Nõukogude Liidu ajalugu (1)

Nõukogude Liidu ajalugu
1.loeng- 12.veebruar
U 17% kogu maakera maismaast oli Venemaa territoorium , võrreldav oli vaid Briti impeerium - maad olid killustatud erinevatel kontinentidel, samas Vm moodustas ühtse territooriumi. Üks maailma suurimaid maid. 20.saj alguses suuruse absoluutses tipus . 19.saj oli möödunud Vm jätkuva ekspansiooni tähe all, 19.saj lääne poole väga edasi enam ei saadud, al Napoleoni sõdadest eriti. Põhja poole polnud kuhugi laieneda, Põhja-Jäämeri oli ees. Idas Vaikse ookeani kallastel sama lugu. 19. saj II p jäi Vm ekspansioonisuunaks vaid lõuna poole laienemine, seda üritati teha 3 suunas- Pärsia , Iraani suunas, siis India suunas ja Hiina suunas. Pärsia suunas laienemistaotlus tõi kaasa 1830- 50ndatel kestnud ägedad võitlused Põhja- Kaukaasia väikerahvastega. India suunas liikudes jõuti välja Kaspia mere idarannikule, Kasahstani aladele , laialdased ja inimtühjad, vaesed piirkonnad, sõdida otseselt kellegagi ei olnud. 1850Ndateks liidendati need alad lõplikult. 1860Ndatel tuli teha tegemist sealtki lõuna poole jäävate piirkondadega- Merv, Samarkand, Taškent jne. 1860Ndatel lõi Vm kohati ägedaid lahinguid sealsete väikeriikidega, enamik alistati, Hiiva ja Buhhaara moodustasid erandi, vormiliselt säilitasid iseseisvuse, tegelikult sõltuvuses Vm-st. Pisikestest Kesk- Aasia riigikestest moodustati Turgestani kindralkubermang 1860ndate lõpus. Kolmas suund Hiina poole- Hiina oli 19.saj lõpus üsna nõrk, ehkki hiigelsuur ja rikas riik, Vm surus hiinlastele peale mitmeid lepinguid, 1858 lepingulisel alusel võeti Hiinast Amuuri jõe vasakkallas, 1860 lisandus nn Primorje. Seoses osalemisega Hiina bokserite mässu maha surumises läks Vm kontrolli alla ka Mandžuuria piirkond, vene väed viidi sisse. Kõiki Hiinalt ära võetud prk-de hoidmiseks rajati Vaikse Ookeani rannikule Vladivostok ja Port Artur, pandi alus Vm III sõjalaevastikule- Vaikse Ookeani laevastik . Kuigi kaua edu Mandžuurias eriti hoida ei suudetud, 1904 -1905 Vene-Jaapani sõda, Vm sai lüüa. Kaotati Port Arturi kindlus ja väed tõmmati tagasi Mandžuuriast, Jaapanile loovutati ka Sahhalini saare lõunaosa. Kui põrkuti kokku kasvava, moderniseeruva Jaapaniga, pandi Vene ekspansioon Hiina suunal seisma.
Vm oli üks maailma suurimaid riike ka rahvastiku poolest. I ms puhkemise eel elas Vene impeeriumis veidi üle 180 miljoni inimese. U 1/10 tolleaegsest maailma rahvastikust. Kui Lääne-Euroopas oli selleks ajaks alanud rahvastiku juurdekasvu pidurdumine, siis Vm-l oli juurdekasv jätkuvalt kiire, enne I ms lisandus kuni 2 milj inimest igal aastal. Samas Vm impeerium koosnes paljudest erinevatest rahvastest. Venelased jäid 20.saj alguses vähemusse, moodustasid 1897 rahvaloenduse andmetel venelased moodustasid 43% impeeriumi rahvastikust. Siia juurde võib mingis mõttes liita ukrainlased - 17% ja valgevenelased 5%, neid kõiki loetakse idaslaavlaste hulka kuuluvateks. Idaslaavlased moodustasid kokku impeeriumist vaid 2/3. Teisi vähemusrahvusi oli vähe, olid kõik väikesed. Suuruselt kolmas rahvus impeeriumis olid poolakad, nende arvele jäi vaid 6% elanikkonnast. Valgevenelased 5%, juudid 4, kasahhid 3, soomlased 2,5%. 1/3 vene rahvastikust koosnes pisitillukestest rahvakildudest.
Erinev oli ka nende rahvaste hariduslik tase. Kõige kõrgemalt olid hariduslikult arenenud balti kubermangude elanikud- eestlased/ lätlased koos baltisakslastega, siinsest elanikkonnast 70% kirjaoskajad 1897 rahvaloenduse andmetel. Peterburis kirjaoskust 60%, trad vene talurahva hulgas oli kirjaoskajaid napilt 20%. Veelgi kehvem oli olukord Põhja- Kaukaasias , Kesk-Aasias, Kasahstanis 7% elanikke oskas lugeda. Ida- Siberis või Vm põhjaosas kirjaoskamatus praktiliselt üleüldine. Impeerium jagunes paljudeks killustatud piirkondadeks rahvuslikult , samamoodi ka usuliselt. Vene impeeriumi ametlikuks riigiusuks oli Vene õigeusk, mille mõju ja ulatust püüti igati laiendada, ka see ise ei olnud jäägitult ühtne. Juba Peeter I ajast olid lahku löönud vanausulised, lisaks leidus Ukraina ja Valgevene läänepoolsetel aladel uniaadikiriku liikmeid- vormiliselt õigeusklikud, alluvad Rooma paavstile. Poola-Leedu alad täielikult katoliiklikud, Balti kubermangud luterlikud . Põhja-Kaukaasias islam , Taga-Kaukaasias iseseisvad Armeenia ja Gruusia kristlikud kirikud. Hiina piiri ääres levis laialdaselt budism . Ida-Siberi ja põhja väikesed rändrahvad olid loodususulised.
Kõige kirevam oli Vene impeeriumi rahvastiku sots jaotus, tulenes sellest, et kui Eur Vm oli pmst astumas ühte jalga Lääne-Eur-ga, kapitalistlik, siis paljudes prk-des polnud kapitalismist kaugemale jõutud. Kõigest sellest tulenevalt on Vm rahvastiku sots jaotusest kõneldes rakendatud kahte lihtsustatud süsteemi. Kõige lihtsam variant jagada kogu rahvastik privilegeeritud seisusteks ja maksualusteks seisusteks. Privilegeeritud seisustesse kuuluvad ei pidanud maksma riigi makse, täitma sõjaväeteenistuskohustust jne, olid imepisikesed, sinna kuulusid aadel ja vaimulikkond, lisaks ka suurkaupmehed. Kogu ülejäänud rahvastik kuulus maksualuste seisuste hulka. Võimalus ka nelikjaotus- ülemklassid, keskkihid, alamkihid. Ülemkihtide hulka kuulus aadel, kõrgem vaimulikkond, tipp- riigiametnikud , kindralid , admiralid, sõjaväejuhid, suurpankurid, töösturid, suurkaupmehed, suurmaapidajad. Ülemkihid kokku olid u 3% Vene ühiskonnast. Keskkihtidega olukord palju parem polnud, sinna kuulusid ettevõtjad - töösturid, kaupmehed, väike- ja keskmaaomanikud, enamik haritlaskonnast ja ametnikkonnast, oli u 8% rahvastikust. Lõpuks alamkihid- ennekõike töölised, tööstustöölised, mõisatöölised, teenijad, jahimehed , kalastajad jms. Nende alamkihtide osakaal u 20%. 69% rahvastikust liigitatakse talurahva hulka. Polnud enne I ms ühtne tervik, võis olla ühtne kuni pärisorjuse kaotamiseni 1861, sealt algas diferentseerimine , külaühiskonnas olid I ms eel märgatavad üldine jagunemine jõukateks, kesktalunikeks ja kehvikuteks, tavaliselt seda siiski välja ei tooda. Protsendid kipuvad alati suuresti erinema.
Majanduslik olukord polnud üldse ühetähenduslikult määratletav. Võrreldes Lääne-Eur riikidega ja USA-ga oli Vm oma maj arengus kõvasti maha jäänud. Samas tuleb öelda, et 20.saj alguses tegi suuri jõupingutusi teistele järgi jõudmiseks. 20.saj alguseks Vm sisemaj kogutoodangu aastane juurdekasv keskmiselt 7%. Selle näitajaga läks Vm I ms eel mööda Prn-st ja Sb-st, lähenes Sm-le ja USA-le. Madalalt alustades on kõrget tempot saavutada ja hoida märksa kergem kui kõrgemal olles. Vm jäi Lääne-Eur arenenud riikidest maj mõttes kaugele maha. Vm oli põllumajanduslik riik. Talurahvas elas ja tegutses maal, linnad suhteliselt vähe arenenud. Saj vahetuse paiku Vm-l linnades vaid 5% rahvastikust, Sb-s nt 33%. Sellest tulenevalt lihtne järeldada, et Vm peamiseks maj haruks oli põllumajandus. See andis I ms eel u 51% SKT-st. Seejuures oli põllumaj koondunud peaasjalikult Vm Eur ossa , Vm nn mustmullavööndisse- Eur Vm lõunapiirkonda- Ukraina, Põhja-Kaukaasia, Volgamaad, mustmullapiirkond oli oluline teraviljatoodangu poolest, teravilja väljavedu oli Vm väljaveos läände juhtkohal, peamiseks ekspordiartikliks nisu, vähem kaer, rukis . Ülejäänud maj harud jäid teraviljakasvatuse varju. Teraviljaeksport suuresti toimus vene rahva enda arvelt.
Põllumaj võib jagada mõisamajanduseks ja talumajanduseks, kuni 1861 oli mõisamaj domineeriv, sealt edasi hakkas tekkima ka talumajandus , selle arengule Vm-l osutus tõsiseks takistuseks külakogukond. Trad, muistsetest aegadest pärit külakogukond ei tahtnud jaguneda, mitmed ringkonnad nägid mingit Vm eripära, mida tuleb säilitada ja toetada, maj seisukohast oli külakogukonna olemasolu pidurdavaks teguriks . Põllumaj maa ei kuulunud mitte talunikele , vaid külakogukonnale. Külakogukonna juhtkond otsustas ise, kellele missuguse, kui suure, kus asuva ja kui viljaka põllulapi üles harimiseks anda. Talupoeg ei tundnud huvi maatüki vinge harimise vastu. Maid ümber jagades lähtuti kogukonna liikmete võrdsustamise huvidest- keegi ei tohtinud olla liiga jõukas ega liiga vaene. Külakogukonnas oli ka ühiskäendus- tervikuna kogukond hoolitses, et kogukonna kõigi liikmete kohustused oleks kaetud. Külakogukondliku maakasutuse ja ühiskäenduse põhimõtete vastu astus 1907 Vm peaministriks määratud Stolõpin, kes käivitas koheselt agraarreformi. Selle põhisisu seisnes selles, et talurahvale anti võimalus osta omaenda maatükk kogukonna maadest välja. Selleks, et ostjaid rohkem oleks, asutati Vene talurahva põllupank, andis maa ostjatele suhteliselt soodsatel tingimustel laenu, koheselt vabanes maa ostja kogukonnast. Tänu sellele hakkasid eralduma üksiktalud, eesmärgiks üle minna farmerlikule majapidamisele. Agraarpoliitika teiseks nurgakiviks oli seni kasutamata seisnud maade kasutusele võtmine, uudismaade harimine, uute piirkondade harimine. Kasutati eriti neid prk-di, kus valitses terav maanälg. Elanikud suunati riiklike soodustuste abil mujale endale talu rajama. Stolõpin oli väitnud , et tema pol teostamiseks kulub väh 20 a. 1907 projekt läks käima, 1911 Stolõpin mõrvati. 1914 järgnes ilmasõda , pööras senise elukorralduse pea peale. Agraarreformiga midagi suudeti ära teha, ilmasõja puhkemise ajaks oli Vene külakogukonnast lahkunud u 23% talurahvast. Tegelikkus nii ilus ei olnud, üsna suur osa kogukonnast lahkujatest lahkus üldse maalt, läks linnadesse. Ilmasõja eel 10% olid kogukonnast lahku läänud ja majandasid omaette isiklikus talus . Ilmasõja eel oli Vm-l kokku u 130 000 mõisat ja üle 20 miljoni talu.
Maa kasutuse poolest oli olukord huvitav selles mõttes, et 130 000 mõisale kuulus u 12% maast. 20 miljonile talule 33% maast. Ülejäänud maa kuulus riigile, kirikule ja keisri perekonnale . Tegemist oli kõikide maadega kokku, mitte vaid põllumaj maadega. Ülejäänud maad võisid olla ka mittekasutatavad- metsad , sood- rabad , kõrbed, mäestikud jne. Vaid põllumaj kasutuses olnud maast 90% kuulus talunikele.
Põllumaj kõrval oli oluline roll ka tööstusel. Industrialiseerimine jõudis Vm-le hilinemisega, 1880ndaid loetakse alguseks, siis toimus ka esialgu üsna ettevaatlikult, aeglaselt, tõkkeid ja takistusi oli palju. Uue hingamise sai 1892, mil rahaministriks sai Sergei Witte, tulevane peaminister . Peetud ka rahandus- või majandusgeeniuseks, oskas Vm maj ja tööstuslikku arengut järsult kiirendada, ise väitis, et tema eesmärgiks on luua Vm-st kapitalismi kasvuhoone. Selleks oli tal ka oluline vahend- välislaenud ja väliskapitali kaasamine, Vm tuli muuta väliskapitali jaoks atraktiivseks. 1890Ndad olid Vm tööstuse jaoks soodne arenguperiood, uue saj algus nii kena enam ei olnud, 1900-1903 tabas Vene tööstust I kapitalistlik kriis, sellele järgnes 1904-1905 Vene-Jaapani sõda ja 1905-1907 Vene revolutsioon , tegi olukorra veelgi raskemaks. Vapustustes toibumiseks kulus veel aastaid, uus industrialiseerimise laine 1910 -1911, selle eest olid need aastad tormilise arengu perioodiks . Ilmasõja eel andis Vm tööstus u 28% SKT-st. Piirkondlikud eripärad olid olulised, arenenud tööstusrajoone polnud jalaga segada. Tööstuslik keskrajoon ümber Moskva , endise pealinna. Piirkond, kus oli varem alanud manufaktuurse tekstiili areng, jäi ka tekstiilitööstuse keskuseks. Teine prk, kiiremini arenev, oli looderajoon. Sellesse loetakse kuuluvat eelkõige impeeriumi pealinn Peterburi oma tööstusettevõtetega, Lõuna-Soome, Balti kubermangud, silma paistis eriti uute, moodsate tööstusharude arendamisega- aparaaditööstus, elektroonika , keemiatööstus. Samamoodi uute harude edendamisega paistis silma ka Poola. Neljas ja viies prk olid seotud ennekõike hankiva tööstusega- Ukraina kivisöe ja rauamaagi kaevandustega ja nende baasil tegutseva metallurgiaga ja lõpuks Põhja-Kaukaasia naftaallikatega. Mujal toimus tööstuse areng aeglasemalt või puudus üldse. Uurali mäestik oli mingil määral potentsiaali säilitanud, võrreldes teiste prk-dega, jäi üha rohkem maha. Kaasa ei mindud uuendustega, üritati läbi ajada tänu odavale tööjõule, kasumit saada ja mitte moderniseeruda jne. Vene tööstusliku arengu kitsaskohaks on ka väliskapitali kaasamine- ükskõik kas vene ettevõtjatele anti laene või teisalt väliskapital, välisettevõtted. Suur osa kasumist läks Vm-lt nii või teisiti välja. Väliskapitali osakaal oli eriti suur Prn-l. Prn ettevõtjad ise rajasid terve hulga ettevõtjaid, olid huvitatud kiiresti arenevast loodepiirkonnast, sakslased ja britid ei jäänud ka kaugele maha. Brittide kontrolli all kogu naftatöötlemine Vm-l. Enne I ms Vm tööstustoodang oma koguväärtuselt jäi USA omale alla 15 korda, Sm omast 7 korda. Veelgi suurema mahajäämuse hoidis ära hankiv tööstus. Nafta immutamise suhtes oli Vm I ms eel kõige tugevam. Kivisöe ja rauamaagi hankimise poolest 4 kohal. Tööstuse kiire arendamine oli pmst õige ja Vene riigile tervikuna kasulik samm, aitas kaasa Vene rahandusliku olukorra parandamisele. Witte andis tõhusa panuse Vene rublakursi hoidmiseks. Suutis Vene rubla kursi stabiliseerida, siis viis selle üle kulla alusele ja suurendas riigi iga-aastaseid korralisi sissetulekuid. Sissetulekute suurendamiseks kehtestati riiklik viinamonopol, suurendati nii otseseid kui kaudseid makse. Tehti suuri välislaene, ennekõike Prn-lt. See omakorda tähendas seda, et Vm välisvõlg kasvas ka kiiresti. 1900 oli Vm välisvõlg 4 mlrd kuldrubla, 1914 oli sellest saanud 7,5 miljardit.
Poliitilised olud- Vm oli demokr mõistes Eur-st kõvasti maha jäänud. Kuni 1905 revol -ni püsis piiramatu isevalitsus. 1905 revol tõi kaasa muudatuse , keisrivõimu teatud piirangud, keisri kõrvale moodustati valimise teel duumamonarhia. Sellessegi tuleb suhtuda ettevaatlikult. Vm-l polnud õiget parlamenti ega konstitutsiooni . Riigiduuma volitused olid õige piiratud. Oli olemas, aga temas nähti pigem nõuandvat kui seadustandvat organit. Seadusprojektid lähtusid kas valitsusest või keisri õukonnast, riigiduuma sai vaid heaks kiita hääletamise teel. Keisril oli üsna suur vabadus panna seadusi maksma oma ukaasidega. Lisaks riigiduuma moodustamisel toimus oluline murrang- I ja II riigiduuma ei vastanud keisri lootustele, valitsuse lootustele, saadeti ennetähtaegselt laiali. 3.juunil 1907, kui II riigiduuma laiali saadeti, muudeti ka senist valimisseadust, III ja IV riigiduuma kujunesid valitsusele kuulekateks- aadliduumad. Neis oli selgelt tajutav, kellele tahetakse Vene riigis anda suurem otsustamisõigus ja kes tahetakse kõrvale sundida . Domineerisid selgelt kõrgkihid- aadel, suurettevõtjad, rahvuslikus mõttes vene rahvus. Valimised polnud üldrahvalikud ega ülearu demokraatlikud, suurem osa rahvastikust Vm-l oli jätkuvalt valimisõiguseta, naistele ei antud, hooajatöölistele (põllu-, ehitus- jne töölised), jäid ilma vähearenenud rahvad - Põhja-Vm, Siber , Kesk-Aasia, sõjaväelased jne. Piiramatust isevalitsusest rääkida ei saa, pole põhjust riigikorda ka kuidagi õilistada. Kõikvõimalike õigustega oli asi suhteliselt kehvasti. 1905 revol tulemusena andis keiser kodanikuõigused - usu-, sõna-, mõtete-, kogunemisvabadus , kodukolde puutumatus jne, praktikas piirati kõiki kodanikuõigusi keisri ukaasidega mitmesugustel põhjustel. Ajakirjanduses kehtis tsensuur , üldrahvalikud kogunemised olid välistatud, Vm oli üsna politseiriigi iseloomuga .
Teostati riiklikku jälitamist kõigi teisitimõtlejate suhtes, oli loodud Riiklik Salapolitsei e sandrarmeeria ja Kaitsepolitsei e ohranka. Algselt olid mõlemad loodud selleks, et võidelda pol terrorismiga, aga järk-järgult laiendasid ise oma mõjuvõimu, neist kujunes kõigi teisitimõtlejate ja režiimikriitikute vastane tegevusvahend. NL-aegse repressiivaparaadiga võrreldes oli nende tegevus pehme. Vm-le oli omane suunitlus impeeriumi unifitseerimisele, ühtlustamisele, venestamisele. Kõikidel riiklikel ametikohtadel eelistati vene rahvusesse kuuluvaid õigeusklikke vene riigi kodanikke . Takistati vähemusrahvuste tegevust, sildistati tihti rahvusliku separatismiga. Vm keskvõimude seisukohalt oli tegemist ilmselt impeeriumi tugevdamisele suunatud unifitseerimispoliitikaga. Kohalikud rahvad tundsid omal nahal ennekõike kui venestamist. Unifitseerimispol pealesurumine tekitas rahulolematust , eriti läänepoolsete, haritumate rahvaste hulgas. Poolas tekkis esimest korda mõte tõsiselt Vm-st lahku lüüa. Juudid kuulusid ka revol organite juhtpositsioonidele, kuna neid kiusati taga. Rahvuslikke muresid impeerium oma unifitseerimispol-ga suurendas.
Poliitiline tegevus Vm-l oli ametlikult olematu 1905 revol-ni. 1905 manifest lubas asutada erakondi, sellest haarati koheselt kinni. Kõikvõimalikke parteisid sündis kohe palju-palju. Vene erakondlik süsteem ei jõudnudki välja kujuneda, enne tuli I ms. Erakondlikust süsteemist mingi selge pildi andmine on võimatu. Trad-lt võib jagada erakonnad parem-pahempoolsuse skaalal. Parempoolsed , tsentrumi erakonnad ja pahempoolsed.
Parempoolsed: terve hulk suhteliselt väikseid parteisid. Kõige tuntum Vene Rahva Liit, eesotsas Vene duumasaadik Vladimir Puriškevitš. Kõiki iseloomustas keisritruudus, suurrahvuslik šovinism ja õigeusukiriku rolli rõhutamine. Sellest tulenevalt nende peamiseks eesmärgiks oli võitlus Vm säilimise eest sellisel kujul nagu see oli. Keisri 17.okt manifestis nähti žesti, asjatut järeleandmist, pigem oleks eelistatud piiramatut isevalitsust jne. Olid sõjakalt meelestatud revol ilmingute vastu, nägid revol liikumise taga ennekõike juute , alustasid Vm-l juudipogrommidega, peksta võis ka intelligente, sotsialiste, üliõpilasi jne. Kummalisel moel need erakonnad suutsid endaga kaasa tõmmata inimesi väga erinevatest sots kihtidest, parempoolsete marurahvuslaste hulka kuulus nii tipp-riigiametnikke, haritlasi, suurettevõtjaid, pankureid, ka talupoegi, tööstustöölisi ja paadialuseid. Küsimus polnud mitte sots kuuluvuses, hariduslikus tasandis , vaid kolme põhiloosungi omaksvõtus- keiser, isamaa ja õigeusu kirik .
Tsentrumi parteisid oli ka terve hulk. Erinevalt parempoolsetest, mis ei suutnud praktilises tegutsemises ühist keelt leida, suutsid algusest peale paremini teha omavahelist koostööd. 1915 jõuti nii kaugele, et Riigiduumas sündis tsentrumiparteide ühendus- progressiivne/edumeelne plokk . Nime sai Progressiivse Partei järgi, oli ise suhteliselt väike erakond, olulisemad olid kaks suuremat ülevenemaalist erakonda. Ühelt poolt oktobristid- 17. Oktoobri Liit, ühendas liberaalselt meelestatud majandusringkondi- pankureid, tööstureid, kaupmehi. Eesotsas tuntud rahandustegelane Aleksander Gutškov. Teiseks suureks osiseks oli Kadettide partei- Konstitutsioonilised Demokraadid . Esindasid liberaalset maailmavaadet , nende juhtkonnas domineeris selgelt Vm liberaalne haritlaskond . Nende liidriks oli tuntud Vene ajaloolane Pavel Miljukov.
Vm oli ennekõike talurahvaühiskond, võinuks oletada, et poliitikas hakkavad ilma tegema agraarparteid, neid ka loodi, tuntuim Talurahva Liit. Vaatamata nende paljususele, jäi nende teguvõimsus allapoole igasugust arvestust . Põhjuseks ennekõike talurahva kogenematus poliitikas. Oli küll kaasatud Riigiduuma valimisse, kuid saadikutele anti tavaliselt kaasa selged ja konkreetsed ülesanded. Ei suudetud kohalikust erisusest kõrgemale tõusta . Ei tekkinud terviklikku talurahvaliikumist koondavat jõudu.
Vasakmeelsed erakonnad- eripäraks ennekõike see, et olid tekkinud juba enne 1905 revol. II eripära see, et nende näol oli tegemist revol jõududega, siis enamjaolt oli nende tegevus keelustatud ja surutud põranda alla. Vasakmeelne liikumine sai alguse kahest allikast- Vm-l endal tekkinud revol liikumisest 1880ndatel, 70ndatel , pärast talurahva pärisorjuse kaotamist ja Aleksander II kogu ühiskonda vapustanud reforme, tekitas kriitikat ja rahulolematust, sellest sündis mitmeid revol org-e, kokku tuntud narodnikluse nime all. Jagunes väga erinevateks gruppideks. Saj lõpus, 1890ndateks sai selgeks, et narodniklus sellisel kujul enam eksisteerida ei saa, on end ammendanud, vaja otsida uusi ideid. Neid hakkas pakkuma Lääne-Euroopast sisse toodud marksism või sotsiaaldemokraatia laiemalt. Kõikvõimalikke revolutsioonilisi rühmitusi oli Vm-l terve hulk. Ennekõike 2 suuremat parteid. Üks formeerus 1901- 1902 , tuntud esseeride partei nime all- SR- Sotsialistid -Revolutsionäärid. Nende partei lähtus ennekõike vanast, end ammendanud trad narodnikluse traditsioonidest, üritas neid ühendada, kokku sulatada sotsdem maailmavaatega. Jõudis kohati päris kummaliste tulemusteni. Pmst esseerid olid veendunud, et maailma, ka Vm tulevik on seotud sotsialismi võiduga, sotsialistliku ühiskonna rajamine oli nende lõppeesmärgiks. Erinevalt Lääne-Eur-st, kus leiti, et revol teostajaks peab olema tööstusproletariaat, arvati, et Vm-l on olukord teistsugune, järelikult esseerid pöörasid pilgu Vm kõige kandvama rahvakihi, talurahva poole. Tulevase sots revol pidi teostama talurahvas. Selleks, et Vm talurahvas revolutsiooni teeks , oli vaja äratada - parimaks tehnikaks peeti pol terrorit- kõrgete riigiametnike tapmist. Terrori kõrgpunkt 1905-1907, revolutsiooni päevil, nende jooksul Vm-l kokku 233 terroristlikku akti, mis esseerid toime panid, nende jooksul tapeti 2 ministrit, 7 kindralit, 33 kuberneri jne. Vm olevikku vaadates ja üritades näha tuleviku tunnusjooni, tähtsustati ennekõike Vm külakogukonda, milles nähti mingit sotsialismi algidu- olemasolevast külakogukonnast pärast talurahva poolt läbi viidud sotsialistlikku revolutsiooni saab ehitada üles täiesti uue sotsialistliku ühiskonna. Teine sotsdem revol liikumine oli Venemaa Sotsiaademokraatlik Tööliste Partei- VSDTP, oli tõsiusklikum, ei pööranud erilist tähelepanu Vm tegelikkusele, ei tahtnud revol teha talurahvaga, uskus ikkagi tööstustöölistesse. Põhines Lääne-Eur-st sisse toodud sotsdem ideedele, sellised gruppe hakkas tekkima 1880ndatel, 90ndatel muutusid üsna tavaliselt, 90ndate lõpus tekkisid Vm-l esimesed sotsdem parteid. Tekkisid vähemurahvuste piirkondades- Poola, Läti, Soome töölisparteid, Juutide sotsdem ühendus ( Bund ), mis kõik said alguse 1890ndate lõpus. VSDTP on näinud oma algust paar a enne saj vahetust, algusaasta 1898 , mil ei toimunud midagi suurt ega olulist, Minskis tulid 1898 kokku 9 meest, kes esindasid kokku 5 sotsdem org- Peterburi, Moskva, Kiiev , Jekaterinoslav ja Bund- otsustati ühendada kõik Vm sotsdem org-d ühtse partei alla, töötada välja partei programm ja põhikiri , panna käima häälekandja, valiti tulevase partei juhtkond. Org-d jäid ühendamata ja ka kõik muu tegemata. Politsei arreteeris tulevase partei kujuteldava juhtkonna, sünd osutus surnuna sünniks. Trad-lt seda a-t peetud partei asutamiskongressiks. Olulisem sisuliselt vaadatuna oli partei jaoks 1900, Genfis hakkas ilmuma 2 sotsdem venekeelset häälekandjat- Iskra ( Säde ) ja Zarja ( Koit ). Nende ilmumise taga oli 2 sotsdem rühmituse ühinemine. Selleks ajaks oli Genfis pea 20 a tegutsenud Töövabastuse Rühm, mille eesotsas seisis Vm sotsdem isaks loetud Plehhanov, endine narodnik, kes oli pettunud liikumises, Vm-lt emigreerunud, välismaal osaks võtnud sotsdem ideed, üritas neid propageerida, tema paremaks käeks Pavel Axelrod. Teine org- Genfi saabusid saj vahetusel Vm-lt nooremad mehed, olid teinud käe valgeks sotsdem ideedega varustatult revol vallas- eelkõige Vladimir Uljanov - Lenin , ka Tsederbaum (Martov). Genfis kaks jõudu said kokku, koostööst sündisid mõlemad häälekandjad. Eelkõige kujunes oluliseks Uljanovi roll. Uljanov sündis 1870, Genfi jõudes 30 a-ne, Volga ääres, Simbirski linnas, uurijad vahel rõhutanud , et suguvõsa oli pärit tatarlaste hulgast. Olulisem oli see, et oli pärit kõrgest sots kihist- isa oli Simbirski kubermangu rahvakoolide inspektor . Teinud edukat ametnikukarjääri, sai isikliku mittepärandatava aadlitiitli, tagas lastele korraliku hariduse. Rõhutatud kujunemisteel vanema venna, Aleksander Uljanovi rolli, kes ühines narodnikutega, plaanis grupiga Aleksander III mõrva, paljastati, arreteeriti, anti kohtu alla ja poodi üles. Väidetavalt venna märtrisurm olevat olnud Uljanovi edasi tegutsema õhutav tuli. Simbirskist läks Kaasani ülikooli, seal sattus osalema revol üliõpilasliikumises, visati välja, siis oli lühikest aega sundasumisel, pöördus Peterburi tagasi, jätkas revol tegutsemist , oli Vm töölisklassi vabadusvõitluse liidu eestvedajaks, sattus üsna pea sandarmeeria huviorbiiti, Siberist tagasi pöördudes asus Genfi. Juhtivale kirjamehe pos-le tõusmisele aitasid kaasa Lenini hea sulejooks, oskus end arusaadavalt väljendada, ka talle omane fanatism , tähtis oli vaid revolutsiooni tegemine ja süvendamine. Aitas tema tähelennulisele karjäärile kaasa tõsiasi, et Vm sotsdem liikumine oli alles lapsekingades, paljudest erimeelsetest org-st erimeelne konglomeraat, oli erinevaid vaateid, kõigi väidetega polemiseerides sai Lenin kiiresti tuntuks . Polemiseeris edukalt ka legaalsete marksistidega- nood leidsid , et kõigepealt vaja Vm-l teostada kodanlik -demokraatlik revolutsioon, aga pärast seda tuleb revolutsioonist loobuda ja legaalsete vahenditega ehitada üles sotsialism . Lenin oli seda meelt , et oli vaja rohkem revolutsiooni. Väitles ka nn bundistidega, nood leidsid, et iga Vm rahvus võib luua omaenda partei, parteiline autonoomia . Nende vastu oli Lenin ka halastamatu ja armutu, leidis, et jõud on ühinemises ja ühistegevuses, lahkulöömist rahvuslikult alusel ei saa olla. Vaidlusobjekte oli veel hulgaliselt. 1903 tuli Brüsselis kokku VSDTP II kongress . Sellel tõepoolest sai teoks VSDTP sisuline loomine, töötati välja parteiprogramm, valiti keskkomitee , loodi sidemed kõikide Vm-l tegutsevate sotsdem ühingutega, koondati VSDTP egiidi alla, algas tormiline areng. Tähendas ka vene sotsdem lõhenemist enamlasteks ja vähemlasteks. Enamlaste jõulisemaks kujuks oli Lenin, vähemlaste poolel Plehhanov ja Tsederbaum, Axelrod kõikus nende vahel. Lõhenemine toimus tühises küsimuses- aja jooksul hakkasid ilmnema ka suuremad ja olulisemad erinevused. Enamlased lähtusid puhtal kujul marksismist, sots revol peab teostama proletariaat, tööline peab kasvama arvuliselt, peab paranema üldhariduslik ja maj olukord, alles siis võib rääkida sots revol teostamisest. Lenin ja enamlased üritasid revol kohandada Vm tegelikkusega. Enamlaste seisukohalt Vm oli kapitalistlikult nõrgalt arenenud, kapitalismi saavat purustada nõrgeimast lülist alates. Lisaks enamlased väitsid, et revol läbi viimiseks pole vaja tööliseid kaasata tervenisti, revol peab läbi viima proletariaadi teadlik avangard - elukutselistest revolutsionääridest koosnev partei, enamlik partei. Kuna erilist rõhku polnud vaja panna töölisklassile, on küsimus, kas VSDTP pidi olema tööliste partei või pidid kuuluma elukutselised revolutsionäärid. Parteile esitati ka uudseid nõudeid. Partei peab algusest peale olema üles ehitatud konspiratiivselt, olema valmis ja võimeline tegutsema illegaalsetes oludes, parteisse ei tohi võtta ükskõik keda, vastupidi- tohib võtta vaid neid inimesi, kes on läbi tegude teostanud oma võimekust revolutsiooni teha. Inimesi tuleb praktilises tegevuses läbi katsuda . Oluline oli ka see, et kuna partei tegevus pidi toimuma illegaalselt, pidid kõik partei liikmed üksteise tegevust jälgima- et nende seltsimehed hoiaksid õiget kurssi, et ei teeks midagi passiivseks, vaid hoiaks õiget joont. Partei peab olema rangelt tsentraliseeritud, määravad on partei juhtkonna otsused, kohapeal ei tohi otsuseid vaidlustada, vaid tuleb ellu viia. Uut tüüpi partei, millist seni polnud Vm-l ega mujal tekkinud.
2.loeng- 13.veebruar
Enamlaste ja vähemlaste vahelised vastuolud said alguse 1903 partei II kongressil, sisuliselt asutamiskongressil, polnud tol hetkel ületamatud. Praktilises revol liikumises tehti koostööd edaspidigi. 1912 sai alguse enamlaste ja vähemlaste suurem lahkulöömine pärast seda, kui enamlikud parteiorg-d olid kokku kutsunud Prahas omaenda konverentsi, seal otsustati enamlikud org-d VSDTP vähemlastest eraldada, hakata välja andma omaenda häälekandjat, ilmuma hakkas seejärel Pravda, kuid ka pärast seda paljudes kohtades partei lihtliikmed , tavainimesed ei suutnud tungida enamlaste ja vähemlaste vastuoludesse ega püüdnudki valida poolt. Pärast Praha konverentsi jätkasid VSDTP kongressil vähemlased ja enamlased üheskoos.
Esimene Vene revol 1905-1907 oli vaid osaliselt õnnestunud revol, tuli duumamonarhia, osalised kodanikuõigused, lubati erakonnategevust, samas kõik muudatused jäid poolikuks, riigiduuma ei suutnud asendada päris parlamenti, isevalitsus oli suure võimuga, erakondlik tegevus oli lubatud osaliselt, parempoolsete ja tsentristlike org puhul. Üldine elatustase oli ka madal, tulenes Vm mahajäämusest. Andis soovida eriti talurahva puhul ja ka linnakodanike puhul. Olid olulised ka rahvuslikud probleemid, mis olid jäänud lahenduseta. Probleemid jäid suurelt jaolt ikka püsima. 1905-07 revol maha surumise tulemusena säilis Vm-l 1900ndate lõpupoole suhteline pol vaikus . Pärast 1910 kuni I ms puhkemiseni oli revol liikumise uus tõus. Linnades töölisliikumine- töölised jätkuvalt rahulolematud maj olukorraga- väike palk, elamistingimused jne, maal talurahvaliikumine oli üsna stiihiline, organiseerimatu ja raske on välja tuua üldisi ühiselt mõistetavaid nõudeid, peamiseks oli talurahva olukorra paranemine, täpset korraldust oli raske leida, osalt nõuti mõisamaade ümber jagamist, teisalt toetati Stolõpini reformi, kolmandad pooldasid külakogukonda. Talurahvakogukonnad polnud valitseva olukorraga rahul. Rahvuslik liikumine tundis end survestatuna keskvalitsuse poolt ja otsis võimalusi edasi minekuks . Poolakate puhul kõneldi koguni riigi iseseisvuse taastamisest, ka mujal. 1915 puhkes Kasahstani alal ulatuslik mässuliikumine, aluseks kodanike värbamine Vene sõjaväe abitöödele. Vene väejuhatus oli sunnitud saatma ülestõusu maha surumiseks sõjaväeosi ja võtma neid rindelt maha.
Lisaks demokraatlik liikumine, mille kandvaks jõuks liberaalne haritlaskond linnades. Haritlaskonna liberaalsed vaated taunisid isevalitsuse säilmeid . Liberaalsed vaated laienesid pol akt inimestelt haritlaskonna laiematesse massidesse, alates gümnasistidest ja tudengitest, lõpetades kirjanike, akadeemikute jt-ga. Kogu Vene haritlaskonnas kujuneks heaks tavaks väljendada oma rahulolematust valitseva olukorra vastu, tihti polnud neil mingit pos, ülesehitavat programmi, piirdutigi kriitikaga. Kriitika tähendas meeleolude halvenemist, Vene riigivõimu nõrgenemist, aitas kaasa rahulolematuse kasvuga.
1914 puhkes I ms, selle puhkemine tõi kaasa partiootliku meeleolu tõusu, vastandati selgelt keskriikidele- meie oleme head ja nemad halvad. Esialgne patriootlik tuhin sai kiirelt otsa, sest enam ja enam hakkas Vm lüüa saama. Vene väejuhatusel polnud midagi positiivset ette näidata, tuli kannatada nälga ja olla sõjaohus jne. Sõjatüdimus tekkis hiljemalt 1915 lõpuks, kui sõditud oli üle aasta, muutus aina tugevamaks. Sõjapidamine mõjus sõduritele ka moraalselt. Kadus ära hirm riigi repressiivvahendite ees. Väljasaadetuna Siberis olemine ei tundunud rindel olemise kõrval enam nii hirmus . Sõjatüdimusest, riigivõimude autoriteedi langusest annab tunnistust see, et pidevalt suurenes desertöörlus. I ms mobiliseeriti Vm-l kokku 16 milj meest. 1,7 milj sai surma, 2 milj sattus sõjavangi, olles pikemaks ajaks kodumaast ja omastest ära lõigatud. Üle 4 milj sai haavata , vigastada. 1917 alguse seisuga hinnanguliselt oli omavoliliselt väejooksus u 1,5 milj meest. Tagalas polnud olukord parem, maj oli üle viidud sõjaaja vajadustele, tarbeesemete, tööstusseadmete, esmatarbekaupade valmistamine oli teisejärguline , varsti polnud võimalik neid enam kuskilt hankida. Lisaks käivitus inflatsioon , polnud ka suurt mille eest osta. Transpordisüsteem rakendus sõjavajadustele, raudteetransport ei suutnud varustada linnade tööstusettevõtteid kütuse ja varustusega, tekkisid suurlinnades toiduga varustamise raskused. Sõja puhkedes suurendati ka makse, koguti annetusi, töökohustused suurenesid jne, lisandus ka mure omaste pärast, kes viibisid rindel või olid teadmata kadunud, sõjatüdimus suurenes kiiresti ka tagalas.
Tekkinud rahulolematus kanaliseerus ennekõike valitsusvastastesse meeleoludesse. Sõja algusjärgus hakati kõnelema sellest, et seni keisri poolt ametisse nimetatud ministrid tuleb maha võtta, asendada parlamendi ees pol vastutust kandva valitsusega. 1915 suvel tuli sellise nõudega välja Moskva linnaduuma . Sellest haarasid kinni teised linnaduumad, ühisk org-d ja 1916 liitus selle parlamentaarse valitsuse nõudmisega Riigiduuma. Keiser ei tahtnud riigi valitsemissüsteemi muutusest midagi teada. Rahustamaks rahva meeleolusid ja vähendamaks rahulolematust üritas keiser välja vahetada kõige enam vihatud ministrid. Sai alguse portfellide valss , pidevalt vahetati erinevaid ministreid. Peaministri kohal oli ilmasõja ajal 4 meest. Meeleolud ei saanud rahustatud.
I ms-ga kaasnes keisri isikliku autoriteedi langus. Keisrit oli Vm-l peetud üleloomulikuks riigiisaks, kes on jumalast võitud ja seatud Vene rahvast valitsema, isegi 1905-07 revol polnud suutnud keisri autoriteeti kõigutada. Langusele aitas kaasa ka keiser ise, eriti sellega, et 1915 võttis enda õlule sõjavägede ülemjuhataja kohustused. Ühelt poolt kõiki järgnevaid sõjalisi ebaõnnestumisi hakati paratamatult seostama keisri nimega. Teine negatiivne nähtus oli see, et Nikolai II veetis suure aja pealinnast eemal Magiljovis ja tema eemalolekut pealinnast hakkasid ära kasutama teised tegelased, keisri õukondlased, kõrgaadel , püüdsid oma mõjuvõimu suurendada, sekkuda otseselt riigi juhtimisse, tekkisid korruptsiooniafäärid jne. Keisri õukonnas liikusid ka mitmed halva kuulsusega isikud, tuntuim Rasputin . Keisri, tema perekonna ja õukonna autoriteet langesid 1916 lõpuks ülimalt madalale. Kõrgaadli teatud ringkondades hakati plaanitsema paleepööret. Taheti sundida Nikolai II troonist loobuma . Plaanide kohaselt pidanuks loovutama trooni oma alaealisele pojale, 13 a-le Alekseile, tegelikuks valitsejaks saanuks regent , kelleks oleks Nikolai noorem vend Mihhail Aleksandrovitš, paleepööre jäi siiski ära. 1916 sügis oli kogu impeeriumis ääretult rahutu - sõjatüdimus, valitsusevaenulikkus jne kasvasid, legendaarseks sai Kadettide liidri Pavel Miljukovi kõne Riigiduumas, mille pidas 1. oktoobril, kritiseeris halastamatult valitsuse tegevust ja keisrit, süüdistas valitsust peaaegu Vm reetmises.
1917 algas kasvava rahulolematuse tähe all, eriti rahutu oli pealinnas, Petrogradis, juba 1916 lõpukuudel olid toimunud järjestikku mitmed tööliste streigid , 9.jaan 1917 olid Petrogradi töölised korraldanud ülelinnalise tööseisaku mälestamaks 1905 verise pühapäeva ohvreid. Veebruarirevolutsioon sai alata 23.veebr 1917, katkestasid töö ühe korraga mitmete Petr suuremate tööstusettevõtete töölised, ka nt Putilovi tehas. Töölised tulid tänavatele, nõudes toitlusolukorra parandamist, leiba, levis kuulujutt, justkui oleks Petrogradi toiduvarud jäänud imepisikeseks. Tegelikkus nii hull ei olnud. Pealinna ikkagi varustati hoolimata transpordiraskustest. Pole teada, kas levisid stiihiliselt või oli tegemist kuulujuttude teadliku , tahtliku levitamisega, ilmselt oli mõlemaid. Tuldi tänavatele loosungiga „Leiba!“, taheti vältida näljahäda . Varasemad streigid oli väiksemad ja lühemad, 23.veebr streik levis plahvatuslikult, muutus ülelinnaliseks, liitusid äriteenijad, riigiteenistujad, raudteelased, sideametnikud, kooliõpetajad, ajakirjanikud jne, kõik streikisid. Algasid rahvakogunemised, demonstratsioonid, miitingud, esialgsete nõudmiste juurest jõuti õige kiiresti pol nõudmiste esitamiseni. Nõuti valitsuse tagasi astumist, parlamendi ees vastutava kabineti loomist, sõja lõpetamist jne. Valitsus püüdis rahva liikumist ohjeldada tavapäraste meetoditega, saates linnatänavatele tugevdatud politseipatrullid, aga kuna tegemist oli ülelinnalise streigiga, jäi politsei jõududest väheks. 25.veebr anti Petr sõjaväeringkonna ülemale kindral Habalovile käs rahutused relva jõul maha suruda. Koondati ka ümbruskonnas leiduvaid väeosi. Esialgu relv sõjaväelaste tulek justkui talitses liikumist, see oli esialgne ja näiline tulemus, sõjaväelaste rakendamine rahva vastu andis kogu liikumisele uue suuna, agitaatorid läksid nüüd sõjaväeosadesse ja kasarmutesse ja alustasid seal agitatsiooni, rääkides, et sõdurid on osa rahvast, töölised on teie vennad jne. Jutud andsid õige kiiresti ootamatult ulatuslikke tulemusi, 26ndal esimene väeosa läks rahva poole üle kõigi relvadega, mis tema käes olid. Rahvas sai enda kätte ka relvad, hakkasid puhkema relvastatud kähmlused. Rahva poole üle minevate sõjaväeosade hulk kasvas plahvatuslikult, suur osa läks mässuliste poole üle. 27.veebr õhtuks oli rahva poolele hinnanguliselt läinud üle 70 000 relvastatud sõdurit. Samal päeval tõmbus politsei linnatänavatelt tagasi, rahvas ründas arsenali, saadi relvi juurde, rünnati politseiasutusi, kohtuid, sandarmeeriat, vanglaid, vabastati kõik vangid. 27.veebr õhtuks Habalov taandus Admiraliteedihoonesse, öösel jäi praktiliselt üksi. 27.veebr õhtuks oli kogu linn ülestõusnud rahva kontrolli all.
Kuni 27.veebr õhtuni oli mässuliikumine toimunud stiihiliselt, ilma igasuguse keskse juhtimiseta, samal õhtul tekkis kaks juhtimiskeskust. Üks kujunes ümber Riigiduuma. Oli olnud valitsusmeelne, viimasel ajal opositsiooniline. Riigiduuma muutus rahva silmis mingiks märtriks, kannatajaks valitsuse repressioonide all, 27.veebr õhtul Riigiduuma suurimad parlamendifraktsioonid moodustasid 12-liikmelise Riigiduuma Ajutise Komitee Korra Taastamiseks Linnas ja Side Pidamiseks Teiste Asutustega. Asutuse etteotsa tõusis oktobrist Mihhail Rodzjanko, alustati kohe riigivõimu üle võtmisest, lastes enda juurde Tauria paleesse tuua kõik senise valitsuse ministrid. Ministrite asemel saadeti ministeeriumidesse Riigiduuma komissarid, kes olid erivolitustega varustatud, võtsid riigiasutused enda kontrolli alla.
Samal ajal, 27.veebr õhtul, tekkis ka teine võimule pretendeeriv keskus. Oli hakatud suuremates Petr tehastes moodustama töölisnõukogusid, kogu liikumine oli stiihiline, tööstusettevõtted olid hiigelsuured, selleks, et liikumisele anda mingilgi määral juhitud või suunatavat iseloomu, oli mingit juhtivat asutust vaja. Hakati üksikutes vabrikutes moodustama töölisnõukogusid, töölised ise valisid. Üritasid vabrikuid suunata. 27.veebr jõuti otsusele, et vaid vabrikutes tegutsevatest ei piisa, tarvis ülelinnalist tööliste esindust. 1905 dets oli Peterburis selline ülelinnaline Tööliste Saadikute Nõukogu moodustatud, kogemus oli olemas. Vasakpoolsete erakondade üleskutsel hakkasid sõdruid väeosade kaupa valima esindajaid, koguneti Tauria paleesse 27.veebr, moodustati Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu ( TSSN ). Petr TSSN oli tohutu suur, mitusada inimest, poliitiliselt täiesti amorfne . Oli selge, et sellise nõukogu tegevus kujuneb väga keeruliseks ja ilmselt vähe viljakaks. Vasakmeelsete ettepanekul otsustati valida kohapeal nõukogu Täitevkomitee ( TSSN TK), millest kujunes teine juhtiv asutus, juhtimisele pretendeeriv asutus. Nõukogu ise oli pol amorfne, TK oli algusest peale pahempoolne, lõviosa sellest moodustasid esseerid, sotsdem, rahvasotsialistid jne. Hakkas ellu viima vasakpoolsete erakondade pol joont. TK esimeheks sai Nikolai Tšheidze, grusiin , tema asetäitjaks esseer Aleksander Kerenski . Mõlemad mehed ja lisaks liikmeid olid samas ka Riigiduuma liikmed või ka Ajutise Komitee liikmed. Riigiduuma AK tegeles ennekõike riigivõimu üle võtmise ja organiseerimisega, Petr TSSN keskendus ennekõike Petr linnale , saatis oma esindajad sõjaväeosadesse, tööstusettevõtetesse jne, korraldas korrapidamist linnas jne. Hakati organiseerima rahvamiilitsat, tegeleti toitlusküsimuse lahendamisega jne, võiks vaadelda kui munitsipaalvõimu, kohalikku omavalitsust.
Samas kuivõrd Riigiduuma AK ja Petr TK olid algusest peale tihedalt seotud, on loomulik, et alustati koheselt läbirääkimisi võimu tulevase korralduse üle, kokkuleppel 2.märtsil moodustati Vm Ajutine Valitsus. Uus valitsuskabinet, kes pidi olema pol vastutav Riigiduuma ees. Koalitsiooniline valitsus, tuumik kadetid ja oktobristid, valitsusjuhiks sai vürst Georgi Lvov Kadettide hulgast, Pavel Miljukov sai välismin-ks, oktobristide liider Kutškov sai sõjaministriks jne. Vasakpoolsetele tehti ettepanek valitsusse tulla, eelistasid üldjuhul jääda Petr nõukogu tasemel tegutsema. Valitsusliikmete hulka läks Kerenski, esseer, kellest sai justiitsminister. 2.märtsil veel üks oluline muudatus - keiser Nikolai II oli rahutuste alates trad-lt pealinnast eemal Magiljovis, saades teada pealinnas toimunust, püüdis tagasi pöörduda, aga Petr üldstreik oli raudteede kaudu levinud mujale Vm-le, ei lastud keisri rongi läbi, suunati Pihkvasse, Nikolai II oli sündmustest ära lõigatud. 2.märtsil jõudsid Pihkvasse Gutškov ja parempoolne Suljov kes tegid Nikolaile avalduse keisri ametist loobumiseks, oli pöördutud ka sõjaväe ülemjuhatajate, kindralite poole jne, nõudnud truudusvannet uuele valitsusele ja tungivalt soovitanud kõrgetel sõjaväelastel pöörduda keisri poole tagasiastumisettepanekuga. Kõik rinnete, armeede ja laevastike juhatajad pöördusid tõepoolest keisri poole. Nikolai II otsustas troonist loobuda, ei pidanud tähendama keisrivõimust loobumist, pidi isiklikult tagasi astuma ja trooni loovutama oma pojale Alekseile. Nikolai II keeldus alaealisele pojale vastutust panevast, andis trooni edasi nooremale vennale Mihhailile. Petrogradis rahvas võttis Nikolai II troonilt tagasi astumise vastu vaimustusega, trooni edasimineku teade vallandas tõsise viha. Suurvürst Mihhail Aleksandrovitš teatas 3.märtsil, et ta ei võta trooni vastu.
Kõik sündmused toimusid peaasjalikult Petrogradis ja lähemas ümbruses, ülejäänud Vm sai revol-st teada peamiselt tänu Petr-st tuleva info järgi. Esialgu oli side pealinnaga üldse katkenud. Moskva sai ühena esimestest teada revol-st, algasid 28.veebr väljaastumised . Rünnati politseid, vanglaid, salapolitsei asutused, vabastati vange ja moodustati Moskva TSSN. Sama malli järgi teostus revolutsioon kõikjal impeeriumis. Suuremaid relv kokkupõrkeid peale Petrogradi nimetamisväärselt ei esinenud . Petr revol käigus hukkus enam kui 1500 inimest. Petr revol kõige äärmuslikuma vooluga, veriseima vooluga läks kaasa suur osa Balti sõjalaevastikust. Kõige verisemad sündmused leidsid aset Balti sõjalaevastiku peamistes asukohtades- Kroonlinnas ja Helsingis . Madruste hulgas puhkes mäss stiihiliselt, oli suunatud ohvitseride vastu, tagantjärele vaadates tapeti ilma igasuguse põhjuseta. Kroonlinnas tapeti Kroonlinna merekindluse komandant admiral Vireen, Helsingis Balti laevastiku ülemjuhataja Nepenin. Helsingis oli ohvitseridele tõsine ajujaht .
Vaatamata veristele sündmustele teadvustasid kaasaegsed veebruarirevol kui päikesepaistelist revolutsiooni. Vaimustus üle Vm oli suur, praktiliselt puudusid pol jõud, kes oleks revol vastustanud, parempoolsed keisritruud, polnud õnnelikud, aga ei plaaninud ka vastuaktsioone. Valitsus alustas kohe demokr reforme, likv demokr vabaduste piirangud, kaotati tsensuur, lubati erakondade tegevust, likv sandarmeeria ja ohranka, likv politsei tervikuna, selle asemele astus munitsipaalmiilits. Vabastati kõik poliitvangid valitsuse korraldusel. Kutsuti tagasi asumisele saadetud poliitikud , emigratsiooni läinud poliitikud, toetati lausa rahaliselt, et saaksid tagasi pöörduda. Kehtestati üldine valimisõigus , esmakordselt ka naistele, hakati koheselt läbi viima munitsipaalvalimisi, kohalikke omavalitsusi . Alustati ettevalmistusi ülevenemaalise Asutava Kogu kokku kutsumiseks.
