Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Õigussüsteemide võrdlev ajalugu (0)

Tartu Ülikool - Õigus - Õigussüsteemide ajalugu
5 VÄGA HEA
Punktid
Religioon - Hingeotsijad ja jumala kummardajad - kogunege. Ühinege ühe lipi alla ning kandke edasi oma religiooni

Esitatud küsimused

  • Keskendub rohkem varalistele ja omandisuhetele?
  • Millised linnaõiguse üldtunnused käisid ka Lübecki linnaõiguse kohta ?
  • Miks hakati oma õigust kodifitseerima?
  • Mis asi on "vasaku käe abielu"?
  • Mis on Saksa ja Prantsuse koostajatel erinevust?
Kiilkirja õigus ja Hammurapi koodeks

  • KIILKIRJAÕIGUS


  • Kiilkirjaõiguse üldiseloomustus
    Kiilkiri oli kirjaviisina käibel IV aastatuhande teisest poolest eKR kuni meie ajaarvamise alguseni. Esimene oluline arheoloogiline kiilkirjaseaduste leid oli Babüloonia kuninga Hammurapi (valitses 1792-1250) seadusesammas, millesse on kaeverdatud Hammurapi koodeks koos proloogi ja epiloogiga. Hammurapi koodeksile järgnesid ka teised kiilkirjaseadustike leiud ja nende publikatsioonid.
    Mesopotaamia kuningad tahtsid tõestada, et nad on „õiglased“ ning kujundasid järjepidevalt ümber oma eelkäijate õiguslikke korraldusi või kehtestasid uusi koodeksi kujul.
    Igapäevast elu reguleerivad seadused eksisteerisid iseseisvalt ka väljaspool kirjapandud kuninglikke koodekseid, st et iga kuningas ei loonud uut õiguskorda. Vanim teadaolev koodeks on Uri linna kuninga Ur-Nammu(2112-2095 eKr) seadusekogu .
    Vanim teadaolev akkadikeelne seadusekogu on Vana-Babüloonia koodeks.
    Kiilkirjaseadustikeks loetakse: Sumeri, Asüüria, Hetiidi , Vana-egiptuse õigust sisaldavaid kogumikke. Heebrea Piibli seadustekstide seos kiilkirjaseadustega avaldub kultuurilooliselt ning nüüd tunnistavad seda paljud uurijad . Moosest ja Hammurapit uuritakse ühise muinasõiguse nimetuse all koos kreeka ja ladina vanimate seadusekogudega. Kiilkirjaõigus on mõjutanud islami ja Mišna õigust
    Akkadi keeles sõna seadus puudub. „Õigluse tegemine“ oli õige kuninga kohus ja ülesanne, selle täitmise eest võttis ta endale aunimetuse. Kuningas olipigem seaduse agent kui allikas.Mesopotaamia tava kohaselt pidi kuningas oma valitsemise esimesel täisaastal kuulutama välja misarum- aktid , mis tühistas tema valitsemispiirkonnas võlasuhted.
    Kiilkiri – sumerite poolt IV at. e.m.a. leiutatud kiri, mis arenes piltkirjast sõnamärkidega silpkirjaks. Kiilkiri asendus I at. e.m.a. aramea tähtkirjaga. Euroopas dešifreeris kiilkirja 1802.a. G. F. Grotefend.
    Kiilkirjaõigus - erinevatest ajastutest pärinevate erinevate rahvaste õiguste kompleks , mis on kirjapandud kiilkirjas. (P. Koschaker)
    1. Areaal - Pärsia lahest ja Eelamist kuni Armeeniani (Urartu riik) põhjas, Põhja-Süüriani (Alalah, Ugarit leiukohad) ning Väike-Aasiani (Kültepe leiukoht ) läänes.
    2. Aeg - 2400 aastat - alates 3. at. e.m.a. kuni 5. saj. e.m.a.
  • Sumeri õigus
    Sumer – piirkond Lõuna-Mesopotaamias (kaasajal Bagdadist Pärsia laheni). Inimasustus alates VI at.e.m.a. Sumerite sisseränne toimus 3500 a.e.m.a.
    IV-III at. vahetusel e.m.a. kujunes Sumeri linnaline kultuur koos arenenud tööjaotusega. (põllumajandus,käsitöö,haldus).
    1. Riiklik areng
  • Vara-Sumeri (Varadünastiline) periood ( - kuni 2340 e.m.a.) -
    põhimõtteliselt sõltumatute linnriikide periood, mil aeg-ajalt tõuseb esile
    juhtlinn. ( Uruk , Kisch (28.saj.), Ur(26.saj), Lagasch (25. saj)). Toimub riikliku
    ja sakraalse võimu institutsionaliseerimine.
    24.saj. e.m.a. – Sumeri esmaühendamine

  • 1.2. Kesk-Sumeri periood (Akkadi Sargoni suuriigi ajastu (2340-2160);

  • Uri III dünastia (2111-2003) ajastu) – Lõuna- ja Põhja-Mesopotaamia ühendamine. Poliitilise ja majandusliku võimu jätkuv kontsentreerumine. Suurmaaomanduse kujunemine, tekib tsentraliseeritud paleemajandus koos laiaulatusliku bürokraatiaga, kelle käes on tootmissaaduste jaotusmonopol.

  • 2. Õiguse üldiseloomustus


    Arhailisest õigusest riiklikku õigusse ülemineku esimene etapp, kus religioon ja
    õigus on tihedas seoses. (Õigus on sageli jumaliku päritoluga.) Õiguse
    dualism – paralleelselt on riiklik ja eelriiklik õigus, riiklik ja mitteriiklik
    õigusemõistmine. Eksisteerib arusaam õiglusest, kuid puudub arusaam objektiivsest
    õigusest. Maa eraomand puudub.
    3. Õigusallikad
    Säilinud on seadusi kui ka mitmesuguseid juriidilisi ürikuid. Igasugused lepingud jms.
    3.1. Kaudsed andmed:
    Lagaschi valitseja Urukagina (Uruinimgina) seadus - 2360.a.e.m.a.
    3.2. Otseselt on säilinud
    Urnammu (Ur-Nammu) seadustik - Uri 3. dünastiast pärineva
    kuninga Urnammu (2100 e.m.a.) seadus1 – seni vanim sõna-sõnalt teadaolev
    seadusetekst. Koodeksi proloogi algus ja epiloog ei ole säilinud ning sellega on kaduma läinud ka kuninga nimi, kes laskis koodeksi kirjutada. Proloogist võib lugeda, et üritab tagada sotsiaalset võrdsust ning see kes oli vaeseme, ei pea alluma rikkamale, lihtsalt sellepärast, et teine rikkam on.
    Üldiselt võiks pidada seda seadustikku kohati julmaks. Palju kuriteod olid karistatavad surmaga, aga siiski kehalise vigastuse põhjustamist sai hüvitada rahaliselt, mis ei olnud enam hammas-hamba vastu värk. Ühes pügalas kasutatakse ordaali (Jões puhastama)
    Lipitishtari (Lipit-Ištar) seadus - Isini linna valitseja Lipitishtari seadus
    (1930 e.m.a.)
    Seaduste poliitiline eesmärk ilmneb proloogis - õigluse, s.t. sotsiaalse õigluse
    tagamine; vana hea õiguse taastamine.
    Mitmesugused juriidilised ürikud (25 000 tk) - ostu-müügi-, laenu- ja kinke­le­
    pin­gud, ürikud abielude sõlmimise ja lahutamise kohta; ürikud pärimise, adop­
    tee­ rimise , orjade vabakslaskmise jms. toimingute kohta. Võrreldes urnammu seadustikuga on tegemist spetsiifilisema seadustikuga, rohkem keskendub rohkem varalistele ja omandisuhetele? 22 pügalas on ära mainitud lõbutüdruku amet. Kui naine muutus aastatega koledaks, võis mees võtta uue, terve naise:D Mees võis prostituudiga lapsi saada, aga ta ei tohttinud teda kosida, see oli moraali kaitseks loodud seaduspügal.
  • Assüüria õigus
    Vana-assüüria seadustest , mis olid kasutusel assüüria kauomeeste kogukonnas Kültepe linnas u 1900-1800 eKr, on säilinud ainult fragmendid kolmel savitahvlil, nende põhjal saab väita, et mingi d Vana-Assüüria seadused olid olemas, aga erinevalt teistes ei olnu need lähtuvad kuningaideoloogiast. Kuningas oma suhteliselt väikest võimu kaupmeeste üle, sellest tingitud ka see erinevus teiste tolleaegsete koodeksitega.
    Kesk-Assüüria seaduskogu kaevati välja Assuris, pärinevad Tiglatpileasr 1 ajast (1114-1076 eKr). Käsitlevad peaasjalikult perekonnaõiguse ehk abielunaise õiguste kküsimusi. Kesk-Assüüria seadus on keelelise viimistluse poolest nigelamad kui Hammurapi seadused ning kohati üsna raskesti mõistetavad.
  • Babüloonia riiklik areng
    20.-19.saj.e.m.a. – amoriitide sissetung Sumerisse
    1.1. Vana-Babüloonia suurriik – 1894 – 1595
  • Selle ajajärk on otseselt seotud Babüloni linna esiletõusuga ja suurriigiga, mille rajas selle linna kuningas Hammurapi.
  • 1. dünastia, kelle kuulsaim valitseja oli Hammurabi (1792 – 1750)
    Sel ajal toimus Sumeri ja Akkadi lõplik ühendamine, mis tähendas tegelikult akkadlaste lõplikku võitu sumerlaste üle. Riigi territoriaalne ulatus küündis – Pärsia lahest Süüriani. Kuninga isik sakraliseerus täielikult.
    Kujunes laiaulatuslik paleemajandus kõrvuti tugeva eramajandusega, s.h. maaeraomandiga, toimisid eraviisilised kaubandusorganisatsioonid, eksisteeris laialdane lepingute süsteem, s.h töölepingud.
    Tollal oli valitsev tendents, et kuningat jumalikustati, paljud on end päikesega võrrelnud. Kohtumõistja oli linnriigi kuningas, kõrgeim kohtuinstants ja politseikeskus oli palee . Hammurapi allutas kohtupidamise keskvõimule, kinnitades kuninglikud kohtud linnadesse. Neis kohtutes olid peaaegu alati kohal kuninglikud ametnikud eesistujaks.
    Hammurapi järglased ei suutnud riiki koos hoida ning see hakkas lagunema. 1595 eKr hävitasid Babüloni I dünastia hetiidid .
    1.2. Kesk-Babüloonia kuningriik – 1593 – 1171
    Kassiitide vallutus ja kassiidi dünastia teke.
    Kuningapalee on maa omanikuks, maaeraomand kaob, taaskujuneb tsentraliseeritud paleemajandus koos laiaulatusliku bürokraatiaga, kelle käes on tootmissaaduste jaotusmonopol.
    1.3. Uus-Babüloonia suurriik – 625 – 539

  • Kaldea dünastia

  • 1.4. Hilisemad arengud


  • Pärsia suurriik - 539 – 330, Ahhemeniidide dünastia ülemvõim
    Aleksander Suure vallutus - 331- 150, Seleukiidide dünastia ülemvõim
    Partia suurriik - 150.a.e.m.a., Babüloni kadumine ajalooareenilt
  • Vana-Babüloonia riiklik korraldus 18. saj. e.m.a.
    Vana-Babüloonia riiklik korraldus (18.saj.e.m.a.)
    Kuningas
    Ülempreestrid
    Nubanda paleevalitseja
    Alaline sõjavägi (redu, bairu)
    Templite nõukogud, ühtlasi templikohtud
    Kuningakohus
    Maakaitsevägi
    (vabad kogu­kond­la­sed)
    Põhja asevalitseja
    (Sippari linn)
    Lõuna asevalitseja
    (Larsa linn)
    Piirkonnakohtud
    Linnakohtud
    Šikkanaku
    piirkonna asevalitseja
    Šikkanaku
    piirkonna asevalitseja
    Rabianum
    ringkonna asevalitseja
    Rabianum
    ringkonna asevalitseja
    Kogukonnavanemate nõukogu
    Kogukonnakohtud rabianumi eesistumisel
    Kogukonnavanemate nõukogu
    Kogukonna
    koosolek
    Kogukonna koosolek
  • Hammurabi koodeksi väline õigusajalugu
  • Vana-Babüloonia õiguse üldiseloomustus
    Vana-Babüloonia ajal on palju eraõigust kajastavaid ürikuid, valitsusasutuste akte seevastu vähevõitu. Kassiidi ajastul saavad eraürikute asemel domineerivaks haldusdokumendid, mis sageli varustatud religioosset garantiid tagavate jumalakujutustega. Spetsiifilise liigina ilmuvad maade piirikivid - kudurru.
    Muistne Paabeli õigus astus nõrgema kaitseks
    Vana-Babüloonia ajal on palju eraõigust kajastavaid ürikuid, valitsusasutuste akte seevastu vähevõitu. Kassiidi ajastul saavad eraürikute asemel domineerivaks haldusdokumendid, mis sageli varustatud religioosset garantiid tagavate jumalakujutustega. Spetsiifilise liigina ilmuvad maade piirikivid - kudurru.
    Babüloonia elanikkond ja nende õigused
    Põhilised elanikkonnagrupid:
    • vabad inimesed (avilum)
    • paleesõltlased (muškeenu)
    • orjad (vardum)
    Vaba inimene võis kõike oma vara müüa
    Poolvabad inimesed ehk paleesõltlased valdasid oma asju, aga ei tohtinud neid müüa.
    Juba Babüloonias eksisteeris eraomand.
    Maa jaotati järgmiselt:
  • eraomand
  • kuninga omand – kuningas annab maad kasutada
  • templimaa
  • kogukonnamaa
    Vaba inimese kaitse oli tugevam kui muude ühiskonnagruppide omadel. Näitkes, kui murrad vaba inimese käeluu, murtakse ka esimesel. Aga kui murrad orja või paleesõltlase käeluu, makstakse ainult trahvi (selline vormel peaks vist ainult kehtima siis, kui mõlema nende juhu algseks tegijaks on vaba inimene).
    Süüteod: Karistused:
    -isikuvastased -surmanuhtlus
    -varavastased -vigastavad karistused (taliooniprintsiip)
    -õigusmõistmisvastased - rahatrahv
    -perevastased/ moraalivastased -häbistavad karistused (paljaks pöetud pea)
    Ordaal – põhiliseks ordaaliks oli veeproov (kui inimene suutis veest välja tulla, siis oli ta süütu)
  • Koodeksi tekkelugu
    Väline pilt: 2,25 m must dioriitsteel, mille ülemises on Marduki ees põlvitav
    Hammurabi. Akkadi klassikalises kirjanduslikus keeles tekst paikneb 51
    veerus , (eelamlased on kõrvaldanud 7 veergu, seega on kadunud 35-40 normi).
    Seadustik algab proloogiga, lõpeb epiloogiga. Koodeks koostati Hammurapi
    valitsemisaja lõpul, s.t. mõned aastad enne 1750.a. (teine versioon –
    valitsemisaja keskel, pärast Isini ja Larsa vallutamist). Vähemalt proloogi osas
    on olemas vanem redaktsioon .
    1750 e.Kr koostati Hammurapi koodeks. Ühtedeks koodeksi loomise põhjusteks võib pidada keskvõimu tsentraliseerimist ja uute maa-alade integreerimist. Koodeksi puhul peame rääkima seadustest, mis asuvad koodeksis ja lisaks koodeksist väljaspool asuvast tavaõigusest, seega Hammurapi koodeks ei hõlma kogu kehtivat õigust.
    Hammurapi koodeksit peetakse pigem reformiks, sest selle koodeksi loomisega kaasnes üldse esimene üldine kodifitseerimine ja kirjapanek. Ka kirjapanemisel oli oma iseärasus. Nimelt ei kirjutatud üles mitte enam vana õigust, vaid uut.
    Hammurapi koodeks kehtis kuni Uus-Babüloonia ajani ning sellest ajast on pärit ka kohtuotsuseid viidetega Hammurapi koodeksile ( eelnevast perioodist seda ei ole, kuigi pole alust arvata, et kohtunikud koodeksit poleks kasutanud otsuste tegemisel). Uuesti tuleb koodeks päevavalgele 1901- 1902 Susas. Scheil jaotas Hammurapi koodeksi paragrahvidesse ja tõlkis selle.
  • Koodeksi uurimislugu
    Avastamine - steeli leidis 1901/1902 talvel prantsuse arheoloogiline ekspeditsioon J. de Morgani juhtimisel Susa akropolis. Katkendeid on leitud Susas, Ninives (Assüüria kuninga Assurbanipali raamatukogus), Uus- Babüloonia ajast veel 20 katket.
    Esmane tõlkija – Vincent Scheil 1902.a. prantsuse keelde, temalt pärineb ka koodeksi jaotus 282§. Ta oletas, et sambalt on puudu 35§, viimased on hiljem rekonstrueeritud teiste leidude abil. 1914.a. ilmus A. Poebeli publikatsioon, mis tegi kättesaadavaks 90-162. Eesti k. tõlge – A. Annus 2001.a. Esimesed olulisemad uurijad: 1903 prantsuse teadlane E. Cuo, 1917 – P. Koschaker “Rechtsvergleichende Studien zur Gesetzgebung Hammurapis”; 1913 – M. Schorr “Urkunden des altbabylonischen Zivil- und Prozessrechts”; 1952 – G. R. Driver , J. C. Miles “The Babylonian Law”; 1964 – Handbuch der Orientalistik. Ergänzungsband III. Orientalisches Recht.
  • Hammurabi koodeksi iseloomustus
    3.1. Vana ja uue õiguse vahekord koodeksis
    3.2. Süstematiseerimise kohasus ja võimalused
    3.2.1. Koodeksi struktuur
    Proloog , tekst, epiloog. Proloogi põhistatus kiilkirja õigusallikates.
    Proloog koosneb traditsioonilised kolmest osast – teoloogiline ossa , kus maintakse Anu ja Enili kuningliku pädevuse andjatena, ajalooline osa ja moraalne osa. Proloog ja epiloog asetavad Hammurapi oodkesi selgelt ideoloogilisse konteksti.
    • I Proloog – seal sätestatakse koodeksi funktsioon, mõte (kaitsefunktsioon; nõrgemate kaitse-riik proovib sugukonna asemel üksikindiviidile kaitset pakkuda). Sealt selgub , et on vähenenud usk Jumala poolt karistamisesse.
    • II Põhitekst Protsessi- ja karistusõigus
    Asjaõigus
    Perekonnaõigus
    Kehalised karistused
    Majandustegevust reguleerivad normid
    Orjadega seotud normid
    • III Epiloog
    Põhiliselt on koodeks kasuistlik, aga samas jooksevad ka mõned üksikud printsiibid läbi.
    3.2.2. Koodeksi süsteem
    §§1-13
    kohtumenetlus
    §§14-126
    varalised õigused
    §§127-195
    perekonna-, pärimisõigus
    §§196-214
    isikuvastased kuriteod
    §§215-277
    majandustegevus
    §§278-282
    orjandus
    3.2.3. Kasuistlikkus ja abstraktsus koodeksis
    Põhiliselt on koodeks kasuistlik, aga samas jooksevad ka mõned üksikud printsiibid läbi.
  • Elanikkonna põhilised grupid Hammurabi koodeksi normide järgi
  • Vabad
    Täieõiguslik vaba mees, samas olid seda ka naised ning kasutati ka kodaniku tähenduses.
  • Poolvabad (paleesõltlased).
    Mujalt sisserännanud, kes rentisid paleelt maad, ning olid selle tõttu võlasuhetes mitmeid põlvi, võisid olla ka lihtsalt vaesed, aga pidid olema rentinud palee maad.
  • Mittevabad
    Orjad, ei olnud oma tahtes vabad, olid kellegi omanduses .
  • Abielu- ja perekonnaõigusenormid Hammurabi koodeksis
    6.1. Abielu eesmärk ja loomus
    Abielu eesmärk oli panna paika varalised värgid, st naise kaasavara ning mehe kingitused, samas ka lapsed muutusid seaduslikeks. Üks abielu eesmärk oli omale seadusliku meessoost pärija saamine.
    6.2. Abielu kehtivuse tingimused
    Abieluks peab olema sõlmitud leping, muidu pole naine abikaasa. Abielu lõpetamise võimalused olid suhteliselt palju kindlaks määratud. Aga kui mees pole suurem mees, võib naine minna tagasi isa majja koos kaasavaraga, aga enne peab tõestama, et naine ei valeta ega ole teinud pattu. Naised ei olnud ikka väga sunnitud seisuses abielus olles, mõndadel juhtudel võis naine lahkuda abikaasa majast. Naine pidi olema viljakas, kui lapsi ei sünni, oli süüdi ikka naine, mitte mees. Siiski võrdõiguslikkusest on asi kaugel.
    6.3. Abikaasade varalised suhted
    Kaasavara jäi mõrsja käsutada. Abielu kestel tekkinud võlgade eest vastutasid mõlemad abikaasad . Pulmakinki sai naise lahkumisel tagasi nõuda. Kaasavara jäi lastele jagada. Mehe varandus jäi kõigi seaduslike pärijate vahel jagada. Naine käsutas oma kaasavara, mees oma vara.
    6.4. Vanemate ja laste suhted
    6.4.1. Seadusjärgsed lapsed
    Abielust sündinud lapsed ja orjatari lapsed, kellele isa ütleb minu lapsed, need arvatakse perenaise laste hulka, st saab.
    6.4.2. Vanemate õigused laste üle
    Vanemad panid paika pärijad, otsustasid kaasavara üle. Vanemad said teha kokkuleppeabielusid, vaadata oma poegadele välja sobivad naised.
  • Õigusrikkumine ja karistus Hammurabi koodeksi normide järgi
  • Tsiviil- ja kriminaalõigusliku vastutuse eristamine
    Ma arvan, et need teod, mis nägid karistusena ette surmanuhtlus või vigastust, siis tegu oli kriminaalõiguse valdkonda kuuluva pügalaga.
  • Süüteod
  • Süüteoliigid
  • Kuriteod
  • Karistused Isikuvastased
    Surmanuhtlus; vigastavad karistused (taliooni printsiibil); rahatrahv
    Omandivastased
    Surmanuhtlus; vigastavad karis­tu­-
    sed; rahatrahv
    Perevastased
    Kvalifitseeritud surmanuhtlus; vigastavad karistused; “häbistavad” karistused
    Õigusmõistmise
    vastased
    Rahatrahv 12x hagi väärtuses ja kohtuniku ametist kõrvaldamine
  • Karistus
    Hammurabi koodeks sätestas, et kes iganes ostis midagi ilma lepingu ja tunnistajateta oli varas ja pidi hukatama. Selle karmi seaduse tagajärjeks oli tohutu hulga nii era kui ka riiklike äridokumentide kuhjumine .
    Näiteks § 8 - kui inimene varastab härja, oina, eesli, sea või lodja , siis, kui see on Jumala või lossi oma, võib ta anda selle tagasi 30-kordses väärtuses aga kui see kuulub muškeenumile, võib ta hüvitada 10-kordses väärtuses, kui aga vargal ei ole midagi tagasi anda, tuleb ta tappa (28:17).
    Samuti on selles fikseeritud karistused meditsiinilise hooletuse eest, kusjuures mõned neist olid nii karmid , et peletasid paljud arstierialast eemale.
    Veretasust tekkis talioon e. veritasu , mis nõudis, et karistus peab täpselt tegu peegeldama.
    Valitses põhimõte "silm silma, hammas hamba vastu", ehk süüdlasele tekitati samasugust kahju, nagu tema teinud oli. Kui keegi näiteks murdis teise inimese käeluu, siis murti ka temal käeluu.
  • Karistuse liigid
    Varguse puhul olid raskendavatel asjaoludel karistuseks surmanuhtlus.
    Surmanuhtlus, Vigastavad karistused, häbistavad karistused, rahatrahv, ametist kõrvaldamine. Võlgade puhul teotöö, või tasumine saagist.
  • Karistust mõjutavad tegurid (süü, tahtlikkus, ettevaatamatus , kannatanu ja kurjategija sotsiaalne staatus).
    Babüloonlased tegid vahet teadliku ja süüta omandamise vahel vähemalt praktikas (§8).
    Sotsiaalne staatus mängis suhteliselt suurt rolli, kui näiteks oli kahe vaba mehe vaheline isikuvastane kuritegu , kehtis hammas hamba vastu põhimõte, kuigi oli ka seal rahalisi karistusi, aga kui üks oli madalama sotsiaalse staatusega, siis oli rahaline karistus. Sotsiaalse staatuse puhul olid kürgemal seisvad isikud kergema karistusega. Ametimehed vastutasid füüsiliselt oma töö eest.
  • Taliooni printsiip, selle esinemine Hammurabi koodeksis
    Oli täitsa olemas, aga ei kehtinud erineva sotsiaalse staatusega inimeste puhul.
  • Kohus ja kohtuprotsess Hammurabi koodeksi normide järgi
  • Süüdistamine
    Et süüdistada teist inimest varguses, oli vaja tunnistajaid või lepingut, kui ei suutnud kumbagi esitada, oli mees petis ning tapeti . Süüdistamiseks piisas ka sõnalisest süüdistusest, aga siis kasutati tõestamiseks ordaale. Veel teiste näpuga näitamine võis olla süüdistuse aluseks.
  • Tõendamine
    Paljudel juhtudel kasutati ka jumala nimel vandumist. Tõendamiseks piisas teo pealt tabamine või varastatud asja omamine . Kui keegi nägi võõra omanduses enda asja pidi tal olema tunnistajad selle kohta, kes väidaksid, et see asi tema oma on.
  • Ordaalid
    Ordaale kasutati küll Hammurapi koodeksis, aga need polnud väga levinud üks näiteks oli Jõe jumala juurde sukeldumine . Ordaale kasutati kaheldavate süüdistute korral näiteks siis kui naisele näidati näpuga aga otseseid tõendeid petmise kohta ei olnud
  • Valetunnistused
  • Kohtuniku vastutus
    Kohtunikul oli isegi mingisugune vastutus peale pandud, näit 5.paragrahvi järgi eemaldati kohtunik ametist, kui ta muutis tagantjärele mõnda kohtu otsust ning ei tohtinud pärast eemaldamist enam kohtunikuna leiba teenida.
    Klassikaline õiguse allikas: Hammurapi koodeks
    Kiilkiri: Mesopotaamia (keskus), lisaks oli veel Armeenias ja Väike-Aasias
    Kiilkirja aeg: 4000 e.Kr-5. saj e.Kr
    Mesopotaamia:
  • Sumeri õigus
  • Babüloonia õigus
  • Assüüria õigus
    Sumeri õigus: seda iseloomustab
    • kirjutaud tekst;
    • isikud, kes määratlesid ennast seaduseandjatena;
    • üleminek arhailiselt õiguselt riiklikule.
    Allikad: I Ur-Nammu koodeks e Šulga seadus, Lipitišta (or sth)
    Babüloonia ja selle õigus: Babüloonia riiklik areng kujuneb 19. saj e.Kr kuni 6. saj e.Kr. Babüloonia riigi saab jagada 3 perioodi: Vana- (1894-1595), Kesk- ja Uus-Babüloonia.
    Hammurapi valitsemine- 1792-1750 e.Kr, kuid need aastaarvud on üpris tinglikud. Teda nimetati "nelja maailmaääre valitsejaks/ vallutajaks" (kogu tsiviliseeritud maailma valitseja).
    Ta reformib riiklikku korraldust- lahutab korrahalduse, templite juhtimise ja palee valitsemise.
    Hammurapi koodeks
    1750 e.Kr koostati Hammurapi koodeks. Ühtedeks koodeksi loomise põhjusteks võib pidada *keskvõimu tsentraliseerimist ja *uute maa-alade integreerimist. Koodeksi puhul peame rääkima seadustest, mis asuvad koodeksis ja lisaks koodeksist väljaspool asuvast tavaõigusest, seega Hammurapi koodeks ei hõlma kogu kehtivat õigust.
    Hammurapi koodeksit peetakse pigem reformiks, sest selle koodeksi loomisega kaasnes üldse esimene üldine kodifitseerimine ja kirjapanek. Ka kirjapanemisel oli oma iseärasus. Nimelt ei kirjutatud üles mitte enam vana õigust, vaid uut.
    Hammurapi koodeks kehtis kuni Uus-Babüloonia ajani ning sellest ajast on pärit ka kohtuotsuseid viidetega Hammurapi koodeksile (eelnevast pearioodist seda ei ole, kuigi pole alust arvata, et kohtunikud koodeksit poleks kasutanud otsuste tegemisel). Uuesti tuleb koodeks päevavalgele 1901-2 Susas. Sheil (or sth) jaotas Hammurapi koodeksi paragrahvidesse ja tõlkis selle.
    Koodeksi struktuur
    I Proloog- seal sätestatakse koodeksi funktsioon, mõte (kaitsefunktsioon; nõrgemate kaitse-riik proovib sugukonna asemel üksikindiviidile kaitset pakkuda). Sealt selgub, et on vähenenud usk Jumala poolt karistamisesse.
    II Põhitekst Protsessi- ja karistusõigus
    Asjaõigus
    Perekonnaõigus
    Kehalised karistused
    Majandustegevust reguleerivad normid
    Orjadega seotud normid
    III Epiloog
    Põhiliselt on koodeks kasuistlik, aga samas jooksevad ka mõned üksikud printsiibid läbi.
    Babüloonia elanikkond ja nende õigused
    Põhilised elanikkonnagrupid:
    • vabad inimesed (avilum)
    • paleesõltlased (muškeenu)
    • orjad (vardum)
    Vaba inimene võis kõike oma vara müüa
    Poolvabad inimesed e paleesõltlased valdasid oma asju, aga ei tohtinud neid müüa.
    Juba Babüloonias eksisteeris eraomand.
    Maa jaotati järgmiselt:
  • eraomand
  • kuninga omand- kuningas annab maad kasutada
  • templimaa
  • kogukonnamaa
    Vaba inimese kaitse oli tugevam kui muude ühiskonnagruppide omadel. Näitkes, kui murrad vaba inimese käeluu, murtakse ka esimesel. Aga kui murrad orja või paleesõltlase käeluu, makstakse ainult trahvi (selline vormel peaks vist ainult kehtima siis, kui mõlema nende juhu algseks tegijaks on vaba inimene).
    Süüteod: Karistused:
    -isikuvastased -surmanuhtlus
    -varavastased -vigastavad karistused (taliooniprintsiip)
    -õigusmõistmisvastased -rahatrahv
    -perevastased/ moraalivastased -häbistavad karistused (paljaks pöetud pea)
    Ordaal – põhiliseks ordaaliks oli veeproov (kui inimene suutis veest välja tulla, siis oli ta süütu)
  • Vana- Testament

  • VANA TESTAMENT KUI ÕIGUSALLIKAS


    Maaga seotud normid on siiamaani väga olulised erinevates õigusallikates. Piirkond on Jordani jõe org, Vahemere ääres (Iisrael). Omariiklus oli suhteliselt nõrk.
  • Heebrea õiguse üldiseloomustus
  • Vana-Testamendi aegne õigus
    Religiooni ja õigus on omavahel väga tihedalt seotud. Monarhide võim on küllaltki nõrk, võrreldes teiste Vana-Ida monarhiatega. Õigusel olid teatud iseärasused nagu sabbati- ja juubeliaastad. Veel iseloomustavad heebrea õigust orjade kaitse eeskirjad, laenuintressi võtmise keeld, varaste pehme kohtlemine.
    Täpsemalt pole piibli aegse (kuni 450e.m.a.) heebrea õiguse kohta eriti palju informatsiooni, kuna pole säilinud juriidilisi ürikuid, mis iseloomustaks tolleaegset õiguskorda.
    Heebrea õiguse põhiallikaks on Vana Testament, mis oli algselt kirjutatud heebrea keeles. Heebrea jäi suht kultuse keeleks, see suruti välja aramea keele poolt. Seetõttu on oluline koht VT tõlgetel. Heebrea keele kasutamine aktiviseerus 20.saj koos sionistliku liikumisega.
    Õigusajaloolaste arvates oli tegemist erinevatel aegadel kirjapandud tavaõiguse normidega, mida iseloomusta religiooni ja õiguse suur seotus . Pika tekkeloo tõttu on erinevad õigusnormid segunenud ning pole teada, kas need on ka reaalselt kehtinud.
  • Diasporaa õigus
    Diasporaa kasvas tunduvalt pärast 2. saj. toimunud Rooma vastase ülestõusu mahasurumist ning juutide väljasaatmist. Kujunesid uued asualad Rooma riigi ida- ja lääne osas, tähelepanuväärne osa vange asustati ümber Hispaania ning Doonau ja Reini provintsidesse.
  • Vana Testamendi väline õigusajalugu
  • Vana Testamendi tekkelugu
    Kirja hakati seda panema u 1000 a e.Kr, aga varasemad lood oli enne seda. Kirjapanek lõppes u 100 a e.Kr. Algul kirjutati heebrea keeles, hiljem aramea keeles.
    1947 – leiti Kumrani (Qumrani) rullid / Surnumere kirjarullid. Nad olid säilinud täispikkuses. Need on vanimad säilinud käsikirjad (u 1900 aastat vanad), vanuselt järgmised, mis olid olemas enne nende leidmist , on pärit u 9.-10. sajandist.
    Loengumaterjalidest:
    Pikk tekkeaeg – esimesed pärimused on umbes aastat 1500 e.m.a. (nn. Moosese ajastust), siia hulka kuulub ka Dekaloog . VT kaanoniks tunnistatud redaktsioon kujunes 5/6. sajandil, mil ta kodifitseriti Pärsia kuninga Artaxerxes II ülesandel.
    VT hakati kirja panema pärast 1000.a. e.m.a. (nn. kuningate ajal), viimased redaktsioonid 5.-4. saj. e.m.a. Heebreakeelne Vana Testamendi tekst sai lõpliku kuju umbes 100 a.
  • Tõlkelugu, s.h. tõlge eesti keelde
  • Kreekakeelne tõlge - Septuaginta (LXX, seitsekümmend)
    Kristlikus traditsioonis tuntuim VT tõlge.
    Legendaarne tekkelugu: Egiptuse kuningas Ptolemaios II Philadelphos (285-246.a. e.m.a) lasi VT juba 3. saj. e.m.a. 72 juudi õpetlasel tõlkida kreeka keelde.
    Teaduslik tekkelugu: Teos tõlgiti Aleksandrias juutide kreekakeelse diasporaa tarvis 3.-2. Saj. e.m.a.
    “Septuagintas,” mis on ristiusu pühade raamatute nimistus, on 9 teksti, mis VT heebrea algupärandis puuduvad. Samuti on tõlkes tunda hellenismi mõjutusi.
    2. ladinakeelne tõlge - Vulgata
    Esimesed jäljed ladinakeelsest Piiblist on 2. saj, kuid tegemist on mitmete tõlgetega, mis tavaliselt võetakse kokku nimetuse alla Vetus Latina .
    VT ladinakeelne terviktõlge pärineb 4. saj. Tõlkija on kirikuisa Hieronymos (347-420), paavst Damasius I korraldusel.
    Olulisemad tõlked: heebreast aramea keelde
    kreeka keelde (Septuaginta) 3. saj e.Kr
    ladina keelde (Vulgata) 4. saj
    5. saj kirjutati puhas kanooniline tekst (katoliiklastele).
    Eesti keelde tõlgiti Piibel algul Lõuna-Eestis lõuna-eesti keelde (1686), täistrükk ilmus aga juba põhja-eesti keeles 1739.
    Kullmaa käsikiri – “Meie isa palve “
  • Vana Testamendi iseloomustus
    3.1. Vana Testamendi struktuur
    Sisaldab kolme liiki tekste :
  • Juudi seadused – “Seaduse raamatud” e. “Toora”e. “Pentateuch” e. “Moosese seadused”
  • Ajaloolis -müütilised jutustused maailma loomisest – “Prohvetiraamatud”. Autoriteks on juutide poliitilised ja usulised juhid, jutustused käsitlevad suures osas nende tegevust.
  • Poeetiline osa – pealkirjaga “Kirjad”.
    Ühtekokku kuulub VT 39 raamatut, kuid õigusajaloolises mõttes on olulisim allikas “Seadus” ehk Moosese raamatud e. seadused. Kõik need raamatud kannavad kindlaid nimetusi
  • Pentateuch
  • Moosese raamat – Genesis (algus, tekkimine)
  • Moosese raamat – Exodus (väljaminek)
  • 3. raamat – Leviticus (leviitide seaduseraamat)
  • 4. raamat – Numeri (arvud)
  • 5. raamat – Deuteronomuim (teine seadus)
    Ehkki 1. raamatus ei ole otseselt seadusi, on see ikkagi paigutatud see “Pentateuchi,“ lähtudes eeldusest, et selle autor on samuti Mooses . Seadused olevat Mooses saanud jumalalt Siinai mäel, juhtides iisraeli rahvast rännakul Egiptusest Palestiinasse.
  • Dekaloog – kümme käsku
  • Lepinguraamat
  • Pühadusseadused
    2. Moosese raamat- Lepinguraamt ja Dekaloog
    3. Moosese raamat- Pühadusseadused 17.-26. pt
    VT-s on 635 positiivset käsku ja 248 negatiivset käsku.
    VT-s ei kajastu kogu juutide õigus.
    3.2. Kasuistlikkus ja abstraktsus Vanas Testamendis
    Õigus (õigusnormid) on nii kasuistlikud kui ka abstraktsed. See näitab, et õigus on edasi arenenud. Põhi on küll arhailine, kuid edasi on arendatud abstraktsust.
    Nt kasuistlik norm: 2Mo 20:22
  • Abielu- ja perekonnaõigusenormid Vanas Testamendis
    4.1. Abielu eesmärk ja loomus
    Heebrea keeles pole sõna, mis viitaks abielule, vaid mees võttis naise ning naise sai kaasaks ja mees tema omanikuks.
    VT on ette nähtud, et inimene on sotsiaalne olend ning mehe üksina olek ei ole „heaks kiidetud“. 1 Ms 2 on Jumal andis aia inimese heaks, loomad teda teenima ja naise talle kaaslaseks. Mina loen siit küll välja seda, et meespoolt peeti inimeseks, aga naispoolt lihsalt mingiks olendiks. Kooselu mehe ja naise vahl peetakse permanentseks, näit mees peab hoidma oma naise poole (oli kuskil piiblis kirjas). Tavalises Iisraeli abielus on naine mehe alam, vallalisena isa autoriteedi all. Naine on võrdne sulaste jm koduabilistega. Mehel oli naise üle sama võim, nagu tal oli oma maja ja põllu üle.
    Abielud olid üldiselt monogaamed.
    Tähtis abielu eesmärk oli ikkagi järglaste saamine.
    Seksuaalsus võeti kui normaalset asja, paljudest asjadest räägiti suht avameelselt, muidugi kasutati metafoore või muud värke, aga see häbelikkuse jms verk on hilisema aja leiutis .
    4.2. Abielu kehtivuse tingimused
    Naise võtmiseks oli mitmeid võimalusi, üks oli mingisuguse mohari maksmine , mille summa varieerus 10 seeklist 50 seeklini hõbedas. Lisaks naise ostmisele oli võimalik võtta naist, võideldes isa eest ning astuda teenistusse.Igatahes pidi kas maksma või kuidagi olema asendatud see. See oli pigem kompesatsioon ning see ei tähendanud, et abielunaine oli müüdav. Naisi võis külla müüa, aga siis muutus ta orjaks.
    Naine pidi olema sigiv ning sünnitama poegi. Kui oli sigimatu või sünnitas ainult tütreid, siis võis naist vahetada või lisanaise võtta.
    Lahutus :
    • Mees annab naisele lahutuskirja ning naine peab seepeale lahkuma . Sellest olenemata võis naine uuesti abielluda , lahutus ei hävitanud naise sotsiaalset staatust.
    • Lahutuse põhjuseks võis olla
    • viljatus
    • truudusetus (võidi rakendada ka raskemaid karistusi kui lahutus)
    • ühe poole surm (leviraat: kadunud poole venna kohustus võtta surnud venna naine naiseks ja esimene poeg tuleb pidada surnud venna omaks).

    Abielumees võis üksiku naisega üleaisa lüüa, see oli pelk hoorus ning see ei toonud kaasa karistust. Samas kui abielunaine oli vahekorra mehega, oli see abielurikkumine ning see tõi endaga kaasa karistuse.
    4.3. Abikaasade varalised suhted
    Kaasavara kommet ei viljeletud eriti. Mees oli vist enam-vähem kõige omanik. Lahutuse puhul jöi mees ma mahorist ilma ning pidi maksma lahutuse hinda. Kui lahutajaks oli naine, siis ka tema pidi maksma lahutuse hinda.
    4.4. Vanemate ja laste suhted
    Vanemate ja laste suhted:
    • Olid seaduslikud ja mitteseaduslikud lapsed.
    • Kui mees tegi nt lapse orjale ning ta tunnistas orja lapse enda omaks eluajal, siis oli ka neil teatud pärimisõigus.
    • Mida vanem poeg on, seda rohkem ta nooremate vendadega võrreldes pärib. Tütred saavad aga pärandusest osa vaid siis, kui poegi pole.

    4.4.1. Seadusjärgsed lapsed
    Naine läks pärast abiellumist mehe juurde elama ning teda arvati koos lastega mehe suguvõsa hulka.
    4.4.2. Vanemate õigused laste üle
    4.5. Võrdle abieluõigusenorme Vanas Testamendis ja Hammurabi koodeksis.
    Vanas Testamendis käsitletakse vähem varalisi suhteid, võrreldes Hammurabi koodeksiga. Liignaise võtmine oli raskendatud ning see oli lubatud, kui esimene naine oli viljatu . Sisuliselt oli tegemist siiski monogaamiaga, kuna peanaise õigused ja privileegid said olla korraga ainutl ühel naisel. Siiski ei järgitud neid nõuded eriti rangelt , sest on näiteid, kus oli kolm võrdset naist.
    VT-s on rohkem viiteid monogaamsele abielule võrreldes Hammurabi koodeksiga, seal on otselelt välja töödud, mitmenaisepidamine ja muud värgid.
    Naise staatus on VT-s tugevam, kui on Hammurapi koodeksis. Naine ei saanud olla läänipärijaks.
    VT on leebem abielurikkumiste suhtes.
    5. Õigusrikkumine ja karistus Vanas Testamendi normide järgi
  • Süüteod
  • Süüteoliigid
    • isikuvastased ( tapmine ) – varga tapmine: kui tapab varga öösel, siis polnud midagi. Seda käitleti sellel juhul hädakaitsena. Päeval aga võisid varga kinni siduda ja vastavatele organitele toimetada.
    • tahtlik ja mittetahtlik tapmine: nendel tehakse vahet, ka karistused on erinevad. Tahtliku tapmise puhul kehtis põhimõte: „silm silma, hammas hamba vastu“- taliooniprintsiip. Mittetahtliku tapmise puhul olid 3 asüülilinna/pelgulinna, kuhu võis siis varjuda. Siiski piiratakse juba veritasu teostamist (puhta veritasu puhul tahtlust ei arvestatud).
    • varavastased (varastamine) – varastatud vara pidi 4x tagastama, kui aga vara leitaks eelusalt, nt lammas, siis peab 2x.
    • jumalavastased – selle puhul saadeti asüülilinna, võidi ära neeeda või isegi surmata.
    Abielurikkumine võis olla nii jumalavastane kui ka isikuvastane. Abielurikkumised olid suunatud otseselt mehe vastu, naine ja tema seksuaalsus oli mehe omand.
  • Karistus
  • Karistuse liigid
    Surmanuhtlus – kividega surnuks loopimine,
    Vigastavad – naisel raiuti käsi maha, kui ta tõstis käe oma mehe vastu.
    Häbistavad - näiteks abielurikkumise puhul aeti naisel häbe paljaks ning sunniti alasti olema avalikkuse ees.
    Rahalised –
    Ka needus on üks karistuse liik.
    Ihunuhtlus – 40 hoopi, mitte rohkem.
    Kui naine tõstis käe mehe vastu, siis tuleb see naise käsi ära raiuda .
  • Karistust mõjutavad tegurid (süü, tahtlikkus, ettevaatamatus, kannatanu ja kurjategija sotsiaalne staatus)
    Kõik on võrdes- Jumala silme ees on kõik võrdes, patt on patt (see kehtis ainult usukaaslaste seas). Tähtsust omas see, kas karistuse toimepanija oli mees või naine, naise puhul olid karistused karmimad.
  • Taliooni printsiip, selle esinemine Vanas Testamendis
    Näiteks vägistamise puhul võeti vägistaja mehe naine kuritarvitati teda seksuaalselt ning teda ei pruugitud tagastada.
  • Võrdle karistusnorme Vanas Testamendis ja Hammurabi koodeksis
  • Kohus ja kohtuprotsess Vana Testamendi normide järgi
  • Süüdistamine
  • Tõendamine
  • Ordaalid
    (Kui vandujate arvu kokku ei saadud, otsustati protsessi käik jumalakohtu – ordaalide abil. Tuli ja vesi pidid tõe taastama , ise tõde olema ja nõude kõrvaldama või seda kinnitama . Ordaale leidub kõikides arhailistes õiguskultuurides. Niisugustele kahtluse kõrvaldamise kinnitamise võtetele osundab arhailine mõtteviis iseenesest ning see on ulatunud välja tänapäeva. (Ka moodne õigus nõuab liisuheitmist, kui mõistus vastutust leida ei suuda.) Kaheteistkümne mehe vanne oli veel 16. sajandil Põhja-Saksa maakohtutes kasutusel.
    Jumalaotsusteks olid meie jaoks piinamisena tunduvad meetodid (hõõguval adrahõlmal paljajalu käimine, kinniseotud katsealuse vetteviskamine jne.). Kõigil neil juhtudel selgus tõde menetluse tulemusena. Protsessi kulg pidi andma võimaluse eraldada tõde valest. (Näiteks veeproovi puhul süütuse tõend ei seisnud mitte veepinnale ujuma jäämises, vaid põhjaminekus. Õige tuli veest välja tuua õigel ajal, süüdlane ujus ise välja.) Kuna kellegagi ei sünni midagi juhuslikult, ilma kõrgemate jõudude soovita, siis sai ka kõikvõimalikke juhuseid ilma igasuguste kahtlusteta ära seletada. Jumalaotsuseid kasutati rohkesti abielurikkumise asjades, kuid ka kristlikku usku võis sellisel viisil tõendada. Sedalaadi proovides võis lasta ennast ka esindada. (Näit: veeproovidel kasut. poisikesi, kes oma sukeldumiskunstiga andsid lootust soodsamale tulemusele).)
  • Valetunnistused
    Õigusemõistmisel suur rõhk tõendamisel ehk valetunnistuste andmisel. Moosese raamatus see eksisteerib ja ette on nähtud ka karistused. Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana – see on üks kümnest käsust.
    6.3. Kohtuniku vastutus
    Vanas testamendis oli kirjas nõue, et kohtunik pidi olema erapooletu .
    Piibel- tähendab raamat, rullid. Erinevates usuvooludes omab erinevat tähendust. Kui käsitleda Piiblik kui õigusallikat, siis tuleb eelkõige silmas pidada Vana-Testamenti.
    VT tekkelugu: kirja hakati seda panema u 1000 a e.Kr, aga varasemad lood oli ennem seda. Kirja panek lõppes u 100 a e.Kr. Algul kirjutati heebrea keeles, hiljem aramea keeles.
    1947- leiti Kumrani (Qumrani) rullid/ Surnumere kirjarullid. Nad olid säilinud täispikkuses. Need on vanimad säilinud käsikirjad (u 1900 aastat vanad), vanuselt järgmised, mis olid ennem nende leidmist, on pärit u 9.-10. sajandist.
    Olulisemad tõlked: heebreast aramea keelde
    kreeka keelde (Septuaginta) 3. saj e.Kr
    ladina keelde (Vulgata) 4. saj
    5. saj kirjutati puhas kanooniline tekst (katoliiklastele).
    Eesti keelde tõlgiti Piibel algul Lõuna-Eestis lõuna-eesti keelde (1686), täistrükk ilmus aga juba põhja-eesti keeles 1739.
    Kullmaa käsikiri- „Meie isa palve“
    VT struktuur: 39 raamatut (46- katoliiklaste traditsioon)
  • “Moosese seadused“- juudi seadused
  • “Prohvetiraamatud“- ajaloolis-müütilised
  • “Kirjad“-poeetiline osa
    2. Moosese raamat- Lepinguraamt ja Dekaloog
    3. Moosese raamat- Pühadusseadused 17.-26. pt
    VT-s on 635 positiivset käsku ja 248 negatiivset käsku.
    VT-s ei kajastu kogu juutide õigus.
    VT õigus:
    Õigus (õigusnormid) on nii kasuistlikud kui ka abstraktsed. See näitab, et õigus on edasi arenenud. Põhi on küll arhailine, kuid edasi on arendatud abstraktsust.
    Nt kasuistlik norm: 2Mo 20:22
    Abielu- ja perekonnaõigus:
    Polügaamia, perepea võim
    Abielu sõlmivad: mehe isa ja naise isa.
    Luna mõrsja eest→ ostu-müügi abielu, kuid naine ei olnud ori (nt ei tohtinud naist edasi müüa), sellele panid piirangud peale moraali- ja religiooninormid . Seega mees saab naise omanikuks, aga naine ei muutu orjaks.
    Lahutus:
    Mees annab naisele lahutuskirja ning naine peab seepeale lahkuma. Sellest olenemata võis naine uuesti abielluda, lahutus ei hävitanud naise sotsiaalset staatust.
    Lahutuse põhjuseks võis olla *viljatus *truudusetus (võidi rakendada ka raskemaid karistusi kui lahutus) *ühe poole surm (leviraat: kadunud poole venna kohustus võtta surnud venna naine naiseks ja esimene poeg tuleb pidada surnud venna omaks).
    Vanemate ja laste suhted:
    Olid seaduslikud ja mitteseaduslikud lapsed.
    Kui mees tegi nt lapse orjale ning ta tunistas orja lapse enda omaks eluajal, siis oli ka neil mingi pärimisõigus.
    Mida vanem poeg on seda rohekm ta nooremate vendadega võrreldes pärib. Tütred saavad aga pärandusest osa vaid siis, kui poegi pole.
    Naise staatus on VT-s tugevam, kui on Hammurapi koodeksis. Naine ei saanud olla läänipärijaks.
    Karistusõigus:
    Süüteod:
    • isikuvastased (tapmine) – varga tapmine: kui tapab varga öösel, siis polnud midagi. Seda käitleti sellel juhul hädakaitsena. Päeval aga võisid varga kinni siduda ja vastavatele organitele toimetada.
      • tahtlik ja mittetahtlik tapmine: nendel tehakse vahet, ka karistused on erinevad. Tahtliku tapmise puhul kehtis põhimõte: „silm silam,hammas hamba vastu“- taliooniprintsiip. Mittetahtliku tapmise puhul olid 3 asüülilinna/ pelgulinna, kuhu võis siis varjuda. Siiski piiratakse juba veritasu teostamist (puhta veritasu puhul tahtlust ei arvestatud).
    • varavastased (varastamine) – varastatud vara pidi 4x tagastama, kui aga vara leitaks eelusalt, nt lammas, siis peab 2x.
    • jumalavastased – selle puhul saadeti asüülilinna, võidi ära neeeda või isegi surmata.
    Ka needus on üks karistuse liik.
    Ihunuhtlus – 40 hoopi, mitte rohkem.
    Kui naine tõstis käe mehe vastu, siis tuleb see naise käsi ära raiuda.
    Kas inimestel oli võrdne sotsiaalne staatus??? (vaba juut = ori)
    Kõik on võrdes- Jumala silme ees on kõik võrdes, patt on patt (see kehtis ainult usukaaslaste seas).
    Õigusemõistmisel suur rõhk tõendamisel ehk valetunnistuste andmisel. Moosese taamatus see eksisterrib ja ette on nähtud ka karistused.
  • Corpus iuris civilis

  • CORPUS IURIS CIVILIS


    1. Rooma õiguse süstematiseerimise varasemad katsed
    Siiski ei suutnud eelmainitud rahuldada ühiskondliku elu nõudeid, tekkis vajadus ühtse, täieliku ametliku ja süstematiseeritud seadustekogu järele. See teostati Bütsantsi imperaatori Justinianuse poolt.
    Vanim õ allikas on tavaõigus. Suuline tavaõ. Sugukonnaõigus, mis kehtis teatud inimkoosluse enda sees. Pärast seda, arhailine riik, milles eeldused kirjutatud õ tekkele. Ius scriptum polnud algusperioodil ühtne ja universaalne inimkäitumise regulator teatud territooriumil. Rooma riigis eksisteeris kuni 3. saj-ni p.Kr eriline õiguse süsteem- rooma kodanike ja võõramaalaste jaoks eraldi, pikka aega Mandri-Euroopas nn isiklik süsteem (igal grupil oma süsteem). Ius scriptum aga oli tõeline õ, kuna oli fornaalselt määratletud ja lähtus riigist kui institutsioonist.
    Rooma õ on tähtis kirjutatud õ kontekstis, et mõista mandrieuroopalikku õ. Kultuuri. Rooma õ varasematel etappidel oli tegu süsteemiga, kus kirjutatud õ-l polnudki erilist tähtsust. ( action -süsteem, hiljem kirjutatud õ). Keiser Theodosius II ajal keiserlikud seadused Codex Theodisianus 5s, CIC 6s. 3. s eKr formeerus antiikne jurisprudents . Rooma õ arenguetapid : eelklassikaline, varaklassikaline, kõrgklassikaline, hilisklassikaline. Gaiuse “ institutions ” on hilisk ( institutsiooniline süsteem), Ulpiani liber singularis regularum (Ulpianuse tööd), Pauli sententatie, Fragmenta Vaticana, Lex Dei ehk Collatio legume Mosaicarum et Romanarum.
    2. Justinianuse eesmärk
    CIC loomise põhjused/ eesmärgid:
    • õiguse ühtlustamine
    • õigushariduse ühtlustamine
    • ühte moodi mõtlevad juristid → ühtne õigus
    • ristiusu kiriku tugevdamine
    • Lääne-Rooma alade uuesti integreerimine
    • legitimeerib ennast seaduseandjaks
    Tema eesmärk oli luua täielik, ametlik ja süstematiseeritud seadustekogu, mis rahuldaks ühiskondliku elu nõudeid. Ent teine eesmärk oli jäädvustada oma nimi teiste suurte Rooma keisrite kõrval ajalukku. Tema naine oli parajalt uhke ja suurejooneline ning innustas meest. Lisaks soovis Iustinianus oma võimu säilitada koodeksi abil. Justinianus loob õhtumaise valitseja ideaalkuju: edukas väejuht, seaduseandja ja linna rajaja.
    Areng suurena individualiseerimise suunas. Perekonnaõigus- koht, kuhu keisri võim kõige õnnestunumalt ja täiuslikumalt sekkus. Justinianus kaasajastas õiguse. Õigus tuleb riigi arengule järgi. Riik püüab kodanike eest hoolitseda, teha neid õnnelikuks. See on ka üks paternalismi tunnusjooni.
    Justinianuse eesmärk oli Rooma impeeriumi taastamine, sisepoliitikas tahtis maha suruda nii rahva ülestõusud kui ka piirata suurmaaomanike võimu. Kirik muutus riigile allutatud institutsiooniks.
    3. Vahetu loomislugu
    C.I.C kodifitseerimist alustati umbes 528.a. ning lõpetati 534.a., see sisaldas mitte ainult tsiviilõigust tänapäevases mõttes, vaid ka riigiõiguslikke, kriminaalõiguslikke ja protsessiõiguse norme.
    Oma ulatusliku kodifitseerimistöö teostamiseks moodustas Justinianus algul 10-, hiljem 15-liikmelise komisjoni, mida juhtis imperaatori kõrgem ametnik – magister officiorum – Tribonianus. Komisjoni kuulusid muude hulgas ka neli õigusteaduse professorit: Konstaninoopoli akadeemiast Theophilus ja Cratinus ning Beiruti (Berytos) akadeemiast Dorotheus ja Anatolius.
    Esinesid vastuolud CIC erinevate osade vahel. Lisaks on vastuolud ka digestade erinevate osade vahel. CIC ei ole koodeks tänapäevases mõttes. Igapäevaellu läks CIC kreeka keeles. Pärast Justinianuse surma läks ladinakeelne seadustik käibelt välja. Nimetus ‘Corpus Iuris Civilis’ võeti kasutusele 1583. aastal, kui ilmus prantsuse juristi Dionysius Gothofreduse (1549-1622) toimetatud esimene trükitud väljaanne. CICi kaudu levis Rooma õigus paljudesse maadesse, sealhulgas ka Eestisse.
    CIC’is oli pandektiline süsteem. Selle süsteemi järgi eraldatakse kogu tsiviilõigusest üldised küsimused ning nendest moodustatakse üldosa, millele järgneb neljast osast koosnev eriosa : asjaõigus, obligatsiooniõigus (e võlaõigus), perekonnaõigus ja pärimisõigus. C.I.C teises osas Digesta seu Pandektae's küll seda nn pandektilist süsteemi kui sellist iseenesest ei rakendatud, kuid nimetatud süsteemi on väga sageli rakendatud Rooma eraõiguse õpikutes.
    4. Allika erinevate osade edasine käekäik Ida-Roomas ja Lääne-Roomas
    529-534.a.koostatigi CIC-sse kuuluvat kolm osa: a)Institutiones b) Digesta ehk Pandectae, c) Codex Iustiniani. Kõik osad said seaduse jõu. Nende sisu puutumatuse ja oma võimu säilitamise eesmärgil keelas Iustinianus selle seadustekogu kohta kommentaaride koostamise.
    5. Retseptsioon
    Hiljem, XII-XIII saj. algasid mandril protsessid, mida nimetatakse rooma õiguse retseptsiooniks e. ülevõtmiseks. Selle kaks peamist põhjust olid õiguse killunemine paljudeks lokaalõigusteks ja protsessinormide puudulikkus. Kindlasti oli praktilisel retseptsioonil ka poliitiline taust, mis peitus absolutismis. Varajane retseptsioon ( Barbarossa katse retsepteerida Corpus iuris civilis) jäi edutuks.
    1. CIC –i struktuur, üksikosade struktuur, materjali järjestus
    1. Esimene osa “Institiones sive Elementa” koostati 533.a. See on lühike elementaarne, kuid ametlik tsiviilõiguse õpik, millel oli seaduse jõud. Peaaallikaks ja eeskujuks on Gaiuse “Institutiones”, ta sisuks on peamiselt õigussätted isikute, asjade, pärimise, õigustehingute ja protsessi alalt. Kogu aine “Institutiones” on jaotatud kolme suurde rühma: personae, res, actiones. Tekst on jaotatud nelja suurde raamatusse, need omakorda tiitlitesse, mis kannavad vastavaid pealkirju, hiljem on tiitlid jaotatud paragrahvideks, tiitli numereerimata algus kannab nimetust principium.
    2. Tähtsaim osa Justinianuse seadustekogust on “Digesta seu Pandectae”, mis on koostatud 530-533.a. Siia on koondatud väljavõtted vanemate juristide ( arvult 39) töödest.Digestad on klassikalise ajastu juriidilise kirjanduse kokkuvõtteks, väljavõtteid on kõige enam Ulpianuse ja Pauluse teostest. Digestad on jaotatud viiekümneks raamatuks, need omakorda tiitliteks, milledel on pealkirjad . Raamatutel peakirju pole. XXC, XXXI , XXXII raamat pole jaotatud tiitliteks, vaid neil on ühine pealkiri “De legatis”. Tiitlid jagunevad fragmentideks ehk lex´ideks. Üldse on Digestides 432 tiitlit ja 9123 fragmenti. Digestide koostamisel kasutatud juristide tööd olid tihti lühendatud ja tekst neis sageli juba varem muudetud. Neid muudatusi nimetatakse glosseemideks ehk Justinianuse-eelseteks interpolatsioonideks. Digestide koostajad ise muutsid vajaduse korral teadlikult vana redaktsiooni, terminoloogiat, tegid täiendusi ja ka lühendeid. Neid Justinianuse-aegseid muudatusi nimetatakse emblemata Triboniani.
    3. Seadustekogu kolmas osa – Codex Iustinianus – on märksa vähema tähtsusega. Selle koodeksi esimene redaktsioon Novus codex Iustinianus koostati juba 529.a. Koodeks sisaldab imperaatorite korraldusi – constitutions. 530.a.andis Justinianus 50 korraldust, mis pidid lahendama vastuolu õigusallikate vahel. 534.a anti koodeks välja uues redaktsioonis nime all Codex Iustinianus repetitae praeloctionis. Koodeks koosneb 12 raamatust, raamatud tiitlitest. Igal tiitlil on pealkiri. Tiitlitesse on paigutatud nummerdatud korras üksikud constitutions. Pikemad constitutions on jaotatud paragrahvideks. Codex Iustinianuse tähtsus on klassikalise rooma õiguse tundmaõppimise seisukohalt minimaalne, ta on rooma õiguse languse ajajärgu saavutis.
    4. Viimase, neljanda osa kodifikatsioonist moodustavad nn “Novellae”, sinna on paigutatud pärast Codex Iustinianuse koostamist välja antud constitutions. Ametlikku Novellide kogu pole. See on koostatud umbes 556.a ja sisaldab 122 novelli. Tavaliselt nimetatakse teda “Epitome Iuliani”. Hilisem kogud sisaldavad 168 novelli ja on koostatud kreeka keeles.
    2. Allika sisemine ühtsus
    Esinesid vastuolud CIC erinevate osade vahel. Lisaks on vastuolud ka digestade erinevate osade vahel. CIC ei ole koodeks tänapäevases mõttes. Igapäevaellu läks CIC kreeka keeles. Pärast Justinianuse surma läks ladinakeelne seadustik käibelt välja. Nimetus ‘Corpus Iuris Civilis’ võeti kasutusele 1583. aastal, kui ilmus prantsuse juristi Dionysius Gothofreduse (1549-1622) toimetatud esimene trükitud väljaanne. CICi kaudu levis Rooma õigus paljudesse maadesse, sealhulgas ka Eestisse.
    3. Vana ja uue õiguse vahekord seadustikus
    4. Kasuistlikkus ja abstraktsus CIC
    CIC üheks eesmärgiks oli orjapidajate klassi võimu kindlustamine.
    Isikute õiguslik staatus CIC normide järgi
    1. Õigusvõime
    Õigusvõime tähendab omada õigusi ja kohustusi. Caput . Et õigusvõime oleks täielik, pidi Rooma kodanikul olema kolmesugune status (isiku seisund):
    • status libertatis- puudutas isiku vabaduse seisundit . Isikud jagati selle järgi:

    - vabadeks
    - orjadeks
    Status libertatise kaotamist nimetati capitis deminutio maxima . Jäädi ilma kõigist 3st staatusest . See toimus a) Rooma kodaniku orjussemüümisel väljaspoole Roomat või b) vangilangemisel.
    • status civitatis – määrab isiku kodakondsuse. Isikud on kas Rooma kodanikud, latiinid või peregriinid. Selle staatuse kaotust nimetatakse capitia deminutio media. Siin on õigusvõime kaotus osaline: isik on veel vaba, kuid pole enam Rooma kodanik. Muutudes peregriiniks, ei saa ta kasutada ius civile ´t. Capitis deminutio media leidis aset isiku teise riiki siidrumisel või maalt väljasaatmisel.

