Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Õigussüsteemide võrdlev ajalugu (0)

4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Keskendub rohkem varalistele ja omandisuhetele ?
  • Millised linnaõiguse üldtunnused käisid ka Lübecki linnaõiguse kohta ?
  • Miks hakati oma õigust kodifitseerima ?
  • Mis asi on "vasaku käe abielu" ?
  • Mis on Saksa ja Prantsuse koostajatel erinevust ?
  • Mis on Saksa ja Prantsuse koostajatel erinevust ?
 
Säutsu twitteris
Kiilkirja õigus ja Hammurapi koodeks
  • KIILKIRJAÕIGUS


  • Kiilkirjaõiguse üldiseloomustus
    Kiilkiri oli kirjaviisina käibel IV aastatuhande teisest poolest eKR kuni meie ajaarvamise alguseni. Esimene oluline arheoloogiline kiilkirjaseaduste leid oli Babüloonia kuninga Hammurapi (valitses 1792-1250) seadusesammas, millesse on kaeverdatud Hammurapi koodeks koos proloogi ja epiloogiga. Hammurapi koodeksile järgnesid ka teised kiilkirjaseadustike leiud ja nende publikatsioonid.
    Mesopotaamia kuningad tahtsid tõestada, et nad on „õiglased“ ning kujundasid järjepidevalt ümber oma eelkäijate õiguslikke korraldusi või kehtestasid uusi koodeksi kujul.
    Igapäevast elu reguleerivad seadused eksisteerisid iseseisvalt ka väljaspool kirjapandud kuninglikke koodekseid, st et iga kuningas ei loonud uut õiguskorda. Vanim teadaolev koodeks on Uri linna kuninga Ur-Nammu(2112-2095 eKr) seadusekogu .
    Vanim teadaolev akkadikeelne seadusekogu on Vana-Babüloonia koodeks.
    Kiilkirjaseadustikeks loetakse: Sumeri, Asüüria, Hetiidi , Vana-egiptuse õigust sisaldavaid kogumikke. Heebrea Piibli seadustekstide seos kiilkirjaseadustega avaldub kultuurilooliselt ning nüüd tunnistavad seda paljud uurijad . Moosest ja Hammurapit uuritakse ühise muinasõiguse nimetuse all koos kreeka ja ladina vanimate seadusekogudega. Kiilkirjaõigus on mõjutanud islami ja Mišna õigust
    Akkadi keeles sõna seadus puudub. „Õigluse tegemine“ oli õige kuninga kohus ja ülesanne, selle täitmise eest võttis ta endale aunimetuse. Kuningas olipigem seaduse agent kui allikas.Mesopotaamia tava kohaselt pidi kuningas oma valitsemise esimesel täisaastal kuulutama välja misarum- aktid , mis tühistas tema valitsemispiirkonnas võlasuhted.
    Kiilkiri – sumerite poolt IV at. e.m.a. leiutatud kiri, mis arenes piltkirjast sõnamärkidega silpkirjaks. Kiilkiri asendus I at. e.m.a. aramea tähtkirjaga. Euroopas dešifreeris kiilkirja 1802.a. G. F. Grotefend.
    Kiilkirjaõigus - erinevatest ajastutest pärinevate erinevate rahvaste õiguste kompleks , mis on kirjapandud kiilkirjas. (P. Koschaker)
    1. Areaal - Pärsia lahest ja Eelamist kuni Armeeniani (Urartu riik) põhjas, Põhja-Süüriani (Alalah, Ugarit leiukohad) ning Väike-Aasiani (Kültepe leiukoht ) läänes.
    2. Aeg - 2400 aastat - alates 3. at. e.m.a. kuni 5. saj. e.m.a.
  • Sumeri õigus
    Sumer – piirkond Lõuna-Mesopotaamias (kaasajal Bagdadist Pärsia laheni). Inimasustus alates VI at.e.m.a. Sumerite sisseränne toimus 3500 a.e.m.a.
    IV-III at. vahetusel e.m.a. kujunes Sumeri linnaline kultuur koos arenenud tööjaotusega. (põllumajandus,käsitöö,haldus).
    1. Riiklik areng
  • Vara-Sumeri (Varadünastiline) periood ( - kuni 2340 e.m.a.) -
    põhimõtteliselt sõltumatute linnriikide periood, mil aeg-ajalt tõuseb esile
    juhtlinn. ( Uruk , Kisch (28.saj.), Ur(26.saj), Lagasch (25. saj)). Toimub riikliku
    ja sakraalse võimu institutsionaliseerimine.
    24.saj. e.m.a. – Sumeri esmaühendamine
  • 1.2. Kesk-Sumeri periood (Akkadi Sargoni suuriigi ajastu (2340-2160);

  • Uri III dünastia (2111-2003) ajastu) – Lõuna- ja Põhja-Mesopotaamia ühendamine. Poliitilise ja majandusliku võimu jätkuv kontsentreerumine. Suurmaaomanduse kujunemine, tekib tsentraliseeritud paleemajandus koos laiaulatusliku bürokraatiaga, kelle käes on tootmissaaduste jaotusmonopol.

  • 2. Õiguse üldiseloomustus


    Arhailisest õigusest riiklikku õigusse ülemineku esimene etapp, kus religioon ja
    õigus on tihedas seoses. (Õigus on sageli jumaliku päritoluga.) Õiguse
    dualism – paralleelselt on riiklik ja eelriiklik õigus, riiklik ja mitteriiklik
    õigusemõistmine. Eksisteerib arusaam õiglusest, kuid puudub arusaam objektiivsest
    õigusest. Maa eraomand puudub.
    3. Õigusallikad
    Säilinud on seadusi kui ka mitmesuguseid juriidilisi ürikuid. Igasugused lepingud jms.
    3.1. Kaudsed andmed:
    Lagaschi valitseja Urukagina (Uruinimgina) seadus - 2360.a.e.m.a.
    3.2. Otseselt on säilinud
    Urnammu (Ur-Nammu) seadustik - Uri 3. dünastiast pärineva
    kuninga Urnammu (2100 e.m.a.) seadus1 – seni vanim sõna-sõnalt teadaolev
    seadusetekst. Koodeksi proloogi algus ja epiloog ei ole säilinud ning sellega on kaduma läinud ka kuninga nimi, kes laskis koodeksi kirjutada. Proloogist võib lugeda, et üritab tagada sotsiaalset võrdsust ning see kes oli vaeseme, ei pea alluma rikkamale, lihtsalt sellepärast, et teine rikkam on.
    Üldiselt võiks pidada seda seadustikku kohati julmaks. Palju kuriteod olid karistatavad surmaga, aga siiski kehalise vigastuse põhjustamist sai hüvitada rahaliselt, mis ei olnud enam hammas-hamba vastu värk. Ühes pügalas kasutatakse ordaali (Jões puhastama)
    Lipitishtari (Lipit-Ištar) seadus - Isini linna valitseja Lipitishtari seadus
    (1930 e.m.a.)
    Seaduste poliitiline eesmärk ilmneb proloogis - õigluse, s.t. sotsiaalse õigluse
    tagamine; vana hea õiguse taastamine.
    Mitmesugused juriidilised ürikud (25 000 tk) - ostu-müügi-, laenu- ja kinke­le­
    pin­gud, ürikud abielude sõlmimise ja lahutamise kohta; ürikud pärimise, adop­
    tee­ rimise , orjade vabakslaskmise jms. toimingute kohta. Võrreldes urnammu seadustikuga on tegemist spetsiifilisema seadustikuga, rohkem keskendub rohkem varalistele ja omandisuhetele? 22 pügalas on ära mainitud lõbutüdruku amet. Kui naine muutus aastatega koledaks, võis mees võtta uue, terve naise:D Mees võis prostituudiga lapsi saada, aga ta ei tohttinud teda kosida, see oli moraali kaitseks loodud seaduspügal.
  • Assüüria õigus
    Vana-assüüria seadustest , mis olid kasutusel assüüria kauomeeste kogukonnas Kültepe linnas u 1900-1800 eKr, on säilinud ainult fragmendid kolmel savitahvlil, nende põhjal saab väita, et mingi d Vana-Assüüria seadused olid olemas, aga erinevalt teistes ei olnu need lähtuvad kuningaideoloogiast. Kuningas oma suhteliselt väikest võimu kaupmeeste üle, sellest tingitud ka see erinevus teiste tolleaegsete koodeksitega.
    Kesk-Assüüria seaduskogu kaevati välja Assuris, pärinevad Tiglatpileasr 1 ajast (1114-1076 eKr). Käsitlevad peaasjalikult perekonnaõiguse ehk abielunaise õiguste kküsimusi. Kesk-Assüüria seadus on keelelise viimistluse poolest nigelamad kui Hammurapi seadused ning kohati üsna raskesti mõistetavad.
  • Babüloonia riiklik areng
    20.-19.saj.e.m.a. – amoriitide sissetung Sumerisse
    1.1. Vana-Babüloonia suurriik – 1894 – 1595
  • Selle ajajärk on otseselt seotud Babüloni linna esiletõusuga ja suurriigiga, mille rajas selle linna kuningas Hammurapi.
  • 1. dünastia, kelle kuulsaim valitseja oli Hammurabi (1792 – 1750)
    Sel ajal toimus Sumeri ja Akkadi lõplik ühendamine, mis tähendas tegelikult akkadlaste lõplikku võitu sumerlaste üle. Riigi territoriaalne ulatus küündis – Pärsia lahest Süüriani. Kuninga isik sakraliseerus täielikult.
    Kujunes laiaulatuslik paleemajandus kõrvuti tugeva eramajandusega, s.h. maaeraomandiga, toimisid eraviisilised kaubandusorganisatsioonid, eksisteeris laialdane lepingute süsteem, s.h töölepingud.
    Tollal oli valitsev tendents, et kuningat jumalikustati, paljud on end päikesega võrrelnud. Kohtumõistja oli linnriigi kuningas, kõrgeim kohtuinstants ja politseikeskus oli palee . Hammurapi allutas kohtupidamise keskvõimule, kinnitades kuninglikud kohtud linnadesse. Neis kohtutes olid peaaegu alati kohal kuninglikud ametnikud eesistujaks.
    Hammurapi järglased ei suutnud riiki koos hoida ning see hakkas lagunema. 1595 eKr hävitasid Babüloni I dünastia hetiidid .
    1.2. Kesk-Babüloonia kuningriik1593 – 1171
    Kassiitide vallutus ja kassiidi dünastia teke.
    Kuningapalee on maa omanikuks, maaeraomand kaob, taaskujuneb tsentraliseeritud paleemajandus koos laiaulatusliku bürokraatiaga, kelle käes on tootmissaaduste jaotusmonopol.
    1.3. Uus-Babüloonia suurriik – 625 – 539
  • Kaldea dünastia

