Euroopa ja Eesti õigusajalugu (4)

Eesti õiguse ajalugu.
Küsimustik.
1. Õigus ja kohtukorraldus Vana- Eestis
2. Võimukorraldus Vana- Eestis
3. Kohalikud kodifikatsioonid keskaegses Eestis
4. Liivimaa maapäev
5. Taani võimukorraldus keskaegses Põhja- Eestis
6. Võimukorraldus ordu maadel
7. Võimukorraldus Tartu ja Saare- Lääne piiskopi maadel
8. Linnade eriline õiguslik seisund ja korraldus keskaegses Eestis
9. Talupoegade õiguslik seisund keskaegses Eestis
10. Kohtukorraldus keskaegses Eestis
11. Eraõigus keskaegses Eestis
12. Avalik õigus keskaegses Eestis (Vastus on antud aga: Krim.õigus keskaegses Eestis)
13. Võimu- ja õiguskorraldus Poolaaegses Eestis
14. Võimu ja õiguskorraldus Taaniaegses Eestis
15. Võimukorraldus Rootsiaegses Eestis
16. Era- ja avalik õigus Rootsiaegses Eestis
17. Kohtukorraldus Rootsiaegses Eestis
18. Veneaegse Eesti võimukorraldus
19. Veneaegse Eesti tähtsamad eraõiguse allikad. Balti Eraseadus ( vastus on olemas vanas variandis 20-nda all, muutsin nüüd õigeks…. Vaadake hoolega, muidu võib juhtuda, et kaks inimest spikerdavad sama punkti järgi kahte erinevat piletit  )
20. Veneaegse Eesti talurahvaõigus - puudu (nüüd olemas)
21. Veneaegse Eesti avalik õigus – puudu (nüüd olemas)
22. Kohtukorraldus Veneaegses Eestis. 1889 a. kohtureform
23. Võimukorraldus Eesti Vabariigi 1920 a. Põhiseaduse järgi
24. Võimukorraldus Eesti Vabariigi 1934 a. Põhiseaduse järgi
25. Võimukorraldus Eesti Vabariigi 1938 a. Põhiseaduse järgi
26. Eestiaegne õiguskorraldus
27. Eestiaegne kohtukorraldus.
Euroopa õiguse ajalugu.
Küsimustik.
1. Sugukonna õiguse mõiste
2. Sugukondliku korra lepinguõigus
3. Sugukondliku korra karistuse vormid
4. Keskaja õiguse üldiseloomustus ja periodiseering
5. Barbarite õigus
6. Õiguslik omaabi ja maarahud
7. Kodifitseeritud tavaõigus
8. Hilis - keskaja tsentraliseeritud õigus. Karolina
9. Keskaegne kanooniline õigus
10. Kanooniline protsess ( inkvisitsioon )
11. Keskaegne linnaõigus
12. Keskaegne õigus ja kohtu protsess Inglismaal
13. Rooma õiguse retseptsiooni ajalooline käik keskajal. Glossaatorid. Postglossaatorid. Humanistid - puudu
14. Rooma õiguse läbitöötamise põhisuunad uuemal ajal. Praktikud. Ajalooline ja loodusõiguslik koolkond. Pandektistid - puudu
15. Uueaja (1500- 1800 a.) Euroopa kriminaalprotsess.
16. Austria õigus aa. 1500-1800
17. Preisimaa õigus aa. 1500-1800
18. Prantsusmaa õigus aa. 1500-1800
19. Venemaa õigus aa. 1500-1800
20. Inglismaa õigusliku arengu erinevus Mandri- Euroopast
21. Perekonnaõigus aa. 1800-1914
22. Kaubandusõigus aa. 1800-1914
23. Tsiviilprotsess aa. 1800-1914
24. Kriminaalõigus aa. 1800-1914
25. Kriminaalprotsess aa. 1800-1914
26. Tööõigus aa. 1800-1914
Eesti õ. ajal
1. Õigus ja kohtukorraldus Vana- Eestis.
Sugukondliku korra aluseks oli tava- tavaõigus. Kuna kohus, kui selline puudus, oli lubatud omakaitse, st. Isik kaitses ennast oma jõududega. Edaspidi hakkas tekkinud probleemide vastu huvi tundma ja nendega tegelema vanemate kogu. Õigusemõistmise viisid: 1) omaabi- võlausaldaja nõudis võla võlgnikult välja koos sõpradega; 2) reetmine - arutati rahvakogudes, lõpliku karistuse otsustas vanematekogu . Eraõigus: omamoodi eksisteeris nii füüsilised (v.a. orjad ), kui juriidilised isikud. Perekonnaõigus: abielude sõlmimine toimus kas poolte või sugukondade vahelisel kokkuleppel. Oli abielulahutuse (erakordne sündmus) 2 viisi: naise äratõukamine või naise äraminek. Lapsed: mees pidi sündinud lapsed esmalt omaks tunnistama ning alles siis järgnesid kohustused lapse ees. Juhul, kui last omaks tunnistatud , kui laps sündis vigasena või rahvaarv liiga suus- vastsündinu tapeti . Rahvakoosoleku ees toimus ka lapsendamine. Pärimisõigus: algas isa surma või vangistusega, vara said ka tütred. Krim. õigus: kasutusel taliooni põhimõte (silm silma, hammas hamba vastu). Kahju sisse nõuda olikannatanu või tema lähisugulase mure. Taolist õigust nim. ka veritasu õiguseks. Kompensatsiooni õigus: tuli majandusliku mõtteviisi arenguna, s.t kahju heastamine rahaga – asendas veritasu ausa tapmise korral. Põgenemise instituut- k/t aegumine . Asüül e. varjupaik – koht, kuhu süüdlane põgeneb ja kus teda ei tohi kinni võtta. Kohtutegemine: tuleproov, veeproov , hobuse astumine , linnu lend.
2. Võimukorraldus Vana- Eestis.
Allikas: Läti Hendriku kroonika (12/13 saj). Periood: XII saj., Eesti iseseisev ( enne võõrallutusi). Eesti asus 12.- 13. saj. (kuni 1218) samal territooriumil, mis praegu. XIII saj. alguseks eksisteeris Eestis 4 liiki ühiskondlikke gruppe: perekond, küla, külakond, kihelkond , maakond. Perekond: arvatakse, et patriarhiaalne kord ning mehel võis olla mitu naist, korra eest vastutas mees. Küla ja külakond: küla moodustas mitu talu ja mitu küla mood. külakonna. Oli külakogu (igast talust 1 esindaja), oli külavanem. Nii ka külakonnas. Kihelkond: kuulusid külakonnad. Kihelkonna kogu e. kärajad ( rahvakogu ). Täidesaatev võim külakonna nõukogu (külavanemad) käes. Kärajad- piiride määramine, kaitseküsimused. Kihelkonnad eksisteerisid IX saj.-ni, mil hakkasid koonduma maakondadesse. XII saj. tekkis lõpuks 8 maakonda , so kihelkondade liitu. MK struktuurid: Rahvakogu- otsustas: sõja ja rahu üle; maksupoliitika ; kohtuvõimu teostamine ; administratiivüksused. Vanematekogu (täitevorgan)- sõjaväe juhtimine; maakogu otsuste täitmine; rahulepingu allkirjastamine ; vastutus kohtukorra eest. Riiki ei tekkinud, maakonnad ei ühinenud.
Võimukorraldus: 1827 Sakslaste võim Eestis, maa-ala jaotatud ilmalikuks (4 ühikut) ja kiriklikuks (3ühikut). Maapäev: 4 territoriaalse üksuse ühtne õigusorgan, mille moodustasid 4 kuuriat. 1) Riia piiskop ja Liivimaa piiskopid koos kõrgemate vaimulikega; 2) Ordumeister koos tähtsamate ametnikega; 3) Vasalkondade esindajad; 4) Riia, Tln ja Tartu esindajad. Tegelesid välispoliitiliste küsimustega, omavaheliste suhete/ küsimustega, maksude määramisega, talupoegade ärakargamisega.
3. Kohalikud kodifikatsioonid keskaegses Eestis.
1) Saare-Lääne stifti maaõiguse kodifikatsioon – tekkis 13.-14.saj. Koosnes 3-st raamatust: eraõigus, kriminaalõigus, lääniõigus. Lääniõiguse kodifikatsioon- `` Valdemar Eriku lääniõigus``. 2) Talurahvaõiguse kodifikatsioon – omavahelisi suhteid reguleeris suuline tavaõigus aga talupoja ja teise seisusesse kuuluva isiku vahelisi suhteid reg. kirjalik talurahvaõigus ( Eesti või Ordu Talurahvaõigus; Saare- Lääne Talurahvaõigus). Pärisõigust reguleerivaid norme ei eksisteerinud, st. ekspluateeriti, kuidas taheti. ``Kodukari``- mõisnikele antud distsiplinaarkaristuse õigus talupoegade suhtes (suuline). ERAÕIGUS: a) Perekonnaõigus keskajal- riigi tekkega suur roll kirikul, kes võttis abielude sõlmimise oma kätte. Vallaslaste tapmine keelati, kirik võttis nende hoolitsemise enda kanda. b) Pärimisõigus – lääniõiguse alusel ei saanud vasall esiti pärandada, vara kuulus maahärrale. 13.saj. keskel olukord muutus, tekkis pärandamise võimalus. Tava järgi võis talupoeg pärandada ainult järeltulijatele, laste puudumisel läks vara mõisnikule. Linnas: Pärandamise seaduse järgi, st. Leping, kus oli määratud isiku enda poolt määratud pärija. Kirik oli omakasu eesmärgil huvitatud testamendist, mille alusel kuuluks alati üks osa pärandusest kirikule- võeti järk järgult kasutusele. KRIM.ÕIGUS- Eesti oma on sarnane Euroopa omaga ( Saksi õiguspeegel), oli 2 gruppi süütegusid: avalikõiguslikud - karistamise ja läbivaatamisega tegeles riik; eraõiguslikud süüteod – isiku vara vastased (olid olemas eriti kaitstud kohad- kirik, kodu, linnatänavad, suured kaubateed). Karistused 13.-14.saj. – elu- ja ihukaristus; varanduse karistused (üsnagi aktuaalsed ); veritasu kergelt tagasi ( inimelu hind 10 hõbemarka- pääs surmanuhtluses).
4.Liivimaa Maapäev.
Liivimaa konföderatsioon: Eesti maa-alal asuvate üksikute (4) maa-alade iseseisvus oli peaaegu täielik ja iga piiskop oli omal maal sõltumatu. Ka ordu oli sõltumatu stiftidest, kuid tal oli sõlmitud piiskopiga leping, mis kohustas teda sõja korral ordut aitama . Võimudevahelise koostöö ja võimu ühtlustamise vajadusest ühendati kõik maahärrad ja piiskopid ordu organisatsiooni – konföderatsioon. Selle taga oli Liivimaa ordumeister. Saabusid maapäevad, mis haarasid tervet keskaegset Liivimaad. Maapäevadest võtsid osa kõik maahärrad. Maapäeva kokkukutsujaks oli 13.saj. II p- 14.saj I p. Riia peapiiskop. Hiljem kutsuti see kokku ordumeistri poolt, mis peegeldas üldist võimu üleminekut ordule. Kokku tuldi vastavalt vajadusele- kord või kas aastas, ühiste probleemide lahendamiseks. Toimumise koht valiti võimalikult keskne , kõigile sobiv. Kestis mitu päeva.
Maapäeva kompetentsi kuulus: 1) kaitse korraldamine välisvaenlaste vastu, 2) maahärrade omavaheliste tülide lahendamine, 3) maahärrade seisuste ja linnavaheliste küsimuste lahendamine, 4) talupoegade küsimused (15.-16.saj), 5) usulised küsimused. Maapäev koosnes kuuriatest: 1) ordu oma võimukandjad, 2) vaimulikud isikud, 3) vasalkondade esindajad, 4) linnade esindajad. Maapäev kutsuti kokku, koosoleku juhataja tutvustas päevakorda. Igas kuurias tehti oma otsus, pärast otsustati ühiselt. Vajalik oli kõigi kuuriate pooltolek, vastasel korral otsust vastu ei võetud. Maapäev oli väga oluline ja tähtis organ, isegi kuningas pidi nende otsuseid aktsepteerima. Otsused ei olnud sunduslikud, siiski aitasid säilitada 300 aastat rahuperioodi.
5.Taani võimukorraldus keskaegses Põhja- Eestis.
Kuulus: Rävala, Viru-, Järvamaa..., algas 1219 a. Võim kuulus sisuliselt kuninga esindajale e. Eestimaa pealikule, kes oli samaaegselt ka Tln piiskop, andis välja õigusvorme, valitses ja mõistis kohut . Teoreetiliselt kõikvõimas, kuid tsiviilalal võim kahanes kohalikele vasallidele ja linnadele. Lähim abiline Tln linna abilistega - kuningamehed, ilmselt sõjamehed. Viimaseid tasustati maaga, peale mida muutusid kuninga vasallideks (asusid linnustes , toetasid sõjalist jõudu). XIII saj. tekib kuninga nõukogu, liikmeteks nõunikud. Taani ajastu lõpul läks foogt linna rae käsutusse. Peale selle olid maanõukogud (koosnes aadlikest ), vasallide maapäev ja vasallide kogu. Eestimaa pealik koos maanõukoguga oli kõrgeim kohapealne kohtuinstants. Maapäev arutas maksustamise , kaitse (kindluste ehitamine), kohtuniku valimise j.t tähtsamaid küsimusi
6. Võimukorraldus ordu maadel.
Peab eristama 2 ajajärku: 1) 1208-37 Mõõgavendade ordu (loodi piiskop Albert algatusel , sihiks: kaitsta ja vallutada maid kristluse levitamiseks). Ordu kõrgeim esindaja väljaspool, juht siseelust ordumeister. Tähtsamates küsimustes oli otsustajaks ordu kapiteel , otsustusel osalesid kõik orduvennad – hiljem hakkasid otsustama kõrgemad võimukandjad – kindralkpiitel. Maa-ala jaotatud foogtkondadeks, juhib foogt koos kohaliku magistriga. Ülesandeks maksude võtmine, kohtumõistmine, sõjajõudude korraldamine. 2) Peale Saksamaa võitu Teutooni e. Saksa ordu kuni 1561 a. Ordupeaks ordu kõrgmeister, kes asus Marienburgas ( Ida- Preisimaa). Ordu Liivimaa osa võimukandjaks maameister (eluaegne amet). Võimukompetents suhteliselt lai: juhtis ordu välispoliitilist suunda ja diplomaatilist läbikäimist; vägede juht; ilma tema allkirjata määrused ei kehtinud ; sõjalise varustuse abiline – ordumarsal. Valitseti foogtide või komtuuride kaudu (foogt allus komtuurile). Ülesandeks: admin .võim, maksude võtmine, kohtuvõim, sotsiaalsete küsimuste lahendamine. Ordukorraldus kollegiaalne , ordumeister võttis otsuseid vastu koos kapiitlitega, viimastel ka seadusandlik funktsioon (sisemääruste tegemine), veel ka sõja ja rahu küsimused, maksud , varustuse eest hoolitsemine ja piiritülide lahendamine. Komtuuride ja foogtide juures – lossikapiteel (nõueandja). Ordu ei olnud vasallide esinduskogu, puudus nõukogu ja maapäev. Vasallid : omasid 3 liiki õigusi : 1) võis mõista kohut oma talupoegade üle mõisakohtus ja määrata ihunuhtlust, trahviraha ja võtta orjaks; 2) nõuda makse, neid tõsta või alandada; 3) (suhtes maahärraga) sai oma läänimaad isiklikult kasutada. Linlased: eestlased põhiliselt ainult teenindav personal. Gildid , tsunftid – võõramaalased. Vaimulikud: suurem osa eestlased (orvud, kes õppinud Saksamaal). Talupojad: orjad, üksjalad, täis ( ehk adra ) talunik, vabatalupojad .
7. Võimukorraldus Tartu ja Saare- Lääne piiskopi maadel.
Tartu piiskop oma stifti 1224.a. ja Saare- Lääne piiskop 1228 -34 a. Vahel. Estasid oma stiftid Püha- Rooma keisrile, kes tunnistas nad maahärradeks markkrahvi õigustega, st. Ilmalik ja vaimulik võim kuulus piiskopile, keisrist sõltumatud. Õigused: 1) andis välja seadusi ja määrusi; 2) teostas administratsiooni ja toimetas valitsusakte (maksude võtmine, sõjaline kaitse); 3) kohtumõistmisõigus, va. surmaotsuse tegemine. Piiskopi kõikvõimsus piiratud stiftinõukogu ja võimukandjate vasallidega. Igas stiftis stiftivoogt ja stiftinõukogu, kes oli Vana- Eesti vanematekogu järeltulija. Piiskop ei saanud teha ühtegi otsust ilma nõukoguta, viimane tekitas sagedasi tülisid. Vasallidel oma korporatisoon maapäevaga Saare – Lääne stiftis (1241 ```vasallid ja rahvas``, 14.saj. nimetus rahvas kaob). Vasallide kolleegium – kogunesid vastavalt vajadusele. Arutasid: valitsemise-, välispoliitika ja haridusalaseid küsimusi. Otsused kinnitamiseks maahärrale/ piiskopile. Keskajal eraõigus seotud avalikõigusega ning see oli peamiselt kontsentreeritud vasallidele.
8. Linnade eriline õiguslik seisund ja korraldus keskaegses Eestis.
Mõõgavendade ordu kutsel kutsuti Saksamaalt Eestisse kaupmehi, kes panid aluse linnade tekkimisele – kokku tekkis 9 linna. Tolleaegsete linnade oluliseks ja eriliseks tunnuseks oli, et nende eriline seisund ja korraldus põhines linnaõigusel. (Tallinnas ( 1248 ), Narvas, Rakveres – Lüübeki linnaõigus; Tartu, Viljandi, Paide, Pärnu - Riia linnaõigus (1262).Iseloomustab: linnaelanikud olid vabad, kuriteo sooritanud isikud vabanesid karistusest (1a+1p linnas asüülis). Linnaõigus: andis linnadele laialdase omavalitsuse; võimalus otsustada linna sisemisi küsimusi ja lahendada välissuhteid. Linnaorganiks oli raad e. magistraal, mille 14. saj. 24 ja hiljem 14 liiget, rae ``juhatus`` e. bürgermeistrid (4 liiget). Peale selle rae koosseisus seadusetundja e. sündik. Oli ka sekretär e. dokumentide vormistaja . Bürgermeistri ja raehärra amet eluaegsed. Raekodanikel raadi kandideerida õiguste ei olnud, vajadusel komplekteeriti kaupmeeskonnast. Riigivõimu esindajaks oli linnafoogt , Tallinnas võis linnafoogtiks saada ainult kokkuleppel raega. Rae ülesanded: hoolitsemine linna sissetulekute eest, heakord, linna kindlustamine ja julgeolek, kaubanduse ja käsitöö soodustamine. Oma linna huvide kaitse teiste linnade ja maahärrade eest, kiriku ja koolide eest hoolitsemine, vaeste ja tõbiste ülalpidamise korraldamine. Jälgiti riietumist vastavalt seisusele. Kohtuvõim: esialgne kriminaal -, tsiviil-, administratiivasjad rae käes. Krim. ja admin. asjades rae otsused lõplikud, tsiviilasju võis edasi kaevata Lüübekisse / Riiga . Koostöö: edaspidi läksid asjad kohtufoogtide kompetentsi. Kohtufoogt koos abilise ja sekretäriga moodustasid alamkohtu, lõpliku otsuse langetamise õigus rael.
9. Talupoegade õiguslik seisund keskaegses Eestis.
Talupojad moodustasid põlduhariva elanike kihi ja lagunesid:
a) orjadeks saadi sõjavangistuse teel või võlavangistuses (võla maksmiseks mindi võlausaldaja teenistusse). Kõrgete maksudega koormamise tõttu langes enamus maksuraskustesse. 1428 a. Orjuse reform – üle 10 aasta ei tohtinud kedagi orjuses hoida. Orjus vähenes, kuid nad ei tohtinud oma maalapilt lahkuda – üksjalad. b) üksjalgsed - väikemaapidajad, kellel oli umbes pool adramaad (täistalumaa oli adramaa suurune). Tegid mõisale tegu ühe päeva nädalas. 15-16 sajandil olid need enamasti orjusest vabastatud talupojad. c) adratalunikud ehk täistalunikud – terve talu pidajad 15 saj. sattusid nad juriidiliselt orjadeks. Orjuse reformist tulenes, et võlglased (enamasti adratalunikud) võisid oma talu edasi pidada aga ei tohtinud asukohast lahkuda. Sellega kaasnes talupoegade rändamine paremate elutingimuste otsinguil. Arakohtunikud, talupojad sunnimaistati. d) Vabatalunikud- vallalised isikud, vabadikud . Kinnisvara ei olnud. Elasid kus töötasid ja said oma töö eest tasu (sulased, lõikusmehed). Peremehega ühe katuse all elades – kodakondne, iseseisva eluasemega – vabamees, saunamees. e) vabad talupojad – ei alistunud mõisaõigusele, elasid oma esivanemate järglastena vana õiguse järgi. Põhitegevus: veskipidamine – rentisid härralt veski ja tegutsesid möldrina. Vabad talupojad, kes jäid taludesse, pidid hiljem alistuma lääniõigusele. Paljudes maades olid nad sõjaliseks jõuks, vasallide abid.
10. Kohtukorraldus keskaegses Eestis.
Oli väga keeruline. Kohtukorraldusele iseloomulik: 1) kohtupidamine seotud maksustamisega; 2) kohut loeti õiglaseks siis, kui kohtumõistjad olid süüdlased samast seisusest; 3) Kohtuvõim ei olnud otsuse langetaja; Kohtukoosseis oli kahesugune : ühelt poolt riikliku võimu esindaja ja teiselt vastava seisuse esindaja. Võimuesindajad hoolitsesid sinult kohtukorra eest nn. vaatlejad. Otsuse tegija e. õiguse leidja oli seisuse esindaja. Talurahvakohtud: vakuse- või mõisakohus ( sõltuvalt sellest, kas maa mõisastatud või ei). Vakusekohus: maahärra esindaja + talupoja esindaja; Mõisakohus: mõisnik + talupoja esindaja, mõisakohtute võim erinev. N: Saare- Lääni ja Tartu käe- ja kaelaõigus, ordumaadel õigus ainult naha ja kõrvade üle. Adrakohus: tegeles maaküsimustega (piiritles), talumaade suuruse kindlaks määramine ning ärakaranud talupoegade tagsinõudumine. Vasallide meeskohtud: lahendas vasallide vahelisi probleeme ja vaidlusi. I-aste maahärra esindaja ja vasalli esindus ; II-aste – stifti nõukogu; III-aste – kammerkohus ( tekkis 13 saj. lõpus). Linnakohtud: esialgu kriminaal-, tsiviil- ja administratiivasjad rae käes. Krim. ja admin. asjades rae otsused lõplikud, tsiviilasju võis edasi kaevata Lüübekisse/ Riiga. Edaspidi läksid asjad kohtufoogtide kompetentsi. Kohtufoogt koos abilise ja sekretäriga moodustasid alamkohtu, lõpliku otsuse, edasikaebamise korral, langetamise õigus rael.
11. Eraõigus keskaegses Eestis.
Eraõigus ei olnud ühtne, igal linnal ja vasallil oli oma süsteem. Olid füüsilised ( sünnist surmani) ja juriidilised (linnad, vasallide kogud , kirikud, vaimulikud ühingud ( ordud ), kloostrid , heategevusasutused jne.) isikud. Teovõime: olenes sellest, mis tegevusalal isik tegutses ja mis klassi ta kuulus. Perekonnaõigus: kirik võttis abielusõlmimise enda kätte, oli võimalik abielu lähisugulaste vahel. 15.saj. hakkas mõjuma tavaõigus, mis keelas lähisugulaste vahelise abielu. Abielu aluseks sai kihlus, peeti pulmad , pruut viidi väljavalitu majja. Abielu eluaegne, lahutus ilmalik ühepoolse süü tõttu – äratõukamine. Abikaasade suhted: mees oli naise esindaja, eestkostja , st. naine oli samal tasemel lapsega – naise eest otsustas mees. Naisel võtmeõigus – majapidamine. Säilis neiupõlve nimi. Lahutus: lasteta abielu puhul sai naine tagasi abielueelse vara, lastega lahutuse korral võis kasutada mehe vara elu lõpuni. Vanemate ja laste suhted: vanemad eestkostjad, nende puudumisel allutatud erilistele hooldajatele. Kirik algul vallaslapsi ei tunnistanud, hiljem olukord paranes, vallaslapse hukkajat hakati karistama. Pärimisõigus: algul testament tundmata, maa läks maahärrale, hiljem tekkis Ühiskäe Lääniinstituut, st. lään anti mitmele isikule (N: isa + 2 poega ). 1237 a.-st lubati pärandada ka tütardele, 1397 a-st pärandamine kuni 5 põlveni ( ordumeister Jungingeni seadus). Ordumail pärandamisi vähe kuna polnud vasalle. Talupoja pärimisõigus: algul võis pärandada 9 põlveni, hiljem 5 ja 4 põlveni. 14. saj. võis talupoeg tava järgi pärandada ainult järeltulijatele, laste puudumisel läks vara mõisnikule. Linnas: pärandamine seaduse järgi, st. leping, kus oli määratud isiku enda poolt määratud pärija. Tehti vahet linnas ja väljaspool linna elavatele pärijatele, et varandus jääks linna. Kirik oli omakasu eesmärgil huvitatud testamendist, mille alusel kuuluks alati üks osa pärandusest kirikule – võeti järk järgult kasutusele. Testament võimaldas päranduse osadeks jaotada. Kohustusi pärijad ei kandnud, see oli kahjulik kuna võlg kestis deebitori surmani. Vallasasja puhul oluline nende saabumine - emalt tütrele, isalt pojale. Kogu päranduse pärimine toimus killustatult. Pandiõigus: kõige varasema pandiõiguse järgi läks panditud ese koheselt kreeditori kasutusse, mis tegi temast ajutise eseme omaniku. Võla tasumisel ese tagastati. Ebasobilik, kuna vasallid võisid pantida kogu maa, see aga ei sobinud maahärradele. Uuema otstarbeka mooduse järgi pant ei läinud omanduseks, vaid ajutiseks kasutamiseks kuni võla tasumiseni. Võla tasumata jätmise korral müüdi pant enampakkumise teel. Võlaõigus: suured muudatused. Võlaõiguslikus suhted võisid saabuda: 1) kahjustamisega, mille korral kahjustaja pidi tasuma karistustrahvi; 2) leppega – ostu-müügilepinguga. Algul vahetuskaubana, leping sümboolne – suuline, hiljem kirjalik. Krediiti ei tuntud, raha väärtus ebapüsiv. Muud võlakohustused: üüri-, rendi-, veo-, tellimis -, õppimis- ja ühinemislepingud.
12. Avaliklõigus keskaegses Eestis.
Eesti oma sarnane Euroopa omaga ( Saksa õiguspeegel). Seadused, mis olid Vana-Eestis kehtisid edasi, kuid tuli juurde ka teisi institutsioone: süüteo koosseisu määramisel arvestati tegu, mitte tahtlust. 16.saj. lõpu poole hakati tähelepanu pöörama tahtlusele. Süüteod jagunesid: avalikõiguslikud – mässu tõstmine, riigi reetmine ( süütegude arv kasvas ajastu lõpul) ja eraõiguslikud – ülejäänud süüteod, jagunesid kahte gruppi: vara ja isiku vastased. Avalikõigusliku süüteo korral jälitati isikut võimu algatusel aga eraõigusliku puhul pidi kannatanu ise rikkujat jälitama. Isikuvastased: Tapmine e. teadlik isiku surmamine, oli oluline, kas avalik või salajane tapmine, viimase puhul karistus palju karmim. Kehavigastused, karistus sõltuv ohtlikkuse astmest . Varavastased: 13. saj. mõistes röövimine kergem süütegu, kui salajane vargus. Viimast loeti alatuks teoks. Varguse juures tähtis varastatu väärtus ja toimepanemise koht (olid olemas eriti kaitstud kohad (kirik, kodu, linnatänavad, suured kaubateed) – karistus kerge või raske. Eriline süütegu – kiriku lõhkumine – eestlaste poolt. Karistused 13- 14 saj. – elu ja ihukaristus – surmanuhtlus, kepihoobid (eriti mõisakohtutes); varanduse karistused (üsnagi aktuaalsed); veritasu ketgelt tagasi, 14 saj.-st sai end välja osta ( inimelu hind 10 hõbemarka – pääs surmanuhtlusest). Vangistusi ei tarvitatus – kulukas . Varandust karistuseks määrates said oma osa kõigepealt kohtunikud , siis ülesandjad, kirik ning alles siis kannatanu, mis üle jäi. Kui süüdlane maksta ei suutnud, müüdi varandus või isik orjastati. Karistamise süsteem ja süütegude kvalifitseerimine suhteliselt lihtne, võrreldes V.- Eesti normidega humaansem. Ajastu lõpul läheb normistik moodsale jaotusele.
13. Võimukorraldus Poolaaegses Eestis.
Poola oli Lõuna- Eesti aladel (Tartu, Pärnu ja Võnnu(Riia)) aastatel 1558-1629. Tekkis 3 presidentkonda, mis jagunesid losskondadeks, mõisaringkondadeks jne. Suurimaks võimukandjaks Võivoodid (Vojevoodid), losskondades Staarestid. Elanikkond: talupojad, linlased, aadlikud ja vaimulikud. Muutused: Talupoegi hävis/ hävitati füüsiliselt, kuna käis pidev sõda, seoses sellega suur inimjõu puudus ning inimesi kutsuti mujalt elama Lõuna- Eestisse. Aadlikel oli probleem maa jagamisega, kuna koha peal olid üldjuhul Poola vastu meelestatud Saksa aadlikud aga juurde tulid uued Poola aadlikud. Toimus maa ümberjaotus – said poolameelsed, vastased võeti ära. Linnades vähenes sakslastest elanikkond, tõusis eestlaste osakaal. Keskaja lõpus katoliiklik kirikuvõim vähenes, asemele tuli luterlik , kuid kuna Poolas oli võimul katoliiklik kirik, toimus lõhenemine – maal katoliiklik, linnas luterlik kirikuvõim. Projekt: poolakate poolt loodi 1582 a. Liivimaa konstitutsioon , mille järgi oli ettenähtud ringkondade esinduskogude ( parlament ) loomine, kukkus läbi seoses sõjaga. Kohtusüsteem: presidentkondades Maakohtud (3) – tähtsamate tsiviilasjade arutamine, otsuse võis edasi kaevata Riiga või Varsavisse. Mõisakohtud – talupoegadele (sama, mis varem); Lossikohtud (1599)- suuremate kriminaalasjade arutamiseks.
14. Võimukorraldus Taaniaegses Eestis.
Saaremaal ja Muhus 1559-1645.a. Säilisid kaasaegsed struktuurid ja kohtuvõim. Saare- Muhu pronvintsi juhtivaks keskuseks ja riigivõimu organiks oli hertsog Magnus , Taaniga ühinemise järel Taani kuningas. Tegelikuks valitsejaks oli asehaldur , kelleks Kuressaare foogt (määras ja tagandas kuningas). Tsiviilse valitsmise alal nõrk, peamiselt sõjaväe juht ja riigimaade valitseja, juhtiv ka kiriku küsimustes. Allus kuninga pealikule ja ökonoomia haldurile. Enamus tähelepanu riigi maade ekspluateerimisele. Taani ajal hakkaas funktsioneerima Maapäev, mis ajas aadlike asju, omas laialdast kompetentsi. Tegutses maanõukogu – liikmeks maapäeva poolt valitud nõunikud. Tegeles administratiivsete küsimuste ja maapäva poolt tehtud otsuste täideviimisega. Asehalduri tegevus sõltuv maanõukogu heakskiidust. Mõisnikud maapäeva esindajad ning võtsid küsimusi otsustada iseseisvalt.
Kohtukorraldus oli kohalike organite käes, kõrgemaks kohtuinstantsiks ülemkohus. Tähtsamaid krim. asju otsustas maapäeva poolsed Meeskohtunikud koos aadlikest kaasistujatega. Ajastu lõpupoole Adrakohtud, kelle ülesandeks oli ka kõrgemate kohtute otsuste täideviimine. Mõisakohtu kohtunikuks oli mõisnik koos talupoegadega esindajate ja rüütelkonna peamehega, kes oli administratiivse võimu esindaja. Luterliku kirikukorralduseni ei oldud jõutud, seepärast loodi Saare-Muhu superintendantkond eesotsas vaimuliku ja superintendandiga, oli piiskopi funktsiooni täitjaks, viseeris kohalikke kirikuid ja seisis nende huvide eest. 1562 hakkas kehtima Taani kirikuseadus, nüüdsest kaebused arutlusel Kuressaare lossikohtus, millest vajadusel võtsid osa ka vaimulike esindajad. Kohapeal tegutsesid talupoegade valitud vanemad, külavanemad, kupjad ja vardjad. Mõisate ülemvalitsejad allusid provintsi pealikule.
15. Võimukorraldus Rootsiaegses Eestis
Keskvõimu teostas Eesti kuninga esindaja – asevalitseja , kes nimetati kuberneriks (määras ja tagandas kuningas). Liivimaal oli pideva sõjaohu tõttu kindralkuberner , Eestile see ei meeldinud. Hiljem määrati Eestisse kuberner , kes oli võimu poolest võrdne kindralkuberneriga, kuberneri kõrval asehaldur. Kuberneri kõrval 2 assistentnõunikku, hulk foogte ja lossipealikke, viimase ülesandeks politseiline ja finantsiline korraldus, kurjategijate kohtu ette toimetamine ja karistuse nõudmine. 1257.a. kogunes Eestimaa Maapäev (aadlikest) kuberneri või tema nõusolekul rüütelkonna peamehe kutsel 3 a. tagant. Ta valis Eestimaa politseinikke ja kohtunikke, oli kohaliku autonoomsuse keskpunktiks. Maapäev valis 12 nõunikku, kes moodustasid maanõukogu – kohtunikud ja administratiivsed funktsioonid (maksustamine, naturaalkohustused). Maapäeva istungite vahel tuli kokku rüütelkonnakomitee, tema tehtud otsused pidi kinnitama maapäev. Liivimaa maapäev alates 1650 erinevalt Eestist ei omanud maanõukogu kohtulikku funktsiooni. Tähtsuselt järgmine autonoomne asutus Liivimaal oli maamarssal , kes omas esinduslikke funktsioone ja oli võrdväärne Eestimaa rüütelkonna pealikuga. Peale mõistate reduktsiooni 1694.a. likvideeris Rootsi valitsus maapäeva ja muud autonoomsed asutised. Saare-Muhu maapäeva säilis ajastu lõpuni, oli oma olemuselt võrdne Eesti maapäevaga. Linnad: Tallinn säilitas suuresti oma senised õigused; Narvast sai Rootsi linnaõiguslik Ingeri pealinn; Rakvere, Paide, Haapsalu, Pärnu, Kuressaare ja Viljandi sattusid läänihärrade võimu alla. Linnakodanike õiguslik heaolu sõltus nüüd läänihärrast. Välist korraldust suudeti säilitada, aga linnamagistraat läänihärra ülemvõimu all. Tartu võrdväärne Tallinnaga, asutati Tartu ülikool. Peale mõisate reduktsiooni said linnad oma autonoomsuse tagasi.
16. Era- ja avalikõigus Rootsiaegses Eestis.
Eraõigus: P- Eestis ja Saaremaal kehtisid keskaja normid. Muudatused talupoegade osas, kellele anti suurem kohtulik kaitse, laialdasem teo- ja õigusvõime. Vaimulikele Rootsi kirikuõigus. Perekonnaõigus: suur osa luterlikul kirikul, kasutusele Rootsi kirikusedus. Teatud seaduses ettenähtud juhtudel lubatud lahutus. Pärimisõigus: liialdaselt kasutusel testament, võeti kasutusse Rootsi Testamendiseadus. Asjaõigus: reduktsiooniga kadus kinnisvarale laienev lääniõigus. Võlaõigus: kasutusel korrigeeritud Rooma õigus ja Rootsi veksliõigus. Kasutusel ka Rootsi mereõigus. Kriminaalõigus: laialdaselt kasutusel keskaegsed normid ja Karoliina ning ka Rootsi krim. õiguslikd normid (riigi julgeolek, reetmine, ohtlikumad kuriteod). Suurem rõhk kuritöö tahtlusel. Karistused: vähenes ihunuhtlus , mis asendati rahatrahvi ja vangistusega. Jäi surmanuhtlus ja häbistavad karistused. Mõisatelt võeti krim. korras karistamise õigus (läks riigile), jäi kodukari.
17. Kohtukorraldus Rootsiaegses Eestis
Eestis jäi püsima keskaegne kohtukorraldus, mida teostasid magistraat, alamkohus, mees- ja adrakohtunikud (igas kreisis 1) ja mõisakohtud (talupojad). Peale kohtureformi (1617) tekkis Põhja-Eestis kolmeastmeline kohtustruktuur, mis oli kõikidele seisustele võrdne: Ülemkohus (kuberner koos 12 maanõunikuga); alamkohus (liikmed määras maapäev, väiksemad tsiviilasjad ); lossikohus (kuninga poolt valitud ametnikud) – talle allusid kuriteod Tallinna Toompealt ja riigi mõisas, kompetents võrdne ülemkohtuga. Ülemkohus pandi maksma maa- ja rüütliõigused, edasikaebamine Stockholmi Õuekohtusse, hiljem kuningale .Meeskohtunikke oli 3. Liivimaal hakkas 3-astmeline, kõigile võrdne süsteem kehtima 1630. Tartu Õuekohus, lossikohus (igas läänis), korrakohus e. Sillakohus. Konsistooriumile allusid vaimulike ja abieluga seonduvad küsimused. Saaremaal kohtukorraldus endine (adra- ja meeskohtunikud ning maanõukogu), revisjoni korras võis edasi kaevata Stockholmi, hiljem Tartu õuekohtusse. Linnaõigus: Tallinnas kehtis Lüübeki õigus, mis kodifitseeriti ja parandati 1586, Tallinnas see kasutusele 17. saj-st. Tsiviilasju kaevati nüüd edasi Stockholmi õuekohtusse.
18. Veneaegse Eesti võimukorraldus.
1710 a. Kapitulatsioonilepinguga säilitati siinsed õigused 1783 jõustusid keisrinna Katarina kubermangude korraldused , mida hiljem muudeti. 19.saj. 70- datel tehti palju reforme linnavalitsuse, koolide ja kohtuvõimu alal. 1917 tsaarivalitsus – Eestis kadusid kubernerid, asemele tulid riigi keskvõim – Vene Ajutine Valitsus, mille kõrgemaks kohalikuks esindajaks olid kubermangu komissarid ja P-Liivi abikomissar. Muudatused ka omavalitsuse alal – minna edasi koos Liivimaaga või iseseisvalt. 18.03.1917 esitati manifest Ajutisele valitsusele, eelnõu kinnitati 30.03.1917.a. Sellega saabus uus kord: Eesti maa-ala koosnes Eestimaa kubermangust, Liivimaa põhjaosast (kus asusid eestlased) ning Saare- ja Muhumaast. Kogu maa-ala jagunes maakondadeks ja valdadeks. Maakonna valitsejaks komissar koos Ajutise Maanõukoguga e. maapäevaga, mis oli õigustatud valima ka Maavalitsust. Igas maakonnas Maanõukogu ja Maakonnavalitsus, valdades vallanõukogud ja vallavalitsused. Omavalitsuste võrgu eesotsas Ajutine Maapäev. 24.02.1918 kuulutati Eesti Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu poolt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Vene keskvõimu korraldus: 1) keiser - ülemvalitseja Eesti suhtes, kohalikuks esindajaks kndralkubernerid (Eestis 1, Liivimaal 2). Tema abiks ja kohusetäitjaks oli viitsekuberner. Kuberneri võimu piiras aadlikest koosnev maanõukogude kolleegium. Peale nende tähtsamaiks organiks ?rentei?. Politsei ja hariduse juhid määrati ajastu lõpul keskvõimu poolt. 1877 anti välja linnaseadus, 80-dail loodi politseikorraldus, vähendati adrakohtunikke. Seati ametisse õppekonna kuraator, rahvakoolide direktor ja inspektor , TÜ toodi vene keel. 1889 a. Reformiti kohtud. Linnad: igas linnas raad, millel oli valitsemise ja kohtupidamise õigus. Seadusega loodi linnavolikogu (gorodskaja duuma), mis valis linnavalitsuse eesotsas linnapeaga. Maapäevad: kogunesid 3- aasta tagant, kuid ka erakorralisteks istungiteks, pidas end seaduslikuks asutuseks. Avati kuberneri poolt, kuid ise pidi koheselt lahkuma , kuna istungil ei tohtinud viibida ükski Ameerika isik. Lahendasid kõiki kubermangu olulisi küsimusi. Valiti rüütelkonna pealik, maanõunike kolleegiumi liikmed, varem ka alamkohtu ja adrakohtunike liikmed. Asju arutati maakonniti. Istungite vaheajal tegutses rüütelkonna nõukogu. Liivimaal oli aadlikonvent, kuhu kuulusid maamarssal, 12 kreisisaadikut, 2 kassasaadikut, maanõuniku( Saaremaal seda ei olnud). Liivimaa maapäevast võtsid osa kõik aadlimatriklisse kantud aadlikud. Sellest võisid osa võtta ka muud isikud, kuid need ei arutanud seisuslikke küsimusi. Istungid iga 3-e aasta järgi, erines Eestimaa omast maksukorralduselt. Saare- ja Muhumaa maapäev sarnanes eelnevatega. Ta nimetas ametisse maamarssali – rüütelkonna huvide kaitsjad ja esindajad, nendest olenes ka kohtunike määramine. Valla omavalitsused : talupoegade omavalitsusasjus anti mõisnike poolt talupoegade õiguste ja kohustuste loetelu . Algul (1802) olid vallavanem , vallatalitajad ja vallavolikogud sõltuvuses mõisnikest. Hiljem läks kohtupidamine talupoegade kätte, omavalitsused üldise kubermangu järelvalve alla. Seejärel loodi talurahva asjade komissarid ning peale 1866 aasta seadusi loodi erilised vallakohtud. Kirikukorraldus: Eesti kõrgemaks võimuks konsistoorium – piiskop (aadlikud, vaimulikud), abiks superintendant, kes tegutses piiskopi asemel Liivi-, Saare- ja Muhumaal.
19. Veneaegse Eesti tähtsamad õiguse allikad. ``Balti Eraseadus``
Nikolai I hakkas Venemaal läbi viima õiguse kodifitseerimist, see mõjutas ka Eestit. Plaaniti viieköitelist seadustekogu :
I köide 1846 – kohalike ametiasutuste korraldused.
II köide 1846 – aadlikke, vaimulikke ja linnakodanikke käsitlev seadusandlus .
III köide 1865 – Balti Eraseadus (BES) – koondati muud tsiviil- ja eraõiguslikud normid. Koostas õigusajaloolane Bunge 1856 -1864, jõustus 1865
1866 – Baltikumi valla omavalitsusseadus. See suurendas talurahva omavalitsuslikke õigusi.
1870 – Venemaal vastu võetud Vene Linnaseadus. Hakkas kehtima 1877- 1878.
Linnades hakati valima kolmeks aastaks haldusorganeid.
20.Veneaegse Eesti talurahvaõigus:
1721 a. Sõlmiti Rootsi ja Venemaa vahel rahuleping, mille järgi Eesti- ja Liivimaa läksid Vene võimu alla. Baltikumis kehtis eriline Ida reziim , kus võim kuulus sakslastele. Tekkisid 2 kubermangu: Eestimaa k. ja Liivimaa k., elanikkonnaks vaimuliku, aadlikud, linlased ja talupojad. Veneaegne talurahvaõigus: 18 saj. eesti talupoegade elu ei paranenud , kuni 19 saj. kestis edasi pärisorjus. 19 saj. algul mõisteti, et talurahva õigusesse tuleb teha muudatusi. Eestimaa kubermangus toimus pärisorjuse reformimine, Eesti talurahvaseadus ``Igaüks`` 1802, millele järgnes 1804 a. ilmunud Liivimaa Talurahvaseadus, mis oli palju progressiivsem: Saaremaal kehtinud Kodukari piirati, nähti ette talurahva kohtu ja vastava normistiku loomine, kinnitati talupoja päritav õigus vallas- ja kinnisvarale. Käsk koostada vakuraamatud ning koormised , tuli viia vastavusse tegeliku kandevõimega. ``Igaüks`` oli oma olemuselt sarnane Liivimaa omaga, kuid ta arvestas rohkem mõisnike huve. (Agraarkriis ei lahendanud probleemi ja pärisorjust ei kaotatud .) 1816 kinnitas keiser Aleksand I teise Eesti talurahvaseaduse `` Eestimaa tallorahva kässoraamat`` ja 1819 Liivimaa ``Liivlandi maarahva säädus`` (kehtis ka Saaremaal) - hakkasid kehtima vastavalt 1817 ja 1820. Nende alusel kaotati pärisorjus, kuid talupojad vabastati ilma maata, nüüdsest tuli maad rentida, teoorjus jäi. 1840-st hakkasid toimuma massilised talurahva rahutused ja väljaränne. See tekitas olukorra, kus tuli vastu võtta uued talurahvaseadused : Liivimaal 1849b( parandused 1860) ja Eestimaal 1859, Saaremaal 1865. Uued seadused keelasid talumaid mõisastada, lõid eelduse üleminekuks raharendile ja võimalusele talude väljaostmiseks. Nimetatud seadused/parandused kehtisid 1940 aastani. Kriminaalõigus: 18 saj. Vene võimu tulekuga, jäid kehtima endised normid. 19 saj. alguseks olukord muutus, kuna kohalik krim. õigus asendati valdavalt Venemaa õigusega. Olulisemad uued seadused: 1845 `` Nuhtlusseadustik ``, 1864 ´´Rahukohtu nuhtlusseadustik`` - Eestis kehtima hakkas 1889. 1903 uus ``Nuhtlusseaduslik`` Venemaal. Nimetatud seadused vahetasid välja kõik eelnevad seadused kehtisid kuni 1935 aastani.
21.Veneaegse Eesti avalikõigus
19. saj algul hakkas Veneõigus mõjutama Eestit. 1845 aastal jõustus Vene I kriminaalseadustik – Kriminaal- ja paranduslik karistuslik seadustik e. Nuhtlusseadustik. Seadustik oli loodud Venemaal aga kehtis ka Eestis. Kehtis Eestis juba ka I vabariigi ajal. Seadustikku täiendati aastatel 1857, 1866,1885(lõplik). Nuhtlusseadustik kehtis mõnda aega ka Eestis. Kuna ta ei vastanud kaasaegsetele koodeksitele, leiti, et on vaja seda parandada ja reformida. Reformitigi. Lõplikult kinnitati 1903 aastal. Venemaal tuli uus Nuhtlusseadustik. Korraga kehtisid nii uus, kui ka vana. Uus Nuhtlusseadustik oli aluseks Eesti I Kriminaalseadustiku loomiseks. Olemas olid: surmanuhtlus, sunnitöö (4-15aastat), asumisele saatmine , kindlustusvangla (kuni 6 kuud), arest , vangla ( kuni 2 a.), parandusmaja (kuni 8a), trahv . Vanas seadustikus oli ka ihunuhtlus. 1864 – Rahukohtute Nuhtlusseadustik, see kehtis samuti EV-i ajal.
22. Kohtukorraldus Veneaegses Eestis.
1889 a. muutus Eesti kohtukorraldus täielikult, tsiviilasjade ja suuremate krim. asjade arutelu 3-e astmelises kohtus. I aste – Rahukohtud (34 jaoskonda), arutas väiksemaid ja lihtsamaid asju. Venemaal valiti rahukohtunik, Baltimaal määras kohtuminister. Puudus juriidiline haridus . II aste – 3-e liikmelised rahukohtunike kogud – Rahukohtud. Moodustasid rahukogu ringkonnad , neid oli 4. III aste – Vene Keisririigi valitsev senat , asukohaga Peterburis. Raskemate süütegude puhul: I aste – Ringkonnakohus (Tallinnas, Riias); II aste – Peterburi kohtupalat; III aste – Senat. Talurahva jaoks eraldi kohtusüsteem: I aste Vallakohus ( võis olla üks kohus mitmele vallale ), kohtunikud 3- aastaks valisid talupojad; IIaste- Ülem- Talurahvakohtud; igas maakonnas üks; III aste - Rahukogu.
23. Võimukorraldus EV-s 1920 a. PS-e järgi.
24.02.1918 kuulutati välja iseseisev EV. Manifestis määrati Eestis elava rahva tahte otsusena, et tahab edaspidi iseseisvalt oma tulevikku rajada. Saksamaa kapituleerumise (18.11.1918) järel, tahtis Venemaa kehtestada oma võimu – Vabadussõda.
02.02.1920 sõja lõppedes sõlmiti Tartu rahuleping.
23.04.1919 valitud Asutav Kogu, mille põhiülesandeks oli EV PS väljatöötamine ja vastuvõtmine.
15.06.1920võttis Asutav Kogu vastu I Eesti PS-e, mis jõustus 21.12.1920 a. Selles seaduses on konstateeritud, et kõrgem võim kuulub rahvale, mille teostamine toimus valimiste ja rahvahääletuse teel. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu ( 100 liikmeline, ühe kojaline , valitud kolmeks aastaks). Valimisõigus alates 20. eluaastast. Valimised olid proportsionaalsed (partei nimekirjade alusel). Täidesaatev kõrgeim organ Valitsus, mis oli allutatud Parlamendile. Riigivanem oli riigiametnik . PS muutmise kohta võis ettepaneku teha Riigikogu või rahva algatusel referendumi teel (vajalik 25000 inimest).
24. Võimukorraldus EV-is 1934 a. PS-e järgi.
Rahvahääletusel 14- 16 oktoober 1933 a. viidi PS-sse sisse muudatused, ``Eest Vabariigi Põhiseaduse muutmise seadus``., jõustus 24.01.1934 (muudeti 30 paragrahvi). Muudeti Riia ehituse aluseid puudutavad paragrahvid . Riigikoguliikmete koosseis (50 , 4-ks aastaks). Riigivanem sõltuv Riigikogust, valiti rahva poolt 5-ks aastaks. Riigivanema võim suurenes, ta võis parlamendi laiali saata, nimetada ametisse ja tagandada valitsust. Oli riigi juht, võis sõlmida välislepinguid, välja anda seaduse jõuga dekreete, millega võis vastu võtta ka eelarve ja viia sisse erakorralise olukorra viieks aastaks.
25. Võimukorraldus EV-s 1938 a. PS-e järgi.
Rahva poolt valitud Rahvakogu (2 kojaline), tuli 18.02.1937 a. kokku ning võttis vastu uue PS-e (nr.3), mis kuulutati välja 17.08.1937 ning jõustus 01.01.1938.(PS-e muutmise referendumi teel enam ei olnud vaja), otsustajaks Riigikogu. President valitakse 6 aastaks rahva poolt. President suurte õigustega: võis laiali saata parlamendi ja otsustada rahvahääletuse üle. Presidendi dekreediõigus piiratud. Võis moodustada Valitsuse. Loodi õiguskantsleri institutsioon , see erines tänapäevasest, ametisse nimetati presidendi poolt. Riigikogu oli 2- kojaline: riigi volikogu ja riigi nõukogu. Riigi volikogu 80 –liikmeline, valitud rahva poolt 5 aastaks, vanuse alampiir 25 a. Riigi nõukogu koosnes omavalitsuste, kutsekodade, ülikooli, kaitseliidu, kirikute ja vähemusrahvaste esindajatest ning 10 presidendi poolt nimetatud liikmest.
Eesti õ. ajalugu
26. Eestiaegne õiguskorraldus.
Asutava kogu poolt võeti 1920 vastu ``Seisuste kaotamise seadus``. BES ja Talurahvaseadused ( Eesti-, Liivi- ja Saaremaa) jäid kehtima. Tallinnas, Rakveres ja Haapsalus kehtis Tallinna Linnaõigus; Varvas oma linnaõigus; Tartus, Viljandis ja Pärnus Riia õigus. Liivimaal Liivi Maaõigus, Eestimaal Eesti Maaõigus. Muudatused tehti Kaubandusõigusesse, 1923-st Tolliseadustik. Krim.õigus: tehti kõige suuremad muudatused. 1935 aastal jõustus uus Kriminaalseadsutik, Kaitseväe Krim.seadustik, Kriminaalkohtupidamise seadustik, Vangistusseadustik, Maksukaristuse seadustik ja Distsiplinaarseadustik. 1938 aastal kehtestati dekreediga uus Kohtute seadustik, Sõjaväe kohtute seadustik ja Advokatuuri seadus. Plaanis oli luua 15 seadustekogu, mis ei õnnestunud, kuna Eesti okupeeriti.
27. Eestiaegne kohtukorraldus.
Rahukohtunike arv kasvas 54-ni. Rahukogud võtsid üle Ringkonnakohtute funktsioonid. Kohtupalat tekkis Tallinnasse. Vene senati rolli mängis Tartus asuv Riigikohus . Väiksemad süüteod ja tsiviilasjad: I aste – rahukohtunikud; II aste – kohtupalat; III aste - riigikohus. Raskemad süüteod ja tsiviilasjad: rahukogu, kohtupalat, riigikohus. 1935 väikesed muudatused - rahukohtunikud nimetati ringkonnakohtunikeks, Rahukogud Ringkonnakohtuteks, Kohtupalat kohtukojaks. Riigikohus viidi Tartust Tallinnasse.
1. Sugukonna õ. mõiste
Sugukond – mõnekümne ( saja) liikmega veresugulusega seotud grupp. Iseloomustab inimeste kooselu, koostööd, ühine omand. Enne riigi tekkimist sugukond asus külades. Sugukonnad ühinesid ja tekkisid sugukonnaliidud, siis kujunes hõim ja hõimuliit. Sugukond oli normide looja ja kandja. Kujunes välja ka tavaõigus. Rakendatakse pidevalt teatud olukordade lahendamise puhul. Muutub harjumuseks, seega on see üldtuntud. Tavaõigus on kirjutamata õigus. Sunniõigus – on tavanormid, millega lahendatakse suhteid sugukonna sees = avalik õigus. Leppimisõigus – lahendatakse sugukonna vahelisi probleeme. Peab arvestama, et indiviidid olid õigusobjektid ainult oma sugukonna liikmena. See andis talle kaitse, sugukond pidi kaitsma. Kui tekkis konflikt liikmete vahel, siis tekkis sugukondade vaheline konflikt.
2. Sugukondliku korra lepinguõigus.
Konflikt nõrgestab hõimu, tuleb lepitada, lepitaja on hõimukogu. Kui lepitama ei hakataks, siis hakkab toimub üksteisele kättemaks e. veritasu. Ükski sugukond ei taha sellist lõppu ja otsitakse võimalusi konflikti lahendamiseks. Kui koosolek teeb otsuse ja kui korduvalt lahendatakse sarnast probleemi, siis on välja kujunenud ka norm. Peab välja töötama kompensatsiooni. Kui üks tapetud on, tuleb anda vastutasu. Süüdistamine – avategu ja appikutsega süüdistamine. Germaani tavaõiguse järgi oli laialdaselt kasutusel. Seda kasutati isegi keskajal. Appikutsega oli süüdistamine lubatud vägistamise, varguse ja röövimise korral. Appikutsega süüdistamine nn. Avateo korral – kui süüdlane tabati teolt. Tõendamine – Rituaalide läbimine, igasuguste vormulite kasutamine, iga lause ja sõna oli oluline. Tõendamiseks kasutati tihti jumalikku jõudu, et otsustada kummal pool on õigus. Seaduslik kahevõitlus – isikute vahel, kes vaidlesid, korraldati duell , Võidab see, keda Jumal juhatab. Jumalakohus (ordaalia) – hõõguva raua kandmine peos , mürgi andmine, vette viskamine – kes vigastusest pääses, sel oli õigus. Tõestuse kinnitamine vandega – oli võimalik tõestust kontrollida tunnistaja kaasvandega, tunnistajaid pidi olema kindel arv. Nad pidid kinnitama vande õigust. Kas tapeti selja tagant või ausas võitluses? Enne, kui hakata nõudma kompensatsiooni ja mõista karistust, tuli välja selgitada situatsiooni asjaolu. Tänapäeval on oluline tõe tuvastamine . Tollel ajal oli vaja fikseerida situatsioon. Kui keegi läheb võõra asjaga, tuli see fikseerida ja siis oli see fakt. Kindlaks tegemist ei olnud vaja. Olid olemas vastavad reeglid, et kuidas kedagi saab kahtlustada ja kuidas saab kahtlustusest vabaneda . Kui vägistati, tuli kõvasti karjuda, et oleks tunnistajaid. Kui tunnistajaid ei olnud sai vägistaja väita, et ta ei ole seda tegu teinud.
3. Sugukondliku korra karistuse vormid.
1) Ohverdamine – loodeti vaigistada Jumalate viha mingi käitumise eest – lunastusohver. Tänada Jumalaid armulikkuse ja soosingu eest – tänuohver. Friisid (Germaani hõim), komme – preestrid hukkasid reetmise eest süüdimõistetu. Keskajal olid paljud karistused religioosse kallakuga. 2) Lindpriius – sugukonnast välja heitmine . Kui liige heideti sugukonnast välja, tähendas see surmanuhtlust, kuna üksi ei olnud võimalik hakkama saada, et ellu jääda. Lindprii eluase hävitati, tema lapsi nimetati orbudeks ja naist leseks. Talle keelati varjupaik ja oli lubatud tappa. Teda võidi jälitada, et keegi ei saaks teda aidata. Lindpriiust võidi kasutada ka lisakaristusena. Pagendus – sise- või välispagendus. 3) Veritasu – kättemaks perekonna või sugukonnaliikme vastu toime pandud tea, enamasti tapmise eest. Kättemaksu kohustus lasus kannatanu lähimal meessoost sugulasel ja tähendas süüdase tapmist. Veritasu oli religioosne päritolu, Germaani hõimude uskumuse järgi tapetu hing ei saa enne rahu, kui tapja oma surmaga on ülekohtu lunastanud. Veritasu pidi tabama tapmises süüdiolevat isikut, samuti ka kaastäideviijat. Kättemaks pidi olema aus, ei tohtinud kasutada mürki ega mõnitada. Salakavalus oli häbiväärne. 4) Asüül – varjupaigaõigus – tekkis religioosse nähtusena seoses pühapaikade puutumatusega ning õigusega jumalatelt abi ja kaitset otsida. Keskajal kasutas õigust kirik, mis andis inimestele võimaluse otsida varju ja kaitset ilmalike võimude omavoli eest. Euroopa rahvastel ei ole asüüli õigust. Moosese seaduse järgi lõid juudid pelgulinnad, kus võis ennast varjata. Kui tapmine oli sooritatud tahtmatult, võis inimene olla pelgulinnas ja end varjata. 5) Kompensatsiooni süsteem – Kahjutasu toime pandud teo eest. Oli väga levinud, ka keskajal veel eksisteeris. Otsese varalise kahju hüvitamine – kui tekitati vigastus, riided tõmmati puruks, vara rikuti. Meheraha e. pearaha – väljendus inimese rahalises väärtuses, kui palju maksab inimene. Valuraha – füüsilise valu eest.
4. Keskaja õiguse üldiseloomustus ja periodiseering.
Partikularism – õiguslik killustatus.
Killustatus oli erinevatel alustel: 1) territoriaalne partikularism – erinevates administratiivüksustes kehtis eriõigus (linnas oma, linna taga oma).
Maaõigus – vastava territooriumi kohalik õigus, mis täiendas samal ajal kehtivat lääni ja mõisaõigust.
Lääniõigus – maahärra poolt antud piirkonna vasallidel, mis käsitles nende vahekordi maahärradega. Kujunes algul P- Itaalias, Prantsusmaal, Inglismaal ja Hispaanias.
Mõisaõigus – kujunes vasallide ja talupoegade vahekordade määramiseks või maahärrade suhtes. Vasall oli talupoegade üle seadusandjaks ja kohtunikuks.
Linnaõigus – linna piires elavate inimeste õigus. Linnaõigus tekkis Euroopa suuremates linnades, kirjutatud tavaõigus. Olid olemas õigusraamatud. Saksamaal – Hamburg, Lübeck, Magdeburg. Väiksemad linnad hakkasid kasutama suurte linnade õigusi ja nii levis see ka Eestisse.
Keskvõimu poolt kehtestatud normid – kapitulaarid – kasutati selleks, et eelnevate normidega täiendada kohalikku tavaõigust.
2) Seisuslik paljasus – oluline olid seisused : talurahvas, linnaelanikud, rüütlid ja vaimulikud. Igal seisusel oli oma õigus. Seisuslikkuse aspektiga seondub isikuline aspekt. Varguse puhul tuli mees üles puua, naine uputada. Tapmisel rüütli puhul tuli pea maha raiuda ilusti, talupoeg ratastati. Tapmise puhul tuli maksta terve meheraha, kehavigastuse puhul osa meherahast. Sõrme vigastamise eest kümnendik meherahast. Valuraha – füüsilise valu eest.
Periodiseerimine allikate järgi. 1) keskaja algusel barbarite õigus – germaani rahvaste tavaõiguste ladinakeelsed üleskirjutused 5-9 sajand. 2) kodifitseeritud tavaõigus 13 sajand. 3) hilise keskaja tsentraliseeritud riigi poolt loodud õigus 16 sajandil.
Euroopa õ. ajalugu
5. Barbarite õigus.
5 sajandil oli Euroopas Rooma impeeriumil kaks osa: ida ja lääne Rooma. 5 sajandil hakkas lääne territooriumi ründama germaani hõimud. 476 a Lääne- Rooma territoorium vallutati . Edasi jäi Ida- Rooma bütsants. Sinna tekkid palju riigikesi, roomlased nimetasid neid barbariteks. Germaani hõimudel oli tavaõigus. Hõimud vallutasid ja tekkisid väikesed riigid. Oli veel roomaõigus. Mõningal määral erines klassikalisest roomaõigusest, lihtsam variant – vulgaarne roomaõigus. Germaani hõimude kultuuriline tase oli madal ja lihtsustatud roomaõigust olid nad võimelised mõistma. Germaani tavaõigus ja vulgaarne roomaõigus olid ühel tasemel. Läänegootide riik – germaani hõimude poolt loodud. Kuningas Allarih II andis alamate jaoks välja seaduseraamatu – lexiomara visicultoorum. Loodud 506 aastal, sisaldas Allarih II onstitutsioone (kuninga poolt loodud õigus) ja roomaõiguse norme. Germaanias oli eraldi seadus – lex visicultoorum. Suurem osa oli tavaõigusel, ladinakeelne . Rooma alamate õigus reguleeris nende omavahelisi suhteid. Teine reguleeris suhteid, mis tekkisid rooma alamate ja germaani hõimude vahel. Loodud , et sulatada ühise õigusega rahvaid kokku. Langobardi õigus – edictus rotari 645 a, ladinakeelne, sisaldas vulgaarse roomaõiguse norme, langobardi omi norme ja läänegootide õigust. Oli oluline, et hakati kasutama teadusliku töö alusena . Tekkis Lombardia seadus 1160 a. Hakati õpetama juristidele, tekkis Bologna ülikool, õpiti lombardia seadust. Selle mõju Euroopale oli suur. Burgundia riik – 6 saj. 501 aastal. Kehtestati Burgundia õigus – lex burgundionum. Kehtis burgoonlaste üle ja nende vaheliste vaidluste korral. 506 aastal loodi roomlastele – lex romana burgundionum, ainult roomlastele. Ainult keisri poolt loodud normid, natuke oli osa ka rooma õigusest. Saaliõigus – lex salica – kuulub Lõuna – Germaani hõimudele. Üks vanimatest germaani hõimude kriminaalõigusnorme, kui ka tsiviilõigus norme. Karistusnormid on üksikasjalikud, nimetati seda trahvikataloogiks. Terve peatukk koostatud vargusele. Olid kirjas kõik loomad, mida ei tohtinud varastada ja hinnad olid kõrval, kui palju tuli varastatud looma eest maksta.
6. Õiguslik omaabi ja maarahu .
Kui oli vallutatud Lääne- Rooma , kõik väikesed riigid ühendati ja tekkis frankide riik. 10 saj. frankide riik lagunes ja sellega kaasnes seaduslikkuse allakäik ja tekkis feodaalne killustatus. Partikularismi kõrvale tekkis iga mehe oma õigus. Kellel vähegi võimu ja jõudu oli, hakkas oma õigust teostama . Kui riik ei suuda kaitsta inimeste elu ja vara, siis kujuneb välja nn. rusikaõigus s.o tugevama õigus. Võis võtta ja teha, mida soovib. Igaühe õigus end kaitsta. Omavoli ja seadusetuse vastu hakkas võitlema riik ja kirik. Selleks kasutati, mis oli germaani hõimudel kasutusel – vaherahu – võimalusel lepitada vaenutsejad. Seda hakkas kasutama kirik omavoli piiramiseks ja avaliku julgeoleku tagamiskeks. Prantsusmaal sai alguse Jumalarahu. See kehtis algul piiskopkondades. Algul oli suuline vorm, hiljem tekkis kirjalik, 1123 a tekkis Jumalarahu üldised eeskirjad. Jumalarahude eeskujul hakkasid selle alusel kasutama sama vahendit ilmalikud valitsejad (kuningad, vürstid). Hakkas kujunema maarahude süsteem. Maarahu hõlmas kogu maa-ala, kus kuningas viibis . Maa-alal, kus kuulutati rahu välja ja sooritati kuritegu , siis see oli kuninga solvamine. Esimene maarahu kirjalikult 1093 a. Shvaabi rahu. Kogu protsess areneb, tulevad uued rahuseadused. Kui süsteem välja kujunes, võib rahud liigitada: Kõikehõlmav rahu – Mainzi maarahu 1103, kehtis 4 aastat. Vaenutsemine oli keelatud neljapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni. Kohad, kus oli keelatud vaenutsemine, rahukohad: kirik, kabel , klooster , kodu, veski, maantee . Keeld võis puudutada ka isikuid: vaimulikud, kuninga ametnikud, kuningas, kuninga kaaskond.
7. Kodifitseeritud tavaõigus.
1224- 1230 a. koostatud õigusraamat alamsaksamaal e. Saksen Spiegel, saksi õiguspeegel. See oli esimene kodifitseeritud tavaõigus. Kogutud süsteem, üksikaktid, suulised normid, laiali pillatud normid, mida oli vaja kokku panna. Koostas vürsti nõunik. Autor kirjutab, et õigust ei salli keegi, kuid ta peab olema nagu peegel , kust peegeldub tagasi hea ja halb. Siit siis nimetus saksi õiguspeegel. Levis üle Saksamaa, Hollandi, Belgia ka Baltikumi. See sisaldas tsiviilõigus norme ja kriminaalõigus norme.
Kuriteod, tapmised, kehavigastused jt. olid olemas ja karistused olid kehalised. Eraõiguses olid kompensatsioonilised karsitused.
Avalik õiguslikud karistused:
1) kaelakohtuliku (surmanuhtlus võimalik).
*surmanuhtlus:
- poomine, ainult meestele, see oli häbistav karistus. Kohaldati alati varaste puhul.
- pea maharaiumine – määrati tapmise eest, põhiliselt aadlikule.
- ratastamine – tapmise puhul, suurte varguste puhul, talupoegadele.
- uputamine, kasutati naiste puhul.
- põletamine tuleriidal, naiste puhul.
*sandistavad karistused:
- käe maha raiumine - pisivarguste puhul või kehavigastuse tekitamise eest.
- keele ära lõikamine – valetunnistajale, keel pikk.
2) mittekaelakohtulikud – ihunuhtlus, juuste mahalõikamine, häbimärgistus.
Eraõiguslikud karistused:
Valuraha välja maksmine - kui oli vägivalda kasutatud (tekitatud sinikaid). Vaja oli selle eest maksta valuraha
8. Hilise keskaja tsentraliseeritud õigus.
Euroopas hilisel keskajal tekkis olukord, et tekkis palju iseseisvaid riike. Rooma impeeriumi järglaseks sai Saksa rahvuse püha Rooma riik (Itaalia, Austria, Saksamaa, Tsehhi ). Problem millega pidi riik tegelema, oli kohtulik omavoli. Rusika reegliga sai ta hakkama. Kohtulik omavoli tekkis kuna oli killustatus. Keegi ei saanud teada, kas oli kuritegu või mitte, kohtunik otsustas. Väljapääsuks oli luua tsentraliseeritud õigus. Sellega sai hakkama. Keiser Karl V 1532 a. , tema juhtimisel loodi tsentraliseeritud kriminaalkohtu seadustik (constitutio criminalis Carolina). Koostamisel kasutati Rooma õigusnorme ja tavaõigusnorme. Olid kasutusel ka taliooni karistuse põhimõtted. Kes andis valevannet, raiuti kaks sõrme maha. Laialdaselt kasutati kehalisi karistusi, surmanuhtlust. Juurde tuli neljastamine, uputamine, elusalt matmine, lisaks veel saksi õiguspeegli karistustele. Neljastamine oli ette nähtud reetmise eest (keha raiuti neljaks ja tükid pandi teistele vaatamiseks välja.) Uputamist kasutati enamasti naiste puhul. Elusalt tapeti naisi lapse tapmise eest.
Kehakaristused:

• keele ära rebimine – tavaliselt solvamise eest, isik seoti posti külge.
  
• Sõrmede maha raiumine – valevande andmise eest.
  
• Kõrvavade ära lõikamine – väiksemate varguste eest.
  
• Silmade välja torkamine – kasutati tihti surmanuhtluse asemel või kuritegude kaasaaitamise eest.
  

Mittepiinavad karistused:

• vitstega läbipeksmine.
  
• Väljasaatmine, sageli oli see lisakaristuseks.
  

Häbistavad karistused:

• häbiposti paigutamine .
  
• Häbikvide kandmine – kasutati naiste puhul, kes jättis lapse hooletusse.
  

9. Keskaegne kanooniline õigus.
Hakkasid tekkima kiriku kogudused , mis ei olnud omavahel seotud. Juba 12 saj-l hakkasid kristlikud kogudused üksteisega kohtuma , et võtta vastu ühiseid otsuseid, näit. haldusküsimustes. Neid otsuseid nimetati canones = juhtnöör.( sellest ka kanooniline õigus). Aja jooksul lisandusid paavsti poolt loodud otsused e. dekreedid, mida aktsepteerisid kogudused ning need olid kohustuslikud. 12 saj keskel hakati koostama vanema kanoonilise õiguse kogu, kuhu viidi ilma igasuguse kriitikata sisse kanoonid ja dekreedid. Esimene kogu tekkis umbes 1140 aastal. Selle autoriks oli munk Gratianus ja seda allikakogu nimetati Corpus dekretorum. Gratianus süstematiseeris materjali ja sealt hakkasid välja kujunema õiguslikud teesid (millist kirikunormi kasutati); juhtudeks ette nähtud teesid; õiguslikud probleemid. Gratianuse tööde põhjal arenes välja koolkond – dekretistid, kes olid kanoonilisõigusliku kirjanduse autoriteks. Selle kirjanduse põhjal tekkis omakorda vastav koolitustegevus, so ülikooli stuudium. Inimesi, kes õppisid õigust, hakati nimetama kanonistideks (õppisid kanoonilist õigust) ja legistideks (õppisid rooma õigust). Edasi tuli veel juurde paavstide dekretaalide kogumid. Need koguti kokku nelja erinevasse töösse. 1580 a. anti välja seaduste kogumik Corpus Julis Caninic ( kanoonilise õiguse kogum), mille moodustasid need 4 erinevat allikatekogu. Kanoonilisel õigusel, mis oma olemuselt oli valitsemisõigus, oli Euroopas väga suur tähtsus. Ta hakkas mõjutama väga paljusid valdkondi. Kiriku jaoks tõi kaasa kiriku varade parema administreerimise ja sellega tunduvalt suurema tootlikkuse, kui seda suutsid tagada ilmalike võimude ressursid . Kiriku testamendi ja annetusinstituudi arenemine – tekkis võimalus surve avaldamiseks testamentidest vabatahtlikult loobumiseks kiriku kasuks. Augustinus leidis , et Kristus = kirik pidi saama iga testamendi osaliseks. Kristus peaks saama ühe lapse osa igast testamendist. See reegel levis üle terve Euroopa. Kiriku sotsiaalne poliitika oli perekonna poolt, st. esmane oli perekond, mitte suguvõsa. See oli vajalik maapealse jumalariigi tekkimiseks, kus kõik inimesed on õed ja vennad ning nad kõik oleksid taevase juhtimise all. Preesterkonnal oli tsölibaadi nõue, st keeld abielluda . See rebis preesterkonna välja suguvõsade ja ilmalike huvide kompleksist ja tegi neist kiriku kõrgema juhatuse tööriista. Sotsiaalse struktuuri poliitika tähtsaim moment oli seksuaalse läbirääkimise keelamine väljaspool abielu. See oli keelatud ja karistatav . Selleks olid olemas ka vastavad seadused. See mõjutas inimeste seksuaaleetilist käitumist. Et olla kindel, et ei rikutaks abielu, viidi kiriku poolt sisse laiaulatuslik kontroll. Peale perekonnaprobleemide tegeles kirik ka kriminaalprotsessidega. Kriminaalprotsessi viidi 1215 a. sisse mõiste inkvisatsioon , st. tekkisid kirikute kohtud, mis omal algatusel tegelesid rikkumiste väljaselgitamisega. Ametisse määrati eriline isik –) süüdistaja (promotor), kes hoolitses kaebuse eest, st otsis rikkujaid. Süüdistuse esitamiseks piisas kuuldusest toimepandud kuriteo kohta. Peale süüdistuse esitamist kuulutas kohus välja juurdluse. Aluseks võeti ratsionaalne teadmine st. tõendite arutamisel olid olulised tunnistajate ütlused, kusjuures kohtud kohaldasid karistusena nn. interdikti, mis oli suunatud kirikukogude vastu (isiku rikkumistes süüdistati kirikukogudust). Otsuse alusel võidi karistuseks näiteks keelata ära jutluse pidamine, matusetalitluse läbiviimine. Interdikt võis olla suunatud ka isikute vastu ja karistuseks võidi ära võtta õigus kanda relva, see oli üheks rangemaks karistuseks, kuna kõik teised olid relvastatud. Inkvisitsioonimenetlus laienes ja seda rakendama igat liiki kuritegude puhul, mida võidi tõlgendada kui ähvardust kiriku vastu või kui olid ainult sellised kahtlused. Algselt oli kirik piinamise vastu, kuid 13 saj. leiti, et see on tavaline protsessi abinõu. Kanoonilise õiguse mõju kaubandusõigusele ja oblikatsiooniõigusele (kohustusõigus, tänapäeval võlaõigus) oli väga omapärane. Kuna kaubandusõigus tähendas, et inimesed tegelesid kaubandusega ja rikastusid, siis algselt oli kirik vastu rikkuste otsimisele, kuna see seadis ohtu hinge (vaene aga puhta hingega). Hiljem püüdis moraalselt kaubandust õigetele kokkulepetele suunata ja nõudega, et mõlemate poolte lepingutingimused oleksid võrdsed.
Euroopa õ. ajalugu
10. Kanooniline protsess (inkvisitsioon)
Inkvisitsioon – kriminaalprotsess oli välja kujunenud 1215 aastal. Oli antud õigus kirikule algatada kriminaalasi kui oli info isiku kohta, kes oli toime pannud kuriteo. Kohtunik hakkas tegelema juurdlusega. Ette oli nähtud ka tõendamine ja ka kuritegu uuriti ning kutsuti tunnistajaid. Leiti, et kõige parem tõendus oli isiku ülestunnistus. Algul oli kiirik piinamise vastu. Kui inimest piinati, andis ta enamasti lõpuks siiski tunnistuse. 13 sajandil pooldas seda juba ka kirik. Piinamine oli loomulik protsess.
Nõiaprotsessid: Oli isikuid, kes erinesid teistest. Kirik leidis, et võimed on antud kuradi poolt ja sellega tuleb võidelda. See oli omane rohkem naistele. Algul loeti seda ketserluseks, ka karistati. 15 sajandil hakati nimetama nõiaprotsessiks. See oli ka inkvisitsiooni protsess. Tähtis oli protseduur , tõe väljaselgitamine ei olnud peamine. Viimane nõid põletati aastal 1793.
Kanooniline õigus levis Euroopas ja mõjutas Euroopat, mingil ajal oli kirik tugevam kui riigivõim.
11. Keskaegne linnaõigus.
Linnades hakkas arenema õiguskord, kuna seal elasid teistsugused inimesed. Nad olid vabad ning seega sai vabalt areneda kaubandus ja laevandus, mis omakorda tõid kaasa omad normid. Kuna aeg oli uus, siis tuli luua ka uusi õigusnorme. Primitiivsema õigusega väikesed linnad pöördusid tihti juhtivate hansalinnade poole palvega lubada kasutada nende õigust, st. Lüübeki õigust ( nt. Lüübekil, Magdeburgil ja Londonil oli üle 100 sellise linna). Sel viisil tekkisid suured linnaõiguse perekonnad, kus õigusliku emalinna nõukogu tegutses tütarlinnade kohtute suhtes kõrgema instantsina. Linnades kujunes välja rahvusvaheline kaubandus- ja mereõigus.
12. Keskaegne õigus ja kohtuprotsess Inglismaal.
Inglismaal oli õiguse killustatus. Kohtute kõrval pidasid kohut läänihärrad, linnades olid linnakohtud. Oli sama pilt nagu Euroopas.
12 sajandil Henry II hakkas huvi tundma maaõiguse vastu. Kui tekkis vaidlus, siis kuningas kirjutas kirja kohtunikule. Ta märkis, mida tuleks kohtunikul teha ja millise otsuse peks tegema. Kohtunik saatis kohale ka reisikohtunikud. Inglismaal hakkas kujunema olukord, kus kohtunikud hakkasid kirjade järgi tegutsema, olukorrad hakkasid korduma. Kohtunik vaatas eelmist sarnast otsust ja nii hakkaski kujunema Inglise pretsedendi õigus. Kujunesid välja tüüphagid. Kui pole tüüpilist, siis luuakse uus. Uue hagi loomisega hakkas tegelema kantsler , kes lõi vastava registri ja pani kirja vastavad hagi tüübid.
Kohtuprotsess Inglismaal:
Euroopas oli olemas seadusandlus. Inglismaal ei olnud seadusandjat, vaid olid olemas hagitüübid, mille järgi asju lahendati. Kui kaks isikut sõlmisid lepingu, mille järgi peab kinkima, siis teisel on kohustus saada (leping). Kui üks võtab jõuga ära, siis teisel ka õigus jõuga võtta (vaidlus). Vasali contra hertsog. Tekib vaidlus ja vasall võtab käest kirja ja läheb kantsleri juurde. Kutsutakse ka teine pool kohale ja kui keegi ei ole nõus loobuma , siis minnakse edasi kohtusse. Hagejale ja kostjale antakse hagid kaasa ja minnakse serifi juurde. Šerif valib kaks meest ja moodustatakse zurii ja nemad siis otsustavad , kellel on õigus. Kohtunik lihtsalt formuleerib otsuse.
15. Uusaeg 1500-1800. Euroopa kriminaalprotsess.
Kõige paremaid tulemusi saavutati krim.protsessi ja krim.õiguse reformimisel. Krim.protsess oli 18 sajandil veel primitiivne . Kasutati piinamist ja õigus oli ebakindel. Tõendikontroll põhines tõendi teoorial, kus tõendid olid rühmadesse jaotatud ning nende tõendusjõud olid formaalselt määratud. Nii oli ülestunnistus I ja parim tõend – tõendite kuninganna, muu ei omanud tähtsust. Kui kahe tunnistaja ütlused langesid kokku, loeti seda täiuslikuks tõestuseks. Üks tunnistaja oli vaid poole tõestuse eest ja ainult kaudsetel tõenditel ei olnud tõendusjõudu. Ühe tunnistaja vastu võis süüdistatav end kaitsta vandega, eeldades, et kuritegu ei ole karistatav eluaegse vangistusega. Kui kaebealaune süüd üles ei tunnitanud ja kahte tunnistajat ei suudetud leida, ei saanud teda süüdi mõista. Kanoonilise õiguse õitsengu perioodil kõrgkeskajal arenes välja tõendusteooria. See oli tehniliselt arenenum kui vandemeheinstituut ja jumalakohus. See levis kiriku ja kanoonilise õiguse mõjul üle kogu Euroopa. Tõenditeooria järgi oli oluline panna süüdistatav oma süüd üles tunnistama, kusjuures meetodid ei olnud olulised. Sellele lisandus veel religioosne arusaam: ülestunnistamisega, mis religioosselt tähendas patu omaksvõttu, sai võimalikuks patustaja hinge päästmine. Piinamisinstituut pärines hilis antiikajast, mil seda rakendati röövlibandedest lahti saamiseks. Keskajal sai piinamine tavalise kriminaalprotsessi osaks tolleaegse sõja ja vaenu nägemuse alusel. Sõja juurde kuulus harjumuspäraselt sõjavangide piinamine, et neilt vaenlase kohta andmeid välja pressida. Kuna sõjavange peeti kurjategijateks, muutus nende piinamine veelgi tavalisemaks. Piinamine kandus üle krim.protsessist normaalmenetlusse. Piinamisel ei pööratud suurema tähelepanu kaebealuse õiguskaitse garantiidele protsessis – näiteks võimalusele ise vastuväiteid esitada.
Saksa- Rooma Keiser Karl V lõi krim.õiguse ja krim.protsessi seadusandluse vormis Constitutio Criminalis Carolina ( 1532). Selles esitati kindlad eeldused piinamiseks, näiteks kindlat tüüpi kaudsed tõendid, et süüdistatav on süüdi. Piinamisele, kui tavalisele krim.protsessi meetodile anti veelgi tähtsam seisund, mis oli ametlikult reguleeritud autoriteetsetes õigusallikates. Piinamise ametlikku reguleerimist hakkas esinema ka Euroopa riikides. See printsiip keelati Rootsis 1734 aastal seadusega, kuid praktikas kasutati seda edasi. Suvalise krim.protsessi ja eriti piinamise vastu suunasid valgustusliikujad oma raevuka kriitika. 18 sajandi lõpuks oli piinamine kadunud peaaegu kõikide Euroopa riikide krimprotsessidest.
Kõige tähtsamaks sai Beccaria töö Kuriteost ja karistusest (1764). Beccaria oli surmanuhtluse halastamatu vastane. Väitis, et see hirmutamisvahend on ebaefektiivne. Hukkamisstseenid olid liiga lühikesed selleks, et piisavalt hirmu levitada. Selle asemel pakkus ta välja eluaegse sunnitöö kohaldamise. Sellega, et inimesed teadsid sunnitööliste kannatustest, pidi see saama palju mõjusamaks vahendiks kuritegevusest hoidumiseks. Beccaria reformiideed levisid üle kogu Euroopa ning vahetasid välja surmanuhtluse.
16. Austria õigus 1500-1800
Tsiviilseadustik 1811 (ABGB)- täielikult tsiviilnormid, juriidilises tehnilises mõttes kõrgemal tasemel kui ALR (seadustekogu), kuid madalam kui Napoleoni koodeks .
Kriminaalõigus oli Josephina, Austria keiser Joseph II 1787 a. Koosnes üld- ja eriosast.
Tuntakse Nullum Crimen põhimõtet. Kirjeldatud on ka kuriteo mõistet. Surmanuhtluse vorm oli ainult poomine. Võis kohaldada ainult seaduses ettenähtud juhtudel. Olid ettenähtud protseduurid (12 tundi pidi rippuma rahvale näitamiseks, siis tuli pidulikkuseta matta). Vangistus, sunnitöö, ihunuhtlus, häbipost.
17. Preisimaa õigus.
Preisimaa kuningas Friedrich II andis 1746 aastal juhiseid üldiseks seaduse reformiks ja töö seaduste kodifikatsioonide kallal lõppes alles 1794, kui kinnitati Preisimaa seadustekogu (ALR). Põhiosas oli see seadustekogu loomuõiguse ja valgustusliikumise ühine looming. Eesmärgiks olu saavutada kindel ühiskonnaideaal, mis vastab heaoluriigile. Leiti, et see on võimalik, kui troonil on valgustatud despoot , tänu kellel on võimalik reformid läbi viia. Selle isiku võim ulatus kõikjale, mis puudutas eraisiku elu. Kui keskajal kuulus võim kirikule, siis nüüdseks oli kõik muutunud. Riigivõim otsustab ühiskonnaelu ja on seega elu otsustavaks moraalseks teguriks . Seadustekoguga (ALR) püüti hõlmata kõiki juhtumeid ja nende lahendusi. See kogum pidi olema kõikidele teistele eeskujuks. Leiti, et on loodud õigusloome ideaalne allikas. Tekkisid aga probleemid. Kuna koodeks oli ideaalne, siis tuli välja, et kohtunikud ja juristid ei omanud vastavat taset. Nad olid harjunud tõlgendamisega ning seega oli oht, et nad võivad muuta koodeksi olemust. Tegelikult taheti, et kohtunik oleks ainult avanud raamatu ja leidnud lahenduse. Nõuti ranget koodeksi paragrahvide järgimist. Friedrich II arvates kujutas juristkond endast takistust ratsionaalselt funktsioneeriva õiguskorra vastu. Seadused olid ideaalsed, kuid kohtunikud ja juristid olid oskamatud ning seega on võimatu reforme ellu viia. Filosoof Leibniz arvas , et Rooma õigus on koostatud printsiipide järgi, millega kombineerides on võimalik lahendada kõiki ettetulevaid õiguslikke juhte. Seega on kohtunike ja juristide roll minimaalne. Friedrich II leidis, et see seadustekogu peaks olema eeskujuks ka teistele riikidele. Kui panna kirja kõik ühiskonnas tekkivad probleemid, siis saavad nad kõik ka lahendatud . Hoolimata pingutustest ei saanud seadustekogu täiusliku seadusandluskunsti eeskujuks, nagu autorid olid lootnud. Ülesanne ühiskondliku- ja eraelu suhteid detailidena reguleerida oli liiga pretensioonikas ja lahendamatu, ehkki seadusele püüti anda nii suur ulatus (19160 paragrahvi), kui võimalik ja pedantse järjekindlusega täpsustada kõik detailid (nt. § 96-100 oli selle kohta, mida käsitletakse raamatukogude või looduskogu kabinettide all). Üldse iseloomustas seda seaduste kogu liiga suur, suisa kriitikavaba usk mõistuslikkusesse, kahtlus kodanike iseseisva vastutuse suhtes ning vananenud arusaam ühiskonnast. Selle tegelik põhjus oli, et seadus oli valgustatud despootia ja vana seisusliku ühiskonna toodang. Seadustekogu tohutu mahtki oli seotud sellega, et see oli välja töötatud seisusliku ühiskonna jaoks. Valgustatud despootia võis küll teha suuri edusamme teatud küsimustes, kuid oli tavaliselt võimetu teostama ulatuslikke reforme. Üleeuroopalise tähtsuse omandas Preisi seadustekogu sellisel teel, et andis teistele riikidele inspiratsiooni kodifitseerimise alustamiseks tsiviil-, riigi-, haldus, kriminaal- ja protsessiõiguses.
18. Prantsusmaa õigus 1500-1800
Prantsusmaal töötati välja Preisi seaduste kogu analoog, mis koosnes 5 raamatust: 1804 tsiviilkoodeks ehk Napoleoni koodeks; 1806 tsiviilprotsessi koodeks; 1807 kommertskoodeks; 1808 krim.koodeks; 1810 karistuse kandmise koodeks. Kõige tuntuim neist oli Napoleoni koodeks, kuna oli kõige täiuslikum seadustik kogu Euroopas. Koos hilisemate täienduste ja modifikatsioonidega on kehtiv ja kasutusel veel ka tänapäeva Prantsusmaal. Samuti on ta tsiviilõiguse aluseks Belgias, Luxenburgis, Hollandis, Hispaanias, Portugalis, Itaalias, Rumeenias, Lõuna- Ameerikas (va. Brasiilia ja Peruu ), mõnedes Põhja- Ameerika osariikides ja prantsuse keelt kõnelevates Kanada provintsides ning endistes Prantsuse koloonia osades Aafrikas. See on romaani rahvaste ühine õigusallikas. See tähendab, et tugeva Prantsuse mõju all olnud Eesti- Aasia riikide õigusarengut on see koodeks tugevasti mõjutanud, näiteks Egiptust, Süüriat ja Liibanoni . Tsiviilkoodeks ehk Napoleoni koodeksi tugev positsioon Prantsusmaal on põhjendatud, sest see oli õnnestunud kompromiss erinevate vanema Prantsuse õigusallikate vahel. Koodeks koosneb 2281 artiklist , mis on jaotunud kolme raamatusse ja millel on lühike sissejuhatus. I raamat on isikuõigusi käsitlev. Seal kasutusele võetud printsiip kõikide võrdsusest seaduse ees. II raamat on asjaõiguse raamat, mis põhiosas kehtib veel praegugi. Käsitletakse probleeme omandiõiguse reguleerimisest kuni kinnisvarani. Põhiideeks on kindlustunne omandiõigus ja vabadus selle objekte ekspluateerida ( riigi kohustus on omandiõigust kaitsta, kuid isik kardab alati, et riik võtab omandi ära). III raamat käsitleb erinevaid omandiliike ning pärimis- ja oblikatsiooniõigust ( kohustus = võlaõigus). Selles raamatus kinnitatakse ka kokkuleppevabaduse põhimõte, so. , et lepinguta sõlmimine oleks vaba. Vaatamata demokraatlikele printsiipidele, mille seadus põhineb, on see siiski teadlikult kujundatud patriarhaalse ühiskonna tarbeks, kus mehe juhitav perekond moodustab ühiskonna tuuma, so isa võim peres naise ja laste üle ( nt. § 213 – mees on kohustatud oma naist kaitsma, naine aga mehele kuuletuma; § 375 – isa, kes pole rahul oma lapse kasvatusega, peab tema korrale kutsumiseks kasutama järgmisi vahendeid: § 376 – juhul, kui laps on alla 16 –aastane, pea isa lubama last vangistada kuni 1 kuuks ja selleks on ringkonnakohtu juhataja kohustatud isa nõudmisel väljastama vangistuskäsu; § 377 – üle 16- aastaste laste kohta antakse erinevaid reegleid. Sel juhul võib isa ainult taotleda lapse vangistamist, taotlust kontrollivad teatud ametkonnad, mis võivad selle heaks kiita või tagasi lükata. Kui laps on 16 aasta vanune, on isal tingimusteta õigus last võimude abiga vangistada). Patriarhaalsust tasakaalustas teatud määral naise õigus abielu lahutada ning mehega võrdne pärimis- ja abiellumisõigus.
19. Venemaa õigus 1500-1800
Vene õigus säilitas oma primitiivse tasema palju kauemaks, kui teised Euroopa riigid. Kuid Vene riik, mis kerkis esile Moskva suurvürsti juhtival jõul, vallutati keskajal tatarlaste poolt, kes okupeerisid seda maad rohkem kui kahe aastasaja jooksul (1240- 1480 ). Tatarlaste vallutustega kaasnes tõsine sotsiaalne ja eriti õigusalane häving. Venemaa õiguskord oli varem arenenud põhiliselt feodaalse ühiskonna raames, ilmutades seejuures mitmeid sarnasusi Lääne- Euroopaga. Tatarlased hävitasid selle õiguslikult reguleeritud sotsiaalse korra süsteemi. Nad nimelt ei püüdnudki maad täielikult killustada ja sinna ise elama asuda, vaid rahuldusid sellega, et panid oma usaldusmehed kohalike feodaalsete suurmeeste, keda nad rangelt kontrollisid, kõrvale. Selle kontrolli põhiosa moodustas tohutult suurte andamite, mida tatarlased nõudsid, laekumise järelvalve. Nagu Lääne- Euroopas, põhines Vene feodaalsüsteem läänihärra ja maa kasutaja omavahelistel õigustel ja kohustustel. Venelaste rõhumine tatarlaste poolt lõhkus selle süsteemi. Seaduslikult reguleeritud õigused ja kohustused asendati kurnamissüsteemiga, millega Vene suurnikud harjusid niivõrd, et peale Tatari ikkest vabanemist jätkasid nad oma alamate röövimist. Peale tatarlaste ikkest vabanemist võttis Vene tsaar üle ka tatari khaani autoritaarse valitsemismeetodi ja sellega suurenes rahvamasside rõhumine veelgi. Kuna Venemaal olid vaid mõned suuremad linnad, millel polnud sellist vaba ja tugevat positsiooni, kui Lääne- Euroopa suurtel kaubalinnadel, ei tekkinud seal keskajal jõukat ja poliitilist iseseisvat kodanlust, kes oleks võinud tasakaalustada tsaari ja suurnike ülemvõimu. Sellised suhted jäid Vene ühiskonnas ja õiguskonnas määravaks kuni Peeter I valitsemisajani. Umbes aastast 1000 on säilinud 1 õigusallikas Russkaja Pravda (Vene Õ), mis tõenäoliselt oli Vana-Venemaa, mille pealinn oli Kiiev , valitseja poolt välja antud lossiõigus. Oma materiaalse sisu ja jur. tehnilise taseme poolest on see lähedane rahvaste rändamisaja Saksa seadustele . Märgatavad on ka Bütsantsi ja Rootsi õiguse mõjud. Tähendas kogukondade vahelise vaenu reguleerimist ja seal kasutati ja jumalakohut. Vana-Vene riigis kehtis niisiis õiguskord, mis vastas Inglismaa ja põhjamaade tasemele . Peale tatarlaste võimu langemist 15 sajandil kulus aega 1649 aastani kui Venemaal hakkas kehtima Lääne- Euroopa seadusandluse analoog. Tsaar Aleksei Mihhailovitsi poolt välja antud seadus näitab, kui mahajäänud oli Vene õigusareng Lääne- Euroopaga võrreldes. Tsaari poolt välja antud seadus koosnes nimelt Russkaja Pravdast võetud reeglite ja mitme spetsiaalseadusandluse segust , mis olid tekkinud pele tatari ikkest vabanemist ( nt. Kohtuorganisatsiooni seadus, kriminaal- ja protsessiõigus). See reeglite segu oli süstematiseerimata, samuti oli madal selle üldine kultuuriline tase. Karistused olid tihti julmad ja paljudel juhtudel pidi kohtumõistmise otsustama Jumalakohus. Peeter I valitsemisajal algas Venemaal lähenemine lääne õiguskultuurile. Peeter I võttis üle lääne ühiskonnale omased organisatsioonid , õigusreeglid ja riigi loomise tehnika. Tema eeskujudeks olid Hollandi ja eriti Rootsi, mille sõjalist administratiivset ja juriidilist efektiivsust ta väga hindas . Kõigepealt võeti üle Rootsi sõjaväeline kriminaalõigus Karl XI sõjaartiklitest 1683 aastal. 1716 aastal töötati Peeter I isikliku järelvalve all välja sõjaartiklid, mis mõnedes osades sõna-sõnalt põhinesid Rootsi analoogidelt. Need artiklid olid vajalikud. Kuna teised normid puudusid, siis kasutati neid ka tsiviilisikute suhtes. Artiklites olid ette nähtud situatsioonid, mis võisid juhtuda ja ka vastavad karistused. Neid kasutati ka18 saj. kriminaalõigusena. Riigiõiguse printsiipe võttis Peeter I üle Rootsi kuningalt. See oli peaaegu sõna-sõnaline tõlge Karl XI valitsemisaja Rootsi seisuste , nn. Suveräänsusdeklaratsioonist ( 1693). Peeter I tõlkis ja pani ümber artiklitesse. Seal puudus märge monarhi suveräänsuse kohta. Vastavalt suveräänsusdeklaratsioonile oli monarhil piiramatu õigus. See deklaratsioon püsis aastani 1906, mil loodi esimene Vene põhiseadus. Veel kopeeris Peeter I aastatel 1715 -1722 nn. Rootsi kollegiaalsüsteemi kui ka Rootsi omavalitsuse ning ka Rootsi kohtukorralduse, kui ta püüdis Venemaal kehtestada kaasaegset administratiivset ja juriidilist korraldust. Need olid tema viimased reformid, kuna 1725 aastal Peeter I suri. Katarina II oskas küll ilusasti rääkida, kuid tegi vähe. Ta oli filosoof troonil. Tegi tutvust valgustusideede kandjatega ( Voltaire , Beccaria) ja püüdis näidata, et tema näol on tegemist haritud monarhiga. Katarina II tahtis reformida kriminaalõigust ja krim. protsessi. 1766 aastal kutsus ta kokku seadusandliku kogu, mis käsutati tööle tema enda käega kirjutatud nakasiga(?) , mis pidi olema kogu töö aluseks. Selle instruktsiooni sisu oli suures osas kriminaalõiguslik ja kujutas endast valgustusfilosoofide Voltaire ja Beccaria mõtete kogumikku. Katarina II kavatsuseks ei olnud muud, kui kindlustada oma positsiooni, mille ta oli endale võitnud oma mehe võimult kukutamise ja tapmisega. Seadustekogu saadeti laiali ning sellega lõppeski. Katarina II ei unustanud aga saavutada välispoliitilist edu. Ta korraldas oma instruktsioonida tõlkimise saksa, inglise, prantsuse ja itaalia keelde. Prantsuse keeles koguni mitmes väljaandes ja hoolitses oma suursaadikute abiga, selle eest, et seda instruktsiooni trükiti ja avaldati Lääne- Euroopa riikide ajakirjanduses. Nii võttis ta ise ja ka tema poolt juhitud riik Lääne- Euroopas haritud avalikkuse ees suure prestiizi. Kuid tegelik situatsioon oli hoopis teine. Valgustajate ideaalid ei sobinud Venemaale. Ühiskonna tõelise näo paljastas Katarina II poolt 1783 aastal välja antud ukaas(?), millega olid keelatud pärisorjade kaebused oma peremeeste peale. Pärisorjad aga kaebasid massiliselt. Kaebamine oli karistatav, kuna seda peeti ülestõusu katseks. Situatsioon oli normaalne, kuna pärisorjade arv oli suur (üldse elas Venemaal 45 milj. inimest, kus 200 000 aadlikku omasid 21 milj. pärisorja ja riik 15 milj). Põhjused, miks reformid läksid nii aeglaselt, peituvad Venemaa 18 sajandi ajaloolises taustas. Seda ühiskonda iseloomustas veel 17 sajandi lõpulgi primitiivne feodalism, mis oli keskaegse Tatari okupatsiooni tagajärjeks. Avalik- ja eraõigus ei olnud teineteisest lahutatud. Haldus- ja kohtuvõim segunesid. Nii võis süüdi mõista ja karistuse täide viia tsaar haldusakti alusel tema alamate suhtes ja feodaalse maavaldaja poolt nende alamatele. Igas mõisas oli oma kohus. Euroopas oli sel ajal juba teine süsteem. Enamus Venemaa elanike haridustase oli väga madal. Raamatud olid haruldased, puudus juriidiline kirjandus. 18 sajandi keskel avati Venemaal 2 juriidilise hariduse õppetooli, millest üks 1785 aastal Moskva Ülikoolis. Kui Vene õiguse õpetamist ülikoolis 1770 aastal alustati, piirduti vaid sõja- ja mereõiguse õpetamisega, kuna Venemaa oli militaarne riik. Suured reformid hakkasid Venemaal toimuma 19 sajandi lõpul.
20. Inglismaa õigusliku arengu erinevus Mandri- Euroopast.
Inglismaal kujunes keskajal välja common law ja edasi arenes protsessitüübi süsteem, so. kohtunike tegevus. Inglismaa õiguslik areng muutus 2 olulises punktis Mandri- Euroopast väga erinevaks: kui Mandri- Euroopas oli Rooma õigus retseptrioon, siis Inglismaal see ei toimunud. Inglismaal arenes common law, mis oli üksikjuhtumi lahendamine (Rooma õiguse retseptsioon - kujunes välja seadusandlus, üldkohustuslikuks käitumiseks). Inglismaal ei tekkinud õigusteaduse arengut - Rooma õiguslikku koolitust (legistid ja koalistid). Inglise õigussüsteem arenes ilma seaduseta ja ilma õigusteaduse toeta. Tähtsamaks figuuriks oli kohtunik, mitte õigusteadlane või seaduseandja. Kui kohtunik lahendas mingit situatsiooni, siis lahendamisega oli loodud õiguse reegel ehk pretsedent, mis on teiste kohtunike jaoks kohustuslik. Omapära seisneb selles, et kui Euroopa kohtus esines advokaat , siis kasutas ta õigusnormi, kui aga Inglismaal esineb advokaat või kohtunik, siis nad tsiteerivad mingit varajasemat kohtuotsust. Sisuliselt oli inglise õigus case law privaadiõigus ehk pretsedendiõigus. Mandri- Euroopas arenesid kodifukatsioon ja õiguse reformid, kuid Inglismaal seda ei toimunud, kuna Inglismaa ei vajanud muudatusi. Elu tsiteeris ise ja seega ei olnud muudatused vajalikud, samuti ei olnud vajalik kodifitseerimine. Inglismaal ei tekkinud kunagi Mandri- Euroopas levinud loomuõigusliku õigusteaduse õppeasutuste analooge. Samuti ei olnud Inglismaal vajadust laiaulatuslike seaduse reformide järele, nagu seda nõudsid Euroopa loomuõiguse õpetlased.
21. Perekonnaõigus 1800-1914
18 sajandil oli Euroopa perekonnaõigus patriarhaalne ja seda iseloomustas kiriku religioosne dogmaatiline vaade abielule ja perekonnale . Valgustusliikumine esitas mehe ja naise vahelise võrdsuse nõude ja esines poliitiliselt loomuõigusliku nõudega, et tsiviilõiguses ei tohi abielus näha religioosset institutsiooni, vaid kodanlikku kokkulepet, mille pooled võisid kokkuleppel lõpetada (pole midagi ühist taeva ja Jumalaga). 18 saj-i lõpus ja 19 saj-i alguses hakati neid nõudeid juba arvestama ja sisse viidi abielulahutuse riiklik protsess ning tekkis abielupooltel võimalus vabatahtliku kokkuleppe alusel lahku minna. Esines konservatiivset mahajäämust Inglise abieluõiguses, kus oli tugev traditsioon. Veel 1857 aastal kuulusid abieluasjad kiriklike kohtute kompetentsi. 1857 aastal loodi abielulahutuste tarbeks spetsiaalne kohus, mis võis abielu lahutada abielu rikkumise, julmuse ja abikaasa omavolilise ning alusetu hülgamise eest. 20saj alguseks oli valgustusliikumise ja loomuõiguse vaade abielule kui õiguslikule institutsioonile kehtestatud enamikes Euroopa riikides. Erandiks olid vaid Hispaania , Portugal ja Itaalia, sest nendes riikides oli Katolikul kirikul väga tugev mõju. Perekonnaõigust puudutavad ka peale omavaheliste suhete ka varalised suhted, kus säilisid aga patriarhaalse iseloomuga õigusreeglid. Mees oli perekonnapea ja haldas ühist vara. Mees otsustas laste kasvatamise üle ja naine oli kohustatud mehele kuuletume kõiges, mis puudutas perekonna ühiseid asju. Seega töötas kodanlikpatriarhaalne õigussüsteem abieluõiguses mehe kasuks. Liberalism mõjutas tugevalt ka eestkosteõigust. Keskaja sugukonnas oli alaealine sugukonna kaitse all. Kontrolliti, et hooldaja alaealise huvisid hooletusse ei jätaks. Sugukonna lagunemine ja perekonna, kui sotsiaalse primaargrupi tekkimine oli toonud esile vajaduse kontrollida eeskostja viisi oma vastutuse täitmisel. See põhines rangelt spetsiaalsete organite või kohtu kontrollil eestkostja üle. Tema volitusi piirata nii tugevalt, et tegelikuks eestkostjaks võib pidada kontrollivat organit või kohut. Vastavalt liberalismi arusaamale pidi eestkostja saama nii vabad käed kui võimalik ja ainult alaealise väga olulise küsimuse lahendamisel tuli vastavalt organilt nõuda selle heakskiitmist. Ülejäänud osas teostati kontrolli tagantjärele. Sellega loodeti parandada eestkostja võimalusi hallata alaealise vara võimalikult efektiivselt, rakendamata bürokraatlikke protseduure.
22. Kaubandusõigus.
Kuna tööstus- ja kaubanduslembese kodanluse huvi oli tähtsaimaks poliitiliseks liikumapanevaks jõuks, siis oli loomulik, et pingutused suunati eelkõige nende küsimuste lahendamisele, mis olid kodanluse jaoks kõige tähtsamad ja seda nimelt kaubandusele. Sellele mõeldi kogu tööstust ja hulgikaubandust haaravate õiguslike organisatsioonide õiguslikku baasi. Peale Prantsusmaad tõusis seaduste kodifitseerimise alal Euroopas juhtivaks riigiks Saksamaa, mis püüdis Vabade Riikide Liidu baasil ühtset seadusandlust. Nad alustasid kõigepealt väärtpaberite õiguse ehk veksliõiguse sisseviimist. 1848 aastal õnnestus neil käiku lasta veksliseadus ja 1861 aastal ADHB. Selle seadustekogu loomise taga seisid nii poliitilised, kui ka majanduspoliitilised huvid. Kaubandusõigus puudutas peamiselt juriidilistehnilisi probleeme, kus kõige tähtsamaks oli tehniliselt maksimaalselt efektiivsete lahenduste leidmine. Kaubandusõiguse koostamine ei puudutanud eriti ühiskonna sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid. Kuna spetsialistid tundsid kaubandusõiguse praktilisi külgi hästi, oli nende mõju seadusele suur. Seaduse projekti valmistas 1861 aastal ette Saksa Liidu täidesaatev ja seadusi ettevalmistav organ Liidukamber ja samal aastal kiitis selle heaks Liidupäev. Kuid kuna kogul puudus õigus liidu liikmete seadusi välja anda, siis jäeti otsustamisõigus igale liidumaale eraldi, kas võtta seadus vastu või mitte. 1897 aastal redigeeriti (trükivalmis seadma) ADHBd ja viidi kooskõlla BGBga ning seejärel vastu riigi kaubandusõigusseadusena.
23. Tsiviilprotsess 1800-1914
19 saj alguses oli Euroopas kehtinud protsessiõigus kujunenud küllaltki eriliseks. Inglismaa tsiviilprotsessis määrasid pooled protsessi käigu ja protsessimaterjali. Saksamaal ja Austrias valitses õiguslik protsess, mis oli arenenud keskajal ning oli aeglane ja kohmakas. Protsessi iseloomustas mahukas kirjalik menetlus ja paljude ebaoluliste dokumentide kuhjumine . See tõi endaga kaasa mahukad toimikud, mis raskendasid protsessi arutamist. See asjaolu kuulus kokku Itaalia kanoonilise õiguse põhimõttega töötada vastu omaenese eesmärgile. Hageja oli kohustatud korraga esitama kõik oma nõuded ja kostja on kohustatud korraga esitama kõik kaitsmise argumendid. See printsiip oli suunatud protsessi lühendamisele, kuid tegelikkuses tõi see kaasa materjali kuhjumise, mida protsessis üldse vaja ei läinud. Lõpuks kujunes Euroopas välja olukord, kus kohtuasjad hakkasid kuhjuma ja menetlemine venima. Oli vaja reforme. Reformide protsess algas 19 saj. algul ja eeskujuks oli Napoleoni protseduurikoodeks ( tsiviilkoodeks), kuna seal protsessipooled said kujundada protsessi oma äranägemise järgi. Kohtunik ainult suunas. See süsteem meeldis liberaalidele. 19 sajandil parimaks tsiviilprotsessi seadusandluseks sai Austria tsiviilprotsess, mis oli eeskujuks nii Saksa protsessiõigusele, kui ka Taani, Norra ja Rootsi tsiviilprotsessiõigusele. Selle loojaks oli Franz Klein , kes oli 19 saj suurim protsessualist ning astus välja liberalismi vastu. Seda iseloomustab kohtuniku tavapärasest tugevam formaalne ja materiaalne protsessi juhtimine. Siin ei saa pooled pikendada ja edasi lükata. Eriti märkimisväärne on kohtu kontroll tunnistuste üle. Kohus võib määrata tunnistuse vaid mõlema poole nõusolekul. Klein tahtis luua kodanikele mõistetavat protsessiõigust, mis oleks aluseks kiirele, odavale ja kindlale protsessile. Selle tegemine õnnestus tal nii hästi, et Austria tsiviilprotsess võeti kõikjal eeskujuna. 19 saj lõpus ja 20 saj algul hakkasid tekkima uued teadusharud (nt. Tööõigus ja sotsiaalõigus).
24. Kriminaalõigus 1800-1914
Kriminaalõiguslik problemaatika arenes Lääne- Euroopas vastavalt industrialiseerimise käigule. 17 ja 18 sajandi agraarühiskonnas oli kuritegevus olnud vaid suurlinnade probleem. 18 saj tekkis linnades isegi organiseeritud kuritegevus. 19 saj tekkis järsk rahvaarvu kasv, millega kaasnes agulikvartalite tekkimine suurlinnades ja tööstuspiirkondades ( kerkis kuskile tehas – vaja oli töölisi – ehitavad endale elamiseks putkad – hakkab arenema organiseeritud kuritegevus). Industrialiseerimine põhjustas tööstuspiirkondades nii kiire linnade tekkimise, et oli võimatu planeerida ja asustada linnu nii, mis oleks vähegi vastanud sotsiaalsetele nõuetele. Jubedates agulites lokkas alkoholism ja prostitutsioon. 17 ja 18 sajandil suurlinnades arenema hakanud organiseeritud kuritegevus leidis seal endale soodsa kasvulava. Agulite sotsiaalse laostumise jälgedes käisid vägivallaga seotud kuriteod. Varavastased kuriteod ei võtnud kuigi suurt ulatust – agulis polnud eriti midagi varastada. Kuritegevus kasvas plahvatuslikult. Avaliku korra kindlustamiseks agulites vajati arvukat ja hea haridusega politseid. Suurt tähelepanu hakati pöörama keskkonna ja kuritegevuse suhetele. Varem oli kuriteos vaid nähtud kurjategijat, keda sai piirata hirmutamisega. 19 saj hakati mõistma, et kuritegevus nakatas inimesi kui teatud tüüpi haigus. Tuli reformida krimanaalõigust. Kanti ja Hegeli kättemaksudeooria ei mõjunud, kuna keskkond oli selline. Tekkis reformistide koolkond, mille juhiks oli Saksa professor Karl Binding ( 1841 -1920). Ta toonitas, et karistuse ülesanne on õiglaselt kätte maksta. Seetõttu nõuti, et sarnaseid juhtumeid tuleb sarnaselt käsitleda (ekvivalentsi printsiip), karistus peab olema kuriteoga samas proportsioonis (proportsionaalsusprintsiip); kurjategija pidi oma tegude eest vastutama (võla printsiip). 19 saj I poolel tegutses ka teine, Anselm von Feuerbachi (1775-1833) juhitud koolkond, mis lõi õpetuse karistusähvarduse psühholoogilise sundefekti kohta. See ei olnud karistus ja selle täideviimise õpetus vaid kriminaalseadus , mis sai kuritegevuse vastu võitlemise esmaseks vahendiks: karistus tuleb ka täide viia, et seda peetaks reaalseks. Feuerbachi õpetus oli vanema aja hirmutamisideedega võrreldes suur samm edasi. Klassikalise koolkonna kriminaalteooria, mis algusest lõpuni oli vaid teoreetiline, ei saanud olla abiks sotsiaalsetes katastroofisituatsioonides, mida industrialiseerimine põhjustas. Reaktsioonina klassikalise koolkonna steriilsuse vastu tekkis kaks voolu, mis võtsid oma teoreetiliseks lähtepunktiks inimese kui indiviidi ning mitte kuriteo. Neist ühe autor Itaalia arst Lombroso on esitanud mõtte, et kuritegevus on inimesse suurel määral geneetiliselt programmeeritud. Ta väitis, et kurjategijad on tihti umbes kolmandik kõigist rasketest kuritegudest ette määratud kurjategijaks saama. Kurjategijaks sündinu võis juba välimuse järgi ära tunda: madal laup, suured kõrvad, väljaulatuvad põsenukid, kiskjalik hoiak. Lombroso teooriad äratasid suurt tähelepanu. Veidi enne Lombroso teooriat oli toimunud Darwini evolutsiooniõpetuse läbimurre ja paljudel oli ehk lohutav mõelda, et kurjategijad on juba sünnilt kuritegelikud inimesed, geneetilised ebardid, kes olelusvõitluses automaatselt välja praagiti. Klassikalise koolkonna valitsevaks mantlipärijaks sai nn. Sotsioloogilise koolkonna, mille eesotsas oli Saksa kriminaalõiguse professor Franz von Liszt 81851-1919) poolt väljatöötatud õpetus. Sotsioloogiline koolkond pidas võitlust kuritegevuse vastu võitluseks kahjuliku sotsiaalse nähtuse vastu. Sellest lähtudes oli kuriteo eest kättemaksmine mõttetu. Kättemaks ei olnud abiks kuriteo tagajärgede likvideerimisel: kuriteo põhjuseid tuli otsida kurjategija isikust. Liszt töötas välja kolm kurjategija tüüpi, keda pidi koheldama erinevalt: kurjategijat, keda võis parandada, st. resotsialiseerida, tuli kohelda nii, et ta paraneks; kurjategijat, keda tema isiksuse tõttu ei pidanud parandama, tuli hirmutada; kurjategijat, keda parandada oli võimatu, tuli kahjutuks teha. Igale tüübile oli koolkond määranud spetsiifilise programmi – mõjutatavat pidi kasvatama, määrates talle vabadusekaotuse, juhuslikke kurjategijaid pidi hirmutama karistusega ja mõjutamatud tuli ühiskonnast kas alatiseks või ajutiseks isoleerida .
Eriti oluliseks pidasid sotsioloogilise koolkonna esindajad noorte kurjategijate ümberkasvatamist, sest noori peeti ``mõjutatavate`` kategooriasse kuuluvaks. Noorte puhul soovitati ümberkasvatamist ja ravi, mitte vabaduse kaotust. 19 saj tekkisid mõisted, mis olid seotud valgustusliikumisega. Nulla poena sine lege = ei mingit karistust ilma seaduseta; Nullum crimen sine lege = ei mingit kuritegu ilma seaduseta. Enne valgustuslikke reforme oli tavaline, et kui kohtunik pidas tegu karistusväärseks, mõistis ta ka karistuse, ehkki seda polnud nimetatud krim.seaduses ega ka kehtivas prejudikaatide kogus. Samasugune vabadus oli kohtunikel karistuse määramisel. § kui selline puudus. Veel 19 saj oli kuriteo kirjeldamise tehnika kasuistlik. Oleks korrektselt järgitud põhimõtet, et ühtki karistust kuriteo eest ei saa määrata ilma seaduseta, tulnuks ette näha ka kirjeldada kõiki karistatavaid tegusid, st. tehnika oleks muutunud veelgi keerulisemaks ja kasuistlikumaks. Hea näide selle kohta on Rootsi 1832 a. krim. seadus. Sellesse kuuluvad näiteks nii detailsed varguse ja selle karistamisega seotud asjaolud , millega püüti olukordi katalogiseerida nii, et seadused muutusid naeruväärseteks, Näiteks 1864 a krim. seaduse peatukk 20 §9 püüab keegi varastada sel teel, et: purustab müüri, seina, põranda, lae, luugi , akna, värava, ukse, luku või mingi muu sarnasse tõkke; sisenedes tallu, majja, ruumi või laeva; ronib üle müüri, seina, värava või katuse, või ronib sisse avausest, korstnast või mõnest teisest sisenemiseks mitte ettenähtud kohast, või kasutab ukse avamiseks muukrauda või valevõtit; või: avab jõu või kavalusega kapi, kirstu, laeka või mõne muu panipaiga, mis luku või mõne muu sulguriga suletud oli; kuid vargust ei toimu ja karistuseks sissemurdmiskatse eest mõistetakse kuni 6 kuud paranduslikku tööd. Selline seaduste kirjutamise tehnika iseloomustas veel 19 saj lõpuski kõikide Lääne- Euroopa krim. seadust. 20 saj algul töötati välja nn. sünteetiline tehnika, mis on omane kaasaegsetele krim.seadustele. Sünteetiline tehnika kujutab endast seaduseteksti lihtsustamist üldise ja kokkuvõtva kirjaviisi abil. See tõi kaasa kohtuniku iseseisvuse suurenemise. Samuti oli nii seaduseandja kui ka kohtunikul lihtsam. Seadusandluses tekkis uus osa – üldosa. Esimene läbitöötatud ja põhjalik seaduse üldosa on ilmunud Preisimaa seadustekogu, milles esimene peatükk kirjeldab Preisi krim.õiguse üldosa. Ka Prantsusmaa krim.seadustikus tekkis 19 saj algul (1810) hästisõnastatud süsteemne eesosa. Peale seda hakkasid need tekkima ka teiste riikide seadustes.
Karistuse kandmine.
19 saj tähtsamad krim.õigusalased tööd loodi siiski täidesaatval alal. Tähtsamaks sammuks oli surmanuhtluse piiramine, mis osalt asendati eluaegse sunnitööga, osalt hakati praktiseerima armuandmist. Muutus ka vabaduskaotuse kandmise iseloom ja tingimused. Veel 18 saj lõpul kandis kurjategija oma karistust kindluse tüüpi ühisvanglas või sunnitööasutuses. Kinnipidamiskohtade tingimused olid jubedad. Eriti saatuslikeks said need kriminaalsed mõtteviiside nakatajatena; asotsiaalne sisekord tõmbas vähem rikutud inimesed kiiresti paadunud kurjategijate juhtimise alla. 19 saj hakkasid reformistid nõudma vanglakorra põhjalikku muutmist. Ameerikas katsetati - esialgu suure eduga. Kaht süsteemi, mille järgi vange püüti hoida üksteisest lahus, et ei tekiks asotsiaalseid grupeeringuid ja ``kriminaalset nakkust ``. Esialgne süsteem pärines Philadelphiast ja nõudis kurjategijate täielikku isoleerimist üksikkongidesse ning töökeeldu. Need nõudmised kujunesid siiski liiga karmideks: vangidel tekkisid süühilised häired ja see sundis lubama kongide külastamist ka seal töö tegemist. Süsteem levis teistesse riikidesse, kogemused segunesid. Kuna paljud vangid ei talunud isolatsiooni, siis püüti rakendada teist süsteemi. See põhines vangide ühisel tööl, kuid ka karmil vaikimisnõudel: vabal ajal hoiti vange üksteisest eraldatuna üksikkongides. 19 saj kasutati seda süsteemi peaaegu kogu Euroopas, st. vaid isolatsioonireeglite rangusaste oli erinev. Need kehtisid kas kohe algusest kõigi kohta või olid progresseeruvad nii, et vang oma hea käitumisega võis välja teenida oma viimise kõrgemasse klassi, millel olid suuremad eelised, sh. ka teiste vangidega koosolemine. Veel oli olemas ka Iiri progressiivsüsteem, mis oli 19 sajandi kohta kujunenud väga eeskujulikuks resotsialiseerimismeetodiks. Vangistusaeg lõppes vabas asutuses, mida ei valvatud üldse või valvati vähesel määral. Kinnipidamisasutuse kõrval püüti ``mõjutatavaid`` resotsialiseerida ka tingimisi vabastamise ja tingimisi kohtuotsuse määramisega. Need mõlemad olid instituudid, mida hakati rakendama sajandivahetusel. 19 saj –i tekkis probleem, mis näis ühendavat kõiki vabadusekaotuse vorme. Isoleerimise korral riskiti sellega, et vangi kohandamine ühiskonnaga raskenes. Kui aga isolatsioon nõrgenes, toimus asotsiaalne grupeerumine ja kriminaalne nakatumine . See probleem on siiani lahendamata .
25. Kriminaalprotsess 1800-1914
Enamikes Euroopa riikide krim.protsessis leidus 19 saj algul vananenud jooni. Kohus töötas üheaegselt nii kohtuniku kui süüdistajana. Kohus oli menetlusega otseselt seotud ning vastutas selle eest. Uurimise teel pidi kohus kohtuasjas õiguse leidma. Protsess avaldus Carolina seadusandluses. See süsteem lubas piinamist, kui kaebealuse suhtes oli piisavalt kahtlusi . Ilma selle piinamiseta oli protsess väheefektiivne, kuna see põhines legaalsel tõendite hindamisel. Kui kaebealune oma süüd üles ei tunnistanud, nõuti kuriteo tõestamist kahe tunnistaja poolt. Üks tunnistaja oli vaid pool tõestust ja see ei lubanud kahtlustatavat veel süüdi mõista. Kaudsete tõendite olemasolu ei lubanud kedagi vahistada. Püüti täiustada vande andmist: kostjalt võis nõuda mõõgavannet. Pärast piinamise ärakaotamist kasutati teisi sunnivahendeid või rahulduti sellega, et ei vabastatud isikut kohtuotsuse alusel. Süüdistatav vabastati `` ajutiselt ``. Teine võimalus oli, et süüdistatav , kelle vastu täielik tõestus võimatu oli, mõisteti kinni lühemaks ajaks, kui see kuriteo eest ette nähtud oli. Menetluse põhiraskus lasus kahtlustatava salajasel ülekuulamisel uurimiskohtuniku poolt. Süüdistatu olukord oli kaunis lootusetu, kuna ta ei saanud kasutada advokaati. Teisest küljest oli tema kasuks legaalne tõendikontroll. Kogu inkvisatsioonimenetlus oli algselt mõeldud mitte ilmaliku kuriteo jaoks, vaid religioosseks menetluseks, et päästa hing. See tingiski ka need salajased ülekuulamised, mille esmaseks ülesandeks ei olnud süüdistatava süü tõestamine, vaid tema hinge päästmine igavesest hukatusest. See inkvisatsioonisüsteem ei kehtinud Prantsusmaal. Seal asendati seadusega, mis andis võimaluse prokuröril tegutsemiseks. Kuid see ei parandanud oluliselt süüdistatava seisundit. Ta võis end küll enne kohtuotsuse langetamist kirjalikult kaitsta ja esitada vastuvõiteid enne lõpliku otsuse tegemist, kuid tema seisund oli halb menetluse ettevalmistamise ajal: talle isegi ei öeldud, milles teda süüdistatakse ja tal polnud ka õigust advokaadi kaitsele. Samas aga olid tal suuremad võimalused enda kaitsmiseks koht ees.
26. Tööõigus 1800-1914
Feodaalse korra lagunemise ja industrialiseerimisega muutus olukord Euroopas ning tekkisid töösuhted tööandja ja töövõtja vahel, mis erinesid keskajast. Tekkis töölisklass. Suhe tööandja ja töövõtja vahel fikseeriti lepinguga, kuid milles puudusid sotsiaalsed garantiid. Veel 1869 aastal Saksamaal kehtima hakanud kutsemääruse § 105 teatas lühidalt ja selgelt: ``Iseseisva tööandja ja töötajavaheliste suhete kindlaksmääramine on vaba kukkuleppe objekt``. Seega polnud majanduslikult nõrgemal positsioonil oleval töötajal erilist võimalust kasutada vaba kokkuleppe õigust oma huvides, tööandjal oli oma huvide rakendamiseks võimalusi märksa rohkem. Vajaduse korral oli võimulolev kodanlus valmis kasvõi vägivaldselt takistama töötajatel organiseeruda kollektiiviks, mille jõud oleks olnud võrdne tööandja omaga. Riigivõim ja tööandja püüdsid kõigepealt töölisi rahustada sotsiaalkindlustusseaduse vastuvõtmisega haiguste ja õnnetuste vastu, millega vähendati tööõnnetuste riske. Seda peeti paremaks, kui tööliste organiseerumisõiguse andmist. Kuid need abinõud polnud sotsiaalsete pingete vähendamiseks piisavad ja lõpuks tuli riigivõimul ikkagi aktsepteerida ametiühinguid ja kollektiivlepingut. Nii töötatigi välja kaasaegne tööõigus. I kollektiivleping sõlmiti 1896 aastal Saksamaal. Kõik see kehtis tööstustööliste kohta. Ebamäärasem oli arvuka teenijaskonna positsioon, kes juba seisusliku ühiskonna tekkimisest alates oli moodustanud aadlilosside ja mõisate ning kodanluse linnamajade tööjõu. Valgustusliikumise reformid polnud nende nõudmist rahuldanud. Veel 19 saj lõpul olid nad peremeeste võimu all ja kui nad püüdsid lahkuda ametlikku seaduslikku teed kasutamata, võis politsei nad tööle tagasi tuua. Oli küll peremehepoolne kohustus ravida ja hooldada haigeid, kuid peremees võis alati lepingu ühepoolselt lõpetada ning end sellest kohustusest vabastada. Teenistujate karmi kohtlemise kohta annab hea näite 1810 a-l kehtima hakanud Preisi määrus, mis käskis teenistujat isanda käsud vastu võtta lahkelt ja austusega ning ``kui teenistuja oma kohatu käitumisega isandaid vihastab ja sellega põhjustab enese sõimamise või kergema peksmise, ei või ta nõuda mingit õiguslikku kompensatsiooni``.
Keskaegse Euroopa maaõigus.
Maa oli killustatud ja ka õigus oli killustatud. Puudus ühtne õigus ja ka ühtne õigusakt. Võrreldes mitme linnaõigusega oli maaõiguse allikaid vähem ja oma juriidiliselt tasemelt on need reeglina kehvemad. Erandi moodustavad põhjamaade maakonna- ja maaseadused. Selgituseks : maal mõisteti õigust feodaalsüsteemi raames ning feodaalse lääniõiguse järgi. Õiguse mõistmine oli feodaalsete õiguste konflikte puudutavad. Vaevalt arvati protokollimise vääriliseks seda, kuidas feodaalaadel lahendas oma alamatevahelisi tülisid, kellest enamuse moodustasid pärisorjad. Väljaspool põhjamaid ei leidunud üldisi riigi seadusandlusi, nende asemel kujunesid välja kohaliku kehtiva õiguse kohta käivad eramärkmetel põhinevad õigusraamatud, mida ülesmärkija oli töödelnud. Kõige tuntumaks ja tähtsamaks õigusraamatuks Saksamaal oli Sachenspiegel (1230), mille autoriks oli Eike von Repgow ja mida on mõjutanud Rooma õigus. Eike von Repgow oli tähelepanuväärne isiksus oma praktilise juriidilise võime ja hariduse poolest. Eike ei olnud siiski Bolognas õppinud ja on tõenäoline, et osa reeglitest on ta loonud kanoonilist õigust õppides. Tema õiguseraamat sai eeskujuks teistele. Veidi liialdades võib öelda, et Sachenspiegel ja selle järeltulijad asendasid riigiseadusandlust. See oli väga oluline, sest kodumaist germaaniõigust ülikoolis ei õpetatud. Kõrgem administratsioon ja kõrgem kohtukorraldus olid Rooma õigust õppinud juristide käest. Kodumaine õigus lükati teadusliku kirjanduse ja õpetatud juristide mõjul kauaks kõrvale.
27. Sotsiaalõigus 1800-1914
Tänapäeva mõistes sotsiaalõigust hõlmavad alad on pärit keskaegse katoliku kiriku sotsiaalpoliitilisest tegevusest. Peale reformatsiooni võtsid protestantlikud kirikud sotsiaalsed ülesanded enda kanda, kuid riigi surve tõttu kiriku varadele jäi protestantlik kirik katolikust kirikust tunduvalt kehvemasse majanduslikku seisu ning seetõttu polnud nende võimalused kuigi suured. Valgustusliikumise mõjul hakkasid 18 sajandi riigivõimud asutama kogu sotsiaalpoliitikat hõlmavaid riiklikke , mõnikord ka kommunaalseid (haiglaravi, vaeste abistamine , lastetoetus jne.) organisatsioone. Euroopas asutati nende ülesannete täitmiseks eriseadusandlusega reguleeritud asutuste süsteem, kuid majanduslikud vahendid laiaulatusliku sotsiaalpoliitika elluviimiseks olid piiratud. Industrialiseerimise tulemusena olukord muutus. Aurujõu kasutusele võtmine võimaldas konstrueerida üha keerulisemaid masinaid, mis mitmekordistasid industriaalprotsessi efektiivsust, kuid samaaegselt tekkis tohutu tööjõu vajadus. See viis tööliste, isegi naiste ja laste viimse piirini ärakasutamiseni. Ilmekaks näiteks on nn. korstnalaste ekspluateerimine. Kõige efektiivsem viis kõrgete ja kitsaste vabrikukorstnate puhastamiseks oli alaealiste laste kasutamine, mida rakendati 18 saj lõpul Inglismaal. Lapsi tõmmati korstnas tasapisi ülespoole, samal ajal, kui nad kraapisid korstnaseintelt ära sinna kogunenud nõge. Kuumus ja gaasid põhjustasid laste surma pärast mõnda töökuud. Reformistlikuks riigiks tööaja piiramise ja töökaitse seadusandluse alal oli loomulikult Inglismaal. Juba 1802 a-l loodi lastekaitseseadus, mida 1819 a-l täiendati nii, et alla 9-aastaste laste töö oli keelatud ning 9-16 aastaste laste jaoks oli kehtestatud tööaja piirangud. Töökaitset puudutav õiguslooming võeti kokku 1847 a-l ulatuslikku töökaitseseadusesse, mis on I katse kehtestada moodsat seadust sellel õigusalal. Preisimaal teostus piiratud sotsiaalreform 1839 a-l vastuvõetud lastekaitseseadusena, mis Inglise eeskujul keelas alla 9-aasta vanuste laste töö ja piiras alla 16-aastaste laste tööaega 10 tunnini päevas. Keelati ka laste töö öösiti ja pühapäevadel. Sarnaseid seadusi kehtestati hiljem kogu Euroopas. Selle sotsiaalõigusliku arengu osas tõusis juhtivaks riigiks Saksa Keisririik , mille eesotsas oli Bismark ja 1891 a-l Saksamaal kehtestatud töökaitseseadust võib pidada modernse sotsiaalõiguse seadusandluse läbimurdeks Euroopas Bismarki poliitilisi vaateid võiks iseloomustada natsionaalse feodalismina. 19 saj-l võeti vastu mitmeid tähtsaid sotsiaalkindlustusseadusi, millest tuleks kindlasti nimetada haiguskindlustusseadust ( 1886 ), õnnetusjuhtumiseadust (1884-1887) ja invaliidsus- ja vanaduspensioni kindlustamise seadust (1889). 19 saj-l sotsiaalpoliitilisi reforme iseloomustas kristlik patriarhaalne vaateviis (on võimalus - aitame, ei ole võimalust – ei saa ka aidata). Reformimine kestis kuni I Maailmasõjani. Peale II Maailmasõda muutusid vaated teiseks. Nüüdseks on paljudes Euroopa riikide põhiseadustes inimeste õigused ravile , haridusele jne. Riigil on kohustused.
34