pulmad on ka lühenenud- kestavad üldjuhul päeva. Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedasse või heledasse ülikonda. Oli aeg, kus pruudi soosituim värv oli punane. Alles 18. sajandil riietusid Inglismaa kõrgemast seisusest mõrsjad valgesse ning sealt hakkas see komme levima ka alamklassidesse. Siiski hakkas valge kleidi populaarsus kasvama alles 19. sajandi lõpupoole. Käesoleval aastakümnel on valged, romantilised ja pidulikud pruutkleidid paljude lemmikuks. Tänapäeval on üldiselt kõik vabamaks mutuunud
sajandi lõpul ja 20. sajandi algul etnograafide kirjeldatud pulmakombeid, on tavad viimase sajandi vältel suuresti muutunud. · Ehkki praktikas on eri traditsioonid läbipõimunud, võib eristada tänapäevaseid eesti pulmakombeid, traditsioonilisi eesti pulmakombeid, nende vahele asetuvaid eesti maausuliste pulmakombeid, eesti luterlikke ja õigeusupulmakombeid. · Eesti rahvariideid kantakse tänapäeval pulmas harva, pruutpaari levinuim rõivastus on peigmehel must ülikond valge särgiga ja pruudil valge (harvem roosa või muus pastelses toonis) pitsirohke kleit. · Samas võidakse kasutada ka muud pidulikku rõivastust, näiteks (pseudo)keskaegseid rõivaid. · Laulatusel kannab pruut pruudikimpu, mis üldjuhul on tehtud elavatest lõikelilledest. ·Kesksel kohal eesti tänapäevastes pulmakommetes on pulmapidu. · Kuna usulisi laulatusi on vähe, täidab enamasti (kuid sugugi mitte alati) laulatuse aset abielu
Peigmehele on pulmatraditsioonis kingituseks ehitud pruut. Oma kauni kleidiga valmistab ta peigmehele ka üllatuse, sest vana tava ja uskumuse ei tohi peigmees enne pulmapäeva mõrsjakleiti näha. Peigmehe rõivastus Öeldakse, et peigmees määrab pulmarõivaste laadi ja pruutkleidi tegumood oleneb peigmehe riietusest. On selge see, et pruutide soov riietuda üha printsessilikumalt seab lisatingimusi ka peigmehe riietusele. Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedasse või heledasse ülikonda. Sako osas on etiketiõpikutes küll vastakaid arvamusi ja on kinnitatud, et sako ei ole pidulik ülikond, vaid härrasmehe külaskäiguriietus. Rahvusvahelises moepildis on aga sako taas populaarne. Varasematel aegadel oli sako elegantne päevaülikond, mida kanti enne kella kuut õhtul, siis tänapäeval ei vahetata sakot enam õhtuks fraki vastu.
olema valge, kuid seda ei olnud muidugi alati võtta. Must hobune see aga olla ei tohtinud, tähendas halba õnne. Sõitma pidi kosja igal juhul, isegi siis, kui pruut kõrvaltalus aia taga elas. Kosjade õnnestumiseks olnud soodne udune ilm. Saanile riputati kuljused ja kellad külge, sest kosjasõitu pidi kaugele kuulda olema. Pärast kosjade vastuvõtmist pakuti süüa. Kosilastele anti leiba, liha ja piima, kindlasti ka keedetud kanamune. Setumaal on kohati pandud kosilase ette võikauss. Peigmehel tuli see hõberaha täis torgata. Kui ta seda ei suutnud, peeti teda liiga vaeseks ja kosjakaup jäi katki. Pärast kosja ja enne pulma (pulmadeks valmistumine) Millal kosjadele pulmad järgnesid, sõltus paljudest asjaoludest. Mingit kindlat aega selleks ei olnud. Lühim kosjade ja pulmade vaheline aeg sai olla kolm nädalat. Tegelikus elus toimusid aga pulmad laulatusest enamasti lahus. Kosjas käidi sageli sügisel, pulmi peeti aga talve.
Kreeka nooruk leidis: "Naine tuleb võtta, kuid unistan hoopis sõbratarist." Peaaegu sama mõtte on välja öelnud itaallane Aretini: "Naine see on säärane määratu koorem, mida suudab kanda vaid Atlase turi." Haritlaste hoidumine abielust kutsus ellu hetäärid. Hetäärid olid meeste headeks sõbratarideks, kuid vahel abiellusid ka ise. Tavaliselt abiellusid hetäärid suure armastuse tagajärjel või pärast hetäärikarjääri lõpetamist. Kui abielluti, tuli peigmehel maksta `pruudiraha'. Tavaliselt oli selle suurus 100 münti. Thaisile pakuti aga ühe öö eest summasid, mis ulatusid isegi viietuhandeni. Abielurikkujaid karistati sellega, et nende istmik määriti kuuma tuhaga kokku ja sinna togati roigas. Vana-Kreekas oli seadusega lubatud osta orjaturult noori tüdrukuid ning neid lõbutüdrukuteks või hetäärideks kasvatada. Nii toimis kreeklanna Nikarata. Ühest tema õpilasest sai hiljem kuulus hetäär Neaira.
See hetk tuleks teha võimalikult tähenduslikuks. Peigmehele on pulmatraditsioonis kingituseks ehitud pruut. Oma kauni kleidiga valmistab ta peigmehele ka üllatuse, sest vana tava ja uskumuse ei tohi peigmees enne pulmapäeva mõrsjakleiti näha. Peigmehe rõivastus Öeldakse, et peigmees määrab pulmarõivaste laadi ja pruutkleidi tegumood oleneb peigmehe riietusest. On selge see, et pruutide soov riietuda üha printsessilikumalt seab lisatingimusi ka peigmehe riietusele. Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedasse või heledasse ülikonda. Sako osas on etiketiõpikutes küll vastakaid arvamusi ja on kinnitatud, et sako ei ole pidulik ülikond, vaid härrasmehe külaskäiguriietus. Rahvusvahelises moepildis on aga sako taas populaarne. Varasematel aegadel oli sako elegantne päevaülikond, mida kanti enne kella kuut õhtul, siis tänapäeval ei vahetata sakot enam õhtuks fraki vastu.
juba mõrsjaehtes. See hetk tuleks teha võimalikult tähenduslikuks. Peigmehele on pulmatraditsioonis kingituseks ehitud pruut. Oma kauni kleidiga valmistab ta peigmehele ka üllatuse, sest vana tava kohaselt ei tohi peigmees enne pulmapäeva pruutkleiti näha. Peigmehe rõivastus Öeldakse, et peigmees määrab pulmarõivaste laadi ja pruutkleidi tegumood oleneb peigmehe riietusest. On selge see, et pruutide soov riietuda üha printsessilikumalt seab lisatingimusi ka peigmehe riietusele. Peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedasse või heledasse ülikonda. Sako osas on etiketiõpikutes küll vastakaid arvamusi ja on kinnitatud, et sako ei ole pidulik ülikond, vaid härrasmehe külaskäiguriietus. Rahvusvahelises moepildis on aga sako taas populaarne. Varasematel aegadel oli sako elegantne päevaülikond, mida kanti enne kella kuut õhtul, siis tänapäeval ei vahetata sakot enam õhtuks fraki vastu.