  • 1.4. Hilisemad arengud


  • Pärsia suurriik - 539 – 330, Ahhemeniidide dünastia ülemvõim
    Aleksander Suure vallutus - 331- 150, Seleukiidide dünastia ülemvõim
    Partia suurriik - 150.a.e.m.a., Babüloni kadumine ajalooareenilt
  • Vana-Babüloonia riiklik korraldus 18. saj. e.m.a.
    Vana-Babüloonia riiklik korraldus (18.saj.e.m.a.)
    Kuningas
    Ülempreestrid
    Nubanda paleevalitseja
    Alaline sõjavägi (redu, bairu)
    Templite nõukogud, ühtlasi templikohtud
    Kuningakohus
    Maakaitsevägi
    (vabad kogu­kond­la­sed)
    Põhja asevalitseja
    (Sippari linn)
    Lõuna asevalitseja
    (Larsa linn)
    Piirkonnakohtud
    Linnakohtud
    Šikkanaku
    piirkonna asevalitseja
    Šikkanaku
    piirkonna asevalitseja
    Rabianum
    ringkonna asevalitseja
    Rabianum
    ringkonna asevalitseja
    Kogukonnavanemate nõukogu
    Kogukonnakohtud rabianumi eesistumisel
    Kogukonnavanemate nõukogu
    Kogukonna
    koosolek
    Kogukonna koosolek
  • Hammurabi koodeksi väline õigusajalugu
  • Vana-Babüloonia õiguse üldiseloomustus
    Vana-Babüloonia ajal on palju eraõigust kajastavaid ürikuid, valitsusasutuste akte seevastu vähevõitu. Kassiidi ajastul saavad eraürikute asemel domineerivaks haldusdokumendid, mis sageli varustatud religioosset garantiid tagavate jumalakujutustega. Spetsiifilise liigina ilmuvad maade piirikivid - kudurru.
    Muistne Paabeli õigus astus nõrgema kaitseks
    Vana-Babüloonia ajal on palju eraõigust kajastavaid ürikuid, valitsusasutuste akte seevastu vähevõitu. Kassiidi ajastul saavad eraürikute asemel domineerivaks haldusdokumendid, mis sageli varustatud religioosset garantiid tagavate jumalakujutustega. Spetsiifilise liigina ilmuvad maade piirikivid - kudurru.
    Babüloonia elanikkond ja nende õigused
    Põhilised elanikkonnagrupid:
    • vabad inimesed (avilum)
    • paleesõltlased (muškeenu)
    • orjad (vardum)
    Vaba inimene võis kõike oma vara müüa
    Poolvabad inimesed ehk paleesõltlased valdasid oma asju, aga ei tohtinud neid müüa.
    Juba Babüloonias eksisteeris eraomand.
    Maa jaotati järgmiselt:
  • eraomand
  • kuninga omand – kuningas annab maad kasutada
  • templimaa
  • kogukonnamaa
    Vaba inimese kaitse oli tugevam kui muude ühiskonnagruppide omadel. Näitkes, kui murrad vaba inimese käeluu, murtakse ka esimesel. Aga kui murrad orja või paleesõltlase käeluu, makstakse ainult trahvi (selline vormel peaks vist ainult kehtima siis, kui mõlema nende juhu algseks tegijaks on vaba inimene).
    Süüteod: Karistused:
    -isikuvastased -surmanuhtlus
    -varavastased -vigastavad karistused (taliooniprintsiip)
    -õigusmõistmisvastased - rahatrahv
    -perevastased/ moraalivastased -häbistavad karistused (paljaks pöetud pea)
    Ordaal – põhiliseks ordaaliks oli veeproov (kui inimene suutis veest välja tulla, siis oli ta süütu)
  • Koodeksi tekkelugu
    Väline pilt: 2,25 m must dioriitsteel, mille ülemises on Marduki ees põlvitav
    Hammurabi. Akkadi klassikalises kirjanduslikus keeles tekst paikneb 51
    veerus , (eelamlased on kõrvaldanud 7 veergu, seega on kadunud 35-40 normi).
    Seadustik algab proloogiga, lõpeb epiloogiga. Koodeks koostati Hammurapi
    valitsemisaja lõpul, s.t. mõned aastad enne 1750.a. (teine versioon
    valitsemisaja keskel, pärast Isini ja Larsa vallutamist). Vähemalt proloogi osas
    on olemas vanem redaktsioon .
    1750 e.Kr koostati Hammurapi koodeks. Ühtedeks koodeksi loomise põhjusteks võib pidada keskvõimu tsentraliseerimist ja uute maa-alade integreerimist. Koodeksi puhul peame rääkima seadustest, mis asuvad koodeksis ja lisaks koodeksist väljaspool asuvast tavaõigusest, seega Hammurapi koodeks ei hõlma kogu kehtivat õigust.
    Hammurapi koodeksit peetakse pigem reformiks, sest selle koodeksi loomisega kaasnes üldse esimene üldine kodifitseerimine ja kirjapanek. Ka kirjapanemisel oli oma iseärasus. Nimelt ei kirjutatud üles mitte enam vana õigust, vaid uut.
    Hammurapi koodeks kehtis kuni Uus-Babüloonia ajani ning sellest ajast on pärit ka kohtuotsuseid viidetega Hammurapi koodeksile ( eelnevast perioodist seda ei ole, kuigi pole alust arvata, et kohtunikud koodeksit poleks kasutanud otsuste tegemisel). Uuesti tuleb koodeks päevavalgele 1901- 1902 Susas. Scheil jaotas Hammurapi koodeksi paragrahvidesse ja tõlkis selle.
  • Koodeksi uurimislugu
    Avastamine - steeli leidis 1901/1902 talvel prantsuse arheoloogiline ekspeditsioon J. de Morgani juhtimisel Susa akropolis. Katkendeid on leitud Susas, Ninives (Assüüria kuninga Assurbanipali raamatukogus), Uus- Babüloonia ajast veel 20 katket.
    Esmane tõlkija – Vincent Scheil 1902.a. prantsuse keelde, temalt pärineb ka koodeksi jaotus 282§. Ta oletas, et sambalt on puudu 35§, viimased on hiljem rekonstrueeritud teiste leidude abil. 1914.a. ilmus A. Poebeli publikatsioon, mis tegi kättesaadavaks 90-162. Eesti k. tõlge – A. Annus 2001.a. Esimesed olulisemad uurijad: 1903 prantsuse teadlane E. Cuo, 1917 – P. Koschaker “Rechtsvergleichende Studien zur Gesetzgebung Hammurapis”; 1913 – M. Schorr “Urkunden des altbabylonischen Zivil- und Prozessrechts”; 1952 – G. R. Driver , J. C. Miles “The Babylonian Law”; 1964 – Handbuch der Orientalistik. Ergänzungsband III. Orientalisches Recht.
  • Hammurabi koodeksi iseloomustus
    3.1. Vana ja uue õiguse vahekord koodeksis
    3.2. Süstematiseerimise kohasus ja võimalused
    3.2.1. Koodeksi struktuur
    Proloog , tekst, epiloog. Proloogi põhistatus kiilkirja õigusallikates.
    Proloog koosneb traditsioonilised kolmest osast – teoloogiline ossa , kus maintakse Anu ja Enili kuningliku pädevuse andjatena, ajalooline osa ja moraalne osa. Proloog ja epiloog asetavad Hammurapi oodkesi selgelt ideoloogilisse konteksti.
    • I Proloog – seal sätestatakse koodeksi funktsioon, mõte (kaitsefunktsioon; nõrgemate kaitse-riik proovib sugukonna asemel üksikindiviidile kaitset pakkuda). Sealt selgub , et on vähenenud usk Jumala poolt karistamisesse.
    • II Põhitekst Protsessi- ja karistusõigus
    Asjaõigus
    Perekonnaõigus
    Kehalised karistused
    Majandustegevust reguleerivad normid
    Orjadega seotud normid
    • III Epiloog
    Põhiliselt on koodeks kasuistlik, aga samas jooksevad ka mõned üksikud printsiibid läbi.
    3.2.2. Koodeksi süsteem
    §§1-13
    kohtumenetlus
    §§14-126
    varalised õigused
    §§127-195
    perekonna-, pärimisõigus
    §§196-214
    isikuvastased kuriteod
    §§215-277
    majandustegevus
    §§278-282
    orjandus
    3.2.3. Kasuistlikkus ja abstraktsus koodeksis
    Põhiliselt on koodeks kasuistlik, aga samas jooksevad ka mõned üksikud printsiibid läbi.
  • Elanikkonna põhilised grupid Hammurabi koodeksi normide järgi
  • Vabad
    Täieõiguslik vaba mees, samas olid seda ka naised ning kasutati ka kodaniku tähenduses.
  • Poolvabad (paleesõltlased).
    Mujalt sisserännanud, kes rentisid paleelt maad, ning olid selle tõttu võlasuhetes mitmeid põlvi, võisid olla ka lihtsalt vaesed, aga pidid olema rentinud palee maad.
  • Mittevabad
    Orjad, ei olnud oma tahtes vabad, olid kellegi omanduses .
  • Abielu- ja perekonnaõigusenormid Hammurabi koodeksis
    6.1. Abielu eesmärk ja loomus
    Abielu eesmärk oli panna paika varalised värgid, st naise kaasavara ning mehe kingitused, samas ka lapsed muutusid seaduslikeks. Üks abielu eesmärk oli omale seadusliku meessoost pärija saamine.
    6.2. Abielu kehtivuse tingimused
    Abieluks peab olema sõlmitud leping, muidu pole naine abikaasa. Abielu lõpetamise võimalused olid suhteliselt palju kindlaks määratud. Aga kui mees pole suurem mees, võib naine minna tagasi isa majja koos kaasavaraga, aga enne peab tõestama, et naine ei valeta ega ole teinud pattu. Naised ei olnud ikka väga sunnitud seisuses abielus olles, mõndadel juhtudel võis naine lahkuda abikaasa majast. Naine pidi olema viljakas, kui lapsi ei sünni, oli süüdi ikka naine, mitte mees. Siiski võrdõiguslikkusest on asi kaugel.
    6.3. Abikaasade varalised suhted
    Kaasavara jäi mõrsja käsutada. Abielu kestel tekkinud võlgade eest vastutasid mõlemad abikaasad . Pulmakinki sai naise lahkumisel tagasi nõuda. Kaasavara jäi lastele jagada. Mehe varandus jäi kõigi seaduslike pärijate vahel jagada. Naine käsutas oma kaasavara, mees oma vara.
    6.4. Vanemate ja laste suhted
    6.4.1. Seadusjärgsed lapsed
    Abielust sündinud lapsed ja orjatari lapsed, kellele isa ütleb minu lapsed, need arvatakse perenaise laste hulka, st saab.
    6.4.2. Vanemate õigused laste üle
    Vanemad panid paika pärijad, otsustasid kaasavara üle. Vanemad said teha kokkuleppeabielusid, vaadata oma poegadele välja sobivad naised.
  • Õigusrikkumine ja karistus Hammurabi koodeksi normide järgi
  • Tsiviil- ja kriminaalõigusliku vastutuse eristamine
    Ma arvan, et need teod, mis nägid karistusena ette surmanuhtlus või vigastust, siis tegu oli kriminaalõiguse valdkonda kuuluva pügalaga.
  • Süüteod
  • Süüteoliigid
  • Kuriteod
  • Karistused Isikuvastased
    Surmanuhtlus; vigastavad karistused (taliooni printsiibil); rahatrahv
    Omandivastased
    Surmanuhtlus; vigastavad karis­tu­-
    sed; rahatrahv
    Perevastased
    Kvalifitseeritud surmanuhtlus; vigastavad karistused; “häbistavad” karistused
    Õigusmõistmise
    vastased
    Rahatrahv 12x hagi väärtuses ja kohtuniku ametist kõrvaldamine
  • Karistus
    Hammurabi koodeks sätestas, et kes iganes ostis midagi ilma lepingu ja tunnistajateta oli varas ja pidi hukatama. Selle karmi seaduse tagajärjeks oli tohutu hulga nii era kui ka riiklike äridokumentide kuhjumine .
    Näiteks § 8 - kui inimene varastab härja, oina, eesli, sea või lodja , siis, kui see on Jumala või lossi oma, võib ta anda selle tagasi 30-kordses väärtuses aga kui see kuulub muškeenumile, võib ta hüvitada 10-kordses väärtuses, kui aga vargal ei ole midagi tagasi anda, tuleb ta tappa (28:17).
    Samuti on selles fikseeritud karistused meditsiinilise hooletuse eest, kusjuures mõned neist olid nii karmid , et peletasid paljud arstierialast eemale.
    Veretasust tekkis talioon e. veritasu , mis nõudis, et karistus peab täpselt tegu peegeldama.
    Valitses põhimõte "silm silma, hammas hamba vastu", ehk süüdlasele tekitati samasugust kahju, nagu tema teinud oli. Kui keegi näiteks murdis teise inimese käeluu, siis murti ka temal käeluu.
  • Karistuse liigid
    Varguse puhul olid raskendavatel asjaoludel karistuseks surmanuhtlus.
    Surmanuhtlus, Vigastavad karistused, häbistavad karistused, rahatrahv, ametist kõrvaldamine. Võlgade puhul teotöö, või tasumine saagist.
  • Karistust mõjutavad tegurid (süü, tahtlikkus, ettevaatamatus , kannatanu ja kurjategija sotsiaalne staatus).
    Babüloonlased tegid vahet teadliku ja süüta omandamise vahel vähemalt praktikas (§8).
    Sotsiaalne staatus mängis suhteliselt suurt rolli, kui näiteks oli kahe vaba mehe vaheline isikuvastane kuritegu , kehtis hammas hamba vastu põhimõte, kuigi oli ka seal rahalisi karistusi, aga kui üks oli madalama sotsiaalse staatusega, siis oli rahaline karistus. Sotsiaalse staatuse puhul olid kürgemal seisvad isikud kergema karistusega. Ametimehed vastutasid füüsiliselt oma töö eest.
  • Taliooni printsiip, selle esinemine Hammurabi koodeksis
    Oli täitsa olemas, aga ei kehtinud erineva sotsiaalse staatusega inimeste puhul.
  • Kohus ja kohtuprotsess Hammurabi koodeksi normide järgi
  • Süüdistamine
    Et süüdistada teist inimest varguses, oli vaja tunnistajaid või lepingut, kui ei suutnud kumbagi esitada, oli mees petis ning tapeti . Süüdistamiseks piisas ka sõnalisest süüdistusest, aga siis kasutati tõestamiseks ordaale. Veel teiste näpuga näitamine võis olla süüdistuse aluseks.
  • Tõendamine
    Paljudel juhtudel kasutati ka jumala nimel vandumist. Tõendamiseks piisas teo pealt tabamine või varastatud asja omamine . Kui keegi nägi võõra omanduses enda asja pidi tal olema tunnistajad selle kohta, kes väidaksid, et see asi tema oma on.
  • Ordaalid
    Ordaale kasutati küll Hammurapi koodeksis, aga need polnud väga levinud üks näiteks oli Jõe jumala juurde sukeldumine . Ordaale kasutati kaheldavate süüdistute korral näiteks siis kui naisele näidati näpuga aga otseseid tõendeid petmise kohta ei olnud
  • Valetunnistused
  • Kohtuniku vastutus
    Kohtunikul oli isegi mingisugune vastutus peale pandud, näit 5.paragrahvi järgi eemaldati kohtunik ametist, kui ta muutis tagantjärele mõnda kohtu otsust ning ei tohtinud pärast eemaldamist enam kohtunikuna leiba teenida.
    Klassikaline õiguse allikas: Hammurapi koodeks
    Kiilkiri: Mesopotaamia (keskus), lisaks oli veel Armeenias ja Väike-Aasias
    Kiilkirja aeg: 4000 e.Kr-5. saj e.Kr
    Mesopotaamia:
  • Sumeri õigus
  • Babüloonia õigus
  • Assüüria õigus
    Sumeri õigus: seda iseloomustab
    • kirjutaud tekst;
    • isikud, kes määratlesid ennast seaduseandjatena;
    • üleminek arhailiselt õiguselt riiklikule.
    Allikad: I Ur-Nammu koodeks e Šulga seadus, Lipitišta (or sth)
    Babüloonia ja selle õigus: Babüloonia riiklik areng kujuneb 19. saj e.Kr kuni 6. saj e.Kr. Babüloonia riigi saab jagada 3 perioodi: Vana- (1894-1595), Kesk- ja Uus-Babüloonia.
    Hammurapi valitsemine- 1792-1750 e.Kr, kuid need aastaarvud on üpris tinglikud. Teda nimetati "nelja maailmaääre valitsejaks/ vallutajaks" (kogu tsiviliseeritud maailma valitseja).
    Ta reformib riiklikku korraldust- lahutab korrahalduse, templite juhtimise ja palee valitsemise.
    Hammurapi koodeks
    1750 e.Kr koostati Hammurapi koodeks. Ühtedeks koodeksi loomise põhjusteks võib pidada *keskvõimu tsentraliseerimist ja *uute maa-alade integreerimist. Koodeksi puhul peame rääkima seadustest, mis asuvad koodeksis ja lisaks koodeksist väljaspool asuvast tavaõigusest, seega Hammurapi koodeks ei hõlma kogu kehtivat õigust.
    Hammurapi koodeksit peetakse pigem reformiks, sest selle koodeksi loomisega kaasnes üldse esimene üldine kodifitseerimine ja kirjapanek. Ka kirjapanemisel oli oma iseärasus. Nimelt ei kirjutatud üles mitte enam vana õigust, vaid uut.
    Hammurapi koodeks kehtis kuni Uus-Babüloonia ajani ning sellest ajast on pärit ka kohtuotsuseid viidetega Hammurapi koodeksile (eelnevast pearioodist seda ei ole, kuigi pole alust arvata, et kohtunikud koodeksit poleks kasutanud otsuste tegemisel). Uuesti tuleb koodeks päevavalgele 1901-2 Susas. Sheil (or sth) jaotas Hammurapi koodeksi paragrahvidesse ja tõlkis selle.
    Koodeksi struktuur
    I Proloog- seal sätestatakse koodeksi funktsioon, mõte (kaitsefunktsioon; nõrgemate kaitse-riik proovib sugukonna asemel üksikindiviidile kaitset pakkuda). Sealt selgub, et on vähenenud usk Jumala poolt karistamisesse.
    II Põhitekst Protsessi- ja karistusõigus
    Asjaõigus
    Perekonnaõigus
    Kehalised karistused
    Majandustegevust reguleerivad normid
    Orjadega seotud normid
    III Epiloog
    Põhiliselt on koodeks kasuistlik, aga samas jooksevad ka mõned üksikud printsiibid läbi.
    Babüloonia elanikkond ja nende õigused
    Põhilised elanikkonnagrupid:
    • vabad inimesed (avilum)
    • paleesõltlased (muškeenu)
    • orjad (vardum)
    Vaba inimene võis kõike oma vara müüa
    Poolvabad inimesed e paleesõltlased valdasid oma asju, aga ei tohtinud neid müüa.
    Juba Babüloonias eksisteeris eraomand.
    Maa jaotati järgmiselt:
  • eraomand
  • kuninga omand- kuningas annab maad kasutada
  • templimaa
  • kogukonnamaa
    Vaba inimese kaitse oli tugevam kui muude ühiskonnagruppide omadel. Näitkes, kui murrad vaba inimese käeluu, murtakse ka esimesel. Aga kui murrad orja või paleesõltlase käeluu, makstakse ainult trahvi (selline vormel peaks vist ainult kehtima siis, kui mõlema nende juhu algseks tegijaks on vaba inimene).
    Süüteod: Karistused:
    -isikuvastased -surmanuhtlus
    -varavastased -vigastavad karistused (taliooniprintsiip)
    -õigusmõistmisvastased -rahatrahv
    -perevastased/ moraalivastased -häbistavad karistused (paljaks pöetud pea)
    Ordaal – põhiliseks ordaaliks oli veeproov (kui inimene suutis veest välja tulla, siis oli ta süütu)
  • Vana- Testament
  • VANA TESTAMENT KUI ÕIGUSALLIKAS


