Nõukogude Liidu ajalugu osa 2 (1)

22.loeng- 24.apr
1944 aastat iseloomustas Punaarmee pidev aktiivsus erinevates rindelõikudes. Moskva soov oli Punaarmee välja jõudmine sõja-eelsetele riigipiiridele. 1944 ka ületati sõjaeelsed riigipiirid, algas Punaarmee vabastusretk Euroopasse. Tavalise punaarmeelase jaoks, kes alates 1941 oli sõdinud sakslaste vastu ja kuulunud pidevalt kui paha oli saksa fašism ja natsism , oligi see vabastusretk. NL juhtkond pidas silmas võimalikult suure osa Eur liitmist enda külge või oma mõjuvõimu laiendamist võimalikult kaugele.
Põhjapoolsetes maades algab Soomest, kes oli ühena esimestest I ms käigus langenud NL rünnaku ohvriks, kaotanud suure osa oma territooriumist. Juba 1940 suvel oli hakanud Soome järk-järgult lähenema Sm-le, seda ennekõike hirmust NL ees, et NL võib uuesti rünnata. 1941 suvel kui Sm ründas NL-i, oli Soome juba Sm liitlaste hulgas. Soomlased üritasid iseendale ja välismaailmale jätta muljet, et mitte nemad ei asu revideerima Talvesõja tulemusi, vaid aktiivsem pool on NL, ei rünnatud enne, kui NL pommitajad olid teostanud 25. juulil rünnaku Helsingile. 1945 juuli alguses läks taasmobiliseeritud Soome armee rünnakule. Kõigis teistes rindelõikudes Saksa vägede vastu, ka Soome lõigus Punaarmee esialgu põgenes. Juuli lõpuks taastati sõjaeelne piir Karjala kannasel, augusti jooksul Laadoga järvest põhja pool Kesk- ja Põhja-Soomes. Pärast pausi sept-s soomlased jätkasid pealetungi, teine pealetungioperatsioon. Tegevus keskendus ida-Laadoga aladele. Sealgi saavutasid soomlased edu, 1941 lõpuks olid Soome väed välja jõudnud Onega järveni ja vallutanud Karjala-Soome NSV pealinna Petroskoi. Samal ajal vältisid soomlased vanast riigipiirist kaugemale tungimist Karjala kannasel, vaatamata sellest, et sakslased üritasid neid mõjutada ründama Leningradi . Kuni 1944 teise pooleni kulges asi vaikses, venivas positsioonisõjas, kumbki pool suuri rünnakuid ette ei võtnud . Soomlaste jaoks oli tegemist jätkusõjaga- eesmärgiks taastada Talvesõja- eelne olukord. Samal ajal, eriti pärast Stalingradi lahingut, mis lõppes Sm jaoks katastroofiliselt, püüdsid soomlased luua salajasi sidemeid Moskvaga , kasutades selleks ennekõike Stockholmi. 1944 märtsis, pärast Kurski lahingut ja Punaarmee suuremaid saavutusi, sõitis Moskvasse Juhan- Kusti Paasikivi , kes oli alla kirjutanud ka Talvesõja lõpulepingut. Tema ülesandeks oli sondeerida rahulepingu tingimusi, mida Moskva Soomele esitaks. Selgus, et Moskva tingimused pole vastuvõetavad. Nõuti Talvesõja järgse piiri taastamist. Soome pidi katkestama suhted Sm-ga, väljuma sõjast, maksma NL-le 60 milj dollarit reparatsioonidega. Tingimused olid vastuvõetamatud, tuleb sõda jätkata. 1944 juuni alguseks koondati Karjala kannasele tohutult massiivne Punaarmee ülekaal, kõige masendavam oli ülekaal sõjatehnika osas. 9.juunil andis Punaarmee Karjala kannasel otsustava löögi. Soomlaste kaitsepos-st murti läbi, mitmed soomlaste katsed kindlustada end ajutistel kaitsejoontel ebaõnnestusid, 20.juunil langes punaarmee kätte Viiburi. Pärast Viiburi langemist hakkasid soomlased avaldama Karjala kannasel Punaarmeele tugevamat vastupanu, suurrünnakus oli Punaarmee verest tühjaks jooksnud. Soome pos-i aitas parandada 2 sammu, marssal Mannerheim otsustas loovutada Ida-Karjala alad. Oli märgiks NL-le, et Soome ei vaja territoriaalseid vallutusi, on valmis leppima sõjaeelse piiriga ja oleks mõistlik alustada läbirääkimisi . Ida-Karjalas seni rakendunud vägesid oli siis võimalik rakendada Karjala Kannasel. Soome toonane president Risto Ryti , kellele sakslased avaldasid kõva dipl survet , nõudes kindlust , et Soome ei astu NL-iga läbirääkimistesse ega soovi separaatrahu . Ryti vastas isikliku kirjaga Hitlerile, et separaatlepingut ei tule. Selleks, et lepingut välja pressida, olid sakslased andnud lubaduse toetada Soomet materiaaltehniliselt, pärast kirja hakkas saabuma moodsat saksa sõjatehnikat. Juuli keskpaigast oli NL- Soome rindel taas vaikus. NL oht Soome kohal jäi edasi. Ryti astus presidendikohalt tagasi, 4.aug-st sai Mannerheim uueks presidendiks. Sai ka selgeks, mis oli Ryti eraviisilise kirja põhjuseks- teatas Hitlerile, et Soome ei sõlmi separaatrahu enda nimel isiklikult. Nüüd, kui Ryti oli tagasi astunud , võis Mannerheim tema lubadusest loobuda ja seda ka tegi. Algasid dipl konsult NL esindajatega. 5.sept-ks lõppes rindel tulevahetus mõlema poole kokkuleppel, Moskvasse suundus uuesti soomlaste ametlik delegatsioon eesotsas tollase peaministri Axel Hackselliga. 16.sept 1944 kirjutati alla Soome ja NL vaheline vaherahukokkulepe. Vaherahutingimused Soome jaoks ikka rängad, pidi rahulduma Talvesõja-järgse piiriga, tõmmates piire tagasi igal pool, eriti rängaks löögiks oli Soome majandusele Petsamo linna kaotus Põhja-Soomes, oli ühelt poolt Soome maagitööstuse keskuseks, teisalt sadamaks, mille kaudu avanes väljapääs Põhja-Jäämerele. Soome kohustus katkestama suhted Sm-ga, rentis 50 a-ks Punaarmeele baasid õhu- ja lennuväe jaoks Porkkala poolsaarel, loobuti Hanko baasist. Oli võimalik takistada vaenuliku laevastiku sissetung Soome lahele Porkkala ja Tln vahel. 300 miljonit pidi Soome maksma reparatsioone. Soome pidi lubama Helsingisse liitlaste kontrollkomisjoni. Sisuliselt oli tegemist NL poolse kontrollkomisjoniga, olid ka mõned Briti ohvitserid , kes aktiivset rolli ei esindanud, esimeheks oli Andrei Ždanov . Tema komisjon saabus Helsingisse õige pea pärast vaherahu alla kirjutamist, hakates dikteerima Soome valitsusele täiendavaid tingimusi. Nõuti, et Soomes tuleb likvideerida kõik fašistlikud org-d, kokku olevat olnud neid üle 400. Ždanovi komisjon kirjutas Soome valitsusele ette, kui suur tohib olla rahuaegne Soome armee- 37 000 meest ja ei midagi enamat . Kirjutati ette, et tuleb likvideerida Kaitseliit. Lisaks esitati täpsustavaid nõudeid, millise tööstustoodanguga peab Soome tasuma oma reparatsioonid . Vaja oli hoolitseda selle eest, et Soome mitte vaid ei katkestaks suhteid Sm-ga, vaid tõrjuks välja Põhja-Soomes viibivad Sm väed. Esialgu püüti head nägu teha ja lepiti sakslastega kokku, et mingis piirkonnas tõmbutakse tagasi ja siis liiguvad järel soomlased. Ždanov ähvardas, et kui soomlased aktiivselt sõdima ei hakka sakslaste vastu, tuleb Punaarmee ja teeb seda ise. Nov 1944 vallandus Lapi sõda Soome ja saksa vägede vahel. Tõi kaasa purustusi ja ohvreid, sakslased taandudes rakendasid põletatud maa taktikat ja muutsid Lapimaa üsna elutuks kõrbeks, küüditades sunniviisiliselt minema elanikud, põletades maha külad jne. Kaotused maj mõttes olid soomlastele tuntavad. Ždanovi komisjon hakkas nõudma sõjasüüdlaste karistamist. Õnneks ei nõudnud NL kohtu pädevusse andmist, ise pidid soomlased sõjasüüdlased arreteerima ja kohtu alla andma, nende all peeti silmas ennekõike Soome pol juhtkonda Jätkusõja ajal. Ei suudetud kuigi kaua sellele nõudele vastu panna. Üksteise järel arreteeriti ja anti kohtu alla Ryti, president, sõja alguse peaminister Rangell, sotsdem välisminister Tanner ja mitmed teised, kes kõik mõisteti süüdi. Ryti mõisteti 10 a-ks kinni, pääses 4-ga. Nõudmine ei laienenud kõigile juhtivatele poliitikutele. Mannerheim jäi presidendiks edasi, Paasikivi, kellest oli saanud peaminister, säilitas positsiooni jne. Ždanovi komisjonil olid kontaktid Soome kommunistidega, õhutati tegutsema Moskva vaimus , aidati kommunistide esiletõusule. VALPO, kaitsepolitsei , ajakirjandus läksid suures osas kommunistide kontrolli alla. Kõik oli suhteliselt tühine, Soomel õnnestus säilitada oma riiklik iseseisvus ja vältida rahvademokraatia mudelite pealesurumist.
Balti riigid
Balti piiride lähedusse jõudis Punaarmee 1944 veebruaris , pärast Leningradi ründamist. Algasid ka Narva lahingud jne, otsustavat edu esialgu saavutada ei õnnestunud. Punaarmee tähelepanu keskendus teistele piirkondadele. 1944 juuli keskpaigaks töötati Punaarmee kindralstaabis välja Balti riikide strateegilise pealetungi kava, koondati 4 rinde jõud- Leningradi, 1,2,3 Balti rinded, koordineeris marssal Vassilevski. 13.juulil sai Punaarmee enda kätte Vilniuse, seejärel juulikuu jooksul Läti idaalad, Latgale koos Daugavpilsi tööstuskeskusega, juuli lõpus Narva, augusti I poolel Kagu-Eesti Tartuga, siis oli Punaarmeel võhm väljas ja Baltimaade strateegiline pealetung tuli katkestada. Loodeti ühe hooga jõuda Läänemereni välja, sellest ei tulnud midagi välja. Uuesti taastati pealetung 1944 sept keskel, selleks ajaks oli sakslaste olukord teistel rindelõikudel oluliselt halvenenud- Normandia dessant ja teine rinne Prn-l, Punaarmee Bagration Valgevenes jne. Saksa väejuhatus oli Baltikumis tegutsevate vägede arvu sept-ks oluliselt vähendanud. Operatsiooni alguses tekkis kriitiline olukord Riia lähedal, Riiast lääne pool Kuramaa põhjarannikul Tugumsi linna lähistel, kuhu Punaarmee tankikiilud mereni jõudsid, lõigates ära Saksa väeosad, olukord õnnestus vasturünnakutega taastada, tekkis uuesti ühendus, aga sakslastel sai mõõt täis, otsustasid Eesti ja Põhja-Läti lahinguteta maha jätta, luues uue kaitsejoone Väina jõele. Sept lõpus läks Eesti mandriosa ja Põhja-Läti Punaarmee kontrolli alla ilma suuremate lahinguteta. Väina jõel suutsid sakslased rinde mõneks ajaks pidama saada, okt-s jätkus Punaarmee surve, 13.okt saadi Riia, okt lõpuks suurem osa Lätist ja praktiliselt kogu Leedu. Viimased vastupanukolded endistes Balti riikides Eesti alal Sõrve poolsaar, lahingud kuni 24.nov, Klaipeda Leedu aladel, lahingud kuni 1945 jaanuarini. Nord põhituumik taandus Kuramaale, kus moodustus Kuramaa kott /katel/ kindlus , selle garnison oli u 500 000 saksa sõjaväelast, pidas vastu kuni II ms lõpuni Eur-s, kapituleerus 9.mail 1945. Nimetamisväärset rolli sõjasündmustes enam etendada ei saanud. Soomes oli NL leppinud sellega, et presidendiks on Mannerheim ja peaministriks Paasikivi, siis Balti riikides taastati koheselt NL võim, ametisse seati Eesti, Läti ja Leedu NSV Rahvakomissaride Nõukogud, mis allusid kompartei juhtimisele.
Poola
Poola ja NL suhted olid juba üldse keerulised, Vm-l oli olnud Poola jagamistes keeruline roll. NL_l oli põhjust poolakatesse suhtuda kahtlustavalt, tuletades meelde 1920 Vene-Poola sõda, ka Poola hilisemat NL vaenulikkust. Ei saa mööda minna Stalini isiklikust vihast poolakate vastu. Poolakatel oli meeles 1939 MRP, 17.sept Punaarmee sissetung, seljatagune löök Poolale. Poola pagulusvalitsus tegutses alates 1939 okt-st Londonis. 1941 suveks, kui Sm ründas NL-i, oli valitsuse etteotsa tõusnud kindral Vladislav Sikorski, pagulasvalitsus teatas juba 1941 suvel, et on valmis senised ajaloolised ülekohtud unustama ja sõlmima liitlassuhted Moskvaga võitluseks ühise vaenlase vastu. Pagulusvalitsuse heakskiidul hakati NL-s moodustama Poola armeed , 1939 sügisel oli NL kätte sõjavangi langenud sadu tuhandeid poolakaid, nendest Vladislav Anders komplekteeris NL-s esimese Poola armee. Poolakad olid ühelt poolt rahul sellega, et pääsesid sõjavangilaagritest eluga välja. Teisalt aga Andersi armee sõdurid ja ohvitserid ei põlenud soovist minna sõtta Punaarmee koosseisus. Pärast pikemaid läbirääkimisi Poola armee viidi esialgu Iraani, liideti Briti vägedega ja kasutati hiljem Itaalia sõjakäigus. Andersi armee ära viimine NL-st, kuigi oli sündinud vastastikusel kokkuleppel, halvendas veel NL suhtumist poolakatesse. Kui 1943 sakslased avastasid Katõni lähistelt Poola ohvitseride massihaua, siis päris ka pagulasvalitsus aru NL-lt ametlikult, mis on ohvitseridest saanud. Suhted halvenesid veelgi. Samal ajal oli Poolas eneses tekkinud märkimisväärse ulatusega vastupanuliikumine Saksa okupatsioonile, tegutses nn Armia Krajowa, „Koduarmee“, 1942-43 pärast Andersi armee NL-st lahkumist ja Sikorski arupärimist hakkas Moskva toetama Armia Krajowa välist prokommunistlikku vastupanuliikumist, mille nimeks sai esialgu Gwardia Ludowa (Rahvakaart). Poola sees oli kaks vastupanuorg-i, esimene rahvuslikul alusel, teine prokommunistlik, Moskvaga seotud.
Poola territooriumini jõudis Punaarmee oper Bagration tagajärjel 1944 juunis, Lõuna-Poolas hõivati juunikuu jooksul Galiitsia alad, Lvivi linn ka, põhja pool jõuti välja Sani, Visla ja Bugi jõgedeni. Visla jooneni jõudmine tähendas välja jõudmist Varssavini, 1.aug puhkes Varssavis Armija Krajowa ülestõus, suurim väljaastumine Saksa okupatsioonivõimude vastu üleüldse. Armija Krajowa lootis ühelt poolt, et Punaarmee, mis on jõudnud Vislani välja ja sisenenud Varssavi eeslinnadesse, osutab neile abi, teisalt loodeti ülestõusu õnnestumisel võtta riigi pealinn enda kätte, kutsuda Londonist kohale pagulasvalitsus ja taastada Varssavis seaduslik Poola võim. Tegemist oli ulatusliku väljaastumisega, relvavõitlejaid ainuüksi 50 000. Lootused läksid vett vedama, Punaarmee jäi teisele poole Visla jõge tegevusetult peale vaatama, mis Varssavis toimus- põhjused poliitilised. Stalini huvides polnud see, et Varssavis tuleks võimule pagulasvalitsus. Lääneliitlased üritasid ülestõusnud aidata moona ja sõjavarustusega, õhuoperatsiooni edukaks teostamiseks oleks NL-l vaja olnud eraldada brittide jaoks oma territooriumil sõjavägi. NL keeldus lennuvälju eraldamast ja Briti lennukeid oma õhuruumi lubamast. Sakslased suunasid Armija Krajowa ülestõusnute vastu need reservväed, mis olid kohale toodud Punaarmee pealetungi peatamiseks. Poolakad panid uskumatult visalt vastu -august, sept, okt esimeste päevadeni, siis jõud läbi. 50 000 Armija Krajowa võitlejast oli surma saanud 10 000, sakslased olid Varssavi pommitamisega tapnud u 200 000 tsiviilisikut, linn sisuliselt tehtud maatasa. Stalin üritas end välja vabandada sellega, et Punaarmeel ei jätkunud jõudu. Tegelikult põhjused olid poliitilised, selleks ajaks oli Stalini lähikonnas olnud üks väheseid Poola kommuniste Koleslaw Bierut, kelle juhtimisel moodustati Poola rahvusliku vabastamise komitee- Ljublini Komitee. Pärast Armija Krajowa lüüasaamist sai Ljublini komiteest ja Beirutist selle eesotsas Poola ainus reaalset võimu omav ja seda teostav valitsus. Poolas pärast Varssavi ülestõusu maha surumist sakslaste poolt olid loodud eeldused nõukoguliku režiimi kehtestamiseks Moskva kontrolli all. Punaarmeel oleks tegelikult jõudu jätkunud küll. Kui Varssavi all vaadati pealetungi pealt, läks Punaarmee rünnakule rinde idaosas, võttis sihikule Rumeenia .
Rumeenia
Rumeenia oli Saksa satelliitriikide hulgas. Oli kaotanud NL-le piirkondi, taheti tagasi saada. 1941 Vene-Saksa sõja puhkedes oldi saksa poolel. Sai tagasi nii Põhja-Bukoviina kui ka Besaraabia, lisaks veel nn Transnistria piirkonna- Musta mere põhjarannikul Odessa linn ja selle ümbrus. Sellega oli Rumeenia nõudmised NL suhtes ühele poole saanud, kaugemaid sõjasihte ei seatud, samas olles liitlasvahekorras Sm-ga, oldi sunnitud rünnakut jätkama, saadi oluline löök Stalingradi lahingus. Seetõttu poolehoid Sm-le hakkas Rumeenias kiiresti vähenema. Tekkisid mõjukad teisitimõtlejate ringkonnad , olid huvitatud senise diktaatorlikult valitsenud marssal Antonescu tagandamisest, otsustavaid samme enne 1944 ei astutud. 1944 veebruaris jõudis Punaarmee Rumeenia piirile, jäi sinna peatuma . Passiivsusest sundis NL juhtkonda Rumeenia suhtes loobuma kartus selle ees, et lääneliitlased võiksid ise avada Balkanimaades uue rinde. Churchill oli juba varem kõnelenud, et Balkanimaad olid Eur pehme kõhualune. 1944 suvest peale polnud põhjust oodata, et lääneriikidel õnnestuks avada kolmas rinne. Stalin otsustas seada läänepoolsed liitlased sündinud fakti ette. Aug lõpus 1944 läksid kaks Punaarmee rinnet rünnakule Rumeenia vastu. Rumeenlaste ja sakslaste ühisest kaitsest murti kiiresti läbi ja liiguti uuesti edasi, rumeenlased eelistasid pigem alla anda. 23. aug 1944 MRP 5 aastapäeval toimus Bukarestis Rumeenia kuninga Mihhail I isiklikul eestvedamisel riigipööre - marssal Antonescu kukutati ja moodustati laiapõhjaline valitsus, milles oli esindatud ka Rumeenia kompartei. Uus valitsus teatas kohe, et ei kavatse NL-ga suhelda, katkestas dipl suhted Sm-ga ja alustas läbirääkimisi vaherahulepingu sõlmimiseks. Punaarmee jätkas oma sissemarssi ja marssis õige pea sisse Bukaresti. Ühtlasi nõuti, et Rumeenia uus valitsus ei piirduks Sm-ga suhete katkestamisega, vaid kuulutaks ka Sm-le sõja. Vastasel juhul ähvardati, et juhul kui Rumeenia Sm vastu sõtta ei astu, desarmeeritakse tema armee täielikult. Rumeenia valitsus kõhkles mõnda aega, aga ajendi olukorra muutmiseks pakkus Hitler isiklikult, tema korraldusel sooritasid Sm pommilennukid rünnaku Bukaresti vastu, Rumeenia koalitsioonivalitsus kuulutas Sm-le sõja. 12.sept kirj Moskvas alla vaherahulepingule Rumeenia ja NL vahel. Rumeenia vallutamine tähendas tõsist lööki Sm majanduspotentsiaalile. Ploeisti naftaallikad läksid Punaarmee kontrolli alla ja hakkasid seda varustama, läksid Sm jaoks kaduma, Sm sõjatööstuses tekkis tõsine kütteainete kriis. Teisalt NL jaoks tähendas Rumeenia vallutamine uusi perspektiive tulevikuks, Rumeeniast avanes ühe korraga 3 potentsiaalset pealetungisuunda- lõunasse Bulgaaria peale, läände Jugoslaaviasse, piki Doonau orgu, vältides mäestikke, Ungarisse ja sealtkaudu edasi Austriasse. Kõiki võimalikke rünnakusuundi üritati ka jätkuvalt rakendada.
Bulgaaria
Kõigist slaavi riikidest aja jooksul kõige sõbralikum , oli ametlikult Sm liitlane , oli Sm survel kuulutanud sõja Sb-le ja USA-le, reaalses sõjategevuses lääneliitlaste vastu ei osalenud. NL puutuvalt hoiduti hoolikalt ka sõja kuulutamisest, hoiti neutraalsust. Sellele vaatamata NL, olles Rumeenia oma kontrolli alla saanud ja kavandades pealetungi Bulgaariasse, teatas, et too on ammu reaalselt sõjajalal NL-ga ja tuleb seetõttu puruks lüüa, seda asutigi tegema. Seal oli ka märkimisväärne osa ühiskonnast pettunud senistes liitlassuhetes Sm-ga. 9.sept 1944 toimus riigipööre, mis tõi võimule nn Isamaarinde valitsuse. Isamaarinne koosnes pmst kõigist seni opositsioonis olnud pol rühmitustest, algusest peale olid juhtohjad Moskvaga seotud Bulgaaria kommunistide käes. Valitsuse juhiks sai ka Bulgaaria kommunist. Uus valitsus koheselt pöördus Moskva poole palvega alustada vaherahuläbirääkimisi, katkestas dipl suhted Sm-ga. Punaarmeed ei peatanud, marsiti sisse ka Sofiasse. Nagu ka Rumeenia ja Soome puhul nõuti, et bulgaarlased astuks sõtta Sm vastu. Bulgaarlastel polnud suurt kellegagi sõdida, Hitler otsustas aug lõpupäevadel tõmmata Kreekast , Jugoslaaviast välja saksa väed ja luua uus kaitsejoon Horvaatia mäestikes Jugoslaavia põhjaosas.
Jugoslaavia
Oli 1941 lakanud riigina eksisteerimast, oli põhiosas okup saksa vägede poolt. Vaid Horvaatia endisest Jugoslaaviast oli säilitanud riikliku iseseisvuse. Jugoslaavias oli 1941 peale kujunenud võimas vastupanuliikumine, mis nii nagu Poolaski jagunes kahte lehte. Ühelt poolt Jugoslaavia rahvuslik vastupanuliikumine Mihhailovitši juhtimisel tšetnikud, teiselt poolt kommunismi- meelne vastupanuliikumine eesotsas Jugoslaavia kommunisti Josef Broz Titoga. Kaks vastupanuliikumist ei saanud omavahel põrmugi läbi, oli väga keeruline olukord. Vastupanuliikumine võitles sakslastega, teisalt horvaatidega ja kolmandalt poolt võitlesid nad omavahel, oli halastamatu sõda tohutute ohvritega. 1944 suve jooksul omandas Tito selge ülekaalu, tema esialgsest sissipataljonist oli välja kasvanud partianiarmee, kuni 400 000 meest, kes asusid Tšernogooria, Bosnia , Serbia mägedes, tegid väljasööste. Nüüd, pärast Rumeenia vallutamist, saavutas Moskva kokkuleppe Tito kommunismimeelsete partisanidega. Punaarmee sisenes Jugoslaavia territooriumile, üheskoos Tito partisanidega vallutati Belgrad ja jätkati edasitungi põhja suunas piki Doonau orgu, samas oli Tito suutnud saavutada Punaarmee juhtkonnaga kokkulepe selle kohta, et pärast Jugoslaavia vabastamist viiakse Punaarmee väed Jugoslaaviast välja. Märtsis 1945 Punaarmee lahkus. Üks oluline tegur, miks Jugoslaavia kui sots riigi staatus kujunes pärast II ms erinevaks teistest sotsmaadest.
Ungari
Sm satelliitriik, väed 1941 peale osalenud mingil määral NL-vastases sõjas, aastatega muutus rahva hulgas aina ebapopulaarsemaks. Kui Hitler oli jätnud reageerimata vastumeelsuse kasvule Rumeenias ja Bulgaarias, siis Ungarit hoidis ta pidevalt oma teravdatud tähelepanu all, oli teadlik, et admiral Horti pole enam nii Sm-sõbralik kui varasemalt. 1944 aprillis viis Hitler Ungarisse sisse saksa väed. Vormiliselt kokkuleppel Horti valitsusega, sisuliselt diktaadi korras. Ungarlaste jaoks oli saksa vägede sissetung okupatsiooni alguseks. Horti ise säilitas oma pos-d, nüüd 1944 sept-okt kui Punaarmee lähenes Ungarile koguni kahelt poolt- idast Karpaatidest, lõuna poolt Rumeeniast, kus võeti enda kontrolli alla Transilvaania. Horti leidis, et on tulnud viimane hetk sidemete katkestamiseks Sm-ga ja rahulepingu sõlmimiseks NL-ga. Okt alguses jõudis Moskvasse Ungari valitsuse salajane delegatsioon, jõuti enam-vähem kokkuleppele, kui sekkus Hitler, Otto Scortseni sai korralduse röövida admiral Horti poeg, toimetada Berliini ja anti Hortile kindel korraldus tunnistada Moskvas toimunud salajased läbirääkimised õigustühiseks, siis sisuliselt viidi Horti vägivaldselt Berliini, Ungari valitsemine anti üle kohalike fašistide juhile. Tõotas, et Ungari ja NL on saatusühtsed. Ungarlased pidid saksa armeed võimetekohaselt toetama. Punaarmee jõudis Ungari territooriumile nov esimestel päevadel piki Doonau orgu, Budapestis algasid nov-s ägedad lahingud tänavatel, kestsid ennenägematult kaua, õnnestus lõplikult vallutada vaid 1945 jaan lõpus. II ms jooksul tehti maatasa Stalingrad , Varssavi, Berliin ja Budapest. Punaarmee takerdus mitmeks kuuks Budapesti taha, ei saadud ka Austriasse tungida .
Tšehhoslovakkia
Oli langenud esimesena II ms ohvriks 1939 märtsis, jagunes kaheks osaks- Sm poolt otseselt okupeeritud Böömi- ja Määri protektoraadiks (Tšehhija), teisalt Slovakkia riigiks, mis oli nukuvalitsuse all. Tšehhija oli okupeeritud, polnud otsest kokkupuutepunkti Moskva ega NL-ga. Pooliseseisev Slovakkia riik oli 1941 suvel astunud Sm satelliitide ritta , ka slovaki vabatahtlikud osalesid lahingutes Punaarmee vastu. Aastate jooksul nähes Sm nõrgenemist ja Punaarmee tugevnemist, kasvasid opostsioonilised meeleolud. Kui Punaarmee lähenes 1944 Slovakkiale, puhkesid augustis ülestõusud, Moskvaga suhted loonud partisanid juhtisid. Nende ülestõusuga ühinesid ka ülejäänud vastupanuliikumise grupid, lisaks osa Slovakkia armeest. Loodeti, et kohe-kohe Punaarmee ületab Karpaadid ja tuleb ülestõusnutele appi. Punaarmee sedapuhku ausalt üritas appi minna, ei tulnud ülesandega toime, sakslased paiskasid Karpaatidesse lisavägesid, Dukla mäekurus ja mujal selle ümbruses panid Punaarmee pealetungi seisma. Lahingusse paisati ka NL-s moodustatud Tšehhoslovakkia armeekorpus, sakslased võitlesid ka ülestõusnutega, nov 1944 lämmatatigi.
1944 pealetungikampaania tulemusena Punaarmee jõudis välja vanale sõjaeelsele riigipiirile, seejärel lõi Sm koalitsioonist välja Soome, Rumeenia ja Bulgaaria. Tänu edule taandusid sakslased ise Kreekast, Albaaniast, Jugoslaaviast, Poolas suudeti välja jõuda Visla-Sani-Bugi jooneni, seada võimule kommunistlik valitsus. Ebaõnnestumine oli vaid Ungari ja Tšehhoslovakkia teema.
Saksamaa
1945 ülesandeks oli Sm enda purustamine. Punaarmeele osutas abi Hitler isiklikult, mingi kinnisidee tõttu, mis nägi Lääne plutokraatides samasuguseid vaenlasi kui kommunistides, suunati dets keskel viimased väed läänerindele, algas kuulus Ardennide pealetung. Olukorda ära kasutades valmistas Punaarmee väejuhatus ette järjekordse pealetungi. Jaan alustasid kaks rinnet korraga pealetungi Visla jõelt, jõuti Oderi jõele- Poola keskelt Sm sisemaani. Kolme nädalaga läbis Punaarmee 600 km, jäi läbida veel Berliinini 100 km, Oderi läänekaldal loodi ka mitmed sillapead, kohe edasi ei pääsetud, võhm oli väljas, vaja edasisi ettevalmistusi teha. Hitler sai lõpuks aru, et kõige olulisem on peatada Punaarmee sissetung Sm-le idast, üritas teha viimaseid jõupingutusi, saatis Punaarmee vastu kõik- relvagrenaderide diviisid (vanad, haiged, väljaõpetama mehed), loodi Volksturm, kuhu võeti mehed kuni 60 eluaastani ja noored alates 16 eluaastast, kasutati Hitlerjugendi liikmeid. Rindel puruks löödud väeosade liikmeid ei viidud enam tagalasse ümber formeerimisele, kohapeal klopsiti kokku mitmed võitlusgrupid. Suuremad linnad kuulutati kindluslinnadeks, mida ei lubatud mingil juhul maha võtta, Punaarmee piiras need sisse ja algasid tänavalahingud jne. Polnud kasu, Punaarmee ülekaal oli mäekõrgune.
Oderi jõelt ei mindud Berliini peale kohe edasi, kuna rünnakukiil oli teistest vägedest kaugele ette jõudnud, mõlemal tiival tegutsesid suhteliselt suured saksa väeosad. 1945 veebr Ungaris ägenes lahingutegevus, Palatoni järve piirkonnas Saksa VI tankiarmee üritas Punaarmeele lööke anda, sidus mitmed väekoondised lahingutega. Vastupanu jätkus ka Ida- Preisimaal ja Poola põhjaosas Pommeris, järgnevatel kuudel veebr-apr I pool, oli Punaarmee tähelepanu suunatud Berliini valutamisele, samal ajal kui edu saavutati hoopis rinde mõlemal tiival. Aprillis vallutati Ida- Preisimaa keskus Köningsberg ja terve Ida-Preisimaa. Märtsi lõpus oli hõivatud Danzig Läänemere ääres. Aprilli alguses võeti lõpuks ära piki Doonaud liikudes Slovakkia pealinn Bratislava , apr keskel jõudis Stalin sihile, vallutades Viini. Käisid ka ettevalmistused löögiks Berliini suunal, koondati 2 Punaarmee rinnet- I Valgevene rinne Žukovi juhtimisel ja 1 Ukraina rinne Konevi juhtimisel. Oli tohutult mehi, ka sõjavarustust. Pmst võinuks Berliini vallutada lääneliitlased, 1945 kevadel saksa väed neile praktiliselt enam vastupanu ei osutanud. Olid varem sõlmitud kokkulepped selle kohta, et Berliin läheb Punaväelaste kätte. Žukovi ja Konevi väegrupid andsid otsustava löögi 16.aprill 1945, saksa kaitse oli Berliini suunal väga tugev, oli kohale jõudnud, et võitlus ei käi ideoloogiliste suundumuste üle, vaid tegemist on isamaa ja oma elu kaitsmisega. Punaarmee hirmuteod olid kohutavad. Berliini lahing kujunes üheks kõige ohvriterohkemaks lahinguks II ms-s üldse. Berliini lahingu igal päeval langes rohkem Punaarmeelasi kui üheski teises kampaanialõigus. Võrreldavad ehk vaid 1941 piirilahingutega- pigem tegemist vangi langenud punaväelastega, nüüd tegemist reeglina hukkunutega. Konevi ja Žukovi väed, mille käsutusse oli antud 4 täiskomplekteeritud tankiarmeed, piirasid kõigepealt Berliini sisse, 20.apr, Hitleri sünnipäeval, andsid Punaarmee suurtükid esimese löögi Berliini pihta, 21. apr hommikul sisenesid eelväed linna ja algas tõeline linnalahing, võideldi iga maja ja tänavaristi pärast. Pärast Hitleri enesetappu 30.apr hääbus Berliini garnisoni võitlusvõime kiiresti, kapituleeruti 2.mail.
Sõjategevus oli samal ajal vaibunud täielikult läänerindel. Karl Dönitzi oli Hitler nimetanud enne enda tapmist uueks Sm pealikuks, Dönitz saatis oma saadiku Eisenhoweri juurde, 7.mail kirjutati alla tingimusteta kapitualatsioonilepingule. Stalin vihastus, kuna Sm pidi kapituleeruma talle, nõudis, et kogu protseduur teostataks uuesti. 8.mai õhtul Berliini eeslinnas kirjutati alla teistkordne kapitulatsiooniakt, kohal olid kõigi poolte esindajad. NL-s sõja lõpuna tähistatakse 9.maid, kell oli juba nii kaugel.
Sõda polnud tegelikult lõppenud, juba varasematel konverentsidel oli Stalin andnud liitlastele kindla lubaduse, et NL sekkub ka sõtta Jaapani vastu. Vaevalt oli sõjategevus Eur-s vaibunud, kui hakati Kaug- Itta saatma suuri ešelone Punaarmee väeüksustega, et olla valmis Jaapani purustamiseks. 30Ndate lõpus olid läinud kahe riigi vahelised suhted halvaks, kui NL oli toetanud hiinlasi. 1939 oli Punaarmee läinud appi Mongoolia Rahvavabariigile, 1941 kartis Stalin, et Jaapan võib rünnata selja tagant. Tegelikkuses seda ei juhtunud, 1942 kevadel sõlmiti NL ja Jaapani vaheline mittekallaletungileping. 1945 moodustati Eur-st Kaug-Itta veetud vägedest 3 rinnet, üldiseks koordineerijaks määrati Vassilevski, 8.augustil kuulutas NL Jaapanile ametlikult sõja ning järgmisel hommikul ületasid tankikoondised NL ja Hiina vahelise piiri. Sõjategevus toimus peaasjalikult Mandžuuria aladel, jaapanlaste kaitse oli üles ehitatud ennekõike mägedesse, kui aga õnnestus tankidel jõuda välja stepialadele, varises vastupanu kokku. 18.augustil hakkasid jaapani väed massiliselt relvi maha panema. Punaarmee teostas veel mitmeid õhu- ja meredessante, Potsdami konverentsil oli kokku lepitud, et abi eest Jaapani purustamisel saab NL endale Kuriili, Sahhalini saared ning Korea poolsaare põhjaosa. Vastupanu nimetamisväärselt ei osutatud, sõja käik kujunes Punaarmee jaoks suhteliselt kergeks. 2.sept olid NL esindajad kohal, kui Jaapan kirjutas alla tingimusteta kapitualtsiooni aktile. II ms oli lõppenud.
Ohvrite arv on erinevates allikates erinev. NL kaotas väidetavasti II ms-s 27 miljonit inimest, sh 6-7 milj sõjaväelast, ülejäänud tsiviilisikud.
Tõnu -Andrus Tannberg
15.loeng- 2.aprill
Hilisstalinistlik NSVL 1945-1953

Sõja „demokraatlik impulss “ ja selle tasalülitamine

Majanduse taastamine ja prioriteedid

Võimustruktuur ja poliitilised olud

Vaimuelu kontrollimehhanismid

Välispoliitika

Jossif Stalini surm
1.Sõja demokraatlik impulss ja selle tasalülitamine
Sõja mõju ühiskondlik-poliitilisele atmosfäärile

• Elanikkonna eneseteadvuse kasv- Sõda muutis tuntavalt NL pol atmosfääri, mis oli välja kujunenud 1930ndate lõpuks. Muutused väljendusid eelkõige selles, et pikaajalised sõjaastad panid ühiskonna toimima ekstreemsetes oludes, kus rahuaegsed normid ja kavad ei saanud tavaliselt toimida ja funktsioneerida. Olukord rindel ja tagalas nõudis inimeste käitumist teiste mallide järgi- teatud olukordades oli tarvis käituda iseseisvalt ja teha otsuseid, oli teistmoodi kui 1930ndate II poolel. Sõjatingimustes polnud aega kõiki otsuseid kooskõlastada, käsuliinid toimisid teistmoodi. See kestis mitu-mitu aastat, süstis inimestesse iseseisvustunnet, et nad on vajalikud ja nende otsused on olulised.
  
• Kokkupuuted Läänega - sõda kergitas raudset eesriiet, mille taha NL oli sulgenud. Sõjaeelne pol oli olnud selline, et viia kõikvõimalikud väliskontaktid miinimumini. Sõda paotas eesriiet, tekkisid tihedamad kontaktid muu maailmaga , raudse eesriide kergitamise taga on olulisel määral sõjaaegne koostöö lääneriikidega, mis NL-l 1941 välja kujunes. Raudse eesriide kerkimine vähemalt osaliselt tõi kaasa selle, et paljud NL kodanikud puutuvad vahetult kokku läänemaailmaga. Seda eriti alates 1943.-44, kui Punaarmee liikus üle NL piiride Eur-sse. See tõi kaasa selle, et pea 10 milj NL kodanikku, enamasti kõik sõdurid, sattusid hoopis teise keskkonda. Sattusid nö vaenulikku maailma, mida sõjaeelsel perioodil oli üsna karmide sõnadega kirjeldatud. Lisaks neile ka arvestada sellega, et sõja ajal oli lisaks NL-st sakslaste poolt ära viidud üle 5 milj inimese, eelkõige Sm-le tööle. Need inimesed näevad oma silmaga seestpoolt „vaenulikku“ maailma. Paljuski propagandistlik ajju söövitatud pilt vaenulikust maailmast ei osutunud reaalselt selliseks nagu räägitud.
  
• Ootused režiimi pehmenemisele- Sõda ja eriti selle võit süstis rahvasse lootusi ja ootusi, et senine režiim pehmeneb. Lihtrahva tasandilt vaadatuna oli selgelt olemas ootus, et pol olud peaks NL-s muutuma , et peaks toimuma teatud liberaliseerumine, sest ühiselt mitu aastat oli ühiskond teinud üliinimlikke pingutusi, et võit saavutada. Informatsiooni ühiskonnas valitsevate meeleolude kohta kogus parteiaparaat ja ka muud organid . Pärast sõda on selgelt tunda rahva ootust muudatuste suhtes. See tõi kaasa selle, et rahva seas levisid erinevad nö kuulujutud - üheks kõige olulisemaks, mis Kremli võimuladvikut ärritas, oli jutt sellest, et kui olukord stabiliseerub, siis kindlasti kolhoosid kaotatakse, antakse tagasikäik, et ühiskonnas leevendatakse ideoloogilist survet, jätkuvad edaspidi kontaktid läänemaailmaga jne. Sellised meeleolud polnud vaid tavainimese hinges , vaid nii mõtlesid ka paljud madalama astme parteilased. Kui 1946-47 parteiliinis kuulutati välja, et hakatakse ette valmistama partei uut põhikirja ja programmi (midagi tegelikult välja ei tulnud), siis tõi see kaasa, et hakati tegema ettepanekuid , mida muuta põhikirjas, mida programmi panna jne. See protsess näitas, et paljud parteiliikmed mõtlesid ja ootasid, et sõja järel peaks vabam õhkkond maksvusele pääsema. Pakuti välja mõte alternatiivsete valimiste kohta.
  