  • STATUS CIVITATIS


    avalik-õiguslik akiivne õigusvõime passiivne õigusvõime
    ius suffragii – hääleõigus ius commercii – võime sõlmida õigustehinguid
    ius honorarium – õigus pidada ameteid ius connubii - õigus sõlmida abielu
    • status familiae.
    Puudutas Rooma kodaniku perekondlikku seisundit.Isikud jagati selle järgi:
    esiteks:
    - patres (matres) familias – perekonna pead
    - filii (filiae) familias - perelapsed
    teiseks:
    - personae sui iuris – isikud, kes pole teise isiku perekondliku võimu all
    - personae alieni iuris – isikud, kes on teise isiku perekondliku võimu all.
    Isiku status familiae seisundi muutumist nim capitis deminutio minima. Status familiae kaotus ei mõjutanud isiku poliitilisi õigusi.
    Capitis deminutio minima on isiku perekondliku seisundi muutumine, kus
    • üks persona sui iuris muutub persona alieni iuriseks,
    • persona alieni iuris muutub persona sui iuriseks,
    • persona alieni iuris satub ühe persona sui iurise alt teise persona sui iurise võimu alla.
    Capitis deminutio minima ei puudutanud teise isiku poliitilisi õigusi: isikul oli hääleõigus, ta võis olla riigiametites jne.
    CIC-s tahtis inimesi võrdsustada, aga samas ta ikkagi tegi inimeste seisustel vahet. Nt Senaator ei tohtinud abielluda vabakslastuga. Senaatori tütar, kes abiellus vabaks lastud mehega, kaotas oma seisuse.
    2. Teovõime
    Vanimas Rooma õiguses oli teovõimelisuseks vajalik füüsiline ja vaimne küpsus.Aluseks võeti suguküpsus, millega jaotati isikud vastavalt impuberes ja puberes. Hiljem võeti kasutusele ühtne süsteem, mis tulenes vanusest . Teovõimelised olid naised vanuses 12.a ja mehed vanuses 14. a.
  • infantes ei omanud teovõimet, neile oli vaja täielikku esindajat – tutor’it.
  • lapsed vanuses 7-14 (infantiae maiores) olid piiratud teovõimega. Nad võisid teha tehinguid oma kasuks.
  • puberes on täiskasvanud isikud, kes vanust arvestades ei vaja eestkostjat. 190.a.eKr jagati täiskasvanud:
  • minores – 14-25, soodustused teatud tehingutes
  • puberes maiores – 25-.... iseseisvad, ei vaja esindajat
    Impeeriumi ajal muudeti seda vanusepiiri, määrates naiste teovõimelisuse vanuseks 18. ja meestel 20 a.
    3. Vaba inimene ja ori
    Status libertatis puudutab isiku vabaduse seisundit. Sellest seisukohast jagunevad kõik inimesed vabadeks ja orjadeks. Status libertatis´e kaotamist nimetatakse capitis deminutio maxim , sest siin kaotas Rooma kodanik oma õigusvõime täielikult. Selline õigusvõime kaotamine toimus Rooma kodaniku orjusse müümisel väljaspool Rooma – trans Tiberis – või isiku vangilangemisega.
    Tehti vahet vabade ja orjade vahel. Vabad inimesed omakorda olid kas rooma kodanikud või mitte rooma kodanikud, viimaste hulka kuulusid Rooma poolt vallutatud maade vabaduse säilitanud elanikud ja Rooma kaitse all olevad välismaalased. Rooma riigi lõpuperioodil oli veel olemas poolvabade elanikkude kategooria – koloonid. Õiguslikult vaadates olid täisõiguslikeks subjektideks vaid rooma kodanikud – cives Romani.
    Rooma kodanikuks sai
    • sündimisega Rooma kodanikkude abielust,
    • esialgselt ka Rooma naiskodaniku vallaslapsena,
    • Rooma kodaniku poolt oma orja vabastamisega,
    • Rooma kodaniku poolt võõramaalase adopteerimisega,
    • Rooma kodakondsuse andmisega üksikutele isikutele või tervetele kogukondadele.
    Rooma kodakondsus kaotati a) Rooma kodaniku orjusse sattumisega, eriti vangi langemisel, b) kui rooma kodanikule määrati raske kriminaalkaristus ühes pagendamisega ja nn tulest ja veest ilmajätmisega.
    Rooma kodanikud jaotati vabaltsündinuteks, ingenui , ja vabakslastuiks, libertini . Vabad isikud, kes polnud rooma kodanikud – esialgu suhtuti võõrastesse kui vaenlastesse, seejärel hakati võõramaalaste õigusi üldiselt täiendama, mis oli tingitud tootmise ja käibe arenemisest. Anti kaitset võõrale üksiku Rooma kodaniku või sugukonna poolt. Siit arenas elientela institunt. Nt anti võimalus kauplemiseks. Kaitsealust nimetati kliendiks, kaitsjat patrooniks. Vabade mittekodanike hulka kuulusid latiinid ja peregriinid. Latiinid oli Latiumi elanikud enne selle vallutamist Rooma poolt, hiljem ka võõramaalased, kellele anti latiini õigused. Latiinidel oli ius commercii, kuid puudus ius connubii (õigus abielu sõlmida).
    Peregriinid on:
    • rooma riigi külge liidetud provintside elanikud, kel aga puudus rooma kodakondsus ja latiinide õigused (eriti tehingute sõlmimise osas – ius commercii),
    • Roomast sõltumatute riikide elanikud, kelle õigusvõimet roomas tunnustati,
    • karistuseks välja saadetud Rooma kodanikud.
    Peregriinide suhtes rakendati nende kogukonnas ja nende omavahelistes suhetes nende oma õigust. Roomas rakendati nende suhtes ius gentium ´it.
    Orjad – õiguslikult võrdsustati roomas orje asjaga – servi res sunt . Neil polnud mingit õigusvõimet. Ta võis olla igasuguse õigustehingu objektiks. Peremees võis teda võõrandada või isegi hävitada. Orjade vahel polnud seaduslik abielu võimalik. Kuigi orjal endal ei tohtinud vara olla, võis peremees anda orjale majandamiseks osa oma vara anda – seda varade kompleksi nimetati pekuuliumiks. Selleks võis olla maatükk, rahasumma jms. Orjuse tekkimise viisid Roomas olid järgnevad
    • sõjavangistus või Roomaga lepingulises vahekorras mitte oleva rahva liikme haaramine ,
    • sündinuna orjatarist,
    • ius civile alusel võidi orjaks müüa rooma kodanik karistuseks või võla mittemaksmise puhul.
    • Orjadeks muutusid ka surma või sunnitööle mõistetud isikud – neid nimetati servi poenales.
    Isand võis orje ka vabaks lasta (manumissio).
    Abielu- ja perekonna­õigusenormid CIC-is
    1. Abielu loomus ja eesmärk
    • Naine satub mehe võimu – manu – alla, ka lapsed on paterfamiliase võimu all.Tuleneb vanim patriarhaalne perekond, mille iseloomustavaks jooneks on võimusugulus (agnatio), millega pere oli ühe isiku võimu all olev grupp
    • Algselt naine mehe võimu all (cum manu), hiljem siiski ka naised vabad / poolvabad (sine manu).
    • Ususe või coemptio teel abielu meenutab ikka veel asjaõiguslikku suhet
    • Abielu sine manu korral oli abikaasa vastu hagemise õigus, ka varalahususe printsiip. Naine on sui iuris oma mehe kõrval, kes pole ei varaliselt ega isiklikult seotud.
    2. Abielu kehtivuse tin­gi­mused
    Oli valida kolme erineva abielu sõlmimise vormi vahel – confarreatio, coemptio või usus. Kahe esimese puhul vajalik preestri, tunnistaja ja kaalumehe kohalolek. Ususe teel sai legaliseerida vormivigadega abielu. Hiljem, kui traditsioonilised abielu vormid kaovad, kujutab abielu endast juriidilise kokkuleppe loomist.
    3. Abielu sõlmimise vormid
  • Confarreatio – pidulik religioosne akt 10 tunnistaja ja preestri juuresolekul; lausuti teatud sõnu. Vanim abielu vorm, mis oli määratud patriitsidele.
  • Coemptio – naise ostmine isalt / eestkostjalt 5 tunnistaja ja kaalumehe juuresolekul mancipatio akti teel. Tegemist näilise müügitehinguga. Pruut ja peigmees esitavad küsimused üksteisele (“ tahad tulla mulle naiseks?”). Ühine abieluvorm kõigile.
    3. Usus – abielu faktilse üheaastase kooselu järel. Põhineb Rooma asjaõigusel, mis määras
    – “kui keegi on vallasasja 1 aasta enda käes pidanud, saab ta selle omanikuks”. Seega
    oli sisuliselt tegemist aegumisega. Legaliseeris ka vormivigadega abielusid.
    4. Abielu lõppemise võimalused ja tingimused
    Abielu lahutamine
    Sine manu abielu korral oli piisav ühepoolne tahteavaldus kui ka abielupoolte vastastikune nõusolek, et lõpetada abielu. Cum manu korral oli abielu lahutuse õigus ainult mehel. Confarreatio puhul tuli seda teha vastava sakraalse rituaaliga, coemptio puhul tagasimüügilepinguga (remancipatio).
    Keiser Augustuse ajal oli abielulahutuste kohta karmid eeskirjad, mis pidid lahutuste arvu vähendama:
    - karistati süüdlasele kaasaaitajaid
    • piisava põhjuseta lahutus tõi kaasa trahvi
    • eriline abielulahutamise kord (7 tunnistajat, lahutuskiri)
    • naise süü korral kaitas naine dos’i
    mehe süü korral kaotas ta donatio propter nuptias’e
    5.1 Abikaasade oma­vahe­li­sed isiklikud suhted
    Abielud cum manu ja sine manu on oma sisult erinevad, seega on erinevad ka abikaasade vahelised suhted.
    Abielus cum manu satub naine isiklikes ja varalistes suhetes paterfamiliase võimu alla. Naine kaotab kõik juriidilised sidemed eelneva perekonnaga, k.a pärimisõigus. Abielu cum manu oli iseloomulik patriarhaalsele perekonnale . Cum manu abielu oli ka usus-teel tekkinud abielu, kus naine läks peale aastast mehe juures elamist tema võimu alla. Seega meenutab antud korraldus asjaõiguslikku suhet.
    Abielu sine manu kujutab endas erinevalt sine manu’le perekondlikke suhteid. XII tahvli seadus nägi ette, et naine võib manu tekkimist takistada, lahkudes 3 ööks mehe majast. Seega on naine mehele võõraks, nii isiklikult kui varaliselt vaba ja iseseisev oma mehe kõrval. Naine oli persona sui iuris. Rooma õigus tunnistas aga sellises olukorras seaduslikku sine manu abielu.
    Valitsevaks muutus see Vabariigi perioodi teisel poolel. Vanemad manuse tekkimise viisid usus, confarreatio ja coemptio kaovad. Nende asemel tekib juriidilise tehinguna abiellumise kokkulepe. Tegemist oli Rooma õiguses erandlikult täiesti vormivaba tehinguga.

  • 5.2 Abikaasade varalised suhed


    Abielu cum manu korral kuulub kogu naise vara, k.a abielu jooksul kogutud vara, mehele. Naisel ei olnud isiklikku vara.Vastutasuks on naisel võrdselt lastega mehe või mehe sugulaste surma korral pärimisõigus.
    Abielu sine manu korral on mehe ja naise varad eraldi, kehib varalahususe printsiip. Tegeliku varalahususe kaitseks keelas Rooma õigus abikaasadevahelised kingitused, kuid ost, müük, voli -
    tamine jms oli lubatud. Seega sai abikaasa vastu ka hagi esitada.
    Varalahususe kõrval seisid lisaks veel 2 varalist instituuti – dos ja donatio propter nuptias - mis moodustasid mingi põhimõttelise perekondliku varanduse .
    Dos oli naise eelnevalt kindlaksmääratud kaasavara, mis ta abielludes (abielu ajaks) andis mehe käsutusse laste ja naise ülalpidamiseks. Dos võis olla määratud naise isa poolt (dos profecticia) või naise enda poolt (dos adventicia).
    Dos jääb mehele, kui:
    • naine sureb
    • lahutamine naise initsiatiivil või süül
    Dos jääb naisele, kui:
    • mees sureb
    • lahutamine mehe initsiatiivil või süül
    Donatio propter nuptias on mehe poolt tavaliselt enne abielu naisele tehtud kink. See jääb koos dos’ga mehe initsiatiivil tehtud lahutuse korral naisele.
    6. Vanemate ja laste suhted - vanemate õigused laste üle
    Rooma õiguses oli välja kujunenud tugev patria potestas, tunnustati vaid isavõimu. Abielus cum manu oli ema lastele õiguslikust seisukohast nagu õde. Ta polnud lastele isegi agnaatiline (võimu) sugulane, hiljem tekkisid tal lastega õigussuhted tänu veresuguluse (kognaatilise) tunnustamisele.
    Laste ja vanemate õigussuhte aluseks on seaduslik abielu. Vallaslastel puudus agnaatilises suguluses suhe nii ema kui isaga. Veresuguluses tekkis vallaslastel side ema ja tema sugulastega. “Ema on kindel, kuid isa näitab abielu”.
  • Isavõimu piirid

  • Ajalooline lähtekoht - lapse elu ja surma üle otsustab isa. Ta on vaba käituma oma lapsega nagu tahab- jätta ellu, tappa, müüa orjusesse välismaale (trans tiberim). Perepoeg oli persona alieni iuris. Kõik poja omandatu kuulub isa omandisse.

  • hilisem lähtekoht - isa võim vähenes. Poega ei tohtinud enam tappa ega trans tiberim orjaks müüa, last keelati ära visata . Piiratakse isegi kodus karistamise õigust.

  • Isavõimu tekkimise viisid
    1. Lapse sünd seaduslikku abielusse
    2. Vallaslapse seadustamine (legitimatio) – seadustada sai vaid liberi naturales last.
    • lapse vanemate hilisem abiellumine
    • filiusfamilias paigutati dekurioonide nimekirja
    • imperaatori spetsiaalse käskkirjaga (alates Iustinianusest)
    3. Lapsendamine – võõraste laste võtmine perekonda
    • arrogatio tähendab võõra persona sui iuris perekonda võtmist. Toimub rahvakoosolekul pontifex maximus ’e osavõtul.
    • adoptio on võõra persona alieni iuris perekonda võtmine.

  • Isavõimu lõppemise viisid
    Üldiselt on isavõim eluaegne ning lõpeb paterfamilias’e surmaga. Siiski esineb ka erandeid .
    • kui pojast saab persona sui iuris teatud ametisse asumisega
    • isa vabastab poja teatud tehinguga – emancipatio
      • algselt poja kolmekordse müümise teel
      • impeeriumi ajal imperaatori reskriptiga või avaldusega kohtu ees
      • vastutasuks sai isa pool poja varandusest

  • Isa ja laste vahelised varanduslikud suhted
    Isa võis anda pojale (nagu ka orjadele) teatud vara vabaks kasutamiseks – peculiumi. Augustuse ajal sai poeg omale kõik selle, mida ta sõdurina sõjas oli omandanud (hiljem tsiviilteenistuses). Seda nimetati peculim castrense.
    Iustinianuse ajal kandis poja poolt omandatud iseseisev vara nimetust bona adventicia. See tõi kaasa perekonna juriidilise ühtsuse nõrgenemise, kus osapooled kui iseseisva vara omanikud said osaleda hagides.
    7. Võrdle abielu­õiguse­norme Vanas Testamendis ja CIC-is
    Juutide monogaamia nõue Euroopas tuli kanoonilise õiguse mõjul. Nüüd tuli ka naiselt nõusolekust küsida. Ei olnud enam selline täiesti vägivaldne paaripanek. Naise kaasavara oli küll naise oma, kuid mees võis seda kasutada. Vara pidi tagastama, kui mees suri või lahutati mehe süü tõttu. Naine hakab juba järk-järgult muutuma sõltumatumaks.
    Kohus ja kohtuprotsess CIC normide järgi
    1. Protsessi liigid
    kriminaalprotsess - avaliku võimu vastu ( delicta publica ) . Normide süsteem, mis määrab kuritegude uurimise ja karistuse määramise menetluse.
    tsiviilprotsess - erahuvide vastu (delicta privata). Normistik , mis määrab hageja ja kostja tegevuse, samuti kohtuorganite tegevuse korra.
    1. Legisaktsioonilised protsessid – Varasem. Oli nõutav, et hageja kasutaks igas spetsiaalses vormelis vastava seaduse (lex) sõnastust.
    Legisaktsiooniprotsessid kvalifitseeriti menetluse üldise iseloomu alusel. Hageja pidi valima ühe vormi, mis sobis tema nõudega.
    1. legis actio per sacramentum
    • Rakendati asjaõiguses (omandiõiguses) ja võlasumma nõudmises.
    2. legis actio per manus iniectionem
    Rakendati teatud obligatsiooniõiguslike hagide puhul. Selles protsessivormis võis näha a) võlgniku vastutust oma isikuga b) omaabi sugemete säilimine õiguskaitses.
    3. legis actio per pignoris capionem
    Rakendati teatavate nõudmisete puhul, n ohvriloomade eest müügihinna nõudmisel, sõdurite palganõudmise puhul jne. Protsess ise toimus riikliku võimu osavõtuta ning võibolla isegi võlgniku enda kohalolekuta.
    4. legis actio per iudicis arbitrive postulationem
    Rakendati põhiliselt ühisvarade jagamiseks.
    5. legis actio per condictionem
    Rakendati põhiliselt hagides kindlale rahasummale. Kõige hiljem tekkinud.
    2. Formulaarprotsess sai valitsevaks 2.saj e.Kr. Vaidluse objekti formuleeris kirjalikult nüüd preetor in iure staadiumis . Seda kirjalikku formuleeringut nimetatakse formula ’ks.
    Actio on kindlasisuline formula tüüp kindlate juhtumite kohta. See kujunes välja koos formulaarprotsessiga. Teatavad õigust sai kaitsta siis, kui selle kohta oli olemas kindle hagi. Need hagid arenesid ajaga ja reaalse õiguskäibe suurenemisega koos.
    2. Kohtukohustus
    Legisaktsioonilises protsessis oli kostja kohtussetoomine hageja enda probleem. Formulaarprotsessis ilmus kostja kohtusse nagu legisaktsioonilises protsessis, kuid mitteilmumise eest pidi ta maksma trahvi, tema varandus läks hageja valdusesse.
    in iudicio staadium - tunnistajate ülekuulamine, tõendite hindamine. Kohtunik võis otsuse tegemisel arvestada vaid esitatud tõenditega. Kui hageja nõudis rohkem, kui kostja talle võlgnes, pidi kohtunik hagi tagasi lükkama, välistades uuestikaebamisõiguse.
    Kostjal oli õigus vastuvaieteks – exceptions . Ta võis tuua asjaolu, miks selle nõudeõiguse täitmine on kostja jaoks ebaõiglane.
    Kohtuotsuse täitmine Rooma tsiviilprotsessis ei täida riiklikud organid kohtu otsust ei legisaktsioonilises kui formulaarprotsessis. Kohus andis otsuse täitmise õiguse hagejale. Legisaktsioonilises protsessis oli selleks kostja oma võimu alla võtmine (manus iniectio). Samuti oli hagejal oma võimu alla sattunud isikut õigus müüa trans tiberim orjusesse. Formulaarprotsessis pidi hageja peale 30 päeva kohtuotsuse jõustumisest esitama uue hagi, kui kostja pole vabatahtlikult nõuet täitnud (action iudicati). Siis maksti eelneva kohtuotsusega mõistetud summa kahekordselt trahvina. Alates 2.saj e.Kr hakati pöörama tähelepanu varanduslikule vastutusele. Algul anti kogu võlgniku varandus võlausaldaja kätte. Võlgnik võis vabaneda vastutusest oma isikuga, andes kogu oma vara kreeditorile.
    Kohtuotsuse edasikaebamine Preetori kui kohtuniku otsused loeti Roomas lõplikeks, puudus edasikaebamisõigus. Otsus võidi vaid tühistada, kui:
  • magistraat kasutas intercessio õigust preetori tegevuse vastu in iure staadiumis.
  • actio iudicati vastu esitati tõsiseid vaideid.
  • restitutio integrum teel.
    3. Tõendamine
    • litis contestatio ajal pöördutakse tunnistajate poole olemaks kõige tunnistajad
    • hageja ja kostja puudutasid vindicta’ga asja, väites, et see kuulub neile
    tunnistajate ülekuulamine ja tõendite hindamine iudexi poolt tsiviilmenetluses

  • CORPUS IURIS CIVILIS


    1. Corpus Iurise väline õigusajalugu
    Dominaadi ajal lakkas Rooma õiguse ühtne areng, hakkasid erinevalt arenema. Pärast Rooma lõhenemist hakkas Bütsants end pidama Rooma impeeriumi edasikandjaks ja järeltulijaks. Õiguslik traditsioon kandus üle enam-vähem täielikult ning ei saa rääkida rooma õiguse retseptsioonist Bütsantsis.
  • Rooma õiguse süstematiseerimise varasemad katsed
    Kolm viimast seaduste kogu sisaldavad keisrite konstitutsioone alates keiser Hadrianuse seadusandlusest.
    • (XII tahvli seadused)
    • Codex Gregorianus – koostati eraviisiliselt umbes 295.a., sisaldas imperaatori korraldusi aastaist 196-295
    • Codex Hermogenianus – koosneb ühest raamatust.

    Mõlemad pole meie ajani säilinud.
    • Codex Theodosianus – koostatit ametlikus korras keiser Theodosius II korraldusel 438 (idas)/439(Läänes). Koodeks kehtis Bütsantsis kuni CIC justumiseni. Läänes võeti koodeks osaliselt üle germaanlaste hõimuõigustesse, seega oli tema mõju tuntav 12. saj. Allikas sisaldas 3000 konstitutsiooni alates 312.a., kuid koostajad võisid neid vastuolude kõrvaldamiseks muuta ja täiendada. Koodeks jagunes 16 raamatuks.
    Siiski ei suutnud eelmainitud rahuldada ühiskondliku elu nõudeid, tekkis vajadus ühtse täieliku ametliku ja süstematiseeritud seadustekogu järele. See teostati Bütsantsi imperaatori Justinianuse poolt.
    Rooma õiguse puhul ei saa laguses rääkida õigusteadusest, sest algne tähelepanu oli ikkagi koondatud konkreetsete õigusjuhtumite käsitlemisele ning mõttekäigud olid seotud konkreetsete õigustülide lahendamisega. Juriidiline mõtlemine ja juristide tegevuse oluline külg oli üksikute kaasuste lahendamine ning käitumise üldise reguleerimise mõte jäi roomlastele võõraks.
    Õiguse uuenemine toimus vaid vähesel määral tegeliku seadusandluse kaudu.
    Kodifitseerimiseks andis tõuke praktiline vajadus fikseerida kehtiv õigus, eriti luua mingi süstemaatiline kord imperaatoritte korralduste tohutus hulgas.
    1.2. Justinianuse eesmärk
    Endise Rooma impeeriumi taatamine.
    Justinianuse CIC loomise põhjused/ eesmärgid:
    • õiguse ühtlustamine –paljude imperaatorite korralduste vahel valitses vastuolud, need olid vaja kõrvaldada.
    • õigushariduse ühtlustamine
    • ühte moodi mõtlevad juristid→ ühtne õigus
    • ristiusu kiriku tugevdamine
    • Lääne-Rooma alade uuesti integreerimine
    • legitimeerib ennast seaduseandjaks
    Tema eesmärk oli luua täielik ametlik ja süstematiseeritud seadustekogu, mis rahuldaks ühiskondliku elu nõudeid. Ent teine eesmärk oli jäädvustada oma nimi teiste suurte Rooma keisrite kõrval ajalukku. Tema naine oli parajalt uhke ja suurejooneline ning innustas meest. Lisaks soovis Iustinianus oma võimu säilitada koodeksi abil.
    Põhjus,miks selline mahukas töö alles tema ajal ette võeti peitub selles, et siis saavutas Ida-Rooma riik uuesti oma mõjuvõimu.
    1.3. Vahetu loomislugu
    CIC on keisriaja kodifitseerimispüüete ja Ida-Rooma juriidiliste koolide tegevuse tulemus.
    1.3.1. Tribonianus
    C.I.C kodifitseerimist alustati umbes 528.a. ning lõpetati 534.a., see sisaldas mitte ainul tsiviilõigust tänapäevases mõttes, vaid ka riigiõiguslikke, kriminaalõiguslikke ja protsessiõiguse norme.
    Oma ulatusliku kodifitseerimistöö teostamiseks moodustas Justinianus algul 10-, hiljem 15-liikmelise komisjoni, mida juhtis imperaatori kõrgem ametnik – magister officiorum – Tribonianus. Komisjoni kuulusid muude hulgas ka neli õigusteaduse professorit: Konstaninoopoli akadeemiast Theophilus ja Cratinus ning Beiruti (Berytos) akadeemiast Dorotheus ja Anatolius.
    1.3.2. Õigus­koolid
    Olulised olid Beiruti ja Konstantinoopoli õiguskoolide tegevus, mille õpetlased kujundasid uut dogmaatikat, võrreldes Läänega säilis kõrgetasemeline juriidiline mõte.
    CIC ühtlustas õppetöö, olles ise nii programm kui õpitav seadus. CIC baasil ilmusid õiguskoolide professorite kommentaarid.
    1.4. Allika erinevate osade edasine käekäik Ida-Roomas ja Lääne-Roomas
    529-534.a.koostatigi CIC-sse kuuluvat kolm osa: a)Institutiones, b) Digesta ehk Pandectae, c)Codex Iustiniani. Kõik osad said seaduse jõu. Nende sisu puutumatuse ja oma võimu säilitamise eesmärgil keelas Iustinianus selle seadustekogu kohta kommentaaride koostamise.
    Hiljem Põhja-Itaalias algas rooma õiguse uus õitseng, kui sealsed õigusteadlased koostasid säilinud materjalist ühtse süsteemi ning rakendasid rooma õiguse sätteid ja põhimõtteid oma aja ühiskonna tarbeks. XI saj lõpus Bolognas hakkasid nn glossaatorid eriti Digesta’t teoreetiliselt ümber töötama, sellel töötlusel rajanes mandri hilisem õigusteooria.
    Ka mujal leidis rooma õigus vastuvõttu, näit Saksamaal, kus seda kasutati lünkade täitmiseks ning mõjutas uue õiguse loomist.
    Lääne-Roomas ei saanud eriti suurt vastukaja, seal segunes kohalik õigus barbarite omaga . See-eest jäi Justinianuse kodifikatsioon Bütsantsi õiguse alusena kehtima pikaks ajak . Sajandite jooksul viidi küll sellesse sisse muudatusi, aga oma olemuselt jäi samaks
    2. CIC üldine iseloomustus
    2.1. CIC –i struktuur, üksikosade struktuur, materjali järjestus
  • Institutiones (Rooma õiguse alused) – loodi 533.a, koosneb 4 raamatust, kasutati Gaiuse töid (Gaiuse „Institutiones“ on terviktekstidena säilinud, leiti 1816). See on õpik, mis on tõstetud seaduseks. Ametlik õpik bütsantsi juristidele.
  • Digesta ehk Pandectae (rooma juristide kirjutiste põhjal koostatud õiguse kogumik, mis põhines rooma juristide esitatud tõlgendustel) – koostati 530-533, koosneb 50 raamatust, tähtsamad autorid Ulpianus ja Paulus;
  • Codex Justinianus (Rooma keisrite - Hadrianusest Justinianuseni - antud seaduste kogumik) – koosneb 12 raamatust, tekst on nii kreeka- kui ka ladinakeelne;
  • Novellae (uued seadused ja korraldused ). Koostati pärast 534-556. Mitteametlik ja kirjutatud kreeka keeles. On olemas koodeksi 2 redaktsiooni.
    Esinesid vastuolud CIC erinevate osade vahel. Lisaks on vastuolud ka digestade erinevate osade vahel. CIC ei ole koodeks tänapäevases mõttes.
    Igapäevaellu läks CIC kreeka keeles. Pärast Justinianuse surma läks ladinakeelne seadustik käibelt välja.
    Nimetus Corpus Iuris Civilis võeti kasutusele 1583. aastal, kui ilmus prantsuse juristi Dionysius Gothofreduse (1549-1622) toimetatud esimene trükitud väljaanne. CICi kaudu levis Rooma õigus paljudesse maadesse, sealhulgas ka Eestisse.
    1. Esimene osa “Institiones sive Elementa” koostati 533.a. See on lühike elementaarne, kuid ametlik tsiviilõiguse õpik, millel oli seaduse jõud. Peaaallikaks ja eeskujuks on Gaiuse “Institutiones”, ta sisuks on peamiselt õigussätted isikute, asjade, pärimise, õigustehingute ja protsessi alalt. Kogu aine “Institutiones” on jaotatud kolme suurde rühma: personae, res, actiones. Tekst on jaotatud nelja suurde raamatusse, need omakorda tiitlitesse, mis kannavad vastavaid pealkirju, hiljem on tiitlid jaotatud paragrahvideks, tiitli numereerimata algus kannab nimetust principium.
    2. Tähtsaim osa Justinianuse seadustekogust on “Digesta seu Pandectae”, mis on koostatud 530-533.a. Siia on koondatud väljavõtted vanemate juristide (arvult 39) töödest.Digestad on klassikalise ajastu juriidilise kirjanduse kokkuvõtteks, väljavõtteid on kõige enam Ulpianuse ja Pauluse teostest. Digestad on jaotatud viiekümneks raamatuks, need omakorda tiitliteks, milledel on pealkirjad. Raamatutel peakirju pole. XXC, XXXI, XXXII raamat pole jaotatud tiitliteks, vaid neil on ühine pealkiri “De legatis”. Tiitlid jagunevad fragmentideks ehk lex´ideks. Üldse on Digestides 432 tiitlit ja 9123 fragmenti. Digestide koostamisel kasutatud juristide tööd olid tihti lühendatud ja tekst neis sageli juba varem muudetud. Neid muudatusi nimetatakse glosseemideks ehk Justinianuse-eelseteks interpolatsioonideks. Digestide koostajad ise muutsid vajaduse korral teadlikult vana redaktsiooni, terminoloogiat, tegid täiendusi ja ka lühendeid. Neid Justinianuse-aegseid muudatusi nimetatakse emblemata Triboniani.
    3. Seadustekogu kolmas osa – Codex Iustinianus – on märksa vähema tähtsusega. Selle koodeksi esimene redaktsioon Novus codex Iustinianus koostati juba 529.a. Koodeks sisaldab imperaatorite korraldusi – constitutions. 530.a.andis Justinianus 50 korraldust, mis pidid lahendama vastuolu õigusallikate vahel. 534.a anti koodeks välja uues redaktsioonis nime all Codex Iustinianus repetitae praeloctionis. Koodeks koosneb 12 raamatust, raamatud tiitlitest. Igal tiitlil on pealkiri. Tiitlitesse on paigutatud nummerdatud korras üksikud constitutions. Pikemad constitutions on jaotatud paragrahvideks. Codex Iustinianuse tähtsus on klassikalise rooma õiguse tundmaõppimise seisukohalt minimaalne, ta on rooma õiguse languse ajajärgu saavutis.
    4. Viimase, neljanda osa kodifikatsioonist moodustavad nn “Novellae”, sinna on paigutatud pärast Codex Iustinianuse koostamist välja antud constitutions. Ametlikku Novellide kogu pole. See on koostatud umbes 556.a ja sisaldab 122 novelli. Tavaliselt nimetatakse teda “Epitome Iuliani”. Hilisem kogud sisaldavad 168 novelli ja on koostatud kreeka keeles.
    2.2. Allika sisemine ühtsus
    Kuigi eesmärk oli luua seaduskogu, mis ühtlustaks vastuolulised sätted, jäid siiski mõned püsimad õigusteadlaste erinevate seisukohtade tõttu. Erinevad juristid võisid lahendada erinevalt kaasusi.
    2.3. Vana ja uue õiguse vahekord seadustikus
    Võimalikult palju üritati säilitada ius vetus’t (kehtiv õigus enne kodifitseerimist). Vanemad sätted tänapäevastati, st töötati ümber tänapäeva seisukohtadele vastavaks. Vana õigus on suures ülekaalus. Üritati säilitada orjanduslikku korda, selleks ei saanud väga radikaalseid uuendusi sisse viia.
    2.4. Kasuistlikkus ja abstraktsus CIC
    abstraktus andis soovida , ikkagi olid kirjas konkreetsete õigustülide lahendamise viisid.
    3. Isikute õiguslik staatus CIC normide järgi
    3.1. Õigusvõime
    Õigusvõime tähendab omada õigusi ja kohustusi. Caput. Et õigusvõime oleks täielik, pidi Rooma kodanikul olema kolmesugune staatus (isiku seisund):
    • status libertatis,
    • status civitatis – määrab isiku kodakondsuse. Isikud on kas Rooma kodanikud – latiinid või peregriinid. Selle staatuse kaotust nimetatakse capitia deminutio media. Siin on õigusvõime kaotus osaline: isik on veel vaba, kuid pole enam Rooma kodanik. Muutudes peregriiniks, ei saa ta kasutada ius civile´t. Capitis deminutio media leidis aset isiku teise riiki siidrumisel või maalt väljasaatmisel,
    • status familiae.
    Igasugune muutus ühes neist statustest loeti endise persona hävimiseks, see statuse muutus kannab nimetust capitis deminutio (tähendab Rooma kodaniku perekondlikku seisundit). Sellest seisukohast lähtudes on isikud esiteks
    • patres familia – perekonna pead või
    • filii familias – perelapsed
    teiseks kas
    • personae sui iuris – isikud, kes ei ole teise isiku perekondliku võimu all, või
    • personae alieni iuris – isikud, kes seisvad teise isiku perekondliku võimu all.

    Capitis deminutio minima on isiku perekondliku seisundi muutumine, kus
    • üks persona sui iuris muutub persona alieni iuriseks,
    • persona alieni iuris muutub persona sui iuriseks,
    • persona alieni iuris satub ühe persona sui iurise alt teise persona sui iurise võimu alla.
    Capitis deminutio minima ei puudutanud teise isiku poliitilisi õigusi: isikul oli hääleõigus, ta võis olla riigiametites jne.
    CIC-s tahtis inimesi võrdsustada, aga samas ta ikkagi tegi inimeste seisustel vahet. Nt Senaator ei tohtinud abielluda vabakslastuga. Senaatori tütar, kes abiellus vabaks lastud mehega, kaotas oma seisuse.
    3.2. Teovõime
    Teovõime tähendab teostada oma õigusi ja kohustusi, eriti omandada õigusi ja kohustusi.Teovõimele avaldab mõju inimese iga. Alaealisus oli sagedasem teovõimetuse juhtum ka Roomas. Inimene loetakse õigusvõimeliseks juba sündimisest saadik. Teovõime saabub teatava füüsilise ja psüühilise küpsuse saavutamisega, kriteeriumiks oli suguline küpsus.
    Sellest tehti vahet ka rooma õiguses
    • puberes (suguküpsed) ja
    • impuberes (mittesuguküpsed).
    Naiste jaoks oli vanuseks 12.a ja meeste jaoks 14.
    Ent rooma õiguses on impuberes
    • infants – lapsed kuni 7a ja
    • infantiae maiores – lapsed 7-14a vanuses.
    Infantes ei saa üldse tsiviilkäibest osa võtta, lapsed 7-14a omavad piiratud teovõimet.
    3.3. Vaba inimene ja ori
    Status libertatis puudutab isiku vabaduse seisundit. Sellest seisukohast jagunevad kõik inimesed vabadeks ja orjadeks. Status libertatis´e kaotamist nimetatakse capitis deminutio maxim, sest siin kaotas Rooma kodanik oma õigusvõime täielikult. Selline õigusvõime kaotamine toimus Rooma kodaniku orjusse müümisel väljaspool Rooma – trans Tiberis – või isiku vangilangemisega.
    Tehti vahet vabade ja orjade vahel. Vabad inimesed omakorda olid kas rooma kodanikud või mitte rooma kodanikud, viimaste hulka kuulusid Rooma poolt vallutatud maade vabaduse säilitanud elanikud ja Rooma kaitse all olevad välismaalased. Rooma riigi lõpuperioodil oli veel olemas poolvabade elanikkude kategooria – kolooniad. Õiguslikult vaadates olid täisõiguslikeks subjektideks vaid rooma kodanikud – cives Romani.
    Rooma kodanikuks sai:
    • sündimisega Rooma kodanikkude abielust,
    • esialgselt ka Rooma naiskodaniku vallaslapsena,
    • Rooma kodaniku poolt oma orja vabastamisega,
    • Rooma kodaniku poolt võõramaalase adopteerimisega,
    • Rooma kodakondsuse andmisega üksikutele isikutele või tervetele kogukondadele.
    Rooma kodakondsus kaotati a) Rooma kodaniku orjusse sattumisega, eriti vangi langemisel, b) kui rooma kodanikule määrati raske kriminaalkaristus ühes pagendamisega ja nn tulest ja veest ilmajätmisega.
    Rooma kodanikud jaotati vabaltsündinuteks, ingenui, ja vabakslastuiks, libertini.
    Vabad isikud, kes polnud rooma kodanikud – esialgu suhtuti võõrastesse kui vaenlastesse, seejärel hakati võõramaalaste õigusi üldiselt täiendama, mis oli tingitud tootmise ja käibe arenemisest. Anti kaitset võõrale üksiku Rooma kodaniku või sugukonna poolt. Siit arenas elientela institunt. Nt anti võimalus kauplemiseks. Kaitsealust nimetati kliendiks, kaitsjat patrooniks. Vabade mittekodanike hulka kuulusid latiinid ja peregriinid. Latiinid oli Latiumi elanikud enne selle vallutamist Rooma poolt, hiljem ka võõramaalased, kellele anti latiini õigused. Latiinidel oli ius commercii, kuid puudus ius connubii (õigus abielu sõlmida).
    Peregriinid on:
    • rooma riigi külge liidetud provintside elanikud, kel aga puudus rooma kodakondsus ja latiinide õigused (eriti tehingute sõlmimise osas – ius commercii),
    • Roomast sõltumatute riikide elanikud, kelle õigusvõimet roomas tunnustati,
    • karistuseks välja saadetud Rooma kodanikud.
    Peregriinide suhtes rakendati nende kogukonnas ja nende omavahelistes suhetes nende oma õigust. Roomas rakendati nende suhtes ius gentium´it.
    Orjad – õiguslikult võrdsustati roomas orje asjaga – servi res sunt. Neil polnud mingit õigusvõimet. Ta võis olla igasuguse õigustehingu objektiks. Peremees võis teda võõrandada või isegi hävitada. Orjade vahel polnud seaduslik abielu võimalik. Kuigi orjal endal ei tohtinud vara olla, võis peremees anda orjale majandamiseks osa oma vara anda – seda varade kompleksi nimetati pekuuliumiks. Selleks võis olla maatükk, rahasumma jms. Orjuse tekkimise viisid Roomas olid järgnevad
    • sõjavangistus või Roomaga lepingulises vahekorras mitte oleva rahva liikme haaramine,
    • sündinuna orjatarist,
    • ius civile alusel võidi orjaks müüa rooma kodanik karistuseks või võla mittemaksmise puhul.
    • Orjadeks muutusid ka surma või sunnitööle mõistetud isikud – neid nimetati servi poenales.
    Isand võis orje ka vabaks lasta (manumissio).
    3.4. sui iuris
    Oma õiguse alla kuuluvad isikud ( isad )
    3.5. alieni iuris
    Selle all mõelakse seda, et see isik kelle kohta õigus käib, on kellegi teise isiku perekondliku võimu all. Jagunes kolmeks
    • in potestate – isa võimu all, mis jagunes omakora kaheks, lapsed ja orjad ning lapsed omakorda loomulikeks ja lapsendatuteks
    • in manu – mehe vüimu all (naised)
    • in mancipio – omandi võimu all
    4. Abielu- ja perekonna­õigusenormid CIC-is
    Areng suurena individualiseerimise suunas. Perekonnaõigus- koht, kuhu keisri võim kõige õnnestunumalt ja täiuslikumalt sekkus.
    Justinianus kaasajastas õiguse. Õigus tuleb riigi arengule järgi. Riik püüab kodanike eest hoolitseda, teha neid õnnelikuks. See on ka üks paternalismi tunnusjooni.
    4.1. Abielu loomus ja eesmärk
    CIC-s tahtis inimesi võrdsustada, aga samas ta ikkagi tegi inimeste seisustel vahet. Nt Senaator ei tohtinud abiellud vabaks lastuga. Senaatori tütar, kes abiellus vabaks lastud mehega, kaotas oma seisuse.
    Vana-Testament- kristlastele liiga jäik
    Talmud- see oli mõeldud juutidele, kes vajasid rohkem tunnetust, st rohkem suunitlusi, mida mingis olukorras teha.
    4.2. Abielu kehtivuse tin­gi­mused
    Kristluse mõju ei olnud küll väga tugev, aga lahutamine polnud enam nii lihtne.
    Naise olukord paranes ristiusuga. Abielu ei olnud püha sakrament.
    4.3. Abielu sõlmimise vormid
    • Confarreatio - religioosne akt + 10 tunnistajat ja preestri kaasabi , kuid see ei pea olema puhas kiriklik laulatus
    • Coemptio - naise ostmine selle isalt või eestkostjalt mancipatio teel 5 tunnistaja ja kaalumehe juuresolekul
    • Usus - igamine (1 aasta pidi mehe juures olema ja ei tohtinud 3 ööd järjest puududa )

  • Abielu sõlmimise võimalused:


      • kiriklikult laulatatud
      • ametniku laulatatud
      • koos elamine (konkubinaat – kristluse mõjul kaob hiljem ära)
    Nende kolme võimaluse vahel valitses vastuolu: kiriklik laulatus ühelt poolt ning ametniku laulatus + konkubinaat teiselt poolt. Kiriku meelest oli kiriklik laulatus ainuke viis. (konkubinaat = vabaabielu)
    Juutide monogaamia nõue Euroopas tuli kanoonilise õiguse mõjul. Nüüd tuli ka naiselt nõusolekust küsida. Ei olnud enam selline täiesti vägivaldne paaripanek. Naise kaasavara oli küll naise oma, kuid mees võis seda kasutada. Vara pidi tagastama, kui mees suri või lahutati mehe süü tõttu. Naine hakkab juba järk-järgult muutuma sõltumatumaks.
    4.4. Abielu lõppemise võimalused ja tingimused
    Abielu lõppemise põhjused:
    • naise truudusetus (mees toob armukese koju ning alles siis on naisel õigus lahutust nõuda)
    • mehe julm kohtlemine
    • jne
    cum manu – abielu on rajatud mehe ühekülgsele võimule ja seepärast võib seda abielu lõpetada ka ainult mees oma ühekülgse otsusega.
    Sine manu - kooselu, mis on rajatud mehe ja naise vabale kokuleppele võidakse lõpetada kummagi abikaasa vabal tahtel.
    4.5. Abikaasade oma­vahe­li­sed isiklikud ja varalised suhted
    Oli kaks erinevat abielu võmalust:
    • cum manu – naine satub nii isiklikes kui ka varalistes suhetes mehe võimu alla, teda vaadatakse kui tütart. Kaotab kõik sidemed enise perekonnaga, muutub juriiidiliselt neile võõraks ja kaotab pärimisõiguse endise perekonna liikmete suhtes.
    • Sine manu – esinevad esmakordselt perekonnaõiguslikud suhted. Vanemad abielu tekkimise viisid kaovad. Abiellumise sõlmimiseks on vaja juriidiline tehing sooritada .
    Sellest, mis tüüpi abielu on, sellest sõltuvad ka abikaasade varalised suhted. Cum manu puhul kõik naise vara, mis oli enne abielu ja mis omandab abielu jooksul kuulub mehele kui täielikule ja kontrollimatule omanikule. Vastutasuks on naine lastega võrdne pärija ning ka mehe sugulaste surma puhul.
    Sine manu puhul mehelik isiklik võim puudub ja naine on tihti persona sui iuris. Abikaasade vahel on varalahususe põhimõte. Mehe ja naise varad on kaks eraldiseisvat varamassi. Abikaasade vahelised kingitued olid tühised ja neid võis tagasi nõuda.
    Dos – kaasavara, mille naine abielludes kaasa toob, et aidata mehel kanda temal lasuvat kohustust lapsi ja naist üleval pidada. Dos jääb naisele ka juhul kui lahutuse initsiatiiv tuleb mehelt. Naise surma korral saab selle mees. Donatio proper nuptias - mehe poolt naisele tehtud kingitus, mis tehti enne abiellumist, suuruselt umbes dos’I suurune.
    4.6. Vanemate ja laste suhted
    Isavõimust vabastamiseks piisas riigiteenistusse astumisest, isa surmast, kui isa poja vabastas (emancipatio).
    Side individuaalsem, piirdub tuumperekonnaga. Kõrgeima seisuse adopteerimine toimus alati läbi keisri akti. Lihtinimeste adopteerimiseks oli ka muid võimalusi.
    4.6.1.Vanemate õigused laste üle
    Nende suhteid iseloomustab ühekülgne isavõim. Sellist võimu nagu roomlastel laste use, pole mitte kellelgi (Gaius). Cum manu abielus oli ema õiguslikult seisundilt lastele nagu õde. Laste ja vanemate õiguste aluseks oli üldreeglina ainult seaduslik abielu ja seaduslik perekond. Laste puhul on teada kes on ema, aga isa näitab abielu. Vallaslapsel juriidiliselt isa puudub. Isal oli lapse üle elu ja surma õigus. Perepoja puhul kehtis selline asi, et kui poeg midagi omandab, omandab selle automaatselt isa, see käis seni, kuni oli isa võimu all.
    Isavõim tekib loomulikul teel lapse sünniga või seadustatakse vallaslaps.
    Isa võis anda oma täiskasvanud pojale vara iseseisvaks majandamiseks.
    4.7.Võrdle abielu­õiguse­norme Vanas Testamendis ja CIC-is
    CIC-s muutub naine vabamaks , kuna nüüd küsitakse ka naiselt nõusolekut abielludes, mida VT-s aga ei tehtud.
    5.Kohus ja kohtuprotsess CIC normide järgi
    5.1. Protsessi liigid
    Jaguneb kriminaalprotsessiks (puudutab kogu ühiskonna huve) ja tsiviilprotsessiks (normistik, mis määrab hageja ja kostja ning kohtuorganite tegevuse)
    Oli viite liiiki legislatsioonilisi protsesse:
    • Legis actio per sacramentum – tavaline protsessivorm iga liiki asjade jaoks, kui seaduses polnud ette nähtud muut viisi. Teatav poole vaheline “käte löömine”, mille summa kannab nimetust sacramentum. Rakendati omandiõiguste ja võlasumma nõudmise puhul.
    • Legis actio per manus iniectionem – oli rakendatav ainult teatavate obligatsiooniõiguslike hagide puhul.
    • Legis actio per pignoris capionem – isik, kellel oli teise vastu mingi nõudmine, lausus mittemaksmise puhul teatavad pidulikud sõnad ja võttis mingi korratule võlgnikule kuuluva asja enda kätte (pignoris capio) . Rakendati vaid teatavate nõudmiste puhul (ohvriloomade müügihinna, sõdurite palga nõudmisel.)
    • Legis actio per iudicis arbitrive postulationem – nõudmisega määrata kohtunik. Asi siirdus menetlusse in iudicio. Rakendati ühisvarade jagamiseks.
    • Legis actio per condictionem – Rakendati peamiselt hagides kindlale rahasummale.

    Protsessil oli kaks suurt puudust, menetlus oli seotud keerukate vorminõuetega ning nendes eksimine võis muuta kogu menetluse kehtetuks.
    5.2. Kohtukohustus
    5.3. Tõendamine
    Kujunemine: eelmised katsed süstematiseerida õigust- 12-tahvli seadused, Gregorianuse seadused, Hermaginianuse seadused, Theodosianuse seadused.
    313 – Constantinus Suur- esimene kristlasest keiser. Tegi ristiusu võrdseks teiste uskudega.
    Theodosiuse algseks eesmärgiks oli kogu õiguse süstematiserimine (438-439).
    Justinianuse CIC loomise põhjused/ eesmärgid:
    • õiguse ühtlustamine
    • õigushariduse ühtlustamine
    • ühte moodi mõtlevad juristid→ ühtne õigus
    • ristiusu kiriku tugevdamine
    • Lääne-Rooma alade uuesti integreerimine
    • legitimeerib ennast seaduseandjaks

    Justinianus loob õhtumaise valitseja ideaalkuju: edukas väejuht, seaduseandja ja linna rajaja.
    CIC loomine:
    528-534- loomist juhtis Tribonianus, kes oli keisri kõrgeim ametnik. Lisaks oli 4 õigusteaduse professorit (Beiruti & Konstantinoopoli õiguskoolid. Beiruti oli ehtsa Rooma vaimu kandja; Konstantinoopol oli avatud hellenismile ja kristluse mõjule) ning 11 advokaati. Komisjoni kooseis loomise käigus vaheldus , räägitakse ka erinevatest komisjonidest.
    Varem arvati, et Tribonianus rikkus selle ehtsa Rooma õiguse ära. Kuid nüüd on need vaated muutunud leebemaks: teda väärtustatakse, peetakse heaks ja targaks seaduseandjaks.
    CIC koosneb: (Justinianuse arvates 3 osast):
    1.Institutiones: põhiallikaks on Gaiuse „Institutiones“ (Gaiuse „Institutiones“ on terviktekstidena säilinud, leiti 1816). See on õpik, mis on tõstetud seaduseks.
    2.Digesta: väljavõtted vanadest headest klassikalistest juristide töödest. Kõige enam on kaustatud Ulpianuse ja Pauluse teoseid. Raamatud-tiitlid-fragmendid- paragrahvid (hiljem).
    Blume -hüpotees- igas tiitlis on töötanud 3 eri alakomisjoni: iga alagrupp on töötanud ühtede kindlate autoritega.
    Üks kom- Ius civile
    Teine kom- Ius honorarium
    Kolmas kom- ülejäänud
    3.Codex Iustinianud (loodi esimesena): jaguneb: raamatud-tiitlid(neil on pealkirjad)-pikemad tiitlid paragrahvideks
    4.Novellae: koostati pärast 534-556. Mitteametlik ja kirjutatud kreeka keeles. On olemas koodeksi 2 redaktsiooni.
    Vastuolud CIC erinevate osade vahel. Lisaks on vastuolud ka digestade erinevate osade vahel. CIC ei ole koodeks tänapäevases mõttes.
    Igapäevaellu läheb CIC kreeka keeles. Pärast Justinianuse surma, läheb ladina keele seadustik käibelt välja.
    „500 aastat magamist“-Lääne-Rooma puhul. See on juba CICst nii palju eemaldunud, digesta osa polnud eriti oluline.
    CIC õigus:
    Areng suurena individualiseerimise suunas. Perekonnaõigus- koht, kuhu keisri võim kõige õnnestunumalt ja täiuslikumalt sekkus.
    Justinianus kaasajastas õiguse. Õigus tuleb riigi arengule järgi. Riik püüab kodanike eest hoolitseda, teha neid õnnelikuks. See on ka üks paternalismi tunnusjooni.
    Gaiuse “Institutiones” abielu:
    • religioosne akt + 10 tunnistajat ja preestri kaasabi, kuid see ei pea olema puhas kiriklik laulatus
    • naise ostmine
    • igamine (1 aata pidi mehe juures olema ja ei tohtunud 3 ööd järjest puududa)

  • CIC-s abielu sõlmimise võimalused:


      • kiriklikult laulatatud
      • ametniku laulatatud
      • koos elamine (konkubinaat- kristluse mõjul kaob hiljem ära)
    Nende kolme võimaluse vahel valitses vastuolu: kiriklik laulatus ühelt poolt ning ametniku laulatus + konkubinaat teiselt poolt. Kiriku meelest oli kiriklik laulatus ainuke viis.
    Konkubinaat- vabaabielu
    Juutide monogaamia nõue Euroopas tuli kanoonilise õiguse mõjul.
    Nüüd tuli ka naiselt nõusolekust küsida. Ei olnud enam selline täiesti vägivaldne paaripanek. Naise kaasavara oli küll naise oma, kuid mees võis seda kasutada. Vara pidi tagastama, kui mees suri või lahutati mehe süü tõttu. Naine hakkab juba järk-järgult muutuma sõltumatumaks.
    CIC puhul- jagatud omand.
    Kristluse mõju ei olnud küll väga tugev, aga lahutamine polnud enam nii lihtne.
    Naise olukord paranes ristiusuga. Abielu ei olnud püha sakrament.
    Abielu lõppemise põhjused:
    • naise truudusetus (mees toob armukese koju ning alles siis on naisel õigus lahutust nõuda)
    • mehe julm kohtlemine
    • jne
    Vanemate ja laste suhted:
    Isavõimust vabastamiseks piisas riigiteenistusse astumisest, isa surmast, kui isa poja vabastas (emancipatio).
    Adopteerimine:
    Side individuaalsem, piirdub tuumperekonnaga. Kõrgeima seisuse adopteerimine toimus alati läbi keisri akti. Lihtinimeste adopteerimiseks oli ka muid võimalusi.
    CIC-s tahtis inimesi võrdsustada, aga samas ta ikkagi tegi inimeste seisustel vahet. Nt Senaator ei tohtinud abiellud vabaks lastuga. Senaatori tütar, kes abiellus vabaks lastud mehega, kaotas oma seisuse.
    Vana-Testament- kristlastele liiga jäik
    Talmud- see oli mõeldud juutidele, kes vajasid rohkem tunnetust, st rohkem suunitlusi, mida mingis olukorras teha.
    Lex Salica

  • LEX SALICA

  • Sugukondlik organisatsioon hakkab asenduma riigiga. Hakkab tekkima vara-feodaalne riik.


  • Germaani hõimude üldiseloomustus
  • Suur rahvaste rändamine
    Idast tulid Läände hunnid elupaika otsima , keda ennast oli minema kihutatud ja kes nüüd teisi tagant sundisid. Hunnidest sai alguse rändude ahelreaktsioon , mida germanistid nimetasid Suureks rahvasterändamiseks ja romanistid barbarite sissetungiks.
    Inimhulgad, mis liikusid Rooma riigis ja selle ümbruses küündisid mõnesajast mõnekümne tuhandeni.
    Tõi endaga kaasa olulised muutused, barbarid tungisid sisse Rooma aladele ning tekkis ka õiguslik küsimus, mis norme neile kohaldada ja mis saab Rooma õigusest.
    Hunnid olid ise ka muidu suht liikuvad, et neile nii väga ei valmistanud probleeme uutele aladele liikumine. Rooma riigist ei olnud enam erilist vastast.
    Rooma linn vallutati kaks korda germaanlaste poolt.
    Peamise tulemusena võiks nimetada orjandusliku korra lagunemist. Tekkisid mitmed varafeodaalsed riigid. Püsivam neist oli frankide rajatud riik. Rändhõimud võtavad vastu ristiusu.
    Tekib täiesti uus institutsioon – Katoliku kirik .
    Õiguslik partikularism – erinevatele seisustele, erinevateke võimudele kehtis erinev õigus.
    Roomas oli tootmine jõudnud selleni , et ei jõutud enam vajalikku kogust toota. Orjanduslik tootmisviis oli ennast ammendanud. See ei suutnud enam Roomat üleval pidada.
  • Germaani hõimud
    Asusid Põhja-Saksa madalikul
  • Liigitus
    Ida- ja läänegermaanlased (see on muidugi kõige üldisem jaotus)
    Frangid , ida- ja läänegoodid, burgundid, vandaalid .
  • Germaanlaste riigid Rooma impeeriumi territooriumil
    Germaanlased kasutasid ära Suurt rahvasterändamist, nad nõudsid Rooma riigilt enda kaitsmiseks asumaade õigusi ning Rooma oli hädas idast läheneva ohuga ja ei soovinud uusi probleeme. Soodsat olukorda kasutati ära ning loodi germaanlaste riike Room provintsides.
    Need riigid ei püsinud kaua, kadusid sõjas või assimileerusid. Püsivam oli Theoderich Suure rajatud idagootide riik Itaalias. ( Edictum Theodorici).
    1.2.1. Frankide riik
    Germaanlased olid teretulnud sõjast ja katkust laastatud provintsides. Nad harisid maa uuesti ülesse, maksid andamit ning kaitsesid piire . Nii tulid Galliasse frangid, goodid ja burgundid. Frangid ei tunginud Galliasse ühe hooga ning nagu ekslikult on väidetud, ei olnud see vägivaldne sissetung, see ei olnud sõjaline ettevõtmine.
  • Germaanlaste hõimuõigused
    Germaanlased võtavad üle arenenuma õiguse. Sündis uus õigus kahe sünteesist, kasutasid Rooma õigust, aga üsna valikuliselt.
  • Õiguse esmane üleskirjutus
    • rahvasterändamise hõimuõigus (gootide, burgundide + Lex Salica)
    - Edictum Theodorici 5.saj Thedorich Suure kirjapandud õigus idagootide riigis.
    - Lex burgundionum – suuresti rooma õigusest mõjutatud. Kirja pandud võrdlemisi heas ladina keeles, valmis koostöös haritud roomlastega üheltpoolt, teiselt poolt kuningas oma ülikutega. Ei olnud täielik burgundide õigus, vaid olid kohalikus praktikas rakendatav rooma õigus
    - Lex Salica- tunduvalt rohkem oli kirjas vanemat õigust. Initsiaator oli kuningas Chledovech. Tekkimise asjaolud jäävad suht hämaraks. Praktikasse see ei läinudki, erinevalt langobardide ja läänegootide seadustest.
    - Langobardid olid suht viljakad vanad, neil tuli neid seadusi kohe mitu tükki pakendis. Suur mõju oli kristlusel, eriti Edictus Rotharis
    • bajuvaaride + ………… õigused (8. sajand)
    • tüüringite, sakside seadused (9.sajand)- Karl Suure valitsemise ajal.
    Lex Salica- KÕIGE VÄHEM mõjutud Rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest.
  • Personaalsuse printsiip
  • Hõimuõiguste liigitus
    Germaani hõimude liigitus*
    (meie ajaarvamise algul)
    1.Põhjagermaanlased
    suioonid gaudid heruulid
    2. Idagermaanlased
    goodid gepiidid burgundid
    vandaalid herulid ruugid
    3.Läänegermaanlased
    3.1. Ingveonide kultusliit ehk Põhjamere-äärsed läänegermaanlased
    teutoonid kimbrid anglid
    variinid saksid haukid
    ampsivarid friisid
    3.2. Istveonide kultusliit ehk Reini- ja Weseri-äärsed läänegermaanlased
    bataavid brukterid hamaavid
    atuaarid ubid uusipid
    tenkter katid heruskid
    3.3. Herminonide kultusliit ehk Elbe -äärsed läänegermaanlased
    langobardid sueebid semnonid
    hermunduurid markomannid kvaadid
    Germaani hõimuõiguste liigitus
    1. Rahvasterändamiseaja hilisantiigi seadused, mille on kehtestanud
    germaani valitsejad Rooma riigi piirkonnas:
    1.1. Codex Euricianus, tuntud ka kui Lex Visigothorum
    kehtestas kuningas Eurich (466 - 484)
    kehtis Hispaanias ja Lõuna- Prantsusmaal kui läänegootide õigus;
    1.2. Edictum Theodorici
    kehtestas kuningas Theoderich (493 - 526)
    kehtis Itaalias kui idagootide õigus
    1.3. Lex Burgundionum
    kehtestas kuningas Gundobad (480 - 501)
    kehtis kui Lõuna-Prantsusmaal olnud burgundide õigus;
    1.4. Lex Salica;
    kehtestas kuningas Chlodovech (481 - 511).
    kehtis kui Belgias ja Põhja-Prantsusmaal olnud frankide õigus;
    1.5. Lex Ribuaria;
    kehtestas kuningas Dagobert I (623-639)
    kehtis kui Kölni piirkonnas olnud ribuaari frankide õigus
    1.6. Edictum Rothari;
    kehtestas kuningas Rothar 643.a.
    kehtis kui Ülem-Itaalias paiknenud langobardide õigus 2. Varakeskaegsed õiguse üleskirjutused, mille päritolu on ebaselge;
    eeldatavalt koostatud kloostrites 8. saj.
    2.1. Lex Alamannorum;
    kehtis Elsassi, Šveitsi, Lõuna-Badeni aladel
    2.2. Lex Baiuvariorium;
    kehtis Baieri aladel
    3. Varakeskaegsed õiguse üleskirjutused, mis on kuulutatud välja Karl
    Suure poolt 9. saj. algul
    3.1. Lex Saxonum;
    kehtis Saksimaal
    3.2. Lex Thuringorum;
    kehtis Tüüringi
    3.3. Lex Francorum Chamavorum;
    kehtis Reini alamjooksul kui chamari frankide õigus
    3.4. Lex Frisionum;
    kehtis Friisimaal
  • Lex Salica väline õigusajalugu
    Arhailist õigust ei pandud kirja õiguspraktikast tulenevalt. Arhailine õigus on kirja pandud LEX SALICAS. Seaduses puudub üldistamine, materjal ei ole korrastatud loogiliselt, mõtlemise seotus kaemusega, võimetus mõtelda abstraktselt.
  • Lex Salica teke
    Pandi kirja 6. sajandil (507-511). Sel ajal olid rahvasteränded (hõimud liikvel). Ühelt poolt oli tegu sõjalise invasiooniga. Lääne-germaanlased tungisid vaikselt föderaatitena endistele Rooma aladele.
    Kirjapanek seotud:
    Kirjuati ülesse vulgaarladina keeles Gallias. Elsass -Lotringi aladel umbes. Hiljem on seda täiendatud. Saali õiguse põhisisuks on karistuste loetelu , seda on nimetatud ka trahvikataloogiks, kuna sisaldab üksikasjalikke karistuse liigitusi . Vanemaid ja tuntumaid germaani rahvaõiguste raamatutest. Normid pärinevad varasemast ajast kui kirjapanemise aeg. Suhteliselt vähe mõjutatud rooma ja kanoonilist õigusest. Koosneb kuninga väljaantud õigusnormidest. On 7 erinevat tüüpi kuritegude loetelusid.
    Üleminek arhailisest õigusest keskaja õigusele. Kehtis mitme rahva tavaõigus ehk partikulism (õigus on erinev piirkonniti, nii suuliselt, omandisuhete poolest jne)
    Feodaalühiskond sai võimalikuks selle tõttu, et maa kuulus feodaalile.
    Lisaks partikularismile üritab keskvõim anda välja tavaõigust toetavaid õigusnorme, kapitulaarid olid kuningavüimu enda seadused. Need ühtlustasid partikulaarset kriminaalõigust. Normid olid avalik õiguslikud.
    Detailselt on sätestatud vastutus varguste eest. Tegemist oli paganatega, siis ainuke koht on sees midagi katolikku, on proloog.
    Üldiselt on õigusnormid kaemuslikud ning abstraktsus puudub.
    Normid eristavad seisusi, on erinevad karistused ette nähtud erinevat sotsiaalse päritolu inimestele.
    Põhitähelepanu on kriminaal - ja protsessiõigusele.
  • Lex Salica kehtivus ajas ja ruumis
    Lex Salica kehtib kuni13. sajandini. Siis hakkab vaikselt käibelt kaduma, kuna toimus Rooma õiguse retseptsioon.
    Põhimõtteliselt praktlist rakendust ei leidnudki kohtutes, selle tegi juba raskeks see, et lex salica oli kirja pandud frankide jaoks suhteliselt võõras ladina keeles. Inimesed ei osnud ka lugeda ega kirjutada ning kunn ei näinud eriti vaeva selle levitamisega.
  • Lex Salica uurimislugu
  • Lex Salica üldine iseloomustus
  • Germaani ja rooma õiguse vahekord
    Suuremas osas sisaldab ikkagi germaani enda õigust. Nad olid maalähedased inimesed, kes tegelesid loomade kasvatamisega ja maa harimisega. Piirdub enamasti frankide traditsionaalse õiguse kirjapanekuga.
  • Ristiusu mõjutused
    Erinevalt rooma õigusest on ristiusk lex salicat päris tugevalt mõjutanud. Juba proloogis on kasutatud Vanale Testamendile omast keelt. Chlodovech loobus antiigi eeskujust ning võttis eeskuju hoopis piiblist. Selle seadusega asteas ta frankide vana kuningriigi uuele vanatestamentlikule alusele.
  • Lex Salica struktuur
  • Proloog
    Viidatakse kolmele müütilisele seadusandjale , kelle kohta ajaloos pole prototüüpe
  • Erineva õigusliku staatusega isikud
  • Varaliste suhete iseloom
  • Lex Salica abielu- ja perekonnaõigusenormid
    5.1. Abielu tingimused
    Mehele paneb naise tema isa. Kirik pole sisse tunginud oma traditsioonide ja õigusega. See juhtub alles 12.-13. sajandil kanoonilise õigusega.
    Mees peab maksa kihlasummasid, naine kuulus oma pere võimu alla hiljem mehe võimu alla. Naisel iseseisvust oli suhteliselt vähe.
    Kui mees ja naine olid kihlatud ning mees loobib kihlusest, siis peab maksma.
    Kui naine abiellub meesorjaga, siis naise vara läheb orja omanikule.
    Verepilastust üritati vältida. Kõige puhul on rahatrahv.
    5.2. Abikaasade varalised suhted
    Lesestunud naine peab abielludes maksma endise mehe perele mingi summa, aga mehe vara pärandatakse lastele. Uus mees peab tunnistama lapsed enda omaks. Lesestunud mees peab ka uue naise võtmisel maksma endisele perele summasid. Endise naise kaasavara ei tohtinud uuele naisele anda.
    5.3. Vanemate ja laste suhted
  • Lex Salica pärimisõiguse normid
  • Pärimiskorralduse üldiseloom
    Naisel ja mehel ühisvara polnud. Poeg küll päris mõlemad, kuid eraldi nii emalt kui ka isalt.
    Kuid poeg ei saanud enne maa omanikuks, kui oli täitnud järgmised tingimused:
    • ristitud
    • saanud täiskasvanuks, s.t et ta oli relvakandmise võimeline ( relvaks oli mõõk)
    Mõõga pärandamine tähendas ka staatuse pärandamist. Kui ei suutnud mõõka haarata ehk kaitsta, siis oli mees maa saamise õigusest ilma. Kui mehel oli nt vasak käsi halvatud or vms ning ta suutis ikkagi parema käega ennast kaitsta, siis oli veel kõik ikka korras. Kes aga ei suutnud ennast kaitsta, võisid minna kloostrisse ja tegeleda seal millega tahtsid, vähemalt neid ei tapetud , kuid ühiskonnast olid nad suht-koht ikkagi välja tõrjutud.
    Pärandati ikkagi poegadele. Abielludes sai naine vaba mehe staatuse.
    Maa jäi kindlasti sugukonna piiridesse .
    Pärandamine toimus tavaliselt meesliini pidi. Kui järglast pole, siis pärandati lähimale meessugulasele. Poja puudumisel võis hiljem maa pärandada ka tütrele. Võimu pärandamise puhul pärandati esialgu kuninga vennale ja alles siis pojale. Ühisvara puudus. Et saada omandi valdajaks pidi ta olema ristitud, täiskasvanud, st relvakandmisvõimeline.
    Kuninga tütar ei omanud õigust võimule, kuna maad ei saanud pärandada naistele.
  • Kinnisvara pärimine
  • Vallasvara pärimine
    7. Kohus ja kohtuprotsess Lex Salica normide järgi
    7.1. Süüdistamine
  • Tõendamine
    7.2.1.Valetunnistused
    Valetunnistuse andmisega kaasnes needus, see ei pidanud järgnema kohe, võis juhtuda ka paari aasta pärast, tavaline needus täideminemine oli kellegi surm.
  • Õigusrikkumine ja karistus Lex Salica normide järgi
  • Süüteod
  • Süüteoliigid
    Trahv naise tapmise eest oli sõltuvuses naise fertiilsusest.
    Kõige suurem trahv tüdruku tapmise eest oli siis, kui tüdruk oli 12-16 aastat vana ehk parimas eas lapse saamiseks ning raseda naise tapmise eest ning kui raseda naise laps veel osutus poisiks, siis tuli veel juurde maksta sama palju. Kui tapeti alla 12-aastane tüdruk või naine, kes polnud enam laste saamise võimeline, siis tuli tasuda ainult 8000 denaari.
    Üldiselt oli vaba frank paremini kaitstud, s.t tema tapmise eest tuli rohkem raha tasuda kui orja tapmise eest. Aga oli ka erand : kui mittevaba inimene juhtus olema kuninga teenistuses, siis võis ta olla isegi paremini kaitstud.
  • Karistus
  • Karistuse liigid’
    Põhiline karistus oli ikkagi rahatrahv.
    Karistus normid olid suhteliselt üksikasjalikud, mängis rolli isegi looma viljakus. Veritasu säilis väga vähesel määral. Valdav oli liberaalne kompositsioon . Kui kedagi kutsutsi kohtusse, aga ta sinna ei ilmunud, siis oli trahv 15 solidust. Kui hageja ise kohtusse ei ilmunud maksis ise trahvi. Hageja pidi kutse ise edastama , kui ta oli kuninga teenistuses, siis teda kohtusse kutsuda ei saa.
    Tähtis oli vormelitel, mida lausuma pidi.
    Tõendamiseks kasutatati vande all tunnistajad. Valetunnistus oli keelatud, karistus oli ka rahatrahviga.
    Süüteo liigid. Esindatud olid enamus valdkondi.
    Ülekaalus olid rahatrahvid, eksisteeris ka surmanuhtlust, vabadusekaotust. Rakendati ka julma piinamist. Vara arestimine oli ka yheks karistuse viisiks.
    Juurde on tulnud karistatavaid kuriteo liike. Muutunud spetsiifiliseks ning rahatrahv on saanud põhiliseks.
    Selle kohta on kasutatud sõnu germaani barbariõigus, vahepeal oli kasutusel germaani rahvaõigus, kuid see ei ole ju rahvakoosolekul vastu võetud seadus, seega oleks selline tähistamine vale. Viimasel ajal räägitakse just hõimuõigusest, päritud esiisade õigusest.
    Glodovech I oli selle ajastu valitseja.
    Germaani rühmad:
    Ida- ja läänegermaanlased (see on muidugi kõige üldisem jaotus)
    Lex Salica loomine:
    Pandi kirja 6. sajandil (507-511). Sel ajal olid rahvasteränded (hõimud liikvel). Ühelt poolt oli tegu sõjalise invasiooniga. Lääne-germaanlased tungivad vaikselt föderaatitena endistele Rooma aladele.
    Kirjapanek seotud:
    • üleminek ristiusule
    • keskvõimu kujunemisega/ võimu tsentraliseerimine (kuningas)
    Lex Salica kehtib kuni13. sajandini. Siis hakkab vaikselt käibelt kaduma, kuna toimus Rooma õiguse retseptsioon.
    Saali frankidel säilib alati seos oma põlise alaga. Sellega seletatakse ka nende püsivust (nt Frangi riigi säilimine vs Burgundia).
    Germaaniõigused:
  • rahvasterändamise hõimuõigus (gootide, burgundide + Lex Salica)
  • bajuvaaride + ………… õigused (8. sajand)
  • tüüringite, sakside seadused (9.sajand)- Karl Suure valitsemise ajal
    Lex Salica- KÕIGE VÄGEM mõjutud Rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest.
    Maaeraomand, klassid ja pärimine:
    Selgelt seisusi pole veel eritunud nagu kõrgkeskajal.
    Eraomand on olemas, aga väga piiratud.
    Maaeraomand- isa pärandab järeltulijatele ehk poegadele. Kui poegi pole, saab ema maa valdamise õiguse kuni tal sünnib poeg ehk maa jääb ootama. Kui pole kedagi, kellele pärandada, s.t kui naise eluajal ei sünni talle poega, siis läheb maa kõige lähemale vanimale meessoost isikule. Maa pidi jääma kindlasti sugukonna piiresse.
    Naisel ja mehel ühisvara polnud. Poeg küll päris mõlemad, kuid eraldi nii emalt kui ka isalt.
    Kuid poeg ei saanud enne maa omanikuks, kui oli täitnud järgmised tingimused:
    • ristitud
    • saanud täiskasvanuks, s.t et ta oli relvakandmise võimeline (relvaks oli mõõk)
    Mõõga pärandamine tähendas ka staatuse pärandamist.
    Kui ei suutnud mõõka haarata ehk kaitsta, siis oli mees maa saamise õigusest ilma. Kui mehel oli nt vasak käsi halvataud or sth like that ning ta suutis ikkagi parema käega ennast kaitsta, siis oli veel kõik ikka korras.
    Kes aga ei suutnud ennast kaitsta, võisid minna kloostrisse ja tegeleda seal millega tahtsid, vähemalt neid ei tapetud, kuid ühiskonnast olid nad suht-koht ikkagi välja tõrjutud.
    Abiellumine:
    Mehele paneb naise tema isa. Kirik pole sisse tunginud oma traditsioonide ja õigusega. See juhtub alles 12.-13. sajandil kanoonilise õigusega.
    Naise ja vaba frangi staatus:
    Trahv naise tapmise eest oli sõltuvuses naise fertiilsusest.
    Kõige suurem trahv tüdruku tapmise eest oli siis, kui tüdruk oli 12-16 aastat vana ehk parimas eas lapse saamiseks ning raseda naise tapmise eest- " four - four thousand denarii" ning kui raseda naise laps veel osutus poisiks, siis tuli veel juurde maksta sama palju, seega 2 x "four- four thousand denarii".
    Kui tapeti alla 12-aastane tüdruk või naine, kes polnud enam laste saamise võimeline, siis tuli tasuda ainult 8000 denaari.
    Üldiselt oli vaba frank paremini kaitstud, s.t tema tapmise eest tuli rohkem raha tasuda kui orja tapmise eest. Aga oli ka erand: kui mittevaba inimene juhtus olema kuninga teenistuses, siis võis ta olla isegi paremini kaitstud.
  • Germaani hõimude üldiseloomustus

  • Sugukondlik organisatsioon hakkab asenduma riigiga.


  • Suur rahvaste rändamine
    - Suur rahvasterändamine sai alguse 4. saj seoses hunnide liikumisega (lõppes 6. saj). Hunnid, kes on pärit Hiina ja Mongoloolia aladelt , lükkasid liikvele Rooma piirialadel elavad germaani hõimud ( idagoodid , läänegoodid, vandaalid, frangid, svealased, saksid, anglid, götalased, langobardid). Need hõimud tungisid Lääne-Rooma aladele. Peale selle langemist rajasid sinna oma riigid.
    - Hunnid olid kirjaoskamatud, nende kohta saadi teada teiste rahvaste ülestähendustest. Nad on pärit Kaug-Idast ja olid sunnitud liikuma läände, klimaatiliste muutuste tõttu. Nende välimus on hirmuäratav ja hirmul on oluline osa nende vallutustaktikas. Osavad vibukütid, kasutasid sadulat ja jalaseid. Väga osavad ratsutajad, erilised hobused .
    - Attila on hunnide kuulsaim vähejuht. Tõsiseks vastaseks talle on Aetius , kelle vastu kaotatakse ka Katalaunia väljade lahing aastal 451.
    - Germaani hõimud rajavad oma riigid:
    vandaalid - Põhja-Aafrikasse.
    läänegoodid - Hispaaniasse
    idagoodid - Itaaliasse
    frangid - Galliasse
    anglod ja saksid - Britanniasse
    Idast tulid Läände hunnid elupaika otsima, keda ennast oli minema kihutatud ja kes nüüd teisi tagant sundisid. Hunnidest sai alguse rändude ahelreaktsioon, mida germanistid nimetasid Suureks rahvasterändamiseks ja romanistid barbarite sissetungiks.
    Inimhulgad, mis liikusid Rooma riigis ja selle ümbruses küündisid mõnesajast mõnekümne tuhandeni.
    Tõi endaga kaasa olulised muutused, barbarid tungisid sisse Rooma aladele ning tekkis ka õiguslik küsimus, mis norme neile kohaldada ja mis saab Rooma õigusest.
    Hunnid olid ise ka muidu suht liikuvad, et neile nii väga ei valmistanud probleeme uutele aladele liikumine. Rooma riigist ei olnud enam erilist vastast.
    Rooma linn vallutati kaks korda germaanlaste poolt.
    Peamise tulemusena võiks nimetada orjandusliku korra lagunemist. Tekkisid mitmed varafeodaalsed riigid. Püsivam neist oli frankide rajatud riik. Rändhõimud võtavad vastu ristiusu.
  • Germaani hõimud
    Asusid Põhja-Saksa madalikul
    1.2.1. Liigitus
    Germaani hõimude liigitus (üks võimalikes)
    (meie ajaarvamise algul)
    1.Põhjagermaanlased
    suioonid gaudid heruulid
    2. Idagermaanlased
    goodid gepiidid burgundid
    vandaalid herulid ruugid
    3.Läänegermaanlased
    3.1. Ingveonide kultusliit ehk Põhjamere-äärsed läänegermaanlased
    teutoonid kimbrid anglid
    variinid saksid haukid
    ampsivarid friisid
    3.2. Istveonide kultusliit ehk Reini- ja Weseri-äärsed läänegermaanlased
    bataavid brukterid hamaavid
    atuaarid ubid uusipid
    tenkter katid heruskid
    3.3. Herminonide kultusliit ehk Elbe-äärsed läänegermaanlased
    langobardid sueebid semnonid
    hermunduurid markomannid kvaadid
    2000 AASTAT TAGASI ASUSTASID germaani hoimud suurt ala Ida-Euroopas, ulatudes kuni tänase Ukrainani. Klimaatiliste muutuste tottu ajavahemikus 5000-2000 aastat enne meie aja arvamist hakkasid indoeuroopa hoimud, kes olid pärit aladelt, mis on tänapäeva Jüütimaa, Schleswig- Holstein , piirkond ida pool Elbet, tänane Poola, liikuma läände ja purjetasid üle Pohjamere aladele, mis tänapäeval on Ida-Inglismaa ja Kagu-Šotimaa. Saksid, kes pärinesid Saksimaalt, mida nüüd tuntakse Alam-Saksimaana, jüütid ja anglid (Schleswig-Holsteini kirdeosa) surusid välja keltid, kes olid varem asustanud Inglismaa, asendades nende keele, tuues kaasa Briti saartele oma pohja -germaani keeled. Germaani hoimud, kes olid suundunud läände, ei jätnud järele mingeid jälgi oma eelmisest asustusest (välja arvatud moned jäljed Kesk-Euroopa kirdeosas). Maa-alad, mis olid puhastatud metsadest, kasvasid varsti täis.
  • Germaanlaste riigid Rooma impeeriumi territooriumil
    Germaanlased kasutasid ära Suurt rahvasterändamist, nad nõudsid Rooma riigilt enda kaitsmiseks asumaade õigusi ning Rooma oli hädas idast läheneva ohuga ja ei soovinud uusi probleeme. Soodsat olukorda kasutati ära ning loodi germaanlaste riike Room provintsides.
    Need riigid ei püsinud kaua, kadusid sõjas või assimileerusid. Püsivam oli Theoderich Suure rajatud idagootide riik Itaalias. (Edictum Theodorici).
    1.2.1. Frankide riik
    Frangi riigi kujunemine kuni ristiusu vastuvõtmiseni:
    Franke märgitakse esimest korda 238. aastal rooma allikates . 253. aastal tungis frankide ja allemannide hõimuliit üle Gallia piiri ning 3. sajandi lõpuks olid frangid asunud Reini Rooma poolsele kaldale. 5. sajandi lõpul ja 6. sajandi algul, kui kuningas oli Chlodovech Merovechi sugukonnast haarasid frangid peaaegu kogu gallia enda alla. 496. aastal võtsid frangid vabatahlikult vastu ristiusu katoliikluse vormis.
    Marolingid:
    Chlodovechi järeltulijad. Pandi kirja saali õigus (lex Salica), see oli frankide tavaõiguse üleskirjutus. Kujunes neli piirkonda: 1. Lääne- ja Loode-Gallias Neustria 2. Kirde-Gallias Austraasia 3. Burgundia 4. Alemannia. Germaanlastel oli tava jagada kogu kuninga vara tema poegade vahel ära, nii ka riik. Pärast riigi jäämist Chlodovech pojapoegade kätte riik killunes. 7. sajandist algas laiskade kuningate ajastu, kogu võim kogunes kuningakoja ja majapidamise eest vastutavate isikute majordoomuste kätte, hiljem hakati selle nimega kutsuma suurmaapidajaid ja piirkondade maavalitsejaid.
    Karolingid :
    Karolingide dünastiale pani aluse Karl Martell , kes sai võimule 714. aastal ja nimetas ennast Frangi hertsogiks. Tema juhtimisel võideti 732. aastal Poitiers' lahingus Araablased . Pärast tema surma päris võimu tema poeg Pippin lühike. Ta maandas kirikumaade jagamisest tekkinud pinged sellega, et tunnistas laialijagatud maad kiriku omandina ning nõustus neilt makse maksma, 754. aastal ja 756. aastal korraldas ta kaks sõjakäiku Itaalia vastu, mille tulemusena loovutasid langobradid
    paavstile mõne Rooma lähipiirkonna, nii tekkis Paavstiriik ehk Kirikuriik , tasuks selle eest krooniti Pippin ametlikult.
    Karl Martelli sõjaväereform:
    Võeti kasutusele senisest pikem ja raskem möök ning sadulajalused, millele toetumine võimaldas mõõga ja piigi löögijõudu suurendada. Peamiseks lahingujõuks sai raskeratsavägi. Selle ülalpidamiseks aga kirikuga heade suhete säilitamiseks andis ta sõjaväejuhtide kohad kõrgematele vaimulikele.
    Riigi laienemine Karl Suure ajal:
    Laiendas valdusi Saksimaa, Itaalia ja Püreneede suunal, 774. aastal tegid Frangi väed lõpu langobardide kuningriigile, 801. aastal vallutati araablastelt Barcelona, aastatel 772 – 804 ristiusustati Reini ja Elbe vahel asunud saksid. 788. aastal liideti Baieri hertsogkond, 796 aastal laiendati frankide valdusi Balkanile.
    Karl Suure kroonimine keisriks:
    795. aastal sai Rooma paavstiks Leo III, kes opositsioonist ahistatuna palus abi Karl Suurelt. Karl Suur asus isiklikult pavvsti kaitseks sõjaretkele, tänutäheks kroonis Leo III ta 800. aastal Rooma keisriks.
    Karl Suure impeeriumi lagunemine :
    817. aastal jaotas Karl Suure poeg Ludvig I Vaga impeeriumi oma poegade vahel. Edasi toimusid üha uued ümberjagamised ja kodusõjad ning tülid. Pärast pikki heitlusi kogunesid Ludwig Vaga pojad lõpuks 843. aastal Verdunis ja sõlmisid kokkuleppe, mis kunagise Frangiriigi lõplikult kolmeks osaks eraldas.
    Karolingide kultuur:
    Jäljendati antiikkunsti, loodi soodsad tingimused vaimuelu arenguks. Karl Suur ja tema lähikondlased koondasid enda ümber filosoofe, kunstnikke ja luuletajaid . Ülikud kasvatasid oma järeltulijaid roomlaste kombel , rajati palju ilmalikke õppeasutusi, tuntuim tänapäeva Aachenis. Areng tugines veel ka kloostrile, kus tekkisid uued tõlkimise ja käsikirjade ümberkirjut. keskused.
    Frangi riik – barbarite riik, algselt germaani hõimud. Loodi riik eesotsas Glodovechiga 486. põhiliseks territooriumiks Gallia provints, ühendas ka ümberkaudseid alasid. Ristiusk 496, vallutustel paavsti heakskiit , vastutasuks terr. Itaalias tuli esimene seaduste kogu – saali õigus, tema ajal pandi see kirja (lad k kirjak.), lõpikult kujunes välja Karl Suure ajal. Põlluharimine, 3-välja süsteem, härjad, veskid . Põllumaa eraomand puudus, kuid kõigil oli oma õueaiamaa. Põllumajanduses ühisomand, pärimisõigust polnud. Ühisomand ka põllu- ja karjamaa . Ka kriminaalseadustik, surmanuhtlust ei olnud, kurideod rahas, mida ka münditi. (orja tapmine 30 solidust, vaba inimese tapmine 200, üliku tapmine 400) 1 solidus=1 lehm , 10 sol=1 hobune.Peale Glodovichi surma riik nõrgenes, järgnevate valitsejate eest valitsesid kojaülemad e. Majordoomused, 8.saj tekkis pärisorjus. Majordoomuste aeg kuni Karl Suureni, kuulsaim Karl Martell, viis läbi reforme, 2 tähttsaimat: maareform (läänisüsteem) ja sõjaväereform. Maad saadi vastavalt teenistusele kuninga sõjaväes, tekkis teenistusaadel. Maavaldus pold päritav. Senjöörid – maa omanikud ja vasallid – maa rentnikud, ka feodaalne hierarhia . Lõi raskeltrelvastatud rüütliratsaväe, eelduseks jalarauad. Varustus – hobune, kiiver, rõngassärk, kahekäemõõk, oda ja kilp, hobuse kaitsepantser, sadul, jala- ja suurauad. 732 Boitivesi lahing – araablased, kelle sissetund euroopasse peatati. Karl Martell ja tema poeg Pippin Lühike hakkasid tõrjuma merovingide dünastiat. Pippin Lühike tegi riigipöörde ja sai uueks kuningaks,algas karolingide düastia,kuulsaim valitseja Karl Suur. Ta tegi 50 sõjakäikku ja lõi hiigelriigi ( hisp .-balti.). Kaotati vähe, nt vaid Hisp.,kus väed Roolandi juhtimisel jäid varitsuse alla ( baskid ). Doonaule ja Rheinile loodi sillad . 800 krooniti keisriks Rooma paavsti poolt. Suurimad vaenlased saksid, jäädi suurte kaotustega siiski peale. Ka kirjanduse ja kunsti pooldaja , õukonnas kunstnikud ja kirjanikud sisepoliitilised reformid : 1. kohtupidamise süsteem – kohtuniku amet; 2. määras kindlaks talude suuruse adramaades. Pärast Karli surma Ludwig Vaga, riik hakkas lagunema. Lõplik lagunemine Karli pojapoegade ajal. Riik jagunes: Prantsusmaa (Lääne-Frangi riik), Saksamaa (Ida-Frangi riik) ja Itaalia eelkäija (Kesk-Frangi riik).Nii lepiti see Verduni kokkuleppel 843.
  • Germaanlaste hõimuõigused
    Germaanlased võtavad üle arenenuma õiguse. Sündis uus õigus kahe sünteesist, kasutasid Rooma õigust, aga üsna valikuliselt.
  • Õiguse esmane üleskirjutus
  • rahvasterändamise hõimuõigus (gootide, burgundide + Lex Salica)
    - Edictum Theodorici 5.saj Thedorich Suure kirjapandud õigus idagootide riigis.
    - Lex burgundionum – suuresti rooma õigusest mõjutatud. Kirja pandud võrdlemisi heas ladina keeles, valmis koostöös haritud roomlastega üheltpoolt, teiselt poolt kuningas oma ülikutega. Ei olnud täielik burgundide õigus, vaid olid kohalikus praktikas rakendatav rooma õigus
    - Lex Salica- tunduvalt rohkem oli kirjas vanemat õigust. Initsiaator oli kuningas Chledovech. Tekkimise asjaolud jäävad suht hämaraks. Praktikasse see ei läinudki, erinevalt langobardide ja läänegootide seadustest.
    - Langobardid olid suht viljakad vanad, neil tuli neid seadusi kohe mitu tükki pakendis. Suur mõju oli kristlusel, eriti Edictus Rotharis
  • bajuvaaride + ………… õigused (8. sajand)
  • tüüringite, sakside seadused (9.sajand)- Karl Suure valitsemise ajal
  • Personaalsuse printsiip
  • Hõimuõiguste liigitus
    Germaani hõimuõiguste liigitus
    Üleskirjutused
    1. Rahvasterändamiseaja hilisantiigi seadused, mille on kehtestanud
    germaani valitsejad Rooma riigi piirkonnas:
    1.1. Codex Euricianus, tuntud ka kui Lex Visigothorum
    kehtestas kuningas Eurich (466 - 484)
    kehtis Hispaanias ja Lõuna- Prantsusmaal kui läänegootide õigus;
    1.2. Edictum Theodorici
    kehtestas kuningas Theoderich (493 - 526)
    kehtis Itaalias kui idagootide õigus
    1.3. Lex Burgundionum
    kehtestas kuningas Gundobad (480 - 501)
    kehtis kui Lõuna-Prantsusmaal olnud burgundide õigus;
    1.4. Lex Salica;
    kehtestas kuningas Chlodovech (481 - 511).
    kehtis kui Belgias ja Põhja-Prantsusmaal olnud frankide õigus;
    1.5. Lex Ribuaria;
    kehtestas kuningas Dagobert I (623-639)
    kehtis kui Kölni piirkonnas olnud ribuaari frankide õigus
    1.6. Edictum Rothari;
    kehtestas kuningas Rothar 643.a.
    kehtis kui Ülem-Itaalias paiknenud langobardide õigus
    2. Varakeskaegsed õiguse üleskirjutused, mille päritolu on ebaselge;
    eeldatavalt koostatud kloostrites 8. saj.
    2.1. Lex Alamannorum;
    kehtis Elsassi, Šveitsi, Lõuna-Badeni aladel
    2.2. Lex Baiuvariorium;
    kehtis Baieri aladel
    3. Varakeskaegsed õiguse üleskirjutused, mis on kuulutatud välja Karl Suure poolt 9. saj. algul
    3.1. Lex Saxonum;
    kehtis Saksimaal
    3.2. Lex Thuringorum;
    kehtis Tüüringi
    3.3. Lex Francorum Chamavorum;
    kehtis Reini alamjooksul kui chamari frankide õigus
    3.4. Lex Frisionum;
    kehtis Friisimaal
  • Lex Salica väline õigusajalugu
  • Lex Salica teke
    Lex Salica loomine:
    Pandi kirja 6. sajandil (507-511). Sel ajal olid rahvasteränded (hõimud liikvel). Ühelt poolt oli tegu sõjalise invasiooniga. Lääne-germaanlased tungivad vaikselt föderaatitena endistele Rooma aladele.
    Kirjapanek seotud:
    • üleminek ristiusule
    • keskvõimu kujunemisega/ võimu tsentraliseerimine (kuningas)
    Lex Salica kehtib kuni13. sajandini. Siis hakkab vaikselt käibelt kaduma, kuna toimus Rooma õiguse retseptsioon.
    Saali frankidel säilib alati seos oma põlise alaga. Sellega seletatakse ka nende püsivust (nt Frangi riigi säilimine vs Burgundia).
    Lex Salica – kõige vähem mõjutatud Rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest.
    Kirjuati ülesse vulgaarladina keeles Gallias. Elsass-Lotringi aladel umbes. Hiljem on seda täiendatud. Saali õiguse põhisisuks on karistuste loetelu, seda on nimetatud ka trahvikataloogiks, kuna sisaldab üksikasjalikke karistuse liigitusi. Vanemaid ja tuntumaid germaani rahvaõiguste raamatutest. Normid pärinevad varasemast ajast kui kirjapanemise aeg. Suhteliselt vähe mõjutatud rooma ja kanoonilist õigusest. Koosneb kuninga väljaantud õigusnormidest. On 7 erinevat tüüpi kuritegude loetelusid.
    Üleminek arhailisest õigusest keskaja õigusele. Kehtis mitme rahva tavaõigus ehk partikulism (õigus on erinev piirkonniti, nii suuliselt, omandisuhete poolest jne)
    Feodaalühiskond sai võimalikuks selle tõttu, et maa kuulus feodaalile.
    Lisaks partikularismile üritab keskvõim anda välja tavaõigust toetavaid õigusnorme, kapitulaarid olid kuningavüimu enda seadused. Need ühtlustasid partikulaarset kriminaalõigust. Normid olid avalik õiguslikud.
    Detailselt on sätestatud vastutus varguste eest. Tegemist oli paganatega, siis ainuke koht on sees midagi katolikku, on proloog.
    Üldiselt on õigusnormid kaemuslikud ning abstraktsus puudub.
    Normid eristavad seisusi, on erinevad karistused ette nähtud erinevat sotsiaalse päritolu inimestele.
    Põhitähelepanu on kriminaal- ja protsessiõigusele.
  • Lex Salica kehtivus ajas ja ruumis
    Lex Salica kehtib kuni13. sajandini. Siis hakkab vaikselt käibelt kaduma, kuna toimus Rooma õiguse retseptsioon.
    Põhimõtteliselt praktlist rakendust ei leidnudki kohtutes, selle tegi juba raskeks see, et lex salica oli kirja pandud frankide jaoks suhteliselt võõras ladina keeles. Inimesed ei osnud ka lugeda ega kirjutada ning kunn ei näinud eriti vaeva selle levitamisega.
  • Lex Salica uurimislugu
  • Lex Salica üldine iseloomustus
    Õigus on tugevasti mõjustatud valurahasüsteemi poolt.
    Frankide õigusraamatus, Lex Salica, näha erinevaid regulatsioone ühe põrsa, kahe põrsa, viie põrsa, piimapõrsa, emise jne. varastamise kohta. Tänapäeval reguleerivad kõiki eeltoodud olukordi üldmõistet "vargus" puudutavad sätted.
    Lex Salica- KÕIGE VÄHEM mõjutatud Rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest.
    Selle kohta on kasutatud sõnu germaani barbariõigus, vahepeal oli kasutusel germaani rahvaõigus, kuid see ei ole ju rahvakoosolekul vastu võetud seadus, seega oleks selline tähistamine vale. Viimasel ajal räägitakse just hõimuõigusest, päritud esiisade õigusest.
    Glodovech I oli selle ajastu valitseja.
    LEX SALICAS. Seaduses puudub üldistamine, materjal ei ole korrastatud loogiliselt, mõtlemise seotus kaemusega, võimetus mõtelda abstraktselt.
    Arhailist õigust ei pandud kirja õiguspraktikast tulenevalt, vaid ainult sellisel juhul kui seda soovis valitsev kuningas või kirik. Arhailine õigus on kirja pandud antiikkirjanike poolt, olulisim on LEX SALICA (“Saali õigus”), frangi kuningaõigus, mis pandi kirja 500a paiku Gallias (kuningas Chlodovech, valitses 481-511). Oletatakse, et selle seaduste kogu valmimisel oli suur osa just kirikul. Selles seaduses kasutati palju vanasõnu ja ilustavaid väljendeid. Hiljem, uuematesse väljaannetesse, võeti üleriiklikud seadused, mida kutsuti kapitulaarideks.
  • Germaani ja rooma õiguse vahekord
    Suuremas osas sisaldab ikkagi germaani enda õigust. Nad olid maalähedased inimesed, kes tegelesid loomade kasvatamisega ja maa harimisega. Piirdub enamasti frankide traditsionaalse õiguse kirjapanekuga.
  • Ristiusu mõjutused
    Erinevalt rooma õigusest on ristiusk lex salicat päris tugevalt mõjutanud. Juba proloogis on kasutatud Vanale Testamendile omast keelt. Chlodovech loobus antiigi eeskujust ning võttis eeskuju hoopis piiblist. Selle seadusega asteas ta frankide vana kuningriigi uuele vanatestamentlikule alusele.
  • Lex Salica struktuur
    4.3.1. Proloog
    Viidatakse kolmele müütilisele seadusandjale, kelle kohta ajaloos pole prototüüpe
  • Erineva õigusliku staatusega isikud
  • Varaliste suhete iseloom
  • Lex Salica abielu- ja perekonnaõigusenormid
    Abiellumine:
    Mehele paneb naise tema isa. Kirik pole sisse tunginud oma traditsioonide ja õigusega. See juhtub alles 12.-13. sajandil kanoonilise õigusega.
    Naise ja vaba frangi staatus:
    Trahv naise tapmise eest oli sõltuvuses naise fertiilsusest.
    Kõige suurem trahv tüdruku tapmise eest oli siis, kui tüdruk oli 12-16 aastat vana ehk parimas eas lapse saamiseks ning raseda naise tapmise eest- "four- four thousand denarii" ning kui raseda naise laps veel osutus poisiks, siis tuli veel juurde maksta sama palju, seega 2 x "four- four thousand denarii".
    Kui tapeti alla 12-aastane tüdruk või naine, kes polnud enam laste saamise võimeline, siis tuli tasuda ainult 8000 denaari.
    Üldiselt oli vaba frank paremini kaitstud, s.t tema tapmise eest tuli rohkem raha tasuda kui orja tapmise eest. Aga oli ka erand: kui mittevaba inimene juhtus olema kuninga teenistuses, siis võis ta olla isegi paremini kaitstud.
    5.1. Abielu tingimused
    Mehele paneb naise tema isa. Kirik pole sisse tunginud oma traditsioonide ja õigusega. See juhtub alles 12.-13. sajandil kanoonilise õigusega.
    Mees peab maksa kihlasummasid, naine kuulus oma pere võimu alla hiljem mehe võimu alla. Naisel iseseisvust oli suhteliselt vähe.
    Kui mees ja naine olid kihlatud ning mees loobib kihlusest, siis peab maksma.
    Kui naine abiellub meesorjaga, siis naise vara läheb orja omanikule.
    Verepilastust üritati vältida. Kõige puhul on rahatrahv.
    5.2. Abikaasade varalised suhted
    Lesestunud naine peab abielludes maksma endise mehe perele mingi summa, aga mehe vara pärandatakse lastele. Uus mees peab tunnistama lapsed enda omaks. Lesestunud mees peab ka uue naise võtmisel maksma endisele perele summasid. Endise naise kaasavara ei tohtinud uuele naisele anda.
    5.3. Vanemate ja laste suhted
  • Lex Salica pärimisõiguse normid
    Maaeraomand, klassid ja pärimine:
    Selgelt seisusi pole veel eritunud nagu kõrgkeskajal.
    Eraomand on olemas, aga väga piiratud.
    Maaeraomand- isa pärandab järeltulijatele ehk poegadele. Kui poegi pole, saab ema maa valdamise õiguse kuni tal sünnib poeg ehk maa jääb ootama. Kui pole kedagi, kellele pärandada, s.t kui naise eluajal ei sünni talle poega, siis läheb maa kõige lähemale vanimale meessoost isikule. Maa pidi jääma kindlasti sugukonna piiresse.
    Naisel ja mehel ühisvara polnud. Poeg küll päris mõlemad, kuid eraldi nii emalt kui ka isalt.
    Kuid poeg ei saanud enne maa omanikuks, kui oli täitnud järgmised tingimused:
    • ristitud
    • saanud täiskasvanuks, s.t et ta oli relvakandmise võimeline (relvaks oli mõõk)
    Mõõga pärandamine tähendas ka staatuse pärandamist.
    Kui ei suutnud mõõka haarata ehk kaitsta, siis oli mees maa saamise õigusest ilma. Kui mehel oli nt vasak käsi halvataud or sth like that ning ta suutis ikkagi parema käega ennast kaitsta, siis oli veel kõik ikka korras.
    Kes aga ei suutnud ennast kaitsta, võisid minna kloostrisse ja tegeleda seal millega tahtsid, vähemalt neid ei tapetud, kuid ühiskonnast olid nad suht-koht ikkagi välja tõrjutud.
  • Pärimiskorralduse üldiseloom
    Pärandati ikkagi poegadele. Abielludes sai naine vaba mehe staatuse.
    Maa jäi kindlasti sugukonna piiridesse.
    Pärandamine toimus tavaliselt meesliini pidi. Kui järglast pole, siis pärandati lähimale meessugulasele. Poja puudumisel võis hiljem maa pärandada ka tütrele. Võimu pärandamise puhul pärandati esialgu kuninga vennale ja alles siis pojale. Ühisvara puudus. Et saada omandi valdajaks pidi ta olema ristitud, täiskasvanud, st relvakandmisvõimeline.
    Kuninga tütar ei omanud õigust võimule, kuna maad ei saanud pärandada naistele.
  • Kinnisvara pärimine
  • Vallasvara pärimine
    8. Kohus ja kohtuprotsess Lex Salica normide järgi
    8.1. Süüdistamine
    8.2. Tõendamine
    8.2.1.Valetunnistused
    Valetunnistuse andmisega kaasnes needus, see ei pidanud järgnema kohe, võis juhtuda ka paari aasta pärast, tavaline needus täideminemine oli kellegi surm.
    9. Õigusrikkumine ja karistus Lex Salica normide järgi
    9.1. Süüteod
    9.1.1. Süüteoliigid
    Trahv naise tapmise eest oli sõltuvuses naise fertiilsusest.
    Kõige suurem trahv tüdruku tapmise eest oli siis, kui tüdruk oli 12-16 aastat vana ehk parimas eas lapse saamiseks ning raseda naise tapmise eest ning kui raseda naise laps veel osutus poisiks, siis tuli veel juurde maksta sama palju. Kui tapeti alla 12-aastane tüdruk või naine, kes polnud enam laste saamise võimeline, siis tuli tasuda ainult 8000 denaari.
    Üldiselt oli vaba frank paremini kaitstud, s.t tema tapmise eest tuli rohkem raha tasuda kui orja tapmise eest. Aga oli ka erand: kui mittevaba inimene juhtus olema kuninga teenistuses, siis võis ta olla isegi paremini kaitstud.
    9.2. Karistus
    9.2.1. Karistuse liigid
    Põhiline karistus oli ikkagi rahatrahv.
    Karistus normid olid suhteliselt üksikasjalikud, mängis rolli isegi looma viljakus. Veritasu säilis väga vähesel määral. Valdav oli liberaalne kompositsioon. Kui kedagi kutsutsi kohtusse, aga ta sinna ei ilmunud, siis oli trahv 15 solidust. Kui hageja ise kohtusse ei ilmunud maksis ise trahvi. Hageja pidi kutse ise edastama, kui ta oli kuninga teenistuses, siis teda kohtusse kutsuda ei saa.
    Tähtis oli vormelitel, mida lausuma pidi.
    Tõendamiseks kasutatati vande all tunnistajad. Valetunnistus oli keelatud, karistus oli ka rahatrahviga.
    Süüteo liigid. Esindatud olid enamus valdkondi.
    Ülekaalus olid rahatrahvid, eksisteeris ka surmanuhtlust, vabadusekaotust. Rakendati ka julma piinamist. Vara arestimine oli ka yheks karistuse viisiks.
    Juurde on tulnud karistatavaid kuriteo liike. Muutunud spetsiifiliseks ning ra
    Lübecki õigus

  • LÜÜBEKI ÕIGUS


  • Keskaegse linnaõiguse üldiseloomustus
    Linnaõigused
    Linn - kompaktse hoonestusega asula, millel on oma haldusorganid ja juriidilised õigused.
    20. sajandi linna võis iseloomustada järgmiste tunnuste abil. Ta oli:
  • juriidilise isiku staatuses olev korporatsioon
  • poliitiline kooslus , mida tavaliselt juhib valitud meer koos valitava nõukoguga, kes omab volitusi palgata ametnikke, määrata makse, sundvõõrandada eraomandit jne.
  • majanduslik üksus, mis kindlustab (või vähemalt kontrollib kindlustamist) ennast vee, energia, transpordiga, reguleerib ehitamist ja elamispinna kasutamist, majanduslike ettevõtete paigutamist
  • sotsiaalset heaolu tagav kooslus, mis korraldas hariduse andmist, tervishoidu jne.
    M. Weberi hinnangul võib lääne tüüpi linnade algeid leida ka teistes kultuurides, kuid linn kui kommuun (linnakommuun) selle sõna tõelises tähenduses on omane vaid Läänele. Tema väitel peab linnaks nimetatavas asumis prevaleerima kaubandus-majanduslikud suhted ning asum ise peab omama järgmisi tunnuseid:
  • kindlustused
  • turg
  • kohalik kohus ja vähemalt osaliselt autonoomne kohus
  • kindlakujulise assotsiatsiooni vormi
  • vähemalt osaline autonoomia ja autokefaalia (s.t. linnakodanike osalusel valitud võimuorganite valitsemine)
    Kaasaegsed pärimised (keskaegse) linna päritolu ja mõiste järele ulatuvad 18. sajandisse. Juhtroll kuulus siinkohal seisusliku ühiskonna raames tegutsenud valgustusfilosoofidele, kes tõstatasid oma töödes kodanike võrdsuse probleemi. Voltaire määratles linna kui vabade kodanike kogukonda . Ta väitis, et võideldes feodaalsenjööride mõjuvõimu vastu oli Prantsuse kuningas Louis VII juba 1137/38 kehtestanud linnade põhiõigused. Kuningas olevat selles aktis andnud vabadeks linnakodanikeks saanud elanikele õiguse ise valida linnavalitsuste ja kohtute liikmeid. A. Smith defineeris linna kui alalist turgu. Nendes kahes 18. sajandi määratluses ilmneb juba kaks erinevat lähenemisviisi (keskaegse) linna kui sellise defineerimisele, mis on püsima jäänud tänaseni.
    Üks on linna majanduslik definitsioon, mille kohaselt linn on keskmisest tihedama rahvastikuga asula, kus vastastikune vahetus ja tööjaotus on suhteliselt hästi välja arenenud. Taolise määratluse kohaselt on linn linnaks eelkõige ümbritseva keskkonna suhtes ning siinkohal on suhteliste kriteeriumide spekter lai nii kronoloogilise kui geograafilisel teljel.
    Teine võimalus on (keskaegse) linna õiguslik definitsioon, mis vastandina majanduslikule definitsioonile on absoluutne ja kindlalt seotud oma ajaga. Linnadel oli teistest asulatest erinev staatus, mis oli omaaegsetele inimestele selgelt teada. Üldjuhul tuli see staatus mingil kindlal ajahetkel anda mingi kindla ürikuga ning tihtipeale on see hetk, mida tähistatakse linna asutamisena. Erinevalt majanduslikust aspektist võis juriidiline aspekt (linnaõigus, privileeg ) sõltuda üksikisiku (senjöör, süserään) suvast. Vaatamata sellele ei olnud linnaõiguse andmine kunagi pelgalt tehniline akt, vaid suure sümboolsusega ürik, mis tähistas uut algust.
    Tihtipeale tähendas linnaõiguse andmine tõepoolest linna asutamist, tuues kaasa kas senise maa-asula ümberkujundamise või täiesti uue asumi sünni. Sisuliselt linnana toimiva asula elu struktureeris linnaõigus ümber, tugevdades või muutes seniseid arengutendentse.
    Kahel erineval alusel oleva, erinevatest määratlemisviisidest lähtuva linnaajaloo tulemused ja käsitlused ei tarvitse kattuda. Majanduslikus mõttes olid linnad kui vahetuskaubandusega tegelevad rahvarohked ja komplekssed asulad Ida-Euroopas olemas enne linnaõiguste saamist. Arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda, et juba 10. sajandil eksisteeris mere ääres ja jõgede kallastel rida kaubanduskeskusi (näit. Danzig, Praha). Õigusajaloo mõttes toimus massiline linnade asutamine Ida-Euroopas alles ajavahemikus 1150-1350 ning lähtus peamiselt Saksa eeskujudest (Lübeck, Magdeburg). Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal , kus majanduslikus mõttes olemasolevad linnad said linnadeks õiguslikus aspektis alles pärast anglonormannide sissetungi 12. sajandi lõpul.
  • Linna määratlemine
    Linna määratlemine 20. sajanadil - poliitiline korporatsioon, avalik- õiguslik juriidiline üksus.
    Max Weberi järgi on veel mitmed tunnused nagu turg, linnamüür, vähemalt osaliselt sõltumatu kohus.
    Linna defineerimine on erinev eri õigusajaloolastel. Muinasaja asulaid ei nimetatud linnaks. Linnaks võib mingit asulat nimetada siis kui see sai linnaõiguse. Ida- Euroopas toimus peamine linnade tekkimine 12.-13. sajandil.
    Peamised põhjused linnade tekkimisel:
    • ulatuslik kaugkaubandus
    • spetsialiseerunud käsitöölised, kes koondusid sadamalinnadesse

    Vajatakse kaitset maahärrade eest- vajavad õiguslikku kaitset, tahavad erineda väljaspool linna elavatest inimestest( talupoegadest).
    Kahel erineval alusel oleva, erinevatest määratlemisviisidest lähtuva linnaajaloo tulemused ja käsitlused ei tarvitse kattuda. Majanduslikus mõttes olid linnad kui vahetuskaubandusega tegelevad rahvarohked ja komplekssed asulad Ida-Euroopas olemas enne linnaõiguste saamist. Arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda, et juba 10. sajandil eksisteeris mere ääres ja jõgede kallastel rida kaubanduskeskusi (näit. Danzig, Praha). Õigusajaloo mõttes toimus massiline linnade asutamine Ida-Euroopas alles ajavahemikus 1150-1350 ning lähtus peamiselt Saksa eeskujudest (Lübeck, Magdeburg). Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal, kus majanduslikus mõttes olemasolevad linnad said linnadeks õiguslikus aspektis alles pärast anglonormannide sissetungi 12. sajandi lõpul.
    Seminaris piirdume vaid õigusliku aspekti olulisemate joonte vaatlemisega, keskendudes Lübecki linnaõigusele. Teiseks tuleb märkida, et vaatluse all on just lääneliku õiguskultuuri areaali jäävad linnad.
  • Linnaõiguse üldised tunnused
    Keskaegne linnaõigus oli osa keskaegse Euroopa õigussüsteemide paljususest. Vaatamata välisele mitmekesisusele ja jagunemisele mitmeks linnaõiguse perekonnaks iseloomustab linnaõigust rida ühisjooni
  • Ilmalikkus-religiooni hooldamine ja arendamine oli katoliku kiriku pädevuses, seega oli oluline mitte sõltuda täielikult paavstist. Linn võib kirikut toetada, kuid mitte asendada ! Taheti rõhutada erinevust antiik-linnaga, mis vastutas religiooni eest;
  • Õiguse kirjapanek- seadus pannakse kirja algusest peale, väljumine tavaõigusest (nt Lex salica keskajal);
  • Vabastus feodaalkoormistest- üksik linnakodanik ei ole eriti millekski kohustatud maahärra ees, erinevalt inimestest, kes elavad linnast väljas;
  • Suhteliselt süsteemne ja terviklik;
  • Kommunitaarsus- rõhk kogukondlikkusel ja kommuunil, mis tekib vabade in kokkuleppel. Kodanikuks sai ainult kodaniku vande andmisega. Iga tsinfti ja/ või gildi liige pidi olema ka kodanik. Mittekodanikud liikmeks ei saanud;
    Arenguvõimelisus- s.t et suutis ajaga kaasas käia ja vastu pidada uutele muutustele. Ei olnud selline rangelt loomise ajastu tõekspidamistes kinni.
    VARIANT 2:
    Keskaegne linnaõigus oli osa keskaegse Euroopa õigussüsteemide paljususest. Vaatamata välisele mitmekesisusele ja jagunemisele mitmeks linnaõiguse perekonnaks iseloomustab linnaõigust rida ühisjooni.
    • Kommunitaarsuse iseloom
      • Vandekaaslus, lepingulisus

    Linnaõigus oli omavahel tihedalt integreeritud (vande) kaaslus õigus, mida sageli nimetati kogukonnaks, kommuuniks ( commune ). Kommuun põhines kõigi tema (alg)liikmete vahelisel olemasoleval või väidetaval lepingul (hartal), mida võib pidada ühiskondlikuks lepinguks algideeks. Mitmed linnad rajanesidki hartale antud kollektiivsel pidulikul vandel või mitmel järjestikusel hartale antud truudusvandel (kodanikuvanne)
    Eeskujuna võib ühelt poolt vaadelda lääniõigusest pärinevat senjööri ja vasalli suhet sätestavat vasalliteedi lepingut või ka abielu(lepingut). Antud lepinguga võeti endale mingi kindel staatus, astuti alalistesse suhetesse, mille tingimused määratleti õigusnormidega ja mida pooled ei saanud omatahtsi muuta. Teisalt võib hartat vaadelda ka omalaadi sakramendina, mis sümboliseeris ja samas ka lõi uue kaasluse ning fikseeris tema õiguse. Just uue linna asutamisel oli kodanike loodav staatus ka uue koosluse/korporatsiooni staatus.
      • Partitsipatoorsus

    Linnaõiguse kommunitaarset iseloomu näitas mitte ainult kodanike omavaheliste suhete lepingulisuses, vaid ka nende kollektiivsuses. Normid, mis pidid tagama üldrahvaliku, s.t. kõigi linnakodanike osalemise kommuuni elus, ilmnesid mitmel moel:
    • kodanike vastastiku kaitse ja abi nõudes võõraste ja vaenlaste vastu
    • nõuetes kodanike “üldise koosoleku/nõukogu” läbiviimise kohta uute õigusnormide kehtestamiseks
    • nõuetes kaaskodanike osalemise kohta linnakodaniku asja lahendavas formaalse õigusmõistmise süsteemis
    • nõuetes tsiviilvaidlusi lahendavate mitteformaalsete vahekohtute kohta, mille üle linnavõimudel oli vaid vähene järelvalveõigus
    • käsitööliste ja kaupmeeste ühenduste ( tsunftid , gildid ) majandustegevuse ranges reguleerimises
      • Seisuslikkus

    Linn kui kommuun on vaadeldav kahest aspektist:
    • kui vabade linnakodanike kommuun.
    • kui kommuunide kommuun (kaupmeeste gildide, käsitööliste tsunftide jms ühendus)

    Indiviid keskaegse linnaõiguse järgi eksisteeris eelkõige kui ühe või mitme ühenduse liige. Tema individuaalne vabadus seisnes eelkõige tema mobiilsuses, võimes liikuda ühest ühendusest teise, pöörduda kaitseks ühe ühenduse eest teise ühenduse poole.
    Linnaõigus tunnistas küll kõigi kodanike (nii rikaste kui vaeste) õiguslikku võrdsust, kuid vaesed kodanikud hoiti linna juhtimisest reeglina eemal. Linnaõigus tunnistas erinevate ühenduste (tsunftide, gildide) individuaalseid õiguslikke režiime koos seal kehtestatud ebavõrdsusega. Linnaõigus sätestas mittekodanikest linnaelanike (aadlikud, vaimulikud , juudid, üliõpilased) ja nende ühenduste erinevad kohustused ja õigused
    • Ilmalikkus

    Ilmalikkus on keskaegse linna oluline tunnus, mis on omane just läänelikule linnatraditsioonile. Erinevalt Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma linnadest ei kandnud keskaegsed linnad vastutust religiooni eest, linn kui tervik oli maine, ajaline nähtus mitte igavene ja püha. Tema ülesanne oli eelkõige vägivalla piiramises ja poliitiliste ja majanduslike suhete reguleerimises, mida siiski tõlgendati jumala poolt antud ülesannete täitmisena. Samal ajal kujunes linnas järjest iseseisvam ilmalikke eesmärke teeniv väärtushinnangute süsteemi.
    Jumalateenimine ning usk kuulusid kiriku pädevusse. See ei tähendanud siiski linnade ükskõiksust usu suhtes, linnad olid täis nii kirikuid kui kabeleid. Õigusnormid, mis linna territooriumil reguleerisid usunormide ja doktriini järgimist olid osa kanoonilisest õigusest, mille eest hoolitses kirik.
    Linnaõiguse ilmalikkus peegeldus ka nende mitmekesisuses. Me võime rääkida mitmest linnaõiguse perekonnast (näit. Frankfurti, Lübecki, Magdeburgi õigusperekond), mille raames eksisteerisid veel allperekonnad. Igal linnal oli mingi oma variant linnaõigusest (vt. näit. Haapsalu linnaõigus). Ühtaegu oli linnaõigus osa ilmalike õigussüsteemide paljususest, kusjuures ükski neist ei pretendeerinud ilmaliku sfääri täielikule reguleerimisele, rääkimata üldisest kehtivusest. Igaüks neist õigussüsteemidest reguleeris vaid tema jurisdiktsiooni kuuluvat inimeste elu tahku .
    • Konstitutsioonilisus

    Keskaja linnad (eriti XI-XII saj) olid /justkui/ uued riigid, s.t. nad omasid täielikku seadusandlikku, täitev- ja kohtuvõimu. Nad omasid õigust kehtestada makse, müntida raha, määrata kindlaks kaalude ja mõõtude süsteeme, omada sõjaväge, kuulutada sõda ja sõlmida rahu. Samaaegselt olid linnad allutatud ka mitmetele piirangutele.
      • Kirjalikkus

    Linnaõigused tuginesid (või vähemalt näima tuginevat) kirjalikele hartadele, mis määrasid kindlaks nende juhtimise korra, linna kui terviku ning linnakodanike õigused ning kohustused. Isegi kui kirjalik allikas puudus, loeti, et see on kunagi kindlasti olemas olnud.
      • Valitsemise suhteline modernsus

    Hartaga kehtestatud valitsemiskord oli paljuski sarnane modernsele konstitutsioonilisele valitsemissüsteemile:
    • võimude volituste piiratus hartas ettenähtud ulatusega
    • võimu jagunemine (sageli) seadusandlikuks, täitev- ja kohtuvõimuks, millel olid üksteise suhtes piiravad mõjumehhanismid
    • ametiisikute perioodiline valimine
    • seaduste avaldamine
      • Kodanikuõiguste ulatus

    Linnaõigused, mis määrasid kodanike õigused, sisaldasid tavaliselt ratsionaalse kohtupidamise, mille osalesid süüalusega staatuselt võrdsed. Vähemalt teoreetiliselt pidid vaesemad ja rikkamad kodanikud kohtu ees olema võrdsed. Ordaalid olid üldjuhul keelatud, vabaduse võtmiseks oli vaja linnavõimu luba. Karistuse liigid olid piiratud, võrreldes teiste õigustega.
    Kodanikel oli relvakandmisõigus ja hääleõigus.
      • Vabastus feodaalkoormistest

    Linnaõigused sisaldasid tavaliselt vabastuse paljudest feodaalkoormistest ja –maksudest. Tihtipeale sisaldusid õigustes ka maahärra (kuninga, vürsti) võimu piirid, näit. kohtupidamise ulatus ja maksude suurus.
      • Õigus osaleda linna valitsemises ja kohtupidamises

    Kodanikel oli õigus osaleda rahvakoosolekul, mis vähemalt teoreetiliselt omas kõrgeimat võimu linnas. Igapäevases praktikas asendus kodanike koosoleku võim peagi suurema või väiksema koosseisulise nõukogu võimuga. Koos võimu kontsentreerumisega vähenes tegelikkuses ka linnaorganite valitavus, nad muutusid järjest enam koopteeruvateks organiteks. Põhimõtteliselt teatud kindlaks (lühikeseks) perioodiks valitavate isikute ametiaeg oli algselt küllalt lühike, kuid aja jooksul võimuperiood järjest pikenes, muutudes paljudes kohtades lõpuks eluaegseks.
    • Arenguvõimelisus

    Linnaõigust iseloomustas arenguvõimelisus, s.t. mitte ainult muutumisvõimelisus, võime teadlikuks orgaaniliseks arenguks. See ilmnes linnaõiguste perioodilises kogumises ja süstematiseerimises. Linnavõimu ja mitmesuguste ühenduste õigusaktide regulaarses publitseerimises ja perioodilises süstematiseerimises.
    Arenguvõimet tõestas ka avatus rooma ja kanoonilisele õigusele, mõnedki linnad retsipeerisid rooma õiguse.

    Erinevalt arhailisest õigusest ja maaõigusest oli linnaõigus kui juba algselt kirjalik õigus tunduvalt süsteemsem, sageli just kanoonilise ja rooma õiguse mõjul.
  • Keskaegse linnaõiguse areng
  • Linnaõiguse teke keskaegses Euroopas
  • Olulisemad linnaõiguse perekonnad
    • Frankfurti perekond
    • Lübecki perekond (levib just rannikulinnades)
    • Viini perekond
    • Magdeburgi perekond
    Lübecki linnaõigus oli valitsevaks järgmistes Eesti linnades
    • Tallinn
    • Rakvere
    • Narva
    Haapsalu (sinna jõuab hiljem)
  • Lüübeki linnaõigus
  • Lüübeki linnaõiguse teke
    Lübecki õigus oli alguse saanud Westfaali linnade (eriti Soesti) õigustavadest ning Lübecki esialgse õiguskorra sätestaja- Saksi hertsogi Heinrich Lõvi annetatud seadustest. Lübecki õiguse mõistet kasutatakse kirjalikes allikates esimest korda 1188a. Holsteini krahvi Adolf III ürikus.
  • Lüübeki õiguse levik Vana-Liivimaal
    Eesti oli Vana- Liivimaa perioodil, kuni XVI sajandini, seotud selle osaga Lääne-Euroopa tsivilisatsioonist, mille valdusse ta sattus, teisisõnu – Saksamaaga, kui saar (Joon. 7). Teisisõnu - side oli mereline . Saksamaaga sidus kaks organisatsiooni: üks – Saksa Ordu, teine – Hansa Liit (Joon. 8), kolmas side oli muidugi ka – vaimne, kirik.
    Hansa Liit (183)
    Schildhauer, Joh. Die Hanse. Geschichte und Kultur . (1984), 2456 lk.
    Mõni sõna Hansa Liidust kui moraali, poliitilise kultuuri kujundajast. Olnud algul saksa kaupmeeste kaubakontorite koondis , kujunes sellest XIII sajandil, sajandil, mil Liivimaa lülitati Lääne-Euroopa süsteemi, Madalmaade, Põhja-Saksamaa ja Liivimaa linnade liit, mille keskuseks, tema peamiseks linnaks sai samal sajandil Lübeck. Üldse eksisteeris see süsteem Põhja- ja Läänemere ääres ligi 500 aastat, neist 200 mõjutas Hansa Liit selle piirkonna arengut aktiivselt. Seejuures ei olnud Hansa sugugi pelgalt kaubandus, nagu eesti ajakirjandusest võib mulje jääda, Hansa oli ka poliitiline korraldus. Tsivilisatsiooni arengult oli tähtsam pigem see, mitte, missugused kaubad läbi Liivimaa liikusid. Viimastest oli kohalikule talupojale ja linnakehvikule vähe sooja. XII sajandil Lübeckis kujunenud õigusnormid kehtestusid järk-järgult ligi sajas Hansa linnas Holsteinist Baltikumini. Rostock , Wismar, Stralsund Läänemere edelanurgas said selle vastavalt 1218 ., 1229. ja 1234 . aastal, Tallinn 1248 . (kui mitte varemgi), Greifswald Läänemere lõunakaldal 1250. aastal, mõni hiljemgi. Vana-Liivimaa lülitus seega Lääne süsteemi kiiresti, kiireminigi, kui hilisema Saksamaa idaosa .
    Lübecki õigus andis linnale omavalitsuse, rae ja kohtukorralduse, linnakodanikule -- isikliku vabaduse. "Stadluft macht frei ," ütles sakslane , "Linnaõhk teeb vabaks," teadis ka eestlane. Linnaõigus vastustas feodaalset omavoli. Lübecki linnaõigust on nimetatud saksa linnaõiguste kuningaks, see oli terviklikuim sisult ja ulatuslikuim territooriumilt, kus seda rakendati. Seejuures ei olnud Lübecki õiguse andmine ühekordne akt. Lübeck varustas "oma" linnu – kus aastal 1400 elas ca. 250 000 inimest – ka hiljem pidevalt õigusalaste juhtnööride ja üksiknäidetega. Nii üksnes ei sammunud Läänes sündinud linnademokraatia Ida poole, õigus oma kohtotsustega kujundas ja kujundab ka moraali ja kombeid!
  • Linnaõiguse üldiste tunnuste olemasolu Lüübeki õiguses.
  • Arenguvõimelisus
  • Ilmalikkus- linn eksisteeris kirikuga paralleelselt, linn ei sõltunud otseselt kirikust .
  • Kirjalikkus
  • Lüübeki õiguse Tallinna koodeks
  • Linnaõiguse annetamine Tallinna linnale
    Lübecki õiguse annetamine 15. mail 1248
    Riia õigus: aluse panid sellele Visby kaupmehed , edasi mõjutas seda Magdeburgi linnaõigus ning suuresti mõjutas ka Hamburgi linnaõigus.
    Vahetegu Riia ja Lübecki linnaõiguse vahel lõppes alles 1940. Aastal. Kuni sinnamaani kuulus Põhja-Eesti Lübecki linnaõiguse alla, Lõuna-Eesti Riia linnaõiguse alla.
    1248. aastal kinkis Taani kuningas Erik IV Lübecki linnaõiguse Tallinnale.
  • Tallinna linna funktsioneerimine Lüübeki õiguse järgi
    Tallinna elu reguleeris selle sünnist saati kuni 19. sajandi lõpuni nn Lübecki õigus.
    Ei ole teada, millised õigusnormid olid Tallinnas kasutusel linna kujunemise esimestel aastakümnetel, 1220 .- 30. aastatel. Varaseim kirjalikult tõendatud linnaõiguslik daatum Tallinna ajaloos on nimelt 15. mai 1248, mil Taani kuningas Erik Plovpenning (Adraraha) andis siinsetele kodanikele kõik õigused, mis on Lübecki kodanikel. Kuninga ürik ei ole originaalis säilinud. Selle tekst on meieni jõudnud 1347 . aastal tehtud ärakirja vahendusel. Ärakiri on tallel Tallinna Linnaarhiivis.
    Tallinn kui kujunev kaubalinn oli siia asunud saksa päritolu hansakaupmeeste kaudu ilmselt algusest peale seotud linnadega, kus Lübecki õigus juba kehtis. Lübecki õiguse kehtestamisel Tallinnas võisid kaupmeeskonna huvid oma osa etendada . Teisalt võis Taani kuningas kui Põhja-Eesti ala tollane valitseja ehk maahärra eelistada Tallinna puhul Lübecki õigust, tõkestamaks Riia mõju laienemist põhja suunas. Riias arenes 13. sajandi jooksul välja oma, Riia linnaõigus, mis hiljem käibis kokku 17 linnas Läti ja Eesti alal. Lübecki õigus oli lisaks Tallinnale veel vaid Narval, Rakverel ja 17. sajandist ka Haapsalul.
    Lübecki õigus oli aga ühtekokku maksev ligi sajas linnas, teiste hulgas Kielis, Rostockis, Wismaris, Stralsundis, Greifswaldis. 15. sajandi algul elas «Lübecki õiguse linnades» kokku umbes 300 000 inimest - tolle aja kohta väga suur arv.
    Nii oli Tallinn alates 13. sajandist integreeritud Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopa linnu hõlmavasse õigus-, kultuuri- ja majandusruumi. Need sidemed ei katkenud täielikult ka siis, kui hansakaubandus soikus ning Tallinnast oli saanud esmalt Rootsi, siis Vene riigi provintsilinn.
    Lübecki raad oli Tallinnale keskajal, õieti kuni 1584. aastani, apellatsiooniinstantsiks, kuhu võis edasi kaevata Tallinnas langetatud kohtuotsuste peale.
    Tallinna Linnaarhiivis säilitatakse viit Lübecki õiguse käsikirjalist koodeksit (Lübeckil endal pole alles ühtegi keskaegset Lübecki õiguse käsikirja!). Tallinna vanim, 1257. aasta koodeks, koosneb 99 artiklist , viimane, 1511. aasta koodeks 218 artiklist.
    Lübecki õigus ei ole võrreldav moodsate õigusaktidega. Ta sisaldab raadi ja raehärrasid puudutavaid sätteid, tsiviil- ja kriminaalõiguslikke norme, ehitus- ja heakorraeeskirju.
    Tallinna õiguskorra põhialused püsisid 13. sajandist kuni 19. sajandi teise pooleni põhimõtteliselt muutumatuna. Maahärrad - algul Taani kuningad, siis Saksa Ordu ning Rootsi ja Vene valitsejad - taaskinnitasid Lübecki õiguse kehtivust Tallinnas, tunnustades sellega vormiliselt linna autonoomiat. Vastavalt sellele oli rael Tallinnas nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu pädevus.
    Rae poolt välja antud määrused ja korraldused täiendasid Lübecki õigust. Osa üldkäibivaid õigusnorme ja -tavasid ei olnud aga üldse kirjalikult fikseeritud.
    Iseseisva õigusnormide koguna minetas Lübecki õigus oma tähtsuse Tallinnale 1865. aastal, kui jõustus Balti provintsiaalseadustiku III osa - Balti eraseadus. Viimasesse oli aga üle kantud suur osa Lübecki õiguse sätetest.
    Vene linnaseaduse kehtestamisega Balti provintsides 1877 . aastal jäid Tallinna raele vaid kohtu funktsioonid. Lübecki õiguse ajastu sümboolseks lõpp-punktiks Tallinnas võib lugeda rae täielikku likvideerimist 1889. aastal.
    Balti eraseaduse kaudu püsis Lübecki õiguse mõju Eestis 1940. aastani.
  • Abielu- ja perekonnaõigusenormid Lüübeki õiguses
    * Varanduslik lahusus
    * Naine oli mehe eeskoste all, kuid polnud mehe omand. Ei olnud täieõiguslik õiguse subjekt
    * Naise surma korral vara jaguneb mehe ja laste vahel võrdselt
    * Mehe surma korral naine võtab oma mehe abielupandi ja jagab võrdselt lastega
    * Laste huvid on tunduvamalt kaitstud
    * Mehele minekust vajalik sugulaste luba, vastasel juhul jääb varast ilma
    * Linnast vara välja viia ei saanud
    * Mees ei tohi pantida naise vara
    * Ilma pärandajateta vara läheb linnale 1.aasta ja 1.päeva pärast
    * Ebaseaduslik laps ei päri.
    * Perekonda üritati reguleerida kui kanoonilist õigust ( ristimine )
    * Hinge eest hoolitsemine - vara kirikule (mitte kinnisvara, vaid raha müügist).
  • Abielu kehtivuse tingimused
    §7 alusel jäi naine oma kaasavara (selle paragrahvi puhul siis kinnisvara) omanikuks; omandiõigus säilib, kuid mees kasutab vara oma äranägemise kohaselt. Keegi ei tohi pantida, müüa wga ära anda kinnisvara, mille ta on saanud oma naise kaudu ilma oma naise ja tema laste nõusolekuta, kui sellel lapsi on, kui talle pole osaks saanud tõsist häda, vangistust või nälga või kui ta tuleb raha pärast kohtu ees teisel omandiks anda.
    Kooselu vältel soetatud vara oli mehe oma, kuni naine ei tõesta vastupidist. Naisel on õigus igapäevast majanduselu iseseisvalt korraldada, s.t ei pea mehe käest nõusoleku küsima ostu kohta (nt söök, küttepuud jne). Sõtmeõiguse piriks on ostu väärtus, nt kulda ostes pidi juba mehe nõusolek olema.
    15- 16 saj tekivad Euroopas sellised tegelased nagu ärinaised ehk `kauffraud`, erinevus oli selles, et siinne õigus ei läinud üld-euroopalike suundadega kaasa ja oli konservatiivsem. Euroopas oli varade ühisus- suuremad õigused; Eestis tekkisid sellised õigused alles pärast reformatsioone, kui pöörduti tagasi algsete õiguse lätete juurde.
    5.2. Abikaasade varalised suhted
  • Vanemate ja laste suhted
    al. 18a. mees täieõiguslik. 20a. naine saab täisealiseks.
  • Seadusjärgsed lapsed
    Kui keegi oma lastest lahti ütleb, siis peab ta neile andma kaasa kindla summa raha, mida ei nõuta esimese kahe aasta jooksul, juhul kui ei suudeta seda vastastikuste kokkulepetega pikendada.
    5.3.2. Vanemate õigused laste üle
    Üllatav on tähelepanek on see, et paljudes küsimustes, eriti abiellumisel on seaduslikel lastel määrav tähtsus- õigus panna veto .
  • Pärimisõiguse normid Lüübeki õiguses
    Eksisteeris nii seadusejärgne kui ka testamendijärgne pärimine.
    Kinnisvara oli sugukonna omand.
  • Testamendijärgne pärimine
    Testament - §160- sarnanes rohkem notariaalse kinnitusega. See mida oled pärinud testamendiga ei saa edasi pärandada.
    See mis oli kirikule pärandatud läks tsiviilkäibest välja. Seetõttu, kui taheti näiteks kirikule kinnisasja pärandada, tuli see enne maha müüa ja siis raha kirikule anda.
  • Seadusjärgne pärimine
    Seadusejärgne pärimine- esimesed pärijad olid seaduslikud lapsed. Abieluväline laps ei päri isegi oma isa sotsiaalset staatust, rääkimata varalistest õigustest.
    Kinnisvara vastastikust pärimist abikaasade vahel ei ole.
  • Mereõiguse normid Lüübeki õiguses
    Kui inimene maalt tuleb laevahärrale ette kaebust esitama, siis ta peab leppima parima tunnistajaga, kes laeval leidub. Kui merehädas visatakse laevast kaup välja, siis peab inimestele, kelle kaup oli laevas , selle hüvitama vastavalt hinnale, mida nad oleksid saanud sadamas kuhu nad olid teel. Kui keegi üürib paadi, siis ta ei tohi seda enam kellelegi pantida või müüa nii, et see oleks seaduslik. Ta võib ainult seda üürida välja selliseks tähtajaks, millal ta ise selle tagastama peab. Kui üks lõhub kogemata teise inimese paadi ja vannub pühakute nimel, et ta ei saanud seda vältida, siis on ta kohustatud korvama ainult poole tekkinud kahjust. Kui laev kaotab õnnestuses masti, siis ei pea seda hüvitama. Kui aga tehakse seda muul põhjusel, siis peavad laevaliikmed selle hüvitama.
    8. Kohus ja kohtuprotsess Lüübeki õiguse normide järgi
  • Süüdistamine
    §33- Kui keegi süüdistab teist varguses ja röövimises ja ei leia tema juurest röövitud vara, võib see, keda süüdistatakse, ennast pühakute nimel vandudes süütuks tunnistada. Ja kui ta tahab võib see omakorda teist süüdistada, et see on teda alusetult süüditanud ja põlustanud. Siis peab teine, kes teda on süüdistanud, maksma trahvi talle hüvitust 60 killingit. Sellest kuulub linnale 1/3, kohtunikule 1/3 ja hagejale 1/3.
  • Tõendamine
    8.2.1.Valetunnistused
    Valetunnistus: Kui keegi annab valetunnistust, ja raad seda arvab , siis peab see valetunnistaja maksma hüvitust 60 killingit ja ta ei tohi enam kunagi kedagi tunnistusega aidata.
    9. Õigusrikkumine ja karistus Lüübeki õiguse normide järgi
    Üldiselt eksisteerisid siis rahalised karistused. Üks kõige karmimaid karistusi oli linnast välja viskamine , see võrdub samaga kui sugukonnast välja visata.
    Väga paljudel juhtudel tahtis ka juba linn ja kohtunikud saada karistusest oma tasu, mis siiani polnud tavaline.
    9.1 Süüteod
    9.1.1 Süüteoliigid
    9.2 Karistus
    9.2.1 Karistuse liigid
    Häbistamine:
    §40- Kui keegi mees tabatakse abielunaise juurest, peab see naine meest tema meheelundit pidi talutama edasi-tagasi läbi linna tänavate.
    Kehaline vigastus:
    §53- Kui keegi teist lööb, nii et see jääb löömisest vigaseks ja teine kaebab selle peale, peab see, kes on niimoodi löönud, talle ja foogtile ja linnale maksma hüvitust 60 killingit ja peab sellele, keda on vigastatud , andma 10 mark hõbedat tema vigastuse eest. Kui aga on nii, et vaesuse tõttu ei saa seda raha anda, peab ta 10 nädalat vangitornis leiba ja vett sööma ja pärast seda tuleb ta linnast välja saata ja ta ei või linnale vastu hakata ilma selle nõusolekuta, kes on vigastatud.
    Kui keegi kodanik tapab teise kodaniku:
    §97- Kui mõni kodanik lööb teise surnuks ja põgeneb selle peale ning kuulutatakse meie linnaõiguse järgi lindpriiks- kogu tema vara, nii pärand ku kaubad, mis kuuluvad meie õiguse alla, sellest peavad pooled võtma tema lähimad pärijad. Ülejäänud pool tuleb jagada kolmeks osaks. Sellest võtab linn 1/3, kohtunik 1/3 ja hageja 1/3.
    Mis on linn?
    Linna määratlemine 20. sajanadil- poliitiline korporatsioon, avalik- õiguslik juriidiline üksus.
    Max Weberi järgi on veel mitmed tunnused nagu turg, linnamüür, vähemalt osaliselt sõltumatu kohus.
    Vara- ja keskaegsed linnad
    Linna defineerimine on erinev eri õigusajaloolastel. Muinasaja asulaid ei nimetatud linnaks. Linnaks võib mingit asulat nimetada siis kui see sai linnaõiguse. Ida- Euroopas toimus peamine linnade tekkimine 12.-13. sajandil.
    Peamised põhjused linnade tekkimisel:
    • ulatuslik kaugkaubandus
    • spetsialiseerunud käsitöölised, kes koondusid sadamalinnadesse
    Vajatakse kaitset maahärrade eest- vajavad õiguslikku kaitset, tahavad erineda väljaspool linna elavatest inimestest( talupoegadest).
    Keskaegse linnaõiguse tunnusjooned:
  • Ilmalikkus-religiooni hooldamine ja arendamine oli katoliku kiriku pädevuses, seega oli oluline mitte sõltuda täielikult paavstist. Linn võib kirikut toetada, kuid mitte asendada! Taheti rõhutada erinevust antiik-linnaga, mis vastutas religiooni eest;
  • Õiguse kirjapanek- seadus pannakse kirja algusest peale, väljumine tavaõigusest (nt Lex salica keskajal);
  • Vabastus feodaalkoormistest- üksik linnakodanik ei ole eriti millekski kohustatud maahärra ees, erinevalt inimestest, kes elavad linnast väljas;
  • Suhteliselt süsteemne ja terviklik;
  • Kommunitaarsus- rõhk kogukondlikkusel ja kommuunil, mis tekib vabade in kokkuleppel. Kodanikuks sai ainult kodaniku vande andmisega. Iga tsinfti ja/ või gildi liige pidi olema ka kodanik. Mittekodanikud liikmeks ei saanud;
  • Arenguvõimelisus- s.t et suutis ajaga kaasas käia ja vastu pidada uutele muutustele. Ei olnud selline rangelt loomise ajastu tõekspidamistes kinni.
    Olulisemad linnaõiguse perekonnad:
    • Frankfurti perekond
    • Lübecki perekond (levib just rannikulinnades)
    • Viini perekond
    • Magdeburgi perekond
    Lübecki linnaõigus oli valitsevaks järgmistes Eesti linnades:
    • Tallinn
    • Rakvere
    • Narva
    • Haapsalu (sinna jõuab hiljem)
    Riia õigus: aluse panid sellele Visby kaupmehed, edasi mõjutas seda Magdeburgi linnaõigus ning suuresti mõjutas ka Hamburgi linnaõigus.
    Vahetegu Riia ja Lübecki linnaõiguse vahel lõppes alles 1940. Aastal. Kuni sinnamaani kuulus Põhja-Eesti Lübecki linnaõiguse alla, Lõuna-Eesti Riia linnaõiguse alla.
    1248. aastal kinkis Taani kuningas Erik IV Lübecki linnaõiguse Tallinnale.
    Millised linnaõiguse üldtunnused käisid ka Lübecki linnaõiguse kohta ?
  • Arenguvõimelisus
  • Ilmalikkus- linn eksisteeris kirikuga paralleelselt, linn ei sõltunud otseselt kirikust.
  • Kirjalikkus
    Abielu ja perekonnaelu puudutavad normid Lübecki linnaõiguses:
    §7 alusel jäi naine oma kaasavara (selle paragrahvi puhul siis kinnisvara) omanikuks; omandiõigus säilib, kuid mees kasutab vara oma äranägemise kohaselt. Keegi ei tohi pantida, müüa wga ära anda kinnisvara, mille ta on saanud oma naise kaudu ilma oma naise ja tema laste nõusolekuta, kui sellel lapsi on, kui talle pole osaks saanud tõsist häda, vangistust või nälga või kui ta tuleb raha pärast kohtu ees teisel omandiks anda.
    Kooselu vältel soetatud vara oli mehe oma, kuni naine ei tõesta vastupidist. Naisel on õigus igapäevast majanduselu iseseisvalt korraldada, s.t ei pea mehe käest nõusoleku küsima ostu kohta (nt söök, küttepuud jne). Sõtmeõiguse piriks on ostu väärtus, nt kulda ostes pidi juba mehe nõusolek olema.
    15- 16 saj tekivad Euroopas sellised tegelased nagu ärinaised ehk `kauffraud`, erinevus oli selles, et siinne õigus ei läinud üld-euroopalike suundadega kaasa ja oli konservatiivsem. Euroopas oli varade ühisus- suuremad õigused; Eestis tekkisid sellised õigused alles pärast reformatsioone, kui pöörduti tagasi algsete õiguse lätete juurde.
    Pärimine:
    Eksisteeris nii seadusejärgne kui ka testamendijärgne pärimine.
    Kinnisvara oli sugukonna omand.
    Testament - §160- sarnanes rohkem notariaalse kinnitusega. See mida oled pärinud testamendiga ei saa edasi pärandada.
    See mis oli kirikule pärandatud läks tsiviilkäibest välja. Seetõttu, kui taheti näiteks kirikule kinnisasja pärandada, tuli see enne maha müüa ja siis raha kirikule anda.
    Seadusejärgne pärimine- esimesed pärijad olid seaduslikud lapsed. Abieluväline laps ei päri isegi oma isa sotsiaalset staatust, rääkimata varalistest õigustest.
    Kinnisvara vastastikust pärimist abikaasade vahel ei ole.
    Karistusõigus:
    §33- Kui keegi süüdistab teist varguses ja röövimises ja ei leia tema juurest röövitud vara, võib see, keda süüdistatakse, ennast pühakute nimel vandudes süütuks tunnistada. Ja kui ta tahab võib see omakorda teist süüdistada, et see on teda alusetult süüditanud ja põlustanud. Siis peab teine, kes teda on süüdistanud, maksma trahvi talle hüvitust 60 killingit. Sellest kuulub linnale 1/3, kohtunikule 1/3 ja hagejale 1/3.
    Häbistamine:
    §40- Kui keegi mees tabatakse abielunaise juurest, peab see naine meest tema meheelundit pidi talutama edasi-tagasi läbi linna tänavate.
    Valetunnistus:
    Kui keegi annab valetunnistust, ja raad seda arvab, siis peab see valetunnistaja maksma hüvitust 60 killingit ja ta ei tohi enam kunagi kedagi tunnistusega aidata.
    Kehaline vigastus:
    §53- Kui keegi teist lööb, nii et see jääb löömisest vigaseks ja teine kaebab selle peale, peab see, kes on niimoodi löönud, talle ja foogtile ja linnale maksma hüvitust 60 killingit ja peab sellele, keda on vigastatud, andma 10 mark hõbedat tema vigastuse eest. Kui aga on nii, et vaesuse tõttu ei saa seda raha anda, peab ta 10 nädalat vangitornis leiba ja vett sööma ja pärast seda tuleb ta linnast välja saata ja ta ei või linnale vastu hakata ilma selle nõusolekuta, kes on vigastatud.
    Kui keegi kodanik tapab teise kodaniku:
    §97- Kui mõni kodanik lööb teise surnuks ja põgeneb selle peale ning kuulutatakse meie linnaõiguse järgi lindpriiks- kogu tema vara, nii pärand ku kaubad, mis kuuluvad meie õiguse alla, sellest peavad pooled võtma tema lähimad pärijad. Ülejäänud pool tuleb jagada kolmeks osaks. Sellest võtab linn 1/3, kohtunik 1/3 ja hageja 1/3.
    Üldiselt eksisteerisid siis rahalised karistused. Üks kõige karmimaid karistusi oli linnast välja viskamine, see võrdub samaga kui sugukonnast välja visata.
    Väga paljudel juhtudel tahtis ka juba linn ja kohtunikud saada karistusest oma tasu, mis siiani polnud tavaline.
  • Keskaegse linnaõiguse üldiseloomustus
    Linnaõigused
    Linn - kompaktse hoonestusega asula, millel on oma haldusorganid ja juriidilised õigused.
    20. sajandi linna võis iseloomustada järgmiste tunnuste abil. Ta oli:
  • juriidilise isiku staatuses olev korporatsioon
  • poliitiline kooslus, mida tavaliselt juhib valitud meer koos valitava nõukoguga, kes omab volitusi palgata ametnikke, määrata makse, sundvõõrandada eraomandit jne.
  • majanduslik üksus, mis kindlustab (või vähemalt kontrollib kindlustamist) ennast vee, energia, transpordiga, reguleerib ehitamist ja elamispinna kasutamist, majanduslike ettevõtete paigutamist
  • sotsiaalset heaolu tagav kooslus, mis korraldas hariduse andmist, tervishoidu jne.
    M. Weberi hinnangul võib lääne tüüpi linnade algeid leida ka teistes kultuurides, kuid linn kui kommuun (linnakommuun) selle sõna tõelises tähenduses on omane vaid Läänele. Tema väitel peab linnaks nimetatavas asumis prevaleerima kaubandus-majanduslikud suhted ning asum ise peab omama järgmisi tunnuseid:
  • kindlustused
  • turg
  • kohalik kohus ja vähemalt osaliselt autonoomne kohus
  • kindlakujulise assotsiatsiooni vormi
  • vähemalt osaline autonoomia ja autokefaalia (s.t. linnakodanike osalusel valitud võimuorganite valitsemine)
    Kaasaegsed pärimised (keskaegse) linna päritolu ja mõiste järele ulatuvad 18. sajandisse. Juhtroll kuulus siinkohal seisusliku ühiskonna raames tegutsenud valgustusfilosoofidele, kes tõstatasid oma töödes kodanike võrdsuse probleemi. Voltaire määratles linna kui vabade kodanike kogukonda. Ta väitis, et võideldes feodaalsenjööride mõjuvõimu vastu oli Prantsuse kuningas Louis VII juba 1137/38 kehtestanud linnade põhiõigused. Kuningas olevat selles aktis andnud vabadeks linnakodanikeks saanud elanikele õiguse ise valida linnavalitsuste ja kohtute liikmeid. A. Smith defineeris linna kui alalist turgu. Nendes kahes 18. sajandi määratluses ilmneb juba kaks erinevat lähenemisviisi (keskaegse) linna kui sellise defineerimisele, mis on püsima jäänud tänaseni. Üks on linna majanduslik definitsioon, mille kohaselt linn on keskmisest tihedama rahvastikuga asula, kus vastastikune vahetus ja tööjaotus on suhteliselt hästi välja arenenud. Taolise määratluse kohaselt on linn linnaks eelkõige ümbritseva keskkonna suhtes ning siinkohal on suhteliste kriteeriumide spekter lai nii kronoloogilise kui geograafilisel teljel.
    Teine võimalus on (keskaegse) linna õiguslik definitsioon, mis vastandina majanduslikule definitsioonile on absoluutne ja kindlalt seotud oma ajaga. Linnadel oli teistest asulatest erinev staatus, mis oli omaaegsetele inimestele selgelt teada. Üldjuhul tuli see staatus mingil kindlal ajahetkel anda mingi kindla ürikuga ning tihtipeale on see hetk, mida tähistatakse linna asutamisena. Erinevalt majanduslikust aspektist võis juriidiline aspekt (linnaõigus, privileeg) sõltuda üksikisiku (senjöör, süserään) suvast. Vaatamata sellele ei olnud linnaõiguse andmine kunagi pelgalt tehniline akt, vaid suure sümboolsusega ürik, mis tähistas uut algust.
    Tihtipeale tähendas linnaõiguse andmine tõepoolest linna asutamist, tuues kaasa kas senise maa-asula ümberkujundamise või täiesti uue asumi sünni. Sisuliselt linnana toimiva asula elu struktureeris linnaõigus ümber, tugevdades või muutes seniseid arengutendentse.
  • Linna määratlemine
    Kahel erineval alusel oleva, erinevatest määratlemisviisidest lähtuva linnaajaloo tulemused ja käsitlused ei tarvitse kattuda. Majanduslikus mõttes olid linnad kui vahetuskaubandusega tegelevad rahvarohked ja komplekssed asulad Ida-Euroopas olemas enne linnaõiguste saamist. Arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda, et juba 10. sajandil eksisteeris mere ääres ja jõgede kallastel rida kaubanduskeskusi (näit. Danzig, Praha). Õigusajaloo mõttes toimus massiline linnade asutamine Ida-Euroopas alles ajavahemikus 1150-1350 ning lähtus peamiselt Saksa eeskujudest (Lübeck, Magdeburg). Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal, kus majanduslikus mõttes olemasolevad linnad said linnadeks õiguslikus aspektis alles pärast anglonormannide sissetungi 12. sajandi lõpul.
    Seminaris piirdume vaid õigusliku aspekti olulisemate joonte vaatlemisega, keskendudes Lübecki linnaõigusele. Teiseks tuleb märkida, et vaatluse all on just lääneliku õiguskultuuri areaali jäävad linnad.
  • Linnaõiguse üldised tunnused
    Keskaegse linnaõiguse üldiseloomustus.
    Keskaegne linnaõigus oli osa keskaegse Euroopa õigussüsteemide paljususest. Vaatamata välisele mitmekesisusele ja jagunemisele mitmeks linnaõiguse perekonnaks iseloomustab linnaõigust rida ühisjooni.
  • Keskaegse linnaõiguse areng
  • Linnaõiguse teke keskaegses Euroopas
  • Olulisemad linnaõiguse perekonnad
  • Lüübeki linnaõigus
  • Lüübeki linnaõiguse teke
  • Lüübeki õiguse levik Vana-Liivimaal
    Eesti oli Vana-Liivimaa perioodil, kuni XVI sajandini, seotud selle osaga Lääne-Euroopa tsivilisatsioonist, mille valdusse ta sattus, teisisõnu – Saksamaaga, kui saar (Joon. 7). Teisisõnu - side oli mereline. Saksamaaga sidus kaks organisatsiooni: üks – Saksa Ordu, teine – Hansa Liit (Joon. 8), kolmas side oli muidugi ka – vaimne, kirik.
    Hansa Liit (183)
    Schildhauer, Joh. Die Hanse. Geschichte und Kultur. (1984), 2456 lk.
    Mõni sõna Hansa Liidust kui moraali, poliitilise kultuuri kujundajast. Olnud algul saksa kaupmeeste kaubakontorite koondis, kujunes sellest XIII sajandil, sajandil, mil Liivimaa lülitati Lääne-Euroopa süsteemi, Madalmaade, Põhja-Saksamaa ja Liivimaa linnade liit, mille keskuseks, tema peamiseks linnaks sai samal sajandil Lübeck. Üldse eksisteeris see süsteem Põhja- ja Läänemere ääres ligi 500 aastat, neist 200 mõjutas Hansa Liit selle piirkonna arengut aktiivselt. Seejuures ei olnud Hansa sugugi pelgalt kaubandus, nagu eesti ajakirjandusest võib mulje jääda, Hansa oli ka poliitiline korraldus. Tsivilisatsiooni arengult oli tähtsam pigem see, mitte, missugused kaubad läbi Liivimaa liikusid. Viimastest oli kohalikule talupojale ja linnakehvikule vähe sooja. XII sajandil Lübeckis kujunenud õigusnormid kehtestusid järk-järgult ligi sajas Hansa linnas Holsteinist Baltikumini. Rostock, Wismar, Stralsund Läänemere edelanurgas said selle vastavalt 1218., 1229. ja 1234. aastal, Tallinn 1248. (kui mitte varemgi), Greifswald Läänemere lõunakaldal 1250. aastal, mõni hiljemgi. Vana-Liivimaa lülitus seega Lääne süsteemi kiiresti, kiireminigi, kui hilisema Saksamaa idaosa.
    Lübecki õigus andis linnale omavalitsuse, rae ja kohtukorralduse, linnakodanikule -- isikliku vabaduse. "Stadluft macht frei," ütles sakslane, "Linnaõhk teeb vabaks," teadis ka eestlane. Linnaõigus vastustas feodaalset omavoli. Lübecki linnaõigust on nimetatud saksa linnaõiguste kuningaks, see oli terviklikuim sisult ja ulatuslikuim territooriumilt, kus seda rakendati. Seejuures ei olnud Lübecki õiguse andmine ühekordne akt. Lübeck varustas "oma" linnu – kus aastal 1400 elas ca. 250 000 inimest – ka hiljem pidevalt õigusalaste juhtnööride ja üksiknäidetega. Nii üksnes ei sammunud Läänes sündinud linnademokraatia Ida poole, õigus oma kohtotsustega kujundas ja kujundab ka moraali ja kombeid!
  • Linnaõiguse üldiste tunnuste olemasolu Lüübeki õiguses.
  • Lüübeki õiguse Tallinna koodeks
  • Linnaõiguse annetamine Tallinna linnale
    Lübecki õiguse annetamine 15. mail 1248
  • Tallinna linna funktsioneerimine Lüübeki õiguse järgi
    Tallinna elu reguleeris selle sünnist saati kuni 19. sajandi lõpuni nn Lübecki õigus.
    Ei ole teada, millised õigusnormid olid Tallinnas kasutusel linna kujunemise esimestel aastakümnetel, 1220.- 30. aastatel. Varaseim kirjalikult tõendatud linnaõiguslik daatum Tallinna ajaloos on nimelt 15. mai 1248, mil Taani kuningas Erik Plovpenning (Adraraha) andis siinsetele kodanikele kõik õigused, mis on Lübecki kodanikel. Kuninga ürik ei ole originaalis säilinud. Selle tekst on meieni jõudnud 1347. aastal tehtud ärakirja vahendusel. Ärakiri on tallel Tallinna Linnaarhiivis.
    Tallinn kui kujunev kaubalinn oli siia asunud saksa päritolu hansakaupmeeste kaudu ilmselt algusest peale seotud linnadega, kus Lübecki õigus juba kehtis. Lübecki õiguse kehtestamisel Tallinnas võisid kaupmeeskonna huvid oma osa etendada. Teisalt võis Taani kuningas kui Põhja-Eesti ala tollane valitseja ehk maahärra eelistada Tallinna puhul Lübecki õigust, tõkestamaks Riia mõju laienemist põhja suunas. Riias arenes 13. sajandi jooksul välja oma, Riia linnaõigus, mis hiljem käibis kokku 17 linnas Läti ja Eesti alal. Lübecki õigus oli lisaks Tallinnale veel vaid Narval, Rakverel ja 17. sajandist ka Haapsalul.
    Lübecki õigus oli aga ühtekokku maksev ligi sajas linnas, teiste hulgas Kielis, Rostockis, Wismaris, Stralsundis, Greifswaldis. 15. sajandi algul elas «Lübecki õiguse linnades» kokku umbes 300 000 inimest - tolle aja kohta väga suur arv.
    Nii oli Tallinn alates 13. sajandist integreeritud Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopa linnu hõlmavasse õigus-, kultuuri- ja majandusruumi. Need sidemed ei katkenud täielikult ka siis, kui hansakaubandus soikus ning Tallinnast oli saanud esmalt Rootsi, siis Vene riigi provintsilinn.
    Lübecki raad oli Tallinnale keskajal, õieti kuni 1584. aastani, apellatsiooniinstantsiks, kuhu võis edasi kaevata Tallinnas langetatud kohtuotsuste peale.
    Tallinna Linnaarhiivis säilitatakse viit Lübecki õiguse käsikirjalist koodeksit (Lübeckil endal pole alles ühtegi keskaegset Lübecki õiguse käsikirja!). Tallinna vanim, 1257. aasta koodeks, koosneb 99 artiklist, viimane, 1511. aasta koodeks 218 artiklist.
    Lübecki õigus ei ole võrreldav moodsate õigusaktidega. Ta sisaldab raadi ja raehärrasid puudutavaid sätteid, tsiviil- ja kriminaalõiguslikke norme, ehitus- ja heakorraeeskirju.
    Tallinna õiguskorra põhialused püsisid 13. sajandist kuni 19. sajandi teise pooleni põhimõtteliselt muutumatuna. Maahärrad - algul Taani kuningad, siis Saksa Ordu ning Rootsi ja Vene valitsejad - taaskinnitasid Lübecki õiguse kehtivust Tallinnas, tunnustades sellega vormiliselt linna autonoomiat. Vastavalt sellele oli rael Tallinnas nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu pädevus.
    Rae poolt välja antud määrused ja korraldused täiendasid Lübecki õigust. Osa üldkäibivaid õigusnorme ja -tavasid ei olnud aga üldse kirjalikult fikseeritud.
    Iseseisva õigusnormide koguna minetas Lübecki õigus oma tähtsuse Tallinnale 1865. aastal, kui jõustus Balti provintsiaalseadustiku III osa - Balti eraseadus. Viimasesse oli aga üle kantud suur osa Lübecki õiguse sätetest.
    Vene linnaseaduse kehtestamisega Balti provintsides 1877. aastal jäid Tallinna raele vaid kohtu funktsioonid. Lübecki õiguse ajastu sümboolseks lõpp-punktiks Tallinnas võib lugeda rae täielikku likvideerimist 1889. aastal.
    Balti eraseaduse kaudu püsis Lübecki õiguse mõju Eestis 1940. aastani.
  • Abielu- ja perekonnaõigusenormid Lüübeki õiguses
    5.1. Abielu kehtivuse tingimused
    5.2. Abikaasade varalised suhted
    5.3. Vanemate ja laste suhted
    5.3.1. Seadusjärgsed lapsed
    5.3.1. Vanemate õigused laste üle
  • Pärimisõiguse normid Lüübeki õiguses
  • Testamendijärgne pärimine
  • Seadusjärgne pärimine
    7. Mereõiguse normid Lüübeki õiguses
    8. Kohus ja kohtuprotsess Lüübeki õiguse normide järgi
    7.1. Süüdistamine
  • Tõendamine
    7.2.1.Valetunnistused
    9. Õigusrikkumine ja karistus Lüübeki õiguse normide järgi
  • Süüteod
  • Süüteoliigid
  • Karistus
  • Karistuse liigid
    1. Kommunitaarsus iseloom

  • 1.1. Vandekaaslus, lepingulisus


    Linnaõigus oli omavahel tihedalt integreeritud (vande)kaaslus õigus, mida sageli nimetati kogukonnaks, kommuuniks (commune). Kommuun põhines kõigi tema (alg)liikmete vahelisel olemasoleval või väidetaval lepingul (hartal), mida võib pidada ühiskondlikuks lepinguks algideeks. Mitmed linnad rajanesidki hartale antud kollektiivsel pidulikul vandel või mitmel järjestikusel hartale antud truudusvandel (kodanikuvanne)
    Eeskujuna võib ühelt poolt vaadelda lääniõigusest pärinevat senjööri ja vasalli suhet sätestavat vasalliteedi lepingut või ka abielu(lepingut). Antud lepinguga võeti endale mingi kindel staatus, astuti alalistesse suhetesse, mille tingimused määratleti õigusnormidega ja mida pooled ei saanud omatahtsi muuta. Teisalt võib hartat vaadelda ka omalaadi sakramendina, mis sümboliseeris ja samas ka lõi uue kaasluse ning fikseeris tema õiguse. Just uue linna asutamisel oli kodanike loodav staatus ka uue koosluse/korporatsiooni staatus.

  • 1.2. Partitsipatoorsus


    Linnaõiguse kommunitaarset iseloomu näitas mitte ainult kodanike omavaheliste suhete lepingulisuses, vaid ka nende kollektiivsuses. Normid, mis pidid tagama üldrahvaliku, s.t. kõigi linnakodanike osalemise kommuuni elus, ilmnesid mitmel moel:
    • kodanike vastastiku kaitse ja abi nõudes võõraste ja vaenlaste vastu
    • nõuetes kodanike “üldise koosoleku/nõukogu” läbiviimise kohta uute õigusnormide kehtestamiseks
    • nõuetes kaaskodanike osalemise kohta linnakodaniku asja lahendavas formaalse õigusmõistmise süsteemis
    • nõuetes tsiviilvaidlusi lahendavate mitteformaalsete vahekohtute kohta, mille üle linnavõimudel oli vaid vähene järelvalveõigus
    • käsitööliste ja kaupmeeste ühenduste (tsunftid, gildid) majandustegevuse ranges reguleerimises

  • 1.3. Seisuslikkus


    Linn kui kommuun on vaadeldav kahest aspektist:
    • kui vabade linnakodanike kommuun.

    - kui kommuunide kommuun (kaupmeeste gildide, käsitööliste tsunftide jms.
    ühendus)
    Indiviid keskaegse linnaõiguse järgi eksisteeris eelkõige kui ühe või mitme ühenduse liige. Tema individuaalne vabadus seisnes eelkõige tema mobiilsuses, võimes liikuda ühest ühendusest teise, pöörduda kaitseks ühe ühenduse eest teise ühenduse poole.
    Linnaõigus tunnistas küll kõigi kodanike (nii rikaste kui vaeste) õiguslikku võrdsust, kuid vaesed kodanikud hoiti linna juhtimisest reeglina eemal. Linnaõigus tunnistas erinevate ühenduste (tsunftide, gildide) individuaalseid õiguslikke režiime koos seal kehtestatud ebavõrdsusega. Linnaõigus sätestas mittekodanikest linnaelanike (aadlikud, vaimulikud, juudid, üliõpilased) ja nende ühenduste erinevad kohustused ja õigused
    2. Ilmalikkus
    Ilmalikkus on keskaegse linna oluline tunnus, mis on omane just läänelikule linnatraditsioonile. Erinevalt Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma linnadest ei kandnud keskaegsed linnad vastutust religiooni eest, linn kui tervik oli maine, ajaline nähtus mitte igavene ja püha. Tema ülesanne oli eelkõige vägivalla piiramises ja poliitiliste ja majanduslike suhete reguleerimises, mida siiski tõlgendati jumala poolt antud ülesannete täitmisena. Samal ajal kujunes linnas järjest iseseisvam ilmalikke eesmärke teeniv väärtushinnangute süsteemi.
    Jumalateenimine ning usk kuulusid kiriku pädevusse. See ei tähendanud siiski linnade ükskõiksust usu suhtes, linnad olid täis nii kirikuid kui kabeleid. Õigusnormid, mis linna territooriumil reguleerisid usunormide ja doktriini järgimist olid osa kanoonilisest õigusest, mille eest hoolitses kirik.
    Linnaõiguse ilmalikkus peegeldus ka nende mitmekesisuses. Me võime rääkida mitmest linnaõiguse perekonnast (näit. Frankfurti, Lübecki, Magdeburgi õigusperekond), mille raames eksisteerisid veel allperekonnad. Igal linnal oli mingi oma variant linnaõigusest (vt. näit. Haapsalu linnaõigus). Ühtaegu oli linnaõigus osa ilmalike õigussüsteemide paljususest, kusjuures ükski neist ei pretendeerinud ilmaliku sfääri täielikule reguleerimisele, rääkimata üldisest kehtivusest. Igaüks neist õigussüsteemidest reguleeris vaid tema jurisdiktsiooni kuuluvat inimeste elu tahku.
    3. Konstitutsioonilisus
    Keskaja linnad (eriti XI-XII saj) olid /justkui/ uued riigid, s.t. nad omasid täielikku seadusandlikku, täitev- ja kohtuvõimu. Nad omasid õigust kehtestada makse, müntida raha, määrata kindlaks kaalude ja mõõtude süsteeme, omada sõjaväge, kuulutada sõda ja sõlmida rahu. Samaaegselt olid linnad allutatud ka mitmetele piirangutele.
    3.1. Kirjalikkus,
    Linnaõigused tuginesid (või vähemalt näima tuginevat) kirjalikele hartadele, mis määrasid kindlaks nende juhtimise korra, linna kui terviku ning linnakodanike õigused ning kohustused. Isegi kui kirjalik allikas puudus, loeti, et see on kunagi kindlasti olemas olnud.
    3.2. Valitsemise suhteline modernsus
    Hartaga kehtestatud valitsemiskord oli paljuski sarnane modernsele konstitutsioonilisele valitsemissüsteemile:
    • võimude volituste piiratus hartas ettenähtud ulatusega
    • võimu jagunemine (sageli) seadusandlikuks, täitev- ja kohtuvõimuks, millel olid üksteise suhtes piiravad mõjumehhanismid
    • ametiisikute perioodiline valimine
    • seaduste avaldamine
    3.3. Kodanikuõiguste ulatus
    Linnaõigused, mis määrasid kodanike õigused, sisaldasid tavaliselt ratsionaalse kohtupidamise, mille osalesid süüalusega staatuselt võrdsed. Vähemalt teoreetiliselt pidid vaesemad ja rikkamad kodanikud kohtu ees olema võrdsed. Ordaalid olid üldjuhul keelatud, vabaduse võtmiseks oli vaja linnavõimu luba. Karistuse liigid olid piiratud, võrreldes teiste õigustega.
    Kodanikel oli relvakandmisõigus ja hääleõigus.
    3.4. Vabastus feodaalkoormistest.
    Linnaõigused sisaldasid tavaliselt vabastuse paljudest feodaalkoormistest ja –maksudest. Tihtipeale sisaldusid õigustes ka maahärra (kuninga, vürsti) võimu piirid, näit. kohtupidamise ulatus ja maksude suurus.
    3.5. Õigus osaleda linna valitsemises ja kohtupidamises.
    Kodanikel oli õigus osaleda rahvakoosolekul, mis vähemalt teoreetiliselt omas kõrgeimat võimu linnas. Igapäevases praktikas asendus kodanike koosoleku võim peagi suurema või väiksema koosseisulise nõukogu võimuga. Koos võimu kontsentreerumisega vähenes tegelikkuses ka linnaorganite valitavus, nad muutusid järjest enam koopteeruvateks organiteks. Põhimõtteliselt teatud kindlaks (lühikeseks) perioodiks valitavate isikute ametiaeg oli algselt küllalt lühike, kuid aja jooksul võimuperiood järjest pikenes, muutudes paljudes kohtades lõpuks eluaegseks.
    4. Arenguvõimelisus
    Linnaõigust iseloomustas arenguvõimelisus, s.t. mitte ainult muutumisvõimelisus, võime teadlikuks orgaaniliseks arenguks. See ilmnes linnaõiguste perioodilises kogumises ja süstematiseerimises. Linnavõimu ja mitmesuguste ühenduste õigusaktide regulaarses publitseerimises ja perioodilises süstematiseerimises.
    Arenguvõimet tõestas ka avatus rooma ja kanoonilisele õigusele, mõnedki linnad retsipeerisid rooma õiguse.
    5. Süsteemne terviklikkus.
    Erinevalt arhailisest õigusest ja maaõigusest oli linnaõigus kui juba algselt kirjalik õigus tunduvalt süsteemsem, sageli just kanoonilise ja rooma õiguse mõjul.
    Keskaegse linnaõiguse areng:
    Tihtipeale tähendas linnaõiguse andmine tõepoolest linna asutamist, tuues kaasa kas senise maa-asula ümberkujundamise või täiesti uue asumi sünni. Sisuliselt linnana toimiva asula elu struktureeris linnaõiguse ümber, tugevdades või muutes seniseid arengutendentse.
    Linnaõiguse teke keskaegses Euroopas:
    Õigusajaloo mõttes toimus massiline linnade asutamine Ida-Euroopas alles ajavahemikus 1150-1350 ning lähtus peamiselt Saksa eeskujudest (Lübeck, Magdeburg). Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal, kus majanduslikus mõttes olemasolevad linnad said linnadeks õiguslikus aspektis alles pärast anglonormannide sissetungi 12. sajandi lõpul.

  • Preisi üldine maaõigus


    Kodifikatsioon:
    • Kodifikatsioon- selle mõistega võidakse tähistada ka kogu õigussüsteemi, mis on kodifitseeritud (vt ka definitsiooni)
    • Inkorporeeriv kodifikatsioon- pannakse kokku olemasolevad seadused, paranemist/ arengut ei toimu (ei täiustata)

    Tuleb eristada kodifitseerimist tänapäevases ja arhailises mõttes. Varem oli koodeksi ja valitseja persooni vahel side selge (nt Hammurapi koodeks), hiljem hakkab see aga hägustuma- see ongi iseloomulik kaasaegsetele koodeksitele.
    Eestis on karistusseadustik ehtne õigusreformi näide (varem oli kriminaal koodeks). Neid näiteid on Eestis veel.
    Loomuõiguslikul perioodil (18.-19. saj) mõistetakse koodekseid kui õigussreformi teostamise vahendeid (19. saj see eesmärk ei teostu enam eriti hästi)
    Erinevatel perioodidel on koodeksitel erinevad ülesanded.
    Preisi üldine maaõigus:
    Miks hakati oma õigust kodifitseerima?
  • Et oleks ühtne õigus;
  • Arusaadav kõigile (saksa keeles);
  • Et olla riik.
    Öeldakse, et Preisi riigi lõid ametnikud. Määrused olid ühtsed kõigi jaoks.
    Ajendiks, miks Preisi üldine maaõigus loodi oli: mingi mölder Arnold oli kohtus käinud oma maahärraga (veskile ei olnud vett), käis läbi mitu instantsi ja lõpuks pöördub kuninga poole ja nõuab õiglust- kuningas pidi sekkuma kohtumõistmisesse ja hiljem vabandama ametnike ees, sest ta tegi otsuse möldri kasuks. Kuningas lasi paljud kohtunikud lahti ja asus talupoja poole, kuid kohtud tegid ikka otsuse lähtuvalt seadustest, mis tol ajal kehtisid (lähtutakse ainult seadustest, kuningas ja tema arvamus ei loe). Selline tegevus näitab seadusekuulekust. Kuningas jäi oma arvamusega suht üksi, sest ametnikud arvasid, et kõik on õige, sest lähtutud on ju ikkagi seadustest!!! Kuningas tegi lõpuks otsuse talupoja kasuks- seega läks vastuollu kehtiva õigusega, otsus tehti võimupositsiooni ärakasutades.
    Koodeksi koostajad:
  • Carmer - suurkantsler, koodeksi koostamise juhataja
  • Svarez- hästi usin mees (tegeles päev otsa seadustega, tüüpilise preisi ametniku musternäide).
  • Klein
    Esialgu on eesmärgiks kohtute ja õigusemõistmise reformimine. Algul oli AGB- Allgemeine Gesetz Buch (see oli algprojekt või katsetus; lahtiütlemine algsest õigusest ja pöördumine loomuõiguse poole), hiljem ALR- AllgemeineLand Recht.
    • 1781 . a. trükitakse esimesed projektid , läheb rahva arutellu. Preisi ühiskond võtab arutelust aktiivselt osa ja tulemused on sisulised.
    • 1782 . a. Prantsuse revolutsioon , see hirmutab uut valitsejat Friedrich Wilhelmi (Willyt)
    • 1791. a. Trükitakse ALR (AGB-st sai ALR kuna kuningavõimu piiravad normid praagitakse välja), selleks ajaks on Friedrich II surnud ja Prantsuse revolutsioon lõppenud
    • 1794. a. ALR jõustub
    Eraõiguse osas ALR-st kehtis kuni 1933. a.(BGB), krimosa kehtis kuni natsi ajani.
    Natuke väljavõtteid ajalooraamatust seoses Preisi üldsie maaõigusega:
    • Põhiosas oli see seadustekogu loomuõiguse ja valgusliikumise produkt . Sotsiaalse suunitluse poolest esindas see kindlat ühiskonnaiseaali: heaoluriiki, kus valgustatud despoodi võim ulatus kõikjale, mis puudutas eraisiku elu. Riigivõim – mitte kirik – muutus seega ühiskondliku elu otsustavaks moraalseks teguriks .
    • Õigusloome ideaalne allikas oli ratsionalistlikult mütlev seaduseandja, s.t filosoof troonil.
    • Materiaalsete normide sisu ALRis oli oma põhiolemuselt roomaõiguslik sel moel, mille talle oli andnud usus modernus – seega siis konsiliaatorite versioon sulatades kokku saksa õiguse doktriini. Erinevate õigusallikate rakendamine tõi kaasa nii mõnegi puhtsaksa normimaterjali ärakasutamise.
    • Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku seadusandluskunsti eeskujuks, nagu autorid olid lootnud. Ülesanne ühiskondliku- ja eraelu suhteid detailidena reguleerida oli liiga pretentsionikas ja lahendamatu, ehkki seadusele püüti anda nii suur ulatus (19 160 §) kui võimalik ja pedantse järjekindlusega täpsustada kõik detailid.
    • Üldiselt iselomustab seda seadustekogu liiga suur, suisa kriitikavaba isk mõistlikkusesse, kahtlus kodanike vastutuse suhtes ning vananenud arusaam ühiskonnast. Selle tegelik põhjus oli, et seadus oli valgustatud despootia ja vana seisusliku ühiskonna toodang.
    • Üleeuroopalise tähenduse omandas ALR sel moel, et andis teistele riikidele riikidele inspiratsiooni kodifitseerimise alustamiseks tsiviilüiguses, riigiõiguses, haldusõiguses, kriminaal- ja protsessiõiguses.
    • ALR lähtus monarhia patriarhaalse eestkoste ja aadli seisuslike huvide kaitsmisest.
    Mis asi on “vasaku käe abielu”?
  • Abielu- ja perekonnaõigusenormid ALR-is
    Sotsiaalse suunitluse poolest esindas see kindlat ühiskonnaideaali: heaoluriiki, kus valgustatud despoodi võim ulatus kõikjale, mis puudutas eraisiku elu. Riigivõim, mitte kirik, muutus seega ühiskondliku elu otsustavaks moraalseks teguriks.
    Materiaalsete normide sisu ALRis oli oma põhiolemuselt roomaõiguslik sel kujul, mille talle oli andnud usus modernus – seega siis konsiliaatorite versioon sulatades kokku saksa õiguse doktriini. Erinevate õigusallikate rakendamine tõi kaasa nii mõnegi puhtsaksa normimaterjali ärakasutamise.
    Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku seadusandluskunsti eeskujuks, nagu autorid olid lootnud. Ülesanne ühiskondliku- ja eraelu suhteid detailideni reguleerida oli liiga pretensioonikas ja lahendamatu, ehkki seadusele püüti anda nii suur ulatus (19160 paragrahvi) kui võimaliik ja pedantse järjekindlusega täpsustada kõik detailid.
    18.saj oli iseloomulik kiriku religioosne- dogmaatiline vaade abielule ja perekonnale. * Valgustusliikumine esitas mehe- naise vahelise võrdsuse nõude * Lapsed võisid ise abikaasa valida. ALRs oli üksikasjalik reeglite süsteem selle kohta, et kohustuti vanemate luba saama abiellumaks oma valitud kaaslasega. * Tsiviilõigus ei tohi abielus näha religioosset institutsiooni vaid kodanlikku kokkulepet. * Abielu ja ka kihlust vaadati kui kodanike kooslust või lepingut, see muutis lahutusvõimelisuse liberaalsemaks, kuid eesmärgiks jäi ikkagi soojätkamine. Abielu vaadati ka politseilise institutsioonina. * Seadus sätestaski, et abielu põhieesmärk on laste soetamine ja kasvatamine . * Abiellumiseks tuli viia hulk dokumente * ALR keelas abielud venna- ja õelaste puhul ß edusammud verepilastuse vältimisel * ALR lubas abielulahutust siis, kui polnud lapsi ja neid polnud ka oodata. Lahutus oli lubatud ka abielurikkumise korral, haiguse, eriti vaimuhaiguse korral, kestev ületamatu vastumeelsus, ka KOKKULEPPEL ß väga reformiline
    • ALR sisaldas käitumiskohustuste katalooge – alates laitmatust majapidamisest kuni seksuaalsuheteni. ß väga reglementeeritud ß sügav sekkumine eraellu * Ajalooliselt kodifitseeriti esmakordselt nime kandmise tava, mis oli ülekaalus ka enne kodifitseerimist (naine võttis mehe nime), ALR-is. ß uuenduslik.