    Maaga seotud normid on siiamaani väga olulised erinevates õigusallikates. Piirkond on Jordani jõe org, Vahemere ääres (Iisrael). Omariiklus oli suhteliselt nõrk.
  • Heebrea õiguse üldiseloomustus
  • Vana-Testamendi aegne õigus
    Religiooni ja õigus on omavahel väga tihedalt seotud. Monarhide võim on küllaltki nõrk, võrreldes teiste Vana-Ida monarhiatega. Õigusel olid teatud iseärasused nagu sabbati- ja juubeliaastad. Veel iseloomustavad heebrea õigust orjade kaitse eeskirjad, laenuintressi võtmise keeld, varaste pehme kohtlemine.
    Täpsemalt pole piibli aegse (kuni 450e.m.a.) heebrea õiguse kohta eriti palju informatsiooni, kuna pole säilinud juriidilisi ürikuid, mis iseloomustaks tolleaegset õiguskorda.
    Heebrea õiguse põhiallikaks on Vana Testament, mis oli algselt kirjutatud heebrea keeles. Heebrea jäi suht kultuse keeleks, see suruti välja aramea keele poolt. Seetõttu on oluline koht VT tõlgetel. Heebrea keele kasutamine aktiviseerus 20.saj koos sionistliku liikumisega.
    Õigusajaloolaste arvates oli tegemist erinevatel aegadel kirjapandud tavaõiguse normidega, mida iseloomusta religiooni ja õiguse suur seotus . Pika tekkeloo tõttu on erinevad õigusnormid segunenud ning pole teada, kas need on ka reaalselt kehtinud.
  • Diasporaa õigus
    Diasporaa kasvas tunduvalt pärast 2. saj. toimunud Rooma vastase ülestõusu mahasurumist ning juutide väljasaatmist. Kujunesid uued asualad Rooma riigi ida- ja lääne osas, tähelepanuväärne osa vange asustati ümber Hispaania ning Doonau ja Reini provintsidesse.
  • Vana Testamendi väline õigusajalugu
  • Vana Testamendi tekkelugu
    Kirja hakati seda panema u 1000 a e.Kr, aga varasemad lood oli enne seda. Kirjapanek lõppes u 100 a e.Kr. Algul kirjutati heebrea keeles, hiljem aramea keeles.
    1947 – leiti Kumrani (Qumrani) rullid / Surnumere kirjarullid. Nad olid säilinud täispikkuses. Need on vanimad säilinud käsikirjad (u 1900 aastat vanad), vanuselt järgmised, mis olid olemas enne nende leidmist , on pärit u 9.-10. sajandist.
    Loengumaterjalidest:
    Pikk tekkeaeg – esimesed pärimused on umbes aastat 1500 e.m.a. (nn. Moosese ajastust), siia hulka kuulub ka Dekaloog . VT kaanoniks tunnistatud redaktsioon kujunes 5/6. sajandil, mil ta kodifitseriti Pärsia kuninga Artaxerxes II ülesandel.
    VT hakati kirja panema pärast 1000.a. e.m.a. (nn. kuningate ajal), viimased redaktsioonid 5.-4. saj. e.m.a. Heebreakeelne Vana Testamendi tekst sai lõpliku kuju umbes 100 a.
  • Tõlkelugu, s.h. tõlge eesti keelde
  • Kreekakeelne tõlge - Septuaginta (LXX, seitsekümmend)
    Kristlikus traditsioonis tuntuim VT tõlge.
    Legendaarne tekkelugu: Egiptuse kuningas Ptolemaios II Philadelphos (285-246.a. e.m.a) lasi VT juba 3. saj. e.m.a. 72 juudi õpetlasel tõlkida kreeka keelde.
    Teaduslik tekkelugu: Teos tõlgiti Aleksandrias juutide kreekakeelse diasporaa tarvis 3.-2. Saj. e.m.a.
    “Septuagintas,” mis on ristiusu pühade raamatute nimistus, on 9 teksti, mis VT heebrea algupärandis puuduvad. Samuti on tõlkes tunda hellenismi mõjutusi.
    2. ladinakeelne tõlge - Vulgata
    Esimesed jäljed ladinakeelsest Piiblist on 2. saj, kuid tegemist on mitmete tõlgetega, mis tavaliselt võetakse kokku nimetuse alla Vetus Latina .
    VT ladinakeelne terviktõlge pärineb 4. saj. Tõlkija on kirikuisa Hieronymos (347-420), paavst Damasius I korraldusel.
    Olulisemad tõlked: heebreast aramea keelde
    kreeka keelde (Septuaginta) 3. saj e.Kr
    ladina keelde (Vulgata) 4. saj
    5. saj kirjutati puhas kanooniline tekst (katoliiklastele).
    Eesti keelde tõlgiti Piibel algul Lõuna-Eestis lõuna-eesti keelde (1686), täistrükk ilmus aga juba põhja-eesti keeles 1739.
    Kullmaa käsikiri – “Meie isa palve
  • Vana Testamendi iseloomustus
    3.1. Vana Testamendi struktuur
    Sisaldab kolme liiki tekste :
  • Juudi seadused – “Seaduse raamatud” e. “Toora”e. “Pentateuch” e. “Moosese seadused”
  • Ajaloolis -müütilised jutustused maailma loomisest – “Prohvetiraamatud”. Autoriteks on juutide poliitilised ja usulised juhid, jutustused käsitlevad suures osas nende tegevust.
  • Poeetiline osa – pealkirjaga “Kirjad”.
    Ühtekokku kuulub VT 39 raamatut, kuid õigusajaloolises mõttes on olulisim allikas “Seadus” ehk Moosese raamatud e. seadused. Kõik need raamatud kannavad kindlaid nimetusi
  • Pentateuch
  • Moosese raamat – Genesis (algus, tekkimine)
  • Moosese raamat – Exodus (väljaminek)
  • 3. raamat – Leviticus (leviitide seaduseraamat)
  • 4. raamat – Numeri (arvud)
  • 5. raamat – Deuteronomuim (teine seadus)
    Ehkki 1. raamatus ei ole otseselt seadusi, on see ikkagi paigutatud see “Pentateuchi,“ lähtudes eeldusest, et selle autor on samuti Mooses . Seadused olevat Mooses saanud jumalalt Siinai mäel, juhtides iisraeli rahvast rännakul Egiptusest Palestiinasse.
  • Dekaloog – kümme käsku
  • Lepinguraamat
  • Pühadusseadused
    2. Moosese raamat- Lepinguraamt ja Dekaloog
    3. Moosese raamat- Pühadusseadused 17.-26. pt
    VT-s on 635 positiivset käsku ja 248 negatiivset käsku.
    VT-s ei kajastu kogu juutide õigus.
    3.2. Kasuistlikkus ja abstraktsus Vanas Testamendis
    Õigus (õigusnormid) on nii kasuistlikud kui ka abstraktsed. See näitab, et õigus on edasi arenenud. Põhi on küll arhailine, kuid edasi on arendatud abstraktsust.
    Nt kasuistlik norm: 2Mo 20:22
  • Abielu- ja perekonnaõigusenormid Vanas Testamendis
    4.1. Abielu eesmärk ja loomus
    Heebrea keeles pole sõna, mis viitaks abielule, vaid mees võttis naise ning naise sai kaasaks ja mees tema omanikuks.
    VT on ette nähtud, et inimene on sotsiaalne olend ning mehe üksina olek ei ole „heaks kiidetud“. 1 Ms 2 on Jumal andis aia inimese heaks, loomad teda teenima ja naise talle kaaslaseks. Mina loen siit küll välja seda, et meespoolt peeti inimeseks, aga naispoolt lihsalt mingiks olendiks. Kooselu mehe ja naise vahl peetakse permanentseks, näit mees peab hoidma oma naise poole (oli kuskil piiblis kirjas). Tavalises Iisraeli abielus on naine mehe alam, vallalisena isa autoriteedi all. Naine on võrdne sulaste jm koduabilistega. Mehel oli naise üle sama võim, nagu tal oli oma maja ja põllu üle.
    Abielud olid üldiselt monogaamed.
    Tähtis abielu eesmärk oli ikkagi järglaste saamine.
    Seksuaalsus võeti kui normaalset asja, paljudest asjadest räägiti suht avameelselt, muidugi kasutati metafoore või muud värke, aga see häbelikkuse jms verk on hilisema aja leiutis .
    4.2. Abielu kehtivuse tingimused
    Naise võtmiseks oli mitmeid võimalusi, üks oli mingisuguse mohari maksmine , mille summa varieerus 10 seeklist 50 seeklini hõbedas. Lisaks naise ostmisele oli võimalik võtta naist, võideldes isa eest ning astuda teenistusse.Igatahes pidi kas maksma või kuidagi olema asendatud see. See oli pigem kompesatsioon ning see ei tähendanud, et abielunaine oli müüdav. Naisi võis külla müüa, aga siis muutus ta orjaks.
    Naine pidi olema sigiv ning sünnitama poegi. Kui oli sigimatu või sünnitas ainult tütreid, siis võis naist vahetada või lisanaise võtta.
    Lahutus :
    • Mees annab naisele lahutuskirja ning naine peab seepeale lahkuma . Sellest olenemata võis naine uuesti abielluda , lahutus ei hävitanud naise sotsiaalset staatust.
    • Lahutuse põhjuseks võis olla
    • viljatus
    • truudusetus (võidi rakendada ka raskemaid karistusi kui lahutus)
    • ühe poole surm (leviraat: kadunud poole venna kohustus võtta surnud venna naine naiseks ja esimene poeg tuleb pidada surnud venna omaks).

    Abielumees võis üksiku naisega üleaisa lüüa, see oli pelk hoorus ning see ei toonud kaasa karistust. Samas kui abielunaine oli vahekorra mehega, oli see abielurikkumine ning see tõi endaga kaasa karistuse.
    4.3. Abikaasade varalised suhted
    Kaasavara kommet ei viljeletud eriti. Mees oli vist enam-vähem kõige omanik. Lahutuse puhul jöi mees ma mahorist ilma ning pidi maksma lahutuse hinda. Kui lahutajaks oli naine, siis ka tema pidi maksma lahutuse hinda.
    4.4. Vanemate ja laste suhted
    Vanemate ja laste suhted:
    • Olid seaduslikud ja mitteseaduslikud lapsed.
    • Kui mees tegi nt lapse orjale ning ta tunnistas orja lapse enda omaks eluajal, siis oli ka neil teatud pärimisõigus.
    • Mida vanem poeg on, seda rohkem ta nooremate vendadega võrreldes pärib. Tütred saavad aga pärandusest osa vaid siis, kui poegi pole.

    4.4.1. Seadusjärgsed lapsed
    Naine läks pärast abiellumist mehe juurde elama ning teda arvati koos lastega mehe suguvõsa hulka.
    4.4.2. Vanemate õigused laste üle
    4.5. Võrdle abieluõigusenorme Vanas Testamendis ja Hammurabi koodeksis.
    Vanas Testamendis käsitletakse vähem varalisi suhteid, võrreldes Hammurabi koodeksiga. Liignaise võtmine oli raskendatud ning see oli lubatud, kui esimene naine oli viljatu . Sisuliselt oli tegemist siiski monogaamiaga, kuna peanaise õigused ja privileegid said olla korraga ainutl ühel naisel. Siiski ei järgitud neid nõuded eriti rangelt , sest on näiteid, kus oli kolm võrdset naist.
    VT-s on rohkem viiteid monogaamsele abielule võrreldes Hammurabi koodeksiga, seal on otselelt välja töödud, mitmenaisepidamine ja muud värgid.
    Naise staatus on VT-s tugevam, kui on Hammurapi koodeksis. Naine ei saanud olla läänipärijaks.
    VT on leebem abielurikkumiste suhtes.
    5. Õigusrikkumine ja karistus Vanas Testamendi normide järgi
  • Süüteod
  • Süüteoliigid
    • isikuvastased ( tapmine ) – varga tapmine: kui tapab varga öösel, siis polnud midagi. Seda käitleti sellel juhul hädakaitsena. Päeval aga võisid varga kinni siduda ja vastavatele organitele toimetada.
    • tahtlik ja mittetahtlik tapmine: nendel tehakse vahet, ka karistused on erinevad. Tahtliku tapmise puhul kehtis põhimõte: „silm silma, hammas hamba vastu“- taliooniprintsiip. Mittetahtliku tapmise puhul olid 3 asüülilinna/pelgulinna, kuhu võis siis varjuda. Siiski piiratakse juba veritasu teostamist (puhta veritasu puhul tahtlust ei arvestatud).
    • varavastased (varastamine) – varastatud vara pidi 4x tagastama, kui aga vara leitaks eelusalt, nt lammas, siis peab 2x.
    • jumalavastased – selle puhul saadeti asüülilinna, võidi ära neeeda või isegi surmata.
    Abielurikkumine võis olla nii jumalavastane kui ka isikuvastane. Abielurikkumised olid suunatud otseselt mehe vastu, naine ja tema seksuaalsus oli mehe omand.
  • Karistus
  • Karistuse liigid
    Surmanuhtlus – kividega surnuks loopimine,
    Vigastavad – naisel raiuti käsi maha, kui ta tõstis käe oma mehe vastu.
    Häbistavad - näiteks abielurikkumise puhul aeti naisel häbe paljaks ning sunniti alasti olema avalikkuse ees.
    Rahalised
    Ka needus on üks karistuse liik.
    Ihunuhtlus – 40 hoopi, mitte rohkem.
    Kui naine tõstis käe mehe vastu, siis tuleb see naise käsi ära raiuda .
  • Karistust mõjutavad tegurid (süü, tahtlikkus, ettevaatamatus, kannatanu ja kurjategija sotsiaalne staatus)
    Kõik on võrdes- Jumala silme ees on kõik võrdes, patt on patt (see kehtis ainult usukaaslaste seas). Tähtsust omas see, kas karistuse toimepanija oli mees või naine, naise puhul olid karistused karmimad.
  • Taliooni printsiip, selle esinemine Vanas Testamendis
    Näiteks vägistamise puhul võeti vägistaja mehe naine kuritarvitati teda seksuaalselt ning teda ei pruugitud tagastada.
  • Võrdle karistusnorme Vanas Testamendis ja Hammurabi koodeksis
  • Kohus ja kohtuprotsess Vana Testamendi normide järgi
  • Süüdistamine
  • Tõendamine
  • Ordaalid
    (Kui vandujate arvu kokku ei saadud, otsustati protsessi käik jumalakohtu – ordaalide abil. Tuli ja vesi pidid tõe taastama , ise tõde olema ja nõude kõrvaldama või seda kinnitama . Ordaale leidub kõikides arhailistes õiguskultuurides. Niisugustele kahtluse kõrvaldamise kinnitamise võtetele osundab arhailine mõtteviis iseenesest ning see on ulatunud välja tänapäeva. (Ka moodne õigus nõuab liisuheitmist, kui mõistus vastutust leida ei suuda.) Kaheteistkümne mehe vanne oli veel 16. sajandil Põhja-Saksa maakohtutes kasutusel.
    Jumalaotsusteks olid meie jaoks piinamisena tunduvad meetodid (hõõguval adrahõlmal paljajalu käimine, kinniseotud katsealuse vetteviskamine jne.). Kõigil neil juhtudel selgus tõde menetluse tulemusena. Protsessi kulg pidi andma võimaluse eraldada tõde valest. (Näiteks veeproovi puhul süütuse tõend ei seisnud mitte veepinnale ujuma jäämises, vaid põhjaminekus. Õige tuli veest välja tuua õigel ajal, süüdlane ujus ise välja.) Kuna kellegagi ei sünni midagi juhuslikult, ilma kõrgemate jõudude soovita, siis sai ka kõikvõimalikke juhuseid ilma igasuguste kahtlusteta ära seletada. Jumalaotsuseid kasutati rohkesti abielurikkumise asjades, kuid ka kristlikku usku võis sellisel viisil tõendada. Sedalaadi proovides võis lasta ennast ka esindada. (Näit: veeproovidel kasut. poisikesi, kes oma sukeldumiskunstiga andsid lootust soodsamale tulemusele).)
  • Valetunnistused
    Õigusemõistmisel suur rõhk tõendamisel ehk valetunnistuste andmisel. Moosese raamatus see eksisteerib ja ette on nähtud ka karistused. Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana – see on üks kümnest käsust.
    6.3. Kohtuniku vastutus
    Vanas testamendis oli kirjas nõue, et kohtunik pidi olema erapooletu .
    Piibel- tähendab raamat, rullid. Erinevates usuvooludes omab erinevat tähendust. Kui käsitleda Piiblik kui õigusallikat, siis tuleb eelkõige silmas pidada Vana-Testamenti.
    VT tekkelugu: kirja hakati seda panema u 1000 a e.Kr, aga varasemad lood oli ennem seda. Kirja panek lõppes u 100 a e.Kr. Algul kirjutati heebrea keeles, hiljem aramea keeles.
    1947- leiti Kumrani (Qumrani) rullid/ Surnumere kirjarullid. Nad olid säilinud täispikkuses. Need on vanimad säilinud käsikirjad (u 1900 aastat vanad), vanuselt järgmised, mis olid ennem nende leidmist, on pärit u 9.-10. sajandist.
    Olulisemad tõlked: heebreast aramea keelde
    kreeka keelde (Septuaginta) 3. saj e.Kr
    ladina keelde (Vulgata) 4. saj
    5. saj kirjutati puhas kanooniline tekst (katoliiklastele).
    Eesti keelde tõlgiti Piibel algul Lõuna-Eestis lõuna-eesti keelde (1686), täistrükk ilmus aga juba põhja-eesti keeles 1739.
    Kullmaa käsikiri- „Meie isa palve“
    VT struktuur: 39 raamatut (46- katoliiklaste traditsioon)
  • “Moosese seadused“- juudi seadused
  • “Prohvetiraamatud“- ajaloolis-müütilised
  • “Kirjad“-poeetiline osa
    2. Moosese raamat- Lepinguraamt ja Dekaloog
    3. Moosese raamat- Pühadusseadused 17.-26. pt
    VT-s on 635 positiivset käsku ja 248 negatiivset käsku.
    VT-s ei kajastu kogu juutide õigus.
    VT õigus:
    Õigus (õigusnormid) on nii kasuistlikud kui ka abstraktsed. See näitab, et õigus on edasi arenenud. Põhi on küll arhailine, kuid edasi on arendatud abstraktsust.
    Nt kasuistlik norm: 2Mo 20:22
    Abielu- ja perekonnaõigus:
    Polügaamia, perepea võim
    Abielu sõlmivad: mehe isa ja naise isa.
    Luna mõrsja eest→ ostu-müügi abielu, kuid naine ei olnud ori (nt ei tohtinud naist edasi müüa), sellele panid piirangud peale moraali- ja religiooninormid . Seega mees saab naise omanikuks, aga naine ei muutu orjaks.
    Lahutus:
    Mees annab naisele lahutuskirja ning naine peab seepeale lahkuma. Sellest olenemata võis naine uuesti abielluda, lahutus ei hävitanud naise sotsiaalset staatust.
    Lahutuse põhjuseks võis olla *viljatus *truudusetus (võidi rakendada ka raskemaid karistusi kui lahutus) *ühe poole surm (leviraat: kadunud poole venna kohustus võtta surnud venna naine naiseks ja esimene poeg tuleb pidada surnud venna omaks).
    Vanemate ja laste suhted:
    Olid seaduslikud ja mitteseaduslikud lapsed.
    Kui mees tegi nt lapse orjale ning ta tunistas orja lapse enda omaks eluajal, siis oli ka neil mingi pärimisõigus.
    Mida vanem poeg on seda rohekm ta nooremate vendadega võrreldes pärib. Tütred saavad aga pärandusest osa vaid siis, kui poegi pole.
    Naise staatus on VT-s tugevam, kui on Hammurapi koodeksis. Naine ei saanud olla läänipärijaks.
    Karistusõigus:
    Süüteod:
    • isikuvastased (tapmine) – varga tapmine: kui tapab varga öösel, siis polnud midagi. Seda käitleti sellel juhul hädakaitsena. Päeval aga võisid varga kinni siduda ja vastavatele organitele toimetada.
      • tahtlik ja mittetahtlik tapmine: nendel tehakse vahet, ka karistused on erinevad. Tahtliku tapmise puhul kehtis põhimõte: „silm silam,hammas hamba vastu“- taliooniprintsiip. Mittetahtliku tapmise puhul olid 3 asüülilinna/ pelgulinna, kuhu võis siis varjuda. Siiski piiratakse juba veritasu teostamist (puhta veritasu puhul tahtlust ei arvestatud).
    • varavastased (varastamine) – varastatud vara pidi 4x tagastama, kui aga vara leitaks eelusalt, nt lammas, siis peab 2x.
    • jumalavastased – selle puhul saadeti asüülilinna, võidi ära neeeda või isegi surmata.
    Ka needus on üks karistuse liik.
    Ihunuhtlus – 40 hoopi, mitte rohkem.
    Kui naine tõstis käe mehe vastu, siis tuleb see naise käsi ära raiuda.
    Kas inimestel oli võrdne sotsiaalne staatus??? (vaba juut = ori)
    Kõik on võrdes- Jumala silme ees on kõik võrdes, patt on patt (see kehtis ainult usukaaslaste seas).
    Õigusemõistmisel suur rõhk tõendamisel ehk valetunnistuste andmisel. Moosese taamatus see eksisterrib ja ette on nähtud ka karistused.
  • Corpus iuris civilis
  • CORPUS IURIS CIVILIS


    1. Rooma õiguse süstematiseerimise varasemad katsed
    Siiski ei suutnud eelmainitud rahuldada ühiskondliku elu nõudeid, tekkis vajadus ühtse, täieliku ametliku ja süstematiseeritud seadustekogu järele. See teostati Bütsantsi imperaatori Justinianuse poolt.
    Vanim õ allikas on tavaõigus. Suuline tavaõ. Sugukonnaõigus, mis kehtis teatud inimkoosluse enda sees. Pärast seda, arhailine riik, milles eeldused kirjutatud õ tekkele. Ius scriptum polnud algusperioodil ühtne ja universaalne inimkäitumise regulator teatud territooriumil. Rooma riigis eksisteeris kuni 3. saj-ni p.Kr eriline õiguse süsteem- rooma kodanike ja võõramaalaste jaoks eraldi, pikka aega Mandri-Euroopas nn isiklik süsteem (igal grupil oma süsteem). Ius scriptum aga oli tõeline õ, kuna oli fornaalselt määratletud ja lähtus riigist kui institutsioonist.
    Rooma õ on tähtis kirjutatud õ kontekstis, et mõista mandrieuroopalikku õ. Kultuuri. Rooma õ varasematel etappidel oli tegu süsteemiga, kus kirjutatud õ-l polnudki erilist tähtsust. ( action -süsteem, hiljem kirjutatud õ). Keiser Theodosius II ajal keiserlikud seadused Codex Theodisianus 5s, CIC 6s. 3. s eKr formeerus antiikne jurisprudents . Rooma õ arenguetapid : eelklassikaline, varaklassikaline, kõrgklassikaline, hilisklassikaline. Gaiuseinstitutions ” on hilisk ( institutsiooniline süsteem), Ulpiani liber singularis regularum (Ulpianuse tööd), Pauli sententatie, Fragmenta Vaticana, Lex Dei ehk Collatio legume Mosaicarum et Romanarum.
    2. Justinianuse eesmärk
    CIC loomise põhjused/ eesmärgid:
    • õiguse ühtlustamine
    • õigushariduse ühtlustamine
    • ühte moodi mõtlevad juristid → ühtne õigus
    • ristiusu kiriku tugevdamine
    • Lääne-Rooma alade uuesti integreerimine
    • legitimeerib ennast seaduseandjaks
    Tema eesmärk oli luua täielik, ametlik ja süstematiseeritud seadustekogu, mis rahuldaks ühiskondliku elu nõudeid. Ent teine eesmärk oli jäädvustada oma nimi teiste suurte Rooma keisrite kõrval ajalukku. Tema naine oli parajalt uhke ja suurejooneline ning innustas meest. Lisaks soovis Iustinianus oma võimu säilitada koodeksi abil. Justinianus loob õhtumaise valitseja ideaalkuju: edukas väejuht, seaduseandja ja linna rajaja.
    Areng suurena individualiseerimise suunas. Perekonnaõigus- koht, kuhu keisri võim kõige õnnestunumalt ja täiuslikumalt sekkus. Justinianus kaasajastas õiguse. Õigus tuleb riigi arengule järgi. Riik püüab kodanike eest hoolitseda, teha neid õnnelikuks. See on ka üks paternalismi tunnusjooni.
    Justinianuse eesmärk oli Rooma impeeriumi taastamine, sisepoliitikas tahtis maha suruda nii rahva ülestõusud kui ka piirata suurmaaomanike võimu. Kirik muutus riigile allutatud institutsiooniks.
    3. Vahetu loomislugu
    C.I.C kodifitseerimist alustati umbes 528.a. ning lõpetati 534.a., see sisaldas mitte ainult tsiviilõigust tänapäevases mõttes, vaid ka riigiõiguslikke, kriminaalõiguslikke ja protsessiõiguse norme.
    Oma ulatusliku kodifitseerimistöö teostamiseks moodustas Justinianus algul 10-, hiljem 15-liikmelise komisjoni, mida juhtis imperaatori kõrgem ametnik magister officiorum – Tribonianus. Komisjoni kuulusid muude hulgas ka neli õigusteaduse professorit: Konstaninoopoli akadeemiast Theophilus ja Cratinus ning Beiruti (Berytos) akadeemiast Dorotheus ja Anatolius.
    Esinesid vastuolud CIC erinevate osade vahel. Lisaks on vastuolud ka digestade erinevate osade vahel. CIC ei ole koodeks tänapäevases mõttes. Igapäevaellu läks CIC kreeka keeles. Pärast Justinianuse surma läks ladinakeelne seadustik käibelt välja. Nimetus ‘Corpus Iuris Civilis’ võeti kasutusele 1583. aastal, kui ilmus prantsuse juristi Dionysius Gothofreduse (1549-1622) toimetatud esimene trükitud väljaanne. CICi kaudu levis Rooma õigus paljudesse maadesse, sealhulgas ka Eestisse.
    CIC’is oli pandektiline süsteem. Selle süsteemi järgi eraldatakse kogu tsiviilõigusest üldised küsimused ning nendest moodustatakse üldosa, millele järgneb neljast osast koosnev eriosa : asjaõigus, obligatsiooniõigus (e võlaõigus), perekonnaõigus ja pärimisõigus. C.I.C teises osas Digesta seu Pandektae's küll seda nn pandektilist süsteemi kui sellist iseenesest ei rakendatud, kuid nimetatud süsteemi on väga sageli rakendatud Rooma eraõiguse õpikutes.
    4. Allika erinevate osade edasine käekäik Ida-Roomas ja Lääne-Roomas
    529-534.a.koostatigi CIC-sse kuuluvat kolm osa: a)Institutiones b) Digesta ehk Pandectae, c) Codex Iustiniani. Kõik osad said seaduse jõu. Nende sisu puutumatuse ja oma võimu säilitamise eesmärgil keelas Iustinianus selle seadustekogu kohta kommentaaride koostamise.
    5. Retseptsioon
    Hiljem, XII-XIII saj. algasid mandril protsessid, mida nimetatakse rooma õiguse retseptsiooniks e. ülevõtmiseks. Selle kaks peamist põhjust olid õiguse killunemine paljudeks lokaalõigusteks ja protsessinormide puudulikkus. Kindlasti oli praktilisel retseptsioonil ka poliitiline taust, mis peitus absolutismis. Varajane retseptsioon ( Barbarossa katse retsepteerida Corpus iuris civilis) jäi edutuks.
    1. CIC –i struktuur, üksikosade struktuur, materjali järjestus
    1. Esimene osa “Institiones sive Elementa” koostati 533.a. See on lühike elementaarne, kuid ametlik tsiviilõiguse õpik, millel oli seaduse jõud. Peaaallikaks ja eeskujuks on Gaiuse “Institutiones”, ta sisuks on peamiselt õigussätted isikute, asjade, pärimise, õigustehingute ja protsessi alalt. Kogu aine “Institutiones” on jaotatud kolme suurde rühma: personae, res, actiones. Tekst on jaotatud nelja suurde raamatusse, need omakorda tiitlitesse, mis kannavad vastavaid pealkirju, hiljem on tiitlid jaotatud paragrahvideks, tiitli numereerimata algus kannab nimetust principium.
    2. Tähtsaim osa Justinianuse seadustekogust on “Digesta seu Pandectae”, mis on koostatud 530-533.a. Siia on koondatud väljavõtted vanemate juristide ( arvult 39) töödest.Digestad on klassikalise ajastu juriidilise kirjanduse kokkuvõtteks, väljavõtteid on kõige enam Ulpianuse ja Pauluse teostest. Digestad on jaotatud viiekümneks raamatuks, need omakorda tiitliteks, milledel on pealkirjad . Raamatutel peakirju pole. XXC, XXXI , XXXII raamat pole jaotatud tiitliteks, vaid neil on ühine pealkiri “De legatis”. Tiitlid jagunevad fragmentideks ehk lex´ideks. Üldse on Digestides 432 tiitlit ja 9123 fragmenti. Digestide koostamisel kasutatud juristide tööd olid tihti lühendatud ja tekst neis sageli juba varem muudetud. Neid muudatusi nimetatakse glosseemideks ehk Justinianuse-eelseteks interpolatsioonideks. Digestide koostajad ise muutsid vajaduse korral teadlikult vana redaktsiooni, terminoloogiat, tegid täiendusi ja ka lühendeid. Neid Justinianuse-aegseid muudatusi nimetatakse emblemata Triboniani.
    3. Seadustekogu kolmas osa – Codex Iustinianus – on märksa vähema tähtsusega. Selle koodeksi esimene redaktsioon Novus codex Iustinianus koostati juba 529.a. Koodeks sisaldab imperaatorite korraldusi – constitutions. 530.a.andis Justinianus 50 korraldust, mis pidid lahendama vastuolu õigusallikate vahel. 534.a anti koodeks välja uues redaktsioonis nime all Codex Iustinianus repetitae praeloctionis. Koodeks koosneb 12 raamatust, raamatud tiitlitest. Igal tiitlil on pealkiri. Tiitlitesse on paigutatud nummerdatud korras üksikud constitutions. Pikemad constitutions on jaotatud paragrahvideks. Codex Iustinianuse tähtsus on klassikalise rooma õiguse tundmaõppimise seisukohalt minimaalne, ta on rooma õiguse languse ajajärgu saavutis.
    4. Viimase, neljanda osa kodifikatsioonist moodustavad nn “Novellae”, sinna on paigutatud pärast Codex Iustinianuse koostamist välja antud constitutions. Ametlikku Novellide kogu pole. See on koostatud umbes 556.a ja sisaldab 122 novelli. Tavaliselt nimetatakse teda “Epitome Iuliani”. Hilisem kogud sisaldavad 168 novelli ja on koostatud kreeka keeles.
    2. Allika sisemine ühtsus
    Esinesid vastuolud CIC erinevate osade vahel. Lisaks on vastuolud ka digestade erinevate osade vahel. CIC ei ole koodeks tänapäevases mõttes. Igapäevaellu läks CIC kreeka keeles. Pärast Justinianuse surma läks ladinakeelne seadustik käibelt välja. Nimetus ‘Corpus Iuris Civilis’ võeti kasutusele 1583. aastal, kui ilmus prantsuse juristi Dionysius Gothofreduse (1549-1622) toimetatud esimene trükitud väljaanne. CICi kaudu levis Rooma õigus paljudesse maadesse, sealhulgas ka Eestisse.
    3. Vana ja uue õiguse vahekord seadustikus
    4. Kasuistlikkus ja abstraktsus CIC
    CIC üheks eesmärgiks oli orjapidajate klassi võimu kindlustamine.
    Isikute õiguslik staatus CIC normide järgi
    1. Õigusvõime
    Õigusvõime tähendab omada õigusi ja kohustusi. Caput . Et õigusvõime oleks täielik, pidi Rooma kodanikul olema kolmesugune status (isiku seisund):
    • status libertatis- puudutas isiku vabaduse seisundit . Isikud jagati selle järgi:

