söandatud tema vastu välja astuda. Lääs oli sõjaväe arendamise hooletusse jätnud ega polnud sõjaks valmis. Lääneriigid lootsid aga endiselt Hitleriga kokku leppida. Eriti aktiivselt tegutses selles suunas Briti peaminister Neville Chamberlain. 29. septembril 1938 sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ning Saksamaa Münchenis kokkuleppe, mis kohustas Tšehhoslovakkiat loovutama Sudeedimaa, kuid tagas ülejäänud Tšehhoslovakkia puutumatuse. Üksi jäetud tšehhid ei söandanud suurriikide diktaadile vastu hakata ning alistusid. Läänes võeti Müncheni leping vastu vaimustusega. Londonis juubeldavatele rahvamassidele esinedes teatas Neville Chamberlain, et ta tõi „rahu kogu meie põlvkonnale“. Rahul oldi lepinguga ka Ameerika Ühendriikides. Hitleri õhutusel kuulutas end iseseisvaks Slovakkia ning järgmisel päeval hõivasid Saksa ja Ungari väed ülejäänud Tšehhoslovakkia. Iseseisev Tšehhoslovakkia riik lakkas olemast. 3. MRP
pakti maade hulgast ei deklareeritud. Kõik vastas 1960. aastate vägivallatule ja optimistlikule vaimsusele. Dubćeki reformikava sisendas lootusi ja 1968. aasta sündmusi hakati kutsuma Praha kevadeks. Sellegipoolest otsustas Moskva pärast mõningast kaalumist tšehhide-slovakkide eksperimendid jõuga lõpetada. NSV Liidu juhtkond ei saanud kuidagi lubada, et tema võimualal asub piirkond, kus igaüks võib mõelda ja öelda, mida tahab. Moskvas saadi aru, et väitku tšehhid mida tahes, tsensuuri ja ideoloogilise järelevalve kaotamine viiks lõppkokkuvõttes vääramatult nõudmiseni lahti öelda kui mitte sotsialismist, siis vähemalt NSV Liidu ülemvõimust. Ja see võiks käivitada ahelreaktsiooni ülejäänud satelliitriikides. Niisiis otsustas NLKP kõrgem juhtkond tšehhide-slovakkide eksperimendi jõuga lõpetada. Sõjavägede teele saatmise puhul kuulutas Leonid Brežnev, et NSV Liidul on õigus ja kohus
(Eesti elanikest oli 1881. aastal mõnevõrra aeglustus, täiesti uued nähtu luterlasi 86,9%.) Karula Rõuge r^nnnrK^/7/ 19. sajandi keskpaiku astuti rida olulisi inglased, prantslased, norralased, taanlased, samme ka riikliku statistilise arvestuse hollandlased, itaallased, kreeklased, tšehhid, korralduses. Venemaa Siseministeeriumi ungarlased, tatarlased, armeenlased, mustla statistikaosakond (komitee) reorganiseeriti sed) oli 1881. aastal kokku 0,6%, 1897. aastal 1857. aastal Statistika Keskkomiteeks. 0,9%. Venelaste arvu ja osakaalu kasv tulenes
peaaegu üldse olulised. Seetõttu ei loeta oma rahvuse hulka neid inimesi, kes pole selleks sündinud. 2.1. Millised rahvused olid Euroopas olemas? 1. 19. sajandi alguseks? Itaallased, katalaanid, hispaanlased, portugallased, baskid, prantslased, valloonid, flaamid, hollandlased, sakslased, taanlased, leedulased, lätlased, eestlased, venelased, valgevenelased, ukrainlased, poolakad, tšehhid, slovakid, sloveenid, ungarlased, horvaadid, serblased, albaanlased, kreeklased, bulgaarlased, rumeenlased, tatarlased, türklased, inglased, waleslased, iirlased, šotlased, norralased, rootslased ja soomlased. 2. 19. sajandi lõpuks? Kongresside tõttu liideti enamus maadest kokku ja rahvused sulandusid aja jooksul, mistõttu mõned väiksemad kadusid
tsensuur ja ideoloogiline järelvalve) – seda hakati kutsuma Praha kevadeks. NSVL ei saanud lubada, et tem võimualal asub piirkond, kus igaüks võib mõelda ja öelda, mis tahab. See viiks lahti ütlemise sotsialismist ja NSVL’i ülemvõimust. NLKP kõrgem juhtkond otsustas selle jõuga lõpetada. Brežnevi doktriin- NSVL’il on õigus ja kohus kaitsta sotsialismi kõikjal ning NSVL kavatseb seda teha ka tulevikus. Prahasse sisenesid tankid, mille torudesse asetasid tšehhid lilli, millega taheti väljendada lootust, et maailm tüdineb sõjas ja vihkamisest. Sunniti lahkuma Tšehhoslovakkia reformimeelne juhtkond. Valati verd. Ametisse seati uued liidrid eesotsas Gustav Husakiga. Kadus lootus, et nõukogude režiim muutub mõistlikumaks ja et sedda on võimalik parandada seestpoolt. Pettumuse avalduseks oli dissidentluse tugevnemine.
propaganda. Teatati rahumeelselt, et soovitakse katsetada uusi viise kommunismini jõudmiseks. Usuti, et tõesti õnnestub kommunism toimima panna. Moskvast tuli käsk reformid kohe peatada. Kardeti, et tsensuuri ja propaganda kaotamine viib olukorra kontrolli alt väljumiseni ning et „inimnäoline sotsialism“ viib NSV Liidu lagunemiseni. NSVL juht otsustas viimaks „Praha Kevade“ lämmatada ehk jõuga maha suruda. Tankid sisenesid Prahasse. Tšehhid panid tankitorudesse lilli, lootes sellega veenda sõjavägesid rahumeelselt lahkuma. Tankid aga ei lahkunud, nõuti juhtkonna tagasiastumist. Toimus ka ülestõuse, mis suruti jõuga maha. Mõned inimesed surid. See sündmus oli masendav kõigile, kes lootsid, et NSV võim võib aja jooksul muutuda ja leebemaks minna. Kuid NSVL näitas oma tõelist palet. Tegemist oli karmi diktatuuriga, kus kõik muutused on rangelt keelatud
vastu välja astuda. Lääs oli sõjaväe arendamise hooletusse jätnud ega olnud sõjaks valmis. Hitler valmistus samal ajal ründama järgmist maad, milleks ta valis Kesk- ja Ida- Euroopa ainsa demokraatliku riigi Tšehhoslovakkia. Tšehhoslovakkial oli kehtiv kaitseleping Prantsusmaaga, mistõttu tema ründamine võinuks paisata kogu Euroopa sõtta. Ettekäändena Tšehhoslovakkia ründamiseks kasutas Hitler selle lääneosas nn Sudeedimaal elavate sakslaste olukorda: tšehhid olevat neid taga kiusanud. Septembris 1938. aastal nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt Sudeedimaa loovutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Tšehhoslovakkia lükkas sakslaste nõudmised tagasi ning kuulutas välja mobilisatsiooni. Euroopa seisis taas sõja lävel. Lääneriigid lootsid aga endiselt Hitleriga kokku leppida. Eriti aktiivselt tegutses selles suunas Briti peaminister Neville Chamberlain. 29. septembril 1938 sõlmisid
Abi seisnes selles, et Saksa armee ületas piiri (märtsis) ja Austria kuulutati Saksa riigi osaks. Ei olnud enam Austria riik, vaid Saksa riigi osa Ostmark. Austria liitmist Saksamaaga nimetatakse Anšluss (see oli Versailles’ lepingu vastu). Inglismaa ja Prantsusmaa ei tahtnud eriti asjadesse sekkuda, kuna esiteks probleem oli neist kaugel ning nad ei tahtnud, et sõda uuesti puhkeks (nö lepituspoliitika ehk järelandmine Saksamaa nõudmistele). Tšehhoslovakkias erinevad rahvused: tšehhid elasid enamasti lääne osas (7,2milj), sakslased lääne pool piiri ääres – Sudeedimaa – või idas (3,25milj), slovakid rohkem ida osas (3milj) ja ungarlased (700 000). 1938. aasta kevadest hakkas Saksamaa endale Sudeedimaad nõudma. Ka Tšehhoslovakkias oli oma natsi partei ja need samad Sudeedi sakslased hakkasid nõudma autonoomiat, et saaksid oma valitsuse. Kuigi alguses olid autonoomia soovid, siis aja möödudes hakati nõudma ühinemist Saksamaaga
Peale musta surma levis hoogsamalt ka ketserlus, mis omandas sotsiaalse värvingu. John Wycliff kritiseeris kiriku liigset ilmalikkust ning jumalateenistus pidi olema emakeelne. Jan Husi programm oli sarnane Wycliffi omale, kritiseerides veel vaimulike eelistamist armulaual ilmalikele. Husi nõudmised muutusid rahvuslikuks liikumiseks (saksavastane). 1415 põletati Hus Konstantzi kirikukogul. Jan Husi surm provotseeris hussiitide sõja. Tšehhid lõid edukalt tagasi sakslaste juhitud ristisõjad. Konflikt lõppes 1434 taboriitide lüüasaamisega. Itaalia oli pol killustatud ja maj arenenuim Euroopa piirkond. Aragonia käes oli mõlema Sitsiilia kuningriik. Kesk- Itaalias domineeris Paavstiriik ja Toskaana hertsogkond. Põhja-Itaalia oli äärmiselt killustatud. Kroonilised olid sisevõitlused linnades. Linnriikides tulid sageli võimule türannid (Medicid), kes lõhkusid vabariikliku korra.
Lääs oli sõjaväe arendamise hooletusse jätnud ega olnud sõjaks valmis. Hitler valmistus samal ajal ründama järgmist maad, milleks ta valis Kesk- ja Ida-Euroopa ainsa demokraatliku riigi Tšehhoslovakkia. Tšehhoslovakkial oli kehtiv kaitseleping Prantsusmaaga, mistõttu tema ründamine võinuks paisata kogu Euroopa sõtta. Ettekäändena Tšehhoslovakkia ründamiseks kasutas Hitler selle lääneosas nn Sudeedimaal elavate sakslaste olukorda: tšehhid olevat neid taga kiusanud. Septembris 1938. aastal nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt Sudeedimaa loovutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Tšehhoslovakkia lükkas sakslaste nõudmised tagasi ning kuulutas välja mobilisatsiooni. Euroopa seisis taas sõja lävel. Lääneriigid lootsid aga endiselt Hitleriga kokku leppida. Eriti aktiivselt tegutses selles suunas Briti peaminister Neville Chamberlain. 29. septembril 1938 sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ning
VANA VENE RIIGI TEKE Slaavlaste algkodu piirkond oli Mustast meres loodes, Karpaatide ja Dnepri jõe vahel. U. 5. sajand algas väljaränne tänu kliimajahenemisele. Neid ajendas veel rändama hunnide rünnakud ja avaarid. Nad asusid elama tänase Poola, Tšehhi, Slovakkia, Valgevene, Lääme-Ukraina aladele. Veneedid- laienesid Lääne-Loode suunas, tänapäeva lääneslaavlaste esivanemad. Levisid ka praeguse Saksamaa idaossa. Tänapäeva poolakad, tšehhid, slovakid Sklaviinid- laiendasid oma asula Balkanile, kus Aasiast sisse rännanud bulgaaride võimu all kujunes Bulgaaria riik. Tänapäeva bulgaarlased, horvaadid, makedoonlased, serblased, sloveenid, tsernogoorlased Andid – kinnitasid kanda Dnepri keskjooksul, tänapäeva Ukraina aladel. Tänapäeva venelased, ukrainlased ,valgevenelased Suured Ida-Euroopa jõed, eelkõige Dnepr ja Volga oma harujõgedega,
1850–1914. Ärkamisaeg Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega ...
1918 mais alustas oluliselt suurenenud vabatahtlike armee pealetungi punastele, surus neid järk-järgult tagasi, suve II pooleks hõivas, võttis enda kontrolli alla kogu Kagu- Kaukaasia, Musta mere rannikult Kaspia rannikuni. Naabriteks oli Doni armee ja Uurali kasakvägi. Koosnes erinevatest jõududest, oli allutatud erinevatele väejuhtidele, samas oli selles piirkonnas kujunenud välja oluline valgete liikumise keskus. 1918 mais said enamlased veel ühe, kõige ohtlikuma vaenlase. Tšehhid ja slovakid- vene vägede poole oli I ms jooksul neid üle jooksnud Vene poolele terve hulk. Ms lõpuaastatel oli hakatud koondama üle jooksnud või vangi langenuid Tšehhoslovakkia korpuseks. 1917 a-ks oli korpus valmis, kavatseti rakendada saksa-vastasel rindel. Pärast veebr revol jõudis korpuse juhtkond järeldusele, et sellises olukorras pole mõtet siduda oma saatust Vene armeega, vaid peaks oma väed üle viima läänerindele
Alepõllundus ja karjakasvatus, kindlustatud asulad. Kogukonnast eraldus ülikute kiht sõjalise kaaskonnaga. Hõimude arvukus, sõjakus ja ekspansiivsus. Hõimurühmad, nende ränded ja riikide tekkimine: SLAAVLASED VENEEDID SKLAVIINID ANTID Lääneslaavlased Lääneslaavlased Idaslaavlased Poolakad, slovakid, Bulgaarlased, horvaadid, Venelased, tšehhid. serblased, sloveenid, valgevenelased, makedoonlased, ukrainlased. tšernegoorlased. Asutati germaanlastest Avaaride (türgi hõimud) Liiguti Dnepri piirkonda maha-jäetud ala Elbest rüüsteretkede mõjul Kiievi aladele. idas. liiguti K.- Euroopast Põhja suunas liikudes
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
