Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon (0)

Õigus 
 
Kirjutatud õigus ja kirjutamata õigustraditsioon:​ Keskaja esimesel perioodil ei 
olnud kirjapandud õigusel esialgu üldse rolli. Laialdaselt oli veel levinud arhailine õigus, 
mis põhines tavadel ja kommetele ning kindlatele reeglitele ja sugukonna ja 
perekonnasisestele hierarhiatele. Tegemist oli usutud õigusega. Arhailist kirjutamata 
õigust kasutati teatud määral eri piirkondades uute õiguste kõrval keskaja lõpuni ja veel 
hiljemgi. Samas oli varasemast olemas üleskirjutatud Rooma õigus, mis kergelt mõjusid 
võis kergelt näha barbarite õigustes ning osaliselt kasutati seda õigusallikat ka 
hilisemates õigustes. Arhailise õiguse ja keskaja õiguse vaheetapiks loetakse perioodi, 
kus valuraha muutus või püüti riigi poolt muuta karistuseks ning need varakeskaja 
normid sisaldusid germaani rahvaste tavaõiguse ladinakakeelsetes üleskirjutistes nn 
barbarite õigustes (5-9. Sajand). Samas Karolingide ajal õiguste kirjutamine lakkab ning 
valitsejast saab ise peamine otsustaja. Hilis -keskajani domineeris kirjutamata 
õigustraditsioon. Võib õelda, et keskajal puudus kirjutatud norm, kehtisid tavad, reeglid. 
Oluline oli, et mida vanem, seda autoriteetsem kuni murranguni 12. sajandil, kui õpiti 
taas tundma Rooma õigust ning suurenes kirjapandud õiguste hulk. 
Õiguse personaalsus ja seisuslikkus: ​Erinevate seisuste jaoks olid erinevad kohtud ja 
õigused. Karistusõigusilk pool hindas tegusid seisusliku ja sotsiaalse aspekti järgi, nt: 
vabale mehele kallaletung oli tunduvamalt hullem kui sõltuvale. Ka kohut sai isikute üle 
mõista vaid kõrgemast seisusest isik. Arhailine õigus oli isikute ühenduse, mitte 
üksikisiku õigus ning üksikisik ei olnud üldse õiguvõimeline, vaid perekond ja suguvõsa 
olid õiguste kandijad. Keskajal olid seisuste õigused on määratud nende funktsionaalse 
positsiooniga ühiskonnas. Talurahva jaoks olid ühed seadused, rüütlitele teised. Mida 
kõrgemast seisusest, seda suuremaid õiguseid omati. Ülimaks õiguseks loeti 
keisriõigust, kuid sellega konkureerisid ja ka kohati vastandusid nii kanooniline õigus, 
linna- ja maaõigused ning rüütli- ja talurahvaõigused ning inimesed pidid elama mitme 
õigusallika segapuntras. 
Leges barbarorum: ​Ehk barbarite õigused. Germaani hõimude tavaõiguste 
üleskirjutised keskajast: gootide ja burgundlaste Lex burgundiorum 500. aastast, 
läänegootide Codex Euricianus (kuningas Eurichi seaduseraamat 475. aastast), frankide 
Lex riburia VII sajandist, alemannide Pactus alemannorum VII sajandist ning tuntuim 
vast Elsass -Lotringis elanud saali frankide seadus Lex salica, mis kirjutati üles V saj. 
Lõpus või VI saj. Alguses. Need kõik on tekkinud germaanlaste tavaõiguse, kanoonilise 
õiguse ja Rooma õiguse segunemisel. Põhiliselt sisaldavad kriminaalõiguse norme, 
eelkõige konkreetsete tegude eest määratavaid trahve ning seetõttu nimetatakse neid 
tihti trahvikataloogideks. Ent neis leidub ka tsiviilõiguse sätteid. Ajaliselt kuuluvad need 
keskaega , kuid olemuselt on tegemist siiski vanade, riigieelsesse aega kuuluvate 
õigusnormidega. 
Tavaõigus, üleskirjutatud õigus ja seadusandlus : ​Tavaõigus ehk kombeõigus on 
kirjutamata õigus, õigusnormide kogum, mis pole kehtima pandud organiseeritud 
seadusandliku võimu poolt, vaid mis on tekkinud rahva enese õigustundest, kommetest 
ja tavadest. Tava kehtimiseks on vaja, et teda korduvalt rakendataks teatavat liiki 
õigusküsimuse lahendamisel, et ta tarvitamine oleks kestev ja et ta oleks üldtuntud. 
Tavaõigus on iga rahva ajaloo koidikul olnud valdav õigusnorm, mida riigivõimu poolt 
kehtima pandud õigus (seadus) järk-järgult kõrvaldas. Arhailine õigus on tüüpiline 
tavaõigus. Selline tavaõiguse eksisteerimine on võimalik vaid väikestes gruppides, kus 
normistik on tihedalt läbipõimunud sugukonna igapäevase eluga. Üleskirjutatud õigus 
sai keskajal alguse barbarite tavaõiguse üleskirjutamisega ning levis hiljem valitsejate ja 
kanooniliste õiguste üleskirjutamiseni, mis aja möödudes tõukasid tavaõiguse troonilt, 
ent osades piirkondades säilis ka see kõrvalelemendina. Varakeskaegsetel riikidel 
puudus oma keskne seadusandlus, iga sugukond elas oma tavaõiguse järgi, vaimulikud  
kasutasid kanoonilist õigust ja kuulusid kirikliku kohtuvõimu alla ja eri seisustel olid 
omad kohtud. Lähtuti pigem üksikseaduste vanale vormile. Ühtsem riigisisene  
seadusandlus hakkas tekkima kõrgkeskajal, kui hakati koostama seadusraamatuid ning 
kodifitseerima seadusi. Selle eestvedajateks olid valitsejad , kes tahtsid end näidata ka 
riigi seadusekandjatena ning seetõttu kindlustada oma võimu. Kiirendati ja reguleeriti 
kohtupidamisi, üha enam asuti kaitsma alamaid ametnike kuritarvituste eest. 
„​Vana hea õigus“: ​Arhailist õigust ei huvitanud tegija , ettevaatamatus ja tahtlus . Kahju 
tuli hüvitada—taastada endine õiguskord.Õigusemõistmise toimingu eesmärk on vana 
hea õiguse taastamine (rikutud olukorra taastamine, ennistamine). Lisaks usuti , et õigus 
on alati olemas olnud, seda ei saa parandada, ainult rikkuda. Mida vanemad seadused, 
seda paremad ja õiglasemad ning uusi seadusi esitleti vanadena, mis lihtsalt vahepeal  
unustusse vajunud. 
Karistusõigus ja meheraha (wergeld): ​Keskaja alguses (arhailise õiguse periood) 
valitses sugukonna ja hõimusisene karistusvorm. Ei tuntud kuriteo ja karistuse mõistet, 
vaid halbade tegudega rikuti hästi korraldatud maailma ja see tuli taas korda teha. 
Normirikkujat karistati sugukonnasiseselt. Oma õiguslik karistusvõim oli ka perepeal, 
mis pärineb Rooma õigusest. Õigusest üleastujaid karistati mitmeid moodi. Varajaste 
karistuste eelvormidena võib vaadelada ohverdamist või sugukonnast välja heitmist 
ehk pagendust. Tänapäevase kriminaalkaristuse algvormiks võib aga pidad veretasu, 
mis tähendas kättemaksu perekonna- või suguliikme vastu suunatud raskemate 
kuritegude, eelkõige tapmise eest. Kättemaksu kohustus lasus kannatanu lähimal 
meessoost sugulasel ning tähendas süüdlase tapmist, aga veritasu ei tulnud kõne alla 
sugukonnakaaslase tapmise puhul, siis karistati teda sugukonna enda poolt. Lisaks 
esines karistusena ka kompositsioonisüsteem ehk valurahasüsteem, mis oli 
alternatiivne variant verise kättemaksu kõrval. See süsteem oli germaanlaste ja frankide 
tavaõiguses valdav ning seda võib lugeda rahatrahvi eelkäijaks. Saksi peegli ajaks 13. 
sajandil oli algne valuraha jagunenud 4 sanktsiooniliigi vahel:  
1. Otsese varalise kahju hüvitamine  
2. Valuraha, millega hüvitati kannatanule tekitatud füüsiline, moraalne ja õiguslik 
kahju ehk valu  
3.  Trahv – valitsejale ehk kohtunikule makstav rahaline makse
  
4. Meheraha ehk pearaha (Wergeld) – see väljendas inimese (aga ka looma) rahalist 
väärtust. Meheraha sisaldab puhtkaristuslikku kui hüvituslikku momenti ning on 
sisuliselt kannatanule makstav kahjutasu . Meheraha suurus avaldus kannatanu 
sotsiaalne väärtus vastavalt arhailise ja keskaja väärtushinnangutele: erinevate 
isikute meheraha suurus sõltus ka tema seisundist, kas oli maarentnik, autu või 
õigusteta. Tapmise korral tuli maksta terve meheraha, väiksema vigastuse korral 
vähem, invaliidi meheraha oli täissuuruses. Pearaha oli ka lindudel ja loomadel. 
Isikute erinev õigusjõulisus: ​Keskaja ühiskonna eri kihid olid väga erineva 
õigusjõulisusega, ühiskonna jagamisel kihtides oli oluline õiguslik vahetegemine vabade 
ja mitte vabade vahel – ladina keeles liber ja servus. Mittevaba talupoja ja orja vahel on 
see, et ori ei ole õiguse subjekt vaid objekt. Mitte-vaba talupoeg ei saa küll valida 
elukohta, abielu ega koorimisi, kuid ta on õigus subjekt. Tal on õigus vallasvarale, tema 
tapmise eest on karistus . Orjal neid õigusi ei ole, tema tunnistus ei loe kohtus ja tal pole 
õiguslikke õigusi. Omandiõiguste mitmetasandlikkus: talu on talupoja oma. Talupoeg on 
aga mõisniku oma, sest ta võib esimeselt maksu võtta. Hertsogil on samuti õigus talule, 
sest võib kohtu mõista. Kõik eelnevad on aga üldse kuninga omad. Oma tasandi õigusi ei 
ole võimalik delegeerida teistele tasanditele. Lisaks järgisid vaimulikud kanoonilist 
õiglust ega allunud tihti ilmalikule õigusele. Inimese õiglus põhines väga palju tema 
päritolust, lisaks olid eelisõigused pärimise osas pere vanimatel poegadel. 
Vabadused ja privileegid : ​Osalt tasus valitseja privileegidega oma aadlikele. 
Kõrgkeskaja riikliku organismi põhiolemus oli esmakorras läänikord. Kui ühel alal 
elasid koos eri hõimudest inimesed, siis sai see ühiskond toimida sel teel, et germaani 
veresidemed aktsepteerisid enda kõrval ka juriidilisi sidemeid . Inimese kohta 
ühiskonnas hakkas üha enam määrama tema funktsioon ühiskonnas. Kõik need kihid 
said elada ja toimida olemasolevatest õiguslikest raamidest. Kui me räägime 
vabadustest keskajal, siis see oli midagi muud mis tänapäeval. Keskaegses kõnepruugis 
ongi vabadused pigem mitmuses (libertates) ja sellisena on ta sünonüüm sõnale 
privileeg. Kui kellelegi anti vabadust juurde, võeti see kellegi arvelt. Kellel oli rohkem 
privileege, sellel oli ka rohkem vabadusi. Kui neid vabadusi hakatakse piirama, siis 
suureneb sotsiaalne surve ja järgneb vastulöök ehk mäss. Keskaja sõnakasutuses 
vastanduvad vaesus ja võim, mitte vaesus ja rikkus. 
Arhailine kohtuprotsess , õiguse maagilisus, vanded, kaasvanded: ​Arhailise 
kohtuprotsessi oli spetsiifiline kohtuprotsess, põhines vormelitel ja sümbolitel. Eesmärk 
pole leida süüdlast, vaid taaastada rikutud rahukord. Valdavalt koosnes protsess 
rituaalide läbiviimisest ja vormelite lausumisest, kuid võis esineda ka kohtulikke 
kahevõitlusi hageja ja kostja võitluses, kusjuures oli lubatud kasutada alamasse 
rahvakihti kuuluvaid palgalisi võitlejaid. Kohtupidamine ise pidi toimuma lageda taeva 
all, pühas paigas ja pühal ajal. Kohtuistungit juhatas kohtunik , tema käske täitis 
kohtuteener. Kohtuniku ümber istusid poolringis otsustajad, vagad ja ausad inimesed, 
kes paistsid välja hea maine, suursugususe ja vanuse poolest. Otsustajad pidid leidma 
lahendi ja kohale tulnud kohtukogukondlased pidid selle ühehäälselt heaks kiitma. Tõde 
tähendab arhailise õiguse mõttes sellist olukorda, mis oli millegagi rikutud ja mis tuli 
taastada. Seega oli protsess mitte tõe väljaselgitamine, vaid vormikindel maagia selle 
säilitamiseks. Õigusel oli maagiline tähtsus, mida püüti iga hinna eest korras hoida. 
Protsessil võis kahtlusalune end vandega puhastada . Ent vanne tuli anda täpselt 
eeskirjade kohaselt, ilma kokutamata, õige sõnastuse ja juurde käivate vastavate 
liigutustega . Kui kõik oli korras, tegi see vaieldava teo olematuks ja õiguskord sai taas 
jalule seatud. Valevande korral pidi aga süüalust tabama kohutav karistus ja hädad või 
koguni surm. Ent vande andmisel võis kasutada ka abilisi, osade kuritegude puhul oli 
lausa nad kohustuslikult ette nähtud. Oli nii sugulastest vandeabilised kui ka 
konkreetseks juhuks vanduma kutsutud. Ainuüksi süüaluse ja vandeabiliste kinnitus , 
isegi, kui nad ei tarvitsenud asjast midagi täpselt teada, et ta ei pannud kuritegu toime, 
lahendas kohtuasja. Orjad ei saanud vande andmisel osaleda. Kõikides tõendivormide 
juures oli kasutusel ka vastavad sõnalised vormelid, mida süüdistatav ja kaitsev pool 
omavahel vahetasid. Selle lausumisel eksimine või juhuslik keelevääratus tõi kaasa 
protsessi kaotamise, sest usuti, et ka vormelil ja sõnal on oma maagiline jõud. Ent 
süüalused said palgata endale elukutslisi eestkõnelejaid, kes nende ees võisid vormeleid 
lausuda. Kui esindaja keel vääratas, võis süüalune ise uuesti vormeli ära öelda. 
Vaesematel isikutele see jõukohane ei olnud. Arhailise protsessi näiteid võib leida 
keskülemsaksa värsseeposes Reinuvader Rebasest . 
Ordaalid: ​Ehk jumalakohus, tuntud ka kui jumalaotsus. Algelemendid, õigemini neisse  
elementidesse kätketud võlujõud pidid saama kohtunikeks süüdistava üle. Tuli ja vesi 
pidid tõe taastama, tõde olema ja nõude kõrvaldama või seda kinnitama . Tunti 
järgnevaid ordaale:  
1.  Katel – kätt kõrvetamata eseme väla võtmine keevast veest või õlist.
 
2. Adrahõlm või muu tuleproov – paljajalu hõõguval raual kõndimine, kui sellest jäi 
must arm, oli proovitav süüdi.
 
3. Veeproov – süüdistatav visati seotuna vette, kui ta välja ujus või vee alla ei 
vajunud, oli ta süütu.  
4. Lautsiproov – tapja lähenedes, hakkas laibast uuesti verd jooksma.  
5. Ristiproov – mõlemad pooled hoidsid käsi risti ees väljasirutatult, kellel ennem 
alla vajus, see oli süüdi.
 
6. Liisuheitmine. Sageli oli lubatud kasutada ka esindajaid, eriti levinud oli see 
veeproovi korral, kus nooremapoolsed poisid suutsid piisavalt kaua edukalt vee 
all hinge kinni hoida, kuni nad veest välja tõmmati ja seega esindatava süütust 
tõestasid. 
Õigusteaduse sünd ülikoolides: ​12. sajandil toimus teadmis- ja 
mõtlemisvaldkondades taassünd, õigus muutus ratsionaalse käsitluse objektiks . Õiguses 
ei piisanud enam traditsioonist, vaid see pidi oma õigustatust tõestama mõistuse 
proovikivil. Ka aitas sellele kaasa ka nn kodifitseeritud Rooma Õiguse ​ Corpus iuris 
cicilis​’e nn taasavastamine ja redigeerimine ja õiguslik läbitöötamine. Õigusteaduse 
sünnikohaks oli Bologna , kus artistide fakulteet ei suutnud oma 7 vaba kunstiga enam 
linna nõudmisi hariduse järele rahuldada ning mõnekümne aasta jooksul sai sellest 
linnast Euroopa jurisprudentsi pühapaik. Peagi täiendasid ka teised ülikoolid peale 
Bologna oma stuudiumi veel juriidilisega, nagu nt Oxfordis 13. sajandi keskel. 
Kanooniline õigus: ​Ehk kiriku õigus. See reguleeris väga suurt osa elust, mitte ainult 
kiriku siseseid asju vaid ka näiteks paljusid perekondlikke suhteid ja abielu õigust. 
Kanooniline õigus põhines eelkõige antiiksele vanarooma õigusele, kuid seda 
modifitseeritud kujul. Kanooniline õigus oli ka lihtsamini ja kergemini muudetav  
paavasti otsustega, mis tagas sellele ajaga parema kaasaskäimise, olles modernsem 
arhailisest õigusest. Kanooniline õigus tekkis 12. saj kristlike koguduste kohtumistel 
vastuvõetud otsustest (canones – juhtnöör), millele hiljem lisandusid paavstivõimu 
dekreedid. 12. sajandil sai paavsti kuuriast kõrgeim õigusistants. 5. saj töötas paavst  
Gelasius I välja kahe mõõga doktriini – keiser on kiriku poeg, kellele on antud mõõk 
valitsemaks maistes asjade üle ja mõistmaks õigust maistes asjades (regalis potestas), 
kuid kirikliku ehk jumaliku õigusemõistmise õigus on antud paavstile ja piiskoppidele 
(auctoritas sacrata pontifisuim); keisri autoriteet pärines jumalalt ja seetõttu ei võinud 
ta tegutseda jumaliku korra vastu. Rooma õigust tõlgendati ja muudeti kiriku kasuks, nt 
pidi kirik testamendis saama ühe poja osa. Kanooniline tsiviilprotsess tunnistas vaid 
kirjalikke do-kumente – mida pole kirjas, seda pole olemaski. 
Gratianus ja ​Corpus iuris canonici​: ​ Munk Gratianus, kes oli Bolognas pühendanud 
ennast kirikuõigusteaduse õppimisele ja uurimisele, koostas 1140. aastal Gratianuse 
dekreedi, millest sai esimene ja tähtsaim ​Corpus iuris canonici​ osa. Gratianus ise nimetas 
oma õigustekstide kogumikku „Vastuoluliste kaanonite kooskõlastus“. Ta kogus sinna 
kokku õigusmaterjali, mida võis tulevikus tsiteerida. Seda kodifitseeriti vähehaaval ning 
sellele lisati hiljem veel teiste poolt 6 raamatut ja paavst Clemens V dekreetide kogumik 
ja sellega oli ​Corpus iuris canonici ​14. sajandiks pärast ligi 200 aastast redaktsiooni 
lõplikul kujul valmis olles kanooniliste õigustekstide kodifitseeritud kogum. See levis 
kogu katoliiklikus maailmas ja tema tähtsus õigusallikana ei jäänud alla Justianuse 
koodeksist. 
Rooma õigus, selle tundmaõppimine ja kasutuselvõtt: ​Olenemata Lääne-Rooma riigi 
langemisest, kestis Rooma kultuur ja Ida-Rooma keisririik edasi,mäletati ka veel Rooma 
õigust, mis oli väga vana ja autoriteetne. 533. Aastaks lasi keiser Justianus I koostada 
Corpus iuris civilis’​e ehk kodifitseeritud ja kokkupandud Rooma õiguse.Tänu sellele 
teosele team tänapäeval hästi Rooma õigustraditsioonist. Aga Ida-Rooma aegne 
õiguspraktiks ei saanud tegeleda kauge ja võõrkeelse õiguse minevikuga, et korraldada 
kaasaega ja nii vajus Rooma õigus unustusse.Selle taas tundmaõppimine on seotud 12. 
Sajandi ratsionaalsuse leviku ja Corpus iuris civilis’e taasavastamise ning valitsejate 
kerkimisega. Rooma õigust kasutati eeskujuna ka kanoonilises õiguses. Keisrid tahtsid 
riigis kindlustada üleüldist õigusrahu ja sellega kindlustada oma positsiooni. Rooma 
õiguses oli õigus valitseja teha ja muuta. 
Õiguse üleskirjutamine keskaja teisel poolel, õiguspeeglid, Sachsenspiegel : ​Tänu 
12. sajandil rajatud juurastuudiumitele, tekkisid haritud ja jõukas juristide klass, üha 
enam palkasid nii linnad, kaupmehed kui valitsejad neid oma teenistuste lepingute, 
seaduste ja korralduste koostamiseks ja üleskirjutamiseks. Ka tavaõigust hakati üles 
kirjutama, selle tekitas ka vajadus korraldada ühtne õiguskord kogu valitsejale alluvas 
alas , et kindlustada üldist rahulolu ja oma võimu. Puudusid ühtsed, kõiki 
kriminaalõigusi küsimusi haaravad riigiseadused , aga avaliku kohtuvõimu elavnemine  
nõudis juhtmaterjale. Aina tähtsamaks muutus õiguse olek üleskirjutatuna, usuti teksti 
pühalikkusesse ja tõesse, tekst ise oli alati tõde. Hakati koostama kodifitseeritud ja läbi 
töötatud õigus-ja seaduskogumikke. Õiguspeegel ongi seadustekogum või õigusnormi 
kogum, olles tavaliselt kodifitseeritud tavaõigus. Nt: Liivimaa õiguspeegel ja Saksi 
õiguspeegel ehk Sachenspiegel. Saksi peegli koostas kohtuametnik Eike von Repgow 
ajavahemikus 1224- 1230 eesmärgiga koguda kokku ja süstematiseerida üksiallikatest 
ning suulistes õigustavades leiduvad õigusnormid, käsitleti peamiselt maa- ja 
lääniõigust. Kirjutati algselt ladina keeles, hiljem tõlgiti vajalikkuse tõttu saksa keelde, 
varustati seletuste ehk glossadega. Sisaldas palju tsiviil-ja pärimisõigusnorme, aga ka 
kriminaalõigust. 
Notarid ja sündikud: ​Kõrgkeskajal kasvanud vararingluse tõttu vajati üha rohkem ja 
paremaid juriste. Nende õpetamisega tegeleti algselt peamiselt bolognas ning neid 
vajatigi kõige rohkem esialgus Põhja-Itaalia linnades, kus omandi- ja 
kaubandusõigusega tegelemine andis neile ameti ja leiva. Paljud notarina tegutsevad 
isikud pidasid selle kõrval ka kaubandus- ja ühistulepingute maakleri ametit. Kasvavate 
riisikote ajastul nõuti õiguse rakendamisel üha enam täpsust ning vaja oli 
õigusteadusliku meetodit. Linnavalitsus vajas juriste, et need aitaksid tööandjal vältida 
vigu ja jälgiksid piinliku täpsusega õigusest kinnipidamist. Neilt nõuti suurt 
administratiivset võimekust. Sündik – juuraharidusega isik, kes töötas linnajuristina, 
tihti kuulus raadi ja on võrreldav bürgermeistriga. Tunti rae koosseisus ka kui 
kirjutajana. 
Vaenus , jumalarahu ja maarahu : ​Tihti ei omanud üksteise kõrval elavad ühendused 
üksteisega õiguslikke sidemeid ning omavahelisi konflikte sai lahendada üksnes jõuga. 
Vaenus ei olnud lihtsalt ürgsete tungide väljamäratsemine, vaid õiguspärane käitumine. 
Vaenus oli eraviisiliselt teostatav täitemenetlus. Kui teatati vastasele vormikohaselt 
vaenusest, tahtis ta sellega teostada oma tegelikke nõudeid ja sundima võlglast täitma 
oma õiguskohustusi. Sundtäitmine lõpetati ka vormikohaselt, vahepeal aga oldi  
üksteisega vaenujalal. Vaenuse tehnika seisnes kahjutegemises ja teise alistuma 
sundimises. Rüüstati teise maid ja külasid kuni üks alla andis, mõlemad kurnatusest 
loobusid ja lahendasid asja vandekohtu läbi. Kõige enam kannatasid vaenusega Kõige 
rohkem kannatasid rüüstatud maadel elavad talupojad. Omaõigust oli lubatud kasutada 
ka üleastunud valitseja suuhtes. Seda nim. Faidaks. Suhete klaarimine vabade inimeste 
nõudel valitsejaga, käis kindlate reeglite järgi ning kaotaja lubas loobuda kättemaksust. 
Esialgu said vaenust välja kuulutada vaid aadlikud , hiliskeskajal ka linnakodanikud . 
Omavoli ja seadusetuse vastu hakkasid võitlema riik ja kirik , kasutates rahu 
institutsiooni. Jumalarahu (pax Dei) tekkis Prantsusmaal, kus aadlisõdu oli suures 
ulatuses. Jumalarahu sisaldas loetelu rahupaikadest ja isikutest: kirikud, turud , relvitud 
inimesed. Esialgu oli rahu üksikutes piiskopkondades, alates 1123. a määratleti aga 
jumalarahu üldised eeskirjad. Varem oli idee levinud juba ka Saksamaale, seal üks 
esimesi Kölni jumalarahu 1083. aastast. Levisid ka jumala vaherahud (treiega Dei), 
millega määrati rahuperioode (kirikupühad, paastuaeg ). Jumalarahu eeskujul hakkasid 
ilmalikud valitsejad rakendama maarahu (Landfrieden). Kuninga pealesunnitud otsus 
alamatele, hõlas kogu maa ala, kus kuningas viibis ning kuritegu loeti suunatuks mitte 
otseselt kannatanu, vaid kuninga vastu. Keelati vägivald relvitute vastu, sinna alla käisid 
ka juudid . Lisaks määrati rahukohad ja ajalised vaenukeelud. Esimene maarahu pärineb 
aastast 1093. (nn Švaabi rahu). 
Inkvisitsiooniprotsess kui kohtuprotsessi tüüp: ​Juurdlusprotsess. ​Inquere​ – küsitlus. 
Kujunes välja 12.-13. sajandil. Kohtupidamine, kus kohtunik ise küsitleb mõlemaid 
osapooli, viib läbi juurdlust, kuulab üle asjaosalisi. Sai alguse krikliku õigusmõistmisena. 
Seda iseloomustas kohtu soov tuvastada tõde ning seetõttu tegeles kohus ratsionaalsete, 
mõistuspäraste tõendite uurimisega. See andis õiglasemaid tulemusi kui arhailine 
kohtupidamine, seega anti hiliskeskajal ka ilmalikke asju inkvisitsioonikohtusse. 
Inimese sai süüdi mõista mitmete tunnistuste kokkulangemisel või kahtlusaluse enese 
süüditunnistamise korral. Vajadusel rakendati ka piinamismeetodeid, kui de facto teati 
süüd, aga polnud piisavalt vajalikke tunnistajaid. Protsessis olid olemas ka süüdistajad 
ja kaitsjad . 
Linnaõigused: ius mercatorum, linnaõiguse territoriaalsus: ​Erinevalt vanadest 
linnadest, mille õigused pärinesid iidsetest aegadest, loodi uued linnad 
eesmärgipäraselt, kahepoolsete õiguste ja kohustuste alusel vandeühenduse abil. 
Kaupmeeste omavaheline vandeühendus sõlmis lepingu maaährraga ja linna asutaja  
ehk maahärra andis oma kaupmeestele koos piirkonna 12 ülikuga kinnitusvande, 
vormistati kirjalik akt, kuhu pandi kirja linnaõigus. Uus linn rajati vandeõiguse 
tehnikaga . Linn oli enamjaolt piiritletud linnamüüriga ning kõik sinna sisse jäävad alad 
kuulusid linnaõiguse alla ja seal elavatel isikutel oli võimalus saada linnakodanikeks. 
Selleks tuli tasuda maks, tõendada vara (kinnisvara) olemasolu ja anda kodanikuvanne. 
Linnale kuulusid ka maad väljaspool linnamüüri, mida hariti ja kasutati linnaelanike  
toitmiseks. Ius mercatorum - ​Lex mercatoria​ (from the ​ Latin ​ for " merchant law") is the 
body of ​commercial law​ used by merchants throughout Europe during the ​ medieval  
period. It evolved similar to English  ​common law​ as a system of custom and best  
practice, which was enforced through a system of merchant courts along the main trade 
routes. It functioned as the international law of commerce.​[1]​ It emphasised contractual 
freedom and alienability of property, while shunning ​ legal technicalities​ and deciding 
cases ​ex aequo et bono​. A distinct feature was the reliance by merchants on a legal 
system developed and administered by them. States or local authorities seldom 
interfered, and did not interfere a lot in internal domestic trade. Under lex mercatoria, 
trade flourished and states took in large amounts of taxation . 
(​ http://en.wikipedia.org/wiki/Lex_mercatoria​ ) 
Magdeburgi õigus, Lübecki õigus: ​Magdeburgi õigus oli keskaegne mandrieuroopa 
õigusnormide kogumik. Lübecki linnaõiguse kõrval üks enimlevinuid linnaõigusi,​ mis 
kehtis paljudes sisemaa linnades, kus merekaubandus puudus. Aga ka hansalinnas Riias. 
Õigus ise pärit 13. sajandist, selle õigusega said linnad oma autonoomia , sellega sai raad  
seadusandliku, täidevsaatva ja kohtuvõimu pädevuse. Lübecki õigus – õigusnormide 
kogu, mis töötati välja Lübecki linnavõimude poolt pärast Lübecki linnaks saamist 1226. 
aastal. Peagi levis Lübecki õigus üle paljudele Läänemere linnadele (umbes 100). Hiljem 
kuulusid paljude Lübecki linnaõigusega linnad Hansa Liitu. Lübecki õiguse 
põhiprintsiibid: linna valitseb raad, kuhu kuulub 20 raehärrat. Neid ei vali 
linnakodanikud, vaid nad ise määravad uued liikmed. Üks valitsemisperiood oli 2 aastat. 
Raad valis 4 bürgermeistrit. Raadi kuulusid ka sündikud. Raes ei tohtinud korraga olla 
ühe ja sama pere liikmeid, et üks pere ei saaks liiga võimukaks. 
Õiguse ostetavuse küsimus: ​Õigus oli keskajal sõnakasutuses kui eelkõige arusaam 
eesõigustest ja privileegidest. Õigust sai taodelda paavstilt või keisrilt (valitsejalt), õigus 
tuli taotlejale kasuks ja järelikult tuli selle eest ka tasuda. Hiliskeskajal olid õigused 
täiesti ostetavad, õigustele määrati kindlad tariifid. Paavsti ja keisri autoriteet ulatus üle 
Euroopa ja seega vaesemad osapooled ei saanud oma soove läbi viia, kuna rikkamad  
suutsid piisavalt õigusi hankida. Tekkitades palju segadust ja tülisid näiteks ordude 
vahel. Samas andis õiguse ostetavus võimaluse tõusta madalamtest ühiskonna kihtidest 
kõrgemale, kui suudeti piisavalt suur varandus kokku ajada, on teada juhtumeid 
kaupmeestest, kes omandanud omale aadlitiitli.