    - vabadeks
    - orjadeks
    Status libertatise kaotamist nimetati capitis deminutio maxima . Jäädi ilma kõigist 3st staatusest . See toimus a) Rooma kodaniku orjussemüümisel väljaspoole Roomat või b) vangilangemisel.
    • status civitatis – määrab isiku kodakondsuse. Isikud on kas Rooma kodanikud, latiinid või peregriinid. Selle staatuse kaotust nimetatakse capitia deminutio media. Siin on õigusvõime kaotus osaline: isik on veel vaba, kuid pole enam Rooma kodanik. Muutudes peregriiniks, ei saa ta kasutada ius civile ´t. Capitis deminutio media leidis aset isiku teise riiki siidrumisel või maalt väljasaatmisel.

  • STATUS CIVITATIS


    avalik-õiguslik akiivne õigusvõime passiivne õigusvõime
    ius suffragii – hääleõigus ius commercii – võime sõlmida õigustehinguid
    ius honorarium – õigus pidada ameteid ius connubii - õigus sõlmida abielu
    • status familiae.
    Puudutas Rooma kodaniku perekondlikku seisundit.Isikud jagati selle järgi:
    esiteks:
    - patres (matres) familias – perekonna pead
    - filii (filiae) familias - perelapsed
    teiseks:
    - personae sui iuris – isikud, kes pole teise isiku perekondliku võimu all
    - personae alieni iuris – isikud, kes on teise isiku perekondliku võimu all.
    Isiku status familiae seisundi muutumist nim capitis deminutio minima. Status familiae kaotus ei mõjutanud isiku poliitilisi õigusi.
    Capitis deminutio minima on isiku perekondliku seisundi muutumine, kus
    • üks persona sui iuris muutub persona alieni iuriseks,
    • persona alieni iuris muutub persona sui iuriseks,
    • persona alieni iuris satub ühe persona sui iurise alt teise persona sui iurise võimu alla.
    Capitis deminutio minima ei puudutanud teise isiku poliitilisi õigusi: isikul oli hääleõigus, ta võis olla riigiametites jne.
    CIC-s tahtis inimesi võrdsustada, aga samas ta ikkagi tegi inimeste seisustel vahet. Nt Senaator ei tohtinud abielluda vabakslastuga. Senaatori tütar, kes abiellus vabaks lastud mehega, kaotas oma seisuse.
    2. Teovõime
    Vanimas Rooma õiguses oli teovõimelisuseks vajalik füüsiline ja vaimne küpsus.Aluseks võeti suguküpsus, millega jaotati isikud vastavalt impuberes ja puberes. Hiljem võeti kasutusele ühtne süsteem, mis tulenes vanusest . Teovõimelised olid naised vanuses 12.a ja mehed vanuses 14. a.
  • infantes ei omanud teovõimet, neile oli vaja täielikku esindajat – tutor’it.
  • lapsed vanuses 7-14 (infantiae maiores) olid piiratud teovõimega. Nad võisid teha tehinguid oma kasuks.
  • puberes on täiskasvanud isikud, kes vanust arvestades ei vaja eestkostjat. 190.a.eKr jagati täiskasvanud:
  • minores14-25, soodustused teatud tehingutes
  • puberes maiores – 25-.... iseseisvad, ei vaja esindajat
    Impeeriumi ajal muudeti seda vanusepiiri, määrates naiste teovõimelisuse vanuseks 18. ja meestel 20 a.
    3. Vaba inimene ja ori
    Status libertatis puudutab isiku vabaduse seisundit. Sellest seisukohast jagunevad kõik inimesed vabadeks ja orjadeks. Status libertatis´e kaotamist nimetatakse capitis deminutio maxim , sest siin kaotas Rooma kodanik oma õigusvõime täielikult. Selline õigusvõime kaotamine toimus Rooma kodaniku orjusse müümisel väljaspool Rooma – trans Tiberis – või isiku vangilangemisega.
    Tehti vahet vabade ja orjade vahel. Vabad inimesed omakorda olid kas rooma kodanikud või mitte rooma kodanikud, viimaste hulka kuulusid Rooma poolt vallutatud maade vabaduse säilitanud elanikud ja Rooma kaitse all olevad välismaalased. Rooma riigi lõpuperioodil oli veel olemas poolvabade elanikkude kategooria – koloonid. Õiguslikult vaadates olid täisõiguslikeks subjektideks vaid rooma kodanikud – cives Romani.
    Rooma kodanikuks sai
    • sündimisega Rooma kodanikkude abielust,
    • esialgselt ka Rooma naiskodaniku vallaslapsena,
    • Rooma kodaniku poolt oma orja vabastamisega,
    • Rooma kodaniku poolt võõramaalase adopteerimisega,
    • Rooma kodakondsuse andmisega üksikutele isikutele või tervetele kogukondadele.
    Rooma kodakondsus kaotati a) Rooma kodaniku orjusse sattumisega, eriti vangi langemisel, b) kui rooma kodanikule määrati raske kriminaalkaristus ühes pagendamisega ja nn tulest ja veest ilmajätmisega.
    Rooma kodanikud jaotati vabaltsündinuteks, ingenui , ja vabakslastuiks, libertini . Vabad isikud, kes polnud rooma kodanikud – esialgu suhtuti võõrastesse kui vaenlastesse, seejärel hakati võõramaalaste õigusi üldiselt täiendama, mis oli tingitud tootmise ja käibe arenemisest. Anti kaitset võõrale üksiku Rooma kodaniku või sugukonna poolt. Siit arenas elientela institunt. Nt anti võimalus kauplemiseks. Kaitsealust nimetati kliendiks, kaitsjat patrooniks. Vabade mittekodanike hulka kuulusid latiinid ja peregriinid. Latiinid oli Latiumi elanikud enne selle vallutamist Rooma poolt, hiljem ka võõramaalased, kellele anti latiini õigused. Latiinidel oli ius commercii, kuid puudus ius connubii (õigus abielu sõlmida).
    Peregriinid on:
    • rooma riigi külge liidetud provintside elanikud, kel aga puudus rooma kodakondsus ja latiinide õigused (eriti tehingute sõlmimise osas – ius commercii),
    • Roomast sõltumatute riikide elanikud, kelle õigusvõimet roomas tunnustati,
    • karistuseks välja saadetud Rooma kodanikud.
    Peregriinide suhtes rakendati nende kogukonnas ja nende omavahelistes suhetes nende oma õigust. Roomas rakendati nende suhtes ius gentium ´it.
    Orjad – õiguslikult võrdsustati roomas orje asjaga – servi res sunt . Neil polnud mingit õigusvõimet. Ta võis olla igasuguse õigustehingu objektiks. Peremees võis teda võõrandada või isegi hävitada. Orjade vahel polnud seaduslik abielu võimalik. Kuigi orjal endal ei tohtinud vara olla, võis peremees anda orjale majandamiseks osa oma vara anda – seda varade kompleksi nimetati pekuuliumiks. Selleks võis olla maatükk, rahasumma jms. Orjuse tekkimise viisid Roomas olid järgnevad
    • sõjavangistus või Roomaga lepingulises vahekorras mitte oleva rahva liikme haaramine ,
    • sündinuna orjatarist,
    • ius civile alusel võidi orjaks müüa rooma kodanik karistuseks või võla mittemaksmise puhul.
    • Orjadeks muutusid ka surma või sunnitööle mõistetud isikud – neid nimetati servi poenales.
    Isand võis orje ka vabaks lasta (manumissio).
    Abielu- ja perekonna­õigusenormid CIC-is
    1. Abielu loomus ja eesmärk
    • Naine satub mehe võimu – manu – alla, ka lapsed on paterfamiliase võimu all.Tuleneb vanim patriarhaalne perekond, mille iseloomustavaks jooneks on võimusugulus (agnatio), millega pere oli ühe isiku võimu all olev grupp
    • Algselt naine mehe võimu all (cum manu), hiljem siiski ka naised vabad / poolvabad (sine manu).
    • Ususe või coemptio teel abielu meenutab ikka veel asjaõiguslikku suhet
    • Abielu sine manu korral oli abikaasa vastu hagemise õigus, ka varalahususe printsiip. Naine on sui iuris oma mehe kõrval, kes pole ei varaliselt ega isiklikult seotud.
    2. Abielu kehtivuse tin­gi­mused
    Oli valida kolme erineva abielu sõlmimise vormi vahel – confarreatio, coemptio või usus. Kahe esimese puhul vajalik preestri, tunnistaja ja kaalumehe kohalolek. Ususe teel sai legaliseerida vormivigadega abielu. Hiljem, kui traditsioonilised abielu vormid kaovad, kujutab abielu endast juriidilise kokkuleppe loomist.
    3. Abielu sõlmimise vormid
  • Confarreatio – pidulik religioosne akt 10 tunnistaja ja preestri juuresolekul; lausuti teatud sõnu. Vanim abielu vorm, mis oli määratud patriitsidele.
  • Coemptio – naise ostmine isalt / eestkostjalt 5 tunnistaja ja kaalumehe juuresolekul mancipatio akti teel. Tegemist näilise müügitehinguga. Pruut ja peigmees esitavad küsimused üksteisele (“ tahad tulla mulle naiseks?”). Ühine abieluvorm kõigile.
    3. Usus – abielu faktilse üheaastase kooselu järel. Põhineb Rooma asjaõigusel, mis määras
    – “kui keegi on vallasasja 1 aasta enda käes pidanud, saab ta selle omanikuks”. Seega
    oli sisuliselt tegemist aegumisega. Legaliseeris ka vormivigadega abielusid.
    4. Abielu lõppemise võimalused ja tingimused
    Abielu lahutamine
    Sine manu abielu korral oli piisav ühepoolne tahteavaldus kui ka abielupoolte vastastikune nõusolek, et lõpetada abielu. Cum manu korral oli abielu lahutuse õigus ainult mehel. Confarreatio puhul tuli seda teha vastava sakraalse rituaaliga, coemptio puhul tagasimüügilepinguga (remancipatio).
    Keiser Augustuse ajal oli abielulahutuste kohta karmid eeskirjad, mis pidid lahutuste arvu vähendama:
    - karistati süüdlasele kaasaaitajaid
    • piisava põhjuseta lahutus tõi kaasa trahvi
    • eriline abielulahutamise kord (7 tunnistajat, lahutuskiri)
    • naise süü korral kaitas naine dos’i
    mehe süü korral kaotas ta donatio propter nuptias’e
    5.1 Abikaasade oma­vahe­li­sed isiklikud suhted
    Abielud cum manu ja sine manu on oma sisult erinevad, seega on erinevad ka abikaasade vahelised suhted.
    Abielus cum manu satub naine isiklikes ja varalistes suhetes paterfamiliase võimu alla. Naine kaotab kõik juriidilised sidemed eelneva perekonnaga, k.a pärimisõigus. Abielu cum manu oli iseloomulik patriarhaalsele perekonnale . Cum manu abielu oli ka usus-teel tekkinud abielu, kus naine läks peale aastast mehe juures elamist tema võimu alla. Seega meenutab antud korraldus asjaõiguslikku suhet.
    Abielu sine manu kujutab endas erinevalt sine manu’le perekondlikke suhteid. XII tahvli seadus nägi ette, et naine võib manu tekkimist takistada, lahkudes 3 ööks mehe majast. Seega on naine mehele võõraks, nii isiklikult kui varaliselt vaba ja iseseisev oma mehe kõrval. Naine oli persona sui iuris. Rooma õigus tunnistas aga sellises olukorras seaduslikku sine manu abielu.
    Valitsevaks muutus see Vabariigi perioodi teisel poolel. Vanemad manuse tekkimise viisid usus, confarreatio ja coemptio kaovad. Nende asemel tekib juriidilise tehinguna abiellumise kokkulepe. Tegemist oli Rooma õiguses erandlikult täiesti vormivaba tehinguga.
  • 5.2 Abikaasade varalised suhed