AV polnud algusest peale oma tegevuses vaba, tegevust piiras Petr TSSN TK, mis oli vasakpoolne. Kuigi AV oli sündinud Riigiduuma ja Petr Nõuk kokkuleppel, oli Nõukogul siiski võimalus sekkuda valitsuse tegevusega , oli spets kontaktikomitee, Petr Nõuk jälgis tähelepanelikult valitsuse tegevust, kritiseeriti valitsust, nõuti mitmesuguseid reforme, võimalikult kiiresti ja põhjalikke. Valitsus oli sunnitud nende soovidega arvestama, revol levides ei jäänud see ainsaks omataoliseks, revol mujal toimus Petr eeskujul, kõikides suuremates keskustes moodustati TSSN-e. Tehastes tehasekomiteed, külades talurahvakomiteed, sõjaväeosades soldatite komiteed, koondusid suuremateks nõukogudeks jne. Nõukogude puhul eriline roll kuulus TK-dele, kõikjal need algusest peale olid vasakmeelsete poliitikute kontrolli all. Kõiki komiteesid ja nõukogusid tuntakse Revolutsioonilise Demokraatia nime all. Selle nõuded aja jooksul hakkasid järjest kasvama, esialgu poldud rahul valitsuse korralduste kiiruse ja ellu viimisega , hiljem esitati uusi nõudmisi. Nõukogude süsteem juunikuuni oli killustatud, Petr nõukogu ei omanud mingeid juhtimisõigusi, iga kohalik nõukogu tegutses nii, nagu ise oskas. Kõik kohalikud nõukogud suuremal või vähemal määral tunnustasid Petr Nõuk autoriteeti, teda austati. Valitsemissüsteemi, mis nüüd kujunes, on nimetatud kaksikvõimuks. Tegelik võim oli siiski AV-l, Revol Demokr oli pigem valitsuse kritiseerija, õhutaja rollis.
Üldjuhul AV ja Revol Demokr koostöö siiski sujus, olulisem oli hoopis kriisid , mis aeg-ajalt lahvatasid AV ja Revol Demokr vastuoludest. I oluline kriis sai alguse seoses sõjaga. Vaatamata revolutsioonile sõda ju jätkus . AV luges end endise valitsuse õiguslikuks järeltulijaks- tähendas, et vana valitsuse poolt sõlmitud lepingud välisriikidega kehtisid automaatselt edasi, Vm oli jätkuvalt Antandi osaleja ja keskriikide vaenlane . Märtsi lõpus AV kuulutas välja uued sõja eesmärgid. Deklareeris, et Vm-l puuduvad sõja jätkamiseks maadevalduslikud või teiste rahvaste allutamise huvid, Vm pidavat õiglast revol kaitsesõda, pidavat jätkama sõjapidamist selleks, et kindl Vene sõjapidamise võit, et teised ei suruks Vene revol maha, selleks oli tarvis sõlmida õiglane ja püsiv rahuleping , seda polevat võimalik sõlmida kuidagi teisiti kui Saksa imperialismi purustamise teel. Revol Demokr oli teist meelt, nõuti sõja kohest lõpetamist. Selle taga olid vasakmeelsed erakonnad, mis olid täitevkomiteedes haaranud võimu, paljud võtsid omaks 1915 Zimmerwaldi otsused, kus oli toimunud mitmete Eur riikide sots org nõupidamine. Sots org asusid selgelt taunima käimasolevat imperialistlikku sõda ja nõudsid, et kõigi maade töölised avaldaksid oma valitsusele sedavõrd tugevat survet , et nood oleks sunnitud sõja lõpetama. Vene Revol Demokr leidis, et on tulnud õige aeg ja õige koht, Vm rahvas peab näitama, kuidas tuleb välja imperialistlikust sõjast. Vasakmeelsete propaganda sõja lõpetamiseks, õiglase rahulepinguga- loobuda annektsioonidest ja kontributsioonist, pidi arvestama väikerahvaste enesemääramise õigusi. Kuidas sellise lepinguni jõuda, oli neilegi teadmatu, aga nõudmine oli ilus. Vasakmeelsete propaganda leidis sobiva toetuspinnase sõjast tüdinud masside näol. Samas teated selle kohta, et Vm-l kõneldakse avalikult enam sõja lõpetamisest ja rahulepingu sõlmimisest, jõudsid ka Vm liitlasteni, tekitasid ärevust. Rahustamaks lääneliitlasi saatis välismin Miljukov 18.apr teele dipl noodi , kinnitades, et Vm jääb liitlaskohustustele ustavaks, ei alusta separaatseid rahuläbirääkimisi keskriikidega ja lõpetab sõja koos Antante riikidega. Tema noot tekitas siseriigis tohutult pahameelt Revol demokr hulgas. Paar päeva pärast selle teele saatmist, 20.apr tulid Petr tänavatele suured rahvahulgad loosungite all: „Maha sõda, maha Miljukov, maha AV!“. Põhiosa rahvast oli ilmselgelt sõjast tüdinud ja rahu ihkav mass, mingi osa oli ka kindlasti enamlastel . Enamlased olid häälestunud AV vastu, igatsesid kukutamist. Valitsusmeelsed korraldasid vastudemonstratsiooni 21.apr, avaldasid toetust AV-le jne. Valitsusvastaste kätte olid sattunud relvad, Petrogradis pandi jälle relvad mängu ja voolas veri , ilmselt paarkümmend ohvrit.
Aprillikriisil oli ka teine pool, seotud Gutškoviga. Petrogradi nõukogu oli 1.märtsil andnud välja nn käskkirja nr 1, mis oli suunatud Petr garnisoni väeosadele, järgnevalt levis üle kogu Vm, sellega sisuliselt võrdsustati sõdurid ohvitserdega, pidid käskudele alluma vaid lahinguolukorras, muul ajal olid võrdsed, kaotati ära tituleerimised, auandmised jne, väeosades kästi moodustada soldatite komiteesid, kes kontrolliks ohvitseride tegevust, kaotati ära ka senine karistuste süsteem, likvideeriti ka surmanuhtlus rindeväeosades. Sellest haarasid kinni kõik väeosad nii tagalas kui rindel, komiteed sekkusid otseselt lahingutegevuse juhtimisse, mitmel pool sõdurid pidasid miitinguid, suurenes plahvatuslikult desertööride arv, algasid vennastumised sakslaste ja austerlastega. Algas Vene armee täielik laostumine , 1917 II pooleks Vene armee polnud enam sisuliselt lahinguvõimeline. Sellistes tingimustes, nähes, mida armees tehakse, mis revolutsioon on teinud, deklareeris sõjamin Gutškov 1.mail, et tema ei saa enam vastutada sõjapidamise eest ning astub tagasi. Tekkis vajadus valitsusremondi järgi. 6.mail astus ametisse AV II koosseis. Peamin oli jätkuvalt Lvov, koha säilitasid veel 8 ministrit, kaasa tõmmati ka 6 uut ministrit. Toimus jõudude ümber jagamine valitsuse sees, juhtivaks jõuks uues valitsuse koosseisus kujunesid kadetid, kelle käes oli 5 ministrikohta. 2 min kohta oktobristidele, 2 Progressiivsele parteile, ülejäänud 6 kohta läksid vasakparteidele. 2 esseeri, 2 sotsdem ja 2 rahvasotsialisti. Kerenski, esseer, võttis üle Kutškovist vabaks jäänud sõja- ja mereväemin ametikoha. Uus valitsus, mis oli muutunud senisest tunduvalt pahempoolseks, oma deklaratsioonis võttis üle terve rea revol demokr seisukohti, lubades sõja peatset lõpetamist, lubas asuda ümber vaatama rikkuste erinevat kogunemist rahvakihtide kätte, räägiti võrdsustamisest, rikkuste ümber jagamisest, lubati teostada põhjalik maareform , korrastada riigi juhtimist jne.
Esialgu oli rahva seas vaimustus suur, põhilised pidurid on valitsusest läinud. Vasakpoolsed on asemel tulnud, uus valitsus on jube hea, nüüd saab minna vaid paremaks. Tegelikkuses selgus, et lubaduste andmine oli lihtsam kui ellu viimine . Kõik protsessid, mida seni oli nõutud, jäid jätkuvalt venima- sõda jätkus, ka majanduslangus , maareformi ei toimunud, valitsus töötas küll välja maareformi projekti, aga see jäi toppama . Venima jäi AK kokku kutsumine, töötati välja AK valimisseadus, aga valimisteni ei jõutud, autoriteet hakkas järjest langema . Vasakpoolsed, kes olid õhutanud sõja peatset lõpetamist, mõistsid, et see pole siiski nii lihtne. Uus sõjamin hakkas ette valmistama uut pealetungi- tuleb anda keskriikidele sedavõrd tugev sõjaline riik, et nad oleks ise sunnitud sõjast väljuma ja rahulepingu sõlmima . Aleksei Brussilov , üks tuntumaid väejuhte, valmistas pealetungi ette, pidi aset leidma Galiitsias, kus oli vägede kokkupuutepunkt. Koondati tohutu jõudude ülekaal inimestes ja sõjatehnikas, enne pealetungi alustamist sõitsid rinde läbi kõikvõimalikud AV esindajad, ministrid, ka Kerenski käis pealetungi ees väeosades ja kutsus võitlema. 1917 juunis olevat vägede võitlusvaim tõusnud pea sama kõrgele kui 1914 sõja puhkedes, oli revol vaimustus. Pealetung algas 18.juunil edukalt, ülekaalukad vene jõud murdsid vastase kaitseliinidest läbi, seejärel suri pealetung välja. Vene sõdurid ütlesid, et meie oleme teinud küll, edasi ei sõdi. Väeosad jäid lihtsalt seisma, tagasi ega edasi ei läinud. Sakslased ja austerlased koondasid läbimurdelõiku värskeid jõude, asusid vastupealetungile. Õnnestus vene väed tagasi paisata. Enamik rindest läbi murdnud väemassist hakkas sakslaste pealetungi ees taganema, üksikud käske täitvad väeosad hävitati. Paari päeva jooksul algas paaniline põgenemine. Ohvitsere tapeti, varustus -relvastus jäeti maha, et oleks kiirem ja kergem põgeneda, kogu taganemistee ümbruses pandi toime vägivallategusid, rööviti -rüüstati, tapeti tsiviilisikuid jne. Kerenski pealetung varises paari nädala jooksul kokku ja muutus Vene armee üheks suurimaks läbikukkumiseks I ms-s. Pealetungi nurjumine ei teinud valitsuse autoriteedile head, langus kiirenes. Enamlased andsid suure panuse valitsuse autoriteedi kukutamisele.
Enamlaste juurde tulles veebr 1917 revol alguspäevadel ei kujutanud nad mingit eriti märkimisväärset pol jõudu. Kogu Vm-l enamliku partei liikmeid oli u 24 000. Vähemlasi u 50 000, Kadette 85 000, suurima liikmeskonnaga partei esseerid, kuhu kuulus ligi 500 000 liiget. Enamlaste tippjuhtkond oli aastaid olnud paguluses , peaasjalikult Šveitsis, siinset liikumist juhtis Petr komitee, koosnes suhteliselt tundmatutest tegelastest, eesotsas Mihhail Kalinin (päris tööline), Vjatšeslav Skrjabin ( Molotov ), suur revol päevil ette ei võetud. Enamlaste roll veebr revol-s oli väga väike, nende aktiivsus hakkas kasvama pärast seda, kui märtsi teisel poolel jõudsid tagasi mõned asumisele saadetud enamlikud jõud- Lev Rosenfeldt (Kamenev) ja Jossif Tšugašvili ( Stalin ), ka nemad polnud omaenda partei võimekuses kuigi kindlad, Kamenev alustas Petr saabudes läbirääkimisi vähemlastega, et luua ühtne sotsdem partei. Suureks õnnetuseks seda luua ei jõutud, enne saabusid enamlaste tippjuhid , eesotsas Leniniga. Tippjuhid olid ilmasõja ajal redutanud Šveitsis, olid seal jõudnud õige kummalistele seisukohtadele, et mida halvem , seda parem- Vm-l mingu sõjas võimalikult halvasti, annab parimad võimalused enamlastele riigipöörde teostamiseks. Esineti üleskutsega muuta imperialistlik sõda Vm kodusõjaks. Sellistest meeleoludest said mitmel teel informeeritud ka sakslased, Saksa välismin ja kindralstaabi ringkonnad olid enamlaste sellisest suhtumisest oma riiki vaimustatud. Kuna salajastel kohtumistel enamlaste liidritega saadi enam-vähem kindel lubadus pärast Vm kodusõja puhkemist sõlmida separaatrahu Sm-ga, Sm asus enamlasi toetama , salajaste fondide rahakraanid keerati lahti, laekusid Sm välismin, luureteenistusest, kindralstaabist jm-lt suured summad , mida oli vaja ennekõike kihutuskirjanduse välja andmiseks . Saksa sõjaväevõimud andsid abi kihutuskirjanduse ja enamlike agitaatorite saatmiseks Vm-le läbi rinde. Tänu sellele õnnestus üsna kiiresti enamlike liidrite tagasipöördumine kodumaale . Vene enamlased ei tohtinud Sm-le minna, nende rongil oli dipl puutumatus. 3.apr 1917 jõudis rongitäis juhtivaid enamlasi Petr-i.
3.loeng- 19.veebruar
Petrogradi Soome vaksalis võeti neid väga pidulikult vastu, olid Petr Täitevkomitee juhid kohal, ka Tšheidze, tervitati suure vaimustusega, kui revolutsiooni jätkajaid. Sooviti ka, et aidataks kaasa revolutsiooni jätkamisega. Lenin lõpetas lausega „ Elagu sotsialistlik maailmarevolutsioon !“. See lõi kõik tummaks, seni oli asja käsitletud kui kodanlik-sotsialistlikku reformatsiooni. Sooviti järele jõuda ülejäänud Euroopale ja siis peaks minema edasi maailmarevolutsiooniga. Lenini sõnum mõjus plahvatuslikult. Paljud kohalviibijad ei omistanud sellele ka liialt suurt tähtsust, leides, et tegemist on oraatori kõnenipiga. 4.apr tõid Petr enamlikud ajalehed ära Lenini tegevusprogrammi, enamlaste tegevusprogrammi. See sai tuntuks kui aprilliteesid , need süvendasid ja selgitasid eelmisel päeval välja öeldud sots revol mõtet. Nende peamine seisukoht oli see, et käimasolev kodanlik-demokr revol tuleb viivitamatult kasvatada üle sotsialistlikuks revolutsiooniks. Mingit järele jõudmist, arengut, ootamist pole, kõik peab toimuma otsekohe. Vm töölisklass oli liialt nõrk, Lenin pakkus välja, et sots revol peab läbi viima tööstusproletariaat liidus kehvtalurahvaga. Pakkus välja tee, kuidas jõuda kohe sots revol-ni, tuleb veelgi teravdada riigis olevat olukorda, süvendada rahulolematust, muuta rahva enamik AV vastaseks ja siis esitada 2 olulist revol-ni viivat loosungit: „Ei mingit toetust AV-le!“ ja „Kogu võim Nõukogudele!“. Tuleb teravdada olukorda riigis selleks, et rahulolematus rahva seas sunniks AV-d tagasi astuma, võim läheks Nõukogude kätte, seal peavad juhtpos-le tõusma enamlased.
Nõuti kohest sõja lõpetamist, kogu maa ühiskonnastamist. Tuleb luua kollektiivseid põllumaj ettevõtteid, mis ühiskonnastatud maad hakkaksid harima, suurte tööstusettevõtete üle tuleb sisse seada tööliskontroll , töölised ise juhiksid tootmist. Kommertspangandus tuleb likvideerida , pangasüsteem allutada ühtsele riigipangale. Kõigi Vm-d puudutavate eesmärkide kõrval püstitati ülemaailmne kommuniste puudutav eesmärk: kõik maailma kommunistlikud parteid kavatseti koondada kolmandasse kommunistlikku internatsionaali. Aprilliteesid põhjustasid esialgu arusaamatust, mittemõistmist, süüdistusi selles, et enamlikud juhid on kaugenenud Vm tegelikkusest, ehitavad üles katteta plaane , süüdistati hullumeelsuses. Mitmed Vm-l tegutsenud enamlaste juhid olid ka nende vastu. See ei häirinud saabunuid, nende taga seisid Sm rahad, millega käivitati ennenägematult võimas propagandakampaania, asutati terve rida enamlaste häälekandjaid kogu Vm ulatuses, anti välja lendlehti, brošüüre ennenägematutes tiraažides, võeti partei palgale agitaatorid. Saavutati ka edu. Apr lõpus Petr-s enamlaste parteiorg konverents , kiideti aprilliteesid heaks, sai partei ametlikuks tegevusprogrammiks. Kasvas kiiresti enamlaste partei liikmeskond. Enamlased jäid liikmeskonnalt alla vaid esseeridele, teistest olid mööda läinud. 1917 kevadel võeti vastu parteisse absoluutselt kõiki, eesmärgiks liikmeskonna paisutamine nii kiiresti kui võimalik. Enamlaste edu põhjuseks rahva hulgas sai määravaks kolm peamist loosungit. „Rahu! Leiba! Maad!“. Nõudmised olid sõjast tüdinud ja maj raskuste all kannatavale rahvale väga vastuvõetavad. Enamlased arendasid populistlikku kihutustööd. Ei analüüsitud, mida ühe või teise loosungi täitmine kaasa toob, lihtsalt tehti propagandat. Paljud jäid lihtsat demagoogiat uskuma. Ainuke eeltingimus, mida rõhutati , oli see, et võim läheks AV-lt üle Nõukogudele ja seal oleks juhtival kohal enamlased.
Kogu propagandakampaania teravik oli suunatud sõjaväele ja sõjaväelastele. Olid nad need, kelle käes olid reaalselt relvad, nende toomine enamlaste käsutusse tähendas partei tugevnemist ja võimalust võim endale saada. Erilist tähelepanu pöörati Petr garnisoni väeosadele ja linna lähistel paiknevatele üksustele ja Balti sõjalaevastikule, just nende tagalabaasist Kroonlinna kindlusest kujunes enamlaste I tõsine tegevusbaas. Balti laevastik oli üleüldse äärmiselt revolutsiooniline . Kroonlinn polnud ka sõjategevuses. Sõdivad väeosad jäid enamlaste propagandale raskemini kättesaadavaks, tagalas võidutses enamlus rohkem. Mai keskel astus Kroonlinna Nõukogu ennenägematu ja drastilise sammu, oli enamlaste kontrolli all selleks ajaks- kuulutas, et tema ei tunnista enam AV võimu, kogu võim Kroonlinnas kuulub Nõukogule. AV sundis Kroonlinna Nõukogu oma käske edasi täitma. Enamlaste pos-d tugevnesid Kroonlinnas veelgi, sinna saadeti terve hulk võimekaid enamlikke propagandiste, seal asutati ka propagandistide kool, sealt hakati edasi minema teistesse linnadesse. Seoses kooliga oli oluline Fjodor Iljin-Raskolnikov, oli peamisi enamlaste liidreid Kroonlinnas, oli Balti sõjalaevastiku kolonel , saabus Tln alla, et selgitada, mis seal toimub. 30Ndate alguses oli mõnda aega NL suursaadikuks EV-s. Stalin tahtis teda kõrvaldada, ta tegi Stalinile palju probleeme, jäi hiljem „juhuslikult“ auto alla.
Enamlased tegid vahe sisse teadlikult enda ja teiste vasakmeelsete parteide vahel. Selgelt avaldus juuni keskel Petr-s peetus I ülevenemaalisel Nõukogude kongressil. Kuni juunini oli revol demokr tegutsenud killustunult. Petr Nõukogu loeti kõige esimeseks ja võimsamaks, tegelikku võimu tal polnud. Juunis I ülevenemaaline kongress, kokku üle 1000 inimese tööliste ja soldatite poolt. Vasakpoolsete parteide esindajad, kes olid selleks ajaks läinud AV koosseisu, II koosseis oli loodud 6.mail 1917. Need juhid põhjendasid, miks nad olid valitsusse läinud. Enamlased olid ainsad, kes teravalt kritiseerisid seda otsust. Nõuti, et vasakpoolsed tuleks kohe valitsusest ära, ähvardati lõpetada igasugused sidemed kokkuleplastega. Esseerid, vähemlased ja rahvasotsialistid olid absoluutses enamuses . Enamlasi oli vähe, u 100kond. Kongressi tegevust takistada ei suudetud. Kongress tunnistas revol demokr osalemise AV tegevuses vajalikuks. Moodustati I korda kõiki Vm Nõukogusid juhtiv asutust- Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee (KTK), selle juhtimine läks esialgu esseeride ja vähemlaste kätte, enamlased jäid kõrvale. Kongressi lõppedes korrald Petr-s suured rahva meeleavaldused, rongkäigud, mindi tänavatele AV-d toetavate loosungitega. Enamlased läksid ka meeleavaldusele, aga oma loosungitega.
Seni olid enamlased lõhkunud ühiskonda, oli tegutsetud siiski enam-vähem legaalselt. 1917 juuli esimestel päevadel tehti I korda katset AV-d kukutada . Selleks eeldused lõi AV ise. Vm, jäädes ustavaks Antandi liitlastele , korraldas suure Kerenski pealetungi, mis oli täielik läbikukkumine. Nüüd, püüdes päästa rindeolukord, otsustas AV saata rindevägedele appi Petr garnisoni väeosad. Sõjalises mõttes õige otsus. Pol mõttes peaaegu hukatuslik otsus, sest veebr revol päevil oli ülistatud Petr garnisoni kui tõelist revol jõudu. Oli antud kindel lubadus, et Petr garnisoni rindele ei saadeta, et jäävad sõja lõpuni Petr edasi. Otsus nad rindele saata tähendas varem antud lubaduste murdmist. Sõdurid, kes olid harjunud revol süvendama, keeldusid käsku täitmast. 3.juuli õhtul hakkasid rahulolematud sõdurite massid kogunema Tauria palee ette. Tundub, nagu oleks väljaastumine alanud stiihiliselt, samas I väeosa, mis täies koosseisus sinna läks, oli I kuulipildurite tagavarapolk, mis oli selleks ajaks muutunud enamlikuks väeosaks. Polgu seaduslik ülem oli minema kihutatud ja valitud uus ülem, enamlasest lipnik. Polk täies koosseisus enamlike loosungite all marssis Tauria palee juurde, õhutati ka teisi garnisoniväeosasid kaasa tulema . Öö jooksul oli hiiglaslik sõdurite mass, lisandusid töölised paljudest ettevõtetest. Enamlased olid deklareerinud, et tahavad võimu endale võtta, aga neile oli ootamatu , et selline võimu haaramise võimalus võiks tekkida nii varakult.
Konkreetset riigipöörde plaani ei olnud koostatud, ei teatud, mida peale hakata. 4.juuli jätkus stiihiline ülestõus, rahvahulgad ja sõdurid tänaval, kaasa lõid Petr anarhistlikud org-d. Tänavatele ilmusid relv töölissalgad, enamlaste poolt salaja loodud punakaardiüksused. Päeva jooksul jõudis Kroonlinnast kohale 5000 enamlastele ustavat madrust, saatis riiki pöörama . Petr tänavatel kujunes tegelikkuses välja anarhia . Relv rahvahulgad lihtsalt rüüstasid ettejäävaid kauplusi, peksid puruks vaateaknaid ja vastutulejaid. Oli tüüpiline pogromm, lihtsalt rahvas märatses end välja. Trumbid mängiti kätte AV-le, KTK avaldas täielikku toetust AV-le, üheskoos koondati Petr-i ööl vastu 5.juulit valitsusele ustavaks jäänud rindeväeosad, kes järgmisel päeval väljaastumise relva jõul maha surusid. Enamlaste destruktiivne tegevus, mis oli suunatud AV kukutamisele, pälvis kogu revol demokr hukkamõistu. Juulisündmuste ajal toodi lagedale enamlaste salajased sidemed Sm luureteenistuse jms-ga, räägiti summadest, süüdistati sõja ajal vaenlastega kokku mängimises jne, paljud enamlaste trükiväljaanded pandi kinni, paljud juhid arreteeriti, paljud põgenesid, Lenin läks nt Soome. Tundus, et oldi saadud aru enamlaste ohust, aga pmst nähti enamlastes ikka oma vanu võitluskaaslasi, tehti justkui nägu, et pole väga hullu kui nad end parandavad. Juulitegevused sundisid enamlasi ajutiselt tagasi tõmbuma.
Juulikriisi tõttu valitsuskoalitsioon oli varemgi kannatanud tugevate sisemiste vastuolude all, juuli alguses olid nii suured, et vahetult enne juulikriisi, 2.juulil, olid kadetid teatanud, et nemad lahkuvad valitsusest, nemad olid aga valitsuses suurim esindus . 15 ministrist 5 kadetti. Nende lahkumine polnud mõeldud valitsuse laiali ajamiseks, vaid pigem surveavalduseks. Loodeti, et pahempoolsed teevad järeleandmisi. Ülevenemaaline KTK oli avaldanud AV-le oma poolehoidu, kohe pärast juulikriisi maha surumist alustasid vasakpoolsed parteid uue AV koosseisu moodustamist, sooviti jätta kodanlikud parteid koalitsioonist välja. Valitsuse kujundamine võttis natuke aega. 25.juulil astus ametisse, koosnes pmst esseeride, vähemlaste ja rahvasotsialistide esindajatest. Olid ka mõned kodanlikud ministrid, neid ei võetud kui oma parteide esindajaid, vaid kui oma eriala spetsialiste. Peaministriks sai Aleksander Kerenski.
Kerenski oli sündinud 1881, 31 a-lt sai peaministriks, oli ennekuulmatult noor vanus. Oli sündinud Simbirskis, samas linnas kui Lenin. Nende isad olid omavahel head tuttavad. Lenini isa kubermangu rahvakoolide inspektor, Kerenski isa kubermangukooli direktor. Pojad ilmselt varem tuttavad polnud, vanusevahe 11 a. Kerenski lõpetas 1904 Peterburi ülik õigusteaduskonna, asus tegutsema advokaadina. Tema karjäärile pani alguse 1905 revol mahasurumine, temast sai õige kiiresti üks kõige otsitumaid kaitseadvokaate, kes osales revolutsionääride ja pahempoolsete poliitikute vastu peetud protsessidel, sai kuulsaks kui tõeline kuldsuu. Oli vandekohtunike kogu, hea oraator läks hästi peale. Tema tuntus kaitseadvokaadina kasvas kiiresti, kutsuti osalema mitmetes organisatsioonides, 1912 valiti esseeride varinimekirjas riigiduuma liikmeks, seal tõusis nn trudovike fraktsiooni etteotsa (kõik tollases Riigiduumas olnud vasakpoolsed saadikud). Sai näidata oma kõnemehe andmeid ka Riigiduumas kritiseerides valitsust ja esitades nõudmisi jne. I ms aastatel tema kuulsus levis plahvatuslikult. Veebruarirevol puhkedes sai Kerenski karjäär veelgi kiirema lennu.
Läbi mitmete ministrikohtade sai lõpuks peaministriks. Tema viga/häda lähtus ennekõike oraatorivõimetest. Tema peaministrina selgelt eelistas asju ajada miitingukõnelejana, mitte kindlakäelise valitsusjuhina. Pidi arvestama ka kuulajaskonnaga. Võis rääkida hommikul ühe seltskonna ees erinevamat juttu kui õhtul teise seltskonna ees. Otsused kippusid olema ka kergesti muudetavad. Eelistas kindlatele otsustele ebakindlat ilukõnet. Kerenski pos peaministrina polnud kadedustäratav, ilmselt keegi teine poleks sellises olukorras suutnud Vm valitsust efektiivselt juhtida. Revol demokr oli üleöö võimule saanud, omamata mingit võimu teostamise kogemust või sisemist ühtsust. Revol demokr oli näiliselt AV selja taga, tegelikkuses rahva enamik jäi otsesest välitsemisest kõrvale. See revol demokr lõviosa oli jätkuvalt kriitiline valitsuse vastu. Otsiti pidevalt mingeid vaenlasi , räägiti mustadest jõududest, mustasajast, kontrrevolutsionääridest, ei osatud ohule näidata näpuga, aga oldi veendunud, et oht on olemas.
Ebakindlusest, vaenlaste otsimisest, laveerimispoliitikast kasvas välja järjekordne kriis Vene revolutsioonis, tuntakse tavaliselt Kornilovi vandenõu nime all. Vene armee võitlusvõime langus tekitas kõrgemates väejuhtides- kindralites, ohvitserides, AV komissarides väeosades- kindla veendumuse, et nii edasi ei saa, kui Vm tahab sõda edasi pidada ja ei taheta , et armee lõplikult kokku variseks, on tarvis midagi ette võtta, taastada elementaarne distsipliin . Juuni keskel kogunes Magiljovis kindralite avalik nõupidamine, kus püüti suud puhtaks rääkida, mida on tarvis Vm-l teha, kuidas armee võitlusvõimet taastada. Põhiettekandega esines Anton Denikin , läänerinde ülemjuhataja, tema nõudis otsesõnu taastada kõige karmimad karistusabinõud, mis olid olemas kuni veebruarirevolutsioonini. Rindel tuleb taastada sõjaväekohtute tegevus, desertöörid ja käskude mitte täitjad tuleb maha lasta, kord tuleb taastada ka tagalas ja transpordis ja sõjatööstusettevõtetes. Kui vaja, siis streikivad töölised mobiliseerida ja saata rindele. Taheti takistada kihutustööd, enamlasi ja anarhiste tagasi suruda. Teated ka Vm ajakirjandusse, revol demokr sai kondi hambusse ja leidis oma kontrrevolutsionäärid. Suurem osa Magiljovi nõupidamisel osalenud kindralitest vabastati ametist. Kohast jäi ilma ka Vm armee ülemjuhataja kindral Brussilov.
Armee ülemjuhatajaks määrati kindral Kornilov . Oli üsna hästi tuntud mees, populaarne kindral, elukutseline sõjaväelane, kõrgema sõjaväelise haridusega, osalenud Vene-Jaapani sõjas, kuulsaks sai sellega, et olles 1915 austerlaste kätte vangi langenud, sooritas 1916 põgenemise, jõudis Vm-le tagasi, kangelastegudest kirjutasid kõik suuremad ajalehed, sai väga populaarseks. Veebruarirevol tulemusena tõusis Petr sõjaväeringkonna ülemaks. Kornilov oli üks vähestest Vene kindralitest, kes 1917 kevadel asus aktiivselt toetama Eesti rahvusväeosade moodustamist. Kerenski pealetungi päevil oli olnud 8.armee juhataja ja võtnud üle edelarinde juhtimise, suutes põgenemisele piiri panna. Kornilov teatas, et kuigi olukord tundub olevat lootusetu sõjalises mõttes, on ta Vene kodaniku ja patrioodina valmis ülemjuhataja kohustusi oma õlule võtma, aga eeltingimustel- sõjaväes tuleb taastada distsipliin kõige rangemate abinõudega ja kord tuleb maksma panna ka tagalas. Nüüd ilmus Kerenski järjekordne kahepalgelisus- oli ise Kornilovi nii kõrgele tõstnud, näiliselt ka toetas, teisalt lekitas Kornilovi kirjas sisaldunud eeltingimused ajakirjandusele, kes leidis, et too on ka kontrrevolutsionäär. Olevat teatanud vestlustes, et ka Kornilovist ei saa asja. Näiliselt nõustus Korniloviga, kiitis eeltingimused heaks, saatis mitmed väejuhid jt-d Magiljovi Korniloviga läbi rääkima.
Augusti keskel kutsuti Moskvas kokku nn riiklik nõupidamine. U 1500-1600 saadikut üle kogu Vm, erinevatest omavalitsustest, parteidest, riigiasutustest jne. Eesmärgiks vaagida üheskoos Vm-l kujunenud olukorda ja seada uued sihid. Kaks põhiettekannet Kerenskilt ja Kornilovilt- mõlemad rääkisid ühte auku, et on vaja taastada distsipliin Vm püsima jäämiseks ja tugevdada valitsusvõimu. Võeti vastu otsus, et Vm peab jätkama sõda kuni võiduka lõpuni, vaja taastada distsipliin rindeväeosades ja tugevdada valitsusvõimu. Magiljovis Kerenski saadetud eriesindajad pakkusid välja mitmesuguseid võimalusi. Räägiti, et ajutiselt tuleks pealinn üle viia Moskvasse, Petrogradis ja Kroonlinnas tuleks kehtestada piiramisseisukord koos kõigi piirangutega, enamlaste ja anarhistide pol tegevus tuleks ära keelata, nende mõju alla sattunud sõjaväeosad tuleb laiali saata, relvad ära võtta, surmanuhtlust laiendada ka tagalasse ja transpordisüsteemi, võimu paremaks koondamiseks luua valitsuse sees eraldi sõjakabinet, 4-5 liikmeline pisike otsustav kogu.
Ametlikku kinnitust ei saanud ükski plaan, kuni sekkusid välissündmused. 19.aug alustasid saksa väed Riia all pealetungi. Vene väed osutusid võitlusvõimetuks, sakslased hõivasid Riia linna, pealetungi Petr suunas õnnestus peatada tänu sellele, et sakslased olid sunnitud viima vägesid läänerindele. Kornilovil sai karikas täis ja hakkas üle ajama . Riia sündmuste vahetul mõjul saatis eriesindaja Kerenski juurde, nõudis, et kohe rakendataks väljatöötatud meetmed, kehtestataks piiramisseisukord Petr-s, keelust enamlaste tegevus ja luuaks sõjakabinet. Selleks, et mitte aega viita , saatis Kornilov Riia rindelt Petr suunas teele kindral Aleksei Krõmovi kasakakorpuse. Just sellises olukorras näitas Kerenski taas oma iseloomutust. Kuna Kornilovi otsustav sammude nõudmine oli tema jaoks ilmselgelt liig, siis teatas ta avalikkusele, et kindral Kornilov on tõstnud valitsuse vastu mässu, on isamaa äraandja ja tagandas ta kõigist ametitest, kutsus revol demokr kaitsma revolutsiooni mustade jõudude eest. Esmaseks ülesandeks vältida Krõmovi saabumist Petr-i. Petr töölised kutsuti relvade juurde valitsuse otsustega, hakati relvi jagama . Petr tänavatele hakati püstitama barrikaade jne. Krõmovi korpus peeti kinni teisel teel. Raudteelased ei andnud kasakate transportimiseks vajalikke vedureid-vaguneid. Jaamakorraldajad suunasid tupikteedele, saatsid kõrvalharudele jne. Polnud toitu meestele, sööta hobustele jne. Kogu korpus paisati laiali hiiglaslikule territooriumile Soome lahe lõunarannikust Pihkva jooneni välja. Kasakate väeosadesse ilmusid ka agitaatorid, kes üritasid iga hinna eest neile selgeks teha, et neile antud korraldused on seadusevastased jne. Kõigi nende sammude tulemustena korpus jäi passiivselt seisma. Petr retk jäi ära, Krõmov arreteeriti, viidi Kerenski palge ette, lasi end hiljem maha. Arreteeriti Kornilov ja paljud staabiohvitserid. Väidetav vijmane katse Vene revol päästmiseks oli maha mängitud.
Kornilovi vandenõu likv andis uuesti tuult tiibadesse enamlastele, nad olid aktiivsed streigi korraldajaid, tööliste relvastajad ja barrikaadide ehitajad, agitaatorid kasakaväeosades jne. Unustati justkui kahju, mida enamlased olid enne tekitanud. Otseselt ei amnesteeritud, kuid pärast Kornilovi vandenõud võisid hakata uuesti vabalt avalikult tegutsema. Mitmed juulikuus arreteeritud enamlaste juhid vabastati vanglast, mitmed põgenenud pöördusid tagasi.
Vahetult pärast enamlaste amnesteerimist leidsid septembris aset Nõukogude ümbervalimised, tänu enamlaste uuele esiletõusule õnnestus neil haarata juhtivad pos-d paljudes nõukogudes. Suuremates keskustes ja garnisonilinnades said võimu, Moskva ja Petr nõukogud läksid enamlaste kontrolli alla. KTK oli avaldanud toetust AV-le, siis vastselt ümber valitud ja enamlaste kontrolli alla läinud nõukogud hakkasid end vastandama mitte vaid AV-le, vaid ka KTK-le. Petr Nõuk aktiivse tegevuse taastamisel etendas eriti suurt rolli enamlaste võimuletuleku peamiseid organisaatoreid Lev Trotski (Bronstein), juudi rahvusest revolutsionäär. Sündinud 1879 , Ukraina lõunaosas Hersoni kubermangus, jõukas juudi perekonnas. 1917 a-ks Trotski isa oli Hersoni kubermangu suurim maavaldaja. Trotski ametlik kooliharidus piirdus Nikolajevi reaalkooliga, kõik hiljem omandatu omandas iseõppimise teel. Liitus õige varakult, 17-18 a-lt revol sotsiaaldemokraatiaga, kuulus mitmetesse salaringidesse, saj alguses lahkus Vm-lt pagendusse välismaale. Seal kujunes temast üks juhtivamaid pol publitsiste, väga hea ja kerge sulejooksuga mees, avaldas seisukohti kõikvõimalikes küsimustes. Sai kiiresti tuntuks ja populaarseks sotsdem- pagulaste ringkondades ja ka oma kirjutiste kaudu. Võitluses enamlaste ja vähemlaste vahel üritas pikalt hoida keskmist kurssi, leida oma teed nende vahel. Enamlaste poolele läks lõplikult üle vahetult enne juulikriisi 1917, sai kohe ka vitsad. Oli üks neist, kes juulikriisi lõppedes arreteeriti ja pidi istuma paar kuud vanglas .
Sept vabastati, kandideeris Petr nõukokku, valiti selle TK esimeheks. Temast kujunes järjekordne ikoon . Tema esinemisi oodati , eriti vasaktiiva revol leeri osaliste poolt. Oli väga hea oraator. Oskas intuitiivselt tabada rahva meeleolu, ootusi, millele vastavalt oma kõned üles ehitas, suutis artikleid sõnastada selgelt ja üldarusaadavalt. Oli tark mees, üks helgemaid päid toonases enamlaste seltskonnas. Kogu selle tarkuse juures oli üks häda, mis oli omane kõigile enamlastele, võttis enamliku ühiskonna ülesehitamist tõsiselt. Trotski oli kuni surmani veendunud, et kommunistlik ühiskonnakord saabub ja tema peab saabumist kiirendama. Oli sept tõusnud Petr nõukogu juhtfiguuriks. Ei reklaaminud end niivõrd juhtiva enamlasena, kuivõrd just Petr nõukogu esimehena. Petr Nõukogu baas oli laiem kui enamlikul parteil. Kogu revol demokr toetas Petr nõukogu. Enamlaste partei juhi jättis Trotski Leninile hea meelega. Sept-okt varjutas Petr sõjaväelaste ringkonnas Trotski Lenini.
Kerenski vaatas rahumeelselt pealt, kuidas enamlased uuesti pead tõstavad. Enamlaste vastu ühtegi sammu enam ei astutud, oldi saavutatud uus oreool . Samas püüdis Kerenski edasi minna ja ka valitsusele uut hingamisruumi anda. 1.sept 1917 kuulutati Vm ametlikult vabariigiks. Kutsuti kokku Petrogradi veel üks suur ülevenemaaline foorum demokraatliku kongressi nime all. Oluline erinevus- Moskvas olid osalenud kõik pol erakonnad, omavalitsused , läbilõige Vene ühiskonnast. Demokr kongressile kutsuti kokku vaid revol demokraatia, vaid vasakpoolsed erakonnad, sõdurite komiteed jne. Sellel otsustati, et seni, kuni Vm AK-d pole, valimised pidid toimuma nov-s, tuleb moodustada mingi ajutine Vm parlament , ka loodi nime all Vabariigi Nõukogu (eelparlament). Selle esimene istung 7.okt, avas peamin Kerenski, kes kõnes kutsus üles kõiki töös osalevaid pol jõude jõudma üksmeelele ja ühise tegevusega päästma Vm-d. See oli Kerenski võimu tipp, oli peamin ja võtnud endale ka sõjavägede ülemjuhataja rolli. Valitsuse sammud olid hambutud ja sarnanesid kosmeetilistele pisiparandustele, otsustavat muutust valitsuse pol-s aset ei leidnud 1917 sügisel. Muutuste puudumine avas enamlastele tee oktoobripöörde teostamiseks.
Oktoobripööre
Selle algust tavaliselt kirjanduses vaadatud seoses Lenini kirjadega, mille saatis Soomest Petrogradi partei KK-le, kõneles vajadusest lähimal ajal teostada riigipööre . Need kirjad kaugelt tekitasid KK liikmete hulgas suuri erimeelsusi ja arusaamatusi, arvati, et Lenin on jällegi Petr-st kaua aega eemal olnud ja ei kujuta ette olukorda, on irdunud tegelikkusest ja nõuab vägivaldset riigipööret . Samas see jutt polnud enam päris uus. Alates aprilliteesidest oli päevakorral olnud võimu võtmine Nõukogudele. Pärast juulikriisi, kui enamlasi ajutiselt tagasi tõrjuti, toimus juuli-aug vahetusel enamlaste partei 6.kongress, sellel võeti ametlikult päevakorrast maha senine loosung „Kogu võim Nõukogudele!“ ja kõneldi relvastatud võimuvõtmisest. KTK-st olid enamlased kõrvale jäänud ja enamlased ei tahtnud valitsusvõimu üle andmist sellistele nõukogudele, tahtsid ikkagi enamlikku enamust . Tundus, et ei õnnestu ülemvõimu saavutada. 6.kongressi toimumise ajaks olid paljud juhtivad enamlased arreteeritud või pagendatud, relv väljaastumise juttu ei rääkinud juhtivad parteimehed. Sept, kui Lenin oma kirjades nõudis relv ülestõusu, on arusaamatu, miks nüüd on tarvis asuda relv riigipöörde teele, kui nõukogudes on olnud ümbervalimised ja enamlased paljudes nõukogudes juhtpos-l. Lenin ei jätnud oma jonni , okt alguses pöördus pagendusest tagasi Petr-i, illegaalselt. Jätkas KK liikmete isiklikku masseerimist kohtumistel, selgitas, miks on vaja kohe vägivaldset riigipööret. Kas ja kuidas oleks õnnestunud oma mõtete pealesurumine, on raske öelda. Oluline roll oli Trotskil, kes asus Lenini ideed toetama. Oli natuke teist meelt, soovitas lükata riigipööre edasi okt lõppu, kui pidi kavatsuste kohaselt kokku tulema II ülevenemaaline Nõukogude kongress. Enamlased teostavad riigipöörde oma jõududega, siis teatavad II Nõukogude kongressile, et võim on revol demokr käes ja nõukogul ei jää muud üle kui uut enamlikku valitsust tunnustada, justkui legaliseeriks vägivaldse riigipöörde. Leninile see idee ei meeldinud, nimetas idiotismiks. Lenin sai aru, et üksipäini oma ideed välja käies ei võida, targem lüüa punti Trotskiga. Otsustavad koosolekud leidsid aset okt alguses. 10.okt enamlaste partei KK liikmed- Trotskil ja Leninil läks korda veenda KK enamust selles, et riigipööre tuleb ühitada II nõuk kongressiga. 12 liikmest lõpphääletusel pooldas seda varianti 10, vastu olid vaid Lev Kamenev(Rosenfeldt) ja Grigori Zinovjev (Jevsei Radomõslski). Järgnevalt Kamenev ja Zinovjev käivitasid Petr enamlikes parteiorg-s vastupropaganda. Peamiseks argumendiks, et Petr nõukogu on juba enamlaste kontr all ja vägivaldset riigipööret pole vaja. Lisaks arvati, et väljaastumine võib osutuda enneaegseks. Neil oli ka toetajaid, suur osa enamlikest parteiorg-st Petr-s olid vastu võetud resolutsioonides nendega nõus. Erimeelsuste ületamiseks kutsuti kokku 16.okt KK laiendatud istung. Lenin ja Trotski surusid oma plaani läbi, ainsatena hääletasid vastu samad kaks. Kamenev protesteeris ametlikult ajalehtedes vägivaldse riigipöörde katse vastu, sattus Lenini vahkviha alla. 16.okt nõupidamine oli viimane oluline otsus, siis selge, et enamlaste partei läheb vägivaldse riigipöörde teed ja ühitab selle ajaliselt II nõuk kongressiga.
4.loeng- 19.veebruar
Pärast 16.okt koosolekut alustati tegelikke ettevalmistustöid. Petr Nõukogu juures kutsuti ette Sõjarevolutsioonikomitee, koosnes 60-st liikmest, 48 olid enamlased. Ülejäänud jagunesid vasakesseeride ja anarhistide vahel. Parempoolsed esseerid jätkasid koostööd AV-ga, vasakesseerid olid valmis minema koostööle enamlastega ja läksidki. Enamlastega koostööd tegev fraktsioon tekkis ka vähemlaste hulgas. Sõjarevol. Komit tegevust hakkas juhtima büroo (SRK), 6-liikmeline, esimeheks Petr Nõuk esimees Trotski, kellele anti 2 abiesimeest, enamlaste poolt Nikolai Podvoiski, vasakesseeride poolt Paul Laasimir. Tegevuskohaks sai Smolnõi, endine klooster , tsaariaja viimastel aastakümnetel aadlipreilide kasvatusasutus koos pansioniga, see sai relv väljaastumise juhtimiskeskuseks. SRK esimeseks avalikuks sammuks oli 22.okt väljasaadetud komissarid, kes saadeti ennekõike raudteejaamadesse, sidekeskustesse, kõigisse Petr garn väeosadesse ja kõigisse Petr tehastesse. Kokku üle 1000 komissari. Komissarid võtsid kõik asutused esialgu oma kontrolli alla ja käivitasid sõjaväeosades ja tööstusettevõtetes enamliku propaganda. Sõjaväelastele ja töölistele hakati väitma, et AV tahtvat Petr sakslastele maha müüa. Kutsuti töölisi ja soldateid revol hälli kaitsele, väites, et AV korraldusi tuleb eirata, need on niikuinii reetlikud, täita tulevat vaid SRK käske. Tegeleti ka Petr tööliste relvastamisega. Punakaarti oli loodud juba kevadest saadik. Kuni 23 000 relv töölist, kes olid enamlastele kuulekad, enne okt revol. Suureks ülesandeks oli ka sõjal jõudude koondamine , toodi Kroonlinnast Balti laevastiku madruseid, koondati ka Läti kütipolke. Petr garn väeosade suhtes aeti kahesugust pol, neis väeosades, mis tundusid olevat enamlaste propagandale altimad, üritati endaga kaasa tõmmata. Teised väeosad, kus enamlaste pos oli nõrgem, neid üritati neutraliseerida. Taheti AV sõjaväest eraldada.
Petr garn väeosad AV-d ei toetanud. Oli Vene revol suurimaid eripärasid. Enamlaste pooldajad olid ääretult aktiivsed, siis vastasring jäi passiivseks. Iseloomustas ka Vene impeeriumi tolleaegset juhtkonda. Midagi otsustavat ette ei võetud. KTK pöördus üleskutsega Petr linnaelanike poole, soovitas säilitada rahu, mitte lasta end provotseerida, kaasa tõmmata valitsusvastastesse propagandasse. AV arutas võimalikku enamlaste väljaastumist, leidis, et teatav oht on olemas ja tuleks rakendada mingeid vastumeetmeid, aga ei tehtud väga midagi. 24.okt õhtul andis AV korralduse arreteerida SRK liikmed, sulgeda enamlaste ajalehed ja lõigata Smolnõi instituut ära selles mõttes, et katkestada telefoniühendused. See oli alles 24.okt õhtul, selgelt liiga hilja . Samaaegselt käivitus riigipööre. SRK korraldusel 24.okt ööl vastu 25.okt toodi tänavatele punakardisalgad, kes võtsid oma kontrolli ja relv valve alla sidekeskused, raudteesõlmed, riigipanga, Petr arvukad sillad . Kes valdas sildu , valdas kogu kesklinna. Ekstsesse sellega ei kaasnenud, kõik toimus rahulikult , enamlastele ei avaldanud keegi vähimatki vastupanu. 25.okt hommikul kleebiti Petr tänavatele SRK üleskutseid Vm kodanikele, anti teada AV kukutamisest ja võimu üle minekust SRK kätte. AV polnud veel kukutatud, istus alles Talvepalees koos ja pidas nõu, sisuliselt oli enamlastel õigus. AV sai ka aru, leidis, et antud olukorras ei saa linnas sees enam midagi teha. Kerenski lakus 25.okt pealinnast, sõitis rindele koguma valitsusele ustavaid väeosi.
25.okt õhtuks kogusid enamlased ustavaid väeosi kesklinna Paleeväljaku juurde, selle ümber oli kogu senine võimukeskus- Talvepalees valitsuse residents, lisaks sõjaametkondade hooned. 10 paiku õhtul avati Neeva jõe keskel Peeterpauli kindlusest Talvepalee pihta suurtükituli, erilist kahju ei tekitatud, eesmärgiks palees istujate vaimu alla suruda ja punakaartlaste võitlusvaimu tõsta. Enamlikud väeosad läksid rünnakule, vastupanu puudus. AV oli koondanud endale ustavaid väeosi Paleeväljakule, aga olukord oli nende jaoks lootusetu, loobuti vastupanust. Mässulised murdsid sisse talvepaleesse, panid toime pogrommi, lõhkusid hinnalisi asju, tungisid sisse veinikeldrissse ja pruukisid seda ohtralt. Vägistati naisi, peksti paleeteenijaid, arreteeriti kõik kohal viibinud AV ministrid, saadeti Peeterpauli kirikusse vangi. Sellega oli läbi saanud sõjaline riigipööre, suhteliselt edukalt. Surma sai ametlikult 6 inimest, ilmselt natuke rohkem.
Samal ajal kogunes Smolnõi instituuti II ülevenemaaline Nõukogude kongress. Kongress algas 22.40, kui Talvepalee polnud lõplikult ära võetud, enamlased asusid kõnetroonile ja teatasid, et võim on üle võetud. 670 saadikust oli u 350 enamlased ja üle 150 vasakesseeri, kes neid toetasid. Enamlased haarasid härjal sarvist, hakkasid kongressi juhtima, deklaratsioonis oli kinnitatud, et AV on kukutatud ja kogu võim Vm-l oli üle läinud Nõuk kongressi kätte. Võim oli haaratud esialgu Petrogradis. Parempoolsed esseerid ja vähemlased tõstsid dekl vastu protesti , tunnistasid selle valelikuks ja keeldusid toetamast ning marssisid kongressilt välja. Ei lastud tühisest lõhkiminekust häirida, jätkasid kongressi. Kongress võttis vastu enamlaste poolt ette pandud dekl, kuulutas, et kogu keskvõim on üle läinud TSSN kongressile, kogu võim kohtadel peab üle minema kohalikele Nõukogudele. Pandi paika tegevusprogramm lähemaks ajaks. Sh nõuti sõja kohest lõpetamist, kõigi maade ühiskonnastamist, tööliskontrolli sisse seadmist tehastes, pangandussüsteemi natsionaliseerimist jne. Nõuded olid vanad tuttavad, olemas juba aprilliteesides. Uuem ja huvitavam oli tõdemus, et rahvusvähemustele tuleb tagada täielik enesemääramisõigus. See jäi tühisõnaliseks deklaratsiooniks.
Kongress jätkus ka 26.okt, pandi paika Vm uus valitsemissüsteem detailsemalt ja konkreetsemalt . Kõrgemat seadusandlikku võimu pidigi teostama TSSN kongress, pandi paika, et kogunetakse iga 3 kuu järel, vaheajal teostab seadusandlikku võimu Nõukogude KTK. KTK moodustati ümber, hakkas koosnema esialgu 101 liikmest, nendest 59 olid enamlased, üle 30 oli vasakesseere ja 10kond kohta reserveeriti vähemlastele ja paremesseeridele. KTK uueks esimeheks valiti kongressil Lev Kamenev, mõne päeva pärast vahetati välja, tema asemele sai Jakob Sverdlov. Täidesaatvat võimu pidi hakkama teostama Rahvakomissaride Nõukogu (RKN). Ministrid olid Rahvakomissarid, etteotsa valiti Lenin. Lisaks temale veel 14 rahvakomissari. Ministrid olid kõik enamlased. Vasakesseere kutsuti kaasa, nood keeldusid. Trotski sai välisasjade komissariks, Rõkov sai siseministriks, Anatoli Lunatšarski sai haridusmin-ks. 26.okt II nõuk kongress lõpetas oma töö. 26.okt seisuga oli enamlastel õnnestunud võim üle võtta vaid Petr-s.
Petr endas polnud olukord kiita ega kindel, AV-d toetanud jõud olid nüüd viimaks aru saanud, et passiivsusega enamlaste vastu ei saa. 25.okt õhtul, lahkudes II nõuk kongressilt, kogunesid vähemlased ja parempoolsed esseerid Petr linnaduuma ruumidesse, kutsuti vana KTK liikmed, talurahva Nõuk KTK liikmed ja mõnede vasakmeelsete revol demokr esindajad, koosolekul moodustati Kodumaa ja Revolutsiooni Päästmise Komitee, mis pidi astuma vajalikke samme enamlaste riigipöörde kukutamiseks. 29.okt vallandas see enamlaste vastase väljaastumise, relvajõududeks peamiselt ohvitserid ja relvakoolide junkrud. Arvuliselt vähemuses, otsustav tegutsemine näis tagavat teatava edu. Enamlased panid massiivse ülekaalu maksma kiiresti, 31.okt-ks väljaastumine maha surutud. Vb oleks suudetud midagi saavutada, kui oleks suudetud Petr siseste ja väliste jõudude kootööd koordineerida. Kerenski oli midagi kiiresti kokku kraapinud, 3.kasakakorpus- Kornilov oli pannud Petr poole liikuma, kasakad ei sallinud enamlasi silma otsaski. Kasakakorpuse, mille eesotsas oli Krasnov, pani Kerenski esimesena pealinna suunas liikuma, tõotas koguda abivägesid ka teistelt rinnetelt. Leidus vähe mehi, kes olnuks valmis AV eest surema. Õnnestus koguda vaid 1500 täiesti ustavat ja kuulekat sõdurit, teistelt rindelõikudelt jäi abi tulemata. Krasnov pidi 1.nov sõlmima enamlastega kokkulepe- lubati tema korpusel rahumeelselt laiali minna oma alalistesse asukohtadesse.
Lenin oli väitnud, et okt revol tulemuse otsustavad laevastiku baasid ja Petr ja Moskva. Moskvas oli okt II poolel org SRK, mis oli alustanud ettevalmistusi ülestõusuks. Moskva juhid olid hoopis tagasihoidlikumad ega polnud vaimustunud mõttest valada verd, mindi kokkuleppele Moskva linnaduumaga. Linnaduuma polnud nõus, tema selja taga oli Moskva garnison vähemalt osaliselt. Moskva linnaduuma eestvõttel loodi Ühiskondliku Korra Säilitamise Komitee, hakkas koondama AV-le ustavaid vägesid, Moskva SRK oli šokeeritud, Petr survel 28.okt Moskva SRK vallandas ka Moskvas relv väljaastumise. Esialgu tundus, et valitsuse pooldajaskonna seis on päris hea, enamlasi suruti äärelinnadesse, õige pea olukord muutus, Petr-st saabus Moskvasse 2000 relv madrust, tööstuslinnades punakaartlasi. 1.nov õhtuks tõmbusid viimased valitsusväed tagasi Kremlisse, piirati sisse, 2.nov alustasid enamlased Kremli pommitamist. 3.nov hommikul teatas Kremli garnison alistumisest, enamlased tungisid sisse ja panid toime veresauna.
Ülejäänud linnad võib jagada mitmeks grupiks . Kõige lihtsamini said võimu enamlased rindelähedastes ja suurtes garnisonilinnades. Tunda andis enamlaste aktiivsus, enamlaste poolt olevad sõdurid astusid välja, täitsid käsku, vastased jäid passiivseks, võim võeti üle relv jõu abil. Teine suur grupp olid sellised, kus enamlik võim pandi mängu kantselei ringkirja vormis. Linnaduumad, -valitsused andsid võimu üle vastavalt saabunud korraldustele üle kohalikele nõukogudele. Kolmas grupp oli, kus linnad keeldusid võimu üle andmast nõukogudele, tihti pealinnadest kaugemad piirkonnad, kus nõukogudes oli ka kodanlike erakondade esindajaid. Kahevahel oleks jätkus üsna pikka aega. Kuni 1918 alguseni oli kõikuv olukord. Järk-järgult enamlaste võimu alla painutatud linnade arv suurenes. Hoopis keerulisem oli lugu maal. 69% rahvastikust oli talurahvas, maa oli otsustavaks võitlustandriks. Maal olid trad esseerid populaarsed , mitte enamlased. Kohalikud talurahvakomiteed, nõukogud, vallavalitsused ei tahtnud midagi teada enamlaste võimust . Siiski jäi maarahvas enamjaolt passiivseks. Tingitud varasemast kogemusest ühelt poolt. Talurahvas ootas jätkuvalt Vene AK valimisi.
Suuremaid probleeme oli enamlastel oma võimu kinnistamine rahvuslikes piirkondades. Ukraina oli pärast veebr revol muutunud rahv mõttes väga aktiivseks, nendega oli raske hakkama saada. Taheti saada autonoomseks, asutati Ukraina Keskraada. Hakati formeerima Ukraina rahvusväeosi. Ukraina keskraada koosnes ennekõike revol demokraatidest, oli nende jaoks rahvusküsimus esmatähtis. 7.nov kuulutas Ukraina Keskraada Kiievis välja Ukraina Rahvavabariigi. Enamlased ei saanud Petr-s sellise olukorraga leppida, üritasid koondada punakaarti, endale ustavaid väeosi, saavutasid mõningat edu Ukraina idaosas. Kuulutati välja Harkovis Ukraina Nõukogude Vabariik. Enamlaste tegevus viis Ukraina jagunemiseni. Jaan 1918 alustas Ukraina Nõukogude Vabariik sõjalist pealetungi Ukraina Rahvavabariigi vastu. Algasid ägedad lahingud, punakaart koos Vene armeega pani ülekaalu maksma, vallutas jaan lõpuks Kiievi, Ukraina saatus polnud otsustatud, jaanuaris 1918 olid Brest -Litovskis käimas rahuläbirääkimised. Läbirääkimistel osales Ukraina Keskraada valitsus täieõigusliku liikmena.
Soomlased kujunesid ka enamlaste jaoks ebameeldivuseks. Enamlaste mõjuvõim oli Soome lõunaosas üsna märkimisväärne, tugines Soome tööstustöölistele ja Soomes viibivatele arvukatele Vene väeosadele. Nov keskel õnnestus enamlastel vallandada Soomes pol üldstreik, tulemiks oleks pidanud olema Nõuk võimu välja kuulutamine Soomes, plaanid läksid vett vedama. Soome parlament Eduskund kinnitas ametisse uue valitsuse, Svinkuhuvdi valitsus 6.dets 1917 esitas Eduskunnale iseseisvusdeklaratsiooni, Eduskund kiitis heaks. Enamlastel ei jäänud muud üle kui head nägu teha- 31.dets Lenini Rahvakomissaride Nõukogu ametlikult tunnustas Soome Vabariigi iseseisvust. Käsitleti kui ajutist taktikalist käiku , loodeti varem või hiljem käivitada ülestõus või kodusõda , läkski korda, jaan 1918 Soomes oli kodusõda punaste ja valgete vahel.
Tõsiseid probleeme tekkis ka Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvaste juures, toimus ka jagunemine punasteks ja valgeteks. Kaukaasia põhjaosas, naftatöötluspiirkondades kuulutati enamlaste poolt välja Bakuu kommuun . Suudeti teha koostööd, Tiblisis kuulutati välja Taga-Kaukaasia Komissariaat, sealgi juhtival kohal vasakpoolsed parteid, aga mitte enamlased. Kesk-Aasias vene töölistele ja sõduritele tuginevas Turgestani põhjaosas kuulutati välja Nõukogude Turgestan enamlaste kontrolli all. Kesk-Aasia põlisrahvaste ja kohaliku islami vaimulikkonna algatusel lõunaosas tekkis autonoomine Kokand. Oluline käsitleda ka vene kasakaid- olid rahvuse poolest venelased, aga üheskoos Vm vähemusrahvustega olid hakanud 1917 suvest taotlema oma piirkondadele autonoomia andmist, olid osalenud vähemusrahvuste nõupidamistel , ka Kiievi rahvusvähemuste kongressil sept 1917. Lubati anda vähemusrahvustele akt relv abi. Enamlaste reformid polnud neile vastuvõetavad, üritati Nõuk Vm-st lahku lüüa. 1918 jaan-ks hakkasid kasakate maadel tekkima esimesed valged kasakaväed. Donimaal, Uuralites jm.
Enamlaste võimu maksmapanek polnud kerge ega ühtne kogu Vm-l. Enamlaste võim laienes, tänu verevalamistele, kokkupõrgetele jne. 1918 olukorda vaadates tundus, et enamlaste-vastased jõud hakkasid riigipöördest toibuma ja mõistma, mis on toimunud ja et enamlus ei kao iseenesest ära, vaid et nende vastu on tarvis alustada aktiivset võitlust. Kodusõja puhkemine muutus järjest tõenäolisemaks. Vene enamlased olid Marxi õpetusest üle võtnud tõekspidamise, mille kohaselt igasugune riik on alati instrument , mille abil valitsevad riigid suruvad oma tahtmist peale alamklassidele, enamlaste eesmärgiks oli teostada sots maailmarevol, kõik inimesed pidid olema võrdsed, klassivahed kaovad tulevikus ära. Tulevikus polnud tarvis ka riiki kui instrumenti, vaid oli tarvis luua uut tüüpi riiklus, mis väljenduks kogu rahva võimus. Kogu süsteem oli valitav. Teoorias käis asi nii, et kohapeal rahvas tajus vajadust muudatuste järele, suutis alt ülespoole nõukogusid täitma oma tahet ja kontrollis nõukogude tegevust. Kõik on ilus, praktiliselt ei toiminud. Tegelikkuses võinuks teooria saada reaalsuseks pärast sotsialistliku maailmarevol toimumist ja sots ühiskonna loomist.
Paraku piirdus enamlaste võimuletulek vaid Vm-ga. Enamlased ise toonitasid, et I etapis pärast võimu haaramist ei saa rääkida rahva võimust, vaid tuleb kehtestada proletariaadi diktatuur. Ükski teine sots kiht ei jaga täielikult tööstusproletariaadi seisukohti, aga just need tuleb ellu viia. Senistest nõukogudest, mis olid üles ehitatud alt üles, tuli loobuda ja pigem nõukogud seada sisse vastupidisel kujul, kus ülevalt tulevad käsud on allpool kohustuslikus korras täidetavad. Oli tarvis kõik kohalikud nõukogud allutada enamlaste kontrollile , oli võimalik teha vaid pol vastaste kõrvaldamise teel. 26.okt pandi Petr-s seisma 7 suurt üleriiklikku ajalehte. Kogu Vm-l suleti okt-nov jooksul üle 200 pol ajalehe. Koheselt kuulutati kontrrevolutsionäärilisteks parempoolsed parteid ja oktobristid, ametlikult sai tegutseda vaid kadettide partei kuni okt lõpuni. Kodanlike erakondade saadikud visati kohalikest nõukogudest välja. Vasakpoolsetega oli keerukam toime tulla, neid üritati kõrvale tõrjuda kaudsemate abinõudega, suurendades enamlaste osakaalu kohalikes nõukogudes. 1918 suvel võttis RKN vastu otsuse, mille kohaselt kästi puhastada kõigist muudest peale enamlaste ja vasakesseeride kohalikud omavalitsused. Juunis 1918 peale vasakesseeride relv vastupanukatset visati välja ka vasakesseerid.
Vm-l vallandunud kodusõda sundis enamlasi õige pea tegema teistele vasakpoolsetele parteidele järeleandmisi. Üritati neid uuesti tagasi meelitada. Kuna nõukogusid ei õnnestunud kohe ja täielikult enamlaste kätte saada, asusid enamlased oma võimu kohtadel teostama ebamääraste org-de kaudu, SRK-sid, parteikomiteesid, parteikeskusi jne. Puhtalt enamlaste poolt loodud ja nende kontrolli all olnud mittevalitud institutsioonid hakkasid rahva poolt valitud kogusid kõrvale tõrjuma. Olukord oli selgusetu ka keskvõimude tasandil, rahvas ootas jätkuvalt AK-d, enne okt pöörde teostamist oli paika pandud ka AK üldvalimiste aeg, kuigi enamlased polnud valmis oma võimu jagama tulevase AK-ga, ei tundnud end piisavalt kindlalt selleks, et oleks julgenud valimisi ära jätta. Kõik teised alles jäänud parteid nõudsid AK valimisi tingimusteta. Nõudis ka VIKŽEL- raudteelaste ametiühingu ülevenemaaline täitevkomitee. Raudteelased olid etendanud Vm revol-s suurt osa. VIKŽEL esitas ultimaatumi, et kui enamlased ei lase läbi viia AK valimisi, siis tuleb ülevenemaaline raudteetööliste streik. Enamlased soostusid AK valimised läbi viima. Lootsid , et on oma pos-e tugevdanud ja õnnestub saada absoluutne enamus. Valimised okt keskel näitasid, et enamlased jäävad jälle esseeridele alla, kelle poolt hääletas 58% valijatest. Enamlased saavutasid teise tulemuse 25%-ga. AK-sse valitud esseeride hulgas oli vasakesseere suhteliselt vähe. Vasakesseeridel ja enamlastel polnud ka üle 30% häältest. 2% oli vähemlastel ja kadettidel, 12% läks mitmesugustele vähemusrahvustele. Ei söandatud AK kokku tulemist takistada, taheti hambutuks teha ja laiali saata. 5.jaan 1918 tuli AK Petr-s kokku, enam kui 200 saadikut, enamlased haarasid juhtorjad, üritasid oma meelsusele allutada, avas koosoleku Jakob Sverdlov, KTK esimees, enamlane , luges ette Töötava ja Ekspluateeritava Rahva Õiguste Deklaratsiooni, nõudis, et AK selle heaks kiidaks, vastu võtaks ja enda nimel välja kuulutaks. Taheti, et võim kuuluks vaid Nõukogudele. AK polnud nõus dekl heaks kiitma, pööras enamlastele selja, AK esimeheks valiti esseeride liider Viktor Tšernov, ilmusid järjest uued saadikud kõnepulti, kes süüdistasid teravalt enamlasi ja nõudsid tagasipöördumist demokraatia juurde. AK kaitse ja valvemeeskond olevat kuulanud pol kõnesid ja oli suht igav, tukk tuli peale, seepeale oli valvemeeskond pannud uksed lukku ja ajanud AK laiali. Enamlaste käsi oli ikkagi rohkem mängus. Kaitse- ja valvemeeskonna ülem, enamlane, teatas, et tema meeskond on väsinud ja saadikud otsustasid katkestada istungi ja leppisid kokku koguneda uuele istungile järgmisel keskpäeval. 6.jaan keskpäeval kokku tulles selgus, et Tauria palee uksed olid lukus ja selleks ajaks oli ilmunud RKN dekreet , kus teatati AK laiali saatmisest. AK saadikud üritasid midagi päästa, moodustades protestiaktsiooni, selle ajasid enamlased lihtsalt laiali. AK-l ei lastud enam edasi tegutseda.
8.jaan-ks oli Petr kokku kutsutud 2 ülevenemaalist kongressi. TSSN ülevenemaaline 3.kongress ja ka talurahva saadikute nõukogude 3. kongress. Jäme ots talurahva saadikute nõukogudes esseeride käes. Esseerid olid leidnud, et asjalikum on töölisi ja talurahvast eraldi hoida. Esialgu toimusid erinevates paikades, üksteisest lahus, enamlaste ettepanekul võttis TSSN saadikute kongress vastu otsuse teha talurahva kongressile otsuse ühinemiseks, moodustus uus ja keerulisem asutus- 3. ülevenemaaline tööliste ja soldatite ja talurahva saadikute kongress. Võeti vastu Sverdlovi poolt ette loetud Töötava ja Ekspluateeritava Rahva Õiguste Deklaratsiooni, otsustas hakata välja töötama NV põhiseadust, moodustati põhiseaduse komisjon eesotsas Sverdloviga, lisaks toimus ka KTK ümbervalimine. Uus KTK hakkas koosnema 350 liikmest, KTK esimeheks jäi jätkuvalt Sverdlov. Põhiseaduse välja töötamine nõudis natuke aega, võeti vastu 1918 suvel, 10.juulil, kui toimus ühendatud nõukogude kongressi järjekordne istung. 5.nõuk kongressil 1918 kiideti heaks põhiseadus , millega pandi paika ka lõpuks riigi nimi. Nüüd Venemaa Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik. VNFSV . Pandi paika Vm föderatiivne ülesehitus, pidi saama föderatiivriik. Paika pandi ka riigi ülesanne- ehitada Vm-l üles sotsialistlik ühiskond, paika pandi riigi valitsemisvorm, põhiseaduses oli öeldud, et kehtib proletariaadi diktatuur. See tähendas mh ka seda, et kodaniku õigused täies ulatuses laienesid vaid töötavatele rahvakihtidele. Endised sõjaväelased jne jäid kodanikuõigustest ilma ja ka valimisõigusest. Valimistel said osaleda ka vaid töötavad rahvakihid.
Relvastatud struktuurid , riigi jõuvahendid- sõjavägi ja politsei. Enamlased olid sõjaväkke suhtunud, nagu teisedki sotsdem, selgelt halvustavalt, leides, et igasugused sõjaväele tehtavad kulutused on mittevajalikud ja tulevikus alalist sõjaväge ei pea kuskil riigis enam olema, tuleb asendada rahvamiilitsaga. Sellest tulenevalt, mitteusaldamisest sõjaväe vastu, oli tingitud enamlik propaganda sõjaväes. Võitlusvõimu langemisele aidati kaasa, samad tendentsid jätkusid ka pärast okt pööret. Vm armee viimaseks seaduslikuks ülemjuhatajaks oli olnud Aleksander Kerenski, Seoses okt pöördega, kui Kerenski lahkus, jäi Vm armee ilma ka ülemjuhatajast, ülemjuhataja kohused läksid ajutiselt üle senisele ülemjuhataja staabiülemale kindral Mihhail Duhhoninile. Duhhonin hoidis end teadlikult, tahtlikult pol-st eemal. Enamlastele ei saanud selline kindral sobida. Tema võimu hakati piirama. Kõigepealt sellega, et Lenini valitsuse moodustamisel oli loodud spetsiaalne kolleegium sõja- ja mereasjanduse juhtimiseks . Sinna kuulusid lipnik Nikolai Krõlenko, madrus Pavel Dõbenko ja Antonov Ovsejenko. Krõlenko sai enamlastelt korralduse hoolitseda Duhhonini kõrvaldamise eest, tema madrused ilma mingi põhjuseta kindral Duhhonini otse tema staabis tapsid . 20.nov-st 1917 sai lipnik Krõlenkost Vene armee ülemjuhataja. Enamlased ei üritanud sõjaväge säilitada ega alles hoida, nende sammud olid suunatud Vene armee lõplikult likvideerimisele. Väeosade juhtimine pidi üle minema soldatite komiteede kätte. Kuulutati välja kõigi seniste ohvitseride tagandamine ja uute ülemate valimine. Seati sisse kaksikjuhtimine- sõdurite poolt valitud uue ülema kõrvale seati ametisse pol komissar . Dets II poolel 1917 käivitati sõjaväe demobilisatsioon, algasid vanematest aastakäikudest. Tundus, et õige kiiresti Vm armee lakkab täielikult olemast. 1918 jaan keskel andis RKN dekreedi Punaarmee loomise kohta- Tööliste ja Talupoegade Punaarmee. Jaan lõpus dekreet, mille alusel tuli luua tööliste ja talupoegade punalaevastik. Otsuseid on seostatud jätkuva sõjaga. Selleks ajaks oli sõlmitud vaherahuleping, käisid läbirääkimised, enamlased olid veendunud, et nemad enam sõjas ei osale. Enamlaste loosung oli, et imperialistlik maailmasõda tuleb muuta kodusõjaks. Uut armeed oli vaja kodusõjaks. Kaugemas perspektiivis peeti silmas võimalust viia revol Euroopasse, Vm-lt välja. Sellest, et eesmärgiks oli kodusõja ja revol levitamise kodusõja pidamine, annab märku, et hakati värbama vaid mobilisatsioone, värbamine oli väga piiratud. Tohtis vastu võtta vaid kahe enamlaste partei liikme soovitusel. 23.veebr-ks 1918 oli sel moel vabatahtlikena värvatud u 20 000 meest. Kuna veebr-s alustasid sakslased uut pealetungi, loobuti senisest soovituste nõudmisest. Armeesse said edaspidi astuda kõik soovijad, tõi kaasa elukutseliste sõjaväelaste astumise punaarmeesse. 1918 mai lõpuks oli sel moel suudetud Punaarmee arvukust tõsta 350 000 meheni. Ilmselt vabatahlikena rohkem polnudki võimalik saada, mindi üle järk-järgult sundmobilisatsioonidele.
5.loeng- 26.veebruar
Politsei elas üle järgmise muudatuse, enamlased saatsid rahvamiilitsa laiali. Esiagu täitis miilitsa funktsioone punakaart, õige pea hakati looma uut miilitsat- tööliste ja talupoegade miilitsat. Miilitsasse värvati vabatahtlikke liikmeid klassiprintsiibi alusel vaid tööliste ja talupoegade hulgast. Neil polnud mingit aimu politseitööst, väljaõpet jms. Esimestel kuudel avaliku korra hoidmisega toime ei tulnud. Kriminogeenne olukord, eriti suurlinnades, halvenes kiirelt. Enamlasi ei huvitanud väga ühiskondliku korra või julgeoleku hoidmine, neil oli tarvis politseilisi asutusi ennekõike teisitimõtlejate jälitamiseks, pol politseid. Enamlaste pol vaenlasi hakkas esialgu jälitama-jälgima- karistama jne, Petr Sõjarevolutsioonikomitee spetsiaalne komisjon. Õige pea hakati seda likvideerima , polnud enam selle järgi vajadust. Sõjarevolutsioonikomitee komisjoni fn-d tuli üle anda. 7.nov 1917 asutati uus julgeolekuasutus tšekaa. Ülevenemaaline erakorraline komisjon võitluseks kontrrevolutsiooni, sabotaaži ja spekulatsiooni vastu. Esimeseks juhiks sai Poola päritolu enamlane Felix Džeržinski. Esialgu tegemist keskorganiga, üsna pisikesega- 8 liiget. 1918 esimesteks päevadeks oli tema alluvate arvukus tõusnud üle 200. Hakati looma tšekaa osakondi kubermangudes, suuremates linnades jne, tekkis võrgustik. Hakati looma erilisi relv üksusi, mis ei allunud Punaarmee juhtkonnale ega tööliste-talupoegade juhtidele, vaid ainult tšekaa juhile.
Laienesid ka ülesanded- kolme ülesannet hakati tõlgendama laialdaselt. Kontrrevolutsionääridena hakati käsitlema kõiki pol teisitimõtlejaid, kõiki, kes polnud enamlaste seisukohtadega nõus. Sabotaaži all hakati pidama silmas riigi ja omavalitsusametnikele mitte allumist või ka tööliste streike. Spekulatsioonina hakati käsitlema mitte vaid liigkasuvõtlikke müügioperatsioone, vaid igasugust eraviisilist kaubandust. Esialgu tegutses tšekaa suhteliselt mõistlikes piirides. Karistused polnud esialgu väga hirmutavad. Aeg-ajalt mõni inimene lasti maha või pandi vanglasse, polnud väga massiline . Karistusmäär, mida tšekaa armastas rakendada, milleks oli vaja mõne juhtivtöötaja allkirja, oli vaenlase surma mõistmine. Inimeselt võeti ära kogu tema varandus , tõsteti välja senisest elamiskohast, linnaelanikelt võeti ära toidukaart . Ellujäämine oli nii peaaegu võimatuks tehtud. Õige pea järgnesid ulatuslikumad repressioonid . Veebr lõpus, märtsi alguses, kui saksa väed peale tungisid, käivitati massiline repressioonide laine, süüdistati arreteerituid saksa spioonidena, neid oli õigus maha lasta kohapeal 24 tunni jooksul ilma uurimise ja kohtuliku menetluseta. Märtsi II poolel alustati repressioonide lainet esmakordselt pol kuuluvuse alusel- tabas anarhiste. Ööpäevaga Moskvas arreteeriti 600 anarhisti, 25 lasti kohapeal maha. Tšekaa eripäraks oli see, et ei allunud mitte kellelegi, ametlikult tegutses valitsuse kõrval, polnud ühegi ministeeriumi alluvuses. Džeržinski pidi aru andma vaid partei keskkomiteele. Puudusid piirangud ja seadused- arusaadav, et sellise org-ga liitus igasuguseid elemente. Alumisel tasandil oli hulk inimesi, kes poleks tohtinud politseivõimu juurde saadagi, nautisid repressioone, tehti pahatihti isiklikes huvides.
Tšekaaga lahutamatult seotud olid ka uued kohtuorganid, vana kohtusüsteem saadeti laiali. Asutati revolutsioonilised tribunalid, olid omapärased asutused- teostasid praktiliselt kõiki õigusemõistmisega seotud funktsioone ise- viisid läbi eeluurimise, väljastasid arreteerimisordereid, esitasid süüdistuse, kontrollisid oma tegevust, mõistsid kohtualuse süüdi. Esimeesteks püüti määrata ustavaid parteilasi, kaasistujateks olid lihtsad töölised, kes ei teadnud õigusest ega juriidikast midagi. Kuna puudusid seadused kohtumõistmiseks, vanad koodeksid olid tühistatud, uusi polnud koostatud. Revol tribunalid pidid lähtuma oma revol südametunnistusest ja mõistma kohut klassiprintsiibist lähtudes.
Majandusreformid
Enamlased nim oma esimeste kuude maj pol punakaartlikuks rünnakuks kapitalile- eksproprieeri eksproprieeritut. Varakamad klassid olid rikastunud vaesemate arvelt, nüüd pidi tagasi võtma kõik, mis töölisklassilt oli ära võetud- röövi röövitut. Polnud võimalik läbi viia ühe hoobiga, alustati maj reforme kõige olulisemast- finantssektorist. Juba enne okt pööret võeti Petr-s enamlaste kontrolli alla Vm riigipank , nende kontrolli alla langes ka kohalikke filiaale , üle võeti kommertspangad, erapangad, ühispangad, enamik pandi kinni, likvideeriti, liideti riigipangaga. Kuu ajaga hakkasid kõik Vm riigis reaalselt olemas olevad rahavarud kuuluma enamlaste kontrolli alla. Keelustati eraisikutele nende hoiuste välja maksmine , lõpetati igasugused tehingud aktsiate ja teiste väärtpaberitega, börs pandi kinni. Tühistati kõik endise Vm võlad - nii välisvõlad kui siselaenud. Olid sõjalaenud inimestele, 1917 veebr revol järgselt vabaduselaen jne. Enamlased teatasid, et ühtegi võlgnevust tagasi ei maksta. Paralleelselt finantssektori riigistamisega natsionaliseeriti ka raudteetransport. Allutati ka kõik erafirmad, võeti tsentraliseeritud riikliku juhtimise alla.
Keerulisemaks kujunes olukord tööstusettevõtetega. Enamlased arvasid, et eraomanduses olevad tööstusettevõtted tuleb ära võtta omanikelt ja anda rahvale. Üks tiib rääkis natsionaliseerimisest, teine sotsialiseerimisest e ühiskonnastamisest. Natsionaliseerimist pooldav tiib leidis, et kõigepealt tuleb erakapitalistlik süsteem asendada riigikapitalistliku süsteemiga- allutada kõik ettevõtted valitsuse kontrolli alla, alles hiljem minna üle üldrahvalikule ühisomandile. Teine tiib, kes rääkisid sotsialiseerimisest, ühiskonnastamisest, leidsid, et kapitalism on igal juhul kuradist, tuleb minna erakapitalismilt kohe üle ühisomandile. Väitlused olid ägedad, mõlemad pooled ilmutasid asjatundmatust. Enamlik partei oli aastakümnete jooksul võidelnud olemasoleva riigikorra vastu, oskas käituda illegaalsetes tingimustes, aga puudusid oskused või teadmised riigi majanduse üles ehitamiseks ja juhtimiseks. Peale vaidlusi jäi peale pahempoolne vool, kes nõudis ühiskonnastamist. Nimekamad eestvedajad Aleksei Rõkov, Karl Radek, teise tiiva eestvedajaks oli eelkõige Lenin.
Püstitati loosung tööliskontrolli läbi viimisest tehastes, hakati läbi viima tehaste sotsialiseerimist. Toimus stiihiliselt, ilma suuremate teoreetiliste postulaatideta. Kohalik vabrikukomitee teatas senisele vabrikuomanikule, et neilt on nüüd vabrik ära võetud. Samal ajal omaniku minema kihutamisega vallandati ka kogu tehase juhtkond alates direktoritest ja lõpetades meistri abide ja eestöölistega, ka spetsialistide osa- raamatupidajad, varustajad, turustajad, insenerid jne, kuni kõrgepalgaliste oskustööliste ja spetsialistideni välja. Tööliskontroll üritas hakata ise vabrikut juhtima, endistel töölistel ei jagunud oskusi. Enamikul juhtudel varem või hiljem pidi tööliskontrolli kätte läinud vabrik uksed kinni panema . Õige pea sai enamlaste tippjuhtkonnale, ka vasakpoolsetele, selgeks, et samamoodi edasi minna ei saa, tööstus sureb lihtsalt välja. Asja üritati lahendada poolikute abinõudega- saadeti mitmesuguseid eriesindajaid, kes pidid korra maksma panema, hakati ettevõtete juurde saatma poliitkomissare, ustavaid parteilasi, kellel polnud mingisuguseid vabrikute juhtimise kogemusi. 1918 kevadel toimus senises tööstuspoliitikas pööre. Kõrgema Rahvamajandusnõukogu (VSNH) asutamine, esimeheks sai Aleksei Rõkov, üks vasakpoolsete kommunistide eestvedaja . Nüüd pidi tegema ise kannapöörde ja hakkama juurutama riigikapitalismi, riigi rolli suurendamist tööstusettevõtete juhtimises jne. Sellele allusid vaid tööstusettevõtted, mitte kogu rahvamajandus . Esialgu tundus, et VSNH-st võib veel asja saada. Senine asjatundmatus hakkas asenduma riiklikult ette määratud maj poliitikasse. Rahvamajandusnõukogu hakkas muutuma ennenägematuks bürokraatlikuks monstrumiks, allutati NL tööstus harude kaupa oma kontrolliks- metallurgiatööstuse peavalitsus jne. Loodi kohalikke VSNH-sid kõigis suuremates linnades, kubermangudes. 1918 lõpus hakkas tunda andma bürokraatlik jäikus - keegi kohapeal midagi ei otsustanud, kõik asjad vaja otsustada suures keskuses . Hakkas õige pea oma pos kuvandit minetama.
Põllumajanduses toimusid ulatuslikud muudatused, sellega olid enamlaste suhted veelgi ebaselgemad ja platoonilisemad kui tööstusega. Talurahvas oli trad-lt esseeride, enamlaste peamise pol rivaalide, toetajaskond. Enne okt pööret enamlased talurahvaküsimusele märkimisväärset tähelepanu ei pööranud. 1917 suvel hakati enamlaste partei juhtkonnas järk-järgult rääkima, et tulevase sots revol peab läbi viima tööstusproletariaat koostöös kehvtalurahvaga, jäi kuni okt pöördeni pigem pol loosungiks, kindlapiirilist põllumaj poliitikat polnud. I ametlik dokument oli 26 okt vastu võetud maadekreet , selle vastu võtjaks oli II ülevenemaaline Nõukogude kongress. See oli kaugeleulatuv ja radikaalne paber- oli kirjas, et tänasest päevast peale kuuluvad kõik maavaldused riigile, eraomandus likvideeriti ühe hoobiga, keelati igasugused tehingud maaga. Kõik puudutas mitte vaid maapiirkondi, ka metsi, veekogusid, soid, maavarasid jne. Keelati ära ka maa harimisel palgatööjõu kasutamine. Nähti ette, et senised mõisamaad tuleb ära võtta koos kõigega- põllumajandusloomad, inventar , masinad , tootmishooned, häärberid jne. Maadekreeti sellisel kujul reaalses elus ellu ei viidud, selleks ajaks oli maal juba ammu alanud must ümberjagamine, mis tähendas, et kohalikud talupojad, ootamata keskuse suuniseid, seadusi, hakkasid lihtsalt mõisamaid ära võtma ja omavahel ümber jagama. Reeglina oli seotud talurahvakomiteede tegevusega. Kogu must ümberjagamine toimus veelgi stiihilisemalt kui tööstusettevõtete sotsialiseerimine . Reeglina ühel päeval kohalik talurahvakomitee otsustas, et nüüd lähevad mõisa ja võtavad ära kõik, mis mõisnikule kuulub. Pahatihti kaasnes sellega ka füüsiline vägivald , pogrommid, peksmised- ka mõisateenijate peksmised, tapmisi oli hulgaliselt. Kõik ära võetud varad - maa ja tootmishooned, loomad-tehnika, isiklikud tarbeesemed jagati talurahvakomitee otsusega võrdsustatult. Kõik talupojad, kes komiteesse kuulusid, said oma osa. Enamlased ei üritanudki sekkuda musta ümberjagamisse, oli piisavalt tegemist ka linnades, võim maale esimestel valitsemiskuudel ei ulatunudki.
Kuni 1918 mais pöördeni, selle põhjuseks oli järsult halvenenud toitlusolukord linnades. Kuna tööstustööliste toitmiseks ei jätkunud linnas enam toitaineid, oli vaja rakendada mingeid abinõusid , et parandada oma peamiste toetajate olukorda. Enamlased olid kohe pärast võimule tulekut likvideerinud toiduainete vaba turu, olid kehtestanud kõigile olulisematele toiduainetele sundhinnad. Riiklikud hinnad olid talurahvale sobimatult madalad, vastuvõetamatud. Kokkuostuhinnad pidid olema töölistele sobiva hinnaga, talurahvas ei müünud toitaineid riigile. Mustal turul müümine polnud lihtne ega ohutu, tšekaa hoolitses selliste talupoegade kinni pidamise eest. Kogu enamlikul Vm-l kehtestati nn toitlusdiktatuur. See tähendas, et talurahvas oli kohustatud riigile ära andma kõik oma toiduainete varud. Selleks, et talurahvalt toiduaineid kätte saada, saadeti maale nn toitlussalgad, need formeeriti linnades reeglina tööta jäänud töölistest, sel moel lootsid enamlased tabada mitu kärbest ühe hoobiga- vähendada linnade elanikkonda, teiseks leida jõud, kes talurahvalt vägivaldselt toiduained ära võtaks ja parandaks linnaelanike toitlustamist, toitlussalgad pidid ka oma liikmeid ise toitma. Toitlussalklased relvastati ja kogu nende tegevus toimus väga selgelt vägivaldses õhkkonnas. Talurahvale oli lubatud alles jätta seemnevili ja väike varu uudsevilja lõikuseni pere ülalpidamiseks. Selleks, et iseennast ülal pidada, võeti enamikul juhtudel ära ka seemnevili või talupere enda ülalpidamiseks mõeldud vilja. Konfiskeeriti ka kariloomi, igasugust varandust jne. Kuna toitlussalkadega oli liitunud igasugust kõntsa, kes revol poolt esile oli kergitatud, sagedasti sarnanesid nende tulekud pogrommide, vägivaldse hävinguga, purustamise ja röövimisega. Linnadest tulnud toitlussalgad ei tundnud maal valitsevaid kohalikke olusid. Toitlussalklased hakkasid toetuma kehvtalurahvale, et saada nõuandeid, kust leida toitu jne.
Külades hakati rajama org-e kombed- kehvikute komiteed. Neist kogunes tõeline öördajate armee, kes teatas, kui palju ühel või teisel talul võiks mingeid toiduaineid või varasid olla, kuhu varad on peidetud, kuhu loomad aetud , kuhu teraviljavarud maasse kaevatud jne. Kombed oli pealekaebamisest eluliselt huvitatud, toitlussalklased andsid osa röövitud varadest neile üle. Kehvikute komiteede loomine lõhestas Vm talurahvast. Seda peetud üheks Vene kodusõja puhkemise üheks olulisimaks põhjuseks üldse. Mõnda aega suutsid toitlussalklased edukalt tegutseda, juunis-juulis 1918 hakkasid talumehed relvastuma ja alustasid relvavõitlust toitlussalkade vastu. Juulis-augustis Vm keskrajoonides loeti rohkem kui 100 talurahvaülestõusu. Maha surumiseks oli tarvis kasutada tšekaa väeosi ja punkaarti.
Enamlaste välispoliitika
Kuni võimule tulekuni olid enamlased välispol -t pahaks pidanud ja eiranud. Diplomaate süüdistati rahva petmises jne. Tulevik pidi enamlaste arvates kuuluma maailmale, kus ei tunta diplomaatiat. Ei tehtud välispol kursi välja töötamiseks midagi. Rahvakomissaride Nõukogu moodustamisel määrati ametisse ka Välisasjade komissar. NL I-ks oli Lev Trotski. Trotski ise ei tundnud oma uue ameti vastu vähematki huvi, jätkas Petr Nõuk esimehena, Revol-komit esimehena, asus Smolnõis, kujunes Lenini paremaks käes. Välismin-s hakkas asju ajama sisuliselt Trotski asetäitjaks nim endine Balti laevastiku madrus Nikolai Markin, kellel polnud mingeid välispol ega dipl kogemusi ega oskusi, ei pürginudki selle poole. Oli vaja puhastada välismin enamlaste vastastest- olid praktiliselt kõik välismin ametnikud. Pärast okt pööret lõviosa välismin ametnikest ei tulnud üldse tööle. Välismin ametnikel oli tarvis oma hinge sees hoida, raha teenida ja ära elada. Järk-järgult mingi osa endistest välismin ametnikest pöördus keskasutusse tagasi, teostati puhastustööd. Püüti allutada välismin juhtimisele seniseid diplomaate välismaal. Lõviosa keeldus enamlaste võimu tunnistamast ja Vm-le tagasi pöördumast, enamus jäi välismaale, tegi näo, et esindavad kukutatud AV-d. Diplomaadid kuulutati rahvavaenlasteks ja lindpriideks ja kontrrevolutsionäärideks. Teiseks ülesandeks oli saladiplomaatia avalikustamine. 1917 jooksul oli enamlaste propagandarelvaks olnud väide, et Vm dipl juhid sõlmivad kogu aeg salapäraseid välislepinguid, mille eesmärgiks on pikendada sõda jne. Nüüd oli vaja tõestada, et väitel oli põhi all. Markin pani alluvad tööd rabama ja salalepinguid otsima , selgus õige pea, et neid pole olemas. Oli tarvis midagi välja anda, 1918 lõpuks ilmus 6 köidet väidetavatest salalepingutest, reeglina olid lihtsalt dipl kirjavahetus välisriikidega.
Enamlaste ainus välispol ülesanne oli sõjast väljumine, separaatrahu sõlmimine keskriikidega. Oldi lubatud teha juba ilmasõja aastatel, kui oli Sm-lt saadud salajasi toetussummasid. II-l Nõuk kongressil võeti vastu Rahudekreet. Oli mõeldud ennekõike enamliku propagandana kogu maailmas, selles tehti kõigi sõdivate rahvaste valitsustele ja rahvastele ettepanek, et kehtestada 3ks kuuks relvarahu, töötada välja ja kirjutada alla lõplik rahuleping. Rõhutati, et tulevane rahuleping peab olema demokraatlik ja õiglane, ei tohi sisaldada annektsioone ja kontributsioone. Reaktsioone Antandi riikide poolt ei tulnud. Rahudekreedist olid eluliselt huvitatud keskriigid . Vm kõrvaldamine Antandi ridadest kujutas olulist olukorra paranemist kõigile. Keskriigid haarasid Rahudekreedist kinni, 20.nov 1917 alustati läbirääkimisi. Leidsid aset praeguse Valgevene lääneosas Brest-Litovski kindluses, Vene delegatsiooni juhtis Adolf Joffe. 7.dets kirjutati alla relvarahule. Nüüd võisid alata läbirääkimised lõpliku rahulepingu ümber. Keskriikidele selgus kiiresti, et enamlaste peamiseks eesmärgiks oli sõja tegelik lõpetamine . Rahulepingust pole enamlased üldse huvitatud. Ideoloogilis-propagandistlik eesmärk- ei tahetud afišeerida oma suhteid Sm-ga. Poliitiliselt Sm-l oli jätkuvalt keisri valitses, valitsesid imperialistid ja militaristid, sellistega ei tohtinud enamlikul parteil Vm-l olla mingit ühist joont. Ei tahetud ka demokraatlikku rahulepingut. Kontributsioonideta ei tahtnud sõda lõpetada ükski keskriik. Sm-l veel olid eraldi lootused annektsioonidele. Kõik Vene erakonnad peale enamlaste olid seda meelt, et keskriikidele ei tohi teha mingeid järeleandmisi. Põhjused olid erinevad- ühed väitsid, et Vm ei tohi loobuda lepingutest, mis seovad teda Antandi riikidega, sõda tohib lõpetada vaid üheskoos. Teised väitsid, et keskriikide nõudmised on liiga kaugeleulatuvad ja allakirjutamise korral saab juhtuma alistumine keskriikide diktaadile. Sakslased ise käitusid Brest-Litovski läbirääkimistel üsna arrogantselt. Enamlastele üritati peale suruda ultimatiivses toonis oma nõudmisi.
Enamlaste sees vallandusid tõsised erimeelsused. Suurem osa juhtivatest enamlastest oli tol ajal veendunud, et sotsialism ei saa võita ühes riigis, saab võita vaid ühe korraga kogu maailmas. Vene revolutsioon, millele ei järgne koheselt samasugust sots maailmarevol, on nii või teisiti määratud hukkumisele. Sellest teooriast lähtuvad vasakpoolsed enamlased leidsid, et mingil juhul ei tohi alla kirjutada rahulepingule. Sõda tuleb jätkata selleks, et Lääne-Eur töölisklass veenduks oma valitsuste ebainimlikkuses, reeturlikkuses jne ja pööraks relvad oma valitsuste vastu- mida halvem, seda parem. Teatav osa enamlaste juhtkonnast oli teist meelt ja leidis, et rahu sõlmimine on hädavajalik- Vm ruineeritud majandus ei pea jätkuvale sõjaolukorrale kauem vastu, Vm vajab hädasti hingetõmbepausi ja kasvõi selle saavutamiseks tuleb leping keskriikidega alla kirjutada. Enamliku partei KK-s ja Ülevm-s KTK-s ja Rahvakomissaride Nõuk-s vallandusid ägedad vaidlused. Trotski leidis, et mingil juhul ei tohi alla kirjutada, aga rahuläbirääkimistelt ei tohi ka tagasi hüpata, vaid neid tuleb venitada nii kaua kui võimalik lootuses, et ehk puhkeb keskriikides maailmarevolutsioon.
1918 jaan sõitis Trotski isiklikult Brest-Litovskisse. Joffe roll vähenes. Trotski suutis tänu kõneoskusele kuidagimoodi laveerida, samas pidi olema algusest peale selge, et lõpmatuseni teha ei saa. Sakslased muutusid konkreetseks, 28.jaan esitati ultimaatum- küsiti, kas NL saatkond kirjutab alla või mitte. Trotski oli sunnitud konkreetsemalt vastama. NL Vm sellistel tingimustel lepingule alla ei kirjuta, aga loobub edasisest sõdimisest ja saadab armee laiali. Väidetavasti just jaan viimastel päevadel olevat toimunud mõtetevahetus Trotski ja Lenini vahel- Trotski olevat avaldanud arvamust, et sellises olukorras Sm ei söanda uut pealetungi alustada. Lenin olevat selles kahelnud ja muretsenud, et mis siis, kui sakslased ikkagi alustavad pealetungi. Kui alustavad pealetungi, on sundseisus- ei saada teha etteheiteid ebasoodsale rahulepingule alla kirjutamise kohta. Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi olid valmis sellise deklaratsiooniga leppima. Saksa kindralkond oli selgelt oma eesmärkidega- 1918 kevadeks kavandati järjekordset otsustavat pealetungi läänerindel. Oli vaja saada idarindest lahti. Lõpliku otsuse uue ja viimase pealetungi korraldamiseks Vm vastu langetas Sm kõrgem pol sõjaline juhtkond 13.veebruaril. 17.veebr saadeti Petr-i radiogramm, milles anti Vm Rahvakomissaride Nõuk-le teada, et järgmisest keskpäevast loeb Sm ennast Vm-ga uuesti sõjajalal olevaks. Kohe samal päeval läks teele vasturadiogramm Berliini, Lenin teatas, et on valmis rahulepingule alla kirjutama, Sm oli sõjaettevalmistused lõpetanud,
18.veebr alustati suurt ja viimast pealetungi idarindel, rohkem kui 50 diviisi asusid ründele. Venelased polnud võimelised vastupanu osutama. Uus Punaarmee oli nii väike ja nõrk, et ka seda ei saadud rakendada. Punakaart oli märkimisväärne- 250 000 meest, olid laiali pillutatud üle kogu Vm, tegemist oli tsiviilisikutega, polnud formeeritud väeosi jne. Sakslased marssisid lihtsalt ida poole edasi ilma vastupanu kohtamata. Saadi suurem osa Valgevenest, Ukrainaga oli erisituatsioon, seal oli loodud rahvusväeosi, valitud oli Ukraina Raada ja kuulutatud Ukraina Rahvavabariigi jne. Sm ja Ukraina rahvavabariik tegid lepingu 28.jaan, rahvavabariik lubas Saksa sõjaväed oma riigi territooriumile. Oli enam-vähem ainus võimalus, kuidas Punaarmee välja ajada. Üheaegselt pealetungiga idarinde põhjaosas alustas Saksa armee ka Ukraina territooriumi oma kontrolli alla võtmist. Märtsi alguseks jõuti välja Kiievi piirkonda, Kiievi linn langes sakslaste kätte. Ukrainas jätkasid saksa väed edasiliikumist kogu 1918 suve jooksul, mai lõpus-juuni alguses jõuti Doni jõeni välja. Skoropadski sai saksameelse valitsuse etteotsa.
Enamlased, nähes saksa vägede edasitungi, pöördusid tagasi rahuläbirääkimiste juurde. Sakslased lasid veidi omas mahlas praadida. Adolf Joffe eriti ei kaubelnud enam millegi üle, 3.märtsil 1918 Adolf Joffe Vm nimel kirjutas alla separaatrahule keskriikidega- Bresti rahule. Bresti rahulepingu kohaselt pidi Vm loovutama Sm-le kõik sõja käigus Sm kontrolli alla läinud endised Vene impeeriumi läänealad- Poola, Leedu, Balti kubermangud, suure osa Valgevenest. Pindalalt polnud väga suur, aga seal oli varem paiknenud 33% Vm tööstuspotentsiaalist. Oli selles mõttes suur kaotus. Keskriikidest Türgi sai tagasi ilmasõja ajal Vene vägede poolt vallutatud kindluslinnad- Batumi, Ardagan, Karsk. Sm-le kohustus Nõuk Vm maksma kontributsiooni 6 miljardit kuldrubla, Vm kohustus desarmeerima kõik oma relv jõud- nii vana armee kui Punaarmee. Lisaks Vm kohustus tagama Sm-le piiramatu ligipääsu Vene naftaväljadele. Joffe allkiri oli Bresti rahulepingul all, 4.märtsil sakslased peatasid ka oma edasitungi, Joffe allkiri ei tähendanud, et rahuleping oleks olnud lõplik, oli tarvis ratifitseerida KTK-s, vastuseis oli jätkuvalt tugev. Põhjused endised- ei tohi sõlmida separaatlepingut, kirjutada alla häbistavale rahule jne. Tuleb oodata sotsialistlikku maailmarevolutsiooni jne. Märtsi keskel toimus kaks olulist foorumit, kus rahuküsimus lõplikult paika pandi. Esimesena oli enamlaste partei järjekordne kongress, seitsmes ja erakorraline. Suure vaevaga suutsid Lenin ja Trotski delegaatidele selgeks teha, et rahulepingu sõlmimine nendes tingimustes oli ainuke võimalus. Mõni päev pärast parteikongressi toimus ülevenemaaline Nõuk kongress- neljas. Vaskpoolsed esseerid olid vastu, enamlased olid juba otsuse langetanud. Nõuk kongress kinnitas samuti Bresti rahulepingu. Samas tõi selle sõlmimine kaasa mitmeid olulisi muudatusi senises enamlaste poliitikas- Lev Trotski loobus välisasjade rahvakomissari kohast, esialgu jäi ametliku töökohata. Teine oluline muudatus oli see, et valitsusasutused koliti Petrogradist Moskvasse. Järsult teravnesid suhted seniste koalitsioonipartnerite enamlaste ja vasakesseeride vahel. Esseerid hakkasid otsima võimalusi, kuidas rahulepingut tagasi pöörata. Vasakesseerid vallandasid kogu Vm keskrajooni hõlmanud enamlaste vastase ülestõusu, päästikuks sai Saksa saadiku krahv Mirbachi tapmine , tapjateks said 2 tšekaas töötanud vasakpoolset esseeri. Mässud puhkesid Moskvas ja selle ümbruses. Esseeridel õnnestus enamikus linnades võim mõneks ajaks enda kätte võtta. Moskvas täies mahus ei õnnestunud, ehkki sealgi läks vasakesseeride kontrolli alla mitu tähtsamat valitsusasutust, võeti üle tšekaa ja arreteeriti mõneks ajaks Džeržinski, enamlased suutsid selle sõjaliselt maha suruda. Üle kahe nädala käisid võitlused Jaroslavlis, ülestõusu eesotsas oli Boris Savinkov, legendaarne revolutsionäär. Enamlaste jaoks ähvardas ohtlikuks kujuneda kodusõja käigus välja kujunenud idarinne , nõuk poole idarinde juhatajaks oli endine Vene armee alampolkovnik Pavel Muravjov, vasakesseer. Olles saanud teada krahv Mirbachi tapmisest, andis kõigile idarinde väeosadele käsu lõpetada otsekohe lahingutegevus valgete ja tšehhi korpuse vastu ja suunduda läände, et avada uuesti sõjategevus keskriikidega. Muravjovi plaan ei täitunud, jäi vahele enamlastest poliitkomissaridele. Staabikomissaride hulgas oli rohkesti töötajaid, ükski polnud nii populaarne kui Muravjov. Esseeride mäss tähendas seda, et enamlased katkestasid igasugused suhted vasakesseeridega, nood visati välja KTK-st, Rahvakomissaride Nõuk-st, toimusid arreteerimised ja mahalaskmised. Enamlased asusid Vm-l üheparteilist diktatuuri teostama.
6.loeng- 27.veebr
Venemaa kodusõda
Alguseks loetakse 1918 kevadet ja suve. Esimesi märke oli olemas varemgi. Kodusõja peamised osalised kandsid juba toona nimetust punased ja valged. Täpsemalt määratleda pole nii lihtne. Punaste hulka kuulusid enamlased ja nende pooldajad, need, kes olid astunud vabatahtlikult Punakaarti või Punaarmeesse. Ei piirdunud vaid enamlaste ja nende otseste pooldajatega. 1918 mais hakati juba värbama Punaarmeesse ka sunniviisiliselt. Lisaks sellele punaste poolel erinevatel kodusõja etappidel erinevates regioonides osales ka teisi vasakpoolseid pol isikuid- ennekõike vasakesseerid, aga ka teised. Mida selgemaks sai enamlaste ülekaal valgete üle, seda rohkem liitus Punaarmeega muud rahvast. Punaarmeesse mobiliseerituid ei saa käsitleda vaimselt punastena, ei pidanud maailmavaadet jagama, ometigi aitasid punaste võidule kaasa.
Valgete põhituumiku olevat moodustanud endised- endine aadel, kes oli palju kaotanud, endised tippametnikud, riigiametnikud, kindralid, usujuhid jne. Maj mõttes olid teistest eelistatumad kihid - suurkaupmehed, -pankurid jne- need olid ka valged. Sellised kihid osalesid tõepoolest valges liikumises. Enne I ms puhkemist need nö ülemkihid moodustasid Vm ühiskonnas 3%, selge on see, et 3% ühiskonnast ei suuda rohkem kui 2 a jooksul pidada sõda. Teine võimalus valgete määratlemisel on öelda, et tegemist oli enamlaste vastaste pol jõududega. On ka õige, aga mitte ammendav. Enamlaste vastasteks olid kõik ülejäänud pol erakonnad, ka vasakesseerid, kes olid ise punased. Valgete liikumise algetapil oli Venemaa poliitiline eliit , poliitiliste erakondade liidrid ja aktiivsed tegelased, need, kes valget liikumist kujundasid. Ka seda oli liiga vähe selleks, et pikemat aega enamlastega relvavõitlust pidada.
Valgete liikumise olemasolu hädavajalikuks eelduseks oli rahvamasside ühinemine nii enamlaste poolt kukutatud endiste ja ka ülejäänud erakondade pol eliidiga. Põhjused rahvamasside ühendamiseks tulenesid ennekõike enamlaste endi poliitikast , mis häälestas nad suht kiiresti enda vastu. Esialgu rahvamassid olid poliitiliselt inertsed , passiivsed ja sellega saabki selgitada enamlaste esialgset edu. Õige pea tekitasid enamlaste sammud rahvahulkades pahameelt. Talurahva hulgas 1918 maist kehtestatud toitlusdiktatuur ja külaühiskonna lõhestamine , tööliste seas õnnetu eksperiment tööliskontrolli kehtestamise , vabrikute sulgemise ja töötuse kasvuga. Enamlased olid kinnitatnud, et kõigil vähemusrahvustel on õigus rahvusliku separatismi teostamiseks, kuid seda tegelikult ei sallitud. Vene ühiskond oli 20.saj alguses väga usklik ühiskond, see oli oluline ja levinud kõigis rahvakihtides. Enamlaste ootamatult väga räiged ja jõulised sammud õigeusu kiriku tagaplaanile surumiseks ärritasid tõsiusklikke väga tõsiselt.
Olid ka rohelised- nende all peetakse silmas tavaliselt mitmesuguseid lokaalseid relvarühmitusi, kes reeglina haarasid relvad just oma kodukoha, oma talu, küla, maakonna kaitseks, koosnesid reeglina kohalikest inimestest. Reeglina püüdsid distantseeruda nii punastest kui ka valgetest. Tulenevalt tegelikust jõudude vahekorrast- kumb pool tundus ohtlikum ja kumb tundus olevat võidule lähemal, toetati vastavalt olukorrale emba- kumba . Roheliste liikumise üheks tuntumaks figuuriks, kuulsamaks tegelaseks kujunes Nestor Mahno, Ukraina talupoeg , kes koondas enda ümber talurahvaarmee, hiilgeaegadel tema vägedesse kuulus kuni 350 000 relv meest. Vägi oli hästi relvastatud. Võeti kasutusele kuulipildujakaarikud, mida ukrainapäraselt nim tatšankadeks- kerge sõiduvanker, millele asetati kuulipilduja. Lisaks nendele oli kasutada ka kõik moodsamad relvad- suurtükid , soomusautod, soomusrongid, lennukid jne. Vahepeal omas kontrolli suurema osa Ukrania territooriumi üle. Pol väidetelt oli väidetavalt anarhist. Kui palju anarhismis tegelikult orienteerus, on iseküsimus. Ei tunnistanud ühtegi riigivõimu ega režiimi, võis sõdida ükskõik kellega koos ja ükskõik kelle vastu. Võideldi Ukraina okupeerinud sakslastega, rahvuslike vägedega, valgete ja punastega jne. Alles sõja lõpupoole hakati aru saama, et punaste võit võib tuua kaasa halbu tagajärgi ning temast sai punaste lepitamatu vaenlane. Punaarmee koondas Mahno talurahvavägede vastu jõudude ülekaalu ja lõi selle puruks, nii läks ka teiste rohelistega. Nende taktika eripäraks oli see, et lähtusid sissisõjast. Anti vaenlasele ootamatuid ja seda valusamaid lööke, pärast edu saavutamist tõmbuti tagasi, jäädi ootele, soodsa võimaluse tekkides rünnati taas. Rohelised koosnesid põhiliselt sama regiooni rahvast, vabatahtlikest, püüti enda poole värvata nii valgetest vägedest kui Punaarmeest deserteerunud sõdureid .
Vene kodusõja puhul on vaieldud palju selle üle, kes oli süüdi kodusõja puhkemises. Vastuseid on mitmeid. Omaaegsed valged ja nende hilisemad järgijad on väitnud, et selles olid süüdi enamlased. Kindlasti on neil ka vähemalt osaliselt õigus, sest kui enamlased ei oleks 1917 hakanud Vm riiklust õõnestama ja poleks teinud kõik Vene impeeriumi kokku varisemiseks ja poleks okt pöördega võimu haaranud, poleks kellelgi põhjust sõdima hakata. Vm sotsmaj olukord oli 1917 sügiseks muutunud nii keeruliseks, katastroofi eelseks, niiet pole võimalik kindel väita, et ilma enamlaste riigipöördeta jäänuks kodusõda olemata. Oleks võinud jääda pehmemaks ja teistsuguseks. Teisalt enamlased ise ja kogu NL periood ja hiljemgi on väidetud, et kodusõja vallandasid valged. Mingis mõttes ka neil väidetel tõepõhi all. Otseselt sõjategevuse enamlaste vastu vallandasid valged jõud. Samas kui enamlased poleks vägivaldselt eelnevalt võimu haaranud, poleks ka valgetel olnud põhjust organiseerumiseks ja lahingutegevuse vallandamiseks. Vene kodusõja põhjuseks on läbi aegade peetud ka endiste Vm valitsejate tegematajätmisi. Vm oli pol korralduselt Lääne-Eur moodsatest riikidest maha jäänud, on ette heidetud, et keisrivalitsused ei teostanud piisava järjekindlusega kiiresti demokr reforme ja aitasid kaasa enamlaste võimuletulekule. Enamlus võinuks küll tekkida demokr tingimustes, kuid ei oleks saanud nii massiliseks ehk. Vm tasapisi moderniseerus. Liikus edasi omas tempos, aga päris demokratiseerimata ka ei olnud. 1905 tulemusena tekkis ju duumamonarhia, anti kodanikuõigused, lubati erakondi jne. Enamlaste võimuletulek paiskas Vm järgmiseks 70 a-ks sügavamasse diktatuuri kui oli olnud keisrivõimu viimastel aastatel. On ka väidetud, et Vm kodusõja otseseks põhjustajaks oli Vm lüüasaamine I ms-s. Ilmselt on väitjatel omamoodi õigus, kokku varisemine maailmasõjas süvendas kõiki pol, maj, sots probleeme, mis varemgi Vm ees seisid, aitas kaasa enamlaste propagandale ja võimuletulekule. Samas ei saa Vene kodusõda selgitada vaid Vm-väliste teguritega, milleks oli Ilmasõda. Denikin ütles, et „kodusõda oli Vm vältimatu tragöödia“, jõudis järeldusele, et oli ikka ja jälle aeg-ajalt korduvatest Vm vapustustest, mis on tuntud üldnimetuse all „Segaduste aeg“.
Kodusõda puhkes peaaegu üheaegselt erinevates Vm regioonides, eriti tähtsad olid sündmused Lõuna-Vm-l ja Vm idaosas. Algatajateks võib osaliselt pidada kasakaid. Doni kasakad olid 1917 valinud oma kasakaväe pealikuks, atamaniks, kindral Aleksei Kaledini. Tema juhtimisel püüti Okt pöörde järgselt kaitsta Donimaa autonoomiat, mitte lasta sisse tungida enamlikel ideedel ja valitsusel, vaid olla ise. 1918 alguseni suutsid Doni kasakad oma asualad enamlusest enam-vähem puhtad hoida. 1918 jaan koondasid enamlased kasakate vastu ulatuslikud punakaardi salgad ja alustasid pealetungi. Kasakate tagalas oli 5. kolonn sealsete tööliste ülestõusude näol. Doni kasakaid suruti tagasi, hõivati suuremad linnad, kasakaväe võimetes pettunud Kaledin lasi end maha, suur osa kasakaväest läks laiali, koduküladesse tagasi. Vaid väike osa enamlusele vaenulikest kasakatest tõmbus tagasi steppidesse, üritas endal elu sees hoida. 1918 kevadel hakkasid kasakaväe riismed koonduma, valisid uue atamani Krasnovi, märtsis läksid Doni kasakad üle ise pealetungile, üsna kiiresti tõrjusid punakaardi salgad Donimaalt välja, hõivasid ka suuremad linnad jne. Oluliseks oli enamlaste poliitika- terror ja ära võtmine, panid elanikke toetatma kasakaid. Kasakavägi hakkas saama kevadel täiendust, suvel asus otseselt pealetungile. Liikus Donimaa ajaloolistest piiridest kaugemale, jõudes välja Volga jõele ja püüdes hõivata Volga jõel olnud suuremat linna Tsaritsõn'it (hiljem Stalingrad ), selle kaitsmist juhtisid poliitkomissarina Jossif Stalin, Vorošilov ja Budjonnõi. 1918 suureti Tsaritsõn enda käes hoida, tõrjusid tagasi 3 doni kasakate peatungi. Sai alguse Stalini ja Trotski vastasseis. Tsaritsõni kaitsmine õnnestus tänu sellele, et Doni kasakavägi oli ennekõike sobilik kasutamiseks tühjadel stepialadel, mitte kindlustatud linna ründamiseks. Krasnovi Doni kasakaväele, mida hakati 1918 nim Doni armeeks ja kuhu kuulus kuni 50 000 kasakat, on ette heidetud seda, et tegi koostööd sakslastega. Sakslased olid kokkuleppe kohaselt jõudnud Doni äärde. Krasnov oskas sakslastelt välja rääkida oma väele vajalikku relvastust ja varustust. Enamik vene valgest oleks parema meelega panustanud Antandi riikidele. Krasnovi käitumine oli ainuõige ja ainuvõimalik Doni kasakaväe seisukohalt olusid arvestades.
Uurali kasakad- Uraali jõgi saab alguse Uraali mäestikust, Tšeljabinski piirkonnast , Ohrenburg oli Uurali kasakate peamiseks asualaks, valisid 1917 pärast veebr revol oma pealikuks, atamaniks polkovnik Aleksander Dutovi. Pärast okt pööret kordus praktiliselt sama, mis oli aset leidnud Doni kasakate aladel, üritati vältida enamliku võimu laienemist oma aladele, kuni 1918 alguseni läks päris kenasti korda. 1918 jaan alustas punakaart pealetungi ka Uurali kasakatele. Samad põhjused sundisid ka neid taanduma, steppidesse laiali hajuma . Enamlaste poliitika sundis kasakaid uuesti kogunema ja võitlema enamlaste vastu, 1918 märts-aprill asuti pealetungile, hõivati varsti Ohrenburgi linn ja selle ümbruskond, tähtsaim pol keskus.
Mõlemate kasakate puhul oli võitluse eesmärgiks seniste eesõiguste ja piirkondliku autonoomia kaitsmine. Samal ajal hakkas kujunema Lõuna-Vm-l ka I relv koondis, mis seadis eesmärgiks enamluse kukutamise. Pärast okt pööret hakkas endine sõjavägede ülemjuhataja kindral Mihhail Aleksejev looma Rostovis Doni ääres salajast valget liikumist, mis oleks suunatud enamluse kukutamisele, Vm taastamisele. Sellesse salaorg-i värbas ennekõike endisi ohvitsere, sõjakoolide kuulajaid, junkruid, üliõpilasi, vanemate klasside gümnasiste. Värbas ainult vabatahtlikkuse alusel. Org suurenes, püüdis laieneda ka kaugemale, veelgi kiiremini levis teave sellise org olemasolust, Aleksejevi juurde hakkas pürgima enamlaste vastaseid üle kogu Vm. Oluliseks oli endine ülemjuhataja Kornilov, keda Kerenski oli süüdistanud kodumaa reetmises jne. Kornilov istus augustist alates vanglas. Saades teada, et Aleksejev kogub salajasi jõude Rostovisse enamlaste vastu, õnnestus Kornilovil ja tema kaaslastel vanglast põgeneda. Liikusid Rostovisse läbi terve enamlaste poolt hõivatud Vm. Kohale jõudsid. Funktsioonid jagati Aleksejevi ja Kornilovi vahel. Aleksejevist sai ideeline ja pol juht, ülesandeks sai laiendada salaorg, tõmmata kokku uusi liitujaid, luua teisi samalaadseid org-e, luua sidemeid Antandi riikidega ja leida toetust. Kornilov hakkas tegelema sõjalise liikumisega, Rostovis sündis Vene vabatahtlik armee. Esialgu väga olulisi probleeme polnudki, vabatahtlikke tulvas juurde hulgaliselt, enamlased olid seotud Doni kasakaväega, võimu ei saanud näidata. 1918 jaan, kui Doni kasakavägi hajutati, jõudis järg ka vabatahtlike armeeni. Lähenevate punakaartlaste ees olid nad sunnitud armee Rostovist välja viima.
Toimus esimene Kubani retk- jääretk Kubani jõe järgi, selleks ajaks oli vabatahtlike armees u 3000 meest, kes Rostovist liikusid lõuna suunas, Põhja-Kaukaasiasse, Kubani jõe ääres olid kubani kasakaväed, loodeti jõud ühendada. Armee olukord kujunes traagiliseks. Punakaartlasi oli 10 000 3000 valge vastu, punakaartlastel olid paremad relvad, soomusrongid jne. Talvel oli raske hankida toiduaineid armeele, ka lahingumoona ja relvastust. Kaotused olid suured, retk kestis kokku 50 päeva, 40-l löödi pidevalt lahinguid. Kõik haavatud ja haiged oli tarvis kaasa võtta, rivid venisid väga pikaks. Viimases hädas üritas vabatahtlike armee korraldada tormijooksu Jekaterinodarile, kuid pärast 3 päeva kestnud lahinguid oli sunnitud lahkuma , surma sai Kornilov. Armee jäänused päästis tõsiasi, et jõuti välja Kubani jõeni, Kubani kasakatelt saadi toetust- varustust ja uusi mehi, saabus ka kevad, kui Doni kasakad alustasid pealetungi. Armee uueks juhiks sai kindralleitnant Anton Denikin. 1918 mais alustas oluliselt suurenenud vabatahtlike armee pealetungi punastele, surus neid järk-järgult tagasi, suve II pooleks hõivas, võttis enda kontrolli alla kogu Kagu-Kaukaasia, Musta mere rannikult Kaspia rannikuni. Naabriteks oli Doni armee ja Uurali kasakvägi. Koosnes erinevatest jõududest, oli allutatud erinevatele väejuhtidele, samas oli selles piirkonnas kujunenud välja oluline valgete liikumise keskus.
1918 mais said enamlased veel ühe, kõige ohtlikuma vaenlase. Tšehhid ja slovakid- vene vägede poole oli I ms jooksul neid üle jooksnud Vene poolele terve hulk. Ms lõpuaastatel oli hakatud koondama üle jooksnud või vangi langenuid Tšehhoslovakkia korpuseks. 1917 a-ks oli korpus valmis, kavatseti rakendada saksa-vastasel rindel. Pärast veebr revol jõudis korpuse juhtkond järeldusele, et sellises olukorras pole mõtet siduda oma saatust Vene armeega, vaid peaks oma väed üle viima läänerindele. 1917 suve II poolel saavutati kokkulepe, Tšehhoslovakkia korpus ühendati formaalselt Prantsuse armeega, alustati üle viimist Kaug- Itta , taheti toimetada Prn-le. Okt pöörde ajaks oli ümberasumine just alanud, korpus oli laiali paisatud pea kogu Ida-Siberi raudtee ulatuses. Okt pööre tõi koheselt kaasa veelgi süvenenud raskusi raudteetranspordi org-l, seisma jäi Tšehhoslovakkia korpus, rongid ei liikunud, sõdurid virelesid jaamades, valitses täielik teadmatus, mis edasi saab. Levisid kuulujutud , rahulolematus jne. Nähti põliselanike rahulolematust enamlastega, tšehhid ja slovakid tunnetasid ka seda. Neid pani muretsema ka kuulujutt, et enamlased olevat Brestis andnud lubaduse neid laiali saata ja relvad ära võtta. Mai lõpus 1918 püüdsid enamlased tšehhidelt-slovakkidelt relvi käest ära võtta, ei õnnestunud, relvad pöördusid enamlaste vastu. Esmajoones läks Tšehhoslovakkia korpuse kätte territoorium Volgast Uuraliteni, seejärel laiendati oma võimupiirkonda kiiresti ida suunas, praktiliselt kogu Siberi magistraali ulatuses. Juunis 1918 läks nende kontrolli alla Vladivostok. Polnud enam üksi, vaid nendega olid ühinenud kõik enamlaste-vastased jõud kogu Siberi ulatuses, seal tekkis üksteise järel piirkondlikke valitsusasutusi, kujundati 19 kohalikku AV-d. Omskis, Siberis, tekkis nn Siberi AV, mis järk-järgult allutas endale teised kohalikud valitsused. Teine Volga-äärses Samaras, Komutši (Asutava Kogu Liikmete Komiteed) valitsus. Koosnes vaid vasakpoolsetest, juhtkohal esseerid, juhiks sai Viktor Tšernov. Komutši valitsus formeeris oma relvajõud , Komutši rahvaarmee, võitles ka punaste lippude all, aga enamlaste vastu. 1918 kujunes Uuralitest Kaug-Ida piirkonnani valgete keskus.
Välisriikide väidetav sekkumine- NL ajal oli Vene kodusõja ametlikuks nimetuseks „Kodusõda ja välisriikide interventsioon “. Palju räägiti 14 Antandi riigi kombineeritud sõjakäikudest jne. Interventsiooni mõiste on käibel ka tänastestki ajalooõpikutes meil ja Lääne-Euroopas. Kõige lahjemas ja lihtsustatumas mõttes sekkumine teise riigi siseasjadesse- oli sellega tegemist küll. Kui lisada teine oluline tunnus- teise riigi suveräniteedi rikkumine, mida interventsioon eeldab, tekib küsimus, kas saab rääkida Antandi riikide interventsioonist Vm-le. Kes oli tollal Vm suveräniteedi kandjaks ? Kas vägivaldse riigipöördega võimule tulnud enamlased või valge liikumine? Paljude Vm-st lahku löönud väikerahvaste seisukohalt oli tegemist NL Vm sõjalise interventsiooniga nende siseasjadesse. Mingil määral lääneriigid Vm asjadesse sekkusid. Kas sekkusid selleks, et kukutada enamlus Vm-l? Seda kindlasti mitte. Olid sõjalised ja sõjalis-maj küsimused, mitte pol. 1917 olid lääneriigid jälginud ärevusega Vm-l toimuvat, oli üritatud Antandis kinni hoida jne, puhtalt dipl vahenditega. Pärast okt pööret üritasid lääneriikide diplomaadid suhelda Lenini valitsusega samamoodi nagu seni oli suheldud AV-ga, enamlased polnud sellest huvitatud. Pärast Bresti rahu sõlmimist hakkasid lääneriigid tõsise murega jälgima Vm-l toimuvat ja otsima võimalusi Vm arengute muutmiseks. Suurim sõjaline põhjus seisnes selles, et al 1915 olid lääneriigid Vm-le tarninud tohututes kogustes sõjavarustust ja relvi. 1917-18 a-ks olid Vm-le kuhjunud hiiglaslikud sõjavarustuse laod. Nii palju polnud sõjatehnikat, varustust jne iialgi olnud. Pärast Bresti rahulepingu sõlmimist võis karta , et sakslased nõuavad Vm-lt relvastusladude välja andmist. Põhilised asukohad olid Põhja-Vm-l Murmanski, Arhangelski piirkonnas. Teine oli Kaug-Idas, Vladivostokis ja selle ümbruses. Antandi riikide esimene huvi oli võtta varustuslaod enda valve alla ning vältida nende üle andmist sakslastele.
Teine eesmärk, mis väga otseselt puudutas Sb-d: Bresti rahulepinguga oli NL Vm juhtkond kohustunud tagama Sm-le juurdepääsu Taga-Kaukaasia naftale. See tugevdaks Saksa sõjalist potentsiaali, Antandi huvides oli vältida selle lepingupunkti täitmist. Enne revol oli suurem osa Vm naftaettevõtetest kuulunud Briti ettevõtetele. Antandi riigid hakkasid tegutsema. 1918 märtsis maabusid britid ja prantslased Murmanskis, võttes linna ja ümbruse oma kontrolli alla, 1918 apr maabusid Jaapani ja USA väed Kaug-Idas (Vladivostok ja ümbrus). Mais 1918 laiendasid Koola poolsaarel maabunud prantslased ja britid võimuala Arhangelski piirkonda. Juunis 1918 tungisid Pärsias/ Iraanis asunud Briti väed Kesk- Aasiasse - Turgestan, Kasahstan, ja liikusid üle Kaspia mere Kaukaasiasse, võttes üle naftaallikad. Kõik toimus ajal, kus läänerindel toimusid ägedad võitlused, I ms polnud lõppenud. Lääneriigid võisid saata Vm-le interveerima vaid tagasihoidliku suurusega üksusi. Nov 1918, kui Sm kokku varises, oleks Antandi riikide osalus Vm kodusõjas järsult kasvada võinud, tegelikkuses valitses pol juhtkonnas selge sõjaväsimus ja sõjatüdimus, pigem hoolitseti selle eest, et armeesse mobiliseeritud mehed võimalikult kiiresti koju tagasi saata. 1918 lõpus Vm-l olnud koondised natuke suurenesid. Prn laevastik ilmus nov lõpus 1918 Mustale merele, väiksemad Prn üksused Krimmi poolsaarel ja Odessa piirkonnas. Lisaks dets 1918 Briti laevastikueskaader ilmus Läänemerele. Interventsioonivägede tähtsus ei seisnenud selles, et oleks ulatuslikke territooriume vallutanud, Punaarmeele lööke andnud vms, nende esmane tähtsus seisnes moraalses ja pol toes valgete liikumisele. Põhja-Vm-l tekkis pärast brittide ja prantslaste maabumist uus kodusõja rinne, Põhjarinne, moodustati Vene Põhjapiirkonna valitsus eesotsas endise AK liikme Nikolai Tšaikovskiga, selle alluvuses loodi spets Põhjaarmee kindralleitnant Jevgeni Milleri juhtimisel.
1918 lõpuks olid kõik olulisemad kodusõja rinded välja kujunenud. Kõige suurem ja tähtsam oli idarinne, kus oli Tšehhoslovakkia korpus, Komutši valitsus jne. Punaarmee koondas 1918 sügisel rindele 7 armeed. Lõunarinne tegutses Lõuna-Vm-l, ennekõike Kaspia mere ja Põhja-Kaukaasia suunal, valgete poolt kindral Denikini vabatahtlik armee, Doni armee Krasnovi juhtimisel ja Uurali kasakad Dutovi juhtimisel. Põhjarinne oli Jevgeni Milleri juhtimise all. 2 Punaarmee väekoondist olid tema vastas. Ainus suund, mis oli jäänud lahingutegevusest eemale, oli läänesuund, kuhu olid sisse marssinud Saksa väed. Seal polnud lahingutegevust kuni nov lõpuni 1918. Enamlik valitsus, kasutades Sm kokkuvarisemist, otsustas avada uued rinded ka selles suunas. 13.nov KTK otsustas ühepoolses korras tühistada Bresti rahulepingu ja viia Punaarmee pealetungile Lääne-Eur suunas, eesmärgiga ühendada Vene revol Saksa revol-ga. Lisaeesmärgiks teel Sm-le ette jäävad äsja loodud väikeriigid taasühendada Vm külge.
Enamlaste jaoks 1918 kevadel ja suvel oli kõige ohtlikum olukord kujunenud välja idarindel. Sealsed valged liikusid uuralitest edasi Volgamaadele, jõuti Volgamaale, hõivati muuhulgas Simbirski (Lenini sünnilinn), Tšehhoslovakkia korpus vallutas Kaasani, nende kätte langes tsaaririigi kullavaru ja Moskvani jäi veel u 400 km. Moskva langemise vältimiseks rakendasid enamlased al 1918 maist tõsisemaid vastuabinõusid. Trotski, kes oli pärast Bresti rahulepingu sõlmimist jäänud töötuks, määrati Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeheks ning Sõja- ja mereasjade rahvakomissariks (sõjamin). Trotski algatas kohe Punaarmee reorganiseerimise. Seni oli võetud vaid vabatahtlikke ja sedagi kahe enamliku partei liikme soovitusel, ta alustas kohe ulatuslikke värbamisi. Klassiprintsiip säilis. Rindeüksustesse värvati peamiselt töölisi ja kehvtalunikke, maarahvast. Ülejäänud inimesi värvati ka, ei saadetud rindele, aga kasutati tagalatöödel. Trotski kuulutas välja kõigi enamlaste sundmobilisatsiooni Punaarmeesse, idarindele saadeti selle tulemusel 25 000 uut meest. Sinna suunati ka Läti punased kütipolgud. Reorganiseeriti kogu Idarinde juhtimine, Trotski sõitis ka ise idarindele Kaasani lähistele. Trotski saabus pompöösselt, talle oli eraldatud spets talle määratud soomusrong , tema käsutuses oli tšekistidest kaitsemeeskond, mitmesajameheline, uhkelt riides jne. Sellisel kujul hakkas korda looma. Senised killustatud Punakaardi salgad koondati, loodi sõjaväelised struktuurid. Trotskile iseloomulikult ei saadud läbi ulatusliku agitatsiooni- ja propagandakampaaniata, kutsuti üles kaitsma revol saavutusi, võitlema elu ja surma eest, tõrjuma tagasi valgekaartlikku hüdra jne. Kõigisse väeosadesse saadeti pol kihutajad ja tšekistid, rakendati ulatuslikke repressioone. Rakendati ka detsimeerimist- väeosad, kes olid taganenud ja polnud käsku täitnud, rivistati üles ja iga kümnes mees lasti kohapeal teiste hirmutamiseks maha. Trotski ei käitunud lihtsate punaväelaste suhtes nii, vaid ka tšekistide ja poliitkomissaride suhtes. Massilisi mahalaskmisi viidi läbi ka poliitkomissaride ja tšekistide hulgas. Kõik rakendatud abinõud- propaganda, sõjaväelise org loomine, laiaulatuslikud repressioonid, hakkasid andma tulemusi. Juulis 1918 pani punane rahvarinne idarindel valgete edenemise seisma. Seejärel läks koguni pealetungile, 1918 talveks tõrjus valged väed tagasi Uurali mäestikku.
Esimesed idarinnet puudutanud edusammud ei tähendanud enamlaste lõplikku edu ega valgete lüüasaamist. Valgete liikumine alles kogus jõudu, kodusõja otsustavaks kujunes 1919. Enamlasi ähvardas kõige suurem oht jätkuvalt idas. Oli ka teatud pol konsolideerumine , Uuralitest Kaug-Idani oli esialgu tekkinud 19 mitmesugust pisemat valget valitsust, 1918 sept said kahe olulisema esindajad omavahel kokku, toimus Ufaa kongress, kus otsustati oma pol jõupingutused ühendada, moodustada ühtne valitsus, mis koondaks enda alluvusse kogu valge liikumise. Seal loodud Vm AV-d on enamasti nim direktooriumist, koosnes viiest mehest. Esialgu tundus, et sellest piisab , aga õnnetuseks hakkasid hädad tunda andma ka seal- valgete liikumine oli äärmiselt lõhestatud, selge oli vaid üks eesmärk, et enamlased tuleb Vm-l kukutada, mis edasi saab, see teadmine puudus. Esindatud olid monarhistid ja ka vasakesseerid, erineva riigikorra pooldajad. Ufaa direktoorium ei osutunud kuigi efektiivseks, kõrgemates sõjaväelistes ringkondades tekis mõte ka see kõrvale tõrjuda ja anda kogu Vm valitsemine ühe mehe kätte. Nov 1918 toimus nö riigipööre. Siberis tegutsevad kõrgemad sõjaväelased kõrvaldasid direktooriumi võimult ja seadsid ametisse Vm ülemjuhataja Aleksander Koltšaki.
Koltšak oli elukutseline mereväeohvitser, sünd 1874, oli silma paistnud mitmetel aladel, hariduse saanud mereväelise, kõrgelt haritud. 20.saj alguses saanud nooremleitnandina kuulsaks mitmetel ekspeditsioonidel. Vene-Jaapani sõjas oli miinilaeva kaptenina õnnestunud panna miinitõkked. Koltšaki vääristati Georgi ordeniga, oli kõige auväärsem autasu . Teenis mereväe kindralstaabis, Balti laevastiku staabis, I ms ajal oli kõigi Läänemerel tegutsenud Vene miinilaevade kõrgem juht, 1916 a-st sai temast Vm Musta mere laevastiku juhatada . Pärast veebr revol oli ajutiselt Vm toimuvast eemale jäänud, AV korraldusel saadeti USA-sse tutvuma sealse sõjalaevastiku arenguga, sealt tagasi pöördus alles pärast okt pööret, jõudis 1918 suvel Vladivostoki ja liikus Vm siserajoonidesse, Ufaas nov 1918 tehti temast Vm ülemvalitseja. Kui palju ise vandenõulastega seotud oli, pole teada, on arvatud, et määramine tuli talle üsna ootamatult. Võttis ettepaneku vastu. Samal ajal toonitas algusest peale, et tema eesmärgiks pole mingil juhul sõjaväelise diktatuuri sisse seadmine või Vm isevalitsejaks saamine, kogu oma diktatuuri teostab vaid käimasoleva sõjaolukorra ajal sõjalistest vajadustest tingituma, eesmärgiks viia AK valimisteni ja anda nende kätte otsustamisõigus Vm tuleviku üle. Kogu Siberi aladel oli Vm saanud endale ühe ülemvalitseja, astus kontakti ka Antandi riikidega, kes olid õige pea valmis teda tulevase Vm valitsejana tunnustama , lubati ka maj, pol ja sõjalist abi anda.
1918 märtsis alustasid Koltšaki väed Uuralitest uut suurt pealetungi. Tal oli suuri probleeme. Vägede formeerimine pealetungi alguses alles jätkus. Oli välja kuulutanud Siberis sundmobilisatsiooni, oli tarvis kõigepealt väeosadeks liita ja anda väljaõpe jne. Idarinne oli üle 1000 km pikk, sellises olukorras ei saadud tugev olla kogu rinde ulatuses ühtlaselt ja igal pool. Otsustas suunata löögid kolme erinevasse suunda, põhjapool võeti suund Atlasele, kus loodeti ühineda Jevgeni Milleri põhjarindega. Lõunaosas võeti suund edelasse, Põhja-Kaukaasiale, et ühineda Vabatahtlike Armee ja kasakavägedega. Rinde keskosas suund Volga jõele- Simbirsk , Kaasan, Samara . Tähendas seda, et erinevates suundades rünnakule läinud väed killustusid. Kõige tugevam oli tsentrum. Tiibadel tegutsevad üksused olid nõrgemad ja nende vahele kippusid tekkima tühikud. 1919 pealetung oli väga edukas. Laial rindel jõuti taas välja Volga jõeni, saavutati eelmise aasta pealetungijoon, Moskvani jäi u 400 km.
7.loeng- 5.märts
Koltšaki väed alustasid märtsis 1919 pealetungi Uuralites. Tema olukord oli küllalt keeruline, idarinne moodustas kokku rohkem kui 1000 km pikkuse lõigu, mida polnud võimalik mehitada ühtviisi tihedalt. Meeste tihedamale koondumisele jäid vahele ka hõredamad alad. Rünnakud pidid olema kolmest suunast . Keskosa andis löögi Moskvale . Paremtiib põhjas liikus edasi loodesuunas eesmärgiga välja jõuda Gotlase linna prk-da ja loodeti ühineda kindral Milleri põhjaarmeega, lõunatiib liikus edasi Ohrenburgi ja Astrahani suunas, et luua ühendus Kaukaasias tegutseva kindral Denikini vabatahtliku armeega, eesmärgiks luua Vene valgete vägede ühendus ja arend pealetungi Moskvale. Garnisonidega tuli mehitada kõik enda selja taha jäävad suuremad linnad, praktiliselt kogu Siber. Koltšaki tagalat ähvardas pidevalt enamlike ülestõusude laine, kõiki mehi polnud võimalik saata rindele. Sundmobiliseeritud meestest formeeritud väeosad polnud kaugeltki valmis. 1918 oli olnud idarinne kord enamlaste jaoks kõige ohtlikum, sinna olid koondatud Punaarmee kõige suuremad ja võitlusvõimelised väosad. Pealetung algas väga edukalt, enamlaste rinne murti läbi. Alustuseks vallutati kogu Uurali mäestikust lääne poole jääv piirkond- Bern , Ufaa, Ohrenburg. Saadi mitmesaja km pikkuses lõigus edumaa. Koltšaki pealetungi hakkasid takistama kevadised teedelagunemised jne.
Samal ajal alustas teist suurt pealetungi kindral Denikin, kellest oli saanud Vene valgete vabatahtliku armee juhataja. 1919 kevadeks oli vabatahtlike armee kontrolli all suur maa-ala, Denikin ühendas enda alla veel väeosi, kuulutas end Lõuna-Vm relvajõudude ülemjuhatajaks. Denikin ei omanud mingeid pol pretensioone, teatas, et tunnustab täielikult admiral Koltšaki kui Vm ülemvalitsejat. Tema juurde koondus mitmeid vene pol tegelasi, mitmed olid veendunud, et staabi juurde tuleks luua valgevalitsus, sellised ettepanekud lükkas tagasi, poliitikuid kasutas vaid halduse korraldamiseks. Denikini Lõuna-Vm relvajõud alustasid pealetungi apr 1919, saavutasid esialgu samuti märkimisväärset edu, kuigi ka nende rinne oli pikalt välja venitatud ja rünnakusuunad kippusid harali minema. Armee põhiosa, mis oli toimetatud Põhja- Kaukaasiast Krimmi poolsaarele, murdis sealt välja ja haaras enda kontrolli alla suure osa Ukrainast. Doni kasakavägi liikus paari nädalaga väga kiiresti läbi Doni steppide Voroneži suunas, Põhja-Kaukaasiast arendati pealtungi Astrahanile või Tsaritsõnile. Juuli lõpus 1919 olid punased sunnitud alla vanduma, valged said Tsaritsõni endale. Denikin jätkas pealetungi põhja suunas juulis-augustis. Hõivas Musta mere põhjaranniku suured tööstuslinnad- Herson, Nikolajev, Odessa, hõivas ka Kiievi ja Poltaava, Doni kasakad lähenesid Voronežile, loodi ka ühendus Koltšaki vägedega ida pool.
Senisest edust hoogu saanud Denikin käivitas sept 1919 oma suurima ja võimsama ja sihipäraseima pealetungi, rünnates Moskvat. Pealöök Moskvale anti üle Kurski -Orioli- Tuula Ukraina aladelt , taas saavutas Denikin edu. Pealöögi andis vabatahtlik armee, koosnes ikka suurest osast vabatahtlikest. Koosnes mitmetest olulistest löögidiviisidest. Nende hulgas ka ohvitseride diviis . Punaste kaitse Kurski all murti läbi, sept lõpus hõivasti Kurski, jõuti Orjoli, kust Moskvani oli u 200 km.
Põhja-Vm-l ei läinud valgetel nii edukalt. Põhjaarmeed juhatas Jevgeni Miller , kes tegutses Arhangelski prk-s ja üritas 1919 jooksul arendada pealetungi lõuna ja kagu suunas. Taheti ühineda Koltšaki armeega Gotlase piirkonnas. Põhjaarmee ees olid suhteliselt inimtühjad, väheviljakad piirkonnad, kus puudusid suuremad strateegilised eesmärgid. Kindral Miller ja tema juures tegutsev Vene põhjavalitsus üritasid Petrogradist huvituma panna soomlasi, kes ei võtnud huvi ja keeldusid pealetungikatsetest. Põhjaarmee edenemine oli märkimisväärne, aga mingeid väga suuri sihte ei saavutatud, ega ka püstitatud. Petrogradist huvitus väiksem valgete väekoondis- 1919 Eesti pinnal formeeritud Vene Loodearmee (Põhjakorpus esialgu). 1919 mais alustas Vene põhjakorpus eestlaste toetusel Narva alt pealetungi Petrogradi suunas. Saavutati suurt edu ja jõuti välja Petr eelsete kaitsepos-ni. Oldi järgnevalt sunnitud Eesti piiride poole tagasi tõmbuma. Maikuise pealetungi ootamatu edu innustas britte ja prantslasi, kes suunasid Loodearmee toetuseks hulga materiaalseid vahendeid. Juhatajaks sai kindral Nikolai Judenitš , kes oli silma paistnud Kaukaasia rinde juhatajana I ms-s Türgi vastu sõdides. Okt 1919 alustas Loodearmee pealetungi Petrogradi suunas. Jõuti välja suisa äärelinnadesse. Pealetung takerdus.
Kuna 1919 alguses tundus kõige suuremat ohtu kujutavat admiral Koltšaki idarinne, siis apr-mai koondasid punased selle vastu oma põhilised jõupingutused. Mais, kui teede lagunemine lõppes, andis punaarmee Koltšaki vägede tsentrumile vastulöögi, pani pealetungi seisma ja hakkas tagasi suruma , juunis Permi -Ufaa-Ohrenburgi joonele, juulis ületati Uurali mäed, vallutati Jekaterinburg, Tšeljabinski, augustis jätkati Koltšaki vägede jälitamist teispool Uuraleid, Siberis. Vastmobiliseeritud meestest koosnevad väeosad, nähes valgete ebaedu, hakkasid massiliselt deserteeruma. Augustiks olid enamlased lähenenud juba 200 km kaugusele Omskist, mis oli Koltšaki pealinn. Sept andis Koltšak vastulöögi- paiskas punased 300-400 km võrra tagasi, aga Uuraliteni siiski välja ei jõudnud. 1919 sügisel, pärast sept pealetungi läbi kukkumist, võiks kõneleda Koltšaki armee agooniast, valged olid sunnitud punaste ülekaalu ees taanduma, jätkus meeste deserteerumine, tagalas puhkesid enamlaste õhutatud mässud, vägesid polnud võimalik korralikult varustada. Kuigi esialgu taandusid organiseeritult, oli siiski tegemist juba pöördumatu protsessiga. Koltšaki eesmärgiks oli jõuda välja Irkutskisse, seada seal sisse uus pealinn, aga tema vägede põhimass sinna välja ei jõudnud, punased lõikasid taganemistee Krasnojarski juures läbi. Irkutskis oli vahepeal võimule tulnud vasakpoolne koalitsioon, mis arreteeris Koltšaki, andis ta enamlastele välja, SRK mõistis ta surma ja lasti maha 1920 7.jaan. Koltšaki armee ja tema ülemvalitsus olid kokku varisenud. Kogu Siberit punased siiski ei saanud, väearmee riismed jätkasid võitlusi veel mituaastat. 1920 alguseks oli idarinne senisel enamlastele ohtlikul kujul lõplikult likvideeritud.
Järgmine vastulöök anti Denikini relvajõududele. Denikini armee vallutas 13.okt Orjoli, Moskvani oli 200 km, sinna koondas Punaarmee väejuhatus oma põhilised jõud, saavutas jõudude ülekaalu ja andis vastulöögi. Seal olid mitu päeva ägedad, ohvriterohked lahingud, Denikin paiskas kogu oma ratsaväe lahingusse, põrkas kokku esimese punaarmee ratsaarmeega, sai lüüa ja oli sunnitud koos ülejäänud valgetega taanduma. Taandumine toimus korrapäraselt, järk-järgult, vastavalt käskudele, kindlustudes erinevatel joontel, ei tekkinud paanikat ja põgenemist. Uusi jõude polnud kuskilt võtta. Denikini tagalas tegutsenud Nestor Mahno, anarhistlik roheliste vägi, pöördus sel perioodil valgete vastu. 1920 alguskuudel taandus Denikini armee Krimmi poolsaarele, loovutades kogu Lõuna-Vm ja Ukraina punastele. Üks osa Denikini vägedest ja tema enda staap oli relvajõudude põhimassist lahutatud, sunnitud taanduma Põhja-Kaukaasiasse, jaan-veebr evakueeriti Novorossiiski sadama kaudu samuti Krimmi. Hulgaliselt sõdureid ja tsiviilisikuid tapeti punaste poolt, tõeline veresaun , tapeti tuhandeid, domineerisid tsiviilisikud. Olles lõpetanud väe tagasi tõmbamise Krimmi poolsaarele, otsustas Denikin, kes oli valgete liikumises põhjalikult pettunud, oma fn-d maha panna, märtsis 1920 loovutas armee juhtimise Pjotr Wrangelile ja suundus ise emigratsiooni.
Okt 1919 pandi Judenitši Loodearmee pealetung seisma. Petr kaitset tõttas juhtima isiklikult Lev Trotski, teostati Petr-s ja selle ümbruses kommunistide täielik mobilisatsioon, mobiliseeriti ka tööstustöölised, saavutati arvuline ülekaal ja löödi Judenitš tagasi Eestisse, kus see saadeti laiali.
Kõige kauem pani vastu kindral Milleri Põhjaarmee. Selles regioonis polnud väga tähtsaid strateegilisi eesmärke, enamlased ei lugenud teda väga ohtlikuks ja ei pööranud talle väga palju tähelepanu. Põhjaarmee jaoks sai saatuslikuks lääneliitlaste tegevus, Antandi riigid olid sekkunud Vm-l toimuvasse ennekõike kartuses , et suured sõjamoona varud võiksid langeda Sm kätte. 1918 nov kadus I ms lõppemisega see kartus . Antandi riikides tekkis peataolek. Kindlasti oli neid, kes hea meelega oleks näinud enamluse kukutamist Vm-l, samas leidus ka neid, kes tahtsid Vm segadustest eemale hoida. Kuna lääneriikide avalikus arvamuses kujunes jõuline nõudmine lõpetada sekkumine Vm siseasjadesse, siis tekkis soov Vm asjust eemale hoida. Apr-mai 1919 viidi ära Briti ja Prn sõjalaevad Mustalt merelt , tõmmati ära Prn maaväed, Kesk- Aasiast ja Taga-Kaukaasiast lahkusid Britid, Nov jõudis tagasi tõmbumise järjekord ka Põhja-Vm-le. Meeleolud Põhjaarmees halvenesid kiiresti. Veebr 1920 vallutasid punased Arhangelski, märtsis võtsid ka Murmanski. Põhjaarmee sisuliselt lakkas olemast.
Seega 1920 alguseks võis enamlikule juhtkonnale jääda mulje, et kodusõda on lõppenud- likvideeritud olid ida-, lõuna-, põhjarinne, ka Judenitš oli tagasi löödud. Olid ära unustanud kindral Wrangeli Krimmi poolsaarel. Ta oli pärast Denikini lahkumist kogu oma väegrupeeringu ümber formeerinud, kandis Vene Armee nimetust, tema staabi juures alustas tegevust Lõuna-Vm valitsus. Valitsuse eesotsas Aleksander Kivošein, Stolõpini mõttekaaslane. Välismin oli Pjotr Struve , kes üritas leida Wrangelile uusi välistoetajaid, mõnes mõttes oli edu välispol rakendamisel. Lääneriigid mitmes mõttes tundsid end halvasti, olid valmis osutama Wrangelili pol ja materiaal -tehnilist abi. Ataman läks Mahno talurahvaarmee juurde, mindi ka Lääne-Ukrainas rahvuslaste juurde ja püüti sõlmida kontakte ka Poolaga. Võinuks kujuneda uus enamlaste vastane rinne Poolast Krimmi poolsaareni välja. Mahno lasi Struve emissarid lihtsalt üles puua. Ukrainlased olid huvitatud koostööst, aga nende endigi olukord oli piisavalt raske. Ainsad, kes olid valmis Wrangelit abistama, olid poolakad. Nende ja Wrangeli vahele jäid punaste hõivatud Ukraina alad kui ka Mahno kontrolli all olevad alad, ühisrinde loomisest ei saanud olla juttu. Poolakad alustasid 1920 apr pealetungi Ukraina aladele. Puhkenud Vene-Poola sõda aitas kahtlemata kaasa Wrangeli viimastele sõjalistele ettevalmistustele ja initsiatiivi haaramisele, tema väed läksid Krimmi poolsaarelt pealetungile 1920 juunis, õnnestus Krimmi poolsaarelt välja murda, jõuda Ukraina steppidesse, Punaarmee pöördus paanilisele põgenemisele, mõne nädalaga sai Wrangel enda kontrolli alla üsna ulatuslik maa-ala Aasovi mere põhjatipust Dnepri jõge mööda kuni Musta mere põhjatipuni, ohustasid sellega Punaarmee tagalat. Wrangel maandas uuesti osa oma vägedest Põhja-Kaukaasias, avades seal Kubani jõe piirkonnas ka uue rinde. Kubani kasakad üles tõusta ei jõudnud, Punaarmee surus Wrangeli mehed enne välja.
Selleks ajaks oli vabanenud piisavalt jõude hoolimata seotusest Poolaga, 1920 sügiseks suutis Punaarmee Wrangeli vastu sedavõrd tugevneda, et alustas 25.okt omakorda pealetungi. Vene armeesse kuulus sel ajal u 35 000 meest, tema vastu tegutses 3 üldvägede armeed, 2 ratsaarmeed ja Mahno talurahvaarmee, kokku u 190 000 meest. Mõlemad pooled hästi relvastatud. Kasutati tanke, sõjalennukeid jne, ilmselt Vene kodusõjas sõjatehniliselt parimalt varustatud. Wrangel pidi tasapisi Krimmi poole tagasi tõmbuma. Nov esimestel päevadel kindlustati end Krimmi poolsaart mandri põhiosaga ühendaval Perekopi maakitsusel, mis oli u 10 km lai. Kasutati Krimmi valli - u 10 m kõrgune muldvall , mille ees oli 10 sügav kraav, oli Türgi khaanide ajal rajatud. Oli tegemist täiesti lameda maaga, oli selge, et Türgi valli harjale paigutatud kuulipildujad võisid Punaarmeed laastada, Punaarmee juhtkond kaotustest enam ei hoolinud. Lenin ja Trotski nõudsid Wrangeli armee purustamist Okt revol II aastapäevaks, 7.nov-ks, küsimata ohvritest. Perekopi maakitsuse läbimurdmist juhatas konkreetselt VI armee juht August Gork , eestlane. Oli eelkõige sõjaväelane, ei lasnud end pol-ideol kaalutlustest kõrvale juhtida. Võttis aega ettevalmistusteks. Operatsiooni eel näis sõjajumal tulevat enamlastele appi. Krimmi poolsaare ja mandri vahele jääb Šivaši laht, madal, kitsas ja selle eripära on see, et kui puhuvad tugevad läänetuuled , muudavad lahe sisuliselt jalgsi läbitavaks. 7.nov, ööl vastu 8-t toimus selline ilmastikunähtus, tähendas, et Punaarmee sai läbi mere saata valgete kaitsetiivale kolm diviisi. 8.nov hommikul alustati tormijooksu Türgi vallile, punased rivistusid ahelikesse, mehed õlg-õla kõrvale tihedates lainetes, valged niitsid lained üksteise järel maha. Õhtuks oli tagasi löödud 3 tormijooksu. Nüüd hakkas mõju avaldama kaitsetiivale jõudnud punaste üksused, Wrangel andis 8.nov õhtul korralduse Türgi vall maha jätta ja tõmbuda tagasi tagavarapositsioonidele. Valgete rinne pikenes, sai mehitada senisest hõredamalt, punased said lahingutesse paisata ka ülejäänud väed. Tagavarapositsioonidel kestsid üliägedad lahingud veel 3 päeva, 11.nov õhtuks sai Wrangelile selgeks, et kogu valgete operatsioon on läbi kukkunud, andis käsu ööpimeduses valgetel taanduda Krimmi poolsaare lõunaossa evakueerimiseks.
Õnnestus välja vedada u 145 000 inimest Krimmi poolsaarelt, ka suur osa tsiviliste. Põhiliselt suundusid esialgu Konstantinoopolisse, hiljem valgusid sealt laiali. Punased olid Perekopi maakitsusel kantud kaotustest nii nõrgestatud, et ei suutnud valgeid jälitada, andsid oma panuse evakuatsiooni õnnestumisse, siiski jäi maha hulgaliselt sõdureid ja tsiviilisikuid, pandi toime üks kodusõja suuremaid verepulmasid. Hinnanguliselt on väidetud, et tohututest kaotustest tigestunud punaväelased tapsid kuni 50 000 inimest. Punaste endi kaotused olid 10 000. Olukord Punaarmees oli väga ebameeldiv, kujunes kõrgetele ülemustele ohtlikuks. Tohututest tapatalgutest olid punaväelased vihastunud ka oma ülemate peale, rindearmee ja diviiside ülemad olid tõsises hädas, et alluvaid ohjes hoida, et distsipliin taastada ja mässu ära hoida. Ka Nestor Mahno pööras punastele selja ja alustas võitlust nende vastu. Krimmi võitlustes osales ka Läti kommunistlik kütidiviis, kes pärast neid lahinguid otsustas, et nüüd aitab küll. Asusid rongidele, panid Läti rahvuslipud püsti ja sõitsid kodumaale tagasi. Läti küttide sõjaline autoriteet oli nii kõrge, et punased ei teinud katsetki neid peatada. 16.nov-ks jõudis lõpule Krimmi poolsaare puhastamine valgetest. Jäi mulje, et kodusõda on läbi.
Leidus mitmeid suuri Vm äärerajoone, kus võitlused kestsid veel aastaid. Ühe sellise rajoonina võib nim Taga-Kaukaasiat, kus 1919 jooksul olid välja kujunenud Asebaidžaan, Armeenia ja Gruusia- kolm rahvusriiki. 1920 võtsid enamlased need riigikesed sihikule, neid ei saadetud ründama Punaarmeed, vaid kasutati uut strateegiat. Selleks ajaks oli Moskvas loodud Kommunistlik Internatsionaal, selle egiidi all hakati õhutama seal kohalike kommunistide tegevust. Kohalikud enamlased vallandasid siseriigis mässu, siis palusid appi Punaarmeed, kes tuli üle riigipiiri ja okupeeris need alad. Veebr 1920 alates kuni märts 1921, viimasena Gruusia.
Teine situatsioon kujunes välja Kesk-Aasias, Kaspia merest ida pool, kus õnnestus Punaarmeel võtta enda kontrolli alla 1920 apr Turgestan, suurem osa Kesk-Aasiast, 1920 sügisel ka seni pooliseseisvalt Vm koosseisu kuulunud ka Hiva ja Buhhaara riigid. Suured võitlused alles nüüd algasid, vallandus võitlus nn basmatšide(röövlid) vastu. Enamlaste ametliku kontseptsiooni kohaselt oligi tegemist relv röövlijõukudega, tegelikult olid nende selja taga pol, rahvuslikud ja usulised motiivid. Enamlaste vastasus , Türgi rahvaste koostöö/pantürkism, islamistlik liikumine. Basmatšide nimetust kasutasid oma vaenlaste liikumise iseloomustamiseks vaid enamlased ise. Tegemist oli suurelt jaolt sissitaktika rakendamisega, enamasti olid võitlejate salgad kas raskesti ligi pääsetavates mägedes või kõrbesügavustes jne. Selline võitlus kestis täie ägedusega kuni 1927, seejärel hakkas Punaarmee oma üleolekut maksma panema, tegutses Punaarmee väekoondis Turgestani Rinne. Ametlikult enamlaste endi seisukohalt lõppes nn basmatšide liikumine 1932, tegelikult esines relv kokkupõrkeid Kesk-Aasias 1938 a-ni välja.
Kolmas suurem regioon oli Kaug-Ida või Ida-Siber. 1920 kui Koltšaki väed purustati, Punaarmee jõudis välja Balkani järve prk-da, oleks tahetud jätkata edasitungi Balkanist ida suunas. Olid suured probleemid- esiteks Koltšaki armee jäänused, millega ühinesid enamluse-vastaselt meelestatud talurahvasalgad, lisaks Hiina või Mandžuuria sõjapealikud, suurematest vägedest olid olulised nt Baikali kasakaväe ataman Semjonov, kes võitles enamlaste vastu pikalt ja edukalt, ka Eestimaa meest Roman von Ungern -Sternbergi. Vene armee polkovnik, ratsaväeohvitser oli elanud aastaid Mandžuurias, innustunud budismist, kollase rassi tulevasest ülemvõimust jne, tahtis taastada Tšinghis-khaani üliriik . Kui ülejäänud Antandi riigid olid Vm-lt taandunud 1919 a jooksul, siis jaapanlased ei olnud kuskile läinud. Punaarmee pealetungi jätkamine ida suunas oleks paratamatult kaasa toonud relvakokkupõrked Jaapaniga ja halvendanud suhteid. Irkutskis kutsuti kokku Baikalimaa TSSN kongress, kuulutati välja Kaug-Ida Vabariik. See polnud esialgu enamlaste käepikendus, selle juhtivasutustes tegutsesid koalitsioonis enamlased ja ka vähemlased ja esseerid. Sinna oleks pidanud kuuluma kõik Baikali ümber ja Baikalist ida poole jäävad alad, esialgu oli siiski kitsas territoorium Baikali järve ümbruses. Kuna tegemist oli vormiliselt iseseisva riigiga, siis saavutati rahumeelsed kokkulepped jaapanlastega, kes viisid väed Kaug-Idast välja ja tunnustasid Kaug-Ida Vabariiki iseseisva riigina, loodi ka Kaug-Ida Rahvaarmee. Moodustati peamiselt kohapealt mobiliseeritud meestest, järk-järgult toodi juurde ka Punaarmee üksusi NL Vm-lt. 1921 saavutas mitmeid võite kohalike sõjapealike üle, mh loodi puruks Semjonovi juhitud Baikali kasakavägi, pealinn viidi üle Tšitaasse. 1922 lõpuks jõuti nii kaugele, et Kaug-Ida Vabariigi relvajõud, mis olid muutunud enamlaste käepikenduseks, hõivasid kogu Kaug-Ida. Seejärel otsustati muuta Kaug-Ida Vabariik Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja paluda Moskvat, et see võetaks vastu NL Vm koosseisu. 1922 sept lakkas Kaug-Ida vabariik olemast.
Punaarmee sissetungikatsed Euroopasse
1918 nov, I ms lõpuajad- sel ajal kehtis Nõuk Vm ja keskriikide vahel sõlmitud Bresti rahuleping, Saksa revol puhkedes jõudis NL Vm enamlik juhtkond arusaamisele, et nüüd ongi maailmarevolutsioon käes. Teel Sm-le oli ees terve rida iseseisvaid väikeriike. Juba 13.nov tühistas üle Vm-line TK Bresti rahulepingu. Pöördus avaliku üleskutsega kõigi Sm poolt okup rahvaste poolt, teatades, et Nõuk Vm on nõus tunnustama nende enesemääramisõigust ja vajaduse korral võib koguni abistada Punaarmeega sakslaste vastu. Enamlaste jaoks tähendas rahvaste enesemääramisõigus töölisklassi oma. Sisuliselt mingit rahvuslikku enesemääramisõigust ei tunnustatud. Ei peetud paljuks avada sellises olukorras täiesti uusi rindeid, seni oli olnud läänesuund täiesti rahulik. Lääne pool olid väga pisikesed tõkestussalgad, nüüd tuli demarkatsioonijoonest üle minna ja sakslaste poolt okup tsoonid uuesti Vm rüppe tagasi tuua. Org 2 uut rinnet . Kurski- Voroneži prk-da koondati nn Ukraina rinne. Kurskis alustas tegevust Ukraina Nõuk Vabariigi valitsus. Kurskist põhja poole koondati Läänearmee, valmistus sissetungiks Valgevene ja Leedu aladele. Põhjarinnet, mis seni oli tegutsenud Arhangelski suunas, pikendati nii, et üks tiib ulatus Eesti ja Läti idapiiri taha. Punaarmee pealetung läänesuunas algas järk-järgult. 25.nov 1918 vallutas Punaarmee Pihkva, 28.nov Narva, dets I päevadel Läti-Leedu aladel, 1919 jaan alustati ulatuslikku sõjategevust Ukraina vastu.
1919 a kevadeks oli Eesti püsima jäänud ja Punaarmee rünnakud tõrjutud. Lätlastel läks kehvemini, olid sunnitud Punaarmee ees taganema. Nende probleemiks oli meeste osalemine Vene kodusõjas, püsima jäi Lätist vaid pisike sopike Kuramaa edelaosas, kus tegutsesid tol perioodil saksa väed. 1919 mais alles suudeti punastest vabastada ka enamlik Läti territoorium, seda tehti 2 operatsiooniga- lõuna poolt tungisid peale saksa väed, põhja poolt Eesti rahvavägi . 1920 jaan puhastasid lätlased koostöös poolakatega ka oma riigi idaalad. Leedulaste olukord oli veel kummalisem. Neil polnud küll otsest puudust meestest, ilmasõja aastatel oli Leedust evakueeritud suur osa elanikkonnast, Leedu sõjaväele ei saadud kuidagi jalgu alla, al 1915 oldi oldud saksa okupatsiooni all. Mais Poola väed tungisid sisse Leedu idapoolsetesse aladesse, haarasid oma kontrolli alla Vilniuse piirkonna ja jõudsid välja Väina jõeni. Poola väed hakkasid lahutama Leedut enamlikust Vm-st. Sellega seoses tekkis koheselt rahvuslik vaen leedulaste ja poolakate vahel. 1918 hakkasid leedulased nägema oma peamise vaenlasena hoopis poolakaid, mitte enamlasi. 1920 a-ks oli asi nii kaugel, et 3 väikest Balti riiki olid valmis sõlmima rahulepingud enamlastega, olles saavutanud oma riigi püsima jäämise. Esimesena Eesti 2.veebr 1920 Tartu rahu, siis Leedu 12.juulil 1920 Moskva rahu, siis Läti 11.aug Riia rahu.
Keerulisem oli olukord Ukrainas. 7.nov 1919 oli Kiievis välja kuulutatud Ukraina Rahvavabariik. Rahvuslik Ukraina riik, juhtkonnas etendasid juhtivat rolli vasakmeelsed tegelased- esseerid, sotsiaaldemokraadid, valitsuse ees sotsdem Voldemar Vinnitšenko, aga oldi mõõdukad pahempoolsed. Ukraina Rahvavabariigi vastu alustas Punaarmee 1918 jaan esimest suurt pealetungi, saavutades märkimisväärset edu, tõrjudes Rahvavabariigi väed välja ka Kiievist. Samal ajal leidsid aset rahuläbirääkimised Brest-Litovskis, ukrainlased sõlmisid rahulepingu keskriikidega, mille kohaselt kohustusid võtma Ukraina kaitse oma õlule, vastutasuks said ligipääsu Ukraina teraviljale, rauamaagile, kivisöemaardlatele. Veebr-juuni 1918 võtsid saksa ning Austria-Ungari väed kogu territooriumi oma kontrolli alla. Enamlastest olid ukrainlased lahti saanud. Tuli koheselt pettumus sakslastes-austerlastes, kes ei tahtnud samuti tunnustada Rahvavabariiki. Skoropadshki tegi hetmanivalitsuse, hakkas täitma keskriikide korraldusi. 1918 hilissuvel-varasügisel vallandusid mitmetes Ukraina piirkondades tema vastased ülestõusud. Neis osalesid nii Ukraina punased kui rahvavabariiki pooldavad pol jõud. Ukraina Direktoorium rajati, etteotsa tõusis sotsdem Petljura. Tema Direktooriumi vastu, Ukraina Rahvavabariigi vastu algas jaan 1919 Punaarmee uus, teine pealetung. Taas oli Punaarmee edukas. Enamlastel õnnestus haarata 1919 suveks enda kätte enamik Ukraina territooriumist, ka Ukraina pealinn Kiiev. Rahvavabariigi väed jätkasid võitlust Lõuna-Ukrainas, tuginedes Prn ekspeditsioonivägede abile. Punaste poolt tõrjuti nad ka sealt minema. Ukraina idaosas rahvavabariik sai endale ootamatult toetust.
1918 sügisel oli Antandi riikide toetusel otsustatud lahutada senise Austria-Ungari impeeriumi idapoolsed alad, nt Galiitsia , kuulutati välja Galiitsia Rahvavabariigi. Sattus koheselt konflikti poolakatega, nood nõudsid seda endale. Esimesi lahinguid tuli lüüa poolakatega. Poolakad surusid Galiitsia Rahvavabariigi vägesid ida suunas, Ukraina läänepoolsetel aladel toimus kahe Rahvavabariigi vägede ühendamine. Asuti ühiselt võitlema enamlaste vastu. Olukord oli ääretult keeruline. Kiiev ja suurem osa Ukrainast jäi neist hõivamata, selleks ajaks oli Ukraina läinud Denikini valgete vägede kätte. Kuna ukrainlased ei soovinud suurendada oma vaenlaste hulka ja rünnata Denikini valgeid, siis pöörduti tagasi ja piirduti Ukraina läänepoolsete aladega. Denikini võim jäi ka lühiajaliseks, 1919 läks Ukraina taas Punaarmee kontrolli alla. Võitlused jätkusid vahelduva eduga, kuni 1920 aprillini. 1920 aprillis jõudis Petljura Direktoorium kokkuleppele Poola valitsusele, mille kohaselt poolakad lubasid ukrainlastele osutada oma abi, rünnata ühiselt Kiievit tingimusel, et Ukraina vaieldava kuuluvusega alad lähevad sõja lõppedes Poola riigi koosseisu. 27.apr 1920 algas Ukraina ja Poola vägede ühine pealetung, mis juhatas sisse Vene-Poola sõja. Mõne aja pärast õnnestus Kiiev vabastada, kogu Ukraina vabastamisest jäi asi kaugele, samal ajal läks enamlik Punaarmee rünnakule Poola vastu. Mais 1920 algas pealetung korraga 2-l rindel, edelarinne liikus Kiievi ja Lvivi suunas, läänerinne üle Vilniuse ja Minski Varssavi peale. Poola väed kandsid ränki kaotusi, paisati tagasi, augustiks 1920 oli Poola vägede järelejäänud põhituumik taandunud Visla jõeni, Varssavit ähvardas otsene langemisoht. Sai teoks ime Vislal. Poolakad leidsid end jõudu Punaarmee peatamiseks ja tagasi tõrjumiseks. Enamlik seisukoht oli, et poolakad said tohutut materiaalset, tehnilist ja pol abi Antandi riikidelt ja suutsid seetõttu püsima jääda, aga kindlasti ei ole see ainuke ja peamine põhjus. Poolakad ise rõhutanud oma rahvuslikku uhkust, kuidas kogu Poola tõusis võitlusele kui üks mees oma rahvuse eest.
Vene-Poola sõda oli Moskvas vallandanud ennenägematu võidueufooria. Kui Punaarmee liikus taanduvate Poola vägede järel läände, oli Vm-l lootus, et nüüd lähebki maailmarevolutsioon lahti. Isegi Lenin oli tõsises eufoorias, vaimustuses. Poolakatele ei pööratud enam puht sõjalises mõttes piisavalt tähelepanu. Punaarmee liikus aina edasi, hoolitsemata oma tagala järele tõmbamise eest, ühendustee jäi pikaks, kaugele läände liikunud väeosad jäid ilma toetuseta. Punaarmee liikus edasi korraga kahel rindel, siis tol hetkel oli esmaoluline läänerinne, mis võinuks Varssavi vallutada. Edelarinne keeldus järjekordselt allumast Trotski korraldustele- käsk oli saata 3 armeed Varssavisse. Stalin, edelarinde juht, ei andnud ühtegi väeosa ära. Poolakad lõid läänerinde väed Varssavi lähistel puruks. Sõjavange võtsid poolakad üle 100 000, lisaks 10 000nded punaarmeelased ei pääsenud enam kodumaale. Sept-ks 1920 stabiliseerus Poola ja Vm vaheline rindejoon enam-vähem seal, kus kevadel oli hakanud kujunema. Märtsis 1920 lõplik rahuleping. Petljura direktooriumile tähendas Riia leping seda, et iseseisev Ukraina lakkas olemast, Punaarmee võttis Ukraina terviklikult oma kontrolli alla. Kodusõda sai läbi.
8.loeng- 6.märts
Oli väga palju eripalgelisi pol liikumisi valgete liikumises, oli selge, et võisid koos töötada vaid lühikest aega, nende ainus eesmärk oli enamlaste kukutamine. Neil tekkis palju erimeelsusi, mis lõpuks lõhestasid valgete liikumise. Kodusõja lõpus hakkasid sotsialistlikud erakonnad järk-järgult loobuma ja enamlaste võimu tunnustama. Valge liikumine nõrgenes, teine pool oli selles, et vasakmeelsete ja liberaalide eemaldumine tähendas, et valges liikumises tõusid esiplaanile tõeliselt monarhistlikud meeleolud. Kodusõja lõppetapil muutus valgete liikumine „endiste“ liikumiseks. Taheti keisrivõimu taastada, veel parem oleks seda teha 1905 revol eelse seisuga- likv ka Riigiduuma jne, võim tuli anda põlisaadli kätte. Räägiti ka pärisorjuse taastamisest jne. Leiti, et Aleksander II pärisorjuse likvideerimisest olid saanud alguse kõik hädad. Nähti ette tervikliku impeeriumi taastamist, kus rahvuslikud nähtused tuli maha suruda, pidi olema ühtne ja jagamatu impeerium. Õige usk pidi saama ainudomineerivaks usuks Vene impeeriumis jne. Sellise valgete liikumise programmil ei saanud olla mingit nimetamisväärset sotsiaalset baasi. Ükskõik kuidas rahvas ei vihanud enamlasi, siis mõisamajanduse taastamine ja maade ära võtmine lükkas kõik talurahva liikumisest eemale.
Valgete liikumine oli killustatud ka sõjaliselt, mitte vaid poliitiliselt. Valged armeed tegutsesid erinevatel rinnetel. Kodusõja rinnete kogupikkus küündis tuhandete km-ni. Koordineeritud sõjaline tegevus jne polnud tollaste sidevahendite tõttu lihtsalt võimalik. Vm rinnete rõngal oli oluline eelis- punased said paisata oma vägesid just sellesse rindelõiku, kus oht oli kõige suurem, territoorium, mida punaarmeel läbida tuli, oli suht lühike. Moskva ümbruse raudteedevõrk oli suhteliselt tihe Vm olusid arvestades, maanteed korralikumad jne. Punaarmee kergesti liigutatavus sai valgetele saatuslikuks. Valgete kätte läks küll suurem osa Vm viljaaidast, põllumaj piirkondadest, seevastu enamlaste kätte jäid kõik tähtsamad Vm sõjatehased. Punastel polnud kunagi puudus relvadest ja laskemoonast, valgetel tuli läbi ajada nende varudega, mis olid suutnud endale soetada. Antandi vägede tagasi tõmbumine mõjutas ka võitluse kaotamise meeleolusid. Lisaks oli oluline ka sõjatüdimus, Vm oli olnud sõjas juba 6 a ning tavainimene lootis ja ootas ennekõike sõja lõppu. Mida kauem sõda kestis, seda ükskõiksemaks muututi selle suhtes, kes sõja võidab. Tähtis oli toetada seda poolt, kes tundus olevat edukam - mida suurem edu, seda suurem lootus, et sõda lõppeb varsti.
Enamlased demobiliseerisid vana Vene armee, jaan 1918 hakkasid looma uut Punaarmeed töölistest ja talupoegadest, esialgu polnud selle loomine mitte otstarbekatel alustel korraldatud- värvati vaid klassikuuluvuse alusel ja parteiliikmete soovitusel. Selline armee ei saanud olla kuigi suur, ammugi mitte tugev, olude sunnil 1918 mais läksid enamlased üle sundmobilisatsioonile. Värvati eelisõigusega väkke töölisi ja talupoegi, teised läksid tagalasse. Siiski oli Punaarmee kasv silmapaistvalt suur. 1918 keskel teenis Punaarmees u 500 000 inimest, 1919 alguseks oli 1,5 miljonit, 1920 alguseks oli juba 3 miljonit meest. 1921 alguseks saavutas absoluutse tipu 5,5 milj mehega- maailma suurim armee. Sellist edu hiigelarmee loomisel saab põhjendada sellega, et enamlaste kontrolli alla jäid just Vm kõige tihedamalt asustatud piirkonnad. Valgete kontrolli all olid ulatuslikumalt rahvastatud alad, teiselt poolt enamlased rakendasid sundmobilisatsioone teadlikult, tahtekindlalt ja julmalt, mobilisatsioonist kõrvale hoidjaid karistati tavaliselt surmanuhtlusega.
Suudeti üles ehitada Punaarmee juhtimissüsteem . 1917 oli laastatud vana armee juhtkond. Punaarmee juhtkonna käsklused olid kohustuslikuks täitmiseks, ei mingeid vaidlusi. Punaarmee juhtimises säilis kaksikjuhtimine, seal kasutati ära sõjanduslikke spetsialiste- endise Vene armee ohvitsere, kuna neid ei usaldatud pol ja ideol kaalutlustel, siis selliste spetsialistide kõrvale seati ametisse poliitkomissarid, nende kõige tähtsamaks ülesandeks oli jäglida sõjandusliku spetsialisti tegevust. Punaarmee kõige kõrgemaks pol juhiks võib pidada Trotskit, kes oli kodusõja ajal Vabariigi kõrgema revol sõjanõukogu esimees kui ka valitsusliige, Sõja- ja mereasjade rahvakomissar. Kõik endised sõjanduslikud spetsialistid allusid Trotski pol kontrollile, ka Punaarmee ülemjuhataja. Ülemjuhatajad olid Vacietis ning Kamenev. Oli ülevenemaaline välisstaap, mille ülemaks oli endine kindralleitnant Vladimir Brontš-Brujevitš, ülevenemaaline peastaap, mille ees oli Fjodor Kostjajev. Punaarmees teenis ka kindraleid ja 1/5 ohvitseridest endisest vene armeest. Paljud vene armee kaadriohvitserid olid teadlikult tsaariajal hoitud igasugusest poliitikast kõrvale, nende jaoks polnud 1918-19 oluline see, kas Vm-d valitsevad enamlased on võimule saanud seaduslikul või ebaseaduslikul teel vms, peeti oma peamiseks ülesandeks sõjategevuse jätkamist Sm vastu. Mindi Sm-vastase võitluse nimel Punaarmeesse üle. Teine osa oli kindlasti neil ohvitseridel, kes elukutseliste sõjaväelastena ei vallanud muud ametit ja lihtsalt selleks, et iseennast ja oma perekonda materiaalselt ülal pidada, olid sunnitud minema Punaarmeesse. Paljudel juhtudel lähtus minek kas valgete või punaste väkke vajadusest end ülal pidada. U 80% Punaarmees teeninud endistest vanemohvitseridest või kindralitest mobiliseeriti Punaarmeesse sunniviisiliselt, et kindlustada nende ustavus, võeti nende perekonnaliikmed pantvangi. Väga oluline koht oli endise Vene armee kõrgematel aukandjatel Punaarmees.
1935 seati NL-s Punaarmees sisse NL marssali kõrge auaste , kuni Vene-Saksa sõja puhkemiseni 1941 oli NL marssal omistatud kokku 8-le mehele. Nende hulgas oli 2 endist Vene armee vanemohvitseri, polkovnikut- Aleksander Jegorov ja Boris Šapošnikov. Lisaks jõudsid sinna välja ka mõned nooremohvitserid, nt Mihhail Tuhhatševski. Olid ka mõned allohvitseride ja sõdurite hulgast- nt Budjonnõi, oli teeninud välja 4 Georgi risti. Vassili Blücher oli ka allohvitser, 2 Georgi risti kavaler, tõusis ka armeejuhatajaks, rindejuhatajaks jne. Grigori Kulik oli ka I ms-s lihtsõdur, Semjon Timošenko, endine reamees , tegi karjääri Punaarmees. Kliment Vorošilov- elukutseline revolutsionäär, kauaaegne enamlane, selliste hulgast leiti ka juhtivaid isikuid. Vene kodusõjas paistsid revolutsionäärid silma, ka Trotski nt oli ju mees, kellel polnud mingit varasemat kokkupuudet sõjandusega, aga sai kõrgemaks juhiks, Trotski ümbritses end sõjaliste nõuandjatega. Tunnetas oma rolli pol juhina ja ajaski just seda rida. Vorošilov oli Punaarmee kõrgem juht, oli sõjalises mõttes täielik imbetsill, püsis oma kohal vaid täielikule, piiritule ustavusele Stalini suhtes. Enamlased suutsid nullist üles ehitada maailma kõige suurema armee ja korraldada ka selle juhtimist.
Kodusõja tulemuseks valgete lüüa saamine ja enamlaste võit, nende kontrolli alla läks lõviosa endisest Vene impeeriumi territooriumist, välja jäid lääne pool tekkinud 5 rahvusriiki- Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Rahvastiku kaotused olid hiiglaslikud, samas on palju erinevaid arve. Kokku on võetud kogu ilmasõja ja kodusõja ajajärk 1914-1920. Enamasti on väidetud, et nende aastate jooksul kahanes Vm elanikkond 20 miljoni elaniku võrra. 20 miljoni seas on ka need vähemusrahvused, kes elasid pärast kodusõda iseseisvates riikides. Selle hulgas on ka poliitilised emigrandid . Nendegi arv on selgusetu ja kõigub enamasti vahemikus 2-4 miljonit. Pole selge, kui palju oli võitlustes langenud sõdureid, I ms-s u 1 miljon langenut, kodusõjas oli kindlasti rohkem, Punaarmees natuke üle miljoni, valgetel natuke alla miljoni, kokku u 2 miljonit. Lisaks sellele miljonid hukkusid kodusõja aegsete näljahädade ja taudide läbi, eriti suureulatuslikuks kujunes tüüfus, mis hõlmas 1920 praktiliselt kogu Vm-d.
Täiesti teadmata on mõlemalt poolelt pol terrori ohvriks langenute, tapetute hulk, ilmselt u sadades tuhandetes. Tapmised ja terror oli Vm kodusõja üheks tüüpiliseimaks ilminguks üleüldse. Kodusõjas hukati lahingus vangi langenud vastaspoole sõdurid, küsimata kas on ideelised vastased või sundmobiliseeritud vms. Hukati tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid pantvange. Teatud hulk inimesi võeti kinni, suleti vanglatesse või ajutistesse laagritesse, anti teada, et kui vastaspool peaks midagi tegema, siis pantvangid lastakse maha. Terror sai alguse mõlemalt poolelt enam-vähem üheaegselt. Punase terrori puhul 1918 suvel, pärast esseeride mässude maha surumist pöördusid säilinud esseeride org-e liikmed tagasi tsaariaegse terriori juurde, hakates tapma silmapaistvaid enamlikke tegelasi, üks tuntumaid hukatuid Petr tšekaa ülem Uritski. 1918 suvel naisesseer Kaplan üritas tappa koguni Leninit, vastuseks sept tapmiskatsele kuulutati välja Vm-l punane terror, pidi tapma vastaseid, looma hirmuõhkkond jne, punase terrori teostajaks sai tšekaa. Valgete poolel sellist terrorit ametlikult välja ei kuulutatud. Valgel poolel võib terrori algust seostada kõige rohkem tsaariperekonna tapmisega. Juulis 1919 anti korraldus endine tsaar ja tema perekonnaliikmed maha lasta Jekaterinburgi linnas, kartuses, et Jekaterinburg ja tsaari perekond võiks sattuda valgete kätte. Käsu andjaks üle Vm-lise TK esimees Jakob Sverdlov. 1919 kui Sverdlov suri, anti Jekaterinburgile nimi Sverdlovsk.
NEP-i aastad (uus majanduspoliitika ) 1921-1927
Kodusõja tulemuseks oli ka majanduslik kollaps. Üheaegselt 1920 a-ga lähenes lõpule ka kodusõda. Vene-Poola sõda oli lõpule jõudnud, jäi veel kodusõja lõpetamine äärerajoonides. Enamlik juhtkond leidis, et kodusõja ajajärk on kohe läbi saamas ja 1920 lõpus, 1921 tunnistati avalikult, et Vm-l on kujunenud maj äärmiselt raske olukord. Seda põhjendati kodusõjaga ja süüdistati selle kujunemises valget liikumist ja välisimperialiste. Samas, tunnistades, et Vm-l valitseb raske maj olukord, ei tunnistanud enamlik juhtkond tegelikult midagi. Majandus oli täielikult kokku varisenud ja kuigi kodusõda oli lõppemas enamlaste võimuga polnud mingit kindlust , et enamlaste võim Vm-l püsima jääb. Oluline roll oli enamlaste enda majanduspoliitikal, mis oli viinud Vm majanduskatastroofi. Kodusõja aastatele iseloomulikku maj pol-t on hakatud hiljem nimetama sõjakommunismiks. Mitmed Nõukogude ajaloolased ja ka praegused ajaloolased leiavad, et sõjakommunismi näol oli tegemist erilise sotsialismi mudeliga, mis tulenes käimasolevast Vm kodusõjast ja mille eesmärgiks oli Vm võimalikult kiirem viimine kommunistliku ühiskonnakorrani. Selliseid väiteid ei saa võtta ülearu tõsiselt. Sõjakommunismi nimetus on tagantjärele välja mõeldud. Sõjakommunism kujunes stiihiliselt, selle taga polnud mingit majanduspol teooriat ega majanduslikku mudelit. Kindlasti ei suhtunud kodusõja ajal enamlik juhtkond sõjakommunismi abinõudesse kui võimalusse jõuda välja tulevikus kommunistliku korrani. Nemad nägid, et pärast okt pööret ongi kommunistlik ühiskond juba loodud ja maj võtted ongi loogilised ja kommunismile omased . Kodusõja lõppemisega ei loobutud sõjakommunistlikest abinõudest, need jäid püsima ja ka süvenesid.
Põllumajandus
Sõjakommunism tähendas esiteks ja peamiselt seda, et Vm-l kehtis toitlusdiktatuur. Tähendas toiduainete vägivaldset ära võtmist talupoegadelt, mingit kompensatsiooni pakkumata, relvastatud toitlussalkade tegevust kogu maa ulatuses, samuti ka külaühiskonna lõhestamist seeläbi, et külaühiskonna enamik kannatas toitlusdiktatuuri all. Kehvikute komiteed, kombed, said sellest kasu ja aitasid kaasa toitlussalkade tegevusele. 1918 mais seati sisse, kehtis kuni 1919 a kevadeni, siis toimus mõningane muudatus. Enamlastele oli selgeks saanud, et toitlusdiktatuur häälestab nende vastu kogu Vm külaühiskonna, talurahva asumine valgete liikumise poolele tähendas enamlaste jaoks suhteliselt suurt ohtu. Märtsis kokku tulnud enamlaste kongress otsustas muuta senist põllumaj pol-t. Tuli edendada suhteid külakehvikutega, tuli jätkuvalt terroriseerida kulaklust, allutada toitlusdiktatuurile. Keskmikutega, kes moodustasid tollasest külaühiskonnast 2/3, tuleb suhelda senisest teisiti. Neilt ei tohi vägivaldselt ära võtta kõike nende toodangut, tuleb üritada keskmikega kaubelda . Keskmikud võisid oma toitlustoodangu riiklikult kehtestatud hindadega müüa riigile. Hüperinflatsioon oli raha muutnud väärtusetuks, turg oli tühi, enamasti üritati õiendada arveid tööstuskaupade abil. Väidetavalt olevat uudne poliitika keskmiku suhtes aidanud kaasa keskmike suhtumise muutumisse enamlastesse, mõnevõrra paranes . See oli pigem ajutine järeleandmine, mitte teadlik pol valik. 1920, kui enamlaste võimu alune territoorium laienes, hakati liidu loomisest keskmikuga järk-järgult uuesti loobuma, mindi üle toitlusdiktatuurile. Mõnes mõttes oli paratamatus , mida suurem territoorium neil oli, seda enam leidus ka kesktalurahvast- mida rohkem neid oli, seda rohkem tulnuks riigil panustada tööstuskaupadesse, aga neid ei olnud kuskilt võtta.
Sõjakommunismile tüüpiliseks ilminguks oli enamlaste püüd suruda talurahvale peale üksikamajapidamiste asendamist kollektiivmajanditega. Ühismajandeid oldi hakatud propageerima vahetult pärast okt pööret, talurahvas ei võtnud vedu, oldi huvitatud valduste suurendamisest, mitte ühendamisest naabrimeestega. 1920Ndate keskpaigaks oli suudetud üle kogu Vm luua kõigest 6000 ühismajandit. Kõik need olid imepisikesed, enamasti ei hõlmanud tervet küla, vaid mõnda majapidamist , majanduslik suutlikkus oli praktiliselt olematu, esimesel võimalusel, NEP-i kehtestumisel jooksid needki vähesed ühised majapidamised laiali. Surve ühismajandite loomisele kasvas kodusõja lõppjärgus ja vahetult pärast kodusõja lõppu. 1921 keskpaigaks oli neid juba 17 000.
Tööstus
Sõjakommunism tähendas kõigi tootmisvahendite täielikku riigistamist, natsionaliseerimist. Oli alanud vahetult pärast okt pööret, esialgu oli natsionaliseeritud suuri tööstusettevõtteid, kodusõja algul keskmise suurusega, kodusõja lõpus ka väiksed käsitöökojad. Kõik ettevõtted alates suurtest ja lõpetades pisikestega, allutati riiklikule tsentraliseeritud juhtimisele. Kõik tööstusettevõtted allusid Kõrgemale Rahvamajandusnõukogule (KRMN), mille eesotsas oli enamlane Aleksei Rõkov. Muutus ennenägematuks bürokraatlikuks monstrumiks. Selle keskaparaadi moodustasid kodusõja lõppedes rohkem kui 20 mitmesugust peavalitsust, mis allutasid endale terve tööstusharu- suhkrutööstuse, metallurgia ja söe tootmise peavalitsused jne. Nõukogusid moodustati ka kõikvõimalikel madalamatel tasanditel. Rõkov oli kõige mõjukam isik Vm majandusasjade juhtimisel, aga üks isik ega peavalitsuste juhatajad polnud võimelsied kogu tööstust juhtima. Kodusõja lõpuaastateks sai selgeks, et enamlaste partei juhtkonnas varem esinenud erimeelsused riigistamise osas lõppesid, riigikapitalism sai ainsana eluõiguse. Kodusõja lõpuks oli kogu tööstus viidud üle riigikapitalistlikule arenguteele- kõik tööstusettevõtted ja nende varad kuulusid ainuüksi riigile. Riik üritas kõiki tööstusettevõtteid juhtida tsentraliseeritult, enamlaste partei poolt ametisse nimetatud ametnike kaudu, jätmata kohapeale vähimatki otsustusõigust. Kogu sissetulek läks täielikult riigile. Töölistest said endiselt palgatöölised, nüüd riigikapitali palgaorjad.
Esialgu tööstuse, aga hiljem ka teiste majandusharude juhtimisel, hakati enam rakendama perspektiivplaane, mida koostati KRMN-s, arutati Rahvakomissaride Nõuk-s, koostati peamiselt erinevate majandusharude kaupa. Kõige tuntum neist oli 1920 lõpus vastu võetud nn GOELRO plaan- Venemaa riiklik elektrifitseerimine. GOELRO plaan nägi ette, et lähima 15 a jooksul ehitatakse Vm-l riiklike vahenditega kuni 30 suurt ja veel rohkem väikseid elektrijaamu, mis peavad tagama Vm majanduse elektri varustatuse. Samas plaanis kõneldi ka transpordisüsteemi rekonstrueerimisest, tööstuse üles ehitamisest, uute rasketööstusettevõtete rajamisest jne. Polnud vaid maj muudatused, tähendas ka sõjakommunismi, riikliku tsentraliseeritud juhtimise süvendamist- riik sai jagada elektrit, kellele ja kui palju anda elektrit. Lenin: „ Kommunism - see võrdub Nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine“. Oluline oli ka üldise töökohustuse kehtestamine kõigile inimestele. Väljendus enamlikus propagandaloosungis- „Kes ei tööta, see ei söö“. Töökohustuse kõige silmapaistvamaks avaldusvormiks olid töömobilisatsioonid, millega alustati 1919. Teatud piirkonnas sundkorras aeti kokku kõik töövõimelised elanikud, alates lastest, naistest ja lõpetades vanuritega, rakendati tsentraliseeritud korras suurematele töödele- metsa langetamine, teede korrashoid jne. Kodusõja lõpuperioodil mindi töökohustusega veelgi kaugemale ja hakati formeerima spetsiaalseid tööarmeesid. Nende koosseisu arvati need samad mobiliseeritud elanikud ühelt poolt, teisalt viidi sinna üle kodusõja lõpul rakenduseta jäänud Punaarmee üksused. Tööarmeedes kehtis sõjaväeline distsipliin, kehtis täielik rangus, lasti maha ilma mingi kohtuotsuseta tribunali korraldusel jne. Tööarmeed pidid säilima ka tulevikus- GOELRO plaani teostamise aluseks on üldine töökohustus ja tööarmeede tegevus.
Sõjakommunismil oli ka pehmem pool- sõjakommunismi korras likvideeriti linnaelanikel kommunaalteenuste eest maksmine, korteriüüre enam ei tuntud. Keegi ei hoolitsenud korterite ja majade eest, polnud isegi kojamehi. Jagati tasuta nii toiduaineid linlastele (tööpanuse eest tasumiseks, palka ei makstud), ka tööstustöölistele vajalikke töörõivaid, jalanõusid, ka koolilastele 1920 lõpus mingil määral ja suuremates linnades. Tasuta tegutsesid linnades saunad, tervishoiuasutused, kui tegutsesid, samuti ka mõned vähesed säilinud teatrid ja kinod. Neis üksikutes linnades, kus olid ühistranspordi jäänused, olid ka trammid jne tasuta.
1920 majandusseis oli Vm-l katastroofiline, ähvardas kaasa tuua enamliku võimu kokku varisemise. Tööstuses enamik ettevõtetest seisis- kellel polnud toorainet, kütust, töölisi jne. Oli kordades vähenenud tööliste arv. Hulk töölisi oli mobiliseeritud Punaarmeesse, enamjaolt tööstustöölistest koosnesid ka toitlussalgad, töölistega komplekteeriti ka miilits , tšekaa jne. Tööstustöölisi oli linnadest ka lihtsalt põgenenud, läinud maale, et otsida ära elamiseks uusi võimalusi. 1920 alguse seisuga kõigi Vm linnades, tööstusettevõtetes kokku polnud enam rohkem kui u 1 miljon tööstustöölist. Enamlastele tekitas muret ka tööstustööliste deklasseerumine. Nüüdsed tööstustöölised ei tahtnud enamlusest enam midagi teada. Töölised leidsid õigustatult, et nende olukord oli muutunud palju hullemaks kui tsaariajal, kogu töö käis sunniviisiliselt ja mitte 8-tunniste tööpäevadega, streigid olid keelustatud jne. Nimetamisväärset sissetulekut töölised ei saanud, anti mingil määral toiduaineid, neidki napilt. Mitmeid juhuseid oli, kus töölised üritasid tehase sisseseadet kasutada, et valmistada endale asju, mida saaks vahetada mustal turul toiduainete vastu. Võrreldes sõjaeelse olukorraga 1920 a-l Vm tööstus andis u 15% 1913 tööstustoodangust. Nafta ja söe kaevandamine oli vähenenud kolmekordselt. Metallurgiatööstuse toodang oli langenud 20 korda jne. Sõjatööstusega seotud tööstusettevõtted suutsid mingil määral jätkata.
1920 alguseks ei eksisteerinud Vm-l enam kaubandust. Väliskaubandus oli lakanud enam-vähem kohe pärast enamlaste võimule tulekut. 1920 olukord hakkas natuke paranema, kui Eesti, Leedu, Läti ja Soome aasta jooksul sõlmisid rahulepingud, nüüd sai iseseisvaid piiririike kasutada vahendajatena, nende kaudu jõudis Vm-le vaid murdosa vajalikest väliskaupadest, seegi väliskaubandus oli muudetud riigi monopoliks. Igasugune erakapital oli välistatud. Riiklikuks monopoliks oli muutunud ka igasugune muu kaubandus. Talurahvalt võeti toiduained lihtsalt ära riiklikesse ladudesse, jagati sealt linnaelanikele jne, tööstusettevõtetelt võeti ka lihtsalt ära kogu toodang. Kõikvõimalikud erafirmad olid natsionaliseeritud ja tegutseda ei saanud, turg kui selline oli täielikult likvideeritud. Transpordisüsteem oli praktiliselt ka kokku varisenud. Raudteed pikalt purustatud , hävitatud, vedurid ja rongid roostetasid, ei jätkunud vahendeid taastamiseks, laevandus praktiliselt ei toiminud. Enamlikul keskvalitsusel polnud kuude kaupa mingit sidet kaugemate piirkondadega- telegraaf, telefon ega post ei toiminud.
Põllumajanduse olukord oli ehk mõnevõrra parem- 1920 a võrreldes 1913 a-ga, siis 1920 põllumaj toodang moodustas u 65% 1913 a omast. Talurahvas, kes kannatas toitlusdiktatuuri all, oli teadlikult vähendanud külvipinda, hävitanud kariloomi- oli selge, et kõik, mis talu oma vajadusest üle jääb, võetakse nii või teisiti ära. Sisuliselt suurem osa Vm külast oli tagasi pöördunud naturaalmajanduse juurde, kõik mida vaja oli, valmistati ise, vahetati naabri või naaberkülaga. Toitlusdiktatuuri täiemahuline taastumine 1920 lõpuks, toitlussalkade ulatuslik tegevus, tekitas talurahvas otsest viha enamlaste vastu. 1921 puhkes üle Vm enam kui 50 suurt relvastatud talurahvamässu, neist suurim ja tuntuim ja paljukõnelduim oli Tambovi kubermangus, seda juhtis esseer Aleksander Antonov. Tambovi kubermangus formeerus terve talurahvaarmee, hiilgeajal olevat sinna kuulunud kuni 50 000 inimest, praktiliselt likvideeris Nõukogude võimu Tambovi kubermangus. Antonovi talurahvaarmee hävitamiseks oldi sunnitud rakendama Punaarmeed. Tehti ülesandeks mässu maha surumine Tuhhatševskile. Tuhhatševski vägedel oli võimalik talumeeste püssidele vastu seada kogu tehnika, mis olemas oli- kuulipildujad, soomusautod, soomusrongid jne. Tuhhatševski teostas kogu operatsiooni enneolematu ja silmapaistva julgusega. Toimus nii, et Punaarmee väekoondised võtsid oma kontrolli alla teatud piirkonna mässulisest alast- külad, vald jne, sulgesid kõik ühendusteed, panid välja tugevad patrullid, siis aeti kogu kontrolli alla võetud prk elanikkond kokku ühte külla , nõuti, et annaks välja teadaolevad mässulised, teataksid, kus asuvad bandiitide baasid, kuna elanikkond oli selgelt antonovlaste poolel, siis võeti taolistel rahvakogumistel u 100kond inimest pantvangi- rahvale anti aeg, andke välja antonovlased, siis antakse vabaks, kui välja ei antud, siis need lasti kõigi teiste silme all maha ja loeti välja järgmised 100kond. Inimesed lõpuks ikkagi teatasid vajalikud andmed. Kasutati ära põuast ja kuiva suve, pandi terved metsamassiivid põlema, kus arvati end varjavat mässulisi. Lennukitelt heideti alla sõjagaasi konteinereid, mis tapsid kõik. 1921 lõpuks suudeti Tambovi kubermangu antonovlaste mäss maha suruda. Oli selge ka enamlastele enestele, et toitlusdiktatuuri jätkamisel senises vormis ei lõppe sellised väljaastumised iialgi. Punaarmee juhid, kirjutades aruandeid ja raporteid, rõhutasid korduvalt, et kogu antonovlase liikumise põhjuseks on toitlusdiktatuur.
Toitlusdiktatuur tõi kaasa ka Vm ajaloo ühe hirmsaima näljahäda, puhkes 1921. Oma roll oli ka ilmastikuoludel, ikaldus tabas kõige tähtsamaid teraviljarajoone- Volgamaad, Põhja-.Kaukaasiat ja Ukrainat. Toitlussalgad pidid täitma kõrgemalt poolt tulnud korraldusi, võeti ära taludest kõik, mis seal oli, ei jäetud ka pere enda ülalpidamiseks vajalikku teravilja. 1921 alguse saanud näljahäda tulemusena väidetavalt suri nälga u 4 miljonit inimest, kaasnesid ka nakkushaigused, näljast nõrgestatud inimesed ei pidanud vastu, kaudsete ohvritena suri veel u 8 miljonit inimest. Seninägematu näljahäda ei jätnud ükskõikseks ka Lääne-Eur riikide juhte, enamikus riikides käivitati mitmesugused abistamisprogrammid, koguti raha ja saadeti toiduaineid Vm nälgivatesse piirkondadesse, ka Punane Rist püüdis näljahäda likvideerimisele kaasa aidata. ARA- Ameerika abistamisorganisatsioon viis Vm-le toiduaineid. Mitmed nimekad üksikisikud , nt Norra polaaruurija Nansen üritasid nälgijaid päästa, ka EV, mis oli isegi kehvas seisus, saatis Vm näljahädalistele 2 rongiešelonide täit toiduaineid. Need kaks rongiešeloni kadusid Vm-le ära. Ainsad, kes näljahäda vastu erilist huvi ei tundnud, olid enamlased. Neid ei huvitanud elanike näljasurmad, üritasid seda kasutada selleks, et vabaneda oma pol vastastest. 1921 kutsuti valitsuse otsusega ellu nn Pomgol- komitee näljahädaliste abistamiseks. Selle etteotsa tõusid mitmed tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelased, ka endiste pol erakondade veel elus olevad ja Vm-l olevad liidrid, valitsus kasutas neid ära ennekõike sidemete sõlmimises välisriikidega ja niipea kui hakkas tulema abi, süüdistati komiteed välisriikidega sobingute tegemises. Teine „vaenlaste“ seltskond , kellest lahti saadi näljahäda abil, olid õigeusu kirikutegelased. 1921 hakkasid enamlased konfiskeerima õigeusu kiriku varasid. Mindi kiriku sisustuse kallale. Müüdi maha väidetavalt näljahädaliste abistamiseks, tegelikult nende rahadega finantseeriti välismaiseid kommunistlikke parteisid. Paljudel juhtudel keelduti andmast kiriku varasid enamlastele, andis võimaluse süüdistada kontrrevolutsioonis.
9.loeng- 12.märts
Oli ka poliitiline kriis, mis tulenes suuresti enamlikust valitsemisest. Enamlased lubasid üht, kuid reaalsus oli hoopis vastupidine . Olulised olid bürokraatlikkus, tsentraliseeritus. Rahvale tuli oma tahet peale suruda. Bürokraatlik aparaat paisus tohutult suureks. Kuna kõik tuli otsustada keskvalitsuses, siis kogu asjaajamine võttis tohutult aega, ka väikeste asjade puhul.
Vm oli nimetuse poolest Nõukogude Vabariik. Nõukogud olid formaalselt olemas, aga need polnud rahva poolt valitud, vaid ülevalt määratud. Nõukogude kõrval tegutses mitmeid ajutisi institutsioone. 1919 oli surnud KTK I juht Jakob Sverdlov. Uueks KTK juhiks sai Kalinin- asutuse roll ka vähenes.
Enamlaste partei kasvas jätkuvalt. 1921 alguseks oli kommuniste juba üle 750 000. Parteiline juhtivus kohalike Nõukogude üle. Partei kasv oli toimunud läbi lihttööliste ja kehvikute. Reeglina olid nad väga haritud. 90% inimestest oli algharidus. Revolutsioonilised loosungid, aga ka käsud. Parteiga oli liitunud ka „karjäristlik kõnts “ (ei huvitanud ideoloogia, olid isiklikud kaalutlused).
Kodusõja ajal polnud rahval võimalust tegutseda, aga pärast kodusõja lõppu ärkasid kohalikul tasandil ka teised endised parteid (eelkõige vasakpoolsed). Nende nõudmisteks olid: turumajandus tagasi, sotsialistlike parteide koalitsioon, kodanikuõigused tagasi (eriti valimisõigus). Suurim väljend sellele 1921 alguses puhkenud Kroonlinna mäss (ajendiks Peterburi linnavõimude tegu). 19.veebr 1921 pandi korraga kinni 90 tööstusettevõtet- tohutu töötute hulk korraga. Protestiti enamlaste vastu, nõuti uute Nõukogude valimist. Teised tehased tegid solidaarsusest üldstreigi. Enamlased surusid pol meeleavalduse relvade jõul maha. Teated sündmustest jõudsid lähedal asuvasse Kroonlinna, Kroonlinna madrused asusid tegutsema. 28.veebr toimusid Kroonlinna kohalikes Nõukogudes ümbervalimised- ühtegi enamlast enam ei valitud. Kroonlinna ülestõusu juhiks tõusis madrus Petritšenko- nõudmised ikka 3 põhilist . Madrused olid enamlastele selja keeranud, enamlased üritasid ikka head nägu teha. Madrused olid lihtsalt enamlastes pettunud. Enamlased panid käima vastupropaganda, aga see ei toonud mingit tulu. 7.märtsil esimene relvastatud pealetungikatse enamlastelt- löödi tagasi. Seejärel toodi Kroonlinna vastu 7.armee Tuhhatševski juhtimisel. 17.-18. märtsil suurte kaotustega Kroonlinna vallutamine . Massihukkamine kohe, hiljem kohtuprotsessid. Mitmed põgenesid Soome, sest laht oli jäätunud .
Seega, majanduslik kriis ja poliitiline kriis. Otsustati teha poliitiline suunamuutus. Märtsis 1921 partei 10. kongress. Loobuti sõjakommunismist ja mindi üle NEP-ile. Toitlusdiktatuuri lõpp, toitlusmaksu sisse seadmine. Oluliselt väiksem koormis. Endale jäänud saagiga võis talupoeg nüüd teha, mis ise tahtis. Esimestel aastatel võeti toitlusmaksu natuuras. Alates 1924 oli aga talupojal õigus valida, kas maksab natuuras või rahas. Taastus normaalne põllumajandus. Pea kõik 17 000 ühismajandit kadusid.
Pmst säilitas riik kontrolli kõigi tööstusettevõtete üle, aga tegelikkuses juhtis ainult strateegiliselt kõige olulisemaid ettevõtteid. Ülejäänud tööstusettevõtted anti eraomanikele rendile. Vm-l oli karjuv puudus tarbeesemetest. Algus julgustas jätkama. Hakkas tulema ka täiesti uusi ettevõtteid. Kaubanduse areng, sigines palju uusi kaupmehi. NEP tähendas tagasi pöördumist enam-vähem normaalse turumajanduse juurde. Kooperatiivne tööstusvorm sai NEP-i ajal tavaliseks. Välisinvesteeringuid oli vähe, aga mõningaid siiski oli ( Lena kullaväljad, asbesti tootmine Uuralites ameeriklaste poolt, sakslased renoveerisid Vene transporti, paljud tegelesid metsamajandusega).
Oluline oli see, et Nõukogude valitsus oli teinud rahareformi. Kodusõja ajal: „sovznak“- hüperinflatsioon. 1922 a kevadest uus rahaühik- tšervonets.
NEP-i tulemused ilmnesid üsna kiiresti. Saavutati 1925 a-ks 1913 a näitajad. Vm võis taas käivitada viljaekspordi läände. 1928 a-ks toodang põllumaj-s 24% kõrgem kui 1913. Samal ajal kiratsesid paljud tööstusharud - need, mis olid riigi hallata (sõjandus, maavarade kaevandamine jne). Maal tõusis esile keskmiktalupoeg, taastus ka „kulakute“ kiht. Linnades tõusid esile nepmanid (jõukam rahvas)- uuesti kohvikud , restoranid, kinod, varieteed. Linnaelanikel aga NEP-i alguses hiiglaslik tööpuudus , see jäi suurimaks probleemiks.
Välismaailmas tõlgendati NEP-ile minekut kui Vm tagasipöördumist normaalsesse majandusvoolu.
Partei

• Osad leidsid, et NEP on hädavajalik, peab viima sotsialismini (sh Lenin)- pidi olema pikk protsess.
  
• Teine tiib leidis, et NEP saab olla vaid lühiajaline, tuleb varsti pöörduda sõjakommunismi (sh Trotski)- lühike protsess
  

NEP ei tähendanud, et enamlased sooviks loobuda majanduslikust monopolist, järeleandmised olid siiski vaid osalised. Võtmevaldkonnad olid ikka riigi juhtimise all. Maal asutati sovhoose- nagu riigimõisad - direktor, kes palkas töötegijad. Kõrgem Rahvamajandusnõukogu tegutses edasi- tõsi küll, koosseisu vähendati. On väidetud, et majanduslik ametnikkond vähenes 3 korda.
Poliitiliselt oli tähtis 1922 NL loomine- Vm, Ukraina, Valgevene, Armeenia, Aserbaidžaan , Gruusia. Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik (VSFNV)- kuulutati välja jaanuaris 1918. Föderatsioon : nt Turkestani Autonoomne Nõukogude Vabariik või Karjala soomlaste Töökommuun või Mari Autonoomne Piirkond vms. Kohalikke asju teoorias otsustati kohapeal, tegelikkuses ikkagi Moskvas. Ukraina Nõukogude Vabariik- loodi Harkivis. Nõukogude valitsusorganid seal jäid pidevalt kokku- KTK ja RN. Valgevene Nõukogude Vabariik- kuulutati välja 1.jaanuaril 1918 hoopistükkis Smolenskis. Märtsis 1919 asendati Valgevene-Leedu Nõukogude Vabariik (Litbel). Pikka iga sellel polnud, sest leedulased said oma riigi. Taastati Valgevene- NV, pealinn Minsk .
Taga-Kaukaasias 2 vastanduvat moodustist: Bakuu Kommuun (likvideerus 1918 suvel) ja Taga-Kaukaasia Komissariaat (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia- langesid kommunistliku internatsionaali ohvriteks). Esimesena Asebraidžaan- muster ka Eesti ajaloost tuttav, seejärel 1920 Armeenia ja 1921 Gruusia.
1921 kevadeks 6 Nõukogude Vabariiki- kõigil oma valitsus ning kompartei . Aga need riigi olid muus mõttes tihedasti seotud. Kõik 6 riiki järgisid Moskva eeskujusid - Poliitika sarnanes järjest enam.
X Vene kompartei kongressil Jossif Stalini ettepanek ühendada vabariigid Venemaa NFSV külge. Ettevalmistused- aga rahvuslikud kommunistid polnud ühendamisest Vm külge huvitatud. Erimeelsused ka kompartei KK-s. Lenin arvas , et tuleb luua võrdõiguslik Nõukogude riikide liit, Stalin arvas, et kõik väiksemad vabariigid peavad saama Vm autonoomseteks osadeks . Kas see oli silmategemine väiksematele riikidele Lenini poolt?
1922.aastaks olid teravnenud ka Lenini ja Stalini isiklikud vastuolud. Esimene katseline ühendamine aprillis 1922. Ühinesid Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia. Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivne Liit- üsna nõrgalt seotud. Dets 1922 kõigis 6 vabariigis kohalikud Nõukogude kongressid- ühineda või mitte? Ühinegem!
30.dets 1922 esimene üleliiduline Nõuk kongres. Liidulepingu vastu võtmine, pmst pandi asjad paika. Üleliiduline kongress oli kahe kojaga- Liidunõukogu ja Rahvuste Nõukogu. Üleliiduline KTK- Kalinin ja 3 asetäitjat. Üleliiduline Rahvakomissaride Nõukogu- Lenin. ÜKK - riigikaitse, välispoliitika, transport ja side, sisejulgeolek. Tegelikult oli algusest peale unitaarriik .
Esimene ulatuslikum laienemine 1924. Turkmeeni ja Usbeki NSV, 1929 Tadžiki NSV, 1936 Kasahhi ja Kirgiisi NSV-d (Turkestani lagunemised). Lisaks 1936 Armeenia, Asebaidžaani ja Gruusia nö iseseisvusid . 1940 Moldaavia, Leedu, Läti, Eesti, Karjala-Soome NSV. Kokku 16 liiduvabariiki.
NEP-i aegne välispoliitika
Oli justkui sulam kahest vastandlikust suunast- Internatsionaali suund ning Välisasjade Rahvakomissariaadi suund. Vastandlikkus oli näiline, maailmarevolutsioon oli igal juhul sihiks.
Kommunistlik internatsionaal- juba Lenini aprilliteesides. Märtsis 1919 asutamiskongress (kõigest 50 inimest, välismaalt vaid 9), suvel 1920 II kongress (57 erinevat KP-d)- valiti Täitevkomitee, eesotsas Grigori Zinovjev. Kominterni eesmärgiks kodanlikkuse kukutamine, turumajanduse hävitamine ja luua kommunistlik ühiskonnakord ning kõigis riikides oma kommunistlikud parteid.
21 tingimust, mis tuleb täita komparteil, et kominterni astuda- neile tuli vastata. Tingimused täitnud parteid hakkasid saama Moskvalt finantstoetust- ähvardati rahakraani kinni keeramisega. Ettevalmistused riigipöördeks- teha aktiivset propagandat, õõnestada riiki seestpoolt. Esialgu oli komintern edukas. 1921 Sm-l kukutati läbi, ka 1923. Viimasena 1.dets 1924 Eestis. Igal pool kukuti läbi, oldi hiljaks jäädud. 1923-24 olid kriisid Euroopas juba ammendunud. 1925 loobus komintern senisest poliitikast- õhutati riiki edasi.
Välisasjade Rahvakomissariaat - eesmärk seada sisse sõbralikud suhted teiste riikidega. Juhiks oli Tšitšerin. Oli vaja saada Nõukogude Vm-le ametlik tunnustus. 1920-21 rahulepingud lõunanaabritega (Türgi, Pärsia, Afganistan )- dipl ja maj suhete sisse seadmine. 1921 algas ka maj läbikäimine lääneriikidega. Rahvusvahelist tunnustamist ikka veel ei olnud. Lääneriikide suhtumine enamlastesse kui usurpaatoritesse. Enamlased ei tahtnud midagi teada Tsaari-Vm võlgadest.
10.loeng- 13.märts
Enamlastel oli puudu juriidiline tunnustus välisriikidelt, keeldusid maksmast Vm võlgu. 1922 kevadel kutsus Antandi nõukogu kokku ülemaailmse Genova majanduskonverentsi, sellele sai kutse ka NL enamlik valitsus. Mindi sinna ühe eesmärgiga- saada oma võimule tunnustus. Lääneriigid olid huvitatud välisvõlgade sisse nõudmisest. Enamlased pidid soostuma peapunktide järgi välisvõlgade tasumisega- neid oli 18 miljardit kuldrubla. Antandi riigid olid nõus toetama Vm-d laevadega, kui enamlased tunnustavad võlgu. Sooviti ka, et enamlased loobuks kommunistlikust mõtteviisist. Kõik konverentsi osalised oleks pidanud andma pühaliku lubaduse mitte kasutada tulevikus sõjalist jõudu teiste riikide vastu. Vm delegatsiooni juhtis Tšitšerin, mis näitas, et Vm oli tõsiselt huvitatud konverentsist. Vm ei teinud midagi, et eesmärki saavutada, keelduti isegi kõnelemast välisvõlgadest. Välisriigid peaks Vm-le kompenseerima interventsiooni kulud, kogumaksumuseks enamlased arvestasid 39 miljardit kuldrubla. Konverents lõppes ka igasuguste tulemusteta, kokkuleppeid ei sõlmitud, enamlased ei tõotanud võlgu korvata.
Genova konverentsi ajal leidis aset NL Vm lähenemine Sm-ga, mõlemad riigid lugesid end Versailles ' ohvriteks, I ms kaotajateks. Genova lähistel Rapallos kirjutati 16.apr 1922 alla Vene-Saksa lepingule. Selle kohaselt mõlemad pooled loobusid teineteise suhtes igasugustest vanadest võlgnevustest ja nõuetest. Seadsid sisse diplomaatilised suhted ja panid aluse kahepoolsetele tihedatele majandussuhetele. Kauplemine Sm-ga moodustas edaspidistel aastatel u 1/3 Vm kaubandusest, nii sisse- kui välisveost. Sm suurt osa Vm transpordisüsteemi taastamisel on raske üle hinnata. Teaduslik-tehniline ja sõjatehniline koostöö olid ka väga olulised. Sm-le oli peale pandud suuri piiranguid militaaria arendamisel. Tänu Rapallo lepingule sai Sm võimaluse oma sõjatööstust rajada NL Vm arvel, selle pinnal töötavad sõjatehased valmistasid relvastust ka Sm jaoks, seda katsetati Vm-l, mitmed saksa relvaliikide ohvitserid, tankistid, said esmase väljaõppe NL Vm-l, Vm sai osa ka mitte vaid rahalisest panusest, aga ka sai enda kasutusse Saksa sõjatehnikat, relvastust. See areng tegi demokr lääneriikidele kõige rohkem muret.
Lääneriigid hakkasid mõtlema ka enamluse tunnustamise peale. Oli selge, et enamlus lähimal ajal kokku ei varise, ohtlikke väljaastumisi ka enam polnud.
1924 oli otsustava läbimurde aasta enamlaste poolt, kui saadi kaua oodatud tunnustus pea kogu Eur-st – Sb, Prn, Itaalia, Rootsi, Taani, Norra, Austria, Kreeka jt. Juhtivatest lääneriikidest hoidus enamlasi tunnustamast Vm valitsejatena vaid USA. Tunnustuse saamine oli üks asi, suhted kardinaalselt ei paranenud . Seati sisse dipl vahekorrad , üheks tüüpiliseks näiteks võiks olla NL ja Sb suhted- 1924 Sb-s tuli võimule leiboristlik valitsus, algusest peale oli konservatiivide pahameel neil. Leiboristid sõlmisid 1924 kohe uue kaubanduslepingu NL-ga, põrkus parlamendis vastuseisule. Nähti NL mõju suurenemist Sb-le. Ilmus välja Zinovjevi kiri- väidetavalt tegu tema poolt kirj kirjaga , mis saadeti Briti ametiühingute esindajatele, kubises Briti valitsuse vastastest avaldustest ja oli suunatud sellele, et alustataks võitlust seadusliku valitsuse kukutamiseks relv võitluse teel. Tagantjärele tehti vaieldamatult kindlaks, et tegemist oli võltsinguga. See kiri tõi kaasa leiboristliku valitsuse tagasi astumise ja NL- Sb suhete kriisi, kriis järjest süvenes, tipuks sai 1927 Arcose juhtum- see oli NL kaubandusesindus Londonis. Saadi andmeid, et selle kaudu püütakse juhtida ja suunata Briti kommunistlikku ja töölisliikumist, leiti tõelisi kirju ja üleskutseid Briti töölistele, milles räägiti revol liikumisest ja valitsuse kukutamisest. Tõi kaasa Briti ja NL dipl suhete katkestamise. Need taastati alles 1929.
NL-l oli probleeme ka Hiinaga, seal oli tollane üks kõige mõjukamaid mehi Sun Yatsen, Hiina uuendaja jne. Sun Yatsen oli selgelt mõjustatud enamlikust revol-st Vm-l, seadis seda endale eeskujuks, eriti 1921 a-st, NEP-ist. Sun Yatsen alustas kohe reformimist, sõlmis tihedad sidemed Hiina Komparteiga. 1924 otsustati Komindani koosseisu vastu võtta Hiina kommuniste. Sun Yatsen hakkas reformima Hiina armeed, riiki jne tervikuna, kutsus endale abiks nõuandjad NL-ist. Pol nõuandjate hulgas oli Borodin , sõjalistest nõuandjatest Blücher, omandasid koheselt Hiinas väga mõjuka koha. Tegelikult nõustajaid oli sadades. Sun Yatsen suri 1925, tema järglane Chiang Kai Shek pööras üsna pea kommunistidele selja, üsna pea hakati kommuniste välja tõrjuma, peagi ka repressioonid, 1927 pööras ta otsustavalt selja ka NL-le, kihutas kõik NL senised nõustajad Hiinast välja.
NL riiklik välispol saavutas edu, oma peamise eesmärgi- enamliku valitsuse tunnustamise Vm-l, sama edu kiskusid tagasi oluliselt kominterni tegevused- kommunistliku liikumise õhutamine, rahastamine , soosimine. Parteiline välispol oli riikliku välispol takistuseks.
Vm-le Nõuk algusaegadest oli omane repressiivpoliitika, jätkus ka NEP-i ajal. Väidetud, et tegemist oli ajutise vaherahuga rahva ja valitsuse vahel. Osalt on õige, eriti tausta arvestades, kui ulatuslik terror oli olnud kodusõja aastatel ja ka 30ndatel stalinismi perioodil. Võib öelda, et 20ndatel olukord veidi rahunes. Rahunes juba al 1921, kui Rahvakomissaride Nõuk andis välja dekreedi, millega tõotati unustada kõigi valgete liikumises osalenute patud, anti amnestia . Ega neil ei jäänud ka muud üle, valgete vägedega oli koostööd teinud 10 miljoneid inimesi- ei saanud kõiki maha lasta või represseerida. 1921-22 olid jätkuvalt vägagi repressiivsed. 1921 Kroonlinna mässulistega arvete õiendamine- mitu tuhat inimest, 1921 võitlus Antonovi talurahvaarmeega ja nende julm kohtlemine, 1921-22 repressioonid seoses näljahädaga, Pomgol-i, näljahädaliste abistamise komiteesse kuulunud hädaliste vastu, lisaks ka kirikutegelaste vastu repressiooid.
1921-22 org NL Vm-l mitmeid suuri pol kohtuprotsesse, näidisprotsesse, mis olid suunatud peaasjalikult endiste esseeride ja sotsdem vastu. Kohtu alla anti NL Vm-le jäänud sotsdem ja esseeride juhte. Protsesside käiku kajastati laialdaselt ajakirjanduses, toimusid miitingud tehastes jne, kus pidi rahvas hukka mõistma sotsdem ja esseeride tegevuse. Kohtuotsused olid reeglina väga karmid. Mitmed esseerid ja sotsid mõisteti surma, aga pärast seda tekkis enamlastel võimalus näidata ka oma humaansust, enamlikul juhtudel surmaotsused tühistati Rahvakomissaride Nõuk poolt, asendati surmaotsus pikaajalise vanglakaristusega. 1921-22 rakendati omapäraseid repressioone tippharitlaste vastu- kirjanikud , kunstnikud, teadlased, need, kes polnud nõus enamlastega koostööle minema- neid hakati NL Vm-lt sunniviisiliselt välja saatma tagasipöördumisõiguseta. Kõige tuntumaks sai lugu sellest, kuidas 1922 suvel koguti üle Vm kokku 160 tippharitlast koos perekondadega, laaditi laeva peale ja saadeti kogu laevatäis NL Vm-lt välja. Hiljem, 30ndate terrori ajal oleks need inimesed ilmselt lihtsalt maha lastud. Samas pol karistusena sidemete vägivaldne katkestamine kodumaa ja rahvaga oli päris julm. Kõigile väljasaadetutele anti kaasa kokku 20 dollarit sularaha , igal väljasaadetul tohtis kaasas olla üks mantel , üks ülikond ja kaks paari pesu. Alustada tuli läänes täiesti nullist. Haritlaste väljasaatmine pälvis Läänes eriti suurt tähelepanu, mitmed sealsed intelligentsi esindajad võtsid neid vastu ja aitasid.
1922 käivitati justiitsreform. Revol tribunalid, mis oli senine ainuke õiguse mõistmise organ, saadeti laiali. Nende asemel seati sisse tavapärane kohtusüsteem, jagunes 3-ks astmeks . Kõige madalam oli rahvakohtud- üks kõrge haridusega kohus, 2 rahva seast valitud kaasistujat. Kõrgem aste kubermangukohus (hiljem oblastikohus), kolmas aste Vm (hiljem NL) Ülemkohus. 1922 võeti vastu ja pandi kehtima ka esimesed seadustikud- kriminaalseadustik, kriminaalkohtupidamise seadustik , hiljem ka tsiviilseadustik . Hakkas tegima nõukogulik kohtukorraldus .
1922 toimus ka tšekaa reorganiseerimine. Tšekaa vormiliselt võttes likvideeriti 1922, sisuliselt siiski mitte, pol salapolitsei jäi alles. Tšekaa oli tegutsenud seni täiesti iseseisvalt, kuulumata ühegi riikliku inst alla, uus salapolitsei, mis sai nimeks GPU (Riiklik Poliitvalitsus), hiljem NL loomise järel OGPU (Ühendatud riiklik Poliitvalitsus), see allus Siseasjade Rahvakomissariaadile ( NKVD ), oli üks selle osa. Tšekaa volitused olid olnud laiemad, aga GPU sai jätkuvalt korraldada juurdlusi riigivastaste pol süütegude üle, nende alluvusse anti kontroll riigipiiride, raudteede üle, säilitas õiguse teostada kohtuväliseid repressioone. GPU juhiks jäi Felix Dzeržinski.
Vaherahuperioodil pandi alus ka tulevasele kurikuulsale GULag -ile. Tegutses Siseasjade Rahvakomissariaadi juures (Koonduslaagrite peavalitsus). 20Ndatel sai alguse, massiliselt levis koonduslaagrite loomine 30ndatel. Pärast okt pööret enamlased väitsid, et senist vanglasüsteemi pole enam vaja. Uues riigis kaob ära inimese ekspluateerimine , kaovad ära kuriteod ja vajadus vanglate järgi. Enamlased rõhutasid, et kui kriminaalne kuritegevus kaob, siis sotsialismi üles ehitamise perioodil säilib pol kuritegevus- endised rõhuvad klassid üritavad osutada vastupanu, nende vastupanu murdmiseks on ranged repressioonid hädavajalikud. Veebr revol järgselt tühjaks jäänud Vm vanglad täitusid üsna kiiresti enamlaste poliitiliste vastastega.
5.sept 1918 kuulutati välja punane terror. Muutusid vaenlaste otsimised, arreteerimised, vanglatesse saatmised massiliseks. Selgus, et Vm vanglasüsteem ei tule arreteeritute majutamisega toime, vanglad olid üle rahvastatud, lisandusid tuhanded pantvangid. Selleks, et terrori käigus arreteeritud ära mahutada, hakati neid 1918 paigutama tühjaks jäänud sõjavangi laagritesse. Laagrite arv kasvas jõudsalt, 1919 alguseks oli selliseid laagreid 21, 1921 a-ks oli vastu võetud otsus, et igasse kubermangu tuleb rajada üks vangilaager, nende arv kokku oli juba üle 100. Nende vangilaagrite eripäraks oli see, et enamlaste maj olukord oli ääretult raske, kõige vähem huvitas neid vangide ülalpidamine. Seetõttu juba kodusõja aastatel rakendati põhimõtet, et vangid peavad end ise ära toitma, nad saadeti sundkorras tööle ja nende tööde arvelt peeti laagrite kompleksi ülal. Kodusõja- aegsetes laagrites on nähtud GULag-i eelkäijat. Tegemist oli ajutise ja kodusõja vajadusest lähtuva lahendusega. 1921-22 hakati laagreid järk-järgult likvideerima.
GULag taassündis 1923. GULag-i I näidislaager rajati Põhja-Vm-l, Valge mere Solovetsi saartele, kus oli juba vanadest aegadest paiknenud klooster, Põhja-Vm kõige suurem, nüüdseks oli suletud, mungad minema kihutatud, kogu kloostrikompleks kohandati pol vastaste kinni pidamiseks. Sinna hakati kõigepealt saatma pol kinnipeetuid, esialgu olid kinnipidamistingimused suhteliselt inimlikud. Üritati enam-vähem humaanset suhtumist rakendada pol vastastesse, ilmselt tsaariaja jäänusena. Paari aasta järel kadusid seal ära poliitvangide privileegid , koos hoiti nii kriminaale kui poliitilisi. Mida rohkem lisandus kriminaale, seda suuremaks läks nende ülemvõim poliitiliste vangide üle. Pöörduti tagasi selle juurde, et kõik vangid pidid tegema tööd, laagrid viidi üle isemajandamisele. Asi muutus organiseeritumaks, vangid jagati füüsiliste võimete kohaselt gruppidesse- kui töönormid täideti, siis saadi toiduportsjon kätte, kui normid jäid täitmata, siis toiduportsjone vähendati. 20Ndatel Solovetsi saarte näidislaagrid olid pigem GULagi sissejuhatuseks, kõige hullemini seal poliitiliste vastastega veel ei käitutud.
OGPU aruanne- 1990 in hukati 1924 aasta jooksul, arreteeriti 18 523 inimest, sh 11 453 bandiiti (relv vastupanu osutajad), 4380 enamlaste vastaste salaorg liiget, 1542 välisriikide spiooni (enamjaolt lavastatud protsessid), ka 1148 kulakut. Alalisest asukohast saadeti välja 4500 nepmanit. Erakorralise järelvalve alla võeti 18 200 sotsiaalselt ohtlikku elementi. Loeti läbi 5 781 700 kirja. 1924 oli Gruusias relv väljaastumine enamlaste vastu, suruti maha, ülestõusu tulemusena hukati paari nädala jooksul teada olevalt 12 578 inimest. Need ei kajastu OGPU aruandes.
20ndaid iseloomustas NL-s, eriti kõrgemas parteiladvikus, järjest teravnev võimuvõitlus . VSDT(b)P- Venemaa Sotsdem Tööliste (bolševike) Partei, 1818 sügisest VK(b)P- Vm Kommunistlik (bolševike) Partei, 1925 al ÜK(b)P- Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei. Partei oli rangelt tsentraliseeritud, juhtkonna käsud mõeldud vaid täitmiseks, oli range kontroll parteiliikmete üle. Parteisisene demokraatia oli täiesti olemas, olid korralised parteikongressid, neile saatsid oma esindajad kõik kohalikud parteiorg-d, nende esindajate valimine toimus vabalt, kongressil valiti partei juhtkond, KK liikmed. Keskkomitees leidsid aset väga ägedad mõtete vahetused, diskussioonid. Samas demokr iseloomustas ennekõike partei juhtkonda. Mõjutada saadi ülevalt tulnud otsuseid väga kaudselt - valides oma esindajaid parteikongressile. Enamlaste juhtkonnas olid diskussioonid vahetpidamata. Nt Kamenevi ja Zinovjevi väljaastumine okt pöörde eel, siis vasakpoolsete kommunistide vastasseis Bresti rahulepingu ratifitseerimisele, ka väitlused tööstusettevõtete riigistamise või ühiskonnastamise üle. Vaidlused NEP-i üle. Vaidlused lähtusid peaasjalikult sellest, et enamlased olid enne okt pööret keskendunud vaid võimu haaramisele ja neil endilgi polnud aimu sellest, kuidas riiki juhtida ja sots ühiskonda üles ehitada. NL esimestel aastatel toimus riigiaparaadi kiire tsentraliseerimine , pidi toimuma ka partei veelgi jäigem tsentraliseerimine.
1921 märts, kus otsustati üle minna NEP-ile, võeti vastu Lenini poolt välja pakutud idee, mis keelustas parteis fraktsioonide loomise ja rühmade moodustamise. Ükski vaidlejatest tippkomitees ei tohtinud oma selja taha otsida toetajate gruppi. 1921 käivitati suur parteipuhastus, visati välja tuhandeid liikmeid. Pidi olema kõigile hoiatuseks, et taolistes fraktsioonide moodustamisest tuleb tulevikus hoiduda. Jälgimaks, et fraktsioone ei moodustata ja parteid ei lõhestata, 1921 kevadel reorg ka partei juhtimine. Seni oli koondunud KK kätte. 1921 kevadel jagati KK omakorda kolmeks- koosseisus moodustati Poliitbüroo, Organisatsiooniline Büroo (Orgbüroo) ja Sekretariaat , omavahel jagati ka fn-d. Poliitbüroo koosnes I järgu enamlikest tähtedest, otsustas pol probleemide üle. Orgbüroo tegeles ennekõike parteid puudutavate organisatsiooniliste küsimustega. Sinna kuulusid ka KK liikmed, aga veidi vähem tähtsad. Kolmandaks , kõige tagasihoidlikum oli Sekretariaat, mis pidi tegelema partei igapäevaste, vähemtähtsate küsimuste lahendamisega. Sekretariaati hakkas juhtima partei peasekretär . Tegemist oli KK ühe liikmega, ametnikuga, kes juhtis Sekretariaadi tegevust. 1922 aprillis kinnitati Peasekretäri ametisse Jossif Stalin, tema enda soovitusel tema lähemaks abiliseks, II sekretäriks Vjatšeslav Molotov. Stalin hakkas sekretariaati kohe ära kasutama oma huvides, luues omale lojaalse toetajaskonna. Sai seda teha tänu sellele, et sekretariaadi muude kohustuste hulka kuulus ka parteiliste ametnike ametisse määramine, neid nim tavaliselt nomenklatuuriks. Nomenklatuur tähistab ametikohti, kuhu määrati vaid kõrgemate parteiorganite otsusega. Teiselt poolt nomenklatuur tähistab konkreetseid isikuid, kes olid ametisse määratud nomenklatuursetele ametikohtadele.
1923 sügisel töötas sekretariaat välja esimesed 3 nomenklatuursete ametikohtade nimekirja. Esimesse nimekirja kuulus u 3500 ametikohta, oli seotud nii partei kui kogu riigi tähtsamate juhtivasutustega. I nimekirja kuulusid rahvakomissariaatide juhid (ministrid), rahvakomissariaatide tippametnikud, KK aparaadi töötajad (KK liikmed on pol eliit, kes valit parteikongressil, tema tegutsemiseks oli vaja ametnike armeed, kes tegeleksid eluvaldkondadega, aparaat koosnes kümnetest osakondadest). II nimekiri puudutas vähemtähtsaid töötajaid KK-s ja Rahvakomissariaadis, ka tehaste jne juhtkonda. III nimekiri puudutas kohalike parteide juhte, kubermangude, suuremate linnade, oblastite parteikomiteede juhte. Nomenklatuuri sattunud määrati partei kõrgeimate liikmete hulka, lisaks inimesed, kes kord juba määrati nomenklatuursesse ametisse, jäid kuni elu lõpuni nomenklatuuri alles. Kui toime ei tulnud, nimetati mõnele teisele nomenklatuursele ametikohale. Nomenklatuursete ametitega käisid kaasas ka maj heaoluhoovad, alates kõrgemast palgast, lisaks kupongid, mille alusel oli võimalik osta defitsiitseid kaupu, võimalus pretendeerida tavalisest suuremale ja paremale elupinnale. Nomenklatuursel ametikohal olevad inimesed võisid oma eluga igati rahul olla ja tundsid tänumeelt nende vastu, kes olid nad ametisse nimetanud. 1923 sügisel kolme nimekirja kuulus kokku 13 000 isikut. Järk-järgult suurenes nende arv oluliselt. Kuna sekretariaat Stalini ja Molotovi isikus nimetas ametisse KK aparaadi töötajad ja kohalikud parteijuhid, siis need moodustasid tulevikus Stalini seljataguse. 1922 peasekretäri ametikoht ei tõotanud veel midagi erilist.
Küsimus tulevasest NL valitsejast, parteijuhist, oli juba päevakorral. 1921 alates halvenes Lenini tervis järsult. 1921 oli I tõsine haigusjuht, mis viis ta mitmeks korraks riigivalitsemisest kõrvale. Seoses sellega pidi kerkima küsimus, kellest saab tulevane NL tippjuht. Avalik saladus oli, et troonipretendente väga palju ei olnud. Üheks tõenäoliseks kandidaadiks loeti Lev Trotskit- tugines oma minevikuteenetele, teisalt ka oma kõrgele kohale võimuhierarhias. Oli KK Poliitbüroo liige, talle allus ka kogu Punaarmee ja laevastik, oli Kaitse Rahvakomissar. Trotski kõrval võisid pretendeerida võimule ka Grigori Zinovjev, Kominterni juht, Poliitbüroo liige, lisaks sellele 1920ndatel ka Petrogradi parteikomitee juht. Kolmandana võis kõne alla tulla Lev Kamenev, Poliitbüroo liige, Lenini I asetäitja, valitsusjuhi I asetäitja, Moskva parteikomitee liige. Neid kolme võis pidada peamisteks pretendentideks, Stalin oli ilmselt neljas. Lisaks nendele trooninõudlejatele võis kõne alla tulla veel mõni noorem tegelane, nt Nikolai Buhharin, keda ka Lenin isiklikult kõrgelt hindas. Oli ilmselt liiga noor, et saada riigi tippjuhiks, samas oli enamlaste partei häälekandja, ajalehe Pravda, peatoimetaja- oli antud võimalus levitada enda või kellegi teise vaateid, luua kellegi jaoks soodne õhkkond . Kõne alla võis tulla ka Aleksei Rõkov, Lenini asetäitja, Kõrgema Rahvamaj Nõuk esimees. Lisaks ka Dzeržinski, tšekaa esimees. Kõige olulisemad olid Trotski, Zinovjev ja Kamenev.
1923 okt hakkas Trotski avalikult ründama mõningaid KK liikmeid, eriti Stalinit ja ka mõnesid teisi, käivitas võimuvõitluse. Trotski põhiväited seisnesid selles, et sekretariaat on hakanud parteiaparaati ja riigiaparaati kokku sulatama- partei ei tohiks olla kogu riigi kõrgem juhtkond. Lisaks olevat Sekretariaat pannud aluse partei bürokratiseerumisele, KK aparaat püüdvat juhtidele peale suruda oma diktaati. Lisaks Sekretariaat oma võitluses partei ühtluse eest, fraktsioonide loomise vastu, on asunud likvideerima parteisisest demokraatiat. Trotski nõudis eeskätt bürokraatiliku aparaadi osatähtsuse vähendamist ja nö uue pere lisamist parteile- tema sõnul tuli parteisse värvata uusi liikmeid, eriti tööstustööliste hulgast ja kõrgkoolide üliõpilaste hulgast. Trotski ei jäänud üksikuks hääleks kõrbes, tema seisukohtade poolt kirjutasid avalikult kirjale alla 49 vana kaardiväe parteilast. Trotski seisukohtade pooldajaid oli tuhandeid, nende poolt hakaksid 1923 lõpust peale toimuma tööliskoosolekud tehastes, üliõpilaste koosolekud kõrgkoolides , suured rahvamiitingud linnades, kus kõneldi avalikult Trotski poolt tehtud etteheidetest, süüdistati partei juhtkonda, tehti ettekirjutusi jne. Stalin pidi tahes-tahtmata reageerima . Oli üksi liiga tundmatu, leidis endale liitlasi, suutis enda poolele meelitada nii Zinovjevi kui Kamenevi, kumbki ei hinnanud Trotskit kuigi kõrgelt. Nende jaoks oli kõige ohtlikumaks troonipretendendiks Trotski. Leidsid, et Stalinist endast ilmselt kunagi partei ja riigi juhti ei saa. Kuna KK-s tekkis ühisrinne Trotski vastu, siis tema järgnev kriitika oli suunatud põhikirja vastaste triumviraadi vastu.
1924 möödus avaliku poliitilise võitluse õhkkonnas, sellele lisas veelgi hoogu juurde Lenini surm 22.jaan 1924, mis jättis vabaks nii valitsusjuhi kui parteiliidri koha. Leninist oli maha jäänud tema pol testament , kiri kongressile. Oli adresseeritud tulevasele, tema surma järgsele I parteikongressile, seal oli iseloomustanud kõiki partei tippjuhte, oli teinud seda puht negativistlikus mõttes. Kõigi tippjuhtide puhul oli välja toonud hulgaliselt negatiivseid iseloomuomadusi . Samas jäid süüdistused ebamääraseks. Ainus, keda Lenin soovitas vabastada, oli Stalin, kes ei sobivat peasekretäriks. Varem olid olnud heades suhetes, kuid suhted olid märkimisväärselt halvenenud. Stalin olevat liialt jõhker, ebaviisakas ja ainuvõimule kalduv, samas ei olnud juhtnööre selleks, kes peaks olema uus peasekretär, ainuke soovitus see, et KK liikmete arvu tuleks suurendada. Küllalt kummalisel moel sai kiire ja valutu lahenduse valitsusjuhi küsimus. Rahvakomissaride Nõuk uueks esimeheks tõusis Aleksei Rõkov, selle ümber polnud mingeid diskussioone, vastaskandidaate polnud. Tähendas, et Rõkov on oma koha kätte saanud, parteijuhtkonna sisemine võimuvõitlus teda enam ei puuduta . Lenini kirja kongressile tutvustati KK pleenumil ja ka partei koosolekul, mingeid muudatusi samas ei toimunud. Jätkus avalik võitlus Trotski ja Stalini-Kamenevi-Zinovjevi vahel. Triumviraadil õnnestus suurendada oma osakaalu. Jaan 1925 kutsuti kokku KK järjekordne pleenum , selleks ajaks oli Stalin taganud endale nomenklatuuri, KK aparaadi ja kohalike parteijuhtide toetuse. Triumviraadil õnnestus enda poolele meelitada mõned nimekad Trotski toetajad, 1925 pleenumil mõisteti Trotski tegevus hukka, tema tegevuses nähti partei lõhestamist, teda süüdistati katses asendada leninism trotskismiga. Lõppkokkuvõttes oli Trotski sunnitud tagasi astuma oma riiklikelt ametikohtadelt- jäi edasi KK-sse ja Poliitbüroosse, võeti maha Revol sõjakomitee esimehe kohalt ja sõjamin kohalt. Üks peamisi troonipretendente oli kõrvaldatud.
Kamenev ja Zinovjev leidsid, et oleks aeg saada lahti Stalinist. 1925 jätkust nende vahelise vastasseisu tähe all. Kamenev ja Zinovjev valisid oma rünnakute lähtekohaks teistsuguse plaani. 20Ndate keskpaigani oli räägitud, et Vm oli kapitalismi nõrgim lüli ja seal oli lihtsaim revol käivitada, aga ühes riigis pole võimalik sotsialismi üles ehitada, vaja maailmarevol. 20Ndate keskpaigaks selge, et maailmarevol pole lähiajal tulemas. Järelikult tuli otsustada, mis saab edasi- kas on mõtet NL eksistentsil, kui ühel eraldi võetud maal ei ole võimalik sotsialismi üles ehitada. Nikolai Buhharin 1925 tuli ajalehe Pravda veergudel välja seisukohaga, et sotsialismi rajamine on võimalik ka NL-s eraldi. 1925 aprillis kiideti Buhharini uus tees heaks partei konverentsil . Seda ennekõike tänu Stalini toetusele. Zinovjev ja Kamenev kasutasid uut ja harjumatut seisukohta Stalini ründamiseks. Väitsid, et tegemist pol kirjaoskamatu seisukohaga. See oli Zinovjevi ja Kamenevi Stalini-vastase rünnaku lähtealus, lisandus ka mitmeid muid teese, mh süüdistati Stalinit ja tema lähemaid pooldajaid ebaõiges majanduspoliitikas, NEP olevat oma aja ära elanud, asjata toetatakse kulakuid maal ja nepmaneid linnas, vaja oleks kulaklus likvideerida, luua sotsialistlik maj sektor . Rünnati ka parteiaparaadi liigset kasvu, bürokratiseerumist, omavoli ülejäänud liikmete üle. Z ja K tuginesid ennekõike kominternile. Teisalt tuginesid Petr parteiorg-le ja sealsetele tööstustöölistele.
Otsustav kokkupõrge kolme vahel leidis aset 1925 detsembris, järjekordsel parteikongressil. Selleks ajaks oli lõviosa parteikongressil osalevatest saadikutest nomenklatuursed tegelased, olid ametisse määratud Stalini poolt, lõviosa neist toetas Stalinit. Sellises olukorras polnud väga ootamatu, et Stalin suutis läbi viia oma seisukohad, partei enamus mõistis K ja Z parteid lõhestavad seisukohad hukka ja avaldas täielikku toetust partei peasekretärile Stalinile. Kuna Z oli toetunud Kominternile ja Petr parteile, saadeti Petrogradi parteikomisjon eesotsas Molotoviga ja kuu ajaga sunniti Petr partei org Z-le selga pöörama, toimusid partei ümbervalimised, uueks juhiks sai Stalini lähikonda kuuluv Sergei Kirov . 1925 jooksul saavutas Stalin 2 olulist võitu - jaan lõi Trotskit, dets Z ja K-d. Z ja K mõlemad otsustasid võidelda edasi Stalini vastu. Leiti, et on tarvis jõud ühendada, tekkis ühendatud opositsioon - trotskistide- zinovjevlaste plokk. Üritasid 1926 omakorda Stalinit rünnata. Kamenev jäi sellest võitlusest enam-vähem eemale, oli aastavahetusel seniselt kohalt maha võetud ja saadetud dipl tööle Itaaliasse. 1926 Trotski ja Z rõhusid sellele, et Stalin peasekretärina püüdvat kehtestada parteiaparatuuri diktatuuri kogu partei üle, püüdvat sundida parteile peale fn-e riigi juhtimisel, eitavad maailmarevol majandust, ajavat riigivaenulikku poliitikat. Süüdistati jätkuvalt Buhharini teesi. 1926 opositsiooni rünnak polnud otseselt sihitud enam Stalini vastu, otseselt rünnati just Buhharinit. Stalinit hinnati nüüd õigemini, leiti, et on tugev vastane, seetõttu süüdistused Stalini pihta olid ettevaatlikumad ja kaudsemad. Stalin peasekretärina pole pööranud piisavalt tähelepanu Buhharini ja tema toetajate ebaõigetele seisukohtadele jne. Stalin oleks pidanud võrdselt võitlema kõigi opositsiooniliste vastaste vastu. Stalin hakkas 1926 kujutama ennast kui partei põhiliini kaitsjat- seatud ja kutsutud meest, kes on valmis võitlema igasuguste kallakute vastu, nii vasak- kui parempoolsete vastu. Võitluskogemused olid tal suured, tänu sellele 1926 ühendatud opositsioon suudeti purustada üsna kiiresti. 1926 suvel võeti Zinovjev maha Kominterni TK esimehe kohalt, tema asemele sai Buhharin. 1926 okt kaotasid Zinovjev, Trotski, Kamenev koha Poliitbüroos. 1927 lõpus visati 95 tuntumat opositsionääri, nende hulgas ka 3 vastast, välja parteist endast. 1928 alguses saadeti üks grupp eesotsas Trotskiga administratiivkorras sundasumisele Almatõsse. 1929 sunniti Trotski NL-ist lahkuma, jõudis lõpuks välja Mehhikosse, üritas ehitada üles kommunistlikku rahvusvahelist org-i, kuni oma surmani 1940, NL eriteenistuse agent tappis ta. Sisevõitlus oli selleks korraks lõppenud ja Stalin võis hakata üles ehitama omaenda isikuvõimu. Järgnevalt võib rääkida stalinismist.
11.loeng- 19.märts
Varastalinistlik NL 1928-39
28 on kokkuleppeline, 39 algas maailmasõda. Stalinism sai alguse võimalike troonipretendentide kõrvaldamisest ja Stalini ainuvõimu kehtestamisest, lõi aluse repressioonideks. Maj mõttes sai alguse NEP-i likvideerimisest ja industrialiseerimise ja põllumaj kollektiviseerimise käivitamisest.
NEP-i likvideerimine
1921 märtsis välja kuulutatud NEP-il oli enamlaste juhtkonnas üsna kõvasid vastaseid, kes leidsid, et see saab olla vaid ajutine järeleandmine. Ennekõike nõuti eraomanduse likvideerimist ja asendamist sots omandi vormidega. Nõuti tööstuse eelisarendamist põllumaj arvel. Esimesi katseid on otsitud juba üsna varasest ajast. 1923 kõrgemate direktiivorganite käsul kõrgendati tööstuskaupade hindu järsult. Kõrgendati sedavõrd, et talurahvas ei suutnud enam tööstuskaupu osta. Tööstuskaupu toodeti edasi, aga jäid seisma ladudesse, tekkisid raskused ettevõtetel, kes ei suutnud palku maksta ja tööstust finantseerida. Tööpuuduse suurenemine ja tööliste maksejõu vähendamine tähendas tööliste võimekuse vähenemist ostmaks põllumaj toodangut. Tekkis tüüpiline ületootmiskriis. Kõrgemad asutused otsustasid uuesti tööstuskaupade hindu alandada varasema määrani, kriis möödus üsna kiiresti ja märkamatult. Kas oli maj alane asjatundmatus või soov NEP-i eemaldada, on kahtlane küsimus.
1925 suurendati oluliselt jõukate talude (kulakutalude) maksukoormust, tõsteti ühel hetkel mitmekordseks võrreldes varasemaga, samal ajal kaotati maksud kehvikutele. Käärid olid eriti suured. Juba kodusõjast alates oli riik hoolitsenud just kehvikute eest, loonud neile senisest soodsamaid tingimusi. 20Ndate keskpaigaks pidanuks kehvikute seisus olema ära kadunud, kui nad sinna ei jõudnud, siis ennekõike selle pärast, et mitte iga inimene pole suuteline oma varandust haldama ja majapidamist korraldama . Riigi poolt uuesti pöördutakse tagasi sõjakommunismi aegse pol poole, kus rõhutakse ühelt poolt NEP-i kandvat alustala kulaklust ja teisalt soodustatakse kehvikuid, lõhestades külaühiskonna. 20Ndate keskpaigas hakati uuesti rõhutama majanduse tsentraliseeritud juhtimise vajadust, suurenes KRM(Kõrgem Rahvamajanduse ) osakaal, hakati kõnelema, et NEP-i stiihia tuleb asendada plaanimajandusega. 1926 hakati Riiklikus Plaanikomitees välja töötama maj arendamise I perspektiivplaani, seda tuli edasi hakati arendama 5 aasta kaupa, viisaastakuplaanid. Kõik see oli vaid sissejuhatus, NEP-i vastu suunatud ettevaatlik, kauge tegevus.
1928 sai alguse NEP-i lammutamine . 1927-28 talvel tekkisid üle hulga aja tõsised raskused teravilja varumisel. Viimati olid olnud 1921-22 suure näljahäda ajal. Riik kavatses kokku osta 4,2 milj teravilja, 28 a alguseks oli suutnud kokku osta vaid 2,4- peaaegu poole vähem. Ei lähtunud mingist teraviljaikaldusest, rahva vastasseisust jne, vaid valitsuse enda tegevusest. Valitsus oli 1927 alguses otsustanud langetada toiduteravilja kokkuostu hindu, talurahvas reageeris väga operatiivselt- jättis kohe kevadkülvi ajal osa põlde teravilja alla külvamata, eelistas kasvatada muid taimi. Hinna langus puudutas vaid toiduteravilja. Talurahvas, kes oligi vilja maha teinud ja selle ära koristanud, ei tahtnud seda riigile müüma, vaid jättis salvedesse seisma, et realiseerida talve jooksul vabal turul parema hinnaga. Tavaliselt oli sellele reageeritud paindlikult, suurendades põllumaj toote kokkuostuhinda,
1928 otsustati aga hinnapoliitikale kindlaks jääda ja plaani täitmiseks rakendada administratiivseid vahendeid- üle kogu NL peamistesse teraviljakasvatusprk-desse saadeti 30 000 varumisvolinikku, kes pidid kindlustama teatud piirkonnast ettenähtud teraviljakoguste kokkuostu. Nende volinike hulgas oli ka ÜK(b)P komitee peamees Stalin isiklikult, suundus Lääne-Siberisse. Tema tegevus sai eeskujuks kõigile ülejäänud 30 000-le varumisvolinikule, kes võtsid tema meetoditest eeskuju ja rakendasid neid ja tihti ka ületasid teda. Nende tegevus sarnanes tagasi pöördumisega sõjakommunismi aegadesse. Liikusid koos relv salkadega külast-külla, talust- tallu ja konfiskeerisid vilja ülejäägid. Jäeti väiksem tagavara minekuks vabale turule. Varusid ei võetud ära päris tasuta, maksti riigi poolt kehtestatud kokkuostu hinda. Õige pea hakkas olukord muutuma, kehtestati teatud piirid- kui talus oli vilja ülejääke rohkem kui 30 tonni, siis sellistest konfiskeeriti kogu vili ilma hüvitist maksmata . Veelgi suuremate varude puhul võidi talu omanik kuulutada spekulandiks või kulakuks, võidi talust välja osta, konfiskeerida kogu tema varandus ja anda ta kohtu alla, lõppes enamasti sunnitöölaagrisse saatmisega, mõningal juhul ka maha laskmisega. Sellised abinõud andsid tulemusi. Mõne kuu jooksul kuni kevadeni 1928 suudeti kokku saada veel 4,2 milj tonni vilja. Riiklik plaan täideti ja ületati kuhjaga.
Asi sellega ei piirdunud. Samal ajal kui viljavarumissalgad käisid ringi, tugevdati kampaaniat sundimaks talurahvast ühinema kollektiivmajanditesse. Neid oli propageeritud sõja ajal, nüüd hakati taas riikliku sunnimehhanismiga sundima ühinema. Viljavarumiskampaania käigus ei rünnatud mitte vaid talurahvast, vaid ka vastavate piirkondade juhtivtegelasi- kohalikud nõukogud, parteikomiteed, julgeolekustruktuurid, kohtuasutused, mille juhid võeti maha, halvemal juhul tagandati kogu parteikomitee jne, asendati täiesti uute tegelastega. Oli selge, et karistati teraviljaplaanide mitte täitmise eest- uued võimumehed üritasid teha kõik, et neid ei tabaks sama saatus. Tänu sellisele juhtide välja vahetamisele muutusid 1928 algul rakendatud erakorralised meetmed tavapärasteks. Püsis nii sund ühineda kollektiivmajanditesse kui ka oht, et vajadusel riik võtab lihtsalt talurahva käest tootmisülejäägid ära.
1928-29 hakati massiteabevahendites kõvema häälega rääkima sellest, et kogu NL-is on tarvis üle minna uuele sotsialistlikule pealetungile. I sots pealetung oli vahetult pärast okt pööret, kui NL võim laienes üle terve impeeriumi. Sedakorda sots pealetung ennekõike maj sfääris. Selle all käsitleti ennekõike turumajanduse asendamist tsentraliseeritud plaanimajandusega. Selle all käsitleti põllumaj kollektiviseerimist, industrialiseerimist. Seda kõike oli vaja lähiaastatel ja kiiremas korras läbi viia. Sots pealetungi põhjendamiseks kasutati kolme tollele ajastule iseloomulikku teesi. 1925 lõpus parteikongressil heaks kiidetud tees sotsialismi võidu võimalikkusest ühel maal oli oluline. Oli Stalini ja lähikondlaste poolt ametlikult heaks kiidetud- nüüd, mil sotsialism on NL-s rajamisel, mil NL ei sõltu enam sots maailmarevol toimimisest, pole enam tarvis keskenduda sots vägivaldsele sisse viimisele Eur-sse punaarmee tääkidega, vaid nüüd on uus ülesanne- NL peab juhtivatele lääneriikidele järele jõudma majanduslikult. Püstitati koguni loosung „Järele jõuda ja ette minna!“- DiP (dagnat u peregnat). Teine lisandus 1927 Stalini isiklikul initsiatiivil, hakati avalikult ja ametlikult kõnelema sellest, et sõjaline kokkupõrge kapitalistliku maailma ja NL vahel on paratamatu just lähiajal. Põhjus leiti ka- läänemaailm on jõudnud veendumusele, et NL maj kokku ei varise ja siseprobl on ületatud, kapitalistlikul maailmal ei jäävat muud üle kui püüda NL purustada sõjalise jõuga. Kasutati ära ka 1927 dipl elu sündmusi, 1927 katkestas SB suhted NL-ga Arcose tulemusel, Hiina juhtkond saatis välja NL spetsialistid, sõjaväelased, poliitikud, diplomaadid, lisaks tapeti ka NL saadik Vaclav Vorovski Varssavis. 1927 pidas Stalin oma tuntud raadiokõne, milles ütles, et lähiajal on kokkupõrge kapitalistliku maailmaga paratamatu, õhutati siseriiklikku sõjahüsteeriat. Vastandati komparteid ja teisi, kes on nende vastu. Väide sõjalisest konfliktist andis põhjust arendada ennaktempos tööstust, eriti sõjatööstust. Kolmas oluline tees 1928 tulenes u samalaadsest sõjahüsteeria allikast- Stalini väitel oli ees oodata klassivõitluse teravnemist. Seni oli räägitud, et klassivõitlus oli lõppenud, kodusõjas said klassivastased puruks löödud. Nüüd Stalin tuleb välja teesiga klassivõitluse teravnemisest. Klassivaenlaste jäänused, kes veel olid NL-is elus, on samamoodi veendunud, et NL võimu kukutada ei saa, neile on tulnud viimane tunnike, sellises olukorras teevad veel korra katse meeleheitlikult enne lõppu avaldada vastupanu. Tees klassivõitluse teravnemisest oli mõeldud sisevastaste otsimiseks ja eelseisvaks kulakluse likvideerimiseks.
Kuigi Stalin oli 20nda keskel saanud lahti oma põhilistest vastastest, polnud seoses NEP-i eelseisva lõpetamisega ja üleminekuga indust-kollektiv-le, polnud partei juhtkonnas üksmeelt. Mitmed vanad kaardiväelased leidsid, et Stalin forsseerib asjade käiku üle. Ennekõike oli nt Aleksei Rõkov, kes oli saanud 1924 pärast Lenini surma valitsusjuhiks, Rahvakomissaride Nõuk esimeheks. Nikolai Buhharin, pärast Zinovjevi maha võtmist Kominterni ees. Mihhail Uglanov Ametinõukogude esimehena. Uus opositsioon, mida hakati nimetama paremkallakuks, ei saanud forsseerida asju nii, nagu olid seda teinud Trotski ja Zinovjev- ajalehed olid allutatud KK-le, nemad seda kasutada ei saanud. Polnud ka mõeldav apelleerida rahva poole, kutsuda kokku suuri rahvamiitinguid või tööliskoosolekuid, tudengite koosolekuid jne. Kogu sisevõitlus toimus vaid partei kõige kõrgemates tippudes, partei KK-s.
Peamine kokkupõrge leidis aset 1929 kevadel, KK järjekordsel aprillipleenumil. Paremopositsiooni vaateid esindas Buhharin. Tema kõne oli õige räige, ootamatult räige. Buhharin ütles otseselt ja avatud tekstiga välja, mis ta kõigest arvab - süüdistas Stalinit NEP-i liiga varases ja kiires likvideerimises, süüdistas teda forsseeritud industrialiseerimises, kategooriliselt oli vastu sellele, et tööstuse industrialiseerimine peaks toimuma talurahva arvelt. Hiiglaslike viisaastakuplaanide koostamist ja ellu viimise katseid nimetas hullumeelsuseks, kõige rohkem ajas kopsu üle maksa Stalinil see, et jutt klassivõitluse teravnemisest annab tunnistust kõneleja poliitilisest kirjaoskamatusest. Lisandusid varasemast ajast tavapärased süüdistused liigses bürokraatias, partei ja riigiaparaadi kokku sulatamises, isikuvõimu kasvatamises jne. Aprillipleenumil läks nii, nagu minna sai, sest KK liikmed olid absoluutselt kuulekad Stalinile- mõisteti enamusega paremkallaklus hukka, nõudis, et nood ütleksid avalikult oma seisukohtadest lahti, paluksid parteilt vabandust eksituste eest jne. Kõik juhtivad paremkallaklased kaotasid oma juhtiva ametikoha. Rõkov jäi ilma valitsusjuhi kohast, RKN etteotsa asus Molotov, temast sai ajutiselt Kominterni TK esimees jne. See oli vaid tipp. Võitlus parempoolse kallakluse vastu tõi kaasa järjekordse parteipuhastuse, visati välja u 150 000 tolleaegset kommunisti. U kümnendik tolleaegsest parteikoosseisust võeti maha. Kõigi tulevik oli must.
Stalinit ei takistanud enam keegi ega miski. 1929 läks täie hooga lahti industrialiseerimine ja kollektiviseerimine . Toimusid paralleelselt, olid üksteisega lahutamatult läbi põimunud .
Industrialiseerimine
Industrialiseerimise peamiseks eesmärgiks oli NL viimine juhtivate tööstusriikide hulka. Tööstusliku arengu poolest oli NL läänemaailmast kaugele maha jäänud. 1926 saavutas NL uuesti I ms aegse taseme tööstustoodangu koguhulga poolest, aga seda oli liiga vähe. Mingit alternatiivi ei olnud. Tööstuse arendamine oli vajalik, seda tunnistasid kõik juhtivad enamlased. Trotski ja Zinovjev olidki vb need, kes andsid Stalinile sihi kätte, kuidas ja mis moodi industrialiseerimist läbi viia. Nemad olid 20ndatel jutlustanud üliindustrialiseerimist- tuleb NL-s läbi viia võimalikult kiires tempos, rakendades selleks kõiki vahendeid, suunates teistes maj harudest kõik rahasummad ja muud vahendid tööstusesse. Tööstuse areng peab toimuma talurahva arvelt. Buhharin ja Rõkov olid veendunud tööstuse arendamise vajalikkusest , kuid leidsid, et seda tuleks teha siiski mõõdukalt. Stalin püüdis esialgu hoida keskjoont kahe rühmituse vahel. Pärast Trotski purustamist hakkas Stalin üle võtma üliindustrialiseerimise mõtteid. Industrialiseerimist seostatakse NL-s ennekõike esimese viisaastakuga, Riiklik Plaanikomitee hakkas neid välja töötama 1926, kuulutati välja 1.okt 1928. Viisaastaku tähtsaimaks ülesandeks oli järele jõuda arenenud lääneriikidele tööstustoodangu kogumahu poolest. Taheti järele jõuda esimese viisaastakuga. Tolleks ajaks oli USA-st maha jäänud u 50 a võrra. Oli vaja muuta majanduse struktuuri sel moel, et tööstus tõuseks esikohale , tõrjuks tagaplaanile põllumajanduse.
Teiselt poolt oli tarvis muuta ka tööstuse seesmist struktuuri sel moel, et lükata tahaplaanile kergetööstus, mida NEP-i aastatel olid eraettevõtjad arendanud. Kergetööstuse asemel arendada rasketööstust. Tuleb luua baas, mille arvelt NL saaks tööstust edasi arendada ja kõik vajalikud tööstusseadmed ise valmistada. Esimese viisaastaku plaanid olid õige julged . Riiklikus Plaanikomisjonis töötati välja 2 viisaastakuplaani- üks oli miinimunplaan, igal aastal tööstuse juurdekasv pidi olema 18%, teine nn optimaalne plaan, mille kohaselt iga-aastane kasv pidi olema 25%. Vastu võeti optimaalne plaan partei juhtkonnas. Mõni kuu hiljem pärast plaani vastu võtmist hakati neidki näitajaid suurendama , viisaastaku lõpupoole olid nõudmised ligi 2 korda suuremad kui olid olnud varem. Parteiliselt hakati nõudma ka, et viisaastak viiakse ellu ennetähtaegselt, lõpuks taheti ellu viia koguni 3 aastaga. Viisaastakuplaani puhul tuleb rõhutada, et see ei piirdunud vaid väga üldiste numbritega, see oli ülimalt detailne , kirjutas ette regioonidele, suurtele linnadele, oblastitele, rajoonidele, kuidas seal tuleb tööstust arendada, missugusteks tähtaegadeks missuguste tootmismahtudeni tuleb jõuda. Kontrollarvud aastate kaupa kirjutati ette ka kõigile tööstusharudele ja suurematele tööstusettevõtetele. Rasketööstuse arendamine tähendas, et eelisarendatakse mitte kogu tööstust, vaid teatud tööstusharusid- ennekõike hankivat tööstust, nähti ette uute naftamaardlate, kivisöebasseinide, värvilise metalli leiukohtade, kaevanduste rajamist , uute metallurgiabaaside rajamist jne. Metallurgiale lisaks oli masinaehitus , ülejäänud tööstusharud jäeti tahaplaanile.
Plaanid olid selgelt üle paisutatud ja algusest peale tekkis raskusi plaanide täitmisel ja finantseerimisel. Finantseerimiseks suunati kõik varasemad kapitalimahutused üle tööstusesse- põllumaj, kaubanduse, transpordi areng pidurdus väga jõuliselt. Oluliseks raha juurde pumpamise vahendiks oli väliskaubandusbilansi muutmine, tuli rohkem välja vedada- eelkõige teravilja, ka metsamaterjale, naftat. Sissetulekud suunati tööstusesse. Vaja oli senisest tugevamat survet avaldada ka rahvale. Üheks võimaluseks oli tarbimise vähendamine. Esimesel viisaastakul kehtestati NL-is kaardisüsteem, mis puudutas ennekõike linnaelanikke . Saadi osta vaid nii palju, kui valitsus neile lubas. Rahva käest hakati raha ära võtma poolsundusliku riigi siselaenuga. Riik hakkas trükkima siselaenu obligatsioone, mille ostmine inimestele oli vormiliselt vabatahtlik. Kõigile ettevõtetele, rajoonidele, linnadele kirjutati ette, kui palju mis ajaks tuleb siselaenu müüa, siis tekkis kohe surve. Tööstustööline töökoha säilitamiseks oli sunnitud neid kokku ostma. Oluliseks rahapumbaks kujunes riigi viinamonopol. Vm-l oli kehtestatud I ms puhkemiseks kuivseadus , oli püsinud 1925 a-ni, siis likvideeriti ja taastati riigi viinamonopol. Esialgu tekitas 1925-26 tõsiseid vaidlusi, räägiti purjus eelarvest. Industrialiseerimise ajaks olid vaidlused lõppenud, viinaeelarve näitas pidevalt kasvutendentsi.
Lisaks kehtestati seoses industrialiseerimisega mitmeid uusi makse, eelkõige aktsiiside näol, mis läksid ka industrialiseerimiseks. Esimesel viisaastakul üritati rakendada kõikvõimalikku hoogtööd. Massiteabevahendid üritasid levitada rahva seas revol patriotismi, selgitades rahvale, et on tarvis erakorralisi jõupingutusi industrialiseerimise läbi viimiseks. Kui see on saavutatud, pöördutakse tagasi vanade heade olude juurde. Algasid kõikvõimalikud kampaaniad- nt pausideta töö, kõik 8 tundi ollakse vahetpidamata rakkes. Viidi sisse ületunnitööd kohustuslikus korras- iga tööline pidi võtma kohustuse töötada lisaks ettenähtud tundidele veel 10 tundi tasuta. Hakati korraldama laupäevakuid, pühapäevakuid, kus töötati tasuta. Kõik toimus nö sotsialistliku võistluse õhkkonnas. Tähendas, et kõik pidid üksteisega võistlema. Tööviljakus tõepoolest suurenes, paljud, eriti nooremad inimesed, kes olid lapsest peale saanud kommunistlikku ajupesu, võtsid seda kõike tõsiselt ja panustasid nii palju kui vähegi jõudsid. Üks kõige suurem kurioosum nt 1932 a-st, mil käivitus Stahhanovlik liikumine (Aleksei Stahhanov)- tegemist oli söekaevuriga, ametlike ajaleheteadete kohaselt olevat ta ühes töövahetuses andnud 14 korda rohkem toodangut kui ükski norm ette nägi. Stahhanovi autasustati rahaliste preemiate ja ordenitega jne, tegi head karjääri. Tema 14-kordseks töönormi ületamiseks töötas sisuliselt kogu kaevandus . Taoliseid näiteid saab vaid erandkorras tagada.
Õige pea ilmnesid esimesed hädad. Raha oli senisest tunduvalt rohkem, töötunde tehti enam. Varsti sai selgeks, et kõigi plaanides ette nähtud uute tööstusettevõtete, kaevanduste jne rajamiseks jõudu ei jätku - puudu jäi töölistest, rahast jne. Esimese viisaastaku poole peal koostati salastatud nimekiri neist objektidest , mis kindlasti tuleb käiku panna vastavalt plaanidega, nt Aasiaga ühendav raudtee, Stalingradi traktoritehas jt. Neisse ettevõtetesse suunati kõik jõupingutused- olemasolevad rahad, ehitusmaterjalid jne. Neid hoidis valitsus kogu aeg oma valvsa pingu all ja kindlustas nende rajamise vastavalt plaanile . Ideoloogiarinde töötajad käisid ka näidisettevõtetes ja kirjutasid põletavaid olukirjeldusi, kuidas kerkivad uued vabrikumüürid jne. Viisaastaku plaanidest said lõpuks valmis näidisnimekirjas olevad ettevõtted.
Jaan 1933 kuulutati I viisaastakuplaan lõppenuks. Öeldi, et on täidetud. Midagi oli saavutatud küll. Anti käiku 1500 uut kaevandust või tööstusettevõtet. Väidetavasti tööstuse kogutoodang suurenes viisaastaku jooksul 75%. Kusjuures tööstustoodangu osakaal kogu SKT-st moodustanud väidetavalt viisaastaku lõpuks 70%, enne viisaastakut oli alla 50%. NL juhtkond võis väita, et NL-st on saanud tööstusriik, industriaalmaa. Tegelikkus nii ilus ei olnud, tegemist oli lakeeritud pildiga. Juba viisaastaku keskel saadeti senine statistika peavalitsus laiali, kõiki statistilisi andmeid hakati töötlema ja koguma plaanikomitees. Ilmselt olid huvitatud näitamaks, et plaane on paremini täidetud. Käis ka põllumaj kollektiviseerimine, tõi kaasa põllumaj toodangu katastroofilise kokku kukkumise- tähendas, et kui tööstustoodangu osa oleks olnud olematu, oleks osakaal SKT-st olnud ikkagi suurem. Esimene viisaastak tõi kaasa inflatsiooni (hüperinflatsioon), 4 a ja 3 kuuga rubla kurss kukkus 60%. SKT-d arvestati rahalises väljenduses, 60% rubla ostujõu vähenemine tähendas SKT kohest suurenemist. 1500 uut tööstusettevõtet- nendega on nii, et suur osa neist oli alustatud juba enne esimest viisaastakut, rajamist oli alustatud NEP-i ajal, nüüd viidi lõpule. Isegi eelisnimekirjas olnud näidisettevõtted suudeti küll tööle panna või vastu võtta, tegelikkus polnud nii ilus, Stalingradi traktoritehas kuulutati 1930 valmis saanuks, aga I traktor ehitati 1933 alles. Magnitokorski mettalurgiakombinaat võeti vastu 1933, planeeritud tootmisvõimsuseni jõudis 1936. Tegemist oli ilmselt suurima bluffiga NL majandusajaloos üldse.
Esimese viisaastakuga ei saanud industrialiseerimine läbi, järgnes kohe 1933-37 uus viisaastak, selle plaane koostades lähtuti ametlikest statistlistest andmetest I viisaastaku tulemuste kohta. Algandmed olid juba valed- on arusaadav, et plaanid muutusid veelgi utoopilisemaks kui seni. Peamine ülesanne oli järele jõuda arenenud tööstusriikidele I plaani kohaselt, mõeldi II viisaastaku jaoks välja uued märksõnad- hakati rääkima, et peamiseks ülesandeks on vältida NL majanduslikku sõltuvusse langemine kapitalistlikest riikidest tulevikus, peab saama maj mõttes nii tugevaks , et konkurents välismaailmaga teda enam ei morjenda. Pandi rõhku tootmise moderniseerimisele, oskustööliste välja õpetamisele. Pandi uuesti rõhku ka kergetööstusele, räägiti ka kergetööstuse järele aitamisest. Tegelikkuses kujunes kergetööstusega sama olukord mis rasketööstusega- omistati suuremat tähelepanu, ei jõutud viisaastaku lõpuks selle arendamisele eriti kuskile välja. II viisaastakul oli aastaseks tööstustoodangu juurdekasvuks ette nähtud 15,5%. Kuna see lähtus valedest algandmetest, isegi kõrgem partei juhtkond sai sedapuhku aru, et II viisaastaku ülesandeid sel moel täita pole võimalik, 1934 korrigeeriti ametlikke eesmärke, vähendati. II viisaastaku ametlikud tulemused olid uhked , uute tööstusettevõtete arv kasvas 4500-ni, enamus neist objektidest, mis olid I viisaastaku plaanis sees olnud ja nüüd lõpetati, oli ka uusi.
1938 läks käima viimane, III viisaastak, oli planeeritud aastani 1943, kuna puhkes II ms, siis jäi pooleli. 1938-41 oli III viisaastak. Endast andis märku otsene tagasilangus, revol sotsialism, ületunnitöö jne olid lõplikult end ammendanud. Põllumaj oli kollektiviseeritud, lisavahendeid enam tööstusesse paigutada ei saanud, kolhoosid kiratsesid niigi. Selgus, et 1941 a-ks olid III viisaastakul vähikäiku teinud erakordselt olulised tööstusharud, mida kogu aeg poputati, nagu autotööstus ja traktoritööstus, sedavõrd suurelt, et autotööstuse toodangu hulk oli vähenenud 40 korda II viisaastaku algusega võrreldes. Töö kvaliteet ja viljakus polnud paranenud. Tuleb tunnistada, et sõjaeelsed viisaastakud muutsid NL industriaalriigiks. Hüpe, mis maj arengus saavutati, oli kahtlemata võimas. Lääneriikidele jäädi alla, toodangumahtudelt jäädi II ms puhkemise eel alla vaid USA-le, aga kõvasti jättis soovida töö kvaliteet, viljakus jne. Kõik saavutatu, suur ja uhke, oli tulnud rahva arvelt.
Põllumajanduse kollektiviseerimine
Põllumaj arendamisele polnud ka alternatiive. Oli väga madalal tasemel. Enamlastel oli pmst õigus, kui nad rääkisid, et põllumaj on tarvis kaasajastada. Ilmselt oli õigus ka selles, kui väitsid, et suurtootmine on maj rentaablim kui väikesed üksiktalud. Ei lisanud juurde, et on rentaablim vaid teatud eeltingimuste olemasolul - spetsialiseerumine , mehhaniseeritus, kõrge töökultuur ja -viljakus jne, mida Vm-l polnud. Kollektiviseerimise plaane püüti peale suruda juba kodusõja aastal, oli loodud 17 000 erinevat kollektiviseeritud asutust. Vene rahvas ei võtnud neid omaks. Niipea kui NEP-ile üle mindi, kadusid 17 000 ühismajandit kui kevadine lumi. Ühismajanditega tuli alustada NEP-i likvideerides algusest peale. NEP-i aastatel oli propageeritud kõikvõimalikke põllumaj ühistuid, neid oli talurahvas hoopis paremini omaks võtnud. Oli ka ühistuid, mis tegelesid ühise maaharimisega- kommuunid, artellid, kolhoosid, TOZ-id (maaharimise ühistu). Kõik olid ühistegevuse vormideks, erines kollektiviseerituse aste. Kõige tagasihoidlikum oli kollektiviseerituse ase TOZ- ides , kus ühine oli vaid põllumaa, põllutööriistad , loomad jne, oli jätkuvalt talupoegade eraomand . Maad anti tükkhaaval välja ühele ja teisele perele, kes seda siis harisid. Kõige enam oli kollektiviseeritud kommuun- ühine oli kõik- maa, põllutööriistad ja ka töö. Kolhoos oli pigem lähedane kommuunile- võimalikult ühistatud, aga mitte kõik- jäeti kätte mingi tükike õue aiamaad, kus sai köögivilja kasvatada jne, jäeti ka mõni loom.
Kollektiviseerimine taasalgas 1928 jaanuaris seoses varumisvolinike ja Stalini enda ringsõitudega- hakati nõudma, et talurahvas asutaks ühismajandeid. Selleks, et seda saavutati, vabastati loodavad ühismajapidamised mõneks ajaks igasugustest maksudest, teiseks suurendati üksiktalupoegade makse. Teatud hulgas talurahvas tekkis huvi ühismajandite vastu, see tekkis ennekõike kehvikutes. Olukord kujunes nende jaoks veelgi raskemaks. Esimesed kolhoosidesse astujad olidki kehvikud. Esimesed kolhoosid olid õige pisikesed- 10kond talu, maad olid peaaegu olematud, maad kippusid ka lahus olema. Loomi, tehnikat , tööjõudu oli vähe, töö kvaliteet ja oskused jätsid tihtipeale soovida.
Esimene murrang kollektiviseerimise käigus sai teoks 1928 seoses I viisaastaku algusega, viisaastaku plaanidesse oli kirja pandud ka kontrollarvud kollektiviseerimise suhtes. Nähti ette, et 1933 oktoobriks on kollektiviseeritud 85% taludest. Talude üldarv oli u 25 miljonit NL-s. Ei leitud, et kolhoosi vorm on kõige parem, kolhoosidesse kavatseti ühendada u 1/5, ülejäänud pidi jääma artellidesse või TOZ-idesse vms. Kui esimese viisaastaku alguseks oli kõikidesse ühismajanditesse koondunud u 1 miljon taludest, u 4% kõigist, siis aasta hiljem, okt 1929, oli ühinenud 4,5 milj talu. Jätkuvalt oli kitsaskohaks see, et ühinesid ennekõike kehvikud ja ühismajanditel polnud maj kandepinda ja jõudu. 1929 ilmus ajakirjandusse esmakordselt sõnaühend „massiline kollektiviseerimine“. 1929 sügisel okt pöörde aastapäeval avaldas Stalin isiklikult keskajakirjanduses artikli „suure murrangu aasta“, kus väitis, et talurahvas on valmis massiliseks kollektiviseerimiseks. Ühismajandite loomine ei pea toimuma soovitamise korras ja kohalike inimeste vabal tahtel, vaid kiires tempos üle kogu NL ja riigi nõudel. 1930 alguses töötati Partei KK-s välja täpsemad plaanid massiliseks kollektiviseerimiseks. Tähtsad olid kontrollarvud- NL jagati maj mõttes kolmeks prk-ks, esimese moodustas mustmullavöönd Ukrainast Lääne-Siberisse, nähti ette, et kollektiviseerimine peab olema lõppenud 1931 kevadeks, ühe aastaga. Teine regioon sai veidi rohkem aega, 1932 kevadeni, ülejäänud riigis 1932 lõpuks. Vabatahtlikkusele polnud mõtet loota . Nüüdsest sai selgeks, et tulevased ühismajandid peavad olema justnimelt kolhoosid. Kasutati talurahva kolhoosidesse suunamiseks mitmeid mehhanisme - kõigepealt propaganda. Vankri ette rakendati kogu ajakirjandus, raadio, propagandareisid, laevad, rongid, lennukid jne. Kogunisti saadeti linnadest maale kollektiviseerimist propageerima 25 000 tööstustöölist (nn 25 000-liste liikumine). Tegemist oli propageerimisega, teisalt ka hirmutamisega- vanemal talurahvapõlvkonnal oli meeles, kuidas 1918 peale tulid maale toitlussalklased jne. Peamiseks sunnivahendiks oli ennekõike kasvavad kohustused riigi ees- makse suurendati lühikese ajaga mitmekordseks, diferentseeritult. Mida suurem talu, seda rohkem kasvas ka maksukoorem. Raskusi tekkis kõigil. Jõukamatel taludel oli NEP-i aastatel kogunenud mingisugune vara, millega esimesest ehmatusest üle saadi, oli selge, et kauaks varudest ei jätku. Hirm pidi olema partei juhtkonna arvates peamiseks kollektiviseerimise taganttõukajaks. Hirm sai alguse kulaku kui klassi likvideerimise poliitikast. Kulakute kui klassi likvideerimisest hakati rääkima 1929 sügisel, kui partei juhtkond võttis vastu otsuse kulakuid kolhoosidesse mitte lubada. Oli selge, et üksiktalud kaua eksisteerida ei suuda- sama otsusega olid kulakud majanduslikus mõttes määratud välja suremisele. Oli tarvis selgeks teha, kes kulak on. Vastava määruse võttis RKN vastu 1929 1.mail, kus liigitati kulaklike majandite hulka esiteks kõik need talud, kus kasutatakse palgalist tööjõudu- sulaseid, teenijaid, lisaks need talud, kus leidub mehaanilisi töövahendeid. Lisaks need talud, mis rendivad maad, töövahendeid välja teistele talupoegadele selleks, et rendist tulu saada. Ka need talud, mille omanikud tegelevad kaubandusega- külakaupmehed, või annavad teistele külaelanikele laene (tembeldati liigkasuvõtjateks). Kulakutalusid arvestati kogu NL-is olevat u 4-5%. Asi ei piirdunud vaid kulakutaludega, nendega võrdsustati ka kulakute käsilased- see oli segasem ja defineerimatu mõiste, lähtus pol vaadetest- kõik need külaelanikud, talumehed, kes toetavad kulakut suurtalus. Kõik need kulakud ja käsilased kuulusid 1929 a-st alates likvideerimisele.
12.loeng- 20.märts
1929 võitlus kulakluse vastu- töötati välja kulakutalude kriteeriumid ja kuulutati välja, et NL-is keskmiselt on kuni 5% kulakutalusid. Kohapealsed juhid ühelt poolt üritasid etteantud korraldusi täita täpselt ja ka ületada, ka kulakute kriteeriume tõlgendati väga vabalt- paljudes piirkondades liigitati kulakuteks kuni 15%. Kulakute käsilasi arvestades koguni 20%, sisuliselt iga 5 talu. Ükski vähegi paremal järjel olev talupoeg ei võinud homses päevas kindel olla. Tihti liigitati kulakuteks ka talusid, kus oli 2 hobust. Kulakuteks ja käsilasteks kuulutatud tõsteti taludest välja, võeti ära absoluutselt kõik varad- majad, varad, vili jne. Järgnev saatus tulenes kulakute kategooriatest. Kontrrevolutsiooniline kulaklik aktiiv- I kategooria. Kõik sinna sattunud isikud kuulusid automaatselt arreteerimisele ja mõisteti heal juhul sunnitöölaagrisse, halvemal juhul maha laskmisele. II kat oli kolhoosikorra vastu agiteerivad kulakud, sellised kuulusid koos perekonnaga administratiivkorras sunniviisilisele väljasaatmisele- küüditamisele maa kaugetesse prk-desse (Põhja-Vm-le, Ida-Siberisse, Kesk-Aasiasse). Nende olukord oli isegi hullem, neil tuli hoolitseda ise selle eest, kas jäävad ellu või surevad, keegi nende vastu huvi ei tundnud. III kategooria- kõik ülejäänud, nemad kuulusid koos perekonnaga välja saatmisele, aga lähemale, nt oblasti piiridesse . Keelati endisesse elukohta tagasi pöördumine. 1929-32 arreteeriti või küüditati kulakutena rohkem kui 9 miljonit inimest.
Selline võitlus kulakluse vastu näis kinnitavat Stalini teesi klassivõitluse edenemisest. Suur osa sellisesse olukorda seatud inimestest üritasid osutada viimast vastupanu NL võimule, mitmed kulakuteks kuulutamise ohus inimesed moodustasid relvastatud võitlussalku. Ei olnud väga suured grupid, ei pidanud ka kaua vastu, nende eesmärgiks oli vaid enesekaitse, aga punaarmee grupid said neist jagu. Keerulisem oli toime tulla NL võimul vastupanu teistsuguse vastupanu viisiga - paljudel juhtudel hakati toime panema terroritegusid- rünnati ja tapeti kolhooside esindajaid, miilitsa esindajaid, kommuniste jne, kaasnes ka kolhooside varade hävitamine- süüdati kolhoosidesse ühinenud majapidamisi, tapeti kariloomi, lõhuti põllutööriistu. Üksikute terroritegude toime panejate tabamine ja selle ohu likvideerimine oli päris keeruline. Olukord maal muutus nii teravaks, et 1930 kevadel oli Stalin sunnitud tõmbama pidurit. 1930 märtsis avaldas ta artikli „Peapööritus edusammudest “- oli välja toodud, et kollektiviseerimise forsseerimisega on mindud liiale, on liialt tagant kihutatud. Ei võtnud vastutust endale ega partei KK-le, vaid süüdistas kohalikke tegelasi. Pärast artikli ilmumist algas vastloodud kolhooside massiline lagunemine. 1930 märtsiks oli kolhoosidesse ühinenud 59% kõigist varasematest taludest, sept-ks oli jäänud veel 21% taludest, ülejäänud olid laiali läinud. Kolhoosidest välja astumine oli tehtud võimalikult keeruliseks. Talupoeg, kes avaldas soovi lahkuda, ei saanud tagasi mitte oma põllumaad ega kariloomi ega põllutööriistu, vaid asustati võimalikult kehvadesse tingimustesse .
Järeleandmine oli vaid ajutise iseloomuga, 1930 sügisest läks massiline kollektiviseerimine uuesti täie hooga käima. Varasemat lainet oli iseloomustanud halastamatu terror, need asjad ei kadunud ka kuskile, kulakute vastane võitlus jätkus, administr sund jätkus ka. Senisest suuremat sundi pandi maj sunnile- üksiktalupoegade makse tõsteti veelgi. Talupoegadel ei jäänud tõepoolest muud üle kui minna kolhoosi- maksuvõlglased liigitati automaatselt rahvavaenlaste hulka. Üksiktalupojad hakkasid uuesti vabatahtlikult kolhoosidesse astuma. 1931 sept-ks tõusis kolhoosidesse ühinenud üksiktalude arv uuesti 60% piirimaile.
1932 jõudis ametlikult kollektiviseerimine lõpule. Igasugused saadused olid märkimisväärselt langenud. Teravilja kogusaak oli 1928 76 milj tonni, 1932 oli aga 67 milj tonni- 9 milj tonni vähem. Kolhooside peamiseks tegevusalaks oligi teraviljakasvatus, ülejäänud põllumaj alad jäid veelgi kängu. Veiste arv vähenes 60 milj-lt 33-le, hobuste arv 32-lt 15-le, sigade arv 22-lt 9-le, lammaste arv 97-lt 33 milj-le. Loomakasvatusele andiski kollektiviseerimine ilmselt kõige rängema hoobi. Samaaegselt põllumajandustoodangu langusega suurendas riik jätkuvalt toiduteravilja väljavedu. 1928 oli välja veetud 0,6 milj tonni, 1932 veeti välja 5,4 milj tonni. Terves NL-is tekkisid paratamatult probleemid toiduainetega. 1932 muutus olukord NL juhtkonna jaoks sedavõrd teravaks, et oldi sunnitud taas rakendama sunnitmeetmeid vajaliku teraviljakoguse kokku saamiseks. Kõikjal maal loodi erakorralisi komisjone, nende kätte anti relv salgad, kes käisid kolhoosist kolhoosi ja sunniviisiliselt konfiskeerisid kogu olemasoleva teravilja, kolhoosidele jäeti hädavajalik varu enam-vähem alles, ka seemnevilja, üksiktalunikelt võeti absoluutselt kõik ära.
1932-33 oli suur nälg NL-s, tuntud ka Golodomor nime all. Seekordne näljahäda oli veel hullem kui 1921-22 nälg, mis oli osaliselt põhjustatud ka sõjast, maj laosest ja ebasobivatest ilmastikutingimustest. 1932-33 nälg oli otseselt NL põllumaj poliitika teadlikult tekitatud. Nälg oli suurem ja ulatuslikum, hõlmas praktiliselt kogu Ukrainat, osaliselt Valgevenet, Volgamaid, Lääne-Siberit, Kasahstani jne. Inimeste suremus muutus kiiresti massiliselt, talupojad üritasid põgeneda linnadesse, raudteejaamades oli relv valge, kes rongidesse tungivaid inimesi maha lasid. Mitmed ulatuslikud piirkonnad jäid inimtühjadeks. Esines massiliselt inimsöömisjuhtumeid, laste tapmisi jne. Kogu Golodomor-i läbi hukkunud inimeste arvu pole võimalik usaldusväärselt kindlaks teha. Tänapäeval enamik autoreid paigutab näljasurma ohvriks langenute arvu 7-8 milj piirile. 1920Ndatel NL tegi näo, et üritab näljahädalisi aidata, samas 30ndatel mingit välisabi vastu ei võetud, aga ise ka midagi ette ei võetud. Ajakirjanduses mindi nii kaugele, et kirjutati sellest, kuidas kulakud meelega nälga surevad, et NL korda diskrediteerida.
1932 võeti vastu veel üks kurikuulus seadus, mis tekkinud näljahäda veelgi süvendas, sellele kaasa aitas- tegemist sotsialistliku omandi kaitse seadusega, rahva hulgas hakati nimetama viie viljapea seaduseks. Selle seaduse kohaselt kuulutati kõik inimesed, kes sirutasid oma käe sotsialistliku vara järele (ka pärast koristust põllult), rahvavaenlasteks, anti kohtu alla, saadeti sunnitöölaagritesse või lasti maha. 1932 esimese 5 kuuga anti selle seaduse alusel kohtu alla üle 56 000 inimese, neist rohkem kui 2000 mõisteti surma.
Kollektiviseerimise teiseks tagajärjeks oli talurahva massiline lahkumine maalt linnadesse. Juba 1929 põgenes maalt linnadesse hinnanguliselt kuni 12 milj talupoega. Esialgu vaadati sellele läbi sõrmede- nii oli võimalik saada industrialiseerimiseks vajalikku tööjõudu. Järgnevatel aastatel ei näidanud põgenike arv mingit langustendentsi, NL juhtkond sai aru, et põgenikelaine jätkumisel jooksevad kolhoosid inimestest tühjaks. 1932 viidi NL-s sisse passisüsteem. Tegemist oli siseriiklike dokumentidega- kõik passiomanikud pidid kohalikus miilitsajaoskonnas võtma endale templi, mis tõendas, et nad on sisse registreeritud mingisse kindlasse elukohta, linnades hakati kontrollima passirežiimide rikkumisi. Need, kellel passi ei olnud või ööbisid vales kohas, saadeti välja. Passisüsteem tähendas talurahva muutumist sunnismaiseks, kolhoosnikele passe ei väljastatud. Kui inimesed üritasid maalt linna põgeneda, saadeti nad maale tagasi varem või hiljem.
1932 loeti massiline kollektiviseerimine lõppenuks. Oli saavutatud 85% kõigist endistest taludest kolhoosidesse. Järgnes järelnoppimine, 1939 a-ks oli kolhoosidesse ühinenud talude osakaal koguni 93%. 7% endistest taludest jäid ühendamata, tegemist peaasjalikult väheviljakates prk-des paiknenud üksikute hajataludega. 1932 lõppesid ka soodustused, mida seniajani oli püütud kolhoosnikele teha. Kõik senised kohustused, mis olid lasunud üksiktalupojal, pandi kolhooside peale. Teravilja ei võetud ära vägivaldselt, vaid riikliku müügikohustuse korras. Maj mõttes olid kolhoosid seatud väljapääsmatusse olukorda- kohustus teravilja kasvatada on ja ka müüa on, aga mingeid vahendeid kohustuse täitmiseks ei eraldata . Kollektiviseerimist oli vaja ennekõike selleks, et läbi viia industrialiseerimine. Kollektiviseerimine andis kogu põllumajandusele väga ränga hoobi. Kuni 1991 aastani ei suudetudki taastada kollektiviseerimise eelset põllumaj taset.
Sisepoliitika ja repressiivpoliitika
NEP-i ajal olid ka repressioonid omal kohal, kogu oma eksistentsi jooksul olid repressioonid väga olulised. Võrreldes stalinismiga olid NEP-i aegsed repressioonid suhteliselt tagasihoidlikud. Said alguse 1930ndate alguses seoses industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega. Otsiti kahjureid , kes olid süüdi selles, et NL majandus ei arene piisavalt kiiresti. Alati pidid leiduma konkreetsed süüdlased, kes on majandust pidurdanud. Enamasti leiti neid nö vana intelligentsi hulgast- inseneride, agronoomide, majandusteadlaste hulgast, kes olid saanud hariduse-töökogemuse tsaariaegsel Vm-l, olid seni töötanud lojaalselt enamlastega, aga keda kuni lõpuni ei usaldatud. Esimene taoline protsess juba 1928, on tuntuks saanud kui Šahtõ protsess- söepiirkonnas linn, kus arreteeriti terve hulk kohalikke insenere , keda süüdistati kahjurluses, pandi nende süüks varingud, inimeste hukkumised, tehnika rikki minekud jne. Hiljem on selge, et need juhtumid olid, aga mitte inseneride süül. Insenerid anti kohtu alla, korraldati avalik kohtuprotsess , kõik süüalused võtsid süü omaks ja mõisteti pikemaks ajaks sunnitööle. 1930 leidis aset järgmine avalik pol protsess- kohtualused olid nn Talurahvapartei liidrid. Mingit talurahvaparteid tegelikult ei olnud, see fabritseeriti, püüdes näidata, kuidas endisaegsed spetsialistid on püüdnud kollektiviseerimisprotsessi õigelt teelt kõrvale kallutada. 1931 järgmine protess nn Tööstuspartei liidrite üle. 1931 veel üks protsess VSDTP KK Vm org- vähemlaste organisatsioon , taas olematu. Kõik protsessid toimusid avalikult, neist räägiti palju. Oluline ka see, et kõik süüalused tunnistasid kohtus ise ennast süüdi. Osaliselt saavutati kindlasti füüsilise mõjutamisega, osalt ka psühholoogilise mõjustamisega- ähvardused perekonnaliikmete vastu, lubadused jne. Nendest protessidest sai alguse stalinistlikule perioodile iseloomulik kohtupraktika , kus kõige olulisem polnud mitte jälitusorganite poolt kogutud süütõendid, vaid kohtualuste „puhtsüdamlik“ ülestunnistus. Protsessid olid vaid jäämäe tipp, kõigil neil oli kohtu all paar-kolmkümmend, 40 inimest. Kõigi nendega kaasnes ja neile järgnes massiline samalaadsete töötajate arreteerimine. Arreteeriti välja palju raudteetöölisi pärast Šahtõ protsessi. Massiliseks kujunenud protsessid ei jõudnud enam avalikkuseni, toimusid salaja.
30ndate alguses jätkusid ka parteipuhastused, mitte vaid vanade spetsialistide vastu polnud vaja võidelda, vaid ka kommunistide vana kaardiväe vastu, kes omasid populaarsust ja nime ja võisid kujuneda vastukaaluks Stalini meeskonnale. 1932 olevat Stalini väidete kohaselt moodustunud parteisiseselt järjekordne fraktsioon- marksistide-leninistide rühm. Selleks ajaks 30ndate alguseks oli hakatud kõnelema ka stalinismist. Vanasse kaardiväkke kuuluvad fraktsiooni loojad olevat tahtnud tagasi pöörduda marksismi -leninismi tõdede juurde. Stalin kasutas seda jälle oma huvides, käivitas järjekordse parteipuhastuse, 1932-33 heideti välja kuni 18% kõigist kommunistidest, domineerisid just vanad. Parteis suurenes hiljem kommunistidega liitunud parteilaste osakaal, nomenklatuuri osakaal. Pärast marksistide-leninistide rühma purustamist kutsuti 1934 kokku partei järjekordne kongress, mida hakati nimetama ka võitjate kongressiks. Ametlikult kõlasid väited , et igasugune opositsioon on NL-s likvideeritud, nüüd toimub võitjate edasimarss ja sots ühiskonna lõplik üles ehitamine NL-s. On räägitud ka sellest, et võitjate kongress polnud sugugi väga üksmeelne, olevat suutnud kõik senised erinevad fraktsioonid koonduda ühise eesmärgi ümber Stalinit kukutada, olevat tehtud isegi katseid seada Stalinile vastaskandidaat Sergei Kirov, Leningradi parteijuht, väidetavalt olevat talle tehtud ka ametlik ettepanek kandideerida Stalini vastu, lükanud tagasi ja andnud isegi teada, et selline kava on olemas. Lõpphääletamisele läks vaid Stalini kandidatuur. Väidetavalt kuni 300 parteilast andsid Stalinile vastuhääle. Dokumentaalseid materjale säilinud ei ole.
1934 varsti pärast kongressi lõppu alustas Stalin koos lähikondlastega ettevalmistusi järjekordseks ulatuslikuks repressioonide laineks- Suur Terror. Vallandus 1937-38. Algasid ennekõike sellest, et järjekordselt reorganiseeriti julgeolekuaparaati. Pärast kodusõja lõppu oli laiali saadetud tšekaa ja asendatud GPU-ga, hiljem OGPU-ga, mis tegutses Siseasjade Rahvakomissariaadi juures. 1934 OGPU likvideeriti, kõik julgeolek läks NKVD(Siseasjade rahvakomissariaat) kätte. Sisemises struktuuris loodi veel nn GUGB (Riikliku Julgeoleku Peavalitsus), see oli taandatud NKVD üheks osakonnaks. NKVD tolleaegsed juhid- 1934 a-st Genrich Jagoda, seejärel Suure Terrori toimumise ajal Nikolai Ježov , 1939-40 Lavrenti Beria. Suure Terrori paralleelnimetus on ježovštšina, kasutati 30ndatel NL-s juba.
Teiseks eelduseks Suurele Terrorile olid muudatused seadusandluses- 1934 muudeti kriminaalprotsessi seadust, lisandusid mitmed olulised sätted. Toodi välja eraldi kuritegevuse liik- terroritegude ettevalmistamine ja terroristlikesse organisatsioonidesse kuulumine . Kõigi terroris süüdistatute puhul seati sisse kiirendatud menetluskord, kohut tuli mõista 10 päeva jooksul. Kõigi puhul pidi protsess toimuma ilma süüaluse osaluseta. Otsus ei kuulunud edasikaebamisele. Juhul kui tegemist oli surmanuhtluse määrmisega, tuli see täide viia viivitamatult, 24 tunni jooksul pärast otsuse tegemist. Edaspidi hakati inimesi pol süütegude nime all karistama terroriorganisatsioonide jne eest.
Terrori vallandamiseks sai Sergei Kirovi, Leningradi parteijuhi, tapmine 1.dets 1934, tapja oli Leonid Nikolajev, endine Leningradi parteitegelane. On mitu versiooni- et pani tegevuse toime isiklikel põhjustel, teine versioon on selline, mis viib Kirovi tapmisloo tagasi 1934 algul toimunud võitjate kongressi juurde- asjaolu, et opositsioon olevat tahtnud Kirovit seada Stalini vastaskandidaadiks ja see, et Kirov oli NL-s ääretult populaarne, need asjaolud olevat sundinud Stalinit otsima võimalust, kuidas Kirovist vabaneda, tema tapmine olevat olnud Stalini korraldatud vandenõu. Küsimus, kas Stalin tahtis lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Vahetult pärast Kirovi surma läks käiku kolmas teooria- ise olevat andnud julgeolekuorganitele korralduse otsida tapmisloo tagant Zinovjevi jälge- kuna otsene korraldus anti, siis julgeolek sellised jäljed ka leidis. Kirovi tapmises süüdistati trotskiste-zinovjevlasi, kes olevat loonud Leningradi keskuse, 17 keskuse juhti anti 1935 jaan kohtu alla, kõik tunnistasid end süüdi, kõik lasti maha. Seegi oli vaid jäämäe tipp, lisaks neile Leningradi keskuse süüasi puudutas veel sadu inimesi, arreteeriti üle 800 isiku, rohkem kui 700 saadeti Leningradist sundkorras välja.
Juba 1935 jaanuariprotsessil kõlas ka oluline märksõna „Moskva keskus“. 1935 kulus julgeolekuorganite töös selleks, et Moskva keskust paljastada, arreteeriti tuhandeid inimesi kuulati üle, kasutati ka piinamist. 1936 märtsis toimus I nn Moskva protsessidest. Kohtu all olid nn trotskistliku-zinovjevliku Moskva keskuse juhid. Kokku oli 16 inimest, sh Grigori Zinovjev ja Lev Kamenev. Kõik 16 süüalust tunnistasid end süüdi, et on org-nud salajase Moskva keskuse, mis tegutses kontrrevol huvides ja valmistas ette parteiliidrite tapmist. Kohtuotsus oli surma mõistmine, viidi kohe täide.
Jaan 1937 toimus II Moskva protess, sedapuhku paralleelse trotskistliku keskuse liikmete üle. Kohtu all oli 17 inimest, neist kõige tuntumad olid Nikolai Pjatakov, RKN aseesimees ja Kominterni üks juhtivaid inimesi, TK liige Karl Radek. Nemadki tunnistasid oma väidetava süü üles. 17-st 13 mõisteti surma, otsus viidi täide, 4 viidi sunnitöölaagrisse ja lasti maha. 1938 märtsis oli III Moskva protsess- parempoolne trotskistlik plokk. Kohtu alla anti Nikolai Buhharin ja Aleksei Rõkov, endine RKN. 21 kohtualust, kõik tunnistasid end süüdi, 18 mõisteti kohe surma ja lasti maha, ülejäänud 3 hukati sunnitöölaagrisse saadetuna. Lisaks kolmele suurprotsessile leidis aset eraldiseisnud kohtuprotsess, 1937 juunis anti kohtu alla 8 tähtsamat Punaarmee juhti, eesotsas marssal Tuhhatševskiga (Kaitse-Rahvakomissari asetäitja), teda ja tema kaaslasi süüdistati kummalises asjas- olevat ühelt poolt olnud seotud kontrrevolutsiooniliste trotskistlike org-de, teisalt aga saksa fašistliku luureorg-ga. Nende eesmärgiks olevat olnud sõjaline riigipööre NL-s. Kõik tunnistasid end süüdi, mõisteti surma, lasti maha. Osales ka August Gork, eesti päritolu.
Kõik need protsessid olid avalikud, räägiti palju ajakirjanduses-raadios jne, tegelikult oli see vaid pisitilluke osa vallandunud repressioonidest . Moskva protsessidega läks käima Suur Terror täiega. Avalikele kohtuprotsessidele toodi välja kõige juhtivamad tegelased, samal ajal käisid kogu riigis massilised arreteerimised, ka keskustest jõudsid kohtadele, oblastitesse, rajoonidesse, linnadesse jne. Tavaline tööinimene eriti ei kannatanud, pigem juhtivad isikud. Stalin tahtis vabaneda endistest kaasvõitlejatest, kelle vastu tal puudus usaldus. Suur Terror toimus plaanimajanduslikus õhkkonnas. Öeldi, et kogu NL-is peab leiduma 4,5% rahvavaenlasi kõigis linnades, asutustes, institutsioonides, oblastites, rajoonides jne. Rahvavaenlasi hakatigi tegema. Tegemist oli sadade tuhandete inimestega. Ei tulnud senised kohtuorganid enam asjadega toime. Oblastites-linnades jne loodi troikad, kuhu kuulus kohalik parteijuht, kohalik Nõukogu juht ja kohalik julgeolekuboss, need hakkasid ise langetama kohtuotsuseid. Ei olnud mingit staatust ega haridust, oma parima äranägemise korras langetasid karistusi, k.a maha laskmine . Lisaks sellele, kuna tegemist oli sadade tuhandete inimestega, ei olnud võimalik mõista kohut ükshaaval. Seetõttu klopsiti arreteeritutest kokku väljamõeldud kooslused, salajased org-d, süüasjad, mõisteti kohut nimekirja alusel. Mitusada inimest ühe suletõmbega määrati sageli surma. Eelistatud karistuseks kõigile rahvavaenlastele kujunes maha laskmine. Paremal juhul võis asendada 10-aastase sunnitöökaristusega. Järk-järgult hakati kaasama ka rahvavaenlasteks tunnistatud isikute perekonnaliikmeid. 1937 keskel anti välja määrus, et rahvavaenlaste naised tuleb saata 8-10 a-ks sunnitööle, lapsed pääsesid kergemini, kuni 15 a vanuseni anti lastekodudesse, üle 15 aastased alaealised võidi anda kohtu alla või mitte. Üritati rakendada personaalset vastutusmäära.
Suure Terrori üks osa 1937-38 oli suunatud ka NL vähemusrahvuste vastu. Liiduvabariikidesse saadeti Partei KK eriesindajad, kes pidid hoolitsema puhastustöö eest nendes liiduvabariikides. Beria tegeles puhastusega Gruusias nt. Hruštšov tegi puhastustöö Ukrainas. Hruštšovi käskude kohaselt arreteeriti ja tagandati pea kogu Ukraina partei ja juhtivad kommunistid. Kogu Suur Terror oli suunatud juhtkonna vastu. Ühe osana hakati represseerima ka tavainimesi, vähemusrahvuste liikmeid, just nende vähemusrahvuste liikmeid, kelle põhiosa elas väljaspool NL piire - sakslased, ukrainlased, soomlased, eestlased, lätlased, leedulased. Tabas ka NL-s olevaid juhtivtegelasi, ka komparteide juhte jne. Eestlastest Jaan Anvelt ja Hans Pöögelmann. Tabas ka eestlaste-lätlaste asundusi NL-s. Ingerlaste asualasid Leningradi lähiümbruses jne. Poolakaid tabas väga hullusti, lasti maha u 110 000 poolakat. Vähemusrahvuste puhul toimusid repressioonid ka lihtinimeste suunas. Eesti asundused, eriti NL lääneosas, likvideeriti.
1938 sügisel lõppes Suur Terror sellega, et Ježov võeti NKVD-st maha, asendati Beriaga, Ježov võeti mõni kuu hiljem kinni ja mõisteti süüdi ja lasti maha. Beria alustas sellest, et pani täistuuridel töötava repressiivaparaadi seisma. Arreteeritud isikud, kes polnud veel süüdi mõistetud, vabastati esimestena. 1939-40 jooksul vabastati sunnitöölaagritest Beria korraldusel veel u 300 000 inimest. Suure Terrori ohvreid on määratletud erinevalt, tänaseks päevaks on seda üsna põhjalikult uuritud, kokkuvõtete kohaselt Suure Terrori aastatel arreteeriti u 1,5-1,6 miljonit inimest. Puudutab juhtivtegelasi, jäävad välja rahvusvähemused . Sellest hulgast u 600 000 mõisteti koheselt surma ja lasti maha, kuni 400 000 suri lähiaja jooksul. Hukkunute-tapetute arv ulatus u miljonini. Tavapäraselt on Suure Terroriga seostatud ka GULag-i süsteemi juurdekasvu. 1938 lisandus GULagi süsteemi 300 000 inimest, rahvavaenlaste naisi hakati saatma sunnitöölaagritesse. GULag-ist kujunes tohutu monstrum , olid terved laagrite kompleksid ja piirkonnad, ühte piirkonda võis kuuluda mitukümmend üksteisest lahus seisnud laagrit jne. Suur Terror ei pannud tegelikult alust laienemisele, olulisem oli kulakluse kui klassi likvideerimine- need miljonid, kes kulaklust likvideerides välja saadeti, panid aluse GULag-i laienemisele.
1938 a-l võis Stalin pidada end ainuvõitjaks. Kõikvõimalikud tegelikud , oletuslikud, potentsiaalsed vaenlased olid kõrvaldatud. Välja oli kujunenud ainuisikuline diktatuurivõim. Kedagi teist võrdväärset polnud. Vormiliselt valitses partei KK abil, selle liikmed olid ka tähtsad. Paljuski sõltusid Poliitbüroo otsused just sellest, mida Stalin ütles ja tahtis ja nõudis, teised pidid selle vaid heaks kiitma. Stalini kõrval 30ndate lõpu NL valitsejad olid veel RKN esimees Molotov, Leningr parteiorg juhti Andrei Ždanovit, Moskva parteiorg juhti Kaganovitšit, ilmselt ka NL sõjaministrit Kliment Vorošilovit. RKN esimehe asetäitja, Poliitbüroo liige Anastas Mikojan, uus julgeolekujuht Lavrenti Beria. 30Ndate päris lõpus ka Hruštšov.
30ndate lõpuks kujunes välja Stalini isikukultus , 1929 Stalini 50 juubeli tähistamisel juba kujunes välja, võltsiti ajaloolisi dokumente, pilte, kirjutati ümber NL ajalugu, et tõestada, kuidas Stalin algusest peale oli Lenini selja taga ja tema paremaks käeks algusest peale. Kõik rahvavaenlasteks tunnistatud Stalini lähemad konkurendid tõmmati ajalookirjutusest lihtsalt maha. Hakati rääkima mitte vaid sellest, et Stalin on NL igapäevane juht, hakati ka ülistama kui kommunismi teoreetikut. 20Ndatel oli KK juurde asutatud marksismi-leninismi instituut, mis tegeles selle uurimisega, siis 30ndatel muudeti marksismi-leninismi-stalinismi instituudiks. Anti välja isegi rohkem Stalini teoseid, ülistati mõõdutundetult ja seati kõigile eeskujuks jne.
1936 novembris teatas suur tüürimees , et NL-s on üles ehitatud sotsialistlik ühiskond. Sellest kasvas koheselt välja järgnev samm, kuna NL-s kehtis seniajani 1924 vastu võetud põhiseadus, nüüd oli vaja uut konstitutsiooni. Dets 1936 oli konstitutsioon valmis, võeti vastu, kuulutati välja ja edaspidi ülistati kui stalinlikku konstitutsiooni. Sellega tehti lõpp NL elanikkonna jagamisele klassiprintsiibi järgi. 1924 konst järgi olid kõik kodanikuõigused kuulunud vaid töötavatele klassidele. Nüüd enam seda vahet ei tehtud, kehtestus esmakordselt üldine valimisõigus kõigile kodanikele, vaid valimispiirang al 16 eluaastast. Midagi polnud öeldud, kuidas valimised peavad toimuma- demokr, üldised, otsesed , salajased valimised. Konst-ga kehtestati üleüldiselt kõik kodanikuvabadused- usu-, mõtete- sõnavabadus jne. Kõik varasemad seadustes kirja pandud piirangud kodanlastele jne likvideeriti- ei tähendanud, et oleks tegelikult kehtinud . Oli ka kirjas, et kohtuvälised repressioonid on NL-s mõeldamatud. 1936 konst-s oli sõnaselgelt kirjas see, et iga liiduvabariik võib vabalt NL-st välja astuda, sellist võimalust tegelikult ei eksisteerinud.
Samasugune kahepalgeline oli ka NL igapäevane, tegelik elu. Ühest küljest ainuisikuline diktatuurivalitsus Stalini poolt, samas terror, repressioonid jne, aga ka maj allakäik, põllumaj täielik ruineerimine, ääretult vilets elatustase. Teisest küljest propagandakampaaniad, plakatid , tähtpäevad jne. Tundub tagantjärele, et kui igapäevast elu vaadata ja näha, et see on vilets ja näidatakse ilusaid plakateid, miks peaks inimene seda uskuma- aga 30ndate lõpus andis selgelt tunda, et noorem põlvkond laseb tõepoolest end sellest mõjutada, usub vähemalt osaliselt riiklikku propagandat. Riigi, NL tähtsustamist, selle üle uhkuse tundmist, oskas Stalin oma propagandakampaaniates suurepäraselt näidata. Suurte saavutustena kuulutati välja mitte kõige olulisemaid asju- lennukitega toimetati 4 meest Põhjanabale jääpangale, kus nad elasid mitu kuud jääpangal jne, polnud tegelikult teadusele oluline. Tähtis oli näidata võimalikult palju maailmatähtsaid saavutusi- ükski teine riik maailmas seda ei saavuta, vaid NL. Teine pool selles, et mingil määral, NL suurlinnades vähemalt, läks elu 30ndate lõpus tõepoolest paremaks maj mõttes. Kasvõi selle poolest, et kaardirežiim likvideeriti. II viisaastaku jooksul raj kergetööstusettevõtted hakkasid tööle, kauba defitsiit vähenes. 30Ndate lõpus pandi NL linnades tööstusettevõtetes kehtima 5-tunnine nädal ja 7-tunnine tööpäev. Sotsialistlik võistlus säilis, tasuta ületunnitööd, pühapäevakud, laupäevakud jne. Mingil määral võrreldes 30ndate I poolega võisid inimesed omal nahal tunda, et maj surve on vähenenud, maj-lt on elu läinud mõnevõrra paremaks. Stalin väljendas, et elada on parem ja lõbusam. 30Ndate lõpus polnud enam sellist kõikehaaravat ja kõiki hirmutavat tohutut terrorit. Kulakutega oli asi ühel pool ja Suur Terror läbi saanud. Samas kolhoosides maal oli maj olukord jätkuvalt vilets, ehkki 30ndate lõpus mõned kolhoosid hakkasid tasapisi toibuma.
Rahvastikukoosseis ja -protsessid
Pilt on segane juba sel põhjusel , et viimane okt pöörde eelne rahvaloendus oli 1897, järgmine alles 1926. Selleks ajaks olid toimunud tohutud muudatused, NL oli kaotanud läänepoolsed rajoonid jne. Rääkimata sõjakaotusest, 1921-22 näljast jne. Teine rahvaloendus enne II ms oli 1937- asi läks pahasti, Stalinile ja lähimale kaaskonnale ei meeldinud andmed, mistõttu kõik rahvaloenduse korraldajad kuulutati rahvavaenlasteks ja hävitati ning ka andmed hävitati. 1939 kuulutati uus rahvaloendus, uued numbrid said Stalinile meelepärasemad. 1926 rahvaloenduse kohaselt oli NL-s 148 miljonit elanikku, 20ndate keskpaigas ja NEP-i ajastul oli elanikkonna juurdekasv muljetavaldav, igal aastal lisandus u 3 milj inimest- vähearenenud agraarmaale iseloomulik demogr plahvatus . NL-s jäi ääretult lühiajaliseks, 30ndate alguses sai tagasilöögi eriti seoses kollektiviseerimisega. 30Ndate II poolel oli aastane elanikkonna juurdekasv 1-1,5 milj vahel, sedagi paljuski tänu administr meetmetele, 1935 keelustati NL-s abordid , ka kriminaliseeriti- tõi kaasa laste sünni olulise suurenemise. 1939 rahvaloenduse ametlikel andmetel oli NL rahvaarv jõudnud 170 miljonini. Ilmselt on kaheldav, tõenäolisemalt oli 168 milj.
Ühiskonna sots koosseis- 1926 suurim grupp olid talupojad- 73 %, töölisi 10,8 %, teenistujaid 5,9%. 1939 on talupojad ära kadunud- alles 2,2 %, tekkinud on uus kiht- kolhoosnikud, 46,2%. Töölised on läinud 32,1%-ni. Nende hulgas on ka maatöölised, sovhoositöölised. Teenistujaid oli 14,1%, lisaks veel 2,5% juhte. Teenistujate hulgas ka õpetajad-arstid-insenerid. Tohutu juurdekasv ei toimunud mitte nende arvu kasvu pealt, vaid sai teoks bürokraatia suurenemise teel. Tsentraliseeritud ja bürokratiseeritud riigiaparaadi kasv oli märkimisväärne.
Linnastumine oli suur, 1939 seisuga elas NL linnades siiski vaid 20% rahvastikust.
13.loeng- 26.märts
NL II ms eel
Juba 1920ndate lõpus muutus NL välispol retoorika sõbralikumaks lääneriikide suhtes. 1927 Stalini sõnavõtt lääneriikide kallaletungist jäi lühiajaliseks kampaaniapuhanguks. 1929 hakkas NL välispol-s suuremat rolli etendama Maksim Litvinov, senine Välisasjade RK esimees. 1930 Tšitširini surma järel sai temast päriselt ka komissar. Oli anglofiil, välisriikide pooldaja . Räägiti, et erineva ühiskonnakorraldusega riigid suudavad rahulikult läbi saada, ilma et peaks kogu aeg sõjajalal olema. 1928 Briand- Kellogi pakt. 1929 taastati dipl suhted SB-ga, mis 27 olid katkenud, läheneti Prn-le, 1933 saavutati kauaoodatud de jure tunnustus USA-lt. Lähenemise lõppakord oli 1934, mil NL võeti vastu Rahvaste Liidu (RL) liikmeks. 1932-33 sõlmis Moskva terve rea mittekallaletungilepinguid lääne ja lõunapoolsete naabritega , mõlemad pooled kohustusid teineteisele mitte kallale tungima , lahendama probl rahumeelsel teel. 1932-33 osales NL deleg ülemaailmsel desarmeerimiskonverentsil. Tegi ettepaneku kogu maailmas ühe korraga kõik sõjaväed ära likvideerida ja ka relvavarud. Sõnades ja dipl tegudes rahumeelsus, koos eksisteerimine , sõja vältimine - tegemist selgi korral kahepalgelise mänguga. 30Ndate alguses, kui kogu maailm oli maj kriisis , hakati siseriiklikus prop -s rääkima, kuidas kapitalistlike riikide vastuolud süvenevad ja paratamatult viivad uue imperialistliku maailmasõjani- tulenes, et NL peab esialgu seda pealt vaatama, aga kui ms puhkeb kapitalistlike riikide vahel ja nad üksteist välja kurnavad, peab NL olema valmis kurnatust kasutama ja viima proletaarseid revolutsioone sõdivates riigis toetama Punaarmee. Kerkis esile maailmarevol loosung.
Jätkus ka industrialiseerimine, üheks tähtsaks ülesandeks oli sõjatööstuse loomine. Esimestel viisaastakutel kerkis kümneid uusi seninägematu suurusega sõjatehaseid. Hakati tootma massiliselt tanke, sõjalennukeid, suurtükke jms. Juba 1934 1.mai sõjaväeparaadil Moskvas üllatati välismaised sõjaväeatašeesid ja vaatlejaid- mingit sellist uut sõjaväetehnikat ei olnud nähtud. 30Ndate keskpaigas uus suund sõjaväes- oli seotud natside võimule tulekuga Sm-l. Nüüd hakati nägema natsides NL peamist vastast, vaenlast , hakati rääkima fašismiohu kasvust kogu maailmas, fašistlikust liikumisest, mis tõukab maailma uude suurde sõtta, hakati rääkima, et sellega on tarvis võidelda. Hakati propageerima nn idapakti ideed, mis sisuliselt oli mõeldud Sm ümber piiramise teostamiseks, otsiti võimalusi viia Punaarmee sisse piiririikidesse. 1934-35 püüti peale suruda baaside lepingut, aga tagajärjetult. 30Ndate lõpus materiaaltehniline baas Punaarmee ümberrelvastamiseks oli olemas, tõsteti otseselt võimsust. 30Ndate lõpus valmisid NL tehastes esimesed katseeksemplarid II ms aegsetest relvasüsteemidest- nt kaitsetankid KV (Kliment Vorošilov), tankid T34, ründelennuk Il-2, reaktiivmiinipildujad Katjušad, mitmed suurtükiväesüsteemid jne. Enamik katseeksemplaridest valmis 30ndate lõpus, seeriatootmisesse jõudsid pärast ms puhkemist, aga kui NL veel sõjas ei osalenud. Suurenes jõuliselt Punaarmee arvukus. Uus konstitutsioon, stalinlik , tähendas, et Punaarmeese kutsuti nüüd kõik noormehed, kes tervise poolest sinna sobisid. 1939 a-ks oli Punaarmee arvukus kasvanud 1,5 miljonini, viimati oli nii palju kodusõja lõpus. 1941 suveks oli 5,7 milj meest. 30Ndate lõpus oli selge, et NL tööstus valmistab niivõrd palju sõjatehnikat, et kaua aega rahutingimustes sedaviisi edasi minna ei saa.
30ndate lõpus sai NL võimaluse oma uudset ja massiliselt toodetavat sõjatehnikat katsetada- sekkus nii Hispaania kodusõtta 1936-39 kui ka Hiina-Jaapani sõjalisse konflikti 1937-39. Hisp kodusõjas oli vabariiklaste pooles, katsetas sõjatehnikat ka natsi-Sm vastu, oma tulevaste vastaste vastu. Nii Hiinasse kui Hisp-sse saadeti hulgaliselt sõjalisi nõuandjaid, kes pidid omandama reaalseid lahingukogemusi, õppima väeosade juhtimist, saadeti ka relvastust, ennekõike lennukeid koos lenduritega, kes omandasid lahingukogemusi, Hisp-s lisaks ka NL tanke koos tankistidega. Hisp kodusõjas osalemine halvendas NL suhteid Sm-ga. Sekkumine hiinlaste poolel tõi kaasa otsesed konfliktid Jaapaniga vahetult enne II ms puhkemist. 1938 nn Hassani järve intsident (Kaug-Idas, Primorjes)- piiriküsimus selles rajoonis lahendamata . 1938 suvel Jaapani relvaüksused tungisid üle senise piirjoone, mis polnud ametlik, vaid aja jooksul ise kujunenud. Ületasid kontrolljoone ja võtsid enda kontrolli alla Hassani ümbruses kaks küngast, venelased koondasid tohutu jõu ülekaalu- terve Punaarmee korpus kahe korpuse vastu, jaapanlased löödi välja, toimunut kirjeldati siseriiklikus propagandas kui Punaarmee suurt võitu.
1939 leidis aset samasugune intsident- Jaapani relvaüksused ületasid Halhõn-Gol-i jõe, mis oli kujunenud piiriks Hiina alade ja Mongoolia RV vahel. Punaarmee saadeti Mongoolia RV-le appi. Lahingud jõe lähistel olid kogu 1939 suve jooksul, neid kasutas Punaarmee taaskord jõudude koondamiseks, pealetungi ette valmistamiseks, suve lõpus löödi jaapani väed seal puruks. Punaarmee võitmatus, hiiglaslikud võidud, saavutus, võimsus jne. Holhõn-Gol-i lahingutest sai tuule tiibadesse Georgi Žukovi karjäär, tema kuulutati kogu operatsiooni peamiseks väejuhiks. Konfliktid iseenesest polnud väga suured, aga andsid propagandaveskitele jahvatamisainest. Olukord Kaug-Idas jäi pinevaks, NL ei saanud rakendada isegi tavalisi sõjaväestruktuure, oli tavaliselt jagatud piirkond sõjaväeringkondadeks, Kaug-Idas moodustati Kaug-Ida rinne, väekoondised ühendati I ja II armeeks- Moskva arvates tegu ohtliku piirkonnaga.
Lahingud andsid põhjust kujutada Punaarmeed võitmatuna. Punaarmee juhtkonnas süvenes vastaste alahindamine ja oma jõudude üle hindamine- hakati rääkima sellest, kuidas Punaarmee lööb vähese vaevaga tagasi ükskõik millised rünnakud, saavutab kiiresti otsustava võidu, sõdib vaid vaenlase territooriumil jne. Kõigi propagandistlike väidete krooniks oli see, et kui 30ndate lõpuks töötati välja uus Punaarmee lahingumäärustik, siis kustutati taandumislahingu mõiste, ka kaitselahingu eesmärgiks oli minek pealetungile.
Läänesuunal oli NL kuni 1939 üsna tagasihoidlik . 1939 toimus aktiviseerumine mitte niivõrd Moskva enda tahtel kuivõrd Lääne-Eur-s kujunenud olukordadele reageerides ja neid oma huvides ära kasutanud. Demokr lääneriigid olid rakendanud natsliku Sm suhtes lepituspoliitikat, püüdes heaks teha oma pahategusid. Müncheni sobik 1938 okt-s sai lepituspol tipuks.
1939 15.märtsil Sm likvideeris senise Tšehhoslovakkia iseseisvuse, 23.märtsil võttis Sm ilma relvajõudu otseselt kasutamata Leedult tagasi Memeli (Väike-Leedu) ja samal ajal hakkas Hitler esitama kaugeleulatuvaid nõudeid Poolale, nõudis Danzigi liidendamist Sm-le ja õigust Saksa koridorile. Demokr lääneriikide lõõg sai täis, leiti, et lepituspol on pankrotistunud. 31.märtsil Sb ja Prn andsid garantii Poola iseseisvusele, alustati otseselt sõjalisi ettevalmistusi, Sb-s kuulutati välja üldine sõjaväeteenistuskohustus. Lääneriikidele oli selge, et juhul kui Hitler ei taltu ähvardustest, siis on tarvis leida Sm vastu suur ja võimas liitlane , sellesse rolli sobis ideaalselt NL: 1939 suvel algasid NL, Sb ja Prn vahel läbirääkimised, eesmärgiks sõlmida saksa-vastane sõjaline liit. Stalin kasutas neid läbirääkimisi oma huvides. Nõudis sisuliselt tegevusvabadust Ida-Eur väikeriikides. Eesmärgiks viia enne sõja puhkemist sisse Punaarmee ja luua baasid. Lääneriigid kaldusid tasapisi järeleandlikkuse suunas, väitsid, et mõistavad Stalini vajadust võõrriikide territooriumil. Sb ja Prn juhtkond ei saanud eirata väikeriikide jäika vastuseisu kokkulepetele. Stalin hakkas rääkima kaudsest agressioonist- NL ei pea saama võimalust sõdida väikeriikide territooriumil vaid otsese agressiooni puhul, vaid ka kaudse agressiooni korral. Kaudse agressiooni mõiste sai kõige suuremaks takistuseks, miks 3- poolsed läbirääkimised edu ei toonud. Ilmselt oleks mõni aeg hiljem edu saavutatud. Õnnetuseks samal ajal oli alanud NL lähenemine Sm-le. Hitler ei uskunud, et kallaletung Poolale võiks kaasa tuua sõja ka Lääne-Eur-s, samas oht oli silmapiiril, 3 riigi ühendjõud tema vastu polnud asi, mida ta oleks tahtnud. 1939 kevadel algasid maj läbirääkimised NL ja Sm vahel uue kaubanduslepingu sõlmimiseks, nende katte varjus said alguse ka teatud pol lähenemise katsed. Suve lõpus sai selgeks, et mõlemad pooled on huvitatud Ida-Eur ümber jagamisest, teatud piiride saamisest oma mõjusfääri.
Hitler tegi vahetult pärast kaubanduslepingu alla kirjutamist ettepaneku saata Ribbentrop Moskvasse ja leppida kokku Ida-Eur tulevase saatuse kohta. 23.aug sündis MRP- oli vormi poolest tavapärane mittekallaletungileping, kaasas käis ka salajane lisaprotokoll, Sm sai oma mõjusfääri suure osa Poolast ja lisaks ka Leedu, samal ajal kui NL huvisfääri pidid jääma Soome, Eesti, Läti ja Poola idaalad. 28.sept, kui Saksa-Poola sõda oli lõpule jõudnud, sõlmiti veel täiendavalt piiri-ja sõpruslepe, sellega läks ka Leedu NL huvisfääri, Sm sai vastutasuks mõningad Poola alad. Veel üks maatükk lõuna pool, varem Vene impeeriumile kuulunud, toolal Rumeenia koosseisus olnud Besaraabiat nõudis ka Stalin endale. Tegemist oli ka endise Vene impeeriumi läänepiiride taastamisega. Kõik ilmasõja lõppedes Vm küljest eraldunud väikeriigid tuli uuesti liita NL-ga. MRP salaprotokoll tegi sisuliselt NL-st ja Sm-st liitlased. Eiolnud kohustatud teineteise toeks sõtta astuma, aga ühtlustasid oma pol-t ja tunnustasid teineteise vallutusi, oluline oli ka laienenud kaubavahetus. Sm hakkas saama strateegilist toorainet, NL sai võimaluse hankida relvanäidised, et neid toota.
Hitler, olles tagala kindlustanud, vältinud ühisrinde tekkimise, söandas 1.sept 1939 käivitada Saksa-Poola sõja. Edu tõi Sm-le ennekõike uudne taktika- välksõja taktika. Kui enamikus maailmas toona nähti tankides vaid jalaväge toetavat relva, siis Sm ja NL olid erandid, formeeriti tohutuid soomusvägede koondisi, mis olid suutelised tegutsema iseseisvalt. Välksõja taktika eeliseks see, et tankikoondised pidid vastase kaitsest läbi murdma, mitte takerduma rindejoonel peetavatesse lahingutesse, vaid tungima sügavale vastase tagalasse. Poolakad polnud oma armeed jõudnud täielikult mobiliseerida. 8.sept jõudsid saksa eelväed Varssavini. Plaanid polnud siiski 100% täitunud, osa saksa sõjaväelisest juhtkonnast oli lootnud, et Varssavini jõudmine tähendab sõja lõppu, nii siiski ei läinud. Märkimisväärne osa Poola armeest jõudis tõmbuda Visla taha ja luua uue kaitsejoone, sakslased pidid ümber mõtlema ja koostama uue suure ümberhaaramise plaani, järgmine piiramisrõngas pidi sulguma Poola idaosas Brest-Litovski kindluslinna prk-s, sinna jõutigi 17.sept-ks, ikkagi polnud Poola lõplikult löödud. Poolakad oleks võinud teor luua veel ühe kaitsejoone Bugi jõe idakaldal.
Kui saksa tankid jõudsid Bugi jõeni, alustas NL Ida-Poola okupeerimist. Ettevalmistused selleks olid alanud ilmselt vahetult pärast MRP alla kirjutamist. Augusti lõpus said Valgevene ja Kiievi sõjaväeringkonna juhatused käsu valmistada ette sept-s toimuvad seniolematult suured manöövrid. 6.sept kirjutas Vorošilov alla käskkirjale, milles käskis viia 6 läänepoolset sõjaväeringkonda (Leningr, Kalinini, Moskva ja Harkivi ja 2 veel) täielikku lahinguvalmidusse, alustada kordusõppusi ja kontrollmobilisatsiooni. Kokku täienesid Kiievi ja Valgevene sõjaväeringkonnas tegutsevad väeosad 3 miljoni mehe võrra. Lisaks sellele tühistati kõik sõjaväelaste puhkused, kõik olid kohustatud koheselt naasma väeosadesse, jäeti koju saatmata ajateenijad, kelle teenistusaeg oli lõppenud, mobiliseeriti kogu olemasolev autotransport ja suur osa ka hobutranspordist, raudteed viidi üle sõjaaegsele mobil korraldusele, sept keskpaigas teostati ka vastavad nimetused- sai Ukraina rinne Kiievi sõjaveäringkonnast, Valgevene ringkonnast Valgevene armee. 16.juuni õhtuks oli Poola piiri äärde koondatud 34 diviisi, 17. sept oli poolakatel endal alles vähem diviise. Lisaks diviisidele oli Poolasse sissetungiks valmis 18 tankibrigaadi, rohkem kui 4000 tankiga. Poolakatel oli sõja alguses u 800 tanki . Punaarmee poolel enam kui 3000 sõjalennukit, poolakatel sõja alguses 830, millest suur osa oli hävitatud. Suur jõud marssis ööl vastu 17.sept üle Poola idapiiri, vastutegevus oli üpris nõrk, kohati oli tõsiseid lahinguid ja mõlemad pooled kandsid kaotusi. Punaarmee liikus u 2 nädala jooksul edasi kuni 300 km sügavusele Poola territooriumile, jõudis välja Bugi-Sani-Narewi jõe joonele, sellel territooriumil elas u 13 milj inimest, kes läksid NL kontrolli alla. Vangi võeti u 450 000 Poola sõjaväelast, kellest hiljem mitukümmend tuhat NL-s tapeti. Saksa-vastases propagandas kujutati seda kui vabastamisretke, Poola idaaladel elas hulk slaavi hõime. Siseriiklikus prop-s kujutati, et väikerahvad on olnud 20 a Poola panide rõhumise all, nüüd on alustanud rahvaülestõusu, Punaarmee on läinud oma vendadele idaslaavlastele vastu. Tegemist oli IV Poola jagamisega, seda tähistati 22.sept Brest-Litovski linnas Punaarmee ja Wehrmachti ühise võiduparaadiga- mõlemad olid saavutanud oma tahtmise ning jõudnud välja MRP-s määratud joonele, Poola oli lakanud olemast. Poola idaalad ühendati osaliselt Valgevene NSV-ga ja osaliselt Ukraina NSV-ga.
Lääneriigid olid Sm kallaletungile reageerinud ja avanud teise rinde Sm vastu Lääne-Eur-s, Hitleri käed olid seotud seal. Stalin jätkas MRP-ga kokkulepitu taotlemist. Pärast Poola jagamist sattusid Stalini silma alla väikesed Balti riigid. Nende puhul eelistas Stalin kasutada mitte otsest sõja vallandamist, pigem dipl survet, sundimaks ähvardustega tegema järeleandmisi, polnud esialgu eriti suured, nõuti vaid Punaarmee vägede sisse viimist ja Punaarmee baaside loomist, lubati suveräänsuse säilimist, et NL ei sekku väikeriikide siseasjadesse jne. Samal ajal kaitse-rahvakomissar Vorošilov andis Punaarmeele käsu valmistuda sissetungiks. Nii Eesti, Läti kui Leedu piiridele koondati 3 Punaarmee armeed mitmesaja tuhande mehega, tuhandete tankide ja lennukitega. Sellistes tingimustes alistuti Moskva diktaadile, Moskva lähenes Balti riikidele ükshaaval, Eesti kirjutas baaside lepingule alla 28.sept, siis Läti 5.okt, leedulased 10.okt. Eestisse ja Lätisse 25 000 punaväelast, Leedusse 20 000. Leedu- NL suhted kujunesid eripärasteks, Eestile ja Lätile ei antud vastutasuks midagi, siis Leedulased said vastutasuks oma riigi koosseisu Vilniuse piirkonna, mille poolakad olid vallutanud 1920, mis oli olnud tüliõunaks Leedu ja Poola vahel. Leedu väed marssisid Vilniusse pidulikult sisse samal päeval, mil Punaarmee tuli üle piiride, Punaarmee tulek jäi kõrvaliseks asjaks nende jaoks.
Balti riikide saatust oli määratud jagama ka Soome. Enne Leedu lepingu alla kirjutamist kutsuti Moskvasse ka Soome delegatsioon, mida juhtis Paasikivi . NL tahtis rentida Soomelt Hango poolsaare, rajada sinna meresõjaväebaas koos rannakaitserajatistega. NL tahtis saada Soomelt enda kätte Soome lahe väikesaared. Nõuti, et Soome piiri Karjala kannasel nihutataks eemale Leningradist. See olemasolev piir kulges u 35 km kauguselt Leningradist, NL juhtkond väitis, et sõjatehnika on nii palju arenenud, et Leningrad on ohustatud Valge-Soome vägede poolt. Soome oli ka väga keerulises seisus, Soome sõjavägi jäi arvuliselt kordades alla. Soome valitsus andis aru, et pikka aega edukat kaitsetegevust korraldada ei suudeta, isegi Mannerheim oli seda meelt, et parem oleks saavutada NL-iga mingi kokkulepe, mitte alustada sõda. Samas oli Soome avalik arvamus kategooriliselt NL-le järele andmise vastu. Erinevalt autoritaarsetest Balti riikidest oli Soome demokraatlikum. Valitsus, kes eelistanuks sõlmida kokkulepe NL-ga andis endale ka aru, et sellist lepingut ei õnnestu Eduskunnas läbi suruda. NL-le ei tahetud otse ära ka öelda, üritati läbirääkimisi venitada ja loodeti, et vb Stalin ei söanda päriselt sõda alustada. NL samal ajal jätkas ettevalmistusi Soome idapiiri taga koondades vägesid, Punaarmee juhtkond oli langenud võidueufooriasse. Oli meeleolu, et vastaseid on võimalik lüüa mütsiga.
Valmistati sõjategevuse plaan Soome vastu, riigi kõrgem juhtkond lükkas plaani tagasi, ütles, et see on liiga mahukas, aega nõudev, liiga suuri jõude siduv, andis ülesande Leningr sõjaväeringkonna ülemale Meretskovile töötada välja uus sõjaplaan. Tema koostatud sõjaplaan oli mütsiga löömise plaan. Kuna NL ja Soome riigipiir oli õige pikk, ulatudes Soome lahest Põhja-Jäämereni, siis koondati siia ikkagi märkimisväärsed jõud, kokku koguni 4 armeed. Ainuüksi Karjala kannasel tegutses VII armee, Laadoga kannasel VIII armee, NL-Soome piiri keskosas IX armee ja päris põhjaosas XIV armee. Kokku koondati 460 000 meest, 2000 tanki ja 1000 sõjalennukit. Soomlased olid läbirääkimistest nii palju võitnud, et jõudsid okt keskel välja kuulutada üldmobilisatsiooni. Ei mindud vastu sõjale rahuaegsete relvajõududega, vaid täies sõjaaegses koosseisus, võidi vastu panna 300 000 meest. Oli panna välja vaid 50 soomusmasinat, needki enamuses vananenud, ka vaid 100 lennukit. Eriti raske olukord oli õhutõrje ja tankitõrje relvade osas, mida eriti ei olnud. Võidi tugineda ka Karjala kannasele rajatud Mannerheimi liinile- kaitserajatised . Sellega on nii ja naa, kindlasti ei saa seda võrrelda Lääne-Eur-s rajatud Maginot liiniga ega Sigfriedi liiniga, mis olid ühendatud. Mannerhiemi liin koosnes oskuslikult maastikku sulatatud üksikutest tugipunktidest. Oskasid maastikku enda kasuks ära kasutada. Kindlustused tavaliseld raudbetoonpunkrites, kohaldatud enamasti kuulipildujate kasutamiseks. Soomlased olid rajanud raskesti ligipääsetavatesse looduslikesse tingimustesse lisatõkkeid- alates puude langetamisest ja jõgede paisutamisest kuni tehislike tõketeni. Soomlastel oli Soome rahva kui terviku veendumus selles, et NL survele ei tohi järele anda.
Punaarmee jõudis sõjaliste ettevalmistustega enda arvates lõpule nov lõpuks, 26.nov leidis aset Mainila intsident (lasud), NL pool ise avas miinipildujatest tule oma vägede pihta, teatas, et tegemist on teiselt poolt piiri soomlaste avatud tulega. Järgnes Moskva poolt NL-Soome mittekallaletungilepingu ühepoolne katkestamine, dipl suhete katkestamine, 30.nov 1939 ületas Punaarmee Soome piiri, alustas sõda kuulutamata kallaletungi Soome Vabariigile. Kuna SV-ga olid suhted katkestatud, kasutas NL veel ühte dipl manöövrit- Terijoki linnas kuulutati välja Soome Demokr Vabariik, loodi valitsus, mille eesotsas seisis aastakümneid NL-s elanud soome kommunist Otto Ville Kuusinen, üks kominterni juhtivaid tegelasi. Kuusineni valitsus sõlmis NL-ga lepingu, mida Moskva oli algusest peale taotlenud. Muu maailm ei tunnustanud Terijoki valitsust. Sõjaliselt ei läinud nii hästi kui oli loodetud . Terve dets üritasid punaväelased asjatult läbimurret Mannerhimi liinist, Karjala kannasel toimus 3 suurrünnakut, kõik löödi soomlaste poolt aasta lõpuks edukalt taha, ei jõutud välja isegi peakaitsepositsioonidele. Pealetungi arendati ka Laadoga Karjalas, Soome üksused olid eriti tugeva surve all Suomossalmi piirkonnas- venelased tahtsid kõige kitsamas kohas jõuda välja Botnia laheni ja lõigata Soome pooleks. Enamasti kõikjal õnnestus soomlastel Punaarmee rünnakud tagasi tõrjuda. Suomossalmi piirkonnas piirati sisse üksteise järel 2 Punaarmee diviisi ja hävitati täielikult. Uue aasta esimestel päevadel läksid soomlased pealetungile Laaduga järve põhjaosas ja paiskasid Punaarmee 40 km tagasi, NL territooriumile.
Soomlaste edu tulenes ka Punaarmees valitsevast mütsiga loomise meeleolust. Kui esimesed pealetungid läbi kukkusid, siis mitmed juhtivad kindralid võeti kohtadelt maha, mõned lasti maha, sama toimus ka lihtsate punaväelastega. Kes ei suutnud käsku täita, arreteeriti, lasti teiste hirmutamiseks maha ja loodeti, et on võimalik edasi minna. Punaarmee kitsaskohaks oli ka see, et väeosasid oli õpetatud rühmatööd tegema- kompaniid, pataljonid, rügemendid, saadeti ühekorraga rünnakule, samal ajal kui üksikvõitleja väljaõpe oli täiesti puudulik. Kõik pidi toimuma massides. Punaarmeel oli ka pea olematu staabitöö kogemus- suures puhastuses oli Punaarmee juhtivat kaadrit kõvasti hõrendatud. Lahkuma oli sunnitud 40 000 komandöri, uutel meestel polnud piisavalt oskusi ja kogemusi. Väeliikide ja väeosade vaheline koostöö sageli puudus täielikult. Punaarmee tundis tõsist puudust sidevahenditest. Raadiojaamu polnud praktiliselt üldse, oli välitelefon, aga ühendus katkes tihti. Soomlased suutsid Punaväge üllatada sellega, et suurem osa Soome armeest oli omandanud suusatamisoskuse, liiguti suuskadega väga kiiresti edasi, kui Punaarmee järgi ei saanud. Soomlased kasutasid valgeid maskeerimiskitleid. Soomlastel oli hulgaliselt püstolkuulipildujaid, Punaarmee tankide vastu kasutati Molotovi kokteile. Tänu sellele ja Soome sõjaväejuhtide oskuslikule tegevusele suudeti sellist edu saavutada. Punaarmee rünnakud Soome linnadele ei murdnud ka vastupanu Soomes.
Välismaailmas avaldas soomlaste vastupanu tohutut muljet. Väike soome üksipäini vastu hiiglasliku NL-iga suudab Punaarmeed pikalt tagasi hoida ja vastu panna. Reaalset abi ei järgnenud. 14.dets 1939 heideti NL kui agressor RL-st välja, Stalinit see eriti ei morjendanud. Välismaal hakati koguma võimalusi Soome abistamiseks, Talvesõja tulemusena saadeti Soome u 500 sõjalennukit, üle 200 suurtüki , paraku enamus välisabist jõudis Soome pärast sõja lõppu. Leidus ka vabatahtlikke, kes olid Soome nõus appi minema, Rootsist tuli üle 7000 vabtahtliku. Abi oli siiski tühine. Rootslaste üksus jõudis ainsana rindele, ülejäänud olid tagalas väljaõppel. Sb oli valmis Soomele appi saatma oma ekspeditsioonikorpuse, aga ei Norra ega Rootsi tahtnud oma neutraliteeti rikkuda ega välisvägesid oma territooriumile lasta.
Aastavahetuseks, 1939 viimastel päevadel, sai Moskvas selgeks, et esialgne mütsiga löömise taktika on läbi kukkunud, otsustati tagasi pöörduda vana, kindralstaabis ette valmistatud plaani juurde- koondada suuremaid jõude ja teha ettevalmistusi ja siis üritada Soomet uuesti vallutada. Veebr 1940 jõudsid ettevalmistustööd lõpule, Punaarmeel õnnestus mitmes rindelõigus edu saavutada, suudeti läbi murda Mannerheimi liinist ja vallutada suuruselt II Soome linn Viiburi . Soomlaste vastupanujõud hakkas ammenduma. Uusi mehi polnud kuskilt võtta. Veebr lõpuks oli armeest välja langenud u 20% algkoosseisust. Sellises olukorras sai Soome pol ja sõjalisele juhtkonnale selgeks, et kauem pole võimalik edukalt vastupanu osutada. 6.märtsil palus Soome valitsus Moskvalt rahu, 12.märtsil kirjutati rahulepingule alla. Sellega sai näiliselt NL oma tahtmise- sai Hanko mereväebaasi välja ehitamise õiguse, sai Soome lahes olnud väikesaared, nihutas piiri Viiburini, ka keskosas ja põhjatipus. NL koosseisu läinud Soome aladel elas enne sõda u 400 000 tsiviilelanikku, kes enamasti evakueerusid. Näiliselt oli soomlaste olukord muutunud samasuguseks väikeste balti riikidega- NL baasiväed tulid sisse, oli pandud suuri inimkaotusi ja materiaalseid kaotusi. Pikas perspektiivis jäi Soome iseseisvaks, Balti riigid sovietiseeriti. Soomelt ära võetud alad liideti juba varem Vene NFSV koosseisus olnud Karjala ASV-ga, nende baasil moodustati Karjala-Soome NSV. Suured kaotused sundisid Stalinit ettevaatlikkusele, Moskvas tegeleti planeerimisega, kogu õppetöö kavatseti seada uuele alusele, kiirendada uute relvasüsteemide kasutusele võttu jne, korraldati ümber Punaarmeed. Vahetult pärast Talvesõja lõppu ei tahtnud Stalin näidata aktiivsust.
Apr alguses toimus Saksa vägede sissetung Taanisse ja Norrasse, 10.mail ründas Belgiat, Hollandit ja Prn-d, 14. juunil vallutati Pariis, 22.juunil kirjutati Compiegne'i metsas alla rahulepingule, Prn sisuliselt kapituleerus. Sakslaste kiire edu, mida Stalin ei olnud osanud ette näha, näitas, et kapitalistid ei jookse verest tühjaks. Enne kui Hitler veel midagi saavutab, on tarvis vähemalt MRP-ga lubatu teoks teha, on tarvis riigid NL-ga ühendada ja sovietiseerida. 14.juunil esitas Moskva Leedu valitsusele ultimaatumi, nõudes Punaarmee täiendavate väekoondiste sisse viimist Leedusse ja Leedu valitsuse välja vahetamist. Olukord oli lootusetu, abi polnud kuskilt saada, otsustati survele alistuda. President Smetona, kes oli lasuta alistumise vastane, põgenes Ida-Preisimaale, 15.juunil tulvasid Punaarmee koondised üle Leedu. 16. juunil oli järk Läti ja Eesti käes, said ka ultimaatumid, otsustasid alistuda, 17.juunil okupeeriti mõlemad riigid korraga. Järgnev hakkas toimuma ühesuguse sts järgi, kõigisse balti riikide pealinnadesse saadeti NL kõrged aukandjad, Eestisse tuli Andrei Ždanov , Riiga saadeti 30ndate suurte pol protsessidega endale nime teinud NL peaprokurör Andrei Võšinski, Vilniusesse Vladimir Dekanozov, kes oli välisasjade komissari asetäitja, aga oli aastaid tegutsenud OGPU-s ja NKVD-s. Kõigis riikides org töörahva meeleavaldused, mida kujutati kui rahvarevol, NL saatkondades seati kokku uus rahvavalitsus, mis tõsteti tüüri juurde. 14.-15. juulil leidsid kõigis riikides korraga aset parlamendivalimised, nõukogulikud hääletused, sinna viidi suuremal jaol kohalikud kommunistid. 21.juunil tulid nukuparlamendid kokku ja ühel päeval otsustasid kuulutada välja NL võim. Kõik kolm vastset NL riiki otsustasid paluda enda vastuvõtmist NL koosseisu, augusti alguses 3.-6. NL Ülemnõukogu istungjärgul võetigi 3 riiki vastu.
1940 suvel oli Stalin edukas ka lõuna pool. NL huvisfääri jäi ka Besaraabia. 26.juunil 1940 esitas Moskva ultimaatumi Rumeenia valitsusele, nõudes Besaraabia tagastamist ja Põhja- Bukoviina üleandmist. Rumeenia valitsus ei soovinud samuti riskida sõjaga, otsis toetust Sm-lt, jäi tal leidmata , andis ultimaatumile järele. 28.juunil marssis Punaarmee sisse Besaraabiasse ja Põhja-Bukoviinasse, Besaraabiast kujundati Moldaavia NSV ja Põhja-Bukoviina ühendati Ukraina NSV-ga. Vähem kui aastaga oli NL saanud endale 5 uut liiduvabariiki.
1939-40 olid Sm ja NL suhted igati sõbralikud. Teineteist toetati moraalses ja pol mõttes, tunnustti teineteise vallutusi ja ümberkorraldusi , toimus tihe kaubavahetus, samas ilmselt 1940 lõpupoole hakkas mõlemale selgeks saama, et kaua sõprus kesta ei saa. Hakkas ilmuma varajatud praod, tulid ilmsiks nov 1940, kui NL valitsusjuht Rahvakomissaride Nõuk esimees Molotov sõitis ametlikule visiidile Berliini, kohtus kogu natsi-Sm kõrgema juhtkonnaga, oli ennekõike huvitatud sellest, et viia MRP salaprotokolliga lubatu lõpule, ühendada NL külge ka Soome. Sm oli juba märtsis 1940 tahtnud, et Stalin Soome rahule jätaks. Hitler kartis , et Soome kiusamisega võiks sekkuda Sk-s Sb. Kui Sb väed viidaks Rootsi sisse, oleks ilmselgelt tähendanud, et Sm jääb ilma Rootsi tarnetest, rauamaagist jne. Hitler ja Ribbentrop polnud valmis NL-le vastu tulema, üritasid juhtida NL tähelepanu Briti valdustele Aasias, Sb oli sõjategevuse tõttu Sm-ga käsist-jalust seotud. Üritati NL juhtides tekitada huvi Briti valduste vastu Aasias, eriti India suhtes, see tol hetkel Stalinit ei huvitanud, too tahtis mõjuvõimu laiendada Lääne-Euroopasse.
Kood Barbarossa - rünnak taheti sooritada 1940 kevadel NL vastu Sm poolt, algas 22.juunil 1941. Moskvas sel ajal tehtu üle vaieldakse senimaani, alates Viktor Suvorovi (Vladimir Rezum) raamatute ilmumisest „Jäälõhkuja“ jne, on mõned ajaloolased veendunud, et nii nagu Hitler valmistas ette sõjaplaani NL-le, valmistas ka Stalin ette plaani kallaletungiks Sm-le. Väidetavaks operatsiooni koondnimeks olevat olnud „Äike“. On ka hulk ajaloolasi, kes kategooriliselt eitavad Sm vastu suunatud sõjaplaanide olemasolu ja väidavad seniajani, et Punaarmee valmistus vaid kaitseks. NL küll valmistus kallaletungiks Sm-le, aga 1941 suveks polnud ettevalmistused kaugeltki lõppenud ja kindlasti ei saa kõnelda kindlast rünnakukuupäevast. NL väed olid Belostoki ja Lvivi eenditel- vägede selline asetus annab tunnistust, et tegemist polnud kaitseks valmistumisega. NL sihiks oli ilmselt Sm-le kallale tungimine, käib kokku ka pol ideoloogiaga. Sõjakus NL-s kasvas 30ndate lõpus, iseküsimus see, millal sõjategevus pidanuks algama.
14.loeng- 27.märts
22. juuniks 1941 kuhjati Sm ja NL vahelisele piirile palju mehi ja lahingutehnikat. NL-l diviise 247, Sm-l 197, Sm diviisid olid vene omades suuremad. Isikkoosseis sakslastel 4,8 milj meest, NL-l üle 4 miljoni. Suurtükke NL-l 70 000, Sm-l 50 000. NL-l tanke 15 000, Sm-l 4600. NL-l lennukeid 12 000, Sm-l 4900 . NL-l oli sõjatehnika poolest tugev ülekaal. Sakslaste eesmärgiks oli purustada Nõukogude armeed riigipiirile võimalikult lähedal- piirata sisse, tükeldada ja hävitada, avades oma vägedele sellega tee sügavale NL tagalasse. Hitler hindas NL georg mõõtmeid- ei seatud eesmärgiks NL terviklikku vallutamist ja allutamist, kaugema edasitungi piir pidi ulatuma Arhangelsk-Astrahani joonele.
Saksa väed koondati 3-ks suureks löögirusikaks. Väegrupp Nord koondati Ida-Preisimaale, eesmärgiks liikuda jõulise löögiga läbi Balti riikide (Läti, Leedu), hõivata Leningrad. Kahele poole Belostoki eendit koondati saksa väegrupp Mitte. Pidi kõigepealt sisse piirama Belostoki eendi, need purustama, liikuma edasi ida suunas, üle Smolenski otse Moskva peale. Lvovi eendi juures väegrupp Süd , esmaseks eesmärgiks seal seisvate vene vägede purustamine, siis edasitung läbi Ukraina, Kiievi vallutamine. Kui Nord ja Mitte koosnesid vaid saksa vägedest, siis Süd paremal tiival, lõunapoolses osas, lõid sõjakäigus kaasa ka Slovakkia , Ungari ja Rumeenia väeüksused. Eriti jõuliselt rumeenlased 2 armeega. Mõned Itaalia üksused, ka Hispaania 1 diviis. Idarinde põhjalõigus lootsid sakslased oma potentsiaalsele liitlasele Soomele, kes oli huvitatud Talvesõja tagajärgede heastamisest ja ajalooliste territ tagasi võtmisest.
22.juuni varahommikul alustasid saksa väed pealetungi, liitlased ühinesid paar päeva hiljem, soomlased sekkusid sõjategevusse pärast seda, kui Punaarmee pommilennukid olid rünnanud Helsingit ja teisi Soome linnu. Punaarmee polnud sõja puhkemiseks valmis. Juhtkond oli saanud pidevaid hoiatusi, alates luurest kuni Briti saadikuteni, Stalin neid jutte ei uskunud. Stalini iseloomuomadus- paranoia, kõigi ja kõige kahtlustamine, hoogu lisas 1937-38 suur terror, kus tundus, et rahvavaenlasi sigineb aina juurde- ei usaldanud sõjaväeluure juhtkonda ega luurajaid, kes tegutsesid kaua aega väljaspool NL-i. Stalin kahtlustas, et demokr lääneriikide eesmärgiks on tõugata NL sõtta Sm vastu. Kuni viimase hetkeni Stalin ei uskunud Sm kallaletungi võimalikkusesse, lootis Hitleri pol mängudes üle mängida. Punaarmee väeosad olid suurtes suvelaagrites, hiiglaslikud tankipargid seisid külg-külje kõrval, kaitseks olid üksikud tunnimehed. Läänepiiril käis agar lennuväljade ehitamine, sõjalennukid koondatud vaid mõnedele tähtsamatele lennuväljadele, olid suurepäraseks sihtmärgiks sakslastele. Sõja esimestel tundidel hävitati praktiliselt kogu NL lennuvägi, mis baseerus piirilähedastel lennuväljadel. Sama saatus tabas suurtüki- ja tankiparke, koheselt lõhuti sideliinid, raudteed, maanteesillad. Punaarmee jäi ilma juurdeveota ja sideta. Väeüksused killustati.
Sõja esimestel tundidel algas Punaarmee kiire taandumine, kohati muutus põgenemiseks. Kohati üritati vastupanu osutada, kuid sellest polnud kasu. NL pol juhtkond hindas olukorda jälle valesti, I käskkiri pärast sõja algust nõudis, et Punaarmee asuks üldpealetungile, tõrjuks saksa väed NL territooriumilt välja ning järgneks Sm-le. Sõja esimestel nädalatel saavutas kõige suuremat edu saksa väegrupp Mitte, õnnestus moodustada koguni 2 suurt piiramisrõngast- üks Belostoki eendil, piirati sisse NL III armee, hävitati piiri ääres, II suur piiramisrõngas- jäi mitme NL armee üksusi, tekkis Minski juures. 10.juuliks jõudsid väegrupi Mitte eelsalgad Dnepri jõele ja lähenesid Smolenskile. Rohkem kui pool teed Moskvasse oli läbitud. Väegrupi Nord võidud ei olnud nii suured, Punaarmee grupeering oli samuti nõrgem, ka nemad murdsid Punaarmee kaitsest läbi, enam-vähem hävitas ühe NL armeedest, mis riigipiiril seisid, Nord ületas Neemeni, Väina, Velijaka jõed, hõivas kokkupõrgeteta Leedu, Läti, Lõuna-Eesti, Pihkva linna. 10.juuliks jõudis Luuga jõeni. Süd oli kõige raskemas olukorras, Lvivi eendile oli koondatud tohutu mass Punaarmee poolelt, ka palju moodsaid lahingumasinaid. Mehhaniseeritud tankikorpustega löödi piiri ääres palju tõsiseid lahinguid. Lisaks ka Lvivi eendist lõuna pool kandsid sõjategevuse põhiraskust ungarlased ja rumeenlased, aga nemad olid võrreldes saksa väega halvemini relvastatud ja vähem võimekad. Von Runstedt, Lvivi väejuht , pidi lootma põhjaservas seisvatele vägedele. Pärast Punaarmee tankikorpuste purustamist tungiti Kiievi suunas edasi, saadeti tankigrupp lõunasse, õnnestus Vinnitsa piirkonnas moodustada üks suuremaid katlaid, hävitati mitmed piirilt taandunud NL tankikorpused.
Juuli keskpaiku tekkis sakslastel I tõsisem takistus- tulenes vajadusest määratleda järgneva sõjategevuse konkreetne siht. Pealetungile oli mindud 3 suunas- saksa väejuhatus oli lootnud, et suudab võrdselt tugev olla kõigis kolmes suunas, tegelikkuses tuli välja, et nii kena asi siiski pole, jõude ei jätkunud, Vm mastaabid osutusid sakslastele väga raskesti hoomatavateks, teede võrk oli NL-s tunduvalt hõredam, kommunikatsiooniliinid venisid pikaks, kaotasid paindlikkuse. Vm siserajoonidest jõudis lahingutandrile uusi reservvägesid, olid kiirelt kokku klopsitud, halvasti välja õpetatud ja relvastatud, relvavarud said otsa. Sõjaline toodang katkes mõneks ajaks. Esines juhtumeid, kus terve diviis saadeti rindele ilma mingi relvastuseta. Saksa kindralitele oli ebameeldiv üllatus, et Punaarmee üritas jätkuvalt vastupanu osutada. Tuli langetada põhimõtteline otsus- milline on sõja järgnev eesmärk, millist linna vallutada. Saksa sõjaväeline juhtkond eelistanuks Moskvat, pol juhtkond oli pigem huvitatud Ukrainast kui teraviljakasvatuspiirkonnast ja sealsetest kivisöemaardlatest, metallurgiaettevõtetest jne, pärast vaidlusi jäi Hitleri tahe peale. Väegrupilt Mitte võeti mõned väekorpused ära, anti Südi käsutusse ja Südi tegevus sai mõneks ajaks peamiseks. Tegevus osutus ka edukaks, ületati Dnepri jõgi nii põhjas kui lõunas, edule aitas kaasa ka NL väejuhatus, Stalin keelas kategooriliselt Kiievi maha jätmise. Punaarmee üksused, kes olid Kiievisse kogunenud, ei tohtinud lahkuda. Tänu sellele Kiievi ümbruskonnas piirati sisse 4 NL armeed, mis sisuliselt täielikult hävisid, hukka sai isegi edelarinde juhtkond. Järgnevalt sakslased liikusid edasi, hõivates kiiresti praktiliselt kogu Ukraina territooriumi. Pärast Kiievi all katla moodustamist anti väegrupilt Mitte ära võetud koondised uuesti Mittele tagasi. Järgmiseks eesmärgiks kuulutas Hitler Moskva vallutamise.
Nõrgestati omakorda väegruppi Nord, paisati Moskva suunale. Sakslased jätkasid pealetungi Leningradile, nõrgestatud jõududele osutati kasvavat vastupanu, sept jõudsid sakslased Leningradi äärelinnadesse, seal pandi nende edasitung seisma. Hitler teatas, et pole Leningradi vaja, piirame põhjalikult sisse ja linn las sureb nälga või alistub, sai alguse Leningradi blokaad . See kujunes kõige raskemaks ja traagilisemaks linna tsiviilelanikkonnale, seal oli sel ajal u 3 milj elanikku, toitlusolukord oli algusest peale kehv , sõja puhkedes oli NL-s kõigis linnades sisse seatud kaardisüsteem, selle alusel jätkunuks leningradlaste varustamiseks toiduaineid kõige rohkem 1 kuuks. Saksa väed jõudsid välja Laadoga järveni, põhjakaldalt Laadoga põhjakaldale Soome väed, juurdevedu Leningradi oli muudetud pea võimatuks. Pommitati ka toiduainete keskladusid, toiduainetagavarad põlesid ära. Laadoga järv jäi justkui eikellegimaaks, järv iseenesest oli hõivamata, mistõttu NL poolel õnnestus korraldada veetransport üle Laadoga järve- oli vähe, olukord muutus nov-s pärast esimesi suuri külmasid, Laadoga hakkas jäätuma, laevaga sõit muutus võimatuks. Nov II poolel vähendati leningradlaste toidunorme 125 g leivani päevas, midagi muud ei olnud. Aasta lõpus algas ulatuslik nälga suremine . Kogu blokaadi jooksul 1941 sept- 1944 jaan hukkus 640 000 tsiviilelanikku 3 miljonist. 3 miljonit jäi järk-järgult vähemaks , toiduaineid veeti üle Laadoga juurde, teisalt tsiviilelanikke linnast ära, evakueeriti u 500 000 inimest. Surdi ka haigustesse , saksa pommirünnakutesse jne. Põhiosa neist siiski 1941-42 talvel ja justnimelt nälga. Stalini käsul suri palju rohkem inimesi muudel põhjustel. Pmst Leningradi piiramiseks polnud ka Hitleril head põhjust- polnud väga strateegiline linn. NL oleks Leningradi kaotamisega kaotanud Balti sõjalaevastikku, mis asus Kroonlinnas. Poleks olnud ka nimetamisväärne kaotus. 1944 a-ni oli Balti laevastik suletudki Kroonlinna baasi. Allveelaevnikud üritasid saksa blokaadist läbi murda, aga enamasti edutult.
Hitler panustas järgnevalt Moskva vallutamisele. 30.sept algas suurpealetung Moskva vallutamiseks, operatsioon „Taifuun“. NL juhtkond oli pealetungiks rohkem valmistunud kui varasemates lahingutes, pealetungi eel seisis läänerinne, selle taga 100-200 km Moskva suunas veel täiendav positsioon „Reservrinne“. Oletati, et reservrinne peab neid ikka kinni. Sakslaste hoog osutus nii suureks, et murti ühe hooga läbi mõlemast rindest, Vjazma piirkonnas moodustus senise sõjategevuse suurim kott - piiramisrõngasse jäi 5 armeed lääne- ja reservrindest. Läbimurre tuli NL juhtkonnale nii ootamatult, Stalin sai sellest teada, kui mingi luurelennuki piloot kandis ette, et sakslased liiguvad Vjazma alt Moskva poole. Kraabiti kokku viimased reservid, Moskva sõjakoolide õpilased, hävituspataljonlased, NKVD üksused, piiramisrõngastest omade juurde välja murdnud väeosade jäänused, Moskvas teostati tööliste sundmobilisatsioon . Sadadest tuhandetest töölistest moodustati rahvakaitseväe diviisid. Võitlusvõime oli allapoole igasutust arvestust, sõjalised oskused puudusid, ohvitsere polnud, relvastus oli nigel jne. Justnimelt rahvakaitseväe diviisid aitasid operatsiooni „Taifuun“ esialgu seisma panna, kandsid kolossaalseid kaotusi, aga saksa pealetung mõneks ajaks nende kaitsesse takistus. Moskvas eneses oldi valmis kõige halvemaks, et saksa väed tungivadki sinna sisse, ehitati barrikaade ja püstitati tankitõkkeid, al 15.okt alustati Moskva evakuatsiooni, veeti välja valitsusorganid, parteiorganid, koolid, muuseumid , varahoidlate varad. Stalin ise jäi siiski Moskvasse, ka Punaarmee kindralstaap. Selline ootamatu evakuatsioon ja teade sellest, et saksa tankid lähenevad Moskvale, tekitasid paratamatult paanika . 15.-17.okt valitses Moskvas kohutav paanika. Kord taastati alles pärast seda, kui Moskvas kuulutati välja piiramisseisukord ja saadeti tänavatele sõjaväeosad, kes said range käsu korra rikkujad maha lasta. Sõja ajal oli repressiivpoliitika NL-le iseloomulik. Sõja I nädalal võttis Stalin maha terve rea läänerinde kindraleid, kes anti kohtu alla ja lasti maha. Juuli lõpus oli Stalini käskkiri nr 270, milles kästi kõigil piiramisrõngasse sattunud Punaarmee sõduritel võidelda viimase padrunini, see endale hoida ja mitte mingil juhul end vangi anda. Kõik vangi sattunud sõjaväelased loeti automaatselt kodumaa reeturiteks, kuulusid represseerimisele, ka nende perekonnaliikmed kuulusid repressioonidele, need puudutasid tegelikult vaid Punaarmee kindraleid ja vanemohvitsere. 1943-45 Punaarmee enda pealetungi korral suurem osa sõjavangidest saadeti otse edasi GULagi süsteemi.
Okt lõpus, nov alguses jäi saksa pealetung toppama. Alates taifuuni algusest oli läbitud rohkem kui 200 km, väed olid lähenenud Moskvale ka põhjast ja lõunast, seejärel enam edasi ei saadud. Põhjuseks olid viimased reservid, ka vene sügis, pori jne, läbimatud teed, novembris saabunud enneolematult käre külm, temperatuur langes alla -25, kõik jäätus, teed muutusid kiilasjääks. Veelgi hullem oli see, et saksa sõjatehnika oli mõeldud sõdimiseks Kesk-Eur-s, tankid ja lennukid ei käivitunud, suurtüki- ja püssiõli hangus. Hitleri üks suuremaid valearvestusi- sõduritel puudus igasugune talvevarustus. Isikkoosseis sulas kokku külma võetute ja külmetushaiguste all kannatajate läbi. Hitler otsustas rünnakut Moskvale jätkata, niipea kui kõige käredam külm pisut järele andis, 15.nov paiku, pealetung jätkuski. Vahepealset peatust oli Stalin kasutanud selleks, et koondada Moskva alla uusi vägesid. Sedapuhku oli kasu ka NL sõjaväeluurest- teatas, et Jaapani kallaletungi NL-le pole põhjust karta. Jaapan ja sakslased olid ju liitlased. Sõjaväerinne kandis ette, et jaapanlased valmistuvad ründama USA-d, kindlasti väldivad sõjalist konflikti NL-ga, toodi Kaug-Ida armeed Moskva alla.
Dets alguseks pandi sakslaste pealetung lõplikult seisma, 6.dets algas Punaarmee vasturünnak.Kestsid u kuu aega, kogu dets ja ka jaanuari, seejärel oli ka Punaarmee välja kurnatud . Rindejoon stabiliseerus, sakslasi oli Moskva alt tagasi tõrjutud u 200-300 km, neid oli Moskvast lahutanud põhjapoolses linna servas u 30 km. Tähendas Hitleri välksõja plaani läbi kukkumist, aga mitte sõja lõppu. Hitler oma eesmärgist ei loobunud, aga jäi ootama kevadet, mil saksa väed muutuksid uuesti võitlusvõimeliseks ja saaks suurpealetungi korrata . NL poolel tekitas sakslaste peatamine Moskva all ja vastupealetung lausa eufooriat. NL pol ja sõjaline juhtkond kujutas endale ette, et saksa sõjaline selgroog on murtud . Pidi jätkama uue sõjatehnika toomist, peksma sakslasi edasi. 1942 talvel ja kevadel üritati mitmel pool sakslasi puruks lüüa. Eesmärgiks oli vabastada Leningrad blokaadist ja hävitada saksa väegrupp Nord. Teiseks tõrjuda sakslasi tagasi Moskva suunalt, killustada ja purustada väegrupp Mitte, kolmandaks vallutada tagasi Ukraina kivisöebassein, neljandaks viia Punaarmee uuesti Krimmi poolsaarele. Pmst oli Krimmi poolsaar sakslaste poolt vallutatud 1940 suvel, va Sevastoopol , mis oli NL musta mere laevastiku peamiseks baasiks . Taheti viia Punaarmee viia uuesti Krimmi, vabastada ka Sevastoopol blokaadist. 1942 jaan-veebr üritas väegruppi Nord purustada spets selleks org II löögiarmee eesotsas kindralleitnant Andrei Vlassoviga. Esialgu oli pealetung edukas, õnnestus sakslaste kaitsest läbi murda, kuid seejärel piirasid sakslased II löögiarmee enda sisse, kevade jooksul hävitasid selle täielikult. Vlassov sattus sakslaste kätte sõjavangi, hiljem astus sakslaste teenistusse, olles pettunud NL süsteemis, otsustades võidelda selle vastu, hakkas organiseerima nn Vene vabastusarmeed, ennekõike sõjavangidest. Volhovi soodes ja metsades hävitati II löögiarmee.
Vjazma piirkonnas tabas sama saatus NL poole 33.armeed, mis oli esialgu saksa kaitsest läbi murdnud, siis sisse piiratud, saadeti appi küll ratsaväekorpus ja õhudessantkorpus, see ei päästnud, terve armee koos lisakorpustega Vjazma all purustati. Õnnestus teostada ka meredessant Krimmi poolsaarele, laevadega paisati koguni 4 armeed, valmistuti ründama Sevastoopoli all tegutsevaid sakslasi, mais 1942 paiskasid sakslased kõik 4 armeed merre, anti end massiliselt vangi. Krimmi operatsioonis langeb vastutus paljuski ühe mehe õlule- Lev Mehlis, Punaarmee pol valitsuse ülem, oli Stalini käsul saadetud Krimmi, et asjadel pol pilk peal hoida, sattus ülesandest liigsesse vaimustusse, ülehindas omaenese sõjalist geeniust , võttis vägede juhtimise kindralitelt üle, kogu Krimmi lüüasaamine oli tema süü. Suurima lüüasaamise osaliseks saadi 1942 mais Harkovi all, Ukraina idaosas. Punaarmeel õnnestus esialgu sakslaste kaitsest läbi murda, kordus sama- Punaarmee ei pööranud tähelepanu tiibadele , sakslased lõikasid Punaarmee kiilu läbi, piirasid sisse ja hävitasid, Punaarmee rinne Harkivi all varises täielikult kokku, tekkis u 300 km pikkune tühik. Seda kasutasid sakslased omapoolseks pealetungiks.
Hitler oli veendunud, et talvised ebaõnnestumised on juhuslikud, suvel tuleb sõjaline initsiatiiv haarata, saksa staapides töötati välja uus pealetungikava. Erinevalt 1941 a-st andis saksa väejuhatus nüüd endale aru, et vahepeal tabanud lüüasaamised ja kaotused tähendavad seda, et kõigis suundades korraga tugev olla pole võimalik, on vaja ühte ja kõige olulisemat suunda, see valiti Lõuna-Vm-l. Senine väegrupp Süd jagati kaheks- väegrupp A ja B. A tegutses idarinde kõige lõunapoolsemal osal, tema eesmärgiks jäi tungida Põhja-Kaukaasiaasse, võtta kontrolli alla Bakuu naftavarud. B põhjapoolsemal osal sai ülesandeks jõuda välja Volga jõeni, mis oli Vm Eur keskosa ja Lõuna-Vm vahel tähtsaim ühendustee. Mõlemad alustasid peatungi enam-vähem üheaegselt, juuni lõpus. B kasutas ära Punaarmee purustamist Harkovi lahingus ja liikus kiiresti edasi, ületas Doni jõe ja lähenes kiirmarsil Volgale. Eesmärgiks oli välja jõuda Volgani Stalingradi linna juures. Samal ajal väegrupp A liikus Põhja-Kaukaasia suunas, esialgu olid mõlemad ülimalt edukad , tundus, et 1941 suvi kordub täielikult, murti NL kaitsest läbi, Punaarmee pöördus taas taganema, kohati põgenes paaniliselt. Olukorda halvendas seegi, et Stalin oli 1942 kevadel ja suvel veendunud, et sakslased üritavad iga hinna eest uuesti rünnata Moskvat, reservüksused olid koondatud Moskva alla. Lisaks sellele pärast Doni jõe ületamist oligi Punaarmeel väga raske pidama jääda, Doni stepid olid laudtasased, ilma looduslike tõketeta, saksa tankid arendasid max kiirust. Palju punaväelasi andsid lihtsalt alla, kuna saksa tankid olid nii kiired.
Stalin üritas tugevdada taas repressioone. Kui 1914 oli 270 käskkiri vangi andmise kohta, 1942 anti välja käskkiri 227, millega loodi Punaarmee tagalas spetsiaalsed tõkestussalgad, mis pidid rindel ilma käsutata taganevad punaväelased, olgu ohvitserid-sõdurid-kindralid, kinni võtma ja kohapeal maha laskma . Punaarmee koosseisus loodi karistuspataljonid, kuhu saadeti punaväelasi väiksemate süütegude eest. Nende eest päästis vaid lahingus surma saamine või haavata saamine. Neid kasutati kõige raskemates rindelõikudes, kaotused meeskondades olid hiiglaslikud. Vaatamata repressiivmeetmete tugevdamisele punaarmee taganemine jätkus. A murdis läbi ka viimase vene poole tugevama kaitseliini Tereki jõel, jõudis välja Põhja-Kaukaasia eelmäestikusse, seal pealetung aeglustus. Mägedes polnud tankidega hea kihutada. Sakslastel õnnestus ka edaspidi vaikselt edasi liikuda, hõivata mitmeid tähtsamaid mäekurusid, sakas mäediviisi Edelweiss grupp viis saksa lipu koguni Elbruse otsa, sept lõpus, okt alguses jäi rinne pidama.
B lähenes samal ajal Stalingradile, jõudis sinna aug lõpus, sept alguses. Algas Stalingradi lahing, mida on peetud sõja pöördelahinguks. Teegmist oli suhteliselt mõttetu hakklihamasinaga. Sakslaste jaoks ei pidanuks olema oluline linna vallutamine iga hinna eest, pidanuks olema oluline välja jõudmine Volgani ja seal toimuva laevaliikluse ja raudteeliinide katkestamine. Sakslased trügisid meeleheitlikult Stalingradi, vastaspool hoidis veel meeleheitlikumalt sellest kinni. Stalingrad oli varemete väli juba pärast esimesi pommitamisi, võitlused käisid üksikute keldrite, varjendite jne pärast. Tegemist oli tõsise hakklihamasinaga, mehed pidasid vastu vähem kui nädala keskmiselt. Tegemist puhtalt ideoloogilise vastasseisuga. Stalin ei saanud anda käsku oma nime kandva linna maha jätmiseks. Hitlerile muutus elu ja surma küsimuseks tähtsusetute varemete vallutamine. Punaarmeed suruti enam Volga kalda poole. Peaaegu 40 km pikk, vaid mõni km lai, pikk soolikas jõe ääres. Punaarmee kasutas ette sakslaste koondumist selleks, et valmistada ette pealetungi. Linnast lõuna ja põhja poolde koondas Punaarmee kaks tugevat löögirusikat. Mõlemal pool linna olid Rumeenia armeed, mille võitlusvõime ja lahingutehnika olid nõrgemat. Rumeenia armeede vastu alustas Punaarmee vasturünnakut, 19.nov käivitus operatsioon „ Uraan “, rumeenlaste kaitsest murti koheselt läbi, pealetungi IV päeval kaks NL rünnakukiilu ühinesid sakslaste tagalas. Stalingradi all piirati sisse terve saksa VI armee kindral Friedrich Pauluse juhtimisel, ka sakslaste IV tankiarmee ja terve rida väiksemaid koondisi. Hitler ei lubanud Punaarmee löögirusikat läbi murda. Stalingradi tuleb iga hinna eest enda käes hoida, jätkata rünnakuid, et paisata Punaarmee Volgasse jne. Saksa väejuhatus lubas Hitlerile, et Pauluse armeed on võimalik abistada ka välisrindelt tulevate löökidega, Göring lubas, et varustab Pauluse armeed õhusilla moodustamisega. Dets 1942 lõi Punaarmee tagasi välisrindelt tulnud deblokeeriva löögi, läbi murda ei õnnestunud. Suur hulk saksa transpordilennukeid tulistati lihtsalt alla, pidevat õhusilda ei tekkinud, jaan 1943 hakkas Punaarmee järk-järgult Stalingradi sisse piiratud saksa vägesid kokku suruma. Sakslased kannatasid külma all, laskemoonast oli puudus, nälg, ravimisvõimalusi oli vähe, haavatuid ei olnud võimalik evakueerida. 2.veebr 1943 sakslased Stalingradis kapituleerusid. Sakslased kaotasid seal u 300 000 meest, 113 000 langes sõjavangi, paljud neist olid nii kurnatud, alatoidetud, haiged, et ei elanud nii kauaks, kuni NL oleks jõudnud algelisi sõjavangilaagreid rajada. Sõjavangistus NL-s kestis 1950ndate keskpaigani, kõigist Stalingradis osalenud saksa sõduritest jõudis kodumaale tagasi lõpuks u 6000 meest. NL pool kujutas Stalingradi lahingut oma tohutu edu ja võiduna, sakslased polnud aga ikkagi loobunud revanšitaotlusest ja soovist NL põlvili suruda. Ei õnnestunud varjata lüüasaamise ulatust, Sm propagandajuhid üritasid rõhuda väitele, et see ongi idarindel peetava sõja eripära- talvel edukamad venelased, suvel sakslased.
Saksa väejuhatus valmistus 1943 uuteks pealetungideks. Punaarmee oli ka kurnatud, sõjategevus vaibus. Põhja-Kaukaasias vaid jätkus sakslaste taandumine, seetõttu, et nende Põhja-Kaukaasiasse välja jõudnud väegrupp A oli sattunud ära lõikamise ohtu. Parem oli ise välja tulla. Saksa poolel algas 1943 kampaania märtsis. Jälle Harkivi all, kus 1942 kevadel oli Punaarmee purustavalt lüüa saanud. Sakslased haarasid initsiatiivi, vallutasid uuesti Harkivi, saksa propagandaaparaat kujutas Harkivi all saavutatud võitu Stalingradi eest. Mastaabid olid ikkagi palju väiksemad- näitas, et saksa sõjamasin pole kaugeltki omadega õhtul. Harkivi all saavutatud võit õhutas valmistuma otsustavaks lahinguks 1943 suvel- tuntud Kurski lahingu nime all. Kurski linn paikneb Moskvast edelas, selles prk-s on nö 3 linna ühel kujuteldaval joonel - Kursk keskel, Orjol põhjas ja Belgorod lõunas. 1943 suveks oli rindejoon kujunenud nii, et Kurski all tekkis suur, sügav eend, kus Punaarmee oli jõudnud kõige kaugemale. Sakslased otsustasid kasutada oma lemmiknippi, tiibadelt Punaarmee ära lõigata, läbi murda, sisse piirata ja hävitada. Eesmärgiks anda kaks üheaegset lööki Orjoli ja Belgorodi pealt Kurski peale. Operatsioon sai koodnimeks „Tsitadell“ ja pidi hakkama 1943 juuli esimestel päevadel. NL väejuhatus ei sattunud liigsesse vaimutusse, ei otsustanud haarata ise initsiatiivi, vaid jääda kaitsele Kurski eendil. NL sõjaväeluure teatas eksimatult sakslaste plaanidest. Kurski eendile koondati 2 NL rinnet, sinna koondati 5 tankiarmeed, ennenägematu võimsus ja tankide arv. Kogu eendi ulatuses rajati 8 kaitseliini üksteise taga, kohati sügavusega kuni 100 km. Kurski eendi tagalas loodi spetsiaalne stepirinne, juhuks kui sakslastel peaks õnnestuma läbi murda. Vägede kontsentratsioon enneolematu, nii NL kui Sm poolel osales u 40% idarindel olevates vägedest üldse. 5.juulil käivitus pealetung, takerduti õige pea Punaarmee kaitsesse. Lõuna poolt õnnestus nädalaga edasi liikuda u 30 km, põhja poolt 12 km. Ka punaväelased kandsid hiiglaslikke kaotus. Otsustavaks sai 12.juulil aset leidnud hiiglaslik tankilahing Belgorodi ja Kurski vahel. Prohhorovka tankilahing- selles osales mõlemal poolel u 1000 tanki, iseenesest lahingu tulemus jäi justkui viiki, kumbki pool otseselt ei võitnud. Tähendas sakslaste jaoks seda, et nende reservis hoitud tankivägi, mis oli mõeldud lahingusse viimiseks pärast seda, kui jalavägi murrab Vene tankiväest läbi, oli nüüd kaotatud . Lahingud jätkusid mõnda aega endise hooga, järk-järgult asusid sakslased taanduma. 5.aug vallutas Punaarmee nii Belgorodi kui Orjoli ning jätkas sakslaste jälitamist. Punaarmee järgmiseks sihiks sai välja jõudmine Dnepri jõeni- suurim veetõke teel lääne suunas, sakslased olid 1942 lõpust hakanud Dnepri jõe läänekaldala rajama idavalli. Selgus, et see vall ei pea, Punaarmee jõudis laial rindel Dnepri jõeni välja, sajad väekoondised ületasid Dnepri jõe lausa käigult, enamik neist löödi tagasi, aga ligi 20 sillapead jäi püsima. Järgnevalt neid tugevati, toodi kohale uusi vägesid, sakslaste idavall osutus lõhutuks enne kui õigupoolest toimima sai hakata. Mõneks kuuks rinne sel joonel siiski peatus . Nov 1943 õnnestus Punaarmeel vabastada ka Ukraina pealinn Kiiev.
1934 ja Kurski lahing tähendasid seda, et nüüdsest peale läks str initsiatiiv lõplikult Punaarmee kätte, Sm oli kaotanud suure osa sõjalisest potentsiaalist. 1944 alguseks oli Sm poolel idarindel 4,9 milj meest. Saksa sõjatööstus polnud kogu sõja vältel olnud nii võimas, nagu 1944 alguses. Lääneliitlaste pommirünnakud teatud määral sõjalist potentsiaali vähendasid, aga pommirünnakud suutsid peatada Sm sõjatööstuse kasvu, mitte kahandada. Samal ajal oli Punaarmee veelgi tugevam, veelgi suurem. Idarindele oli koondatud 6,7 milj meest. NL sõjatööstus oli käima läinud täiel rindel. Kõik 1941-42 Eur osast evakueeritud sõjatehased olid taas üles ehitatud. Iga Sm tanki kohta NL-s kaks tanki, iga saksa sõjalennuki kohta 3 NL oma. NL sai jätkuvalt relvaabi lääneliitlastelt. 1944 a-ks oli Punaarmee võim ja võimekus kasvanud sedavõrd, et polnud tarvis piirduda vaid ühe olulise, suure pealetungiga, Punaarmee toimis kui omalaadne konveier- ühes rindelõigus käis suurpealetung, teises valmistuti järgmiseks ja kolmandas planeeriti. 1943 vältel jätkusid suurpealetungid (10 stalinlikku lööki).
1944 alguses leidsid peaaegu paralleelselt aset 2 pealetungioperatsiooni idarinde põhjaosas ja lõunaosas. 1944 jaan läks Punaarme Leningr ja Novg all üldpealetungile, vabastas Leningradi blokaadist ja jõudis välja Narva alla. Teine suurpealetung leidis aset lõunatiival, on tuntud NL sõjaajalookirjanduses Korsun-Ševtšeni operatsioon. Lühem nimetus Tšerkassõ kott. Eesti I SS üksus sattus koos ülejäänud saksa vägedega ka sinna kotti. Tegemist oli ühe osa Süd väegrupist ümber piiramise, killustamise ja purustamisega, Punaarmee kontrolli alla läks kogu Ukraina, ka läänepiirkonnad. Mitmes lõigus jõuti välja Rumeenia piirini . 1944 suurim sõjaline operatsioon kandis nimetust operatsioon Bagration- vene kindrali nime järgi, kes osales 1918 Napoleoni vastases kampaanias. Selle eesmärgiks oli lõplikult hävitada saksa väegrupp Mitte, hõivata Valgevene territoorium ja tungida sisse Poola aladele. Operatsioon Bagration oli Vene-Saksa sõja alguse aastapäevaks planeeritud, algas 23.juunil 1944, sõja kolmandal aastapäeval. Tegemist hiiglasliku operatsiooniga, NL poolel oli 5 rinnet, sakslaste kaitsest murti paljudes kohtades korraga läbi, saksa üksused killustati, kõige suurem neg tagajärg sakslastele, et mingil juhul ei tohi taganeda . Punaarmee edasi liikudes piiras linnad, tugipunktid jne sisse, sakslased ei saanud varustust ega abi, varem või hiljem lihtsalt hävitati või andsid end vangi. Selle tulemusena väegrupp Mitte endisel kujul purustati. Punaarmee kätte langes ka Valgevene, NL väed astusid Poola territooriumile, jõudes sept mitmes lõigus välja Visla jõeni.
Juba enne operatsioon Bagrationi algust oli alanud jätkusõda Soomega . 1942-43 suurt sõjategevust ei toimunud. 1944 10.juunil alustas Leningradi rinne pealetungi Karjala kannasele. Sellele ei suutnud soomlased kuigi pikalt vastu seista, seisukohtadest murti läbi, ei aidanud ka Mannerheimi liin, Viiburi langes taas Punaarmee kätte, soomlased palusid vaherahu, et selle jooksul sõlmida rahuleping. 19.sept 1944 kirjutati alla rahulepingule. Soome langes NL-ga sõdivate riikide hulgast välja, Punaarmee okupeeris osaliselt Soome, Punaarmee sai endale Porkkala neeme , hakkas rajama uut sõjamerebaasi, muudatused Soome valitsuses, suurenes Soome kommunistide mõju, Soome pidi tasuma NL-le reparatsioone ja pidid Põhja-Soomest välja ajama seal tegutsenud saksa väeüksused. 1944 vallandus Põhja-Soomes Lapimaa sõda, olid vastamisi soomlased ja sakslased.
ÕPPEKIRJANDUSEST SÕJA TULEMUSED – 1945 Sm maha surumine, Jaapani sõjas NL osa.