4 Tänapäeval - Pruutpaari rõivastuses avalduvad nüüd suuremad võimalused ja vabadused. Kui on juba ette võetud abiellumise uhke tähistamine, siis on tavaliselt pruut ka pikas ja valges kleidis. Tõeliselt väärikaks peetakse disainerkleiti, mis on professionaali poolt just kindlale pruudile disainitud. Viimaste aastate lemmikuks on kujunenud korsett. Tänapäeval abiellub enamik pruute valges kleidis. Hoolimata sellest, et tänapäeva peigmehel on võimalus riietuda frakki, sakoülikonda või smokingusse, eelistab keskmine eesti peigmees tumedat ülikonda, suviste pulmade puhul siiski ka heledat. (P. Õunapuu 2003. ,,Eesti pulm") 2.3. "Tegelased" Mõõgaisa ehk pulmaisa Ei tegelenud rahva lõbustamisega, vaid pigem rituaalsete toimingutega. Kaasanaine Tegi samuti rituaalseid toiminguid Peiupoisid Isamehe abistajad Pruuttüdrukud Kaasanaise ja pruudi abilised. Peiupoisid ja pruuttüdrukud pidid
Giovanni". Selle süzee aluseks on kaks hispaania legendi, üks küünilisest võrgutajast don Juanist ja teine kivist külalisest- hauamonumendist, mis tuleb kätta maksma teda pilganud ülbele rüütlile. Laval toimuv näib esmapilgul üsna banaalne: käib lõputu tagaajamine, kus põgenejaks on don Giovanni koos oma koomilise ,,varju", teener Leporelloga. Ülejäänud tegelastel on hulk põhjusi don Giovannile kättemaksu soovida. Seda eriri donna Annal ja tema peigmehel don Ottaviol, sest ebavõrdses duellis on don Giovanni tapnud komtuuri, donna Anna raugast isa. Inimlik kättemaks, mis on koomilise lavataguse telg, ei suuda midagi don Giovanni vastu, kehastab romantilise deemonina elujanu ja meelelisust. Avastseenis surmatud komtuur jälitab aga peategelast tema saatusena ning tema kivikuju ilmub ooperi lõpul kõrgema kättemaksuna. Selles stseenis saavutab peategelane traagilise ülevuse oma väljakutses saatusele, milles ta lõpuni endaks jäädes hukkub
korraldati eelmisel ühtul enne pühitsemist. Naised veetsid selle päeva hamam'is, kus nad kümblesid, pesid end ning mõnulesid niisama *enne pulmi ei kohtunud peig ja pruut kordagi *pulmatseremoonia algas tiheda loori alla varjatud pruudi saabumisega peigmehe majja. *hilisõhtul viisid pruudipoolsed meessugulased pruudi peigmehe magamistuppa. *kui sel ööl tema neitsinaha rikkumisel ei tulnud tikagi verd, oli peigmehel jälle õigus temast lahti öelda. Vereplekilised linad pandi rõdule välja kõigile näha: see tõendas,et pruut oli olnud neitsi *abielus olid mehe ja naise suhted rangelt teglementeeritud *koraani järgi pole abiellumisel naise nõusolekut vajagi. *teine ja kolmas abielu sõlmiti enamasti juba küpses aes,et mees võiks leida uusi rõõmuallikaid. *maja kõik orjatarid olid isanda käsutada, nende sünnitatud lapsi loeti seduslikeks ja orjatar tõusis isanda naise seisusesse.
said sõbrannadeks. Astridile oli lapse sünd sügav elamus, millel oli otsustav tähtsus kogu tema edasises elus. Ta püüdis kõik korraldada nii, et saaks lapse eest hoolt kanda üksi, ilma isa vahelesegamiseta. Tema sõbranna suhtus oma lapsesse märksa kergekäelisemalt. Astrid soovitas, et ta hoiaks lapsega kontakti ja külastaks teda Smålandi lastekodus, kus ta viibis, aga sõbranna puges alati selle taha, et tal ei ole sinnasõiduks raha, niisamuti nagu tema peigmehel, kes oli lapse isa. 1928 aastal sõitis Astrid ise Smålandi lastekodusse ja otsis üles sõbranna tütre, kes oli peaaegu kolmeaastane. See külaskäik lastekodusse jättis temasse sünge mälestuse sealsete laste eluolust. Ta kirjeldas seda viletsust ja lootusetust, mida ta lastekodusse jõudes kohtas. Astridil oli lohutav teada, et tema enda pojal läheb Kopenhaagenis proua Stevensi juures palju paremini.
Pulmatseremoonia algas tiheda loori alla varjatud pruudi saabumisega peigmehe majja. Enamasti kandis ta punast pulmakleiti ning lillelist peaehet. Kui peigmehele loori kergitades avanev pilti ei meeldinud, oli tal õigus pruudist lahti ütelda. Hilisõhtul viisid pruudipoolsed meessugulased pruudi peigmehe magamistuppa. Ta pidi meeles pidama, et isegi paradiisis oli naise koht ''oma mehe talla all''. Ja kui sel ööl tema neitsinaha rikkumisel ei tulnud tilkagi verd, oli peigmehel jälle õigus temast lahti öelda. Vereplekilised palakad pandi rõdule välja kõigile näha: see tõendas, et pruut oli olnud neitsi. Abielunaise ainus kohus oli võita oma mehe heakskiit ja saavutada nõnda lunastus oma hingele sessinatses elus ja igaveseks ajaks igavesti. Abielus olid mehe ja naise suhted üsna rangelt reglementeeritud. Haaremiinstitutsiooni aluseks olevad seadused, mis nägid ette sugude eraldatuse, panid kõik paika
koolimajade saale. Kulutused jagati vastavalt võimalustele. Maksis see, kellel raha oli. Eestlane muidugi ei taha ennast kahvana näida, nii et kui vähegi vanemad olemas olid, katsusid nad ka väärikalt esineda. Maapulmade puhul oli tavaline see, et kui pulmapeo korraldaja poolt olid söögid, siis joogid muretses teine pool. Kui pidu jäi suures osas vanemate hooleks, siis riided ja muu oli ikka noorte enda ostetud. Rääkimata sellest, et sõrmused tuli osata peigmehel-, et kui rahakott seda ei kannata, siis pole mõtet hakata naist võtmagi. Kui aeg ja koht olid paika pandud ja majanduslikud võimalused hinnatud, hakati kutsuma külalisi. Väikeseks peeti 15-30 osavõtjaga pulmi, keskmiseks 30-60 inimest, sealt edasi oli tegemist juba suurte ja väga uhkete pulmadega. Vähegi suuremasse pulma kutsuti tavaliselt posti teel kirjalike kutsetega. Pulmakutse saadeti tavaliselt paar nädalat varem, et inimesed teaksid plaane teha ja kinke muretseda.
värske maatüdruku lõhn küljes, mida mehed pidid hästi otsima. Lonni soovitas Irmal
igaks juhuks oma toa uks Rudolfi juures öösel tugevalt kinni siduda ja kui abi vaja akna
pealt karjuda, või koguni alla hüpata. Viimast Irma ei teinud, kui ukse ta kinni sidus küll,
hiljem sai Rudolf sellest ka teada, kui ei pahandanud. Lonni jahus muudkui oma
lokkidest, et need olla mehe ilu sümboliks ja et tema kunagisel peigmehel- Ruudil olid
lokid. Vahepeal oli Lonni jõudnud arusaamale, et Irma Vainu on
nende kunsti. Istuti ümber söögilaua, võttes söögipoolist kas näppude või lusikaga. Leidus ka peenutsejaid, kes sõrmedele eelistasid kaheharulisi kahvleid. Toidu juurde joodi veega lahjendatud veini. Romealased armastasid pidutseda. Suurte riiklike pühade ajal kaeti söögilaud otse tänaval ja igaüks võis seal süüa nii palju kui süda lustis. Erilise hooga tähistati aastavahetust. Abielu ja perekond. Tavaliselt sõlmiti abielus siis, kui peigmehel oli aastaid 18 ja tüdrukul 15 ringis. Kuid abielluda võis nooremaski eas. Justianus kehtestas abiellumise alampiiriks poistele 14 ja tüdrukutele 12. Kihluti aga veelgi varem, isegi 7-aastaselt. Pulmi peeti suure pidulikkusega. Enne seda sõlmiti aga abieluleping. Keisri seaduse kohaselt olid abielupooled võrdsed. Mehe esmane kohus oli oma naist kaitsta, naisel oma meest austada ja abistada. Naise solvamist samastati mehe solvamisega. Lahutust lubati vaid eriti mõjuvatel põhjustel
käes, on ka mees kusagil majas ja teeskleb täie rauaga nagu tema hakkaks sünnitama, oigab ja ägiseb, kõik rahvasumm on mehe juures abistamas. Kõik käituvad nii, nagu mees sünnitaks. Kui naine on sünnitanud, läheb ta tagasi igapäevaste tööde juurde, mees aga lesib voodis, kõik toovad talle kingitusi. Põhjus ehk selles, et on kuidagi vaja markeerida, kes on isa. isa Pruudiluna peigmehel tuleb maksta pruudi perekonnale, et abielluda. (Kompensatsiooniks, et tööjõud on ära võetud. Võib olla nii sümboolne kui määratletud. Kinnitab sotsiaalse lepingu sugukondade vahel) Pruuditeenistus sarnane pruudilunale, põhineb sellele, et pruut on hea tööjõud ja selle kompenseerimiseks peab peigmees mingi perioodi pärast abiellumist veetma oma äia peres ja tegema seal tasuta tööd ja alles siis võib naisega minna kusagile mujale.
Kui vanasti oli peakatte mõtteks kaitsta mõrsjat pahade vaimude eest, siis tänaseks on loori sümboolne tähendus peaaegu kadunud ja seda kasutatakse vaid ehtena. Vanasti peeti pulmapäeval tütarlapsel õigus viimast korda käia lahtiste juustega. Juukseid 9 peeti võrgutavaks ning seepärast ei tohtinud abielunaine enam oma veetlevaid lahtisi lokke kellelegi näidata. Tänapäeval sätib pruudi soengusse juuksur. Etiketi järgi on peigmehel võimalus riietuda frakki, sakoülikonda, smokingusse, tumedasse või heledasse ülikonda. Istumine lauas toimub selle järgi, et mida vanemad ja lähemad sugulased, seda lähemal istuvad nad noorpaarile. Noorpaar istub pealauas aukohal kõrvuti, pruut peigmehe paremal käel. Tänapäeval on tähtis koht pulmatordil, mis on tavaliselt kolme või viiekorruseline vahukooretort. Pruutpaar sööb torti ühelt torditaldrikult, sageli teineteist söötes. (Karu, 1997: 15) 1.4 Abielutüübid
Szr tähendab paksu, vanutatud vildist valmistatud ja värvilt sageli halli keepi. Keepe hakati kaunistama Lääne-Ungaris 18. sajandi lõpust alates. Kaunistuste eeskujuks oli türgi siidtikand. Tikitud pihtkasukad, kasukad ja vestid kuulusid talupoegade rõivastusse. Aadlike keebid võisid olla kaunistatud lillemustriliste kangastikanditega. Rohkete kaunistustega keebil oli sümboolne tähendus. Noormees võis kosja minna alles siis, kui ta oli hankinud endale kallihinnalise keebi. See oli peigmehel seljas ka laulatusel. Alates 1880. aastatest loobusid talupojad keebi kasutamisest. Keep muutus eeskätt karjuste ametirõivaks ja püsis sellena II maailmasõjani. Aadlikud kandsid keepi 19. sajandi keskel, demonstreerimaks rahvuslikku meelsust ja osutamaks oma poolehoidu talupoegadele. Talunaiste rõivastus on järginud Lääne-Euroopa moejoone muudatusi. Vestide, jakkide ja seelikute lõiked on olnud samad mis mõisaprouadel. Lihtrahvaski hakkas alates 18
annaabi.ee 