    Abielu cum manu korral kuulub kogu naise vara, k.a abielu jooksul kogutud vara, mehele. Naisel ei olnud isiklikku vara.Vastutasuks on naisel võrdselt lastega mehe või mehe sugulaste surma korral pärimisõigus.
    Abielu sine manu korral on mehe ja naise varad eraldi, kehib varalahususe printsiip. Tegeliku varalahususe kaitseks keelas Rooma õigus abikaasadevahelised kingitused, kuid ost, müük, voli -
    tamine jms oli lubatud. Seega sai abikaasa vastu ka hagi esitada.
    Varalahususe kõrval seisid lisaks veel 2 varalist instituuti – dos ja donatio propter nuptias - mis moodustasid mingi põhimõttelise perekondliku varanduse .
    Dos oli naise eelnevalt kindlaksmääratud kaasavara, mis ta abielludes (abielu ajaks) andis mehe käsutusse laste ja naise ülalpidamiseks. Dos võis olla määratud naise isa poolt (dos profecticia) või naise enda poolt (dos adventicia).
    Dos jääb mehele, kui:
    • naine sureb
    • lahutamine naise initsiatiivil või süül
    Dos jääb naisele, kui:
    • mees sureb
    • lahutamine mehe initsiatiivil või süül
    Donatio propter nuptias on mehe poolt tavaliselt enne abielu naisele tehtud kink. See jääb koos dos’ga mehe initsiatiivil tehtud lahutuse korral naisele.
    6. Vanemate ja laste suhted - vanemate õigused laste üle
    Rooma õiguses oli välja kujunenud tugev patria potestas, tunnustati vaid isavõimu. Abielus cum manu oli ema lastele õiguslikust seisukohast nagu õde. Ta polnud lastele isegi agnaatiline (võimu) sugulane, hiljem tekkisid tal lastega õigussuhted tänu veresuguluse (kognaatilise) tunnustamisele.
    Laste ja vanemate õigussuhte aluseks on seaduslik abielu. Vallaslastel puudus agnaatilises suguluses suhe nii ema kui isaga. Veresuguluses tekkis vallaslastel side ema ja tema sugulastega. “Ema on kindel, kuid isa näitab abielu”.
  • Isavõimu piirid
  • Ajalooline lähtekoht - lapse elu ja surma üle otsustab isa. Ta on vaba käituma oma lapsega nagu tahab- jätta ellu, tappa, müüa orjusesse välismaale (trans tiberim). Perepoeg oli persona alieni iuris. Kõik poja omandatu kuulub isa omandisse.

  • hilisem lähtekoht - isa võim vähenes. Poega ei tohtinud enam tappa ega trans tiberim orjaks müüa, last keelati ära visata . Piiratakse isegi kodus karistamise õigust.

  • Isavõimu tekkimise viisid
    1. Lapse sünd seaduslikku abielusse
    2. Vallaslapse seadustamine (legitimatio) – seadustada sai vaid liberi naturales last.
    • lapse vanemate hilisem abiellumine
    • filiusfamilias paigutati dekurioonide nimekirja
    • imperaatori spetsiaalse käskkirjaga (alates Iustinianusest)
    3. Lapsendamine – võõraste laste võtmine perekonda
    • arrogatio tähendab võõra persona sui iuris perekonda võtmist. Toimub rahvakoosolekul pontifex maximus ’e osavõtul.
    • adoptio on võõra persona alieni iuris perekonda võtmine.

  • Isavõimu lõppemise viisid
    Üldiselt on isavõim eluaegne ning lõpeb paterfamilias’e surmaga. Siiski esineb ka erandeid .
    • kui pojast saab persona sui iuris teatud ametisse asumisega
    • isa vabastab poja teatud tehinguga – emancipatio
      • algselt poja kolmekordse müümise teel
      • impeeriumi ajal imperaatori reskriptiga või avaldusega kohtu ees
      • vastutasuks sai isa pool poja varandusest

  • Isa ja laste vahelised varanduslikud suhted
    Isa võis anda pojale (nagu ka orjadele) teatud vara vabaks kasutamiseks – peculiumi. Augustuse ajal sai poeg omale kõik selle, mida ta sõdurina sõjas oli omandanud (hiljem tsiviilteenistuses). Seda nimetati peculim castrense.
    Iustinianuse ajal kandis poja poolt omandatud iseseisev vara nimetust bona adventicia. See tõi kaasa perekonna juriidilise ühtsuse nõrgenemise, kus osapooled kui iseseisva vara omanikud said osaleda hagides.
    7. Võrdle abielu­õiguse­norme Vanas Testamendis ja CIC-is
    Juutide monogaamia nõue Euroopas tuli kanoonilise õiguse mõjul. Nüüd tuli ka naiselt nõusolekust küsida. Ei olnud enam selline täiesti vägivaldne paaripanek. Naise kaasavara oli küll naise oma, kuid mees võis seda kasutada. Vara pidi tagastama, kui mees suri või lahutati mehe süü tõttu. Naine hakab juba järk-järgult muutuma sõltumatumaks.
    Kohus ja kohtuprotsess CIC normide järgi
    1. Protsessi liigid
    kriminaalprotsess - avaliku võimu vastu ( delicta publica ) . Normide süsteem, mis määrab kuritegude uurimise ja karistuse määramise menetluse.
    tsiviilprotsess - erahuvide vastu (delicta privata). Normistik , mis määrab hageja ja kostja tegevuse, samuti kohtuorganite tegevuse korra.
    1. Legisaktsioonilised protsessid – Varasem. Oli nõutav, et hageja kasutaks igas spetsiaalses vormelis vastava seaduse (lex) sõnastust.
    Legisaktsiooniprotsessid kvalifitseeriti menetluse üldise iseloomu alusel. Hageja pidi valima ühe vormi, mis sobis tema nõudega.
    1. legis actio per sacramentum
    • Rakendati asjaõiguses (omandiõiguses) ja võlasumma nõudmises.
    2. legis actio per manus iniectionem
    Rakendati teatud obligatsiooniõiguslike hagide puhul. Selles protsessivormis võis näha a) võlgniku vastutust oma isikuga b) omaabi sugemete säilimine õiguskaitses.
    3. legis actio per pignoris capionem
    Rakendati teatavate nõudmisete puhul, n ohvriloomade eest müügihinna nõudmisel, sõdurite palganõudmise puhul jne. Protsess ise toimus riikliku võimu osavõtuta ning võibolla isegi võlgniku enda kohalolekuta.
    4. legis actio per iudicis arbitrive postulationem
    Rakendati põhiliselt ühisvarade jagamiseks.
    5. legis actio per condictionem
    Rakendati põhiliselt hagides kindlale rahasummale. Kõige hiljem tekkinud.
    2. Formulaarprotsess sai valitsevaks 2.saj e.Kr. Vaidluse objekti formuleeris kirjalikult nüüd preetor in iure staadiumis . Seda kirjalikku formuleeringut nimetatakse formulaks.
    Actio on kindlasisuline formula tüüp kindlate juhtumite kohta. See kujunes välja koos formulaarprotsessiga. Teatavad õigust sai kaitsta siis, kui selle kohta oli olemas kindle hagi. Need hagid arenesid ajaga ja reaalse õiguskäibe suurenemisega koos.
    2. Kohtukohustus
    Legisaktsioonilises protsessis oli kostja kohtussetoomine hageja enda probleem. Formulaarprotsessis ilmus kostja kohtusse nagu legisaktsioonilises protsessis, kuid mitteilmumise eest pidi ta maksma trahvi, tema varandus läks hageja valdusesse.
    in iudicio staadium - tunnistajate ülekuulamine, tõendite hindamine. Kohtunik võis otsuse tegemisel arvestada vaid esitatud tõenditega. Kui hageja nõudis rohkem, kui kostja talle võlgnes, pidi kohtunik hagi tagasi lükkama, välistades uuestikaebamisõiguse.
    Kostjal oli õigus vastuvaieteks – exceptions . Ta võis tuua asjaolu, miks selle nõudeõiguse täitmine on kostja jaoks ebaõiglane.
    Kohtuotsuse täitmine Rooma tsiviilprotsessis ei täida riiklikud organid kohtu otsust ei legisaktsioonilises kui formulaarprotsessis. Kohus andis otsuse täitmise õiguse hagejale. Legisaktsioonilises protsessis oli selleks kostja oma võimu alla võtmine (manus iniectio). Samuti oli hagejal oma võimu alla sattunud isikut õigus müüa trans tiberim orjusesse. Formulaarprotsessis pidi hageja peale 30 päeva kohtuotsuse jõustumisest esitama uue hagi, kui kostja pole vabatahtlikult nõuet täitnud (action iudicati). Siis maksti eelneva kohtuotsusega mõistetud summa kahekordselt trahvina. Alates 2.saj e.Kr hakati pöörama tähelepanu varanduslikule vastutusele. Algul anti kogu võlgniku varandus võlausaldaja kätte. Võlgnik võis vabaneda vastutusest oma isikuga, andes kogu oma vara kreeditorile.
    Kohtuotsuse edasikaebamine Preetori kui kohtuniku otsused loeti Roomas lõplikeks, puudus edasikaebamisõigus. Otsus võidi vaid tühistada, kui:
  • magistraat kasutas intercessio õigust preetori tegevuse vastu in iure staadiumis.
  • actio iudicati vastu esitati tõsiseid vaideid.
  • restitutio integrum teel.
    3. Tõendamine
    • litis contestatio ajal pöördutakse tunnistajate poole olemaks kõige tunnistajad
    • hageja ja kostja puudutasid vindicta’ga asja, väites, et see kuulub neile
    tunnistajate ülekuulamine ja tõendite hindamine iudexi poolt tsiviilmenetluses
  • CORPUS IURIS CIVILIS


    1. Corpus Iurise väline õigusajalugu
    Dominaadi ajal lakkas Rooma õiguse ühtne areng, hakkasid erinevalt arenema. Pärast Rooma lõhenemist hakkas Bütsants end pidama Rooma impeeriumi edasikandjaks ja järeltulijaks. Õiguslik traditsioon kandus üle enam-vähem täielikult ning ei saa rääkida rooma õiguse retseptsioonist Bütsantsis.
  • Rooma õiguse süstematiseerimise varasemad katsed
    Kolm viimast seaduste kogu sisaldavad keisrite konstitutsioone alates keiser Hadrianuse seadusandlusest.
    • (XII tahvli seadused)
    • Codex Gregorianus – koostati eraviisiliselt umbes 295.a., sisaldas imperaatori korraldusi aastaist 196-295
    • Codex Hermogenianus – koosneb ühest raamatust.

    Mõlemad pole meie ajani säilinud.
    • Codex Theodosianus – koostatit ametlikus korras keiser Theodosius II korraldusel 438 (idas)/439(Läänes). Koodeks kehtis Bütsantsis kuni CIC justumiseni. Läänes võeti koodeks osaliselt üle germaanlaste hõimuõigustesse, seega oli tema mõju tuntav 12. saj. Allikas sisaldas 3000 konstitutsiooni alates 312.a., kuid koostajad võisid neid vastuolude kõrvaldamiseks muuta ja täiendada. Koodeks jagunes 16 raamatuks.
    Siiski ei suutnud eelmainitud rahuldada ühiskondliku elu nõudeid, tekkis vajadus ühtse täieliku ametliku ja süstematiseeritud seadustekogu järele. See teostati Bütsantsi imperaatori Justinianuse poolt.
    Rooma õiguse puhul ei saa laguses rääkida õigusteadusest, sest algne tähelepanu oli ikkagi koondatud konkreetsete õigusjuhtumite käsitlemisele ning mõttekäigud olid seotud konkreetsete õigustülide lahendamisega. Juriidiline mõtlemine ja juristide tegevuse oluline külg oli üksikute kaasuste lahendamine ning käitumise üldise reguleerimise mõte jäi roomlastele võõraks.
    Õiguse uuenemine toimus vaid vähesel määral tegeliku seadusandluse kaudu.
    Kodifitseerimiseks andis tõuke praktiline vajadus fikseerida kehtiv õigus, eriti luua mingi süstemaatiline kord imperaatoritte korralduste tohutus hulgas.
    1.2. Justinianuse eesmärk
    Endise Rooma impeeriumi taatamine.
    Justinianuse CIC loomise põhjused/ eesmärgid:
    • õiguse ühtlustamine –paljude imperaatorite korralduste vahel valitses vastuolud, need olid vaja kõrvaldada.
    • õigushariduse ühtlustamine
    • ühte moodi mõtlevad juristid→ ühtne õigus
    • ristiusu kiriku tugevdamine
    • Lääne-Rooma alade uuesti integreerimine
    • legitimeerib ennast seaduseandjaks
    Tema eesmärk oli luua täielik ametlik ja süstematiseeritud seadustekogu, mis rahuldaks ühiskondliku elu nõudeid. Ent teine eesmärk oli jäädvustada oma nimi teiste suurte Rooma keisrite kõrval ajalukku. Tema naine oli parajalt uhke ja suurejooneline ning innustas meest. Lisaks soovis Iustinianus oma võimu säilitada koodeksi abil.
    Põhjus,miks selline mahukas töö alles tema ajal ette võeti peitub selles, et siis saavutas Ida-Rooma riik uuesti oma mõjuvõimu.
    1.3. Vahetu loomislugu
    CIC on keisriaja kodifitseerimispüüete ja Ida-Rooma juriidiliste koolide tegevuse tulemus.
    1.3.1. Tribonianus
    C.I.C kodifitseerimist alustati umbes 528.a. ning lõpetati 534.a., see sisaldas mitte ainul tsiviilõigust tänapäevases mõttes, vaid ka riigiõiguslikke, kriminaalõiguslikke ja protsessiõiguse norme.
    Oma ulatusliku kodifitseerimistöö teostamiseks moodustas Justinianus algul 10-, hiljem 15-liikmelise komisjoni, mida juhtis imperaatori kõrgem ametnik – magister officiorum – Tribonianus. Komisjoni kuulusid muude hulgas ka neli õigusteaduse professorit: Konstaninoopoli akadeemiast Theophilus ja Cratinus ning Beiruti (Berytos) akadeemiast Dorotheus ja Anatolius.
    1.3.2. Õigus­koolid
    Olulised olid Beiruti ja Konstantinoopoli õiguskoolide tegevus, mille õpetlased kujundasid uut dogmaatikat, võrreldes Läänega säilis kõrgetasemeline juriidiline mõte.
    CIC ühtlustas õppetöö, olles ise nii programm kui õpitav seadus. CIC baasil ilmusid õiguskoolide professorite kommentaarid.
    1.4. Allika erinevate osade edasine käekäik Ida-Roomas ja Lääne-Roomas
    529-534.a.koostatigi CIC-sse kuuluvat kolm osa: a)Institutiones, b) Digesta ehk Pandectae, c)Codex Iustiniani. Kõik osad said seaduse jõu. Nende sisu puutumatuse ja oma võimu säilitamise eesmärgil keelas Iustinianus selle seadustekogu kohta kommentaaride koostamise.
    Hiljem Põhja-Itaalias algas rooma õiguse uus õitseng, kui sealsed õigusteadlased koostasid säilinud materjalist ühtse süsteemi ning rakendasid rooma õiguse sätteid ja põhimõtteid oma aja ühiskonna tarbeks. XI saj lõpus Bolognas hakkasid nn glossaatorid eriti Digesta’t teoreetiliselt ümber töötama, sellel töötlusel rajanes mandri hilisem õigusteooria.
    Ka mujal leidis rooma õigus vastuvõttu, näit Saksamaal, kus seda kasutati lünkade täitmiseks ning mõjutas uue õiguse loomist.
    Lääne-Roomas ei saanud eriti suurt vastukaja, seal segunes kohalik õigus barbarite omaga . See-eest jäi Justinianuse kodifikatsioon Bütsantsi õiguse alusena kehtima pikaks ajak . Sajandite jooksul viidi küll sellesse sisse muudatusi, aga oma olemuselt jäi samaks
    2. CIC üldine iseloomustus
    2.1. CIC –i struktuur, üksikosade struktuur, materjali järjestus
  • Institutiones (Rooma õiguse alused) – loodi 533.a, koosneb 4 raamatust, kasutati Gaiuse töid (Gaiuse „Institutiones“ on terviktekstidena säilinud, leiti 1816). See on õpik, mis on tõstetud seaduseks. Ametlik õpik bütsantsi juristidele.
  • Digesta ehk Pandectae (rooma juristide kirjutiste põhjal koostatud õiguse kogumik, mis põhines rooma juristide esitatud tõlgendustel) – koostati 530-533, koosneb 50 raamatust, tähtsamad autorid Ulpianus ja Paulus;
  • Codex Justinianus (Rooma keisrite - Hadrianusest Justinianuseni - antud seaduste kogumik) – koosneb 12 raamatust, tekst on nii kreeka- kui ka ladinakeelne;
  • Novellae (uued seadused ja korraldused ). Koostati pärast 534-556. Mitteametlik ja kirjutatud kreeka keeles. On olemas koodeksi 2 redaktsiooni.
    Esinesid vastuolud CIC erinevate osade vahel. Lisaks on vastuolud ka digestade erinevate osade vahel. CIC ei ole koodeks tänapäevases mõttes.
    Igapäevaellu läks CIC kreeka keeles. Pärast Justinianuse surma läks ladinakeelne seadustik käibelt välja.
    Nimetus Corpus Iuris Civilis võeti kasutusele 1583. aastal, kui ilmus prantsuse juristi Dionysius Gothofreduse (1549-1622) toimetatud esimene trükitud väljaanne. CICi kaudu levis Rooma õigus paljudesse maadesse, sealhulgas ka Eestisse.
    1. Esimene osa “Institiones sive Elementa” koostati 533.a. See on lühike elementaarne, kuid ametlik tsiviilõiguse õpik, millel oli seaduse jõud. Peaaallikaks ja eeskujuks on Gaiuse “Institutiones”, ta sisuks on peamiselt õigussätted isikute, asjade, pärimise, õigustehingute ja protsessi alalt. Kogu aine “Institutiones” on jaotatud kolme suurde rühma: personae, res, actiones. Tekst on jaotatud nelja suurde raamatusse, need omakorda tiitlitesse, mis kannavad vastavaid pealkirju, hiljem on tiitlid jaotatud paragrahvideks, tiitli numereerimata algus kannab nimetust principium.
    2. Tähtsaim osa Justinianuse seadustekogust on “Digesta seu Pandectae”, mis on koostatud 530-533.a. Siia on koondatud väljavõtted vanemate juristide (arvult 39) töödest.Digestad on klassikalise ajastu juriidilise kirjanduse kokkuvõtteks, väljavõtteid on kõige enam Ulpianuse ja Pauluse teostest. Digestad on jaotatud viiekümneks raamatuks, need omakorda tiitliteks, milledel on pealkirjad. Raamatutel peakirju pole. XXC, XXXI, XXXII raamat pole jaotatud tiitliteks, vaid neil on ühine pealkiri “De legatis”. Tiitlid jagunevad fragmentideks ehk lex´ideks. Üldse on Digestides 432 tiitlit ja 9123 fragmenti. Digestide koostamisel kasutatud juristide tööd olid tihti lühendatud ja tekst neis sageli juba varem muudetud. Neid muudatusi nimetatakse glosseemideks ehk Justinianuse-eelseteks interpolatsioonideks. Digestide koostajad ise muutsid vajaduse korral teadlikult vana redaktsiooni, terminoloogiat, tegid täiendusi ja ka lühendeid. Neid Justinianuse-aegseid muudatusi nimetatakse emblemata Triboniani.
    3. Seadustekogu kolmas osa – Codex Iustinianus – on märksa vähema tähtsusega. Selle koodeksi esimene redaktsioon Novus codex Iustinianus koostati juba 529.a. Koodeks sisaldab imperaatorite korraldusi – constitutions. 530.a.andis Justinianus 50 korraldust, mis pidid lahendama vastuolu õigusallikate vahel. 534.a anti koodeks välja uues redaktsioonis nime all Codex Iustinianus repetitae praeloctionis. Koodeks koosneb 12 raamatust, raamatud tiitlitest. Igal tiitlil on pealkiri. Tiitlitesse on paigutatud nummerdatud korras üksikud constitutions. Pikemad constitutions on jaotatud paragrahvideks. Codex Iustinianuse tähtsus on klassikalise rooma õiguse tundmaõppimise seisukohalt minimaalne, ta on rooma õiguse languse ajajärgu saavutis.
    4. Viimase, neljanda osa kodifikatsioonist moodustavad nn “Novellae”, sinna on paigutatud pärast Codex Iustinianuse koostamist välja antud constitutions. Ametlikku Novellide kogu pole. See on koostatud umbes 556.a ja sisaldab 122 novelli. Tavaliselt nimetatakse teda “Epitome Iuliani”. Hilisem kogud sisaldavad 168 novelli ja on koostatud kreeka keeles.
    2.2. Allika sisemine ühtsus
    Kuigi eesmärk oli luua seaduskogu, mis ühtlustaks vastuolulised sätted, jäid siiski mõned püsimad õigusteadlaste erinevate seisukohtade tõttu. Erinevad juristid võisid lahendada erinevalt kaasusi.
    2.3. Vana ja uue õiguse vahekord seadustikus
    Võimalikult palju üritati säilitada ius vetus’t (kehtiv õigus enne kodifitseerimist). Vanemad sätted tänapäevastati, st töötati ümber tänapäeva seisukohtadele vastavaks. Vana õigus on suures ülekaalus. Üritati säilitada orjanduslikku korda, selleks ei saanud väga radikaalseid uuendusi sisse viia.
    2.4. Kasuistlikkus ja abstraktsus CIC
    abstraktus andis soovida , ikkagi olid kirjas konkreetsete õigustülide lahendamise viisid.
    3. Isikute õiguslik staatus CIC normide järgi
    3.1. Õigusvõime
    Õigusvõime tähendab omada õigusi ja kohustusi. Caput. Et õigusvõime oleks täielik, pidi Rooma kodanikul olema kolmesugune staatus (isiku seisund):
    • status libertatis,
    • status civitatis – määrab isiku kodakondsuse. Isikud on kas Rooma kodanikud – latiinid või peregriinid. Selle staatuse kaotust nimetatakse capitia deminutio media. Siin on õigusvõime kaotus osaline: isik on veel vaba, kuid pole enam Rooma kodanik. Muutudes peregriiniks, ei saa ta kasutada ius civile´t. Capitis deminutio media leidis aset isiku teise riiki siidrumisel või maalt väljasaatmisel,
    • status familiae.
    Igasugune muutus ühes neist statustest loeti endise persona hävimiseks, see statuse muutus kannab nimetust capitis deminutio (tähendab Rooma kodaniku perekondlikku seisundit). Sellest seisukohast lähtudes on isikud esiteks
    • patres familia – perekonna pead või
    • filii familias – perelapsed
    teiseks kas
    • personae sui iuris – isikud, kes ei ole teise isiku perekondliku võimu all, või
    • personae alieni iuris – isikud, kes seisvad teise isiku perekondliku võimu all.

    Capitis deminutio minima on isiku perekondliku seisundi muutumine, kus
    • üks persona sui iuris muutub persona alieni iuriseks,
    • persona alieni iuris muutub persona sui iuriseks,
    • persona alieni iuris satub ühe persona sui iurise alt teise persona sui iurise võimu alla.
    Capitis deminutio minima ei puudutanud teise isiku poliitilisi õigusi: isikul oli hääleõigus, ta võis olla riigiametites jne.
    CIC-s tahtis inimesi võrdsustada, aga samas ta ikkagi tegi inimeste seisustel vahet. Nt Senaator ei tohtinud abielluda vabakslastuga. Senaatori tütar, kes abiellus vabaks lastud mehega, kaotas oma seisuse.
    3.2. Teovõime
    Teovõime tähendab teostada oma õigusi ja kohustusi, eriti omandada õigusi ja kohustusi.Teovõimele avaldab mõju inimese iga. Alaealisus oli sagedasem teovõimetuse juhtum ka Roomas. Inimene loetakse õigusvõimeliseks juba sündimisest saadik. Teovõime saabub teatava füüsilise ja psüühilise küpsuse saavutamisega, kriteeriumiks oli suguline küpsus.
    Sellest tehti vahet ka rooma õiguses
    • puberes (suguküpsed) ja
    • impuberes (mittesuguküpsed).
    Naiste jaoks oli vanuseks 12.a ja meeste jaoks 14.
    Ent rooma õiguses on impuberes
    • infants – lapsed kuni 7a ja
    • infantiae maiores – lapsed 7-14a vanuses.
    Infantes ei saa üldse tsiviilkäibest osa võtta, lapsed 7-14a omavad piiratud teovõimet.
    3.3. Vaba inimene ja ori
    Status libertatis puudutab isiku vabaduse seisundit. Sellest seisukohast jagunevad kõik inimesed vabadeks ja orjadeks. Status libertatis´e kaotamist nimetatakse capitis deminutio maxim, sest siin kaotas Rooma kodanik oma õigusvõime täielikult. Selline õigusvõime kaotamine toimus Rooma kodaniku orjusse müümisel väljaspool Rooma – trans Tiberis – või isiku vangilangemisega.
    Tehti vahet vabade ja orjade vahel. Vabad inimesed omakorda olid kas rooma kodanikud või mitte rooma kodanikud, viimaste hulka kuulusid Rooma poolt vallutatud maade vabaduse säilitanud elanikud ja Rooma kaitse all olevad välismaalased. Rooma riigi lõpuperioodil oli veel olemas poolvabade elanikkude kategooria – kolooniad. Õiguslikult vaadates olid täisõiguslikeks subjektideks vaid rooma kodanikud – cives Romani.
    Rooma kodanikuks sai:
    • sündimisega Rooma kodanikkude abielust,
    • esialgselt ka Rooma naiskodaniku vallaslapsena,
    • Rooma kodaniku poolt oma orja vabastamisega,
    • Rooma kodaniku poolt võõramaalase adopteerimisega,
    • Rooma kodakondsuse andmisega üksikutele isikutele või tervetele kogukondadele.
    Rooma kodakondsus kaotati a) Rooma kodaniku orjusse sattumisega, eriti vangi langemisel, b) kui rooma kodanikule määrati raske kriminaalkaristus ühes pagendamisega ja nn tulest ja veest ilmajätmisega.
    Rooma kodanikud jaotati vabaltsündinuteks, ingenui, ja vabakslastuiks, libertini.
    Vabad isikud, kes polnud rooma kodanikud – esialgu suhtuti võõrastesse kui vaenlastesse, seejärel hakati võõramaalaste õigusi üldiselt täiendama, mis oli tingitud tootmise ja käibe arenemisest. Anti kaitset võõrale üksiku Rooma kodaniku või sugukonna poolt. Siit arenas elientela institunt. Nt anti võimalus kauplemiseks. Kaitsealust nimetati kliendiks, kaitsjat patrooniks. Vabade mittekodanike hulka kuulusid latiinid ja peregriinid. Latiinid oli Latiumi elanikud enne selle vallutamist Rooma poolt, hiljem ka võõramaalased, kellele anti latiini õigused. Latiinidel oli ius commercii, kuid puudus ius connubii (õigus abielu sõlmida).
    Peregriinid on:
    • rooma riigi külge liidetud provintside elanikud, kel aga puudus rooma kodakondsus ja latiinide õigused (eriti tehingute sõlmimise osas – ius commercii),
    • Roomast sõltumatute riikide elanikud, kelle õigusvõimet roomas tunnustati,
    • karistuseks välja saadetud Rooma kodanikud.
    Peregriinide suhtes rakendati nende kogukonnas ja nende omavahelistes suhetes nende oma õigust. Roomas rakendati nende suhtes ius gentium´it.
    Orjad – õiguslikult võrdsustati roomas orje asjaga – servi res sunt. Neil polnud mingit õigusvõimet. Ta võis olla igasuguse õigustehingu objektiks. Peremees võis teda võõrandada või isegi hävitada. Orjade vahel polnud seaduslik abielu võimalik. Kuigi orjal endal ei tohtinud vara olla, võis peremees anda orjale majandamiseks osa oma vara anda – seda varade kompleksi nimetati pekuuliumiks. Selleks võis olla maatükk, rahasumma jms. Orjuse tekkimise viisid Roomas olid järgnevad
    • sõjavangistus või Roomaga lepingulises vahekorras mitte oleva rahva liikme haaramine,
    • sündinuna orjatarist,
    • ius civile alusel võidi orjaks müüa rooma kodanik karistuseks või võla mittemaksmise puhul.
    • Orjadeks muutusid ka surma või sunnitööle mõistetud isikud – neid nimetati servi poenales.
    Isand võis orje ka vabaks lasta (manumissio).
    3.4. sui iuris
    Oma õiguse alla kuuluvad isikud ( isad )
    3.5. alieni iuris
    Selle all mõelakse seda, et see isik kelle kohta õigus käib, on kellegi teise isiku perekondliku võimu all. Jagunes kolmeks
    • in potestate – isa võimu all, mis jagunes omakora kaheks, lapsed ja orjad ning lapsed omakorda loomulikeks ja lapsendatuteks
    • in manu – mehe vüimu all (naised)
    • in mancipio – omandi võimu all
    4. Abielu- ja perekonna­õigusenormid CIC-is
    Areng suurena individualiseerimise suunas. Perekonnaõigus- koht, kuhu keisri võim kõige õnnestunumalt ja täiuslikumalt sekkus.
    Justinianus kaasajastas õiguse. Õigus tuleb riigi arengule järgi. Riik püüab kodanike eest hoolitseda, teha neid õnnelikuks. See on ka üks paternalismi tunnusjooni.
    4.1. Abielu loomus ja eesmärk
    CIC-s tahtis inimesi võrdsustada, aga samas ta ikkagi tegi inimeste seisustel vahet. Nt Senaator ei tohtinud abiellud vabaks lastuga. Senaatori tütar, kes abiellus vabaks lastud mehega, kaotas oma seisuse.
    Vana-Testament- kristlastele liiga jäik
    Talmud- see oli mõeldud juutidele, kes vajasid rohkem tunnetust, st rohkem suunitlusi, mida mingis olukorras teha.
    4.2. Abielu kehtivuse tin­gi­mused
    Kristluse mõju ei olnud küll väga tugev, aga lahutamine polnud enam nii lihtne.
    Naise olukord paranes ristiusuga. Abielu ei olnud püha sakrament.
    4.3. Abielu sõlmimise vormid
    • Confarreatio - religioosne akt + 10 tunnistajat ja preestri kaasabi , kuid see ei pea olema puhas kiriklik laulatus
    • Coemptio - naise ostmine selle isalt või eestkostjalt mancipatio teel 5 tunnistaja ja kaalumehe juuresolekul
    • Usus - igamine (1 aasta pidi mehe juures olema ja ei tohtinud 3 ööd järjest puududa )

  • Abielu sõlmimise võimalused:


      • kiriklikult laulatatud
      • ametniku laulatatud
      • koos elamine (konkubinaat – kristluse mõjul kaob hiljem ära)
    Nende kolme võimaluse vahel valitses vastuolu: kiriklik laulatus ühelt poolt ning ametniku laulatus + konkubinaat teiselt poolt. Kiriku meelest oli kiriklik laulatus ainuke viis. (konkubinaat = vabaabielu)
    Juutide monogaamia nõue Euroopas tuli kanoonilise õiguse mõjul. Nüüd tuli ka naiselt nõusolekust küsida. Ei olnud enam selline täiesti vägivaldne paaripanek. Naise kaasavara oli küll naise oma, kuid mees võis seda kasutada. Vara pidi tagastama, kui mees suri või lahutati mehe süü tõttu. Naine hakkab juba järk-järgult muutuma sõltumatumaks.
    4.4. Abielu lõppemise võimalused ja tingimused
    Abielu lõppemise põhjused:
    • naise truudusetus (mees toob armukese koju ning alles siis on naisel õigus lahutust nõuda)
    • mehe julm kohtlemine
    • jne
    cum manu – abielu on rajatud mehe ühekülgsele võimule ja seepärast võib seda abielu lõpetada ka ainult mees oma ühekülgse otsusega.
    Sine manu - kooselu, mis on rajatud mehe ja naise vabale kokuleppele võidakse lõpetada kummagi abikaasa vabal tahtel.
    4.5. Abikaasade oma­vahe­li­sed isiklikud ja varalised suhted
    Oli kaks erinevat abielu võmalust:
    • cum manu – naine satub nii isiklikes kui ka varalistes suhetes mehe võimu alla, teda vaadatakse kui tütart. Kaotab kõik sidemed enise perekonnaga, muutub juriiidiliselt neile võõraks ja kaotab pärimisõiguse endise perekonna liikmete suhtes.
    • Sine manu – esinevad esmakordselt perekonnaõiguslikud suhted. Vanemad abielu tekkimise viisid kaovad. Abiellumise sõlmimiseks on vaja juriidiline tehing sooritada .
    Sellest, mis tüüpi abielu on, sellest sõltuvad ka abikaasade varalised suhted. Cum manu puhul kõik naise vara, mis oli enne abielu ja mis omandab abielu jooksul kuulub mehele kui täielikule ja kontrollimatule omanikule. Vastutasuks on naine lastega võrdne pärija ning ka mehe sugulaste surma puhul.
    Sine manu puhul
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #1 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #2 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #3 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #4 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #5 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #6 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #7 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #8 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #9 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #10 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #11 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #12 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #13 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #14 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #15 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #16 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #17 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #18 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #19 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #20 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #21 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #22 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #23 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #24 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #25 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #26 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #27 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #28 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #29 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #30 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #31 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #32 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #33 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #34 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #35 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #36 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #37 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #38 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #39 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #40 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #41 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #42 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #43 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #44 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #45 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #46 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #47 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #48 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #49 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #50 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #51 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #52 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #53 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #54 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #55 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #56 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #57 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #58 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #59 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #60 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #61 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #62 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #63 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #64 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #65 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #66 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #67 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #68 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #69 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #70 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #71 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #72 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #73 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #74 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #75 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #76 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #77 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #78 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #79 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #80 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #81 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #82 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #83 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #84 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #85 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #86 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #87 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #88 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #89 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #90 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #91 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #92 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #93 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #94 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #95 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #96 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #97 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #98 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #99 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #100 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #101 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #102 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #103 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #104 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #105
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 105 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-10-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 346 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor pellekas Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mahukas konspekt seminarideks.Vana-TestamentVANA TESTAMENT KUI ÕIGUSALLIKASMaaga seotud normid on siiamaani väga olulised erinevates õigusallikates. Piirkond on Jordani jõe org, Vahemere ääres (Iisrael). Omariiklus oli suhteliselt nõrk.9.Heebrea õiguse üldiseloomustus9.1.Vana-Testamendi aegne õigusReligiooni ja õigus on omavahel väga tihedalt seotud. Monarhide võim on küllaltki nõrk, võrreldes teiste Vana-Ida monarhiatega. Õigusel olid teatud iseärasused nagu sabbati- ja juubeliaastad. Veel iseloomustavad heebrea õigust orjade kaitse eeskirjad, laenuintressi võtmise keeld, varaste pehme kohtlemine.Täpsemalt pole piibli aegse (kuni 450e.m.a.) heebrea õiguse kohta eriti palju informatsiooni, kuna pole säilinud juriidilisi ürikuid, mis iseloomustaks tolleaegset õiguskorda.Heebrea õiguse põhiallikaks on Vana Testament, mis oli algselt kirjutatud heebrea keeles. Heebrea jäi suht kultuse keeleks, see suruti välja aramea keele poolt. Seetõttu on oluline koht VT tõlgetel. Heebrea keele kasutamine aktiviseerus 20.saj koos sionistliku liikumisega.Õigusajaloolaste arvates oli tegemist erinevatel aegadel kirjapandud tavaõiguse normidega, mida iseloomusta religiooni ja õiguse suur seotus. Pika tekkeloo tõttu on erinevad õigusnormid segunenud ning pole teada, kas need on ka reaalselt kehtinud.9.2.Diasporaa õigusDiasporaa kasvas tunduvalt pärast 2. saj. toimunud Rooma vastase ülestõusu mahasurumist ning juutide väljasaatmist. Kujunesid uued asualad Rooma riigi ida- ja lääne osas, tähelepanuväärne osa vange asustati ümber Hispaania ning Doonau ja Reini provintsidesse. 10.Vana Testamendi väline õigusajalugu
    õva , õigussüsteemide võrdlev ajalugu , koodeks , rooma , karistus , hammurapi , babüloonia , rooma kodanik , hammurapi koodeks , lahutus , rooma kodaniku , heebrea , hammurabi , sumer , loomus

    Mõisted

    kiilkirjaõigus, kiilkiri, kiilkirjaõigus, areaal, sumer, dualism, 22 pügalas, kuningapalee, partia suurriik, poolvabad inimesed, kuninga omand, ordaal, katkendeid, esmane tõlkija, hüvitada 10, hammurapi valitsemine, i proloog, ordaal, monarhide võim, ladinakeelne tõlge, poeetiline osa, dekaloog, häbistavad, ihunuhtlus, sajandil põhja, valetunnistajana, piibel, rooma õ, perekonnaõigus, nimetatud süsteemi, 529, cic, neid muudatusi, pikemad constitutions, õigusvõime, cic, minores, orjad, confarreatio, coemptio, vastutasuks, ajalooline lähtekoht, kriminaalprotsess, tsiviilprotsess, täitmine, aastaist 196, codex theodosianus, cic, hiljem põhja, cic, digesta, digestad, neid muudatusi, vana õigus, seisukohast lähtudes, teovõime, talmud, cum manu, abiellumise sõlmimiseks, vastutasuks, cic, 313, 528, cic, konkubinaat, õiguslik partikularism, asusid põhja, lex salica, ingveonide kultusliit, arhailine õigus, elsass, detailselt, eraomand, maaeraomand, schleswig, senjöörid, varustus, kohtupidamise süsteem, lex salica, arhailine õigus, senise maa, asutamine ida, sajanadil, linna defineerimine, arenguvõimelisus, ilmalikkus, erinevalt antiik, õiguskorra sätestaja, lübecki linnaõigust, kuulus põhja, ärakiri, maahärrad, testament, seadusejärgne pärimine, talutama edasi, järgi lindpriiks, ilmalikkus, inkorporeeriv kodifikatsioon, erinevatel perioodidel, nõuab õiglust, carmer, riigivõim, ülesanne ühiskondliku, kriminaal, ratsionalistlik loomuõigus, kodifitseerimine, vangla, ilmnev mõistus, teose põhiidee, juba xii, jaguneb 3, 1877, ammendav seadus, koosnes 5, gaiuse kolmikjaotus, konservatiivne seisukoht, pärimis, konservatiivseks jooneks, tähtsaks tagajärjeks, ajalooline koolkond, õiguspositivism, joonteks, keskaegne kristlik, teaduslikus tunnetuses, wolff, veebruar 1748, antud vahekorda, wieacker sõnutsi, õigusajalooliselt, periodiseeringuid, humanistlik, 15 aastasena, lundi periood, ajaloolistes töödes, lisaks loomuõigusele, õigusteaduses, seisuslikule riigile, endagi õigusajalugu, agb, armee, kodanlik tsiviilõigus, senine olukord, ametiühingud, 1814, code civile, kompromiss, 1877, muuhulgas, viitab 4, elneb preisi, napoleon i, ajaccio korsikal, õiguspositivism, code civile, elneb preisi, cc ajal, kriminaalõigus, protsessiõigus, windscheid, tahe, porthier, civil code, mõnedespõhja, võimalik reguleerida, pärismisõiguses, alla 16, kanti õigusfilosoofia, thibaud, niebuhr, eichorn, jakob grimm, baltische landrecht, civil code, tundmatu instituut, pariisi rahuleping, impeeriumist vajalikuks, rühm põhja, harta aluseks, aastast p, põhinesid judaistlik, kongressi pädevuses, institutsioonid, valitsusametnikud, põhiseadust, viis parandust, usu, 1803, ülemkohus, iseseisvussõda, pariisi rahuleping, välispoliitikas, osariikide põhiseadused, mõtlesid ps, jefferson, madison, hamilton, hartad, tavaõigus, tähtsamad seadused, koloniaalpärand, intellektuaalne pärand, judaistlik, iseseisvussõja mõjutused, virginia plaan, põhiseaduse preambula, vabariiklus, võimude lahusus, eneseväljendamisvabadus, orjuse kaotamine, valimisõigus neegritele, kongres, 1824, orjad, vaba lepinguõigus, 1931, nõukogudesse valimised, sarnanes romaani, riigiõigusel, haldusõiguse üldpõhimõtted, karistusõiguse normid, haruna, regulatsioonile, tööõiguse harusse, veebruarini 1881, lisadega, i osa, i osa, venemaa 1801, mihhail speranski, 288, pärandus, köite lõpul, balti eraseadus, era, kohaldatakse eri, kõigile õigusharudele, koodeks nep, nep, viimane nep, 2 süsteemi, paragr 31, välisriigi maa

    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    269
    docx
    Õiguse alused eksami kordamisküsimused
    45
    doc
    Võrdlev õigussüsteemide ajalugu
    125
    pdf
    Konspekt 2
    214
    docx
    Õiguse alused kordamisküsimused vastustega
    62
    docx
    Õiguse ajalugu - eksamiküsimuste vastused
    62
    odt
    Õigusüsteemide võrdlev ajalugu- Konspekt
    107
    doc
    Õiguse alused põhjalik konspekt
    72
    docx
    Euroopa ideede ajalugu



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun