Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Nõukogude Liidu ajalugu (1)

1 HALB
Punktid
 
Säutsu twitteris
Nõukogude Liidu ajalugu
1.loeng- 12.veebruar
U 17% kogu maakera maismaast oli Venemaa territoorium , võrreldav oli vaid Briti impeerium - maad olid killustatud erinevatel kontinentidel, samas Vm moodustas ühtse territooriumi. Üks maailma suurimaid maid. 20.saj alguses suuruse absoluutses tipus . 19.saj oli möödunud Vm jätkuva ekspansiooni tähe all, 19.saj lääne poole väga edasi enam ei saadud, al Napoleoni sõdadest eriti. Põhja poole polnud kuhugi laieneda, Põhja-Jäämeri oli ees. Idas Vaikse ookeani kallastel sama lugu. 19. saj II p jäi Vm ekspansioonisuunaks vaid lõuna poole laienemine, seda üritati teha 3 suunas- Pärsia , Iraani suunas, siis India suunas ja Hiina suunas. Pärsia suunas laienemistaotlus tõi kaasa 1830- 50ndatel kestnud ägedad võitlused Põhja- Kaukaasia väikerahvastega. India suunas liikudes jõuti välja Kaspia mere idarannikule, Kasahstani aladele , laialdased ja inimtühjad, vaesed piirkonnad, sõdida otseselt kellegagi ei olnud. 1850Ndateks liidendati need alad lõplikult. 1860Ndatel tuli teha tegemist sealtki lõuna poole jäävate piirkondadega- Merv, Samarkand, Taškent jne. 1860Ndatel lõi Vm kohati ägedaid lahinguid sealsete väikeriikidega, enamik alistati, Hiiva ja Buhhaara moodustasid erandi, vormiliselt säilitasid iseseisvuse, tegelikult sõltuvuses Vm-st. Pisikestest Kesk- Aasia riigikestest moodustati Turgestani kindralkubermang 1860ndate lõpus. Kolmas suund Hiina poole- Hiina oli 19.saj lõpus üsna nõrk, ehkki hiigelsuur ja rikas riik, Vm surus hiinlastele peale mitmeid lepinguid, 1858 lepingulisel alusel võeti Hiinast Amuuri jõe vasakkallas, 1860 lisandus nn Primorje. Seoses osalemisega Hiina bokserite mässu maha surumises läks Vm kontrolli alla ka Mandžuuria piirkond, vene väed viidi sisse. Kõiki Hiinalt ära võetud prk-de hoidmiseks rajati Vaikse Ookeani rannikule Vladivostok ja Port Artur, pandi alus Vm III sõjalaevastikule- Vaikse Ookeani laevastik . Kuigi kaua edu Mandžuurias eriti hoida ei suudetud, 1904 -1905 Vene-Jaapani sõda, Vm sai lüüa. Kaotati Port Arturi kindlus ja väed tõmmati tagasi Mandžuuriast, Jaapanile loovutati ka Sahhalini saare lõunaosa. Kui põrkuti kokku kasvava, moderniseeruva Jaapaniga, pandi Vene ekspansioon Hiina suunal seisma.
Vm oli üks maailma suurimaid riike ka rahvastiku poolest. I ms puhkemise eel elas Vene impeeriumis veidi üle 180 miljoni inimese. U 1/10 tolleaegsest maailma rahvastikust. Kui Lääne-Euroopas oli selleks ajaks alanud rahvastiku juurdekasvu pidurdumine, siis Vm-l oli juurdekasv jätkuvalt kiire, enne I ms lisandus kuni 2 milj inimest igal aastal. Samas Vm impeerium koosnes paljudest erinevatest rahvastest. Venelased jäid 20.saj alguses vähemusse, moodustasid 1897 rahvaloenduse andmetel venelased moodustasid 43% impeeriumi rahvastikust. Siia juurde võib mingis mõttes liita ukrainlased - 17% ja valgevenelased 5%, neid kõiki loetakse idaslaavlaste hulka kuuluvateks. Idaslaavlased moodustasid kokku impeeriumist vaid 2/3. Teisi vähemusrahvusi oli vähe, olid kõik väikesed. Suuruselt kolmas rahvus impeeriumis olid poolakad, nende arvele jäi vaid 6% elanikkonnast. Valgevenelased 5%, juudid 4, kasahhid 3, soomlased 2,5%. 1/3 vene rahvastikust koosnes pisitillukestest rahvakildudest.
Erinev oli ka nende rahvaste hariduslik tase. Kõige kõrgemalt olid hariduslikult arenenud balti kubermangude elanikud- eestlased/ lätlased koos baltisakslastega, siinsest elanikkonnast 70% kirjaoskajad 1897 rahvaloenduse andmetel. Peterburis kirjaoskust 60%, trad vene talurahva hulgas oli kirjaoskajaid napilt 20%. Veelgi kehvem oli olukord Põhja- Kaukaasias , Kesk-Aasias, Kasahstanis 7% elanikke oskas lugeda. Ida- Siberis või Vm põhjaosas kirjaoskamatus praktiliselt üleüldine. Impeerium jagunes paljudeks killustatud piirkondadeks rahvuslikult , samamoodi ka usuliselt. Vene impeeriumi ametlikuks riigiusuks oli Vene õigeusk, mille mõju ja ulatust püüti igati laiendada, ka see ise ei olnud jäägitult ühtne. Juba Peeter I ajast olid lahku löönud vanausulised, lisaks leidus Ukraina ja Valgevene läänepoolsetel aladel uniaadikiriku liikmeid- vormiliselt õigeusklikud, alluvad Rooma paavstile. Poola-Leedu alad täielikult katoliiklikud, Balti kubermangud luterlikud . Põhja-Kaukaasias islam , Taga-Kaukaasias iseseisvad Armeenia ja Gruusia kristlikud kirikud. Hiina piiri ääres levis laialdaselt budism . Ida-Siberi ja põhja väikesed rändrahvad olid loodususulised.
Kõige kirevam oli Vene impeeriumi rahvastiku sots jaotus, tulenes sellest, et kui Eur Vm oli pmst astumas ühte jalga Lääne-Eur-ga, kapitalistlik, siis paljudes prk-des polnud kapitalismist kaugemale jõutud. Kõigest sellest tulenevalt on Vm rahvastiku sots jaotusest kõneldes rakendatud kahte lihtsustatud süsteemi. Kõige lihtsam variant jagada kogu rahvastik privilegeeritud seisusteks ja maksualusteks seisusteks. Privilegeeritud seisustesse kuuluvad ei pidanud maksma riigi makse, täitma sõjaväeteenistuskohustust jne, olid imepisikesed, sinna kuulusid aadel ja vaimulikkond, lisaks ka suurkaupmehed. Kogu ülejäänud rahvastik kuulus maksualuste seisuste hulka. Võimalus ka nelikjaotus- ülemklassid, keskkihid, alamkihid. Ülemkihtide hulka kuulus aadel, kõrgem vaimulikkond, tipp- riigiametnikud , kindralid , admiralid, sõjaväejuhid, suurpankurid, töösturid, suurkaupmehed, suurmaapidajad. Ülemkihid kokku olid u 3% Vene ühiskonnast. Keskkihtidega olukord palju parem polnud, sinna kuulusid ettevõtjad - töösturid, kaupmehed, väike- ja keskmaaomanikud, enamik haritlaskonnast ja ametnikkonnast, oli u 8% rahvastikust. Lõpuks alamkihid- ennekõike töölised, tööstustöölised, mõisatöölised, teenijad, jahimehed , kalastajad jms. Nende alamkihtide osakaal u 20%. 69% rahvastikust liigitatakse talurahva hulka. Polnud enne I ms ühtne tervik, võis olla ühtne kuni pärisorjuse kaotamiseni 1861, sealt algas diferentseerimine , külaühiskonnas olid I ms eel märgatavad üldine jagunemine jõukateks, kesktalunikeks ja kehvikuteks, tavaliselt seda siiski välja ei tooda. Protsendid kipuvad alati suuresti erinema.
Majanduslik olukord polnud üldse ühetähenduslikult määratletav. Võrreldes Lääne-Eur riikidega ja USA-ga oli Vm oma maj arengus kõvasti maha jäänud. Samas tuleb öelda, et 20.saj alguses tegi suuri jõupingutusi teistele järgi jõudmiseks. 20.saj alguseks Vm sisemaj kogutoodangu aastane juurdekasv keskmiselt 7%. Selle näitajaga läks Vm I ms eel mööda Prn-st ja Sb-st, lähenes Sm-le ja USA-le. Madalalt alustades on kõrget tempot saavutada ja hoida märksa kergem kui kõrgemal olles. Vm jäi Lääne-Eur arenenud riikidest maj mõttes kaugele maha. Vm oli põllumajanduslik riik. Talurahvas elas ja tegutses maal, linnad suhteliselt vähe arenenud. Saj vahetuse paiku Vm-l linnades vaid 5% rahvastikust, Sb-s nt 33%. Sellest tulenevalt lihtne järeldada, et Vm peamiseks maj haruks oli põllumajandus. See andis I ms eel u 51% SKT-st. Seejuures oli põllumaj koondunud peaasjalikult Vm Eur ossa , Vm nn mustmullavööndisse- Eur Vm lõunapiirkonda- Ukraina, Põhja-Kaukaasia, Volgamaad, mustmullapiirkond oli oluline teraviljatoodangu poolest, teravilja väljavedu oli Vm väljaveos läände juhtkohal, peamiseks ekspordiartikliks nisu, vähem kaer, rukis . Ülejäänud maj harud jäid teraviljakasvatuse varju. Teraviljaeksport suuresti toimus vene rahva enda arvelt.
Põllumaj võib jagada mõisamajanduseks ja talumajanduseks, kuni 1861 oli mõisamaj domineeriv, sealt edasi hakkas tekkima ka talumajandus , selle arengule Vm-l osutus tõsiseks takistuseks külakogukond. Trad, muistsetest aegadest pärit külakogukond ei tahtnud jaguneda, mitmed ringkonnad nägid mingit Vm eripära, mida tuleb säilitada ja toetada, maj seisukohast oli külakogukonna olemasolu pidurdavaks teguriks . Põllumaj maa ei kuulunud mitte talunikele , vaid külakogukonnale. Külakogukonna juhtkond otsustas ise, kellele missuguse, kui suure, kus asuva ja kui viljaka põllulapi üles harimiseks anda. Talupoeg ei tundnud huvi maatüki vinge harimise vastu. Maid ümber jagades lähtuti kogukonna liikmete võrdsustamise huvidest- keegi ei tohtinud olla liiga jõukas ega liiga vaene. Külakogukonnas oli ka ühiskäendus- tervikuna kogukond hoolitses, et kogukonna kõigi liikmete kohustused oleks kaetud. Külakogukondliku maakasutuse ja ühiskäenduse põhimõtete vastu astus 1907 Vm peaministriks määratud Stolõpin, kes käivitas koheselt agraarreformi. Selle põhisisu seisnes selles, et talurahvale anti võimalus osta omaenda maatükk kogukonna maadest välja. Selleks, et ostjaid rohkem oleks, asutati Vene talurahva põllupank, andis maa ostjatele suhteliselt soodsatel tingimustel laenu, koheselt vabanes maa ostja kogukonnast. Tänu sellele hakkasid eralduma üksiktalud, eesmärgiks üle minna farmerlikule majapidamisele. Agraarpoliitika teiseks nurgakiviks oli seni kasutamata seisnud maade kasutusele võtmine, uudismaade harimine, uute piirkondade harimine. Kasutati eriti neid prk-di, kus valitses terav maanälg. Elanikud suunati riiklike soodustuste abil mujale endale talu rajama. Stolõpin oli väitnud , et tema pol teostamiseks kulub väh 20 a. 1907 projekt läks käima, 1911 Stolõpin mõrvati. 1914 järgnes ilmasõda , pööras senise elukorralduse pea peale. Agraarreformiga midagi suudeti ära teha, ilmasõja puhkemise ajaks oli Vene külakogukonnast lahkunud u 23% talurahvast. Tegelikkus nii ilus ei olnud, üsna suur osa kogukonnast lahkujatest lahkus üldse maalt, läks linnadesse. Ilmasõja eel 10% olid kogukonnast lahku läänud ja majandasid omaette isiklikus talus . Ilmasõja eel oli Vm-l kokku u 130 000 mõisat ja üle 20 miljoni talu.
Maa kasutuse poolest oli olukord huvitav selles mõttes, et 130 000 mõisale kuulus u 12% maast. 20 miljonile talule 33% maast. Ülejäänud maa kuulus riigile, kirikule ja keisri perekonnale . Tegemist oli kõikide maadega kokku, mitte vaid põllumaj maadega. Ülejäänud maad võisid olla ka mittekasutatavad- metsad , sood- rabad , kõrbed, mäestikud jne. Vaid põllumaj kasutuses olnud maast 90% kuulus talunikele.
Põllumaj kõrval oli oluline roll ka tööstusel. Industrialiseerimine jõudis Vm-le hilinemisega, 1880ndaid loetakse alguseks, siis toimus ka esialgu üsna ettevaatlikult, aeglaselt, tõkkeid ja takistusi oli palju. Uue hingamise sai 1892, mil rahaministriks sai Sergei Witte, tulevane peaminister . Peetud ka rahandus- või majandusgeeniuseks, oskas Vm maj ja tööstuslikku arengut järsult kiirendada, ise väitis, et tema eesmärgiks on luua Vm-st kapitalismi kasvuhoone. Selleks oli tal ka oluline vahend- välislaenud ja väliskapitali kaasamine, Vm tuli muuta väliskapitali jaoks atraktiivseks. 1890Ndad olid Vm tööstuse jaoks soodne arenguperiood, uue saj algus nii kena enam ei olnud, 1900-1903 tabas Vene tööstust I kapitalistlik kriis, sellele järgnes 1904-1905 Vene-Jaapani sõda ja 1905-1907 Vene revolutsioon , tegi olukorra veelgi raskemaks. Vapustustes toibumiseks kulus veel aastaid, uus industrialiseerimise laine 1910 -1911, selle eest olid need aastad tormilise arengu perioodiks . Ilmasõja eel andis Vm tööstus u 28% SKT-st. Piirkondlikud eripärad olid olulised, arenenud tööstusrajoone polnud jalaga segada. Tööstuslik keskrajoon ümber Moskva , endise pealinna. Piirkond, kus oli varem alanud manufaktuurse tekstiili areng, jäi ka tekstiilitööstuse keskuseks. Teine prk, kiiremini arenev, oli looderajoon. Sellesse loetakse kuuluvat eelkõige impeeriumi pealinn Peterburi oma tööstusettevõtetega, Lõuna-Soome, Balti kubermangud, silma paistis eriti uute, moodsate tööstusharude arendamisega- aparaaditööstus, elektroonika , keemiatööstus. Samamoodi uute harude edendamisega paistis silma ka Poola. Neljas ja viies prk olid seotud ennekõike hankiva tööstusega- Ukraina kivisöe ja rauamaagi kaevandustega ja nende baasil tegutseva metallurgiaga ja lõpuks Põhja-Kaukaasia naftaallikatega. Mujal toimus tööstuse areng aeglasemalt või puudus üldse. Uurali mäestik oli mingil määral potentsiaali säilitanud, võrreldes teiste prk-dega, jäi üha rohkem maha. Kaasa ei mindud uuendustega, üritati läbi ajada tänu odavale tööjõule, kasumit saada ja mitte moderniseeruda jne. Vene tööstusliku arengu kitsaskohaks on ka väliskapitali kaasamine- ükskõik kas vene ettevõtjatele anti laene või teisalt väliskapital, välisettevõtted. Suur osa kasumist läks Vm-lt nii või teisiti välja. Väliskapitali osakaal oli eriti suur Prn-l. Prn ettevõtjad ise rajasid terve hulga ettevõtjaid, olid huvitatud kiiresti arenevast loodepiirkonnast, sakslased ja britid ei jäänud ka kaugele maha. Brittide kontrolli all kogu naftatöötlemine Vm-l. Enne I ms Vm tööstustoodang oma koguväärtuselt jäi USA omale alla 15 korda, Sm omast 7 korda. Veelgi suurema mahajäämuse hoidis ära hankiv tööstus. Nafta immutamise suhtes oli Vm I ms eel kõige tugevam. Kivisöe ja rauamaagi hankimise poolest 4 kohal. Tööstuse kiire arendamine oli pmst õige ja Vene riigile tervikuna kasulik samm, aitas kaasa Vene rahandusliku olukorra parandamisele. Witte andis tõhusa panuse Vene rublakursi hoidmiseks. Suutis Vene rubla kursi stabiliseerida, siis viis selle üle kulla alusele ja suurendas riigi iga-aastaseid korralisi sissetulekuid. Sissetulekute suurendamiseks kehtestati riiklik viinamonopol, suurendati nii otseseid kui kaudseid makse. Tehti suuri välislaene, ennekõike Prn-lt. See omakorda tähendas seda, et Vm välisvõlg kasvas ka kiiresti. 1900 oli Vm välisvõlg 4 mlrd kuldrubla, 1914 oli sellest saanud 7,5 miljardit.
Poliitilised olud- Vm oli demokr mõistes Eur-st kõvasti maha jäänud. Kuni 1905 revol -ni püsis piiramatu isevalitsus. 1905 revol tõi kaasa muudatuse , keisrivõimu teatud piirangud, keisri kõrvale moodustati valimise teel duumamonarhia. Sellessegi tuleb suhtuda ettevaatlikult. Vm-l polnud õiget parlamenti ega konstitutsiooni . Riigiduuma volitused olid õige piiratud. Oli olemas, aga temas nähti pigem nõuandvat kui seadustandvat organit. Seadusprojektid lähtusid kas valitsusest või keisri õukonnast, riigiduuma sai vaid heaks kiita hääletamise teel. Keisril oli üsna suur vabadus panna seadusi maksma oma ukaasidega. Lisaks riigiduuma moodustamisel toimus oluline murrang- I ja II riigiduuma ei vastanud keisri lootustele, valitsuse lootustele, saadeti ennetähtaegselt laiali. 3.juunil 1907, kui II riigiduuma laiali saadeti, muudeti ka senist valimisseadust, III ja IV riigiduuma kujunesid valitsusele kuulekateks- aadliduumad. Neis oli selgelt tajutav, kellele tahetakse Vene riigis anda suurem otsustamisõigus ja kes tahetakse kõrvale sundida . Domineerisid selgelt kõrgkihid- aadel, suurettevõtjad, rahvuslikus mõttes vene rahvus. Valimised polnud üldrahvalikud ega ülearu demokraatlikud, suurem osa rahvastikust Vm-l oli jätkuvalt valimisõiguseta, naistele ei antud, hooajatöölistele (põllu-, ehitus- jne töölised), jäid ilma vähearenenud rahvad - Põhja-Vm, Siber , Kesk-Aasia, sõjaväelased jne. Piiramatust isevalitsusest rääkida ei saa, pole põhjust riigikorda ka kuidagi õilistada. Kõikvõimalike õigustega oli asi suhteliselt kehvasti. 1905 revol tulemusena andis keiser kodanikuõigused - usu-, sõna-, mõtete-, kogunemisvabadus , kodukolde puutumatus jne, praktikas piirati kõiki kodanikuõigusi keisri ukaasidega mitmesugustel põhjustel. Ajakirjanduses kehtis tsensuur , üldrahvalikud kogunemised olid välistatud, Vm oli üsna politseiriigi iseloomuga .
Teostati riiklikku jälitamist kõigi teisitimõtlejate suhtes, oli loodud Riiklik Salapolitsei e sandrarmeeria ja Kaitsepolitsei e ohranka. Algselt olid mõlemad loodud selleks, et võidelda pol terrorismiga, aga järk-järgult laiendasid ise oma mõjuvõimu, neist kujunes kõigi teisitimõtlejate ja režiimikriitikute vastane tegevusvahend. NL-aegse repressiivaparaadiga võrreldes oli nende tegevus pehme. Vm-le oli omane suunitlus impeeriumi unifitseerimisele, ühtlustamisele, venestamisele. Kõikidel riiklikel ametikohtadel eelistati vene rahvusesse kuuluvaid õigeusklikke vene riigi kodanikke . Takistati vähemusrahvuste tegevust, sildistati tihti rahvusliku separatismiga. Vm keskvõimude seisukohalt oli tegemist ilmselt impeeriumi tugevdamisele suunatud unifitseerimispoliitikaga. Kohalikud rahvad tundsid omal nahal ennekõike kui venestamist. Unifitseerimispol pealesurumine tekitas rahulolematust , eriti läänepoolsete, haritumate rahvaste hulgas. Poolas tekkis esimest korda mõte tõsiselt Vm-st lahku lüüa. Juudid kuulusid ka revol organite juhtpositsioonidele, kuna neid kiusati taga. Rahvuslikke muresid impeerium oma unifitseerimispol-ga suurendas.
Poliitiline tegevus Vm-l oli ametlikult olematu 1905 revol-ni. 1905 manifest lubas asutada erakondi, sellest haarati koheselt kinni. Kõikvõimalikke parteisid sündis kohe palju-palju. Vene erakondlik süsteem ei jõudnudki välja kujuneda, enne tuli I ms. Erakondlikust süsteemist mingi selge pildi andmine on võimatu. Trad-lt võib jagada erakonnad parem-pahempoolsuse skaalal. Parempoolsed , tsentrumi erakonnad ja pahempoolsed.
Parempoolsed: terve hulk suhteliselt väikseid parteisid. Kõige tuntum Vene Rahva Liit, eesotsas Vene duumasaadik Vladimir Puriškevitš. Kõiki iseloomustas keisritruudus, suurrahvuslik šovinism ja õigeusukiriku rolli rõhutamine. Sellest tulenevalt nende peamiseks eesmärgiks oli võitlus Vm säilimise eest sellisel kujul nagu see oli. Keisri 17.okt manifestis nähti žesti, asjatut järeleandmist, pigem oleks eelistatud piiramatut isevalitsust jne. Olid sõjakalt meelestatud revol ilmingute vastu, nägid revol liikumise taga ennekõike juute , alustasid Vm-l juudipogrommidega, peksta võis ka intelligente, sotsialiste, üliõpilasi jne. Kummalisel moel need erakonnad suutsid endaga kaasa tõmmata inimesi väga erinevatest sots kihtidest, parempoolsete marurahvuslaste hulka kuulus nii tipp-riigiametnikke, haritlasi, suurettevõtjaid, pankureid, ka talupoegi, tööstustöölisi ja paadialuseid. Küsimus polnud mitte sots kuuluvuses, hariduslikus tasandis , vaid kolme põhiloosungi omaksvõtus- keiser, isamaa ja õigeusu kirik .
Tsentrumi parteisid oli ka terve hulk. Erinevalt parempoolsetest, mis ei suutnud praktilises tegutsemises ühist keelt leida, suutsid algusest peale paremini teha omavahelist koostööd. 1915 jõuti nii kaugele, et Riigiduumas sündis tsentrumiparteide ühendus- progressiivne/edumeelne plokk . Nime sai Progressiivse Partei järgi, oli ise suhteliselt väike erakond, olulisemad olid kaks suuremat ülevenemaalist erakonda. Ühelt poolt oktobristid- 17. Oktoobri Liit, ühendas liberaalselt meelestatud majandusringkondi- pankureid, tööstureid, kaupmehi. Eesotsas tuntud rahandustegelane Aleksander Gutškov. Teiseks suureks osiseks oli Kadettide partei- Konstitutsioonilised Demokraadid . Esindasid liberaalset maailmavaadet , nende juhtkonnas domineeris selgelt Vm liberaalne haritlaskond . Nende liidriks oli tuntud Vene ajaloolane Pavel Miljukov.
Vm oli ennekõike talurahvaühiskond, võinuks oletada, et poliitikas hakkavad ilma tegema agraarparteid, neid ka loodi, tuntuim Talurahva Liit. Vaatamata nende paljususele, jäi nende teguvõimsus allapoole igasugust arvestust . Põhjuseks ennekõike talurahva kogenematus poliitikas. Oli küll kaasatud Riigiduuma valimisse, kuid saadikutele anti tavaliselt kaasa selged ja konkreetsed ülesanded. Ei suudetud kohalikust erisusest kõrgemale tõusta . Ei tekkinud terviklikku talurahvaliikumist koondavat jõudu.
Vasakmeelsed erakonnad- eripäraks ennekõike see, et olid tekkinud juba enne 1905 revol. II eripära see, et nende näol oli tegemist revol jõududega, siis enamjaolt oli nende tegevus keelustatud ja surutud põranda alla. Vasakmeelne liikumine sai alguse kahest allikast- Vm-l endal tekkinud revol liikumisest 1880ndatel, 70ndatel , pärast talurahva pärisorjuse kaotamist ja Aleksander II kogu ühiskonda vapustanud reforme, tekitas kriitikat ja rahulolematust, sellest sündis mitmeid revol org-e, kokku tuntud narodnikluse nime all. Jagunes väga erinevateks gruppideks. Saj lõpus, 1890ndateks sai selgeks, et narodniklus sellisel kujul enam eksisteerida ei saa, on end ammendanud, vaja otsida uusi ideid. Neid hakkas pakkuma Lääne-Euroopast sisse toodud marksism või sotsiaaldemokraatia laiemalt. Kõikvõimalikke revolutsioonilisi rühmitusi oli Vm-l terve hulk. Ennekõike 2 suuremat parteid. Üks formeerus 1901- 1902 , tuntud esseeride partei nime all- SR- Sotsialistid -Revolutsionäärid. Nende partei lähtus ennekõike vanast, end ammendanud trad narodnikluse traditsioonidest, üritas neid ühendada, kokku sulatada sotsdem maailmavaatega. Jõudis kohati päris kummaliste tulemusteni. Pmst esseerid olid veendunud, et maailma, ka Vm tulevik on seotud sotsialismi võiduga, sotsialistliku ühiskonna rajamine oli nende lõppeesmärgiks. Erinevalt Lääne-Eur-st, kus leiti, et revol teostajaks peab olema tööstusproletariaat, arvati, et Vm-l on olukord teistsugune, järelikult esseerid pöörasid pilgu Vm kõige kandvama rahvakihi, talurahva poole. Tulevase sots revol pidi teostama talurahvas. Selleks, et Vm talurahvas revolutsiooni teeks , oli vaja äratada - parimaks tehnikaks peeti pol terrorit- kõrgete riigiametnike tapmist. Terrori kõrgpunkt 1905-1907, revolutsiooni päevil, nende jooksul Vm-l kokku 233 terroristlikku akti, mis esseerid toime panid, nende jooksul tapeti 2 ministrit, 7 kindralit, 33 kuberneri jne. Vm olevikku vaadates ja üritades näha tuleviku tunnusjooni, tähtsustati ennekõike Vm külakogukonda, milles nähti mingit sotsialismi algidu- olemasolevast külakogukonnast pärast talurahva poolt läbi viidud sotsialistlikku revolutsiooni saab ehitada üles täiesti uue sotsialistliku ühiskonna. Teine sotsdem revol liikumine oli Venemaa Sotsiaademokraatlik Tööliste Partei- VSDTP, oli tõsiusklikum, ei pööranud erilist tähelepanu Vm tegelikkusele, ei tahtnud revol teha talurahvaga, uskus ikkagi tööstustöölistesse. Põhines Lääne-Eur-st sisse toodud sotsdem ideedele, sellised gruppe hakkas tekkima 1880ndatel, 90ndatel muutusid üsna tavaliselt, 90ndate lõpus tekkisid Vm-l esimesed sotsdem parteid. Tekkisid vähemurahvuste piirkondades- Poola, Läti, Soome töölisparteid, Juutide sotsdem ühendus ( Bund ), mis kõik said alguse 1890ndate lõpus. VSDTP on näinud oma algust paar a enne saj vahetust, algusaasta 1898 , mil ei toimunud midagi suurt ega olulist, Minskis tulid 1898 kokku 9 meest, kes esindasid kokku 5 sotsdem org- Peterburi, Moskva, Kiiev , Jekaterinoslav ja Bund- otsustati ühendada kõik Vm sotsdem org-d ühtse partei alla, töötada välja partei programm ja põhikiri , panna käima häälekandja, valiti tulevase partei juhtkond. Org-d jäid ühendamata ja ka kõik muu tegemata. Politsei arreteeris tulevase partei kujuteldava juhtkonna, sünd osutus surnuna sünniks. Trad-lt seda a-t peetud partei asutamiskongressiks. Olulisem sisuliselt vaadatuna oli partei jaoks 1900, Genfis hakkas ilmuma 2 sotsdem venekeelset häälekandjat- Iskra ( Säde ) ja Zarja ( Koit ). Nende ilmumise taga oli 2 sotsdem rühmituse ühinemine. Selleks ajaks oli Genfis pea 20 a tegutsenud Töövabastuse Rühm, mille eesotsas seisis Vm sotsdem isaks loetud Plehhanov, endine narodnik, kes oli pettunud liikumises, Vm-lt emigreerunud, välismaal osaks võtnud sotsdem ideed, üritas neid propageerida, tema paremaks käeks Pavel Axelrod. Teine org- Genfi saabusid saj vahetusel Vm-lt nooremad mehed, olid teinud käe valgeks sotsdem ideedega varustatult revol vallas- eelkõige Vladimir Uljanov - Lenin , ka Tsederbaum (Martov). Genfis kaks jõudu said kokku, koostööst sündisid mõlemad häälekandjad. Eelkõige kujunes oluliseks Uljanovi roll. Uljanov sündis 1870, Genfi jõudes 30 a-ne, Volga ääres, Simbirski linnas, uurijad vahel rõhutanud , et suguvõsa oli pärit tatarlaste hulgast. Olulisem oli see, et oli pärit kõrgest sots kihist- isa oli Simbirski kubermangu rahvakoolide inspektor . Teinud edukat ametnikukarjääri, sai isikliku mittepärandatava aadlitiitli, tagas lastele korraliku hariduse. Rõhutatud kujunemisteel vanema venna, Aleksander Uljanovi rolli, kes ühines narodnikutega, plaanis grupiga Aleksander III mõrva, paljastati, arreteeriti, anti kohtu alla ja poodi üles. Väidetavalt venna märtrisurm olevat olnud Uljanovi edasi tegutsema õhutav tuli. Simbirskist läks Kaasani ülikooli, seal sattus osalema revol üliõpilasliikumises, visati välja, siis oli lühikest aega sundasumisel, pöördus Peterburi tagasi, jätkas revol tegutsemist , oli Vm töölisklassi vabadusvõitluse liidu eestvedajaks, sattus üsna pea sandarmeeria huviorbiiti, Siberist tagasi pöördudes asus Genfi. Juhtivale kirjamehe pos-le tõusmisele aitasid kaasa Lenini hea sulejooks, oskus end arusaadavalt väljendada, ka talle omane fanatism , tähtis oli vaid revolutsiooni tegemine ja süvendamine. Aitas tema tähelennulisele karjäärile kaasa tõsiasi, et Vm sotsdem liikumine oli alles lapsekingades, paljudest erimeelsetest org-st erimeelne konglomeraat, oli erinevaid vaateid, kõigi väidetega polemiseerides sai Lenin kiiresti tuntuks . Polemiseeris edukalt ka legaalsete marksistidega- nood leidsid , et kõigepealt vaja Vm-l teostada kodanlik -demokraatlik revolutsioon, aga pärast seda tuleb revolutsioonist loobuda ja legaalsete vahenditega ehitada üles sotsialism . Lenin oli seda meelt , et oli vaja rohkem revolutsiooni. Väitles ka nn bundistidega, nood leidsid, et iga Vm rahvus võib luua omaenda partei, parteiline autonoomia . Nende vastu oli Lenin ka halastamatu ja armutu, leidis, et jõud on ühinemises ja ühistegevuses, lahkulöömist rahvuslikult alusel ei saa olla. Vaidlusobjekte oli veel hulgaliselt. 1903 tuli Brüsselis kokku VSDTP II kongress . Sellel tõepoolest sai teoks VSDTP sisuline loomine, töötati välja parteiprogramm, valiti keskkomitee , loodi sidemed kõikide Vm-l tegutsevate sotsdem ühingutega, koondati VSDTP egiidi alla, algas tormiline areng. Tähendas ka vene sotsdem lõhenemist enamlasteks ja vähemlasteks. Enamlaste jõulisemaks kujuks oli Lenin, vähemlaste poolel Plehhanov ja Tsederbaum, Axelrod kõikus nende vahel. Lõhenemine toimus tühises küsimuses- aja jooksul hakkasid ilmnema ka suuremad ja olulisemad erinevused. Enamlased lähtusid puhtal kujul marksismist, sots revol peab teostama proletariaat, tööline peab kasvama arvuliselt, peab paranema üldhariduslik ja maj olukord, alles siis võib rääkida sots revol teostamisest. Lenin ja enamlased üritasid revol kohandada Vm tegelikkusega. Enamlaste seisukohalt Vm oli kapitalistlikult nõrgalt arenenud, kapitalismi saavat purustada nõrgeimast lülist alates. Lisaks enamlased väitsid, et revol läbi viimiseks pole vaja tööliseid kaasata tervenisti, revol peab läbi viima proletariaadi teadlik avangard - elukutselistest revolutsionääridest koosnev partei, enamlik partei. Kuna erilist rõhku polnud vaja panna töölisklassile, on küsimus, kas VSDTP pidi olema tööliste partei või pidid kuuluma elukutselised revolutsionäärid. Parteile esitati ka uudseid nõudeid. Partei peab algusest peale olema üles ehitatud konspiratiivselt, olema valmis ja võimeline tegutsema illegaalsetes oludes, parteisse ei tohi võtta ükskõik keda, vastupidi- tohib võtta vaid neid inimesi, kes on läbi tegude teostanud oma võimekust revolutsiooni teha. Inimesi tuleb praktilises tegevuses läbi katsuda . Oluline oli ka see, et kuna partei tegevus pidi toimuma illegaalselt, pidid kõik partei liikmed üksteise tegevust jälgima- et nende seltsimehed hoiaksid õiget kurssi, et ei teeks midagi passiivseks, vaid hoiaks õiget joont. Partei peab olema rangelt tsentraliseeritud, määravad on partei juhtkonna otsused, kohapeal ei tohi otsuseid vaidlustada, vaid tuleb ellu viia. Uut tüüpi partei, millist seni polnud Vm-l ega mujal tekkinud.
2.loeng- 13.veebruar
Enamlaste ja vähemlaste vahelised vastuolud said alguse 1903 partei II kongressil, sisuliselt asutamiskongressil, polnud tol hetkel ületamatud. Praktilises revol liikumises tehti koostööd edaspidigi. 1912 sai alguse enamlaste ja vähemlaste suurem lahkulöömine pärast seda, kui enamlikud parteiorg-d olid kokku kutsunud Prahas omaenda konverentsi, seal otsustati enamlikud org-d VSDTP vähemlastest eraldada, hakata välja andma omaenda häälekandjat, ilmuma hakkas seejärel Pravda, kuid ka pärast seda paljudes kohtades partei lihtliikmed , tavainimesed ei suutnud tungida enamlaste ja vähemlaste vastuoludesse ega püüdnudki valida poolt. Pärast Praha konverentsi jätkasid VSDTP kongressil vähemlased ja enamlased üheskoos.
Esimene Vene revol 1905-1907 oli vaid osaliselt õnnestunud revol, tuli duumamonarhia, osalised kodanikuõigused, lubati erakonnategevust, samas kõik muudatused jäid poolikuks, riigiduuma ei suutnud asendada päris parlamenti, isevalitsus oli suure võimuga, erakondlik tegevus oli lubatud osaliselt, parempoolsete ja tsentristlike org puhul. Üldine elatustase oli ka madal, tulenes Vm mahajäämusest. Andis soovida eriti talurahva puhul ja ka linnakodanike puhul. Olid olulised ka rahvuslikud probleemid, mis olid jäänud lahenduseta. Probleemid jäid suurelt jaolt ikka püsima. 1905-07 revol maha surumise tulemusena säilis Vm-l 1900ndate lõpupoole suhteline pol vaikus . Pärast 1910 kuni I ms puhkemiseni oli revol liikumise uus tõus. Linnades töölisliikumine- töölised jätkuvalt rahulolematud maj olukorraga- väike palk, elamistingimused jne, maal talurahvaliikumine oli üsna stiihiline, organiseerimatu ja raske on välja tuua üldisi ühiselt mõistetavaid nõudeid, peamiseks oli talurahva olukorra paranemine, täpset korraldust oli raske leida, osalt nõuti mõisamaade ümber jagamist, teisalt toetati Stolõpini reformi, kolmandad pooldasid külakogukonda. Talurahvakogukonnad polnud valitseva olukorraga rahul. Rahvuslik liikumine tundis end survestatuna keskvalitsuse poolt ja otsis võimalusi edasi minekuks . Poolakate puhul kõneldi koguni riigi iseseisvuse taastamisest, ka mujal. 1915 puhkes Kasahstani alal ulatuslik mässuliikumine, aluseks kodanike värbamine Vene sõjaväe abitöödele. Vene väejuhatus oli sunnitud saatma ülestõusu maha surumiseks sõjaväeosi ja võtma neid rindelt maha.
Lisaks demokraatlik liikumine, mille kandvaks jõuks liberaalne haritlaskond linnades. Haritlaskonna liberaalsed vaated taunisid isevalitsuse säilmeid . Liberaalsed vaated laienesid pol akt inimestelt haritlaskonna laiematesse massidesse, alates gümnasistidest ja tudengitest, lõpetades kirjanike, akadeemikute jt-ga. Kogu Vene haritlaskonnas kujuneks heaks tavaks väljendada oma rahulolematust valitseva olukorra vastu, tihti polnud neil mingit pos, ülesehitavat programmi, piirdutigi kriitikaga. Kriitika tähendas meeleolude halvenemist, Vene riigivõimu nõrgenemist, aitas kaasa rahulolematuse kasvuga.
1914 puhkes I ms, selle puhkemine tõi kaasa partiootliku meeleolu tõusu, vastandati selgelt keskriikidele- meie oleme head ja nemad halvad. Esialgne patriootlik tuhin sai kiirelt otsa, sest enam ja enam hakkas Vm lüüa saama. Vene väejuhatusel polnud midagi positiivset ette näidata, tuli kannatada nälga ja olla sõjaohus jne. Sõjatüdimus tekkis hiljemalt 1915 lõpuks, kui sõditud oli üle aasta, muutus aina tugevamaks. Sõjapidamine mõjus sõduritele ka moraalselt. Kadus ära hirm riigi repressiivvahendite ees. Väljasaadetuna Siberis olemine ei tundunud rindel olemise kõrval enam nii hirmus . Sõjatüdimusest, riigivõimude autoriteedi langusest annab tunnistust see, et pidevalt suurenes desertöörlus. I ms mobiliseeriti Vm-l kokku 16 milj meest. 1,7 milj sai surma, 2 milj sattus sõjavangi, olles pikemaks ajaks kodumaast ja omastest ära lõigatud. Üle 4 milj sai haavata , vigastada. 1917 alguse seisuga hinnanguliselt oli omavoliliselt väejooksus u 1,5 milj meest. Tagalas polnud olukord parem, maj oli üle viidud sõjaaja vajadustele, tarbeesemete, tööstusseadmete, esmatarbekaupade valmistamine oli teisejärguline , varsti polnud võimalik neid enam kuskilt hankida. Lisaks käivitus inflatsioon , polnud ka suurt mille eest osta. Transpordisüsteem rakendus sõjavajadustele, raudteetransport ei suutnud varustada linnade tööstusettevõtteid kütuse ja varustusega, tekkisid suurlinnades toiduga varustamise raskused. Sõja puhkedes suurendati ka makse, koguti annetusi, töökohustused suurenesid jne, lisandus ka mure omaste pärast, kes viibisid rindel või olid teadmata kadunud, sõjatüdimus suurenes kiiresti ka tagalas.
Tekkinud rahulolematus kanaliseerus ennekõike valitsusvastastesse meeleoludesse. Sõja algusjärgus hakati kõnelema sellest, et seni keisri poolt ametisse nimetatud ministrid tuleb maha võtta, asendada parlamendi ees pol vastutust kandva valitsusega. 1915 suvel tuli sellise nõudega välja Moskva linnaduuma . Sellest haarasid kinni teised linnaduumad, ühisk org-d ja 1916 liitus selle parlamentaarse valitsuse nõudmisega Riigiduuma. Keiser ei tahtnud riigi valitsemissüsteemi muutusest midagi teada. Rahustamaks rahva meeleolusid ja vähendamaks rahulolematust üritas keiser välja vahetada kõige enam vihatud ministrid. Sai alguse portfellide valss , pidevalt vahetati erinevaid ministreid. Peaministri kohal oli ilmasõja ajal 4 meest. Meeleolud ei saanud rahustatud.
I ms-ga kaasnes keisri isikliku autoriteedi langus. Keisrit oli Vm-l peetud üleloomulikuks riigiisaks, kes on jumalast võitud ja seatud Vene rahvast valitsema, isegi 1905-07 revol polnud suutnud keisri autoriteeti kõigutada. Langusele aitas kaasa ka keiser ise, eriti sellega, et 1915 võttis enda õlule sõjavägede ülemjuhataja kohustused. Ühelt poolt kõiki järgnevaid sõjalisi ebaõnnestumisi hakati paratamatult seostama keisri nimega. Teine negatiivne nähtus oli see, et Nikolai II veetis suure aja pealinnast eemal Magiljovis ja tema eemalolekut pealinnast hakkasid ära kasutama teised tegelased, keisri õukondlased, kõrgaadel , püüdsid oma mõjuvõimu suurendada, sekkuda otseselt riigi juhtimisse, tekkisid korruptsiooniafäärid jne. Keisri õukonnas liikusid ka mitmed halva kuulsusega isikud, tuntuim Rasputin . Keisri, tema perekonna ja õukonna autoriteet langesid 1916 lõpuks ülimalt madalale. Kõrgaadli teatud ringkondades hakati plaanitsema paleepööret. Taheti sundida Nikolai II troonist loobuma . Plaanide kohaselt pidanuks loovutama trooni oma alaealisele pojale, 13 a-le Alekseile, tegelikuks valitsejaks saanuks regent , kelleks oleks Nikolai noorem vend Mihhail Aleksandrovitš, paleepööre jäi siiski ära. 1916 sügis oli kogu impeeriumis ääretult rahutu - sõjatüdimus, valitsusevaenulikkus jne kasvasid, legendaarseks sai Kadettide liidri Pavel Miljukovi kõne Riigiduumas, mille pidas 1. oktoobril, kritiseeris halastamatult valitsuse tegevust ja keisrit, süüdistas valitsust peaaegu Vm reetmises.
1917 algas kasvava rahulolematuse tähe all, eriti rahutu oli pealinnas, Petrogradis, juba 1916 lõpukuudel olid toimunud järjestikku mitmed tööliste streigid , 9.jaan 1917 olid Petrogradi töölised korraldanud ülelinnalise tööseisaku mälestamaks 1905 verise pühapäeva ohvreid. Veebruarirevolutsioon sai alata 23.veebr 1917, katkestasid töö ühe korraga mitmete Petr suuremate tööstusettevõtete töölised, ka nt Putilovi tehas. Töölised tulid tänavatele, nõudes toitlusolukorra parandamist, leiba, levis kuulujutt, justkui oleks Petrogradi toiduvarud jäänud imepisikeseks. Tegelikkus nii hull ei olnud. Pealinna ikkagi varustati hoolimata transpordiraskustest. Pole teada, kas levisid stiihiliselt või oli tegemist kuulujuttude teadliku , tahtliku levitamisega, ilmselt oli mõlemaid. Tuldi tänavatele loosungiga „Leiba!“, taheti vältida näljahäda . Varasemad streigid oli väiksemad ja lühemad, 23.veebr streik levis plahvatuslikult, muutus ülelinnaliseks, liitusid äriteenijad, riigiteenistujad, raudteelased, sideametnikud, kooliõpetajad, ajakirjanikud jne, kõik streikisid. Algasid rahvakogunemised, demonstratsioonid, miitingud, esialgsete nõudmiste juurest jõuti õige kiiresti pol nõudmiste esitamiseni. Nõuti valitsuse tagasi astumist, parlamendi ees vastutava kabineti loomist, sõja lõpetamist jne. Valitsus püüdis rahva liikumist ohjeldada tavapäraste meetoditega, saates linnatänavatele tugevdatud politseipatrullid, aga kuna tegemist oli ülelinnalise streigiga, jäi politsei jõududest väheks. 25.veebr anti Petr sõjaväeringkonna ülemale kindral Habalovile käs rahutused relva jõul maha suruda. Koondati ka ümbruskonnas leiduvaid väeosi. Esialgu relv sõjaväelaste tulek justkui talitses liikumist, see oli esialgne ja näiline tulemus, sõjaväelaste rakendamine rahva vastu andis kogu liikumisele uue suuna, agitaatorid läksid nüüd sõjaväeosadesse ja kasarmutesse ja alustasid seal agitatsiooni, rääkides, et sõdurid on osa rahvast, töölised on teie vennad jne. Jutud andsid õige kiiresti ootamatult ulatuslikke tulemusi, 26ndal esimene väeosa läks rahva poole üle kõigi relvadega, mis tema käes olid. Rahvas sai enda kätte ka relvad, hakkasid puhkema relvastatud kähmlused. Rahva poole üle minevate sõjaväeosade hulk kasvas plahvatuslikult, suur osa läks mässuliste poole üle. 27.veebr õhtuks oli rahva poolele hinnanguliselt läinud üle 70 000 relvastatud sõdurit. Samal päeval tõmbus politsei linnatänavatelt tagasi, rahvas ründas arsenali, saadi relvi juurde, rünnati politseiasutusi, kohtuid, sandarmeeriat, vanglaid, vabastati kõik vangid. 27.veebr õhtuks Habalov taandus Admiraliteedihoonesse, öösel jäi praktiliselt üksi. 27.veebr õhtuks oli kogu linn ülestõusnud rahva kontrolli all.
Kuni 27.veebr õhtuni oli mässuliikumine toimunud stiihiliselt, ilma igasuguse keskse juhtimiseta, samal õhtul tekkis kaks juhtimiskeskust. Üks kujunes ümber Riigiduuma. Oli olnud valitsusmeelne, viimasel ajal opositsiooniline. Riigiduuma muutus rahva silmis mingiks märtriks, kannatajaks valitsuse repressioonide all, 27.veebr õhtul Riigiduuma suurimad parlamendifraktsioonid moodustasid 12-liikmelise Riigiduuma Ajutise Komitee Korra Taastamiseks Linnas ja Side Pidamiseks Teiste Asutustega. Asutuse etteotsa tõusis oktobrist Mihhail Rodzjanko, alustati kohe riigivõimu üle võtmisest, lastes enda juurde Tauria paleesse tuua kõik senise valitsuse ministrid. Ministrite asemel saadeti ministeeriumidesse Riigiduuma komissarid, kes olid erivolitustega varustatud, võtsid riigiasutused enda kontrolli alla.
Samal ajal, 27.veebr õhtul, tekkis ka teine võimule pretendeeriv keskus. Oli hakatud suuremates Petr tehastes moodustama töölisnõukogusid, kogu liikumine oli stiihiline, tööstusettevõtted olid hiigelsuured, selleks, et liikumisele anda mingilgi määral juhitud või suunatavat iseloomu, oli mingit juhtivat asutust vaja. Hakati üksikutes vabrikutes moodustama töölisnõukogusid, töölised ise valisid. Üritasid vabrikuid suunata. 27.veebr jõuti otsusele, et vaid vabrikutes tegutsevatest ei piisa, tarvis ülelinnalist tööliste esindust. 1905 dets oli Peterburis selline ülelinnaline Tööliste Saadikute Nõukogu moodustatud, kogemus oli olemas. Vasakpoolsete erakondade üleskutsel hakkasid sõdruid väeosade kaupa valima esindajaid, koguneti Tauria paleesse 27.veebr, moodustati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ( TSSN ). Petr TSSN oli tohutu suur, mitusada inimest, poliitiliselt täiesti amorfne . Oli selge, et sellise nõukogu tegevus kujuneb väga keeruliseks ja ilmselt vähe viljakaks. Vasakmeelsete ettepanekul otsustati valida kohapeal nõukogu Täitevkomitee ( TSSN TK), millest kujunes teine juhtiv asutus, juhtimisele pretendeeriv asutus. Nõukogu ise oli pol amorfne, TK oli algusest peale pahempoolne, lõviosa sellest moodustasid esseerid, sotsdem, rahvasotsialistid jne. Hakkas ellu viima vasakpoolsete erakondade pol joont. TK esimeheks sai Nikolai Tšheidze, grusiin , tema asetäitjaks esseer Aleksander Kerenski . Mõlemad mehed ja lisaks liikmeid olid samas ka Riigiduuma liikmed või ka Ajutise Komitee liikmed. Riigiduuma AK tegeles ennekõike riigivõimu üle võtmise ja organiseerimisega, Petr TSSN keskendus ennekõike Petr linnale , saatis oma esindajad sõjaväeosadesse, tööstusettevõtetesse jne, korraldas korrapidamist linnas jne. Hakati organiseerima rahvamiilitsat, tegeleti toitlusküsimuse lahendamisega jne, võiks vaadelda kui munitsipaalvõimu, kohalikku omavalitsust.
Samas kuivõrd Riigiduuma AK ja Petr TK olid algusest peale tihedalt seotud, on loomulik, et alustati koheselt läbirääkimisi võimu tulevase korralduse üle, kokkuleppel 2.märtsil moodustati Vm Ajutine Valitsus. Uus valitsuskabinet, kes pidi olema pol vastutav Riigiduuma ees. Koalitsiooniline valitsus, tuumik kadetid ja oktobristid, valitsusjuhiks sai vürst Georgi Lvov Kadettide hulgast, Pavel Miljukov sai välismin-ks, oktobristide liider Kutškov sai sõjaministriks jne. Vasakpoolsetele tehti ettepanek valitsusse tulla, eelistasid üldjuhul jääda Petr nõukogu tasemel tegutsema. Valitsusliikmete hulka läks Kerenski, esseer, kellest sai justiitsminister. 2.märtsil veel üks oluline muudatus - keiser Nikolai II oli rahutuste alates trad-lt pealinnast eemal Magiljovis, saades teada pealinnas toimunust, püüdis tagasi pöörduda, aga Petr üldstreik oli raudteede kaudu levinud mujale Vm-le, ei lastud keisri rongi läbi, suunati Pihkvasse, Nikolai II oli sündmustest ära lõigatud. 2.märtsil jõudsid Pihkvasse Gutškov ja parempoolne Suljov kes tegid Nikolaile avalduse keisri ametist loobumiseks, oli pöördutud ka sõjaväe ülemjuhatajate, kindralite poole jne, nõudnud truudusvannet uuele valitsusele ja tungivalt soovitanud kõrgetel sõjaväelastel pöörduda keisri poole tagasiastumisettepanekuga. Kõik rinnete, armeede ja laevastike juhatajad pöördusid tõepoolest keisri poole. Nikolai II otsustas troonist loobuda, ei pidanud tähendama keisrivõimust loobumist, pidi isiklikult tagasi astuma ja trooni loovutama oma pojale Alekseile. Nikolai II keeldus alaealisele pojale vastutust panevast, andis trooni edasi nooremale vennale Mihhailile. Petrogradis rahvas võttis Nikolai II troonilt tagasi astumise vastu vaimustusega, trooni edasimineku teade vallandas tõsise viha. Suurvürst Mihhail Aleksandrovitš teatas 3.märtsil, et ta ei võta trooni vastu.
Kõik sündmused toimusid peaasjalikult Petrogradis ja lähemas ümbruses, ülejäänud Vm sai revol-st teada peamiselt tänu Petr-st tuleva info järgi. Esialgu oli side pealinnaga üldse katkenud. Moskva sai ühena esimestest teada revol-st, algasid 28.veebr väljaastumised . Rünnati politseid, vanglaid, salapolitsei asutused, vabastati vange ja moodustati Moskva TSSN. Sama malli järgi teostus revolutsioon kõikjal impeeriumis. Suuremaid relv kokkupõrkeid peale Petrogradi nimetamisväärselt ei esinenud . Petr revol käigus hukkus enam kui 1500 inimest. Petr revol kõige äärmuslikuma vooluga, veriseima vooluga läks kaasa suur osa Balti sõjalaevastikust. Kõige verisemad sündmused leidsid aset Balti sõjalaevastiku peamistes asukohtades- Kroonlinnas ja Helsingis . Madruste hulgas puhkes mäss stiihiliselt, oli suunatud ohvitseride vastu, tagantjärele vaadates tapeti ilma igasuguse põhjuseta. Kroonlinnas tapeti Kroonlinna merekindluse komandant admiral Vireen, Helsingis Balti laevastiku ülemjuhataja Nepenin. Helsingis oli ohvitseridele tõsine ajujaht .
Vaatamata veristele sündmustele teadvustasid kaasaegsed veebruarirevol kui päikesepaistelist revolutsiooni. Vaimustus üle Vm oli suur, praktiliselt puudusid pol jõud, kes oleks revol vastustanud, parempoolsed keisritruud, polnud õnnelikud, aga ei plaaninud ka vastuaktsioone. Valitsus alustas kohe demokr reforme, likv demokr vabaduste piirangud, kaotati tsensuur, lubati erakondade tegevust, likv sandarmeeria ja ohranka, likv politsei tervikuna, selle asemele astus munitsipaalmiilits. Vabastati kõik poliitvangid valitsuse korraldusel. Kutsuti tagasi asumisele saadetud poliitikud , emigratsiooni läinud poliitikud, toetati lausa rahaliselt, et saaksid tagasi pöörduda. Kehtestati üldine valimisõigus , esmakordselt ka naistele, hakati koheselt läbi viima munitsipaalvalimisi, kohalikke omavalitsusi . Alustati ettevalmistusi ülevenemaalise Asutava Kogu kokku kutsumiseks.
AV polnud algusest peale oma tegevuses vaba, tegevust piiras Petr TSSN TK, mis oli vasakpoolne. Kuigi AV oli sündinud Riigiduuma ja Petr Nõuk kokkuleppel, oli Nõukogul siiski võimalus sekkuda valitsuse tegevusega , oli spets kontaktikomitee, Petr Nõuk jälgis tähelepanelikult valitsuse tegevust, kritiseeriti valitsust, nõuti mitmesuguseid reforme, võimalikult kiiresti ja põhjalikke. Valitsus oli sunnitud nende soovidega arvestama, revol levides ei jäänud see ainsaks omataoliseks, revol mujal toimus Petr eeskujul, kõikides suuremates keskustes moodustati TSSN-e. Tehastes tehasekomiteed, külades talurahvakomiteed, sõjaväeosades soldatite komiteed, koondusid suuremateks nõukogudeks jne. Nõukogude puhul eriline roll kuulus TK-dele, kõikjal need algusest peale olid vasakmeelsete poliitikute kontrolli all. Kõiki komiteesid ja nõukogusid tuntakse Revolutsioonilise Demokraatia nime all. Selle nõuded aja jooksul hakkasid järjest kasvama, esialgu poldud rahul valitsuse korralduste kiiruse ja ellu viimisega , hiljem esitati uusi nõudmisi. Nõukogude süsteem juunikuuni oli killustatud, Petr nõukogu ei omanud mingeid juhtimisõigusi, iga kohalik nõukogu tegutses nii, nagu ise oskas. Kõik kohalikud nõukogud suuremal või vähemal määral tunnustasid Petr Nõuk autoriteeti, teda austati. Valitsemissüsteemi, mis nüüd kujunes, on nimetatud kaksikvõimuks. Tegelik võim oli siiski AV-l, Revol Demokr oli pigem valitsuse kritiseerija, õhutaja rollis.
Üldjuhul AV ja Revol Demokr koostöö siiski sujus, olulisem oli hoopis kriisid , mis aeg-ajalt lahvatasid AV ja Revol Demokr vastuoludest. I oluline kriis sai alguse seoses sõjaga. Vaatamata revolutsioonile sõda ju jätkus . AV luges end endise valitsuse õiguslikuks järeltulijaks- tähendas, et vana valitsuse poolt sõlmitud lepingud välisriikidega kehtisid automaatselt edasi, Vm oli jätkuvalt Antandi osaleja ja keskriikide vaenlane . Märtsi lõpus AV kuulutas välja uued sõja eesmärgid. Deklareeris, et Vm-l puuduvad sõja jätkamiseks maadevalduslikud või teiste rahvaste allutamise huvid, Vm pidavat õiglast revol kaitsesõda, pidavat jätkama sõjapidamist selleks, et kindl Vene sõjapidamise võit, et teised ei suruks Vene revol maha, selleks oli tarvis sõlmida õiglane ja püsiv rahuleping , seda polevat võimalik sõlmida kuidagi teisiti kui Saksa imperialismi purustamise teel. Revol Demokr oli teist meelt, nõuti sõja kohest lõpetamist. Selle taga olid vasakmeelsed erakonnad, mis olid täitevkomiteedes haaranud võimu, paljud võtsid omaks 1915 Zimmerwaldi otsused, kus oli toimunud mitmete Eur riikide sots org nõupidamine. Sots org asusid selgelt taunima käimasolevat imperialistlikku sõda ja nõudsid, et kõigi maade töölised avaldaksid oma valitsusele sedavõrd tugevat survet , et nood oleks sunnitud sõja lõpetama. Vene Revol Demokr leidis, et on tulnud õige aeg ja õige koht, Vm rahvas peab näitama, kuidas tuleb välja imperialistlikust sõjast. Vasakmeelsete propaganda sõja lõpetamiseks, õiglase rahulepinguga- loobuda annektsioonidest ja kontributsioonist, pidi arvestama väikerahvaste enesemääramise õigusi. Kuidas sellise lepinguni jõuda, oli neilegi teadmatu, aga nõudmine oli ilus. Vasakmeelsete propaganda leidis sobiva toetuspinnase sõjast tüdinud masside näol. Samas teated selle kohta, et Vm-l kõneldakse avalikult enam sõja lõpetamisest ja rahulepingu sõlmimisest, jõudsid ka Vm liitlasteni, tekitasid ärevust. Rahustamaks lääneliitlasi saatis välismin Miljukov 18.apr teele dipl noodi , kinnitades, et Vm jääb liitlaskohustustele ustavaks, ei alusta separaatseid rahuläbirääkimisi keskriikidega ja lõpetab sõja koos Antante riikidega. Tema noot tekitas siseriigis tohutult pahameelt Revol demokr hulgas. Paar päeva pärast selle teele saatmist, 20.apr tulid Petr tänavatele suured rahvahulgad loosungite all: „Maha sõda, maha Miljukov, maha AV!“. Põhiosa rahvast oli ilmselgelt sõjast tüdinud ja rahu ihkav mass, mingi osa oli ka kindlasti enamlastel . Enamlased olid häälestunud AV vastu, igatsesid kukutamist. Valitsusmeelsed korraldasid vastudemonstratsiooni 21.apr, avaldasid toetust AV-le jne. Valitsusvastaste kätte olid sattunud relvad, Petrogradis pandi jälle relvad mängu ja voolas veri , ilmselt paarkümmend ohvrit.
Aprillikriisil oli ka teine pool, seotud Gutškoviga. Petrogradi nõukogu oli 1.märtsil andnud välja nn käskkirja nr 1, mis oli suunatud Petr garnisoni väeosadele, järgnevalt levis üle kogu Vm, sellega sisuliselt võrdsustati sõdurid ohvitserdega, pidid käskudele alluma vaid lahinguolukorras, muul ajal olid võrdsed, kaotati ära tituleerimised, auandmised jne, väeosades kästi moodustada soldatite komiteesid, kes kontrolliks ohvitseride tegevust, kaotati ära ka senine karistuste süsteem, likvideeriti ka surmanuhtlus rindeväeosades. Sellest haarasid kinni kõik väeosad nii tagalas kui rindel, komiteed sekkusid otseselt lahingutegevuse juhtimisse, mitmel pool sõdurid pidasid miitinguid, suurenes plahvatuslikult desertööride arv, algasid vennastumised sakslaste ja austerlastega. Algas Vene armee täielik laostumine , 1917 II pooleks Vene armee polnud enam sisuliselt lahinguvõimeline. Sellistes tingimustes, nähes, mida armees tehakse, mis revolutsioon on teinud, deklareeris sõjamin Gutškov 1.mail, et tema ei saa enam vastutada sõjapidamise eest ning astub tagasi. Tekkis vajadus valitsusremondi järgi. 6.mail astus ametisse AV II koosseis. Peamin oli jätkuvalt Lvov, koha säilitasid veel 8 ministrit, kaasa tõmmati ka 6 uut ministrit. Toimus jõudude ümber jagamine valitsuse sees, juhtivaks jõuks uues valitsuse koosseisus kujunesid kadetid, kelle käes oli 5 ministrikohta. 2 min kohta oktobristidele, 2 Progressiivsele parteile, ülejäänud 6 kohta läksid vasakparteidele. 2 esseeri, 2 sotsdem ja 2 rahvasotsialisti. Kerenski, esseer, võttis üle Kutškovist vabaks jäänud sõja- ja mereväemin ametikoha. Uus valitsus, mis oli muutunud senisest tunduvalt pahempoolseks, oma deklaratsioonis võttis üle terve rea revol demokr seisukohti, lubades sõja peatset lõpetamist, lubas asuda ümber vaatama rikkuste erinevat kogunemist rahvakihtide kätte, räägiti võrdsustamisest, rikkuste ümber jagamisest, lubati teostada põhjalik maareform , korrastada riigi juhtimist jne.
Esialgu oli rahva seas vaimustus suur, põhilised pidurid on valitsusest läinud. Vasakpoolsed on asemel tulnud, uus valitsus on jube hea, nüüd saab minna vaid paremaks. Tegelikkuses selgus, et lubaduste andmine oli lihtsam kui ellu viimine . Kõik protsessid, mida seni oli nõutud, jäid jätkuvalt venima- sõda jätkus, ka majanduslangus , maareformi ei toimunud, valitsus töötas küll välja maareformi projekti, aga see jäi toppama . Venima jäi AK kokku kutsumine, töötati välja AK valimisseadus, aga valimisteni ei jõutud, autoriteet hakkas järjest langema . Vasakpoolsed, kes olid õhutanud sõja peatset lõpetamist, mõistsid, et see pole siiski nii lihtne. Uus sõjamin hakkas ette valmistama uut pealetungi- tuleb anda keskriikidele sedavõrd tugev sõjaline riik, et nad oleks ise sunnitud sõjast väljuma ja rahulepingu sõlmima . Aleksei Brussilov , üks tuntumaid väejuhte, valmistas pealetungi ette, pidi aset leidma Galiitsias, kus oli vägede kokkupuutepunkt. Koondati tohutu jõudude ülekaal inimestes ja sõjatehnikas, enne pealetungi alustamist sõitsid rinde läbi kõikvõimalikud AV esindajad, ministrid, ka Kerenski käis pealetungi ees väeosades ja kutsus võitlema. 1917 juunis olevat vägede võitlusvaim tõusnud pea sama kõrgele kui 1914 sõja puhkedes, oli revol vaimustus. Pealetung algas 18.juunil edukalt, ülekaalukad vene jõud murdsid vastase kaitseliinidest läbi, seejärel suri pealetung välja. Vene sõdurid ütlesid, et meie oleme teinud küll, edasi ei sõdi. Väeosad jäid lihtsalt seisma, tagasi ega edasi ei läinud. Sakslased ja austerlased koondasid läbimurdelõiku värskeid jõude, asusid vastupealetungile. Õnnestus vene väed tagasi paisata. Enamik rindest läbi murdnud väemassist hakkas sakslaste pealetungi ees taganema, üksikud käske täitvad väeosad hävitati. Paari päeva jooksul algas paaniline põgenemine. Ohvitsere tapeti, varustus -relvastus jäeti maha, et oleks kiirem ja kergem põgeneda, kogu taganemistee ümbruses pandi toime vägivallategusid, rööviti -rüüstati, tapeti tsiviilisikuid jne. Kerenski pealetung varises paari nädala jooksul kokku ja muutus Vene armee üheks suurimaks läbikukkumiseks I ms-s. Pealetungi nurjumine ei teinud valitsuse autoriteedile head, langus kiirenes. Enamlased andsid suure panuse valitsuse autoriteedi kukutamisele.
Enamlaste juurde tulles veebr 1917 revol alguspäevadel ei kujutanud nad mingit eriti märkimisväärset pol jõudu. Kogu Vm-l enamliku partei liikmeid oli u 24 000. Vähemlasi u 50 000, Kadette 85 000, suurima liikmeskonnaga partei esseerid, kuhu kuulus ligi 500 000 liiget. Enamlaste tippjuhtkond oli aastaid olnud paguluses , peaasjalikult Šveitsis, siinset liikumist juhtis Petr komitee, koosnes suhteliselt tundmatutest tegelastest, eesotsas Mihhail Kalinin (päris tööline), Vjatšeslav Skrjabin ( Molotov ), suur revol päevil ette ei võetud. Enamlaste roll veebr revol-s oli väga väike, nende aktiivsus hakkas kasvama pärast seda, kui märtsi teisel poolel jõudsid tagasi mõned asumisele saadetud enamlikud jõud- Lev Rosenfeldt (Kamenev) ja Jossif Tšugašvili ( Stalin ), ka nemad polnud omaenda partei võimekuses kuigi kindlad, Kamenev alustas Petr saabudes läbirääkimisi vähemlastega, et luua ühtne sotsdem partei. Suureks õnnetuseks seda luua ei jõutud, enne saabusid enamlaste tippjuhid , eesotsas Leniniga. Tippjuhid olid ilmasõja ajal redutanud Šveitsis, olid seal jõudnud õige kummalistele seisukohtadele, et mida halvem , seda parem- Vm-l mingu sõjas võimalikult halvasti, annab parimad võimalused enamlastele riigipöörde teostamiseks. Esineti üleskutsega muuta imperialistlik sõda Vm kodusõjaks. Sellistest meeleoludest said mitmel teel informeeritud ka sakslased, Saksa välismin ja kindralstaabi ringkonnad olid enamlaste sellisest suhtumisest oma riiki vaimustatud. Kuna salajastel kohtumistel enamlaste liidritega saadi enam-vähem kindel lubadus pärast Vm kodusõja puhkemist sõlmida separaatrahu Sm-ga, Sm asus enamlasi toetama , salajaste fondide rahakraanid keerati lahti, laekusid Sm välismin, luureteenistusest, kindralstaabist jm-lt suured summad , mida oli vaja ennekõike kihutuskirjanduse välja andmiseks . Saksa sõjaväevõimud andsid abi kihutuskirjanduse ja enamlike agitaatorite saatmiseks Vm-le läbi rinde. Tänu sellele õnnestus üsna kiiresti enamlike liidrite tagasipöördumine kodumaale . Vene enamlased ei tohtinud Sm-le minna, nende rongil oli dipl puutumatus. 3.apr 1917 jõudis rongitäis juhtivaid enamlasi Petr-i.
3.loeng- 19.veebruar
Petrogradi Soome vaksalis võeti neid väga pidulikult vastu, olid Petr Täitevkomitee juhid kohal, ka Tšheidze, tervitati suure vaimustusega, kui revolutsiooni jätkajaid. Sooviti ka, et aidataks kaasa revolutsiooni jätkamisega. Lenin lõpetas lausega „ Elagu sotsialistlik maailmarevolutsioon !“. See lõi kõik tummaks, seni oli asja käsitletud kui kodanlik-sotsialistlikku reformatsiooni. Sooviti järele jõuda ülejäänud Euroopale ja siis peaks minema edasi maailmarevolutsiooniga. Lenini sõnum mõjus plahvatuslikult. Paljud kohalviibijad ei omistanud sellele ka liialt suurt tähtsust, leides, et tegemist on oraatori kõnenipiga. 4.apr tõid Petr enamlikud ajalehed ära Lenini tegevusprogrammi, enamlaste tegevusprogrammi. See sai tuntuks kui aprilliteesid , need süvendasid ja selgitasid eelmisel päeval välja öeldud sots revol mõtet. Nende peamine seisukoht oli see, et käimasolev kodanlik-demokr revol tuleb viivitamatult kasvatada üle sotsialistlikuks revolutsiooniks. Mingit järele jõudmist, arengut, ootamist pole, kõik peab toimuma otsekohe. Vm töölisklass oli liialt nõrk, Lenin pakkus välja, et sots revol peab läbi viima tööstusproletariaat liidus kehvtalurahvaga. Pakkus välja tee, kuidas jõuda kohe sots revol-ni, tuleb veelgi teravdada riigis olevat olukorda, süvendada rahulolematust, muuta rahva enamik AV vastaseks ja siis esitada 2 olulist revol-ni viivat loosungit: „Ei mingit toetust AV-le!“ ja „Kogu võim Nõukogudele!“. Tuleb teravdada olukorda riigis selleks, et rahulolematus rahva seas sunniks AV-d tagasi astuma, võim läheks Nõukogude kätte, seal peavad juhtpos-le tõusma enamlased.
Nõuti kohest sõja lõpetamist, kogu maa ühiskonnastamist. Tuleb luua kollektiivseid põllumaj ettevõtteid, mis ühiskonnastatud maad hakkaksid harima, suurte tööstusettevõtete üle tuleb sisse seada tööliskontroll , töölised ise juhiksid tootmist. Kommertspangandus tuleb likvideerida , pangasüsteem allutada ühtsele riigipangale. Kõigi Vm-d puudutavate eesmärkide kõrval püstitati ülemaailmne kommuniste puudutav eesmärk: kõik maailma kommunistlikud parteid kavatseti koondada kolmandasse kommunistlikku internatsionaali. Aprilliteesid põhjustasid esialgu arusaamatust, mittemõistmist, süüdistusi selles, et enamlikud juhid on kaugenenud Vm tegelikkusest, ehitavad üles katteta plaane , süüdistati hullumeelsuses. Mitmed Vm-l tegutsenud enamlaste juhid olid ka nende vastu. See ei häirinud saabunuid, nende taga seisid Sm rahad, millega käivitati ennenägematult võimas propagandakampaania, asutati terve rida enamlaste häälekandjaid kogu Vm ulatuses, anti välja lendlehti, brošüüre ennenägematutes tiraažides, võeti partei palgale agitaatorid. Saavutati ka edu. Apr lõpus Petr-s enamlaste parteiorg konverents , kiideti aprilliteesid heaks, sai partei ametlikuks tegevusprogrammiks. Kasvas kiiresti enamlaste partei liikmeskond. Enamlased jäid liikmeskonnalt alla vaid esseeridele, teistest olid mööda läinud. 1917 kevadel võeti vastu parteisse absoluutselt kõiki, eesmärgiks liikmeskonna paisutamine nii kiiresti kui võimalik. Enamlaste edu põhjuseks rahva hulgas sai määravaks kolm peamist loosungit. „Rahu! Leiba! Maad!“. Nõudmised olid sõjast tüdinud ja maj raskuste all kannatavale rahvale väga vastuvõetavad. Enamlased arendasid populistlikku kihutustööd. Ei analüüsitud, mida ühe või teise loosungi täitmine kaasa toob, lihtsalt tehti propagandat. Paljud jäid lihtsat demagoogiat uskuma. Ainuke eeltingimus, mida rõhutati , oli see, et võim läheks AV-lt üle Nõukogudele ja seal oleks juhtival kohal enamlased.
Kogu propagandakampaania teravik oli suunatud sõjaväele ja sõjaväelastele. Olid nad need, kelle käes olid reaalselt relvad, nende toomine enamlaste käsutusse tähendas partei tugevnemist ja võimalust võim endale saada. Erilist tähelepanu pöörati Petr garnisoni väeosadele ja linna lähistel paiknevatele üksustele ja Balti sõjalaevastikule, just nende tagalabaasist Kroonlinna kindlusest kujunes enamlaste I tõsine tegevusbaas. Balti laevastik oli üleüldse äärmiselt revolutsiooniline . Kroonlinn polnud ka sõjategevuses. Sõdivad väeosad jäid enamlaste propagandale raskemini kättesaadavaks, tagalas võidutses enamlus rohkem. Mai keskel astus Kroonlinna Nõukogu ennenägematu ja drastilise sammu, oli enamlaste kontrolli all selleks ajaks- kuulutas, et tema ei tunnista enam AV võimu, kogu võim Kroonlinnas kuulub Nõukogule. AV sundis Kroonlinna Nõukogu oma käske edasi täitma. Enamlaste pos-d tugevnesid Kroonlinnas veelgi, sinna saadeti terve hulk võimekaid enamlikke propagandiste, seal asutati ka propagandistide kool, sealt hakati edasi minema teistesse linnadesse. Seoses kooliga oli oluline Fjodor Iljin-Raskolnikov, oli peamisi enamlaste liidreid Kroonlinnas, oli Balti sõjalaevastiku kolonel , saabus Tln alla, et selgitada, mis seal toimub. 30Ndate alguses oli mõnda aega NL suursaadikuks EV-s. Stalin tahtis teda kõrvaldada, ta tegi Stalinile palju probleeme, jäi hiljem „juhuslikult“ auto alla.
Enamlased tegid vahe sisse teadlikult enda ja teiste vasakmeelsete parteide vahel. Selgelt avaldus juuni keskel Petr-s peetus I ülevenemaalisel Nõukogude kongressil. Kuni juunini oli revol demokr tegutsenud killustunult. Petr Nõukogu loeti kõige esimeseks ja võimsamaks, tegelikku võimu tal polnud. Juunis I ülevenemaaline kongress, kokku üle 1000 inimese tööliste ja soldatite poolt. Vasakpoolsete parteide esindajad, kes olid selleks ajaks läinud AV koosseisu, II koosseis oli loodud 6.mail 1917. Need juhid põhjendasid, miks nad olid valitsusse läinud. Enamlased olid ainsad, kes teravalt kritiseerisid seda otsust. Nõuti, et vasakpoolsed tuleks kohe valitsusest ära, ähvardati lõpetada igasugused sidemed kokkuleplastega. Esseerid, vähemlased ja rahvasotsialistid olid absoluutses enamuses . Enamlasi oli vähe, u 100kond. Kongressi tegevust takistada ei suudetud. Kongress tunnistas revol demokr osalemise AV tegevuses vajalikuks. Moodustati I korda kõiki Vm Nõukogusid juhtiv asutust- Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee (KTK), selle juhtimine läks esialgu esseeride ja vähemlaste kätte, enamlased jäid kõrvale. Kongressi lõppedes korrald Petr-s suured rahva meeleavaldused, rongkäigud, mindi tänavatele AV-d toetavate loosungitega. Enamlased läksid ka meeleavaldusele, aga oma loosungitega.
Seni olid enamlased lõhkunud ühiskonda, oli tegutsetud siiski enam-vähem legaalselt. 1917 juuli esimestel päevadel tehti I korda katset AV-d kukutada . Selleks eeldused lõi AV ise. Vm, jäädes ustavaks Antandi liitlastele , korraldas suure Kerenski pealetungi, mis oli täielik läbikukkumine. Nüüd, püüdes päästa rindeolukord, otsustas AV saata rindevägedele appi Petr garnisoni väeosad. Sõjalises mõttes õige otsus. Pol mõttes peaaegu hukatuslik otsus, sest veebr revol päevil oli ülistatud Petr garnisoni kui tõelist revol jõudu. Oli antud kindel lubadus, et Petr garnisoni rindele ei saadeta, et jäävad sõja lõpuni Petr edasi. Otsus nad rindele saata tähendas varem antud lubaduste murdmist. Sõdurid, kes olid harjunud revol süvendama, keeldusid käsku täitmast. 3.juuli õhtul hakkasid rahulolematud sõdurite massid kogunema Tauria palee ette. Tundub, nagu oleks väljaastumine alanud stiihiliselt, samas I väeosa, mis täies koosseisus sinna läks, oli I kuulipildurite tagavarapolk, mis oli selleks ajaks muutunud enamlikuks väeosaks. Polgu seaduslik ülem oli minema kihutatud ja valitud uus ülem, enamlasest lipnik. Polk täies koosseisus enamlike loosungite all marssis Tauria palee juurde, õhutati ka teisi garnisoniväeosasid kaasa tulema . Öö jooksul oli hiiglaslik sõdurite mass, lisandusid töölised paljudest ettevõtetest. Enamlased olid deklareerinud, et tahavad võimu endale võtta, aga neile oli ootamatu , et selline võimu haaramise võimalus võiks tekkida nii varakult.
Konkreetset riigipöörde plaani ei olnud koostatud, ei teatud, mida peale hakata. 4.juuli jätkus stiihiline ülestõus, rahvahulgad ja sõdurid tänaval, kaasa lõid Petr anarhistlikud org-d. Tänavatele ilmusid relv töölissalgad, enamlaste poolt salaja loodud punakaardiüksused. Päeva jooksul jõudis Kroonlinnast kohale 5000 enamlastele ustavat madrust, saatis riiki pöörama . Petr tänavatel kujunes tegelikkuses välja anarhia . Relv rahvahulgad lihtsalt rüüstasid ettejäävaid kauplusi, peksid puruks vaateaknaid ja vastutulejaid. Oli tüüpiline pogromm, lihtsalt rahvas märatses end välja. Trumbid mängiti kätte AV-le, KTK avaldas täielikku toetust AV-le, üheskoos koondati Petr-i ööl vastu 5.juulit valitsusele ustavaks jäänud rindeväeosad, kes järgmisel päeval väljaastumise relva jõul maha surusid. Enamlaste destruktiivne tegevus, mis oli suunatud AV kukutamisele, pälvis kogu revol demokr hukkamõistu. Juulisündmuste ajal toodi lagedale enamlaste salajased sidemed Sm luureteenistuse jms-ga, räägiti summadest, süüdistati sõja ajal vaenlastega kokku mängimises jne, paljud enamlaste trükiväljaanded pandi kinni, paljud juhid arreteeriti, paljud põgenesid, Lenin läks nt Soome. Tundus, et oldi saadud aru enamlaste ohust, aga pmst nähti enamlastes ikka oma vanu võitluskaaslasi, tehti justkui nägu, et pole väga hullu kui nad end parandavad. Juulitegevused sundisid enamlasi ajutiselt tagasi tõmbuma.
Juulikriisi tõttu valitsuskoalitsioon oli varemgi kannatanud tugevate sisemiste vastuolude all, juuli alguses olid nii suured, et vahetult enne juulikriisi, 2.juulil, olid kadetid teatanud, et nemad lahkuvad valitsusest, nemad olid aga valitsuses suurim esindus . 15 ministrist 5 kadetti. Nende lahkumine polnud mõeldud valitsuse laiali ajamiseks, vaid pigem surveavalduseks. Loodeti, et pahempoolsed teevad järeleandmisi. Ülevenemaaline KTK oli avaldanud AV-le oma poolehoidu, kohe pärast juulikriisi maha surumist alustasid vasakpoolsed parteid uue AV koosseisu moodustamist, sooviti jätta kodanlikud parteid koalitsioonist välja. Valitsuse kujundamine võttis natuke aega. 25.juulil astus ametisse, koosnes pmst esseeride, vähemlaste ja rahvasotsialistide esindajatest. Olid ka mõned kodanlikud ministrid, neid ei võetud kui oma parteide esindajaid, vaid kui oma eriala spetsialiste. Peaministriks sai Aleksander Kerenski.
Kerenski oli sündinud 1881, 31 a-lt sai peaministriks, oli ennekuulmatult noor vanus. Oli sündinud Simbirskis, samas linnas kui Lenin. Nende isad olid omavahel head tuttavad. Lenini isa kubermangu rahvakoolide inspektor, Kerenski isa kubermangukooli direktor. Pojad ilmselt varem tuttavad polnud, vanusevahe 11 a. Kerenski lõpetas 1904 Peterburi ülik õigusteaduskonna, asus tegutsema advokaadina. Tema karjäärile pani alguse 1905 revol mahasurumine, temast sai õige kiiresti üks kõige otsitumaid kaitseadvokaate, kes osales revolutsionääride ja pahempoolsete poliitikute vastu peetud protsessidel, sai kuulsaks kui tõeline kuldsuu. Oli vandekohtunike kogu, hea oraator läks hästi peale. Tema tuntus kaitseadvokaadina kasvas kiiresti, kutsuti osalema mitmetes organisatsioonides, 1912 valiti esseeride varinimekirjas riigiduuma liikmeks, seal tõusis nn trudovike fraktsiooni etteotsa (kõik tollases Riigiduumas olnud vasakpoolsed saadikud). Sai näidata oma kõnemehe andmeid ka Riigiduumas kritiseerides valitsust ja esitades nõudmisi jne. I ms aastatel tema kuulsus levis plahvatuslikult. Veebruarirevol puhkedes sai Kerenski karjäär veelgi kiirema lennu.
Läbi mitmete ministrikohtade sai lõpuks peaministriks. Tema viga/häda lähtus ennekõike oraatorivõimetest. Tema peaministrina selgelt eelistas asju ajada miitingukõnelejana, mitte kindlakäelise valitsusjuhina. Pidi arvestama ka kuulajaskonnaga. Võis rääkida hommikul ühe seltskonna ees erinevamat juttu kui õhtul teise seltskonna ees. Otsused kippusid olema ka kergesti muudetavad. Eelistas kindlatele otsustele ebakindlat ilukõnet. Kerenski pos peaministrina polnud kadedustäratav, ilmselt keegi teine poleks sellises olukorras suutnud Vm valitsust efektiivselt juhtida. Revol demokr oli üleöö võimule saanud, omamata mingit võimu teostamise kogemust või sisemist ühtsust. Revol demokr oli näiliselt AV selja taga, tegelikkuses rahva enamik jäi otsesest välitsemisest kõrvale. See revol demokr lõviosa oli jätkuvalt kriitiline valitsuse vastu. Otsiti pidevalt mingeid vaenlasi , räägiti mustadest jõududest, mustasajast, kontrrevolutsionääridest, ei osatud ohule näidata näpuga, aga oldi veendunud, et oht on olemas.
Ebakindlusest, vaenlaste otsimisest, laveerimispoliitikast kasvas välja järjekordne kriis Vene revolutsioonis, tuntakse tavaliselt Kornilovi vandenõu nime all. Vene armee võitlusvõime langus tekitas kõrgemates väejuhtides- kindralites, ohvitserides, AV komissarides väeosades- kindla veendumuse, et nii edasi ei saa, kui Vm tahab sõda edasi pidada ja ei taheta , et armee lõplikult kokku variseks, on tarvis midagi ette võtta, taastada elementaarne distsipliin . Juuni keskel kogunes Magiljovis kindralite avalik nõupidamine, kus püüti suud puhtaks rääkida, mida on tarvis Vm-l teha, kuidas armee võitlusvõimet taastada. Põhiettekandega esines Anton Denikin , läänerinde ülemjuhataja, tema nõudis otsesõnu taastada kõige karmimad karistusabinõud, mis olid olemas kuni veebruarirevolutsioonini. Rindel tuleb taastada sõjaväekohtute tegevus, desertöörid ja käskude mitte täitjad tuleb maha lasta, kord tuleb taastada ka tagalas ja transpordis ja sõjatööstusettevõtetes. Kui vaja, siis streikivad töölised mobiliseerida ja saata rindele. Taheti takistada kihutustööd, enamlasi ja anarhiste tagasi suruda. Teated ka Vm ajakirjandusse, revol demokr sai kondi hambusse ja leidis oma kontrrevolutsionäärid. Suurem osa Magiljovi nõupidamisel osalenud kindralitest vabastati ametist. Kohast jäi ilma ka Vm armee ülemjuhataja kindral Brussilov.
Armee ülemjuhatajaks määrati kindral Kornilov . Oli üsna hästi tuntud mees, populaarne kindral, elukutseline sõjaväelane, kõrgema sõjaväelise haridusega, osalenud Vene-Jaapani sõjas, kuulsaks sai sellega, et olles 1915 austerlaste kätte vangi langenud, sooritas 1916 põgenemise, jõudis Vm-le tagasi, kangelastegudest kirjutasid kõik suuremad ajalehed, sai väga populaarseks. Veebruarirevol tulemusena tõusis Petr sõjaväeringkonna ülemaks. Kornilov oli üks vähestest Vene kindralitest, kes 1917 kevadel asus aktiivselt toetama Eesti rahvusväeosade moodustamist. Kerenski pealetungi päevil oli olnud 8.armee juhataja ja võtnud üle edelarinde juhtimise, suutes põgenemisele piiri panna. Kornilov teatas, et kuigi olukord tundub olevat lootusetu sõjalises mõttes, on ta Vene kodaniku ja patrioodina valmis ülemjuhataja kohustusi oma õlule võtma, aga eeltingimustel- sõjaväes tuleb taastada distsipliin kõige rangemate abinõudega ja kord tuleb maksma panna ka tagalas. Nüüd ilmus Kerenski järjekordne kahepalgelisus- oli ise Kornilovi nii kõrgele tõstnud, näiliselt ka toetas, teisalt lekitas Kornilovi kirjas sisaldunud eeltingimused ajakirjandusele, kes leidis, et too on ka kontrrevolutsionäär. Olevat teatanud vestlustes, et ka Kornilovist ei saa asja. Näiliselt nõustus Korniloviga, kiitis eeltingimused heaks, saatis mitmed väejuhid jt-d Magiljovi Korniloviga läbi rääkima.
Augusti keskel kutsuti Moskvas kokku nn riiklik nõupidamine. U 1500-1600 saadikut üle kogu Vm, erinevatest omavalitsustest, parteidest, riigiasutustest jne. Eesmärgiks vaagida üheskoos Vm-l kujunenud olukorda ja seada uued sihid. Kaks põhiettekannet Kerenskilt ja Kornilovilt- mõlemad rääkisid ühte auku, et on vaja taastada distsipliin Vm püsima jäämiseks ja tugevdada valitsusvõimu. Võeti vastu otsus, et Vm peab jätkama sõda kuni võiduka lõpuni, vaja taastada distsipliin rindeväeosades ja tugevdada valitsusvõimu. Magiljovis Kerenski saadetud eriesindajad pakkusid välja mitmesuguseid võimalusi. Räägiti, et ajutiselt tuleks pealinn üle viia Moskvasse, Petrogradis ja Kroonlinnas tuleks kehtestada piiramisseisukord koos kõigi piirangutega, enamlaste ja anarhistide pol tegevus tuleks ära keelata, nende mõju alla sattunud sõjaväeosad tuleb laiali saata, relvad ära võtta, surmanuhtlust laiendada ka tagalasse ja transpordisüsteemi, võimu paremaks koondamiseks luua valitsuse sees eraldi sõjakabinet, 4-5 liikmeline pisike otsustav kogu.
Ametlikku kinnitust ei saanud ükski plaan, kuni sekkusid välissündmused. 19.aug alustasid saksa väed Riia all pealetungi. Vene väed osutusid võitlusvõimetuks, sakslased hõivasid Riia linna, pealetungi Petr suunas õnnestus peatada tänu sellele, et sakslased olid sunnitud viima vägesid läänerindele. Kornilovil sai karikas täis ja hakkas üle ajama . Riia sündmuste vahetul mõjul saatis eriesindaja Kerenski juurde, nõudis, et kohe rakendataks väljatöötatud meetmed, kehtestataks piiramisseisukord Petr-s, keelust enamlaste tegevus ja luuaks sõjakabinet. Selleks, et mitte aega viita , saatis Kornilov Riia rindelt Petr suunas teele kindral Aleksei Krõmovi kasakakorpuse. Just sellises olukorras näitas Kerenski taas oma iseloomutust. Kuna Kornilovi otsustav sammude nõudmine oli tema jaoks ilmselgelt liig, siis teatas ta avalikkusele, et kindral Kornilov on tõstnud valitsuse vastu mässu, on isamaa äraandja ja tagandas ta kõigist ametitest, kutsus revol demokr kaitsma revolutsiooni mustade jõudude eest. Esmaseks ülesandeks vältida Krõmovi saabumist Petr-i. Petr töölised kutsuti relvade juurde valitsuse otsustega, hakati relvi jagama . Petr tänavatele hakati püstitama barrikaade jne. Krõmovi korpus peeti kinni teisel teel. Raudteelased ei andnud kasakate transportimiseks vajalikke vedureid-vaguneid. Jaamakorraldajad suunasid tupikteedele, saatsid kõrvalharudele jne. Polnud toitu meestele, sööta hobustele jne. Kogu korpus paisati laiali hiiglaslikule territooriumile Soome lahe lõunarannikust Pihkva jooneni välja. Kasakate väeosadesse ilmusid ka agitaatorid, kes üritasid iga hinna eest neile selgeks teha, et neile antud korraldused on seadusevastased jne. Kõigi nende sammude tulemustena korpus jäi passiivselt seisma. Petr retk jäi ära, Krõmov arreteeriti, viidi Kerenski palge ette, lasi end hiljem maha. Arreteeriti Kornilov ja paljud staabiohvitserid. Väidetav vijmane katse Vene revol päästmiseks oli maha mängitud.
Kornilovi vandenõu likv andis uuesti tuult tiibadesse enamlastele, nad olid aktiivsed streigi korraldajaid, tööliste relvastajad ja barrikaadide ehitajad, agitaatorid kasakaväeosades jne. Unustati justkui kahju, mida enamlased olid enne tekitanud. Otseselt ei amnesteeritud, kuid pärast Kornilovi vandenõud võisid hakata uuesti vabalt avalikult tegutsema. Mitmed juulikuus arreteeritud enamlaste juhid vabastati vanglast, mitmed põgenenud pöördusid tagasi.
Vahetult pärast enamlaste amnesteerimist leidsid septembris aset Nõukogude ümbervalimised, tänu enamlaste uuele esiletõusule õnnestus neil haarata juhtivad pos-d paljudes nõukogudes. Suuremates keskustes ja garnisonilinnades said võimu, Moskva ja Petr nõukogud läksid enamlaste kontrolli alla. KTK oli avaldanud toetust AV-le, siis vastselt ümber valitud ja enamlaste kontrolli alla läinud nõukogud hakkasid end vastandama mitte vaid AV-le, vaid ka KTK-le. Petr Nõuk aktiivse tegevuse taastamisel etendas eriti suurt rolli enamlaste võimuletuleku peamiseid organisaatoreid Lev Trotski (Bronstein), juudi rahvusest revolutsionäär. Sündinud 1879 , Ukraina lõunaosas Hersoni kubermangus, jõukas juudi perekonnas. 1917 a-ks Trotski isa oli Hersoni kubermangu suurim maavaldaja. Trotski ametlik kooliharidus piirdus Nikolajevi reaalkooliga, kõik hiljem omandatu omandas iseõppimise teel. Liitus õige varakult, 17-18 a-lt revol sotsiaaldemokraatiaga, kuulus mitmetesse salaringidesse,
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Nõukogude Liidu ajalugu #1 Nõukogude Liidu ajalugu #2 Nõukogude Liidu ajalugu #3 Nõukogude Liidu ajalugu #4 Nõukogude Liidu ajalugu #5 Nõukogude Liidu ajalugu #6 Nõukogude Liidu ajalugu #7 Nõukogude Liidu ajalugu #8 Nõukogude Liidu ajalugu #9 Nõukogude Liidu ajalugu #10 Nõukogude Liidu ajalugu #11 Nõukogude Liidu ajalugu #12 Nõukogude Liidu ajalugu #13 Nõukogude Liidu ajalugu #14 Nõukogude Liidu ajalugu #15 Nõukogude Liidu ajalugu #16 Nõukogude Liidu ajalugu #17 Nõukogude Liidu ajalugu #18 Nõukogude Liidu ajalugu #19 Nõukogude Liidu ajalugu #20 Nõukogude Liidu ajalugu #21 Nõukogude Liidu ajalugu #22 Nõukogude Liidu ajalugu #23 Nõukogude Liidu ajalugu #24 Nõukogude Liidu ajalugu #25 Nõukogude Liidu ajalugu #26 Nõukogude Liidu ajalugu #27 Nõukogude Liidu ajalugu #28 Nõukogude Liidu ajalugu #29 Nõukogude Liidu ajalugu #30 Nõukogude Liidu ajalugu #31 Nõukogude Liidu ajalugu #32 Nõukogude Liidu ajalugu #33 Nõukogude Liidu ajalugu #34 Nõukogude Liidu ajalugu #35 Nõukogude Liidu ajalugu #36 Nõukogude Liidu ajalugu #37 Nõukogude Liidu ajalugu #38 Nõukogude Liidu ajalugu #39 Nõukogude Liidu ajalugu #40 Nõukogude Liidu ajalugu #41 Nõukogude Liidu ajalugu #42 Nõukogude Liidu ajalugu #43 Nõukogude Liidu ajalugu #44 Nõukogude Liidu ajalugu #45 Nõukogude Liidu ajalugu #46 Nõukogude Liidu ajalugu #47 Nõukogude Liidu ajalugu #48 Nõukogude Liidu ajalugu #49 Nõukogude Liidu ajalugu #50 Nõukogude Liidu ajalugu #51 Nõukogude Liidu ajalugu #52 Nõukogude Liidu ajalugu #53 Nõukogude Liidu ajalugu #54 Nõukogude Liidu ajalugu #55 Nõukogude Liidu ajalugu #56 Nõukogude Liidu ajalugu #57 Nõukogude Liidu ajalugu #58 Nõukogude Liidu ajalugu #59 Nõukogude Liidu ajalugu #60 Nõukogude Liidu ajalugu #61 Nõukogude Liidu ajalugu #62 Nõukogude Liidu ajalugu #63 Nõukogude Liidu ajalugu #64 Nõukogude Liidu ajalugu #65 Nõukogude Liidu ajalugu #66 Nõukogude Liidu ajalugu #67 Nõukogude Liidu ajalugu #68 Nõukogude Liidu ajalugu #69 Nõukogude Liidu ajalugu #70 Nõukogude Liidu ajalugu #71 Nõukogude Liidu ajalugu #72 Nõukogude Liidu ajalugu #73 Nõukogude Liidu ajalugu #74 Nõukogude Liidu ajalugu #75 Nõukogude Liidu ajalugu #76 Nõukogude Liidu ajalugu #77 Nõukogude Liidu ajalugu #78 Nõukogude Liidu ajalugu #79 Nõukogude Liidu ajalugu #80 Nõukogude Liidu ajalugu #81 Nõukogude Liidu ajalugu #82 Nõukogude Liidu ajalugu #83 Nõukogude Liidu ajalugu #84 Nõukogude Liidu ajalugu #85 Nõukogude Liidu ajalugu #86 Nõukogude Liidu ajalugu #87 Nõukogude Liidu ajalugu #88 Nõukogude Liidu ajalugu #89 Nõukogude Liidu ajalugu #90 Nõukogude Liidu ajalugu #91 Nõukogude Liidu ajalugu #92 Nõukogude Liidu ajalugu #93 Nõukogude Liidu ajalugu #94 Nõukogude Liidu ajalugu #95 Nõukogude Liidu ajalugu #96 Nõukogude Liidu ajalugu #97 Nõukogude Liidu ajalugu #98 Nõukogude Liidu ajalugu #99 Nõukogude Liidu ajalugu #100 Nõukogude Liidu ajalugu #101 Nõukogude Liidu ajalugu #102 Nõukogude Liidu ajalugu #103 Nõukogude Liidu ajalugu #104 Nõukogude Liidu ajalugu #105 Nõukogude Liidu ajalugu #106 Nõukogude Liidu ajalugu #107 Nõukogude Liidu ajalugu #108 Nõukogude Liidu ajalugu #109 Nõukogude Liidu ajalugu #110 Nõukogude Liidu ajalugu #111
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 111 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-01-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 21 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor s88gi22dikas Õppematerjali autor

Mõisted

pisikestest kesk, sõjalaevastikule, 1904, kubermangude elanikud, alamkihid, võrreldes lääne, oli vm, mittekasutatavad, tööstusega, ennekõike prn, poliitilised olud, kõrgkihid, vasakmeelsed erakonnad, sotsialistid, erinevalt lääne, kõrgpunkt 1905, põhines lääne, bund, org, trad, org, tühises küsimuses, enamlikud parteiorg, linnades töölisliikumine, keskriikidele, i ms, venima, varustus, kogu vm, kodanlik, kõigi vm, mitmed vm, enamlaste pos, luureteenistuse jms, tarvis vm, u 1500, piiramisseisukord petr, petr, 1917 a, pol, ktk, parteiorg, kogu keskvõim, okt, kasakakorpus, 1918 jaan, igasugune riik, kogu vm, kaksikjuhtimine, loomise kohta, vsnh, bürokraatlik jäikus, kõigega, võetud varad, välismin, ideoloogilis, partei kk, petr, oli enam, põhjused endised, rahvakomissaride nõuk, määratlemisel, uurali kasakad, sellesse salaorg, 1917 a, enamlus vm, 1916 a, denikini lõuna, arhangelski prk, eelsete kaitsepos, apr, puhkenud vene, hinnanguliselt, nim taga, muuta kaug, teel sm, üle vm, kurski, operatsiooniga, enamlikust vm, 1920 a, pettumus sakslastes, 1918 hilissuvel, enamlased, kliment vorošilov, täiesti teadmata, nep, tööstusharu, ehitatakse vm, süvendamist, kaugemate piirkondadega, ara, nep, 1928 a, riigimõisad, pidevalt kokku, ettevalmistused, ktk, ükk, nep, kommunistlik internatsionaal, ettevalmistused riigipöördeks, 1921 sm, senisest poliitikast, kauplemine sm, nl vm, sb suhted, arcose juhtum, gulag, üritati enam, gruppidesse, ogpu aruanne, vaidlused nep, kamenevi stalini, alguse nep, nep, soov nep, operatiivselt, administratiivseid vahendeid, kehtestati nl, ei jätku, kukkumise, skt, rasketööstusega, suurtootmine, nep, nep, nep, maaharimisega, ringsõitudega, 1933 oktoobriks, kaubandusega, prk, viisiga, 1931 sept, terves nl, kogu golodomor, sõrmede, siseriiklike dokumentidega, nep, tsaariaegsel vm, psühholoogilise mõjustamisega, pärast marksistide, vallandus 1937, trotskistliku, oblastites, hukkunute, tavapäraselt, gulag, 1938 a, konst, kodanikuvabadused, 1936 konst, olulisemaid asju, maailmatähtsaid saavutusi, holhõn, olukord kaug, välja bugi, siseriiklikus prop, sept brest, sõjatehnika, kategooriliselt nl, hiiglasliku nl, sekkuda sk, eenditel, sõjakus nl, suurtükke nl, iseloomuomadus, suurtüki, 1944 a, kallaletungi nl, 1942 jaan, sõjavangistus nl, prohhorovka tankilahing, 1944 a, sõjaajalookirjanduses korsun

Kommentaarid (1)

woodmanmarcus profiilipilt
woodmanmarcus: Väga põhjalik.
17:17 25-03-2015


Sarnased materjalid

176
doc
Nõukogude Liidu ajalugu osa 2
52
docx
Nõukogude Liidu eksam
147
docx
Eesti XX sajandi algul
204
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
89
doc
Ajalugu
94
doc
Läti ajalugu
86
doc
Eesti uusima aja ajalugu
68
pdf
VARAUUSAEG



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun