Õigusteaduskonna aine (0)

KORDAMISEKS



Kordamisküsimused 1. Mis on õigusajalugu, tema koht õigusteaduse süsteemis  Õigusajalugu on teadus, mis uurib, kuidas õigus on kujunenud ja miks see muutub
(möödanik  õigus, erinevate  õiguskordade kujunemise  protsess, minevikus  kehtinud
normid, arusaamad väärtustest, õigustegelikkus). See on tihedalt seotud tsivilisatsiooni
arenguga   ja   asetub   laiemasse   sotsiaalajaloo   konteksti.   Erinevate   õiguslike
kontseptsioonide   ja   protseduuride   areng   (miks   ja   kuidas).   Õigussotsioloogia,
-dogmaatika ja -filosoofia ühisosa. Õiguslikke institutsioone vaadeldakse kui reeglite,
osalejate  ja sümbolite  kompleksi,  vastasikuses suhtes ühiskonnaga,  et seda  muuta,
kohandada,   takistada   või   soosida   mõnda   arengut.   Sellest   arusaamast   lähtudes   on
analüüsitud   üksikuid   aspekte   statistiliste   meetoditega   (nt.   Kohtuskäijad
jmõigusprotsessis osalejad, protsesside sisu ja tulemused). Üldistus annab uusi teadmis
ühiskonna toimimise kohta.
Õpetamise  eesmärk  on mõista  õigust kui arenevat  tervikut,  saada lahti  mõttest,  et
õigus saab valmis, saada aru erinevatest õigusest mõtlemise viisidest. 2. Erinevate   lähenemiste   võimalus   õigusajaloo   uurimisel   ja   õpetamisel,   õigusajaloo periodiseeringute erinevad alused. Uurimis meetodid: allikakriitika (kes, millal, miks, vastuolud), süntees (analoogiad,
parim seletus), statistilised meetodid (kohtuskäijad)
Õpetamise  eesmärk  on mõista  õigust kui arenevat  tervikut,  saada lahti  mõttest,  et
õigus saab valmis,  saada aru  erinevatest  õigusest mõtlemise  viisidest,  teha  tutvust
põhiliste   ajalooliste   õigustekstidega,   tutvuda   meie   kultuuriruumi   olulisemate
õigusajaloo uurijatega. Periodiseerimine pole absoluutne, ühes valdkonnas võivad toimuda kiired muutused ja teine 
võib püsida muutumatuna. Sõltub, mis aluseks võtta. 
Periodiseeringute erinevad alused:  Universaalne  o Kronoloogiline   (arhailine,   keskaegne,   varauusaeg,   valgustus,   saksa õigusajalooline koolkond, industriaalajastu) o Geograafiline (riigi, rahva, territooriumi)
o kultuuriline, 
o institutsiooniline (eraõigus, protsessiõigus, krim.õigus, põhikorra ajalugu)  Partikulaarne ehk osaline – inimsoo teatava osa õiguse ajalugu 3. Eesti õigusajalooline areng, põhiperioodid (muinasajast iseseisvuseni). Eesti   õigusajaloolist   arengut   on   peamiselt   mõjutanud   riigi   geopoliitiline   asend, kultuuripiirid   ning   vallutajad   ja   vallutatud.   Eesti   õigusajalugu   võib   partikulaarselt võtta nii eestlaste õigusajaloona kui ka õiguse ajaloona Eestis ehk siin kehtinud vene, rootsi, saksa õiguse ajaloona.  Eesti   õigusajaloo   põhijooned:   partikulaarne   (eestlaste   õigusajalugu?   Siin   kehtinud
vene,   rootsi,   saksa   õiguse   ajalugu?,   lääneõigustraditsiooni   tunnused   (õiguslik
pluralism, õiguse autonoomsus, professionaalne juristkond, õigusharidus, õigusteadus)
Mõjutegurid: geopoliitiline asend, kultuuripiirid, vallutajad ja vallutatud


 Muinas-Eesti - Eesti arhailine õigus, asukoht kaubateel, avatus võõrmõjudele, ristiusu vastuvõtmisega seotud tavaõiguse üleskirjutust ei toimunud  Vana   –   Liivimaa   (13.saj   algus   –   1558)   –   allus   paavstile,   Saksa-Rooma   keisrile, keeruline   vertikaaltelg,   kultuuride   dialoog   ka   horisontaaltasandil,   ilmalik   võim,
vaimulik võim, linnade raed, Hansa, põlisrahvas oma tavaõigusega  Kolme   isanda   valitsusaeg   (1558-1629)   –   religioonide   dialoog,   erinevad   ilmalikud valitsejad  Rootsi kuningriigi provints (1629-1710) – balti erikord, maariik, Tartu Ülikool 1632, vahetu   kontakt   Euroopaga,   õuekohus,   kohalikud   juristid,   õigusteadus,
talupojaühiskonna traditsiooniline katkemine, kirjalik õiguskaitse (vakuraamat)  Vene keisririigi koosseisus (1710-1918) – baltierikord kuni 1881, säilis vaimne side Lääne   –   Euroopaga,   1802   tartu   ülikool   oma   õigusteaduskonnaga,   õiguse
kodifitseerimine, talurahva vabastamine pärisorjusest.  Eesti omariiklus (1918-1940) – veneseadused kehtisid kuni uutega asendamiseni, balti Eraseadus   kehtis   kuni   1940,   lääne   õiguskultuuri   tunnused   –   juured   roomaja
kanoonilise   õiguse   uurimises,   korporatsioon,   leping,   omand   jne,   õigusteadus,
professionaalsed juristid  4. Arhailise õiguse üldiseloomustus, arhailise õiguse erinevad tähendused.  Arhailine – esialgne, varajane, algne, algupärane *Sugukondlikus korras kehtinud, riigieelne   *Mittekirjutatud,   tavaõigus   *Ei   ole   tingimata   ajaliselt   kauge   (näiteks
suurlinnade  slummides  ka tänapäeval)  *Võib eksisteerida  kirjutatud õigusega koos
*Pole primitiivne, kuid on teistmoodi  Iseloomulik: o Suuline / tunneme üleskirjutuste ja etnograafia järgi
o Stabiilne / orgaaniliselt muutuv koos ühiskonnaga
o Eesmärk on rikutud õiguskorra taastamine,  mitte süüdlase karistamine
o Hüvitatakse tagajärge, mitte tegu
o Kasuistlik / võib olla väga detailne
o Maagia ja ordaalid (veeproov, tuleproov)
o Taliooniprintsiip, ehk silm silma, hammas hamba vastu  “Arhailised   kultuurid   võivad   saada   väga   vanaks   ja   jääda   ikkagi   arhailiseks.   Pole vähimatki põhjust arvata nagu muutuks iga arhailine kultuur millalgi kõrgkultuuriks.“
Hattenhauer 5. Arusaam   tõest   arhailises   ja   modernses   õiguses,     tõe   väljaselgitamine   erinevates õigustes.  Arhailises õiguses ei ole tõe või tahtluse tuvastamine oluline. Protsessi ülesandeks oli õiguse taastamine   ja   õigusolukorra   muutmine.   Tänapäevane   tõendite   esitamine   oli   arhailisele õigusele   tundmatu.   Arhailine   õigus   ei   toetu   jälgedest   ja   välistest   ilmingutest   tulenevale tõenäolisele järeldusele ega määra kindlaks juhtumit, näiteks kui lehm varastati ja see lehm oli isiku x käes, oli isik x varas. Kahtlustest võis süüdistatava vabastada vanne (kultusesemed, algelemendid,   vandeabilised).   Lisaks   iseloomustavad   arhailise   õiguse   arusaama   tõest vormikindel maagia tõe säilitamiseks, kindlad vormelid ja ordaalid. 


Modernses õiguses on peamiseks ülesandeks välja selgitada, mis täpselt juhtus. Seejärel tuleb asjaolud kirjalikult tõendada. Tõde on minevikus toimunud tegevus, mille alusel saab määrata teole õiguslikud tagajärjed. Vajalik on argumenteerimine ning tunnistajate ülekuulamine.  6. Kirjutatud õiguse kujunemine.  Õiguse ajalugu võib jagada üldjoontes kaheks  ius non scriptumi  perioodiks ja  ius scriptumi perioodiks – ehk kirjutatud ja kirjutamata õiguse periood (õiguse eelajalugu ja õiguse ajalugu). Enne kirjutatud õiguse kujunemist: sugukondlik õigus, õigus kui sotsiaalne   kord   pole   piisavalt   eraldatud   tava-   ja   moraalikorrast,   normatiivsed üldistused olid lihtsad. Ius scriptumi näol on tegemist kirjapandud õiguse ajalooga, mis on seotud riigi kui institutsiooni tekkega. Huvitav on ius scriptumi juures see, et vanimad kirjapandud õiguse   allikad   eri   regioonides   on   sisult   sarnased.   Esmased   õiguse   allikad sanktsioneerisid hulgaliselt tavasid ja ka tabusid. (seejuures tabu on üldkohustuslik keeld).   Ius   scriptum   kujunes   millekski   väga   oluliseks,   sest   ta   on   formaalselt määratletud ja lähtub riigist kui institutsioonist. Õiguse normide läbi nõutakse igalt õiguslikus elus osalejalt vastavalt normis seisnevale regulatsioonile käituda 7. Õiguse esmase üleskirjutuse tähendus õiguse ajaloolises arengus. 8. Erinevate õiguskultuuride vanimad kirjalikud õigusallikad. Ur-Nammu seadus (2050 eKr) on ainult osaliselt säilinud. Sissejuhatuses ülistatakse kõigepealt   kuningat,   keda   kujutatakse   nõrkade   ja   kaitsetute   patroonina.   Seaduses kasutati ka Jumala otsuseid ehk  ordaaliaid  (nt katel – kui mingi asja palja käega


väljavõtmine keevast veest või õlist proovitava ära kõrvetas, oli too süüdi, samuti veeproov, ristiproov jne) ning nähti ettevalurahaga lepitust vägivallategude korral.
Hammurapi   seadus  (1800   eKr)  tekst   koosneb   sissejuhatusest,   282   artiklist   ja lõppsõnast. Samba ülaosas on kujutatud Hammurapit, kellele annab seadustiku õiguse- ja päikesejumal Šamaš. Seadused on temaatiliselt rühmitatud, valdavad on kriminaal- ja tsiviilõiguse küsimused. Üldine karistuspõhimõte oli talioon ("silm silma, hammas hamba vastu"), rohkesti oli ette nähtud surmanuhtlust.
Hetiidi   seadus  -  babüloonlaste   eeskujul   kirjutasid   nad   üles   ka   oma   seadused. Hattušast on leitud tänapäeval palju hetiidikeelseid kiilkirjatahvleid. Nende hulgas on kroonikaid, mis räägivad kuningate sõjaretkedest, seaduste kogusid ja lugusid hetiitide jumalatest.
Moosese seadus pärineb 8 saj. eKr, see on üks primitiivsemaist arhailistest seadustest, kuna on loodud lõdva hõimuliidu (tugevad sugukonnad, nõrk keskvõim) ja ühiskonna poolt, kus domineeris peamiselt karjakasvatu s. Tegemist oli uusi maa-alasid vallutava rahva õigusega.
12 tahvliseadused pandi kirja arhailise Rooma õiguse algusaastatel. Rooma keisririigi ajal   (527-565   eKr)   suurenes   bürokraatia   ja   muutus   ametkond,   poliitilise   võimu raskuspunkt kandus senatist keisrikotta. 
Corpus Iuris Civilis on Rooma õiguse kogu, mille tellis Bütsantsi keiser Justinianus I 528. aastal ning mis valmis 534. aastal. Kogu tuntakse ka Justinianuse koodeksi nime all, kuid see nimi kuulub pigem kogu esimesele osale Codexile.
Šariaat - on Koraanil ja sunnal põhinev islami usu-, õigus- ja moraalinormide kogum.
Arhailist õigust ei pandud kirja õiguspraktikast tulenevalt, vaid ainult sellisel juhul kui seda soovis valitsev kuningas või kirik. Arhailine õigus on kirja pandud antiikkirjanike poolt, olulisim on LEX SALICA (“Saaliõigus”). Õigust pandi kirja et seda selgemaks muuta, reformida ja ühtsustada.
Russkaja pravda - Kiievi Venemaa õiguskoodeks, mis pandi kirja 12. sajandi alguses. Vanim säilinud tekst 1284. Koosneb umbes 100 käsikirjast. Esmakordselt publitseeris August Ludvig v. Schlözer 1757. Kasutati Vene õiguse alusena väga pikka aega. Kuigi Vana-Vene riik oli Bütsantsiga tihedates sidemetes, on seadustes Bütsantsi mõju vähe. Koosneb Jaroslavi õigusest (1016), mis on kirjutatud Jaroslav Targa pool ning sisalsab palju   slaavlaste   tavaõigust   ja   Jaroslavitshite   õigusest   (1054),   mis   on   olemasoleva õiguse täiendused. 9. Heebrea õiguse ajalooline areng (juudi õigussüsteem)


Judaism on vanim tänapäevani püsinud monoteistlik usund. See tekkis 2. aastatuhandel eKr. Tänapäeval tugineb see Tanahile (eriti Toorale) ning talmudile. Judaism on Iisraelis valitsev usund. Judaismist on välja kasvanud kristlus ja islam. Heebrea õiguse üldiseloomustus: 1. religiooni   ja   õiguse   väga   tihe   seos.   Õiguse   tugev   sotsiaalne   toetus.   Ilmne väiketalupoegliku   ühiskonna   mõju,   milles   on   säilinud   segmentaarse ühiskonnakorralduse egalitaarsed jooned, näiteks sabbati aasta ümberjagamised; 2. võrreldes teiste Vana-Ida monarhiatega on juutide monarhid küllaltki nõrga võimuga;
3. õiguse isepära - sabbati- ja juubeliaastad. Sabbati aastal, s.t igal 7. aastal pidi maa puhkama, põllusaadused tuli anda vaestele, tuli kustutada võlad, vabastada võlaorjad; 4. veel   iseloomustavad   heebrea   õigust   mitmesugused   orjade   kaitse   eeskirjad, laenuintressi võtmise keeld, varaste pehme kohtlemine.  Heebrea õigussüsteem  on kantud lepingu ideest (Noa leping, Aabrahami leping, Moosese leping). Heebrea õigussüsteem koosneb Moosese seadustest ja üleskirjutustest teise templi perioodist (7. sajand eKr). Kõik viis Moosese raamatut, mis on juutluse aluseks moodustavad toora. Toora sisaldab endas loomislugu ja lepinguid Jumalaga. Heebrea õigus kui mitteriiklik õigus – juutidele  e usukaaslastele  suunatud õigus. Maaharijate õigus. Tugevat keskvõimu pole. Heebrea õiguse põhiallikaks on Vana Testament. Talmud ehk judaismi pärimuste kogu 5. sajandist eKr. Talmud on koostatud kirjatundjate ehk rabide   poolt   ja   sisaldavad   seletusi   ja   juhiseid   mitmesuguste   elusituatsioonide   jaoks,   mh jumalateenistuse ja judaistlike pühade pidamiseks. Talmude osadeks on: 1. Mišna  - palved ja õnnistused, sabat ja pühade pidamine, abielu ja lahutus, tsiviil- ja kriminaalõigus, toit ja riitused, kehaline ja toidu puhtus; 2. Gemara - rabide kommentaarid Mišnale. Ajalooline areng:  1. vana-testamendi   aegne   õigus   –   2-5   moosese   raamat.   10   käsku   kui   põhiseadus. Maaeraomand oli olemas. Põlluharijate õigus.  2. diasporaa   aegne   õigus   –   tekkis   kui   juudid   aeti   nn   tõotatud   maale,   7-6saj   eKr. Kinnisvara ei lastud omada. Suunatud pigem kaupmeeste huvidele. Heebrea õigus kui jumalik õigus – juutide poolt loodud õigus. Hommikumaal usk ja õigus lahutamatult seotud. Usu norm on õiguse norm ja vstupidi, õigus on jumalikku päritolu, vhendavad rabid – targad mehed. Vanatestament on õiguse allikas. Leping jumala ja juudi rahva vahel. 10. Piibli ja tema struktuuriosade tähendus erinevate õiguskultuuride ajaloolises arengus.


Vana Testament, ennekõike 5 Moosese raamatut on olulised nii judaismile, kristlusele
kui islamile, kõigi ühine esiisa on Aabraham (Ibrahim)
Uue Testamendi Jeesus Kristuse halastuse ja armastuse õpetus on mõjutanud kristliku
õhtumaa õigust ja õiglust (kristlik eetika)
Pauluse   kiri   roomlastele  pani   aluse   kristliku   riigikiriku   loomisele   (kirikuisa
Augustinus, pärispatt) Protsessiõiguse   alal   oli   kanoonilisel   õigusel   suur   tähtsus.   Tsiviilprotsessis   tõstis   kirjalike tõendite   tähtsust   ning   kriminaalprotsessis   arendas   välja   nn   inkvisitsiooniprotsessi   ehk uurimismenetluse, kus protsessi juhtis kohus ja ametisse seatud eriline süüdistaja.  Tavaarusaama järgi on piibel mõjutanud Euroopa õigust kahes suunas: inimelikkus ja õiglus. Piibli mõju oli palju mitmetahulisem, ka karmistav mõju õigusele. Piibel on ilmalikku õigust mõjutanud ka otse, ilma kanoonilise õiguse vahenduseta: 1. Corpus Iuris Civilis’es on piibli mõju selgelt näha. CIC sisaldab palju norme kristluse kui riigiusu kaitseks, riiklik karistus paganluse eest; 2. Alfred suure seaduste kogu algab kümne käsuga Vanast Testamendist;
3. Saksa talurahva sõjas ja reformatsioonis oli 10 käsku aluseks. Ühtegi karistust, mida Mooses pole kehtestanud, ei tohi kehtestada. Inimene ei tohi karistada karmimalt kui jumal, Vana Testament on kehtiv õigus.  Piibli mõju moraaliõpetusele, moraaliteoloogia - õigus allutati uuele eetikale. Õiguse eeskuju pidi olema armastus. Jeesuse õpetuse järgi pidi õigus olema kristliku halastuse ja Jumala armu vili. Keisri käsk ehk õigus oli kristlastele kohustuslik.  11. Religioosne õigus, erinevad religioossed õigussüsteemid.  Religioosne õigus ehk religioosset päritolu õigus. Religioossed õigussüsteemid: 1. Islami õigus - šariaat ehk islami usu-, õigus- ja moraalinormide kogum;
2. Kanooniline   õigus   -    roomakatoliku   kirikus   tekkinud   eeskirjade   kogum,   mis   on kujunenud   kiriku   kaanoneist,   kirikukogude   otsustest   ja   paavstide   käskkirjadest, katoliiklikel maadel kasutusel alates 4. sajandist; 3. Heebrea   õigus   -  mitteriiklik   õigus   –   juutidele   e   usukaaslastele   suunatud   õigus. Maaharijate õigus. Tugevat keskvõimu pole; 4. (Hindu õigus). 12. Islami shariaat tänapäeval Šariaat tegeleb kõigi võimalike moslemi elu aspektidega. Tema seadused jaotatakse reeglina   kahte   suurde   rühma,   mis   omakorda   jaotuvad   väiksematesse   rühmadesse. Praktilises   kasutuses   on   šariaati   tänapäeval   väga   raske   defineerida.   Osad


islamiteadlased usuvad, et jumalikke seadusi on võimalik deriveerida vaid Koraanist ja Sunnast. Teised jälle arvavad, et šariaadi kokku panemisel on võimalik kasutada ka fiqhi   (islami   õigusteaduse)   allikaid,   st   erinevate   islamiteadlaste   arvamusi   ja deriveeritud seadusi, kokkuleppeid islamimaailma religioossete juhtide vahel.  Šariaat   on   termin   jumaliku   seaduse   tähistamiseks,   see   ei   ole   kindlasti   lõplik seadustekogu, ühtne läbi terve islamimaailma. Enamik islamiriike toimib tänapäeval kaksiksüsteemiga – religioosne ja ilmalik seadus, religioosne ja ilmalik kohus. Šariaadi järgi jagunevad inimese teod viide kategooriasse:  1) keelatud;  2) mittesoovitatavad, kuid mitte keelatud; 3) neutraalsed, mille puhul ei ole nende tegemine ega tegemajätmine oluline;  4) head ja Jumala poolt tasutavad;  5) kohustuslikud, mille tegemata jätmine on patt. 13. Rooma õigusajaloo erinevad periodiseeringud. Perioodide üldiseloomustus.  Kreeka   –   eellugu?   Vana-Kreeka   seadusandjatest   teame   hilisematelt   autoritelt (aristoteles,   planton);   linnriikide   maa,   suurim   panus   hilisemale   Euroopale:   polis,
demokraatlik   põhikord,   nomos   –   hüvede   õiglane   jaotamine,   kohut   mõistab   linn,
omaabi taunitav, seadused kehtestab rahvakoosolek. PÕHIPERIOODID RIIGIKORRA JÄRGI
1.   753-510  kuningriik  –   senat   +   rahvakoosolekud   (hääletusorgan,   endamusotsus).
Seadustest vähe teada. Arhailine, vormelid, haldasid preestrid
2. 510-31 eKr  Vabariik  510 kihutati  kuningas minema  ja roomast  sai  res Publica  –
eeskuju kõigile hilisematele Euroopa vabariikidele. Vahetatav ametnikevalitsus ja õigus,
mille   autoriteet   on   inimeste   omast   kaalukam.   Magistraadid:   konsul,   preetor,   tsensor,
rahvatribuun,   senat,   plebistsiit.   Ius   civile   (rooma   kodanikele),   ius   gentium   (teistele
rahvastele), ius naturale (filosoofiline)
3. 31 eKr – 284 pKr Printsipaat – juristide seisus, kaasustest tuletatud õigus
4. 284 pKr – lõpuni Dominaat ehk ainuvalitsus – neli keskust, sõdurkuningad, kristlus
CIC PROTSEDUURISÜSTEEMID
 Vanarooma: Legis actio,  müütilisest  linna  algusest kuni Puunia sõdadeni (u. 200
eKr).   Põllumajanduslik,   perekonnakeskne.   Patriitsid   ja   plebeid.   Formaalne
legisaktsiooniline   protsess   (2   astet:   preetor   otsis   hagi   vormi,     seejärel     valitava
kohtuniku ees; hageja, kostja, kohtukohustus, täitevmenetlust pole)  
 Klassikaline periood:  formulaarprotsess, II saj eKr – keiser Alexander Severuse
surmani 235 pKr.. 2 astet, aga lihtsam  Kaubandus, tööstus, raharinglus, hellenistliku õiguskultuuri saavutused, maailmariik.
Kreeklastelt   laenati   õigusfilosoofia,   mõisted,   juriidiline   tehnika.   Dokumentide


kasutamine muutus üldiseks ja lepinguõigus viidi vastavusse majanduselu vajadustega.
ius gentium ja formulaarprotsess (eelnes edictum perpetuum)  212 pKr keiser Caracalla andis rooma kodaniku õigused kõigile vabadele.  
 Hilisklassikaline   periood:  cognitio   ectra   ordinem,   keiser   Alexander   Severuse
surmast  235  pKr  –  kuni  rooma   kokkuvarisemiseni.  1  aste,   sama  ametnik   uuris  ja
otsustas.  Õiguselu   allakäik,   vulgariseerumine.   Poliitiline   võim   koondus   printsipaadi,   senati
eesistuja ehk keisri kätte. Keiser Diocletianusest alates (284) kadusid vabariiklikud
instituudid   ja   võim   läks   keisrile,   kellest   sai   jumalkuningas.   Õppeasutused   ja
õigusteadus. Kohalike õiguste mõju. Rullraamatute asemele tulid lehtedega koodeksid.
Mõju keskaegsele kirikukohtule 14. Rooma õiguse olulisemad allikad.  1. 12 tahvli seadused - vabariigi ajal 496 a eKr plebeide streik, 10 autoriteeti saadeti kreeklastelt õppima ja seadused pandi kirja – koos täiendustega olid tulemuseks 12 tahvli seadused. 12 pronkstahvlile kirja pandud tavaõiguse normid, mis on säilinud rekonstruktsioonina. Sisaldab veel arhailist õigust ja Ateena õiguse elemente. Kuna tavaõigust   tõlgendasid   preestrid   tehti   otsuseid   sageli   lihtrahva   kahjuks.   Lihtrahvas nõudis  kindlate  seaduste   kirja   panemist.   451  eKr  valiti  kümneliikmeline  komisjon seaduste kirjapanemiseks.   Codex Theodosianus 438-439 pKr – koondas konstitutsioone ehk keiserlikke seadusi
 CIC   –   impeeriumi   tugevdamise   vahendiks   valiti   õiguse   ühtlustamine.  Moodustati keiserlik   ettevalmistuskomisjon,   töö   tulemused   legaliseeriti   529-533.   Osad   codex
justianum   12   raamatut   sh   theodosianuse   oma,   digesta   50   raamatut   teiste   tsitaadid
kokku koondatud, institutiones õpik, novellae justianuse eluajal valminud seadused  Lex, leges regiae (kuningate, preestrite seadused
 Ius Papirianum  Gaius  Institutiones  - Rooma eraõiguse ja protsessi õpik algajatele. Sisaldas nii  ius civile kui ka ius honorarium. Pani alguse tsiviilõiguse institutsioonilisele süsteemile.   Codex Theodosianus - välja antud 438. a. imperaator Theodosius II ajal. Koosnes 16 raamatust. Teos kavandati ja koostati Ida-Rooma impeeriumis, kuid koopiad saadeti ka Lääne-Roomasse. Kehtis mõlemas Rooma riigis.  15. Religiooni  roll rooma õiguse ajaloolises arengus  Roomlased pidasid end väga religioosseks, jumalatega hästi läbi saada oli tähtis
 Eliit täitis nii valitsusameteid kui vaimulikukohti  Kodus oli perepea ka ülempreester
 Printsiip  “do ut des”. Oluline oli rituaal, mitte usk ega dogma.  Õiguse juured etruskide religioonis


 Võtsid omaks teiste rahvaste jumalad
 Keisrivõimu ajal kristlus kui ainujumalaõpetus a. 313 Constantinose tolerantsusedikt
b. 324 Konstantinopol (paavst, patriarh)
c. 325 Nikaia kirikukogu, usutunnistus 16. Kristlik kirik ja rooma õigus. Kanoonilise õiguse varasem areng. Ida (Kreeka-katoliku) kirik - 324.a alustas keiser Constantinus Bütsantsi väljaehitamist enda residentsiks. Kirikust sai bütsantsi stiilis riigiasutus koos patriarhiga, kes toodi sinna Roomast. Keisrile jääb õigus otsustada kirikliku õpetuse üle jättes enesele ka dogmaatiliste vormelite ametliku kinnitamise õiguse. Kirik avaldab ilma vastuseisuta austust   keisrile.   Lääne   (Rooma-katoliku)   kirik   -   paavstile   alluva   maailmakiriku autonoomia riikide suhtes on kiriku õiguse peamine idee ning rooma-katoliku kiriku riigiõpetuse alus. Kirikuõigus sai alguse Roomast. Juba   I   sajandil   kujunesid   kristlikes   kogudustes   välja   mitmesugused   juhised,   mis väideti   pärinevat   otse   apostlitelt.   Neid   juhiseid   nimetati   kaanoniteks  (kr.k karjasekepp), mida peetakse kanooniline õiguse  (ius canonicum) kui õigussüsteemi alguseks.  Hiljem   lisandusid   neile   veel   Uuest   ja   Vanast   testamendist   pärit   reeglid. Ristiusu tunnistas lubatavaks keiser Constantinus I 313.a Milano tolerantsuse diktiga, Theodosius I valitsemisajal saavutas kristlus 380.a ametlikult riigiusu seisundi.  496.a   tunnistas   ristiusku   ka   Frangi   riigi   kuningas   Chlodovech.   Algselt   koosnes kanooniline õigus põhiliselt pühakirjast tulenevatest ettekirjutustest, siis VIII ja IX sajandil   hakkasid   tooni   andma   paavsti   normatiivaktid  scriptum   bullatum   -  bullad. Kirikutegelased allutati kirikuõigusvõimule ka nende tegude eest mis olid kuriteod riigiseaduste järgi.  614.a alates allutati kirikliku   õiguse mõistmisele kõik vaimulike süüasjad Rooma   pärandi   võtsid   Läänes   üle   kristlik   kirik   ja   germaanlased.   Rooma   pärandit
kandis Idas edasi Bütsantsi riik ja sellega tihedalt seotud kristlik kirik.
Kristliku kiriku edu põhjusi:  Kirik seisis sõltumatunajuutide ja roomlaste vahel
 Relogioon, mis kuulutas kannatuse mõttekust (rist). Rahu võib olla üksnes seal, kus inimene on valmis kannatama talle osaks saanud ebaõigust kui mõtestatut.  Süütult surma saadetud tõusevad ristilt üles. Uus eetika. Õigus on kristliku halastuse ja jumala armu vili.  Kristlane ei tõsta mässu jumala vastu  Õigus ja kirik kindlustavad rahu ja täidavad seega jumala tahet
 Kristlus tõi leevendust moosese käskude rangusse. Vabadus ja arm on olemas, jumala kätes, sõltub tegudest.


 Kirik ja õigus  - algselt alamkihtide seas levinud kristlus sai arenedes ja muutudes järjest enam ka haritud rahvakihtide pärusmaaks, seda eriti 3/4.saj. Sel perioodil olid haritud kihtide seas olulisel kohal juristid ja retoorikud. Haritud juriste haarates allutab ristiusk õiguse järk-järgult uuele eetikale – õigus peab olema jumala armu ja kristliku halastuse segu. Andes õigusele uue eetilise aluse, ei vaidlusta kristlus samas õiguse (s.t. paganlikuRooma riigi õiguse) olemasolu ega selle kehtivust. Õiguselt ei tohtinud võtta tema kehtivust, sest kui korra tagamiseks ei piisanud ligimese armastusest, siis pidi sekkuma õigus, mille taga seisis sund. Jumalik seadus on kõigile inimestele antud jumaliku ilmutusega, mis pidi ilmnema ka Rooma riigi õiguses, hoolimata asjaolust, et jumala   ilmutatud   õigus   oli   konkreetsel   juhul   paganliku   keisri   tööriist.   Õigus   ja (isegipaganlik) riik täidavad rahu kindlustajatena vahetult Jumala tahet isegi siis, kui nad   kristlastega   vaenulikult   ringikäivad.   Jumalalik   tahe   ilmnes   inimlikul,   seega paratamatult ebatäiuslikul kujul. Kristlane riigivastase mässajanaoli apostel Pauluse jaoks kujuteldamatu. Sõltumata sellest, kas antud põhjendus on kooskõlas roomaliku seletusega   õigusest,   on   selle   käsitluse   tulemus   ühitatav   roomlaste   õigusemõistega. Algselt on õpetusel õigusest ja koostöövõimaluse loomisel tähtsus kiriku enda sees. Kirik kujundas riigist sõltumatu isikliku õiguskorra, võttes samas Roomalt paljugi üle. Andestamise ja armastuse käsk kehtis eelkõige kristlaste endi vahel. Näit. konflikti puhul ei tulnud minna riigiilmaliku, s.t. paganliku kohtu ette. Ei saa väita, et Rooma riik   oleks   kergesti   leppinud   uue   autonoomsusele   pürgiva   õiguskorra   kujunemisega ning kristliku kiriku kasvava mõjuvõimuga. Samas oli rooma õiguses endas olemas dualistlik alge (ius civile ja ius gentium), millele lisandus provintsides (näit. Egiptus) toimiv õiguslik pluralism. 17. Kanoonilise õiguse ajaloolise arengu etapid. Erinevate etappide iseloomustus. Õigusest lähtudes a. jus   antiquum   –   kuni   8.   saj   –   apostlite   koodeksid,   millel   polnud   tegelikku õigusjõudu,   tähtsaimad   idas   –   Johannes   scolasticus,   Nomocanon   (sisaldas
valiku kirikuseadusi ja justianuse novelle); läänes – Dionysius Exiguus võttis
kasutusele AS; itaalias kirjutati üles ja tõlgiti kirikukogude otsuseid, aafrikast
tuli breviaare –ükski neist ei saanud keskajal üldkehtivaks. Kirikuisand  b. Jus novum – 9. saj 
c. Jus novissimum – 16. saj  Koodeksist lähtudes  jus vetus (enne koodeksit)
jus novum (koodeksi õigus,  jus codicis) 1. Varajane periood  - kuni 324.a.


2. Kanooniline   õigus   Rooma   õiguse   ja   kultuuri   piirkonnas     -   325   -   692     (Nikaia kirikukogust   kuni   Trullo   kirikukoguni   (Trullanum).   Tugevnes   rooma   õiguse   mõju kujunevale   kanoonilise     õigusele,   sai   alguse   kiriku   integreerimine   keisririigi struktuuridesse, mille ulatus on Idas ja Läänes erinev. 3. Hommiku- ja õhtumaise mõtteviisi kujunemise periood - 692 – 1054. 692.a. toimunud Trullo   kirikukogu   järel   jäi   kiriku   ühtsus,   samuti   kanoonilise   õiguse   ühtsus   veel püsima, kuid arengutendentside erinevus Ida ja Lääne vahel järjest suurenes. Idas jäi kanooniline õigus staatiliseks, Läänes oli areng dünaamilisem, mida mõjutas germaani ja keldi faktor. 4. Õhtumaise kristluse kanooniline õiguse periood   - 1054 – 1517. 1054.a. leidis aset lõplik   kirikulõhe   Ida   ja   Lääne   vahel.   Kanoonilise   õiguse   areng   hoogustus,   tema arengut   iseloomustasid: • kanonistika   algus   ja   õitseng • kiriku   aktiivne   seadusandlik   tegevus,   eelkõige   paavstide   dekreetide   ja dekretaalide   näol,   kirikukogude   otsused   on   vähemolulised. • kiriku püüded universaalvõimu saavutamiseks Kanooniline   õigus   muutus   õhtumaise   kristluse   universaalseks   õiguseks,   saades       esimeseks   uusaja   läänelikuks   üleeuroopaliseks   õigussüsteemiks,   mis   hakkas partikulaarseid   õigusi   tahaplaanile   suruma.   Õpetatud   juristid   (kanonistid)   said mõjutusi  järjest  kasvavast  rooma  õiguse  retseptsioonist,   integreerisid   rooma   õigust kanoonilise õigusega. Kanooniline õigus ulatus praktiliselt kõikidele elualadele, näit. kriminaalõigus,   protsessiõigus   (inkvisitsiooniline   protsess!),   pärimisõigus, sotsiaalhoolekandeõigus. Paavst Innocentius III seadustas 1215.a. inkvisitsiooni¬menetluse, koos IV Lateraani kirikukoguga keelas ordaalid ja kohtulikud kahevõitlused. Kohtumenetluse eesmärgiks sai   tõe   väljaselgitamine,   süüdlase   kindlakstegemine.   Menetluse   senine   eesmärk   - kokkuleppe saavutamine hakkas taanduma. Kanoonilise kohtupidamise reeglid võeti üle   ka   ilmalikku   kohtupidamisse,   samuti   tsiviilmenetluse   õigusnormidesse.   Kanooniline   õigus   oli   kiiresti   arenev   avatud   õigussüsteem,   erinedes   juba “valmisolevast” Rooma õigusest. 5. Uusaja katoliiklik kirikuõiguse periood – 1517 – kaasaeg. Evangeelse kirikuõiguse kujunemise   periood.   Kanoonilise   õiguse   aeglane   taandumine   toimus   pärast reformatsiooni.   M.   Luther   pooldas   uue   õiguse   loomist,   kuid   juristid-reformaatorid


nõudsid   kinnipidamist   kanoonilisest   õigusest.   Vastuolud   usule   ja   õigusele   truuks jäämise vahele tingisid kõnekäänu “Juristen sind bösen Christen. Trento kirikukogu (1545-1563) püüdis kanoonilist õigust reformides mõju säilitada,
kuid see õnnestus ainult osaliselt. Ta ei suutnud kodifitseerida kanoonilist õigust kui
tervikut   (mida   oodati),   kuid   võttis   vastu   olulisi   otsuseid   vaimulike   kohustustest,
benefiitsidest,  vaimulikest  ordudest,  abielust,   pihtimisest   ja protsessiõigusest.  Tänu
kirikukogu otsustele kasvas kirikus paavsti võimu tsentraliseeritus ja laienes kuuria
jurisdiktsioon.
Samal ajal kasvas kanoonilise õiguse geograafiline levik maadeavastustega kaasnenud
misjoni tõttu, eriti tuntav oli kanoonilise õiguse roll Ladina-Ameerikas. Ka anglo-
ameerika maades säilitas kanooniline õigus veel oma mõju, eelkõige protsessiõiguses.
Paljuski säilisid kanoonilise õiguse normid sekulariseeritud ilmaliku õiguse normidena
või   vastureformatsiooni   ning   valgustuse   ajal   kehtestatud   riiklikes   kirikuseadustes.
Lõplikult taandus kanoonilise õiguse mõju pärast Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika
Iseseisvussõda. 18. Kristliku kiriku ja ilmaliku riigi suhete ajalooline areng. I - keelatud sekt, distantseerub ilmalikust võimust ja ootab kannatades selle lõppu
(varakristlus)
II-   riigikirik,   mida   kristlikud   valitsejad   juhivad   ka   kiriklikes   küsimustes.
Tsesaropapism alates Constantinosest (hilisantiik)
III   -   kirik   peab   end   riigi   ühendavaks   vaimulikuks   võimuks,   paavst   määrab
maailmavaadet ja poliitikat (kõrgkeskaeg)
IV - kirik kui vaimulik võim vastandab end ilmalikule, päästab hingi, kuid ei oma
otsest võimuambitsiooni (reformatsioon)
V . Riik ühendab kõiki kodanikke, pole eriõigusi a. A) cuius regio, eius religio – riigikirikud
b. B) religioon eraasi, riik lahutatakse kirikust (valgustus, Pr. Rev.) VI   -   Riik   on   totalitaarne   ühest   maailmavaatest   juhitud   ühendus,     seaduste   ja
propaganda   abil   püütakse   kaotada   religioosne   ja   ideoloogiline   autonoomia
(natsionaalsotsialism ja stalinism)
VII   -   Riik   mõistab   end   kui   demokraatlik   õigusriik,   kus   erinevad   religioonid   on
seaduste raames kaitstud. Kirik määratleb end kui usuühendus Kristlik   kirik   kui   riigikirik  -   3.saj.   tagakiusamised   ei   murdnud   ristiusku   ning   keiser Constantinus leidis võimaluse ja jõu viia Rooma riik koostööle kirikuga. 313.a. ilmus Milaano tolerantsusedikt,   mis   tunnistas   ristiusu   lubatuks   kogu   riigis.   Veel   enam,   kuna   riik   vajas ideoloogilise toena vaid ühtset kristlikku kirikut, siis hakkas riik hoolitsema kiriku ühtsuse eest.   Constantinus   pani   aluse   traditsioonile,   mille   kohaselt   impeerium   hakkas   osalema usuvaidlustes   (Nikaia,325.a.),muutes   kiriku   olulisel   määral   poliitilise   võimu   teostamise vahendiks.   Constantinus   lasi   end   ristida   vahetult   enne   surma   337.a,   olles   seega   esimene kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitseja eeskujuks ja pälvides nimetuse Constantinus Suur. Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal. 19. Kanoonilise õiguse roll ja tähendus Lääne õigustraditsiooni kujunemisel. 


Kirikuõigusel   oli   oluline   roll   ja   tähendus   abieluõiguse   ja   seksuaalmoraali kujundamisel. Kõikides õiguskultuurides on kehtinud kõigutamatu kooskõla avaliku korra   ja   abieluõiguse   vahel.   Kristlik   abieluõigus   üritas   läbi   suruda   isiku   õiguse eelistamist   ja   tema   isiklikku   otsustamisvabadust   (patriarhaalne   eeskoste) sugulasühenduse   suhtes.   Samuti   kehtestas   kirik   abielurikkumise   keelu   ühtviisi mõlemale nii abielunaisele kui -mehele, varasemalt oli abielurikkumine keelatud vaid naisele.  Tänu   kristlikule   kõlblusõpetusele   toodi   sisse   selline   mõiste   nagu   halastus   - eelkristlikus õiguses oli vastav mõiste tundmatu. Iga tavalise õigusnormi juures küsis kirik,   kas   see   vastab   tema   õpetusele   heast   ja   kurjast.  Piibli   eetikast   sai   õiguse mõõdupuu. Tsiviilprotsessis oli kirikuõigusel oluline tähtsus kuna tõstis kirjalike tõendite väärtust ning   krim.   protsessis   arendas   välja   nn   inkvisitsiooni   ehk   uurimismenetluse,   kus protsessi   juhtis   kohus   ning   ametisse   seatud   eriline   süüdistaja.  Inkvisitsioon  – kriminaalprotsess oli välja kujunenud 1215 aastal. Oli antud õigus kirikule algatada kriminaalasi kui oli info isiku kohta, kes oli toime pannud kuriteo. Kohtunik hakkas tegelema juurdlusega. Ette oli nähtud ka tõendamine ja ka kuritegu uuriti ning kutsuti tunnistajaid. Leiti, et kõige parem tõendus oli isiku  ülestunnistus. Algul oli kiirik piinamise vastu. Kui inimest piinati, andis ta enamasti lõpuks siiski tunnistuse. 13 sajandil pooldas seda juba ka kirik. Piinamine oli loomulik protsess. Kanooniline   protsess,   mille   eesmärgiks   oli   tõe   välja   selgitamine,   tähendas   suurt muudatust   protsessiõiguse   ajaloos.   Seni   oli   olnud   eesmärgiks   kokkuleppe saavutamine,   nüüd   allutati   pooled   kohtulikule   juurdlusele,   mille   eesmärk   oli süüdioleku kindlakstegemine. Vastavalt ilmaliku keskvõimu tugevnemisele, mis lubas tõsta   ühtlasi   kohtu   positsiooni,   hakati   kanoonilist   protsessi   kasutama   ka   ilmalikud õiguspraktikas.   Sama   oluline   kui   oli   kiriku   mõju   protsessiõigusele   oli   kirku   mõju haldussüsteemi   kujundamisele.   Oma   organisatsioonilise   tõhususe   poolest   oli   kirik kaugelt üle ilmalikust võimust.  20. Õigussiirded   (legal   transfer)   õiguse   ajaloolises   arengus,   s.h   retseptsiooni   mõiste   ja liigid.  Mehaanilised metafoorid (näeb õigust kui tehnilist vahendit) -  laen, eksport, ringlus 
 Orgaanilised metafoorid (näeb õigust kui midagi elusat) - õitseng, nakkus, siirdamine, juurdub, õitseb, on viljakas  Diskursiivsed metafoorid  – õigus kui kommunikatsioon, narratiiv, müüt


Õigussiirete edukus sõltub sellest, kas ühiskond on valmis uuendusteks, kas tuntakse
nende   järele   vajadust,   millised   on   varasemad   ajaloolised   kogemused,   ja   seaduse
rakendajatest. Õiguse uuendamise kaudu sotsiaalsete muudatuste saavutamine ei sõltu
loomulikult   ainult   juristide   valmisolekust   uut   seadust   õigesti   rakendada,   vaid   ka
reguleeritavate   ühiskondlike   suhete   osaliste   valmisolekust   oma   käitumist   muuta.
Õiguse mõiste ei piirdu ainult ühtlustatud reeglitega ja reegli tegelik tähendus ei tulene
reeglist endast, vaid on kultuuriliselt ja ajalooliselt determineeritud. (I. Kull Retseptsioom laiemas tähenduses on sotsiaalne protsess, mis seisneb kas traditsioonilise või võõra   kultuuri(hüve)   ülevõtmises   ja   läbitöötamises   uute   kultuurikandjate   poolt.   Õiguse retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit õiguslikufenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas. Retseptsiooni liigid: 1. vajaduse ehk tarbe retseptsioon - riik lähtub sellest, et norme läheb vaja kui juriidilisi konstruktsioone. Kaobside algse õigusallikaga. 2. autoriteedi retseptsioon - lähtutakse sellest, et konkreetne õiguse allikas on väga tähtis. 21. Rooma õiguse retseptsioon, selle tähtsus Euroopa õigusajaloos. Rooma õigust   (CIC)  oli seaduste kogu, mis pärines 6. sajandist ning oli koostatud Rooma keisri Justinianuse korraldusel. Õiguse ajaloos nimetatakse taolist Rooma õiguse uurimise ja leviku protsessi Rooma õiguse retseptsiooniks. Retseptsioon laiemas tähenduses on sotsiaalne protsess, mis seisneb kas traditsioonilise või võõra   kultuuri   (hüve)   ülevõtmises   ja   läbitöötamises   uute   kultuurikandjate   poolt.   Õiguse retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit õigusliku fenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas. Rooma õiguse kõrval kujuneb teiseks tähtsaks distsipliiniks kanooniline õigus, mis erinevalt „surnud ja suletud” Rooma õigusest on avatud ja arenev õigussüsteem. Alles hilisemal ajal muutus   ühes   või   teises   piirkonnas   kehtiv   ilmalik   õigus   teadusliku   uurimise   ja   õpetamise objektiks. Rooma õiguse retseptsioon Euroopas on pidev, läbi sajandite toimuv protsess, mille arengus eristatakse mitmeid arenguetappe: 1. Glossaatorite koolkond – 12.-13. saj;
2. Konsiliaatorite koolkond – 14.-15. saj;
3. Humanistlik jurisprudents – 16. saj;
4. Usus modernus pandectarum – 17. saj;
5. Ratsionalistlik loomuõigus – 18. saj;
6. Ajaloolina koolkond – 19. saj.   


Rooma õiguse retseptsioon ehk taaskehtestamine algas Itaalias, kandus sealt üle Hispaaniasse, Prantsusmaale, Inglismaale, haarates seega peaaegu kõik Lääne-Euroopa maad. Kõige viimati tungis Rooma õigus Saksamaale, kus ta aga saavutas kõige ulatuslikuma rakenduse. Üheks peapõhjuseks, miks Rooma õiguse retseptsioon Saksamaal erakordse ulatuse saavutas, on see, et nn. Saksa rahvuse Püha Rooma riik luges end Rooma impeeriumi järglaseks. 15.   ja   16.   sajandil   eksisteeris   Rooma   õigus   koos   nn.   kanoonilise   õigusega.   Sellise kooskehtivuse allikateks olid “Corpus iuris civilis” ja “Corpus iuris canonici”, mille nimetus on võetud “Corpus iuris civilis´e” eeskujul ja mis sisaldab endas roomakatoliku kiriku õiguse allikaid. Oluline on see, et juba algul muutus Rooma õigus feodaalriikide üldiseks õiguseks. Selle aja kohta on Rooma õiguse retseptsioonil progressiivne tähendus selles mõttes, et ta kõrvaldas   feodaalühiskonna   õigusliku   killunemise   ja   soodustas   kaubandust   ja   tööstust. Vastandina korporatiivsele ja seisuslikule õigusvõimele püstitas Rooma õigus õigussubjektide formaalse võrdsuse põhimõtte. Germaanlaste   kuningaõigused,   nn   leges   barbarorum,   kanooniline   (kiriku)   õigus
(mõjutas   eriti   protsessi),   linnaõigused   (eeskujuks   hilisematele   rahvusriikide
kodanikuõigustele).
Ülikoolid   ja   õigusteadus Inglise common law (uuriti kodumaist õigust, 1215 Magna Charta) 22. Õiguslik pluralism Euroopa õiguslikus arengus, eriti keskajal (sh Lex salica, common law  jt) Õiguslik   pluralism,   s.t.   olukord   kui   ühel   ja   samal   territooriumil   ühes   ja   samas ühiskonnas kehtib ja konkureerib omavahel üheaegselt mitu erinevat õigussüsteemi. Õiguslik   pluralism   tulenes   olulisel   määral   vaimuliku   ja   ilmaliku   võimu diferentseeritusest. Õiguslik pluralism ühtaegu peegeldas poliitilist ja majanduslikku pluralismi, samaaegselt tugevdas seda.  Tavaõigus, kanooniline õigus, linnaõigus, rüütliõigus (ennekõike aadlike lääniõigus,
kasvas välja barbarite õigustest), maaõigus (territoriaalvalitsejate, Püha Rooma riigi
maahärrade antud õigus, enamasti karistus-, lääni-, pärimis- jm õigus). Valitses kirja
pandud   õigus   ning   samal   ajal   oli   ka   tavaõigus.  Üheks   põhjuseks   oli   nt   see,   et
kirjaoskajaid oli vähe Saaliõigus  – lex salica – kuulub Lõuna – Germaani hõimudele. Üks vanimatest germaani hõimude kriminaalõigusnorme, kui ka tsiviilõigus norme. Karistusnormid on üksikasjalikud, nimetati seda trahvikataloogiks. Terve peatukk koostatud vargusele. Olid kirjas kõik loomad, mida ei tohtinud varastada ja hinnad olid kõrval, kui palju tuli varastatud looma eest maksta. 23. Keskaegsed linnaõigused Euroopas ja Eestis. Lüübeki linnaõigus Linna õiguste kujunemine:


 Vaja oli kiiret protsessi  lepingute poolitamine  Linn kui vandekogukond (kodanikuvanne)  Maahärra privileeg
Magdeburgi õigus (Hamburgi)  → Riia õigus – Tartu, Pärnu, Viljandi, kuni 17. saj
Haapsalu Keskaegsete linnade elu toimus erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra või   valitseja,   kelle   vasalliks   maahärra   oli.   Linnaõigus   oli   valitseja   või   maahärra   poolt linnakogukonnale antud eesõigused ja õigusnormid. Tuntum oli Lübecki linnaõigus.  Linnaõigus Lääne-Euroopas alates 11. sajandist. Määratleti privileegi linna ja linnaelanike jaoks. Eesti keskaegsete linnade linnaõigused pärinesid Saksamaa linna õigusest.  Lübecki   õigus   oli   keskaegne   Mandri-Euroopa   õigusnormide   kogumik,   mis   oli   kehtiv ühtekokku ligi sajas linnas.  Linnaõiguse järgi jagunevad linna: ● linnriigid- omasid iseseisvat sise- ja välispoliitikat
● vabalinnad- omasid laiaulatuslikku omavalitsust
● riigilinnad- kõrgem haldus- ja kohtuvõim kuulusid maahärra esindajale Linna õiguskord Liivimaal kujunes naaberlinnade eeskujul: ● Lübecki õigus- Tallinn, Narva, Rakvere
● Riia õigus- Tartu, Viljandi, Paide, Uus-Pärnu, Haapsalu
● Piiskopiõigus- Vana-Pärnu Lübecki õigus – Tallinn, Rakvere, Narva, 17. saj teisest poolest ka Haapsalu. Lübecki õigus oli keskaegse mandrieuroopa õigusnormide kogumik. 15. mai 1248. a andis Taani kuningas siinsetele kodanikele “kõik õigused, mis Lübecki kodanikel”. Lübecki õigus andis Tallinnale vabalinna staatuse. Lübecki õigus sisaldas endas nt raadi ja maahärrat puudutaviad sätteid, tsiviil- ja kriminaalõiguslikke norme, ehitus- ja heakorraeeskirju.  Lübecki raad oli Tallinnale kuni 1584. a apellatsiooniinstantsiks, kuhu võis kaevata Tallinnas langetatud   kohtuotsuste   peale.  Lübecki   õiguskord   säilis   Tallinnas   kuni   19.   saj   viimase veerandini.  24. Keskaegne õigusteadus ja ülikoolid. Rooma   õiguse   uurimise   objektiks   olid  Institutiones  ning   eelkige  Digesta,   niisiis Corpus iuris civilis`e see osa, mis sisaldas antiikaja juriidiliste autorite teoste ja otsuste tsitaate. Uuurimistegevuse raskuspunkt asus Põhja-Itaalias, mida võib pidada Euroopa kõige arenenumaks nurgaks XII sajandil. Põhja-Itaalia linnadest said õpetatud juristide


asupaigana kuulsaks Pavia, Ravenna ja eriti Bologna, mis paiknes tähtsate kaubateede ristumiskohal ning sai juriidilise ülikoolihariduse hälliks.  12. ja 13. sajandil tekkisid esimesed moodsad ülikoolid. Antiikajast ei ole tuua ühtegi näidet selliste üksuste kohta, nagu seda olid keskaegsed ülikoolid oma privileegide, kindlate   õppeplaanide   ja   kraadidega  (baccalaureus,   licentiatus,   magister,  doctor). Sõna ülikool ei tähendanud universitas litterarum (teaduste ühisus), vaid üliõpilaste ja õppejudude korporatsiooni (societas magistrorum et discipulorum). Vanim on Bologna ülikool, mis sai oma privileegid keiser Friedrich I-lt 1158. aastal. Bologna juriidilise kooli kasvandike hulgas eristatakse kaht koolkonda: glossaatorid ja postglossaatorid. Glossaatorid – tegid teksti vahele märkusi – glossasid. CIC oli ülim tõde, seal ei saanud   olla   vigu.   Vead   võisid   olla   lugejas.   Selline   lähenemine   iseloomustas  kogu tollast teadust – skolastiline meetod. Õigusteaduses nimetati mos italicus. Vastuolu tuli ületada tõlgenduste abil. CIC ei olnud ajalooline allikas, puudub allikakriitika, uuritakse teksti, keeleline analüüs on väga põhjalik.Glossaatorid loovad CIC sisemise ühtsuse. Teine   koolkond   postglossaatorid   ehk   konsiliaatorid   (1250-1500).   Palju   nimetusi   – praktikud jne neid peeti glossaatorite jäljendajateks, kes ise CIC tekstiga ei tegelenud Varajane   ülikooliharidus   kasvas   ja   arenes   glossaatorite   hoole   all.   Selle   üheks eesmärgiks oli anda üliõpilastele oskus rakendada rooma õigust ehk täpsemalt öeldes glossaatorite poolt tõlgendatud Justinianuse õigust igapäevastes õiguslikes vaidlustes. Väitlustel,   mille   algatajaks   näib   olevat   Bulgarus,   oli   korduvaks   teemaks   argielus ettetulevate õigusjuhtumite (casus) lahendamine (solutio) rooma õiguse abil või sellele vähemalt   näiliselt   toetudes.   Menetluse lõppeesmärgiks   polnud   sugugi   õpilaste   pühendamine   tegelike   igapäevase   elu konfliktide lahendamisse, sest varasematest Bologna kasvandikest said kohtunikuks vähesed. Tuntuim   kontsiliaator   on   Bartolus   de   Saxoferrato.   17-aastasena   kaitses   Bartolus Bolognas   väitekirja   ning   hakkas   19-aastaselt   samas   ülikoolis   õpetama.   Ta  koostas Corpus   iuris  civilis`e  täielikud   kommentaarid,   mis   tõttu   kontsiliaatorite   koolkonda vahel kutsutaksegi kommentaatorite koolkonnaks. Bolognast sai  juristide  Meka (õigust saab  ja tuleb  käsitleda  ratsionalistlikult).  Uut õigust vajasid peale linnade ka riigid.