Kremlis vaadati ootustele ja lootustele selgelt eitavalt. Stalini jaoks oli sellise olukorra kujunemine sobimatu, hakkas kohe juba enne sõja lõppu rakendama meetmeid tasalülitamaks sõja demokraatlikku impulssi. Meetmed radikaliseeruvad veelgi pärast seda, kui sõda oli lõppenud. Seda vahetult sõjajärgset olukorda võib võrrelda dekabristidega, uuendusliikumises osalejaid pärast II ms on hakatud nimetama uusdekabristideks. Pärast Napoleoni sõdu oli ka olnud vahetu kokkupuude välismaailmaga, olnud oluliseks impulsiks 1825 detsembrimässul. Aleksander I tegutses võrreldes Staliniga väga pehmelt , ei rakendanud esialgu mingeid meetmeid, et välistada suuremad ekstsessid. Paralleelselt dekabristide liikumise kujunemisega tegeleti valitsusliikumises reformidega jne. Stalin adus situatsiooni ohtlikkust ja hakkas rakendama meetmeid, mille tulemusel sai olukorra päris kiiresti kontrolli alla.

• Oluline on kontrolli kehtestamine parteiliikmete üle- Sõda oli kommunistliku partei liikmeskonda oluliselt muutnud. Sõja eel oli kommunistlikus parteis NL-s u 4 milj liiget, 1941 alguses, sõja lõppedes oli parteiliikmeid 6 milj. 1945 võeti vastu ühel aastal parteisse 2,4 milj inimest. Sõja ajal astus kokku kompartei liikmeks 9 milj inimest. Sõja ajal astus välja kokku 7 milj inimest. 1946 a alguseks oli partei liikmeskonnas 70% inimesi, kes olid sõja ajal parteisse astunud. See oli täiesti uus parteilaste põlvkond, kellesse Kremli võimuladvik ei suhtunud sümpaatiaga. Uut parteilaste põlvkonda käsitleti kui potentsiaalset ohu allikat. Sellel põlvkonnal puudus suuresti sõjaeelne terrorikogemus, polnud ka nii kuulekad kui kindlasti 30ndate lõpu parteilaste seltskond , kes oli suure terrori üle elanud ja selle järel parteisse tulnud. Teisalt oli seltskond ka ohtlik, kuna enamus neist olid rindemehed. Seetõttu oli sõja lõppedes vaja hakata kuidagi seltskonda kontrollima senisest tugevamini. Üheks oluliseks vahendiks sai permanentne liikmeskonna puhastamine. Kui 30ndatel, eriti 30ndate keskel Suure Terrori raames oli suur osa partei liikmeskonnast uunenud, siis sõja järel ühtset suuremat puhastust ette ei võetud, aga iga-aastaselt, igakuiselt partei ridade puhastamine toimis. Seetõttu oli tegemist permanentse protsessiga. 1945-53 jooksul u 1 miljon partei liiget visati parteist välja. Nii üritati partei saastatust vähendada, teiselt pidev väljaviskamine pidi parteiliikmeid distsiplineerima.
  Oluline on ka see, et vahetult sõja järel kehtestati uued vastuvõtureeglid parteisse. Karmistati parteisse vastu võtmist ja püüti sõjaaegsest praktikast lahti saada, kus kontrollimatult partei liikmeskond kasvas. Ka see meede oli edukas ja toimiv. Vastuvõtureeglite karmistusele tuleb juurde ka nõuete tõstmine parteilastele- hakati nõudma paremat haridust, seati sisse teistsugune partei haridusvõrk jne. Ka sel teel reguleeriti partei liikmeskonda. Sõja järel sisuline kontroll parteiliikmete üle taastati, vahepeal oli katkenud. Permanentne liikmeskonna puhastamine oli väga efektiivne vahend.
  
• Tasalülitati sõjaväelaste mõjukus ühiskonnas- Sõda oli selgelt tugevdanud sõjaväelaste positsioone ühiskonnas, oli 30ndatega võrreldes hoopis teine olukord ühiskonnas. 30Ndate lõpuks sõjaväe juhtkond oli väga kuulekas. Sõja tingimustes uus põlvkond oli hoopis iseseisvam ning ka see sõjaväelaste iseseisvus oli Stalinile pinnuks silmas. Kremli jaoks oli ohu märgiks ka kindralkonna noorus- enamik Punaarmee toonasest kindralkonnast oli pagunid peale saanud just sõja ajal. 1945 a-ks oli kindraleid kokku natuke alla 3000 (2950). Stalini jaoks oli oluline ka selles seltskonnas kord majja lüüa. Seda sai teha eelkõige mitte hakates represseerima madamal auastmel olevaid sõjaväelasi, tuli kõige tipust peale hakata. Kindlasti üheks kõige populaarsemaks väejuhiks sõja järel oli marssal Žukov. Žukovi vastu Stalin ka esimese löögi andis. Stalinile oli Žukovi populaarsus ja isepäisus selgelt vastumeelt ning juba 1945 juunis korraldati suurem vastuvõtt Žukovi suvilas võidu auks, kus paljud ülistasid Žukovit kui peamist kangelast sõjas, siis seda kohtumist julgeolek väga hoolikalt jälgis. See, mis seal kõneldi, jõudis kohe Stalini lauale ning paljuski määras ära Žukovi edasise saatuse Stalini ajal. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et tollased Lääne ajalehed sageli kõnelesid Žukovist kui peamisest võidu organisaatorist NL-s jne. Kohe Stalin midagi ette ei võtnud, toimus pidev jälgimine. Mida aeg edasi, seda selgemalt Žukovi-vastane ebasümpaatia välja tuleb, tipneb sellega, et 1948 määrati Žukov Uraali sõjaväeringkonna ülemaks. 1945 oli olnud NL väegrupeeringu juhatajaks Sm-l, seejärel Punaarmee maavägede ülemjuhataja, kaitsemin asetäitja jne, need kohad olid tema jaoks ajutised, enne Siberisse saatmist oli lühikest aega Odessa sõjaväeringkonna ülem, siis järgnes Siberisse saatmine . Oli Žukovi enda jaoks kindlasti üks kõige rängemaid perioode, selge alandamine ka ühiskonna ees. Sõjamehena oleks eelistanud vangis olekut, represseerimist. Žukov oli üks käredam Stalini vastu välja astuja pärast Stalini surma. 1944-45 oli Žukov Stalinist väga lugu pidanud, hiljem mitmel parteilisel suurüritusel väga jõuliselt kritiseerib Stalinit kui väejuhti. Žukov muutub ka Hruštšovi jaoks ohtlikuks, 1957 uus alandamine- võetakse kaitseministri kohalt maha. Žukovit otseselt ei represseeritud, aga pidev kontroll tema lähikondlaste üle, mitmed temaga koos teeninud madalama astme sõjaväelased arreteeritakse jne. Ühelt poolt mängiti tema vastu välja pealtkuulamiste kaudu saadud arvamused, aga süüdistati teda ka riigivara riisumises. On ka tegelikult alust selleks- kui Žukov oli NL vägede grupeeringu ülemaks Sm-l, siis pea iga nädal tuli Sm-lt eraldi lennuk, mis tõi kaupa, mis oli mõeldud vaid Žukovile. Ka madalama taseme sõjaväelased tõid koju kraami. See mängiti süüna välja vaid mõne inimese puhul.
  Mitmed kõrged sõjaväelased said veelgi traagilisema saatuse osalisteks. Mitmed kindralid lasti maha, mitmed marssalid, nt Novikov, Udjakov, Zarušin, arreteeriti ja pidid mitmeid aastaid vangis olema. Üsna jõuliselt represseeriti ka sõjalaevastiku juhtkonda jne. Sõjaväe etteotsa pandi Stalini poolt kaitseministriks Nikolai Bulganin- oli selge valik. Oli sõjaväelaste jaoks naljanumber. Tema karjäär oli olnud poliittöötajana ridel olla. Tegelikult sisuliselt sõjaväest ei teadnud midagi. Et selline inimene pandi tegelikke sõjaväelasi juhtima , oli nende jaoks selgelt löök allapoole vööd. Seda tegi Stalin teadlikult, Bulganin oli ka see, kes Stalini suuniseid ja juhiseid korralikult ellu viis.
  Vahetult sõja järel oli päevakorral Stalini tõstmine väejuhina väga kõrgele , Stalin väga pompöösseks protessi ei lasknud minna, aga generalissimuse auastme võttis ikkagi vastu, eraldi mundrit aga massitootmisesse ei lasnud.
  Toimus suur demobiliseerimine, algas juunis 1945, kestis kuni 47 a alguseni välja. Selle protsessi käigus miljonid mehed vabastati. 1945 a suveks oli Punaarmees 11,4 milj meest, 1947 a-ks demobiliseeriti 8,6 miljonit. Oli korraldusliku poole pealt vaadatuna väga mastaapne protsess. Võimude poolt vaadatuna ei tähendanud vaid sõjaväe rahu tingimustesse üle viimist , vaid teisalt selle protsessiga püüti lahendada ka teisi küsimusi - kõige olulisemaks oli kaadri küsimuse lahendamine. Sõja järel paljud tsiviilametikohad olid tühjad, oli vaja täita, peamiseks kaadrireserviks said demobiliseeritud. Kui inimene sõjaväest vabastati, polnud tal vaba voli minna, kuhu tahtis, aga see oli võimude poolt juba ette ära määratud.
  
• Võõrsile sattunute sundrepatrieerimine- Sõja ajal oli välismaale sattunud miljoneid NSVL kodanikke , oli tegemist tsiviilisikute ja sõjaväelastega. Ametlikel andmetel oli sõja järel neid inimesi kokku 6,8 milj, kellest 4,8 olid tsiviilisikud ja u 2 milj sõjaväelased. NL pol juhtkonna eesmärgiks oli kõik need inimesed NL-i võimalikult kiiresti tagasi tuua. Võõrsil olevad inimesed olid väga oluliseks tööjõuressursiks, sõjajärgne taastamine vajas töökäsi. Repartiante rakendati seal, kus võimude arust neid kõige rohkem vaja oli. Teine suurem põhjus seotud sellega, et Stalin ei tahtnud lasta korduda 1920date alguses tekkinud olukorral, kui pärast okt pööret paljud lahkusid NL-st moodustades nö I emigratsiooni. Need inimesed, kes sel moel lahkusid, olid enamalt jaolt nõukogude vaenulikud. 20Ndate alguses NL võim ise saatis välismaale paljud NL ühiskonnale sobimatud inimesed. Hiljem saadi aru, et see oli tegelikult suur viga. I emigratsioon tegutses erinevates riikides üsna efektiivselt NL vastu. Alates 1920ndate II poolest tuli NL võimul pidevalt vaenuliku emigratsiooniga tegeleda, kuni selleni välja, et 30ndatel oli vaja Stalini arvates rakendada üsna kardinaalseid meetmeid, mis viis välja selleni, et paljud emigratsioonis olevad pol liidrid lasti hukata. Kõige olulisem vaenlane, kes emigratsioonis oli, oli Trotski. Ka 50ndatel mitmeid eelkõige Ukraina vastupanuliikumise juhte tapeti erineval moel. Ka lääneriigid olid seda meelt , et sõjavangid niikuinii toodi tagasi, aga tsiviilisikud muidugi lähevad koju tagasi. Siis selgus, et üks osa inimestest ei taha NL-i tagasi minna, eelkõige need inimesed, kes pärinesid neilt aladelt , mis olid NL-iga liidetud 1939-40. See toob uue mõõtme NL ja liitlaste vahelistesse suhetesse. Tegelikult jagatakse seltskond teistmoodi kahte lahtrisse- ühed on läänlased, need, kes olid elanud Lääne-Ukrainas, Lääne-Valgevenes, Balti riikides ja teine pool oli nn idalased, NL tuumikterritooriumil elanud inimesed. Vaidlus hakkab käima NL ja Lääneriikide vahel läänlaste üle. Esialgu lääneriigid arvasid, et kõik lähevad koju tagasi, samas muutunud oludes Lääs ei hakanud nõudma, et läänlased läheksid täies koosseisus NL-i tagasi, nende puhul hakkas toimima vabatahtlikkuse põhimõte. NL lõi selle protsessi kontrollimiseks vastavad institutsioonid , mida koordineeris üleliiduline organisatsioon , aga ka kõigis liiduvabariikides olid oma repatrieerimiskomisjonid. Kõik inimesed, kes tagasi tulid, läbisid väga tiheda taustakontrolli ning ka nende puhul polnud üldse juttu sellest, et saavad vabalt minna, kuhu tahavad, ka need inimesed suunati nendesse valdkondadesse, kus NL võimul neid kõige rohkem vaja oli. Lääne poole suunati üsna ulatuslik propaganda , et inimesi, eelkõige läänlasi, tagasi meelitada, kõneldi nende õndsast elust, tegelik olukord oli siiski nende jaoks üsna nukker . Paljud inimesed suunati tegelikult sunnitöölaagritesse, kellel süüd ei leitud, jäi märk külge ja see tähendas, et paljud nendest ei saanud õppima minna, teatud töökohad olid välistatud ja märge käis temaga kaasas isikutoimikus. NL poliitika läänlaste suhtes kukkus läbi, nad ei suutnud kõiki inimesi tagasi tuua. 1952 a alguseks oli läände jäänud natuke üle 451 000 inimese (NL enda andmed), nende hulgas kõige rohkem oli ukrainlasi (u 145 000), lätlasi (u 110 000), leedulasi (üle 63 000), eestlasi (59 000), venelasi (31 000). 2/3 nö teisest emigratsioonist olid nn läänlased. See seltskond sai NL poolt vaadatuna seltskonnaks, kellega tuli hiljem pidevalt tegeleda. Idalaste osas repatrieerimine toimus edukalt, sisulisi probleeme polnud. Nende puhul oli küllalt inimesi, kes ei soovinud tagasi tulla, aga nad sunniti tagasi minema, kui nad olid pärit NL tuumikterritooriumilt. Mõnedel juhtudel sunniti tagasi tulema ka nt eestlasi. Põgenike laagrites, eriti vahetult sõjajärgsel ajal, 1946-48 tehti aktiivset propagandat. 1953 a-ks oli selge, et kes Läände olid jäänud, neid niisama tagasi ei meelita, lõpeb ära sundrepatrieerimisele rõhumine.
  

2.Majanduse taastamine ja prioriteedid
Sõda lõppes NL-ile suurte kaotustega, kaotati u 83 milj inimest, üle kolmandiku rahvuslikust rikkusest. 1945 elas NL territooriumil 162,4 milj inimest e 34,4 milj vähem kui sõja eel. Teravalt andis tunda tööjõupuudus . Keeruliseks ja tõsiseks probleemiks kujunes 2,6 miljoni sõjainvaliidi ülal pidamine. Sõja lõppedes oli esmaseks ülesandeks majanduse taastamine, sellele hakati mõtlema tõsisemalt Kremlis juba 1943, võeti vastu eraldi otsus vabastatud piirkondade majanduselu taastamiseks. Majanduse taastamisega saadi päris edukalt hakkama. Esialgu Lääne maj analüütikud arvasid, et NL-l läheb sõjaeelse taseme saavutamiseks 25 a, tegelikult saadi pmst hakkama 5 aastaga, selleks tuli elanikkonnal ja ühiskonnal tervikuna tohutult pingutada. Olulised ongi just taastamise allikad.
Taastamise allikad:

• Elanikkonna entusiasmi ekspluateerimine - kasutati ära sõja võiduga kaasnenud entusiasmi, ekspluateerisid seda täiel määral. Reaalses elus tähendas seda, et inimesed kisti kodudest välja, suunati suurehitistele, linnadesse, sinna, kuhu vaja oli- rõhuti sellele, et kõigi ühine kohus on kiiremas korras likvideerida sõjakahjud ja maj kiiresti jalule tõusta .
  
• Elanikkonna rahaliste vahendite ära kasutamine- Alates 1946 hakati NL-is korraldama nn riigilaene. 1946-56 väljastati nn riigilaenu obligatsioonid , inimesed pidid neid ostma ja riik lubas, et kunagi hiljem tasub selle laenu. Reaalselt tähendas see tegelikult seda, et need inimesed, kes palka said, pidid ostma vähemalt ühe kuupalga ulatuses obligatsioone, aga kui kaasa võtta ka parteiaparaat, täitevvõimutegelased jne, siis iga aastasest sissetulekust u poolteist kuupalka läks obligatsioonide peale, mõnel veel rohkem- ennekõike need, kes ka kõrgemat palka said ja kõrgematel ametikohtadel olid. Hans Kruus sai palka nt 20 000 rubla , pidi iga kuu ära maksma 4000 rubla. Inimestelt korjati väga suured rahasummad ära ja rakendati majanduse taastamisse.
  

16.loeng- 03.apr

• Talupoegade koormamine- Kasutati ära ka tasuta talupoegade tööd. Juba NL võimu algusest talupoegadel lasus esmase ülesandena kohustus varustada kogu ühiskonda toiduga, eelkõige töölisklassi kontseptsiooni järgi pidi talupoegkond varustama just töölisi, aga ka teisi. See poliitika jätkus ka sõja järel, isegi veelgi enam hakati talupoegi koormama, pandi peale rängemad maksud ning talupojad pidid täitma kolhoosis kohustuslikke riiginorme- riigi poolt olid ette nähtud konkreetsed normid, kui palju tuli riigile vilja müüa, liha anda jne. Riik oli kehtestanud riiklikud kokkuostuhinnad, mis sõjajärgsel ajal ei katnud tegelikke kulusid mingil moel. Selline ränk koorem, mis kolhooside õlul oli, ruineeris põllumajandust väga tugevalt ning võimude poolt vaadatuna püüti olukorda veidi parandada sellega, et hakati ka talupoegade suhtes taas uusi repressioone rakendama, leiti, et talupoeg teeb paremini tööd kui teda rohkem sunnitakse . Lõppkokkuvõttes sellest asja ei saanud. Stalini arvamus sotsialismi majandusest- talupoeg on abistava funktsiooniga ühiskonnas, riigi tasandilt ei tulnudki eriti mõelda sellele, kuidas talupoegade olukorda parandada jne.
  
• Reparatsioonid- Sõja kaotanud riigid pidid maksma NL-le sõjakahjude hüvitust e reparatsioone. NL kasutas võimalust üsna ulatuslikult, vedas Sm-lt välja arvutul hulgal tehnikat kuni tervete tehaste sisseseadeteni välja. Kokku toodi NL-i üle 5500 trofeeettevõtte ja paigutati sinna ümber. Sisseseade toodi NL-i, leiti vastavad ruumid, kus uus tehas tööle rakendati. Lisaks on oluline, et sageli ei toodud ära vaid tehase sisseseadet, aga osaliselt ka nt inimesed, eelkõige spetsialistid, kelle oskusteave oli vajalik ettevõtte uuesti käivitamisel ja töös hoidmisel. Et protessi kontrolli all hoida, loodi eraldi komitee, mida juhtis Malenkov, NL-i deporteeriti palju saksa teadlasi, kes pidid NL majandust turgutama. NL majandust turgutati ka Jaapani, Soome, Korea, Rumeenia ja Ungari arvelt.
  
• Erikontingendi töölerakendamine- Vange, eriasunikke, sõjavange, repatriante jne rakendati tööle, mingil moel liigenduvad kõik erikontingendi alla. NL silmis oli see just selline kontingent, keda sai väga vabalt rakendada seal, kus kõige rohkem tööjõudu vaja oli ja nende reeglite alusel, mida võim kehtestas. Inimese enda tahtmised ja soovid olid teisejärgulised. 1950Ndate alguses oli NL-is 2,6 milj vangi, 2,3 milj eriasunikku ja 1,5 milj sõjavangi. Sinna lisandub veel repatriante üle 4 milj. Erikontingent on suuresti see seltskond, keda kasutatakse väga intensiivselt maj taastamisel, eriti just kõikvõimalike uute suurehitiste rajamisel, mida hakatakse nimetama kommunismi suurehitisteks. 1940Ndate II poolel on siseriiklike vangide ja eriasunike kõrval väga tähtis roll etendada sõjavangidel, nende tööjõudu kasutati ka liiduvabariikides. Nt ENSV oli liiduvabariikidest see, kus 40ndate II poolel kõige rohkem sõjavangide tööjõudu kasutati. 1947 paiku ENSV tööstuses rakendatud inimestes 30% olid sõjavangid. See oli seotud eelkõige Kirde- Eestiga - Sillamäe , Narva prk-ga. Selle taga oli suuresti NL tuumaprojekt. Oli päris suur seltskond, keda võis kasutada nii, nagu sooviti. Sõjajärgne aeg on ka selleks ajaks, kui NL oma vangilaagrite, GULag -i süsteem saavutab ka maj mõttes kõige suuremad mõõtmead. See oli seotud ühiskonna üldise toimimisega, tõi kaasa ka selle, et ühiskonnas pidid pidevalt repressioonid toimuma, erikontingent pidi pidevalt laienema. Kui tuli mõte järgmine suur elektrijaam ehitada, siis oli vaja täiendavat tööjõudu ja kõige kiiremini sai seda siis, kui võeti mingi uus liik inimesi, keda oli vaja karistada , tugevdati nt piirirežiimi.
  

„Tuvide“ ja „pistrike“ vaidlus
Küsimus selles, kuidas rahuajal majandust arendada: kas panustada endiselt sõjatööstuse eelisarengule (pistrikud, A grupi tootmine) või mõelda ka tarbekaupade tootmisele ja elanikkonna vajaduste rahuldamisele ( tuvid , B grupi tootmine)? Need, kes rasketööstusele panustamist pooldasid, hakati nimetama pistrikeks ja pehmema variandi pooldajaid tuvideks. Need küsimused tulid päevakorrale 1946-47, kui päevakorras oli ka uue viisaastakuplaani paika panemine . Viisaastakuplaani välja töötamise käigus arutatakse erinevate arenguteede üle, samad küsimused kerkivad päevakorrale ka partei programmi ja põhikirja arutelul, salaja hakati pmst ette valmistama ka uue põhiseaduse koostamist.
Tuvid leidsid , et II ms, mis oli vaieldamatult väga mastaapne konflikt, on kapitalismimaailma segi paisanud ja oldi veendunud, et lähemate aastate jooksul stabiliseerumist ei tule kapitalismimaailmas, pealegi leiti, et sõjajärgsel perioodil kapitalistlike riikide omavahelised vastuolud teravnevad ja kõik see näitab, et NL-l väga suurt ohtu kapitalismimaailma poolt pole. Ohu vähenemine annab võimaluse panustada sõjatööstuse asemel hoopis tarbekaupade tootmisele, rahuldada elanikkonna vajadusi. Oldi veendunud, et pehmem variant võiks sisaldada väikest eraomandi lubamist, kolhooside töö reorganiseerimist, majanduselu detsentraliseerimist ja suuremate õiguste andmist regioonidele maj korraldamiseks. Üheks argumendiks oli see, et sõja tingimustes oli tsentraalne juhtimine ka maj-s vähenenud ja tulemused polnud kehvad. Oluliseks figuuriks on Andrei Ždanov- sõja ajal oli saanud üks oluline figuur Kremli võimuladvikus- KK sekretär, kelle kureerida oli ideoloogiavaldkond NL-is. Teine oluline nimi on Nikolai Vosnessenski, kes oli NSVL Riikliku Plaanikomitee esimees, tema otseseks ülesandeks oli terve riigi ulatuses maj kavandamine, planeerimine- tema ja Ždanov olid pärit Leningradist.
Pistrike juhtidest olulisemad on Georgi Malenkov ja Lavrenti Beria, olid jõustruktuuride, sõjaväe esindajad. Leidsid, et vaatamata tõsiasjale, et sõda on kogu maailma tugevasti raputanud, ei too uus olukord kaasa NL poolt vaadatuna hingetõmbeaega, olid veendunud, et vastuolud kapitalistlike riikide vahel pole nii sügavad ja tegelikult on kapitalistlik vaenulik maailm huvitatud NL vastu välja astumisest. Seetõttu pole mingil moel mõistlik endist kurssi muuta. Tugevaks argumendiks oli see, et ameeriklastel on aatompomm , NL-l polnud. On vaja laiemalt sõjatööstust edasi arendada, et saada endale ka aatompomm. Lõplikuks otsustajaks oli Stalin ise. Esialgu ei sekkunud vaidlusse, lasi päris pikalt eri poolte seisukohtadel välja tulla. Kui ta sekkus, siis tema seisukoht oli ühemõtteline ja toetas väga selgelt pistrike lähenemist. Taheti panustada üliindustrialiseerimisse, sai seda teha vaid jäiga plaanimajanduse tingimustes. Vaatamata sõja lõppemisele ja formaalsele rahuajale 1946 a II poolest majanduselu allutatakse uuesti sõjatööstuse vajaduste rahuldamiseks. Kui Stalin kohtus ka valijatega, avalikult oma kõnes teatas, et NL uue viisaastaku prioriteediks on rasketööstuse eelisarendamine, et tagada vajalikul tasemel riigi kaitsevõime. Mastaabid olid tegelikult päris võimsad. Viisaastaku jooksul pidi terase ja söe tootmine kasvama 3,3 korda, nafta tootmine 2 korda jne. Tavainimese, kodaniku, olukord sõja järel ei muutunud sugugi paremaks.
NSVL maj arengu proportsioonid 1940-53
Aastad
A-grupp
B-grupp
1940
61,2
38,8
1945
74,9
25,1
1946
65,9
34,1
1953
70
30,0
See tähendas tollasele inimesele sisuliselt elamist edasi sõjaaja tingimustes.
Nõukogude „tuumaprojekt“
Külma sõja välja kujunemine määras paljuski ära NL maj põhisuuna- panustamine sõjatööstusele, rasketööstusele. Tollase NL pol juhtkonna üheks esmaseks sihiks oli kiirkorras likvideerida USA aatompommi monopol. Aatompommi välja töötamine Läänes oli alanud juba 1930ndatel, uuringutega tegeleti üsna intensiivselt. Mingil viisil hakkas küsimusega tegelema ka NL, kuid Stalin ei pidanud seda eriti perspektiivseks. Ka sõja ajal küsimus ei kadunud kuhugi , 1942 loodi eraldi riikliku kaitsekomitee poolt komisjon, taastati aatompommi alased uurimistööd , loodi laboratoorium nr II, mida hakkas juhtima Ivan Kurtšatov, kellest saab üks võtmefiguure NL aatompommi loomisel, korralikku rahalist ja intellektuaalset tuge projekt valitsuse poolt esialgu ei saanud. Intensiivsemalt tegeleti küsimusega USA-s, ameeriklaste tegutsemine lõppes tulemuslikult ning 1945 aug oli neil võimalik juba produkti praktikas kasutada Nagasakis ja Hiroshimas. See, et ameeriklased tulemuseni jõudsid ja Jaapanis toimunud rünnakud, lõi ka Stalinil pildi selgeks. Kohe vahetult pärast Nagasakit ja Hiroshimat hakati küsimusega NL-is väga intensiivselt tegelema, anti ulatuslikud ressursid probleemi lahendamiseks, ka NL luure orienteeriti selle peale, et saada maksimaalselt infot aatompommi kohta. Selles osas oldi ka väga edukad . Üks ameeriklaste tuumaprojektis osaleja, saksa füüsik , Klaus Fuks , suudeti NL poolt pehmeks rääkida, andis venelastele üle mitmed kirjeldused, materjalide loetelu , mõõtmed jne. Ka NL enda füüsikud pakkusid välja, et võiks ikka mingi oma ja originaalse lahenduse leida- Stalin ütles, et ei mingit eksperimenteerimist, tuleb kopeerida ameeriklaste mudel, see on kindlam variant. Hiljem on öeldud , et ka NL füüsikute pakutud variant oleks ka tulemuseni viinud. Vahetult sõja järel Stalin selgelt panustas kopeerimisele.
20.aug 1945 asutati I erikomitee, 10kond päeva pärast ameeriklaste aatompommi katsetamist jaapanlaste peal, selle erikomitee ülesandeks oli aatompommialaste tööde ja protsessi koordimeerimine. Selle etteotsa nimetati Lavrenti Beria, kes Stalini silmis oli kõige sobilikum juht. Erikomiteele anti erivolitused, mis tähendas, et erikomitee korraldused olid kohustuslikud kõigile ettevõtetele, nende käsutusse anti sisuliselt piiramatu rahaline ressurss, ka inimtööjõud oli komitee käsutuses . Väga olulist rolli etendas GULag. Lisaks loodi veel 2 teist erikomiteed. Erikomitee nr 2 ja erikomitee nr 3. Nr 2 hakkas kureerima raketitehnika väljatöötamist, eesotsas G.Malenkov, rajati 1946. Erikomitee nr 3 ülesandeks oli raadiolokatsioonialased uurimistööd, juhiks M.Saburov, rajati 1947. Avalikkus ei teadnud erikomiteedest tol ajal mitte midagi. Erikomitee nr 1 oli väga eriline, selle komitee juhi amet tuli Beriale kasuks, see, et ta oli kõige olulisema projekti juhiks, kindlustas talle sõjajärgses võimuvõitluses teatud eristaatuse, Stalin ei saanud lubada juhi väljavahetamist, polnud eriti kedagi asemele panna. Lisaks kolmele erikomiteele on ka oluline I peavalitsus, mis tegutses algul RKN, siis MN alluvuses, juhiks B.Vannikov, rajati 1945, ülesandeks aatomitööstuse ettevõtete juhtimine.
Nende institutsioonide loomine omab ka laiemat tähtsust- polnud vaid aatomipommi loomise projekti jaoks oluline, nendega pannakse suuresti alus majanduslikule superstruktuurile, mida hiljem hakatakse nim sõjatööstuskompleksiks, kus tinglikult maj ja pol võim sõlmuvad ja see kombinatsioon 60ndatel on väga tugev jõud. Mitte vaid majanduses, vaid ka poliitikas.
Rajatakse kinnised tuumalinnad- Krasnojarsk 25, Tšeljabinsk 70 jne. Teave linnade kohta tuli nö laiema avalikkuse ette alles 1980ndate lõpus. Kujunes tegelikult päris omaette väikseseks allsüsteemiks NL ühiskonnas, inimesed, kes seal elasid ja töötasid, olid päris erilaadses situatsioonis- paljud teadlased, kes olid kaasatud tuumaprojekti, ei tohtinud ka kodus öelda, mis tööd teevad. Neis linnades polnud ka esmatarbekaupade puudust jne. Projekti teenistusse NL rakendas ka oma idabloki, aatompommi tootmisel on oluline uraan toorainena, projekti rakenduvad Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, uraanimaagi töötlemise seisukohalt muutub al 1946 a-st väga oluliseks ka Sillamäe, kus rajatakse eraldi mäekeemia kombinaat (Kombinaat nr 7). Väidetavalt on Sillamäe toodang jõudnud ka Stalini kabinetti , talle seda tutvustatud. Sillamäele paisati tohutu tööjõud, esialgu kasutati ära just sõjavange, hiljem juba hakatakse mujalt täiendavat tööjõudu sisse tooma . Kui sõjavangid hakkavad NL-ist ära minema, tekib tööjõus tühimik, mida oli vajalik täita.
„Tuumaprojekti“ kronoloogia:

• 1945 projekti mastaapne käivitamisaasta
  
• 1949 esimese eduka tuumaseadeldise katsetamine- oli ameeriklaste jaoks täielik ootamatus
  
• 1950 aatomipommi seeriatootmise algus
  
• 1952 otsus asuda looma esimest tuumaallveelaeva
  
• 1953 vesinikupommi katsetus - enne ameeriklasi
  
• 1950ndate algus- sõjatööstuskompleksi väljakujunemine
  

Ameeriklased olid arvanud, et enne 1955 a-st venelased tulemusteni ei jõua, 49 aasta oli nende jaoks tõsiseks ootamatuseks. Aatomipommi väljatöötamine toob kaasa ka uue võidurelvastumise. Tõi päevakorrale ballistiliste rakettide välja töötamise, NL läks selgelt kopeerimise teed, võeti aluseks sakslase BAU2. Tol ajal NL luure peamine ülesanne oli sõjatööstuse alase info kogumine, et kätte saada kõige eesrindlikum info erinevate tehniliste leiutiste kohta. Kui protsess oli käivitunud, hakati mõtlema, et kuidagi peab pommi ka USA-sse toimetama . Ühelt poolt ballistilised raketid , oluliseks 40ndate lõpus saab sõjalennukide uue põlvkonna tootmine- MIG 28, MIG 15, 50ndate alguses võeti kasutusele kaugreaktiivpommitaja.
Sõjavägi: vähenemine ja uus kasv

• Demobiliseerimine (1945-1948), 1948 alguseks oli Punaarmees 2,8 milj inimest.
  
• Demilitariseerimine (1945-1948), puudutas eelkõige sõjaaegset sõjatööstust, mida kujundati ümber rahuaja tingimustele, mitmed sõjatööstusettevõtted likvideeriti, ka täitevvõimutasandilt mitmed rahvakomissariaadid likvideeriti, vähendati tankide , lennukite tootmist. Paljud masinad , mis sõjaväe kasutuses olid, antakse sõja järel tsiviilkäsutusse. Sõjatööstusettevõtted hakkavad nüüd traktoreid tootma jne. Kogu protsessi puhul oluline, et demilitariseerimine laiemas mõttes puudutas ennekõike seda valdkonda, mis sõjalises mõttes oli juba eilne päev- sellist tankikogust enam polnud mõistlik pidada. Protsessid kestsid lühikest aega, 40ndate lõpuks oli olukord juba muutunud, taustaks loomulikult Külma Sõja välja kujunemine, selge vastasseisu välja kujunemine. Toob kaasa sõjatööstuse elavnemise, käivitumise uuel tehnilisel tasemel, sõjatööstustoodangu nomenklatuur hakkas laienema, sellega kaasneb ka Nõukogude armee (al 1946) isikkoosseisu kiire suurenemine.
  
• uue võidurelvastuse käivitamine (alates 1949 a-st)
  
• 1950ndate alguses sõjaväes üle 6 milj inimese- rahuaja tingimustes hiigelarmee, mille ülalpidamine oli väga oluliseks koormaks riigieelarvele.
  

1950ndate II poolest saab NL-st üks olulisemad relvastuse eksportijaid, ei tootnud vaid oma tarbeks. Alates 60ndate algusest, kui NL-s esmakordselt ostetakse vilja välismaalt sisse, NL ei suutnud oma rahvast ära toita- on enneolematu , sealt edasi jäi vilja ostmine pidevaks.
1947 rahareform ja kaardisüsteemi kaotamine
Peamine eesmärk: elanikkonnalt üleliigse raha ära korjamine . Sõda oli segi paisanud toimiva rahandussüsteemi. Sõjatoodangu tohutu kasv nõudis pidevat raha juurde trükkimist, sõja ajal suurenes ringluses olev raha mass ligi 4 korda, samas rahal polnud suures osas mingit kaubakatet. Elanike käes oli tegelikult raha, mille eest nad ei saanud kaupu osta- viis raha ostujõu langusele, lisaks oli käibel sõjatingimustes ka väga suurtes kogustes valeraha. Teatud osa ühiskonnast kasutab kriisisituatsiooni ära, leiab võimaluse endale tohutu kasu teenida teiste arvelt, see teatud osa rikastumine oli selgelt olemas NL-s, oli väga pinnuks silmas Kremli võimuladvikule. Rahareformile hakkas Stalin mõtlema juba sõja ajal. Sisuliselt hakati rahareformi ette valmistama 1946 II poolel, oli üsna pikk protsess. Lõplikult jõuti ettevalmistustega lõpule 1947 hilissügiseks. Ettevalmistus tähendas tegelikult kitsas ringis ettevalmistust. Oli ülisalajane. 1947 sügisel saadeti kohtadele laiali instruktsioonid kinnistes ümbrikes, kuidas tuleb rahareform läbi viia, kui korraldus tuleb. Ümbrikud tuli avada vaid vastava erikorralduse peale. Kõik tollased kohalikud võimurid, eelkõige Moskvas ja Leningradis, ei jõudnud ära oodata korraldust ja tegid ümbrikud lahti ning said teada, et ootab ees rahareform. Vaatamata ülisalajasele ettevalmistusele nov lõpust 1947 hakkasid üsna huvitavad aktsioonid, eelkõige Moskvas, siis Leningradis ja mujal. Avapauk anti 28.nov, kui julgeolek fikseeris, et Moskva hoiukassade käive suurenes ühe päevaga 3 korda. Järgmisel päeval käive suurenes 7 korda, 3-l päeval 10 korda. Esimese päeva õhtuks oli selge, et info eelseisvast rahareformist on laiali pääsenud, algas tõeline ostubuum , kokku osteti kõike, mida sai- eelkõige mööblit, karusnahku, juveele jne. Ostupaanika kasvas koguni hulluseks. Julgeolek on eraldi rõhutanud ka seda, et Moskvas Petrovski passaažis osteti ära kõik Usbeki tübeteikad, mida seni keegi varem polnud ostnud. Kaasnesid paanikaga kõikvõimalikud kuulujutud jne. Ühiskond oli päris keerulises tõmbluses kuni 14.dets 1947, kui ametlikult reform teostus . Vahetuskurss oli 10/1, sooduskursiga 1/1 vahetati hoiukassades olev raha kuni 3000 rubla. Tollal enamik inimesi hoidis raha sukasääres. 1947 rahareformi tagajärjel elanikkonna usaldus hoiukassade suhtes oluliselt kasvas. Ühtaegu reformi teostamisega kaotati ka kaardisüsteem. See oli formaalselt väga oluline, sest ka paljudes Lääne-Eur riikides ka kaardisüsteem tol ajal veel kehtis.
Kokku võttes kaardisüsteemi kaotamine ei toonud elanikkonnale mingit elatustaseme tõusu. Rahareformi vaadates kahest aspektist - riigi poolt oli tegemist reformiga, mis korjas ära suure osa nö üleliigsest rahast, stabiliseeris olukorda, inimese poolt vaadatuna tõi kaasa elanikkonna ostujõu ja elatustaseme languse, eriti rängalt kaotasid need, kelle säästud olid kodus. Pärast reformi oli NL-s keskmine palk u 500 rubla, kilo leiba 3-4 rubla, liha 28-32 rubla, või üle 60 rubla, 10 muna 11 rubla jne. Puuvillase kostüümi ostmiseks pidi kõrvale panema vähemalt 1500 rubla. Kaardisüsteemi kaotamisega fikseeriti ühtsed riiklikud hinnad toiduainetele. Mitmete toiduainete- leiva, jahu, makaronide, hinda, alandati 10-15%, teiste toidukaupade hinnad jäid samaks või tõusid. Tõusid enamasti tarbekaupade hinnad. Riiklikud hinnad olid küll kehtestatud, kuid nendega polnud sisuliselt võimalik toiduaineid kusagilt osta, tegelikult igapäevaselt inimene pidi kokku puutuma kommertshindadega, mis olid sageli võrreldes riiklikuga mitmekordsed. Propagandistlikult kaardisüsteemi kaotamine oli NL jaoks väga mõjus, seda kasutati ära ja kõneleti sellest päris palju.
17.loeng- 09.aprill
03.juuni 12.00 eksam.
Sõja tagajärjed olid NL põllumajandusele väga rängad, põllumajandustoodang 1945 moodustas vaevalt 60% sõjaeelsest toodangust, teravaks puuduseks põllumajanduses oli tööjõupuudus. 1/3 sõjaeelsest tööjõust oli kadunud, oluline on ka see, et tegelikult põllumajanduses põhiline töö tehti ära inimtöö jõul. Põllumaj mehhaniseerimine vaatamata industrialiseerimisele ja kollektiviseerimisele 30ndatel oli vahetult sõja järgsel perioodil tagasihoidlik . Põllumajanduse üldist olukorda mõjutasid ka valitsuse prioriteedid, mis olid suunatud rasketööstuse eelisarendamisele, põllumajandusele sisulisi lisavahendeid ei jätkunud. Olukorda sõjajärgsel perioodil halvendasid veelgi kehvad ilmastikutingimused. 1946 tabas põud paljusid piirkondi, Põhja-Kaukaasiat, Moldaaviat, osaliselt Vm keskoblasteid jne. Tulemuseks saagi ikaldumine ja mastaapne näljahäda . 1946 saak oli üle 2 korra väiksem kui 1940 a-l. Olukord oli nendes piirkondades, kus ilmastikuolud kehvad olid, väga keeruline. Pole võimalik kindlaks teha, kui palju inimesi täpselt hukkus näljahäda tulemusel, realistlik suurusjärk 800 000 inimest. Ka see on väga ränk kaotus rahu tingimustes.
Kuna tegemist oli maapiirkondades keerulise olukorraga, siis võimud ei suhtunud sellesse näljahädasse üldse tõsiselt. Tegelikult teatud teistes piirkondades oli saak päris korralik, kui võim oleks käitunud inimsõbralikult, oleks võimalik olnud nälja tagajärgi leevendada. Selle asemel, et oma elanikke toita, eksportis NL vilja Ida-Eur riikidesse. Paljudes piirkondades oli tavaline kannibalism. Põllumajandust ruineerisid ka väga madalad riiklikud põllumaj saaduste kokkuostuhinnad, millega kolhoosidel-sovhoosidel tuli põhiosa saagist või kogu saak riigile loovutada. 1950 maksis riik tsentri vilja eest 8 rubla, on arvestatud, et norm tingimustes tsentri vilja tootmise tegelik omahind oli vähemalt 40 rubla. Selline poliitika tähendas, et kolhoosikord ei saanud mingil moel neis tingimustes jalgu alla saada. Inimesed, kes kolhoosides tööd tegid, tegid seda tasuta, samas pidid kohustuslikke normipäevi tegema, nende tegemata jätmisel karistati. Lisaks enamik peresid toitis ennast väikse isikliku aialapi abil. Oluline on riigivõimu suhtumise küsimus. Võimu teadlik poliitika hoida kokkuostuhinnad madalad. Kui 1953 sügisel kokkuostuhindu korrigeeriti, tõsteti enam-vähem omahinna tasandile , tõi kaasa kolhoosikorra kohese paranemise. Kõik normist ülejäänu jäi omale, see stimuleeris paremini tootma. Vahetult sõjajärgsel perioodil sisuliselt polnud üldse võimalik plussi jõuda. Selles olukorras oli riigivõimu poolt see, et talupoega tööle sundida nendes tingimustes, hakati rakendama repressioone.
Hruštšov oli tollal Ukrainas, tema eelkõige Ukraina lääneprk-s puutus kokku sellega, et tema arvates põllumaj tootmine ei arenenud nii, nagu vaja, oli seda meelt, et tuleb talupoegadele survet avaldada. Hruštšovile sattus kätte üks ukaas 1760 a-st, millega esimest korda Vene impeeriumi ajaloos anti mõisnikele õigus sõnakuulmatuid talupoegi Siberisse saata. Katariina ajal põhimõtteid täpsustati veelgi. See lähenemine , need sätted, olid tegelikult mõisniku käes väga oluliseks survevahendiks. Hruštšov soovis modifitseerida neid põhimõtteid- kolhoosi üldkoosolekul on õigus saata Siberisse neid kolhoosnikke, kes oma kohustusi ei täida ja on muud moodi pinnuks silmas. Tema eestvedamisel koostati seaduseprojekt, enne tuli luba küsida Moskvast, projekt jõudis ka Stalini lauale, kes leidis, et tegemist on nii hea põhimõttega, et seda ei saa lasta vaid Ukrainas kasutada, vaid peab kasutama üle NL. Nii võeti 1947 vastu ukaas, millega ühismajandi üldkoosolekul oli õigus saata oma liige Siberisse. Seda võimalust hakatakse kasutama ning kui kolhooside laiem võrk tekib ka Eestis, siis on ka siin seda kasutatud.
T. Lõssenko hakkas väga aktiivselt võitlema võltsteadlastega, oli ka teadlane , tegi põllumajanduslikke eksperimente, tema soovitusel kaotas oma koha Nikolai Vavilov . Hruštšovile lubas, et aretab välja uued põllukultuurid (mais jne), mille tulemusel mõne aja pärast igasugused probleemid lahenevad. Tema hakkas erinevaid eksperimente korraldama. Tulemus oli nutune, õndsust maale ei saabunud Lõssenko tegevuse tõttu. Lõssenko lubas Hruštšovile, et arendab maisisordi, kus tõlvikud on väga suured. Tema hiilgeaeg ei lõppenud Stalini ajaga , oli Hruštšovile ka lemmikuks. 1950Ndate alguseks, Stalini surmaks, oli põllumajandus täielikult ruineeritud. Stalini surma järgselt uus juhtkond adus olukorda päris hästi, üheks esimeseks maj vallas tehtavaks uuenduseks on teatud abinõude rakendamine põllumajanduse turgutamiseks. Need ka esialgu kandsid vilja.
3. Võimustruktuur ja poliitilised olud
Muudatused võimustruktuuris- sõja järel mingit kardinaalset muutust ei tule.

• Poliitiline võim- partei
  
• Täidesaatev võim- valitsus
  
  • kuni 1946 Rahvakomissaride Nõukogu
    
  • alates 1946 Ministrite Nõukogu
    
• Seadusandlik võim- Ülemnõukogu ja selle Presiidium.
  

Oluline oli täitevvõimu tähtsuse kasv. Nime muutust Stalin põhjendas ka sellega, et nüüd on Nõukogude võim kindlustunud, suur sõda on võidetud ja tuleb edasisele arengule teistmoodi vaadata ja enam ei sobi ka vanad nimetused. Sisuliselt Ministrite Nõukogu nime kasutusele võtmine mingeid sisemisi muutusi ei toonud kaasa. Võimustruktuuri keskmeks oli endiselt partei, sõjajärgsetel aastatel vähenes selgelt Poliitbüroo roll otsuste langetamisel, Poliitbüroo personaalne keskpunkt Stalin tugines eelkõige otsuste vastu võtmisel oma lähikondlaste kitsamale ringile . Poliitbüroo oli olemas, produtseeris ka otsuseid, aga sõjajärgsel ajal oli paar korda vaid koos täies koosseisus. Sõjaeelsel perioodil oli täies koosseisus koos käimine regulaarne . Enamasti olid Stalini lähikondlased ka Poliitbüroo liikmed, kui kitsamas seltskonnas otsus vastu võeti, lasti vormistada Poliitbüroo otsusena ja anti teada ka teistele liikmetele ja liikmekandidaatidele.
Täitevvõimu olulisuse kasv sai alguse juba sõja ajal. 1941 mais Molotov lahkus valitsusjuhi ametikohalt ning Stalin võttis ise endale ka parteijuhi kõrval valitsusjuhi ametikoha, koondas formaalselt oma juhtimise alla nii partei kui valitsuse. On kindlasti üks tegur, miks täidesaatva võimu roll hakkab kasvama. Eriti sõjatingimustes, kui otsuseid oli vaja kiiresti langetada ja igapäevaselt erinevate küsimustega tegeles valitsus, siis tema roll ka kasvas. Täitevvõimu tähtsuse kasv ei kao ära ka sõja järel, kui rahu aeg on saabunud. Sõjajärgsed aastad on ajaks, kui ÜK(b)P struktuuri mitmel korral muudetakse ja ümber korraldatakse. Kogu täitevvõimu tugevnemise juures tuleb arvestada, et parteiline pool ei kadunud ära. Stalin leidis lahenduse, et enamik inimesi, kes omasid võtmerolle täitevvõimus, olid tema asetäitjad valitsuses, neil oli ka väga tähtis amet parteiaparaadis. Eelkõige ka samas valdkonnas, millega tegeles valitsuse liinis . Parteipoliitikat teostas Partei KK Kaadrite Osakond , mida oluliselt reorganiseeriti 1946 ning kaadrite osakonna roll inimeste, tipptasemel võimurite, ametisse nimetamisel, muutus sõja järel väga oluliseks.
1946 pandi paika uus nomenklatuuri loetelu. Nomenklatuur on Nõukogude ühiskonnas kõige olulisemate ametikohtade loetelu. Oli hakanud välja kujunema 1920ndate alguses, saavutab teatud mõttes täiuse sõjajärgsel perioodil. Kõik ühiskonna eri osad olid nomenklatuuris esindatud. Tegelikult, reaalses elus oligi nomenklatuur väga oluliseks kontrollimehhanismiks. Need ametikohad, mis nomenklatuuri nimekirjas olid, nende täitmine sai toimuda vaid partei heakskiidul. Nomenklatuuri nimekirja pidevalt täiendati, see annab palju infot ka selle kohta, kuidas kõrgem võim ametikohti tähtsustas jne. Nomenklatuuri ümber korraldamine oli üks olulisemaid sõjajärgseid muudatusi. Juba 30ndatel Stalini poolt välja öeldud lause, et kaadrid otsustavad kõik, jäi ka sõjajärgselt edasi toimima, ka kuni Gorbatšovi perestroikani välja.
Sõjajärgne poliitiline ladvik

• „vana kaardivägi“
  
• keskmine põlvkond e „tuumik“
  
• uus põlvkond e reserv
  

Vana kaardivägi- A. Andrejev , Kliment Vorošilov, Lazar Kaganovitš, Vjatšeslav Molotov, Anastass Mikojan. Nemad olid revol liikumisse lülitunud juba tsaariaja lõpul, olid vähemal või suuremal määral olnud kaasatud ka okt pöördesse, olid need, kelle abil ja kellele tuginedes 1920ndatel Stalin tegelikult suuresti oma võimu kindlustas ja võimuvõitluses vastased pol areenilt välja tõukas. 30Ndatel suure terrori vaimus enam Stalin vana kaardiväge ei vajanud, Stalinil oli neid vaja kui teatud sümboleid, kes oleks elavateks tunnistajateks ka Stalini varasemale tegevusele. Andrejev oli seotud eelkõige partei tööga ja natuke põllumajandusega, väga oluline tema roll polnud. Teised olid palju olulisemad, Vorošilov oli Nõukogude ühiskonnas 30ndatel legendaarne kodusõja tegelane, Budjonnõi oli teine väejuht kodusõjas. Vorošilovist saab 30ndatel Stalini lähim abiline sõjaväeküsimustes, tema kontrolli all on 30ndatel Punaarmee. Tähendas, et kõik repressioonid, väejuhtide hävitamised jne, viidi läbi suuresti tema heakskiidul. Teatud inimeste puhul on selge, et Vorošilov ise oli ka huvitatud oma konkurentide kõrvaldamisest. Oluline figuur on Mihhail Tuhhatševski, kellel 20ndate lõpus, 30ndate alguses oli Punaarmee ülesehitamisel oluline roll, aga 30ndate keskel represseeriti kui rahvavaenlane, temaga koos hukati ka üks eestlane August Gork. Kaganovitš oli 30ndatel seotud ühelt poolt parteiga, oluline on 30ndate II pool, kus ta sisuliselt NL raudteejuhiks oli. Viis läbi väga põhjaliku puhastuse , tema eestvedamisel repressioonid raudteevaldkonnas olid päris ulatuslikud. Tema oli seda meelt, et mida mastaapsemalt repressioone teostada, seda parem on. Molotov oli alates 1930 a-st Nõukogude valitsusjuht, ka üks kõige lähemaid Stalini kaastöölisi. Vaieldamatult oli ta ka Stalinile väga ustav. 30Ndate lõpust alates on seotud ka NL välispoliitikaga. 1939 alguses võeti välisministri ametikohalt maha Maksim Litvinov, tema asemele sai Molotov. Molotov on selle võrra vähem seotud igapäevase parteitööga. Mikojan on oluline, kuna tema roll 30ndatel oli väga suur NL majanduses. Eelkõige tegeles väliskaubandusega. Pärast sõda hakkab vana kaardiväe roll vähenema. Molotov ja Mikojan 40ndate lõpus satuvad otseselt Stalini põlu alla- olid küll otsapidi ametis, aga nendega enam sisuliselt üldse ei arvestatud, ei kuulunud Stalini lähikondlaste ringi, ei küsitud nende arvamust. Kui Stalin poleks surnud, oleks ilmselt enamus vanast kaardiväest surnud mitte loomulikul teel. Pärast Stalini surma toodi nad tagasi võimu juurde. Molotovist sai välisminister, nad polnud küll kõige kõrgematel kohtadel, kuid siiski olulised. Molotovi populaarsus ühiskonnas oli üsna suur. Hruštšovi võimule saades vana kaader tagandati, Molotov saadeti Mongooliasse NL suursaadikuks. Tegemist oli Molotovi puhul üdini stalinistiga, ka hiljem pensionipõlves. 1945-46 oli Molotovi languse algus. Sõda oli lõppenud, aga oli Stalini jaoks olnud väga rängaks katsumuseks, Stalini tervis 1945 sügisel oli väga kehv . Võttis pikema puhkuse, läks Musta mere äärde, jäi sinna kuni 1946 alguseni. Tema asemikuks jäi Moskvasse Molotov. Stalinit julgeolek pidevalt informeeris sellest, mis Moskvas toimub jne. Sõja lõpu eufoorias Molotov Stalini meelest käitus väga ebamõistlikult. Stalinit ärritas see, et väliskorrespondentidele anti võimalus vabalt oma teateid emamaale saata, tsensuuri ei olnud lühikest aega. Molotov lasi end Teaduste Akadeemiasse valida, ärritas Stalinit. Kõige taustal Lääne ajakirjanduses hakkasid ringlema jutud, et Stalini elupäevad on loetud ja kohe-kohe tuleb NL-is võimule Molotov. Molotovi populaarsus rahva hulgas on päris tugev. Ilmselt neil põhjustel hakkas Stalin Molotovi kõrvale tõrjuma. Kehvasti läheb ka teistel.
Tuumik oli Lavrenti Beria, Nikolai Bulganin, Nikolai Voznessenski, Andrei Ždanov, Nikolai Kuznetsov, Georgi Malenkov, Nikita Hruštšov. Nemad kõik tulid võimule 30ndatel, kui Stalin oli võimul kinnnistunud. Nende võimu juurde toojaks oli Stalin ise. See seltskond on Stalini jaoks sõjajärgsel ajal nö tuumikuks võimustruktuuris, neile inimestele ta kõige rohkem toetub . Beria oli 20ndatel -30ndate alguses tegutsenud partei ja julgeoleku liinis Taga- Kaukaasias , tema jaoks murranguperioodiks sai Suure Terrori aeg, tema oli see, kes Nikolai Ježovi, kes oli 30ndatel Siseasjade Rahvakomissariaadis terrori üks olulisemaid läbiviijaid, asemel tuli 1939 Siseasjade Rahvakomissariks. Beria ajal Suur Terror lõppes või seiskus. Polnud tema teene, selle oli Stalin selleks ajaks ära otsustanud. Jääb ka hiljem seotuks suuremal või vähemal määral julgeolekuorganitega, temast saab ka täitevvõimu liinis väga oluline figuur. Kindlasti on tema üks kõige tõhusamaid administraatoreid pol ladvikus. Bulganin oli 30ndatel parteitööl, sõja ajal tegutses erinevate rinnete poliitvalitsuses, sõja järel saab temast üks Stalini lähimaid abilisi sõjaväeküsimustes, ka kaitseminister . Sõjaväelastele see ei meeldinud, kuna Bulganini enda väejuhi võimed olid kehvad. Voznessenski, Ždanov, Kuznetsov olid seotud Leningradiga, on kõik tulnud Moskvasse Leningradist. Ždanov ja Kuznetsov põhiliselt partei liinis tegutsesid, Voznessenskist sai üks olulisemaid tegelasi sõja ajal NL maj juhtimisel, sõja järel NL Plaanikomitee esimees. Nemad moodustasid Leningradi grupeeringu tuumiku. Malenkov oli 30ndatel KK aparaadis tööl, tema valdkonnaks oli kaadripoliitika teostamine . Sõja ajal tõuseb ta poliitilisse ladvikusse ning sõja järel saab temast ka üks Stalini lähimaid kaasvõitlejaid. Ka tema pos-l on tõusud ja langused. Oli eelkõige parteifunktsionär. Hruštšov oli seotud parteitööga Ukrainas, vahetult sõja eel on Moskva parteijuht, Stalini poolt sõjajärgsel perioodil võimuladvikusse tõstetakse. Tema roll esialgu suhteliselt tagasihoidlik, teda väga tugevaks administraatoriks ei peetud, aga kuulus Stalini lähikonda ja seal oli tal kindel funktsioon- lõbusa tooni vajadusel pidi tantsima ja lõbustama seltskonda. Hruštšovi alahinnati, saab Beriale ja Malenkovile saatuslikuks. Tuumiku puhul Stalin väga järgis, et nad tervikuna liiga tugevaks ei muutuks, ise oli initsiaatoriks sellele, et nad omavahel konkureeriksid ja rivaalitseksid. Võimuvõitlus on ka seotud ennekõike tuumikuga.
Reserv oli B.Aristov, L. Brežnev , M.Pervuhhin, M.Saburov, D.Ustinov, N.Kossõgin. Vastukaaluks vanale kaardiväele ja tasalülitamaks tuumiku mõjukust oli reserv. Nemad olid mingil moel Stalinile silma jäänud sõja ajal või vahetult sõjajärgsel perioodil. Nende esile toomine pidi märku andma vanematele olijatele, et ka järeltulev põlvkond on olemas. Tegelikult reserv jaguneb ka kaheks- ühelt poolt tegemist puhtalt parteitegelastega- Brežnev ja Aristov. Ülejäänud on seotud majandusega, olid „ tublid majandusjuhid“.
Oluline on see, et tuumiku osas ja reservi tegelastest mitmed inimesed on seotud sõjatööstuskompleksi oluliste projektide ellu viimisega - Beria, Bulganin, Malenkov, Pervuhhin, Sburov, Ustinov, Kossõgin. Kuna Stalini jaoks sõjanduse valdkond oli oluline ja nii või teisiti olid kõik seotud ka tuumaprojektiga, siis seotus sõjalise projektiga kindlustas nende projekte ka sisemises võimuvõitluses. Reserviseltskonnast tuleb hiljem päris olulisi tegelasi. Aristov, Pervuhhin ja Saburov ei saa väga oluliseks. Brežnev, Ustinov ja Kossõgin on olulised. Brežnev oli pikka aega parteijuht, Ustinovist saab kaitseminister Brežnevi ajal, on sõjatööstuskompleksi lõpule viija. Kossõginist saab ka valitsusjuht.
18.loeng- 10.apr
24.aprill II maailmasõja loeng- Pajur loeb
Võimuvõitlus ja selle etapid

1945-märts 1949
Sõjaväelaste kõrvaletõrjumine ja „vana kaardiväe“ mõjukuse vähendamine. Tuleb esile Leningradi grupeeringu mõjukus. Tegemist eelkõige Ždanovi, Kuznetsovi ja Voznessenskiga. On aeg, mil nende roll on kõige olulisem, võrreldes varasemaga tunduvalt olulisem. On seotud just Andrei Ždanovi üsna selgelt esile tõusmisega sõjajärgsetel aastatel, Stalini poolse usaldusega tema vastu. Oli olemas ka alates 30ndate lõpust, 39 a-st alates on üsna oluline tegelane. Sõjajärgsel perioodil KK sekretärina on üks Stalini kõige olulisemaid lähikondlasi, kelle kontrolli all oli suuresti ideoloogia ja kultuuriküsimused- haridus jne. Leningradi grupi mõjukus polnud vastuvõetav mitmetele teistele, põhivastuolu tekib tuumiku enda sees. Leningradlased olid pinnuks silmas Beriale ja Malenkovile. Nemad hakkavad selgelt tegutsema Leningradi grupeeringu vastu ja tähtis on see, et Stalin, olles telgitaguste intriigidega kursis, oli ka huvitatud, et rivaalitsemine tuumiku sees toimuks . Ise aitas ka sellele kaasa. Tähendas, et kord oli inimene mõjukal ametipostil, kord vahetati välja teisele näilisele ametikohale jne. Kõik tuumikusse kuuluvad tegelased teatud mõttes ameteid vahetasid, kui välja jätta Ždanov ja Beria, Beria puhul stabiilsuse garantii oli tuumaprojekti juhtimine. 1948 Ždanov suri. Tema tervis oli üsna kehv juba varasemal ajal, ka üsna äge võimuvõitlus sõja järgsel perioodil etendas oma osa. 1948 augustis tuli traagiline lõpplahendus. Oluline on see, et Ždanovi surma järel üks arstidest kirjutas Kremlisse, et Ždanovi surm ei olnud loomulik, selle taga olid tegelikult Kremli arstid, kes valesti parteijuhti ravisid. Esialgu ei võetud ettekannet tõsiselt, pandi kalevi alla. See tuleb hiljem 50ndate alguses uuesti välja ja sellest saab väga oluline kaart võimuvõitluses. Ždanovi surm sai saatuslikuks ka Leningradi grupeeringule, Ždanov oli selgelt selle liider, oli vaieldamatult üks olulisemaid figuure tollases NSVL võimuladvikus, oli selgelt ka Stalini toetus. Kui Ždanov oleks edasi elanud, siis Berial ja Malenkovil oleks keerulisem olnud Leningradi grupeeringut kõrvale tõrjuda. Ždanovi surma järel hakkavad need kaks tõsisemalt tegelema, nende initsiatiivil klopsitakse kokku Leningradi süüasi, mis viib Leningradi grupi purustamisele.

märts 1949-juuni 1951
Nn Leningradi grupi purustamine. Leningradi süüasja telgitaguseid niite tõmbab Georgi Malenkov, kes kogenud parteiaparaadi töötajana vaikselt valmistas ette süüdistusi nn Leningradi grupi liikmete vastu, järk-järgult veenis ka Stalinit, et tõepoolest on tegemist inimestega, kes on NL võimu vastased. Mingeid suuri süüdistusi tegelikult polegi. Kõige olulisem on see, et Leningradi seltskonda hakati süüdistama, et nad nö liigselt pööravad tähelepanu Leningradile ning teiseks neid inimesi, kes sinna kuulusid, hakati süüdistama selles, et tahavad Vene Föderatsiooni staatust NL koosseisus tõsta. Vene Föderatsioon tegelikult oma komparteid ei omanud, samas teistel liiduriikidel olid need olemas. Leningradi tegelased kõnelesid sellest, et võiks päevakorda tulla, et ka Vene Föderatsioonil võiks olla oma kompartei. Nendest tühistest süüdistustest piisas, et kokku panna Leningradi süüasi, mille tulemusel tegelikult mitu grupi kõige mõjukamat liidrit hukati. Ka nt Karjalas toimus väga ulatuslik puhastus, Karjala LV juhtkond võeti maha ja juhtkonnavahetus sai kõige olulisemaks Juri Andropovi hilisemas karjääris, temast sai Karjala uus parteijuht. Leningradi süüasi on seotud ka Eestiga, ühelt poolt seetõttu, et süüasja käigus represseeriti ka Eestis II sekretärina töötanud Georgi Gedroff ning on põhjust arvata, et ka Karotamme maha võtmisel ja Eesti juhtkonna välja vahetamisel 1950 märtsis on Leningradi süüasja taust ning mõõde olemas. Juba 1947 oli vastu võetud seadus, mis kaotas surmanuhtluse. Et nüüd Leningradi grupi liidrid teise ilma saata, 1950 taastati NL-s surmanuhtlus. Põhitegija oli Georgi Malenkov. Paljuski sai tema tegevus ka tema oma pol karjäärile saatuslikuks, Hruštšov kasutas 50ndatel oskuslikult ära tema seotust Leningradi süüasjaga. 1951 suvest hakkavad Kremlis toimuma huvitavad muutused.

juuni 1951-märts 1953
Julgeolekuaparaadi puhastamine, võimuladviku noorendamine ja uue „puhastuse“ ettevalmistamine. 1951 suvel võeti Stalini poolt ette julgeolekuaparaadi väga põhjalik puhastamine. See oli tegelikult rünnak ka juba Beria vastu. Paralleelselt julgeolekuaparaadi puhastamisega tuleb esile ka Megreli süüasi. Hakatakse tegelema Gruusia küsimusega. Siin on Beria jälle oluline figuur. Hakatakse otsima suurt Megreli. Beria oligi Suur Megrel, oli suuresti Beria-vastane aktsioon. 50Ndate alguses Stalin võtab ette ka võimuladviku noorendamise, see toimub põhiosas 1952 toimunud partei 19.kongressil. Eelmine partei suurfoorum oli koos olnud 1939, nüüd alles tuleb järgmine. Partei normdokumentide järgi oleks kongress pidanud toimuma vähemalt kord 5 a jooksul, Stalin ei pidanud vajalikuks seda kokku kutsuda. 1952 lõpus paljudele ootamatult Stalin tõi võimuladvikusse palju uusi inimesi ja see kongress on ka Brežnevi jaoks oluline, seal tõstetakse ta esimest korda esile. Võimuladviku noorendamise puhul ei saadud aru, mis Stalinil kavas on. Stalin muutub järjest umbusklikumaks, muu maailma suhtes sõjakamaks, 50ndate alguses hakkab Stalin ühemõtteliselt rääkima, et pole kaua oodata, varsti on uus sõda jälle ukse ees. Siseriiklikult tähendas uue suure puhastuse ettevalmistamist, 30ndate keskpaiga Suure Terrori taas läbi viimist. Läheb kokku Stalini nägemusega, et tema arvates ongi mõistlik ühiskonda repressiivsel moel vaos hoida, et aeg-ajalt läbi viidud puhastused ühiskonnas tervendavad seda. Permanentne represseerimine , mis aeg-ajalt suurema mastaabi võtab, ongi loomulik. Oli vaja süüdlasgruppi, kelle ümber kogu puhastuse ettevalmistus koondada. Selleks ei saanud olla Leningradi süüasi või Karotamme maha võtmine ja süüdistamine kohalikus natsionalismis. Grupiks saavad juudid . Suur repressioonide laine 30ndatel oli jätnud juudid puutumata. Alates 40ndate II poolest juudiküsimus NL-s aktualiseerub, on teatud rahvusvaheline taust Iisraeli riigi loomise näol. Siseriiklikult järk-järgult hakatakse juutidevastast kampaaniat ette valmistama. Koguti kokku üksikasjalikud andmed selle kohta, kui palju juute kusagil ametis on, alates riigiaparaadist ja lõpetades Kirjanike Liidu, Kunstnike Liidu jt org-ga. 1952 a-ks oli riigiaparaati puutuvalt kokku pandud eraldi käsikirjaline teatmik , üsna mahukas, mis sisaldab ministeeriumide kaupa töötajate arvu ja kui palju neist on juute. Andmete taga julgeolekul olid olemas personaalsed, isikulised andmed. Juudiküsimusega on seotud ka „arstide süüasi“. 1952 võetakse Liidia Timošuki süüdistus Kremli arstide vastu sahtlist välja, kuna Kremli meditsiiniteenistuses enamus olid juudid, siis arstide süüasi paljude arvates pidi olema avalöögiks laiemale, mastaapsemale puhastusele. Ametlikult kuulutati välja, et Kremlis on tegutsenud kahjurarstid 1953 a jaanuaris. Neid süüdistati selles, et on riigijuhte valesti ravinud, Ždanovi surmas jne. Kui Pravdas avaldati see teade, et julgeolekuorganid on avastanud kahjurarstid, siis nende jaoks oli jaanuar teatud mõttes väga selgelt sarnane 30ndate keskpaiga olukorraga. Juutide välja puhastamine erinevatest ametiasutustest oli juba käivitunud, ka liiduvabariigi tasemel. Ei puudutanud vaid meditsiinivaldkonda, vaid laiemalt kogu ühiskonda. Stalin ise ka innustas kaklusi võimuladvikus. 50Ndate alguseks oli suure juhi usaldus oma alluvate vastu väga väikseks muutunud. Suure puhastuse läbi viimine võimuladvikus oleks kindlasti kaasa toonud „vana kaardiväe“ lõpliku kõrvaletõrjumise ja ilmselt füüsilise likvideerimise .
Repressioonide teostamine
Repressioonid olid NL ühiskonnas kogu aeg olemas, teatud perioodidel olid tõusulained. 1947-48 oli tõusulaine siseriiklikult vaadates sel alal. Murranguks oli 1948, kus uuesti selgelt tugevdati repressioone. See tõi kaasa selle, et hakati uuesti laagrisse saatma neid inimesi, kes olid juba oma karistuse ära kandnud ja keda süüdistati natsionalismis või olid 20ndatel Trotski pooldajad olnud vms. Represseeriti ka külasid ja kolhoosnikke sel ajal. Ka mastaapsemad küüditamised impeeriumi läänealadel langevad sellesse perioodi jne. On aeg, kui ka GULagi süsteem laieneb jne. Oluline on küsimus, et miks murrang 1947-48 on, aga taustaks on suuresti välispoliitiline kontekst- see aeg, kui Külma Sõja välja kujunemine sai reaalsuseks. Kui 1946 Stalin lootes koostööle lääneriikidega käitus siseriiklikult ettevaatlikult, siis 1948 oli selge, et mingit koostööd ei tule, vastasseis oli selgelt olemas, enam polnud mõtet siseriiklikult liberaalsust üles näidata. Külma Sõja välja kujunemine tõi pöörde ka Moskva poliitika suhtes Ida-Eur riikide suhtes, kus toimus ka tugevaid repressioone, paljud pol ladvikusse kuulunud inimesed represseeritakse ja mitte vaid kohalike vahenditega, vaid ka Moskva julgeoleku suunistel ja NL julgeolekuorganid on kohapeal aktsioone läbi viimas. Kõik suuremad pol protsessid, mis sõja järel Eur riikides toimusid, ei toimunud kusagil ilma Moskva kooskõlastuseta. Tulemuseks see, et suur osa inimestest oli okastraadi taga. 1953 oli laagrites 2,5 milj inimest ning asumisel 2,3 milj. Tollase võimu seisukohalt oli tegemist riigivõimu vaenlastega, teiselt poolt oli see seltskond ka väga oluline element NL majanduses.
4.Vaimuelu kontrollimehhanismid
Raudse eesriide taastamine- NL isoleerimine muust maailmast.

• 1947- uue riigisaladuse seaduse vastuvõtmine – üksikasjalikult sätestas ära, milliseid andmeid tohib avalikkuse ette tuua, millised on karistused selle eest, kui riigisaladust ei peeta jne. Sarnane seadus oli NL-s olemas ka varasemalt, 1920ndatest, aga uus oli hoopis karmim igasuguste karistuste osas. Kuidas see igapäevaelu mõjutas- kui lugeda tollast ajakirjandust, siis teatud artiklite puhul tekib küsimus, miks teatud andmeid pole- kõik, mida tohtis ajakirjanduses avaldada, oli selle seadusega paika pandud.
  
• rahvusvaheliste teadussidemete katkestamine- sõja järgselt katkestatakse pea kõik rahvusvahelised teadussidemed. 30Ndate lõpus NL oli sisuliselt raudse eesriide taga, sõja ajal olid selgelt kontaktid välismaailmaga elavnenud, ka teaduse vallas tehti koostööd. Alates 1947 kiirkorras kõik kontaktid katkestatakse.
  
• võõrkeelse kirjanduse tellimise tsentraliseerimine - Tõi kaasa ka selle, et võeti vastu normatiivsed aktid , mis hakkasid reguleerima ka välismaalt võõrkeelse kirjanduse tellimist. Kui sõja ajal teadlastel tekkis võimalus otse mujalt maailmast omale teadusajakirju, monograafiaid tellida , siis 1947 alates kogu protsess tsentraliseeriti. Võõrkeelset kirjandust sai tellida vaid 2 raamatukogu NL-s. Paul I ajal ka ei toodud võõrkeelset kirjandust sisse.
  
• 1947- keeld välismaalastega abielluda
  
• välismaale sõitmiseks vaja Poliitbüroo luba- loodi eraldi komisjon Poliitbüroo juures, kes vaatas läbi kõik personaalselt, kes tahtsid välismaale minna. Eelkõige seotud teaduskontaktidega, kui oli mingi näitus välismaal ja oli vaja inimesi saata jne. Stalini ajal vaid üksikud pääsesid välismaale, enamus taotlusi jäi täitmata.
  

Kõigi nende meetmete rakendamine tõi kaasa selle, et 40ndate lõpuks oli raudne eesriie taastunud. Kontaktid muu maailmaga olid väga üksikud ja tagasihoidlikud. Välja sõitmise kontrollimine jäi pmst püsima NL lõpuni välja. Võimalused natuke avardusid, aga komisjon endiselt tegutses. Ka 50ndate keskel Harald Habermann tahtis konverentsile minna, seda pikalt menetleti, aga lõpuks tehti Poliitbüroo eraldi otsus, keda lubada sellele konverentsile. Stalini ajal paljud teaduse valdkonnas ei hakanudki üldse püüdlema välismaale. Kõne alla ei tulnud Stalini ajal seda, et mõni oleks läinud välismaa ülikooli õppima. Hruštšovi ajal 50ndatel I suurem laine, kus hakatakse tudengeid vahetama . 50Ndatel ka mitmed Ameerika ajaloolased lähevad NL-i õppima. See jällegi kadus ära Brežnevi aja II poolel.
Kultuurielu suukorvistamine

• ÜK(b)P KK otsused:
  
  • 1946 augustis võeti vastu kompartei KK otsus tollases Leningradis välja antavate kirjandusajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta, neid süüdistati parteivaimule võõraste mõtete propageerimises. Eriti suure kriitika alla langes Mihhail Zoštšenko ja Anna Ahmatova, keda nimetati väga sümpaatselt parteilises kõnepruugis- mõlemad olid kirjanduslikud jätised, kellest üks viljeleb apoliitilist proosat ja teine tühja, ideetut poeesiat. Süvendavad noortes pessimismi, alalhoidlikkust jne. Vahetati välja ajakirjade peatoimetajad jne, aga rünnaku mõte oli tegelikult anda suunised tervikuna kirjanduselule. Anti ka võimalus hakata konkreetseid kirjanikke süüdistama. Igal pool oli vaja väikseid Ahmatovaid paljastama hakata. Tõi kaasa selle, et võimukaugeid, aga ka võimu poolt tunnustatud kirjanikke hakati represseerima. Aleksander Fadejev pidi oma romaani parandama jne. Paljude kirjanike puhul ei piirduta vaid kriitikaga, järgnevad ka otsesed repressioonid. Eesmärk oli saavutada kirjanduses parteiline puhtus. Otsuse mõju oli selgelt olemas. Otsuse järgselt Eestit vaadates kirjanduspilt selgelt muutub. Peaaegu samaaegselt kirjanduse suukorvistamisega võeti ette teater
    
  • 1946 aug võeti vastu otsus draamateatrite repertuaarist . Pandi süüks seda, et väga palju pööravad tähelepanu vanale, klassikalisele repertuaarile, jättes kõrvale kaasaja teemad, ei võitle kommunismi eest. Sama lähenemine kanti üle ka kino valdkondi, kus pandi ka süüks, et igapäevase sotsialismi üles ehitamisega ei tegeleta. Ka ideetu filmikunst mõisteti hukka. Nt kriitika alla langes Sergei Gerassimovi film Ivan Groznõist- oli teine osa, varem oli esimese osa välja andnud, oli Stalinile väga meeldinud, teise osaga juhtus äpardus, suur juht leidis, et selles on Gerassimov Ivan Julma näidanud õigustamatult iseloomutu ja mitte otsustava tegelasena ja samuti ei andvat film õiget ettekujutust opritšninast. Ka kogu filmikunst pidi olema seotud Kremlist tulevate ideoloogiliste suunistlustega. Stalin oli seda meelt, et Groznõi tegevus oli pmst õige. Kes suutis nii kirjanduslikult kui teatrilaval ja kinolinal tabada soove, mida Kreml tahtis näha, need tõsteti väga kõrgele püüne peale. Üheks kõige olulisemaks toetuse vormiks olid Stalini preemiad.
    
  • 1948 võetakse vastu eraldi otsus muusikavaldkonna kohta. Tuli välja, et enamus teoseid ei kajasta kaasaega, nt Prokofjevi VI sümfoonia . Tegemist formalistlike helitöödega, mida ei saa sallida. Ka muusikas selle otsuse järel olukord muutub päris tugevalt. Järk-järgult tõepoolest suunatakse kirjandus, teater, kino, muusikavaldkond neile ideoloogilistele radadele, mida Kreml sobilikuks pidas. Oluline on meeles pidada, et tähendas ka tegelikult väga paljude inimeste represseerimist, kes ei olnud nõus sedamoodi kirjutama, nagu taheti, nende suhtes rakendati repressioone.
    

Parteilise suuna tugevdamine teaduses
Teaduses tugevdati partei kontrolli nn teaduslike diskussioonide läbiviimisega erinevates teadusharudes alates bioloogiaga ja lõpetades ajalooga . Kõike tuntum on bioloogia valdkond, sõja järel toimusid suured diskussioonid bioloogia osas- Lõssenko oli üks põhitegijaid. Sageli jääb mulje, et bioloogiaga piirduti. Tegelikult puudutasid diskussioonid sisuliselt kõiki olulisemaid valdkondi- matemaatika , füüsika, ajalugu, keeled jne. Diskussioonide puhul oli kaks poolt- ühelt poolt pidid võltsteadlasi antud valdkonnas paljastama ja teiselt poolt pidid kätte näitama teatud suunised, kuidas konkreetne teadusvaldkond edasi peaks minema. Diskussioonide tulemuseks on paljude väga heade, tasemel teadlaste teadusest kõrvale tõrjumine ja paljude puhul lõppeb see ka nende represseerimisega. Teaduses toimunud protsessid on seotud ka präänikutega. Präänikuks oli tegelikult see, et 1946 Stalini eraldi korraldusega teadlaste palgad tõsteti mitmekordseks. See tõepoolest oli väga suur tõus, kuni selleni välja, et ka Liiduvabariigi TA president sai sama palju palka kui valitsusjuht liiduvabariigis. Hans Kruus oli ENSV-s TA president, tema sai kuus palka 20 000 rubla, samal ajal keele- ja kirjanduse instituudi raamatupidaja sai 300 rubla, tubl inseneri palk oli 1000 rubla. Tavaline doktorikraadiga teadlane sai u 6000 rubla, kandidaadikraadiga 4500 rubla. Tolle aja tingimustes tegemist väga suure palgaga. Stalin ilmselt oleks tahtnud teadlaskonnast eraldi kihistust ühiskonnas teha, sest sõjajärgsel ajal hakati ette valmistama ka seda, et teadlastele hakataks andma eraldi ordeneid, kavandati 4 uue ordeni asutamist vaid teadlastele. Aga nendega oleks kaasnenud samuti rahalised lisatasud. Ordenite projekt valmistati ette ja KK osakondades kiideti heaks. Eri projektid ja põhikirjad on olemas. Jäi ellu rakendamata sel põhjusel , et raha oli riigil vähe. Töötati välja mundrid ja auastmed teadustöötajatele, mundris pidid olema nii teadusametnikud TA-s ja ministeeriumis, kui ka üliõpilased kui ülikooli õppejõud. Takistuseks mundrite puhul sai rahaline mõõde, kuigi projektid jne olid olemas. Eeskuju võeti Vene impeeriumist. Kui oleks reaalselt ellu viidud ordenite, auastmete paikapanek, oleks tähendanud, et tavaline professor võrdus sõjaväes polkovnikuga ja kui oli professor-kateedrijuhataja, oli võrdne kindralmajoriga. Oli vähendatud Peetri-aegse teenistusastme tabeli NL variant. Kui kogu komplekt oleks ellu rakendatud, oleks olnud teadlaskond ja laiemalt haridusvaldkond täiesti eraldi kihistus ühiskonnas, kusjuures sinna ei oleks kuulunud kooliõpetajad, need jäid kõrvale. Kuna korralikult maksti, pidi seltskond ka seda laulu laulma, mida võim tahtis. Piitsa ja prääniku poliitika toimus väga edukalt. Kes ei lähtunud ideol suunistest, kaotasid oma hea sissetuleku. See oli tegelikult väga hea vahend allutamaks valdkonda võimude kontrollile .
19.loeng- 16.apr
Teaduses tugevdati partei kontrolli nn teaduslike diskussioonide läbiviimisega erinevates teadusharudes alates bioloogiaga ja lõpetades ajalooga. Hakati liiduvabariikide ajalugu muutma , nii vanemate kui ka uuemate. 20Ndate käsitlustes nähti impeeriumi aega mustades värvides, Stalini valitsemisajal hakkab suhtumine impeeriumisse muutuma, paljuski impeerium saab Stalini tegevusel eeskujuks, eriti välispoliitikas. Stalin püüdis piire laiendada, impeeriumi taastada jne. Impeeriumi elemendid tulevad eriti II ms ajal NL ellu tagasi, oli seotud ka sõjaga, ühiskonda oli väga hea mobiliseerida, tuues ajaloost näiteid. 1812 oli väga hea näide ja aitas ka tollal ühiskonda koondada. Tulevad Kutuzovi order, Suvorovi order jne. Kui sõja ajal hakati valikuid tegema, oli väga suur baas. Stalin valis just 1812, kuna oli olnud Isamaasõda , 1942 oli uus Isamaasõda. Stalinit kui väejuhti käsitletakse võrdluses Kutuzoviga jne. Impeeriumi tagasi tulek tõi kaasa ka selle, et tuli ajalugu ümber kirjutama hakata uute suuniste alusel. Puudutab tugevalt Ukraina, Valgevene ajalugu. Nende diskussioonide käigus, mis sõja järel toimusid, ka ajaloo vallas, selekteeritakse välja juhtajaloolased, kes sobiksid uut ajalugu kirjutama ja paisati põrmu need, kes mingil moel ei sobi. Teaduslik diskussioon tolle aja kontekstis ei tähenda mingit normaalset diskussiooni, oli võimude poolt kontrollitud protsess, saavutamaks huvi pakkuvaid tulemusi mingis teadusvaldkonnas, teisalt nende käigus oli võimalik sildid külge panna neile teadlastele, keda võim ei tahtnud teaduse juhtfiguuridena näha.
Vaenlase kuju loomine

• Nõukogude patriotismi juurutamine
  
  • 24.05.1945- Stalini kõne Kremlis, võidu auks peetud kõne, kus selgelt ja ühemõtteliselt ütles, et suure võidu sõjas on toonud Vene rahvas, mitte Nõukogude rahvas.
    
• „Lääne ees lömitajate“ paljastamine
  
  • Kljueva ja Roskini „süüasi“
    
• Võitlus kosmopolitismiga
  

Kujundatakse nii sise- kui välisvaenlased . 24.mai oli suur üritus, võidu auks peetud kõne, kohal oli väga palju olulisi figuure, ka noored sõjaväelased, sõjakoolide kursandid jne. Kõne oli tähelepanuväärne selle poolest, et ühemõtteliselt tuuakse esile see, et sõja võit või võit Sm üle saavutati eelkõige tänu Vene rahvale- mitte Nõukogude rahvastele, vaid eraldi vene rahvast toodi välja. Ei olnud esimest korda, ka 30ndate lõpus on selgelt olemas vene rahva esiletõstmine. 1945 oli sõnumil laiem kõlapind, oli signaal ka propagandaaparaadile, tollasele ajakirjandusele, käivitas sõja järgselt nõukoguliku patriotismi propageerimise NL ühiskonnas. Nõukogude patriotism tähendas eelkõige panustamist Vene rahvale, vene rahva esiletõstmist. Kujunes välja teatud mõttes rahvuste hierarhia NL-s, kus kõige kõrgemal tipus oli vene rahvus, talle järgnes ukrainlased , valgevenelased (slaavi kolmik esiplaanil ), sealt edasi järgmise astme moodustasid rahvused , kel oli oma rahvusliiduvabariik, veel allapoole olid autonoomsed liiduvabariigid , kõige madalamal olid eksterritoriaalsed rahvused. NSVL-s liiduvabariigi staatuse omamine polnud sugugi teisejärguline . Seda patriotismi propageerimist teostatakse kuni Stalini surmani välja. Pärast Stalinit tõmmatakse selles osas natuke tagasi. Oli ka propaganda liiduvabariikides. Üks põhiuurimisteema ajaloovaldkonnas oli Eesti-Vene suhted, oli vaja käsitleda nii, et progressiivne pool tuli Vene poolelt. Päevakorral oli ka Eesti ajaloo koostamine, esimene köide pidi olema ajalooköide, teised pidid käsitlema kultuuriküsimusi, õnneks või kahjuks see raamat trükki ei läinud.
Hakati kõnelema sellest, kuidas Lääne ühiskond on tegelikult roiskunud, nendega kontakti hoidmine ei ole mõistlik ning need, kes ei taha sellest aru saada, on „Lääne ees lömitajad“. 1947 Andrei Ždanov oli see, kes avalikult esimese Ida-Eur riikide ja NL komparteide kohtumisel pidas programmilise kõne ja teatas, et nüüd on selge, et maailm on jagunenud kahte leeri, NL on progressiivse leeri eesotsas ja teise leeri moodustab manduv, roiskuv Lääne ühiskond, mille eesotsas on USA. Need kaks leeri on ideoloogilises, maj, kõigis erinevates valdkondades lepitamatus vastuolus . Oluliseks näiteks on Kljueva ja Roskini „süüasi“- nemad olid ise väga võimutruud teadlased tegelikult. Stalini jaoks nende juhtum sai väga heaks ettekäändeks, et käivitada ühiskonnas mastaapne protsess, kus hakati lääne ees lömitajaid paljastama. Kljueva ja Roskin olid teadlased, kes tegelesid 30ndate II poolest vähiravimi välja töötamisega. See valdkond on väga oluline kogu maailma jaoks, sõja ajal, kui kontaktid muu maailmaga osaliselt taastusid, raudne eesriie pisut paotus, siis hakkasid ameeriklased ja NL teadlased selles valdkonnas koostööd tegema, sõja järel koostöö jätkus, vahetati teadusartikleid ja oma teadustulemusi jne, kõik oli tehtud ametlikult, vastavalt TA reeglitele. Järsku Kremlist tõmmati protsessile pidurit, Stalin leidis, et see on väga hea juhus , mille abil on võimalik uus kampaania käivitada, Kljueva ja Roskin tembeldati lääne ees lömitajateks, nende üle kohtu mõistmiseks asutati eraldi aukohtud, polnud tavalised kohtud, vaid moraalseks hukkamõistuks mõeldud kohtud. Esialgsete kavade järgi tuli sellised kohtud luua sisuliselt kõigis suuremates asutustes. Kui ilmnes , et keegi hakkab juba lömitamisele lähenema, tuli tema küsimus avalikult arutlusele võtta ja menetleda konkreetset küsimust. Just Kljueva ja Roskini süüasi andis võimaluse Kremlil raudset eesriiet uuesti NL ette panna. Oli salajane kiri, mis saadeti liiduvabariikidesse, kus oli punktide kaupa üles loetud, mille vastu oli eksitud, miks ei tohi Läänega suhelda jne, kiri tuli arutada läbi kõigis teadusasutustes ja oma järeldused teha. Oli läbi viidud väga efektiivne teaduse suukorvistamine.
Taheti teostada Ameerika-vastast propagandat NL-s. Sõjajärgsetes lehtedes kõneletakse USA-st suhteliselt neutraalses toonis, 49-50 on tegemist juba räige sõimuga. Selle taga oli tõsine koordineeritud tegevus.
Vaimuelu suukorvistamise institutsionaalne tugi

• 1947 asutatud ajaleht „Kultuur ja Elu“- tegemist oli ÜK(b)P ajalehega, seal polnud midagi juhuslikku, kõik oli partei poolt kindlaks määratud. Selle ajalehe veergudel põlu alla sattumine võis lõppeda nt kirjaniku jaoks väga traagiliselt, kuni surmani välja, eriti 40ndate lõpus.
  
• 1947- Üleliiduline Poliitiliste ja teaduslike Teadmiste Levitamise Ühing- oli vaja näidata NL teaduse üleolekut Lääne teaduse ees. Selle ühingu loomise taga oli Kreml ise, nähti ka ette, et ühingu liikmeteks peavad olema tolle aja teaduskorüfeed. Ühingu eesmärk oli leiutisi laiemalt propageerida ja ühtaegu ka vaenata Lääne teadust. Lisaks hakkasid ilmuma ühingu egiidi all lühikesed väljaanded , 20-50 lk, eri teadusvaldkondade üksikprobleeme käsitlevad, ka NL patriotismi jne.
  
• Stalini preemiad- 1939 alustati preemiate välja andmist, täie hoo saab sõjajärgsel perioodil. Neid preemiaid anti ühelt poolt teadustegevuse eest, olulisem oli see, et põhiosa erinevaid preemiaid anti välja kirjanduse, kunsti ja laiemalt öeldes kultuurivaldkondades. Formaalselt preemiastatuuti vaadates pidi preemiaga pärjatama töid, mis on sisuliselt kõige paremad. Tegelikult ei olnud oluline kunstiteose kunstiväärtus, vaid kõige olulisem oli ideoloogiline sõnum. Preemiad olid suhteliselt suured ning seega atraktiivsed. Eesti kirjanik Leberecht sai Stalini pooldamisel preemia ning tema teosed said väga populaarseks. Oli pärit Leningradist, vene keel oli tema emakeel, kirjutas kõik teosed vene keeles. Eriti tulus oli nt näidendite kirjutamine- kui oli ideoloogiliselt sobiv ja palju lavastati, siis sai palju tulu. Egon Ranna näidendeid sadades NL teatrites mängiti ja sai palju tulu. Šoštakovitši puhul sai kirjutamine ainsaks sissetulekuallikaks nt.
  
• Parteiharidusvõrgu ümberkorraldamine- ideoloogiliselt ustava kaadri ettevalmistamine- See puudutas ka liiduvabariike, seati sisse toimiv parteiharidusvõrk. Püramiidi tipus oli Ühiskonnateaduste Akadeemia, andis kõige väärtuslikumat, kõrgemat parteilist kõrgharidust. Need, kes selle akadeemia lõpetasid ja parteiliinis tegutsesid, see oli nende jaoks väga oluline, selle kooli lõpetajad tegid paremat ja kiiremat karjääri kui need, kellel seda diplomit polnud.
  

Välispoliitika
Külma sõja kujunemine
Võidukas sõda muutis oluliselt NL positsiooni maailmas, Moskva sai väga oluliseks. Ka ms ajal tegeleti Kremlis ja välisametkondades selle küsimusega, mis saama hakkab, kui sõda on võidukalt lõppenud ja mil moel hakatakse kujundama sõjajärgset maailma. NL jaoks oli oluline saavutada oma pos-e tugevdamine ja oma mõjukuse laiendamine. Üheks väljendiks oli ÜRO loomine, mille puhul NL oli üks asutajaliige. Küsimus, kuidas seal oma seisukoht maksma panna, oli pikka aega lahtine ja lahenes lõpuks sellega, et asutajaliikmed said vetoõiguse. Oluline oli majandusabi vajadus, koostööst välja midagi ei tulnud ja põhjuseks on eelkõige Moskva jõuline tegutsemine Ida-Eur-s, suhetes lääneriikidega, mille tulemusel muu maailm mõistis , et tegelikult sel moel NL-ga koostööd enam edasi arendada ei saa. Nürnbergi protsessis olid sõlmitud rahulepingud Bulgaaria, Itaalia, Soome, Rumeenia jt-ga. Võitjariigid sõlmisid kaotajatega lepingud . Lepingute välja töötamise protsessis tulid NL ja Lääneriikide lahkhelid selgelt esile. Nürnbergi protsess toimus suuresti nendel põhimõtetel, mis olid Moskvale sobilikud . Nürnbergi protsessi asjad pandi mõneks ajaks vaka alla, ilmus ka NL-i ajal publikatsioon, eelmisel aastal ilmusid ka salajased dokumendid . NL nõudis liitlastelt, mis küsimusi ei tohi arutada protsessis, nii ka tehti.
Oluline on 1946 Churchilli peetud kõne, kus ta teatas, et NL eesmärgiks on oma mõju totaalne laiendamine, kutsus üles kogu anglosaksi maailma ühiselt sellele mõjule vastu seisma. See kõne oli tähelepanuväärne seetõttu, et polnud mingi nurga taga toimunud üritusel peetud kõne, vaid seda kuulas ka USA president Harry Truman . NL propaganda piiramine sai USA jaoks oluline, tähtis on Trumani doktriin , mis pidi NL ekspansiooni piirama- andes Eur-le ulatuslikku maj abi, tugevdada Eur-t kiiresti ja vähendada sellega võimalust, et Eur satuks järjest suuremasse sõltuvusse NL-st. Konkreetsemalt töötati välja Marshalli plaan, mis nägi ette konkreetse maj abi andmise, esialgu pakuti ka idabloki riikidele. Tšehhoslovakkia juhtkond tahtiski Pariisi minna, kui Jossif ütles, et tuleb tagasi tulla. Marshalli plaani roll piiride paika panemisel on ka väga oluline, kiirendas veelgi Moskva unifitseerimispüüet idabloki suhtes.
NL mudeli laiendamine Ida- Euroopale (1947-1948)
Kõige olulisemaks konfliktiks on NL ja Jugoslaavia konflikt, mis täielikult rakendus 1948. Tito ei tegutsenud nii truualamlikult kui Stalin oleks soovinud. Ka isiklik tülli minek Staliniga tõi kaasa selle, et Jugoslaavia jääb eristaatusesse kuni kogu idabloki kokku varisemiseni. 1948 oli tulemuseks see, et Jugoslaavia Moskva suunistele ei allunud, visati kommunistlikust informatsioonibüroost välja. 1948 lõpus oli Jossif Bros Titost saanud inimnäo kaotanud värdjas, hoolimata varasemast kiitusest. Sõja lõpul ja sõjajärgsel perioodil toimis Ida-Eur-s rahvademokraatia, mis oli see aeg, kus Moskva oma suuniseid väga jõuliselt peale ei surunud. Erinevates riikides räägiti sellest, et nemad ehitavad üles oma rahvusliku eripäraga sotsialismi. 1947-48 toimub selge, kiire murrang, kes kõnelevad rahvuslikust sotsialismi ülesehitamisest, represseeritakse, idablokile surutakse peale unifitseeritud Moskva nägemus . Murranguga kaasnevad ulatuslikud repressioonid, kestavad 50ndate alguseni välja. Enamikes riikides olid kohal Punaarmee üksused, kuid võtmeametkondades- julgeolekuorganid ja sõjavägi, nendes oli NL esindatus väga tugev.
Külma sõja apogee (1948-1950)
1948-50 olid teatud mõttes Külma sõja haripunktid, on seotud suuresti I Berliini kriisiga . Berliin oli jagatud liitlaste vahel, kui laiemalt rahvusvaheliselt Külm sõda oli välja kujunenud, hakkavad vastuolud selgelt esile tulema ka Sm-l, kus mingil või teisel moel liitlased pidid ühtselt tegutsema. NL hakkab Lääne-Berliini blokeerima, lõppkokkuvõttes sellest midagi välja ei tule, lääneriigid hoiavad Lääne-Berliinil elu sees õhusilla kaudu, tulemuseks on see, et 49 loodi Sm Liitvabariik ning natuke hiljem, aasta lõpupoole, Sm Demokraatlik Vabariik. Toimus selgelt Sm lõhenemine, mis Külma sõja kontekstis on üks olulisemaid sündmusi. See on ka aeg, kui Stalin Kremli valitsejana ja NL valitsejana üha selgemalt hakkab mõtlema uue sõja peale. Palju konkreetseid andmeid pole, aga seda on paljud tema tollased kaasvõitlejad tunnistanud.
Jossif Stalini surm
Jossif Stalin suri 05.03.1953 kell 21.50
Stalini tervislik seisund sõjajärgsetel aastatel oli selgelt kehv ja halvenes pidevalt. Protsess sai alguse juba 1945 sügisel, kui pärast üsna rasket insulti oli Stalin mitu kuud võimu juurest eemal, puhkas lõunas, esimest korda ka Lääne meedias hakatakse massiliselt kõnelema sellest, et Stalini tervis on kehv ja on võimalik, et ei tulegi sellest välja. Uueks järeltulijaks tundus kõige sobivam olevat Molotov. Stalin tuli sellest välja, tagasi tulles paiskas põrmu Vana kaardiväe ja tegutses endiselt edasi. Tema töövõime ja suhtlemisvõime iga aastaga vähenes. Heaks indikaatoriks tema Kremli kabinet , mille puhul kõik külastajad fikseeriti. 1945 üle 2000 külastuskorra, 1947 1200, 1949 700, 1951-21 kokku 300 korda. 1945 oli üle 2 kuu eemal, 49 pea kolm kuud, 50.-51. a-l 4,5 kuud puhkusel jne. Otseselt seotud tervise halvenemisega. Tervise halvenemine omakorda tõi kaasa selle, et muutus järjest umbusklikumaks. Hakkas rohkem kartma, et lähikondlased tahavad teda teise ilma saata, usaldus meditsiinilise abi vastu oli pea nullilähedane.
20.loeng- 17.apr
Stalin pidi ikkagi hakkama oma ülesandeid delegeerima, laiali jagama. Oluline on 1952 lõpp, kus toimub tõesti võimujagamine. 10.nov 1952 võttis NLKP presiidium vastu otsuse, millega nähti ette, et üsna olulise võimuinstitutsiooni koosolekuid juhivad kordamööda Malenkov, Hruštšov ja Bulganin. See on parteid silmas pidades kõige olulisem võimukolmik. Nov 1952 pandi paika ka uus juhtimisskeem täitevvõimu liinis, see tähendas seda, et NSVL valitsuse ministrite nõukogu büroo ja selle presiidiumi koosolekuid hakkasid ka kordamööda juhtima 3 inimest. Selleks oli Beria, Saburov ja Pervuhhin. Võimu kese oli Beria käes. Stalini surma eelõhtul Kremlis Stalini kõrval 1952 lõpus olid olulised tegelased Malenkov, Beria, Bulganin ja Hruštšov. Kui Stalin juurde arvata, oli tegemist viisikuga, kes tollal riiki juhtis. Need neli tegelast olid väliselt ülilojaalsed Stalinile, kuid see ei tähendanud tegelikult seda, et nad ei oleks mõelnud selle peale, mis saab ikkagi siis, kui Stalin ära sureb , kuidas edasi tegutseda. Omavahel teatud arvamuste avaldusi pidasid , kuidas edasi minna pärast seda, kui ajaloo ajutine katkestus tuleb Stalini surma näol. Kui selgus, et tõepoolest Stalini maine teekond hakkab lõppema, siis üsna kiirelt, mõne päevaga, olemasolev võimukarkass lammutati ja pandi uus paika.
28.veebr 1953 kutsus Stalin tavapäraselt oma lähikondlaste seltskonna, neliku, õhtusöögile oma suvilasse , külalised jäid sinna hommikuni. Riik töötaski Stalini ajal öösel, kuna Stalin oli öise eluviisiga. Keskametkonnad, ministeeriumid jne, pidid kindlasti tööpostil olema kuni keskööni või kauemgi, sama ka KK aparaadis. Võeti napsu öistel koosolemistel, aeti riigi asju, joriseti laulu ning Hruštšov kohati tantsis. 1 märtsi hommikul Stalin ei tulnud oma toast välja, ei kutsunud enda juurde, nagu tavaliselt, teenijat. Ihukaitsjad muutusid murelikuks, kuid ei julenud ka ise omal algatusel Stalini ruumidesse minna, kartes viimase vihapurset. Alles õhtul leiti Stalini ruumidesse sisenemiseks sobiv ettekääne- värske post oli tulnud. Kui ihukaitsjad sisenesid, leidsid Stalini diivani eest põrandalt meelemärkuseta olekus, tõstsid ta diivanile ja helistasid kohe julgeolekuminister Ignatjevile, kes kiirkorras andis teate edasi Kremli juhtkonnale, kõigepealt saadi kätte Malenkov, kes helistas edasi teistele, otsustati üheskoos, et kohtutakse suvilas, et olukorda hinnata. Neliku kohale jõudmisel oli olukord delikaatne, keegi ei julenud Stalini juurde minna, ei teatud, mis seisus ta on. Kardeti, et kui pole midagi tõsist, Stalin on terve mõistuse juures jne, siis teda abitus olekus ei tohtinud ka lähikondlased näha. Leiti lõpuks, et tegelikult pole Stalinil midagi viga, ihukaitse pani Stalini diivanile, hingas rahulikult , nagu magades, seepeale nelik lahkus suvilast, ilma et oleks ise Stalini juurde läinud. Ihukaitsjad aga öösel olukorraga ei rahuldunud, sest õigustatult kardeti, et Staliniga pole kõik korras. See tähendas ohtu ka neile endile. Ihukaitsejuht helistas uuesti oma ülemusele julgeolekuministrile, uuesti võeti ühendust ka nelikuga.
Samal ajal olid juba asjast teadlikud ka Vana kaardiväe esindajad Vorošilov, Molotov, Kaganovitš. Teave Stalini olukorrast hakkas levima. Sellises olukorras otsustasid ka neliku liikmed aktiivselt tegutseda, kutsuti kokku NLKP KK presiidiumi liikmed, ka nemad pidid tulema suvilasse. Esimest korda kutsuti kohale arstid. Koguneti 2.märtsil, arstid vaatasid Stalini läbi, selgus, et ta küll hingas jne, aga uneks ei saanud seda pidada, selge oli, et olukord on kriitiline. 2.märtsi õhtul peale 10 koguneti Kremlis, kuulati ära arstide konsiiliumi diagnoos ning peamiseks diagnoosiks oli verevalum ajju e sisuliselt insult. Kremlis olid kohal ka vana kaardiväe esindajad- Molotov, Kaganovitš, Mikojan jne. Näitas, et oli valmisolek muutusteks, mõisteti, et pea hakkab olukord muutuma. Selginemine saabus 4.märtsil, mil esimest korda anti avalikkusele teada, et Stalin on haigestunud ja see oli selge märk sellest, et arstide prognoos oli ühemõtteline- mingit paranemislootust pole. Tähendas seda, et nüüd valmistuti väga selgelt uueks võimu jagamiseks, selleks, mis saab toimuma pärast seda, kui Stalin on lõplikult lahkunud.
4.märtsil arutati, kes millist ametiposti hakkab pidama, räägiti uus võimustruktuur läbi, 5.märtsil pandi uus võimustruktuur lõplikult paika. Ette võetud muudatustest kõige olulisemad olid: uueks valitsusjuhiks sai Georgi Malenkov, tema jäi esialgu ka NLKP KK sekretäriks, parteilist ametikohta omas, mõne nädala pärast loobus. Teiseks Hruštšovile anti kontroll parteiaparaadi üle, oli üks 3-st NLKP KK sekretärist, parteiaparaat jäi ainuliidrita. Beria, Molotov, Bulganin, Kaganovitš ja Mikojan said valitsusjuhi uuteks asetäitjateks. Sellega toodi vana kaardiväe juhtseltskond võimu juurde tagasi. Otsustati, et avalikkusele neid muudatusi serveeritakse kui kollektiivse juhtkonna võimule tulekut. Kõigi muudatuste puhul kõrgemas võimustruktuuris on oluline see, et need noored, kes Stalini poolt toodi võimuladvikule 1952 lõpus parteikongressil, jäid võimustruktuuris teisejärgulistele kohtadele. Uus võimustruktuur kinnitati ja pandi paika 5.märtsi õhtul kell 8. Koosolek omapärane seetõttu, et koos olid parteijuhid, aga ka ülemnõukogu (seadusandlik) ja valitsuse (täidesaatev) võimu juhid. Ametlikult toimuski valitsuse, ülemnõukogu presiidiumi ja NLKP ühisistung. Ei olnud mingit arutamist, oli juba päev varem paika pandud.
Tähelepanuväärne on see, et Stalin ise suri alles 5.märtsi õhtul 21.50. Pirukas jagati ära enne Stalini tegelikku surma. Kui surmateade tuli, siis võimuladvikusse kuulunud tegelased käisid suvilast läbi, oli üsna kiire visiit, pikemalt seal laiba juures ei peatutud, sellele on tähelepanu juhtinud Stalini tütar. Enamik käinutest tundis selget vabanemist. Koostati ametlik surmateade, pandi paika matusekomisjon, siit saab alguse see traditsioon, et matusekomisjoni esimehest saab järgmine parteijuht, selleks sai Hruštšov. Kõigi matusega seotud tegevuste kõrval on tähelepanuväärne, et loodi veel üks komisjon, kuhu kuulusid mõned Stalini endised lähikondlased- sh ka Hruštšov ja Malenkov ning julgeolekuinimesed, selle grupi ülesandeks oli Stalini kabinet üle vaadata, pitseerida, kokku koguda Stalini Kremli kabinetis olevad dokumendid ja nagu hiljem selgus, oli komisjonil ülesanne dokumendid läbi vaadata ja sobimatud dokumendid kõrvaldada. Sobimatud olid kindlasti need, mis heitsid halva varju Kremli tüüri juurde jääjatele. 1954 a-st on olemas ka üks akt selle kohta, kus on täpselt fikseeritud, mitu kartulikotitäit dokumente utiliseeriti.
Ühiskond võttis Stalini surma vastu suures osas katastroofilähedase olukorrana. On selge, et enamik ei teeselnud, oli paljud jaoks suur kaotus. Stalini surma järgselt julgeolek väga intensiivselt kogus andmeid elanikkonna meeleolude kohta. Paljud inimesed tundsid siiski ka kergendust, diktaatori surm oli märk sellest, et võib hakata midagi muutuma. Stalin maeti 9.märtsil 1953 Punasele väljakule. Hakati kohe kõnelema ka mälestusmärgist, kuidas tuleb tema mälestust jäädvustada, tuldi välja hiiglasliku panteoni ideega. Ka kirjanikud tundsid muret, et mis nende loomingust edasi saab- pole enam senist inspiratsiooniallikat. Stalin sai koha Lenini kõrval mausoleumis, sellest sai Lenini-Stalini mausoleum. Privaatsem kamber talle kauaks ei jäänud. Nikita korraldas matuseid, kuid olukorraga ei rahuldunud, 1961 pimedal ööl tema korraldusel julgeolekusõdurid ja ohvitserid eraldasid Lenini ja Stalini balsameeritud kehad ja Stalin maeti Kremli müüri äärde maha.
Sula-aja NSVL 1953-1964

Stalini surma järgne „uus kurss “

Hruštšovi ainuvõimu kindlustumine

Isikukultuse kriitika ja selle piirid

Rehabiliteerimine

Võimustruktuuri reorganiseerimine

Majandus

Kirjanduslik „sula“ ja vaimuelu

Kommunismi ülesehitamise utoopilised kavad

Välispoliitika

1964.aasta „paleepööre“
Stalini surma järgne „uus kurss“
1953 5.märtsil pandi paika uus võimujaotus. Malenkov sai MN esimeheks, tema I asetäitjateks said Beria- siseminister, Molotov- välisminister, Bulganin- kaitseminister, Kaganovitš- ilma ministri portfellita. Vorošilov sai ÜP esimeheks, Hruštšov NLKP Presiidiumi sekretäriks.

• Võimuvõitlus jätkus nn kollektiivse juhtkonna kattevarjus, milline idee ühiskonnale väga meeldis. 5.märtsil kinnitatud plaan oli tegelikult päriselus paika loksumata. Ei pandud paika, kes tegelikult üks riigijuht on. Kremlis saadi suurepäraselt aru, et kollektiivne juhtimine ei toimi mingil moel, lähiajal peab selguma see inimene, kes ohjad enda kätte võtab. Sellest vaatepunktist võimustruktuuri vaadates on selge, et tegelikult peeti kõige olulisemateks võimupretendentideks Beriat ja Malenkovi, olid kõige jõulisemad. Hruštšov kolmandana oli teisejärguline tegelane. Beria ja Malenkov leidsid, et uues olukorras pole tarvis parteil riiki juhtida. Igapäevaelu tasand peab koonduma valitsuse kätte, täitevvõimu kontrolli alla. Partei puhul leiti, et partei roll on tegelikult kindlustada propagandistlikult valitsuse edukas tegutsemine. Seetõttu ei olnud ei Malenkovi ega Beria jaoks esialgu oluline parteijuhi koht. Oldi veendunud, et kui omavahelised võimuvahekorrad paika loksuvad, pannakse paika ka uus parteijuht. Formaalselt esialgu kolmikust ja paarist domineerivam oli Malenkov. Oli saanud valitsusjuhiks ning pidi ka aktiivselt tegutsema. Oli ka tollase meedia tähelepanu keskpunktis . Tema tollasest tegevusest on mitmed aspektid üsna kõnekad. Stalini surma järgselt, kui tema pildid ja partei informatsioonilised teated hakkasid ilmuma, siis Malenkov kutsus kokku kiiresti juhtivate ajakirjade ja ajalehtede toimetajad ja andis korraldused, kuidas tuleb käituda. Eriti pahandas teda, et Pravdas oli ilmunud mitu korda suurem pilt kui tema oma. Juba märtsis hakati kõnelema Stalini isikukultusest, Malenkov küsimuse esimesena päevakorrale ka tõstis. Suunised anti ka kohe ajakirjanikele , et tuleb Stalini ülistamisel piiri pidada. Malenkov oli ka see, kes märtsis ise vabatahtlikult astus KK sekretäri ametist tagasi- pidi näitama kollektiivse juhtimise printsiipi, teisalt ka sisemiselt olid nii otsustanud. Ka tema jaoks polnud partei liin enam oluline. Inimestele jäi ka silma, et märtsis-aprillis hakati hoopis teises toonis kõnelema välispoliitika teemadel . Uskumatu nõukogude elanike jaoks oli see, et aprillis avaldati suurtes lehtedes Eisenhoweri, USA presidendi kõne, pikalt tsiteeriti. Oli täiesti enneolematu samm. Näitas, et ka välispol -lt on valitsusjuhi poolt teised põhimõtted rakendamisel. Kohe hakati valitsusjuhi poolt rääkima sellest, et tuleb bürokraatiaaparaati vähendada, viis hiljem kümnete ministeeriumide likvideerimiseni. Malenkovi esialgne domineerimine oli petlik .
  
• L.Beria roll „uue kursi“ teostamisel. Jõulisemalt ja laiahaardelisemalt hakkas tegutsema Beria, kes oli saanud Malenkovi asetäitjaks, ka siseministriks. Oluline see, et Stalini surma järgselt kaks senist suurt ministeeriumi- julgeolekuministeerium ja sisemin ühendati üheks võimsaks jõuministeeriumiks, muutus uues võimustruktuuris üheks kõige olulisemaks täitevvõimu teostajaks. Beria ei piirdunud vaid oma ametkonna funktsioonidega, tegeles sisuliselt kõigi valdkondadega alates julgeoleku ja sisemin valdkondadest, lõpetades välispol, kultuuri, maj-ga. Seetõttu uuele kursile annab tegeliku sisu paljuski Beria tegevus. Ümberkorraldused siseministeeriumis, oluline see, mida laiemalt NL sisepoliitikas hakkab ette võtma ning kolmandaks tema välispoliitiline tegevus.
  
• Ümberkorraldused majanduses
  
• Välispoliitilised uuendused- kõige olulisemaks on kaks Beriast lähtunud initsiatiivi- tema oli see, kes kiirkorras hakkas suhteid parandama Jugoslaaviaga. Sellega seotud on laiemalt suhtumine Ida-Eur-sse ja eriti SDV-sse. Sm puhul tuli Beria välja seisukohaga, et tegelikult NL jaoks oleks kõige mõistlikum ja sobilikum variant, kui 2 Sm-d ühineksid. Võeti kurss, et SDV-s sotsialismi forsseerimine on vale, tuleb asju muuta, hakati toetama inimesi, kes olid julgeolekuametkonnaga seotud. SDV juhtkonnas ei suudetud kohe otsustada, kuidas edasi minna, lisandus veel üks teistlaadne tegur- forsseeritud sotsialismi ehitamine oli elanikkonnale ebameeldiv, rahulolematus kasvas, oli mitmesuunaline. Tollal olid tegelikult piirid lahti, ka SDV-st oli võimalik lahkuda, paljud lahkusidki. Nende rahulolematus, kes jäid, vallandas juunis 1953 Berliini ülestõusu, tööliste massilise väljaastumise. Poliitiline segadus , tööliste väljaastumine, dramaatilisel moel muutis SDV sisepol olukorra väga keeruliseks. Selles olukorras Berial kannatus katkes ja tema oli see, kelle juhtimisel tegelikult rahutused tasandati SDV-s. Beria tegelikult jälestas Ida-Eur mudelit, Baltikumis tema poolt vaadatuna ei tulnud mingi idabloki satelliitriikide põhimõte ellu rakendamisele. Suhtumine saksa küsimusse jne oli päris kardinaalne pööre senises välispol tegevuses, Molotov, kellest sai välismin, ei suutnudki sellest aru saada. Beria oli see, kes kohe 1953 kevadel kutsus Moskvasse kõik välisluure residendid, kes üle maailma laiali olid ja selle eesmärk oli tõhustada välisluuret. 1953 suvel Korea sõja lõpetamine sai teoks vaid seetõttu, et stalinlikust jäigast kursist Aasia suunal loobuti.
  
• Muudatused sisepoliitikas- kõige olulisemaks on üldise repressiivse olukorra leevendamine, massiivsetest repressioonidest loobumine. Oli oluline ka Beria enda ametkonna siseministeeriumi seisukohalt. Moodustati mitmed kontrollkomisjonid, mis hakkasid nüüd uurima varasemaid süüasju, kas kohtupidamine on normaalsel moel toimunud. Paljud süüasjad läksid ümbervaatamisele, süüdimõistetud rehabiliteeriti. Kõige kõnekam on suhtumine arstide süüasja- 1953 jaanuaris Pravdas ilmus ametlik teade, mille Jossif ise oli redigeerinud ja sõnastuse paika pannud , kus laiema avalikkuse ette toodi arstide süüasi. Stalini surma järel aprillis ilmus Pravdas uus teade arstide süüasja kohta, kus oli öeldud, et NSV riikliku julgeolekuorganid eksisid arstide süüasja kokku panemisel. See oli ka tavainimese jaoks samasugune ootamatus kui jaanuari teate avaldamine. Kunagi varem polnud avalikult ajalehe vahendusel tunnistatud , et NSVL julgeolekuorganid eksisid. Oli selge märk sellest, et teatud muutused on toimunud. Repressioonidest osaliselt loobumine tõi kaasa paljude varasemate kõrgete parteitegelaste kiirkorras rehabiliteerimise, kes veel elus olid. Lazar Kaganovitši vend Mihhail lasti Suure Terrori ajal maha, nüüd kiirkorras rehabiliteeriti. Kes elus olid, toodi vangilaagritest ära, anti normaalne töökoht, võeti jälle nomeklatuuri tagasi. Uus kurss repressiivpoliitikas tähendas ka ametlikult piinamise keelustamist ülekuulamistel. Beria käskkiri 4.apr 1953 piinamise kohta. Tõi kaasa kohapeal väga suure segaduse, tublid tšekistid pärast käskkirja kätte saamist olid masenduses . 30Ndatel oli leiutatud mitmeid uusi piinamisvahendeid. Muudatus repressiivpoliitikas tähendas ka seda, et olemasolev kriminaalseadustik tuleb üle vaadata. Oli otsapidi seotud GULagi süsteemiga, mis maj jaoks on oluline- süsteem pidi kindlustama, et GULag oleks pidevalt tööjõuga täidetud.
  Oluliseks oli amnestia välja kuulutamine. Sellegi taga oli eelkõige Beria. Märtsi lõpus, 28.märtsil võeti vastu Ülemnõuk Presiidiumi ukaas amnestiast, millega vabanes kinnipidamiskohtadest 1,2 milj inimest. Amnestia puudutas esialgu ennekõike neid inimesi, kes olid vangi pandud mitte poliitilistel põhjustel. Ei puudutanud neid, kes olid seotud vastupanuliikumisega jne. See oli protsessi algus ja tähendas seda, et sisuliselt pool GULag-ist likvideeriti selle amnestiaga. 2,5 milj oli 1953 kevadel GULag-is. Tähendas seda, et inimesed olid juba 1953 suve lõpuks kõik vabaks lastud. Ka Eestisse tuli tagasi pea 10 000 inimest sügiseks. Hiljem rõhutatud, et see samm oli kuritegelik , pätid ja sulid lasti lahti, kriminogeenne olukord teravnes järsult paljudes prk-des jne. Tegelikult nt Eesti puhul amnestia kuritegevuse sisulist kasvu kaasa ei toonud. NL koha pealt on ka uuemad uurimused tõestanud, et suurt kuritegevuse kasvu kaasa ei toonud, mõnedes linnades siiski- nt Molotovi linn, kus kuritegevus kasvas, aga seal selgus pärast, et tegelikult sinna läksid tagasi mõned erilised tegelased ja ka kohapeal oli olemas pinnas. Seda toodi näitena, et terves NL-s on olukord selline, näitamaks et Beria oli rahvavaenlane ja tahtis riiki hukutada jne. Tegelikult amnestia asi oli Berial mõeldud kaheastmelisena. Märtsi lõpus I amnestia, samal ajal valmistati ette dokumente pol paragrahvide baasil süüdi mõistetute vabastamiseks, mai lõpuks olid dokumendid valmis, kokku oli lepitud, et saab kinnituse augustis Ülemnõukogu koosolekul. Otsuse projekti järgi oleks 1953 lõpuks kogu GULag likvideeritud. Tegelikult kui H sai võimu enda kätte, pandi amnestia projekt sahtlisse, rehabiliteerimine oli pikaajaline protsess. Tegelikult saavutati sama tase, mis oleks 1953 II ukaasiga saavutatud varem, alles 60ndal a-l. 60Ndatel jäid mõned poliitilised vangid spetsiaalselt kinni, eraldi kategooriaks olid Beria perekonnaliikmed.
  On ka passirežiimi piirangute tühistamine, piiritsoonide kaotamine, ühemõtteliselt on selle taga Beria initsiatiiv, 1953 saatis mai keskel kaasvõitlejatele eraldi märgukirja, viitas sellele, et NSVL-s on 340 linna või asustatud punkti, kus kehtivad passirežiimiga seotud piirangud ning suured territooriumid on piiritsooniks kuulutatud, kohati kuni 500 km sügavuselt. Sõjajärgsel perioodil üle 3 milj inimese sai karistada passirežiimi rikkumiste eest. Enamikel juhtudel tegemist sellega, et poeg läks vanaema vaatama, kes elas piiritsoonis- oli vaja eraldi luba. Mujal maailmas midagi sellist ei olnud, Beria juhtis sellele tähelepanu ning tegi ettepaneku, et mõistlik oleks sellest jaburusest loobuda. 20.mail võeti vastu seadus, millega enamik režiimseid piirkondi ja piiritsoone NL-s kaotati. Teatud piirangud jäid kehtima suurlinnade puhul, kus liikumine päris vaba ei olnud, osa piirkondi, mis olid väga seotud sõjatööstusega, jäid piirangute alla, olid olemas ka eraldi salastatud linnad. Tõi kaasa olulisi muutusi ka Eestis, kus enamik rannajoonest oli piiritsoon. Ilma loata sai Saaremaale sõita, mereranda minna jne- on meenutatud helgelt. Ka see pidu ei kestnud kaua, 53 a okt-s, kui Beria oli maha võetud ja valmistuti tema hukkamiseks, enamik režiimseid piirkondi ja piiritsoone taastati. Suuresti jäid piirangud, ka Eestis, kuni 80ndate keskpaigani püsima.
  
• Nn uus rahvapoliitika
  
• L.Beria tegevuse tasalülitamine
  

21.loeng- 23.apr
Oluline küsimus oli ka küsimus suhtumisest isikukultusesse, Stalini pärandisse- oluline küsimus, kuna tavaarusaama järgi ja kirjanduse järgi tänase päevani kõneletakse sellest, et isikukultuse päevakorda tõstataja oli Nikita Hruštšov, tuli päevakorrale NLKP 20.kongressiga. Olulisem on Stalini surma järgse aja juures see, et tegelikult I korda isikukultuse küsimuse tõstatas Georgi Malenkov juba 1953 märtsis, vahetult pärast Stalini surma. Oli ka kavas korraldada eraldi NLKP KK pleenum kevadel, kus põhiküsimuseks oleks pidanud olema Stalini isikukultus . Tänaseni pole täpselt teada, miks see ei toimunud, aga ilmselt olid omavahelised suhted veel nii segased , et ei suudetud üksmeelele jõuda. Pole kahtlust, et Malenkov tegelikult plaani pidas sellist kõne pidada. Isikukultuse tõstatamise juures Hruštšovi ei olnud, pole kindlasti see, kes esimest korda küsimusega avalikkuse ette tuli. Hiljem kasutab seda väga oskuslikult oma huvides ära. Küsimuse tõstatamisega käis kaasas see, et toonast ajakirjandust hakati üsna selgetesse raamidesse suruma selles osas, kuidas uusi juhte eksponeerida. Stalini ajal olid kõik ajalehed suuri pilte täis, Malenkov kutsus kokku ajakirjanduse juhid ja instrueeris neid, kuidas tuleb vaoshoitult Kremli juhtkonda rahvale näidata. Kremli juhtkonda eksponeeriti ka maiparaadil ja oktoobriparaadil. 1953 maiparaad oli väga kasin võrreldes eelneva perioodiga plakatite suhtes. Hiljem osaliselt liialdused tulevad tagasi Hruštšovi ajal.
Olulised on ka need ettevõtmised, mis tehti rahvuspoliitikas. Nendest on natuke ka varem juttu olnud, väga tähtis on see, et muudeti suhtumist vastupanuliikumisse, NL impeeriumi äärealadel, Baltikumis, Lääne-Ukrainas, Valgevenes. Moskva sõnum oli, et tuleb loobuda totaalsest sõjalisest vägivallast ja panustada pehmematele meetoditele, et vastupanu järk-järgult tasa lülitada. Pehmemad meetodid tähendasid veelgi rohkem, kokkulepete sõlmimist. Julgeoleku ülesandeks oli rahva seas tuntud inimeste enda poole meelitamine ja nende abil vastupanu järk-järgult tasalülitamine. Berial olid suhteliselt mastaapsed plaanid selles osas. Ka üksikud seigad ja mõned juhuslikud materjalid annavad päris huvitava pildi. Kõige jõulisemalt 1953 kevadel hakkas Beria tegutsema just Lääne-Ukrainas, kus taheti ja juba asutigi looma rahvuslikku organisatsiooni, mis pidi tegutsema julgeoleku kontrolli all, formaalselt olid eesotsas rahvuslikud juhid, kogu org ülesanne oli tasandada vastupanu ja protestivaimu, mis ühiskonnas oli, liimi tuli laiendada ka teistesse piirkondadesse. Eesti puhul on sama liini üheks lüliks see, et tehti ettepanek Georg Merile julgeolekutöötajate poolt 1953 suvel, et tema võiks kokku panna ENSV-le sobiliku valitsuse nendest inimestest, kellel on ka laiem toetus ühiskonnas olemas. Georg Meri jutt on tegelikult arhiividokumentidega tõendamata, aga ilmselt pole tegemist väljamõeldisega, vaid see läks kokku üldise poliitikaga. Suhtumise muutus ei jäänud vaid teoreetilisele pinnale, ka praktikas hakati teistmoodi käituma, tõi kaasa ka karistuspoliitika ümber vaatamise , piinamise keelustamise ülekuulamistel jne. Kõige silmapaistvam näide on Leeduga seotud, kui 1953 mais julgeolek tabas Leedu ühe metsavendade juhi, siis Stalini ajal oleks see raudu pandud ja koha peal maha lastud, aga 1953 mais sama inimese võttis Kremlis oma kabinetis Beria isiklikult vastu ja kõneldi sellest, kuidas mõlemalt poolelt vaadatuna oleks mõistlik suur vastasseis lõpetada.
Kohalik kaader pidi ka etteotsa saama, Leedu puhul 1953 siseminister, kelle Beria oli välja valinud, kutsuti Beria juurde järelekatsumisele ja ei pääsenud ebameeldivast ametist isegi tänu sellele, et vend oli Ameerikas. Kuna vene keele oskus oli kehv, oli Beria soovitanud, et tuleb saata leedu keeles Moskvasse. Olulised olid vastupanusse suhtumine, kohalik kaader ja kohaliku keele juurutamine asjaajamiskeelena. 50Ndate alguseks partei KK tasandil oli asjaajamine sisuliselt venekeelne . Kui olid liiduvabariigi pleenumid, oli enamik sõnavõtte juba venekeelsed . Sageli kõne venekeelne stenogrammis, aga all märge, et esineti eesti keeles. Uue kursi järgi tuli alates kõige madalamast võimutasandist kuni tipuni muuta põhiliseks asjaajamiskeeleks kohalik keel. Ei jäänud mingiks sõnakõlksuks, liiduvabariikide osas alates mai II poolest võeti vastu eraldi otsus, Leedu ja Lääne-Ukraina kohta, juuni keskel 1953 Läti ja Valgevene kohta, valmistati ette Eesti ja Moldaavia otsust. Kõigi puhul olid põhipunktid vastupanuliikumise suhtes kursimuutus, kohalik kaader ja kohalik keel asjaajamiskeeleks, oluline oli ka põllumajanduse olukord- Beria ja tema mõttekaaslased andsid teada, et nende ülesandeks on põllumajandusolukorda parandada. Oli väga õige käik, sest 50ndate algus on põllumajanduse osas Baltikumis kõige hullem periood- lauskollektiviseerimise järgne madalseis.
Berial olid ka plaanid hakata juurutama veelgi jõulisemalt rahvuslikku eripära erinevates liiduvabariikides, üheks vahendiks pidi olema see, et kõik liiduvabariigid pidid saama endale rahvuslikud autasud . Eesti otsus jäi ametlikult vastu võtmata, otsuseprojekt on Moskva arhiivis , oli ilusti ette valmistatud. 26.juuni arreteeriti Kremlis Beria, seisati ka uus kurss ja uus rahvuspoliitika, mistõttu enam ei tulnud kõne alla ka Eesti ja Moldaavia otsuse vastu võtmine. Tegelikult juuli alguses ametlikult NLKP KK Presiidium tühistas ka Leedu, Lääne-Ukraina, Läti ja Valgevene otsused kui väärad, mis pidavat külvama segadust liiduvabariikiides. Hoolimata sellest, et otsust vastu ei võetud, suuresti ka Eestis käivitus juba protsess- siseministeeriumis toimus täielik kaadrivahetus, ka juhtkonna tasandil, minister vahetas välja sisuliselt kõik osakondade juhatajad ja tähtsamad tegelased- põhimõttel, et alati üksust juhatas Eesti nimega tšekist. Olukord oli selline, et kohati oli nii, et oli osakonna juhatajaks major , aga tema asetäitjaks oli polkovnik . Tavasituatsioonis polnud see absoluutselt võimalik sõjaväelise subordinatsiooni seisukohalt vaadatuna. Eestlastest kõrge aukraadiga tšekiste polnud kuskilt võtta. Ka parteiliinis vaatamata sellele, et otsust vastu ei võetud, hakati välja vahetama Moskvast Eestisse saadetud inimesi. EKP II sekretär pakkis nt asjad kokku jne.
Beria maha võtmise juures on oluline rõhutada, et see pole ainult Hruštšovi teene. Talle meeldis väga kõneleda sellest, kuidas ta Beria paljastas ja kuidas tänu tema mehemeelele kurjategija õigeaegselt tabas. Hruštšovil oli valida, kas ta hoiab Beria või Malenkovi poole. Mingit kahtlust pole selles, et Hruštšovi esimene valik oli Lavrenti Beria. Läti ja Eesti dokumendid uuest rahvuspoliitikast valmistas ette Beria teadmisel Hruštšov ise. Hiljem, kui Beria oli paljastatud , ei maini H seda, et ta koos Beriaga uut rahvuspol välja töötas ja otsuseid ette valmistas. Kui Beriale esitatakse süüdistusi, siis Beria üritab tagasi lükata, et tegi koos Hruštšoviga. Oluline on Malenkovi suhtumine, tema juunis 1953 hakkas Hruštšovi ära rääkima, et Beria tuleb peatada- ei arvesta meiega, on oma ametkonnaga väga jõuliselt tegutsema hakanud ja pikas perspektiivis ei lõpe heaga jne. Beria enesekindlus oli väga suur ja valdkonnad, millega tegeles, ei piirdunud vaid siseministeeriumiga. Hiljem on ka välja tulnud, et Malenkovi suhtumise muutumisel oli kindel põhjus- juuni alguses sai Malenkov teada, et Beria on lasknud kokku panna süüdistusmaterjali Malenkovi kohta. Malenkov oli põhiinitsiaator olnud Leningradi süüasja organiseerimisel, need materjalid oli ka Beria välja otsinud, uue kursi kontekstis oli Leningradi süüasjaga tehtu väga halb variant Malenkovi jaoks. Selles situatsioonis leidis ta, et kõige kindlam on ikkagi leida Hruštšovis ja teistes tuge, et Beria maha võtta. Hruštšov oli võtmefiguur- Molotovi, Kaganovitši ja teiste ära rääkimine oli lihtsam. Beria vastase vandenõu punumine langes ka sobilikku aega, juuni keskel vallandus Berliini tööliste ülestõus, mida Beria isiklikult maha surus ja koordineeris. Tema tähelepanu Moskva asjadele oli hajutatud . Beria Kremlis kabinetis arreteeriti, viidi minema ja oligi nö tegelikult väga lihtsalt suure võimu juurest kõrvaldatud. Tuleb tunnistada, et ka tema ametkond ei olnud kindlasti tasemel- teatud märke kindlasti oli, et midagi on ette võtmisel. Sõjaväe ümber paigutamist serveeriti kui sõjaväeõppusi, toodi Moskvasse H ja Malenkovi kontrolli all olevaid väeüksusi. Ei tekkinud ka segadusi siseministeeriumis.
26.juuni istungil võeti Beria maha, päevakorras Beria kuritegelik tegevus. Beria esialgu kindlasti ei mõelnud, et temavastane vandenõu kardinaalse lõpuga peab olema- esialgu mõtles, et teda võimu juurest lihtsalt kõrvaldatakse. Kindlasti Malenkov ja Hruštšov polnud alguses kokku leppinud, mida konkreetselt Beriaga ette võtta. Pikka aega polnud teada täpsemat sisu istungi kohta, mis toimus. 90Ndatel tulid välja Malenkovi enda märkmed koosoleku kohta, annab teavet selle kohta, mis seal toimus. Ei olnud selget üksmeelt, mida temaga edasi teha. Mikojan tegi ettepaneku, et kuna Beria on nii tubli administraator, kes suudab asju ajada, võiks ta panna nt põllumajandusministriks. Juuni lõpus oli juba selge, et süüdimõistmine peab lõppema Beria hävitamisega. Pandi paika uus NL peaprokurör, sellele anti juuni lõpus põhipunktid, milles Beria süüdi on, prokurör pidi alustama kohtuprotsessi Beria üle. Kõigepealt peeti Beria üle parteilist kohut NLKP KK Pleenumil juuli alguses, pärast seda 10. juuli paiku esimest korda avalikkusele teatati, et Beria on arreteeritud, tegemist on rahvavaenlasega, kes on aastakümneid riiki petnud jne. Pleenumi dokumentatsioon I korda avaldati 1991, enne NL lagunemist. Hiljem selgus, et parteiliste tavade järgi oli nii, et alguses pleenumi materjalid stenografeeriti ja anti igale osavõtjale üle vaatamiseks, pärast seda vormistati lõplik protokoll. Enamik sõnavõtjaid pidas vajalikuks sept-s oma kõne ümber kirjutada vastavalt olude muutustele, mis olid toimunud. Esialgne protokoll ja lõplik variant on väga erinevad. Kohtupidamine käis sel moel, et Kremli tegelased said sellest ka osa, polnud muidugi kohal Beria ülekuulamisel, aga nende kabinetti Kremlis viidi ühendus raadiojaama. Vastavalt Beria vastustele muudeti ka oma sõnavõttude sisu. Detsembris 1953 Beria lasti maha. Oli põrandaalune tegevus, hiljem on osanikud ise tunnistanud, et selja tagant lasti maha, vormistati vastav akt. On ka arvamusi , et Beria löödi maha juunis juba, sel pole mingit tõepõhja all. Olemasolevad materjalid on osaliselt avaldatud. Ülekuulamisprotokollid annavad tunnistust sellest, et Beria käitus ülekuulamistel üsna sirgeselgselt, vastas ausalt.
Edaspidi Hruštšovi poolt vaadatuna saab tema jaoks Beriast kõige vihatum tegelane, keda ta kõikvõimalikul moel vaenab pärast 1953 a-t. Kui nt mingite välismaa riigijuhtidega kohtub, võtab Beria küsimuse üles, kõneleb, milline jätis ta oli jne. Lõpuks läheb see kõik tema mälestustesse, mis avaldatakse kõigepealt Läänes. Võib öelda, et Hruštšov suuresti kujundas Beriast monstrumi, keda peeti esikurjategijaks. Tegelikult polnud ta rohkem kuri kui ülejäänud kamp. Beria langusega põhiosas uus kurss tasalülitati, tagasipöördumine polnud totaalne. Ametlikult reklaamimata, et jätkatakse Beria poliitikat, teatud valdkondades sama suund jätkus. Rahvuspoliitika osas ka nt Eestis ei toimunud seda, et siseministeeriumis kõik, kes juunis said juhtivale kohale, oleks jälle tagasi vahetatud, osa vahetati, aga mitte kõik. Tegelikult ka hilisem H käitumine näitab, et just rahvuspol küsimuses oli Beriaga ühes paadis, nt 1956 ka Eesti puhul on just Kreml see, kes Käbinile ütleb, et vähe edutate kohalikku kaadrit.
Uue kursi majanduslik aspekt- kõige üldisemalt on oluline see, et nii Malenkov kui Beria tahtsid maj puhul panustada rohkem tarbekaupade tootmisele, B-grupi tootmisele. Olid seda meelt, et totaalset võidurelvastumist tolle aja tingimustes pole vaja. Oluline on see, et tegelikult vangilaagrite süsteem nende arvates polnud majanduse jaoks oluline, sellele ei saanud majanduses panustada, tuli kiirkorras likvideerida. See tõi kaasa ka väga paljude kavandatud suurehitustest loobumise. Stalini eluaja lõpul olid väga gigantsed kavad- Volga -Balti veetee rajamiseks jne. Esimest korda määrati kindlaks normaalsed teravilja kokkuostuhinnad, kolhoos sai ülejäägi maha müüa ise. Suhtumise muutus paneb aluse ka ajutisele põllumajanduse toimimisele. Majanduse juhtimises vähendati tsentraliseeritust, Moskva-kesksust. Liiduvabariigid hakkasid natuke rohkem saama iseotsustamisõigust.
N.Hruštšovi ainuvõimu kindlustumine

etapp- Lavrenti Beria likvideerimine (märts-juuni 1953)
Malenkov oli veendunud, et kui nad H-ga üheskoos Beria likvideerivad, on neil võimalik üheskoos lõbutseda ja tööd teha. H ei mõelnudki pikemas perspektiivis Malenkoviga koostööd teha, tema esmaseks ülesandeks oli Beria maha võtmise järel saada ametlikult parteijuhiks. Malenkov oli H-le tänuvõlgu, et too kaasa tuli Beria maha võtmisele, sept 1953 toimus NLKP KK Pleenum, kus H valiti ametlikult partei juhiks. Seni parteil ametlikku juhti polnud. Saades parteijuhiks tegutses H üsna oskuslikult. Beria ja Malenkov oma uue kursi läbi viimisel olid parteiaparaati päris tugevalt räsinud. Partei pidi täitevvõimu vaid toestama, selle õlule oleks jäänud ideoloogia jne. Mai lõpus vaadati üle senine palgapoliitika . Kui sei oli kohalikul tasandil parteijuht saanud rohkem palka kui täitevvõimu juht, siis muudatustega sisuliselt parteilastelt võeti palka maha ja pandi juurde täitevvõimule, võrdsustati parteivõim ja täitevvõim palga osas. Oli parteiametnikele üsna rängaks löögiks. Kui H sai sept-s ametlikult parteijuhiks, siis üks esmaseid signaale parteiaparaadile oli, et mina teid ei jäta , partei hea nimi tuleb selles osas taastada, seda ta ka tegelikult tegi. Ka võti sellele, miks suhteliselt kergelt võimu enda kätte sai- suutis parteiaparaadi ka liiduvabariikides enda poole võita. Kui parteivõim oli kindlustunud, siis tema teiseks eesmärgiks sai Malenkovi kõrvaldamine, et oma kontrolli alla saada ka täitevvõim.

etapp- Georgi Malenkovi kõrvaldamine (juuni 1953- veebruar 1955)
Kui Malenkov esialgu arvas , et nad saavad hästi koostööd teha, siis peagi pidi ta tunnistama, et H poolt tuge pole, tulemuseks see, et veebr 1955 H üsna elegantselt võttis Malenkovi valitsusjuhi koha pealt maha, ei paisanud põrmu, aga Malenkov pidi valitsusjuhi ametist loobuma- põhjuseks see, et nüüd, 1955 alguses tõstis H laua peale Leningradi süüasja materjalid ja ütles Malenkovile, et kui sa nüüd tagasi ei astu, siis räägime tõsisemalt Leningradi süüasjast. Malenkov Ülemnõuk Presiidiumi istungjärgul võttiski sõna ja astus tagasi. Tema järglaseks sai Nikolai Bulganin, kes oli selgelt Hruštšovi meeskonnas, tema kontrolli all.

etapp- nn parteivastase grupi likvideerimine (veebruar 1955- märts 1958)
Pärast Malenkovi maha võtmist algab kolmas etapp, mis kestab kuni märtsini 1958, selle etapi põhisisuks on H poolt vaadatuna see, et suudab lõplikult oma konkurendid Kremlist tõrjuda. Toimub põhiosas 1957 a-l, selleks ajaks olid paljud Kremli võimuladvikusse kuulunud inimesed- Molotov, Malenkov, Kaganovitš jõudnud arusaamisele, et Hruštsovi tegevus on läinud nii kaugele, et sisuliselt üldse teistega ei arvesta, teeb, mida tagab- kui nii jätkub, ei tule valitsemisest midagi välja. Leiti üksmeelselt, et mõistlik oleks H võimult kõrvaldada. Kindlasti polnud neil plaanis, et H ära tappa, aga et ta loobuks parteijuhi ametikohast. Esialgu oli tegelikult NLKP KK Presiidiumis vanameelsetel selge ülekaal. Nad olid päris kindlad, et neil tõepoolest on võimalik H-le survet avaldada, samamoodi nagu üheskoos võeti maha Beria. Olukord läks vanade tegijate kontrolli alt välja, H ja paar toetajat ütlesid, et seda peab otsustama laiem seltskond, NLKP KK Pleenum, kiirkorras kutsuti kokku uus pleenum. Marssal Žukov oli oluline, oli H poolt. Tema tegelikult oma ametit ära kasutades ja sõjaväelennukeid kasutades tõi ka Siberist ja kaugetest kohtadest KK liikmeid Moskvasse. On arvatud, et kui pleenumil oleks olnud vaid Moskva seltskond, oleks H vastased ülekaalu saavutanud, aga tänu Žukovi tegutsemisele toodi pea kogu kamp kokku. Üldine meelsus oli H poolt, tulemus oli risti vastupidine . H, kelle maha võtmiseks pleenum kokku tuli, väljus triumfeerides. Tulemuseks see, et kõik vana kaardiväe esindajad kõrvaldati Kremli võimuladvikust, nimetati parteivastaseks grupiks ja midagi hirmsat ei tehtud. Malenkov saadeti NL lõunaregioonidesse elektrijaama direktoriks, Molotov sai omale ameti välispoliitika liinis, suunati Mongooliasse NL suursaadikuks. Parteivastase grupi formeerumine ja lõpplahendus oli H jaoks uskumatult hea lahendus. Pärast seda oli selge, et tema tegemisi keegi enam ei vaidlusta, ka ta ise leidis, et tublimat riigijuhti kindlasti ei ole.
1958 märtsis koondas Hruštšov enda kätte nii partei- kui ka valitsusjuhi ametikohad. Bulganin saadeti valitsusjuhi kohalt minema, H võttis endale valitsusjuhi ametikoha, sisuliselt koondas võimutäiuse enda kätte nii partei kui täitevvõimu liinis. Oli tegutsenud risti vastupidi sellele, mida lubati pärast Stalini surma. 5 a-ga formaalselt taastus sama olukord, polnud riigi juhtimise jaoks mõistlik lahendus ja H enda jaoks ka mitte. Talle oleks piisanud ka parteijuhi ametikohast. Pärast võimutäiuse kätte võitmist tuleb välja H tegelik pale , mida tahtis teha ja kuidas tegi- polnud enam mingeid pidureid peal. Kui varem olulised küsimused arutati NLKP KK Presiidiumis läbi, teatud küsimustes oli ka tõsiseid vaidlusi, siis nüüd tegi mis tahtis. Paljudes valdkondades, mille eest ta hoolitseb, nt sisepol, välispol ja majandus, polnud olukord kõige parem.
23.loeng- 30.apr
Hruštšov ei saanud lubada, et Žukovi mõju järsult kasvaks, Žukov oli see, kes 1957 deklareeris, et kui tema ütleb, siis armee liigub jne- oli H jaoks selgeks ohu märgiks. Kui H 1957 sept-s läks Jugoslaaviasse ametlikule visiidile, siis tagasi tulles oli H Kremlis lasnud vastu võtta otsuse, millega Žukov tagandati kaitsemin ametikohalt, tema ise seda ei teadnud, kui lennukist maha tuli, sai aru, et midagi on valesti- tavalise suurema seltskonna sõjaväelaste asemel oli lennujaamas vastas vaid paar tegelast. Žukovit süüdistati selles, et ajab bonapartistlikku liini NL armees , tahab olla NL Napoleon , tegutseb oma tahtmist mööda jne. Tegelikult mingeid tõsiseid korrarikkumisi või ametialasi rikkumisi talle ette heita ei saanud, oli selgelt lihtsalt H hirm, et tulevikus võib ta tema vastu välja astuda. Tänaseks avaldatud dokumendid, kuidas pärast parteiliselt Žukovi üle kohut mõisteti- korraldati eraldi NLKP KK pleenum, kus Žukovi küsimus oli arutelul. Materjale lugedes tuleb välja, et tõsist põhjust Žukovi maha võtmiseks polnud, teda süüdistati ka selles, et armees on suur korralagedus- tõestuseks toodi näide Eestist, 1950 a suvel oli Tln-s üks ohvitser teise maha lasnud ja see pandi süüks Žukovile. Žukovi isiklik elu sõja järel on suhteliselt nukker, tegi üsna palju selleks, et Stalini isikukultust paljastada. Kui sõja ajal oli suur Stalini austaja olnud, siis pärast sõda toimunu viis selleni, et ta Stalinit eriti enam ei sallinud. Püüdis näidata Stalini halbu külgi. Žukovi autoriteet jõustruktuurides avaldas mõju, et ta ühepoolselt H poolele asus. Pärast Žukovi maha võtmist oli sisuliselt H poolt vaadatuna plats puhas, märtsis 1958 võttis endale ka valitsusjuhi ametikoha, ühendas partei ja valitsusjuhi ametikohad. Võimutäiuse saamine, konkurentide kadumine pani H olukorda, kus tal enam eriti kriitilist meelt polnud, hakkas tegema seda, mida tahtis ja soovis- tõi kaasa eripäraseid lahendusi sise- ja välispolitikas
3.Isikultuse kriitika ja selle piirid
Malenkov tuli vahetult Stalini surma järel selle mõistega välja, esialgselt oli kavas sel teemal eraldi parteiline pleenum korraldada. Omavaheline pos-de jagamine ja kohtade selgitamine ei lasnud pleenumil toimuda, pärast Beria arreteerimist avalikult isikukultusest ei kõnelda . Uuesti avalikkuse ette tuleb ta väga jõuliselt alles 1956 a-l, kui toimub NLKP 20. kongress 1956 veebruaris, sellel kongressil Nikita Hruštšov peab salajase kõne Stalini isikukultusest. Üldlevinud arusaama järgi oli Hruštšov see, kes isikukultuse päevakorrale tõstis ja ka ta ise kõneles sellest, kuidas ta pidi võitlema ainuisikuliselt Kremli võimuladvikus, et üldse saaks isikukultusest kõneleda jne. Tegelikult oli olukord teistsugune, tema ei tulnud mõttega välja, teiselt poolt vaadatuna polnud Kremli võimuladvikus ka totaalne eitus isikukultuse küsimuse suhtes. Kremli võimuladvikus oli inimesi, kes ei soovinud üldse sellega tegeleda- osadele see temaatika oli valus küsimus. Need olid eelkõige nö vana kaardiväe esindajad, kes ühelt poolt olid Staliniga koos pikka aega võimul olnud ja neil oli vaatamata sõjajärgsetele kehvadele oludele selge respekt Stalini suhtes olemas. Teisalt said nad ka aru sellest, et kui hakatakse kõnelema laiemalt Stalini kuritegudest või vigadest, siis paratamatult on suhteliselt keeruline varjata, et Molotov, Kaganovitš olid samal ajal võimu juures ja osalesid ka otsuste vastu võtmisel jne, ka neile peaks langema teatud vastutus varasemate sündmuste eest. Oli Kremli võimuladvikus ka inimesi, kes leidsid, et isikukultuse küsimusega tuleb tegeleda, seda pole mõtet ainult ajalukku jätta. Nende arvates tuli seda mõõdukal moel teha. Hruštšovi enda jaoks isikukultuse küsimus oli ka võimuvõitluse küsimus. H-le tuleb kiitust avaldada oskusliku tegutsemise eest, suutis isikukultuse küsimuse enda huvides väga oskuslikult ära kasutada oma võimu kindlustamisel. Tuleb arvestada ka seda, et ta tundis, et ühiskond ka ootab kriitilist suhtumist Stalinisse- mitte Stalini totaalset maha tegemist, aga teatud vigade esile toomist. Hruštšov tunnetas ootuse ära, tema suutis kogu asja serveerida nii, et just tema on see initsiaator , eestvedaja , ainuke, kes selle küsimusega tahaks tõsiselt tegeleda. Ühelt poolt kasutas kenasti ära isikukultuse või Stalini kriitikat oma positsioonide tugevdamiseks- Malenkovi maha võtmine, Leningradi süüasi jne.
1956 veebruaris NLKP 20. kongressil asi muutus. Kongressi päevakord oli üpris tavapärane, tegemist oli esmapilgul tavapärase parteilise suurfoorumiga. Ootamatu pööre tuli sisse kongressi lõpuajal, kui 25.veebruar 1956 kuulutati ootamatult kinniseks ja anti kongressi delegaatidele teada, et sellel kinnisel istungil peab Nikita Hruštšov salajase ettekande isikukultusest ja selle tagajärgedest. Sellel kinnisel istungil said osaleda vaid NL kodanikud. Ettekanne oli tõesti üsna tavapäratu, kritiseeriti teravalt Stalini tegevust teatud valdkondades, H mõistis hukka massilised parteitöötajata represseerimised, peamine Stalini süü selle ettekande järgi oli see, et ta teostas repressioone partei vastu. Hruštšovi arvates oli isikukultuse kõige suuremaks ohvriks just partei, mitte rahvas ja ühiskond laiemalt. Tegemist oli algusest peale üsna piiratud kriitikaga, ei püüdnudki avada tegeliku stalinliku režiimi olemust ja sisu. H kiitis samas ettekandes Stalini otsustavat tegevust opositsiooni maha surumisel 1920-30ndatel. Mis tehti Trotski ja Buhhariniga oli kõik väga õige- teostatud õigel ajal vajaliku põhjalikkusega jne. H jaoks need polnud mingid ohvrid . Ootamatu Stalini kritiseerimine tuli enamikele delegaatidele täieliku ootamatusena. Seda ei osatud kuidagi ette näha, paljud on mälestustes kirjutanud, et see oli nende jaoks täielik šokk. Tegelikult isikukultuse kõne oli NLKP KK Presiidiumis mitu korda läbi arutatud. Pmst olid ka Molotov ja Kaganovitš sellega nõus- teatud formuleeringute puhul vaidlesid vastu jne. Pmst oli ikkagi 1955 lõpus Kremli võimuladviku ühine otsus see kõne pidada. Hiljem H võtab au kõik endale. Teave kõnest levis ühiskonnas väga kiiresti, mitte vaid NL siseselt, vaid jõudis kohe ka välisajakirjandusse. On kohe küsimus sellest, kuidas nii juhtus- selge, et H ise seda ei lekitanud välismaale, aga on üsna tõenäoline, et välismaale jõudis läbi Poola kommunistide. Läänes tekitas kõne ka väga suurt kõneainet- väga suur uudis NL-st ja sellest kõneldi väga palju. NL-i ennast puudutavalt vaatamata sellele, et kõne peeti kinnisel istungil, võeti vastu otsus, et kõik partei liikmed peaksid saama võimaluse selle kõnega tutvuda, see korraldati ära sel moel, et H kõne trükiti ära ametkondliku trükisena, saadeti laiali kõigisse liiduvabariikidesse, oblastitesse, üle NL parteiorganisatsioonidesse- nõudega, et sellest ei tohi teha mingeid koopiaid, tuli kokku kutsuda parteikoosolekud ja seal ette lugeda kõne. Kui koosolekud olid ära toimunud, tuli kõik nummerdatud eksemplarid Moskvasse tagasi saata, kus vastav KK ametkond hävitas need. Ka parteiliini mööda teave sellest, mida H kõneles, levis ühiskonnas üsna laialdaselt. Parteiliikmetel polnud keeldu rääkida sellest, mis kõnes oli. Levisid ka alusetud kuulujutud, aga pmst sisu oli ka elanikel teada- omakorda tõi kaasa selle, et mitmel pool inimesed said sellest aru, et on tulnud aeg kriitilise pilguga vaadata tagasi lähiajalukku. Mitmel pool partei algorganisatsioonide koosolekutel hakati väga teravalt Stalini vastu sõna võtma, välja tooma vigu, mis oli tehtud konkreetses asutuses või ettevõttes jne. See oli H jaoks juba teatud piiride ületamine. Ei näinud seda ette, et ühiskonnas võiks selline vastureaktsioon tulla. 1956 märtsis Gruusias toimunu oli NLKP KK jaoks täiesti ootamatu- Gruusias rahvas tuli tänavatele ning avaldas protesti selle vastu, et Stalinit, nende poega, kritiseeriti. Rahutused Gruusias olid päris ulatuslikud. Esialgu H oli üsna üleolev, hiljem sõjaväe abil rahustati Gruusia maha. Pärast Gruusia sündmusi kiirkorras likvideeriti NL-s rahvusväeosad. Põhjuseks see, et Gruusia rahvusväeosad keeldusid oma rahva vastu minemast. Noormehed saadeti laiali üle terve NL. Hruštšovi jaoks see, et ühiskond erineval moel vastu kajas , polnud sobilik lahendus. Eriti ei meeldinud talle ka see, et kontrollimatult hakati Stalinit ja tema aega kritiseerima. Kui Moskvas tehnikakõrgkoolis mitmed õppejõud Stalini vastu parteikoosolekul sõna võtsid, siis kui info Kremli jõudis, võeti mitmed õppejõud töötluse alla ja arreteeriti.
Et mingil moel olukord kontrolli alla saada, võeti 30.juunil 1956 vastu eraldi NLKP KK otsus isikukultusest. See dokument avaldati ajakirjanduses, oli mõeldud kõige laiema avalikkuse jaoks, selles otsuses mokaotsast kritiseeriti Stalinit, samas toodi välja ka tema saavutused- sotsialismi üles ehitamine jne. Otsuse väljaandmise mõte oli, et panna isikukultuse kriitika kindlatesse raamidessse. Stalinit võis edaspidi kritiseerida nendes piirides, mis otsuses kirjas olid. Selle taga oli eelkõige Hruštšov, kes väga jõuliselt püüdis ühiskonda ohjata , et mingeid suuremaid Stalini-vastaseid väljaastumisi ei tuleks ja kriitika oleks parteiliselt õige kriitika- kontrollitud ja suunatud. Hoolimata sellest, et isikukultuse kriitika oli üsna piiratud ja hiljem altpoolttulev initsiatiiv suukorvistati, on 20.kongressil ja H kõnel väga oluline tähtsus NL sisepoliitiliselt kui ka välispoliitiliselt . See, et ühiskonda uuesti tugevamalt kontrollima hakati, on üks pool, teiselt poolt Stalini isikukultuse kriitikaga kaasnes ka laiem vabadus ühiskonnas, sõnavabaduse piirid laienesid.
Välispoliitiline mõju oli ehk veelgi olulisem, eriti just Ida-Euroopa arengute kontekstis. Isikukultuse kriitika tõi kaasa ka selle, et idabloki riikides hakati samamoodi tagasi vaatama Stalini ajale ja neile juhtidele, kes tol ajal riikide eesotsas olid. Kuna nad 1956 olid endiselt paljudes Ida-Eur riikides võimu juures, siis see tõi kaasa neis riikides väga teravaid sisepol vastuolusid. Kõige teravamaks muutus olukord Poolas, kus juba suvel teatud rahutused olid ja väljaastumised, mis otsapidi olid suunatud NL vastu selles mõttes, et miks peaks Poola olema tegelikult NL kontrolli all. Veelgi enam tuli 20.kongressi mõju välja okt-nov Ungaris Ungari mässu näol, kus olukord läks Moskva ja kohalike kommunistide poolt vaadatuna täiesti kontrolli alt ära, Ungarisse saadeti NL väed, mis tõi kaasa ülestõusu verise maha surumise ja suured inimohvrid. Ida-Eur sündmustik omakorda sundis Kremli juhtkonda sisepoliitiliselt kruvisid kinni keerama . Oluline on 1956 detsember, kui dets keskel, 14.dets, 1956 saadeti laiali eraldi kinnine kiri üle terve NL parteiorganisatsioonidesse, kus kirjeldati olukorda, mis Kremli meelest on välja kujunenud, toodi mitmeid näiteid selle kohta, kuidas ka siseriiklikult on ette tulnud nõukogude-vastaseid väljaastumisi, kiri nägi ette konkreetseid abinõusid , kuidas olukorda kontrollida. Tähendas tegelikult repressioonide suurendamist kõigi nende vastu, kes oma tegevuses ei mahtunud ülevalt antud piiridesse . Üheks kõige olulisemaks ajendiks, miks see laiali saadeti, olid just sündmused Baltikumis, eelkõige Leedus ja Eestis, olid seotud just reageeringutega Ungari ülestõusule. Eriti tugev vastukaja Ungari ülestõusule oli Leedus, kus ka kirik läks sellega kaasa, samuti Eestis just üliõpilased avaldasid üsna vabalt oma arvamust selle kohta, mida nad nüüd NL tegevuse kohta arvavad, kui NL väed oli ungarlaste vastupanu lämmatanud. Ärevus Baltikumis sundis Kremlit selgelt kruvisid kinni keerama. 1956 a-l ja eriti 1957 a-l oli poliitilistel põhjustel arreteeritute hulk kõige suurem pärast Stalini surma. Tõus oli päris märgatav. 1953-80ndate keskpaigani polnud ühelgi teisel aastal järsku repressioonide tõusu.
Hruštšovi jaoks oli isikukultuse kriitika mitte süsteemi kriitika, vaid ta kasutas oskuslikult kriitikat ära võimuvõitluses, oma pos-de kindlustamiseks ning rahva poolehoiu saavutamiseks. Mingil moel ei mõistnud hukka süsteemi, mille Stalin oli üles ehitanud. 1956 a Stalini kritiseerimine tõi talle toetajaid ühiskonnas. 50Ndate lõpus, 60ndate alguses toetus hakkab kaduma. Kui H tunnetas oma populaarsuse langust, võttis uuesti Stalini isikukultuse päevakorrale. 1961 toimus järjekordne parteikongress, seal taas jõuliselt H eestvedamisel kritiseeritakse Stalinit ja tema tegevust. Laiemalt 1961 Stalini-vastane sündmustik päädib sellega, et ühel pimedal ööl viidi Stalin Lenini-Stalini mausoleumist ära ja maeti ööpimeduses Kremli müüri äärde maha ja kraabiti kähku mausoleumi seinalt maha Stalini nimi. Sellega lootis H rohkem populaarsust ühiskonnas saada, tegelikult läks risti-vastupidi. 1956 ühiskonnale peale läinul 1961 enam sellist mõju polnud. Paljudele polnud vastuvõetav ka see, kui saadi teada, kuidas Stalin salaja mausoleumist ära viidi. H tahtis selgelt olla isikukultuse peamine tõlgendaja. Kui teised sel teemal sõna võtsid, siis sageli langesid nad ka H kriitika alla.
4.Rehabiliteerimine
Stalini surma järgse uue kursi suunaks oli ka repressiivpoliitika senine ümberhindamine. 1953 märtsi lõpust algas GULagi süsteemi lammutamine , millele pani aluse 1953 amnestiaseadus. Esialgselt oli kavas Beria ja Malenkovi poolt 1953 lõpuks kogu GULagi süsteem likvideerida. Teatud mõttes osaliselt taheti heastada see, mis Stalini ajal oli tehtud. Beria maha võtmise järel esialgne suund totaalseks vangilaagrite süsteemi likvideerimiseks peatati, edaspidi rehabiliteerimise protsess oli üsna pikaajaline ja kestis kuni 1960ndate aastate alguseni välja. Sisuliselt alles 1960 puhul võib öelda, et stalinlik GULagi süsteem on enam-vähem likvideeritud. Nõukoguliku rehabiliteerimise puhul on oluline rõhutada, et võimude poolt tähendas see varasema ülekohtu heastamine eelkõige parteiliikmete rehabiliteerimist. Rehabiliteerimine oli selgelt parteiline rehabiliteerimine e valikuline. Praktikas tähendas seda, et kui järk-järgult GULagi süsteem likvideeriti, sealt inimesed vabastati, siis need inimesed, kes olid metsavennad, nende puhul polnud tegemist rehabiliteerimisega. Puudutas paljuski ka rahvaid- nt tšetšeenid, kes 1944 pea täies koosseisus küüditati. H mõistes need rahvad , keda represseeriti, ka rehabiliteeriti. Rehabiliteerimisega kaasnes ka repressiivpoliitika teisenemine. H ajal repressioonid ei kadunud kuhugi, brutaalne vägivald ühiskonnast ikkagi taandus. Sellele omakorda aitas kaasa ka kriminaalseadusandluse uuendamine, teostatakse just 1950ndate II poolel, 1958 võeti vastu kriminaalseadusandluse alused, kaotati rahvavaenlase mõiste, vähendati karistusaegu jne- pehmendati repressiivset seadusandlust. Tegemist oli valikulise rehabiliteerimisega- oli mõeldud parteilaste vastu tehtud ülekohtu heastamiseks.
5.Võimustruktuuri reorganiseerimine
H valitsemisajal leiavad aset olulised muudatused riigivalitsemises. Protsess sai täie hoo sisse vaid siis, kui H oli lõplikult oma võimu kindlustanud, riigi üldine juhtimine on otsapidi seotud ka majanduselu juhtimisega. Stalinlik NL oli riik, kus toimis väga jäik tsentraalne juhtimine nii pol elus kui majanduses. Ülimat jäikust hakati Stalini surma järel ja H poolt järk-järgult muutma. Väga palju ministeeriume tegelikult Stalini surma järel likvideeriti, osa hiljem taastatakse, teatud riigiaparaadi uuendamine ka läbi vähendamise toimus. See oli põhimõtteliselt H jaoks oluline, et ka ametnikkonda vähendada. Rahvamajandusnõukogude loomine, parteilise juhtimise ümberkorraldamine ning valitsemisaja lõpuperioodil parteilis-riikliku kontrollikomisjoni loomine olid olulised. Julgeolekuorganite mõju vähendamine oli seotud 1953 sündmustega. 1953 kevadel kohe Stalini surma järel siseministeerium ja julgeolekuministeerium ühendati üheks siseministeeriumiks, mille etteotsa sai Lavrenti Beria ja sellest kujunes üks olulisemaid täitevvõimu institutsioone. Beria eestvedamisel tegeleti ka välispoliitikaga, sekkuti tugevalt sisepoliitikasse jne. H jaoks oli sellise võimsa ministeeriumi olemasolu selge ohu märk. Oma rolli etendas ka see, et ministeeriumi juhtis Beria. Tema eesmärgiks oli selgelt julgeolekuorganitele koht kätte näidata, allutada nad parteilisele kontrollile.
Teostus 1954, mil siseministeeriumi koosseisust eraldati kõik struktuuriüksused, mis tegelesid julgeolekuküsimustega ja loodi neist eraldi Riikliku Julgeoleku Komitee, Ministrite Nõukogu juures tegutses- KGB. 1954 reformi on ajalookirjanduses käsitletud kui julgeoleku positsioonide tõstmist ühiskonnas jne- on väär. KGB loomisega selgelt tugevdati parteilist kontrolli julgeolekuorganite üle. Kui Stalini ajal julgeolekuministeerium oli üsna isepäiselt saanud tegutseda, oli aruandekohustuslik vaid Stalini ees, nüüd pandi alluvus väga selgelt paika. Tähelepanuväärne on see, et ka formaalselt komitee loomine tähendas julgeolekuorganide pos-i alandamist, sest komiteed olid aste allpool kui ministeeriumid. Sellele lisandub järgnevatel aastatel H poolt see, et väga jõuliselt uuendati komitee isikkoosseisu. Ühelt poolt sel teel, et mitmel aastal vähendati KGB normkoosseisu, tuhanded ametikohad kaotati jne. Teisalt saadeti erru palju vanu tšekiste, kelle asemele võeti noori. 50Ndate II pool, 60ndate algus- kõrgkoolidest, ülikoolidest julgeolek värbab endale palju uusi töötajaid. Tõsiselt julgeoleku uue kaadri valikuga tegeles partei ka ise. Tähendas tegelikult seda, et H-l peaaegu kuni oma valitsemisaja lõpuni julgeolekukomitee poolt mingit ohtu polnud, ei tekkinud mingit opositsiooni tema suhtes. On ka see aeg, kus tegelikult mitmed komitee juhid on mitte elukutselised julgeolekutöötajad, vaid varasem tegevus on seotud parteiga. KGB uus tõus algab alles 60nda II poolel, kui etteotsa sai Juri Andropov - tõstab KGB sisuliselt taas püünele.
Rahvamajandusnõukogude loomine oli H poolt läbi viidud väga suur ja oluline reform- tuli ideega välja 1950ndate keskpaiku, realiseerus see 1957 a-l, kui NL-s loodi Rahvamajandusnõukogud. Rahvamajandusnõukogude loomine tähendas väga põhimõttelist muutust- seni oli ka majandust juhitud valdkonna põhiselt, nüüd majanduse juhtimine muudeti suuresti territoriaalseks. Kogu NL territoorium jagati ära Rahvamajandusnõukogude piirkondadeks- Eestist sai üks, Vene Föderatsioonis pandi 2-3 oblastit kokku, nii jagati sisuliselt ära kogu NL. Enamik majanduselu juhtimisest anti nõukogude kätte. Ei tähendanud, et kõik valdkonnad oleks ära kadunud. Sõjatööstuse valdkonnad jäid endiselt üleriigilisteks, valdkonna põhisteks. Tavapärane majanduselu anti juhtida Rahvamajandusnõukogudele. See oli tõesti oluline uuendus, jäiga tsentraliseeritud majanduse juhtimise osaline kõrvale jätmine, funktsioonide delegeerimine allapoole. Ühtse juhtimisega majandusterritoorium andis teatud piirkondades ka tulemusi. Eriti just kui silmas pidada väiksemaid liiduvabariike. Eesti jaoks RMN loomine oli kindlasti positiivne samm. Nüüd saadi kohapeal rohkem otsustada- oli vaieldamatult kasulik. Tõi kaasa tegelikult ka mitmes vallas majandusliku elavnemise. Enamikul NL territooriumil RMN süsteem sisuliselt tööle ei rakendunud. Kui pandi kokku üsna juhuslikult 3-4 naaberoblastit, ei kujunenud RMN piirkonnast ühtset majandusterritooriumi. Mitmel pool oli hoopis takistavaks teguriks , tõi kaasa ka majandusse vallas bürokraatia kasvamise jne. NL tervikuna silmas pidades sel moel majanduse detsentraliseerimine polnud edukas. Eestit, Lätit, Leedut vaadates oli RMN aeg varasemast parem. Süsteem kestis kuni H mahavõtmiseni, isegi natuke kauem, likvideeriti 1965. Mõte oli H-l vaieldamatult õige, ellu rakendamine ei läinud nii, nagu kavandatud oli. See oli paljuski tingitud sellest, et oblastite endised juhid ei võtnud seda omaks. Tähendas ka nende mõju kaotamist- kui loodi 3-4 oblasti peale ühtne maj territoorium, siis suur osa üksikute oblastite võimureid kaotasid oma koha, see neile ei meeldinud. Nad ei võtnud reformi omaks ja ei teinud eriti midagi, et see normaalsel moel tööle rakenduks. Ei olnud RMN loomine tegelikult meeltmööda ka kohalikele parteitegelastele Baltimaades. RMN piirkonna eraldi loomine tõstis RMN selles piirkonnas esiplaanile, parteijuht jäi tagaplaanile. Tugev partei poolt oblasti tasandilt vaadatuna vastuseis. H ise aitas ka kaasa süsteemi bürokratiseerumisele, 1963 loodi eraldi kõrgem RMN, mis pidi juhtima kõiki kohalikke RMN-e, seal peal oli veel valitsus jne, selline süsteem muutus üsna mõttetuks.
Parteilise juhtimise ümberkorraldamine – H tuli välja omapäraste uuendustega. 1953 oli ta võimule saanud paljuski tänu parteiaparaadi toetusele, oli talle kõvaks toeks olnud. Oma valitsemisaja lõpul väga tänulik parteiaparaadile polnud. Leidis, et väga sobilik on parteiaparaati järjepidevalt uuendada. 1961 võeti vastu NLKP uus põhikiri , mis nägi ette, et parteiaparaat peab pidevalt uuenema, selle järgi nt partei rajoonikomiteedes pidi 5 a jooksul vahetuma 50% töötajatest, vabariigi tasemel pidi parteiaparaadi uuenemine olema vähemalt 1/3, uuenemine pidi jõudma välja kuni tippu, NLKP KK ja Presiidium pidi vähemalt veerandi võrra uuenema 5 a jooksul. Uuenemine polnud enamikule parteiaparaadist vastuvõetav. On ka üks põhjuseid, miks H üsna kergelt maha võeti. Parteiaparaadi uuendamine oli selgelt väga tervemõistuslik idee, ellurakendamine NL tingimustes polnud võimalik.
1962 tuli tal mõte jagada parteiorganite juhtimine kaheks- eraldi parteiorganisatsioonid on tööstuses ja eraldi põllumajanduses. Tähendas, et igas liiduvabariigis loodi kaks parteikomiteed- tööstuse ja põllumajanduse komiteed. Täpselt polegi aru saadud, miks ta sellisele mõttele tuli. Kui võtta kasvõi rajooni tasand, on selge, et pole võimalik üheselt vahet teha tööstuse ja põllumajanduse juhtimisel- toob igapäevaelus kaasa mõttetut dubleerimist, möödarääkimisi, sekeldusi jne, bürokraatia kasvu jne. Mingil moel see plaan tööle ei rakendunud. Kasu asemel sai endale palju vaenlasi juurde. Oli see aeg, kui teiste arvamusega enam ei arvestanud, ka parteilise juhtimise lahku löömisel mitmed nõunikud ütlesid, et see pole mõistlik lahendus, ei too midagi head, H ei teinud välja nendest arvamustest, surus oma idee läbi.
Parteilis-riikliku kontrollikomisjoni loomine oli 1963 a idee, mil loodi NSVL-s Üleliiduline Parteilis-Riiklik Kontrollikomitee, selle allasutustena ka kohtadel loodi allasutused. H arvates oli sellist asutust vaja, et paremini kontrollida riigiaparaadi tööd, et üleriikliku kontrollikomitee kaudu tõhustada või avaldada survet riigiaparaadile ja tulemus pidi olema see, et tervikuna riigiaparaat hakkab paremini tööle- mida tõhusamalt ja täpsemalt ametnikke kontrollida, seda paremini töötama hakkavad. Sisuliselt ka see reform kukkus läbi, loodi hiiglaslik bürokraatlik monstrum , mis tegelikus elus küll hakkas usinasti riigiaparaati kontrollima, kuid ei toonud kaasa efektiivsuse suurenemist, vaid vastupidi- kontrollreidid komiteede tegevuskohtadel muutusid selgelt takistuseks. Mitte läbi mõeldud kontrolli kehtestamine ei olnud vastuvõetav paljudele riigiametnikele, kes samamoodi H maha võtmise päevakorrale tulles ei poetanud pisarat, vaid olid rõõmsad.
24.loeng- 7.mai
H I periood kuni 60ndate alguseni oli majanduse elavnemise periood. Eriti suurt tähelepanu pööras Nikita põllumajandusele, pidas ennast põllumaj vallas tubliks spetsialistiks. Ukraina parteijuhina tegeles ka põllumajandusküsimustega. Oma avalikes esinemistes, kui 1953 sept-s sai NLKP KK peasekretäriks, pööras põllumaj küsimustele palju tähelepanu. Ka hiljem ajakirjanduses on jäänud mulje, et tema tegeleski põllumajandusega. Samas siiski Stalini surma järel ei pööranud põllumajandusele tähelepanu vaid H, see oli ka Malenkovi üks peamisi eesmärke, et põllumaj elavdada. Malenkov oli ka üks neist, kes NSVL Ülemnõukogu istungjärgul pidas programmilise kõne, kus ta väga palju pööras tähelepanu põllumajandusele ja tõi välja uuemad põhimõtted, millest tuleks põllumaj poliitika teostamisel lähtuda, kõne leidis rahva seas väga laia vastukaja. H pidas sept-s NLKP KK pleenumil eraldi programmilise kõne põllumaj teemal, kui Malenkovi ja H ettepanekud kokku võtta, siis sellest moodustus teatud mõttes uus lähenemine põllumajandusele.
Uus lähenemine oli väga lihtne ja ei sisaldanud mingeid kardinaalseid uusi mõtteid või tähendusi. Peamine oli see, et likvideerida senine ebaõiglane olukord, kus kolhoosid pidid tootma, sunniviisiliselt oma toodangu riigile müüma sümboolse tasu eest. Riiklikud kokkuostuhinnad olid alla igasugust normaalset taset. Uue põllumaj poliitika kõige olulisemaks sisuks oli see, et põllumaj saaduste kokkuostuhinnad tõsteti normaalsele tasemele ja fikseeriti ka konkreetselt kohustuslikud müüginormid- kui palju tuli riigile kohustuslikus korras müüa, kindlaks määratud hinnaga. See, mida kolhoos hakkas üle tootma normist, oli võimalik realiseerida omadel eesmärkidel, mitte riigi plaani täitmiseks. Soodustas tootmise parandamist. See lihtne meede andis 50ndate II poolel tulemust- see aeg, kui kolhoosikord ja põllumajandus on selgelt tõusuteel. Tuleb arvestada, et 50ndate alguse seis oli ka väga nutune, põllumaj kriis oli tollal päris totaalne ja väga kaugemale minna ei oleks saanud. Hakati soodustama isiklikke abimajandeid- kolhoosnikele anti isiklikuks kasutamiseks väike maalapike, u 0,6 ha, see tähendas, et enamik peresid toitis end isikliku abimajapidamise abil ära. Mis üle jäi, seda oli võimalik turul realiseerida. See omakorda üldist elatustaset NL ühiskonnas tõstis. H poolt vaadatuna oli see teatud mõttes sunnitud samm, Hruštšov ise oma sisimas ei pooldanud mingit eraomandile lähenevat majandamisvormi. Kui 50ndate II poolel põllumajandus toibub, saagid suurenevad, H-l tekkis teatud illusioon , et kõik on ülesmäge minemas, siis tuli välja sellega, et hakkas väga jõuliselt isiklike majapidamiste kasutamist piirama. Pandi ranged reeglid peale, kui palju koduloomi tohib olla jne. Hakati ka mööda küla käima ja kontrollima, mitu lammast on, kas on normi piires jne. Loomi peideti ka kontrollide eest.
1950Ndate II poolel hakati keskvõimu initsiatiivil isiklikke abimajandeid piirama, selle asemel H tuleb väga jõuliselt välja põllumajanduse industrialiseerimise mõttega. See tähendas ka üsna põhimõttelist muutust maaelus. Alates 30ndatest, kui NL-s kollektiviseerimine läbi viidi, oli nii, et kolhoosid tegelesid tootmise, vilja kasvatamisega jne, aga nende käsutuses ei olnud masinaparki. Masinad, millega põldu hariti olid eraldi masina-traktorijaamade käes. MTJ-d olid partei toed kollektiviseerimise läbi viimiseks . MTJ juht oli paljudes piirkondades kohaliku elu juht, kes õigeid suuniseid andis jne. Tähtsus oli 30ndate puhul väga poliitiline. Sõja järel, kui Eestis kollektiviseerimine läbi viidi, tulid ka MTJ-d Eestisse, olid ka hobulaenutuspunktid jne. Moskva poolt vaadatuna tähtsustati MTJ-i ka kui poliitilist inst-i Eesti külas. 40Ndate II poolel MTJ-de ülemad on liiduvabariigi nomenklatuuris sees. Tegelikult Eesti külas MTJ-l sellist poliitilist rolli polnud. 50Ndate alguses visati MTJ tegelased nomenklatuurist välja. H ajal jõutakse selleni, et MTJ-d 1958 likvideeritakse. Masinapark tuli kolhoosidel-sovhoosidel välja osta. Iseenesest kaks poolt ühendati ja vaieldamatult põhimõtteliselt oli mõistlik samm. Väga jõuliselt H poolt eelistati sovhooside arendamist, mis praktilises elus tähendas seda, et kui päevakorrale tõusis väiksemate kolhooside ühendamine, siis sageli pandi 3 kolhoosi kokku, aga neist tehti sovhoos . H jaoks sovhoositöötaja oli maatööline, NL oli töörahva liit. Sovhoos oli riiklik ettevõte, seetõttu tuli ka neid eelisarendada ning kolhoose tahaplaanile tõrjuda. Selline lähenemine ei olnud kindlasti mõistlik. Kolhoosi vorm, kui oli tubli esimees, korralik kollektiiv, võimaldas paindlikumalt majandada. See võimaldas ka oskusliku juhtimise korral kolhoosiliikmete paremat kaasamist protsessi. Hiljem tullakse otsapidi rohkem kolhooside juurde tagasi.
„Lahing leiva pärast“- oluline oli Hruštšovi jaoks põllupinna laiendamine, selleks leiti see tee, et hakati uudismaid üles harima. Uudismaade kasutusele võtmine muudeti jõuliseks siseriiklikuks propagandaaktsiooniks, tõsteti jõuliselt esile, selle taha rakendati mitmed üleliidulised org-d. Komsomoli puhul oli elementaarne, et komsomol igal aastal suure osa oma liikmeid suunas sunniviisiliselt uudismaid üles harima, käis tohutu propaganda saatel. Tegemist lahinguga leiva pärast. Põhja-Kasahstanis, Siberis jm hariti uudismaid. Esialgselt andis see ka teatud tulemusi- saagikus kasvas, põllumajandusnäitajad NL-s paranesid, H oli 50ndate II poolel veendunud, et nii areng jätkub. Tegelikult uudismaade üles harimine oli ilma pikema perspektiivita. Mõne aasta pärast selgus, et esialgne saagikus ei ole enam see, uudismaade üles harimisel ja saagi koristusel olid kaod väga suured, kuna normaalseid tootmishooneid ei olnud, infrastruktuuri ei olnud, paljudes prk-s polnud teid, paljudes kohtades suur hulk üles võetud viljast hävis looduses vihma käes nt.
60Ndate alguseks oli NL põllumajandus jõudnud sellisesse olukorda, kus tuli mõtlema hakata vilja sisseostmisele. 1963 esimest korda osteti NL-i 12 miljonit tonni vilja, selleks realiseeriti 372 tonni kulda. Riik ei suutnud oma leiva vajadusi rahuldada, sealt edasi tegelikult alati, igal aastal, tuli vilja juurde osta. Hiljem, 70ndatel , väga suur osa naftadollaritest läks vilja sisseostmisele. 50Ndate II poolel tekkis mulje, et majanduses on kõik korras, tõus jätkub. Eriti käis H-le närvidele USA põllumaj efektiivsus, kõrged saagid jne. 1957 a-l tuli Hruštšov Leningradis välja ideega, et esitada Läänele ja USA-le väljakutse , et NL lähimal ajal möödub liha, vilja ja piima tootmisel USA-st, 60ndate alguseks on USA ime NL ime poolt purustatud . Nutikamad majandijuhid hakkasid suunist omamoodi täitma, paljudes majandites üsna ruttu liha tootmisplaanid ületatakse. Rjazani oblastis oblastikomitee sekretär Larionov saavutas enneolematuid tulemusi, mõnedes majandites lihaplaanid täideti 250%-liselt jne. Larionov sai ka sotsialistliku töö kangelase kuldtähe, Hruštšov käis seal kohal jne. Selgus aga tõsiasi, et plaani täitmine oli saavutatud ka piimakarja tapmise abil ja kui see nüüd välja tuli, siis Larionovil ei jäänud muud üle kui kuul endale pähe lasta. Läänemaailm sai H üle naerda, tema maine NL ühiskonnaski langes jne. Hruštšovi kasuks tuleb tunnistada, et saavutati ka edu, munade tootmises ühe inimese kohta USA liidrikoht murti 60ndate alguseks.
Sama lugu oli ka maisikampaaniaga 1955- 1962. Sunniviisiliselt erinevates piirkondades nõuti maisi kasvatamist arvestamata kohalikke olusid jne. Lõppkokkuvõttes on ka üks põhjus, miks 60ndate alguses põllumajandus uuesti upakile läks. Paljudes prk-des kohalikud juhid, kui Moskva suunis oli tulnud, hakkasid kohe raporteerima edusammudest - kui palju maisile pinda on antud jne. Oli selge, et teatud piirkondades ei olnud mõtet maisi kasvatamisega tegeleda. Eestis suudeti maisikasvatus ära hoida, Käbin arvestas eelkõige Edgar Tõnuristi arvamusega, kes põhjendas selgelt ära, et looduslikult pole maisikasvatus nii suures ulatuses mõistlik. Eesti puhul oli KK põllumaj osakonna juhataja Sokolov see, kes ütles, et pole arutelu vaja, peame Moskvast tulnud korralduse kohaselt normid täitma. Käbin seletas Moskvas Hruštšovile ka ära, et pole mõistlik ning seda ka aktsepteeriti. Hoiti Eesti põllumajandust suurema jama eest.
Tööstus
Pearõhk tööstuses H ajal oli rasketööstuse edendamisel. 1953 väike virvendus tarbekaupade tootmises jäeti kõrvale. Üsna palju tähelepanu läheb sõjatööstuskompleksi edendamisele, suuri tuure kogub võidurelvastumine . NL väga palju ressursse paneb kosmose hõivamisele. Oluline on ka linnastumine , mis H ajal üsna jõudsalt jätkus, see muutis ka teatud määral sotsiaalset struktuuri. H aeg on see, kus linnaelanike arv ületab 50% piiri. Teaduslik-tehniline revolutsioon on seotud ka sõjatööstuse ja kosmose hõivamisega.
Kirjanduslik „sula“ ja vaimuelu
1954 Ilja Ehrenburg kirjutas jutustuse „Sula“, mis sai tabavaks nimetuseks kogu perioodile. Sula on tõepoolest üsna tabav nimetus- sulaaeg on üsna vahelduv aeg ka looduses, pole pidev protsess. Sulaaeg oli teatud vaimseks vabanemiseks ühiskonnas. Loomavabadus suurenes, väga olulist rolli selle suurendamisel etendaski just ilukirjandus. On aeg, kus erinevad kirjandusajakirjad muutuvad väga tähtsaks, hakkavad kujundama ka ühiskondlikke hoiakuid jne. On ka aeg, kus väga mustvalgest lakeeritud ühiskonnakäsitlusest loobutakse. Olukord paranes keskustes, kui ka liiduvabariikides. Vaimuelu pidi ikkagi olema kindla kontrolli all ja suunatud. Tulevad esile uued vaimuelu kontrollimehhanismid. Stalini ajal võidi üsna jõuliselt repressioone rakendada jne, H ajal repressiivne pool taandub. Asemele tuleb alats 1957 a-st see, et Kremli eestvedamisel hakatakse korraldama suuri üleliidulisi parteijuhtkonna kohtumisi loovharitlastega. Hakkavad toimuma parteijuhtide kohtumised kirjanike, kunstnikega. Kohtumise vorm võib olla erinev, kutsutakse kokku mingi suurem pleenum jne. Kunstivaldkonnas sageli oluliseks sündmuseks sai mõne suure näituse avamine, kus parteijuhtkond kohale läks. H omas selgeid seisukohti ka kirjanduses, kunstis jne. Kui talle mingi kunstiteos ei meeldinud, ütles otse välja, väga mahlakalt ja sõnaohtralt. Eriti ei meeldinud talle kaasaegne, moodne kunst . Kõhuhäireid tekitas tal ka jazzi kuulamine. Sisuliselt tähendas, et jazzmuusika muutus sisuliselt soovimatuks NL-s. Mida aeg edasi, seda vaenulikumaks muutus haritlaskond H suhtes. Kui keegi oma loominguga läks etteantud raamidest välja, tuli seda inimest ka karistada. Kirjanik Boriss Pasternaki „ Doktor Živago“ avaldati Läänes, anti ka Nobeli preemia, sellele järgnes Pasternaki vaenamine. Võeti vastu eraldi otsus, mis keelas NL kirjanikul Nobeli preemiat vastu võtta. Sellega suukorvistati kogu kirjanikkonda. H suhtumine Aleksander Solženitsõnisse- H toetas jutustuse „Üks päev Ivan Denissovitši elust“ välja andmist, mis kirjeldas GULagis toimuvat suhteliselt adekvaatselt. Mitmed H lähikondlased ütlesid, et see on teatud mõttes režiimivastane teos, ei ole vaja välja anda, H oli vastupidisel seisukohal. Tänu H-le saigi Solženitsõnist maailmakuulus kirjanik.
Hruštšov pööras väga palju tähelepanu teaduse arendamisele- tema enda haridustee oli suhteliselt lünklik, oma ajastu kohta mõistis, et teaduse arendamine on kindlasti väga prespektiivikas. Oli seda meelt, et teadlaste tasu ei tohiks olla nii kõrge, kui oli olnud Stalini ajal. Ühelt poolt riik ehitas uusi teadusharidusi, soodustas kõrghariduse omandamist, teiselt poolt isiklikus plaanis kärbiti teadlase sissetulekuid. Hruštšovi isiklik lähenemine oli, et üldhariduskool peab andma noorele ka mingeid praktilisi oskusi, kogemusi. Tähendas tegelikult seda, et H ajal võeti ette üsna ulatuslik hariduselu tehnoseerimine. Panustati just nendele õppeasutustele, mis andsid erinevaid kutseoskusi. Ka nt Eestis hakati sel ajal looma süvaklasse. Ka nt Härmas süvaõppe sisse viimine on sellest ajast pärit, tagamaaks oli ka üleliiduliselt vaadatuna see, et kui ükskord tuleb võitlus NATO -ga, on vaja inimesi, kes NATO sõnavarast aru saaksid, ka sõjandust õpetati inglise keeles.
1957 a-st hakati ülikooli võtma sisuliselt neid noori, kes olid juba varem 2 a töötanud. Tootmisalane kogemus H jaoks oli väga oluline. Nii kujundati pmst üldhariduskoolide süsteem nii, et kui õpilane oli 8 klassi jõudnud, siis oli tal võimalik edasi minna õpingutele tootmiskoolis või tehnikumis, kus oleks korraliku hariduse saanud, teiseks minna tööle või jätkata õpinguid õhtukoolis, kolmandaks võimaluseks oli jätkata õpinguid polütehnilises keskkoolis, mille lõpetamise järel oli võimalik minna edasi kõrgkooli, aga ka vastavasse erialainstituuti. H oli selles veendunud, et töökogemus ja kutseoskuste omandamine on kõige olulisem, kõrgkooli astumisel oli 50ndate lõpus töökogemus vajalik. Selge oli see, et tegelikkuses selline haridusmudel väga hästi ei töötanud, H pidi ise ka tunnistama, et süsteem väga hästi ei funktsioneeri. 1963 sellest loobuti, töökogemus ja kutse omandamine nii oluline ei olnud kõrgkooli astumisel, oli võimalik ka põhikooli lõpetamise järel minna keskkooli, siis ülikooli jne. Tegelikult ei kadunud ka töökogemusega inimeste soosimine kõrghariduse omandamisel. Kui inimene päevases õppes ei õppinud , vaid kaugõppesse läks, siis seal oli töökogemus ka väga oluline. Töökogemuseks loeti ka sõjaväes käimist. Ette võetud haridusuuendused tõstsid esile ka küsimuse „füüsikute“ ja „lüürikute“ vaidlusest- milline haridus on oluline, kas see, mis annab praktilisi oskusi või võib ühiskonnal vaja olla ka neid inimesi, kes kõrgkooli lõpetades pole omandanud kindlat töövõtet.
Kommunismi ülesehitamise utoopilised kavad
Hruštšovi aja lahutamatu koostisosa, taustaks on majanduslik edenemine 50ndate keskel ja II poolel, millega kaasnes ka väga palju positiivset . Majanduslik edenemine tõi kaasa NL-s ka tolle aja tingimustes toimiva pensionisüsteemi ellu rakendamise , mis sotsiaalsfääri seisukohalt vaadatuna oli vaieldamatult äärmiselt oluline. Tõi kaasa selle, et inimeste sissetulekud suurenesid, kolhoosnikele hakati maksma regulaarselt töötasu , tööpäev lühenes. Suhtumine töö tegemisse, ka riigiametites, H ajal kardinaalselt muutus. Stalini ajal oli põhiline töö riigiametites käinud öösel. H andis välja korralduse, et ministeeriumides tuli tööpäev lõpetada kella 5-ks ja plats pidi puhas olema kella 7-ks. Inimeste jaoks väga oluline on ka elamuehitusprogramm, mis H ajal ette võeti- kuulsad hruštšovkad- tüüpprojekti järgi massiline elamuehitus, mis tegelikult tõi kaasa ka põhimõttelisi muutusi ühiskonnas. Tänapäeva seisukohalt tegemist üsna ebamugavate eluasemetega- tolle aja tingimustes oli täiesti kardinaalne pööre miljonite inimeste elus, kes seni olid elanud ühiskorteris. See murrang tõi kaasa ka tüüpmööbli jne. Stalini ajal oli lahendatud vaid tühise osa ühiskonna vajadusi. H ajal toimus massiline elutingimuste paranemine tänu hruštšovkadele. 50Ndate II pool on väga helge võrreldes 10 a varasema ajaga.
Sel ajal ja tuginedes teatud mõttes edusammudele tuleb H välja mõttega, et sotsialism on jupp aega NL-s toiminud, üles ehitatud, nüüd tuleb täiuse poole viimane samm astuda ja jõuda kommunistlikku ühiskonda- tuli mõttega välja 1959 toimunud parteikongressil, NLKP XXI erakorraline kongress- tõdes, et sotsialism on lõplikult ühiskonnas võinud, kinnitas uued majanduse rajajooned. H leidis, et on uus rajajoon, millest algab kommunismi praktiline üles ehitamine. Selleks, et kommunismi üles ehitamine õiget rada mööda läheks, kõik oleks eesmärgipärane ja selge, tuli välja töötada partei III programm. Sellega jõuti ühele poole 1961 a-l, toimus NLKP XXII kongress, kus partei uus programm ka vastu võeti ja programmi puhul pidi õndsus saabuma 1980 a-l. Oli selge, et inimesed pole õndsuse saabumiseks valmis, neid tuli ette valmistada, tuli uus inimene kasvatada, koostati kommunismi üles ehitaja moraalikoodeks- 10 käsku. On otsapidi seotud ka kõrghariduse ümberkorraldamisega- aeg, kus viiakse ülikooliharidusse sisse ka teadusliku kommunismi aine. Tolle aja tingimustes oli ka palju neid, kes plaanidesse uskusid, oli tõsine ühiskondlik optimism . Ka kainenemine tuli kohe. Programm võeti vastu 1961- see oli juba see aeg, kui majandusnäitajad ja prognoosid olid selgelt negatiivse alatooniga. Majandusinimesed mõistsid, et see, mis 50ndate II poolel või lõpus oli, ei jätku , sellega on mõne aja pärast lõpp. 1963 oldi sunnitud tõstma kuni 30% lihatoodete hindu- tõi kaasa rahva väljaastumise, Novotšerkasskis isegi tööliste meeleavalduse ja tulistamise. Hruštšov ütles, et „NL inimeste praegune põlvkond hakkab elama kommunismis“. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et utoopia jäi utoopiaks.
Välispoliitika
Välispoliitikat üldisemalt vaadates toimus selles vallas päris suur muutus- Stalini ajal NL oli väga kinnine ühiskond. Stalin kui NL liider sisuliselt välismaal ei käinud, välissuhtlus oli väga tagasihoidlik. Hruštsov on see liider, kes välismaad ei pelga, vaid vastupidi- tema välispol aktiivsus on enneolematu Nõukogude varasemat ajalugu silmas pidades. H hakkab mööda maailma ringi käima. Kui H maha võetakse, siis üks küsimus ka selles, et üldse enam kodus ei püsinud. Oluline ka, et Hruštšovi aegne välissuhtlus muutus ka inimlikuks- kasvõi sel moel, et H võttis pea alati välisreisidele ka oma abikaasa ja perekonnaliikmeid kaasa, välisdelegatsioonid olid üsna suurearvulised, teistel delegatsioonide liikmetel olid ka perekonnaliikmed jne. Lääne poolt vaadatuna oli täiesti uus lähenemine.
Välispoliitika vallas olid olulised suhted Läänega, Moskva poliitika Idabloki riikides, uue probleemina suhted Kolmanda maailmaga- üldplaanis muutuvad H jaoks kõige olulisemaks. Suhteid Läänega vaadates tuleb H tunnustuseks öelda, et tema oli see juht, kes kindlasti pooldas Läänega läbi käimist, võimalusel pingelõdvendust, NL tingimustel. Oli ta veendunud, et mingit suuremat sõjalist konflikti lähiajal puhkemas ei ole. Selgelt eristub Molotovist, kes ka pärast Stalini surma oli veendumusel, et uus maailmasõda on reaalne ja võimalik. H ja Malenkov arvasid aga, et mingit suuremat konflikti tegelikult ei toimu. Ka reaalselt suhete silumiseks NL poolt tehti üsna palju. 1953 lõppes Korea sõda- üks olulisi momente uues välispoliitilises suhtlemises. Parandati kohe suhteid Jugoslaaviaga, ka Türgiga 53-54, 55 toodi NL väed välja Austriast . 1956 hakati kõnelema Jaapaniga jne. Moskva positiivsus oli selgelt tunda. Teiselt poolt käitus Hruštšov eriti just valitsemisaja teisel perioodil välispoliitikas ka väga isepäiselt, toob kaasa mitmed olulised sügavad rahvusvahelised kriisid : Berliini kriisi, raketikriisi jne. Mitmetes välispol küsimustes H ei võtnud oma nõuandjaid kuulda, vaid tegi oma heaks arvamise järgi. Eriti kaugele rahvusvaheline kriis arenes 1961 a-l seoses raketikriisiga Kuubal. Suurema konflikti vallandumise võimalus oli täiesti reaalselt olemas. Hruštsov ka 1962 kriisi puhul lõpuks ikkagi andis järele.
Moskva poliitika Idablokis- Moskva suhtus esialgu pehmemalt idablokki, aga murrangumoment on suhetes kindlasti 1956 a. Tagasi viidav XX kongressil öeldusse, mis siseriiklikult tõi kaasa suuri muudatusi, mõju olemas ka välispoliitiliselt. Signaal oli idabloki suhtes selline, et tuleb hakata vanu staliniste võimult kõrvale tõrjuma ja vabamalt ise tegutseda, H arvates oli selline tegutsemine vale. Tõi kaasa suvel vallandunud Poola kriisi rahumeelsema lahenduse, okt-nov vallandunud Ungari kriis lõppes väga dramaatiliselt- NL vägede sisse viimisega ja Ungari mässu verise maha surumisega. Euroopa sandarmina tegutsemine jätkus ka 50ndatel.
Suhted kolmanda maailmaga- on tegelikult eelkõige Aasia ja Aafrika, NL eesmärgiks H ajal sai oma mõju tugevdamine nendes piirkondades, sai võimalikuks tänu sellele, et II ms järgselt vana koloniaalsüsteem oli kokku varisenud. NL hakkas väga palju kolmanda maailmaga tegelema, ka H isiklikult käis palju neis riikides. 1955 H võttis ette pika reisi Indiasse , Birmasse, Afganistani jne. Moskva eesmärgiks sai toetada neid riike, kes teatud mõttes Moskva kursiga ja poliitikaga nõus on, hakatakse andma majandusabi, hiljem sõjalist abi jne. Hakatakse kujundama riike, keda hiljem nimetatakse sotsialistliku orientatsiooniga riikideks. Loodeti NL poolt, et kolmanda maailma toetamine aitab edukalt vastu seista kapitalismi maailmale, aga kokkuvõttes võib öelda, et kolmanda maailma toetamine pikas perspektiivis oli NL-le ebamõistlik samm. Kulud, mis toetusega kaasnesid, olid päris astronoomilised. Ka toetust sel määral NL tagasi ei saanud. Samas koloniaalsüsteemi lagunemine tõi kaasa kolmandas maailmas väga palju erinevaid relvakonflikte. NL relvade ekspordiga konfliktipiirkondadesse teenis ka päris palju kasu.
25.loeng- 8.mai
13.10.1964- Nikita Hruštšovi tagandamine.
Oktoobrikuu oli H jaoks puhkusekuu, vähemalt esimene pool, ise ilmselt ei aimanud, et tema vastu tõsisemat vandenõud organiseeritakse. Hiljem välja pakutud seda, et oli teadlik, et Kremli kaasvõitlejad päris tema tegevusega rahul pole, aga suuremat pööret ilmselt ei oodanud. 13. okt on päev, kui Hruštsov puhkuselt tagasi tuli. Kui Moskvasse jõudis, siis oli selge, et midagi hakkab toimuma, sest lennujaamast kutsuti ta kohe NLKP KK Presiidiumi koosolekule. Ei saanud seda vältida, tema kaasvõitlejad olid selle kokku kutsunud, see oli üsna üksmeelne otsus olnud. Kremlis NLKP KK Presiidiumi koosolekul põhisõnavõtuga esines Mihhail Suslov, kes punktide kaupa võttis ette Hruštšovi tegevuse, süüdistades teda mitmetes möödalaskmistes, selles, et käitub isepäiselt oma kolleegide arvamust arvestamata, on voluntaristlik. Jutt lõppes sellega, et on teised otsustanud, et kõige sobilikum lahendus oleks see, et Nikita ise tagasi astuks, nii parteijuhi kui valitsusjuhi kohalt. Kuna ülekaal KK Presiidiumis oli suur, H-l sisuliselt pooldajaid ei olnud, siis ei hakanud H ka eriti vastu puiklema, tal polnudki tegelikult selleks erilist võimalust. Õhtul koju jõudes oli ta juba tegelikult vaba mees, olgugi et ametlik kinnitus tuli järgmisel päeval, kui tuli kokku NLKP KK pleenum. H andis ise teada, et astub tagasi, sisuliselt võimuvahetus toimus juba 13.okt-l. Et H-d niimoodi maha saadi võtta, oli tema enda valitsemisaja teene. H aeg oli pol režiimi liberaliseerimise aeg. Võimaldas rahuliku paleepöörde, mis NL ajaloos oli enneolematu. Laiemale avalikkusele teatati ajakirjanduse vahendusel, et Nikita on seoses kõrge ea ja tervisliku seisukorra halvenemise tõttu pensionile läinud. Tema puhul ei tulnud üldse jutuks see variant, et oleks võinud mõnel madalamal astmel, nt ministrina, jätkata. Anastass Mikojan küll kõneles sellest, et vb on mõistlik H-le mingi amet ka jätta, aga sellega teised polnud absoluutselt nõus. H-le oli pensionile minek karm elumuutus. Ta oli väga aktiivse eluhoiakuga, nüüd sunnitud lahkumine pani teda hoopis teise olukorda. See ei mõjunud talle psühholoogiliselt väga hästi. Leidis siiski ühe tegevuse, mis ta päevi aitas sisustada- mälestuste kirja panek . Kuna H ise polnud eriline kirjamees , kirjutati tema jutt kõnelemise peale üles. Materjal osaliselt 60ndate II poolel sattus ka Läände, need avaldati inglise keeles ning neist sai väga populaarne raamat. Mälestused on vaieldamatult väga oluliseks ajalooallikaks, aga kriitiline meel nende kasutamisel on väga vajalik, paljud olulised momendid , mida H oma vaatepunktist käsitleb, pole mingil moel dokumentidega kooskõlas. H ilustas enda tegevust, rõhutas enda olulisust ka 1953 sündmuste puhul jne. Tõsiselt vaenas ka Beriat. H nägemus on väga palju mõjutanud ka Lääne ajalookirjutust 70.-80. aastatel. Mälestuste kirjutamine polnud eriti meeltmööda Brežnevile ega julgeolekule. H-ga ka vesteldi, aga järele ei jätnud ja see oli kindlasti mõistlik. Osad, mis Läänes avaldati, oli vaid üks osa. Täiskomplekt avaldati alles pärast NL lagunemist. H pärandi avaldamisega on seotud eelkõige tema poeg Sergei Hruštšov. Ta on oskuslikult ka Läänes turunduskampaaniat teinud, ka ise on tihedama sideme Vm-ga katkestanud, loobunud Vene Föderatsiooni kodakondsusest, on USA kodanik, tegeleb politoloogiaga USA-s.
Kes paleepöörde taga sisuliselt oli? Ühiskonnas oli rahulolematus H tegevusega alates lihtrahvast kuni Kremlini välja. Eksperimendid ja reformid ei leidnud ühiskonnas väga head vastukaja. Ka parteilise juhtimise reorganiseerimine jms polnud tegelikkusega kooskõlas. H tagandamise taga on paljuski need inimesed, keda ta oli edutanud oma valitsemisajal. Olulised on Aleksander Želepin, kes oli parteilis- riikliku kontrollikomisjoni esimeheks, KGB juht Semitšastnõi, ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Ignatov. Avalikkuse ette pukki pandi Leonid Brežnev, kes oli ka H vastu, aga tema polnud kindlasti H vastase vandenõu initsiaator ja kõige tegusam eestvedaja. H enda jaoks ka kõige ebameeldivam oli see, et pärast tema tagandamist ta ka adus, et mingit protesti või tema poolehoidu ühiskonnas ei tekkinud.
„Arenenud sotsialism“ NSVL-s 1964-1985
Brežnevi ja Gorbatšovi aeg on ajaloo uurimise seisukohalt väga tagasihoidlikku uurimist seni leidnud. Sõjajärgne Stalini aeg on tänapäevase seisuga aga väga põhjalikult läbi uuritud ning uurimine veel jätkub. Ka H aeg on viimase 10 a jooksul tõsist uurimist leidnud. Järgnevad perioodid on tagasihoidlikult uuritud. On ka selged põhjused olemas. Brežnevi aja allikmaterjal on suuresti uurijatele kättesaamatu, eriti just kesktasandi partei dokumentatsioon. Võrreldes Brežnevi ajaga on olukord mitmeid kordi sõjajärgse perioodi kasuks.

Võimustruktuur ja uued valitsejad

Poliitilise režiimi konserveerumine

„Arenenud sotsialismi“ kontseptsioon

Vastupanu režiimile

Majanduslik areng

Vaimuelu

Välispoliitikaga Gerontokraatia valitsemine
1.Võimustruktuur ja uued valitsejad
Poliitiline võim
1964-1982 Leonid Brežnev, sai 1964 parteijuhiks. Tema võimuambitsioon ei olnud kindlasti kõige suurem. Eriti Šelepini poolt, kes kõige jõulisemalt soovis NSVL juhi kohta, oli konkurents . Tollases situatsioonis leiti, et tuleb ajutiselt veidi pehmem variant võimule panna Brežnevi näol ja mõne aja möödudes , kui omavahelised suhted on selginenud, toimub tegelik võimuvahetus. On selge, et Brežnevit väga tõsiseks kandidaadiks pikemaajalise juhi kohale ei peetud. Pärast selgus, et Brežnevi pehmema kesta taga oli päris oskuslik poliitik , kes lühikese ajaga suutis elegantselt oma konkurendid kõrvaldada ja võimule jääda pikaks ajaks. Brežnev ise oli sündinud 1906 töölise perekonnas, rahvuselt venelane. 1927 lõpetas maamõõdu- ja meieratsioonitehnikumi, töötas ka maamõõtjana. 1935 lõpetas metallurgiainstituudi, 30ndate II poolest, 1937 a-st alates oli Nõukogude ja parteitööline eelkõige Ukrainas. II ms ajal oli rindel poliittöötajana. 1941-45 Lõunarinde Poliitvalitsuse Ülema Asetäitja, 18. armee Poliitvalitsuse ülem ja 4. Ukraina rinde poliitvalitsuse ülem, kuni 1946 Taga-Karpaadi sõjaväeringkonna Poliitvalitsuse ülem. 1946 II poolest jätkus parteitöö Ukrainas, 1950 suunati Moldaaviasse, oli 1952 a-ni seal parteijuht, sealt Stalin 1952 lõpus tõi Brežnevi Moskvasse (XIX parteikongress). Kindlasti oleks tema karjäär kiirem olnud, kui Stalin oleks pikemalt elus olnud. 1953 märtsis Stalini surmaga uus kollektiivne juhtkond Brežnevit eriti ei soosinud, ta suunati vanale poliittööle, temast sai armee- ja sõjalaevastiku poliitvalitsuse ülema asetäitja, oli teisejärguline ametikoht. Kui H võimu endale sai, siis tema hakkas Brežnevit toetama, 1954 suunati Kasahstani partei II sekretäriks, kuni 1956 oli seal ka I sekretär, 1956 a-st tuli uuesti Kremlisse, sai KK sekretäriks ning 60ndal a-l H toel sai Brežnevist NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Tema nt formaalselt kuni Gorbatšovini oli kõige kõrgem NL riigijuht, kes ametlikult Eesti NSV-s oli käinud. Brežnev sai parteijuhiks just Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohalt.
Ta hakkas üsna oskuslikult oma konkurente kõrvaldama, tema eelis oli see, et juba algusest pakkus välja, et tuleb asja rahulikult võtta, toetas parteiaparaati ja likvideeris kohe ka mitmed H aegsed mittesobilikud lahendused, juba 1964 taastati varasem parteivõimu vertikaal, kaotati kaheks jaotatud juhtimine. 1966 Poliitbüroo ja peasekretäri ametikoha taastamine, NLKP KK Presiidiumi asemel tuli tagasi Poliitbüroo ja I sekretäri asemel sai parteijuhi nimeks peasekretär .
Täitevvõim- valitsusjuhid
1964-1980 Aleksei Kossõgin- suuri pol ambitsioone polnud, isiklikult Kremli võimumängudes kaasa ei löönud, tal oli korralik majandusmehe renomee . Tal oli ka oma selge idee reformide läbi viimiseks majanduse vallas, oli edumeelne oma vaadetelt.
1980-1985 Nikolai Tihhonov- oli ka üks seisakuaja sümboleid.
Seadusandlik võim
1964-1965 Anastass Mikojan- oli pikaajalise karjääriga võimur , juba Lenini ajast rivis , 1965 tuli ka temal suure võimu juurest taanduda. Suutis edukalt erinevate režiimimuutustega muganduda.
1965-1977 Nikolai Podgornõi-
1977-1982 Leonid Brežnev- võttis enda õlule ka seadusandliku võimu juhtimise
2.Poliitilise režiimi konserveerumine

• Riigivalitsemise tsentraliseerimine ja bürokratiseerimine- Brežnev oli seda meelt, et mingeid väga olulisi suuri ümberkorraldusi ei ole mõtet ette võtta, tuleb olemasolevat võimustruktuuri täiendada , parandada ja tema silmis tähendas see eelkõige ministeeriumide aparaadi laiendamist, võimu taas tagasi toomist keskusesse, see tõi 1965 kaasa Rahvamajandusnõukogude likvideerimise. Kokkuvõttes tähendas pikema perspektiiviga vaadates bürokraatia olulist kasvu.
  
• KGB mõju kasv- KGB loodi 1954, tollal oli eesmärgiks julgeoleku mõjukuse vähendamine. See püsis kogu Hruštsovi valitsemisaja, Brežnevi võimule tuleku järel riiklik julgeolek hakkab oma pos-e taastama . Kõige olulisemaks figuuriks on Juri Andropov, kellest 1967 sai KGB esimees ja ta kuulus ka Poliitbüroosse e julgeoleku struktuur oli kõige kõrgemal tasandil Kremlis esindatud. Andropovi tugev pos Kremli võimuladvikus võimaldas tal oma ametkonna eest seista, selle pos-e tugevdada. Andropovil oli olemas ka Brežnevi toetus. 60Ndate II pool on aeg, kus julgeolek hakkab jõulisemalt ühiskonna kontrolliga tegelema, tavainimeste üle rohkem kontrolli teostama . Eriliseks huviobjektiks julgeolekul saab just haritlaskond. Selleks isegi reorganiseeritakse KGB struktuuri, luuakse eraldi osakond , mille ülesandeks on haritlaskonnaga tegeleda, see osakond muutub päris mõjukaks üksuseks. Otsapidi on haritlaskonnale tähelepanu juhtimine seotud ka väliste arengutega- 1968 Tšehhoslovakkia sündmused, kus haritlaste roll oli Praha kevade ette valmistamisel väga suur. KGB ning Andropovi ülesandeks sai see, et juba ennetavalt vältida, et midagi sarnast võiks NSVL-s toimuda. Reaalses elus tähendas ka seda, et ülikoolides julgeoleku kohalolek on tunduvalt suurem. Haritlaskonna esindajaid meelitati julgeolekusse tööle, julgeoleku isikkooseisu kvaliteet kasvab. Julgeolekutöötajatel olid ka selged privileegid , nende töötasu tunduvalt kõrgem kui tavalisel ülikooli lõpetanul ja neid aidati korteriprobleemidega jne jne. Üks nüanss Tartu puhul oli see, et tollases ülikoolis olid nt matemaatika ja füüsika venekeelsed erialad, õpiti ka väljaspool Eestit, ka juudirahvusest noori Ukrainast, kus juutidesse suhtumine oli halb.
  
• Parteilis- riikliku nomenklatuuri õitseng (stabiilsus). Brežnev kuulutas välja stabiilsuse, rahuliku arengu. See oli väga mesimagus jutt ametnike ja parteitegelaste kõrvadele. H roteerumise plaanide kõrval kõlas väga hästi. Brežnev pakkus ametkonnale, partei nomenklatuurile stabiilsust, B kindlustas endale ka laiema toetuse. Šelepinile ja teistele tuli üllatusena, et Brežnev suudab lühikese ajaga arvestatava toetuse leida ühiskonnas. Sellele aitas kaasa ka hea suhtlemisoskus ja oskuslik suhtlemine oma alluvatega. Brežnev ei tahtnud kirjutuslaua taga istuda, talle ei pakkunud naudingut raamatu lugemine või kirjutamine. Samas oli ta väga hea suhtleja. 60Ndate puhul on esile toodud seda, et ta suutis väga ruttu leida teatud ühise keele liiduvabariikide, oblastite juhtidega, ei teinud selleks midagi erilist. Üks põhiasi, mis mõju avaldas, oli see, et suure osa tööpäevast kõneles telefoniga , helistas liiduvabariigi juhile, oblastijuhile jne. Selline lihtne suhtlus avaldas mõju- helistas et küsida, kuidas läheb, kuidas saak kasvab jne- inimlik lähenemine. 60Ndate keskpaigas nägi Brežnev väga hea välja, oli väga hea suhtleja ja seltskondlik, kajas ka ühiskonnas vastu. Nomenklatuuri stabiilsus on aluseks sellele, et alates 70ndatest saab kõneleda seisakuajast, stagnatsioonist. Rotatsiooni on väga vähe, sama läheb üle ka allapoole, laotub üle kohu ühiskonna, tulemuseks gerontokraatia.
  
• Neostalinismi tõus- Hruštšov kasutas oma huvides ära Stalini vaenamist, oli ühiskonnale suures osas vastuvõetmatu. Kui 1965 toimus Kremlis pidulik koosolek, mis oli pühendatud Suurele Isamaasõjale ja kui Brežnev seal kõnes nimetas Stalini nime positiivses valguses, siis saal oli sillas , ovatsioonid ei tahtnud lõppeda. Näitab, et neostalinismi tagasituleku pinnas oli ühiskonnas väga tugevalt olemas. Pärast Brežnevi kõnet oodati selgelt, et ta kohe ütleb, et Hruštšov Stalini hukka mõistmisel tegi väga suuri vigu. Brežnev seda siiski ei teinud. Väga oskuslik käitumine- ise polnud üdini stalinist ega ka ei pooldanud seda, et Stalin tuleks täielikult rehabiliteerida. Tema hoiak hoidis ära kiire Stalini püünele tagasi toomise , mis ühiskonna terviku arengu koha pealt oli väga hea. Ka mõõdukas hoiak tõi kaasa selle, et kui H aja lõpus Stalin oli ilukirjandusest peaaegu kadunud, siis Brežnevi ajal tuleb ilukirjandusse, kinolinale tagasi jne. Mingit ametlikku üldist poliitilist otsust ei tule, et Stalini isikukultuse kriitika on prügikasti visatud. Paljud ka Kremli võimuladvikus panid Brežnevile süüks seda, et ta ei rehabiliteerinud Stalinit. Pikemas perspektiivis mõõdukas hoiak ühiskonnae tunduvalt kasulikum.
  

Poliitiline režiim konserveerub, iseloomulik on põhjalikumatele muudatustele vastuseis. Stagnatsioon tuleb selgelt esile 70ndatel.
3.„Arenenud sotsialismi“ kontseptsioon
Brežnevil ja tema lähikondlastel tuli välja mõelda, mida nüüd selle kontseptsiooniga tegema saab hakata. Uuel juhtkonnal oli vaja mingit uut teoreetilist lähenemist, miks enam kommunismijutuga nii palju inimestele peale ei käida. Leitakse lahendus, et tuleks hakata kõnelema hoopis arenenud sotsialismist. Enne kommunismini jõudmist peab ühiskond veel arenema. Brežnev tuleb uue terminiga välja esmakordselt 1967, programmiline kõne SSOR-i (Suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon) 50. aastapäeval. NSVL on arenenud sotsialismi ülesehitamise staadiumis . Ei hakatud kõnelema konkreetsetest tähtaegadest. Partei programm jäi küll alles, aga propagandas ja igapäevases parteitöös tähtajast ei kõneldud, öeldi, et pole sisuliselt võimalik tähtaega paika panna. Tõdeti, et NL on edukalt arenenud, on ehitatud üles industriaalühiskond ja on jõutud arenenud sotsialismi ülesehitamise staadiumi. Staadiumis olevat vaja mitmed olulised küsimused lahendada. Rahvusküsimus olevat nt lahendatud. Arenenud sotsialismi staadium tähendavat sisevastuolude kadumist ühiskonnast. Lõpptulemus pidi olema ühtse NL rahvuse välja kujunemine. Polnud paberlik konstruktsioon , paljud uskusid seda ka siiralt. Sisevastuolude kõrval tõsteti jõuliselt üles see, et vaatamata sisemisele harmooniale on välisvaenlane ikka olemas ja vastuolud sotsialismi ja kapitalismi vahel teravnevad. Sellest tulenes see, et tuleb tähelepanu pöörata senisest palju rohkem ideoloogilisele võitlusele. Ideoloogiline võitlus ei saanud olla suunatud vaid kapitalismimaailma vastu, tähendas ka otsustavat tegevust kõikvõimalike sisevaenlaste vastu. KGB võimu kasv on ka sellega seotud.
1977 aastal vastu võetud uue NL põhiseadusega saavutatakse arenenud sotsialismi täius. 1967 Brežnev ütles, et NL on arenenud sotsialismi üles ehitamise staadiumis, siis 1977 konstitutsiooniga tõdeti, et arenenud sotsialism on üles ehitatud. See põhiseadus oli NL-s juba neljas pärast okt pööret. Seal on tegelikult pmst kirjas üsna olulised asjad- nt kodanike õiguste osa on kirjasõnas väga hästi lahti kirjutatud (tööle, õigusele, arstiabile, elamispinnale jne). Osaliselt rakendati see ka ühiskonnas ellu, aga mitte täielikult. Paragrahv 6 kinnitas selle, et NL poliitilise elu juhtivaks jõuks on NL Kommunistlik Partei. Alles nüüd tullakse kapist välja ja öeldakse otse, et nii on. Seni oli kõneldud ikkagi Nõukogude võimust jne. See fikseeris veelgi tugevamalt poliitilise struktuuri konserveerumise. Tegelik elu just toimetuleku, elatustaseme ja mitme muu valdkonna osas ei läinud kuidagi kokku sellega, mis põhiseadus kirjutas ja lubas. Konst vastuvõtmisele eelnes elav ühiskondlik arutelu, formaalselt küsiti inimestelt ettepanekuid, mida ka tehti üsna palju, sisuliselt neid ei arvestatud, aga need on õnneks arhiivis alles. Üsna siiralt usuti ühtse NL rahvuse välja kujunemisse, leiti väga paljudes ettepanekutes seda, et tuleks hakata üle vaatama liiduvabariikide staatus- nt kolmest Balti liiduvabariigist saaks ühe jne. Inimeste igapäevane toimetulek oli samas muutunud väga problemaatiliseks- veider deklareerida sotsialistliku ühiskonna välja kujunemist. See omakorda toob kaasa selle, et tavaline inimene mingil moel ei saanud tõsiselt võtta suuremaid lubadusi. Gorbatšovi ajal üheks põhiliseks tunnusjooneks sai soov tühistada partei juhtiv roll.
26.loeng- 14.mai
4.Vastupanu režiimile
Teisitimõtlemine e dissidentlus - olemasoleva režiimi muutmine „inimnäolisemaks“. Dissidentlus oli avalik võimu vastane liikumine 60.- 80ndatel NL-s, mis ühendas endas erineva kultuurilise, religioosse jne taustaga inimesi, kelle eesmärgiks polnud kehtiva korra kukutamine, vaid pol võimu survestamine, et riigis jälgitaks kehtivaid seadusi, rahvusvahelisi leppeid ning inim- ja kodanikuõigusi . Dissidentlust võrreldes Eesti vastupanuga- pole päris kattuvad mõisted, sageli ka ENSV puhul kasutatakse 60.-80ndate puhul mõistet dissidendid . Laiemalt mõeldes üldiselt režiimivastase võitlusena käsitledes võib ka nii nimetada, sügavuti minnes pole päris üks-üheses vastavuses. Eestis, Lätis, Leedus tollane vastupanu oli suunatud mitte režiimi inimnäoliseks muutmisele, vaid eelkõige NL korra kukutamisele.
NL-s laiemalt vastupanuliikumine väga mastaapne ei olnud, eriti tagasihoidlik oli Stalini ajal. Pärast Stalini surma, pol olude teisenemisega ja repressiivpoliitika pehmenemisega vaadati üle karistusseadusandlus, nõrgenes ideoloogiline kontroll jne- hakkab looma laiemat pinnast dissidentlusele. Selgemalt tõstab pead ja hakkab end avaldama Brežnevi võimu ajal, kui selgelt tunnetati vaimuringkondades, et kruvisid hakatakse selgelt kinni keerama, oli päevakorral Stalini hea nime taastamine jne. 1960Ndate keskel saab dissidentlik liikumine hoo sisse, kestab 1980ndate alguseni. Kui mingil moel püüda teisitimõtlemise arengut periodiseerida, siis 60ndate aastate aeg, alates 1965- 60ndate lõpuni, on organiseerumise ja konsolideerumise periood, sellele järgnes üsna lühike 70ndate alguse 1970-72 aktiivse ja koordineeritud tegevuse aeg, sealt edasi teatud taandumine võimude väga jõulisel survel. Alguseks võib lugeda tõsisemas mõttes 1965 a-t, mil arreteeriti kirjanikud Juli Daniel ja Andrei Sinjavski. Olid oma režiimivastaseid kirjutisi saatnud Läände, kus nad 1965 ilmusid, tehti kindlaks, kellega oli tegemist. Daniel oli Nikolai Aržak ja Sinjavski oli Adam Terts. Dets-s võeti nad kinni, nende arreteerimine leidis Moskva ja Leningradi vaimumaailmas üsna laia vastukaja. See oli teatud mõttes dissidentluse algus. Nende kaitseks astuti välja, korraldati Puškini väljakul väike demonstratsioon , kus nõuti, et NL peaks jälgima inimõigusi ning see oli üsna enneolematu avalik protestiaktsioon. Hakatakse rõhutama, et NL-i võimuorganitel tuleb seadustest kinni pidada, riik peab olema seaduslik ja hiljem kitsama liikumise näol kasvab välja seadusliku kaitse liikumine. Koguti juhtumeid, mis olid seadusevastased ja saadeti Läände. Oluline, et protesti tehti avalikult. Dissidendid edastasid ühiskonnale infot, mida ka ametlikes meediakanalites ei edastatud ja kui tehti, siis pol-lt kallutatult. Kõneleti varasematest represseerimistest, anti võimalusel ülevaateid poliitvangide olukorrast, toodi esile tsensuuri sekkumisest inimeste igapäevaellu, allkirjastasid erinevaid avalikke kirju, millega juhtisid tähelepanu konkreetsele probleemile või küsimuste ringile, mis nende arust pidi parandamist leidma. Korraldati suuremaid ja väiksemaid protestiaktsioone ning oluliseks kujunes nende puhul kindlasti erineva informatsiooni kogumine (seaduserikkumised, pol põhjustel arreteerimised jne). Info edastati ka Lääneriikidesse, seal Külma Sõja tingimustes kasutati seda ka ära. Dissidentidelt saadud andmeid kasutati ära välisraadiojaamades, mis olid suunatud NL-le. Dissidentlik liikumine oli siiski tagasihoidlik, tegemist polnud tuhandete protesti avaldavate inimestega, vaid sadadega.
Teatud murrang toimus 1968 suvel, mil NL väed lämmatasid Praha kevade, Tšehhoslovakkia sündmused leidsid ulatuslikku vastukaja NL-s. Punasel väljakul korraldasid 7 dissidenti väiksese protestiaktsiooni NL vägede Tšehhoslovakkiasse viimise vastu- võimude jaoks väga ebameeldiv sündmus. Kiiresti võeti inimesed kinni, aga teave levis üle kogu NL väga kiiresti. Just need sündmused kasvatasid oluliselt dissidentide toetajaskonda, tõid juurde aktiivseid liikmeid. Alates 1969 a-st hakati välja andma masinakirjalist infobülletääni „Jooksvate sündmuste kroonika“, dokumenteeriti inimõiguste rikkumisi ja anti ülevaade erinevatest ette võetud aktsioonidest. Oli 60ndate lõpust üks kõige olulisemaid väljaandeid, mis käest-kätte NL-s levis, mida paljundati ja mida julgeolekuorganid üsna aktiivselt jahtisid. Eriti neid inimesi, kes otseselt väljaande kokku panemisega seotud olid. Need inimesed küllalt sageli vahetusid ja vaatamata julgeoleku pingutustele ei suudetud kiirkorras bülletääni väljaandmist seisma panna. Materjal, mis selles avaldati, on tänase päevani üsna oluline allikas sündmuste uurimisel . Teatud sündmuste puhul on võimalik kasutada ka julgeolekumaterjale ning osalejate endi nägemust- väga oluline. Jupiti ilmus 80ndate alguseni, põhiosas 70ndatel. Oli ka väljaanne, mis oli eeskujuks, jõudis otsapidi ka Eestisse, siin hakati selle eeskujul samasuguseid väljaandeid koostama . Eestit puudutavad materjalid on ka eraldi välja antud.
Lisaks tulevad laiemalt kasutusele mõisted: tamizdat ja samizdat. Samizdat- omaalgatuslikud väljaanded, mis olid käsikirjalised, väikse tiraažiga, neid kirjutati ka käsitsi ümber jne. Samizdat väljaanded võisid olla teatud sündmuse pol ülevaated või luuleraamatud , kus luulevormis režiimi kritiseeriti, mingi ilukirjanduslik jutustuste kogumik jne. Samizdat väljaanded on väga tähtsaks väljaandeks. Need sumbunud ideoloogilises õhustikus andsid teistsugust informatsiooni. Teistel NL piirkondadel Eestiga võrreldes oli vähem infot muust maailmast- polnud nt Soome infokanalit. Moskvas oli ka välismaalasi nt rohkem, kontakte rohkem, aga kontroll oli ka tugevam. Tamizdat märgistab väljaandeid, mis koostati tegelikult NL territooriumil ning saadeti Läände ja anti seal välja. Olemasolevat režiimi kritiseerisid suuremal või väiksemal määral. Ka see fenomen õitseb kõige enam just Brežnevi ajal, 60ndate II poolel, 70ndad.
Mida edasi, seda tugevamaks muutus teisitimõtlejate intellektuaalne potentsiaal. Kui 60ndate keskpaiku julgeolek naeruvääristas dissidentlust laiemale avalikkusele sel moel, et tegemist on eluheidikutega, kes ühiskonnas hästi toime ei tule jne, 60ndate lõpuks olid dissidentidega liitunud maailmanimed- Aleksander Solženitsõn, Andrei Sahharov. Viimane oli olnud ka tuumaprojekti juures, kuid 60ndate lõpus astub režiimi vastu välja. Nende inimeste naeruvääristamine polnud julgeoleku ja võimude puhul väga lihtne. Lisaks dissidentlik liikumine tugevneb ka organisatoorselt, tekivad selgelt kitsamad grupid- nt seadusliku kaitse liikumine, inimõiguste kaitse initsiatiivgrupp, inimõiguste komitee. Nende organisatsioonide abil dissidentlik liikumine laienes. 70Ndate algus on aktiivse tegevuse periood. Taustana tuleb arvestada välispoliitilist tegurit- ka see aeg, kui NL-USA suhted on võrreldes varasema ja hilisemaga üsna heal järjel. Kahe riigi suhete soojenemine hoidis NL siseselt tagasi ulatuslikumate repressioonide teostamise. 1975 kirjutati alla Helsingis Eur Julgeoleku ja Koostöönõupidamise lõppaktile, alla kirjutanute hulgas oli ka NL, pärast selle leppe allakirjutamist hakkasid tekkima nn Helsingi grupid, nende eesmärgiks sai inimõigustest kinni pidamise järgimine NL-s ja kõik rikkumised, mis tähele pandi, need dokumeteeriti, nende kohta peeti arvet ja samas nende poolt saadeti info ka NL-st välja.
Valitsevale režiimile olid dissidendid ühiskondliku rahu rikkujad, algusest peale hakati dissidentide vastu repressioone rakendama, aga erinevatel perioodidel olid need erineva ulatusega, ka repressioonide arsenal varieerus. Tavapärane oli see, kui inimene, kes oli liikumisega selgelt ühinenud, enamjaolt tõi kaasa töölt vallandamise, edasised töö leidmise võimalused olid üsna tagasihoidlikud ja kui õigele teele ei pöördunud, võisid repressioonid karmistuda. Karmim repressioon oli asumisele saatmine ning üheks kõige olulisemaks repressiooniks sai ka NL-st välja saatmine. Sel perioodil dissidentide puhul ei kasutatud kõige karmimat tapmise varianti. Küll aga tuleb just 70ndatel julgeolekuorganite arsenali väga karm karistamismoodus- dissidentide suhtes hakati kasutama seda, et terve inimene saadeti psühhiaatriahaiglasse sundravile, sai ravi täiskomplekti. See lõppes enamjaolt ka sellega, et pärast sundravi inimene enam ei olnud terve. Paraku selles osas Eesti puhul seda rakendati. Vaimne sandistamine oli väga mõjus. Oli mõjus ka profülaktika mõttes.
70Ndatel hakatakse rohkem rakendama meetodit- korraldati avalikke kohtuprotsesse teisitimõtlejate üle, tähendas just ühiskonna mõjutamist. Sellega kaasnes ka tollases meedias nende inimeste naeruvääristamine, nende perekonna eluolu kirjeldamine jne. Eesmärgiks näidata, et tegemist on tõepoolest moraalselt alla käinud inimestega. Kohati propagandat KGB poolt tehti päris oskuslikult. Püüti luua ka selline olukord, kus inimesed, kes end teisitimõtlejateks nimetasid, isoleeruksid ühiskonnast, et neil eriti sõpru ei oleks, kasutati ära teatud juhtudel seda varianti, et julgeolek meelitas enda poole mõne inimese parima sõbra ja tema kaudu mõjutati inimest jne. Paljuski selle taga on Juri Andropov, kes 60ndate II poolel 1967 a-st sai NSVL Riikliku Julgeolekukomitee esimeheks, kuna tal oli olemas Kremli võimuladviku pol toetus, sai Brežneviga hästi läbi, tõusis Poliitbüroosse, siis oli tal võimalik ja ta ka soovis oma ametkonna eest seista. Andropovi aeg taastab osaliselt julgeoleku hea nime NL võimustruktuuris, julgeoleku mõjukus 60.-70ndatel kasvab. Julgeoleku peamiseks ülesandeks siseriiklikult oli teisitimõtlemise tasalülitamine, selle ülesandega Andropov saab ka hakkama. 70Ndate lõpuks on sisuliselt dissidentlus NL-s likvideeritud.
Sellele aitas kaasa ka see, et mitmed dissidentide nimekad osanikud- nt Solženitsõn, saadeti NL-st välja 1974. Brežnevi ajal Solženitsõni teost lammutatakse igalt poolt ja kõneldakse sellest kui NL-vastasest teosest. Teine suur nimi Sahharov ei saadetud NL-st välja, vaid pagendusse Gorkisse, kus polnud arreteeritud, aga ta oli igapäevase kontrolli all- ette nähtud, mida võis teha, kus võis liikuda jne. Gorbatšovi ajal oli see suur sündmus, kui Gorba Sahharovi pagendusest tagasi tõi. Ka nt Baltikumi puhul samamoodi vastupanuliikumine suudetakse üsna jõuliselt lämmatada. Bukovski ka 60ndatel aastatel lülitub dissidentlikusse liikumisse, levitab keelatud kirjandust, organiseerib meeleavaldusi, teavitab Läänt seadusevastase tegevuse eest, 60ndate II poolel istus ka vangis, 1976 saadeti ka Läände. Tema vahetati välja Tšiili kommunisti Gorbalani vastu, kes NL-i tuli ja pol varjupaika sai. Hiljem Bukovski elas USA-s, Inglismaal, oli üks aktiivsemaid tegelasi inimõigusliikumises Läänes, kritiseeris teravalt Nõukogude režiimi. Õpetas ka Stanfordi ülikoolis ning pärast NL lagunemist tuli Venemaale tagasi, Jeltsini ajal aitas tollaseid võime. Bukovski on oluline ka seetõttu, et 2008 käis ka Eestis. Aktiivseid dissidente oli parimatel aegadel mõni tuhat, polnud väga palju. Hoolimata arvulisest vähemusest oli see ikkagi Nõukogude Liidu pol arengu seisukohalt vaadatuna väga oluline nähtus- olid selgeks survegrupiks, omamoodi poliitiliseks opositsiooniks valitsevale režiimile. Rahvusvahelistel kohtumistel, kus NL osales, arutati tänu dissidentidele küsimusi, mida muidu poleks arutatud. Ilma dissidentluseta NL pol elu oleks kindlasti olnud pisut teistsugusem ja stagnatsiooniaeg oleks veelgi sügavam olnud. Need põhimõtted, millest dissidendid rääkisid, muutuvad oluliseks Gorbatšovi perestroika ajal. Dissidentide roll oli oluline ka NL lagundamisel.
5.Majanduslik areng
Põllumajandus
Midagi kiita ei ole, 60ndate algus juba oli olnud tagasiminek 50ndatega võrreldes- et hakati kulla hinna eest vilja sisse ostma, näitas ära, et olemasolev kolhoosikord pole väga jätkusuutlik. Kui Brežnev võimule tuli, tõusis põllumaj turgutamise küsimus taas päevakorrale, hakati sellega natuke rohkem tegelema, eriti 1965 a-l, kuid mingit kardinaalset uut nägemust või mastaapset reformi põllumajanduses välja ei töötata, kasutatakse vanu, erinevatel aegadel ära proovitud meetmeid. Üheks turgutavaks meetmeks oli põllumaj saaduste kokkuostuhindade tõstmine. Eraldi rõhutati, et kõik, mida üle plaani toodetakse, selle eest on võimalik rohkem teenida. Teine oluline muutus, mis oli vana- taas hakati soosima riigi poolt isiklikke abimajapidamisi. Isiklik põllulapp anti inimesele suhteliselt vabalt kätte, oli üks olulisemaid asju põllumaj juures. Isiklik maalapp toitis Brežnevi ajal ära suure osa inimestest- kui seda poolt poleks olnud, siis nõuk põllumaj oleks päris käpuli olnud. Jõuab 80ndatel ka käpuli, aga pikka aega isiklik maalapp oli paljude perede jaoks väga oluliseks ventiiliks. Tuleb muidki võimalusi- nt isegi õpetajatele pakuti väikest maalapikest, kus oli võimalik nt kaalikaid kasvatada. Oli õpetaja või mõne teise inimese jaoks tegelikult üsna oluliseks lisasissetulekuallikaks. Kui maalapp korralikult ära hariti, saak saadi, siis tulu võis olla 2-3 palga suurune. See on tegelikult oluline lisa pere aastasissetulekule. Eestis oli 80ndate II poolelgi see olemas. Põllumajanduse puhul tegelikult mingit lahendust ei leitud, areng toimus ikkagi ekstensiivsel teel ja kuna 70ndatel naftaturu seisukohalt konjunktuur oli NL-le soodne, NL nafta müügist sai enneolematuid kasumeid, siis naftadollarid ei soodustanud laiemalt üldse efektiivsema majandamise peale mõtlemist. Ekstensiivne areng jätkus.
Tööstus
Tööstuse puhul 60ndatel püüti tõsisemat reformi läbi viia, selle taga on tollane valitsusjuht Kossõgin ja seetõttu ka seda tööstuse ümberkorraldamise kava Kossõgini reformiks nimetatakse. Tema eesmärk oli sotsialistlikku tööstust tugevadada, aga ta pooldas teatud turumajanduslike elementide sisse toomist Nõukogude majandusse. See tähendas reaalses elus teatud mõttes senise planeerimise korralduse muutmist - kogu Nõukogude maj süsteem algusest peale oli plaanimajandusele tuginev, kogu süsteem viisaastakuplaanide kaupa toimis jne. Mida edasi, seda ebamõistlikumaks plaanid läksid. Kossõgin tööstuse puhul püüab sisse viia seda, et planeerimine oleks mingilgi moel seotud ühiskonna vajadustega. Mõte oli pool peal plaani korrigeerida. Ettevõtete puhul otsustati, et teatud tulu tuleb ühemõtteliselt eraldada riigieelarveks, Kossõgini mõte oli, et kui ettevõte tublilt töötab, plaani ületab, siis üle plaani olev osa jääb ettevõte enda otsustada. Osa tuli suunata ettevõtte uuendamisse ja teine osa töötajate palgatingimuste või elutingimuste parandamisele. Tegelikult oli selline lähenemine üsna uudne. Suurendas ka konkreetse ettevõtte juhtkonna vastutust. Kui ka töötajad adusid, et kui nad tublilt tööd teevad, ei lähe vaid riigi kätte, vaid tuleb otsapidi neile tagasi- rajatakse kasvõi uus söökla või klubi, tõstetakse palka jne. Oluline on ka see, et Kossõgin suutis oma ettepanekutega elavada maj mõtet NL-s ja 60ndate majandusteoreetilised tööd on oma aja tingimustes väga uuenduslikud .
Brežnevi kadedus tuli mängu- Kossõginil oli varemgi hea renomee majandusmehena, polnud seotud sisuliselt Kremli pol võimumängudega, oli tubli majandusmees. Valitsusjuhina tema renomee veelgi tõusis ühiskonnas laiemalt ja majandusinimeste hulgas jne- oli Brežnevile vastuvõetamatu. On mitmed Brežnevi tollased nõunikud öelnud , et Brežnev midagi väga avalikult Kossõgini vastu ette võtma ei hakanud, aga Poliitbüroo tasandil vaikselt suretas uuendused välja. Vastu võeti poolpidune lahendus. Mida aeg edasi, seda rohkem seda tehti. 60Ndate lõpuks, 70ndate alguseks oli Kossõginil selge, et tema valitsusjuhina ei saa sisuliselt ellu viia oma majandusprogrammi.
Nõukogude majanduses suurenes ekstensiivne majandamine ning olulised olid „naftadollarid“.
6.Vaimuelu
Hruštšovi aja põhimõtted toimusid paljuski edasi. Vaimuelu kontekstis oli oluline ka Stalini küsimus. Ühiskonnas ja pol ladvikus oli ootus, et Stalini nimi rehabiliteeritakse. Brežnev valib tegelikult vahepealse tee- ei võta selgelt poolt, ei materda ega ka hakka iga päev kiitma. See toob kaasa osalise Stalini rehabiliteerimise, vaikse tagasituleku kultuuri, kirjandusse, kinolinale jne. Tervikuna asi on sordiini all. Stalin täielikult igapäevaellu tagasi ei tulnud. Pikemas perspektiivis Brežnevi selline lähenemine oli mõistlik. Haritlased 60ndate keskel, II poolel arutasid selle küsimuse üle väga tõsiselt ja kardeti, et Stalin kohe rehabiliteeritakse. Brežnevi ajal jätkub ühiskonna vaimuelu kontrollimine.

• Nn riikliku tellimuse juurutamine kunsti ja kultuuri vallas- tähendas seda, et nii filmide tegemiseks, teatrietenduste lavastamiseks, kirjanduse välja andmiseks , pidi olema tellimus olemas. Brežnevi ajal pannakse paika ka teatud temaatika, mida viljeledes oli võimalik tellimust saada- kolm olulist valdkonda. Ajaloolis - revolutsiooniline mineviku käsitlemine ; sõjalis-patriootiline; kaasaja tootmisalane temaatika. Oluline oli ka Oktoobrirevolutsiooni aja käsitlemine. Tootmisalane temaatika oli väga tähtis, seda soodustati. See otsapidi mõjutas ka teadust. Tol ajal kandidaadiväitekirja kirjutamine teemal Kreenholmi manufaktuuri saavutused seitsmendal viisaastakul oli väga sobilik. Kes riiklikke tellimusi täitis, neile maksti väga korralikult. Riik nii kontrollis neid inimesi, pani konkreetsed tähtajad peale ja sai ka tulemuse, mida tahtis ja sundis ka paljusid teisi, kes mitte mingil moel niisama poleks seda teinud, samasuguseid töid tegema, et ka riiklikust tellimusest osa saada. Need, kes ei teinud, pidid teistes oludes läbi ajama.
  
• Ideoloogilise kontrolli tugevnemine- Oluline on kontroll massiteabevahendite üle- televisiooni, raadio üle kontroll muutub palju mastaapsemaks. Jõuab ka teatritesse, kinolinale jne.
  
• „Raudse eesriide“ sulgumine ja võitlus „kodanlike mõjudega“- Kodanlike mõjudega võitlus oli taustaks ideoloogilise kontrolli tugevnemisele. Raudne eesriie sulgub jällegi tugevamalt.
  
• Kultuuri- ja kunstiinimeste väljasaatmine- hakatakse üsna massiliselt NL-st välja saatma neid kultuuri- ja kunstiinimesi, kes ei nõustunud mängureeglitega, mis võim ette nägi. Kirjanik Brotski, mitmed teised, Solženitsõn, filmirežissöör Tarkovski, dirigent Rostokovits jne.
  
• Nn magnetofonirevolutsioon- Läbi muusika toob Lääne kultuuri NL-i. Plaate jõudis veidi vähem, aga magnetofonide laiatarbekaubaks muutumine tõi kaasa ka teatud paradigma muutuse NL kultuuris- sellele ei suudetud kontrolli rakendada. Lääne muusika tulek NL-i erinevaid kanaleid kaudu on väga põnev ja nüansirikas protsess.
  
• Humanitaarteaduste suukorvistamine- Väga jõuliselt tungitakse peale ka humanitaarteadustele, nt ajalooteaduse poolest on väga nukker aeg. Ka sotsioloogiale pannakse päitsed pähe ja formaalselt ära nullitakse. Tähendas ka seda, et ajaloo vallas teemade valik oli suhteliselt kitsas, ühesugune, eelistatult parteiajalugu oli päevakorral. Ajaloo puhul kaasaja teemad, mis ikkagi normaalsel moel uurimist ei kannatanud.
  
• Mastaapsed ideoloogilised kampaaniad- Võetakse ette mastaapseid ideoloogilisi kampaaniaid- Suure Okt revol tähistamiseks, Lenini sünnipäevad jne.
  

Vaimuelu suukorvistamine mõjutas laiemalt ka ühiskonda, seotud seisakuajaga.
27.loeng- 21.mai
7.Välispoliitika

• Suhted Läänega- Brežnevi aeg, eelkõige 60ndate lõpp, 70ndate algus, on üsna oluliseks ajaks. See oli NL jaoks väga oluline selles mõttes, et pikka aega oli olnud NL eesmärgiks saavutada sõjaline pariteet USA-ga. Võidurelvastumine oli pidevalt päevakorral ja Kremli sihiks oli kasvõi formaalselt sõjaline pariteet saavutada. 70Ndate alguseks formaalselt oli teatud tasakaal ka saavutatud. See andis NL-le ka teatud mõttes välispoliitilist kindlust. Tollane ideoloogia ja välispol retoorika ka kõneles sellest, et NL ja sotsialismileeri pos-d on tugevnenud, näitajaks on see, et NL sõjaline võimsus on tasemel, tal on kontrollitavad liitlased ja ka kolmandas maailmas toimunu- rahvuslik vabadusvõitlus, pidi kinnitama seda, et NL valitud suund on õige. Brežnev ja tema lähikondlased kõnelesidki sellest, et mida aeg edasi, seda tõsisemasse kriisi kapitalismimaailm satub, ei ole mingit kahtlust, et NL üleolek on siin selge, pikemas perspektiivis USA ja Läänemaailma kõige olulisema sõjalise org NATO pos-d nõrgenevad. Teatud mõttes Moskva enesekindlus tõi kaasa selle, et 70ndate algus pole mitte konfliktne, vaid on teatud mõttes ka pingelõdvenduse aeg ja mitmed olulised kokkulepped sõlmitakse.
  Edasi minnakse Sm küsimuses, mis ikkagi oli lahendamata jäänud. 1970 sõlmis NL Sm Liitvabariigiga lepingu piiride kohta, kus ka kirjasõnas öeldi, et omavaheliste suhete klaarimisel mingil moel sõjajõudu ei kasutata. 1972. aastal sõlmisid kokkuleppe ka Sm LV ja DV. 1972-73 toimusid tipptasemel NL ja USA kohtumised. 1972 USA president Nixon tuli Moskvasse, mis oli välispol maailma kontekstis väga oluline sündmus ning see Nixoni käik sai järgmisel aastal jätku, 1973 külastas ametliku visiidi käigus USA-d ka Brežnev. Mõlema kohtumise tulemusena sõlmitakse omavahel mitmeid lepinguid, tervikuna isiklikud kohtumised tõepoolest tõid teatud leevendust, pingelõdvendust. Edasi on väga oluliseks rajajooneks 1975 aasta, 1.aug sõlmiti Helsingis Eur Julgeoleku ja Koostöönõupidamise Lõppakt. Sellele kirjutasid alla 33 riiki, sh ka USA ja NL.
  Pingelõdvendus jäi tõesti ajutiseks nähtuseks ja uuesti jõutakse teistsugustesse suhetesse 70ndate lõpus. Üheks kõige olulisemaks tähiseks Afganistani sõda, mis 1979 algas. NL piiratud väekontingent läks Afganistani. See oli selgelt välispoliitiliselt, ka Kremli poolt vaadatuna, eksisamm. Poliitbüroo tasandil põhidokum lahti salastatud, on teada, kuidas Afganistani otsus vastu võeti, selgub , et see oli tõesti Brežnevi ja mõne tema lähikondlase otsus, kusjuures kindlasti polnud Brežnev nr 1 otsustaja , kõige olulisem võtmefiguur oli kaitseminister Dmitri Ustinov. Tema taga paljuski NL sõjatööstuskompleks. Tegelikult polnud mingit üksmeelt, oli selgelt olemas ka kainema pilguga analüütikuid, kasvõi KK aparaadis, kes nägid ette, et konflikt võib NL-le pikemas perspektiivis kahjulikuks osutuda. Sõda ei toonud NL-le kuulsust ja au, ei pööranud tähelepanu kõrvale siseprobleemidelt jne. Sõda tõi kaasa teistsuguseid pingeid ühiskonnas, oli suhteliselt ohvriterohke. Sõjas hukkus väh 14 000 NL sõjaväelast, 35 000 sai haavata ja teadmata kadunuid on ka üle 300. Ei oldud sõjaks üldse hästi ette valmistatud. Sõjaline pariteet USA-ga oli tulnud üleloomulike pingituste tagajärjel, rahvamajanduse normaalse arengu arvelt, sõjatööstuskompleksi paisutamise teel. NL ressursid olid samas piiratud, 70ndate II poolel on selge, et NL-l pole enam erilist ressurssi sõjatööstuskompleksi edasi arendada. Reagani tähesõdade idee oli nutikas - pani NL majanduse veelgi keerulisemasse olukorda. NL ei suutnud uut võidurelvastumise astet kaasa teha sel moel. Pärast Afganistani sõda sai pingelõdvendus lõpu, ärevam aeg tuli selgelt tagasi. Külma sõja uus faas oli alanud. Mingil moel polnud läinud täide see arengustsenaarium, mida Brežnev 70ndate alguses uskus ja mida propageeriti, et Läänemaailma sõjaline potentsiaal nõrgeneb.
  Afganistani sõjaga tuleb arvestada, et sõjaveteranide kohaldumine tsiviileluga oli väga keeruline. Kriminaalsed struktuurid , mis 70ndate lõpust alates, eriti 80ndatel kujunevad, on osaliselt seotud ka nende inimestega. Hiljem, NL lagunemise järel, Tšetšeenia sõdades jne, leidsid Afganistani veteranid rakendust.
  
• Osalus regionaalkonfliktides – Brežnevi aja puhul oluline. NL, tahtes oma mõju kasvatada III maailmas, õhutades rahv vabadusliikumist Aasias ja Aafrikas, pidi paratamatult kaasa minema erinevate relvakonfliktidega, mis erinevates piirkondades algasid. Toob kaasa selle, et Vietnami sõja puhul on NL panustanud Vietnami DV-le, 1964-75 a-ni. 1967 Araabia -Iisraeli sõjas NL on Araabia poolel. Toetatakse Indiat sõjas Pakistaniga. Aafrikas, Angolas, Mosambiigis, Etoopias mitmed sõjalised konfliktid. Ladina-Ameerika oluline tugipunkt , kus sekkutakse, nt Nicaragua, kus liitlasena on kohal ka Kuuba jne. Osalus nendes regionaalkonfliktides pikemas perspektiivis ei tootnud NL-le kasu, mida loodeti. Üldisemat toetust lõppkokkuvõttes ei tulnud. Samal ajal NL enda kulud välispol suuna täitmisel olid väga suured. Paljudel juhtudel tähendas ka majandusabi lisaks sõjalisele. Oli ka tulu pool- kõigis relvakonfliktides osalemine tõi kaasa ka relvade müümise. NL relvamüüjana teenis päris korraliku tulu, oli üks maailma suurimaid relvade eksportijaid. Andis võimaluse NL sõjaväelastele oma teadmisi reaalses elus ellu rakendada. Sellise kogemusega on ka meie Kaitseväe olulisi figuure- Laaneots (oli Aafrikas). Pikka aega oli NL osalus regionaalkonfliktides põlu all, sellest eriti ei kõneldud. Jeltsini ajal natuke materjale avaldati, anti juurdepääs osadele. Viimastel aastatel uuesti see temaatika mittesobilikuks tunnistatud.
  
• Brežnevi doktriin- 1968 a-ga seotud, Tšehhoslovakkia Praha kevade lämmatamisega. NL ka Brežnevi ajal seadis oma eesmärgiks kontrolli teostamise idabloki üle, kui Tšehhoslovakkia sündmused vallandusid ja Moskva sõjaliselt sekkus, siis sotsialismileer ei tegutsenud ühtselt. Kõik riigid polnud need, kes oleks Moskva pol heaks kiitnud. Tšehhoslovakkiasse viidi NL, Ungari, Saksa DV ja Bulgaaria väed, sõjalise sekkumise vaidlustasid Hiina Rahvavabariik, Rumeenia, Jugoslaavia, Albaania. Kui sekkumine oli teostunud, püüti Brežnevi lähikondlaste poolt ka põhjendada, teoreetiliselt mõtestada. Sõjaline sekkumine oli ka varasemalt olnud teatud aegadel kasutusel- nt 1953 Saksa DV-s, 1956 Poola ja Ungari ülestõusude puhul jne. 1968 nov Poola Ühinenud Töölispartei V kongressil oli kõnelemas ka Brežnev ja tema puudutas ka kaasaja situatsiooni, välispol olukorda ning teatas, et Moskval on ka edaspidi internatsionaalne õigus ja kohustus sotsialismi kaitsmise nimel kasutada sõjajõudu ja sekkuda teiste riikide siseasjadesse, takistamaks katseid kukutada kommunistide võimumonopoli ühes või teises riigis. See väljaütlemine saab Brežnevi doktriini tuumaks. Nimetus Brežnevi doktriin on pigem Lääne kõnepruugis. Alates 1968 hakkas see märgistama Moskva poliitikat idabloki riikide suhtes. Tegelikult tähendas see seda, et Moskva ametlikult ütles välja, et nende sotsialismiriikide suveräänsus ongi piiratud. Osa suveräänsusest on ära antud Moskva pädevusse. Doktriini kasutati ka 70ndate alguses, eelkõige Poola sündmuste puhul ja otsapidi saab selle paigutada ka Afganistani sõja konteksti. Doktriin tegelikult ametlikult püsis kuni Gorbatšovi valitsemisajani välja. Sisuliselt võib selle lõppemise aastaks pidada 1989, kui Nõuk väed Gorba poolt toodi Afganistanist välja, ka idablokk lagunes jne.
  

8.Gerontokraatia valitsemine
10.nov 1982 suri Leonid Brežnev. Sellega sai tema pikk valitsemisaeg otsa, aga see uuenemist ühiskonnas esile ei toonud. Tema valitsemisaja lõpuaastad olid üsna nurkad. Tema enda töövõime oli tagasihoidlik, enam sisulisi riigiasju ei otsustanud, arutanud neid oma kaaslastega. Tema põhilised lähikondlased Poliitbüroos olid üsna eakad, Kremli võimupüramiidi tipp oli riigi juhtimise seisukohalt töövõimetu seltskond. Seetõttu kasvas väga jõuliselt 70.-80ndate alguses aparaadi mõju riigi juhtimisel. KK aparaadi ning mõjukate ametkondade mõju. On ka see aeg, kus sõjatööstuskompleks ja tema esindajad teevad, mida tahavad. Brežnevist tekkis lõpuaastatel palju anekdoote. Oluline on ka tervislik pool- teda korralikult ei ravitud, ta ei lasknud ka seda teha. Usaldas üht meditsiiniõde, kes talle üsna ohtralt valuvaigisteid süstis.
1982-84 Juri Andropov
1984-85 Konstantin Tšernenko
Nemad ongi gerontokraatia kehastajateks. Andropovist sai Brežnevi järeltulija, oli NL eesotsas 1982-84, kui päevakorrale tõusis küsimus, kes Brežnevi asendajaks saab, siis Andropovil erilisi konkurente polnud, küll oli aga selge, et tegemist on parandamatult haige inimesega. Kui uskuda Kremli peaarsti mälestusi, siis olevat enne valimist oli konsiilium koos olnud, kus küsimust arutati, arstide seisukoht oli selge, et Andropovil poleks mõistlik ametit vastu võtta just tervise tõttu. Oli aeg, kus Andropov iganädalaselt miinimum ühe päeva pidi haiglas viibima, kus ta tilgutite all oli ka kus teda turgutati. Arstide argumendid polnud kellegi jaoks olulised ja Andropovist saab partei ja NL juht, kes ise suhtus ametisse väga tõsiselt. Tema tegelikult oli see, kes ka otsapidi ütles, et nüüd tuleb tegelikult tagasi minna sotsialismi üles ehitamise algusesse , Lenini-aegsed ideed on õiged. Tema lahendus olukorrast välja tulekuks oli see, et tuleb hakata korda majja lööma ühiskonnas, vaatama, kes mida teeb, kuidas teeb jne. See tõi kaasa selle, et Andropovi aeg oli teatud „korra loomise“ aeg, mis piirdus sellega, et hakati nö tööpõlgureid häbistama, tõsisemalt kontrollima, kuidas keegi tööl käib, palju toodab jne. Mingit sisulist programmi, kuidas kriisisituatsioonist välja tulla, tal polnud. See aeg, kus tööpäeva keskel miilitsapatrullid käisid ringi ka poodides ja uurisid , miks töö ajal ei olda tööl. Korra loomine oli üleliiduliselt kindlasti põhjendatud, riigilt varastamine ka pisitasandil oli üsna igapäevane, kõik said sellest aru. Brežnev ise olevat öelnud, et mis see siis on, kui tudengina raudtee peal tööl olin, siis kaks kotti vagunisse ja ühe üle aia, nii sai ka lisateenistust. Nii toimis ka tema riik ja selle alamad . Kolhoosnik kolmveerand jahukotti pani kolhoosi loomadele, viimase ämbri viis koju.
Kui Andropov 1984 suri veebruaris, siis sai tema järglaseks veelgi haigem Tšernenko. Ka tema puhul oli selge, et pikka pidu ei ole. Samamoodi arstide konsiilium ühemõtteliselt ütles, et Tšernenko eluiga väga pikaks enam ei kujune, kuid ka see tollases olukorras, Kremli võimuladviku seisukohalt, polnud mingi argument. Pealegi oli endiselt võimul Brežnevi aegne seltskond, Tšernenko oli tegelikult toodud suure võimu juurde just Brežnevi poolt. Oli pikka aega olnud sisuliselt Brežnevi isiklik sekretär, KK üldosakonna juhataja, ka Brežnevi hea sõber. Loomulikult vääris vaatamata kehvale tervisele tunnustust. Tšernenko ise kindlasti ei kibenenud väga ametikohta vastu võtma, aga ametisse pandi. Tema valitsemisaeg oli visuaalse poole pealt päris karikatuurne. Ka tema kõned, mis ta pidas, olid naljakad - polnud kõnemees ja tervist polnud. Tervis halvenes kiiremini, kui oodati. Tõi kaasa selle, et ta kadus ka avalikkuse eest ära. Tšernenko ajal esimest korda see, kui valimiste ajal ajakirjanikke eksitati ja ei näidatud , kuidas Tšernenko valimissedeli kasti laseb .
Brežnevi aja lõpp, ka gerontokraatia aeg, oli ühiskonna jaoks keeruline:

• majanduslik ummik - ekstensiivne majandamine polnud pikemas perspektiivis jätkusuutlik, võeti kasutusele uusi maardlaid jne. Kogu sisulisem majandustegevus tugines ressursside müümisele ja eelkõige nafta müügile. On aeg, kus 70ndate II pool, 80ndate algus, kus põllumajanduses tulevad esile tõsised probleemid. Kriis põllumajanduses saab saatuslikuks Gorbale, kes 1979 toodi Staurapolist ära Moskvasse ja pandi NLKP KK põllumajandussekretäriks. Tema pidi põllumajanduse ummikust välja viima. Pandi kokku riiklik toitlusprogramm, oli päris brošüürina avaldatud, oli mahukas. Tolle aja inimesele lugeda justkui ulme. Sisulisema poole pealt on aeg põllumaj poole pealt vaadatuna, kus hakatakse mastaapselt rajama agrotööstuskoondisi. On mõte see, et taheti ühendada põllumajandussaaduste tootmine ja nende töötlemine. Tekkisid tohutud agrotööstuskompleksid, millele kasvasid peale Moskva ametkonnad, keskaparaat suurenes, kaasnes üsna kiire bürokratiseerumine, maj efekt jäi tagasihoidlikuks . Ka Gorbatšov mingit võluvitsa ei suutnud leida.
  
• demograafilised probleemid- seisakuaeg tõi kaasa ka elanikkonna vähenemise ning oluliseks probleemiks muutus see, et NL tuumikalade elanikkonna loomulik juurdekasv oli tagasihoidlik. Kesk-Aasia liiduvabariikides oli elanikkonna juurdekasv väga kiire, ületades 3-4 korda. Tõi kaasa selle, et nendes piirkondades rahvas hakkab üle NL valguma. Tekitas juba tollal probleeme Moskvas, Leningradis, teistes linnades.
  
• anomaalsete ühiskondlike nähtuste suur levik (joomarlus, defitsiit, „sabad“)- Aeg on ka selles mõttes päris keeruline, et nö anomaalsed ühiskondlikud nähtused, eelkõige alkoholi tarbimine, kasvasid väga kiiresti. Joomarlus probleemina oli väga oluline. Üheks taustateguriks on sumbunud ühiskondlik õhustik. Tuleb arvestada, et ka statistilises mõttes pole tänase päevani väga täpseid andmeid alkoholi tarbimise kohta- valmistati ka ise alkoholi. Puskaritoodang ametlikku statistikasse ei läinud. Oluline näitaja puskari ajamise puhul on suhkru müümine. Defitsiit eriti tuleb 70ndatel, 80ndatel. Mida aeg edasi, seda vähem erinevaid kaupu on võimalik normaalsel moel poest kätte saada, seda rohkem kaupu muutub defitsiidiks- nende kätte saamiseks oli vaja tutvusi. On aeg, kus nii toidukaupluse kui tööstuskaupluse müüja oli väga oluline figuur. Toob kaasa ka sabades seismise, mis on tollele ajale iseloomulik.
  

Kõik see kokkuvõttes ruineeris ühiskonda väga tuntavalt. 80Ndate alguses ka teised tublid riigijuhid sel ajal surid. Punane Väljak oli pea ülepäeviti reserveeritud matusteks. Oli selge, et Punase Väljaku kinni hoidmine ja turismitulude vähenemine oleks NL majanduse päris upakile viinud, oli vaja etteotsa saada nooremaid.
Perestroika ja NSV Liidu lagunemine 1985-1991

Mihhail Gorbatšovi võimuletulek

Perestroika poliitilises elus

Avalikustamise (glasnost) poliitika

Majandusreformide luhtumine

Võimuvahekorrad keskus- liiduvabariik

Rahvusküsimus

„Uut moodi mõtlemine“ välispoliitikas

NSV Liidu lagunemine
1.Mihhail Gorbatšovi võimuletulek
10.märts 1985 sai Mihhail Gorbatšov NLKP KK peasekretäriks. Ta oli sündinud 1931 - tegemist väga poisikesega. Pikka aega oli üsna suur salapära märtsis toimunu ümber. Üsna ühemõtteliselt kirjeldati esialgu Läänes, hiljem NL-s endas seda, kuidas märtsis 1985 toimus tohutu poliitiline võimuvõitlus Kremlis, et vabaks jäänud koht täita. Olevat isegi tipnenud sellega, et viimane kähmlus käis Poliitbüroo istungil 10.märtsil ja Gorba võimule tulek polnud üldse lihtne. Nüüd, kui üsna palju allikmaterjale on uurijate kasutada, siis selgub, et tegelikult mingit erilist võimuvõitlust ei toimunud. On ka avaldatud Poliitbüroo istungi stenogramm, kus Gorba valiti partei etteotsa, seal keegi midagi ei kobisenud. Ei tähenda, et ei oleks tegelikult olnud rohkem huvilisi ja teisi tegelasi. Ühe keskse võtmefiguurina tuleb esile Andrei Gromõko, pikaaegne NL välisminister. Temast oli saanud gerontokraatia lahkumise järel Kremlis üks kõige mõjukamaid tegelasi. On üsna selgelt teada, et just tänu Gromõko hoiakule, et nüüd peab noorem tulema ja teiselt poolt tema panustamisele Gorbale, oli küsimus sisuliselt lahendatud. Teatud läbirääkimistes osales ka Gromõko poeg, samuti mitmed nooremad , nt Georgi Arbatov, kes oli ka üks perioodi olulisemaid mõtlejaid poliitilises sfääris. See pandi paika juba varem. Mõni oleks vb tahtnud ise saada, neil tegelikult sisulist võimalust ei olnud.
Gorbatšov sündis 1931 Stavropoli krais, töömeheteed alustas 1944, temast sai tubli traktorist kolhoosis. Paistis silma, oli tööeesrindlane. 1950 suundus õppima Moskva Riiklikku Ülikooli õigusteaduskonda, kus õppis kuni 1955 a-ni. Ülikooli lõpetamise järel juristihariduse saanuna suunati tagasi kodukohta Stavropoli, hakkas alguses töötama kohalikus prokuratuuris, kuid sisuliselt kohe suundus komsomolitööle, temast sai lõpuks Stavropoli krai komsomolijuht, kust siirdus edasi parteitööle alates 1962 a-st, tõustes Stavropoli kraikomitee I sekretäriks. Parteitöö kõrvalt lõpetas 1967 ka Stavropoli põllumajandusinstituudi, sealt toodi ta Moskvasse põllumajandussekretäriks. Talle langes valik seetõttu, et sealkandis oli Kremli tegelaste suvituskoht. Gorbatšovi toetajaks saab just Juri Andropov, kes tema eest Kremlis hea sõna kostab ja tänu kellele ta Kremlisse tuuakse. Tema abikaasa Raissa Gorbatšova (Titarenko), kes läks Moskva Riiklikku ülikooli, kuna oli kiituskirjaga keskkooli lõptenud, sai ilma eksamiteta. Õppis Moskva ülikoolis filosoofiat , hiljem, kui Gorbatšoviga kaasa läks, hakkas Nõukogude sotsioloogiaga tegelema. 1967 kaitstud kandidaadikraad oli sotsioloogiline uurimus kolhoosi liikmetest (millised uued jooned talupojale juurde tulnud seoses kolhoosikorraga). Teaduslikus mõttes polnud väga tõsine. Alguses ei saanud Stavropolis tööd, hakkas õpetama põllumajandusinstituudis ja mujal filosoofiat. 70Ndate II poolel Moskvas sai temast ka Moskva ülikooli õppejõud. On oluline selles mõttes, et kui varasemal ajal NL juhtide puhul liidri naise roll poliitilises elus on nullilähedane olnud, siis Raissast saab üks osa võimustruktuuris- on kõigile nähtav, pole vaid peasekretäri abikaasa, vaid hakkab tegelema ühiskondlike asjadega kultuuri, kiriku, meditsiini vallas. Mõju mehe üle oli ka vaieldamatult, ei saa Gorba poliitikas abikaasat kõrvale tõrjuda. Ühiskond ei võtnud väga positiivselt vastu Gorbatšova ühiskondlikku aktiivsust. 80Ndate lõpus argitasandil oli tema kuvand üsna negatiivne. Süüdistati selles, et on liialt palju avalikkuse ees, topib nina sinna, kuhu pole vaja, käib mehega igal pool välismaal kaasas jne. Oli suletud NL ühiskonna jaoks natuke liiast. Hiljem teatud mõttes osaliselt inimeste silmis toimub teatud rehabiliteerimine.
28.loeng- 22.mai
Perestroika ideest tuli välja katastroika e NL lagunemine.
Perestroika etapid:

nn. eelperestroika (1985 märts- 1986)- Gorbatšov ei tulnud võimule kindla programmiga, kuidas NL peaks edasi arenema jne. Terviklikku programmi Gorbal kunagi ei formeerunudki.

Perestroika käivitamine (1986 algus- 1988 keskpaik )- See on perestroikapoliitika puhul oluline periood, käivitamise periood, kus põhielemendid, mida hiljem perestroikapoliitikaga seostatakse , paika pannakse ja osaliselt toimima hakkavad. Aeg, kus valmistatakse ette edasist arengut.

Murranguperiood (1988 keskpaik- 1990 keskpaik)- päris hästi mõtted ei toimi

Kriis ja perestroika katkemine (1990 keskpaik- 1991)- 1991 NL lõplikult laguneb.
2.Perestroika poliitilises elus

• Nn. kaadrirevolutsioon- selle käigus Gorba tegelikult komplekteerib oma meeskonda. Uue meeskonna paika panek on üsna mastaapne, ei piirduta vaid kosmeetiliste parandustega või inimeste vahetustega. Personaalsed muudatused puudutavad u 75% Poliitbüroost. Kremli võimuladviku tipp 2/3 ulatuses uuendatakse, oli mastaapne uuendamine. Vahetati välja ka u 60% oblastite, kraide parteijuhtidest. Kaadrirevolutsioon ei puudutanud vaid keskust, laienes ka üle terve NL-i. Uuendati ka pea 40% NLKP KK koosseisust. Eakat kaadrit oligi vaja välja vahetada, et suuremaid või väiksemaid uuendusi ellu rakendada. On selge, et tegelikult üsna suur inimeste välja vahetamine ka paljudele ei meeldinud ja pole kahtlust selles, et ka Kremli võimuladvikus olid tollal olemas inimesed, kellele selline mastaapne kaadrivahetus ei meeldinud. Konservatiivne pool hakkas kohe konsolideeruma, esialgu ei omanud jõudu midagi teha, aga alge oli olemas. Hiljem selgemalt tuleb välja.
  
  • 1985 sept- Nikolai Rõžkov MN esimeheks, oli edukas majandusmees, üks olulisemaid figuure Gorba algusajal
    
• Poliitiline reform (1988-1989) – kui Gorba võimule tuli, siis esialgselt ei mõelnud üldse, et hakkab NL pol elu sisulisema poole pealt muutma. Kaadrivahetus on üks asi, aga põhimõttelised muutused teised. Ruttu sai selgeks, et ilma poliitilise reformita pole võimalik ka perestroikapoliitikat ellu rakendada. Et seda teha, tuli hakata ka teatud muudatusi tegema. Esimesed märgid muudatuste osas tulevad esile juba 1987 alguses, kui hakati kõnelema sellest, et võiks parteiliinis valimistel korraldada valimised, kus on alternatiivsed kandidaadid. Mõistlik oleks avalik hääletamine asendada salajase hääletamisega, oleks võtnud palju pingeid maha. Oli ka aeg, kus tõsiselt hakati kõnelema sellest, et ka majandusjuhte pole mõtet ainult ametisse nimetada, vaid ka ettevõtete juhtide puhul võiks kõne alla tulla valimised, et oleks kaasatud ka ettevõtte töölised jne. Olid tollase NL ühiskonna jaoks uuenduslikud mõtted, esialgu rakendati üsna tagasihoidlikult ja mingit tõsisemat mõju ei avaldanud.
  
  • 1988 – üleliiduline parteikonverents. Väga jõuliselt poliitilise reformi vajadus tõsteti Gorba poolt päevakorrale 1988 suvel toimunu NLKP KK XIX parteikonverentsil. Sõjajärgsel perioodil üleliidulisi parteikonverentse polnud toimunud, olid toimunud küll kongressid. NLKP konverentsi polnud toimunud. Oli kongressist allpool järgmine aste. Kongressi korraldamine oleks nõudnud pikemat ettevalmistamist, konverentsi formaat oli efektiivsem, tegelikult pole formaat oluline.
    On just see konverents , kus Gorba ütleb selgelt välja, et on vaja muudatusi poliitilises elus: võimude lahusus, mis tolle aja kontestis polnud üldse igapäevane. Tuleb termin Nõukogude Parlamentarism laiemalt kasutusele, Sotsialistlik Õigusriik jne. Kõige olulisem uuendus, ettepanek oli see, et tuleb kokku kutsuda uus institutsioon , luua NL-s kõrgem võimuorgan Rahvasaadikute Kongress. Muuta NSVL Ülemnõukogu alaliselt tegutsevaks organiks- minna üle läänelikule mudelile, kus ongi nõukogulik parlament ka pidevalt koos. Kõrgema organina pidi jääma Rahvasaadikute Kongress, mille valimise puhul oli oluline, et see tuli valida suures osas, alternatiivsete valimiste näol- võimalik ühele kohale kandideerida mitmel inimesel. Valimisreeglistik polnud 100% eelmisest süsteemist vaba, 1/3 saadikutest tuli valida ühiskondlike organisatsioonide poolt jne. Tervikuna väga uuenduslik lahendus. Kui 1989 kevadel Rahvasaadikute Kongressi valimised toimusid, siis see tähistas väga olulist murrangut NL pol elus, midagi sellist varem polnud toimunud. Paljudes kohtades tegelik parteijuht läbi ei läinud.
    
  • 1989 – NSVL Rahvasaadikute Kongress- mais-juunis oli koos. Gorbatšov valiti Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, (parlamendi juhiks). 1990 märtsis NL- s seati sisse presidendi ametikoht. Tollastes oludes esimeseks ja viimaseks NL presidendiks valiti Mihhail Gorbatšov. Tema valimine polnud ainult tehniline küsimus, vaid tõi kaasa ka selgeid vastasseise ja grupeerumisi jne. Poliitilise arengu seisukohalt vaadatuna oli toimunud väga põhjalik murrang NL poliitilises elus, mis oli kõige rängemaks löögiks just NLKP suhtes. Uues võimustruktuuri kujunemine nõrgendas partei võimu NL pol elus. See viis ka selleni, et võeti vastu eraldi otsus 1990, millega kaotati NSVL põhiseaduse kuues paragrahv (partei juhtival kohal pol elus). Rahvasaadikute Kongress politiseeris tollase NL ühiskonna. Oluline roll mitte vaid valimistel, veelgi olulisem oli see, et televisioon hakkas otseülekandeid tegema kongressilt. Kõik nägid, kes mida ütles, kuidas sõna võttis, mis küsimusi arutati jne. Oli tolle aja tingimustes enneolematu. Inimesed kaasati poliitikasse. Gorba oli veendunud, et protsessi suudetakse kontrollida, aga nii see ei läinud. Avalikkus mõjutas ka rahvasaadikute käitumist- kui nad teadsid, et televiisorist on otseülekanne, mängiti selle peale välja oma sõnavõtud. Oli permanentne teatrietendus, mida miljonid vaatasid.
    
• Mitmeparteilisuse kujunemine- protsess laiemas plaanis sai alguse 1988. aastal, väga suur mõju oli üleliiduliste protsesside käivitamisel rahvarinnetel, mis Baltikumis loodi. Esimeseks opositsiooniliseks parteiks on 1988 loodud Demokraatlik Liit, hiljem tulevad ka teised poliitilised ühendused, millest ka hiljem tavapärased parteid välja kujunevad. 80Ndate lõpus jagunesid parteid kaheks- ühelt poolt kommunistlikud, mille puhul kõige olulisemaks oli NLKP, teisalt tegemist eelkõige tinglikult liberaalsete poliitiliste ühendustega, kes hakkasid kõnelema eraomanduse vajadusest, privatiseerimisest, isikuvabadustest, turumajandusele üle minekust jne. Võrreldes varasema perioodiga oli võimalik sellest kõneleda, diskuteerida nende küsimuste üle. On selge, et Brežnevi ajal või varem ei tulnud see kõne allagi. Tähtis on erinevate pol org-de puhul ka 1990 Vene Föderatsiooni Kommunistliku Partei loomine. Tollal näitas, et NLKP on sisemiselt lõhenenud. Vene Föder kompartei loomise taga oli Jeltsin , üldist arengut silmas pidades oli väga oluline tähis. Kindlasti oleks võinud arengud pisut teistmoodi minna 1991, kui selget lõhet komparteis poleks toimunud. Formaalselt loomise põhjus oli see, et kõigil teistel liiduvabariikidel varasemalt oli oma kommunistlik partei olemas olnud, NL suurimal liiduvabariigil oma org-i ei olnud. Leidis vastukaja ka ühiskonnas. Lõhet ei suudetud enam ületada, kompartei pos ühiskonnas nõrgenes selgelt.
  

3.Avalikustamise ( glasnosti ) poliitika
Avalikustamisele rõhumine, glasnosti esile toomine pole Vene ajaloos esmakordne, olukord oli suhteliselt sarnane Krimmi sõja järgselt, kui Vene keisriks sai Aleksander II, kelle valitsemisaja algus on üldistes arengutes üsna sarnane Gorbatšovi ajaga. Gorba ajal Aleksander II on väga auväärne Vene impeeriumi valitseja. Tegelikult pea kõikide Nõukogude perioodide puhul saab teatud tagasivaate teha ka impeeriumi perioodi, igal valitsejal oma eeskäija. Toob kaasa selle keisri tegevuse uurimise – väljund ajalookirjandusse, ajaloo uurimisse . Praegusel ajal Aleksander III on popp .
Avalikustamine ei tulnud altpoolt, esialgne variant oli ikkagi ülevalt alla. Glasnosti poliitika pidi kontrollitult ühiskonda avama. Esialgselt oli mõeldud nii, et võim doseerib, millest räägitakse jne. Oli huvi ka avalikustamist teostada, et omale ühiskonnas tuge leida.

• 1985-1986- protsessi käivitamise aeg, panustamine haritlastele, kaadripoliitika. Tsensuuripol pehmenemine, kirjanikele tähelepanu pööramine jne. Kaasnes ka teatud kaadri vahetus kultuurisfääris.
  
• 1987-1988- tõusuaeg, ajaloo valged laigud ja mustad augud, vastuseis avalikustamisele. Seni mitte käsitletud tahkudele hakati väga suurt tähelepanu pöörama . Ajalootemaatika erinevates meediaväljaannetes oli tol perioodil selgelt domineeriv. Paljuski on tollane looming ajalooajakiri, aga pole vaid Eesti eripära, üleliidulistes kirjandusajakirjades on ajalootemaatikat veelgi rohkem. Jõuline ajaloobuum kirjanduses, kinos , teatris. Sellele lisandub ka rehabiliteerimine e tagasi minnakse Stalini aegsete repressioonide juurde ja hakatakse rehabiliteerima ka tavainimesi.
  Tulevad esile ka jõud, kes hakkavad avalikustamist vastustama. Kõige olulisemaks tähiseks 1988 märtsis ajalehes Sovetsjaka Rossija ilmunud Nina Andrejeva kiri „ei või taganeda põhimõtetest“. See on perestroika-vastase seltskonna manifest, selle avaldamine kainestas ka tollast ühiskonda. Paljud need, kes olid Gorba poliitikast eufoorias, arvasid, et kõik lähebki ludinal jne, siis Andrejeva kiri oli väga kainestav. Tuli välja ka see, et keskusest pole võimalik kõike kontrollida, meedia väljus otsapidi kontrolli alt.
  
• 1989-1991- massimeedia vabanemine võimu kontrolli alt, oluline mõjutegur pol elus. 80ndate lõpus, 90ndate algul on massimeedia väga oluline tegur, sellest saab oluline kaalukeel sisepol võitluses Jeltsini ja Gorba vahel.
  

4.Majandusreformide luhtumine

• 1985 – nn kiirenduskurss- Esialgu uuendusi mõeldigi majanduse valdkonnas. Oli selge, et olukord majanduses kehv, muutusi kavandati eelkõige majanduse vallas. Perestroika märksõnaks saab majanduse vallas kiirenduskurss. Vajadusega kiirel kursil majandust edendada, tuli Gorba kohe välja. Peagi selgus, et tal sisulist plaani polnud. Püüdis otsapidi Andropovi liini edasi ajada- kord majja lüüa, teadus-tehnilist revolutsiooni edendada, inimestele palgapoliitikat diferentseerida jne, võtta efektiivsemalt kasutusele ka erinevaid loodusressursse jne.
  
• Töödistsipliin ja joomaslusevastane kampaania- joomarluse vastane võitlus sai oluliseks küsimuseks, oli oluliseks majandusküsimuseks. Alkoholivastase võitluse taga polnud Gorba isiklikult, vaid pigem Jegor Ligatšov, tollal Gorbatšovi meeskonda kuulunud oluline figuur, KK sekretär. Tema nägemuses oli joomarluse vastane võitlus kõige olulisem. See käivitati üsna kohe pärast Gorba võimule tulekut. Jõustus 1.juunist, 17.mai oli välja kuulutatud. Oli segaselt sõnastatud- laual ei tohtinud napsi olla. Joomarluse probleem oli NL-s sotsiaalse probleemina väga oluline, tõi kaasa selle, et Kesk-Aasias suur osa viinamarjaistandusi likvideeriti, läbimõtlemata rumal käitumine. Tulemuseks see, et kasu asemel ühiskond tervikuna ei võitnud. Kasvas väga oluliselt ja kiiresti kange alkoholi tarbimine, tõi kaasa puskari ajamise. Ka Kesk-Aasia piirkondade veinitootmise likvideerimine oli oluline põnts riigieelarvesse . Ei saa eitada ka positiivset poolt- alkoholi tarbimine formaalselt vähenes, formaalsed näitajad pole päris kooskõlas tegeliku eluga. Joomarlusevastast kampaaniat oleks tulnud läbi viia pisut teistmoodi, oleks siis paremat efekti andnud, poleks ka tegelikult osa elanikkonnast häälestanud perestroika vastu. Viinamarjaistanduste likvideerimine mõjutas ka nt mahla tootmist jne. Väga õige probleemi tõstatus, aga lahendus ei andnud mingit efekti. Olulisem on see, et esialgu tõsisemat kava polnud ja alles 1986 II poolel hakkas Gorba mõtlema majanduse ümberorganiseerimise peale.
  
• 1987- majandusreform, püüd hakata pisut teistmoodi majandama. Toob kaasa selle, et ettevõtetele antakse suurem iseseisvus, hakatakse tihedamalt integreeruma maailmamajandusse, põllumajanduses hakatakse lubama kolhoosi-sovhoosi omandi kõrval ka eraomandit, antakse suuremad maad erakätesse kasutada, on üsna oluline. Kõige tähtsam on erasektori loomine.
  
• Turumajanduse algete teke (nn. reguleeritud turumajandus ). Turumajanduslike algete sisse viimine NL majandusse. Hakati kõnelema reguleeritud turumajandusest. Probleem, et ühiskond polnud eraomandiks valmis, kogemus puudus. Võeti vastu seadused, mis võimaldasid erasektori algetel tekkida. Tekib suhkruvati äri, tõi sisse väga suuri summasid. Hea äri ka WC-de tasuliseks muutmine.
  
• Nn. komsomolimajandus- On oluline, omane sellele ajale. Nomenklatuur imbub majandusse ja erasektorisse, võtab kõige paremad kohad ära. Osaliselt rahanduse erastamine jne. Toimub kõik suures osas nomenklatuuri kuuluvate inimeste poolt. Olulist rolli etendavad erinevad komsomolitegelased. Komsomoli kõrval väga tähtis seltskond on veel julgeolekutöötajad, kellele ka informatsioon oli ühiskonna tegelikult seisukorrast hoopis teine kui tavainimesel jne, kasutasid ära seda, kuidas alus panna oma ärile. On üks põhjuseid, miks rahvas pettus perestroikas. Kui 1990 oleks võikiht leiva peal paks olnud, siis sisemine areng NL-s oleks võinud hoopis teistsugune olnud olla.
  

5.Võimuvahekorrad keskus-liiduvabariik

• Gorbatšovi eesmärk- NSVL terviklikkuse säilitamine. Kaadrimuudatus puudutas ka liiduvabariikide juhtkondi, uutel inimestel oli suurem tegutsemisvabadus, olid vähem sõltuvad, pol reform andis veelgi tegutsemisvabadust juurde jne. Regioonid hakkavad tasapisi oma poliitikat teostama.
  
• Liiduvabariikide püüded suurema iseotsustamise kättevõitmiseks-
  
• Liidulepingu idee- 1988 16.nov Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni, pakkudes Moskvale, et sõlmime liidulepingu. Kui tollal oleks liidulepingu idee vastu võetud, on ilmselge, et ka NL sisepol areng oleks hoopis teistmoodi läinud. Selline olukord tõstatas küsimuse, mida NL-ga tervikuna edasi teha, küsimus muutub Gorba jaoks väga oluliseks. Lõpuks Gorba ise jõuab tagasi liidulepingu ideeni, 1990 on juba hilja , ei võeta vedu. Märtsis 1991 toimub üleliiduline referendum NL küsimuses, kas säilitada või mitte. Keskus ei suutnud seda protsessi kontrollida.
  
• Nn. suveräänsuste paraad - 16.nov vallandas suveräänsuste paraadi, mille tulemusena teatud aja möödudes kõik NL Liiduvabariigid võtsid suveräänsusdeklaratsioonid vastu. Eestis iseseisvuse väljakuulutamine 20.08.1991, KP tegevuse lõpetamine 22.08.1991.
  
• Iseseisvumistaotlused ja nende realiseerimine
  

6.Rahvusküsimus

• 1985 oli Gorba veendunud, et rahvusküsimus on NL-s lahendatud. Hilisem perestroika aeg näitas, et rahvusküsimus oli väga oluline.
  
• Rahvuskonfliktide teke- 1986 Almatas I rahvuste pinnal konflikt, siis Ažerbaidžaan, Kasahsatn, Usbekistan jne. Kokkupõrked erinevate rahvuste vahel olid väga tähtsad ka ühiskonna politiseerumisel, erinevate grupeeringute tekkel jne. Parteijuhtkonna arusaam rahvuse enesemääramisest ja rahvaks olemisest oli suhteliselt kehv. Gorba ise on oma mälestustes öelnud, et tema üks suurimaid vigu oli see, et ei suutnud ette näha rahvusprobleemi teket. Oma rolli hakkas mängima ka see, et NL süsteemi puhul olid teatud kriteeriumid paika pandud- see rahvus, kel liiduvabariik oli, oli hierarhias tunduvalt kõrgem kui see, kellel polnud autonoomset oblastit jne. Tuleb tegurina mängu, kui keskvõimu kontroll eri piirkondade üle nõrgeneb. Seda ei suudeta mingil moel keskusest kontrollida. Seda kasutas oskuslikult ära Jeltsin, hakkab mängima Vene Föderatsiooni alandamise peale. VF vastandamine NL-le tähendas juba fundamentaalset küsimust, sai lahendada vaid sellega, et üks pidi taanduma.
  
• Baltikumi iseseisvusliikumine NSVL lagundajana- siin protsessid toimusid igasuguse verevalamiseta kuni 1991 jaanuarisündmusteni. Oli üleliiduliselt vaadatuna muljetavaldav. 1989 Balti kett oli veel hullem Kremli tegelastele kui verevalamine oleks olnud. Rahumeelne tegutsemine oli esialgu Moskva poolt vaadatuna ohutu. Alles hiljem aduti, et oleks pidanud varem hakkama pisut teistmoodi tegutsema.
  

7.“Uut moodi mõtlemine“ välispoliitikas

• Kaadrivahetus- Eduard Sevardnadže välisministriks, Andrei Gromõko lahkus ametist pooleldi vabatahtlikult. Ootamatu oli Sevardnadže saamine välisministriks, tal pole välispoliitikaga mingit kokkupuudet. Oli olnud Gruusia parteijuht ja KGB juht jne, Gorbat tundis komsomoliajast. Ühiskonna jaoks ja paljude võimuladviku tegelaste jaoks tema toomine välisministriks oli täiesti ootamatu. Kokkuvõttes õigustas see samm ennast- tal polnud mingeid varasemaid sidemeid diplomaatidega, NL diplomaatide ettevalmistamisega, üsna vabalt sai välismin-s tegutseda.
  
• Suhted Ameerika Ühendriikidega – toimub kardinaalne murrang suhetes USA-ga, aluseks isiklikud tipptasemel kohtumised Gorba ja USA presidentide vahel ( Reagan , hiljem Bush ). Gorba avatus ja hea suhtlemisoskus sulatas pinge ruttu, isiklik kontakt on väga oluline. 1985 Genfi tippkohtumine, 1986 Reikjavikis, 1987 Washingtonis , 1988 Moskvas. S
  
• Väljumine regionaalkonfliktidest - uhete soojenemine toob kaasa väga selgelt desarmeerimise, see toob kaasa NL väljumise enamikest regionaalkonfliktidest. 1989 Afganistanist tuldi ära, mõni a varem oli ära otsustatud ja muutused toimusid. Oli väga oluline faktor, et suhted USA-ga paranesid.
  
• Idabloki lammutamine- Idablokk variseb kokku, tuuakse välja NL väed Ida-Eur riikidest, kesksem on kindlasti Sm küsimus, 1990 Sm ühineb. Sai toimuda vaid Gorba heakskiidul. Väga tugevat Lääne survet ei olnudki. Gorbale pannakse seda siiani süüks, et oleks olnud võimalus, kus oleks Läänelt saanud pressida välja lubadusi.
  

Uut moodi mõtlemise taga pole vaid soov rahumeelses maailmas elada jne, paljuski tingis selle ära NL majandusolukord- edasist võidurelvastumist NL ei kannatanud mingil moel välja.
8.NSVL lagunemine

• Perestroika kriis- oli juba 1990 teisel poolel kriisis , Gorba meeskond suuresti lagunes, toob selgelt välja Gorbatšovi ja Jeltsini vastasseisu, pole tegemist mingi ideede vastuseisuga, Jeltsini poolt vaadatuna eelkõige isikliku vihaga. Gorba püüab laveerida erinevate jõudude vahel, ka nendele toetudes, kes selgelt ühiskonna silmis on vanameelsed, julgeolekustruktuurid jne. Tema sihiks on NL-i koos hoidmine.
  
• 1991. aasta märtsireferendum- Baltikum ja mitmed teised liiduvabariigid mängivad referendumi ümber ja küsivad, et kas tahetakse iseseisvust. Gorba jaoks oli vaja seda, et sealt edasi minna ja liiduleping sõlmida. Pidi toimuma 1991 augustis. Selleks olid põhimõttelised kokkulepped olemas, lepingutekst oli olemas, enne leppe allakirjutamist vanameelsete seltskond korraldas Moskvas riigipöördekatse.
  
• 1991 augustiputš - riigipöördekatse, püüti takistada liidulepingu sõlmimist. See kukkus mõne päevaga läbi, tulemuseks see, et olemasolev võimusüsteem kiirkorras likvideeriti, kompartei keelustati , muud struktuurid deformeerusid ning Gorbatšovi seisund pärast augustipööret oli väga kehv, sest riigipöörajate maha suruja, võitja oreooli võttis endale Jeltsin, kes ka sündmusi kontrollis.
  
• Belovežje kokkulepped- Jeltsini eestvedamisel Ukraina, Valgevene ja Vene Föderatsiooniga, mille tulemusel NL likvideeriti, Gorba vabatahtlikult pani presidendiameti maha. Jeltsini jaoks suur võit ja värvikalt on kirjeldatud seda, kuidas ta rõõmu tundis.