VA seminar Lubecki õigus (0)

Tartu Ülikool - Õigus - Võrdlev õigussüsteemide ajalugu

5 VÄGA HEA

SEMINAR NR. 5

LÜÜBEKI ÕIGUS

KÜSIMUSI JA MATERJALE

KÜSIMUSED

Keskaegse linnaõiguse üldiseloomustus

Linna määratlemine
Linn – kompaktse hoonestusega asula, millel on oma haldusorganid ja juriidilised õigused.
20. sajandi linna võis iseloomustada järgmiste tunnuste abil. Ta oli:

juriidilise isiku staatuses olev korporatsioon
poliitiline kooslus , mida tavaliselt juhib valitud meer koos valitava nõukoguga, kes omab volitusi palgata ametnikke, määrata makse, sundvõõrandada eraomandit jne.
majanduslik üksus, mis kindlustab (või vähemalt kontrollib kindlustamist) ennast vee, energia, transpordiga, reguleerib ehitamist ja elamispinna kasutamist, majanduslike ettevõtete paigutamist
sotsiaalset heaolu tagav kooslus, mis korraldas hariduse andmist, tervishoidu jne.

M. Weberi hinnangul võib lääne tüüpi linnade algeid leida ka teistes kultuurides, kuid linn kui kommuun (linnakommuun) selle sõna tõelises tähenduses on omane vaid Läänele. Tema väitel peab linnaks nimetatavas asumis prevaleerima kaubandus-majanduslikud suhted ning asum ise peab omama järgmisi tunnuseid:

kindlustused
turg
kohalik kohus ja vähemalt osaliselt autonoomne kohus
kindlakujulise assotsiatsiooni vormi
vähemalt osaline autonoomia ja autokefaalia (s.t. linnakodanike osalusel valitud võimuorganite valitsemine)

Kaasaegsed pärimised (keskaegse) linna päritolu ja mõiste järele ulatuvad 18. sajandisse. Juhtroll kuulus siinkohal seisusliku ühiskonna raames tegutsenud valgustusfilosoofidele, kes tõstatasid oma töödes kodanike võrdsuse probleemi. Voltaire määratles linna kui vabade kodanike kogukonda . Ta väitis, et võideldes feodaalsenjööride mõjuvõimu vastu oli Prantsuse kuningas Louis VII juba 1137/38 kehtestanud linnade põhiõigused. Kuningas olevat selles aktis andnud vabadeks linnakodanikeks saanud elanikele õiguse ise valida linnavalitsuste ja kohtute liikmeid. A. Smith defineeris linna kui alalist turgu. Nendes kahes 18. sajandi määratluses ilmneb juba kaks erinevat lähenemisviisi (keskaegse) linna kui sellise defineerimisele, mis on püsima jäänud tänaseni. Üks on linna majanduslik definitsioon, mille kohaselt linn on keskmisest tihedama rahvastikuga asula, kus vastastikune vahetus ja tööjaotus on suhteliselt hästi välja arenenud. Taolise määratluse kohaselt on linn linnaks eelkõige ümbritseva keskkonna suhtes ning siinkohal on suhteliste kriteeriumide spekter lai nii kronoloogilise kui geograafilisel teljel.
Teine võimalus on (keskaegse) linna õiguslik definitsioon, mis vastandina majanduslikule definitsioonile on absoluutne ja kindlalt seotud oma ajaga . Linnadel oli teistest asulatest erinev staatus, mis oli omaaegsetele inimestele selgelt teada. Üldjuhul tuli see staatus mingil kindlal ajahetkel anda mingi kindla ürikuga ning tihtipeale on see hetk, mida tähistatakse linna asutamisena. Erinevalt majanduslikust aspektist võis juriidiline aspekt (linnaõigus, privileeg ) sõltuda üksikisiku (senjöör, süserään) suvast. Vaatamata sellele ei olnud linnaõiguse andmine kunagi pelgalt tehniline akt, vaid suure sümboolsusega ürik, mis tähistas uut algust.
Tihtipeale tähendas linnaõiguse andmine tõepoolest linna asutamist, tuues kaasa kas senise maa-asula ümberkujundamise või täiesti uue asumi sünni. Sisuliselt linnana toimiva asula elu struktureeris linnaõigus ümber, tugevdades või muutes seniseid arengutendentse.
Kahel erineval alusel oleva, erinevatest määratlemisviisidest lähtuva linnaajaloo tulemused ja käsitlused ei tarvitse kattuda. Majanduslikus mõttes olid linnad kui vahetuskaubandusega tegelevad rahvarohked ja komplekssed asulad Ida-Euroopas olemas enne linnaõiguste saamist. Arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda, et juba 10. sajandil eksisteeris mere ääres ja jõgede kallastel rida kaubanduskeskusi (näit. Danzig, Praha). Õigusajaloo mõttes toimus massiline linnade asutamine Ida-Euroopas alles ajavahemikus 1150-1350 ning lähtus peamiselt Saksa eeskujudest (Lübeck, Magdeburg). Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal , kus majanduslikus mõttes olemasolevad linnad said linnadeks õiguslikus aspektis alles pärast anglonormannide sissetungi 12. sajandi lõpul.
Seminaris piirdume vaid õigusliku aspekti olulisemate joonte vaatlemisega, keskendudes Lübecki linnaõigusele. Teiseks tuleb märkida, et vaatluse all on just lääneliku õiguskultuuri areaali jäävad linnad.

Linnaõiguse üldised tunnused
Keskaegne linnaõigus oli osa keskaegse Euroopa õigussüsteemide paljususest. Vaatamata välisele mitmekesisusele ja jagunemisele mitmeks linnaõiguse perekonnaks iseloomustab linnaõigust rida ühisjooni.

Kommunitaarsuse iseloom

Vandekaaslus, lepingulisus

Linnaõigus oli omavahel tihedalt integreeritud (vande) kaaslus õigus, mida sageli nimetati kogukonnaks, kommuuniks (commune). Kommuun põhines kõigi tema (alg)liikmete vahelisel olemasoleval või väidetaval lepingul (hartal), mida võib pidada ühiskondliku lepingu algideeks. Mitmed linnad rajanesidki hartale antud kollektiivsel pidulikul vandel või mitmel järjestikusel hartale antud truudusvandel (kodanikuvanne)
Eeskujuna võib ühelt poolt vaadelda lääniõigusest pärinevat senjööri ja vasalli suhet sätestavat vasalliteedi lepingut või ka abielu(lepingut). Antud lepinguga võeti endale mingi kindel staatus, astuti alalistesse suhetesse, mille tingimused määratleti õigusnormidega ja mida pooled ei saanud omatahtsi muuta. Teisalt võib hartat vaadelda ka omalaadi sakramendina, mis sümboliseeris ja samas ka lõi uue kaasluse ning fikseeris tema õiguse. Just uue linna asutamisel oli kodanike loodav staatus ka uue koosluse/korporatsiooni staatus.

Partitsipatoorsus

Linnaõiguse kommunitaarset iseloomu näitas mitte ainult kodanike omavaheliste suhete lepingulisuses, vaid ka nende kollektiivsuses. Normid, mis pidid tagama üldrahvaliku, s.t. kõigi linnakodanike osalemise kommuuni elus, ilmnesid mitmel moel:

kodanike vastastikus kaitses ja abinõudes võõraste ja vaenlaste vastu
nõuetes kodanike “üldise koosoleku/nõukogu” läbiviimise kohta uute õigusnormide kehtestamiseks
nõuetes kaaskodanike osalemise kohta linnakodaniku asja lahendavas formaalse õigusmõistmise süsteemis
nõuetes tsiviilvaidlusi lahendavate mitteformaalsete vahekohtute kohta, mille üle linnavõimudel oli vaid vähene järelvalveõigus
käsitööliste ja kaupmeeste ühenduste (tsunftid, gildid ) majandustegevuse ranges reguleerimises
kanooniline õigus

Seisuslikkus

Linn kui kommuun on vaadeldav kahest aspektist:

kui vabade linnakodanike kommuun.
kui kommuunide kommuun (kaupmeeste gildide, käsitööliste tsunftide jms ühendus)

Indiviid keskaegse linnaõiguse järgi eksisteeris eelkõige kui ühe või mitme ühenduse liige. Tema individuaalne vabadus seisnes eelkõige tema mobiilsuses, võimes liikuda ühest ühendusest teise, pöörduda kaitseks ühe ühenduse eest teise ühenduse poole.
Linnaõigus tunnistas küll kõigi kodanike (nii rikaste kui vaeste) õiguslikku võrdsust, kuid vaesed kodanikud hoiti linna juhtimisest reeglina eemal. Linnaõigus tunnistas erinevate ühenduste (tsunftide, gildide) individuaalseid õiguslikke režiime koos seal kehtestatud ebavõrdsusega. Linnaõigus sätestas mittekodanikest linnaelanike ( aadlikud , vaimulikud , juudid, üliõpilased) ja nende ühenduste erinevad kohustused ja õigused

Ilmalikkus

Ilmalikkus on keskaegse linna oluline tunnus, mis on omane just läänelikule linnatraditsioonile. Erinevalt Antiik-Kreeka ja Antiik- Rooma linnadest ei kandnud keskaegsed linnad vastutust religiooni eest, linn kui tervik oli maine, ajaline nähtus mitte igavene ja püha. Tema ülesanne oli eelkõige vägivalla piiramises ja poliitiliste ja majanduslike suhete reguleerimises, mida siiski tõlgendati jumala poolt antud ülesannete täitmisena. Samal ajal kujunes linnas järjest iseseisvam ilmalikke eesmärke teeniv väärtushinnangute süsteemi.
Jumalateenimine ning usk kuulusid kiriku pädevusse. See ei tähendanud siiski linnade ükskõiksust usu suhtes, linnad olid täis nii kirikuid kui kabeleid. Õigusnormid, mis linna territooriumil reguleerisid usunormide ja doktriini järgimist olid osa kanoonilisest õigusest, mille eest hoolitses kirik .
Linnaõiguse ilmalikkus peegeldus ka nende mitmekesisuses. Me võime rääkida mitmest linnaõiguse perekonnast (näit. Frankfurti, Lübecki, Magdeburgi õigusperekond), mille raames eksisteerisid veel allperekonnad. Igal linnal oli mingi oma variant linnaõigusest (vt. näit. Haapsalu linnaõigus). Ühtaegu oli linnaõigus osa ilmalike õigussüsteemide paljususest, kusjuures ükski neist ei pretendeerinud ilmaliku sfääri täielikule reguleerimisele, rääkimata üldisest kehtivusest. Igaüks neist õigussüsteemidest reguleeris vaid tema jurisdiktsiooni kuuluvat inimeste elu tahku .

Konstitutsioonilisus

Keskaja linnad (eriti XI-XII saj) olid /justkui/ uued riigid, s.t. nad omasid täielikku seadusandlikku, täitev- ja kohtuvõimu. Nad omasid õigust kehtestada makse, müntida raha, määrata kindlaks kaalude ja mõõtude süsteeme, omada sõjaväge, kuulutada sõda ja sõlmida rahu. Samaaegselt olid linnad allutatud ka mitmetele piirangutele.

Kirjalikkus

Linnaõigused tuginesid (või vähemalt näima tuginevat) kirjalikele hartadele, mis määrasid kindlaks nende juhtimise korra, linna kui terviku ning linnakodanike õigused ning kohustused. Isegi kui kirjalik allikas puudus, loeti, et see on kunagi kindlasti olemas olnud.

Valitsemise suhteline modernsus

Hartaga kehtestatud valitsemiskord oli paljuski sarnane modernsele konstitutsioonilisele valitsemissüsteemile:

võimude volituste piiratus hartas ettenähtud ulatusega
võimu jagunemine (sageli) seadusandlikuks, täitev- ja kohtuvõimuks, millel olid üksteise suhtes piiravad mõjumehhanismid
ametiisikute perioodiline valimine
seaduste avaldamine

Kodanikuõiguste ulatus

Linnaõigused, mis määrasid kodanike õigused, sisaldasid tavaliselt ratsionaalse kohtupidamise , mille osalesid süüalusega staatuselt võrdsed. Vähemalt teoreetiliselt pidid vaesemad ja rikkamad kodanikud kohtu ees olema võrdsed. Ordaalid olid üldjuhul keelatud, vabaduse võtmiseks oli vaja linnavõimu luba. Karistuse liigid olid piiratud, võrreldes teiste õigustega.
Kodanikel oli relvakandmisõigus ja hääleõigus.

Vabastus feodaalkoormistest

Linnaõigused sisaldasid tavaliselt vabastuse paljudest feodaalkoormistest ja –maksudest. Tihtipeale sisaldusid õigustes ka maahärra (kuninga, vürsti) võimu piirid, näit. kohtupidamise ulatus ja maksude suurus.

Õigus osaleda linna valitsemises ja kohtupidamises

Kodanikel oli õigus osaleda rahvakoosolekul, mis vähemalt teoreetiliselt omas kõrgeimat võimu linnas. Igapäevases praktikas asendus kodanike koosoleku võim peagi suurema või väiksema koosseisulise nõukogu võimuga. Koos võimu kontsentreerumisega vähenes tegelikkuses ka linnaorganite valitavus, nad muutusid järjest enam koopteeruvateks organiteks. Põhimõtteliselt teatud kindlaks (lühikeseks) perioodiks valitavate isikute ametiaeg oli algselt küllalt lühike, kuid aja jooksul võimuperiood järjest pikenes, muutudes paljudes kohtades lõpuks eluaegseks.

Arenguvõimelisus

Linnaõigust iseloomustas arenguvõimelisus, s.t. mitte ainult muutumisvõimelisus, võime teadlikuks orgaaniliseks arenguks. See ilmnes linnaõiguste perioodilises kogumises ja süstematiseerimises. Linnavõimu ja mitmesuguste ühenduste õigusaktide regulaarses publitseerimises ja perioodilises süstematiseerimises.
Arenguvõimet tõestas ka avatus rooma ja kanoonilisele õigusele, mõnedki linnad retsipeerisid rooma õiguse.

Süsteemne terviklikkus

Erinevalt arhailisest õigusest ja maaõigusest oli linnaõigus kui juba algselt kirjalik õigus tunduvalt süsteemsem, sageli just kanoonilise ja rooma õiguse mõjul.

Keskaegse linnaõiguse areng

Linnaõiguse teke keskaegses Euroopas
Seda perioodi iseloomustas linnade teke. Linnades tekkisid teistsugused suhted kui maal, seega oli vaja ka teistsugust õigust. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse. Samuti sidus linnaõigus linna teiste sama õigust kasutavate linnadega ning hõlbustas nende omavahelist läbikäimist.
Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks kogu keskaja vältel olid rahatrahvid, harvem kehalised karistused või pagendamine. 13.–14. sajandil ei kohta allikates veel vahetegemist linnaelanike vahel rahvuse järgi ning linnakogukond oli tõenäoliselt küllaltki ühtne.

Kaupmehed lõid enesele uue õigusliku institutsiooni – linna –, millest sai ülikoolide kõrval uue liikumise jääv institutsioon . Linnade tekkimine 10-11. sajandil viis uue õigusmaailma tekkimiseni
Linnaõigus eraldus koos linnade iseseisvumisega, linn võis osta vabaduskirja. Õigust hakkasid looma linnade raed. Rae otsused lõid otseseid positiivõiguslikke sätteid. Hakati varakult üles kirjutama.
keskaegse linnakultuuri tunnused: turg ja raekoda, katedraal ja valitsushoone, kohus ja linnamüür, linna lähema ja kaugema ümbrusega ühendav maa- ja veeteede liiklusvõrgustik

antiikaja suured linnad surid enne varast keskaega välja (antiikaluseta linnad: Dorestat, Heithabu, Birka )
12. sajandil kujunes linn libertas’e koduks
Leoni „Fueros“ leiame Kastiilia kuningas Alfonso V aastast 1020 põhimõttelise tähendusega linnaõiguse määratlused

kuningas Alfonso V tõotas sinna kolijatele õiguslikku kaitset nende seniste feodaalide ees
linnas viibimine pidi muutma ümberasuja kõik senised kohustused kehtetuks, linnaõhk pidi tegema vabaks

territoriaalvalitsejate ja linnade võitlus linnaõiguste ulatuse üle oli Euroopa linnaajaloo põhiteema
uute Euroopa linnade hälliks jäi Põhja-Itaalia
996. a omistas keiser Otto III Cremonale õiguse, mille omamise kaudu asus linn vahetusse suhetesse riigiga ja suutis eneselt maha raputada piiskopi valitsemise
oma enesehaldusõigusest arendas Euroopa linn uue õiguse kõige kiiremini välja seal, kus ta ei olnud seotud maaõiguse traditsiooniga. Selle aluseks oli raha ja vabaduse iselaadne seostus.
linna valitses kaupmees , mitte jurist
linn kui õiguskord ja õigusinstitutsioon oli midagi rohkemat kui tolleaegsete majandussuhete peegelpilt . Ta astus ellu õigusaktiga ning rajas oma olemasolu õigusürikutele: asutamisprivileegidele ja linnaõigustele. Linnaõiguse sisu moodustasid mitmesugused ametieeskirjad, kodanike õigused ja kohustused, osaliselt kaupmeeste tavaõigused.
Iseseisev õiguskord nendes linnades, mis olid end läänikorraldusest vabastanud, arenes algselt linnanõukogu istungite protokollide põhjal (linnaraamat) in casu . Sellel linnaraamatul põhinesid omakorda era- või tavaõiguse ametlikud ülestähendused. Hiljem redigeeriti neid ametlikult väljaantavateks linnaseadusteks.
Linnade tavaõigus oli äärmiselt ebaühtlane – suurtes, elava kaubanduse ja merelaevandusega linnades tuli kasutada kas roomaõiguslikke juriidilis-tehnilisi probleemilahendusi, mida vajas majanduselu, või luua ise sellised reeglid (eriti Põhja-Saksamaal, mis ei olnud nii lähedastes kontaktides rooma õigusega kui linnad läänes ja lõunas), mis viisid kõrgeltarenenud õiguskorra tekkimiseni.
Mõned Hansa õiguse konstruktsioonid , eriti krediidi jaoks (nt kinnisvara krediidiõigus) olid rooma õiguse vastavatest instituutidest tunduvalt arenenumad. Siis pole ka imestada, et primitiivsema õigusega väikesed linnad pöördusid tihti juhtivate hansalinnade poole palvega lubada kasutada nende õigust.
Linnaõigusest sõltumatu oli rahvusvaheline kaubandusõigus lex mercatorum, mida tavaõiguse vormis rakendasid spetsiaalsed turukohtud ja mille menetlus oli suunatud protsessi lühendamisele. Teine eraldiseisev õigus oli mereõigus, mis pärines Vahemere piirkonna tavaõiguslikust õiguskorrast antiikajal ja mis osaliselt esines ka rooma õiguses.
Linnaõiguses domineeris käibehuvi, mis eristas teda maaõigusest, kus oli esikohale seatud omandiõiguse kaitsmine, mis põhjustas erinevate indikatsiooni reeglite tekkimise vallasvara suhtes.

- Maal oli iseenesestmõistetav, et omanik pidi varastatud asja kolmandalt isikult tagasi saama. Linnas loodi mitmeid kompromisslahendusi, mis reeglina põhinesid omaniku kohustusel maksta lunamaksu, kui ta soovis varastatud asja tagasi saada.

Olulisemad linnaõiguse perekonnad

Frankfurti perekond
Lübecki perekond (levib just rannikulinnades)
Viini perekond
Magdeburgi perekond

Uue linna asutamisega võeti üle mõne varasema linna õigus, millega emalinn muutus ühtlasi kõrgemaks instantsiks kohtuasjades. Nii tekkisid ema- ja tütarlinnadest linnaõiguse perekonnad, kusjuures viimased võisid oma õiguse jälle teistele edasi anda

tuntuimad on Lüübeki õiguse linnad, mis asusid peamiselt Läänemere piirkonnas
ida-alade koloniseerimisest sündinud linnad kasutasid põhiliselt Magdeburgi linnaõigust
Riia õigus (Hamburgist pärit)
Kulmi õigus
Brandenburgi õigus
Neumarkt-Magdeburgi õigus
Lõuna-Saksa linnaõigus

Linnaõiguse reformatsioon
Rooma õiguse retseptsioon .

Lüübeki linnaõigus

Lüübeki linnaõiguse teke
Lübecki linnaõigus tekkis 12. sajandi keskel Saksamaal ning kujutas endast linnas kehtinud tavaõiguse ülestähendamist. Lübecki linnaõiguse ajalugu algas Heinrich Lõvi akti iura civitatis honestissima'ga. Lübecki linnaõiguse õitseaeg kuulub 14.-15. sajandisse, kuid kuni 16. sajandini puudub ühtne tekst, st kasutati erinevaid käsikirjalisi õiguskoodekseid. 1586. aastal ilmub esmakordselt trükis uus süsteemne redaktsioon, mis oli ka ülem- saksakeelne (varasemad redaktsioonid olid ladina või alam- saksakeelsed ). 1586. aastal ilmunud trükises oli 418 artiklit , 6 raamatut ja 61 peatükki. Tegelikult tuleb silmas pidada, et keskaegsed koodeksid ei olnud süstematiseeritud nagu meie tänapäevased õigusaktid.
Lübeckis ei ole meieni säilinud ühtegi käsikirjalist Lübecki linnaõiguse koodeksit.
Emamaa linnaõigus pidi tagama kaitse sissetungijate eest teiste kodumaa linnadega. See oli suunatud ka merekaubanduse arendamisele. Lübecki linnaõiguse leviala on üks omaaja suurimaid – üle 300 000 inimese allus sellele.

Lüübeki õiguse levik Vana-Liivimaal
Vana-Liivimaale jõuab Lübecki linnaõigus 13. sajandil. Arvatakse, et Tallinn sai Taani kuninga Erik IV käest 1248 . aastal linnaõiguse. Eestis levib Lübecki linnaõigus veel Rakvere ja Narva linnadesse ning alates 17. sajandist on see ka Haapsalu linnaõiguseks. Teistes Eesti linnades, Tartus, Pärnus ja Viljandis ning kuni 17. sajandini ka Haapsalus oli Magdeburgi linnaõiguse baasil arenenud Riia linnaõigus1.

Linnaõiguse üldiste tunnuste olemasolu Lüübeki õiguses.
Lübecki linnaõigus oli orienteeritud peamiselt merekaubandusele, selle sisu oli väga konservatiivne ning püsis väheste muudatustega 12.-19. sajandini. Nagu teisedki linnaõigused, reguleeris see linna elukorralduse olulisemaid tahke: omavalitsust, tsiviil- ja kriminaalõigust, ehitustööd, heakorda jne.
Võib öelda, et Lübecki linnaõigusel oli enamus üldisi linnaõiguse tunnuseid: ta oli kirjalik, ilmalik, reguleeris omavalitsust ning kodanike õigusi (partsipatoorsus). Kuigi selle sisu oli konservatiivne ja teda ei muudetud üldiselt palju, võib seda iseloomustada ka arenguvõimelisus, kuna eksisteeris nt bursprake institutsioon. Bursprake kujutas endast omavalitsuse määrust, õigusakti, mida loeti avalikult ette linnaelanikele. Nii levis õigus kõikidele linnaelanikele ning samuti toimus Lübecki õiguse publitseerimine.

Lüübeki õiguse Tallinna koodeks

Linnaõiguse annetamine Tallinna linnale
Enne Lübecki linnaõiguse saamist ei teata Tallinnas kehtinud õigust. Tallinnale annetas Lübecki linnaõiguse 15.05.1248 Taani kuningas Erik Adraraha, kes annab Tallinna linnakodanikele loa kasutada "kõiki õigusi, mis on Lübecki kodanikel". Reaalselt ei ole teada, kui kiiresti Lübecki linnaõigust kohaldama hakata, kuid on arvatud, et hiljemalt 13. sajandi lõpus

Tallinna linna funktsioneerimine Lüübeki õiguse järgi
Tallinna, nagu iga Lübecki õigusega linna, juhtis ühine tähtsaim seadusandlik, täidesaatev ja kohtuorgan ehk raad . Rae liige ei tohtinud olla samal ajal mõnes teises ametis. Raad registreeris kinnisvaratehinguid, suhtles maahärradega, esindas linna rahvusvahelisel tasandil ning jälgis linna heakorda. Tallinna raad võis välja anda omapoolseid määrusi ja korraldusi, mis aga pidid põhinema Lübecki õigusel. Lübecki õiguse linnades oli ka foogt , kes oli maahärrade esindajaks ning kelle kompetentsi kuulusid kohtasjad. Alguses seadis linnafoogti ametisse kuningas või kuninglik asehaldur , mis näitab ka võimudelahususe funktsioneerimist. Kohtuotsuste apelleerimisel pöörduti lõpuks Lübecki linnaõiguse emamaa – Lübecki – poole, kes võttis asjas viimase otsuse. See näitab, et Tallinn, Lübecki linnaõiguse kandja, oli tihedalt seotud talle antud linnaõiguse emamaaga.
Lübecki linnaõigus kehtis Tallinnas kuni 1865. aastani.

Abielu- ja perekonnaõigusenormid Lüübeki õiguses

Abielu kehtivuse tingimused
abielu sõlmisid omavahel mees ja naine omal tahtel. Kui naise sugulased ei olnud abieluga nõus, jäi naisele kogu tema varast ainult riided. Abielu oli kehtetu kui kumbki pool oli juba kellelegi abielus.
Tingimused täpsemalt:
1. kui mees ja naine ühendavad endid abielus ja kummalgi on enne seaduslikke lapsi, ei või mees ega naine oma varandust teisega liita ilma laste nõusolekuta, nii et see oleks seaduslik.
2. lesel või neiul peab olema sugulaste nõusolek.
3. võib olla ainult üks naine, sest kui mees võtab seadusliku naise, aga tal on juba enne seaduslik naine ja ta on selle maha jätnud, siis peab ta esimesest loobuma ja naine saab oma kaasavara kaasa võtta. Mees peab maksma hüvitust.
4. nii mees kui ka naine pidid olema täisealised ( 18 ja 12 )

Abikaasade varalised suhted
1. Pojale või tütrele antakse kaasa kaasavara, mida ei ole perel enam pärast õigus tagasi nõuda. 2. Kui naine, kes on pärit väljaspoolt linna abiellub mehega linnas ja mees sureb ning naine tahab tagasi väljaspoole linna elama asuda , ei tohi ta kaasa võtta rohkem vara, kui ta mehele tõi, ülejäänud läheb mehe pärijatele. Kui ta jääb linna elama võib ta varandust pidada linanõiguse järgi. Lahutamine on täiesti võimalik!
§7 alusel jäi naine oma kaasavara (selle paragrahvi puhul siis kinnisvara) omanikuks; omandiõigus säilib, kuid mees kasutab vara oma äranägemise kohaselt. Keegi ei tohi pantida, müüa või ära anda kinnisvara, mille ta on saanud oma naise kaudu ilma oma naise ja tema laste nõusolekuta, kui sellel lapsi on, kui talle pole osaks saanud tõsist häda, vangistust või nälga või kui ta tuleb raha pärast kohtu ees teisel omandiks anda.
Kooselu vältel soetatud vara oli mehe oma, kuni naine ei tõesta vastupidist. Naisel on õigus igapäevast majanduselu iseseisvalt korraldada, s.t ei pea mehe käest nõusoleku küsima ostu kohta (nt söök, küttepuud jne). Võtmeõiguse piiriks on ostu väärtus, nt kulda ostes pidi juba mehe nõusolek olema.
15.-16. saj tekivad Euroopas sellised tegelased nagu ärinaised ehk `Kauffrau'd`, erinevus oli selles, et siinne õigus ei läinud üld-euroopalike suundadega kaasa ja oli konservatiivsem. Euroopas oli varade ühisus - suuremad õigused; Eestis tekkisid sellised õigused alles pärast reformatsioone, kui pöörduti tagasi algsete õiguse lätete juurde.
5.3. Vanemate ja laste suhted
5.3.1. Seadusjärgsed lapsed - 1. olid oma vanemate pärijteks. 2. vanemad pidid seadusjärgsete laste eest hoolitsema kuni nad said täisealisteks ( naiste eest siis kauem )
5.3.1. Vanemate õigused laste üle - 1. kui keegi sureb ilma sugulasteta ja ei määra oma lastele eestkostjat, siis on see õigus linnal. 2. vanematel olid laste üle õigused, nad olid nende eestkostjateks. Mehed sai täisealiseks 18 aastaselt ja naised 12 aastaselt, aga naiste puhul oli see, et nad olid täieõiguslikud ikka oma eestkostja kaudu, muidu ei olnud neil voli oma varanduse üle. Tütarlapsed jäid eestkoste alusteks abiellumiseni. 3. lapsed olid kõik omavahel võrdsed.

Pärimisõiguse normid Lüübeki õiguses
6.1 Testamendijärgne pärimine - §160 - sarnanes rohkem notariaalse kinnitusega. See mida oled pärinud testamendiga ei saa edasi pärandada. Testamendi pidi tegema kahe raehärra juuresolekul. Selles sisalduv pidi jääma kehtima ning raehärrad kinnitasid seda oma vandega. Testamenditegija pidi aga selle eest ka tasuma . Kui ei leidunud raehärrasid, võis võtta ka usaldusväärseid mehi. Testamendiga ei saanud pärandada üksnes sõjarüüd ja varustust.
6.2 Seadusjärgne pärimine - - esimesed pärijad olid seaduslikud lapsed. Abieluväline laps ei päri isegi oma isa sotsiaalset staatust, rääkimata varalistest õigustest. Kinnisvara vastastikust pärimist abikaasade vahel ei ole. Kui mees ja naine olid abielus ning neil olid ühised lapsed, kes olid ikka veel majas, siis saame rääkida seadusjärgsest pärimisest. Kui üks abikaasadest suri, tuli jagada ülejäänud abikaasa (mees sai ainult mõõga ja riided, naine sõrmuse ja prossi) ja laste vahel. Kui laps suri, siis tema osa jagunes ülejäänud laste vahel. Kui kõik perekonna liikmed surid, siis läks pärand lähimatele sugulastele. Kui abielus mees suri, ei tohtinud naine mehe varandust müüa.
Laste vahel toimus võrdne pärandi jagamine. Isa ja ema olid lähemad pärijad kui poolõde ja poolvend. Kui pärijaid ei olnud, siis hoidis linn pärandit 1 aasta ja 1 päeva ning kui keegi selle aja jooksul järgi ei tulnud, siis läks pool pärandist linnale ja pool kuningale . Vanaema ja vanaisa olid samuti lähemad pärijad kui lell või onu või sõtse ja tädi või nende lapsed.
Internet :
http://www.hdhs.de/reincke.html
http://www1.uni-hamburg.de/spaetmittelalter/Hamburg%20Spaetmittelalter/Hamburg-Wiki/themen/EntwicklungDesHamburgerStadtrechts.html
http://www1.uni-hamburg.de/spaetmittelalter/luebeck/luebeck.html
Kirjandus:
Bartlett , R. Euroopa sünd. Vallutused , koloniseerimine ja kultuurivahetus 950-1350.
Tallinn. 2001. Lk. 247-269.
Dollinger, P. The German Hansa. 1970.
Kättesaadav - http://books.google.ee
Hattenhauer, H. Euroopa õiguse ajalugu, Tartu 2007;
Kala, T. Lübecki õigus ja Tallinn. Tallinn. 1998.
Kala, T. Lübecki õigus Tallinna koodeks. Tallinn. 1998.
Laur , L. Mereseadused Lüübeki linnaõiguse koodeksis Tallinnas (1257-1282-1586). Tallinn. 1991.
Eesti ajalugu. II Toim. H. Kruus. Tartu. 1937. Lk. 103-119.
Läänemaa muuseumi toimetised. II. Haapsalu. 1998. Lk. 7-36.
Ebel, W. Lübisches Recht. Lübeck. 1971 .
1 Tegelikult ei ole sugugi kindel, kas Riia linnaõigus on arenenud Magdeburgi linnaõiguse baasil. Tiina Kala on jõudnud sellise arusaamani, kuid teised uurijad leiavad, et Riia linnaõigus tugineb Hamburgi linnaõigusele.

.DOC Laadi alla originaalfail 11 lk · .doc · 28 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-11-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

28 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

endukas007 Õppematerjali autor

Õigussüsteemide võrdleva ajaloo seminar teemal lüübeki õigus.

Kasutatud allikad

https://www.hdhs.de/reincke.html

Sarnased õppematerjalid

105

doc

Õigussüsteemide võrdlev ajalugu

Kiilkiri asendus I at. e.m.a. aramea tähtkirjaga. Euroopas desifreeris kiilkirja 1802.a. G. F. Grotefend. Kiilkirjaõigus - erinevatest ajastutest pärinevate erinevate rahvaste õiguste kompleks, mis on kirjapandud kiilkirjas. (P. Koschaker) 1. Areaal - Pärsia lahest ja Eelamist kuni Armeeniani (Urartu riik) põhjas, Põhja-Süüriani (Alalah, Ugarit leiukohad) ning Väike-Aasiani (Kültepe leiukoht) läänes. 2. Aeg - 2400 aastat - alates 3. at. e.m.a. kuni 5. saj. e.m.a. 1.1. Sumeri õigus Sumer piirkond Lõuna-Mesopotaamias (kaasajal Bagdadist Pärsia laheni). Inimasustus alates VI at.e.m.a. Sumerite sisseränne toimus 3500 a.e.m.a. IV-III at. vahetusel e.m.a. kujunes Sumeri linnaline kultuur koos arenenud tööjaotusega. (põllumajandus,käsitöö,haldus). 1. Riiklik areng 1.1. Vara-Sumeri (Varadünastiline) periood ( - kuni 2340 e.m.a.) - põhimõtteliselt sõltumatute linnriikide periood, mil aeg-ajalt tõuseb esile juhtlinn. (Uruk, Kisch (28.saj

Õigussüsteemide ajalugu

docx

Eesti õiguse ajalugu

Uluotsa ja ta arendas sama konseptsiooni nendes raamatutes. Jüri Uluots- Temast sai 38. aastal K.Pätsi poolt moodustatud Eesti teaduste akadeemia kooseisu esimene akadeemik, esimene jurist kes sai. Teaduste akadeemias pidi aga ka eesti ajalugu uurima. Kirjutas Eesti õiguse ajaloo uurimisest. Kui baltisakslased ei tahtnud. et Eesti saaks iseseisvaks, siis Uluotsale, kes võib õelda oli riigi advokaat, pidi rahvusvahelisel areenil tõestama, et eestlastel on õigus mõisamaad tagasi võtta. Temast saab Eesti õigusajaloo läbikirjutaja. Ta on õelnud, et kõikidel riikidel on olemas eelajalugu. Uluots ütles, et suulise õigusega tuleb tegeleda, aga ta ei jõudnud. Teaduslik panus oli väiksem kui Pungel, kuna tal polnud aega sellega tegeleda. Suur projekt oli “Eesti linnused.” Friedrich Georg von Bunge, positivist, sündis 1902a. Kirjutas palju, tegeles ka allikatega. Ütles, et tema ülesanne on hakata uurima ajalugu alates 13. sajandist või 12

Eesti õiguse ajalugu

docx

Keskaeg Eestis

1) Linnad Keskajal Linnaõigus on keskajast pärinev õigusnormide kogum linnakogukonna jaoks. Lääne-Euroopas tekkisid linnaõigused alates 11. sajandist, kui linnad vabanesid feodaalide võimu alt. Linnaõiguste väljatöötamisel tugineti nt kohalikul tavaõigusel, privileegidel (nt turuõigus) ja raemäärustel. 2) Eesti keskaegsete linnade linnaõigused pärinesid Saksamaa linnade õigustest. Nt Tallinnas kehtestas Taani kuningas Erik IV 1248 Lübecki õiguse. See õigus kehtestati ka 1302 Rakveres ja 1345 Narvas. Riia sai 13. sajandi II poolel Hamburgi linnaõiguse ning selle põhjal tekkis Riia linnaõigus, mis levis Tartusse, Haapsallu, Paidesse, Uus-Pärnusse ja Viljandisse. Eesti linnades kehtisid linnaõigused 1877. aasta linnareformini. Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra valitseja, kelle vasalliks maahärra oli. Linna õigus-valitseja või maahärra poolt

Ajalugu

odt

Kas keskaegne linn oli kui riik riigis?

Kas keskaegne linn oli kui riik riigis? Tänapäeval mõistetakse linna all enamasti suurt asulat, mille elanikud ei elatu põhiliselt põllumajandusest, või haldusüksust, mis hõlmab lisaks asulale ka selle ümbruse. Keskaja linnu iseloomustasid samad tunnused. Keskaegsed linnad olid väga võimsad ning seetõttu on neid kireldatud kui riike riigis. Kas see kirjeldus aga end õigustab on teine küsimus. Üheks olulisemaks riigitunnuseks on põhiseadus, millele tugineb kogu riigikorraldus ja mis määrab ära kodanike õigused ning kohustused. Keskaja linnal oli oma variant põhiseadusest – linnaõigus, mis aitas linnaelu korraldada. Näiteks Lübecki linnaõigus, mis oli kehtiv ühtekokku sajas linnas kaasa arvatud Tallinnas. Enne linnaõigust olid keskaegsed linnad feodaalide mõju all, sest asusid feodaalide maadel. Linnaõigusega said linlased õiguse kaubelda, teha käsitööd. Seda tingimusel, et nad maksid makse. Üheks riiklikuks tunnuseks keska

Ajalugu

docx

Linnade teke ja areng muinaslinnustest kuni 20. sajandini

pikaajalist ühistööd. Näiteks Varbola ehitamine nõudis 250 000-300 000 tööpäeva, väiksemad (Leole) umbes 8000-14 000 päeva. Keskaeg Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Linnaõigus määratles linna privileegid: omavalitsus, selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse. Samuti sidus linnaõigus linna teiste sama õigust kasutavate

Ajalugu

doc

Eesti rahvastik keskajal

Rahvastik keskajal Referaat Õpetaja: Tallinn, oktoober 2008 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus keskaega, allikatest.................................................................................................3 Linnade ja tsivilisatsioonide teke................................................................................................4 Talurahva õigusliku seisundi allakäik.........................................................................................7 Kasutatud kirjandus.....................................................................................................................8 2 Sissejuhatus keskaega, allikatest Eesti keskajaks võib pidada perioodi 13. sajandi algusest

Ajalugu

doc

Kaubanduse areng keskaegses Eéstis.

Vana-Liivimaa linnade teke ja kaubanduse areng Omaette probleem on linnade teke Vana-Liivimaal ja selle mõju kogu maa sotsiaalmajanduslikule ja poliitilisele olukorrale. Kuigi Eesti alal oli 13. sajandil mitmeid sõjalis-poliitilise ja kirikliku tähtsusega asulaid -- Tallinn, Tartu, Otepää, Lihula, Haapsalu, Viljandi, Pärnu -- on selgemaid allikalisi andmeid linna kujunemisest tol perioodil vaid seoses Tallinna ja Tartuga. Mitme teise ülalnimetatud asula asend osutus pikemas perspektiivis majanduslikus ja geopoliitilises mõttes ebasoodsaks -- näiteks paiknes Otepää liialt lähedal tihti vaenulikele Vene vürstiriikidele ning asus eemal veeteedest, Lihula aga ei sobinud looduslikult suuremaks sadamaks. Nii Tallinna kui ka Tartu puhul võib oletada, et algne linnaline asula kujunes kindluse (Tallinnas ordulinnuse ja piiskopi residentsi ning Tartus piiskopilinnuse) ümber välja 13. sajandi keskpaigaks, kuid täpsemad allikad nende varaste asulate iseloomustamiseks puuduvad.

Kaubandus ökonoomika

docx

LINNAD KESKAJAL

Tallinna Mustamäe Gümnaasium Henri Tamra LINNAD KESKAJAL Referaat Tallinn 2011 SISSEJUHATUS Järgnevas referaadis tuleb juttu keskaja linnade tunnustest, nende elanikest ja ehitistest ja linna toimimisest ning süsteemist. Ajaloolistest linnadest ongi keskaegne struktuur kõige paremini jälgitav Tallinnas- säilinud on stiihiliselt, puhtfunktsionaalse loogika alusel kujunenud tänavavõrk, mis järgib linnuselt turuplatsi ning mereni ja ümberkaudsetele maadele suunduvaid radu. Tallinna keskaegne linnamüür oli oma aja suurimaid ja tugevamaid kaitsesüsteeme kogu Põhja-Euroopas. Elu keskaegses majas erines oluliselt tänapäevasest elust. Puudusid kõik praegusaja mugavused nagu näiteks kraanivesi, keskküte, elektrivalgus ja palju muud. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi tö?

Ajalugu

Rohkem sarnaseid