  • Kodifikatsioon
  • Kodifikatsiooni mõiste
    jur õigusnormide süstematiseerimine ja nende ühendamine seadustekoguks (koodeksiks)
  • Kodifikatsiooni mõiste muutumine ajaloos
    — ►Koodeks pärineb 19. saj. Loomuõigus on aga tuntud alates antiigist kuni keskajani. ratsionalistlik loomuõigus on kõige tugevam õigus allikas pärast CICi.
    Kodifitseerimine on seotud Hugo Grotiuse (1583-1645) nimega. Ta oli pärit Hollandist, Delfi linnast. 11. a. õppis Hideni ülikoolis, kus hiljem oli õppejõud. Tegutses Haagis advokaadina ja alates 1618. oli Roterdami rae pensionär.
    16. saj tekkis kolonistlikus kirikus armenjaanide koolkond, mis väitis, et Jumal piirdub oma kõikvõimsuses, seega on inimene oma otsustustes vaba. 1619. kuulutasid kalvinistid armenjaanluse ketserluseks. H.G. pannakse vangi. Peale Prantsusmaale põgenemist tegeleb ta teadusega . On hiljem ka saadikuks Rootsis ja Prantsusmaal. Temalt pärineb suur teaduslik töö, mis kirjutatud kahe vangla -aasta jooksul - Kolm raamatut sõja ja rahu õigusest (1625). G. räägib loomuõigusest kui looduses endas ilmnevast õigusest. Tema jaoks on esimesel kohal looduses ilmutatud õigus, ta allutab sellele Jumala õiguse. H.G. - Jumal lõi looduse, kuid nüüd elab see iseseisvalt elu. Looduses ilmnev mõistus on suverääne, juristid peavad vastutama looduses ilmneva ratio ees. Samuti vastutavad viimase ees “10 käsku”. G. loob ka ilmaliku loomuõiguse, kuigi ta ise on küllaltki usklik.
    1672 ilmub Samuel Pafendorfi “Kaheksa raamatut loomu ja rahvaste õigusest”. Tema jaoks luuakse Heidenbergi ülikooli esimene eraldiseisev loomuõiguse õppetool. Teose põhiidee - looduses leiduva käsu täitmine. Inimene peab täitma oma kohustust, see on tema olemasolu kõrgeim eesmärk. Õigus seisneb loomulikus, mõistlikus käitumises. Tuletab õiguse samast loomulikust kohustusest. Väidab, et osale seisusele on ette nähtud vastav kindel kohustus.
    Kõrgeima kohustuse allikas on mõistus. Sellest tulenevad inimese üldised kohustused, neile vastab teadus on kõrgeim (riigi)võim. Siit tulenevad riigi kodanike kohustused. Kolmas kohustuse allikas on kirik. Siit tulenevad kiriklaste kohustused ja sellele vastav haru on moraaliteoloogia . Pafendorf tõstab esile mõistuse. Võidab, et mõistus on ajatu ja omane kõikidele inimestele. Seega on kõigil ka ühised kohustused. Loomuõigus kehtib ühtmoodi kõigile - muutumatud kohustused, muutumatu õigus. Kui on erinevates piirkondades erinevusi, siis see pole loomuõigus (monogaamia on Euroopas üks õiguse põhikülgi. Ei saa aga väita, et see oleks loomuõigus, sest maailmas on palju polügeenseid rahvaid. Kirik peab põhjandama, et neil on õigus nõuda Euroopas ühenaisepidamist. Samuti peab nt islam ratsionaalselt põhjandama mitmenaisepidamist.).
    Õigus saab tegeleda vaid sellega, mis piirdub sünni ja surmaga. Õigus muutub maiseks, sest on piiratud ajas ja ruumis. Loomuõigus kehtib vaid inimestele, kuid ka Pafendorfi puhul jääb see filosoofia tasandile .
    C. Wolf toob loomuõiguse õiguspraktikasse. Teos Ius naturale 1748 . Väidab, et jurist pole õigus praktik, vaid pigem teadus teoreetik . Tema jaoks pole õigus iseseisev nähtus, vaid seotud teiste teadustega. Nõuab, et iga mõte peab olema väljendatud selgena. Mõtteselgus mõistes peaks tõestama kõiki väiteid. Toob sisse matemaatilise selguse. W. järgi on inimese eesmärgiks mõistusjärgne elu. Inimese ülesanne seisneb pidevas enesekasvatuses. Väidab, et riiklik kasvatus ei vii täiustumiseni. Kõik kasvatavad iseennast , nii jõutakse lõpp-eesmärgini.
    Iga indiviid on vaba ja jälgib enesekasvatuse kohustust. Kuna kõigi kohustus on ühesugune, siis on samad ka õigused. Need kuuluvad inimesele sünnist saati. W. defineerib väga täpselt, ühelegi sõnale ei tohi olla üle ühe tähenduse. Mõistet ei tohi väljendada rohkem kui ühe sõnaga. Sellest hakkab arenemd Saksamaa erialane keel. W. annab võimaluse saada hakkama ilma ladina keeleta .
    Loomuõigus annab uue kehtivusaluse Rooma õigusele, see ei kehti oma autoriteedi pärast, vaid selle osad normid vastavad loomuõigusele. Jõutakse kodifitseerimis ideeni. Autoriks Jeremy Bentham . 18. saj kasvab loomuõigus tihedalt kokku valgustusega, jagavad vastastikku sümpaatiat ja võimu.
    Koodeksid:
    1794 Preisi üldine maaõigus ALR
    1804 Prantsuse tsiviilkoodeks Code Civil kehtib tänaseni
    1810 Prantsuse kriminaalkoodeks (karistusseadustik) Code Penal
    1811 Austria tsiviilseadustik ABGB
    1683 Danske Lov
    1687 Norske Lov
    1734 Sveriga Rikes Lag kehtis ka Soomes
    * eesti keeles on seadustik ja koodeks sünonüümid
    Lähtutakse sellest, et seadus peab olema emakeeles, kodanikele arusaadav, süsteemne ja tuginema loomulikule õigusele.
    Preisi üldine maaõigus ALR
    Koodeksi loomine sai alguse möldri ja maahärra kohtuprotsessist. ALRi eesmärgiks on, et koodeks peab sisaldama kõiki õigus harusid. Kohtul keelati õiguse tõlgendamine. ALR kehtis Saksamaamaal aastani 1900. Püüdis reguleerida kõike. Kõik pandi üksikasjalikult kirja, et kohtud ei hakkaks tõlgendama. Taheti näha kõiki juhtumeid ette.
    Austria tsiviilseadustik AGBG
    Loomise töö algas 18. Saj. Sisuliselt oli Rooma õiguse kodifitseering. *Est võttis üle Vene seadustiku. AGBG tehtib tänaseni, on hästi ja põhjalikult koostatud.
    Code Civil
    Paneb paika kitsed printsiibid, mida tuleb järgida. Napolion: seadus peab olema nii lihtsalt koostatud, et seda mõistaks ka inimene tänavalt. Ta hoolitses ka CC leviku eest Euroopas, “eksportis” seda Itaaliasse, Poola, Saksamaa. Pärast Napolioni kukutamist arutati Saksamaas kas jätta CC seal kehtima (kehtis edasi Reini vasakkaldal). Sakslased ise asusid seda uurima ja töötlema.
    Code Penal
    Need Napolioni koodeksid muutusid Euroopa kodifitseerimise eeskujuks. Loovad ühe rahvusriigi piires ühtse õigus ruumi. Rahvusluse toob Saksamaa õigusteadusesse ajalooline koolkond, kellega seotud von Savigny. Ta leidis, et õigus on rahva vajaduste ja ajaloolise arengu tulemus. Seda loomulikku arengut ei tohi mingi koodeksiga tähistada. Areneb välja õiguspositivism. Uus seadus ja õigus sulavad kokku. Õigus=seadus. Sellele alusepanija on inglane J. Austin.
    Šveitsi tsiviilseadustik ZGB
    Koostatud ühe mehe poolt. Seda peetakse lihtsamaks ja paremaks BGBst (Saksamaa tsiviilseadustik).
     XVI sajandil tõrjus seadusõigus Kontinentaal-Euroopas tavaõiguse paljus kõrvale. Nimelt algasid juba XII-XIII saj. mandril protsessid, mida nimetatakse rooma õiguse retseptsiooniks e. ülevõtmiseks. Selle kaks peamist põhjust olid õiguse killunemine paljudeks lokaalõigusteks ja protsessinormide puudulikkus. Kindlasti oli praktilisel retseptsioonil ka poliitiline taust, mis peitus absolutismis. Varajane retseptsioon (Barbarossa katse retsepteerida Corpus iuris civilis) jäi edutuks. Nn. pearetseptsiooni juhatasid sisse saksa juristid, kes Itaalia ülikoolides olid õppinud rooma õigust tema kommentaaride kaudu. Nende stuudiumi põhiliseks allikaks oli algul Francesco Accursio (surn. 1263) glossa magna või ordinaria, hiljem postglossaatorite Bartoluse (surn. 1357) ja Balduse (surn. 1400) tööd. Bartolus ja Baldus on ühtlasi dogmaatilise jurisprudentsi rajajad . Saksamaal asuti peale õpingute lõpetamist tööle valitsusametnikena, kohtunikena ja mujal. Koolitatud ja haritud juristidena oskasid nad omandatu praktilises tegevuses ellu viia. Nii juhindus Saksamaal 1495.a. loodud Riigikohus oma tegevuses juba nn. ühtsest õigusest, s.t. rooma õigusest ja kanoonilisest õigusest. Tõsi, algul oli rooma õigusel subsidiaarne tähendus, sest eelistati saksa tavasid. Kuid see põhimõte ajapikku kadus . Väga oluline on, et rooma õiguse retseptsioon võimaldas ühe ainevaldkonna õiguslikku materjali kokku koguda ühte seadustikku (kodifikatsiooni).
    Kuulsaim kodifikatsioon retseptsiooniajast on kindlasti Constitutio criminalis Carolina e. CCC 1532.a. Siin on kokku sulanud rooma ja saksa kriminaalõigus ja kriminaalprotsessiõigus.
    Vastupidiselt Kontinentaal-Euroopa õiguse allikate kujunemisloole ei toimunud common law' sünnimaal - Inglismaal - rooma õiguse retseptsiooni. Seal tõusis kohalike tavade kohale üldine õigus, mis loodi eranditult kuninglike kohtute tegevuse tulemusena. Üldisele õigusele ongi iseloomulik see, et ta on kujunenud ja areneb ka praegu peamiselt "protsessi kitsas sängis" (Maine). Teine õiguskultuur teeb retseptsiooni koguni võimatuks. Samuti ei ole common law' dualistliku struktuuri kujunemisel midagi ühist retseptsiooniga. Ka õiglane õigus on kujunenud kohtute tegevuse tulemusel - kantslerikohtute tegevuse tulemusel.
    Common law' mõistet võib kasutada kahes tähenduses. Selle lai tähendus hõlmab kõigis Anglo-Ameerika maades eksisteerivat õigusnormide, tavade, juriidiliste protseduuride, pretsedentide kogumit. Kitsamas mõttes aga kujutab common law endast üldise õiguse ja õiglase õiguse normide kogumit, mis on loodud kohtute õigustmõistva tegevuse käigus ja nende poolt rakendatavat tavaõigust. Common law' kujunemine algas sellest, et avalikku võimu omavad inimesed lahendasid õigusemõistmise teel juriidilisi probleeme. Seejuures muutus kord juba tehtud kohtulahend common law' osaks ning oli siduv uute analoogiliste probleemide lahendamisel (pretsedent).
    Allikate järgi saab keskaja kriminaalõigust jaotada kolme perioodi: 1) keskaja alguse barbarite õigus, leges barbarorum, germaani rahvaste tavaõiguse ladinakeelsed üleskirjutused V-IX sajandist; 2) kodifitseeritud tavaõigus, kriminaalõiguse kujunemine süstematiseeritud normistikeks; 3) hiliskeskaja tsentraliseeritud riigi kriminaalõigus. Näeme, et kriminaalõiguse areng jälgib Kontinentaal­Euroopas üldist asjade kulgu. Kui varase keskaja kriminaalõiguse normid olid tavaõiguse üleskirjutused, siis teine etapp tähistab süstematiseerimise algust ning kolmandat perioodi iseloomustab juba Saksa-Rooma riigi keisri Karl V kriminaalkohtuseadustik Karolina (CCC).
    — ► Valgustusaja kodifikatsioonid
    Üldine kodifitseerimine algas ainuvalitsemise ajal, jätkasid valgustatud m-d. taheti ühtlustada riigi õiguselu ühtlasi lisada uusi valitseja positsiooni tugevdavaid seadusi. Algust tegid Taani Kristian V ja Rootsi Karl XI.
    Saksamaal Preisi Üldine Maaõigus 1794. üldiseks jooneks legalismitaotlus. Usuti, et on lõplik, ei vaja tõlgendamist. Seisused ja pärisorjus on alles, eraomandi tugevadamine, kohtunikule sõltumatuse lisamine.
    Uusaja kuulsaim 1804 Pr tsiviilseadustik Code Civile e Code Napoleon . Loomist alustati juba 1790 – Pr-l segadus – hulgaliselt vanu ja uusi otsuseid ja kuninglikke ordonnantse. Materjal nii tava- kui rooma õigusest. Jaguneb 3-ks raamatuks: isiku- asja- ja kohustuseõigus. Sõnastustelt lühike ja tuumakas. Naise ja laste seisund jäeti nõrgaks. Kindel põhi eraomandiõigusele ja lepinguvabadusele. Järgnesid tsiviilprotsessikoodeks 1806, kaubanduskoodeks 1807, kriminaalkoodeks 1810.
    Code Civile võeti omaks Belgias, Hollandis, Luksemburgis, Hispaanias, Kreekas … Austria tsiviilseadustik aastast 1811 lähtub samuti Code Civile’st ja loomuõigusest.
    Arenes legislatiivtehnika, Mandri-Euroopa seadusandlusest hakkas kaduma kasuistika. Kirjutatud õiguse võit tavaõiguse üle. Taotleti lüngatust. Alus konstitutsioonilisele mõtlemisele.
    Valgustusaja kodifikatsioonid:
  • Prantsusmaal:
    “Code civile”(1804),
    “Tsiviilprotsessi koodeks”(1806),
    “Kaubanduskoodeks”(1807),
    “Kriminaalkoodeks”(1810),
  • Austrias :
    “Tsiviilseadustik”(1811). Selle eeskujuks oli Napoleon’i tsiviilkoodeks.
    — ►Õiguspositivism ja positivismi ajastu kodifikatsioonid
    Õiguspositivismi järgi oli kirjutatud seadus, s.o kehtiv positiivne õigus, õiguse kõrgeim autoriteet. Kui seadus kehtis, siis ta kehtis, ning temast ülalt- ega väljastpoolt ei saanud ega tohtinud otsida temast kõrgemat ja teda määravat normistikku. Õiguspositivismi tähtsaimaks alusepanijaks peetakse inglise õigusteoreetikut John Austinit ( 1798 -1866). Ta ütles, et õigusteaduse uurijad peavad andma oma hinnangud ja analüüsid erapooletu objektiivsusega. Kriminaalõiguse alale tõi õiguspositivismi sakslane Karl Georg von Wächter (1797-1880). Tema järgi oli kuritegu kehtivaid seadusi rikkuv tegu, karistuse õigustatus ja paratamatus peitusid kehtiva õigussüsteemi kaitsmises. Juriidilise uurimistöö peamiseks püüdluseks sai õigusinstituutide mõisteline defineerimine. Õiguse uuendamist käsitlesid õiguspositivistid tema täiendamise ja parandamisena (de lege ferenda).
    Kodifikatsioonid:
    1871 – ülesaksamaaline kriminaalseadustik
    1877 – ülesaksamaaline tsiviilprotsessiseadustik, kriminaalprotsessiseadustik
    1873 – Reichstag teeb valitsusele ülesandeks asuda ettevalmistama uut tsiviilseadustikku.
    1900 1. jaanuar – seadustik jõustus. Nimeks sai ta Bürgerliches Gesetzbuch (BGB), Saksamaa tsiviilseadustik. See oli kirjutatud väga raskepäraselt, peaaegu ainult juristidele arusaadavas keeles.
    1907 – Šveitsi tsiviilseadustik, Schweizerisches Zivilgesetzbuch (ZGB). Sõnastuselt lihtsam ja selgem kui BGB ning polnud sama raskepärane ja detailsustesse pürgiv kui BGB. ZGB-l oli peaaegu täielikult ühe teadlase – Eugen Huberi (1849 – 1923) käekiri.
    Suur Prantsuse revolutsioon.
    Kodifikatsioonide aeg - õiguse uuendamine.
    Viia õigus vastavusse ajastu nõuetega.
  • poliitilised nõuded
  • loomuõiguslik alus
  • trükitehnika areng- seaduste viimine adressaatideni.
    Preisi Üldine Maaõigus 1794.a.
    Ammendav seadus - mis ei vaja täiendamist ega tõlgendamist. Sätete detailne põhjalikkus.
    Üle 19000 paragrahvi. Seadus ulatus siduma ka valitsejaid. Tõlgendaja - kohtunik.
    Puudub üheõiguslikkus seaduse ees. Inimest käsitleti seisuse kohaselt.
    Kogu uusaja kuulsaim koodeks - 1804. aastal avaldatud Prantsusmaa tsiviilseadustik - Code Civil ehk Code Napoleon. Juba 1790.a. otsustas Seadusandlik Rahvuskogu ette valmistada üldise seadustiku. Mitu projekti. Napoleoni panus seadustikku kasulapsi ja abielulahutusi puudutavas osas. Kokku sisaldab 2281 artiklit s.o 1/7 ALR-st. Koosnes 5-st seaduse raamatust.
    Gaiuse kolmikjaotus - isikud, asjad ja kohustusõigus. Eraomand.
    Konservatiivne seisukoht - isa ja abielumehe tugev seisund.
    Piiritles selgelt ja mõistetavalt seadused, mis puudutasid kinnis - ja vallasvara, omandiõigust, pärimis- ja obligatsiooniõigust. Sõnastuselt lühike ja tuumakas.
    Konservatiivseks jooneks on abielumehe ja abikaasa positsiooni formuleerimine suhteliselt tugevana ning laste ja naiste seisundi nõrgaks jätmine.
    Code Civil’i retseptsioon Belgias, Hollandis, Luksenburgis, Portugalis, Hispaanias, Kreekas , peale Brasiilia kogu Lõuna - Ameerikas ja lisaks mõnes USA osariigis.
    Austria Tsiviilseadustik. 1811.a. Eeskuju Code Civil.
    Seadustik, mis käsitles vaid tsiviilõigust, mõjutas Austria-Ungarile alluvaid maid, ent kaugemal seda omaks ei vôetud. Puudus võrdõiguslikkus seaduse ees. Loomuõiguslik temaatika .
    Loodusõiguse ja valgustuse ajastu tähendas puhtalt legilatiivtehnika seisukohalt palju. Alles siis hakkas kaduma kasuistlikkus Mandri-Euroopa seadusandlusest. Tähtsaks tagajärjeks on ka kirjutatud õiguse võit tavaõiguse üle. Hakati tunnetama seadusandlust tõhusa vahendina võimu kasutamisel ning ühiskonna juhtimisel.
    19. saj õiguse arengu peajooned
    Ajalooline koolkond – õiguse kohandamine rahvuse ideega, iga riigi õigussüsteem vastab tema oludele ja ajaloolisele arengule.
    Õiguspositivism – tuletas “õiguse” kehtivast õigusest ja selle kõrval seadusandja tahtest, ei otsinud ajaloolist rahvavaimu ja looduõigust. Viidi lõpule seaduste uuendamine. Merkantistlik juhtimissüsteem asendati lepinguvabaduse printsiibile rajatud eraõigusega. 19. Saj lõpul hakkas levima lepinguvabadust kitsendav suund, mis sisaldas tööliste kaitset, sotsiaalseadusandlust ja nõrgemat lepingupoolt toetavaid sätteid.
    Tähtsustus õigusteadus.
    — ►Ehhki kodif. môiste ise on valgustusaegse inglise ôigusteoreetiku Jeremy Benthami leiutatud ning kuigi kôige rohkem kodif. nägi päevavalgust just valgustussajandil, polnud valgustus siiski seaduste reformeerimise ja koondamise ainsaks kannustajaks ning initsiaatoriks. Ôiguse kodif.algas juba ainuvalitsuse ajal ja seda jätkasid nn valgustatud monarhid . Huvi ôigust koondada tulenes absolutismiaja soovist kôrvaldada partikulaarôigused ning uhtlustada riigi ôiguselu. Teisalt oli taotluseks paigutada kodif.
    Uusi, valitseja positsiooni tugevdavaid ja kindlustavaid seadusi.
    Pôhjamaade monarhid olid selle arengu pioneerid .Taani Kristjan V kinnitas aastal 1683 Danske Lov I ja 1687 Norske Lov i. Rootsi Karl XI tegi aastal 1689 uldist seadustekogu ettevalmistavale komisjonile ulesandeks sellega kergendada ainuvalitsuse lôpuleviimist ning reduktsiooni /lääni-ja kinkemôisate tagastamist riigile/ Uus uldine seadustik Sveriges Rikes Lag saadi valmis siiski alles Vabaduseajal 1734 aastal.Samal ajal pandi kodif. töö käima Prantsusmaal, kus see mitmel korral katkestatuna viidi siiski lôpule alles Napoleoni ajal. Baieris ilmus aastal 1756 tsiviilseadus. See tugines rooma ôiguse sustemaatikale / isiku-, asja-, pärimis-, kohustusteôigus/ ning jättis kohalikud statuudid ja keiserliku uldise ôiguse veel teisejärguliste ôigusallikatena alles. Siiski soodustas see kodif. osalt ôigusemôistmise prognoositavust ning parandas nii ôiguskaitset. Inglismaal pakub mingit vôrdluskohta see, et seal legaliseeriti sustemaatilisi ôpikuid seadusteks.
    Tôeliseks valgustusaja kodif. , mis uhtlasi oli valgustuse pärmi najal kekinud, on Allgemeines Landrecht fur die königlichen Preussischen Staaten./ Preisi Uldine Maaôigus/ aastast 1794. Seadusti valmis Friedrich Wilhelm II ajal.Tema iseloomulikeks joonteks on legalismitaotlus, usk sellesse, et valminu on nii ammendav seadusteos, et ei vaja hiljem erilist tôlgendamist.
    Seadustikust ja tema andjast ôhkub tugevat umbusku seaduse tôlgendajate ja kommenteerijate vastu. Osalt on selle tagajärjeks hoidumine uldklauslitest. Legalismi tugevdatakse tôlgendamise ja komenteerimiskeeluga ning puudega eemaldada ôiguselust advokaadid, kelle osatähtsust laienev kaubamajandus oli tôstnud.
    Pôhjus, miks advokaatide ja ôigusteadlaste môju kardeti, peitus pôhiliselt selles , et seadustik ise sisaldas endas suure hulga kompromisse. Ta on tuupiline valgustatud ainuvalitsuse toode, mis polnud enam loodud ja kostrueeritud ainuuksi ulemkalassi jaoks nagu absolutismiajal, vaid nii ulem- kui ka kesklassi silmas pidades. Seetôttu oli seal vaheldumisi nii arhailisi kui ka modernseid jooni. Esimeste hulka kuulub endiselt uheôiguslikkuse puudumine seaduse ees. Ka pärisorjus on alles. Vanad privileegid jäetakse kehtima. Moodsate joonte hulka kuulub peale legalismi, mis kuunib ôigusi ja kohustusi määratledes pärisorjadeni välja, ka eraomandi tugevdamine, kohtunikule sôltumatuse lisamine, omavoli vähendamine ametnike vallandamisel.
    Kogu uusaja kôige kuulsamaks koodeksiks tuleb kahtlemata pidada aastal 1804 avaldatud Prantsusmaa tsiviilseadustikku ehk Code Civile. Seadustikus on materjali nii tava- kui ka rooma ôigusest. Koodeks jaguneb kolmeks raamatuks, mis käsitlevad isiku-, asja-, kohustusteôigust. Sônastuselt on seadustik luhike ja tuumaks.
    Valgustusaja tsiviilôiguse kodif.väärib mainimist Austria tsiviilseadustik aastast 1811.
    Seadustik , mis käsitles vaid tsiviilôigust, môjutas Austria-Ungarile alluvaid maid, ent kaugemal seda omaks ei vôetud.
    Loodusôiguse ja valgustuse ajastu tähendas puhtalt legilatiivtehnika seisukohalt palju. Alles siis hakkas kaduma kasuistlikkus Mandri- Euroopa seadusandlusest. Tähtsaks tagajärjeks on ka kirjutatud ôiguse voit tavaoiguse ule. Hakati tunnetama seadusandlust tohusa vahendina voimu kasutamisel ning uhiskonna juhtimisel.
  • Inkorporeerimine ja kodifitseerimine
    Õigusaktide süstematiseerimine
    Seaduslikkuse tagamise seisukohalt on tähtis õigusaktide süstematiseerimine. Süsteem kujutab endast aktide viimist
    teatud kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist teostatakse teatud tunnuste alusel, teatud järjekorras. Õigusaktide
    süstematiseerimiseks on kaks põhivormi: inkorporeerimine ja kodifitseerimine.
    Inkorporeerimise korral seatakse õigusaktid mingisse kindlasse järjestusse (kronoloogilisse, alfabeetilisse, jne) ja
    saadakse õigusaktide kogumik. Sisulist töötlemist ei toimu. Levinumad on ka kronoloogilised kogud, ka Eesti seadused
    on sellisel kujul olemas.
    Kodifitseerimise korral töötatakse normatiivne materjal põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse. Osa
    vananenud akte ja sätteid kuulutatakse kehtetuks, tehakse juurde uusi sätteid. Toimub põhjalik sisuline läbitöötlus.
    Saadakse koodeks- terviklik, ühtne õigusakt.
  • Kodifikatsiooni eesmärgid
    Kodifitseerimine aitab suurel määral kaasa ühenduse õigusaktide mahu vähendamisele ning kodifitseerimise tulemusel saame hõlpsamini loetavad ja õiguslikult usaldusväärsemad tekstid; tänu sellele paraneb läbipaistvus ja rakendamine. Komisjon viib ellu oma kodifitseerimisprogrammi[19], mille eesmärk on acquis’ kodifitseerimine lõpetada 2007. aastaks. Õigusaktide tõlge kõigisse 20 ametlikku keelde ja järgnev konsolideerimine [20] põhjustab olulise kasvu 2005. aasta lõpust alates vastuvõetavate kodifitseeritud tekstide mahus .
  • Kodifikatsioon kui õigusreformi teostamise vahend
    Kodifitseerimise korral töötatakse normatiivne materjal põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse. Osa vananenud akte ja sätteid kuulutatakse kehtetuks, tehakse juurde uusi sätteid. Toimub põhjalik sisuline läbitöötlus. Saadakse koodeks – terviklik, ühtne õigusakt.
  • Kodifikatsioon kui olemasoleva õiguse kinnistamine
  • Argumendid kodifitseerimise poolt/vastu
  • Loomuõigus ja kodifikatsioonid
    Loomuõigus - inimeste ühiskondliku elu õiglase korra üldkehtivate ja muutumatute printsiipide kogum koos õiguste ja kohustustega riigi ja teiste inimeste suhtes, kusjuures õigluse mõõt pärineb loodusest ,s.t. nii maailmast tervikuna kui inimeste enda loomusest.
    Taoliselt defineeritud loomuõigus on eelkõige kehtiva õiguse kriitika instrument, vastandudes positiivsele õigusele, ning on eksisteerinud õigusajaloo etappidel.
    1. Antiikaja loomuõigus filosoofia
    1.1. Kreeka õigusmõtlemine
  • 1.2. Rooma õigusmõtlemine
  • 2. Keskaegne kristlik-skolastiline loomuõigus
    2.1. Aurelius Augustinus
  • 2.2. Aquino Thomas
    2.3. Voluntarism ja nominalism
  • 2.4. Hispaania hilisskolastika
    3. Uusaegne ratsionalistlik loomuõigus
    Loomuõiguse laia määratluse kõrval eksisteerib loomuõigus kitsamas tähenduses, mis hõlmab ainult uusaegset loomuõigust – ratsionalistlikku loomuõigust, mille sünonüümiks on mõistusõigus.
  • Ratsionalistlik loomuõigus kui kodifikatsiooni üks eeldustest.
    MÕTLEMISVIISI MUUTUMINE
    Ratsionalistliku loomuõiguse kujunemine illustreerib ilmekalt , kuidas esmalt teistes teadusvaldkondades toimunud mõtlemisviisi muutus muudab mõtlemist ka õiguses.
    Mõtlemisviisi muutus saab alguse Galileo Galilei tegevusest. Tema meetodi tunnusjoonteks oli kirjeldatava nähtuse jagamine üksikuteks lihtsateks elementideks (s.t. nähtuse analüüs), hüpoteesi püstitamine, hüpoteesi kontroll eksperimendi abil, deduktiivne järeldus, matemaatiliselt formuleeritud loodusseaduste koostamine.
    Teaduslikus tunnetuses on võrdsel määral olulised osalised nii mõistus kui vaatlus .
    Filosoofias toob taolised ratsionalistlikud meetodid kasutusele matemaatikust mõtleja Rene Descartes (1596- 1650 ), kes võtab vaimuteadustes käibesse loodusteaduste saavutused ja matemaatika meetodid. Suuresti just Descartes’ nimega on seotud ratsionalistliku mõtlemisviisi kujunemine 17. sajandil, mis valitsevaks muutub alles 18. sajandil. Nüüdsest saab ja tuleb tõena tunnustada seda ja ainult seda, mis on selgelt ja loogiliselt tunnetatav. Teadusliku mõtlemise eeskujuks pidi saama matemaatika, seetõttu on sageli juttu geomeetrilisest meetodist, (mos geometricus). Usaldada sai ainult oma mõistust. Kõik eelarvamused tuli kõrvale heita. Seega Descartes ja tema teadusteooria loobusid seniste autoriteetide, valitsevate seisukohtade tingimusteta tunnustamisest. Kõiges seniöeldus tuli kahelda. Õigusteadust silmas pidades on oluline, et järelikult tuli kahelda nii skolastika kui humanismi poolt eeskujuks seatud antiigis ja tema õiguses.
    SEKULARISEERIMINE
    Mõtlemisviisi muutus, loodus- ja vaimuteaduste edusammud toovad kaasa selle, et 17. sajandil nihkub maailma keskpunkt jälle maailmasse endasse. Keskajal asus see keskus väljaspool maailma – reeglid, kord, plaanid olid ju väljaspoolt ette antud. Need normid ja sätted pärinesid jumalalt, kes ei asunud meie maailmas. Tänu muutustele oli maailm muutunud jumalast autonoomseks ja tema põhjus, tema keskus asus temas endas ning seda keset ja alust võisid inimesed ka tunnetada ja tundma õppida.
    Ühiskond muutus inimestele eelarvamustest vaba vaatluse ja tunnetuse objektiks. Hakati otsima ühiskonna loodusseadusi, sest inimene oli nüüdsest looduse looming. Inimkond aga oli muutunud loodusteaduslikult mõistetud maailma elemendiks , ta ei olnud enam jumaliku päritoluga maailma ega ka ajaloolise maailma osaline.
    Püüdlus looduse seaduste tunnetamisele laiendatakse ka ühiskonna loomuse tunnetamisele, s.t. õigus ja riik on samuti sellele allutatud. Kui loodusseaduste loogilisest seosest tuleneb füüsilise maailma süsteem, siis peab sotsiaalse maailma loodusseadustest tulenema ühiskonna terviklik süsteem.
    Seega kuigi Galilei ega Descartes’ ei olnud juristid ega sekkunud otseselt jurisprudentsi, mõjutasid nende tööde tulemused oluliselt juristide mõtlemisviisi.
    Mõtlemisviisi muutus sai teoks seda kergemini, et juristid (vähemalt osa neist) olid valmis uut maailmamõistmist vastu võtma. Soov ja lootus ühe täiusliku õiguse ja seaduse järele, mida loomuõigus lubas, lubas juristidelgi loomuõiguse poole minna. Üleminekut kergendas asjaolu, et algselt ei eeldanud ratsionaalse mõtlemisviisi kasutamine kahtlemist jumalas.
    LOOMUÕIGUSE SÕNUMI MITMETÄHENDUSLIKKUS
    Loomuõiguse sõnum õigusteadusele oli mitmetahuline , mis võimaldas igal leida sealt endale sobivat. Oluline oli see, mida keegi loomulikuna all mõistis. Siin on alus erinevate, kohati vastandlike käsitluste kujunemiseks, mis võimaldasid loomuõiguslike argumentidega legitimeerida peaaegu kõike. Seega ei ole kohane rääkida ratsionalistlikust loomuõigusest kui ühtsest õpetusest.
    Lähtudes P. Caroni seisukohtadest, võib loomuõiguse mõju õigusele käsitleda kahesena:
  • Loomuõiguse mõju õiguse välisele küljele. Selle suuna esindajad (Samuel Pufendorff, Christian Wolff ) ei olnud rahul olemasoleva õiguse vormiga ja nõudsid õiguses senisest enam korda ja süsteemsust. Olemasolev õigus tuli rajada loogilistele ja deduktiivselt tuletatavatele põhimõtetele. Antud lähenemises oli eeldus seadusandluse kodifitseerimiseks.
  • Loomuõiguse mõju õiguse sisule . Selle suuna esindajad (Christian Thomasius , Adrian Helvetius) ei rahuldunud olemasoleva õiguse uuesti formu­leeri­ mise ­ga, kui õiguse sisu jääb muutmata. Nad olid seisukohal, et senine õigus ei ole mõistuspärane. Esiplaanil oli mitte süsteemsus vaid õiglus.
  • C. Wolff –
    “Saksamaal vahendab loomuõiguse õigusteadusse Christian Wolf ( 1679 - 1754 ), kelle nimega on seostatud loomuõiguse kulminatsioon Saksamaal. Samuti on väidetud, et Wolffi õigusfilosoofia valitses 18. sajandil Euroopa vaimset maailma. Ta oli matemaatika, loomu- ja rahvusvahelise õiguse professor Halle ülikoolis, kus ta Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I korraldusel tagandati ja maalt välja saadeti kui ateist . Seevastu järgmine Preisi kuningas Friedrich II Suur kutsus ta Hallesse tagasi. Wolffi peateos oli aastatel 1740 -1748 ilmunud 8-köiteline “Ius naturae .”
    Wolff ei olnud õiguspraktik, jurist kitsas mõttes. Ta oli pigem teadusteoreetik, kes kasutas geomeetrilist meetodit ning proovis oma oma teooriat praktiliselt kõigi õppeainete loengutes ja kirjutistes, näit. filosoofias ja matemaatikas. Õiguse teoreetilise käsitluseni jõudis ta küpse mehena , saavutades siis Hattenhaueri väitel geomeetrilise meetodiga õiguses kõik mis vähegi võimalik. Õigusteadus ei olnud tema jaoks asi iseenesest, juura oli tema jaoks üks osa Teadusest. See oli tihedas seoses teiste teadustega, mida sai samuti analüüsida matemaatilise meetodiga. Oma raamatu eessõnas ütles Wolff "Ma olen kõigi õigusteadlaste seas süüdanud tule ja et nüüd on lõpuks selge, mida tähendab Cicero tabav ütlus, et õigusteadust ei tule ammutada XII tahvlist ega preetorite käskudest, vaid filosoofia sügavikest."
    Wolfi õpetuse keskpunktis on inimene kui üksikindiviid, kes koosneb hingest ja kehast. Ta on varustatud kõigi vahenditega, mida ta kasutab om lõppeesmärgi saavutamiseks - mõistusepäraseks eluks. Inimese ülesanne seisneb enesekasvatuses, iseenese ja kaasinimeste täiuslikkuse teostamises. Täiuslikkuse mõõdupuu on loomulik olek.
    Kogu õigus tekib kohustusest. Õigust võib leida sealt, kus loomuseaduse jõul tekib kohustus kuidagiviisi käituda. Wolff kohandas seda kohustust uude aega ja nüüd saab alamast kodanik. Kohustuse täitmisele ei vii riiklik kasvatus, vaid indiviid ise peab tegema kõik temast olenema, saavutamaks loomulikku olekut. Loomu/mõistuseõigus oli enesekasvatus, mis nõudis inimeselt söakust ja valmisolekut oma loomulikku vabadust iseenese vastutusel kasutada.. Inimene ise pidi saama täiuslikuks, mitte aga teisi selliseks kasvatama. Ühiskonna loomupärane olek põhines sellel, et iga üksikisik järgis vabana oma enesetäiustamise kohustust ja kõik inimesed olid varustatud võrdete kohustuste ja õigusega. Püüeldav algolukord oli võrdsete ja vabade inimeste ühiskond, kus täisealised täitsid oma loomulikke ülesandeid. Inimeste kohustused olid samased järelikult olid ka nende õigused samased. Kaasasündinud õigused ja kohustused on inimestega lahutamatult seotud, neid ei saa temalt ära võtta. Wolfi õpetuses muutusid alamad kodanikeks.
    Samas oli tema õpetuses välja arendatud õigusmõistete täpne süsteem. Tema õpetuse iga lause oli loogilises kooskõlas teiste lausetega. Ta rajas oma õpetuse definitsioonidele ja mõistetele. Seega nõudis tema õigusõpetus täpset ja kasutamiskõlblikku erialakeelt. Ühelgi sõnal ei tohtinud olla üle ühe tähenduse, ühtki mõistet ei võinud väljendada enama kui ühe sõnaga. Ta andis juristidele võimaluse hakkama saada ilma ladina keeleta. Tema on esimene, kes hakkab juuraloenguid pidama saksa keeles.
    Wolff annab uue õiguse rakendamise võimaluse. Saab võimalikuks üldistest põhimõtetest ja põhinormidest deduktsiooni teel tuletada üksiknorme
    Ehk teisisõnu – me oleme jõudnud õiguse kodifitseerimise läveni. Õigusteadus, õigusteadlased ja juristid olid selleks valmis. Edaspidisteks sammudeks oli vaja valitsejate ning ametnike poliitilist ja administratiivset tahet. Me võiksime öelda, et see on nüüd ka koht, kus võiks tõmmata teatud piiri loomuõiguse ja Valgustuse vahele.
    Loomuõigus saab kujunevalt valgustuselt poliitilise toetuse, samas annab ta valgustusele oma ideed ja argumenteerimistehnika., mida valgustus kasutab relvadena.
    Tekivad eeldused kodifitseerimiseks ja seega õiguse rahvuslikustamiseks, natsionaliseerimiseks.
    Heites veelkord pilgu Wolffi õpetusele, siis võime ka mõista, miks Caroni nimetab teda konservatiiviks. Wolffi ei huvita olemasoleva ühiskonna kriitika, ta rääkis oma õpetusest kainelt, praktiliselt, laskumata poliitilise propagandani.”
    2.1.2. J. Bentham – Inglise teadlane. Tema nimega ongi seotud kodifikatsiooni mõiste kasutuselevõtt. Rääkides kodifitserimisest olgu mainitud, et kodifitseerimise loojaks peetakse hoopis inglise juristi Jeremy Benthamit. Loomuõigus annab uue kehtivusaluse Rooma õigusele, see ei kehti oma autoriteedi pärast, vaid selle osad normid vastavad loomuõigusele. Jõutakse kodifitseerimis ideeni. Autoriks Jeremy Bentham. 18. saj kasvab loomuõigus tihedalt kokku valgustusega, jagavad vastastikku sümpaatiat ja võimu.
    Jeremy Bentham (15. veebruar 1748 — 6. juuni 1832 ) oli inglise õigusteadlane ja filosoof, kes kasutas terminit kasulikkus (utility) kui kõikjal toimivat põhimõtet. Benthami peetakse utilitarismi rajajaks.
    Bentham sündis Londonis jõukas perekonnas ning tema vanemad arvasid, et ta on imelaps kui leidsid põngerja istumas isa kirjutuslaual ning lugemas Inglismaa ajalooraamatut. Väike Jeremy alustas ladina keele õpinguid juba kolme aastaselt. 1760 aastal läks ta õppima Oxfordi ja sai seal 1763 aastal Bakalaureuse ning 1766 Magistri kraadi õigusteaduses.
    Õige pea pettus lootustandev advokaat Inglise keerukas õigussüsteemis ja hakkas kehtivat seadusandlust avalikult kritiseerima.
    Utilitarismi seisukohalt tuleb Benthami arvates korraldada ka seadusandlus . Seadusandluse loomise eesmärgiks peab olema maksimaalse hulga inimeste maksimaalne hüvang (õnn, nauding jne.) Kriminaalkaristusest kirjutab ta järgmist:
    "...Iga karistus iseenesest on pahe , kannatus. Seega utilitarismi põhimõttest lähtudes tuleb karistust rakendada üksnes siis, kui see osutub vältimatuks, üksnes selle nimel ja üksnes sel määral, mil see võimaldab ära hoida veel suuremat pahet ja kannatusi."
  • Loomuõiguse ja rooma õiguse suhe
    LOOMUÕIGUS JA ROOMA ÕIGUS
    Lähtudes ülaltoodust kahtlemiskohustusest õigustatud pärimine selle järele, milline on loomuõiguse ja möödaniku traditsioonidel ja autoriteetidel põhineva rooma õiguse omavaheline suhe. Antud vahekorda on iseloomustatud väga erinevalt – alates väitest, et loomuõigus murdis ius commune kehtivuse Euroopas, ja lõpetades väitega, et loomuõigus ja ius commune eksisteerisid kõrvuti.
    Rooma õiguse käekäiku ei mõjutanud ainult loomuõigus, vaid ka üldajaloolised tegurid:
    1. Reformatsioon .
    2. Maadeavastused ja koloniseerimise algus.
    3. Euroopa võimusüsteemi ümberkujunemine.
    F. Wieacker sõnutsi on 17.-18.sajandi loomuõiguse eripära selles, et loomuõigus kui “ sotsiaalfilosoofia ” pretendeeris pärast oma eraldumist moraaliteoloogiast vahetult õigusteooria rollile. Taolise lähenemisega võttis loomuõigus jurisprudentsi sees endale selle rolli, mis seni oli kuulunud ius communele. See tähendab jurisprudentsi vabanemist senisest roomaõiguslikust traditsioonist õiguse uute põhialuste sisseseadmise kaudu. Juristid loobuvad roomaõiguslikest autoriteetidest ning võtavad oma eriala uute põhialuste loomise enda kätte. See ongi tavakäsitluses moment, mis võimaldab väita, et loomuõigus murrab rooma õiguse kehtivuse.
    Õigusajalooliselt on otstarbekam on teistsugune käsitlus – loomuõigus muutis rooma õiguse legitimatsiooni. Rooma õiguse normid olid mõistuspärased ja loomulikud , sest nad vastasid loomuõiguse printsiipidele.
    Väide, et rooma õigus ja loomuõigus eksisteerisid teineteise kõrval, iseloomustab asjaolu, et loomuõigus oli pikka aega “kateedrijuristide” mängumaa , s.t. ta ei mõjutanud kehtivat õigust. Nii loomuõigus kui rooma õigus kuulusid ülikoolide õppeplaani, kuid seejuures oli loomuõiguse osakaal 10%.
  • Loomuõiguse positiveerimine
    Õiguspositivismi järgi oli kirjutatud seadus, s.o kehtiv positiivne õigus, õiguse kõrgeim autoriteet. Kui seadus kehtis, siis ta kehtis, ning temast ülalt- ega väljastpoolt ei saanud ega tohtinud otsida temast kõrgemat ja teda määravat normistikku. Õiguspositivismi tähtsaimaks alusepanijaks peetakse inglise õigusteoreetikut John Austinit (1798-1866). Ta ütles, et õigusteaduse uurijad peavad andma oma hinnangud ja analüüsid erapooletu objektiivsusega. Kriminaalõiguse alale tõi õiguspositivismi sakslane Karl Georg von Wächter (1797-1880). Tema järgi oli kuritegu kehtivaid seadusi rikkuv tegu, karistuse õigustatus ja paratamatus peitusid kehtiva õigussüsteemi kaitsmises. Juriidilise uurimistöö peamiseks püüdluseks sai õigusinstituutide mõisteline defineerimine. Õiguse uuendamist käsitlesid õiguspositivistid tema täiendamise ja parandamisena (de lege ferenda).
    Õiguspositivism – tuletas “õiguse” kehtivast õigusest ja selle kõrval seadusandja tahtest, ei otsinud ajaloolist rahvavaimu ja looduõigust. Viidi lõpule seaduste uuendamine. Merkantistlik juhtimissüsteem asendati lepinguvabaduse printsiibile rajatud eraõigusega. 19. Saj lõpul hakkas levima lepinguvabadust kitsendav suund, mis sisaldas tööliste kaitset, sotsiaalseadusandlust ja nõrgemat lepingupoolt toetavaid sätteid.
    Tähtsustus õigusteadus.
  • Suured loomuõiguslikud kodifikatsioonid.
    LOOMUÕIGUSE PERIODISEERIMINE
    Periodiseeringuid on mitmeid. Alguspunkt seostatakse erinevate autoritega.
    Uurimissuund, mis toonitab ratsionalistliku loomuõiguse sidet Hispaania hilisskolastikaga, peab ilmaliku loomuõiguse rajajaks Fernando Vasquez de Menchasa’t (1512- 1589 ).
    P. Caroni paigutab mõistusõiguse ajavahemikku 1650 – 1800, täpsemini 1661 – 1814 . 1661.a. loodi Heidelbergi ülikoolis esimene loomuõiguse õppetool, mille etteotsa asus Samuel Pufendorff. 1814.a. ilmus F. C. von Savigny kirjutatud “Meie aja üleskutsest. ”
    C. Schotti periodiseering:
    1. Humanistlik- ratsionaalne faas
    2. Süstemaatiline ehk geomeetriline faas
    3. Loomuõiguslikud kodifikatsioonid
    Järgnevas käsitluses eristatakse ratsonalistliku loomuõiguse 4 arengufaasi:
    1. teoloogiaga seotud faas.
    Johann Oldendorp (1488 - 1567)
    Johhannes Althusius (1557 - 1638 )
    Hugo Grotius (1583 - 1645)
    2. klassikaline faas, mos geometricuse printsiipe järgiv loomuõiguse faas
    Thomas Hobbes (1588 - 1679)
    Benedictus de Spinoza (1632 - 1677)
    Samuel Pufendorf (1632 - 1694)
    Christian Wolff (1679 - 1754)
    3. loomuõigusest kui vana päritud õiguse kriitiline mõõdupuu
    Christian Wolff (1679 - 1754)
    Cristian Thomasius (1655 - 1728 )
    4. loomuõiguse enesemääratlemine liberaalse poliitilise teooriana
    1. teoloogiaga seotud faas.
    Ratsionalistliku loomuõiguse sünd on seotud Hollandi õigusteadlase Hugo Grotiuse (Huig de Groot) (1583-1645) nimega. Tema elukäigu ja tööde käsitlemisel on oluline silmas pidada, et Grotius oli sügavalt usklik, pooldades arminiaanide õpetust. Rääkides Grotiusest kui ratsionalistliku loomuõiguse rajajast peetakse eelkõige silmas asjaolu, et tema tööd olid loodud väljaspool kirikliku moraaliteoloogia raame.
    Pärast Madalmaade kui iseseisva riigi teket ning uue põhikorra rajamist kerkisid protestantide seas esile usulised lahkhelid. Ühelt poolt oli tegu kalvinistidega, kelle õpetus eitas inimese vaba tahet ja nägi inimese igasuguses saatuses jumalikku ettemääratust. Teiselt poolt aga oli tegemist arminiaanide (e. remonstrandid) õpetusega, mis väitis, et Jumala kõikvõimsus piirdub kõige teadmisega , jättes samas inimesele endale vaba valiku oma tegudes. Õpetus kujunes Madalmaade kalvinistlikus kirikus 16. saj. 1619.a. arminiaanid heideti kirikust välja, paljud neist hukati ja vangistati. 1630.a. said arminiaanid siiski õiguse usuvabadusele.
    Elulugu
    H. Grotius pärines Delfi ( Holland ) linna patriitsiperekonnast. Ta astus 11-aastasena Leydeni ülikoolis, studeerides seal ladina keelt, ajalugu, teoloogiat ja õigust. 15 aastasena on ta juba Hollandi saatkonna koosseisus Prantsusmaal, kus asus õppima Orleans ’ ülikooli, et seal õigusdoktoriks promoveeruda. 1599.a. tuli ta kodumaale tagasi ja sai 16 aastasena advokaadiks (Haagis). Ta oli juba 17-aastasena Leydeni ülikooli õppejõud, ühtlasi algab tema teaduslik tegevus. Samas osales Grotius aktiivselt poliitikas, näit. sai 1613 .a. Rotterdami raepensionäriks. 1619.a. mõisteti Grotius arminaanluse pooldamise eest eluks ajaks vangi, kust ta põgenes 1621.a. Prantsusmaale. Ta elas kuningas Louis XIII pensionist Pariisi lähedal. Oma elu viimasel aastakümnel (1634- 1644 ) oli ta Rootsi saadik Pariisis.
    Teaduslik pärand
    Grotius oli viljakas autor, kellelt üle 90 teose erinevatest valdkondadest. Tema rahvusvahelisele kuulsusele pani aluse vangistuses kirjutatud traktaat kristliku usu tõest pealkirjaga "Bewijs van de waren Godsdienst" (De Veritate Religionis Christia­nae), mis ilmus trükist 1627.a. ja tõlgiti kiiresti 13 keelde.
    Õigusteaduslike tööde käsitlemisel tuleb meeles pidada tema poliitilist tegevust. 1609.a. ilmunud teos “Mare Liberum“, kus on põhjendatud merede vabaduse põhimõtet, oli otseselt ajendatud Madalmaade vastuseisust Hispaania-Portugali ühisriigi merenduspoliitikaga. Raamat on kirjutatud Hollandi Ida-India kompanii otsesel palvel.
    Grotiust peetakse traditsiooniliselt modernse rahvusvahelise õiguse rajajaks.
    (Tõsi, viimasel ajal on see au omistatud pigem Hispaania juristidele Francisco de Vitoria’le ja Francisco Suarezile, samuti Oxfordis Ciwil Law õpetanud itaalia juristile Alberico Gentili’le.)
    Grotiuse põhilist panust nähakse pigem inimliku mõistuse autoriteedil põhineva “loomuliku eraõiguse” arendamises. “Loomulik eraõigus” on teatud liiki üldine õigusõpetus, mis annab üldised alused nii indiviidide- kui ka riikidevaheliste õigussuhete reguleerimiseks. Modernses mõttes võib kõnelda vastavalt eraõiguslike ja rahvusvahelisõiguslike õigussuhete regulatsiooni alustest.
    Grotiuse õiguskontseptsiooni põhiseisukohad on avaldatud:
    - “Kolm raamatut sõja ja rahu õigusest” (De iure belli ac pacic libri tres) - 1625
    - “Sissejuhatus Hollandi õigusteadusesse” (Inleiding tot de Hollandsche Rechts­ge­
    leertheyd) – 1631
    Grotius räägib ius naturale’est kui loodusest ilmutatud õigusest. Tema arvates on tähtsaim õiguse allikas
    1) eelkõige loodust, millele järgneb
    2) Jumala selgesõnaliselt väljendatud õigus.
    Grotius väitis, et Jumal oli loonud looduse, kuid nüüd oli Loojal üksnes kõrvaline tähendus ja looming, s.t. loodus omakorda elas iseseisvat elu. Jumal tõmbus pärast looduse lõpuleviimist teispoolsusse tagasi ja jättis selle siinpoolsusse. Loodus oli iseensest mõistus, see looduses ilmutatud mõistus oli suveräänne. Loodus võis tegutseda autonoomselt, sest üksnes tema valduses oli mõistuse vormis nomos . Mõistus pärines jumalast, kuid nüüd pidi ka Looja ise alluma oma loomingu /poolt antud/ seadusele.
    Looduses ilmutatud mõistus oli suveräänne. Jurist pidi vastutama nüüd looduse mõistuse (ratio) ees.
    2. klassikaline faas, mos geometricuse printsiipe järgiv loomuõiguse faas
    Loomuõiguse kui süsteemi kujundas Samuel Pufendorf (1632-1694).
    Elulugu
    S. Pufendorf sündis Saksimaal pastori peres, kus sai range luterliku kasvatuse. Ta õppis Grimma vürstlikus koolis, kus õppetöö toimus Melanchtoni vaadete vaimus . 1650.a. alustas ta Leipzigi ülikoolis teoloogiaõpinguid, kuid pöördus peatselt teiste ainete poole. 1656.a siirdus ta Jena ülikooli, kus tegeles õigusteaduse ja filosoofiaga . 1658.a. sai magistrikraadi, kuid doktoritiitli lükkas tagasi põlgusest akadeemilise tsunfti ja selle skolastiliste meetodite suhtes. Pärast ülikooli lõpetamist töötas Pufendorf Kopenhaagenis Rootsi saadiku juures koduõpetajana. Rootsi-Taani sõja tõttu sattus ta 8 kuuks vanglasse. Taani perioodil valmis ka esimene teos. Selle ilmumise järel valiti ta Heidelbergi professoriks, kus tema jaoks loodi esimene loomu- ja rahvusvahelise õiguse õppetool. 1670.a. siirdus ta Rootsi kuninga kutsel Lundi ülikooli professoriks. Lundi periood on viljakaim tema elus, siin ilmus 1672.a. ka tema peateos “De Jure Naturae et Gentium.”
    1677.a. sai temast Rootsi õuehistoriograaf. 1688.a. nimetas Preisi kuurvürst Friedrich Wilhelm Pufendorfi oma õuehistoriograafiks ja salanõunikuks, kuid Rootsi kuningas ei vabastanud teda ametist. Pufendorf suri 1694.a. Berliinis.
    Teaduslik pärand
    Pufendorfi kirjanduslik pärand hõlmab nii õigus-, ajaloo- kui ka usuteaduslikke töid. Arvukates ajaloolistes töödes on ta käsitlenud Rootsi ja Saksa erinevate riikide ajalugu, eriti oma õuehistoriograafi teenistusperioodil. Teoses “De Habitu Religiones Christinae ad Vitam Civilem” toonitab ta poliitika ja religiooni lahutatust teineteisest. Raamatus “Jus fecile divinum sive de consensus et dissensu protestantium” tegi ta katse ühendada erinevatesse vooludesse killunenud protestante.
    Tema esimene (õigus)teaduslik teos oli 1660.a. ilmunud “Elementorum iurisprudentia universalis libri duo.”
    Lisaks loomuõigusele on ta käsitlenud ka Saksa riigiõigust. Näiteks 1663.a. ilmunud “De obligatione erga patriam” või 1667.a. avaldatud “De statu Imperii Germanici”. Viimases näitas ta Saksa riigi põhikorra kõrvalekaldumist traditsioonilisest riigiõigusest ning kritiseeris jurisprudentsi tardumist konservatiivsesse positivismi. Õigusteaduses on tema peateos 1672.a ilmunud “Kaheksa raamatut loomu-ja rahvasteõigusest” (De iure naturae et gentium libri octo”). 1673 . a. avaldas Pufendorf teose “Inimese ja kodaniku kohusest” (De Officio Hominis et Civis juxtaLegem), kus andis lühikokkuvõtte oma loomuõigusõpetusest.
    Pufendorff lahutas lõplikult loomuõiguse ja teoloogia . Ta väitis, et inimelu eesmärk on kohuse täitmine. See on mõistusele enesestmõistetav ja ilmne käsk.
    Kohtustusest kasvas välja õigus. Õigus tulenes nüüd loomulikust kohustusest, alles valgustus teeb kohustuse aluseks subjektiivse õiguse. Siinkohal oli Pufendorfi õpetuses ka võimalus olemasoleva seisusliku riigi ja loomuõiguse dialoogiks ning kompromissiks . Mõistuseõigus sobis seisuslikule riigile - igale ametile ja seisusele oli ette nähtud tema eriline kohustus, mida tuli täita võimalikult paremini..
    Pufendorfil oli kohustuse kõrgeim allikas
    Allikas
    Kohustused
    Teadused
    Mõistus
    inimeste üldised kohustused
    kõigile rahvastele omane loomuõigus
    Kõrgem võim
    Riigikodaniku kohustused
    igale riigile omane positiivne õigus
    Jumal
    Kristlase kohustused
    moraaliteoloogia
    Looduses olemasolev mõistus oli ajatu ja omane kõigile inimestele. Seega kui mõistus oli ajatu ja omane kõigile inimestele, siis pidid olema seda inimeste kohustused. Taolised kohustused kehtisid kõigil rahvastel , igal ajal ja kõigis kultuurides ühel moel, need inimestele ühised loomulikud kohustused. Ühtlasi pidi olema ajatu ning kõigile inimestele siduv taolistest kohustustest tulenev loomuõigus (mõistusõigus). Kui riikides oli õiguslikke eripärasid, siis ei olnud need loomuõigus ning mõistuseõigus võis seada nende kohustuslikkuse kahtluse alla. Näiteks monogaamia nõue.
    Pufendorfi loomuõiguslik sõnum ei kuulunud veel vahetult juristide õpetusse, jäädes pigem veel filosoofide asjaks.
    Loomuõiguse siirdavad õigusteadusesse (riigiõigusesse) esmalt inglased Thomas Hobbes ja John Locke .
    C. Wolff: “Saksamaal vahendab loomuõiguse õigusteadusse Christian Wolf (1679-1754), kelle nimega on seostatud loomuõiguse kulminatsioon Saksamaal. Samuti on väidetud, et Wolffi õigusfilosoofia valitses 18. sajandil Euroopa vaimset maailma. Ta oli matemaatika, loomu- ja rahvusvahelise õiguse professor Halle ülikoolis, kus ta Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I korraldusel tagandati ja maalt välja saadeti kui ateist. Seevastu järgmine Preisi kuningas Friedrich II Suur kutsus ta Hallesse tagasi. Wolffi peateos oli aastatel 1740-1748 ilmunud 8-köiteline “Ius naturae.”
    Wolff ei olnud õiguspraktik, jurist kitsas mõttes. Ta oli pigem teadusteoreetik, kes kasutas geomeetrilist meetodit ning proovis oma oma teooriat praktiliselt kõigi õppeainete loengutes ja kirjutistes, näit. filosoofias ja matemaatikas. Õiguse teoreetilise käsitluseni jõudis ta küpse mehena, saavutades siis Hattenhaueri väitel geomeetrilise meetodiga õiguses kõik mis vähegi võimalik. Õigusteadus ei olnud tema jaoks asi iseenesest, juura oli tema jaoks üks osa Teadusest. See oli tihedas seoses teiste teadustega, mida sai samuti analüüsida matemaatilise meetodiga. Oma raamatu eessõnas ütles Wolff "Ma olen kõigi õigusteadlaste seas süüdanud tule ja et nüüd on lõpuks selge, mida tähendab Cicero tabav ütlus, et õigusteadust ei tule ammutada XII tahvlist ega preetorite käskudest, vaid filosoofia sügavikest."
    Wolfi õpetuse keskpunktis on inimene kui üksikindiviid, kes koosneb hingest ja kehast. Ta on varustatud kõigi vahenditega, mida ta kasutab om lõppeesmärgi saavutamiseks - mõistusepäraseks eluks. Inimese ülesanne seisneb enesekasvatuses, iseenese ja kaasinimeste täiuslikkuse teostamises. Täiuslikkuse mõõdupuu on loomulik olek.
    Kogu õigus tekib kohustusest. Õigust võib leida sealt, kus loomuseaduse jõul tekib kohustus kuidagiviisi käituda. Wolff kohandas seda kohustust uude aega ja nüüd saab alamast kodanik. Kohustuse täitmisele ei vii riiklik kasvatus, vaid indiviid ise peab tegema kõik temast olenema, saavutamaks loomulikku olekut. Loomu/mõistuseõigus oli enesekasvatus, mis nõudis inimeselt söakust ja valmisolekut oma loomulikku vabadust iseenese vastutusel kasutada.. Inimene ise pidi saama täiuslikuks, mitte aga teisi selliseks kasvatama. Ühiskonna loomupärane olek põhines sellel, et iga üksikisik järgis vabana oma enesetäiustamise kohustust ja kõik inimesed olid varustatud võrdete kohustuste ja õigusega. Püüeldav algolukord oli võrdsete ja vabade inimeste ühiskond, kus täisealised täitsid oma loomulikke ülesandeid. Inimeste kohustused olid samased järelikult olid ka nende õigused samased. Kaasasündinud õigused ja kohustused on inimestega lahutamatult seotud, neid ei saa temalt ära võtta. Wolfi õpetuses muutusid alamad kodanikeks.
    Samas oli tema õpetuses välja arendatud õigusmõistete täpne süsteem. Tema õpetuse iga lause oli loogilises kooskõlas teiste lausetega. Ta rajas oma õpetuse definitsioonidele ja mõistetele. Seega nõudis tema õigusõpetus täpset ja kasutamiskõlblikku erialakeelt. Ühelgi sõnal ei tohtinud olla üle ühe tähenduse, ühtki mõistet ei võinud väljendada enama kui ühe sõnaga. Ta andis juristidele võimaluse hakkama saada ilma ladina keeleta. Tema on esimene, kes hakkab juuraloenguid pidama saksa keeles.
    Wolff annab uue õiguse rakendamise võimaluse. Saab võimalikuks üldistest põhimõtetest ja põhinormidest deduktsiooni teel tuletada üksiknorme
    Ehk teisisõnu – me oleme jõudnud õiguse kodifitseerimise läveni. Õigusteadus, õigusteadlased ja juristid olid selleks valmis. Edaspidisteks sammudeks oli vaja valitsejate ning ametnike poliitilist ja administratiivset tahet. Me võiksime öelda, et see on nüüd ka koht, kus võiks tõmmata teatud piiri loomuõiguse ja Valgustuse vahele.
    Loomuõigus saab kujunevalt valgustuselt poliitilise toetuse, samas annab ta valgustusele oma ideed ja argumenteerimistehnika., mida valgustus kasutab relvadena.
    Tekivad eeldused kodifitseerimiseks ja seega õiguse rahvuslikustamiseks, natsionaliseerimiseks.
    Heites veelkord pilgu Wolffi õpetusele, siis võime ka mõista, miks Caroni nimetab teda konservatiiviks. Wolffi ei huvita olemasoleva ühiskonna kriitika, ta rääkis oma õpetusest kainelt, praktiliselt, laskumata poliitilise propagandani.”
    Ehkki me vaatlesime loomuõigusest rääkides peamiselt saksa õigusteadlasi, sest meie endagi õigusajalugu on kõige tihedamalt seotud Saksamaa õigusliku arenguga, ei tohi loomuõigust taandada pelgalt saksa õigusliku arengu jälgimisele. Loomuõiguslike ideede kandjad olid meile juba tuttavad inglased Hobbes ja Locke, kelle kõrval seisab William Blackstone’i ( 1723 -1780) oma teostega. Rääkides kodifitserimisest olgu mainitud, et kodifitseerimise loojaks peetakse hoopis inglise juristi Jeremy Benthamit. Samuti on selles reas prantslane Robert Joseph Pothier (1699-1772), kes tulevad õiguspraktikast ja lähtuvad samas oma rahvuslikust õigustraditsioonist.
  • Preisimaa Üldine Maaõigus (ALR)
    Koodeksi loomine sai alguse möldri ja maahärra kohtuprotsessist. ALRi eesmärgiks on, et koodeks peab sisaldama kõiki õigus harusid. Kohtul keelati õiguse tõlgendamine. ALR kehtis Saksamaamaal aastani 1900. Püüdis reguleerida kõike. Kõik pandi üksikasjalikult kirja, et kohtud ei hakkaks tõlgendama. Taheti näha kõiki juhtumeid ette.
  • Varasemad kodifitseerimisplaanid ja eeltööd
  • Friedrich Wilhelm I
    “Saksamaal vahendab loomuõiguse õigusteadusse Christian Wolf (1679-1754), kelle nimega on seostatud loomuõiguse kulminatsioon Saksamaal. Samuti on väidetud, et Wolffi õigusfilosoofia valitses 18. sajandil Euroopa vaimset maailma. Ta oli matemaatika, loomu- ja rahvusvahelise õiguse professor Halle ülikoolis, kus ta Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I korraldusel tagandati ja maalt välja saadeti kui ateist. Seevastu järgmine Preisi kuningas Friedrich II Suur kutsus ta Hallesse tagasi. Wolffi peateos oli aastatel 1740-1748 ilmunud 8-köiteline “Ius naturae.”
  • Friedrich II
    Preisi Uldine Maaôigus/ aastast 1794. Seadusti valmis Friedrich Wilhelm II ajal
  • Justiitsreform
  • Samuel Freiherr von Cocceeji
  • Mölder Arnoldi protsess
    Ajendiks, miks Preisi üldine maaõigus loodi oli: mingi mölder Arnold oli kohtus käinud oma maahärraga (veskile ei olnud vett), käis läbi mitu instantsi ja lõpuks pöördub kuninga poole ja nõuab õiglust- kuningas pidi sekkuma kohtumõistmisesse ja hiljem vabandama ametnike ees, sest ta tegi otsuse möldri kasuks. Kuningas lasi paljud kohtunikud lahti ja asus talupoja poole, kuid kohtud tegid ikka otsuse lähtuvalt seadustest, mis tol ajal kehtisid (lähtutakse ainult seadustest, kuningas ja tema arvamus ei loe). Selline tegevus näitab seadusekuulekust. Kuningas jäi oma arvamusega suht üksi, sest ametnikud arvasid, et kõik on õige, sest lähtutud on ju ikkagi seadustest!!! Kuningas tegi lõpuks otsuse talupoja kasuks- seega läks vastuollu kehtiva õigusega, otsus tehti võimupositsiooni ära kasutades.
  • Olulisemad koostajad
  • Johann Heinrich Casimir von Carmer
    suurkantsler, koodeksi koostamise juhataja
  • Carl Gottlieb Svarez
    hästi usin mees (tegeles päev otsa seadustega, tüüpilise preisi ametniku musternäide)
  • Ernst Ferdinand Klein
  • ALR koostamine
    Öeldakse, et Preisi riigi lõid ametnikud. Määrused olid ühtsed kõigi jaoks.
    1781. a. trükitakse esimesed projektid, läheb rahva arutellu. Preisi ühiskond võtab arutelust aktiivselt osa ja tulemused on sisulised.
    1782. a. Prantsuse revolutsioon, see hirmutab uut valitsejat Friedrich Wilhelmi (Willyt)
    1791. a. Trükitakse ALR (AGB-st sai ALR kuna kuningavõimu piiravad normid praagitakse välja), selleks ajaks on Friedrich II surnud ja Prantsuse revolutsioon lõppenud
    1794. a. ALR jõustub
    Eraõiguse osas ALR-st kehtis kuni 1933. a.(BGB), krimosa kehtis kuni natsi ajani.
  • Eesmärgid
    Esialgu on eesmärgiks kohtute ja õigusemõistmise reformimine. Algul oli selle nimetuseks AGB (Allgemeine Gesetz Buch), hiljem ALR (AllgemeineLand Recht).
  • Ühiskonna õnnestamine
  • Kogu õiguse normeerimine
  • Riigi õigusliku ühtsuse tagamine
  • Allgemeine Gesetzbuch für die Preussischen Staaten (AGB)
  • Subsidiaarsuse printsiip
  • AGB-st ALR-ni.
  • Poliitilised tegurid
    Õiguse areng XIX sajandi Saksamaal
    Saksamaa XIX sajand kui juriidiline sajand. Mõju Eestile tunduvalt suurem kui Prantsuse arengutel. XIX sajandi viimase dekaadini kuulub Tartu Ülikool saksa ülikoolide võrku, orientatsioon on Saksa õigusele. Kujuneb traditsioon, et Dorpati ülikool on Saksa juristide hüppelauaks, kus on parim raamatukogu Euroopas. Tartus kirjutatakse palju tähtteoseid.
    Saksamaal XIX saja I veerandil võitlused Napoleoniga on lõppenud. Samas on see ka valitsejate võit liberaalse kodanluse üle. Vana põhikord jääb püsima. 1806 Saksa rahva püha Rooma keisririik lakkab olemast, austria ja preisi keisririik. Saksamaal puudub ühtne riik, eraldi arengud Preisimaal , Baieris, Austrias. Saksamaa ei ole sama mis Preisimaa.
    Pärast preisi lüüasaamist 1806, ühe päevaga 2 lahingut, kogu sõjaväe kaotust, 45 000 meest tapetute ja haavatutena. Toimub Preisi riigi ja armee demoraliseerumine. 1807 Pilsiti ?? rahu, kaotab üle 50% territooriumist, üle 100 milj ?? kontributsiooni, armee suurus 40 000 meest.
    Preisi reformid, mis toimuvad vana eliidi juhtimisel:
    Sõjaväereform, üleminek kohustuslikule ajateenistusele, mis võimaldab hilisemates sõdades välja panna väga suure armee. Armee on olnud oluline kasvatuskoht riigiametnike jaoks.
    Preisimaal Oktoobriedikt, pärisorjuse kaotamine 1907, jõustus mardipäeval 1910 .
    Toimub omandi, eelkõige maaomandi kodanlikustamine. Edikt paneb aluse isiklikule vabadusele, see tähendab industr vajaliku vaba tööjõu liikumisele. Tekib hüpoteegikrediidi saamise võimalus. Eelkõige on tegemsit isikliku sõltuvuse kaotamisega. Pärisorjuse juures isiklik sõltuvus, kuid ka seisuslik politsei ja kohtuvõim, patrimoniaalkohtuvõim, mõisa ja talumaa kokkusulamine, teorent .
    Pärisorjuse kaotamise etapid:
    • isikliku sõltuvuse kaotamine;
    • teotöö (teoorjuse) asendamine raharendiga, Eestis 1870-80-ndatel;
    • talude päriseks ostmine, väikemaaomandi tekkimine;
    • talude kruntimine ;
    • patrimoniaalse ehk seisusliku politsei ja kohtuvõimu kaotamine, Eestis 1889 justiitsreform, riikliku kohtuvõimu teke. Rüütelkond ei olnud XIX sajandil enam riigi koostisosa;
    Preisimaal pidi patrimoniaalse kohtu esimees olema kõrgema juriidilise haridusega. Saksamaal toimub patrimoniaalkohtute kaotamine pärast 1848 aasta revolutsiooni.
    Pärisorjuse kadumist ei saa siduda ühe aastaga.
    Samad protsessid toimusid ka teistes Saksa riikides. Uuendused lähtusid tihti Preisimaalt, kuid seejärel läksid teised isegi ette. Baieri kuningriigis krahv Monteglas, kirjutatud põhiseadus, tsiviilõigusreformi kava Code Civile eeskujul, koostaja Anslem von Voierbach, lähtudes isikute võrdsusest, kiriku ja riigi lahutamine. Isegi Napoleoni lüüasaamine ei muuda arusaamu. Restoratsiooni vaimus 1818 võetakse vastu küll uus põhiseadus, kuid muutused ei ole suured.
    Saksa reformide juures surutakse kodanlus kõrvale, alles XIX sajandi lõpuks on saksa kodanlus muutunud nii tugevaks , et Saksa vana eliit Bismark on sunnitud temaga arvestamine . Suur osa juriste pärines kodanlusest ja XIX sajandi keskel kaugenes riigist, samas läbi õiguse saavutavad selle, mida ei õnnestunud saavutada poliitlisel teel. Kodanlik tsiviilõigus – Bürgerlische Recht. Saksa XIX sajandil kujuneb välja sõltumatu justiitssüsteem, haldusõigus ja halduskohtu pidamine, seda poliitilise killustatuse oludes vt Preisimaa kaarti !
    Saksa juristid saavutavad kõrge dogmaatilise taseme, kapselduvad endasse, ei tegele sotsiaalsete küsimustega, inimõigustega. See tähendas õiguse irdumist igapäevase elu reaalsusest. Selles nähakse ka põhjust totalitaarsete režiimide kujunemisel.
    XIX sajandi alguse olulisemaid asju lepinguvabaduse kehtestamine. Senine olukord – tsunftid, gildid, tollid erinevate riikide vahel. Riik kehtestas teenistujate palgad, kauba hinna. Lepinguvabadus murrab kõik senised tõkked. Saksamaal ei ole see murrang, vaid nihe , lepinguvabadust ei kehtestata ühe kindla aktiga, vaid järk-järgult. Sajandi keskpaigas palk vaba kokkuleppega, hinnad kujunevad vastavalt turule. See annab võimaluse majanduslikuks tõusuks, kuid ka masside vaesumiseks. Ametiühingud on keelatud kuni 1869 aastani. Paljud talupojad olid sunnitud oma maa maha müüma ja linna minema. See tähendas õiguslikult täielikult uude keskkonda sattumist. Kasvab iga üksikisiku õigusvõime. Subjektiivse õiguse täpne defineerimine, Savigny üksikisiku õiguslik võim.
    Koos lepinguvabaduse kujunemisega ka tugev kinnistusraamatu süsteem. Samas ka konservatiivsed seadused 1875 perekonnaseadus , küll kodanlik abielu, kuid vanad katoliiklikud ja algluterlikud põhimõtted, riik sätestab, et abielu on peaaegu lahutamatu, 1794 Preisi üldises maaõiguses abielu lahutamine liberaalne.
  • Seisuste vastuseis
  • Prantsuse revolutsioon
  • Poola II jagamine
  • Lõppredaktsioon
    4.2.2.1. Seadus ja maaõigus
  • ALR ajalooline käekäik
  • Kehtivus
  • Geograafiline
  • Ajaline
  • Õigusteadlaste mitmepidine suhtumine
  • F. C. von Savigny
    Ajaloolise koolkonna tekkele, mille juhiks oli Friedrich Carl von Savigny (1779-1861). Ajalooline koolkond tegi jõupingutusi leidmaks vanaaja õigusallikaid, et neid uurides paremini mõista kehtivat õigust ja seda elus hoida. Savigny ei soovinud ülesaksamaalist kodifikatsiooni kuna leidis, et aeg selleks pole veel küps. Tema arvates pidi õigus olema Volksgeist’i väljenduseks, mille all ei peetud silmas rahva arvamust vaid ajaloolist ideetraditsiooni nagu seda tõlgendasid ja väljendasid ajaloolise koolkonna õigusteadlased. Ajalooline koolkond uuris ka Corpus Iuris Civilis’t, mida nad pidasid oma teooriate üheks aluseks. Mida rohkem aga ajalooline koolkond püüdis saksa õigusajalugu selgitada ja ülevaatlikustada, seda ilmsemaks muutus, et rooma õiguse retseptsioon ja selle arenemine saksa ühiseks õigusallikaka oli keskse tähendusega. Suure respektiga suhtuti rooma õigusse, eriti aga sakslaste algse rooma õigusallika Justinianuse õiguse vastu. Ajaloolise koolkonna õpetus pani aluse pandektismile ja mõistejuriprudentsile ühelt poolt ja germanistikakoolkonnale ning kaasaegsele õigusajaloolisele uurimisele teiselt poolt. Püsiva jälje jättis kogu Euroopa ulatuses nende õigusteoreetiline õpetus (õiguspositivism), mis tekkis ajaloolise koolkonna nägemuse põhjal, et kehtiv õigus on iseenesest väärtus, kuna see ühendatud kogemuse resultaat .
    Von Savigny pärines Rottringi aadliperekonnast. Kaotab vanemad varakult. Õpib mitmetes ülikoolides 1800 kaitseb Marburgis doktoritöö kriminaalõiguses 1803 erak professor, 1803 teos “Valdusõigus” – kas valdus on õigus või fakt? Uurib valduse kujunemist läbi ajaloo, alates roomast. Rajab teadusmonograafia kui žanri. Rändab mööda Euroopat 3 aastat. 1815-30 6 köidet Rooma õiguse ajalugu keskajal. 1810 kutsutakse Berliini ülikooli Rooma õiguse professoriks. 1812 Berliini ülikooli rektor. 1842 Preisi justiitsminister. Pärast 1848 rev pöördub tagasi ülikooli. 1814 – aeg suurte koodeksite jaoks ei ole küps. Code Civile on rev vähkkasvaja, preisi üldine maaõigus soperdis. Tegelikult S ei ole kodifitseerimise vastane, vaid ainult sellel ajahetkel, millal see toimus. Õigusteadus ei ole jõudnud vajaliku teadusliku tasemeni. Õigusteaduse eesmärk on rooma õiguse kui kogu õigusteaduse allika tundmaõppimiseni. Mõisted on kui elusolendid , mida on võimalik tunnetada, kuid mitte mõjutada. Õigusteadus ei pea defineerima mõisteid, see oleks meelevaldne ja omavoliline, mõisted tuli rooma õigusest välja filtreerida . Mõisted on ajas muutumatud, neid tuleb tundma õppida. Omand, leping, valdus, abielu. Õigusel ei ole ajalugu, ta on ajatu. Õigus kui ühe rahva ajaloolise arengu tulemus, sama ainuomane rahvale kui keel. Volksgeist.
  • Ajalooline tähtsus
  • ALR iseloom ja ülesehitus
    Rooma õigusest säilis süstemaatika, mis küll seguneb loodusõiguse toodud süstemaatikaga: üleminek üksikisikult perekonnale, sealt seisusele ja lõpuks riigile. Kriminaalõigus pole eriosaks lahutatud, vaid see seguneb üsna korrapäraselt muu ainestikuga. Näiteks nägi Preisi Üldine Maaõigus raskeima karistusena ette surmanuhtluse pea maharaiumise läbi või siis ka ratastamisega. Lisaks taolisele surmanuhtluse diferentseerimisele esines ka muid keskaegseid mõjutusi. Surmanuhtluse liike võidi näiteks rakendada hukkamiskohale lohistamisega või laiba avaliku väljapanemisega. Vanglakaristust võidi raskendada tähtaja pikendamise või kehalise karistusega.
  • Iseloom
    Saksamaal Preisi Üldine Maaõigus 1794. üldiseks jooneks legalismitaotlus. Usuti, et on lõplik, ei vaja tõlgendamist. Seisused ja pärisorjus on alles, eraomandi tugevadamine, kohtunikule sõltumatuse lisamine.
    Natuke väljavõtteid ajalooraamatust seoses Preisi üldise maaõigusega:
    • Põhiosas oli see seadustekogu loomuõiguse ja valgusliikumise produkt. Sotsiaalse suunitluse poolest esindas see kindlat ühiskonnaiseaali: heaoluriiki, kus valgustatud despoodi võim ulatus kõikjale, mis puudutas eraisiku elu. Riigivõim – mitte kirik – muutus seega ühiskondliku elu otsustavaks moraalseks teguriks.
    • Õigusloome ideaalne allikas oli ratsionalistlikult mütlev seaduseandja, s.t filosoof troonil.
    • Materiaalsete normide sisu ALRis oli oma põhiolemuselt roomaõiguslik sel moel, mille talle oli andnud usus modernus – seega siis konsiliaatorite versioon sulatades kokku saksa õiguse doktriini. Erinevate õigusallikate rakendamine tõi kaasa nii mõnegi puhtsaksa normimaterjali ärakasutamise.
    • Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku seadusandluskunsti eeskujuks, nagu autorid olid lootnud. Ülesanne ühiskondliku- ja eraelu suhteid detailidena reguleerida oli liiga pretentsionikas ja lahendamatu, ehkki seadusele püüti anda nii suur ulatus (19 160 §) kui võimalik ja pedantse järjekindlusega täpsustada kõik detailid.
    • Üldiselt iselomustab seda seadustekogu liiga suur, suisa kriitikavaba usk mõistlikkusesse, kahtlus kodanike vastutuse suhtes ning vananenud arusaam ühiskonnast. Selle tegelik põhjus oli, et seadus oli valgustatud despootia ja vana seisusliku ühiskonna toodang.
    • Üleeuroopalise tähenduse omandas ALR sel moel, et andis teistele riikidele riikidele inspiratsiooni kodifitseerimise alustamiseks tsiviilüiguses, riigiõiguses, haldusõiguses, kriminaal- ja protsessiõiguses.
    • ALR lähtus monarhia patriarhaalse eestkoste ja aadli seisuslike huvide kaitsmisest.

  • Kompromiss – valgustuslik ↔ autoritaarne, seisuslik
  • Struktuur
  • Abielu- ja perekonnaõigusenormid ALR-is
    Samas ka konservatiivsed seadused 1875 perekonnaseadus, küll kodanlik abielu, kuid vanad katoliiklikud ja algluterlikud põhimõtted, riik sätestab, et abielu on peaaegu lahutamatu, 1794 Preisi üldises maaõiguses abielu lahutamine liberaalne.
    Sotsiaalse suunitluse poolest esindas see kindlat ühiskonnaideaali: heaoluriiki, kus valgustatud despoodi võim ulatus kõikjale, mis puudutas eraisiku elu. Riigivõim, mitte kirik, muutus seega ühiskondliku elu otsustavaks moraalseks teguriks.
    Materiaalsete normide sisu ALRis oli oma põhiolemuselt roomaõiguslik sel kujul, mille talle oli andnud usus modernus – seega siis konsiliaatorite versioon sulatades kokku saksa õiguse doktriini. Erinevate õigusallikate rakendamine tõi kaasa nii mõnegi puhtsaksa normimaterjali ärakasutamise.
    Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku seadusandluskunsti eeskujuks, nagu autorid olid lootnud. Ülesanne ühiskondliku- ja eraelu suhteid detailideni reguleerida oli liiga pretensioonikas ja lahendamatu, ehkki seadusele püüti anda nii suur ulatus (19160 paragrahvi) kui võimaliik ja pedantse järjekindlusega täpsustada kõik detailid.
    18.saj oli iseloomulik kiriku religioosne- dogmaatiline vaade abielule ja perekonnale. * Valgustusliikumine esitas mehe- naise vahelise võrdsuse nõude * Lapsed võisid ise abikaasa valida. ALRs oli üksikasjalik reeglite süsteem selle kohta, et kohustuti vanemate luba saama abiellumaks oma valitud kaaslasega. * Tsiviilõigus ei tohi abielus näha religioosset institutsiooni vaid kodanlikku kokkulepet. * Abielu ja ka kihlust vaadati kui kodanike kooslust või lepingut, see muutis lahutusvõimelisuse liberaalsemaks, kuid eesmärgiks jäi ikkagi soojätkamine. Abielu vaadati ka politseilise institutsioonina. * Seadus sätestaski, et abielu põhieesmärk on laste soetamine ja kasvatamine. * Abiellumiseks tuli viia hulk dokumente * ALR keelas abielud venna- ja õelaste puhul ß edusammud verepilastuse vältimisel * ALR lubas abielulahutust siis, kui polnud lapsi ja neid polnud ka oodata. Lahutus oli lubatud ka abielurikkumise korral, haiguse, eriti vaimuhaiguse korral, kestev ületamatu vastumeelsus, ka KOKKULEPPEL ß väga reformiline
    * ALR sisaldas käitumiskohustuste katalooge – alates laitmatust majapidamisest kuni seksuaalsuheteni. ß väga reglementeeritud ß sügav sekkumine eraellu * Ajalooliselt kodifitseeriti esmakordselt nime kandmise tava, mis oli ülekaalus ka enne kodifitseerimist (naine võttis mehe nime), ALR-is. ß uuenduslik
    7.1. Abielu kehtivuse tingimused
    7.2. Abikaasade varalised suhted
    7.3. Vanemate ja laste suhted

  • BGB ja Code Civil


  • Bürgerliches Gesetzbuch (BGB) – Saksamaa tsiviilseadustik


    Koostamine:
    Heidelbergi ülikooli professor Thilbaut nõudis juba 1814. aastal, ajendatuna Code Civil’i loomisest, samasuguse seadustiku koostamist Saksamaa jaoks – mis aga siiski teoks ei saanud. Puudusid poliitilised eeldused.
    Saksamaa oli jagunenud enam kui 30 õigusterritooriumiks, igaüks neist erineva õigussüsteemiga. Baadenis ja Reinimaal kehtis Code Civil, 33% sakslastest allus ladinakeelsele pandektiõigusele (mis siiski oli subsidiaarne). Kirjutatud õiguse kõrval kehtis kohalik tavaõigus.
    Seevastu majanduslikud eeldused olid olemas ammu enne Saksamaa ühinemist 1871. aastal. Need täitusid seal, kus vajadus oli põletaivam: kaubandusõiguse ja krediidinduse alal (veksliseadus 1847, kaubandusseadustik 1861).
    Saksa eri osariikides sündis varemgi seadusi, kuid ühtne üleriiklik seadusandlus sai hoo alles peale keisririigi loomist.
    1871 – ülesaksamaaline kriminaalseadustik
    1877 – tsiviil- ja kriminaalprotsessiseadustikud
    1873.a sai Reichstag ülesande hakata ette valmistama uut tsiviilseadustikku, selle ettavalmistuskomisjon alustas tegevust 1874 . aastal.
    Komisjoni juhtis Bernhard Windsheid, juhtivaid pandektiõiguse tundjaid. Ülejäänud komisjoni liikmed olid samuti juristid, enamus neist lähedased pandektiõiguslikule suunale. Pandektismi suhtuti kui suurde autoriteeti, mistõttu esitati ka praktilisest õiguselust lahkuminevaid seisukohti. Komisjon töötas suletud uste taga.
    Töö saadi valmis 13 aastaga, s.o 1887. aastal. Enam kui 4000 täiskirjutatud lehekülge hõlmav tulemus avaldati ja anti avalikule kriitikale vaagimiseks.
    Kriitikat oli ohtralt. Kavandi keel oli nii teaduslik ja raskestimõistetav, et tavalisel inimesel polnud suuremaid eeldusi selle mõistmiseks. Lõpmatul hulgal oli viitamist teistele paragrahvidele, küll ette-, küll tahapoole.
    Leiti, et töö on teinud üksnes õigusteadlaste tehtud, pealegi kõik nad kuuluvad samasse koolkonda – kõrvalseisjale ei antud sõna.
    Seaduseprojekti aadressil tehti üle 600 avalduse erinevate ametnikkondade, kohtunike, õigusteadlaste ja majandusorganisatsioonide poolt. Väljapaistvamaid kriitikuid olid germanist Otto von Gierke ja sotsialist Anton Menger.
    Kriitika tulemusena anti töö üle 1890.a uuele komisjonile. Komisjoni kuulus ka mittejuriste, istungid olid avalikud. Uus kavand valmis 1895 .a ja sisaldas sadakond paragrahvi rohkem kui Code Civil, paragrahvid olid laiemad ja määrangutelt detailsemad. Siiski: võrreldes esimese, ohtra kriitika osaliseks saanud projektiga tehti muudatusi vähe ja need ei olnud olulised.
    BGB jõustus 1. jaanuaril 1900.
    BGB jõustumine ühtlustas õigusolud riigis. See kehtis läbi Hitleri aja (kuigi natsionaalsotsialistid planisid uue seadustekogu loomist), Saksa Liitvabariigis kehtib ta siiani.
    BGB osasid pandi kehtima Austrias, Ungaris, Tais, Kreekas, Poolas, Jugoslaavias, Jaapanis, Peruus ja Brasiilias.

  • Milline on BGB?


    Võrreldes Code Civil’iga on üldprintsiibid ja õiguslaused täpsemalt formuleeritud ja täpsemad. Muuhulgas on sätestatud sihtkapitalid ja defineeris täpselt lepingu mõju kolmandale osapoolele. BGB tunnistas õiguspädevaks ka vallalise naise.
    BGBs ei ole arendatud märkimisväärset kaitset ühiskonna nõrgemate kihtide jaoks, puuduvad juhtivad sotsiaalsed printsiibid, see on üles ehitatud vaba turumajanduse ideedele. See annab vabad tegutsemisvõimalused, mille valik sõltub indiviidi oma tahtest – sellega omandas BGB kaudselt sama tähtuse kui õiguste deklaratsioon .
    Ka uuel komisjonil ei õnnestunud muuta tekst lihtsaks ja arusaadavaks. Klassikaline näide: § 941 viitab 4-le paragrahvile, need omakorda 5-le paragrahvile, millest 2 on juba varem nimetatud ja 3 ülejäänut viitavad veel 40 paragrahvile, millest 17 on varem nimetatud ja 23 ülejäänut viitavad omakorda 25-le uuele paragrahvile jne.
    Struktuur:
    Koosneb viiest raamatust:
    1. Üldosa
    2. Kohustisõigus (tänapäeval võlaõigus)
    3. Asjaõigus
    4. Perekonnaõigus
    5. Pärimisõigus
  • Võrrelge CC ja BGB koostamise ajaloolist fooni
    1.CC koostamise ajalooline foon
    1.1.Üldine sotsiaalpoliitiline olukord
    1.1.1.Prantsuse revolutsioon
    1789a. 14. juulil algas Prantsuse revolutsioon, mille põhjused olid:
    • Majanduskriis
    • Vastuolud ühiskondlikes suhetes
    • Absolutistlik valitsemisviis
    Moodustati Asutav Kogu erinevate seisuste esindajatest, kes pidid panema aluse uuele riigikorrale. Revolutsiooni lipuks sai trikoloor. 1789a. võeti vastu „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon”. Seadusandlik võim kuulus Seadusandlikule Korpusele. Seadusandlikus Korpuses jagunesid saadikud jakobiinideks, irondiinideks ja sooks. 1792a. 22. septembril kuulutati välja Prantsuse Vabariik. Revolutsioon murdis Ancient Regime ’i, likvideeris seisusliku ühiskonna, lõi sugupoolte ja seaduse ees võrdsuse.
    1799. a. 9. novembri riigipööre Napoleoni juhtimisel lõpetas Prantsuse revolutsiooni. Täidesaatev võim läks kolmele konsulile, algas konsulaadi ajastu.
    1790. a. seadusandliku rahvuskogu plaan üldiseks seadusandluseks. 1791 a. võttis Asutav Kogu vastu uue põhiseaduse ja Prantsusmaal kehtestati konstitutsiooniline monarhia. 1795 a. võeti vastu uus põhiseadus, kus täidesaatva võimu organiks sai direktoorium ehk valitsus, seadusandlikku võimu teostas ikka Seadusandlik Korpus.
    1.1.2.Napoleon I isikuvõim

  • Napoleon I ehk Napoleon I Bonaparte (nime prantsusekeelne originaalkuju Napoléon I Bonaparte; sünninimi Napoleone Buonaparte; alates 1796. aastast Napoléon Bonaparte (15. august 1769 Ajaccio Korsikal – 5. mai 1821 Saint Helena saar) oli Prantsusmaa valitseja 11. novembrist 1799 11. aprillini 1814 ja 13. märtsist 1815 22. juunini 1815.

  • 11. novembrist 1799 25. detsembrini 1799 oli ta konsul koos Pierre Roger Ducos' ja Emmanuel Joseph Sieyès'iga.
    25. detsembrist 1799 18. maini 1804 oli ta esimene konsul.

  • 18. maist 1804 kuni 11. aprillini 1814 oli ta keiser: Jumala armust ja Vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keiser (Par la grâce de Dieu et les constitutions de la République, empereur des français) ja alates 1809. aastast Jumala armust ja keisririigi konstitutsioonide kohaselt prantslaste keiser (Par la grâce de Dieu et les constitutions de l' empire , empereur des français).

    1.2. Senine õiguslik olukord
    1.2.1.Õiguse ajalooline territoriaalne
    jaotatus
    1.2.2. Revolutsiooniline seadusandlus
    1.2.3.Õiguse kodifitseerimine
    Rooma õiguse uurimine loomuõiguslikust aspektist.
    Varasemad kodifikatsioonid:
    • Louis XI üritas luua ühtset koodeksit;
    • Louis XIV lõi mere- ja kaubanduskoodeksi. Ta püüab ka Prantsusmaa lõunaosa ja põhjaosa ühildada seadustes , aga see ei õnnestu.
    1.3. Õigusteaduse saavutused
    1.3.1. J. Domat
    J. Domat oli loodusõiguslane, kellelt pärineb Code Civile suurepärane keel, sätted ja laia tõlgendust lubavad moraaliprintsiibid, mitte enam niivõrd teadusliku lähenemise õigusreeglid.
    1.3.2. R.-J. Pothier
    R.-J. Pothier oli kohtunik ja alates 1750 a. Prantsuse õiguse professor Orleans’I ülikoolis. 1748a. avaldas Justinianuse “Digestad”, 1761a. publitseeris “Obligatsioonilepingud”, mis sisaldab tsiviilõiguse üldteooriat, sidudes need moraaliga. Oli CC eelkäija, kelle sulest on pärit ca.1000 artiklit 2231, mida CC sisaldab.
    1.BGB koostamise ajalooline foon
    1.1.Üldine sotsiaalpoliitiline olukord
    1.1.1.Saksa rahvusriik
    Saksa rahvusriik on alles tekkinud. Sellele elneb Preisi-Prantsuse sõda, mille Saksamaa võidab.
    1.1.2.Industrialiseemine
    Toimub industrialiseeumine- üleminek masintööstusele.
    Õiguses tähendab see:
    • tööandja & töövõtja vaheliste suhete reguleerimist;
    • kuidas masstoodangu tootmist, konkurentsi ja turustamist reguleerida.
    1.2.Senine õiguslik olukord
    1.2.1.Tsiviilõiguse pluralismi
    püsimine
    Õiguslik pluralism (positiivset selles: konkurents õiguses -> selles nähakse vabaduste kaitset/ tagatist)
    Kriminaalõigus- 1851 . aasta Preisi KarS pannakse kohe kehtima.
    Protsessiõigus- 1877. aastal ühtlustatakse. Palju on ka prantslastelt üle võetud.
    1.2.2.Õiguse kodifitseerimine
    1815 aastal loodud Saksa Liit, mis hõlmas 35 riiki ja 4 vabalinna, püsis kuni 1866. alanud Austria-Preisi sõjani. Pärast seda kuulutati välja Põhja-Saksa Liit 1867-1870, koosnes 19 riigist ja 3 vabalinnast, mille tegevus peatus 1870-1871 kestnud Prantsuse-Preisi sõja tõttu. 1871 lõppenud sõja võitis Preisimaa ning seejärel kuulutas Preisimaa kantsler O.v.Bismarck välja Saksa keisririigi ehk Reichstaati. Valitses kodanlik ühiskond, õigusallikateks olid parlamendi poolt välja antud seadused, õigust määrab konstitutsionalismi areng, parlamendi osakaal kasvab, idee õiguse kodifitseerimisest.
    1.3.Õigusteaduse saavutused
    1.3.1.Ajalooline koolkond
    19. saj õiguse arengu peajooned
    Ajalooline koolkond- õiguse kohandamine rahvuse ideega, iga riigi õigussüsteem vastab tema oludele ja ajaloolisele arengule.
    Õiguspositivism- tuletas “õiguse” kehtivast õigusest ja selle kõrval seadusandja tahtest, ei otsinud ajaloolist rahvavaimu ja looduõigust. Viidi lõpule seaduste uuendamine. Merkantistlik juhtimissüsteem asendati lepinguvabaduse printsiibile rajatud eraõigusega. 19. Saj lõpul hakkas levima lepinguvabadust kitsendav suund, mis sisaldas tööliste kaitset, sotsiaalseadusandlust ja nõrgemat lepingupoolt toetavaid sätteid.
    Tähtsustus õigusteadus.
    1.3.1.1.F.C.v.Savigny
    Saksamaal uutub oluliseks rahvuslus, ajalooline koolkond Friedrich Carl von Savigny (1779-1861).
    Savigny püüdleb Rooma õiguse puhaste allikate poole, klassikalise perioodi õiguse poole.
  • Ajalooline koolkond. F. C. Savigny
    Tänu püüdlustele Saksa riikliku ühtsuse järele, tekkis soodne pind saksa õigusteaduse arengule, mis tegi Saksamaast sellel ala juhtiva riigi kuni Esimese maailmasõjani. Väheste eranditega (Inglismaa, Prantsusmaa) sai Saksa õigusteadus eeskujuks enamikele Euroopa riikidele. Selle uue õiguse lähtepunktiks oli uus ideoloogia: ajalooline kool. Enam ei peetud õigeks lähtumist rationalistlikest mõttemudelitest nagu ühiskonnaleping, mille põhjal võis teha loogilisa järeldusi ja esitada neid ainuõigetena. Selle asemel otsiti teejuhti ajaloolistest kogemustest ja traditsioonidest. Selliste meetodite rakendamine õigusteaduses muutis kehtetuks loomuõiguse, looduse igavesel ringkäigul põhineva õigussüsteemi. Saksamaal andis romantilisajalooline relativism ja traditsioon ajendi nn. Ajaloolise koolkonna tekkele, mille juhiks oli Friedrich Carl von Savigny (1779-1861). Ajalooline koolkond tegi jõupingutusi leidmaks vanaaja õigusallikaid, et neid uurides paremini mõista kehtivat õigust ja seda elus hoida. Savigny ei soovinud ülesaksamaalist kodifikatsiooni kuna leidis, et aeg selleks pole veel küps. Tema arvates pidi õigus olema Volksgeist’i väljenduseks, mille all ei peetud silmas rahva arvamust vaid ajaloolist ideetraditsiooni nagu seda tõlgendasid ja väljendasid ajaloolise koolkonna õigusteadlased. Ajalooline koolkond uuris ka Corpus Iuris Civilis’t, mida nad pidasid oma teooriate üheks aluseks. Mida rohkem aga ajalooline koolkond püüdis saksa õigusajalugu selgitada ja ülevaatlikustada, seda ilmsemaks muutus, et rooma õiguse retseptsioon ja selle arenemine saksa ühiseks õigusallikaka oli keskse tähendusega. Suure respektiga suhtuti rooma õigusse, eriti aga sakslaste algse rooma õigusallika Justinianuse õiguse vastu. Ajaloolise koolkonna õpetus pani aluse pandektismile ja mõistejuriprudentsile ühelt poolt ja germanistikakoolkonnale ning kaasaegsele õigusajaloolisele uurimisele teiselt poolt. Püsiva jälje jättis kogu Euroopa ulatuses nende õigusteoreetiline õpetus (õiguspositivism), mis tekkis ajaloolise koolkonna nägemuse põhjal, et kehtiv õigus on iseenesest väärtus, kuna see ühendatud kogemuse resultaat.
    Von Savigny pärines Rottringi aadliperekonnast. Kaotab vanemad varakult. Õpib mitmetes ülikoolides 1800 kaitseb Marburgis doktoritöö kriminaalõiguses 1803 erak professor, 1803 teos “Valdusõigus” – kas valdus on õigus või fakt? Uurib valduse kujunemist läbi ajaloo, alates roomast. Rajab teadusmonograafia kui žanri. Rändab mööda Euroopat 3 aastat. 1815-30 6 köidet Rooma õiguse ajalugu keskajal. 1810 kutsutakse Berliini ülikooli Rooma õiguse professoriks. 1812 Berliini ülikooli rektor. 1842 Preisi justiitsminister. Pärast 1848 rev pöördub tagasi ülikooli. 1814 – aeg suurte koodeksite jaoks ei ole küps. Code Civile on rev vähkkasvaja, preisi üldine maaõigus soperdis. Tegelikult S ei ole kodifitseerimise vastane, vaid ainult sellel ajahetkel, millal see toimus. Õigusteadus ei ole jõudnud vajaliku teadusliku tasemeni. Õigusteaduse eesmärk on rooma õiguse kui kogu õigusteaduse allika tundmaõppimiseni. Mõisted on kui elusolendid, mida on võimalik tunnetada, kuid mitte mõjutada. Õigusteadus ei pea defineerima mõisteid, see oleks meelevaldne ja omavoliline, mõisted tuli rooma õigusest välja filtreerida. Mõisted on ajas muutumatud, neid tuleb tundma õppida. Omand, leping, valdus, abielu. Õigusel ei ole ajalugu, ta on ajatu. Õigus kui ühe rahva ajaloolise arengu tulemus, sama ainuomane rahvale kui keel. Volksgeist.
    1.3.2.Pandektistika
    1850-ndatel toimub ajaloolise koolkonna hääbumine, pandektistika, mõistejurisprudents. Mõnikord need samastatakse. Õiguse ajaloo seisukohalt läheb lahku dogmaatika ja õiguse ajalugu kui teadus. Mõiste jurisprudentsist areneb välja huvijurisprudents ( hiline Ihering ), Filip Heck??

  • Ajalugu


    Sotsiaalpoliitiline taust

  • BGB

  • Code Civil

    Saksa rahvusriik on alles tekkinud. Sellele elneb Preisi-Prantsuse sõda, mille Saksamaa võidab.
    Toimub industrialiseeumine- üleminek masintööstusele.
    Õiguses tähendab see:
    • tööandja & töövõtja vaheliste suhete reguleerimist;
    • kuidas masstoodangu tootmist, konkurentsi ja turustamist reguleerida.
    Kujunes välja juriidilise isiku mõiste- AS. Nüüd vastutab isik ainult selle vara hulgaga , mis on ASi paigutatud. Varasema õiguse puhul vastutas KOGU oma varaga.
    Revolutsiooniga pääsevad kodanlased võimule. Revolutsiooniline seadusandlus: pole ühtne seadusandlus (tekkis vabariik, siis oli peariood, kus valitsesid mitmesugused klassid, järgnes Napoleon- kõik nad kehtestasid ja tühistasid palju eelnevate valitsejate korraldusi).
    Lõuna- Prantsusmaa- Rooma õigus
    Põhja- Prantsusmaa- gootide õigus (kirjutamata)
    CC ajal on tegemist Napoleoni ainuvõimuga.

  • Õiguslik foon


  • BGB

  • Code Civile

  • Ajalooline koolkond, kuid 70ndateks oli killunenud. Pandektistika, mis suuresti toitub ajaloolise koolkonna mahlast.

    Ühtlast tsiviilõigust pole. Õiguslik pluralism (positiivset selles: konkurents õiguses -> selles nähakse vabaduste kaitset/ tagatist)
    Kriminaalõigus- 1851. aasta Preisi KarS pannakse kohe kehtima.
    Protsessiõigus- 1877. aastal ühtlustatakse. Palju on ka prantslastelt üle võetud.
    Koostajad:

  • Rooma õiguse uurimine loomuõiguslikust aspektist.

  • Varasemad kodifikatsioonid:

    • Louis XI üritas luua ühtset koodeksit;
    • Louis XIV lõi mere- ja kaubanduskoodeksi. Ta püüab ka Prantsusmaa lõunaosa ja põhjaosa ühildada seadustes, aga see ei õnnestu.
    Koostajad:
    • Napoleon- tema annab käsu koostamiseks ja on ka loomise juures. Tahe on see, mis selle lõpuks läbi surub;
    • R. J. Porthier- kohtutegelane (arvatavasti kohtunik);
    • Cambaceres- esimesedprojektid tegi tema juba enne Napoleoni Asutava Kogu käsul.

  • Sarnast ja erinevat CC ja BGB koostamisel
    2.CC koostamine
    2.1.Varasemad kodifitseerimiskatsed
    1804-1810.a Prantsusmaal vastu võetud uued koodeksid: Code civil de Francais (1804), Code de procedure civile (1806), Code de commerce (1807), Code d´instruction criminelle (1808) ja Code Penal (1810).
    Üks 5st seaduseraamatust, mis töötati välja Prantsusmaal ja mis olid Preisi ALRi analoogid. Code Civil´i on nimetatud ka Code Napoleone.
    Civil Code on ilmselt lääne kõige täislikum seadustekogu peale Corpus iuris cicilist. CC on hilisemate täiendustega ja modifikatsioonidega kehtiv ja kasutusel ka tänapäeva Prantsusmaal.
    CC on tsiviilõiguse aluseks Belgis, Luxemburgis, Hollandis, Hispaanias, Portigalis, Itaalias, Rumeenias , Lõuna-Ameerikas (v.a Brasiilia, Peruu ), mõnedesPõhja- Ameerika osariikides ja prantsuse keelt kõnelevates Kanada provintsides ning endistes Prantsuse koloonia osades Aafrikas.
    CC on romaani rahvaste ühine õigusallikas. Ta on tugevasti mõjutanud nt Egiptust, Süüriat ja Liibanoni .
    CC tugev positsioon Prantsusmaal on põhejndatud sellega, et ee oli õnnestunud kompromiss erinevate vanema Prantsuse õigusallika vahel.
    Võrreldes ALRga, siis viimane kasutas kasuistlikumat tehnikat .
    CC materiaalne süsteem koosneb 2281 artiklist, mis on jaotunud kolme raamatusse ja millel on lühike sissejuhatus.
    2.2.Olulisemad koostajad
    2.2.1.Napoleon I roll
    Napoleon I roll: sõjamees, riigitegelane, seadusandja. Üldine initsiaator, osales aruteludel (sõnastuse lühidus ja selgus). Nimetas 4 liikmelise praktikutest komisjoni (Portalis, Trochet, Bigot de Preameneu, Maleville), kes koostasid uue projekti, toetudes kõigile eeltöödele. Hiljem eemaldas Napoleon komisjonist poliitilised vastased, kes takistasid CC vastu võtmist. CC võeti vastu 36 eraldi osana ja 31.03.1804 kuulutati need osad üheks seadustikuks.
    2.2.2.J.-J.Cambaceres
    J.-J.Cambaceres oli esimese tsiviilkoodeksi projekti esitaja 1794.
    2.2.3.J.-E.Portalis
    J.-E.Portalis oli filosoof, katoliiklane, rooma õiguse ekspert, CC põhiautor
    2.3.Eesmärgid
    2.3.1.Riigi õigusliku ühtsuse
    tagamine
    Riigi õigusliku ühtsuse tagamine
    Alates 16.sajandist oli tahetud koostada ühtset ühtset prantsuse õigust, mis ühtlustaks Lõuna-Prantsusmaal kehtinud Rooma õiguse mõjutustega kirjaliku õiguse ning Põhjas kehinud tavaõiguse. Protsessi pidurdajaks oli asjaolu, et absoluutne monarhia ei olnud suutnud luua ühtset eraõigust (v.a. kingid ja pärand). Revolutsiooni käigus parlamendid ja kohtud hävitati. Mõne kuuga nelja mehe poolt koostatud koodeks pärines sisult Domat, Pothier ja Bourjonilt ehk siis õigusalasest kirjandusest. Koodeks koostati aastasadade õigusliku mõtlemise tulemusena.
    2.3.2.Õigusliku stabiilsuse tagamine
    Õigusliku stabiilsuse tagamine
    Tasakaal uute poliitiliste põhimõtete (lepinguvabadus, omand, võrdsus, pärimisõigus) ja stabiilsuse vahel (hülgas revolutsiooni ideed abielust ja seadusevastastest lastest). Ühendati vastuolulised eesmärgid.
    2.BGB koostamine
    2.1. Varasemad kodifitseerimiskatsed’

  • Poliitiline ühendamine ei toonud kaasa õiguslikku ühtsust. Saksa keisririigi ühtne põhiseadus, 1861 üldine kaubandusseadustik kogu Saksamaa jaoks, iga saksa riik ratifitseerib selle, õigusliku ühtsuse jäälõhkuja XIX sajandi Saksamaal.

    19.sajandi keskel võtsid mitmed liidumaad vastu kaubandusseadusi.
    1871 a. oli saksa ala jagunenud üle 30 erinevaks õigusterritooriumiks (kuningriigid, krahvkonnad, vabalinnad jne), kus igal kehtisid erinevad dokumendid , rooma-germaani õigus ja tavaõigus ning olid erinevad kohtusüsteemid. Kokku 10 erinevat koodeksit. Ka piirkondade sees kehtisid erinevad õiguseallikad. Kahes osariigis kehtis Code Civile, kolmandik sakslasi allus aga subsidiaarsele pandektiõigusele.
    2.2. Olulisemad koostajad
    2.2.1.B. Windscheid
    1874 nimetati ettevalmistuskomisjon juristidest (juhiks Berhard Windscheid), 1887 valmis esimene projekt. Sai tugeva kriitika osaliseks, eriti nn. germanistide esindajalt Otto von Gierke’lt – liialt tehniline, raskesti arusaadav, palju viiteid, rooma õigusest liigselt mõjutatud, ei vasta aja sotsiaalsetele trendidele, ainult juristide tehtud. 1890 anti kavand uuele komisjonile, kus oli ka teiste elualade esindajaid. Tulemus sisaldas rohkem kohalikku saksa materjali. Valmis 1895. Üle 2300 §, paragrahvid küpsemad ja abstraktsemad, kui Code Civile’s. 1.juulil 1896 võeti vastu vaid ühe olulise muudatusega ja 18.08.1896 kuulutas keiser Wilhelm II seaduse välja ning jõustus 1.01.1900.
    B. Windscheid koostas pandektilise õpiku õiguskorra ja subjektiivse õiguse kohta. Taoline õigus olevat W. arust õiguskorra poolt määratud tahte võim või lihtsamalt väljendudes, tahte valitsemine. Ta kujutas ette, et õigus on vaba tahtega määratud võimalus tegutseda või mitte; et tsiviilõigus, kui sel viisil määratud õiguse süsteem eeldas funktsioneerimiseks vabalt tegutseva indiviidi kui õigustekandja olemasolu.
    Eelneb põhiseaduse muutmine. 1878 Windscheidi komisjon avaldab projekti koos motiividega (5 köidet). Kogu diskussioon kogutakse ja süstematiseeritakse. 1890 II BGB komisjon, Blancki komisjon. 1895 B komisjoni projekt, motiive juba 7 köidet. Terav kriitika naisorganisatsioonide poolt liiga patriarhaalse iseloomu pärast. Sotsiaaldemokraadid annavad naisliikumisele toetuse. 1896 Wilhelm II kuulutab seaduse välja, 1900 jõustub. Kehtib tänini, kuigi muudatustega, kehtis ka Weimari vabariigis, natsi-Saksamaal. Kehtis ka SDV-s kuni 1976.
    2.2.2.G.Planck
    teine tähtis koostaja
    2.3. Eesmärgid
    Eesmärgiks kõikehõlmavus ja ammendavus läbi üldreeglite, õigusolude lihtsustamine : 1900 tühistati ALR, reini maaõigus, CC. BGB peegeldab rahva vaimu (Savigny)
    Peab tagama õigusliku ühtsuse. Koodeks peab siduma kohtuid (mööndus- kõike pole võimalik reguleerida- st teatav mängumaa). Kõrge abstraktsuse tase – mõeldud juristidele. Sisult liberaalne ja kodanlik, kesksed institutsioonid perekond, omandiõigus ja vaba lepinguõigus. Pole arenenud märkimisväärset kaitset ühiskonna nõrgemate kihtide jaoks, puuduvad juhtivad sotsiaalsed printsiibid- eelkõige ülesehitatud vaba turumajanduse ideele (vaba kodanik, kes sõlmib lepinguid).
    Mis on Saksa ja Prantsuse koostajatel erinevust?
    Erinevus seisneb selles, et prantslastel pole teoreetikut loojate seas ja sakslastel puudub poliitik .
    Eesmärgid: tagada õiguslik ühtsus ja stabiilsus. Need on esimesed koodeksid, mis loovad vastavatel territooriumitel ühtse õiguse.
  • Levik maailmas

  • BGB

  • Code Civile

    Retseptsioon toimub näiteks:
    • Brasiilias;
    • Peruus;
    • Eestis.

    BGB retseptsioon liigitatakse meetodiretseptsiooni alla.
    Sellel on ulatuslik retseptsioon:
    • Belgias;
    • Luxemburgis;
    • Hollandis;
    • Hispaanias;
    • Portugalis;
    • Itaalias;
    • Rumeenias;
    • Lõuna-Ameerikas (v.a Brasiilia, Peruu);
    • Mõnedes Põhja-Ameerika osariikides;
    • Prantsuse keelt kõnelevates Kanada provintsides;
    • Endistes Prantsuse koloonia osades Aafrikas.
    CC retseptsioon liigitatakse normiretseptsiooni alla.
  • Struktuur

  • BGB

  • Code Civile

  • Pandektiline: Üldosa

  • Eriosa

  • See on mõeldud juristile või mõnele muule spetsialistile, kes tunneb õigust.

  • Rooma õiguse alge- tänu pandektilisele ja ajaloolisel koolkonnale.


    Institutsiooniline: isikud, asjad ja omandi saamise erinevad viisid.
    Mõeldud tavakodanikele, kes ei ole õiguse küsimustega iga päev seotud.
    Ta on kui Lõuna- ja Põhja-Prantsusmaa koondõigus.
    Prantsuse õigus saab alguse Frangi riigist, mis oli germaaniõigusel põhinev, seega germaaniõigusel põhinev.
  • Abielu- ja perekonnaõigus

  • BGB

  • Code Civile

    Lahutuse puhul valitse süüprintsiip- abikaasa pidi olema midagi teinud.
    Öeldakse, et BGB tõi saksa naised tänavale, kuna oli liiga range, patriarhaalne ja konservatiivne.
    Mehe võim.
    Lahutus: algul toimus see raskelt , aga kuna Napoleonil endal oli ka vaja lahutada, siis ta viis sisse paar lahutust kergendavat sätet.
    3. Võrrelge CC ja BGB ajaloolist käekäiku
    3.1.Kehtivus ja levik
    3.2.Õigusteadlaste hinnang
    3.3.Tähtsus romaani/germaani õigusperekonna arengus
    3.3.1.Retseptsioon maailmas
    CODE CIVILE
    Ajalooline taust
    18.saj. oli Prantsusmaal absolutistlik monarhia, ühiskond jagunes kolmeks seisuseks. Kodifitseerimise esimene laine, põhines valgustuse ideedel – loodusõiguse saab suruda positiivseks .
    Õigusteadlaste hinnang oli, et CC seob eneses reformistlikku traditsioonilisega, progressi stabiilsusega, õigluse korraga.
    Kompromiss abstraktsiooni ja kausaalsuse vahel + konkreetsus ja selgus põhimõtete ning seaduste lahtiseletamisel ja kasutamisel. Piiritles selgelt ja mõistetavalt seadused, mis puudutasid kinnis-vallasvara, omandiõigust, pärimis ja obligatsiooniõigust. Revolutsiooni vaim: deklareerib kõikide võrdsust seaduse ees, garanteerib isikuvabadused, õiguse omandile ja tehingute vabale sooritamisele.
    Code Civil´i on nimetatud ka Code Napoleone.
  • Bürgerliches Gesetzbuch (BGB) – Saksamaa tsiviilseadustik
    Koostamine:
    Heidelbergi ülikooli professor Thilbaut nõudis juba 1814. aastal, ajendatuna Code Civil’i loomisest, samasuguse seadustiku koostamist Saksamaa jaoks – mis aga siiski teoks ei saanud. Puudusid poliitilised eeldused.
    Saksamaa oli jagunenud enam kui 30 õigusterritooriumiks, igaüks neist erineva õigussüsteemiga. Baadenis ja Reinimaal kehtis Code Civil, 33% sakslastest allus ladinakeelsele pandektiõigusele (mis siiski oli subsidiaarne). Kirjutatud õiguse kõrval kehtis kohalik tavaõigus.
    Seevastu majanduslikud eeldused olid olemas ammu enne Saksamaa ühinemist 1871. aastal. Need täitusid seal, kus vajadus oli põletaivam: kaubandusõiguse ja krediidinduse alal (veksliseadus 1847, kaubandusseadustik 1861).
    Saksa eri osariikides sündis varemgi seadusi, kuid ühtne üleriiklik seadusandlus sai hoo alles peale keisririigi loomist.
    1871 – ülesaksamaaline kriminaalseadustik
    1877 – tsiviil- ja kriminaalprotsessiseadustikud
    1873.a sai Reichstag ülesande hakata ette valmistama uut tsiviilseadustikku, selle ettavalmistuskomisjon alustas tegevust 1874. aastal.
    Komisjoni juhtis Bernhard Windsheid, juhtivaid pandektiõiguse tundjaid. Ülejäänud komisjoni liikmed olid samuti juristid, enamus neist lähedased pandektiõiguslikule suunale. Pandektismi suhtuti kui suurde autoriteeti, mistõttu esitati ka praktilisest õiguselust lahkuminevaid seisukohti. Komisjon töötas suletud uste taga.
    Töö saadi valmis 13 aastaga, s.o 1887. aastal. Enam kui 4000 täiskirjutatud lehekülge hõlmav tulemus avaldati ja anti avalikule kriitikale vaagimiseks.
    Kriitikat oli ohtralt. Kavandi keel oli nii teaduslik ja raskestimõistetav, et tavalisel inimesel polnud suuremaid eeldusi selle mõistmiseks. Lõpmatul hulgal oli viitamist teistele paragrahvidele, küll ette-, küll tahapoole.
    Leiti, et töö on teinud üksnes õigusteadlaste tehtud, pealegi kõik nad kuuluvad samasse koolkonda – kõrvalseisjale ei antud sõna.
    Seaduseprojekti aadressil tehti üle 600 avalduse erinevate ametnikkondade, kohtunike, õigusteadlaste ja majandusorganisatsioonide poolt. Väljapaistvamaid kriitikuid olid germanist Otto von Gierke ja sotsialist Anton Menger.
    Kriitika tulemusena anti töö üle 1890.a uuele komisjonile. Komisjoni kuulus ka mittejuriste, istungid olid avalikud. Uus kavand valmis 1895.a ja sisaldas sadakond paragrahvi rohkem kui Code Civil, paragrahvid olid laiemad ja määrangutelt detailsemad. Siiski: võrreldes esimese, ohtra kriitika osaliseks saanud projektiga tehti muudatusi vähe ja need ei olnud olulised.
    BGB jõustus 1. jaanuaril 1900.
    BGB jõustumine ühtlustas õigusolud riigis. See kehtis läbi Hitleri aja (kuigi natsionaalsotsialistid planisid uue seadustekogu loomist), Saksa Liitvabariigis kehtib ta siiani.
    BGB osasid pandi kehtima Austrias, Ungaris, Tais, Kreekas, Poolas, Jugoslaavias, Jaapanis, Peruus ja Brasiilias.
    Milline on BGB?
    Võrreldes Code Civil’iga on üldprintsiibid ja õiguslaused täpsemalt formuleeritud ja täpsemad. Muuhulgas on sätestatud sihtkapitalid ja defineeris täpselt lepingu mõju kolmandale osapoolele. BGB tunnistas õiguspädevaks ka vallalise naise.
    BGBs ei ole arendatud märkimisväärset kaitset ühiskonna nõrgemate kihtide jaoks, puuduvad juhtivad sotsiaalsed printsiibid, see on üles ehitatud vaba turumajanduse ideedele. See annab vabad tegutsemisvõimalused, mille valik sõltub indiviidi oma tahtest – sellega omandas BGB kaudselt sama tähtuse kui õiguste deklaratsioon.
    Ka uuel komisjonil ei õnnestunud muuta tekst lihtsaks ja arusaadavaks. Klassikaline näide: § 941 viitab 4-le paragrahvile, need omakorda 5-le paragrahvile, millest 2 on juba varem nimetatud ja 3 ülejäänut viitavad veel 40 paragrahvile, millest 17 on varem nimetatud ja 23 ülejäänut viitavad omakorda 25-le uuele paragrahvile jne.
    Struktuur:
    Koosneb viiest raamatust:
    1. Üldosa
    2. Kohustisõigus (tänapäeval võlaõigus)
    3. Asjaõigus
    4. Perekonnaõigus
    5. Pärimisõigus
    4.Võrrelge CC ja BGB iseloomu ja ülesehitust.
    4.1.Iseloom
    4.2.Struktuur
    4.2.1.Institutsiooniline ja pandektiline
    4.3.Romaani ja germaani õigusliku alge vahekord
    CODE CIVILE
    Struktuur
    CC-s on 2281 artiklit, mis on jaotatud kolme raamatusse ja millel on lühike sissejuhatus. Esimene (isiku õigusi käsitlev) raamat on kasutusele võetud suurim Suure-Prantsuse Revolutsiooni saavutus- kõigi võrdsuse printsiib seaduse ees. Teises, mis kehtib suuresti tänapäevani (asjaõigus), käsitletakse probleeme omandiõiguse reguleerimisest kuni kinnisvarani. Kolmandas erinevad omandiliigid ja pärimis- ning obligatsiooniõigus, siin kinnitatakse ka kokkuleppevabaduse põhimõte.
    Miinused:
    • Ei oma üldosa
    • Definitsioonid on vähesed ja puudulikud – mõeldud pigem praktikutele kui professoritele
    • Eraõiguse vähene süstematiseeritus – isikud, asjad ja asjade omandamise erinevad viisid
    • CC ei räägi midagi õigussubjektidest, testamendi tegemisest, pakkumisest-nõustumisest ja alusetust rikastumisest
    • Code de commerce jäeti välja
    • 120`000 sõna.
    Plussid:
    • Tasakaal abstraktsiooni ja konkreetsuse vahel
    • Juriidilis-tehniline meistritöö
    • Õiguspärandi kasutamine (seadusi ei kirjutata , vaid nad tekivad iseenesest – Portalis)

  • BGB


    Struktuur
    Koosneb viiest osast:
  • Üldosa §1-§240- Sisaldab regulatsioone, mis on mõeldud korraldama kõiki BGB sätteid (üldprintsiibid)
  • Obligatsiooniõigused § 241- §853- Reguleerib eraõiguse osa, mis on kõige tähtsam äriõigusele. Omab üld- ja eriosa. Üldosa sisaldab sätteid, mida saab kohaldada kõikidele kohustustele. Eriosa sisaldab nii individuaalseid kohustusi (nt. Ostu-müügi lepingud) kui ka õiguslikke kohustusi (nt. Deliktiõigus)
  • Asjaõigus § 854- § 1296 - reguleerib otseselt isiku ja omandi vahelisi õigusi.
  • Perekonnaõigused § 1297- §1921- reguleerib suhteid inimeste vahel, kes on abielus või suguluses.
  • Pärimisõigus § 1922- § 2385.
    Miinused:
    • Juriidilis-tehniline tase seadusandlusena senini kahtluse all.
    • Terav kriitika tänu:
      • abstraktsioonidele.
      • äärmiselt keerulisele süsteemile.
      • raskesti mõistetavale keelele.
    • Kohmakas viitesüsteem (1 viitab 2, 2 viitab 3 ja 4 jne).
    • Õigusajaloo seisukohast on BGB ebajärjekindel.
    • Üritas olla kõikehõlmav aga jättis välja kaevandus -, jahi- ja kalandusõigused jne, kuna eelmainitud õigusreegleid ei suudetud suruda abstraktsetesse mõistekonstruktsiooni- desse, mis moodustasid tsiviilõiguse aluse.
    • Seadustiku üldosa matkis Justinianuse Koodeksit.
    Plussid:
    • Tehniline saavutus - “üldreegel”- direktiivid kohtunikele, mille järgi otsustada usu, au, heade kommete jne üle. (Oht seisneb selles, et korrumpeerunud kohtunik võib häid kombeid valesti mõista).
    Retseptsioon maailmas
    Oluline lähtekoht 20.sajandi alguse Vene tsiviilkoodeksile. Lisaks Ungari, Austria, Belgia, Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia, Jaapan, Tai, Kreeka, Brasiilia, Peruu 1936. Mõjutas Eestit Balti eraseaduse kaudu ja 1939. a seaduses. Kehtis ka Natsi-Saksamaal. BGB oli eeskujuks šveitslastele oma ZGB loomisel 1907. täiuslikum, sõnastuselt lihtsam ja arusaadavam, ei püüdle nii suure täiuse poole kui BGB.
    5.Võrrelge abielu ja perekonnaõiguse norme CC-is ja BGB-is
    5.1.Abielu kehtivuse tingimused
    5.2.Abikaasade suhted
    5.2.1.Isiklikud suhted
    5.2.2.Varalised suhted
    Perekonnaõiguse normid CC-is
    Abielu kehtivuse tingimused:
    • Poiss peab olema 18 ja tüdruk 15, kes ei tohi olla sugulased. Seaduslik abielu on vaid tsiviil- lepinguline .
    • Kui abikaasad korra lahutasid, siis enam uuesti üksteisega abielluda ei tohtinud, teistega võis abielluda kolme aasta möödudes. Tingimused on karmid, et tagada abielude püsivust.
    Abikaasade suhted:
    • Abielumehe ja abikaasa positsiooni formuleerimine suhteliselt tugevana ning naise ja laste seisundi nõrgaks jätmine.
    • Lahutus muudeti raskemaks, millega püüti soodustada perekonna püsimist.
    • Patrias potestase nõrgendatud vorm (Rooma õiguse mõju). Patriarhaalsust tasandas teatud määral naise õigus lahutada ja mehega võrdselt pärida. §213 Mees on kohustatud oma naist kaitsma, naine aga mehele kuuletuma . §371
    • Laps olenemata vanusest, on kohustatud oma anemaid austama ja respekteerima. Abielu korral kasvatab last isa.

  • Isiklikud suhted:


    • Laste allumine isale, kuid on ka üks roomaõiguslik emantsipatsiooni instituut.

    • Isa, kes pole rahul oma lapse kasvatusga, peab tema korrale kutsumiseks kasutama järgmisi vahendeid.

    • Juhul, kui laps on alla 16-aastane, peab isa lubama lapse vangistada kuni 1 kuuks ja selleks on ringkonnakohtu juhataja kohustatud isa nõudmisel väljastama vangistamiskäsu.

    • Üle 16-aastaste laste kohta antakse erinevaid reegleid. Sel puhul võib isa ainult taotleda lapse vangistamist, taotlust kontrollivad teatud ametkonnad, mis võivad selle heaks kiita või tagasi lükata. Kui laps on 16-aasta vanune, on isal tingimusteta õigus last võimude abiga vangistada.

    • Alla 16-aastasel lapsel ei ole mingit kaitset.

    Varalised suhted:
    • Mees on kohustatud oma naist kaitsma, naine mehele kuuletuma. Samas võrdne pärimis- ja omandiõigus.
    VEEL:
    Pärismisõiguses on säilinud palju germaani mõttemudeleid, nt testamendiõiguses on lubatud vaid legaat . Seega oli üks pärimiskord. CC materiaalsetes õigusnormides ilmneb konservatiivsete tendentside mõju seaduste kogu lõplikule sõnastusele. Vaatamate demokraatlikele printsiipidele, millel seadus põhineb, on see siiski teadlikult kujundatud patiarhaalse ühiskonna tarbeks, kus mehe juhitav perekond moodustab ühiskonna tuuma.
    Mehe võim perekonna üle on slgeks näiteks rooma õiguse mõjust:
    § 213: Mees on kohustatud oma naist kaitsma, naine aga mehele kuuletuma.
    § 371: Laps, olenemata vanusest, on kohustatud oma vanemaid austama ja respekteerima.
    § 372: Laps on vanemate kasvatada ja kaitsta kuni täisealiseks saamiseni või oma emantsipatsioonini.
    § 373: Abielu korral kasvatab last isa.
    § 375: Isa, kes pole rahul oma lapse kasvatusga, peab tema korrale kutsumiseks kasutama järgmisi vahendeid.
    § 376: Juhul, kui laps on alla 16-aastane, peab isa lubama lapse vangistada kuni 1 kuuks ja selleks on ringkonnakohtu juhataja kohustatud isa nõudmisel väljastama vangistamiskäsu.
    § 377: Üle 16- aastaste laste kohta antakse erinevaid reegleid. Sel puhul võib isa ainult taotleda lapse vangistamist, taotlust kontrollivad teatud ametkonnad, mis võivad selle heaks kiita või tagasi lükata. Kui laps on 16-aasta vanune, on isal tingimusteta õigus last võimude abiga vangistada.
    Alla 16-aastasel lapsel ei ole mingit kaitset.
    Abielu ja perekonnaõiguse normid BGB-is
    Abikaasade suhted:
    • Tugev patriarhaalsus, naine võimetu sooritama õiguslikke tehinguid,
    • naisel kohustus võtta mehe nimi,
    • naine vastutav laste kasvatamise eest, kuid kasvatusmeetodi valib mees,
    • lahutuse korral jääb laste eestkoste ikkagi mehele, olgugi, et naisel on hooldusõigus,
    • naisel on kohustus majapidamist korraldada, mees võib keelata naisel tööle minna, kui ta kodu ideaalselt ei korralda.
    1958a. reformiga säilisid ikkagi samad soorollid .
    BGB
    Abieluvaraõigus
    Esialgu nägi BGB seadusjärgse põhimudelina ette niinimetatud “naise vara haldamise ja kasutamise mehe poolt”. Ajavahemikus 1. aprill 1953 kuni 30. juuni 1958 kehtis seadusliku abieluvarrežiimina niinimetatud “lahusvara”.
    Iga abikaasa haldab oma vara põhimõtteliselt isesisvalt (BGB § 1364). Siiski võib üks abikaasadest üksnes teise nõusolekul võtta endale kohustuse käsutada tema vara tervikuna.
    Kui aga kauem elavast abikaasast ei saa surnu pärijat ja talle ei ole määratud ka annakut, toimub abielu jooksul omandatud vara tasaarvestamine surma puhul abieluvõrdõigusliku lahenduse alusel.
    Eri- ja isiklikku vara haldab kumbki abikaasa ise.
    Raamatust:
    Pärimine:
    • Isiku surma korral läheb tema vara tervikuna üle ühele või mitmele isikule. Pärijaks võib saada ainult isik, kes on pärandi avanemise ajal elus.
    • Pärija vastutab pärandil lasuvate kohustuste eest. Pärija kannab matmiskulud.
    Abielu:
    • Kui noored kihlusid ning ükskõik kumb pooltest sellest taganes, pidi trahvi/ hüvitust teisele poole maksma.
    • Abielluda ei saanud enne täisealiseks saamist.
    • Abikaasad korraldavad majapidamist vastastikuse kokkuleppe alusel. Kui majapidamine on jäetud ühe abikaasa hoolde, juhib see majapidamist omal vastutusel.
    • Mõlemal abikaasal on õigus tegeleda tulundustegevusega, kuid selle valikul peavad nad arvestama vajalikul määral teise abikaasa ja perekonna vajadusi.
    • Mõlemal abikaasal on õigus perekonna eluliste vajaduste kohaseks katmiseks teha tehinguid, millel on õiguslikud tagajärjed ka teise abikaasa jaoks.
    • Abikaasad vatutavad abielusuhetest tulenevate vastastikuste kohustuste täitmisel ainult selle hoolsuse eest, mis neil on oma asjade ajamisel.
    • Kui üks abikaasa annab perekonna ülalpidamiseks suurema panuse kui ta on kohustatud, siis eeldatakse kahtluse korral, et ta ei kavatse teiselt abikaasalt hüvitust nõuda.
    • Kui abikaasad elavad lahus, siis võib kumbki neist temale kuuluvad majapidamisesemeid teiselt välja nõuda.
    Vara:
    • Mehe ja naise vara ei muutu abikaasade ühiseks varaks; see kehtib ka vara kohta, mille abikaasa omandab pärast abielu sõlmimist.
    • Kumbi abikaasa valitseb oma vara iseseisvalt.
    • Leping, mille üks abikaasa sõlmib teise abikaasa eelneva nõusolekuta, on kehtiv, kui teine abikaasa selle heaks kiidab.
    • Abikaasad võivad sõlmids ka varaühisuse.
    • Kui ühisvara valitsevad abikaasad ühiselt, siis on abikaasad eriti ainult ühiselt õigustatud ühisvara käsutama ja ühisvaral põhinevaid õigusvaidlusi pidama.
    Abielu lõppemise/ lõpetamise tingimused:
    • Kui abielu on nurjunud- s.t abikaasade kooselu ei eksisteeri ja pole oodata, et abikaasad selle taastavad;
    • Kui abikaasad ei ole veel üht aastat lahus elanud, võib abielu lahutada ainult siis, kui abielu jätkamine kujutaks endast avalduse esitajale põhjustel, mis seisavad teises abikaasas, mitte- eeldatavat rasket tagajärge.

  • Saksa õiguse areng 19. sajandil.

  • Õiguse areng XIX sajandi Saksamaal

  • Saksamaa XIX sajand kui juriidiline sajand. Mõju Eestile tunduvalt suurem kui Prantsuse arengutel. XIX sajandi viimase dekaadini kuulub Tartu Ülikool saksa ülikoolide võrku, orientatsioon on Saksa õigusele. Kujuneb traditsioon, et Dorpati ülikool on Saksa juristide hüppelauaks, kus on parim raamatukogu Euroopas. Tartus kirjutatakse palju tähtteoseid.

  • Saksamaal XIX saja I veerandil võitlused Napoleoniga on lõppenud. Samas on see ka valitsejate võit liberaalse kodanluse üle. Vana põhikord jääb püsima. 1806 Saksa rahva püha Rooma keisririik lakkab olemast, austria ja preisi keisririik. Saksamaal puudub ühtne riik, eraldi arengud Preisimaal, Baieris, Austrias. Saksamaa ei ole sama mis Preisimaa.

  • Pärast preisi lüüasaamist 1806, ühe päevaga 2 lahingut, kogu sõjaväe kaotust, 45 000 meest tapetute ja haavatutena. Toimub Preisi riigi ja armee demoraliseerumine. 1807 Pilsiti ?? rahu, kaotab üle 50% territooriumist, üle 100 milj ?? kontributsiooni, armee suurus 40 000 meest.

  • Preisi reformid, mis toimuvad vana eliidi juhtimisel:


    • Sõjaväereform, üleminek kohustuslikule ajateenistusele, mis võimaldab hilisemates sõdades välja panna väga suure armee. Armee on olnud oluline kasvatuskoht riigiametnike jaoks.

    • maksureform

    • omavalitsusreform, seisuste ülene moderne omavalitsus, von Stein

    • valitsus- ja haldusreform, üleminek temaatilistele ministeeriumidele

    • haridusreform, Humboldt, Savigny, ülikool on koht, kus õppe ja teadustegevus on seotud. Berliini ülikool saab suure vabaduse.

    • juutide emantsipatsioon

    • ettevõtlusreform

    • pärisorjuse kaotamine


  • Preisimaal Oktoobriedikt, pärisorjuse kaotamine 1907, jõustus mardipäeval 1910.

  • Toimub omandi, eelkõige maaomandi kodanlikustamine. Edikt paneb aluse isiklikule vabadusele, see tähendab industr vajaliku vaba tööjõu liikumisele. Tekib hüpoteegikrediidi saamise võimalus. Eelkõige on tegemsit isikliku sõltuvuse kaotamisega. Pärisorjuse juures isiklik sõltuvus, kuid ka seisuslik politsei ja kohtuvõim, patrimoniaalkohtuvõim, mõisa ja talumaa kokkusulamine, teorent.

  • Pärisorjuse kaotamise etapid:


    • isikliku sõltuvuse kaotamine;

    • teotöö (teoorjuse) asendamine raharendiga, Eestis 1870-80-ndatel;

    • talude päriseks ostmine, väikemaaomandi tekkimine;

    • talude kruntimine;

    • patrimoniaalse ehk seisusliku politsei ja kohtuvõimu kaotamine, Eestis 1889 justiitsreform, riikliku kohtuvõimu teke. Rüütelkond ei olnud XIX sajandil enam riigi koostisosa;


  • Eestis 1816, Liivimaal 1819 eelkõige isikliku sõltuvuse kaotamine. 1860 Liivimaa talurahvaseadus, 1870-80 Põhja-Eestis.

  • Preisimaal pidi patrimoniaalse kohtu esimees olema kõrgema juriidilise haridusega. Saksamaal toimub patrimoniaalkohtute kaotamine pärast 1848 aasta revolutsiooni.

  • Pärisorjuse kadumist ei saa siduda ühe aastaga.

  • Samad protsessid toimusid ka teistes Saksa riikides. Uuendused lähtusid tihti Preisimaalt, kuid seejärel läksid teised isegi ette. Baieri kuningriigis krahv Monteglas, kirjutatud põhiseadus, tsiviilõigusreformi kava Code Civile eeskujul, koostaja Anslem von Voierbach, lähtudes isikute võrdsusest, kiriku ja riigi lahutamine. Isegi Napoleoni lüüasaamine ei muuda arusaamu. Restoratsiooni vaimus 1818 võetakse vastu küll uus põhiseadus, kuid muutused ei ole suured.

  • Saksa reformide juures surutakse kodanlus kõrvale, alles XIX sajandi lõpuks on saksa kodanlus muutunud nii tugevaks, et Saksa vana eliit Bismark on sunnitud temaga arvestamine. Suur osa juriste pärines kodanlusest ja XIX sajandi keskel kaugenes riigist, samas läbi õiguse saavutavad selle, mida ei õnnestunud saavutada poliitlisel teel. Kodanlik tsiviilõigus – Bürgerlische Recht. Saksa XIX sajandil kujuneb välja sõltumatu justiitssüsteem, haldusõigus ja halduskohtu pidamine, seda poliitilise killustatuse oludes vt Preisimaa kaarti!

  • Saksa juristid saavutavad kõrge dogmaatilise taseme, kapselduvad endasse, ei tegele sotsiaalsete küsimustega, inimõigustega. See tähendas õiguse irdumist igapäevase elu reaalsusest. Selles nähakse ka põhjust totalitaarsete režiimide kujunemisel.

  • XIX sajandi alguse olulisemaid asju lepinguvabaduse kehtestamine. Senine olukord – tsunftid, gildid, tollid erinevate riikide vahel. Riik kehtestas teenistujate palgad, kauba hinna. Lepinguvabadus murrab kõik senised tõkked. Saksamaal ei ole see murrang, vaid nihe, lepinguvabadust ei kehtestata ühe kindla aktiga, vaid järk-järgult. Sajandi keskpaigas palk vaba kokkuleppega, hinnad kujunevad vastavalt turule. See annab võimaluse majanduslikuks tõusuks, kuid ka masside vaesumiseks. Ametiühingud on keelatud kuni 1869 aastani. Paljud talupojad olid sunnitud oma maa maha müüma ja linna minema. See tähendas õiguslikult täielikult uude keskkonda sattumist. Kasvab iga üksikisiku õigusvõime. Subjektiivse õiguse täpne defineerimine, Savigny üksikisiku õiguslik võim.

  • Koos lepinguvabaduse kujunemisega ka tugev kinnistusraamatu süsteem. Samas ka konservatiivsed seadused 1875 perekonnaseadus, küll kodanlik abielu, kuid vanad katoliiklikud ja algluterlikud põhimõtted, riik sätestab, et abielu on peaaegu lahutamatu, 1794 Preisi üldises maaõiguses abielu lahutamine liberaalne.

  • BGB

  • Kas BGB oli õiguslik õnnestumine või mitte? Kas tekitas õigusliku ühtsuse? Tegelikult sisemine õiguslik killustatus säilis, 18?? Loodi Leipzigis saksa riigikohus, eraldi senatid erinevate õiguskordade jaoks. Ka pärast BGB jõustumist tõlgendas iga senat seda erinevalt. Tegelikult ühtsus natsi-Saksamaa ajal ja pärast II ms.

  • Perekonnaõigus tekitab probleeme ka pärast II ms, 1949 Saksa LV põhiseadus, mehe ja naise võrdsus, 1950-ndatel kohtud kuulutavad osa BGB perekonnaõiguse norme PS vastaseks.

  • XIX sajandi alguse õigusteaduses on mõneti uus algus, pr rev on valgustus ennast blameerinud, loomuõigus kui ülemate ametnike poolt pealesurutud õigus. Muutudes pos õiguseks kaotas loomuõigus oma kriitilise positsiooni. Loomuõigus tardub pärast Preisi maaõigusesse kirjutamist. Ei ole enam kehtivast õisusest kõrgemalseisev süsteem. Valgustuse ja mõistuse asemel otsitakse uut iidolit, ajalugu, rahvus. Need otsingud toimuvad ka kirjanduses, maalikunstis. Saksamaal uutub oluliseks rahvuslus, ajalooline koolkond Friedrich Carl von Savigny (1779-1861). Seisab Immanuel Kanti pärandil. Kanti õigusfilosoofia on loomuõiguslik, kuid mitte kogu Kanti filosoofia. Kodifikatsioonitüli, Savigny oponendiks Thibaut, õppis kieli ülikoolis, jenas ja heidelberigis õppejõud. Kritiseeris senist lähenemist, mis olevat kaotanud õiguse ühtsuse ja terviklikkuses. Iga teadlane tahab olla terviku keskpunktis. Wolfi töödes ei ole süsteemsust. Rooma õiguse allikad on tegelikult kasutamiskõlbmatud. 1803 õpik pandektiõiguse süsteemid, uus epohh. Käsitleb rooma õigust kodanlikult, õigus ei saa olla matemaatiliselt täiuslik, tuleb leppida loogilise ebakõlaga. Üldosa, tsiviilõiguse põhimõtted, mis kehtivad kogu kaasaaegses õiguses. Üldosa peab tagama tsiviilkoodeksi rahvalikkuse. Saksa ülikoolides kujuneb ühine õigusteadus, teoreetiline baas on sama. T püstitab nõude ülemaalise ts koodeksi loomiseks. Pärast N sõdu on rooma õigus kui pos õiguse kehtimise alus kadunud. Lakkas olemast Saksa rahva püha rooma keisririik. Võimalused:


    • võtta üle code civile – poliitilistel põhjustel võimatu, kaotaja koodeksi ülevõtmine oli kujutlematu

    • luua oma koodeks

    • taastada vana ius commune


  • Thibaud – kogu saksamaal peab kehtima ühtne seadusandlus, see ei tähendanud ühtse riigi loomist. Ühtse koodeksi pidi vastu võtma iga riik eraldi. 1814 teos “üldise kodanliku õiguse põhjendused”. Samal aastal S vastus, ajaloolise koolkonna algus.

  • Rooma õigus kui saksa rahva oma õigus, vastab saksa rahva vaimule. Rooma õiguse kehtivusele erinevad õigustused. Eitades ja sõdides loomuõigusega kasutab S loomuõiguse instrumente. Ajalooline koolkond ei ole suunatud õiguse ajaloo enda uurimisele, eesmärgiks on viia õigusteadus uuele tasemele. Ajaloolise koolkonna 2 meetodit:


    • ajaloolisus

    • süstemaatilisus


  • dualism viib ka koolkonna sisemisele konfliktile. Jagunemine algusest peale, ühelt poolt tegelemine rooma õigusega, romanistlik suund, teisalt germanistika, saksa rahva õiguse ajalugu. Koolkonna esimesel etapil prevaleerib ajalooline lähenemine süstemaatilise lähenemise üle. Nii rooma kui saksa õigus vajavad uurimist. Niebuhr – avastas Gaiuse Inst käsikirja. See ananb ajaloolisele koolkonnale uue impulsi. Savigny püüdleb Rooma õiguse puhaste allikate poole, klassikalise perioodi õiguse poole. Eichorn – germanistika rajaja. Jakob Grimm – vendade Grimmide muinasjutud, germanistika uurija. XIX sajandil saksa ülikoolides saksa eraõigus, 1823 Eichhorni “sissejuhatus saksa eraõigusesse”. Germanistid keskenduvad eelkõige kaubandusõiguse uurimisele, rooma õiguses seda ei ole, see on hansa õiguses, rahvusliku päritolu õiguse allikates. Romanistid sellega ei tegele, see ei ole ehtne õigus. Selle tulemusel ülesaksamaaline kaubandusõigus.

  • Teises põlvkonnas 1830-ndatel ajaloolise koolkonna lõhenemine, germanistide ja romanistide eristumine. Puchta – rooma õiguse retseptsioon on saksa rahva õnnetus, pidurdas saksa rahva õiguse loomulikku arengut. Germanistide teine põlvkond püüdleb germaani õiguse allikate poole, mis olevat hiljem rikutud rooma õigusega. Rahva ja juristide õiguse lõhenemine. Rahvas on õiguse edasikandja. Germanistid loovad omaette ajakirja 1847-48. germanistidel ka uus filosoofiline taust, Kanti asemel Hegel. 1840-ndatel ühinevad germanistid rahvusliku liikumisega, osalevad 1848 PS koostamisel. Tõstatavad ülemaalise tsiviilkoodeksi koostamise vajaduse. 1850-ndatel hakkab toimuma teine jagunemine, meetodi alusel, ajaloolise ja süstemaatilisuse vahel. Romanistide teise põlvkonna tähteos Puchta “Institutsioonide kursus”, pandektistika rajamine. Rudolf Ihering.


  • CODE CIVILE

  • Ajalooline käekäik
    CC 75 aastat stabiilsust, tänapäevalgi kasulikud tõlgendused rahutul ajajärgul. Majanduslikud ja sotsiaalsed muutused sundisid 1904 -1911 ja teist korda pärast MS II uut koodeksit välja töötama, mis aga kukkusid läbi. Kindlustuslepingud, tööõigus jt, seisavad väljaspool CC iseseisvate statuutidena, mis omakorda võidakse koodeksis kokku koguda (Code de la consommation) Suured osad koodeksist on reformitud. Pealegi on alates 20. sajandist kohtuotsustega palju õigust loodud (nt. loonud alusetu rikastumise ja vastutuse põhimõtted). Niisiis on koodeks koodeksina kehtivust kaotamas, järjest enam on tähtsust kohtute loodud õigusel
    CC kehtis: Prantsusmaa, Luxemburg , Belgia, Lõuna-Ameerika, kolooniad Aasias ja Aafrikas, Madalamaad. Koodeks levis niivõrd laialt, sest seadus kuulutas valgustuse sotsiaalset ideestikku ja majanduslikku liberaalsust, ja Napoleon kehtestas vallutatud alatel koheselt CC. Aleksander I ajal ebaõnnestus koodeksi Venemaale retsipeerimine. Speranski, Aleksander I peanõunik, kes seda soovitas, sattus põlu alla. Baltische Landrecht on tehtud selle järgi.
    Romaani ja germaani õigusliku alge vahekord
    • CC Coutumes (eriti Pariisi), germaani tavaõigus
    • Rooma õigus (asja- ja kohustuseõigus, muu tavaõiguse järgi)
    • Kuninglikud ordiensid
    • Kanooniline õigus ja revolutsiooniline õigus
    • Pärimisõiguses germaani mõttemudelid, perekonnaõigus rooma patriarhaalsusest lähtuvalt.

  • Ajalugu


    Sotsiaalpoliitiline taust

  • BGB

  • Code Civil

    Saksa rahvusriik on alles tekkinud. Sellele elneb Preisi-Prantsuse sõda, mille Saksamaa võidab.
    Toimub industrialiseeumine- üleminek masintööstusele.
    Õiguses tähendab see:
    • tööandja & töövõtja vaheliste suhete reguleerimist;
    • kuidas masstoodangu tootmist, konkurentsi ja turustamist reguleerida.
    Kujunes välja juriidilise isiku mõiste- AS. Nüüd vastutab isik ainult selle vara hulgaga, mis on ASi paigutatud. Varasema õiguse puhul vastutas KOGU oma varaga.
    Revolutsiooniga pääsevad kodanlased võimule. Revolutsiooniline seadusandlus: pole ühtne seadusandlus (tekkis vabariik, siis oli peariood, kus valitsesid mitmesugused klassid, järgnes Napoleon- kõik nad kehtestasid ja tühistasid palju eelnevate valitsejate korraldusi).
    Lõuna- Prantsusmaa- Rooma õigus
    Põhja- Prantsusmaa- gootide õigus (kirjutamata)
    CC ajal on tegemist Napoleoni ainuvõimuga.

  • Õiguslik foon


  • BGB

  • Code Civile

    Ajalooline koolkond, kuid 70ndateks oli killunenud. Pandektistika, mis suuresti toitub ajaloolise koolkonna mahlast.
    Ühtlast tsiviilõigust pole. Õiguslik pluralism (positiivset selles: konkurents õiguses -> selles nähakse vabaduste kaitset/ tagatist)
    Kriminaalõigus- 1851. aasta Preisi KarS pannakse kohe kehtima.
    Protsessiõigus- 1877. aastal ühtlustatakse. Palju on ka prantslastelt üle võetud.
    Koostajad:
    • B. Windscheid- teoreetik, Saksa juuraproff;
    • G. Planck- kohtunik, liberaal.
    Rooma õiguse uurimine loomuõiguslikust aspektist.
    Varasemad kodifikatsioonid:
    • Louis XI üritas luua ühtset koodeksit;
    • Louis XIV lõi mere- ja kaubanduskoodeksi. Ta püüab ka Prantsusmaa lõunaosa ja põhjaosa ühildada seadustes, aga see ei õnnestu.
    Koostajad:
    • Napoleon- tema annab käsu koostamiseks ja on ka loomise juures. Tahe on see, mis selle lõpuks läbi surub;
    • R. J. Porthier- kohtutegelane (arvatavasti kohtunik);
    • Cambaceres- esimesedprojektid tegi tema juba enne Napoleoni Asutava Kogu käsul.

    Mis on Saksa ja Prantsuse koostajatel erinevust?
    Erinevus seisneb selles, et prantslastel pole teoreetikut loojate seas ja sakslastel puudub poliitik.
    Eesmärgid: tagada õiguslik ühtsus ja stabiilsus. Need on esimesed koodeksid, mis loovad vastavatel territooriumitel ühtse õiguse.
  • Levik maailmas

  • BGB

  • Code Civile

    Retseptsioon toimub näiteks:
    • Brasiilias;
    • Peruus;
    • Eestis.

    BGB retseptsioon liigitatakse meetodiretseptsiooni alla.
    Sellel on ulatuslik retseptsioon:
    • Belgias;
    • Luxemburgis;
    • Hollandis;
    • Hispaanias;
    • Portugalis;
    • Itaalias;
    • Rumeenias;
    • Lõuna-Ameerikas (v.a Brasiilia, Peruu);
    • Mõnedes Põhja-Ameerika osariikides;
    • Prantsuse keelt kõnelevates Kanada provintsides;
    • Endistes Prantsuse koloonia osades Aafrikas.
    CC retseptsioon liigitatakse normiretseptsiooni alla.
  • Struktuur

  • BGB

  • Code Civile

  • Pandektiline: Üldosa Eriosa
    See on mõeldud juristile või mõnele muule spetsialistile, kes tunneb õigust.
    Rooma õiguse alge- tänu pandektilisele ja ajaloolisel koolkonnale .
    Institutsiooniline: isikud, asjad ja omandi saamise erinevad viisid.
    Mõeldud tavakodanikele, kes ei ole õiguse küsimustega iga päev seotud.
    Ta on kui Lõuna- ja Põhja-Prantsusmaa koondõigus.
    Prantsuse õigus saab alguse Frangi riigist, mis oli germaaniõigusel põhinev, seega germaaniõigusel põhinev.
  • Abielu- ja perekonnaõigus

  • BGB

  • Code Civile

    Lahutuse puhul valitse süüprintsiip- abikaasa pidi olema midagi teinud.
    Öeldakse, et BGB tõi saksa naised tänavale, kuna oli liiga range, patriarhaalne ja konservatiivne.
    Mehe võim.
    Lahutus: algul toimus see raskelt, aga kuna Napoleonil endal oli ka vaja lahutada, siis ta viis sisse paar lahutust kergendavat sätet.
    BGB
    Abieluvaraõigus
    Esialgu nägi BGB seadusjärgse põhimudelina ette niinimetatud “naise vara haldamise ja kasutamise mehe poolt”. Ajavahemikus 1. aprill 1953 kuni 30. juuni 1958 kehtis seadusliku abieluvarrežiimina niinimetatud “lahusvara”.
    Iga abikaasa haldab oma vara põhimõtteliselt isesisvalt (BGB § 1364). Siiski võib üks abikaasadest üksnes teise nõusolekul võtta endale kohustuse käsutada tema vara tervikuna.
    Kui aga kauem elavast abikaasast ei saa surnu pärijat ja talle ei ole määratud ka annakut, toimub abielu jooksul omandatud vara tasaarvestamine surma puhul abieluvõrdõigusliku lahenduse alusel.
    Eri- ja isiklikku vara haldab kumbki abikaasa ise.
    Raamatust:
    Pärimine:
    • Isiku surma korral läheb tema vara tervikuna üle ühele või mitmele isikule. Pärijaks võib saada ainult isik, kes on pärandi avanemise ajal elus.
    • Pärija vastutab pärandil lasuvate kohustuste eest. Pärija kannab matmiskulud.
    Abielu:
    • Kui noored kihlusid ning ükskõik kumb pooltest sellest taganes, pidi trahvi/ hüvitust teisele poole maksma.
    • Abielluda ei saanud enne täisealiseks saamist.
    • Abikaasad korraldavad majapidamist vastastikuse kokkuleppe alusel. Kui majapidamine on jäetud ühe abikaasa hoolde, juhib see majapidamist omal vastutusel.
    • Mõlemal abikaasal on õigus tegeleda tulundustegevusega, kuid selle valikul peavad nad arvestama vajalikul määral teise abikaasa ja perekonna vajadusi.
    • Mõlemal abikaasal on õigus perekonna eluliste vajaduste kohaseks katmiseks teha tehinguid, millel on õiguslikud tagajärjed ka teise abikaasa jaoks.
    • Abikaasad vatutavad abielusuhetest tulenevate vastastikuste kohustuste täitmisel ainult selle hoolsuse eest, mis neil on oma asjade ajamisel.
    • Kui üks abikaasa annab perekonna ülalpidamiseks suurema panuse kui ta on kohustatud, siis eeldatakse kahtluse korral, et ta ei kavatse teiselt abikaasalt hüvitust nõuda.
    • Kui abikaasad elavad lahus, siis võib kumbki neist temale kuuluvad majapidamisesemeid teiselt välja nõuda.
    Vara:
    • Mehe ja naise vara ei muutu abikaasade ühiseks varaks; see kehtib ka vara kohta, mille abikaasa omandab pärast abielu sõlmimist.
    • Kumbi abikaasa valitseb oma vara iseseisvalt.
    • Leping, mille üks abikaasa sõlmib teise abikaasa eelneva nõusolekuta, on kehtiv, kui teine abikaasa selle heaks kiidab.
    • Abikaasad võivad sõlmids ka varaühisuse.
    • Kui ühisvara valitsevad abikaasad ühiselt, siis on abikaasad eriti ainult ühiselt õigustatud ühisvara käsutama ja ühisvaral põhinevaid õigusvaidlusi pidama.
    Abielu lõppemise/ lõpetamise tingimused:
    • Kui abielu on nurjunud- s.t abikaasade kooselu ei eksisteeri ja pole oodata, et abikaasad selle taastavad;
    • Kui abikaasad ei ole veel üht aastat lahus elanud, võib abielu lahutada ainult siis, kui abielu jätkamine kujutaks endast avalduse esitajale põhjustel, mis seisavad teises abikaasas, mitte- eeldatavat rasket tagajärge.

  • Code Civil


    Üks 5st seaduseraamatust, mis töötati välja Prantsusmaal ja mis olid Preisi ALRi analoogid. Code Civil´i on nimetatud ka Code Napoleone.
    Civil Code on ilmselt lääne kõige täislikum seadustekogu peale Corpus iuris cicilist. CC on hilisemate täiendustega ja modifikatsioonidega kehtiv ja kasutusel ka tänapäeva Prantsusmaal.
    CC on tsiviilõiguse aluseks Belgis, Luxemburgis, Hollandis, Hispaanias, Portigalis, Itaalias, Rumeenias, Lõuna-Ameerikas (v.a Brasiilia, Peruu), mõnedesPõhja- Ameerika osariikides ja prantsuse keelt kõnelevates Kanada provintsides ning endistes Prantsuse koloonia osades Aafrikas.
    CC on romaani rahvaste ühine õigusallikas. Ta on tugevasti mõjutanud nt Egiptust, Süüriat ja Liibanoni.
    CC tugev positsioon Prantsusmaal on põhejndatud sellega, et ee oli õnnestunud kompromiss erinevate vanema Prantsuse õigusallika vahel.
    Võrreldes ALRga, siis viimane kasutas kasuistlikumat tehnikat.
    CC materiaalne süsteem koosneb 2281 artiklist, mis on jaotunud kolme raamatusse ja millel on lühike sissejuhatus.
    Pärismisõiguses on säilinud palju germaani mõttemudeleid, nt testamendiõiguses on lubatud vaid legaat. Seega oli üks pärimiskord. CC materiaalsetes õigusnormides ilmneb konservatiivsete tendentside mõju seaduste kogu lõplikule sõnastusele. Vaatamate demokraatlikele printsiipidele, millel seadus põhineb, on see siiski teadlikult kujundatud patiarhaalse ühiskonna tarbeks, kus mehe juhitav perekond moodustab ühiskonna tuuma.
    Mehe võim perekonna üle on slgeks näiteks rooma õiguse mõjust:
    § 213: Mees on kohustatud oma naist kaitsma, naine aga mehele kuuletuma.
    § 371: Laps, olenemata vanusest, on kohustatud oma vanemaid austama ja respekteerima.
    § 372: Laps on vanemate kasvatada ja kaitsta kuni täisealiseks saamiseni või oma emantsipatsioonini.
    § 373: Abielu korral kasvatab last isa.
    § 375: Isa, kes pole rahul oma lapse kasvatusga, peab tema korrale kutsumiseks kasutama järgmisi vahendeid.
    § 376: Juhul, kui laps on alla 16-aastane, peab isa lubama lapse vangistada kuni 1 kuuks ja selleks on ringkonnakohtu juhataja kohustatud isa nõudmisel väljastama vangistamiskäsu.
    § 377: Üle 16-aastaste laste kohta antakse erinevaid reegleid. Sel puhul võib isa ainult taotleda lapse vangistamist, taotlust kontrollivad teatud ametkonnad, mis võivad selle heaks kiita või tagasi lükata. Kui laps on 16-aasta vanune, on isal tingimusteta õigus last võimude abiga vangistada.
    Alla 16-aastasel lapsel ei ole mingit kaitset.

  • USA PÕHISEADUS


    1. Kirjutatud põhiseaduse traditsioon
    1.1. Põhiseaduste kujunemine Euroopas
    Esimesed põhiseadused kehtestati 17. ja 18. saj Inglismaal, Prantsusmaal ja USA-s.
    1.1.1. Suur Prantsuse revolutsioon
    Prantsuse revolutsioon muutis vabaduse tähendust, ühtlasi vabaduse tagamise viise See oli nüüd kõigile korraga kuuluv õiguslik seisund, samas abstraktne ja nähtamatu idee. Inimene ise oli oma vabaduse allikas. Uus vabadus, uued õigused vajasid uusi, kuid samas kindlaid garante. Uueks abinõuks, mis pidi tagama saavutatud vabaduste ja õiguste püsimise, oli vanale põhikorrale tundmatu instituut – vabade kodanike koostatud ja vastuvõetud kirjalik põhiseadus. 3. sept 1791 oli päev, mil Asutav Kogu võttis vastu Prantsusmaa esimese konstitutsiooni. Konst. määras kodanike vabaduste ja õiguste kõrval kindlaks ka riigi valitsemise korra, võimuorganite liigi ja ülesanded. See oli Euroopa senise õigusliku arengu üks murdepunkte. Jumala tahte asemele astus inimeste tahteakt .
    1.1.2. Põhiseaduste levik Euroopas 19. sajandil
    Prantsusmaa eeskujul ja sunnil levis kirjutatud põhiseaduse traditsioon kogu Euroopas.
    1.2. Kirjutatud põhiseaduse eesmärgid
    Aluseks uue õiguskorra korrastatud ülesehituseks.
    1.3. Argumendid kirjutatud põhiseaduse poolt/vastu
    +kõik ühest kohast
    -raske muuta
    2. USA iseseisvumine
    2.1. Iseseisvussõda
    Suhtudes asumaadesse pms kui tooraineallikasse, püüdis Suurbritannia valitsus takistada seal tööstuse ja kaubanduse arengut (1750. a keelati rauasulatusahjude ehitamine). Vastuseks Suurbritannia survele asutati 1765 Uus-Inglismaa võitlusorg „Vabaduse Pojad” ja otsustati boikoteerida Briti kaupu („ Bostoni teejoomine”). 1774 tuli Philadelphias kokku I kontinentaalkongress . Emamaa vägede ja kohalike elanike vahel Concordi ja Lexingtoni juures 19.04.1775 toimunud lahingutega algas Iseseisvussõda P-Am-s. 4.07.1776 võttis II kontinentaalkongress vastu Iseseisvusdeklaratsiooni.
    2.1.1.Pariisi rahuleping – 1783
    Selle järgi tunnustas Suurbritannia kolooniate iseseisvust ja visandati piirid, mis võimaldasid ekspansiooni läände. Briti monarhiast eraldununa muutusid P-Am asumaad iseseisvaks vabariigiks. Iseseisvussõjal oli ühtlasi kodanliku rev-i iseloom: kaotati hulk kapitalismi arengut takistavaid feodalismi igandeid. Kaotati valgete orjus , kuid Lõunas säilis neegrite orjus ja orjapidajate istandused suurenesid.
    2.2. 1776.a. Iseseisvusdeklaratsioon
    Esialgselt Thomas Jeffersoni koostatud, muudatused Benjamin Franklini ja John Adamsi poolt see versioon esitati 5-liikmelise komitee poolt Kongressile. Kongress tegi mõned muudatused, kuid üldjoontes säilus dokument Jeffersoni esitatud kujul. Absolutismivastase suunitlusega, kuulutas inimese õigust elule, vabadusele, võrdsusele ja õnne taotlemisele ning rahva suveräänsust. Lõuna orjapidajate survel jäi I-st välja orjust tauniv punkt.
    2.2.1. Deklaratsiooni struktuur
    Koosneb viiest osast: sissejuhatus, preambula , põhiosa, mis jaguneb kaheks ja kokkuvõte. Sissejuhatus sätestab, et dokument deklareerib põhjused, miks Ameerika kolooniate lahkumine Briti impeeriumist vajalikuks on osutunud. Preambulas on toodud printsiibid, mida enamik 18. sajandi inglasi tunnustasid kui päevselgeid, kuid mida Ameerikas siiski rikutipõhjus Briti impeeriumist lahkumiseks. Põhiosa I alajaotus toob välja tõendid pikast väärkohtlemisest ja usurpatsioonist (kuningas George III), II alajaotus teatab, et asumaad on püüdnud oma ebarahuldavale olukorrale rahumeelselt tähelepanu juhtida, ent neid ei ole kuulda võetud. Kokkuvõttes nenditakse, et neil ei ole eelnevale tuginedes muud võimalust kui Briti impeeriumist lahkuda.
    2.3. 1781.a. Konföderatsiooni artiklid ( Articles of Confederation and Permanent
    Union)
    1777 . aastal kirjutati ja 1781. aastal ratifitseeriti konföderatsiooni sätted kui Ameerika Ühendriikide esimene põhiseadus.
    2.3.1. Konföderatsioon ja föderatsioon
    K. on lepingu alusel kestvalt liitunud, kuid suveräänsuse säilitanud riikide liit. F. on riikide ühendus, milles liikmed, säilitades juriidiliselt teatud riikliku iseseisvuse, moodustavad uue riigi ühise liiduvalitsuse, sõjaväe ja riiklike organitega.
    2.3.2. Iseloom ja struktuur
    Seega oli moodustatud osariikide vaba liit ning suhteliselt nõrk Kontinentaalkongress. Kongressis oli igal osariigil üks hääl. See organ võis rakendada märkimisväärset võimu, kui tal õnnestus olulise seaduse vastuvõtmiseks koguda vajalik 9/13 häälteenamus. Näiteks anti sätetes Kongressile õigus alustada sõda või sõlmida rahu, määrata ametisse ja võtta vastu välissaadikuid, laenata raha ja luua rahandussüsteem, rajada sõjalaevastik ning koostöös osariikidega arendada sõjaväge, kinnitada ühtsed kaalu- ja mõõdustandardid ning isegi lahendada osariikidevahelisi tülisid. Ometi polnud Kongressil volitust kehtestada ja koguda makse või tolle, ning ta ei saanud reguleeridavälis- ja osariikide vahelist kaubandust. Kongressi heakskiidetud seaduseaktide elluviimiseks ei olnud täidesaatvat võimu ning puudus ka üleriigiline kohtusüsteem. Konföderatsiooni sätetesse endisse sai parandusi teha vaid keskvalitsuse heakskiidul, mille taotlemiseks oli vaja osariikide ühehäälset otsust.
    Struktuur: 13 artiklit, sissejuhatus ja lõppsõna.
    2.4. Osariikide põhiseadused
    Aastaks 1780 olid kõik osariigid vastu võtnud kirjutatud konstitutsioonid.
    2.4.1. Virginia osariigi põhiseadus
    Iseseisvusdeklaratsiooni otsene eelkäija. Koostatud Thomas Jeffersoni poolt, vastu võetud 29 juuni 1776.
    3. USA põhiseaduse koostamine
    3.1. Põhiseaduse koostamise vajadus
    Philadelphia koosolek kutsuti 1787. aasta mais kokku pärast seda, kui mitu maa poliitilist liidrit olid aru saanud, et konföderatsiooni sätete kohaselt toimival keskvalitsusel polnud vajalikku jõudu noore föderaalriigi ette kerkinud probleemide lahendamiseks. Pole võimalik ellu viia tõhusat välispoliitikat (britid ei loovutanud piki Suurt järvistut paiknevaid loodepiirkondi, hispaanlased säilitasid vaenuliku kohaloleku Floridas ning tolleaegsel edelaterritooriumil, valgeid ameeriklasi ründasid kogu riigis põlisrahvaste suguharud). Keskvalitsus oli niisama mõjutu ka kehtestatud piiride sees (nt kuulutas rühm Põhja-Carolina elanikke 1784 . a välja sõltumatu „Franklini osariigi” ning taotles liitumist hispaanlatega). Veelgi halvem oli k. suutmatus lahendada riigi ees seisvaid rahandusprobleeme (pidi lootma vaid osariikide eraldatud ressurssidele). K. sätete kehtimise ajal oli majanduslik olukord riigis üsna kehv (nt Shaysi mäss 1786 ).
    3.2. Põhiseaduse koostajad
    Philadelphia kohtumisele tulnuid 55, kõik valgenahalised mehed.
    3.2.1. Föderalistide esseed (Federalist Papers)
    Kirjutatud Alexander Hamiltoni , James Madisoni ja John Jay poolt. Kaitsesid USA põhiseadust. Selgitasid konstitutsioonilise valitsuse keerukust: selle poliitilist struktuuri ja printsiipe, mis põhinesid inimeste loomupärastel õigustel. Õpetlased peavad seda tööd poliitikateaduste ja klassikalise Ameerika poliitikateooria nurgakiviks. Ilmusid ajalehtedes 1787-88, raamatu kujul 1788. Vabariiklikud ideed.
    3.2.2. B. Franklin
    Oli teiste delegaatide hulgas lugupeetud ning paljud küsisid sageli tema seisukohta. Franklin oli kohtumisteks alati hästi ette valmistanud, kuid diskussioonide ajal polnud ta sageli tähelepanelik ning kõneles harva. Siiski aitas tema mõjuvõim kaasa dokumendi lõplikule vastuvõtmisele
    3.2.3. Th. Jefferson
    3.2.4. J. Madison
    Põhiseaduse koostamisel väljapaistev kuju. Tema Virginia plaan oli paljus põhiseaduse aluseks. Võitles visalt tugeva keskvalitsuse eest, kuigi paljud tema ettepanekud lükati tagasi. Ei olnud suurem asi kõnemees, kuid võttis sõna enam kui 150 korral. Juhtis ka konstitutsiooni vastuvõtmist Kontinentaalkongressil. Osales arvukates komisjonides, tähtsamad neist edasilükatud asjade ja stiili komisjon. Juhtroll ka ratifitseerimisprotsessis Virginias. Tema päevik on debattide sisu ainus tutvustaja .
    3.2.5. A. Hamilton
    Mängis debattides üllatavalt väikest rolli, kuna puudus tihti. Ekstreemselt rahvuslikud vaated tekitasid konflikte teiste delegaatidega, kaasa arvatud kahe teise New Yorgi saadikuga (konservatiivsed vaated). Osales stiili komisjoni töös, ainuke NY delegaat , kes kirjutas alla lõplikule dokumendile. Oluline roll ratifitseerimisel NY-s järgmisel aastal.
    3.3. Põhiseaduse allikad
    3.3.1. Briti konstitutsiooniline pärand
    Ameerika Iseseisvussõja juhid aktsepteerisid Briti konstitutsioonilist süsteemi. Põhiseaduse koostajad tuginesid tugevalt Briti põhiseaduslikule traditsioonile. Koosneb kolmest pikaajaliste traditsioonidega õiguslikust institutsioonist: hartadest, tavaõigusest ja mitmest olulisest seadusest. Hartad (seot feodalismiga) kirjeldas nii maaomaniku kui ka temaga seotud isikute õigusi ja kohustusi 1215. aastal tekkis B. Kuningavõimu alamate õiguste pärast suur konflikt kuningas Johni ja Inglise kõrgaadli vahel. Pärast kaotust lahinguväljal kirjutas kuningas alla „Magna Chartale”, dokumendile, mis taaskinnitas kõrgaadli pikaajalised õigused ja kohustused ning määras kindlaks kuninga võimupiirid. Harta aluseks on põhimõte, mille kohaselt igaüks, kaasa arvatud kuningas, peab kuuletuma seadusele!!! Tavaõigus kasvas välja B. kuninglike kohtute otsustest. Kujutab endast selliste seadusandlike doktriinide kogumit, mis võrsusid nende kohtunike lahendada olnud rohketest kohtuasjadest. Kui B parlament hakkas viimaks seadusi vastu võtma, tekkisid lahkhelid seaduste ja B kohtutes rakendatava tavaõiguse vahel. Vaatamata sellele, et seadusandluse reformimine on tavaõiguse normide kõrget staatust nii Inglismaal kui ka USA-s vähendanud, andis tavaõ oma panusena 2 olulist põhiseaduslikku printsiipi : idee, et peab olem kõrgem seadus, millel seadusandlik tegevus saaks põhineda ja rajas aluse kohtute pädevusele selliseid norme kehtestada ja sellist valitsuse tegevust tühistada, mis nende otsuse järgi oli kõrgema seadusega vastuolus (aluseks kohtulikule järelevalvele, mis on USA konstitutsioonilise süsteemi toimimise võtmeelement). Tähtsamad seadused: „Briti õiguste deklaratsioon” 1689 (kehtestas parlamendi ülemvõimu monarhia üle, vandekohtuga protsessi tagatised, ülemäärase kautsjoni kehtestamise keelu ning julma ja ebahariliku karistuse määramise keelu. „Asustusõiguse seadus” 1701 (kinnitas kohtuvõimu sõltumatust monarhiast) ja „Õiguste petitsioon ” 1629 (õigus esindatusele maksude määramisel).
    3.3.2. Koloniaalpärand
    Enamik B asumaid rajati sel ajal, kui kehtisid kuninglikud hartad, mis lubasid asunikel end mitmel puhul ise valitseda . Nt inglise puritaanide kirjutatud nn Mayfloweri leping. Koloniaalvalitsus kui omavalitsuse ja avatuse taimelava (Ingl lubas 1630. aastast P-Am asumaadel end ise valitseda). Iga asumaa jäi esmalt omavalitsuse põhimõttel toimivaks üksuseks ning 18. saj alguseks oli enamik neist arendanud samalaadse valitsemisstruktuuri. Tüüpiliselt kolmeharuline: kuninga määratud kuberner, seadusandlik kogu ja suht sõltumatu kohtuvõim. Koh omavalitsus koosnes linnade ja maakondade omavalitsustest.
    3.3.3. Intellektuaalne pärand
    Vaimne õhkkond. Austati selliseid mõisteid nagu võrdsus Jumala ees ning inimelu puutumatus – põhinesid judaistlik-kristlikel religioossetel traditsioonidel. Viimastest võrsus ühiskonna liikmete vahelise lepingu idee, monarhia umbusaldamine ja vajadus üksikisiku õigusi kaitsva seaduste süsteemi järele. Ka valgustusajastu mõju: peamine tarkuse allikas meeleline kogemus, mitte usutraditsioonid. Kirjanike osalus aruteludes. Kolonistide hulgas mõjukad valgustusajastu kirjanikud: Thomas Hobbes ( 1651 Leviathan) ja John Locke (kodanike õigus asendada üks valitsus teisega ). Põhiseaduse koostajaid mõjutasid selgelt ka Charles de Montesquieu tööd, eriti „Seaduse vaimust” 1748 (võimude lahusus). Rousseau vaateid peeti pisut liiga radikaalseteks. Thomas Paine , briti päritolu revolutsionäär, pamflettid, „Terve mõistus”.
    3.3.4. Iseseisvussõja mõjutused
    Briti poliitika muutus 1760. aastail, Londoni kasvav surve. Inglismaa vajas võitluseks Prantsusmaaga mehi ja ressursse ning hakkas seetõttu Ameerika asunikele esitama nõudmisi ja kehtestama kaubanduslikke piiranguid. 1765 võeti Inglismaal vastu nn templimaksuseadus, mis kehtestas 1. parlamendipoolse asunikelt otse sissenõutava maksu. Asunike juhid protesteerisid. Seadus tühistati. „Bostoni teeõhtu” 1773, edasised intsidendid kasvasid järk-järgult suuremaks vastuhakuks ning 1774. a kutsusid isegi mõõdukamad hääled koloniaalpoliitikat muutma. 1774 sept I Kontinentaalkongress Philadelphias. II istungjärk 1775 mai. 4. juuli 1776 võttis Kongress vastu Iseseisvusdeklaratsiooni, mis mõistis avalikult hukka, et britid ise enda konstitutsiooniga asunikele antud õigusi ja asunike pikaajalisi omavalitsustraditsioone eirasid. Väljendas selgelt kahte põh printsiipi, mille alusel tuli uut riiki valitseda: valitsustel on 1 kindel põhieesmärk – tagada oma riigi kodanike „võõrandamatud õigused” ja selliste valitsuste võim ja mõju põhineb „valitsetavate nõusolekul”.
    3.4. “Suur kompromiss”
    • Suur kompromiss. Kahekojalise Kongressi Senatis on osariikidel võrdne esindatus, Esindajatekojas esindab iga liige ühesuurust valijaskonda.
    • 3/5 kompromissi. Kõik orjad lähevad arvesse kui 3/5 inimest nii valijaskonna kui ka maksude määramisel.
    • Kaubanduse ja orjakauplemise kompromiss. Kongressi pädevuses on osariikidevahelise ja väliskaubanduse reguleerimine, kuid tal ei ole õigust kehtestada maksu mis tahes riigist sisseveetavate kaupade pealt; Kongress ei tegele orjakaubandusega kuni 1808. aastani.
    • Föderalism. Seaduslik võim jaotub osariikide ja keskvalitsuse vahel.
    3.4.1. Virginia plaan
    • Osariikide esindatus sõltub osariigi elanike arvust. Kahekojaline Kongress
    • Orje ei arvestata valijaskonna suuruse määramisel, kuid arvestatakse maksustamisel
    • Keskvalitsusel peab olema võim kogu osariikidevahelise ja väliskaubanduse üle
    • Tuleb luua teovõimeline keskvalitsus
    3.4.2. New Jersey plaan
    • Osariikidel on Kongressis võrdne esindatus. Ühekojaline Kongress.
    • Orje arvestatakse valijaskonna suuruse määramisel..., aga mitte maksustamisel
    • Keskvalitsus ei reguleeri orjakaubanduste ega eksporti
    • Osariigid säilitavad oma seadusliku võimu föderaalses valitsemissüsteemis
    4. Põhiseaduse iseloom ja struktuur
    Preambula, 7 artiklit, mis jagunevad lõigeteks. Peamised riigi valitsemise eest vastutavad institutsioonid on Kongress, president ja Ülemkohus. Esimeses kolmes ariklis on määratud nende ülesanded ja võimupiirid ning haldusametnike vastutus. Esimene artikkel visandas Kongressi ülesehituse ning kirjeldas mõlema seadusandliku organi kohta kehtivaid reegleid ja piiranguid. 2. artikkel sätestas presidendi ja asepresidendi ameti ning täpsustas nende kohta käivaid kvalifikatsiooninõudeid, kirjeldas presidendi üldist vastutust. 3. art määras kohtuvõimu, mis koosneb „ühest Ülemkohtust ja.. sellistest alamastme kohtutest, mida Kongress võib aeg-ajalt luua ja ametisse määrata”. Neljandas artiklis määrasid riigi rajajad kindlaks süsteemi, milles ühte osa võimust teostatakse liidu tasemel, teine osa kuulub osariikidele ja ülejäänud võimuvolitused jagatakse eraldi + ülimuslikkuse klausel . 5. art põhiseaduse parandamise menetlus, 6. art eelnevad võlad, föderaalne ülimuslikkus ja ametivanded, 7. ratifitseerimine. 1. seadusandlik kogu, 2. täidesaatev kogu, 3. kohtuvõim, 4. osariikide suhted
    4.1. Põhiseaduse preambula
    Sellest tuleneb USA valitsuse legitiimsus. Koostajad teevad vabariigile selgeks võimu allikad. Põhiseadus ei jäta kahtlustki, et keskvalitsuse õigus teostada võimu – selle seadusandlus – tuleb otse rahvalt ja mitte osariikidelt.
    4.2. Põhiseaduse printsiibid
    4.2.1. Rule of Law
    Pole põhiseaduses kusagil mainitud, kuid 1 tähtsamaid legitiimsuse raamistuid. Seaduse ülimuslikkuse põhimõtte võime leida paljudest põhiseaduse sätetest, mis piiravad nii kogu riigi kui ka osariigi valitsuse võimu. Seaduse ülimuslikkuse teine tähendus on, et USA valitsemissüsteemis on nii valitsejad kui ka valitsetavad seaduse ees vastutavad. Seaduse ülimuslikkuse põhimõtte suurim mõju avaldub Ühendriikide valitsusasutuste igapäevases tegutsemises, alates rutiinsetest ülesannetest, nagu igakuuline sotsiaalse turvalisuse kontroll, kuni tohutute jõupingutusteni, aitamaks mõne katastroofi ohvreid.
    4.2.2. Vabariiklus
    Vabariiklusele tuginedes loodi valitsus, kus otsuseid tegid valitud või määratud ametnikud, kes pidid rahva ees täielikult vastutama. Kuigi kõik ametnikud pidid vastutama rahva ees, oli mõni neist avalikkuse surve eest enam kaitstud kui teised. Valitsusametnikud on lõppkokkuvõttes vastutavad Ameerika Ühendriikide avalikkuse ees.
    4.2.3. Võimude lahusus
    Jaotades valitsusvõimu erinevate valitsemisharude vahel ning andes igale harule kindla vastutuse, püüdsid põhiseaduse koostajad sel moel miinimumini viia võimaluse, et üks kildkond saavutab teiste üle täieliku kontrolli. Kongress, president ja kohtud.
    4.2.4. Vastastikune kontroll ja tasakaalustatus
    Võimude lahusus annab Kongressile, presidendile ja kohtutele iseseisvuse, kui kontrolli- ja tasakaalustusmehhanism sunnib neid koostööle. Presidendil on veto- ja tagasilükkamisõigus, millega ta kontrollib Kongressi seadusandlikku tegevust. Kuid vetot võib omakorda tagasi lükata Kongressi ja Senati esindajate 2/3 häälteenamusega. Võimalik tagasi lükata vaid kogu seaduseelnõu (paljud osariigid on andnud kubernerile üksikpunkti vetoõiguse). President peab saama Kongressi heakskiidu juhul, kui tal on plaanis alustada mis tahes ametlikku tegevusprogrammi, ning kui ta soovib üle võtta mingit ametikohta, peab ta saama Kongressilt volituse. Kongressi kontroll avaliku sektori eelarve üle. Kongressil õigus president erru saata. Kohtute mõjuvõimsaim kontrollimehhanism on kohtulik järelevalve, mille alusel kohtud võivad tunnistada Kongressi tehtud otsused põhiseadusega vastuolus olevaks. See õigus ei tulene otseselt konstitutsioonist, vaid 1803. aastal toimunud kohtuasjast Marbury Madisoni vastu. Samal ajal annab presidendi õigus määrata Senati soovitusel ja nõusolekul ametisse föderaalkohtunikud Valgele Majale teatava võimu kohtute üle.
    4.2.5. Föderalism ja föderaalvõimu ülimuslikkus
    USA põhiseadusest tulenev föderaalne süsteem tagab võimu jagunemise keskvalitsuse ja osariikide vahel. Ülimuslikkuse printsiip sätestatud k-i 6. artiklis, mis muudab kooskõlas k-ga vastuvõetud seadused ja lepingud „ülimuslikuks kogu maal”.
    5. Põhiseaduse parandused
    5.1. Põhiseaduse parandamise menetlus
    Sätestatud põhiseaduses. See protseduur nõuab nii osariigi kui ka keskvalitsuse algatust. Parandusettepanekuid saab teha kahel viisil: kas Kongressi mõlema koja 2/3 häälteenamusega või üldriikliku konventsiooniga, mille kuulutab välja Kongress 2/3 osariikide nõudel. Seejärel otsustab Kongress, kuidas parandused ratifitseeritakse: kas ¾ seadusloojate nõusolekul või konventsiooni ratifitseerimisel ¾ osariikides. Kõik 27 konstitutsiooniparandust (v.a 1) on tehtud Kongressi nõudel ja osariikide seadusandlikud kogud on need rat. Ainus erand 21. parandus. Ettepanek Kongressi 2/3 häältega, kuid rat osariikide konventsioonidega. Parandusprotsess on väga raske. Kahe sajandi jooksul on Kongressis tehtud enam kui 6000 k-i parandamise ettepanekut. Et põhiseadusse ametlik paranduse tegemine kavandati raskeks menetluseks, siis jätsid seaduse loojad võimaluse muutusteks põhiseaduslike tingimuste tõlgendamise kaudu.
    Põhiseadust on selle vastuvõtmisest saadik muudetud 17 korral. Viis parandust on laiendanud valimisõigust: kõigile meestele, kõigile rassidele 15.; naistele 19.; kõigile Washingtoni alalistele elanikele 23. ja kõigile kodanikele, kes on 18-aastased või vanemad 26. Lisaks kaotas 24. parandus hääletusmaksu, mis piiras kodanike hääletamist. Teine osa parandusi muutis valitud ametiisikute valitsemisaega ja –tingimusi. 12. muutis presidendi ja asepresidendi valimise korda. 17. alusel hakati senaatoreid valima otse (enne osariigi parlament). 20. muutis presidendi ja Kongressi ametisseasumise aega ja 25. seletas presidendi asendamise protseduure tema töövõimetuse, surma ja tagasiastumise korral. 22. piiras valitud presidendi ametiaega kahe 4-aastase perioodiga. 27. keelas ametisoleval Kongressil iseenda töötasu muuta. Muud parandused muutsid valitsuse institutsionaalset konstitutsioonilist võimu. Nt 11. piiras föderaalkohtu õigust vaadata läbi juhtumeid, mis seotud selle osariigiga, ja 16. andis Kongressile voli luua üleriigiline tulumaksusüsteem. 13. ja 14. käsitlevad kodanikuõigusi. 13. lõpetas orjuse, 14. keelas osariigil eirata indiviidi õigusi, mis olid põhiseaduses kindlaks määratud. Ainult 2 parandust käsitlevad poliitikat selge sõnaga: alkohoolsete jookide tarbimine 18. ja 21.
    5.2. 1791.a. Õiguste deklaratsioon ( Bill of Rights)
    Määratletud õiguste põhiseadusest väljajätmine põhjustas osariikide põhiseadust heakskiitval nõupidamisel vastuolusid. Osariik osariigi järel kinnitas põhiseaduse ainult tingimusel, et uus Kongress tugevdab seda isikuvabaduste tagamise osas. Seetõttu esitas 1789. a kokkutulnud esimene Kongress 12 k.parandust, millest kahe aasta jooksul kinnitasid osariigid kümme.
    Keskvalitsuse võimu piirangud. Enamik neist parandustest tagab kodanikele põhilised vabadused, mis kaitsevad üksikisikut valitsuse liigse või meelevaldse sekkumise eest. Need lisati põhiseadusele, et rahuldada kriitikute nõudmisi, kes ratifitseerimisel kurtsid, et dokument ei kaitse adekvaatselt inimõigusi.
    5.2.1. Deklaratsiooni rakendamine osariikides
    Algselt käsitati „Õiguste deklaratsiooni” sätteid pelgalt keskvalitsuse samme piiravana. Osariike piirasid ainult nende oma põhiseaduse sätted. Ülemkohtu lahend kohtuasjas Barron Baltimore `i vastu (1833) selgitas seda seisukohta. Seda seisukohta ei vaidlustatud kuni 14. paranduse vastuvõtmiseni 1868. a. 14. parandus muutis osariikides rakendatavaks kogu „Õiguste deklaratsiooni”.
    5.2.2. Antud õigused ja vabadused
    Eneseväljendamisvabadus
    1. Usu-, sõna-, ajakirjandus -, kogunemis- ja avalduste esitamise vabadus.
    Isiklik julgeolek
    2. Õigus kanda relva.
    3. Keeld majutada sõjaväelasi ilma pere nõusolekuta.
    4. Kaitse õigustamatute läbiotsimiste ja kinnipidamiste eest.
    Õiglane kohtlemine seaduse alusel
    5. Õigus tutvuda süüdistusaktiga; tagatised kahekordse süüdistuse ja enesesüüdistuse vastu; tagatis , et õigust mõistetakse vastavalt reeglitele ning õiglasele kompensatsioonile.
    6. Õigus nõuda avalikku ja kiiret kohtumõistmist.
    7. Õigus kasutada tsiviilprotsesside korral vandemeeste kogu.
    8. Tagatised ülemääraste kautsjonite, trahvide ja karistuste vastu.
    Tagatud õigused ja võim
    9. Inimestele tagatud võimupiirid.
    10. Osariikidele tagatud võimupiirid.
    10. parandus: „ volitused , mis pole põhiseaduse järgi delegeeritud keskvõimule ega ole keelatud osariikidele, on reserveeritud vastavalt kas osariigile või kogu rahvale”.
    5.3. 1865.a. 13. parandus
    5.3.1. orjuse kaotamine
    1863. a väljastas president Lincoln Vabastusteadaande, mille järgi kuulutati kõik mässuliste osariikide orjad vabaks. Kuna selle kehtivuse osas oli kahtlusi , siis otsustati esitada k.parandus ettepanek.. Esimene katse saavutada 2/3 Esindajatekojas ebaõnnestus, edastati osariikidele 1. veebr 1865, rat. detsembriks.
    5.4. 1869.a. 15. parandus
    5.4.1. valimisõigus neegritele
    Algselt oli valimisõiguse laiendamine neegritele ja vabakslastutele jäetud osariikide otsustada, ent nii Lõuna kui ka Põhja osariigid ei kasutanud seda võimalust.
    5.5. 1919.a. 19. parandus
    5.5.1. valimisõigus naistele
    Parandus võeti vastu pärast pikka kampaaniat toetajate poolt, kes olid kaotanud lootuse saavutada oma eesmärk osariiklike seadustega. 1838 Kentucky lubas naistel hääletada koolivalimistel, teised osariigid järgisid eeskuju. Kansas 1887 andis naistele hääletusõiguse linnavalitsuse valimistel. 1869 Wyoming andis naistele hääletusõiguse võrdsetel alustel meestega, aastaks 1914 olid Wyomingi eeskuju järginud vaid 10 uut osariiki.
    6. Põhiseaduslikkuse järelvalve kujunemine
    6.1. 1803 - MARBURY vs MADISON
    Seadus, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega, on tühine. Ülemkohus on pädev
    kontrollima Kongressi poolt vastuvõetud seadsute vastavust põhiseadusele.
    6.2. A. Hamilton
    Väitis, et põhiseadus ei suuda kuidagi hinnata muutuste tingimusi ja peab seetõttu sisaldama ainult üldisi tingimusi.
    6.3. J. Marshall
    Ülemkohtu kohtunik, kes tegi otsuse Marbury vs Madison asjas.
    6.4. Põhiseaduse järelevalve kujunemine Euroopas
    Teise riigina maailmas asus kohe esimestel aastatel pärast 1814. a põhiseaduse vastuvõtmist Norra Ülemkohus oma otsuste motiveerivates osades viitama põhiseaduse normidele. Kelseni käsitluse alusel loodi pärast I maailmasõda Austria Vabariigi konstitutsioonikohus, kes pidi tegelema õiguslike konfliktidega, mille lahendus sõltus õigusnormide hierarhilisest süsteemist. Kelseni mudel pani aluse ka Saksamaal ja Itaalias vastu võetud kohtuliku järelevalve süsteemidele pärast sõda. Teise maailmasõja järel on kõige laiemalt levinud lahenduseks mudel, milles kohtuliku järelevalve ülesanne – väh viimase instantsina – on eraldiseisval konstitutsioonikohtul. See mudel on mitmes variatsioonis Euroopa mandril valitsev. Nn Euroopa mudel vastandub ajalooliselt vanema mudeliga, mis tekkis USA-s ja Norras. Eesti on valinud mudeli, mis sarnaneb viimati nimetatuga selles mõttes, et Eesti on kehtestanud konstitutsioonikohtunike kogu täiesti ilma eraldiseisva konstitutsioonikohtuta.
    Paranduse nr
    Kongressile esitamise aasta
    Vastuvõtmise aasta
    Mida see muutis
    11
    1794
    1798
    andis osariikidele puutumatuse teatavate õigustoimingute suhtes
    12
    1803
    1804
    muutis presidendi ja asepresidendi valimist valimiskollegiumi kaudu
    13
    1865
    1865
    tühistas orjuse
    14
    1866
    1868
    määratles kodanikkonna ja määras kindlaks kodanike õigused; nägi ette kohase menetluse ja kodanike võrdse kaitse seaduse alusel
    15
    1869
    1870
    laiendas valimisõigust neegritele
    16
    1909
    1913
    andis õiguse kehtestada tulumaks
    17
    1912
    1913
    kehtestas USA senaatorite otsevalimise
    18
    1917
    1919
    keelustas alkohoolsed joogid
    19
    1919
    1920
    andis naistele valimisõiguse
    20
    1932
    1933
    muutis presidendi ja Kongressi ametisseastumise aega
    21
    1933
    1933
    tühistas 18. paranduse
    22
    1947
    1951
    piiras presidendi ametiaegade arvu
    23
    1960
    1961
    andis Columbia ringkonnale õiguse valida presidenti
    24
    1962
    1964
    keelustas maksu, mis andis õiguse valida
    25
    1965
    1967
    kehtestas protseduurid presidendi asendamiseks, presidendi töövõimetuse kindlaksmääramiseks ja tema koha täitmiseks asepresidendiga
    26
    1971
    1971
    laiendas valimisõigust nii, et valida said ka 18-aastased
    27
    1789
    1992
    piiras Kongressi võimalust muuta oma sissetulekut
    Ratification:
    · Delaware , December 7, 1787
    · Pennsylvania, December 12, 1787
    · New Jersey, December 18, 1787
    · Georgia , January 2, 1788
    · Connecticut, January 9, 1788
    · Massachusetts, February 6, 1788
    · Maryland, April 28, 1788
    · South Carolina, May 23, 1788
    New Hampshire, June 21, 1788
    Ordered "in effect " March 4, 1789.
    · Virginia, June 25, 1788
    · New York , July 26. 1788
    · North Carolina, May 23, 1789
    · Rhode Island , May 29, 1790
    · Vermont (shortly after admitted
    as the 14th State), January 10, 1791.
    1. Kirjutatud põhiseaduse traditsioon
    1.1. Põhiseaduste kujunemine Euroopas
    1.1.1. Suur Prantsuse revolutsioon
    1.1.2. Põhiseaduste levik Euroopas 19. sajandil
    1.2. Kirjutatud põhiseaduse eesmärgid
    1.3. Argumendid kirjutatud põhiseaduse poolt/vastu
    2. USA iseseisvumine
    2.1. Iseseisvussõda- selle alustamise põhjusteks võib pidada mitmeid seadusi, mille Inglismaa vastu võttis ja nendega ameeriklasi diskrimineeris (nt templimaksuseadus 1765. aastal, mis kehtestas esimese parlamendipoolse asunikelt otse sissenõutava maksu. Mõne kuu pärast see seadus tühistati. Sellel järgnes inglaste teemüügi õiguse andmine monopoolselt ainult Briti firmadele. Sellel järgnes 1773. aastal juhtum ,mida tunneme “Bostoni teeõhtuna”.
    2.1.1.Pariisi rahuleping - 1783
    2.2. 1776.a. Iseseisvusdeklaratsioon- see võeti vastu 2. juulil ning kaks päeva hiljem kuulutati iseseisvus ametlikult välja. Iseseisvusdeklaratsioon täitis mitut eesmärki. See mõistis avalikult hukka, et britid ise enda konstitutsiooniga asunikele antud õigusi ning asunike pikaajalisi omavalitsustraditsioone eirasid. Ka avaldas see ülestõusnud kolonistide kavatsuse katkestada sidemed Inglismaaga ning selgitas sellise järsu sammu tagamaid. Kõige olulisem- deklaratsioon väjendas selgelt põhilist printsiipi, mille alusel tuli uut riiki valitseda: esiteks, et valitsusel on üks kindel põhieesmärk- tagada oma riigi kodanikele “võõrandamatud õigused”, sealhulgas õigus “elule, vabadusele ning õnnele”, ja teiseks, et selliste valitsuste võim ja mõju põhineb “valitsevate nõusolekul”.
    2.2.1. Deklaratsiooni struktuur
    2.3. 1781.a. Konföderatsiooni artiklid (Articles of Confederation and Permanent Union)- selle pani kirja 1776 aastal mees John Dickinson. Kongress ratifitseeris selle 1777. a novembris ja jõustus 1781. aastal olles ratifitseeritud kõigi osariikide poolt.
    See pidi sätestama valitsuse tööraamistiku, kuid sellel olidmitmed puudused. Nt valitsusel puudus võim kehtestada tollimakse kui selleks oleks olnud äärmine vajadus, kehtestada makse või reguleerida kaubandust. Puudus ka peamise kontrolli võimalus rahvusvaheliste suhete üle.
    2.3.1. Konföderatsioon (kehtis juba konföderatsiooni sätete ajal. Selles süsteemis kuulus ametlik võim poliitilistele allüksustele, kes sõlmisid kokkuleppe. See lubas mõningast võimu ka riigitasandil. Iga alljaotus- iga osariik- säilitas formaalse võimu ja võis igal ajal üldisest kokkuleppest loobuda ) ja föderatsioon (selle loojad laenasid midagi nii konföderatsioonilt kui ka unitaarsüsteemilt. Selle puhul kuulus osa valitsemisvõimu- nt välispoliitikas- eranditult keskvalitsusele (delgeeritud võim). Osariikide valitsused säilitasid ainsana õiguse reguleerida kaubandust osariikide piires (reserveeritud võim). Üleriigiline valitsus ja osariikide valitsused jagasid koos erinevaid võimuvariante- nt alamastme kohtusüsteemi loomisel kohtuasja kuulamine ja kriminaaljuhtumid (kokkulangev võim). Süsteemi tegi toimivaks põhiseaduslik eedlus, et iga valitsemisasand- nii üleriigiline kui ka osariigi oma- viib võimu ellu, sekkumata teise tasandi pädevusse.)
    2.3.2. Iseloom ja struktuur
    2.4. Osariikide põhiseadused- Need loodi baseerudes koloniaalsetele kogemustele ja Inglismaa praktikale. Aga iga osariigi põhiseadus oli inspireeritud vabariikluse ideest , ideaalist, mida oli kaua valgustusajastu filosoofide poolt ülistatud.
    Loomulikult oli konstitutsioonide peamine eesmärk kindlustada nn „võõrandamatud õigused“. Nad rõhutasid 3 võimuharu jaotumist , et iga kontrollika ja tasakaalustaks teist.
    2.4.1. Virginia osariigi põhiseadus- see teenis teiste osariikide põhiseaduste eeskuju rolli, sisaldades selliseid printsiipe nagu sõltumatus, ametnike rotatsioon , vabad valimised ja lõpmatud fundamentaalse vabadused: mõõdukas lunatasu ja humaanne karistus, kiire vandekohtuga kohus, trükivabadus ja südametunnistuse vabadus, ja enamuse õigus reformida/ välja vahetada valitsus,
    3. USA põhiseaduse koostamine
  • Põhiseaduse koostamise vajadus
  • Põhiseaduse koostajad
    3.2.1. Föderalistide esseed (Federalist Papers)- see on sari juhtkirju, mille on kirjutanud Madison, Hamilton, John Jay, kes kõik toetasid 1788. aastal põhiseaduse ratifitseerimist. Praegu käsitatakse neid peamise teabeallikana selle kohta, mida mõtlesid PS-e loojad selle kirjutamise ajal.
    3.2.2. B. Franklin
    3.2.3. Th. Jefferson- kolmas USA president, üks juhtivatest tegelastest Ühendriikide keskvalitsuse loomisel, kirjutas 1776. aastal “Iseseisvusdeklaratsiooni” esialgse variandi. Pooldas põhjalikke konstitutsioonilisi muudatusi umbes iga generatsiooni vahetumise järel, värskendamaks avalikku huvi valitsemise vastu.
    Riigis pidi olema välissuhetes tugev keskvõim, ga muudel aladel ta seda ei soovinud. Ta kartis türanniat ja mõtles selles suuna, et vabadus oleks tagatud. Ta ei pooldanud väga aktiivset valitsust.
    3.2.4. J. Madison- neljas USA president, üks juhtivatest tegelastest Ühendriikide keskvalitsuse loomisel, etendas 1787. aasta konsitutsioonikonvendis nii tähtsat osa, et ajaloolased kutsuvad teda tihtipeale põhiseaduse isaks. Tema arvates sõltus valitsuse efektiivsus rahva silmis sellest, kuivõrd suudeti arendada tugevat emotsionaalset ustavust riigi põhilisele seadusele.
    3.2.5. A. Hamilton- Vastandus palju Jeffersonile. Oli üks kolmest föderalistide esseede kirjutajatest ning ta nägi suurt vaeva, et suruda konsitutsioon ratifitseerimisse. Riigi- ja Varaosakonna sekretär koos Th. Jeffersoniga. Ta kartis anarhiat ja mõtles selles suunas, et oleks tagatud kord. Ta tahtis Jeffersoni „organisatsioonist“(selle all mõeldakse riiki/ valitsust) veel tõhusamat luua.
  • Põhiseaduse allikad
    3.3.1. Briti konstitutsiooniline pärand- see oli kirjas kolmes pikaajaliste traditsioonidega õiguslikus institutsioonis: hartades, tavaõiguses ja mitmes olulises seaduses.
    Hartad- kirjeldasid nii maaomaniku kui ka temaga seotud isikute õigusi ja kohustusi. Seda kasutati tavaliselt feodaalsuhetes tekkivate vaidluste lahendamiseks või nende ära hoidmiseks. “Magna Charta”- dokument, mis taaskinnitas kõrgaadli pikaajalised õigused ja kohustused ning määras kindlaks kuninga võimupiirid. Harta aluseks oli põhimõte, mille kohaselt peab igaüks, sealhulgas ka kuningas, kuuletuma seadustele .
    Tavaõigus- keskajal andsid monarhid oma suva järgi seadusi, ilma et oleksid kellegagi eriti arutanud ja läbi rääkinud. Tekkisid probleemid kuninglike proklamatsioonide üldsõnalisuse ja õigusalaste vaidluste üksikasjalikkuse vahel. Sellest vastuolust tekkinud tüliküsimusi asusid lahendama Briti kuningliku võimu määratud kohtunikud. Nende tööst kasvaski välja tavaõigus.
    See kujutab endast selliste seadusandlike doktriinide kogumit, mis võrsusid nende kohtunike lahendada olnud rohketest kohtuasjadest. Osa lahendeid said aluseks nendele seadustele, mida hakati rakendama kogu Inglismaal.
    Tähtsamad seadused- nt “Briti õiguste deklaratsioon” kehtestas mitu põhieaduslikku valituse printsiipi: parlamendi ülemvõimu monarhia üle, vandekohtuga kohtuprotsessi tagatised, ülemäärase kautsjoni kehtestamise keelu ning julma ja ebahariliku karistuse määramise keelu. Lisaks “Asustusõiguse seadus”- kinnitas kohtuvõimu sõltumatuse monarhiast ning “ Õiguste petitsioon”- õigus esindatusele maksude määramisel.
    3.3.2. Koloniaalpärand- Enamik Briti asumaid rajati sellel ajal, kui kehtisid kuningliku hartad, mis lubasid asunikel end mitmel puhul ise valitseda. Näiteks inglise puritaanide kirjutaud nn Mayflower leping kehtestas mitu olulist põhimõtet Plymouthi asumaa valitsemiseks. See ja mitu muud asumaades kehtestatud samalaadset lepingut said koloniaalpärandiks.
    3.3.3. Intellektuaalne pärand- suurel määral mõjutas põhiseaduse koostajaid ka selleaegne vaimne õhkkond. Judaistlik-kristlikel religioossetel traditsioonidel võrsus ühiskonna liikmete vahelise liidu või lepingu idee, nagu ka monarhia umbusaldamine ning vajadus üksikisiku õigusi kaitsva seaduste süteemi järele. Põhiseaduse koostajad olid ka ühtlasi valgustusajastu lapsed.
    3.3.4. Iseseisvussõja mõjutused- siin on see sama jutt, et Inglismaa andis mitmeid seadusi, mis nö diskrimineerisid koloniste ja see kõik lõppes siis 1776. aasta “Iseseisvusdeklaratsiooniga”.
  • “Suur kompromiss”- see on kompromiss Virginia ja New Jersey plaanist. Selle esitas Connecticuti delegatsioon ning selle tulemusena aktsepteeriti niisugune USA riigivalitsemise struktuur, mis on püsinud tänaseni. See oli idee moodustadakahekojaline Kongress, mis koosneks Esinduskojast, kus iga osariik oleks esindatud vastavalt rahvaarvule, ja Senatist, kus igal osariigil oleks olnud võrdne hääleõigus. Lisaks sisaldas tingimusi valitsuse täidesaatva ja seadusandliku poole kohta. Sätestas presidendi ja asepresidendi ameti ning nende kphta käivad kvalifikatsiooninõuded.
    3.4.1. Virginia plaan- selles oli kahekojalise Kongressi idee, mille kohaselt iga osariigi esinduse suurus oleks võrdeline osariigi rahvaarvuga . Konföderatsiooni sätete järgi võis osariik saata mitu esindajat, kuid igal osariigil oli 1 hääl. Suurema rahvaarvuga osariikide sadikud kiitsid Virginia plaani heaks, kuid väiksemate osariikide esindajatega tekkisid probleemid. Nemad esitasid järgneva plaani, mis on tuntud kui New Jersey plaan.
    3.4.2. New Jersey plaan- see kutsus kindlustama olemasolevaid sätteid täidesaatvate ja seadusandlike organite liitmisega. Nõnda suureneks ka sätetes pakutud ühekojalise Kongressi võim, eriti ta võime sundida tõrkuvaid osariike tegema koostööd keskvalitsusega.
    4. Põhiseaduse iseloom ja struktuur- Jagatud 7 artikliks , need omakorda osadeks .
    4.1. Põhiseaduse preambula- Meie, Ameerika Ühendriikide rahvas, selleks, et moodustada veel täiuslikum/ parem ühendus, seada jalule õiglus, kindlustada sisemina rahu, pakkuda ühist kaitset, arendada tervishoidu, ja kindlustada meie vabadus ja meie õitseng, määrame ja loome selle Ameerika Ühendriikide Konstitutsiooni. Sellest preambulast tuleb ka välja, miks see PS kirjutati ehk selle vajadus.
  • Põhiseaduse printsiibid
    4.2.1. Rule of Law (seaduse ülimuslikkus)- Kuigi seda pole PS kusagil mainitud, on see üks tähtsamaid legitiimsuse raamistuid. Vastacalt sellele kontseptsioonile, on olemas „reeglite ja protseduuride kogu, mis mõjutab inimese ja valitsuse käitumist, et valitseks autonoomia ja loogilisus“.
    Seda põhimõtet võime leida paljudest PS-e sätetest, mis piiravad nii kogu riigi kui ka osariigi valitsuse võimu. Nt tõid koostajad konstitutsiooni 4. artiklisse sätte, et „iga osariigi kodanikud võivad õigust nõuda Kodanike Privileegide ja Vabaduste Ühingult, mis tegutseb paljudes osariikides“. Privileegide ja vabaduste klausel hoiab ära ühe osariigi seadusliku võimu kasutamise teiste osariikide elanike diskrimineerimiseks.
    Teine tähendus sellel on, et USA valitsemissüsteemis on nii valitsejad kui ka valitsetavad seaduse ees vastutavad. Mitte keegi ei seisa väljaspool seadust, olenemata päritolust ja ametiseisusest.
    4.2.2. Vabariiklus- Sellele tuginedes loodi valitsus, kus otsuseid tegid valitavad või määratud ametnikud, kes pidid rahva ees täielikult vastutama. Täielikust demokraatiast taanduti, sest ei usaldatud inimeste loomust ning tavakodanike võimet ise enda üle valitseda.
    4.2.3. Võimude lahusus- Võim jaotus kolmeks: seadusiloovaks, täidesaatvaks ja nende alusel kohut mõistvaks haruks. USA valitsemissüsteemi harud on Kongress, president ja kohtud. Selle põhimõtte esitasid PS-e koostajad, et valitsemissüsteemist ära hoida türanniat ja korporatiivsust.
    4.2.4. Vastastikune kontroll ja tasakaalustatus- Põhimõte, mis jätab täidesaatvale, seadusandlikule ja kohtuvõimule osa volituste ühise jagamise , andes sellega ühe haru tegevuse teise haru kontrolli alla. Peamine toetus kontrolli ja tasakaalu süsteemile tuleneb PS-e toetusest volituste ühisele jagamisele.
    See sunnib 3 võimu omavahel koostööle.
    4.2.5. Föderalism ja föderaalvõimu ülimuslikkus- Põhimõte, mis on sätestatud konstitutsiooni 4. artiklis kui „ülimuslikkuse klausel“ tunnistab PS-e ja selle alusel vastuvõetud seadused ja sõlmitud lepingud „maa ülimuslikeks seadusteks“.
    5. Põhiseaduse parandused
    5.1. Põhiseaduse parandamise menetlus
    1791.a. Õiguste deklaratsioon (Bill of Rights)
    5.2.1. Deklaratsiooni rakendamine osariikides- Algselt käsitati seda pelgalt riigi keskvalitsuse samme piiravana. Alates 1925. aastast suurendas Ülemkohus osariikides rakendatavate sätete arvu. Seda tehti valikulise inkorporeerimise kaudu- osariikides rakendati neid „Õ dekl“ osi, mida enamik kohtunikke pidas demokraatliku ühiskonna aluseks. 1970. aastate alguseks oli Ülemkohus inkorporeerinud enamiku „Õ dekl“ sätetest.
    5.2.2. Antud õigused ja vabadused
    Eneseväljendamisvabadus- sõnavabadus, trükivabadus, usuvabadus
    Isiklik julgeolek- õigus õigusabile, läbiotsimiste ja konfiskeerimiste keelustamie ilma põhjuseta, julma ja ebakohase karistuse keelustamine.
    Õiglane kohtlemine seaduse alusel- rassismi keelustamine, valimisõigus kõigile, soolise diskrimineerimise keelustamine.
    Eraelu- sätestati näiteks, et naisel on õigus 3 kuud aborti teha.
  • 1865.a. 13. parandus
    5.3.1. orjuse kaotamine- Ei orjus ega ka mitte sunniviisline töö (ehk sunnitöö), v.a kui karistus kuriteo eest, mille sooritaja on täielikult süüdi mõistetud, ei eksisteeri USA-s või üheski selle jusrisdiktsioonis olevas alas . 1869.a. 15. parandus
    5.4.1. valimisõigus neegritele- USA kodaniku õigust hääletada ei tohi keelata ega piirata Ühendriikide poolt ega ka ühegi osariigi poolt tuginedes rassile, värvusele või eelnenud orjuses olemise olukorrale 1919.a. 19. parandus
    5.5.1. valimisõigus naistele- USA kodaniku õigust hääletada ei tohi keelata ega piirata Ühendriikide poolt ega ka ühegi osariigi poolt tuginedes soole.
    6. Põhiseaduslikkuse järelvalve kujunemine
    6.1. 1803 - MARBURY vs MADISON
    Seadus, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega, on tühine. Ülemkohus on pädev
    kontrollima Kongressi poolt vastuvõetud seadsute vastavust põhiseadusele.
    6.2. A. Hamilton
    6.3. J. Marshall
    6.4. Põhiseaduse järelevalve kujunemine Euroopas

  • USA Ülemkohtu 10 olulisemat otsust


    1803 - MARBURY vs MADISON
    Seadus, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega, on tühine. Ülemkohus on pädev
    kontrollima Kongressi poolt vastuvõetud seadsute vastavust põhiseadusele.
    1819 – MCCULLOCH vs MARYLAND
    Kui taotletatav eesmärk on õiguspärane, on kõik vahendid tema
    saavutamiseks, olles kooskõlas põhiseaduse tähe ja vaimuga, õigustatud ja põhiseaduspärased. Kongres on pädev vastu võtma vajalikke ja kohaseid seadusis, viimaks ellu föderaalvalitsuse kõiki volitusi.
    1824 – GIBBONS vs OGDEN
    Kui osariigi seadus on vastuolus föderaalseadusega, siis tuleb eelistada
    föderaalseadust. Osariikidevahelise kaubanduse reguleerimisel on
    föderaalseadus võrreldes osariigi seadusega primaarne.
    1857 – DREDD SCOTT vs SANDFORD
    Põhiseadus ei loe orje USA kodanikuks. Orjad on peremeeste
    konstitutsiooniliselt kaitstud omand.
    1896 – PLESSY vs FERGUSON
    Osariikide seadused, mis näevad ette kodanike segregatsiooni rassitunnuse
    alusel, on kooskõlas põhiseadusega, sest nad järgivad printsiipi “eraldi, kuid
    võrdsed”
    1905 - LOCHER vs NEW YORK
    Põhiseadus ei luba osariigi sekkumist tööandja ja töövõtja vahelisse
    lepingusse. Vaba lepinguõigus on fundamentaalne ja põhiseaduslik. Osariik ei
    ole volitatud seda tööd töövõtjalt ära võtma.
    1931 – NEAR vs MINNESOTA
    Ajakirjandusvabadus on kaitstud osariigi sekkumise eest. Osariigi võimudel
    puudub õigus publitseerimist keelata. Nad ei tohi tegelda tsensuuriga.
    1937 – WEST COAST HOTEL vs PARRICH
    Ülemkohus annuleeris otsuse Locher vs. New York ja otsustas, et osariik võib
    reguleerida töövõtja ja tööandja vahelisi lepingulisi suhteid.
    1954 – BROWN vs BOARD OF EDUCATION
    Riiklik haridus ei saa järgida põhimõtet “eraldi, kuid võrdselt”. Pärast seda
    otsust algas riiklike õppeasutuste desegregatsioon.
    1961 – MAPP vs OHIO
    Tõendit, mis on saadud ebaseaduslikul teel, ei saa osariigi võimud kasutada
    kohtuliku tõendina süüaluse vastu. Seni ainult föderaalõiguses tunnustatud printsiip laienes ka osariikide õigusesse.

  • VENE NFSV 1922.A. TSIVIILKOODEKS,

  • VENE NFSV 1926.A. KRIMINAALKOODEKS


    1. Sotsialistlik õigus – iseseisev õigusperekond või romaani-germaani õigusperekonna “eksinud poeg”?
    Sotsialistlik riik on ajaloos olnud esindatud ainult vabariigi kujul, seega sotsialistliku vabariigina.
          Sotsialistlik vabariik on esinenud nõukogude vabariigi ja rahvademokraatliku vabariigi vormis. Neile ajaliselt eelnenud Pariisi Kommuun, mida on loetud sotsialistliku vabariigi esimeseks katseks, kestis 1871. a vaid veidi enam kui kaks kuud ja pideva sõjaolukorra tõttu ei ole end riigina jõudnud täielikult kujundada. Seadusandliku organina ja parlamendi ülesannetes tegutses otseste valimistega valitud rahvaesindus, mille koosseisus olid täidesaatava võimu organina täidesaatev komisjon. Ulatuslikult  kavandatud radikaalsed sotsiaalsed programmid jäid aga põhilises osas ellu viimata.
          Nõukogude vabariik sotsialistliku riigi vormina tekkis pärast 1917.a revolutsiooni Venemaal. Seda iseloomustab eelkõige riigi kõikidel tasanditel (külast kuni liitriigi kesktasandini välja) rahvaesindusorganite ülesandeid täitev nõukogude süsteem. Nõukogudesse valimised on (1936. aasta põhiseadusest alates) üldised ja ühetaolised, täidesaatvad organid (täitevkomiteed) on nõukogude jauures ja neile aruandvad. Riigipea ülesandeid täidab kollegiaalne riigiorgan (Ülemnõukogu Presiidium), ainuisikuline riigipea puudub. Kehtib üheparteiline süsteem. Nõukogude vabariik lakkas olemast.NSV Liidu lagunemisega iseseisvateks riikideks  1991.aastal
          Rahvademokraatlik vabariik tekkis   nendes Euroopa ja Aasia riikides, mis pärast II Maailmasõda jäid NSV Liidu mõjutsooni. Nendes riikides säilis tihti suuremas või väiksemas osas  senine riigiorganite süsteem parlamendi ja valitsuse näol, mõnes riigis (nagu näiteks Tsehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik, Vietnami Demokraatlik Vabariik, Korea Rahvademokraatlik Vabariik ) oli ka ainuisikuline riigipea. Riikides, kus säilitati vormiliselt mitmeparteiline süsteem, pidid kõik parteid tegutsema kommunistliku- või töölispartei juhtimisel. Pärast sotsialistliku süsteemi lagunemist on rahvademokraatliku vabariigi oma valitsemisvormina säilitanud vaid Põhja-Korea, Hiina ja Kuuba .
    Sotsialistlik riik oma riigistatud majandusega kasutas õigust majanduse korraldamisel väga aktiivselt. Õiguse hüperaktiivsus ühiskonna majanduse suhtes on riigi aktiivse majanduspoliitika väljendus ja on üldjuhul iseloomulik ka teistele totalitaarse reziimiga riikidele. Nendes riikides kasutatakse majandussuhete õiguslikul reguleerimisel peamiselt imperatiivseid norme.
    Lähiminevikus küllalt suur sotsialistlik õigusperekond, mis paljude põhimõtete poolest sarnanes romaani-germaani perekonnaga, on praeguseks esindatud vaid mõne üksiku süsteemiga (Kuuba, Põhja-Korea, Hiina).
    Kuna õigussüsteem kujuneb objektiivselt,     siis seadusandja ei saa suvaliselt loobuda, näiteks, varaliste suhete või töösuhete õiguslikust reguleerimisest või avaliku korra kaitsest, seega ühest või teisest õigussüsteemi  kuuluvast õigusharust. Õigussüsteem muutub riigi ees seisvate põhimõtteliste eesmärkide, tema poliitilise ja sotsiaalse rolli muutumisega, mis mõjutavad riigi funktsioone. Siit on tingitud, näiteks sotsialistliku õigusperekonna õigussüsteemide sisuline erinevus romaani-germaani õigussüsteemidest, kuigi vormiliselt nii   ühed kui teised tuginesid samadele aluspõhimõtetele, mis pärinesid rooma õigusest. Sotsialismile üleminekuga tegi riigi õigussüsteem läbi põhimõttelise muutuse, kuna muutus  riigi suhtumine omandisse, riigivõimu ja indiviidi õigustesse ja vabadustesse. Nii ei tunnusta sotsialistlik õigus oma süsteemis eraõiguse olemasolu, küll aga on selles iseseisva õigusharuna maaõigus, kuna maa kui riigi omandi kasutamine vajab spetsiifilist õiguslikku regulatsiooni.
          Romaani-germaani perekonna õigussüsteemidele on iseloomulik kogu normistiku jagunemine kaheks  põhivaldkonnaks  -  avalikuks õiguseks ja eraõiguseks. Õigussüsteemi selline ülesehitus oli omane juba Rooma õigusele.
           Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja  õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab omavaheline  subordinatsioon.  Reguleerimismeetodiks on   autoritaarne  meetod.
           Eraõiguse  moodustavad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid  võrdsete isikute (subjektide) vahel. Need normid, instituudid ja õigusharud kasutavad autonoomset reguleerimismeetodit.
          Sotsialistlik õigusperekond ei tunnistanud õiguse jagunemist avalikuks ja eraõiguseks. Eraomandi eitamiega kaasnes ka eraõiguse eitamine, kogu õigus arvati olevat riigiga lahutamatu seose tõttu avalik õigus. Eesti taasiseseisvumise järel on taastatud ka õigussüsteemi nõukogude- eelne struktuur.
    1.1. Romaani-germaani õigusperekonna iseloomulikud jooned
    1. Riigiõigus (konstitutsiooniline õigus) on õigusnormide- ja instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimualaseid suhteid ja määrab ühiskonna  sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi.  Siia kuuluvad  avaliku võimu organisatsioon (riigivalitsemisvorm), riiklik korraldus, valimisõigus, kohalike omavalitsuste süsteem, õigusloome põhimõtteline korraldus, riigi ja üksikisiku suhted. Kõiki neid suhteid reguleerivad normid on üldisel kujul sätestatud  riigi põhiseaduses (Eesti kehtiv põhiseadus on vastu võetud rahvahääletusel 28. juunil 1992) ja ka nn konstitutsioonilistes seadustes (põhiseaduse § 104 loetletud seadused). Riigiõigusel on teiste õigusharude suhtes juhtiv koht, sest annab neile põhimõttelised lähtealused ja reguleerib ühiskonna ja riigi seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid.  Riigiõigus erineb ka spetsiifilise meetodi poolest,  s.o suhete üldine normeerimine ilma sanktsioone kehtestamata.
    2. Haldusõigus ehk administratiivõigus on üks suuremaid õigusharusid suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Haldusõigus reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust sõltumata riigiorganitest,  kes seda teostavad (valitsus, valitsuse keskasutused või kohalikud valitsusasutused). Haldusõigus reguleerib suhteid riigiorganite vahel, riigi valitsemisorganite ja ühiskondlike organisatsioonide vahel ning riigivalitsemisorganite ja kodanike vahel. Haldusõigus sisaldab ka instituute, mis reguleerivad riigiorganite tegevust riigile kuuluva majanduse suhtes. Kõiki haldusõiguse reguleerimise vorme iseloomustab ühine meetod - autoritaarne meetod. Haldusõiguse üldpõhimõtted on kindlaks määratud  põhiseaduses, konkreetne  normistik sisaldub seadustes, eelkõige konstitutsioonilistes seadustes, nagu Vabariigi Valitsuse seadus  (RT I 1995, 94, 1628), aga ka seadusjärgsetes õigusaktides, peamiselt seaduse alusel ja täitmiseks antavates Vabariigi Valitsuse määrustes. 
    3. Finantsõigus reguleerib riigiorganite tegevust rahandussuhetes. See hõlmab riigi- ja kohalike elarvete kehtestamist ja vastuvõtmist, riigi vahendite kulutamise korda,  maksude sissenõudmise korda. Finatsõiguse normid reguleerivad ka suhteid kodanike ja vastavate riigiasutuste vahel  maksunduse valdkonnas. Finatsõiguse  põhimõttelised seisukohad on väljendatud põhiseaduse 8.peatükis ning riigi eelarveseaduses (RT I 1993, 42, 614), valla ja linnaeelarve seaduses (samas, art 615), maksukorralduse seaduses (RT I 2000, 45, 279), iga-aastastes eelarveseadustes, krediidiasutuste seaduses (RT I 2002, 17, 96). Finantsõigus on avalikku õigusesse kuuluv õigusharu, mis kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
    4. Karistusõigus kui õigusharu on suunatud võitlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes. Karistusõiguse normid ja instituudid määravad ära nende ühiskondlike suhete ringi, mida riik kaitseb     karistuse ähvardusel. Karistusõiguse normid määravad kindlaks  kuriteod ja väärteod ning näevad ette karistused ja muud mõjutusvahendid, mida võib kohaldada neid tegusid toimepannud isikute suhtes. Seega näitab  karistusõigus ära keelatud teod ja ka selle, kuidas peavad  riigiorganid nende toimepanijate suhtes käituma. Karistusõiguse kõige üldisemad põhimõtted sisalduvad  põhiseaduses. Karistusõiguse  normid on sätestatud karistusseadustikus (RT I 2002, 86, 504).   Karistusõigus kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
    5. Kriminaalprotsessi õigus reguleerib uurimisorganite, prokuratuurri  ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel. Selle normid määravad riigiorganite ja protsessiosaliste õigused ja kohustused, nende kompetentsi kuritegude  menetlemisel.  Kriminaalprotsessiõiguse üldised põhimõtted  on sätestatud põhiseaduses, konkreetsed normid aga eelkõige kriminaalmenetluse koodeksis  (RT I 2002, 85, 503 ). Avaliku õiguse haruna on tema reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod. 
    6. Tsiviilõigus reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas sõltumata subjektidest (üksikisik, organisatsion, riik), aga ka mõningaid mittevaralisi isklikke suhteid (näiteks autorlust). Tsiviilõigus on reguleeritavate suhete ringi ja normistiku mahult üks suuremaid õigusharusid, moodustades kogu eraõiguse normatiivse aluse, mistõttu mõnikord samastatakse tsiviilõigus eraõigusega. Tsiviilõigus kasutab autonoomia meetodit, ta reguleerib oma objekti kuuluvaid  suhteid kui võrdsete subjektide vahelisi. Tsiviilõiguse üldised põhimõtted (riigi suhtumine omandisse, üksikisikute vabadused majandusliku tegevuse valdkonnas jms) määrab ära põhiseadus. Tähtsamateks tsiviilõiguslikeks õigusaktideks tuleb lugeda Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadust  (RT I 1997, 27, 391), tsiviilseadustiku üldosa seadust (RT I 2002, 35, 216),  võlaõigusseadust (RT I 2002, 60, 374), asjaõigusseadust (RT I 1999, 44, 509) ja äriseadustikku (RT I 1998, 91-93,  1500 ).
    7. Tsiviilprotsessiõigus reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust  füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste kaitsmisel ja nendevaheliste   vaidluste lahendamisel. Tsiviilprotsessiõigusnormid määravad ära kohtuorganite õigused ja kohustused õigusemõistmisel tsiviilasjades ja reguleerivad protsessist osavõtjate suhteid protsessi käigus. Tsiviilprotsessi õiguse valdkonda kuuluvad ka notariaalorganite ja vahekohtute (arbitraazide) tegevust reguleerivad normid. Tsiviilprotsessiõiguse peamiseks õigusaktiks on Tsiviilkohtumenetluse seadustik (RT I 1998, 43-45, 666). Riiklikku õigusemõistmist reguleeriva õigusharuna kuulub tsiviilprotsessiõigus avaliku õiguse valdkonda ja kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
    8. Perekonnaõigus reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid, seega suhteid, mis tulenevad abielust, sugulusest, lapsendamisest, vanemate kohustustest laste vastu, laste kohustustest vanemate vastu. Perekonnaõigusnormid reguleerivad ka abikaasade varalistest vahekordadest tulenevaid suhteid. Kui perekonnasuhete õiguslikule regulatsioonile on iseloomulik ka teistes eraõiguslikes õigusharudes kasutatav autonoomia meetod, siis reguleerimisobjekti (perekonnasuhete) spetsiifika eristab seda õigusharu selgesti kõigist teistest õigusharudest. Perekonnaõiguse põhiline normistik on sätestatud perekonnaseaduses (RT I 1994, 75, 1326).
    9. Tööõigus reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid ja mõningaid nendega seotud suhteid. Sellesse õigusharusse kuuluvad normid ja instituudid, mis reguleerivad töösuhte loomist, lõpetamist ning töötajate tööaja kasutamist. Tööõigusnormid reguleerivad töölepingu sõlmimist, töö- ja puhkeaega, palgaküsimusi, töövaidluste lahendamise korda, tööohutust, töökaitset. Tööõiguse harusse on seni kantud ka sotsiaalkindlustuse ja pensionilise kindlustuse suhted, kuivõrd need on oluliselt seotud töösuhetega. Töösuhete kui tööõiguse reguleermisobjekti  erisused , eelkõige nende korrastatuse suur tähtsus ühiskonna sotsiaalsele heaolule ja poliitilisele stabiilsusele määravad ära ka reguleerimise meetodi spetsiifika. Ühelt poolt  on see meetod oma põhiolemuselt autonoomne (tööõigusliku suhte pooled on võrdses õiguslikus seisundis), mistõttu tööõigust tuleb lugeda kuuluvaks eraõiguse valdkonda. Teiselt poolt on aga riiklik imperatiivne regulatsioon töösuhetes tunduvalt suurema osakaaluga kui teistes eraõiguslikes harudes, mistõttu teda ei saa lugeda tsiviilõiguse üheks instituudiks. Peamisteks tööõiguslikeks aktideks on Eesti Vabariigi töölepinguseadus (RT , 1992, 15/16, 241), Eesti Vabariigi puhkuseseadus (RT I 2001, 42, 233 ), töö- ja puhkeaja seadus (RT I 2001, 17, 78), palgaseadus (RT I 1994, 11, 154), töötajate distsiplinaarvastutuse seadus (RT I 1993, 26, 441).
    10. Rahvusvaheline õigus on teiste õigusharudega võrreldes eriline õigusharu. Ta reguleerib suhteid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis tekivad poliitilise, majandusliku ja kultuurilise, aga ka sõjalise suhtlemise pinnal.  Rahvusvahelise õiguse erisused, võrreldes siseriikliku õigusega seisnevad selles, et
    1) suhte subjektideks on riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid ;
    2) rahvusvahelise õiguse normide jaoks ei ole ühtset seaduseandjat, selle norme loovad suhetest osavõtjad ise kokkulepete (lepingute, paktide, konventsioonide jms) sõlmimise teel;
    3) põhiliseks õigusallikaks on lepingud (paktid, konventsioonid ) ja tavad;
    4) puudub tsentraliseeritud sunniaparaat õiguse täitmise tagamiseks.
          Mõnikord on nende erisuste tõttu seatud kahtluse alla rahvusvahelise õiguse kuuluvus siseriiklikku õigussüsteemi. Ent kõigile nendele erisustele vaatamata tunnustavad tänapäeva demokraatlikud riigid rahvusvahelise õiguse normide kehtejõudu võrdselt riigisiseselt kehtestatud õigusnormidega või peavad neid isegi siseriiklike normide suhtes ülimuslikeks. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 3 kohaselt "rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa", § 123 aga sätestab, et "kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid".
          Õigussüsteemi kui õigusnormide objektiivse struktuurse organisatsiooni õige tunnetamine loob eeldused efektiivselt toimiva õigusaktide süsteemi kujundamiseks, selles kollisioonide ja lünkade vältimiseks.  Siinjuures peab silmas pidama, et õigussüsteemi all mõistetakse tavakäsitluses sageli   teataval viisil üleshitatud õigusnormide kogumit ja sellele lisaks ka õigusasutuste süsteemi.  
    1.2. Sotsialistliku õigusperekonna iseloomulikud jooned
    1.2.1. Sotsialistliku õiguse definitsioon
    1.2.2. Õiguse klassiiseloom
    Nõukogude Venemaal peeti vajalikuks nn vananenud kodanliku tsiviilõiguse mõistete jäljendamist, vaid peeti vajalikuks luua uus Nõukogude tsiviilõigus, mis vastaks proletaarse riigi huvidele ja kaitseks töötavate klasside huve.
    2. Õiguse kodifitseerimine Venemaal
    Vene riigi ajaloolise arengu protsessis, eriti Peeter I kardinaalsete reformide tulemusena tekkis terav vajadus seadusandlike aktide kodifitseerimiseks. Tähtsaimaks seadusandlike aktide koguks sai aastakümneid kestnud töö tulemusena valminud Vene Seaduste Täielik Kogu (VSTK) / Полное собрание законов Российской империи (ПСЗ), mis haaras kronoloogiliselt inkorporeerituna tähtsamaid seadusandlikke akte 1649 -1914. a, nagu Sobornoje Ulo˛enije, ukaasid, riiginõukogu arvamused, ministrite ettekanded jne.
    Vene Seaduste Täielik kogu koosneb kolmest seeriast ehk kogumist.
    I seeria sisaldab kõik tähtsamad seadusandlikud aktid 1649. aastast kuni 12. detsembrini 1825 - kokku 40 köidet seaduste teksti ja 5 köidet kronoloogilisi ja alfabeetilisi märksõnade (asi) registreid, milles on antud vastava köite ja seadusandliku akti järjekorranumber ühes viidetega. Registrite hulka kuuluvad ka asutuste koosseisude ja mitmesuguste tariifide raamatud ning linnade-asulate näidisplaanide, linnavappide ja müntide jooniste raamatud.
    II seeria sisaldab tähtsamaid seadusandlikke akte 12. detsembrist 1825 kuni 28. veebruarini 1881 - kokku 55 köidet seaduste teksti ja 2 köidet täiendusi. Iga köite lõpul on kronoloogilised ja alfabeetilised märksõnade (asi) registrid koos näidisjooniste ning -plaanidega riiklike ehitiste, vormirõivaste ja mitmesuguste riiklike aumärkide, medalite ning embleemide kohta.
    Vajaliku seaduse teksti leidmiseks II seerias võib kasutada iga köite lõpus olevat kronoloogilist ja alfabeetilist (asi) registrit , kuid see eeldab seaduse väljaandmise aasta teadmist. Siin on aga tõhusaks abiks 4-köiteline II seeria kõikide seaduste kohta koostatud üldine alfabeetiline märksõnade (asi) register a. 1825-1881, mis tunduvalt hõlbustab vajaliku seaduse teksti leidmist.
    Näiteks 1870. a vene linnaseaduse kohta, mis ajaliselt kuulub II seeriasse, leiame üldisest alfabeetilisest registrist või ka köite lõpus olevast registrist seaduse järjekorranumbri 48498 ja selle numbri all täieliku teksti XLV köites.
    III seeria sisaldab tähtsamaid akte 1. märtsist 1881 kuni 31. detsembrini 1914 koos täiendustega. Iga köite lõpus on kronoloogilised ja alfabeetilised märksõnade (asi) registrid ning näidisjoonised ja -plaanid riiklike ehitiste, vormirõivaste ja mitmesuguste riiklike aumärkide, medalite ning embleemide kohta.
    III seerias puudub üldine alfabeetiline märksõnade register. Küll aga on selle seeria iga köite lõpus kronoloogilised ja alfabeetilised märksõnade registrid, mis võimaldavad leida seaduse teksti järjekorranumbri antud köites juhul, kui on teada vastava õigusakti väljaandmise aasta.
    Näiteks 1892. a uue linnaseaduse teksti leidmine III seeriast, kuhu ta ajaliselt kuulub, on võimalik köite lõpus oleva kronoloogilise ja alfabeetilise märksõnade registri abil, mis näitab, et nimetatud seadus asub XII köites nr. 8708 all.
    Igas seerias (I, II, III) algab seadusandlike aktide kronoloogiline sissekanne järjekorranumbriga 1 ja jätkub jooksva numeratsiooniga, kusjuures järjekorranumbrid on aluseks aktide leidmisel vastavates köidetes.
    Näiteks 1775. a kubermanguvalitsemise seaduse ( asehalduskord Venemaal) leidmiseks, mis ajaliselt kuulub I seeriasse, tuleb alfabeetilisest registrist vastava märksõna alt leida järjekorranumber, antud juhul 14395, ja selle all leiame vastavas köites seaduse täieliku teksti koos daatumi ja pealkirjaga.
    Alfabeetiliste registrite kasutamine eeldab muidugi head venekeelsete õigusajalooliste ja juriidiliste terminite tundmist.
    Isevalitsusliku korra kindlustamiseks Venemaal välja antud Vene seaduste täielik kogu on editsiooniliselt laitmatu, kuid ei ole siiski täielik, kuna palju vähemtähtsaid ukaase ja teisi seadusandlikke akte on välja jäänud. Samal ajal oli aga sisse võetud kehtivuse kaotanud seadusi. Pealegi polnud see süstemaatiliselt kodifitseeritud koodeks, vaid kronoloogiline. See kõik tekitas arusaamatusi riigi administratiivaparaadis vajalike seaduste rakendamisel.
    Osalt need põhjused, veel enam aga ametkondlike (vedomstvo) temaatilise iseloomuga kodifitseeritud seadustekogu puudumine asutustes nõudis kehtivate seaduste süstemaatilist koondamist, s.o. kodifitseerimist. Selleks anti välja vene õigusajaloos tuntud Vene seaduste kogu (VSK) (Свод законов Российской империй).
    Vene seaduste kogu koosneb 16 köitest, mis kannavad nimetusi “asutused, ustaavid, põhimäärused, reeglid” jne. Köited jagunevad struktuurselt jagudeks ja raamatuteks, millesse seadusandlikud aktid on koondatud temaatilise printsiibi alusel järgmiselt:
    I - riigivalitsemise põhilised seadused, kaadrid
    II - kubermangude valitsemise seadused
    III - riigi tsiviilteenistuse seadused
    IV - riiklikud kohustused ja koormised
    V - maksundus
    VI - tolliasjandus
    VII - mündindus, mäetööstus
    VIII - metsandus, riigimõisad, arvestusala ( raamatupidamine )
    IX - seisused (ka talurahvas )
    X - tsiviilseadustik, riiklikud ettevõtjad ja hanked , maamõõduasjad
    XI - vaimulikkond, usukultused (peale vene õigeusu), rahvaharidus , teadus, krediidindus, tööstus-kaubandus, konsulaadid
    XII - liiklusteed, post, side, heakord, ehitus, kindlustus , põllumajandus, kõrtsid, kolonistid
    XIII - rahvatoitlustus, hoolekanne, tervishoid
    XIV passiasjad, põgenikud, tsensuur , valvealused, arestandid, väljasaatmine Siberisse
    XV - nuhtlusseadus
    XVI - kohtuasutused, jurisdiktsioon, notariaat
    Vene seaduste kogu täielikele väljaannetele 1832., 1842. ja 1857. aastatel järgnesid täiendused üksikute köidete kujul kuni 1917. aastani rangelt eeltoodud süsteemi kohaselt.
    Näiteks kubermanguvalitsemise seadused 1832. ja 1893. aastast koos kõigi täienduste ja lisadega on paigutatud üldskeemi kohaselt II köitesse, tööstuse-kaubanduse kohta aga XI köitesse.
    Vajaliku seaduse leidmiseks tuleb läbi vaadata vastavad temaatilised köited ühes täienduste ja lisadega. Ainult 1842. ja 1857. a välja antud seadustekogudest vajaliku seaduse leidmist hõlbustavad suurel määral eriköidetes asuvad alfabeetilised märksõnade registrid.
    Üheks tähtsamaks seadustekoguks on Valitsuse Määruste ja Korralduste Kogu (VMKK) (Собрание узаконении и распоряжении правительства). See sisaldab seadusandlikke akte, määrusi ja korraldusi riiklikelt keskasutustelt 1863-1918. aastani, kuid ainult nende asutuste, organisatsioonide ja ettevõtete kohta, mille tegevus allus riigi kontrollile .
    Eriti väärtuslik on nimetatud kogu veel seetõttu, et siin leiduvad kõik olulisemad seadusandlikud aktid I maailmasõja perioodist, mil tekkis arvukalt uusi asutusi, organisatsioone ja ettevõtteid.
    Väljaantud aktid, määrused ja korraldused on köidetud aastate (ka poolaastate) kaupa ja varustatud kronoloogiliste ning alfabeetiliste märksõnade registritega iga aastakäigu köites, mis igati hõlbustab kasutamist.
    Näiteks I maailmasõja ajal vaenlase maale jäänud ja seal interneeritud sõjaväelaste sõjavangideks kuulutamise kohta leiame ametliku informatsiooni registrite abil määrusest nr. 1 1915. aastast.
    Eestimaa kubermangu Ajutise Omavalitsuse 30. märtsi 1917. a seaduse ja selle rakendamise juhendi leiame aga määrusest nr. 173 28.juulist 1917. a. Samas on ka analoogiline seadus Liivimaa ja Kuramaa kubermangude kohta.
    Sõjaväe organisatsiooni ja struktuuri käsitlevad seadusandlikud aktid on kodifitseeritud Sõjaväe Määruste kogus (Свод военных постановлений), mis algab Peeter I sõjaväe-ustaaviga 1716. a ja ulatub koos täienduste ning lisadega kuni 1917. aastani.
    Kodifitseerimisel jagati nimetatud kogu 6 ossa ja osad raamatuteks järgmiselt:
    I osa - raamat I-IV - kõrgem administratsioon , sõjaväevalitsused
    II osa - raamat V-VIII - regulaararmee
    III osa - raamat IX-XI - irreguraalarmee
    IV osa - raamat XII- XVII - sõjaväeasutused
    V osa - raamat XVIII-XXI - sõjaväemajandus
    VI osa - raamat XXII- XXIV - sõjaväe kriminaal-, distsiplinaar- ja kohtuasjad.
    Kuigi eelltoodud 24 raamatus oli kavandatud välja anda kõik tähtsamad sõjaväelised seadusandlikud aktid, jäid mõned raamatud välja andmata ja need asendati teiste eriseaduste ning korraldustega.
    Analoogiliselt maavägedele oli kavandatud välja anda kodifitseeritult ka Mereväe Määruste kogu (?) kokku 5 osas 18 raamatus järgmiselt:
    I osa - raamat 1-2 - kõrgemad mereväevalitsused
    II osa - raamat 3-7 - mereväeasutused
    III osa - raamat 8-11 - mereväeteenistus
    IV osa - raamat 12-15 - mereväemajandus
    V osa - raamat 16-18 - mereväe kohtuasutused ja jurisdiktsioon.
    Tegelikult ei avaldanud mereministeerium raamatuid 11, 12, 15, vaid need asendati erimäärustega, mis ei kuulunud kodifitseerimisele.
    Venemaa 1801–1812 (A. Rambaud)
    • Paul I surm. Aleksander I troonileasumine
    • Aleksander I kasvatus ja iseloom
    • Suurvürst Aleksander ja Adam Czartoryski
    • Reformiideed
    • «Ühiskondliku pääste komitee» (Comité de salut public)
    • Tegevus pärisorjuse leevendamiseks
    • Senat
    • Ministeeriumite asutamine (1802)
    • Haridus
    • Kodifitseerimine
    • Speranski: päritolu ja ideed
    • Institutsioonide loomine (réformes organiques): Riiginõukogu, ministeeriumid , Senat
    • Tsiviilseadustiku projekt. Rahandus . Ülikoolihariduse antavad eelised
    • Võitlus Speranski vastu 1812
    • Speranski tagandamine
    • Aleksander I ajajärk. Prantsuse kultuur
    • Vene kirjandus, teadus, kunst
    NIKOLAI I (1825-1855)
    Nikolai valitsusaja tõsiselt positiivseks ettevõtmiseks oli Venemaal kehtivate seaduste kodifitseerimine.
    2.1. Kodifitseerimine 19. sajandi I poolel
    Vene impeerium 19. sajandil
    19. sajandi Venemaa oli tohutu territooriumiga (vt. Ajaloo atlas lk.66-67)ja elanikkonnaga (45 miljonit peale Viini
    kongressi) ühest küljest võimas, kuid teisalt üks Euroopa mahajäänumatest riikidest. Kogu elanikkonnast vaid 4%
    elas linnades ja ligi pool kogu elanikkonnast olid pärisorjad. Venemaa oli isevalitsuslik monarhia, mille eesotsas oli
    piiramatu võimuga keiser. Kuna keisri positsiooniga liitus pühaduse oreool , siis koondas keisri isik võimu enam kui
    Habsburgide monarhias ja isegi rohkem kui Osmani impeeriumis. Seetõttu omandas iga katse võimu jagada mitte
    ainult revolutsiooniline, vaid lausa jumalavallatu tegu. Nii poliitilise korra kui ka majandusstruktuuri poolest oli
    Venemaa endiselt feodaalriik . 19. sajandi Venemaa ajaloo põhiprobleem oli läänlaste-slavofiilide vastuolu: kas
    järgida lääne eeskuju ja moderniseerida arhailine ühiskond, majandus ja administratsioon või vastanduda läänele.
    Mõlemad poliitilised valikud ähvardasid kasvatada pingeid ühiskonnas.
    2.1.1. Kodifitseerimise eesmärk
    2.1.2. M. Speranski
    ümberkorralduste kava
    Mihhail Speranski - vene reformaator, Aleksander I nõunik,, riigisekretär
    Aleksander I liberaalsed reformed
    Peale Paul I kõrvaldamist ( valitses 1796-1801), sai troonile ta poeg Aleksander I, kelles segunesid liberaalse kasvatuse mõjud konservatiivsuse ning kristliku müstitsismiga. Taoline kahepalgelisus avaldus ka tema tegevuses keisrina (vt. ka Lotman , lk.288-293). Tema valitsusaeg algas lubadustega valitseda Katariina II vaimus, poliitilistele pagulastele anti amnestia ja taastati Paul I poolt kaotatud aadli eesõigused. Keisri ülesandel koostas riigisekretär Mihhail Speranski põhiseaduse projekti, millega oleks Venemaa kujundatud ümber parlamentaarseks monarhiaks ,
    kuid see jäi ellu viimata.
    · Riigivalitsemise reform ­ Peeter I loodud kolleegiumid asendati ministeeriumidega, mille tegevust koordineeris Ministrite Komitee. Seaduseelnõude läbivaatamiseks loodi Riiginõukogu, mille otsused jõustusid aga vaid keisri
    heakskiidul. Kõrgema kohtuorganina tegutses Senat.
    · Haridusreform ­ 1802.a. loodi Rahvahariduse Ministeerium ja kogu riik jagati viieks õpperingkonnaks eesotsas ülikoolidega (Moskva, Tartu, Vilnius, Kaasan, Harkov) ja mindi üle ühtsele koolisüsteemile. Kehtestati neli
    koolitüüpi: ülikool, gümnaasium, kreiskool ja kihelkonnakool .
    · Talurahvareform ­ 1803.a. anti talupoegadele õigus end pärisorjusest vabaks osta, kuid seda õigust kasutas vaevalt 0,5% talupoegadest. Olulisem oli balti kubermangudes läbi viidu ­ pärisorjuse kaotamine Eestimaal
    1816, Kuramaal 1817 ja Liivimaal 1819
    2.1.3. Polnoje Sobranije Zakonov
    2.1.4. Svod Zakonov
    2.1.5. Regionaalne seadusandlus (Balti Provintsiaalseadustiku näitel)
    Eriti tähtsaks õigusajaloo allikaks ja seaduste koodeksiks Baltimaade vanema ajaloo osas on tuntud Baltimaade Provintsiaalõigus (Provinzialrecht der Ostseegouvernements), mis on õieti provintsiaalseadustik. Selle üldosa annab ajaloolise ülevaate provintsiaalõiguse tekkimisest, õigusallikatest ja kodifitseerimise käigust kuni 1845. aastani.
    I osa nimetatud koodeksist käsitleb seisusliku omavalitsuse administratiiv-kohtuasutuste struktuuri, kompetentsi ja funktsioone kuni 1845. aastani. Kronoloogiline ja alfabeetiline märksõnade register puudub, kuid vajaliku seaduseteksti leidmist hõlbustab detailne sisuregister.
    Näiteks Liivimaa sillakohtute (Ordnungsgericht) kohta leiame sisuregistrist (2. raamat, I tiitel , 3. peatükk, I-VI lõik) paragrahvid nr 397-435, mille all on seadusetekstis antud sillakohtute koosseisu, kompetentsi, funktsioonide ja asjaamise kohta vastavad andmed.
    II osa nimetatud koodeksist käsitleb seisuste institutsioone ja nende õigusi (rüütelkonnad, linnad, vaimulikud). Ka siin võib detailse sisuregistri abil leida vastava teksti koodeksis. Kronoloogilised ja märksõnade registrid puuduvad. Näiteks rüütelkonna maapäevade (Landtag) kokkukutsumise, kompetentsi ja funktsioonide kohta leiame sisuregistrist (1. raamat, II tiitel, 2. peatükk, I-VIII lõik) paragrahvid 50-128, milles leiduvad vajalikud andmed maapäevade kohta. Nii I kui II osa jagunevad struktuurselt raamatuteks, raamatud tiitliteks, tiitlid peatükkideks ja peatükid lõikudeks.
    Provintsiaalõiguse III osa, tuntud ka Balti eraseaduse (BES) nimetuse all (Liv-, Est- und Curländisches Privatrecht), mis avaldati kodifitseeritult 1864. aastal vene ja saksa keeles, koosneb 4600 paragrahvist. Balti eraseadus kui tsiviilkoodeks haarab perekonna, asja-, pärandus- ja nõudeõiguse norme. Köite lõpul on õigusallikate loetelu ja võrdlev tabel õiguslikest normidest, millele baseerub BES, st rooma-, kanooniline-, germaani-, rootsi maa- ja linnaõigus, Vene seaduste kogu, rüütli ja maaõigus, linnaõigused ning üksikud privileegid ja seadused.
    Koodeksi praktilisel kasutamisel võimaldavad detailne sisuregister ja alfabeetiline märksõnade register kiiresti leida vajaliku paragrahvi ja seadusesätte.
    Näiteks pandiõiguse kohta võib vastavad paragrahvid leida (paragrahvid 1335-1612) lisaks sisuregistrile ka alfabeetilise märksõnade registri abil, kusjuures on vaja tunda vene- ja saksakeelset juriidilist terminoloogiat.
    Balti Eraseadus on oma olemuselt kõige partikularistlikum, kasuistlikum ja ebaühtlasem koodeks. Õigusnormid talurahva kohta puuduvad selles koodeksis üldse, need on talurahvaseadustes. BES kehtis Eesti Vabariigis 1918-1940.
    2.2. Kodifitseerimine 19. saj. lõpul ja 20. saj. algul
    1855.a. suri Nikolai I ja troonile sai ta poeg Aleksander II (1855-1881), kes asus ühiskonda
    reformima , uskudes, et "parem kaotada pärisorjus ülalt kui oodata, et seda hakataks kaotama
    altpoolt ilma meie osavõtuta.
    · 1861.a. tsaari manifestiga pärisorjus kaotati. Ligikaudu 23 miljonile talupojale anti isiklik vabadus. Samas säilis mõisnike maaomand. Talupoegadele nähti ette kindla suurusega jaosmaa, mis tuli mõisniku käest välja osta Maa
    väljaostmiseks andis riik laenu, mis tuli aga protsentidega tagasi maksta. Kuni väljaostutehinguni jäid talupojad
    ajutisteks kohuslasteks, mis tähendas, et nad pidid edasi koormisi kandma. Samuti säilis kogukond ja kogukonna
    ühiskäendus (kogukonna liikmed vastutasid maksude tasumise eest ühiselt ja lahkuda võis vaid kogukonna loal).
    · Haridusreform, millega suurendati ülikoolide autonoomiat ja kindlustati olenemata seisusest ja usutunnistusest kõigile võrdsed võimalused keskhariduse omandamiseks
    · 1864.a. semstvoseadus, millega loodi kubermangude ja maakondade kohalik omavalitsus.
    · 1864.a. kohtureform , millega kaotati seisuslik kohus
    · 1874.a. kehtestati üldine sõjaväekohustus (7 aastat)
    Reformide eesmärgiks oli kujundada isevalitsus ümber kodanlikuks monarhiaks. Tänu neile sai võimalikuks Venemaa edaspidine moderniseerimine. Samas pinged ühiskonnas ei leevendunud ja talupoegade majanduslik olukord halvenes veelgi.
    2.2.1. Kodifitseerimise eesmärk
    2.2.2. 1864.a. protsessikoodeksid
    2.2.3. Uus tsiviilkoodeksi projekt
    2.2.4. Uus kriminaalkoodeksi projekt (1903.a. kriminaalkoodeks, UNS)
    2.3. Nõukogude õiguse kodifitseerimine 1920. aastatel
    2.3.1. Kodifitseerimise eesmärk
    2.3.2. Erinevad koodeksid
    3. Vene NFSV 1922.a. Tsiviilkoodeks
  • Varasem nõukogude tsiviilõigus
  • Koodeksi struktuur
  • Üldine iseloomustus
    3.2.1. era- ja riikliku omandi vahekord
    3.2.2. majanduse mitmelaadilisus
  • 1922.a. Tsiviilkoodeksi rakendamine Eestis
  • Koodeksi roll ja tähendus
    4. Vene NFSV 1926.a. Kriminaalkoodeks
    4.1. Varasem nõukogude kriminaalseadusandlus
    4.1.1. 1922.a. Kriminaalkoodeks
    4.1.2. NSV Liidu ja liiduvabariikide seadusandluse alused
    1940. aastal, seoses nõukogude võimu kehtestamisega, hakkas Eestis kehtima 1926. aastal vastu võetud ning 01.01.1927.a. kehtima hakanud Nõukogude Vene Kriminaalkoodeks. Nimetatud koodeks kehtestas ranged sanktsioonid üksnes poliitiliste ja sõjaväeliste kuritegude eest. Ometi tuleb täheldada eripärast viisi koodeksi täiendamises. Parandusi ja täiendusi ei kodifitseeritud kriminaalkoodeksis, vaid võeti vastu eraldi õigusaktidega, mis muutsid teatud liiki kuritegude sanktsioone rangemaks. Niisuguseid muudatusi tehti kahel korral 07.08.1932 ja 04.06.1947. Näiteks NSVL KTK ja RKN 07.08.1932.a. määruse alusel võidi riikliku või kolhoosi vara riisumise eest mõista põhikaristusena mahalaskmine ning sama teo eest kergendavatel asjaoludel oli ette nähtud vabadusekaotus mitte alla 10 aasta (30:123-124). Koodeks ei tundnud üldse kriminaalkaristuse mõistet ning rääkis ainult sotsiaalse kaitse vahendist, mida kohaldatakse eri- ja üldpreventiivsel eesmärgil ning selleks, et "kohandada kuritegusid toime pannud isikuid töötava rahva riigi ühiselu tingimustega" (§ 9) (30:123). I. T. Goljakov, seletades karistuse ja sotsiaalse kaitse vahendi erinevusi kapitalistlikus maailmas ja Nõukogude Liidus väitis, et kapitalistlikus maailmas on karistus tagajärg teole ja peale karistuse ärakandmist võib kohus määrata veel sotsiaalse kaitse vahendi. Ometi ei pidanud selline tõlgendus kehtima Nõukogude Liidu "sotsiaase kaitse vahendi" kohta (10:126-127). 1924. aasta "Põhialused" kehtestasid sotsiaalse kaitse vahenditena:
    1. töötava rahva vaenlaseks kuulutamine ühes NSVL kodakondsuse kaotamisega ja NSVL piiridest jäädavalt pagendamisega;
    2. vabadusekaotus NSVL kaugemates paikkondades asuvates paranduslikes töölaagrites;
    3. vabadusekaotus üldkinnipidamiskohtades;
    4. sunduslikud tööd ilma vabadusekaotuseta;
    5. õiguste kaotus;
    6. NSVL piiridest teatavaks tähtajaks väljasaatmine;
    7. asumisele saatmine ;
    8. väljasaatmine;
    9. ametist vallandamine;
    10. keeld töötada sellel või teisel ametikohal või tegutseda mõnel tegevus- või tööndusalal;
    11. ühiskondlik laitus;
    12. vara konfiskeerimine;
    13. rahatrahv;
    14. hoiatus.
    Lisaks kehtestati surmanuhtlus sotsiaalse kaitse vahendina NSVL KTK 21.11.1929. aasta määrusega ja türmis kinnipidamine NSVL KTK ja RKN 08.08.1936. aasta määrusega (15:9-10).
    1938. aastal võeti "NSV Liidu ning liidu- ja autonoomsete vabariikide kohtukorralduse seadusega" uuesti kasutusele mõiste "karistus", kuid seda mitte täies ulatuses. Kohtuväliselt kasutati siiski veel karistuse asemel terminit "sotsiaalse kaitse vahend", mis kadus peale Stalini isiku-kultuse hukkamõistmist, kui kohtuvälised repressiivorganid likvideeriti (15:7).
    Alles 1958. aastal hakati NSVL seaduste põhjal välja töötama ENSV Kriminaalkoodeksit, mis võeti vastu 1961. aastal. Tegemist on demokraatlikuma kriminaalkoodeksiga, kui seda on 1926. aasta Vene Kriminaalkoodeks.
    1940-1961.a. kehtis Eesti territooriumil 1926. aastal vastu võetud ning 01.01.1927.a. kehtima hakanud Nõukogude Vene Kriminaalkoodeks
  • 1926.a. Kriminaalkoodeks
    4.2.1. Koodeksi struktuur
    4.2.2. Üldine iseloomustus
    analoogia
    sotsiaalse kaitse vahend
  • Vene NFSV 1926.a. Kriminaalkoodeksi rakendamine Eestis
  • Koodeksi roll ja tähendus
    Taust
    Tsiviilõigusteaduse arengu teoreetiliseks aluseks on Marxi -Lenini õpetus riigist ja õigusest. V.I. Lenini teoreetilised uuringud avaldasid määrava tähtsusega mõju esimese Nõukogude tsiviilkoodeksi põhiprintsiipide väljakujunemisele. Vähemalt nii kirjutab Tsiviilkoodeksi üldosa => tegelikkuses Lenin väga mingeid uuringuid ei teostanud, ta lihtsalt tahtis luua uue õiguse, mis sobituks sotsialistlike põhimõtetega.
    Lenin eristas Nõukogude tsiviilõiguse ühiskondliku ja eraelu vastuolul põhinevast kodanlikust tsiviilõigusest. Ta väitis, et kuna sotsialistlikus ühiskonnas selline vastuolu puudub ja valitseb poliitilise ja majandusliku juhtimise ühtsus, siis ei tähenda riigi sekkumine tsiviilõigusvaldkonda mingil määral kodanike kui tsiviilkäibe subjektide õiguste või vabaduste piiramist. Riigi sekkumise eesmärgiks on kodanike kaitse, millest tuleneb ka vajadus laiendada riigi sekkumist eraõiguslikesse suhetesse, tsiviilasjadesse.
    Seega ei peetud Nõukogude Venemaal vajalikuks nn vananenud kodanliku tsiviilõiguse mõistete jäljendamist, vaid peeti vajalikuks luua uus Nõukogude tsiviilõigus, mis vastaks proletaarse riigi huvidele ja kaitseks töötavate klasside huve.
    Kriteeriumid, millele sotsialistlik õigus, seega ka tsiviilkoodeks, vastama peab:
  • Kõikide õigusharude ühtseks baasiks on sotsialistlik majandus
  • Kõik õigusharud väljendavad poliitiliselt ja moraalselt õhtse nõukogude rahva tahet
  • Kõigile õigusharudele on omased ühtsed sotsialismi printsiibid
  • Kõik õigusharud teenivad kommunismi ülesehitamise põhimõtet
    Nõukogude tsiviilõigus on ühtse Nõukogude sotsialistliku õiguse 1 haru. Nõukogude sotsialistliku õiguse harud on kooskõlalaised ja vastastiku seotud. Nad moodustavad oma kogumis Nõukogude sotsialistliku õiguse ühtse süsteemi.

  • NEP


    Tsiviilkoodeks loodi ajal, mil Venemaa oli sõdadest ja näljahädadest, riigisisesest võimuvõitlustest laastatud. 1921 aastal algas nep-poliitika – novaja ekonomitšeskaja politika , mis rahva olukorda veidi parandama pidi. Sellega oli lubatud riikliku kontrolli all väikeettevõtlus, talupoegadele anti õigus viljaülejaake ise müüa, riiki lubati välisimvesteeringuid, tehti koostööd kapitalistlike ja demokraatlike riikidega jne => kuna tsiviilkoodeks loodi sellisel sotsialistliku riigi kohta üsna liberaalsel foonil, siis vastas ka koodeks nep-i põhimõtetele ja pidi garanteerima nende realiseerumise tegelikkuses.
    Nep-i algatas Lenin, kuid 1924 aastal Lenin suri ja Stalin asus kõike reformima. 1927 oli viimane nep-i aasta, Stalin asus kõiki kapitalismi algeid välja juurima ja tegi lõpu senisele kodanikele teatud demokraatlikke õigusi ja vabadusi lubanud süsteemile.
    1922. a Tsiviilkoodeks
    Tsiviilkoodeks loodi 1922 aaastal, jaguneb üld-ja eriosaks.
    Tsiviilkoodeksi paragr 5 sätestab: igal kodanikul on õigus vabalt liikuda ja asuda välisriigi maa-alal, valida seadusega mittekeelatud tegevusala , omandada vara, teostada igasuguseid toiminguid ja organiseerida teatud tingimuste silmaspidamisel kaubandus-ja tööstusettevõtteid.
    Tsiviilkoodeksit tõlgendati ja sätteid kitsendati vastavalt Stalini soovidele, paragr 5 tõlgendatakse : see säte vastas nep’i esimese perioodi tingimustele. Sellal nõukogude võim lubas veel kapitalismi arengut sotsialismi arengu kõrval. Sellal Nõukogude süsteem mõtles 2 süsteemi – kapitalistliku ja sotsialistliku - võistluse käigus organiseerida ja kindlustada sotsialismi võit majanduses. Nüüd, kus sotsialistlik süsteem on rahvamajanduse kõigil aladel võtnud ja kus kapitalistlikud elemendid on täielikult likvideeritud, rakendatakse seda sätet kitsendatult. Kapitaliste peeti parasiitideks ja ekspluateerijateks ning neist tuli lahti saada.
    Nõukogude seadus, avades kodanikele kõige laiemad võimalused ühiskondlikuks-kasulikuks tegevuseks, ei luba samal ajal sotsialistlikus ühiskonnas parasiitide ja ekspluateerijate teket
    Kuigi seaduse järgi olid endiselt tsiviilõigused tagatud, nähti Kriminaalkoodeksi paragr 31-ga ette ka nende kaotamine. Tsiviilõigusi võis kaotada näiteks siis, kui inimese tegevus ei vasta sotsialistliku riigi põhimõtetele – ehk siis tegelikkuses võis neid kõigilt ära võtta.
    VNFSV tsiviilkoodeks (1922)
    Tsiviilõigusteaduse arengu teoreetiliseks aluseks on Marxi-Lenini õpetus riigist ja õigusest. V.I. Lenini teoreetilised uuringud avaldasid määrava tähtsusega mõju eseimese Nõukogude tsiviilkoodeksi põhiprintsiipide väljakujunemisele. Vähemalt nii kirjutab Tsiviilkoodeksi üldosa => tegelikkuses Lenin väga mingeid uuringuid ei teostanud, ta lihtsalt tahtis luua uue õiguse, mis sobituks sotsialistlike põhimõtetega.
    Lenin eristas Nõukogude tsiviilõiguse ühiskondliku ja eraelu vastuolul põhinevast kodanlikust tsiviilõigusest. Ta väitis, et kuna sotsialistlikus ühiskonnas selline vastuolu puudub ja valitseb poliitilise ja majandusliku juhtimise ühtsus, siis ei tähenda riigi sekkumine tsiviilõigusvaldkonda mingil määral kodanike kui tsiviilkäibe subjektide õiguste või vabaduste piiramist. Riigi sekkumise eesmärgiks on kodanike kaitse, millest tuleneb ka vajadus laiendada riigi sekkumist eraõiguslikesse suhetesse, tsiviilasjadesse.
    Seega ei peetud Nõukogude Venemaal vajalikuks nn vananenud kodanliku tsiviilõiguse mõistete jäljendamist, vaid peeti vajalikuks luua uus Nõukogude tsiviilõigus, mis vastaks proletaarse riigi huvidele ja kaitseks töötavate klasside huve.
    Kriteeriumid, millele sotsialistlik õigus, seega ka tsiviilkoodeks, vastama peab:
  • Kõikide õigusharude ühtseks baasiks on sotsialistlik majandus
  • Kõik õigusharud väljendavad poliitiliselt ja moraalselt õhtse nõukogude rahva tahet
  • Kõigile õigusharudele on omased ühtsed sotsialismi printsiibid
  • Kõik õigusharud teenivad kommunismi ülesehitamise põhimõtet
    Nõukogude tsiviilõigus on ühtse Nõukogude sotsialistliku õiguse 1 haru. Nõukogude sotsialistliku õiguse harud on kooskõlalaised ja vastastiku seotud. Nad moodustavad oma kogumis Nõukogude sotsialistliku õiguse ühtse süsteemi.
    Tsiviilkoodeks loodi 1922 aaastal, jaguneb üld-ja eriosaks.
    Tsiviilkoodeks loodi ajal, mil Venemaa oli sõdadest ja näljahädadest, riigisisesest võimuvõitlustest laastatud. 1921 aastal sai nep-poliitika – novaja ekonomitšeskaja politika , mis rahva olukorda veidi parandama pidi. Sellega oli lubatud riikliku kontrolli all väikeettevõtlus, talupoegadele anti õigus viljaülejaake ise müüa, riiki lubati välisimvesteeringuid, tehti koostööd kapitalistlike ja demokraatlike riikidega jne => kuna tsiviilkoodeks loodi sellisel sotsialistliku riigi kohta üsna liberaalsel foonil, siis vastas ka koodeks nep-i põhimõtetele ja pidi garanteerima nende realiseerumise tegelikkuses.
    Tsiviilkoodeksi paragr 5 sätestab: igal kodanikul on õigus vabalt liikuda ja asuda välisriigi maa-alal, valida seadusega mittekeelatud tegevusala, omandada vara, teostada igasuguseid toiminguid ja organiseerida teatud tingimuste silmaspidamisel kaubandus-ja tööstusettevõtteid.
    Nep-i algatas Lenin, kuid 1924 aastal Lenin suri ja Stalin asus kõike reformima. 1927 oli viimane nep-i aasta, Stalin asus kõiki kapitalismi algeid välja juurima ja tegi lõpu senisele kodanikele teatud demokraatlikke õigusi ja vabadusi lubanud süsteemile.
    1922 aastal loodud tsiviilkoodeksit tõlgendati ja sätteid kitsendati vastavalt Stalini soovidele, paragr 5 tõlgendatakse : see säte vastas nep ´esimese perioodi tingimustele. Sellal nõukogude võim lubas veel kapitalismi arengut sotsialismi arengu kõrval. Sellal Nõukogude süsteem mõtles 2 süsteemi – kapitalistliku ja sotsialistliku - võistluse käigus organiseerida ja kindlustada sotsialismi võit majanduses. Nüüd, kus sotsialistlik süsteem on rahvamajanduse kõigil aladel võtnud ja kus kapitalistlikud elemendid on täielikult likvideeritud, rakendatakse seda sätet kitsendatult.
    Kapitaliste peeti parasiitideks ja ekspluateerijateks ning neist tuli lahti saada.
    Nõukogude seadus, avades kodanikele kõige laiemad võimalused ühiskondlikuks-kasulikuks tegevuseks, ei luba samal ajal sotsialistlikus ühiskonnas parasiitide ja ekspluateerijate teket
    Kuigi seaduse järgi olid endiselt tsiviilõigused tagatud, nähti Kriminaalkoodeksi paragr 31-ga ette ka nende kaotamine. Tsiviilõigusi võis kaotada näiteks siis, kui inimese tegevus ei vasta sotsialistliku riigi põhimõtetele – ehk siis tegelikkuses võis neid kõigilt ära võtta.

  • 1 Kaasajal on seda seadustekogu teinekord nimetatud ka Šulgi seadusteks. Šulgi(2093-2046) oli Ur-Nammu poeg ja järeltulija troonil. Väidetavalt olevat seadustekogu ilmunud just tema valitsemisajal.
    * üks võimalikest
    • .DOC Laadi alla originaalfail 105 lk · .doc · 605 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #1 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #2 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #3 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #4 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #5 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #6 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #7 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #8 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #9 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #10 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #11 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #12 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #13 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #14 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #15 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #16 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #17 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #18 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #19 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #20 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #21 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #22 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #23 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #24 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #25 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #26 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #27 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #28 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #29 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #30 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #31 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #32 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #33 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #34 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #35 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #36 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #37 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #38 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #39 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #40 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #41 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #42 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #43 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #44 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #45 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #46 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #47 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #48 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #49 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #50 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #51 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #52 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #53 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #54 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #55 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #56 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #57 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #58 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #59 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #60 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #61 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #62 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #63 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #64 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #65 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #66 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #67 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #68 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #69 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #70 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #71 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #72 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #73 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #74 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #75 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #76 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #77 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #78 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #79 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #80 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #81 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #82 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #83 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #84 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #85 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #86 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #87 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #88 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #89 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #90 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #91 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #92 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #93 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #94 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #95 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #96 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #97 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #98 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #99 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #100 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #101 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #102 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #103 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #104 Õigussüsteemide võrdlev ajalugu #105
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 105 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-10-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 605 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor pellekas Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Mahukas konspekt seminarideks.Vana-TestamentVANA TESTAMENT KUI ÕIGUSALLIKASMaaga seotud normid on siiamaani väga olulised erinevates õigusallikates. Piirkond on Jordani jõe org, Vahemere ääres (Iisrael). Omariiklus oli suhteliselt nõrk.9.Heebrea õiguse üldiseloomustus9.1.Vana-Testamendi aegne õigusReligiooni ja õigus on omavahel väga tihedalt seotud. Monarhide võim on küllaltki nõrk, võrreldes teiste Vana-Ida monarhiatega. Õigusel olid teatud iseärasused nagu sabbati- ja juubeliaastad. Veel iseloomustavad heebrea õigust orjade kaitse eeskirjad, laenuintressi võtmise keeld, varaste pehme kohtlemine.Täpsemalt pole piibli aegse (kuni 450e.m.a.) heebrea õiguse kohta eriti palju informatsiooni, kuna pole säilinud juriidilisi ürikuid, mis iseloomustaks tolleaegset õiguskorda.Heebrea õiguse põhiallikaks on Vana Testament, mis oli algselt kirjutatud heebrea keeles. Heebrea jäi suht kultuse keeleks, see suruti välja aramea keele poolt. Seetõttu on oluline koht VT tõlgetel. Heebrea keele kasutamine aktiviseerus 20.saj koos sionistliku liikumisega.Õigusajaloolaste arvates oli tegemist erinevatel aegadel kirjapandud tavaõiguse normidega, mida iseloomusta religiooni ja õiguse suur seotus. Pika tekkeloo tõttu on erinevad õigusnormid segunenud ning pole teada, kas need on ka reaalselt kehtinud.9.2.Diasporaa õigusDiasporaa kasvas tunduvalt pärast 2. saj. toimunud Rooma vastase ülestõusu mahasurumist ning juutide väljasaatmist. Kujunesid uued asualad Rooma riigi ida- ja lääne osas, tähelepanuväärne osa vange asustati ümber Hispaania ning Doonau ja Reini provintsidesse. 10.Vana Testamendi väline õigusajalugu
    õva õigussüsteemide võrdlev ajalugu koodeks rooma karistus hammurapi babüloonia rooma kodanik hammurapi koodeks lahutus rooma kodaniku heebrea hammurabi sumer loomus

    Sarnased õppematerjalid

    Õigusteaduskonna aine
    18
    doc

    Õigusteaduskonna aine

    võib püsida muutumatuna. Sõltub, mis aluseks võtta. Periodiseeringute erinevad alused:  Universaalne o Kronoloogiline (arhailine, keskaegne, varauusaeg, valgustus, saksa õigusajalooline koolkond, industriaalajastu) o Geograafiline (riigi, rahva, territooriumi) o kultuuriline, o institutsiooniline (eraõigus, protsessiõigus, krim.õigus, põhikorra ajalugu)  Partikulaarne ehk osaline – inimsoo teatava osa õiguse ajalugu 3. Eesti õigusajalooline areng, põhiperioodid (muinasajast iseseisvuseni). Eesti õigusajaloolist arengut on peamiselt mõjutanud riigi geopoliitiline asend, kultuuripiirid ning vallutajad ja vallutatud. Eesti õigusajalugu võib partikulaarselt võtta nii eestlaste õigusajaloona kui ka õiguse ajaloona Eestis ehk siin kehtinud vene, rootsi, saksa õiguse ajaloona. Eesti õigusajaloo põhijooned: partikulaarne (eestlaste õigusajalugu? Siin kehtinud

    Võrdlev õigussüsteemide ajalugu
    Õiguse ajalugu - eksamiküsimuste vastused
    62
    docx

    Õiguse ajalugu - eksamiküsimuste vastused

    1. Mis on õigusajalugu, tema koht õigusteaduse süsteemis? Õigusajalugu on teadus, mis uurib, kuidas õigus on kujunenud ja miks see muutub. Õigusteaduse haru, mis tegeleb möödaniku õiguse uurimisega, erinevate õiguskordade kujunemisprotsessi analüüsimisega. Uurimise objektiks on õiguse olemine, muutumine ja toimimine minevikus. Õigusajalugu võib pidada nii ajaloo kui ka õiguse osaks. Õiguslike institutsioonide ajalugu on lähedane sotsiaalajaloole, aga on ka riigikorra (põhikorra) ajalugu. See on tihedalt seotud tsivilisatsiooni arenguga ja asetub laiemasse sotsiaalajaloo konteksti. Mida uurib õigusajalugu?  Möödaniku õigust  Erinevate õiguskordade kujunemise protsessi  Minevikus kehtinud norme  Arusaamu väärtustest  Õigustegelikkust 2. Erinevate lähenemiste võimalus õigusajaloo uurimisel ja õpetamisel, õigusajaloo

    Võrdlev õigussüsteemide ajalugu
    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu-mõisted KT
    7
    docx

    Õigussüsteemide võrdlev ajalugu, mõisted KT

    Oletatakse, et selle seaduste kogu valmimisel oli suur osa just kirikul. Selles seaduses kasutati palju vanasõnu ja ilustavaid väljendeid. Seaduses puudub üldistamine, materjal ei ole korrastatud loogiliselt, mõtlemise seotus kaemusega, võimetus mõtelda abstraktselt. Loomuõigus (antiigi arusaam, uusaegne arusaam) ­ on loodusõigus või mõistusõigus, mille põhinormid vastavad inimese loomusele, rajatud eetika ja õigluse tihedale seose tunnetamisele. Õigusperekonnad ­ on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil (nt romaani-germaani ja anglo- ameerika õigusperekonnad). Allikakriitika kui uurimismeetod ­ on uurimismeetod, mille eesmärgiks on hinnata allika usaldusväärsust ja kasutamiskõlblikkust: · autori tuntus ja autoriteet · allika vanus · allika usutavus · usaldusväärsus.

    Õigussüsteemide ajalugu
    VA seminar Lubecki õigus
    11
    doc

    VA seminar Lubecki õigus

    Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal, kus majanduslikus mõttes olemasolevad linnad said linnadeks õiguslikus aspektis alles pärast anglonormannide sissetungi 12. sajandi lõpul. Seminaris piirdume vaid õigusliku aspekti olulisemate joonte vaatlemisega, keskendudes Lübecki linnaõigusele. Teiseks tuleb märkida, et vaatluse all on just lääneliku õiguskultuuri areaali jäävad linnad. 1.2. Linnaõiguse üldised tunnused Keskaegne linnaõigus oli osa keskaegse Euroopa õigussüsteemide paljususest. Vaatamata välisele mitmekesisusele ja jagunemisele mitmeks linnaõiguse perekonnaks iseloomustab linnaõigust rida ühisjooni. Kommunitaarsuse iseloom o Vandekaaslus, lepingulisus Linnaõigus oli omavahel tihedalt integreeritud (vande)kaaslus õigus, mida sageli nimetati kogukonnaks, kommuuniks (commune). Kommuun põhines kõigi tema (alg)liikmete vahelisel olemasoleval või

    Võrdlev õigussüsteemide ajalugu
    Rooma Eraõiguse alused
    10
    docx

    Rooma Eraõiguse alused

    ROOMA ERAÕIGUSE ALUSED TSÜS, VÕS, AÕS, PerS, PäS- HANGI! Kaasus kirjalikult; ettekanne-kohtuesinemine- kt- kaasatöötamine seminarides Rooma õiguse tähtsus · Alus mandri euroopa õigusperekonna õigussüsteemidele, k.a eesti rooma õiguse retseptsiooni kaudu(nt valduse ja omandiõiguse eristamine, asjaõiguse instituutide põhijooned, nt servituudid, pant; võlaõiguses palju lepingute liike) · Õigusest kui religiooni osast sai ilmalik õigus · Universaalsed eraõiguse pm(eriti asja ja lepinguõigus) · Euroopa ühise õiguskultuuri alus ius commune · Ladina keel kui õiguskeel Termini rooma eraõigus tähendused Ius privatum- rooma riigis 753 ekr-.... ; mõistetakse ka sageli tervet corpus iuris civiles't, kus kõrvuti nii eraõiguse, karistusõiguse kui ka avaliku õiguse normid Rooma õiguse ajaloo periodiseeringud · Periodiseerind riigivõimu vormide alusel o Kuningate e rexide aeg(753-510 ekr)

    Õigus
    Euroopa ja Eesti õigusajalugu
    34
    doc

    Euroopa ja Eesti õigusajalugu

    21. Veneaegse Eesti avalik õigus ­ puudu (nüüd olemas) 22. Kohtukorraldus Veneaegses Eestis. 1889 a. kohtureform 23. Võimukorraldus Eesti Vabariigi 1920 a. Põhiseaduse järgi 24. Võimukorraldus Eesti Vabariigi 1934 a. Põhiseaduse järgi 25. Võimukorraldus Eesti Vabariigi 1938 a. Põhiseaduse järgi 26. Eestiaegne õiguskorraldus 27. Eestiaegne kohtukorraldus. 1 Euroopa õiguse ajalugu. Küsimustik. 1. Sugukonna õiguse mõiste 2. Sugukondliku korra lepinguõigus 3. Sugukondliku korra karistuse vormid 4. Keskaja õiguse üldiseloomustus ja periodiseering 5. Barbarite õigus 6. Õiguslik omaabi ja maarahud 7. Kodifitseeritud tavaõigus 8. Hilis- keskaja tsentraliseeritud õigus. Karolina 9. Keskaegne kanooniline õigus 10. Kanooniline protsess (inkvisitsioon) 11. Keskaegne linnaõigus 12. Keskaegne õigus ja kohtu protsess Inglismaal 13

    Õigus
    Õigusüsteemide võrdlev ajalugu- Konspekt
    62
    odt

    Õigusüsteemide võrdlev ajalugu- Konspekt

    probleem:1 . Õ i g u s e ku i a re n e v a t e r v i ku m õ i s t m i n e 2 . I m m u u n s u s p o s i t i v i s t l i ku s t a a t i k a e e s t 3.Arusaamine erinevatest õigusest mõtlemise viisidest. 2. Erinevate lähenemiste võimalus õigusajaloo uurimisel ja õpetamisel, õigusajalooperiodiseeringute erinevad alused.Õigusajalugu saab liigendada: 1.universaalne õigusajalugu. 2.partikulaarne õigusajalugu – mille eesmärk onkäsitleda inimsoo teatava osa õiguse ajalugu. Universaalne omakorda jaguneb 1.geograafiline. 2.kronoloogiline –antiigi, keskaja õigusajalugu. Saame ülevaate õigusest ku itervikust. Negatiivne külg on perioodidesse jagamine.3 . i n s t i t u t s i o o n i l i n e – k u i v a a t a m e ü h e õ i g u s i n s t i t u u d i a j a l u g u . S a a m e s e l l e s t h e a ü l e v a a t e . N : s a k s a õigusajaloolas e kirjutatud rooma riigi ajalugu.Õigusajalugu laiemas mõttes haarab: 1

    Õigus
    Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon
    8
    pdf

    Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon

    Õigus Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon: Keskaja esimesel perioodil ei olnud kirjapandud õigusel esialgu üldse rolli. Laialdaselt oli veel levinud arhailine õigus, mis põhines tavadel ja kommetele ning kindlatele reeglitele ja sugukonna ja perekonnasisestele hierarhiatele. Tegemist oli usutud õigusega. Arhailist kirjutamata õigust kasutati teatud määral eri piirkondades uute õiguste kõrval keskaja lõpuni ja veel hiljemgi. Samas oli varasemast olemas üleskirjutatud Rooma õigus, mis kergelt mõjusid võis kergelt näha barbarite õigustes ning osaliselt kasutati seda õigusallikat ka hilisemates õigustes. Arhailise õiguse ja keskaja õiguse vaheetapiks loetakse perioodi, kus valuraha muutus või püüti riigi poolt muuta karistuseks ning need varakeskaja normid sisaldusid germaani rahvaste tavaõiguse ladinakakeelsetes üleskirjutistes nn barbarite õigustes (5-9. Sajand). Samas Karolingide ajal õiguste kirjutamine lakkab ning valitsejast saab ise peami

    Õigusõpetus


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun